Silmini armunud

Silmini armunud

Toimetanud Helle Raidla Kujundanud Villu Tammer © Elme Väljaste © Tammerraamat, 2014 ISBN 978-9949-526-56-7 Trükitud OÜ Greif trükikojas www.tammerraamat.ee

Elme V채ljaste

Silmini armunud

Üks kevadpäev Päikesekuumusest uimane kärbes ukerdab mööda aknaklaasi allapoole – ikka millimeeterhaaval lähemale hästilõhnavale lillelisele kärbsepüünisele. Neljast mehest üks jälgib huviga putuka eesmärgikindlat teekonda ning rõõmustab, kui ukerdaja satub omasuguste seltsi, siplema viimasesse surmaeelsesse agooniasse.

“Näed sa, paras sulle, tahtsid lillekest nuusutada, eks nuusuta nüüd!” parastab too endamisi, kuid töökaaslaste tarvis manab näole pingsat mõttetegevust väljendava ilme: kulmud pisut kortsus, masseerib ta vasaku käega ninajuurt, joonistades näole justkui pirni kuju. Alustades kulmude ühinemiskohast, kobavad näpud ninasõõrmeid, aga mitte selleks, et sikutada välja mõni ninaaugust väljaulatuv hall karvake, vaid et laiendada haaret.

Kujuteldavale pirnile pauna tehes liigub nimetissõrm mööda paremat ja pöial vasakut ühepäevast ajamata põske ning näpud kohtuvad uuesti lõua otsas olevas karedas lohukeses. Mees kirtsutab nina, sest meenub hommikune vanni­ toa jagamine naise ja tütrega, kus ta jäi kaotajaks – nagu ikka! Seetõttu ümbritsebki lühike harjas suud, mis vormub O-kujuliseks iga kord, kui sõrmed suunurka jõuavad.

Hõõrumisest punetav näonahk tahaks juba röögatada, et valus on, lõpetage see küüntega ärritamine! Ent sügaja ei hooli põskede kripeldusest, sest kärbse jälgimisel meenub talle üks aastatetagune unustusehõlma vajunud oluline mälestus.

Tegelikult, kui täpsem olla, siis kolmekümne aasta tagune.

5

Tal on sünnipäev. Juba hommikust saati on ta üks aasta üle kahekümne. Õudne, kui vana, mõtleb ta Viru ärikatelt saadud tosse jalga tõmmates. Noore mehe puhul, kellel puuduvad positiivsed kogemused naisterahvaga ümberkäimisel, on täiesti mõistetav hingekriipiv ärevus ja värisevad sõrmed, sest ta sätib ennast minema kohtingule eelmisel õhtul Kungla hotelli baaris kohatud neiuga, kes pirtsutas ja nõudis kõigepealt käest kinni käimist. No ja alles siis… võib-olla siis… siis neiuke alles vaatab.

Seega, reegel number üks: tüdrukute jaoks, kes kõigepealt vaatavad, on tähtis välimus! Tema riidekappi oleks võinud vabalt nimetada lihtsalt ülearuseks mööblitükiks, sest ühed alt laienevad teksapüksid, paar triiksärki, mõned sokipaarid ning üks lips poleks vajanud omaette kappi, mis hõlmas suurema osa tema poissmehetoast, vaid need võinuksid vabalt lebada toolileenil dressipükste all. Aga kuna ta sai vanaemalt juba kuu aega varem sünnipäevakingi kätte, õigemini lahkest südamest ja enne surma üle antud päranduse – vana vineerist riidekapi –, siis mis tal üle jäi?

Kahekümneühene avab üsna bravuurikalt kääksuvad uksed, et valida jalga sinised teksapüksid, mille sääreosa alumised ääred lohisevad mööda maad ja on kulumise vältimiseks tugevdatud metallist tõmblukuga ning selga hele­ siniste ruutudega triiksärgi ja väheste triipudega tagasihoidliku tumepruuni lipsu – see oligi ainus võimalik valik.

Isegi mälestustes istub ta täpselt niisugusena raadiomaja vastas oleva pargi pingil, kus ta möödunud öösel püüdis tüdrukule keelt suhu ajada, aga too hoidis kramplikult hambaid ristis.

“Ehk polnud asi siiski minu keeles, vaid näitsik sai lapse­ põlves kreepsu hambaarsti juures käimisest,” arutleb noor mees, endal kael õieli uurimaks tõsise näoga ümbrust.

Kohendades ajaviiteks iga natukese aja tagant lipsu, justnagu ootaks ta fotograafi, kes peab temast tegema sotsialistliku töö kangelaste autahvlile portreepildi.

