NO37 NOДвенадцать

NO37

NO37 NOДвенадцать Blok/Pepelyayev/Illarionov post-kontseptuaalne anarho-revolutsiooniline tsirkus Aleksandr Bloki poeemi „Kaksteist” ainetel Tõlge Johannes Semper, Kalju Kangur, Laur Kaunissaare Lavastus ja lavakujundus Sasha Pepelyayev Lavakujundus ja kostüümid Sergei Illarionov Vokaalseade Riina Roose Ohutud lahendused Enar Tarmo Dramaturg Laur Kaunissaare Laval Johan Elm, Kirill Havanski, Ingmar Jõela, Laura Kukk, Ingrid Margus, Jane Napp, Jaanus Nuutre, Dovydas Pabarčius, Steffi Pähn, Teele Pärn, Sander Roosimägi, Ilo-Ann Saarepera, Johannes Richard Sepping, Nils Mattias Steinberg, Markus Truup, Joosep Uus (kõik EMTA Lavakunstikooli 28. lend) Lisaks Aleksandr Bloki poeemile „Kaksteist” on kasutatud tema luuletust „Tundmatu”, Aleksandr Bloki ja Ljubov Mendelejeva-Bloki kirju ja päevikuid, Maksim Gorki mälestusi ning Vladimir Lenini fraase.

Aitäh Peeter Volkonski, Mihhail Lotman, kaheksajalg Paul Esietendus 11. märtsil 2017 Teater NO99s

Lavastusala juhataja Pealavameister Lavameistrid

Inspitsient-rekvisiitor Valgusmeistrid Helimeister Videomeister Kostümeerijad Grimeerijad Õmblejad Kava fotod Kava koostaja Kava kujundus Turundus- ja kommunikatsioonijuht Müügijuht Korraldusjuht Tegevjuht Teatri kunstiline juht

Kairi Mändla Reigo Tammjärv René Liivoja, Heiko Mändla, Sander Sulaoja, Ivar Villers Tuuli Raadik Siim Reispass, René Tamm Raido Linkmann Tanel Ojasoo Moonika Lausvee, Alice Bakhoff Liina Pihel, Anu Leisner Maimu Meritee, Sirje Kiil Jekaterina Abramova Laur Kaunissaare Martin Pedanik Kätlin Sumberg Marianne Lillemägi Angela Mooste Paul Aguraiuja Ene-Liis Semper

Sa oled palju lavastanud klassikat. Mis teema sul selle klassikaga on?

Sasha Pepelyayev: Siin on mitu momenti. Esiteks – see on kontseptualismis täiesti tavaline. Sa ei tööta mitte uue tähenduse loomisega, vaid juba olemasolevate tähendustega. Klassikateos kannab teatud üldtuntud tähendust, mis kas säilub või siis vastandub sellele, mis toimub praegu. Ma olen ka kaasaegse materjali puhul töötanud just kontseptuaalse kirjandusega: Rubinšteini, Prigoviga.

Teiseks – visuaalne teater on olemuslikult kujunditeater. Kujunditel on tihtilugu teatud üldtuntud sisu ja alltekst. Näiteks: me näeme punast lippu ja mõtleme revolutsioonist või Nõukogude Liidust.

Kuidas sa valid materjali?

Erinevalt. Vahel algab kõik ühestainsast kujundist. Mulle näiteks kunagi meeldis üks videoefekt, milles kujutis salvestub lõputult iseenda peale ja efekt on selles, et inimene liigub ja tema liikumise iga faas jääb koos kõigi teiste faasidega ekraanile. Mulle meeldis see kujutis ja aja väljavenimine, ning lõpus sündis sellest täispikk lavastus.

Mingit materjalide varu mul küll ei ole. Või tegelikult – võib-olla isegi on. Üle-eelmisel aastal tegin ma Dostojevski „Idiooti” ja see oli mul juba ammu kavas. Ma olin teda küll varem kaks korda teinud, aga ikka oli tunne, et see polnud päris see. Nii et kui pakuti võimalus lavastus teha, siis ma ütlesin, et teeme „Idiooti”.

Sa teed päris tihti oma töödes võimalikult kõike ise – lavastuse ja koreograafia niikuinii, aga ka lavakujunduse, video jne. On see teadlikult nii?

Minu projekt Kineetiline Teater algas objektidest. Ma ei teinud neid objekte alati ise. Mul oli näiteks lavastus, kus lava kohal väänles suur toru. See toru oli Moskva kineetilise kunstniku Vjatšeslav Kleitšuki kuulus installatsioon.

