NO43
NO43 Kõnts Lavastajad-kunstnikud Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo Töö kehaga Jüri Nael Muusikalised kujundajad Jakob Juhkam, Tiit Ojasoo, Ene-Liis Semper Valguskujundaja Petri Tuhkanen Dramaturg Eero Epner Laval Rasmus Kaljujärv Rea Lest Jörgen Liik Helena Pruuli Gert Raudsep Jarmo Reha Simeoni Sundja Ragnar Uustal Marika Vaarik Kasutatud Jean Sibeliuse, Karlheinz Stockhauseni, Jakob Juhkami ja Wolfgang Amadeus Mozarti muusikat ning Ernst Jandli nimetut luuletust (tõlkinud Maarja Kangro), Harold Pinteri luuletust “Ameerika jalgpall”, Fjodor Sologubi romaani “Saadanasigidik” (tõlkinud Jüri Pärni) ja Czesław Miłoszi luuletust “See maailm” (tõlkinud Hendrik Lindepuu). Aitäh Raivo E. Tamm, Janne Fridolin, Ulla Krigul, dr Kalev Toots, dr Andrus Arro Lavastus etendub ühes vaatuses Esietendus 17. oktoobril 2015 Teatris NO99
Lavastusala juhataja Kairi Mändla Pealavameister Reigo Tammjärv Lavameistrid Ivar Villers, Roger Viks Inspitsient-rekvisiitorid Ülle Hertmann, Katrin Arendi Valgusmeistrid Ants Kurist, Siim Reispass Helimeistrid Raido Linkmann, Rainer Ild Kostümeerija Moonika Lausvee Õmblejad Maimu Meritee, Sirje Kiil Kava fotode autorid Tiit Ojasoo, Ene-Liis Semper Kava koostaja Eero Epner Kava kujundaja Martin Pedanik Teatri direktor-loominguline juht Tiit Ojasoo
Laku mul perset Wolfgang Amadeus Mozart Tõlkinud Mati Sirkel Laku mul perset! Olgem rõõmsad! Tühja sest nurinast, aitab porinast-urinast, elus vaid ristiks see kaelas, on tühi vaev kõik urin, ei tulu too ka porin-nurin, sestap tundkem lõbu, olgem rõõmsad!
Ligimene ei ole paratamatus, vaid hukutav kiusatus. Suutmata hoida käsi puhtana ja südameid kindlana, saame kokku võõra higiga, janunedes põlgust ja ihates katku, püherdame üksmeelselt sopas. Ja kui me siis unistame, et terved mered täituksid pühitsetud veega, on sukeldumiseks juba hilja ning meie rikutus liiga sügav, et end neisse vetevoogudesse heita: maailm on rüvetanud meie üksioleku; teiste jälgi ei saa meilt enam kustutada. Kõigist elusolendistest on inimene ainus, kes äratab pidevat põlgust. Vastikustunne, mida tekitab loom, on mööduv; see ei vaeva meie vaimu, samas kui meie oma liigikaaslased kummitavad me mõtteis, sekkuvad maailmast eraldumise mehhanismi ja innustavad meid seega keelduma ja kõrvale tõmbuma. Iga vestluse järel, mille rafineeritus ainsana reedab tsivilisatsiooni taset, tunneme me paratamatult igatsust inimtühja kõrbe järele, kadestame taimede vaikust või loomariigi lõputuid monolooge. Me sureme koos sõnadega, mida me enda ümber külvame. Ja kui me kohtame teisi, siis selleks, et mõtteid vahetades, südant puistates või intriige sepitsedes manduda ühises võidujooksus tühjuse poole. E.M. Cioran “Lagunemise lühikursus” Tõlkinud Leena Tomasberg
Michel Houellebecq “Saare võimalikkus” (katkend) Tõlkinud Triinu Tamm Saabusin Alarcóni külla veidi pärast päikeseloojangut; kuu peegeldus järveveel, mis kergelt võbeles. Kui ma esimeste majade juurde jõudsin, tardus Fox paigale ja hakkas vaikselt urisema. Ma jäin seisma; minu kõrv ei tabanud ühtegi heli, kuid ma usaldasin tema kuulmist, mis oli minu omast teravam. Pilved liikusid kuu ette ja ma kuulsin endast paremal kerget kraapimist; kui valgust jälle rohkem oli, märkasin ma justkui küürakat ja moonutatud inimkuju majade vahele libisemas. Hoidsin tagasi Foxi, kes oli valmis talle järele sööstma, ja jätkasin oma teekonda mööda peatänavat. Võib-olla oli see minust mõtlematu, aga kõik need, kellel oli olnud metslastega kokkupuudet, tunnistasid, et nood tundsid neohumaanide