NO39
NO39 Ema Courage Bertolt Brecht Tõlkinud Kersti Merilaas Laulusõnad tõlkinud Kulno Süvalep Muusika Paul Dessau Lavastaja ning muusikaline kujundaja Veiko Õunpuu Dramaturg Eero Epner Kunstnik Kairi Mändla Arranžeeringud Ülo Krigul ja trupp Laval (ilmumise järjekorras) Veltveebel Rasmus Kaljujärv Värbaja Jörgen Liik Ema Courage Marika Vaarik Eilif Jarmo Reha Schweizerkas Simeoni Sundja Kattrin Rea Lest Kokk Rasmus Kaljujärv Välipastor Gert Raudsep Suurtükiülem Jörgen Liik Yvette Pottier Helena Pruuli Sidemega Mees Jarmo Reha Teine Veltveebel Jörgen Liik Vana Ooberst Rasmus Kaljujärv Kirjutaja Jörgen Liik Noor Sõdur Jarmo Reha Talunaine Helena Pruuli Talumees Simeoni Sundja Esimene Sõdur Jarmo Reha Teine Sõdur Rasmus Kaljujärv Sõdur (laulev) Jarmo Reha Noormees Simeoni Sundja Vana naine Helena Pruuli Teine Talumees Gert Raudsep Tema poeg Jörgen Liik Teine Talunaine Helena Pruuli Lipnik Rasmus Kaljujärv Esimene Sõdur Simeoni Sundja Teine Sõdur Jarmo Reha Etendub kahes vaatuses Esietendus 22. oktoobril 2016 Teatris NO99 Aitäh Joel Sang, Ragne Saul, Sven Karja
Lavastusala juhataja Pealavameister Lavameistrid Inspitsient-rekvisiitor Helimeistrid Valgusmeistrid Kostümeerijad Õmblejad Grimeerijad Grimeerijate abilised Kava fotode autor Kaanefoto Kava koostaja Kava kujundaja Teatri loominguline juht
Kairi Mändla Reigo Tammjärv Rene Liivoja, Ivar Villers Katrin Arendi Jakob Juhkam, Raido Linkmann Siim Reispass, Rene Tamm Anu Jääts, Moonika Lausvee Maimu Meritee, Sirje Kiil Liina Pihel, Anu Leisner Heldi Aun-Trepp, Aale Marii Kiigske, Triin Veisman Veiko Õunpuu Siim Reispass Eero Epner Martin Pedanik Ene-Liis Semper
Elame ebanormaalsel ajal. Sõda on viind yhiskonna kaugeile tagasi, madalamale arenemisastmele, sarnastand meid loomadelle, kes hää ja kurja vahet ei tunne. Kired on tooreks saand, kohusetunne äärmiselt lõdvenend, sydametunnistus paljudel varjusurma vaibund. On seilen syydi kes on, on selle põhjused mis on, kuid me seisame põrutavate asjaolude een, mis meid oma kurku veel sygavamale ja sygavamale ähvardavad neelda. Suur inimtapmine, omasuguste vere valamine on kyll päältnäha lõpule jõudnud suureman maštaabin, kuid see, mis pärast selle järeldusena on tulnud, see on veel hirmsam ja kohutavam. Need inimesed, kes yksteise veristamisest järele jäänd, on kas vigased ehk sandid, ning kuigi nad ihulikult terved, pole nad enam inimesed, nagu selle sõna ilusama mõiste all arvame. Nenden on syda surnud, hing roostetand, nad on salgand oma jumala (ma ei mõtle siin mitte kiriklikku jumalat), unustand hääduse Õpetuse, väärtus on veel ainult sel isikul, kes oma ihu ja hinge on myynd rahapaberist saatanalle. Albert Kivikas 1921 Ajakirjas “Tarapita” nr 4
Ju varakult õppisin Bertolt Brecht Tõlkinud Märt Väljataga Ju varakult õppisin vahetama kõike Pinda, millel käin, õhku, mida hingan Mul käib see kergelt, aga näen, kuis teised Tahavad võtta liiga palju kaasa. Su paat olgu kerge, kergelt kõigest loobu Loobu kergelt paadistki kui antakse nõu Asuda teele sisemaa poole. Ei saa õnnelik olla, kui tahad palju asju Ega tahtes seda, mida paljud ei taha Ole mõistlik, ära ole kangekaelne Harju möödaminnes asju haarama. Su paat olgu kerge, kergelt kõigest loobu Loobu kergelt paadistki kui antakse nõu Asuda teele sisemaa poole.
