Tule kõrvetav hingus

TULE KÕRVETAV HINGUS

USA uudistekanali CBS News väliskorrespondent

Kimberly Dozier

TULE KÕRVETAV HINGUS Võitlus reportaažide ja elu eest Iraagi sõjas

Inglise keelest tõlkinud Raili Puskar

Originaali tiitel: Breathing the Fire Fighting to Report – and Survive – the War in Iraq Kimberly Dozier CBS News foreign korrespondent Meredith Books 1716 Locust Street Des Moines, Iowa 50309–3023 USA Toimetanud Karin Kastehein Kujundanud Villu Tammer Copyright © 2008 by Kimberly Dozier Tõlge eesti keelde © Raili Puskar ja Tammerraamat, 2011 ISBN 978-9949-482-24-5 Trükitud OÜ Greif trükikojas www.tammerraamat.ee

Selle raamatu kirjutamine osutus võimalikuks tänu kõigile neile, kes seisid mu kõrval ja võitlesid mu elu eest, ning neile, kes palvetasid minu eest ja toetasid mind igal sammul. Üritan neid inimesi selle raamatuga tänada ja samas avaldada austust nendele, kelle tol päeval kaotasime.

Mu perele ja lähedastele. Ma kahetsen, et pidite sellist põrgut taluma, kuid ega see ju tegelikult nii suure üllatusena tulnudki!

Kiri Ühendriikide mereväeeriüksuse haavatud sõduri palati uksel

Tähelepanuks kõigile sisenejatele Kui astute siia palatisse selleks, et tunda kurbust või kaastunnet mu haavade pärast, siis minge mujale. Sain need haavad, tehes seda tööd, mida armastan, tehes seda inimeste pärast, keda armastan, seistes vabaduse eest selles riigis, mida samuti armastan. Ma olen uskumatult tugev ja paranen täielikult. Mida tähendab täielikult paranema? See on füüsiliselt ülim, milleks mu keha on suuteline. Ja siis sunnin end pelga vaimujõuga seda piiri veel 20 protsendi võrra ületama. Palat, millesse te sisenete, on tulvil nalja, optimismi ja intensiivset ning kiiret paranemist. Kui te selleks valmis pole, minge mujale.

SISUKORD SISSEJUHATUS . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .9 Esimene peatükk: PÄEV ENNE . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .12 Teine peatükk: ÕUDUSESSE ÄRKAMINE . . . . . . . . . . . . . . . . . . 21 Kolmas peatükk: ÜHE POMMI KILLUD . . . . . . . . . . . . . . . . . . .29 Neljas peatükk: BAGDADI VÄLIHOSPITAL – ROHELINE TSOON . . . . . . . . . .48 Viies peatükk: SÕNUM LÄHEB LIIKVELE . . . . . . . . . . . . . . . . . 61 Kuues peatükk: LANDSTUHL . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . .71 Seitsmes peatükk: RÄNK MAANDUMINE . . . . . . . . . . . . . . . . .96 Kaheksas peatükk: VÕITLEJALOOMUGA DOZIERID. . . . . . . 116 Üheksas peatükk: ME LAPIME TA KOKKU . . . . . . . . . . . . . . . .126 Kümnes peatükk: MINU KEHA VÕITLUSED . . . . . . . . . . . . . . 137 Üheteistkümnes peatükk: NURKA SURUTUD . . . . . . . . . . . . . . 147 Kaheteistkümnes peatükk: TOIMETULEK . . . . . . . . . . . . . . . . . 157 Kolmeteistkümnes peatükk: NII HEAD KUI HALVAD NÕUANDED. . . . . . . . . . . . . . . . . . 170 Neljateistkümnes peatükk: VEEL ÜKS TAGASILÖÖK . . . . . . . . 178 Viieteistkümnes peatükk: KAHE NÄDALAGA NULLIST KOLMEKÜMNE MEETRINI. . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . . 191 Kuueteistkümnes peatükk: TITESAMMUD. . . . . . . . . . . . . . . . . 201 Seitsmeteistkümnes peatükk: PELGUPAIK . . . . . . . . . . . . . . . . . .209 Kaheksateistkümnes peatükk: RING ON TÄIS SAANUD. . . . . . 216 Üheksateistkümnes peatükk: LEPPIMINE . . . . . . . . . . . . . . . . . . 245

SISSEJUHATUS Iga kord, kui istun arvuti taha, et kirjutada kahe viimase aasta katsumustest, leian miljon muud olulisemat asja – olen valmis tegema ükskõik mida, et ainult mitte kirjutada.

