Teatrielu 2014 by teatriliit

T E AT R I E L U 2 0 1 4

T EATRI ELU 2014

EESTI TEATRILIIT EESTI TEATRI AGENTUUR 2 0 15

Kogumiku väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapital.

Koostajad: Ott Karulin, Kristel Pappel Kroonika koostaja: Tiia Sippol Keeletoimetaja: Mari Tuuling Kujundaja: Kersti Tormis Täname: Tiina Ritson, Andres Laasik Eeslehel: kontserdisarja „Stockhausen” II projekt „Tierkreis”. Stseen lavastusest. Lavastajad Anne Türnpu ja Eva Klemets. Kunstnik Kairi Mändla. Foto Piia Ruber. (Eesti Kontsert koostöös teatriga NO99 ja Yxus Ensemble’iga) Tagalehel: „3 õde“. Stseen lavastusest. Lavastaja ja kunstnik Andres Noormets. Foto Andres Keil. (Rakvere Teater) Autoriõigus: Eesti Teatriliit ja Eesti Teatri Agentuur, 2015 ISSN 1406–9628 Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas

SISUKORD Eesti Teatriliidu preemiad 2014. aasta loomingu eest

Ott Karulin, Kristel Pappel

Ähmastuvad piirid

Kerri Kotta

Valitsev, alluv ja osavõtmatu: muusikast 2014. aasta sõnalavastustes

Luule Epner

Näitleja postdramaatilises teatris

Leenu Nigu

Piiriküsimuse ammendumine tantsukunstis

Liina Unt

Lava etteantusest

100

Meelis Oidsalu

Lapsmaadleja lavastajaportree

128

Pille-Riin Purje

„Jah, ainult see lumememm ja punase kurgualusega leevikesed ...“

136

Teatri maailmameistriks ei saa keegi. Ingomar Vihmari lavastajaportree

154

Anneli Saro

Uus eesti draama 2014

176

Hedi-Liis Toome

Täpsus vs. täpsustus ehk mõtteid teatristatistika kogumisest Eestis

204

Ühe eessõna tekkelugu

218

Madli Pesti

MÄLU Lea Tormis KROONIKA

237

EESTI TEATRILIIDU PREEMIAD 2014. AASTA LOOMINGU EEST LAVASTUST ETTEVALMISTAVA TÖÖTAJA AUHIND Žürii: Liina Unt, Sirli Bergström, Taavi Varm, Enar Tarmo, Margus Vaigur, Külli Root Reigo Tammjärv – pealavameister (Teater NO99) Loominguliselt ja insenertehniliselt keerulisi lahendusi nõudva töö eest Teater NO99 lavastuste ettevalmistamisel ja rahvusvahelistes koostööprojektides. ETENDUST TEENINDAVA TÖÖTAJA AUHIND Žürii: Liina Unt, Sirli Bergström, Taavi Varm, Enar Tarmo, Margus Vaigur, Külli Root Kadri Tammiste – etenduse juht (Eesti Draamateater) Lavastuste kindlakäelise hoidmise eest: töökalt, täpselt, nõudlikult, abivalmilt, sõnakalt ja naeratavalt. HALDUS- JA ADMINISTRATIIVTÖÖTAJA AUHIND Žürii: Liina Unt, Sirli Bergström, Taavi Varm, Enar Tarmo, Margus Vaigur, Külli Root Lea-Liisbet Peterson – trupijuht (Rahvusooper Estonia) Professionaalse töö eest trupijuhina, inimliku panuse eest kollektiivi hinge ja südametunnistusena, kes säilitab rahu ka kõige keerulisemates olukordades, ei talu silmakirjalikkust ega ülekohut ning annab vajadusel räbaldunud kunstnikuhingedele psühholoogilist abi. ALEKSANDER KURTNA nimeline AUHIND Pikaaegse näidendite tõlkimise eest, millest vähemalt üks on lavastatud eelmisel teatriaastal. Žürii: Anu Saluäär, Triin Sinissaar, Liina Jääts, Bert Raudsep, Maris Peters Sigrid Tooming ja Paul-Eerik Rummo Henrik Ibseni värssdraama „Brand“ tõlke eest, mis on Eesti suurimaid klassikalisi kultuuritegusid Dante „Jumaliku komöödia“ tõlkimise järel. Sigrid Toominga proosatõlkele toetudes on Paul-Eerik Rummo leidnud stiilipuhta värsikeele, mis võimaldas Ibseni XIX sajandi riimluule tuua tänapäeva sisuliselt adekvaatsena ja mõjusalt lavaküpsena. REET NEIMARI nimeline KRIITIKAAUHIND Annab välja Eesti Teatriliidu juhatus Alvar Loog Järjepidev teatrikriitik, kellel õnnestus tekitada elav ning vastukaja pälvinud arutelu teatri ja performance ’i piiridest.

ALGUPÄRASE DRAMATURGIA AUHIND Žürii: Heidi Aadma, Riina Oruaas, Reet Weidebaum, Siret Paju, Sven Karja Martin Algus – „Väävelmagnooliad" Klassikalise draamavormi värskendamise ning peensusteni läbitöötatud dialoogi kaudu ühiskondlikult kõnekate teemade käsitlemise eest. KRISTALLKINGAKESE AUHIND Kahele noorele teatriinimesele esimeste märkimisväärsete lavatööde eest. Žürii: Ott Karulin, Kalju Orro, Peeter Raudsepp, Krista Tool, Luule Epner, Madli Pesti, Pille-Riin Purje Vallo Kirs Lavastused „Idioot“, „Vanad ja noored“ ja „Kahe isanda teener“ (kõik Ugala teatris) ning „Hiirtest ja inimestest“ (Tallinna Linnateatris). Žürii: Alvar Loog, Kristel Pappel, Auri Jürna, Pille Lill, Madis Kolk Olga Zaitseva Almirena – Georg Friedrich Händeli ooperis „Rinaldo“, Giannetta – Gaetano Donizetti ooperis „Armujook“ (mõlemad Rahvusooperis Estonia). NÄITLEJATE LIIDU AUHIND Annab välja Eesti Näitlejate Liidu juhatus Külliki Saldre SALME REEGI nimeline AUHIND Kunstiliselt silmapaistva ja lastepärase töö eest. Žürii: Kirsten Simmo, Eva-Liisa Linder, Silvia Soro, Katri Pekri, Taavi Tõnisson Leino Rei Tundliku lavastajatöö eest tajudega mängivas lavastuses "Siil udus" (Tartu Uus Teater). ANTS LAUTERI nimeline NÄITLEJAAUHIND Žürii: Üllar Saaremäe, Ain Lutsepp, Katariina Unt, Gert Raudsep, Indrek Sammul Sten Karpov Joonas Tartu ja Nõukogude sõdur – lavastuses „Kangelane“, Treplev – lavastuses „Kajakas“, Hlestakov – lavastuses „Revident“, Kasper – lavastuses „Ballettmeister”, Dean – lavastuses „Mässajad“, Simon / Omakaitsemees – lavastuses „Põletus“, James – lavastuses „Imetegija“, Martin – lavastuses „Nähtamatu maja”, Mark – lavastuses „Boyband”, Korpikangas – lavastuses „Vaikus“ (kõik Endla teatris). Kassin – lavastuses „Portselansuits“, Treat – lavastuses „Orvud“ (mõlemad Eesti Draamateatris).

Johan/Aaron – lavastuses „Fanny ja Alexander“, Frank – lavastuses „Deemonid” (Vanemuise teatris). Ekke Moor – lavastuses „Ekke Moor“ (Viimsi Suveteater). ANTS LAUTERI nimeline LAVASTAJAAUHIND Žürii: Üllar Saaremäe, Ain Lutsepp, Katariina Unt, Gert Raudsep, Indrek Sammul Ivar Põllu Dramaturg, lavastaja, teatrijuht. Tartu Uue Teatri looja (2008). RAHEL OLBREI nimeline AUHIND Professionaalse balletikunstiga tegelevale lavastajale, koreograafile, repetiitorile ja pedagoogile pikemaajaliste väljapaistvate tulemuste eest balletilaval. Žürii: Enn Suve, Irina Härm, Oleg Titov, Jane Raidma, Kristiina Garancis Ülo Vilimaa Omanäoline tantsija ja isikupärase käekirjaga koreograaf, kes oma loomingus on kandnud eesti balletile aluse pannud Rahel Olbrei ja Ida Urbeli traditsioone. ETENDUSKUNSTIDE ÜHISAUHIND Tunnustab erinevaid etenduskunste (sõna-, muusika-, balleti-, multimeediumi- ja tantsuteatrit) põimivaid lavastusi, mis oma otsingulisuses avardavad teatrikunsti väljendusvahendeid. Žürii: Ott Karulin, Madli Pesti, Alvar Loog, Auri Jürna, Kaja Lindal, Anu Ruusmaa, Enn Suve Labürintteatriühendus G9 Kaasavad ruumirännakud „Heleaines“ ja „Mõtteaines“ (mõlemad Tartu Uus Teater). TANTSUAUHIND Žürii: Heili Einasto, Kaja Lindal, Anu Ruusmaa, Leenu Nigu Tiina Ollesk ja René Nõmmik „...and Blue“ Läbinisti eestimaine teos, mille kunstiline küpsus on saavutatud tihedas koostöös muusikute, valguskunstniku ning isikupäraste tantsijatega (Fine 5 ja Vaba Lava). BALLETIAUHIND Žürii: Enn Suve, Irina Härm, Oleg Titov, Jane Raidma, Kristiina Garancis Sergei Upkin Iason – lavastuses „Medea“, Prints – lavastuses „Uinuv kaunitar“ (mõlemad Eesti Rahvusballett).

SÕNALAVASTUSTE MUUSIKALISE KUJUNDUSE AUHIND Žürii: Olav Ehala, Tõnu Kõrvits, Märt-Matis Lill, Ardo Ran Varres Toomas Lunge Originaalmuusika Emajõe Suveteatri lavastustele „Üle linna Vinski“ ning „Karid ja kõrgused“. OTTO HERMANNI nimeline AUHIND Tõstab esile ja väärtustab pikaajalist kõrgetasemelist pühendunud tööd teatri orkestriartistina. Žürii: Priit Aimla, Toomas Nestor, Kaido Otsing, Eda Peäske, Margus Vahemets Heiti Riismäe Rahvusooper Estonia fagotirühma kontsertmeister, oma ala professionaal ja eeskujulik kolleeg, kes töötab Rahvusooperis Estonia alates aastast 1976. MUUSIKAAUHIND Žürii: Alvar Loog, Kristel Pappel, Auri Jürna, Pille Lill, Madis Kolk Jassi Zahharov Paavali Lempeliuse tegelaskuju kõrgetasemelise vokaalse ja lavalise teostuse eest Eduard Tubina ooperis „Reigi õpetaja” (Teater Vanemuine). MUUSIKAAUHIND Žürii: Alvar Loog, Kristel Pappel, Auri Jürna, Pille Lill, Madis Kolk Arne Mikk Paul Hindemithi ooperi „Pikk jõulueine” haarava ansamblitööga lavastuse eest (Rahvusooper Estonia). NAISKÕRVALOSATÄITJA AUHIND Žürii: Ott Karulin, Kalju Orro, Peeter Raudsepp, Krista Tool, Luule Epner, Madli Pesti, Pille-Riin Purje Katariina Unt Agnes – lavastuses „Brand“ (VAT Teater). MEESKÕRVALOSATÄITJA AUHIND Žürii: Ott Karulin, Kalju Orro, Peeter Raudsepp, Krista Tool, Luule Epner, Madli Pesti, Pille-Riin Purje Gert Raudsep Osatäitmised lavastustes „Mu naine vihastas“ ja „Tõde, mida ma olen igatsenud“ (mõlemad teatris NO99).

NAISPEAOSATÄITJA AUHIND Žürii: Ott Karulin, Kalju Orro, Peeter Raudsepp, Krista Tool, Luule Epner, Madli Pesti, Pille-Riin Purje Anne Reemann Varvara Pavlovna – lavastuses „Igatsus“ (Tallinna Linnateater). MEESPEAOSATÄITJA AUHIND Žürii: Ott Karulin, Kalju Orro, Peeter Raudsepp, Krista Tool, Luule Epner, Madli Pesti, Pille-Riin Purje Pääru Oja Billy – lavastuses „Hõimud“, Willem – lavastuses „Vennas“ (mõlemad Eesti Draamateatris). KUNSTNIKU AUHIND Žürii: Ott Karulin, Kalju Orro, Peeter Raudsepp, Krista Tool, Luule Epner, Madli Pesti, Pille-Riin Purje Pille Jänes Kujundused lavastustele „Brand“ (VAT Teater), „Surnud hinged“ (Tallinna Linnateater) ja „Keskmängustrateegia“ (Eesti Draamateater). LAVASTAJA AUHIND Žürii: Ott Karulin, Kalju Orro, Peeter Raudsepp, Krista Tool, Luule Epner, Madli Pesti, Pille-Riin Purje Andres Noormets Lavastused „Deemonid“ (Teater Vanemuine), „Mandel ja merihobu“ (Endla Teater) ja „3 õde“ (Rakvere Teater). AASTA LAVASTUSE AUHIND Erinevate autoripositsioonide koostoimel sündinud tervikule. Annab välja Eesti Teatriliidu juhatus „Joobnud“ (Theatrum) Autor Ivan Võrõpajev / lavastaja Lembit Peterson / kunstnik Lilja Blumenfeld / liikumisjuht Tiina Mölder / helikujundaja Marius Peterson / valguskunstnik Rene Liivamägi / videokunstnik Sander Põldsaar / grimmikunstnik Helga-Aliis Saarlen / produtsent Aive Sarapuu.

VOLDEMAR PANSO nimeline AUHIND Eeskuju väärivale ja perspektiivikale Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia Lavakunstikooli üliõpilasele. Annab välja lavakunstikooli nõukogu Mehis Pihla (XXVII lend) HELMI TOHVELMANI nimeline AUHIND Loominguliselt silmapaistvale näitlejale, kelle plastiline või psühhofüüsiline liikumine väärib tunnustust, või liikumisjuhile, kelle liikumisseade ühele või mitmele lavastusele on esiletõstmist väärt. Žürii: Aleksander Eelmaa, Rein Oja, Laine Mägi, Tambet Tuisk, Katariina Unt Andrus Vaarik – teekond stampidest üle – kordumatu omapärani

ÄHMASTUVAD PIIRID OTT KARULIN, KRISTEL PAPPEL

Eesti ühiskond on viimastel aastatel pidanud läbi vaidlema mitu seniseid traditsioone muutvat (kära kooseluseaduse ümber), vanu haavu lahti rebivat (hirm Krimmi annekteerinud Venemaa kasvava agressiivsuse ees) ja rahvuslikule identiteedile väljakutset esitavat (pagulaste vastuvõtmise küsimus) teemat. Ootuspäraselt pole need küsimused väga sageli teatrilavale jõudnud. Üksikuid erandeid siiski on. Aktiva poolele läheb kirja Kinoteatri ühekordne (11.04.2014) manifest „Petitsioon pereväärtuste vastu“; mittetraditsioonilisi perekondi nägi laval ka 2015. aasta algul, kui T-Teatris esietendus „Mul on sulle üks jutt“, lavastaja Auri Jürna. Ehk ütleb meie teatritavade kohta midagi seegi, et teemat käsitletakse aktsioonina või harrastustrupi poolt. Üksikuid näiteid leiab muidugi varasemastki: „Ämblikmehe suudlus“, lavastaja Roman Hovenbitzer, esietendus 31.10.2009 Vanemuises; „Postmodernsed leibkonnad“, lavastaja Taago Tubin, esietendus 30.04.2012 Ugalas, ja ehk veel mõned, kuid laiemat ühiskondlikku diskussiooni ei õnnestunud – või polnud see eesmärgikski seatud – neil tekitada. Poliitiliste teemade käsitlemisel on Eesti teater märksa aktiivsem, seda võib väita vähemalt niikaua, kui tegutseb teater NO99. Jätkuvalt on populaarsed ajaloolisel ainesel näidendid, kuigi II maailmasõjast kaugemale pole me oma mineviku käsitlemisega teatris endiselt eriti jõudnud. Muusikateater on Eestis ikka apoliitiline olnud, sest nõukogude ajal seostus ühiskondlikkus võimupropagandaga ning seda püüti vältida. Vahest ka sealt on pärit meil tänini valitsev veendumus, et ooperil pole ühiskonna probleemidega mingit pistmist. Aga tegelikult on. Suuri teemasid on võimalik käsitleda ka ooperis, nagu tõestas ka 2012. aastal Estonias lavale jõudnud Gounod’ „Faust“, mille Walpurgi öö orgia oli toodud kirikuvõlvide alla (lavastaja Dmitri Bertman), tõmmates paralleeli Moskva rokkansambli Pussy Riot juhtumiga. Vaatamata teatri näilisele loidusele aktuaalsete teemadega tegeleda, on 2014. aastat kokku võttes siiski põhjendatud lähtuda mõistest „piirid ja nende ähmas13

tumine“. Järgnev arutelu keskendub neist mõnele: žanrilised, institutsionaalsed ja geograafilised piirid. Ott Karulin: 2014. aasta olulisim Eesti teatrivälja struktuurne muutus oli kahtlemata esmakordselt välja antav etenduskunstide ühisauhind, mille eesmärgiks on statuudi järgi „tunnustada erinevaid etenduskunste (sõna-, muusika-, balleti-, multimeediumi ja tantsuteatrit) põimivaid lavastusi, mis oma otsingulisuses avardavad teatrikunsti väljendusvahendeid“. Valiku teeb nn aastapreemiate žüriideülene žürii, kuhu kuulub kaks liiget sõnalavastuste, muusikalavastuste, balletilavastuste ja tantsulavastuste žüriist, ning laureaate saab olla kuni kaks. Olin ise üks auhinna statuudi sõnastajatest ja ka esimese ühisžürii esimees ja pean nentima, et see oli küll huvitav, aga äärmiselt kurnav kogemus; seda nii žürii tööprotsessi kui ka selle tulemustele osaks saanud reaktsioonide kontekstis. Võimalik, et lähenesime selle auhinna loomisega probleemile – liiga palju lavastusi jääb traditsiooniliste žüriide vaateväljast välja – sümptomi ravimisega, sundides neidsamu žüriisid hindama lavastusi, mis tegelikult nende huviorbiiti ei mahu. Ühisžürii vaidlused olid põhimõttelised ja välja hõigatud nominendid selgelt kompromislik lahendus. Suutsime ka kokku leppida vaid ühes laureaadis, kuigi statuut võimaldab anda kaks auhinda. Olen täiesti nõus nende loojatega (vt nt Sveta Grigorjeva ja Jürgen Rooste „Sild üle arenguvaevavete“, Sirp, 12.06.2015), keda vihastas tantsulavastuse žürii liikme Heili Einasto tunnistus, et ühisauhinna loomise järel „võttis tantsulavastuste žürii nõuks keskenduda eelkõige lavastustele, kus on kasutatud meediumina liikuvat keha“ ning seetõttu „jäi kõrvale hulk lavastusi, kus kombatakse tantsu ja muude etenduskunstide piire ning mis olid varasematel aastatel tantsuteatri žürii vaateväljas“ (Sirp, 10.04.2015). Esiteks on see tantsulavastuste žürii otsus problemaatiline, sest seda ei kommunikeeritud eelnevalt avalikkusele ja ka mitte ühisžüriile, kellele selle otsuse tagajärjel justkui lisandus hindamiseks hulk lavastusi, mida enamik ühisžürii liikmeid pidas endiselt tantsulavastusteks. Märksa sisulisem probleem on aga tantsulavastuse defineerimine – ka ühisžürii teisel tööaastal on juba näha, et hakkame mingite lavastuste üle vaidlema skaalal ”on / ei ole tants”. Ma ei tahaks siiski maimukest esimese pesuveega rentslisse kallata, sest muu-

datustega harjumine võtabki aega, nagu ka koostööni jõudmine. Küll aga jään enesele kindlaks selles osas, et videoprojektsiooni või sõna kasutamine tantsulavastuses ei tähenda automaatselt, et see on mitmeliigilavastus. Kristel Pappel: Muusikateatri (ooper, operett, muusikal) puhul on mitmesuguste vahendite kooslus algusest peale eksisteerinud, nii teadlikult killustatuna kui ka teadlikult ühtsena. Peale selle suhtuti kuni 19. sajandi keskpaigani lavateosesse ka väga vabalt, täiendades, kärpides, tõstes olemasolevat ümber. Ainult muusikaline loogika pidi klappima, helistikud pidid sobima. Vahest seepärast mulle ei tundu praegune žanripiiride ähmastumine nii eriline. Mõelgem barokiajal tekkinud inglise semiooperile (nagu Purcelli „Haldjakuninganna“, mille Saša Pepeljajev lavastas 2011. aastal), kus peategelased on draamanäitlejad, kõrvaltegelased laulavad ja siis veel ka tantsitakse. Kui vaadata piiride ähmastumist sõnateatri seisukohast, siis on asi võib-olla teine. Karulin: Tegelikult mitte, sest ka nn sõnateatris on muusika, kujutav kunst, liikumine alati kohal. Seetõttu ma veidi siiski kahtlen, kas ühisauhinna loomine suudab kivistunud jaotusi muuta. Eristada 21. sajandil sõna-, tantsu- ja muusikalavastusi on üsna tulutu tegevus, sest see ei anna mingisugust infot lavastuse esteetiliste valikute ja selles osaleja loovtöö kohta. Esitaja puhul on oluline tema lavaline kohalolu, lavastusjoonisest arusaamine, välismõjutajatele reageerimise võime ja kümneid muid asju ning seda ei muuda kuidagi info edastamise viis ehk see, kas esitaja parajasti kõneleb, laulab või tantsib. Ehk olekski kõige õigem senisest jaotusest ka auhindade puhul loobuda? Pappel: Olen nõus, et jaotused on oma aja ära elanud ja teatriprotsessi tuleks vaadata tervikuna. Aga ühisauhindade puhul ei pääse ooperilavastused kardetavalt üldse löögile. Ja kuhu paigutada dirigenditöö? Ehk peaks vaheetapina leidma mingi kompromissi? Karulin: See, et ooperilavastused siis löögile ei pääseks, on hindajate laiskuse, mitte eri tüüpi lavastuste hierarhia süü. Mul on seda sõnalavastuste ja ühisžürii liikmena muidugi kerge rääkida, sest kui peaksin lisaks senisele vaatama ära ka kõik muusika-, balleti- ja tantsulavastused (viimaseid vaatan niigi, et saaksin ühisžüriis nende üle vaielda), kasvaks mu koormus vaid mõnekümne lavastuse jagu. Tantsu- ja muusikateatri spetsialistidele tähendaks see aga aastas vaadatavate lavastuste arvu kahekümnekordset kasvu.

Aga seegi on kõik tahtmise korral lahendatav. Näiteks võib ju žüriis olla mingi arv liikmeid, kes kõike vaatavad, ja siis lisaks valdkondlikud eksperdid, tuleb esimese lahendusena pähe. Aga olgu, pole meie asi žüriisid reformida, seda enam, et tegelikkusele näkku vaadates vastavad nad siiski suures osas Eesti teatri üldpildile, kus, vähemalt statistiliselt, võimutseb sõnateater. Ja kui veelgi lähemalt tegelikkust vahtida, tuleb nentida, et võimutsevad G8 teatrid1 ehk suured repertuaariteatrid. Me oleme vist lõplikult jõudnud stabiilsusesse, kus riigi asutatu toodab ja omaalgatuslik riskib kunstiliselt, kuigi ressursse arvestades peaks see vastupidi olema. Eesti teater, sh selle finantseerimine, toimib mastaabiefekti loogika järgi: suurem toodete hulk hoiab keskmise tootmiskulu madalal. Nii ongi meil aastas, kui võtta hindamiskriteeriumiks kunstiline õnnestumine, mida žüriid ju teha võiks, selgelt liiga palju uuslavastusi. Eriti just suurtes teatrites. Ma saan aru, et majade ülalpidamiseks tuleb saalid töös hoida, aga ma ei hakka kunagi mõistma, miks neis majades ei võiks regulaarselt etendusi anda eratrupid. Mulle on kerge vastu vaielda, vaadates kas või 2014. aasta loomingu eest nomineeritud teatrite nimistut, mis on tõesti muljetavaldavalt pikk. Suhtarvudega on aga lood märksa halvemad. Toon mõned näited. Rakvere teatrile oli eelmine aasta selgelt õnnestumine – nomineeriti lausa neli lavastust. See on aga erand, kui vaadata eelnevaid aastaid. Endla toetus tugevalt lavastaja Andres Noormetsale, kes on tänaseks läinud Endla endise kunstilise juhi Tiit Palu kutsel Vanemuisesse tööle. Neile kahele järgnes ka mitu Endla trupi tugisammast. Vanemuisele on see liikumine kindlasti hea ja jääb vaid üle loota, et Ingomar Vihmar Endla uue kunstilise juhina suudab Noormetsa asendada. Võiks ju öelda, et eelkirjeldatu on tavaline olukord, aga midagi see meie teatri kohta ju siiski ütleb, kui lausa kolme teatri nominatsioonidest enamiku taga on üks lavastaja. Erateatrid aga ei saa endale mastaabiefekti lubadagi, sest napib ressursse. Eelmisel aastal avatud Vaba Lava võiks seda puudust veidi leevendada, kuigi päriselt pole nad end veel teatrimajana käima saanud ja esimese hooaja kuraatoriprogrammgi sama hästi kui ebaõnnestus. Jällegi, andkem neile aega. Just aeg on ressurss, millest erateatreil vist kõige enam puudu on – eriti tantsuteatris jõuab lavale väga palju lavastusi, mis sisuliselt on prooviprotsessi 1

Vt Ott Karulin, „Eesti teatri G8“. Sirp, 18.09.2014.

vaheetapid. Kui saaks kuidagi lahti mõtteviisist, et iga kokkutulemise tagajärg peab olema lavastus, selmet keskenduda tööle oma koosluse maailmavaateliste ja esteetiliste tõekspidamistega. Utoopia, ma tean. Pappel: Muusikateatri omaalgatuslikud lavastused on sündinud ühe muusiku või muusikute grupi ideest. Kooridirigent Veronika Portsmuth otsis aastaid võimalust taasesitada Helena Tulve ooperit „It Is Getting So Dark“ („Läheb nii pimedaks“), mille esiettekandel 2004. aastal tegi Portsmuth kaasa koorilauljana. Yxus-Ensemble’i tšellist Leho Karin tahtis juba mõnda aega tuua publiku ette Stockhauseni lavateoseid. Rohkem olid olemasolevate raamidega seotud EMTA üliõpilased ooperiprojektis „Korduma kippuvad küsimused“ (libreto Andra Teede, muusika Marianna Liik ja Sander Mölder, lavastaja Laura Mets), aga siingi oli alguses idee, mille teostamiseks tuli tingimused luua.2 Ja tulemuseks olid 2014. aasta tegelikult kõige huvitavamad, avaramad muusikateatri lavastused. Neid saatis suur publikuhuvi, aga etendusi oli liiga vähe! Tudengite nüüdisooper oli hea näide piiride kustutamisest – selliseid koostöid on EMTA enda seinte vahel haruharva! Lavastuse tekst ja mõte olid suunatud noorele publikule, laiendades ooperi vaatajaskonda tunduvalt. „Korduma kippuvaid küsimusi“ mängiti ühel nädalalõpul, neljapäevast pühapäevani. Tulve ooperit esitati Kadrioru lossi saalis kahel päeval kokku kolm korda,3 Stockhauseni „Sodiaaki“ („Tierkreis“) kinos Helios kaks korda kahel päeval – niisiis kokku neli etendust.4 Paljudele potentsiaalsetele vaatajatele möödusid nad märkamatult. „Sodiaagi“ esituspaik, erakätes olev räämas ja varisev kino Helios, oli eriline leid. Publik rändas morbiidses ja müstilises maailmas nagu unenäos, kus kaob piir ebareaalsuse ja kombatavalt eksisteeriva vahel. Teose iga osa on isesuguse esituskoosseisuga ja pühendatud ühele tähtkujule. Lavastuse (Anne Türnpu ja Eva Klemets) algupoolel kõlasid osad samaaegselt eri ruumides, publikut juhatati 2

EMTA teatritudengite, komponistide ja ooperistuudio ühistöö, mis oli nomineeritud aasta teatriauhinnale. Kunstnik oli Keili Retter (EKA), valgustuskunstnik Reelika Palk (Viljandi Kultuuriakadeemia), dirigent Taavi Kull. Esietendus 15.05.2014 Telliskivi Loomelinnaku Rohelises saalis. 3 MTÜ NordArt Group ettevõtmine. Lavastaja Reeda Kreen, dirigent Veronika Portsmuth, kunstnik Laura Verte, kostüümid Iir Hermeliin, valguskunstnik Emil Kallas. Esietendus 21.02.2014 Kadrioru lossi saalis. 4 Yxus-Ensemble’i, teatri NO99 ja Eesti Kontserdi ettevõtmine. Lavastajad Anne Türnpu ja Eva Klemets. Kunstnik Kairi Mändla, valgus Siim Reispass, video Emer Värk. Esietendus 27.10.2014 kinos Helios.

„It Is Getting So Dark“. Stseen lavastusest. Foto Ants Lust.

nooltega ühest paigast teise, treppidest üles-alla, peaaegu et labürintlikes mahajäetud käikudes. Publiku ja esitajate/esitatava vahel tekkinud kommunikatsioon oli midagi niisugust, mille poole minu meelest tänane teater pürib: mäng piiridega, teadlik avatus mitmetähenduslikkusele, vaataja eelneva kogemuse ja vahetu vastuvõtu kaasamine. Etendus toimis vaataja kõikidele meeltele ja oli tugeva füüsilise mõjuga. Oli väga külm oktoobrilõpu esmaspäev, ruumid kütmata. See kõhe tunne võimendus käikude kummalises valguses, milles püüdsid mitte ära eksida, Stockhauseni helid kostmas lähemalt ja kaugemalt. Näha tuttavaid pillimängijaid erilistes ruumides (harfimängija Eda Peäske näiteks mängimas käimlas), peaaegu tundmatuseni grimeeritud ja kostümeeritud, tekitas omalaadse teaterlik-võõristava efekti. Kas astuda üle selle nähtamatu piiri, kõigest üks samm, ja ütelda „tere, Eda“? See oleks aga mängu lõhkumine. Või interpreedid omakorda seiramas kuulajaid: kes sisenevad, kui pikalt üht lugu kuulavad, kas tulevad tagasi kuulama, kuidas reageerivad. Minu üllatuslikem moment oli pärast pikka treppidest ülesronimist näha klaveri taga vanataadi moodi habemes ja vammustes pianisti („Vähk“) ning kerge kahtlusega mõelda, kas see on ikka minu austatud rektor Peep Lassmann või mitte … Pärast selliseid rännakuid mahajäetud kinos, selles kummalises kosmoses tähtkuju juurest tähtkuju juurde, kogunes publik taas peasaali ning kuulas teost veel kord – nüüd tsüklina häälele ja klaverile Iris Oja ja Kadri-Ann Sumera inspireerivas esituses. Mõlemal on erk teaterlikkuse taju ning intensiivne suhe partituuri. Nende muusikaline, aga ka füüsiline ümberkehastumisvõime aitas oluliselt kaasa, nii et lavastuse teine pool ei jäänud esimesele alla. Selle „religioosse rituaali ja multimeediaetenduse“5 (Märt-Matis Lill) lõpuks projitseeriti seinale tähistaevas, mille laotuse all publik saalist ja majast lahkus päris tähistaeva alla. Karulin: Teater kui labürint, vahetu ja publikut aktiveeriv rännak on ju ka etenduskunstide ühisauhinna esimese laureaadi, Labürintteatriühenduse G9 lavastuste „Heleaines“ ja „Mõtteaines“ (mõlemad Tartu Uues Teatris) südamik. Euroopa kontekstis pole selles küll midagi uut (kui mõelda kas või Rimini Protokolli või Signa lavastustele, mida Eestiski näidatud), aga on hea meel, et 5

Märt-Matis Lill. „Ülemlaul astroloogiale“, Sirp, 14.11.2014.

Eestiski otsib teater viise, kuidas publikule lähemale jõuda, teda passiivsest vaatlejapositsioonist välja meelitada. Pappel: Kadrioru lossi saalis etendunud Helena Tulve kammerooperi „It is Getting so Dark“ puhul oli pigem intiimne atmosfäär, lähedalolek esinejatele see, mis publiku passiivsest rollist välja meelitas – vaimses mõttes. Teose kahekümne kahes osas on nii monolooge, dialooge kui ka keisrikoja sigina-sagina kirjeldust (tekst põhineb Jaapani keisrinna õuedaami umbes tuhande aasta vanustel päevikumärkmetel, nn „padjaraamatul“). Monolooge esitab solist, häälerühm või kogu naiskoor – rändamine isiklikult üldisele toimub sujuvalt, indiviid on osa harmoonilisest tervikust. Tulve ooper on kooriooper, aga mitte oratoorium, s.t nõuab lavastajalt suurt fantaasiat, kuidas võimendada performatiivset alget. Lavastaja Reeda Kreen käsitles naiskoori kogumina individuaalsustest, kes omavahel suhtlesid. Mitte ainult lauljate liikumisjoonis, vaid ka vastastikused pilgud, reageeringud, žestid olid Tulve peenekoelise, hillitsetud ja ometi sisemiselt tahtelise muusikaga kooskõlas. Kadrioru lossi saalis kasutati tagaplaanina aiapoolset tiiba, kuhu daamid aeg-ajalt eemaldusid, seal jalutasid jne. Selline ruumiline liigendamine muutis nähtavaks ooperi struktuuri – kui kogu koor aiatiiba taganes, oli see publikule oluliseks tähiseks, visuaalseks tsesuuriks. Need lavastused näitasid, et meil on potentsiaali muusikateatri arendamiseks, esitamiseks, vaatamiseks. Aga sellega kaasnevad väga suured jõupingutused. Karulin: Eesti teatris ongi vist muutumas üha tavalisemaks institutsionaliseerumata loomingulised kollektiivid, kes teevad koos teatrit, sest jagavad samu põhimõtteid, ning otsivad igale lavastusele sobivaima koostööpartneri. Häid näiteid leiab eelmisestki aastast: juba mainitud Labürintteatriühendus G9 lavastused Tartu Uues Teatris, Renate Keerdi lavastused Tartu Uues Teatris ja Kanuti Gildi SAALis, kadrinoormetsa lavastused Rakvere teatris, Kanuti Gildi SAALis ja Sõltumatu Tantsu Laval, Kertu Moppeli lavastused Rakvere teatris, Vaba Laval ja Von Krahlis. Seda võiks märksa rohkem olla, et vabakutseline loovisik, kelle ümber on koondunud mõttekaaslased, teeb koostööd erinevate etendusasutustega, sh G8 teatritega. Ideaalis võiks tulevikus selliste tõesti vabade truppide mõju kasvada selliseks, et ka G8 teatrid peavad nende eest omavahel konkureerima hakkama. Loodetavasti see nii läheb, seda enam, et neist paljud ei piiritle oma tegevust vaid Eestiga.

„Heleaines“. Stseen lavastusest. Foto Henry Griin. (Labürintteatriühendus G9)

Pappel: Muusikateater ongi tänapäeval rahvusvaheline nähtus selle positiivsete ja negatiivsete külgedega. Rahvusvahelisuse tingib juba repertuaar ning ooperiteatri ellujäämiseks vajalik lauljate ja lavastajate võrgustik. Praegu on muusikateater muutunud globaalseks turuks, millel peamised kauplejad on agendid ja intendandid. Laulja reisib oma edukate partiidega ühest teatrist teise või pannakse lauljate ansambel kokku üheks erakordseks sündmuseks.6 Omavahel võistlevad Itaaliast pärit stagione-printsiip, kus uuslavastust esitatakse etenduste seeriana, ja repertuaariteater. Paljud teatrid püüavad leida kompromissi nende kahe printsiibi vahel. Sellega seostub küsimus ansambliteatri tulevikust – üldjuhul on igal repertuaariteatril olemas oma põhiansambel, millele lisanduvad külalised. Rahvusvaheline keskmine lauljate tase on väga kõrge ja et teater oleks mingilgi määral ooperikaardil, on vaja tugevat põhiansamblit, sest seda vabamad on teatril käed mängukava ja külaliste valikul. Samuti on võimalik kujundada oma nägu – mis muutub aga järjest haruldasemaks.7 Estonia näib mõistvat oma vastutust Eesti laulukunsti arengu eest,8 seda võiks aga praktikas rohkem näidata, andes võimalusi noortel perspektiivikatel lauljatel valmistada rolle ette külalisena. Teine oluline moment oma ansambli eest hoolitsemisel on tagada asjatundlik vokaalne juhendamine konsultantide ehk couch’ide abil, kes käiksid regulaarselt nõu andmas. Ka kõige talendikam laulja ei ole kohe pärast kooli lõpetamist päris valmis ning abi hääle vormis hoidmisel vajavad ka staarid. Väga hästi mõjuvad mujal tegutsevate eesti lauljate esinemised Estonia laval, rääkimata tipplaulja osalemisest prooviprotsessis (nt Ain Anger „Faustis“, 2012) – lõpuks ometi on suutnud teater hakata seda planeerima ja koordineerima. Vanemuine on viimastel hooaegadel panustanud külalissolistidele („Jevgeni Onegin“, 2013), tekitades taas küsimuse, milline üldse on Vanemuise funktsioon muusikateatrina Lõuna-Eestis. Arvan, et endiselt on publiku üheks huvi äratajaks eestlasest laulja, kes on sümpaatne, kellele elatakse kaasa. Muusikalis on selliseks

Eesti lauljatest on edukad vabakutselised Ain Anger, Matti Turi, Kai Rüütel, Monika-Evelin Liiv, Katrin Targo, Oliver Kuusik, Külli Tomingas jt. 7 Välismaal teatri põhiansamblisse kuuluvad näiteks Lauri Vasar Hamburgis, Juhan Tralla Mannheimis, Priit Volmer Bonnis, Alfia Kamalova Gelsenkirchenis, Koit Soasepp Helsingis. 8 Peadirigent Vello Pähn, ooperidirektor Mart Mikk.

parimas mõttes staariks Hanna-Liina Võsa, kes žanrit absoluutselt valdab, aga on valmis ka žanriülesteks otsinguteks. Vanemuise „Ooperifantoomis“9 olid eeskätt tema ja kõrvalosas esinenud Lauri Liiv need, kes tüki lavaletoomist õigustasid. Kui mõelda 2014. aasta auhinnatud lavastajatööle muusikateatris,10 siis taheti auhinnaga väärtustada just ansamblimängu, mille saavutamist on 80-aastane Arne Mikk oma pika lavastajatee jooksul kogu aeg tähtsaks pidanud. Hindemithi ooperit „Pikk jõulueine“ etendati eesti keeles, mängiti tagasihoidlikult Estonia kammersaalis ja üksnes mõned korrad. Tegemist oli tasakaaluka ja elutarga, kohati koomilises võtmes psühholoogilise teatriga, millises ka lauljad näisid end koduselt tundvat. Võimalik, et niisugust psühholoogilist lähenemist taotles ka Roman Baskin Tubina „Reigi õpetajas“,11 aga puudu jäi tegelaskujude karakterite järjekindlast ja mitmeplaanilisest läbiviimisest. Kõige suveräänsemalt ja suure ooperi stiilis lahendas oma Paavali Lempeliuse rolli Jassi Zahharov ning tema oligi lavastuse kandetala. Karmen Puis (Catharina Vycken) ja Matti Turi (Jonas Kempe) panid end maksma eelkõige vokaalselt. Peamisena pääseski mõjule Tubina muusika, mille sümfoonilist arendust Vanemuise orkester Paul Mägi juhtimisel ka jõuliselt välja tõi. Karulin: Tugev ansamblitunnetus on vist iga lavastuse õnnestumise eelduseks ja ma saan väga hästi aru neist, kes mu eelneva kriitikaga ei nõustu just kartusest, et siis kaovad repertuaariteatrites püsitrupid. Need muutuksid väiksemaks, seda kindlasti, aga tõele au andes pole meil säravat näidet G8 teatrist, kus tõesti trupiga pidevalt tööd tehakse, võimaldades näitlejal erisuguseid tegelasi mängida. Repertuaariteatris on rollijaotuses alati kergem kindla peale välja minna, aga nagu näitavad ka nominatsioonid 2014. aasta rollide eest, tõusevad esile just need harvad juhud, mil näitleja on vastamisi harjumuspäratu tegelasega.

9 Andrew

Lloyd Webberi muusikal. Lavastaja Georg Malvius, dirigent Tarmo Leinatamm (1957–2014) ja Martin Sildos, kunstnik Iir Hermeliin. Esietendus 4.10.2014 Vanemuise suures majas. 10 Paul Hindemithi ooper „Pikk jõulueine“ RO Estonias. Lavastaja Arne Mikk, lavastuse muusikaline juht Risto Joost, kunstnik Kristi Soe. Esietendus 12.04.2014. 11 Teater Vanemuine. Muusikaline juht Paul Mägi, kunstnik Iir Hermeliin. Esietendus 4.04.2015 väikeses majas.

„Ooperifantoom“. Hanna-Liina Võsa. Foto Gabriela Liivamägi. (Vanemuine)

„Reigi õpetaja“. Jassi Zahharov. Foto Gabriela Liivamägi. (Vanemuine)

Eks üks põhjus kindla peale välja minna on ka publik, õigemini soov meelitada vaataja oma käitumismustrit kordama. Publik tuleb ju saali ennekõike armastatud näitlejat vaatama, see on tõsi, aga just see võimaldakski oma publikut heas mõttes kasvatada, harjutada teda vaatama eriilmelist teatrit. Pappel: Ooperilavastuse, aga ka ooperi ja publiku suhete üle arutades on viimastel aastatel peamiseks mõistepaariks kujunenud „hermeneutika“ ja „performatiivsus“. Üldiselt ollakse tagantjärele arvamusel, et hermeneutiline dominant ooperilavastustes ilmnes jõuliselt alates 1970ndate Wagneri-lavastustest. Tähenduste süsteemi loomine, nende kaudu oma tõlgenduse, idee avamine on senini üks lähenemisviise muusikateatris, kui mõelda näiteks Christoph Loy või Stefan Herheimi töödele. Postdramaatilise teatri mõju ooperile – millel üldjuhul on oma muusikaline loogika ja kindlaks määratud struktuur – väljendub esmajoones performatiivse elemendi rõhutamises, kui esiplaanil on etendamine, teatrivahendite demonstreerimine ja teatriillusiooni lõhkumine. 2014. aastal Berliinis ilmunud raamat „Ooperi tulevik“ („Zukunft der Oper“) kannabki alapealkirja „Hermeneutika ja performatiivsuse vahel“ („Zwischen Hermeneutik und Performativität“). Kui vaadata Eesti muusikateatrit, siis üldiselt sellist lähenemisviiside küsimust peaaegu ei tekigi, sest neid meie laval peaaegu ei eksisteeri. Olen juba varem (näiteks Teatrielus 2008 jm) osutanud sellele, et üldjuhul Eesti ooperipublik ei otsigi tähendusi või suuremat ideed, aga et midagi sellist samas vajatakse, näitas Dmitri Bertmani lavastatud totalitaarseid süsteeme kritiseeriva „Wallenbergi“ edu aastaid tagasi. Performatiivset külge on esile toonud pigem n-ö omaalgatuslikud lavastused, nagu Anne Türnpu Stockhauseni-interpretatsioonid12 ja EMTA nüüdisooperi projekt. Eelpool oli juttu ooperiala rahvusvahelisest läbipõimitusest. Teatrite koostöö tulemusena tuleb sama lavastus publiku ette Barcelonas, Erfurdis, Montpellier’s. Kas kohalikud hakkavad protesteerima, et pole arvestatud hispaania, saksa ja prantsuse publiku rahvuslikku eripära? Kui saksa noor režiitäht Tobias Kratzer alustab 2015. aasta lõpul Estonias Verdi „Aida“ proovidega, kui palju peaks ta 12 Enne

„Sodiaaki” ka „Sügismuusika“ („Herbstmusik“) teatris NO99, Yxus-Ensemble’i, Eesti kontserdi, EMTA lavakunstikooli, NO99 koostöö (29.10.2013).

„Pikk jõulueine“. Stseen lavastusest. Foto Harri Rospu. (Estonia)

â&#x20AC;&#x17E;Rinaldoâ&#x20AC;&#x153;. Stseen lavastusest. Foto Harri Rospu. (Estonia)

arvestama Eesti geopoliitilise eripäraga ja asukohaga? Kas pole pigem nii, et ta otsib „Aidast“ seda, mis on tähtis ja kõnetab laiemalt, abstraktsemalt? Karulin: Maailmaklassika ja välislavastaja kohtumise puhul mina isegi ei oota kohaliku eripäraga arvestamist. Pigem on just huvitav näha, kuidas nt euroopalik maailmatunnetus – kuidas iganes me seda ka ei mõista – ja kohalik sotsiokultuuriline kontekst dialoogi astuvad. Kui see kohtumine päädib konfliktiga, on sellest võimalik ammutada väga palju informatsiooni mitte ainult esteetika, vaid ka ühiskondlike tõekspidamiste kohta. Pappel: Üldiselt ei näe ma mingit tragöödiat selles, kui Eestis lavastavad ooperit külalised, see on rahvusvaheline praktika. Rahvusooperis tõi inglise näitleja ja režissöör William Relton lavale Händeli „Rinaldo“, mis oli helilooja esimene Londoni jaoks komponeeritud ooper. Mäletatavasti veetis Händel hiljem suurema osa oma elust Londonis, võttis Inglise kodakondsuse ning vastas eriti oma oratooriumidega Briti järjest kasvava impeeriumi maitsele. Händeli Inglisetaustast on lähtunud mitmed ooperilavastajad 21. sajandil ning polnud üllatav, et seda tegi ka Relton: ristisõdijatest said Inglise koloniaalarmee sõdurid, kes vallutasid söakalt üht lavakujunduse peaelementi, maakaarti. Ooperi tinglikkust ja mängulisust rõhutasid lapssõdurid (vapustava distsipliiniga tegutsenud Rahvusooperi poistekoor). Paganate võlutar Armida (Helen Lepalaan, Kristel Pärtna) haaras oma voolav-graatsilisse liikumisse kogu lavaruumi ja oli meestemaailma domina. Lavastus oli pikitud inglise huumoriga, suurepärane koomiline paar esimese ristisõja juht rüütel Goffredo (Mati Turi, Oliver Kuusik) koos oma venna Eustazioga (Mart Madiste). Briti eneseiroonia jäi aga Eesti publiku jaoks kohati kaugeks ning kogu lavastus oleks vajanud selgemalt väljendatud üldist ideed. Kõige positiivsema mulje jättis lavastaja detailne töö lauljatega, nende emotsionaalse ja füüsilise väljendusega. Eriti viimane on meie lauljate nõrk külg, millele ei ole hariduskäigus piisavalt tähelepanu pööratud. Ja seda enam oli mul kahju, et selline pedagoogiliselt oluline lavastaja nagu Relton tekitas arvustajate seas tormi veeklaasis – et miks me ikka välislavastajaid kasutame. Niisiis, britilikus rüüs Händel tõstatas taas küsimuse, kus on Eesti ooperilavastajad. Meie kaks viimast spetsiaalse ooperilavastaja hariduse saanud teatraali olid Neeme Kuningas (Moskva 1984) ja 21 aastat hiljem Liis Kolle (Berliin 2005). Eesti muusikalavastajate põud on valitsenud juba pikka aega ning sellest

on ka ammu räägitud. Tasakaal kodumaiste ja välislavastajate vahel tekib aastatega ja ainult siis, kui hakata praegu EMTA lavakoolis näiteks magistriõppe tasemel soodustama muusikateatriga tegelemist – teatud muusikahuvi ja eelduste olemasolul. Ühiste jõududega võiks jõuda reaalse lahenduseni, nagu on öelnud ka lavakooli juhataja Peeter Raudsepp. Kui Rahvusooper toob aastas lavale heal juhul kaks ooperit (või ooperi ja opereti) ning Vanemuine heal juhul ühe ooperi ja ühe muusikali, nagu oli aastal 2014, siis peaks tuleviku eesti ooperilavastaja suutma tööturgu arvestades tegutseda nii sõna- kui ka muusikateatris, kusjuures viimase puhul kõikides žanrites. Sõnateatri olukord ja roll ühiskonnas on minu meelest teistsugune, alates juba eestikeelsest repertuaarist. (Vene Teater on omaette küsimus.) Teravik on suunatud Eesti ühiskonda ja nii peabki. Samal ajal on kõik otsingud, väljendusvahendite avardumine, rahvusvahelised koostööd (näiteks teatril NO99, Rakvere teatril) eluliselt vajalikud, sest hoiavad siinse teatri värskena. Karulin: Midagi ei pea! Kui Eesti teater asetaks end kas või Euroopa konteksti ja avaks tööturu ka välismaistele lavastajatele – neid küll käib, aga kaootiliselt –, võiks sinu kirjeldatud pilt üsna kiirelt muutuda. Rahvusvahelist koostööd on tõesti rohkem, aga tahaks väga näha siin lavastavate välismaalaste seas neidki, kes just praegu mujal laineid löövad. Nad on hõivatud ja kallid, seda muidugi, aga seepärast tulebki nad avastada enne, kui nad kuulsaks saavad, ja see eeldab pidevat rahvusvahelise teatriväljaga kontaktis, seal toimuvaga kursis olemist. Olukorras, kus nii mõnigi G8 teatri kunstiline juht ei taha lasta „oma majja“ lavastama teisi, tippvormis Eesti lavastajaidki, on muidugi ülimalt naiivne loota, et sõnateater lähiaastail rahvusvahelisele koostööle enam tähelepanu osutaks. Selleks puudub ka nõudlus: kuigi Eestis on väga mitu huvitava programmiga rahvusvahelist festivali, ei leia enamik teatrikülastajaid neid üles ja nii ei avardu ka nende, kes peamiselt Eesti teatritele piletitulu toovad, teatripilt. Pappel: On ooperisõpru, kes käivad etendusi vaatamas kogu Euroopas ja neil on hea võrdluspilt kodu- ja välismaa vahel. On teatrikülastajaid, kes hindavad nii vaatemängulist, glamuurset poolt kui lasevad ennast kaasa haarata ka sisust. Mulle tundub, et kohati teater alahindab oma publikut, kardab minna riskile nii repertuaari kui ka lavastajate valikul. Küsimus on võtmes, millega publikule läheneda.

„Üks pealuu Connemaras“. Hannes Kaljujärv, Ines Aru, Imre Õunapuu. Foto Gabriela Liivamägi. (Rakvere Teater)

„Mandel ja merihobu“. Karin Tammaru, Sepo Seeman. Foto Mats Õun. (Endla)

„Medea“. Stseen lavastusest. Foto Harri Rospu. (Estonia)

„Madisoni maakonna sillad“. Hannes Kaljujärv, Külliki Saldre. Foto Gabriela Liivamägi. (Vanemuine)

*** XXI sajand on kestnud juba 14 aastat. Eesti teatris võiks olla mingi positsioneerumine toimunud. Kas on? Muusikateatris püüavad institutsioonid ennast kindlustada enda võimalikult vähese muutmisega ning esindavad teatud eskapismi nii ühiskonna (s.t publiku) kui ka iseenda suhtes. Sama võib väita G8 teatrite kohta. See-eest on suurenenud omaalgatuslike projektide arv, mis on väga sageli ka kõrgetasemelise teostusega ning uuendusliku vormi ja sisuga, kuid millele ei jagu sageli piisavalt ressursse, et proovideks aega võtta ja tulemust näidata enam kui mõned korrad. Tajudes, et just praegu on hea aeg taas kord läbi vaielda Eesti teatri põhitõed, on siinne kogumik seadnud endale eesmärgiks teha vahekokkuvõte ja püüda defineerida, kuidas mõistame aastal 2014 justkui iseenesest mõistetavat: näitleja tööd rolliga, lavaja muusikalise kujunduse rolli lavastuses, dramaturgiat, tantsu. Entsüklopeediliste definitsioonideni jõudmist pole eesmärgiks siiski seatud.

â&#x20AC;&#x17E;Hiirtest ja inimestestâ&#x20AC;&#x153;. Indrek Ojari, Maiken Schmidt. Foto Siim Vahur. (Tallinna Linnateater)

VALITSEV, ALLUV JA OSAVÕTMATU: MUUSIKAST 2014. AASTA SÕNALAVASTUSTES KERRI KOTTA

Kaasaegses teatris näivad sõna ja muusika teineteisele aina lähemale liikuvat. Sõnalavastuse kontekstis ei tähenda see niivõrd muusika ulatuslikumat, kuivõrd funktsionaalselt mitmekesisemat kasutamist. Kuigi muusika traditsioonilised funktsioonid ei ole ka tänapäeva sõnateatrist kuhugi kadunud, on nende kõrvale tulnud rida uusi, mis mitte ainult ei võimalda muusikal hõlmavamalt artikuleerida lavastuse erinevaid aspekte, vaid lubavad sellel mõningail juhtudel omandada ka lavastust vormiva, n-ö strukturaalse staatuse, s.t seisundi, mis saab muusikal traditsioonilisema arusaama kohaselt olla vaid muusikalavastuses. Lähenen sellele teemale juhtumipõhiselt, nelja lavastuse kaudu, milles muusika mängib võrdlemisi erinevat rolli ja mis võiksid sellistena anda kui mitte just ülevaatliku, siis vähemalt iseloomuliku pildi hetkesituatsioonist. Mainitud lavastusteks on „Igatsus“ (originaalmuusika Jaak Jürisson, muusikaline kujundus Riina Roose), „Lovesong. Ühe armastuse lugu“ (muusikaline kujundus Taago Tubin), „Muuseas: ma armastan sind“ (originaalmuusika ja muusikaline kujundus Vaiko Eplik) ning „Kadunud sõbra juhtum“ (originaalmuusika Sten Sheripov ja Hendrik Kaljujärv).1 Kaks esimesena nimetatud lavastust põhinevad autorinäidenditel ning kaks viimast lavastuslikel kontseptsioonidel: kui esimestes määrab lavastuse struktuuri suurel määral narratiivi lineaarne loogika – ja seda isegi juhul, kui lineaarsust mõnikord tahtlikult lõhutakse –, siis kahes viimases pigem lavastuse sisemine rütm, selles igal hetkel akumuleerunud kineetiline energia või lavastusliku situatsiooni poolt genereeritud inerts. Kuna viimatimainitud aspektid on seostatavad ka muusikalise mõtlemisega, siis võiks kahte esimest lavastust vaadelda neis sisalduvast helimaailmast võrdlemisi sõltumatuna ning kahte viimast sellest mõjutatuna või sellele lausa allutatuna. 1 Esietendused vastavalt 31.05.2014 Tallinna Linnateatris, 29.03.2014 Ugalas ning 6.03.2014 ja 18.01.2014 teatris NO99.

Lavastuse loogikat järgiv muusika võib lavastusega üsna mitmel moel haakuda. Sellisel juhul võib muusika säilitada kas teatava iseseisvuse (muusika lavastuslik funktsioon sõltub osalt ka muusika enda immanentsetest kvaliteetidest) või lavastusse täielikult sulanduda (muusika funktsiooni määrab täielikult ära lavastuslik situatsioon). Esimesel juhul sisaldub kasutatavas muusikas midagi iseloomulikku, mis võimaldab seda lavastuse mingi kindla plaaniga seostada. Näiteks „Igatsuses“ on selgelt eristatud kaks tasandit: Jaak Jürissoni loodud originaalmuusika, mis funktsioneerib läbivalt diegeetilisena, s.t lavale kuuluva ja lavalt mängitava muusikana, ning Riina Roose muusikaline kujundus, mis toimib pigem mittediegeetilisena, s.t laval toimuva muusikalise kommentaarina. Nimetatud kaks muusikalist poolust on kontrastsed ka stiililt: esimesel juhul on tegemist (vene) rahvamuusika stilisatsiooniga, teisel puhul aga katkenditega Mozarti klaverikontserdi A-duur II ja III osast. Seetõttu on muusika kõlamisel ka alati selge, missugust lavastuslikku plaani esile tõsta soovitakse; koos ei kõla nimetatud kaks muusikalist poolust selles lavastuses kunagi. Selle lavastuse puhul saab rääkida ka kujundusest, mis on inspireeritud mitte ainult originaalmuusika (Mozart) karakterist, vaid ka selle vormist: ilmselt just Mozarti klaverikontserdi finaali rondolikkusest tulenevalt struktureerib korduvalt tagasipöörduva „refrääni“ – s.t Mozarti klaverikontserdi finaali – (pea)teema ka lavastuse ringmängulaadset struktuuri. Lavastuse „refrään“ vaheldub siin esmalt kõnedialoogide ning teises vaatuses ka juba muusikaliselt artikuleeritud tšehhovlikult nukrate „episoodidega“ (Mozarti klaverikontserdi II osa peateema). Kuid nagu juba mainitud, võib muusika olla funktsionaalselt lavastusest täielikult sõltuv ja seetõttu ka oluliselt ambivalentsem. Lavastuses „Lovesong“ on lavastaja ja muusikaline kujundaja Taago Tubin kasutanud nii Tim Buckley, Brian Eno kui ka ansamblite Machinefabriek, Fovea Hex, Led Zeppelin, The Animals, The Beatles, The Rolling Stones ning Simon & Garfunkel loomingut. Kuigi ka siin võib rääkida muusika erinevatest stiilidest, esindavad mainitud artistid ja ansamblid mingis üldisemas plaanis siiski teatavat ajastut, täpsemalt aega, milles mööduvad näidendi tegelaste – abielupaari, keda näeme paralleelselt nii kooselu alguses kui ka lõpus – parimad aastad, ning see hakkab lavastuses kõlavate muusikakatkendite individuaalseid jooni semantilises plaanis nivelleerima. Samas omandab sedalaadi semantiliselt tühjakslaetud muusika lavastuslikus kontekstis

â&#x20AC;&#x17E;Igatsusâ&#x20AC;&#x153;. Stseen lavastusest. Foto Siim Vahur. (Tallinna Linnateater)

„Lovesong“. Luule Komissarov, Martin Mill, Peeter Jürgens, Adeele Sepp. Fotod Jaanus Laagriküll. (Ugala)

ülima paindlikkuse, olles vaba viitama ükskõik millele. Kuna näidend räägib suurel määral just ajast ning laval põimuvad sageli üheaegselt nii minevik, olevik kui ka tulevik, siis võib mingis konkreetses situatsioonis kõlav muusika artikuleerida üheaegselt nii keskkonda, milles situatsioon aset leiab – ehk olla tegelaste suhtes väline –, kui ka ühe või teise tegelase, s.t naise või mehe mälestust mainitud situatsioonist – ehk olla tegelaste suhtes sisene –, või funktsioneerida hoopis kas mineviku või oleviku või neid mõlemat hõlmava situatsiooni muusikalise üldistusena. Sageli ei pruugi mõni eelnimetatud variantidest end ühemõtteliselt kehtestada, mille tulemuseks ongi eelpool mainitud muusika funktsionaalne ambivalentsus. Selles lavastuses muusika mitte ei kommenteeri, vaid kohandub, mistõttu muusikalise kujunduse iseseisvast vormist siin otseselt rääkida ei saa. Hoopis teistsugune on situatsioon lavastuses „Muuseas: ma armastan sind“. Kõigepealt puudub lavastuses läbiv narratiiv, mistõttu selle struktuur on oluliselt vähem immuune mistahes mitteverbaalsetele mõjuritele. Lavastuse alguses näeme Priit Võigemasti mitmesuguseid lühikesi lugusid jutustamas, kuid nende lühidus ning omavaheline haakumatus ei võimalda mingil läbival narratiivil end kehtestada. Tegelikult ütleb ka Võigemasti kehastatav lavakuju, et kõigel sellel, mida ta siin rääkis, ei ole järgneva seisukohalt kuigivõrd tähtsust. See, et alguses öeldu on mõeldud omalaadse tekstirütmilise kaose või tekstirütmilise sissejuhatava improvisatsioonina, saab aga ilmseks järk-järgult, eelkõige siis, kui erinevad lavalised tegevused – ja seda nii verbaalses, visuaalses kui ka puhtrütmilises/puhtmuusikalises plaanis – hakkavad aina enam omandama perioodilist iseloomu. (Esimene viide taolisele perioodilisusele on Võigemasti 100 kätekõverdust, mis lisaks korduvusele viitavad ka lavastuse teisele kesksele – füüsilisuse – aspektile.) Samas visandatakse siiski juba esimeses, mainitud kätekõverdustega lõppevas episoodis lavastust käivitavad ja käigus hoidvad mehhanismid, mis põhinevad teksti kui mõtte järkjärgulisel teisendamisel reaalseks lavaliseks aktiivsuseks ning viimase täiendaval katkestamisel sekkuvate ehk interpolatsiooniliste, s.t põhitegevuse suhtes justkui kõrvalmärkusi esindavate tegevustega. Esimene tiraad, mille Võigemast laval kuuldavale toob, on kiire ning taotluslikult segase diktsiooniga – selles domineerib eelkõige emotsioon, aga ka rütmilis-tempoline külg. Mainitud tiraadi võiks juba peaaegu tõlgendada puhtmuusikalise sündmusena,

kui just mõningad kinnipüütavad sõnad ja fraasid seda osaliselt siiski veel teksti ratsionaalse aspekti külge ei kinnistaks. Näib, et see on mõeldud foneetilise exordium’i, publiku tähelepanu lavale kinnistava žesti, kuid ka lavastust strukturaalsemas mõttes käivitava impulsina. Ja siis, ilma erilise ettevalmistuseta, järgnevad sellele üsna argiselt ning nüüd juba täiesti arusaadava ja selge diktsiooniga jutustatud ja omavahel seotud lood mustlastest, needusest ja sissetungijast, millest viimane sisaldab ühtlasi fantaasiat küll mitte toimunud, kuid siiski võimalusena õhus olnud vägivaldsest konfrontatsioonist. On tähelepanuvääne, et hetkel, kui konkreetselt toimunu asemel hakatakse rääkima võimalikkusest, hakkab teksti vahendav roll tegevuse ees vähenema: Võigemast mitte niivõrd ei jutusta, kuivõrd demonstreerib seda, mida ta tegelikus situatsioonis oleks võinud teha (mõtte eksternaliseerimine). Tekst info kandjana hüljatakse aga lõplikult hetkel, kui Võigemast hakkab demonstreerima oma füüsilist võimekust võimaliku olukorraga toime tulla: laval tehtavad kätekõverdused funktsioneerivad tegevuseks teisenenud teksti suhtes vähemalt alguses omalaadse joonealuse märkuse ehk interpolatsioonina. Kuid sellele lavastusele tüüpiliselt arendatakse see esmapilgul justkui juhuslikuna sissetoodud žest millekski suuremaks: massiivse kordamise kaudu kaotab see oma interpolatsioonilisuse ning uueks lavastuslikuks põhitekstiks teisenenuna ühendub oma foneetiliste ja rütmiliste kvaliteetide tõttu assotsiatiivselt Võigemasti algustiraadiga. Seega luuakse omalaadne repriisne, kvaasimuusikaline vormiline üksus, mille selgemaks lõpetamiseks lastakse see publikul täiendavalt aplausiga artikuleerida. (Tuleb rõhutada, et mõneti analoogiliselt muusikateatrile on kõik selle lavastuse aplausid omalaadsete kadentside või tsesuuridena lavastuse „partituuri“ sisse komponeeritud.) Sarnase mudeli korduvat kasutamist võib täheldada lavastuses edaspidigi. Ka vormilise põhiosa alguses domineerib n-ö mitteverbaalne tekst: Võigemast kleebib endale täielikus vaikuses ette Buratino/Pinocchio nina. Puhtalt vormifunktsioonilises mõttes võib selles tegevuses näha analoogi Võigemasti segase tiraadiga sissejuhatuse alguses, sest mõlema tegevuse eesmärgiks näib olevat eelkõige tähelepanu köitmine. Sellele järgneb Võigemasti näitlikustatud loeng naermistehnikatest (analoog sissejuhatuse lugudega mustlastest, needusest ja sissetungijast), mille käigus erinevat tüüpi naer lavalise aktiivsusena eksternaliseeritakse, ning kitarril mängitud lühike intro, mida omakorda katkestab

„Muuseas: ma armastan sind“. Priit Võigemast, Vaiko Eplik. Foto Ene-Liis Semper. (Teater NO99)

„Muuseas: ma armastan sind“. Priit Võigemast. Foto Ene-Liis Semper. (Teater NO99)

luksatus. Ootamatu sündmusena mõjub viimane peaaegu täiusliku kiilundina, s.o vormidramaturgilise nähtusena, mille eemaldamine ei tohiks teose tervikut selle narratiivses ja strukturaalses aspektis sisuliselt mõjutada. Ja taas järgneb interpolatsioonilise žesti (luksatuse) omalaadne sümfoniseerimine – seda arendatakse, vastandatakse teiste alati mitte kontrollitavate füsioloogiliste protsessidega –, mille tulemusena leiab aset juba tuttav vormiline nihe: interpolatsiooni põhitekstiks teisendumine. Sellest hetkest alates võib tajuda nihet sisuliselt vormilisele ka juba laiemas plaanis: tagasipöörduv sõna ei manifesteeri end järgnevas rotatsioonilises üksuses enam vabas kõnes (nagu kahel esimesel puhul), vaid rangelt fikseeritud poeetilises tekstikorpuses, mis algab sõnadega „Muuseas: ma armastan sind ...“, ning mis emotsionaalselt ja tämbriliselt varieerituna viiakse läbi kolm korda: teksti sisu ei ole muutunud veel tähtsusetuks, kuid see on surutud „muusikalisse vormi“ (teema ja variatsioonid), milles tähelepanu fokuseerub pigem ütlemise viisile kui öeldava sisule. Sellega on laval ühtlasi kehtestatud ka mingi kontserdilaadne formaat, kus tekstivariatsioonid mõjuvad erinevate muusikaliste numbritena: fookus on lõplikult nihkunud sisuliselt vormilisele ning lavastuse edasist arengut hakkab määrama selle tempo. Mõneti võib järgnevat vaadelda narratiivi (sõna) korduvate katsetena end lavalise dominandina taaskehtestada, kuid isegi pikemate narratiivsete lõikude puhul ei lasta vaatajal lavastuse rütmilist plaani unustada. N-ö vormiliste meeldetuletamistaktikatena võib nimetada juba mainitud teksti refräänilisust, korduvate koreograafiliste elementide sissetoomist ning tegevuse tsirkulaarsust ja rotatsioonilisust, mis kõik rõhutavad pigem vormilist kui tähenduslikku aspekti ning mis ei luba seetõttu sõna ebakindlat positsiooni unustada. Kokkuvõttes moodustabki lavastus peaaegu täiusliku kolmeosalise vormi: selle alguse keskse osa moodustavad juba mainitud tekstikorpus „Muuseas: ma armastan sind ...“, selle tämbrilised variatsioonid ning sellest tõukuv või sellele vastanduv koreograafia; teise osa Vaiko Epliku muusikaga illustreeritud monoloog ning kolmanda osa Võigemasti Buratino/Pinocchio episood. Kuna viimase osa teksti struktuur on analoogiliselt esimese osaga variantselt korduv – nagu öeldud, tõukub esimene osa fraasist „Muuseas: ma armastan sind“ ja viimane osa pöörleb hüüatuse „Kui loll!“ ümber –, siis võib viimast osa vaadelda ka esimese osa vormilis-rütmilise repriisina. Lisaks juba mainitud

sissejuhatusele on lavastuses ka epiloog, milles mõneti irooniliselt realiseerub Epliku keskmises osas väljendatud igatsus mängida Bachi kordki nii täiuslikult, nagu helilooja muusikaline struktuur seda eeldaks. Oluline on aga see, et nimetatud võte – keskosas toimunu taaselustamine ja selle uude konteksti asetamine – on omane ka klassikalistele muusikalistele koodadele, mis kolmeosalisi vorme lõpetavad. Lisaks sellele elustub koodas tegevusena ka üks sissejuhatuses mainitud detail – tantsimine tooliga, mis artikuleerib vastava vormiosa koodaliku funktsiooni täiendavalt. Seega ei saa selle lavastuse puhul rääkida tavapärasest muusikalisest kujundusest, sest muusikaline (kompositsiooniline) mõtlemine funktsioneerib siin pigem alusena, millest kogu lavastuse struktuur alles välja kasvab: muusika ei illustreeri lavastust, vaid lavastus illustreerib muusikat. Esmapilgul võib jääda mulje, et „Kadunud sõbra juhtum“ otseselt muusikat selle tavapärases tähenduses ei sisaldagi ning viimast asendavad pikad, staatilised ja mõneti ebaisikulised foonid, mille ülesandeks näib olevat pelgalt selle filmlavastust saatva äreva tonaalsuse artikuleerimine. Mainitud foonid tõusevad esiplaanile eelkõige narratiivsetes tsesuurides, mis võivad olla põhjustatud nii äkilisest stseenivahetusest, ootamatust sukeldumisest mõne tegelase siseilma või filmilis-lavalise stseeni pingestumisest. Edasisel kulgemisel luuakse aga mulje mainitud fooni kõikjalolust – see lihtsalt ei artikuleeri enam lavastuse erinevaid komponente, vaid asetub lavastuse kõrvale, moodustades sellele omalaadse paralleeluniversumi. Sellisena haagitakse heli konkreetsest lavalisest tegevusest lahti: see hakkab tähistama kõiki tegelasi närivat ebaisikulist ja teadvustamata hirmu üksinduse ja eraldatuse ees. Kui see kõik nüüd nii jääkski, siis võiks lavastuses kõlavat heliriba mõista lavategevust käivitava algpõhjuse üldistatud kuuldelise väljendusena. Kuid lavastuse lõpuminutitel juhtub midagi, mis pöörab kõik pea peale – nimetatud foon isikustatakse, kui Mirtel Pohla kehastatav lavakuju järsku foonist ootamatult välja kasvanud meloodiat laulma hakkab. Kuigi mainitud sündmusele järgnev kooda proovib lavastusele veel üht vinti peale keerates end ka sellest distantseerida, pole semantiliselt niivõrd laetud žesti enam võimalik ignoreerida: algselt fragmentaarne lavastus omandab järsku teleoloogilise mõõtme ja seda just muusikalises plaanis, liikumisena teadvustamatult teadvustatule. Seega, mõneti analoogiliselt lavastusega „Muuseas: ma armastan sind“ on just muusika „Kadunud sõbra juhtumis“ suuresti see, mis

esmapilgul narratiivses plaanis haakumatud stseenid lavastuslikuks tervikuks kokku seob. Rääkides seega lavastuse ja muusika suhetest, võib eelkirjeldatu põhjal eristada lavastusi, kus muusika on lavastuse kui struktuuri suhtes sekundaarne, lavastustest, kus muusika on lavastuse suhtes primaarne. Esimesel puhul saab omakorda rääkida lavastuse artikuleerimisest muusikalise stiili („Igatsus“) või lavastusliku konteksti („Lovesong“) kaudu, teisel puhul aga muusikalise ja lavastusliku struktuuri avalikust („Muuseas: ma armastan sind“) või varjatud ühendamisest („Kadunud sõbra juhtum“). Kaks viimast lavastust eristuvadki eelkõige oma arengu ajalises plaanis: kui esimeses seotakse muusikaline struktuur lavastusliku struktuuriga hiljemalt n-ö põhiosa alguseks ehk sissejuhatuse lõpuks, siis teises tehakse seda alles lavastuse lõpus, kusjuures mainitud sidumisega kaasneb siin omalaadne dialektiline hüpe, tõus kõrgemale tasandile, millelt lavastuse sisemine fragmentaarsus lepitatakse. Teisisõnu, kui „Muuseas: ma armastan sind“ on tajutav suursuguselt eepilise vormilise struktuurina juba üsna algusest peale, siis „Kadunud sõbra juhtum“ osutub selleks alles tagantjärele. Samas ei pruugi eelpool kirjeldatud lavastuse ja muusika spetsiifiline suhe olla üldse määrav muusika stiili ja lavastusliku funktsionaalsuse suhetest rääkides. Näiteks „Igatsus“ ja „Muuseas: ma armastan sind“ esindavad lavastuse ja muusika vormilistest suhetest rääkides erinevaid gruppe, kuid mõlemas artikuleerib just klassikaline muusika – Mozart ja Bach – lavastuslikku tagaplaani, ning originaalmuusika – Jaak Jürissoni ning Vaiko Epliku ja ansambli Joyguns looming – esiplaani. Stiililine dihhotoomia – ebaisikulised instrumentaalsed foonid vs konkreetsel meloodial põhinev vokaalmuusika – on lavastuslikule struktuuritasandile viitajana oluline ka „Kadunud sõbra juhtumis“. Samas ei ole midagi sellist täheldatav lavastuses „Lovesong“, kus kontekstist sõltuvalt võib mistahes muusika funktsioneerida nii konkreetse lavalise situatsiooni kui ka lavastuse üldidee kehastusena. Kuna multimeediumlikkus näib olevat kaasaegses teatris aina olulisem märksõna, siis võib eeldada, et ka muusika või mistahes kuuldelise aspekti osakaal teatris tervikuna kasvab. Kuigi muusika ei omanda sõnateatris ilmselt kunagi päris traditsioonilise muusikateatriga võrreldavat kaalu – ja seda eelkõige erinevalt püstitatud lähteülesannete tõttu, milles muusika reeglina ei funktsioneeri

„Kadunud sõbra juhtum“. Üleval Mirtel Pohla, Lauri Lagle; all Marika Vaarik. Fotod Kulla Laas. (Teater NO99)

iseseisva ja lõpetatud teosena –, jõuab muusika erinevate meediumite eduka sidujana strukturaalsele staatusele siiski kohati üsna lähedale. Kuid ilmselt polegi kõige olulisem muusika suhteline osakaal mingis lavastuslikus tervikus, vaid pigem selle märkimisväärselt avardunud semantiline horisont, mis võimaldab muusikal leida just teatris uue ja värske hingamise.

„Kadunud sõbra juhtum“. Stseen lavastusest. Foto Kulla Laas. (Teater NO99)

NÄITLEJA POSTDRAMAATILISES TEATRIS LUULE EPNER

Postdramaatilise teatri mõiste on meil kodunenud ning selle esteetilisi ja dramaturgilisi tunnusjooni on omajagu käsitletud. Näitlemine postdramaatilises teatris on aga varjujäänud teema mitte üksi eesti kriitikas, vaid laiemaltki. Dramaatilises teatris, mida defineerivad lugu ja karakterid, kuulub lugu liikumapanevaid tegelasi kehastavatele näitlejatele keskne positsioon. Aristotelesest peale on näitlemist käsitletud jäljendava tegevusena ning suhe „näitleja ja roll“ on püsinud fookuses nii praktikas kui ka teatriteooriates. Mida näitleja jäljendab, sõltub sellest, millised on ajastuti ja kultuuriti erinevad arusaamad subjektsusest, ja see, kuidas ta jäljendab, oleneb kehtivatest kunstilistest konventsioonidest ning tarvitusel olevatest näitlemistehnikatest (Roselt 2005: 13–14). Postdramaatilises teatris, kus lugu koos karakteritega võib laguneda kuni kadumiseni ja lavalisi väljendusvahendeid kasutatakse mittehierarhiliselt, muutub näitleja positsioon aga ebakindlamaks. Visuaalses, füüsilises või objektiteatris ei domineeri näitleja rolliloome – vähemalt mitte tavatähenduses – ning tehnoloogilises ja küberteatris ei ole elava näitleja kohalolek väidetavalt enam vajalikki. Nimetus „näitleja“ (actor) on taandumas laiema ja hägusama „etendaja“ (performer) ees ja teoreetilises diskursuses on „rolli“ koha hõivanud „keha“, ühes taktis postdramaatilise teatri eemaldumisega psühhologismist (Entpsychologisierung) (Lehmann 1999: 161). Eelistan siiski jääda „näitleja“ juurde1 ega loobu ka rolli mõistest. Järgnevalt rühmitan ja kirjeldan peamiselt postdramaatilisi näitlemisstrateegiaid, kuid teen seda (mõne erandiga) 2014. aastal esietendunud lavastustest tõukudes, üritamata seega luua mingit teoreetiliselt ranget süsteemi. Kõigepealt püüan aga visandada üldisema raamistiku näitlejapoeetika vaatluse tarvis. 1 Eesti keele etümoloogiast lähtudes on näitleja ennekõike see, kes end näitab. Milan Kundera kirjutab „Olemise talumatus kerguses“ (1992): „Näitleja on see, kes on lapsepõlvest peale nõus sellega, et ta kogu elu eksponeerib ennast anonüümsele publikule. Ilma selle põhilise nõusolekuta, millel pole mitte midagi tegemist talendiga ja mis on midagi sügavamat kui talent, ei ole võimalik saada näitlejaks.“ (Lk 117.) Eksponeerimist tuleks mõista selle sõna etümoloogia põhjal kui enese asetamist endast väljapoole, kellegi silme ette.

Näitlemisest üldiselt Näitlemisstrateegiate ja -tehnikate valikut mõjutavad mitmed etenduse-eelsed tegurid ning näitleja mäng ise leiab aset etendusesiseste suhete süsteemis. Etenduse-eelsete mõjuteguritena pean silmas järgmist: millisele traditsioonile näitlejatöö toetub; kuidas lavastust tehakse (erinevad proovipraktikad); kuidas on tekstis (olgu see valmistekst või loodud proovide käigus) konstrueeritud tegelased. Robert Gordon toob välja kuus tähtsamat näitlemisteooriat ja -praktikat (theorized practice) resp traditsiooni XX sajandi lääne teatris. Peale üldtuntud realistliku ja psühholoogilise karakteriloome (Stanislavski), poliitiliste implikatsioonidega võõritusliku mängu (Brecht) ning näitlemise kui enese ja teise uurimise (Grotowski) nimetab ta veel järgmisi traditsioone: näitleja stsenograafilise instrumendina (nt Craig); improvisatsioon ehk teatritegemine kui mäng (Copeau, Saint-Denis jt); etendus kui kultuurivahetus ehk teisesuse mängimine (Barba jt) (Gordon 2006: 6). Valikut avardavad ida teatri erinevad traditsioonid ja kaugem teatriajalugu. Gordon arvab, et koolis omandatud esteetika mõjutab näitleja professionaalset identiteeti nii tugevalt, et takistab tal hiljem mängimast teistes, võõrastes laadides (samas, lk 3). See hirm tundub küll liialdatud olevat. On päris tavaline, et nii koolis kui hiljem töötubades ja meistriklassides kasutatakse erinevate näitlemisviiside elemente ning näitleja ei ole aheldatud ühe traditsiooni külge. Otsesemalt mõjutavad näitlejapoeetikat mitmesugused lavastamis- ja etendamispraktikad. Rühmatöö, lavastuste „leiutamine“ mitte millestki (devising) ning näitlejalähedasem osa autoriteatrist positsioneerivad näitlejat teisiti kui traditsioonilised lavastamisviisid. Näitleja ei ole kirjandusliku valmiskarakteri interpreet ega lavastaja kontseptsiooni täideviija, vaid temast saab oma lavakuju või kogu lavastuse võrdväärne (kaas)autor. Küllap aitab taoline kogemustaust seletada liikluse elavnemist trajektooril „näitlejast lavastajaks“ (Juhan Ulfsak, Lauri Lagle, Kertu Moppel, Priit Võigemast jt) ning näitlejate soololavastuste kasvavat populaarsust. Viimastel aastatel on Eestis juurutatud ka niisuguseid näitlejaülesande poolest suhteliselt uusi žanre, nagu improteater ja stand-up ehk püstijalateater. Näitlemisviisi valikut mõjutavad ka tegelased – need ei puudu postdramaatiliseski dramaturgias. Postmodernsed arusaamad subjektist ei soosi aga tava-

pärast psühholoogilist karakteriloomet. Tegelase identiteet on tihti hägus, tal võib puududa selge tegevuslik funktsioon või arusaadav psühholoogiline kontuur või mõlemad. Üldtendentsina väheneb individuaalne eripärasus ja tegelane siirdub „neutraalsuse, impersonaalsuse või transpersonaalsuse suunas“. (Sarrazac 2014: 125) Kui lavastust etendatakse, siis näitleja ühtaegu loob etendusesisest suhete süsteemi ja on neist suhteist mõjutatud. Teater on üldjuhul kollektiivne praktika – ühe näitleja etendus ühele vaatajale on küll moodne, aga väga piiratud levikuga trend. Nii saab etenduses eristada kolme tüüpi suhteid: a) näitlejatevahelised suhted laval, nii fiktsionaalsete tegelastena kui partneritena mängus (piirjuhtum on näitleja soololavastus); b) näitleja(te) ja vaatajate vahelised suhted („neljandast seinast“ osalusteatrini); c) vaatajatevahelised suhted (individuaalse ja kollektiivse kogemuse põiming). Kaht esimest suhtetüüpi kontrollivad näitlejad, kes on teatrimängu käivitanud ja kelle kehtestatud reeglite (olgu või muutuvate) järgi see kulgeb. Nad võivad päris olulisel määral kontrollida ka vaatajatevahelist suhtlemist, näiteks osalusteatris publikule „rolle“ jagades. Sellest, kuidas näitlejad publikut läbi etenduse juhatavad, olenevad vaatajate ootused ja reaktsioonid, teisisõnu – näitlemisstrateegiad ja vastuvõturežiimid on omavahel tihedalt seotud. Nüüdisteatri mängulaadide varu ulatub psühholoogilis-realistlike karakterite mängimisest üle mitme rolli järjestikuse esitamise ja ülesandepõhise näitlemise kuni osalemiseni installatsioonides, kus puudub vähimgi viide karakterile (Zarrilli 2009: 7). Et neid mingil moel rühmitada, võtan lähtekohaks arusaama näitlemisest kui mängust, mis leiab aset fiktsiooni ja (lava)reaalsuse pingeväljas. (Tõepoolest, postdramaatilist teatrit ei defineeri niivõrd emantsipeerumine sõnalisest tekstist, kuivõrd dihhotoomia „fiktsionaalne–reaalne“ küsimustamine ja lammutamine.) Mängiv näitleja seob ja suhestab katkematult fiktsiooni ja reaalsuse tasandeid ning seda tehes ühtaegu määratleb neid, kehtestab ja liigutab nendevahelisi piire, korraldab lavamaailma nii ja teisiti ümber. Näitlemist saab kirjeldada näitleja identiteedi alusel reaalse–fiktsionaalse skaalal.2 Võtan vaatluse 2 Olen sellest pikemalt kirjutanud artiklis „Mängitud maailmad“, mis ilmus kogumikus „Etenduse ana-

lüüs: võrrand mitme tundmatuga“ (Tartu, 2006).

alla skaala kahe otspunkti ümber kobarduvad mängulaadid: näitleja väljamõeldud tegelase rollis ja „näitleja ise“. Näitleja ja roll Olen varemgi tsiteerinud Jens Roseltit: näitleja töö saab postdramaatilises teatris uue tähenduse „mitte sellepärast, et enam ei mängita rolle, vaid seetõttu, et neid mängitakse teistmoodi“ (Roselt 2004: 168). Vajaduse mängida „teistmoodi“ võivad tingida teistsugused, postdramaatilised tegelased, aga mõnedki võtted pole võõrad ka dramaatilises teatris – näiteks mitme rolli mängimine vaheldumisi või järjestikku. Seda võtet demonstreerib selgesti rolli vahetamine otse publiku silme ees, nagu ühes Ivar Põllu autorilavastuse „Autori surm“3 stseenis, kus isa ja poega mängivad näitlejad vahetasid keset dialoogi rollid ja veidi aja pärast vahetasid tagasi. Mitmerollilisuse põhimõttel töötavad mängulised lavastused nõuavad kiireid ümberlülitusi, ansamblitaju ja täpset koosmängu ning juhivad vaataja tähelepanu näitleja mänguoskustele. Olenevalt sellest, kuidas rollid on jagatud (kes mängib keda), kujuneb välja näitlejatevaheline suhtevõrgustik, mis ei ole identne tegelassüsteemiga. Eri tegelaste vahele tekivad aga seosed neid mängiva näitleja isiku alusel. Nii oli Andra Teede „Estoplastis“4 Aivar Tommingase kehastada stalinistlik komissar, kõrge ülemus Moskvas ja südamlik muulasest tööline – etnilise Teise eri ilmnemiskujud, kellega suhestudes ja suheldes ülejäänud trupp mängis lahti poliitilise ja kultuurilise võimu teema. Taavi Eelmaa „Kadunud sõbra juhtum“5 oli kokku pandud kahest osast: film näitlejate sõidust Ida-Virumaa kaevandusse, ja etendus, kus nad mängisid teatraalses maneeris mitterealistlikke kaksikrolle: Rasmus Kaljujärv oli von Orlock ja kapten Mission, Mirtel Pohla aga neiu Liisi ja koer Ramses, jne. Kuid siin olid rollide stiililised vahejooned pehmed, need pigem sulandusid kui eristusid teravalt; näitlemislaad väljendas „stiilide, žanride, registrite samaaegsuse poeetikat“ (Oidsalu 2014). Eriti osavalt, kummalegi poole libastumata, balansseeris siira sentimendi ja distantseeriva iroonia piiril Rasmus Kaljujärv. Erandiks oli Lauri Lagle, kes mõjus Kaevuri rollis läbivalt väga loomulikuna. 3 Esietendus 6.03.2013 Tartu Uues Teatris. 4 Esietendus 29.11.2014 Vanemuises, lavastaja Sander Pukk. 5 Esietendus 18.01.2014 teatris NO99, lavastaja Juhan Ulfsak.

„Estoplast“. Stseen lavastusest. Foto Lauri Kulpsoo. (Vanemuine)

„Kadunud sõbra juhtumis“ tuleb mängu veel üks strateegia: rolli topeldamine video abil etenduse aegruumis. Live-video abil saab elavat näitlejat laval täiendada või vastandada tema virtuaalse kujutisega ekraanil, mis allub tehnoloogilise meedia kunstiloogikale – näiteks Mirtel Pohla nägu suures plaanis ekraanil, kuna laval oli ta publiku poole seljaga. Näitleja, kes mängib kaamerale ja kaamera kaudu publikule, konkureerib kujutisega ekraanil publiku tähelepanu pärast (ja jääb sageli alla), vaatajal tuleb aga teha valikuid, mida vaadata, ja panna roll taju tasandil ise kokku. Füüsilist ja virtuaalset olekut kombineeriti mitmel viisil Peeter Jalaka lavastuses „Millest me räägime, kui me räägime armastusest ehk Barbarella“6: näitlejad mängisid kord laval, kord ilmusid ekraanil kujutisena, siis aga tegutsesid ekraani taga, sellest läbi kumades. Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi lavastuses „Mu naine vihastas“7 topeldas näitlejaid video asemel foto – staatiline, hetki jäädvustav meedium. Enamik näitlejaid esitas enamiku ajast visandlikke rolle, mis olid pigem neutraalsed kui individualiseeritud. Nende peamine ülesanne oli poseerida ja/või pildistada, kuna fotod kuvati kohe suurele ekraanile. Produtseeriti hulgaliselt kujutisi ja kujutiste kujutisi, jäädvustati juhuhetki peomöllust jne. Näitleja isikupära nihkus tagaplaanile, kuna lavastus uurib tegelikkuse ja visuaalsete representatsioonide keerukaid vahekordi üldisemalt. Veel üks strateegia on tegelase kujutamiseks tarvitatavate vahendite repertuaari sihiteadlik kitsendamine, välistades mõned neist, või tasakaalust väljaviimine, (üle)rõhutades teatud vahendeid teiste arvel. Tuntud näide on sõnadeta roll (või terve lavastus), mispuhul fookusesse tõusevad näitleja kehakeel ja miimika.8 Kertu Moppeli lavastuses „Tähelaev“9 sisaldas Anneli Rahkema sõnatu roll nii argirealistlikke kui ka veidraid tegevusi – ta tegi päriselt süüa, siis aga istutas väikesed nukud lillepotti – ning vahest olulisima osana tummi reageeringuid oopereid kommenteerivale raadiosaatele. Pisut ähmastati ka fiktsionaalse– reaalse piiri: karm kriitika näitlejaga samanimelise ooperi „Anneli“ aadressil 6 Esietendus 13.11.2014 Von Krahli teatris. 7 Esietendus 15.05.2014 teatris NO99. 8 Sel moel võib muidugi luua ka realistlikke ja psühholoogilisi rolle, nagu on näidanud Tuglase „Popi ja

Huhuu“ lavastused.

9 Esietendus 7.02.2014 Rakvere teatris.

„Tähelaev“. Anneli Rahkema. Foto Krõõt Tarkmeel. (Rakvere Teater)

tõstis fookusesse nii kujutlused naise rollist ühiskonnas kui ka elu ja kunsti vahekorra laiemalt. Vaataja tähelepanu paelub neil juhtudel näitleja oskus mängida roll välja piiratud ressurssidega, esile kerkib näitlemise performatiivne, soorituslik külg. Ivan Võrõpajevi „Joobnute“10 tegelased alluvad küll psühholoogilist tõde püüdlevale kujutamislaadile, kuid autori seatud tingimus – kõik tegelased on kogu tegevuse aja rohkem või vähem purjus – kummastab neid ja paneb proovile näitlejate tehnilised oskused. Lembit Petersoni lavastuses mängiti purjusolekut ekstsentrilise, mitteargise kehatehnika ja intonatsioonidega, nõnda et see ei mõjunud naturalistliku jäljendusena ega triviaalse naljategemisena joodikute arvel (ehkki (tragi)koomilised alatoonid ei puudunud), vaid lõi psühholoogilisi ja metafüüsilisi tähendusi. Marius Petersoni, Piret Krummi, Rain Simmuli, Tarmo Songi ja teiste taarumised, kukkumised, imelikud väänlemised väljendasid tegelaste eksistentsiaalset tasakaalutust, kindla toetuspinna puudumist. Näitlejate kehakeel oli põhjendatud kontseptuaalselt ja esteetiliselt, mitte olmeliselt. Kriitikas kirjutati näiteks Marius Petersoni Marki liigutuste musikaalsusest ja pandi tähele paari „justkui muuseas visandatud, katkev-tarduvat Kristuse-poosi“ (Purje 2014). Ingomar Vihmar näib oma värskemates lavastustes ergutavat rollide mängimist „teistmoodi“ muusika abil. Ta mõjutab mängu otse laval muusikat valides – etenduseti muutuvad muusikalised mustrid teisendavad rütme, atmosfääre ja sedamööda ka näitlejate mängu. Martin Alguse „Zebras“11 mängis Vihmar ise kaasa, koos Janek Joosti, Katrin Pärna ja Piret Simsoniga. Üpris eklektiline ja etenduseti muutunud muusikavalik – Tõnu Tepandi lauludest multifilmi „Lammas Shaun“ tunnusmuusikani minu nähtud etendusel – toob sisse juhuslikkuse momendi, mis aitab hoida näitlejate mängu värskena, varieerides etenduseti nii hääletugevust (et muusika taustal kuuldav olla) kui stseenide emotsionaalset värvingut.

10 Esietendus 25.10.2014 Theatrumis, lavastaja Lembit Peterson. 11 Esietendus Tartu Uues Teatris 7.03.2014.

„Joobnud“. Leino Rei, Tarmo Song. Foto Ülar Mändmets. (Theatrum)

Dokumentaalteater Dokumentaalteatris on olemas rollid (näitleja on „keegi teine“), kuid kas saab rääkida fiktsioonist, kui taasesitatakse päris inimesi? Tekst lähtub autentsest kõnest, ehkki tavaliselt seda tihendatakse. Kui näitlejad on ise teinud intervjuusid või on neil kasutada videomaterjal, siis võivad nad mingil määral jäljendada intervjueeritute kõne- ja käitumismaneeri. Kas dokumentaalteatris kasutatakse aga mõnd erilist näitlemisstrateegiat? Merle Karusoo vastab jaatavalt: tema elulooteatris peab näitleja olema tunnistuse andja, vahendaja, hoidudes rolli läbi elamast (Karusoo 2014: 140). Karusoo teatri mallide järgi on tehtud Mari-Liis Lille ja Paavo Piigi kaksiklavastus „Varesele valu...“ ja „Harakale haigus...“12, kus näitlejad esitavad autentseid lugusid depressioonist, monoloogide vormis ning mitmerollilisuse alusel: iga näitleja esitab kaks või kolm lugu. Karusoolikku tunnistajahoiakut neis tunda ei ole – ja miks peakski? Klassikaliselt terviklikke karaktereid ei looda, üsna realistlik mängulaad toimib aga fiktsionaliseerivalt. Kriitika kiitiski näitlejate oskust kehastuda ümber erineva sotsiaalse tausta, maailmapildi ja kõnemaneeriga „tegelasteks“, nagu Robert Annuse vene poiss Sergei ja endassesuletud eestlane Oliver, Henrik Kalmeti elumees Carlos, Georg ja Luukas, Piret Krummi väga isikliku intonatsiooniga mängitud Ellen ja Niina jne. Mis puudutab publikut, siis mõjutab teadmine, et tegemist on päris lugudega, kindlasti vastuvõttu. Sellel põhineb suurel määral teraapiline toime, mida lavastustega taotletakse. Dokumentaalset verbatim-tehnikat (autentse kõne sõnasõnalist kordamist) kasutati ka „Kadunud sõbra juhtumi“ videoepisoodis, kus Lauri Lagle taasesitas ühe kaevuriga tehtud sotsioloogilise intervjuu. Fiktsionaliseerivalt toimis aga sellesse sugenenud koomiline alatoon, mis intervjuus endas kindlasti puudus (vt Tamm 2014). Kuid mis siis, kui näitleja räägib iseenda lugu, nagu näiteks suvelavastuses „Tiina Tauraite traktor“13? Siin jõuame näitlemisstrateegiateni, mille ühisnimetajaks on „näitleja ise(endana)“.

12 Esietendus vastavalt Eesti Draamateatris ja Tallinna Linnateatris 15.03.2014. 13 Esietendus eraprojektina 8.06.2013, lavastaja Tiina Tauraite.

Näitleja ise. Omaeluloolisus Millal on laval „näitleja ise“? Kindlasti ei piisa sellest, et näitleja esineb oma pärisnime all. Pärisnimi on küll tugev tähistaja, mis inimest identifitseerib, kuid see ei anna tema kohta mingit informatsiooni. Küll võib pärisnimi aidata luua sidusust lavastustes, kus näitleja teeb mitmesuguseid asju (tantsib, laulab, jutustab, skitseerib mõne rolli jne) ning vahetab mänguregistreid ja -laade. Sel juhul ühendab tema (näitleja)isiksus, mida tähistab pärisnimi, kõiki ta lavalisi olekuid, kuigi ei kustuta nende teatraalsust. „Näitleja ise“ osutab pigem sellele, et näitleja justkui loobub näitlemast: väljub alati kaheplaanilise (reaalse ja fiktsionaalse) mängu sfäärist, esineb iseenda nimel ja esitab ainult iseennast. Üldisemalt seostub see suurt osa nüüdisteatrist kandva autentsuse-ihaga, kus autentsust mõistetakse ehtsusena, vastandina teesklusele, jäljendusele ja fiktsioonile, ning vabanemisena kordamist kätkevast kujutamisest ehk representatsioonist. Teatri raamistikus on täielik autentsus (ainulise tõelisuse mõttes) pigem eesmärk, mida kunagi ei saavutata. „Autentsus laval on alati konstrueeritud. [---] Seega muutub autentsus esitamise probleemiks (Darstellungsproblem),“ kirjutab saksa teatriuurija ja trupi She She Pop liige Annemarie Matzke (2006: 43). Niisiis on põhjust rääkida autentsuse muljest ja selle loomise strateegiatest. Jagan need esialgselt kolme rühma: omaeluloolisus ehk isikliku kogemuse vahendamine; kohalolu ilma kujutamiseta; eneserefleksiivsus ehk metatasandi näitlemine. Omaeluloolise ehk autobiograafilise narratiivi klassikaline kriteerium on autori, jutustaja ja tegelase identsus (Lejeune 2010: 198). Teatris vastaks sellele lavastus, kus näitleja räägib „oma sõnadega“ iseendast, nagu eespool mainitud „Tiina Tauraite traktoris“. Valdav kõnevorm on monoloog, olgu tegemist soolovõi rühmalavastusega (nagu Merle Karusoo alustrajav „Meie elulood“, 1982). Kuna näitleja jutustab minevikukogemusest, siis on ta Karusoo arvates tunnistaja iseenda kohta: „Ta ei mängi mitte seda, kes ta on, vaid annab tunnistust selle „mina“ kohta, kes ta oli“ (Karusoo 2014: 143). 2014. aasta eesti teatris leiab nii autorsuse kui esitusviisi poolest ambivalentsemaid lavastusi, mida hõlmab paremini Lejeuneʼi mõiste „autobiograafiline ruum“, kus paiknevad tekstid, mida tuleks autorite tahtel vastu võtta autobiograafilises registris (Lejeune 2010: 218–221). Sinna võiks servapidi kuuluda

Jacques Mougenotʼ „Dussaertʼi kaasus“ Kaili Viidase loeng-lavastusena14, mis räägib põnevast, aga olematust avangardkunstnikust. Tegemist on müstifikatsiooniga, kus vaatajat võivad eksitada Kaili Viidase teadaolev kunstihuvi ja -harrastus ning külalisetendustel ka mängupaik (Kumu, Tartu kunstimuuseum). „Dussaertʼi kaasuse“ topeltraamistatusest kirjutab Keiu Virro: „Selle lavastuse raamistamine sõltub eelteadmistest, mis muudavad etenduste tajumisviisi või seda, kas tajuda toimuvat üldse lavastusena. Koht, kus „Dussaert’i kaasust“ nägin, oli Kumu, vormiks loeng. Kas see varjutab asjaolu, et loen tutvustusest selgelt välja, et tegemist on näidendiga, millel on autor, tõlkija ja dramaturg ning mida esitab näitleja?“ (Virro 2014). Näitlejaülesanne, mille Viidas suurepäraselt täidab, on mängida iseennast lektorina ja mõjuda väga loomulikult. „Unfinished bisnes“15 on Meelis Põdersoo ja Martin Kõivu autobiograafiline autorilavastus näitemängulises vormis. Näitlejad mängisid iseennast lapsena ja noorukina. Publikule anti selged signaalid selle kohta, et tegemist on omaeluloolise materjaliga, aga lavastust ei defineeri pihtimuslikkus ega eneserefleksioon, vaid nostalgilis-humoorikas võtmes mäng. Näitlemislaad ei erinenud põhimõtteliselt fiktsionaalsete tegelaste kujutamisest. Isiklikest mälestustest ammutab ka „Mikiveri tagi“16, kus laval olid kaks Mikk Mikiveri käe all XI lennus õppinud meest, Ülo Vihma ja Peeter Sauter. Nad esinesid oma nime all ja rääkisid justkui omaenda lugu, kummatigi on tegemist hoopis Ivar Põllu autorilavastusega. See kergitab küsimuse, mil määral oli Sauteri ja Vihma jutt autentne ja mil määral nutikas fiktsioon. Ambivalentne on ka esinejate identiteet. Sauter ja Vihma on n-ö näitlemist õppinud mittenäitlejad – teatris mängisid nad lühikest aega, Sauterit tunneb ja vaatab praegune publik ilmselt kui kirjanikku.17 Kas autentsed amatöörid? Näitlejatehnilised kohmakused ei pruugi iseenesest luua autentsuse muljet, vaid pigem tekitada võltsilt mõjuvat teatraalsust18. Kõige loomulikum, mitteteatraalsem tundus Sauter siis, kui ta oli 14 Esietendus 2.03.2014 Endlas. 15 Esietendus 20.10.2014 VAT teatris. 16 Esietendus 21.09.2014 Tartu Uues Teatris, lavastaja Ivar Põllu. 17 Saab tõmmata paralleeli Urmas Vadi autorilavastusega „Rudolf Allaberdi testament“ (Tartu Uus Teater,

2012), kus ülikoolis näitlemise kursuse läbinud mittenäitleja Vadi rääkis mälestusi oma õpetajast.

18 Teisiti on lugu siis, kui etendajateks on nn argielu eksperdid, nagu Rimini Protokolli puhul, kus peale

selle, et puudub igasugune pretensioon fiktsioonile, ei ole teater ka teemaks ning etendused toimuvad sageli väljaspool institutsionaalset teatrit.

„Unfinished bisnes“. Martin Kõiv, Meelis Põdersoo. Foto Siim Vahur. (VAT Teater)

„Mikiveri tagi“. Peeter Sauter. Foto Gabriela Liivamägi. (Tartu Uus Teater)

ametis lihtsate argiste tegevustega (praadis kartuleid, tõi külmkapist õlut) või oli end väsitanud viiekümne kätekõverdusega. Kontrast näitleja „loomuliku“ ja teatraalse oleku vahel mängiti tugevalt välja „Kadunud sõbra juhtumis“. Nagu eespool mainitud, näeb publik kõigepealt filmi NO99 näitlejate sõidust Ida-Virumaale, tutvuma kaevandustega. Näitlejad mõjuvad filmis eriti loomulikuna ja kaameratöö viitab pigem koduvideole kui dokumentaalfilmile. Filmi usutavusega dissoneerivad huvitavalt etenduse teise poole teatraalsed stiiliregistrid.19 Näitleja ise. Kohalolu Teatri NO99 dramaturg Laur Kaunissaare kirjutab pealkirja „Näitleja ise“ all nii: „Ometi tõmbavad suured tendentsid teatrimaailmas just selle poole, et näitleja ei mängiks, vaid lihtsalt oleks laval, esitaks kuidagi kohalolekut puhtal kujul. Nullvariant, aga intensiivne. On see võimalik? On see huvitav?“ (Kaunissaare 2012) Mida tähendab kohalolu ehk võõrsõnaliselt presentsus? Lääne teatritraditsioonis on see tähistanud kas treeningu ja tehnikatega saavutatavat keskendatud energiat või loodusest antud karismat, isiksuslikku mõjujõudu (vt lähemalt Goodall 2008: 7–12). Kuid kohalolu on käsitletud ka vastuvõtjast lähtuvalt. Järgnev miniekskurss toetub Hans Ulrich Gumbrechti ja Jean-Luc Nancy teooriatele, mis on omakorda dialoogis Martin Heideggeriga, s.o suhestuvad fenomenoloogia traditsiooniga.20 Nad rõhutavad kommunikatsiooni materiaalseid tahke ja nihutavad fookuse „maailma asjade“ hermeneutiliselt tõlgendamiselt nende vahetule meelelisele ja afektiivsele mõjule. Sellises raamistikus on kohalolu kunstiteose mittekontseptuaalne mõõde. Tähendusi loova kujutamise ja kohalolu vahel valitseb pinge, kuid vastandus ei ole absoluutne. Nii rõhutab Gumbrecht, et kunstielamusele on omane võnkumine tähenduse ja kohalolu mõjuväljas (Gumbrecht 2004: 107). Kohalolu mõiste kätkeb ruumilist suhet kunstiteosega (distantsi olemasolu), ent on representatsiooni katkestusena, s.o ainukordsuse kogemisena ühtlasi kõrgeimal määral ajaline nähtus. Seda kogetakse tajusündmusena, mis 19 Ka Ingomar Vihmari lavastuses „Tühirand“ (Vanemuine, 2006) näidati lavategevusega vaheldumisi

filmikaadreid näitlejate väljasõidust saartele – Undi jutustuste tegevuspaika. Erinevalt „Kadunud sõbra juhtumist“ sai „Tühiranna“ ekraanilugu tõlgendada laval mängitava loo olmerealistliku teisendina. 20 Kuid Gumbrecht on kriitiline Husserli fenomenoloogia suhtes, mis keskenduvat introspektiivsele kogemusele, mitte maailma asjadele (Gumbrecht 2004: 42).

oma eheduses ja intensiivsuses lõhub argielu rutiini ning aitab saavutada autentsemat olemist. Gumbrecht nimetab niisuguseid hetki intensiivsuse momentideks, milles puuduvad igasugused varjatud või varjamatud tähendused; võib-olla just tähenduse kustutamise tõttu, mis on modernses „tähenduse kultuuris“ harv nähtus, on need efemeersed ja kinnihoidmatud (samas, lk 98–99). Nancy räägibki sündimisest või tulemisest kohalolusse (naître à la présence) – see ei ole stabiilne olemisseisund, vaid saamise hetk (Nancy 1993: 4). Kohtumine kunstiteosega asetab inimese iseenda kui teise vastu, ta tajub end iseendale välisena (Nancy 1994: 37). Maalikunsti näitel ja Heideggeri toel kirjutab Nancy n-ö pildi tagasivaatamisest: pilt asetab end meie pilgule vastu ja samas näitab end pilguna, mis on suunatud meile (Nancy 2005: 86–87). See paneb kogema ebamugavust, võõrust – ollakse justkui oma kohalt ära nihutatud (dépaysé) (Nancy 2005: 61). Teatrile, kus kokkusaamine on füüsiliselt reaalne, saab Nancy mõttekäigu kergesti üle kanda. Ma kahtlen küll, kas kohalolu peaks tingimata defineerima see, et vaataja tunneb end ebaõdusalt, ent kui mõista kohalolu all sündmuslikke tajuhetki, siis pelga esteetilise naudinguga tegemist ei ole. Taolistel hetkedel langeb vaataja välja harjumuslikust vastuvõturežiimist ning minetab kontrolliva positsiooni kunstiteose üle. Iha tõelisuse ja kohalolu järele kannab ühtviisi visuaalkunsti (sh tegevuskunsti) ja teatri uuendusliikumisi, tingides nende vastastikust lähenemist või sulandumist. Tegevuskunstilisus avaldub näiteks rõhu liikumises tegevuste sooritamisele (mis ei väljenda psühholoogilisi seisundeid, vaid loob autonoomseid abstraktseid kujundeid) ning püüus seisata kujutamise mehhanismid. Publiku vastuvõtt peaks kulgema pigem tajude tasandil ja olema ennem afektiivne kui diskursiivne. Kui domineerib tegevuskunstiline impulss, siis tekib niisuguseid hübriidse esteetikaga teatrivorme, mida on käsitletud performanceʼi-teatrina, aga näitlemisülesannete seisukohast on puutepunkte ka objektiteatri, füüsilise ja visuaalse teatriga. Huvitavamaid katsetusi aastal 2014 olid Anne Türnpu „Lenni & Kizoo“ ja kadrinoormetsa „Siseturism“.21 Objektiteatri lavastuses „Lenni & Kizoo“ manipuleerisid näitlejad mitmesuguste asjadega, nagu pikad kepid, valged õhupallid, 21 Esietendused vastavalt 4.06.2014 teatris NO99 ja 7.02.2014 Rakvere teatris.

„Siseturism“. Peeter Rästas. Foto Krõõt Tarkmeel. (Rakvere Teater)

suured paberilehed jne, samas kui nende nägu varjasid marlimaskid, mis võeti eest vaid siis, kui näitlejad eeslaval luulet lugesid. Tegevus ja tekst (nii suuline kõne kui ka kiri ekraanil) ei olnud omavahel seotud, üldmuljes oli lavamaailm aloogiline. Näitlejad lõid visuaalseid kujundeid, rütmimustreid, energiavooge, mitte aga fiktsionaalseid tegelasi. „Siseturism“ lahutas verbaalse teksti ja füüsilise tegevuse – siin õieti tegevusetuse – veel julgemalt. Näitleja Peeter Rästas seisis kuni etenduse lõpuhetkedeni liikumatult laval nagu valvur oma postil. Tekst kõlas lindilt (Rästase häälega) ja ekraanil vaheldusid samal ajal videopildid ja -graafika. Näitleja laval hakkas tähistama teksti subjekti – kusjuures tegu polnud monodraamaga, vaid tekst oli rütmistatud pigem luulena – , aga tema siseseisundid ei väljendunud kehaliselt. Visuaalne, verbaalne ja kehaline mõõde eksisteerisid eraldi ja seostusid paremal juhul assotsiatiivselt. Mõlema lavastuse abstraktsuse aste on kõrge. Kui vaataja ei koge kohalolu intensiivsuse momentidena, mis asendaks märkide ja sümbolite lahtimuukimise naudingut, valdab teda kardetavasti tüdimus, nagu juhtus Alvar Loogiga „Siseturismi“ etendusel. Tuleb nõustuda, et „Siseturism“ liikus teispoole draamakunsti (resp dramaatilise teatri) piire performanceʼi suunal, kuid pole üldse selge, miks peaks teater olema performanceʼist väärtuslikum, nagu sisendab arvustuse pealkiri „Teatri degradeerumine performanceʼiks“ (Loog 2014). Performanceʼi-teatriks liigitub ka Ene-Liis Semperi autorilavastus „Tüdruk, kes otsis oma vendi“22. Semper ütleb, et eelistab näitlejat, kes ei piirdu tegelasega, „keda joonistatakse sõnade abil endast väljapoole“ (Semper 2014). Rea Lest, kes põhiliselt vaikib, ei pea nimitegelast (kui siin üldse rääkida tegelasest) psühholoogiliselt põhjendama ega empaatiat äratama. Oma häirimatus alastuses, üksnes kõrgekontsalised kingad jalas, mõjub ta nagu elav kunstiteos, kehastunud iluprintsiip. Ta liigub mõõdetult ja omi trajektoore mööda, ta nägu on liikumatu ja poosid statuaarsed. Tema olek on kõigepealt esteetiline (erootiline mõju ei ole välistatud, aga seda ei õhutata kuidagi), ja just sellisena provotseerib ta teiste tegelaste reaktsioone ja ekspressioone. Etendust saab suurel määral vastu võtta

22 Esietendus 13.11.2014 teatris NO99.

puhtesteetiliselt, nagu kunstinäitust ja kontserti: vaadelda visuaalseid kooskõlasid ja dissonantse, kuulata kõlksudest, kahinatest jms loodavaid heliinstallatsioone ja klaverimuusikat. Kohalolu püüdlevad ka nn abstraktsed kujundid. Üks viis neid luua on näitleja ebaharilik, kummaline tegevus, mis toimib kujundina tänu narratiivse ja psühholoogilise konteksti puudumisele. Teistel juhtudel tõstetakse suurde plaani kõige tavalisemaid tegevusi, nõnda et soorituse ilu, rütmimustrid jms kustutavad fiktsionaalse konteksti. Näiteks Lauri Lagle „Kolmapäevas“23 võib vaatajat kütkestada, kuidas Kaie Mihkelson küürib puhtaks ja väänab kuivaks suure valge lina (argitegevus), või üllatada, kuidas Inga Salurand suures potis õunu keetes loobib potti lõpuks ka kilekoti ja käteräti (kummastatud tegevus). Näitlemine metatasandil Kolmas viis taandada fiktsionaalne tegelane ja olla „näitleja ise“ on eneserefleksiivne mäng, mille üle domineerib ja defineerib näitleja professionaalne identiteet. Näitleja esineb iseenda kui näitlejana, lavaruumi käsitatakse mänguruumina (näitleja töökeskkonnana), kus ei looda kooskõlalist fiktsionaalset maailma, vaid leiutatakse mängulisi situatsioone. Kui väljamõeldud tegelasi (ennemini küll nende fragmente) kasutatakse, siis pigem mänguasja funktsioonis, allutatuna metatasandi intentsioonile – uuritakse näitleja väljendusvahendeid ja tehnikaid, näitlemise ontoloogilisi, fenomenoloogilisi ja eetilisi implikatsioone, publikuga suhtlemise võimalusi ja võimatusi jms. Kui fiktsionaalsete tegelaste mängimine võib toimuda „neljanda seina“ taga, siis näitlemise uurimine mitte, sest olla laval näitlejana tähendab vältimatult olla vaadatud – need strateegiad kätkevad täit teadlikkust publikust. Äärtpidi kuuluvad siia võõritavad mängud eeldamisi autentsust loova verbatim-tehnikaga. Kertu Moppeli lavastuse „Liha luudel“24 peostseenides kasutas trupp varem päriselt peetud peol salvestatud kõnelusi. Näitlejad taasesitasid neid arvatavasti täpselt, kuid nihestuse tekitasid kolm tegurit. Esiteks, kuna teatris kasutatakse reeglina vaid teatud suulisuse markereid (nt slängisõnad, intonatsioonid), mõjub autentne suuline kõne oma seosetuse, parasiit- ja täitesõnade 23 Esietendus 2.11.2013 teatris NO99. 24 Esietendus 21.11.2014 Tartu Uues Teatris.

„Siseturism“. Peeter Rästas. Foto Krõõt Tarkmeel. (Rakvere Teater)

jms-ga laval esitatuna võõrastavalt. Teiseks kummastas kõnet monotoonne esitusviis ning kolmandaks asjaolu, et fraasid olid näitlejate vahel ümber jagatud, s.o taasesitati mitte enda, vaid kellegi teise räägitut. Sellele viitas üksteise kõnetamine kaaslase nimega, nt Roland Laost nimetati Hendrikuks (Toompere jr jr) jne.25 USA lavastaja Robert M. Johansoni kontseptsioonil põhineva lavastuse „Life Is Very Hard“26 materjaliks oli samuti varem lindistatud suuline kõne, mida näitlejad etenduse ajal kõrvaklappidest kuulasid ning ülitäpselt kordasid. Kõnet ei käsitletud suhtlemisvahendina, vaid rohkem „näituseobjektina“ (vt Lehmann 1999: 266); kõnemaneer oli äärmiselt teatraalne: äätamisi-öötamisi ja segast sõnajärge lausa rõhutati, intonatsioonid olid pidulik-pateetilised. Keelt objektistasid ka pidevad ümberlülitused eesti ja inglise keele ning kirjaliku (subtiitrid) ja suulise kõne vahel. Kõne ja lavategevus (nt mängud kartulitega, erootilised grupimisanstseenid jm) ei illustreerinud teineteist, vaid dissoneerisid või ei suhestunud üldse mitte kuidagi. Ka selles lavastuses ei rääkinud näitlejad (alati) omaenda teksti, nagu selgus etenduse lõpus, kus mõnd varem kõlanud lugu kordasid nende õiged autorid ja intonatsioonid muutusid loomulikuks, tähistamaks üleminekut n-ö siiruse režiimi. Näitlemise uurimise laborina on toiminud NO99 ühekordsed näitleja-aktsioonid (Kristjan Sarve „99x“, „Täna õhtul Jaak Prints“, „Rasmus Kaljujärve aktsioon“) ja Von Krahli teatri noorte näitlejate sari „Külgkorv“ (2013–14): Loore Martma „Soolo“, Ivo Reinoki „Ori“, Liis Lindmaa ja Anatoli Tafitšuki „Kosmos“ jt, aga ka mõned pikemalt etendatud soololavastused, nagu Juhan Ulfsaki – Saša Pepeljajevi „Hamletid“ (Von Krahli teater, 2006), Rasmus Kaljujärve „Lõpus on kõik õnnelikud, ja kui ei ole, siis pole see lõpp“ (NO99, 2012) ning möödunud aastast Priit Võigemasti ja Vaiko Epliku „Muuseas: ma armastan sind“.27 (Olgugi see ebaõiglane, jätan Vaiko Epliku kui mittenäitleja vaatlusest välja.) Kui lähtuda teatripoolsest tutvustusest, kus räägiti näitleja vahendite piiratusest, siis võib lavastust vaadata katsena testida ja avardada vahendite repertuaari era- ja 25 Samasugust repliikide ümberjagamist kasutati NO99 „Kuidas seletada pilte surnud jänesele“

stseenis, kus näitlejad arutlesid improvisatsiooni üle. Esietendus 15.02.2014 Von Krahli teatris, lavastajad Robert M. Johanson, Marit Sirgmets, Simona Biekšaitė. 27 Esietendus 6.03.2014 teatris NO99, lavastajad Ene-Liis Semper, Lauri Lagle. 26

näitlejaelu kogemuse baasil, kombates autentse kogemuse ja artistliku väljamõeldise piire. Etenduse alguses jutustas Võigemast lugusid, mis olid nagu iseenda elust võetud, aga võisid vabalt olla väljamõeldis; hiljem kasutas ta lugude motiive selleks, et neist mänge välja kasvatada. Samuti võttis Võigemast ette tema kuvandiks kippuva Buratino rolli tühistava ümbermängimise tõelisemas ja tõesemas laadis, mis kätkes pingutusi, alastiolekut ja lõpuks puupoisi teatrisurma. Kriitiku sõnul päädis lugu „füüsilise tühjaksjooksmisega, rituaalse arveteklaarimisega omamüüdiga, mille autorsusega esitajal endal vähe pistmist“ (Karulin 2014). Pihtimuseks ma seda lavastust siiski ei nimetaks. Autentsus lõpuni siira eneseavamise mõttes ei olnud (peamine) eesmärk, olgugi et töötati isikliku materjaliga. Muu hulgas näitas Võigemast emotsionaalse autentsuse mulje loomise tehnikaid – oskust mängida siiruse režiimis. Tõepoolest, näitleja võib laval naerda ja nutta, aga kas tegemist on sisemiste impulsside või tehniliste võtetega, on väljast vaadates väga raske otsustada. Tsiteerides näitlejat ennast: „Ma ei annaks poolt redist ka näitleja pisarate eest.“ Laval toimuva eheduse ja kordumatuse peaks garanteerima improvisatsioon. Kui proovides harrastatakse seda tihti, siis etendustes on improviseerimine näitlemisstrateegiana hoopis haruldasem.28 Ettevalmistamata ühisimprovisatsioon, mis paneb proovile näitlejate leidlikkuse ja partneritunnetuse, on muidugi riskantne ettevõtmine. Kõige riskantsem ja radikaalsem eksperiment pärineb aastast 2013: Tartu Uue Teatri „Keskea rõõmud“, laval Katrin Pärn, Piret Simson, Janek Joost, Margus Prangel lavakooli XIX lennust ning lavastaja Ingomar Vihmar. Nähtu (vaatasin küll vaid kahte etendust), kuuldu ja loetu põhjal võib kinnitada, et lavastus invariantse struktuuri mõttes praktiliselt puudus, iga etendus oli ettearvamatu ja ainuline. Kordus küll etendamine kahes vaatuses, mis andis vaatajaile võimaluse viisakalt lahkuda, aga samuti tekitas (ja seejärel pettis) ootusi, et teine vaatus tuleb teistsugune. Dramaatilise teatri perspektiivist vaadates oli aluseks sündmusetuse printsiip: juhtuda võib kõike, aga lõppkokkuvõttes ei juhtu midagi. Teatrietendus oli defineeritud kui näitlejate ja vaatajate ühine, jagatud aegruum, milles etendus pidi iseorganiseeruma, igal õhtul uuesti ja teisiti. Näit28 Ma ei puuduta improteatrit. See on omaette teatrivorm, oma traditsiooni ja konventsioonidega, mis on pigem dramaatilise kui postdramaatilise teatri põhised. Olgu mainitud, et 2014. aastal kujunes Eesti esimesest kutselisest improtrupist teater Impeerium.

lejate vabadust teha, mis pähe tuleb, piirasid siiski vajadus oma tegutsemist käigupealt kooskõlastada – tõmmata teisi kaasa oma mängudesse, nihutada fookust ühelt näitlejalt teisele jne – ja teiselt poolt lavastaja poolt kontrollitud muusika- ja valgusevahetused. Lavaline keskkond, mida peale muusika ja valguse sisustasid vähesed etenduseti erinevad asjad, oli üsna ebastabiilne. Kummatigi ei olnud näitlejatel kohustust sellega iga hinna eest kohaneda ega pidevalt tegutseda, vaid nad võisid ka lavalt ära minna, peituda, vaadata kõrvalt. Näitlejad olid laval iseendana – valdavalt aga iseenda kui näitlejana. Nad tegid mitmesuguseid asju, demonstreerides oma võimeid ja oskusi – kes küpsetas leiba, kes puhus suitsurõngaid jne –, kuid ei jätnud kasutamata oma näitlejaoskusi: eteldi, tantsiti, mängiti lühikesi sketše. Nad rääkisid üsna isiklikke lugusid, aga rohkem ikka teatrikooli ajast, või kommenteerisid toimuvat etendust, oma taotlusi jms. Näib, et ei püütud tingimata luua energeetilist kohalolu, minu nähtud etendusi iseloomustas pigem madal intensiivsus. Vaatajatega suheldi, kuid mitte eriti aktiivselt. Tundub, et püüti saavutada vahetut, mitteteatraalset lavaolemist, mis oleks vaba hirmudest ja pingetest.29 Näitleja–vaataja suhte tähtsust arvestades tuleks mängimist interaktiivses, näiteks osalusteatris käsitada omaette strateegiana, kuid näiteid pakub eesti teater vähe. Kõige sihikindlamalt on vaataja positsiooni ning vaataja–näitleja suhtega eksperimenteerinud Cabaret Rhizome, näiteks raju peo simulatsioon „Reiv/Rave“ (2012), uue meedia suhtlusskeeme rakendav „rhizomedia. Risomeedia“ (2013) jm. On katsetatud füüsilise distantsi minimeerimise ja positsioonide varieerimisega, nagu Mihhail Durnenkovi „(Kõige) lihtsam meetod suitsetamisest loobumiseks“30, mida mängiti Von Krahli teatri kitsukeses proovisaalis vaatajate vahel, nende toole liigutades ja neid ümber paigutades. Näitlejate tööd see ilmselt raskendas, aga mängulaad jäi peamiselt psühholoogiliseks. Seevastu 29 Nicholas Ridout paneb monograafias „Stage Fright, Animals, and Other Theatrical Problems“ (2006)

paari näitleja lavahirmu ja vaataja piinlikkuse ning käsitleb neid afekte modernsuse fenomenina (s.o dramaatilise teatri pärisosana). Mõlemad tulenevat representatsioonimasina seiskumisest, kui näitleja kukub või astub rollist välja ning näitleja ja vaataja jäävad silmitsi ilma fiktsiooni kaitseta. Silmast silma kohtumist (face-to-face encounter) peab Ridout aga teatrikogemuse südamikuks. Nii vaadates on uute kommunikatsioonimudelite otsingud katse päästa teater alatasa ähvardavast luhtumisest. 30 Esietendus 13.01.2014 Von Krahli teatris koostöös Vene teatriga, lavastaja Ivan Strelkin. Lavastuse eskiisi esitati Vene, Von Krahli, NO99 ja Tartu Uue Teatri koostöös toimunud kaasaegse dramaturgia laboratooriumis 2013. aasta septembris.

