Teatrielu 2016

T E AT R I E L U 2 0 1 6

T EATRIELU 2016

EES TI TEATRILIIT EESTI TEATRI AGENTUUR 2 0 17

Kogumiku väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapital.

Koostajad: Madli Pesti, Tambet Kaugema Statistika ja kroonika koostaja: Tiia Sippol Keeletoimetaja: Mari Tuuling Kujundaja: Kersti Tormis Esilehel: „Väljaheitmine ehk Ühe õuna kroonika“ (Eesti Draamateater). Stseen lavastusest.

Ben Ivanov – Kristo Viiding (esiplaanil).

Lavastaja Hendrik Toompere jr, kunstnik Laura Pählapuu, kostüümikunstnik Liisi Eelmaa.

Foto Maris Tomba.

Tagalehel: „Kopsud“ (Endla). Stseen lavastusest. Märt Avandi ja Carita Vaikjärv.

Lavastaja Taago Tubin, kunstnik Liisa Soolepp. Foto Mats Õun.

Autoriõigus: Eesti Teatriliit ja Eesti Teatri Agentuur, 2017 ISSN 1406–9628 Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas

SISUKORD Ene Paaver Kirjutamise võim 7 Mihkel Seeder Eesti näitekirjanduse tulevik on 26 Eva-Liisa Linder Lasteteater läheb üle piiri 43 Liisi Aibel Teatri ja kunsti kuramaaž 62 Andrus Laansalu Viga on vist katki 73 Maris Peters Shakespeare’i-aasta 2016: now all the world is his stage 82 Pille-Riin Purje Indrek Sammul Thomas Becketi rollis 98 Valle-Sten Maiste Pastišivormis agitprop – rahvaste lähendamisel semiootikavahendeid ei valita 115 Kerri Kotta Kaks armastuskolmnurka 133 Heili Einasto Kohaliku balletistrateegia mõju jutustavate ballettide lavastamisele ja karakteriloomele 146 MÄLU 165 Sven Karja Natalja Kuzjakina ja eesti teater 165 KROONIKA 183 Tiia Sippol Ülevaade teatritegevusest Eestis 2016. aastal 208 Toomas Peterson Pealinn vs regioonid 212

KIRJUTAMISE VÕIM ENE PAAVER „See kõik tuleb jutuks seetõttu, et meil oli juubel ja me teeme pidulikku raamatut. Üks ajajärk on läbi saanud, eks ole, ja me kehastame mingil moel Eesti teatriavangardi ajalugu. Nüüd üritatakse seda aega ühel või teisel moel kaardistada.

Kas või seesama raamat teeb seda. Küsitakse küsimusi. Esiteks juba küsimused sisaldavad hinnanguid ja määratlusi, teiseks kui sa hakkad teoretiseerima selle segaduse üle, mis sa oled teinud 20 aastat, sest freudistlikud tungid on sind tagant tõuganud ja pool aega on oldud pohmellis, onju … Kui seda nüüd hakata tagantjärgi pidulikult sõnastama, siis kogu see teoreetiline pask ujubki pinnale.“1 Juhan Ulfsaki sõnastatud kimbatus kummitab ka teatrist kirjutajat: teadlikkus kirja pandu tahtmatultki hierarhiseerivast, kehtestavast võimust ning samuti teatri siin-ja-praegu-loomuse (Jaak Rähesoo väljend) sõnadesse püüdmatusest, vältimatult väljajättelisest „tagantjärgist“. Ometi kirjutatakse teatrist raamatuid ja kirjutatakse teatriraamatutest, et „seda aega ühel või teisel moel kaardistada“.

Nii nagu teatri tegemise, nii ka mõtestamise tung tõukab tagant.

Vaatlen aastatel 2011–2016 ilmunud Eesti teatriraamatuid ja piirdun Eesti teatriväljaga. Taganen siin eestikeelsusest, sest arvan teatriraamatute hulka ka trükis ilmunud Hedi-Liis Toome ingliskeelse doktoritöö, mis käsitleb Eesti teatrit. Pisut konarlik see teatriraamatu mõiste ju on, kui selle alla mahutada nii 830-leheküljeline ühemehe-teatrilugu, rahvusvahelises töörühmas valminud teadustöö kui ka naljakate juhtumite või väikeste reisimärkmete kogumikud. Kuid olgu pealegi – teater ise on ju veel kirevam.

Minu kirjutajapositsioon pole neutraalne, sest olen ise varem teatriraamatuid koostanud ja toimetanud.2 Vaatlusalust raamatusadakonda lugenuna ja lehitsenuna tajun ka, kuivõrd sotsiaalne ja ajalookeskne on mu huvifookus – näiteks pihtimus- või ajaviitekirjanduse austaja vaataks seda kogumit arvatavasti teisiti.

1 Jim Ashilevi, Valle-Sten Maiste (koost), Žilett. Monolooge ja dialooge ajastuväärilisest teatrist.

Tallinn: Von Krahli teater 2014, lk 570.

2 Vaadeldavatest raamatutest olen toimetanud Andres Laasiku „Teatri vang. Leo Kalmeti kirjutamata elulugu“ (2014), Ingo Normeti „Ujuda selles jões. Teatrikooli aabits“ (2011) ning Anne Margiste ja Anne Tuulingu koostatud „ENSV Teatriühingu Lavakunsti Stuudio 1961–1971 Tallinnas“ (2015).

7

Teatrikirjanduse tulv Alustan hämmastusest, et teatriraamatuid on nii palju! Eesti rahvusraamatukogust saadud nimekirjas on sadakond väljaannet, tihti väga kaunid ja mahukad, ridamisi on 500-leheküljelisi raamatuid! Jah, see teatrihull Eesti publik ja ikka veel raamatu-usku Eesti lugeja.

Selgub, et teatrikirjanduse küllus pole uus nähtus. Jaak Rähesoo osutab oma raamatus „Eesti teater. Ülevaateteos“, et esimese iseseisvuse ajal ei jõutud teatriraamatutega kuigi kaugele, aga 1970.–1980. aastatel algas „viljakaim raamatuaeg eesti teatriloos“ tänu teatri- ja muusikamuuseumi järjepideva süveneva uurimistöö publitseerimisele ning teatriühingu jõudsale kirjastamismasinavärgile3, ja 21. sajandi alguskümnendi kohta: „Sellist teatrikirjanduse tulva nagu viimasel tosinal aastal pole meil kunagi olnud“4. Teatriliit mängib peaosa praeguseski raamaturohkuses. ETL-i kirjastatuna ilmus 21 raamatut, mõned neist kahasse lavakooliga, esindusliku „Eesti sõnateater 1965–1985“ I osa juures oli kaaskirjastaja ka Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus ning see on valminud haridusministeeriumi sihtfinantseeritava teadusteema raames. Teatri- ja muusikamuuseumilt ilmus seitse raamatut, neid seob pikaajaline koostöö kirjastusega SE&JS. Tartu Ülikooli üheksa raamatut esindavad eriala praegust teoreetilist koorekihti, sh artiklikogumikud ja neli teatrialast doktoritööd: Eike Värgi „Näitleja loomingulise pikaealisuse ja mitmekülgsuse fenomen Salme Reegi näitel“ (2012), Ott Karulini „Rakvere teater „täismängude“ otsinguil aastail 1985–2009“ (2013), Hedi-Liis Toome „The functioning of theatre in the city of Tartu: a comparative perspective“ (2015), Madli Pesti „Poliitiline teater ja selle strateegiad Eesti ja lääne kultuuris“ (2016). Tallinna Ülikoolis kaitstud Heili Einasto „Eesti balleti rajaja Rahel Olbrei: loometegevus, retseptsioon, pärand“ (2016) ilmus võrguväljaandena.

Nii kirjastajana kui ka – ja eriti – autorite kasvulavana, teatri mõtestamise kultuuri mõjutajana on TÜ panus märkimisväärne, isegi võtmetähtsusega. Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia on teatrikirjastajana tegutsenud koos teatriliiduga.

Eesti Teatri Festival on järjepidevalt välja andnud festivali Draama saatesõna-kogumikke. Lugejaskonna laiendamiseks ja teatrisõnumi levitamiseks on oluline, et teatriraamatuid annavad välja ka mõned teatrilembesed kommertskirjastused: 3 4

Jaak Rähesoo, Eesti teater. Ülevaateteos. Tallinn: Eesti Teatriliit 2011, lk 441. samas, lk 527.

8

Tänapäev, Ilmamaa, Hea Lugu, SE&JS, Pegasus, Petrone Print, Maurus, Fookus Meedia. Kriitiku ja portreeraamatute autori Rait Avestiku kirjastuses Fotosulg ilmus sel vahemikul üks raamat (Avestiku ülejäänud raamatud ilmusid teistes kirjastustes). Oma kulu ja kirjadega on avaldanud raamatuid nt Jaak Allik, Heino Kiik, Elle Eha; Narva koduloolane Milvia Johannes avaldas ülevaate teatritest ja teatritegijatest Narvas 1874–2011.5 Last but not least: loendamise järg kadus käest, kui paljude teatriraamatute väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapital. Ilma selle rahalise toeta ilmselgelt ei saaks rääkida viljakaimast raamatuajast.

Raamatud on enamasti, nõudlike kirjastuste omad pea alati, hästi toimetatud.

Toimetaja varjujääv töö võib mõnikord olla hiiglaslik (aja ja pühendumise mõttes) ning nõuda aukartust äratavat kompetentsust (ning erandkordadel küündida raamatu õnnestumise huvides isegi variautorluse piirile, mida küll hea lugeja ei pea teadma). Tunnustagem toimetajaid, nagu Luule Epner, Piret Kruuspere, Rait Avestik, Mari Tuuling, Anneli Saro, Mall Põldmäe, Kristel Pappel jpt. Raamatule annab elu ka kujundaja ning on auasi, et mitut professionaalset kujundajat, kes tunnevad hästi teatrifotot ja teatrilugu, seob teatriraamatute kirjastajatega, eeskätt teatriliiduga, pikk koostöö, näiteks Kersti Tormist, Angelika Schneiderit, Mari Kaljustet ja küljendaja Ulvi Lahesalu. Hea, et võimaluse korral on raamatule lisatud DVD või CD, nagu Juta Lehiste6 ja Helend Peebu7 raamatutel.

Teatriraamatute kaudu avanev vaade teatriväljale on selgesti minevikuline.

Tänapäevajutud – kui tänapäeva all mõista lähimineviku paari-kolme-nelja aastat – on alles pooleli artiklites, kriitikas, konverentsidel, ülikoolitöödes. Olevikuline pilk ei kristalliseeru kuigi sageli raamatuks, küllap on see vältimatu, teatrilugu on tagasivaateline. Suurelt üldistades näibki, et tänapäeva ja lähiajalugu kajastatakse lühemates vormides, artiklikogumikes, ning monograafiaks (isegi kui see on artiklikogumik) saab pigem kaugem möödanik ja minevikutegelane. Dramaturgias on rühmatööde aeg, žanripuhaste ühe autori näidendite kõrval on üha olulisemad mitmesugused vahevormid, kollaažid – ka teatriraamatute hulgas on esil mitmehäälsed kogumikud.

5 Milvia Johannes (koost), Kroonu onu. Kaks naabrit. Minek: teatritest ja teatritegijatest Narvas 1874–2011. Narva: M. Johannes 2012.

6 Juta Lehiste, Regina Herodes (koost), Juta Lehiste. Tallinn: Eesti Teatriliit 2016.

7 Eike Värk, Helend Peep roosiokkalisel teatriteel. Tallinn: Tänapäev 2011.

9

Raamatu sünni ajendiks on tihti teatri või isiku juubel, autoril või kirjastajal on siin missioon täita tühik teatrikirjutuses. Jaak Rähesoo ütleb oma mahult ja haardelt erakordse monograafia „Eesti teater. Ülevaateteos“ I osa saatesõnas, et kurtmised tänapäevani viiva üldistusteose vajadusest on kestnud üle poole sajandi ja et kui tema raamat „ei tee muud, siis lõpetab ta vähemalt selle poolesajandiliseks veninud hala“8. Rait Avestik kirjutab Einari Koppeli põhjaliku biograafia eessõnas: „Ei saa salata, et vähem või rohkem retooriliselt esitatud küsimused „miks raamat Einari Koppelist?“ või „kes oli Einari Koppel?“ on mind saatnud tervel tööperioodil. Üle põlvkonna tagasi surnud „tundmatule“ erinevaid ressursse kulutada tundub mõnes mõttes tõesti ebarentaabel. Kui aga kohaliku kultuuriloo kontekstis ei teki küsimusi silmapaistvate isikute monografeerimise vajalikkuses, siis ei tohiks ammugi tekkida sellist küsimust Einari Koppeli puhul.“9 Tuntakse auvõlga päästa unustusse vajumast oluline või lähedane isik, aeg, õpetajad, kaaslased. Teatriliidu teatrikoolide sarja raamatud on kirjutanud vilistlased: Anne Margiste (koos Anne Tuulinguga) „ ENSV Teatriühingu Lavakunsti Stuudio 1961–1971 Tallinnas“ ja Õie Orav „Tallinnfilmi filminäitlejate õppestuudio“10. Tõnu Tamm koondas Helmi Tohvelmani liikumisõpetuse pärandi raamatusse „Helmi, õpeta meid tantsima!“: „Luban endale siin raamatus oma õpetajat sageli ka eesnime pidi nimetada, sest koos töötatud aastate jooksul – nii Helmi õpilasena kui ka kolleegina – saime väga lähedaseks.“11 Silvia Laidlat küsitlevale Iivi Lepikule („Sonettide sarmikas daam“) on ta ammune sinasõber, Sillu.

Oma elulugu kirja panema on kannustanud eneseanalüüsi või -jäädvustamise, lausa pihtimise vajaduski: „Sellepärast püüan ma paberile panna neid hetki, mis mu silme eest läbi libisevad. Et enda kohta midagi teada saada. Sellepärast tahan ma tuulutada nii helgeid kui ka tolmuseid lehekülgi oma elulooraamatus, valgustada pimedaid nurki, püüdes avastada seni minu eest varjul olnud salajasi peiduurkaid.“12 Raamatus võib esil olla hoopis perekonnalooline, kodulooline, isikupsühholoogiline mõõde; kirev elu, mis toonud muu hulgas ka teatrisse – seda tüüpi eluloojutustus, mida kogus Eesti Kirjandusmuuseum eesti rahva elust 8

Jaak Rähesoo, Eesti teater. Ülevaateteos. Tallinn: Eesti Teatriliit 2011, lk 441.

