MUUSA ja tema kunstnik EDGAR VALTERI MAALISARI „PERFORMANCE” 1989–1994 Teksti kirjutanud Evelin Kivimaa
Esialgu oli lõuend ootusärevalt tühi. Siis kannatamatult tühi. Viimaks valusalt tühi.
5
Kunstnik tõmbus üha rohkem kössi ja tema habe võdises enesehaletsusest nagu nukker pintsliots. Pintsel ise aga ei liigahtanudki. Kunstnik oli ennast tühjaks loonud. Alles polnud enam tilgakestki inspirat siooni, kuhu pintslit kasta. Ümberringi oli vaid otsatul hulgal külmust, kurbust ja kõledust. Ent nendega lõuendit ei täida. Suurel kivimürakal nukralt kössitav Kunstnik põrnitses lõuendit ja tundis, kuidas selle tühjus valgub tema pähe.
Kunstnikul polnud õrnematki aimu, kui kaua ta oli tühjuses ulpinud. Igatahes piisavalt, et kivisse jääks istumisjälg – nagu mees avastas, kui ta ühel hetkel end liigu tas, otsekui talveunest virgudes. Suletud silmalaugude lähedal aimus soojust, mis muutus üha kuumemaks, tulisemaks, lee gitsevamaks. Kunstniku täiuslikult tühja pähe tekkis üle hulga aja esimene mõte: avada silmad. Ta tegi seda – ning maailm polnud enam iialgi endine. Leegitsev Muusa! Üksainus pilk talle, ainumas jalustrabav hetk – juba sellestki piisas, et haarata kõik Kunstniku mee led. Ent see hetk aina kestis ja kestis ning Muusa leek lõõmas üha eredamalt. Noore naise lõkendav kuumus, joovas tav lõhn, hullutav naerulagin … Kaua üksildust tundnud mees ahmis Muusat endasse iga keharakuga.
6
7
8
lisel õhkõrnal piiril ning Kunstniku käele toetudes, ühtaegu tasakaalu otsides ja seda pakkudes. Kuhu? kahtles Kunstnik, kes oli senise elu jooksul pea igal pool käinud, paljutki näinud ja kõigest tüdinud. Lähme tegelikkuse peidus poolele, kutsus Muusa, tule nüüd, mida on sul ometi kaotada? Kunstnik vaatas istumislohku kivil ja tühja lõuendit. Tõepoolest, mida?
Kas sina oled minu Muusa? küsis Kunstnik, julgemata oma õnne uskuda. Vastuseks kõlas naer, mis läbistas õhku kui tulikuum jääpurikas, ühtaegu kõrvetav ja jäine. Hoopis sina oled minu Kunstnik, lõkerdas Muusa, anna mulle käsi! Mees ulatas käe. Me läheme rännakule, ütles Muusa, balans seerides tegelikkuse ja kujutelmade vahe
9
Ma kardan kaotada ainult sind, Muusa, tõdes Kunstnik, midagi muud ei ole mulle jäänud. Asume siis teele, rõõmustas Muusa. Hetk hiljem vajus mehe suu üllatusest lahti. Kunstnik ei suutnud oma silmi us kuda: maailm muutus täiesti teistsuguseks, kui ta oli harjunud nägema. Kõikjal varisesid maha maskid, mida ta oli seni tegelikkuseks pidanud. Kõik tema ümber väreles ja liigutas, hingas ja häälitses. Elu pulbitses. Tegelikkuse peidus pool tungis esile. Rännak oligi alanud – juba enne esi mest sammu. Esimese mõttega.
10
11
12
Lind lendas mööda, kaunid pikad jalad rippu. Inimjalad, sihvakad kui modellil. Kunstnik tundis ringi vaadates kerget peapööritust. Kogu loodus oli ühtäkki kuidagi liiga … inimlik. Inimpale lõi välja nii paljudel olendi tel, et Kunstnik tundis lausa kergendust, nähes täitsa tavalist roosat rõngassabaga notsut. Ent mis tal ometi suus on? Härra, teile on kiri, röhkis sigudik, nätsu tades suus paberilehte. Hämmeldunult sirutas Kunstnik käe välja ja võttis ilastatud kirjapaberi. Kes võis talle ometi sel moel sõnumi saata?
Niiskel kirjapaberil võbelesid sinised tähed. Vähemalt nõnda arvas Kunstnik, et need kummalised looklevad märgid on kirjatähed mingis tundmatus rändkeeles. Ma ei mõista midagi, tunnistas Kunstnik, vaadates kahjutundega, kuidas märgid muutuvad paberil aina heledamaks. Ruttu vette, enne kui sõnad kuivavad ja kustuvad! kõlas eemalt kõuehäälne hoiatus. Kes küll ometi … see on ju kirik! jahmus Kunstnik. Kas kuulsid, kirik räägib? Ju tal oli siis midagi olulist öelda, leidis Muusa, panemata kiriku kõnelemist põrmugi imeks, ehk sa näitad talle seda sõnumit – kirikud tunnevad ju igasuguseid kirjaviise. Kunstnik hüppas merre ja hakkas kiriku poole ujuma, kiri tugevasti pihku pigis tatud. Merekaldal kõrguv kirik võbises ootus ärevalt.
13
Veekirja polegi ma ammu näinud, sõnas kore das ürbis kirik rahulolevalt. Ta lükkas sil mile vajuva katuse pisut tahapoole, sirutas välja krobelise käe ja haaras veest tilkuva sõnumi. Märjad kirjamärgid sosisklesid tumedalt ja rahulolevalt. Tee rahu mineviku, oleviku ja tulevikuga … luges kirik iga sõna rõhutades. … ja naistega, poetas Muusa vahele, naerulohukesed põskedel.
Naiste kohta pole siin midagi kirjas, märkis kirik. Ei peagi olema, muigas Muusa, kõige tähtsamat saabki välja lugeda just ridade vahelt. Loe edasi, õhutas Kunstnik kirikut, ma tahan teada, mis seal veel kirjas on. Tegelikult … see oligi kõik, sõnas kirik sõnu mit käes keerutades. Kas seal on vähemalt öeldud, kes selle kirja mulle saatis? uuris Kunstnik.
14
Kujundanud Angelika Schneider Fotod maalidest: Lembit Michelson Tekst © Evelin Kivimaa Maalid © Edgar Valter Autoriõiguste pärija Külli Leppik © Tammerraamat, 2017 ISBN 978-9949-565-96-2 Trükikoda Printon www.tammerraamat.ee