Tuleb keegi, lausub oma laule jaanuar-veebruar 2018
VÄRSKE!
NO33 Hüsteeria Ene-Liis Semper: Lavastus kirjeldab, kuidas mina ise ning näitlejad maailma hetkel tajuvad. Maailma, kus teatud emotsionaalsest pingest ning kõige ülikiireks muutumisest on sündinud hüperreaalsus, kus vanad head psühholoogilised reaktsioonid on muutunud pigem kehatuteks funktsioonideks ning väline kollegiaalsuse ja solidaarsuse kasv peidab endas pihustumist elementaarosakesteks. Midagi on selles isegi tšehhovlikku, me läksime proovisaali tegema komöödiat inimesest ning naeru on laval tõesti rohkem kui meie viimase kolme aasta lavastustes kokku. Me otsime sõnadetagust: emotsionaalseid seisundeid, mida ei olegi võimalik sõnadega väljendada, vaid ainult kehade, kujundite, olukordadega. Selles mõttes oleme ilmselt “Heasoovijatega” sarnased, kuna seal on tekst niivõrd jõuline, peaaegu piibellik, et oluline pole enam mitte ainult ilus süntaks ja sõnade järjekord, vaid palju ürgsemate, sügavamate, tumedamate ja vastuolulisemate kihtideni jõudmine inimeses. Kui me ei suuda tunnistada, et “ilu”, “tõde” ja “headus” on komplekssed, keerulised ning vastuolulised mõisted, seni taandame inimese banaalseks kalaks, kes suudab vaid sööki nähes tummalt suud liigutada. Lavastaja Ene-Liis Semper Konsultant Mart Kangro Muusikaline kujundaja Jakob Juhkam Dramaturg Eero Epner Laval Marika Vaarik, Eva Koldits, Rea Lest, Rasmus Kaljujärv, Jörgen Liik Etendus kestab üks tund ja 40 minutit, ilma vaheajata. Etendused 11/12/23/24/25 jaanuaril. Enne 24. jaanuari etendust on dramaturgi sissejuhatus lavastusse ja pärast etendust kohtumine trupiga.
NO32 Heasoovijad
VÄRSKE!
See on lavastus inimese loomusest, valikutest ja tegudest. Laval on kaks inimest, kes on teinud midagi, millele me oleme harjunud langetama selge moraalse hinnangu. Meie pähe ei mahu, kuidas oleks võimalik teistsugune hinnang. Mõistmine? Arusaam? Kuidas aru saada natsikurjategijast? Milleks mõista tema patust õde? Ja miks peaks see puudutama meid? Mind? Jonathan Littelli palju tähelepanu äratanud romaanil põhinev lavastus ei anna ühtegi vastust, kuid küsib terve rea küsimusi − sest oleks kuritegu neid mitte küsida (entroopia ähvardab meid ju kõiki). “NO32 Heasoovijad” on lavastus kahest inimesest, kes on teinud midagi mõeldamatut ning nüüd selle juurteni tungivad. Segunevad nauding ja hirm, teadmatus ja otsus, vabadus ja kohustus, ohverdus ja andestus − segunevad selleks irratsionaalseks ja poeetiliseks miskiks, mida me nimetame “eluks”. Lavastaja-instseneerija Tiit Ojasoo Tõlkinud Indrek Koff Dramaturgid Laur Kaunissaare, Tarmo Jüristo Muusikaline kujundaja Hendrik Kaljujärv Laval Gert Raudsep ja külalisena Tiina Tauraite Etendus kestab kaks tundi ja 50 minutit, ilma vaheajata. Etendused 8/9/27/29 jaanuaril ja 8/9/14/15 veebruaril. Enne 27. jaanuari ja 7/15 veebruari etendusi on dramaturgi sissejuhatus lavastusse.