ees kabuhirmu, nende esimene reaktsioon oli igal juhul põgeneda. Alarcóni kindlus oli ehitatud 12. sajandil ja 20. sajandil oli sellest saanud luksushotell – seisis kulunud tähtedega kirjas turistidele mõeldud teadetetahvlil; oma massiivsuses endiselt muljet avaldav, kõrgus kindlus küla kohal ja võimaldas ümbruskonnal mitmete kilomeetrite raadiuses silma peal hoida; ma otsustasin end sinna ööseks sisse seada, hoolimata häältest ja pimeduses ringi libisevatest varjudest. Fox urises pidevalt ja lõpuks võtsin ma ta sülle, et teda maha rahustada; olin üha enam veendunud, et metslased väldivad igasugust kokkupõrget, ma pean ainult tegema piisavalt müra, et hoiatada neid oma lähenemisest. Kindluse sisemuses oli näha arvukaid jälgi hiljutisest asustusest; suures kaminas põles koguni tuli ja oli ka puudevaru; vähemalt ei olnud nad kaotanud tuletegemise oskust, ühte vanimaist inimleiutistest. Tubade kiire inspektsiooni käigus tuvastasin, et see oligi enam-vähem ainus, mida nende kiituseks võis öelda: hoone hõivamine metslaste poolt väljendus eelkõige korralageduses, haisus, põrandal kuhjuvates kuivanud ekskremendihunnikutes. Seal ei olnud ühtegi märki mõttetegevusest, ega ka mitte intellektuaalsest ega kunstilisest tegevusest; see oli kooskõlas nende harvade uurijate järeldustega, kes olid metslaste ajalooga tegelenud: kultuurilise järjepidevuse puudumisel oli kollaps toimunud lausa pöörase kiirusega. Paksud seinad pidasid hästi sooja ja ma otsustasin jääda laagrisse suurde saali, sikutasin ainult madratsi tule äärde; ühest laoruumist leidsin virna puhast voodipesu. Avastasin ka kaks jahipüssi, aukartust äratava koguse padruneid ja täiskomplekti relva puhastamiseks ja õlitamiseks vajalikke tarbeid. Selles künklikus ja metsases regioonis oli inimeste ajastul kindlasti leidunud ohtralt jahiloomi; ma ei teadnud hetkeseisu, aga esimesed rännakunädalad olid näidanud, et vähemalt mõned liigid olid üle elanud kõik need vahelduvad veeuputused ja karmid põuad, radioaktiivse kiirguse pilved, veekogude mürgistuse ja kataklüsmid, mis olid planeeti
kaks tuhat aastat järgemööda laastanud. Viimasel inimtsivilisatsiooni sajandil – see on vähe tuntud, aga tähenduslik fakt – olid Lääne-Euroopas pead tõstnud kummalisest masohhismist inspireeritud liikumised, mida kutsuti „ökoloogilisteks”, kuigi neil ei olnud mingit seost samanimelise teadusharuga. Need liikumised rõhutasid vajadust kaitsta „loodust” inimese tegevuse eest ja propageerisid seisukohta, et kõigil liikidel on nende arenguastmest olenemata võrdne „õigus” meie planeedil elada; mõned selle liikumise pooldajad võtsid kuuldavasti lausa süstemaatiliselt sõna loomade kaitseks ja inimeste vastu, teade mõne selgrootute liigi kadumisest tekitas neis suuremat kurbust kui kontinenti laastav näljahäda. Tänapäeval on meil pisut keeruline aru saada mõistetest, nagu „loodus” ja „õigus”, millega nemad opereerisid suure kergusega, ja nendes terminalistlikes ideoloogiates näeme üksnes viiteid inimkonna ihale pöörduda iseenda vastu, teha lõpp kohatuna tunduvale eksistentsile. „Ökoliikujad” olid igatahes kõvasti alahinnanud eluslooduse kohanemisvõimet, selle kiirust saavutada hävitatud maailma varemetel uus tasakaal, ja minu esimesed neohumaanidest eelkäijad Daniel3 ja Daniel4 rõhutasid mõlemad, et nad tajusid selles irooniat, kui nägid, kuidas endiste tehasekomplekside asemele kerkisid kiiresti huntide ja karudega asustatud tihedad laaned. Niisama kentsakas on tõsiasi, et kui inimesed on maa pealt sama hästi kui kadunud, kui nende möödunud