Kuid tean, et pean selle kirja panema ja eluga edasi minema. Need läbielamised ei lase mul seda teha. Teisisõnu öeldes ei lase mul seda teha paljud hoolivad ja heatahtlikud inimesed.

Võib-olla sellepärast, et nad pole kuulnud kogu lugu ega ole kursis mu paranemisprotsessiga. Nad ei suuda mõista, kuidas see elu ja surma vahel vaakuv naine, keda nad nägid kahe aasta eest teleekraanil teadvusetuna kanderaamil lamamas, on ometigi paranenud. Võib-olla ei suuda nad seda lõpuni uskuda.

Loodan, et selle loo ärarääkimine tõestab, et see on nii. Ja võib-olla õnnestub mul seda tehes viia inimeste teadvusse killuke sellest, mida Ühendriikide väed läbi elavad, rääkimata Iraagi peredest ja kõigist teistest, kes elavad sõjatsoonis.

Keegi ei saa olla nii suur pühak, et väärida kõiki neid palveid, mis minu eest loeti, ning mulle haiglasse saadetud kirju ja e-kirju. Kuid mõistan, et olin paljuski sõjaväelastele, iraaklastele ja ka võhivõõrastele omamoodi sümboliks kõikidest nende kannatustest.

Soovin vaid, et suudaksin olla mõne heasoovliku inimese vastu lahkem. Kui mõni heatahtlik võõras sädistab: “Oh, kuidas läheb?” või “Kas saan teid aidata?”, siis nähvan vahel vastu: “Hästi!” või “Tänan, ei!” – mind ärritavad inimesed, kes arvavad ikka veel, et ma vajan abi. Veelgi hullem on see, et pean seejärel veel nende kaastundlikke sõnu kuuldes keelde hammustama. “Muidugi te saate sellega ise hakkama, kullake,” lausutakse leebelt, just nagu räägitaks viieaastase lapsega, kes mingi asjaga lausa silmanähtavalt hakkama ei saa.

2006. aasta 29. mail, Kodusõjas langenute mälestuspäeval, osutusin koos oma võttegrupi ja Ühendriikide armee jalgsipatrulliga, keda me filmisime, autopommi ohvriks. Plahvatuse allikaks oli üks logu Iraagi takso, kuhu oli paigutatud umbes 500 naela jagu lõhkeainet. Keegi 9

hoidis sel silma peal ja ootas õiget hetke, et valida autosse jäetud mobiiltelefoni number, mis panigi autopommi plahvatama.

Takso oli pargitud tänavale, kus käis Iraagi patrull. Eelmisel päeval oli rünnatud samal tänaval Iraagi konvoid. Meie läksime uurima, mida ja keda selle sündmuse tunnistajad olid näinud ning kas miski tundus kahtlane või ebatavaline.

Ja nii me sinna läksime, kogu Ühendriikide armee jalgsipatrull: 10 sõdurit, iraaklasest tõlk ja sideohvitser, nende järel Ameerika telegrupp: operaator, helimees ja mina, reporter. Sammusime otsemat teed nn tapatsooni.

Tapjad ei suutnud ilmselt oma õnne uskuda.

Pommile olid kõige lähemal, kõigest kolme kuni kolme ja poole meetri kaugusel, mu sõbrad ja kolleegid, CBSi operaator Paul Douglas ja vabakutseline helitehnik James Brolan. Nende kõrval oli Ühendriikide armee ohvitser, keda me filmisime, neljanda jalaväediviisi kapten James Alex Funkhouser ning tema iraaklasest tõlk Sam. Kõik neli said surma, kolm peaaegu silmapilkselt. Paul püüdis tõrjuda surma samasuguse visa tahtejõuga, millega oli kogu elu võidelnud, kuid ta oli kaotanud liiga palju verd. Üks appi rutanud sõdur püsis lõpuni Pauli kõrval.

