Ja mängida september-oktoober 2016
NO39 Ema Courage
ESIETENDUS!
1939. aastal oli saksa näitekirjanik Bertolt Brecht eksiilis viibiv pagulane, kes tundis õhust: varsti on tulemas sõda. Brecht oli ühiskonna suhtes tundlik inimene, tema näidendid ja luule tajusid inimsuhete muutumist järjest hapramaks, maailma pihustumist tuhandeks kurjaks meheks, kes juba ootavad, odad käes. Mitte idee, mitte unistuse, mitte isegi pekiviilu pärast ei seisa nad − vaid soovi pärast anda järele oma instinktidele ning astuda üle inimlikkuse piiri tagasi tumedasse koopasse. Brechti üks olulisemaid näidendeid “Ema Courage” näitab meile lugu kauplejast-emast ning tema kolmest täiseale lähenevast lapsest, kes satuvad imaginaarsel 17. sajandil sõjakeerisesse. Ema peab tegema valikuid. Ta soovib valida alati ellujäämise, kuid lõpetab iga kord surmaga. Käimas on sõda, reeglid ja maailm on pahupidi, tema ümber kerkivad karakterid, kes on segu hullumeelsusest, koomikast, brutaalsusest ja elunautimisest. Sõjavanker veereb edasi, kütuseks Ema Courage’i raugematu ärivaim ning saatjaks Courage’i ning tema kaaskonna laulud ja tantsud, vaatamas koos sinnapoole, kus meie päike viimast korda loojub. Tekst Bertolt Brecht Lavastaja Veiko Õunpuu Kunstnik Kairi Mändla Muusika Paul Dessau ja Ülo Krigul Laval Marika Vaarik, Jarmo Reha, Rea Lest, Simeoni Sundja, Gert Raudsep, Rasmus Kaljujärv, Helena Pruuli ja Jörgen Liik Esietendus 22. oktoobril Teater NO99s. Etendused 24/31 oktoobril. Enne 24. oktoobri etendust dramaturgi sissejuhatus lavastusse.
NO45 Kodumaa karjed Märkamatult on augustist 1991 möödunud 25 aastat. Märkamatult, sest aina uusi pöördeid on tulnud peale ning olmest tolmunud sensorid ei püüa enam peenemat nüanssi kinni. Kuid see blur on näiline. Tasub vaid äsjasele olevikule täpselt ja tundlikult läheneda ning ühiselt jagatud detailid viimasest veerandsajandist tulevad taas kõigile meelde, mõrumagusad, absurdsed, põletavad. „NO45 Kodumaa karjed”, mille eest Jaak Prints pälvis 2015. aasta Eesti parima meesnäitleja preemia, on spiritismi-seanss lähiminevikku. See kunagi Arvamusfestivalilt alguse saanud ja aastatega lisaks Teater NO99 pealavale nii paljudes kodumaa linnades kui ka globaal-nomaadsete eestlaste ees mänginud lavastus on filigraanselt puhastatud sissevaade sellesse, mida ilukeelsemad nimetavad rahvuse kollektiivseks alateadvuseks. Katked ajalehekuulutustest, spordikommentaaridest, lauludest, kõnedest, kodumaa sosinatest ja karjetest. Miski pole välja mõeldud. Kõik nii, nagu oli. Laval Jaak Prints Töörühm Eero Epner, Hendrik Kaljujärv, Kaarel Oja Etendus kestab üks tund ja 20 minutit, ilma vaheajata. Etendused 7/8 septembril ja 27/28 oktoobril. Enne 7. septembri ja 27. oktoobri etendusi dramaturgi sissejuhatus lavastusse.
NO44 FANTASTIKA Etenduskunstnik Mart Kangro käsitleb sõna kui omamoodi žesti. Nii muutuvad tema lavastused koreograafiaks ühes väga erilises tähenduses. Kangrol on anne väljendada oma teostes väga keerukaid teemadepuntraid viisil, mis on tunnetuslikult kerge. Sellist annet esineb üsna harva, ka rahvusvahelisel skeenel. Seekord tegeleb Kangro nähtusega, mida paljud peavad kaasaegse maailma tuumaks: kommunikatsioon. Jah, tehnika areng ja kõik see ilmselge plahvatus, mille keskel me elame. Aga sealt ka samm lähemale inimeseks olemise tuumale: mis ime läbi on üldse võimalik, et me teineteisest, nii mõõtmatult erinevatest maailmadest, ometi näime aru saavat. Fantastika. Kangro koos Marit Ilisoniga on loonud kunstiteose, mis on keeruline, aga kerge, mille žanr on elav installatsioon ning mis läheb julgelt balansseerima etendamise ja reaalsuse hõrgule piirile. Tiina Tauraite pälvis „FANTASTIKA” eest nominatsiooni eelmise aasta parima naiskõrvalosa preemiale ning Mart Kangro parima lavastaja preemiale. Lavastaja Mart Kangro Kunstnik Marit Ilison Muusikaline kujundaja Jakob Juhkam Laval Marika Vaarik, Helena Pruuli, Gert Raudsep, Rasmus Kaljujärv, Simeoni Sundja, Jarmo Reha, Jörgen Liik ja külalisena Tiina Tauraite (Von Krahli Teater) Etendus kestab üks tund ja 50 minutit, ilma vaheajata. Etendused 12/13 septembril.