NO34 Revolutsioon Ükski revolutsioon ei ole õnnestunud, kui ta ei ole totaalne. Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo lavastus kirjeldab maailma, kus inimese kõrkus on asendunud kõrkjatega − need, kes on harjunud totaalse kontrolliga, kes kirjutavad maailma ajalugu iseenese järgi, kes mõõdavad kõike enda mõõdu kohaselt, on korraga vaid ääremärkus ajaloo veerul. Lavastuses põimuvad unenäolised kujundid, poeetilised tegevused ning Hasso Krulli eepos “Meeter ja Demeeter”. Huulil luule, kirjeldab inimkond viimast korda vaatepilti, mis avaneb meile ainsalt veel üle vee ulatuvalt mäetipult. Revolutsioon, pööre, muutus on olnud totaalne. Pärast meid on tulnud see, mis pidi tulema. Lavastajad Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo Muusika Jakob Juhkam Valguskujundus Siim Reispass Dramaturg Eero Epner Laval Marika Vaarik, Eva Koldits, Rea Lest, Jörgen Liik, Ragnar Uustal ja külalisena Mart Kangro Lavastus kestab kaks tundi, ilma vaheajata. Etendused 16/17/18 jaanuaril ja 28. veebruaril. Enne 17. jaanuari ja 28. veebruari etendusi on dramaturgi sissejuhatus lavastusse ja pärast 28. veebruari etendust ka kohtumine trupiga. Lavastus etendub EV100 raames loodud teatrisarja “Sajandi lugu” avalavastusena. “Sajandi lugu” on Eesti teatrite ühine kingitus Eesti Vabariigile tema 100. sünnipäevaks.
VIIMASEID KORDI!
NO37 NOДвенадцать Sasha Pepelyayev on Vene koreograaf, kes oma töödes õmbleb füüsilise ning äärmiselt dünaamilise teatri ühiskondlikult, ajalooliselt või kirjanduslikult oluliste teemade külge. “NODvendasat” toob lavale pea paarikümmend lavakunstikooli tudengit ning täidab lavaruumi impulsside ja assotsiatsioonidega, mis on sündinud 1917. aasta revolutsiooni peale mõeldes. “NO99 uuslavastus esitab võimsa ja mitmeti mõistetud vene luuletaja Aleksander Bloki poeemi “Kaksteist” meeletu stiihiaga, ent sügava sisemise kontrolliga, mis kokku moodustab jõulise, moodsa energia. Blok Rockin’ Beats. Koreograafia efektne nagu kaasaegsel popkontserdil (ainult sada korda huvitavam ja kõnekam), valgus, muusika ja kogu kunst pani teksti särisema.” Valner Valme, kultuur.err.ee Tekst Aleksandr Blok Tõlge Johannes Semper, Kalju Kangur, Laur Kaunissaare Lavastaja ja kunstnik Sasha Pepelyayev Kostüümid Sergei Illarionov Dramaturg Laur Kaunissaare Laval EMTA Lavakunstikooli 28. lend Etendus kestab kolm tundi, ühe vaheajaga. Etendused 30/31 jaanuaril ja 1. veebruaril. Enne 1. veebruari etendust on dramaturgi sissejuhatus lavastusse.
NO43 Kõnts “”Kõnts” tekitas ka palju diskussiooni − ja see on suurepärane, kuna kunst peab viima debatini, tekitama arutelu. Minu jaoks oli tegemist äärmiselt huvitava lavastusega. Minu meelest ei saa kunsti kategoriseerida, kunsti on sisse kirjutatud vabadus ja tuleb usaldada loojaid. NO99 tüki juures oli tunda, et trupp pakkus välja oma nägemuse, neil on selgelt oma keel, mis on põhjendatud. NO99 pakub jõulist, poleemikat tekitavat, kohati radikaalset kunstilist visiooni, mis kindlasti kutsub järgima.” Euroopa teatri auhinna žürii esimees, Pariisi III Sorbonne-Nouvelle ülikooli teatriteaduse emeriitprofessor Georges Banu. “Roomas ei õnnestunud kohata ühtegi teatrikülastajat, kellele laval toimunu poleks muljet avaldanud. Etenduse ajal oli saalis tunda publiku kohalolekut ja suurt keskendumist. Aplaus etenduse lõpus oli võimas. Originaalne, hea muusikaline kujundus; tekitas erinevaid tundeid, head näitlejad, eriti see vanem naine (Marika Vaarik); tahaks näha selle teatri teisi lavastusi, tekitas huvi; mitmekihiline, ekstreemne; nende pärast tasus siia sõita: uuenduslik, väga julge. Lavastajad-kunstnikud Ene-Liis Semper, Tiit Ojasoo Töö kehaga Jüri Nael Valguskunstnik Petri Tuhkanen Muusikaline kujundus Jakob Juhkam, Tiit Ojasoo, Ene-Liis Semper Dramaturg Eero Epner Laval Marika Vaarik, Helena Pruuli, Rea Lest, Gert Raudsep, Rasmus Kaljujärv, Ragnar Uustal, Simeoni Sundja, Jörgen Liik ning külalisena Reimo Sagor Etendus kestab üks tund ja 40 minutit, ilma vaheajata. Etendused 12/13 veebruaril. Enne 13. veebruari etendust on dramaturgi sissejuhatus lavastusse ja pärast etendust ka kohtumine trupiga.