Seda kuulsin alles hiljem. See sõdur, kes plahvatuskohal minu eest hoolitses, veenis mind: “Sinu kaaslastega on kõik korras.”

Plahvatus tappis ka ühe iraaklasest mehe, kes sattus olema siis, kui meie sündmuskohta jõudsime, lihtsalt valel tänavanurgal vale teekioski juures.

Plahvatus vigastas veel kuut sõdurit, neist kahte ja mind ootas ees aastapikkune võitlus, et saadud vigastustest paraneda.

USAs jõudis see rünnak uudistesse ja ajalehtede esikülgedele.

Tavaliselt osutub ühe USA sõduri tapnud ja kuut vigastanud autopomm uudistesaates üksnes joonealusena mõjuvaks kahetsusväärseks teateks, kui see üldse eetrisse jõuab. Kuid sellisel väheste uudistega päeval, nagu Ameerika pühad tavaliselt on, ja asjaolu tõttu, et tegemist oli suure telekanali naisreporteri ning võttegrupiga, oli selle juhtumi kajastus laiahaardeline.

Võib-olla põhjustas tähelepanu see, et mitte ükski telekanal polnud veel kaotanud ühe intsidendi käigus korraga nii palju töötajaid.

Ja ehk ka sellepärast, et sel esimesel päeval oli minu ellujäämisvõimalus 50:50. Valitses pinevus. Ühtlasi oli see võib-olla ka sellepärast, et ma olen naine. Kuigi naisajakirjanikud ja -sõdurid on juba vähemalt paarkümmend aastat lahingutsoonis olnud, pole avalikkus sellega veel harjunud.

10

CBS tegi selle päeva sündmustest erisaate “Flashpoint”, kus räägiti, kuidas üks pomm hävitas paljude inimeste, nende seas Pauli ja Jamesi pere, kapten Funkhouseri abikaasa Jenniferi ja tema kahe väikese tütre Kaitlyni ja Allisoni ning haavatasaanud kuue sõduri elu. USA vägedele oli see sündmus kahjuks rutiinne. Nagu mulle hiljem üks kõrgem sõjaväelane lausus: “Pelgalt üks tavaline päev Bagdadis.”

Siin on ülejäänud osa minu loost. Tulin sisuliselt surmasuust välja tänu perele, sõpradele, lähedastele, arstidele ja õdedele, ületamatute oskustega sõjaväevelskritele ning nüüd taipan, et ka tänu omaenda elutahtele. See tähendas silmitsi seismist õudusega, et olin kaotanud kaks kolleegi, keda pidasin sõbraks, ning aastapikkuse võitlusega, mille käigus õppisin kõndima ja taas iseseisvalt elama. See pomm muutis mind, see muutis mingi osa minust tugevamaks, kuigi hävitas mõned muud.

Nii mõneski mõttes on see raamat minu katse panna see muundumine sõnadesse.

Kuid ühes olen veendunud – ma ei ole ohver. Kui keegi elab läbi suure trauma, nimetatakse teda ohvriks: kallaletungi, autoõnnetuse, Bagdadi autopommi ohvriks… Kuid “ohvrid” pole iseseisvad. Sind poputavad – ikka heast südamest – nii pere, sõbrad kui ka kolleegid. Nad hoolitsevad sinu eest, kui sa seda alguses vajad, kuid nad ei tea, kuidas või millal sind sellest pehmest kookonist välja lasta.

Tõestada, et sa pole ohver, on peaaegu sama raske kui terveks saada.

Sa pead õpetama ümbritsevatele inimestele, et kui “ohver” saab traumast üle sellest õppides, selle tulemusena muutudes ja seda selja taha jättes, saab temast võitluse järel ellujääja nii füüsilises, vaimses kui hingelises mõttes.

Mina jäin ellu. Ja see siin on ellujääja lugu.