aegade valitsemisest on järel üksnes nostalgilised mälestised, on lestalised ja putukad osutunud tähelepanuväärselt vastupidavateks. Veetsin rahuliku öö ja ärkasin veidi enne koitu. Fox kannul, tegin tiiru kindlusevallil, vaadates päikest vee kohale kerkimas; metslased olid küla maha jätnud ja ilmselt varjunud järve kallastele. Seejärel võtsin ette põhjalikuma uurimise kindluses, kus ma avastasin hulgaliselt inimeste meisterdatud esemeid, mõned neist olid päris heas seisukorras. Kõik need, mis sisaldasid elektroonilisi koostisosi või liitiumpatareisid ja mis pidid elektrivoolu katkestuste ajal andmeid säilitama, olid sajandite jooksul parandamatult kahjustunud; jätsin sinnapaika ka mobiiltelefonid, arvutid ja elektroonilised märkmikud. Seevastu masinad, mis koosnesid ainult mehhaanilistest ja optilistest osadest, olid enamjaolt väga hästi säilinud. Mängisin veidi aega Rolleiflexi marki fotoaparaadiga, millel oli kaksikobjektiiv ja must matt metallkorpus: filmi kerimise nupp töötas laitmatult, katik avanes ja sulgus vaikse siidise sahinaga vastavalt objektiivil valitud säriajale. Kui oleks veel leidunud filmirulle ja laboreid piltide ilmutamiseks, oleksin ma kindla peale saanud suurepäraseid fotosid. Kui päike hakkas juba rohkem soojendama ja valgustas kuldse läikega järvepinda, mõtisklesin ma pisut aega halastusest ja unustusest, sellest, mis inimkonnas oli olnud parim – tema tehniline taip. Enam ei olnud midagi alles kirjanduslikust ja kunstilisest toodangust, mille üle inimkond oli olnud nii uhke; seda inspireerinud teemad olid kaotanud oma relevantsuse, nende võime liigutada oli kadunud. Niisamuti polnud midagi alles filosoofilistest ja teoloogilistest süsteemidest, mille nimel inimesed olid võidelnud, teinekord surnud, veelgi sagedamini
tapnud; kõik see ei tekitanud neohumaanis vähimatki vastukaja, meie nägime selles üksnes piiratud ja omadega ummikusse jooksnud vaimu jaburat jampsimist, mis on võimetu looma ainsatki täpset või puhtpraktilistki mõistet. Inimeste tehnoloogilised saavutused võisid see-eest endiselt austust äratada: selles vallas oli inimene andnud endast parima, oli väljendanud oma sügavaimat loomust, ta oli leidnud suurepäraselt toimivad lahendused, millele neohumaanid polnud suutnud midagi olulist lisada. Minu isiklikud tehnoloogilised vajadused olid seejuures väga piiratud; mul oli üksnes võimas binokkel ja laiateraline nuga, mille olin endale vöö vahele libistanud. Kõigele vaatamata oli siiski võimalik, et ma sattun oma teekonnal vastamisi mõne ohtliku loomaga, juhul muidugi, kui ma üldse jätkan oma teekonda. Pärastlõunal kogunesid tasandiku kohale pilved ja veidi aega hiljem hakkas sadama, vihm langes aeglase ja raske pika kardinana, piisad sabistasid tuhmilt kindluseõuel. Veidi pärast päikeseloojangut läksin ma välja: teed olid vett täis sadanud ja läbipääsmatuks muutunud; ma taipasin, et suvest on saamas sügis, ja ma teadsin ka seda, et jään siia mitmeks nädalaks, võib-olla mitmeks kuuks; ootan ära talve alguse, et ilm läheks külmaks ja kuivaks. Ma saaksin jahti pidada, küttida hirvi, küpsetada kaminas nende liha, elada lihtsat elu, millest olin lugenud paljude inimeste eluloolistest jutustustest. Teadsin, et Fox oleks selle üle õnnelik, tema mälu on kirjas ta geenides; mina ise vajasin mineraalsoolakapsleid, mul oli järel veel kuue kuu varu. Seejärel peaksin ma leidma merevett, kui meri veel kusagil olemas on ja kui mul õnnestub selleni jõuda; vastasel juhul olin määratud surema. Minu kiindumus elusse ei olnud inimeste kriteeriumite