On vist ainult üks mõõdupuu, millega elusolendite suurust ja väiksust mõõta, see on kannatuse, valu mõõdupuu. Kas ämblikule on tema elu armsam kui minule minu oma, USA presidendile tema oma või niinimetatud nõukogude rahvale tema oma? Paraku ei mõõda see mõõdupuu midagi. Igaüks saab mõõta ainult omaenda elu ja valu hinda. Teise elu ja valu ei ole meie elu ja valu, vaid ainult mõte, kujutlus, kui sedagi. Minule võib ameeriklaste valu ja kannatus midagi tähendada, võin kaasa elada San Francisco maavärinale, ämblikule ei tähenda see kindlasti midagi. Niisama vähe kui selle pisikese mutuka elu, kelle ta oma võrku püüab ja ära sööb. Jeesus lasi tappa paasatalle ja siis iseenda. Kumb on olulisem? Lammas on meile sama kauge lambapraest kui Andromeda udukogu meist. Niisama kaugel on meist paadipagulased merel või Hongkongi laagrites, näljahädalised Sahelis või yanomani indiaanlased, keda ähvardab hävitada nende maadel puhkenud kullapalavik, tuhanded inimesed, kes rändavad metsajõgede äärde ja seal kulda pesevad, tuues kaasa tülisid, kuritegusid, nakkushaigusi, peletades minema metsloomi ja saastates vett ning maad. Võõras elu ja võõras maa on meile rohkem esteetiline kui eetiline kategooria. Valime iluduskuningannasid, loeme kriminaalromaane, vaatame ristilöödud Jeesuse pilti, mille on maalinud suur meister, sööme lambapraadi, peame kalapüügivõistlusi, restaureerime jahilosse. Vaatame TVs San Francisco maavärinat, vaatame pildiraamatut meresügavuses lamavast Titanicust. Pildid on kaunid, neid ei saa küll nimetada pühapiltideks, pühalikkudeks piltideks aga igatahes. Jaan Kaplinski “Jää ja Titanic”
Bertolt Brecht (1898-1956) oli saksa näitekirjanik, luuletaja ja lavastaja. 1933. aastal siirdus ta seoses natside võimuletulekuga pagulusse. “Ema Courage’i ja tema lapsed” kirjutas Brecht 1939. aastal Taanis kohe pärast Saksamaa tungimist Poola ja Teise maailmasõja algust. Paul Dessau (1894-1979) oli saksa helilooja ja dirigent, kes kirjutas muusika mitmetele Brechti näidenditele.
Tragöödia väiksusest Eero Epner Tragöödia on liustik. Ta on platoo, kalju, silmapiirini ulatuv lõputu maastik, mis jätkub ka siis, kui meie jõud on kõndimisest raugenud. Tragöödia on seaduspära, sama vääramatu kui planeetide justkui juhuslikud trajektoorid, mis ometi miljoneid aastaid on püsinud muutumatuna. Kui nad ükskord muutuvad, ei ole meie silmad seda enam nägemas. Kui nad muutuvad, alustatakse kõigega otsast peale. Siis võib-olla pole ka enam tragöödiat. Kuni seda juhtunud ei ole, on ka tragöödia. On alati, igal pool, igas päevas, igas sekundis, mil me tühja pilguga aknast välja vaatame õue, kus rohi aeglaselt kollaseks tõmbub. Tragöödia ei ole tulekahju, mis oma heitlikkuses rabeleb ning meie hingele oma ülevuses lohutust pakub. Ta pole õnnetus, mis lihtsalt juhtub ja millest me ühel või teisel moel üle saame. Tragöödia ei ole tuuleiil, teerada metsas või tuli kaugel aknas. Tragöödia on hapukoor. Tragöödia on telliskivi. Ta on tavaline ja banaalne, igav ja harjumuspärane, ja ennekõike on ta lahutamatu meie olemisest. Ta liigub kõige all, nagu liigub maakoor ookeanite all. Iga sekund, mil me oleme, on tragöödia. Nüüdisaegses teatris ei lavastata tragöödiaid. Lavastatakse järgmiseid vorme: draama, komöödia, farss, installatsioon, performance, poliitiline teater, sotsiaalne teater, sõnumiteater, seisunditeater, ürgteater, kohaspetsiifiline teater, fantaasia, muusikal, ooper, ballett, gurmeeteater, külateater, kooliteater, supiteater, rituaal, häppening. Nende vahel on tuhanded peened erisused, kuid vaid pealiskaudne