Rait Avestik, Kütkestaja: Einari Koppel. Tallinn: Fotosulg 2013, lk 8.

10 Õie Orav, Tallinnfilmi filminäitlejate õppestuudio. Tallinn: Eesti Teatriliit 2012.

11 Tõnu Tamm, Helmi, õpeta meid tantsima! Tallinn: Eesti Draamateater 2012, lk 8.

12 Malle Pärn, Minu elu hetked. Tallinn: Ajakirjade Kirjastus 2013, lk 223.

9

10

mikroajaloolise pildi koondamiseks, sest „iga inimene on ajalugu, esmalt oma lastele ja lapselastele, aga ka kõigile järeltulevatele põlvkondadele“.13 Viimasel viiel aastal ilmunud sadakond teatriraamatut käsitlevad ülekaalukalt nõukogude aega. Kaugeimasse minevikku vaatab ja ühtlasi suurimat perioodi hõlmab Jaak Rähesoo ülevaateteos, 13. sajandi alguse saksa vallutajate vaatemängudest raamatu ilmumise aja Eesti teatrini (2011). Madli Pesti „Kuressaare teatrilugu“ alustab 18. sajandi lõpust ja jõuab tänapäeva. Estonia ja Endla raamatud tähistavad 100 aasta juubelit (Estonia eraldi raamatus ka hoone sõjajärgset taastamist), Tallinna Linnateatri raamat pool- ja Von Krahli teatri raamat veerandsajandit. Teatriliidu välja antavas teatrikoolide sarjas ilmusid raamatud Tallinnfilmi filminäitlejate stuudiost ja teatriühingu lavakunstistuudiost Tallinnas. Suur sõnateatri ajalugu keskendub nõukogude aja viimastele kümnenditele 1965–1985, eel- ja järellained seovad seda aega pikema perioodiga.

20. sajandi algupoolde jääva loomeajaga inimestest on raamatutes näiteks Toomas Tondu, Andres ja Anna Särev, Leo Kalmet, Miliza Korjus. Mahukaim on nende galerii, kelle peamine loomeaeg oli nõukogude perioodil (mõned neist olid tegevust alustanud juba enne sõda, nooremate tööaeg ulatus aga iseseisvuse taastamise järgsesse aega): näiteks Velda Otsus, Helmi Tohvelman, Helend Peep, Leida Rammo, Georg Ots, Helmi Puur, Ellen Kaarma, Therese Raide, Einari Koppel, Sulev Nõmmik, Jaan Saul, Voldemar Kuslap, Anu Kaal, Juta Lehiste, Elle Eha, Marje Metsur, Väino Uibo, Vaino Vahing, Kalju Haan, Heino Aassalu, Lembit Eelmäe, Jaan Tooming, Erich Kõlar, Eri Klas, Mati Palm, Kaie Kõrb, Malle Pärn, Ülle Toming, Sulev Luik, Jaak Allik jt. Peamiselt iseseisvuse taastamise järgsel ajal ja/või tänapäeval tegutsejatest on raamat näiteks Dan Põldroosist, 50 aasta juubeli puhul Elmo Nüganenist ning Jaanus Rohumaa on kirjutanud endast ja oma lavastusest „Ainus ja igavene elu“.

Tänapäeva teatrielul hoiavad kätt pulsil väärikas eas kõvakaaneline Teatrielu-sari ja festivali Draama raamatud. Ka teadustöödes käsitletakse olulisel määral just tänapäeva. Margus Mikomägi on oma värskemad artiklid koondanud kogumikku „Minu venelased ehk Ühe parve linnud“ (2014).

Elulooraamatutes domineerib traditsiooniline kronoloogiline ülesehitus. Muidugi on see loomulik viis eluloo jutustamiseks. Seda enam torkavad silma raamatud, kus on õnnestunud köitvat narratiivset pinget luua teisiti, haarata lugeja 13 Elulugude võistlus tähistab Eesti Vabariigi aastapäeva. – Tartu Postimees, 12.01.2016.

11

loo kütkesse. Näiteks Andres Laasik kirjutab lahti kogu Leo Kalmeti eluloo, harutades tema stalinistlikku „süüasja“. Madli Pesti kodulooliste üksikasjadega jutustus Kuressaare teatriloost köidab ka minusugust mittesaarlast, Jaak Alliku elulugu arvustustes ja nende kommentaarides haarab kirglikult kaasa, isegi kui autorit kõiges ei usu. Paradoksaalsel – või endastmõistetaval – kombel on teatrimemuaarid ja -elulood seda elusamad ja huvitavamad, mida enam on nad seotud väljaspool teatrit toimuvaga. Arvan, et mida hermeetilisemalt teatrimaailmas liigutakse, seda kitsam on ka võimalik lugejate ring.

Teatrikirjutised on muidugi asendamatud jäädvustajana. Korralikud infolisad, rolliloetelud jm on väärtuslikud, samuti kõik pisiasjad omaaegsest teatrielust.

Mõne püüdliku jäädvustuse korral tahaks aga küsida, kuidas autorid selle info kõnelema panevad, tähenduslikustavad: kas ja mis on kirjutajate järgmine küsimus pärast jäädvustamist.

Pildi sisse minek Peatun lähemalt mõnel minu arvates kõnekamal ja selle viisaastaku maamärgiks jääval raamatul.

Maastikul kõrguvad suured teatriajalood. Lühikese aja jooksul ilmus kaks mööndusteta monumentaalset teost, hõlmavat teatrilugu, ülevaadet, milliseid ju üldse kirjutatakse harva. Lea Tormise „Eesti teater 1920–1940“, millega on kasvanud kõik praegused Eesti teatriuurijad, ilmus 1978, Karin Kase „Eesti nõukogude teater 1940–1965“ aga 1987. Lea Tormise sissejuhatusega ja tema juhitud töögrupi looming „Eesti sõnateater 1965–1985“ I osa ilmus 2015. Kahe eelneva perioodiraamatu kronoloogilise jätku ja Tormise enda osaluse kaudu kestev järjepidevus istutavad selle raamatu seniste suurte teatrilugude ritta. Seejuures on Jaak Rähesoo kui ainuautori „Eesti teater. Ülevaateteos“ I osa (2011) senistele monograafilistele teatrilugudele omamoodi lähemgi vaimusugulane.

Mõlemad teosed elavad oma elu edasi, nende teine osa on alles ilmumata.

Põhjuseks on teatriloolaste igavene sunnitud killustatus mitme töö vahel ja ka Rähesoo tõdemus, et „on mingi käsitluspõhjalikkuse aste, millest märkamatult üle sammudes satutakse üksikasjade rägastikku ja nende täpsustamiseks ning suhestamisele kuluv aeg hakkab kasvama geomeetrilises progressioonis, samas kui lehekülgi lisandub üksnes aritmeetilises“14. Aga: järgmise perioodi – 1985–2000 – töögrupp juba tegutseb!

14 Jaak Rähesoo, Eesti teater. Ülevaateteos. Tallinn: Eesti Teatriliit 2011, lk 9.

12

Teatrilugude järel vaadelgem teatrite lugusid. Tähtpäevadega seoses tegeldakse meelsasti oma ajalooga ning enamasti sünnivad pühendunult tehtud ja süvenevad raamatud.

Tallinna südalinnas kehastavad kultuuridialoogi kaks teatrimaja: Eesti Draamateater ehk endine Saksa teater ja Estonia. 1910 valminud Saksa teatriseltsi paekivihoonest on praeguseks saanud Eesti vanim teatrimaja (mille 100 aasta juubeliks ilmus eesti ja saksa keeles ka raamat15). Kui 1913. aastal kerkis naaberkrundile hele, moodne ja suur Estonia kui eestlaste kultuurilise ja majandusliku tõusu kehastus, oli iseseisev riik vaid viie aasta kaugusel. „Oli selgeks saanud, et ilma teatrita ei olnud enam võimalik mitte üksnes unistada, vaid ka elada. Teater oli paik, kus juba pool sajandit vaka alla hoitud mõte kasvatas endale tiivad, tuues noorte tulipeade kõrval kokku ka rahva“16, kirjutab Juhan Maiste. Estonia on erakordse sümbolväärtusega hoone, kaugelt rohkem kui maja, rohkem kui teater. Selle 100 aasta juubel leidis avalikkuses väärilist vastukaja ja osa sellest on ka imeline kaksikraamat „Üks mõtet kandev maja“, karbis on eraldi köidetes maja ehituslugu ja majas tegutsenud teatri lugu. Piduliku, isegi suursuguse raamatu fotovalik ja -kvaliteet on lausa rabavad. Täie auga on teise köite tiitellehe pöördel kirjas mitte kujundaja, vaid kunstnik Peeter Laurits.

Kuid endastmõistetavusi kultuuris pole, ka Estoniat tuleb aina suureks kirjutada, mida ongi väsimatult teinud Arne Mikk. „Estonia tõusmine tuhast“ sisaldab haruldasi fotosid ja dokumente sõjajärgse aja košmaaridest. Näiteks on detsembris 1944 kirja pandud akt „kahjude hindamiseks, mis tekkisid Saksa fašistlike röövvallutajate ja nende kaasosaliste lennuataki tulemusena 9.–10. märtsil 1944“.17 Teatrilugu on alati kirjutaja nägu – raamat Estonia ülesehitamisest on ühtlasi kogu oma teatrielu selles majas veetnud, ise maja legendiks saanud vana teatrimehe isiklik lugu, kes võib arhiividokumentide vahele kirjutada, et „kui ma 1952. aastal teatri koorilauljaks sain, olid üksikud töökojad veel seal ja kas mitte mõnes ruumis ei saanud noored kolleegid ka endale elupaiga?“18.

15 Karin Hallas-Murula, Kristel Pappel, Haldja Jalajas, Eesti Draamateatri maja 100. Tallinn: Eesti Draamateater 2010.

16 Juhan Maiste, Liivi Künnapu, Üks mõtet kandev maja: mõttest majani. Tallinn: Rahvusooper Estonia 2014, lk 24.

17 Arne Mikk, „Estonia" tõusmine tuhast: peatükk teatri ajaloost (1944–1956). Tallinn: Pegasus 2013, lk 56 18 samas, lk 89.

13

Triinu Ojalo „Endla teater 100: sissevaade kutselise Endla teatri esimesse sajandisse läbi saja lavastuse“ (2011) viipab mõtteliselt Reet Neimari „Sajandi sajale sõnalavastusele“ (2007) ja Anneli Saro „101 Eesti teatrisündmusele“ (2017). Kui Neimar koostas rohkete tsitaatide ja piltide kollaaži, siis Ojalo mõtestab valitud lavastuste tähendust ise ja illustreerib napimalt. Kümnendite peajooned on kokku võetud eraldi vahepeatükkides. Endla lugu tundub tänu sellele raamatule suurem, tähendusmahukam kui kunagi varem. See ilus raamat on üks neid, mille käes hoidmine on puhas vanaaegne raamatunauding.

Tallinna Linnateater tellis 50 aasta juubeliks raamatu Pille-Riin Purjelt. „Tinakerged, joobnudselged, venivtormavad väljavõtted teatriunenäost, mälestustest ja mälestuste mälestustest. Unevalgus, millest taastekkigu teatris kogetud tavaline ime.“19 Äravahetamatult Purjelik kaleidoskoopiline ajalookäsitlus ammutab julgelt materjali autori enda põhjatust vaataja- ja lugejamälust ning põimib materjali läbi loendamatute pisiseostega. „Olla!“ – raamatu pealkirjaks pani Purje suurepärase teatriloolise leiu, Noorsooteatri asutamise ajal pakutud ühe nimevariandi.

Von Krahli teatri 25 aasta tähiseks Jim Ashilevi ja Valle-Sten Maiste koostatud artiklikogumik „Žilett. Monolooge ja dialooge ajastuväärilisest teatrist“ on rohkem kui Von Krahli teatri raamat, selles mõtestab avangardi lähiajalugu ja käsitleb tänapäevateatrit esinduslik autorkond (Tarmo Jüristo, Alvar Loog, Luule Epner, Madis Kolk, Anders Härm, Marek Tamm, Ott Karulin, Margus Ott, Aet Annist jt). Madis Kolk: „See, et postmodernismi maaletoojast saab selle matja, on igati loogiline, kuid kuidas suhestub sellega tõdemus kogu eesti teatrimaastiku kohta? Kas olukord, kus mainstream katab teatrikunsti seinast seina, produtseerides ka marginaaliaid, erineb olukorrast, kus peavoolu ja ääremaid on keerukas eristada?“20 Tänapäevasuundumuste diskussiooni ei saa kunagi olla liiga palju, sest sellega suhestub ka jooksev kriitika, mis omakorda kujundab publiku vastuvõtumustreid ja ootushorisonti. Enamiku teatriraamatute kõrval on „Žileti“ eripära, et ta käsitleb ja väärtustab kogu meeskonda, „vana“ Krahli näiteseltskonna kõrval on küsitletud äsja liitunuid, kellest ju veel ei teagi, kes neist teatri juurde jääb, ning teatri tehnilise poole inimesi: näitlejatega vaheldumisi saavad sõna Emer Värk, Janno Jaanus, Oliver Kulpsoo, Enar Tarmo.

19 Pille-Riin Purje, Olla! 50 mälestust ja mälestuste mälestust. Tallinn: Tallinna Linnateater 2015, lk 18.

20 Madis Kolk, Klassika kui läbikukkunud avangard? – Jim Ashilevi, Valle-Sten Maiste (koost) Žilett.

Monolooge ja dialooge ajastuväärilisest teatrist. Tallinn: Von Krahli Teater 2014, lk 95.

14

Madli Pesti „Kuressaare teatrilugu“ (2014) teeb ülevaate kodulinna mitmesaja-aastasest teatrielust. Lugu Kuressaare teatriloost võiks olla selle sooja ja ladusa raamatu žanr. Esil on ka Kuressaare haridus- ja seltsielu, väärtustatakse kõiki, ka marginaalsemaid tegelasi, vestetakse anekdootlikke lugusid ja koduselt nimetatakse tuntud kohalikke paiku, sekka paar pikemat portreed. Valitud mõõtkavas on Kuressaare linnateatri valulik sünd vaid üks etapp pikas loos. Ja jällegi – ühe teatri loo teeb huvitavaks ja kõnekaks selle taustaks olev koha- ja ühiskonnalugu! Minu meelest on Eesti teatrilugude hulgas väärtuslik sedasorti kodu- ja kohaloolisus, kohaliku tausta (teatri tegemine kui majanduslik ja kultuuriline eneseületamine ja eneseteostus) ja publiku pildile toomine, kes vaatajatena seda teatrit ülal pidas. Muljetavaldav on kasutatud kirjanduse jm materjalide hulk ja kohalikkus, mis on võimaldanud kirjeldada teatud ajastule iseloomulikku kultuurielu administreerimise süsteemi. Muide, kui eestlased on uhkeldanud oma miljoni teatrikülastusega, siis mis on see Kuressaare teatri-tegemise haarde kõrval: Ostrovski „Äikese“ lavastuses 2003. aastal osalesid korraga linnateater, rahvateater, seenioriteater ja Saare Vene Selts! Pesti raamatuga lähestikku ilmus Lea Kuldsepa teatmeraamat Saaremaa rahvateatrist. Kogu sellest jäädvustamishoolest kumab kodukohauhkus ja justkui aeglasem ajaarvamine.