NO53 Kadunud sõbra juhtum „Kaks imelike, kuid väärikate mütsidega meest seisavad romantilisel maastikul. VON ORLOCK (sheikspiirlikult): /../ Oo külmad tähed kosmosest, kes palveid vahendavad teistele planeetidele! Oo musklis inglid, kes vastamata armastuse raskeid koormaid veavad nagu prahti – pidage! Mu nõdrad kirjad, öö kahhelkividele maalitud nii kaua, nii üksi, nii ahne abitusega, nad andke tagasi! Et tahvel tahvli haaval saaksin puruks peksta ise oma armastuse!” Armastus on heitlik. Kuid sõprus, kui kord loodud, on igaveseks. Sõpruse, nagu kõige, tõeline hing selgub, kui sõber on kadunud. Miks kadunud – see polegi peamine. Oluline on puudumise kui hingeseisundi erikraad. Suundutakse sõpra otsima. Rännakust saab teekond läbi fantasmagooria. Kui soovite – on allusioone meie ajale. Kui soovite – on puhast abstraktsiooni. Poeetikat, üleküllust ja tihedust, milleni küündib Taavi Eelmaa originaaltekst, võib pidada Eesti lavadel harukordseks. Juhan Ulfsaki lavastus leiab sellele ühtaegu üleva ja iroonilise vormi. Lavastaja Juhan Ulfsak (Von Krahli Teater) Teksti autor Taavi Eelmaa (Von Krahli Teater) Kunstnik Kairi Mändla Muusikaline kujundaja Hendrik Kaljujärv Laval Marika Vaarik, Gert Raudsep, Rasmus Kaljujärv ning Mirtel Pohla ja Lauri Lagle (külalistena) Etendus kestab kaks tundi, ilma vaheajata. Etendused 15/16 septembril. Enne 15. septembri etendust dramaturgi sissejuhatus lavastusse.
NO42 El Dorado: klounide hävitusretk Põhjata põrmu progressiusku, nagu seda tänapäeval teevad kõigi maade konservatiivid, on vaid kraapida pealispinda. Ene-Liis Semperi vaade inimesele on tumedam, sügavam, ausam. Aina edasi, üle kõikide piiride, kõikide ihade lõpuni – kui pühkida maha olme esmane läige, näivad need olevat mitte pelgalt kaasaja tunnusjooned, vaid inimese tumetungide ajatu sisu. Paradoksist ei pääse keegi, kuid seda saab teadvustada ja näidata. „NO42 El Dorado: klounide hävitusretkega” loob Semper kunstiteose, mis jõuab üldistuseks vajaliku abstraktsuseni. See suuresti improvisatsiooniliselt sündinud klounilikus esteetikas lavastus nõuab näitlejalt energiakraadi maksimumi. Nii sünnib totaalsusele pürgiv teos, mis läheb vaatajaga sinna, kuhu söandavad minna vaid julged ja ausad: iseenda sisse, inimloomuse paradoksi keskmesse. „El Dorado” pälvis nominatsiooni eelmise aasta parima kunstniku preemiale ning Marika Vaarik Eesti parima naisnäitleja preemia. Lavastaja-kunstnik Ene-Liis Semper Töö kehaga Jüri Nael Muusikaline kujundus Lauri Kaldoja Laval Marika Vaarik, Helena Pruuli, Rea Lest, Rasmus Kaljujärv, Jarmo Reha, Simeoni Sundja, Jörgen Liik Etendus kestab üks tund ja 55 minutit, ilma vaheajata. Etendused 20/21 septembril Teatris NO99 ja 7. oktoobril Luganos (Šveits) festivalil FIT. Enne 21. septembri etendust on dramaturgi sissejuhatus lavastusse.
NO51 Mu naine vihastas
VIIMASEID KORDI
Anonüümsesse hotellituppa astub mees. Äkitselt tunneb ta, kuidas kõik on pöördumatult teisiti. Alles hiljuti käis ta perega unistuste reisil paradiisisaarel. Reisist on fotod – tõendamaks, et ta on tõeliselt elanud. Õigemini olid, sest nüüdseks on kõik pildid kadunud. Terve mälukaart. Nad on kustutatud. Mehel on vaid mälestused oma tunnetest. Udused mälestused, detailsed mälestused, mõlemat korraga. Tema ainuke võimalus on püüda võimatut – pilte taastada. Ilmuvad inimesed, kes teda selles aitavad. Nende meeleheitlikus pingutuses on ilu, traagikat ja üksinduse komöödiat. Iga päev laetakse üle maailma üles miljoneid kujutisi. Nad kõik püüavad talletada reaalsust, kuid kujutiste võim pöördub ka vastupidi ning inimesed üritavad üha enam olla kujutiste moodi. „NO51 Mu naine vihastas” on lavastus, mille žanr etenduse jooksul muutub. Ta algab pseudofarsina, areneb mõistulooks tänapäeva inimese suhtest piltidega, et tõusta siis suureks üldistuseks inimtunnete paratamatust hetkelisusest. Lavastajad-kunstnikud Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo Laval Eva Koldits, Rasmus Kaljujärv, Rea Lest, Jörgen Liik, Helena Pruuli, Gert Raudsep, Simeoni Sundja ja Juhan Ulfsak (Von Krahli Teater) Etendus kestab üks tund ja 40 minutit, ilma vaheajata. NB! Etenduses kõlab vali muusika Etendused 23/24/26 septembril. Viimaseid kordi! Enne 23. septembri etendust on dramaturgi sissejuhatus lavastusse.