järgi just kuigi suur, kogu Ülemõe õpetus oli suunatud lahtilaskmise ideele; algupärast maailma avastades tundus mulle, et ma olen kohatu ja juhuslik, keset süsteemi, kus kõik oli orienteeritud ellujäämisele ja liigi kestmisele. Hiljem öösel ärkasin ma üles ja märkasin järve kaldal tuld. Suunates binokli sinnapoole, nägin ma metslasi, ja see oli tõeliselt šokeeriv: ma ei olnud neid varem nii lähedalt näinud ja nad olid hoopis teistsugused kui need, kes elutsesid Almería piirkonnas, nendel siin oli jässakam keha, nende nahk oli heledam; moondunud isend, keda olin silmanud külasse saabumise õhtul, oli nähtavasti erand. Neid oli sinna lõkketule ümber kogunenud oma kolmkümmend, seljas olid neil nahast räbalad – ilmselt inimeste kätetöö. Ma ei suutnud neid kaua vaadata ja heitsin pisut värisedes pimeduses pikali; Fox surus end minu vastu ja müksis koonuga mu õlga, kuni ma rahunesin. Järgmisel hommikul leidsin kindlusevärava juurest plastmassist kohvri, seegi oli inimeste kätetöö; metslased ise olid võimetud ühtegi eset valmistama, ühtegi tehnoloogiat välja arendama, nad elasid inimeste toodangu jäänustest ja piirdusid nende asjade kasutamisega, mida nad siit-sealt endisaegsetest elamutest leidsid, täpsemalt nende asjade kasutamisega, mille otstarvet nad taipasid. Tegin kohvri lahti: selles olid mingid mulle tundmatud mugulad ja käntsakas küpsetatud liha. See kinnitas tõsiasja, et metslased ei teadnud neohumaanidest mitte kõige vähematki: ilmselt
ei olnud nad teadlikud isegi sellest, et minu ainevahetus on nende omast erinev ja et need toiduained on minu jaoks kasutud; Fox see-eest pistis lihakäntsaka isukalt kinni. See kinnitas ka tõsiasja, et nad kartsid mind ja soovisid kindlustada minu heatahtlikkuse või siis vähemasti minu neutraalsuse. Kui õhtu kätte jõudis, panin tühja kohvri tagasi kindlusevärava juurde märgiks, et ma olen ohvrianni vastu võtnud. Järgmisel päeval kordus sama stseen, ja nii ka järgnevatel päevadel. Päevasel ajal jälgisin ma metslaste käitumist läbi binokli; olin juba enamvähem ära harjunud nende välimusega, nende äestatud, rohmakate nägudega ja katmata suguorganitega. Kui nad parasjagu jahti ei pidanud, näisid nad suurema osa ajast magavat või paarituvat – vähemasti need, kellel selleks võimalus avanes. Hõimus valitses range hierarhia, mida märkasin juba esimestel vaatluspäevadel. Pealik oli umbes neljakümneaastane halliseguse karvkattega meesisend; teda assisteerisid kaks noort, arenenud rinnalihastega isast, kes olid grupi kindlalt kõige pikemad ja tugevamad indiviidid; ainult nemad võisid emastega paarituda: kui mõni emane sattus kokku ühega kolmest domineerivast isasest, laskus ta neljakäpukile ja ajas tagumiku upakile; see-eest tõrjusid nad jõuliselt teiste isaste lähenemiskatseid. Kaks kannupoissi viibisid pidevalt juhi kõrval, kuid omavahel ei näinud neil selget alluvussuhet olevat: pealiku äraolekul kasutasid nad kordamööda ja mõnikord ka samal ajal eri emaste soosingut. Hõimus ei olnud ühtegi eakat liiget, viiskümmend aastat näis olevat maksimumvanus. Kokkuvõttes meenutas selline elukorraldus küllaltki täpselt inimühiskonda, eelkõige viimase perioodi oma, kui suured ühteliitvad süsteemid olid kadunud. Olin kindel, et Daniel1 oleks ennast selles maailmas koduselt tundnud ja et ta oleks seal endale kergesti pidepunktid leidnud. Nädal pärast saabumist, kui ma avasin kindlusevärava nagu tavaliselt, avastasin ma kohvri kõrvalt noore pulstis metslastüdruku, kellel oli väga valge nahk ja mustad juuksed. Ta oli alasti, kui välja arvata nahast