Aga vahel mõtlesin ma need objektid ka ise välja. Eesmärk oli luua keskkond, milles laval olevad inimesed eksiteerivad ja millega nad on mingil moel kontaktis.

Miks ma neid ise tegin? Esiteks, see kõik oli tollal ju tundmatu maa. Ma ei suutnud teistele inimestele seletada, kuidas seda teha. Ja kui ma hakkasin neid ise tegema, muutus seletamine veel keerulisemaks (naerab), nii et tuli ikkagi ise hakkama saada.

Ja sama ka videoga. Üldse, kogu see visuaalne teater algas ju graafikast.

Ma ei taju ka tantsu näiteks mitte läbi muusika, vaid läbi graafika. Minu

jaoks koosneb liikumine mingisugustest vektoritest, erinevatest jõududest.

Selles mõttes erineb minu töö balletist, sest seal on tants peamiselt muusikaline struktuur. Mind huvitab tantsu visuaalne pool ja energeetika.

Mis on sinu jaoks tantsu energeetika?

Energeetikast algab kõik. Näiteks: inimene hüppab rõdu kõrguselt alla.

Kukub ja ei lõhu oma käsi ega jalgu ära. See ongi energeetika – ta saab aru, mis on tema mass ja kiirus, ta saab aru, kuidas kukkumise liikumist õigesti ja elegantselt lõpetada. Suhtlemine partneriga on alati energia.

Selleks, et sooritada partneriga ühine liigutus, peavad mõlemad aru saama, kuidas nad ruumis asetsevad, kuhu nad edasi liiguvad, mis kiirusel, kuidas nad saavad üksteist aidata.

Kas selle juured viivad Meierholdi biomehaanikasse või see on mingi universaalne süsteem?

Ma ei tea küll, et sellel oleks mingi konkreetne allikas. See süstem koosneb väga erinevatest elementidest: akrobaatika, mehaanika, koreograafia, plastika, Meierhold ja igasugused teised teatrivoolud. Aga ma ei arva, et see oleks mul mingi universaalne süsteem.

Oled sa pigem insenerilik lavastaja, kes loob struktuuri ette või sünnib kõik inspiratsioonist proovide käigus?

Muidugi insenerilik. Ehkki struktuuri ette valmis luua on üldse väga keeruline, sest inimesed on niivõrd konkreetsed, tuleb lähtuda just nendest inimestest. Jah, nüüd ma vahel tõesti teen kõik ise, aga Kineetilise Teatri ajal sündis meil koreograafia sageli ühiselt.

Alguses on mingi üsna udune ja ebaselge kujutlus – midagi on seotud ajaga, siin inimene kahestub heaks ja halvaks küljeks ja suhtleb niimoodi iseendaga. Tekib selline pilt ja see pilt on struktuurne. Ta on üsna udune, keegi ei tea veel, mis toimuma hakkab. Selle ümber ehituvad siis kõiksugu improvisatsioonid, kompositsioonid, efektid. Aga lõplik struktuur ilmub muidugi töö käigus.

90ndatel oli sinu laadi teatrist mõtlemist palju vähem, nüüd on füüsilist teatrit justkui rohkem. See on muutunud skeene normaalseks osaks. Kuidas sa end uues kontekstis tunned?

Ma ei tea. Küllap mingisugused sellised protsessid toimuvad, jah.

Visuaalset teatrit on küll rohkem, aga nüanss on selles, et väga tihti on tegu kahe äärmusega. Üks on see, kui visuaalne teater üritab kohaneda tavadramaturgia struktuuriga ja hakkab jutustama konkreetseid lugusid.

Siis tekib kohe teatud illustratiivsus ja asi areneb hoopis muusse suunda.

Teine äärmus on see, kui kõik muutub väga kontseptuaalseks ja enam ei jää ruumi inimlikule liikumisele, individuaalsele psüühilisele omapärale.

Kõik muutub selliseks üsna pinnapealseks kontseptsiooni illustratsiooniks.

Visuaalse teatri peamine erinevus on selles, et tal on täiesti teistsugune dramaturgia. See ei ole sõnateatri dramaturgia. Seda tuleb mõista teisiti.

Sõnateatris võetakse lavastust vastu läbi teksti. Visuaalses teatris on kaks eraldi momenti: esiteks, sa tunned ära mingi märgi ja teiseks, sa asetad märgid enda jaoks mingisugusesse järjestusse.