Mart Kangro „samm lähemale“31 lavakooli tudengitega püüdles mitmeti autentsusele. Näitlejad jutustasid isiklikke lugusid (siiski töödeldud ja muudetud kujul) ja näitasid vaatajatele fotosid. Veel vahetumat suhtlemist nõudis näitlejatelt ülesanne viia keegi publikust tantsima. Reaalse suhtlemise situatsioonid etenduse sees nõudsid nii siirust, taktitunnet kui ka empaatiat, mida muidu eeldatakse vaatajatelt. Nagu artikli proportsioonidest näha, liigub postdramaatilises teatris pendel niisuguste strateegiate poole, mis toovad esile „näitleja enda“. Mõiste „kohaspetsiifiline teater“ eeskujul võiks neid üldnimetada näitlejaspetsiifiliseks mängimiseks, mille aluskihiks on performatiivne enese-esitus. Autentsus ja fiktsionaalsus ei ole siin jäigalt vastandatud. Ka näitlemine „iseendana“ kätkeb eri määral fiktsionaalsust, alates rolli elementidest ja lõpetades retooriliste võtetega, mida kasutatakse isikliku loo vormimisel. Esitaja näitleja-identiteet ei kao aga kunagi täielikult – ta ei saa lakata olemast näitleja ja nii võetakse teda ka vastu. Publik hindab ikka tema professionaalseid oskusi ja lavasarmi ning huvitub tema isiklikust elukogemusest seetõttu, et ta on näitlejana avaliku elu tegelane.

31 Esietendus 18.04.2013 teatris NO99.

KASUTATUD ALLIKAD: Goodall, Jane 2008. Stage Presence. London, New York: Routledge. Gordon, Robert 2006. The Purpose of Playing: Modern Acting Theories in Perspective. Ann Arbor: University of Michigan Press. Gumbrecht, Hans Ulrich 2004. Production of Presence: What Meaning Cannot Convey. Stanford, California: Stanford University Press. Karulin, Ott 2014. Kahekesi kriisis. – Sirp, 21. XI. Karusoo, Merle 2014. Intervjuu Merle Karusooga [Anneli Saro ja Tanel Lepsoo]. – Methis, nr 14, lk 136–143. Kaunissaare, Laur 2012. Näitleja ise. – http://www.no99.ee/tekstid.php?event_id=0&nid=245 Lehmann, Hans-Thies 1999. Postdramatisches Theater. Frankfurt am Main: Verlag der Autoren. Lejeune, Philippe 2010. Autobiograafiline leping. Tlk Tanel Lepsoo. – Methis, nr 5/6, lk 196–223. Loog, Alvar 2014. Teatri degradeerumine performanceʼiks. – Sirp, 27. II. Matzke, Annemarie M. 2006. Von echten Menschen und wahren Performer. Rmt: Wege der Wahrnehmung: Authentizität, Reflexivität und Aufmerksamkeit im zeitgenössischen Theater. Recherchen 33. Theater der Zeit. Nancy, Jean-Luc 1993. The Birth to Presence. Stanford: Stanford University Press. Nancy, Jean-Luc 1994. Les Muses. Paris: Galilée. Nancy, Jean-Luc 2005. The Ground of the Image. New York: Fordham University Press. Oidsalu, Meelis 2014. Kui metall põleks. – Sirp, 14. II. Purje, Pille-Riin 2014. Valgust oodates. – Sirp, 28. XI. Roselt, Jens 2004. In Ausnahmezuständen: Schauspieler im postdramatischen Theater. Rmt: Theater fürs 21. Jahrhundert. Text + Kritik, Sonderband. München. Roselt, Jens 2005. Seelen mit Methode: Schauspieltheorien vom Barock- bis zum postdramatischen Theater. Berlin: Alexander Verlag. Sarrazac, Jean-Pierre 2014. Tunnistaja ehk rapsood ehk jutuvestja tagasitulek. Tlk Tanel Lepsoo. Methis, nr 14, lk 119–130. Semper, Ene-Liis 2014. Ene-Liis Semper: „Ma olen laval jumala alasti!“ [Intervjuu Eero Epnerile.] – Eesti Ekspress, 12. XI. Zarrilli, Phillip B. 2009. Psychophysical Acting: An Intercultural Approach After Stanislavski. London, New York: Routledge. Tamm, Marek 2014. Unenäod sõprusest. – Postimees, 21. I. Virro, Keiu 2014. Mis juhtus pärast Mona Lisat? – Sirp, 1. V.

PIIRIKÜSIMUSE AMMENDUMINE TANTSUKUNSTIS LEENU NIGU

Kui tahes suveräänne kunstiline ambitsioon on alati ülejäänud maailmaga sõltuvussuhtes ja muutused väliskeskkonnas annavad paratamatult varem või hiljem tunda ka loomes. Ja küllap ka vastupidi. Kui paari viimase aastakümne elu Eestis on oluliselt mõjutanud riigipiiride avanemine, siis kunstielus on toimunud sellega paralleelne protsess. Žanripiirid ja esteetilised sopistused on hägustunud ja ühte sulanud, tekkinud on hübriidvorme ja seni nägemata kunstiliike. Inimeste, kaupade ja kapitali vaba liikumine on vältimatult kaasa toonud ka ideede uutmoodi ringluse. Seejuures on just avangardsel kunstnikkonnal olnud traditsiooniliselt kanda rajaleidja ja piiride ületaja roll. Võiks koguni paradoksaalselt väita, et see on olnud uuendusmeelsema kunsti tavapärane ülesanne. Traditsiooniline avangard kõlab kui ennasttühistav oksüümoron, kuid praktikas see just nõnda välja kukub. Praeguseks on piiriületus muutunud igapäevaseks ja trafaretseks. Nii nagu geopoliitilises mõttes on teise riiki reisimine tavaline, kohati koguni banaalne või tüütu tegevus, nii on kunstiliikide ja žanripiiride ületamine kunstniku poolt muutunud ootuspäraseks. Piiri ületamisest tekkinud erutus, nii nagu me seda varem tundsime, on end ammendanud. Kui varem seostati piiride ületamisega peamiselt üksikisiku vabadust, eneseteostust, siis viimasel ajal on ärksamate mõtlejate arvamusavaldustes tunda ka kriitilisemaid noote. Olgu ühe hea näitena toodud Leedu filosoofi Leonidas Donskise artikkel, mis ühe hiljutise Leedu teatrilavastuse näitel räägib tööjõu vaba liikumisega kaasnevast võõrtööliste prekaraarsest, so heitlikust ja kindlustamata olukorrast ning eksistentsiaalsest identiteedikaost (Donskis 2014). Piirideta maailm ei anna enam alust ainult eufooriaks, vaid mõjub kurnavalt ja tekitab ebakindlust. Tantsu piir ja ontoloogia Tantsuvaldkond pole selles osas mingi erand. Alates 1990. aastatest, mil taastatud 82

iseseisvusega senised piirangud kadusid, on Eesti uuemas tantsus tegeletud lakkamatult küsimusega tantsukunsti žanrilistest piiridest. Nii kunstnikke endid kui ka tantsuelu korraldajaid on paelunud küsimus, mida üldse saab tantsuks nimetada ja kuidas intuitiivset ettekujutust tantsust kui korrastatud rütmilisest liikumisest avaramaks nihutada. Loomulikult on sellesama küsimusega olnud sunnitud tegelema ka kriitika. Ja nii on tantsu kui kunsti mõistelise piiritlemisega ja senikehtinud piiride avaramaks nihutamisega tegelenud nii mõnigi varasem tantsuvaldkonda puudutav Teatrielu artikkel.1 Ilmselgelt tähendab igasugune defineerimine piiri tõmbamist katkematu reaalsuse pinnale ja on seega väljapoolne ja vägivaldne. Või vähemalt meelevaldne ja teatud piirini suvaline. Tegelikkuses libiseb alati midagi määratlusest väljapoole, kunstiteosed ei allu lõplikult kategoriseerimisele ega peagi seda. Kunst ei pea tingimata küsima, millise žanri piiridesse ta kuulub. Nii nagu maltsataime ei huvita, kas ta kasvab siin või sealpool Eesti-Vene piirileppega kehtestatud piirjoont. Ta kasvab, ja kõik. Samamoodi lähtub õnnestunud kunstiteos omaenda sisemisest loogikast ega küsi ebakindla teismelise kombel grupikuuluvuse ja omataoliste heakskiidu järele. Kategoriseerimise ja žanrikuuluvuse küsimus tekkib alles hiljem, kultuurielu praktilise poole pealt, kui mängu tulevad rahataotlused ja auhinnažüriid ning muidugi ka valdkondlikud ülevaateartiklid. Taolistel hetkedel võib piiri tõmbamine selle ja teise vahele osutuda elu ja surma küsimuseks. Nüüdisaegne tantsu- ja etenduskunst on aga alates 1990. aastatest just teismelise kombel eneseteadlikult valdkonna piiri peal kõndinudki. Koreograafid ja tantsijad on olnud väga huvitatud omaenese paigutumisest kunstiväljal ning sellega kaasnevatest erinevatest diskursustest ja enesekirjeldustest. Piiri tõmbamine enese ja teise vahele funktsioneerib eristamise, enesetunnetuse atribuudina. Erinevus osutub identiteedi alustalaks. Ja nii on Eesti tantsuelus väga tugevalt tooni andnud piiri tõmbamine nüüdisaegse ja uuendusliku ning tagurliku ja aegunu vahele.2 1 Vt nt Heili Einasto „Tants piiridel ja katkestuspindadel“, Teatrielu 2001, lk 188–201, ja Heili Einasto

„Sõltumatu tantsu uute nimetuste otsingul“, Teatrielu 2008, lk 192–210.

2 Olen seda põgusalt kirjeldanud artiklis „Kontseptuaalne tants ja tantsu kontseptsioon“, Teater. Muusika.

Kino, 7/2008, lk 44–49.

Taolist võitlust tantsu määratlemise üle, mis pole muidugi ainult Eesti tantsule omane nähe, on kirjeldanud tantsuteadlane ja -filosoof André Lepecki teoses „Tantsu ammendamine“. Lepecki täheldab, et modernsuse kehtestumisega kinnistus üksiti ka arusaam tantsust kui millestki olemuslikult liikumispõhisest. Ta toonitab, et see pole sugugi aegade algusest nõnda olnud, tantsu pole alati liikumisega samastatud. Kui moderntants pani aluse tantsu kui kunstiliigi iseseisvumisele (võrrelduna sellega, kuidas varasemalt oli tants alati muusika, dramaturgia vmt teenistuses), on selle järeltulijad postmodernne ja nüüdistants püüdnud moderntantsu poolt kehtestatud tantsu ontoloogilisi liikumispõhiseid alustalasid kõigutada ja avardada, st näidata, et tants ei pea tingimata olema alati samatähenduslik liikumisega, vaid võib avada uusi võimalusi tunnetamaks seda, kuidas suhestuvad omavahel keha, poliitika, liikumine, subjektsus. See aga on põhjustanud kohati vihaseid vaidlusi tantsu olemuse üle. Intuitiivsete käibetõdede kõigutamist on võetud kui põhimõttelist reetmist, mis kõige kurioossematel juhtudel on viinud välja isegi kohtuprotsessini. (Lepecki 2006) Taoline võitlus on käinud ka Eestis viimased kümme aastat. Toimunud on pidevad kemplemised nii lava peal kui selle taga, nii lavastuste kui vestluste näol selle üle, mida üldse tohib tantsuks nimetada ja millisel hetkel põrkub tegija tantsu piiridega. Ja need vaidlused on omakorda tõmmanud selge piiri nende vahele, kes püüavad seni kehtinud piire ja määratlusi ületada, ning nende vahele, kes ei näe selleks mingit tarvidust. Eks sarnased protsessid ole toimunud ka teisal, mh sõnateatris, mis on samuti viimasel kümmekonnal aastal tegelenud omaenese olemuse läbivalgustamisega ja performatiivsete protsesside uurimisega. Nii ongi teatav osa nii tantsu- kui ka sõnateatrist liikunud kumbki omast otsast selles suunas, mida võib nimetada postdramaatiliseks teatriks või tänapäevaseks etenduskunstiks. Liigutuse ja sõna puhtus, nende tooniandev keskne positsioon lavastusprotsessis on pandud kroonilise küsimärgi alla. Postdramaatilisus pole enam seninägematu, vaid nüüdseks end täielikult kehtestanud etenduskunstide suund. Samuti võib, vähemalt Eesti kontekstis, märgata veel üht paralleelset valdkondadevahelist maalihet – liikumispõhisusest mitte hoolivate tantsukunstnike lähenemist tegevuskunstile. Ka siin on hägustunud piir tantsulavastuse, performance’i ja kujutava kunsti vahel. Olgu näideteks osaliselt koreograafia-taustaga MIMprojecti edukas näitus Tallinna Kunstihoones, tegevuskunsti viljelevate loo84

minguliste üksuste ülesastumised Kanuti Gildi SAALis ja Sõltumatu Tantsu Laval3 või koreograafidiplomiga noorte loojate õpingute jätkamine Eesti Kunstiakadeemias4. Seejuures on maailmavaatelised ja kunstitunnetuslikud piirid intuitiivsel tasandil üpris kindlalt paigas. Nüüdisaegne (tantsu)kunst toimib kohati ka kui turvaline Schengeni tsoon, mille n-ö oluliste teiste, reeglina traditsioonilisema lähenemisega loovisikute suhtes määratletakse end jõuliselt. Maastik on jagunenud üpris selgelt „omade“ ja „võõraste“ omaks ja nii osutuvad piire kompava skeene piirid praktikas üsna üheselt mõistetavateks. Kuid kas piiri ületamine on samaväärne piiri tühistamisega? Piiri pidevalt nihutades ja sellest üleastumisest iseenda identiteedi alust kujundades võib juhtuda, et piir ise jääb paigale. Piiri näiliselt ületades tegelikult kinnistatakse selle olemasolu, selmet see mõistena sootuks kaotada. Sama moodi ei tingi viisavabadus piiri kadumist, vaid toob hõlpsamini reisivate inimeste teadvusse teravdatumalt kui kunagi varem piirüleste erisuste olemasolu. Ja nii juhtubki, et tantsu mõistet avardav tantsukunstnik tegeleb lakkamatult hoopis sellesama piiri allajoonimisega, mille olemasolu vastu ta näiliselt võitleb. Tuleb välja, et avangardne kunstnik vajab piiri olemasolu sama palju kui salakaubavedaja. Piiriületus on nende mõlema identiteedi alus ja elatusallikas. Et millestki üle astuda, peab see miski juba eelnevalt olemas olema. Ja kui väga vaja, võib selle, millest üle astuda, ka välja mõelda ja siis selle kui mugava vaenlase vastu väsimatult võidelda. Piiriväsimus Filosoofias ammendavat filosoofiline probleem end siis, kui pole enam midagi lisada, kui filosoofid tüdinevad küsimusest ära ning leiavad peamurdmiseks uue ja põnevama probleemi. Natuke nagu mood, ainult et pikema vinnaga. Mulle näib, et aastaks 2014 on valdav osa tantsuväljal tegutsejatest sarnasel moel ülalkirjeldatud piirivaidlustest tüdinud. Piiriületamine on muutunud banaalseks, moeröögatus on aegumas. 3 Nt Erik Alalooga ja Andreas W „Materjali vastupanu“, esietendus 16.11.2012 Kanuti Gildi SAALis; 10x10

„man overboard“, esietendus 21.08.2013 Kanuti Gildi SAALis; Mai Söödi ja Eva Labotkini „Warrior/Hundi teekond läbi Punamütsikese soolestiku“, esietendus 5.11.2014 Sõltumatu Tantsu Laval jpt. 4 Henri Hütt, Doris Feldmann, Kadri Noormets.

Nüüdistants on osutunud rajaleidjaks, kes läks suures avangardses uuendushoos piiriületusel kaotsi. Selle asemel, et pioneerina tuntu piire nihutada, on suur osa nüüdistantsuga seotud olnud kunstnikke lihtsalt kolinud teisele poole eraldusjoont. Olgu selle tunnistuseks näiteks see, et moodsa tantsuelu suursündmus Augusti Tantsufestival toimus aastal 2014 viieteistkümnendat ja viimast korda oma senise nime all. Järgmisest korrast tegutseb see sisult muutumatu sündmus uue sildi all, milles sõna „tants“ enam ei figureeri. Samuti oleme jõudnud punkti, kus paljud koreograafitaustaga inimesed nimetavad end nüüdseks nii, et nende enesemääratluses sõna „tants“ ei kajastu: Renate Valme ja tema juhitud Kompanii Nii tegutsevad füüsilise teatri vallas, kadrinoormets nimetab end etenduskunstnikuks jne. Lisaks sellele, kuidas seni tantsuga seotud kunstnikud ise enda tegevust nimetavad, hakkab see tendents aina enam kinnistuma ka n-ö välja administratiivsemas pooles. Näiteks just 2014 oli esimene aasta, mil teatri aastaauhindade andmisel moodustati n-ö kaasaegsete etenduskunstide žürii, mis vaeb just neid lavastusi, mis traditsioonilise sõna-, muusika- või tantsuteatri määratluse alla ei liigitu. Maad on võtmas teatav piiriväsimus. Kujukalt väljendab seda Anu Ruusmaa: „Suures piiride laiendamise/avardamise tuhinas ja uue avastamise õhinas oleme kontakti kaotamas/kaotanud nii omaenda ajaloo kui aja looga. Kontakti kaotamine minevikuga mõjutab ja kitsendab meie olevikus olemist.“ (Ruusmaa 2014) Seega võib 2014. aastast mõneti mõelda kui hetkest, mil toimus lõplik piirileppe kehtestamine. Territooriumid jagati ära, piirid pandi paika. Asjadel on jälle „nende õiged nimed“. Tantsu all mõeldakse taas rohkem või vähem jõuliselt füüsilist, kehatehniliselt täpset korrastatud liikumist. Kõik, mis selle määratlusega ei haaku, paigutub nüüdseks mõne muu sildi alla, mis hetkel näib valdavalt olevat „nüüdisaegne etenduskunst“. Lepecki viidatud modernne tantsu ontoloogia on Eesti tantsuelus jäänud kõigutamata. Võimalik, et järgmistes Teatrieludes kadrinoormetsa ja Fine5-i lavastusi enam ühe ja sama artikli raames ei käsitleta ja need paigutuvad kumbki ise žanrilisse kategooriasse, mille vahel ühisosa leidmine ei tundu enam ei mõttekas ega vajalikki. Mitmekülgsus ja liigirikkus tulevad Eesti nüüdistantsu tervisele kahtlemata kasuks. Piirivaidluste asemel on saabunud aeg teha süvendatud tööd juba praeguseks paika loksunud territooriumeil. Pealiskaudsest pullitegemisest hakkame

välja kasvama. Õhus on tunda igatsust läbimõeldud ja -tunnetatud kunstilise väljenduse järele. Seejuures pole tähtis, kas esiplaanil on koreograafia või mitte. Ja nii võib siin 2014. aastale tagasi vaadates heade näidetena rahuliku meelega kõrvuti nimetada Hendrik Kaljujärve („Santa Muerte and the Sun“ koos Karl Saksaga ja soolo „Rising Matter“) ning Külli Roosna ja Kenneth Flaki („Blood Music“) lavastusi.5 Nimetatud koosluste puhul on selgelt tunda sisemist veendumust, mugavaid otseteid vältivat suhtumist oma töösse. Kontseptuaalsemat sorti etenduskunsti kummitab kohati sellele nii tüüpiline probleem – ideetasand võib olla kui tahes huvitav, kuid kõnealuse idee lahtimängimine teatrilaval ei pruugi seda alati tingimata olla. Iseäranis juhul, kui vaataja on juba varasemast lahatavate mõttekonstruktsioonidega tuttav. Seetõttu mõjus Henri Hüti „POP, mida sooviksin jagada“ minu jaoks kui tehnoloogilise teatri manuaal ja tema „Rhythm is a dancer“ kui kontseptuaalse tantsu lühiannotatsioon.6 Sarnane probleem on kummitanud mind aeg-ajalt kadrinoormetsa lavastuste puhul. Tema 2014. aastal etendunud organiseeritud kontsentratsiooni ruumid „darks in blues“ (koos Diego Agullóga) ja „procedure of beauty“ (varasemast ka „an hour of“ koos Kadi Mariaga)7 joonivad alla hetkelisuse, performatiivsuse, kohaolu küsimusi, mida on sel või teisel moel alla joonitud varemgi. Samas on nii Hüti kui kadrinoormetsa puhul ilmselgelt tegu teadlikult ja tugevalt kontseptuaalset suunda sammuva noorema generatsiooni kunstnikega. Isegi kui nende kunst alati ei kõneta, väärib see austust ja sel on ka kindel austajaskond, kellele neil järelikult on uut ja avastamisväärset öelda. Spektri teises otsas tegutseb asjatundlikkuse ja küpsusega Fine5. René Nõmmiku ja Tiina Olleski „... and Blue“8 torkab kõnealuse aasta kontekstis teravalt silma erinevate lavastuslike komponentide – muusika, valguse, koreograafia – professionaalse koostöö ja kokkutoime poolest. Ruslan Stepanovi „Klapp“9 aga pakkus läinud aastal eredaima elamuse leidliku, läbikomponeeritud koreograafia 5 Esietendused vastavalt 25.01.2014 ja 17.11.2014 Kanuti Gildi SAALis ning 22.10.2014 Sõltumatu Tantsu

Laval. 6 Esietendused vastavalt 17.05.2014 VAT teatris ja 27.10.2014 Kanuti Gildi SAALis. 7 Esietendused vastavalt 24.08.2014 Augusti Tantsufestivalil, 19.11.2014 Sõltumatu Tantsu Laval ja 22.08.2013 Sõltumatu Tantsu Ühenduses. 8 Esietendus 6.11.2014 Vabal Laval. 9 Esietendus 4.08.2014 Tallinna Tantsuteatris.

„Santa Muerte and the Sun“. Hendrik Kaljujärv. Foto Rünno Lahesoo. (Kanuti Gildi SAAL)

„Rising matter“. Üleval stseen lavastusest, all Hendrik Kaljujärv. Fotod Hannes Aasamets ja Emer Värk.

„Blood Music“. Külli Roosna. Fotod Kaur Ilves.

„POP, mida sooviksin jagada“. Stseen lavastusest. Foto Siim Vahur. (VAT Teater)

„darks in blues“. Diego Agulló, Kadri Noormets. Foto Maarja Noormets. (Augusti Tantsufestival)

„... and Blue“. Stseenid lavastusest. Fotod Juri Sederenko. (Fine5)

„Faasid – ReMake“. Simo Kruusement. Foto Tracy Kolenchuk. (Fine5)

„Klapp“. Sigrid Savi, Arolin Raudva. Foto Kaur Ilves. (Tallinna Tantsuteater)

osas. On üksjagu rõõmustav, et liikumist ja kehalisust väärtustava tantsukunstiga ei tegele viimasel ajal ainult n-ö kogenumad koreograafid, vaid selle juurde hakkab tagasi jõudma ka teatav seltskond nooremast põlvkonnast. Mari-Liis Eskussoni debüütlavastus „vägisi“ on siinkohal oma jõulise füüsilisusega hea näide ja tundub, et sarnast keskendunult kehapõhist liini jätkavad juba käesoleval aastal ka Maarja Tõnisson ja Arolin Raudva.10 Küllap on see asjade loomulik areng. Tõus ja mõõn peavad paratamatult vahelduma, nii looduses, majanduses kui kunstielus. Kuhu see uus kehalisuse laine välja jõuab, näitavad juba järgnevad aastad. Ühe võimaliku suunanäitajana võib võtta tänavusel Augusti Tantsufestivalil etendunud Lisbeth Gruwezi lavastust „It's going to get worse and worse and worse, my friend“11, mis kujutas endast tantsulise ja selle vastu põtkiva suuna teadlikku sünteesi. Kunagise maailmatasemel tantsijana on Gruwez ühes oma partneri Maarten Van Cauwenberghega jõudnud tõdemusele, et tavapärane ette valmis loodud koreograafia enam ei toimi, tänapäeva kõnetava kunsti loomisel on performance’i-kunsti aspektid vältimatult vajalikud. Ent samas oli nende lavastus ülimalt füüsiline, kasutades keha väljenduslikkuse võimalusi ära täpselt ja vaimukalt. Jääb vaid oodata, mil Eesti tantsumaastikul jõutakse sarnase dialektiliselt vastandlikke impulsse hõlmava sünteesini. Eesti nüüdistantsu pole olemas. Või siiski? Gruwezi, Anne Teresa de Keersmaekeri, Philippe Quesne’i jt osalemine tänavusel Augusti Tantsufestivalil on selgeks tõestuseks sellest, et Eesti tantsumaastikul tegutsevad märkimisväärselt tugevad produtsendid ja korraldajad. Lisaks nimetatud festivalile on Kanuti Gildi SAALi meeskond olnud tegev mitme rahvusvahelise kaasproduktsiooni juures. Samuti oli läinud aasta tantsuelus märkimisväärseks sündmuseks Sõltumatu Tantsu Lava avamine Telliskivi loomelinnakus. Tasemel produtsenditööle vastukaaluks on tegelikult raske rääkida eesti tantsukunstist (nii suure kui väikese algustähega) kui millestki eraldiseisvast ja 10 Kõik lavastused esietendusid Sõltumatu Tantsu Lava noorte koreograafide programmis „Premiere“

vastavalt 11.02.2014 (Mari-Liis Eskusson) ja 18.02.2015 (Maarja Tõnissoni „Body Shift Body“ ja Arolin Raudva „Dying to Become“). 11 Esietendus 12.01.2012 Voetvolkis Brüsselis.

„vägisi“. Raho Aadla, Arolin Raudva. Foto Rünno Lahesoo. (Sõltumatu Tantsu Lava)

eripärasest. „Eesti“ ei ole mitte epiteet, vaid töötab ainult kohamäärusena. See ei anna aimu siinse tantsu iseomasest kvaliteedist või karakterist, vaid lihtsalt märgib geograafilist punkti maailmas, kus tantsuloominguga tegeletakse. Eesti nüüdistantsu ei ole olemas. Küll aga on vägagi olemas nüüdistants / kaasaegne etenduskunst tänapäevases Eestis. Koha enese mõju kunstivaldkonnale ei ole tunda, genius loci on tuvastamatu. Või kui ongi, siis ainult kaude. Paljude tantsukunstnike jaoks on osalemine rahvusvahelistel festivalidel ja residentuurides ainus reaalne tegutsemis- ja ellujäämisvõimalus. Ka selles osas on piirid lahti ja näiteks erinevalt sõnateatrist on tantsukunsti puhul tegu olemuslikult väga rahvusvahelise nähtusega. See on täiesti paratamatu, tõenäoliselt normaalne ja tegelikult ka rikastav. Olgu 2014. aasta saagina ära märgitud sellised loomingulised kooslused, nagu Renate Keerd ja Maria Ibarretxe, Külli Roosna ja Kenneth Flak, kadrinoormets ja Diego Agulló. Kitsarinnaline rahvuslus ei päästa niikuinii kedagi. Peaasi, et kohalikku kosmopoliitsustuhinas päris maha ei vaikita. Arvukatest uuslavastustest hoolimata annab tooni tunne, et midagi tõeliselt murrangulist kõnealusel aastal ei toimunud. Küllap osalt ka seetõttu, et midagi värsket ja paeluvat parajasti silmapiiril polnud, oli Eesti tantsu pilk suunatud märkimisväärselt sageli lähiminevikku. Sellest andsid tunnistust mitme varasema lavastuse uusversioonid.12 Ka Sõltumatu Tantsu Lava avaprogrammi Tants Reloaded raames vaadati kõigepealt möödunule.13 Selline protsess sai õigupoolest alguse juba paar aastat varem, mil 2011. aasta POT festivalil tähistati kümne aasta möödumist Mart Kangro lavastusest „Start. Based on a True Story“ (2001). Eesti kaasaegne tants on piisavalt vana, et evida killukest omaenda ajalugu. Pideva uue avastamise tuhinas ja piiridel tantsimise käigus on tekkinud nii mõndagi, millele tagasi vaadata. Aina edasi, uuendustele, tänapäevasusele pretendeerivale nüüdistantsuvaldkonnale hakkab tekkima oma ajalugu. Ja valdkonna piirjooned ajas joonistuvad aina selgemini välja.

12 Dmitri Harchenko „Piaf. Double Box“. Esietendus 25.04.2014 Tallinna Tantsuteatris. Fine5-i „Faasid – ReMake“. Esietendus 24.09.2014 Vabal Laval. 13 Sõltumatu Tantsu Lava avaprogrammi kuulusid Kaja Lindali „Kiri maalt“ (2004), Raido Mägi „Meelega 2“ (2004), Triin Reemanni „Hea kuudis“ (2006) ja Karl Saksa „The Drone of Monk Nestor“ (2011).

KASUTATUD ALLIKAD: Donskis, Leonidas 2014. Eksiil, eksodus ja vabaduse dilemmad. – Vikerkaar nr 12, lk 95–102. Lepecki, Andre 2006. Exhausting Dance. Performance and the politics of Movement. New York & London, Routledge, lk 2–5. Ruusmaa, Anu 2014. Professionaalsuse mitu palet. – Tantsuinfo kuukiri nr 40. Vt: http://kuukiri.tantsuharidus.ee/artikkel/professionaalsuse-mitu-palet/

„Piaf. Double Box“. Stseen lavastusest. Foto Rünno Lahesoo. (Tallinna Tantsuteater)

LAVA ETTEANTUSEST LIINA UNT Lavastaja Mike Pearson pakub välja, et erinevus selle vahel, kuidas teatriinimene ja teatris mitte töötav inimene etendust vaatavad, peitub ühes küsimuses. Kui vaataja küsib endalt enamasti „mida see tähendab?“ või „millises kontekstis tähenduse loomist mõista?“, siis teatris töötav inimene ei saa jätta küsimata ka seda, kuidas see tähendus, see kontekst siin on tekkinud. (Pearson 2006: 11) Taustal on seega alati teadmine lavastuse sünnist, kujunduse loomisest, teostamisest, selle arenemistest proovide ja etenduste käigus. Teatri tööprotsessidest, tehnilistest võimalustest ja traditsioonidest, mis ei pruugi välja paista, aga ometigi mõjutavad nii lavastuse kui kujunduse teket ning ka teatrit kui laiemat protsessi. Kirjutan teatris töötava kunstnikuna ja püüan avada kujundust kui kogemuse loomise vahendit, mille taga on erinevad mõtteviisid. Ajalooliselt on need mõtteja kogemisviisid mõjutanud teatrihoonete ehitamist ning ruumilise etteantusena mõjutavad need nüüd omakorda kujunduste loomist. Valdav osa näiteid on pärit Eesti teatri aastaauhindade sõnalavastuse kunstnikuauhinna nominatsioonidest. Ühel või teisel moel kajastavad need seda, mida teatris oluliseks peeti. Lava kui pilt Ruum mängib lavakujunduses kahetist rolli: on algmaterjaliks, mille füüsilistest (aga ka atmosfäärilistest, tähenduslikest vms) parameetritest kujundus lähtub, ja keskkonnaks, mille kaudu lavakujundus nähtavaks ja tajutavaks saab. Ruumilist antust võib pidada tekstiga (kasutades seda tingliku nimetusena, mis hõlmab muusikat, libretot, partituuri, kontseptsiooni vms) võrreldavaks lähtepunktiks, mis mõjutab kogu lavastustervikut, eriti näiteks leitud ruumis toimuvate lavastuste puhul. Leitud ruumi all pean silmas ruumi, mis ei ole ehitatud etendustegevuseks ja mis võetakse kasutusele konkreetse lavastuse tarbeks, seda oluliselt muutmata. Nii võib ruumi pidada lisaks algmaterjalile ka väljendusvahendiks, mille kaudu kujundus ja lavastus kehtestuvad. Teisalt võib ruumi kasutada konteinerina, millesse kujundus ruumi eripäradest sõltumata sisse asetatakse, sel juhul on tema põhifunktsioon kujunduse toimimiseks piisavate 100

kuupmeetrite võimaldamine. Ent ka siis seab lavaruumi valik eeltingimused kujunduse loomiseks. Lavakujunduse ja teatriarhitektuuri arengut vaadates saab väga üldistatult eristada kaht läbivat lähenemist: lava kui keskkond ja lava kui pilt. Valdavalt tegutsevad Eesti teatrid kas black box’i tüüpi saalides või klassikalistel karplavadel. Kõige lihtsam on „lava kui pilti” seostada Itaalia renessanss- ja barokklavaga. XVI sajandil esile kerkinud joonperspektiivis maalitud kujundused tõlkisid ruumilise kogemuse maalikunsti traditsioonide kohaselt kahemõõtmeliseks. Mõnevõrra paradoksaalne on see, et laval püüti pilti lavaruumis üksteise taga asetsevate külgpaanidega uuesti kolmemõõtmeliseks muuta, ehkki üldmulje oli ja jäi pildiliseks. Sellise lähenemise algeid võib näha ka hilis-Rooma teatriarhitektuuris, kus scaenae frons, mitmekorruseline ja mitme ukseavaga lava tagasein, oli sama kõrge kui publiku tõus ning sulges vaate ümbritsevale linnaruumile. XVI saj lõpuks hakkas välja arenema kaasaegse karplava prototüüp: lava, mille sügavus on suurem kui laius (mis erineb renessansis levinud scaenae frons’i kasutamisest simultaanlavana) ja mille ava on ümbritsetud portaaliga. Portaal mitte ainult ei täida visuaalselt sama funktsiooni nagu kunstiteose raam, vaid võimaldab teha lava külgedel publiku eest varjatult dekoratsioonivahetusi, pildivahetusi. Omamoodi märgi pildilisest mõtlemisest annab ka keel, räägitakse siiani lavapildist, pildivahetustest ja ka stseenidest kui piltidest. On ilmne, et aja jooksul on muutunud ettekujutus pildist ja selle tõlgendamisest. Aga julgen arvata, et pildi vaatamiskogemus kui kehalis-meeleline protsess ei ole eriti palju muutunud. Visuaalne kujutis paikneb vaataja suhtes väljaspool, pilti tajutakse oma reaalse ruumilise konteksti suhtes teisesena. Teatud tingimusel (nt paberilehena käes, objektidena portaali taga) paikneb see küll vaataja füüsilise kehaga samas ruumis, aga kujutab midagi muud. Sama moodi nagu maalikunstis, võib portaalraami-tagust maailma käsitleda vaatajate reaalse siin-ja-praegu ruumi potentsiaalse pikendusena, aknana. Ent samavõrd on raamitagune vaataja reaalse ruumilise paiknemise suhtes ebareaalne, kujuteldav. Pilt on eraldava toimega, kuna jagab implitsiitselt ruumi kaheks: vaataja ja pildi reaalsusteks, millest vaataja tajub oma siin-ja-praegu maailma esmasena: selle sees paikneb teine. See omakorda loob ruumide hierarhia, kus pildiruum muutub vaataja ruumi suhtes teiseseks, võimalik, et fiktsionaalseks. Sündmused, mis raami taga toimuvad,

101

paiknevad maailmas „mis ei ole päriselt siin“, ehkki on kogetavad ja võivad olla elamuslikud. Kui käsitleda ruumi etteantusena, tingimusena, vahendina, millega kunstnik ja lavastaja töötavad, siis on ruumi mõju (füüsilist, atmosfäärset, tähenduslikku) raske üle hinnata. Itaalia tüüpi lava, mida on harjutud nimetama karplavaks, on olemas nii Estonias, Eesti Draamateatris, Vene teatris, Endlas, Vanemuises, Ugalas kui ka Salme kultuurikeskuses, aga ka Nordea kontserdimajas ja peaaegu kõikides kultuurimajades. Kõik suuremad Eesti teatrid annavad etendusi (ka) karplavadel. Osaliselt on selle taga pragmaatilised põhjused, saali ja lava suhe tagab suure publikuarvu juures hea nähtavuse ning lavakarp pakub võimalusi visuaalseks mitmekesisuseks. Seega ei ole võib-olla anakronistlik ka lavaruumi rekonstrueerimine samas võtmes; seda on teinud Eesti Draamateater ja Estonia, plaanivad Vanemuine, Ugala ja Endla. On loogiline ka arvata, et lava, mis on algselt mõeldud pilti võimalikult hästi eksponeerima ning mida on sajandite jooksul sellel eesmärgil täiustatud, toimib jätkuvalt kõige paremini pilti loova või toetava keskkonnana. Distantsi tõttu võetakse valdav osa informatsiooni vastu visuaalselt, seda aitavad varieerida erinevad distantsi ületamise strateegiad, mis lubavad kogeda pilti lähedase, puudutavana. Ka võttes kujundusprintsiibiks ruumi kui konteineri ja lähtudes ainult füüsilistest parameetritest, mis võimaldavad luua teatud suurusega kujunduse, jääb alles lava ja saali ruumiline eraldatus horisontaalselt ja vertikaalselt, lavatõusu ja portaali kaudu. On aga paradoksaalne, et Itaalia tüüpi lava (jättes kõrvale saali ja ehitud portaali) on ehitatud võimalikult neutraalse masina, konteinerina, mille sisse võib valada ükskõik millise sisu. Seega saab mõelda, et karplavale vastandumine kordab tema põhilist toimimisprintsiipi. Pildiline kujundus võib kõlada anakronistlikult, aga kindlasti ei ole see halvustav. Tõsi, kaasaegses teatri- ja kunstikeeles on „ilusast“ saanud „esteetiline“ ja „pildist“ „visuaal“. „Visuaalne lähenemine“ kõlab paremini, aga ei muuda ajaloolist mõtteviisi, mis tänasesse ulatub. Pigem on 2014. aasta kontekstis oluline tõdeda, et lõplikult on kadunud 2000. aastate pürgimus saali ja karplava ühendamise suunas, mis enamasti tähendas lava visuaalset ja tegevuslikku laienemist saaliruumi (publiku paigutamine lavale, hanamichi läbi publiku, saali kujundamine jms). Praegu saab peavoolus kõnelda lava uuesti mõistetud pildilisusest,

102

mis parimal juhul arvestab orgaaniliselt Itaalia lava toimepõhimõtetega. Vaadates veidi varasemasse aega1, on Pille Jänese kujundus lavastusele „Utoopia rannik. II osa. Laevahukk“2 suurepärane näide visuaalse kogemuse teadlikust loomisest. Äärmuseni puhastatud pildikeel asetab lavategevuse sedavõrd estetiseeritud võtmesse, et seda vist saabki vastu võtta vaataja suhtes ebareaalsete kaunite piltide jadana. Tasakaalus kompositsioon, harmooniline, aga jõuline koloriit koos lavaruumi avaruse võimendamisega tuletab meelde üleva mõistet. Esteetika ajaloos on ülev pigem seotud looduskogemuste tajumise ja kujutamisega (mida omakorda võivad „Laevahukus“ toetada lavahorisondile projitseeritud maastikud, mis teisalt rõhutavad pildilisust kui printsiipi). Ülevataju tekib millegi võimsa ja ülemeelelise kogemisel. Kantiaanlikkus mõttes on see tingimuslikult seotud võõritusega, nähtu tajumisega enda suhtes fiktsionaalse või teisena, kuivõrd reaalselt iseenda pärast hirmu tundes ei ole võimalik imetleda nähtuse ilu. Seegi aitaks seletada lavastuse distantseeritud pildilisust. Visuaalse info domineerimist toetab mitteverbaliseeritavate kujundite kasutamine, mis võimendavad atmosfääri ja loovad pilt-kujundeid. Liikuvad kardinad võivad viidata kodunostalgiale kodutuse taustal (mida toetavad multifunktsionaalselt kasutatavad kohvrid), lahkumisele, liikumisele kui sellisele, eesriide ette tõmbamisele, lõpuks ka tšehhovlikele klišeedele. Kardinate juures tuleb välja visuaalse mõtlemise ja taju spetsiifilisus, kus tõlgendamine sünnib visuaalsest mitmetähenduslikkusest, mis ei kinnistu üheks sõnastatavaks kujundiks. Sama lähenemine jätkub Jänese „Keskmängustrateegias“3, Madli Pesti toob teatri aastaauhindade selgituses välja selge temaatilise ruumilahenduse: „„Keskmängustrateegia“ mäluteemalisi süvaarutlusi aitab organiseerida just Jänese loodud selge ruumilahendus: lavapealsel tegutsetakse n-ö praegu, eeslavalt laskuva trepi alt, kust kumab Kõivu-kollast valgust, kostab pereliikmete esimese korruse askeldusi. Lava tagaosas, õhukese riide taga, elustuvad valikulised mälupildid”. (Pesti 2015) Ruumistruktuuri koostoime, mäng nägemise ja mittenägemisega nii lava aluse kui tülli kaudu, mis iseenesest töötab samamoodi üht maailma eristava raamina, läbipaistva lõuendina, mõjub visuaalse tervikuna. 1 Lavakujunduses lepitakse Eesti suuremates sõnateatrites reeglina kokku 3–6 kuud enne esietendust,

seega on tinglik jagamine hooaegadeks tööprotsessis veelgi tinglikum.

2 Esietendus 20.03.2013 Eesti Draamateatri suurel laval, lavastaja Elmo Nüganen. 3 Esietendus 7.12.2014 Eesti Draamateatri suurel laval, lavastaja Priit Pedajas.

103

„Utoopia rannik II. Laevahukk“. Stseen lavastusest. Foto Siim Vahur (Eesti Draamateater)

„Keskmängustrateegia“. Stseen lavastusest. Foto Mats Õun. (Eesti Draamateater)

107

„Keskmängustrateegia“. Mait Malmsten. Foto Mats Õun. (Eesti Draamateater)

„Keskmängustrateegia“. Indrek Sammul, Ain Lutsepp. Foto Mats Õun. (Eesti Draamateater)

„Keskmängustrateegia“. Harriet Toompere, Guido Kangur. Foto Mats Õun. (Eesti Draamateater)

Aigars Ozolinši kujundus „Meie aja kangelasele“4, kannab endas samatüübilist pildilist ja visuaalset mõtlemist. Vanadest toolidest tornjas konstruktsioon, mis näib vajavat portaali tuge, on multifunktsionaalne, muutudes tegevuses mägedeks, hooneteks, tubadeks. Nii oma räsituses kui mitmekesisuses haakub ta põhilise lavakujundusmaterjali – paberiga. Paberit lõigatakse ja rebitakse, sellest valmistatakse laval rekvisiite, kasutatakse ekraanina (kus paberlikkust võimendab päevikukatkete ja joonistuste kasutamine), sellest astutakse läbi ja vormitakse mägede siluett. Kasutades materjale, mis on mõeldud äraviskamiseks, olgu siis katkised toolid või pakkepaber, annab kujundus nähtava mitmetähendusliku vormi peategelase kumuleeruvale kogemusvajadusele, mis muudab olemasoleva väärtusetuks. Kujundlikkust toetab tasakaalus kompositsioon, lava suurusega võrreldes viimasel piiril balansseeriv ülevõimendatus ja võib-olla isegi klišeelike elementide (küünlad, lühter, vesi) oskuslik kasutamine, mis loob tugeva atmosfääriga pilte. Visuaalset võimendatust kasutatakse lavapiiri ületamiseks, vaataja puudutamiseks. Pildilisuse juures tuleb hetkeks peatuda projektsiooni kasutamisel laval. Kindlasti ei saa projektsiooni kui sellist enam seostada pelgalt taustaks piltide näitamisega, kasutatakse väga erinevaid lähenemisi. „Laevahukus“ meenutavad projektsiooni paigutus ja esteetika klassikalist maalitud horisonti, sarnanedes nii lineaarperspektiivis kujundusele. Ervin Õunapuu ja Hendrik Toompere projektsioonid „Woyzeckile“5 on kirjeldatavad piltidena pildis, kus lavapildi sees kasutatakse väiksemat ekraani, mis ei ole seotud arhitektuurse ruumi varjamise ja tagaseina näilise laiendamisega, nagu see horisondi puhul on. Pilt pildis kordab sama printsiipi, mida lava publiku suhtes, luues kolmemõõtmelise keskkonna sisse kahemõõtmelise representatsiooni ja eraldades selle laval tegutsevate näitlejate reaalsusest. „Woyzecki“ puhul, kus näidatakse tegelasi erinevates ruumides, erinevaid ruumilisi taustu ning ka nn tegelase ekraanist väljatulekut, on sel multiplitseeriv, ühtset taju killustav toime. Järjest rohkem kasutatakse ka pildi integreerimist ruumi, kus projektsioon on ruumi loov element (projitseerimine erinevatele lavakujunduse pindadele, nende abil ruumidetailide väljatoomine või kaotamine jms). „Meie aja kangelase“ ja „Keskmängustrateegia“ puhul on 4 Esietendus 01.11.2014 Endla suurel laval, lavastaja Galina Polišuk. 5 Esietendus 10.07.2014 Endla suurel laval, lavastaja Hendrik Toompere.

110

â&#x20AC;&#x17E;Meie aja kangelaneâ&#x20AC;&#x153;. Stseen lavastusest.111 Foto Siim Vahur. (Endla)

„Meie aja kangelane“. Priit Loog. Foto Siim Vahur. (Endla)

„Woyzeck“. Stseen lavastusest. Foto Mats Õun. (Endla)

pigem tegu hübriidlahendustega, kus projitseeritakse paberile ja tüllile, mis toimivad ka lavakujunduselementidena, mitte ainult pilti ootavate ekraanidena. Projektsiooni kasutamise juures ei saa üle eksperimenteerivate truppide mõjust, olgu näiteks siis Cabaret Rhizome või kunstiakadeemia tudengite ja Mart Kolditsa ühisprojektid, Von Krahli teater jt, kes segavad tehnika abil reaalse ja fiktsionaalse maailma piire, õigemini küll (re)presenteerivad kaasaegset maailmakogemust. Selline killustunud pildilisus erineb karplava unitaarsest pildist ja aitab seda potentsiaalselt rikastada, kasutades samas selleks ära lavatüübi üht põhivahendit, pilti. Ozolinši töö väljatoomine ei ole juhuslik. Eesti teatrikujundus, mulle tundub, on üsna ühtne. Eristuvad selgelt üksikud käekirjad (nt Pille Jänes, Ene-Liis Semper, Lilja Blumenfeld, Iir Hermeliin), ent ka nende ühisosa on suurem kui erinevus. Viimastel aastatel on hakanud esile kerkima uusi nimesid, kellest Arthur Arula, Illimar Vihmar, Maret Tamme, Marion Undusk on ilmselt juba oma koha leidnud. Siin on erinevus võib-olla leebelt põlvkondlik, mida ei mõjuta ehk niivõrd kujundajate visuaalne ja ruumiline keel, kuivõrd see, et sageli töötatakse koos oma põlvkonna lavastajatega. Tasakaalus koloriidilt, lavakompositsioonilt, materjalikasutuselt, kujundlikult mõtlemiselt, milles on aimata jooni metafoorkujundusest, sobituvad nad loogilise järjena Eesti teatripilti. Oma käekirjalt ja kujundliku mõtlemise erinevuselt paistavad pigem välja Leningradi Riikliku Teatri-, Muusika- ja Kinoinstituudi lõpetanud Vladimir Anšon ja Rosita Raud. Seega joonistuvad üldise teatripildi taustal reeglina jõuliselt välja külaliskunstnike tööd (viimastel aastatel peamiselt Andris Freibergs, Gleb Filštinski, Kristine Pasternaka). Omaette erandi moodustab RO Estonia, kus 2014. aasta seitsmest uuslavastusest valmis neli külaliskunstniku käe all. Ometigi, subjektiivsel hinnangul, ei jäta see teatripilti nii sügavat jälge, kui võiks, olgu siis põhjuseks sõnateatri suurem osakaal või ka muusikalavastuste kujunduste vähene tunnustamine. Lava kui keskkond Kirjeldus lavast kui pildist on kahtlemata kitsendatud. Inimese taju on loomuldasa sünteesiv, seega on võimalik visuaalse kogemuse laienemine teistele meeltele, kogu kehale. Kehalisus on muutunud eraldi paradigmaks, mis seab fookusesse kogemise keha kui sellise kaudu ja kus kogemus ei ole üksüheselt 116

jaotatav erinevate meeltega vastu võetavateks informatsioonikildudeks. Paralleelselt välise maailma vastuvõtmisele meelte kaudu kogeb, tajub ja näeb inimene oma keha selle maailma osana. See muudab keha korraga nii tajuvaks subjektiks kui tajutavaks objektiks, seda nii iseenda kui teiste seisukohalt. Keha on vahendaja ja vahendatav, mis omakorda rõhutab keha funktsiooni nii kogetava maailma kui iseenda pidevuse tagajana, kehamäluna. Arusaam kehalisusest on muutnud arusaama nägemisest ja seega täpsustanud ka piltide tajumist. Maiju Loukola (2014) näeb otsest seost keha kui meediumi (vahendaja ja vahendatav) ning erinevate kaasaegsete tehnoloogiliste vahendite (eeskätt projektsiooni ja heli) abil loodud teatriruumi vahel, mis tugevdab keha loomulikku meediumlikkust. Siiani on kehalisus siiski jäänud pigem lava kui keskkonna alustalaks. Mõtlemine ruumist kui keskkonnast tõukub sarnasest kehalisuse printsiibist, keskkonda käsitletakse tajuvat subjekti ümbritseva ruumi, tema keskkonnana. Keskkond teatrimõistena on mitmekordne probleem, kuivõrd saame rääkida nii tegelaste, näitlejate kui ka vaataja keskkonnast, fiktsionaalsuse ja reaalsuse võtmes. Sarnaselt pildilisele mõtlemisele on lava kui keskkond iseseisev kujunduse loomise ja vaatajale kogemuse andmise strateegia, mida erinevad arhitektuursed ruumid soosivad erinevalt. Fookuses on eeskätt ühise tajutava ruumikogemuse loomine, mis ei oleks pelgalt visuaalne. Et teatriruum on allutatud fiktsionaalsele ruumile6, siis on sageli eesmärgiks vaataja ja tegelaste ühise keskkonna loomine. Ajaloolises perspektiivis saab ühiskeskkonnast rääkida nii rituaalide puhul, kus vaataja on osaleja, aga ka näiteks Antiik-Kreeka amfiteatrites, mis olid ümbritsevale maastikule avatud. Maastikus toimuvad vabaõhulavastused loovad võimaluse ühise keskkonna tajuks, sest enamasti on väga raske loodusmaastikus, lõputu taeva all ja ühtse maa peal eristada joont, kus lavakujundus lõpeb. Arnold Aronson (2005: 53, 55) väidab, et maastik oli antiiktekstidesse sisse kirjutatud, tegelaste lavale ilmumine oli avatud maastikus kaugelt näha ning tegelastest hakati rääkima enne, kui nad füüsiliselt lavale jõudsid. XX sajandi teatriarhitektuuris väljendab mõtet lavakujunduse kui keskkonna loomisest black box. See väljendab ajaloolis-ruumiliselt vastuseisu karplava piirangutele ja samavõrra kajastub selles ka XX sajandi teises pooles toimunud mõttepööre kartesiaanlikult ruumilt kesk6 Fiktsionaalset käsitletakse läbiva kategooriana, ka iseennast esitav tegelane või mängupaik muutuvad

etenduse käigus fiktsionaalseteks.

117

konnale. Black box on reeglina väiksem ja seetõttu tajutav näitlejaid ja vaatajaid ühiselt ümbritseva keskkonnana, selles puudub arhitektuurselt markeeritud jaotus saali ja lava vahel (portaal, lavakõrgendik), reeglina on võimalik lava ja saali suhet erinevate lavastuste jaoks muuta. NO99, Von Krahl, Tartu Uus Teater tegutsevad peamiselt statsionaarsetes black box’i ruumides, Endlal ja Vanemuisel on need kasutusel teiste mängupaikadena suure saali kõrval. Tallinna Linnateatri kõik saalid on muudetava publikupaigutusega, ehkki väga eriilmelised, meenutades kunstniku jaoks pigem leitud ruume kui multifunktsionaalseid musti kaste. RO Estonia teine mängupaik on kammersaal, mis toimib samal ajal ka orkestri proovisaalina, see omakorda seab ruumi arhitektuurile ja seeläbi ka kujundusele oma nõuded. Omaette küsimus on, kuidas suhtuda ruumidesse, mis on projekteeritud black box’iks ja võimaldavad lavatehniliselt ümberehitamist, nt Nukuteatri suur saal või ehk ka Eesti Draamateatri väike saal, aga mida kasutatakse pigem fikseeritud publiku asetuse ja kõrgemal asetseva lavaga. Ka Rakvere teatri väike saal alustas muudetava publikupaigutusega lavana, ent on jäänud nüüdseks ühe väljakujunenud asetuse juurde kindlaks. Kummalise ruumiparalleeli annab tõmmata VAT teatri rahvusraamatukogu saali ja Ugala väikese saali vahel: mõlemad on erikujulised, publiku ala paikneb astmeliselt lavapinnast kõrgemal ning publiku asetus on pigem fikseeritud. 2014 lisandus Kanuti Gildi saalile teinegi samatüübiline vaba teatriruum, Vaba Lava. Nagu näitab ka harjumus kasutada ümbertõstetavaid saale sama paigutusega, ei ole kõik black box’ides valminud kujundused teadlikult keskkonda loovad ruumid. Samamoodi ei ole kõik karplavale loodud kujundused pildilised, kasutades erinevaid strateegiad (kompositsioon, valgus, emotsionaalselt laetud materjalid, prokseemika jpt) on võimalik kogeda kujundust ja lavastust lähedase, puudutavana. Samas on oluline, et ruumiliselt peab Aronson (1981: 1–5) kujunduse kui keskkonna loomisel tähtsaimaks publiku ja lava suhet. Ta visandab erinevate astmetega (nt auditiivselt või visuaalselt tajutav, vihjeline, kogetav) skaala, mille ühes otsas on frontaalne lava ja saali suhe, teises totaalne keskkond, kus publik ja näitlejad kuuluvad samasse ühisesse keskkonda, mis ümbritseb neid igast küljest. Aronson tõdeb, et keskkond ei ole ainult füüsiline, ka keskkonna sees, teistele väga lähedal olles on võimalik tunda end teises ruumis paiknevana. Seega on

118

olulisim ühendava kogemuse loomine, millele kujundus saab luua eeltingimused. Samas on oluline tõdeda, et väheste eranditega on Eestis 2014. aastal etendunud lavastustes black box’ides lava ja saali suhe pigem frontaalne. Kardetavasti on see sageli pragmaatiline otsus, mis on tehtud, arvestades lavakujunduse montaažile lisanduvat publiku poodiumite ümberehituse aega ja/või erinevast paigutustest tulenevaid muutusi publiku arvus. Nii on Pille Jänese kujundus „Surnud hingedele“7 pealtnäha võib-olla selgemalt visuaalne kui „Keskmängustrateegia“. Omavahel harmoneeruvad hele põrand ja tagasein moodustavad terviku, mis loob muidu mustas saalis eraldi ruumi. Lavamaailma piir on kujunduselementidega selgelt välja joonistatud ega toetu nähtavalt black box’i olemasolevale ruumistruktuurile. Avadega tagasein, milles praeguses kontekstis on liiga ahvatlev näha sidet scaenae frons’iga, konstrueerib filmiliku ruumilise jätkuvuse, viidates, et nähtava lava taga on veel teisi ruume, on terve maailm, millest me näeme üht kaadrit. Nähtav lava on vaheruum publiku ja teise maailma vahel. Minimalistlik, detailideni paigas visuaalne keel mõjub estetiseerituna, argireaalsusest võõrandatuna, nagu ka „Laevahukus“. Madli Pesti rõhutab teadlikku kontrasti puhastatud vormi ja lavastuse sisu vahel: „„Surnud hingedes“ elatakse moraalselt kahtlast elu ja tehakse räpasevõitu tegusid puhtal valgel puitpinnal.“ (Pesti 2015) Võõrandatust ja seeläbi ka pildilisust võimendavad nii groteskne kostüüm, mis koloriidis moodustab harmoonilise ansambli, kui tagaseinale projitseeritavad fragmentaarsed pildid. Tulemuseks on õhuline ja lummav üldmulje, mis paneb unustama Taevalava ühisruumi soosiva ruumilise ülesehituse. Kummalisi vormilisi sarnasusi ja erinevusi pakub samas ruumis Nele Sooväli kujundus lavastusele „Harakale haigus ...“8. Mõlemas luuakse samas frontaalses lava ja saali suhtes eri tüüpi arhitektuurne ruum, mis on stilistiliselt pigem realistlik. Puhtvormiliselt puudub mõlemas viide teatraalsusele, teatripärasele kujundlikkusele või üldistatusele. Ent Jänese ruumifragmendi asemel, mis viitab maailma jätkumisele seina taga, on siin lavale toodud maja oma terviklikkuses. Lavaruumi ja näitlejate proportsioone arvestades balansseerib see piiril, kus võib 7 Esietendus 15.11.2014 Tallinna Linnateatri Taevalaval, lavastaja Hendrik Toompere. 8 „Harakale haigus ...“ esietendus 15.03.2014 Tallinna Linnateatri Taevalaval ja „Varesele valu ...“ Eesti

Draamateatri väikeses saalis, lavastajad Paavo Piik ja Mari-Liis Lill.

119

120

„Surnud hinged“. Piret Kalda, Kristjan Üksküla, Rain Simmul, Priit Võigemast. Foto Siim Vahur. (Tallinna Linnateater)

122

â&#x20AC;&#x17E;Varesele valu ...â&#x20AC;&#x153;. Robert Annus. Foto Siim Vahur. (Eesti Draamateater)

â&#x20AC;&#x17E;Varesele valu ...â&#x20AC;&#x153;. Ursula Ratasepp-Oja. Foto Siim Vahur. (Eesti Draamateater)

mõjuda kujundina nukumajast ja või liiga väikese keskkonnana. Detailselt sisustatud realistlikesse tubadesse on integreeritud nn loomulikud valguslahendused (põrandalambid jms), mis omakorda võimendavad toalikkust. Teisalt kompenseerib see laest ja maja kõrgusest tekkivaid probleeme valgusnurkadega. Sooväli kujundus moodustab terviku Linnateatris viimasel ajal tekkinud suunaga luua väikestesse ruumidesse realistlikke detailirohkeid kujundusi, mis konstrueerivad eraldiseisvaid väikeseid arhitektuurseid (argi)maailmasid: tubasid, kortereid, maju (Marion Unduski „Neli aastaaega“, „Kolm vihmast päeva“, Sirli Bergströmi „Ajujaht“). Kvaliteetselt teostatud realistlikud dekoratsioonid loovad ruumi sisse teise keskkonna, mis katab suure osa olemasolevast ruumist, tekitades potentsiaalselt pildilise efekti: sissevaate teise (võõrasse) maailmasse, mida on aga võimalik jälgida tavatult lähedalt. Sooväli lahendus lavastuse „Harakale haigus ...“ sõsarlavastusele „Varesele valu ...“ kasutab pöördprintsiipi, kus tegelased on ülepaisutatult suure mööbli keskel. Suur laud koos toolidega leiab rohkem kasutusvõimalusi kui „Harakale haiguse ...“ toad, mängitakse nii laua all kui selle peal, laud ja tool loob nii pindu kui erinevaid ruume. Nii pakub see lihtsalt sõnastatav võte tõlgendusvõimalusi ega ammendu nii kiirelt. Omaette täiendava struktuuri moodustab video kaudu reaalne linnaruum, distants kahe teatri vahel, mida kuvatakse eraldiseisvale ekraanpinnale. Vaadates loogiliste ruumistrateegiate kasutamist, mis lähtuvad ruumi enda kogemuspotentsiaalist, on nihkumine ühte kujundusparadigmasse, pildilisusse, üllatav. Loomulikult ei saa teha valitud näidete pealt üldistusi. Ometigi annab nende esiletõstmine aastaauhindadel mingi märgi valitsevast suunast või selle tunnustamisest. Näiteid detailselt realistliku visuaalse keele ja pildilise lähenemisega lavastusest on teisigi, olgu mainitud näiteks NO99 teatri „Mu naine vihastas“ kui ka „Tüdruk, kes otsis oma vendi“. Tõlkes kaduma läinud Lihtne ja kaunis on rääkida esile tõstetud lavastustest ja kujundustest. Ideaalis väljendavad need mingeid printsiipe, suundumusi või väärtushinnanguid oma parimas vormis. Samas on oluline mõelda, millest moodustub igapäevane teatrikogemus, alates sellest, millised tekstid moodustavad Eesti teatri repertuaari põhiosa või millised lavastused vaatajate põhikogemuse. Kui rääkida kujundusest kui ruumiga suhestumise vormist, milles on ajalooliselt domineerinud kujundus 125

kui pilt ja kujundus kui keskkond ning mis on mõlemad aidanud välja kujundada põhilised lavatüübid, siis satub keskmesse nende tõlgitavus. 2013. aasta statistika järgi andsid teatrid, kel on olemas oma kindel kodulava, kokku üle 700 külalisetenduse (kõik teatrid andsid kokku 1688 külalisetendust, mis moodustab 40% etenduste koguarvust). Tõdedes, et iga kujundus luuakse lähtudes mingitest ruumilistest parameetritest ja iga kujundus väljendub sellesama ruumi kaudu, on selge, et ruum mitte ainult ei moodusta kujundusest olulist osa, vaid teeb selle võimalikuks. Olemasolev arhitektuur, kuhu lavastust mõeldakse, soosib erinevaid lavategevusega suhestumise viise, mida kujundus (ja lavastus) kas võimendavad, kasutavad või ignoreerivad. Tegu on erinevate kogemuse loomise strateegiatega, mis aga ei pruugi olla omavahel tõlgitavad. Kujundus, mis on mõeldud tekitama black box’i tüüpi ruumis jagatud ruumi kogemust, kus vaataja tajub füüsiliselt, et on näitlejaga samas ruumis, ei toimi enam samal põhimõttel suurel laval. Tõenäoliselt ei suuda kujundus seal keskkonnana kehtestuda ja muutub vastavalt ümbritseva ruumi nõuetele pildiks. Ruumiline eraldatus saali ja lava vahel ning seetõttu suurenev distants loovad hoopis teise olukorra, kus ka näitleja peab rakendama teisi viise, et publikus samalaadseid tundeid ja mõtteid tekitada. Märksa vähem kohtab näiteid, kus visuaalsete piltidena loodud kujundust kohandatakse keskkonda, lihtsalt seetõttu, et enamik kultuuri- ja teatrimajasid on ehitatud klassikalise kulisslava põhimõttel. Pildi ja keskkonna kui erineva kogemuse loomisviiside erinevus tõuseb päevakorda enamasti siis, kui black box’i loodud lavastusi suurele lavale viiakse. Seda on võimalik leevendada, kui kunstnik ja lavastaja teavad algusest peale, et lavastust tuleb mängida erinevates oludes, nii koduruumist suuremal kui väiksemal, saalist eraldatud laval. Sellegipoolest nõuab nädalatepikkusel lavaproovide perioodil sisseharjunud ruumi- ja publikutaju, liikumistest tekkinud rütmika9 jms kohandamine uute oludega nii näitlejatelt kui tehnilistelt töötajatelt palju, eriti kui aega on vähe. Väljaspool festivale on aeg lavaja valguskujunduse ülesehitamiseks reeglina piiratud. Kultuurimajades on lavad enamasti väiksemad, sageli kolmandiku 9 Liikumine on seotud ruumi mõõtudega, mis omakorda mõjutab etenduse rütmi. Pean silmas siin ka

argitasandit, kus aeg, mis kulub laval mingi distantsi läbimiseks, on seotud tekstiga, muusikaga või lava taga toimuvaks kostüümivahetuseks kuluva ajaga. Ruumi suurenemine või vähenemine võib ootamatult muuta ka teisi lavastuse elemente.

126

võrra või rohkemgi. Isegi kui kujundust luues on sellega arvestatud, tingib vähene ja igas kohas erinev lavaja valgustehnika kompromisside tegemist. Kiirustamine võib omakorda mõjutada kujundusdetaile, mida transport niigi räsib. Nagu tõlkimise puhul, võib lavastuse esitamine teises kohas olla interpretatsiooniprotsess – ka tõlkides ei ole algtekst ja tõlge kunagi päriselt samad. Põhimõtteliselt loob see potentsiaali uue sündmuse tekkeks, aga arvestades väljasõiduetenduste pragmaatikat, on selleks vähe aega ja ruumi. Kokkuvõtteks tuleb rõhutada, et jaotus pildiliseks ja keskkondlikuks mõtlemiseks on vaid üks võimalikke viise lavakujundust vaadata. See on huvipakkuv kontekstis, kus valdav osa etendusi antakse lavadel-saalides, mis on kirjeldatavad kas karplavade või black box’idena. Mõlemad ruumitüübid on välja kujunenud erinevate mõtlemisviiside tulemusena ja nii seavad nad lavakujunduse loomisele ja kogemisele eri tingimusi. Lavakujundust saab vaadelda kui kogemuse loomise vahendit, mis lähtub ruumist, millesse ta luuakse, ja samal ajal ka väljendub selles ruumis. Seega mõjutab ruumi tüüp potentsiaalselt ka kujunduse kehtestumist kas pildi või keskkonnana. Kujundus loob alati, kunstniku soovist lähtudes või soovimatult, suhte ümbritseva ruumiga, olgu see aktsepteeriv või ignoreeriv. On selge, et ehkki teatriruumid on kujunenud välja üht või teist kogemisviisi silmas pidades, võimaldavad nad erinevaid kujundusi ja kogemusi. On põnev mõelda, miks ja kuidas on toimunud üleminek 1990. aastate lõpu ja 2000. alguse keskkonda loovast lähenemisest (mõeldes näiteks „Pianoola“, „Arkaadia“, „Kuradieliksiiri“, „Peiarite õhtunäituse“, Inishmore'i leitnandi“ jpt peale) pigem visuaalseks. KASUTATUD ALLIKAD: Aronson, Arnold 1981. The History and Theory of Environmental Scenography. Ann Arbor: UMI Research Press. Aronson, Arnold 2005. Looking into the Abyss. Essays on Scenography. Ann Arbor: UMI. Loukola, Maiju 2014. Vähän väliä. Näyttämön mediaalisuus ja kosketuksen arkkitehtuuri. Helsinki: Aalto Yliopisto. Pearson, Mike 2006. 'In Comes I': Performance, Memory, and Landscape. Exeter: Exeter University Press. Pesti, Madli 2015. Teatri aastaauhindade laureaadid 2014. aasta loomingu eest. Kommentaar. – Sirp. 10.04.

127

LAPSMAADLEJA LAVASTAJAPORTREE MEELIS OIDSALU

Lauri Laglel on eesti teatraalidest konkurentsitult kõige usutavam kannatajailme: selline nägu, justkui maadleks ta sõna otseses mõttes, füüsiliselt, mõne kunstilise probleemiga, justkui hoiaks kunstiline probleem teda valuvõttes. Kui ma ükskord NO99 kohvikus Lauri Lagle vaevatud, siirast ilmet pikemalt vaatlema jäin, kerkisid mu kujutelma kaks maadlevat last, kellest üks – see kunstilist probleemi kehastav laps – on selgelt tugevam ja kellele vastase võidutahe seetõttu nalja teeb. Lavastaja Lagle on see teine, nõrgem ja tõsisem laps, süvenenud introvert, kes maadlusolukorda eriti ei naudi, kes silmanähtavalt teab, et ei suuda endast suuremat vastast võita, aga kes sellest hoolimata on otsustanud lõpuni võidelda. Selle võitleva kannatajailme pealt on Lagle teinud üsna mitu kihvti rolli. Mind kummitab siiamaani kirvemõrvar Jaan Umb Draamateatri lavastuses „Jaan Umbi lugu“, aga ka kaevur NO99 tükis „Kadunud sõbra juhtum“.1 Mõlemas rollis on Lagle ühtaegu väga maine, töö- ja meremehelikult asjalik ja samas vaimuinimesele omaselt eemal, äraolev. Vaimsusele vaatamata on Lagle lavastajakeel väga argine. See väljendub kasvõi lavastaja suhtumises ihusse. Lagle aktsepteerib ihu ihuna, ei tee temast numbrit või sõna, laseb tal laval iseendana olla, häbita, häbenematuseta. Ihud ja objektid on Lagle laval kohal enne tähendusi ja tõlgendusi, enne tegelasigi. Teatris NO99 lavastatud „Kolmapäevas“2 on stseen, kus Inga Salurand paljastab oma ülakeha ja hakkab sellele südamerahus elundeid peale maalima. Salurand ei tegele enesepaljastamise, elundi-striptiisiga, vaid meenutab vaatajaile, et elundid on olnud kohe algusest peale kohal, laval, koos Ingaga. See alastistseen paljastab ühe Lagle kunstilise praktika iseloomuliku joone, mida võiks nimetada teispoolsuse eitamiseks. Mulle on jäänud selline mulje, et teatrilavastuste kunstiline püüdlus on luua transtsendentseid olukordi, tekitada vaatajas uskumus, et lava 1 Esietendused vastavalt 30.01.2011 Eesti Draamateatris, lavastaja Priit Pedajas, ning 18.01.2014 teatris

NO99, lavastaja Juhan Ulfsak.

2 Esietendus 2.11.2013 teatris NO99.

128

„Jaan Umbi lugu“. Lauri Lagle. Foto Teet Malsroos. (Eesti Draamateater)

„Kolmapäev“. Eva Klemets, Inga Salurand, Kaie Mihkelson, Mari Abel. Foto Kulla Laas. (Teater NO99)

ja seal toimuv on täiesti omamoodi, nihestatud olukord. Lava asub ju ka füüsiliselt reeglina saali publikuosaga võrreldes teisel tasapinnal ja sellel nihestatusel pole pelgalt praktilised põhjused, see nihestatus ka defineerib teatraalset olukorda. See, mida näitleja puhul nimetatakse sageli õnnestunud lavaliseks kohaloluks, pole midagi muud kui näitleja mängitud tegelase selgelt tajutav äraolek, mingi nihestatuse tajumine näitleja kohalolekus; selle tajumine, et tema etendatud tegelase olekul ja liigutusil ja kõnel on lisaks füüsiliselt tajutud elusa inimese juuresoleku tundele ja lavastuse (loo, stseeni, kunstilise olukorra) enda teenindamise vajadustele ka mingisse teispoolsusesse, paralleelreaalsusesse osutav toime. Seda nimetatakse vist näitlejatöö kujundlikkuseks. Lagle lavastusis on see näitlejatöö kujundlikkus teistsugune, see ei osuta teispoolsuse võimalikkusele, vaid osutab füüsilise, kõnetu kohaloleku loomulikkusele, aktsepteeritavusele. Ihu ega füüsist küll otseselt ei afišeerita (mingit riistanäitamist ega muul moel ihulist šokeerimist ei toimu), aga näitleja kohalolu on selgelt ihuline ja samas väga puhas. Ihu ei ole Lagle jaoks midagi argist. Ka mitte surnud looma ihu. Lavastuses „Suur õgimine“3 on üks teine ihulisust ülistav stseen, kus Eva Klemets prepareerib enne ahju pistmist hoolikalt kana. Näitleja teeb seda ekstaatiliselt, pühendunult, ja see kanarümp on teatrikunstilises mõttes sama palju laval, sama kohal, sama palju tähelepanu väärt kui näitleja Klemets, kes kana ihu emaliku hoolega õlitab ja masseerib, nagu võiaks ta iseenda ihu. Kana-stseenis ei ole mingit obstsöönsust, sinna ei mängita sisse mingeid ihasid ega viidata muule roppusele, samas ei ole sel prepareerimisel mitte mingit muud sümboolset tähendust ega osutust peale kana prepareerimise enda. St selle stseeni keskmeks on kana ja toiduvalmistamine ise, kana on laval väga praktilisel ja tähtsal kohal, ta pole mingi teispoolsuse agent või kunstiline sümbol. Pärast seda, kui kana on ahju pandud, viib näitleja Klemets samalaadse prepareerimise läbi iseendaga, määrib end õliga kokku ning püherdab jahus. Näitleja ja ta ihu ei ole „Suures õgimises“ või „Kolmapäevas“ vahend, instrument, osuti, vaid osutatav – eesmärk omaette. Samasugust kompromissitut ihulist kohalolu näeme Risto Kübara mängitud „Untitledi“4 peatege-

3 Esietendus 16.05.2012 teatris NO99. 4 Esietendus 23.10.2010 teatris NO99.

132

„Suur õgimine“. Üleval Margus Prangel, Priit Võigemast, Eva Klemets, Marika Vaarik; all Priit Võigemast, Margus Prangel. Fotod Tiit Ojasoo.

134

„Untitled“. Tambet Tuisk, Eva Klemets. Foto Ivar Veermäe.

lases – nukras rokkstaaris. Kübara lavaline kohalolu on ennekõike füüsiline, puhas ihuline kohalolu, Kübar ei ürita mu meelest isegi otseselt ühtki tegelast kehastada, tema ihu on kui lõuend, millele tegelaskuju visandamist ei taotleta. Niisiis on Laglel julgust püsida kuhugi osutamata laval ning sundida ka näitlejaid püsima oma aistingute siruulatuses. Laglel on julgust mitte minna kangelaslikult kobama teispoolsuse pilkasesse pimedusse, vaid lasta oma tegelastel rahus toimetada, päise päeva valguses, üha uuesti ja uuesti aistida olukordi ja inimesi ja tõdemusi, mis on ilmselged. Julgust vaadata asjade sisse, mis on nii argised, nii ilmselged, et me neile enam ei mõtle, neid tähele ei pane, neid aistida ei märka ega oska. Võib-olla just selle paigal püsimise julguse tõttu ei pea Lagle ka loost suurt lugu ning usaldab tegevusi. Ta lavastuste moraali on otsitud loost, aga seda tuleb otsida tegevusest. „Untitledis“ laseb Lagle vaataja kannatust proovile pannes Risto Kübaral lavapõranda kaltsuga puhtaks nühkida, nii nagu väsinud maadleja peseb pärast trenni matti. See tegevus ei teeni lugu, see on eraldiseisev metateatraalne avaldus, tegevuse kui lavastuse baaskomponendi väärtustamine. Selliseid avaldusi näeme ka „Suures õgimises“, kus kana keskendunud prepareerimine või kapsa puhastamine võtab terve igaviku. „Kolmapäev“ algab nii, et neli naist kõnnivad koju, see on monotoonne, loomulik, väsinud, aga kiirustav, üldsegi mitte teatraalne, argine kõnd. Ja see kestab (lava-ajas) nii kuradima pikalt, see kontsaklobin. Ei mingit koreograafiat. Ei mingit kunsti. Puhas vahendamata tegevus. Mulle tundub, et teater ei ole Lauri Laglele mitte püha-, vaid argipäev. Et kunst on tema jaoks üks argisuse vorme, mis ei ole ülevam ega tõuse kõrgemale ühestki teisest (argise) olemise viisist. See, et Lagle taolist eesti teatri jaoks harjumuspäratut teatrikeelt väga loomulikult, suurema kärata, avangardsusele ja programmilisusele panustamata valdab, viitab tema erilisusele. Võiks isegi öelda – „suurele andele“, kui selline suurustlev ja kunsti elitistlikule käsitlusele viitav leksika ta teatrikeelega sobimatu poleks.

135

„JAH, AINULT SEE LUMEMEMM JA PUNASE KURGUALUSEGA LEEVIKESED ...“* PILLE-RIIN PURJE

2014. aastal esietendus teatris NO99 seitse lavastust, NO53 kuni NO47. Kõrvale jätan vaatlusest NO50 „Lenni & Kizoo“1, kus osalesid valdavalt Vanemuisesse suunatud noored. NO99 repertuaari võiks hetkel vaadelda kui ühe teema variatsioone: kõik on kokku unenägu. Terava reaalsusetajuga eristub Eesti koolides rändav „poh, YOLO“; omaette nähtusena mõjub ka „Muuseas, ma armastan sind“. NO48 „poh, YOLO“2 Sotsiaalministeeriumi toetusel valminud lavastus kannab selget sõnumit: alkohol on noortele kahjulik. Sihtgrupp 7. klass. Noored näitlejad Helena Pruuli, Jarmo Reha, Simeoni Sundja ja Ragnar Uustal vahendavad tõsist teemat emotsionaalselt, isikliku suhtega. Pole kerge võita elava, rahutu publiku tähelepanu, ärgitada teismelisi aktiivsesse dialoogi, samas hoida korda. Õpetajaid klassi ei lubata, õpilased ei tea ette, et tuleb tavatu tund. Põnev oli tagapingist jälgida kahte etendust, nüanssides erinevaid, energiavahetuses kompromissituid; tundsin end osalise ja vastutavana. Ei mingit neljandat seina, näitlejad liiguvad klassis ringi, märkavad kõike, annavad üllatavaid ülesandeid. Tõhusaim vahend ka nende koolilaste kaasamiseks, kes provotseerides õhustikku lõhuvad, on hooliv siirus. Mõtlen seda tunnustusena, elasin kaasa piiripealsetele momentidele: näiteks kui Helena Pruuli läks peaaegu pisarateni endast välja, selgitades, kuidas noori peibutatakse lastešampuse ja siidriga; kirgliku p(l)ahvatusena toimis Simeoni Sundja monoloog fantoomkoolist; valus tõik, et üheksa aasta jooksul on Eestis kaksteist klassitäit lapsi surnud alkoholisurma. Isegi kui mõni kohandumine oli näitlejate 1

Lavastaja Anne Türnpu. Esietendus 4.06.2014 teatris NO99. Lavastaja Tiit Ojasoo. Esietendus Tallinna Ühisgümnaasiumis 14.10.2014. Autor nägi kaht etendust: 7.11.2014 kell 11.35 ja 12.35 Sikupilli keskkooli 8. ja 7. klassis. 2

136

„poh, YOLO“. Stseen lavastusest. Foto Tiit Ojasoo. (Teater NO99)

poolt teadlikult üle võimendatud, ei mõjunud see manipulatsioonina halvas mõttes, vaid täitis eesmärgi, läbistas kaitsekihi. Lavastus on hoogne, marunaljakas ja karm, tulvil atraktiivseid näitlikke vahendeid, uljaid etüüde. Lühikese tunniga mängitakse läbi veenvaid ohuolukordi, aga mis olulisem, pakutakse lahendusi. Pealkiri „poh, YOLO“ tekitab koolilastes elevust, you only live once tähendus pööratakse vastu- või pigem õigetpidi: teadvusta nüüd ja kohe, et kogu su elu ja saatuse määrab vanus, mida näitab tahvlile joonistatud graafik – kaheteistkümnendast eluaastast, mil toimub „jõhker areng“ üles, kuni kahekümne viienda eluaastani, mil aju enam edasi ei arene. Küsimusele, kas saadi teada midagi uut, vastasid õpilased, et see graafik oli uus; näitlejad tõdesid, et see oli ka neile uudiseks. Noortele näitlejatele on lavastus maksimaalse kohaloleku meistriklass, jääb loota, et koolides kogetu leiab edasiarendust teatrilaval. NO52 „Muuseas: ma armastan sind“3 Rapla poiste Priit Võigemasti ja Vaiko Epliku külalislavastus, väga erinev NO82 „Pea vahetusest“4. Teatavast siseringinostalgiast kantud paroodiline pihtimus mehe keskeakriisist või hirmust selle ees. Nimme lohisema lastud rütmides ja tüütuse piirile krutitud kordustes on midagi tüüpilist NO99 laadile, ent meenus ka Võigemasti lavastus „Hecuba pärast“5. NO99s näitas Võigemast füüsilist vormi, näiteks küsis saalilt, mitu kätekõverdust teen, naishääl vastas, et tehku sada. (Sel taustal mõjus muhedana Peeter Sauteri kätekõverduste etüüd Tartu Uue Teatri lavastuses „Mikiveri tagi“6!) Võigemast osatas oma Buratino-saagat, diplomilavastuse rolli, mis kestis teleseriaalis lastele. Irooniline leitmotiiv: Buratino unistus saada näitlejaks, kujund ametirutiinist, et hüple-kargle õhtust õhtusse ja kiru ennast „kui loll!“ – meenus Ojasoo lavastus „Asjade seis“7, kus kordus tõdemus „minule see tants ei meeldi“, aga tants jätkus. Kui Võigemast kooris ennast ihualasti ja kalpsas nii päris kaua ringi, mõtlesin jälle, et mis värk selle alastusega on, miks on see näitlejale tähtis, aga vaatajale kui mitte tüütu, 3 Dramaturg-lavastajad Ene-Liis Semper ja Lauri Lagle. Esietendus 6.03.2014 teatris NO99. 4 Autor-lavastaja Uku Uusberg. Esietendus 13.05.2009 teatris NO99. 5 Lavastaja Priit Võigemast. Esietendus 21.03.2009 Tallinna Linnateatri Taevalaval. 6 Lavastaja Ivar Põllu. Esietendus 21.09.2014 Vaba Lava saalis. 7 Lavastaja Tiit Ojasoo. Esietendus 13.01.2004 Eesti Draamateatri Rävala pst teatrisaalis.

138

siis sisulist sõnumit äranulliv – füüsiline alastus tühistab hingelise alastioleku. Äkki see ongi lollikindlaim enesekaitse, et keegi, hoidku taevas, ei poeks ega loeks hinge? Ju oli Võigemastil vaja linnateatri rollides kaitsetuks kistud hing korraks kinni katta. Nüüd siis vaatleja rännak NO teatri unenäoriiki. Margus Mikomägi nimetab TMK teatriankeedis 2013/148 NO99 väikeste lavastuste suurt rida pärlikeeks. See kujund näib mulle natuke ülepoetiseeritud, ei julgeks taolist keed kanda, kardan, et pärlid võivad veristada kaelasooni. Aga neli unenäoloogikale rajatud lavastust äratavad igas vaatajas isiklikke salaseoseid. Minu jaoks on nood neli nagu lilleletid kalmistu bussipeatuses: „Kadunud sõbra juhtum“ vagonett vohavate liiliatega; „Mu naine vihastas“ galerii mustvalgeid fotosid punastest roosidest; „Tüdruk, kes otsis oma vendi“ vitriinis veristavate servadega klaasorhideed, mille ümber nõgesevihad; „Tõde, mida ma olen igatsenud“ pakub rukkililli ja karikakraid. NO53 „Kadunud sõbra juhtum“9 Eelmäng lühifilm „Kaevur“, argielust hargnev thriller. Võib-olla jäävadki näitlejad hostelisse Kaevur und vaatama? Kui ekraanikangas langeb, algab fantasmagooria kadunud sõbrast. Tühjal laval kõrgub võimas metalne keerdtrepp (kunstnik Kaire Mändla), mille astmetel kolistab mõõka kirglik-depressiivne von Orlock – Rasmus Kaljujärve unnesööst lisab ta näitlejapaletile kirkaid värve. Mirtel Pohla lösutab maas, suukorvistatud nagu ohver õudusfilmis, aga on hoopis koer Ramses. Uni balansseerib eneseparoodia piiril, Marika Vaarik ja Gert Raudsep püsiksid kui poolärkvel, mängu kargelt kontrollides. Teatraalsesse kostüümidraamasse tungib päriselust naabrimees Kaevur, Lauri Lagle üllatav ehe roll. Lavastuse elusaim osa on videostseen, mis muundub koomilisest liigutavaks: Näitleja intervjueerib Kaevurit tema köögis, seinal Viktor Kingissepa foto, maaaluse töömehe põrandaalune iidol. Kurbnaljakas on Lagle/Kaevuri argisus, rolli õhkkerge distants. Pohla/Näitleja kuulab osavõtlikult, vastab pihtimusega oma elukutse ebakindlusest, vastutusest, tühjusest. Järsku meenus Pohla saatusetund8 Teatriankeet ilmus Teater. Muusika. Kino 2015. aasta jaanuarinumbris. 9 Lavastaja Juhan Ulfsak. Esietendus 18.01.2014 teatris NO99. 10 Lavastaja Tiit Ojasoo. Esietendus 8.10.2004 Eesti Draamateatris.

139

lik nimiosa „Julias“10, süda hakkas valutama, ju kumas kaasa teadmine Pohla lahkumisest NO99 trupist; tundsin, et üks uni saab otsa. Vallatu vabanemisega etendavad Kaljujärv ja Raudsep piraate, sihtides naerusui publikut vanade püstolitega: „Teeme ühe klõpsu – uskuge, tuleb ilus pilt!“ Kogemata viibates fotograafialaengule lavastuses „Mu naine vihastas“. Naised seiravad meeste mängu emaliku naeratusega, ei vihasta. Efektse puändina süütab Kaevur trepi, mida mööda artistide piraadisalk lippude lehvides üles sammunud. Trepiastmed leegitsevad uhkelt. Viimaks välgatavad ekraanil oranžid kiskjasilmad – unes happy end’i ei esine. Etendused erinevad, 24. oktoobril puhkes unežanr sundimatu, kummalise, ohtlikuna, pole ammu kogenud nii ilusat aplausieelset vaikust. Ööl vastu 31. detsembrit 2014 näen üle pika aja teatriund. Tahan sõita Tartusse teatrisse, kell on juba 17, ei vist jõua, bussijaamas on ees nagu Rakvere linnuse müürid, bussini ei pääse, ehkki dispetšer saadab bussijuht Nikolaile sõna, et oodaku ära. Aga juba kõnnin Draamateatri juures üle tee, eespool läheb Mait Malmsten, mulle helistab sõber, kelle jaoks olen kadunud, ma ei võta kõnet vastu, aga mu kümme aastat vana mittenutitelefon kukub ise suhtlema, kuulen pidumöllu, võõras inimkoor kirub mind. Jõuan NO teatrisse, näen Kalju Komissarovit, noort ja saledat, ta kõrval sõbralik Gert Raudsep, kes peab minema proovi ja mainib, et mängib Rimaldat – või ütles ta Ramildat? NO51 „Mu naine vihastas“11 Hotellituppa imbub üdini muserdet prillipapa, elab tükk aega üksindusse sisse, nuusutab umbusuga linu, käterätikuid, veepudelit, üldse kõike, heidab voodile, rullib end külili, pöial suus. Juhan Ulfsakit võiks jäädagi vaatlema, ta hirmtõsine huumor määrab õhustiku, külalisena toob ta kaasa oma mälestuste aegruumi. Edasine võib olla Mehe unenägu. Ühtäkki sugeneb ruumi seitse suvalist tüüpi, kellele Mees selgitab, kuidas ta naine vihastas ja kustutas ära kõik nende reisifotod, tema tahab neid pilte taastada. Tüübid kuuletuvad, tont teab miks, interjööris lavastatakse napakaid mustvalged fotosid. Noornäitlejad peaaegu ei räägi, 10 Lavastaja Tiit Ojasoo. Esietendus 8.10.2004 Eesti Draamateatris.. 11 Lavastajad ja kunstnikud Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo. Esietendus 15.05.2014 teatris NO99.

140

„Mu naine vihastas“. Juhan Ulfsak, Eva Klemets, Gert Raudsep. Foto Ene-Liis Semper, Tiit Ojasoo. (Teater NO99)

141

„Mu naine vihastas“. Stseen lavastusest. Foto Ene-Liis Semper, Tiit Ojasoo. (Teater NO99)

neil on ilmekas tardmiimika ning paindlikud, suutlikud kehad. Linda Vaher (külalisena): iseteadvalt ükskõikne stilisti-tibi. Simeoni Sundja: vagur põrnitsev jobu, muutub agaraks, kui algatab mürgli ja kraamib seljakotist välja pudeleid, vilunud minibaarirüüstaja. Jörgen Liik ja Rea Lest: krampunud nägudega paar, fotodel etendamas Mehe 5-aastast poega ja 12-aastast tütart, jahmunud lapsikust, teismelise tõrksust. Rasmus Kaljujärve eksponeeritakse macho-tümikana, tema ühte nalja tallav monoloog hälbib tervikust, kohustuslikus vulgaarsuses luurab stambioht, teised tulnukad ju monologeerima ei kipu. Naljakalt kohatu Gert Raudsep: ontlik vennike, kohmetult juukseid siluv, silmad heitunud, kuni neis süttib kaval tuluke. Olen varemgi kogenud, et kui lavakaoses kaob pidepunkt, hakkan jälgima Raudsepa rolli katkematut siseelu, tarka leebet distantsi. Imetabase vaimse nõtkusega sulandub igasse mängulaadi Eva Klemets: siin kleenuke prillidega daam, kes sukeldub naise ossa nii varmalt, et lõpuks Mees karjub ta peale nagu abikaasa muiste. Mäng võtab uue pöörde, erudiitse globaal-show’ dimensiooni, kui seitse vaprat viskuvad taaslooma krestomaatilisi kompositsioone, alates ristilöödud Kristusest ja Marat’st vannis: rafineeritud pseudodokumentaalne fotosessioon kestab jällegi vihuti kauem kui vaja, aga haarab oma hasartsusega. Mees kaotab sündmuste üle kontrolli, konutab ahastuses, temast klõpsutatakse vahekaadreid. Vahva on seirata Ulfsaki ja Raudsepa partnerluse veerandtoone, nende natuurid täiendavad teineteist, Raudsepa usaldusväärne antiedevus versus Ulfsaki sulnis aristokraatlikkus, mõlemale omane maitsekas minimalism. Lõpuks jääb Mehe kõrvale poolkogemata vaid Klemetsi tegelanna, kes nüüd vist ongi Naine, kelle pärast kogu mäng lavastatud. Tonaalsus teiseneb veel kord, Mees jagab Naisega hirmunud mälupilti, kuidas tütar oli uppumisohus. Seinale tekivad fotod, milleks enam ei poseerita, mehe ja naise lahkukasvamise kaadrid. Klõpsutamismaania saab tühiseks inimliku kaitsetuse ees. Elu ei allu jäädvustamise paanikale. Kuidas hoida mälestusi? Kuidas päriselt oma lapsi kaitsta, kuidas lähedasi vahetult armastada?

144

NO47 „Tüdruk, kes otsis oma vendi“12 Unedest ängistavaim. Stiilne performance, mõjusa heliilmaga (helilooja Jakob Juhkam). Nähtud etendusel püsis publik valvsas, ka tüdivas äraootuses. Rea Lest / Tüdruk liigub valges steriilses ruumis alasti, kehakatteks pikad pruunid juuksed ja beežid kõrge kontsaga kingad. Vahel talle halastatakse, pannakse tekk ümber või mässitakse vaiba sisse, aga Tüdruk vabastab end, sõltumatu, sirgeselgne. Meeskriitikute silmad näevad ilu(kultust), teatripoolne tutvustus teatab, et lavastus „räägib elust, ilust ja surmahirmust“, minu jaoks rõhk sel viimasel. Siin ei söanda naisekeha alastuse vajalikkust kahtluse alla seada. Hägusemaks jääb, miks Jörgen Liik, kelle rolli rabenärvlik tõmblemine näib armutult stamplik (signaal lavastajale, mitte etteheide näitlejale), end lõpuks kah paljaks kiskuma peab. Miks nad kõik sehkendavad Tüdruku ümber? Kes ta on? Kui guugeldada „tüdruk, kes“, on esimene vaste „Tüdruk, kes mängis tulega“, Stieg Larssoni „Millenniumi“-triloogiast. Minule meenus Anderseni muinasjutt „Metsluiged“, kus õde peab luikedeks nõiutud vendadele nõgestest soomussärgid punuma ega tohi sel ajal rääkida. Seepärast tundus nii vale, isegi julm, et Tüdruku vaikimine katkestati – stseenis, kus ta annab hundipassi noormehe isale. Raivo E. Tamme tüselõdva hoiakuga Isa hiilib sokkides hääletu pehmusega, õhustiku kalkust leevendav intermeedium tema monoloog klantsajakirjast Mina, mida ihaledes masseerib mees oma tagumikku, nagu äraspidi masturbeerides. Kui Tüdruk ta maha jätab, löristab Isa pateetiliselt nutta. Raivo E. Tamme hõrk enesehaletsus näitab, kui erinevaid registreid on tal erinevates rollides, kui piirideta ta nullstiilitaju. Marika Vaarik on surutud frustratsioonimudelisse Emana, kes end võigas-veidralt mehele ohverdab: lahkub noaga vasakule ära, naaseb, sidemed ümber rinna, toob valges kilekotis veriseid lihatompe. Taas üllatab ampluaatusega Eva Klemets Tädina – lääpas sammudega vana naine on sootuks teine keha ja hing kui lavastuses „Mu naine vihastas“. Heidutav kaader: Tädi on mässinud Tüdruku vaiba sisse, vaibakookonist kerkib harali sõrmedega käsi – varga käsi kasvab hauast välja? Ja kohutav kaitsetusehetk: Tädi vinnab Tüdruku üle õla, tassib teda piinlik-õrna intiimsusega, tüdruku elutu keha on kui rümp, ei vähimatki pistmist iluga, üksnes surelikkusega. Alasti kehas on midagi loomalikku: „Mida riidem, seda inimesem.“ (Juhan Viiding, Tõnis Rätsep, „Olevused“) 12 Lavastaja ja kunstnik Ene-Liis Semper. Esietendus 13.11.2014.

145

„Tüdruk, kes otsis oma vendi“. Rea Lest. Foto Tiit Ojasoo (Teater NO99)

„Tüdruk, kes otsis oma vendi“. Eva Klemets. Foto Tiit Ojasoo (Teater NO99)

NO49 „Tõde, mida ma olen igatsenud“13 Surmajärgne hallutsinatsioon. Kuivanud sügislehed kahisevad põrandal, lehevaibal kuus tooli, mille asendeid kuus kalmulist on sunnitud muutma signaalide peale, mida vaid nemad tunnetavad. Esmamuljes tundus lavastus liiga võõrkeelne, võib-olla oli minus eestlase kiivus, et Mats Traadi napp mõjuv epitaafiluule näis ettekäändena külalislavastaja eneseteostuseks, kus puhtast sõnast olid olulisemad kujundiloome, talumatuse piiril helid, kostüümid, võõrituslikud võõrkeelsed šlaagrid, kuhu korraks vist eksles „Meil aiaäärne tänavas“ akorde. Aga mõnda und peab korduvalt nägema, uuesti vaadates lavastuse meeleolu puudutas, iseäranis tasasem hardus alguses ja lõpus, ebalusviivud, kui tõeks saab Marika Vaariku / Aire Agapuu tragikoomiline nending „kellele naeru-, kellele nutukoht“. Isevärki ujedust õhkus „liputajate“ küljetsi liginemiskatsetest, mantlihõlmade vallalöömistest Rea Lesti varaküpse pioneeri ees; stseen mõjus kentsakalt haavatavana tänu ebaalastusele. Plikale pakutud viin-suits tekitas korraks mõttesilla „poh, YOLO“ probleemi ajalooliste juurteni. Võrratu absurditajuga sobib Juhan Ulfsak ses lavailmas naiseks, ta koketsed ja abitud pilgud igatsemas armastust, laitmatult kannab ta välja iga kostüümi, igas žestis, sammus ja intonatsioonis aegluubis viivlev rauge graatsia. Kaks lavalist vastet Traadi epitaafidele läksid mulle eriti korda. Isa järelehüüe pojale, kes isa süül autoavariis hukka saanud: Rasmus Kaljujärv / Kaupo Saalus püüab avada ust seinas, Jörgen Liik viskab võtmekimbu ja hakkab aegamisi lähenema, vanem mees katsub aina palavikulisemalt ust lukust lahti keerata, võtmed ei sobi, vallandub painav süümepiin ja kahetsus. Kaljujärve mängus paelub sordiini summutatud hingevalu, uudne jäik-kohmetu sisepinge. Teine hetk, mil ekstsentriline kujund saab jõulise sisu, algab Marika Vaariku ja Gert Raudsepa kodusõjast, teineteist pekstakse kilekottidega, naine äsab enne, mees vastu, klohmivad rütmistatult, kuni naine äigab kogemata pikali Jörgen Liigi / Illimar Peetsoni. Juhan Ulfsak tülpinud halastajaõena toob kargu ja sätib selle kummiotsaga noormehe laubale, kark püsib seal kaua tasakaalus, epitaafist tärkab noore mehe nõtke tants, diagnoos Sclerosis multiplex annab laubakargule tähenduse, visa võitluse mõistuse püsimise eest („pea ei kidunud nii ruttu“), mis lõpeb kaotusega 13 Lavastaja ja kunstnik Vladislavs Nastavševs. Esietendus 13.09.2014 teatris NO99. Lavastus on tehtud

Mats Traadi „Harala elulugude“ põhjal.

148

niikuinii, aga elutants saab tantsitud. Ses lavastuses näeb Rea Lesti ja Jörgen Liigi mängus hetki, kus aimatav mõlema huvitav vananemine, see on väga hea märk. Marika Vaariku kartmatud eatud metamorfoosid rabavad iga kord absoluutse tõetundega, aga kui vaadelda ta rolle koosmõjus, muutuvad väsinud ängitoonid üksluiseks, naeratuseta sisemaailmaks. Räsitud Vilma-Adelheid Räägu monoloog pimedaks jäämisest, talumatud helid ja räige valukarje mikrofoni on lavastuslikult illustratiivne, kuitahes vali karje ei asenda vaikuse väge. Tundlikuma tooni toob Vaariku lavaellu lilledele pühenduv Heli Koit. Viimaks ilmuvad Harala kuus tegelast lillemüüjatena. Võib-olla ongi kalmistute lillemüüjad surnud, ostjad loodetavasti veel elus? Epiloogis näeme ekraanil kollast virvendust, millest selgineb Mats Traat oma luulet lugemas, kandilised prillid ees, erekollased sügislehed maas. Nii selgub, et „Väike luulesaade“ (ETV 1982, režissöör Vilja Palm, kunstnik Gunta Randla) andis lavakujunduse idee ja tegelaste prillid, ka meesnäitlejate luulelugemise monotoonsus imiteerib siin-seal luuletaja esituslaadi. Traat loeb luuletust „Varsti saabub kollane tund“ ja see kollane on korraga nii oma, meenub ka Alliksaare õhtute kollane tolm, Kõivu mälukollasest rääkimata. Helges minooris heietab Gert Raudsep / August Juhkamson, kuis meelde on jäänud lumememm ja leevikesed, Juhan Ulfsak seksika daami osas püüab mehikest häbenematumale avameelsusele ahvatella – remark „indleb“! –, aga too tõrjub ligiliibuja eemale, kordab lumememme ja leevikeste mantrat, kuni kramplikust enesesisendusest võrsub vana mehe heldimus. Ei me ette tea, mida saame mäletama kollasel tunnil. Alasti tüdruk laugleb lõputul maanteel, otsib vendi. Kadunud sõber rühib mööda leegitsevaid astmeid üles. Mees hotellitoas nokitseb taastada naise vihas kustunud mälu. Igatsetud tõde viskleb libekalana valges kilekotis. Aga lumememm ja leevikesed on meeles, sama rahustavad kui kujundipurdel tasakaalu hoidva näitleja suured, nukkernaerused silmad. * Mats Traat, „Harala elulood. August Juhkamson“

149

„Tõde, mida ma olen igatsenud“. Rea Lest. Foto Tiit Ojasoo. (Teater NO99)

„Tõde, mida ma olen igatsenud“. Stseen lavastusest. Foto Tiit Ojasoo. (Teater NO99)

TEATRI MAAILMAMEISTRIKS EI SAA KEEGI Ingomar Vihmari lavastajaportree MADLI PESTI Ingomar Vihmar on 20 aasta jooksul teinud ligi 60 lavastust. Oma riskijulgete, aeglase tempoga lavastustega loob ta nukra poeetilise üldistuse inimeksistentsist. Üha sagedamini pole tema lavastused kui valmis produktid, vaid esitavad igaõhtust kordumatut protsessi, mida juhtumisi avalikult näidatakse. Vihmarile on näitlejate töö laval esmatähtis, eesmärgiks on saavutada ühtse hingamisega trupitunnetus. Tema veidrate muusikaliste kujunduste ja näitlejate kummastava kehalise koomika kaudu saab teatrisse sattunud publik õnnestunud õhtul osa ühest kõige omapärasemast atmosfäärist Eesti teatris. Vihmari tinglik performatiivne maailm inspireerib sukelduma tema teatritee repertuaarivalikutesse, millest olen mõningate lünkadega osa saanud 17 aasta jooksul. Tema repertuaarinimekirjas paistavad esmapilgul selgelt eristuvad jooned: tunnetuslikult tahaks repertuaari ja ka tulemused jagada veidrateks ja korralikeks näidenditeks-lavastuseks. Lähemal uurimisel on aga pilt veidi kirjum: veidra alusmaterjaliga tööd võivad välja tulla n-ö korralikult, korralik alusmaterjal võib aga töö käigus vormuda veidraks. Pakun siin ühe ajas segipaisatud rännaku lavastaja repertuaari radadel, millest lähemal vaatlusel koorubki hetkejäädvustus vihmarlikust teatrist. Soome Ingomar Vihmar on lavastanud ligi kümmet erinevat soome autorit, mis teeb temast Taago Tubina kõrval ilmselt suurima Soome-fänni Eesti teatris. Soome näidendite lavastused on Vihmaril välja kukkunud enamasti veidrad, kuid nad on veidrad erinevat moodi ning mõnega on lihtsam haakuda, mõnega keerulisem. Vihmar on meenutanud, kuidas ta koolipoisina Kehras elades vaatas Soome televisiooni ja kuulas soome muusikat; kuidas nad lindistasid sõpradega Soome sketšisaateid ja vaatasid neid mitukümmend korda. Sealt pärineb kindlasti tema eriline soome huumori- ja inimesetunnetus, mida ta on ikka tahtnud lavale panna. 154

Vihmar alustas pigem soomeliku karmi olmerealismiga (nt Jussi Niilekselä ja Mihkel Ulmani „Taksirengit/Taksojuhid“1) ning tegi seejärel mitu lavastust õevenna Leea ja Klaus Klemola näidendite põhjal. Kui „Taksojuhtide“ naturalistlike sugemetega realism mõjus Eesti teatris pigem värskena (Von Krahlis oli sarnases suunas laineid löönud soomlase Erik Söderblomi lavastus „Connecting People“ 2001. aastast), siis Vihmari Endlas lavastatud „Kokkola“ ja „Külmale maale“2 mõjusid liigagi soomelik-groteskselt, liiga laia pintslitõmbega lavale panduna. Laiem mass sai labaste naljade üle naerda ning eks naljade taga oli pimedale põhjamaale omast eksistentsiaalset ängi, kuid maitse üle ei tasu siinkohal vaielda. Leea Klemola poole pöördub Vihmar ka Polygonteatris lavastatud „Jessika kutsikaga“3. See oli üks tõesti veider ettevõtmine: lavastus Tallinnas Rävala puiestee amfiteatris tööle ei hakanud, aga mingi rahuldamatu kiiks on meelde jäänud. Materjal on üdini vihmarlik: Klemola jutustab loo ilmavõrku kinni jäänud noormehest, kelle vanemad püüavad poega draamateraapia seansi abil reaalsusega taas lepitada. Vihmarile küllap sümpaatset metateatraalsust võimendab Mae Kivilo kujundus. Laval on eriti kunstlik mets, mille kaudu võõrandumine veelgi teravdub: noor netisõltlane versus suhtepuntras vanemad, reaalsuse illusiooni vastandus. Laval toimetab ka humoorikasse kostüümi peitunud teraapiaseansi juht/koer (Tamur Tohver). Kokkuvõttes üks kummastav netipõlvkonna kõverpeegeldus. Subtiilsemad Soome-pildikesed on Vihmar lavale toonud kahes sõsarlavastuses: Antti Tuuri romaani dramatiseeringuga „Jõgi voolab läbi linna“ ja Pipsa Lonka näidendiga „Laulud halli mere äärest“4. Neis lavastustes avaldub vihmarliku lavastamise kvintessents: julgelt aeglased, vaatajale hingamisruumi jätvad kulgemised mööda nukker-koomilist inimkujutust; detailideni läbi töötatud terviktööd, kus misanstseenid, muusika, helid, valgus, liikumine ja video loovad ühtses sümbioosis omaette reeglitega maailma. Lavastuses „Jõgi voolab läbi linna“ kujutavad Draamateatri parimad meesnäitlejad lihtsaid väikelinnamehi: põhjamaise kammitsetuse taga aimub plahvatavat jõudu, ehk isegi kirge. Trupp õppis selgeks kümmekond laulu bändilt Leevi 1 Esietendus 11.09.2003 Von Krahli Teatris. 2 Esietendused vastavalt 23.02.2007 ja 23.10.2010. 3 Esietendus 21.11.2013. 4 Esietendused vastavalt 23.12.2007 ja 15.02.2015, mõlemad Eesti Draamateatris.

155

„Jõgi voolab läbi linna“. Kaks stseeni lavastusest. Fotod Teet Malsroos. (Eesti Draamateater)

158

„Laulud halli mere äärest“. Stseen lavastusest. Foto Teet Malsroos. (Eesti Draamateater)

159

and the Leavings ja Juice Leskinenilt, mille laulusõnade tõlkimisse suhtusid loominguliselt luuletajad Merca ja Aapo Ilves. Mitmekihilisse lavastusse lisas muusika erakordse atmosfääri, mis on meeles veel aastaid hiljemgi. Vähem otseselt muusikaline, kuid sarnase atmosfääriga on „Laulud halli mere äärest“, mida võib ilmselt näha kui ühe etapi lõppu Vihmari tööelus: 2015. aastal sai Draamateatri lavastajast Endla teatri uus kunstiline juht. „Laulud halli mere äärest“ on soome näitekirjaniku Pipsa Lonka üllatav ja muhe tekst, mis võitis Eestis, Soomes, Rootsis ja Venemaal 2011. aastal toimunud New Baltic Drama Soome-sisese võistluse (Eesti võitja oli Martin Alguse „Kontakt“, mille Vihmar lavastas Draamateatris 2012. aastal). Pipsa Lonka on suuresti remarkidest koosneva, mereäärse kolkaküla kummastavatest tüüpidest rääkiva loo justkui Vihmari jaoks kirjutanud. Elamiskõlbmatu ala sildiga varustatud paik pakub eestlaslikku äratundmisrõõmu ühtviisi nii loomadega vestlevatest kui kirikus ja supermarketis gruuvivatest elukunstnikest. Näitekirjanik on kirjutanud rollid varestele, koertele ja konnadele, lavale laseb ta poetagused joodikud ja rühma Jaapani turiste, rääkimata merre sukelduvast vanaprouast. Ilmselge väljakutse igale lavastajale. Lavastaja ja meeskond on selle mõneti deliirse maailma paljastanud hiilgavalt, nii sisus kui vormis vaimukalt ja kaasahaaravalt. Seekord on lavastaja suutnud ka kogu Draamateatri suurel laval askeldavat näitetruppi selles üle-vindi-maailmas veenda, mis iga lavastusega ei ole õnnestunud. „Laulud“, nagu ka „Jõgi voolab“, on julge lavastus. Näitekirjanik on küll ette kirjutanud aeglase tempo, aga seda suurel laval praktiseerida pole niisama lihtne. Lavastus koosneb elupildikestest, väikestest, kohati filigraanselt välja töötatud stseenidest, mis pannakse kestma ja kestma. Ning sellest kestusest kasvas koomika. Lisaks julgele aja väljavenitamisest tingitud koomilisusele kasvab huumor välja ka kõikvõimalikest veidratest olukordadest, liikumisest ja visuaalist. „Laulude“ inimesetunnetus on üldse läbivalt kehaline. Füüsiline väljendus saab siin palju olulisemaks, kui sõnateatris tavaks. Vihmari loomingule omaselt saab ka „Lauludes“ osa kõikehaaravast heli- ja muusikalisest kujundusest. Olles aastaid kuulanud Vihmari lavastusi, tundub, et siin saavutab lavastuse muusikaline läbikomponeeritus erilise taseme. Täpselt on doseeritud nt kassi näugumist, elektroonilist taustamuusikat ja soome

160

estraadi. „Laulude“ näitlejad elavad muusikas, nõkutades aegajalt päid-jalgu muusika saatel – mõnus võõritav-koomiline efekt, mis näitab lavastajale omast performatiivset metateatraalsust. Kui tahta üldistada, siis võib Vihmari valitud soome-materjalides näha teatavat huumori ja traagika suhet ning erilist inimtunnetust ja -kujutust, mis on lavastajat võlunud: „Traagikat ei olegi vaja rõhutada, mitte trafaretses mõttes. Tegelikult oleks meie ülesanne leida sealt pääsemine või võimalus olla õnnelik.“ (Vihmar 2007) Eesti Oluline paik Vihmari repertuaarirännakul on Eesti. Ta on korduvalt lavastanud Mart Kivastiku ja Andrus Kivirähki tekste, korra ka Loone Otsa. On lavastanud Urmas Vadi lastenäidendeid-romaane. Klassikutest on Vihmari käe alt läbi käinud vaid Eduard Vilde ja Mati Unt. Kõige erilisemad sündmused on aga tekkinud sõbra Martin Algusega koos materjali leiutades või tema näidendeid lavastades (kokku neljal korral). Kuidas kujuneb siin veidruse ja korralikkuse skaala? Esimeses äärmuses troonib uhkes üksinduses ilma igasuguse alusmaterjalita “Keskea rõõmud”, teise äärde kalduvad Kivastiku-Kivirähki lavastamised. Omaette fenomeniks – pigem korraliku kommertssuunalise lavastuse poole – kujunes Vihmari külalislavastus Rakvere teatris „Täismäng“5 (autor Fr. Echrenbusch, Rünno Saaremäe pseudonüüm, põhineb komöödiafilmil „The Full Monty“), mida mängiti kaheksa aasta jooksul 200 korda. Eesti dramaturgia-rännakul – tundub mulle – läheb veidruse-korralikkuse skaala üsnagi sassi. Vaatleme kõigepealt eesti näitekirjanike lipulaevu: lavastusi, mis on sündinud Mart Kivastiku ja Andrus Kivirähki tekstide põhjal. Vihmar on lavastanud kolm Kivastiku näidendit. „Õnne, Leenast!“6 mäletan külalisetendust Vanemuise väikeses majas. Küllap on see meelde jäänud eelkõige seetõttu, et samal ajal oli Vanemuise enda repertuaaris Ain Mäeotsa lavastus samast näidendist – see oli haruldane juhus, et samast eesti näidendist tehakse üheaegselt kaks lavastust. Mõlemad lavastused olid aga pigem korralikud. Uuesti 5 Esietendus 17.01.2003 6 Esietendus 27.02.1999 Ugalas.

161

pöördus Vihmar Kivastiku poole nullindate kultuuriloolise-ajalooainelise näitekirjanduse buumi ajal: R.A.A.A.M.i kutsel tegi ta kaks suvelavastust Viinistul. „Eesti asi“7 rääkis mõneti isetegevusliku ja haltuuramaigulise loo külarahvast, kes oli otsustanud oskuste puudumise kiuste jõuda Tartusse esimesele Eesti laulupeole. „Käsu Hansu ajalootund“8 oli veidi pinnapealne fantaasiamäng Eesti ajaloo teemadel. Kivirähki on Vihmar lavastanud kahel korral, millest üks – „Keiserlik kokk“9 Viinistul – andis samuti ühe tõlgenduskivikese kultuurilooliste näitemängude kuhja. Kivirähk mängis eesti kirjanduse teemadel, tegelasteks Friedebert Tuglas, Aadu Hint jt. Oli vaimukas suvine mäng. Kustumatu mälestuse on aga jätnud Kivirähki „Adolf Rühka lühikene elu“10. Tagantjärele näeb vihmarlikke teemasid: metateatraalsus, fookuses väikese inimese elu, soe ja nukker huumor. Lugu väga noore Risto Kübara mängitud hingestatud noormehest Adolf Rühkast, kes oma heaolu ja tervise hinnaga soovib jõuda teatrisse. Lugu unistustest. Per aspera ad astra. Omaette pikemat peatuspunkti rännakul nõuab Vihmari koostöö Martin Algusega. Eelkõige lavastused „Õitseng“ ja „Zebra“11. Vihmar ja Algus olid mõlemad nii „Õitsengu“ autorid kui ka kunstnikud. Selles lavastuses kristalliseerusid Vihmari seni katsetatud lavastuslikud jooned, „Õitseng“ oli mingi perioodi lõpp ja algus. See oli radikaalne ja omamoodi julgustükk (arvestades ka konservatiivse Draamateatri konteksti), kuid aeg on näidanud, et „Õitsengus“ alustatuga Vihmar jätkas ja tema otsingud muutusid veelgi radikaalsemaks. Teatrikriitik Alvar Loog: „„Õitsengu“ suur voorus, mis teeb sellest ühe viimaste aastate huvitavaima näidendi/lavastuse Eesti teatris, on tabamatu suuna ja algoritmiga narratiivsus. See lugu seisab peaaegu paigal, ent liigub ometi pidevalt, vahetab tonaalsust ning prepresentatiivsuse mudelit. Vorm veab sisu, vorm tühistab sisu, vorm saab sisuks. „Õitseng“ on autoriteatri õnnestunud 7 Esietendus 7.07.2007. 8 Esietendus 11.07.2009.. 9 Esietendus 11.07.2008 R.A.A.A.Mis. 10 Esietendus 4.12.2005 Eesti Draamateatris. 11 Esietendused vastavalt Eesti Draamateatris 13.03.2011 ja Tartu Uues Teatris 7.3.2014. Lisaks on Vihmar

teinud koostööd Algusega lavastustes „Päris pea ehk Kreutzwaldi sõber“ (esietendus Pärispea seltsimaja õuel 2.08.2009) ning „Kontakt“ (esietendus Eesti Draamateatris 23.09.2012).

