Kurereha by Tammerraamat

Heljo M채nd Kurereha Kirjanduslikud memuaarid III osa

H E L L E L A A S H E L I S TA B M U L L E S A G E L I , V I I M A S E L A J A L K Ü L L

harvemini. Ütleb: ma ei julge sinuga rääkida. Ma ei tea, mis sa minust jälle kirja paned. Ma panen kirja kõik, mis on huvitav. Ja Helle on alati uus. Ka siis, kui ta saab vanemaks ja tal on juubel. Helle sai seitsekümmend täis. Nukuteater kinkis talle selleks puhuks pileti Mireille Mathieu kontserdile kahe smokingis saatjaga, kes istusid etenduse ajal loožis ta kõrval. Mul ei ole elus säärast vaimukat kinki olnud, naeris Helle – ja ma unustasin küsimata, mis Hellel endal seljas oli. Tema tavapärane riietus on pikk hõlst, mineviku ja tänapäeva segu. Kuigi Helle on hakanud mind mu memuaaride pärast pelgama, ei kuritarvita ma tema juttu. Ma ei kuritarvita kellegi juttu. Mu poeg Ahti ärgitab mind küll kirjutama taustalugusid ja avama veel rohkem inimeste tagamaad, kuid mina pole söandanud nii kaugele minna. Tean küll, et taustalugu on vahel köitvam kui lugu ise kas oma humoorikuse või

vaimukuse poolest, aga ma ei saa eetikat tuua kirjandusele ohvriks. Ma pean siiski endale seatud piirid säilitama ega tohi olla amatsoon, kes vibuga ründab – ja mulle tuleb jälle meelde Linda Ruudi lause: sõida Aafrikasse, kus sind keegi ei tunne ning kirjuta seal oma hing lahti. Jah, inimesed ei taha olla nähtaval. On see tagasihoidlikkusest? Või ei taha nad kirjanduse eredat valgust. Neil on isegi siis ebamugav, kui ma panen neile kaitseks laiaäärelise kübara pähe. Siis on neil veel ebamugavam. Nad tahavad lugeda ainult teistest. Aga mina? Eks minagi kirjuta teistest, mitte iseendast? Ent kui ma kirjutaksin vaid endast, siis kaevuksin nagu vihmauss mulda ja jääksin pimedusse. Nüüd tõmbavad teised mind pimeduse põhjast välja. Endakesksus on ju pimedus, eks ole? Nii et ma kirjutan ja kirjutan. Liiati kui olen hakanud igapäevaelus vähem rääkima.

A JA PEO S O N M ÕÕ D U L I N T, MÕÕDAB ELU SAMME. M ÕÕ DA B P I K K UST, M ÕÕ DA B R A S K UST, MÕÕDAB KILOGRAMME.

MÕÕDAB KILOMEE TRIPOSTE, MÕÕDAB ÕHULIINI, M ÕÕ DA B K U R BUST, M ÕÕ DA B RÕÕ M U , PE T TUMUST JA SPLIINI.

MÕÕDAB ISEENDA PULSSI, SILMA VERERÕHKU. T U L E V I K TA P E O S T K U I L I N D TÕUSEB ÕHKU.

TÄ N A M A K I R J U TA N I K O M A R A N I S T . M Õ E L D A , M A O L E N J U B A M I T U

memuaarikogu kirjutanud – ja Ikot ainult möödaminnes maininud. Ometi on tal mu elus olnud kolm korda oluline roll. Esimene kord oli siis, kui ta mind kohvikusse kutsus. Ikost sosistati imelikke lugusid. Sosistati, et ta kannab kodus jalavõrusid. Iko? Jalavõrusid? Meesterahvas? Ma ei teadnud, mis on õige või vale jutt. Ent õige oli see, et istusin kohvikus Iko vastas ja Iko tegi mulle ettepaneku kirjutada Noorsooteatrile lastenäidend murueide tütardest. Mulle? Iko meelest oli see iseenesestmõistetav. Tema ajus elas terve maailm näidendites ja tema ise lausa nende sees. Tööl – ta oli Noorsooteatris kirjandusala juhataja – ümbritsesid teda näidendid ja kodus kirjutas ta neid pidevalt juurde. Mina olin vaid katsetanud paari pildipalakesega televisioonis. Esimene