Elulooraamat Kõige rohkem on vaadeldaval viisaastakul ilmunud elulugusid – ligi pool kõigist teatriraamatutest. Osalt on sellele trendile hoogu andnud üldine elulookirjanduse tõusulaine ja kirjastuste isu kujutada tuntud inimesi. Seejuures on näha teatriliidu järjekindel, moest sõltumatu tegutsemine Eesti teatri suurkujude jäädvustajana.

Lea Tormis tõdeb, et nõukogude aja lõpukümnendite uurimist alustades puudusid paljude teatrite ja loovisikute kohta varasemad üksikkäsitlused.21 Eesti teatrilookirjutus on auklik tänini, n-ö läbi kirjutamata on hulk olulisi inimesi ja teatreid (ja mõned nõukogudeaegsed raamatud vajaks ülekirjutust). Oli lausa auvõlg, et raamatu sai viimaks Eesti Draamateatri üks ülesehitaja Leo Kalmet! Kui Heili Einasto doktoritöö Rahel Olbreist kord raamatuks saab, annab see võib-olla uue jume meie ettekujutusele naiste rollist eestiaegses teatris.

Eluloolist materjali on esitatud dokumentide publitseerimisest uurimuslike 21

Piret Kruuspere (toim), Eesti sõnateater 1965–1985. Tallinn: EMTA lavakunstikool, Eesti Teatriliit, ETA UTKK 2015, lk 8.

15

ja ajakirjanduslike portreteerimisteni. Lausa üllatav, kui palju leitakse avaldamiseks käsikirjalisi allikaid (nt Tohvelman, Nõmmik, Kiik, Põldroos, Otsus, Saul, Kaarma). Sulev Nõmmiku „Minu elu tsunftis“ käsikirja leidis Raimo Aas Eesti Raadiost. Nõmmik mõtiskleb nukratoonilistes lühipalades oma elust ja tööst, komödianti jälitavast naljamehe-varjust („„Tee nalja, Nõmmik!“ „Anna kohe kannel siia, Vanemuine!“ Julgelt sinatades hoidsid nad mind varrukast kinni [---]“22).

Autori või koostaja teadlikkusest ja suutlikkusest sõltub, kas ja kuivõrd mahub vaatevälja ajastu tausta, teatrisüsteemi. Ilma sellise kontekstita kipuvad suurkujude raamatud ehitama kujutlust teatriloost kui romantiliselt andekate üksikisikute loost. Konteksti on püütud avardada asjatundlike saatesõnadega.

Mõned elulooraamatu mudelite näited.

Nagu Jaak Allik oma mitme ametiga on ise Eesti teatriväljal erandlik, nii on seda ka tema „minu elu teatris“-raamat „„Kihnu Jõnnist“ „Savisaareni““ – valik poole sajandi jooksul kirjutatud arvustustest ja nende tänased kommentaarid; korraga arvustuste kogumik, mälestused, ajastu teatripoliitika lugu; jäädvustava, analüüsiva ja pihtimusliku teatrikirjutuse kombinatsioon. Elulugusid kirjutatakse ja kirjutavad ise endast enamasti näitlejad, kes väärtustavad emotsionaalseid hetki, inimsuhteid. Nii protsessi- ja süsteemiteadlik vaade teatrielule nagu see on teatrijuhi ja ministri ametit pidanud Allikul, on suur erand. Nagu ka oma rolli, otsustajana kohaloleku selge teadvustamine selles süsteemis. Vaid üks ajastuomane näide vist sadadest: „De jure oli Teatrite Valitsus siis eesti teatrikunsti vahetuks kontrollorganiks. Kõrgemad ülemused kontrollisid omakorda meie usaldatavust ja ustavust. Sellele vaatamata alustasime ses asutuses teadlikku kokkumängu autorite ja lavastajatega selle nimel, et teater oleks koht, kus saaks elust kõige ausamini rääkida ning kus andekate kunstnike loominguvabadust võimalikult vähe piirataks.“23 Allik teab kahetseda, et pole säilinud mitmes teatris peanäitejuhi kõrval teatrielu korraldanud kirju saatusega (endise miilitsa) Arved Kalvo mälestused.24 Nagu teab ka elukogenud Arne Mikk: „Kirjutades raamatut Estonia rasketest aegadest, märkan sageli, et Estonia probleemide juurest liiguvad mu mõtted liiga tihti nende sündmuste keskele, mis leidsid aset tookordses kultuuripoliitikas. Täna22

Sulev Nõmmik Minu elu tsunftis: reportaaž olnust: aprill–mai 1980. Tallinn: Tänapäev 2012, lk 108.

Jaak Allik, „Kihnu Jõnnist“ „Savisaareni“: pool sajandit teatrivaatamist. Viljandi: J. Allik 2016.

24 samas, lk 10.

23

16

päeval võivad paljud tsitaadid ja sõnavõtud tunduda ebaoluliste või naeruväärsetena, kuid tollal määrasid nad ometi inimese saatuse väga pikkadeks aegadeks.“25 Alliku mälestused ligi 50 aastast kultuuripoliitikas on erakordne materjal – loetagu lugusid tema otsusel või osalusel toimunud ametisse määramistest, ametnike võimalustest mõjutada loomingu sündi. Hoolimata alapealkirjast „Kunagisi arvustusi ja tänaseid mõtisklusi“ ning taasavaldatud arvustuste hulgast tuli autor minu jaoks selles raamatus esile rohkem kultuuripoliitikuna kui kriitikuna. Kuuldavasti pakkus Allik oma erakordset käsikirja „ühele väga tuntud kirjastajale“26 ja see lükati tagasi kui raamat, milles „poliitika ja teater on segi nagu puder ja kapsad“. Ühesõnaga: päris elu. Alliku suutlikkus seda mulgiputru analüüsida on üks põnevamaid nähtusi teatrikirjanduses, tema raamat ulatub üle teatrivälja piiride ja on lisa suurele teatriloole, mis Alliku kirglike mälestuste kõrval mõjub tõeliselt akadeemiliselt vaoshoituna.

Rein Veidemann on seda iseloomustanud kui mitmekihilist draamat, kus üks „peategelane“ Allik avab „sümpaatiaid ja antipaatiaid enesest lähtuvas avameelsuses. „Mul on piinlik“, „julgen öelda“, „ma häbenen / ei häbene“, „tegin vea“, „reetsin“, „arvestasin külmavereliselt“, „pean tunnistama“, „kahetsen / ei kahetse“ – need keelendid signaliseerivad pihtimuslikkust“.27 Teisalt kehtestab autor oma seisukohti ja hinnanguid üpris jõuliselt, nii et lisaksin vaikimisi audiatur et altera pars, kuulakem ära ka teine pool. Üks üllatusi on Alliku tunnistus, et just Jaan Tooming on olnud „selliseks õpetajaks, autoriteediks, kes on kujundanud oma lavastustega minu teatrimõistmist ja maailmanägemist“28. Alliku kirjutatud Toominga portreed ja loomingu analüüsid on emotsionaalsed, pilti loovad. Toominga enda raamatud „Religioossed motiivid minu loomingus“ ja „Teater kui saladus“ osalt kordavad-kinnitavad tema kohta kirjutatut, käibele läinut (on ta ju üks peategelasi suurtes nõukogude aja teatrit käsitlevates teatrilugudes ja rohketes viidetes, võrdlustes ja mälestustes kohal väga paljudes teatriraamatutes). Lühikestes intensiivsetes mõtteavaldustes ja piltides kirjeldab Tooming oma teatrikogemust ja eluvaadet. Väga mõjusad teatriloo jutustajad neis raamatutes olid hoopis fotod. Üks näide Toominga 25 Arne Mikk, „Estonia“ tõusmine tuhast: peatükk teatri ajaloost (1944–1956). Tallinn: Pegasus 2013, lk 192.

26 Heili Sibrits, Jaak Allik vaatab minevikus öeldud-kirjutatud sõnadele tõsiselt otsa. – Postimees, 13.02.2017.

27 28

Rein Veidemann, Jaak Alliku eludraama: vere hääled. – Postimees, 11.02.2017.

Jaak Allik, „Kihnu Jõnnist“ „Savisaareni“: pool sajandit teatrivaatamist. Viljandi: J. Allik 2016.

17

vaatest oma elule: „Kummaline, aga isegi see füüsiline tunne on veel kehas, see tunne, millega olin laval. Koos minu kadumisega kaovad ka mu mälestused (või jäävad reisil Teise Maailma alles?) ja see tunne, mis valdas mind, kui mängisin.

Tagantjärele vaadates olen ma elanud ainult siis, kui mängisin või lavastasin, aeg väljaspool lava on olnud tühiaeg.“29 Peaaegu kõik vaadeldavad teatriraamatud vaatavad tagasi, tegelevad minevikuga, mälestustega. Muidugi, kuidas saaks see teatri puhul teisiti ollagi – teatrisündmusega sünkroonis püsida ei ole loomuldasa võimalik. Kuid kui otsida enam-vähemgi „praegu“ toimuva protsessiga tegelevat raamatut, siis on silmapaistev erand Jim Ashilevi „Armastuskirju teatrile“. Vanemuises toimuvate „Othello“ proovide ajal pöördub näitlejast autor teatri kui paleuse, kui ihaldatu, kui töö, kui kutsumuse jne poole, otsib tasakaalu oma jäägitus kirglikus vahekorras teatriga. „Ma tean, kallis teater, et sa oled enamasti ajaraisk ja, ütleme otse, mõttetu sitt, imelik teesklus, surnud kultuuriline harjumus, aga ma tean ka seda, mis sa olla võid. Ma olen seda näinud ja omal nahal kogenud. Sellel kirjeldamiseks kõlbab sinult üks sõna: ime.“30 Ashilevi on mitmekülgne teatrimees: dramaturg, näitleja, lavastaja, aga ka kirjanik, „OP!-i“ saatejuht, õppinud audiovisuaalset meediat Tallinna Ülikoolis ja lavastamist-näitlemist Viljandi Kultuuriakadeemias. Kultuuripildis hästi esil olev, samas mitte mainstream’i-mees. Tema tihe ja isiklik raamat on kirjutatud osava (range) dramaturgikäega, hoiab tasakaalus sidusat suurt pilti ja 57 eri teemadel kirja. Põimides epistolaarset ja päevikuvormi, laseb Ashilevi meil pilku heita ühe suure rolli valmimise protsessi, kus põimuvad loomingulised, olmelised, eraelulised ja ühiskondlikud teemad.

See on ka siiras, köitev isikulugu, inimesena ja näitlejana küpsemise päevik: „Ole mu elu-, mitte surmakutse!“31. Ja sellisena ka hästi vahetu ja usaldusväärne portree 21. sajandi algupoole teatrielust, teatriinimesest.

Jaanus Rohumaa raamat oma lavastusest „Ainus ja igavene elu“ kuulub nii elulooraamatute kui ka lavastuseraamatute traditsiooni. Viimane on Eestis napp, aga väärikas: Lea Tormis on jäädvustanud „Inimese ja jumala“ (1988), Lilian Vellerand „Tantsu aurukatla ümber“ (2006), Pille-Riin Purje „Johannese passiooni“ (2010) sünni, lavaelu ja retseptsiooni. Rohumaa räägib iseseisvuse taastamise 29

Jaan Tooming, Teater kui saladus. Ilmamaa 2015, lk 18.

Jim Ashilevi, Armastuskirju teatrile. Petrone Print 2016, lk 63.

31 Jim Ashilevi, Armastuskirju teatrile. Petrone Print, 2016, lk 97.

30

18

järgse aja alguse ühest legendlavastusest Tallinna Linnateatris ning seob sellega oma tee leidmise inimese ja lavastajana. Alliku mahukas raamat hõlmab peaaegu kogu tema elu, Toominga lühipildilised ja eri aegade intervjuusid koondavad raamatud samuti, Rohumaa keskendub ühele õnnelikule, elu muutvale tipphetkele. Kui hea teatrivaatleja on lavastajas ja ametnikus kaduma läinud! Rohumaa soojad kolleegide portreed meenutavad Panso portreid-minus-ja-minu-ümber. „Kui me võime oma väikeses kultuuris rääkida vaimuaristokraatiast, on Anu [Lamp] kahtlemata üks selle esindajaid.“ „Rein [Oja] on hea treener. Ta on trupi tasakaaluorgan, sest on väga mehelik. Ja olla mehelik tähendab Reinu jaoks olla õiglane, täpne, usaldusväärne, terava mõistusega ja kartmatu.“ „Geeniuse elu on üldjuhul õnnetu ja kaasaegsetel on raske temast aru saada. Elmost aga saavad üldjuhul kõik aru, sest näib, et tema saab kõigest aru. Ta loeb takti nagu Endel Pärn, suudab rõõmustada nagu laps, kannatab nagu Uku Masing, korraldab nagu Tiit Pruuli, peab sõna nagu Mooses ja särab nagu Paul Pinna.“32 Analüütilise pilgu kõrval kohtab täiesti teistmoodi, nn teatrisõbrasuhet. Väino Uibo „Naeru varjus läbi elu“ (2015) koondab anekdootlikke pildikesi tema eluja teatriseikadest. Elle Eha kirjutab noore naise romantilisi mälestusi oma Ugalaaastatest 1960–197233 (stiilinäiteks üks peatükipealkiri: „Vapustav vestlus ilusast elust ja teatripõrgust“). Malle Pärn pihib valikutest teatri, teoloogia ja filoloogia vahel ning kaaslase leidmisest-leidmatusest: „Näib, et ma oma elus tulen aina tagasi sinna, kust ma kord olen kuhugi edasi läinud. Inglise keele juurest läksin teatrisse, teatrist kirikusse, kirikust inglise keele juurde ja sealt uuesti teatrisse … Mu kolm armastust mahuvad minusse ära, neil pole omavahel mingit konflikti.“34 Lembit Antoni kolmeköiteline pikajutuline „Eluteatri näitelaval“ (2012–2014) hõlmab aega 1920. aastatest 1990. aastate lõpuni ja näib kasutavat kuhjamise tüüpi kirjutamisviisi, kus kärpimine ei tule toimetamisvõttena arvesse.

