NO42
NO42 El Dorado: Klounide hävitusretk Ene-Liis Semperi lavastus Töö kehaga Jüri Nael Muusikaline kujundaja Lauri Kaldoja Dramaturg Laur Kaunissaare Proovisaalis loeti Abel Posse romaani “Daimon” Laval: Rasmus Kaljujärv Rea Lest Jörgen Liik Helena Pruuli Simeoni Sundja Ragnar Uustal Marika Vaarik Etendub ühes vaatuses Aitäh Tiiu Valper ja Eesti Kontsert, Eero Ehala, Argo Ralja (Playcenter), Maire Glass Esietendus 22. detsembril 2015 Teatris NO99
Lavastusala juhataja Pealavameister Inspitsient-rekvisiitor Lavameistrid Valgusmeistrid Helimeistrid Grimeerijad Õmblejad Kostümeerijad Kava koostaja Kava fotod Kava kujundaja Teatri juht
Kairi Mändla Reigo Tammjärv Katrin Arendi Ivar Villers, René Liivoja, Roger Viks Siim Reispass, Ants Kurist Raido Linkmann, Rainer Ild Gristina Krüger, Marii Lotta Sirje Kiil, Maimu Meritee Anu Jääts, Moonika Lausvee Laur Kaunissaare Siim Reispass Martin Pedanik Tiit Ojasoo
Oh et ma iial ei sureks! Oh et ma iial ei hävineks! Sinna, kus ei ole surma, sinna kus peetakse võitjate pidu, sinna lähen. Oh et ma iial ei sureks! Oh et ma iial ei hävineks! Ainult, et magada, sündisime, ainult et und näha, sündisime; pole tõsi, pole tõsi et elama sündisime Maa peale. Kevade roheluseks et muutuda, sündisime. Oh, et laulust ärkaksid me surnud kaaslaste hinged. luuletaja kuningas Netzahualcoyotl (1. conejo (1402) – 6. pedernal (1492))
Ma pole miski, seda muidugi. Aga kuna ma olen kaua aega tahtnud midagi olla, siis vaat seda tahtmist ei õnnestugi mul enam lämmatada: ta on, sest ta on ikka olnud, ta vaevab ja valitseb mind, mis siis, et ma temast midagi kuulda ei taha. Ma võin ju üritada teda tõrjuda sügavale oma minevikku, ta tuleb kangekaelselt tagasi ja tüütab mind ikka: kuna ta pole kunagi rahuldust leidnud, on ta jäänud muutumatuks ega mõtlegi mu sõna kuulata. Mu tahe tahab üht, mu mina teist, mis teha? Emil Cioran, “Sündimise ebaõnnest”, IX, tõlkinud Tõnu Õnnepalu
Suure halli taeva all, suurel tolmusel lagendikul, ilma teeta, ilma rohuta, ilma ühegi ohakata, ilma ühegi nõgeseta, nägin hulka inimesi küürus sammuvat. Igaüks neist kandis seljas hiigelkimääri, niisama rasket kui kotitäis jahu või sütt või nagu mõne rooma jalaväelase varustus. Aga see kole elukas polnud mitte elutu kandam; vastupidi, oma elastsete ja võimsate lihastega mässis ta inimese sisse ja rõhus teda; ta haakis oma pikad küünised oma ratsu rinda ja ta muinaslooline pea kerkis inimese otsmiku kohal nagu mõni neist jubedaist kiivreist, millega vanaaja sõdurid lootsid suurendada vaenlase hirmu. Küsitlesin ühte neist inimestest ja pärisin, kuhu nad niiviisi sammuvad. Ta vastas mulle, et ta ei tea seda, ei tema ega need teised; ent nähtavasti nad ikkagi minevat kuhugi, sest neid ajab vastupandamatu tung minna. Peab märkima kummalist asja: ükski neist rändajaist ei näinud olevat pahane metsikule elukale, kes rippus ta kaelas ja kleepus ta seljale; näis, nagu käsitleks ta seda kui osa iseenesest. Kõik need väsinud ja tõsised näod ei tunnistanud vähimatki meeleheidet; raskemeelse taevavõlvi all, jalgade kahlates maapinna tolmus, mis niisama trööstitu kui taevas, rändasid nad leplike nägudega edasi nagu need, kes on neetud igavesti lootma. Ja nende rongkäik möödus minust ja sukeldus vaatepiiri seal, kus planeedi kaarduv kumm kaob inimpilgu uudishimu eest. Ja mõne hetke tahtsin ma kangekaelselt mõistatada seda saladust; aga varsti langes mu üle vastupandamatu ükskõiksus ja rõhus mind veelgi rängemalt kui noid nende rusuvad kimäärid. Charles Baudelaire, “Kimäär”, kogust “Väikesed poeemid proosas”, tõlkinud Marie Under