neist, “Kodune kirjand”, oli ühe lastejutu instseneering ja teine mannetu ponnistus hiirekeste uruelust. Murueide tütardest aga olin kirjutanud luuletuse, mida märkas isegi Paul Rummo ja küsis ühe koosoleku vaheajal minu hämminguks, kas ma mõtlesin ise seeneringi välja või leidsin selle folkloorist. Arvasin, et Paul Rummo minusugust üldse ei loe, aga ta luges ja tegi sellest juttugi! See oli mulle suur tunnustus. Ent Paul Rummo küsimus oli ka teistviisi ootamatu. Ma polnud kunagi mõelnud luuletuse algtõukele. Võib-olla olin tõesti lugenud seeneringist mõnes muinasjutus või mõtlesin selle ise välja, ma ei tea. See tuli mu sisse inspiratsiooniga, ma lihtsalt kirjutasin endast välja read, mis inspiratsioon mulle ette ütles. Kirjutasin: kuid hommikul haldjate mängurajal näe! seenesõõrike üles end ajab. Nähtavasti oli ka Iko lugenud “Murueide tütreid” ja võibolla teisigi luuletusi mu tsüklist “Laulud vanaema laekast” ja kuna ta lastel olid arhailised nimed, arvas, et minagi elan oma südames sügava mineviku sees. Mõtles, et folkloor on minu teema. Ent nii see ei olnud. Mul ei olnud rahvaluulest aimugi, olin rahvaluulega vaid nabanööri tasandil nõrgalt seotud. Aeg ei julgustanud mind selles suunas edasi minema, kuigi see oleks mulle ehk sobilik olnud. Iko aga ei osanud aimata, et ma alles nii algaja olin ja pidas palju teadlikumaks – ja ma olin ühtviisi õnnelik ning ka kohutatud tema soovist kirjutada näidend Noorsooteatrile. Hakkasin lugema muistendeid ja muinasjutte, et pisutki aimu saada haldjate mängumaast ja murueidest ning tema

tütardest. Püüdsin sulanduda minevikku ja sulandusingi. Siiamaani tajun endas laante hämarust ja müstikat, mis mind aeg-ajalt lummab. Võtsin Iko pakkumise vastu. Esialgu küll järelemõtlemiseks, kuid päris vastus jäigi mul andmata. Iko enda pärast, sest ta tuli Noorsooteatrist ära ja hakkas vabakutseliseks. Ent tema järglane ei tundnud enam huvi ürgeestluse vastu. Minule tuli see tegelikult õnneks. Näidendi kirjutamine oleks toona käinud mul üle jõu. Näidendi kirjutamine ei ole luuletus, mis sünnib hetkelise puhangu mõjul, vaid mõtlemise tulemus. Mõtlemine aga vajas aega ja kannatust, mida mul mõlemat nappis. Ent Iko pakkumine jäi mulle meelde ja pani minusse eneseusalduse ivakese kasvama.

TÄ N A M A PA N E N I K O S T K I R J A T E I S E G I L O O , K U S TA O L I M U L L E

väga oluline. See juhtus küll hiljem. Olin siis juba kirjutanud “Sabata krokodilli” ja “Kolm musta sulge” ja kirjutasin parajasti oma kolmandat näidendit, “Nutikat eeslit”, kui läksime Ikoga Eestist kahekesi Jaltasse dramaturgide seminarile. Meie juhendaja pidas mind nagu Ikogi targaks naiseks. Ta arvas, et ma oskan hispaania keelt – ta ise valdas seda suurepäraselt –, kuid muidugi arvas ta ekslikult, oletuse põhjal. Mul ei olnud hispaania keelega vähimatki kokkupuutepunkti, kuigi mu näidendis oli poisi nimeks Tšiko, mis tähendas hispaania keeles poissi. Ent mina ei teadnud seda. Nimi tekkis mul iseenesest pähe ja kuulus kummaliste nähtuste hulka, mis minuga vahel on juhtunud ja juhtuvad veel siiamaani. Ma võtan õhust midagi väga olulist kinni ja see hakkab tähenduslikult toimuma.

