Ch r istof fer Carlsson
Ch r istof fer Carlsson
M EISTER, VA H I M E E S , VA L E VOR S T, S ÕBE R Rootsi keelest tõlkinud Allar Sooneste
Originaali tiitel: Christoffer Carlsson Mästare, väktare, lögnare, vän Pirat Förlaget, 2015 Sverige © Christoffer Carlsson 2015 Published by agreement with Ahlander Agency Toimetanud Kadri Põdra Kujundanud Villu Tammer Tõlge rootsi keelest © Allar Sooneste ja Tammerraamat, 2017 ISBN 978-9949-616-04-6 Trükikoda Greif www.tammerraamat.ee
Teile, Anna, Sofia, Christine ja Astri
Do you know what love is? I’ll tell you: It is whatever you can still betray. JOHN LE CARRÉ
Rootsi … Meeles on neilt lehekülgedelt vastu hoovav aeg ja sündmused ning aimus, et ametlik selgitus, versioon, oli väär. Kahtlus on õige, kuid suund sugugi mitte see, mida võiks arvata. Tõde on endiselt haruldane külaline. On pärastlõuna, kaheksateistkümnes juuni 2014. Koht: Bruket. Ta tuli siia viimane kord tagasi. Rootsi. Toime oli pandud julm kuritegu, mille juured ulatusid kaugele minevikku ja mis sai, nagu sageli juhtub, alguse sellest, et kaks inimest olid sunnitud hoidma ühist saladust. Ta oli siin 1980. aasta talvel, kui kõigest jäi järele vaid tahm ja tuhk, ja ta oli siin neli aastat hiljem, kui vesi nad viis. Juba siis võis sündmuste ulatust aimata, kuid mõistmine tuli alles palju hiljem. Rootsi. See, mis nüüd järgneb, sunnib süüdlasi alla heitma. Antagu neile andeks.
7
JUUNI 2014 Midagi on valesti, ma tean seda, miski on päris kindlasti nii, nagu ei tohiks olla. Ma ... Ma ei ole kindel, kuidas jätkata. Minu nimi on Leo Junker. Olen kolmekümne nelja aastane ja istun oma rõdul. Vahel näib, nagu oleks aeg tagasi läinud, ja ma tunnen end oma mälestustes vanemana kui praegu. Jooksen läbi Salemi äärelinna. Maailmal on tohutud kihvad ja kaheharuline keel, ettevaatamatuid võib ta salvata. Olen kümme, võib-olla üksteist aastat vana. Olen teel Rönningest koju ja äsja esimest korda üksinda väljunud bussist, kartes, et olen eksinud peatusega ega tunne mind vastu võtvat ümbrust ära. On hilissügis, puudel on lehed hakanud kuivama ja ma hingan kergendatult, kui silman Triaadi tuttavaid maju. Ma ei lähe koju, ehkki peaksin. Äsja võidetud vabadus – sellisena see tundub – on mu vapraks teinud ja ma liigun edasi. Kannan seljakotti ja kotis on mul uus Walkman. Panen kõrvaklapid pähe, kuulan muusika pulssi ja kui jõuan veetornini, kõrgub see templina mu ees. Märkan seal noori, kes käivad koolis mitu klassi minust eespool. Nad istuvad kambas ja tõmbavad kordamööda üht sigaretti. Paistab, nagu nad naeraksid, kuid ma ei kuule neid. Hiilin mööda kruusaaugu serva edasi ja näen, kuidas üks poistest tüdruku ümbert kinni võtab ja teine langetab käe tema reiele. Tahan ligemale minna, kuid pööran ümber. Liigun tagasi. 8
CH R ISTOFFER CA R L SSON
Selline on minu lapsepõlv. Jah, ja selline nagu mu isa ja ema lõhn, kui nad töölt koju tulevad. Lapsepõlv on justkui päike, mis sätendab vastu igalt majakatuselt, see on heitgaasi- ja praeving, sinine vilkuv valgus, mis lõhub vaikust sama ootamatult nagu äkiline hirm, see on meist vanemad grafitikunstnikud, tags, pieces ja punitions1, ja see on nagu meie ise, liigutusi ja kirkaid värve jälgimas ning meelde jätmas. Lapsepõlv on sama, kui oodata linnalähirongi, mis vahel ei saabu või on juba mööda tuhisenud; see on nagu sigaretid ja hiljem uimastid ning raha, mis käivad käest kätte; see on nagu sinkjashall imal suits, mis mu sõrmede vahelt tõuseb, ja ma taipan, et olen seegi kord terve kuu taskuraha lendu lasknud. Veel samal päeval varastan koos parima sõbra Grimiga ühest Birger Jarlsgatani kauplusest riideid ja me naerame selle üle. See on nagu räppar Nas, tema album „Illmatic” ja the city never sleeps, full of villains and creeps, that’s where I learned to do my hustle. Istume Grimiga veetorni tipus ja mind tabab mõte, et ehk on maailmas kusagil teisel pool kõike seda koht minugi jaoks. 2014. aasta esimestel suvepäevadel mõtlen palju sellest, mis kunagi on olnud, kõigest möödanikku voolanust. Nende unetute ööde kestel kujuneb välja nägemus, et ees seisab midagi pöördelist. Ja üheksateistkümnenda juuni pärastlõunal tuleb otsekui selle kinnituseks telefonikõne.