Kokkulepitud kellaaeg on juba ammu ümber, aga pargis liiguvad ringi vaid kepi najale toetuvad vanurid koerte ja

6

lastelastega ning pole näha mitte ühtegi hambaaugu puurimise hirmust kohmetunud tütarlast. Mida minut edasi, seda pettunum noormees välja näeb, eriti veel siis, kui tõdeb, et veel moment tagasi ühest säärest kitsaks jäänud püksid on jalas jälle täitsa lohvkad. Kas jäikpundumise kiireloomuline hääbumine tema jaoks tähtsaimas kehaosas on ikka noore mehe tervisele hea?

Ta alustab just muretsemist, kui pingile, otse tema kõrvale, maandub ootamatult üks üsna porine poisinolk, silma järgi temast poole noorem. Poiss avab ettevaatlikult kõvasti kokkusurutud peopesa. Selles on mingi siplev putukas, koivad ülespidi, just nagu püünises oleval kärbselgi. Poiss, midagi enda ümber märkamata, hakkab putukal ühekaupa jalgu küljest kiskuma, ise nina alla pomisedes: “Armastab, ei armasta…”

Seda on kõrvalt jälk ja vastik vaadata, aga uudishimu – mida jalad ütlevad? – sunnib teda paigale jääma ja ära ootama, mida viimane koib kukkudes kuulutab. Ei armasta!

See pole küll kellegi sünnipäev! Mh, keppimise asemel vahi pargipingil võigast vaatepilti ning ta ütleb piinajale spontaanselt: “Sinusugust timukat ei saagi armastada! Ülimalt jälk tegu. Ajab lihtsalt öökima.”

“Siis ära mölise, vaid ropsi!” nähvab pea poole noorem vastu. “Mida sina, sitapea, ka armastusest tead?” Öelnud, tõuseb poisiklutt ja kaob jalutajate sekka nagu poleks temast pargis haisugi olnud. Ainult jalutu putuka surnukeha lebab tolle sündmuse tunnistajana tiibade peal pingil.

“Kuradi põrguline!” Südame põhjast kirunud ja hetke kahtlustavalt ringi vahtinud, tormavad uitmõtted maratonirajale: a) kas too oligi üldse inimlaps (rohkem küll nagu Kuradi õpipoisi moodi); b) on’s võimalik, et ta nägi minu pükste sees länguvajunud organit, mis on samamoodi surnud nagu see sindrima sitikas siin;

7

c) too putukapiinaja oli halva sõnumi tooja ja talle tulnuks kolakas anda, mitte minema lasta; d) kes saatis ta minu kõrvale roima sooritama ja miks; e) mida ma tõepoolest armastusest tean; g) mida ma naistest tean; e) raisk, kondoomid on otsas! Pean tagavaraks ühe paki ostma; f) mida ma elust tean; g) mida ma üleüldse tean?

Teda haarab metsik paanika. Meeleheites ristab ta käed, täpselt nii nagu oli näinud vanaema tihti tegevat, ning pilku taevasse suunates saadab kõiksusesse südamest tuleva palve: “Ma palun, kuradid, inglid ja Jeesukene isiklikult, tehke nii, et ma saaksin korrakski elus tunda t õ e l i s t armastust. Kasvõi kor-raks-ki! See on mu ainus ja suurim sünnipäevasoov!”

“Jah, seal pargipingil sai norutatud üle tunni, kuni lõpuks hakkas sadama. Jooksin Kungla hotelli baari vihma eest varju ja nägin seda tüdrukut teise mehega kohvi joomas,” meenutab kärbse agooniat ühe silmaga jälgija.

Nüüd, kolmkümmend aastat hiljem, arvab ta üht-teist teadvat nii naistest kui elust üldse. Mees katab näo korraks kätega, nagu masseeriks meelekohti, ja pomiseb: “Aga mu palve, noore mehe ainus sünnipäevasoov polegi täitunud. Järelikult pole olemas ei kuradeid, ingleid ega taevaisa!

Ohoh, küll on kahju.”

Seejärel lükkab ta sõrmed läbi siilisoengu, justnagu ajaks selle liigutusega tüütuid kärbseid pea ümbert eemale ning kätt suu ees hoides pomiseb lauset, mis on teda meelte­ segaduses alati aidanud: “On nagu on! Üldiselt on mu elus ju enam-vähem kõik okei. Kellel see ikka palju parem on?”

Võrdluseks mõõdab ta hetke ülejäänuid: kolmik tegeleb oma tööülesannetega, vististi. Kõige noorem ja kiirem leiab aega arvutis salaja kaartegi mängida.

Kevadpäike kiirgab vastasmaja akendelt ja riiulil kasvav kodurahutaim limpsib jõudehetkest rammu, kui kor-

8

raga avaneb uks ja sisse astub osakonnajuhataja koos uue töötajaga. Viiest töölauast on üks vaba ja sinna juhatataksegi noor hall hiireke. Öeldakse ta nimigi ja millega tegelema hakkab, aga kuna töölevõetu kohustused ei puutu kellessegi, siis ei tunneta ka ükski ruumisolija ohtu või konkurentsi.

Varem vaadati uut inimest ikka kui kollektiivi liiget, et kuidas ta võiks seltskonda sobituda ja milline tükk ta kollektiivi legopildis oleks, aga viimased aastad on suhtumist tugevasti muutnud: nüüd vaatab igaüks oma lauda ja omi asju. Raske on kolleegilt isegi mõnda arvutialast juhatust saada, sest ellujäämine, töö edukus, mitmesugune tehniliste mine-lihtsalt-peast-lolliks nippide endale selgekstegemine, on vaid sinu isiklik asi. Juhul, kui sina hakkama ei saa, siis teiste edasitöötamine ja palgasaamine on kindlam. Nii et mida kehvemalt läheb kolleegil, seda kindlamalt saad sina oma palka.

Kui ülemus läinud, tekib temal kui lähimal lauanaabril uuega esimene silmside. Mees vaatab tüdrukut, täpsem oleks öelda poisstüdrukut: maavillane halli- ja pruunitriibuline kampsun on venitatud lõua alla välja; piigast on näha vaid patsisidumisest peadligi juustega raamitud täiesti meikimata nägu ja käed, mis ulatuvad lotendavatest varrukatest vaevalt välja. Kuna ta lükkab pidevalt varrukaid ülespoole, küünarnukkidest kõrgemale, ja need vajuvad ikka ja jälle tagasi, siis on mehel aega pühenduda käte tegevusele. Uue töötaja sõrmustamata sõrmede lähemal uurimisel tunduvad need kuuluvat viiulimängijale, on nii õrnad, peened ja fili­ graansed. Mehel on kõrvalt ülihea tüdruku tegevust jälgida ja kampsunisse uppuvat figuurigi hinnata, sest nende istekohad on mõlemal seina ääres, teine teisel pool vahekäiku.

Valkjashallikaks krohvitud sein sulandab väikese halli tüdruku endasse nagu oleks ta lubjalahus, mille ülemus laia pintsliga seinale kandis. Seal ta nüüd kuivab pingevabalt, uurides uut olukorda, lükates pisut teatraalselt allavajuvaid varrukaid ülesse ja sellega hakkama saades korrastab töölauda: paneb pliiatsid pliiatsitopsi, paberid sahtlisse, siis

9

arvuti käima ja juba ta klõpsib oma pikkade peenikeste sõrmedega osavalt klaviatuuril, midagi ja kedagi enda ümber märkamata.

Peagi mõistavad mehed, et viimane aeg on demonstreerida uustulnukale, milline on nende puutumatu ja muutumatu maskuliinne tööatmosfäär: nad viskavad (tol päeval ehk rohkem kui muidu) seksistlikke ja kahemõttelisi, üle teatud piiri minevaid nalju ning naeravad nende peale ise nii, et tilgad püksis. Aga uustulnuk ei naera ega avalda ka protesti meeskolleegide ühemõtteliste roppuste üle ning mehed hingavad kergendatult: uus näitsik läbis katsed, ei minestanud “Mine vittu!” peale ega hakanud pipardama, kui meestest noorim, Jüri, sosistas kõvemini, kui oleks vaja olnud, üle toa, et kui kõik muu kõrvale jätta, siis on uuel üks ilus koht – suu! – ja sinna annaks või kohe! Ühesõnaga, mehed jäid rahule: uus kolleeg näis üsna normaalse tüübina, mis sest, et naine.

Kogu seltskonnast vanim, äsja viiekümne üheseks saanu, pidas targemaks olla rohkem kõrvaltvaataja. Ta hoidis suud poolenisti kinni ja lasi noorematel kukkedel kireda, ise mõttes arvutiprogrammi kirudes: “Sa kuradi kurat, kõik on sitasti, ma ei saa jälle sellest raisast jagu!”

Vaadates abiotsivalt toas ringi, nentis ta, et hilise pärastlõuna haigutustega täidetud ruumis on ainult üks, kes väsimatult oma viiuldajakätega muudkui kribib ja kribib, ning vaevalt, et töökohustusi täita. Kust sellist hullu leiaks, kes tikuks esimesel päeval kohe palgatööd tegema? Eriti sellises vanuses ja sellises vahvas meeste seltskonnas!

“Ehk saadab praegu tuttavatele e-kirju laiali, kirjeldamaks meid,” mõtleb mees ja üritab võõrama pilguga toas ringi vaadata: Sven, vana peerukott, sõi lõunaks jälle sealiha ja kartulit, millele määris peale ohtralt sinepit ja mädarõigast ning avab nüüd ainukest lahtikäivat akent, et tema kõhutuuled ei tekitaks teistele jäädavaid kopsukahjustusi; Enn maadleb pealetikkuva unega, vaat, et kukub veel silmnäoga pliiatsi otsa, mida ta hoiab truult pihus püsti nagu oleks ta

10

Brüsseli linna kuulus “Pissiv poiss” ning mitte tavalisest tavalisem tootmisjuht Tallinnas ühe firma kontoris; ja Jüri mängib kohe kindlasti arvutis kaarte.

Tollele aknaalusele Jürile on ta veel konjakiga sees, kuna Jürka aitas tal kaks nädalat tagasi kopeerida Wordist aruandeprogrammi teksti ümber Exelisse. Jah, arvatavasti on selles süüdi passist vastu vaatav vanus, et tema pole, nagu ülejäänud toakaaslased, arvutiga mitte üks teps sina peal.

Aasta tagasi vingerdas ta arvutikasutamisest kõrvale nii palju kui võimalik – see tundus talle arusaamatu tuumateadusena, mida oli võimatu mõista ja veel võimatum oli meelde jätta tehnilisi üksikasju, sest tal lihtsalt logisesid kruvid peas ja kukkusid kolinal klaviatuurile, nagu oleks tol momendil toimunud peas midagi tuumakatastroofi sarnast. Nüüd on ta sellest – oh issand, mis küll juhtub, kui ma valele klahvile vajutan? – hirmust üle hüpanud, kuid vaatamata sellele, et ta üritab teha kõikeoskavat nägu, püsib sisemine hirm ja elab sellest tulenev käpardlikkus temas tegelikult edasi. Äkitselt, eneselegi üllatuseks, tõuseb ta toolilt, liigub uustulnuka selja taha ja küsib vaikselt, et teiste tööpäeva viimase tunni ma-ei-jõua-ära-oodata-millal-siit-hullumajast-minemapääseb oleskelu mitte häirida: “Järsku oleksite ka minu arvutiinglike ja aitaksite mul üht tobedat probleemi lahendada?”

Uus vaatab üle õla, lükkab automaatselt varrukaid, justnagu kääriks käised ülesse ja asuks kohe pakutud töö kallale, ning vastab: “Ma pole just inglikese moodi, olen rohkem patsiga poiss, kes on uudishimust oma koduarvuti paar korda juppideks võtnud ja nõrgemad detailid asendanud internetist tellitud paremate juppide vastu.”

Niisugune lihtne ja üldse mitte suurustav jutt rabab meest jalust ja pisut puterdades jätkab ta uue moosimist, sest just seesugust halli hiire sarnast arvutihullu ta oma lähedusse vajaski: “Teate... no üldiselt… kuulge, võtke palun vana kooli mehe suust tulnud “inglikest” kui komplimenti, sest arvuti juures on operatsioone, mis meiesugustele lihtviisiliselt üle jõu ja mõistuse käivad.”

11

Uustulnuk tõuseb ja tuleb üle vahekäigu. Ta kõnnak on kiire ja sportlik. Mees märkab tossusid oma päästeingli varvaste otsas ning mõistab, et nendega ei saakski võtta mannekeenisamme ehk astuda nagu oleks inimesel pidev pissihäda: ikka üks jalg risti üle teise.

Kui näitsik kummardub klaviatuuri kohale, puudutab ta kampsunis käsi kogemata mehe nägu.

“Imelik, see polegi vist päris maavillane kampsun,” mõtleb mees, sest lõng ei kraabi ta põske nagu vanaema kootud suusakampsunid kunagi tegid. Need olid karedad ja jäigad, peaaegu nagu soomusrüüd. Aga s e e puudutus tundus imepehme ega lõhnanud lamba järele, mitte sugugi! Nüüd tajub mees, et tüdruk ei lõhna ka parfüümi järele. Ta võtab südame rindu ja alla kummardudes nuusib ninaga uue kõrva taha sätitud juuksesalkudes. Imelik, isegi deodorandi või kreemi lõhna pole tunda. On vaid puhta ihu ja puhta riide lõhn.

See, umbes viie minuti sisse mahtunud nuuskimine ja inglitiiva tajumine põsel, lennutab mehel justnagu katuse pealt: ta pidi ju enda jaoks lindistama, mida arvutiga just selle probleemi puhul tehakse, aga nüüd magas ta alguse maha, sest habrastel näppudel käis kõik imekiiresti ja lihtsalt. Isegi teksti trükkimine oli kui välkvalge hetk, sest kümme peent näppu toksisid klahve lihtsalt nii mis ludin.

Ja juba mõni hetk hiljem näib nagu poleks mingit arvutiprobleemi olnudki ning mehel ei jää üle muud kui tänada ja pakkuda abistajale välja üks ühine lõunasöök. Seda teeb ta küll lihtsalt suusoojaks, sest arvutiingliks kutsutu paistab olema lihtsalt vahva semu ja sebimiseks säärased noorikud ei kõlba. Pealegi teab mees ülihästi, et töö juurest pole mõtet kedagi krabada – pommuudis jõuaks kohe kümnekordselt suurendatuna oma küljeluu kõrvadeni ja lisaks, kes suudaks pärast ülejäänud kadedate ja õelate vanatüdrukute sappi alla neelata.

“Tegelikult on hea, et uus on poisilik, nii ei teki mõttetut pinget,” mõtleb mees, kellele meeldib atraktiivsetele ja efektsetele naistele komplimente teha. Põnev mäng õrna flirdi piiril, kus nad küll surtsuvad ja vahel ka plärtsuvad vastu, kuid

12

vana rebane tegelikult teab: see siiski meeldib naistele, neid on võimalik ära rääkida!

Aga see tüdruk ei vajanud märkamist, isegi tundub, et ta oleks väga rahul, kui teda polekski näha ja ta saaks omaette olla koos oma iluaedade, parkide ja vanade puude projektidega. Igatahes on see palju parem variant kui mingite pirtsutavate beibede värk, kes pidevalt endale ette kujutavad, kuidas kõik mehed tahaksid neid vägistada kasvõi töölaua peal.

Kui kõik teised on läinud, küsib südamest tänulik mees tüdrukult, et ta paneks toaukse lukku, aga kui too tahab veel arvutis olla, siis ta vastutasuks on kannatlik ja ootab meeleldi, sest kes teda kodus ikka ootab. Ainult oma naine!

Aga noorik vastab kärmelt, et on ammu lõpetanud.

“Lähen samuti koju, elan vanemate ja õega koos ja loodetavasti tähistame tänast päeva.”

Veel enne, kui laiali minnakse, küsib mees: “Vabandust, selle võib jälle vanuse kraesse kirjutada, aga kuidas on minu arvutiinglikese tegelik nimi? Alati käib tutvustamine nii kiiresti ja – ju ma siis passisin sinist ekraani ega kuulnud teie nime.”

“Sofia,” vastab uustulnuk. “Kakskümmend, pluss mõned kuud juba juures.”

Mees pidi kuuldu peale pikali kukkuma: nii noor!

See ei jäänud märkamata ka Sofiale ning ta küsib vastu: “Aga vana kooli mehel on arvatavasti samuti nimi. Kuidas see kõlab?” Ja küsija lisab kärmelt juurde: “Millised olid eelmise sajandi popid poisslaste nimed? Paistate olevat umbes minu emaga ühevanune.”

“Mina olen Mati,” vastab mees, olles esimest korda vihane oma vanemate peale, kes ei vaevunud leidma talle pisutki mehelikumat nime, kus oleks võinud kasvõi üks r-tähtki sees olla. Samas laseb Mati peast läbi enda kolme lapse nimed ning annab esivanematele andeks: nende suguvõsa nime­valik oli programmeeritud justkui juba geenidesse, sest polnud temagi oma kahe ametlikult registreeritud ja ühe

13

mitteametliku lapse nime valimisel, isegi siis, kui temalt nõu küsiti, eriti viitsinud kaasa mõtelda.

“Ma-ti?” kordab Sofia just sellisel toonil, et Mati aimab nii küsimärki oma venitatud nime taga kui ka kerget turtsatust, või oli see ebakindlusest põhjustatud ettekujutus ja Sofial oli lihtsalt kerge nohu. Igatahes ütleb noorik parklasse jõudes päeva lõpetuseks üsna semulikult: “Meeldiv oli nimepidi tutvuda vähemalt ühe mehega, kellega hakkame tööpäeviti ühist ruumi jagama. Aga te ei öelnud oma vanust. Ema küsib ja ma pean tema uudishimu rahuldama.”