Märgi äratundmine on teistsugune protsess kui see, kui sa kuuled lauset.

Kui sa kuuled luuletust „Ma armastan sind”, siis sellega on kõik selge.

Aga visuaalses teatris on küsimus selles, millist pilti, stseeni, tegevust või objekti sa peaksid nägema, et sul tekiks samasugune tunne, nagu väljendub selles luuletuses. Just see koosmõju leidmine erinevate elementide vahel ongi kõige huvitavam ülesanne.

Seesama meeldib mulle ka publikuna. Mulle meeldib ära tunda märke, mida ma juba tean, aga avastada neid ootamatutes seostes, järjestustes ja tähendustes.

Kas sinu inspiratsioon tuleb pigem kunstiteostest või reaalsusest endast?

Jah, ma arvan, et pigem kunstist.

Mis on su viimase aja suurim kunstiline elamus?

(Pikk paus.) Kõikjal võib leida täiesti fantastilisi kujundeid, nii et sellist ühte teost on mul viimasest ajast raske välja tuua. Kunagi ammu oli selleks Robert Wilsoni lavastatud Shakespeare’i sonetid – need mõjusid mulle kuidagi väga tugevalt. Aga hiljuti ma vaatasin ühte tema lavastust Moskvas ja see mõjus hoopis vastupidi – päris halvasti.

Peterburi trupil АХЕ on mitmeid töid, mis mulle mingil hetkel väga meeldisid. Rootsi koreograaf Alexander Ekman on olnud võimas.

Vahel võib väga laheda kujundi leida hoopis reklaamist. Või kuskil saidil või ajakirjas või näitusel. See on pidev protsess. Aga ühtegi sellist elamust, mis mind inimese või kunstnikuna määratleks, mul hetkel ei ole. Kunagi oli, kunagi nooruses ma pidasin oma eeskujudeks näiteks Giedrius Mackevičiust või Maurice Béjart’i, aga praegu enam mitte.

Mida sa otsid näitlejas, tantsijas, esitajas?

See on üsna lihtne. Mulle meeldib, kui inimene suudab kergesti struktuuri lülituda – kui ta on koordineeritud, suudab emotsionaalselt ja füüsiliselt suhestuda muusika või teiste inimestega. Teatud organiseeritus. Oskus teisi kuulata. Nii et üsna keerulised nõudmised: lugeda muusikat, jätta meelde veidraid järjekordi, kombinatsioone ja mustreid.

Aga teiselt poolt meeldib mulle, kui inimene selle kõige juures jääb isikupäraseks. Kui sa näed, et inimene sooritab mingi väga keeruka, läbitöötatud ja kunstliku tegevuse, ja jõuab seejuures tegeleda veel oma seisundi ja mõtetega. See on keeruline, aga see on võimalik. Sellist esitajat on meeldiv vaadata.

Sa oled Eestis üsna palju lavastanud.

Ma lavastan üldse liiga palju. (Naerab.) Okei, nali. Noh, nii on kujunenud.

Teatritruppidega ma olen ju Eestis lavastanud üsna vähe – Vanemuises, Von Krahli Teatris, Vene Teatris. Ongi vist kõik.

Mis sind tudengitega töötamise juures paelub?

Mulle meeldib tudengitega töötada. Ma olen seda teinud väga erinevates riikides. Peamine on see, et tudengit huvitab, milleks ta siis ikkagi võimeline on. Lavastuse loomine tudengitega on samaaegselt ka õpikoda.

Kui inimene juba teatris töötab, huvitab avastamine teda vähem. Tal on oma repertuaar ja tihtilugu oma fikseeritud ampluaa. Ta teab juba, milleks ta võimeline on ja töötab juba vastu, umbes et ei taha ma enam mingeid uusi asju avastada. Professionaalsete näitlejatega tuleb töötada hoopis teisiti. Ehkki kui ma lavastasin Vanemuises ooperit ja ütlesin, et nüüd tuleb laulda pea peal seistes, ütlesid mitmed kohe, et meie võime kõike teha, mida aga vaja on.

Kuidas on Eesti kui keskkond (nii teatriskeene kui ühiskond) nende varsti juba 20 aasta jooksul, mil sa siin töötad, muutunud?

Tundengite juures ei ole midagi muutunud, nad on alati täis püüdlemist.

Nagu selleski lavastuses: me tõstame nad lava kohale ja nad ütlevad, et laske käia – saaks ainult veel kõrgemale.

