NO35 Päev pärast vaikust

NO35

NO35 Päev pärast vaikust Lavastaja Lauri Lagle Helid Hendrik Kaljujärv Kunstnikud Kamilla Kase, Allan Appelberg, Lauri Lagle Valgus Siim Reispass Dramaturg Eero Epner Laval Rasmus Kaljujärv Eva Koldits Gert Raudsep Marika Vaarik Etendub ühes vaatuses Aitäh Jarmo Reha, Tarmo Soomere, Tiit Pruuli, Enn Kaup, Tõnis Arro, Alo Arro, Külli Tüli, Raivo Hiiemaa, Norman Optika, Liviko, Euronics, Matkasport, Klick, Black Box Studio, USS Security Eesti Lavastuses on kasutatud Eliane Radigue teost “Isals Resonantes” Esietendus 6. mail 2017 Teater NO99s

Lavastusala juhataja Inspitsient-rekvisiitor Pealavameister Lavameistrid Helimeistrid Valgusmeistrid Videomeister Grimeerijad Kostümeerijad Õmblejad Kava kujundaja Kava fotod Kava koostaja Turundus- ja kommunikatsioonijuht Müügijuht Korraldusjuht Tegevjuht Teatri kunstiline juht

Tuuli Raadik Ülle Hertmann Reigo Tammjärv Sander Amur, René Liivoja, Ivar Villers Jakob Juhkam, Raido Linkmann Siim Reispass, Rene Tamm Tanel Ojasoo Liina Pihel, Anu Leisner Moonika Lausvee, Alice Bakhoff Sirje Kiil, Maimu Meritee Martin Pedanik Kulla Laas Eero Epner Kätlin Sumberg Marianne Lillemägi Angela Mooste Paul Aguraiuja Ene-Liis Semper

Tarmo Soomere Märkmed kohtumiselt trupiga Teadlased võiks jagada laias laastus kaheks. Ühel pool on need, kelle tegevusel on laiem ühiskondlik foon, kes jagavad oma aega teaduse ja ühiskondlikel teemadel sõnavõtmise vahel ning soovivad oma teaduslikku baasi kasutada ka ühiskondlikes debattides. Sääraseid teadlasi ei ole palju, välja võiks tuua Endel Lippmaa, Jüri Engelbrechti ja Anto Raukase nimed.

Teised teadlased süvenevad niivõrd oma ainesse, et suhestuvad napilt sellega, mis toimub väljaspool. Alles hiljuti tõestas Peterburi matemaatik Grigori (Griša) Perelman äärmiselt keeruka ja palju kõneainet pakkunud teoreemi (nn. Poincare hüpoteesi), kuid ta ei tööta isegi kusagil teadusasutuses ning keeldus vastu võtmast mainekat auhinda (Fieldsi medalit). Veel natuke aega tagasi teati, et ta elab koos emaga kahetoalises korteris ning oli kogu oma aja pühendanud matemaatikale, muud tema jaoks ei eksisteerinud. Ta töötas teda huvitatavate asjade kallal kuude ja aastate kaupa ning teda ei huvitanud absoluutselt, mis saab pärast tema avastust edasi.

Varem oli vähemalt teoreetiliselt realiseerida soovi olla mingil määral kursis kõigi teadusharude uusimate saavutustega. Näiteks Endel Lippmaa proovis tõepoolest pea kõigest midagi teada, ka Anto Raukas. Tänapäeval on see aga peaaegu võimatu ja võib-olla ongi nõnda parem. Kui sinu teadmises on tohutu faktide mass, siis ei lase need enam muutustega kohaneda. Sa tead liiga palju ja ei suuda vanu teadmisi enam vajadusel ümber hinnata, kui ilmnema peaks midagi uut. Üheks teadlase õnnestumiseks võib lugeda seda, kui ta leiab “lõpliku fakti”, mida ei ole võimalik ümber lükata ega parendada. Matemaatikas on see sageli võimalik. Vahel muutub säärase fakti otsimine isegi haiglaslikuks.