11

Esimene peatükk

PÄEV ENNE SÕJAS LANGENUTE MÄLESTUSPÄEVALE (29. MAI 2006) EELNENUD ÕHTU Ma ei talu neid õhtuid. Vahin lakke, keeran vasakule küljele. Keeran paremale küljele. Ei saa und. Nagu ikka, kardan järgmise päeva võtteid. Nagu alati, aitab hommikul adrenaliin mul olukorraga toime tulla.

Täna õhtul aga saab võitu mure – nagu alati. Õhukonditsioneer teeb müra ja (odavast võltssametist) paksud kardinad varjavad hotellist diagonaalselt üle tee asuval mošeel paiknevate helgiheitjate ning teiselt poolt jõge paistvate tulede valguse. Kardinad peaks püüdma kinni klaasikillud, juhul kui vastu hotelliseina peaks lendama reaktiivmürsk. Kuid selline asi on juhtunud vaid ühel korral, seega pole minu arust asi selles. Asi on järgmise päeva patrullis.

Olen siin “kindlas kohas”. Olen muutnud oma 3,5 korda 4,5 meetri suuruse toa telekanali bürooks tehtud pooletärnise hotelli ühel korrusel kookonkindluseks, joogapühamuks. Elan siin umbes kaks kolmandikku aastast. Kolme aasta jooksul on mu isiklikud asjad koos minuga siia rännanud. Hotell on nagu ristsugutis tõsielusaates “Big Brother” näidatud majast ja kooruva värviga lekkivast nõukogudeaegsest roostes allveelaevast, kus vaip kleepub jalgade külge. Oleme isoleerinud koridori terasustega ja paigaldanud kaamerad, et võimalikel külastajatel silma peal hoida.

Meid kaitseb CBSi töötajatest ja hotelli iraagi valvuritest (kui nad suvatsevad ärkvel olla) koosnev segavalvemeeskond. Meie julgeolekueksperdid üritavad öösel suvalisel ajal alla pääseda veendumaks, et hotelli ümber asuvad valvurid on ärkvel. Nad peavad mööda hiilima unne suikunud ülemise korruse valvuritest, vastasel juhul on mäng kaotatud – sel korrusel valvavad iraaklased hakkavad meeleheitlikult mobiiltelefonidega helistama ja ajavad kõik all hotelli väravas olevad kolleegid targu üles.

Pagana pihta, jää magama. Ma ei talu oma kommet voodis rahutult ühelt küljelt teisele viselda. Aga nii see on ikka ja alati, kui lähen koos 12

sõjaväeüksustega lahingutsooni võtetele. Homse hommikupooliku veedan koos USA armee patrulliga. Kahemeheline võttegrupp, mis koosneb mu kolleegidest ja sõpradest, operaator Paulist ja helimees Jamesist, filmib patrulli ja mina käin nende järel. Tõele au andes olen ma pärast kolme aasta pikkust tööd telekanali reporterina (millega tegin algust hilinenult) nende kahe meelest ikkagi kollanokk, keda nad lihtsalt taluvad teiste tööde vahel “poistega”, näiteks uudistelegend Dan Ratheriga, kellega nad on aastaid koos töötanud.

Selles vahetuses peavad nad leppima minuga, töönarkomaanist uudistefriigiga. Nad on näinud, kuidas ma olen trüginud ja rüganud raadiost kohalikku telejaama ja sealt edasi suurde telekanalisse. Sõltumata sellest, mida ma ise endast arvan, olen ma nende silmis ikka tüüp, kes pürgis kunagi kogu hingest edasi ja kes endiselt selle nimel liiast pingutab. Ühtlasi olen ma ainus vähegi sõjaväelise taustaga reporter oma tutvusringkonnas. Mu isa oli Teise maailmasõja ajal merejalaväes, kus tegi läbi Guami ja Iwo Jima lahingud.

Võib-olla just sellepärast käisingi sageli tegemas reportaaže sõjaväelastega, millega ma sugugi alati populaarsust ei võitnud. Vahel keeldusid võttemeeskonnad mu ideid ellu viimast.

