Leelo Tungal Regina Lukk-Toompere
Lumemees Ludvigil oli kõik, mida õnneks vaja: helge pea, toekas kere, mis ei peljanud ei pakast ega tuult, ja ilus pikk ning punane nina, mis tundis pidevalt mõnusat porgandilõhna. Peas kandis lumemees moekat ämbrist kübarat, milles ilutsesid augukesed, et mõtetel oleks hingamisruumi.
Ka elupaik oli Ludvigil suurepärane: lumemees elas väikeses metsatukas kena majakese lähedal, kus ta sai juttu puhuda nii metskitsede kui ka lindudega ning samas silma peal hoida ka lastel, keda ta kangesti armastas.
Lumemees Ludvig oleks võinud oma eluga igati rahul olla, kui ta hinge poleks närinud üks salasoov, mis sirgus iga päevaga aina suuremaks ja palavamaks. Palavad soovid sobivad küll inimlastele, kuid lumemehed peavad elus edasijõudmiseks säilitama igas olukorras külma verd.
Ludvigi salasoov tärkas siis, kui tihased talle jõuludest pajatasid. „Helmi ja Jaagup on muidu ka helded lapsed,” kiitis tihane Tiia, „aga nüüd, jõulude ajal, panevad nad meie söögilauale päevalilleseemneid nii rikkalikult, et tahaks lausa laulda!”
Autoriõigus tekstile: Leelo Tungal, 2016 Autoriõigus illustratsioonidele: Regina Lukk-Toompere, 2016 Autoriõigus väljaandele: Tammerraamat, 2016 ISBN 978-9949-565-46-7 Trükikoda Printon www.tammerraamat.ee