Ent enne, kui ma Ikoga jõudsin Jaltasse sõita, jäi mu Ebe-Ruuta haigeks ja ma pidin ta terveks ravima. Iko sõitis ees ära ja ma pelgasin üksinda järelesõitmist. Olin koguni nõus Jaltast loobuma, kuid Iko rahustas mind maha ja lubas Simferoopoli lennujaama vastu tulla – ja tuligi. Raiskas minu peale pool päeva ära ja tuli. Sõitsime kaatriga Jaltasse ja minust kadus hirm. Olin Iko kaitse all nagu vanajumala selja taga. Ja jäingi sinna kogu seminari ajaks. Iko hoolitses minu eest nii nagu keegi polnud siiani veel hoolitsenud. Koputas kolm korda päevas mu uksele ja viis mind söögisaali sööma, ja ükskord viis koguni Jaltat vaatama. Siis valmistasin talle väikese pettumuse. Ta ütles, et kui nad Eltsuga hulkusid eelmisel aastal Jalta peal ringi ja peatusid siin-seal välikohvikus, oli Elts palju veinisõbralikum kui mina, millest järeldasin, et Iko oleks tahtnud minuga veidi mõnusamat juttu ajada. Ma ei tea, miks ma ei olnud Ikole õige kaaslane. Ei tea, mis mind pärssis, kui ta tegelikult oli ääretult sõbralik. Kas mu loomus ei võtnud ta üliviisakust vastu? Või oli ta minu jaoks liiga tark? Ent Rom oli samuti tark. Miks ma tema juures ei tundnud tarkust esiletükkivana, aga Iko juures tundsin? Ometi ei rõhutanud Iko kordagi oma teadmisi. Need tulid iseenesest välja. Eriti üllatas ta mind seminari lõpuõhtul, kui istusime neljakesi lauas: mina, Iko, üks läti kirjanik, kelle nime ma ei mäleta, aga nägu on meeles, ja tema naine Selma, kelle nägu ma ei mäleta, aga tema nimi on meeles, ja õrnus, mis

temast hoovas. Ta suhtles meiega nagu lilledega – ta oligi vist lillemüüja. Iko ja lätlane laulsid teineteise võidu buršilaule, mida keegi polnud varem kuulnud ja ma nägin esimest korda Iko sees nii palju tuld nagu oleks ta põlev lõke. Vaatasin Ikot suu-silmad pärani – juba oma väikese vene keele oskuse tõttu olin sel õhtul pigem vaatleja kui vestleja –, olin otsekui naelutatud Iko külge, kõik lõpuõhtulised samuti, ja me vaatasime ja vaatasime, kuidas Iko põles tules, ning ma hakkasin aimama õiget Ikot, kes ta oleks tahtnud iga päev olla, aga vaoshoitus oli tee peal põiki ees, hoides sõnadel sabast kinni.

K O L M O N K O H T U S E A D U S J A M A K I R J U TA N I K O S T TÄ N A K A K O L -

manda loo. Tallinna-Ikost, kes on vastand Jalta-Ikole. Tänutäheks Jaltas osutatud tähelepanelikkuse eest kutsusin Iko koos abikaasaga endale külla. Nellit tundsin ma väga vähe, peaaegu ei tundnudki, rohkem teadsin teda oma täditütre Liliani kaudu, kelle klassiõde oli ta Rakvere-päevilt ja samuti teadsin teda ka oma kolleegide kaudu kui Ikost tunduvalt nooremat naist, kes käis Ikoga aeg-ajalt Jaltas kaasas. Tegelikult hakkas Iko näidenditest juba tasapisi taanduma, kuid ta kirjutas neid veel siiski. Kirjutas kahasse Bernhard Lüllega – nende pseudonüümgi oli Lall Kahas – ja ma ei saanud hästi aru, miks Iko kirjanduses ennast nii vähe usaldas, kui ta oli igapäevaelus iseseisev ja julge. Isegi Jaltas käis ta üksipäini mägedes hulkumas. Aga praegu ei tahtnud ma Iko kirjandusest rääkida, vaid Ikost endast ja õhtust, kus nad Nelliga meie pool olid ja Ikost kui küsimärgist.