Kuid praegusel võttegrupil polnud homse reportaaži suhtes küsimusi: kui olla sõjas langenute mälestuspäeval Iraagis, siis on ainus õige viis veeta see päev koos Ühendriikide sõduritega.

Olime õhtul kolmekesi läbinud võtetele eelneva julgeoleku-infotunni, kuigi mul polnud eriti palju informatsiooni pakkuda. Sõjaväe pressiohvitser, kes oli võtete suhtes kokku leppinud, ei saanud meie produtsentidele telefoni teel eriti palju rääkida. Oli teada, et patrull läheb Bagdadi keskosasse (peaksime õigeaegselt kohal olema, et otsereportaaž jõuaks idaranniku aja järgi hommikul kell 7 hommikuprogrammi “The CBS Early Show” uudistesse, mis on kohaliku aja järgi eetris kell 3 päeval). Telefoni teel ei saa palju edastada, kuna on teada, et mässulised hoiavad telefoniliinidel silma peal.

Me ei tea täpselt, kuhu läheme või mida näeme, kuid see uudislugu räägib sellest, kuidas Ühendriikide väed õpetavad välja iraaklasi. Kuna homme on patriootlik päev, tuleb see lugu ilmselt stiilis “As they stand up, we stand down”1, mis on USA kõrgemate sõjaväelaste seas omamoodi mantraks.

Mina ja võttegrupp kahtlustame, et reportaaž tuleb ühtlasi stiilis, mida me ise nimetame tsirkuseetenduseks, mis on meie kaamerate tar1 Viide president Bushi kõnele 28. juunil 2005, kus ta sõnastas Ühendriikide strateegia Iraagis: “Niipea, kui nad iseseisvalt hakkama saavad, astume meie tagasi.” Tõlk.

13

vis niivõrd ära klantsitud, et sõjaväelaste endi käest ei kuule me midagi enamat kui reklaami teemal “Onu Sam teab kõige paremini.”

Kuid meie teame, et see, mis me filmilindile jäädvustame, jõuab hommikustesse uudistesse ja tõenäoliselt ka õhtusesse saatesse “CBS Evening News”. Kui veedad päeva koos Ühendriikide väeüksustega, siis ei pääse eetrisse pelgalt patriootliku Ameerika pühadeteemaga.

Ja Paul ütles ikka: “Ära riski mu eluga muidu, kui oled kindel, et pääsen eetrisse.”

Jumal küll, kui kohutaval viisil ma seda tõotust pidasin.

Kui me rääkisime õhtul sellest, mida võime homme näha, ei olnud Paul ega James nende võtete pärast mures. Ja nad ei hoidnud end muidu oma murede jagamisega sugugi tagasi – alles nädala eest oli James öelnud “CBS Early Show” ankrule Harry Smithile, et tal oli Sadr City konfliktikoldes kavandatava võttepäeva suhtes halb eelaimdus, ja selle tulemusena jäeti saatelõigu filmimine ära. Ning Paul oli hiljuti keeldunud võtetest mitmete teiste korrespondent-produtsent meeskondadega.

Ja veel üks tõendikild, mille külge klammerdun ja mis veenab mind, et keegi meist ei osanud juhtuvat ette näha: Paul helistas alati oma naisele ja rääkis temaga võtetest, mida ta ohtlikuks pidas. Hiljem kuulsin, et ta helistas naisele, kuid ei rääkinud järgmise päeva võtetest.

Leppisime kokku stardi kella kaheksaks ja mind ootas ees – nagu ikka enne konfliktikoldesse filmima minekut – rahutu öö.

Mu alateadvus teab vägagi hästi, et läheme kaasa järjekordse Ühendriikide Hummeri-patrulliga 2. Selliseid patrulle võime näha oma hotelli katuselt igal hommikul rohelisest tsoonist väljumas. Vaatame, kuidas masinad sõidavad läbi liivakottidega ääristatud ja okastraadiga kaetud väravate, mille kõrval on vaatetornid, ning liiguvad linna missioonile. Ja siis kuuleme kaugel kõminat, teades, et paljud plahvatused on suunatud ameeriklaste vastu.