Nende vastandpoolusel on konjunktuursed teadlased. Aga on ka selliseid, kes teevad midagi, mis on teaduse vastand: valivad faktide seast hoolikalt ainult neid, mis tõestavad nende (eksi)hüpoteesi.

Kes on teadlane? Paarsada aastat tagasi oli teadus rikase inimeste hobi ning samamoodi ka teadlaseks olemine. Umbes sada aastat tagasi muutus teadlane elustiili osaks, oli stiilne olla teadlane. Praegu tähendab “teadlane” aga diagnoosi. Mis järgmisena? Järgmisena tähendab “teadlane” juba sõltuvust.

Diagnoosina võib teadlast määratleda tänapäeval seetõttu, et kui sa oled juba sukeldunud teadussüsteemi, ei ole sealt võimalik niisama lihtsalt välja saada. Sa ei saa teadusest loobuda.

Mittespetsialiseerunud teadlaseid enam ei ole. Faktide mass on liiga tohutu, sa pead valima kitsama lõigu, ei ole võimalik võtta ette kogu senine teadmine ja väga erinevatel väljadel tegutseda. Samuti ei ole enam olemas üksikteadlaseid: praktiliselt kõik töötavad rühmiti, jõudmaks seni teadaolevast faktide hulgast end läbi närida. Kalliks ja keeruliseks muudabki tänase teaduse olemasoleva informatsiooni kättesaamine, kuna see on väga laialipaisatud ning mitmed allikad on tasulised. Võib julgelt

väita, et tänases maailmas ei ole enam probleemi, mida keegi poleks juba uurinud; sa ei saa kusagil alustada nullist, vaid sind ootavad ees juba kellegi teadmised ning avastatud faktid. Tungimine läbi faktide massi võtab rohkem aega kui kunagi varem. Järjest rohkem läheb aega, et teada saada, kus meie teadmiste piir. Ent teadmatust on ikkagi alati rohkem kui seda, mis on teada.

Mis puutub spetsialiseerumisse, siis see toimub tänapäeval suhteliselt hilja, tavaliselt alles 35. eluaasta paiku, seniajani kaevatakse end läbi üldise faktikogumi. Eraldi probleemiks on kasvanud oma mentori varjust väljapääsemine. See võib juhtuda alles aastaid pärast doktoritöö kaitsmist, senikaua ollakse oma juhendaja varjus ja mõju all. Siiski on noorteadlase põlv väga viljakas. Paljud nobelistid on teinud oma suurimad avastused üsna varsti pärast doktoritöö kaitsmist. Nende fookus on siis teadusel, intensiivne kirjutamistöö on jäänud selja taha.Teadlase viljakas iga on aga pikenenud, sest veel 75-aastaselt tehakse väga intensiivselt teadust.

Muide, peaaegu kõik tudengid muudavad õpingute jooksul oma esialgseid eesmärke ja eelistusi. See, millega nad alustavad ja mis nende arvates võiks olla paeluv, muutub siis, kui nad kohtuvad olemasoleva teadmisega. Teadlane peaks umbes iga 10-15 aasta tagant vahetama oma uurimisobjekti. See tähendab, et tipud vahetavad kaks kuni neli korda elu jooksul oma ainet. Siirdumine ühest valdkonnast teise anna värske pilgu; paigalejäämisel on oht jõuda ummikusse ja jääda ennast kordama.

On ka hulle, kes julgevad kohe pea ees tundmatusse ja suurte probleemide kallale hüpata. Enamikku hoiab tagasi hirm: kas ma saan ikka järgmise uuringu jaoks raha. Seetõttu on väga levinud, et tulemused juba ammu teada, aga neid avaldatakse järk-järgult, garanteerimaks stabiilne rahastus.

Ma ei tea, kas ma oleksin pidanud seda siinkohal ütlema. Tulemuseks on igatahes pikaajalise vaate kadumine ja see on enamusele maailmast omane.