Küsimärk algas juba sellega, et õhtu ei võtnud vedu. Ei edenenud. Ometi olime kõik üksteisele sarnased. Rom ja Iko olid mõlemad tuhande üheksasaja viieteistkümnendal aastal sündinud ja meie Nelliga mõlemad oma meestest nooremad, ja mõlema peres oli palju lapsi. Kokkupuutepunkte oli piisavalt, ja ka arusaamised elust näisid enam-vähem kattuvat. Või takistas meie õhtut midagi muud, mis oli nähtamatult õhus ja hakkas meid piirama, eriti mind, ega lubanud sõnadel lennata. Näiliselt oli kõik korras. Iko oli pidevas malbes viisakuses nagu ta alati tavatses olla, naeratus kadumas habemesse. Niimoodi kaob praegu Mati Sooniku naeratus habemesse. Imelik, kuidas kaks kirjanikku võivad näokujult nii sarnased olla. Nagu oleksid nad kaks heatahtlikku jõuluvana. Jah, aeg teeb vaikselt oma tööd. Iko hakkab mu mälust juba taanduma, hakkab Matisse kaduma, temaga segunema. Või tulevikus enam ei hakka, kui ma Ikole ei mõtle? Aga täna veel mõtlen kui jõuluvanale. Ei, ei, mitte jõuluvanale. Ma teadsin küll, et Iko oli seaduskuulekas, aga et ta kodus ei julgenud vaikselt jõulupühi pidada, oli mulle uudiseks. Mina tõin nende koju jõulud, ütles mulle hiljuti Iko väimees. Jah, olin tõesti jahmunud. Isegi mina, kes oli arglikkuse musternäidis, tõmbasin kardinad ette ja pidasin Romi ning lastega jõule. Jõulud jõuludeks, aga miks oli Iko minu juures pelglik, kui meil ei olnud midagi karta? Või pelgas ta äkki mind? Nagu oleksin mina ka hädaoht? Õhtu ei saanud ega saanud

hoogu sisse. Iko enda naeratusest jäi väheseks, kuigi see jooksis meetrite viisi temast välja – ja siis muutus ootamatult tihkeks ning läbipaistmatuks. Otsekui müüriks, mis kerkis igaühe vahele, või sambaks või sammasteks, mis ei lasknud meil üksteist näha. Tahtsin olla korraga Jaltas, tollel lõpuõhtul, mis oli uudne ja enneolematu. Tahtsin selle õhtu kordustrükki või koopiat. Et Iko ja Rom oleksid koos laulnud ja meie Nelliga oleksime neid kuulanud. Ent seda ei juhtunud. Rom ei olnud kunagi burš. Ta oli alati korporatsioonidesse ja koventidesse põlglikult suhtunud – ja ma hakkasin omaenese kodus tajuma, et ma ei võta õhtust osa. Et ma olen vaatleja nagu olin Jaltas, kus suhtlemine käis vene keeles. Tundsin, et peaksin algatuse õhtu juhtimisel enda kätte võtma, olin ju ikkagi mina Ikot ja Nellit külla kutsunud ja ma teadsin isegi üht lõbulugu, millega oleksin võinud neid kostitada ja meie õhtut elavdada. Mille üle oleksime saanud kõik nii naerda, et müürid oleksid iseenesest varisenud. Ent millegipärast ei tulnud mul see lugu suust välja, nagu ka lugu oleks midagi kartnud ja ma ei saanud aru, mis imelik eelaimus hoidis mind kinni. Olin kogu aeg kahevahel, kas ma tohin rääkida või ei tohi. Tahtsin jätta otsustamise Ikole, sest ta oli selles loos kaas-, õigemini peaosaline, kuid Iko vaikis, nagu meie lugu polekski olnud. Ent ometi oli ju! Mind peeti Jaltas Iko naiseks ja ükski mees ei julgenud mulle läheneda. Ei tülitanud mind. Eksimus tuli ilmsiks alles viimasel õhtul, kui meie juhendaja tõstis mu näidendi teiste seast esile. Siis olid meestel nal-

jakad näod peas, et mina olin samasugune kirjanik nagu nemad, vaata et paremgi – ja müüt Iko naisest hajus. Juba pilt meeste nägudest tekitas minus turtsatuse, kuid ma ei julgenud naerda. Mulle tuli meelde, et Rom oli kiivas igasuguste meeste suhtes, aga mis juhtub siis, kui Nelli on veel kiivam? Kui Nelli ei ole nagu mina? Ei, ei, parem oli putru mitte kokku keeta – ja nii jäigi too lugu mu ettevaatlikkuse tõttu jutustamata. Naer hakkas minu sees hoopis nutma, et teda üksi jäeti. Ta tahtis minust nii väga välja pääseda ega suutnud kuidagi uskuda, et minu maailm oli nii kitsarinnaline. Või oli hoopis Iko maailm kitsarinnaline? Miks ta ei lubanud mul ust lukust lahti keerata?

Kujundanud Angelika Schneider Toimetanud Tiina Tammer

Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital.