SUUR MAAILMAREIS KADRI HINRIKUS PILDID REGINA LUKK-TOOMPERE
Raamatu väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital.
Autoriõigus tekstile: Kadri Hinrikus, 2014 Autoriõigus illustratsioonidele ja kujundusele: Regina Lukk-Toompere, 2014 Autoriõigus teosele: Tammerraamat, 2014 Trükitud trükikojas Printon www.tammerraamat.ee ISBN 978-9949-526-68-0
KARU JÕUD
Markus on viieaastane rõõmsa ja elava loomuga poisiklutt, kelle sarnaseid võib üle Eesti kohata päris palju. Tal on sinised silmad ja helepruunid natuke lokkis juuksed, mis tõmbuvad eriti krussi, kui vihmaga õues olla. Mõistagi meeldib Markusele mängida kõigi oma arvukate sõpradega, aga kodus on tema kõige armsamaks kaaslaseks karu. Kollase karvase karu kinkisid ema ja isa oma pojale teiseks sünnipäevaks. Tol ajal oli Markus karuga üsna 5
ühte mõõtu. Nüüd, kolm aastat hiljem, on Markus mõmmikust küll tublisti pikemaks veninud, aga see ei tähenda midagi – lahutamatud on nad siiani. Markus ja karu on nii lahutamatud, et isegi ema ja isa ei saa tihtipeale aru, kumb järjekordse pahanduse või koerustükiga hakkama sai – kas karu või ikka Markus. Markus igatahes ütleb alati: „Karu tegi!” Kui Markus õues kiige pealt hüpates põlved veriseks kukub, siis sellepärast, et karu lükkas. Kui uhiuus pildiga piimakruus põrandale kildudeks kukub, siis sellepärast, et karu oli kohmakas. Kui Markuse toast veel hilja õhtul trummipõrinat ja pasuna törtsutamist kostab, siis sellepärast, et karu ei taha sugugi magama minna ega lase ka Markusel uinuda. Seetõttu on isa hakanud armast pehmet mõmmikut Mürakaruks kutsuma ja ema vangutab vahel õige ärritunult karu suunas pead. Neil puhkudel on karul natuke piinlik. Taaniel on samuti viieaastane rõõmus poisinaga. Oma punakad juuksed on ta pärinud emalt – täpselt nagu ka tedretäpid ja nöbinina. Loomult on ta mõnevõrra rahulikum ja mõtlikum kui Markus, kuid temagi parimaks mängukaaslaseks kodus on karu. Samasugune suur, kollane ja karvane. Karud erinevad 6
ainult sedavõrd, et Taanieli karu vasaku kõrva peal on roosa plekk. See pärineb ajast, mil Taaniel katsetas roosat vildikat ning karu polnud piisavalt kärme oma kõrva eemale tõmbama. Üldse on Taanieli karu natuke aeglane ja unise olemisega. Eriti uimane on karu hommikuti voodis poisi kaisus, kui ema tuleb Taanieli üles ajama, et lasteaeda minna. Siis on karu kohe nii unine, et isa on hakanud armast pehmet mõmmikut Unekotiks kutsuma. Sest Taaniel ütleb alati: „Karu tahab veel magada!” Ema aitab unisele Taanielile sokid jalga ja pluusi selga, paneb hambapasta harjale ning peab vahti, et pojake vannituppa magama ei jääks – hambahari suus ja seebitükk peos. Ja kui ikkagi hommikune kohmimine nii pikale venib, et ema tööle hilinemise pärast kurvaks muutub, on karul natuke piinlik. Markus ja Taaniel on lasteaiakaaslased ja head sõbrad. Seepärast pole midagi imestada, kui nad ka nädalavahetustel teineteisel külas käivad, et koos sõda mängida, vibu lasta, palli taguda, redelitel ronida, võidu viinereid süüa ja morsiga luristada. Nii ka sel laupäeval. Markus ja Taaniel on hõivatud vannitoas seebimullide puhumisega nii, et ühtlasi ujub ka esikupõrand. Emad joovad köögis 7
kohvi ning arutavad sealjuures, miks küll poisslaste kasvatamisega on nii palju valu ja vaeva. Karud istuvad toanurgas ninad norus ja vaikivad. Esialgu. Siis kostab sügav ohe. Mürakaru piidleb murelikult Unekotti. Ja ohkab samuti. Unekott tõstab pilgu Mürakarule. „Miks sa ohkad?” „Mure on.” „Mul ka.” Nüüd ohkavad mõlemad koos. Unekott limpsab keelega põse pealt pisara. „Mis siis ometigi lahti? Mis sind nii murelikuks teeb?” pärib Mürakaru. „Oh! Tead, Taaniel kaebab minu peale muudkui, et mina ei taha hommikuti üles ärgata ja sellepärast jääb ema alatihti tööle hiljaks. Piinlik kohe.” „Kas see pole siis nii?” „Ei ole! Mina tahan ärgata küll. Hoopis Taaniel on see, kes on unekott!” Mürakaru silmad lähevad imestusest suureks. „Või sedamoodi on lood!?” Unekott noogutab. „Aga mis mure sul on?” „Minu mure on see, et Markus kaebab jällegi minu peale.” 8
