Minu kodu on Eestimaa by Tammerraamat

Minu kodu on Eestimaa

Tiia Toomet

Minu kodu on Eestimaa

Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital. Fotod: Lembit Michelson, Meelis Adamson, Ingmar Muusikus, Tiina Gill, Kärt Kukkur, Mark Soosaar,Irina Tammis, Heiki Maiberg, Eesti Filmiarhiiv, Scanpix, Palmse mõis, internet. Kujundanud Piret Niinepuu-Kiik Illustratsioonid © Kamille Saabre Arvutigraafika: Alari Paluots © Tiia Toomet © Tammerraamat, 2014

ISBN 978-9949-526-48-2 Trükikoda Printon www.tammerraamat.ee

Kellest siin raamatus juttu tuleb Mihkel (10-aastane), kes teab, kus asub Läti. Liisa (9-aastane), kes ei oska joonistada räime. Marta (5-aastane), kellele ei maitse hernesupp. Nende vanemad: Isa Eerik, kes läheb närvi, kui internet on ära. Ema Katrin, kes teeb vahel kodus õpetaja häält. Sõbrad Inglismaalt: Emma (8-aastane), kes polnud varem kuulnudki riigist nimega Eesti. Michael (8-aastane), kes oskab öelda eesti keeles: „Te-re!” Nende vanemad: Isa Andrew, kes arvab, et kõik eestlased on omavahel tuttavad. Ema Susan, kellele meeldib kududa kaltsuvaipa. Mihkli, Liisa ja Marta naabripoisid: Kolja (12-aastane), kes saab aastas kaks korda lihavõtteid pidada. Saša (7-aastane), kes on käinud Eesti lasteaias. Nende isa Sergei, kes peab Eestit oma kodumaaks. Nende vanaema (babuška), kes ei oska eesti keelt. Marta, Liisa ja Mihkli vanavanemad: Türi vanaema Reet, kes küpsetab imehäid pannkooke. Türi vanaisa Veljo, kellel on Järvamaal kõik olemas. Võrumaa vanaema Tiiu (memm), kes ei tea uue aja mõistatusi. Võrumaa vanaisa Jaak (taadu), kes oskab kütta suitsusauna. Kolja ja Saša sugulased Narvas: Onu Pjotr, kes tunneb hästi Narva linna. Onunaine Valja, kellel ei ole tööd. Onupoeg Miša, kes armastab oma kodulinna.

Isa räägib lastele uudist Mihkel, Liisa ja Marta elavad Eesti pealinnas Tallinnas. Nende ema Katrin on ajalooõpetaja, isa Eerik teadlane. Möödunud sügisel töötas isa mõned kuud Inglismaal ühe ülikooli juures. Ta sai seal sõbraks oma töökaaslase Andrewga, kellel oli kaks last, kaheksa-aastased kaksikud Michael ja Emma. Kui isa kodus tagasi oli, näitas ta emale ja lastele Inglismaal tehtud fotosid. Mõne pildi peal olid ka Michael ja Emma. Emmal olid punakad lokkis juuksed ja Michaelil tukk silmini, mõlemal naerunägu peas. Mihkli, Liisa ja Marta meelest nägid nad vahvad välja. Ühel külmal talveõhtul, kui väljas sadas lund ja kraadiklaas akna taga näitas kümme miinuskraadi, ütles isa lastele: „Meile tulevad sel suvel külalised. Emma ja Michaeli vanemad on otsustanud puhkuse ajal terve perega Eestisse sõita. Nad tahavad Eestit tundma õppida. Teie peate siis Emma ja Michaeli oma hoole alla võtma ja neile kõike näitama.” „Me võime minna veekeskusesse ja loomaaeda,” arvas Liisa.

Lennusadam Tallinnas.

Vaade Eesti Nukuteatrile.