inimene laseb end mõjutada nüanssidel. “Mida oleks keskealisel mehel paslik selga panna, kui ees teatrisseminek?” küsiti kunagi ühes portaalis. “Veidi oleneb teatrist, aga ülikonnaga minnes ei saa eriti mööda panna,” vastati talle. Ma ei tea, miks tragöödiaid enam ei lavastata. Kunagi Kreekas algas ju kõik tragöödiatest. Teatrit ei olnud olemas väljaspool tragöödiat. Keegi ei teinud tookord sotsiaalselt tundlikke installatsioone või perekonnadraamat keskikka jõudnud inimeste suhtekriisidest. Teater ei olnud sotsiaalsete või psühholoogiliste küsimuste vastamiseks. Teater oli koht, kus tegeleti eksistentsiaalsete katastroofidega − no more, no less, nagu öeldakse. Teater oli paik, kus toimus tragöödia. Teisisõnu: teater oli nagu elu. Võib-olla ei lavastata tragöödiaid enam seetõttu, et meile tundub: meie ajastu ei ole tragöödiate ajastu. Meieni voolavad iga päev teated kümnetest suurematest või väiksematest kriisidest: inimesed põgenevad sõja eest väikeste paatidega ning vajuvad põhja nagu peotäis kruusa, keegi laseb ennast õhku kusagil lennujaamas ja tema tükid polsterdavad veel mitu tundi tax free tsooni, kusagil kihutab kuristikku rong või vajub külili luksusaurik, mille kapten tahtis tekitada oma rannalt vaatavale pruudile erootiliselt laetud tunnet ning lasi millelgi nii hoomamatul nagu aurik libiseda pruudi silme eest läbi, keerates ise selle hoomamatu kaptenisillal
väikest roolikest, mis juhtis mõõtmatut läbi karide. Aga roolike oli natuke viltu, midagi läks roolikesega valesti, ja hoomamatu vajus loetud minutitega merepõhja roostetama. Jah, tragöödia. Igal pool ja iga päev tragöödiad. Ainult et võib-olla on neid tragöödiaid tulnud nii palju, et meil on tunne, et nad on väikesed tragöödiad. Meie aga igatseme midagi suurt. Mingit kapitaalset tragöödiat. Kuid millist? Isegi teated Maale lähenevatest ohtlikest meteoriitidest jäävad netiportaalides alla uudistele, mis kõnelevad pepust. Me tahame midagi suurt, sest meie arvates on ka tragöödia midagi suurt, midagi enneolematut, midagi erakordset, midagi traagilist ja tingimata seotud surmaga. Kuid tragöödia ei ole seda kõike. Tragöödia on loetud minutid tagaaias pingi peal. Tragöödia on öösel kell neli akna peal seistes. Tragöödia on tik-tak, tik-tak, tik-tak, tik-tak. Tragöödia on elu. 1961. aasta 11. aprillil algas Jeruusalemmas üks kohtuprotsess. Jah, taas Jeruusalemm ja taas kohtupidamine. Seekord oli kohtu all natsikurjategija Adolf Eichmann, kelle Iisraeli eriagendid olid peaaegu aasta varem Buenos Airese eeslinnas tänaval maha murdnud ja ta lennukiga salaja Iisraelisse saatnud. Kohtuprotsessi publiku hulgas oli ka üks filosoof, Hannah Arendt, kes kirjutas sellest raamatu. Ta vaatas palju Eichmanni. Kuulas, mida Eichmannil oli öelda. Mõtles selle üle. Ja ta ütles, et kurjus, mis Eichmannis oli, ei olnud midagi erakordset. See oli miski, milles ta võis ka ennast ära tunda. Eichmann ei olnud hullumeelne ega sõge. Ta oli tavaline mees, kes täitis oma kohust, sest ta tahtis elus natukene edasi jõuda. Tema kurjus oli isegi banaalne − nagu on banaalne kohvimasin või tolmurull. See, mida natsid ja nende seas ka Eichmann tegid, see suurim mõeldav inimlik kurjus oli traagiline. Kuid tõeline tragöödia peitus tõsiasjas, et säärase suurima mõeldava inimliku kurjuse jaoks oli vaja vaid... tavalisi inimesi. Inimesi nagu teid või mind. Eichmanni tabamine Buenos Aireses ei olnud keeruline. Kui tema asupaik oli teada saadud, jälgisid Iisraeli agendid teda mitu päeva ning tegid kindlaks, et Eichmann elas kindla rutiini järgi. Ta väljus kodust kindlal