Jõuame elulooraamatuteni, kus portreteerijaks (kirjutajaks või dialoogipidajaks) on keegi teine. Isegi kui kasutatakse ainult või peamiselt dokumentaalseid materjale, on juba nende valik teise inimese tehtud ja tähendust loov.

32 Jaanus Rohumaa, Ainus ja igavene elu. Ühe lavastuse lugu. Tallinn: Mustvalge Kirjastus 2013, lk 157, 144, 213.

33 Elle Eha, Tähed panevad ilmaruumi särama: mälestusi Viljandi draamateatrist Ugala 1960–1972.

Viljandi: E. Are 2014.

34 Malle Pärn, Minu elu hetked. Tallinn: Ajakirjade Kirjastus 2013, lk 123.

19

Elulooraamatu pälvivad peamiselt sõnateatri näitlejad, tantsijad, lauljad, ka inimesed, kelle elutöö tehtud nii teatris kui ka mujal kultuuris, nagu mitmekülgne dirigent Eri Klas või legendaarne rahvatantsujuht Heino Aassalu. Üksikud raamatud on teatrijuhtidest, üksainus teatriloolasest (Kalju Haan). Ei kohanud raamatut teatrikunstnikest ja teostajatest. Kõik elulooraamatu pälvinud ei ole ka suurkujud ega peagi olema, nii nagu teatrieluski tegutseb kirju seltskond tegelasi. Mitmete süvenevate elulooraamatute autor Rait Avestik tõdeb: „Iga eesti keeles või eesti inimesest ilmunud biograafia kujutab endast olulist kildu meie kultuuriloos. Siiski võiks ühest elulooraamatust välja lugeda ka midagi sellist, mis tõstab ikka ja jälle fookusesse üldist ja olulist. „Märka tõelist kunstnikuhinge, ära lase tal hääbuda ja haihtuda!“ võiks käesolev biograafia kokkuvõtlikult kajada loosungina tänasesse teatrimajja, prooviruumi, ateljeesse, stuudiosse, tänavale.“35 Mõned näited portreteeritavale väga lähedaste autorite poolt kirjutatud elulooraamatutest.

Heino Kiige „Legend Helmi Puur“ (2012) koosneb kirjadest, päeviku- ja arvustuste katkenditest, materjal moodustab jutustuse Heino kokkusaamisest Helmiga ja ühise elu algusest. Pealkirjast ja Helmi Puuri lapsepõlve tutvustamisest hoolimata nihkub fookusesse Kiige enese lugu, kus Helmi Puur osaleb pigem „teisena“. Teda on avatud tavatult intiimsest, ainult sellele portreteerijale ligipääsetavast vaatenurgast: Helmi tõuseb raamatus esile kui Heino ihaldatu, armastaja, naine, tema laste ema, mehe eneseteostuse tingimusteta toetaja, kes oli varem olnud ka suur tantsijanna.

Hedvig Hanson lisab oma vanaemast Ellen Kaarmast koostatud raamatus dokumentidele tänapäeval tehtud intervjuusid ja oma saatesõna. Kirjutamise tõukejõud oli autobiograafiline, mingi sarnasuse, läheduse ja isegi võlatunne, soov enda sarnasena tajutud vanaema elukäiku mõistes jõuda ka iseendas rohkem selgusele. „Ma mõistan sind naisena, kunstnikuna. Nüüd, kui olen ise kahe poja ema ja samas lavainimene, mõistan, kui keeruline on ühendada kunsti ja igapäevaelu. Heaks kunstnikuks olemine nõuab teravust, ülitundlikkust ja emotsioone, õrnust. Pereelu ja lapsed aga vajavad hoopis vastupidist: stabiilsust, mõistlikkust, vastupidavust. Kuidas tahaks vahel pühenduda loomingule, põleda selles, joobuda sellest. [---] Näinud, kui paljud lapsed on õnnetud oma 35 Rait Avestik, Sulev Luik. Tallinn: Tänapäev 2011, lk 9.

20

vanemate hullumeelsuse ja keerulise lapsepõlve pärast, olen mina püüdnud teha mõistlikke otsuseid.“36 Populaarne vorm on intervjuu. Intervjueerija võib olla kolleeg siseringist, jutt on „omade vahel“ ja jagatakse ühist teadmist, näiteks teatri- ja muusikamuuseumi „Elaviku“ sarjas ilmunud Iivi Lepiku intervjuu Silvia Laidlaga, ka Jim Ashilevi intervjuud kolleegidega Von Krahli teatrist. Selle mudeli eelis on enamasti jutu vahetus ja avameelsus. Ajakirjanik intervjueerijana on aga keegi väljastpoolt, isegi valdkonnaväline inimene, ja on huvitav jälgida, kui lähedale pääsetakse, kuidas kehtestab oma teemat küsitleja või kõneleja. Kui osav ka poleks teleintervjuude virtuoos Urmas Ott, siis raamatuvestluses Kalju Haaniga „Eesti teater. Nõudmiseni“ (2012) juhib juttu ikkagi Haan oma pisilugusid pidi liikuva ammendamatu teatrimäluga.

Intervjuud võivad olla minavormis autobiograafiate põhjaks, nt Kaie Kõrbi raamatu „Unistuste nimel“ (2011) on koostanud ajakirjanik Anneli Ammas, Juta Lehiste raamatu on koostanud Regina Herodes. Variautori tüüpi kirjutamispartneri kasutamine on minu meelest ühekorraga tõhus ja kidur võimalus. Ajakirjanik on enamasti osav küsitleja ja toimetaja, leiab head rääkijad ja tihendab eri jutud selgeks looks. Ajakirjanduslik kontseptsioon võib aga loovisikust luua sisuldasa pühapäevalisaportree, kuigi raamatukujulise ja -mahulise. Mulle näib, et just ajakirjanikud kipuvad nägema teatritegijates romantilist üksiklast ja vähem süsteemi, teatri- ja ühiskonnaelu mõjusid, teatriuurijad aga mahutavad teatrielulugudesse rohkem tausta, tööolusid, institutsioonide ja kaaslaste lugusid.

Levinud eluloo- või portreeraamatu mudel on „sõna on kaasteelistel“. Elmo Nüganeni juubeliraamatu eessõnast: „Palusime kirjutada või rääkida Elmo sõpradel, mõttekaaslastel, kaasteelistel, õpetajatel, õpilastel. Isiklikult ja siiralt, pretendeerimata terviklikule ülevaatele, ajaloolisele tõele või suurele üldistusele.“37 Taasavaldatud on ka paar pikka intervjuud Nüganeniga.

Bibliograaf, filoloog ja toimetaja Külli Trummal on koostanud mälestusteraamatu Vaino Vahingust38, kellel oli elus mitu rolli ja sestap ka meenutusi mitme eluala kaaslastelt, avaldatud on ka Vahingu kirju Ingo Normetile ja Maie Kaldale.

36

Hedvig Hanson, Jutustamata lugu. Vanemuise näitleja Ellen Kaarma (1928–1973). Tallinn: Tänapäev 2012, lk 268.

37 Triin Sinissaar jt (koost), Elmo Nüganen: esimene vaatus. Tallinn: Tallinna Linnateater 2012, lk 5.

38 Külli Trummal (koost), Vahing: mälestusi Vaino Vahingust. Tartu: Hermes 2011.

21

Teatri- ja muusikamuuseum publitseerib oma kogudes leiduvaid dokumente sarjas „Elavik“, kus koostaja kirjutab vaid kommenteeriva saatesõna, nõnda ilmusid Toomas Tondu, Jaan Sauli ning Andres ja Anna Särevi kirjad.

Lõpuks monograafiad, uurimuslikud elulood. Võtnud korraga ette kümned elulooraamatud, tundub mulle, et miski ei saa süveneva autori pika põhjaliku raamatu vastu. Ka nende hulgas on muidugi erinevaid mudeleid. Mõistetavalt lisatakse ja põimitakse dokumentaalset materjali intervjuude ja autori kommentaaridega. Mõnikord ei ütle autor sõnagi, raamat koosnebki kogutud materjalist, kuid autoripositsioon on selge. Neutraalset jäädvustust pole.

Pille-Riin Purje ütleb raamatu „Legend Dan Põldroosist“ saateks, et „legendil ei ole autorit – minu osaks jääb ülestähendamine“39. Minu mulje on pigem just vastupidine: kindlakäeline legendi ülesehitamine on selgesti näha, isegi kui autor ise peaaegu vaikib. Juba see on sõnumlik, mida jäädvustamise vääriliseks peetakse.

Purje meetod on ta põhjatu (ja kirjalikult jäädvustatud!) vaatamiskogemuse kasutamine ja sealt nopitud üksikasjade kokkupõrgatamine. Näiteks „Emigrantide“ lavastuse üleskirjutus „Lemmikute raamatus“ põhineb 17 etenduse vaatamisel (teatri- ja muusikamuuseumile üle antud materjalis olid lisaks fotod, pikemad vestlused näitlejatega ja nende loomeloo ülevaade!): „See ongi teatrivaatleja pärisosa ja kirg, kutsumus ja kohustus: süüvida lavastusse, rolli, näitleja loomingusse maksimaalselt. Püüda jäädvustada jäädvustamatut. See protsess, lavastuse korduv vaatamine, annab võimaluse keskenduda teatrikunsti tõelisele olemusele, mis põhineb iga etenduse kordumatusel.“40 Praktikutele selline vaade sobib: „Aga mina tunnen just puudust detailide mäletamisest, mis väärtustasid toonast hetke, rõõmustasid või kurvastasid pisarateni. Pille-Riin Purje mälestuste kaskaad, loomas seoseid, näitamas mõtte, teema sündi, selle arenemist, muutumist, küpsemist, viitamas-aimamas tulevikku,“ kirjutab Andrus Vaarik41. Lugejana, kes toonasest hetkest aga osa ei saanud, on mõnikord raske mälestuste massiivi vastu võtta. Purje raamat „Velda Otsus – nimi eesti kultuuris“ on aga väga tasakaalukas ja keskendunud, eri allikaid põimiv portreeraamat.

Rait Avestik on kujunenud üheks olulisemaks näitlejabiograafiks, vaadeldaval 39

Pille-Riin Purje, Aitab naljast! Legend Dan Põldroosist. Tallinn: Fookus Meedia 2011, lk 9.

Pille-Riin Purje, Lemmikute raamat. Tallinn: Tänapäev 2013, lk 120.

41 samas, lk 3.

40

ajal ilmusid Sulev Luige ja Einari Koppeli mahukad elulood, lisaks „Eesti kooliteater: 30 aastat festivale“ (2011). Lugupidamist äratab visa ja põhjalik suulise materjali kogumine. Ta on pealetükkimatu tähelepanelik vaatleja ja justkui kiretu, kuid siiski elavalt pilti loov jutustaja. Avestik-biograaf ja tema kirjastus Fotosulg on kvaliteedimärk.

Andres Laasiku „Teatri vang. Leo Kalmeti kirjutamata elulugu“ (2014) on üks kõige üksikasjalikumalt läbi kirjutatud raamat. Laasik oskab ja jaksab küsida esmapilgul ilmsete asjade kohta üht uurijalikku, teatriloolaslikku järgmist küsimust: mis on taustal, mis juhtus ajalooareenil, mida leidub saksa- ja venekeelsetes arhiivimaterjalides ja eraarhiivides, millest rääkis tollane meedia, milline võiks olla mõne teo või ütluse inimlik põhjendus ja mis allika põhjal oma loogikat kontrollida. Ta mõistab projitseerida kunstielu ühiskonnaelu taustale – Kalmeti elukaarele jääb osalemine vabadussõjas, iseseisvas riigis suure teatri ülesehitamine, õpetajatöö mitmes teatrikoolis, Draamateatri hoone säästmine Saksa ajal, võimuvahetusteaegsed munade peal käimised, rängad alandused nõukogude ajal ja laagriaastad Siberis ning vanaduspõlv lugupeetud õpetaja papi Kalmetina. Laasik on korraga põhjalik uurija, lühidalt ja täpselt väljenduv ajakirjanik ning põnevust hoidev fabuleerija. Ta on ka ise väärt teatrimees, kes kollegiaalse lugupidamise ja eraelulise delikaatsusega käsitleb Eesti teatri suurkuju. Leo Kalmet ilmus Laasiku raamatuga teatriloo skeene valgusvihku, ja vähe sellest, Laasik nihutas pisut sinnapoole ka mitmed tema kaasaegsed, nt Rudolf Engelbergi ja Otto Aloe.

Mitte asjata ei pälvinud see suurepärane raamat 2016. aastal Priit Põldroosi nimelist auhinda.

Eike Värk on kirjutanud mahukad elulooraamatud Helend Peebust ja Leida Rammost (jätkates oma uurijateemat, milleks on näitleja loominguline pikaealisus). Kellegi tajumine suurkujuna on subjektiivne, marginaalsemad loojad võivad olla teatrielus värvikad isiksused ja justkui kõikjal kohal olnutena hea aines raamatuks. Raivo Põldmaa Leida Rammost: „Tagantjärele tundub, et teda on ikkagi vähe kasutatud. Aga ta on olnud taustal kogu aeg, oluline tegija Eesti teatripildis.

Elus on ju tihtipeale nii, et taustajõud on palju olulisemad kui fassaad.“42 Teatriraamatute peavoolu ja laia lugejaskonna jaoks arvatavasti teatrikirjan42 Eike

Värk, Leida Rammo värvilised maailmad. Tallinn: Tänapäev 2014, lk 329.

23

dust esindavategi elulugude ja teatrilugude kõrval on oluline ja eriala jätkusuutlikkuse suhtes otsustav teatriteooria. Nimetagem artiklikogumikke „Eesti teatriteaduse perspektiivid“ (2013) ja „Vaateid eesti nüüdisteatrile“ (2016), ajakirja Methis teatriteaduse erinumber „Representatsioon draamas ja teatris“ (2014) ning maailma juhtivate teatriuurijate artiklite tõlkekogumik „Valitud artikleid teatriuurimisest“ (2011). „Eesti sõnateater 1965–1985“ I osa teatrimõtet käsitlevas peatükis kirjutab Luule Epner tollase aja kohta, et „akadeemilise teatriteaduse kandepind oli väike, töökohti vähe ning uurijad ei saanud endale lubada kitsast spetsialiseerumist.