162

„Adolf Rühka lühikene elu“. Risto Kübar, Martin Veinmann. Foto Teet Malsroos. (Eesti Draamateater)

näide: tekst ja lavastus on siin üksteisest peaaegu täiesti lahutamatud.“ (Loog 2011) „Õitseng“ oli esimene lavastus, kus lavastaja Vihmar läks ise etenduse ajal muusikalist kujundust tegema. Lava ääres, publiku silme all. Mängis plaatidelt dj-na neid lugusid, mis tundusid sel hetkel õiged. Ehk siis muusika, ka selle kestus ja valjus muutusid õhtust õhtusse. Vihmarit ei rahuldanud enam, et tema lavastuste juures on helitehnik, kes paneb märgusõna peale loo mängima. Ja nii õhtust õhtusse. Vihmarile käib närvidele, et teatris igal õhtul korratakse eelnevalt proovides õpitut. See pärsib loomingulist arenemist, leiab ta. Täna pole me need, kes olime eile. Laval ei pea tegema seda, mis proovides kaks kuud varem on kokku lepitud. Vihmarlik eelkõige protsessile orienteeritud teatritegemine, fookustamine hetke tunnetamisele sai oma esimese manifestatsiooni „Õitsenguga“, kuid lõpule viis ta selle eksperimendi „Keskea rõõmudega“ ning variatsiooni sellest esindab „Zebra“. „Zebras“ kohtub vaataja juba tuttavate elementidega: Illimar Vihmari tinglik, minimalistlik kujundus (lavaruum kui peenikeste servadega risttahukas), „Keskea rõõmudest“ tuttav trupp (Janek Joost, Katrin Pärn, Piret Simson), lavastaja kui dj ja seekord ka ühe rolli täitja. Teemagi tuttav – armastus. Martin Alguse näidend räägib ajas pendeldava loo kahest paarist, kes argipäeva painest eemaldumiseks hüppavad armukeste rüppe. Mainitud tuttavate elementide koostoimes luuakse laval aga meeldejääv, toimiv õhustik. Vaatajana tahaks sellesse rõõmsasse, vabasse maailma, mõnusa helge atmosfääri sisse jäädagi. Aga see õhustik on habras ning toimib kui sümfoonia: vaid kõikide pillide (näitlejate) perfektsel omavahelisel häälestumisel. Tõeliselt radikaalset freejazz’i näitas aga „Keskea rõõmud“ – 2013. aasta tähelepanuväärseim teatrisündmus, ning pole põhjendamatu öelda, et märgiline sündmus kogu eesti teatriloos. Sündmus, mida ei ole võimalik millegagi võrrelda. Lavastus, mille tegemisel said kokku juba varasemalt head kolleegid Ingomar Vihmar ning näitlejatest kursusekaaslased Katrin Pärn, Piret Simson, Margus Prangel ja Janek Joost. Lavastuses puudus igasugune alusmaterjal ja seda proovide käigus ka ei leiutatud. Näitlejad ja dj-st lavastaja tulid igal etendusel lavale, ilma et eelnevalt oleks midagi kokku lepitud. Etendusi mängiti Tartu Uues Teatris ja Tallinnas Kanuti Gildi Saalis. 164

„Õitseng“. Margus Prangel. Foto Mats Õun. (Eesti Draamateater)

165

„Õitseng“. Ivo Uukkivi, Tiit Sukk, Kleer Maibaum. Foto Mats Õun. (Eesti Draamateater)

„Zebra“. Katrin Pärn, Ingomar Vihmar. Foto Gabriela Liivamägi. (Tartu Uus Teater)

Publik jagunes lavastuse vihasteks vastasteks ja andunud fännideks. Kuna näitlejad laval eriti midagi ei teinud, ei olnud mõne jaoks ka midagi vaadata. Sageli said näitlejad impulsse küll publikult ning publikuga ka tegeleti: mõnele vaatajale tehti laval massaaži, vaatajatega koos lauldi ning paluti tantsimagi. Mõningaid korduvaid elemente muidugi esines: Janek Joost küpsetas alati leiba, mida etenduse lõpus publikule pakuti. Mitmel korral arenesid sketšid Katrin Pärna isast Eino Baskinist inspireerituna. Sageli oli laval koer. Ka lavakujundus oli muutumatu: vasakul dj-pult, keskel diivan, paremal Janek Joosti leivalaud, mõnel korral keset lava rippumas tühi pildiraam. „Keskea rõõmudest“ sai vihmarliku muusikalise kujunduse kvintessents: pidevas muutumises, näitlejaile impulsse andes või neid ka pärssides või teise suunda keerates. Lavastaja sõnadega: „Minuga ei juhtu kunagi, et tulen proovi ja ütlen: siin on muusika, kuulake, tundke ja nutke. Tavaliselt ei lähe see kunagi lõpuks nii lavale. See ütleb nii mõndagi ka minu kui lavastaja kohta – ma ei mõtle kunagi tükki alguses kohe välja. Suur protsent sünnib ikkagi näitlejatega koos prooviprotsessis. See, mis alguses paistab, ei pruugi lõpuks üldse enam nii olla.“ (Vihmar 2014) „Keskea rõõmudes“ „saab esitajast laval olev inimene“ (Karulin 2014). Juba märgiliseks omaduseks saanud lähenemine algas selgemalt lavastusega „Õitseng“ ning on sealt alates jätkunud. Laval ei mängita, vaid ollakse. Ja vaatajale jäetakse vabadus juurelda etenduskunsti toimemehhanismide üle. Nagu Ott Karulin on „Keskea rõõmude“ kohta märkinud, „tuleb etenduse õnnestumiseks ometigi publik unustada, lasta vaatajail ise puselda oma elu- ja teatrideemonitega (nagu hirm keskeaga kaasneva peataoleku ees või ebalus klassikalise dramaturgia ja kangelasteta loo vastuvõtmisel) ehk lasta publikul teha sedasama, mida esitajad laval.“ (samas) „Keskea rõõmud“ mõjus kui ühe teatriuurimusliku etapi lõpp. Siit kaugemale pole enam võimalik minna. Klassika Vihmar on ennast mitu korda tõestanud korraliku klassikalavastajana, kuid mõnel puhul on ta klassika ka veidraks keeranud. Näitekirjanduse klassikast on ta lavastanud kaks Henrik Ibseni näidendit: kahel korral „Metsparti“ ning korra „John Gabriel Borkmani“ – mõlemad teosed kuuluvad Ibseni pigem

168

pessimistlikumasse, hilisemasse loomeperioodi12. Teda on paelunud ka ameerika klassika: ta tõi Laitse Graniitvillas Draamateatri suvelavastustena välja Eugene O’Neilli „Saatuse heidikute kuu“ ja Tennessee Williamsi „Kassi tulisel plekk-katusel“.13 Korralikkuse-veidruse skaalal asetub esimesse otsa kindlasti “Saatuse heidikute kuu”, kus sai näha korralikku psühholoogilist realismi psühholoogiliselt motiveeritud näitlejatöödega. Skaala teise otsa jäävad pigem „John Gabriel Borkman“ ja „Kass tulisel plekk-katusel“. Skaala keskmesse võiks ehk asetada Draamateatri väikesesse saali lavastatud „Metspardi“: meenub Ibsenit austav ajatu tõlgendus, võõritavaid nüansse lisav muusikaline kujundus, arusaadavad psühholoogilised näitlejatööd. Kui „Saatuse heidikute kuu“ on meelde jäänud Kersti Heinloo ja Märt Avandi suurepärase, psühholoogiliste keerdkäikudega duetina, siis lavastuses „Kass tulisel plekk-katusel“ oli lavastaja lähenemine teine. Naispeaosas oli taas Kersti Heinloo, kuid meespeaosa mängis lavastaja ise. Lavastuses rakendas Vihmar oma viimaste aastatega väljakujunenud lavalise oleku meetodit. Seekord näitas aga eksperiment, et see lavastusstiil igasuguse alusteksti peal ei toimi. Seda stiili on nimetatud teksti vabastamiseks: näitleja räägib kirjaniku teksti kui igapäevast suvalist juttu. See aga tasandab või sootuks kustutab näitekirjaniku poolt kavandatud teravused, pöörakud ja dramaatilise pinge. Laval on eluliselt olulisi hetki lahkavad inimesed, kuid nad teevad seda justkui arutades, kas hakata nüüd põrandat pesema või koridori pühkima. „Kassi“ lavategevust oli huvitav vaadata just eksperimendina. Varasemates tõlgendustes on lavastuse peategelaseks olnud Maggie (Kersti Heinloo), kuid Vihmari lavastuses see nii ei tundunud. Tema lavastuse peategelane oli kindlasti Vihmari enda kehastatud perepoeg. Oli näha, et seekord ei töötanud lavastaja koos oma harjumuspärase trupiga ning kõik näitlejad ei tulnud kaasa vihmarliku töömeetodiga, mis põhjustas trupi ebaühtluse. Tundub ka, et tavavaatajale jäid lavastusest tühjad pihud: laval ei olnud sügavuti minevat traagikat ega suuri tundeid, mille üle koduteel mõtteid mõlgutada. Selle asemel pealispindne, õlgu kehitama panev pinnavirvendus.

12 „Metspardi“ esietendused vastavalt Viljandi Kultuuriakadeemias 5.12. 2004 ja Eesti Draamateatris 14.10.2007 ning „John Gabriel Borkmani“ esietendus Eesti Draamateatris 19.3.2010. 13 Esietendused Eesti Draamateatris vastavalt 16.06.2011 ja 10.06.2014.

169

„Keskea rõõmud“. Kaks stseeni lavastusest. Fotod Heikki Leis. (Tartu Uus Teater)

Alusmaterjali, lavastajatõlgenduse ja näitlejate lavalise oleku vahelisi pingeid oli ka „John Gabriel Borkmani“ etendustel. Meeles on Vihmari enda kujundatud krellides, ekspressiivsetes värvides lavakujundus, Jaanus Vahtra justkui 1990. aastate kolestiilis kostüümid ning näitlejate eksalteeritud mäng, mis mõjus külma ja kalgina. Ühiskonnas valitseva majanduskriisiga haakuvalt nägi laval mõneti hüsteerilisi rikkureid, agoonias inimesi, kes elasid õõnsas ja maitsetus, alasti kistud maailmas. Lavastaja peas toimuvat oli ehk kohati huvitav jälgida, kuid igasugust kaasaelamist välditi meelega. Kaasaegne maailmadramaturgia Repertuaarirännak on jõudnud peatuspunkti nimega „kaasaegne maailmadramaturgia“. Ringi vaadates on näha, et see paik on äärmiselt mitmekülgne, eklektilinegi. Kui tahta leida siinsest valikust mingit ühisjoont, siis võiks märksõnaks olla „otsingulisus“. Sellesse peatuspunkti kuuluvad ka mõned selgelt kommertstaotlustega lavastused, mis olid lavastajale ilmselt (Draama)teatri üldise repertuaaripoliitika poolt ette kirjutatud. Selliseid lavastusi aga, kus eesmärgiks on näidend korraliku käsitööoskusega lavale asetada, mitte arendada oma teemasid või uurida teatrikunsti väljendusvahendeid, on Vihmari repertuaaris tegelikult ülivähe14. Draamateatri väikese saali n-ö korralike lavastuste hulgast leiame Lyle Kessleri „Orvud“ ja Eric Emmanuel Schmitti „Külalise“15 – ilmselt on mõlema tekstivaliku algimpulsiks olnud pakkuda võimalusi võimsatele näitlejatele. Avalikkuses ehk teenimatult vähe tähelepanu pälvinud „Orbudes“ nägi nii kaasakiskuvat lugu kahest orvust ja salapärasest võõrast kui ka suurepäraseid näitlejatöid kõigilt kolmelt osatäitjalt Pääru Ojalt, Sten Karpovilt ja Ivo Uukkivilt. Populaarse prantslase Schmitti näidend „Külaline“ esitas filosoofilise mõtiskluse jumala ja olemise teemadel – näitlejatööd olid siingi lavastuse parim osa. Vendade Rein ja Tõnu Oja pingpong laval oli vaatamisväärne. Samuti leiame siit ka „Pedro Páramo“ – mehhiklase Juan Rulfo romaani dra-

14 Näiteks Neil Simoni „Päikesepoisid“ (esietendus 10.12.2006) ja Peter Quilteri „Hiilgav!“ (esietendus 3.10.2009). 15 Esietendused Eesti Draamateatris vastavalt 22.10.2013 ja 17.03.2013.

172

matiseeringu suurel laval16. „Páramo“ mõjub natuke eksinuna – justkui Hendrik Toompere lavastus oleks tunginud Vihmari repertuaariplaani. Muljet mõjutab ilmselt see, et Toompere lavastas teist Ladina-Ameerika maagilist realisti Gabriel Garcia Marquezt17, aga ka see, et „Páramo“ kunstnik oli Toompere ihukunstnik Ervin Õunapuu. Lavastus meenub Jaanus Vahtra kujundatud suurejoonelise kostüümiparaadina ning maagilisele realismile omase müstilis-tumeda-mängulise õhustikuga. Vihmar on lavastanud kaks uuema saksa näitekirjanduse teost, kuigi kummagi puhul pole põhjuslikku seost kirjanike saksa päritoluga, vaid sellega, et mõlemad näidendid jätkavad vihmarlikke uuringuid teatris. 2004 tõi Vihmar Rakvere teatris lavale Franz Xavier Kroetzi „Tavalised inimesed kaks ehk Inimene Meier“. Kroetzi n-ö keskmisest, tavalisest inimesest jutustava näidendi pealkiri on „Inimene Meier“, kuid Vihmari lavastuse pealkiri viitas jätkuvusele, viis aastat varem Von Krahlis lavastatud Ilkka Pitkäneni „Tavalistele inimestele“.18 Siin sai lavastaja alustada-arendada oma teemat: laval olid väikesed inimesed ja nende väiksemad ja suuremad unistused. Tegelased olid liinitöölisest pereisa, koduperenaisest abikaasa ja nende oivikust poeg. Lavategevus näitas rutiinset elu. Mõlema tavaliste-inimeste-lavastuse allhoovustes peegeldus pehme tarbimiskultuuri kriitika, linnastumise ja anonüümsuse vastasus. Lavastused olid sooja, kohati iroonilise huumoriga ning näitlejatööd oma vaiksel, ent jõulisel moel humoorikad. Vihmar on lavastanud ka kaasaegse saksa näitekirjanduse ühe tippautori Roland Schimmelpfennigi näidendi „Naine minevikust“.19 Taas on tegemist vihmarliku materjaliga: Schimmelpfennig kirjutab minimalistlikke, rütmistatud, tervikliku muusikalise lavateosena mõjuvaid tekste, milles tõuseb esile poeetiline keel ja ühiskondlik üldistus. „Naine minevikust“ jätkas selgelt n-ö „Õitsengu“-rida. Laval on nukker poeetiline üldistus inimeksistentsist, kusjuures teatrikunstiliselt tähelepanuväärseim on näitlejate kohalolu – ikka see taotlus olla inimene siin ja praegu, mitte päheõpitut igal õhtul ühtemoodi korrata. Lavastaja istub taas dj-puldis ja annab muusikalisi impulsse. Nii näitlejamängus kui lavastuse visuaalsete vahenditega rõhutatakse tinglikkust, mis tõstab toimuva argielust kõrgemale. 16 Esietendus Eesti Draamateatris 18.01.2009. 17 Toompere lavastus „Sada aastat ...“ esietendus Vanemuises 28.01.2006. 18 Esietendused vastavalt 19.03.2004 ja 6.05.1999. 19 Esietendus Eesti Draamateatris 15.02.2012.

173

„Tavalised inimesed kaks“. Marika Vaarik, Erik Ruus. Fotod Ulvi Tiit. (Rakvere Teater)

Vihmarit on nimetatud briti näitekirjaniku Mark Ravenhilli maaletoojaks Eestis, seda eelkõige lavastustega „Mõned teravad polaroidid“ ja „Shopping & Fucking“20. „Mõned teravad polaroidid“ mõjus Krahli kontekstis täiesti arusaadavalt, n-ö krahlilikult, kuid „Shopping & Fucking“ Ugalas oli väike sensatsioon. Ravenhillile omane reljeefne keelekasutus, jõhkrus, madalad tungid, intiimstseenid laval – kõige sellega ei oldud harjunud. Ravenhill küll tõesti sobrab inimlikus kõntsas – tegelasteks narkokullerid, pisisulid jt –, kuid Vihmari Ravenhilli-lavastuste peateemaks tõusis inimüksindus tänapäeva kõledas maailmas ning sealt kumas läbi lavastajale omane helgus ja hellus. * Vihmar: „Teatri puhul on kõige lahedam asi see, et ta iga kord ei tööta.“ (Vihmar 2014) Lavastaja eelistab turvalisusele riski, lausa katastroofi. Tema teater on protsessi uurimine, kus maailmameistreid ei kroonita. Ja selles protsessis on kõige tähtsam näitleja, õigemini inimene ja tema kohalolek sellel õhtul teatrilaval. Vihmar kasutab lavastuste loomisel täiesti erinevaid alustekste, kuid mingi nukker poeetiline üldistus inimeksistentsist, massis üksikuna olemise teema seob neid kõiki. Tema lavateosed on ühtse tunnetusega, oma maailmanägemisega loodud. Pipsa Lonka „Lauludes halli mere äärest“ tõdeb Ivo Uukkivi mängitud Petteri, luuletajast joodik ja kassiarmastaja, ühel poeetilisel hetkel, et parim luuletus on veega liivale kirjutatud. Täiuslik Vihmari teatergi on just selline: püsimatu, muutuv ja habras, igal õhtul uuesti liivale kirjutatud. KASUTATUD ALLIKAD: Karulin, Ott 2013. Inimesed laval. – Sirp, 10. mai. Loog, Alvar 2011. Sina ei pea mitte võõranduma! – Sirp, 27. mai. Vihmar, Ingomar 2007. Ingomar Vihmar loobub hinnangute andmisest. Intervjuu Tiiu Laksile. – Eesti Päevaleht, 3. november. Vihmar, Ingomar 2014. Ingomar Vihmar muusikalisest kujundusest. – Vestlus Teatriteaduse Üliõpilaste Loožis, 8. detsember.

20 Esietendused vastavalt Von Krahli Teatris 31.10.2001 ja Ugalas 14.06.2002. Hiljem lavastas ta veel

ühe Ravenhilli osalusel valminud teksti: „Võta mind“ (kaasautoreiks Hilary Fannin, Stephen Greenhorn ja Abi Morgan, esietendus Vanemuises 29.02.2008), kus peateemadeks armastus ja seks, mille eri variatsioone mängivad paarid läbi kümmekonnas stseenis.

175

UUS EESTI DRAAMA 2014 ANNELI SARO Kunstis on viimase 150 aasta jooksul ikka otsitud uut: uusi vorme, väljendusvahendeid, teemasid, vaatepunkte, tegijaid, vaatajaid jne. Eesti rahvuslik ideoloogia rõhutab aga järjepidevust, traditsioone ja ajaloolist mälu. Kuidas rahvuslik ideoloogia ja kunstielus kehtivad ootused 2014. aastal ilmavalgust näinud eesti näitekirjanduses omavahel kokku mängivad, ongi järgneva arutluse teema. Hiljuti ilmunud raamatus „Uus dramaturgia“ püüavad selle toimetajad Katalin Trencsényi ja Bernadette Cochrane kaardistada uut draamat ja analüüsida selle tekkemehhanisme. Uue dramaturgia olemuse täpsemaks defineerimiseks on kasutatud ka omadussõnu, nagu „avatud“ (Marianne van Kerhoven) , „laiendatud“ (Peter Eckersall) , „kaasaegne“ (Hans-Thies Lehmann ja Patrick Primavesi), „aeglane“ (Eckersall ja E. Paterson), „poorne“ (Cathy Turner) ja isegi „postdramaatiline“ (Lehmann), kuid selles artiklis kasutan lihtsalt sõna „uus“. Lisaks on dramaturgia mõiste laienenud sellistesse visuaalsetesse (kunsti)valdkondadesse, nagu tantsudramaturgia, visuaalne dramaturgia, uue meedia dramaturgia ja meediadramaturgia. Uus dramaturgia haarab endasse ka aristotelesliku või (post)modernistliku dramaturgia, sest muutunud suhted draama ja teatri vahel mõjutavad kõiki tekstiliike. 20. sajandi lõpust alates võib täheldada draama ja teatri pidevat lähenemist, nii et kaasaegses vaatepunktis paigutub draamatekst teatriprotsessi sisse, mitte selle ette. Eriti sellistes teatrivormides, nagu rühmaloometeater, kaasaegne tants, uus tsirkus või performansiteater, saab dramaturgia uusi impulsse improvisatsioonist, juhusest, interdistsiplinaarsest koostööst või uuest meediast, samuti muutunud suhetest teatriruumi ja publikuga. (Trencsényi, Cochrane 2014: xi) Trencsényi ja Cochrane iseloomustavad uut draamat kui postmimeetilist, interkultuurilist ja protsessiteadlikku paradigmat. Postmimeetilisus ei tähenda mimesisest ja representatsioonist loobumist, vaid kriitilist ja distantseeritud suhet sellega. (Samal teemal vt Saro, Lepsoo, Reidolv 2014 ja Saro 2014.) Interkultuurilisuse all ei peeta silmas ainult erinevaid rahvuslikke kultuure, vaid ka erinevaid subkultuure, elustiile, väärtushinnangute paradigmasid ning erinevate ajastute 176

kultuure ja žanre. Protsessiteadlikkus seisneb aga selles, et dramaturg-kirjanik on juba idee või kirjutamise faasis teadlik selle teksti jõudmisest lavale ning sellega seotud võimalikest esteetilistest, eetilistest ja ökoloogilistest tagajärgedest. (Trencsényi, Cochrane 2014: xii) Kui Eestis hakati kõnelema uuest draamast vähem kui kümme aastat tagasi, siis Soome teatris algas näiteks rühmakirjutamine ja protsessdraama harrastamine juba 1990ndail. Lavastaja Pekka Milonoff nentis sajandivahetusel, et Soome näitekirjandus on hakanud paindlikumalt reageerima sotsiaalsetele muutustele. Näiteks meeste ja naiste rollides on toimunud peaaegu revolutsioon. Traditsioonilised hierarhiad ja võimusuhted on muutunud egalitaarsemateks. On tekkinud vajadus leida uus keel, millega hallata uut olukorda. Tema meelest on tekstid muutunud ka keerukamateks, mitmetasandilisemateks ning žanripiire lõhkuvateks. (Kurki 2000: 36) Eestis jõudis aastal 2014 lavale või trükki umbes 90 uut draamateksti, millest suuremat osa järgnevalt ka tutvustan, tuginedes Eesti Teatri Agentuuri näidendite andmebaasile, mis kahjuks autorite ja teatriprotsessi süül ei ole täiuslik. Dramatiseeringud jätsin mahu tõttu teadlikult kõrvale. Niisiis laiemas mõttes on kõik järgnevad tekstid uued. Mõned uued kordavad üldjoontes siiski nn vana dramaturgia mudeleid ja lähtekohti ning sellepärast olen nad nimetanud „uueks vanaks dramaturgiaks“. Teise rühma kuuluvad tekstid, mis tunduvad esmapilgul uuenduslikud, kuid nad järgivad mõnd juba traditsiooniks saanud uuendust ja sellepärast kannavad nime „vana uus dramaturgia“. Kolmandasse rühma olen koondanud tekstid, mis on uued ka Trencsényi ja Cochrane definitsiooni järgi – st protsessiteadlikud, postmimeetilised või interkultuurilised –, ning on seepärast koondatud pealkirja alla „uus uus dramaturgia“. Hea, et on nii vana kui uut kui ka vana uut! Uus vana dramaturgia Näitekirjanduses kehtivad oma reeglid ja žanrikaanonid, mis on enamasti nii kirjutajatele kui lugejatele-vaatajatele teada, kuid genereerivad siiski suurel hulgal täiesti eriilmelisi ja nauditavaidki teoseid. Nii eesti täiskasvanute kui ka lastekirjanduses on viimastel aastatel märgata krimikirjanduse tõusulainet, mille populaarsuse tipus on Indrek Hargla ja Mika

177

Keräneni teosed (viimased on leidnud väljundi ka teatrisse ja filmi). Aastal 2014 jõudsid lavale kaks Hargla kriminaalnäidendit. „Testamenditäitjad“ (nomineeritud algupärase dramaturgia auhinnale) on osavalt ja žanrikonventsioone arvestades üles ehitatud Saaremaa-aineline krimilugu, kuigi pisut otsitud lõpuga. „Viimane mustpea“ viib lugeja keskaegsesse Tallinna, kus Hargla romaanidest tuttava apteekri Melchiori tütar päästab surmasuust ühe mustpea. Taas žanriteadlikult, kuid üsna lühidalt teostatud krimilugu.1 Diana Leesalu, Veiko Tubina, Paavo Piigi „Kriminaalne õhtusöök“2 kuulub kokku kolmekäigulise gurmeeõhtusöögiga, mille ajal sooritatakse mõrv ning viiakse kohe ka läbi mõrvajuurdlus. Esitatava loo ja söögi/söömise vahel mingit seost kahjuks pole, nii et üks jääb lihtsalt teise lisaväärtuseks (vt Põllu 2002). „Viimase mustpea“ lähedane sugulane on Gerda Kordemetsa „Tsepeliin“3, kus ajaloolisel taustal, 1914. aastal ja esimese maailmasõja ajal hargnevad ühes Liivimaa mõisas äärmiselt pingelised inimsuhted. Osavalt komponeeritud põnevusloo keskpunktis on mõisaproua, tema surnuks kuulutatud, kuid pööningul elav abikaasa, desertöörist poeg, viimase eestlannast ja feministist armastatu ning mõisahärra venna eestlasest sohipoeg. Kõik neli näitemängu pakuvad vaatajale eelkõige põnevust ja potentsiaalselt ka häid näitlejatöid. Näitekirjandusest võib alati leida ka oma rahvuslikke müüte, mida tuleb pidevalt ja eri versioonides esitada, et need ei ununeks ja ikka teatrikogukonna vaimu kinnitaksid. Rahvuslikke müüte esindab seekordki Urmas Lennuki looming. „Kiigelda priiks“ keskpunktis on kiigelaulud ja -kombed, mida raamistavad Hanna ja Alberti ning Kiigekapteni kaasaegsed suhtelood. Eesmärgiks on olnud siiski folkloorse kava kokkupanek, kus draama on vaid vahelihaseks. Lennuki „Vargamäe unistaja“ võiks aga pärast väikest kaalumist ikkagi Tammsaare “Tõe ja õiguse” I osa lüüriliseks dramatiseeringuks tituleerida. Lüürilise alltooni annavad eelkõige teose pealkiri ja lõpp – Andres kui unistaja ning unistuse teokssaamine –, kuid ka tehtud stseenivalikud ja keelekasutus.4 Uuema aja peresuhteid 1 Esietendused vastavalt 29.07.2014 Kuressaare Linnateatris, lavastaja Peeter Tammearu, ning 1.10.2014

Tallinna Filharmoonias, lavastajad Tanel Saar ja Aare Toikka. 2 Esietendus 16.10.2014 Gurmeeteatris. 3 Esietendus 3.08.2014 Tõstamaa Suveteatris. 4 Esietendused vastavalt 22.06.2014 rändteatris Vaba Vanker pealkirjaga „Kiigeldes priiks“, lavastaja Maili Metssalu, ning 18.07.2014 Tammsaare muuseumis, lavastaja Urmas Lennuk.

178

vaeb aga Veera Marjamaa „Maja“5, mille tegevus rullub lahti jaanipäeval ning lõpeb suure rituaalse perepeoga. Toomas Suumani näidendi „Viimase öö õigus“6 (näidend võitis Eesti Teatri Agentuuri 2013. aasta näidendivõistlusel peapreemia, näitekirjanduse aastapreemia nominent) võiks õigupoolest liigitada ka kuskile mujale, näiteks psühholoogiliseks või ajalooliseks draamaks, kuid minu meelest on autori esmane soov käsitleda siiski eestlaste identiteedi aluseid. Näidendi esimene vaatus toimub aastal 1907 ja teine aastal 1920 ühes Eestimaa mõisas, kuid autor eitab igasugust dokumentaalset alust. Nagu Kordemetsa „Tsepeliinis“ ja paljudes teistes eesti kirjandusteostes ning folkloorsetes perepärimustes, ristub siingi sakslastest mõisnike ja eestlastest talupoegade elu ning saatus oma stereotüüpsel moel, siin armastuskolmnurgana eesti neiu ning eesti ja saksa noormehe vahel. Aga see moodustab kõigest tegevusliku ja suhteraami, mille sees arutletakse eestlaste ja baltisakslaste suhete, identiteedi ja õiguste ning põlvkondliku dünaamika üle. Loomulikult tõusevad kesksele kohale orjus, rehepaplus, vabadus, suhe oma maaga ning identiteeti loov Teine. Eelnevad suhtelood juhatavad väikese rühmani, mida võiks nimetada traditsioonilisemat laadi psühholoogiliseks draamaks. Peeter Sauteri näidendi „Riidepuud“7 tegelasteks on kaks riidepuud, pisirolle täitvat näitlejat, kelle elukaared on kulgenud vastupidistes suundades, kuid kes mõlemad on jõudnud (keskea?) kriisi. Kaks meest istuvad garderoobis ja räägivad, midagi räägitakse välja, midagi jääb saladuseks ning see saladus ja ootamatu lõpupuänt jäävad lugeja fantaasiat vaevama. Psühholoogilise põhikoega on ka Tiit Aleksejevi „Imede aasta“8, mis viib lugeja 1944. aasta septembrisse Kesk-Eestis, kus kaks Saksa armees teeninud eesti meest ellu püüavad jääda. Rõhk ei ole siin aga niipalju konkreetsel ajaloolisel situatsioonil, kui dialoogi kaudu avalduval tegelaste psühholoogial ning väärtushinnangutel, mis kõnetavad tänapäevalgi. Tegevusaja järgi tunduvad kõige vanemad ja traditsioonikindlamad olevat ajaloolised draamad, sest neis ei sisaldu enamasti viiteid kaasajale, nad võiksid vabalt olla kirjutatud ka 50 või 100 aastat tagasi. Kuid selleski rühmas on oma 5 Eesti Draamateatri esimese lugemise sarjas 17.12.2014, lavastaja Ain Lutsepp. 6 Esietendus 19.09.2014 Rakvere teatris, lavastaja Raivo Trass. 7 Eesti Draamateatri esimese lugemise sarjas 28.05.2014, lavastaja Aleksander Eelmaa. 8 Esietendus 5.07.2014 ühenduses R.A.A.A.M, lavastaja Madis Kalmet.

179

„Imede aasta“. Tarvo Sõmer, Henrik Kalmet. Foto Siim Vahur. (Ühendus R.A.A.A.M)

„Wabadusrist“. Ain Lutsepp, Indrek Sammul, Ivo Uukkivi. „Wabadusrist“. Stseen lavastusest. Fotod Mats Õun. (Eesti Draamateater)

üllatajad ning võiks isegi väita, et just anakronistlikud viited tulevikku tõstavad teksti (uudsus)väärtust. Alustan traditsioonilisematest ajaloolistest draamadest ning liigun julgemate tõlgenduste poole. Hargla „Wabadusrist“9 annab kooliõpetusliku, puust-ette-ja-punaseks ülevaate esimese Eesti Vabariigi poliitilisest elust. „Wabadusrist“ järgib peamisi hästi-tehtud-näidendi reegleid, on ruumiliselt kontsentreeritud Centumi klubisse, mängib läbi umbes 15 inimese suhted ning on parasjagu pingestatud. Didaktilist funktsiooni täidab näidend hästi – kõigi poliitikute ja parteide profiilid joonistatakse selgelt ja meeldejäävalt välja ning tekst innustas siinkirjutajat täiendama oma ajalooteadmisi veel ka netiavarustes. Kuid mõningatele vaatajatele tekitas probleeme näidendi suhe „ajaloolise tõega“, näiteks vapside liiga positiivses valguses näitamine ja sotside liigne kritiseerimine (vt nt Oidsalu 2014). Eesti poliitajaloo taustale on Hargla visandanud tehnoloogia tõusva arengutrajektoori ning riigivõimu piibellike allusioonidega pattulangemise, mis mõlemad jäävad ebamäärase allteksti tasandile. Loone Otsa „Punane hukk“10, autoripoolse žanrinimetusega dokumentaaltragöödia-osalusteater, kujutab Tallinna pommitamist märtsis 1944. Fookuses on Bastioni käikudes asunud varjend, kuhu koguneb mitut sorti inimesi. Esimese elamuse saavad vaatajad ilmselt etenduspaigast endast, teise värvikatest tegelastest-dialoogidest ning kolmandaks settib nendest jutuajamistest ja diktori esitatud faktoloogiast potentsiaalselt üsnagi tõetruu pilt tollasest olukorras Tallinnas. Kristiina Jalasto jutustab tekstiga „Jäämurdja sajand“11 praegu Lennusadamas seisva Suure Tõllu nimelise jäämurdja loo, alustades selle ristimisega 1914. aastal ning lõpetades laeva errusaatmise ja nime ennistamisega aastal 1988. Jalasto keskendub ajaloolistele sõlmpunktidele, kasutades jutustamiseks vaheldumisi nii dokumentaalseid ja lavastatud videokaadreid kui kohapeal mängitud stseene ja laulunumbreid. Nagu „Wabadusrist“ ja „Punane hukk“, on ka „Jäämurdja sajand“ eelkõige hariva funktsiooniga draamatekst, vähemalt selline näib olevat autorite kavatsus. 9 Esietendus 4.04.2014 Eesti Draamatatris, lavastaja Hendrik Toompere jr. Ilmus samal aastal trükis

Draamateatri näidendiraamatute sarjas. 10 Esietendus 9.03.2014 Bastioni käikudes, lavastaja Anne Velt. 11 Esietendus 19.06.2014 Tallinna Lennusadamas, lavastaja Jaanus Rohumaa.

182

Jan Rahman naaseb näidendiga „Kaalukoda“12 taas ühe oma lemmikteema, kolhoosielu juurde. „Kaalukoja“ alapeapealkirjaks on „Lugu armastusest ja elust sovhoosis“. Sovhooside asutamise ja käivitamise lugu raamib sovhoosivara oksjon 1990ndate algul ning kolihunnik – mõnele armas, mõnele väärtusetu – märgib justkui seda, mis nõukogude korrast Eestisse maha jäi. Näidend on ka keelepoliitiliselt teravdatud, sest kohalikud räägivad seto, sisserändajatest kollaborandid eesti keelt. Võro- ja setokeelsete näidendite puhul on tihti see häda ja hiilgus, et nii autor kui ka lõpuks lugeja-kuulaja on eelkõige võlutud sellest keelest ning tegelaste rääkimise mõnust, nii et karakteri- ja looarendus jäävad pisut unarusse. Ajalugu on enamasti kõnekas vaid siis, kui ta pakub otseseid paralleele või loob paralleelmaailmu kaasaegsele olukorrale. Seda kinnitas nii „Wabadusristi“ vastuvõtt kui ka Tiit Aleksejevi Loomingu Raamatukogus (2014/1) ilmunud „Kuningad. Näidend aastast 1343“. Teatriteadlikumal inimesel tekivad seosed Jaan Kaplinski näidendiga „Neljakuningapäev“ (1977 Draamateatris ja 1987 Noorsooteatris, esmatrükk LR 2015/1), sest mõlemad teosed lähtuvad samast ajaloosündmusest – eestlaste kuningate tapmisest Saksa ordu poolt aastal 1343. Kui Kaplinski mängis selle süžee läbi teater teatris võttes, et tuua rambivalgusesse ümberringi vohav tõusiklikkus, siis Aleksejev kasutab sama süžeed Eesti (nüüdis)poliitika läbivalgustamiseks, olles seejuures avalikult anakronistlik. Võibolla ei tunne ma piisavalt poliitilisi telgitaguseid, kuid paralleelid mõjusid otsitult ja teos oli draamatehniliselt sellilikult püüdlik: näidendit raamistavad pro- ja epiloog, poliitilist liini tasakaalustab muust irduv romantiline liin, tegelased jagunevad selgelt tarkadeks ja rumalateks jms. Üsna pöörane ning kultuuriloolisi fakte eirav on ka Paul-Eerik Rummo ja Viiu Härmi hiiu- ja eestikeelne laulumäng „Körged, körged Köpu mäged“13, mille lähtepunktiks on Noa laeva randumine Kõpu mäe jalamil. Hiidlased tutvuvad Fausti, Don Quijote, Don Juani, Hamleti ja Münchhauseniga ning nende talupojaloogika jääb kõigi nende Euroopa kultuuriheerostega võisteldes ikka peale. Koos ehitatakse uus Noa laev ja Kõpu tuletorn ning mängitakse läbi hiiu identi-

12 Esietendus Ruusal 10.07.2014, lavastaja Meelis Hansing. 13 Esietendus 25.07.2014 Eesti Näitejuhtide Teatritrupis, lavastaja Ingo Normet.

183

teedi sõlmpunktid. Niisiis hiidlastele võib see lugu mõjuda identiteedi kinnitajana, kuid teistele lõbusa müüdi või ajaloolise falsifikatsioonina. Järgmise rühmana tulevad vaatluse alla kultuuriloolised näidendid. Kultuurilugu on muidugi osa ajaloost, ning vastupidi, nagu see tuli juba ilmsiks ka eelmiste tekstide juures, kuid käsitlen siin kultuurilugu kui narratiive kultuuritegelastest, nii et sellepärast jäävad ka ajaloolisi perioode (nt kolhoosiaeg „Kaalukojas“) või nähtusi (nt Suur Tõll „Jäämurdja sajandis“) kujutavad tekstid ajaloodraamade juurde. Eesti näitekirjandus, mis arvestab lavakonventsioone ja publiku maitset, muutub eriti vastu suve väga muusikalembeliseks. Kõige loomulikum on seejuures tehagi lavastusi muusikutest. Merle Karusoo, Liis Aedmaa, Jan Rahmani, Piret Saul-Gorodilovi „Laul, mis jääb“14 näib olevat sündinud vajadusest tuua suveteatri lavale üks legendilaadne lugu või muusikaline vaatemäng või lausa mõlemad korraga. Raimond Valgre elulugu, mida paljud tunnevad Juhan Saare näidendi „Valge tee kutse“ lavastuste või Mati Põldre filmi „Need vanad armastuskirjad“ kaudu ja mõned Ivar Põllu lavastusest „Autori surm“, elab üle ka selle legendi ja kaanonit kinnitava teksti. Peep Pedmansoni „Uno Bossa ehk Uuno Loobi seitse elu“15 pole mitte ainult laulupopurrii Loobi lauludest, vaid jutustab nii tema eluloo kui püüab anda karakteri loomiseks psühholoogilist materjali. Lisaks sellele lõhutakse suletud lavamaailma nii võimalike elulooliste variantide läbimängimise kui lava-Loobi ja päris-Loobi (ekraanil videona) suhestamisega. Väga huvitava kultuuriloolise leiu on teinud Mihkel Seeder, kes kujutab näidendis „Vaga vend Vahindra“16 esimest Eestis tegutsenud budistlikku munka Karl Tõnissoni, kes elas siin aastail 1927–30. Tekst jääb suures osas kahjuks kirjeldavaks, kuigi vahelduvalt kujutatakse nii Vahindra ja tema järgijate religioosseid ja muid praktikaid ning erinevaid kokkupõrkeid kohalikega. Niisiis tegevust ja konflikte justkui jaguks, aga erilist arengut, süvenemist või üllatust tekst ei too. Mart Kivastiku „Vares“17 jutustab nii kirjanduslugu kui ka „Wabadusristis“ 14 Esietendus 13.06.2014 Eesti Draamateatris, lavastaja Merle Karusoo. Ilmus samal aastal trükis Draama-

teatri näidendiraamatute sarjas. 15 Esietendus 14.02.2014 Rakvere teatris, lavastaja Hardi Volmer. 16 Esietendus 1.08.2014 ühenduses R.A.A.A.M, lavastaja Taago Tubin. 17 Esietendus 8.03.2014 Endlas, lavastaja Kalju Komissarov.

184

„Vaga vend Vahindra“. Tarvo Vridolin. Foto Siim Vahur. (Ühendus R.A.A.A.M)

pooleli jäänud Eesti poliitajalugu, tõsi küll, tagasivaadetega. Näidend algab 1946. aastal ENSV Ülemnõukogu Presiidiumi esimehe Johannes Vares Barbaruse enesetapuga. Seejärel siirdutakse 1930. aastate Pärnusse, kus Vares tegutses arsti ja kirjanikuna, ning kronoloogiliselt edasi liikudes jõutakse tema surmani, mis uuesti läbi mängitakse, ning lõppmänguna ka abikaasa Siutsu enesetapp. Siuts mängib Varese kõrval nii suurt rolli, et lisaks poliit- ja kirjandusajaloolisele liinile tekib näidendisse seeläbi ka arvestatav romantiline liin. Toomas Kalli „Karistai ja Lorelei“18 on draamatekst mehele (August Alle ehk Karistai) ja naisele (Richard Sagritsa abikaasa Alice ehk Lorelei). Vahel, kui Loomingu peatoimetaja Alle endale liigset avameelsust lubab, sekkub ka sõnatu Nemad ehk Alle enesetsensuur. Kuna tegevus toimub aastal 1950, saab lugeja hea ülevaate tollasest kirjandus- ja kunstielust ning kunstipoliitikast. Pinge ja põnevuse hoidmine kaheinimesetükis ei ole lihtne, kuid Kall on sellega peaaegu hakkama saanud. Juhan Viidingu laborandiaastatest (1966–68) Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis räägib Heidi Sarapuu „Laborant Viiding“19, kuhu on põimitud hulgaliselt luuletusi ning naljakaid olmedetaile. Lisaks selle kirjutati aastal 2014 ka uusi laste- ja noortenäidendeid, nagu näiteks Loone Otsa õpetlik ja lapsi kaasata üritav lugu keskaegsest Tallinnast „Rupertuse heategu“, Mirko Rajase panteistlik nukunäidend „Puuhaldjate lugu“, Peeter Sauteri kaasajastatud ja Eesti oludesse mugandatud nukunäidend „Tuhkatriinu“, Donald Tombergi sotsiaalkriitilise algusega „Saabastega kass“20. Vana uus dramaturgia Selle alapealkirja alla olen koondanud tekstid, mis on ühel või teisel moel omanäolised või ebastandardsed, kuid ei vasta artikli algul esitatud uue draama tingimustele. Üheks eelmisel aastal enim tähelepanu pälvinud nähtuseks osutusid MariLiis Lille ja Paavo Piigi depressiooni kaardistavad dokumentaaldraamad „Varesele valu …“ ja „Harakale haigus…“, mis lisaks temaatilisele aktuaalsusele tõusid 18 Esietendus 10.07.2014 Sagritsa muuseumis, lavastaja Üllar Saaremäe. 19 Esietendus 21.03.2014 teatris Varius, lavastaja Heidi Sarapuu. 20 Esietendused vastavalt 7.12.2014 Ajateatris, lavastaja Anne Velt; 23.03.2014 NUKUs, lavastaja Mirko

Rajas; 30.11.2014 NUKUs, lavastaja Taavi Tõnisson, ning 19.07.2014 Miksteatris, lavastaja Kristo Toots.

186

ka Teater. Muusika. Kino teatriankeedis hooaja kolme parima lavastuse hulka21. Eesti Draamateatri näidendiraamatute sarjas ilmunud teoses „Varesele valu, harakale haigus…“ (2014, näitekirjanduse aastapreemia nominent, algupärase dramaturgia auhinna nominent) ilmusid 13 lavastustes kasutatud ja viis väljajäänud monoloogi. Tekstid põhinevad 2013. aastal läbi viidud 21 eluloointervjuul, kus keskenduti eelkõige depressiivsele perioodile intervjueeritava elus ning ravimeetoditele. Huvitav oleks teada, kui autentsed need tekstid on ehk kui palju on neid erinevad inimesed (kõneleja, lavastajad, toimetaja) toimetanud, sest nagu nendib Merle Karusoo, dokumentaalteatri alusepanija Eestis, toimetamine on interpretatsioon. (Saro, Lepsoo, Karusoo 2014: 138) Nende monoloogide ülesehitus meenutab traditsioonilist eluloointervjuud, st alustatakse alati varajasest lapsepõlvest, sõltumata sellest, kas see on otseselt depressiooniga seotud või mitte. Tõsi, suuremal osal kõnelejatest ei ole olnud kuigi turvaline lapsepõlvekodu. Korduvad sarnased elemendid: isal on alkoholi- ja emal psüühilised probleemid, koduvägivald, abielulahutus, vanemate ja laste vaheline nõrk emotsionaalne side, koolikiusamine, segane seksuaalne identiteet jne. Niisiis juhivadki need korduvad elemendid lugeja/vaataja järeldusele, justkui võrsuks depressioon lapsepõlvekodu ja geneetilise pärandi koostoimes. Kuid selles teatud ühtsuses või sarnasuses tuleb esile siiski ka piisavalt erinevusi. Eesti Draamateatris ette kantud monoloogid on esimeses kimbus ning esitlevad 24–31-aastaste lugusid. Neist seitsmest isikust jääb enim meelde Sergei, ühelt poolt oma uskumatult vildaka eesti keelega, aga ka suurema avameelsuse ja unistamisjulgusega. Luukas on aga erandlik selle poolest, et tal on isaga hea suhe. Tallinna Linnateatri lood tunduvad siiski variatiivsemad ja mitte ainult sellepärast, et kõnelejate vanuseline diapasoon on laiem (19–38), vaid ka vaatepunktid on värvikamad. Näiteks Carlos kirjeldab põhjalikult oma armuseiklusi psühhoneuroloogiahaiglas ja sealseid katsetusi haigeid veeteraapia abil ravida (Lill, Piik 2014: 73–75). Roberta aga esindab ilusat ja edukat bürooinimest. Oliveri lugu on jälle intellektuaalselt kõige haaravam. Tema sõnastab ka mõned olulised lendlaused, nagu näiteks „Depressiooniga on umbes nagu homoseksuaalsusega. Enamus on nagu kapidepressiivikud.“ (samas, 95) või „See tõdemus, et mu 21 Esietendused vastavalt Eesti Draamateatris ja Tallinna Linnateatris 15.03.2014.

187

vanemad on ka tegelikult inimesed, tuli võrdlemisi hiljuti. Et nad on ka tegelikult lihtsalt inimesed“ (samas, 98). Lavastustest välja jäänud lood on olulised eelkõige seepärast, et toovad rohkem sisse kesk- ja vanemaealiste vaatepunkti – Harriet (39), Veljo (45), Kalju (65) – ning näitavad, et sügav depressioon võib sind tabada ka vanemas eas ja et tegemist on ikkagi kroonilise haigusega, mida elu stabiliseerumine ei pruugi leevendada. Monoloogiline ja dokumentaalne on ka Tõnu Õnnepalu „Vennas“22 (näitekirjanduse aastapreemia laureaat), sest see põhineb Lääne-Hiiumaalt leitud kirjadel ja dokumentidel. Hiiukeelseid kirju on näidendis kasutatud enam-vähem originaalkujul ning autori nägemuses võiks autentsuse suurendamiseks ette lugeda originaalide koopiaid. Samuti pakub ta välja, et „Vennase“ võib lavastada monolavastusena, nii et mõlema venna kirju loeb üks näitleja ja Ema hääl tuleb fonogrammilt, või siis kolme osatäitjaga, nagu seda on tehtud Draamateatris. Kirjad pärinevad perioodist 1915–69 ning räägivad kahest vennast, kellest üks elas Hiiumaal ja teine USA-s. Seega joonistub välja nii see, kuidas ühiskond ja ilmavaade inimest vormivad, kui ka laiem ajalooline plaan töörahva elu-olust neis kahes riigis. Ervin Õunapuu lühike monotükk „Mina, Luther“23 võiks kanda alapealkirja „Ateisti ja antisemitisti pihtimus“. Kõige huvitavam on teksti kätketud võimalus publikuga suhtlemiseks, vägevaks performatiivseks näitekunsti pillerkaariks objektiteatri elementidega. Ringo Ringvee „Lennit“24 ma draamatekstiks üldse ei klassifitseeriks, sest see on jutustav proosa laastudes (kokku 172 lk), mida ühendab tegelane Lenni. Proosatekste on varemgi teatris ette kantud ja kantakse ka edaspidi. Tuleks vaid rõhutada, et kõik eelnevad neli teksti on pigem jutustavad, eepilised kui dialoogilised nagu näitekirjandusele traditsiooniliselt omane. Nii temaatiliselt (argielu Nõukogude Liidus) kui hargneva struktuuri poolest sarnaneb Jan Rahmani „Kaalukojaga“ Andra Teede „Estoplast“25 (algupärase dra22 Esietendused vastavalt Eesti Draamateatris ja Tallinna Linnateatris 15.03.2014. 23 Esietendus 11.11.2014 Tallinna Kammerteatris, lavastaja Ervin Õunapuu. 24 Esietendus 4.06.2014 lavakunstikooli XXVI lennu diplomilavastusena teatris NO99 pealkirjaga „Lenni

& Kizoo“, lavastaja Anne Türnpu. Ilmus samal aastal teatri väljaandes.

188

maturgia auhinna nominent). „Estoplasti“ fookuses on sellenimelise valgustitehase töötajad ning see on kirjutatud arhiivimaterjalide ning intervjuude põhjal. 27 iseseisvat pilti annavad ülevaate nii Estoplasti ajaloost kui ka selle töötajate maailmast. Teede kirjutab lahti tegevusi ja loob paberil meeleolukaid kirjeldusi, mida repliigid selguse mõttes puänteerivad, nii et tekst mõjub kohati peaaegu nagu filmistsenaarium. Teede kirjutas ka libreto ooperile „Korduma kippuvad küsimused“26 (lavastus oli nomineeritud muusikateatri auhinnale žanripiire laiendava algupärase ühisloomingu ja veenva lavalise teostuse eest), mis vastupidiselt klassikalisele muusikateatrile kujutab elu rõhutatult räpases noortekommuunis. Tekstis on skitseeritud nii erinevad boheemlasetüübid kui ka pakutud mitmeid võimalusi koomikaks ja traagikaks. Ka Martin Alguse „Väävelmagnooliad“27 (näitekirjanduse aastapreemia nominent, eesti teatri algupärase dramaturgia auhind) põhineb tõestisündinud lool ning räägib loo naisest, kes peab hakkama oma arvatavat isa, lapsepõlves teda ja ema piinanud meest hooldama. Kuni saabuvad DNA-testi tulemused, leiab seni vaid karjäärile ja enesetõestusele pühendunud naine elus uue raja ning lepituse vana mehe ja lapsepõlvetraumaga. „Väävelmagnooliad“ on kirjutatud kruusvallilikus minimalistlikus ja samas poeetilises, kordustele ja rütmile rõhuvas stiilis, mis annab tekstile modernistliku värvingu. Alguse „Zebra“28 võiks süžee poolest olla melodramaatiline suhtelugu: kaks abielus olevat inimest, mees ja naine, armuvad üksteisesse ja alustavad salasuhet. Loo teeb komplitseeritumaks see, et tegevusaeg vilgub nagu sebra mineviku, 1941. aasta, ja oleviku vahel, ning kaks salasuhet arenevad seega paralleelselt. Nauditavaks teeb mõlemad Alguse tekstid see, et ta kujutab ja uurib eestlasteleinimestele nii iseloomulikku suhtlemisvõimetust, mida võib nimetada ka monoloogilisuseks. Rein Põdra ja Urmas Vadi Juhan Liivi eluloost inspireeritud näidendid võiksid 25 Esietendus 14.11.2013 Eesti Draamateatri esimese lugemise sarjas, lavastaja Lauri Lagle, ning 29.11.2014 Vanemuises, lavastaja Sander Pukk. 26 Esietendus 15.05.2014 Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia tudengite tööna Telliskivi loomelinnakus, heliloojad Marianna Liik ja Sander Mölser, lavastaja Laura Mets. 27 Esietendus 24.10.2014 Plygonteatris, lavastaja Tamur Tohver. 28 Esietendus 7.03.2014 Tartu Uues Teatris, lavastaja Ingomar Vihmar.

189

„Vennas“. Pääru Oja. Foto Teet Malsroos. (Eesti Draamateater)

„Vennas“. Indrek Sammul. Foto Teet Malsroos. (Eesti Draamateater)

„Korduma kippuvad küsimused“. Stseen lavastusest. Foto Laura Urbonavičiūtė. (EMTA)

„Väävelmagnooliad“. Karin Rask, Anti Kobin. Foto Mats Õun. (Polygonteater)

194

kuuluda temaatiliselt küll kultuurilooliste näidendite hulka, kuid nende struktuur ja sisu on nii kummalised, et raske on neid traditsiooniliste tekstide hulka liigitada. Põdra „Kuningapuu“29 kujutab formaalselt Liivi kahte külaskäiku Laiuse pastori Johan Kõpu juurde aastail 1910 ja 1911, kuid sisulises plaanis on olulisemad Liivi dialoogid oma nägemustega, kelle hulgas on nii tema armastatu Liisa Golding kui ka Rootsi kuningas Karl XII (temale on vihje ka pealkirjas) ja Koidula, Tuglas. Need nägemused toovad esile mitte ainult Liivi haiguse, vaid ka nägemuslikkuse. Vadi „Kus sa oled, Juhan Liiv?“30 (näitekirjanduse aastapreemia nominent) üheks käivitavaks printsiibiks näib olevat luuletuste dramatiseerimine. Õigemini ehitab ta Liivi luuletuste ümber selliseid elulisi situatsioone, mis käivitavad konkreetse poeetilise eneseväljenduse ehk luuletuse. See on nagu ooperis, kus lavastaja peaks leidma tegelasele sellise emotsionaalse seisundi, milles laulmine mõjuks loomuliku või isegi ainuvõimaliku reaktsioonina. Tekstist kumab läbi, et selle autor on tragikoomik, kes ühelt poolt küll oma julge fantaasia ja huumoriga võõritab, kuid mitte lõpuni, nii et traagiline ja isamaaline aluspõhi on siiski nähtav või aimatav. Taavi Eelmaa „Kadunud sõbra juhtum“31 on käivitanud juba nii hea teatrimängu, et Juhan Ulfsak oli nomineeritud samal tekstil põhineva lavastusega parima lavastaja aastapreemiale, Lauri Lagle osatäitmine parima meeskõrvalosa ning Hendrik Kaljujärv parima muusikalise kujunduse preemiale. Eelmaa näidend, mis räägib sõprusest ja armastusest, on kirja pandud poeedi südame ja käega ning see eksistentsiaalsest nukrusest kantud elutunnetuslik hoiak hoiab assotsiatiivse ülesehitusega teksti koos. Kompositsiooniprintsiipidelt meenutab „Kadunud sõbra juhtum“ Von Krahliga seostuvast tekstimasinast tulnud tekste, nagu näiteks Jim Ashilevi „Godzilla“ või rühmatööna valminud „Millest me räägime, kui me räägime armastusest ehk Barbarella“. Kõigis neis on ristatud erinevatest maailmadest pärinevaid tegelasi ja erinevaid diskursiivseid praktikaid ning teksti suunavaks jõuks on ühe teema läbimõtlemine, lahendusvõimaluste läbimängimine. Lõpetuseks veel üks tekst, Aarne Mägi „Otsides varandust“32, mille võiks ju 29 Esietendus 3.05.2014 raadioteatris, lavastaja Tanel Lään. Ilmunud täismahus samanimelises kogumikus. 30 Esietendus 31.07.2014 Liivi muuseumis, lavastaja Urmas Vadi. 31 Esietendus 18.01.2014 teatris NO99, lavastaja Juhan Ulfsak.

195

„Kus sa oled, Juhan Liiv?“. Raivo E. Tamm, Aarne Soro. Foto Gabriela Liivamägi. (Liivi muuseum)

kergemeelselt laste- või noortenäidendiks klassifitseerida, sest seal on tegelasteks poiss ja tüdruk, hunt, puu ja lind ning seda esitatakse nukkude, muusika ja lauluga. Aga ometi see pole ainult see, vaid veel midagi muud. Näidendi teema – poiss, kes tahab enne varandust hoidma õppida ja alles siis tüdrukut – ning poeetiline ja mõistukõneline keelekasutus pakuvad mõtlemisainet ning meelelist kunstielamust kõigile vanuserühmadele. Uus uus dramaturgia Uue uue dramaturgia alla olen paigutanud tekstid, mis on protsessiteadlikud, s.t teatriprotsessi osana sündinud ning seeläbi tihti ka postmimeetilised, s.t tegelase ja esitaja ning fiktsionaalse maailma ja esituse vaheline piir on hajuv. Interkultuurilisus kui nähtus eesti dramaturgias kahjuks kuidagi esile ei tõuse. Selles kategoorias moodustavad selge omaette alagrupi püstijalakomöödiad, mis veel viis aastat tagasi oli üsna tundmatu žanr, kuid mis vallutas lavad aastal 2014. Eesti püstijalakomöödiale on iseloomulik, et kuigi need põhinevad suures osas etendajate enda kogemustel, kasutatakse siiski tihti ka dramaturgi abi või ongi dramaturgi kirjutatud (näiteks Tiit Palu või Rein Paku tekstid)33. Püstijalakomöödiat, nagu seda üldiselt mõistetakse, harrastab eelkõige Comedy Estonia, kus esinejad on ka oma teksti autorid ning kus esitus ja vastuvõtt on seeläbi palju tihedamalt omavahel seotud. Kokkuvõttes võib nentida, et kuna suurem osa püstijalakomöödiatest tegeleb argielu ning meeste ja naiste vaheliste suhetega, 32 Esietendus 28.11.2014 Kuressaare linnateatris, lavastaja Aarne Mägi. 33 Järgnevalt loetlen esietendumise järjekorras kõik Eesti Teatri Agentuuri andmebaasis leiduvad

püstijalakomöödiad: Tiit Palu „Eesti mees ja tema naine“ (03.01, Kuressaare Linnateater, esitaja Sepo Seeman), Maire Aunaste ja Rein Paku „Äraaetud, kuid ülesmukitud“ (31.03, Monoteater, Maire Aunaste), Rein Paku „Liblikad siseorganites ehk Armastus päästab maailma“ (5.07, Monoteater, Piret Kalda ja Jan Uuspõld), lavakunstikooli 27. lennu „Puhkamisest väsinud“ (8.08, Jürgen Gansen, Markus Habakukk, Laura Kalle, Karl Laumets, Karmo Nigula, Lauli Otsar, Christopher Rajaveer, Liisa Saaremäel), Rein Paku „Brüsseli kapsas“ (10.10, Jan Uuspõld), Charleka, Meelis Kubo, Paavo ja Paul Piigi ning Henrik Kalmeti „Kaota mu naine ära ehk Mis tunne on olla mustkunstnik“ (11.10, Kinoteater, Charleka ja Meelis Kubo), Ott Sepa, Mart Normeti, Erik Moora „Ott Sepp tõuseb üles“ (14.11, Monoteater/POINT, Ott Sepp), Henrik Normanni, Katrin Lusti „Elu ilma Bentleyta“ (04.11, Henrik Normann), „Esimene eesti keeles“ (26.11, Comedy Estonia). Lisaks sellele tuleb püstijalakomöödia rubriigis ära mainida ka Kinoteatri manifestid, kus kasutatakse erinevaid etenduskunstide väljendusvahendeid („Manifest 3: Petitsioon pereväärtuste vastu“, 11.04, Kanuti Gildi SAAL; „Manifest 4: Arvamusliidrid“, 28.08, Arvamusfestival).

198

siis paikneb see teema ammendumise ja žanr enesekordamise piiril. Teise suurema rühma moodustab tantsulavastuste dramaturgia. Varem seda draamakirjanduse hulka ei arvatud, kuid kuna kaasaegne tantsuteater kasutab ka sõnu ning vahel lausa põhinebki verbaalsel väljendusel, siis oleks veider neid tekste ainult sellepärast ignoreerida, et esitajateks on tantsuharidust saanud inimesed. Tantsudramaturgiat esindavad Eesti Teatri Agentuuri tekstibaasis näiteks soomlanna Maria Lundströmi tantsulavastuse stsenaarium „Et keha mäletaks”, aga ka kontseptuaalse kunsti alla liigitatav Maike Londi „10 journeys to a place where nothing happens”34. Ülejäänud tekstikorpusest eristuvad tekstid, mida on raske lavastada vaid traditsiooniliste teatrikunsti vahenditega ning mis näivad nõudvat tehnoloogilisi abivahendeid, olgu selleks siis film või raadioteater. Andres Noormetsa „jõgi“35 tema enda ettekandes pole mitte draama, vaid sõnalis-heliline meditatsioon, mis mõjub eelkõige meeltele, mitte niivõrd mõistusele. Jim Ashilevi „Godzilla“36 on draamatekst, millele sobivaim audiovisuaalne meedium oleks kas raadio või joonisfilm, sest selle tegelased on Godzilla, Jim Ashilevi, kilud, narkomaanid, vihmaussid, mutid ja Maa tuum, ning see kujutab Maa hävitamist Godzilla poolt. Nagu Godzilla tegelaskuju on tuumapommist sündinud, nii lõpetab ta selles tekstis ka eksistentsi Maal Põhja-Korea tuumapommiga ühtides. Teatris saaks sellest loost ilmselt apokalüptiline koomiliste allüüridega nukuteater, mille materiaalsus ja mõõtmed kujutluse jõudu degradeeriks. Igal juhul pole lasknud nende tekstide autorid end häirida teatrikunsti konventsioonidest või piiridest. Taavi Eelmaa, Peeter Jalaka, Tarmo Jüristo rühmatööna valminud tekstist „Millest me räägime, kui me räägime armastusest ehk Barbarella“37 (näitekirjanduse aastapreemia nominent) on kättesaadav toimetamata ja kohati ebatäpne tööversioon ning juba see protsessipõhisus klassifitseerib selle uueks draamaks. Nagu Alguse näidendites, nii on ka „Barbarella“ avangut ja lõppmängu kutsutud läbi viima neli uues suhtes tegelast, kes hakkavad vaagima armastuse olemust.

34 Esietendus Eestis vastavalt16.06.2014 teatris NO99, lavastaja Lenka Vagnerová, ning 22.02.2014 Kanuti Gildi

SAALis.

35 Esietendus 7.06.2014 raadioteatris. 36 Esietendus 22.02.2014 raadioteatris, lavastaja Aare Toikka. 37 Esietendus 13.11.2014 Von Krahli teatris, lavastaja Peeter Jalakas.

199

Realistliku raami sees on aga „Barbarella“ intergalaktiline ja tähenduslikult hämar reis tundmatu tegelase, armastuse otsinguil. Muide, Reet Ausi, Mikk-Mait Kivi ja Oliver Kulpsoo kujundus oli nomineeritud aastapreemiale. Riina Maidre ja Inga Saluranna „Hei, õeke“38 meenutab Peter Handke „Kaspar Hauserit“. Mõlemas tekstis on hääl, mis passiivset inimisiksust isikustab ja suunab. Maidrel-Salurannal esitab see hääl kõikvõimalikest testidest tuntud või tundmatuid, opositsioonidel põhinevaid kas-üks-või-teine-küsimusi, millele lavalolijad püüavad abitult ja apaatselt reageerida või vastata. Vastused ja reaktsioonid pole tekstina fikseeritud ning on avatud muutustele ja improvisatsioonile. „Hei, õekest“ võib kasutada ka koduseks eneseidentifitseerimiseks, kui masohhismi jätkub. Teine teater, kus tihti uut protsessipõhist draamat mängitakse ja kus dramaturgi roll jääb samas tihti formaalselt väga ebamääraseks, on NO99. Seepärast võib suuremat osa selle teatri lavastustest nimetada kas autoriteatriks või rühmalavastusteks. Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi autorilavastus „Mu naine vihastas“ põhineb mäng-mängus või teater-teatris printsiibil, sest siin tahab üks mees lavastada ja taastada oma kustutatud perepuhkuse pilte ning selleks kutsub ta hotellituppa rühma noorukeid, kes ta pereliikmeid peavad mängima. Ühelt poolt on lavastuses suur roll füüsilisel eneseväljendusel, kuid peaaegu sama olulised on ka fotod, mida tehakse ja mis kohe seinale kuvatakse. Fotod jagunevad kolme setti: poseeritud perepildid, naturaalsed peopildid ning lavastatud kunstfotod. Kuigi laval räägitakse üsna palju, peaks etendus arusaadav olema ka keelt oskamata, sest visuaalia edastab kõige tähtsamat sõnumit. Vladislavs Nastavševs on Mats Traadi Harala elulugudest komponeerinud ja remarkidega sidunud teksti pealkirjaga „Tõde, mida ma olen igatsenud“. Autori-lavastaja roll näib olevat eelkõige Traadi tekstidele uue ekspressiivse tähenduse ja visuaalse vormistuse andmises. Ene-Liis Semperi „Tüdruk, kes otsis oma vendi“ on performansiteater nagu järgnev Moppeli lavastuski. Kirjapandud repliigid ilma visuaaliat kirjeldavate remarkideta tunduvad ilma etenduseta täiesti kohatud, väljakistud, juhuslikud. Tekst mõjus nagu amputeeritud käsi näitusel, s.t ärgitas küll mõtlema, kuid kogu 38 Eesti esietendus 27.09.2014 Von Krahli teatris.

200

mõtlemine jäi vabade assotsiatsioonide valda. Lavastuses on tähtis kehalisus ja kohalolek, keha ilma tähendusteta, keha kui iha ja mootor, mis paneb (lava)maailma liikuma. Ja tähtis on ka üle kõige laotuv nukker igatsus, muusika, meelelisus. NO99 rühmatöö „poh, YOLO“ on teatraliseeritud loeng-etendus alkoholi kahjulikkusest, mida mängitakse koolides teismelistele. Kõik etendused järgivad küll sama stsenaariumi, kuid varieeruvad vastavalt olukorrale ja publiku reaktsioonidele. Eesti Teatri Agentuuris olev tekst on üles kirjutatud Tallinn Ühisgümnaasiumis 14. oktoobril toimunud etenduse põhjal.39 Pilvi Üllaste, Jaanika Juhansoni ja trupi koostöös valminud „Lugu kahest vereliblest“40 on žanrilt samuti loeng-etendus nagu „poh, YOLOgi“, sest kujutab kahe verelible teekonda inimese kehas, eesmärgiga tutvustada inimese anatoomiat. Verelibled on küll isikustatud ja suhtlevad eesti keeles, kuid kõik muu on puhas teadus. Lähtuvalt Tartu Uue Teatri juhi Ivar Põllu autoriteatri ideest ei ole selle teatri lavastuste alguspunktiks enamasti mitte valmis draamatekst, vaid idee, mis teostatakse prooviprotsessis. Ivar Põllu „Mikiveri tagi“41 on tekstina enigmaatiline mõtisklus Mikk Mikiverist ja lavakunstikateedri XI lennust. Enigmaatiline sellele vaatamata, et erinevalt paljudest teistest autoritest-lavastajatest kirjutab Põllu oma nägemusliku teksti remarkides ka üldjoontes lahti. Tegelasteks ja etendajateks on Peeter Sauter ja Ülo Vihma, kes osalesid ka teksti komponeerimisel, kuivõrd lavastus on eneserefleksiivne. Paljuski rühmatööna valminud, kuid Maria Lee Liivaku kokku kirjutatud „Liha luudel“42 koosneb vaid 20 leheküljest omavahel lõdvalt seotud dialoogijuppidest, kusjuures lavastus põhineb suures osas füüsilisel improvisatsioonil ning ritualistlikel mittemimeetilistel tegevustel (nn puhastusrituaal), millel pole tekstiga kuigi suurt ühisosa, nii et teksti põhjal on tegelikult võimatu seda konkreetset või mõnd potentsiaalset lavastust ette kujutada. Lavastaja Kertu Moppeli draamatekst „Tähelaev“43 imiteerib-parodeerib 39 Esietendused vastavalt 15.05, 13.09, 13.11 ja 14.10.2014 teatris NO99. 40 Esietendus 2.02.2014 NUKUs, lavastaja Jaanika Juhanson. 41 Esietendus 21.09.2014 Tartu Uues teatris, lavastaja Ivar Põllu. 42 Esietendus 21.11.2014 Vabal Laval, lavastaja Kertu Moppel.

201

Klassikaraadiot, kus antud juhul tutvustatakse-analüüsitakse Richard Wagneri ooperit „Lendav hollandlane“ ning seejärel ühe uue autori ooperit „Anneli“. Lavastuses mängib aga kandvat sõnatut rolli Anneli Rahkema, kes kodus toimetab ja Klassikaraadiot kuulab, kuid tema tegevusi tekstis ei kirjeldata. Erinevalt ETV saatesarjast „Tähelaev“, mis tutvustab kuulsaid kultuuritegelasi, selle liba-Klassikaraadio saatekülalised Annelile peatset pääsu „Tähelaeva“ saatesse ei ennusta. kadrinoormetsa „Siseturism“ on muidugi alustuseks vaimustav sõnaleid inimese ärksa sisemaailma või klassikaliselt defineerituna sisemonoloogi (ja miks keegi ei räägi sisedialoogist?) kohta. Vahepeal mees tõesti pöördub kellegi poole, on see siis tema ise, keegi lähedane või hoopis kuulaja (teatrisituatsioonis). Ja nagu sisemono(dia)loog ikka, liigub see vabalt oma rada. Lavastus oli tähelepanuväärne sellegi poolest, et vallandas eestlastele mitteomase kirgliku teatri, performansi ja performansiteatri olemust lahkava diskussiooni ajalehes Sirp (vt Loog 2014b, Maiste 2014, Loog 2014c, Kolle 2014, Noormets 2014a, Loog 2014a, Noormets 2014b). Olgu öeldud, et performansiteatri tunnuslikud omadused ongi postmimeetilisus, s.t representatsioonist hoidumine, ning protsessipõhisus nagu eelkirjeldatud uuel uuel dramaturgialgi. Kokkuvõtteks Kui vaadata eesti teatrilugusid, siis torkab silma, et me väärtustame omadramaturgiat, isegi kui seda kirjutatakse või lavastatakse arvuliselt vähem kui tõlkenäidendeid. 21. sajandil langevad uurijate, teatriinstitutsioonide ja publiku väärtused ses osas jälle kokku ning omadraamat on teatrites silmapaistvalt palju. Suur osa uuest eesti näitekirjandusest on ankurdatud ajalukku. Ehk on selle põhjus teatri kui institutsiooni positsioonis Eestis ning Kesk- ja Ida-Euroopas laiemalt. Töörühma STEP võrdlev retseptsiooniuuring Hollandis, Suurbritannias, Ungaris ja Eestis tõi välja, et siinne publik ei tõlgenda etendusi mitte niipalju meelelahutuse ja lõbuna, kuivõrd pigem millegi tõsise ja keerulisena. Eesti teater pakub küll ka meelelahutust, aga on samas publiku silmis ka kunsti- ja haridusasutus. Tähelepanuväärne on seejuures aga asjaolu, et samas köidab teater teiste

43 Esietendus, nagu ka „ Siseturism”, 7.02.2014 Rakvere teatris, lavastajad vastavalt Kertu Moppel ja

kadrinoormets.

202

riikidega võrreldes ka kõige suuremat elanikkonnarühma. Kui mõelda aga uue eesti dramaturgia retseptile, siis algab see väga tihti kahest kastist viinast ja laulust ning võibolla ka monoloogilisest jorinast. KASUTATUD ALLIKAD: Kolle, Liis 2014. Teater kui üllatusmuna. – Sirp, 09.05 Kurki, Anneli 2000. Text-hatchery to the Aid of New Plays. – Finnish Theatre, No. 54, p. 36. Lill, Mari-Liis Lill; Piik, Paavo 2014. Varesele valu, harakale haigus… Tallinn: Eesti Draamateater. Loog, Alvar 2014a. Kuidas sõnastada tabamata imet? – Sirp, 6.06. Loog, Alvar 2014b. Teatri degradeerumine performance’iks. – Sirp, 28.02. Loog, Alvar 2014c. Vastulause: järelikult läks korda. – Sirp, 21.03. Maiste, Valle-Sten 2014. Taas üks väike häda kriitika pärast. – Sirp, 21.03. Noormets, Andres 2014a. Ceci n’est pas la corruption. – Sirp, 8.05. Noormets, Andres 2014b. vastulause alvar loogile. – Sirp, 12.06 Oidsalu, Meelis 2014. Puust ja sinimustvalgeks. – Postimees, 15.04. Põllu, Ivar 2002. Objekti määratlematus. Teater ja tema lisaväärtus. – Sirp, 20.12. Saro, Anneli 2014. Reaalsuse re/presenteerimise strateegiad etenduskunstides. – Methis. Studia humaniora Estonica, nr.14, lk 55–71. 10.7592/methis.v11i14.3693 Saro, Anneli; Lepsoo, Tanel; Karusoo, Merle 2014. Intervjuu Merle Karusooga. – Methis. Studia humaniora Estonica, nr.14, lk. 136–143. Saro, Anneli; Lepsoo, Tanel; Reidolv, Kristiina 2014. Representatsioon, presentatsioon ja kohalolu teatris. – Methis. Studia humaniora Estonica, nr.14, lk. 4-14. DOI: 10.7592/methis.v11i14.3689 Trencsényi, Katalin; Cochrane, Bernadette 2014. New dramaturgy: A postmimetic, intercultural, process-conscious paradigm. – New Dramaturgy. International Perspectives on Theory and Practice. London, New York: Bloomsbury, lk xi–xx.

203

TÄPSUS VS . TÄPSUSTUS EHK MÕTTEID TEATRISTATISTIKA KOGUMISEST EESTIS HEDI-LIIS TOOME Elektrooniline tekstimuusikal, inimlik tragöödia, farss, netiromanss – nii määratleb mõningaid oma sõnalavastusi Vanemuine. Eesti dramaturgia, maailmaklassika, klassika, komöödia – nii näiteks Eesti Draamateater. Rakvere teatri kodulehel jagatakse lavastused lihtsalt: eesti algupärand, komöödia ja draama. Lihtne ja selge. Suur osa teatreid1 aga ei pea lavastuste kategoriseerimist üldse vajalikuks – on vaid jagunemine „repertuaaris“ ja „arhiivis“/„olnud“ vms. Lavastuste kategoriseerimine kodulehel on kõige tõenäolisemalt seotud turundusstrateegiatega, mistõttu iga teatri vajadused lavastusi kuidagi lahterdada on erinevad. Lähtutakse oma üldistest turundusplaanidest, publikust, kodulehe ülesehitusest, traditsioonidest jne. Näiteks Vanemuine, mille eesmärk on pakkuda midagi igale tartlasele – tihti ka sellele, kes käib teatris vaid korra aastas ja võib valida lavastusi üsna sihitult –, ja Von Krahli Teater, kus publik on palju rohkem välja kujunenud ja pigem otsib krahlilikku teatrikogemust, peavad oma kodulehte ja turundusstrateegiaid üles ehitama erinevalt. Lavastuste kategoriseerimine teatud liiki lavastusteks on aga väga oluline teatristatistika seisukohalt, sest see teadmine annab pildi ja ettekujutuse sellest, mis teatrimaastikul toimub. Esiteks saab nii infot, kui palju erinevat liiki lavastusi üldse publikule pakutakse. Analüüsides lisaks ka erinevat liiki lavastuste etenduste ja külastuste arvu, saab veelgi konkreetsema pildi sellest, mida inimesed tegelikult teatris vaatamas käivad. Näiteks ei võrdu suur tantsulavastuste hulk suure publikunumbriga – 2013. aastal esietendus tantsulavastusi peaaegu kolm korda rohkem kui muusikalavastusi, aga viimaseid külastati kolm korda rohkem. Seega võib öelda, et mida täpsemini on võimalik erinevaid lavastusi kategoriseerida, seda rohkem ja täpsemat infot saadakse ka edasisteks analüüsideks ja kokkuvõtete tegemiseks. 1 Siin ja edasipidi tähendab „teater“ (kui ei ole märgitud teisiti) nii püsitrupi ja majaga teatrit kui ka näiteks

suvelavastuseks kokku tulnud gruppi või produktsioonitiimi, kes toob välja ainult ühe lavastuse.

204

Lavastuste liigid statistikas Statistikat koguv Eesti Teatri Agentuur on välja töötanud lavastusliikide (kasutan paralleelselt ka sõna „kategooria“) süsteemi, mis jaguneb kuueks: sõnalavastused, muusikalavastused, tantsulavastused, nuku- ja objektilavastused, tsirkus, mitmeliigilavastused. Lisaks on liikidel ka alaliigid ehk žanrid. Muusikateatril on need ooper, operett, muusikal ja muu, tantsuteatril klassikaline tants, nüüdistants ja muu. Sõnateatri puhul on kaks jagunemist: üks on lavastuste jagamine komöödiateks, tragikomöödiateks, draamadeks ja muuks, ning teiseks on lavastused jaotatud eesti ja välismaiseks näitekirjanduseks ning dramatiseeringuteks. Kuidas on tekkinud kuus mainitud lavastusliiki? Kuni aastani 2012 jagunesid lavastused vaid viieks: sõna-, muusika-, tantsu-, nuku- ja objektiteatri lavastused ning muu, viimasesse arvati kõik ülejäänud liikidesse mittesobitunud lavastused. 2012. aastast lisandusid lavastusliikidena mitmeliigilavastused ja tsirkus ning kadus muu. See tähendab, et lavastused, mille lavastusliigiks muu, olid muutunud teatrimaastikul nii nähtavaks, et omaette liigi loomine oli mõistlik. Alajaotuse „muu“ kadumist võib pidada positiivseks muutuseks, kuna põhimõtteliselt ei andnud see sisulist informatsiooni lavastuse liigi kohta – peale selle, et lavastus ei sobinud mitte ühtegi teise kategooriasse. Kuigi graafik näitab, et lavastusi, mille liigiks „tsirkus“, on aastas keskmiselt 1 protsent (tavaliselt 1 lavastus aastas), on tsirkuselavastuste puhul tegemist täiesti eraldiseisva etenduskunsti liigiga, mistõttu omaette mõiste loomine oli vajalik. Mitmeliigilavastuste kategoorias on seevastu toimunud järsk tõus seoses selle mõiste kasutuselevõtuga 2012. aastal. Lavastusliikide protsentuaalne jaotus 2004–2014 Sõnalavastused Muusikalavastused Tantsulavastused Nuku- ja objektiteater Mitmeliigilavastused Tsirkus

2004 81 18 7 9 3

2005 83 20 32 5 6

2006 110 13 29 9 4

2007 97 14 29 6 3 1

2008 102 13 27 7 6 1

2009 97 18 20 12 4 1

2010 120 14 29 4 7 1

2011 117 22 30 12 8 1

2012 122 11 29 8 32 1

2013 117 11 26 9 29 0

2014 119 6 21 12 36 2

Lisaks sellele, et agentuur lõi uue termini – mitmeliigilavastus –, kategoriseeriti ümber ka kõik alates 2009. aastast „muu“ alla kuulunud lavastused, kusjuures teatud lavastused, mis olid teatri enda poolt kategoriseeritud „muuks“, osutusid 205

ümberkategoriseerimisel sobituvaks olemasolevatesse lavastusliikidesse (sõna-, muusika- jne lavastusteks). Näiteks on 2010. aastal Kanuti Gildi SAALi poolt „muu“ alla kategoriseeritud HYPEKA-seeria lavastused agentuuri poolt määratletud tantsulavastustena, NO99 aktsioon „Ulgumerelainetel“ (2005. a) on nüüdseks määratletud kui sõnalavastus. See tähendab ka, et kõik varem „muu“ alla paigutunud lavastused ei muutunud automaatselt mitmeliigilavastusteks, vaid võisid mahtuda ka teiste lavastusliikide alla. Teatristatistika andmebaas on kasutusel aastast 2012, baasi on sisestatud andmed alates aastast 2009. Varasemate aastate andmed leiab agentuuri trükistest ning agentuur on olnud alati valmis andmeid ka failidena otse uurijatele edastama, sest trükistes on välja toodud juba teatud üldistused ja kokkuvõtted. Kuna 2009., 2010. ja 2011. aasta andmed on kättesaadavad nii elektroonilisest andmebaasist kui ka trükisest, tekitab läbiviidud ümberkodeerimine probleeme just nende aastate andmete analüüsimisel: trükiversioonides on kasutusel liigitus „muu“, aga andmebaasis liigitus „mitmeliigilavastus“. See tähendab, et isegi kui tegemist on ainult mõne lavastuse ümberkodeerimisega, peaks andmebaas pakkuma erinevaid liigitusi enne ja pärast 2012. aastat. Uus lavastusliik – mitmeliigilavastused Mõiste „mitmeliigilavastus“ võeti kasutusele alles 2012. aastal, aga ümberkodeerimise tulemused näitavad, et aastatel 2004–2011 oli keskmiselt 6 mitmeliigilavastust aastas. Graafik 1 näitab väga märgatavat tendentsi: alates 2012. aastast, kui statistikas osalevatel teatritel oli esmakordselt võimalus oma lavastusi määratleda kui mitmeliigilavastusi, toimus selles liigis neljakordne tõus. Kas 2012. aastal toimus Eesti teatris äkki väga oluline muutus või on suure tõusu põhjus lihtsalt statistiline? Mida üldse tähendab mõiste „mitmeliigilavastus“? Kas erinevad väljendusvahendid (sõna, liikumine, muusika), mida lavastuses kasutatakse, peaksid olema siin võrdselt esindatud? Kas laulude lisamine muidu traditsioonilisse sõnalavastusse teeb sellest mitmeliigilavastuse? Kas kontsertetendus tantsu- ja laulunumbritega on mitmeliigilavastus? Toon mõned näited 2012. aastal esietendunud (teatrite endi poolt nii nimetatud) mitmeliigilavastustest: Rakvere Teatri „Jane Eyre“, Tartu Uue Teatri „Naised valitsevad maailma“, Vanemuise „Moonlight Express“, VAT Teatri „Faust“. Siia 206

võib lisada ka 2009. aastal Endlas esietendunud „Ballettmeistri“, mis oli algselt liigitatud sõnalavastuseks, aga 2012. aastal määratleti see mitmeliigilavastusena. „Ballettmeistris“ kasutatakse elemente nukuteatrist, samuti on lavastuses videolahendused ning tantsunumbrid. Vaatamata sellele, et videolahendus ei ole „Ballettmeistris“ ainult illustratsioon, vaid kannab omaette tähendusi, ei ole minu hinnangul ikkagi tegemist mitmeliigilavastusega, vaid sõnalavastusega. Tants kui kolmas väljendusvahend, mida lavastuses lisaks sõnale ja videole kasutatakse, on seevastu illustreeriv ning toetab sõna edasiandmist, moodustamata omaette terviklikku maailma. Samamoodi on minu hinnangul sõnalavastused „Jane Eyre“ ja „Naised valitsevad maailma“. „Moonlight Expressi“ ja „Fausti“ see-eest saab pidada mitmeliigilavastusteks, kuid ka sellele liigitusele võib vastu vaielda. „Faust“ ei ole kindlasti traditsioonilises tähenduses sõnalavastus, samas ei nimetaks ma seda ka mitmeliigilavastuseks ainult seetõttu, et laval on elav muusika ja tekst antakse edasi tummfilmistiilis video vahendusel. Pigem on tegemist füüsilise teatriga. „Moonlight Express“ on tegelikult muusika- ja tantsunumbritega kontsertlavastus ning võikski pigem olla muusikalavastuste praeguse jagunemise kohaselt kategoriseeritud žanrina „muu“ – see on lavastus, kus muusikal on kindlasti olulisem roll kui tantsul. Ka näiteks Kanuti Gildi SAALi produtseeritud Tõnis Niinemetsa soololavastust „Ulg“ on teatri kodulehel esitletud kui „katsetust tantsuteatri vallas“, aga hiljem on see kategoriseeritud kui mitmeliigilavastus. Tekib küsimus: mida on andnud juurde mõiste „mitmeliigilavastus“ loomine ja mille poolest erineb see kategooriast „muu“? Tundub, et kui varem nimetati „muuks“ kõike seda, mis ühegi teise lavastusliigi alla ei mahtunud, siis nüüd tekib olukord, kus lavastusi liigitatakse liiga kergekäeliselt mitmeliigilavastuseks. Kuna mitmeliigilavastusi on uuslavastustest juba (vähemalt teatrite välja pakutud lavastuste nimekirja alusel) pea üks viiendik, on tekkimas kategoriseerimisprobleem, mida tuleks ennetada. „Mitmeliigilavastus“ on paradoksaalselt samal ajal liiga lai mõiste (sinna soovitakse paigutada kõike seda, mis teatri enda vaatenurgast on veidi teistsugune kui tavaline sõna-, tantsu- või muusikalavastus) või liiga kitsas termin (näiteks tehnoloogiline teater sinna ei kuulu ja seega ei sobitu see hetkel ühegi lavastusliigi alla). Kui jääda siiski kategooria „mitmeliigilavastus“ kasutamise juurde, on üks (ja hetkeolukorras lihtsaim) võimalus see, et Eesti Teatri Agentuur peab leidma võimaluse arutada teatriga selle üle, kas üks või teine la207

vastus on mitmeliigi- või mõne muu liigi lavastus, ja nii saavutama olukorra, kus mitmeliigilavastustena läheksid kirja lavastused, mis seda tõesti ka on. Kuna aga „mitmeliigilavastus“ on samuti üldine mõiste (kuigi esmapilgul kitsam kui „muu“), on teiseks võimaluseks üle vaadata kategoriseerimissüsteem ning luua uusi termineid lavastusliikide kirjeldamiseks või alaliike juba olemasolevatele. Näiteks võiks võtta kasutusele mõiste „tehnoloogiline teater“, mis on täiesti omaette teatriliik ja mille näiteid leiab Eestis küll. Miks mitte luua ka terminid „visuaalne teater“ ning „improvisatsiooniline teater“? „Performansiteater“? Võib-olla ongi selliseid lavastusi praegu 1–2 aastas, aga sellise liigi olemasolu statistikas annaks ülevaate teatrimaastiku mitmenäolisusest. Ka tsirkuselavastusi on 1–2, ent selline mõiste on olemas. Lisaks võib olla mõistlik mõelda ka uute žanrite lisamisele. Muusikalavastustest on olemas ooper, operett, muusikal, nüüdismuusika- ja kontsertlavastus. Tantsulavastuste puhul võib eristada klassikalist, nüüdistantsu ja tänavatantsu. Samas on just tantsulavastuste kategoriseerimine, st nende stiililine määratlemine, kõige keerulisem ülesanne olukorras, kus tantsumaastikul tegutsejad ei ole selgusele jõudnud, mis on tantsuteater, mis etenduskunst, mis nüüdistants (vt Sveta Grigorjeva, Jürgen Rooste „Sild üle arenguvaevavete“, Sirp, 12. juuni 2015). Sõnalavastuste žanrid komöödia, tragikomöödia ja draama ei anna tegelikult edasi lavastusesteetika eripärasid, vaid keskenduvad vastuvõtu eripäradele. Selline sõnalavastuste jaotus on pika traditsiooniga ning need žanrid on arusaadavad ka igale teatrivaatajale (mistõttu neid liigendatakse nii ka teatrite kodulehtedel). Samas ei anna need žanrid edasi sõnalavastuse esteetilisi omapärasid (draama on nii NO99 „Tõde, mida olen igatsenud“ kui ka Eesti Draamateatri „Vennad Karamazovid“, mis on esteetiliselt üsna erinevad), mistõttu võiks ka sõnalavastuste puhul mõelda täpsustavate liigenduste peale. Lisaks žanrilisele ja päritolu järgi liigendamisele võib luua ka alakategooriad, nagu näiteks „sõnateater lauludega“ (pea kõik Ivar Põllu lavastused), „loenglavastus“ (nt Maike Londi „Ten journeys to a place where nothing happens“) jms. Igale sõnalavastusele ei peagi leidma sobivat žanri, aga ebatraditsiooniliste sõnalavastuste puhul võib see olla selguse mõttes oluline. Mõistete juurdeloomisel võib siiski tekkida olukord, kus teater upub lavastusi erinevatesse liikidesse ja žanritesse määrates mõistete rägastikus lihtsalt ära ja

208

selguse loomise asemel tekib hoopis selgusetus. Teatritel on tulenevalt tegevustoetuse saamise lepingust kohustus esitada Eesti Teatri Agentuurile oma iga-aastase etendustegevuse statistika, samas on neil õigus oma lavastuste žanrid ise määrata. Loomulikult on agentuuril õigus pidada mõnd määratlust küsitavaks, aga selle muutmine sõltub teatri heast tahtest ja vastutulelikkusest. Panemata kahtluse alla teatri võimet oma lavastuste liike ja žanreid määrata, on minu arvates mõistlik jätta eriarvamuste puhul lõplik otsustusõigus agentuurile, kellel on ülevaade kogu Eesti teatris toimuvast, seetõttu ka suurem pädevus lavastuste liikide määratlemisel. Niisiis peaks uute lavastusi kirjeldavate mõistete juurde tekkimisel agentuur saama lavastuste määratlemisel suurema otsustusõiguse, kui sel praegu on. Kokkuvõtteks Mis on teatristatistika kogumise eesmärk? Koguda andmeid Eesti teatrimaastikul toimuva kohta. Kvantitatiivsed andmed peaksid olema kogutud selliselt, et nende põhjal oleks võimalik teha üldistusi. Niisiis ei ole informatsiooni kogumisel mõtet liiga spetsiifiliseks minna. Kategooriaid ei tohiks luua eesmärgiga leida igale üksikule lavastusele seda väga täpselt kirjeldav liik/žanr. Samas on mõistlik luua süsteem, mis võimaldaks saada võimalikult täpse üldpildi, mida saab vajadusel näidete abil lahti seletada. Hetkel ei täida kategooria „mitmeliigilavastus“ minu hinnagul seda ülesannet. Isegi kui muusika-, tantsu- ja sõnalavastuste liigisisesed erinevused on suured, tundub vähemalt 2012. ja 2013. aasta mitmeliigilavastusi vaadates, et selle liigi puhul on varieeruvus veelgi suurem. Ühelt poolt on see loogiline, kuna nimetus „mitmeliigilavastus“ ise viitab sellele, et sellesse kategooriasse võivad kuuluda väga eriilmelised lavastused, mis seovad erinevaid lavastusliike erineval moel; samas kuuluvad siia praegu ka lavastused, mis võiksid tegelikult kuuluda muude lavastusliikide alla. Eesti teatrimaastik on väike ja kompaktne ning Eesti Teatri Agentuur suudab koguda infot pea kogu professionaalse ja poolprofessionaalse teatri kohta Eestis – paljudes riikides see nii ei ole. See teeb statistilise analüüsi tegemise Eestis väga lihtsaks. Samas tuleks veelgi täpsemini kindlaks määrata, millised on teatrite ja agentuuri õigused ja kohustused statistika esitamisel ja kogumisel, et avalikkuseni jõudev info oleks võimalikult täpne ja arusaadavalt esitatud. 209

„Kahe isanda teener“. Stseen lavastusest. Foto Jaanus Laagriküll. (Ugala)

210

„Peko“. Essu – Juss Haasma, Peko – Andres Mähar. Foto Alan Proosa. (Vanemuine)

211

„Eedeni aed“. Tambet Seling. Foto Mats Õun. (Endla)

„Siil udus“. Stseen lavastusest. Foto Gabriela Liivamägi. (Tartu Uus Teater)

„Käik“. Stseen lavastusest. Foto Janek Toomikas. (Sõltumatu Tantsu Lava)

„Hääled“. Stseen lavastusest. 214 Foto Marius Peterson. (Theatrum)

„Brand“. Stseen lavastusest. Foto Siim Vahur. (VAT Teater)

MÃ&#x201E;LU

ÜHE EESSÕNA TEKKELUGU LEA TORMIS Eessõna Voldemar Panso raamatu ukrainakeelsele tõlkele oli mõeldud lugejatele, kes Eesti teatrist ja Pansost õieti midagi ei tea. Kuid Teatrielu koostajad arvasid, et samasuguseid adressaate võib juba meilgi olla. 50-aastane ajavahe Panso raamatu esmailmumisest (ja 20-aastane taastrükist) on võib-olla esile toonud „katkestuse kultuuri“ tänapäevased ilmingud: et oma minevikku ei teata ja raamatuid ei loeta? Sellepärast siis lühiülevaade sellest publikatsioonist meilgi. Lisan ka kollaaži selle eessõna tellimise, kirjutamise jm alasest meilivahetusest. See on, õige väikeste kärbetega, dokumentaalne. Lisaks mõned mu kommentaarid ja mälestuskillud. Kuna viimased on väga isiklikud, jätan oma Ukraina-korrespondendid nimepidi nimetamata. Mul pole õigust neid oma subjektiivsete assotsiatsioonide eest kaasvastutavaks teha. 10. märtsil 2015 Lea Tormis Voldemar Panso „Töö ja talent näitleja loomingus“ Ukrainakeelse väljaande eesõna Voldemar Panso (1920–1977) raamat „Töö ja talent näitleja loomingus“, mis meie rõõmuks ukrainakeelsena taas uute lugejateni jõuab, ilmus originaalkeeles esmakordselt ligi pool sajandit tagasi (1965; venekeelne, mõnevõrra kärbitud tõlge 1972, eestikeelne uustrükk 1977). Raamatu aluseks sai 1965. aastal Moskva Riiklikus Teatrikunsti Instituudis (GITIS) kaitstud väitekiri ja sellele eelnenud tegelik töö näitleja, lavastaja ja teatripedagoogina. Panso oli lõpetanud Eesti Riikliku Lavakunstikooli (1938–1941) veel iseseisvas Eesti Vabariigis, seejärel töötanud ligi 10 aastat näitleja ja režiiassistendina Eesti juhtivas, Tallinna Riiklikus Draamateatris. Poliitiliselt eriti keerukal ajal (mil suleti ka sõjajärgne Eesti Riiklik Teatriinsti218

tuut) otsustas Panso 1950. aastal omandada teise kõrghariduse Moskva GITISe režiiteaduskonnas. Selleski raamatus kajastub, kui oluline oli talle õnn sattuda õppima Stanislavski otseste õpilaste Knebeli ja Popovi juurde. Sest tal endal oli juba küllalt praktilist teatrikogemust, et jõuda erialaste põhiküsimuste esitamiseni, osata oma juhendajatelt omandada kõige olulisemat enda loomingulise isiksuse väljakujunemiseks.. GITISe lõpetamisel valis Panso diplomilavastuseks silmapaistvaima eesti kirjandusklassiku A. H. Tammsaare satiirilis-poeetilise näidendi „Kuningal on külm“. Lavastuse mõtteline aktuaalsus, värvikas kujundlikkus ja vaimukad rollilahendused osutasid, et Eesti teatris ja režiikunstis on oodata murrangulist uuenemist. Tõesti, edaspidi kujunes enamik Panso lavastusi ta rikka ja mitmekülgse (kuigi lühikeseks jäänud) loomeaja jooksul sündmuslikuks. Ja mitte ainult Eesti teatri mastaabis – neid sõideti vaatama Moskvast, Leningradist, Nõukogude naabervabariikidest, Soomest. Kuid Panso tundis kohustust omandatud teadmisi ka vahetult edasi anda. Kohustust taastada Eestis võõrvõimu poolt katkestatud teatrihariduse järjepidevus. 1957. aastal sündis tema juhtimisel Tallinna Riikliku Konservatooriumi lavakunstikateeder (millest on välja kasvanud praegune Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikool). Olles töötanud selles koolis 15 aastat, võttis Panso 1972. aastal kokku põhijärelduse oma missioonist: „Teatripedagoog peab olema ka teatripraktik. Nii me kõik pendeldame esietendustega pikitud efektsema ja kärarikkama Suure Teatritegemise ning avalikkusele varjujääva väheefektse teatripedagoogika vahel. Vahel oleme üliväsinud. Siis küsime endalt: millestki peaks loobuma, mis oleks vähem tähtis? Ja leiame kõik, et vähem tähtis on too efektsemalt kulgev, esietendustega pikitud pool, ja et hoopis tähtsam on nii tähtsusetuna tunduv teatripedagoogika – sest see on meie homne päev.“ Selle raamatu esmatrükk ilmus siis, kui Panso oli lavakunstikateedris üles kasvatanud kaks lendu1 noori näitlejaid ja tegeles kolmanda lennu koolitamisega. Samal aastal (1965) õnnestus lõpuks avada ka Riiklik Noorsooteater (praegune Linnateater) Tallinnas (sõjajärgne Noorsooteater oli suletud 1948. aastal) – mille 1. Lend – vn выпуск, 4 aastat koos ühel kursusel õppinud näitlejatudengid.

219

peanäitejuhina oli mõeldav ainult Voldemar Panso. Teatri aluseks said tema II lennu lõpetajad, kellega liitus tippnäitlejaid Tallinna Draamateatrist. Vaatamata töökoormuse kuhjumisele jätkas Panso jõudumööda ka pedagoogitööd. 1972–1976 õppinud 7. lennu ajaks sai Panso esmakordselt ametliku loa alustada lavakunstikateedris spetsiaalse režiiõppega (Eestis ei olnud seni lavastajaid koolitatud – nad kasvasid välja näitlejate hulgast) – see toimus paralleelselt näitlejaõppega, samal kursusel. Panso oli ka varem soosinud näitlejatudengite režiikatseid, kui märkas vastavaid eeldusi, ja lavakunstikateedrist Panso õpilaste hulgast oli pärit mitu tipprežissööri, näiteks Mikk Mikiver I lennust, Jaan Tooming ja Kalju Komissarov III lennust. Kuid 1970. aastatest tekkis õigus ja vajadus koostada spetsiaalne režiiõppekava ja kooskõlastada see ühise näitlejaõppega. Näitlejate-lavastajate ühisel õppetööl on keerukusi, kuid see ka soodustab loomingulist üksteisemõistmist ja edaspidist koostööd. 7. lend jäigi Panso viimaseks. Aga ta loovpärandi alustõdesid kannavad edasi ta õpilased; nüüd juba ka õpilaste õpilased. Mitmed neist on töötanud ja töötavad samas koolis; ka koolijuhid on enamasti olnud pärit samast koolkonnast. Oluline on, et nad on olnud kõik eripärased ja omanäolised; iga andekas isiksus on lavakooli kaasa toonud uue pilgu, uued värvid ja avastused. Loodetavasti ennetab see stagnatsiooniohtu. Stanislavski õpetusest algimpulsi saanud koolkonna põhialused (näitekunsti „ükskordüks“, Panso sõnul) on püsivad. „Kunstis peab saama nn klassikalise hariduse,“ rõhutas ta. See annab kindlustunde ja vabaduse edaspidiseks loominguks. „Sellise kooli omandamisel võib teha väljalende ükskõik millisele katsepõllule.“ Hilisem teatritegelikkus on seda tõestanud. Panso kooli (nii hüüab teatrirahvas lavakunstikooli siiani) lõpetanud töötavad edukalt nii akadeemilistel lavadel kui ka nn alternatiivsetes, eksperimentaalsetes truppides; vabakutselistena projektilavastustes, suvistel vabaõhuetendustel jm. Koolkondlikkus ei tähenda suletust – koostöö välismaiste kõrgkoolide ja teatritega on saanud seaduspärasuseks. Aga kodukool jääb endiselt üheks arenguvõimaluste pidepunktiks. Paljud lõpetanutest astuvad mõne aja pärast magistrantuuri, on juba ka esimesi doktorante ja doktoreid lavakunsti alal. 2014. aasta kevadel saab lõpudiplomi Panso kooli 26. lend, õpinguid jätkab 27. lend ja algavad vastuvõtueksamid 28. lendu. Juba mitmendat korda võetakse uutele kursustele vastu ka dramaturgiks pürgijaid – teatrierialade omavaheline 220

seotus on tänasele lavakunstile iseloomulik. Vana keskaegne kivimaja Toompeal2, mille kahes-kolmes ruumis Panso ajal õppetöö algas, on ammu täielikult lavakunstikooli valduses, vastavalt remonditud ja uute (katusealuste) õpperuumidega täiendatud. Professionaalne järelkasv ja pidev, traditsioonidele toetuv uuenemine oli Panso tulevikuunistus. Teda võiks rõõmustada teadmine, et praegu on enamikul Eesti näitlejaist Panso koolkonnast lähtuv haridus. Sest ka Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia teatriõpetust on pikka aega juhtinud Panso õpilased ja õpilaste õpilased. Voldemar Panso kinnitas, et lavakoolis on õigus õpetada ainult neil, kes samas on aktiivsed loojad oma erialal. Ise oli ta selle põhimõtte elav tõestus. Käesoleva raamatu allikaks pole ainult ta näitekunstipedagoogi praktika ja enda varasemad õpikogemused ning maailma lavakogemuse paremik, vaid ka need tipplavastused, mille ta teatrikoolitööga paralleelselt lõi, ja otsene koostöö üliõpilastega kooli diplomilavastuste juures. Panso lavastajategevus märkis uut teatriaega Eestis. Aluseks nii looduslik anne, fantaasiaküllus, isikupärane vaatenurk elule ja kunstile; emotsionaalse ja intellektuaalse alge õnnelik sulam – kui ka teadlikult omandatud ja loovtöös proovitud õpetuslik veendumus. Ametioskus mitte käsitöölikult kitsas, vaid vaimselt avaras ja arenevas mõttes. Voldemar Panso oli loomult ja kunstilaadilt väga liikuv. Öeldi, et oma teatrit kannab ta kõikjal kaasas. Ta lavastas mitmel pool – peale Tallinna Draamateatri ja Noorsooteatri ka külalisena Tartu Vanemuises ja Tallinna Vene Teatris. Sisuliselt ei olnud ta üldjuhi tüüp, tahtis vastutada peamiselt oma töö eest. Kuid tema kunstiline autoriteet ja loomingu kaalukus tõstsid ta vältimatult organisatsioonilistele sõlmpositsioonidele peanäitejuhina Riiklikus Noorsooteatris (1965–1970) ja Akadeemilises Draamateatris (1970–1977). Nõukogude ajal, administratiivse ja poliitilise surve olukorras, ei olnud juhiroll kerge Panso vabale loovnatuurile, samas – vastutustunne kohustas. (Ta ei kuulunud parteisse, mis polnud tema positsioonis isikute puhul tavaline!) Need pinged, peale kohustuste ja suure töökoormuse, kiirendasid Panso tervise halvenemist. Ta loomeaeg jäi ebaõiglaselt lühikeseks. 2

Vn Вышгород.

221

Ometi oli see tulemusrikas, pedagoogitöö kõrval jõudis Panso teha ligi 60 lavastust, millest suurem osa jääb meie teatriloo kullafondi. Lisaks raamatud, töö telelavastustes, raadios, filmistsenaariumid ja -rollid, esinemine luuleõhtutel – üldse aktiivne osalemine kultuurielus. Eesti Loodussõprade Seltsi igasuvistel kokkutulekutel ja loodusmatkadel oli Panso kohal ja üks oodatumaid esinejaid matkajärgsetel lõkkeõhtutel Eesti eri paigus. Panso seosed rahvuskultuuri looduslik-talupoeglike juurtega olid orgaanilised ja loomupärased. Meie klassiku A. H. Tammsaare rahvuslike ja samas maailmakultuuriliselt filosoofiliste teostega oli tal eriline side. Alustanud lavastajateed näidendiga „Kuningal on külm“, mõtestas Panso uudse lavalisusega lahti ka Tammsaare (eesti elu entsüklopeediaks nimetatud) epopöa „Tõde ja õigus“ köited. Tema kirjutatud ja lavastatud Tammsaare-dramatiseeringud3 panid meie teatrielus esmakordselt kehtima lavastajadramaturgia mõiste. Sama värskelt ja avastuslikult kõlasid ta tõlgenduses ka teised klassikud: Eduard Vilde „Tabamata ime“, Oskar Lutsu „Kevade“. Neil aastatel ei olnud pansolik avar klassikamõistmine, eriti klassika kaasaegsuse tõestamine, veel sugugi tavaline vaatenurk – seda tuli kaitsta. Kaasaegsetest eesti autoritest oli Pansole eriti lähedane Juhan Smuul, kelle omapärased näidendid ongi tihti sündinud koostöös Pansoga: „Atlandi ookean“, „Lea“, „Pingviinide elu“ ja üks populaarsemaid ja paljumängitumaid – „Kihnu Jõnn ehk Metskapten“, mille Panso lavastas ka Moskvas, oma kunagise õpetaja A. D. Popovi teatris4. Üks Panso elu lõpu võimsamaid lavastusi – noore kirjaniku Mats Traadi romaani „Tants aurukatla ümber“ dramatiseering (1973) – kajastas omapärases „antiikteatrit ja nurgelist talupojateatrit“ sünteesivas vormis Eesti elu erinevaid etappe läbi lähiajaloo. (Tsensuuri ja poliitiliste instantside silmis kahjulik tõlgendus tõi lavastajale kaasa ebameeldivusi, mis kiirendasid infarkti saabumist.) Voldemar Panso arusaam rahvuslikkusest ei olnud kitsas ega kapselduv, vaid seostus endastmõistetavalt kogu maailmakultuuriga. Tal oli vajadus olla oma loominguga osa sellest suurest protsessist, mis teda oli alati võlunud ja vaimustanud: „areng, kultuuri pidevus, nähtuste seos“. Oma kaksiklavastuses „Igavene inimene“ (1963) oli Panso ühendanud teatriõhtusse oma tõlgenduse Sophoklese 3 4

Vn k kasutatakse „dramatiseeringu“ vastena ka „instseneeringu“ (инсценировка) mõistet. Pealkirjaga „Дикий капитан“, 1965.

222

”Kuningas Oidipusest” ja eesti kaasaegsete autorite „Kuupaisteoratooriumi“ (mis oli seotud inimese lennuga maailmaruumi). Oma lavastustega tõi Panso kaasajale lähedale Sophoklese, Shakespeare’i, Ibseni ja Shaw’, Schilleri ja Rostandi, Puškini ja Gorki, Brechti ja Pirandello – tundes neis mõttekaaslasi. Need olid väga pansolikud lavastused, sest neid kandis tema individuaalne idee, nagu ta seda nimetas: igavene ja ikka uus inimene, keda ta imetles kui „kõige kummalisemat, kõige vastuolulisemat ja kõige võimsamat ning kõige keerulisemat orgaanilise elu vormi“. Avades seestpoolt klassikaliste tekstide sisulist ajakaaslust tänapäevas, olid autori mõte, sõna ja stiil Pansole alati seaduseks. Mitme Panso lavastuse nimetuses kordub sõna „inimene“. Igavese inimese mõiste kui ta loomingu põhiteema kordub ta Tammsaare-lavastuste pealkirjades: „Inimene ja jumal“ (1962); „Inimene ja revolutsioon“ (1970); „Inimene ja inimene“ (1972); „Inimene ja maa“ (viimane jäigi ainult kavatsusse – maa nõudis töömehe endale enne, kui ta jõudis selle lavale tuua). Panso dramatiseeringutel on peale lavalise ka iseseisev kirjanduslik väärtus. Tal on hea kirjanikusulg. Panso alustas varases nooruses ajakirjanikuna. Et lavakooli õppimisraha teenida, avaldas Panso „tagurpidi-nime“ Osnap all humoristlikke lugusid ajalehtedes ja populaarsetes ajakirjades. Aga noorusloomingus on ka teatriinimeste portreelugusid ja kirjandusajakirjas avaldatud novelle. Hiljem ilmusid ta vaimukad reisiraamatud: „Laevaga Leningradist Odessasse ehk Miks otse minna, kui ringi saab“ (1957); „Maailm arlekiinikuues“ (1973)5. Panso on öelnud, et „võib-olla ongi mu lavastused teatrikeelde kirjutatud raamatud“. Sest nii ta lavastuste kui ka raamatute keskmes on ikka see ootamatu, üllatav, rikka isikupäraga inimene. Ülipopulaarne raamatuke „Naljakas inimene“ (1965) joonistab sõnadega Panso sõpru, tüüpe Eesti väikesaartelt, kuhu ta igal võimalusel sõitis kirjatööle keskenduma ja inspiratsiooni saama. 1975. aastal ilmunud raamat „Portreed minus ja minu ümber“, mis on pühendatud loova sädemega inimestele mitmelt elualalt, on nagu kokkuvõte Panso inimese-uuringutest. Nii täpseid, nappe, kuid paljuütlevaid iseloomustusi, leidlikku ja kujundlikku keelekasutust on harva leida parimatelgi kirjanikel. 5 Valikkogumik Panso raamatute alusel on ilmunud ka vene keeles: “Удивительный человек. Книга

путшествий” (Советский писатель, 1972). Panso teatriteemalisi artikleid on ilmunud alates 1961. aastast erialaajakirjas Театр. Suurepärane ja ülevaatlik portree Panso isikust ja loomingust on kättesaadav teatriteadlase Natalja Krõmova valikkogumiku “Имена” I köites (Москва, Трилистник, 2005).

223

On loomulik, et ka käesolevas raamatus keskendub Panso oma üldistustes ja näidetes konkreetsetele näitlejaisiksustele. See annab elavat liha ja verd ta arutlustele näitlejakoolituse põhimõtetest, ande ja töö vahekordadest, inimese ja näitleja isiksuslikest seostest, tahtejõust ja artistlikkusest, iseloomu seostest ajastulise taustaga, näitlejasaatuste kujunemisest. Nagu Panso ise oma raamatu sissejuhatuses rõhutab, tahab ta näitlejaga rääkida näitleja keeles, pretendeerimata akadeemilisele teaduslikkusele – nagu seda ei teinud ka Stanislavski. Tuues palju näiteid teatrielust ja teatrikoolist, keskendub Panso läbivalt kahele, õieti neljale näitleja põhitüübile konkreetsete eesti näitlejate kaudu, kes nooruses ta kujunemisele olulist mõju avaldasid. Need iseloomustused ja järeldused avanevad raamatu tekstis ja täiendavat selgitust ei vaja. Tähelepanelik, läbinägelik analüüs ja sellele järgnev veenev süntees olid Panso väljakujunenud loovisiksuse eriti tugevad omadused. Nende kooskõla on üsna harvaesinev loominguline omadus. Panso oli paradoksilembene nii elus kui kunstis. Temas ja ta loomingus liitusid orgaaniliselt traditsioon ja uuenemine, mõistus ja tunded, mõtteteater ja teatrimaagia. Olles lavastajateatri eredamaid esindajaid Eestis, tegi ta suurima panuse näitlejaisiksustele ja nende ansamblile, milleta lavastuslikud välisvõtted sisutuks jääksid. Panso tundus paljudele erandliku ja isepäisena – ometi esindab ta Eesti teatrikunstis silda ajastute vahel, on järjepidevuse kandja ja koolkonna looja. Meie kultuur on ajatuulte keerises, identiteedikahtlustes alati vajanud selliseid tervikliku, harmoonilise kultuuri- ja elutäiuse tunnetusega loojaid, nagu tema oma parimail loomeaastail. Panso oli ühe traditsiooni – varasema psühholoogilis-olustikulise realismi – ühendaja leidliku, kujundliku teatraalsusega. Seda oli nii ta enda loomuses kui ka ühe ta õpetajatest, Priit Põldroosi teatrilaadis. Võibki ütelda, taas näitlejaisiksustele toetudes, et Pansos olid koos Ruts Baumani eluhõng ja ehtsus; Liina Reimani klassikaline kõrgstiil ja pateetika; Ants Lauteri täpsus, analüütilisus, tugev dialoogirežii; Paul Pinna uudishimu, haare, nakatavus, elulust. Pluss ta enda kasvu- ja elukeskkond ja kõik see kordumatu, mis sõnadesse ei mahu. See mitmekesisus vormus mõjuvaks tervikuks tänu Stanislavski õpilastelt saadud impulsile. Panso tõi Moskva kõrgkoolist kaasa elava Stanislavski (see on ta viimase teatrikirjutise pealkiri), rakendades ja arendades õpitut uues kontekstis ja isikupäraselt.

224

Käesolev raamat peegeldab peale vananematute loominguliste põhitõdede ka oma ajastu konteksti. Algava kosmoseajastu, ülepaisutatud teadus- ja tehnoloogiavaimustuse, „sula“-ajastu optimistlike progressiootuste konteksti. 1960ndate alguse Panso on valdavalt rõõmsameelne ja avatud loomuga; see on ta viljakaim loomeaeg. Võib-olla nägi ta siis mõnd uuenemist ühiskonnas ülearu lootusrikkalt. Kuid ka hiljem, stagnatsiooni ja kahtluste õhustikus, oma rahva saatuse valusat eepikat ja muret inimkonna saatuse pärast lausa isiklikult läbi elades, ei saanud ta isegi oma „Richard III“ sünges lavastuses läbi ilma lootusekiireta. Pansolik lemmiktsitaat eesti luulest: ”Päike, ära jäta oma lapsi maha.” Ajad ja väljendusvahendid muutuvad, inimese põhiolemus muutub vähe. Sellepärast on käesolev raamat oma põhisisult aegumatu, teatriinimesele endiselt kõnekas. (Vist olevat aegunud aja märke tõlkes ka kärbitud.) See ei ole õpik, rõhutas juba Panso. Kuid õpivõimeline ja -huviline leiab siit tänagi üllatavalt värskena mõjuvat tegelikku teatritarkust. Panso kavandas käesolevale täienduseks teist köidet: „Töö ja talent lavastaja loomingus“. Meile jäi ulatuslik kartoteek, mille üksikuid katkendeid saab publitseerida, kuid tervikut autor kokku kirjutada ei jõudnud. „Miski ei saa kunagi valmis andelise inimese käes,“ kirjutas Panso kunagi Stanislavski pärandi kohta, „sest talendi traagiline õnn on ta arenemisvõime. Sureb see, mis on lõplik ja lõpetatud. Aga mis on teatris lõplikku ja lõpetatut? [...] Ja kas tulebki selline aeg, kus kõik küsimärgid on sirgeks tõmmatud? Ja on seda üldse vajagi? Siis saabubki äkki teatri lõpp!“ *** Sain ootamatult meili Ukrainast: 17.02.2014 9.54 (Lviv) Tere! Olen [...] eesti keele ja kultuuri lektor Ukrainas, Lvivi ülikoolis. Sain selle meili-aadressi Merle Karusoolt. Kirjutan teile seoses Voldemar Panso teosega „Töö ja talent näitleja loomingus“. Nimelt on see tõlgitud ukraina keelde (tõlkija J. Starodynova) ja ootab peagi ilmumist kirjastuses Lviv University Publishing House. Lvivi ülikooli teatriosakond palus mul kirjutada tõlkele eessõna, kuid leiab, et oleks parem, kui seda teeks keegi, kes on selle teemaga rohkem kursis. Sel põhjusel pöördungi teie poole. Ehk oleksite nõus tõlkele 225

eessõna kirjutama või, veelgi parem, ehk on teil midagi eessõnaks sobivat juba olemas? Eessõna võib olla eesti keeles, selle on lubanud ära tõlkida üks ukraina-eesti tõlkija. Mis puutub tasusse, siis sellega on küll natuke pahad lood ... Eessõna eest ei ole seni Lvivi ülikooli teatriosakond palka lubanud. Loodan siiski, et saate aidata. Tervitades [...] Tunnen juba, et mul pole väljapääsu. Ei oska asja ka kellegi teise kaela lükata – pealegi, kui selle eest ei maksta. Olen niigi Pansost korduvalt kirjutanud, milleks seda taas teha. Ja siinsel juhul on mul vist sellevõrra kergem tutvustavat ülevaadet teha. Paratamatu sundseis. Ikka veel pole äraütlemist selgeks õppinud. Niisiis – vastan: 17.02.2014 15.48 (Tallinn) Tere! Võiksin eessõna kirjutamist kaaluda, kuid eelnevalt on mul rida küsimusi selle kohta. Mulle sobinuks vestlus pigem telefonitsi, aga edaspidi jääme siiski rohkem meilide juurde – on lihtsam ja kiirem. 18.02.2014 19.34 (Lviv) Mul on hea meel, et olete nõus seda kaaluma. Eessõna ei pea olema midagi spetsiifilist, vaid pigem ülevaatlik, suunatud ukrainlastele, kes Eesti teatrist ega Voldemar Pansost väga palju ei tea. Pole [...] otsest tähtpäeva, aga eks mida varem, seda parem, sest raamat on juba ilmumisvalmis. Kõige parem oleks muidugi, kui teil oleks midagi sobivat juba olemas. 18.02.2014 21.29 (Tallinn) Midagi ukraina väljaandele sobivat mul olemas pole. Peamised küsimused: 1. Millise väljaande järgi on tõlgitud? Kas eesti või vene keelest? Eestis on raamat kahes trükis ilmunud: 1965 ja 1995. Viimatinimetatud väljaandele kirjutasin eessõna, kuid selle kontekst ja adressaat on hoopis teised, kui nüüd vaja. Kas fotosid kasutatakse, millises valikus? 226

2. Kas eessõna umbkaudne pikkus on teada? Saan aru, et vaja on üldist infot nii Panso enda, Eesti teatri kui raamatu kirjutamise aegse (ligi 50 aastat tagasi) konteksti kohta. Saaksin sellega tegelema hakata alles märtsis. [...] 19.02.2014 16.57 (Lviv) Käisin täna uuesti teatriosakonnas. Rääkisin [...], juhatajale, kes raamatule eessõna palus, et saaksite alles märtsis, ja paistab, et ta on sellega päri. Eessõna pikkus on teie vaba valik. Samuti avaldas ta soovi vestelda teiega isiklikult. Loodan, et te ei pahanda, et andsin teie telefoninumbri ja meiliaadressi. On vast parem, kui saate otse suhelda. Ta lubas juba täna helistada. Kui eessõna valmis saab, saatke see ka minule, mina saan edasi saata tõlkijale, keda juhataja ei tunne. [...] Mul on hea meel, et ukrainlased saavad asjalikku teavet. Tervitustega revolutsioonilisest Lvivist! 21.02.2014 12.29 (Tallinn) Teatriosakonna juhataja oli helistanud kolmapäeval, aga olin siis lavakoolis. Uuesti pole seni helistanud. Sellega pole ka kiire. [...] Jälgime Ukraina infot, püüdes loota olukorra paranemist. 21.02.2014 15.24 (Lviv) Tellija andis mõista, et väga palju aega eessõnaga siiski ei ole. Ma usun, et ta helistab varsti uuesti. Siin asjad alati venivadki, eriti praegu. [...] Vahepeal, just 24. veebruaril Lvivi ülikooli teatriosakonna juhataja helistaski mulle. Püüdsin aru saada, mis oli alles nüüd, poole sajandi möödumisel, äratanud Ukrainas äkki huvi selle raamatu vastu. Kuuldu oli omajagu üllatav. See professor oli vaid kümmekond aastat minust noorem, ta oli nõukogude ajal Eestis meie teatriga tutvumas käinud, osalenud Irdi Vanemuises toimunud seminaridel, kus teiste liiduvabariikide teatritegelastele tutvustati meie teatrikorraldust, teatriajalugu ja uusi lavastusi. Niisiis oli ta ise kogenud, et meie teatriinimeste enamiku vene keel oli ka nõukogude ajal üsna puudulik, vajati tõlkide abi, asjaajamine ja keskkond olid valdavalt eestikeelsed.

227

Ta ei öelnudki, millal ta Panso raamatu (ilmselt oli venekeelset tõlget lugenud) avastas. Aga minu küsimusele, millise väljaande põhjal on ukraina tõlge tehtud, sain veendunud vastuse, et venekeelse originaali järgi! Ta oli kindel, et Panso kirjutaski selle vene keeles. Ütlesin, et Panso vene keel oli üsna kehv. Ja kui enne käsikirja, kandidaadiväitekirja kaitsmist GITISes kiiruga tõlge tehti (1964; ma pole enam tagantjärele kindel Moskva tõlkija nimes), palus Panso mul see üle vaadata ja suuremaid möödalaskmisi parandada. Seda ma tegingi. Kaitsmine toimus 1965. aastal, tõlge ilmus Moskvas alles 1972 ja seda ma raamatuna siis enam ei lugenudki. Ja alles nüüd, raamatukogust vene tõlget laenutades, avastasin, et tolleaegne Moskva toimetaja oli tekstis kärpeid ja ümbertõstmisi teinud (Panso vist sellest ei teadnudki). Ja et raamatus pole tõlkija ega toimetaja nime! See omamoodi seletabki ehk ukraina professori eksiarvamust, aga mitte seda, miks praegu, enne ukraina keelde tõlkimist ei tulnud neil pähegi Eestisse pöörduda, et nii vana nõukogudeaegse väljaande autentsust kontrollida. Või küsida, millisena ja mis keeles see Eestis ilmunud on. Ei osanud arvata, et Lääne-Ukraina Lvivi ülikooli asjaajamine mulle mõningaid nõukogudeaegseid halbu kogemusi meenutab. Ülalöeldust kirjutasin lühemalt ka Lvivi: 26.02.2014 17.42 (Tallinn) [...] Nii et asi pole ainult kaudtõlkes. Aga praegu on seda juba hilja muuta. Ilmumisaja konteksti saan pisut kommenteerida eessõnas. Mul paluti veel uurida, kas ei saaks fotosid kuidagi ilma maksmata. Mul pole selleks veel aega olnud. Kas teil oli juba meie teatri- ja muusikamuuseumiga sel teemal juttu? 26.02.2014 18.51 (Lviv) Tellija rääkis ka minule, et venekeelne raamat on originaal, ja tõi selle mu lauale, tõepoolest puudus tõlkija ja toimetaja nimi. Olin ka üllatunud. Ei tea siis, mis kvaliteediga see ukrainakeelne tekst lõppkokkuvõttes on. Aga sinna pole enam ilmselt tõesti midagi parata. Rääkisin muuseumiga küll. Ühe pildi hind on kaks eurot. Meie juhataja kas ei taha või ei saa seda maksta. Kui ta kusagilt pilte tasuta ei saa, võiksin veel küsida Eesti Instituudilt sponsorlust, aga ... [...] Kuidas teie seda näete? 228

3.03.2014 20.59 (Tallinn) Püüan otsida mõne kõige hädavajalikuma foto. Ehk õnnestub arvutisse saata (kas Teie aadressile?). Kuigi ka skaneerijale tuleb maksta! Lähipäevil kuulen tuttavalt teatrifotograafilt, kuidas sellega on. Teatan, kui midagi selgub. 3.03.2014 23.47 (Lviv) Võib saata mulle, kui mõne pildi saate. Aga ärge väga palju selle pärast muretsege. Kui tasuda pole võimalik, pole midagi teha. Ütlen edasi ja üritan aidata mõne muu lahenduse leida. Minu meelest on arusaadav, et piltide eest tuleb maksta. 6.03.2014 14.46 (Tallinn) Õnnestus leida fotosid ja teatrifotograaf lubas need ka ära saata. Fotoallkirjad saadan Teile eraldi, nummerdatud fotode järgi. Ehk annate kohale jõudmisest teada! Eessõna alles hakkan kirjutama. Fotod jõudsid tasuta – tänu Kalju Orro ja Siim Vahuri omakasupüüdmatule „kiirabile“ – 10.03 kohale. Neid oli 16 – kõige olulisematest inimestest, kellest Pansol raamatus juttu. Pildid said nummerdatud, et allkirjad läheks õigesse paika. 11.03.2014 10.35 (Tallinn) Saadan pildiallkirjad. Eessõna tekstiga alustasin. 14.03.2014 15.49 (Lviv) Aitäh! Allkirjad saatsin tõlkijale. Tõlgituna saadan koos piltidega teatriosakonda. 23.03.2014 16.27 (Tallinn) Lõpuks saadan oma hea kolleegi Eva-Liisa Linderi abil eessõna ära. Püüdsin teha nii, et seal oleks pisut ka ajastutausta. Mõned mu joonealused märkused selles on mõeldud pigem tõlkijale. Aga lisa-lugemist (Panso artiklite Moskvas ilmunud venekeelsed tõlked; Natalja Krõmova portree Pansost jm) soovitav viide on mõeldud kõigile huvilistele.