„Lennusadamasse,” pakkus Mihkel. „Nukuteatrisse,” ütles Marta. „Seda kõike kindlasti,” nõustus isa. „Aga teil tuleb neile ka Eestit tutvustada. Teie elate siin sünnist saati, nemad aga polnud enne minuga kohtumist niisugusest riigist kuulnudki.” „See on küll imelik,” vangutas Marta pead. „Mismoodi me neile Eestit tutvustame?” ei saanud Mihkel aru. „Nad ju ise näevad, mismoodi siin on.” „Ega nad ise igale poole jõua,” arvas isa. „Teie olete justnagu giidid ja räägite neile meie ajaloost, loodusest, kommetest. Eks me muidugi käime ka koos ringi ja vaatame üht-teist oma silmaga üle.” „Mina küll ei tea, mida Eestist rääkida,” kurtis Liisa. „Eestis on kõik nii tavaline,” oli Mihkel Liisaga ühel meelel. „Mis teile tundub tavaline, võib mujalt tulnule olla huvitav,” vaidles isa vastu. „Mul on ettepanek. Meil on mitu kuud aega, enne kui Emma ja Michael siia jõuavad. Arutame selle aja jooksul läbi, mida te üldse Eestist teate ja mida veel teada võiksite. See kulub teile endile ka ära. Eesti on ju teie kodumaa, oma kodu on aga tarvis tunda.” „Hea küll,” nõustusid Liisa ja Mihkel. Marta ei öelnud midagi, aga vastu ka ei vaielnud.

Veekeskuses on lahe.

Kus Eesti asub Järgmisel õhtul, kui söök söödud ja nõud pestud, kutsus isa lapsed kokku. „Lähme Mihkli tuppa,” pani ta ette, „seal on seina peal maailmakaart. Uurime alustuseks järele, kus Eesti asub. Kui keegi teilt seda küsiks, mida te vastaksite?” „Et Eesti asub mere ääres,” pakkus Marta. „Seda küll, aga maailmas on palju meresid. Esmalt tuleks nimetada suurem piirkond, kuhu kuuluvad nii Eesti kui ka meie kodumeri.” Mihkel tegi kavala näo. „Eesti asub planeedil Maa.” „Igatahes,” muigas isa. „Aga millises maailmajaos?” „Euroopas!” hüüdsid Mihkel ja Liisa ühekorraga. Isa näitas kaardil Euroopat ja hakkas rääkima: „Euroopa põhjaosas on Balti meri, mida meie kutsume Läänemereks. Eesti asub Läänemere idakaldal Soome lahe ääres. Põhja pool lahte asub Soome, mõlema riigi pealinnade vahe on ainult 70 kilomeetrit. Soome on Eesti naaber.” „Me oleme Soomes käinud,” ütles Liisa vahele. „Muumimaal ja Helsingis Serena veepargis.” „Seal oli üks toru, kust ma alla lasta ei julgenud,” meenutas Marta. Isa ei lasknud end laste mälestustest segada. „Vaatame, millised riigid veel Eesti naabrid on,” rääkis ta edasi. „Idas on Eesti piiriks Peipsi järv. Kas te teate, mis maa asub selle järve taga?” „Venemaa,” teadis Liisa. „Vastaskorteri Saša ja Kolja vanaonu elab Venemaal Pihkvas, nad käisid tal seal kunagi külas.” „Eesti kaguosal on Venemaaga ka maismaapiir,” näitas isa. Mihkel uuris kaarti. „Eesti lõunanaaber on Läti,” teatas ta siis. „Me käisime möödunud aastal džuudoklubiga Riias võistlemas. Riia on Läti pealinn.” Isa noogutas. „Eestit, Lätit ja Leedut üheskoos kutsutakse ka Baltimaadeks. Aga üks naaberriik on meil veel nimetamata. Eestist lääne pool mere taga asub Rootsi.”

! Eesti asub Euroopas Balti mere idakaldal Soome lahe ääres. Eesti naabriteks on põhjas Soome Vabariik, idas Venemaa Föderatsioon, lõunas Läti Vabariik ning läänes Rootsi kuningriik. „Rootsis elas Astrid Lindgren, kes kirjutas Pipi ja Karlssoni ja Bullerby lapsed!” hüüdis Liisa. „No näete,” rõõmustas isa. „Siis te teate ju oma naabritest juba ühtteist.”

Kui suur on Eesti? „Järgmisena katsume selgeks teha, kui suur on Eesti,” pani isa ette. „Eesti on hirmus suur!” hüüdis Marta. „Kui me suvel Võrumaale memme-taadu juurde läksime, pidime mitu tundi sõitma, nii et ma jäin vahepeal magama.” „Sa oled ikka rumal,” vangutas Mihkel pead. „Eesti on tegelikult väga väike. Vaata ise kaardi pealt, kui suured on Venemaa ja Hiina ja Kanada ja Ameerika Ühendriigid ja... Ka enamik Euroopa riike on Eestist suuremad.” „Paljude teistega võrreldes oleme me tõepoolest väike riik,” oli isa Mihkliga nõus. „Maailma kaardil on Eesti vaid tilluke täpp. Kas sina, Mihkel, tead, kui pikk või lai on Eesti?” „Mina olen igatahes 112 sentimeetrit pikk, lasteaias mõõdeti,” kuulutas Marta, kui Mihkel vait oli. „Kui me kujutleme, et Eesti pealagi on tema põhjapiiril ja jalatallad lõunapiiril, siis on Eesti pikkus 300 kilomeetrit. Ja laius läänest itta umbes 245 kilomeetrit,” vastas nüüd isa ise. „Ossa!” naeris Mihkel, „Siis on Eesti ju päris paksuke!” „Riikide suurust arvestatakse pindala järgi,” rääkis isa edasi. „Eesti pindala on 45 tuhat ruutkilomeetrit. Selle võiksite meelde jätta, siis on hea teistega võrrelda. Näiteks maailma kõige suurema riigi Venemaa pindala on üle 17 miljoni ruutkilomeetri.” „Eesti ja Venemaa on siis nagu pöialpoiss ja hiiglane,” leidis Liisa kohe sobiva võrdluse. „Aga kui suur on Inglismaa?” Isa klõbistas natuke arvutiklahvidega ja ütles: „Inglismaa ehk ametliku nimega Suurbritannia Ühendkuningriigi pindala on 244 820 ruutkilomeetrit. Seega üle viie korra Eestist suurem. Elanikke on seal aga peaaegu kuuskümmend korda rohkem.” Marta nägu läks kurvaks. „Kas Eesti on siis kõige pisem riik maailmas?”

Eesti territooriumi ulatus läänest itta on 300 km, põhjast lõunasse 245 km. Eesti pindala on 45 000 km2.

! Maakera pindala koos ookeanidega on 510 000 000 km2, sellest maismaad on 149 000 000 km2. Maailma kõige suurem riik on Venemaa Föderatsioon, mille pindala on 17 075 000 km2.

Gloobusel on Eesti vaid tilluke täpp.

„Sugugi mitte. Euroopaski on näiteks Taani, Šveits, Holland ja Belgia pindalalt meist väiksemad. Kuigi rahvast elab seal rohkem. Ja on olemas veel kääbusriigid, nagu San Marino, Monaco ja mõned teised, mille pindala on alla saja ruutkilomeetri.” Isa lükkas monitori eemale ja pöördus taas laste poole. „Ma mõtlen, et Martal on natuke ka õigus,” ütles ta. „Tegelikult on Eesti piisavalt suur. Jalgsi seda igatahes läbi käia ei jõua. Või vähemasti võtab see väga kaua aega.” „Minu arust on Eesti just paras,” parandas nüüd Marta oma endist arvamust.

Maailma kõige väiksem riik on Itaalias Rooma linnas asuv paavstiriik Vatikan, mille pindala on 0,44 km2.

Rahvariietes venelased pidutsemas.

Kui palju inimesi Eestis elab ja mis rahvusest nad on „Kas ma võin nüüd oma tuppa minna?”küsis Marta. Aga isa oli hoos ega mõelnudki veel lõpetada. „Kas te seda teate, kui palju inimesi Eestis elab?” küsis ta hoopis. „Sa pärid kogu aeg igasuguseid asju, nagu me mängiksime mälumängu,” torises Marta, aga jäi siiski paigale. „Umbes üks miljon,” pakkus Mihkel. „Peaaegu täppi, aga tegelikult siiski natuke rohkem. Elanike arvu teadasaamiseks loetakse aeg-ajalt kõik riigis elavad inimesed üle. Eestis oli viimane rahvaloendus 2011. aastal.” „Kas mind ikka loeti üle?” muretses Marta. „Ma vastasin küsimustele internetis ja kirjutasin sinna teie kõigi andmed,” rahustas isa teda. „Rahvaloenduse põhjal elab Eestis praegu veidi alla 1,3 miljoni inimese. Neist ligi 69 protsenti on eestlased ja 25 protsenti venelased, ülejäänud on mõnest muust rahvusest.” „Miks Eestis nii palju venelasi elab?” uuris Liisa. „Venemaa on Eesti naaber. Kahe riigi piirialadel on ammustest aega-

Eestirootslaste kiviristid Vormsi surnuaial.