Mulle on Eestis alati meeldinud teatri tehniline külg. Varem ei olnud muidugi üldse mingisuguseid võimalusi, aga inimesed olid tehnika osas ikkagi väga täpsed ja korrektsed. Venemaal on palju rohkem bardakki. Nüüd on siin vahendeid ja masinaid muidugi rohkem, aga see võimekus ja suhtumine on säilinud.

Kui rääkida tantsuskeenest, siis minu maitse poolest võiks siinses kontseptuaalses skeenes olla rohkem inimlikku elementi, mis on tihti seotud just tantsu energeetikaga. Praegune kontseptuaalsus on tugevalt loogikale allutatud. Liiga tugevalt.

Aga mis puudutab ühiskonda, siis see, et Eesti on iseseisev riik, see kõik on muutunud palju iseenesestmõistetavamaks. Noortel, kes praegu õpivad, ei ole enam mingit kataklüsmi-tunnet. Võib-olla kehtib see kõigi Eesti inimeste kohta. Varem oli see kõik kuidagi teravam: me ei kuulu enam Nõukogude Liitu, me oleme nüüd iseseisvad. Praegu on juba tunda teatud rahunemist ja on juba selge, et see asi jääb nüüd niimoodi. Mõned küll kisavad, et Narvas üritatakse sama, mida Ukrainas, aga ma arvan, et see on hoopis teine olukord.

Aleksandr Bloki „Kaksteist” käsitleb oktoobrirevolutsiooni. Kuidas sa ise suhtud revolutsiooni – Vene saja aasta tagusesse ja revolutsiooni kui sellisesse? Üldiselt mulle tundub, et revolutsioon on üsna julm asi. Julm. Varem polnud sellest ju väga midagi teada, aga mida rohkem sa sellest kõigest teada saad, seda rohkem jõuab kohale, et see oli ikkagi tõsine katastroof. Teisalt – tollasesse revolutsiooni ei saa kujundada seisukohta, võtmata seejuures arvesse, mis talle eelnes. Ühelt poolt oli tegu tohutu katastroofiga, aga teisalt viis see riik end monarhia ja kõige sellega ise selle katastroofini.

Ma küsisin lavastuse kunstnik Sergei Illarionovilt, mis ta arvab, kuidas sel sügisel revolutsiooni aastapäeva Venemaal tähistatakse.

Ta ütles, et ühiskondlik õhustik on nii revolutsiooniline, et ei tähistata mitte kuidagi.

Venemaal on praegu veel ka teine probleem. Ühelt poolt mõistetakse revolutsioon hukka – mida siin tähistada on, täielik kaos ju! Aga teiselt poolt on julm ka mitte tähistada, sest kust see kõik siis alguse sai, mis meiega Nõukogude Liidu ajal 70 aastat tehti? Nii et see on väga kahemõtteline – ühelt poolt üritatakse häbiste silmadega justkui teemat ignoreerida, aga teiselt poolt on selge, et ignoreerida seda ei ole võimalik. Mida seal sügisel oktoobrirevolutsiooni aastapäeval rääkida? Mida saab Putin öelda? Et elagu revolutsioon või et olgu ta neetud? Ei saa öelda ei seda ega teist.

Kui ta on neetud, siis kes oled sina, kes on su isa, kes on kommunistid? Ühesõnaga – väga veider lugu.

Lavastuses „NOДвенадцать” on kastutatud lisaks poeemile „Kaksteist” ka lõike Bloki päevikutest ja kirjadest. Sinu jaoks on ühiskondliku murrangu olukorras oluline just kunstniku saatus?

Mitte lihtsalt saatus. Oluline on, et see teos oli revolutsioon ka Bloki enda jaoks. Tal oli aastaid olnud „Kauni Daami” tsükli näol muusa ja „Kaheteistkümnes” muutis ta muusa prostituut Katkaks ning tappis ta. Nii peegeldub revolutsioonis ka tema enda elu – ta murdis end lahti kogu oma senisest poeetikast ja kuulutas, et kuulake revolutsiooni muusikat. Paljud ta sõbrad (Ahmatova, Gippius ja teised) reageerisid sellele väga teravalt ja sõimasid teda. Blok ütles, et tema muusika on sulanud ühte revolutsiooni omaga. Aga revolutsioon võttis ja pistis ta kohe nahka. Inimene sooritab oma elus suure pöörde ja see viib ta isikliku katastroofini. Ja võib-olla peegeldub selles ka kogu maa saatus. Nii tajun mina seda olukorda.