Samuti polnud teatriteadus ja kriitika selgelt eristunud, paljud inimesed töötasid viljakalt mõlemas valdkonnas“.43 21. sajandil on akadeemiline teadus jõudsalt edenenud, kuid paljud inimesed töötavad endiselt mõlemas valdkonnas, muidugi ju viljakalt, kuid mitme ameti tõttu on see väsitav nii nagu tollalgi: Luule Epner, Anneli Saro, Madis Kolk, Madli Pesti, Riina Oruaas, Heili Einasto, Ott Karulin, Kristel Pappel jt.

Teooria tiiva all nimetagem ka teatriõpikuid, näiteks Ivika Heina „Draamaraamat: draamaõpetuse käsiraamat“ (2014) ja Anu Tontsi „Draama ja teater“ (2016). Ingo Normeti „Ujuda selles jões. Teatrikooli aabits“ (2011) on autobiograafilise koega, autori enda pikaajalisest pedagoogitööst. Harjutuste ja eksamineerimiskogemuste juures mõtiskleb Normet teatriõpetuse olemusest. Teatud mõttes on erialakirjandus ka „Lavastajaraamat II“ (2013) – süsteemsed süvenevad intervjuud lavastajakunstist kaheksa tänapäeva Eesti lavastajaga. Ainsa lavatehnilise raamatu, „Lavast ja lavatehnikast“ (2012), kirjutas kauaaegne Draamateatri ja Estonia lavastusalajuht Jaan Mikkel. Tiit Made „Ooperimaailma“ (2012) kaks köidet on teatmeteosed. Ja sellel viisaastakul alustati (alles järgmisel valmib) ühe teatmeteose hiigelprojekti – „Eesti teatri biograafilise leksikoni“ veebiversiooni rohkem kui 4000 märksõnaga (1500 lisandust 2000. aasta leksikonis ilmunule).

Kirjutamisel ja avaldamisel on sümboolne võim – kirjutamata ja avaldamata jätmisel samuti. Seegi aspekt tuleb teatriraamatutes ette. Aivar Kull kirjutab, et Lembit Eelmäe Brežnevi roll on rahva mällu „jäänud eredalt püsima. Mida aga arvab soliidne akadeemiline teatrilugu, eks seda näitab tulevik“.44 Silvia Laidla vastab 43 Piret Kruuspere (toim), Eesti sõnateater 1965–1985. Tallinn: EMTA lavakunstikool, Eesti Teatriliit, ETA UTKK 2015, lk 26.

44 Aivar Kull, Lembit Eelmäe: näitlejaraamat. Tartu: Ilmamaa 2011, lk 87.

24

Iivi Lepiku küsimusele, mis jääb ajalukku tema esimesel Draamateatri perioodil mängitud 41 rollist: „Ajalukku jääb see, mida ajalookirjutaja otsustab, aga ise …“.45 Kellega autor räägib? Kas „omadega“, asjasse pühendatutega, teatrikogudusega, kellele nimed, aastaarvud on märksõnad suurema teema juurde, kes jagavad ühiseid teatrilegende ja meelsasti kinnitavad neid oma mõttes uute kildudega? Raamatute ees on nagu teatrigi ees küsimus publikust. Et teatrit kultuurilukku, ajalukku kirjutada, on tänuväärsed need raamatud, mis oskavad lõimida, õigemini näevad teatri lõimitust kõige ümbritsevaga, erinevate kontekstidega.

Kuidas võiksid suhestuda teatripublik ja teatriraamatute lugejad? Mulle tundub, et nad ei kattu päriselt. Kuna teatriraamatud tegelevad enamasti minevikuga, siis nende lugejad ei pruugi olla praegused suured teatriskäijad, pigem kultuuri- ja ajaloohuvilised. Või populaarsete elulooraamatute lugejad. Ilmselt on nad eas, kus kogunenud piisav kultuurimälu. Näitleja, lavastaja ja dramaturg Jim Ashilevi kirjeldab Von Krahli teatri lavastuste „Stiil“ ja „Lumi“ vaatamiselamust nooruses: „Ma justkui kuulsin mingit keelt, mille olemasolust ma ei olnud varem teadlik olnud, aga mis kõlas nii hästi, et tahtsin ise ka seda rääkima õppida.“46 Ei tea, kas mõni teatriraamat on suutnud noorele teatriuurija või -kriitiku ameti poole kalduvale inimesele sellist ilmutuslikku ja võrgutavat kogemust pakkuda?

Jaanus Rohumaa räägib teatriosaduse kogemusest ühel õhtul Kalju Orro ja Reet Neimari juures külas käies. Ka teatrist kirjutaja võib tunda seda osadust: „Ma sain oma sureliku käe pista sellesse jõkke, mille nimi on lõputu teatriajalugu, mis voogab aegade hämarusest hoomamatusse tulevikku, ja midagi selle käe küljest läheb jõega kaasa ja jääb sinna igavesti.“47

45

Kirsten Simmo (koost), Sonettide sarmikas daam. Tallinn: Eesti Teatri- ja muusikamuuseum 2015, lk 29.

Jim Ashilevi, Valle-Sten Maiste (koost), Žilett. Monolooge ja dialooge ajastuväärilisest teatrist. Tallinn: Von Krahli Teater 2014, lk 473.

47 Jaanus Rohumaa, Ainus ja igavene elu. Ühe lavastuse lugu. Tallinn: Mustvalge Kirjastus 2013, lk 138.

46

25

EESTI NÄITEKIRJANDUSE TULEVIK ON MIHKEL SEEDER

Kõigepealt pean välja ütlema mõned lähtekohad, mis muudavad selle artikli mõistmise loodetavasti lihtsamaks. Esiteks, eesti omadramaturgial läheb hästi, 2016. aastal jõudis lavale 100 omadramaturgial põhinevat lavastust. 2015. aastal oli küll ligi 20 nimetust rohkem, kuid sellegipoolest saab mullust tulemust pidada märkimisväärseks. Siinne omadramaturgia moodustab aastastest uuslavastustest protsendi, millest suurem osa riike võib vaid und näha. Teiseks, 2014. aastal ilmunud kogumiku „teater | tekstid“ kaks esimest artiklit (Luule Epneri „Teoreetilisi vaateid nüüdisdramaturgiale: autorid, praktikad, strateegiad“ ja Riina Oruaasa „Tekstitehnikate muutumine postdramaatilise teatri ja performatiivsuse esteetika suunas“) on asjakohased praegugi ning annavad kogu teemaväljast professionaalse ülevaate. Kolmandaks, siinne artikkel on kannustatud omakasust. Vat Teatri dramaturgi, loovkirjutamisõpetaja ja näitekirjanikuna ei saa ma taotleda objektiivsust, sest mängus ei ole miski muu kui minu professionaalne elu – kui nüüd endale pisut dramaatilisust lubada.

Eesti omadramaturgial läheb hästi, mis omakorda peaks tähendama, et ka eesti draamakirjanikel on elu ilus. 2016. aastal olid toimekad nii vanad kalad (Andrus Kivirähk, Urmas Lennuk), kui jõudsid laiema avalikkuseni uued tegijad (näiteks Mehis Pihla). Autorite ring laieneb nii arvuliselt kui ka soolisel-vanuselisel skaalal.

Saksa teatriuurijate Hans-Thies Lehmanni ja Gerda Poschmanni väljahõigatud postdramaatiline teatritaju on täiel määral kinnitanud kanda ka Läänemere kaldal, muutes eriilmeliseks mitte ainult teatri enda, vaid ka draamakirjanduse. Juba mõnda aega pole just kõige mõistlikum rääkida vaid näitekirjanikust. Tema kõrval eksisteerivad lavastusdramaturgid, autor-lavastajad, lavastaja-autorid, kollektiivne autor jne. Iga projekti puhul võib hakata kirjutaja, lavastaja ja näitlejate suhet uuesti defineerima, uued vaatenurgad loovad omakorda võimalusi ootamatuteks kooslusteks. Põhimõtteliselt muutub üldistuste tegemine üha tänamatumaks tööks. Saan selliseid arenguid vaid tagant õhutada, sest ideaalis vajab iga

26

lavastus eritellimusena valminud vormi ning klassikaliste hierarhiate ja mõttemallide lõhkumine aitab trupil säilitada värskuse ja erksuse.

Ma ei julge väita, nagu oleks 2016. aastal leidnud aset mingisugune teatrimurrang, pigem on tegemist ühe pikema protsessi kulminatsiooniga (või on see alles vahefiniš?). Proovisaalis sündinud lavateos pole enam midagi hullumeelset, pisikese avangardse grupi eralõbu, vaid üha laiemalt praktiseeritud ja põhjalikumalt uuritud võte. Üldiselt episoodilised lookesed kasvavad välja trupist enesest ja need seotakse kokku just sellele lavastusele vajalikul viisil: peamiseks ühenduslüliks võib narratiivi asemel olla kontekst, muusika, visuaalsus, mäng või hoopis esituskoht ise. Võrreldes n-ö klassikalise teatriga on niisugune tervik palju abstraktsem ja seda on keeruline hoomata, rääkimata siis veel paberile panekust. Jällegi pole selles midagi revolutsioonilist. Juba aastakümneid tagasi ihkasid maailma noored ja vihased teatriavangardistid vabaneda kirjanduse ahelatest ja saavutada autonoomsus. Kirjandus olgu vaid üks komponent!

Pean ise tunnistama, et kuigi töötan iga päev selle nimel, et tekst laval toimiks, siis eelistan peaaegu alati näidendite lugemist etenduse vaatamisele. Mulle on näidend ikkagi ennekõike kirjandus ja alles siis lavatekst. Tundub, et mu konservatiivne vaatepunkt on aga uute arengute valguses muutunud peaaegu alternatiivseks. Selline eluringlus on alati nauditav. Näidendižüriide juhtme ajab aga see nauding päris korralikult kokku. Mida siis ikkagi hinnata? Lavakõlbulikkust?

Kirjanduslikku kvaliteeti? Käsitööoskust? Ideed ennast? Ideaalis käivad need aspektid muidugi käsikäes. Žüriide missioon on samuti märgata tendentse. Mida aga teha, kui kõige suuremaks keerukuseks osutub hoopis küsimus, mida üldse liigitada näidendite alla ja mida mitte?

Hea näide on Kertu Moppeli „Hipsteri surm“ (Von Krahli teater), mis käsikirjana meenutab skemaatilist koosolekumemo. Tegelased kõnelevad, aga konteksti puudumise tõttu jääb sisu arusaamatuks. Selgus saabub aga siis, kui vaadata etendust. Seal ühineb dialoog mängu ja visuaalsete komponentidega ning moodustub tervik. Minu määratluse järgi on „Hipsteri surm“ lavatekst, mitte näidend – Moppel ei soovigi saavutada kirjanduslikku iseseisvust, vaid laseb käsikirjal olla üks pusletükk lavastuses. Ta ei vaja lahtikirjutamist, sest ise lavastades saab ta oma nägemuse nagunii realiseerida. See on endale kirjutavate lavastajate puhul tüüpiline nähtus. Lavatekstide osakaal on aastatega aina kasvanud ja kuigi nad toimivad hoopis teistel alustel kui näidend, liigitatakse nad siiski kõik algupärandite koondnimetuse alla.

27

Iseenesest annaks žürii tööd lihtsustada üsna lihtsa võttega. Eestis on kaks regulaarset näidendiauhinda: Eesti Kultuurkapitali näidendipreemia ja Eesti Teatriliidu algupärase dramaturgia auhind. Need kaks auhinda võiks olla selgelt erisuguse statuudiga: kui kultuurkapitali žürii hindaks näidendite kirjanduslikku taset ja terviklikkust, siis teatriliidu žürii vaatleks teatriteksti just lavastuse osana (miks mitte lausa ühe tervikuna?).

Teisalt mõjub selline lahku löömine mingil määral kunstlikuna, sest Eestis ei eksisteeri konkurentsi või vastandumist näitekirjanike ja lavastusdramaturgide vahel – peaasjalikult seetõttu, et mõlema „leeri“ moodustavad samad inimesed (kuigi osa draamakirjanikest on spetsialiseerunud rohkem ühes või teises suunas).

Täiesti omaette küsimus on dramatiseeringud. See suurt käsitööoskust nõudev näidendivorm käib nagunii hoopis teistsuguseid radu pidi. Neid ei aktsepteerita näidendivõistlustel ja ka Eesti Teatri Agentuur ei tegele nende õigustega.

Seejuures leiab 2016. aastast mitmeid olulisi kodumaiste kirjandusteoste dramatiseeringuid: näiteks Mati Undi „Öös on asju“ (Endla teater, dramatiseerijalavastaja Ivar Põllu), Andrus Kiviräha „Maailma otsas“ (Rakvere teater, dramatiseerija Urmas Lennuk, lavastaja Raivo Trass), Oskar Lutsu „Soo“ (Ugala teater, dramatiseerija-lavastaja Eva Koldits), A. H. Tammsaare „Kõrboja peremehe“ dramatiseering-arendus „Kõrboja perenaine“ (Ugala teater, dramatiseerija Urmas Lennuk, lavastaja Vallo Kirs) – viimase näite puhul võib aga hakata arutlema dramatiseeringu ja algteosest tõukunud uusloomingu piiride üle (järjekordne teema, millega kogu diskussiooni veelgi keerulisemaks ajada).

Tagasi teatritekstide juurde: nagu eelnevalt rõhutasin, ei soosi postdramaatiline teater näidendile keskendumist. Ajakirja Teater. Muusika. Kino 2016. aasta teatriankeedi üks populaarsemaid lavastusi „Paradiis“ (Von Krahli teater, Lauri Lagle ja trupi ühislooming) eksisteerib üldse ilma baastekstita. Vähemalt Eesti Teatri Agentuuri andmebaasi või algupärandite žüriini pole käsikirja jõudnud.

Arvatavasti on lavastajal olemas mingisugune kirjutis, kuid see on kas nii kaootiline või minimalistlik, et ta ei soovi seda ülejäänud maailmaga jagada. Või ei pea ta vajalikuks seda teost üldse draamatekstiks liigitada, milleks on temal kui autoril loomulikult täielik õigus.

Lavastuse „Ma pigem tantsiksin sinuga“ (R.A.A.A.M. ja Vaba Lava, lavastaja Oleg Sulimenko) lavastusdramaturg Piret Jaaks küsis endalt, kas tal on üldse mõtet konkreetset teksti kirja panna. Nimelt on lavastuse iga etendus uue sisuga: 28

kaks näitlejat valavad neli päris inimest1 üle rutaka küsimustelaviiniga, millele vastatakse peamiselt emotsiooni ja esimese pähe karanud mõtte pealt. Küsimused on küll eelnevalt kokku lepitud, kuid dramaturg kombineerib enne igat etendust need jälle uuesti läbi, tekitades laval niimoodi aina uusi situatsioone. Nii võib kogunisti juhtuda, et etendused jõuavad erisuguste järelduste ja sõnumiteni.