1 Sildid, tükid ja karistused – ingl. (Toim.) 9
Kui Tove Waltersson oli väike tüdruk, küsis ta emalt, kust on pärit kõik need majad, puud ja inimesed, miks on Bruket nii suur, miks on olemas pikad põllusiilud ja paksud metsad, raagudeks kuivanud puude kobarad. Põõsastel olid iseäralikud oksad, mis näisid väänduvat ümber üksteise ja kõige muu, milleni küündisid: ümber puunottide, kivide, autoromude ja mahajäetud hoonete. Ema vastas, et jumal ei jäänud rahule, kui ta ülevalt alla nende peale vaatas ja oma töö tulemust hindas. Asula oli liiga väike, kitsas ja umbne. Et seda parandada, langetas ta nende kohale oma hiigelsuured käed, haaras Bruketi servades maapinnast ja tõmbas, nii nagu venitatakse kampsunit, millest ollakse välja kasvamas. Sellest on palju aega möödas, jah, varsti kolmkümmend aastat, kuid tunne on ikka sama. Seda on kerge unustada, kui ei ole siin mõnd aega elanud. Kes siia külla tulevad, räägivad tihti, et nad higistavad ja pea käib ringi, päike lõõskab tugevamalt, kui nad on harjunud. Üheksateistkümnendal juunil on varjud lühikesed ja asfalt nii kuum, et lausa aurab. Alvavägen on tõkestatud sinivalgete lintidega, mis ripuvad lõdvalt laternapostide vahel. Tove peatab auto, seob juuksed tutiks ja võtab päikeseprillid eest. Piiratud ala servas seisavad kaks politseivärvides autot. Brandén ja Åhlund nõjatuvad vastu kapotti ja vestlevad, kummalgi Fantapurk käes. 10
CH R ISTOFFER CA R L SSON
„Number kümnes,” teatab Brandén. „Kes see on?” küsib Tove. „Vanem mees.” Åhlund rüüpab sõõmu. „Charles Levin.” „See Charles Levin?” Åhlund vaatab Brandénile otsa, too kergitab kulmu. „Kes?” küsib ta. „Politseinik Charles Levin.” „Klasse ja Östen jõudsid esimesena kohale, nad on sees. Räägi nendega. Tehnik sõitis pool tundi tagasi Halmstadist välja, ta peaks veerand tunni pärast kohale jõudma.” Alvavägen 10 on vana, kulunud, helehall puumaja. Eemalt paistab see pigem suvila moodi. Piirdeaia küljes ripub nimetu kirjakast ja välisuks on pärani. Aknad on pimedad ja kui on põhjust millegi üle heameelt tunda, siis ehk just selle üle. Ebameeldiv oleks näha surnud inimese kodus valgust põlemas. Parempoolses toas seisab Östen Vallman, mobiiltelefon käes, ja näib midagi otsivat. Teiselt poolt klaaslauda paistab diivan ja suure tühja raamaturiiuli kõrval ripub seinal Carl Larssoni maal. Teiste seinte ääres on virna laotud kolimiskastid kirjadega PORTSELAN, KLAAS ja RAAMATUD. Tove võtab kingad jalast ja siseneb väiksesse eesruumi. Puitpõrand nagiseb mõnusalt taldade all. „Seal,” näitab Vallman, „ta on vasakul, köögis.” Köögiakna all on laud ja kaks tooli. Mees lamab külili, tal on jalas sinised teksased ja seljas helekollane polosärk. Paremal meelekohal on haav, millest on voolanud palju verd. Mehe ümber ei ole jälgi lohistamisest ega ka millestki muust. Küllap istus ta toolil, kui see juhtus, ja vajus siis põrandale. Teine tool on pisut eemale nihutatud, nagu oleks sellel istuja lihtsalt tõusnud ja lahkunud. Pea kõrgusel katab tapeeti verepilv, nii peened pritsmed, et need on muutunud häguseks lögaks. Ohver on pikk ja kõhetu mees, kindlasti omajagu üle kuuekümne, kuid ta on nähtavasti vaeva näinud, et saledana püsida, 11
M E I S T E R , VA H I M E E S , VA L E VO R S T, S Õ B E R
ja jõudnud esimeste suvenädalate kestel päevituda. Näojooned on rõhutatud, ent elegantsed, nina meenutab kulli nokka, põsesarnad on kõrged ja kena kujuga. See on tema. Neetud. „Millal teade tuli?” „Tund aega tagasi, kaks minutit pärast ühtteist,” vastab Vallman, pilk mobiiltelefoni ekraanil. „Helistaja oli ohvri vana tuttav, LarsErik Sunesson. Nad vestlesid eile telefoni teel ja leppisid kokku, et joovad täna hommikupoolikul kell üksteist koos kohvi. Kui ta kohale jõudis ja uksekella andis, ei vastanud keegi, ta muutus murelikuks ja piilus köögiaknast sisse. Ta nägi põrandal verd ja helistas kohe meile.” „Kus too Sunesson on?” „Klasse viis ta koju, et teda seal küsitleda. Mees oli üpris närvis.” Vallman vaigistab häält, ehkki toas ei ole rohkem kedagi. „Ma usun, et tal oli vaja võtta üks klõmakas, kui sa saad aru, mida ma mõtlen.” Talumehe pojal Östen Vallmanil on koera nägu ja käed nagu sulasel. Teismeeas oli ta Bruketi parim kuulitõukaja ning kord võitis ta omavanuste rühmas piirkondlikud meistrivõistlused, selle auks ilmus ajalehes isegi uudisenupp. Ta näeb välja kena samal moel nagu mõnikord need tobedad põhikooli vanemate klasside poisid, just sellepärast, et nende pilgud on sama tühjad. „Mis sa arvad, kas ta võis seda ise teha?” oletab Vallman ja silmitseb surnut. „End tulistada?” „See on lihtsalt mõte,” jätkab ta, „kui arvesse võtta lasu suunda ja keha asendit.” „Kas sa kusagil relva näed?” Vallman vaatab lootusrikkalt ringi, hoides miniatuurset telefoni tugevas käes. Ta ei leia midagi ja pöördub Tove poole. „Kas ei või olla nii, et ...” „Ja need kaks tassi laual, kas see tähendab, et ta jõi iseenda seltsis kohvi? Koos kujutletava kaaslasega?” Vallman vaatab Tovele otsa ja kallutab pead. 12
CH R ISTOFFER CA R L SSON
„Sa võiksid olla pisut sõbralikum. Mõni ime, et sa ei meeldi inimestele.” „Ära muretse. Nad viivad mu varsti üle.” Vallman kehitab õlgu. „Sellegipoolest.”