“Viiskümmend… pluss üks…”

“Pluss üks päev?” sädistab Sofia. “Oi, kas teil täitus alles eile pool sajandit? Palju õnne ja hulganisti poisipõnne… ee…”

Nüüd ta vakatab, et kiruda enda lolli suud, mis võttis mõningatel puhkudel nõuks edastada vanainimeste ütlusi, õigemini joomase isa sünnipäevaõnnitlusi. “Eee… loodetavasti on nad juba suured, umbes minuvanused. Siis ma leiaks vähemalt teiega mingisugusegi klapi!” Öelnud, paneb ta suu klõpsti kinni ja hammustab kergelt huulde, et mitte rohkem rääkida ja välja öelda, mis mulje jättis talle ülejäänud meestekamp.

Mati kahvatab, sest lause esimene pool – just see pool sajandit! – riivas teda niivõrd, et ta suudab vastuseks venitada vaevukuuldava: “Eeei!”

Pagan, on need tänapäeva noored ikka kasvatamatud, paiskavad ilustamata sulle alasti tõe otse näkku! Tegelikult põrutanuks ta hea meelega vastu, et ärgu Sofia unustagu, et nemadki kuuluvad sünniaastate järgi ühel ja samal sajandil valmistatud paati, mis sest, et üks on kolmkümmend üks aastat vanem, aga näe, ikka püsib pinnal ja seilab elumere lainetel. Ja puri seisab veel päris hästi püsti, anna ainult tuult! Ent siis meenuvad talle näitsiku nobedad näpud ning ta leebub ja täpsustab: “Kahjuks oli juubel mitte üks päev, vaid juba üks aasta tagasi. Ja poegi on mul siiani ainult üks, esimesest abielust ning tema on teinud mind oma kaksikutega juba vanaisakski.”

“Ah, üks aasta ees või taga,” lööb Sofia käega, aga jääb mõttesse.

14

“Viiskümmend üks. Te olete õige pisut vanem kui minu ema. Minu emps on nelikümmend üheksa.” “Ütle mulle sina, kaua me ikka näod vastamisi istudes teietada jõuame.”

“Olgu nii! Võta, kui meeles on, kaksikutest pilte kaasa ja pane kirja sünniaasta ja -kuu. Siis ma ütlen selle põhjal horoskoobipuu ning sa võid neile selle sünnipäevaks kinkida. Las kasvavad koos puuga. On ju vahva, eks!” Öelnud, kirub Sofia ennast liigse semulikkuse pärast: need neli meest, kaasa arvatud Mati, tekitasid talle päeval oma verbaalse kõhulahtisusega liigagi palju tuska ning lahku minnes hõikab ta üle õla tagasi vaadates meelega: “Tšau-pakaa, vanaisa!”

Autosse istudes tunneb Mati nagu oleks ta puuga pähe saanud. Ta küünitab ennast vaatama esiklaasi päikesevarju küljes olevast peeglist. Näol pole väga vigagi, nendib ta, päris sile teine tänu üleliigsetele kilogrammidele, aga siis liigub käsi automaatselt allapoole ja kuigi ta oma keskkohta peeglist ei näe, kutsub patsutamine esile sügava ohke: “Kuradi poolikut õllevaati meenutav vats, kuidas sinust lahti saada?”

Närviliselt võtit süütelukku torgates käivitab ta auto ning samaaegselt venitab turvavöö maksimumini välja. Õige pea on ta bussipeatuses ja näeb, kuidas Sofia kergejalgselt bussi peale hüppab ning endale aru andmata jälitab Mati ühissõidukit nagu kaitsepolitseinik, kes peab märkamatult välja selgitama ohtliku kurjategija teekonna tööpostilt koduni. Päris märkamatuks ei suuda ta muidugi jääda, sest bussi sabas sõites ja kõiki peatusi kaasa tehes lülitab ta sisse plinkivad ohutuled, lootuses, et 20-aastastel tüdrukutel on parematki teha, kui bussi sabas sõitvaid masinaid vahtida.

15

Mina, Sofia Ma ei jõua ära oodata, millal bussiloguga Mustamäele jõuan, koduukse lahti keeran ja seda tagantkätt kinni virutades üle kogu inimtühja korteri karjun: “Kuradi, kuradi, kuradi, kuradi mehed!”