Sellist teksti on tõepoolest keeruline, kui mitte võimatu, kirja panna. Jaaks otsustas aga viimaks siiski teksti paberil fikseerida ning sündis näidend – autonoomne tervik, mis aga väljendab vaid ühte lavastuse võimalustest. Rühmaloome meetodil sündinud lavastused kaugenevad tihtilugu klassikalise näidendi loogikast ja eks on mitmed Jaaksi kolleegid samamoodi pead murdnud, kuidas laval toimuvat arusaadavalt paberile jäädvustada.

Praeguseks on iseenesestmõistetav, et õnnestunud lavastuse aluseks ei pea olema näidend. Teatrit tuleks teha ikka niimoodi, et see pakub tegijatele pinget ja paneb silma särama. Liiga tihti kuulen lavastajate ohkeid, et näidendeid – eriti uuemat dramaturgiat – on hirmus tüütu lugeda. Lisaks soovivad lavastajad kasutada tänast liberaalsemat õhkkonda ja panna end proovile mõnes uues rollis.

Miks mitte rihtida vähemalt kord elus lotovõitu ning realiseerida enda visioon täielikult (selle mõtteviisi ülim vorm on autor-lavastaja-stsenograaf-koreograafhelilooja-näitleja ühes isikus)? Üha tihedamini puutun kokku olukorraga, kui lavastaja tellib autorilt näidendi, kuid peagi selgub, et nägemus lavastaja peas on nii paigas, et teise loovisiku sekkumine toob juurde pigem probleeme kui lahendusi.

Selles valguses näib mulle üha põnevam küsimus, mida ikkagi on ühel (klassikalisel) näitekirjanikul teatrile pakkuda, millega professionaalsed näitlejadlavastajad nii hästi toime ei tule? Omakasupüüdlikult küsiksin: mis oskusi pean ma näitekirjanikuna endas arendama, et mind jätkuvalt vajataks? Seejuures leiab väiksest Eestist aukartustäratava kirjutavate lavastajate plejaadi. 2016. aastal tõid oma järjekordsed autorilavastused lavale Ivar Põllu („Pao-Pao. Kuldse Trio lood“ Endla teatris ja „Vägi“ Tartu Uues teatris), Kertu Moppel, Hendrik Toompere („Onu Aare“ Eesti Draamateatris), Mehis Pihla („Uhkus ja eelarve“ Endla teatris, „Ilus on noorelt ...“ Vanemuises ja „Tasujad“ Ugala teatris), Mari-Liis Lill ja Paavo 1 Selle kohmaka mõiste all pean silmas lavastuses osalevaid mitteprofessionaalseid näitlejaid, kelle ülesanne on mängida iseennast nii siiralt, kui nad oskavad.

29

Piik („Teisest silmapilgust“ Tallinna Linnateatris ja Vene Teatris), Jaanika Juhanson („Nornide mängud“ teatris Must Kast), Tiit Palu („Põlenud mägi“ Vanemuises ja „Klarissa kirjad“ Pärnu Jahtklubi purjekakuuris), Gerda Kordemets („Karlsonson“ Tõstamaa mõisas), Heidi Sarapuu („Mojens! Benno Hansen 125“ ja „Saatuslik Nahkhiir“ teater Variuses ning „Meri muigab teitele vasta“ Kihnu saarel). Kui lisada siia ühekordsed üritajad, siis muutub nimekiri juba väga mahukaks. Seejuures on tähelepanuväärne, et nimistust on puudu Uku Uusberg, Urmas Vadi ja Urmas Lennuk – kolm staažikat autor-lavastajat2, kes on veenvalt tõestanud, et opereerivad meisterlikult mõlemas rollis.

Seega ei ole küsimus kirjutamises eneses – sellega tulevad teised teatraalid isegi toime. Samuti ei saa enam lähtuda mõttest, nagu pakuks näitekirjanikud välja uusi põnevaid teemasid – peadpööritavalt kiired interneti otsingumootorid ja põhjatud World Wide Webi andmebaasid on alati sammuke eespool. Olen juba ammuilma avastanud, et kui mulle turgatab pähe mingi ebatavaline mõte või seos, siis pisut internetiavarustes ringi kolades leian selle kohta ka artikleid ja infot. Pisut liialdades võib lausa kahtluse alla panna, kas teema uudsus-värskus ongi üldse enam traditsiooniliselt töötava näitekirjaniku pärusmaa või on ta lükatud universaalsemate lugude maailma?

Mullust saaki uurides jääb silma, et väga levinuks on muutunud episoodilised lood. Rühmaloome meetodiga lavastused koosnevad tihti väiksematest osadest, kuid näib, et ka klassikalisem näitekirjandus on hetkel haaratud väikeste lugude jutustamisest. Mari-Liis Lille ja Paavo Piigi pikalt ette valmistatud vennastumislavastusel (sõna „lõimumine“ nad vaevalt aktsepteeriksid) „Teisest silmapilgust“ on küll suurem raam: paralleelselt Tallinna Linnateatris ja Vene Teatris alanud reaetendus katkestatakse ja hämmeldunud vaatajad juhatatakse bussidesse, mis viivad neid Tallinnasse kakskeelsele avastusretkele. Ekskursioon lõppeb Lasnamäel Lindakivi kultuurikeskuses, kus näitetrupp esitab publikule sketšikava teemal „Humoorikad ja samas valusad näited sellest, kuidas eestlased näevad ekslikult venelasi ja vastupidi“. Ühendavaks kaareks on teema. Analoogsed näited on „sugu: M“ (Vaba Lava, lavastaja Jürgen Rooste, tekst rühmaloome) ja „Prügi“ (Miksteater, autor Kristiina Jalasto, lavastaja Kaido Rannik). Omaette nähtus on Eero Epneri „Rasmus Kaljujärv: 30 aastat laval“ (teater NO99), mis 2

Urmas Lennuki sulest ilmus küll 2016. aastal mitmeid tekste, kuid sel aastal ei võtnud ta neid ise lavastada ja seetõttu siinsesse nimistusse ei passi.

30

väliselt jätab küll kollaažitehnikas kokku põimitud artiklite ja intervjuukatkendite jada mulje, kuid lähemal vaatlusel tekitab aimduse, et nii mõndagi sellest valikust on terviklikuma narratiivi loomiseks moonutatud. Tegemist on põneva näitega väliselt episoodilisest, kuid sisemiselt terviklikust loost.

Isegi päris klassikaliselt loodud ja terviku moodustavad tekstid kannavad endas fragmentaarset tunnetust. Hendrik Toompere autorilavastus „Onu Aare“ (Eesti Draamateater) on pildikeste kogum andekast, kuid püsimatust mehest ja teda ümbritsenud inimeste virvarrist, kogu ühiskonnastki. Paul-Eerik Rummo „Taevast sajab kõikseaeg kive” (VAT Teater, lavastaja Raivo Trass) keskendub küll kahele olulisele ajaloolisele isikule – eesti ürgluuletajale Kristjan Jaak Petersonile ja õ-tähe isale Otto Wilhelm Masingule –, kuid kaldub oma sündmustikuga korduvalt kõikvõimalikesse muudesse sekeldustesse (eriti meeldejääv on legendaarse Itaalia väejuhi Garibaldi (näidendis Barigaldi) episood).

Rühmaloomingus on episoodidest koosnevad tekstid loogiline tagajärg. Prooviprotsessi pikkus on Eesti teatrites üsna standardne. Umbes kahe kuuga peab valmima lavastus nii valmis näidendist kui ka pelgalt algimpulsist. Selline süsteem jätab viimase võttega töötavale trupile süvenemiseks ja lihvimistööks õige vähe aega. Seepärast näibki mõistlikum ehitada tervik üles väiksematest osakestest, mille sidusus ja läbitöötatus oleneb juba suuresti ajalistest võimalustest.

Uurisin näitekirjanik Martin Alguselt, mida tema peab näitekirjaniku kohustusteks ja eriomasteks oskusteks. Algus ei soovinud selliseid hinnanguid anda, kuid sõnas lõpuks, et näitekirjanikuna on tal trupi ees ajaline eelis. Kui näitlejad peavad materjali omandama prooviprotsessis, siis on autoril määramatult rohkem aega, et oma teksti läbi tunnetada ja uusi kihte luua. Olgu öeldud, et mitmed Alguse näidendid ongi mitmeaastase protsessi tulemus, mille jooksul ta on teksti korduvalt ümber kirjutanud ja täpsemaks lihvinud. Tema teoste puhul saab ka rääkida suurest narratiivist – näidendist, mille sees moodustub mitmetähenduslik ja läbikomponeeritud tervik; lugu, mida haldab ühtne pingekõver ning millesse süvenemine pakub aina uusi avastusi.

Mulle näib, et praegust aega juhib Alguse tööstiilile vastanduv meelsus: kärmete mõtete ja väikeste lugude vaim. Ma ei leia, et selles oleks midagi halba. See kirjeldab igati objektiivselt ühismeediast läbi imbunud globaalset ühiskonda, meie kollektiivselt vähenevat tähelepanuvõimet ja kasvavat rööprähklemise oskust. Nagu eelnevalt sai viidatud, on kiiduväärt, et Eesti teatritegijad oskavad ja tahavad sellest maailmast inspiratsiooni ammutada.

31

„Kõrboja perenaine“ (Ugala). Kõrboja Anna – Kadri Lepp, Katku Villu – Ott Aardam.

Foto Gabriela Liivamägi

„Köster“ (Tallinna Linnateater). Köster – Peeter Tammearu. Foto Siim Vahur

Väikeste lugude ihalus väljendub isegi teoste pikkuses. 2016. aasta valikus torkas silma käsikirjade maht: suur osa tekstidest jäid 20–30 lehekülje vahele. Lavastused pole aga märgatavalt lühenenud. Seega täidetakse lavatekstide jäetud tühimik millegi muuga. Postdramaatilise teatri vaatepunktist on see loomulik protsess: lavakujundus, muusika ja näitlejate mäng ei allu teksti ülemvõimule, laval võibki korraga sündida mitu erisugust asja. Negatiivse variandi puhul aga kisub iga aspekt eri suunas ja ka mõtteline tervik jääb moodustamata. Ja sel juhul kiputakse esimese sammuna kohe loo trafaretsusest rääkima.

Rõhutan veel kord oma suhteliselt spetsiifilist vaatepunkti: mina mäletan nii näidendeid kui ka etendusi lugudena. Kui minu jaoks ei moodustu mingit seoste jada, siis tuhmub mälestus nähtust kiiresti. Lugu ei ole seejuures vaid sündmuste jada, mille autor üles kirjutas, vaid põhjuse ja tagajärje seos, mis kogu lavastustervikut koos hoiab. Kuna aga mitmed 2016. aasta käsikirjad kandsid endas hoopis fragmente, siis on nad muutunud juba selle artikli kirjutamise ajaks õige hägusaks. Lugu kirjutatakse lõpuni proovisaalis. Usun, et teater võidab sellisest nihestusest, aga kas ka näitekirjandus?

Võib-olla ongi näitekirjaniku roll selles rikkalikus maailmas tasakaalu luua, pakkudes teatrile suuremaid lugusid. Me ei peaks neid importima vaid võõramaiste draamatekstide ja maailmakirjanduse dramatiseeringute näol. Kui eesti proosakirjandus otsib järgmist suurt monumentaalromaani, siis ehk vajab eesti näitekirjanduski midagi eepilisemat ja üldistusvõimelisemat?

Kuid võib-olla on selline mõttekäik hoopis sulaselge megalomaania? Ehk piisab ka kahe toreda klassikalise termini – terviku ja pingekõvera – meeldetuletamisest. Järjest enam hindan ma kirjaniku käsitööoskust, võimet pideva idee genereerimise asemel töötada olemasolevaga ja osata seda oma tahtele allutada.

2016. aastast on mitmeid tekste, mis hiilgavad põneva ideega, kuid jäävad teostuses justkui poolele teele. Tiit Palu „Põlenud mägi“ (Vanemuine) toob rambivalgusesse peaaegu unustusse vajunud teema – raamatute lugemise. Krimilikult avanev lugu päranduseks saadud tohutust raamatukogust, millesse on võib-olla peidetud varandus, suubub näidendi teises pooles filosoofilistesse vestlustesse, kuni viimaks jäetaksegi pea kõik otsad lahti. Kindlasti on autor kannustatud eelnevalt kirjeldatud üleüldisest meelsusest, mis tahab suurte vastuste asemel tegelda väiksemate küsimustega ega soovi kulutada energiat narratiivikaarele.

Seejuures usun, et see põnevaid võimalusi loov tekst saavutaks veelgi tugevama 34

mõju, kui seda õige pisut töödelda. Näitekirjaniku käsitööoskused tuleksid selle teose puhul kindlasti kasuks. Samasse gruppi liigitaksin ma Mehis Pihla „Uhkuse ja eelarve“ (Endla teater), Erki Aule „Astuge sisse!“ (Rakvere teater), Johannes Veski ja trupi „Vabadusest ja vabandustest“ (Cabaret Rhizome), Kinoteatri „Once Upon A Time in Estonia“. Rõhutan, et pean eelnevalt nimetatud tekste tugeva potentsiaaliga teosteks, mida annab tehnilise tööga veelgi paremaks muuta.

Lisaks ei tasu unustada, et viitan vaid tekstile – lavastuse õnnestumine on juba hoopis teine teema.

Alustavaid ja juba kogemustega näitekirjanikke nõustades märkan samasugust suundumust. Üha enam soovitakse kirjutada sketše, lahtisi ja abstraktseid lugusid. Seetõttu suunan autoreid nahaalselt terviklugude kirjutamise juurde.

Siinjuures on muidugi paslik tunnistada, et minugi uuemal draamaloomingul on sarnaseid sümptomeid. Saades tagasisidet oma „Web Demonile“ (VAT Teater, lavastaja Margo Teder), mõistsin, et olin unarusse jätnud loo makrotasandi. Olin end kirjutades varjanud argumendi taha, et kuna kirjutan internetist, siis võib näidend ollagi sporaadiline. See aga ei aidanud mind eesmärgile lähemale, vaid tekitas trupile vaid lisatööd juurde. Õppigu ma sellest, et innovatsioon ja inspiratsioon toimivad kõige paremini siis, kui tekst on põhjalikult läbi mõtestatud.

