NO82
NO82 Pea vahetus Autor ja lavastaja Uku Uusberg (Eesti Draamateater) Helilooja Pärt Uusberg Osades: Märt Avandi (Eesti Draamateater) Priit Võigemast (Tallinna Linnateater) Raigo Saariste Mart Reimund Mihkel Uueküla Madis Enson Andres Sahkur Taavi Kendra Urmas Kirsman Marten Altrov Kristjan Elias Rasmus Lääne Aare Külama Kauri Kont-Kontson Riin Kont-Kontson Helena Hiiesalu Tuuri-Elo Viik Saale Konsap Rahel-Liis Aasrand Miina Pärn Meribel Müürsepp Jaanika Kilgi Katre Pukk Triin Tammik Maris Takk
Lavastus etendub kahes vaatuses Esietendus 13. mail 2009 Teatris NO99 Aitäh Valter Uusberg, Urve Uusberg, Sandra Üksküla, Liis-Katrin Avandi, Evelin Pang, Kaarel Oja, Tallinna Inglise Kolledž, Eesti Draamateater, Postimees ja Kalev Spa
Lavastusala juhataja Kairi Mändla Pealavameister Eero Ehala Inspitsient-rekvisiitor Hanna Touart Lavameistrid Risto Roosaar, Mihkel Tomberg, Reigo Tammjärv Tiitrid Ahto Vaher, Risto Roosaar Valgus Rainer Fogel, Ants Kurist Heli Hendrik Kaljujärv, Jaan-Andres Tellus Kostümeerijad Sirli Vee, Anu Jääts Jumestaja Gristina Krüger, Kaia Pihlak Kava kujundus Martin Pedanik Kava fotod ja koostamine Eero Epner Teatri direktor-loominguline juht Tiit Ojasoo
Siis vaikivad kõik mõtted... Ernst Enno Siis vaikivad kõik mõtted Ja vaikid ise ka, Kui ääretu piir ja põhi – Kõik kõigele kodumaa. Mis oli iial, sisu Sel siis on sinu sees; Siis kordad oma lugu Kui loomist eneses. Siis nagu raske vara Kõik, mis sa iial said; Mis saamata ehk jäänud Siis leiad jalamaid. Kõik katkend otsad kokku Siis süda sügav a`aab – Kuid kas ta iial ise Siis veelgi rahu saab?...
Pärt Uusberg, Te olete ka varem „importinud“ oma kammerkoori „Head ööd, vend“ teatrilavastuste koesse – Uku Uusbergi lavastuses „Head ööd, vend“ või ka sel suvel Tõnis Mägi „Tarkus“. Mil moel muutub kammerkoori tähendus võrreldes traditsioonilise kontserdiga? Tegelikult meie koor hakkaski siin linnas (paljud meist on Rapla linnas kooliajal lapsest peale koos laulnud) koos käima tänu sellele, et Uku palus mul aasta tagasi, kevadel, oma lavastuse jaoks („Head ööd, vend“) kokku panna koor. Kutsusingi siis oma vanu ja ka uusi sõpru selles projektis osalema. Niiviisi sai väga tore seltskond kokku ja sügisest oleme tegutsenud regulaarse koorina. Etenduses laulmine on kahtlemata natuke erinev kui kontserdil esinemine. Koori ja koorimuusika tähendus etenduses muutub selle võrra, et kui kontserdil tekib muusika ruumi niiöelda nullist, siis etenduses asetub muusika mingisugusesse konteksti. Mind ennast puudutas väga lavastuse „Head ööd, vend“ muusikaline kujundus ja see, kus ja kuidas kõlas üks imeline koorilaul: Knut Nystedti „Immortal Bach“ - see oli minu jaoks üks emotsionaalsemaid koori juhatamise kogemusi. Usun, et teatris muusika toetab teatrit ja vastupidi, teatris pääseb ka muusika kuidagi kontaktsemalt mõjule. Kas püha