luxuria (kiim) gula (Ăľgardlus) acedia (tujutus) invidia (kadedus) avaritia (ahnus) ira (viha) superbia (uhkus)
Tühjus on see, mis teeb inimese võimeliseks patuks. Kõik patud on katsed täita tühjust. Simone Weil, “Objektita ihalus”, teosest “Raskusjõud ja lunastav arm”
/.../ Lõpuks paistis kuldne palmipuu. Inglane polnud valetaud! Kes oli kunagi mastikorvis käinud, ronis üles. Nad karjusid: „Kuldsed müürid! Paytiti! Paytiti! Varajane päike kiiskas kõikjalt imelise jõuga vastu. Sädelus valgustas varjatumaid paiku, närude pahupoolt, tühjade taskute põhja. Õhk oli kuldne mahedas kullaläikes. Oletatavad müürid olid tuulest kokku kantud monotoonsed luited. Siledad ja säravad. Tohutud kuldsed rinnanibud. Mõni pistis pea mahedasse kullendusse, kallis liiv tungis neile jugadena kõrva. Higiste nägudega liiva sukeldudes jäid kõigile näole kuldmaskid. Paljud langesid erutusest põlvili ja hakkasid palvetama: süüd oli neil rohkem kui midagi muud. Paater pidas välimissat ja tal tuli kahel korral talitseda ülemeelikuid, kes kullaliivas sumasid ja endid sellega üle puistasid. Nad veeretasid endid alla kullaluidete pehmetelt nõlvadelt. Nad võtsid riided seljast, et parenimi nautida mahedat kuldsust. Nii tore oli liiva peoga õhku visata ja lasta sel endale pähe langeda nagu mahedal vihmal, nägu ülespidi, silmad mõnust kinni. Kulla määratut hulka nähes kaotas Lipzia oma esialgse rõõmu. See polnud vähene kuld, mis kasvab ja mitmekordistub kavaluse ja ihnsuse jõul. Vaid nimetu, ohvriteta kuld, ülemäärane relikt. Kohalikud, Paytiti isanda alamad, olid kohmakad, heledapäised ja ihualasti. Nad olid nagu hollandlaste rügement, kes oli ettevaatamatusest mustlaste lähedale laagrisse jäänud. Valitseja El Dorado võttis maranjoonid vastu ükskõikselt, katkestamata rituaalseid toiminguid. Nagu väikeametnik oma isikliku kultuse teenistuses, määris ta ennast igal hommikul täpselt ühel ja samal kellaajal maapähkli õliga kokku, puuderdas ennast kullatolmuga ning sukeldus kohaliku tiigi – Püha järve – keskel vette ja tuli sealt siis jälle välja, et minna, nukralt ja kuldamata, hommikusöögile viljadeta maal. Esimeste nädalate jooksul suutsid vaid vähesed paar tundi magada. Keegi maailmas polnud nii rikas kui nemad. Mõni naeris ja laulis magades. Kuld, ülev kuld! Nad käisid paar kolm nädalat nagu hüpnoosis ringi, surusid jalad armsasse kullaliiva, heitsid pikali, veeretasid endid, sumasid selles. Keegi ei rääkinud. Keegi ei teinud plaane; kõik olid hüpnotiseeritud. Siis tulid plaanipärased, detailiselt välja töötatud unelmad: osta hacienda’d Granadas ja magada tõuhärgade rinna põhjast tuleva möirgamise saatel;