Praegu tundub, et tusk ja viha tõuseb pinnale mitmel pool maailmas.

Püha viha ...

Kuidas sa sellesse suhtud ja milline roll või funktsioon on sinu arvates sellises olukorras kunstil ja kunstnikel?

Ma ei ole eriti veendunud, et need tendentsid on kuidagi võimendumas.

Tusk ja viha on alati olnud. See on võõrandamatu osa inimloomusest.

Meile võib ju tunduda õudne see, mis toimub praegu Koreas või Süürias või Iraagis, aga pool sajandit tagasi, kui oli külm sõda ja Afganistan, polnud olukord ju ka just sõbralik.

Nii et võib-olla on hoopis vastupidi. Võib-olla on sellepärast, et on olemas intenet ja et informatsiooniväli on muutumas ühisemaks, hoopis lootust, et revolutsiooni korraldada on üha raskem. Sest laialtlevinud teadmised ja üldine informeeritus loob hoopis teise seisundi.

Millisest publikust sa unistad?

Ma teen lavastusi kuidagi iseendale. Ma kujutan ette, et ma ise istun saalis ja vaatan. Ma tahan, et mul oleks endal huvitav. Ja edasi ma ei teagi ... Ma kuulun ilmselt teatud inimgruppi. Muidugi ei iseloomusta seda gruppi mingi territoorium. Ma ei oska öelda, et need on tingimata vanemad inimesed või vastupidi, nooremad. See on teatud mõtteviis: mind ei huvita see, kui mulle midagi jutustatakse, vaid see, kui mul endal tekib nähtu põhjal mingi seos.

Näiteks: mulle näidatakse Goya „Capricho’sid” ja mul hakkab kurb, ehkki ma ei mõtle otseselt sellest, mis seal pildil on. Või Van Goghi lendavad varesed – ja äkitselt tekib minus ärevus. Ma arvan, et selline assotsiatiivne mõtlemine on paljudel inimestel ja ma arvan, et neil on seda lavastust huvitav vaadata.

Sasha Pepelyayeviga vestles Laur Kaunissaare

/.../ See oli sügise alguses 1918. Aleksandr Blok seisis Nevski prospektil tööstuskaupade poe vitriini ees. Klaasi taga stendil rippusid kaks plakatit, millele oli kirjutatud rasvases kirjas sõnad. Ühel: „Nüüd pursuidel vesi ahjus – maailm, lõõska tulekahjus!” Ja teisel: „Revolutsioonilist käige sammu – veel pole murtud vaenlase rammu!” Mõlema teksti all seisis allkiri: „Aleksandr Blok”. Poeet vaatas sõnu stendil nagu ei tunneks neid ära. Oma ümmarguste silmadega, mis olid kord rahulikud, kord ärevad. /.../ Kirjandusteadlase K. Zelinski mälestustest

/.../ Rääkisin hiljuti ühe oma tollase vaenlasega. Ta on mulle mu tollase tegevuse peaaegu andestanud. Ma ütlesin talle, et ehkki ma ei suudaks praegu kirjutada seda, mida kirjutasin tollal, ei ütle ma tollal kirjutatust ka kuidagi lahti. Ta vastas, et ta ei suutnud tollal sellele liikumisele kaasa elada, sest nägi juba algusest peale, milleni see kõik viib; kuid et ta mõistab mind, sest ta teab, et inimesena „andun” mina stiihiale enam kui tema.

Täpselt nii ongi. 1918. aasta jaanuaris andusin ma viimast korda stiihiale ja mitte vähem pimedalt, kui ma andusin stiihiale 1907. aasta jaanuaris või 1914. aasta märtsis. Ma ei ütle tollal kirjutatust lahti sellepärast, et see oli kirjutatud kooskõlas stiihiaga: näiteks poeemi „Kaksteist” kirjutamise ajal ja järel tajusin ma mitu päeva järjest ümberringi nii füüsiselt kui helis tohutut müha. Sellesse mühasse koondus kõik (ilmselt tulenes see müha vana maailma hävinemisest). Inimesed, kes näevad mu poeemis „Kaksteist” poliitilist luulet, on kas täiesti kunstipimedad või kõrvuni poliitilises kõntsas või täidab neid tohutu tusk, olgu tegu siis mu poeemi vaenlaste või sõpradega. Kahtlemata poleks õige väita, justkui poleks mu poeem poliitikaga kuidagi seotud. Tõde on aga selles, et ta on kirjutatud sel erandlikul ja alati lühikesel ajahetkel, mil lähenev revolutsiooniline tsüklon toob tormituule kõigile meredele — loodusesse, ellu, kunsti.