ja pühalikkuse mõõde on muusikas Teie jaoks oluline? Sõna püha on minu jaoks oluline küll. Olen mõelnud muusikast küll kui miskist pühast. Olen olnud häiritud, kui muusika muutub müraks, kui muusikat kasutatakse liiga pillavalt. Kunagi mõtlesin, et sooviks enne mis tahes muusikaga kontakti astumist olla ise maksimaalselt kohal, keskendunud, et aduda igal muusikaga kokkupuute hetkel muusika olemust, mis on ikka täielik ime... Ise muusikat õppides paraku ei suuda kogu aeg seda pühadust tunnetada, ikka harjutan vahel ilma keskendumata mõnda klaveripala või laulan ükskõikselt hääleharjutusi, kui olen väsinud. Päris palju on seda muusikat su ümber, kui seda ala iga päev õppida... Aga muuseas, ma ükspäev mõtisklesin selle sõna peale – PÜHA... Leidsin justkui oma püha kolmainsuse: TÕDE, ILU ja HEADUS või RAHU, ILU ja ARMASTUS tähendab kokku minu jaoks sõna PÜHA. See on nüüd väga kontsentreeritult väljendatud mõte, millest ise saan aru, ei tea, kas teised – siin ei ole ruumi pikemalt lahti seletada. Avastasin veel enda jaoks, et mina võin kaotada kontakti PÜHAga, aga see kolmainsus on alati, igavesti olemas – see on minu jaoks lootuse sügavaim põhjendus. Vaadake mõnda puud ja PÜHA kiirgab teie poole, ärge proovige seda mõista, võtke ta lihtsalt vastu. Ühes proovis ütlesite, et kammerkoori võlu ja valu on tema väiksus. Mida selle all mõtlesite? Kammerkoor on väike koor. Selle võlu on see, et igaühel on päris suur vastutus ja niiviisi on põnev laulda, ka see, et palju suurepärast muusikat on kirjutatud just kammerkoorile. Kammerkoori valu on selles, et kui inimesed puuduvad, siis kaob automaatselt ära ka võlu, kuna piisab mõne inimese puudumist ja ongi pool või isegi terve häälerühm puudu ja lugu ei kõla päris nii, nagu ta võiks kõlada.
Miks Teie jaoks just koorimuusika? Minu jaoks on koorimuusika olnud minu elu loomulik osa sünnist saati, kuna mu ema on ka koorijuht. Olen laulnud tema poolt loodud Riinimanda koorides juba lasteaiast peale. Hiljem sattusin veel laulma Eesti Koolinoorte Segakoori ja siis Otsa-kooli ka seda ala õppima. Tegelikult õppisin lastemuusikakoolis trompetit ja tahtsingi mõnda aega trompetimängijaks saada, aga tahtsin natuke liiga palju ja seetõttu kippusin forsseerima oma arengut, niiviisi sattusingi koorimuusikat õppima, et üldse muusikaga edasi tegeleda. Otsa-kooli koorijuhtimisosakonnas õppides olen saanud rahulikult end otsida, eks paistab, mis edasi saab. Aga igal juhul on koor üks inimlikumaid keskkondi minu arust, kes kooris laulnud, see teab. Kui oluline on muusikas Teie jaoks aeglus? (Ühes proovis kordasite mitu korda, et laulma peaks aeglasemalt.) Mina vist olen väga aeglase loomuga inimene. Ilmselt seetõttu kulgeb mu muusikagi küllalt aeglaselt. Kui ütlesin koorile, et laulge aeglasemalt, siis ilmselt selleks, et nad laulsid minu jaoks liiga kiiresti: vahel on raske tabada ära õiget tempot, aga selle tunneb ära, kui miski on närviline või vastupidi, elutu, seisev – tõde on kuskil kahe vahel tihtilugu. Sõna „aeglane“ on natuke ka kontaktne sõnaga rahu, mis on minu jaoks oluline sõna. Arvan, et maailmaruum on väga rahulik – vaikust on oluliselt rohkem kui müra, ruumi on oluliselt rohkem kui füüsilisi asju. Võib-olla ma eksin, aga tundub kuidagi nii. Muusikas olen millegi pärast lapsest peale armastanud aeglasi, rahulikke lugusid. Kui hakkasin kuulama rohkem klassikalist muusikat, siis kuulasin sümfooniates või klaverisonaatides algul ainult aeglasi osi, nüüd olen hakanud ka mõistma kiiremat muusikat, aga jah, loomuses vist on kuidagi see aeglus, rahu. Kui oluline on Teie jaoks olla heliloojana teatud traditsioonide jätkaja? Mõtlen siinkohal neid väärtuseid, mida loetakse üldiselt lääne harmooniaks. Ma usun, et on oluline teada, tunnetada, mis on olnud siin maailmas enne sind, ka muusikas. Mõnes mõttes elabki maailmas ju aegade algusest peale Üks Helilooja või isegi Üks Looja, see, mis ajal ja kellena ta kehastub, on väike variatsioon. Looming iseenesest on igavene nähtus, eluga orgaaniliselt kontaktne nähtus. Nii et iga looja on kontaktis eelmiste loojatega. Kahtlemata mõjutab keskkond looja käekirja: mina elan Eestis ja seega orgaaniliselt minust ei tule aafrika rütme või idamaade muusika omapärasusi, kuulun orgaaniliselt oma sünnikoha ja selle ümbruse kultuuriruumi. Mina austan paljusid heliloojaid väga. Kohe ikka väga-väga! Kasvõi meie oma maal on sündinud geniaalseid heliloojaid: Mart Saar, Cyrillus Kreek, Rudolf Tobias, Eduard Tubin, Arvo Pärt, Veljo Tormis, Eino Tamberg, Lepo Sumera jt. Mida rohkem muusikat õppida, seda enam saan aru, et siin maailmas on elanud ikka palju geeniuseid. Ennast ma ei saaks ehk veel nimetada heliloojaks, pigem olen muusika armastaja.
Jumalaga Juhan Liiv Jumalaga! hüüdsid pilved, vaosid metsa taga! Linnuparved üle metsade tõtvad sügisega üle mere. Jumalaga! Hüüdis linnupere. – Kadus juba üle metsa, maa. Vana tamm, jää jumalga ka! Raputab tamm sügislehed maha, metsas kuuldub sügav puude kaha, metsas kajab leinaline müha. Jumalaga! Jumalaga, tuuled, pilved, maa! Tuhat aastat saanud vanaks ma! Tuhat kevadet ma olen näind, tuhat tormi on must üle käind! – Tuhat korda olen nooreks saand, tuhat lainehiilgust imestand. Kevade, oh enam sind ei näe, jumalaga, hall on ju mu pää! Jumalaga, tuuled, pilved, maa, viige lõuna poole tervist ka: vana tamm teid laseb tervita’.
Muusika Juhan Liiv Kuskil peab alguskokkukõla olema, kuskil suures looduses, varjul. On tema vägevas laotuses, täheringide kauguses, on tema päikese sära sees, lillekeses, metsakohinas, emakõne südamemuusikas või silmavees – kuskil peab surematus olema, kuskilt alguskokkukõla leitama: kust oleks muidu inimese rinda saanud ta – muusika?