229

23.03.2014 21.43 (Lviv) Suur-suur aitäh! Sain eessõna kätte ja saatsin juba tõlkijale. Hoian teid asjaga kursis. Kui raamat sel semestril ilmuda ei jõua, näen mina seda ilmselt alles sügisel. Maikuus oli eessõna tõlgitud, aga raamat polnud veel ilmunud. 29.08.2014 18.41 (Lviv) Panso teos on nüüd tervenisti koos teie eessõnaga Lvivis ilmunud. Teatriosakond andis mulle teie jaoks ühe eksemplari, mille hea meelega teele paneksin, mis aadressile? Teatasin aadressi. 14.09.2014 12.41 (Lviv) Panin raamatu teele. Andke teada, kui kätte saate. 19.09.2014 16.31 (Tallinn) Täna jõudis raamat kohale, aitäh! Ei läinudki väga kaua. Sain vahepeal teada, et 2013. a on Moskvas ilmunud selle Panso raamatu venekeelne uusväljaanne! Kirjutan sellest Teile tavakirjaga – see on pikem jutt, ja saab ka posti liikumiskiirust jälgida. Keegi hea inimene oli toonud Moskva 2013. a väljaande meie Teatriliitu, muidu poleks sellest kuulnudki. Ei jõua enam kõike jälgida, ja Moskva sõbrad, kes võinuks sellest mulle kirjutada, on juba teispoolsuses. Arvasin, et küllap see uustrükk andiski Lvivi teatriosakonnale impulsi ukraina tõlkeks. Aga ei, ukraina tõlge märgib oma originaaliks ikka vana, 1972. a ilmunud venekeelse raamatu (Ülevenemaalise Teatriühingu väljaanne). Aga GITISe enda nüüdne, pool sajandit kaitsmisest hiljem ilmunud venekeelne uustrükk tahab jätta mulje esmakordsusest ja ignoreerib üldse eelmise venekeelse väljaande olemasolu. Rääkimata eestikeelse originaali olemasolust! Miks ma juuksekarva lõhki ajan oma pedantsusega, mis minul asja teiste kirjastuskultuuri või -kultuuritusega? Minu (ja muidugi Panso) kunagise koduinstituudi professor ja teeneline kunstitegelane A. Barmak on Moskva uusväljaandele kirjutanud asjaliku ja informatiivse eessõna, kus mainitakse ka Panso ideoloogilisi raskusi nõukogude tsensuuriga, tema loomingu rahvuslikku põhiheli jm, kõneldakse ta pedagoogiliste põhimõtete kehtivusest siiani, ta 230

pedagoogika poeesiast. Kultuuride omavahelisest külgetõmbest, käepigistusest ja üldinimlike väärtuste ühtsusest, mis aitab kunstil meie ajal ellu jääda ... Kõik õige! Ainult need paar lõpulauset: „GITIS avaldab oma suure õpilase raamatu. Eestlase poolt vene keeles kirjutatud raamatu.“ Muidugi on mul, nagu vanema põlvkonna eestlastel enamasti, oma „kiiks“ keeleküsimustes, mida see šovinistlikult ilmeksimatu enesekindlus (või lohakus?) ärritas. Aga nii tugev see kiiks siiski pole, et oleksin 1972. ja 2013. aasta vene ning 2014. a ukraina tõlked üksikasjalikult läbi võrrelnud ning omakorda kõrvutanud eesti originaaliga. Võib-olla keegi viitsib veel sedagi teha? Mina võin pealiskaudsel vaatlusel sedastada vaid kärpeid, ümbertõstmisi tekstis jms. 2013. aasta GITISe raamatul on toimetaja ja korrektor siiski nimetatud ja raamatu lõpus on isegi viitestik (kuigi hulga trükivigadega). Väljaanne on soliidne, kõvakaaneline, ilusa kaanefotoga. Tekstis fotod puuduvad. Tiraaž – 500, nimetatud õppekirjanduseks. Ukraina pehmekaanelises raamatus (tiraaž 300) on samuti viidatud õppeotstarbele. Väljaandja: Ivan Franko nimelise rahvusliku ülikooli kultuuriteaduskonna teatriteaduse ja näitlejameisterlikkuse kateeder. Nimetatud on ka tõlke kirjanduslik toimetaja; samuti raamatu vene keelest tõlkija ja minu eessõna eesti keelest tõlkija. Ning raamatu alguses on (meilt saadetud) fotode plokk; kaanel ning esilehel kena pilt Pansost niikuinii. Lõpetan nurisemise. Küllap on lihtsalt targem rõõmustada, et üks meie olulisemaid teatriraamatuid veel ligi poolsajandi järel suuremates teatrimaades huvi pakub. Või öelda tava-eestlaslikult, et parem pool muna kui tühi koor? Siiski küsin endalt: kui kogu eeltoodud „tõlkeepopöa“ vältel poleks paralleelselt kummitanud 2014. aastal Ukrainas toimuv (mis jätkub) – kas oleksin üldse selle publikatsiooni ette võtnud? Vist mitte. Aga kripeldavalt ärkasid sellega koos mõned kauged nõukogudeaegsed mälestused. Mu armas GITIS! Kus nüüd see eelpool mainitud „Töö ja talendi“ uustrükk ilmus. Tookord oli see kuulus teatriinstituut nõukogude suletud süsteemi kohta üllatavalt rahvusvaheline. Mu rõõmuks ja põnevuseks (õppisin seal 1951–1956) – täielik rahvaste paabel, kus „rahvaste sõpruse“ loosunglik klišee sai täiesti reaalse sisu ja minusuguste algul väga kehv vene keele oskus kedagi ei ärritanud (Pansolt oli üks vana professor nõustunud teoreetilist eksamit ka 231

saksa keeles vastu võtma!). Näitlejate rahvusstuudiotes, ka eesti stuudios, kus erialased proovid toimusid eesti keeles (kõneõpetus – Feliks Moor), omavaheline rahvuslik suhtluskeskkond niikuinii, paistis vene keele omandamine aegavõtvam olevat. Mina sain esimese semestriga selles „jalad põhja“, kuigi kursusekaaslase Virve Koppeliga rääkisime omavahel ikka eesti keelt – ja teised võtsid seda endastmõistetavana. Ainult et aja jooksul märkasin, et meie mitmerahvuseline teatriteadlaste kursus oli peale meie kahe tegelikult läbinisti venekeelne. Et nii tatarlanna, baškiirlanna, armeenlanna kui ka teised olid käinudki venekeelses keskkoolis ja tundsid end just selles keeles vabalt. Kord hakkasin Komist pärit kaasõpilasega arutama, kas me emakeeltes leiduvad ka mõned ühised sõnatüved. Midagi avastasime, aga peagi tunnistas ta häbelikult, et enam oma keelt hästi ei tunne, sest õppis vene keeles ja on abielus venelasega. Paljulugenud turkmeenlanna (kellega mind ühendas ka osalemine võimlemistreeningutel) tundus vene kultuuris väga hästi orienteeruvat. Aga kui tundsin huvi, kas ta suhtleb ka turkmeeni näitlejastuudioga (mina ju käisin igal võimalusel eesti stuudio proove vaatamas ja nende kutsel ka tantsutundides), jäi ta reserveerituks. Tal olevat nendega raske ühist keelt leida – nii otseses kui kaudses mõttes. Stuudio olevat komplekteeritud külast pärit noortest ja teatrikooliski elatavat vanade kohalike tavade järgi, poistel on täielik kontrolliõigus tüdrukute üle jne. Ja ega tal turkmeeni keelt üldse enam kuigi sageli kõneleda polevat tulnudki, see on võõraks jäänud. Mälestused lähevad pikale. Ega ma neist mingeid põhimõttelisi järeldusi tuletada saagi. Selleks peaks teadma, millistes liiduvabariikides ja mil määral oli siis üldse võimalik emakeelset haridust saada – ja palju seda kasutati. Teatavasti anti tihti juba puhtpragmaatiliselt lastele venekeelne haridus, et nad elus läbi lööksid. Ja seda isegi rahvuslikult meelestatud perekondades. Aga meiega paralleelsed režiikursused, kus õppisid rumeenlased, ungarlased, poolakad, tšehh ja sakslane, isegi põnev pärslastest abielupaar, polnud sugugi keeleliselt nii ühtlased. Lavastamist õppisid enamasti juba varasema rahvusliku teatri kogemusega ja minutaolistest värsketest koolilõpetajatest suhteliselt vanemad inimesed, nagu meie Pansogi. Rääkimata lausa keeleoskamatutest hiina poistest, kes meeletu töökusega päevade kaupa kooliraamatukogu lugemislauas istusid, sõnastik ja venekeelne teatriraamat laual kõrvuti.

232

Mingeid võrdlevaid tõdemusi Eesti koolihariduse erinevuste kohta nõukogude süsteemi sees tekkis mul juba sootuks hiljem. Siis tärkas tõeline austus kauaaegse haridusministri (1960–1980) Ferdinand Eiseni vastu (kellega isiklikult tutvusime Looduskaitse Seltsi kokkutulekutel). Vihuti kõigile käskudele-keeldudele säilis meil, ka tänu talle, 11-aastane (mujal kümneaastane) emakeelne keskharidus. Ka järjekordsel „kruvide kinnikeeramisel“ koos 1970.–80. vahetuse uue venestuslainega ei läinud seetõttu korda põhimõttelisi hoiakuid muuta. Aluspõhi pidas vastu. (Muidugi oli õppekava selleks ajaks üleliidulisega juba täielikult ühtlustatud. Aga minu kooliajal, kuni 1950ndateni, säilis nähtavasti veel midagi eestiaegsest gümnaasiumist, sest meile õpetati väheke psühholoogiat ja loogikat, isegi pisut ladina keelt – neid nõukogude keskhariduse programmis hiljem vist enam polnud. Nii nagu balletikooliski oli meil algul kavas selline „kodanlik igand“ nagu Dalcroze’i rütmika, mis küll peagi kadus.) Kooliajaloolased teavad täpsemalt, mina räägin vaid isiklikust kogemusest (lõpetasin Tallinna 7. keskkooli 1951. aastal). See on aeg, mida Madis Kõiv nimetab „järel-Eesti ajaks“. GITISele olen tänulik mitmekülgse teatrihariduse, väga toredate eluaegsete sõprade ja korraliku vene keele eest. Et teised võõrkeeled jäid tolleaegsete – eri raskusastmega tekstide lugemis- ja tõlkimisoskuse – nõuete tasemele ilma suhtlusja kõnekeeleta, mis praktikat nõuavad, oli vist paratamatu. Hiljem, Eestis, olin selle korvamiseks juba liiga hõivatud. Jõudu ja aega jätkus vaid lühikesteks täienduskursusteks, mitte aga näiteks TA instituutide ingliskeelses teatriharrastuses osalemiseks (Irene Tiivel küll kutsus!). Kõiki neid isiklikke mälestusi ma oma Lvivi korrespondendile muidugi ei saatnud. Küll aga meenutasin oma kirjas talle väheke poolsajandi-taguseid Ukraina muljeid, mis on liiga põgusad ja juhuslikud üldistamiseks, aga mis vältimatult meenusid – paralleelsuses praeguse olukorraga. Teenisin 1950. aastate lõpus oma instituudijärgset kolmeaastast „sundaega“ Eesti kultuuriministeeriumis, kui mind saadeti ametnikuna Ukrainasse komandeeringusse. Vanemuisel olid külalisetendused Kiievis, nii sõnalavastuste kui operetiga. Tallinna Vene Draamateatril – Hersonis. See oli meeldiv ametikohustus. Ilmad olid soojad, Kiiev ilus ja sõbralik. Vanemuine võeti eriti hästi vastu. Helend Peebu „Kerjuse laul“ Boris Kõrveri „Ainult unistusest“ kutsus esile veel tormilisema aplausi kui kodus; erksa huviga jälgiti (tõlke abil) ka sõnalavastusi. 233

Minuga räägiti kõikjal vene keeles – olin ju külaline, ukraina keelt ei osanud, see oli loomulik. Linnas liikudes kõnekeel veel nii kõrva ei torganud, kui teatrivaheajal ukraina teatripubliku seas liikudes – kus ukrainlased ka omavahel rääkisid vene keeles! See oli pisut hämmastav. Ilusat ukraina keelt kuulsin nende rahvusteatri lavalt, kui ukraina lavastust vaatama läksin. Aga meie näitlejatelt (nii tookord kui ka hilisemal ajal) kuulsin, et omakeskis, eraeluliselt rääkivat ka ukraina näitlejad ikka vene keeles. See kummaline kogemus läks peagi meelest. Alles praegu meenus märgilisemana kui varem. Harjumusest saab teine iseloom? Nende (ja mu GITISe-kaaslaste) nõukogude aeg oli tükk maad pikem kui meil. Kui see oleks veel kestnud – millal (ja kas) meie hakanuks omavahel vene keelt kõnelema? (Või nüüd, euroajal – inglise?) Slaavi sugulasrahvaste omavahelistes suhetes läbi ajaloo ja praeguse idapoolse Ukraina oludes peab paremini orienteeruma, et midagi veenvalt arvata. Siinkohal jääksin Panso raamatu tõlgete ja avaldamise loo ning üksikute sellega seostuvate mälupiltide juurde. 10.10.2014 20.30 (Lviv) [...] Kummaline tõesti, et [Moskva] uusväljaande eessõnas leiti, et raamatu oli Panso kirjutanud vene keeles. Aga jah, teades, et tegu on Venemaaga, see väga ei üllatagi. Ukrainakeelset teost ma lugenud ei ole ja põhjus on eelkõige selles, et minu ukraina keel kõigest täit arusaamist paraku veel ei võimalda. Elan siin alles teist aastat, igapäevavestlustes saan hakkama, aga kirjanduse lugemiseks jääb keelest veel natukene puudu. Eks ka Ukrainas ole nõukogudeaegset suhtumist igal pool päris palju tunda, aga lääne pool siiski vähem. See on samas ka mõistetav, sest eks lääs ole Euroopale lähemal ka – Lviv asub Poola piirist ainult 100 km kaugusel. See, mida rääkisite Kiievist, on endiselt nõnda. Kiievis oskavad inimesed enamasti kahte keelt, aga suheldakse ikka vene keeles (nagu ka igal pool idas). Alles siis, kui mõni kiievlane Lvivi satub, räägib ta ukraina keeles. Ja Lvivis räägitakse tõepoolest ainult ukraina keeles, vene keelega polegi siin midagi peale hakata. Nõndaks siis, rohkem ei oskagi midagi lisada. Lõpetan seega ja tänan veel kord asjaliku eessõna eest! Tervitustega sügisesest Lvivist (kus muide on endiselt väga rahulik, mingit sõda polegi justkui tunda).

234

13.10.2014 11.09 (Tallinn) Tere, sain Teie meili reedel. Ja üllatuslikult helistas pühapäeva õhtul veel kord Lvivist teatriosakonna juhataja! Küsisin üht raamatu eksemplari ka fotograafile (Linnateatrist) ja ta lubas anda Teie kätte. Vabandan, see toob veel saatmise lisatüli! Saata võib taas minu aadressil, annan edasi. 24.10.2014 11.13 (Lviv) Teatriosakonna juhataja helistaski mulle ja andis veel ühe raamatu. Panin selle eile teele. Loodan, et jõuab varsti kohale. Andke siis teada. Talvehakuste tervitustega Lvivist! 11.11.2014 15.37 (Tallinn) Täna jõudis kohale raamatu teine eksemplar. Tuhat tänu, annan selle edasi abilistele Linnateatrist. Kui kuulete midagi vastukajadest Lvivis (kas teatriüliõpilased loevad?), oleks huvitav teada! Tervitab Lea Tormis 15.11.2014 9.46 (Lviv) Jõudsin just täna tagasi kahenädalaselt reisilt, seega ei saanud teile varem vastata. Siis on hästi, kui kohale jõudis. Teatriosakonna juhataja ütles küll viimane kord, et teatriõpilased peaksid seda lugema, aga väga täpselt ma muidugi ei tea. Kui midagi selle kohta kuulen, annan teada. Aitäh veel kord ja tänu Linnateatri abilistele ka! Mai/juuni 2015 Ma pole raamatu vastuvõtu kohta veel teateid saanud. Vahepeal on kõik Ukrainaga seotu veel keerukamaks muutunud.

235

KROONIKA

SISUKORD I osa ÜLDSTATISTIKA 239 Ülevaade statistikast 239 Etenduspaigad Eestis 245 Teatrite esinemised välismaal 246 Festivalid Eestis 250 Külalisteatrid ja -esinejad Eestis 261 II osa TEATRITE ETENDUSTEGEVUS 267 Teatrite tegevusülevaated: statsionaarid, uuslavastused, aasta repertuaar, muu tegevus ja ülevaade tulude-kulude jaotumisest. Teatrite järjekord tabelis lk240: avalik-õiguslik asutus, linnateatrid, riigi asutatud sihtasutused, erateatrid 2014. a esietendunud lavastusi 371 Raadioteater 376 Teatrikoolid 377 Harrastusteater Eestis 381 Teatriorganisatsioonid: 1. ASSITEJ Eesti Keskus 387 2. Eesti Etendusasutuste Liit 387 3. Eesti Harrastusteatrite Liit 388 4. Eesti Tantsuhariduse Liit 389 5. Eesti Tantsunõukogu 389 6. Eesti Teatri Agentuur 390 7. Eesti Teatriliit 391 8. Eesti Väike- ja Projektiteatrite Liit 395 9. Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum 395 III osa VARIA Auhinnad 396 Eesti teatri aastaauhinnad 398 Nimelised auhinnad 399 Eesti Sõltumatu Etenduskunsti auhinnad 400 Stipendiumid 401 Kolleegipreemiad 401 Publikupreemiad 404 Tunnustused välismaalt 404 Rahvusvaheline koostöö 405 Konverentsid, seminarid jm 406 Näitused 413 Teatrierialade lõpetajad 415 Mängufilmid, lavastuste telesalvestised 417 Ilmunud raamatud ning video- ja helisalvestised 420 In memoriam 425

ÜLDSTATISTIKA Ülevaade statistikast

Eesti Teatri Agentuur on koostöös kultuuriministeeriumi ja Eesti teatritega kogunud valdkonna statistikat alates 2004. aastast, käesolev aastaülevaade on üheteistkümnes. Aastatel 2004–2011 kogutud statistika anti välja aastakogumikes, aastast 2012 ilmub statistika kokkuvõtvalt kogumikus Teatrielu, täismahus teatristatistika on kättesaadav aadressil statistika.teater.ee. Teatristatistika hõlmab repertuaari-, etendustegevuse ja külastuste ning majandusstatistikat. Repertuaaristatistikas vaadeldakse teatrite lavastusi liikide, žanrite, sihtrühmade ja etendusasutuste omandivormi järgi. Etendustegevuse ja teatrikülastuste statistika koondab etenduste ja külastuste arvud lavastusliikide ja žanrite võrdluses, etenduste jaotumise statsionaaris ja väljaspool antavateks etendusteks ja nende külastatavuse ning ühe külastuse keskmise maksumuse teatriliigiti, sihtrühmiti ja etendusasutuse omandivormi järgi. Majandusstatistika näitajad on esitatud tekkepõhiselt ning siin eristatakse etendustegevusega otseselt seotud tulusid ja kulusid ning etendustegevusega kaudselt seotud tulusid ja kulusid. 2014. aastal teatristatistikas osalenud etendusasutused koos etendustegevuse põhinäitajatega on toodud järgnevas tabelis.

239

Tabel 1.1 Statistikas osalevad etendusasutused TEATER

UUSLAVASTUSED

avalik-õiguslik asutus Estonia* 9 munitsipaal-etendusasutus Kuressaare Linnateater* 4 Tallinna Linnateater* 7 riigi osalusega sihtasutusena tegutsevad etendusasutused Eesti Draamateater* 10 Endla Teater* 12 NUKU teater* 8 Rakvere Teater* 12 Teater NO99* 8 Ugala Teater* 10 Vanemuine* 12 Vene Teater* 11 eraetendusasutused Albu vald 1 Banaanikala Projektiteater 0 Eesti Tantsuagentuur 3 Emajõe Suveteater 3 Fine5 Tantsuteater 2 Goltsman Ballet 1 Ilmarine* 4 Kanuti Gildi SAAL* 12 Kell Kümme 1 Kinoteater 3 Liivi Muuseum 1 Miksteater* 2 Piip ja Tuut Teater 6 PolygonTeater 4 R.A.A.A.M.* 4 Sõltumatu Tantsu Ühendus* 10 Tallinna Tantsuteater 3 Tartu Uus Teater* 9 Teoteater 1 Theatrum* 6 Tuuleveski* 3 Vaba Lava* 8 Vana Baskini Teater* 3 Varius 2 VAT Teater* 5 Von Krahli Teater* 6 KOKKU 196 * Etendusasutus sai 2014. aastal kultuuriministeeriumilt tegevustoetust.

KOGU REPERTUAAR (sh uuslavastused)

ETENDUSED

KÜLASTAJAD

262

137 670

9 27

93 415

10 690 68 376

34 28 32 31 15 28 51 27

521 312 547 411 219 290 517 260

117 308 77 214 61 733 67 100 30 400 63 621 159 993 38 474

1 1 6 5 2 3 10 20 5 4 1 5 16 6 9 15 6 16 13 9 8 8 8 4 18 11 511

12 27 49 51 10 9 197 120 76 60 12 81 249 47 87 87 19 128 86 73 183 47 151 27 199 118 6 014

1 800 3 563 5 056 10 550 1 804 1 610 14 250 9 931 15 300 9 282 1 708 8 762 24 959 3 908 10 493 4 179 1 440 6 565 4 292 5 266 18 427 2 630 18 243 2 572 20 074 11 004 1 047 317

2014. aastal oli teatrite repertuaaris 14 koostöölavastust, neist 10 uuslavastust: „Harakale haigus“, „Varesele valu“, „Vana õngitseja“, „Utoopia rannik. III osa. Kaldale heidetud“, „Kõige lihtsam meetod...“, „Illusioonid“, „post kaart“, „...and Blue“, „Faasid – ReMake“, „Kaota mu naine ära ehk Kuidas minust sai mustkunstnik“, „Santa Muerte and the Sun“, „Alustame algusest“, „Liha luudel“ ja „Mikiveri tagi“.

Aastal 2014 kasvas võrreldes eelneva aastaga nii repertuaaris olevate lavastuste kui ka uuslavastuste ning antud etenduste arv. Kuid võrreldes 2013. aastal loendatud külastustega (1 090 690) on tegu ligi neljaprotsendise langusega. 2014. aastal oli kokku 1 047 317 teatrikülastust. Siiski on külastuste arv püsinud üle miljoni külastaja rajajoone ja seda hoolimata rahvaarvu vähenemisest, mis mõjutab kahtlemata otseselt ka teatrikülastusi. 2014. aasta jooksul vähenes Eesti rahvaarv statistikaameti andmetel 2548 isiku võrra ehk 0,1 protsenti Eesti rahvastikust, mis avaldab mõju ilmselt pikemaajalisemas plaanis kui ühe aasta jooksul. Rahvaarvu vähenemisele reageerivad teatrid omal moel. Ka 2014. aastal ilmnes meie teatrite valmisolek minna järele publikule, kes on Eestist lahkunud. Heaks näiteks on siin etendused Helsingis, Brüsselis ja Luxemburgis, kus elab suur hulk kultuurihuvilisi eestlasi, kes kutsuvad kodumaiseid teatreid etendama väiksema mahuga lavastusi. Kui kümnend tagasi kõikus Eesti teatrite uuslavastuste arv pooleteistsaja juures, siis viimastel aastatel on uuslavastusi pigem paarisaja lähedal. Vaadeldaval aastal on kasvanud uuslavastuste arv teatrites 186 pealt 2013. aastal 196 peale aastal 2014. Aastal 2012 valmis uuslavastusi 203. Kui arvestada, et üks lavastaja ja lavastuskunstnik võiks teha aastas tööd kahe lavastuse juures, ja asjaolu, et Eesti Lavastajate

Liidus on 87 lavastajat (kellest paljud ei ole enam aktiivsed) ja Eesti Lavastuskunstnike Liidus 63 lavastuskunstnikku, siis võiks oletada, et Eesti teater toimib teatud komponentide osas oma suutlikkuse piiri peal. Õnneks on olemas suur hulk teatrisse tulnud noori etenduskunstnikke, tantsuteatriga tegelevaid lavastajaid-koreograafe, lavastavaid näitlejaid, kes pole vastavate kutseorganisatsioonide liikmed. Olulist loomingulist täiendust tuleb ka välismaalt – ligi 140 lavastajast, kes 2014. aastal Eesti teatrites lavastasid, tulid 24 raja tagant. See räägib Eesti teatri oskusest rahvusvahelistumise vilju kasutada. Alates 2007. aastast, kui Eesti teatrikülastuste arv ületas maagilise miljoni piiri, on selles arvus olulist rolli mänginud eraetendusasutused. Möödunud, 2014. aastal käis eraetendusasutustes 215 010 teatrikülastajat, mis on veidi enam kui viiendik kõigist teatrikülastustest. Eesti teater on lavastusliikidest lähtudes mitmekesine, pakkudes publikule erinevad teatrilaade, tuues samas teatri juurde uusi ühiskonnarühmi. Heaks näiteks on siin stand-up komöödiat propageerivad erateatrid (Kinoteater, POINT, Prem Production), kes on köitnud ärksat publikut ja kolmekordistanud möödunud aastal oma auditooriumi, võrreldes ülemöödunud aastaga. Eesti teatri mitmekesistumist on viimase kümnendi jooksul kinnitanud ka erinevate

241

lavastusliikide statistika. Samas peab tähel- Joonis 1.2 dama, et aastal 2014 toimus vähenemine uute 2014. aasta teatrite repertuaar lavastusliikide järgi muusikalavastuste arvus, neid oli vaid kuus, võrdluseks – 2013. ja 2012. aastal oli 11, 2011 tsirkus mitmeliigilavastused 1% oli 22. Suurte teatrite Estonia ja Vanemuise 11% muusika-uuslavastuste hulk jäi möödunud nuku- ja objektiaastal, võrreldes ülemöödunuga, samaks, teatri lavastused muusikalavastuste arvu vähenemine toimus 8% teiste, väiksemate teatrite arvelt. Ühtlasi toimus ka muusikalavastuste etenduste arvu ja neid külastanud vaatajate arvu vähenemine. Muusikalavastuste etendusi anti 2014. aastal tantsu85 vähem, võrreldes 393 etendusega aastal lavastused 10% 2013, samuti kahanes vaatajate arv 213 920 pealt aastal 2013 169 568 peale aastal 2014. Vähenenud on ka tantsu-uuslavastuste muusikaarv, kukkudes 2014. aastal 21 peale (võrdlulavastused seks nt 2011. aasta 30 uuslavastust), veidi on 7% vähenenud ka etenduste arv ja ühes sellega sõnalavastused ka vaatajate arv 13 376 vaataja võrra. 63% Võib täheldada, et muusika- ja tantsulavastuse üldarvu on mõjutanud ka mitmeliiSiinkohal on oluline lisada, et nende trupgilavastuse mõiste kasutuselevõtt. Uuslavaspide ja erateatrite kohta, kes oma etenduste tuste arvu kasv viimastel aastatel tähendab kohta teatristatistikat ei esita, on käesoleva eelkõige sõnalavastuste ja mitmeliigilavasaasta kroonikas esimest korda välja toodud tuste arvu kasvu. Repertuaaripildi mitmeketeadaolev etenduste arv (agentuuri kodulehe sistumisest räägib see, et 2014. aastal kasvas www.teater.ee mängukava põhjal). Nendele uuslavastuste arv, mida saab liigitada mitmeandmetele tuginedes võib öelda, et Eesti teatri liigilavastuseks. Neid lavastusi loodi 36, sõnalavastuste osakaal on tegelikult veelgi siiani kõige suurem hulk. Viimastel aastatel suurem. 2014. aastal esietendunud 33 uuslaon olnud küll väiksearvuliselt, kuid järjekindvastusest (st lisaks statistika koondandmelalt esindatud lavastusliik tsirkus, möödunud tele) on 1 tsirkuse-, 1 tantsu-, 4 mitmeliigi- ja aastal esietendus 2 uut tsirkuselavastust. 27 sõnalavastust ja nendega anti teadaolevalt Nagu eelnevalt juba öeldud, on kõige rohkokku 365 etendust (vastavalt 6 tsirkuseetenkemaarvulisem nii uuslavastuste, etenduste dust, 2 tantsuetendust, 27 mitmeliigilavastuse kui külastuste poolest sõnalavastus. 2014. etendust ning sõnalavastustega 330 etenaastal oli repertuaaris 318 sõnalavastust dust). Seega kehtib sõnalavastuste ülekaal ka (aasta varem 304) ning see kasv tõi kaasa ka nende lavastuste osas, mille etenduste ja küsuurema etenduste arvu – 3975 (219 enam kui lastuste kohta puudub täpne ülevaade. aasta varem) ja 651 810 külastust (12 814 vaaNagu öeldud, muutus Eesti teatrite külastajat enam kui 2013). tajate arv vähe, kuid kasvasid teatrite pileti-

242

tulud. Teatrid said piletite müügist 2014. aastal kokku 9 272 351 eurot, mis näitab eelmise aasta 8 825 332 euroga võrreldes kasvu kuus protsenti. (NB! Summad on käibemaksuta). Teatrikülastuste arv küll veidi vähenes, kuid kuueprotsendine piletitulu kasv tekkis piletihinna tõusust. Hinna kasv erines oluliselt Eesti tarbijahinna arengutest, kus toimus vähe muutusi, sest paljude kaupade hinnad 2014. aastal hoopis alanesid. Aastal 2014 kujunes keskmiseks teatripileti hinnaks 10,2 eurot. Teatripileti hinna määramisel püüavad teatrid järgida teatripileti maksumuse proportsionaalset suhet inimeste sissetulekutega, püüdes hoida pileti hinda ühe sajandiku piires keskmisest palgast. 1. jaanuari 2015. a seisuga oli Eesti keskmine palk 1005 eurot. Samas, kui jälgida teatri peamiste sihtrühmade palgataset, siis oli aastal 2014 kehtinud pileti hind kallivõitu. Näiteks oli 2014. aastal hariduse valdkonna keskmine palk 862 eurot ja seega tuleb õpetajatel kui ühel teatrist huvitatud ühiskonnarühmal käia teatripileti eest välja enam kui sajandik oma palgast. Teatripiletite hindades kajastuvad regionaalsed ja teatrite publiku sihtrühmade erinevused. Väljaspool pealinna, kus inimeste palgatase on madalam, on ka teatrite piletihinnad madalamad. Nii oli näiteks Ugala ja Endla teatri keskmiseks piletihinnaks 2014. aastal 8,7 eurot. Vastavalt publiku vajadustele ja võimalustele olid paindlikult odavamad ka keskmised piletihinnad näiteks NUKUs (7 eurot), Vene Teatris (7,6 eurot) ja VAT Teatris (8,5 eurot). Sihtrühmade järgi on kõige kallimad piletid täiskasvanutele ning kõige madalamad väikelastele mõeldud lavastustel (vastavalt 10,56 ja 4,62 eurot). Nagu eeldada võib, antakse kõige rohkem etendusi täiskasvanutele mõeldud lavastustega.

Joonis 1.3 2014. aastal antud etendused sihtrühmade järgi väikelapsed 0–5 7%

lapsed 6–11 24%

teismelised 12–16 3%

täiskasvanud 22–....... 61%

noored 17–21 5%

Lisaks piletimüügist saadud tulude kasvule kasvasid oluliselt ka teatrite avalikud toetused, samuti tõusid toetused kohalikelt omavalitsustelt. Kui aastal 2013 said teatrid riigilt ja omavalitsustelt kokku 27 487 475 eurot, siis 2014 toetati teatreid riigi ja omavalituste poolt 30 863 704 euroga. Avaliku sektori raha kasvas 12 protsenti ja omavalitsuste toetus kasvas 44 protsenti ning see kasv ulatus enamike teatriteni. Riigi toetus vähenes võrreldes aastaga 2013 Von Krahli ja Vana Baskini Teatril. Kõige rohkem kasvas aastal 2014 NUKU toetus – kahe kolmandiku võrra, kasvades 1 854 066 euroni. Oluliselt kasvas Ugala toetus, 55% võrra, ulatudes 1 633 613 euroni. Neil kahel oli riigitoetuse kasv seotud eesseisva ehitustegevusega. Riigi ja kohaliku omavalitsuse toetus võimaldab teatritel hoida teatripiletite teatud hinna-

243

taset. Näiteks tuli ühe Estonia pileti kohta 60 eurot riigitoetusi, mille puudumisel lisandunuks see raha piletihinnale ja tõstnuks teatripileti hinna paljude jaoks kättesaamatusse kõrgusesse. Vanemuises on sama number 38 eurot ühe müüdud teatripileti kohta. Sõnalavastusteatrites on need summad väiksemad, nii näiteks Draamateatris maksis riik igale piletile peale 24 eurot. Tegevustoetust saavate

eraetendusasutuste sarnased näitajad on oluliselt väiksemad. Ning samas on eraetendusasutusi, kes koguvad tuhandetes või isegi kümnetes tuhandetes publikut, ilma et oleksid saanud üldse toetust riigilt või kohalikult omavalitsuselt. Oluliste publikunumbriteni jõudsid ilma avalikult sektorilt toetust saamata Emajõe Suveteater, MTÜ Kell Kümme, Kinoteater, Piip ja Tuut Teater.

Joonis 1.4 Etendusasutuste tulud suuremate põhitulude kaupa toetused riigieelarvest 29 842 648

muud tulud 2 922 899

toetused omavalitsustelt 1 021 056

kohvikutulu 2 002 693 piletitulu festivalide külalistelt 124 211

toetused EL struktuurivahenditest 62 932

piletitulu omaetendustelt 9 272 351

toetused mujalt välismaalt 292 176 muud laekumised 141 064

Joonis 1.5 Etendusasutuste kulud suuremate põhikulude kaupa majanduskulud 7 392 195 halduskulud 3 314 475 kohvikukulud 837 144 tööjõukulud 27 660 250

244

maksed, kohustused ja muud kulud 3 418 805

LISA 1. ETENDUSPAIGAD EESTIS 2014 (170) Kaardil ja etenduspaikade nimekirjas on kõik Eesti etendusasutuste tegevusega seotud – etenduste, kontsertide, festivalide ja teatrite muu tugitegevusega – mängupaigad Eestis. Viinistu

Lohusalu

Võsu Palmse Tooma Rakvere

Tallinn

Narva

Jõhvi

Jäneda Tapa

Ohtu Kõue

Laitse

Vargamäe Haapsalu Saueaugu

Alatskivi Viljandi

Pärnu

Tartu

Kuressaare

Varbuse Mikitamäe

Võru

50 km Etenduste arv 4301 (1) 500 – 899 (2) 100 – 499 (4) 10 – 99 (32) 1 – 9 (130)

HARJUMAA Anija (1) Aruküla (12) Haiba (1) Harku (2) Jõelähtme (3) Jüri (1) Keila (16) Keila-Joa (1) Kernu (2) Kiili (1) Kolga (1) Kose (9) Kumna mõis (1) Kuusalu (17) Kõue mõis (18) Laitse (21) Laulasmaa (2) Lohusalu (9) Loksa (6) Loo (1) Maardu (11) Naissaare (1) Ohtu (24) Oru kool (2) Padise (2) Paldiski (1) Rae (7) Riisipere (2)

Pärnu

Saku (5) Saue (5) Tallinn (4301) Tabasalu (1) Turba (1) Viimsi (24) Viinistu (7) Ämari (1) LÄÄNE-VIRUMAA Haljala (4) Jäneda (19) Kadrina (1) Kunda (2) Käsmu (1) Laekvere (1) Palmse (22) Rakvere (896) Simuna (1) Tamsalu (3) Tapa (27) Toolse (12) Tooma talu (20) Vinni-Pajusti (3) Võsu (3) IDA-VIRUMAA Aseri (3) Avinurme (2)

Maakonnapiir Statsionaarse etenduspaiga nimi Külalisetenduse paik (144) Statsionaarne etenduspaik (25)

Iisaku (2) Jõhvi (36) Kiviõli (13) Kohtla-Järve (63) Kukruse (4) Mäetaguse (3) Narva (130) Narva-Jõesuu (6) Püssi (2) Saka (1) Sillamäe (12) Sonda (1) Toila (2) Tudulinna (2 JÕGEVAMAA Esku (1) Jõgeva (12) Kasepää (1) Mustvee (5) Põltsamaa (5) Sadala (2) Siimusti (2) Tabivere (1) Torma (1) Voore (1)) JÄRVAMAA Albu (1)

Allikas: Eesti Teatri Agentuur

Esna (18) Järva-Jaani (2) Koeru (1) Oisu (2) Paide (32) Peetri (1) Roosna-Alliku (1) Türi (8) Vargamäe (33)

Pürksi (8) Saueaugu (12) Vormsi (1)

Tootsi (6) Tõstamaa (1) Vändra (4)

HIIUMAA Emmaste (1) Käina (4) Kärdla (12) Suursadam (2)

RAPLAMAA Hagudi (1) Juuru (5) Eidapere (1) Järvakandi (4) Kaiu (1) Kodila (4) Kuimetsa (1) Käru (1) Märjamaa (6) Raikküla (2) Rapla (11) Vana-Vigala (2)

SAAREMAA Jööri (1) Kihelkonna (1) Kuressaare (143) Lümanda (2) Orissaare (4) Salme (1) Tornimäe (1)

VILJANDIMAA Abja (2) Jämejala (1) Karksi (2) Olustvere (2) Pilistvere (1) Suure-Jaani (1) Vastemõisa (2) Viljandi (210) Võhma (1) Õisu (10) Ämmuste kool (1)

LÄÄNEMAA Haapsalu (46) Haapsalu (25) Kullamaa (1) Lihula (8)

PÄRNUMAA Are (5) Kihnu (1) Kilingi-Nõmme (3) koolid Pärnumaal (56) Pärnu (318) Pärnu-Jaagupi (1) Reiu (2)

TARTUMAA Alatskivi (12) Elva (4) Laeva (1) Luunja (3) Lähte (9) Nõo (1) Puhja (2) Rannu (8) Tartu (806) Ülenurme (3)

PÕLVAMAA Kanepi (1) Mikitamäe (9) Mooste (2) Põlva (14) Ruusa (1) Räpina (4) Varbuse (11) VALGAMAA Hummuli (1) Lüllemäe (1) Otepää (3) Taheva (1) Tõrva (3) Valga (15) VÕRUMAA Antsla (2) Haanja (6) Mõniste (2) Parksepa (1) Rõuge (2) Sõmerpalu (1) Urvaste (5) Varstu (1) Vastseliina (1) Võru (27)

Jämeda kirjaga on statsionaarse etenduspaiga nimi

245

LISA 2. TEATRITE ESINEMISED VÄLISMAAL TEATER

RIIK, LINN

Banaanikala Projektiteater Soome, Imatra

ESINEMIPAIK VÕI FESTIVAL

Eesti Draamateater Eesti Draamateater Eesti Tantsuagentuur Sõltumatu Tantsu Ühendus Fine5 Tantsuteater

Belgia, Brüssel Luksemburg Norra, Oslo Läti, Riia Valgevene, Vitebsk

Fine5 Tantsuteater Goltsman Ballet Ilmarine Ilmarine Kanuti Gildi SAAL

Kanada, Edmonton Venemaa, Klaipeda Venemaa, Ivangorod Venemaa, Ivangorod Rootsi, Riddarhyttan

Kanuti Gildi SAAL

Soome, Helsingi

Kanuti Gildi SAAL

Austria, Viin

Diana Stage, Baltic Circle festival Brut Vien, imagetanz

Kanuti Gildi SAAL

Belgia, Brüssel

Kaaistudio ’s

Kanuti Gildi SAAL

Holland, Groningen

Noorderzon festival

Kanuti Gildi SAAL

Holland, Rotterdam

Kanuti Gildi SAAL

Sloveenia, Ljubljana

Rotterdam Schouwburg, festival De Keuze Mladi Levi festival

Kanuti Gildi SAAL

Soome, Helsingi

Kanuti Gildi SAAL

Soome, Tampere

Kanuti Gildi SAAL

Hispaania

Kanuti Gildi SAAL

Hispaania, Bilbao

Kanuti Gildi SAAL

Soome, Helsingi

Kanuti Gildi SAAL Kanuti Gildi SAAL Kanuti Gildi SAAL Kanuti Gildi SAAL Kanuti Gildi SAAL Kanuti Gildi SAAL

Austria, Viin Prantsusmaa, Marseille Prantsusmaa, Amiens Belgia, Ghent Belgia, Brüssel Venemaa, Moskva

246

LAVASTUS

Mustan ja Valkoisen Teatterifestivaali

Gertrudes Ielas Teatris Vitebski Riiklik Draamateater, IFMC Vitebsk Edmonton L´UniTheatre Klaipeda ülikool 1 Gümnaasium Lasteaed 1 ja 2 Teatermaskinen

Diana Stage, Baltic Circle festival festival Tampereen Teatterikesä Baratza Aretoa, Dantzan Bilaka, Vitoria-Gasteiz Alhondiga, Dantzan Bilaka, Bilbao Diana Stage, Baltic Circle festival Tanzquartier La Criee Maison de la Culture d`Amiens Vooruit Kaaitheatre teatr.doc

ETENDUSED

KÜLASTUSED

Muinasjutt kuldsest kalakesest Hävituse ingel Hävituse ingel Kama post kaart

3 1 1 1 1

800 113 130 85 20

... and Blue Faasid – ReMake Siddhartha Kasepuu kingitus Printsi kangelastegu 10 journeys to a place where nothing happens* 10 journeys to a place where nothing happens* 10 journeys to a place where nothing happens* 10 journeys to a place where nothing happens* 10 journeys to a place where nothing happens* 10 journeys to a place where nothing happens* 10 journeys to a place where nothing happens*

1 2 1 1 3

800 300 85 69 162

111

122

118

100

boner Mutantants ehk tuhat tantsu, mida tantsida enne kui sured

123

218

Pink Flamingos, Grazy Horses

Searching for the perfect moment SuperamaX SuperamaX SuperamaX SuperamaX SuperamaX Two in your house

1 3 2 3 2 2 1

51 475 716 710 340 430 30

TEATER

RIIK, LINN

Kanuti Gildi SAAL Kanuti Gildi SAAL Miksteater Miksteater Miksteater

Prantsusmaa, Amiens Belgia, Brüssel Soome, Helsingi Soome, Tampere Soome, Turu

NUKU teater Piip ja Tuut Teater

Sloveenia, Lutke Leedu, Kaunas

Piip ja Tuut Teater

Soome, Tampere

Piip ja Tuut Teater Piip ja Tuut Teater Piip ja Tuut Teater

Soome, Helsingi Soome,a Jyvaskylä Lõuna-Korea

Piip ja Tuut Teater

Soome, Tampere

R.A.A.A.M. R.A.A.A.M.

Bulgaaria, Varna Iraan, Fadjr

R.A.A.A.M. R.A.A.A.M.

Suurbritannia, London Soome, Tampere

Rakvere Teater

Soome, Tampere

Rakvere Teater Rakvere Teater Rakvere Teater Sõltumatu Tantsu Ühendus Sõltumatu Tantsu Ühendus Sõltumatu Tantsu Ühendus Sõltumatu Tantsu Ühendus Sõltumatu Tantsu Ühendus

Soome, Tampere Soome, Espoo Soome, Lahti Soome, Helsingi Ungari, Budapest Läti, Riia Läti, Riia Saksamaa, Stuttgart

Sõltumatu Tantsu Ühendus Sõltumatu Tantsu Ühendus Tallinna Linnateater Teater NO99 Teater NO99 Teater NO99 Teater NO99 Teater NO99

Saksamaa, Köln Poola, Lublin Belgia, Brüssel Prantsusmaa, Nantes Läti, Riia Soome, Helsingi Belgia, Brüssel Saksamaa, München

ESINEMIPAIK VÕI FESTIVAL

LAVASTUS

ETENDUSED

KÜLASTUSED

La rue est à Amiens Molandance Kaapelitehdas Alaksanterin Koulu Turun Aurinkoballetti Teatteri Lutke Festival Kaunase raekoda, Kaunase draamateater festival Tampereen Teatterikesä Teatterimuseo Jyväskylä Teatrifestival Gimcheon Culture & Art Center, Gimcheon Theatre Festival festival Tampereen Teatterikesä festival To the Stars 32 Fadjr International Theatre Festival Solo International Festival festival Tampereen Teatterikesä Teatteri Telakka, Tampereen Teatterikesä Teatteri Telakka Kaupunkiteatteri Lahti Teatteri Vanha Juko Mad House festival L1 Dance Fest Gertude Ielas Teatris Gertude Ielas Teatris Deutsches-KinderTheater-Fest 2014 Tanzfaktur Lublin Dance Theater Teater Moliere Eesti kultuurifestival eLU festival Balti teatri sügis festivalil Stage produktsioonimaja KVS Münchner Kammerspiele

XL Pleasures XL Pleasures Ennemuistsed jutud Ennemuistsed jutud

2 1 1 1

400 150 250 90

Ennemuistsed jutud Muinasjutud paberil

1 2

85 200

Piip ja Tuut kontserdil

397

Piip ja Tuut kontserdil Piip ja Tuut kontserdil Piip ja Tuut kontserdil

1 3 3

159 321 199

Piip ja Tuut kontserdil

500

Piip ja Tuut köögis Fenomen

1 1

52 222

Kuningas sureb Soolo

2 1

431 70

Tühermaa

489

2 10 2 15 2 1 1 1

120 550 300 644 87 140 20 38

5 2 1 1 2 2 2 7 6

300 62 140 274 352 175 208 1635 2647

köök/keittiö köök/keittiö köök/keittiö köök/keittiö an hour of an hour of post kaart tõlgitud Rock’n’ roll ja lehesadu The Wolf Project The Wolf Project Hecuba pärast NO51 Mu naine vihastas NO54 Kolmapäev NO54 Kolmapäev NO58 Ilona. Rosetta. Sue NO58 Ilona. Rosetta. Sue

247

TEATER

RIIK, LINN

Teater NO99 Teater NO99

Saksamaa, Braunschweig festival Theaterformen Soome, Tampere festival Tampereen Teatterikesä Serbia, Subotica XXI Rahvusvaheline Lasteteatrite festival Tai, Bangkok Harmony-World Puppet Carnival Venemaa, Kingissepp festival „Teater bez granits“ Saksamaa, Fellbach 5th European Summer of Culture Soome, Helsingi Soome Rahvusooper Soome, Helsingi Soome Rahvusooper Saksamaa, München Venemaa, Peterburi Baltiskii Dom KOKKU

Tuuleveski Tuuleveski Tuuleveski Vanemuine Vanemuine Vanemuine Varius Vene Teater

ESINEMIPAIK VÕI FESTIVAL

Lisaks tabelis kajastatud lavastustele: Eesti Instituudi Budapesti esinduses linastusid teatriõhtute sarjas jaanuaris Von Krahli Teatri lavastus „Eesti meeste laulud“ ja veebruaris VAT Teatri lavastus „Pal-tänava poisid“, sissejuhatuse tegi teatriteadlane Ildikó Sirató. Märtsis toimus Eesti kultuuri tutvustav nädal Ungaris. Programm keskendus filmilinastustele, sh ka Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo „Kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha“. Kompánia teater Ungaris mängis Andrus Kivirähki teose põhjal valminud muusikalavastust „Vapper keefir“. Andres Noormetsa kuuldemäng „Jõgi“ osales Berliinis rahvusvahelisel festivalil Prix Europa 2014. 1. märtsil esietendus Tbilisi Akhmeteli teatris Pavel Prjaško näidend „Alukad“ („Trusi“), lavastaja Tartu Üliõpilasteatri kunstiline juht Kalev Kudu.

248

LAVASTUS

ETENDUSED

KÜLASTUSED

NO60 Iga eht südamelöök

191

NO65 Suur õgimine

612

Pinokkio seiklused

500

Tark Mašake

500

Tulipunane lilleke

360

2 1 1 1 1 153

1797 302 303 72 100 22881

Casanova Haldjakuninganna Rehepapp Lõbusad estoonlased Õnn kaasa 44 lavastust

17.–20. märtsini Foorumteatrite aastakoosolek Taanis Nykobengis (osalesid Nikolai Kunitsõn, Piret Soosaar); 12.–16.03 tänavaliikumise töötuba Grundtvigi õpikoostööprojekti „New Life to Traditional Stories” raames Prantsusmaal (osalesid: Gertha Teidla-Kunitsõn, Uku Valner, Kiira Nauts); 11.–12.04 rahvusvaheline foorumteatri koolitus „Kuidas toimib foorumteater” Tallinnas (osalesid: Piret Soosaar, Gertha Teidla-Kunitsõn, Uku Valner, Liisi Randma); 12.–16.04 rahvusvaheline Grundtivigi koostööprojekti „New Life to Traditional Stories” raames toimunud foorumteatri töötuba (Piret Soosaar, Nikolai Kunitsõn, Gertha Teidla-Kunitsõn, Uku Valner, Liisi Randma); 20.–25.06 rahvusvahelise Grundtvigi õpikoostööprojekti „New Life to Traditinal Stories“ viimane koolitus ja etendus Portugalis (Nikolai Kunitsõn, Gertha Teidla-Kunitsõn, Piret Soosaar, Liisi Randma). 23.–31. maini toimus Varssavis 18. ASSITEJ

(Rahvusvahelise Laste- ja Noorsooteatrite Assotsiatsioon) kongress, millega ühes toimus Poola ASSITEJ Keskuse korraldatud teatrifestival. Eestist osalesid VAT Teatrist Aare Toikka, Tanel Saar, Margo Teder, Meelis Põdersoo, Ago Soots, Katariina Ratasepp, Tiiu Talvist, Kristel Kula, Sander Põllu, Tiina Rebane, Miksteatrist osales Kaido Rannik. 30. juunist – 4. juulini osales Tartu Üliõpilasteatri kunstiline juht Kalev Kudu Rahvusvahelisel Üliõpilasteatrite Liidu X kongressil ja ühingu asutamise 20. aastapäeval Belgias, Liege’is. 4.–10. augustini toimus 46. korda rahvusvaheline festival Tampereen Teatterikesä, kus oli fookuses Eesti teater. Case Estonia programmis: Teater NO99 „Suur õgimine“, R.A.A.A.M.i „Tühermaa“, Cabaret Rhizome’i „Mutantants“, Rakvere Teatri „köök/keittiö“, lisaks Teater NO99 dokumentaalfilm „Kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha?“. 7. augustil toimus Eesti Teatri Agentuuri korraldatud DramaSlam, kus katkendeid oma näidendeist lugesid: Andri Luup komöödiast „Tuvi“, Paavo Piik ja Mari-Liis Lill dokumentaalnäidendist „Varesele valu, harakale haigus“ ja Andra Teede draamast „Estoplast“, Martin Algus näidendist „Väävelmagnooliad“. 20. augustist – 1. septembrini toimus Vilniuses, Leedu Muusika- ja Teatriakadeemias, Nordplusi ja ECA võrgustiku intensiivkursus „Choreographer/Dancer and Composer/ Musician, a Collaborative Platform”. Projektis osalesid ka Tallinna Ülikooli koreograafia osakonna, Balti Filmi- ja Meediakooli ning Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia üliõpilased.

28. septembril esindas Eestit projektiteatri Kell Kümme lavastus „Hamlet” Peterburis toimunud teatrifestivali „Baltiiski Dom” põhiprogrammis. Piret Jaaksi näidend „Näha roosat elevanti“ esindas 6.–8. oktoobrini eesti näitekirjandust Soomes uusima Euroopa näitekirjanduse festivalil R.E.A.D 2014, kultuurikeskuses Caisa. 17.–22. novembrini toimus Jerevanis 34. Rahvusvahelise Teatriinstituudi kongress, mille peaassamblee tööst võttis osa ITI Eesti Keskuse president Anu Lamp. 20.–23. novembrini osales Tiina Rebane rahvusvahelise 4-aastase teatrite ühisprojekti Platform Shift+ esimesel kogunemisel Winchesteris. 29. novembril esietendus Norra Rahvusooperis helilooja Jüri Reinvere ooper „Peer Gynt“. Libreto autor Jüri Reinvere, norra keelde tõlkinud Tor Tveite. Muusikajuht John Helmer Fiore, lavastaja Sigrid Strøm Reibo, kunstnik Katrin Nottrodt, valguskunstnik Rainer Casper. Peaosas Nils Harald Sødal. 10.–21. detsembrini viibisid EMTA lavakunstikooli juhataja Peeter Raudsepp ja Alexanderi tehnika õppejõud Maret Mursa Eesti teatri delegatsiooni liikmetena Iraanis. Peeter Raudsepp viis Teherani ja Shirazi teatritu- dengitega läbi neli näitlejameisterlikkuse ja Maret Mursa neli Alexanderi tehnika õpituba.

OMAtsirkuse tsirkuselavastus „Knacktune“ esietendus Fellbachis 27. septembril festivalil Euroopa kultuurisuvi (5th European Summer of Culture 2014). Samuti osales Vanemuine balletilavastusega „Casanova“.

249

LISA 3. FESTIVALID EESTIS MADE IN ESTONIA MARATON 15. märtsil 2014 Tallinnas Korraldaja: Kanuti Gildi SAAL. www.saal.ee Seitsmenda etenduskunstnike kohtumisõhtu ehk lühivormide festivali osalejad: Laur Kaunissaare, kadrinoormets, Sandra Jõgeva, Irma Castro, Marko Mägi, Evi Pärn, Olga Privis, Jekaterina Kultajeva, Doris Feldmann, MariaKristina Heinsalu, Veronika Vallimäe, Triin Ruumet, Marta Vaarik, rühmitus VKT, Eldar Jakubov, Raho Aadla, Age Linkmann, Arolin Raudva, Maarja Tõnisson, Mari-Liis Eskusson, Kristiina Vilipõld, Katrin Kreutzberg jt. TALLINN TREFF FESTIVAL 5.–8. juunini 2014 Tallinnas Korraldaja: NUKU teater. www.nuku.ee/festival Rahvusvaheline visuaalteatri festival, mille lähtepunktideks on nüüdisaegse nukukunsti tutvustamine ja populariseerimine, nukuteatri traditsioonide hoidmine ja edasikandmine ning üllatamine teatrivormidega, mille olemasolust eile veel ei teatudki. Festivali peaesineja Compagnie Philippe Genty lavastusega „Ära unusta mind“. TALLINN COMEDY FESTIVAL 7.–9. maini 2014 Tallinnas Korraldajad: Karl Kermes (Monoteater), Andrus Purde (Komeediklubi), Paul Piik (Kinoteater). comedyfestival.ee Esimest korda toimunud festivali peaesinejad olid iiri koomik Andrew Maxwell, Simon Munnery Suurbritanniast, karakterkoomik Will Franken USAst ning Peeter Oja ja Jan Uuspõld ühise kavaga. Festivali käigus kuulutati välja stand-up kultuuri edendamiseks

250

loodud Naljastipendiumi esimesed laureaadid. Etendused toimusid kohvikus Sinilind, Von Krahli teatris ja baaris, Nordea Kontserdimajas ja klubis Hollywood. BALTOSCANDAL 2.–5. juulini 2014 Rakveres Korraldaja: Rakvere teater, kunstiline juht: Priit Raud. www.baltoscandal.ee Iga kahe aasta tagant toimuv, Euroopa ja maailma otsingulisele teatrile ning etenduskunstide uuenduslikele suundadele keskendunud rahvusvaheline festival toimus 13. korda. Üheks peaesinejaks oli Portugali lavastajateduo Ana Borralho ja João Galante lavastus „Atlas“, mille osalisteks olid paarsada lääne-virumaalast. Lisaks põhiprogrammile toimusid erinevad diskussioonid, klubiõhtud, traditsiooniline jalgpallimatš romantikute ja küünikute vahel ning vabaõhunäitus „Kilomeeter skulptuuri“. TFT 2014 3.–6. augustini 2014 Tartus Filmifestivali tARTuFF raames Tallinna Tantsuteatri eriprogramm. Tantsufilmi õpitoad TÜ vanas kirikus, tantsulavastuste „Klapp” ja „Lumière” etendused, filmi- ja kinokunsti lahkamine koos Improteater Impeeriumiga ning lavastuslik viktoriin, kus vaatajad said jälgida näitlejate tõlgendusi eesti mängufilmi ajaloost. MONOMAFFIA 13.–16. augustini 2014 Pärnus Korraldaja: Arenduskeskus Pro Magister koostöös Endla teatriga, peakorraldaja Viivika Orula. www.monomaffia.ee Rahvusvahelise teatrifestivali märksõnaks on „Kõnelemata lood“. Kavas 10 monolavastust

USAst, Suurbritanniast, Eestist, Soomest, Kreekast ja Poolast. Festivali ajal toimusid žürii ja näitlejate osavõtul eelmise päeva etenduste arutelud. Festivali aukülaline oli Eesti Draamateatri lavastus „Vennas“. Lisaks publikužüriile hindas lavastusi ka professionaalidest koosnev žürii: Liina Tennossaar, Aare Toikka ja Kairi Prints. Peaauhinna ehk Suure Kirsi pälvis Mait Malmsten („Fenomen“, R.A.A.A.M.). Žürii tungival soovil anti välja ka kaks Väikest Kirssi emotsionaalse elamuse eest: Pekka Heikkinen (Soome) ja Robert Softley (Šotimaa). Publiku tunnustuse pälvis Grace Kiley (Ameerika Ühendriigid). AUGUSTI TANTSUFESTIVAL 21.–31. augustini 2014 Tallinnas Korraldaja: Kanuti Gildi SAAL, kuraator ja juht: Priit Raud. www.saal.ee 15. korda toimunud rahvusvaheline etenduskunsti festival, mille programmis oli esinejaid Eestist, Belgiast, Itaaliast, Hollandist, Prantsusmaalt, Hispaaniast ja Rootsist. Lavastustega esinesid koreograaf Anne Teresa De Keersmaeker, Philippe Quesne oma trupiga, koreograafid Alessandro Sciarroni, Jefta van Dinther ja Lisbet Gruwez, esietendusid Mihkel Ernitsa ning kadrinoormetsa ja Diego Agulló uuslavastused, samuti Madis Ligema tantsufilm. Festival toimus koostöös rahvusvahelise võrgustikuga F.I.T. (Festivals in Transition) ühise projekti Global City – Local City raames, ELi programmi Kultuur toetusel. DRAAMA 1.–7. septembrini 2014 Tartus Korraldaja: Eesti Teatri Festival, kuraator: Tõnu Õnnepalu meeskonnaga (Maarja Helena Meriste, Priit Põldma ja Kaarel Kuurmaa). www.festival.ee

Põhiprogrammi kaheksale lavastusele lisaks olid festivali fookuses luuleteater Teatro Poetico, mis asus Tartu Ülikooli vanas kirikus Jakobi tänaval, ning Tom Stoppardi näidenditel põhinevad lavastused. Toimusid arutelud, rahvusvaheline konverents ja näitused, loengu pidas Robert Wilson. TEATER NOORELE VAATAJALE 28.–30. oktoobrini 2014 Tallinnas Korraldaja: ASSITEJ Eesti Keskus. www.assitej.ee Kolme päeva jooksul anti Vaba Lava teatrimajas 15 tasuta etendust 15 teatri poolt, lisaks etendustele viidi läbi kolm ettekandeseminari ja viis arutelu. Ettekannetega esinesid: Toomas Tross – „Kellele on vaja teatrit lastele ja noortele?“; Bengt Andersson (Rootsi, Riksteatern) – „Feeding young eyes on the world“; Marite H. Butkaite – „Dramatiseerimine – mis loom see on?“. Arutelusid juhtisid Rait Avestik ja Kirsten Simmo, tõlke eesti ja inglise keelde tegi Heidi Rannik. Publiku põhiosa moodustasid Tallinna ja selle lähiümbruse lapsed, kutsutud külalistena osales festivalil 16 õpetajat ja kultuuriametnikku. Lisaks osalesid koostöös Eesti Teatri Agentuuriga lasteteatri ekspertidena 4 väliskülalist: Niclas Malmcrona Rootsist, Katariina Metsalämpi ja Ann-Mari Virta Soomest ning Tatiana Bobrova Venemaalt. KULDNE MASK EESTIS 10.–17. oktoobrini 2014 Tallinnas, Sillamäel ja Tartus Korraldaja Eestis: MTÜ ART-Forum. www.goldenmask.ee Traditsiooniliselt näidatakse festivalil parimaid Venemaa teatrite lavastusi. Sel korral olid kavas Moskva Jevgeni Vahtangovi nimelise teatri ja Moskva Puškini-nimelise teatri lavastused, „Jevgeni Onegini“ lavastajateks

251

leedulane Rimas Tuminas ning Shakespeare'i-ainelise „Mõõt mõõdu vastu“ lavastaja britt Declan Donnellan. Lasteprogrammis oli kaks lavastust Peterburi Suurelt Nukuteatrilt. Esmakordselt osales Peterburi Mihhailovski teater kolme ühevaatuselise balletiga hispaania koreograafilt Nacho Duatolt. NU PERFORMANCE FESTIVAL V „So Far So Good“ 19.–22. novembrini 2014 Tallinnas Korraldaja: MTÜ Uue Performantsi Selts; kaaskorraldaja Kanuti Gildi SAAL, kuraator Krõõt Juurak, idee autorid Priit Raud ja Anders Härm. Etenduskunstnike festival kõikvõimalike etenduspõhiste tegevuste ja esinemiskonstruktsioonidega. Osalesid kunstnikud: Simon Asencio (Amsterdam/Brüssel), Alex Bailey (Viin/Birmingham), Djana Covic (Haag/ Viin), Dora García (Barcelona), Uschi Geller Experience (Hamburg), Krõõt Juurak (Viin/Tallinn), Rytis Saladžius (Vilnius), Alissa Šnaider (Tallinn), Chicks On Speed (Cologne/Barcelona/Sydney). TALVEÖÖ UNENÄGU : Tõsised mängud 8.–13. detsembrini Tallinnas Korraldaja: Tallinna Linnateater, kuraator Paavo Piik. www.linnateater.ee/festival-2014 Põhiprogrammi kuulusid lavastused Rimini Protokollilt, Jérôme Belilt, Antti Mikkolalt, Julien Schwabilt ja Will Frankenilt. Festivaliõhtutel toimusid kohtumised esinejatega. Cédric Andrieux andis kõrvalprogrammi raames ka õpitoa tantsuprofessionaalidele.

252

LISA 3. FESTIVALID EESTIS FESTIVAL made in estonia maraton

RIIK/LINN, TEATER 16 etteastet

RADUGA BALTI RIIKIDES

Venemaa, Jekaterinburgi Noorsooteater Venemaa, A. Brjantsevi nimeline Noorsooteater Venemaa, Samara Noorsooteater

AUTOR

LAVASTUS maraton 2014

ESITUSKORRAD 16 16

KÜLASTUSED 168 168

Anton Tšehhov

Kaštanka

759

William Shakespeare

Kuningas Lear

488

Konstantin Bogomolov

Palimpseston ehk Üks pööre ümber oma telje

226

1 8 Diana Leesalu, Paavo Piik Võidab see, kellel on kõige hullem mees 1 erinevad Kinoteatri OpenMic 1 Andrew Maxwell Andrew Maxwell stand-up 1 Simon Munnery Simon Munnery stand-up 1 Will Franken Will Franken stand-up 1 Jan Uuspõld; Peeter Oja Miks mina?; Aga miks just tema? 1 6 Liis Keevallik, Katrin Essenson lühikavad 2 2

267 1 740 250 160 250 200 200 550 1 610 120 120

Venemaa, Magnitogorski Puškini nim Draamateater Aleksander Ostrovski TALLINN COMEDY FESTIVAL Eesti, Kinoteater Eesti, Kinoteater Iirimaa Inglismaa Ameerika Ühendriigid Eesti MAIKELLUKESE PÄEVAD

Eesti

TALLINN TREFF FESTIVAL

Peaesineja Prantsusmaa, Compagnie Philippe Genty Philippe Genty Programm lastele Sloveenia, Ljubljana Nukuteater Matija Solce Tšehhi, Drak Teater Jirí Havelka Itaalia, Scarlattine Teatro Anna Fascendini Hispaania, Bag Lady Theatre Malgosia Szkandera Prantsusmaa, Label Brut Laurent Fraunié Itaalia, Gaspare Nasuto Gaspare Nasuto Soome, Palikkateatteri Jana Tumina Eesti, Vene Teater Kaja Kann Eesti, NUKU teater Pilvi Üllaste Eesti, NUKU teater Hans Christian Andersen Eesti, NUKU teater Victor Hugo Programm täiskasvanutele Soome, Sixfingers Theatre Maiju Tainio, Johanna Latvala Venemaa, Akhe Jana Tumina

Äike

Ära unusta mind

552

Bremeni linna moosekandid Georges Méliés’ viimane trikk Ketist lahti

2 2 2

151 180 125

Kilekotileedi Kolliiiiiiiiid Pulcinella di Mare Variatsioon I Vanaema ja 99 liblikat Lugu kahest vereliblest Muinasjutud paberil Väike Gavroche

2 2 4 2 2 2 1 1

142 207 168 104 79 50 25 45

Hardboiled - viikingi armastuslugu Hr. Carmen

2 2

66 185

253

TEATER

RIIK, LINN Prantsusmaa, Plexus Polaire Inglismaa, Blind Summit Theatre Venemaa, Peterburi Suur Nukuteater

BALTOSCANDAL

Eesti, Kanuti Gildi SAAL Portugal Jaapan-Saksamaa Prantsusmaa Belgia, Rootsi Maroko Ameerika Ühendriigid, Austria, Prantsusmaa Eesti, Teater NO99 Norra, Fiksdal & Langgård & Becker Belgia, Norra Rootsi, Saksamaa;

ESINEMIPAIK VÕI FESTIVAL LAVASTUS

ETENDUSED

Hämar ooper

185

Mark Down jt

Laud

270

Jana Tumina

Polverone (Päikesetolm)

Maike Lond Ana Borralho & João Galant Naoko Tanaka Halory Goerger & Antoine Defoort Alma Söderberg & Hendrik Willekens Bouchra Ouizguen

10 journeys to a place ...* Atlas Rakvere Die Scheinwerferin

1 32 2 2 3

140 2 674 161 728 261

Germinal

425

Idioter Madame Plaza

2 2

258 620

Anne Juren & Annie Dorsen Ene-Liis Semper, Tiit Ojasoo

Magical NO51 Mu naine vihastas

2 2

344 599

Fiksdal & Langgård & Becker Mette Edvardsen Iggy Malmborg, Johannes Schmit kadrinoormets, Kadi Maria Vooglaid

Night Tripper Time has fallen asleep White on White #6 - Queer Sells

2 1 1

203 150 158

an hour of

210 213 271 200 4 801 35 158 50 35 278 64 36 162 84 102 98

Eesti, Sõltumatu Tantsu Ühendus Eesti, Soome; Rakvere Teater andres noormets ja trupp Belgia, Benjamin Verdonck Benjamin Verdonck Ansambel Angus TFT TARTU

Improteater Impeerium Tallinna Tantsuteater Tallinna Tantsuteater Tallinna Tantsuteater

rühmatöö Ruslan Stepanov Dmitri Harchenko Heili Lindepuu

Improkaader Klapp Lumiére Lavastuslik filmiviktoriin

MONOMAFFIA

Kreeka Eesti, Endla Teater Eesti, R.A.A.A.M. Ameerika Ühendriigid Šotimaa Soome, Lappeenranna teater

Evi Stamatiou Jacques Mougenot Hristo Boychev Grace Kiley Robert Softley

Caryatid Unplugged Dussaert'i kaasus Fenomen Igatsedes Grace’i Kui need spasmid oskaks rääkida

2 3 1 29 1 2 1 1 5 1 1 1 1 1

Kristian Smeds

Kurvad laulud Euroopa südamest

254

KÜLASTUSED

Yngvild Aspeli

köök/keittiö notallwhowanderarelost kontsert

TEATER

RIIK, LINN Soome Eesti, Tallinna Kammerteater Ameerika Ühendriigid Eesti Draamateater Ameerika Ühendriigid

AUGUSTI TANTSUFESTIVAL

Põhiprogramm Eesti, Saksamaa; Kanuti Gildi SAAL Belgia Rootsi, Soome; Insightout Company Belgia

ESINEMIPAIK VÕI FESTIVAL LAVASTUS

ETENDUSED

KÜLASTUSED

112

1 1 1 1 11

87 81 111 72 1 009

376

GRIND 2 It´s going to get worse and worse and worse 1 L`Effe de Serge 2 Lecture For Every One 10 Men 2 Püha öö 1 UNTITLED_I will be there when you die 1

151

300

1 1 27

200 33 2030

Pekka Heikkinen, Heikki Huttu-Hettunen

Nii see läheb

Bengt Ahlfors Sylvia Milo Tõnu Õnnepalu David Harell

Raineri hommik Veel üks Mozart Vennas Väike kartul ja raske koorida

kadrinoormets ja Diego Agullo Darks in Blues Anne Teresa De Keersmaeker Fase, Four Movements to the Music of Steve Reich Jefta Van Dinther Lisbeth Gruwez

Prantsusmaa Phillipe Quesne Belgia Sarah Vanhee Eesti, Kanuti Gildi SAAL Mihkel Ernits Eesti, Kanuti Gildi SAAL Trupi ühislooming Itaalia, Alessandro Sciarroni Alessandro Sciarroni Filmiprogramm Sõpruse kinos Eesti Madis Ligema Tantsivate varjude majad Kõrvalprogramm Kanuti Gildi SAAL Augusti TantsuFestival meets Mürk pidu Kanuti Gildi SAAL Vestlusring: Rongi rattad ragisevad DRAAMA

Kohaloleku kunst Eesti Draamateater Theatrum Tallinna Linnateater Tartu Uus Teater Rakvere Teater MTÜ Arhipelaag Endla Teater Vene Teater Teatro Poetico TÜ VKA teatrikunsti 11. lend Theatrum Tõnu Õnnepalu

129 229 170 147 83 121

Eric-Emmanuel Schmit Jon Fosse Arnold Wesker Renate Valme Ari Numminen, Jussi Sorjanen Andri Luup Esko Salervo Viktor Rozov

Külaline Ma olen tuul Neli aastaaega PURE MIND Petroskoi Tuvi Vaikus Õnn kaasa

2 1 3 2 2 2 1 1

380 390 396 274 128 204 200 122

Juhan Liiv, Anna Haava Kristjan Jaak Peterson Tõnu Õnnepalu

Juhan ja Anna Laulud. Päevaraamat Meil siin hüperboreas

1 1 1

92 95 149

255

TEATER

RIIK, LINN

ESINEMIPAIK VÕI FESTIVAL LAVASTUS

ETENDUSED

Teatrirühmitus FRANK Fernando Pessoa Merimees Kaia Karjatse, Mait Joorits Rumi, Sophia Towler Ookean Rakvere Teater Tõnu Õnnepalu kevad ja suvi ja ... Stoppard Eestis Ugala Teater Tom Stoppard Rosencrantz ja Guildenstern on surnud Tallinna Linnateater Tom Stoppard Utoopia rannik. I osa Eesti Draamateater Tom Stoppard Utoopia rannik. II osa Vanemuine, Ugala Teater Tom Stoppard Utoopia rannik. III osa Lisaprogramm Vanemuine Avtandil Varsimašvili Armastan! Armastan! Armastan! Vene Teater Ivan Võrõpajev Illusioonid Tartu Uus Teater Ivan Võrõpajev Illusioonid Üritused Avamine, esitlused, näitused, kontsert Wilsoni loeng, konverents, põhiprogrammi ja Teatro Poetico arutelud, ahelkirjutamine Aare Toikka, F.W.Murnau, J.W.Goethe Viljandi Nukuteater Altmar Looris Ilmarine P. Rimski Lasteteater Sõber Trupi ühislooming Sõltumatu Tantsu Ühendus Trupi ühislooming Piip ja Tuut Teater Anna Krogerus Teater Marionett Harri Vasar Teatri Vabrik Olesja Jemeljanova Must Kast Trupi ühislooming Miksteater Kaido Rannik Teater Kohvris Juhan Kunder, Heino Seljamaa Tuuleveski Sergei Aksakov NUKU teater rahvaluule, Helle Laas Tallinna Lasteteater Lepatriinu Trupi ühislooming Koidula muuseum A.Undla-Põldmäe, Katrin Nielsen

KÜLASTUSED

1 1 1

108 95 78

1 2 2 1

290 320 1 050 386

1 1 1 5 7 41

105 90 90 420 580 6 042

Faust Karupoeg tahab magada Kasepuu kingitus Kuningapoeg sulaseks Käik Lummus Lõvipoeg otsib sõpra Maša ja karud Muinasjutumäng Pink Suur Peeter ja Väike Peeter Tulipunane lilleke Vepsa muinasjutud

1 1 1 1 1 1 1 1 1 1 1 1 1

68 63 200 55 44 172 82 181 56 200 72 230 69

Veskimäe Villu

1 15

62 1 593

TEATER NOORELE VAATAJALE VAT Teater

KULDNE MASK EESTIS

256

Moskva J. Vahtangovi nimeline teater Peterburi Suur Nukuteater Moskva A. Puškini nimeline teater Moskva J. Vahtangovi nimeline teater Peterburi Suur Nukuteater

Viru Laulik ja Koidula

Lev Tolstoi, Anželika Holina Kornei Tšukovski

Anna Karenina Barmalei

1 3

1 521 1 168

Bertolt Brecht

Hea inimene Sezuanist

745

Aleksandr Puškin Ruslan Kudašov

Jevgeni Onegin Kakuke

1 2

1 859 227

TEATER

RIIK, LINN

ESINEMIPAIK VÕI FESTIVAL LAVASTUS

Moskva A. Puškini nimeline teater William Shakespeare Peterburi Mihhailovi teater Nacho Duato, Franz Schubert Peterburi Suur Nukuteater Nikolai Gogol

Mõõt mõõdu vastu Ühevaatuselised balletid Vii

NU PERFORMANCE FESTIVAL V

Krõõt Juurak

So Far So Good

TALVEÖÖ UNENÄGU

Jérôme Bel Antti Mikkola Stefan Kaegi Will Franken

Cédric Andrieux Kuningannamängud Remote Tallinn The Stuff They Put In Sleep

Prantsusmaa Soome, Teatteri Telakka Saksamaa, Rimini Protokoll Ameerika Ühendriigid Ameerika Ühendriigid, Personal Space Theatrics erinevad Prantsusmaa

Julien Schwab rogerandtom festivali esinejad ja Paavo Piik Kohtumine tegijatega Jérôme Bel Töötuba: Cédric Andrieux KOKKU

Lisaks tabelis toodud festivalidele toimus Eestis veel erinevaid etenduskunstide festivale: 12. Tudengite Teatripäevad 14.–16. veebruarini 2014 Viljandis Korraldaja: Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia, peakorraldaja Kadri Sprenk. www.harrastusteatrid.org/tudengid Festivalist võtsid osa harrastusteatrite trupid üle kogu Eesti, lisaks Läti Kultuurikolledži tudengiteater ja osalejad Helsingi üliõpilasteatrist. Kolme targa žüriis Jaak Allik, Rauno Kaibiainen ning Garmen Tabor. Ülemaailmne tsirkusepäev 13.–20. aprillini 2014 Tallinnas Korraldaja Tsirkusestuudio Folie. www.tsirkus.ee Ülemaailmset tsirkusepäeva tähistati tsirkuseolümpia ja suure tsirkuserongkäiguga Tallinna vanalinnas, Eesti püramiidi loomisega Vabaduse väljakul, lastegalaga „Tsirkuse-

ETENDUSED

KÜLASTUSED

2 1 2 13 10 10 2 2 12 1

1 006 745 835 8 106 127 127 582 276 542 132

4 4 1 26 241

359 110 18 2019 32 317

Ring“ OMAsaalis ja „Eesti tsirkuse galaga 2014“ Kumu auditooriumis, kus astus üles ligi 50 esinejat, sh külalistena ETA tantsustuudio, Dan le Man (Australia), Miky Hidalgo Morriss (Hispaania). Tantsunädal 23.–29. aprillini 2014 Viljandis ja Viljandimaal Korraldajad: MTÜ OMA Stuudio ja TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia. Tantsunädal tõi Viljandimaale nii kaasaegse tantsu lavastusi, kooliprogramme, ööülikooli, eurütmiaetenduse, tantsu kirikus kui ka fotokonkursi ning kulmineerus 29. aprillil rahvusvahelise tantsupäeva tähistamisega Ugala teatris. Kavas olid: Mart Kangro „waiting for tomorrow“ ja Cabaret Rhizome’i „Mutantants ehk tuhat tantsu, mida tantsida enne kui sured“; STÜ sarjas „Premiere 2014“: MariLiis Eskusson & Üüve-Lydia Toompere, Viljandimaa koolides sai näha tantsulavastusi Just Tantsukoolilt, Eesti Tantsuagentuuri

257

Tantsukoolilt ja Annika Viibuselt ning Ugala teatris TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia koreograafia lõputöid. KorFest14 2.–13. maini 2014 Tallinnas Tallinna Ülikooli koreograafiosakonna üliõpilaste loomingut esitav festival toimus 7. korda, teist korda Kunstide Instituudi festivali KIMP Fest raames ning esimest korda TLÜ teatrisaalis Stella. Festival avati lavastustega „TradYtion-all“ (L. Firnhaber) ja „Kookon“ (K. Roosna & K. Flak). Lisaks 8 bakalaureuseõppe lõputööd tudengite esituses ning külaliskoreograafide Leif Firnhaberi, Külli Roosna & Kenneth Flaki ning Jaan Ulsti poolt spetsiaalselt festivali jaoks loodud lavastused. Jõhvi Balletifestival 8.–11. maini 2014 Jõhvis Korraldaja: Jõhvi Kontserdimaja. www.concert.ee/jbf-2014 Seitsmenda rahvusvahelise festivali peaesineja oli Tarass Ševtšenko nimeline Ukraina rahvuslik ooperija balletiteater. Etendusid Aleksander Glazunovi ballett „Raimonda” ning Mihhail Skorulski ballett „Metsalaul”, Bizet’–Štšedrini „Carmen-süit”. „Lastegalal“ astus üles 300 noort tantsijat Pärnust, Tartust ja Tallinnast, gala kunstiline juht oli Dmitri Harchenko. Kultuuridessant 6.–17. maini 2014 Tallinnas, Tartus, Pärnus, Narvas, Rakveres ja Viljandis Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia tudengite kontsertide-lavastuste sari, mille raames toodi publiku ette akadeemia üliõpilaste loodud teater, tants, muusika ja kunst. Peakorraldaja Helena Tamme.

258

NoTaFe 7.–13. juulini 2014 Viljandis Korraldaja: mtü evestuudio. www.notafe.ee Rahvusvaheline tantsuhuviliste suvekool ehk Noore Tantsu Festival. Kavas: Peter Stameri soolo „For Your Eyes Only”, Maria F. Scaroni ja Frank Willensi „Towards another Miraculous”, Gemma Paintini ja James Stenhouse’i „Watch Me Fall”, Emma Danieli ja Adriano Wilfert Jenseni „Spending Time With Dinosaurs“, Rosalind Crispi „Unwrapping Dance”, Tove Sahlini „My Own Bodies”, Elke Luyten ja Kira Alkeri „A Solo For Two” ning Henri Hüti „Searching For the Perfect Moment” ja kadrinoormetsa ja Kadi Maria „an hour of”. Igale etendusele järgnes vestlus etendajatega, mida juhtisid Sybrig Dokter ja Erni Kask. Õpitubade juhendajad: Andrew Morrish, Rosalind Crisp, Elke Luyten, Marco Bonisimo, Takashi Tsumura, Sybrig Dokter, Tove Sahlin, Maria Scaroni, Bruno Caverna, Martin Keogh, Andres Noormets, Ulrike Bodammer. Hiiumaa TantsuFestival 6.–10. augustini 2014 Hiiumaal, Käinas Festivali põhiprogrammis olid erinevad tantsuõpitoad, etendusid tantsulavastused. Kavas: Sveta Grigorjeva „Hoiak“, Rene Kösteri „Tzion“ ja ZUGA „Võluvärk“; tudengilavastusteks Joonas Tageli „theRONWEASLEYS“ ja Läti koreograafi Sintija Silina-Zante „il cimento della struttura e dell’accento“; esietendus Kaisa Selde komöödia „1i“. Oma loomingulise panuse andsid Oksana Tralla, Jarmo Karing ja Sveta Grigorjeva. Filmiprotsessi viisid läbi Sylvia Köster ja Ingel Vaikla. Õpitubade programmi juhendas Belgias tantsukoolis PARTS õppiv Ruta Pakalne, tänavatantsu juhendas Marek Vetik, akrobaatikat Irma Castro, laste loovtantsu töötuba juhendasid Anu Sööt ja Keity Pook.

Birgitta Festival 8.–17. augustini 2014 Tallinnas, Pirita kloostri varemetes Korraldaja: Tallinna Filharmoonia. www.birgitta.ee Kavas: Leonard Bernsteini „Missa“ (peaosades Douglas Webster ja Koit Toome, kaastegevad ooperi-, džässi- ja rokklauljad, ERSO, Latvija koor, rokkbänd), Mozarti koomiline ooper „Haaremirööv“ (Šveitsi ooper koostöös Liechtensteini lavastaja Georg Rooteringiga, Tallinna Kammerorkestri ja dirigent Risto Joostiga) ning ooperiteater Helikoni „Maskiball“ (lavastaja Dmitri Bertmann). Festivali lõpetas 16. ja 17. augustil Eri Klasi ooperigala. Linnafestival UIT 13.–17. augustini 2014 Tartus Linnafestivali peaesinejaks oli Madridist pärit valguskunstnike duo Luzinterruptus, kes lõid Tartus kohaspetsiifilise valgusinstallatsiooni, kasutades kilekotte ning linnaelanike fotosid. Leedu noored tantsukunstnikud lavastusega „Contemporary?“, etenduskunstnikud Paolo Zuccotti (Itaalia) ja Jan Hajdelak Husták (Tšehhi) viisid vaatajad jalutuskäigule läbi performatiivse installatsiooni nimega „Taking Turns“, Tasku kaubanduskeskuses oli Nele Suisalu performatiivne installatsioon. Dovlatovi Päevad 30. augustil 2014 Tallinnas, Kirjanike Majas Sergei Dovlatovi loomingule pühendatud festivalil etendus miniooper „Kormoran, Simson ja Delila“. Lavastus põhines ajakirjas Zvezda avaldatud Jelena Skulskaja romaanil „Marmorluik“. Autor ja lavastaja Jelena Skulskaja, helilooja Pjotr Tutškov (Peterburi), sopran Jelizaveta Ulahhovitš (Peterburi), osades Vene Teatri näitlejad: Tatjana Kosmõnina,

Viktoria Ladõnskaja, Natalja Murina, Aleksandr Kutsmezov, Aleksandr Žilenko, Roman Maksimuk. Operaator Grigori Dolitš (Peteburi). Eesti näidendi kuu Eesti Teatri Agentuuri 20. juubelist inspireerituna nimetati oktoober Eesti näidendi kuuks, mille raames toimus Tallinnas, Tartus ja Viljandis mitmeid olulisi sündmusi: seminar, loengud ja arutlusõhtud, kettnäidendi kirjutamine Tallinna Linnateatris, neli näidendite ettelugemisõhtut ning neli esietendust. Kuu teemadega olid seotud ajalehe Sirp 24. oktoobri number, ajakirja Teater. Muusika. Kino oktoobrinumber ning Raadioteater pakkus laupäeviti võimalust kuulata eesti autorite tekstide põhjal lavastatud raadiokuuldemänge, oktoobrikuine „OP! teater“ oli pühendatud eesti näitekirjanduse lavastustele, Raadio Ööülikoolis sai kuulata Aleksandr Pepeljajevi, Roomet Jakapi, Adolf Šapiro ning Jaan Kaplinski ja Valdur Mikita loenguid. Tilt! 6.–8. novembrini 2014 Tallinnas, kohvikus Sinilind Korraldaja: Improteater Jaa! Teine rahvusvaheline improteatrite festival, mis tõi kokku impronäitlejaid Eestist, Soomest, Suurbritanniast, Hollandist ning USAst. Lisaks viisid mitmed esinejad läbi ka töötube. A-festival 16.–18. oktoobrini 2014 Tartus, Genialistide klubis Korraldaja: Tartu Üliõpilasteater. Külalisetendused koostööpartneritelt ja sõpradelt Belgiast, Brasiiliast ja Gruusiast: Desvio teatri (Brasiilia) lavastus „Misanthofreak“

259

Samuel Becketti novelli ainetel, S. Akhmeteli nimelise Tbilisi Draamateatri (Gruusia) Pavel Prjaško „Alukad“, Liège’i ülikooliteatri (Belgia) M. Visnieci „Viimane Godot“. Lisaks Tartu Üliõpilasteatri uuslavastus „Morfium“ ning teatri 15. juubeli galaetendus „TÜT – 15!“. draamamaa.ee weekend 14.–16. novembrini 2014 Tallinnas Korraldaja: Eesti Teatri Agentuur. Väliskülalistele suunatud Eesti teatri showcase-festival, kus tutvustatakse Eesti etenduskunstnike ekspordipotentsiaaliga lavastusi välispartneritele. Osales 27 külalist 10 riigist, sh Belgia, Saksamaa, Itaalia, Rootsi, Prantsusmaa, Slovakkia. Esindatud olid 18 välisfestivali kuraatorid, sh Theaterformen, Foreign Affairs, Spielart, Divadelna Nitra, Tampereen Teatterikesä, Stage, Golden Mask Moscow, Swedstage. Festivali toimumist toetasid Euroopa Regionaalarengu fond ja kultuuriministeerium. Mati Undi nädal 24.–30. novembrini 2014 Tallinnas, Eesti Draamateatris Undi 70. sünniaastapäevale pühendatud nädal, mille jooksul sai näha Undi kolme kammerlikku lavastust (Friedebert Tuglase „Helene, Marion ja Felix“, Ariel Dorfmani „Surm ja tütarlaps“ ja Harold Pinteri „Majahoidjat“) ning Undi Draamateatri-lavastustest koostatud näitust, kuulata Undi töödeldud Vaino Vahingu teksti „Emale“ esimest lugemist ning 24. novembril sarjas „Link“ näitlejate meenutusi Matist ja tema lavastustest. Nädala vältel sai vaadata Undi lavastustes mänginud näitlejate intervjuusid, mis on salvestatud 2008. aasta teatrifestivali UNT! temaatilise näituse NATTIUM jaoks (koostajad Heidi Aadma, Ott Karulin ja Anne-Ly Sova).

260

Panso Päevad 26.–29. novembrini 2014 Tallinnas Korraldaja: Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum. 26. novembril Särevi Teatritoas Panso õpilase Malle Pärna ja tema tütre, näitlejanna Katrin Pärna luuleõhtu „Aeg. Hetked“; 28. novembril muuseumi saalis kohtumisõhtu lavakunstikooli VIII lennuga; 29. novembril muuseumi sinise laega saalis üliõpilased Panso kooli 27. lennust Anu Lambi juhendamisel ettevalmistatud „Lavakate lavakavaga“. Stalker Festival 5.–6. detsembrini 2014 Tallinnas, Kultuurikatlas ja Kanuti Gildi SAALis Korraldaja: Kultuurikatel. Programmis on elektrooniline muusika, visuaalne kunst, sõnakunst, etenduskunstid ning loovharidus. Etenduskunste esindasid 3 lavastust: rühmituse Animal Religioni (Hispaania) lavastus „Indomador”, MIMprojecti (Eesti) kontsert-lavastus „MIMproject & Lunar Sound” ja Frida Odden Brinkmanni (Norra) soololavastus „1 1⁄2 “.

LISA 4. KÜLALISTEATRID ja -ESINEJAD EESTIS RIIK

T EATER VÕI ESINEJA, AUTOR

Ameerika Ühendriigid Ameerika Ühendriigid Ameerika Ühendriigid Ameerika Ühendriigid Ameerika Ühendriigid Ameerika Ühendriigid

David Harell Grace Kiley Sylvia Milo Personal Space Theatrics Will Franken Anne Juren, Annie Dorsen Lisbeth Gruwez

Belgia

Belgia Belgia Belgia Belgia, Norra Belgia, Rootsi

Anne Teresa De Keersmaeker / Rosas Sarah Vanhee Benjamin Verdonck Mette Edvardsen

Inglismaa Inglismaa

Alma Söderberg, Hendrik Willekens Bag Lady Theatre Katye Coe, Charlie Morrissay Blind Summit Theatre Globe Theatre

Itaalia Itaalia Itaalia

Gaspare Nasuto Scarlattine Teatro Alessandro Sciarroni

Jaapan

nmatu-posu

Jaapan-Saksamaa Kreeka Maroko Norra

Naoko Tanaka Evi Stamatiou Bouchra Ouizguen Fiksdal, Langgård, Becker Walny Teater Ana Borralho, João Galante

Hispaania Inglismaa

Poola Portugal

ETENDUSED

KÜLASTUSED

Väike kartul ja raske koorida Endla suur saal Igatsedes Gracei Endla suur saal Veel üks Mozart Endla suur saal Rogerandtom Linnateatri väike saal The Stuff They Put In Sleep Hobuveski

LAVASTUS

ESITUSPAIK

1 1 1 4 1

72 84 81 359 132

Magical It´s going to get worse and worse and worse my friend Fase, Four Movements to the Music of Steve Reich Lecture For Every One Notallwhowanderarelost Time has fallen asleep in the afternoon sunshine

Rakvere Teatri väike saal

344

Kanuti Gildi saal

129

2 10 3

376 170 271

Lääne-Virumaa Keskraamatukogu 150

150

Idioter Kilekotileedi

Rakvere Gümnaasium Vene Teatri väike saal

2 2

258 142

3 lühietendust Laud Hamlet

Okasroosikese Loss Von Krahli teatrisaal Linnateatri Lavaauk; Vanemuise suur maja NUKU Ovaalsaal NUKU Ovaalsaal

1 2

19 270

2 4 2

949 168 125

121

1 3 1 2

59 261 64 620

NO99 teatrisaal erinevad kohad Tallinnas Rakvere Spordikirik

Pulcinella di Mare Ketist lahti UNTITLED_I will be there when you die Kanuti Gildi saal Issun-boshi; Isuwaru; Action game with physical sensation Okasroosikese Loss Die Scheinwerferin Rakvere Rahvamaja Caryatid Unplugged Endla Küün Madame Plaza Rakvere Teatri suur saal Night Tripper Kiviraidur

Vihula mets Theatrumi saal

2 1

203 70

Atlas Rakvere

Rakvere Teatri suur saal

728

261

RIIK

T EATER VÕI ESINEJA, AUTOR

Prantsusmaa

Halory Goerger, Antoine Defoort Articule Compagnie Philippe Genty Plexus Polaire Label Brut Cédric Andrieux Les Âmes Visibles Phillipe Quesne White on White

Prantsusmaa Prantsusmaa Prantsusmaa Prantsusmaa Prantsusmaa Prantsusmaa Prantsusmaa Rootsi, Saksamaa Rootsi, Soome, Holland

Sloveenia

Insightout Company; Jefta Van Dinther NovaTanz NovaTanz Rimini Protokoll Lille Kartofleri nukuteater Ljubljana Nukuteater

Soome

Lappeenranna teater

Soome Soome

Pekka Heikkinen Sixfingers Theatre

Soome Soome

Palikkateatteri Helsinki Dance Company Teatteri Telakka Robert Softley

Saksamaa Saksamaa Saksamaa Saksamaa

Soome Šotimaa Taani Tšehhi Ukraina Venemaa Venemaa

262

Two Women Machine Show Drak Teater Uus Draamateater Peštšerskil Samara noorsooteater A. Brjantsevi nim noorsooteater

LAVASTUS

ESITUSPAIK

ETENDUSED

KÜLASTUSED

Germinal Rakvere Rahu hall La Promenade / Jalutuskäik Theatrumi saal

2 3

425 197

Ära unusta mind Hämar ooper Kolliiiiiiiiid Cédric Andrieux On purge (bébé)! L’Effe de Serge White on White #6 – Queer Sells

Vene Teatri suur saal Kanuti Gildi saal NUKU väike saal Vene Kultuurikeskus Draamateatri suur saal Kanuti Gildi saal

1 2 2 2 1 2

552 185 207 582 161 229

Rakvere Teatri väike saal

158

GRIND Check...in Heart Beat Remote Tallinn

Von Krahli teatrisaal NO99 teatrisaal NO99 teatrisaal Tallinn, Piritalt kesklinna

2 1 1 12

151 67 67 542

Hans ja Grete Bremeni linna moosekandid Kurvad laulud Euroopa südamest Nii see läheb Hardboiled viikingi armastuslugu Variatsioon I

NUKU Ovaalsaal

358

NUKU väike saal

151

Endla suur saal Endla suur saal

1 1

98 112

F-hoone Vene Teatri väike saal

2 2

66 104

Haldjas Kuningannamängud Kui need spasmid oskaks rääkida

Salme Kultuurikeskus Linnateatri Taevalava

1 2

303 276

Endla Küün

102

Mass Hysteria Georges Méliés’ viimane trikk

Okasroosikese Loss

NUKU väike saal

180

Idioodi passioon Palimpseston ehk üks pööre ümber oma telje

Vene Teatri väike saal

180

Kumu auditoorium

226

Kuningas Lear

Nordea Kontserdimaja

488

RIIK

T EATER VÕI ESINEJA, AUTOR

Venemaa

Jekaterinburgi Noorsooteater Magnitogorski Puškini nim draamateater Moskva Vaba Lava Akhe Peterburi Suur Nukuteater Teater Na Liteinom Teater Na Liteinom Moskva J. Vahtangovi nim teater Moskva A. Puškini nim teater Peterburi Suur Nukuteater Peterburi Suur Nukuteater

Venemaa Venemaa Venemaa Venemaa Venemaa Venemaa Venemaa Venemaa Venemaa Venemaa Venemaa Venemaa Venemaa Venemaa

Peterburi Suur Nukuteater Moskva A. Puškini nim teater Peterburi Mihhailovi teater Moskva J. Vahtangovi nim teater KOKKU

LAVASTUS

ESITUSPAIK

ETENDUSED

KÜLASTUSED

Kaštanka

Vene Teater; Endla Teater

759

Äike Dikanka Hr. Carmen

Vene Teatri suur saal Vaba Lava teatrisaal Von Krahli teatrisaal

1 1 2

267 220 185

Polverone (Päikesetolm) Von Krahli teatrisaal Minu õnn Vene Teatri suur saal Kus on minu Pariis? Vene Teatri suur saal

1 1 1

140 456 615

Jevgeni Onegin

Nordea Kontserdimaja

1 859

Mõõt mõõdu vastu

Vene Teater; Vanemuise väike maja Vene Teater; Sillamäe kultuurikeskus Vene Teater; Sillamäe Kultuurikeskus Vene Teatri lava

1 006

835

3 2

1 168 227

745

1 284

1 521 23 171

Vii Barmalei Kakuke

Hea inimene Sezuanist Estonia teatrisaal Nacho Duato ühevaatuselised balletid Estonia teatrisaal Anna Karenina 68 lavastust

Külalised Eestis lisaks tabelis toodud etendustele ja esinejatele: 11.–15. veebruarini külastasid Viljandit ja Tallinna Briti tantsukunstnikud Katye Coe ja Charlie Morrissay. TÜ Viljandi Kultuuriakadeemias viidi läbi kaasaegse tantsu meistriklass ning Viljandis ja Tallinnas anti etendusi kolme lühilavastusega: „ON off” (koreograaf ja esitaja C. Morrissey) ja „Go“ (koreograaf ja esitaja K. Coe) ning ühiselt loodud duetiga „Where We Are Not“.

Nordea Kontserdimaja

Välisõppejõud: 10.–21. märtsini ning 10. juunist 9. juulini töötas lavakunstikoolis itaalia näitleja ja lavastaja Giorgio Bongiovanni, kes viis läbi commedia dell’arte alase meistriklassi. 22.–26. septembrini andis lavakoolis tunde Hispaania laulu- ja hääleõppejõud Natalia Mota Ibañez Valladolidi teatrikoolist Escuela Superior de Arte Dramatico de Castilla y Leon. Intensiivkursus toimus Erasmuse õppejõuvahetusprogrammi raames.

263

30. juulil esietendus Tartu Uues Teatris Austriast pärit Jasmin Schaitli ja ameeriklase William „Bilwa“ Costa lavastus „collaboration #4“, mis valmis etenduskunstnike residentuuri ajal Tartus Noor-Eesti Loomekeskuses. 4.–6. septembrini andis Tallinnas Kultuurikilomeetril 3 etendust Prantsuse-Soome kaasaegse tsirkuse kompanii Circo Aereo. Tallinnas etendati Jani Nuutineni soololavastust „Un Cirque Plus Juste“. Korraldaja SA Tallinna Kultuurikatel koostöös OMAtsirkusega. 27. oktoobrist – 30. novembrini toimus Prantsuse kultuurisügis Eestis ACCORD! 2014, mille raames anti 14. novembril Estonia Talveaias kontsert-etendus „Muusika aedades“. Esitajad näitlejanna Monique Scheyder ja pianist Patrick Scheyder koos Marie-Christine Barrault’ga. 15. novembril toimus kohtumine prantsuse filmi- ja teatrinäitleja Marie-Christine Barrault’ga Kloostri Aidas, kus temaga vestles Lembit Peterson. 24.–25. oktoobrini andis Kumu auditooriumis 2 etendust rahvusvaheliselt tuntuim Soome visuaalteater WHS kunstniku ja mustkunstniku Kalle Nio lavastusega „Lahkumine” („Départ”, esietendus 2013). 27. septembrist 7. oktoobrini toimus ühenduse R.A.A.A.M. korraldamisel Iraani nädal. Iraani teatrilavastajad Mahin Sadri, Homayun Ghanizadeh, Hamid Pourazarid, Reza Gouran ja Attila Pessyani ning mitmed tuntud filmi- ja teatrinäitlejad, teiste hulgas Vishka Asayesh, viisid läbi õpitubasid, mis toimusid Vaba Lava teatris ja MTÜ Mondo ruumides Telliskivi loomelinnakus.

264

23. novembrist kuni 5. detsembrini tegutses Vene Teatris loomelabor Dostojevski Töötuba, kus õpetati kaasaegseid mängu- ja mõtlemispõhimõtteid. Töötoa juhendajateks Jelena Laskavaja, Andrei Urajev ja Igor Lõssov, osales 26 näitlejat ja lavastajat viiest riigist, korraldas Venemaa Teatraalide Liit, toetasid Eesti Vene Teater ja Venemaa kultuuriministeerium. 19. detsembril Saku Suurhallis LaVelle Smithi ja Mick Thompsoni lavastus „The Ultimate Thriller – A Tribute to Michael Jackson“. 22. detsembril esitas argentiinlane Gustavo Soto 3-osalise tantsulise etteaste „Sugu ja seksuaalsus“ Tallinnas, OMA Keskuses. 20. detsembril Nordea Kontserdimajas Royal Ballet Gala kuninglik galalavastus, mis valminud Pariisi Ooperi, Norra Rahvusooperi, Berliini Rahvusooperi, Slovakkia Rahvusballeti ja Bukaresti Rahvusooperi koostöös. 24. detsembril esines Nordea Kontserdimajas Pavel Volja (Venemaa) stand up comedy show’ga. 27. detsembril The Moscow City Ballet Saku Suurhalli laval Tšaikovski „Luikede järvega“ (lavastaja Viktor Smirnov-Golovanov). Estonia külalissolistid G. Puccini ooperis „Boheem“ Rodolfo osas Luc Robert (tenor, Kanada) ja Giordano Lucá (tenor, Itaalia); C. Gounod’ ooperis „Faust“ Margarete osas Anne Wik Larssen (sopran, Norra) ja Joanna Freszel (sopran, Poola), Mefisto osas Patrick Bolleire (bass, Belgia) ja Ain Anger (bass, Austria);

G. Verdi ooperis „Rigoletto“ Hertsogi osas Cataldo Caputo (tenor, Itaalia), Luc Robert (tenor, Kanada), Alexander Schulz (tenor, Saksamaa); Rahvusvahelise tantsupäeva galal Maria Baranova ja Tuukka Piitulainen (balletisolistid, Soome Rahvusballett); G. Puccini ooperis „Tosca“ Cavaradossi osas Carlo Barricelli (tenor, Itaalia); Rimski-Korsakovi „Snegurotškas“ saunamees Bakula naise osas Jana Boiko (metsosopran, Ukraina), Leli osas Jaroslavla Kozina (metsosopran, Valgevene), Tsaar Berendei osas Maksim Paster (tenor, Moskva Suur Teater), Snegurotška osas Jevgenia Sotnikova (sopran, Baieri Riigiooper);

(tenor, Saksamaa), Wolfram von Eschenbachi osas Lauri Vasar (bariton, Hamburgi Riigiooper); Händeli „Julius Caesaris“ Corneliana Katariina Heikkilä (sopran, Soome); Minkuse balletis „Bajadeer“ Solori osas Michal Krčmář (balletisolist, Soome Rahvusballett) ja Dmitri Sobolevski (balletisolist, Nemirovitš-Dantšenko nimeline muusikateater); MacMillani balletis „Manon“ des Grieux’ osas Michal Krčmář (balletisolist, Soome Rahvusballett) ja Friedemann Vogel (balletisolist, Stuttgardi Ballett).

Bizet’ ooperis „Carmen“ don José osas Valter Borin (tenor, Itaalia), Luc Robert (tenor, Kanada), Michael Wade Lee (tenor, USA) ja Mickael Spadaccini (tenor, Belgia), Carmeni osas Stella Grigorian (metsosopran, Gruusia); Verdi ooperis „La traviata“ Alfredo osas Raimonds Bramanis (tenor, Läti) ja Michael Wade Lee (tenor, USA), Violetta osas Irina Dubrovskaja (sopran, Venemaa) ja Marie Fajtová (sopran, Tšehhi); Donizetti „Armujoogi“ Adina osas Tatiana Lisnic (sopran, Moldova), Nemorino osas Cataldo Caputo (tenor, Itaalia); Kálmáni operetis „Silva“ MacGrave’i osas Richard Vaughan Rowlands (draamanäitleja, Inglismaa); Wagneri „Tannhäuseri“ nimiosas Ivar Gilhuus (tenor, Norra) ja Alexander Schulz

265

TEATRITE TEGEVUSÜLEVAATED Avalik-õiguslik etendusasutus Rahvusooper Estonia 268 Linnateatrid Kuressaare Linnateater 277 Tallinna Linnateater 279 Riigi asutatud sihtasutused Eesti Draamateater 284 Endla Teater 290 NUKU teater 295 Rakvere Teater 300 Teater NO99 305 Ugala Teater 308 Vanemuine 313 Vene Teater 320 Erateatrid Albu vald 324 Banaanikala Projektiteater 324 Eesti Tantsuagentuur 325 Emajõe Suveteater 326 Fine5 Tantsuteater 327 Goltsman Ballet 328 Ilmarine 329 Kanuti Gildi SAAL 331 Kell Kümme 335 Kinoteater 336 Liivi Muuseum 337 Miksteater 338 Piip ja Tuut Teater 339 Polygon Teater 341 R.A.A.A.M. 343 Sõltumatu Tantsu Ühendus 345 Tallinna Tantsuteater 348 Tartu Uus Teater 349 Teoteater 352 Theatrum 354 Tuuleveski 357 Vaba Lava 359 Vana Baskini Teater 362 Varius 364 VAT Teater 365 Von Krahli Teater 368 2014. aasta uuslavastusi 371

267

TEATRITE TEGEVUSÜLEVAATED AVALIK-ÕIGUSLIK ASUTUS RAHVUSOOPER ESTONIA www.opera.ee l

Rahvusooper Estonia asutati 1906. aastal Estonia laulu- ja mänguseltsi baasil. Rahvusooperi nime kannab teater alates 1998. aastast, 2010. aasta märtsist kannab balletitrupp Eesti Rahvusballeti nime. RO Estonia on avalik-õiguslik asutus ja tegutseb eraldi Rahvusooperi seaduse alusel. Rahvusooper Estonia juures tegutseb Estonia Poistekoor. STATSIONAARID Teatrisaal Estonia Kontserdisaal Kammersaal Rahvusooper Estonia Talveaed Valge saal

ISTEKOHTI 708 889 160 110 160

KOOSSEIS: 17 ooperisolisti, 42 kooriliiget, 16 balletisolisti, 41 balletiartisti, 90 orkestriliiget. Teatrijuht: Aivar Mäe Loominguline juht: Vello Pähn Peadirektori nõunik: Arne Mikk Balleti kunstiline juht: Toomas Edur; assistent: Age Oks; administratiivjuht: Andrus Kämbre Peakoormeister: Elmo Tiisvald Poistekoori direktor-dirigent: Hirvo Surva Dirigendid: Jüri Alperten, Mihhail Gerts (kuni 31.07.2014), Risto Joost, Lauri Sirp (al 1.08.2014)

268

Näitejuhid: Helgi Sallo, Kati Kivitar, lauluteatri repetiitor: Hedi Pundonen (al 11.09.2014) Muusikalavastuse assistendid: Ellen Maiste, Silva Valdt, Endel Nõgene Pianist-repetiitorid: Tarmo Eespere, Riina Pikani, Ivo Sillamaa, Ralf Taal (kuni 31.07.2014), Jaanika Rand-Sirp (al 1.08.2014) Balleti kontsertmeistrid: Anneli Tohver (kuni 31.08.2014), Vladima Jeremjan, Reet Kõiv (al 13.08.2014) Koori kontsertmeister: Mari-Ann Aljaste (kuni 31.07.2014), Tiina Kärblane (13.08.– 12.12.2014) Repetiitor-pedagoogid: Elita Erkina, Viktor Fedortšenko, Katrin Kivimägi, Marina Kesler, Daniel Otevrel Ooperijuht: Mart Mikk; assistent: Heidi Sibul Orkestri ja koori direktor: Aili Roose; assistendid: Rosalie Sirel, Anne-Mai Edala (al 7.08.2014); etenduse juhid: Rein Taidla, Mati Kõrts (kuni 13.08.2014), Rein Lepnurm (al 13.08.2014), Riina Airenne (al 1.12.2014), Jüri Kruus, Anton Osul Trupijuht: Lea Peterson Noodikogu juhataja: Jaan Kiiv Balleti esisolistid: Sergei Upkin, Alena Shkatula, Anatoli Arhangelski, Luana Georg, Eve Andre-Tuga, Ekaterina Oleynik (al 13.08.2014), Dzianis Klimuk (al 13.08.2014), Maksim Tšukarjov (kuni 5.11.2014) Balletisolistid: Olga Rjabikova (kuni 31.07.2014), Aleksandr Prigorovski, Marika Muiste (lapsehoolduspuhkus al 28.10.2013), Galina Rohumaa (end. Lauš) (kuni 31.07.2014), Andrus Laur (kuni 13.08.2014), Gabriel Davidsson, Jonatan Davidsson, Heidi Kopti, Bruno Micchiardi, Nanae Maruyama, Marta Navasardyan (al 13.08.2014), Jonathan Hanks, Jevgeni Grib

Balletirühm: Aleksandr Kanapljov, Vitali Nikolajev, Daniel Kirspuu, Seili LooritsKämbre, Svetlana Danilova, Michele Pellegrini (kuni 13.08.2014), Ingrid Rink (end Gilden) (lapsehoolduspuhkusel al 25.12.2014), Urve-Ly Voogand, Triinu Upkin (end Leppik), Mihhail Jekimov, Darja Günter, Sanna Kondas, Anton Ržanov (kuni 31.12.2014), David Horn, Maigret Peetson (kuni 31.07.2014), Nadežda Antipenko, Anastassia Savela, Ksenia Seletskaja, William Simmons, Charlotte Ingleson (kuni 31.07.2014), Kaire Kasetalu (kuni 31.07.2014), Irina Fjodorova (kuni 31.07.2014), Matteo di Loreto (kuni 31.07.2014), Marianne Mayer Bassing, Abigail Sheppard, Oksana Saar, Christina Krigolson (al 14.03.2014), Martin Lagos Kuusk, Vadim Mjagkov, Eneko Amoros, Tess Buck, Svetlana Pavlova (lapsehoolduspuhkusel), Giuseppe Martino, Chiara Annunziato, Maia Gontšarenko, Ksenia Bespalova (kuni 31.07.2014), Alexander Nuttall, Aljona Bajandina, Mari Lofitskaja, Margaret Rodtšenkova, Giacomo De Leidi, Daniel Ostfeld, Shira Ezuz, Paula Veiler, Giulia Paganelli, Zachary Rogers (al 13.08.2014), John Rhys Halliwell (al 12.08.2014), Marianna Monteleone (al 12.08.2014), Aliayaz Urata (al 13.08.2014), Helen Bogatsh (al 12.08.2014), Alexandre Konarev (al 13.08.2014), Alexey Ivanov (21.08.–30.11.2014) Ooperisolistid: Rauno Elp, Helen Lokuta (lapsehoolduspuhkus al 23.04.2014), Jassi Zahharov, Heli Veskus, Mart Madiste, Urmas Põldma (kuni 29.01.2014), René Soom, Aare Saal, Janne Ševtšenko, Mart Laur, Andres Köster, Juuli Lill-Köster, Kadri Kipper, Kristel Pärtna, Pavlo Balakin Lepingulised külalissolistid: Aile Asszonyi, Priit Volmer, Oliver Kuusik, Urmas Põldma Ooperikoor: Ludmilla Kõrts, Ülle Tundla,

Kati Jaanimäe, Eva Rand, Albina Kotšetova, Olga Zaitseva, Airike Kolk, Triin Ella, Eveli Heinapuu, Maria Kais, Greete Kivisild, Karin Andrekson, Maire Haava, Airi Sepp, Kairi Tammaru, Pille-Riin Rajavee, Kristiina Under, Valentina Taluma, Meeli Lass (kuni 13.08.2013), Lydia Roos, Külli Ormisson, Kädi Kosenkranius, Rachel Dyson, Maria Leppoja, Ricardo Cuartero, Jan Oja (kuni 4.10.2013), Andre Amadeus Trumm, Jaak Jõekallas, Roman Chervinko, Georg Gurjev, Arvids Keinis (kuni 25.06.2014), Priit Kruusement, Ivo Onton, Mati Vaikmaa, Rene Alas, Aare Kodasma, Sven Tarlap, Olev Kriisa, Danila Frantou, Vladislav Horuženko, Vyacheslav Reznichenko, Pavel Lapkovski (kuni 31.07.2014), Martin Lume (al 02.09.2014), Lembit Tolga (al 21.01.2014), Oleksandr Brazhnyk (al 12.08.2014), Kim Young-Ko (al 5.11.2014) Orkester: Andrus Haav, Toomas Nestor, Kristina Kriit, Maksym Filatov (al 21.10.2014), Marita-Merle Klimova, Liliana Tamm-Maaten, Jaan Normak, Henno Soode, Karmen Sookruus, Leena Uibokand, Katrin Uuli, Marika Vihermäe, Alar Villems, Liis-Helena Väljamäe (kuni 31.12.2014), Maria Goršenina, Maarja Allik, Eva-Liisa Heinmaa, Kersti Tomingas, Adrian Bravo Lopez, Anu Laas, Karolina Normak, Ida Teppo (kuni 31.07.2014), Kaia Muttik, Kristjan Nõlvak (kuni 20.06.2014), Mai Rosenroth, Johanna Marie Ainomäe (7.10.–31.12.2014), Epp Saar (kuni 20.06.2014), Eugen Simson-Valtin, Eivin Toodo, Ester Vain, Arne Pilliroog, Mari Aasa, Laur Eensalu, Madis Järvi, Kerstin Tomson, Anneliis Lindre, Kaiu Talve (14.10.– 31.12.2014), Mairit Mitt (al 14.10.2014), Angelica Robert (end Averjanov), Maria Nesterenko, Liisi Rusnak (al 14.10.2014), Helen Kedik, Henry-David Varema (palgata

269

puhkus 6.01–31.12.2014), Johanna Randvere (8.01.–31.12.2014), Mart Laas, Kristjan Saar, Raul Seppel, Lembi Mets, Andrus Vihermäe, Mati Leibak, Marius Järvi (al 13.08.2014), Sirje Juhkam, Vambo Pikknurm (kuni 31.07.2014), Imre Eenma (al 13.08.2014), Kadri Kukk (al 13.08.2014), Tiit Pärtna, Andreas Arder, Aleksander Jõgi, Toivo Unt, Marek Mere (kuni 31.07.2014), Marko Õunapuu, Regina Udod (kuni 31.07.2014), Jonathan Henderson, Eneli Hiiemaa, Ann Õun, Misuki Shindo, Olev Ainomäe, Guido Gualandi, Kristi Volmer, Leho Läte, Vahur Vurm, Edmunds Altmanis, Vello Sakkos, Jüri Millistfer, Heiti Riismäe, Rene Sepalaan, Marko Jõeleht, Kristjan Mänd, Rait Erikson, InnoMart Kont, Joel Ots, Valdek Põld, Veljo Toodo, Hanno Kedik, Vigo Uusmäe, Priit Aimla, Mart Kivi, Raimond Vendla, Taavi Kuntu, Roman Petuhhov, Aabi Ausmaa, Toomas Uustalu, Valter Jürgenson, Guido Kongas, Ivar Kiiv, Madis Vilgats, Rein Tiido (kuni surmani 15.01.2014), Anto Õnnis, Adam Jeffrey (al 24.10.2014), Patric Malm (kuni 31.12.2014), Csaba Zoltán Marján, Eda Peäske, Saale Kivimaker-Rull UUSLAVASTUSED Savoy ball Pál Ábrahámi operett. Lavastaja, kunstnik ja arranžeerija Mart Sander, dirigendid Kaspar Mänd, Lauri Sirp ja Risto Joost, valguskunstnik Anton Kulagin, koormeister Elmo Tiisvald, kontsertmeistrid Jaanika Rand-Sirp ja Riina Pikani, lavastaja assistent Silva Valdt, etenduse juhid Rein Lepnurm ja Rein Taidla, näitejuht Helgi Sallo, koreograafia assistent Hedi Pundonen. Osades: Janne Ševtšenko, Pirjo Püvi – Madeleine de Faublas. René Soom, Mart

270

Laur, Aare Saal – Markii Aristide de Faublas. Hanna-Liina Võsa, Maris Liloson – Daisy Darlington. Märt Avandi, Urmas Põldma – Mustafa Bei. Merle Palmiste, Juuli Lill – Tangolita. Väino Puura, Tõnu Kilgas – Archibald. Hedi Pundonen – Mizzi. Seili Loorits-Kämbre, Tuuli Peremees – Bianca. Airike Kolk, Airi Sepp – Lucia. Kati Jaanimäe, Maigret Peetson – Trude. Valentina Taluma – Ilonka. Olga Zaitseva, Ksenia Seletskaja – Sonja. Jaak Jõekallas, Aare Kodasma – Célestin Formant. Mart Sander, Mati Vaikmaa – Pomerol. Rene Alas, Sven Tarlap – Harry Buonaventura. Helgi Sallo, Jana Volke – Bébé. Olev Kriisa – Raadiodiktor. Andres Kask – Pomerol; Raadiodiktor. Maria Kais, Kädi Kosenkranius – Madam Alberta. Eneko Amoros, Martin Lagos Kuusk, Giacomo De Leidi, Vadim Mjagkov, Daniel Ostfeld, Anton Rzhanov – Daisy saatjad. Esietendus 15. jaanuaril 2014 teatrisaalis. Medea Tantsulavastus. Libreto autor Marco Gandini, koreograaf ja lavastaja Gianluca Schiavoni (Itaalia), dirigendid Risto Joost ja Vello Pähn, kostüümikunstnik Simona Morresi, valguskunstnik Rasmus Rembel, koreograafi assistent Laura Caccialanza, repetiitorid Age Oks, Daniel Otevrel ja Marina Kesler, dekoratsioonikunstnikud Andrea Tocchio ja Maria Rossi Franchi, etenduse juhid Anton Osul ja Jüri Kruus. Osades: Alena Shkatula, Luana Georg – Medea. Sergei Upkin – Iason. Eve AndreTuga – Glauke. Andrus Laur, Aleksandr Prigorovski – Kreon; Argonaut. Abigail Sheppard – Glauke; Ümmardaja; Kuri vaim. Anastasia Savela – Ümmardaja; Amatsoon. Chiara Annunziato, Darja Günter – Ümmardaja; Amatsoon; Kuri vaim. David Horn – Argonaut. Jonathan Hanks – Iason; Argo-

naut. Jonatan Davidsson – Argonaut; Kuri vaim. Eneko Amoros, Giacomo De Leidi – Argonaut; Sõdalane; Kuri vaim. Giulia Paganelli, Heidi Kopti, Marianne Meyer Bassing, Shira Ezus, Svetlana Danilova, Urve-Ly Voogand – Ümmardaja; Kuri vaim. Matteo di Loreto, William Simmons, Giuseppe Martino – Argonaut; Sõdalane. Nadežda Antipenko, Ksenia Seletskaja – Amatsoon; Kuri vaim. Nanae Maruyama, Oksana Saar – Ümmardaja. Maia Gontsharenko, Nadežda Antipenko, Ksenia Seletskaja, Urve-Ly Voogand, Margaret Rodtšenkova, Tess Buck, Jelena Bajandina, Mari Lofitskaja – Amatsoonid. Gabriel Davidsson, Aleksandr Kanapljov, Alexander Nuttall, Anton Rzhanov, Daniel Kirspuu, Daniel Ostfeld, Martin Lagos Kuusk, Mihhail Jekimov, Vadim Mjagkov – Sõdalased. Teistes osades: Denis Klimuk, Ekaterina Oleynik, Christina Krigolson, Anna Prokopenko, Bruno Micchiardi, Charlotte Ingleson, Helen Bogatš, Ingrid Gilden, Irina Fjodorova, Jevgeni Grib, John Rhys Halliwell, Michele Pellegrini, Marina Kesler, Marta Navasardyan, Kaire Kasetalu, Kaja Kreitzberg, Ksenia Bespalova, Maigret Peetson, Marianna Monteleone, Alexandre Konarev, Ali Urata, Aljona Bajandina, Triinu Leppik-Upkin, Zachary Robert Rogers, Paula Veiler, Sanna Kondas, Seili Loorits-Kämbre, Sergei Fedosejev ja Tallinna Balletikooli õpilased. Esietendus 13. märtsil 2014 teatrisaalis. Pikk jõulueine Paul Hindemithi ooper. Lavastaja Aarne Mikk, kunstnik Kristi Soe, dirigent Vello Pähn, valguskunstnik Rasmus Rembel, lavastaja assistent Kati Kivitar, kontsertmeistrid Ivo Sillamaa, Jaanika Rand-Sirp ja Ralf Taal, etenduse juht Rein Lepnurm. Osades: Janne Ševtšenko – Lucia. Anna-

liisa Pillak – Ema Bayard; Ermengarde. Rauno Elp – Roderick. Mart Laur – Brandon. Oliver Kuusik – Charles. Teele Jõks – Geneviève. Kristel Pärtna – Leonora. Andres Köster – Sam. Kati Jaanimäe – Lucia II. Mart Madiste – Roderick II. Kaja Kreitzberg – Lapsehoidja. Rahvusooperi orkester. Esietendus 12. aprillil 2014 Kammersaalis. Rahvusvahelise tantsupäeva gala Tantsulavastus George Balanchine’i, Gianluca Schiavoni, Giorgio Madia, Hans van Maneni, Jules Perrot’, Kenneth MacMillani, Lode Devosi, Marco Goecke, Marius Petipa, Pjotr Gusevi, Wayne McGregori koreograafiaga. Kostüümikunstnik Adriana Mortelliti, valguskunstnik Tiit Urvik, videokunstnik Kalev Timuska, helikujundaja Kalev Timuska, repetiitorid Age Oks, Daniel Otevrel, Viktor Fedortšenko, lavameister Ever Sibul, dekoratsioonikunstnik Maarja Meeru, etenduse juht Anton Osul. Osades: Maria Baranova ja Tuukka Piitulainen (pas de deux Drigo „Talisman“, Soome Rahvusballett), Marianela Nunez ja Thiago Soares (Londoni Kuninglik Ballett), Sergei Upkin, Colin Thomas Maggs, Maria Engel, Anthony Maloney, Alain Divoux, Kristina Markeviciute, Brandon Alexander, Abigail Sheppard, Luana Georg, Gabriel Davidsson, Alena Shkatula, Jonathan Hanks, Eneko Amoros, Eve Andre-Tuga, Nadežda Antipenko, Marianne Meyer Bassing, Andrus Laur, Bruno Micchiardi, Raminta Rudzionyte. Esietendus 3. mail 2014 teatrisaalis. Armujook Gaetano Donizetti ooper kahes vaatuses. Felice Romani libreto Eugène Scribe’i libreto ainetel Daniel Auberi ooperile „Le Philtre“. Lavastaja Georg Malvius (Rootsi), koreograaf

271

Adrienne Åbjörn (Rootsi), kunstnik Ellen Cairns (Šotimaa), dirigendid Lauri Sirp, Risto Joost ja Vello Pähn, valguskunstnik Palle Palmé (Rootsi), koormeister Elmo Tiisvald, kontsertmeistrid Jaanika Rand-Sirp, Riina Pikani ja Tarmo Eespere, lavastuse assistent Ellen Maiste, näitejuht Helgi Sallo, etenduse juhid Mati Kõrts, Rein Taidla ja Riina Airenne. Osades: Cataldo Caputo (Itaalia), Oliver Kuusik – Nemorino. Kadri Kipper, Kristel Pärtna – Adina. Rauno Elp – Belcore; Dulcamara. Pavlo Balakin – Dulcamara. René Soom – Belcore. Janne Ševtšenko, Olga Zaitseva – Giannetta. RO koor ja orkester. Esietendus 15. mail 2014 teatrisaalis. Rinaldo Georg Friedrich Händeli ooper. Giacomo Rossi libreto Aaron Hilli ja Torquato Tasso järgi. Lavastaja William Relton, kunstnik Cordelia Chisholm, dirigendid Andres Mustonen ja Risto Joost, valguskunstnik Johanna Town, lavastaja assistent Silva Valdt, kontsertmeistrid Ivo Sillamaa, Jaanika Rand-Sirp ja Riina Pikani, etenduse juhid Rein Lepnurm ja Rein Taidla, liikumisjuhid Hedi Pundonen ja Kati Kivitar, lavastaja assistent Hedi Pundonen. Osades: Annaliisa Pillak, Monika-Evelin Liiv – Rinaldo. Mati Turi, Oliver Kuusik – Goffredo. Heli Veskus – Almirena. Rauno Elp, Aare Saal – Argante. Helen Lepalaan, Kristel Pärtna – Armida. Kadri Kipper, Juuli Lill – Sireen. Olga Zaitseva – Almirena; Sireen. Mart Laur, Märt Jakobson – Võlur. Mart Madiste, Roman Chervinko – Eustazio. Ivo Onton, Mati Vaikmaa – Heerold. RO Estonia poistekoor ja Rahvusooperi orkester. Esietendus 18. septembril 2014 teatrisaalis.