NO31 24. veebruar Teater NO99 24. veebruaril saab Eesti Vabariik saja-aastaseks. Selle tähistamiseks kestavad sündmused rohkem kui aasta, ent kõige olulisem hetk on 24. veebruari õhtul − siis, kui toimub Vabariigi Presidendi vastuvõtt. Seal loodud kunstilised kujundid kaevuvad Eesti olemusse ja mulda, müütidesse ning inimestesse, lugudesse ja piltidesse auditooriumi ees, milleks on terve riik. Seekord on nende kujundite loojaks palutud Teater NO99. Üritus toimub Eesti Rahva Muuseumis, kuid teekond ulatub üle ruumide ning aegade. Tuleb keegi, lausub oma laule, valusaid ning helli, sinu süles kuulata neid tahan, kodumaa. /Hando Runnel/ Otseülekanne ETVs 24. veebruari õhtul. Lavastajad-stsenaristid Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo
Teater ja tõde
Eero Epner
Kummaline asi on juhtunud teatriga − illusioonide kantsi ja fantaasia viimse peiduurkaga. Aastasadu võis olla kindel, et isegi kui kogu ülejäänud maailm pürgib Tõe poole, on vähemalt teater see pelgupaik, kus väsinud unistaja võib leida lohutust. Kui mujal soovitakse kehtestada normatiivseid viise elamiseks, kõnelemiseks, valitsemiseks või loomapidamiseks, on teater olnud see paik, kus kõik normid seatakse kahtluse alla, naerdakse välja või pööratakse pea peale, sest − teater on ju illusioon. See on koht, kus ei saa kehtida Tõde, sest teater põhineb ju valel. Teatri fundamentaalne aluskivi on alati olnud metafüüsiline usk lava maagilisse jõusse: sellesse, et laval muutub kamm metsaks, paberist väljalõigatud ribake täheks taevalaotuses või Rasmus Kaljujärv saatana saadikuks maa peal. Selle muutuse juures ei muutu ükski asi ise: muutub ainult see, mida vaataja oma peas kammist või Rasmus Kaljujärvest arvab. Ent säärane uskumuse, mitte objekti muutumine ongi normatiivsuse tühistamise esimene ja olulisim samm: inimene kogeb teatris, et ükski veendumus ei ole universaalne ja loomupärane reegel, vaid terve rea kokkulepete ning manipulatsioonide lõppsumma. Teater on manipulatsioon, sest inimest veendakse siin milleski, mida tegelikult ei ole olemas − ja samas ikkagi ka on. Rasmus Kaljujärv ei ole küll tegelikult saatana saadik, kuid vaataja suudab oma peas tema tegelaskuju abstraheerida, ta hakkab mõtlema saatana olemuse peale või selle üle, kas temagi on käitunud vahel säärasena, kelle kohta peenemas seltskonnas öeldakse kuri. Kamm ei ole tõesti mets, kamm on ka pärast lavalttulekut vaguralt kamm edasi, kuid olles endale laval võtnud metsaks olemise pretensiooni, hakkab vaataja mõtlema metsaraie, metsaüksinduse või Claude LéviStraussi džunglirahvaste käsitluste peale. Nii on olukord Tõega teatris: ühelt poolt nihkub ta alati eemale, teda pole kunagi olemas, teatriuksest sisse astudes siseneb inimene paika, kus kõik, mida ta järgneva poolteise tunni jooksul näeb, on illusioon, vale, luiskamine. Teiselt poolt on tõde mingil ebamäärasel ja
abstraktsel moel siiski olemas, kuid ta ilmneb mitte vaataja ees, vaid vaataja peas. See tähendab: teater on paik, kus laval ei kehtestu ükski objektiivne Tõde, mis kõigile vaatajatele tähendaks üht, vaid siin sünnib ühe õhtu jooksul sada viiskümmend tõde − iga vaataja peas oma tõde. Kelle jaoks on kamm mets, kelle jaoks ämm, kelle jaoks draakoni hambad, kelle jaoks kamm. See on teatri loomus. See on teatri olemus. Vähemalt oli. Uuemal ajal kostub üha enam hääli, mis väidavad, et teater peaks siiski otsima Tõde. Teater peaks olema paik, kus kuulutatakse tõeseid väiteid, õpetatakse inimesi õigesti elama, esitatakse universaalseid moraalseid hinnanguid. Enam ei ole teatris kohta illusioonidel ja fantaasiatel