NO43 Kõnts
TUURIL
Inimesed gruppides on hoopis midagi muud kui inimesed ühekaupa. Nende vahel tekivad sootuks teised energiad, tungid ja jõujooned. Kas kõnts on tsivilisatsiooni pealiskihi all pulbitsev erand, mida enamasti õnnestub vältida? Või on vastupidi – kõnts on reegel ja vaid ajuti õnnestub inimesel iseenda pingutuse ja saatuse naeratuse läbi sellest pääseda? „NO43 Kõnts” on teos, mis avaneb väga erinevatele tõlgendustele: ühiskondlikele, poeetilistele, isiklikele. See lavastus püüab pöörase energiasööstuga ammendada ühe kujundi kõiki tähendusvarjundeid. Algseks inspiratsioooniks olid mitmed kirjandusteosed (sajanditagune Sologubi „Saadana sigidik”, Houellebecqi hiljutine „Saare võimalikkus”, üks Harold Pinteri luuletus USA ülekaalukast võidust esimeses Pärsia lahe sõjas), kuid need on kondenseerunud näitlejamängu intensiivsuseks, visuaaliaks, atmosfääriks, kujundiks. Eelmise aasta parima lavastaja ja kunstniku preemiatele nomineeritud Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo ühine teos on kontsentraat. Puhas ja intensiivne. Lavastajad-kunstnikud Ene-Liis Semper, Tiit Ojasoo Töö kehaga Jüri Nael Valguskunstnik Petri Tuhkanen Muusikaline kujundus Jakob Juhkam, Tiit Ojasoo, Ene-Liis Semper Laval Marika Vaarik, Helena Pruuli, Rea Lest, Rasmus Kaljujärv, Ragnar Uustal, Gert Raudsep, Simeoni Sundja, Jörgen Liik, Jarmo Reha. Etendus kestab üks tund ja 40 minutit, ilma vaheajata. Etendused 27/28 oktoobril Flaami Kuninglikus Teatris (KVS) Brüsselis.
NO99 Kino Lisaks teatrile oleme alati andnud oma touch’i ka paljudele teistele lahedatele asjadele. Nii sündis öiseid rütme vallandav NO99 Tantsulaager, nii sündis lastele NO99 Kokakool. Teater on avalik ruum ja me tahame seda ruumi täita. Uuel hooajal alustasime millegi uuega. Millegagi, mis on olnud meie ammune soov. NO99 Kino on sari parima maitsega valitud filme, mida suurel ekraanil naljalt ei näe. Ja need õhtud on veel palju enamat! Lisaks pimeduses särisevale projektsioonikiirele on oluline laitmatu set-up, kümnesse muusika, kogu õhustik kokku. Filmivaliku suunanäitajaks on Tiina Savi, kelle kätes on kaua olnud programmivalik kinos Sõprus. Augusti lõpus alustasime itaalia klassikaga NO99 Kino: Amore all’italiana kujunes lausa kolmepäevaseks menukaks minifestivaliks. NO99 Kino toimub edaspidi laupäeva õhtuti kord või kaks kuus. Kuulutame välja ja olete taas oodatud! NO99 Kino seansid on 24. septembril ja 29. oktoobril
NO99 Tantsulaager Midagi otse seljaajju. Iga kord uus teema. Rütmid, naeratused, rõõmus higi. Puhas küte. No nonsense. Maiken Schmidt, Oliver Soometsa ja Märt Agu juhtimisel läbi öö. Juba neljandat hooaega. Hooaja esimene NO99 Tantsulaager 28. oktoobril
Artishoki Biennaal 2016
KÜLALISED
Teatrietendus, kuhu võib tulla, olla ja minna, millal soovid. Kunstinäitus, mida saab vaadata tribüüni viimasest reast. Etendus, kus ringi jalutada. Näitus, kus istuda. Etendus, kus ei juhtu mitte midagi. Näitus, millega algab saali- ja lavavaheline dialoog. V Artishoki Biennaal kutsus kunstnikud teatrisaali. Teater NO99 kammersaali tekib kümneks päevaks sümboolne ruum, kus kohtuvad must teatrikast ja valge galeriikuup – nimetagem seda kunsti-halliks. See on situatsioon, kus etenduse või näituse vaatamistraditsioonid painduvad, ristuvad ja segunevad. Mis sellest sünnib, ei tea veel keegi... Küll aga püüavad kümme kriitikut tekkinud kunstisituatsioone kirjeldada. Artishoki Biennaal koondab kümnepäevasel kunstifestivalil kümmet kunstnikku ja kümmet kirjutajat. Iga kunstnik esitab näitusele ühe uue teose ning kriitikud kirjutavad artikli kõigi esitatud teoste kohta. Kirjutajate tekste eksponeeritakse näitusesaalis samaaegselt vastava kunstniku teosega. Kunstnikud: Eike Eplik, Flo Kasearu, Andres Lõo, Sven Parker, Kristel Saan, Elis Saareväli, Sten Saarits, SKATKA, Taavi Suisalu, Sigrid Viir Kirjutajad: Marika Agu, Liisi Aibel, Eero Epner, Eik Hermann, Liisa Kaljula, Jan Kaus, Kaarin Kivirähk, Eha Komissarov, Alvar Loog, Hanno Soans Kuraator Evelyn Raudsepp Kaasproduktsioon Teater NO99 www.artishokbiennale.org 6.–15. oktoobrini igal õhtul uus avamine – üks kunstiteos, kümme kunstikirjutist; dekaadist saab biennaal