Siin on vaevalt neli tuhat elanikku. Suur osa elumajadest asub väljakutagustes kvartalites, mis paiknevad kiirtee lähedal ning millest looklevad välja väiksemad ja kitsamad teed. Ühe sellise harutee ääres elab ka Tove, ridaelamute piirkonnas, kus eluruumid on vanad ja väikesed. Säärased kodud on üksnes neil, kes ei saa endale lubada midagi paremat või ei taha taluda südametunnistuse piinu sellepärast, et nad ei hooli sellest, kus elavad. Ometi on seal võimatu end õdusalt tunda. Tove kolis siit ära, kui ta sai kakskümmend üks ja läks Stockholmi õppima, kolm aastat pärast Markust, ja kui vend lõpetas heade hinnete ja tubli iseloomustusega, siis Tove vedas end vaevu koolist läbi. Ta ei saanud tööd ei Göteborgis ega Malmös, nagu oli lootnud, vaid üksnes sellistes kõrvalistes kohtades nagu Trollhättan, Nässjö ja Varberg. Pool aastat tagasi sattus ta jälle siia. Tove vend tavatses öelda, et saatus on nendetaolised inimesed siia mõistnud, ning ainus, mida teha saab, on oma elu võimalikult väärikalt elada. Vahel mõtleb Tove, et need olid õiged sõnad ja venna elutee näitaski nimelt seda: Markus pidi surema just sellepärast, et ta Bruketist lahkus. Viimasel ajal on olnud raskem. Neil kordadel, kui ta on lähenenud asula piirile ja teeviitadele, mis annavad teada, et oled Bruketist lahkumas, on ta adunud sundi tagasi pöörata. Ta tunneb tugevat iiveldust ja käed hakkavad värisema, laubale tekib külm higi ja hambad plagisevad, kuni silme ees läheb mustaks. Ta peab 14
CH R ISTOFFER CA R L SSON
auto teeservas peatama ja mitu minutit hingama, hingama, hingama, enne kui suudab edasi sõita. Ja siis pöörab Tove alati tagasi. Pärast Markuse surma oli ta üheksa kuud haiguslehel, algul täis- ja seejärel poole hüvitisega, kolm kuud tagasi tunnistati ta tööleminekuks piisavalt terveks. Kui Tove teenistusse naasis, määrati ta kohalikku jaoskonda, sest mujal talle kohta polnud. Pealegi elab ta ju praegu siin, märgiti. Justkui see muudaks midagi paremaks. Uued kolleegid, kunagised tuttavad ning ema ja isa vanad sõbrad avaldasid kaastunnet vennaga juhtunu üle ja ütlesid, et nad mäletavad Markust veel sellest ajast, kui nad Tovega lapsed olid. Kuidas nad kahekesi jaoskonna välisukse juures seisid ja sisse piilusid, uudishimulikud silmad pärani. Kas ta mäletab seda? Jah, vastas Tove. Ta mäletas seda. Nad pärisid, mis tunne on jälle kodus olla ja kuidas emal läheb. Nad nägid teda, ema, mõnikord kalmistul. Hea tunne on, valetas Tove. Emal läheb hästi. Neil ei ole kriminaalpolitseinikut tarvis ja nad ei taha ka ühtegi, nii et Tove ei ole siin teretulnud ega vajalik. Isegi ta ülemus Ola Davidsson peab teda liigseks ja küllap ootavad kõik kogu hingest, et ta uuesti kokku variseks ja haigeks jääks. Maja ees peatub auto. Tove ja Vallman väljuvad ning lähevad vastu naistehnikule, kes tutvustab end Fanny Söderlundina, uurib assistendi eraldusmärke Vallmani pagunitel ja küsib ülemuse järele. Kui too osutab Tovele, ilmub tehniku näole üllatus. „Ma arvasin, et kohtun mehega,” ütleb ta. „Mina samuti.” Söderlundil on kuivad käed, peened näojooned ja hõbevalged kuklal kokku seotud juuksed. Ta võtab kaasa musta kohvri, mis meenutab pigem tööriistakasti kui midagi muud, ja liigub seejärel ettevaatlikult mööda õuerada trepini. Tehniline uuring on alanud. Kulub veidi aega, enne kui Söderlund majja siseneb. Kööki jõudnud, seisatab ta ja kergitab surnut nähes kulmu. 15