seelikuke, ja tema ihu oli kaunistatud kohmakate sini-kollaste maalingutega. Nähes mind lähenemas, keeras ta mulle selja, tõstis seeliku üles, lükkas puusad tahapoole ja ajas tagumiku õieli. Kui Fox tema juurde läks, et teda nuusutada, hakkas ta üle kere värisema, püsis aga endises asendis. Kuna mina ikka paigalt ei liikunud, pööras ta viimaks pea minu poole; viipasin, et ta minu järel lossi tuleks. Olukord oli väga tülikas: kui ma selle uut laadi ohvrianni vastu võtaksin, siis hakkaks see ilmselt päevast päeva korduma; teisest küljest jälle, kui ma emase tagasi saadaksin, siis langeks ta teiste hõimuliikmete tagakiusamise ohvriks. Ta oli ilmselgelt hirmunud, luuras minu reaktsioone, paanikatuluke silmis. Ma teadsin inimeste seksuaalkäitumise protseduure, kuigi minu teadmised olid puhtalt teoreetilised. Osutasin madratsile; metslastüdruk laskus neljakäpakile ja jäi ootama. Andsin märku, et ta end ümber pööraks; ta kuuletus, ajas reied laiali ja hakkas käega oma hämmastavalt karvast
vituauku nühkima. Neohumaanide ihamehhanismid on enamvähem samad mis inimestel, olgugi et need on oluliselt nõrgenenud, ma teadsin ka seda, et oli neohumaane, kellel oli kombeks endal käelise tegevusega erutust esile kutsuda. Olin aastaid tagasi seda ka ise korra proovinud, aga polnud õieti suutnud endale pilti silme ette manada, olin püüdnud keskenduda taktiilsetele aistingutele – need olid aga osutunud keskpärasteks, mis ei julgustanud mind uuesti proovima. Ometi võtsin püksid jalast, et aidata käega kaasa oma suguorgani vajaliku jäikuse saavutamisele. Metslasneiu tõi kuuldavale rahuloleva urina ja hakkas veel innukamalt oma vituauku nühkima. Kui ma lähemale astusin, tabas mind aga tema jalgevahest vastu paiskuv vastik haisupilv. Pärast villast lahkumist olin jätnud hooletusse neohumaanidele omased hügieeniharjumused, minu ihulõhn oli varasemast pisut tugevam, aga see polnud kaugeltki võrreldav metslase vitust tuleva lehaga, see oli segu sita- ja mädanenud kala haisust. Astusin tahtmatult sammukese tahapoole; metslane ajas end otsekohe neljakäpakile, pilk taas murelik, ja roomas minu poole; minu riistani jõudes küünitas ta selle poole oma suu. Hais oli talutavam, kuid ikkagi üsna tugev, tema hambad olid väikesed, lagunenud ja mustad. Tõukasin ta õrnalt endast eemale ja panin riidesse, saatsin ta kindluseväravani ja andsin käega märku, et ta enam tagasi ei tuleks. Järgmisel hommikul ma värava ette jäetud kohvrit ei puutunud; kokkuvõttes näis mulle, et parem on liiga suurt lähedust metslastega vältida. Ma võisin Foxi söögivajaduste rahuldamiseks jahti pidada, saakloomi oli ohtralt ja neid oli kerge kätte saada; metslased, keda polnud arvukalt, kasutasid üksnes vibu ja nooli, minu kaks jahipüssi andsid mulle suure eelise. Järgmisel päeval käisingi esimest korda jahil ja Foxi suureks rõõmuks lasin maha kaks hirve, kes vallikraavis rohtu näksisid. Lühikese kirvega raiusin kaks kintsutükki, ülejäänu jätsin sinnasamma mädanema. Need loomad olid üksnes ebatäiuslikud, lühikese elueaga masinad; neil ei olnud kahekordse objektiiviga Rolleiflexi vastupidavust, elegantsi ega täpsust, mõtlesin ma, silmitsedes nende pungis silmi, millest elu oli lahkunud. Sadas endiselt, aga vaiksemalt, teed oli jälle läbitavad, kui hakkab jäätama, on aeg liikuda edasi lääne suunas. Järgnevatel päevadel tegin ma pikemaid käike järve ümbruse metsas; kõrgete puude varjus kasvas madal rohi, mida siin-seal valgustasid päikeselaigud. Aeg-ajalt kuulsin ma tihedamas võsastikus krabistamist või hoiatas mind Foxi urin. Ma