Spectacular Lightshows Of Which U Don’t See The Effect
KÜLALISED
Risto Kübara ja Benny Claessensi lavastus on elav installatsioon, kus kaks inimest kohtuvad ruumis. Nad ei hakka elu dramatiseerima, pealtnäha ei juhtu siin eriti midagi, no drama − kuid seda vaid “pealtnäha”. See on pilguheit hetke, mida me tavaliselt ei näe. Neil pole ühist keelt, kuid neil on nende kehad. Liigutused, tajud, puudutused, lõhnad. Millimeeterhaaval lähenevad kaks inimest teineteisele, kaugenevad siis, ja lähenevad taas. Haavatavus ja õrnus, usaldus ja julgus. Lavastus esietendus Münchner Kammerspieles 2013. aasta suvel. Ajaleht “Süddeutsche Zeitung” sõnul on lavastus “suurimast kahe inimese vahelisest lähedusest ning ohtudest, valust ja õnnest, mis selle lähedusega kaasneb”. Ajakiri TheaterHeute arvates on see “ajaloo ilusaim pas de deux”. Lavastust on hiljem mängitud Berliinis ja Gentis, ees ootab tuur Antverpenis. Meie nägime lavastust Münchenis. Meie arvates on see väga oluline lavastus. Me otsustasime selle Eestisse kutsuda. Autorid Risto Kübar ja Benny Claessens Kunstnik Teresa Vergho Lavastus on praegu NTGent teatri (Belgia) mängukavas. Lavastuse toomist Eestisse toetavad Eesti Kultuurkapital, Eesti Vabariigi Kultuuriministeerium ja hotell “Palace”. Etendus kestab kolm tundi, ühe vaheajaga. Etendused Teater NO99s 1/2 oktoobril
Ei ole vaja erilist prohvetiannet selleks, et ennustada järgnevatel aastatel taas tärkavat huvi Brechti vastu. Esiteks läheneb kirjaniku 70. surma-aastapäev, nii et 1. jaanuarist 2027 on Brecht „vaba”. Isegi kui pärijatelt saadavad esitusload on muutunud juba pisut mööndlikumaks, võib ette ennustada, et kujunemas on ka oskus käsitleda Brechti loomingut väljaspool ortodokset vastuvõtu-traditsiooni. Teiseks on toimumas suured muutused ühiskondlikus ja poliitilises kontekstis. Muutunud on poliitiline meelsus. Esile on kerkinud uued poliitilised rindejooned, teravnenud kriitika Lääne demokraatiate suhtes ning nende enesekriitika seguneb tundega, et vaikitakse maha Euroopa ja Lääne vastutust Lõunas aset leidvate katastroofide ees. Selles muutunud olukorras selgub üha erksamalt, et ammu unustatud kategooriad nagu kapital ja raharinglus, pankade võim ja kurnamine kõlavad taas aktuaalselt. Senini veel kuidagi säilinud usaldusjääk eliidi vastu on enam-vähem otsakorral. Aina vähem aktsepteerivad inimesed tõsiasja, et eksisteerib sündsusetult rikas väike grupp inimesi, kel on kujuteldamatu võim, mis ei allu mingisugusele kontrollile ega legitiimsusele. Üle maailma võib märgata, kuidas on sattunud kriisi esindamise vormid. Üha sagedamini väljendavad suured rahvahulgad oma nõudmisi tänaval. Pole mõeldamatu, et kisendav pahameel üksikute liialduste suhtes võib üle kasvada poliitiliseks kisendavaks pahameeleks kogu süsteemi suhtes. Ühtaegu võib märgata, kuidas see kisendav pahameel võib niisama lihtsalt sumbuda ka tuimadesse reaktsioonidesse nagu seda on valgustunud kriitika. Ent Brechti teatrit iseloomustab just see, et tema puhul ei tegelda iialgi kapitalismi liialduste ega tema skandaalsete ilmingutega, vaid kapitalismi endaga, inimeste kooseluga ühiskonnas, milles inimesed kohtuvad üksteisega ainult konkurentide, mitte – nimetamaks üht tema võtmemõistet – abilistena. Seetõttu, nii nagu omal ajal Brecht ja Heiner Müller, ei kaldu vaatleja ka tänapäeval poliitiliselt optimismi. Tark Paul Valéry ütles, et optimistid kirjutavad halvasti, Heiner Müller lisas vinti, öeldes et optimism on informatsiooni puudumine. Ometi on