272

Lastegala Festivali „Estoonlastelt saarlastele“ raames toimunud estoonlaste ja Saaremaa noorte ühistöö. Lavastaja Mart Mikk, dirigendid Heldur Harry Põlda, Matis Männa ja Priit Aimla, valguskunstnikud Anton Kulagin ja Rasmus Rembel, kontsertmeister Riina Pikani, dekoratsioonikunstnik Pille Lumiste, grimeerijad Raina Tamm ja Taimi Lume, kostümeerija Ülle Kogerman, etenduse juht Rein Lepnurm, helitehnikud Kalev Timuska ja Lehar Lepler. Osades: Triin Ella, René Soom, Daniel Kirspuu, Hedi Pundonen, Saaremaa Noorte Ühendatud Sümfooniaorkester ja Saaremaa koolide õpilased. Esietendus 15. oktoobril 2014 Kuressaare spordikeskuses. Uinuv kaunitar Marius Petipa ballett Pjotr Tšaikovski muusikale. Libreto autorid Ivan Vsevoložki ja Marius Petipa. Koreograaf Toomas Edur, kunstnik Peter Docherty, dirigendid Jüri Alperten ja Vello Pähn, valguskunstnik Anton Kulagin, repetiitorid Age Oks, Daniel Otevrel, Elita Erkina, Katrin Kivimägi, Marina Kesler ja Viktor Fedortšenko, kontsertmeistrid Anna Pilipuitene, Reet Kõiv ja Vladima Jeremjan, etenduse juhid Anton Osul ja Jüri Kruus. Osades: Alena Shkatula, Luana Georg, Ekaterina Oleynik – Printsess Aurora. Sergei Upkin, Denis Klimuk – Prints Désiré. Jonatan Davidsson – Prints Désiré; Sinilind. Vitali Nikolajev – Kuningas. Svetlana Pavlova, Kaire Kasetalu – Kuninganna. Eve Andre-Tuga – Suuremeelsusehaldjas; Printsess Florina. Gabriel Davidsson – Haldjate saatja; Aurora kosilane; Prints. Aleksandr Prigorovski – Haldjate saatja; Aurora kosilane; Hunt. Anatoli Arhangelski – Aurora kosilane;

Kuningas. Heidi Kopti – Carabosse; Kassike. Abigail Sheppard – Tuhkatriinu. Aleksandr Kanapljov – Aurora kosilane; Hunt. Christina Krigolson – Aurora sõbranna; Kassike. Giulia Paganelli – Aurora sõbranna; Tuhkatriinu. Daniel Kirspuu – Tseremooniameister. Giacomo De Leidi – Saabastega kass. Eneko Amoros – Sinilind; Saabastega kass. Giuseppe Martino – Sinilind. Jevgeni Grib – Haldjate saatja; Aurora kosilane. Jonathan Hanks – Haldjate saatja; Prints. Ksenia Seletskaja – Kirehaldjas. Marta Navasardyan – Elujõuhaldjas; Aurora sõbranna; Printsess Florina. Mihhail Jekimov – Haldjate saatja; Aurora kosilane. Nadežda Antipenko – Sirelihaldjas. Nanae Maruyama – Sirelihaldjas; Siirusehaldjas; Printsess Florina. Oksana Saar – Kauni kõne haldjas; Aurora sõbranna; Punamütsike. Anastasia Savela, Chiara Annunziato, Darja Günter, Helen Bogatš, Margaret Rodtšenkova, Paula Veiler, Shira Ezus, Seili Loorits-Kämbre – Aurora sõbranna. Svetlana Danilova – Siirusehaldjas. Triinu LeppikUpkin – Carabosse. Teistes osades: David Horn, Alexander Nuttal, Alexandre Konarev, Ali Urata, Aljona Bajandina, Anna Prokopenko, Bruno Micchiardi, Daniel Ostfeld, Ingrid Gilden, Irina Fjodorova, Jelena Bajandina, John Rhys Halliwell, Kaja Kreitzberg, Maia Gontsharenko, Maigret Peetson, Mari Lofitskaja, Marianna Monteleone, Marianne Meyer Bassing, Marina Kesler, Martin Lagos Kuusk, Sanna Kondas, Sergei Fedosejev, Tess Buck, Urve-Ly Voogand, Vadim Mjagkov, William Simmons, Zachary Robert Rogers. Tallinna Balletikooli õpilased ja Rahvusooperi orkester. Esietendus 14. novembril 2014 teatrisaalis.

ainetel, helilooja Liina Kullerkupp, lavastaja Erki Aule, muusikajuht Riina Pikani, kunstnik Liisi Eelmaa, valguskunstnik Anton Kulagin, videokunstnik Urmas Jõemees, lavavõitluse seadja Hellar Bergmann, lavastuse assistent Silva Valdt, etenduse juht Rein Lepnurm. Peaosades: Kaarel Targo (TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia) ja Helen Rekkor. Ansambel: Marion Aruvee*, Kristin Müürsepp*, Siret Sui**, Kerstin Laanemets** – flöödid; Valle-Rasmus Roots*, Brenda Vasemägi* – tšellod; Riina Pikani*, Kersti Leppik* – klavessiin. * Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, ** Tallinna Muusikakeskkool. Esietendus 26. novembril 2014 Kammersaalis.

Väike prints Hamlet Teatraalne fantaasiamäng lastele. Maria Suomineni näidend Shakespeare’i „Hamleti“

273

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

Aken ooperija balletimaailma Armujook Bajadeer Balletiõhtu: Symbiont(s). Petruška Boheem Carmen Coppelia Faust Julius Caesar Lastegala Liblikas Luikede järv Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi Manon Medea Minu veetlev leedi Modigliani – neetud kunstnik Pikk jõulueine Pipi Pikksukk Prints ja kerjus Pähklipureja Rahvusvahelise tantsupäeva gala Rigoletto Rinaldo Rosalinde Savoy ball Silva Tannhäuser Tosca Traviata Tuhkatriinu Uinuv kaunitar Väike prints Hamlet

ESIETENDUS

10.01.2013 15.05.2014 16.05.2013 15.11.2013 29.10.2010 26.05.2011 4.03.2010 20.09.2012 27.01.2012 15.10.2014 13.09.2013 28.11.2002 1.02.2008 7.04.2011 13.03.2014 3.04.2008 11.05.2012 12.04.2014 5.03.2011 26.01.2013 3.12.2010 3.05.2014 9.11.2007 18.09.2014 2.12.2011 15.01.2014 16.09.2010 14.03.2013 13.05.2005 19.12.1997 16.11.2012 14.11.2014 26.11.2014

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

mitmeliigilavastus muusikalavastus tantsulavastus tantsulavastus muusikalavastus muusikalavastus tantsulavastus muusikalavastus muusikalavastus mitmeliigilavastus muusikalavastus tantsulavastus tantsulavastus tantsulavastus tantsulavastus muusikalavastus tantsulavastus muusikalavastus muusikalavastus muusikalavastus tantsulavastus tantsulavastus muusikalavastus muusikalavastus tantsulavastus muusikalavastus muusikalavastus muusikalavastus muusikalavastus muusikalavastus tantsulavastus tantsulavastus mitmeliigilavastus

teism noored noored noored täisk täisk teism täisk noored teism täisk täisk lapsed täisk noored täisk noored täisk lapsed teism lapsed noored täisk noored täisk täisk täisk täisk täisk täisk teism lapsed lapsed

ETENDUSED

KÜLASTUSED

5 11 13 6 3 11 4 9 4 1 2 3 5 6 9 6 3 7 6 21 17 1 3 6 3 27 12 6 4 7 8 5 28

2 918 5 974 7 037 2 226 1 346 6 943 1 881 4 362 1 299 821 872 2 057 3 287 3 649 4 937 4 024 1 457 1 111 3 513 9 249 12 240 598 1 990 3 729 1 981 19 334 7 451 3 323 2 263 4 311 4 438 3182 3 867

Väljaspool lavastuste statsionaari anti 8% etendustest. Aastas osales Estonia lavastustes 75 külalissolisti, neist 31 väljastpoolt Eestit.

274

Repertuaari koondnäitajad 2014

uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused keskmine pilet

MUUSIKALAVASTUSED

TANTSULAVASTUSED

MITMELIIGILAVASTUSED

KOKKU

4 17 145 81 094 13,5

3 13 83 48 970 11,9

2 3 34 7 606 6,7

9 33 262 137 670 12,6

MUU TEGEVUS 4. märtsil toimus Estonia maja taga parklas I Estonia Maraton. Võistlust toetasid SEB Tallinna Maraton, Monton, A&T Sport ja Eesti Olümpiakomitee Liikumisaasta 2014. Rahvusooper kuulutas 27. märtsil välja algupärase ooperi konkursi. Võitjaks osutus helilooja Rasmus Puur, kes pakkus välja ooperi, mis põhineks Jaan Kruusvalli näidendil „Pilvede värvid“. Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks valmiva ooperi esietendus on planeeritud 2017. aasta novembrisse. 19.–23. märtsini sõidutas Rahvusooper teatrisõpru Estonia teatrisse SEBE bussidega: Tartust, Viljandist, Võhmast, Türilt, Paidest, Narvast, Jõhvist, Kohtla-Järvelt, Rakverest, Pärnust, Pärnu-Jaagupist, Järvakandist ja Raplast. Kavas olid ooperid „Boheem“ ja „Faust“, ballett „Bajadeer“, muusikalid „Silva“ ja „Pipi Pikksukk“. 28. märtsil tähistati Harjumaa teatripäeva, mille raames anti traditsiooniliselt üle Harjumaa teatripreemia – selle sai Eesti Rahvusballeti solist Olga Rjabikova. 12.–16. oktoobrini toimus festival „Estoonlastelt saarlastele“. Kuressaare spordikeskuse teatrilaval etendati balleti „Bajadeer“ ja ope-

retti „Silva“ ning linnateatris ooperit „Pikk jõulueine“. Lisaks toimusid beebikontserdid, kammerkontserdid maakondades, kontsert Laurentiuse kirikus, klubiõhtud ja näitus hotellis Arensburg ning noorteprojekt, mis lõppes piduliku lastegala esietendusega. Poistekoor esines 28. maist 1. juunini Šveitsis Baselis toimunud laste- ja noortekooride festivalil viiel kontserdil kahe teose maailmaesiettekande ja Eesti heliloojate koorimuusikaga. 3.–16. maini viidi läbi küsitlus Tallinnasse tänapäeva nõuetele vastava uue ooperija balletiteatri hoone rajamise kohta. Tulemusi aitas analüüsida ja kokkuvõtet teha TNS Emor. 87% küsitletutest pooldasid uue ooperija balletiteatri rajamist. 11. juunil avati Estonia majas pidulikult külaliskorter, mille renoveerimist toetas peasponsor Tele2. Uues korteris majutatakse lavastuste väljatoomisega seotud külalissoliste, -dirigente ja -lavastajaid. 5.–7. septembrini toimus Estonia teatrilaat, mis juhatas sisse rahvusooperi 109. hooaja, ning 16. septembril tähistati piduliku koosviibimisega kutselise Estonia teatri 108. sünnipäeva, tervitama oli tulnud kultuuriminister Urve Tiidus.

275

Rahvusooper Estonia korraldas oktoobris ja novembris heategevusliku kampaania „Estonia Ukraina heaks“, mille tulu (34 467 eurot) läks uue Estonia kontsertklaveri soetamiseks Estonia ball Harjumaa ball Päikesekuningast kratini Hunt ja seitse kitsetalle Ka ooper kõlab tuttavalt Kontsert kõige pisematele Koorisolistide kevadkontsert Naistepäevakontsert Ainult üks kord Endel Pärn 100 – mees monokliga Estonia Ukraina heaks Etoile Ballet Gala Hingedepäeva kontsert Kontsert Laurentiuse kirikus Jõulutervitus Snegurotška Standard gala Tallinna Balletikooli gala 2014 Vana Tallinn Gala Sügisene päikesesära

Slovjanski kaunite kunstide kooli õpilastele. Pidulik klaveri üleandmiskontsert toimus 2015. aasta jaanuaris Slovjanskis.

ball ball hariduslik sari hariduslik sari hariduslik sari hariduslik sari kontsert kontsert kontsert kontsert kontsert kontsert kontsert kontsert kontsert kontsertettekanne kontsert muu kontsert kontsert KOKKU

1 1 13 14 11 21 1 1 2 1 1 1 1 1 1 1 1 1 1 1 76

746 713 676 1 390 458 2 412 100 120 145 701 479 391 265 105 696 674 520 739 597 272 12 199

MAJANDUSTEGEVUS etendustegevusega kaudselt seotud tulud 1 925 527

majandustegevusest laekuv tulu 2 029 109

halduskulud 433 879

kohvik 280 596

muud kulud 729 215

majanduskulud 1 198 284

toetused 8 211 753 TULUD

tööjõukulud 8 743 321 KULUD

LINNATEATRID

KURESSAARE LINNATEATER www.kuressaarelinnateater.com Poolkutseline Kuressaare Teater sai 1935. aastal alguse Kuressaare Eesti Seltsi (1886–1940) näiteringist. 1998. aastal taasasutati Kuressaare Linnateater ja järgmisel aastal toimus esimene esietendus. STATSIONAARID Teatrisaal Sinine saal Kuressaare Sadamaait

ISTEKOHTI 215 90 177

KOOSSEIS Teatri juht: Piret Rauk Direktori asetäitja loomealal: Aarne Mägi Lavastaja: Peeter Tammearu (al 1.01.2014) UUSLAVASTUSED Eesti mees ja tema naine Monokomöödia. Teksti autorid Peep Pedmanson ja Tiit Palu, lavastaja Tiit Palu, muusikalised kujundajad Tiit Palu ja Sepo Seeman, lavameister Ahto Matt, kostümeerija Laivi Koppel, valgustaja ja helitehnik Tarmo Matt. Osas: Sepo Seeman. Esietendus 23. märtsil 2014 teatrisaalis.

meister Ahto Matt, valgustaja Tarmo Matt, kostümeerija Laivi Koppel, helitehnik Tarmo Matt, butafoor Leenamari Pirn, etenduse juht Ene Pärtel. Osades: Leila Säälik – Janne-tädi. Piret Rauk – Enela. Piret Kalda – Milvi. Maiken Schmidt – Riina. Andres Raag – Jaanus. Allan Noormets – Raimond. Esietendus 29. juulil 2014 Kuressaare Sadamaaidas. Otsides varandust Lavastus lastele. Autor ja lavastaja Aarne Mägi, muusika autor Rivo Laasi, kunstnik Annika Aedma, lavameister Ahto Matt, valgustaja Tarmo Matt, kostümeerija Laivi Koppel, helitehnik Tarmo Matt. O sades: Triin Lepik – Tüdruk. Rauno Kaibiainen – Poiss. Rivo Laasi – Muusik. Esietendus 28. novembril 2014 teatrisaalis. Pildikesi seltsimajast Luulelavastus koostöös Saaremaa Ühisgümnaasiumiga. Lavastaja Rita Ilves, muusikajuht Mari Ausmees, lavameister Ahto Matt, valgustaja Tarmo Matt, juuksur-grimeerija Ene Pärtel, kostümeerija Laivi Koppel, helitehnik Tarmo Matt. Esitajad: Kiiri Tamm ja Saaremaa Ühisgümnaasiumi luuleteater Krevera liikmed. Esietendus 4. detsembril 2014 teatrisaalis.

Testamenditäitjad Indrek Hargla kriminaalne tragikomöödia. Lavastaja Peeter Tammearu, kunstnik Riina Vanhanen, muusikaline kujundaja Felix Kütt, lavastaja assistent Sissel-Maria Mägi, lava-

277

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

ESIETENDUS

Armastuse kirjad Eesti mees ja tema naine Killu ja Mürakas Otsides varandust Pildikesi Seltsimajast Talgud Testamenditäitjad Vana õngitseja Wally kohvik

9.11.2013 23.03.2014 5.12.2013 28.11.2014 4.12.2014 1.08.2013 29.07.2014 19.01.2013 1.10.2013

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

sõnalavastus sõnalavastus mitmeliigilavastus mitmeliigilavastus mitmeliigilavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus

täisk täisk lapsed lapsed täisk täisk täisk täisk täisk

ETENDUSED

KÜLASTUSED

14 4 12 12 2 5 13 14 17

1 092 583 1 631 1 039 209 706 2 200 1 389 1 841

Repertuaari koondnäitajad 2014

SÕNALAVASTUSED

MITMELIIGILAVASTUS

KOKKU

2 6 67 7 811 9,3

2 3 26 2 879 3,1

4 9 93 10 690 7,8

uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused keskmine pilet

54% etendustest anti üle Eesti, väljaspool lavastuste statsionaare. MUU TEGEVUS Filmiprogramm lastele Filmiprogramm täiskasvanutele Kuressaare filminädal

ürituste sari ürituste sari ürituste sari KOKKU

13 42 7 62

847 3 010 686 4 543

MAJANDUSTEGEVUS halduskulud 43 116

majandustegevusest laekuv tulu 98 790

tööjõukulud 201 580 majanduskulud 37 751

toetused 261 878 TULUD

278

KULUD

TALLINNA LINNATEATER

Liis Lass, Maiken Schmidt, Margus Tabor, Mart Toome, Mikk Jürjens, Märt Pius, Piret Kalda, Priit Pius, Priit Võigemast, Rain Simmul, Sandra Uusberg, Tõnn Lamp, Ursula Ratasepp.

www.linnateater.ee

Tallinna Linnateater, kunagine Eesti Riiklik Noorsooteater, on tegutsenud ligi viiskümmend aastat. Tal on olnud viis peanäitejuhti. Lavastusi tuuakse välja kolmes erinevas saalis, vabaõhulaval on pandud alus suveteatri traditsioonile. Linnateatril on oma rahvusvaheline teatrifestival „Talveöö unenägu“.

STATSIONAARID Väike saal Taevalava Põrgulava Lavaauk Kammersaal Hobuveski Salme Kultuurikeskus

ISTEKOHTI 87 169 182 320 71 142 618

KOOSSEIS Teatrijuht: Raivo Põldmaa Peanäitejuht: Elmo Nüganen Muusikajuht: Riina Roose Kunstnik: Kustav-Agu Püüman Lavastaja-dramaturgid: Diana Leesalu, Paavo Piik Dramaturgid: Triin Sinissaar, Kristiina Jalasto Trupijuht: Triinu Sillaste Näitlejad: Aleksander Eelmaa, Allan Noormets, Alo Kõrve, Andero Ermel, Andres Raag, Andrus Vaarik, Anne Reeman, Anu Lamp, Argo Aadli, Elisabet Reinsalu, Epp Eespäev, Evelin Võigemast, Hele Kõrve, Helene Vannari, Henrik Kalmet, Indrek Ojari, Kalju Orro, Karl-Andreas Kalmet, Kaspar Velberg, Kristjan Üksküla, Külli Teetamm,

UUSLAVASTUSED Aju jaht Anthony Horowitzi näidend. Inglise keelest tõlkinud Hannes Villemson. Lavastaja Diana Leesalu, kunstnik Sirli Bergström, valguskunstnik Priidu Adlas, muusika autor ja muusikaline kujundaja Veiko Tubin. Osades: Indrek Ojari – Mark Styler. Allan Noormets – Doktor Farquhar. Piret Kalda – Õde Plimpton. Esietendus 22. veebruaril 2014 väikeses saalis. Harakale haigus... Neliteist inspireerivat lugu depressioonist ja tervenemisest, mis jagunevad kaheks, ühel ja samal õhtul kahes erinevas kohas mängitavaks lavastuseks: „Harakale haigus...“ Tallinna Linnateatris ja „Varesele valu...” Eesti Draamateatris. Teksti autorid ja lavastajad Mari-Liis Lill ja Paavo Piik, muusika autor Andre Pichen, kunstnik Nele Sooväli, valguskunstnikud Emil Kallas ja Priidu Adlas. Osades: Britta Vahur – Jete. Ursula Ratasepp – Roberta. Robert Annus – Oliver. Piret Krumm – Niina. Veiko Tubin – Patrik. Henrik Kalmet – Carlos; Georg. Esietendus 15. märtsil 2014 Taevalaval. Varesele valu... Vt Eesti Draamateater. Armastus ja raha Dennis Kelly draama. Inglise keelest tõlkinud Anu Lamp. Lavastaja Sander Pukk, kunstnik Annika Lindemann, valguskunstnik

279

Kalle Karindi, videokunstnik Veiko Tubin, muusikaline kujundaja Ove-Kuth Kadak. Osades: Anu Lamp – Ema. Andres Raag – Duncan. Külli Teetamm – Val. Evelin Võigemast – Jess. Alo Kõrve – David. Argo Aadli – Paul; Arst. Margus Tabor – Isa. Sandra Uusberg, Liis Lass – Debbie. Esietendus 26. aprillil 2014 Hobuveskis. Igatsus William Boydi draama. Inglise keelest tõlkinud Anu Lamp. Lavastaja Elmo Nüganen, muusika autor Jaak Jürisson, kunstnik Vladimir Anšon, kostüümikunstnik Reet Aus, valguskunstnik Gleb Filštinski, muusikaline kujundaja Riina Roose. Osades: Peeter Tammearu – Sergei Sergejevitš Lossev. Epp Eespäev – Tatjana Aleksejevna Losseva. Liis Lass, Maiken Schmidt – Nataša. Anne Reemann – Varvara Pavlovna. Rain Simmul – Nikolai Vladimirovitš Podgorin. Kristjan Üksküla – Missail Aleksejevitš Poloznev. Kalju Orro – Viktor Ivanovitš Dolžikov. Elisabet Reinsalu – Kleopatra Viktorovna. Andrus Vaarik – Andrei Ivanov (Rõigas). Helene Vannari – Olga. Kristiina Jalasto – Anna Antonovna Luganovitš. Esietendus 31. mail 2014 Põrgulaval. Hiirtest ja inimestest John Steinbecki romaani dramatiseering. Inglise keelest tõlkinud Udo Uibo. Dramatiseerijad Tõnis Parksepp ja Vallo Kirs, lavastaja Vallo Kirs, lavastusdramaturg Tõnis Parksepp, kunstnik Jaanus Laagriküll, valguskunstnik Emil Kallas, muusikaline kujundaja Loore Martma. Osades: Mikk Jürjens – George. Indrek Ojari – Lennie. Aleksander Eelmaa – Candy. Mart Toome – Peremees. Märt Pius – Curley. Maiken Schmidt – Curley naine. Alo Kõrve –

280

Slim. Henrik Kalmet – Carlson. Kaspar Velberg – Whit. Esietendus 4. oktoobril 2014 Hobuveskis. Surnud hinged Nikolai Gogoli romaani dramatiseering. Vene keelest tõlkinud Henrik Sepamaa. Dramatiseerija ja lavastaja Hendrik Toompere, kunstnik Pille Jänes. Osades: Priit Võigemast – Tšitšikov. Andres Raag – Selifan. Rain Simmul – Manilov. Piret Kalda – Manilova. Kristjan Üksküla – Themistoklus. Anne Reemann – Korobotška. Margus Tabor – Nozdrjov. Allan Noormets – Sobakevitš. Kalju Orro – Pljuškin. Evelin Võigemast – Anna Grigorjevna. Elisabet Reinsalu – Sofja Ivanovna. Esietendus 15. novembril 2014 Taevalaval.

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

ESIETENDUS

Aeg ja perekond Conway Aju jaht Amy seisukoht Armastus ja raha Eesti filmi laulud Hamlet Harakale haigus... Varesele valu Hecuba pärast Hiirtest ja inimestest Igatsus Kassirabal Kes kardab Virginia Woolfi? Keti lõpp Kivid sinu taskutes Koletis kuu peal Kolm vihmast päeva Lantimiskunstnikud Maailmale nähtamatud pisarad Meie, kangelased Neli aastaaega Offline Pál-tänava poisid Skangpoomijad Surnud hinged Tõde ja õigus. Teine osa Utoopia rannik. I osa. Teekond

23.02.2011 22.02.2014 29.10.2011 26.04.2014 24.11.2012 27.10.2012 15.03.2014 15.03.2014 21.03.2009 4.10.2014 31.05.2014 9.11.2013 23.01.2010 3.03.2012 3.03.2007 26.03.2011 23.02.2013 29.09.2012 3.04.2012 9.05.2009 14.12.2013 19.10.2013 8.06.2013 29.11.2013 15.11.2014 12.02.2005 9.03.2013

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus muusikalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus

täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk noored täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk noored täisk täisk täisk noored noored lapsed täisk täisk täisk

ETENDUSED

KÜLASTUSED

4 370 33 3 003 17 2 193 25 2 483 5 1 505 13 2 233 22 3 761 vt Draamateater 5 1 424 10 1 136 29 5 360 23 4 206 35 2 728 1 176 2 186 23 2 161 17 1 538 14 6 623 11 6 222 4 722 37 3 519 21 2 383 11 5 100 16 2 770 9 1 571 11 1 960 17 3 043

Repertuaari koondnäitajad 2014

uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused keskmine pilet

SÕNALAVASTUSED

MUUSIKALAVASTUS

KOKKU

7 26 410 66 871 14,9

0 1 5 1 505 13,7

7 27 415 68 376 14,9

Väljaspool statsionaari anti 5% etendustest, sh 1 etendus Belgias.

281

MUU TEGEVUS Märtsis korraldati rahvusvahelise teatripäeva gala, kevadel külastas Linnateatrit näitekirjanik William Boyd ning mais võõrustati Lavaaugus London Globe’i, kes mängis „Hamletit“. Teatrisõprade klubis: 28. aprillil tutvustas lavastuskunstniku tööd lavastuse „Utoopia rannik. I osa. Teekond“ kunstnik Liina Unt; 7. mail esitles Eesti Keele Sihtasutus Viivi Luige romaani „Varjuteater“ audioraamatut. Kirjastaja ja teostajad rääkisid raamatust, katkendi luges Elisabet Reinsalu. 30. mail toimus teist korda Linnateatri Dieles, Panso saalis ja Teatrisõprade klubis „Heade asjade laat“. 23. augustil toimus hooaja avaüritus „Kontekst“: Lavaaugus loeti ette eesti kaasaegset kirjandust ja näidati Balti Filmi- ja Meediakooli tudengite sürride lühifilmide öökino, Taevalava hõivas Kiwa ;paranoia teabepäev, Põrgulaval võis osa saada heliinstallatsioonist „Nähtamatu etendus“ ning Panso saalis osaleda kunstnikerühmituse MUST JOON joonistamise õpitoas.

Kontakt Kontekst. Hooaja avamine Teekond kostüümini Rahvusvaheline teatripäev Õnnelik õhtu Talveöö unenägu

282

vestlussari muu loeng auhinnagala kontsert festival KOKKU

Koostöös ERR-iga valmisid telesaated: kohtumisõhtute sari näitlejatega „Kontakt“. Sellega alustati teatri viiekümnenda sünnipäeva tähistamist, mis kulmineerub 13. veebruaril 2016 teatri juubeliga. Esimesteks külalisteks olid 22. oktoobril Hele Kõrve ja Evelin Võigemast ning 19. novembril Karl-Andreas Kalmet ja Priit Pius. Saatejuhid olid Veiko Tubin ja Henrik Kalmet. Saated olid eetris vastavalt 24. oktoobril ja 21. novembril. 25. oktoobril toimus Eesti näidendi kuu raames Linnateatri Teatrisõprade klubis avalik kettnäidendi kirjutamine, milles osalesid viis autorit: Andrus Kivirähk, Urmas Lennuk, Mehis Pihla, Kristiina Jalasto ja Paavo Piik. Detsembris paigaldati Linnateatri Põrgulavale silmusvõimendussüsteem, mille abil on kuulmispuudega inimestel, kes kasutavad kuuldeaparaati, võimalik teatrilavastuste sõnalisest ja muusikalisest osast oluliselt parem aru saada. Detsembris toimus kaheksas rahvusvaheline festival „Talveöö unenägu 2014: Tõsised mängud“, mille kuraator oli Paavo Piik. Festivali põhiprogrammi kuulus 5 lavastust (Prantsusmaalt, Ameerika Ühendriikidest, Soomest, Saksamaalt), lisaks töötuba ning kohtumised tegijatega.

3 1 1 1 2 26 34

252 300 28 675 674 2 019 3 948

MAJANDUSTEGEVUS etendustegevusega kaudselt seotud tulud 527 595

muud kulud 538 281

majanduskulud 505 984

halduskulud 215 753 47%

toetused 1 412 505 majandustegevusest laekuv tulu 1 027 443 TULUD

tööjõukulud 1 706 211 KULUD

283

RIIGI ASUTATUD SIHTASUTUSED R

EESTI DRAAMATEATER www.draamateater.ee Eesti Draamateater on püsitrupiga repertuaariteater, mis tegutseb riigi osalusega sihtasutusena. Eesti suurimas sõnalavastusteatris töötab üle 40 näitleja. Eesti Draamateatris esmalavastatud algupärandid ilmuvad näidendiraamatu sarjas, „Esimese lugemise“ sarjas tutvustatakse seni lavastamata eesti näidendeid, prioriteediks on noorte autorite näidendite esitamine. STATSIONAARID Suur saal Väike saal Maalisaal Kammersaal Laitse Graniitvilla

ISTEKOHTI 426 170 70 150 100

KOOSSEIS Teatrijuht: Rein Oja Peanäitejuht: Priit Pedajas Lavastajad: Hendrik Toompere, Ingomar Vihmar, Uku Uusberg, Merle Karusoo (kuni 31.07.2014) Peakunstnik: Riina Degtjarenko Muusikajuht: Malle Maltis Dramaturgid: Ene Paaver, Kairi Kruus Näitlejad: Ain Lutsepp, Britta Soll (Vahur), Ester Pajusoo, Guido Kangur, Harriet Toompere, Hendrik Toompere jr (al 1.11.2014), Hilje Murel, Indrek Sammul, Ita Ever, Ivo Uukkivi, Jaan Rekkor, Jüri Tiidus, Kaie Mihkelson, Kersti Heinloo, Kersti Kreismann, Laine Mägi, Lembit Ulfsak, Mait Malmsten, Mari Lill, Mari-Liis Lill, Maria Advjushko

284

(kuni 31.07.2014), Maria Klenskaja, Markus Luik (al 1.09.2014), Marta Laan, Martin Veinmann, Merle Palmiste, Märt Avandi (kuni 31.08.2014), Piret Krumm, Pääru Oja, Raimo Pass, Robert Annus, Roland Laos (kuni 31.07.2014), Taavi Teplenkov, Tiit Sukk, Tõnu Aav, Tõnu Kark, Tõnu Oja, Viire Valdma, Ülle Kaljuste UUSLAVASTUSED Vennas Tõnu Õnnepalu näidend. Lavastaja Aleksander Eelmaa, kunstnik Liisi Eelmaa, valguskunstnik Priidu Adlas, videokunstnik Urmas Jõemees, helikujundaja Lauri-Dag Tüür. Osades: Kaie Mihkelson – Mamma. Indrek Sammul – Jakob. Pääru Oja – Willem. Esietendus 9. veebruaril 2014 väikses saalis. Aiamajas Jane Bowlesi draama. Inglise keelest tõlkinud Kalle Hein. Lavastaja ja muusikaline kujundaja Priit Pedajas, kunstnik Pille Jänes, valguskunstnik Kalle Karindi, etenduse juht Johannes Tammsalu. Osades: Ülle Kaljuste – Gertrude Eastman Cuevas. Kersti Heinloo – Molly. Jaan Rekkor – Härra Solares. Maria Klenskaja – Proua Lopez. Marta Laan – Frederica. Mari Lill – Alta Gracia. Ester Pajusoo – Quintina. Taavi Teplenkov – Lionel. Hilje Murel – Vivian Constable. Laine Mägi – Proua Constable. Viire Valdma – Inez. Esietendus 23. veebruaril 2014 suures saalis. Varesele valu... Neliteist inspireerivat lugu depressioonist ja tervenemisest, mis jagunevad kaheks erinevaks lavastuseks, mida mängiti ühel ja samal õhtul kahes erinevas kohas: „Harakale haigus...“ Tallinna Linnateatris ja „Varesele

valu...” Eesti Draamateatris. Teksti autorid ja lavastajad Mari-Liis Lill ja Paavo Piik, kunstnik Nele Sooväli, valguskunstnik Priidu Adlas, helikujundaja Andre Pichen, etenduse juht Kadri Tammiste. Osades: Britta Vahur – Fiona, 29. Ursula Ratasepp – Deivi, 28; Ariadne, 31. Henrik Kalmet – Luukas, 28. Piret Krumm – Ellen, 29. Veiko Tubin – Umberto, 30. Esietendus 15. märtsil 2014 väikses saalis Harakale haigus... Vt Tallinna Linnateater. Wabadusrist Indrek Hargla näidend. Lavastaja ja valguskunstnik Hendrik Toompere, kunstnik Ervin Õunapuu, videokunstnik Tauno Makke, muusikaline kujundaja Lauri Kaldoja, liikumisjuht Üüve-Lydia Toompere, etenduse juht Karin Undrits. Osades: Ivo Uukkivi – Johan Laidoner. Ain Lutsepp – Konstantin Päts. Tõnu Oja – Karl Robert Pusta. Jüri Tiidus – Joakim Puhk. Harriet Toompere – Proua Krüüdner. Guido Kangur – Härra Jürgenson. Indrek Sammul – Karl Einbund. Uku Uusberg – Richard Pihlak. Roland Laos – Armand Kuljus; Agent. Raimo Pass – Ants Piip. Marta Laan – Clotilde. Tiit Sukk – Artur Sirk. Hendrik Toompere jr – Pealtnägija. Ervin Õunapuu – Pastor. Liisa Pulk – Laura. Liis Haab – Proua Asta. Lauri Kaldoja – August Rei. Esietendus 4. aprillil 2014 suures saalis. Kass tulisel plekk-katusel Tennessee Williamsi draama. Inglise keelest tõlkinud Jaak Rähesoo. Lavastaja ja muusikaline kujundaja Ingomar Vihmar, kunstnik Riina Degtjarenko, etenduse juht Anneli Roosi.

Osades: Kersti Heinloo – Margaret. Martin Veinmann – Suur Papa. Kersti Kreismann – Suur Mamma. Hilje Murel – Mae. Tõnu Oja – Gooper. Ingomar Vihmar – Brick. Kleer Maibaum-Vihmar – Doktor Alice Baugh. Luise Mathilde Vihmar – Polly, Gooperi ja Mae tütar. Paul Samuel Vihmar – Gooperi ja Mae laps. Marie Veling – Gooperi ja Mae laps. Arthur Orgusaar – Gooperi ja Mae laps. Ada-Iida Vihmar – Gooperi ja Mae laps. Esietendus 10. juunil 2014 Laitse Graniitvillas. Laul, mis jääb Lavastus Raimond Valgre ajast. Teksti autor Merle Karusoo, Liis Aedmaa, Jan Rahman, Piret Saul-Gorodilov, lavastaja Merle Karusoo, muusikajuht Malle Maltis, dramaturgiline abi Mihkel Seeder, koreograafid Laine Mägi ja Liis-Katrin Avandi, kunstnikud Illimar Vihmar ja Maret Tamme, valguskunstnik Margus Vaigur, lavastaja assistendid Indrek Sammul ja Maia Soorm, arranžeerija Malle Maltis, etenduse juhid Johannes Tammsalu ja Karin Undrits. Osades: Märt Avandi – Raimond Valgre. Pääru Oja – Valdur Varem. Laine Mägi – Ema. Piret Krumm – Tylo. Harriet Toompere – Alice; Niina. Guido Kangur – Rahamees; Vassili. Jüri Tiidus – Volli. Tiit Sukk – Pinna. Mait Malmsten – Goldman; Ernst Miil; Eesti Tallinna Punalipulise Kaardiväe Laskurkorpuse Suure Džässorkestri kitarrist. Raimo Pass – Jaan Kurgo; Džässorkestri kontrabassimängija; Tuvike. Taavi Teplenkov – Anton Õige. Indrek Sammul – Mihkel. Ain Lutsepp – Augas. Ülle Kaljuste – Baba; Elviira. Mari Lill – Lillemüüja; Nadežda. Marta Laan – Ljubov. Robert Annus – Jaak Peterson; Džässorkestri akordionist. Juss Haasma – Oskar Mets; Džässorkestri löökpillid. Jaan Ulst – Heino Kimmel; Džässorkestri akordionist. Mihkel Roolaid – Bruno Mooste; Poiss;

285

Džässorkestri klarnetist. Andreas Altmäe – Voldemar Kilu; Džässorkestri tromboonimängija. Oskar Punga – Hävituspataljoni poiss; Džässorkestri löökpillid. Maret Tamme – Nataša. Karin Undrits – Veera. Kersti Õilsalu – Tamara. Jandra Puusepp, Malle Maltis – Džässorkestri saksofonistid. Aivi Tilk – Džässorkestri akordionist. Linda-Anette Suss – Džässorkestri viiuldaja. Episoodides: Marit Pruul, Johannes Tammsalu, Jüri Antsmaa, Roger Viks, Erki Jesmin, Sten-Erik Remmel, Silver Kaljula (TÜ VKA), Anne-Mai Agukas, Kelly Liis, Aare Luhaäär, Tiina Luhaäär, EveMare Maide, Eliise-Anette Muuga, Jan-Rasmus Muuga, Grete Olev, Kadri Pajula, Silvia Pajula, Ester Purje, Maie Sulbi, Karl-Egert Sulbi, Marje Särme, Carl-Joosep Žuranjuk, Christofer Žuranjuk, Maire Žuranjuk, Eve Tanner, Reet Teplenkov. Diana Liiv – klaverimängija. Liina Amon – löökpillimängija. Esietendus 13. juunil 2014 suures saalis. Hõimud Nina Raine’i draama. Inglise keelest tõlkinud Krista Kaer. Lavastaja Priit Pedajas, kunstnik Riina Degtjarenko, valguskunstnik Raido Talvend, videokunstnik Sander Tuvikene, konsultandid Eda Ahi ja Irina Ahi, etenduse juht Anneli Roosi. O sades: Tõnu Oja – Christopher, Billy isa. Kaie Mihkelson – Beth, Billy ema. Piret Krumm – Ruth, Billy õde. Pääru Oja – Billy. Marta Laan – Sylvia. Esietendus 21. septembril 2014 väikses saalis. Kuldne Lurich Mika Keräneni lastekrimka dramatiseering. Dramatiseerija ja lavastaja Ingomar Vihmar, kunstnik Illimar Vihmar, valguskunstnik Triin Suvi, videokunstnik Sander Tuvikene, liikumisjuht Rauno Zubko, etenduse juht Johannes Tammsalu.

286

O sades: Mari-Liis Lill – Sadu. Hilje Murel – Reilika. Pääru Oja – Olav. Mari Lill – Mari vanaema. Tiit Sukk – Mari isa; Jaam. Tõnu Aav – Aarne, Tartu Ülikooli Ajaloomuuseumi direktor. Tõnu Oja – Elmo, spordimuuseumi teadur. Kersti Kreismann – Eha, varahoidja. Ester Pajusoo – Lea, raamatukoguhoidja. Martin Veinmann – Mets, uurija. Ingomar Vihmar – Rolf, skulptor. Ursula Ratasepp – Mari. Robert Annus – Anton. Kleer Maibaum-Vihmar – Sandra Susi, spordimuuseumi direktor; Asta, koristaja; müüja. Markus Luik – Veiko, majasokk. Esietendus 2. novembril 2014 suures saalis. Keskmängustrateegia Madis Kõivu näidend. Lavastaja ja muusikaline kujundaja Priit Pedajas, kunstnik Pille Jänes, valguskunstnik Margus Vaigur, videokunstnik Tauno Makke, nukukunstnik Anne Daniela Rogers, etenduse juht Kadri Tammiste. Osades: Indrek Sammul – Mart, maletaja. Mait Malmsten – Valdu, akadeemik. Kersti Heinloo – Hilda, Valdu tütar. Harriet Toompere – Salme, Hilda vanem õde. Ain Lutsepp – Polkovnik; Alehhin; 1. välgutaja. Laine Mägi – Vanaema, Mardi ja Valdu ema. Mari Lill – Hilda ja Salme ema. Lembit Ulfsak – 2. välgutaja; Botvinnik. Guido Kangur – Karel Opocensky, Tšehhi malemeister. Taavi Teplenkov – Noor mees Liivikast. Hendrik Toompere jr – Noor mees Liivikast. Robert Annus – Noor mees Liivikast. Esietendus 7. detsembril 2014 suures saalis.

Repertuaari nimekiri LAVASTUS ESIETENDUS Aabitsa kukk 10.09.2004 Aiamajas 23.02.2014 Augustikuu 7.03.2010 Cancún 28.10.2011 Eesti matus 8.06.2002 Grönholmi meetod 30.03.2008 Hõimud 21.09.2014 Hävituse ingel 25.11.2012 Kass tulisel plekk-katusel 10.06.2014 Keskmängustrateegia 7.12.2014 Kollaborandid 20.09.2013 Kontakt 23.09.2012 Kraepelini variatsioonid 20.04.2013 Kuldne Lurich 2.11.2014 Kuni inglid sekkuvad 11.12.2011 Kõik on täis 18.01.2008 Külaline 17.03.2013 Laul, mis jääb 13.06.2014 Leke 8.12.2013 Orvud 22.10.2013 Rahauputus 6.04.2002 Revisited: Surm ja tütarlaps 8.04.2005 Saatuse heidikute kuu 16.06.2011 Teed juuakse kell viis 3.11.2013 Tuhk ja akvaviit 10.05.2013 Tund aega, et hinge minna 16.02.2013 Utoopia rannik. II osa. Laevahukk 20.03.2013 Vana roosa maja 9.12.2012 Varastatud oranž jalgratas 5.12.2010 Varesele valu... 15.03.2014 Harakale haigus 15.03.2014 Vennas 9.02.2014 Võlanõudjad 17.04.2011 Wabadusrist 4.04.2014

LAVASTUSLIIK sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus

SIHTRÜHM täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk lapsed täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk lapsed lapsed täisk täisk täisk täisk täisk

ETENDUSED 33 23 16 5 9 10 13 31 20 3 12 9 6 9 6 24 16 22 22 19 12 2 15 26 31 16 18 11 12 21 vt Tallinna 31 2 16

KÜLASTUSED 2 205 7 085 5 978 705 3 720 1 370 1 776 4 741 3 619 681 3 135 1 099 618 2 981 1 677 4 125 2 122 7 600 6 793 2 240 4 864 252 2 021 9 356 11 276 816 5 445 3 270 3 678 2 811 Linnateater 3 807 634 4 808

287

Repertuaari koondnäitajad 2014

uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused keskmine pilet

SÕNALAVASTUSED

10 34 521 117 308 11,2

Oktoobris andis Tõnu Oja 300. etenduse Andrus Kivirähki lavastusega „Aabitsa kukk”. Väljaspool lavastuste statsionaare anti 8,6% etendustest, sh „Hävituse ingliga“ 1 etendus Brüsselis ja 1 Luxemburgis. Lisaks teatri põhirepertuaarile sarjas „Esimene lugemine“ avalikul ettelugemisõhtul esitatud näidendid: Jää Näidendi autor ja lugemise juhendaja Ott Aardam. Lugesid: Ester Pajusoo – Vana naine. Piret Krumm – Noor naine. Aleksander Eelmaa – Vana mees. Lauri Kaldoja – Noor mees. Anna Kristin Peterson – remargid. Ettelugemine 5. märtsil 2014 Maalisaalis. Riidepuud Peeter Sauteri näidend. Lugesid: Piret Krumm – Inspitsient. Tõnu Õnnepalu – Tõnu. Peeter Sauter – Paul. Pääru Oja – remargid. Ettelugemine 28. mail 2014 Maalisaalis, Tallinna kirjandusfestivali HeadRead raames. Emale Autor Vaino Vahing, dramatiseerija Mati Unt, etenduse juht Karin Undrits. Lugesid: Jan Uuspõld – Vend. Harriet Toompere – Õde. Mait Malmsten – Õemees. Ettelugemine 30. novembril 2014 Kammersaalis, Mati Undi nädala raames.

288

Maja Veera Marjamaa näidend. Lugemise lavastaja Ain Lutsepp, etenduse juht Karin Undrits. Lugesid: Kaie Mihkelson – Juta. Ain Lutsepp – Jüri. Maria Advjushko – Maia. Lauri Kaldoja – Mati. Ülle Kaljuste – Paabu. Ursula Ratasepp – Ursula. Maria Klenskaja – Madeleine; Tädi. Liisa Pulk – Saare naine. Mari Lill – Vanaema; remargid. Veljo Reinik – Sulane. Roland Laos – Naaber; Saare mees. Ettelugemine 17. detsembril 2014 Maalisaalis. KORRALDATUD SÜNDMUSED 25. jaanuaril esitles Priit Pedajas Eesti Draamateatri Parketisaalis oma autoriplaati „Üle latvade lailab üks hõik“. Kaksikplaat tähistas Pedajase 60. sünnipäeva, mis täitus 21. jaanuaril. 18. märtsil toimus sarja „Link“ raames kohtumine „Vennase“ autori ja trupiga. Ühtlasi esitleti „Vennase“ raamatut, mis ilmus Draamateatri näidendiraamatu sarjas. 1 6. septembril avati teatri 95. hooaeg Parketisaalis toimunud „Reklaamiklubiga“, kus saatejuhi külalisteks olid lavastajad, kes tutvustasid hooaja jooksul esietenduvaid lavastusi, intervjuude vahele esitasid näitlejad ja muusikud Draamateatri lavastustest pärit laule ning instrumentaalpalu, teatrijuht Rein Oja viis läbi välkviktoriini. 15. detsembril toimus Jõulusahver, kuhu saabus kauplejaid nii Draamateatrist, Linnateatrist, Nukuteatrist, Vanemuisest kui Estoniast. Mati Undi nädal 24.–30. novembrini toimus Undi 70. sünniaastapäevale pühendatud nädal, mille jooksul sai näha Undi kolme kammerlikku lavastust (Friedebert Tuglase„Helene, Marion ja Felix“, Ariel Dorfmani „Surm ja tütarlaps“ ja Harold Pinteri „Majahoidja“) ning

Undi Draamateatri-lavastustest koostatud näitust, kuulata Undi töödeldud Vaino Vahingu teksti „Emale“ esimest lugemist ning 24. novembril sarjas „Link“ näitlejate meenutusi Mati Undist ja tema lavastustest. Nädala vältel sai vaadata Undi lavastustes mänginud näitlejate intervjuusid, mis on salvestatud 2008. aasta teatrifestivali UNT! temaatilise näituse NATTIUM jaoks (koostajad Heidi Aadma, Ott Karulin ja Anne-Ly Sova). Antsude pidu Kolleegipreemiate peo lavakava. Teksti autor Andrus Kivirähk. Osades: Mait Malmsten – Mati Unt.

Guido Kangur – Stalin. Rein Oja – Freud. Indrek Sammul – Paul Keres. Ivo Uukkivi – Laidoner. Kersti Heinloo – Koristaja. Tiit Sukk – Paul Pinna. Märt Avandi – Raimond Valgre. Andrus Vaarik – Ivan Orav. Antsude pidu toimus detsembri lõpus 16. korda.

Antsude pidu Esimene lugemine Link Ringkäik

muu ürituste sari vestlus ürituste sari KOKKU

1 4 3 9 17

206 180 175 102 663

MAJANDUSTEGEVUS

etendustegevusega kaudselt seotud tulud 1 262 553

majandustegevusest laekuv tulu 1 359 465

muud kulud 990 274

tööjõukulud 2 311 435

33%

halduskulud 224 975 majanduskulud 629 405 TULUD

toetused 1 563 912

KULUD

289

ENDLA TEATER

UUSLAVASTUSED

www.endla.ee

Teatrit on Pärnus tehtud aastast 1875, alguses laulu- ja näitemänguseltsis Endla ning kutselise teatrina 1911. aastast, kui valmis juugendstiilis teatrihoone kesklinnas. Sihtasutusena alustas Endla Teater tegevust 2012. aastal, asutajateks on Eesti riik, Pärnu linn ning Paikuse vald. Endla eripäraks on 1968. aastal algatatud suvine hooaeg, mil mängitakse statsionaaris Pärnu puhkajatele. STATSIONAARID

ISTEKOHTI

Suur saal

573

Küün

120

Valge saal

100

KOOSSEIS Teatrijuht: Ain Roost Kunstiline juht: Kalju Komissarov (kuni 4.10.2014) Lavastajad: Andres Noormets (kuni 31.08.2014), Enn Keerd, Laura Mets (al 1.08.2014) Näitlejad: Ago Anderson, Ahti Puudersell (kuni 31.12.2014), Bert Raudsep (kuni 31.08.2014), Carmen Mikiver, Fatme Helge Leevald (al 27.08.2014), Indrek Taalmaa, Ireen Kennik, Jaan Rekkor, Jüri Vlassov (kuni 31.05.2014), Kadri Adamson (al 15.08.2014), Kaili Viidas, Karin Tammaru, Kati Ong (al 27.08.2014), Lauri Kink (kuni 31.08.2014), Lauri Mäesepp (al 1.09.2014), Piret Laurimaa (kuni 30.06.2014), Priit Loog, Sander Rebane (al 27.08.2014), Sepo Seeman, Sten Karpov (kuni 31.08.2014), Tambet Seling, Triin Lepik (kuni 31.08.2014)

290

Hüvastijätt juunis Aleksandr Vampilovi tragikomöödia. Eesti Teatri- ja Muusikaakadeemia lavakunstikooli 26. lennu diplomilavastus. Vene keelest tõlkinud Paul-Eerik Rummo, lavastaja, kunstnik ja muusikaline kujundaja Andres Noormets, dramaturgiline abi Andra Teede, kostüümikunstnik Maarja Noormets, valguskunstnik Margus Vaigur, etenduse juht Silja Koppel. Osades: Jaanika Arum, Linda Kolde – Tanja; Kaunitar. Linda Vaher, Marian Heinat – Maša; Alla. Rea Lest, Helena Pruuli – Repnikova; Komsorg; Miilits 1. Kärt Tammjärv – Repnikova; Komsorg; Miilits 1. Jarmo Reha – Nikolai Kolessov; Miilits 2. Reimo Sagor – Nikolai Kolessev; Miilits 2. Markus Dvinjaninov – Rektor Repnikov. Ragnar Uustal – Vassili Bukin. Roman Maksimuk – Boriss Gomõra. Simeoni Sundja – Grigori Frolov. Jörgen Liik – Zolotujev; Lõbus poiss. Veiko Porkanen – Zolotujev; Tõsine poiss. Esietendus 17. jaanuaril 2014 suures saalis. Eedeni aed Neil LaBute’i tragikomöödia. Inglise keelest tõlkinud Triinu Ojalo, lavastaja Laura Mets, kunstnik Rosita Raud, valguskunstnik Margus Vaigur, videokunstnikud Argo Valdmaa ja Terina Tikka, muusikaline kujundaja Feliks Kütt, etenduse juht Astrid Kivila. Osades: Kaili Viidas – Evelyn. Kati Ong – Jenny. Bert Raudsep – Philip. Tambet Seling – Adam. Esietendus 8. veebruaril 2014 Küünis. Dussaert'i kaasus Jacques Mougenot’ monoloog. Prantsuse keelest tõlkinud Inge Eller, dramaturgiline abi Triinu Ojalo. Esitaja: Kaili Viidas. Esietendus 2. märtsil 2014 Valges saalis.

Vares Mart Kivastiku draama. Lavastaja Kalju Komissarov, kunstnik Liina Unt, valguskunstnik Margus Vaigur, videokunstnikud Argo Valdmaa ja Terina Tikka, muusikaline kujundaja Feliks Kütt, etenduse juht Silja Koppel. Osades: Indrek Taalmaa – Johannes Vares-Barbarus. Karin Tammaru – Siuts. Triin Lepik – Hilda. Carmen Mikiver – Nigol Andreseni sekretär Nadja; Elsbet Parek. Ireen Kennik – Müüja; Aurora Semper; Preili. Priit Loog – Johannes Semper. Sepo Seeman – seltsimees Klaus; härra Jürvetson; Andrei Ždanov. Ago Anderson – Ants Tähemaa; kapten Karl Parek; Konstantin Päts. Lauri Kink – Heiti Talvik; Pjotr Izmestjev; helimees raadios. Ahti Puudersell – Nigol Andresen; kütja Jõgisalu; kolonel Elmar Tambek. Enn Keerd – Nikolai Karotamm; Johannes Lauristin. Arvi Hallik – Johannes Mikkel; Pärnu linnapea. Esietendus 8. märtsil 2014 suures saalis. Totaalselt sinust üle Endla Noortestuudio lavastus. Mark Ravenhilli komöödia. Inglise keelest tõlkinud Triinu Ojalo. Lavastaja Enn Keerd, kunstnik Evelyn Bernard, valguskunstnik Karmen Tellisaar, muusikaline kujundaja Siim Rohtväli, etenduse juht Carolina Tagobert. Osades: Laura-Retti Laos – Kitty; Donna. Liis Künnapas – Kitty; Donna. Triin Veli – Sofia. Deborah Kuusik – Regina. Nora Vahenurm – Hanna. Carolina Tagobert – Linda. Oskar Seeman – Jakob; Mikael. Mikk Pärg – Jakob; Mikael. Carl Väljaäär – Tim. Kaspar Kast – Daniel. Cardo Sommerhage – Frank. Mihkel Tomberg – Viktor. Esietendus 14. märtsil 2014 Valges saalis. Mandel ja merihobu Kaite O'Reilly draama. Inglise keelest tõlkinud Triinu Ojalo, lavastaja ja kunstnik And-

res Noormets, valguskunstnik Karmen Tellisaar, videokunstnik Terina Tikka, etenduse juht Astrid Kivila. Osades: Karin Tammaru – Saara. Lii Tedre – Svetlana. Sepo Seeman – Paul. Bert Raudsep – Doktor Valmer. Egon Nuter – Toomas. Esietendus 26. aprillil 2014 Küünis. Woyzeck Georg Büchneri draama. Saksa keelest tõlkinud Helga Kross ja Mati Sirkel. Lavastaja Hendrik Toompere, kunstnik Ervin Õunapuu, valguskunstnik Margus Vaigur, videokunstnikud Argo Valdmaa ja Janek Vlassov, helikujundaja Lauri Kaldoja, etenduse juht Silja Koppel. Osades: Priit Loog – Woyzeck. Kaili Viidas – Marie. Jaan Rekkor – Kapten. Ago Anderson – Doktor. Indrek Taalmaa – Kapellmeister. Sander Rebane (TÜ VKA) – Allohvitser. Tambet Seling – Andres. Ahti Puudersell – Kunstnik. Carmen Mikiver – Käthe. Esietendus 10. juulil 2014 suures saalis. Kvartett Roland Hardwoodi komöödia. Inglise keelest tõlkinud Anne Lange. Lavastaja Enn Keerd, kunstnik Ingrid Proos, valguskunstnik Jaan Laur, muusikaline kujundaja Feliks Kütt, etenduse juhid Astrid Kivila ja Silja Koppel. Osades: Lii Tedre – Jean Horton. Helene Vannari – Cecily Robson. Raivo Rüütel – Wilfred Bond. Feliks Kark – Reginald Paget. Esietendus 1. augustil 2014 suures saalis. Titanic. Ilusad inimesed mängivad suuri tundeid Komöödia autorid Bettina Hamel, Tobias Krechel, Birte Schrein, Stefan A. Sculz, Julia Wieningen. Saksa keelest tõlkinud Mihkel

291

Seeder, lavastaja Laura Mets, dramaturgiline abi Triinu Ojalo, kunstnik Keili Retter, koreograaf Marge Rull, valguskunstnik Margus Vaigur, videokunstnik Terina Tikka, muusikaline kujundaja Feliks Kütt, lauluõpetaja Toomas Voll, etenduse juht Silja Koppel. Osades: Kadri Adamson – Alberta. Merilin Kirbits – Elli. Esietendus 4. oktoobril 2014 suures saalis. Meie aja kangelane Mihhail Lermontovi romaani dramatiseering. Dramatiseerija Galina Polišuk, vene keelest tõlkinud Malle Šalda, sh kasutatud fragmente Väino Linaski romaanitõlkest, lavastuse videokujunduses fragmente Mihhail Lermontovi joonistustest ja maalidest. Lavastaja Galina Polišuk (Läti), tõlgid Jekaterina Novosjolova ja Eduard Tee, dramaturgiline abi Triinu Ojalo, lavastaja assistent Karin Tammaru, koreograaf Kersti Adamson, kunstnik Aigars Ozolinš, kostüümikunstnik Liene Rolšteina, valguskunstnik Karmen Tellisaar, videokunstnikud Argo Valdmaa ja Terina Tikka, muusikalised kujundajad Feliks Kütt ja Galina Polišuk, lauluõpetaja Toomas Voll, etenduse juht Astrid Kivila. Osades: Priit Loog – Grigori Aleksandrovitš Petšorin. Jaan Rekkor – Vulitš; Tragunikapten; Kazbitš. Jekaterina Novosjolova – Undiin; Daam. Sander Rebane – Pime poiss; Purjus ohvitser; Azamat. Carmen Mikiver – Vanaeit; Mary ema. Tambet Seling – Janko; Grušnitski. Eduard Tee – Verner. Karin Tammaru – Vera. Fatme Helge Leevald – Vürstitar Mary. Kati Ong – Daam; Bela. Ahti Puudersell – Vera abikaasa, Maksim Maksimovitš. Esietendus 1. novembril 2014 suures saalis. Gaasivalgus Patrick Hamiltoni põnevuslugu. Inglise keelest tõlkinud Kätlin Pääsuke. Lavastaja Enn

292

Keerd, kunstnik Liina Unt, valguskunstnik Margus Vaigur, videokunstnik Argo Valdmaa, muusikaline kujundaja Janek Vlassov, etenduse juht Silja Koppel. Osades: Kadri Adamson – Bella Manningham. Ireen Kennik – Nancy. Helle Kuningas – Elizabeth. Lii Tedre – Elizabeth. Sepo Seeman – Jack Manningham. Ago Anderson – Rough. Kaido Päästel – I politseinik. Ando Tammsaar – II politseinik. Esietendus 22. novembril 2014 Küünis. Kaunitar ja koletis Kole ilus muinasjutt lastele. Teksti autor Triinu Ojalo, lavastaja Birgit Landberg, kunstnik Krista Tool, valguskunstnik Märt Sell, muusikaline kujundaja Sander Rebane, etenduse juht Astrid Kivila. Osades: Fatme Helge Leevald – Bella, hüüdnimega Kaunitar. Kaili Viidas – Helena. Ireen Kennik – Helena. Kati Ong – Stella. Priit Loog – Kaspar. Lauri Mäesepp – Koletis. Ahti Puudersell – Isa. Esietendus 11. detsembril 2014 suures saalis.

Repertuaari nimekiri LAVASTUS Armastuse õigekiri Ballettmeister Boyband Dussaert'i kaasus Eedeni aed Eesti mees ja tema poeg Esimesed suudlused Gaasivalgus Hiired pööningul Hüvastijätt juunis Kaunitar ja koletis Koht sigade seas Kolm põrsakest ja hea hunt Kvartett Mandel ja merihobu Meie aja kangelane Nähtamatu maja Põrrr...!!! Sinilind Testosteroon Titanic. Ilusad inimesed mängivad suuri tundeid Topeltelu Totaalselt sinust üle Uhkus ja eelarvamus Vaikus Vares Viimane kauboi Woyzeck

ESIETENDUS 14.09.2013 30.04.2009 25.02.2012 2.03.2014 8.02.2014 7.07.2011 26.09.2009 22.11.2014 12.12.2013 17.01.2014 11.12.2014 13.04.2013 27.03.2010 1.08.2014 26.04.2014 1.11.2014 14.04.2012 8.10.2011 4.05.2013 4.10.2008

LAVASTUSLIIK sõnalavastus mitmeliigilavastus muusikalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus nukulavastus sõnalavastus sõnalavastus

SIHTRÜHM täisk täisk täisk täisk teism täisk täisk täisk v.lapsed noored lapsed täisk v.lapsed täisk täisk täisk täisk v.lapsed lapsed täisk

4.10.2014 11.10.2013 14.03.2014 15.09.2012 16.03.2013 8.03.2014 2.03.2013 10.07.2014

sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus muusikalavastus sõnalavastus

täisk täisk noored täisk täisk täisk täisk täisk

ETENDUSED 18 5 17 11 21 12 5 5 18 16 13 4 2 16 15 4 5 10 7 10

KÜLASTUSED 2 030 569 8 224 306 2 302 1 647 804 652 5 769 3 796 6 105 274 496 5 079 1 562 1 404 420 1 180 1 301 4 053

14 31 17 5 2 12 7 10

4 536 15 041 1 046 1 233 245 2 387 2 198 2 555

Repertuaari koondnäitajad 2014

uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused keskmine pilet

SÕNALAVASTUSED

MUUSIKALAVASTUSED

NUKULAVASTUS

MITMELIIGILAVASTUS

KOKKU

12 24 273 65 043 8,3

0 2 24 10 422 12,0

0 1 10 1 180 4,5

0 1 5 569 8,6

12 28 312 77 214 8,7

Väljaspool lavastuste statsionaare anti 18% etendustest.

293

MUU TEGEVUS 13.–16. augustini toimus Pärnus monolavastuste festival Monomaffia, korraldaja Arenduskeskus Pro Magister koostöös Endla Teatriga. Rahvusvahelise teatrifestivali märksõnaks oli „Kõnelemata lood“. Kavas 10 monolavastust Ameerika Ühendriikidest, Suurbritanniast, Eestist, Soomest, Kreekast ja Poolast. Peakorraldaja Viivika Orula. Kokku anti festivalil 11 etendust 1009 vaatajale. 104. hooaeg avati 7. septembril koostöös Jüri Jaansoni Kahe Silla jooksuga. Kostüümidraama tarbeks valmisid Kahe Silla klubi ja Endla teatri ühise projektina fotoseeriad kostümeeritud viiest Pärnu sportlasest ja viiest Endla teatri näitlejast. Projektis lõid sportlastest kaasa jooksu algataja Jüri Jaanson, sõudja Kaisa Pajusalu, jalgpallur Kairi Himanen, sõudja Allar Raja, jooksja Kristjan Puusild ning näitlejatest Ireen Kennik, Carmen

Mikiver, Kaili Viidas, Piirt Loog ja Sepo Seeman. Pildistamisi lavastas näitleja Kaili Viidas, pildistas ja fotosid töötles Terina Tikka, stilistina aitas kaasa teatri peakunstnik Liina Unt ja grimmi tegi Sirle Teeäär. Fotod olid alates 5. augustist üleval Pärnus Rüütli platsil, Endla teatri juures ning Rannapargis. Endla teater kutsus novembris gümnaasiuminoori osalema „Hea idee“ konkursil. Tegu oli ettevalmistusega koolinoorte teatripäevaks „Teater on inimene“, mis korraldati esmakordselt 11. märtsil 2015. aastal Endla teatri eestvedamisel Pärnus. Avaliku konkursi tulemusel selgusid aasta lõpus Endla uus teatrijuht – Roland Leesment (varem Endla haldus- ja tehnikajuht), ning kunstiline juht – Ingomar Vihmar (Eesti Draamateatri lavastaja). Teatrijuht alustas 2015. aasta aprillis, kunstiline juht asus ametisse uuest hooajast.

MAJANDUSTEGEVUS

majandustegevusest laekuv tulu 690 231

etendustegevusega kaudselt seotud tulud 716 863

kohvik 167 569

muud kulud 20 930

halduskulud 163 139

31%

majanduskulud 403 603

toetused 783 393 TULUD

294

tööjõukulud 1 477 783

KULUD

NUKU

UUSLAVASTUSED

www.nuku.ee

Sihtasutus NUKU (Eesti Riiklik Nukuteater) asutati 1952. aastal ja on tänaseni Eesti ainus professionaalne riiklik laste- ja noorteteater. Tegutseb Tallinnas aadressil Lai 1. Aastal 2010 laieneti ka Nunne tn 8 majja, kus hakkas tegutsema Nukukunsti keskus ja muuseum, ning koonduti ühisnime NUKU alla. Teater on igakevadise Tallinn Treff Festivali korraldaja. STATSIONAARID Väike saal Ovaalsaal Vahesaal Restoran Merineitsi Meremuuseumi Lennusadama kai

ISTEKOHTI 202 80 60 150 576

KOOSSEIS Teatrijuht: Joonas Tartu Kunstilise juhi kt: Taavi Tõnisson Lavastaja: Vahur Keller Peakunstnik: Britt Urbla Keller Kirjandustoimetaja: Kati Kuusemets Muusikajuht: Kaire Vilgats-Lõhmus (kuni 31.08.2014) Näitlejad: Andres Roosileht, Anti Kobin, Are Uder, Helle Laas, Jevgeni Moissejenko, Kaisa Selde, Katariina Tamm, Katri Pekri, Laura Nõlvak, Lee Trei, Liivika Hanstin, Mart Müürisepp, Mihkel Tikerpalu, Mirko Rajas, Riho Rosberg, Sandra Lange, Taavi Tõnisson, Tarmo Männard, Tiina Tõnis, Kadri Kalda (kuni 10.06.2014), Ingrid Isotamm (lapsehoolduspuhkusel kuni 1.10.2014)

Puuhaldjate lugu Nukulavastus lastele. Teksti autor ja lavastaja Mirko Rajas, kunstnik Kalju-Karl Kivi, helikujundaja Ekke Västrik. Osades: Andres Roosileht – Meeshaldjas. Katariina Tamm – Naishaldjas. Esietendus 23. veebruaril 2014 väikeses saalis. Lugu kahest vereliblest Nukulavastus. Pilvi Üllaste lasteraamatu dramatiseering. Dramatiseerija ja lavastaja Jaanika Juhanson, kunstnik, videokunstnik ja muusikaline kujundaja Sander Põldsaar, valguskunstnik Märt Sell, liikumisjuht Kardo Ojassalu. Osades: Mihkel Tikerpalu – Muinasjutt; Südametunnistus (hääl); Higinäärmed (hääl); Maks (hääl). Sandra Lange – Punalible Ree (Reiki). Mart Müürisepp – Valgelible Raa (Radur); Häirekeskus (hääl). Katri Pekri – Punalible Mee. Kaisa Selde – Punalible Lii; Süda (hääl); Keel (hääl). Kadri Kalda – Punalible Sii; Magu (hääl). Laura Nõlvak – Punalible Sii; Magu (hääl). Jevgeni Moissejenko – Mikroobid; Valgelible; Lihastekäsutaja (hääl). Lola Varm – Tüdruk (hääl). Kogu näitetrupp – Muinasjutud; Punalibled; Vereliistakud; Närvirakud; Viirused jt. Esietendus 2. märtsil 2014 Ovaalsaalis. Emma ja ajakivi ehk Nukkude teater Suur nukumuinaslugu. Alusteose autor ja dramatiseerija Mihkel Ulman, lavastaja Mirko Rajas, kunstnik Rosita Raud, muusika autor Ekke Västrik, muusikajuht Kaire Vilgats, valguskunstnik Oliver Kulpsoo, helikujundaja Ekke Västrik, liikumisjuht Olga Privis, kunstniku assistent Annika Aedma. Osades: Katariina Tamm – Imekaunis nukk Emma (nukk ja elavplaan). Katri Pekri

295

– Imekaunis neiu Emma (teismelisena, elavplaan). Mart Müürisepp – Prints Kaspar (elavplaan); Leskproua poeg Hans (nukk). Tiina Tõnis – Leskproua Karen (nukk); Ehitusminister (elavplaan). Kaisa Selde – Kuninganna (elavplaan). Liivika Hanstin – Nõid Hulda (nukk); Õedaam (elavplaan). Mihkel Tikerpalu – Murdvaras Max (nukk); Jahindusminister (elavplaan), Ajalehepoiss. Andres Roosileht – Konstaabel Bork (nukk); Tseremooniameister-Õpetaja (elavplaan). Jevgeni Moissejenko – Keigarlik noormees Karl (nukk); Merendusminister (elavplaan). Kadri Kalda, Laura Nõlvak – Õuedaamid (elavplaan). Tarmo Männard – Kuningas (elavplaan). Anti Kobin – Apteeker Marcus Zimmer (elavplaan). Riho Rosberg – Nukumeister Mozer (elavplaan). Lee Trei – Õuedaam Miranda (elavplaan). Taavi Tõnisson – Kaevanduse järelevaataja Franz (elavplaan); Rahandusminister (elavplaan); Rääkiv pea; Ajalehepoiss. Mirko Rajas – Kaevanduse järelevaataja Franz (elavplaanahandusminister (elavplaan); Rääkiv pea; Ajalehepoiss. Kogu näitetrupp – nukuliigutajad-abilised. Esietendus 4. mail 2014 Väikeses saalis. Kapten Granti lapsed Jules Verne’i teose dramatiseering. Prantsuse keelest tõlkinud Marta Sillaots. Dramatiseerija ja lavastaja Vahur Keller, muusika autor ja helikujundaja Liina Kullerkupp, koreograaf Renate Valme, kunstnik Jaanus Laagriküll, kostüümikunstnik Britt Urbla Keller, lavavõitluse seadja Indrek Sammul. Osades: Andres Roosileht – Geograaf Jacques Paganel. Anti Kobin – Lord Edward Glenarvan. Are Uder – Habemik; Black Pointi sepp. Lee Trei – Leedi Helena Glenarvan. Mart Müürisepp – Ayrton. Mihkel Tikerpalu – Kapten John Mangles. Riho Rosberg – Major McNabbs. Riho Tammert – Maoori-

296

pealik Kara-Tete. Tarmo Männard – Manuel Ipharaguerre; Kapten Will Halley. Toomas Kreen – Laevaohvitser Tom Austin. Märten Männiste, Keijo-Johann Norden – Robert Grant. Teele Kajuvee-O'Brock, Lisa Marie Silbaum – Mary Grant. Jekaterina Burdjugova – Concepcióni sadamanaine; Glasgow’ sadamanaine; Aborigeen; Maoorinaine. Dan Jeršov, Aleksandr Kuzin – Duncani madrus; Manuel Ipharaguerre’i poeg; Sunnitööline; Macquarie madrus. Grete Jürgenson, Karin Lamson – Glasgow’ sadamanaine; Sierra Tandili indiaaninaine; Aborigeen; Maoorinaine. Helena Kesonen – Glasgow’ sadamanaine; Sierra Tandili indiaaninaine; Edeni sadamanaine. Jaune Kimmel, Liisu Krass – Concepcióni sadamanaine; Glasgow’ sadamanaine; Edeni sadamanaine. Märten Matsu – Mees Concepcióni sadamas; Manuel Ipharaguerre'i poeg; Mees Glasgow’ sadamas; Aborigeen; Maoori sõdur, Britannia madrus. Getter Meresmaa – Concepcióni sadamanaine; Glasgow’ sadamanaine; Edeni sadamanaine. Ringo Ramul, Joonas Vatter – Duncani madrus; Manuel Ipharaguerre’i poeg; Macquarie madrus. Karl Robert Saaremäe – Mees Glasgow’ sadamas; mees Concepcióni sadamas; Thalcave; Sunnitööline; Maoori sõdur; Kapten Harry Grant. Karl Sakrits – Duncani madrus; Manuel Ipharaguerre’i poeg, Sunnitööline; Macquarie madrus. Katrin Sutt – Glasgow’ sadamanaine; Sierra Tandili indiaaninaine; Edeni sadamanaine. Dajana Zagorskaja – Glasgow’ sadamanaine; Sierra Tandili indiaaninaine; Aborigeen; Maoorinaine. Eduard Tee – Duncani madrus; Manuel Ipharaguerre’i poeg; Tolliametnik; Macquarie madrus. Martin Tikk – Üks-Eestlane-Igas-Sadamas; Manuel Ipharaguerre’i poeg. Tanel Ting – Duncani madrus; Manuel Ipharaguerre’i poeg; Aborigeen; Maooripealik Kai-Kumu. Kristo Veinberg (TÜ Viljandi

Kultuuriakadeemia) – Mees Glasgow’ sadamas; mees Concepcióni sadamas; Manuel Ipharaguerre’i poeg; Aborigeen; Maoori sõdur. Mihkel Vendel – Mees Glasgow’ sadamas; Mees Concepcióni sadamas; Manuel Ipharaguerre’i poeg; Aborigeen; Maoori sõdur; Britannia madrus. Kulno Malva – Madrus Mulrady. Madis Jürgens – Madrus Wison. Jan Richard Liiva, Hendrik Põld – Glasgow’ ja Seymouri lehepoiss; Manuel Ipharaguerre’i poeg. Esietendus 9. augustil 2014 Meremuuseumi Lennusadama kail. Canterville’i lossi vaim Visuaal- ja nukulavastus teismelistele Oscar Wilde’i jutustuse ainetel. Dramatiseerija ja lavastaja Anna Ivanova-Brašinskaja (VenemaaSoome), koreograaf Olga Privis, kunstnik Saša Poljakova (Prantsusmaa), valguskunstnik Triin Rahnu, helikujundajad Ekke Västrik ja Mikk Mengel. Osades: Jevgeni Moissejenko – Vai. Teistes osades: Katri Pekri, Kaisa Selde, Katariina Tamm, Mirko Rajas, Taavi Tõnisson. Esietendus 6. septembril 2014 Väikeses saalis.

– Triinu isa; Koer Muki; Kammerteener. Katariina Tamm – Põrsas; Võõrasõde Galatea. Lee Trei – Kass Miisu; Võõrasõde Beata; Must lind. Tarmo Männard – Siil; Kuningas. Mihkel Tikerpalu – Lehm; Kuningapoeg. Liis Haab – Triinu. Reet Loderaud – Kanad. Esietendus 30. novembril 2014 Väikeses saalis. Võlupood Mustkunstitrikkidega nukulavastus Herbert George Wellsi lühijutu põhjal. Inglise keelest tõlkinud Aleksander Zirnask. Dramatiseerija, lavastaja ja kunstnik Sandra Lange, valguskunstnik Targo Miilimaa, helikujundaja Ekke Västrik, konsultant Vahur Keller. Osades: Andres Roosileht – Isa. Katri Pekri – Tütar. Kaisa Selde – Kägu; Rott. Jevgeni Moissejenko – Poemüüja. Alice Kirsipuu – abistavad rollid. Esietendus 7. detsembril 2014 Ovaalsaalis.

Vepsa muinasjutud Vepsa muinasjuttudel põhinev nukulavastus. Vepsa keelest tõlkinud Marje Joalaid, lavastajad Helle Laas ja Mihkel Tikerpalu, nukukunstnik Rein Lauks. Osas: Mihkel Tikerpalu – Jutustaja. Esietendus 1. oktoobril 2014 Ovaalsaalis. Tuhkatriinu Peeter Sauteri nukunäidend lastele. Lavastaja Taavi Tõnisson, kunstnik Liina Unt, muusika autor Rein Rannap, muusikajuht Kaire Vilgats. Osades: Tiina Tõnis – Triinu ema; Võõrasema. Taavi Tõnisson – Kukk. Riho Rosberg

297

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

ESIETENDUS

Ajuloputus Canterville'i lossi vaim Cosette Emma ja ajakivi ehk Nukkude teater Good-bye, baby! Hanel oli auto Isekas Hiiglane Jussikese seitse sõpra Kapten Granti lapsed Kartlik jõehobu ja poiss, kes muutus tordiks Klaabu Kodud Käed ja kindad Lugu kahest vereliblest Lutsukomm ja 200 vanaisa Metsakülad Metsik urisev õnn Muinasjutud paberil Munatopskid Nublu Nukumängu ABC Pesamunad Puuhaldjate lugu Rapuntsel Tsuhh, tsuhh, tsuhh ... Tuhkatriinu Vepsa muinasjutud Vurr-vurr vurrkann Võlupood Väike Gavroche Väike nõid Õhtusöök vampiiridega

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

ETENDUSED

KÜLASTUSED

7.11.2011 6.09.2014 3.12.2011 4.05.2014 16.11.2013 2.05.2009 5.09.2004 8.03.2002 9.08.2014

mitmeliigilavastus nukulavastus nukulavastus nukulavastus sõnalavastus nukulavastus nukulavastus nukulavastus sõnalavastus

noored teism lapsed lapsed täisk v.lapsed v.lapsed v.lapsed lapsed

9 10 20 13 20 18 5 47 20

628 1 721 892 2 014 709 1 160 299 9 562 8 313

6.02.2011 21.04.2010 9.04.2011 6.03.2011 2.03.2014 19.04.2009 17.11.2007 05.04.2012 6.12.2013 1.06.2013 10.11.2013 15.03.2008 18.05.2012 23.02.2014 02.10.2011 05.11.2006 30.11.2014 1.10.2014 01.04.2010 7.12.2014 15.09.2013 4.12.2009 1.04.2012

nuku- ja objektiteater nuku- ja objektiteater nukulavastus nuku- ja objektiteater nukulavastus nukulavastus nukulavastus nuku- ja objektiteater nukulavastus nukulavastus nukulavastus nukulavastus nukulavastus nukulavastus nuku- ja objektiteater nukulavastus nukulavastus nukulavastus nukulavastus nuku- ja objektiteater nukulavastus mitmeliigilavastus mitmeliigilavastus

lapsed v.lapsed v.lapsed v.lapsed lapsed lapsed v.lapsed teism lapsed v.lapsed lapsed lapsed v.lapsed lapsed lapsed v.lapsed lapsed lapsed v.lapsed lapsed lapsed lapsed täisk

5 12 19 12 26 11 17 4 8 19 35 1 17 24 12 22 42 5 18 37 25 4 10

275 896 1 093 433 1 576 592 833 222 421 835 5 456 80 898 2 777 1 418 1 483 7 843 289 899 2 988 2 787 1 265 1 076

Repertuaari koondnäitajad 2014 uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused keskmine pilet

298

SÕNALAVASTUSED

NUKULAVASTUSED

MITMELIIGILAVASTUSED

KOKKU

1 2 40 9 022 13,7

7 27 484 49 742 5,5

0 3 23 2 969 14,7

8 32 547 61 733 7

Väljaspool statsionaari anti 20% etendustest, sh 2 etendust Sloveenias Lutke festivalil lavastusega „Muinasjutud paberil“. MUU TEGEVUS 3. märtsil tähistas teater muuseumi 4. sünnipäeva, rahvusvahelist lasteteatrite päeva, rahvusvahelist nukuteatrite päeva, NUKU teatri 62. sünnipäeva ja rahvusvahelist teatripäeva. Päeva kavas olid töötoad, ekskursioonid ja etendused. 14. aprillil toimus Lai tn 1 black-box’is NUKU koori kontsert „Eesti lüürilised rahvalaulud“. Kavas Veljo Tormise ja Siim Aimla helilooming, koori juhatas Reeda Toots. 5.–8. juunini toimus NUKU korraldamisel rahvusvaheline visuaalteatri festival Tallinn Treff Festival 2014, mille lähtepunktideks

nüüdisaegse nukukunsti tutvustamine ja populariseerimine, nukuteatri traditsioonide hoidmine ja edasikandmine ning üllatamine teatrivormidega, mille olemasolust eile veel ei teatudki. Festivali peaesineja oli Compagnie Philippe Genty lavastusega „Ära unusta mind“. Sügisel jõudis viimaste mängukordadeni 12 aastat mängukavas olnud lavastus „Jussikese seitse sõpra“. 16. novembril tähistati Eesti nukuteatri grand old man’i Ferdinand Veike 90. sünnipäeva kontserdiga NUKU teatris.

Kohtumine nukuga Nuku muuseum Nuku õpituba Muuseum ärkab ellu Tallinn TREFF

ürituste sari muu muu ürituste sari festival KOKKU

9 320 254 106 32 721

246 23 728 2 012 2 969 2 674 31 629

MAJANDUSTEGEVUS majandustegevusest laekuv tulu 417 487

etendustegevusega kaudselt seotud tulud 252 812

kohvik 2 618

halduskulud 663 792

tööjõukulud 1 112 696

majanduskulud 433 682 TULUD

toetused 1 811 300

KULUD

299

RAKVERE TEATER www.rakvereteater.ee

Rakvere Teatri sünniaasta on 1940. Tegutseb riigi osalusega sihtasutusena SA Rakvere Teatrimaja. Viimasel kümnendil on kujunenud kaubamärgiks, mis tähendab head ansamblimängu teatri 20 näitleja poolt nii kümnetes Eesti väikeasulates kui ka suuremates linnades. Rakvere Teater korraldab biennaalina rahvusvahelist alternatiivteatrite festivali Baltoscandal. STATSIONAARID Suur saal Väike saal Palmse mõisa moonakatemaja Tooma talu Uuskülas

ISTEKOHTI 411 118 190 120

KOOSSEIS Teatrijuht: Velvo Väli Kunstiline juht: Üllar Saaremäe Peakunstnik: Eveli Varik Dramaturg: Anne-Ly Sova Näitlejad: Saara Kadak, Anneli Rahkema, Eduard Salmistu, Erni Kask, Helgi Annast, Liisa Aibel, Maarika Mesipuu-Veebel, Mait Joorits (kuni 14.07.2014), Margus Grosnõi, Marin Mägi-Efert, Natali Lohk, Peeter Rästas, Silja Miks, Tarvo Sõmer, Tiina Mälberg, Toomas Suuman, Ülle Lichtfeldt, Imre Õunapuu, Tarmo Tagamets (al 1.04.2014) UUSLAVASTUSED Siseturism. Tähelaev Kaks soolot ühel õhtul. Siseturism: lavastaja ja teksti autor kadrinoormets, videokunstnikud kadrinoormets ja Peeter Rästas. Laval Peeter Rästas.

300

Tähelaev: lavastaja Kertu Moppel, kunstnik Arthur Arula, valguskunstnik Eve Teras, helikujundaja Peeter Pilv. Laval Anneli Rahkema. Esietendus 7. veebruaril 2014 Väikses saalis. Uno Bossa ehk Uno Loobi seitse elu Estraadilavastus. Teksti autor Peep Pedmanson, lavastaja ja kunstnik Hardi Volmer, kostüümikunstnik Kristel Maamägi, lauluõpetaja Kadri Kask, operaator Urmas Sepp, liikumisjuht Oleg Titov, helitehnik Mikk Nurga, etenduse juht Aune Kuul. Osades: Margus Grosnõi – Uno Loop. Toomas Suuman – Uno Naissoo. Imre Õunapuu – Kalmer; Yrjö; Heino; Ivo; Arved ja teised. Maarika Mesipuu-Veebel – Heli; Laine; Heidy; Partorg; Sambatar ja teised. Marin Mägi-Efert – Heidy; Laine; Valvur; Sambatar ja teised. Saara Kadak – Heidy; Laine; Sanitar; Sambatar ja teised. Tarmo Kesküll – Kalju ja Muusik. Tiina Mälberg – Heidy; Laine; Maiu; Postineiu ja teised. Maarius Pärn – Treener; Miilits; Tooma; Emand; Eri ja teised. Peep Pihlak, Tarmo Sillaots ja Vallo Vildak – muusikud. Esietendus 14. veebruaril 2014 Suures saalis. Petroskoi Rahvusvaheline koostöölavastus. Autorid ja lavastajad Ari Numminen ja Jussi Sorjanen, muusikajuht Antti Raekallio, koreograaf Ari Numminen, kostüümikunstnik Tiina Helin, valguskunstnik Katja Muttilainen. Laval: Mait Joorits, Minja Koski, Kaisa Sarkkinen, Petri Mäkipää, Jussi-Pekka Parviainen. Kolme teatri koostöölavastus: Rakvere Teater, Teatteri Telakka (Tampere, Soome) ja Teatteri Vanha Juko (Lahti, Soome), esietendus 22. veebruaril 2014 Teatteri Telakkas (Tampere, Soome).

Algused Patty Gideon Sloani komöödia. Inglise keelest tõlkinud Erni Kask. Lavastaja ja kunstnik Nils Riess (USA), valguskunstnik Roomet Villau, helikujundaja Elmar Sats, assistendid Jacob Novak ja Tyson Miller, etenduse juht Indrek Apinis. Osades: Eduard Salmistu – Willy. Mait Joorits – Al. Natali Lohk – Meg. Esietendus 14. märtsil 2014 Väikses saalis. Mina olin veel väikene Sakari Pälsi teose dramatiseering. Soome keelest tõlkinud Harald Lepik. Dramatiseerija ja lavastaja Ivo Eensalu, kunstnik Mae Kivilo, muusikaline kujundaja Ansambel Kõrsikud, etenduse juht Eili Neuhaus. Osades: Liisa Aibel – Ema ja Auku. Marin Mägi-Efert – Vallesmanni Arvo. Saara Kadak – Sakari. Alari Piispea, Jaan Pehk ja Bonzo (Andrus Albrecht) – muusikud ja teised rollid. Esietendus 15. mail 2014 Palmse mõisa moonakatemajas. Üks pealuu Connemaras Martin McDonagh’i draama. Inglise keelest tõlkinud Külli Seppa. Lavastaja Üllar Saaremäe, kunstnik Kristi Leppik, etenduse juht Indrek Apinis. Osades: Hannes Kaljujärv – Mick Dowd. Ines Aru – Maryjohnny Rafferty. Imre Õunapuu – Mairtin Hanlon. Velvo Väli – Thomas Hanlon. Esietendus 13. juunil 2014 Lääne-Virumaal Uuskülas Tooma talus. Seitsmeteistkümnenda nuku suvi Ray Lawleri näidend. Inglise keelest tõlkinud Vidrik Kivilo. Lavastaja Toomas Suuman, kunstnik Kristi Leppik, muusikaline kujundaja Peeter Rästas, etenduse juht Eili Neuhaus.

Osades: Anneli Rahkema – Olive Leech. Imre Õunapuu – Johnnie Dowd. Natali Lohk – Bubba Ryan. Peeter Rästas – Barney Ibbot. Silja Miks – Pearl Cunningham. Ülle Lichtfeldt – Emma Leech. Heigo Teder – Johnnie Dowd. Liisa Aibel – Pearl Cunningham. Esietendus 19. septembril 2014 Suures saalis. Viimase öö õigus Toomas Suumani näidend. Lavastaja Raivo Trass, kunstnik Jaak Vaus, etenduse juht Aune Kuul. Osades: Eduard Salmistu – Jüri Laugats. Maarika Mesipuu-Veebel – Anna Laugats. Mait Joorits – Heinrich von Linden. Margus Grosnõi – Toomas Rõuk. Tarvo Sõmer – Tõnis Rõuk. Arvi Mägi – Georg von Linden. Esietendus 19. septembril 2014 Väikses saalis. Kullervo Aleksis Kivi teose dramatiseering. Rahvusvaheline kolme teatri – Rakvere Teatri, Teatteri Telakka (Tampere, Soome) ja Teatteri Vanha Juko (Lahti, Soome) – koostöölavastus. Soome keelest tõlkijad Anne-Ly Sova, Annus Raud, Gerda Laugaste. Dramatiseerija ja lavastaja Lauri Maijala, kunstnik Perttu Sinervo, valguskunstnik Simo Saukkola, helikujundaja Janne Louhelainen, lavastaja assistendid Katriina Havukainen ja Oskar Ingelius, produtsendid Jenni Saario ja Matti Pöllänen. Osades: Erni Kask – Mees. Maruska Verona – Ainikki. Tanjalotta Räikkä – Ema. Sakari Tuominen – Kalervo. Esietendus 30. septembril 2014 Soomes Teatteri Vanha Jukos. Maalermeister Donald Churchilli romantiline komöödia. Inglise keelest tõlkinud Ann Must. Lavastaja Gerda Kordemets, muusikalised kujundajad

301

Gerda Kordemets, Ahti Bachblum ja Peeter Pilv, kostüümikunstnik Eugen Tamberg, liikumisjuht Laine Mägi, etenduse juht Aune Kuul. Osades: Liisa Aibel – Jane. Tarvo Sõmer – Walter. Ülle Lichtfeldt – Marcia. Esietendus 21. novembril 2014 Suures saalis. Lumehelbeke Lavastus lastele. Aleksandr Ostrovski muinasjutu dramatiseering. Dramatiseerija, lavastaja ja etenduse juht Eili Neuhaus, kunstnik Irina Marjapuu, liikumisjuht Ljubov Bogdanova. Osades: Eduard Salmistu – Külmataat ja Pops. Maarika Mesipuu-Veebel – Lumehelbeke. Tiina Mälberg – Kevad ja Popsieit. Madis Mäeorg – Mizigir. Esietendus 9. detsembril 2014 Suures saalis. 3 õde Anton Tšehhovi komöödia. Vene keelest tõlkinud Otto Samma. Lavastaja ja kunstnik Andres Noormets, kostüümikunstnik Eveli Varik, etenduse juht Indrek Apinis. Osades: Anneli Rahkema – Maša. Helgi Annast – Anfissa. Imre Õunapuu – Andrei. Margus Grosnõi – Soljonõi. Marin Mägi-Efert – Olga. Natali Lohk – Nataša. Peeter Rästas – Veršinin. Saara Kadak – Irina. Toomas Suuman – Doktor Tšebutõkin. Meelis Rämmeld – Kulõgin. Tarmo Tagamets – Parun Tusenbach. Volli Käro – Ferapont. Esietendus 10. detsembril 2014 Väikses saalis.

302

Repertuaari nomekiri LAVASTUS

ESIETENDUS

3 õde 8 armastavat naist Algused Armastus tööpostil Elu ja kuidas sellega toime tulla Hobune, kes kaotas prillid ära Jane Eyre Kaasavaratu kevad ja suvi ja ... Kullervo köök/keittiö Lahuselu Leegionärid Leenane'i kaunitar Leping Lumehelbeke Maalermeister Majahoidja Meie, mehed Meresõitja Mina olin veel väikene Oscar ja Roosamamma Petroskoi Seitsmeteistkümnenda nuku suvi Siseturism / Tähelaev Suvi ja suits Talvehotell Uno Bossa ehk Uno Loobi seitse elu Vend Viimase öö õigus Üks pealuu Connemaras

10.12.2014 8.03.2013 14.03.2014 18.02.2012 17.10.2009 7.12.2013 14.12.2012 3.12.2011 12.01.2013 30.09.2014 21.06.2013 6.09.2013 6.04.2013 2.04.2011 24.05.2013 9.12.2014 21.11.2014 8.06.2001 7.03.2009 30.11.2012 15.05.2014 16.11.2006 22.02.2014 19.09.2014 7.02.2014 1.03.2013 11.12.2013 14.02.2014 20.09.2013 19.09.2014 13.06.2014

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus mitmeliigilavastus sõnalavastus sõnalavastus mitmeliigilavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus mitmeliigilavastus sõnalavastus mitmeliigilavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus mitmeliigilavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus

täisk täisk täisk täisk täisk lapsed täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk lapsed täisk täisk täisk täisk lapsed täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk

ETENDUSED

KÜLASTUSED

11 31 16 14 11 20 2 12 1 5 31 20 14 14 27 15 14 3 10 3 22 14 11 12 12 4 1 25 6 10 20

1 072 8 247 1 283 2 772 2 303 6 234 452 2 164 78 342 1 827 1 694 975 1 836 3 128 5 589 3 538 375 2 573 134 3 945 1 905 683 2 505 335 399 28 6 407 956 905 2 416

Repertuaari koondnäitajad 2014

uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused keskmine pilet

SÕNALAVASTUSED

MITMELIIGILAVASTUSED

KOKKU

8 26 346 55 271 8,42

4 5 65 11 829 9

12 31 411 67 100 8,51

303

Väljaspool lavastuste statsionaare anti 41% etendustest, sh lavastusega „köök/keittiö“ 29 etendust Soomes (Tamperes, Espoos ja Lahtis). 1.–4. oktoobrini toimusid Teatteri Vanha Juko, Teatteri Telakka ja Rakvere Teatri koostöölavastuse „Kullervo“ etendused Rakveres, Pärnus ja Tallinnas. Lavastaja ja dramatiseerija Lauri Maijala, lavastuskunstnik Perttu Sinervo. Osades: Erni Kask (Rakvere Teater), Tanjalotta Räikkä (Teatteri Telakka), Sakari Tuominen (Vanha Juko) ja Maruska Verona (Tampereen Teatteri). Triloogiasse kuulvad veel Telakka „Petroskoi“ ning Rakvere Teatri „köök/keittiö“. Kolme teatri koostööprojekt pälvis Soome riikliku teatripreemia. Triloogia lavastusi esitati Poris 15. Soome sõltumatute teatrite festivalil Lainsuojattomat ja Tampere teatrifestivalil ning Eestis festivalil Draama 2014. MUU TEGEVUS 24. veebruaril, Eesti Vabariigi aastapäeval, tähistati teatri 74. sünnipäeva ning jagati traditsiooniks saanud kolleegipreemiaid. 74. sisehooaeg lõpetati 6. juunil traditsioonilise kontsertõhtuga “Näitlejad laulavad ehk Parimate laulude öö”.

Kohvikukontserdid Loengud, debatid, kohtumised Rakvere Jazzukohvik Rakvere teatrikino RT esitleb Baltoscandal

304

kontsert ürituste sari kontsert ürituste sari ürituste sari festival KOKKU

2. juunil näitas ETV rahvusvahelise teatrifestivali Baltoscandal erisaadet „Sokid ja skandaalid“. Saates said sõna festivali kuraator Priit Raud, näitleja ja lavastaja Juhan Ulfsak, näitekirjanik ja lavastaja Rein Pakk, etenduskunstnik kadrinoormets jt. Saate autor on Andres Maimik, saatejuht Peeter Rästas, toimetajad Anne-Ly Sova ja Katrin Maimik Baltoscandal 2.–5. juulini toimus Rakvere teatri korraldamisel 13. rahvusvaheline festival, mille kunstiline juht oli Priit Raud. Üheks olulisemaks sündmuseks oli Portugali lavastajateduo Ana Borralho ja João Galante lavastus „Atlas“, milles osales 200 Lääne-Virumaa päritolu inimest. Lavastustega osalesid Halory Goergeri ja Antoine Defoorti Prantsusmaalt; Marrakechist pärit koreograaf Bouchra Ouizgueni, Belgia lavastaja Benjamin Verdonck ning Rootsi-Belgia lavastajateduo Alma Söderberg ja Hendrik Willekens ning Rootsi-Saksamaa kooslus White On White; Eestist Teater NO99, koostöölavastus „köök/keittiö/kitchen“; kadrinoormets ja Kadi Maria ning Maike Lond. Lisaks põhiprogrammile toimusid erinevad diskussioonid, õhtused klubipeod, traditsiooniline jalgpallimatš romantikute ja küünikute vahel ning vabaõhunäitus „Kilomeeter skulptuuri“.

4 28 8 438 6 29 513

325 525 555 12 153 291 4 801 18 650

TEATER NO99

MAJANDUSTEGEVUS

www.no99.ee TULUD majandustegevusest laekuv tulu 606 531

etendustegevusega kaudselt seotud tulud 733 013

Teater alustas tegevust 2005. aastal, mil tegutseti riigiasutusena Teater Vanalinnastuudio. Alates 2013. aastast tegutseb riigi asutatud sihtasutusena nimega SA Teater NO99. STATSIONAARID Teatrisaal Kammersaal

ISTEKOHTI 196 120

KOOSSEIS toetused 1 269 344

KULUD kohvik 125 935

muud kulud 80 6509

halduskulud 98 357

Direktor-loominguline juht: Tiit Ojasoo Peakunstnik-loominguline juht: Ene-Liis Semper Tegevjuht: Katre Kasmel Dramaturgid: Eero Epner, Laur Kaunissaare Näitlejad: Eva Klemets, Gert Raudsep, Marika Vaarik, Rasmus Kaljujärv, Helena Pruuli (al 1.03.2014), Jörgen Liik (al 1.05.2014), Rea Lest (al 1.05.2014), Simeoni Sundja (al 1.09.2014), Jarmo Reha (al 1.09.2014), Ragnar Uustal (al 1.09.2014) UUSLAVASTUSED

majanduskulud 607 670

tööjõukulud 1 230 697

Memories for Life (Et keha mäletaks) Koostöölavastus Viirus Teatteriga (Soome). Teksti autor ja lavastaja Maria Lundström, lavastusdramaturg Christoffer Mellgren, koreograaf Lenka Vangerova, kunstnik Viviana Rella, kostüümikunstnik Tyra Therman, valguskunstnik Andrea Violato, muusikaline kujundaja Robet Kock, produtsent Matilda Sundström. Osades: Helena Pruuli, Maria Ahlroth, Viktor Idman, Tilde Knudsen, Radoslav Piovarci, Oskar Pöysti, Jessica Raita. Esietendus 16. juunil 2014 NO99 teatrisaalis.

305

NO47 Tüdruk, kes otsis oma vendi Teksti autorid Ene-Liis Semper, Eero Epner. Lavastaja ja kunstnik Ene-Liis Semper, muusika autor ja muusikaline kujundaja Jakob Juhkam. Osades: Eva Klemets, Jörgen Liik, Marika Vaarik, Rea Lest, Raivo E. Tamm. Esietendus 13. novembril 2014 teatrisaalis. NO48 poh, YOLO Lavastus noortest ja alkoholist. Teksti autorid Laur Kaunissaare, Tiit Ojasoo ja trupp, lavastusdramaturg Laur Kaunissaare, graafiline kujundaja Jaan Rõõmus. Esitajad: Helena Pruuli, Jarmo Reha, Ragnar Uustal ja Simeoni Sundja. Esietendus 14. oktoobril 2014 Tallinna Ühisgümnaasiumis. NO49 Tõde, mida ma olen igatsenud Mats Traadi „Harala elulugude“ dramatiseering. Dramatiseerija Laur Kaunissaare, lavastaja ja kunstnik Vladislavs Nastavševs (Läti). Osades: Gert Raudsep, Jörgen Liik, Marika Vaarik, Rasmus Kaljujärv, Rea Lest, Juhan Ulfsak. Esietendus 13. septmebril 2014 teatrisaalis. NO50 Lenni & Kizoo Objektilavastus täiskasvanutele põhineb Ringo Ringvee lool „Lenni“. Lavastaja Anne Türnpu, lavastusdramaturg Andra Teede, kunstnik Martin Pedanik, valguskunstnik Holger Helm, muusikaline kujundaja Lauri Kaldoja, helikujundaja Hendrik Kaljujärv, assistendid Katariina Tamm ja Katri Pekri. Esitajad: Jarmo Reha, Marian Heinat, Linda Kolde, Jaanika Arum, Veiko Porkanen, Reimo Sagor. Esietendus 4. juunil 2014 Kammersaalis. NO51 Mu naine vihastas Komöödia üksindusest. Autorid Ene-Liis Semper, Eero Epner ja trupp, lavastajad Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo.

306

Esitajad: Juhan Ulfsak – Mees. Eva Klemets, Gert Raudsep, Rasmus Kaljujärv, Jörgen Liik, Rea Lest, Simeoni Sundja ja Linda Vaher – teistes osades. Esietendus 10. mail 2014 teatrisaalis. NO52 Muuseas: ma armastan sind Lavastus kahe sõbra otsingutest laval. Autorid Priit Võigemast ja Vaiko Eplik, dramaturgid ja lavastajad Ene-Liis Semper, Lauri Lagle, muusika autor Vaiko Eplik. Laval: Priit Võigemast ja Vaiko Eplik. Esietendus 6. märtsil 2014 teatrisaalis. NO53 Kadunud sõbra juhtum Taavi Eelmaa näidend. Lavastaja Juhan Ulfsak, kunstnik Kairi Mändla, muusikaline kujundaja Hendrik Kaljujärv. Laval: Gert Raudsep, Marika Vaarik, Mirtel Pohla, Rasmus Kaljujärv ja Lauri Lagle. Esietendus 18. jaanuaril 2014 teatrisaalis.

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

Memories for Life (Et keha mäletaks) NO47 Tüdruk, kes otsis oma vendi NO48 poh, YOLO NO49 Tõde, mida ma olen igatsenud NO50 Lenni & Kizoo NO51 Mu naine vihastas NO52 Muuseas: ma armastan sind NO53 Kadunud sõbra juhtum NO54 Kolmapäev NO57 Enesetapja NO58 Ilona. Rosetta. Sue NO59 samm lähemale NO60 Iga eht südamelöök NO63 Pedagoogiline poeem NO65 Suur õgimine

2014 uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused keskmine pilet

ESIETENDUS

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

16.06.2014 13.11.2014 14.10.2014 13.09.2014 4.06.2014 10.05.2014 6.03.2014 18.01.2014 2.11.2013 12.10.2013 28.09.2013 18.04.2013 22.02.2013 20.10.2012 16.05.2012

sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus

täisk täisk teism täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk

SÕNALAVASTUSED 8 15 219 30 400 11,8

Väljaspool statsionaari anti 40% etendustest, sh 2 etendust Prantsusmaal, 2 Lätis, 5 Soomes, 7 Belgias ning 8 Saksamaal. MUU TEGEVUS 27. septembril toimus teatrimajas Disainiöö Tantsulaager, kus tantsiti muusikavideote eeskujul ja koreograafide Maiken Schmidti, Märt Agu ja Oliver Soometsa eestantsimisel. Vahenumbriteks kaasaegse tantsu performance’id: Henri Hütti „Searching for the Perfect Moment“ ning ettaste Maarja Tõnissonilt, Raho Aadlalt ja Arolin Raudvalt.

ETENDUSED

KÜLASTUSED

9 11 56 15 9 28 10 24 12 10 13 4 6 2 10

775 1 426 1 511 2 272 539 5 426 2 022 3 395 1 481 4 106 4 282 359 785 266 1 755

NO46,5 Esimene lugemine: Savisaare kõne rahvale Ühekordne aktsioon, kus kanti ette sotsiaalpoliitiline algupärand „Savisaare kõne rahvale“. Teksti autor Eero Epner, kunstnikud Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo. Esitasid: Marika Vaarik, Gert Raudsep, Helena Pruuli, Jarmo Reha, Jörgen Liik, Ragnar Uustal, Rasmus Kaljujärv, Rea Lest, Simeoni Sundja, Liina Vahtrik, Raivo E. Tamm, Ülle Hertmann. Ettekanne toimus 22. detsembril 2014 Eesti Draamateatri suures saalis.

NO46,5 Esimene lugemine aktsioon NO56 NO99 Kunstikool telesari NO52,5 Tantsulaager aktsioon Loengud koolides ürituste sari KOKKU

1 15 1 2 19

426 44 000 236 265 44 927

307

UGALA TEATER

MAJANDUSTEGEVUS

www.ugala.ee TULUD

majandustegevusest laekuv tulu 284 739

etendustegevusega kaudselt seotud tulud 749 311

STATSIONAARID Suur saal Väike saal Õisu mõisa park Männimäe külalistemaja aed Vargamäe rehetare Saueaugu Teatritalu

ISTEKOHTI 487 160 250 200 120 100

KOOSSEIS

toetused 645 804

KULUD

Ugala Teater loodi 1920. aastal, professionaalse teatri staatuse sai 1926. aastal. 2007. aastast tegutseb Ugala Teater riigi asutatud sihtasutusena.

muud kulud 67 956 kohvik 208 043

halduskulud 107 021

majanduskulud 194 894 tööjõukulud 1 068 492

Teatrijuht: Heiti Pakk (kuni 24.01.2014), Kristiina Alliksaar (al 25.01.2014) Kunstiline juht: Margus Kasterpalu (kuni 31.01.2014), Ott Aardam (al 1.08.2014) Peakunstnik: Liisa Soolepp (al 8.04.2014) Liikumisjuht: Oleg Titov Muusikajuht: Peeter Konovalov Lavastaja: Taago Tubin Näitlejad: Aarne Soro, Adeele Sepp, Andres Tabun, Arvo Raimo, Carita Vaikjärv, Janek Vadi, Kadri Lepp, Kata-Riina Luide, Klaudia Tiitsmaa, Kristian Põldma, Luule Komissarov, Margus Vaher, Marika Palm, Martin Mill, Meelis Rämmeld, Peeter Jürgens, Rait Õunapuu, Tanel Ingi, Tarvo Vridolin, Triinu Meriste, Vallo Kirs, Vilma Luik UUSLAVASTUSED Kahe isanda teener Commedia dell’arte Carlo Goldoni teose ainetel. Itaalia keelest tõlkinud Eva Kolli. Dramatiseerija ja laulutekstide autor Liis Aedmaa, lavastaja Vallo Kirs, kunstnik Jaanus Laagri-

308

küll, valguskunstnik Rene Liivamägi, muusikaline kujundaja Peeter Kono- valov, liikumisjuht Oleg Titov. Osades: Uku Uusberg – Truffaldino, Beatrice teener. Vallo Kirs – Brighella, võõrastemajapidaja Veneetsias. Martin Mill – Pantalone, kaupmees Veneetsias. Adeele Sepp – Clarice, Pantalone tütar. Klaudia Tiitsmaa – Smeraldina, Clarice toatüdruk. Rait Õunapuu – Silvio, Clarice peigmees. Artur Linnus – Federigo Rasponi, Pantalone äripartner. Marika Palm – Beatrice, Federigo Rasponi õde. Kristian Põldma – Florindo, Beatrice armastatu. Esietendus 25. jaanuaril 2014 suures saalis. Rosencrantz ja Guildenstern on surnud Tom Stoppardi kriminaalkomöödia. Inglise keelest tõlkinud Mihkel Mutt. Lavastaja Üllar Saaremäe, kunstnik Kristi Leppik, valguskunstnik Rene Liivamägi, muusikaline kujundaja Peeter Konovalov. Osades: Meelis Rämmeld – Rosencrantz. Aarne Soro – Guildenstern. Oleg Titov – Alfred. Andres Lepik – Näitleja. Tanel Ingi – Hamlet. Carita Vaikjärv – Ophelia. Andres Tabun – Claudius. Triinu Meriste – Gertrud. Margus Vaher – Polonius. Janek Vadi, Vallo Kirs, Kiiri Tamm – Traagikud. Esietendus 15. märtsil 2014 suures saalis. Lovesong Abi Morgani lugu ühest armastusest. Inglise keelest tõlkinud Liis Aedmaa. Lavastaja ja muusikaline kujundaja Taago Tubin, kunstnik Liisa Soolepp, koreograaf Raido Mägi, valguskunstnikud Ivar Piterskihh ja Villu Konrad. Osades: Peeter Jürgens – Billy. Martin Mill – Billy noorena. Luule Komissarov – Maggie. Adeele Sepp – Maggie noorena. Esietendus 29. märtsil 2014 väikeses saalis.

Printsess Luluu ja härra Kere Piret Raua lasteraamatu dramatiseering. Dramatiseerija Silvia Soro, lavastaja Marika Palm, kunstnik Oleg Titov, valguskunstnik Rene Liivamägi, muusikaline kujundaja Peeter Konovalov, liikumisjuht Oleg Titov. Osades: Klaudia Tiitsmaa – Printsess Luluu. Kristian Põldma – Härra Kere. Janek Vadi – Kuningas. Kata-Riina Luide – Kuninganna. Vilma Luik – Preili Hüatsint. Arvo Raimo – Turvamees; Sokrates. Artur Linnus – Soom. Tarvo Vridolin – Väino. Laura Niils (TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia) – Susanna; Pille-Piia Mull; Ettekandja. Katrin Kalma – Muki; Politseiülem Pliiats. Rait Õunapuu, Elmo Tsvetkov, Andre Kõiv, Ragnar Soa – Politseinik. Esietendus 23. aprillil 2014 suures saalis. Valged ööd Fjodor Dostojevski teose dramatiseering. Vene keelest tõlkinud Aleksander Raid. Dramatiseerija ja lavastaja Leino Rei, kunstnik Marion Undusk, valguskunstnik Rene Liivamägi, muusikaline kujundaja Peeter Konovalov. Osades: Adeele Sepp – Nastenka. Andres Tabun – Vana Unistaja. Martin Mill – Unistaja. Rait Õunapuu – Vana teener; Tuikuv härra; Üürnik. Peeter Konovalov – Muusik. Esietendus 11. juunil 2014 Õisu mõisa pargis. Mere märgid Gardner McKay draama. Inglise keelest tõlkinud Inna Feldbach. Lavastaja Margus Kasterpalu, kunstnik Liina Tepand, valguskunstnik Rene Liivamägi, muusikaline kujundaja Toomas Lunge. Osades: Meelis Rämmeld – Colm Primrose. Kadri Adamson – Timothea Stiles. Esietendus 12. augustil 2014 Saueaugu Teatritalus.

309

Eesriie avaneb Peter Quilteri komöödia. Inglise keelest tõlkinud Triin Sinissaar. Lavastaja Madis Kalmet, kunstnik Jaanus Laagriküll, valguskunstnik Rene Liivamägi, muusikaline kujundaja Peeter Konovalov, liikumisjuht Oleg Titov. Osades: Kadri Lepp – Theresa. Luule Komissarov – Betty. Marika Palm – Sharon. Vilma Luik – Jackie. Terje Pennie-Kolberg – Pam. Esietendus 20. septembril 2014 suures saalis. Hirm sööb hinge seest Rainer Werner Fassbinderi melodraama. Saksa keelest tõlkinud Laur Kaunissaare. Lavastaja ja muusikaline kujundaja Taago Tubin, kunstnik Liisa Soolepp, valguskunstnik Villu Konrad, liikumisjuht Raido Mägi. Osades: Ene Järvis – Emmi Kurowski. Tanel Ingi – Ali. Adeele Sepp – Barbara; Hedwig, koristaja. Klaudia Tiitsmaa – Katharina; Krista, Emmi tütar; Yolanda, koristaja. Martin Mill – Eugen, Krista mees; Ehitajate ülemus; Politseinik. Rait Õunapuu – Bruno, Emmi poeg; Härra Gruber; Politseinik. KataRiina Luide – Proua Karges, Emmi naaber; Paula, koristaja. Triinu Meriste – Proua Ellis, Emmi naaber; Frieda, koristaja. Tarvo Vridolin – Poepidaja; Kelner. Kiiri Tamm – Poepidaja proua; Arst. Kristian Põldma – Võõrtööline. Andres Tabun – Võõrtööline. Esietendus 23. oktoobril 2014 suures saalis. Illusionistid Bengt Ahlforsi komöödia. Soome keelest tõlkinud Ülev Aaloe. Lavastaja Janek Vadi, kunstnik Marion Undusk, valguskunstnik Ivar Piterskihh, muusikaline kujundaja Peeter Konovalov. Osades: Peeter Jürgens – Kasimir Kant. Marika Palm – Charlotta Wallgren. Janek Vadi – Arst. Esietendus 15. novembril 2014 väikeses saalis.

310

Hiired on hiired Jõulukuine lavastus lastele. Näidendi ja laulutekstide autor Liis Aedma, lavastaja ja idee autor Oleg Titov, muusika autor Peeter Konovalov, koreograaf Kadri Sirel, lavastuse ja jõulumaa kujunduse autorid TÜ VKA teatrikunsti visuaaltehnoloogiatudengid Liina Tepandi ja Eve Komissarovi juhendamisel. Loominguline koostööprojekt Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemiaga. Osades TÜ VKA 11. lennu näitlejatudengid: Martin Tikk – Valge hiir Herbert. Liisu Krass – Valge hiir Henrietta. Getter Meresmaa – Valge hiir Hermeliine Hortensia (Liine). Helena Kesonen – Valge hiirelaps; Siil. Ringo Ramul – Valge hiirelaps; Isakass. Karl Robert Saaremäe – Valge hiirelaps; Kassikaksik. Jaune Kimmel – Valge hiirelaps; Emakass. Ken Rüütel – Valge hiirelaps; Kass. Dajana Zagorskaja – Hall hiir vanaema Rosalie. Karin Lamson – Hall hiir Klaara. Mihkel Vendel – Hall hiir Oskar. Jekaterina Burdjugova – Hall hiir Roosi. Katrin Sutt – Hall hiirelaps; Orav Tiku. Märten Matsu – Hall hiirelaps; Kassikaksik. Dan Jeršov – Hall hiirelaps; Orav Taku. Aleksandr Kuzin – Hall hiirelaps; Kobras. Carl Heinrich Pruun – Hall hiirelaps; Kass. Karl Kask – Hall hiirelaps; Kass. Karl Sakrits – Merisiga Kolumbus. Grete Jürgenson – Nahkhiir. Tanel Ting – Papagoi Robinson. Bänd: TÜ VKA muusikatudengid, juhendaja Ain Agan. Jõulumaa mängud ja töötoad: TÜ VKA huvijuht-loovtegevuse tudengid, juhendaja Ülle Roomets. Esietendus 8. detsembril 2014 suures saalis.

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

ESIETENDUS

Arabella Bassein (vett ei ole) Duetid Eesriie avaneb! Hiired on hiired Hirm sööb hinge seest Idioot Illusionistid Kahe isanda teener Kalmistuklubi Ladu Lovesong Maakad Mee hind Meeste kodu Mere märgid Printsess Luluu ja härra Kere Rosencrantz ja Guildenstern on surnud Sajand Suur maalritöö Tuul pajuokstes Ukuaru Utoopia rannik III. Kaldale heidetud. Valged ööd Vana õngitseja Vanad ja noored Õed nõiduses Y-generatsioon

16.12.2013 28.09.2013 8.10.2011 20.09.2014 8.12.2014 23.10.2104 21.11.2012 15.11.2014 25.01.2014 24.03.2012 2.11.2012 29.03.2014 18.09.2010 19.02.2011 4.02.2011 12.08.2014 23.04.2014 15.03.2014 23.03.2013 11.12.2012 8.06.2012 21.04.2012 22.11.2013 11.06.2014 19.01.2013 3.08.2013 11.12.2012 28.09.2013

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

muusikalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus

teism täisk täisk täisk lapsed täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk lapsed täisk täisk lapsed lapsed täisk täisk täisk täisk täisk teism täisk

ETENDUSED

KÜLASTUSED

20 5 4 13 20 7 7 8 17 7 1 18 4 15 13 16 15 12 7 12 10 3 2 10 12 21 2 9

8 599 327 480 4 830 6 952 1 620 703 989 4 495 874 270 2 950 731 2 134 5 098 2 198 4 862 1 886 1 924 1 121 1 793 661 355 2 143 1 482 2 517 543 1 084

Repertuaari koondnäitajad 2014

uuuslavastused kogu repertuaar etendused külastused keskmine pilet

SÕNALAVASTUSED

MUUSIKALAVASTUSED

KOKKU

10 27 270 55 022 8,8

0 1 20 8 599 7,8

10 28 290 63 621 8,7

Väljaspool lavastuste statsionaare anti 35% etendustest.