„Oleksite võinud mind ette hoiatada, et see on tema,” ütleb ta. „Kas te tundsite teineteist?” Söderlund raputab pead. „Me olime lihtsalt tuttavad. Kuid ta oli siiski kolleeg.” „Me võime kutsuda kellegi teise.” „Üks päev enne jaanilaupäeva? Edu otsimiseks.” Söderlund silmitseb Vallmani, kes räägib telefoniga. „Viige ta siit ära. Ta sebib siin ringi nagu vallatu chihuahua.” „Nii,” sõnab Tove, „veel kuu aega tagasi oli Levin politseiametis intendant?” „Jah.” „Mida ta siis siin tegi? Kas ta elas siin? Kas see on tema maja?” „Pole aimugi.” Söderlund põrnitseb Vallmani. „Viige ta ometi ära. Tema trampimine ajab mu hulluks.” Tove saadab Vallmani esikusse ja sealt trepile, jättes Söderlundi üksinda majja. Päike kõrvetab valusalt ja järjest hullemaks läheb. Õhk seisab paigal, peaaegu pulseerides. Rasked higipiisad langevad juustepiirilt alla ja nõrguvad kõrvadest mööda kaelale. Tove peavalu tugevneb. Ta siseneb uuesti majja, võtab Söderlundi kohvrist paari latekskindaid ja küsib, kas tohib majas pisut ringi vaadata. „Tegelikult ei tohi.” Söderlund ohkab. „Aga noh ... Astuge ainult ettevaatlikult.” 16
CH R ISTOFFER CA R L SSON
Elutoas on tagauks, mis peaks viima rõdule või terrassile, ent see on kas unustatud või jäetud meelega ehitamata. Praegu avaneb uks otse murule. Enamik kummutisahtleid on tühjad, kapid on vaid poolenisti riideid täis. Vannitoakapis on tops hambaharja ja -pastaga, duširiiulil seisab üksildane dušigeelipudel. See on kõik. Muu on kastides. Kolimiskaste on igas toas. Maja elanik ei ole võtnud vaevaks kodu sisustada. Ta on olnud millegi muuga hõivatud. Seda on lausa õhust tunda, vaikusest. Magamistoa ühes nurgas seisab väike kirjutuslaud, millel on arvuti ja mobiiltelefoni laadijad. Laua kõrval on avali kolimiskast, millest paistab hunnik segamini raamatuid ja pabereid. Umbes samasugune segadus valitseb Tove peas. Tove põlvitab, uurides põrandat laua ja voodi all. Mitte midagi. Kirjutuslaua ees seisab väike bürootool. Tove istub sellele ja pöörab pilgu aknast välja. Aken avaneb hoovi ja väikese aia poole. Ta tõmbab kolimiskasti endale lähemale. Auguraud, klammerdaja, üksikud paberilehed ja raamatud. Ta tõstab need kõrvale. Kasti põhjas on kaustavirn, kaustu on kokku neli, osa neist on vanemad papist kaustad, osa uuemad, plastist. Ta võtab ühe kätte. See on täis dokumentide koopiaid, eeluurimisprotokollide väljavõtteid ja tehnilisi aruandeid juhtumite kohta, mis pole talle tuttavad. Nende servadele on keegi, võib-olla Levin ise, kirjutanud kommentaare ja märkusi. Tove lehitseb ka teised kaustad läbi: sisu on sarnane, kuid juhtumid teised. Raamatud: Kerstin Ekmani „Sündmused vee ääres”, John le Carré „Spioon, kes pääses külma käest” ja Flannery O’Connori „Veri teab”. Nende all Friedrich Dürrenmatti „Kohtunik ja timukas”. Tove sirvib lehekülgi. Ei midagi peale vanade hiirekõrvade ja üksikute siin-seal lahti pääsenud lehtede. Sorteerimata paberihunnikust paistab midagi välja, see on polaroidfoto, mis kujutab meest, naist ja viie- või kuueaastast tüdrukut. Mehel on seljas lühikeste varrukatega valge särk ja jalas 17
M E I S T E R , VA H I M E E S , VA L E VO R S T, S Õ B E R
teksased, naisel on pluus ja beež seelik, tüdruk kannab sinist kleiti. Nad näevad välja õnnelikud. Tagaküljel kiri: Mina, Marika ja Eva, kevad 78. Foto sunnib Tovet võpatama ja algul ei saa ta aru, mispärast. Ta pöörab ümber ja silmitseb seinu. Kolmiku taga pildil on ähmaselt näha samasugust kahvaturohelist mustrilist tapeeti. Siis ta taipab. Foto on pildistatud sellessamas toas.