või kui ka on, siis on nad vaid tööriistad − kammi ülesandeks on endiselt metsa teeselda, kuid enam mitte selleks, et iga vaataja näeks temas midagi teistsugust, mõtleks kokku oma tõe, vaid selleks, et iga vaataja saaks temast aru ühtmoodi ja ainult ühtmoodi. Ei ambivalentsile! kõlab teatrisaalides üha sagedamini. Ei kunstilise kujundi mitmetimõistetavusele! Mitte täna! Mitte siin ja praegu! Täna elame liiga äreval ajal, et mängida mustas kastis tõega! Kamm olgu ükskõik, mis ta tahab olla, aga sellel veiderdamisel peab nüüdsest olema eesmärk − ja see on tõe kuulutamine. Küsimus ei ole siinkohal enam ideoloogiates. Ühtviisi tahavad tõde näha teatris nii konservatiivid kui ka liberaalid. Kriitilist moraalset hinnangut, mida saaks mõista ainult ühtmoodi − seda soovitakse. Kunstilist kujundit, mis vastuvaidlematult kehtestab laval millegi, millele kõik saalisolijad ühtviisi kaasa noogutavad − seda tahetakse. Selget autoripositsiooni, mis ei kahtle, vaid väidab − seda nõutakse. Kus on teatri seisukoht integratsiooni osas? Aga pagulaskriisi? Miks ei mõista teater hukka geisid, natse, populiste, võõraviha? Miks teater mängib pulli ajastul, mis ootab vastuseid, ootab Tõde? Milleks hämarad kujundid, abstraktne mäng, segased olukorrad? Miks väited, millega on võimalik vaielda? Abstraktsus tuleks asendada sotsiaalse uuringuga, hämarus moraliteega, ümberkehastumine autentsusega. Näitleja tulgu lavale iseendana, mitte rollis. Või kui ta tuleb rollis, siis olgu veider kostüüm ja naljakas
intonatsioon vaid abivahendid, mille abil vaatajale moraali lugeda. Ja mis on teatris seetõttu juhtunud? Teatraalsed vahendid on taandatud sotsiaalsete või moraalsete väidete illustratsiooniks. Teater ei küsi enam küsimusi, vaid kibeleb andma vastuseid. Igasuguse lavalise tegevusega on hakanud kaasnema koheselt ka hinnang. Teatrid on muutumas kasvatusasutusteks, kus kehtestatakse normatiivseid mustreid. Teema on olulisem kui kujund ja kunsti võõrandamatu õigus olla mitmetimõistetav on vahetatud konjunktuurse ideoloogilise sõnumi vastu. Nii on see läinud, nii see läheb. Ootamatult leiame ennast olukorras, kus isegi negatiivseid kangelasi on keeruline lava peale panna, sest kui keegi väljendab laval ideid, mis tunduvad nõmedad, peab ta need ka kohe hukka mõistma. Ükskõik kuidas: tehes oma tegelase rumalaks (silmade pööritamine, nilbe keele suust väljaajamine, rõveda grimmi kandmine, mis ei jäta vaatajasse kahtlust) või öeldes kohe, et tema, näitleja, ei ole oma karakteri sõnadega nõus. Kui Anthony Hopkins võis kunagi “Voonakeste vaikimises” pidada terve monoloogi Hannibal Lecterina, paisata inimese ette kohutavaid ning hirmutavaid mõtteid, siis tal on ka tänapäeval olemas see vabadus, kuid ta peaks mingil moel koheselt lisama: ma ise ei mõtle tegelikult üldse nii. Sest kui teater ei mõista üheselt ja selgelt lavalt kostuvaid mõtteid hukka, siis küsitakse, väike sõrm kohkunult teetassi sanga juures õieli: kas teater päriselt arvabki nii? Kas see oligi lavastuse sõnum? Kas teatri arvates on tõesti Hannibal Lecteri mõtted okeid? Juhul kui lavale jäetakse hirmutavad mõtted kõlama võrdväärsetena õilsatega, võib teater kuulda süüdistusi näiteks ksenofoobias või paduliberalismis. Nagu öeldud, ideoloogilisest vaatenurgast ei ole vahet. Teatrilt nõuavad Tõde nii liberaalid kui konservatiivid, laval peab esitama väiteid kas võõraviha poolt või vastu, aga need peavad olema üheselt ja selgelt mõistetavad väited. Improvisatsioon, lavaline maagia, hetkes olemine, mängulust ja muud säärased teatri igimõisted võivad ju olla, kuid nad on vaid tehnoloogiline vahend, mida seetõttu ei pea enam ka hästi valdama. Alles hiljuti juhtusin nägema ühe auhinnatud Saksa lavastaja uusimat lavastust, mis käsitles “õigeid teemasid” (mustlaseid ei ole okei taga kiusata), kuid