Eesti kirjanduses on mõistel „käsitööline“ peamiselt negatiivne alatoon. Pean seda suhtumist ebaõiglaseks. Käsitööoskus tähendab ju, et autor on suuteline looma ka siis, kui Pegasus külas ei ole – tähendab, ta on enda jaoks kas läbi mõtestanud või tunnetanud, kuidas lugu toimib ja kuidas lugeja-vaataja mõtleb.

Oskus märgata tervikut nendest aspektidest on kadestamist väärt. Leian, et Urmas Lennuk on praegu üks parimate tehniliste oskustega kirjutaja Eesti teatris, vast just seetõttu suudabki ta ainsa aasta jooksul luua nii palju tekste (kokku viis draamat). Teine üliproduktiivne kirjutaja on Heidi Sarapuu (kokku kolm teost), ka Mehis Pihla on esindatud kolme tekstiga – nemad kaks lavastasid ka kõik oma teosed ise ära.

Käsitöö varjukülg ilmneb, kui n-ö kirjutamistehnika ületab kunstitaotluse. Sellised näidendid on küll informatiivsed ja liiguvad vankumatu kindlusega algusest lõpuni, kuid erilist lugemiselamust neist ei teki. Teatrikeeles räägitakse sel- lises olukorras tihti teise plaani puudumisest: tegelased täidavad pelgalt oma narratiivist tulenevat ülesannet; nendes puudub sisemine konflikt või tahe, mis muudaks nad orgaanilisteks. Lihtne on sellist teost tembeldada üheks järjekordseks 35

„Maailma otsas“ (Rakvere teater). Kalju – Arvi Mägi, Malle – Maria Klenskaja, Immanuel – Tarvo Sõmer. Foto Siim Vahur

well-made play’ks3. Lennuki „Paljasjalgne Debora“ (Kuressaare Linnateater, lavastaja Raivo Trass) kannab minu arvates samasuguseid tunnusjooni – on igati lobe lugemine, kuid jätab näljaseks. Lavastajad usaldavad Lennukit, sest teavad, et saavad kätte toimiva toote – eks seepärast ta nii palju aastas kirjutabki. Mina lähen aga kõige rohkem põnevile, kui Lennuk asub tööle mõne oma originaalideega.

2016. aastal leidub näidendeid, kus idee ja teostus on nauditavas tasakaalus.

Andrus Kiviräha mononäidend „Köster“ (Tallinna Linnateater, lavastaja Andrus Kivirähk) on järjekordne sissevaade Oskar Lutsu „Kevade“-universumisse, mis viib lugeja haaravale teekonnale ning jõuab viimaks järeldusteni, mida just paljud ei oska ette näha. Indrek Hargla „Varjuprohvet“ (VAT Teater, lavastaja Aare Toikka) suudab lugejat haarata tervikliku põnevuslooga. Tegemist on žanriga, mis nõuab autorilt ääretult täpset psühholoogilist närvi, et tabada ära kohad pöörakuteks. Kahtlustan, et Hargla mõistab sellise alamžanri hingeelu hetkel paremini kui ükski teine eesti näitekirjanik. Tõnu Õnnepalu „Mäed“ (Eesti Draamateater, lavastajad Aleksander Eelmaa ja Garmen Tabor) loob hoopis hermeetilisema universumi: tegemist on filosoofilise armastuslooga kahe noore hinge kohtumisest kõrgel mägedes, kus maailm toimib teistel põhimõtetel. See lugu lööb lahti lainetena ning kokku moodustub igati kaasahaarav näidend. Täiesti omaette juttu on väärt Eero Epneri „Punane õhupall“ (teater NO99, lavastaja Mart Kampus) – tekst, mis koosneb vaid remargist ning räägib loo mehest, kes otsustab ühel ilusal päeval viimaks ometi oma kodust välja minna. Kuigi teos on inspireeritud Albert Lamorisse’i samanimelisest filmist ja lavale jõuab millegi hoopis muuna, moodustub sellest tugev tervik – iseseisev, pingekõveraga kirjandusteos.

Neid nelja teksti ei tõstnud ma esile mitte seepärast, et nad on minu meelest aasta vaieldamatult parimad, vaid seetõttu, et pärast terve aasta materjali lugemist tundsin, et just nendest tekstidest on mul näitekirjanikuna kõige rohkem õppida.

Kui legendaarne inglise näitekirjanik David Hare külastas 2012. aastal Eestit, siis rõhutas ta lavakunstikoolis peetud loengus, et igasugused voolud tulevad ja lähevad, aga klassikaline näidend jääb. Ta tõi näiteks oma kodumaa, kus 3 Sel terminil on Eestis minu arvates täiesti arusaamatul põhjusel halb maine. Millegipärast seostatakse

siinkandis põhjalikult läbitöötatud struktuuri igavusega. Tüütuks ja ettearvatavaks muutub tugeva struktuuriga lugu siis, kui selles peale vormi midagi muud polegi. See aga pole enam well-made play.

38

millenniumivahetusel möllas in-yer-face-teater ja näidend oli progressiivsemates teatriringkondades saadetud pagendusse. 2012. aastaks oli Hare’i sõnul jõuvahekord jälle taastunud. Vaevalt saigi ta peavooluteatri eduka esindajana midagi muud väita.

Eestiski kuulen viimastel aastatel üha tihedamini murelikke küsimusi, kas tasub end üldse näidendite kirjutamisega vaevata. Tahaks ju ikkagi midagi põnevat ja värsket teha! Leian, et mida rikkalikum on teatriväli, seda rohkem me kõik sellest kasu lõikame. Lihtsalt loodame, et päevakajaliste ja avatud vormide vahele pistetakse aeg-ajalt ka madalamal tulel, kuid pikemalt küpsenud palukesi.

Loodan, et „näitekirjanikust käsitööline“ ei ole tulevikus sõimusõna. Loodan, et lavastusdramaturgid ja kirjutavad lavastajad soovivad oma loomingut samuti nimetada näitekirjanduseks.

Hoopis teine teema on, et mitmed lootustandvad näitekirjanikud liiguvad muid väljakutseid püüdma. Teatrile kõige kasulikum on variant, kui neist saavad lavastavad kirjanikud – nii ei lähe nende talent meile kaduma. Seejuures ei saa nad jäägitult keskenduda näidendikirjutamise nüanssidele (saan isegi aru, et see on naiivne unistus – pisike Eesti vajabki multitalente).

Kuidas aga neid väheseid entusiaste motiveerida? Luban endale siinkohal ühe provokatsiooni ja väidan, et eesti näitekirjanduse tulevik on eesti lavastajate käes.

Näitekirjanik õpib praktika abil ja kuna Eestis pole draamakirjanike õpe tänaseni veel päris toimiva süsteemini jõudnud, siis oleneb uute autorite läbimurdevõimalus suuresti just lavastajatest. Kui lavastaja tahab üht tõeliselt head kodumaist draamat, siis tuleb tal lootustandva autori motiveerimisse ja juhendamisse isiklikult panustada – uskuge mind, eesti lavastajatel on need oskused olemas.

Kuigi olen loetlenud siinses artiklis hulganisti vastupidiseid näiteid, usun siiski selgesse rollijaotusesse. Lavastusprotsessi süda on lavastaja. Näitekirjaniku ülesanne on varustada teda piisavalt tiheda materjaliga. Lavastusdramaturgide kiire pealekasv on tõestanud, et Eesti lavastajad oskavad neid uusi loomingulisi partnereid enda kasuks tööle panna. Loodan sama ka pisut klassikalisemate kirjutajate puhul ja julgustan osapooli teineteisega kontakti otsima, eriti arvestades, et teatrile kirjutavate inimeste ring aina laieneb. Seega tuleb sõpra ise otsima minna. Ta on seal kuskil olemas!

Raske on öelda, kas 2017. on aasta, kus mitteklassikaliselt loodud teatritekstide hulk ületab viimaks näidendite osakaalu, ja pikas perspektiivis polegi see 39

„Põlenud mägi“ (Vanemuine). Isabella – Kärt Tammjärv.

Foto Andres Keil

40

„Öös on asju“ (Endla). Stseen lavastusest. Foto Gabriela Liivamägi

„Paljasjalgne Debora“ (Kuressaare Linnateater). Juhan Smuul – Andres Raag, Debora – Merilin Kirbits. Foto Mari-Liis Nellis

41

vast kõige tähtsam küsimus. Tähtis on, et meil on inimesi, kes mõistavad nii kirjanduse kui ka teatri hingeelu. Arutledes näitekirjanduse teemat Paavo Piigiga, sõnas ta meie vestluse lõpetuseks optimistlikult et „klassikaline” näitekirjanik saab uuenduslikematest tekstiloomemeetoditest hoopis kasu lõigata, võttes sealt üle tehnikaid ja põhimõtteid. Tema sõnul muutub näitekirjandus sellest vaid tugevamaks. Jagan Piigi seisukohta.

Milline see eesti näitekirjanduse tulevik ikkagi on? 2016. aasta ei hiilanud küll tõeliselt tähelepanuväärsete algupäranditega, aga mikrotasandi käsitlemine võibki olla praeguse aja Zeitgeist. Palju tähtsam on märgata, et kirjutavad eri põlvkonnad ja esindatud on kõikvõimalikud oskuste kombinatsioonid. Kui nüüd õiged tegijad leiavad õige teema ning võtavad selle loomiseks piisavalt aega, siis võib sündida midagi tõeliselt suurt. Pinnas selleks on igatahes õige viljakaks muutunud.

„Taevast sajab kõikseaeg kive“ (VAT Teater).

Kristjan Jaak – Ago Soots.

Foto Mats Õun

42

LASTETEATER LÄHEB ÜLE PIIRI EVA-LIISA LINDER

Olen teatriliidu laste- ja noorteteatri auhinna žüriis olnud viis aastat. Selle ajaga pole suureks kasvanud mitte ainult oma laps, vaid ka lasteteater kui nähtus. Lasteteater on kasvanud mahult, tasemelt ja vaatajaskonnalt. Areng on olnud kiire, üllatav ja erutav. Lasteteatrit võib endiselt vaadata pioneerina visuaalkunsti teel.1 Tegijad vallutavad täiskasvanuteatri, visuaalkunsti ja ühismeedia alasid. Seejuures säilib lasteteatri armsus ja vabadus. Parimad lavastused konkureerivad kogu teatriaasta paremikuga. Kõik rühivad, kes varju-, atmosfääri- või keskkonnateatri, kes komöödiaõhtu, tujuteraapia või isekirjutatud muinasjutu teel, pühendunult teatri Püha Graali poole.

Suunad ja märksõnad 2016. aasta poolesaja uuslavastusega üldpildi võib jagada kolmeks: 1. Algajate õnn. Noored lavastajad üllatasid aasta parimate lavastustega. Edukad lavastusdebüüdid tegid Eesti noorim lavastaja Ringo Ramul ja Vanemuises alustanud näitleja-muusik Priit Strandberg. Oma esimese lastelavastusega pani täppi Priit Võigemast. Tõusulainel sõitsid Marika Palm, Kati Kivitar, Helen Rekkor, Sander Pukk, Mehis Pihla ja Viljandi teatritudengite loodud teater Must Kast.

2. Kogenud meistrite hiilgelavastused: Siim Angerpiku „Lumeilm“2 ja Leino Rei „Tähelaps“3. Siia võiks arvata ka Taavi Tõnissoni „Päike läheb puhkusele“4.

3. Trupid tuntud headuses. Suve- ja jõuluteater. Zuga, VAT Teater, NUKU Teater, Vanemuine, Endla teater, Rakvere teater, Piip ja Tuut jne.

Seejuures tõusevad esile järgmised suundumused: 1. Suur nälg on eesti näidendite järele. Seda eredamalt tõuseb esile värske omadramaturgia, nt Kristi Kangilaski „Päike läheb puhkusele“ NUKU Teatris, 1 Pikemalt olen sel teemal kirjutanud: Lasteteatri arengud. Ühiskondlik ja visuaalkunstiline mõõde. Rmt: Teatrielu 2012. Koost Hedi-Liis Toome ja Liina Unt. Tallinn: Eesti Teatriliit 2013.

2 Esietendus 08.12.2016 Tartu Uues teatris.

3 Esietendus 22.11.2016 Karlova teatris.

4 Esietendus 30.04.2016 NUKU Teatris.

43

Mihkel Seedri netiohuteemaline „Web Demon“5 VAT Teatris, Priit Strandbergi muinasjutt „Aino ja Haldjas“6 Vanemuises, Kristiina Jalasto keskkonnateemaline „Prügi!“7 Miksteatris, Mehis Pihla irooniline „Tasujad“8 Ugalas, Tartu Forseliuse kooli 7. klassi õpilaste ja Kaija M Kalveti tekstil põhinev „Jõud“9 Mustas Kastis.

2. Dramatiseeringud, muinasjutud ja inspiratsioonipõhised lood moodustavad üldpildist kaks kolmandikku. See kinnitab esimest punkti: isu ägedate lugude järele on suur, aga omakeelset materjali napib. Siiski tuleb tunnustada lavastajaid sihikindlate otsingute ja leidlike lahenduste eest.

3. Keskkonnateemalise teatri tulek. Oluline märk Euroopas levinud keskkonnateadlikust lasteteatrist oli Miksteatri „Prügi!“. See sõnatu etendus oli ühtlasi kontsert pudelite ja pakenditega. Kaido Ranniku lavastuses sai rütmipillideks olmeprügi, mille keskel esinesid džässtrummar Reigo Ahven, flamenkotantsija Maria Rääk ja näitlejad. Kujundada aitas prüginäitustega tuntud kunstnik Erki Kasemets.

Samas suunas liikus kultuuriministeeriumi, heategevusfondi Aitan Lapsi ja Eesti Pandipakendi korraldatud keskkonnateemaliste lavastuste konkurss „Teater lasteaeda!“. Konkursi tugevatest töödest valis žürii välja paar pakenditeatriprojekti. Mõni lavastusidee on teostunud ka ilma riigi toetuseta.

4. Jõululavastuste asemel on tekkinud kõrgetasemeline talveteater. 2016. aasta statistika järgi ilmus aasta lõpukuudel lavale – nagu seeni pärast vihma – veerandsada lastelavastust ehk pool kogu aasta saagist. Enamik neist üllatavalt kõrgel tasemel, ei ühtegi piinlikku päkapikulugu. Kindlasti tuleks häid talvelavastusi mängida ka väljaspool jõuluhooaega.