311

MUU TEGEVUS 30. aprillil sarjas „Teatraarium IV: teater muusikas / muusika teatris“ esinesid teatri väikeses saalis Vaiko Eplik, Chalice, Adeele Sepp ja Jaan Jaago. Esinejate ja publikuga (osalejaid kokku 103) vestlesid Liis Aedmaa ja Rait Õunapuu. 20. septembril avati Ugala 95. hooaeg: foto-

aktsioon Centrumi kaubandukeskuses, ekskursioon teatrimajas, Viljandi tänavaturgude päeva raames müüdi teatri kostüüme ning rekvisiite, mille müügitulu läks heategevusfondi „Kingi lapsele teatrielamus“. Jalutussaali galeriis avati Eesti kaasaegse teatri- ja etenduskunstide plakatinäitus „Kajaka kodustamine: teater Eesti kaasaegse kultuuriplakati kogus“, kuraatoriteks Gregor Tauli ja Ats Parve.

MAJANDUSTEGEVUS

etendustegevusega kaudselt seotud tulud 688 832

majandustegevusest laekuv tulu 584 388

halduskulud 117 799 tööjõukulud 1 180 022

majanduskulud 404 672

toetused 1 029 301

TULUD

312

KULUD

VANEMUINE www.vanemuine.ee

Eesti vanim teater, mis sai alguse aastal 1870 Vanemuise laulu- ja mänguseltsist ning on kutseline teater 1906. aastast. Vanemuine on kolme lavastusliiki esindav teater: sõna-, muusika- ja balletiteater. Teater tegutses seni riikliku etendusasutusena, alates 2013. aastast Sihtasutusena Teater Vanemuine. STATSIONAARID Suure maja saal Väikese maja saal Väikese maja ovaalsaal Sadamateater Teatri Kodu Nordea Kontserdimaja

ISTEKOHTI 676 440 50 150 100 1775

KOOSSEIS 27 näitlejat ja 2 lavastajat; 11 ooperisolisti, 31 kooriliiget, 70 orkestriliiget ja 3 dirigenti; 37 balletiartisti ja 5 repetiitorit Teatrijuht: Toomas Peterson Draamajuht: Tiit Palu Dramaturg-toimetaja: Sven Karja Dramaturg: Anu Tonts Lavastajad: Ain Mäeots, Andres Noormets (al 1.08.2014), Rein Pakk (kuni 30.06.2014) Näitlejad: Riho Kütsar, Kais Adlas, Jüri Lumiste, Ragne Pekarev, Tanel Jonas (näitlejalavastaja, näitlejate intendant), Aivar Tommingas, Margus Jaanovits, Herta Elviste, Raivo Adlas, Hannes Kaljujärv, Martin Kõiv (kuni 30.06.2014), Marika Barabanštšikova, Merle Jääger, Ott Sepp (kuni 30.06.2014), Külliki Saldre, Karol Kuntsel, Andres Mähar, Eva Püssa (kuni 30.06.2014), Markus Luik (kuni 30.06.2014), Robert Annus, Maria Soomets, Priit Strandberg, Veiko Porkanen (al

29.07.2014), Markus Dvinjaninov (al 29.07.2014), Marian Heinat (al 29.07.2014), Linda Kolde (al 29.07.2014), Kärt Tammjärv (al 29.07.2014), Reimo Sagor (al 29.07.2014), Jaanika Arum (al 29.07.2014), Sten Karpov (al 1.08.2014), Piret Palu (al 1.08.2014) Peadirigient: Paul Mägi Muusikaosakonna produtsent: Marika Petti Dirigendid: Lauri Sirp, Taavi Kull (al 1.10.2014), Martin Sildos (al 1.11.2014) Peakoormeister: Piret Talts Orkestri kontsertmeister: Kadri Sepalaan (al 26.08.2014) Ooperisolistid: Märt Jakobson, Merle Jalakas, Tõnu Kattai, Valentina Kremen, Karmen Puis, Jaan Willem Sibul, Pirjo Püvi, Maria Kallaste, Simo Breede, Rasmus Kull (al 1.07.2014), Reigo Tamm (al 1.07.2014) Ooperikoor: Elmar Pool, Siiri Koodres, Eve Kivisaar, Erkki Rebane, Merle Aunpuu, Marika Villemson, Maire Saar, Helen Nõmm, Anne Vilt, Rainer Aarsalu, Helen Hansberg, Kaja Ilmjärv, Elin Kaiv, Endel Kroon, Silja Lani, Milvi Luik, Vaike Lätt, Edgar Mikkel, Risto Orav, Aime Roosileht, Andres Ross, Ivar Saks, Uku-Markus Simmermann, Tarmo Teekivi (kuni 30.06.2014), Tiina Tikk (kuni 30.06.2014), Margus Toode (kuni 9.10.2015), Liina Tordik, Luule Veziko, Inge Õunapuu, Katrin Kapinus, Oliver Timmusk, German Javier Gholami Torres-Pardo, Matis Merilain (al 19.08.2014), Alo Kurvits (al 19.08.2014) Ooperikoori hääleseade õpetaja: Taisto Noor Orkestri liikmed: Kristiina Birk, Aivo Koddanipork, Kadri Sepalaan, Andri Annus, Laura Miilius, Eva-Maria Sumera, Kattrin Ojam, Anne Vellomäe, Maria Kesvatera, Helena Valpeteris, Evelin Tammiku, Anna Samsonova, Eveli Roosaar, Sirli Laanesaar, Žanna Toptši, Triinu Raudver-Tamm, Marju Villak,

313

Hille Niilisk-Rees, Denis Strelkov, Maria Okuško, Kadri Rehema, Svetlana Nukka, Hanno-Mait Maadra, Niina Mets, Merike Ots, Tiina Enniko, Lauri Sõõro, Enno Lepnurm, Heli Ilumets, Marina Peleševa, Maie Kostabi (kuni 30.06.2014), Olga Raudonen, Linda Viller, Aivar Eimra, Jaanus Roosileht, Jaanus Siniväli, Kai Visnapuu, Karina Vološina, Anna Kelder, Heili Mägi, Margus Kits, Anna Šulitšenko, Maimu Kaarde, Margus Vahemets, Tõnu Kalm, Heimo Hodanjonok, Kulvo Tamra, Johanna Tuvi, Elle Fuchs, Karl Vakker, Marti Suvi, Viljar Lang, Jan Pentšuk, Urmas Himma, Marie Jaksman, Silver Mesi, Kristiina Luik, Kait Tiitso, Rain Kotov, Tõnu Pärtin, Tanel Tamm, Ilja Šarapov, Valdeko Vija, Margus Tammemägi (kuni 25.08.2014), Ilmar Varjun, Hannes Metssalu, Lande Kits (al 1.12.2013), Kaido Kopli (kuni 15.06.2014), Olga Alferova, Kersti Perandi (al 9.08.2013), Jaana Suija (kuni 25.08.2014), Karen Kriit (al 3.09.2014), Lucia Sanchis Alfonso (al 3.09.2014), Aike Randmann (al 26.08.2014), Markus Altrov (al 4.02.2014) Balletijuht: Mare Tommingas Balletiartistid: Colin Thomas Maggs, Hayley Jean Blackburn, Silas Jonathan Stubbs, Brandon Bernard Alexander, Janek Savolainen, Julia Kaškovskaja, Julia Litvinenko (kuni 30.09.2014), Aivar Kallaste, Anthony Patrick Maloney, Maria Isabella Jacqueline Engel, Alicia Jane Nelson, Daniil Kolmin (kuni 28.02.2014), Benjamin Roomes, George WilleWilliams, Janika Suurmets, Kristina Markeviciute, Lawrence Cameron Massie, Matthew James Jordan, Raminta Rudzionyte, Matteo Giulio Tonolo, Samuel Francis Lawman, Emma Margaret Price, Tarasina Michelle Masi, Joshua David Woodhams, Stephanie Lee Goldhahn (kuni 28.02.2014), Yukako Horita, Tatevik Mkrtoumian, Fenella Eve Wal-

314

lace Cook (kuni 6.06.2014), Diego Cardelli, Alain Eric Laurent Divoux, Georgia Toni Giboin, Jacob Louise Hoover, Kersti Kuuse, Ott Müür (kuni 4.08.2014), Alina Emilia Sakko (kuni 31.08.2014), Viktoria Valujevski (al 13.08.2013), Matthieu Marie Ferdinand Hervé (al 5.08.2014), Amy Louise Bowring (al 5.08.2014), Alexander Germain Drew (al 10.2014), Merilin Mutli (al 5.08.2014), Evgenia Chernavina (al 28.10.2014), Yukimi Otsuka (al 3.11.2014), Emily May Ward (al 16.12.2014) Repetiitorid: Rufina Noor, Jelena Kõlar (Pozniak), Fabrice Maurice Gibert, Jelena Karpova, Rita Dolgihh UUSLAVASTUSED Fanny ja Alexander Ingmar Bergmani teose dramatiseering. Rootsi keelest tõlkinud Ülev Aaloe. Dramatiseerijad Ülev Aaloe ja Ain Mäeots, lavastaja Ain Mäeots, kunstnik Kristiina Põllu, kostüümikunstnik Gerly Tinn, valguskunstnik Rene Liivamägi, muusikajuht Ele Sonn, liikumisjuht Marika Aidla, lavastaja assistendid Kertu Tombak ja Maiken Nõmmoja. Osades: Liina Tennosaar – Helena Ekdahl. Mait Malmsten – Piiskop Edvard Vergerus. Margus Jaanovits – Oscar Ekdahl. Ragne Pekarev – Emilie Ekdahl. Mikk Kaasik, Karl Kristjan Puusepp – Alexander. Sandra Reigo, Kristiina Raahel Uiga – Fanny. Riho Kütsar – Carl Ekdahl. Maria Kallaste – Lydia Ekdahl. Ott Sepp – Gustav Adolf Ekdahl. Kaia Skoblov – Alma Ekdahl. Kristina Nukka – Petra. Elina Pähklimägi – Maj; Henrietta Vergerus. Merle Jääger – Preili Vega; Elsa Bergius. Eva Püssa – Preili Ester; Justina. Ele Sonn – Proua von Bahlen. Raivo Adlas – Filip Landahl; Politseikomissar. Kais Adlas – Hanna Schwartz; Blenda Vergerus. Priit Strandberg – Mikael Bergman; Ismael

Retzinsky. Markus Luik – Johan Armfeldt; Aron Retzinsky. Aivar Tommingas – Isak Jacobi. Ott Kilusk, Marek Markus Kroon – Inspitsient. Kaie Uustal, Riin Tammiste – Rekvisiitor. Kaupo Jalas, Taivo Põder, Tanel Pärn, Urmas Poom, Jüri Urbel – Lavamehed. Esietendus 1. märtsil 2014 Vanemuise väikeses majas.

ner. Raivo Adlas – Vanem kohtuteener. German Javier Gholami, Rasmus Kull, Ivar Saks, Rainer Aarsalu – Pagarisell. Maria Kallaste – Uhke proua. Merle Jalakas – Vana naine. Katrin Kapinus, Eve Kivisaar – Pürjeliemand. Helen Hansberg, Helen Nõmm – Pürjelineiu. Esietendus 4. aprillil 2014 Vanemuise väikeses majas.

Madisoni maakonna sillad Robert James Walleri teose dramatiseering. Dramatiseerija Sari Niinikoski, soome keelest tõlkinud Triin Sinissaar. Lavastaja Peeter Tammearu, muusikaline kujundaja Peeter Konovalov, kunstnik Silver Vahtre, valguskunstnik Andres Sarv. Osades: Külliki Saldre – Francesca Johnson. Hannes Kaljujärv – Robert Kincaid. Maria Soomets – Carolyn Johnson. Tanel Jonas – Michael Johnson. Jüri Lumiste – Richard Johnson. Marika Barabanštšikova, Merle Jääger – Marge Miller. Esietendus 7. märtsil 2014 Sadamateatris.

Kaks vana naist Velma Wallise teose dramatiseering. Inglise keelest tõlkinud Arvo Valton. Dramatiseerija, lavastaja ja muusikaline kujundaja Merle Jääger, lavaruumi kunstnik Imre Toomeoks, kostüümikunstnik Epp Margna, valguskunstnik Jaanus Moor, videokunstnik Indrek Hallik. Osades: Anne Veesaar – Ch´ idzigyaak. Terje Pennie-Kolberg – Sa´. Ragne Pekarev – Ch´ idzigyyaaki varivaim. Maria Soomets – Sa´ varivaim. Andres Mähar – Esimene pealik; Mees. Riho Kütsar – Teine pealik; Daagqq, vana kütt. Merle Jääger – Ozhii Nelii, Ch´ idzigyaaki tütar. Andres Vainura – Shuruh Zhuu, Ch´idzigyaaki tütrepoeg. Karol Kuntsel – Noor jahimees. Esietendus 12. aprillil 2014 Sadamateatris.

Reigi õpetaja Eduard Tubina ooper. Aino Kallase romaani põhjal libreto autor Jaan Kross. Lavastaja Roman Baskin, muusikajuht ja dirigent Paul Mägi, dirigent Taavi Kull, kunstnik Iir Hermeliin, koreograaf ja videokunstnik Janek Savolainen, kostüümikunstnik Kristel Maamägi, valguskunstnik Margus Vaigur, koormeister Piret Talts, kontsertmeistrid Jaanika Sirp, Katrin Nuume, Tarmo Eespere, etenduse juht Meelis Hansing. Osades: Jassi Zahharov – Paavali Lempelius. Karmen Puis – Catharina. Mati Turi – Jonas Kempe. Pirjo Püvi – Viiu. Annaliisa Pillak, Valentina Kremen – Kristi. Merle Silmato – Sauna-Ann. Reigo Tamm – Henn. Jaan Willem Sibul – Moritadimüüja. Jüri Lumiste – Praeses. Priit Strandberg – Noorem kohtutee-

Kajakas Anton Tšehhovi komöödia. Vene keelest tõlkinud Paul-Eerik Rummo. Lavastaja Tiit Palu, kunstnik Silver Vahtre, kostüümikunstnik Maarja Meeru, valguskunstnik Andres Sarv, videokunstnik Janek Savolainen, muusikaline kujundaja Peeter Volkonski, etenduse juht Ott Kilusk. Osades: Külliki Saldre – Irina Nikolajevna Arkadina. Karol Kuntsel – Konstantin Gavrilovitš Treplev. Peeter Volkonski – Pjotr Nikolejevitš Sorin. Maria Soomets – Niina Mihhailovna Zaretšnaja. Raivo Adlas – Ilja Afanasjevitš Šamrajev. Merle Jääger – Polina

315

Andrejevna. Ragne Pekarev – Maša. Riho Kütsar – Boriss Aleksejevitš Trigorin. Jüri Lumiste – Jevgeni Sergejevitš Dorn. Priit Strandberg – Semjon Semjonovitš Medvedenko. Ott Kilusk – Jakov. Esietendus 4. juulil 2014 Tartu Ülikooli ajaloolises kirikuhoones (Jakobi 1). Armastan! Armastan! Armastan! Avtandil Varsimašvili lüüriline armastuslugu. Gruusia keelst tõlkinud Natali Lohk. Lavastaja Avtandil Varsimašvili, kunstnik Silver Vahtre, valguskunstnikud Andres Sarv ja Jaanus Moor. Osades: Jaanika Arum – Tamta. Reimo Sagor – Nikala. Markus Dvinjaninov – Hernehirmutis. Kärt Tammjärv – Lehm; Jõgi; Liblikas; Lammas. Veiko Porkanen – Koer; Badri; Vitali. Linda Kolde – Part; Kala. Marian Heinat – Kilpkonn; Ni; Naabrinaine. Tanel Jonas – Vanaisa kuju. Esietendus 25. augustil 2014 Sadamateatris. Deemonid Lars Noréni draama. Rootsi keelest tõlkinud Ülev Aaloe. Lavastaja ja muusikaline kujundaja Andres Noormets, kunstnik Maarja Meeru, valguskunstnik Imbi Mälk. Osades: Marika Barabanštšikova – Katarina. Sten Karpov – Frank. Piret Laurimaa – Jenna. Margus Jaanovits – Tomas. Esietendus 19. septembril 2014 Vanemuise väikeses majas. Ooperifantoom Andrew Lloyd Webberi muusikal. Laulutekstide autorid Charles Hart ja Richard Stilgoe, tõlkija Leelo Tungal. Lavastaja Georg Malvius (Rootsi), koreograaf Adrienne Abjörn (Rootsi), kunstnik Iir Hermeliin, muusikajuht Tarmo Leinatamm, dirigent Martin Sildos, kostüümikunstnik Ellen Cairns (Šoti-

316

maa), valguskunstnik Palle Palmé (Rootsi), videokunstnik Taavi Varm, helikujundaja Toomas Paidra, repetiitor Rita Dolgihh, koormeister Piret Talts, kontsertmeistrid Ele Sonn, Katrin Nuume, Margus Riimaa, etenduse juhid Kristo Toots, Meelis Hansing. Osades: Stephen Hansen – Ooperifantoom. Hanna-Liina Võsa, Maria Listra – Christine Daae. Kalle Sepp – Ooperifantoom; Raoul; Monisieur Andre. Koit Toome – Raoul. Pirjo Püvi – Carlotta Giudicelli. Kristina Vähi – Carlotta Giudicelli. Lauri Liiv – Monsieur Firmin. Simo Breede – Monsieur Firmin; Joseph Buquet; Oksionipidaja. Merle Jalakas, Janika Sillamaa – Madam Giry. Rasmus Kull – Monsieur Reyner; Oksjonipidaja; Joseph Buquet. Reigo Tamm, Aivar Kaseste – Ubaldo Piangi. Hedi Maaroos, Linda Kolde – Meg Giry. Priit Strandberg – Monsieur Andre. Siiri Koodres – Kammerneitsi. Risto Orav – I keigar. Oliver Timmusk – II keigar, Passarino. Märt Jakobson – Don Attilo. UkuMarkus Simmermann – Don Attilo; Snaiper. German Javier Gholami – Portjee. Erkki Rebane – Tuletõrjeülem. Elmar Pool – Tuletõrjuja. Aivar Kallaste – Lefevre. Vanemuise sümfooniaorkester, ooperikoor ja balletitrupp, bänd. Esietendus 4. oktoobril 2014 Vanemuise suures majas. GO – mäng kahele Teet Kase ballett Lepo Sumera muusikale. Koreograaf ja lavastaja Teet Kask, kunstnik Madis Nurms, muusikajuht ja dirigent Erki Pehk, valguskunstnik Trui Malten (Rootsi), lavastaja assistent ja repetiitor Jelena Karpova, assistent Katariina Talts. Tantsijad: Hayley Blackburn, Yukako Horita, Kristina Markeviciute, Maria Engel, Jacob Hoover, Silas Stubbs, Brandon Alexander, Samuel Lawman, Benjamin Kyprianos,

Alain Divoux, Amy Bowring. Pianist KadriAnn Sumera ja viiulisolist Eva-Maria Sumera. Esietendus 25. oktoobril 2014 Vanemuise väikeses majas. Punamütsike Vendade Grimmide muinasjutu dramatiseering. Dramatiseerija ja lavastaja Veikko Täär, laulutekstide autor Aapo Ilves, muusika autorid Aapo Ilves ja Anu Röömel, muusikajuht Toomas Lunge, kunstnik Marge Martin, valguskunstnik Tauri Kötsi, helitehnikud Toivo Tenno ja Vladimir Holm. Osades: Kärt Tammjärv – Punamütsike. Reimo Sagor – Hunt. Ragne Pekarev – Ema. Kais Adlas – Vanaema. Raivo Adlas – Jahimees. Esietendus 15. novembril 2014 Teatri Kodus. Estoplast Andra Teede pildid valguse tegemisest. Lavastaja Sander Pukk, kunstnik Annika Lindemann, heli ja muusikaline kujundaja Ardo

Ran Varres, valguskunstnik Priidu Adlas, videokunstnik Terina Tikka. Osades: Jaanika Arum, Marika Barabanštšikova, Markus Dvinjaninov, Margus Jaanovits, Merle Jääger, Karol Kuntsel, Piret Laurimaa, Andres Mähar, Veiko Porkanen, Külliki Saldre, Aivar Tommingas. Esietendus 29. novembril 2014 Sadamateatris. Minu veetlev Tartu Laulude ja lugude õhtu 1970ndatest Tartus. Autor ja lavastaja Tiit Palu, kunstnik Maarja Meeru, valguskunstnik Andres Sarv, muusikajuht Ele Sonn, videokunstnik Janek Savolainen. Esitajad: Maria Soomets, Linda Kolde, Marian Heinat, Priit Strandberg, Riho Kütsar, Tanel Jonas ja Sten Karpov ning bänd Ele Sonni juhatusel koosseisus: Karl Laanekask, Margus Tammemägi, Indrek Mällo ja Ele Sonn. Esietendus 6. detsembril 2014 Vanemuise suures majas.

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

Armastan! Armastan! Armastusega, Bess Armunud kastis Cabaret Casanova Deemonid Detektiiv Lotte Elling Estoplast Evita Fanny ja Alexander GO - mäng kahele Grease Haldjakuninganna Hea põhjatuule vastu Helisev muusika

ESIETENDUS

25.08.2014 9.11.2013 8.09.2013 20.10.2012 12.03.2011 19.09.2014 28.11.2008 8.12.2006 29.11.2014 27.11.2009 1.03.2014 25.10.2014 4.05.2013 5.02.2011 27.09.2013 27.11.2010

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

sõnalavastus tantsulavastus sõnalavastus muusikalavastus tantsulavastus sõnalavastus muusikalavastus sõnalavastus sõnalavastus muusikalavastus sõnalavastus tantsulavastus muusikalavastus muusikalavastus sõnalavastus muusikalavastus

täisk täisk lapsed täisk täisk täisk lapsed täisk täisk noored täisk täisk noored noored täisk täisk

ETENDUSED

KÜLASTUSED

11 2 14 5 7 10 14 8 4 18 18 4 10 8 18 9

1 718 268 872 2 568 3 108 2 775 8 850 771 647 16 994 6 541 1 250 5 157 1 550 6 632 3 815

317

Härrasmees Jevgeni Onegin Kajakas Kaks vana naist Kalendritüdrukud Karjäär Kaunitar ja koletis Kessu ja Tripp Kuldvõtmekese lugu Kunksmoorimäng Madisoni maakonna sillad Mary Poppins Minu järel, seltsimees! Minu veetlev Tartu Musta pori näkku Nukitsamees Ooperifantoom Paanika Paplid tuules Pettson ja Findus Punamütsike Pähklipureja Raimonda Rehepapp Reigi õpetaja Remondimees Rumm ja viin Tappa laulurästast Thriller Totu kuul Utoopia rannik III. Kaldale heidetud Väikese onu saaga Werther Õhtu Straussiga Üksildane lääs

318

13.04.2013 6.04.2013 4.06.2014 12.04.2014 15.03.2012 14.04.2012 9.03.2013 19.11.2011 14.02.2013 24.03.2012 7.03.2014 25.11.2011 9.11.2013 6.12.2014 10.11.2012 6.03.2010 4.10.2014 6.03.2010 22.02.2013 7.09.2012 15.11.2014 26.11.2004 5.10.2013 18.10.2013 4.04.2014 24.11.2012 3.11.2010 9.02.2012 7.06.2013 16.11.2013

sõnalavastus muusikalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus tantsulavastus sõnalavastus mitmeliigilavastus sõnalavastus sõnalavastus muusikalavastus sõnalavastus mitmeliigilavastus sõnalavastus muusikalavastus muusikalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus tantsulavastus tantsulavastus muusikalavastus muusikalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus mitmeliigilavastus sõnalavastus

täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk v.lapsed lapsed lapsed täisk lapsed täisk täisk täisk lapsed täisk täisk täisk v.lapsed v.lapsed lapsed täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk lapsed

8 4 8 12 5 6 4 11 22 2 41 7 17 7 8 5 14 8 18 34 18 9 4 10 3 1 7 11 2 14

547 1 076 1 924 1 666 2 371 679 1 488 942 1 820 116 8 562 4 486 9 692 3571 2 837 1 608 15 070 1 451 5 256 3 384 1 892 3 689 1 294 4 254 1 368 116 727 2 037 887 3 282

22.11.2013 16.09.2011 10.03.2012 30.11.2012 9.02.2013

sõnalavastus sõnalavastus muusikalavastus mitmeliigilavastus sõnalavastus

täisk lapsed täisk täisk täisk

10 7 4 6 10

3 940 591 782 2 033 1 039

Repertuaari koondnäitajad 2014

SÕNA-

MUUSIKA-

TANTSU-

MITMELIIGI-

LAVASTUSED

8 28 339 73 007 9,3

2 13 111 67 578 14,6

1 6 30 11 097 7,6

1 4 37 8 311 9,5

uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused keskmine pilet

KOKKU

12 51 517 159 993 11,4

Väljaspool lavastuste statsionaare anti 9,7% etendustest, sh 1 etendus ooperiga „Rehepapp“ ja 1 etendus ooperiga „Haldjakuninganna“ Soome Rahvusooperis ning 2 etendust balletiga „Casanova“ Saksamaal Fellbachis. Advendikontsert Appi! Ooper! Aastalõpuball Balletigala Hooaja avakontsert Hooaja lõppkontsert Koolipäev teatris Memory 2014 Ooperigala Suvekontsert Sümfooniakontsert

MUU TEGEVUS 25. märtsil toimus Vanemuise korraldamisel teatri suures majas konverents „Haridus teatris – teater hariduses“. Peateemaks formaalhariduse täiendamine teatri vahenditega. Toimusid töötoad ja diskussioonid ning ettekannetega esinesid Tartu Ülikooli emeriitprofessor Marju Lauristin, Miina Härma Gümnaasiumi õpetaja Ivika Hein ja Jakob Westholmi gümnaasiumi direktor Rando Kuustik.

kontsert muu muu muu kontsert kontsert muu kontsert kontsert kontsert kontsert KOKKU

1 8 1 1 2 1 1 6 1 1 1 24

500 344 2 145 672 1 172 719 99 3 777 978 5 200 900 16 506

MAJANDUSTEGEVUS

etendustegevusega kaudselt seotud tulud 2 251 653

majandustegevusest laekuv tulu 1 951 499

muud kulud 732 284 halduskulud 736 572 8%

25%

majanduskulud 1 602 570

TULUD

toetused 4 990 322

tööjõukulud 5 472 945 KULUD

319

VENE TEATER

UUSLAVASTUSED

www.veneteater.ee

Eesti Riiklik Vene Draamateater avati Tallinnas 15. detsembril 1948 ja on seniajani ainuke venekeelne professionaalne teater Eestis. Teatrile panid aluse Moskva vanima teatriinstituudi (praegune Vene Teatrikunsti Akadeemia) vilistlased. Repertuaaris on olnud kaasaegset Vene ja välisdramaturgiat, maailmaklassikat, Eesti näitekirjandust, lastelavastusi. SA Vene Teater tegutseb riigi osalusega sihtasutusena. STATSIONAARID Suur saal Väike saal Kaminasaal

ISTEKOHTI 621 90 40

KOOSSEIS Teatrijuht: Tõnu Lensment Kunstiline juht: Igor Lõssov (al 6.09.2014) Lavastaja: Ivan Strelkin Kunstnik: Diana Yanson Liikumisjuht: Olga Privis Muusikajuht, helilooja: Aleksandr Žedeljov Näitlejad: Aleksandr Ivaškevitš, Aleksandr Okunev, Aleksandr Žilenko, Aleksandr Kutšmezov, Alina Karmazina, Anastassia Tsubina, Anna Markova, Anton Paderin (kuni 31.07.2014), Artjom Garejev, Daniil Zandberg, Dmitri Kordas, Dmitri Kosjakov, llja Nartov, Ivan Aleksejev, Jekaterina Kordas, Jelena Jakovleva, Jelena Tarassenko, Juri Žilin, Ksenia Agarkova, Larissa Savankova, Lidia Golovataja, Ljubov Agapova, Liilia Šinkarjova, Leonid Ševtsov, Marina Malova, Natalja Dõmtšenko, Oleg Rogatšov, Roman Maksimuk (al 1.08.2014), Sergei Furmanjuk, Sergei Tšerkassov, Tatjana Jegoruškina, Tatjana Kosmõnina, Tatjana Manevskaja, Vladimir Antipp

320

Mängime teatrit Teatrimäng lastele. Autorid ja lavastajad Polina Stružkova ja Aleksandr Kutšmezov. Osades: Aleksandr Kutšmezov – Lavastaja. Alina Karmazina – Lavakõne pedagoog. Dmitri Kosjakov – Vaim. Ivan Aleksejev – Koreograaf. Esietendus 2. veebruaril 2014 väikeses saalis. Bernarda Alba maja Federico García Lorca näidend. Hispaania keelest vene keelde tõlkinud Naum Naumov. Lavastaja Ivan Strelkin, koreograaf Olga Privis, kunstnik Jekaterina Malinina, kostüümikunstnik Sergei Illarionov, valguskunstnik Anton Andrejuk, muusikaline kujundaja Aleksandr Zedeljov. Osades: Lidia Golovataja – Bernarda Alba. Lilia Šinkarjova – Bernarda ema. Anna Markova – Angustias. Anastassia Tsubina – Adela. Marina Malova – Amelia. Tatjana Kosmõnina – Martirio. Natalja Dõmtšenko – Magdaleena. Jelena Jakovleva – La Poncia, majapidajanna. Tatjana Manevskaja – Prudencia. Oleg Rogatšjov – Antonio María Benavides. Aleksandr Žilenko, Artjom Garejev, Sergei Furmanjuk – Moonamees. Esietendus 27. veebruaril 2014 suures saalis. Armastus ja informatsioon Caryl Churchilli draama. Inglise keelest vene keelde tõlkinud Pavel Pišin. Lavastaja Adrian Giurgia, kunstnik Nikolai Simonov, valguskunstnik Igor Kapustin, helikujundaja Aleksandr Zedeljov. Osades: Aleksandr Okunev – Isa; Tööline; Rikas mees. Aleksandr Kutšmezov – Abikaasa; Sõber; Kolleeg. Alina Karmazina – Naine; Ema; Ujuja. Anastassia Tsubina – Näitleja; Laulja; Naine rannas. Ilja Nartov –

Ajakirjanik; Poeg; Arst. Natalja Dõmtšenko – Teadlane; Ema; Tüdruk. Lilia Šinkarjova – Õde; Kummut; Vanaema. Külli Reinumägi – Fänn; Arst; Muusik; Ema. Elina Reinold – Fänn; Naine; Tütar; Pime. Kati Ong – Muusik; Pruut; Vehkleja. Tõnn Lamp – Sõber; Saksa; Monk. Marko Leht – Peigmees; Prisoner; Sõdurid. Margus Prangel – Abikaasa; Ajakirjanik; Rabi; Kosmonaut. Ita Ever – Õde; Vanaema; Ema; Autor. Egon Nuter – Poliitika; Abikaasa; Fänn. Esietendus 18. märtsil 2014 suures saalis. Mick Jaggeri huuled Doman Nowakowski tragikomöödia. Poola keelest vene keelde tõlkinud Leonard Buhhov. Lavastaja Ivan Strelkin, muusikajuht Aleksandr Zedeljov, kunstnik Jekaterina Malinina, valguskunstnik Igor Kapustin. Osades: Vladimir Antipp – Jan. Artjom Garejev – Marek. Aleksandr Žilenko – Bartek. Jelena Tarassenko – Anna. Tatjana Kosmõnina – Kasja. Esietendus 15. aprillil 2014 väikeses saalis. Vanaema ja 99 liblikat Nüüdistantslavastus. Koreograaf ja lavastaja Kaja Kann, kunstnik Mihkel Maripuu, valguskunstnik Denis Bretško, muusikaline kujundaja Valeri Kazakov, lavastaja assistent Svetlana Šušina, koreograafi assistent Helen Reitsnik. Esitajad: Alina Karmazina, Anna Markova, Ivan Aleksejev, Ljubov Agapova, Sergei Furmanjuk, Sergei Tšerkassov. Esietendus 23. mail 2014 suures saalis. Onu Vanja Anton Tšehhovi komöödia. Lavastaja Igor Lõssov, muusika autor Aleksandr Zedeljov, valguskunstnik Igor Kapustin. Osades: Aleksandr Ivaškevitš – Onu

Vanja. Aleksandr Okunev – Töömees. Jelena Jakovleva – Marina. Larissa Savankova – Jelena Andrejevna. Leonid Ševtsov – Serebrjakov. Liidia Golovataja – Voinitskaja. Natalja Dõmtšenko – Sonja. Oleg Rogatšjov – Astrov. Sergei Furmanjuk – Telegin. Esietendus 5. septembril 2014 suures saalis. Poiss, kes ei kartnud midagi Lavastus lastele Alfred Smedbergi muinasjutu ainetel. Dramatiseerija ja lavastaja Polina Stružkova, koreograaf Olga Privis, kunstnik Anne-Mai Heimola. Osades: Jelena Jakovleva – Tädi Kulla. Liidia Golovataja – Tädi Leda. Lilia Šinkarjova – Tädi Aike. Tatjana Manevskaja – Tädi Freja. Jelena Tarassenko – Tädi Marna. Esietendus 18. september 2014 väikeses saalis. 3D õed Sasha Pepeljajevi tantsulavastus Tšehhovi „Kolme õe“ ainetel. Lavastaja ja videokunstnik Aleksandr Pepeljajev, muusika autor Sander Tuvikene. Lavastus valmis koostöös Moskva Teatriga Kinetic. Osades: Olga Privis, Maria Uppin ja Erena Reilent. Esietendus 25. septembril 2014 väikses saalis. Eluloomäng Max Frischi näidend. Saksa keelest vene keelde tõlkinud Ljudmilla Tšernaja. Lavastaja Ivan Strelkin, kunstnik Antonia Kolujartseva, valguskunstnik Igor Kapustin. Osades: Aleksandr Žilenko – Thomas; Kelner. Alina Karmazina – Antoinette; Hellen. Anna Markova – Antoinette; Ema. Daniil Zandberg – Arst; Kapral. Dmitri Kosjakov – Registraator. Jelena Tarassenko – Antoinette. Juri Žilin – Tatt; Rektor; Krolevski. Sergei Tšerkassov – Kürmann. Esietendus 19. november 2014 väikeses saalis.

321

Naisevõtt Nikolai Gogoli komöödia. Lavastaja Igor Lõssov, kunstnik Isabella Kozinskaja, valguskunstnik Igor Kapustin, muusikaline kujundaja Aleksandr Žedeljov, lauluõpetaja Maria Kotlova. Osades: Tatjana Kosmõnina – Agafja Tihhonovna. Aleksandr Kutšmezov – Podkoljossin. Ilja Nartov – Kotškarjov. Aleksandr Okunev – Ivan Pavlovitš. Tatjana Manevskaja – Fjokla Ivanovna. Ivan Aleksejev – Stepan. Jekaterina Kordas – Väike pulmaorkesteri laulja. Ljubov Agapova – Arina Panteleimonovna. Sergei Furmanjuk – Zeva-

kin. Vladimir Antipp – Anutškin. Esietendus 22. novembril 2014 suures saalis. Kõuts Pampuši muinasjutud Daniil Harmsi lastejutu dramatiseering. Dramatiseerija, lavastaja ja videokunstnik Aleksandr Pepeljajev, kunstnik Johanna Ulfsak, valguskunstnik Sergei Mironov. O sades: Marina Malova – Maša. Olga Privis – Puškin. Roman Maksimuk – Luuletaja; Pampušš. Artjom Garejev – Mutt. Jekaterina Kordas – Leenake. Leonid Ševtsov – Schusterling. Esietendus 5. detsembril 2014 suures saalis.

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

(Kõige) lihtsam meetod suitsetamisest loobuda 3D õed Antigone Armastus ja informatsioon Bernarda Alba maja Eluloomäng Illusioonid Jõuluvaimud Kas ma tohiks olla Mozart? Koera süda Kosmonautika päev Kuningas Rästahabe Kõuts Pampuši muinasjutud Lood Siilikesele. Tõsi, me oleme alati! Mets Mick Jaggeri huuled Mängime teatrit Mängurid Naisevõtt Onu Vanja Palju õnne argipäevaks! Poiss, kes ei kartnud midagi

322

ESIETENDUS

6.10.2013 25.09.2014 28.03.2013 18.03.2014 27.02.2014 19.11.2014 5.10.2013 12.12.2009 23.11.2012 31.03.2012 8.09.2012 19.12.2006 5.12.2014 10.02.2012 29.01.2011 15.04.2014 2.02.2014 2.03.2012 22.11.2014 5.09.2014 9.12.2005 18.09.2014

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM ETENDUSED

sõnalavastus tantsulavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus tantsulavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus

täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk lapsed noored täisk täisk lapsed lapsed v.lapsed täisk täisk lapsed täisk täisk täisk täisk lapsed

6 2 7 8 16 4 11 6 7 11 12 16 12 10 10 16 14 11 6 10 5 10

KÜLASTUSED

272 93 890 1 070 2 532 227 330 2 018 977 2 484 807 1 168 4 559 627 1 456 897 280 2 718 2 870 4 800 460 590

Tuhkatriinu Vanaema ja 99 liblikat Viis õhtut Õnn kaasa Üks suveöö Rootsis

6.12.2013 23.05.2014 24.11.2011 19.04.2013 20.04.2012

sõnalavastus tantsulavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus

lapsed teism täisk noored täisk

9 8 12 13 8

3 314 599 1 163 878 395

Repertuaari koondnäitajad 2014

uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused keskmine pilet

SÕNALAVASTUSED

TANTSULAVASTUSED

KOKKU

9 24 243 36 805 7,7

2 3 17 1 669 6,1

11 27 260 38 474 7,6

Väljaspool statsionaari anti 9,2% etendustest, sh 1 etendus Peterburis lavastusega „Õnn kaasa“.

MUU TEGEVUS 13.–19. jaanuarini toimus teine teatrilaboratoorium, mis keskendus lastele loodud teatrile. Koos NUKU teatriga toimunud laboratooriumi lõppedes esitleti kolme lavastuseskiisi: Anna Marshalli lastenovelli „Vanaema ja 99 liblikat“, Daniil Harmsi näidendit „Tsirkus Šardam“ ning katkendit rootsi muinasjuttude põhjal. Juhendajateks lavastajad Polina Stružkova (Venemaa), Christian Weise (Saksamaa) ning Kaja Kann ja Helen Reitsnik. 21.–24. aprillini toimus Vene Teatri ja Teatriteaduse Üliõpilaste Looži koostöös „Vene teatrikriitika kool“, mida juhtis Kristina Matvienko. Arutluse all olid lavastused: „Zebra“ (Tartu Uus Teater), „Kadunud sõbra juhtum“ (Teater NO99) ja „Illusioonid“ (Vene Teater) ning veel üks lavastus iga osaleja vabal valikul.

12.–14. juunini korraldati koostöös Audiokinetica meeskonnaga CYCLOTRON, milles publik oli samal ajal nii autor, esitaja kui ka kuulaja. Igal õhtul oli võimalik vaadata ja kuulata audiovisuaalset autorikontserti. Kolm heliloojat/muusikut kasutasid oma teoses CYCLOTRONI ideed, meloodiaid ja rütme, vastates sellele oma muusikalise fantaasiaga. Audiokinetica meeskond: Aleksandr Žedeljov – idee autor, helilooja, produtsent, Evi Pärn – kunstnik, Artjom Garejev – lavastaja, Katrin Kvade – helikunstnik, Nikita Šiškov – helitehnik, Aleksandr Potužnõi – häälestaja, Sergei Dragunov – kujundusgraafik, Dmitri Mjatšin – metallikunstnik, Dmitri Gornakov – web, Anton Kiseljus – mehhaanik, Maksim Kiseljus – tehniline tugi, Valentin Siltšenko – visuaalid ja programmeerimine; muusikud: Hara Alanso, Aleksander Paal, Ilja Gusarov, Ilja Šarapov, Nikita Grušev.

323

Raduga Uvertüür ’67 Külas lastekirjanikud Laboratoorium Teatrikriitika kool

festival kontsert ürituste sari õpituba ürituste sari KOKKU

8 2 2 3 1 16

1 740 140 130 125 15 2 150

MAJANDUSTEGEVUS TULUD majandustegevusest laekuv tulu 271 858

etendustegevusega kaudselt seotud tulud 448 101

toetused 1 423 012

KULUD

halduskulud 154 726

muud kulud 104 815

kohvik 1 707

ERATEATRID ALBU VALD Albu vald on sihtasutuse A. H. Tammsaare Muuseum Vargamäel asutajaliige. Koostöös Albu valla ja Eesti erinevate teatritega on valminud aastate jooksul erinevad teatriprojektid nii Vargamäel kui ka mujal Albu vallas, näiteks Kukenoosi viljakuivatis. Albu valla lavastusprojekte juhib Kalju Kertsmik. UUSLAVASTUS Vargamäe unistaja A. H. Tammsaare „Tõe ja õiguse“ I osa dramatiseering. Dramatiseerija ja lavastaja Urmas Lennuk, kunstnik Anni Rajas, muusikaline kujundaja Loore Martma, produtsent Kalju Kertsmik. Osades: Ott Sepp – Andres. Liisa Pulk – Mari. Loore Martma – Krõõt. Tarmo Tagamets – Pearu. Viiulil Sänni Noormets. Esietendus 18. juulil 2014 Tammsaare muuseumis rehe all. Lavastusega anti 2014. aasta suvel kokku 12 etendust 1 800 vaatajale.

BANAANIKALA PROJEKTITEATER www.banaanikala.ee majanduskulud 330 749

tööjõukulud 1 353 022

324

MTÜ Banaanikala (sisuliselt sünd 1996) on loodud 2002. a veebruaris, kui rahvusvaheline laste- ja noortelavastuste festival „Banaanikala“ hakkas vajama juriidilist isikut. Hetkel on festival puhkusel. Oma saal puudub. Teatri mängukavas olevat lavastust saab tellida mängimiseks üle Eesti. Juhatuse liige Allan Kress.

LAVASTUS Muinasjutt kuldsest kalakesest

ESIETENDUS 17.01.2011

LAVASTUSLIIK sõnalavastus

UUSLAVASTUSI 2014. aastal ei olnud. Kõik etendused on antud Eesti erinevates lasteaedades, kooli- ja kultuurimajades; 3 etendust Soomes, Imatra Mustan ja Valkoisen Teatterifestivaalil.

EESTI TANTSUAGENTUUR www.tantsuagentuur.ee Eesti Tantsuagentuur (ETA) tegutseb alates 1998. aastast. Agentuuri eesmärgiks on tantsukunsti jätkusuutlikkuse ning kvaliteedi tagamine Eestis, pakkudes kaasaegset ja professionaalset tantsuõpet, loome- ja esinemisvõimalusi tantsukunstnikele, tantsuõpetajatele ning tantsuga tegelevatele lastele ja noortele. ETA koordineerib Tantsutuuri, Koolitantsu, E.T.A. Tantsukooli ja Starlight Cabaret’ tegevusi. Agentuuri juhataja on Raido Bergstein. UUSLAVASTUSED post kaart Jarõna Ilo joonistustel põhinev nüüdistantsulavastus. Autorid ja koreograafid Jaak Sapas, Repertuaari nimekiri L AVASTUS Distance Eestlase neli o-d Kama Life is a Cabaret post kaart You Must Love Onions

ESIETENDUS

8.11.2012 7.08.2009 29.11.2013 9.10.2014 7.03.2014 25.05.2014

SIHTRÜHM lapsed

ETENDUSED 27

KÜLASTUSED 3 563

Eike Ülevain, Siim Tõniste, Olga Privis. Kaasprodutsent Sõltumatu Tantsu Ühendus. Esitajad: Jaak Sapas või Rauno Zubko; Eike Ülevain või Üüve-Lydia Toompere; Olga Privis või Riina Ausma; Siim Tõniste. Esietendus 7. märtsil 2014 Okasroosikese Lossi Mustas saalis. You Must Love Onions Nüüdistantsulavastus. Koreograaf ja lavastaja Julia Koneva, kunstnik Pille Kose. Esitajad: Sofia Ketova, Helle Mitt, Miia Natka, Karl-Gustav Kasemaa, Johhan Rosenberg. Esietendus 25. mail 2014 Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi Assauwe hoovis. Life is a Cabaret Kabareeprogramm. Autor, koreograaf ja lavastaja Kristjan Kurm, kostüümikunstnik Elo Unt, valguskunstnik Karel Kansvein, videokunstnik Taavet Jansen, orkestreerija Ülo Mälgand. Esitajad: Bert Pringi, Britt Kõrsmaa, EgleRiin Rüütel, Irina Haak, Kalle Sepp, Kätlin Hallik, Liisi Org, Mari Simm, Marion Saarna, Marit Mets, Olga Privis, Paul Reinolt, Robert Veskus, Sergei Kusnetsov, Simo Kruusement. Esietendus 9. oktoobril 2014 Sokos Hotel Virus.

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

tantsulavastus tantsulavastus tantsulavastus mitmeliigilavastus tantsulavastus tantsulavastus

täisk täisk noored täisk täisk teism

ETENDUSED

KÜLASTUSED

1 1 8 30 7 2

60 90 411 3 946 326 223

325

Repertuaari koondnäitajad 2014 uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused

TANTSULAVASTUSED

MITMELIIGILAVASTUS

KOKKU

2 5 19 1 110

1 1 30 3 946

3 6 49 5 056

34,6% etendustest anti väljaspool lavastuste statsionaare, neist 1 etendus Norras lavastusega „Kama“ ja 1 etendus Lätis lavastusega „post kaart“.

EMAJÕE SUVETEATER / KARLOVA TEATER www.suveteater.ee Mittetulundusühing Tartu Suveteatri Selts asutati 1996. aastal, järgmisel aastal loodi Eesti esimene iseseisev suveteater – Emajõe Suveteater, et sisustada suvist kultuurielu Tartus. 2014. aasta sügisel heitis Emajõe Suveteater end ankrusse Tartu Tähe tänava endise palvemaja kammerlikesse ruumidesse ja võttis nimeks Karlova Teater. LAVASTUSTE STATSIONAARID Karlova Teater Kammivabriku klubi Laulupeomuuseumi siseõu

ISTEKOHTI 150 250 150

KOOSSEIS Teatrijuht: Andres Dvinjaninov UUSLAVASTUSED Üle linna Vinski Aapeli lasteraamatu dramatiseering. Soome keelest tõlkinud Välja Künnap. Dramatiseerija ja lavastaja Andres Dvinjaninov, kunstnik Maarja Meeru.

326

Osades: Karl Kristjan Puusepp, Mikk Kaasik – Vinski. Marika Barabanštšikova – Vinski ema; Pirtspek 2. Liina Tennosaar – preili Pirtspek 1. Inga Lunge – Pirtspek 3; Akordioni omanik; Linnarahvas. Margus Jaanovits – Roheline varblane; Linnapea. Leino Rei – Apteeker. Esietendus 19. juulil 2014 Tartu Laulupeomuuseumi siseõuel. Karid ja kõrgused Edgar Valteri elulooraamatu dramatiseering. Dramatiseerija ja lavastaja Margus Kasterpalu, laulutekstide autor Leelo Tungal, kunstnik Silver Vahtre, videokunstnik Pille Kannimäe, helikujundaja Toomas Lunge. Esitajad: Hannes Kaljujärv, Jüri Lumiste, Andres Dvinjaninov, Indrek Kalda, Toomas Lunge, Ann Kuut. Esietendus 8. novembril 2014 Karlova Teatris. Veel üks pilet Peter Quilteri monokomöödia. Inglise keelest tõlkinud Stina Tromp. Lavastaja ja muusikaline kujundaja Andres Dvinjaninov, kunstnik Riina Degtjarenko. Osas: Terje Pennie-Kolberg – Susan. Esietendus 4. detsembril 2014 Karlova Teatris.

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

Karid ja kõrgused Kunksmoor Nukitsamees 2 Veel üks pilet Üle linna Vinski

ESIETENDUS

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

8.11.2014 9.08.2013 28.06.2013 4.12.2014 19.06.2014

sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus

täisk lapsed täisk täisk lapsed

Repertuaari koondnäitajad 2014 uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused keskmine pilet

SÕNALAVASTUSED 3 5 51 10 550 10,8

Kõik etendused anti statsionaarides, lavastuse „Kunksmoor“ 2014. aasta etendused toimusid Eesti Rahva Muuseumis. KONTSERTTEGEVUS Suveteater koordineerib Kaunimate Aastate Vennaskonna esinemisi. 2014. aastal anti 25 kontserti üle Eesti kahe laulukavaga. Kaunimad jõulud me elus Kaunimad kuuekümnendad

kontsert kontsert

10 15

2 500 3 300

FINE 5 TANTSUTEATER www.fine5.ee Tegevust alustati 1992. aastal moderntantsuteatrina Nordstar. 1997. aastast jätkab teater projektitrupina Fine 5 Tantsuteatri nime all. Olulisel kohal Fine 5 Tantsuteatri tegevuses on samanimelise kooli loomine 1994. aastal ning osalemine festivalidel ja konkurssidel.

ETENDUSED

KÜLASTUSED

7 7 17 5 15

600 2 000 5 000 350 2 600

KOOSSEIS Teatrijuht: Tiina Ollesk Koreograaf-lavastaja: René Nõmmik UUSLAVASTUSED ... and Blue Nüüdistantsulavastus valmis Vaba Lava kuraatorprogrammi raames. Koreograafid ja lavastajad Tiina Ollesk ja René Nõmmik, muusika autorid Taavo Remmel ja Virko Veskoja, kunstnik Rain Saukas, kostüümikunstnik Epp Kubu, valguskunstnik Airi Eras, valgustaja Priidu Adlas, fotode autor Tatjana Romanova. Tantsijad: Helen Reitsnik, Tatjana Romanova, Simo Kruusement, Endro Roosimäe, Tiina Ollesk, Olga Privis. Esietendus 6. novembril 2014 Vaba Lava teatrisaalis. Faasid – ReMake Nüüdistantsulavastus. Koreograafid Tiina Ollesk ja René Nõmmik, lavastaja René Nõmmik, muusika autor Shawn Pinchbeck, kunstnik Tiina Sarapuu, valguskunstnikud Airi Eras ja Margus Vaigur, graafiline kujundaja Rain Saukas, fotode autor Rünno Lahesoo. Lavastus valmis koostöös Vaba Lavaga. Tantsijad: Helen Reitsnik, Tatjana Romanova, Simo Kruusement, Endro Roosimäe, Tiina Ollesk. Esietendus 10. juunil 2014 TLÜ teatrisaalis Stella.

327

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

.....and Blue Faasid – ReMake KOKKU

ESIETENDUS

6.11.2014 10.06.2014

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

tantsulavastus tantsulavastus

täisk täisk

Tantsuteater viibis 8.–15. septembrini Kanadas. 11.–12. septembrini toimusid treeningud-töötoad sealsetele tantsijatele ning proovid koos Ridere Ensamble’i (Kanada) muusikutega, et 12. ja 13. septembril Edmontoni L’Unitheatre’is etendada tantsulavastust „Phases“ (Faasid). 20. novembril andis Tantsuteater lavastusega „..and Blue“ etenduse Rahvusvahelisel Kaasaegse Koreograafia Festivalil (IFMC) Valgevenes Vitebskis. Festivali raames toimus rahvusvaheline kaasaegse koreograafia konkurss, mille žürii liikmeks oli René Nõmmik.

GOLTSMAN BALLET Mittetulundusühingu Inimese Arengu Keskus juures 2012. aastal tegevust alustanud tantsuteater. LAVASTUSTE STATSIONAAR Kumu auditoorium

ETENDUSED

KÜLASTUSED

5 5 10

1 281 523 1 804

Teatrijuht Maria Goltsman UUSLAVASTUS Kuu poiss Nüüdistantsulavastus lastele. Koreograaf Maria Goltsman, lavastaja Egor Zadoya, kostüümikunstnik Tetyana Novezhenina, valguskunstnik Aleksandr Kohhanchuk, helikujundaja Jevgeni Berezovski. Osades: Märt Agu – Kuu Poiss. Egor Zadoya – Tulnukas Shmibi. Heili Parras – Tulnukas Bibi. Üüve-Lydia Toompere – Linnutee Kuninganna. Tatjana Romanova, Aleksandr Zemzurov, Saile Johanna Langsepp – teistes osades. Esietendus 20. novembril 2014 Kumu auditooriumis. Piletiga külastuse keskmine maksumus 4,23 eurot. Etendusi anti Paides, Narvas, Mustvees ja Tallinnas, lavastusega „Siddhartha“ anti 1 etendus Leedus, Klaipeda ülikoolis.

ISTEKOHTI 245

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

Kuu poiss Siddhartha Sofi ja Võlulind KOKKU

328

ESIETENDUS

20.11.2014 5.06.2013 3.11.2012

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

tantsulavastus tantsulavastus tantsulavastus

lapsed täisk lapsed

ETENDUSED

KÜLASTUSED

7 1 1 9

1 280 85 245 1 610

ILMARINE www.ilmarine-teater.ee MTÜ Narva Teater Ilmarine asutati 1989. aastal Juri ja Irina Mihhaljovi algatusel, kelle ümber koondusid mõned asjaarmastajatest näitlejad. Repertuaar põhineb sõna- ja nukulavastustel, milles seguneb commedia dell’arte mängulisus, musikaalsus, tinglikud lavavõtted ja leidlikkus. Teatri üheks eesmärgiks on tutvustada Eestis elavatele venelastele eesti kultuuri ning kasvatada ja koolitada oma vaatajat, mistõttu tegeletakse palju lastega. STATSIONAARID Suur saal Väike saal

ISTEKOHTI 125 50

KOOSSEIS Teatrijuht: Juri Mihhaljov Produtsent: Irina Mihhaljova Näitlejad: Elena Soonen, Jegor Jakovlev, Tamara Matjanina, Tatjana Vlasenko, Vassili Jakovlev Kuidas jumal Uku muistsete eestlaste maa lõi P. Rimski nuku- ja objektiteatrilavastus lastele valmis koostöös Ukraina Poltava Akadeemia Nukuteatriga. Dramaturg, lavastaja ja kunstnik Juri Mihhaljov, muusikaline kujundaja Vassili Jakovlev, helikujundaja ja valgustaja Juri Vasiljev, nukukunstnik Tamara Matjanina. Osades: Tamara Matjanina – Nukk Tiina. Vassili Jakovlev – Jumal Uku. Lel Khmelenko – Teener Jaan. Mykola Shustov – Nukk Tõnu. Esietendus 24. veebruaril 2014 väikeses saalis.

Luiskaja hiireke P. Rimski lavastus mudilastele. Dramaturg, kunstnik ja lavastaja Juri Mihhaljov, muusikaline kujundaja Vassili Jakovlev, helikujundaja ja valgustaja Juri Vassiljev. Osades: Tamara Matjanina – Tark Hiireke. Tatjana Vlasenko – Luiskaja Hiireke. Elena Soonen – Kiirustaja Hiireke. Vassili Jakovlev – Kass. Esietendus 19. juunil 2014 väikeses saalis. Pisuhänd Eduard Vilde komöödia. Vene keelde tõlkinud Lidia ja Leon Toom. Lavastaja Jaak Allik, kunstnik Jaak Vaus, muusikaline kujundaja Vassili Jakovlev. Osades: Vassili Jakovlev – Ludvig Sander. Tamara Matjanina – Mathilda. Elena Soonen – Laura. Tatjana Vlasenko – Liina. Juri Nikolajev – Tiit Piibeleht. Mihhail Rumjantsev – Vana Vestmann. Esietendus 3. oktoobril 2014 suures saalis. Kiirustaja hiireke P. Rimski lavastus lastele. Teksti autor, lavastaja ja kunstnik Juri Mihhaljov, muusikaline kujundaja Vassili Jakovlev, helikujundaja ja valgustaja Juri Vasiljev. Osades: Tamara Matjanina – Tark Hiireke. Tatjana Vlasenko – Luiskaja Hiireke. Elena Soonen – Kiirustaja Hiireke. Vassili Jakovlev – Jõuluvana. Esietendus 28. novembril 2014 väikeses saalis.

329

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

Ahvikese seiklused Jänese kuuseke Kasepuu kingitus Kass Bajuni muinaslood Kiirustaja hiireke Kuidas jumal Uku muistsete eestlaste maa lõi Laisk Liisu Luiskaja hiireke Pisuhänd Printsi kangelastegu

ESIETENDUS

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

ETENDUSED

KÜLASTUSED

9.06.2013 18.12.2013 26.11.2013 23.11.2012 28.11.2014

nuku- ja objektiteater mitmeliigilavastus sõnalavastus nukulavastus mitmeliigilavastus

v.lapsed lapsed lapsed lapsed v.lapsed

21 18 28 4 16

1 305 1 201 2 473 371 1 019

24.02.2014 12.11.2011 19.06.2014 3.10.2014 12.04.2012

nuku- ja objektiteater sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus nukulavastus

lapsed lapsed v.lapsed täisk v.lapsed

20 10 61 6 13

1 172 794 4 206 986 723

Repertuaari koondnäitajad 2014 uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused keskmine pilet

SÕNALAVASTUSED 2 4 105 8 459 2,2

NUKULAVASTUSED 1 4 58 3 571 2,1

MITMELIIGILAVASTUSED 1 2 34 2 220 2,3

KOKKU 4 10 197 14 250 2,2

79% etendustest anti väljaspool statsionaari – Eesti koolides ja lasteaedades, sh 4 etendust Venemaal Jaanilinnas. Lisaks etendustele viidi läbi näitlejakoolitus, kus oli 60 osalejat.

MAJANDUSTEGEVUS etendustegevusega kaudselt seotud tulud 300

majanduskulud 29 403 majandustegevusest laekuv tulu 26 229

toetused 57 778 TULUD

330

tööjõukulud 62 202

KULUD

KANUTI

KANUTI GILDI SAAL www.saal.ee

GILDI

SAAL

Kanuti Gildi SAAL on sõltumatu esinemispaik ja production house Tallinna vanalinnas, juriidilise nimega MTÜ Teine Tants. Alates 2002. aastast on see kaasaegse ja progressiivse kunsti koht, programmi loomisel on tegutsemispõhimõtteks olla kunstiliselt aktiivne, avatud, vastutav, seejuures oma statsionaarset truppi omamata. Lisaks rahvusvaheliselt aktiivsele Eesti ja välismaise etenduskunsti ja -kunstnike esindamisele ollakse festivalide made in estonia, Maikellukese Päevad ja Augusti TantsuFestival korraldaja. STATSIONAARID saal stuudio kelder

ISTEKOHTI 132 55 45

SAALi kunstiline juht on Priit Raud. UUSLAVASTUSED Be Real My Dear Kaja Kanni etenduskunstilavastus. Projekti „Knit the World” (raamat „Eratee”, fotonäitus „Kes varastas päeva?”) kolmas osa. Lavastaja Kaja Kann, dramaturgiline abi Maike Lond, muusika autorid Iggy Malmborg ja Maike Lond, koreograaf Kädi Metsoja. Esitaja: Kaja Kann. Esietendus 1. veebruaril 2014 SAALi stuudios. Fartist Talk Doris Feldmanni ja Kristina-Maria Heinsalu lavastus. Dramaturgiline abi Taavet Jansen, lavastajad Doris Feldmann ja Kristina-Maria

Heinsalu, valguskunstnik Revo Koplus, videokunstnikud Kaspar Kannelmäe ja Toomas Savi, fotode autor Hannes Aasamets. Esitajad: Doris Feldmann ja KristinaMaria Heinsalu. Esietendus 25. aprillil 2014 SAALi stuudios. Darks in Blues Muusika- ja liikumislavastus. Autorid Kadri Noormets ja Diego Agullo, lavastaja ja fotode autor Diego Agullo, tehnilised teostajad Emil Kallas, Ivar Piterskihh ja Revo Koplus. Esitajad: Kadri Noormets (kadrinoormets) ja Diego Agullo. Esietendus 24. augustil 2014 Viimsi rannal, Augusti TantsuFestivalil. Kaota mu naine ära ehk Kuidas minust sai mustkunstnik Lavastus valmis koostöös Kinoteatriga. Autorid Paavo Piik, Paul Piik, Henrik Kalmet, Meelis Kubo, Karl Eelmaa, lavastaja Henrik Kalmet, lavastusdramaturg Paavo Piik, videokunstnik Rainar Aasrand, dekoratsioonikunstnik Brit Pavelson, valgustaja ja tehniline teostaja Revo Koplus, produtsent Paul Piik. Esitajad: Karl Eelmaa ja Meelis Kubo. Esietendus 11. oktoobril 2014 saalis. boner Iggy Malmborgi lavastus. Dramaturgiline abi Maike Lond, fotode autorid Maike Lond ja Tani Simberg, tehniline teostus Maike Lond. Esitaja: Iggy Malmborg. Esietendus 12. novembril 2014 Baltic Circle Festivalil Helsingis. Men Mihkel Ernitsa lavastus. Dramaturg Kristo Kaarma, dramaturgiline abi Hanna Ernits ja Priit Tender, lavastaja Mihkel Ernits,

331

kunstnik Marit Ilison, valguskunstnik Madis Kirkmann, videokunstnik Einar Lints, helikujundaja Indrek Soe, fotode autor Renee Altrov. Esitaja: Tarvo Truus. Esietendus 21. augustil 2014 saalis. Pink Flamingos, Grazy Horses Nüüdistantsulavastus. Autorid ja lavastajad Maria Ibarretxe ja Renate Keerd, valguskunstnik Revo Koplus, tehniline teostaja Revo Koplus. Esitajad: Maria Ibarretxe ja Renate Keerd. Esietendus 29. septembril 2014 saalis. Rhythm is a Dancer Rütmi- ja liikumislavastuse autor ja lavastaja Henri Hütt, kunstnik Kaie Olmre, valguskunstnik Villu Konrad, helikujundaja Algorütmid, fotode autor Hannes Aasamets. Esitaja: Henri Hütt. Esietendus 27. oktoobril 2014 saalis. Rising Matter Audio- ja visuaal-lavastuse autor, lavastaja ja helikujundaja Hendrik Kaljujärv, valguskunstnik Revo Koplus, videokunstnik Emer Värk. Esitaja: Hendrik Kaljujärv. Esietendus 17. novembril 2014 saalis. Santa Muerte and the Sun Audio- ja visuaal-lavastuse autorid, lavastajad, heli- ja videokujundajad Karl Saks ja Hendrik Kaljujärv. Lavastus valmis koostöös Sõltumatu Tantsu Ühendusega. Esitajad: Karl Saks, Hendrik Kaljujärv. Esietendus 25. jaanuaril 2014 saalis. Searching for the perfect moment Nüüdistantsulavastus. Autor ja lavastaja Henri Hütt. Esitaja: Henri Hütt. Esietendus 15. märtsil 2014 saalis.

332

SuperamaX Etenduskunstilavastuse kontseptsiooni ja lavastuse autor Superamas. Dramaturg Philippe Riera, valguskunstnik Henri Emmanuel Doublier, videokunstnik Vincent Tirmarche, helikujundaja Olivier Tirmarche, lavastaja assistent Martin Schwab, dekoratsioonikunstnik Jerome Dupraz, assistent Caro Madl, etenduse juht Roch Baumert. Kanuti Gildi SAAL oli lavastuse kaasprodutsent. Esitajad: Jerome Dupraz, Olivier Tirmarche, Roch Bumert, Henri Emmanuel Doublier, Vincent Tirmarche. Esietendus 23. oktoobril 2014 festivalil Tanzquartier Vienna Austrias.

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

ESIETENDUS

10 journeys to a place where nothing happens* Be Real My Dear boner Darks in Blues Fartist Talk homset oodates / waiting for tomorrow Kaota mu naine ära ehk Kuidas minust sai mustkunstnik Men Mutantants ehk Tuhat tantsu, mida tantsida enne kui sured Pink Flamingos, Crazy Horses Püha öö Rhythm is a Dancer Rising Matter Santa Muerte and the Sun Searching for the perfect moment SuperamaX Tzion two in your house Võluvärk XL Pleasures

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

ETENDUSED

KÜLASTUSED

8.11.2013 1.02.2014 12.11.2014 24.08.2014 25.04.2014

mitmeliigilavastus mitmeliigilavastus mitmeliigilavastus mitmeliigilavastus mitmeliigilavastus

täisk täisk täisk täisk täisk

20 12 5 3 4

960 356 246 91 159

16.10.2013

tantsulavastus

täisk

157

11.10.2014 21.08.2014

mitmeliigilavastus mitmeliigilavastus

täisk täisk

9 4

1 226 294

28.03.2013 29.09.2014 17.09.2013 27.10.2014 17.11.2014 25.01.2014 15.03.2014 23.10.2014 26.11.2013 19.11.2011 8.10.2011 8.12.2013

tantsulavastus mitmeliigilavastus mitmeliigilavastus mitmeliigilavastus mitmeliigilavastus mitmeliigilavastus tantsulavastus mitmeliigilavastus tantsulavastus sõnalavastus tantsulavastus tantsulavastus

täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk noored täisk lapsed täisk

10 7 1 4 5 6 4 12 4 1 2 3

1 140 421 83 260 305 229 471 2 653 187 30 113 550

Repertuaari koondnäitajad 2013 uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused keskmine pilet

SÕNALAVASTUSED 0 1 1 30 0

TANTSULAVASTUSED 1 6 27 2 618 4,5

MITMELIIGILAVASTUSED 11 13 92 7 283 9,5

KOKKU 12 20 120 9 931 7,5

35 ehk 29,1% etendustest anti välismaal: Prantsusmaal ja Belgias (7), Soomes (6), Hollandis ja Austrias (5), Hispaanias (2) ning Slovakkias, Venemaal ja Rootsis (1).

333

KORRALDATUD FESTIVALID: Augusti TantsuFestivalil oli esinejaid Eestist, Belgiast, Itaaliast, Hollandist, Prantsusmaalt ja Rootsist. Festivalil toimus kaks kodumaist esietendust ja ühe filmi esilinastus. Kokku oli kavas 10 lavastust ja toimus üle 20 ürituse: etendused, filmilinastus, vestlusring, loengud ja pidu. Festivali külastas umbes 2000 vaatajat. made in estonia maraton – igal aastal toimuv ühepäevane etenduskunstnike festival, 15. märtsil 2014 toimus seitsmendat korda, etteastetega enam kui 21 etenduskunstikult. NU Performance Festival V „So Far So Good“ – rahvusvaheline etenduskunsti festival toimus 19.–22. novembrini, kuraator Krõõt Juurak, idee autorid Priit Raud ja Anders Härm; korraldaja MTÜ Uue Performantsi Selts; kaaskorraldaja Kanuti Gildi SAAL.

Kanuti Gildi SAALi maja programm 2014: Aasta jooksul SAALis resideerunud kunstnikud: Alissa Šnaider, Anni Klein, Camilla Graft Junior, Chungin Chungin, Iggy Malmborg ja Jakko Parthanen. 6.–16. märtsini töötas Kanuti Gildi SAALis kunsti ja avalikkuse vahelist suhet uuriv rahvusvaheline võrgustik outside the box. Aktsiooni „Show Me Yours I Show You Mine“ loomingulisse gruppi kuulusid Kathrin Tiedemann, Sophie Jahnke, Janek Klaus, Daniel Hengst, Lukas Matthaei ja Maria Tsitroudi. Grupi pani kokku teater FFT Düsseldorfist. Algimpulsiks esitati neile küsimus: „Kus on Kanuti Gildi SAALi 50+ publik?“ Kümnepäevase uurimistöö lõpus toimus aktsioon, kuhu lisaks Saksa kunstnikele olid kaasatud kohalikud kunstnikud Ene-Liis Semper, Leonhard Lapin, Raoul Kurvitz, Evi Pärn, Henri Hütt ning Johannes Veski.

Resident 2014

ürituste sari

687

Vertikaalstart 2014

ürituste sari

Kohtumine kunstnikuga

ürituste sari

345

ürituste sari

170

Manifest 3: Petitsioon pereväärtuste vastu

loeng

1 566

Eesti Muusika Päevad 2014

EKA arhitektuuri avatud loengud

kontsert

300

Improtest 2014

kontsert

152

Artjom Astrov, Savva Terentjev

kontsert

Lavastustega seotud raamatuesitlused Kes varastas päeva? võrgustik Outside the Box

muu

näitus

12 400

aktsioon

festival

2 030

made in estonia maraton

festival

168

Maikellukese päevad

festival

120

KOKKU

113

18 169

Augusti TantsuFestival

334

MAJANDUSTEGEVUS TULUD etendustegevusega kaudselt seotud tulud 82 433

toetused 324 385

KULUD

majandustegevusest laekuv tulu 23 044

halduskulud 47 908 tööjõukulud 217 713

76% majanduskulud 149 754

KELL KÜMME www.kell10.ee

KOOSSEISUS teatrijuht: Roman Baskin UUSLAVASTUS

Mittetulundusühing Kell Kümme on asutatud 2003. aastal filmide ja teatrilavastuste loomiseks ning kultuuriürituste korraldamiseks. LAVASTUSTE STATSIONAARID Ohtu mõisa tallisaal Rakvere linnus Kõue mõis

ISTEKOHTI 300 250 200

Armastus ei hüüa tulles John Patricku komöödia. Inglise keelest tõlkinud Liisi Erepuu. Lavastaja Roman Baskin, kunstnik Ann Lumiste. Osades: Linda Vaher – April McGregor, üliõpilane. Priit Pius – Skipper Allen, üliõpilane. Esietendus 14. augustil 2014 Ohtu mõisa tallisaalis.

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

Armastus ei hüüa tulles Ring Mesallianss Hamlet Preili Julie

ESIETENDUS

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

14.08.2014 10.07.2011 2.08.2012 15.07.2013 8.08.2013

sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus

täisk täisk täisk täisk täisk

ETENDUSED

KÜLASTUSED

21 6 18 14 17

2 800 1 100 3 700 4 200 3 500

335

Repertuaari koondnäitajad 2014 uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused

SÕNALAVASTUSED

1 5 76 15 300

28. septembril esindas Eestit projektiteatri Kell Kümme lavastus “Hamlet” (lavastaja Roman Baskini, nimiosas Üllar Saaremäe) Peterburis toimunud teatrifestivali Baltiiski Dom põhiprogrammis.

KINOTEATER www.kinoteater.ee Kinoteater MTÜ on sõprade rühmitus, mis on alates 2011. aastast väljastanud noorte stand-up’i tulijate ülesastumisi ning veab aktsioonidesarja „Manifest“. Kinoteatri tegemistega on seotud Henrik Kalmet, Karl-Andreas Kalmet, Piret Krumm, Diana Leesalu, Jörgen Liik, Paavo Piik, Katariina Tamm, Kaspar Velberg ja kõik, kes on osalenud manifestidel. UUSLAVASTUSED Kinoteatri OpenMic Püstijalakomöödia Tallinn Comedy Festivali

raames. Autorid Kinoteatri meeskond ja esitajad, lavastaja Henrik Kalmet, produtsent Paul Piik. Esinejad: Andrus Vaarik, Marian Heinat, Ragnar Uustal, Henrik Kalmet, Priit Pius. Esietendus 8. mail 2015 Kinomaja kohvikus Sinilind. Kaota mu naine ära ehk Kuidas sai minust mustkunstnik Mustkunstilavastus. Autorid Paavo Piik, Paul Piik, Henrik Kalmet, Meelis Kubo ja Karl Eelmaa, dramaturgiline abi Paavo Piik, videokunstnik Rainar Aasrand, dekoratsioonikunstnik Brit Pavelson, valgustaja ja tehniline teostaja Revo Koplus, produtsent Paul Piik. Lavastus valmis koostöös Kanuti Gildi SAALiga. Esitajad: Meelis Kubo ja Karl Eelmaa. Esietendus 11. oktoobrl 2014 Kanuti Gildi saalis. Kriminaalne õhtusöök Autor Diana Leesalu, lavastaja Veiko Tubin, kunstnik Marion Undusk, valguskunstnikud Emil Kallas ja Priidu Adlas, helikujundaja Veiko Tubin, etenduse juhid Kaia Skoblov ja Laura Lemberg, produtsent Paul Piik. Lavastus valmis koostöös Komeediklubiga. Osades: Veljo Reinik – Raul Nõmmik. Tõnis Niinemets – Silver Sildaru. KristiinaHortensia Port – Kristiina Vabarn-Alvarado. Mihkel Kabel – Lauri Rahman. Andres

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

Kaota mu naine ära ehk ... Kinoteatri OpenMic Kriminaalne õhtusöök Võidab see, kellel on kõige hullem mees

336

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

ETENDUSED

KÜLASTUSED

11.10.2014 8.05.2014 16.10.2014

ESIETENDUS

mitmeliigilavastus sõnalavastus mitmeliigilavastus

täisk täisk täisk

9 1 17

1 226 160 1 900

20.09.2013

sõnalavastus

täisk

5 996

Oja – Karl-Kristjan Susi. Indrek Jõe – Siim Lehtmets. Janek Joost – Madis Tamsalu. Tarmo Prangel – Carlos Alvarado. Esietendus 16. oktoobril 2014 Telliskivi loomelinnaku Punases majas. Repertuaari koondnäitajad 2014 uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused

SÕNA-

MITMELIIGI-

LAVASTUSED

1 2 34 6 156

2 2 26 3 126

KOKKU

3 4 60 9 282

LIIVI MUUSEUM http://muusa.ee/ Muuseum on Alatskivi valla allasutus. Muuseum on asutatud 1988. aastal ning tegeleb luuletaja Juhan Liivi pärandi säilitamise, uurimise ja tutvustamisega. Koostöös Alatskivi vallavalitsuse ja Juhan Liivi nim Alatskivi keskkooliga osaleb muuseum Juhan Liivi luuleauhinna väljaandmisel. Igal kevadel toimub Liivide ja liiviliku luule etluskonkurss koolinoortele. Aastast 2010 antakse koos Juhan Liivi klubiga välja auhinda Eesti Kirjanik.

Kinoteater on koos POINTi ja Komeediklubiga festivali Tallinn Comedy Festival kaaskorraldaja. Esimest korda toimunud festivali peaesinejad olid iiri koomik Andrew Maxwell, Simon Munnery Suurbritanniast, karakterkoomik Will Franken USAst ning Peeter Oja ja Jan Uuspõld ühise kavaga. Sündmus toimus 7.–9. maini Tallinnas kohvikus Sinilind, Von Krahli teatris ja baaris, Nokia Kontserdimajas ja klubis Hollywood. Festivali käigus kuulutati välja stand-up-kultuuri edendamiseks loodud Naljastipendiumi esimesed laureaadid: Kaarel Nõmmik ning Tigran Gevorkjan.

UUSLAVASTUS

Ühekordsed aktsioonid, koostöös Kanuti Gildi SAALiga ja Arvamusfestivaliga:

2014. aastal anti lavastusega 12 etendust 1708 vaatajale, pileti keskmine hind oli 13,4 eurot.

Manifest 3: Petitisoon pereväärtuste vastu Manifest 4: Arvamusfestival

1 1

Kus sa oled, Juhan Liiv? Draama autor ja lavastaja Urmas Vadi, kunstnik Liisi Eelmaa, muusika ja laulude autor Jaan Pehk, produtsent Elo-Liis Parmas. O sades: Aarne Soro – Juhan Liiv. Raivo E. Tamm – Mees linnast; Isa; Mingi tüüp; Politseinik; Postiljon; Grünfeldt. Klaudia Tiitsmaa – Tüdruk kanadega; Ema; Liisi; Grünfeldti naine; Arst. Jaan Pehk – Jumal; Minna Luht; Grünfeldti poeg. Esietendus 31. juulil 2014 Alatskivil, Liivi Muuseumi rehe all.

170 300

337

MIKSTEATER www.miksteater.ee Miksteater pakub omanäolist teatrikunsti lastele ja noortele ning annab etendusi üle Eesti. Lastelavastusi tehes eeldatakse tavaliselt, et lavastusel on ka mingi praktiline väärtus: kuidas pakkuda lastele midagi kasulikku ja kuidas neid õpetada? Samas lähtutakse põhimõttest, et näitlejad ei ole pedagoogid. KOOSSEIS Teatrijuht: Kaido Rannik. Näitlejad: Kaido Rannik, Kristo Toots

Osades: Mart Toome – Mati; Markii de Carabas. Allan Kress – Vanaisa; Kuningas. Maria Taimre-Varres – Liisi; Kuningatütar. Katrin Kalma – Saabastega kass. Marko Mäesaar – Inimsööja. Mari Tammar ja Kaido Rannik – muusikud. Esietendus 19. juulil 2014 Põlva Talurahvamuuseumis. Pink Lavastus lastele. Idee autor Kaido Rannik, lavastajad Kaido Rannik ja Kristo Toots, kostüümide autor Jana Volke, heli ja valguse seadja Franka Vakkum. Esitajad: Kaido Rannik ja Kristo Toots. Esietendus 30. oktoobril 2014 Vaba Lava teatrisaalis, festivalil „Teater noorele vaatajale“.

UUSLAVASTUSED Saabastega kass Lavastus lastele. Teksti autor Donald Tomberg, muusika autor ja lavastaja Kaido Rannik, kostüümikunstnik Jana Volke, muusikalised kujundajad Kaido Rannik ja Mari Tammar.

Lavastustega anti etendusi üle Eesti erinevates koolides ja kultuurimajades, oma statsionaarne mängupaik oli lavastusel „Saabastega kass“ Põlva Talurahvamuuseumis (120 istekohta). Lavastusega „Ennemuistsed jutud“ anti 3 etendust Soomes (Turus, Tamperes ja Helsingis).

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

Ennemuistsed jutud Kuidas ta seda teeb? Pink Saabastega kass Telefonilood

ESIETENDUS

7.12.2012 9.10.2008 30.10.2014 19.07.2014 10.09.2011

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

sõnalavastus sõnalavastus objektit.lavastus sõnalavastus sõnalavastus

lapsed teism lapsed lapsed lapsed

ETENDUSED

KÜLASTUSED

28 5 5 9 34

3 359 293 864 815 3 431

Repertuaari koondnäitajad 2014

uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused keskmine pilet

338

SÕNALAVASTUSED

OBJEKTITEATRI LAVASTUSED

KOKKU

1 4 76 7 898 2,2

1 1 5 864 5

2 5 81 8 762 2,3

MAJANDUSTEGEVUS etendustegevusega kaudselt seotud tulud 1 700

majandustegevusest laekuv tulu 22 702

tööjõukulud 24 339

toetused 14 449 majanduskulud 16 599 TULUD

KULUD

PIIP JA TUUT TEATER www.piipjatuut.ee Piip ja Tuut Teater sai nime kahe eesti klouni järgi, kes esmakordselt astusid publiku ette samanimelise klounipaarina 1998. aastal. Piip ja Tuut Teatri peamiseks publikuks on lastega pered, sest klounipaar usub koos kogetud elamuste igikestvasse jõusse. STATSIONAAR Piip ja Tuut Teatri- ja Mängumaja

ISTEKOHTI 90

KOOSSEIS Teatri juht: Marek Demjanov Näitlejad: Haide Männamäe, Toomas Tross UUSLAVASTUSED Doktor Kreutzwald ja must kunst Mustkunsti- ja muusikalavastus lastele. Autorid ja lavastajad Haide Männamäe ja

Toomas Tross, kunstnik Kristel Maamägi, produtsent Marek Demjanov. Osades: Haide Männamäe – Kloun Piip. Toomas Tross – Kloun Tuut. Meelis Kubo – Doktor Kreutzwald. Karl Eelmaa – Doktori assistent. Siim Aimla, Mihkel Mälgand, Ahto Abner, Anna Regina Kalk – muusikud. Esietendus 16. juulil 2014 Suure Munamäe vabaõhulaval. Lummus Anna Krogeruse tragikomöödia. Soome keelest tõlkija ja lavastaja Marek Demjanov, kunstnik Mae Kivilo. Osades: Haide Männamäe – Ema; Kasuõde; Sotsiaaltöötaja. Toomas Tross – Isa; Taadu; Sõber Ville; Kasuisa Pera; Joodik baaris; Vanaisa. Venno Loosaar – Eedu Lintunen. Katrin Valkna – Lummus; Kasuema Yrsa; Kasuõde; Mummi. Esietendus 19. veebruaril 2014 Piip ja Tuut Mängumajas.

339

Piip ja Tuut loomamuinasjutud Lavastus lastele. Loomamuinasjuttude dramatiseerijad ja lavastajad Haide Männamäe ja Toomas Tross. Osades: Haide Männamäe – Kloun Piip. Toomas Tross – Kloun Tuut. Esietendus 25. jaanuaril 2014 Kirjanike Maja musta laega saalis. Piip ja Tuut tsirkuses Tsirkuselavastus lastele. Autorid ja lavastajad Haide Männamäe ja Toomas Tross. Esitajad: Haide Männamäe – Kloun Piip. Toomas Tross – Kloun Tuut.

Esietendus 17. aprillil 2014 Kumu auditooriumis. Valged jõulud, must kunst Mustkunsti ja tsirkuselavastus lastele. Autorid ja lavastajad Haide Männamäe ja Toomas Tross, kunstnik Kristel Maamägi, kaasprodutsent Marek Demjanov. Osades: Haide Männamäe – Kloun Piip. Toomas Tross – Kloun Tuut. Meelis Kubo – Doktor Kreutzwald. Karl Eelmaa – Doktori assistent. Siim Aimla, Mihkel Mälgand, Ahto Abner, Anna Regina Kalk – muusikud. Esietendus 19. detsembril 2014 Kumu auditooriumis.

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

ESIETENDUS

Bistro Beyond Doktor Kreutzwald ja must kunst Lummus Pantomiim Piip ja Tuut 100-aastases Estonias Piip ja Tuut kinos Piip ja Tuut kontserdil Piip ja Tuut köögis Piip ja Tuut loomamuinasjutud Piip ja Tuut Marsil Piip ja Tuut metsas Piip ja Tuut piparköögis Piip ja Tuut tipp-topp Piip ja Tuut tsirkuses Preili Landskrone ja härra Pilstickeri armastuslugu Valged jõulud, must kunst

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

ETENDUSED

KÜLASTUSED

2.02.2012 16.07.2014 19.02.2014 15.05.2014 12.09.2013 15.10.2011 8.04.2005 18.10.2009 25.01.2014 9.04.2011 19.04.2012 30.11.2011 1.04.2012 17.04.2014

mitmeliigilavastus mitmeliigilavastus sõnalavastus mitmeliigilavastus mitmeliigilavastus mitmeliigilavastus tsirkus mitmeliigilavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus mitmeliigilavastus tsirkus

täisk lapsed täisk täisk lapsed lapsed lapsed täisk lapsed lapsed lapsed lapsed lapsed lapsed

7 3 15 1 4 4 135 15 14 8 8 17 1 2

343 294 832 260 716 300 14 930 1 070 929 618 639 1 894 89 495

3.06.2013 19.12.2014

sõnalavastus mitmeliigilavastus

lapsed lapsed

11 4

641 909

Repertuaari koondnäitajad LAVASTUS

uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused

340

ESIETENDUS

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

ETENDUSED

2 6 73 5 553

3 8 39 3 981

1 2 137 15 425

6 16 249 24 959

Piip ja Tuut Teater lõpetas 2014. aasta rekordarvu etendustega, neist 100 anti oma kodulaval Piip ja Tuut Mängumajas. 62,6% etendustest anti väljaspool statsionaari, sh lavastustega „Piip ja Tuut köögis“ ning „Piip ja Tuut kontserdil“ 18 etendust välisfestivalidel Soomes, Lõuna-Koreas ja Leedus. Jaanuaris esineti ASSITEJ teatrite festivalil COOL Leedus, augustis Jyväskylä teatrifestivalil ja Tampere teatrifestivali off-programmis ning novembris Helsingi Teatrimuuseumis. 27. juulist kuni 5. augustini osaleti teatrifestivali Keochang Festival Of Theatre workshop’is ning anti Koreas Gimcheon Family Theatre Festivalil etendusi. 2014. aastal pärjati klounipaar Piip ja Tuut Salme Reegi nimelise eesti teatri aastaauhinnaga. Väga hea lugu

kontsert

964

Minul on ...

kontsert

190

Piip ja Tuut TV-s

muu

KOKKU

120

1 274

TEATER POLYGON www.poly.ee Teater Polygon on asutatud 8. mail 2008 Tallinnas. Teatrikompanii on kutseline teatrikunsti ja -hariduse keskus, mis toimib loovisikute kohtumispaigana. Teater suundub omadramaturgia ja kodumaise klassika suunas. Oma koht on ka uue põlvkonna ja mõtteviisi kasvatamisel. Polygoni Teatrikool on mõeldud vanuseastmetele alates algklassidest ja lõpetades täiskasvanutega. STATSIONAARID Polygoni Amfiteater (Rävala 8 saal) Polygoni black-box

ISTEKOHTI 230 50

Teatrijuht: Tamur Tohver Araabia öö Roland Schimmelpfennigi draama. Saksa keelest tõlkinud Liis Kolle, lavastaja Tamur Tohver, muusika autor ja esitaja Mart Soo, lavastuskunstnikud Illimar Vihmar, Keili Retter ja Mae Kivilo, valguskunstnikud Triin Hook ja Mikk Siemer, tehniline teostus Allan Räim, korraldusjuht Jane Lauter, produtsent Tamur Tohver, kaasprodutsent Anneli Simm. Osades: Kristiina Hortensia Port – Franziska. Karin Rask – Fatima. Meelis Rämmeld – Lomeier. Roland Laos – Kalil. Mart Aas – Karpati. Esietendus 24. aprillil 2014 Polygoni Amfiteatris. Meeletu Jaan Tätte näidend. Lavastaja ja valguskunstnik Tamur Tohver, kostüümikunstnik Sandra Laura Luhtein, muusikaline kujundaja Mikk Siemer. Osades Polygoni Stuudio õpilased: Harri Ausmaa – Mina. Karolina Tiigimäe – Moonika. Helen Kask – Uula. Sandra Laura Luhtein, Jane Lauter – Tüdruk. Cameron Georg Cocker – Poeg. Rebekka Rummel – Tütar. Mikk Siemer, Aapo Reitsak – Meinart. Esietendus 2. mail 2014 Polygoni black-box’is. Väävelmagnooliad Martin Alguse näidend. Lavastaja Tamur Tohver, lavaja kostüümikunstnik Kalju Kivi, valgustajad Aleksander Erstu ja Harri Ausmaa, kaasprodutsendid Kristel Treier ja Tamur Tohver. Osades: Karin Rask – Marta. Eero Spriit – Isa. Anti Kobin – Ralf. Esietendus 24. oktoobril 2014 Polygoni Amfiteatris.

341

Lumejänesed Andres Noormetsa näidend lastele. Lavastaja ja valguskunstnik Tamur Tohver, muusika autor Tarvo Krall, kunstnik Ellen-Alice Hasselbach, valgustaja Aleksander Erstu, produtsent Kristel Treier. Osades: Karin Rask – Vedeljänes. Tarvo Krall – Karusuur Emakaru. Maarius Pärn – Kõvajänes. Harri Ausmaa – Jänes Kapp. Jane Lauter – Pill. Henri Kuus – Jänes Tavalinejänes. Kadri Enn – Joss. Tamur Tohver – Selle jutu jutustaja. Esietendus 8. detsembril 2014 Polygoni Amfiteatris.

Teatrikooli tegevus 18. veebruaril toimus ühingu Polygon teabepäev ehk Raport Polygoni proovisaalis Rävala 8, kus tutvustati lavastusi, koolituspõhimõtteid ning kaastegevaid õpetajaid, näitlejaid ja lavastajaid. Sügisel alustati hooaega vastuvõtukatsetega Polygoni teatrikooli, mis hakkas lisaks Tallinnale tegutsema ka Tartus. Õpetajateks Aita Vaher, Tamur Tohver, Karin Rask, Harriet Toompere, Inga Lunge, Tanel Jonas ja paljud teised. Lisaks avati teatriõpe täiskasvanutele vanuses 30+, mille eesmärgiks on isiku areng ja loominguline eneseväljendus draamaõppe kaudu.

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

Araabia öö Jessika kutsikas Lumejänesed Meeletu Näha roosat elevanti Väävelmagnooliad

ESIETENDUS

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

24.04.2014 21.11.2013 8.12.2014 2.05.2014 2.02.2013 24.10.2014

sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus

täisk noored lapsed täisk täisk täisk

Repertuaari koondnäitajad 2014 uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused keskmine pilet

Väljaspool lavastuste statsionaari anti 13,2 % etendustest.

342

ETENDUSED

KÜLASTUSED

11 3 11 11 3 8

560 90 1 908 690 170 490

SÕNALAVASTUSED 4 6 47 3 908 6,2

Ühendus R.A.A.A.M. www.raaam.ee

Rosenthal – Riks. Hans Kaldoja – Vanaperemees. Esietendus 5. juulil 2014 Jäneda pullitallis.

MTÜ Ühendus R.A.A.A.M. loodi 2000. aastal. Erinevate kultuuriprojektide läbiviimisele spetsialiseerunud vabatahtlik ühendus, mille peamiseks töömeetodiks on erineva temaatikaga dokumentaalse materjali ümbertöötamine igas vanuses publikule suunatud lavastusteks.

Vaga Vend Vahindra Mihkel Seederi näidend. Lavastaja ja muusikaline kujundaja Taago Tubin, kunstnik Liisa Soolepp, valguskunstnik Martin Makarevits, lavameister Tõnu Särki, valgustaja Emil Kallas, kostümeerija Janne Vaabla, helitehnik Tõnu Särki. Osades: Tarvo Vridolin – Vaga Vend Vahindra alias Karl Tõnisson alias Karlis Tennisons alias Paljasjalgne Tõnisson. Janek Vadi – Teine Talumees; Seinber. Kristian Põldma – Friedrich Lustig alias Ašin Ananda. Tanel Ingi – Esimene Talumees; Politseiülem; Ado; Taat. Karl Edgar Tammi* – Jaan; Adam Lustig; Mungad, Jüngrid, Jooksjad ja Kodanlased. Lauri Mäesepp* – Artur; Mees Karksi Päikesekülast; Kelner; Mungad, Jüngrid, Jooksjad ja Kodanlased. Kristjan Lüüs* – Joosep; Korraldaja; Kelner; Mungad, Jüngrid, Jooksjad ja Kodanlased. Aivar Täpsi – laulvad kristallkausid. * TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia üliõpilane Esietendus 1. augustil 2014 Eesti Maanteemuuseumis Varbusel.

LAVASTUSTE STATSIONAARID Eesti Maanteemuuseum Jäneda pullitall Viinistu Kunstimuuseumi katlamaja Vaba Lava teatrisaal Tapa raudteejaam

ISTEKOHTI 400 290 200 190 160

Teatrijuht: Märt Meos UUSLAVASTUSED Fenomen Hristo Boychevi mononäidend. Bulgaaria keelest tõlkinud Pirjo Leek. Lavastaja Madis Kalmet, kunstnik Ervin Õunapuu, valguskunstnik Priidu Adlas, muusikaline kujundaja Peeter Konovalov. Osas: Mait Malmsten – Mees. Esietendus 22. märtsil 2014 Vene Teatri väikses saails. Imede aasta Tiit Aleksejevi näidend. Lavastaja Madis Kalmet, kunstnik Jaanus Laagriküll, valguskunstnik Priidu Adlas, muusikaline kujundaja Peeter Konovalov, valgustaja Kaisa Paluoja, etenduse juht Juula Piret Ostrov, produtsent Märt Meos. Osades: Henrik Kalmet – Tom. Mari-Liis Lill – Liina. Tarvo Sõmer – Juss. Helgur

Alustame algusest Annie Bakeri näidend. Inglise keelest tõlkinud Pirjo Leek. Lavastaja Adrian Giurgea (USA), muusika autor Ardo Ran Varres, lavaja kostüümikunstnik Reet Aus, valguskunstnik Priidu Adlas, produtsent Märt Meos. Lavastus valmis Vaba Lava kuraatoriprogrammi raames. Osades: Külli Reinumägi – Marty. Margus Prangel – Schultz. Elina Reinold – Theresa. Egon Nuter – James. Maarja Mitt – Lauren. Madis Metsamart – Muusik. Esietendus 19. septembril 2014 Vaba Lava teatrisaalis.

343

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

Alustame algusest Fenomen Imede aasta Kuningas sureb Mõnikord on kõik nii selge Soolo Titanicu orkester Tühermaa Vaga Vend Vahindra

ESIETENDUS

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

19.09.2014 22.03.2014 5.07.2014 15.02.2012 28.06.2013 8.10.2012 7.07.2013 22.07.2011 1.08.2014

sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus

täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk

Repertuaari koondnäitajad 2014 uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused keskmine pilet

SÕNALAVASTUSED 4 9 87 10 493 15,2

Väljaspool lavastuste statsionaare anti 32,1% etendustest, sh festivalidel Bulgaarias, Soomes, Iraanis ja Suurbritannias.

ETENDUSED

KÜLASTUSED

7 22 19 2 7 2 15 2 11

498 2 611 1 922 431 504 129 2 505 489 1 404

27. septembrist 7. oktoobrini toimus ühenduse korraldamisel Iraani nädal. Iraani teatrilavastajad Mahin Sadri, Homayun Ghanizadeh, Hamid Pourazarid, Reza Gouran ja Attila Pessyani ning mitmed tuntud filmi- ja teatrinäitlejad, teiste hulgas Vishka Asayesh, viisid läbi õpitubasid, mis toimusid Vaba Lava teatris ja MTÜ Mondo ruumides Telliskivi loomelinnakus.

MAJANDUSTEGEVUS muud kulud 36 169

etendustegevusest laekuv tulu 3 220

tööjõukulud 149 677

toetused 131 101 majandustegevusest laekuv tulu 138 432

majanduskulud 116 788 TULUD

344

KULUD

SÕLTUMATU TANTSU ÜHENDUS http://stl.ee/

Konrad, helikujundaja Iisak Sulev Andreller. Esitajad: Arolin Raudva, Raho Aadla. Esietendus 11. veebruaril 2014 Kanuti Gildi saalis.

Sõltumatu Tantsu Ühendus on 2005. aastal loodud tantsukunsti arendav organisatsioon, kus tuuakse välja uuslavastusi, pakutakse tantsukunsti residentuure, kureeritakse nüüdistantsu debüütplatvormi PREMIERE ja koordineeritakse alates septembrist 2014 regulaarset etendustegevust Sõltumatu Tantsu Laval. STLi loomingulist tegevust kureerivad kaheks aastaks valitud residendid, kelleks 2014/15 ja 2015/16 hooajal on etenduskunstnik Erik Alalooga ning koreograafid Külli Roosna ja Kenneth Flak.

yes / no Truth Nüüdistantsulavastus. Autor, koreograaf ja lavastaja Üüve-Lydia Toompere, valguskunstnik Villu Konrad, videokunstnik Siim Tõniste, helikujundaja Ando Naulainen. Tantsija: Harriet Toompere. Esietendus 11. veebruaril 2014 Kanuti Gildi saalis.

STATSIONAARID Okasroosikese Lossi Must saal Kanuti Gildi saal Sõltumatu Tantsu Lava

ISTEKOHTI 60 132 60

Teatrijuht: Triinu Aron UUSLAVASTUSED Santa Muerte and the Sun Heli- ja liikumislavastus. Autorid, lavastajad, muusika autorid ja videomonteerijad Karl Saks ja Hendrik Kaljujärv, operaator Timo Toots. Produtsendid Sõltumatu Tantsu Ühendus ja Kanuti Gildi SAAL. Esitajad: Karl Saks ja Hendrik Kaljujärv. Esietendus 25. jaanuaril 2014 Kanuti Gildi saalis. vägisi Nüüdistantsulavastus. Autor, koreograaf ja lavastaja Mari-Liis Eskusson, dramaturgiline tugi Ingrid Kääramees, valguskunstnik Villu

post kaart Jarõna Ilo joonistustel põhinev nüüdistantsulavastus. Autorid ja koreograafid Jaak Sapas, Eike Ülevain, Siim Tõniste, Olga Privis. Kaasprodutsent Eesti Tantsuagentuur. Esitajad: Jaak Sapas või Rauno Zubko; Eike Ülevain või Üüve-Lydia Toompere; Olga Privis või Riina Ausma; Siim Tõniste. Esietendus 7. märtsil Okasroosikese Lossis. Hoiak Nüüdistantsulavastus. Autor ja lavastaja Svetlana Grigrojeva, koreograafid Svetlana Grigrojeva, Ilona Salonen ja Üüve-Lydia Toompere, dramaturgiline abi Kerli Ever, valguskunstnik ja tehniline teostaja Madis Kirkman, fotode autor Erko Ever. Esitajad: Svetlana Grigorjeva, ÜüveLydia Toompere, Ilona Salunen. Esietendus 24. aprillil 2014 Vene Teatri väikeses saalis. error corpus machina Muusika- ja tantsulavastus. Autor ja lavastaja Urmas Lüüs. Esitaja: Urmas Lüüs. Esietendus 30. mail 2015 Okasroosikese Lossis.

345

Blood Music Nüüdistantsulavastus. Koreograaf ja lavastaja Külli Roosna, helikujundaja, tehniline teostaja ja helitehnik Kenneth Flak. Esitajad: Külli Roosna ja Kenneth Flak. Esietendus 22. oktoobril 2014 Sõltumatu Tantsu Laval. Warrior / Hundi teekond läbi Punamütsikese soolestiku Nüüdistantsulavastus. Autorid, koreograafid ja lavastajad Mai Sööt ja Eva Labotkin, kunstnik ja kaasautor Eike Eplik, liikumislahenduste konsultandid Külli Roosna ja Kenneth Flak, helikujundaja Tanel V Kulla, valguskunstnik Kilian Ochs. Esitajad: Mai Sööt ja Eva Labotkin. Esietendus 5. november 2014 Sõltumatu Tantsu Laval.

Procedure of Beauty Autor ja lavastaja Kadri Noormets (kadrinoormets), valguskunstnik Emil Kallas, tehniline tugi Urmas Lüüs. Esitaja: kadrinoormets, keda assisteerib kunstnik Asia Baś (Poola). Esietendus 19. november 2014 Sõltumatu Tantsu Laval. Käik Tantsulavastus lastele. Autorid ja koreograafid Tiina Mölder, Helen Reitsnik, Ajjar Ausma ja Päär Pärenson, valguskunstnik Oliver Kulpsoo, helikujundaja Kalle Tikas. Esitajad ZUGA Ühendatud tantsijad: Tiina Mölder, Helen Reitsnik, Ajjar Ausma ja Päär Pärenson. Esietendus 3. detsembril 2014 Sõltumatu Tantsu Laval.

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

an hour of Blood Music error corpus machina Hoiak Käik post kaart Procedure of Beauty Rock’n’roll ja lehesadu Santa Muerte and the Sun The Drone of Monk Nestor The Wolf Project tõlgitud vägisi Warrior / Hundi teekond läbi Punamütsikese soolestiku yes / no Truth

346

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

ETENDUSED

KÜLASTUSED

22.08.2013 22.10.2014 30.05.2014 24.04.2014 3.12.2014 7.03.2014 19.11.2014 26.11.2013 25.01.2014 8.03.2011 12.10.2012 22.02.2013 11.02.2014

ESIETENDUS

tantsulavastus tantsulavastus mitmeliigilavastus tantsulavastus tantsulavastus tantsulavastus tantsulavastus tantsulavastus mitmeliigilavastus tantsulavastus tantsulavastus tantsulavastus tantsulavastus

täisk täisk täisk täisk lapsed täisk täisk lapsed täisk täisk täisk täisk täisk

6 4 4 5 14 7 5 13 6 1 3 1 6

547 127 155 390 722 223 90 518 229 59 202 38 357

5.11.2014 11.02.2014

tantsulavastus tantsulavastus

täisk täisk

5 7

135 387

Repertuaari koondnäitajad 2014

uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused keskmine pilet

TANTSU-

MITMELIIGI-

LAVASTUSED

8 13 77 3 795 5,4

2 2 10 384 5,4

KOKKU

10 15 87 4 179 5,4

39% etendustest anti väljaspool lavastuste statsionaare, sh 6 lavastusega 14 etendust välismaal: Lätis, Soomes, Ungaris, Saksamaal ja Poolas. 2014. aastal programmis: Korraldati igakuiselt üritusi sarjas „GreenFieldile“, kus astusid üles Okasroosikese Lossis resideeruvad kunstnikud. Märtsis toimus Okasroosikese Lossis Kunstikonteineri korraldatava tegevuskunsti üritusteseeria raames õhtu „Global Container“. Kuraator Mai Sööt, esinesid: Sabotanic Garden (Soome), Meri Nikula (Soome) – „Survival of the Fittest“, Erik Alalooga,

Sandra Jõgeva – „Post Polymer“, kunstigrupp „Нежные Бабы / Gentle Women“ (Venemaa) – „Nymph/ Куколка“ ja „Saplings/Саженцы“, Sirpa Jokinen ja Juuso Paaso (Soome) „The Sighs“, Mihkel Kleis, duo Sädelev Kass (Elerin ja Eerik Kändler Velling). Sõltumatu Tantsu Lava: Oktoobris avati kaasaegse tantsu lava Vaba Lava teatrikeskuses Telliskivi loomelinnakus. Avamisprogramm „Tants Reloaded“ toimus 2.–23. oktoobrini ja tõi lavale olulised lavastused Eesti kaasagse tantsu ajaloost. Retrospektiivi kavas olid: 2011. aastal esietendunud Karl Saksa lavastus „The Drone of Monk Nestor“, 2006. aastal esietendunud Triin Reemanni „Hea kuudis“ ja Taavet Janseni 2002. aastal valminud tantsufilm „Trinitriin“, 2005. aastal lavavalgust näinud Raido Mägi „Meelega2“, Kaja Lindali 2004. aastal valminud „Kiri maalt“ ning programmi lõpetas Külli Roosna ja Kenneth Flaki lavastus „Blood Music“.

MAJANDUSTEGEVUS etendustegevusest laekuv tulu 13 598

toetused 108 566 TULUD

majandustegevusest laekuv tulu 13 457

halduskulud 17 340

muud kulud 2 600

tööjõukulud 69 123

majanduskulud 41 078 KULUD

347

TALLINNA TANTSUTEATER www.tantsuteater.ee

Esietendus 25. aprillil 2014 KUMU auditooriumis.

Tallinna Tantsuteater on 2009. aastal loodud professionaalne tantsuteater. MTÜ Tallinna Tantsuteatri lavastustele, mille sihtgrupiks on laiem tantsu- ja teatrihuviliste auditoorium, lisanduvad erinevad koostööprojektid muusika-, teatri-, kirjandus- ja kunstiorganisatsioonidega.

Klapp Nüüdistantsulavastus. Koreograaf, lavastaja, helikujundaja ja kunstnik Ruslan Stepanov, valguskunstnik Karl Marken, produtsent Heili Lindepuu. Tantsijad: Raho Aadla, Arolin Raudva, Sigrid Savi. Esietendus 4. augustil 2014 Tartu Ülikooli vanas kirikus, festivalil tARTuffe 2014.

Teatri juhatus: Heili Lindepuu, Dmitri Harchenko Valguskujundaja: Triin Hook UUSLAVASTUSED Piaf. Double-box Kaheosaline tantsulavastuste õhtu. Koreograaf, lavastaja ja kunstnik Dmitri Harchenko, muusika autor Peeter Rebane, videokunstnik Einar Lints, valguskunstnik Triin Hook. Tantsijad: Rita Dolgihh, Endro Roosimäe, Dmitri Harchenko.

Ikoonid. Elvis Muusika- ja tantsulavastus sarjas „Ikoonid“. Lavastaja, koreograaf ja kunstnik Dmitri Harchenko, muusikajuht Siim Aimla, valguskunstnik Triin Hook. Lavastus valmis koostöös Tallinna Filharmooniaga. Osas: Koit Toome – Elvis. Tantsijad: Viktoria Jepisheva, Angelina Nikitina, Siim Tõniste. Muusikud: Siim Aimla kvartett koosseisus Siim Aimla, Argo Toomel, Artur Skrõpnik, Rein Joasoo. Esietendus 4. detsembril 2014 Mustpeade Maja Valges saalis.

Repertuaar LAVASTUS

Ikoonid. Elvis Klapp Lumiére Piaf. Double-box Postitõld Viini Preili J.

ESIETENDUS

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

ETENDUSED

KÜLASTUSED

4.12.2014 4.08.2014 6.08.2013 25.04.2014 1.12.2012 5.10.2013

mitmeliigilavastus tantsulavastus tantsulavastus tantsulavastus mitmeliigilavastus tantsulavastus

täisk täisk täisk täisk täisk täisk

1 3 3 4 1 7

167 251 100 196 200 526

Repertuaari koondnäitajad LAVASTUS

uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused keskmine pilet

348

TANTSULAVASTUSED

MITMELIIGILAVASTUSED

KOKKU

2 4 17 1 073 6,2

1 2 2 367 0

3 6 19 1 440 6,2

Koostööprojektid 3.–6. augustini korraldas Tallinna Tantsuteater Tartu filmifestivali tARTuFF raames eriprogrammi õpitubade, lavastusliku filmiviktoriini ning tantsu- ja improlavastuste etendustega. Koostöös Tallinna Filharmooniaga toimus 28. detsembril Mustpeade majas kontserdisarjas „Salong“ kontsertõhtu „Aastavahetus Viinis“. Lavastaja Dmitri Harchenko, solist Kristina Vähi, tantsisid Viktoria Jepisheva ja Dmitri Harchenko; esines Ooperkvartett. Õhtu stiilikunstnik Liivika PõvatStraus ja stiilifotograaf Sven Tupits. Aastavahetus Viinis Lavastuslik viktoriin tARTuFFi eriprogramm

kontsert muu festival KOKKU

1 1 5 7

150 35 278 463

TARTU UUS TEATER www.uusteater.ee Genialistide Klubi ja sõprade teatritegemisest 2008. aastal sündinud teater tegutseb mittetulundusühinguna Uus Teater Tartus, Eesti ühes vanemas säilinud võimlahoones aadressil Lai 37. Teater annab välja autorilavastuste näidendiraamatuid. STATSIONAARID Tartu Uue Teatri suur saal Tartu Uue Teatri proovisaal

KOOSSEIS Teatrijuht: Ivar Põllu Kunstnik: Kristiina Põllu

ISTEKOHTI 151 50

UUSLAVASTUSED Zebra Martin Alguse näidend. Lavastaja ja muusikaline kujundaja Ingomar Vihmar, kunstnik Illimar Vihmar, valguskunstnik Taavi Toom, lavameister Andreas Mäll, rekvisiitor Epp Peedumäe, produtsent Marie Kliiman. Osades: Katrin Pärn – Naine. Janek Joost – Mees. Piret Simson – Naine 2. Ingomar Vihmar – Mees 2. Esietendus 7. märtsil 2014 Tartu Uues Teatris. Siil udus Nukulavastus väikelastele. Sergei Kozlovi lastejutu ainetel. Lavastaja Leino Rei, valguskunstnik ja helitehnik Taavi Toom, muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres, nukukunstnik Kaili Kask, lavameister Andreas Mäll, dekoratsioonikunstnikud Epp Peedumäe, Liis Saare, Mariann Kalder, Meriliis Kasemets ja Milvi Loid, rekvisiitorid Epp Peedumäe ja Iris Solnik, graafiline kujundaja Henry Griin, etenduse juht Epp Peedumäe, produtsent Marie Kliiman. Osades: Janek Joost – Karu; erinevad tegelased. Helgur Rosenthal – Siil; erinevad tegelased. Epp Peedumäe ja Iris Solnik – erinevad tegelased. Esietendus 12. aprillil 2014 Tartu Uue Teatri proovisaalis. Nero Mati Undi draama. Lavastaja ja helikujundaja Lennart Peep, kunstnik Birgit Landberg, valguskunstnik Rommi Ruttas, videokunstnik Rauno Polman, lavavõitluse seadja Märt Koik, lavameister Andreas Mäll, rekvisiitor Epp Peedumäe, liikumisjuht Jaanika Tammaru, produtsent Marie Kliiman. TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia tudengite teatri Must Kast lavastus koostöös Tartu Uue Teatriga.

349

Osades: Kaarel Targo, Kaija Maarit Kalvet, Fatme Helge Leevald, Silver Kaljula, Kristo Veinberg, Laura Niils, Mihkel Kallaste, Lauri Mäesepp, Karl Edgar Tammi. Esietendus 16. mail 2014 Tartu Uues Teatris.

Esitajad: Kristel Leesmend, Maarja Jakobson, Helgur Rosenthal, Siim Angerpikk, Salme Regiina Paju, Marja-Liisa Plats. Esietendus 24. oktoobril 2014 Tartu Uues Teatris.

Heleaines Osavõtuteatri lavastus. Labürintteatriühendus G9 ja Tartu Uue Teatri koostöölavastus. Lavastuse meeskond: Mari Mägi, Inga Vares, Eve Ormisson, Keili Retter, Kristel Maamägi, Henry Griin, Kairi Kivirähk, Kristiin Räägel, Mai Sööt, Eva Labotkin. Esietendus 16. juunil 2014 Tartu Uues Teatris.

Liha luudel Lavastus esietendus Vaba Lava kuraatoriprogrammis. Lavastaja Kertu Moppel, dramaturg Maria Lee Liivak, kunstnik Arthur Arula, valguskunstnik Priidu Adlas, muusikaline kujundaja Lauri Kaldoja, lavameister Karl Griin, grimeerija ja rekvisiitor Margit Lepla, fotode autor Iris Kivisalu, produtsent Marie Kliiman, helitehnik Taavi Toom. Osades: Maarja Mitt, Katariina Ratasepp, Liisa Pulk, Lauri Kaldoja, Roland Laos, Hendrik Toompere jr, Jüri Tiidus. Esietendus 21. novembril 2014 Vaba Lava teatrisaalis.

Tõde ei anta kellelegi andeks Lavastus popduo Milli Vanilli ainetel. Autor ja lavastaja Tormi Torop, dramaturgiline abi Tõnis Parksepp, koreograaf Kristjan Rohioja, kunstnik Keili Retter, valguskunstnik Taavi Toom, lavameister Karl Griin, rekvisiitor Epp Peedumäe, produtsent Marie Kliiman. Osades: Veiko Porkanen, Madis Mäeorg, Kaisa Selde. Esietendus 19. septembril 2014 Tartu Uues Teatris. Mikiveri tagi Dokumentaaldraama teksti autor ja lavastaja Ivar Põllu, kunstnik Kristiina Põllu, valguskunstnik Priidu Adlas, videokunstnik Henry Griin, etenduse juht Margit Lepla. Esitajad: Ülo Vihma, Peeter Sauter. Esietendus 21. septembril 2014 Vaba Lava teatrisaalis. Selgroogupidikoos Autor ja lavastaja Gabriela Liivamägi, lavameister Karl Griin, grimeerija Margit Lepla, rekvisiitor ja kostümeerija Epp Peedumäe, produtsent Marie Kliiman.

350

Mõtteaines Osavõtuteatri lavastus. Labürintteatriühendus G9 ja Tartu Uue Teatri koostöölavastus, muusika autor Markus Robam. Lavastuse meeskond: Henry Griin, Kristel Maamägi, Mari Mägi, Eve Ormisson, Keili Retter, Inga Vares. Esietendus 27. detsembril 2014 Tartu Uues Teatris ja selle ümbruses.

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

ESIETENDUS

Hans ja Grete ... Heleaines Illusioonid Ird, K. Keskea rõõmud Liha luudel Mikiveri tagi Mõtteaines Nero PURE MIND Selgroogupidikoos Siil udus Zebra Tõde ei anta kellelegi andeks Vanemuise biitlid Äralennuväli

22.09.2012 16.06.2014 5.10.2013 18.03.2010 20.04.2013 21.11.2014 21.09.2014 27.12.2014 16.05.2014 27.09.2013 24.10.2014 12.04.2014 7.03.2014 19.09.2014 30.03.2012 29.11.2013

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

sõnalavastus mitmeliigilavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus mitmeliigilavastus sõnalavastus tantsulavastus mitmeliigilavastus nukulavastus sõnalavastus mitmeliigilavastus sõnalavastus sõnalavastus

lapsed täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk v.lapsed täisk täisk täisk täisk

ETENDUSED

KÜLASTUSED

16 10 7 5 2 7 7 4 6 12 6 19 14 5 3 5

469 168 217 509 93 503 322 75 274 1 100 391 457 1 028 414 311 234

Repertuaari koondnäitajad 2014

uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused keskmine pilet

SÕNALAVASTUSED

TANTSULAVASTUSED

NUKULAVASTUSED

MITMELIIGILAVASTUSED

KOKKU

4 10 72 3 960 11,6

0 1 12 1 100 12,1

1 1 19 457 7,6

4 4 25 1 048 9,7

9 16 128 6 565 11,1

Väljaspool lavastuste statsionaare anti 37,5% etendustest, peamiselt Tallinnas.

6. juunil 2014 avati Tartu Uue Teatri ja Genialistide klubi vahelisel alal kultuuri- ja kogukonnahoov Uus Õu, kus saab viiel päeval nädalas nautida mitmepalgelist programmi,

alates muusikast, luulest, loengutest, filmidest, päikesest ja väga eriilmelistest töötubadest kuni suvistel laupäevadel traditsiooniks saanud lastehommikuteni.

351

MAJANDUSTEGEVUS TULUD

etendustegevusega kaudselt seotud tulud 58 604

majandustegevusest laekuv tulu 64 956

muud kulud 11 699

KULUD

halduskulud 31 991

majanduskulud 52 573

tööjõukulud 130 020

toetused 106 031

TEOTEATER www.teoteater.ee

Muusikajuht: Ivar Malmet Teatri koosseisus on 27 vabakutselist näitlejat.

Mittetulunduslik väiketeater on kultuuripildis püsinud alates 1991. aastast. 2006. aastast asub teater endisest laoruumist ümberehitatud 50-kohalise black-box’i tüüpi saaliga teatrimajas Kalamaja südames. Teoteater on vabakutselise püsitrupiga repertuaariteater, mille mängukavas on nii kodu- kui välismaine dramaturgia, muusika- ja lastelavastused. Teoteater on läbi viinud sotsiaalteatriprojekte ning korraldanud meelelahutusüritusi.

UUSLAVASTUS

STATSIONAAR Teatri black-box

ISTEKOHTI 50

KOOSSEIS Teatrijuht ja lavastaja: Piret Viisimaa Lavastaja: Jane Meresmaa-Roos

352

Tipi ja Täpi telemäng Lavastus lastele. Teksti autor ja lavastaja Piret Viisimaa, nukumeister ja butafoor Eve Ränd. Osades: Karolin Tikerpuu – Tipp. Meeli Seermaa või Monika Ausmees – Täpp. Teistes osades: Andres Kuldma, Andres Proode, Anneli Aru, Eeva-Liisa Mustkivi, Galina Tikerpuu, Gunnar Jaanovits, Jaanika Tutt, Jane Meresmaa-Roos, Kati Lepp, Kristi Purge, Kristiine Truu, Lea Tikerpuu, Liis Kilk, Margus Kruusvall, Merike Tammik, Mirjam Gill, Märt-Jaanus Jelsukov, Priit Matiisen, Riho Enni, Toomas Silm, Triinu Lepp, Urmas Nurk. Esietenduse 13. septembril 2014 Haapsalu lossihoovis.

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

ESIETENDUS

Habemeta jõuluvana Igavuses karastunud inimesed Kõik (s)ängis Kõik armastavad Roosit Linalakk ja Rosalind Mängi minuga Naine ja klarnet Päästke jõulud Salapaik Söö mind ära Tipi ja Täpi telemäng Tirts ja tigu Topeltwoody

1.12.2012 23.01.2013 8.05.2010 24.05.2007 4.03.2010 15.04.2011 7.11.2008 12.12.2009 25.11.2011 22.04.2012 13.09.2014 17.04.2011 25.03.2013

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

mitmeliigilavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus

lapsed täisk täisk täisk lapsed täisk täisk lapsed täisk teism lapsed v.lapsed täisk

ETENDUSED

KÜLASTUSED

15 1 6 5 1 5 3 8 6 6 3 10 17

1148 18 171 122 50 167 119 925 119 287 138 345 683

Repertuaari koondnäitajad 2014

uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused keskmine pilet

SÕNALAVASTUSED

MITMELIIGILAVASTUSED

KOKKU

1 12 71 3 144 4,7

0 1 15 1 148 5,2

1 13 86 4 292 4,9

Teatrilaager Juunist augustini korraldati kolmes vahetuses 60 lapsele teatrilaagrid „Omatehtud teater”. Laagrite lõpptulemusteks oli lavastus, mida mängiti vanematele ja kõikidele huvilistele. Juhendajad Piret Viisimaa ja Marili Kurviste, Jane Meresmaa-Roos ja Monika Ausmees ning Meeli Seermaa ja Mirjam Gill.

353

THEATRUM www.theatrum.ee

Magdaleena Maasik – Teine lesk. VHK Teatrikooli õpilased: Ilo-Ann Saarepera – Kolmas lesk. Hanna Maria Aunin – Brünett. Esietendus 25. jaanuaril 2015 Theatrumi saalis.

Theatrum on asutatud 8. detsembril 1994. aastal Eesti Humanitaarinstituudi teatriõppetooli üliõpilaste ja õppejõudude (Lembit Peterson, Juhan Viiding) ning Vanalinna Hariduskolleegiumi (VHK) teatriprogrammis osalenute poolt. Esimesed kümme aastat tegutses Theatrum mittetulundusühinguna, 8. septembril 2005. a asutati sihtasutus Theatrum. STATSIONAARID Theatrumi saal Püha Katariina kirik Esna mõis Kloostri Ait

ISTEKOHTI 120 130 80 80

KOOSSEIS Teatrijuht: Aive Sarapuu Näitlejad: Andri Luup, Anneli Tuulik, Eva Eensaar, Helvin Kaljula, Laura Peterson, Lembit Peterson, Mare Peterson, Maria Peterson, Marius Peterson, Ott Aardam, Tarmo Song. UUSLAVASTUSED Rebaste õhtud Sławomir Mrożeki lühinäidenditest „Rebane-aspirant“, „Serenaad“ ja „Lesed“ koosnev lavastus, poola keelest tõlkinud Hendrik Lindepuu. Lavastaja Kristjan Üksküla, juhendaja Lembit Peterson, valguskunstnik Rene Liivamägi. Osades VHK Teatrikooli vilistlased: Joonas Mattias Sarapuu – Rebane. Oskar Punga – Kukk. Sander Roosimägi – Kelner. Karoliina Saatpalu – Blondiin. Anna-Liisa Talts – Punapea. Mona Mi Mikkin – Esimene lesk.