Vene-õigeusu nunnaklooster Kuremäel.

dest asunud väike arv vene keelt kõnelevaid inimesi. Näiteks vene vanausulised tulid Peipsi äärde juba mitusada aastat tagasi ning on seal tänaseni säilitanud oma keele ja traditsioonid. Põhiosa venekeelsest rahvast saabus siia aga nõukogude perioodil. Tallinna ja Kirde-Eestisse rajati sel ajal palju uusi ettevõtteid, kuhu toodi töölisi kogu Nõukogude Liidust. Eesti keelt polnud neil vaja õppida, sest Nõukogude riigis pidid kõik oskama vene keelt. Ajapikku soetasid tulijad endale Eestis pere ja kodu ning jäidki siia elama. Eesti Vabariigi taastamine oli paljudele neist täielik üllatus, aga Venemaale tagasi minna nad ka ei tahtnud.” „Eestlastest viis oleme meie sinu ja emaga. Saša, Kolja, nende ema, isa ja vanaema on venelased. Aga kes need muud rahvused on?” ei jäänud Liisa ikka rahule. „Eestis elab praegu ka ukrainlasi, valgevenelasi, soomlasi, tatarlasi, juute, lätlasi, leedulasi ning mitmest muust rahvusest inimesi,” teadis isa. „Üle seitsmesaja aasta pidasid Eestit oma kodumaaks baltisakslased, aga nemad lahkusid kõik Teise maailmasõja ajal, nagu ka sajandeid läänerannikul ja mõnedel saartel asunud eestirootslased.” „Meie klassi Martti on soomlane, tema isa töötab siin ühes firmas,” ütles Mihkel.

Juudi sünagoog Tallinnas.

„Meie lasteaias käib üks Dolores, kes ei oska peaaegu üldse eesti keelt,” lisas Marta. „Tema on tulnud Spaaniast.” „Hispaaniast,” parandas Mihkel. „Euroopa Liidus töötavad paljud inimesed ajutiselt mõnes teises riigis ja võtavad ka pere kaasa,” rääkis isa. „Kuna nad kavatsevad mõne aja pärast jälle kodumaale tagasi minna, ei õpi nad sageli kohalikku keelt ära. Riigi püsielanikud on need, kes elavad siin alaliselt, kelle jaoks Eesti on kodumaa.” „Ja nemad peavad eesti keelt oskama,” oli Marta veendunud.

Rahvaloenduse järgi elas Eestis 2011. aastal 1 294 236 inimest, neist eestlasi 889 770 venelasi 321 198 ukrainlasi 22 302 valgevenelasi 12 419 soomlasi 7 423 tatarlasi 1 945 juute 1 927 lätlasi 1 716 leedulasi 1 682 poolakaid 1 622 sakslasi 1 490 armeenlasi 1 402 Kokku oli Eesti püsielanike hulgas 2011. aastal 192 rahvuse esindajaid.

Tartu ülikoolis on õppekeeleks eesti keel.

Esimene koolipäev koos aabitsaga.

Eesti keel „Eesti keelt oskamata on Eesti Vabariigis keeruline hakkama saada,” oli isa Martaga nõus. „Meie jaoks on eesti keel emakeel, meie räägime seda lapsest saati. Siinsete venelaste emakeel on aga vene keel. Eestis elavad vene ja muust rahvusest lapsed õpivad eesti keelt koolis ning täiskasvanud keeltekursustel.” „Saša ja Kolja oskavad küll eesti keelt,” kinnitas Liisa. „Aga nende vanaema ei oska üldse,” kaebas Marta. „Ükskord, kui ma tahtsin Sašat kelgutama kutsuda, oli ainult vanaema kodus ja ma ei saanud aru, mida ta vene keeles seletas.” „Eestis räägitakse ju veel ka võru keelt,” ütles Liisa. „Mina ei saa sellest ka päriselt aru, kuigi natukene saan ka.” „Võru keel on eesti keele murre, mida kõneldakse Lõuna-Eestis Võrumaal, kuigi mõned peavad seda ka päris omaette keeleks,” seletas isa. „Murded on paikkondlikud keeled. On olemas Mulgi murre ja Kihnu murrak ja saarte murre, aga need ei ole kirjakeelest nii erinevad kui võrokeste ja setokeste keel. Murded on keele rikkus, neid tuleb hoida. Kõik me ühiselt peame aga hoidma oma ilusat eesti keelt. Eesti on ju ainuke paik maailmas, kus seda räägitakse.”