Brechtil mitte pelgalt läbiv teadmine olude võimust üksikisiku üle, vaid ta mõtleb ka subjektile, kelle võimuses on teha igal hetkel [süsteemi mõju keskel] midagi, mis on ootamatu, ettekaalutlemata. Ja kui on olemas miski, mida võiks nimetada Brechti baasiliseks, poeetiliseks ja mõttelaadilikuks intuitsiooniks, teatud mõttes idée fixe, siis oli selleks vesi, mis voolab, pidev muutumine, asjade vaheldumine. /.../ Kolm keerukust Brechti lugemisel Probleeme, mis tänapäeval Brechti lugedes tekivad, on kolme laadi. Esimene on olemuslikult poliitiline ning seda võib kokku võtta dilemmana: kui olla tema tekstide suhtes õiglane, viib nende uurimine ikka ja jälle selleni, et näiliselt tihti peaaegu pimestavalt selged seisukohavõtud muutuvad probleemseteks, kahemõttelisteks ja/või kaheldavatekski. Adorno nägi seda selgemini kui nii mõnigi filoloogist Brechti uurija: „raske on tuvastada, mida autor „Galilei elus” või „Heas inimeses Sezuan’ist” öelda tahab ning lisaks sellele ei lange teose kudeme objektiivsus sugugi kokku eesmärgi subjektiivusega” seletab ta ning jätkab: „DDR-i dramaturgia kõige asjalikumast küsimusest – mida ta öelda tahab? piisab küll selleks, et kangesti tähtsaks muutunud kirjanikke hirmutada, kuid iga Brechti näidendi puhul tekitab see küsimus protesti. Oli ju just tema programmiliseks seisukohaks algatada mõtteprotsesse, mitte jagada kogu iva kokkuvõtvaid hüüatusi. Muidu oleks ju kogu jutt dialektilisest teatrist lihtsalt mõttetu.” Kuid ehk ilmneb pikemal uurimisel tekstide poliitiline mõte ja kaal just nimelt selles väljaütlemiste ühemõttelisuses? Ehk tuleks teha end mitmetähenduslikkuse suhtes pimedaks, et päästa poliitiline tähendusloome? Või jätta filoloogilisele uurimisele vaba voli ning riskeerida vähemasti muljega, justkui oleks eesmärgiks uuema aja võib-olla kõige poliitilisema autori depolitiseerimine? Vastus, kui ka mitte just lahendus,
mida mina sellele dilemmale pakun, seisneb teesis, et seda, mis on kunsti juures tõeliselt poliitilist, tuleb otsida vormis, mitte sisulises teemavalikus. „Tõeliselt sotsiaalne on kunsti juures just vorm.” Seetõttu tuleb tõlgendamisel kõige suurem töömaht pühendada vormile, vormisemantikale, laskmata seejuures küll kunagi silmist ka tekstide endi püüdlust poliitilisusele. Sest tõsi on, taas Adorno abiga, ka vastupidine: „need, kes Brechti pelgalt tema kunstiliste saavutuste pärast hindavad, ei eksi tema osas mitte vähem kui need, kes otsustavad Brechti tähtsuse üle tema teeside järgi”. Huvi Brechti vastu tuleb seega tänapäeval mõista kui midagi, mis koosneb ja on komponeeritud erinevatest motiividest: selline huvi on võimatu ilma igatsuseta teatud praktika järele, kui tahes „poliitilist” praktikat siinkohal silmas pidada, ehkki kindlasti vähemasti radikaalselt murelikku. Teine keerukus: maailmakuulus Brecht on üleilmselt kõige tõlgitum näitekirjanik. Ometi on nii, et just selle kirjaniku kunst peitub suurel määral tõsiasjas, et ta kirjutab tihedalt kõrvuti argikeelega, tihti argikeelest vaid otsustavas nüansis kõrvale kaldudes. Seepärast kõrguvad tema stiili, mille olemuseks on harjumuspärasest ja tavalisest vaid õige pisut kõrvale kalduda, teistesse keeltesse tõlkimisel tee peal ees ületamatud raskused. Tihti taipab ka native speaker alles teisel või kolmandal lugemisel, kuhu on peidetud esmalt märkamatuks jäävad komistuskivid, mis panevad näiliselt selge väljaütlemise ootamatult särama. See on okkalisuse esteetika. Tõlkimise puhul on väga suur oht, et nüanss läheb poolel teel kaduma ning jääb vaid üks: banaalsus. Tagajärjeks võib olla, et tõlgitud Brechti kuulsus toidab aina edasi eelarvamust, justkui oleks tema õpetussõnad niisama lihtsad, kui lihtsalt tihti kõlab nende sõnastus. Kui tuntaks paremini luulejata Brechti – nii tahaks nüüd puänteerivalt lisada – oleks vaevalt saanud levida kujutlus Brechti õppimisteatrist [Lehrtheater] kui millestki nii esteetiliselt kui teoreetiliselt lihtsakoelisest. Inimene, kes kirjutas selliseid luuletusi, ei oleks saanud teatrist mõeldes näidata üles sellist ühekülgsust, nagu ikka veel meeldib sellele kirjanikule omistada levinud eelarvamusel.