tegi seda säärase teatraalse kohmakusega, niivõrd räpaka mängustiili ja sedavõrd banaalsete ning klišeelike kujundite kaudu, et lahkusin pärast esimese tunni möödumist. Sarnane kogemus oli hiljuti ka ühe teistsuguse lavastusega, mis luges kaks tundi vaatajale konservatiivset moraaliloengut, olles täiesti kõrvale jätnud näitlejate võime mängida keerukalt, vastuoluliselt. Negatiivseid kangelasi naeruvääristasid needsamad inimesed, kes neid kehastama pidid, moraliseerija oli aga pidevalt meeldivas valguses ning sümpaatse munka meenutava kostüümiga. Küsimus ei ole siin estetismis. Ma ei pabista selle pärast, et lavakujundused ei ole enam nii kaunid kui vanasti ning ma ei saa seetõttu teatrist esteetilist kogemust. See on palju fundamentaalsem problemaatika, mille südames on küsimus, milleks teatril on üldse vaja teatraalseid vahendeid? Kas ainult selleks, et illustreerida mingit sõnumit? Või selleks, et juhtida vaataja tähelepanu sõnumilt eemale näitleja “huvitavale” mängule? Ei üht ega teist. Teatraalseid vahendeid on vaja selleks, et nii poliitiline kui esteetiline sõnum oleks mitmekihiline, vastuoluline ja problemaatiline. Neid on vaja, et teater säilitaks oma positsiooni paigana, kus tõel on võimalik ilmneda tuhandel erineval moel ning igal inimesel oleks šanss avastada, et ta ei ole siin maailmas üksinda. Isegi mõrvar, liigkasuvõtja ning šarlatan peaksid leidma teatris osaduse. Aga millise osaduse sa leiad, kui sulle öeldakse lavalt: sinu tõde ei ole olemas, on ainult meie − teatri − tõde. Nii sumpamegi teatriõhtuti üha enam lavade poole, kus tõotatakse meile probleemivaba ühest hinnangut. Riputame oma mantli nagisse ning teame, et järgmise paari tunni jooksul tõstatakse meie ees mingisugune teema ning antakse meile ka koheselt vastus, mida me sellest teemast arvama peaksime. Mitte kunagi varem ei ole olnud teater niivõrd kängitsetud moraalsete hinnangute ette, teda ei ole eales ajaloos sunnitud inimesi kasvatama, mitte iial ei ole vaatajat koheldud sedavõrd nõrgamõistuslikuna, kellele tuleb toppida sisse õigesti elamise vastuseid. Teatritegijate ülbus kasvab iga päevaga: ehk me olemegi targemad kui ülejäänud ühiskond, küsitakse proovisaalides. Ehk elame me tõesti paremat ja moraalsemat elu kui need teised seal väljas, kinnitatakse üksteisele Euroopa
riigiteatrite puhvetites maksumaksja raha eest makarone tellides. Ehk ongi just meie asi inimesi õpetada, kuidas nad elama peavad ja mida nad maailmast arvaku, usutakse teatrites, mis end uhkelt kõigist sõltumatuteks nimetavad. Ja juba valmistataksegi lavadel ette Sõnumiga Lavastusi, Moraaliga Teist Vaatust. Juba hakkabki teater kehtestama uusi norme, uusi rääkimisviise. Juba näidataksegi näpuga sellele, mis on vale, vangutatakse pead, krimpsutatakse nina. Teater, mis aastasadu tagasi suutis vastu pidada isegi Vana-Roomas, kus näitlejad ei saanud kodanikuõigusi, kuna nad ei olnud usaldusväärsed, nad asusid väljaspool tõesfääri, on hakanud vankuma. Koht, mis pidi põhinema suurimal inimlikul usul − usul inimese võimesse ilma ettehoolduseta muuta maailma paremaks, leida ise vastuseid, unistada ise unistusi −, on tasapisi muutumas sameteesriietega lasteaiaks, ning näitlejad võtavadki juba vaataja käekõrvale ja viivad ta pudrukausi juurde, ise aga korrates: “Süüakse parema käega, süüakse matsutamata, süüakse seda toitu, mida sulle antakse.”