rajada esmaklassiline kõrts Madridis ja tulla ülemiselt korruselt alla, tipptopp riides, kella kümne ajal, kui algab juba üldine sumin, ja vadata, kuidas asjad lähevad; muretseda sõjalaevad, terve laevastiku nagu Pedro de Mendoza, ning valllutada Napoli ja Sitsiilia. Kõike-kõike võis saada paarikolme ämbritäie või paari-kolmekümne ämbritäie kullaliiva eest. Mõni rafineeritum ostaks endale kardinalitiitli ja pressiks ennast paavstitroonile. Paater Alonso nägi ennast kardinal Bessarionina päeval, mil see kinkis Veneziale Biblioteca Marciana. Nad nägid ennast mustas sametis, kaelas plaatinakett ja -rist, õhtust söömast Colonnadega Palazzo Farnese’s. Naised kandsid litrite ja pärlitega kaunistatud kette – nad ei suutnud midagi ette kujutada lõbumaja kassikullata – ja ütlesid prantsuse keeles hüvasti osavale kuldjuukselisel lordile, kellele kingitakse loss Surrey’s. Sõjamehed rajasid lõbumaju, kuhu tõid noori süütuid tüdrukuid Flandriast: komplekteerisid rüngemente; tervitasid rikka inimese kõrkusega vaest kuningat. Naised ümisesid laulu boudoir’is, oodates krahve, kes olid kohustatud ennast pesema permanganaat „La majaga“. Kuu aja pärast olid nad määratud hiilgusest väsinud (asjad tüütavad, võim masendab, inimene ei ela üksnes leivast). Nad hakkasid endid nägema tagasihoidlikes Castilla lossides, vagade ja kaunite, kreeka profiiliga armukeste seltsis, kellega elasid rahulikku, ent intensiisvset armuelu, mis vaheldus üleva teoloogilise kirjanduse lugemisega. Naised, olles mõnes armukeses pettunud või hiilgavast seltskonnaelust tüdinud, reisisid kaaskonnaga Sevilla karmeliitide kloostrisse, kus kloostri abtiss neid aupaklikult, otsekui üksindusse tõmbunud kuningatütreid vastu võttis. Siis tuli asja praktiline külg. Kuidas transportida luited Euroopasse, ainsasse paika, kus sel tohutul rikkusel mingi mõte oli. Igaühel oli mitu luidet: tarvitses vaid luite harjale ronida ja torgata sinna kepp omaniku nimega. Nad plaanitsesid töörohkeid veeteekombinatsioone, püüdes kindlaks teha, missugused jõed mere poole voolavad. Aga igal juhul oli vaja transpordilaevastikku. Ja lisaks teist, kaitselaevastikku, mis oleks võimeline impeeriumide piiramisrõnga ära pilama. Mõni tegeles päevad otsa kullakangide valamisega, aga see tegi sama välja. Pisitasa hakkas kullahüpnoos haihtuma. Asuti jällegi doomino juurde. Nad loobusid võimuunelmatest ja mängisid nagu ennegi dinenti’t. Kuulasid jälle kitarri. Naasid tagasihoidlike lõbude juurde, mida pakkusid igapäevased kisklemised, löömingud ja litside üksteiselt ülelöömine. Tagatipuks oli dieet väljakannatamatu. Nad olid tüdinud kaks korda päevas keedetud sisalikusabade söömisest – kullaliiva põhiline valku sisaldav saadus (linnud lendasid kaugel, sest kullasädelus tegi nad pimedaks).
Vett oli napilt ja see oli puhas, aga kibe. Juurvilja praktiliselt ei tuntud. Salatiks oli soolarohi, mis meenutas selleri koort. Aguirre taipas, et nad ootasid tema sõna, tema käsku. Paljud jultunud ambitsioonid tahtsid kooskõlastamist. Ei ole ju mõeldav, et leitakse üles El Dorado ja lastakse päevadel lihtsalt minna. /.../ Abel Posse, “Daimon”, tõlkinud Tatjana Hallap
Abel Posse sündis 1934. aastal Córdobas, Argentiinas. Ta õppis Buenos Aireses ja Pariisis politoloogiat ja esindas 1966-2004 Argentiinat diplomaadina Moskvas, Limas, Veneetsias, Pariisis, Tel-Avivis, Prahas, Kopenhaagenis, Madridis ja New Yorgis. Tema neljateistkümne romaani hulgas on tuntuim 1978. aastal avaldatud „Daimon“ (e.k. 1983, tlk Tatjana Hallap), mis käsitleb konkistadoor Lope de Aguirre igavest hävitusretke El Dorado otsingul läbi Amazonase vihmametsade ja Ladina-Ameerika ajaloo. Abel Posse elab Buenos Aireses ja avaldas sügisel 2015 oma värskeima raamatu, “Poliitika – järelhüüe või taassünd?”
Teater NO42, Sakala 3, Tallinn www.no99.ee