teadsin, et seal olid metslased, et ma viibisin nende territooriumil, aga nad ei julgenud ennast näidata; ilmselt hirmutasid neid püssipaugud. Kusjuures täiesti põhjendatult: oskasin oma jahipüssiga juba üsna osavalt ringi käia, suutsin väga kiiresti laadida ja oleksin võinud korraldada tõelise veresauna. Kahtlused, mis olid mind ajutiselt minu abstraktses ja üksildases elus tabanud, olid nüüdseks kadunud: ma teadsin, et tegemist on kahjulike, õnnetute ja julmade olenditega; nende keskelt ei leiaks ma armastust, ka mitte selle võimalikkust ega ühtegi ideaali, mis olid toitnud meie inimestest esivanemate unistusi; metslased olid üksnes
tavalise inimkonna kõige hullemate kalduvuste karikatuursed jäänukid, inimkonna, mida tundis juba Daniel1 ja mille hukkumist ta oli soovinud, kavandanud ja suures osas ka täide viinud. Sain oma veendumusele uut kinnitust omalaadsest peost, mille metslased paar päeva hiljem korraldasid. Oli kuuvalge öö ja mind äratas Foxi ulgumine; tamburiinide põrinas oli lausa painajalikku ägedust. Ronisin, binokkel käes, keskmise vahitorni tippu. Terve metslaste hõim oli kogunenud lagendikule, nad olid süüdanud suure lõkke ja näisid ülierutunud. Karjajuht jälgis koosviibimist, istudes vanal lömmis autoistmetaolisel toolil; tal oli seljas T-särk kirjaga „Ibiza Beach” ja jalas kõrged saapad; tema reied ja suguelundid olid katmata. Pealiku märguande peale jäi muusika aeglasemaks ja hõimuliikmed võtsid ringi, nii moodustus omamoodi areen, mille keskele tirisid kannupoisid hooletult lükates ja tõugates kaks eakamat metslast – kõige vanemad selles hõimus, nad võisid olla kuuekümne ringis. Nad oli ihualasti ning käes oli neil laia ja lühikese teraga nuga – samasugune, nagu olin leidnud kindluse laoruumist. Võitlus algas täielikus vaikuses; aga niipea kui esimene veri väljas, hakkasid metslased röökima, vilistama ja vastaseid ergutama. Taipasin otsekohe, et tegemist on võitlusega elu ja surma peale ning et selle eesmärgiks oli eluks vähem kõlblik indiviid kõrvaldada; võitlejad lõid teineteist halastamatult, üritades tabada nägu ja teisi õrnemaid kehaosi. Kolme minuti pärast tehti väike paus, võitlejad kükitasid areeni serva, kuivatasid ennast ja jõid suurte lonksudega vett. Paksema seisund näis kehv, ta oli kaotanud palju verd. Pealiku märguande peale läks võitlus uuesti käima. Paksuke ajas end tuikudes püsti; hetkegi kaotamata sööstis vastane talle kallale ja surus noa talle silma. Paksuke kukkus maha, nägu verine, ja siis alles läks rappimine lahti. Pussid püsti peos, tormasid nii isased kui emased röökides haavatu kallale, kes püüdis eemale roomata; samal ajal hakkasid tamburiinid jälle põrisema. Alguses lõikasid metslased endale lihatükke, mida nad süte kohal küpsetasid, aga elevuse kasvades hakkasid nad otse ohvri keha järama, jooma tema verd, mille lõhn näis neid joovastavat. Mõni minut hiljem olid paksust metslasest järel vaid verised jäänused, mis olid mitme meetri raadiuses aasa peale laiali pillutatud. Tema pea lebas veidi eemal, kui jätta kõrvale välja torgatud silm, polnud keegi seda puutunud. Üks pealiku abidest korjas pea üles ja ulatas pealikule, kes tõusis püsti ja viibutas seda tähevalgel, samal ajal kui muusika vaibus taas ja hõimuliikmed võtsid aeglaselt käsi kokku lüües üles artikuleerimata laulu. Oletasin, et tegemist on ühendava rituaaliga, abinõuga grupisidemete tugevdamiseks, ja samal ajal oli see võimalus vabaneda nõrgaks jäänud või haigetest karjaliikmetest; kõik see näis mulle kooskõlas sellega, mida ma inimkonna kohta teadsin.