/.../ Kahtlemata leidub põhjuseid, miks arusaam Brechti teatrist on kujunenud lamedaks, ka tema loomingus ja enesestiliseerimises. Ja eesmärgiks ei saa kuidagi olla mitte tunnustada tema näidendite pealispinna kasutamist konkreetseteks poliitilisteks eesmärkideks. Kuid tõsiasi, et kõige lihtsakoelisem ja ideevaesem arusaam tema loomingust on saavutanud nii valdava ülemvõimu, väärib tänapäeval põhjalikku kriitikat. Kolmas keerukus seisneb selles, et Brechti lugemine peab tänapäeval enam kui kunagi varem tähendama, et lastakse end juhatada põhimõttest „Brechte on mitu”. Allkirja-fetišil ei tohi olla mõju lugemisviisile. Näod, mille Brecht – nende tekstide kirjutav subjekt – lugeja ette toob, on väga erinevad, rääkimata siis veel biograafilisest mitmekülgsusest, mida see persoon endas kätkes ning mille kohta ta ise juba varases eas ütles: „Mu näol on mitmeid elemente brutaalsusest, tardumusest, lõtvusest, jultumusest ja argusest, aga nad on seal vaid elementidena, ja mu nägu on vaheldusrikkam ja iseloomutum kui hoovavate pilvede alune maastik. Seepärast ei suuda paljud inimesed mu nägu hoida („neid on liiga palju,” räägib Hedda).” Kuid kui lisada veel, et lõhed, vastuolud ja ühildamatused ei valitse mitte ainult erinevate nägude vahel, vaid ilmuvad välja ka igas üksikus omavahel kokku sulanduvas pildis eraldi, laseb see mõistmine märgata tervet endaga seotud probleemide kobarat. Eesmärgiks ei ole mitte ainult leida üles Brechti „õige” nägu ning luua selle varal autori loomingu klaar seletus, otsitavat identiteeti ei leitagi kunagi: „Kes iganes see on, keda te otsite, mina see ei ole”. Erinevuse teater Brecht küsib endalt, kuidas saaks esitada teatris üheaegselt üksikisiku saatust, mis on individuaalne ning täiesti mitteisiklikult ajaloolist, poliitilist arengut. Just seda lõhet on käsitlenud Louis Althusser ning käinud Brechtist mõeldes ja
Brechti teatri materiaalsust sõnastada püüdes välja arusaama teatristseenist kui stseenist, mis toimub teadvuses. Althusseri teoreetilises arusaamas seisneb selline stseen ideoloogilise teadvuse lahtiraputamises. Althusseri kohaselt on inimeste teadvus olemuslikult „ideoloogiline”, inimene näeb maailma dialektiliselt ja „dramaatiliselt”, inimsuhete valguses. /.../ See dramaatiline või nagu Althusser täpsustab, „melodramaatiline” teadvus ei suuda oma fundamentaalses ebaadekvaatsuses teisiti, kui avalduda ajaloolise protsessi ja individuaalse teadvuse vahelises lepitamatus murrangus. „Meil on tegu ajavormidega, mida ei saa üksteisega ühildada.” Ütleme pildi kaudu: vanker, mida Ema Courage veab ja Brechti pöördlava. See pöördlava toimib teatris teatud laadi objektina, mis sümboliseerib üksikisikutesse hoolimatult suhtuva ajaloo liikumapanevat jõudu. Pöördlava on miski, millel ja millega Ema Courage arvab end hakkama saavat. See, mis toimub Ema Courage’i teadvuse ja temaga juhtuvate olukordade vahel, ei toimu vastavalt dramaturgilise vastasseisu-mudelile, mis põhineks dialektilisel eitusel. Ema Courage’i viimane lause „Pean hakkama uuesti äri ajama” võinuks olla ka tema esimene selles näidendis. See kuristik – Althusser kõneleb sagedamini lahknevuse tummusest – avab vaate ühele väljaütlemata võõristusele. See on üks spetsiifiline erinevus. /.../ [„Ema Courage” kui näidend] võimaldab tajuda lahustumatut erinevust ajaloolise protsessi aja ning üksikisiku aja vahel. See ongi dramaturgilis-teoreetiline põhjus, miks Ema Courage midagi ei õpi: sest üksikisiku eneseteadvus ei jõua tõeni mitte iseendast lähtudes ja iseenda dialektika varal. Me näeme Ema Courage’i eksitust, kuid me ei ole – nii ütleb Althusser
ise – midagi muud kui lavategelaste vennad. V-effekt või mitte: me identifitseerime end nendega. Just seeläbi ja sellepärast, et me tunneme Ema Courage’is ära oma peegelpildi, muutub meie jaoks tajutavaks, et me oleme nende samade illusioonide ja müütide lõksus mis lavategelasedki. Asi ei ole sugugi tahtmises etableerida vaatajad ninatarkadeks kodanlasteks, kes – täielikus rahulolus iseendaga – saaks pidada end lavategelastest targemaks. Ehkki Brechti eesmärgiks on publikut kasvatada, on täiesti vale arvata, justkui ta õpetaks aru saama. Ema Courage’i puhul pole asi selles (nagu väidab klišee), justkui meil, publikul, oleks mingi tark arusaamine, mis Ema Courage’il puudub või et me selle etenduse käigus omandaksime. Althusser räägib poeetiliselt sellest, et teatrielamus jätkub tema enda isikus ning sellest, kuidas see jätkumine toimub: „Jah, [...] me sööme sama leiba, me tunneme sama raevu, sama igatsust, püüame samu pettekujutlusi [...], ehk isegi jagame sama rusutust silmitsi ajaga, millele ükski Ajalugu hoogu ei anna. Jah, nagu