354

Tunneteturg VHK Teatrikooli nukuteatri(õppe) lavakava Lev Rubinsteini ja Artur Alliksaare loomingu ainetel. Dramatiseerija ja lavastaja Mirko Rajas, kunstnikud Kristiina Hortensia Port ja Sven Parker, valguskunstnik Helvin Kaljula, juhendaja Lembit Peterson. Osades VHK Teatrikooli 16. lennu õpilased: Stefan Peetri, Anna Kristin Peterson, Steffi Pähn, Karl Eerik Valkna, Henri Georg Viies, Jakob Tulve, Hanna Lotte Krall, Helen Kiik, Hanna Maria Aunin, Nils Mattias Steinberg, Ken Rüütel, Maria Netti Nüganen, IloAnn Saarepera, Tiina Adamson. Esietendus 22. märtsil 2014 Theatrumi saalis. Kajakas Anton Tšehhovi komöödia. Lavastaja Maria Peterson, kostüümikunstnik Kristiina-Hortensia Port, muusikaline kujundaja Eva Eensaar. Vanalinna Hariduskolleegiumi teatriklassi lavastus. Osades VHK XVI teatrilennu õpilased: Ilo-Ann Saarepera – Irina Nikolajevna Arkadina, mehe järgi Trepleva, näitlejanna. Stefan Peetri või Jakob Tulve – Konstantin Gavrilovitš Treplev, tema poeg, noormees. Karl Eerik Valkna või Ken Rüütel – Pjotr Nikolajevitš Sorin, Arkadina vend; Boriss Aleksejevitš Trigorin, kirjanik. Hanna Maria Aunin või Tiina Adamson – Niina Mihhailovna Zaretšnaja, noor neiu, rikka mõisniku tütar. Jakob Tulve või Priit Põldma (VHK vilistlane) – Ilja Afanasjevitš Šamrajev, eruporutšik, Sorini mõisa valitseja. Steffi Pähn või Hanna Lotte Krall – Polina Andrejevna, tema naine. Anna Kristin Peterson – Maša, nende tütar. Nils Mattias

Steinberg – Jevgeni Sergejevitš Dorn, arst. Henri Georg Viies – Semjon Semjonovitš Medvedenko, õpetaja. Kaur Kivilo, Nathan Tulve (VHK Teatrikooli õpilased) või Stefan Peetri – Jakov, töömees. Steffi Pähn või Hanna Lotte Krall, Tiina Adamson või Hanna Maria Aunin – Toatüdrukud. Esietendus 6. juunil 2014 Esna mõisas. Hääled Jaan Kruusvalli teose dramatiseering. Dramatiseerija ja lavastaja Lembit Peterson, kunstnik Kristiina Hortensia Port, valguskunstnik Helvin Kaljula, muusikaline kujundaja Marius Peterson. Lavastuse teises osas Johann Sebastian Bachi süidid soolotšellole. Osades: Carmen Tabor ja Aleksander Eelmaa. Johannes Sarapuu – tšellist. Esietendus 1. augustil 2014 Esna mõisas ja Esna kabelis. Kristjan Jaak Peterson. Laulud. Päevaraamat Luulelavastus. Dramatiseerija ja lavastaja Lembit Peterson.

Esitajad: Johanna Aus, Jaak Johanson, Elisabeth Peterson, Magdaleena Maasik, Henry Otsing, Karl-Joosep Ilves, Sebastian Talmar. Esietendus 5. septembril 2014 TÜ vanas kirikus, festivalil Draama. Joobnud Ivan Võrõpajevi näidend. Vene keelest tõlkinud Tiit Alte. Lavastaja Lembit Peterson, kunstnik Lilja Blumenfeld, koreograaf Tiina Mölder, valguskunstnik Rene Liivamägi, videokunstnik Sander Põldsaar, muusikaline kujundaja Marius Peterson, valguskunstniku assistent Oskar Punga, grimmikunstnik Helga-Aliis Saarlen. Osades: Andri Luup – Lourenz. Anneli Tuulik – Loora. Eva Eensaar – Laura. Helvin Kaljula – Max. Laura Peterson – Marta. Maria Peterson – Magda. Marius Peterson – Mark. Tarmo Song – Gabriel. Liina Olmaru – Linda. Piret Krumm – Rosa. Rain Simmul – Karl. Sulev Teppart – Gustav. Mart Aas – Rudolf. Leino Rei – Mathias. Esietendus 25. oktoobril 2014 Theatrumis.

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

Hääled Joobnud Kajakas Kokteiliõhtu Kristjan Jaak Peterson. Laulud. Päevaraamat Ma olen tuul Pruuniks Rebaste õhtud Tunneteturg

ESIETENDUS

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

ETENDUSED

KÜLASTUSED

1.08.2014 25.10.2014 6.06.2014 12.12.2006

sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus

täisk täisk noored täisk

10 12 7 11

747 1 423 396 400

5.09.2014 25.01.2013 26.01.2012 25.01.2014 22.03.2014

sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus

noored täisk täisk täisk noored

2 3 4 14 10

150 643 235 673 599

355

Repertuaari koondnäitajad 2014 uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused keskmine pilet

SÕNALAVASTUSED

6 9 73 5 266 11

Lugemisõhtud ja kontserdid: TLÜ Kirjastuse ja Theatrumi koostöös leidis jaanuarist märtsini aset kolmest lugemisõhtust koosnev sari: Theatrumi näitlejad esitasid Dante Alighieri „Jumaliku komöödia“ esimese osa ja 33 laulust koosneva „Põrgu“. Emakeelepäeval, 14. märtsil lugesid Kristjan Jaak Petersoni loomingut ette VHK vilistlased, Lembit Peterson ja Jaak Johanson, tšellol musitseeris Johannes Sarapuu.

3. juunil toimus lugemisõhtu „Uputiit“, A. H. Tammsaare tekste ja katkeid lugesid Johanna Aus, Eva Eensaar, Anneli Tuulik, Ott Aardam, Helvin Kaljula, Andri Luup, Leander Meresaar, Lembit Peterson ja Tarmo Song. Viiulil musitseeris Peeter Margus, sissejuhatuse tegi Maarja Vaino (Tammsaare muuseum). Kloostri Aidas toimusid alates oktoobrist Kirjanduskohviku õhtud nime all KirjandusAit. Korraldajateks Euroopa Komisjoni esindus Eestis ja Eesti PEN. Sarjas „Kuulamised“ õhtud „uue Aida“ avamiseks

ürituste sari

281

kontsert

1 448

MAJANDUSTEGEVUS majandustegevusest laekuv tulu 58 721

majanduskulud 44 714

etendustegevusega kaudselt seotud tulud 105 617

halduskulud 66 967

kohviku kulud 50 677

tööjõukulud 243 065 toetused 259 088

TULUD

356

muud kulud 6 217 KULUD

TUULEVESKI www.tuuleveskiteater.ee

Teater on loodud 1988. aasta kevadel KohtlaJärve Noorteteatrina, 1993. aastast kannab nime Tuuleveski. 1996. aastast tegutseb mittetulundusühinguna, mille asutajateks on teatri töötajad. Teatri peamine vaatajaskond on Ida-Virumaal, kuid etendusi antakse ka teistes Eesti linnades ja asulates. Teater on Eesti Teatriliidu kollektiivliige ning rahvusvahelise laste- ja noorteteatrite assotsiatsiooni (ASSITEJ) liige. KOOSSEIS Teatrijuht: Valentina Fursova Kunstiline juht, lavastaja: Irina Artsimovitšene (Marjapuu) Näitlejad: Sofia Bulanova, Veera Sõrtšenko, Valeri Sõrtšenko, Boriss Vatin, Ljubov Bogdanova UUSLAVASTUSED Tulipunane lilleke Nukulavastus lastele Sergei Aksakovi teose

ainetel. Dramatiseerija ja lavastaja Irina Marjapuu, kunstnik Ljubov Bogdanova, muusikaline kujundaja Valeri Sõrtšenko. Osades: Boriss Vatin – Kaupmees; Baba Jaga; Fissa. Ljubov Bogdanova – Aljonuška. Sofia Bulanova – Kapa; Lapsehoidja. Artur Postol – Koletis; kõik muud rollid; assistent. Esietendus 15. aprillil 2014 Muinasjutt unustatud asjadest Nukulavastus lastele. Autor Tatjana Strunk, lavastaja Irina Marjapuu, muusikaline kujundaja Valeri Sõrtšenko. Osades: Vassili Alfjörov – Vana kunstnik. Veera Sõrtšenko, Boriss Vatin, Artur Postol. Esietendus 22. oktoobril 2014 Maardu lasteaias. Muinasjutulisel talveajal Lavastus lastele. Teksti autor M. Suponin, lavastaja Irina Marjapuu, muusikaline kujundaja Valeri Sõrtšenko. Osades: Artur Postol – Siil. Boriss Vatin – Jõuluvana. Illja Kullamaa – Lumememm. Ljubov Bogdanova – Jänes. Sofia Bulanova – Orav. Esietendus 15. detsembril 2015 Tartus.

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

Dorogoj dlinnoju … Küürselg-sälg Muinasjutt unustatud asjadest Muinasjutulisel talveajal Pinokkio seiklused Tark Mašake Tulipunane lilleke Uinuv kaunitar

ESIETENDUS

25.11.2011 16.12.2013 22.10.2014 15.12.2014 26.02.2012 30.03.2004 15.04.2014 8.10.2008

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

muusikalavastus sõnalavastus nukulavastus sõnalavastus nukulavastus nukulavastus nukulavastus nukulavastus

täisk lapsed lapsed lapsed v.lapsed lapsed lapsed v.lapsed

ETENDUSED

KÜLASTUSED

3 53 45 21 2 4 54 1

370 4 515 3 823 4 109 500 600 4 470 40

357

Repertuaari koondnäitajad 2014 uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused keskmine pilet

SÕNALAVASTUSED

MUUSIKALAVASTUS

NUKULAVASTUSED

KOKKU

1 2 74 8 624 2,7

0 1 3 370 2,3

2 5 106 9 433 2,3

3 8 183 18 427 2,5

Teatril ei ole statsionaarset mängupaika, kõik etendused anti üle Eesti erinevates koolides ja lasteaedades. 7 etendust anti teatrifestivalidel Serbias, Tais ja Venemaal.

MAJANDUSTEGEVUS etendustegevusega kaudselt seotud tulud 5 338

toetused 23 669

TULUD

358

majandustegevusest laekuv tulu 40 152

halduskulud 3 545

muud kulud 279

tööjõukulud 34 307

majanduskulud 25 230 KULUD

VABA LAVA www.vabalava.ee Sihtasutus Vaba Lava asutati 2010. aastal üheksa väiketeatri poolt vajadusest pakkuda projektiteatritele, väiketeatritele, vabatruppidele, vabakutselistele lavastajatele, näitlejatele ja teatrikunstnikele paremaid loometingimusi. 2014. aasta augustis valmis Vaba Lava hoone, mille ehitust finantseeris omanik Telliskivi Maja. Vaba Lava tegevuskulusid toetab riik ja teatri loomingulist poolt Kultuurkapital, suurtoetaja on AS Starman. Vaba Lava ei ole peanäitejuhi ja trupiga teater, vaid administratiivse ja tehnilise meeskonnaga teater; loomingulise poole pealt vahetub iga kahe aasta järel kuraatorite tandem. Vaba Lava nõukogu liikmed on Asko Talu (esimees), Roman Baskin, Aarne Mägi, Margus Kasterpalu, Ants Lusti ja Ahto Külvet. STATSIONAARID Vaba Lava teatrisaal Vaba Lava proovisaal

ISTEKOHTI 192 70

KOOSSEIS Teatrijuht: Kristiina Reidolv Korraldusjuht: Kaisa Paluoja Tehnikajuht: Priidu Adlas

soo. Lavastus valmis koostöös Tantsuteatriga Fine5. Tantsijad: Helen Reitsnik, Tatjana Romanova, Simo Kruusement, Endro Roosimäe, Tiina Ollesk. Esietendus 10. juunil 2014 Tallinna Ülikooli teatrisaalis Stella. Alustame algusest Annie Bakeri näidend. Inglise keelest tõlkinud Pirjo Leek. Lavastaja Adrian Giurgea (USA), muusika autor Ardo Ran Varres, lavaja kostüümikunstnik Reet Aus, valguskunstnik Priidu Adlas, produtsent Märt Meos. Lavastus valmis koostöös R.A.A.A.M.iga kuraatoriprogrammi raames. Osades: Külli Reinumägi – Marty. Margus Prangel – Schultz. Elina Reinold – Theresa. Egon Nuter – James. Maarja Mitt – Lauren. Madis Metsamart – Muusik. Esietendus 19. septembril 2014 Vaba Lava teatrisaalis. Mikiveri tagi Dokumentaaldraama teksti autor ja lavastaja Ivar Põllu, kunstnik Kristiina Põllu, valguskunstnik Priidu Adlas, videokunstnik Henry Griin, etenduse juht Margit Lepla. Lavastus valmis koostöös Tartu Uue Teatriga kuraatoriprogrmmi raames. Esitajad: Ülo Vihma, Peeter Sauter. Esietendus 21. septembril 2014 Vaba Lava teatrisaalis.

UUSLAVASTUSED Faasid – ReMake Nüüdistantsulavastus. Koreograafid Tiina Ollesk ja René Nõmmik, lavastaja René Nõmmik, muusika autor Shawn Pinchbeck, kunstnik Tiina Sarapuu, valguskunstnikud Airi Eras ja Margus Vaigur, graafiline kujundaja Rain Saukas, fotode autor Rünno Lahe-

Knacktune Uue tsirkuse kontsertlavastus. Autor ja lavastaja Kaja Kann, muusika autorid Allan Proosa, Eleonora Tikas ja Kalle Tikas, kostüümikunstnik Anni Varm. Lavastus valmis koostöös OMAtsikusega. Esitajad OMAtsirkuse artistid ning muusikud: Eleonora Tikas – hääl, Allan Prooso –

359

löökriistad, ja Kalle Tikas. Esietendus 27. septembril 2014 Saksamaal Fellbachis, festivalil „5th European Summer of Culture 2014“. Üle vee Varjuteatrilavastus. Autor ja lavastaja Helen Rekkor, koreograaf Einar Lints, valguskunstnik Sander Põllu, videokunstnik Aggie Lee Pak Yee. Lavastus valmis kuraatoriprogrammi raames. Esitajad: Sandra Annuste, Liisa Taul, Mairi Jõgi, Rauno Kaibiainen. Esietendus 25. oktoobril 2014 Vaba Lava proovisaalis.

Liha luudel Lavastus peo teemadel. Lavastaja Kertu Moppel, dramaturg Maria Lee Liivak, kunstnik Arthur Arula, valguskunstnik Priidu Adlas, muusikaline kujundaja Lauri Kaldoja, lavameister Karl Griin, grimeerija ja rekvisiitor Margit Lepla, fotode autor Iris Kivisalu, produtsent Marie Kliiman, helitehnik Taavi Toom. Lavastus valmis koostöös Tartu Uue Teatriga kuraatoriprogrammi raames. Osades: Maarja Mitt, Katariina Ratasepp, Liisa Pulk, Lauri Kaldoja, Roland Laos, Hendrik Toompere jr, Jüri Tiidus. Esietendus 21. novembril 2014 Vaba Lava teatrisaalis.

... and Blue Nüüdistantsulavastus. Koreograafid ja lavastajad Tiina Ollesk ja René Nõmmik, muusika autorid Taavo Remmel ja Virko Veskoja, kunstnik Rain Saukas, kostüümikunstnik Epp Kubu, valguskunstnik Airi Eras, valgustaja Priidu Adlas, fotode autor Tatjana Romanova. Lavastus valmis koostöös Tantsuteatriga Fine5 kuraatoriprogrammi raames. Tantsijad: Helen Reitsnik, Tatjana Romanova, Simo Kruusement, Endro Roosimäe, Tiina Ollesk, Olga Privis. Esietendus 6. novembril 2014 Vaba Lava teatrisaalis.

Kohtume laeval täpselt kell kaheksa Ulrich Hubi näidend lastele. Saksa keelest tõlkinud Raimo Pass. Lavastaja Margus Prangel, kunstnik Keili Retter, valguskunstnik Priidu Adlas, videokunstnik Tauno Makke, helikujundaja Indrek Kruusimaa, etenduse juht Ly Tilk. Lavastus valmis koostöös OÜ Ideetrustiga kuraatoriprogrammi raames. Osades: Jaanus Tepomees – Esimene pingviin. Elina Reinold – Teine pingviin. Janek Joost – Kolmas pingviin. Indrek Kruusimaa – Valge tuvi. Esietendus 7. detsembril 2014 Vaba Lava teatrisaalis.

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

... and Blue Alustame algusest Faasid – ReMake Knacktune Kohtume laeval täpselt kell kaheksa Liha luudel Mikiveri tagi Üle vee

360

ESIETENDUS

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

ETENDUSED

KÜLASTUSED

6.11.2014 19.09.2014 10.06.2014 27.09.2014 7.12.2014 21.11.2014 21.09.2014 25.10.2014

tantsulavastus sõnalavastus tantsulavastus tsirkus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus mitmeliigilavastus

täisk täisk täisk teism lapsed täisk täisk noored

3 7 2 1 9 4 5 16

231 498 159 101 842 286 224 289

Repertuaari koondnäitajad 2014 uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused keskmine pilet

SÕNALAVASTUSED

TANTSULAVASTUSED

MITMELIIGILAVASTUS

TSIRKUS

KOKKU

4 4 25 1 850 0

2 2 5 390 10,2

1 1 16 289 0

1 1 1 101 9,6

8 8 47 2 630 9,9

Kuraatoriprogramm: Kuraatoriprogrammi saavad kandideerida projektiteatrid või vabatrupid üle maailma. Hooaja 2014/2015 kuraatoriteks olid Oleg Loevski ja Madis Kolk. Esimese hooaja programmi oli planeeritud 11 uuslavastust, kaks neist esietendusid avanädalavahetusel 19.–21. septembril. Esimesele kuraatoriprogrammi konkursile ja kevadisele lisakonkursile esitati ühtekokku 65 projekti, 16 neist välisriikidest: Venemaalt, Taanist, Saksamaalt, Prantsusmaalt, Poolast ja USA-st.

duskunstide keskuse „brut Koproduktionhaus” kunstiline juht ja direktor Thomas Frank ning teatriteadlane, -kriitik ja Tartu Ülikooli teatriteaduse õppejõud Madli Pesti. Maja programm Iraani nädal Festival „Teater noorele vaatajale“ Firmaüritused Kontserdid Konverentsid Raamatuesitlused Töötuba KOKKU

2014. aasta detsembris kuulutati välja järgmised, hooaegade 2015/2016 ja 2016/2017 kuraatorid: Viini interdistsiplinaarsete eten-

5 15 15 6 5 4 1 51

100 1 593 3 470 2 402 590 240 30 8 425

MAJANDUSTEGEVUS majandustegevusest laekuv tulu 9 039

etendustegevusega kaudselt seotud tulud 114 969

69%

TULUD

toetused 270 200

muud kulud 11 997 tööjõukulud 55 418

halduskulud 126 503 majanduskulud 169 321 KULUD

361

VANA BASKINI TEATER www.vanabaskiniteater.ee

1980. aastal asutas Eino Baskin Eesti NSV Riikliku Filharmoonia juurde Vanalinna Stuudio, mis reorganiseeriti 1989. aastal teatriks Vanalinnastuudio. Ümberkorralduste tõttu teatrist koondatud töötajate baasil moodustas Eino Baskin koos Aarne Valmisega 2005. aasta jaanuaris osaühingu Vana Baskini Teater. STATSIONAARID Salme Kultuurikeskus Lohusalu sadam

ISTEKOHTI 628 250

KOOSSEIS Teatrijuht: Aarne Valmis Kunstiline juht: Eino Baskin Trupijuht: Jüri Karindi Näitlejad: Anne Paluver, Egon Nuter, Eva Püssa, Kadri Adamson, Marika Korolev, Raivo Rüütel, Toomas Tross, Tõnu Kilgas, Vello Janson, Väino Laes UUSLAVASTUSED Meie esimene miljon Sebastien Thiery komöödia. Prantsuse keelest tõlkinud Inge Eller. Lavastaja Ivo Eensalu, kunstnik Jaak Vaus, lavameistrid Holger Sirel ja Marek Sirel, valgustaja Reino Pärn, juuksur-grimeerija Janika Olup, etenduse juht Teele Esperk. Osades: Tõnu Kilgas – Bruno. Pirjo Levandi – Laurance. Merilin Kirbits – Teresa. Madis Milling – Naaber. Esietendus 14. märtsil 2014 Salme Kultuurikeskuses.

362

Kanuusõit algajatele Mike Yeamani komöödia. Inglise keelest tõlkinud Andra Aaloe. Lavastaja Eero Spriit, kunstnik Jaak Vaus, lavameistrid Holger Sirel ja Marek Sirel, valgustaja Reino Pärn, juuksur-grimeerija Janika Olup, etenduse juht Teele Esperk. Osades: Väino Laes – Frank Tyler. Ene Järvis – Beryl Tyler. Agnes Aaliste – Carol. Veljo Reinik – Keith. Martin Kõiv – Andy Watts. Madis Milling – Xavier Mendoza. Esietendus 23. juulil 2014 Lohusalu sadamas. Kaitseingel minu õlal Stephen Levi komöödia. Inglise keelest tõlkinud Vello Janson. Lavastaja Vello Janson, kunstnik Jaak Vaus, muusikaline kujundaja Jaak Elling, lavameistrid Holger Sirel ja Marek Sirel, valgustaja Reino Pärn, juuksurgrimeerija Janika Olup, etenduse juht Aale Marii Kiigske. Osades: Marika Korolev – Donna Peterson. Tõnu Kilgas – Unistuste mees. Venno Loosaar – Külaline. Esietendus 28. novembril 2014 Salme Kultuurikeskuses.

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

Kaitseingel minu õlal Kanuusõit algajatele Meie esimene miljon Mina hakkan peaministriks Nädal aega kolmekesi Ootamatu ettepanek Südamesõbrad Tule tagasi, Gabriel

ESIETENDUS

LAVASTUSLIIK

28.11.2014 23.07.2014 14.03.2014 22.11.2012 10.07.2013 14.02.2013 10.12.2013 15.09.2013

sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus

SIHTRÜHM

ETENDUSED

KÜLASTUSED

täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk

9 32 29 9 16 15 25 16

1 360 4 841 3 360 962 1 940 1 458 2 960 1 362

Repertuaari koondnäitajad 2014 uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused keskmine pilet

SÕNALAVASTUSED

3 8 151 18 243 7,7

Lavastuste statsionaarides anti 15% etendustest, põhiosa etendustest antakse üle Eesti erinevates huvikeskustes, kultuuri- ja rahvamajades.

MAJANDUSTEGEVUS muud kulud 6 958

etendustegevusega kaudselt seotud tulud 59 747

halduskulud 5 802

tööjõukulud 81 212

53% toetused 62 216

TULUD

majandustegevusest laekuv tulu 133 421

majanduskulud 188 013

KULUD

363

VARIUS www.varius.ee Teater Varius on mittetulundusühing ja tegutseb teatrina 1987. aastast. Teatri asutaja, tekstide autor ja lavastaja on Heidi Sarapuu. Esialgu oli tegemist luuleteatriga, kes tutvustas eesti autorite loomingut ning vähetuntud kirjandus- ja kultuuritegelasi. 1999. aastal sai luuleteatrist teater Varius.

meerija Anita Porila. Lavastus valmis koostöös Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumiga muuseumi 90. sünnipäevaks. Osades: Alo Kõrve – Viiding. Lii Tedre – Linda, Viidingu ema. Haide Männamäe – Muuseumitöötaja. René Soom – Muuseumitöötaja. Peeter Kaljumäe – Muuseumi juhataja. Esietendus 21. märtsil 2014 muuseumi saalis.

UUSLAVASTUSED

UNDSET Otto Holmungi ja Tine Thomasseni näidend. Norra keelest tõlkinud Eha Vain. Lavastaja Heidi Sarapuu, kunstnik Karmo Mende. O sades: Ene Järvis – Sigrid Undset. Raivo Mets – Autojuht. Ooper-Kvartett: Kerstin Tomson, Henno Soode, Karmen Sookruus, Mati Leibak. Annabel Soode – solist. Esietendus 6. mail 2014 Rahvusraamatukogu Teatrisaalis.

Laborant Viiding Heidi Sarapuu näidend. Lavastaja Heidi Sarapuu, kunstnikud Karmo Mende ja Mare Kõrtsini, kostüümikunstnik Jana Wolke, gri-

Lavastusega „Lõbusad estoonlased“ anti etendus Saksamaal Münchenis ning kontsertkavaga „Zwischen Welten“ esineti Austrias Salzburgis.

STATSIONAARID Rahvusraamatukogu teatrisaal Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum Tallinna Keskraamatukogu

ISTEKOHTI 80 100 80

Teatrijuht ja lavastaja: Heidi Sarapuu

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

Kui me elasime raamatukogus Laborant Viiding Lõbusad estoonlased UNDSET

ESIETENDUS

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

29.01.2013 21.03.2014 5.12.2011 6.05.2014

sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus

täisk täisk täisk täisk

364

KÜLASTUSED

5 16 1 5

500 1 530 72 470

Muu tegevus

Repertuaari koondnäitajad 2014 uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused

ETENDUSED

SÕNALAVASTUSED

2 4 27 2 572

Zwischen Welten Tähelaev – Heidi Sarapuu 70 Varius laulab

kontsert

vestlus kontsert KOKKU

1 3 5

220 360 678

VAT TEATER www.vatteater.ee l Eesti vanim vabatrupp ja kutseline erateater on asutatud 1. oktoobril 1987, eesmärgiga viljeleda ja arendada kultuurialast tegevust ning eelkõige laste ja noorte kultuurialast teenindamist. 2001. aastast annab VAT Teater etendusi Rahvusraamatukogu Teatrisaalis. STATSIONAARID Rahvusraamatukogu Teatrisaal Rahvusraamatukogu Tornisaal Hobuveski

ISTEKOHTI 80 70 125

KOOSSEIS Teatrijuht: Tiina Rebane Kunstiline juht: Aare Toikka Näitlejad: Ago Soots, Katariina Ratasepp (kuni 19.12.2014), Katariina Unt, Margo Teder, Meelis Põdersoo, Tanel Saar UUSLAVASTUSED Masohhisti pihtimus Roman Sikora tragikomöödia. Tšehhi keelest tõlkinud Küllike Tohver. Lavastaja Christian Römer, koreograaf Marge Ehrenbusch, kunstnik Iir Hermeliin, valguskunstnik Sander Põllu, videokunstnik Rene von der Waar, lavastaja assistent Auri Jürna, kunstniku assistent Pille Kose, tehnilised lahendused Raul Õitspuu. Osades: Raivo E. Tamm – Härra M. Lauri Saatpalu – Domina Laura. Ago Soots – Antropomorfne hobune. Katariina Ratasepp – Annika; Naispolitseinik; Skinheed; Kristi; Müüja. Margo Teder – Robert; Frank; Skinheed; Panga personaliülem; Jürgen; Randeep Ramesh. Tanel Saar – Munitsipaalpolitseinik;

Šefi nägu mees; Hüpermarketi direktor; Esimees; Andrus; Wolf Blitzer. Esietendus 27. veebruaril 2014 Rahvusraamatukogu Teatrisaalis. POP, mida sooviksin jagada Etenduskunstilavastuse autorid ja lavastajad Sander Põllu ja Henri Hütt, muusika autor ja kujundaja Roland Karlson, tehnilised teostajad Henri Hütt, Raul Õitspuu ja Sander Põllu. Esitaja: Tanel Saar. Esietendus 17. mail 2014 Rahvusraamatukogu Tornisaalis. Brand Henrik Ibseni draama. Norra keelest tõlkinud Paul-Eerik Rummo ja Sigrid Tooming. Lavastaja, valguskunstnik ja helikujundaja Ingo Normet, kunstnik Pille Jänes, valgustaja Margus Ruhno, grimeerija Gristina Krüger, helitehnik Margus Ruhno, tehnilised lahendused Raul Õitspuu, butafoor Liina Laigu. Osades: Ivo Uukkivi – Brand. Katariina Unt – Agnes. Ago Soots – Einar. Margo Teder – Foogt. Meelis Põdersoo – Esimene talumees. Tanel Saar – Arst; Praost; Teine talumees. Liisa Pulk – Gerd; Naine; Mustlasnaine. Tiia Kriisa – Brandi ema. Esietendus 16. septembril 2014 Rahvusraamatukogu Teatrisaalis. Unfinished bisnes Lavastus sõprusest. Autorid ja lavastajad Meelis Põdersoo, Martin Kõiv, lavastusdramaturg Christian Aun, koreograaf Kristjan Rohioja, kunstnik Pille Kose, valguskunstnik Triin Hook. Osades: Meelis Põdersoo – Meelis. Martin Kõiv – Martin. Tantsijad: Mari-Liis Velberg, Marian Kuklane, Merje Liis Sepp, Leaanika Parra, Marie Käige. Esietendus 20. oktoobril 2014 Rahvusraamatukogu Tornisaalis.

365

Torm William Shakespeare’i draama. Inglise keelest tõlkinud Jaan Kross ja Peeter Volkonski. Lavastajad Katariina Unt, Laura Kalle ja Peeter Raudsepp, koreograaf Rauno Zubko, kunstnikud Katariina Unt ja Maret Kukkur, valguskunstnik Sander Põllu, muusikalised kujundajad Karl Koppelmaa ja Laura Kalle, tehnilised lahendused Raul Õitspuu. EMTA lavakunstikooli 27. lennu bakalaureuselavastus. Osades: Ott-Henrik Raidmets – Prospero.

Ester Kuntu – Miranda või Arieli abiline. Saara Nüganen – Miranda või Arieli abiline. Markus Habakukk – Caliban. Liisa Saaremäel – Ariel või Arieli abiline. Lauli Otsar – Ariel või Arieli abiline. Karl Koppelmaa – Alonso. Mehis Pihla – Ferdinand. Risto Vaidla – Sebastian. Christopher Rajaveer – Gonzalo. Karmo Nigula – Antonio. Jürgen Gansen – Trinculo. Karl Laumets – Stephano. Esietendus 6. novembril 2014 Hobuveskis.

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

ESIETENDUS

Andromeda saar Brand Faust Foorumteater Hea, paha ja inetu Karin ja Pearu Kas sulle meeldib porno? Kirjaklambritest vöö Masohhisti pihtimus Netis sündinud Nisa Pál-tänava poisid POP, mida sooviksin jagada Salto Mortale Sokrates. Pidusöök Prytaneionis Torm Tsaar Saltaan Unfinished bisnes

1.03.2013 16.09.2014 29.11.2012 8.04.1999 12.03.2011 21.01.2012 30.01.2008 8.04.2010 27.02.2014 3.10.2013 15.04.2011 16.11.2004 17.05.2014 6.03.2012 11.12.2013 6.11.2014 18.05.2013 20.10.2014

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

mitmeliigilavastus sõnalavastus mitmeliigilavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus mitmeliigilavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus mitmeliigilavastus mitmeliigilavastus

teism täisk täisk noored noored täisk teism teism täisk teism täisk teism täisk teism täisk noored lapsed täisk

ETENDUSED

KÜLASTUSED

13 10 14 26 4 9 6 12 31 8 5 7 4 5 20 11 9 5

1 044 828 1 268 491 308 950 518 1 311 2 940 3 293 449 2 257 211 455 1 429 1 335 670 317

Repertuaari koondnäitajad 2014 uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused keskmine pilet

366

SÕNALAVASTUSED

MITMELIIGILAVASTUSED

KOKKU

3 13 154 16 564 8,3

2 5 45 3 510 9

5 18 199 20 074 8,5

13% etendustest anti Foorumteatri etendustega erinevates Eesti koolides, väljaspool lavastuste statsionaare kokku 26% etendustest. Koostööprojektid ja haridustegevus 2014. aastal valmistati ette osalemist PLATFORM Shift+ Euroopa Komisjoni Creative Europe koostööprojektis, mille eesmärk on astuda vastu digiajastu väljakutsetele noorele vaatajale mõeldud teatris. Projektis teeb kaasa 11 partnerit 9 riigist, ainsana Eestist osaleb projektis VAT Teater. VAT Teatri 28. hooaja algul ühendasid VAT Teater ja Drakadeemia loovkirjutamiskool jõud, et parandada ja arendada noorte kirjutamis- ja loojutustamisoskust ning motiveerida andekaid kirjutajaid oma talenti edasi arendama. Projekti „Lavaproov“ raames saab alustav autor esimese kogemuse nii prooviprotsessist professionaalse lavastaja ja näitlejatega kui ka kuuleb oma teksti avaliku esituse-

na teatrilavalt. Pilootesitus toimus 21. oktoobril, kui loeti ette Leen Toome näidend „Kiiver“. Jätkusid mängulised haridustegevused: lavastusega „Pal-tänava poisid“ seotud lavalise võitluse töötuba; „Kirjaklambritest vöö“ järgne Foorumteatri töötuba ja „Kas sulle meeldib porno?“ etenduse-eelne töötuba „Meedia meie elus“ ning improvisatsiooni töötuba koos vabalt valitud etenduse külastusega. Töötubasid saab tellida iseseisva sündmusena (ilma teatrikülastuseta) või pärast ükskõik millise VAT Teatri etenduse külastust. Drakadeemia baaskursus Tantsudramaturgia sügiskool Lavaproov: Leen Toome „Kiiver“ VAT Ekstra Foorumteatri töötoad ja koolitused Lavastustega kaasnevad töötoad Teatriharidustöötoad KOKKU

3 1 1 3 4 35 23 70

21 21 48 93 118 878 515 1 694

MAJANDUSTEGEVUS etendustegevusega kaudselt seotud tulud 17 723

halduskulud 12 889

majandustegevusest laekuv tulu 152 804

majanduskulud 120 828

muud kulud 22 263

24% 70%

toetused 372 969 tööjõukulud 359 886 TULUD

KULUD

367

VON KRAHLI TEATER www.vonkrahl.ee Von Krahli Teater sai alguse 1992. aastal Peeter Jalaka ja tema toonase trupi Ruto Killakund initsiatiivil. Tegevust alustati endise rahvateatri ruumides nn projektiteatrina, st ilma püsitrupi ning riigi- ja omavalitsusepoolse finantseeringuta. See vorm kestis 1998. aastani, mil loodi Von Krahli Teatri püsitrupp. Praeguse trupi moodustavad TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia teatrikunsti 8. lennu lõpetanud noored näitlejad. STATSIONAARID Teatrisaal Proovisaal Noblessneri Jahtklubi II korruse saal

ISTEKOHTI 135 38 200

KOOSSEIS Teatrijuht, lavastaja: Peeter Jalakas Muusikajuht: Loore Martma (kuni 30.06.2014) Näitlejad: Jim Ashilevi, Liis Lindmaa, Ragne Veensalu, Ivo Reinok (kuni 2.07.2014), Ott Kartau, Tõnis Niinemets, Kait Kall UUSLAVASTUSED Eksperiment Lavastuse lähteks Luigi Pirandello „Üks, ei ühtki, tuhat tükki“. Lavastaja ja videokunstnik Emer Värk. Esitajad: Emer Värk. Von Krahli trupp – Virtuaalsed minad. Esietendus Von Krahli Teatri sarjas „Külgkorv“ 3. veebruaril 2014 Von Krahli proovisaalis.

368

Life Is Very Hard Absurdne tõsielujant eesti ja inglise keeles. Tekstide kontseptsiooni autor Robert M. Johanson (Nature Theater of Oklahoma, USA), lavastajad ja dramaturgid Robert M. Johanson, Margit Sirgmets (Eesti, Guts United) ja Simona Biekšaitė (Leedu, Guts United), kunstnik Simona Biekšaitė, tehnilised teostajad Enar Tarmo, Allan Kallaste ja Janno Jaanus, valguskunstnik Oliver Kulpsoo, graafiline kujundaja Margus Tamm, projektijuht Katrin Vingel. Esitajad ja tekstide autorid: Erki Laur – Erki. Ivo Reinok – Ivo. Tõnis Niinemets – Tõnis. Tiina Tauraite – Tiina. Loore Martma – Loore. Kait Kall – Kait. Liis Lindmaa – Liis. Ragne Veensalu – Ragne. Ott Kartau – Ott. Jim Ashilevi – Jim. Esietendus 15. veebruaril 2014 teatrisaalis. Käbekärp Lavastus lastele. Autor ja lavastaja Tero Jartti, soome keelest tõlkinud Katrin Hammer, graafiline kujundaja Margus Tamm, dekoratsioonimaal ja kavalehe joonistused Kerli Praks, tehnik Allan Kallaste. Osades: Tõnis Niinemets – Käbekärp. Ragne Veensalu – Printsess Miss Soome. Ott Kartau – Prints Laineplekk. Liis Lindmaa – Soome kuningas. Kait Kall – Paha-Kalle. Ivo Reinok – Loll-Rulle. Esietendus 5. aprillil 2014 proovisaalis. Solarise needus Stanisław Lemi samanimelise teose dramatiseering. Poola keelest tõlkinud Aarne Puu. Dramatiseerija Taavi Eelmaa, lavastaja Marianne Kõrver, kunstnik Liisi Eelmaa, valguskunstnik Oliver Kulpsoo, videokunstnik Emer Värk, muusika autor ja helikujundaja Lauri-Dag Tüür, tehnilised lahendused Enar Tarmo, graafiline kujundaja Margus Tamm.

Osades: Ivo Reinok, Tõnis Niinemets, Mari Abel, Taavi Eelmaa, Andres Ots. Esietendus 7. juunil 2014 Noblessneri Jahtklubi saalis. Hei, õeke Minimalistlik sõnalavastus. Autorid ja lavastajad Riina Maidre ja Inga Salurand, muusika autor ja lavastaja Hendrik Kaljujärv, dramaturg Kadri Noormets, valguskunstnik Oliver Kulpsoo, tehniliste lahenduste teostaja Janno Jaanus. Esitajad: Riina Maidre ja Inga Salurand. Esietendus 23. juunil 2014 Amsterdamis (DasArts / CREA Theatris) pealkirja all “This is a Snake”.

Millest me räägime, kui me räägime armastusest ehk Barbarella Lavastuses on kasutatud elemente Raymond Carveri novellist “Millest me räägime, kui me räägime armastusest“ ja Roger Vadimi 1968. aasta kultusfilmist “Barbarella”. Lavastuse autorid ja dramaturgid Taavi Eelmaa, Peeter Jalakas ja Tarmo Jüristo, lavastaja Peeter Jalakas, koreograaf Arolina Raudva, kostüümikunstnik Reet Aus, valguskunstnik Oliver Kulpsoo, videokunstnik Mikk-Mait Kivi, helikujundajd Jakob Juhkam ja Ott Kartau, tehniliste lahenduste teostaja Enar Tarmo. Osades: Jim Ashilevi – Alfie. Liis Lindmaa – Barbarella. Kait Kall – Mell; Mees 1. Loore Martma – Laura. Ott Kartau – Prometheus; Mees 2. Ragne Veensalu – Terje; Lind; Juhendaja. Tõnis Niinemets – Mikk. Esietendus 13. novembril 2014 teatrisaalis.

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

(Kõige) lihtsam meetod suitsetamisest loobuda 4.48 psühhoos Bloody Mary Eksperiment Hei, õeke Käbekärp Life Is Very Hard Millest me räägime, kui me räägime armastusest ehk Barbarella Puhastatud Solarise needus Von Krahli muinasjutud

ESIETENDUS

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

ETENDUSED

KÜLASTUSED

6.10.2013 14.09.2013 9.03.2013 3.02.2014 23.06.2014 5.04.2014 15.02.2014

sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus mitmeliigilavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus

täisk täisk täisk täisk täisk lapsed täisk

6 7 3 4 9 29 20

272 594 447 158 325 1 956 1 876

13.11.2014 14.09.2013 7.06.2014 19.12.2012

sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus

täisk täisk täisk lapsed

16 7 11 6

1 357 584 2 704 731

369

Repertuaari koondnäitajad 2014

SÕNA-

MITMELIIGI-

LAVASTUSED

uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused keskmine pilet

5 10 114 10 846 9,5

1 1 4 158 7,8

KOKKU

6 11 118 11 004 9,5

Krahli maja programm: 27. mail toimus Von Krahli Akadeemia ja Alkeemia Akadeemia sarjas aruteluõhtu ja Raadio 2 saate „Hallo, Kosmos!” avalik salvestus. 28. augustil algas Krahlis Plektrum Festival, mille teemaks on „Headus – pildis ja muusikas – enda, teiste ja kogu loomise vastu“. Festivali vestlusringis osalesid Sven Grünberg,

Maarja Kangro ja Rein Maran, toimusid kontsert „6 tähte – fookuses Rein Maran” (muusika autor Jakob Juhkam ja videokunstnik Emer Värk), Loore Martma kontsertlavastuse „Hunt” etendused ning Lauri-Dag Tüüri metsakontsert Lääne-Virumaal Oandul koos eribussi ja seene-teemaliste loeng-retkedega. 13.–15. novembrini tähistati teatri 22. sünnipäeva peoga ja pärast remonti uue Krahli Avanemisega – uue lavastuse, uue saali ja uue piletimüügisüsteemiga. Esitleti Von Krahli ajaloo läbilõike raamatut „Žilett” ning kuulutati välja uus kunstikreedo. Mis saab siis, kui teater kolib baari Vestlusringid Festival Plektrum Krahli Avanemine KOKKU

5 2 9 1 17

1 500 50 270 200 2 020

MAJANDUSTEGEVUS etendustegevusega kaudselt seotud tulu 5 565

majandustegevusest laekuv tulu 63 421

halduskulud 42 401 muud kulud 56 218

majanduskulud 88 629

toetused 456 064

TULUD

370

tööjõukulud 375 084

KULUD

2014. AASTA UUSLAVASTUSI AJATEATER

www.ajateater.ee Ajateater alustas 2010. aastal Katrin Valkna, Tarvo Kralli ja Anne Veldi eestvedamisel. Ajalootundmise ja sõnaseadmisoskusega on panustanud kirjanikud Loone Ots, Indrek Hargla ja ajaloolane Toomas Abiline. Punane hukk Ajalooline draama. Autor Loone Ots, lavastaja Anne Velt, näitejuht Hans Kaldoja, konsultant Toomas Abiline (Tallinna Linnamuuseum), kunstnik Inna Fleisher. Mängivad: Lii Tedre, Hans Kaldoja, Tarvo Krall, Katrin Valkna, Alice Kirsipuu, Meelis Sekk, Rauno Kaibiainen, Mihkel Tikerpalu, Ilona Sillamaa, Pirge Sildmaa, Amanda Hermiine Künnapas, Joonas Mattias Sarapuu, Loone Ots, Kati Usler. Esietendus 9. märtsil 2014 Kiek in de Köki Bastionikäigus, 8 etendust. Rupertuse heategu Jõuluteemaline lastelavastus. Teksti autor Loone Ots, lavastaja Anne Velt, kunstnik Inna Fleisher. Mängivad: Katrin Valkna, Merilin Kirbits, Tarvo Krall, Hans Kaldoja, Hannes Prikk, Tiina Adamson ja Sebastian Talmar. Esietendus 7. detsembril 2014 Hopneri majas, 11 etendust.

CABARET RHIZOME www.cabaretrhizome.ee Teatrilaborist välja kasvanud lavakunstistuudio, mis asutati 2009. aasta suvel. Cabaret Rhizome’i lavastuste puhul on tegu alternatiivsete teatriilmingutega – seda tänu valitud mänguvahenditele ja täielikult omaloomingulisele repertuaarile. Teatril on Telliskivi Loomelinnakus oma loodud saal – Erinevate Tubade Klubi. Koosseisus: Johannes Veski (teatrijuht-lavastaja) ja Ajjar Ausma, Anatoli Tafitšuk, Joonas Parve, Päär Pärenson. 12 Movements Osavõtuteatri lavastus. Lavastaja Johannes Veski, heliloojad Sander Mölder, Mart Männik, Johannes Veski, visuaal- ja infotehnoloogiliste lahenduste autorid Taavi „Miisu“ Varm, Karina K. Jensen (Taani), José Jácome (Portugal). Lavastus valmis koostöös Aalto Ülikooli Media Labiga. Laval: Joonas R. Parve, Anatoli Tafitšuk, Päär Pärenson, Ajjar Ausma. Esietendus 17. aprillil 2014 Erinevate Tubade Klubis, 6 etendust.

CANTUS OÜ (T)öö klubis John Godberi komöödia. Lavastaja Sander Pukk, kunstnik Annika Lindemann, helikujundus Indrek Kuuse, valguskujundus Kalle Karindi, produtsent Ivo Posti. Osades: Tõnis Niinemets, Kait Kall, KarlAndreas Kalmet ja Veiko Tubin. Esietendus 2. oktoobril 2014 Tallinnas klubis Club Factory, 8 etendust.

371

COMEDY ESTONIA Esimene eesti keeles Stand-up’i õhtu juht Comedy Estonia asutaja Stewart Johnson, muusikapuldis YO! Hoov resident DJ Philgood. Esinejad: Elen Veenpere, Karl-Alari Varma, Tigran Gevorkjan, Ardo Asperk, Daniel Veinbergs, Mikael Meema. Peaesineja oli Sander Õigus. Esimene toimumine 26. novembril 2014 Vaba Lava teatrisaalis.

IMPROTEATER IMPEERIUM www.improimpeerium.ee

Tarvo Krall, Martin Makarevitš, Maarika Mesipuu, Kati Ong, Maarius Pärn, Mario Saarik, Ragnar Toompuu. Etendus 24. oktoobril 2014 Tallinna Kammerteatris. Improteater Impeerium laval ... Hooajal novembrist 2014 kuni maikuuni 2015 anti igal kuul kaks etendust (üks Tartus ja teine Tallinnas) ühe külalisnäitlejaga. 11. ja 14. novembril Improteater Impeerium laval koos Liina Tennosaarega; 7. ja 8. detsembril Improteater Impeerium laval koos Marilyn Jurmaniga.

KOMÖÖDIATEATER 2014. aastal loodud trupi liikmed on viieaastase improkogemusega kutselised näitlejad: Erki Aule, Tarvo Krall, Merilin Kirbits, Maarika Mesipuu-Veebel, Maarius Pärn, Kati Ong, Rauno Kaibiainen, Mairi Jõgi, muusikud Ragnar Toompuu, Madis Jürgens, Madis Kreevan ja valgustajad Martin Makarevitš ning Mario Saarik. 5 aastat improt Eestis Improvisatsioonilise teatri juubelituur. Laval: Improteater Impeerium, Improgrupp Jaa, Eesti Improteater ja Improkraatia. Esietendus 7. aprillil 2014 Tartu Uues Teatris. Kokku 8 etendust (Tallinnas, Tartus, Viljandis, Haapsalus, Pärnus ja Võrus). Improkaader tARTuFF 2014 ehk Tartu armastusfilmide festivali teatriprogrammi etendus 5. augustil 2014 TÜ vanas kirikus. Kujutluse võim Heategevuslik improõhtu. Osalejad: Erki Aule, Mairi Jõgi, Madis Jürgens, Rauno Kaibiainen, Merilin Kirbits,

372

Kvartett Ronald Harwoodi komöödia. Inglise keelest tõlkinud Anne Lange. Lavastaja Ago-Endrik Kerge, kunstnik Riina Vanhanen ja helilooja Jaak Jürisson. Laval: Helgi Sallo ja Katrin Karisma, Tõnu Aav ja Hans Miilberg. Esietendus 26. aprillil 2014 Rakvere teatris, 56 etendust.

LUKE MÕIS Segajad Muusika- ja sõnalavastuse idee autorid Priit Strandberg, Tanel Jonas, Ele Sonn ja Maria Soomets, teksti autorid Priit Strandberg ja Tanel Jonas. Lavastaja Tanel Jonas, muusikaline kujundaja ja ansambli juht Ele Sonn. Lavastuses on kasutatud Raimond Valgre, Uno Naissoo, Arne Oidi jt loomingut. Osades: Maria Soomets, Priit Strandberg, Tanel Jonas, Ele Sonn – Looja, Ametnik, Produtsent, Teatridirektor, Vana Guru jt. Esietendus 26. juunil 2014 Luke mõisa pargis, 16 etendust.

MONOTEATER Äraaetud, kuid ülesmukitud Maire Aunaste stand-up komöödia. Teksti autorid ja lavastajad Maire Aunaste ja Rein Pakk, kunstnik Mihkel Uba (Ghostwalker), produtsent Karl Kermes. Esitaja: Maire Aunaste. Esietendus 31. märtsil Võru Kultuurimajas Kannel, üle Eesti 21 etendust. Liblikad siseorganites ehk armastus päästab maailma Stand-up-komöödia autor ja lavastaja Rein Pakk. Kaasautorid Jan Uuspõld, Piret Kalda, Rein Pakk, Karl Kermes ja Birgit Kermes, kunstnik Mihkel Uba (Ghostwalker), produtsent Karl Kermes. Esitajad: Jan Uuspõld ja Piret Kalda. Esietendus 5. juulil 2014 Rakvere linnuses, juulis kokku 10 etendust.

OMA LAVA www.omalava.ee Veerake Anton Tšehhovi novelli dramatiseering. Dramatiseerija ja lavastaja Erki Aule, kunstnik Eve Ormisson, muusikaline kujundaja Peeter Rebane. Osades: Tõnn Lamp, Raivo Rüütel, Külli Reinumägi, Janek Sarapson. Esietendus 23. aprillil 2014 Von Glehni teatris, 10 etendust.

OMATSIRKUS www.omatsirkus.ee MTÜ Eksperimentaalse Liikumise Keskus loodi 1998. aastal tsirkusekunsti edendamiseks, propageerimiseks ja etendustegevuseks. Korraldatakse ka sportakrobaatika

võistlusi rahvusvaheliste reeglite järgi. Asutajad: Kaja Kann, Margus Terasmees, Heidi Kann. Knacktune Uue tsirkuse kontsertlavastus valmis koostöös Vaba Lavaga. Autor ja lavastaja Kaja Kann, muusika autorid Allan Proosa, Eleonora Tikas ja Kalle Tikas, kostüümikunstnik Anni Varm. Esitajad OMAtsirkuse artistid ning muusikud Eleonora Tikas – hääl, Allan Prooso – löökriistad, ja Kalle Tikas. Esietendus 27. septembril 2014 Saksamaal Fellbachis, festivalil „5th European Summer of Culture 2014”. OMAmoodi 23.12 Tsirkusestuudio lavastus. Lavastaja Kädi Metsoja, kunstnik Anni Varm. Esitajad: OMAtsirkuse artistid. Esietendus 13. detsembril 2014 OMAsaalis (Kopli 25), 6 etendust.

POINT www.point.ee Tegevust alustati 2014. aasta augustis, eesmärgiks on arendada Eesti stand-up-kultuuri. POINTi looja ja produtsent on Karl Kermes. Esimese poolaasta jooksul anti 75 etendust, 33 000 vaatajat. Kui loll võib olla inimene Stand-up-komöödia autorid Peeter Oja, Mart Normet, Erik Moora. Muusikaline kujundaja Sten Sheripov, kunstnik Mihkel Uba (Ghostwalker), produtsent Karl Kermes. Esitaja: Peeter Oja. Esietendus 5. augustil 2014 Nõmme kultuurikeskuses. 41 etendust, 17 500 vaatajat.

373

Ott Sepp tõuseb üles Stand-up-komöödia autorid Ott Sepp, Mart Normet ja Erik Moora. Lavastaja Karl Kermes. Esitaja: Ott Sepp. Esietendus 14. novembril 2014 Rapla kultuurikeskuses, 34 etendust, 15 500 vaatajat.

PREM PRODUCTIONS http://prempro.ee/ 2014. aastal loodud teatri koosseisus: juhatuse liige ja produtsent Gerli Tiganik, tegevprodutsent Jaan Mõttus, dramaturg Rein Pakk ja näitleja Jan Uuspõld. Brüsseli kapsas Rein Paku monokomöödia. Lavastaja Rein Pakk. Esitaja: Jan Uuspõld. Esietendus 10. oktoobril 2014 Keila kultuurikeskuses, 17 etendust. Elu ilma Bentleyta Henrik Normani püstijalasoolo. Teksti kirjapanija Katrin Lust, lavastaja Anne Paluver. Esitaja Henrik Normann. Esietendus 14. novembril 2014 Keila kultuurikeskuses, 18 etendust. PÄRNU UUE KUNSTI MUUSEUM Muuseumi kunstiresidentuuri raames valminud lavastused. Hullud päevad Osavõtuteatri lavastus. Autorid, lavastajad ja esitajad: Sveta Grigorjeva ja Barbara Lehtna. Esietendus 5. märtsil 2014 Pärnu Uues Kunsti Muuseumis, 7 etendust.

374

Haltuura Liikumis- ja nüüdistantsulavastus. Autorid ja esitajad: Barbara Lehtna ja Helen Solovjev. Esietendus 6. juunil 2014 Pärnu Muuseumi Valges saalis, 4 etendust.

RÄNDTEATER VABA VANKER www.vabavanker.ee Rändteater on tegutsenud alates 2012. aasta suvest ning keskendunud pärimuskultuuri ja teatri sünteesile. Teater paneb etenduspaikade valikul rõhku just maapiirkondadele. Rändteatrisse kuuluvad noored erinevatest kunstivaldkondadest, et tekitada interdistsiplinaarset sünergiat. Loominguline juht Maili Metssalu. Hundihüüdja Draama autor Mari Tammar. Lavastaja Marion Undusk, muusikaline kujundaja Rändaja, valguskunstnik Priidu Adlas, valgustehnik Mari-Riin Villemsoo. Näitlejad: Maili Metssalu ja Madis Mäeorg. Esietendus 11. aprillil 2014 Piip ja Tuut Mängumajas, 6 etendust. Kiigeldes priiks Kiigelauludele ja kiikumise traditsioonidele pühendatud lavastus. Teksti autor Urmas Lennuk, lavastaja Maili Metssalu, kunstnik Kätrin Hanson, koreograaf Liis Niller. Näitlejad-lauljad: Kati Ong, Rauno Kaibiainen, Peep Maasik või Karl-Robert Saaremäe, Mairi Jõgi, Kadri Kalda, Silver Kaljula, Maili Metssalu, Katre Kaseleht, Sänni-Lee Lill. Muusikud: Merike Paberits, Maarja Soomre, Kristel Kutser, Sänni Noormets, Helen Lennuk. Esietendus 22. juunil 2014 Kolga-Jaani kiigeplatsil, kokku 5 etendust Viljandimaa kiigeplatsidel.

SAGRITSA MUUSEUM Karistai ja Lorelei Toomas Kalli dokumentaalkomöödia. Lavastaja Üllar Saaremäe. Osades: Erik Ruus – Karistai. Liisa Aibel – Lorelei. Alo Kurvits – Ajastu. Esietendus 10. juulil 2014 Sagritsa muuseumis Karepal, 8 etendust.

TALLINNA FILHARMOONIA Viimane Mustpea Indrek Hargla kriminaalne keskajateemaline osalusdraama. Lavastajad Aare Toikka ja Tanel Saar, muusika autor Tõnis Kaumann, tantsuseade Julia Christie Amor, kunstnik Liivika Põvat-Straus, valgus Olev Luhaäär ja E&T. Näidend valmis Tallinna Filharmoonia tellimusel. Esitajad: Tanel Saar, Meelis Põdersoo, Katariina Ratasepp, Martin Kõiv ning keskaja muusika ansambel Rondellus: Maria Staak (laul, rataslüüra), Anna-Liisa Eller (torupill, plokkflööt, psalteerium), Johanna-Mari Jaama (fiidel), Robert Staak (lauto, löökpillid) ja tantsijad. Soovijad said laenutada ajastu kostüüme ning pärast etendust tantsida keskaegseid ringtantse Julia Christie Amori juhendusel. Esietendus 1. oktoobril 2014 Tallinna Mustpeade majas, 3 etendust.

TALLINNA KAMMERTEATER www.kammerteater.ee Parimad palad Valitud katkendid lavastustest „Sinised kilesussid jalas“ ja „Teatrikokk“ ning väikesed täiendused president Merilt ja teistelt. Osades: Indrek Taalmaa ja Egon Nuter. Etendused 1. aprillil 2014 Tallinna Kammerteatris, 27. augustil 2014 Tartu Hansa Hoovis.

Egon ja Indrek Stand-up comedy ja sit-down tragedy kahes osas. Autorid ja esitajad: Egon Nuter ja Indrek Taalmaa. Esietendus 12. juulil 2014 Tartu Hansa Hoovis, 8 etendust. Mina, Luther Monolavastus. Teksti autor, lavastaja ja kunstnik Ervin Õunapuu. Osas: Indrek Taalmaa – Doktor Martin Luther. Esietendus 11. novembril 2014 Tallinna Kammerteatris, 2 etendust.

TALLINNA LENNUSADAM Jäämurdja sajand Suure Tõllu sajandale juubelile pühendatud vabaõhulavastus. Lavastaja Jaanus Rohumaa, dramaturg Kristiina Jalasto, muusikajuht Rasmus Puur, kunstnik Mae Kivilo, video autor Lauri Sepp. Nimiosas jäämurdja Suur Tõll. Peaosades: Üllar Saaremäe ja Loore Martma. Solist Jarek Kasar. Etendused 19. ja 20. juunil 2014 Lennusadama kail ja jäämurdja Suur Tõll pardal.

TALLINNA TELETORN Dara-Bara Tsirkuse, akrobaatika ja teadusteatri elementidega lavastus lastele. Autor Erni Kask, lavastaja Anti Kobin, kunstnik Anni Varm, muusika autor Stig Rästa, koreograaf Olga Privis. Laval: Elina Born, Merilin Kirbits, Maarius Pärn, Jevgeni Moissejenko ja Anni Veskimäe. Esietendus 9. juulil 2014 Tallinna Teletorni õues, 10 etendust.

375

TANTSUTEATER T-BALLET 1001 & 1... Tantsulavastus Pjotr Tšaikovski muusikale. Lavastaja ja koreograaf Tõnu Veiler, kaaskoreograaf Anu Ruusmaa, kunstnik Jane Kaas, valguskunstnik Anton Kulagin. Esitajad: Paula Veiler, Alar Orula, Tamar Nugis. Esietendus 29. augustil 2014 Telliskivi Loomelinnaku Rohelises saalis, 2 etendust.

TEATER KARAHVIN Maailma lõpp Komöödia Jevgeni Griškovetsi ja Jack Londoni teoste ainetel. Lavastajad ja osatäitjad: Andres Tabun ja Andres Lepik. Esietendus 9. juulil 2014 Õisu mõisas. Kokku 8 etendust Õisus ja 7 Tallinna Kammerteatris.

TÕSTAMAA SUVETEATER Tsepeliin Näidend Liivimaa kolkamõisast augustis 1914. Autor ja lavastaja Gerda Kordemets, kunstnik Kristjan Suits. Osades: Jörgen Liik või Markus Robam – Otto von Dorn, keisriarmee ohvitser. Kersti Tombak – Agathe von Dorn, (lesk)paruness ühes Liivimaa kolkamõisas. Doris Tislar – Jete Nurk Nuka talust, üliõpilane. Jaan Rekkor – Ivan Ivanovitš Ivanov, Vene salapolitseinik inkognito, esineb luuletajana. Andrus Vaarik – Gustav von Dorn, mõisahärra. Markus Luik – Jakob Õunapuu, keisriarmee moonakoguja. Esietendus 3. augustil 2014 Tõstamaa mõisas, 15 etendust.

376

RAADIOTEATER http://raadioteater.err.ee Raadioteatri näitlejaauhinna laureaat: Ines Aru – Reeda rolli eest Mati Undi kuuldemängus „Sügisilmutus“. Felix Moori nimelise tänuauhinna laureaat: Heli Pikk – ERR-i arhiivide juhataja, kultuurimälu vastutustundlik säilitaja ja hoidja. Andres Noormetsa kuuldemäng „Jõgi“ osales Berliinis rahvusvahelisel festivalil Prix Europa 2014. Lageda taeva all Autor Heidi Sarapuu. Režissöör Heidi Sarapuu, helirežissöör Külliki Valdma. Osades: René Soom – Artur Adson. Kaspar Gräzin – Väike Adson. Lii Tedre – Marie Under. Haide Männamäe – Berta Under. Raivo Mets – Peeter Burlesk, ajakirjanik. Esietendus 25. jaanuaril 2014. Godzilla Autor Jim Ashilevi. Režissöör ja muusikaline kujundaja Aare Toikka, helirežissöör Külliki Valdma. Osades: Toomas Lõhmuste – Jutustaja. Andrus Vaarik – Godzilla. Tanel Saar – Spordireporter, Kolmas narkomaan, Mutt. Tõnu Oja – Üks kilu, Hääl. Tiina Rebane – Teine kilu, Hääl. Margo Teder – Kolmas kilu, Hääl. Mari Pokinen – Neljas kilu, Godzilliina hääl, Mutt. Katariina Unt – Maa tuum, Hääl. Jim Ashilevi – Autor Jim Ashilevi, Hääl. Haide Männamäe – Teine narkomaan, Hääl. Marilyn Jurman – Neljas narkomaan, Hääl. Tõnis Niinemets – Vihmauss, Hääl. Esietendus 22. veebruaril 2014. Stiiliharjutusi Raymond Queneau raamatu põhjal. Tõlkinud Jana Porila ja Triinu Tamm, värsstekstid tõlkinud Ain Kaalep. Stsenarist, režissöör

ja muusikaline kujundaja Taago Tubin, helirežissöör Külli Tüli. Esitajad TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia etenduskunstide osakonna teatrikunsti eriala 10. lennu tudengid: Kristjan Lüüs (ametlik kiri, ülekuulamine, ootamatu), Lennart Peep (tanka, tagakaanetekst), Lauri Mäesepp (aleksandriinid, ootamatu), Birgit Landberg (silbikorduseline), Sander Rebane (kõnekeelne, ootamatu), Fatme Helge Leevald (metafoorselt), Kristo Veinberg (ülekuulamine, ootamatu), Rauno Polman (tanka), Märt Koik (mõistmatus, ootamatu), Karl Edgar Tammi (auditiivne, ootamatu), Laura Niils (võimetu), Silver Kaljula (talupoeglik), Kaija Maarit Kalvet (polüptootesed), Mihkel Kallaste (vanduv), Jaanika Tammaru (lipogramm), Kaarel Targo (anglitsismid), Liina Leinberg (tiitrid, ootamatu). Esietendus 8. märtsil 2014. Kuningapuu Autor Rein Põder. Raadiole seadnud Tanel Lään. Režissöör Tanel Lään, helirežissöör Külliki Valdma, muusikaline kujundaja Margo Kõlar. Osades: Rain Simmul – Johan Kõpp, Laiuse kiriku pastor. Külli Teetamm – Marie Helene Kõpp, tema abikaasa. Andres Raag – Juhan Liiv, luuletaja. Raivo E. Tamm – Johan Kõpu kujutluskuju: Roderich Bidder, pastor, doktor Kõpu eelkäija Laiusel (I osa). Külli Reinumägi – Juhan Liivi kujutluskujud: Liisa Golding, tema noorpõlvearmastus. Uku Uusberg – Karl XII, Rootsi kuningas (II osa). Argo Aadli – Friedebert Tuglas (Mihkelson), kirjanik ja toimetaja (II osa). Garmen Tabor – Lydia Koidula, luuletaja (II osa). Raimo Pass – Henryk Sienkiewicz, poola kirjanik (II osa). Tanel Lään – Jutustaja. Esietendus 3. mail (I osa) ja 10. mail 2014 (II osa).

Jõgi Autor ja esitaja: Andres Noormets. Helirežissöör Külli Tüli. (Chao Phraya jõgi on salvestatud Tai kuningriigis aastal 2557). Esietendus 7. juunil 2014. Sügisilmutus Autor Mati Unt. Vabalt Peet Vallaku novelli „Maanaine“ motiividel, kirjutatud 1991. aastal, pühendusega Ari Kalliole. Režissöör Ari Kallio (Soome), helirežissöör Külliki Valdma. Osades: Ines Aru – Reet. Tõnu Oja – Kaupmees. Esietendus 21. juunil 2014.

TEATRIKOOLID EESTI MUUSIKA- JA TEATRIAKADEEMIA LAVAKUNSTIKOOL 26. lennu bakalaureuselavastused: Lavastaja õppesuund: Neil LaBute’i „Eedeni aed“, lavastaja Laura Mets. Esietendus 8.02.2014, vt Endla Teater. Näitleja õppesuuna üliõpilased: Aleksandr Vampilovi „Hüvastijätt juunis“, lavastaja Andres Noormets. Esietendus 17.01.2014, vt Endla Teater. 27. lennu bakalaureuselavastus: William Shakespeare „Torm“, lavastajad Peeter Raudsepp, Katariina Unt ja Laura Kalle (dramaturgi õppesuund). Esietendus 6.11.2014 Hobuveskis, vt VAT Teater. Puhkamisest väsinud 27. lennu üliõpilaste omaalgatusliku tööna valminud lavastus, mis koosnes püstijalakomöödiast, estraadilikest etteastetest ning humoorikatest sketšidest. Ühistöö, lavastaja dramaturgiatudeng Mehis Pihla.

377

Laval: Liisa Saaremäel, Jürgen Gansen, Karl Laumets, Christopher Rajaveer, Karmo Nigula, Laura Kalle, Lauli Otsar ja Markus Habakukk. Esietendus 8. augustil 2014 Pärnumaal Lottemaa teemapargis.

OOPERISTUUDIO 2014. aastal töötasid EMTA ooperistuudios lavastajad Taisto Noor ja Kim von Binzer (Taani), välisüliõpilastele andis näitlejameisterlikkuse tunde Auri Jürna. Muusikalised juhendajad, kontsertmeistrid: Ene Rindesalu ja Tiina Kärblane. Korduma kippuvad küsimused EMTA muusikaõppe ja lavakunstikooli noorte kultuuritegijate initsiatiivil sündinud kaasaegne ooper. Lavastaja Laura Mets, libretist Andra Teede, heliloojad Marianna Liik ja Sander Mölder, muusikaline juht ja dirigent Taavi Kull, kunstnik Keili Retter, valguskunstnik Reelika Palk (TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia), liikumise juhendajad Kristina Paškevicius ja Karmen Ong, produtsendid Grete Nellis ja Kalli Kulla. Osades: Maarja Aalmann, Kaisa Rüütsalu – Anna. Liisa Mets – Luisa. Kaarel Kukk – Taavi. Egon Laanesoo (ooperistuudio) – Robert. Jarmo Reha (lavakunstikool) – Aabraham. Kaastegev EMTA kammerorkester ja segakoor. Esietendus 15. mail 2014 Telliskivi Loomelinnaku Rohelises saalis, 4 etendust. Il campanello di notte (Öökelluke) Donizetti koomiline ooper. Lavastaja Taisto Noor, muusikaline juhendaja Ene Rindesalu, koreograaf Rufina Noor, valguskunstnik Anton Kulagin, Martin Meelandi. Osades: Olari Viikholm (magistriõpe 1),

378

Mattias Aabmets (2. k) – Don Annibale Pistacchio (vana apteeker). Tamar Nugis (3. k) või Janari Jorro (2. k) – Enrico, õigusteaduste tudeng. Ksenia Kuchukova (magisriõpe 1), Victoria Skornyakova (magistriõpe 2), Taisi Pettai (3. k) – Serafina. Aule Urb (3. k), Erika Eensalu (magistriõpe 1) – Madama Rosa. Auri Jürna – Spiridione (kõneroll). Klaveril Ene Rindesalu. Esietendus 22. mail 2014 Estonia Kammersaalis. Järgmised etendused Olustvere mõisas Suue-Jaani Muusikafestivalil, Vanemuise väikeses majas ning Paide ja Valga kultuurikeskustes, kokku 7 etendust.

TALLINNA ÜLIKOOL Tallinna Ülikooli KIMP Fest’14 raames toimus 2.–13. maini koreograafia osakonna lõputööde esitlusfestival KORFEST 2014: Kookon Tantsulavastuse koreograafid Külli Roosna ja Kenneth Flak. Esitajad I kursuse üliõpilased; muusika autorid TLÜ muusikaosakonna kompositsioonikursuse tudengid. Võrk Tantsulavastuse koreograaf Jaan Ulst. Esitajad II kursuse üliõpilased. 28.–29. aprillini toimus seminar „Knowledge of Traditions“ – TLÜ ja Helsinki Teatriakadeemia (Academy of Arts) koreograafiamagistrantide kohtumine. Seminari ühe osana etendati Carolyn Carlsoni tantsulavastust „Down by the River“. Muusika autor Rene Aubry. Tudengite juhendajad Lennard Louisy, Tiina Ollesk ja René Nõmmik. Esitajad III kursuse üliõpilased. Etendused 28. aprillil, 2. ja 3. mail.

7 lugu luigest 13.–17. maini toimus õpituba „Koreograafia ja stenograafia workshop – 7 lugu luigest“. Töötoas kohtusid Ramon Ivarsi (Hispaania) juhendamisel 7 koreograafi, 7 kostüümikunstnikku ja 7 muusikut-interpreeti, et tõlgendada 7 erinevat moodi balletikleiti ehk tutu’t ja Saint-Saënsi heliteose „Luik“ temaatikat. 17. mail esitasid õpitoas valminud etüüde koreograafia osakonna üliõpilased.

Esietendus 8. augustil 2014 Tartu Uues Õues, 3 etendust, 120 vaatajat.

Üheksa erinevat bakalaureuse lõputööd Koreograafia: Eliisa Sokk, Kadi Voitka, Jaroslav Galitski, Joanna Kalm (muusika Johannes Veski), Leino Limbach, Mark Nettan, Erena Reilent, Britt Kõrsmaa, Sofia Ketova ja Diana Gülezen.

Pööriöö Pärimustel ja rahvalauludel põhinev lavastus. Teksti autor ja lavastaja Jaanika Tammaru, videokunstnik Kerttu Kruusla, valguskunstnik Jari Matsi, lavastuskunstnikud Kristiina Tähtse ja Kaisa Ekbaum. Laval näitlejate ja muusikutena: Birgit Landberg, Silver Kaljula, Mihkel Kallaste, Märt Koik, Kristjan Lüüs, Martin Aulis, Kerttu Kruusla, Jari Matsi. Esietendus 27. oktoobril 2014 Viljandi Lennukitehases, 3 etendust, 120 vaatajat.

Tartu Ülikooli VILJANDI KULTUURIAKADEEMIA MUST KAST TÜVKA teatrikunsti 10. lennu üliõpilaste poolt 2014. aastal loodud teater, mis tegutseb peamiselt Tartus Genialistide klubis. Korraldati teatrit tuvustav avanädal Märtsidionüüsia ning osaleti lavastustega kultuuriakadeemia üliõpilasi tutvustaval tuuril Kultuuridessant. Teater andis 2014. aastal kokku 89 etendust, külastajaid oli 3624. Aadamamängud Autor ja lavastaja Birgit Landberg. Esietendus 27. märtsil 2014 Genialistide klubis, kokku 3 etendust, 130 vaatajat. Insener Paaveli armastuse eesõu Mehis Heinsaare teose ainetel. Lavastaja Kaija M Kalvet, muusika Jaanika Tammaru.

Nero Lavastus koostöös Tartu Uue Teatriga (vt Tartu Uus Teater). Mati Undi draama. Lavastaja ja helikujundaja Lennart Peep, kunstnik Birgit Landberg. Esietendus 16. mail 2014, 6 etendust, 274 vaatajat.

Pelleas&Melisande Audiolavastus Maurice Maeterlincki teose põhjal. Lavastaja Kaija M Kalvet, helimaastiku looja Kaarel Kuusk (TÜ VKA muusikaosakond), korraldaja Kerli Rannala (TÜ VKA kultuurikorraldus). Osades: Liina Leinberg, Laura Niils, Mihkel Kallaste, Rauno Polman, Kaarel Targo, Kristo Veinberg. Esietendus 12. novembril 2014 Genialistide klubis, 5 etendust, 240 vaatajat. Lavastused lastele: Lumelambad Lavastaja Jaanika Tammaru, 1 etendus 30 vaatajale 21. märtsil 2014 Genialistide klubis.

379

Lood pildi seest Daniil Harmsi lastelugude ainetel. Teksti autorid ja lavastajad Kaija M Kalvet, Jaanika Tammaru, Lennart Peep, Birgit Landberg. Juhendaja Kalju Komissarov. Esietendus 23. märtsil 2014 Genialistide klubis, 4 etendust, 720 vaatajat.

Liblikas noateral. Esitaja Kristjan Lüüs. Esietendus 26. veebruaril 2014 Genialistide klubis, 6 etendust, 160 vaatajat.

Muinasjutumäng Varieeruva trupiga lavastus esietendus 23. märtsil 2014 Genialistide klubis, kokku anti 8 etendust 223 vaatajale.

Stand-up comedy special. Esitaja Märt Koik. Esietendus 18. märtsil 2014 Viljandi Pärimusmuusika Aidas, 3 etendust, 150 vaatajat.

Sõber number üks Lavastaja Kaija M Kalvet, kunstnik An-Liis Amur, muusikud Kaarel Targo, Kaija M Kalvet ja trupp. 1 etendus 40 vaatajale Tartu Maarja koolis 12. septembril 2014.

Neptuuni mõjul. Esitaja Liina Leinberg. Esietendus 26. veebruaril 2014 Genialistide klubis, 7 etendust, 150 vaatajat.

Kriis. Esitaja Kristo Veinberg. Esietendus 26. märtsil 2014 Genialistide klubis, 3 etendust, 120 vaatajat. Ühe libalooma lugu. Esitaja Kaija M. Kalvet. Esietendus 26. märtsil 2014 Genialistide klubis, 4 etendust, 150 vaatajat.

MONOlava: Ahvilend. Esitaja Kaarel Targo. Esietendus 14. jaanuaril 2014 TÜ VKA mustas saalis, 3 etendust, 150 vaatajat. Birgit. Esitaja Birgit Leevald. Esietendus 27. jaanuaril 2014 TÜ Viljandi Kultuuriakadeemias, 5 etendust, 130 vaatajat. Tanknaine. Autor ja esitaja Jaanika Tammaru. Esietendus 27. jaanuaril 2014 Viljandi Pärimusmuusika Aidas, 6 etendust, 240 vaatajat. Aken. Esitaja Mihkel Kallaste. Esietendus 29. jaanuaril 2014 Genialistide klubis, 4 etendust, 170 vaatajat. Amy. Esitaja Fatme Helge Leevald. Esietendus 26. veebruaril 2014 Genialistide klubis, 2 etendust, 70 vaatajat.

380

Hägune piir. Esitaja Silver Kaljula. Esietendus 29. aprillil 2014 Genialistide klubis, 3 etendust, 170 vaatajat. Kuldse kuju müsteerium: kõik mitte millestki. Esitaja Rauno Polman. Esietendus 29. aprillil 2014 Genialistide klubis, 5 etendust, 250 vaatajat. Nagu greip selgest taevast. Esitaja Laura Niils. Esietendus 5. mail 2014 Genialistide klubis, 2 etendust, 60 vaatajat. Lav(u)amäng. Esitaja Karl Edgar Tammi. Esietendus 29. aprillil 2014 Genialistide klubis, 2 etendust, 80 vaatajat.

HARRASTUSTEATER EESTIS

house ning korraldati 6.–8. novembrini teine rahvusvaheline improteatrite festival „Tilt!“.

EESTI NÄITEJUHTIDE TEATRITRUPP

KANEPI HARRASTUSTEATER

Üleriigiline kollektiiv, kuhu kuulub 47 harrastusnäitejuhti ja -näitlejat Eestimaa eri paigust. Põhilised rõhuasetused on harrastusnäitejuhtide alg- ja täiendõppe korraldamine ning paikkondlike teatrilugude kogumine. Körged, körged Köpu mäged Viiu Härmi ja Paul-Eerik Rummo kirjutatud Kõpu tuletorni saamislugu. Lavastaja Ingo Normet, näitejuht Viivi Metslaid, muusikaline kujundaja Rasmus Puur, kunstnik, kujundaja ja rekvisiitor Mari-Anne Pikk, projektijuht Ruth Grünthal. Osades Eesti Näitejuhtide Teatritrupi liikmed. Esietendus 25. juulil 2014 Hiiumaal Kõpu tuletorni jalamil, 2 etendust.

ILONI IMEDEMAA Muidugi oskab Lota peaaegu kõike Astrid Lindgreni “Lärmisepa tänava Lota” jõulujutu dramatiseering. Rootsi keelest tõlkinud Maarja Aaloe, dramatiseerija ja lavastaja Karel Rahu. Peaosas: Marie Keldrima – Lota. Teistes osades: Edgar Tammes, Karel Rahu, Lii Habak, Kristo Allikas jt. Esietendus 6. detsembril 2014 Haapsalus Iloni Imedemaal.

IMPROGRUPP JAA! Tähistas 5. sünnipäeva lavastusega „Kirglik elu“, kus parodeeriti televiisorist tuntud Ladina-Ameerika seriaale. Esietendus 3. oktoobril Rahvaülikooli Teatrikeskuses. Lisaks jätkati Kamaimpro sarjaga restoranis Kama-

Asenaine Hilja Valtoneni romaani dramatiseering. Dramatiseerija ja lavastaja Ingrid Ulst. Osades Kanepi harrastusteatri näitlejad: Jaanika Ulst, Tale Ats, Imbi Pallo, Hennu Krukov, Tiina Neeve, Helin Vill, Kadri Ulst, Aivo Kikerman, Kent Joosep, Doris Pavlov, Ülle Sillamäe, Ando Veebel, Karl Kevin Keldu. Esietendus 12. juulil 2014 Alle-Saija Teatritalus Kanepi vallas Põlvamaal, 5 etendust. Goodbye, Vienna! Jaan Unduski draama. Lavastaja Tuulike Mölder, kunstnik-konsultant Riina Vanhanen. Osades: Annika Tamme, Rene Tammleht, Kent Joosep, Meelis Vahtramäe, Hannu Krukov jpt. Esietendus 22. augustil 2014 Kanepi seltsimajas, 2 etendust.

LUGUTEATER Ma mäletan ... Dokumentaallavastus. Grupiprotsesse juhtis ja osalejate mälujadad lõimis Rein Heinsalu. Oma mälestusi esitasid: Mari Lipp, Katrin Laansalu, Jaan Väärt, Aivar Simmermann. Esietendus 23. aprillil 2014 Tallinna Okupatsioonide Muuseumis, 4 etendust.

LUTSU TEATER Rummu Jüri ehk Tamasseri rauad Komöödia autor Jaanus Tordik. Lavastaja Jaan Willem Sibul, kostüümikunstnik Anu Aaremäe.

381

Mängivad: Madis Milling, Merle Jääger, Helje Põvvat, Uno Nagelmaa, Peeter Sibul, Piret Kägu, Janno Rüütle, Henrik Hinrikus, Merle Tanilsoo, Volli Volžin, Aimur Kruuse, Valdis Kurg, Timo Varik, Indrek Varik, Liisa Linnus, Ülo Needo, Kaie Koser ja Lutsu küla rahvas. Esietendus 15. juunil 2014 Põlvamaal Lutsu külas Prantso talu hoovis, 7 etendust.

PÄRIMUSMUUSIKA AIT Jõulumäng 3 Jõulukombeid, pärimusmuusikat ning varjuteatrit põimiv ajaviitus kogu perele. Lavastuse idee autor ja esitaja on Annika Mändmaa. Muusiku ja ühe tegelaskujuna lõi kaasa Juhan Suits. Esietendus 9. detsembril 2014 Pärismusmuusika Aidas.

PALAMUSE AMATÖÖRTEATER RANNA-VIRU RAHVATEATER Inishmore'i leitnant Martin McDonagh’i draama. Lavastaja Janek Varblas, kunstnik Ene Luik-Mudist. Osades: Kalle Jürgens, Indrek Uusmaa, Rein Karu, Susan Kolde, Kaspar Sulp, Riho Jaanuska, Aaro Tralla. Esietendus 20. märtsil 2014 Palamuse Rahvamajas, 7 etendust.

Seitse näidendit Laša Bugadže draama. Lavastaja ja tõlkija Tiit Alte, helikujundaja Kaido Veski. Osades: Alina Klimova, Ille Limberg, Uno Trumm, Kaido Veski, Tauno Küngas, Kertu Karus, Elli Vallbaum ja Egert Veski. Esietendus 31. mail 2014 Joniškise rahvamajas Leedus.

PRO TEATER RAPLA KULTUURIKESKUS Piinlik Rühmatööna valminud komöödia, lavastaja Mari-Liis Pärn. Osades: Ivo Orav, Karl-Felix Tasuja, Sabina Streltsova, Õnneli Pilliroog, Laura Tsukker, Taavi-Toomas Tärk. Esietendus 18. juulil 2014 Pärnus Rüütli 23, 7 etendust. Ära sa räägi Rühmatööna valminud komöödia. Lavastaja Mari-Liis Pärn. Osatäitjad: Ivo Orav, Karl-Felix Tasuja, Sabina Streltsova, Õnneli Pilliroog, Laura Tsukker, Taavi-Toomas Tärk ja teised. Esietendus 7. augustil 2014 Pärnus Rüütli 23, 11 etendust.

382

Vaese mehe ututall August Mälgu romaani dramatiseering. Dramatiseerija ja lavastaja Piia Põder, kunstnik Maarika Riismaa, grimeerija Iris Müntel, helikujundaja Ivo Rüütalu, valgustaja Kalju Visnu. Osades: Anelle Trepp, Inga Tarto, Merilyn Elge, Krete Pregel, Carl Alas, Jüri Pootsmann, Geio Rüütalu, Marko Kaldma, Robert Rebel. Esietendus 26. juulil 2014 Raplamaal Nõmme kõrtsi hoovis, 2 etendust.

RUUSA NÄITEMÄNGU SELTSING Kaalukoda Jan Rahmani komöödia armastusest ja elust sovhoosis. Lavastaja Meelis Hansing, kunstnik Irina Vanhanen, grimeerija Ane Kottise.

Lavastus valmis koostöös Räpina Valla Kultuurikeskusega. Osades Põlva maakonna harrastusnäitlejad, külalisena Taisto Noor. Esietendus 10. juulil 2014 Ruusal, 6 etendust.

SALME VALLATEATER Randas öitseb kibuspuu ... Arved Haugi ja Vaapo Vaheri rahvalik muusikal. Lavastaja Maire Sillavee, muusikaline juht Rein Orn, tantsujuht Reet Sillavee, lavaja kostüümikunstnik Ene Sepp, heli- ja valgustehnik Margus Lepik. Osades: Mirle Arge, Annika Lii, Kaupo Sirel, Meelis Juhandi, Viljar Merivald, Annika Juhandi, Kalmer Poopuu, Silver Õun, Mati Schmuul, Andrus Oder, Mihkel Mereäär, Viljer Lõbus, Tea Merivald, Elika Sepp ja Marina Maasik Esietendus 30. mail 2014 Salmel.

SEASAARE NÄITEMÄNGU SELTS Helin ja valu, mäng ja ilu Juhan Liivi 150. sünniaastapäevale pühendatud lavastus. Teksti autor ja lavastaja Margus Vaher. Osades Seasaare Näitemängu Selts: Romet Koser, Ane Purgas, Kersti Sillaots, Reet Raudsepp, Anne Mikson, Mari Lember, Marika Poolakese, Annik Kiis, Aino Tuuksam, Maret Iila, Marna Krabbi, Agu Lall, Voldemar Nikolajev, Valdeko Jaanson, Kait Aidnik, Marek Nõmm, Marko Hanni. Esietendus 10. aprillil 2014 Tartu Laulupeomuuseumis.

SOERA TALUMUUSEUM Nipernaadi August Gailiti romaani dramatiseering. Dramatiseerija ja lavastaja Jaan Urvet, kunstnik Reet Nurmsalu, lavastuses kõlas Erkki-Sven Tüüri muusika. Nimiosas: Kristjan Arunurm. Teistes osades: Janno Elmi, Helve Esta Sillamaa, Kristjan Arunurm, Mari-Liis Leivalt, Piret Põllu, Ago Täpsi, Marko Gläser, Ragne Jõhvik, Peeter Leisberg, Janno Elmi, Rita Altmets, Kadri Maiste, Õie Laksberg, Mati Lepna. Esietendus 29. juulil 2014 Hiiumaal Soera Talumuuseumis, 5 etendust.

T-TEATER ehk Tallinna Tehnikaülikooli Tudengiteater Tabamata ime Eduard Vilde komöödia. Lavastaja Auri Jürna. Osades: Anti Räis, Elgar Lepp, Georg Logins, Hanna Allsaar, Lauri Vasko, Lehti Alver, Lenna Hainsoo, Liisi Rohtung, Marta Hang, Mauro-Mark Musting, Riho Uibo ja Terly Toomast. Esietendus 25. jaanuaril 2014 Eduard Vilde muuseumis Kadriorus, 4 etendust.

TAMMSAARE TEATER Kahe maailma hotell Éric-Emmanuel Schmitti draama. Lavastaja Reet Paavel. Osades: Kadi Karron, Egle Suislepp, Tiiu Uibo, Mart Niinepuu, Jana Volke, Andres Kask, Pirge Sildmaa, Martin Urve. Esietendus 24. jaanuaril 2014 Tallinna Toomklubis, 4 etendust.

383

TARTU ÜLIÕPILASTEATER Candide ehk Optimism Voltaire’i teose põhjal. Dramatiseerija ja lavastaja Enor Niinemägi, kunstnik Kudrun Vungi, valgustaja Jari Matsi. Mängivad: Kauri Kaljuste, Anneli Ojaste, Kristin Uusna, Deivi Tuppits, Kätlin Armei, Tess Pauskar, Elli-Maria Mäesalu, Mari Anton, Merilin Jürjo, Annes Aus, Anzela Tjuljukova. Esietendus 19. märtsil 2014 Tartu Genialistide klubis, 8 etendust. Morfium Mihhail Bulgakovi novelli dramatiseering. Dramatiseerija ja lavastaja Irakli Gogia. Thbilisi Akhmeteli-nimelise Riikliku Teatri ja Tartu Üliõpilasteatri koostöölavastus. Mängivad: Karl Edgar Tammi, Katrin Kalma, Enor Niinemägi. Esietendus 21. augustil 2014 Tartu Genialistide Klubis, 6 etendust. Veebruaris lavastas Tartu Üliõpilasteatri kunstiline juht Kalev Kudu Thbilisi Akhmeteli nimelises teatris Pavel Prjaško näidendi „Alukad“, millega Tbilisi teater osales TÜTi juubelipidustustel oktoobris. HOT! Jacob Michael Reinhold Lenzi näidendi „Inglane“ ainetel. Saksa keelest tõlkinud Vahur Aabrams. Lavastaja ja muusikaline kujundaja Kalev Kudu, kunstnik Silver Vahtre, liikumise seadja Kertu Raja. P eaosas: Kauri Kaljuste – Robert Hot, inglane. Teistes osades: Mari Anton, Annes Aus,Timo Kikas, Indrek Tulp, Kertu Raja, Regina Laasmäe, Kadri Oviir, hahab Anbarjafari, Merjam Ahmet, Kairi Janson, Karolina Tiigimäe, Joosep Sarapuu, Mark Harald

384

Männik ja Heleri All. Esietendus 6. novembril 2014 Tartu Genialistide klubis, 8 etendust.

TERATEATER Eesti esimene pimedate ja vaegnägijate teater asutati 31. augustil 2014. aastal Kultuurikatla Aias. Teater tegutseb Põhja-Eesti Pimedate Ühingu (PPÜ) juures. Esimene esinemine oli 2013. aasta detsembris Põhja-Eesti Pimedate Ühingus ja Eesti Puuetega Inimeste Kojas luulekavaga „Öö“. Terateater pakub pimedatele ja vaegnägijatele võimalust end teatrivaldkonnas väljendada ja arendada. Roos ja lumekristall Indrek Hargla jutustuse põhjal. Lavastaja ja helikujundaja Jaanika Juhanson, raadiolõigu salvestaja ja monteerija Jakob Rosin, luuletuse autor Ketlyn Kasemets, valguskusntnik Priidu Adlas. Osades: Hedy Haavalaid, Indrek Kaljumäe, Ahti Tomp, Helen Künnap, Julia Kabanova, Katrin Margus ja Merle Koger. Esietendus 24. mail 2014 Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis.

VILDE TEATRI NOORTESTUUDIO Nahast pokkerižetoonid Kätlin Padesaare draama. Osades: Eisi Kõiv ja Kristjan Käärik või Joanna Marion Lõhmus ja Jürgen Hendrik Voitka. Esietendus 27. märtsil 2014 Tartu Saksa Kultuuri Instituudis, märtsis ja aprillis 6 etendust.

VÕRU KULTUURIMAJA KANNEL Maagiline pildivõru Võru linna 230. juubeliks loodud lavastus filmi- ja pildimaterjalidega. Idee autor ja stsenarist Heiki Kelp. Lavastaja Kalev Kudu, tantsujuht Andre Laine, kunstnik Marika Vaher. Osades: Oled Želudkov (Teater Idee), Mari Anton (Tartu Üliõpilasteater), Kauri Kaljuste (Tartu Üliõpilasteater), Elina Zilmer, Kaspar Kaasla, Sander Lebreht, Airi Pütsep, Silvi Jansons, Ilmar Kudu. Muusikud: Jaan Randvere ja Alo Piho. Esietendus 19. augustil 2014 Võru Kandle aias, 4 etendust.

HARRASTUSTEATRITE olulisemad sündmused: * 10.–12. jaanuarini 2014 toimus Viljandis XIII Harrastusteatrite riigifestival. Festivalil osales 13 teatrit, kokku 162 teatriharrastajat. Esitatud lavastuste videote põhjal valis programmi Aare Toikka. Festivali žürii – Garmen Tabor, Andrus Vaarik, Madis Kolk ja Jaanus Laagriküll – tunnustas järgmisi harrastusteatreid ja harrastusnäitlejaid: Grand Prix: Ranna-Viru Rahvateater – Ivan Võrõpajev „Pantelei Karmanovi sententsid“, lavastaja Tiit Alte. Laureaadid: Saaremaa Rahvateater – A. Kitzberg / V. Uibo „Kauka jumal“, lavastaja Väino Uibo; Kärdla Kultuurikeskuse Harrastusteater – A. Ostrovski „Äike“, lavastaja Kristjan Arunurm; Salme Vallateater – K.Veede „Puudutamata“, lavastaja Maire Sillavee. Parim suvelavastus: Ruusa Näitemängu Selt-

sing – M. Raud „Suveöö ilmsi“, muusika Valter Ojakäär, lavastaja Meelis Hansing. Parim lavastaja: Tiit Alte – I. Võrõpajev „Pantelei Karmanovi sententsid”, Ranna-Viru Rahvateater. Parim naisnäitleja: Gerda Raidla – Juta lavastuses „Limonaadi Ets”, SEE Teater. Parim meesnäitleja: Kaido Veski – I. Võrõpajev „Pantelei Karmanovi sententsid”, RannaViru Rahvateater. Näitlejapreemiad: Piret Põllu – Varvara lavastuses „Äike“, Kärdla Kultuurikeskuse Harrastusteater; Ane Purgas – Rea lavastuses „Romulus Suur“, Seasaare Näitemängu Selts; Merike Meriloo – Anu lavastuses „Kauka jumal“, Saaremaa Rahvateater; Aili Salong – Leeni lavastuses „Kauka jumal“, Saaremaa Rahvateater; Peeter Jürgens – Mogri Märt lavastuses „Kauka jumal“, Saaremaa Rahvateater; Meelis Juhandi – Isa lavastuses „Puudutamata“, Salme Vallateater; Karl Juhandi – Poeg lavastuses „Puudutamata“, Salme Vallateater; Indrek Pangsepp – autojuht Veiko lavastuses „Limonaadi Ets“, SEE Teater. Eripreemiad: Sanna Karina Aab – Agnes lavastuses „Need kauged ajad“, Salme Teater; Helve Esta Sillamaa – Ema lavastuses „Äike“, Kärdla Kultuurikeskuse Harrastusteater; Urmas Lehtsalu – Marjapuu lavastuses „Kauka jumal“, Saaremaa Rahvateater. * 14.–16. veebruarini toimusid XII Tudengite Teatripäevad Viljandis. * 22.–25. maini toimus rahvusvaheline nukuteatrite festival „Teater kohvris“ Viljandis.

385

NEATA (Põhjamaade ja Baltikumi Harrastusteatrite Alliansi) teatrifestival Põhjamaade Harrastusteatrite Allianssi (NEATA) kuulub 9 riiki. Kristiina Oomer on NEATA president 2013.–2015. aastani. NEATA teatrifestival toimus 1.–6. juulini 2014 Porvoos, Soomes. Eestit esindas NEATA teatrifestivalil Eesti harrastusteatrite riigifestivali laureaat, Salme Vallateater, lavastusega „Puudutamata“. Näidendi autor Küllike Veede, lavastaja Maire Sillavee, muusikaline kujundaja ja valguskunstnik Margus Lepik. Osades Meelis Juhandi ja Karl Juhandi. Eesmärgiga luua tihedamaid kontakte kolme regiooni vahel asutati Euroopa Harrastusteatrite Foorum EFAT (European Forum for Amateur Theatre). Esimene kohtumine toimus oktoobris 2014 Varssavis (peateemaks oli „Call for ideas! Building up a network 2016 – The Creative Europe Funds and what's in it for amateur theatre“). Harrastusteatrite suvekool Harrastusteatrite suvekool toimus 15.–17. augustini Vana-Vigalas, Raplamaal. Teemadeks: näitlejameisterlikkus, lavaline liikumine, töö sõnaga, lavastamise alused (August Kitzbergi „Libahundi“ ainetel). Õppejõud: Taisto Oksanen (Soome), Mihkel Ernits, Toomas Lõhmuste, Andres Laasik, Valter Uusberg, Madis Kalmet. Suvekoolist võttis osa 68 inimest. Külateatrite festival Külateatrite festival toimus 1.–3. augustini Vändras. Osales 17 harrastusteatrit, kokku 200 inimest. Parimaks lavastuseks valiti Ranna-Viru Rahvateatri lavastus „Seitse näidendit” (autor Laša Bugadze, lavastaja Tiit Alte). Külateatrite festivalil andis Tabivere vallavalitsus ja volikogu Mari Möldre nime-

386

lise preemia Silja Viljakule (Rannu Külateater EMU). Rahvakultuuri mentorprogramm 2013–2017 Eesti Harrastusteatrite Liit veab harrastusteatrite valdkonna mentorite programmi koostöös Rahvakultuuri Keskusega. Aastal 2014 oli igast maakonnast (samuti Tallinnast ning Tartust) 1–2 harrastusteatril võimalus osa saada mentorprogrammi lavastajakoolitusest. Teatrialastest koolitustest oli võimalik tellida järgmisi: näitlejameisterlikkus; kõnetehnika, hääletehnika, teksti analüüs, luule, proosa ja monoloogi esitamine; lavaline liikumine; Alexanderi tehnika; valgus, video, lavakujundus, butafooria, kostüüm, grimm, helikujundus, teatrimajandus. Lavastuste tehnilise teostuse koolituste läbiviimiseks jätkati koostööd teatriga NO99. KOOLITEATRITE olulisemad sündmused: 24.–25. jaanuarini „Tuulelapsed“ Jõgeval. 31. jaanuarist – 2. veebruarini Teenifest Laulasmaal. 14.–15. veebruarini õpilasetlejate riigikonkurss Kuressaares, korraldaja Kuressaare gümnaasium. 15.–17. märtsini Saaremaa Miniteatripäevad Kuressaares. Kooliteater 2014: Gümnaasiumiastme riigifestival 11.–13. aprillini Viimsis, korraldaja Viimsi kool. Keskastme riigifestival 25.–26. aprillini Palal, Jõgevamaal, korraldaja Anna Haava nimeline Pala põhikool. Algklasside riigifestival 9.–10. maini Mõnistes, korraldaja Mõniste Rahvamaja. 21.–22. novembrini Betti Alverile pühendatud luulepäevad „Tähetund“ Jõgeval.

Kooliteatrite ühisprojekt 2014. aasta kooliteatrite kirjanduslik teatriprojekt „Mängime Anna Haava ja Juhan Liivi loomingut“ toimus 10.–12. oktoobrini Palal, Jõgevamaal. Koolitaja Lennart Peep (TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia), osales 71 kooliõpilast.

TEATRIORGANISATSIOONID ASSITEJ Eesti Keskus www.assitej.ee Üksikliikmed: Rait Avestik, Kirsten Simmo, Katrin Nielsen, Inga Vares, Mart Kampus, Rein Agur, Eduard Odinets, Hiie Fluss. Teatrid: NUKU, VAT Teater, Piip ja Tuut Teater, Miksteater, Must Kast, Ilmarine, Tuuleveski, Tsirkusekool, Banaanikala Projektiteater, Heino Seljamaa Teater Kohvris, Teater Sõber. 22. mail toimunud üldkoosolekul valiti uus juhatuse liige ja kinnitati juhatus. Juhatuse koosseis: Toomas Tross, Kaido Rannik, Hiie Fluss, Kirsten Simmo ja Rait Avestik. Lasteteatripäeval, 20. märtsil ilmus ajalehes Sirp rahvusvahelise ASSITEJ presidendi Yvette Hardie pöördumine „Vii laps juba täna teatrisse“. Pöördumise tõlkis Heidi Rannik. 23.–26. maini osales Kaido Rannik juhatuse liikmena ASSITEJ maailmakongressil Varssavis. Koostöös heategevusorganisatsiooniga Aitan Lapsi toimus 16. juulist kuni 3. detsembrini 6 etendust Haapsalu Rehabilitatsioonikeskuses. Etendusi andsid Teater Kohvris, Banaanikala Teater, NUKU teater, Miksteater, Piip ja Tuut Teater ning Tsirkusekool. Festivali Teater Noorele Vaatajale korralda-

mine 28.–30. oktoobrini Vaba Lava teatrimajas Tallinnas. Kolme päeva jooksul anti 15 tasuta etendust 15 erineva teatri poolt, lisaks etendustele viidi läbi kolm ettekandeseminari ja viis arutelu. Kutsutud külalistena osales festivalil 16 õpetajat ja kultuuriametnikku, kes vaatasid ära kogu pakutava programmi ja andsid aruteludel aktiivselt tagasisidet. Lisaks osalesid koostöös Eesti Teatri Agentuuriga lasteteatri ekspertidena 4 väliskülalist: Niclas Malmcrona Rootsist, Katariina Metsalämpi ja Ann-Mari Virta Soomest ning Tatiana Bobrova Venemaalt. Festivaliga seoses anti välja brošüür „Teater noorele vaatajale 2014“.

EESTI ETENDUSASUTUSTE LIIT www.eeteal.ee EETEALi kuulus 20 teatrit: asutajaliikmed RO Estonia ja Von Krahli Teater, liikmed SA Eesti Draamateater, SA Eesti Teatri Festival, SA Rakvere Teatrimaja, SA Ugala Teater, SA Vene Teater, MTÜ R.A.A.A.M, MTÜ VAT Teater, MTÜ Teine Tants, OÜ Vana Baskini Teater, SA Endla Teater, SA Teater Vanemuine, SA Teater NO99, Tallinna Linnateater, Kuressaare Linnateater, SA NUKU, Tartu Uus Teater, SA Vaba Lava ja MTÜ Kell Kümme (alates septembrist). Juhatus: Raivo Põldmaa (esimees), Aivar Mäe, Joonas Tartu, Tiina Rebane ja Kristiina Reidolv. Liidu tegevjuht Monika Larini, sekretär Marika Tint ja raamatupidaja Tuuli Jaansen. EETEAL pidas läbirääkimisi Eesti Näitlejate Liiduga kollektiivlepingu küsimustes (allkirjastati augustis) ja Eesti Teatriliiduga teatritöötajate kollektiivlepingu küsimustes (allkirjastati detsembris); EV Kultuuriministeeriumiga nõupidamisi tähtajaliste lepingute ja etendusasutuste seaduse teemadel

387

(muudatus jõudis etendusasutuse seadusesse 2014. aasta lõpus). EV 100 teatriprojekt: algatati 5-aastane projekt, mille tulemusel valmib 24 teatri koostöös Eesti vabariigi sajandi lugu. 11. märtsil 2014 toimus Rahvusooperis Estonia loosimine, kus selgus iga teatri koostööpartner ja kümnend, mis ühislavastuse aineseks saab. Lavastused esietenduvad septembrist 2017 kuni juunini 2018, ettevõtmine lõpeb lavastuste ühismaratoniga. Lavastused jäävad teatrite repertuaari pikemaks ajaks. Koolinoorte Teatripäev: EETEAL algatas traditsiooni populariseerimaks laste ja noorte hulgas teatrit ning tutvustamaks valdkonna eriilmelisust. Teatripäev hakkab toimuma kord aastas erinevates Eesti maakondades. 2014. aastal toimus liikmetele kolm koolitust: riigihanke koolitus teatrite juhtidele, haldusjuhtidele ja raamatupidajatele; aastaaruande koolitus teatrite raamatupidajatele ja 5-päevane teatrijuhtide koolitusreis Londonisse, mille käigus kohtuti National Theatre, English National Opera, Royal Court Theatre, Shakespeare’s Globe’i ja Barbican Centre’i juhtidega. EETEAL alustas koostööd TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia teatriosakonnaga teatri tehniliste erialade täienduskoolituste läbiviimiseks. EETEAL osales Euroopa Etenduskunstide Tööandjate Liitude Liiga (PEARLE*) kahel konverentsil: mais Helsingis ja novembris Lyonis. Helsingi konverentsi põhiteemad: illegaalse piletimüügi takistamismeetmed Euroopas, kultuuriinvesteeringud erinevates liikmesrii-

388

kides, viipekeelse teatri võimalused, sotsiaalse dialoogi projekt, erinevate riikide starteegiad hasartmängumaksu suunamisel kultuuri toetuseks, erinevate riikide strateegiad teatri ja muusikavaldkonna välisturundustegevusteks. Novembris toimunud Lyoni konverentsi peateemad: tutvumine Euroopa Komisjoni uute liikmetega, kelle tegevusvaldkonnad sisaldavad kultuurile olulisi teemasid, mittediskrimineerimise ettepanek, sotsiaalkindlustussüsteemi laienemine teisest liikmesriigist residentidele, Shengeni viisaruumi probleemid seoses kolmandate riikide kodanike tööhõivega, Euroopa sektorite sotsiaalne dialoog: programmi „Live performance 2015” tutvustus, sotsiaalse dialoogi tugevdamine Lõuna-Euroopas, Euroopa regulatsioonid muusikainstrumentidega reisimiseks, autoriõigused. EETEAL oli kaasatud European Sector Skills Councili kolmeaastasesse pilootprojekti, töötamaks välja kultuurvaldkonna tööhõive tulevikuprognoose ja kutsestandardite ühildumist eri maade praktikatega. EETEAL osales PEARLE*’i kultuuri mõjutava majanduskeskonna ja etenduskunstide valdkonna eksporttegevuste uuringus. EETEAL korraldas rahvusvahelise etendusasutuste tegevust reguleerivate seaduste teemalise küsitluse, mis valmistas ette Eesti seadusemuudatust.

EESTI HARRASTUSTEATRITE LIIT www.harrastusteatrid.org Seisuga 31. detsember 2014 oli Eesti Harrastusteatrite Liidul 49 liikmesteatrit. Juhatus (2014–2016): Kaido Veski (esimees), Priit Põldma, Maire Sillavee, Tiina Tegelmann ja Ruth Grünthal.

Eesti Harrastusteatrite Liidu ülesanneteks valdkonna hoidja ja arendajana on: heal tasemel teatrikunstiga tegelemine, kultuurielamuse pakkumine oma paikkonnas ja paikkonna seltsielu aktiviseerimine, sarnaselt mõtlejate koondamine, sotsiaalse enesekindluse leidmine, oma loovoskuste ja -võimete ning isiksuse arendamine eneseteostuse ja loomingu kaudu. XIII harrastusteatrite riigifestivalil anti üle liidu teenetemärgid silmapaistvatele harrastusteatri valdkonna arendajatele: Rita Ilves – kooliteatri Kreputlased ja luuleteatri Krevera lavastaja ning Saaremaa Miniteatripäevade korraldaja; Ingla Leis – Tornimäe näiteringi lavastaja; Meinhard Toomik – Ranna-Viru Rahvateatri näitleja; Vendo Peebo – Eesti Näitejuhtide Teatritrupi eestvedaja; Peeter Konovalov, teater Ugala muusikajuht – abi eest mitmete harrastusteatri suurprojektide muusikalisel kujundamisel. Liidu büroo koostas harrastusteatrite sisulise tegevuse kohta ülevaate saamiseks küsimustiku. Vastused saabusid 17-lt liikmeks olevalt teatrilt. Kokkuvõtvalt võib öelda, et harrastusteater annab aastas keskmiselt kuni 30 etendust, valmib 1–4 uuslavastust, publikuarv aastas on 40 kuni 1000 ning harrastusteatrite suurim mure lavastuste väljatoomisel on rahastamine. Viimase viie aasta repertuaarinimekiri, mida harrastusteatrid esitamiseks valivad, on mitmekesine – maailmaklassikast omaloomingu ja nüüdisaegse maailmadramaturgiani. Detailitäpne statistika harrastusteatrite tegevuse kohta puudub, samuti ei ole teada, millised on põhilised kulutused ja kust pärinevad rahalised vahendid, mis Eesti harrastuteatri toimivana hoiavad.

EESTI TANTSUHARIDUSE LIIT tantsuharidus.ee Tantsuõpetajaid ühendav liit tegutseb aastast 1996, juunini 2011 kandis see nime Eesti Tantsupedagoogide Liit (ETPL). Liidu kollegiaalseks juhtorganiks on üldkoosolek, täitevorganiteks on volikogu ja juhatus. Juhatus: Anu Sööt (esimees), Lii Ainsalu. Tegevjuht: Jane Miller-Pärnamägi (lapsehoolduspuhkusel), kohusetäitja Sille Ardel Volikogu: Anne Tamm-Kivimets, Annika Viibus, Ilma Adamson, Jane Miller-Pärnamägi, Heili Lindepuu, Mall Noormets, Sille Kapper, Silvia Purje, Tanel Keres. Liidu poolt antakse igal kuul välja Tantsuinfo kuukirja. Alates 2014. aasta septembrist ilmuvad kuukirja numbrid veebipõhiselt aadressil: kuukiri.tantsuharidus.ee Liit annab igal aastal 9. novembril välja Gerd Neggo stipendiumi, et tunnustada ja toetada oma tööle pühendunud Eestis töötavat tantsuõpetajat. ETHL-i erialase enesetäienduse stipendiumi antakse välja kord aastas, 29. aprillil, rahvusvahelisel tantsupäeval, liidu ühele või mitmele liikmele koolitustel, festivalidel jm erialastel enesetäiendustel osalemiseks nii Eestis kui välismaal.

EESTI TANTSUNÕUKOGU Juhatuse liikmed: Triinu Aron, Mairika Plakso ja Kristjan Kurm. Nõukogu liikmed: Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Selts, Eesti Tantsuagentuur, Eesti Tantsukunstnike Liit, Eesti Tantsuspordi Liit, Eve Stuudio, Fine5 Tantsuteater, Sõltumatu Tantsu Ühendus, Tallinna Tantsuteater, Teine Tants, Eesti Tantsuhariduse Liit, TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia.

389

Eesti Tantsunõukogu on valdkonnaülene katusorganisatsioon, mis tegeleb tantsu kui valdkonna arengu küsimustega Eestis laiemalt. Eesti Tantsunõukogu loodi 2011. aastal eesmärgiga seista oma liikmete ühishuvide eest, käsitleda tantsuelu olulisi küsimusi, leides neile võimalikke lahendusi, arendada tantsuvaldkonnas tegutsevate organisatsioonide ühistegevust ja väärtustada tantsukunsti. 7. veebruaril toimus Kanuti Gildi SAALis avatud ja laiendatud üldkoosolek, kus esinesid Triinu Aron, Hillar Sein, Anne Kivimäe, Peeter Jalakas, Märt Meos, Jane Miller-Pärnamägi, Yvelin Karu-Veskioja, Henri Hütt ja Taavet Jansen ning Doris Feldman ja Monika Tomingas.

EESTI TEATRI AGENTUUR www.teater.ee statistika.teater.ee draamamaa.ee Sihtasustuse juhatus: Ott Karulin (kuni 31.01.2014), Andres Laasik (al 17.02.2014). Nõukogu: Raivo Põldmaa (kuni 13.05.2014), Monika Larini (esimees al 27.08.2014), Tiina Rebane (al 1.06.2014), Ain Lutsepp, Jaak Allik ja Hillar Sein. Eesti Teatri Agentuur kolis 1. oktoobrist Vaba Lava teatrimajja Telliskivi Loomelinnakus. Agentuur sõlmis 88 lepingut repertuaariteatrite, harrastusteatrite ja ringhäälinguorganisatsioonidega ning 21 agendilepingut algupärandite autoritega, neist 12 lepingut puudutavad uusi algupärandeid. Võõrkeeltest tehtud tõlke peale sõlmiti 42 agendilepingut, neist tõlgetest 29 on uued. Võõrkeeltesse telliti kuus Eesti algupärandi tõlget. Eesti Teatri Agentuuri näidendikogu täienes 219 uue teatriteksti võrra.

390

Septembris ilmus koostöös Eesti Teatriliiduga aastakogumik Teatrielu 2013. Raamatusarjas „teater | näidendid“ valmis kogumik Poola ja Ungari näidenditest, mis tutvustas nende maade uuemat dramaturgiat. Kogumikus on kaks näitemängu poola autoritelt ja kolm ungarlastelt. Oktoobris ilmus Eesti Teatri Agentuuri kirjastatud kogumik „Eesti näitekirjanduse 20 aastat“, millega tähistati ka agentuuri 20. juubelit. Eesti näitekirjanduses toimuvatest protsessidest kirjutasid kogumikus Luule Epner, Riina Oruaas, Margit Tõnson, Ene Paaver, Meelis Oidsalu, Madis Kolk ja Sven Karja. Jagatud mõtete sarja raames toimus aastal 2014 kaks avalikku arutelu: 10. veebruaril toimus Eesti Draamateatri Maalisaalis arutlus „teater | keel“, kus käsitleti teatri ja keele põrke- ning sulandumisalasid. Esinesid Tiit Hennoste, Anu Lamp, Merle Karusoo, Andrus Kivirähk, Adam Cullen, Martin Algus, Karl-Martin Sinijärv, Mart Kangro ja Valdur Mikita. 24. oktoobril toimus üritus „teater | 20“, mida võib tinglikult pidada ka Eesti Teatri Agentuuri juubelikonverentsiks. Kaasaja teatri aktuaalsetel teemadel said sõna Monika Larini, Ott Karulin, Anneli Saro, Hillar Sein, Anvar Samost ja Priit Võigemast. Lõpetuseks tegi meeleoluka pressikonverentsi Kinoteater. Maikuust läks käiku Ettevõtluse Arendamise Sihtasutuse toetusprogramm „Etenduskunstide valdkonna ekspordipotentsiaali tõstmine valitud sihtturgudel”, mis laiendas Eesti teatri tutvustamise sihtmaid kahe maa, Tšehhi Vabariigi ja Rootsi Kuningriigi võrra. Eesti teatrit tutvustavaid üritusi toimus festivalidel Baltoscandal, Tampereen Teatterikesä, Draama ja Euroopa kesksel tantsuüritusel Düsseldorf Tanzmesse. Helsingis toimunud festivalil READ tutvustati Piret Jaaksi

näidendit „Näha roosat elevanti”. Tänu EAS-i toetusprogrammile sai agentuur toetada väliskülalise osalemist oktoobris toimunud Eesti ASSITEJ keskuse korraldatud festivalil „Teater noorele vaatajale“. Novembrikuus toimunud minifestivalil draamamaa.weekend tutvustati välismaistele festivalidirektoritele ja produtsentidele Eesti teatri uudisloomingut.

Võideti Kutsekoja konkurss dekoraatori, lavameistri ja valgustaja kutse andja õigusele alates 2014. aastast. Kinnitati uus kutsekomisjon ning esitati Kutsekojale kinnitamiseks uued kutsestandardid (dekoraator, lavameister, valgustaja), mis on seotud 8-tasemelise Euroopa kvalifikatsiooniraamistikuga (EQF). Valmistati ette 2015. aasta kevadel toimuvad lavameeste ja lavameistrite kutseeksamid.

EESTI TEATRILIIT

Kinnitati teatri aastaauhindade žüriide koosseisud 2015. ja 2016. aastaks. Käivitus uute žüriide (kokku 56 liiget) töö ja aastaringne koordineerimine. Kaaskorraldati teatri aastaauhindade gala Tallinna Linnateatris. Telliti ja anti välja ligi 30 auhinda.

www.teatriliit.ee Liikmete arv: 1549 Juhatus: Ain Lutsepp (esimees), Rein Oja, Jaak Allik, Dmitri Harchenko, Vahur Keller, Anu Lamp, Ene-Liis Semper, Hillar Sein, Gert Raudsep, Peeter Raudsepp, Heli Veskus, Priidu Adlas. Vastutav sekretär Riina Viiding. Toimus 8 juhatuse ja 2 volikogu koosolekut. Peeti palgaläbirääkimisi (TALO koosseisus) vabariigi valitsusega töötasu alammäära kehtestamiseks 2015. aastaks ning kultuuritöötajate töötasu alammäära vastavusse viimiseks haridustöötajate palgatasemega. Sõlmiti kollektiivleping vabariigi valitsusega ja koostati kultuuriministeeriumi ning TALO poolt allkirjastatud ühiste kavatsuste protokollis kokku lepitud palgamaatriks. Osaleti vabakutseliste sotsiaalsete garantiide töörühmas kultuuriministeeriumis. Alustati riiklike läbirääkimistega sooduspensionide ja väljateenitud aastate pensionide seaduste muutmiseks lähtuvalt õiguspärase ootuse printsiibist. Eesti Teatriliidu ja Eesti Etendusasutuste Liidu vahel sõlmiti teatritöötajate kollektiivleping. Eesti etenduskunstide arengukava 2013–2020 eestkosteorganisatsioonina teostati järelevalvet arengukava elluviimise üle.

Kultuurkapitali toetusel jätkus kirjastustegevus. Lisaks ilmunud trükistele olid ettevalmistamisel järgmised teosed: Richard Schechner „Sissejuhatus etenduskunstidesse” (koostöös Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia ja Ameerika Ühendriikide suursaatkonnaga); aastaraamat Teatrielu 2014 (koostöös Eesti Teatri Agentuuriga); „Draamateatri unustatud mehed“ (Andres Särev, Johannes Kaljola, Leo Kalmet, Franz Malmsten, August Sunne, Kaarli Aluoja), autorid Inna Taarna ja Iivi Lepik; Eesti Teatri Biograafilise Leksikoni 2. täiendatud väljaanne autoriõigusealases koostöös MTÜ-ga Eesti Entsüklopeedia (peatoimetaja Luule Epner, tegevtoimetaja Ene Paaver). Projekti valmides esitatakse kogutud materjal elektroonilise teatriportaali-andmebaasina Teatriliidu kodulehel. Kultuurkapitali abiga hooldati kolme kalmistut (Metsakalmistu, Tallinna Siselinna kalmistu ja Tartu Raadi kalmistu). Toimus Koolimäe loomemaja projekti edasiarendamine koostöös kultuuriministeeriumiga ning

391

renoveerimisprojekti korrigeerimine koostöös arhitektuuribürooga ESPLAN. Teatriliidu liikmetele jagati Kultuurkapitali toel tervisetoetusi ning pakuti juriidilist nõustamist. Korraldati kaks iga-aastast tööõigust käsitlevat seminari. Tegutsemist jätkas loovisikute sotsiaalsete garantiide kindlustamiseks asutatud Teatriliidu Gild, koordineeriti Seenioride Ühenduse tegevust, jätkus Teatriliidu liikmeregistri täiendamine ning liikmemaksude arvestamine, Teatriliidu maja haldamine ja välja rentimine.

Volikogu: Andres Roosileht, Tõnis Niinemets, Ragne Pulver, Karmen Puis, Juuli Köster, Aarne Soro, Priit Loog, Erni Kask, Maiken Schmidt, Eva Klemets, Kersti Heinloo, Veljo Reinik, Sulev Teppart, Tatjana Manevskaja. Revisjonikomisjon: Anne-Reet Margiste ja Rednar Annus. Liidu vastutav sekretär on Eneken Aksel.

Liikmete arv: 452 Juhatus: Juris Žigurs (esimees), Epp Viller, Anne Margiste, Tiiu Randviir, Eha Kard, Anu Kaal.

Sõlmiti uus kollektiivleping EETEALiga ning palgakokkulepe aastaks 2015, oma liikmetele sõlmiti ASga Ergo õnnetusjuhtumikindlustus, osaleti Loomeliitude Seltsingu töös ja igakuistel kultuuriministeeriumi istungitel, ENL tegi oma ettepanekud AutÕS uude redaktsiooni, et kaitsta esitajate õigusi. Toimus 11 juhatuse koosolekut. Loomeliitude ja looviskute seaduse alusel eraldati stipendiume, maksti teatripiletite toetusi, tervisetoetusi, telliti ajakirjandust auliikmetele, õnnitleti juubilare, saadeti viimsele teele kolleege. ENLi aastapreemia (auraha) sai Külliki Saldre, kellele anti see üle rahvusvahelisel teatripäeval Tallinna Linnateatris. Liidu auliikmeks valiti Lii Tedre. Mittetulundusühing Eesti Näitlejate Liit on Eesti Vabariigi kutseliste näitlejate vabatahtlik ühendus, loomeliit ning Rahvusvahelise Näitlejate Föderatsiooni (FIA) liikmesorganisatsioon. Eesti Näitlejate Liidu alaliit on Eesti Solistide Liit (esinaine Karmen Puis).

EESTI NÄITLEJATE LIIT

EESTI LAVASTAJATE LIIT

www.enliit.ee Liikmete arv: 502 Juhatus: Gert Raudsep (esimees), Jekaterina Kordas, Kristjan Sarv, Mari-Liis Lill, Märt Jakobson, Rasmus Kaljujärv, Enn Lillemets, René Soom, Tanel Jonas, Tanel Saar, Tarvo Sõmer, Tiina Tõnis, Vilma Luik, Priit Loog, Tõnn Lamp

www.lavastajateliit.ee Liikmete arv: 84 Esimeheks valiti taas Vahur Keller, juhatusse Toomas Lõhmuste (aseesimees), Peeter Raudsepp, Sander Pukk, Kati Kivitar, Eva Klemets, Auri Rebecca Jürna. Revisjonikomisjoni valiti Eero Spriit ja Allan Kress. Liidu vastutav sekretär on Eneken Aksel.

Osavõtt Rahvusooper Estonia nõukogu, Teenistujate Ametiliitude Keskorganisatsiooni (TALO) juhatuse, SA Kutsekoja, sotsiaalministeeriumi poolt ellu kutsutud elukestva õppe korraldamise komisjoni, ETUC naiskomisjoni ning sotsiaalministeeriumi töötervishoiu ja töökeskkonna reformi komisjoni tööst (Riina Viiding). Osavõtt Eesti Teatri Agentuuri nõukogu, Sihtasutuse Eesti Teatri Festival nõukogu ja riigi kultuuripreemiate komisjoni tööst (Ain Lutsepp).

TEATRILIIDU SEENIORIDE ÜHENDUS

392

ELL üldkoosolek toimus 9. märtsil 2014 Eesti Teatriliidus. Peeti 10 juhatuse koosolekut. 2014. aastal anti välja 26 loovisikute loomestipendiumi (2013. aastal 37). Liidu liikmed käisid enesetäiendamisreisidel ja teatrieluga tutvumas Theatertreffenil Berliinis, Moskvas, New Yorgis, Pariisis, samuti Ungaris ja Iirimaal. Liit jagas tervisetoetusi ja kompenseeris teatripiletite kulu 75% ulatuses. Seeniorliikmetele telliti Eesti teatrieluga kursis olemiseks ajakirja Teater. Muusika. Kino. Kevadel toimus neli loengut sarjas „Ruum“ ning hilissügisel alustati Auri Rebecca Jürna eestvedamisel talvekooli loengusarjaga „Heli“. Koostöös Teatriliidu ja teiste alaliitudega alustati läbirääkimisi Etendusasutuste Liiduga palgaastmete süsteemi rakendamise osas, osaleti Kultuurikoja nõupidamistel ja kultuuriministeeriumis kord kuus toimuvatel aruteludel. ELL esitas ka omapoolseid ettepanekuid AutÕSi täienduseks. 2014. aastal korraldas liit uue logo konkursi ning valituks osutus Aile Bekmani töö.