Esimene säilinud eestikeelne kukeaabits 1694. aastast.

Aabits on tähtis raamat.

„Onu Johannes elab Ameerikas, aga tema räägib ka eesti keelt,” vaidles Liisa vastu. „Tema on Eestist pärit. Väliseestlasi on maailmas saja tuhande ringis. Täpset arvu on raske öelda, sest praegu lähevad paljud välismaale õppima ja tööle. Enamus neist tuleb hiljem tagasi, aga mõned jäävadki sinna elama. Väliseestlased oskavad eesti keelt, kuigi igapäevaselt kasutavad mõnda muud keelt. Teistest rahvustest inimestest räägivad aga eesti keelt vaid üksikud, kui siinsed venelased ja naabrid soomlased välja arvata. Soomlastele on eesti keel lihtne, meie keeled on lähisugulased, mõlemad kuuluvad soome-ugri keelkonda.” Uksekell helises, Saša pistis pea ukse vahelt sisse. „Tere!” hõikas ta. „Meie ema tuli Saksamaalt konverentsilt ja tõi kingiks ägeda konstruktori. Kas Mihkel ja Liisa võivad seda vaatama tulla?” „Me lõpetame kohe oma jutu, siis võivad,” ütles isa. „Aga kuule, Saša, meil tekkis küsimus, et miks sinu vanaema ei räägi eesti keelt?”

„Ah, babuška,” rehmas Saša käega. „Tema on ju nii vana. Ta ütleb, et ei saa enam keelt ära õpitud. Ja ega tal pole tarviski, ta räägib põhiliselt ainult meiega. Kui tal ükskord oli vaja passi vahetada, läks ema kaasa ja aitas.” „Nojah, ametlikud paberid tuleb ju täita riigikeeles,” kinnitas isa. „Mis keel see riigikeel veel on?” ei saanud Marta aru. „Eesti Vabariigi riigikeeleks on eesti keel,” ütles isa. „See tähendab, et Eestimaal peab igal pool eesti keelega hakkama saama. Poodides ja postkontorites ja ametiasutustes. Kõik seadused, dokumendid, linnade ja tänavate nimed, riiklikud raadio- ja televisioonisaated ning kooliõpetus on Eesti riigis eestikeelsed.” „Meie õpime koolis küll vene keeles,” vaidles Saša vastu. „Eesti keel on meil lihtsalt üks õppeaine.” „Kuna Eestis elab palju venelasi, on siin ka venekeelsed algkoolid ja põhikoolid. Aga gümnaasiumis hakkate ka teie mitmeid aineid õppima eesti keeles. Ja ülikooliõpe on samuti eestikeelne.” „Pole probleemi,” arvas Saša. „Ma käisin ju eesti lasteaias. Ma oskan eesti keelt küll. Noh, kas lähme juba?” pöördus ta kannatamatult Mihkli ja Liisa poole. ABCD „Minge siis pealegi,” lubas isa.

VIIVI LUIK EPP MARIA KOKAMÄGI

EFGH IJKL MNOP QRSŠ ZŽTU VWÕÄ Ö ÜXY

Maailmas on umbes 7000 erinevat keelt. Kõige suurem on hiina keel, mida räägib üle miljardi inimese.

VIIVI LUIK EPP MARIA KOKAMÄGI

Kukeaabits aastast 2014.

Eesti keelt räägib emakeelena ligikaudu miljon inimest. Eesti keel kuulub soome-ugri keelkonda, selle suuremad sugulaskeeled on soome ja ungari keel. Eesti keel on Eesti Vabariigi riigikeel. 17