Tahaksin karjuda täiest kõrist, kasvõi neli korda jutti, nii et mandlid viskuksid lahtipõrunuina otse esihammaste vahele ning ma saaksin neid meeste asemel järada. Sest tõesti, ma olen nende nelja peale jõle kole vihane!

Kõik sujubki alguses plaanipäraselt: ma virutan mitmete snepperlukkudega varustatud ukse selja tagant kinni, kusjuures värisevast seinariiulist pudeneb koheselt maha üks kunstnahast käekott; seda varbaga kingariiuli poole nügides hingan sügavalt sisse, aga enne kui kurgumandlid jõuavad võtta madalstardi asendi, ilmub ootamatult köögiuksele – ema! Mida see veel tähendab? Korter pidi ju olema inimtühi!

“Tuled koju ja hakkad heast peast märatsema? Ise suur inimlaps juba! Kas esimesel tööpäeval juhtus midagi?” Ema on mureliku olemisega ning hakkab kotti põrandalt üles tõstes sellelt tolmukübemeid maha puhuma. Muuseas, puhumise vahepeal, siis kui ta sisse hingab, jõuab ta mind üksikasjalikult takseerida ning loomulikult järgneb pärast minu põhjalikku uurimist küsimus: “Ja üleüldse, miks on sul niisugune inimsööja nägu peas?”

“Sest, sest, sest mul on kõht tühi ja tuju on…”

Aga ta ei lase mul lõpetada, vaid lõikab vahele: “Said meelepärase töökoha, prestiižika, täpselt nagu soovisid. Mis su tujuga juhtus?”

16

“Tujul algas täna ülivarajane kliimaks! Selline võrdlus peaks olema sulle kõige paremini mõistetav.”

“Mis jutt see olgu? Las minul käivad kuumahood ja tusatujud, aga sinul on ju kõik alles ees. Saa kõigepealt mehele, siis alles näed! Ühesõnaga, hoia praegu närve!

Tahad viinerit ja kartulisalatit? Mul tekkis ootamatult vaba aega ning ma tulin koju, et õhtuks toitu teha – sul ju ikkagi tähtis päev –, aga praegu sind nähes hakkab mul lausa hirm. Selline tunne on, et kui võimalik, siis läheksid kellelegi kallale. Mida nad ometi tegid minu Sofikesega töö juures?”

“Täna jumalat,” vastan talle üle kõhukorina. “Täna jumalat ja ka loomulikult oma kaitseingleid (ema on nende usku), et sul ei tule nelja hulluga ühte kabinetti jagada, et sinul on poetäis rõõmsameelseid ja heatahtlikke ostjaid, kes ei ropenda ega aja mingisugust iba suust välja, sest kui sinu kurgmandlid lendaksid viha väljaelamisest vastu esihambaid, siis jääksid sina proteesidest ilma ja see oleks põnts kogu meie pere ühisele rahakotile.” “Ära kutsu kurja välja ega võta sellist asja suhugi!”

“Jah, muidugi, suhuvõtmine,” mõtlen päeval kuuldu peale, aga emale vastan rahustuseks: “Ma tahtsin ennast kodus tühjaks karjuda, sest mind mõnitati ja alandati täna, aga mina tegin näo nagu ei kuuleks ega näeks midagi, nagu ei läheks nõmedused mulle üleüldsegi korda. Olen seda sinu käest õppinud.”

“Mida sa oled minu käest õppinud?”

“Mitte seisma iseenda eest.”

“Taga targemaks! Alguses ei meeldinud minu proteesid, mis muuseas maksid terve varanduse, ja nüüd minu õpetused. Ütle palun, kuidas ma pole õpetanud sind iseenda eest seisma?”

“Vaata ennast hetkekski kõrvalt, siis, kui isa vindise peaga koju tuleb! Sa ei ütle talle mitte kunagi midagi. Sa ei seisa ei enda ega meie eest, lihtsalt oled vakka ja kuulad seda lolli jura, mida paps suust välja ajab. Teed näo nagu teda polekski kodus. Nagu isa oleks robottolmuimeja, kes mööda

17

toa­põrandat vaarudes omaette mögiseb ja tolmu sisse tõmmates rögiseb. Õnneks on ta täna õhtul tööl.”

“Kas sinu moodi korteriukse lõhkumine on targem tegu?

Issand, mis remont maksma läheks, kui krohv laest alla kukuks?” küsib ema, vaatab lakke ja püüab märkamatult silmanurka kogunenud vett sõrmenukiga minema pühkida, nagu oleks sinna tõepoolest ülevalt just hetk tagasi prügi pudenenud.