kellaajal, läks kindla bussi peale, sõitis tööle, tuli sealt tagasi kindla bussiga ning jõudis koju kindlal kellaajal. Kas tuleb tuttav ette? Kas ei ela meie teiega enam-vähem samasugust elu? Kas ei ole meil teiega enam-vähem samad harjumused nagu Eichmannil? Kas ei ole meil teiega elu möödumas enam-vähem samamoodi nagu sel natsimonstrumil? Mis eristab teda siis meist? Miks oleme me paremad ja tema halvem? Aus vastus? Ma ei tea. Ja see ongi tragöödia. Mitte kuritegu, vaid valmisolek kuriteoks. Mitte kannatus, vaid kannatuse vältimatus. Mitte vägivald, vaid vägivalla möödapääsmatus. Me kõik põhjustame kannatusi. Alles eile tapsin ma ämbliku. See juhtus kogemata, ups, ta oli roninud vanni äravoolutorusse ning hilja õhtul proovist tulles tahtsin normaalset kodanlikku lõõgastust ja lasin vanni sooja vett täis, saates vaikides silmadega ämbliku kadumist keereldes tema põrgusse. Hiljem lebasin vannis, see oli täidetud triiki
sooja veega, kõik oli hästi, ma lihtsalt vedelesin ja ei tahtnud sealt väljuda, sest teadsin, et iga minu liigutus võib põhjustada uue surma. Kuid enamgi veel. Hoopis minu liikumatus, minu oleskelu, minu staatiline mittemiski, kus ainsaks dünaamikaks oli naha nähtamatu tõmbumine kortsu, oli tõeliselt vägivaldne. Hasso Krull on kirjutanud, et ajalugu koosneb kahest käigust: igavusest ja vägivallast. Rahuajast ja sõjast. Me elame igavuses, kuni juhtub vägivald, et seejärel elada taas igavuses. Sest kui me sõdime, ei taha me midagi rohkemat kui rahu − ja kui elame rahus, pole meil suuremat soovi kui sõda. Me tahame, et juhtuks midagi. Midagigi. Vaid kõige vapramad, üllamad, õilsamad meie seas taluvad igavust ilma nurinata. Nad on valmis iga päev sõitma kindlal kellaajal kindla bussiga kindlale tööle. Nad taluvad hästi rutiini, igavust, mittemiskit, eksistentsiaalset tühjust ning nad ei põhjusta kunagi vägivalda. Kuid enamik meist ei talu seda kõike. Me täidame oma elu šašlõkiõhtute, keeglimängu, väärtkirjanduse, laste, spordivõistluste, teatri, seksi, kihlvedude, jõulude, väljasõitude, juhusuhete, suvepuhkuse, reisimise, abielu, kirikuskäimise, jalutamise, edasiõppimise, seenelkäimise, suudlemise ja muu säärasega. See on see puldankate, mille me tõmbame talveks oma eksistentsiaalse liivakasti kohale. Aga varem või hiljem, ühel või teisel moel tungib igavus meie eludest läbi. Ta kasvab sealt läbi nagu võilill läbi asfaldi. Ja sünnitab vägivalda. See oligi Adolf Eichmanni õppetund: kui sa elad, põhjustad sa varem või hiljem ka kannatusi. Lased ämbliku äravoolutorust alla. Tapad kuus miljonit inimest. Midagi. Midagigi. Sest elu on kohutavalt igav asi. Meie ajastu suur tragöödia on väikeste tragöödiate, väikeste igapäevaste igavuste, staatiliste paigalseisude, tundetusse vajumiste vohamine. Need imbuvad meisse nagu kevadine vihmavesi tungib maasse: ta lihtsalt imbub, kuni oleme üleni läbi vettinud ühest järjekordsest mittemiskist. Igavus on väike tragöödia. Me peaaegu ei märkagi seda. Ka teater ei märka seda. Teater märkab ainult draamat. Seda, kui midagi juhtub, kui põrkuvad tahted, kui murduvad unistused, kui lokkavad konfliktid. Teater põgeneb samasuguse innuga eksistentsiaalse kõrbe eest draamalätetele nagu meie ise. Kuid hirmunud inimene ei taha muud kui elada. Tal ei ole unistusi, tahteid ega konflikte. Ta ei taha muud kui staatikat. Järjepidevust, rutiini, igavust. Ta ei taha muud kui minna iga päev kindlal kellaajal kindla bussi peale. See on see, millest ta unistab sõja ajal. Ja see on see, mis põhjustab ka uue sõja. Vältimatult.
Teater NO39, Sakala 3, Tallinn www.no99.ee