Juri Oleša “Kadedus” Tõlkinud Andres Ehin Joome. Me oleme tunnetest palju rääkinud... Aga peamise, mu sõber, oleme unustanud... Ükskõiksuse... Eks ole ju? Tõepoolest... Ma arvan, et ükskõiksus on inimvaimu parim seisund. Olgem ükskõiksed! Näete! Ja ongi rahu majas, mu armas. Joogem! Ükskõiksuse terviseks! Hurraa! Ja täna, muide... kuulge... ma teatan teile rõõmusõnumit... täna, mu härra, on teie kord selle neiuga magada. Hurraa!
Safina selgitab meile, kuidas emotsioone tuleks käsitleda evolutsiooniliselt, sest see aitab meil ka kõige väljapaistmatumaid olendeid näha indiviididena. Oksütoksiin tekitab naudingutunde ning iha sotsiaalsuse järele. See aine on nii laialt levinud, et ta peab oma päritolult olema 700 miljonit või enamgi aastat vana. Serotoniin, keemiline aine, mis on seotud hirmuga, on ilmselt sama iidne: kui jõevähkidesse juhiti õrn elektrilöök, siis nende serotoniinitase tõusis ning nad käitusid hirmunult. Kui neile anti kloordiasepoksiidi (levinud ravim hirmu käes kannatavatele inimestele), taastus nende normaalne käitumine. Emotsioonide põhirepertuaar kujunes välja nii ammu, et isegi ussikestel on suur ja keerukas käitumuslik muster. Charles Darwin uuris terve elu vihmausse ning teatas, et nad “on väärt seda, et neid nimetataks intelligentseteks”, sest kui nad uurivad pinnast enne oma uru kaevamist, siis nad “käituvad peaaegu samamoodi nagu samas olukorras olev inimene”. Emotsioonid on suhete ja isikupära nurgakivideks. Kuna iga ussikest, jõevähki ja teist selgrootut juhib samasugune kompleksne segu emotsioone tekitavatest kemikaalidest nagu meid, siis on neil kõigil väga unikaalsed suhted liigikaaslaste ja kogu maailmaga. /.../ Cynthia Moss on elanud neli aastakümmet koos elevantidega Amboseli Rahvuspargis (Keenia) ning ta kirjeldab neid kokkuvõtvalt kui “intelligentsed, sotsiaalsed, emotsionaalsed, kena välimusega, jäljendavad, esivanemate suhtes lugupidavad, mängulised, eneseteadlikud, kaastundlikud”. See kõik kõlab muljetavaldavalt inimlikult, aga elevantide kogukonnad on meie omadest väga erinevad. Emased elevandid ja nende järeltulijad elavad näiteks isastest eraldi, nii et neil puudub romantilise armastuse või abielu kontseptsioon (kuid emased võivad olla seksist väga huvitatud, nii et nad võivad isaste tähelepanu saavutamiseks teeselda estrust). Paljupublitseeritud käitumisteadused on muide sõnastatud neutraalses keeles, mis distantseerib meid loomadest. Safina väidab, et me peaksime kasutama ühist keelt leina, rõõmu, sõpruse ja empaatia kohta, et kirjeldada inimeste ja teiste loomade võrdseid reaktsioone. Ma lisaksin siia veel ka vajaduse kasutada tseremooniakeelt: sest millist teist sõna kui “abielu” peaks kasutatama, et kirjeldada albatrosside rituaalset paaritumist, millele järgneb eluaegne partnerile pühendumine? /.../ Emaste elevantide klannid, mida juhivad matriarhid, kogunevad perioodiliselt suurematesse rühmadesse. Selle tulemusena on elevantidel suurepärane mälu ning nad on võimelised ära tundma kuni tuhandet inimest. Elevantide empaatia on niivõrd tugev, et vahel nad matavad oma surnuid, ja pöörduvad korduvalt lahkunud matriarhi skeleti juurde tagasi, et paitada tema võhkasid ja luid. Tõepoolest, elevantide reaktsioone surmale on nimetatud “ilmselt kõige kummalisemaks asjaks nende juures”. Kui Amboseli matriarh Eleanor oli suremas, lähenes talle matriarh Grace, tema näonäärmed tulvasid emotsioonidest, ja ta püüdis Eleanori jalgele tõsta.