Varem anti raha, “kuni asi on valmis” printsiibil − sul võis puududa isegi tehnoloogia antud probleemi uurimiseks, aga oli olemas tugev alus ja väga selge ning vähemalt teoreeriliselt saavutatav siht. Näiteks Richard Villems ei publitseerinud vahepeal pikki aastaid peaaegu mitte midagi, süvenedes populatsioonigeneetikasse juba ajal, mil DNA lugemise võimalust ei olnud veel leiutatud. Aga nüüd loetakse tema avastused maailma kümne kõige olulisema teadussaavutuse sekka.

Millised on hea teadlase iseloomuomadused? Unikaalne akadeemiline võimekus. Fantastiline suhtlemisoskus. Absoluutne jäärapäisus.

Kadedus muidugi pulbitseb, aga seda ei näidata välja. Akadeemilises maailmas võib tegelikult võidelda elu ja surma peale, sest võitja ei võida peaaegu midagi ja kaotaja ei kaota üldse midagi. Tõde on ikkagi olulisem kui teadussaavutus.

Suuri läbimurdeid tuleb üha vähem kui varem. Paljude jaoks oli viimane suur läbimurre DNA struktuuri avastamine 1950ndatel, hiljem võib-olla ka nn DNA tõmbluku avastamine 1970ndatel. Hiljem on suuri teaduslikke avastusi vähem olnud ja mõnes valdkonnas, võib öelda, et peaaegu üldse mitte. Miks? Sest esiteks ei osata määratleda, mis on veel tundmatu.

Teadmiste piirile, sinna kohta minek, kus lõpeb teadmine ja algab teadmatus, võtab lihtsalt nii palju aega. Jämedalt 95 protsenti teadlastest ei jõua kunagi kohta, kus nad saaksid öelda, et olen leidnud midagi, mida varem ei teatud ja nüüd asun seda uurima ning lahendama. Võib-olla takistab isiklik hirm: kord teadasaadu ei ole enam tundmatu ja teadlane, kes tegi avastuse, muutub kohe asendatavaks. Taoline paine tapab suure pildi adumise, isegi selle adumise võimaluse. Teiseks on maailmas vist sageli liiga hea elu, puudubki tung midagi teada saada. Aga seda hetke, kui sa teadlasena jõuad lõpuks teadmiste piirile ja sinu ees avaneb teadmatus, kui sa oled lõpuks ometi pärast aastatepikkust tööd kohas, kus sinu ees laiub mitteteadmine − see on nagu mäetipule tõusmine ja värske õhu hingamine. Lõpuks ometi midagi, mida sa ei tea.

Kus võiks tulla järgmine suur avastus? Ühiskondlike protsesside uurimises.

Me ei tea tegelikult, kuidas ühiskond funktsioneerib. Ma usun, et järgmine revolutsioon tuleb ühiskonnateadustes. Sotsiaalteadustes on praegu pealegi tõsine mahajäämus, ka psühhiaatrias. Seal viibitakse veel 1950ndate tasandil − 70 aastat on inimese käitumist uuritud enam-vähem samadelt alustelt. Inimaju toimimine on endiselt suur saladus.

Kuidas näeb välja teadlase rõõm uue avastuse puhul? See on sügava vaikuse ja süvenemise hetk. Võib öelda, et teadlase õnnejoovastus on siis, kui ta momendiks väga tõsiselt ekraani põrnitseb, sest ta on just teada saanud midagi erakordset. See on kirgastumise hetk: ise ka ei usu. Seda juhtub parimal juhul kord kahe-kolme aasta jooksul. Siis tõused, kutsud kohale kolleegid, pakud kohvi ja kooke, räägid huvitavat juttu, keegi ei taha veel lahkuda, ja saabub õhtu, minnakse laiali − ja ongi kõik.

Mingeid asju ei saa muidugi kunagi teada. Isegi mitte hüpoteetiliselt. Ilma ei suuda me kunagi hakata rohkem ette ennustama kui paar nädalat. Sest meie maailm on nõnda ehitatud ja sellega tuleb meil lihtsalt leppida.

Tarmo Soomere on Eesti Teaduste Akadeemia president

Teater NO35, Sakala 3, Tallinn www.no99.ee