See on minu selle korrespondendivahetuse esimene patrullväljasõit. Viimase kolme aasta jooksul on mu töötsükkel olnud reeglina selline: kuus nädalat Bagdadis, kaks kuni neli nädalat siit ära ja siis jälle tagasi. See on raske, ohtlik ja sageli monotoonne – üks ja sama kurb lugu üha uuesti ja uuesti. Isegi mu enda pere peab mind ogaraks, et kulutan nii palju aega sõjasündmuste kajastamisele. Mind saadeti Iraaki sellepärast, et keegi teine ei tahtnud sinna minna. Pakkusin ise 2 High Mobility Multipurpose Wheeled Vehicle, lühend HMMWV või Humvee (eesti keeles Hummer), vahetas Ühendriikide sõjaväes välja varem kasutusel olnud džiibid. Selle üheks tsiviilversiooniks on näiteks Hummer H1. Tõlk.

14

välja, et kajastan “sõda, mis on juba möödas”. (Kas teile meenub loosung “Missioon lõpule viidud”, mis pärast Ühendriikide 2003. aasta Shock and Awe3 stiilis Iraaki sissetungimist lennukikandja tekil president Bushi selja taga seisis?) Tol ajal arvasid paljud reporterid, et Bushi administratsioonil on õigus. Seega tulid telekanalite tähed koju – nad olid endale võidukate lugude hea esitamisega juba nime teinud ja oma maine kindlustanud.

Just siis edutas CBS mind 2003. aastal lõpuks Jeruusalemmas resideerivaks korrespondendiks ja mind saadeti kajastama sõda, millest pääsemist mu ülemused ei jõudnud ära oodata. Iga paari kuu tagant hoiatati mind järjekordsest plaanist Bagdadi büroo sulgeda ja mina murdsin pead, kas see peaks tähendama, et kaotan töö. Kuid sõda muudkui jätkus ja mu ülemused panid sarnaselt kõigi teiste telebossidega vastumeelselt üha enam raha sõtta, muutes bürood kindlusteks ja palgates muudkui väikesi turvameeste armeesid ning soomusmasinate üksusi.

Mina jäin paigale osaliselt paratamatuse tulemusena. Iraak jõudis ikka ja jälle eetrisse ning järelikult ka mina. Kindel töökoht vikatimehe stiilis. Ühtlasi ma lihtsalt ei saanud lahkuda. Nagu kiirteel asetleidva liiklusõnnetuse puhul, mis on osaliselt tarbetu tragöödia, osaliselt kangelaste lugu, kuid peaaegu alati painajalik kogemus, ei suutnud ma siis ega suuda ka nüüd silmi sõjalt kõrvale pöörata.

Meie infotund oli lõppenud ja leppinud kokku, millal hommikul parklas kohtume, et minna soomusmasinatega umbes pooleteist kilomeetri kaugusele rohelisse tsooni intervjueeritavatega kokku saama, läksime me laiali.

Olin üliusina koolilapsena pannud hommikuks valmis riided, kiivri ja kuulikindla vesti. Võtsin vesti kergemaks tegemiseks selle taskust välja hulga asju. Millegipärast oli mul kaks esmaabipakki. Meie julgeolekunõustajad on õpetanud meile, et sarnaselt sõjaväelastega peab meil üks side alati kaasas olema. Kaks tundus liiast ja seega otsustasin ühe maha jätta. Mäletan, kuidas mõtlesin endamisi: oleme koos sõjaväelastega – kui midagi peaks juhtuma, siis on neil esmaabivahendeid küllaga.

Oleksin pidanud sideme taskusse jätma.

Olen pakkimise lõpetanud, kuid mu maniakaalne detailidele keskendumine pole ikkagi mu meeli rahustanud.

3 Shock and Awe ehk rapid dominance’i mõte oli äkiline kiirrünnak, et vaenlane surmani ära hirmutada. Harlan Ullman, USA mereväe strateegiline juht, sõnastas selle nii: “Võitmiseks ei pea tekitama vastasele füüsilist piina ja hävingut – masside segadusse ajamiseks piisab vaid valuhirmu loomisest.” Tõlk.

15