Tove sõidab mööda teid, mis on nii tuttavad ja siiski võõrad, ettearvamatud. Nii on kohtadega, kust lahkud ja kuhu jälle tagasi tuled; need on sellised, nagu need on alati olnud, tekitades täpselt sama tunnet nagu kunagi ammu, ent ometigi teistsugust. Lai õllekoormaga pikap pöörab tema ees teele. Roolis istuval mehel on nokats peas ja ta on autos üksi. Maja, milles Lars-Erik Sunesson on elanud peaaegu terve elu, on vetikatest ja samblikest värvi muutnud, seda ümbritsevad vanad lehtpuud, mis on kogu maja enda alla matmas. Pisut eemal krundil, mida piirab hõre ja korrapäratu aed, seisab mahajäetud muruniiduk, värav on lahti. Köögilaua juures on istet võtnud Sunesson ja politseiassistent Klas Mäkinen. Mäkinen hoiab käsi kohvitassi ümber, sellal kui Sunesson joob oma klaasi tühjaks ja sirutab käe pudeli järele. Tema silmade ümbrus on rohkem tursunud kui tavaliselt. „Naiskonstaabel,” nendib Sunesson. „Milline kuratlik algus tänavusele jaanipühale.” Mäkinen vaatab Tovele anuvalt otsa. Mehe ees lebab märkmik, kuid on näha, et ta pole sellesse suurt midagi kirjutanud. Tove tõmbab tooli välja, istub laua otsa ja pöördub Mäkineni poole. „Sind on Alvavägenil rohkem vaja kui siin.” Mäkinen, sarmitu mees, kellele sobiks pigem valvuri kui politseiniku amet, ajab end püsti. 19
M E I S T E R , VA H I M E E S , VA L E VO R S T, S Õ B E R
„Soovin edu,” sõnab ta. „Milline paganama päev,” vannub Sunesson ja täidab himura pilguga oma klaasi. Nõudepesulaud ägab mustade taldrikute ja klaaside all. Tagapool luriseb kohvimasin. Varsti on kuulda, kuidas Mäkinen käivitab auto ja sõidab ära. Sunesson ohkab ja tõstab pudeli, see on Famous Grouse’i viski Poola versioon. „Soovid ka?” „Ei. Aga aitäh pakkumast.” Mehe taga seinal ripub raami sisse tikitud sõnum: Ilu unustusse kaob, elu möödanikku vaob. Sunesson töötas klaasivabrikus, samamoodi nagu kunagi tema isa. Kui vabrik suleti, läks ta transpordifirmasse veoautojuhiks ja seda tööd tegi ta, nii palju kui teada, pensionini. Tove kolleegid olid üpris kindlad, et lisaks firmavedudele smugeldas ta oma koormates alkoholi, kuid seda ei suudetud kunagi tõestada ja nüüd oli juba hilja. Tove peab aru, kui palju sellest on Sunesson endale jätnud ja kas tal on kusagil majas ladu. Ta ei ole meest kunagi keskväljaku viinapoes näinud, ehkki Tove on seal pärast tagasitulekut sageli käinud. „Kuidas sa ennast tunned, Lars-Erik?” „Milline kuradima päev.” Sunesson rüüpab viskit. „Veri,” jätkab ta ja raputab pead. „Veri, veri, veri. Kurat küll.” „Millal sa Charlesiga viimati rääkisid?” „Eile õhtul, kui helistasin talle ja me leppisime kokku, et lähen täna kell üksteist tema poole kohvi jooma.” „Mis kell te talle helistasite?” „Nagu ma su kolleegile ütlesin, mis ta nimi oligi ... Gösta poeg, Klas. Küllap pool kümme või umbes nii.” „Kuidas vestlus kulges?” Sunesson paistab olevat hämmeldunud. „Vist hästi?” „Ma pean silmas,” selgitab Tove, „millest te rääkisite?” „Eriti mitte millestki. Ma kohtusin temaga väljakul, kui üleeile poes käisin, ja imestasin, mida ta siin teeb. Ta ütles, et elab nüüd 20