Niisiis olime oma kraamikoormaga Rapla jaamas ja keegi meist ei paistnud selle kohaga tuttav olevat. Sest alles siin selgus meile kõigile, et alev ise on jaamast oma kolm või isegi veidi rohkemgi kilomeetreid eemal, kirik ja kirikumõis samuti. Ainult seda teadsime, et kirik peab siin olema, sest miks muidu kirikumõis, ja kirikumõisa päähoones elas Volli, või vähemalt pidi elama. Võrreldes eilehommikuse kraamikoorma juures istumisega rohelise muruplatsi ääres alevi „suurehitiste“ vastas, oli nüüd ometi see suur erinevus, et olime sääl, kuhu ema jõuda tahtis, s.t. arvasime, et olime, sest jaamahoone varikatuse kohal (või küljes) seisis silt ja sellel must valgel – RAPLA. Kuid see on ainult üldine skeem, mille mälu omas rekonstrueerimistegevuses vaatamiseks välja pakub. See pole pilt, mis mälusügavusest ehedana ja (võib-olla) esmakordselt pinnale kerkib, see on mitmekordselt ülemäletatud piltideseeriast ratsionaalselt konstrueeritud koguvaade: nõnda pidi see olema. Ainult kahenädalase habemega mees ukse kõrval pingil on ehtne, kuigi mitte esmakordselt tagasitulnu. Temale pääsen ligi niivõrd, et võin eraldada märke, mida varem pole tähele pannudki. Kuid temaga ei ole seotud kõigevähematki sellest, mis-edasi-saama-hakkab. Seepärast istugu rahumeeli oma pingil, silmad aeg-ajalt poolkinni, ja oodaku, kuni järg temani jõuab. Esialgu ainult küsimused, ja ainult edaspidise suhtes olulised. Kas tõesti keegi meist ei teadnud, et Rapla nagu Võru ja Põlva asuvad oma raudteejaamast kolme kilomeetri kaugusel? (Miks just kolme, miks mitte nelja kilomeetri kauguselt peab raudtee mööduma alevist, mille nime jaam kannab – kas see on mingi üleüldine säädus, psühholoogiline või tehniline?) Jah, tõesti vist keegi ei teadnud, sest see tõsiasi tuli jutuks alles siis, kui kõik oli juba valmis: rong läinud ja pakid jaamahoone ees varju all ning ollakse valmis otsekohe minema ja Volli ta korteris üles otsima, s.t. asja enda juurde jõudma – selle juurde, mille pärast üldse siia tuldi, ja siis selgub ema pärimiste pääle, kuspool siin see kirik olema peaks, et kirik ja seega ka kirikla on alevi teises otsas Tallinna maantee ääres ja sinna on maad kolm kilomeetrit. Niisiis jälle tuleb jätta pakid maha ja mõned meist neid valvama ja keegi läheb ja kõmbib kolm kilomeetrit sinna ja kolm tagasi ja ütleb „kuidas asjad on“. /.../
Vaatan veel kord ükshaaval üle pildid ja hääled (ka lõhnad, kui neid tuleb), nende varjundid, kõik, mis välja ilmuvad ja esitavad end ehtsatena. Mälusügavuse produktidena. Vanaema ei näe ma mitte ainsalgi raudteejaama pildil. Ka Vello isa on kadunud, mees paarinädalase habemega istub aga endiselt oma kohal jaamahoonest perroonile tulles paremat kätt. Näen isa ta orkestrimundris ja näen Vello Olterit, näen ema ja proua Olterit (kuid üsna ähmaselt). Igaühe juurde kuulub tema pilt või on neid õige mitu, igaüks neist oma esinemise eksemplaris kuulub vähemalt ühte pilti (või ühte häälde). Näen iseennast (kuidas mälu mind mu oma silmade ette tuua oskab, justkui oleksin „keegi neist“?), näen end istuvat isa kõrval pingil, näen end kõndivat varjualuse all edasi-tagasi, näen end kuulatamas ema jutuajamisi isa ja proua Olteriga, kuulen end kuulvat nende häält. /.../ Siis näen ema vaksaliesisel varju all ja kuulen, kuidas sosistan talle: see mees sääl pingi pääl ukse kõrval, näed, see on Eduard Oja. Võib-olla küsib ema: kas helilooja? Kui küsib, siis vastan: jah; aga ema küsimust ja minu vastust ma siiski ei kuule. Madis Kõiv Katkend romaanist „Suvi Pääbul ja kinnijooks Raplas“ (Tallinn, Eesti Päevalehe kirjastus, 2009).
Hääd ööd! Ernst Enno Kuu kumab; suine ilu Öö hõlmas unistab Ning õite ümber aasal Õrn udu palvetab. Kuu kumab; üle metsa Laul liigub hiline – Oh igatsused, viige Hääd ööd! mu armsale.
Teater NO82, Sakala 3, Tallinn www.no99.ee