Ema Courage’il, on meilgi sama sõda ukse ees, me haarame sama kohutava virvatulukese järele, sama tuhk silmis, seesama muld suus. Meilgi on sama päikesetõus ja sama öö, me jalge all on sama kuristik: meie alateadvus. Me osaleme samas ajaloos – ja sellest kõik algabki. Seepärast oleme me juba olemuslikult ja ette teadaolevalt ise see näidend. Ja näidendi käiku teada ei olegi oluline, sest see viib alati meie endi sisse, see tähendab: meie endi maailma. [...] Seega jääb vaid küsimus selle mahavaikiva identiteedi, selle iseenda äratundmise edasisest saatusest – mida on autor sellega teinud? Mida hakkavad sellega pihta näitlejad, keda ehitusmeister Brecht on juhtinud? Mis sellest ideoloogilisest enese-äratundmisest edasi saab?” /.../ Brechti teatriteooriast on tänapäeval kõige väärtuslikum see, et ta nõuab ühepalju nii näitlejatelt kui vaatajatelt, et
ta mõistab teatrit kommunikatiivse situatsioonina. Ja just see on minu arvates tänapäeval ülesanne, mille teater peaks endale võtma: tõmmata publik mõttevahetusse, mille objektiks on ta enda esitluslaad ning alles selle kaudu ühiskondlikud juurküsimused. See mõttevahetus peab publiku – see oli selgesti ka Brechti eesmärk – „lõhestama”, selmet teda üldinimlikkuse tähenduses ühendada. Näib, et sellised ootused teatrile muutuvad aasta-aastalt taas aktuaalsemaks. Teater jääb kunstiks, kuid just seepärast, et Brechti järgi ei peaks teatrit mõistma mitte ainult esteetilise praktika tähenduses, vaid millegina, mis on enamat (ja võib-olla ka vähemat) kui kunst, vajab ta seda tungivamalt Brechti poolt alati taga nõutud uut „pealtvaatamise kunsti”. Protsessina kujuneb teater pigem uurimise, iseendale küsimuste esitamise, mõtte- ja kujutlusseikluste praktikaks kui toote valmistamiseks. Seejuures võib olla, et avatud postdramaatilised vormid ja performance’i-laadne teater on Brechti mõtlemise tuumale lähemal kui suured linnateatrid, mis teatud kompromisside kiuste Brechti näidendeid mängivad. Kui teater ei sea institutsioonina ja produktsiooniviisina küsimuse alla iseenda struktuuri, ei sea ta midagi küsimuse alla. Seda teadis juba Brecht ning seda tuleb ka praegu meelde tuletada. Teater on kas juba siin ja praegu katse valitsevatest kommunikatsioonivormidest kaugemale jõuda ning vähemasti korrakski teistsugust koosolemise vormi proovida – või ta ei ole midagi enamat kui another brick in the wall meelelahutustööstuses. Ühes oma viimastest avalikest esinemistest, vestluses dramaturgidega, kuulutas Brecht, et praegu oleks vaja „väikeseid liikuvaid vorme, pisiteatreid”. Ta meenutas agitpropi traditsiooni ja arvas, et väikesed kollektiivid võivad sündida ka suurte teatrite juures. Sellised väikekollektiivid võiksid sündida – siinkohal kostub salvestuslindilt lühike rõõmumuhin iseenda sõnastuse üle – läbi „isesüttimise”. Neil hilisaastatel kirjutas ta „Buckowi eleegiad” – skepsisest pakatava luuletsükli. Ja see skepsis lasi tal – nii näib – aimata, milline halvav tardumus ohustab suuri teatriaparaate, nii tollal kui tänapäeval.
Brechti peaeesmärgiks oli teatrit ennast täielikult muuta. Publik peab etendamist nautima kriitiliselt, peab kaasa mõtlema, jääma vabaks ja lõdvestunuks, mitte laskma end kaasa tõmmata joobumust tekitavatel tunnetel, mida Brecht pidas „väärituks”. Ta ei suutnud mõista, kuidas tõsised, olelusvõitluses läbikatsutud mehed garderoobis oma loogika üle leti ära ulatavad, et lasta end juhatada täiesti ebareaalsetesse teatritunnetesse. Teatrist pidi saama midagi muud kui kodanluse enesepühitsus publikuna. Mitte just vääralt nägi ta ennast teatrikunsti Kopernikusena, kes loob uueks kogu teatrisüsteemi: see pole enam etendus publiku ees ja publiku jaoks, vaid etendamine koos publikuga. Katkend Hans-Thiess Lehmanni teosest „Lugeda Brechti”, Theater der Zeit, Recherchen 123, 2016 Tõlkinud Laur Kaunissaare
Teater NO99 Internetis - www.no99.ee
Piletite ostmine Teater NO99 pileteid on võimalik osta meie kassast ja meie kodulehelt - aadressil www.no99.ee. Otse piletiostule viivad alalehed “Kava” ja “Piletid” ja iga lavastuse leht. Ennast kasutajaks registreerides ehk NO99 Sõbrana sisse logides kehtivad piletitele soodushinnad!
E-mail – Teater NO99 listiteated See on kõige kiirem viis meie uudistega kursis olemiseks ja mugavaim võimalus parimate pakkumiste saamiseks. Liitu teatri mailinglistiga www.no99.ee alamlehel “Piletid”.
Facebook - www.facebook.com/TeaterNO99/ Facebookis jagame kõige kiiremaid uudiseid ja levitame muidu head.
Twitter – www.twitter.com/TeaterNO99 Twitteri lühisõnumitega saadame jälgijatele uute artiklite ja kavalehtede linke. Edastame ka muud huvitavat NO99 kohta ja mis netis silma jääb.