EESTI LAVASTUSKUNSTNIKE LIIT www.lavastuskunst.ee Liikmete arv: 63 Juhatus: Maret Kukkur (esinaine), Pille Jänes, Ene-Liis Semper, Arthur Arula, Hille Ermel (Iir Hermeliin), Inga Vares, Rosita Raud, Liina Tepand, Kristi Saaremäe. Revisjonikomisjon: Riina Vanhanen ja Marge Martin. Liidu üldkoosolek toimus 9. juunil Eesti Teatriliidus. ELKL tegeles teatrikunsti suurimal näitusel (Praha kvadriennaal 2015) osalemise ettevalmistamisega. Eestit esindab NO99 projekt „Ühtne Eesti“( kuraator Eero Epner). PQ 15 grupisõidu ettevalmistusega tegeles Marge Martin.

Liit korraldas Maimu Vannase 100. sünnipäeva auks mälestusnäituse Eesti Draamateatris, valmimas on raamat Maimu Vannase elust ja tegevusest. Maret Kukkur osales aktiivselt uue AutÕSi väljatöötamisel (ELKLi juhatuse ettepanekul viidi sisse täiendusi ja parandusi), samuti osaleti kultuuriministeeriumi igakuistel kokkusaamistel ja Loomeliitude Seltsingu ja Kultuuri Koja töös. Alustati palgaläbirääkimisi Eesti Etendusasutuste Liiduga.

EESTI TANTSUKUNSTNIKE LIIT www.tantsuliit.ee Liikmete arv: 67 Juhatus: Raido Bergstein (esimees), Doris Feldmann, Laura Kvelstein, Külli Roosna, Monika Tomingas, Maria Uppin, Mihkel Ernits. 2014. aastal lõppes pikaajaline Põhja- ja Baltimaade tantsukunstnike projekt keðja, mis oli liidule esimene Euroopa Liidu toetusega projekt, millega kaasnes olulisi kogemusi, tutvusi ning aruandlust. Põhjalikult valmistati ette liitumist Eesti Tantsuhariduse Liiduga, et moodustuks arvestatav tantsuvaldkonda esindav ühendus. Tegeleti Eesti kaasaegse tantsu platvormi Uus Tants jaoks rahastuse leidmisega (järgmine toimub 2015. aasta sügisel festivali Draama raames), jagati loometoetusi, osaleti aktiivselt nii Kultuuri Kojas kui ka Eesti Tantsunõukogu töös.

EESTI KUTSELISTE TANTSIJATE LOOMELIIT www.ektl.ee Liikmete arv: 143 Juhatus: Dmitri Harchenko (esimees), Kalju Saareke, Ernst Raiste, Triinu Leppik, Janika Suurmets.

393

EESTI TEATRI TEHNILISTE TÖÖTAJATE ÜHENDUS Juhatus: Roland Leesment (esimees), Margus Vaigur (aseesimees), Külli Root (aseesinaine), Villu Teder, Kadri Varblane, Tauno Makke ja Leiger Mets. Revisjonikomisjon: Taivo Pahmann, Piret Tang ja Aimi Etverk. 2. juunil 2014 toimus Eesti Teatri Tehniliste Töötajate Ühenduse taasasutav koosolek. Kinnitati ühenduse tegevussuunad, võeti vastu põhikiri, valiti juhatus ja revisjonikomisjon. Ühendus on avalikes huvides tegutsev eriala- ja ametiühing, mis koondab teatri tehnilisel alal töötavaid ja selle ala õpetamisega tegelevaid isikuid. Ühenduse ülesanneteks on erialaste ametioskuste arendamine ja täiendamine; erialase informatsiooni vahendamine; erialaste koolituste ja suhtlemise korraldamine; erialase hariduse ja enesetäiendamise edendamine; liikmete sotsiaalsete huvide esindamine; liikmete töö- ja kutsealaste õiguste teostamine kollektiivsete läbirääkimiste pidamise ja erialalepingute sõlmimise kaudu.

EESTI TEATRIUURIJATE JA -KRIITIKUTE ÜHENDUS teatriuurijad.org.ee/ety Liikmete arv: 49 Juhatus (al 1.06.2014): Riina Oruaas (esinaine), Leenu Nigu, Madli Pesti, Ene Paaver, Mihkel Seeder. Kuni 30. maini 2014 juhtis ühendust asutamiskoosolekul valitud viieliikmeline juhatus koosseisus Riina Oruaas (esimees), Luule Epner (aseesimees), Rait Avestik (aseesimees), Madli Pesti, Liina Unt. Ühenduse üldkoosolek toimus 24. mail 2014.

394

Korraldatud üritused: Avalik arutelu sarjast „Oleviku/Igaviku teater“ VAT Teatri lavastuse „Faust“ teemal, kus ettekande Fausti-legendist pidas teoloog Tiina-Erika Friedenthal. Aastakonverents „Esilduvad identiteedid nüüdisteatris / Emergent Identities in Contemporary Theatre“ Tartu Ülikoolis, kus esimesel päeval pidasid ettekandeid Eesti uurijad, teisel päeval rahvusvahelise uurimisrühma STEP liikmed. Konverents oli osa festivali Draama 2014 programmist. Aruteluseminar ETUKÜ liikmete, teatrite pressiesindajate ja ajakirjandusväljaannete kultuuritoimetajate vahel. Seminari eesmärgiks oli arutada kirjutajate ehk teatrikriitikute ning tellijate ehk teatritoimetajate omavahelist suhtlust, probleeme ning ühiseid eesmärke. Osalesid ETUKÜ liikmed, Postimehe, Müürilehe, Eesti Ekspressi, Sirbi, TMK, VAT Teatri, Eesti Draamateatri ja Tallinna Linnateatri esindajad. Koostöös Tartu Ülikooli teatriteaduse õppetooliga korraldati etenduskunstide seminarid Tartu Ülikooli kirjanduse ja kultuuriteaduste üliõpilastele. Seminare ja praktilisi töötubasid viisid 2014. aasta kevadsemestril läbi muusikateadlane Kristel Pappel ja nukuteatri lavastaja Vahur Keller. Toetati vabatahtliku tudengiorganisatsiooni Teatriteaduse Üliõpilaste Looži kevadkooli: ETUKÜ tegevustoetusest tasuti ürituse rent Saueaugu Teatritalule. Tegeleti artiklikogumiku „Eesti nüüdisteater“ (tööpealkiri) koostamisega ja artiklite toimetamisega. Raamat ilmub koostöös Tartu Ülikooli kultuuriteaduste ja kunstide instituudiga TÜ Kirjastuse väljaandena.

Tunnustamine Ühenduse Hea Teatri Auhind 2013. aasta laureaat oli lavastaja Ingomar Vihmar. Koostöös Kanuti Gildi SAALiga anti välja Eesti Sõltumatu Tantsu Auhind: 2013. aasta loomingu eest pälvisid auhinnad Kadri Noormets ja Kadi Maria lavastuse „an hour of“ ja Mart Kangro lavastuse „waiting for tomorrow“ eest. Auhinnad anti üle 29. aprillil 2014 Tantsupäeva Hommikusöögil Kanuti Gildi SAALis. Ühenduse liikmed külastasid festivale Spielart (München), Baltic Circle (Helsingi), Foreign Affairs (Berliin), Fast Forward Festival (Ateena); vaatasid lavastusi Riias, Stockholmis, Berliinis, Hamburgis, New Yorgis, Bergenis, Brüsselis ja Londonis. Toetati ETUKÜ liikmete osavõttu rahvusvahelise teatriuurijate föderatsiooni FIRT-IFTR aastakonverentsist „Theatre and Stratification“ Warwicki ülikoolis Suurbritannias.

EESTI VÄIKE- JA PROJEKTITEATRITE LIIT Juhatuse liikmed: Kristiina Reidolv (SA Vaba Lava), Allan Kress (MTÜ Banaanikala), René Nõmmik (SA Fine 5 Tantsuteater). 2014. aastal oli liidul 11 liiget: SA Vaba Lava, MTÜ R.A.A.A.M., MTÜ Banaanikala, SA Fine 5 Tantsuteater, MTÜ Teoteater, Loominguline Ühendus MTÜ Oma Lava, MTÜ Sõltumatu Tantsu Ühendus, Arena MTÜ, MTÜ Tartu Üliõpilasteater, MTÜ Miksteater, Tallinna Tantsuteater MTÜ. Liidu eesmärgid on: Eestis tegutsevate projektiteatrite ja väiketeatrite ühendamine, liikmeskonna huvide esindamine ja kaitse, võimaluste loomine ja arendamine projektipõhiseks etenduskunstialaseks tegevuseks, etenduskunstide valdkonna igakülgne arendamine.

EESTI TEATRI- JA MUUSIKAMUUSEUM / SÄREVI TEATRITUBA www.tmm.ee Üritused Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi 90. juubeli raames toimus 20. märtsil juubelikonverents: „Muuseum – looja või vahendaja?“, kus koostööpartneritena tegid ettekanded Ain Roost Endla teatrist, Peeter Raudsepp ja EvaLiisa Linder lavakunstikoolist, Riina Oruaas Eesti Teatriuurijate ja -kriitikute Ühendusest jt. 21. märtsil esietendus muuseumi ekspositsioonisaalis juubelilavastus „Laborant Viiding“ koostöös Variuse teatriga. Autorlavastaja Heidi Sarapuu. Lavastus pälvis 2014. aasta Muuseumide Aastaauhinna muuseumihariduse kategoorias. 26. märtsil toimus rahvusvahelise teatripäeva tähistamiseks kohtumisõhtu dramaturgide ja kirjandustoimetajatega. Vestlusringis osalesid Triin Sinissaar, Andres Laasik, Heidi Aadma, Anne-Ly Sova, Anu Tonts, Sven Karja, Ene Paaver, Ülev Aaloe, Liis Aedmaa, Kati Kuusemets, Liina Viru ja Toomas Kall. Vestlust juhtis Kirsten Simmo. Teemaõhtule järgnes kohtumine näitekirjanik Hristo Boycheviga, koostöös Eesti Teatri Agentuuri ja MTÜ-ga R.A.A.A.M. Vestlust juhtis Jaak Allik. Tallinna Vanalinna Päevade raames toimusid teatrietendused muuseumis: 24. mail Salme Teatri „Kuningal on külm“, lavastaja Härmo Saarm. 24. mail Põhja-Eesti Pimedate Ühingu Näiteringi „Roos ja lumekristall“, lavastaja Jaanika Juhanson. 28. mail Marionett-teatri „Jokker Joosu ja imelised nukud“, lavastaja Mart Puust.

395

13. ja 14. augustil toimus muuseumi ekspositsioonisaalis kontsertetendus „Juhanid ja Jaanid“, kus tuntud Jaanidest ja Juhanitest luuletajate tekste luges näitleja Alo Kõrve ning musitseeris Jaan Sööt. 26.–29. novembrini toimusid traditsioonilised Panso Päevad. 26. novembril esinesid Särevi Teatritoas Malle ja Katrin Pärn luuleõhtuga „Aeg. Hetked“. Üritus toimus näitlejate luuleõhtute sarjas „Pajats või poeet“. 28. novembril toimus muuseumi saalis kohtumisõhtu lavakooli VIII lennuga. Kohal olid Heino Seljamaa, Eve Maremäe, Rein Oja ja Merle Talvik. Õhtut juhtis Kirsten Simmo. Üritusest tehti otseülekanne portaali kultuur.err.ee poolt. 29. novembril toimus muuseumi saalis lavakooli 27. lennu tudengite etteaste „Koolis. Pansoga. Koolist“, juhendaja Anu Lamp. Näitused 23. jaanuaril avati Särevi Teatritoas koostöönäitus Eduard Vilde Muuseumiga „Teater Vildest“. Koostaja Annely Voitka, kujundajad Sander Põllu ja Illimar Vihmar. 12. märtsil avati Assauwe tornis teatriekspositsiooni saal püsinäitusega „Osas asi ise“. Estonia teatri näitlejate ja lauljate isiklikke esemeid ning kostüüme kujutava näituse koostasid Kirsten Simmo ja Marika Palu, kujundasid Inga Vares ja Inna Fleisher. 22. märtsil avati muuseumi püsinäitus „Muusika ja teater läbi trepihalli“. Koostajad Tanel Veeremaa, Kirsten Simmo, Simmo Priks, Ene Kuljus ja Risto Lehiste. Kujundus: Ruumilabor, Identity ja Virge Loo. Ekspositsioon valiti 2014. a Muuseumide Aastaauhindade nominendiks. 30. juunil avati Assauwe tornis teatrikunstnik Mari-Liis Küla 90. juubeliks koostatud näitus „Karakter värvis ja vormis“. Näituse kuraa-

396

torid olid Ene-Liis Semper ja Mari-Liis Küla, projektijuht Kirsten Simmo. 3. oktoobrist 13. novembrini oli näitus täiendatud kujul Tallinna Linnateatris. 12. septembril avati Eesti Draamateatris koostöönäitus „Teatrikunstnik Maimu Vannas 100“. Koostajad Maarja Vannas, KustavAgu Püüman, Seidi Raid ja Maris Rosenthal. Kogumistöö Teatriosakonda lisandusid teatrite 2013. a kavalehed ja lavastusfotod digifotode kujul ning lavastuste videosalvestused. Suurematest isikukogudest võeti teatriosakonna arhiivi vastu Silvia Laidla kogu.

VARIA AUHINNAD Valgetähe III klassi teenetemärgiga autasustati lavastaja Neeme Kuningat jaValgetähe IV klassi teenetemärgiga näitleja Jaan Rekkorit. Presidendi kultuurirahastu noore kultuuritegelase preemia anti Teater NO99 dramaturg Eero Epnerile. Riikliku kultuuri elutööpreemia sai Kalju Komissarov. Riikliku kultuuri aastapreemia said Jüri Reinvere Norra Rahvusooperis esietendunud ooperi „Peer Gynt“ eest, Lembit Peterson, Lilja Blumenfeld, Tiina Mölder, Marius Peterson, Rene Liivamägi ja Sander Põldsaar lavastuse „Joobnud“ eest, Martti Helde filmi „Risttuules“ eest ja Hendrik Lindepuu loomingulise tegevuse eest 2014. aastal.

Kultuuriministeeriumi muuseuminõukogu nimetas 2014. aasta muuseumihariduse edendajaks Kirsten Simmo Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumist lavastuse „Laborant Viiding“ eest. Muuseumi 90. juubeli raames loodud näidendi autor ja lavastaja on Heidi Sarapuu teatrist Varius. Eesti Kultuurkapitali helikunsti aastapreemia pälvis Ain Anger maailmatasemel osatäitmiste ja esinemiste eest juhtivatel ooperija kontserdilavadel ning näitekunsti aastapreemia Priit Raud – mees, kes on pikka aega ja väsimatult varustanud Eesti teatrit uue hingamisega, toonud kaasaegse tantsu jäävalt meie kultuuriruumi ning on vastutav rahvusvahelise festivali Baltoscandal näo eest. Harjumaa 2014. aasta teatripreemia pälvis Eesti Rahvusballeti solist Olga Rjabikova. Viljandimaa 2014. aasta teatripreemia pälvis Peeter Jürgens. Tallinna Linnavalitsuse poolt välja antava Tallinna teeneka kultuuritegelase preemia – teatrijuhile, näitlejale ja lavastajale Eino Baskinile ning dirigendile ja muusikategelasele Eri Klasile. Preemia ja sellega kaasnev tunnistus anti üle Tallinna linna päeval, 15. mail. Gustav Ernesaksa fondi haldusnõukogu otsustas anda koorimuusika edendamise stipendiumi Tallinna Linnateatri muusikajuhile, mitmekülgsele muusikavaldkonna edendajale ning 2014. aasta laulupeo lavastajale Riina Roosele pikaajalise haridus-kultuuriloolise tegevuse eest.

15. mail 2014 tunnustas Eesti Infotehnoloogia ja Telekommunikatsiooni Liit (ITL) Eesti info- ja kommunikatsioonitehnoloogia valdkonda 2013. aastal kõige enam mõjutanud iskuid ja ettevõtteid. Tiitli Aasta Tegu pälvis VAT Teatri projekt „Netis sündinud“ kui väga mõjus ja innovaatiline lahendus internetiturvalisuse-alase teadlikkuse tõstmisel. Projekti koostööpartnerid olid Vaata Maailma SA, BCS Koolitus AS ja VAT Teater. NUKU teater pälvis Selge Sõnumi konkursil laureaaditiitli parima teabepildi kategoorias. Parimaks teabepildiks tunnistati piletikampaania sõnum „Nukuteatrit igale vanusele“. Auhinna on ellu kutsunud Eesti Keele Instituudi, Euroopa Komisjoni Eesti Esinduse, Eesti Keeletoimetajate Liidu, Eesti Kujundusgraafikute Liidu, Eesti Disainerite Liidu ja MTÜ Hooandja esindajatest koosnev komisjon, mis koondab keele-, reklaami- ja kujundusasjatundjaid. Raadioteatri näitlejaauhind Ines Aru – Reeda rolli eest Mati Undi kuuldemängus „Sügisilmutus“ (esietendus 21.06.2014). Ines Aru varjundiküllane, meisterlikult ja vabalt erinevaid mängustiile valdav osalahendus avab raadiokunsti piirituid võimalusi. Felix Moori nimeline tänuauhind Heli Pikk – ERR-i arhiivide juhataja, kultuurimälu vastutustundlik säilitaja ja hoidja. Eraalgatuslikku auhinda annavad välja Mart ja Astrid Relve. Eesti Näitlejate Liidu auhind – Raivo E. Tamm. Eesti Näitlejate Liidu auliikmeks sai Luule Komissarov.

397

Eesti Teatriuurijate ja -kriitikute Ühenduse Hea Teatri Auhinna 2014. aasta laureaat – näitleja ja lavastaja Lauri Lagle.

naispeaosa: Anne Reemann – Varvara Pavlovna lavastuses „Igatsus“, Tallinna Linnateater.

27. aprillil kuulutati Palamusel välja XXVI Oskar Lutsu huumoripreemia, mille laureaadiks sai näitleja Jan Uuspõld. Paljude inimeste annetuste tulemusena oli preemiaümbriku sisuks 3965 eurot ja 55 senti.

meespeaosa: Pääru Oja – Billy lavastuses „Hõimud“ ja Willem lavastuses „Vennas“, mõlemad Eesti Draamateatris.

EESTI TEATRI AASTAAUHINNAD Auhinnad anti üle rahvusvahelise teatripäeva pidulikul tähistamisüritusel 27. märtsil 2015 Rahvusooperis Estonia, kätteandmisest tegi ülekande Eesti Rahvusringhääling. Auhindade väljaandja on Eesti Teatriliit, rahastajad Eesti Kultuurkapital ja Eesti vabariigi kultuuriministeerium.

naiskõrvalosa: Katariina Unt – Agnes lavastuses „Brand“, VAT Teater. meeskõrvalosa: Gert Raudsep – osatäitmised lavastustes „Mu naine vihastas“ ja „Tõde, mida ma olen igatsenud“, mõlemad teatris NO99. Sõnalavastuste muusikalise kujunduse auhind: Toomas Lunge – originaalmuusika Emajõe Suveteatri lavastustele „Üle linna Vinski“ ning „Karid ja kõrgused“. MUUSIKALAVASTUSTE AUHIND

AASTA LAVASTUS „Joobnud“, Theatrum Autor Ivan Võrõpajev, lavastaja Lembit Peterson, kunstnik Lilja Blumenfeld, liikumisjuht Tiina Mölder, helikujundaja Marius Peterson, valguskunstnik Rene Liivamägi, videokunstnik Sander Põldsaar, grimmikunstnik Helga-Aliis Saarlen, produtsent Aive Sarapuu.

Jassi Zahharov – Paavali Lempeliuse tegelaskuju kõrgetasemelise vokaalse ja lavalise teostuse eest Eduard Tubina ooperis „Reigi õpetaja”, teater Vanemuine. Arne Mikk – Paul Hindemithi ooperi „Pikk jõulueine” haarava ansamblitööga lavastuse eest, Rahvusooper Estonia.

SÕNALAVASTUSTE AUHINNAD

BALLETIAUHIND

lavastaja: Andres Noormets – lavastused „Deemonid“, teater Vanemuine; „Mandel ja merihobu“, Endla Teater, ja „3 õde“, Rakvere Teater.

Sergei Upkin – Iasoni osa lavastuses „Medea“ ja Prints lavastuses „Uinuv kaunitar“, mõlemad Eesti Rahvusballett.

kunstnik: Pille Jänes – kujundused lavastustele „Brand“, VAT Teater; „Surnud hinged“, Tallinna Linnateater, ja „Keskmängustrateegia“, Eesti Draamateater.

398

TANTSUAUHIND Tiina Ollesk ja René Nõmmik – lavastus „...and Blue“ kui läbinisti eestimaine teos, mille kunstiline küpsus on saavutatud tihe-

das koostöös muusikute, valguskunstniku ning isikupäraste tantsijatega, Tantsuteater Fine5 ja Vaba Lava.

ETENDUSKUNSTIDE ÜHISAUHIND Tunnustab erinevaid etenduskunste (sõna-, muusika-, balleti-, multimeediumi- ja tantsuteatrit) põimivaid lavastusi, mis oma otsingulisuses avardavad teatrikunsti väljendusvahendeid. Labürintteatriühendus G9 – kaasavad ruumirännakud „Heleaines” ja „Mõtteaines”, mõlemad Tartu Uus Teater.

Etendust teenindava töötaja auhind Kadri Tammiste – etenduse juht. Eesti Draamateatri lavastuste kindlakäelise hoidmise eest: töökalt, täpselt, nõudlikult, abivalmilt, sõnakalt ja naeratavalt. Haldus- ja administratiivtöötaja auhind Lea-Liisbet Peterson – trupijuht. Professionaalse töö eest trupijuhina Rahvusooperis Estonia, inimliku panuse eest kollektiivi hinge ja südametunnistusena, kes säilitab rahu ka kõige keerulisemates olukordades, ei talu silmakirjalikkust ega ülekohut ning annab vajadusel räbaldunud kunstnikuhingedele psühholoogilist abi.

KRISTALLKINGAKESE AUHIND Vallo Kirs – lavastused „Idioot“, „Vanad ja noored“ ja „Kahe isanda teener“, Ugala teater, ning „Hiirtest ja inimestest“, Tallinna Linnateater. Olga Zaitseva – Almirena Georg Friedrich Händeli ooperis „Rinaldo“ ja Giannetta Gaetano Donizetti ooperis „Armujook“, Rahvusooper Estonia.

ALGUPÄRASE DRAMATURGIA AUHIND Martin Algus – „Väävelmagnooliad“. Klassikalise draamavormi värskendamise ning peensusteni läbitöötatud dialoogi kaudu ühiskondlikult kõnekate teemade käsitlemise eest.

TEATRITÖÖTAJA AUHIND Lavastust ettevalmistava töötaja auhind Reigo Tammjärv – pealavameister. Loominguliselt ja insenertehniliselt keerulisi lahendusi nõudva töö eest Teater NO99 lavastuste ettevalmistamisel ja rahvusvahelistes koostööprojektides.

NIMELISED AUHINNAD Aleksander Kurtna nimeline auhind Sigrid Tooming ja Paul-Eerik Rummo – Henrik Ibseni värssdraama „Brand“ tõlke eest, mis on Eesti suurimaid klassikalisi kultuuritegusid Dante „Jumaliku komöödia“ tõlkimise järel. Sigrid Toominga proosatõlkele toetudes on Paul-Eerik Rummo leidnud stiilipuhta värsikeele, mis võimaldas Ibseni XIX sajandi riimluule tuua tänapäeva sisuliselt adekvaatsena ja mõjusalt lavaküpsena. Ants Lauteri nimeline auhind Näitlejaauhind: Sten Karpov Joonas Tartu ja Nõukogude sõdur lavastuses „Kangelane“, Treplev lavastuses „Kajakas“, Hlestakov lavastuses „Revident“, Kasper lavastuses „Ballettmeister”, Dean lavastuses „Mässajad“, Simon/Omakaitsemees lavastuses „Põletus“, James lavastuses „Imetegija“, Martin lavastuses „Nähtamatu maja”, Mark lavastuses „Boyband”, Korpikangas lavastuses „Vaikus“ (kõik Endla teatris). Kassin lavastuses „Portselansuits“ ja Treat lavastuses

399

„Orvud“ (mõlemad Eesti Draamateatris). Johan ja Aaron lavastuses „Fanny ja Alexander“ ja Frank lavastuses „Deemonid” (teatris Vanemuine). Ekke Moor lavastuses „Ekke Moor“ (Viimsi Suveteatris). Lavastajaauhind: Ivar Põllu Dramaturg, lavastaja, teatrijuht, Tartu Uue Teatri looja. Kaarel Saha preemia laureaadid: kauaaegne Soome Rahvusooperi peaprodutsent Keijo Kupiainen ja Vanemuise infotehnoloogiajuht Mikk Männaste. Preemiat jagati 19. korda ja see anti üle 15. veebruaril. Otto Hermanni nimeline auhind Heiti Riismäe – Rahvusooper Estonia fagotirühma kontsertmeister, oma ala professionaal ja eeskujulik kolleeg, kes töötab Rahvusooperis Estonia alates aastast 1976. Rahel Olbrei nimeline auhind Professionaalse balletikunstiga tegelevale lavastajale, koreograafile, repetiitorile ja pedagoogile pikemaajaliste väljapaistvate tulemuste eest balletilaval. Ülo Vilimaa – omanäoline tantsija ja isikupärase käekirjaga koreograaf, kes oma loomingus on kandnud eesti balletile aluse pannud Rahel Olbrei ja Ida Urbeli traditsioone. Reet Neimari nimeline kriitikaauhind Alvar Loog – järjepidev teatrikriitik, kellel õnnestus tekitada elav ning vastukaja pälvinud arutelu teatri ja performance’i piiridest. Salme Reegi nimeline auhind Leino Rei – tundliku lavastajatöö eest tajudega mängivas lavastuses „Siil udus“, Tartu Uus Teater.

400

Helmi Tohvelmani auhind anti 13. oktoobril Väätsa mõisas Andrus Vaarikule, tunnuslausega „Teekond stampidest üle – kordumatu omapärani“. Ühes auhinnaga anti üle Helmi Tohvelmani fotoga auaadress, mille autoriks on Tõnu Tormis. Auhinna andis üle esimene laureaat Laine Mägi. Ürituse korraldajateks on Väätsa põhikool ja Eesti Teatriliit. Auhinda rahastab Eesti Kultuurkapital. Voldemar Panso nimeline auhind Dramaturgiaüliõpilane Mehis Pihla, EMTA lavakunstikooli XXVII lend.

EESTI SÕLTUMATU ETENDUSKUNSTI AUHINNAD Auhinnad 2014. aasta loomingu eest andis välja Kanuti Gildi SAAL koostöös Eesti Teatriuurijate ja -kriitikute Ühendusega. Auhinda toetab Eesti Kultuurkapital. Auhinna žüriisse kuulusid: Madli Pesti (Eesti Teatriuurijate ja -kriitikute Ühendus), Riina Oruaas (Eesti Teatriuurijate ja -kriitikute Ühendus), Priit Raud (Kanuti Gildi SAAL) ning Triinu Aron (Sõltumatu Tantsu Lava). Aasta Tegija auhind Etenduskunstnik Kaja Kann projekti „Knit the World” eest: raamat „Eratee”, fotonäitus „Kes varastas päeva?” ja soololavastus „Be Real My Dear” Kanuti Gildi SAALis. ZUGA ühendatud tantsijad ehk Tiina Mölder, Helen Reitsnik, Ajjar Ausma ja Päär Pärenson lavastuse „Käik” eest Sõltumatu Tantsu Laval. Aasta Läbilööja auhind Hendrik Kaljujärv loomingulise panuse eest lavastusse „Santa Muerte and the Sun” (valminud koostöös Karl Saksaga) ning soololavastuse „Rising Matter” eest.

Henri Hüti nimelise muusikalise kujunduse eripreemia pälvisid Eleonora Tikas, Kalle Tikas ja Allan Prooso tsirkuseartistide ja muusikute kokkumängust loodud põneva kompositsioonilise terviku eest lavastuses „Knacktune“.

Eesti Tantsuhariduse Liidu poolt väljaantava Gerd Neggo nimelise tantsuõpetaja stipendiumi pälvis tantsuõpetaja, tantsija ja koreograaf Anu Ruusmaa. Stipendiumi rahastab Eesti Kultuurkapitali rahvakultuuri sihtkapital.

STIPENDIUMID

KOLLEEGIPREEMIAD

Eesti Kultuurkapitali loominguline stipendium „Ela ja sära“ näitekunsti valdkonnas – Mirtel Pohla. Eesti Rahvuskultuuri Fond Kristi ja Siim Kallase fondi stipendiumi toetamaks Eesti ajaloo mõtestamist teatris pälvis Merle Karusoo, arvestades tema pikaajalist tegevust autori ja lavastajana Eesti ajaloo mõtestamisel ning soovides toetada tema jätkuvat tegevust sel alal. Mait Agu stipendiumi pälvis Kadi Voitka, 2014. aastal koreograafia eriala bakalaureuseõppe lõpetaja. Stipendiumi üleandmine toimus 1. oktoobril Tallinna Ülikooli teatris Stella, kus tuli esitamisele Kadi Voitka bakalaureusetöö „Mina ja mina“. Kolm Eesti stand-up comedy ehk püstijalakomöödia eestvedajat: Monoteater, Komeediklubi ja Kinoteater, asutasid eraalgatusel ühise stipendiumi, et arendada stand-up-kultuuri Eestis. Stipendium sai nimeks Naljastipendium. Naljastipendiumi esimesed laureaadid: Kaarel Nõmmik üritustesarja „Fopaa“ arendamiseks ning Tigran Gevorkjan esinemistega seotud sõidukulude katmiseks. Vanemuise teatri draamanäitleja Linda Kolde ning näitleja ja lavastaja Tanel Jonas pälvisid hotelli London stipendiumi loominguliseks enesetäienduseks Euroopa teatrimekas Londonis.

RAHVUSOOPER ESTONIA 2013/14 hooaeg Ooperisolist Kristel Pärtna, balletiartist Triinu Leppik, orkestriartist Helen Kedik, kooriartist Aare Kodasma, kirjandustoimetaja Liina Viru, etenduse juht Anton Osul, ooperijuhi assistent Heidi Sibul, vaneminsener-mehhaanik Aivar Kärner, külalistemaja perenaine Kaili Uus. TALLINNA LINNATEATER Parim lavastus – „Aju jaht“ (lavastaja Diana Leesalu). Parim kujundus – „Krabat“ (kunstnik Jaagup Roomet). Parim meespeaosatäitja – Indrek Ojari (Mark Styleri roll lavastuses „Aju jaht“, Lennie roll lavastuses „Hiirtest ja inimestest“). Parim naispeaosatäitja – Anne Reeman (Varvara Pavlovna roll lavastuses „Igatsus“). Parim meeskõrvalosatäitja – Allan Noormets (doktor Farquhari roll lavastuses „Aju jaht“; Sobakevitši roll lavastuses „Surnud hinged“). Parim naiskõrvalosatäitja – Piret Kalda (Plimptoni roll lavastuses „Aju jaht“; Manilova roll lavastuses „Surnud hinged“). Parim lavastusala töötaja – dekoratsiooniala juhataja Tiit Villemsoo. Parim maja töötaja – dramaturg-lavastaja Paavo Piik. Eripreemia – dramaturg Triin Sinissaarele

401

teatri mõttetalgute vedamise eest. Juhtkonna preemiad: enim etendusi andnud meesnäitleja – Argo Aadli, enim etendusi andnud naisnäitleja Epp Eespäev, parim meestöötaja – öövalvur Vello Aavik, parim naistöötaja – grimeerija Enda Karimõis. Toetajate preemiad: ASi ESPAK preemia – Indrek Ojari; Nordeconi preemia – Märt Keerutaja; Eesti Päevalehe preemia – Märt Pius; Medicumi preemia – Linnateatri 40+ vanuses meespere. EESTI DRAAMATEATER Käsu-Ants (lavastajapreemia) – Priit Pedajas (lavastused „Keskmängustrateegia“, „Aiamajas“, „Hõimud“). Naispeaosa Suur Ants – Marta Laan (Sylvia rolli eest lavastuses „Hõimud“). Meespeaosa Suur Ants – Pääru Oja (Billy lavastuses „Hõimud“, Willem Kasser lavastuses „Vennas“ ja Olav „Kuldses Lurichis“). Naiskõrvalosa Väike Ants – Laine Mägi (proua Constable „Aiamajas“, Raimond Valgre ema roll lavastuses „Laul, mis jääb“ ja vanaema „Keskmängustrateegias“). Meeskõrvalosa Väike Ants – Tõnu Oja (Pusta lavastuses „Wabadusrist“, Gooperi roll lavastuses „Kass tulisel plekk-katusel“ ja Elmo lavastuses „Kuldne Lurich“). Ilu-Ants – Pille Jänese kujundus lavastusele „Keskmängustrateegia“ ja „Aiamajas“. Asi-Antsuks – pealavameister Mikk Lagemaa. Abi-Ants – etenduse juht Kadri Tammiste. Kaval-Ants – Harriet Toompere Mati Undi nädala idee algatamise ning nädala eestvedamise ja taganttõukamise eest. Aasta hõivatuimad näitlejad – Jüri Tiidus (mängis 144 etendust) ja Marta Laan (166 etendust).

402

ENDLA TEATER Parim naisnäitleja – Carmen Mikiver, rollid lavastustes „Meie aja kangelane“ ja „Woyzeck“. Parim meenäitleja – Tambet Seling, roll lavastuses „Eedeni aed“. Parim lavastaja – Enn Keerd, lavastused „Gaasivalgus“ ja „Kvartett“. Parim kunstnik-kujundaja – Liina Unt, lavastused „Vares“ ja „Gaasivalgus“. Parim etendust ettevalmistav ja teenindav tehniline töötaja – kostümeerija Airin Vaarmann. Parim maja teenindav töötaja – perenaine Malle Kuningas. Parim teenindav töötaja – kassapidaja Siret Ruus. Parim administratiivtöötaja – haldus- ja tehnikajuht Roland Leesment. Parim kohvikutöötaja – klienditeenindaja Katti Peedimaa. Kõige hõivatum naisnäitleja 2014. aastal oli Kaili Viidas ning meesnäitleja Tambet Seling. NUKU 2013/2014 hooaeg Lipulaev (parim lavastus) – „Väike Gavroche“. Maailma Meister (parim kunstnik) – Rosita Raud („Emma ja ajakivi ehk Nukkude teater) ja Anni Rajas („Väike Gavroche“). Pärl (parim naisnäitleja) – Katariina Tamm. Ladvaõun (parim meesnäitleja) – Mart Müürisepp. Rusikas Silmaauku (parim kõrvalosatäitja): a) Rusikas Paremasse Silmaauku (parim meeskõrvalosatäitja) – Jevgeni Moissejenko; b) Rusikas Vasakusse Silmaauku (parim naiskõrvalosatäitja) – Kaisa Selde. Välk ja Pauk (parim valgus- või helikujundaja) – Liina Kullerkupp lavastuse „Nublu“ originaalmuusika eest.

Puhas Võit (parim külaline) – kunstnik Rosita Raud. Osavnäpp (parim töökodade töötaja) – nukumeister Annika Aedma. Hall Kardinal (parim etendust teenindav töötaja) – grimeerija Aimi Etverk. Töömesilased (parimad administratiivtöötajad) – kohvikuteenindaja Maarja Mets. Majavaim (parim maja teenindav töötaja) – koristaja Nadežda Tšufarina. Suurim üllataja – NUKU inimeste töö- ja pühendumisvõime. Auruvedur (hõivatuim meesnäitleja) – Anti Kobin (190 etendust). Igiliikur (hõivatuim naisnäitleja) – Katri Pekri (173 etendust). RAKVERE TEATER (75. aasta) Parim naisnäitleja: Saara Kadak – Sakari „Mina olin veel väikene“. Parim meesnäitleja: Eduard Salmistu – rollid lavastustes „Algused“, „Viimase öö õigus“ ja „Lumehelbeke“. Parim lavastaja: Raivo Trass – „Viimase öö õigus“. Parim kunstnik: Jaak Vaus – „Viimase öö õigus“. Muidu Imeline: Kadri Kask – lavastuse „Uno Bossa“ muusikaõpetaja. Parim etendust teenindav töötaja: Ailar Kullamägi. Parim lavastust ettevalmistav töötaja: Tiit Kalm. Parim teenindaja: Katrin Kalamets. Parim korraldaja: Velvo Väli. Rakvere Teatri tänuordenid: Külalislahkuse orden: Tooma talu perenaine Marit Õunapuu – nii trupile kui vaatajaile õdusa etendusepaiga loomise eest teatri suveprojektile „Üks pealuu Connemaras“. Teatritruuduse orden: Urve Nõlve – eelmisel

hooajal kõige rohkem Rakvere Teatrit külastanud vaataja. Mängupartneri orden: Eesti Vabariigi suursaatkond Helsingis (eriline tänu Liisa Ojaveerile) ja Eesti Instituudi esindus Soomes (eriline tänu Grete Ahtolale) kui parimad koostööpartnerid Eesti-Soome teatrite koostööprojekti „Piiri peal“ toetamisel. VANEMUINE Naisnäitleja – Jaanika Arum Tamta rolli eest lavastuses „Armastan! Armastan! Armastan!“. Parim naiskõrvalosa – Maria Soomets rollide eest lavastuses „Madisoni maakonna sillad“ ja „Kajakas“. Meesnäitleja – Reimo Sagor Nikala osa eest lavastuses „Armastan! Armastan! Armastan!“. Parim meeskõrvalosa – Ott Sepp Gustav Adolf Ekdahli osatäitmise eest lavastuses „Fanny ja Alexander“. Parim draamalavastus – „Fanny ja Alexander“. Parim lavastaja – Ain Mäeots. Aprillis pärjati aasta vanemuislasteks näitleja Karol Kuntsel ja juhiabi Merle Nikkinen. UGALA TEATER Parim lavastaja – Taago Tubin lavastustega „Lovesong“ ja „Hirm sööb hinge seest“. Parim kujundaja – lavastuste muusikaline kujundaja Peeter Konovalov. Parim näitlejanna – Marika Palm rollidega lavastustes „Kahe isanda teener“, „Eesriie avaneb!“ ja „Illusionistid“. Parim näitleja – Martin Mill rollidega lavastustes „Kahe isanda teener“, „LOVESONG. Ühe armastuse lugu“, „Valged ööd“ ja „Hirm sööb hinge seest“. Parim lavastust teenindav ja ettevalmistav

403

töötaja ning parim noortöötaja – inspitsent Pille-Riin Lillepalu. Parim maja ja publikut teenindav töötaja – administraator Mare Miilmaa. Südamega tehtud töö – korraldusjuht Heigo Teder. Aasta hõivatuimad näitlejad olid Rait Õunapuu (119 etendust) ja Luule Komissarov (96 etendust), keda tunnustati eripreemiaga.

Parim meesnäitleja – Priit Loog (rollide eest lavastustes „Meie aja kangelane“, „Vares“, „Boyband“ ja „Armastuse õigekiri“). Parim lavastus – „Kõik naistest“ (lavastaja Kaili Viidas).

TEOTEATER Kolleegipreemia 2014: Meeli Seermaa – tõsiseltvõetav mitmel rindel, hea, abivalmis, arvestab teistega, suudab mõelda suure pildi peale. Turbo Tigu: Piret Viisimaa – Turbotigu 100%, igal pool ja kõikjal alati kohal nii kehas kui vaimus. Parim meesnäitleja: Märt-Jaanus Jelsukov – palju rolle korraga käsil ja ei kaota särtsu ja sära. Parim naisnäitleja: Jane Meresmaa-Roos – silma jäänud lavastustes „Kõik (s)ängis“ ja „Salapaik“.

RAKVERE TEATER Naisnäitleja – Saara Kadak. Meesnäitleja – Margus Grosnõi. Parim lavastus – „Uno bossa ehk Uno Loobi seitse elu“ (lavastaja Hardi Volmer).

PUBLIKUPREEMIAD

VANEMUINE Hotell Londoni preemia: Linda Kolde ja Tanel Jonas.

RAHVUSOOPER ESTONIA SEB publikupreemia: Juuli Lill ja René Soom. ERGO tantsupreemia: Abigail Sheppard ja Vitali Nikolajev. TALLINNA LINNATEATER Publikupreemia: Elisabeth Reinsalu. ENDLA TEATER Periood märtsist 2014 kuni märtsini 2015. Parim naisnäitleja – Carmen Mikiver (rollide eest lavastustes „Meie aja kangelane“, „Kõik naistest“, „Armastuse õigekiri“ ja „Vares“).

404

NUKU Puhas Kuld (parim uuslavastus publikuhääletuse põhjal) – lavastus „Nublu“.

UGALA TEATER Kuldõuna-nimelised preemiad antakse mais, hooaja lõpul Parim naisnäitleja – Adeele Sepp. Parim meesnäitleja – Peeter Jürgens. Parim lavastus – „LOVESONG. Ühe armastuse lugu“, lavastaja Taago Tubin. Parim kujundus – „Kahe isanda teener“, kunstnik Jaanus Laagriküll.

TUNNUSTUSED VÄLISMAALT Lauri Lagle võitis aprillis parima näitleja preemia Vilniuse rahvusvahelise filmifestivali Baltic Gaze võistlusprogrammis osatäitmise eest Veiko Õunpuu filmis „Free Range / Ballaad maailma heakskiitmisest“. Riias 17.–19. oktoobrini toimunud Balti Teatrisügise festivalil pälvis lavastus „Kolmapäev“ kaks preemiat: Lauri Lagle sai parima

lavastaja tiitli ning lavastuse trupp – Eva Klemets, Inga Salurand, Kaie Mihkelson ja Mari Abel – parima naisansambli preemia.

RAHVUSVAHELINE KOOSTÖÖ 3. jaanuaril toimus Tartu Uues Teatris Horvaatiast pärit kunstiresidendi Martina Kartelo ja tartlastest koosneva trupi ühisloominguna sündinud foorumteatri etendus „Teater lahendusena?“. Tartu Üliõpilasteatri kunstiline juht Kalev Kudu lavastas Tbilisi Akhmeteli-nimelises draamateatris Valgevene autori Pavel Prjaško näidendi „Alukad“ („Trusi“) ning Akhmeteli teatri lavastaja ja ülikooli õppejõud Irakli Gogia lavastas Tartu Üliõpilasteatris M. Bulgakovi varasemate juttude põhjal lavastuse „Morfium“. Samuti pidas Gogia ülikoolis loengu Georgia tänapäeva teatrist. 1.–9. juulini toimus MTÜ Foorumteater ja rahvusvahelise organisatsiooni The Republic of the Imaginaton koostöös labürintteatri koolitus ja teatriprojekti „Postcard from Patarei” etendused Patarei Merekindluses. Koolituse juhendajaks oli sensoorse labürintteatri meetodi looja Iwan Brioc. 6.–16. märtsini toimus Kanuti Gildi SAALis kunsti ja avalikkuse vahelist suhet uuriva rahvusvahelise võrgustiku „outside the box“ Tallinna aktsioon pealkirjaga „Show Me Yours I Show You Mine”. Algimpulsiks esitati küsimus: „Kus on Kanuti Gildi SAALi 50+ publik?“ Teater FFT (Düsseldorfist) poolt kokku pandud gruppi kuulusid Kathrin Tiedemann, Sophie Jahnke, Janek Klaus, Daniel Hengst, Lukas Matthaei ja Maria Tsitroudi. Eestlastest osalesid Ene-Liis Semper, Leon-

hard Lapin, Raoul Kurvitz, Evi Pärn, Henri Hütt ning Johannes Veski. 31. maist kuni 3. juunini toimus Viljandis Põhja- ja Baltimaade teatrikõrgkoolide kokkutulek SUMIN 2014. Viljandis näidati õppeaasta jooksul 9 teatrikõrgkoolis toimunud lasteteatri töötubade käigus loodud lavastusi, lisaks oli avatud näitus, toimusid loengud, töötoad, vestlusringid. Sündmuse avalavastus „Suur sumin” etendus laululaval lastekaitsepäeval, 1. juunil. 12.–16. maini toimus TLÜ koreograafia magistrantuuri, EKA stsenograafiaosakonna ja Taani Lavakunstikooli (tantsu muusikaline saade) muusikute osalusel ning Hispaania kostüümikunstniku Ramon Ivarsi juhendamisel koreograafia ja stsenograafia töötuba „7 surmavat luike“, mille eesmärk on uurida kostüümi, liikumise ja heli sünteesi. 16. mail esitleti ülikooli teatris Stella projekti raames valminud etüüde. Projekt valmis koostöös Fine5 Tantsuteatriga. 1.–4. oktoobrini etendus Eestis Rakvere teatri ja kahe Soome teatri – Lahti Vanha Juko ja Tampere Telakka – koostööprojekt „Kullervo“. Lisaks kolmele etendusele Rakveres toimusid etendused ka Pärnus ja Tallinnas. Lisaks „Kullervole“ kuuluvad triloogiasse Telakka „Petroskoi“ ning Rakvere teatri „köök/keittiö“. Kolme teatri koostööprojekt pälvis Soome riikliku teatripreemia. Triloogia lavastusi esitati Pori ja Tampere teatrifestivalidel ning Eestis festivalil Draama 2014. 15. septembril viibis Eestis Tokio Natori Teatri direktor Toshiyuki Natori, kes uuris koostöövõimalusi Eesti teatritega. Teatrijuht Natori käis Tallinna Linnateatris ja kohtus siinsete kolleegidega.

405

KONVERENTSID, ARUTELUD 7. veebruaril toimus Kanuti Gildi SAALis Eesti Tantsunõukogu avatud ja laiendatud üldkoosolek, esinesid Triinu Aron, kultuuriministeeriumi teatrinõunik Hillar Sein, haridus- ja teadusministeeriumi esindaja Anne Kivimäe, Eesti Kultuuri Koja esindaja Peeter Jalakas, Vaba Lava ja Projektiteatrite Liidu esindaja Märt Meos, Eesti Tantsuhariduse Liidu esindaja Jane Miller-Pärnamägi, Loov Eesti ja Euroopa Liidu kultuuriprogrammide tutvustaja Yvelin Karu-Veskioja, Henri Hütt ja Taavet Jansen etteastega „Generatsioonid ja väljavaated“, Doris Feldman ja Monika Tomingas „Lavastuse väljatoomine kunstniku poolt vaadates“. 10. veebruaril toimus Eesti Teatri Agentuuri jagatud mõtete sarja raames arutluspäev „teater | keel“, mis valmis koostöös Eesti Draamateatriga ja oli osa Eesti Draamateatri Eesti näidendi nädalast. Ettekanded: Tiit Hennoste – „Ei mõista inimese moodi kõnelda. Teatrikeel kirja, kõne ja kunsti vahel“; Anu Lamp – „Mõtteid keelest teatrikooli õppejõu vaatevinklist“, Merle Karusoo ja Andrus Kivirähki vestlus „Me saame hakkama“, Adam Culleni ja Martin Alguse vestlus „Tõlkesse kaduma läinud“; Karl-Martin Sinijärv – „Trikid ja usutavus: elus keel pärisja mänguelus“; Mart Kangro – „Keelekoreograafia“; Valdur Mikita – „Läänetaiga laulud. Ivake isevärki mõtteid eesti keelest, lausutud küünlakuu hakul Härjapea jõel“. 6.–14. veebruarini oli igal õhtul laval eesti algupärandi lavastus (sh esietendus 9. veebruaril väikeses saalis: Tõnu Õnnepalu „Vennas“). 25. märtsil tõstatas Vanemuise teatri suures

406

majas toimunud konverents „Haridus teatris – teater hariduses“ teemad, mis puudutavad formaalhariduse täiendamist teatri vahenditega. Toimusid töötoad, diskussioonid ning ettekannetega esinesid Tartu Ülikooli emeriitprofessor Marju Lauristin, Miina Härma gümnaasiumi õpetaja Ivika Hein ja Jakob Westholmi gümnaasiumi direktor Rando Kuustik. 20. märtsil toimus Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi juubelikonverents „Muuseum – looja või vahendaja?“ Ettekannetega esinesid Tanel Veeremaa, Toomas Siitan Eesti Muusika- ja Teatriakadeemiast, Kaire Lõhek Tallinna 32. keskkoolist, Ain Roost teatrist Endla, Peeter Raudsepp ja Eva-Liisa Linder EMTA lavakunstikoolist, Marju Reismaa kultuuriministeeriumist, Riina Oruaas Eesti Teatriuurijate ja -kriitikute Ühendusest, interpreet Sten Lassmann. Päeva modereerisid Kirsten Simmo ja Risto Lehiste. Nüüdistantsu mõttetalgud ehk kolmeosaline vestlussari, kus arutati Eesti nüüdistantsu hoovade ja võimekuse üle. Vestlused toimusid Okasroosikese Lossis (Uus 19). 9. aprillil: omaalgatuslikest kultuurivaldkonna organisatsioonidest, kellel on oma ruum ja majapidamine. Kogemusi jagasid Johannes Veski Cabaret Rhizome’ist, Priit Raud Kanuti Gildi SAAList ja Madis Mikkor Polymerist, modereeris Triinu Aron Sõltumatu Tantsu Ühendusest. 29. aprillil: arutelu nüüdistantsu valdkonnas toimivate isikute, nende rollide ja huvide üle. Osalesid: vabakutseline koreograaf Külli Roosna, vabakutseline produtsent Elo-Liis Parmas, Postimehe teatrikriitik Heili Sibrits, publiku hääl Ivo Särak ja kultuuriministeeriumi teatrinõunik kui avaliku huvi esindaja Hillar Sein, modereeris Madli Pesti. 19. mail: kunstniku vastutusest – kelle ees ta

vastutab, mida see endaga kaasa toob ehk millised kompromissid on õigustatud. Osalesid etenduskunstnik Kaja Kann, etenduskunstik Kadri Noormets, visuaalkunstnik Mihkel Ilus, modereeris Ott Karulin. 14.–15. juunini Saueaugu Teatritalus Läänemaal Tartu ülikooli Teatriteaduse Üliõpilaste Looži 17. kevadkool „Üksinda fookuses, kambakesi teel“ mono- ja soololavastuste teemadel. 4. ja 5. septembril Eesti Teatriuurijate ja -kriitikute Ühenduse rahvusvaheline konverents „Esilekerkivad identiteedid nüüdisteatris“ Tartu Ülikooli kultuuriteaduste ja kunstide instituudis. Ettekanded: Marina Grišakova – „Jutustaja metamorfoosid”, Anneli Saro – „Identiteedi kollektiivne tähendusloome teatris”, Madis Kolk – „Religioosne identiteet metamodernistlikus performatiivsuses”, Liisa Ojakõiv – „Naine kutsumuse teel”, Luule Epner – „Eestlase aeg ja ruum: rahvuslikust identiteedist nüüdisteatris”, Riina Oruaas – „Identiteetide konstrueerimine: Euroopa ja Eesti lavastuses „Kolm kuningriiki““, Eva-Liisa Linder – „Rahvusidentiteedi erinevad mudelid Eesti nüüdisteatris” ning STEPi (Project on European Theatre Systems) töörühma liikmed: Magnus Thor Thorbergsson (Island) – „Where do we go from here? Re-defining national identity in post2008 Iceland”, Szabó Attila (Ungari) – “Theatre as a Challenger of Traditional Constructions of Ethnic Identity in Transylvania”, Steve Wilmer (Iirimaa) – „Angels’ Plots”, Beate Schappach (Šveits) – „Choirs of Melancholy. Collective Identities in Christoph Marthaler’s Theatre Projects“, Maja Šorli (Sloveenia) – „The Hybrid Identities of Maja Delak and Luka Prinčič”, Maria-Elisabeth Heinzer (Šveits) – „Identities of Contemporary Theatre”.

24. oktoobril toimus Eesti Teatri Agentuuri jagatud mõtete sarja konverents „teater | 20...“. Ettekannetega esinesid: Monika Larini – „Õnnelikku mugavustsooni!“, Ott Karulin – „(Pealkirjata)“, Anneli Saro – „Eesti näitekirjaniku surm, [---] ja ülestõusmine“, Hillar Sein – „Mida me suudaks, kui me ei kardaks?“, Anvar Samost – „Eesti poliitiline teater“, ja Priit Võigemast – „Eimiski pärast kõik!“, toimus Kinoteatri pressikonverents ja esitleti kogumikku „Eesti näitekirjanduse 20 aastat“. Agentuuri 20. juubelile pühendatud konverents toimus Vaba Lava teatrisaalis, päeva modereeris Joonas Tartu, ettekannete visualiseerimise eest hoolitses Joonmeedia. 25. oktoobril toimus TÜ Narva kolledžis rahvusvaheline rakendusteatri konverents „Draama ühendab inimesi: teater elukestvas õppes”. Narva kogunes teatripraktikud Inglismaalt, Saksamaalt, Soomest ja Eestist. Konverentsi programm loodi rahvusvahelistes töörühmades konverentsile eelnenud loomeplatvormil Sillamäel, kus külastati erinevaid sotsiaalasutusi, ettevõtteid ja omavalitsust. Samuti esitleti draamaõppe käsiraamatuid „Draamaraamat” ja „Draamakompass”.

VARIA 12. jaanuaril toimus Tallinna Kammerteatris näidendi ettelugemine: Peter Quilteri „Näitlejanna“. Korraldajad Teater Karahvin ja Tallinna Kammerteater. Näidendi on tõlkinud Meeli Hunt, lavastaja Andres Lepik. Lugesid: Liina Tennosaar, Jass Seljamaa, Karin Tammaru, Indrek Taalmaa, Andres Lepik, Jüri Aarma, Egon Nuter. Eesti Teatriliidu saalis viidi läbi Eesti Lavastajate Liidu loengusari „Ruum“:

407

15. jaanuaril esines Tõnu Viik – „Ruumi fenomenoloogia“; 12. veebruaril Rein Raud – „Sees-Väljas“; 19. märtsil Veronika Valk – „Ruum“ ja 14. mail Anne Türnpu – „Kus asub ruum ja kuidas ta väljendub“. Loengusarjas „Heli“: 15. oktoobril Ivar Vinkel – „Helide mõju“ ja 19. novembril Saale Kareda – „Maailm on heli nähtavast ja nähtamatust, kuuldavast ja kuuldamatust“. 13.–19. jaanuarini toimus Vene Teatris teatrilaboratoorium „Uus muinasjutt”, mis keskendus lastele loodud teatrile. Laboratooriumi lõppedes esitati kolm lavastuseskiisi Anna Marshalli lastenovelli „Vanaema ja 99 liblikat“, Daniil Harmsi näidendi „Tsirkus Šardam“ ning rootsi muinasjuttude põhjal. Juhendajateks olid Polina Stružkova (Venemaa), Christian Weise (Saksamaa) ning Kaja Kann ja Helen Reitsnik. Jaanuarist märtsini peeti Theatrumis lugemisõhtute sarja „Kuulamised“: 31. jaanuaril, 15. veebruaril ja 7. märtsil toimus sari TLÜ Kirjastuse ja Theatrumi koostöös. Theatrumi näitlejad kandsid ette Dante Alighieri eepilise poeemi „Jumalik komöödia“ esimese osa ja 33 laulust koosneva „Põrgu“; 14. märtsil lugesid VHK vilistlased ning Lembit Peterson ja Jaak Johanson Kristjan Jaak Petersoni luulet ja päevaramatut, tšellol musitseeris Johannes Sarapuu; 15. aprillil esitati Jaan Lattiku loomingu põhjal VHK Teatrikooli lavakõnekava „Käskjalg“, juhendaja Tõnis Rätsep; 3. juunil A. H.Tammsaare loomingul põhinev kava „Uputiit“. Tekstid valisid ja katkeid lugesid: Johanna Aus, Eva Eensaar, Anneli Tuulik, Ott Aardam, Helvin Kaljula, Andri Luup, Leander Meresaar, Lembit Peterson ja Tarmo Song, viiulil musitseeris Peeter Margus, kaassõnad Maarja Vainolt Tammsaare muuseumist.

408

Heigo Teder alustas veebruaris uue virtuaalse saatesarjaga „Suitsuruumilood“. Märtsis oli esimeseks külaliseks Rakvere teatri näitleja, digitaalkunstnik ning kujundaja Peeter Rästas, detsembris Ugala näitleja Janek Vadi. https://soundcloud.com/suitsuruumilood/ 6. veebruaril toimus Endla teatris näitleja Aare Laanemetsa 60. sünniaastapäevale pühendatud mälestuste õhtu. Näitlejat meenutasid kursusekaaslased lavakunstikooli VII lennust, näitlejad Ahti Puudersell, Riina Hein ja Ain Lutsepp, filmirežissöör Arvo Kruusement, teatrikriitik Pille-Riin Purje jt. 18. märtsil Eesti Draamateatri sarjas „Link“ kohtumine „Vennase“ autori ja trupiga: Tõnu Õnnepalu, Aleksander Eelmaa ning Kaie Mihkelson, Pääru Oja ja Indrek Sammul. Vestlust juhtis Marek Tamm. Ühtlasi esitleti Draamateatri näidendiraamatu sarjas ilmunud „Vennase“ raamatut. 19.–26. märtsini tähistas Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum oma 90. sünnipäeva, toimusid kontserdid, etendused, teemaõhtu, konverents ja tasuta perepäev. Juubelinädala suursündmuseks oli spetsiaalselt muuseumi sünnipäevaks loodud Heidi Sarapuu lavastus „Laborant Viiding“. 26. märtsil toimus avalik vestlusring teatrite dramaturgide ja kirjandustoimetajatega, vestlusringi juhtis Kirsten Simmo, ning kohtumisõhtu Bulgaaria näitekirjaniku Hristo Boytcheviga, vestlust juhtis Jaak Allik. Boytchev oli Eestis seoses lavastuse „Titanicu orkester“ esitamisega teatri aastaauhindadele ning tema mononäidendi „Fenomen“ (R.A.A.A.M.) esietendumisega 22. märtsil.

Tantsutehnika õpitoad: Okasroosikese Lossis: 25.–26. jaanuarini ja 10.–11. maini Külli Roosna ja Kenneth Flaki „Responsive Body“, kaasaegse tantsutehnika töötoad, ning 19.–20. juunini Krista Kösteri kahepäevane workshop vol 3 „Füüsiline keha – energeetiline keha“. OMAtsirkuse stuudios: 9.–13. juunini linnalaager täiskasvanutele, juhendajad Külli Roosna, Kenneth Flak ja Heidi Kann. Tallinna Tantsuteatri õpitoad: 25.–26. augustini Tartus Tähtvere Tantsukeskuses: koolitajad Rufina Noor, Eliisa Lott ja Dmitri Harchenko, ning 27.–29. augustini Tallinnas Salme Kultuurikeskuses, koolitajad Maria Uppin, Eliisa Lott, Simo Kruusement ja Dmitri Harchenko.

Rebeka Põldsam ning teatri- ja kultuurikriitik Alvar Loog. Jutuajamist modereeris Aare Pilv.

5. ja 6. aprillil toimus Okasroosikese Lossis Soome etenduskunstniku, eksperimentaalse vokalisti ja videoartisti Meri Nikula töötuba „Voicing Your Body”.

27. mail Von Krahli Akadeemia ja Alkeemia Akadeemia sarjas aruteluõhtu ja Raadio 2 saate „Hallo, Kosmos!” avalik salvestus, et lahti harutada, milles peitub „Solarise needus”. Vestlusringi külalisteks ulmekirjanik Siim Veskimees, ufoloog Igor Volke, futurist Kristjan Port, transdistsiplinaarne uurija Saale Kareda, teadusajakirjanik Arko Olesk. Vestlusi suunasid Ingrid Peek ja Taavi Eelmaa.

Rahvusvaheline foorumteatri koolitus Tallinnas 11.–12. aprillini, koolitajaks Iwan Brioc. 21.–24. aprillini toimus Vene Teatri ja Teatriteaduse Üliõpilaste Looži koostöös „Vene teatrikriitika kool“, mida juhtis Kristina Matvienko. Arutluse all olid lavastused: „Zebra“ (Tartu Uus Teater), „Kadunud sõbra juhtum“ (Teater NO99) ja „Illusioonid“ (Vene Teater) ning iga osaleja vabal valikul kas: „Varesele valu“, „Harakale haigus“ (Eesti Draamateater ja Tallinna Linnateater), „Koera süda“ (Vene Teater), „Suur õgimine“ (NO99) või „Hoiak“ (STÜ) . 24. aprillil toimus Soome Instituudi saalis kolmas vestlus Kirjanike Liidu kriitikateemalises sarjas „Kriitiline olukord“. Vestlesid muusikakriitik Virge Joamets, kunstikriitik

30. aprillil esinesid Ugala teatri väikeses saalis kultuurisündmuste sarjas „Teatraarium IV: teater muusikas / muusika teatris“: Vaiko Eplik, Chalice, Adeele Sepp ja Jaan Jaago. Vestlust juhtisid Liis Aedmaa ja Rait Õunapuu. 10. mail toimus Rahvusraamatukogu teatrisaalis Eesti Teatriuurijate ja -kriitikute Ühenduse arutelu sarjast “Igaviku/Oleviku teater”. Teemaks VAT Teatri lavastus “Faust”, ettekande Fausti-legendist pidas teoloog Tiina-Erika Friedenthal.

Kirjandusfestivali HeadRead programmis toimus 25. mail kohtumine näitekirjanik William Boydiga, 28. mail loeti Peeter Sauteri uusimat näidendit „Riidepuud“, lugemine toimus Eesti Draamateatri „Esimese lugemise“ sarjas, ning 1. juunil sai Kirjanike Maja Musta Laega saalis arutleda teemal „Eesti ajalugu eesti draamas“. Kokku said kirjanikud Peeter Helme, Andrei Hvostov ja Tiit Aleksejev, et arutada ajaloolise draamakirjanduse iseloomu, minevikku ja tulevikku.

409

2. augustil toimus kultuurilokaalis Arhiiv (Tartus Vanemuise 19) Drakadeemia viies improkirjutamise õhtu. Kirjutajateks: Mihkel Seeder, Jüri Klooren, Martin Nõmm ja Kaur Riismaa. Õhtujuht Marite H. Butkaite, keda assisteeris Kaarel Targo. 3. septembril toimus Drakadeemia korraldamisel Tartu Ülikooli kirikus „Ahelkirjutamine: Kirjanik on kohal“. Alglausest said alguse kaks kolmeosalist kirjutamisahelat. Kaks tundi kestnud kirjutamisel osalesid Piret Jaaks, Jan Rahman, Kaur Riismaa, Berk Vaher, Mihkel Seeder ja Hiri Müüripeal. 14. mail esitleti Kultuurikatlas projekti „Betooniteater“ raames Tallinna Tehnikakõrgkooli ehitusteaduskonna tudengite lühilavastust ning Arhitektuurikeskuses esitlesid TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia etenduskunsti osakonna tudengid oma äriideid. Ehitusteaduskonna tudengid osalesid loovuse töötubades, mida viisid läbi Viljandi Kultuuriakadeemia õppejõud Jaanika Juhanson, Kai Valtna ning Raido Mägi. Etenduskunsti tudengid said aga ettevõtlusalaseid teadmisi töötubades, mida viisid läbi Tallinna Tehnikakõrgkooli õppejõud Marge Täks, Martin Toding ja Ülle Aasjõe. 20. mail Tartu Ülikooli aulas teatriteaduse professori Anneli Saro inauguratsiooniloeng „Kuidas eristada elu ja teatrit?“ 11. juunil Tartu Ülikooli eesti mõtteloo seminaris filosoofia ajaloo õppetooli lektor Eduard Parhomenko ettekanne „Madis Kõivu theatrum philosophicum. Kuidas lavastada asja iseendast?“. 7. septembril pidas Eesti teatri festivalil Draama loengu ameerika lavastaja ja kunst-

410

nik Robert Wilson: „*1 Have you been here before. 2 No this is the first time*“. Loeng toimus Tartu Loomemajanduskeskuse konverentsiruumis (Kalevi tn 17). Tartu Ülikooli vabade kunstide professori ametis oli 2014./2015. õppeaastal lavastaja ja eestlaste elulugude kogumise algataja Merle Karusoo. Loengukursuse „Kaevudes. Elude lood kaasakirjutamiseks“ 2014. aasta teemadeks olid: Sünniaasta (8.09.), Hõimlased (22.09.); Teater (6.10); VII lend (20.10.); Pirgu mälusektori ekspeditsioonid (3.11.); Genotsiid(17.11.); Integratsioon (1.12.). 25. septembril toimus Põhja-Eesti Pimedate Ühingu majas kuuldemängualase loengu- ja seminarisarja esimene kohtumine teemal „Kuidas sünnib kuuldemäng ja kuidas teda analüüsida“. Lektor oli Jaanika Juhanson. Järgnes seminari vormis arutelu. Loovkirjutamiskool Drakadeemia alustas oktoobris Tartus 9-kuulise näidendite kirjutamise kursusega. Baaskursus jagunes kolme moodulisse: klassikaline näidend, alternatiivdraama ja täispika näidendi kirjutamine. 30. septembril Rahvusraamatukogu Teatrisaalis VAT Teatri „Brandi“ vestlusring. Vestlusringis osalesid lavastaja Ingo Normet ja teksti kaastõlkija Paul-Eerik Rummo, vestlust modereeris VAT Teatri dramaturg Mihkel Seeder. Samas esitleti koostöös SA Kultuurilehega välja antud „Brandi“ raamatut. 7. oktoobril toimus Vanemuise väikese maja ovaalsaalis Eesti näidendi kuu raames näidendi „Estoplast“ avalik (lugemis)proov. Lisaks lavastaja Sander Pukile ning Vanemuise lavastuse trupile oli kohal ka näidendi autor Andra Teede.

14. oktoobril lugesid Polygoni Stuudio õpilased Juhan Viidingu ja Tõnis Rätsepa näidendit „Olevused“. Ettelugemine toimus Eesti Teatri Agentuuri korraldatud Eesti näidendi kuu raames, Polygoni stuudios Rävala pst 8. 14. oktoobril oli Teoteatris kultuuriklubi Tundlad aruteluõhtu teemaks psühholoogiline thriller „Salapaik“. Etendusele järgnenud vestlusringis osalesid psühholoog Erik Rüütel, lavastaja Jane Meresmaa-Roos ning näitleja Riho Enni. 18. oktoobril toimus EMTA lavakoolis dramaturgi-tudengite tekstide ettelugemine. Autorid olid Laura Kalle, Karl Koppelmaa ja Mehis Pihla (III kursuselt), Johan Elm, Priit Põldma ja Jan Teevet (I kursuselt). Ettelugemine oli osa Eesti näidendi kuu üritustest. 18. oktoobril olid Eesti Draamateatri sarja Link keskmes lavastused „Varesele valu...“ (Eesti Draamateater) ja „Harakale haigus...“ (Tallinna Linnateater). Depressiooni-kogemusi jagasid MTÜ Kodaniku Hääl üks eestvedajatest Brit Kerbo, meigikunstnik Katrin Sangla ja poliitik Igor Gräzin. Vestlust juhtisid autorid ja lavastajad Mari-Liis Lill ning Paavo Piik. 21. oktoobril alustas VAT Teater Rahvusraamatukogu teatrisaalis uue projektisarjaga „Lavaproov“, mille raames on autoril võimalus saada otsest tagasisidet ning publikul võimalus olla külaliseks lahtises proovis. Lugemisele tuli Leen Toome näidend „Kiiver”. Lavastaja Aare Toikka ning laval Tanel Saar ja Margo Teder. Teatriteaduse Üliõpilaste Looži vestlussarjas „Teatrimosaiik III“ Eesti näidendi kuu raames: 7. oktoobril dramaturgid Ene Paaver ja Mihkel Seeder, erikülalisena lavakunstikooli dra-

maturgia esmakursuslane Priit Põldma; 14. oktoobril dramaturg Siret Paju ja näitekirjanik Martin Algus; Muusikateatri ja teatrimuusika teemadel: 11. novembril kunsti- ja kultuurikriitik Alvar Loog; 30. novembril dirigent Taavi Kull ning helilooja ja muusikapedagoog Tõnu Kõrvits; 8. detsembril lavastaja Ingomar Vihmar ning helilooja ja näitleja Ardo Ran Varres; 12. detsembril Ugala teatri lavastaja Taago Tubin. 13. ja 14. oktoobril toimusid EMTA lavakooli valges saalis festivali „Kuldne Mask Eestis“ raames vene kriitiku Dina Goderi loengud. 25. oktoobril toimus Teatrisõprade klubis avalik kettnäidendi kirjutamine. Viie tunni jooksul kirjutasid viis eesti näitekirjanikku (Andrus Kivirähk, Mehis Pihla, Paavo Piik, Kristiina Jalasto, Urmas Lennuk) näidendi, mille lugesid päeva lõpus ette Tallinna Linnateatri näitlejad. Sündmus toimus Eesti näidendi kuu raames koostöös Eesti Teatri Agentuuriga. 4.–7. novembrini toimus Eesti Kirjanike Liidu korraldatav XI kirjandustuur, mille raames olid raamatukogutuuril kakskümmend viis eesti kirjanikku, nende hulgas ka mitmed näidendeid kirjutanud autorid: Vahur Afanasjev, Maimu Berg, Jan Kaus, Mika Keränen, Indrek Koff, Urmas Lennuk, Kai-Mai Olbri, Rein Põder, Mare Sabolotny, Peeter Sauter. Sügisel toimus Tallinna ja Harjumaa 5.–7. klasside noortele hariv mälumäng „Seiklusjutud“, mis kulmineerus 18. novembril. Mängu läbiviijad olid NUKU teater, Eesti Lastekirjanduse Keskus ning Eesti Teatri- ja

411

Muusikamuuseum. Finaali võitis ühe punktiga Tallinna muusikakeskkooli 6. klassi võistkond koosseisus Anna Lotta Karu, Tuule-Helin Krigul, Säde Meres, Lilit Laas ja Margot Salumets. Võistkonda juhendas õpetaja Ene Talisaar. Teiseks jäi Tallinna Kristiine gümnaasium, kolmanda koha sai Tallinna Lilleküla gümnaasium ning neljanda Saue gümnaasium. Kõik finalistid said auhindu Rahva Raamatult, kirjastustelt Draakon ja Kuu ning Tänapäev, Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumilt ning NUKU teatrilt ja muuseumilt. 21. novembril toimus Endla Teatrikohvikus kohtumisõhtu kevadel esietendunud „Varese“ autori Mart Kivastikuga. 4. detsembril toimus aruteluseminar Eesti Teatriuurijate- ja kriitikute Ühenduse liikmete, teatrite pressiesindajate ja ajakirjandusväljaannete kultuuritoimetajate osavõtul. Seminari eesmärgiks oli arutada kirjutajate ehk teatrikriitikute ning tellijate ehk teatritoimetajate omavahelist suhtlust, probleeme ning ühiseid eesmärke. Osalesid ETUKÜ liikmed, Postimehe, Müürilehe, Eesti Ekspressi, Sirbi, T.M.K., VAT Teatri, Eesti Draamateatri ja Tallinna Linnateatri esindajad. 8. detsembril toimus Eesti Teatri Agentuuri näidendikogumiku „teater | näidendid | dramaty | drámák. Valik poola ja ungari näidendeid” esitlus Vaba Lava proovisaalis. Katkendeid János Térey „Lauamuusikast“ ning Michał Walczaki näidendist „Teekond toa sisemusse“ lugesid Kersti Heinloo, Harriet Toompere, Markus Luik, Tõnu Oja ja Tiit Sukk. 12. detsembril toimus Rahvusraamatukogu teatrisaalis improkirjutamine. Mängujuht Marite H. Butkaite andis kirjutamisülesanded, millest lähtusid nii publik kui kirjutajad.

412

Publik suunas oma ülesande edasi kirjutajatele, kellel oli aega 5–10 minutit, et saada valmis lühike tekst. Kirjutajateks Marion Kruut, Piret Jaaks, Martin Nõmm ja Meelis Põdersoo. Lugejad T-Teatrist, jokker Mihkel Seeder. *** 4. märtsil toimus Estonia maja taga parklas I Estonia Maraton. 100-meetrisel suusarajal võtsid mõõtu Rahvusooper Estonia, Eesti Draamateatri, kultuuriministeeriumi ja Eesti Rahvusringhäälingu koondislased. Võistluse avas kultuuriminister Urve Tiidus, kommentaator oli Lembitu Kuuse ja auhinnad andis üle Allar Levandi. 11. märtsil toimus Estonia teatris Eesti teatri sajandiloos. Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks valmib suurejooneline lavastusprojekt: 24 teatri koostöös võetakse 12 lavastuses kokku riigi sajandipikkune ajalugu. Loosiga moodustati paarid ning iga paar sai endale ühe kümnendi, millest ühine lavastus luuakse. Loosimise tulemused: 1910–1920 Theatrum ja NO99; 1920–1930 Sõltumatu Tantsu Ühendus ja Vanemuine; 1930– 1940 Cabaret Rhizome ja VAT Teater; 1940–1950 Von Krahli teater ja Tartu Uus Teater; 1950–1960 Endla ja Kuressaare Linnateater; 1960–1970 Estonia ja Kanuti Gildi SAAL; 1970–1980 R.A.A.A.M ja Ugala; 1980–1990 Vaba Lava ja NUKU; 1990–2000 Rakvere teater ja Fine 5; 2000–2010 Vana Baskini Teater ja Tallinna Linnateater; 2010–2020 Nargenfestival ja Eesti Draamateater ja 2020– ... . Vene Teater, kelle partner on veel lahtine ja teemaks tulevik. Esietendused on planeeritud vahemikku septembrist 2017 kuni juunini 2018 ja need tulevad lavale kronoloogilises järjestuses. Suurprojekti lõpetab kõigi teatrite ühine, 13. lavastus.

Miksteater ning Piip ja Tuut Teater otsustasid samuti teha Eesti Vabariigi 100. juubeliaastal koostöölavastuse, mis võtab ette kogu sajandi, ning lähtuda sellest, kuidas paistab üks sajand läbi lapse silmade ja millist elu on lapsed 100 aasta jooksul Eestis elanud. Planeeritav esietendus on üleilmsel noore vaataja teatripäeval, 20. märtsil 2018. aastal.

4. oktoobril avati Laagris (Pärnu mnt 541) City Motorsi esindussalongis sügis- ja talveõhtuteks Laagri City Kontserdimaja. Sügise jooksul andsid oma monolavastustega etendusi Peeter Oja (“Kui loll võib inimene olla“) ja Ott Sepp („Ott Sepp tõuseb üles“) ning Jan Uuspõld (“Brüsseli kapsas”) ja Henrik Normann („Elu ilma Bentleyta“).

Rahvusooper Estonia viis 3.–16. maini läbi küsitluse Tallinnasse tänapäeva nõuetele vastava uue ooperija balletiteatri hoone rajamise küsimuses eksisteerivate hoiakute osas. Uuringu tulemusi aitas analüüsida ja kokkuvõtet teha TNS Emor. Selge enamus – 87% küsitletutest ja 86% estoonlastest – pooldas uue ooperija balletiteatri rajamist. Linnahalli asukohta pidas uuele teatrile parimaks 61% kõikidest küsitletutest ja 59% estoonlastest. Kui vastajatele pakuti, et uue hoone asemel võiks ehitada uue vaatesaali kas Teatri väljakule või Estonia taha 1905. a mälestusmärgi asemele, siis eelistati Estonia-tagust ala.

9. detsembril allkirjastati kultuuriministeeriumis ühiste kavatsuste kokkulepe kultuuritöötajate 2015. aasta töötasu kohta (tõus 4,5%). Teenistujate Ametiliitude Keskorganisatsiooni TALO juhatuse esimehe Ago Tuulingu ja kultuuriminister Urve Tiiduse allkirja kandva ühiste kavatsuste kokkuleppe järgi on riigieelarvest töötasu saava kultuuritöötaja brutotöötasu alammäär täistööaja korral vähemalt 731 eurot kuus.

9. septembril kohtusid kultuuriministeeriumi ja Teenistujate Ametiliitude Keskorganisatsiooni TALO esindajad, et rääkida kultuurivaldkonna töötajate palgatõusu võimalustest. Eesti Rahvusballett kutsus noori vanuses 14– 20 vaatama lühiballette „Symbiont(s)“ ja „Petruška“ ning avaldama arvamust esseekonkursil „Minu tantsuelamus“. Konkursi võitja kuulutati välja 15. jaanuaril 2015: nooremas vanuserühmas Mirel Mesila Tallinna Reaalkoolist ning vanemas vanuserühmas Stina Aava Gustav Adolfi gümnaasiumist. Laureaatidele oli auhinnaks sõit Londonisse sealse balletieluga tutvuma. Auhinnareisi kajastas ETV saade „Ringvaade“.

15. detsembril allkirjastasid Eesti Teatriliidu esimees Ain Lutsepp ja Eesti Etendusasutuste Liidu juhatuse esimees Raivo Põldmaa Eesti teatritöötajate kollektiivlepingu, mis jõustus 1. jaanuaril 2015 ja mis reguleerib Eesti Etendusasutuste Liidu liikmeskonda kuuluvate etendusasutuste ning nende töötajate vahelisi suhteid ning sätestab muuhulgas töötajate töö- ja puhkeaja, töötingimused, tootja ning loomingulise koosseisu autorõigused ja uuslavastuste väljatoomise korra.

NÄITUSED 23. jaanuarist aasta lõpuni oli Särevi Teatritoas näitus „Teater Vildest”. Näituse teine pool oli märtsi lõpuni avatud Eduard Vilde muuseumis. 8.–29. märtsini Endla teatri Sammassaalis näitus „Tagasi lapsepõlve“. Väljapanek koosnes teatriinimeste lapsepõlvefotodest, millest

413

vanemad on kuni 60 aastat vanad. Näituse kuraator on Endla teatri lavastusjuht Andrus Jõhvik.

Simmo, koostaja teatrikunstnik Ene-Liis Semper. Alates 3. oktoobrist laiendatud ekspositsioon Tallinna Linnateatri Panso saalis.

10. aprillist NUKU muuseumis telesarja „Pehmed ja karvased“ lavastaja ja nukukunstnik Hardi Volmeri nukkude näitus. Vaatamiseks olid teleekraanilt tuttavad poliitikategelaste portreenukud ja nukusarja valmimiseks vajalikud rekvisiidid.

25. juunist 6. juulini Rakvere Galeriis Henri Hüti ja Evelyn Raudsepa lavastatud näitus = dramaturgiliselt komponeeritud ruum „Nimetuse võimalikkusest: Kaardil“ / „Unnamed nature project“. Näitus oli osa rahvusvahelise festivali Baltoscandal programmist.

3.–15. aprillini Disaini- ja Arhitektuurigalerii keldrikorrusel (Pärnu mnt 6) koreograafi, tantsu- ja videokunstniku Kaspar Ausi näitus „Onn“. 2. aprillist 31. maini oli Tallinna Rahvaülikooli teatrikeskuses (Vene tn 6, III korrus) eksponeeritud teatriloolase ja -kriitiku Rait Avestiku teatrifotod.

20. septembril, Ugala teatri 95. hooaja avamisega avati teatri jalutussaali galeriis Eesti kaasaegse teatri- ja etenduskunstide plakatinäitus „Kajaka kodustamine: teater Eesti kaasaegse kultuuriplakati kogus“, kuraatoriteks Gregor Tauli ja Ats Parve. Eksponeeritud oli kakssada plakatit, mis on kogutud Eesti linnadest viimase kuue aasta jooksul.

18. maist 30. septembrini oli Estonia teatri rõdugaleriis fotonäitus eesti balletilegendidest. Näituse „Eesti balleti portreed“ moodustasid fotopaarid, millest üks oli näituse autori Stina Kase poolt hiljuti loodud portree, teine artisti ajalooline rollifoto. Näitusel osalevad balletilegendid: Age Oks, Aime Leis, Elita Erkina, Endrik Kerge, Helmi Puur, Inge Arro, Elena Poznjak-Kõlar, Tatjana Laid, Juta Lehiste, Kaie Kõrb, Priit Kripson, Rufina Noor, Tatjana Voronina, Tiit Härm, Tiiu Randviir, Toomas Edur, Viesturs Jansons, Viktor Fedortšenko, Ülle Ulla ja Ülo Vilimaa. Dublaažnäitust sai suve algusest näha järgemööda Haapsalus, Pärnus, Tartus ja Narvas.

26. septembril avati X juubelifestivalile „Kuldne Mask Eestis“ pühendatud näitus, mis jagunes Tallinnas kahe ekspositsiooni vahel: Nordea Kontserdimajas ja linnavalitsuse infosaalis. Mõlemad näitused olid avatud kuni novembri alguseni.

30. juunist kuni septembri lõpuni oli Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi Assauwe linnatornis teatrikunstnik Mari-Liis Küla 90. sünnipäevale pühendatud näitus „Karakter värvis ja vormis“. Näituse idee autor Kirsten

31. oktoobril avati NUKU muuseumis varjuteatri näitus „Peidus pool“. Näituse koostaja Maria Usk, nukumeister Annika Aedma, siluetitehnikas muinasjutumaailma ja varjunukkude näidiste looja Britt Urbla Keller,

414

12. septembrist 13. oktoobrini Eesti Draamateatri jalutussaalides Maimu Vannase 100. sünniaastapäevale pühendatud näitus kunstniku kujundatud lavastuste ja filmide dekoratsiooni- ning kostüümikavandite ning maalidega. Näituse koostasid ja kujundasid Kustav-Agu Püüman, Maret Kukkur ning Maarja Vannas.

helikujundaja Liina Kullerkupp, valguslahenduste meister Madis Kirkmann. Näitus oli avatud 7. juunini 2015. 16. oktoobrist kuni 2. novembrini Endla Teatrigaleriis teatrimaja tagatubades tehtud fotode näitus „Fookus: Endla!“, kus olid üleval pildid teatris ühe päeva jooksul toimunud tegevustest. Fotograafideks nii harrastajad kui ka professionaalid: Grete Raspen Masing, Mats Õun, Luule Põder, Merit HirvojaTamm, Alar Raudoja, Marie Laanisto, Olev Mihkelmaa, Eiliki Pukk.

TEATRIERIALADE LÕPETAJAD

Aalmann – Maria roll ooperis „Korduma kippuvad küsimused“, Kaisa Rüütsalu – Anna roll ooperis „Korduma kippuvad küsimused“, Liisa Mets – Luisa roll ooperis „Korduma kippuvad küsimused“, Marlena Keine – Carolina roll Cimarosa ooperist „Il matrimonio segreto“, Maria Melaha – Violetta roll Verdi ooperist „La traviata“ 3.vaatus, Varvara Reino – kompositsioon Poulenci ooperist „Inimhääl“, Jin Jing – Volpino roll Haydni ooperist „Apteeker“ (katkendid ooperist). Magistriõppe lõpetaja: Victoria Skornyakova – Serafina roll Donizetti ooperis „Il campanello di notte“.

EMTA LAVAKUNSTIKOOL EESTI KUNSTIAKADEEMIA Stsenograafia Bakalaureuseõppe lõpetajad: Liis Kalda, Kadri Kuusler, Kirsi Lember, Kristel Linnutaja, Eneli Luiga, Kadri Liis Rääk. Magistriõppe lõpetajad: Arthur Arula, Reet Brant, Ketlin Kasar.

EESTI MUUSIKA- JA TEATRIAKADEEMIA Laulu eriala Bakalaureuseõppe lõpetajad: Tamar Nugis – Enrico roll Donizetti ooperis „Il campanello di notte“, Taisi Pettai – Serafina roll Donizetti ooperis „Il campanello di notte“, Aule Urb – Madama Rosa roll Donizetti ooperis „Il campanello di notte“ ja Fidalma roll Cimarosa ooperist „Il matrimonio segreto“, Rasmus Kull – Jaani roll Tauno Aintsi ooperis „Rehepapp“ (teater Vanemuine), Arvids Keinis – Onegini ja Tatjana lõpustseen Tšaikovski ooperist „Jevgeni Onegin“, Kaarel Kukk – Taavi roll ooperis „Korduma kippuvad küsimused“, Maarja

Teatrikunst XXVI lend (2010–2014, kursuse juhendaja Tiit Ojasoo) Lõputööd: „Eedeni aed“ (lavastaja Laura Mets, esietendus 8.02.2014 Endla teatris), „Hüvastijätt juunis“ (lavastaja Andres Noormets, esietendus 17.01.2014 Endla teatris), „Torm“ (lavastajad Peeter Raudsepp, Katariina Unt, Laura Kalle (dramaturgi õppesuund), esietendus 6.11.2014 Hobuveskis, koostöös VAT Teatriga), „Korduma kippuvad küsimused“, ooperi libreto Andra Teede (dramaturgi õppesuund), lavastaja Laura Mets (lavastaja õppesuund), näitlejatest tegi kaasa Jarmo Reha (näitleja õppesuund). Esietendus 15.05.2014 Telliskivi loomelinnakus. Näitleja õppesuuna lõpetajad: Jaanika Arum, Markus Dvinjaninov, Marian Heinat, Linda Kolde, Rea Lest, Jörgen Liik, Roman Maksimuk, Veiko Porkanen, Helena Pruuli, Jarmo Reha, Reimo Sagor, Simeoni Sundja, Kärt Tammjärv, Ragnar Uustal, Linda Vaher.

415

Lavastaja õppesuuna lõpetaja: Laura Mets. Dramaturgi õppesuuna lõpetaja: Andra Teede. Magistriõppe lõpetajad: Reeda Kreen (Toots) – „Esineja lavahariduse seitse esimest sammu“, Maarja Mitt – „Kohanda tegevus sõnale, sõna tegevusele“, Elina Reinold – „Näitleja kujunemine koostöös lavastajatega“. Lavakunstikooli ja BFMi teatri- ja filmilavastamise ühisõppekava magistriõppe lõpetaja: Heleri Saarik – „Visuaalsete meediumite tarbeks kirjutamise olemuslikke küsimusi“.

TALLINNA ÜLIKOOL Koreograafia osakond Bakalaureuseõppe lõpetajad: Maria Mokretsova – „Karakterite avamine ja lavalise liikumise loomine lavastusele „Aja kulg““, Jelena Glebova – „Kunst spordis iluuisutamise näitel“, Diana Gülezen – „Töö tantsijana balletivariatsioonide ettevalmistamisel ja teostamisel“, Roman Hmelevskoi – „Varjuteatri võimaluste uurimine tantsulavastuse „Reisimine unes“ näitel“, Joanna Karoline Kalm – „Tantsulavastuse „Rothko Chapel“ kontseptsioon, teostus ja analüüs“, Leino Limbach – „Tantsulavastuse „Stiimul“ loomeprotsessi analüüs“, Mark Nettan – „Tantsulavastuse „Surnud ring“ konseptsioon, loomine ja analüüs“, Erena Reilent „Tantsulavastuse „Nagu taevas, nõnda ka maa peal“ loomine ja analüüs“, Eliisa Sokk – „Tantsulise rituaali kujunemine tantsulavastuse „Tsyyr“ näitel“, Kadi Voitka – „Tantsulavastuse „Mina ja Mina“ kontseptsioon, teke ja analüüs“, Ilja Tulit – „Tants tänavakultuuris“.

416

Magistriõppe lõpetajad: Irina Pähn – „Harjutusvara kummilintidega balletitehnika põhimõtete omandamiseks“ (juhendaja Tiina Ollesk), Helen Reimand – „Rahvuslike autoritantsude loomise allikad ja tugipunktid tantsukogumiku „Helen Reimandi tantsud“ näitel“ (juhendaja Sille Kapper).

TARTU ÜLIKOOL Teatriteaduse eriala Bakalaureuseõppe lõpetajad: Johanna Klammer – „Cabaret Rhizome’i enesekehtestamine Eesti teatrimaastikul“, Matis Merilain – „Performatiivsus Aleksandr Pepeljajevi loomingus“, Kristin Leis – „Noorsooteatri ja Rakvere Teatri monolavastuste „Lilled Algernonile“ semiootiline analüüs“, Kristi Veski – „Eesti teatrikontaktid Soomega aastatel 1906–1939“, Triinu Suumann – „Jaan Unduski näidend „Quevedo“ ja Margus Kasterpalu samanimelise lavastuse stsenograafia barokiajastu kontekstis“, Kätlin Armei – „Teatri turundusstrateegiad Tallinna Linnateatri ja Eesti Draamateatri näitel“, Maria Ruubas – „Teatri kui kultuuriorganisatsiooni turundustegevus Teater NO99, Rakvere Teatri, Von Krahli Teatri ja VAT Teatri näitel“, Liisi Aibel – „Paul Sepa ja Aleksander Tuurandi koostöö Draamateatris aastatel 1920– 1924“, Marie Kliiman – „Alastus Eesti nüüdisteatris“. Magistriõppe lõpetajad: Lennart Puksa – „Eesti teatrikriitika funktsioonid 2007–2013 Uku Uusbergi lavastuste arvustuste põhjal“ (juhendajad Ott Karulin ja Anneli Saro), Katrin Kivi – „A. H. Tammsaare romaani „Tõde ja õigus“ Karin teatrilaval“ (juhendaja Luule Epner).

TARTU ÜLIKOOLI VILJANDI KULTUURIAKADEEMIA Tantsukunst Tantsuõpetaja eriala: Heleri Huuse – „Rahvatantsijate tantsutehnilise taseme arendamine liigutusvilumuste süsteemse kujundamise teel Võru rahvatantsurühma Siisik näitel“, Kaie Küünal – „Turelid Tureliga“ ja koreograafiatöö „Helmut“, Kalmer Liimets – „Tantsuõpetaja lõputöö kuulmiskahjustusega õpilastega“ ja koreograafia töö „C O N V E R T E R“, Jane Ojasalu – „Tantsutehnika ja koostööoskuse arengu ühendamine 6–7aastaste laste balletitunnis“, Alar Orula – „Tsentrifugaaljõu, pöörlemistelje ja fookuskeskme vaheliste seoste loomine kaasaegses tänavatantsus“, Maarja Sharma – „Tantsuõpetaja töö flamenkotantsijatega“, Anna-Kristiina Siitan – „Motivatsioon kui võimalik tee distsipliinini“ ja koreograafiatöö „Sihtkoht: akvaarium“, Joonas Tagel – „Kehateadlikkuse ning rühma- ja partneritunnetuse arendamine läbi kontaktimprovisatsiooni“ ja koregraafiatöö „TheRONWEASLEYS“. Teatrikunsti visuaaltehnoloogia õppesuund Dekoraator-butafoori eriala An-Liis Amur – „Teater Vanemuises lavastuse „Kaks vana naist“ maskide teostus“, Evelyn Bernard – „Endla teatri lavastusele „Vares“ loodud butafoorsete elementide tööprotsessi ja tehnoloogiate analüüs“, Kristina Kammori – „Lavastuse „Printsess Luluu ja Härra Kere“ butafooria teostamine Ugala teatris“, Kelli Mark – „Lavastusele „Karlsson katuselt“ reklaamkuju ja dekoratsioonide valmistamine Nukuteatris“, Elise Nigul – „Lavastuse „Fanny ja Alexander“ butafooria teostamine Tartu Vanemuise teatris“, Katrin

Nigumann – „Lavakujundusega koha loomine Endla teatri lastelavastuses „Põrr...““, Lea Ojam – „Päriselu butafooria“. Lavastuskorraldaja eriala Pille-Riin Lillepalu – „Inspitsiendi tööprotsess Ugala teatri lavastuste „Kahe isanda teener“ ning „Printsess Luluu ja Härra Kere“ näitel“, Gerda Sülla – „Väärtustava taaskasutuse rakendamine lavakujunduse loomisel lavastuste „UNISTATUD“ ja „Trollid“ näitel“. Etenduskunstide multimeedia spetsialisti eriala Maritta Anton – „Ansamblile Ars Apta muusikavideo loomine“, Pille Kannimäe – „Videokujunduse loomine lavalisele sündmusele moeetenduse „Mood-PerformanceTants“ näitel“, Triin Reilson – „Videokujunduse loomine moeetendusele „Mood-Performance-Tants““ , Terina Tikka – „Videoinstallatsioon „Pärnu kuurort 175““. Valguskujundaja eriala Emil Kallas – „Valguskujunduse loomine Tallinna Linnateatri lavastusele „Harakale haigus““, Reelika Palk – „Valguskujunduse loomine noorteooperile „Korduma kippuvad küsimused““, Märt Sell – „Valguskujunduse loomine NUKU teatri lavastusele „Lugu kahest vereliblest““.

MÄNGUFILMID Risttuules Produtsendid Piret Tibbo-Hudgins ja Pille Rünk, kaasprodutsent Sergei Serpuhov, stsenarist ja režissöör Martti Helde, operaator Erik Põllumaa, kunstnik Reet Brandt, kostüümikunstnik Anna-Liisa Liiver, helilooja

417

Pärt Uusberg, helirežissöör Janne Laine, monteerija Liis Nimik, tegevprodutsent Helen Vinogradov. Tootjafirma Allfilm. Osades: Laura Peterson – Erna. Tarmo Song – Heldur. Mirt Preegel – Eliide, nende tütar. Ingrid Isotamm – Hermiine. Einar Hillep – Kolhoosi esimees. Mängufilmi kestus 87 minutit. Esilinastus 26. märtsil 2014 Tallinnas, kinos Coca-Cola Plaza. Maastik mitme kuuga Produtsent Ivo Felt, kaasprodutsent Kaarle Aho, režissöör ja stsenarist Jaan Toomik, operaator Mart Taniel, kunstnik Pille Jänes, kostüümikunstnik Maiu Rõõmus, helilooja Mihkel Kleis, helirežissöör Seppo Vanhatalo, monteerija Jaak Ollino jr Tootjafirma Allfilm. Osades: Hendrik Toompere – Juhan. Jaanika Juhanson – Anu. Maria Avdjuško-Taska – Maria. Garmen Tabor – Naine. Episoodides: Keiro Mägi, Elaan, Antti Reini, Raimo Pass, Sergei Furmanjuk, Ants Nukki, Meelis Puusepp, Aksel Kuum, Jaan Laugamõts, Jüri Ojaver, Eliko Melb, Paul Leonard, Toivo Roos, Galina Grossmann, Aivo Halanurm, Meelis Rondo, Leonhard Laiverik, Markus Luik. Esilinastus 2. oktoobril 2014 Tallinnas, kinos Coca-Cola Plaza. Ma ei tule tagasi Produtsent Sergei Seljanov, kaasprodutsendid Riina Sildos, Aleksi Bardi ja Oleg Silvanovitš, režissöör Ilmar Raag, stsenarist Jaroslava Pulinovitš, operaator Tuomo Hutri, kunstnik Anastasja Karimulina, kostüümikunstnik Natalia Sokolova, helilooja Panu Aaltio, helirežissöör Lev Ježov, monteerija Tambet Tasuja. Tootjafirma CTB Film Company.

418

Osades: Polina Puškaruk – Anja. Viktoria Lobatševa – Kristina. Mängufilmi kestus 109 minutit. Esilinastus 18. aprillil 2014 Ameerika Ühendriikides, Tribeca filmifestivalil, 18. septembril 2014 Eestis. Nullpunkt Produtsent Evelin Soosaar-Penttilä, režissöör Mihkel Ulk, stsenarist Margit Keerdo-Dawson, alusteose autor Margus Karu, operaator Mihkel Soe, kunstnik Sirly Oder, kostüümikunstnik Kristiina Ago, helilooja Janek Murd, helirežissöör Ranno Tislar, monteerijad Margo Siimon ja Hendrik Mägar. Tootjafirmad Allfilm ja Rahvusringhääling. Osades: Märt Pius – Johannes. Epp Eespäev – Johannese ema. Raimo Pass – Johannese isa. Kärt Tammjärv – Kreete. Mari Abel – Ege. Andres Mähar – Olav. Eeva Kirke Kivimägi – Ege tütar. Tambet Tuisk – Gunnar Post. Uku Arop – Zaiid. Reimo Sagor – Bert. Henrik Kalmet – Esko. Liis Lindmaa – Riina. Saara Kadak – Bianka. Sandra Vahala – Eeva. Linda Kolde – Liisa. Birgitte Susanne Hunt – Paula. Aleksander Eero Laupmaa – Karmo. Ingmar Jõela – Raimo. Christopher Rajaveer – Mihkel. Tõnu Tamm – Stinwald. Uve Ananda Uustalu – Peep. Jari Matsi – Robi. Eero Spriit – Direktor Allandi. Külliki Saldre – Õpetaja Irina. Kärt Tomingas – Õpetaja Pille. Aita Vaher – Õpetaja Aravete. Tiina Kukli – Leedi. Mirtel Pohla – Gunnar Posti sekretär. Gert Raudsep – Ajakirjanik. Taavi Teplenkov – Kirjandusõpetaja. Kõrvalosades: Annaliisa Talivee, Deana Noop, Elli Maria Mäesalu, Eva Kaarin Viise, Geido Rekkaro, Grete Sõlg, Hanna Martinson, Ingrid Margus, Kaisa Lepik. Mängufilmi kestus 115 minutit. Esilinastus 4. detsembril 2014 Eestis.

Kirsitubakas Produtsent Anneli Lepp, režissöörid, stsenaristid ja dialoogi autorid Katrin Maimik ja Andres Maimik, operaator Mihkel Soe, kunstnik Kristiina Ago, kostüümikunstnik Kristiina Ago, helilooja Sten Šeripov, helirežissöör Olger Bernadt ja Antti Mäss, monteerijad Andres Maimik ja Marta Pulk. Tootjafirma Kuukulgur Film. Osades: Maris Nõlvak – Laura. Gert Raudsep – Joosep. Viiu Maimik – Vanaema Aap Salumets – Egert. Anne Reemann – Ema. Andres Kütt – Tiit. Tiina Kadarpik – Helle. Getter Meresmaa – Merit. Maarja Jakobson – Karmen, Joosepi naine. Jpt. Filmi kestus 93 minutit. Esilinastus 9. juulil 2014 Tšehhis, Karlovy Vary rahvusvahelisel filmifestivalil, 16. oktoobril 2014 Tallinnas, Coca Cola Plazas.

LÜHIMÄNGUFILMID Auster Produtsendid Bárbara Francisco, Fernando Brom ja Kadri Kõusaar, režissöörid Kadri Kõusaar ja Maximiliano Schonfeld, stsenarist Maximiliano Schonfeld, operaator Kadri Kõusaar, monteerija Anita Remón. Tootjafirma Pasto. Osades: Augustina Muñoz – Augustina. Lucas Schell – Lucas. Mängufilmi kestus 30 minutit. Esilinastus 21. novembril 2014 Tallinnas, BFM SuperNova kinosaalis. Roosa kampsun Produtsent Riina Sildos, režissöör Moonika Siimets, stsenaristid Livia Ulman ja Andris Feldmanis. Tootjafirma Amrion. Peaosas Henrik Kalmet. Kõrvalosades: Tõnis Niinemets, Roland Laos, Katariina Tamm, Indrek Ojari, Sten Karpov, Kristo Vii-

ding, Ivo Reinok, Jüri Nael. Esilinastus 11. detsembril 2014 Eestis. * 23. jaanuaril esilinastus kinos Sõprus kuue noore režissööri lühifilmide kassett „Mitte keegi peale sinu”: Maria Reinupi „Mai”, Janno Jürgensi „Distants”, Margus Paju „Kaastundeavaldus”, Ivan Pavljutskovi „Ivanipäev”, Kaur Koka film „Olga” ning Triin Ruumeti film „Tupsu”. Filmide tootjad ja levitajad: Alasti Kino, Allfilm, BFM, Huntmees Film, Nafta. Filmide valmimist on toetanud Eesti Filmi Instituut ja Eesti Kultuurkapital.

TELESAATED- ja SALVESTUSED Sokid ja skandaalid Rahvusvahelise teatrifestivali Baltoscandal erisaade. Saate autor on Andres Maimik, saatejuht Peeter Rästas, toimetajad Anne-Ly Sova ja Katrin Maimik. Sõna saavad: festivali kuraator Priit Raud, näitleja ja lavastaja Juhan Ulfsak, näitekirjanik ja lavastaja Rein Pakk, etenduskunstnik Kadri Noormets jt. ETV eetris 2. juunil 2014. Kontakt Tallinna Linnateatri näitlejate kohtumisõhtute sarja salvestused. 22. oktoobril külalisteks Hele Kõrve ja Evelin Võigemast. Eetris 24. oktoobril 2014. 19. novembri külalisteks Karl-Andreas Kalmet ja Priit Pius. Eetris 21. novembril 2014. 17. detsembri külalisteks Anne Reemann ja Piret Kalda. Eetris 19. detsembril 2014. Õhtujuhid Henrik Kalmet ja Veiko Tubin, režissöör Eva Katariina Taimre. Sarja korraldajad Veiko Tubin, Paavo Piik,

419

Henrik Kalmet ja Tallinna Linnateater, meediapartner Eesti Rahvusringhääling.

EESTI TELEVISIOON 2014. aastal salvestatud lavastused Nisa Marjorie Shostaki samanimelise jutustuse ainetel dramatiseerija, lavastaja ja esitaja: Katariina Unt, VAT Teater 2011. Salvestatud 1. mail 2014, VAT Teatri saalis, režissöör Elo Selirand, kestus 1.10. Ird, K. Autor ja lavastaja Ivar Põllu, Tartu Uus Teater 2010. Salvestatud 9. juunil 2014 Tartu Genialistide klubis, režissöör Elo Selirand; kestus 3.00. ETV2 eetris 27. detsembril 2014. Vanemuise biitlid Autor ja lavastaja Ivar Põllu, Tartu Uus Teater 2012. Salvestatud 10. juunil 2014 Tartu Uues Teatris, režissöör Elo Selirand, kestus 1.40. ETV2 eetris 31. jaanuaril 2015. Vend Autor ja lavastaja Rein Raud, Rakvere Teater 2013. Salvestatud 18. juunil 2014 Rakvere teatri suures saalis, režissöör Kertu Köösel, kestus 2.15. Titanicu orkester Autor Hristo Boychev, lavastaja Madis Kalmet, Ühendus R.A.A.A.M. 2013. Salvestatud 22. juulil 2014 Tapa vanas raudteejaamas, režissöör Kertu Köösel, kestus 2.00.

Hamlet Autor William Shakespeare, lavastaja Roman Baskin, MTÜ Kell Kümme 2013. Salvestatud 6. augustil 2014 Rakvere linnuses, režissöör Kertu Köösel, kestus 3.00. ETV2 eetris 2. mail 2015.

ILMUNUD RAAMATUD, VIDEO- JA HELISALVESTISED 10 aastat Kuhjavere külateatrite festivali: 2005– 2014 külateatrite päevad Kuhjaveres / koostaja Urve Mukk; kujundus Riina Holtsmeier; fotod Tiiu Ehrenpreis ... [jt]. Kuhjavere Küla Selts, 2014. 32 lk koos kaanega. Anton, Lembit. Eluteatri näitelaval. III vaatus, Vanemuine / toimetanud Tõnu Lember; kaanekujundus Riina Soom. Tallinn: Canopus, 2014. 264 lk. (Punane katk ; 7 [4. raamat, 3. osa]) Efros, Anatoli. Lavastaja kutse. Valimik kirjutisi teatrist / koostanud ja vene keelest tõlkinud Ingo Normet; toimetaja Ene Paaver; kujundaja Mari Kaljuste. Tallinn: Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikool, Eesti Teatriliit, 2014. 197 lk. Eha, Elle. Tähed panevad ilmaruumi särama. Mälestusi Viljandi draamateatrist Ugala 1960– 1972 / kujundanud ja toimetanud Ülo Alo Võsar; kaane kujundanud Kertu Sillaste; fotod Endel Veliste, Tõnis Möldre. Viljandi: E. Are, 2014. 335 lk. Etenduskunstide osakonna aastaraamat 2013/2014. Viljandi: TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia, 2014. 82 lk. Hein, Ivika. Draamaraamat. Draamaõpetuse kä-

420

siraamat õpetajatele ja näiteringi juhendajatele / toimetaja Sille-Liis Karm; eessõna: Gerda Kordemets; kujundaja Heiko Unt. Tallinn: Maurus, 2014. 167 lk. Imagine a body dancing. Moderated talks at Notafe 2012–2013 / talks moderated by Sybrig Dokter and Erni Kask; design Kristi Kangilaski; photos Christina Ciupke ... [et al.]. Viljandi: Evestuudio, 2014. 143 lk. Kangur, Paavo. Eriline Eri Klas / toimetaja Anu Jõesaar; kujundaja Jan Garshnek. Tallinn: Kunst, 2014. 181 lk. Kuusk, Priit. Dirigeerib maestro Vallo Järvi. Kroonika- ja mälestusteraamat väljapaistvast Eesti dirigendist / toimetanud Ingrid-Annelie Koit ja Mari Karlson; kujundanud Rein Seppius. Tallinn: Tänapäev, 2014. 440 lk + 2 CD-d. Laasik, Andres. Teatri vang. Leo Kalmeti kirjutamata elulugu / toimetaja Ene Paaver; kujundaja Kalle Müller. Tallinn: Hea Lugu, 2014. 430 lk. Sisaldab registrit. Lewis, Justin. Benedict Cumberbatch. Elulugu / tõlkinud Kaur Sinissaar; toimetanud Kirsti Sinissaar; kujundanud Jan Garshnek. Tallinn: Kunst, 2014. 199 lk. Sisaldab bibliograafiat ja osatäitmiste kronoloogiat. Mikomägi, Margus. Minu venelased ehk Ühe parve linnud / toimetajad Sirje Endre, Liine Jänes; kujundus Andres Tali; fotod Viio Aitsam ... [jt]. Tallinn: SE&JS, 2014. 183 lk. (Koguja raamat; 2). Sisaldab nimeregistrit. NO99: teater [tekstikogumik] / Teater NO99; koostaja Eero Epner. Tallinn: Teater NO99, 2014. Leheküljed nummerdamata. Ooperivihik / tekst Liina Viru, Rahel Otsa; toi-

metaja Piret Verte; kujundus Jekaterina Urmet; fotod Harri Rospu ... [jt]. Tallinn: Rahvusooper Estonia, 2014. 39 lk. Owens, Allan. Draamakompass. Protsessdraama käsiraamat / Allan Owens & Keith Barber; tõlkija Katrin Nielsen; toimetaja Laura LillesHeinsar; kujundus Andra Aaloe. Tartu: Tartu Ülikool, 2014. 158 lk. Pesti, Madli. Kuressaare teatrielu. 18. sajandi kooliteatrist 21. sajandi linnateatrini / toimetaja Rait Avestik; kujundus Ain Vares; fotod M. Jakobson ... [jt]. Kuressaare: Kuressaare Linnateater, 2014. 335 lk. Sisaldab bibliograafiat ja nimeloendit. Representatsioon draamas ja teatris / Tartu Ülikooli kultuuriteaduste ja kunstide instituut, Eesti Kirjandusmuuseumi Kultuurilooline Arhiiv; koostajad, toimetajad Anneli Saro, Tanel Lepsoo; resümee tõlked Lili Pilt; peatoimetaja Marin Laak. Tartu: Eesti Kirjandusmuuseumi Teaduskirjastus, 2014. 158 lk. (Methis. Studia humaniora Estonica; 14). Artiklite kokkuvõtted inglise keeles. Sjöberg, Thomas. Ingmar Bergman. Armastus, seks ja truudusetus / rootsi keelest tõlkinud Allar Sooneste; toimetanud Karin Kastehein; kujundanud Andres Tali. Tallinn: Tänapäev, 2014. 360 lk. Žilett. Monolooge ja dialooge ajastuväärilisest teatrist / koostajad Jim Ashilevi ja Valle-Sten Maiste; toimetaja Jim Ashilevi; kujundaja Margus Tamm; fotod Jana Solomi, Mikk-Mait Kivi, Nele Sooväli. Tallinn: Von Krahli Teater, 2014. 605 lk. Teater | tekstid. Eesti näitekirjanduse 20 aastat / Luule Epner, Riina Oruaas, Margit Tõnson

421

... [jt]; koostanud ja toimetanud Heidi Aadma & Ott Karulin; graafiline disain Indrek Sirkel. Tallinn: Eesti Teatri Agentuur, 2014. 168 lk. Sisaldab registrit. Teatrielu 2013 / koostajad Hedi-Liis Toome, Liina Unt; kroonika koostaja Tiia Sippol. Tallinn: Eesti Teatriliit; Eesti Teatri Agentuur, 2014. 404 lk. Toming, Ülle. Eesti saja-aastasest varieteetantsust ja muustki / toimetanud Mari Karlson; kujundanud Angelika Schneider. Tallinn: Tänapäev, 2014. 313 lk. Valter, Maimu. Eesti Riiklik Teatriinstituut 1946–1951. Ühe kooli lugu / toimetaja ja kommenteerija Simmo Priks; kujundaja Mari Kaljuste. Tallinn: Eesti Teatriliit, 2014. 252 lk. (Eesti teatrilugu: teatrikoolid; 4) Värk, Eike. Leida Rammo värvilised maailmad / toimetanud Mari Karlson; kujundanud Rein Seppius. Tallinn: Tänapäev, 2014. 375 lk. Üks mõtet kandev maja. Mõttest majani / Liivi Künnapu, Juhan Maiste; toimetaja Tiina Mattise; eessõna Arne Mikk; kujundanud Peeter Laurits ja Madis Katz. Tallinn: Rahvusooper Estonia, 2014. 101 lk. Üks mõtet kandev maja. Sada aastat Estoniat / koostaja Arne Mikk; toimetaja Tiina Mattisen; kunstnik Peeter Laurits. Tallinn: Rahvusooper Estonia, 2014. 413 lk. Väljaanne koosneb kahest albumist (vt ka eelmist kirjet) kassett-ümbrises. NÄIDENDID Aleksejev, Tiit. Kuningad. Näidend aastast 1343 / toimetanud Triinu Tamm; aastakäigu kujundanud Aadam Kaarma; kaanefoto Alar

422

Madisson. Tallinn: Kultuurileht, 2014. 73 lk. (Loomingu Raamatukogu 2014, nr 1) Hargla, Indrek. Wabadusrist. Näidend kahes vaatuses / toimetaja Ene Paaver; sarja ja raamatu kujundaja Kert Lokotar; kaanefotode autorid Herkki Erich Merila, Heli Illipe-Sootak; fotod lavastusest Mats Õun. Tallinn: Eesti Draamateater, 2014. 176 lk. (Näidendiraamat 20) Hint, Miina. Kinnine ruum. Kuu teisel poolel. Näidendid. Tallinn: MR, 2014. 86 lk. kadrinoormets. siseturism / graafiline disain Indrek Sirkel; illustratsioonide autorid Viktor Gurov, Gudrun Heamägi, Mikk Heinsoo, Andres Noormets, Brit Pavelson, Koit Randmäe, Jan Tomson, Märt Vaidla, Sigrid Viir; keeletoimetaja Ott Karulin. Tallinn: Lugemik, 2014. kadrinoormets. go neo und romantix / ingliskeelne tõlge Adam Cullen; graafiline disain Indrek Sirkel; illustratsioonide autorid Viktor Gurov, Gudrun Heamägi, Mikk Heinsoo, Andres Noormets, Brit Pavelson, Koit Randmäe, Jan Tomson, Märt Vaidla, Sigrid Viir; keeletoimetaja Ott Karulin. – Tallinn: Lugemik, 2014. Kaurita. Ühes vaatuses, kuue tõste ja mõne räpiga / Kaur Kender; Kadunud sõbra juhtum / Taavi Eelmaa; toimetamine Made Luiga, Märt Emil Belkin. Tallinn: ZA/UM, 2014. 45, 72 lk. Kordemets, Gerda. Tsepeliin. Näidend kahes vaatuses. Jõgisoo: G. Kordemets, 2014. 64 lk. Laul, mis jääb / Merle Karusoo, Liis Aedmaa, Jan Rahman, Piret Saul-Gorodilov; toimetaja

Ene Paaver; kujundaja Kert Lokotar; fotod Herkki Erich Merila ... [jt]. Tallinn: Eesti Draamateater, 2014. 127 lk. (Näidendiraamat 21) Lavalt ja lavale: valik teatritekste Aare Toikkalt ja VAT Teatrilt / koostajad Aare Toikka ja Rait Avestik; toimetaja Rait Avestik; kujundaja Piia Ruber; fotod Siim Vahur ... [jt]. Tallinn: VAT Teater, 2014. 430 lk. Lill, Mari-Liis. Varesele valu, harakale haigus... Lugusid depressioonist ja tervenemisest / MariLiis Lill, Paavo Piik; toimetaja Ene Paaver; kujundaja Kert Lokotar; esikaane ja lavastuse fotod Siim Vahur, tagakaane fotod Mihkel Kabel, Kalju Orro. Tallinn: Eesti Draamateater, 2014. 149 lk. ( Näidendiraamat 22) Mina, Münnich (Hans Georg von Volkhardti järgi) / Üllar Saaremäe. Luunja mõisa uus häärber / Tamur Tensing; koostaja Toomas Aru; toimetaja Reet Tens. Luunja: Luunja Kultuuri- ja Vabaajakeskus, 2014. 76 lk. Põder, Rein. Kuningapuu. Seitse novelli. Näidend / toimetanud Maarja Ojamaa; kaane kujundanud Made Balbat. Tallinn: Eesti Raamat, 2014. 222 lk. Shakespeare, William. Hamlet / tõlkinud Georg Meri; eessõna Mihhail Lotman; kaanekujundus Ermo Naarits. Tallinn: Hea Lugu, 2014. 238 lk. Shakespeare, William. Kogutud teosed / tõlkinud Georg Meri ... [jt]. ; saatesõna Evelin Banhard; kujundanud Merle Moorlat. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2014. 1791 lk. Teater / dramaty / drámák. Valik poola ja ungari näidendeid / koostaja Heidi Aadma; tõl-

kijad Lauri Eesmaa, Reet Klettenberg, Hendrik Lindepuu; toimetajad Heidi Aadma, Piret Toomet, Tõnis Vilu; eessõna Urmas Bereczki, Robert Filipczak, Heidi Aadma; järelsõna Kerdi-Liis Kirs, Dariusz Kosiński; graafiline disain: Indrek Sirkel. Tallinn: Eesti Teatri Agentuur, 2014. 407 lk. (teater | näidendid 2) Viiding, Juhan. Olevused. Näidend kahes vaatuses / Juhan Viiding, Tõnis Rätsep; kujundanud Ott Rätsep. Tallinn: Eesti Keele Sihtasutus, 2014. 84 lk. Õnnepalu, Tõnu. Vennas. Näidend kahes vaatuses / toimetaja Ene Paaver; sarja ja raamatu kujundaja Kert Lokotar; lavastuse fotode autor Teet Malsroos. Tallinn: Eesti Draamateater, 2014. 136 lk. (Näidendiraamat 19) VIDEOSALVESTISED I'm not coming back = Ma ei tule tagasi = Я не вернусь / directed by Ilmar Raag; script by Jaroslava Pulinovich, revisions by Oleg Gaze; director of photography Tuomo Hutri; music composed and orchestrated by Panu Aaltio; production designer Anastasia Karimulina; producers Natalia Drozd, Sergey Selyanov, co-producers Riina Sildos ... [et al.]. Tallinn: Amrion: Film Distribution [levitaja], 2014. 1 DVD (1 t 50 min), värviline. Vene keeles, algus- ja lõputiitrid inglise keeles, subtiitrid eesti ning inglise keeles, karbi kaanel kokkuvõte inglise keeles. Kirsitubakas = Cherry tobacco = Вишнёвый табак / režii ja stsenaarium Katrin Maimik, Andres Maimik; operaator Mihkel Soe; helilooja Sten Sheripov; kunstnik ja kostüümikunstnik Kristiina Ago; produtsent Anneli Lepp. Tallinn: Kuukulgur Film, 2014. 1 DVD (1 t 33 min), värviline. Subtiitrid inglise ja vene keeles.

423

Kui loll võib inimene olla. Peeter Oja stand-upetenduses / autorid Peeter Oja, Mart Normet, Erik Moora; režissöör Anna Stepanova; muusika Sten Sheripov; kunstnik Mihkel Uba; produktsioon Karl Kermes, Enriko Valk. Tartu: Teater, 2014. 1 DVD (1 t 14 min), värviline. Kui me elasime raamatukogus... / autor ja lavastaja Heidi Sarapuu, kaasstsenarist Indrek Sarapuu; kunstnik Karmo Mende. Tallinn: Tallinna Keskraamatukogu, 2014. 1 DVD (1 t 22 min), värviline + 1 voldik. Miks mina? Jan Uuspõld stand-up-etenduses / autorid Rein Pakk, Jan Uuspõld; kujundus Mihkel Uba; produktsioon Karl Kermes; [etenduse] salvestus Aare Varik, Kaido Tiits, Marko Levo. Tartu: Teater, 2014. 1 DVD (1 t 13 min), värviline. Väikelinna detektiivid ja Valge Daami saladus [6-osaline telesari] = Kid detectives & the secret of the White Lady / režissöör René Vilbre; stsenarist Mihkel Ulman; operaator-lavastaja Kristjan-Jaak Nuudi; helilooja Arian Levin; kunstnik Eva-Maria Gramakovski; produtsent Raivo Suviste. Tallinn: Eesti Rahvusringhääling, 2014. 1 DVD (põhifilm 2 t 49 min), värviline. Eesti keeles, subtiitrid eesti ja inglise keeles. Äraaetud, kuid ülesmukitud. Maire Aunaste live comedy show / autorid: Maire Aunaste, Rein Pakk; kujundus Mihkel Uba; produktsioon Karl Kermes; [etenduse] salvestus Aare Varik, Kaido Tiits, Marko Levo. Tartu: Teater, 2014. 1 DVD (1 t 20 min), värviline.

424

HELISALVESTISED Mina olin veel väikene. Laulud Rakvere teatri lavastusest / [esitavad] Kõrsikud. Rakvere: Rakvere Teater, 2014. 1 CD (27'37'') + 1 voldik. Savoy ball: operetimeloodiad / Pál Ábrahám; laulutekstid Alfred Grünwald ja Fritz Löhner-Beda; tõlkinud Mart Sander; esitavad Hanna-Liina Võsa (2), Pirjo Püvi (3, 7), Maris Liloson (4, 9), Juuli Lill (5), Mart Sander (2, 4, 6, 8, 10), meesansambel (5, 9), Bel-Etage Swingorkester Mart Sanderi juhatusel. Tallinn: Bel-Etage, 2014. 1 CD (30'18''). Salvestatud jaanuaris 2014 Music Works Stuudios.

IN MEMORIAM Tiina Aare 01.06.1956–17.02.2014 Lembit Anton 22.04.1922–30.06.2014 Kitty Eller 29.03.1925–23.04.2014 Arvi Hallik 04.03.1941–17.08.2014 Peeter Jakobi 15.10.1940–21.09.2014 Helmi Kiik Puur 20.12.1933–06.07.2014 Erich Killo 27.07.1932–28.01.2014 Ilmar Kuusemets 12.01.1919–30.04.2014 Paulis Leišovnieks 26.01.1930–10.07.2014 Kuno Otsus 31.07.1943–12.01.2014 Kaarin Raid 22.10.1942–29.07.2014 Helle Ralja 10.06.1949–10.10.2014 Eve Rennit 11.06.1930–18.03.2014 Peeter Saul 26.01.1932–02.07.2014 Merike Tatsi 14.10.1957–02.06.2014 Rein Tiido 30.06.1942–15.01.2014 Sinaida Tuude 13.10.1920–14.10.2014 Johannes Viirg 26.07.1917–29.12.2014 Viiva Väinmaa 25.09.1928–20.08.2014