Jah, inimelu meres on tõesti üks väike sopp, midagi Neeva lahe sarnast, mida nimetatakse poliitikaks. Kui pehmelt väljenduda, möllas ka selles veeklaasis tollal torm: räägiti diplomaatia kui sellise kaotamisest, ajaloo uuest algusest, uuest õigussüsteemist, tolleks ajaks juba neli aastat kestnud sõja lõpetamisest! Looduse, elu ja kunsti mered mäslesid ja selle mäslemise pritsmetest tekkis meie peade kohale vikerkaar. Kui ma „Kahteteist” kirjutasin, vaatasin ma seda vikerkaart, ja sellest jäigi poeemi ka tilgake poliitikat.

Vaatame, mida teeb mu poeemiga „Kaheteist” aeg. Võib-olla on poliitika niivõrd räpane, et isegi tilgake teda rikub kõik muu. Kuid võib-olla ei suuda ta siiski poeemi mõtet tappa. Võib-olla lõpuks – kes teab! – osutub just poliitika selleks ajendiks, mille pärast „Kahteteist” kord mitte meie päevil üldse loetakse. Mina ise suudan sellest praegu rääkida ainult irooniaga, aga – ärgem võtkem veel enda teha viimset otsust.

Aleksandr Blok, 1. aprill 1920 Artiklist „Märkus „Kaheteistkümne” kohta”, 1920

/.../ Kasvav laos, segadus ja kõigist suundadest tulevad rünnakud viisid Bloki aina sügavamasse loomingulisse kriisi, depressiooni, aina progresseeruva haiguse kütkesse. Pärast poeemide „Kaksteist” ja „Sküüdid” kirjutamist (mõlemad pärinevad 1918. aasta jaanuarist) Blok kui poeet vaikis. 1920. aasta juuni lõpus kirjutab ta enda kohta «писать стихи забывший Блок...»[Blok, kes on unustanud, kuidas kirjutatakse luulet], ja vastab kõigile oma vaikimise kohta tulevatele küsimustele lühidalt: „Kõik helid on lõppenud ... Kas te siis ei kuule, et enam ei ole ühtegi heli?”

Tasapisi „maailmaajaloo” müha ja kõmin, millest sündis poeem „Kaksteist”, vaibus, ja selle asemele tuli vaikus. Algul rusuv, seejärel surmavaikus.

1919. aasta veebruaris arreteeris Bloki Petrogradi Erakorraline Komisjon.

Teda kahtlustati osalemises nõukogudevastases vandenõus. Järgmisel päeval, pärast pikki ülekuulamisi, Blok siiski vabastati, sest tema kaitseks astus välja Lunatšarski. Kuid isegi need poolteist päeva vanglat suutsid ta murda. 1920. aastal kirjutab Blok päevikusse: „vägivalla ikke all inimese südametunnistus vakatab, ta tõmbub juba tuttavlikku vanasse maailma; mida jultunum on vägivald, seda sügavamale vanasse maailma inimene sulgub. Nii oli sõja ikke all oleva Euroopaga, niisama on nüüd Venemaaga. /.../ Kunstnik J. Annenkov, „Mälestused Blokist”

Ma mäletan, kuidas ma revolutsiooni esimestel päevadel ükskord kõndisin mööda ühest kõhetust ja lookas sõdurisinelis kujust, kes soojendas end Talvepalee ette tehtud lõkke ääres. Keegi hüüdis mu nime. See oli Blok.

Me jalutasime ümber lossi ja jõudsime Lastevärava juurde. Küsin: „Noh, kuidas meeldib?” „Väga hea,” ütleb Blok ja lisab siis: „Mul põletasid maal külamehed raamatukogu ära.”

See „väga hea” ja see „põletasid raamatukogu ära” olid kaks erinevat tundmust revolutsioonist ja Bloki poeemis „Kaksteist” olid need fantastilisel moel ühendatud. Ühed lugesid sellest poeemist välja satiiri revolutsioonile, teised – revolutsiooni ülistust.

V. Majakovski järelhüüdest Blokile

Teater NO37, Sakala 3, Tallinn www.no99.ee