“Inimene peab oma emotsioonid ju kuskil välja elama! Ja kõige parem koht selleks on kodu, sest mul pole täna aega minna metsa ennast tühjaks karjuma. Aga seda ma ütlen, et ma panen ennast maksma! Nad veel väänlevad mu jalgade ees nagu kapsaussikesed! Ei, roomavad nagu... nagu kooreüraski vastsed!”

“Kellest sa ometi räägid, Sofike? Tule kööki salatit ja vorsti sööma ning seal teed mulle lühikokkuvõtte oma esimesest tööpäevast. Pean õhtupoole veel korraks poodi tagasi lippama.”

Järgnen emale vastumeelselt, sest parema meelega võtaksin aja maha ja oleksin väheke aega omaette. Aga tundes ema, kes nagunii ei laseks mul rahus patja nutta, vajun laua taha ja luban tal laduda taldrikule kõike head ning paremat.

Ma tean, et see toiming rahustab teda ja sõnakuuleliku tütrena hakkan talle jutustama lühidalt oma päevastest läbielamistest, ehk siis neljast toakaaslasest, neljast mehest, kellest üks pidevalt kõhutuuli endast välja lennutas, teine ropendas, kolmas… Just kolmanda juurde jõudes hammustan ma viinerist vihaga suure tüki ja mälun aeglaselt, aga ei paljasta emale, misjaoks mul mõne mehe arvates üldse suu peas on. Õnneks saan selleks ajaks suure nälja kustutatud ja emotsioonid kontrolli alla. Ma otsustan ema aega säästa ning teen lühikokkuvõtte: “Kolmandale kingin anatoomiaõpiku, sest ta ei tea isegi seda, milleks on naistel suu peas; ja neljas, kõige vanem, sobiks sulle. On sinust mõned aastad vanem, ei taipa arvutist essugi, aga paistab olema kõva naistemees.

Ta jälitas mind peaaegu kuni koduukseni välja. Kujutad ette meest, kes palub minult arvutiabi, sest ise ei jaga kõige liht-

18

samatki matsu, aga pärast seda, kui olen teda aidanud, laseb mul tööpäeva lõpus astuda puupüsti täis liinibussi, roolides ise uhkes üksinduses oma ma-ei-tea-mis-marki masinat.

Muuseas, täiesti juhuslikult siia samasse kanti. Saad aru – ta oleks võinud mind ju koju tuua, kui siin lähedal elab! Tahad, sebin ta sulle ja teen tuttavaks?”

“Miks mulle? Ega mina pole mingi arvutiõpetaja,” vehib ema kätega ja asub endale kaltsukast ostetud suhteliselt vanamoodsat õhukest suvemantlit selga toppima. “Ja ongi kogu lugu? See ajaski sind nii vihale, et otsustasid kodus maavärina tekitada?”

“Ema, ma olen juba kahekümnendates noor naine, eks!

Ma tahaksin, et mehed märkaksid mind, austaksid mind, arvestaksid minuga, aga mitte ei rõvetseks ega kasutaks ära üksnes minu… arvutioskusi.”

“Mehed jäävad meesteks!” lööb ema tülpinult käega, ent siis elavneb äkitselt. “Muuseas, üks kassapidaja rääkis naljaka loo. Tahad kuulda? See tõstab su tuju.”

“Endal sul pidi kole kiire olema. Ning kui see on mõni Juku roppudest anekdootidest, siis parem ära räägi. Kuulsin neid terve tööpäeva jooksul, nii et kõrvad jooksevad siiani essuvett ning vaatamata sinu üliheale kartulisalatile on paha maitse ikka veel suus.”

“Ei, see on lihtsalt lõbus. Tead, miks on mees kõige õnnetum loom maailmas?”

Ma kergitan kulme – mh? Isa on õnnetu ainult siis, kui juua ei saa ja nähtud nelik ei paistnud kah sedamoodi välja nagu tarbiksid nad mustast masendusest ülesaamiseks antidepressante. Pigem vastupidi – nad olid kas mingist energiajoogist laksu all või jõid töö ajal salaja alkoholi, et saavutada maksimaalne mölapidamatus.

“Hea küll, räägi!” ütlen emale, aga endamisi mõtlen: “Laon selle homme hommikul kohe letti. Las jäävad, suud ammuli, kuuldu üle õhtuni järele mõtlema.” “Ühesõnaga... “ Ema kissitab silmi ja asetab parema käe sõrmed kulmudele nagu paistaks talle päike otse silmaauku.

Ta teeb sellist grimassi ja käeliigutust alati, kui kahetseb, et

19