Piletite ostmine Teater NO99 pileteid on võimalik osta meie kassast ja meie kodulehelt - aadressil www.no99.ee. Otse piletiostule viivad alalehed “Kava” ja “Piletid” ja iga lavastuse leht. Ennast kasutajaks registreerides ehk NO99 Sõbrana sisse logides kehtivad piletitele soodushinnad!
E-mail – Teater NO99 listiteated See on kõige kiirem viis meie uudistega kursis olemiseks ja mugavaim võimalus parimate pakkumiste saamiseks. Liitu teatri mailinglistiga www.no99.ee alamlehel “Piletid”.
Facebook - www.facebook.com/TeaterNO99/ Facebookis jagame kõige kiiremaid uudiseid ja levitame muidu head.
Instagram - teaterno99 Instagramis jagame oma hetki ja uudiseid piltidena. Need räägivad ehk veel rohkem.
Twitter – www.twitter.com/TeaterNO99 Twitteri lühisõnumitega saadame jälgijatele uute artiklite linke ja edastame muud huvitavat NO99 kohta ja mis netis silma jääb.
Teater NO99 internetis - www.no99.ee
Mängukava koostas Eero Epner Fotod lavastusest “NO33 Hüsteeria”. Fotode autor Ene-Liis Semper
Jazz NO99 Jazziklubi tegutseb koostöös Eesti Jazzliiduga juba üle kümne aasta. Igal reede õhtul kell 21 astuvad üles põnevad muusikud nii Eestist kui ka välismaalt. Kontserte korraldab Eesti Jazzliit. Piletid on müügil eelmüügis ja kohapeal. Eelmüügis pileti hind 7 €, sooduspileti hind 5 €, kohapeal vastavalt 10 € ja 7 €. Eelmüük lõpeb kontserdi päeval kell 15. Sooduspiletid kehtivad (üli)õpilastele, õpetajatele, pensionäridele, Jazz Pesulad kliendikaardi omanikele, Eesti Jazzliidu liikmetele ning samal õhtul NO99 Teatrit külastanutele. Soovitame laua omale ette broneerida kohvik@no99ee või 6605051. Püsi jazzi lainel – JAZZ.EE
Jaanuar R 12/01 21:00 Raul Vaigla Fusion Quartet feat. Marie Vaigla R 19/01 21:00 Lauri Kadalipp & Social Jazz R 26/01 21:00 „Etta James 80”
Veebruar R 02/02 21:00 Weekend Quitar Trio R 09/02 21:00 Karja-Ruben-Kuusk R 16/02 21:00 Andre Maaker
Piletiinfo Kassa 6605051 Kassa on avatud E-R 12-22 Pileteid saab osta ka kodulehelt www.no99.ee Pileti hind 19 €, sooduspilet 15 € (õpilased, üliõpilased, õpetajad, pensionärid), toetajapilet 30 €. Kodulehel kasutajaks registreerides piletitele soodushinnad! NB! Tund enne etenduse algust vabade kohtade olemasolul tudengitele, õpilastele, õpetajatele, päästetöötajatele, pensionäridele pilet 5€! UUDIS! Müügil on uuestivaatamise pilet, mis maksab vaid viis eurot. Kui oled mõnda meie lavastust näinud, kuid tahaksid seda näha veel, leida sealt uusi nüansse, mõista paremini detaile, näha, miks teater on teater ehk miks iga etendus on alati erinev sama lavastuse teisest etendusest, siis sobib hästi uuestivaatamise pilet. Selleks kirjuta meile piletid@ no99.ee või tule kassasse (kui ostad pileteid meie veebipoodi sisseloginuna, on andmed Sinu külastuste