Mängukava pani kokku Laur Kaunissaare. Fotod lavastusest: “NO39 Ema Courage”. Fotode autor Veiko Õunpuu
Jazz Meil on baar, mis on šikk nagu restoran. Meil on restoran, mis on hubane nagu kohvik. Meil on kohvik, mis sumiseb nagu baar. Nad kõik on ühes kohas ja õigupoolest nad ongi üks. Kohvik-baar-restoran. Meil on siin kontserte ja muid üritusi, tantsulaager ja muid pidusid. Ja meil on jazzklubi, reedeti, muutusteta. Miks muuta midagi, mis toimib nii hästi. Samal õhtul teatrit külastanud inimesed saavad teatripileti ettenäitamisel pileti hinnaga 5 €, teistele on hind 7 €, sooduspilet 5 €. Eesti Jazzliidu liikmetele 3 €. NB! UUDIS - uuest hooajast müügil ka eriti soodne hooajapilet, hind terveks hooajaks 190 € Meie restoran ja baar on avatud E-N 12-23 ja R-L 12-24. Köök on avatud kuni tund enne baari sulgemist. Lauda saab ette tellida kaetult või katmata kohvik@no99.ee ja 6605051.
September R 09/09 21:00 Hooaja avakontsert: Tafenau-Aimla kvintett R 16/09 21:00 Sügisjazz: Sooäär-Paal Kvintett “A Love Supreme – John Coltrane 90” R 23/09 21:00 Rainer Jancis ja Hans Kurvits R 30/09 21:00 Jaanika Ventsel “Sweet Roses”
Oktoober R 07/10 21:00 Helin-Mari Arderi Trio R 14/10 21:00 Paul Neitsov Trio R 21/10 21:00 Brian Melvin Quartet (USA-Eesti) R 28/10 21:00 Gretagrund
Piletiinfo Kassa 6605051 E-N 12-23 ja R-L 12-24
Teater NO99 pileteid on võimalik osta meie kassast ja meie kodulehelt - aadressil www.no99.ee. Pileti hind on 19 €, sooduspilet on 15 € (õpilased, üliõpilased, õpetajad, pensionärid) ja toetajapilet 25 €. Ennast kasutajaks registreerides ehk NO99 Sõbrana sisse logides kehtivad piletitele soodushinnad! VÄRSKE - müügil hooajapassid! Erinevad võimalused soodushinnaga passideks terveks hooajaks. Loe selle kohta täpsemalt meie kodulehel alalehel “Piletid”. NO99 kassas on müügil ka kinkekaardid - 38 €. Broneeritud üksikpiletite väljaostmine hiljemalt üks nädal enne ja kollektiivtellimuste puhul kaks nädalat enne etendust. Pileteid tagasi ei osteta. Autoparkla (meie maja taga, sissesõit Kentmanni tänavalt) on avatud argipäeviti alates 17:30 kuni restorani sulgemiseni ning laupäeviti alates 12st kuni restorani sulgemiseni. Parkla on meie külalistele tasuta. Auto parkimine meie maja ees on tasuline - südalinna tsoon. Rattaparkla asub maja ees ja vestibüülis. Teater jätab endale õiguse teha mängukavas muudatusi. Ärajäänud etenduste piletid ostetakse tagasi või vahetatakse ümber kahe nädala jooksul teatri kassas (Sakala 3). Theatre NO99 Sakala 3 10141 Tallinn The ticket office and cafe are open from open from Monday to Thursday 12am to 11pm and from Friday to Saturday 12am to 12pm. You can always book a table at our cafe by contacting us at kohvik@no99.ee or 660 5051. Tickets are also available on our website www.no99.ee. Ticket prices are 19 € and 15 €. The phone number of our ticket office is 660 5051.
September K 07/09 19:00 NO45 Kodumaa karjed Parima meespeaosa laureaat N 08/09 19:00 NO45 Kodumaa karjed Parima meespeaosa laureaat E 12/09 19:00 NO44 FANTASTIKA T 13/09 19:00 NO44 FANTASTIKA N 15/09 19:00 NO53 Kadunud sõbra juhtum R 16/09 19:00 NO53 Kadunud sõbra juhtum T 20/09 19:00 NO42 El Dorado: klounide hävitusretk Parima naispeaosa laureaat K 21/09 19:00 NO42 El Dorado: klounide hävitusretk Parima naispeaosa laureaat R 23/09 19:00 NO51 Mu naine vihastas Viimaseid kordi! L 24/09 19:00 NO51 Mu naine vihastas Viimaseid kordi! L 24/09 21:00 NO99 Kino E 26/09 19:00 NO51 Mu naine vihastas Viimaseid kordi!
Oktoober L 01/10 19:00 Spectacular Lightshows Of Which U Don’t See The Effect Risto Kübara ja Benny Claessensi lavastus (NTGent, Belgia) P 02/10 19:00 Spectacular Lightshows Of Which U Don’t See The Effect Risto Kübara ja Benny Claessensi lavastus (NTGent, Belgia) R 07/10 19:00 NO42 El Dorado: klounide hävitusretk FIT Festival (Lugano, Šveits) L 22/10 19:00 NO39 Ema Courage Esietendus! E 24/10 19:00 NO39 Ema Courage N 27/10 19:00 NO45 Kodumaa karjed N 27/10 20:00 NO43 Kõnts KVS (Brüssel, Belgia) R 28/10 19:00 NO45 Kodumaa karjed R 28/10 20:00 NO43 Kõnts KVS (Brüssel, Belgia) R 28/10 23:00 NO99 Tantsulaager L 29/10 21:00 NO99 Kino E 31/10 19:00 NO39 Ema Courage