Grace jäi maaslebava Eleanoriga kogu ööks, mil ta suri, ja kolmandal päeval tulid laiba juurde Eleanori perekond ja lähim sõber Maya. Nädal pärast surma naases perekond uuesti ning nad väljendasid midagi, mida on võimalik kutsuda ainult leinaks. Üks uurija lasi kunagi surnud elevandi häält tema perekonnale. Elevandid läksid metsikuks, otsides kadunud sugulast, ja surnud elevandi tütar kutsus teda veel päevi. Elevantide puhul on teada, et nad tõmbavad haavatud sõprade seest odasid välja ning jäävad vigasena sündinud vastsündinute juurde. 1990. aastal sünnitas Amboseli emane Echo poja, kes ei suutnud oma esimesi jalgu sirgeks ajada ning teda oli peaaegu võimatu imetada. Echo ja tema kaheksa-aastane tütar Enid olid vastsündinuga kolm päeva, kui ta ringi komberdas. Kolmandal päeval suutis ta lõpuks oma esimesed jalad sirgeks ajada ning hoolimata mitmest kukkumisest suutis ta varsti kenasti kõndida. Nagu Safina ütleb: “Tema perekonna järjekindlus − mida me sarnases olukorras olevate inimeste puhul nimetaksime usuks − päästis ta.” Enamik meist ei näe kunagi elus metsikus looduses elavat elevanti, veel vähemad veedavad aega nende vaatlemisega, mis on vajalik, et mõista neid kui indiviide. Aga nad on loomad, kes jagavad meie elusid, ja kelle kogukonnad, emotsionaalne sügavus ning intelligentsus on hõlpsasti ligipääsetav. Tim Flannery The New York Review of Books, oktoober 2015
Meie perseaugud olgu puhtad, aga me ei tohi kunagi pesta oma käsi. Meie immuunsüsteem saab tugevamaks, kui me oleme räpased. Mitte kõntsased. Lihtsalt kergelt porised. Mustad küünealused on alati olnud minu lemmik moeaksessuaar. Eriti kui sa paned oma käed palvetamiseks kokku. Olematud jumalad seal üleval ignoreerivad sel moel meie palveid paremini. John Waters
Ameerika jalgpall (Lahesõja peegeldus) Harold Pinter Tõlkinud Aare Pilv Halleluuja! See toimib. Me peksime neist sita välja. Me peksime sita nende endi perse tagasi. Ja nende kuradi kõrvadest välja. See toimib. Me peksime neist sita välja. Nad lämbusid iseenese sita sees! Halleluuja! Kiitke Issandat kõigi heade asjade eest. Me peksime nad raisad sita sisse. Nad söövad seda. Kiitke Issandat kõigi heade asjade eest. Me peksime nende munad tolmupuru sisse, kuradi tolmupuru sisse. Ära tegime. Nüüd ma tahan, et sa tuleksid siia ja suudleksid mind suule.
Czesław Miłosz Tõlkinud Hendrik Lindepuu *** Nii selge endale teadvustamine, et mehed ja naised kirikus, hallpead, kiilaspead, sätitud lokid, ei ole nemad ise, vaid inimeste hulgas elatud aastate jooksul omandatud vorm, et tegelikult on need lapsed ja väärivad seda, et neilt maha pesta ühiskondliku teatri kunstvärvid, samuti võtta nende turjalt elatud aastad, et jääks järele inimsoo tõeline pale, lapsepõlv, noorus, avatus, valmisolek. Kirik. Ainus koht, kus inimesed pole pööratud teiste inimeste poole ning seejuures ei ole nad ainult vaatajad (nagu teatris). Teiste inimeste poole pööratud inimene kaitseb end vaistlikult ehk siis kohtumine silmast silma on kahe subjekti duell. Inimene sacrum’i ees ei pea end kaitsma. Oli tähendus preestri positsioonis, seljaga usklike poole, nagu koori juht.
Teater NO43, Sakala 3, Tallinn www.no99.ee