„Tohoh? Mida ta siis kaebab?” „Tema räägib, et mina ei lase tal üldse magama jääda ja taon trummi ja puhun pasunat ja lõhun tasse ja tõuklen ja kaklen ja määrin kardinaid tindiga kokku ja mis kõik veel!” Mürakaru peab vahepeal lõõtsutama. „Aga see pole üldsegi tõsi, hoopis Markus tõukleb ja lõhub ja määrib ja kakleb. Mina olen õhtuks nii väsinud, et magan peaaegu püstijalu. Piinlik kohe.” Nüüd on Unekoti kord imestada. Siin on korraga nii palju, mille peale mõelda. Ja seda mõlemad karud teevadki. Mürakaru imeb suure peamurdmise kõrvale käppa, Unekott kratsib vasakut kõrva, seda roosa plekiga. Varakevadine päike on soostunud pilvede vahelt välja ilmuma ning paitab mõlema nukra karu pead. „Käes!” hüüatab viimaks Mürakaru ja sirutab võidukalt käpa püsti. „Kelle sa kinni püüdsid?” tunneb Unekott huvi. „Mitte kelle, vaid mille,” parandab Mürakaru. „Ma püüdsin kinni ühe mõtte. Ühe väga väärt mõtte!” Unekott silmitseb kahtlevalt kaaslase väljasirutatud käppa. See paistab siiski tühi olevat. „Me vahetame nad ära,” sosistab Mürakaru salapäraselt. 9
Unekoti silmad hakkavad kiiresti pilkuma. Nii juhtub alati, kui ta millestki hästi aru ei saa või uni kangesti kallale kipub. „Mida me vahetame?” pärib ta. „Kõik. Me vahetame kõik ära – kodud, Markuse ja Taanieli, emad ja isad, mänguasjad ja voodid. Kõik vahetame ära!” Mürakaru on oma ideest vaimustuses. Unekott ei taipa veel mitte kui midagi ja on kaaslase mõttelennust kaugele maha jäänud. Tema silmad pilguvad aina kiiremini. „Äkki sa näitaksid mulle lähemalt, kelle sa kinni püüdsid,” palub Unekott arglikult. Mürakaru hingab paar korda sügavalt. Ja seejärel veel paar korda sama sügavalt. Ning hakkab hästi aeglaselt ja rahulikult seletama. „Me vahetame kodud ära. Sina jääd minu asemel siia Markuse juurde, mina aga lähen sinu asemel Taanieliga kaasa. Nii saame varsti näha, mida meie poisid siis emadele kaebama ja luiskama hakkavad,” võtab ta oma seletuse kokku. „Või äkki saavad luiskamised hoopis otsa!” rõõmustab Unekott. „Ja emad on rõõmsamad!” „Ja ei jää tööle hiljaks!” „Ja ei vanguta nii rangelt pead!” 10
„Ja isa ei ütle enam, et ma olen Unekott!” „Ja mulle ei öelda enam, et ma olen Mürakaru!” „Aga kes me siis oleme?” „Oleme lihtsalt kaisukarud. Nagu vanasti olime.” „Just! Kaisukaru ongi kõige parem olla.” Selle aja peale on Markus ja Taaniel seebimullide puhumise lõpetanud, emad esikupõranda kuivaks nühkinud ja külalised valmistuvad lahkuma. Mürakaru libistab end vargsi Taanieli seljakotti. Unekott hiilib Markuse toa mängunurka. Mitte keegi ei märka, et karud on kohad vahetanud. Päevast, mil Taaniel oma hea sõbra Markuse juures külas käis, saab juba terve nädal. Päike muutub küll üha heldemaks, aga kirsid ei mõtlegi veel õitsema hakata. Ema imestusel ei ole aga piire: Markus, kes õhtuti kuidagi magama ei tahtnud minna, vaid lärmakalt mööda korterit ringi tuiskas, poeb nüüd vaguralt esimese ütlemise peale teki alla ja uinub silmapilkselt. Ema kiidab ja isa ülistab. Aga hädad algavad hommikuti – poeg ei saa kuidagi jalgu alla, et voodist tõusta, pesema minna, putru süüa ja lasteaeda kõmpida. Markus venib nagu tigu, peseb hambaid padi kaisus, sööb võileiba silmad kinni, lööpab jalgu järgi vedades lasteaeda. Ema näeb pojaga kangesti vaeva ja hilineb tööle. 11
12
KARU JÕUD 5 JALGPALL, KES EI TAHTNUD PEKSA SAADA JÕULUPÕRSAS 27 HOBUNE HIPPO 34 MARIA TAHAB PITTU 45 SUUR MAAILMAREIS 54
17