kohta meil olemas.) NO99 kassas on müügil kinkekaardid (38 €). Broneeritud piletite väljaostmine hiljemalt üks nädal enne ja kollektiivtellimuste puhul kaks nädalat enne etendust. Pileteid tagasi ei osteta. Parkla (maja taga, sissesõit Kentmanni tänavalt) avatud argipäeviti alates 17:30 kuni restorani sulgemiseni. Parkla on meie külalistele tasuta. Auto parkimine maja ees on tasuline (südalinna tsoon). Rattaparkla asub maja ees ja vestibüülis. NB! Kollektiividele Kollektiividel on võimalik lisaks ühiskülastusele tellida eraldi sissejuhatus etendusse teatri dramaturgilt. Samuti on võimalik tellida loeng kaasaegsest teatrist ja kultuurist. Sissejuhatused ja loengud on ühiskülastuse korral tasuta.
NB! English visitors Dear guests. If you are interested in our shows please contact piletid@no99.ee. We can usually offer translation (in various languages) for our shows. Also our dramaturges are ready to make you a short introduction to the theatre and to the performance (in English, German, French, Russian and Polish). Please note that several our shows are with almost no words − “Filth” (Kõnts), “El Dorado: The Clowns` Raid of Destruction” (El Dorado: klounide hävitusretk), “NO35 After Silence” (Päev pärast vaikust), “NO33 Hysteria” (“Hüsteeria”). Please visit our English web site www.no99.ee/en for more information. The ticket office and restaurant are open from Monday to Friday 12am to 10pm. You can always book a table at our restaurant by contacting us at kohvik@no99.ee or 660 5051. Tickets are also available on our website www.no99.ee. Ticket prices are 19 € and 15 €. The phone number of our ticket office is 660 5051.
Jaanuar E 08/01 19:00 NO32 Heasoovijad T 09/01 19:00 NO32 Heasoovijad N 11/01 19:00 NO33 Hüsteeria R 12/01 20:00! NO33 Hüsteeria R 12/01 21:00 NO99 jazziklubi: Raul Vaigla Fusion Quartet feat. Marie Vaigla T 16/01 19:00 {Sajandi lugu}: NO34 Revolutsioon K 17/01 19:00 {Sajandi lugu}: NO34 Revolutsioon N 18/01 19:00 {Sajandi lugu}: NO34 Revolutsioon R 19/01 21:00 NO99 jazziklubi: Lauri Kadalipp & Social Jazz T 23/01 19:00 NO33 Hüsteeria K 24/01 19:00 NO33 Hüsteeria N 25/01 19:00 NO33 Hüsteeria R 26/01 21:00 NO99 jazziklubi: „Etta James 80” L 27/01 19:00 NO32 Heasoovijad E 29/01 19:00 NO32 Heasoovijad T 30/01 19:00 NO37 NOДвенадцать Viimaseid kordi! K 31/01 19:00 NO37 NOДвенадцать Viimaseid kordi!
Veebruar N 01/02 19:00 NO37 NOДвенадцать Viimaseid kordi! R 02/02 21:00 NO99 jazziklubi: Weekend Quitar Trio R 09/02 18:00! NO32 Heasoovijad R 09/02 21:00 NO99 jazziklubi: Karja-Ruben-Kuusk E 12/02 19:00 NO43 Kõnts T 13/02 19:00 NO43 Kõnts K 14/02 19:00 NO32 Heasoovijad N 15/02 19:00 NO32 Heasoovijad R 16/02 21:00 NO99 jazziklubi: Andre Maaker K 28/02 19:00 {Sajandi lugu}: NO34 Revolutsioon