5. Uue suundumusena on tekkinud nõutuks tegevad laste- ja täiskasvanuteatri hübriidvormid. Väljast lasteteater, seest suurte teater. Sihtrühm: alates 5. eluaastast. Reaalne mõistmisvõime: alates 20. eluaastast. Tekib tunne nagu suurepärast kirjandit lugedes, mille sisu ei vasta pealkirjale.

Näiteks võib tuua kogenud tandemi Mart Kampuse ja Liina Keevalliku kaks kunstiliselt köitvat lavastust, mis mõlemad esietendusid detsembris. Teatri NO99 5

Esietendus 27.01.2016 VAT Teatris.

Esietendus 02.11.2016 Teatri Kodus.

7 Esietendus 06.10.2016 Telliskivi Loomelinnaku kollases saalis.

8 Esietendus 21.11.2016 Ugala teatris.

9 Esietendus 10.05.2016 Tartu Genialistide klubis.

6

44

lava vallutanud suurejoonelise kunstnikutööga „Punane õhupall“10 võimaldab vaatajal elada läbi vana mehe Konradi noorusnostalgiat. Aeglaselt kerivad lahti elulõpu kirbe romantika ja kare kahetsus. Kunstnik Liina Keevallik on pakkinud kollaste kummikutega keset lava seisva peategelase (Erki Lauri) joonisfilmi ja diapositiivide esteetikasse. Udune vaatepilt jookseb akvarelsete maalide reana.

Kunstiline elamus on garanteeritud. Kuid teater soovitas staatilist lavastust esmalt vaatajatele alates 6. eluaastast, korrigeerides hiljem: alates 10. eluaastast.

Sama tandemi teine töö oli intiimne ja kammerlik nukulavastus – norra kirjaniku Tarjei Vesaasi novelli „Sula“11 põhjal Särevi teatritoas mängitud räige ibsenlik psühhoporno. Šovinistlik isa, allasurutud ema ja kristliku patuparadigma all kannatav tütar. Allasurutud emotsioonid mullitamas igapäevasuhtluse viskoosset pinda. Tegemist on täiskasvanule muljet avaldava psühholoogilise teatriga.

Ainult et teatritoas vaatasid etendust 1. klassi lapsed.

NUKU Teater jätkab visuaalkunsti suunal Veidi leebemas vormis tekkis sihtrühma küsimus Sander Puki tehniliselt suurepärase „Mustkunstniku elevandi“12 puhul. Juba kümme aastat on Sander Pukk silma paistnud Eesti ühe kõige süstemaatilisema ja selgema käekirjaga lavastajana. Siin on täpsust, mida võib võrrelda Merle Karusoo töödega. Sander Puki eelmise NUKU Teatri töö „Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal“13 peaosaline Mirko Rajas pälvis 2015. aasta Salme Reegi nimelise auhinna. „Mustkunstniku elevandi“ keskmes on meeli erutav lugu 12aastasest poisist, kuid sündmuste sõjataust kriibib eelkõige lapsevanemate hinge. Poisi ema-isa on sõjas kadunud, laps unistab, et leiab üles oma õe. Siiski röövib talt petujutuga lootused vana sõdur, kelle karmi käe all poiss peavarju leiab. Nagu Sander Pukile omane, on tegevused täpselt läbi orkestreeritud, nii misanstseeniti kui ka stiililiselt. On situatsioonikomöödiat, video- ja mustkunsti, hingeminevaid suure lava stseene. Kuid etenduse lõppu – poiss leiab üles oma õe – vaatavad täiskasvanud juba läbi nutu akvarelsetes toonides. Siin paljastub ka tõeline sihtrühm – eeskätt lapsevanemad.

10

Esietendus 03.12.2016 teatris NO99.

Esietendus 11.12.2016 Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi Särevi teatritoas.

12 Esietendus 04.12.2016 NUKU Teatris.

13 Esietendus 08.03.2015 NUKU Teatris.

11

45

„Mustkunstniku elevant“ (NUKU Teater).

Krahv Quintet – Jevgeni Moissejenko, krahvinna Quintet – Liivika Hanstin.

Foto Jaana Süld

46

„Võlur Oz“ (Ugala). Hernehirmutis – Klaudia Tiitsmaa, Dorothy – Adeele Sepp.

Foto Gabriela Liivamägi

„Mustkunstniku elevant“, mis avas uhkelt NUKU Teatri uue saali, on oluline märksõna vaatamaks üle Eesti lasteteatri traditsioonide kandja NUKU Teatri 2016. aasta tähthetked: 1) Üle aasta kestnud juurdeehituse tulemusel valmis NUKU Teatri kauaoodatud 1400-ruutmeetrine teatrimaja Nunne tänaval koos 422-kohalise Ferdinandi saaliga. Koos tiheda jõuluaegse mängukavaga sai publik uudistada tänapäevaseid ruume.

2) NUKU Teatri korraldatud visuaalteatrifestival Tallinn Treff tähistas kümnendat toimumiskorda. Peadpööritav visuaalkunst üllatas suve alguses teatri- ja linnarahvast maailmatasemel tehnika ja fantaasiaga etendustega. Pikaajalise väärtfestivali korraldamise eest tuleb NUKU Teatrit kiita, eesotsas festivali peakorraldaja Vahur Kelleriga. Seekordset juubelifestivali iseloomustasid minimalistlikud installatsioonid, kõrgtehnoloogiline inseneri- ja arhitektiteater, samuti live-kaameraga suurtele ekraanidele kantud ise-meisterdatud-mängumaailmad.14 Näiteks võib tuua Kanada trupi La Pire Espèce, mille autor-lavastaja Olivier Ducas ehitas üksi kaamerasilma all nokitsedes kümneid linnu: liiva- ja taskulinnu, kummitus- ja koletislinnu. Need sündisid metallipurust ja magnetist, peeglitest ja suurendusklaasidest, liivast, veest, värvist, pulbrist, konjakipudelist, veiniklaasidest ja suhkrutükkidest. Kokku moodustus segu tipptasemel tee-isevõtmes arhitekti- ja inseneritööst, mis kasvas metafüüsilisse kõrgusse. Loo moraal oli: iga suhe on linn. Kelle linnas sa praegu elad?

See on teater, kus tähtsaks saab uue maailma kohapeal loomine (presentation), mitte taasesitamine (representation). Teatri köögipoolest saab peolaud.

Siiski tehnilisest uuendusest ei piisa. Festivalistiili järele aimates, live-kaameratega protsessi suureks mängides, etendus NUKU Teatris Vahur Kelleri „Krõll“15. Väliselt nägi see välja nagu visuaalkunstiline gurmeeroog, kuid kahjuks ei haakunud tehnilised surmasõlmed Ellen Niidu õrna lasteloo sisuga ja nii pudenes terviktähendus lavasaginasse laiali.

3) Kolmandaks tahaks kiita NUKU Teatrit ühe esietenduse ärajätmise eest.

Nagu teatrisemiootikast teame, võib nullmärgiline sündmus olla tähendusrikas.

14

Festivalist olen pikemalt kirjutanud: „Treff“: tehnilisest tulevärgist minimalistliku installatsioonini. – Sirp, 01.07.2016.

15 Esietendus 28.02.2016 NUKU Teatris.

48

Selliseks hindan ka Shakespeare’i 400. surma-aastapäeva sündmuste jadas esietenduma pidanud „Suveöö unenäomasina“ ärajätmist. Aprillikuine linn oli juba täis kleebitud reklaame. Tutvustustekst meelitas pileteid ostma: noore ja andeka Sloveenia külalislavastaja Matija Solce juhtimisel sünnib teatraalne jalutuskäik vanalinna soppides. Kuid NUKU Teater näitas, et kvaliteet on kriteerium. Halba teatrit on niigi palju. Aumehelik on jätta ebaõnnestunud tulemus proovisaali seinte vahele. Trupp andis väärika žestiga eeskuju loodetavasti teistelegi.

Smaragdlinna sõltlase ülestunnistus „Võlur Ozi“ raamatust tuttav Smaragdlinn on jäänud mulle lapsepõlvest meelde unistustemaana. Smaragdlinna roheline tõmme ja sõpradega seiklemise põnevus jääb eluks ajaks kummitama. Just sellise maise õndsuse on lavale püstitanud Ugala trupiga äsja liitunud Eesti noorim lavastaja, 23aastane Ringo Ramul.16 Ta jutustab Lyman Frank Baumi saja aasta taguse kunstmuinasjutu lihtsalt ja selgelt.

Seejuures on tunda noore dramaturgi, lavakunstikoolis õppiva Priit Põldma kätt.

Niipalju kui Põldma töid olen jälginud, võib kuulutada, et tulemas on suurepärase vertikaalitajuga kirjutaja, kelle arvutist kiirgab rabavalt inimlikku, sümpaatset ja laval hästi kõlavat teksti. Refräänina kõlavad lavastuses Peeter Konovalovi viisi ning Priit Põldma ja Ringo Ramuli tekstiga laulud, nt „Rännurõõmu laul“: „Üksainuke tee, üksainuke ränd – / suur võlur meid ootamas kaugel. / Jääb teinekord teele meil kivi või känd, / ei rännurõõm sellest veel rauge.“ Ugala tuumakas trupp on „Võlur Ozis“ hästi esindatud, eesotsas Adeele Sepa Dorothy, Klaudia Tiitsmaa Hernehirmutise, Aarne Soro Lõvi ja Vallo Kirsi Võlur Oziga. Näitlejad ja noor publik naudivad muinasjutu atmosfääri, mille suur trump on Marion Unduski lavakujundus. Juba mõne aasta jooksul on Unduski nime ümbritsenud õnnestumise aura. Ka „Võlur Ozis“ näitab noor looja võimet meelitada vaatajad oma ennustamatusse süsteemi. Hõrgult avar ja luksuslik kunstnikufantaasia täidab suure lava. Dünaamika tagavad helendavad värvilised telgid, mille sisse saab pugeda. Liikuvate telkidega saab kergesti tähistada ka kõikvõimalikke tegevuspaiku nõialossidest moonipõlluni. Suur võlur ilmub plinkivate punaste silmadega hiigelportreena. Haldjalik Lõunanõid veereb lavale ratastega alusel, mis suure krinoliinkleidi all jätab mulje, et „jalad maad ei puutu“, 16 Esietendus 08.12.2016 Ugala teatris.

49

hoides nii üleval laste võluusku.17 Oma suurejoonelisuselt ja rikkuselt meenutab Unduski kujundus Endla teatri mõne aasta tagust „Sinilindu“18, kus Liina Unt oli loonud Ingo Normeti lavastusse omaenda kontseptsiooniga visuaalse universumi.

Tartu – lasteteatri suvepealinn Marion Undusk kujundas sügisel teise stiili põigates Leino Rei meisterliku varjuteatri-lavastuse „Tähelaps“ Karlova teatris. Mõlemad tööd on lahendatud isikupäraselt ja omas laadis õnnestunud.

Tartu kujunes ootamatult selle aasta lasteteatri keskuseks, eriti suveteatri turismimagnetina. „Tom Sawyeri seiklused“19 kutsusid avastama Tartu Seiklusparki. Viljandi tudengi Peep Maasiku lavastatud kogupereloos halvas Karol Kuntseli Indiaani Joe paheline pilk publiku ja Kaarel Targo hüljatud Finn jäi hinge kriipima. Mõnusa ajaviite pakkus ka Teatri Kodu hoovis mänginud Teatribussi uus lavastus „Pettsoni ja Finduse rebasejaht“20.

Kuid pikemat aega Tartu lastele hubaseid etendusi pakkunud Teatri Kodu tõmbenumbriks sai noore Vanemuise näitleja ja laulja Priit Strandbergi lavastajadebüüt „Aino ja Haldjas“. Ehkki Strandbergi debüüt-tekstis võib aimata inspiratsiooni „Harry Potterist“, „Väikesest printsist“ ja „Peeter Paanist“ kuni Uku Uusbergi lavastatud „Karjäärini“ välja, võtab noore näitekirjaniku kunstmuinasjutt relvituks oma lihtsa ja loomuliku dialoogiga. Laval on hüperaktiivne Teohaldjas (Karl Laumets) ja salapärane väike tüdruk (Marian Heinat). Tippvormis näitlejate särisev mäng paisutab Teatri Kodu väikese ruumi kosmiliselt suureks. Ülevuseni kasvav muusika ja müstikat pilduv valguskujundus vürtsitavad iseloodud muinaslugu kohustusliku vau-efektiga. Lavastuse retsept sisaldab ka eetilist vürtsi: vanaaegses stiilis muinasjutt lõppeb tänapäevaste töönarkomaanist lapsevanemate südametunnistuse äratamisega. Selgub, et väikese tüdruku Aino suurim soov on veeta aega koos oma vanematega. Aino tunnistab haldjale, et unistab jalutada kord selle suure karjääri juurde, mida isa meisterdab: „Saaksime 17 „Võlur Ozi“ lavastusest olen pikemalt kirjutanud: Smaragdlinna muinasjutuline hiilgus. – Postimees, 04.04.2017.

18 Esietendus 04.05.2013 Endla teatris.

19 Esietendus 03.08.2016 Tartu Seikluspargis.

20 Esietendus 12.08.2016 Teatri Kodu sisehoovis.

50

lihtsalt juua teed ja süüa saiakesi ja kellelgi ei oleks kiiret …“ Seejuures peab tõdema „Väikese printsi“ stiilis lavastuste buumi Eesti teatris. Mitte ainult Marika Palmi „Väikese printsi“21 lavastus Tartu Mänguasjamuuseumis ja Mirko Rajase22 „Väike prints“ 2017. aasta alguses NUKU Teatris Rein Raua dramatiseeringu ja Rosita Raua suurejoonelise kujundusega, vaid menukas on ka väikese-printsilik filosoofia „kõige tähtsam on silmale nähtamatu“, mis on pugenud tsitaatidena nii „Võlur Ozi“ kui ka „Aino ja Haldja“ loosse.

Tartu tuuri jätkates peab esile tõstma Viljandi teatritudengite loodud Musta Kasti trupi tublit tegevust juba mitmendat aastat järjest. Jaanika Tammaru „Müür“23 ning kooliõpilaste loovtöödel põhinev Kaija M Kalveti „Jõud“ näitavad südametunnistusega suhtumist aktuaalsetesse teemadesse.

Tartu Uus teater võib kandideerida Eesti kõige armsamaks etenduspaigaks.

Juba 2012. aastal pälvis Salme Reegi auhinna nominatsiooni „Hans ja Grete“24, mille autoriteks-teostajateks Kristel Leesmend ja Siim Angerpikk. 2014. aastal võitis Leino Rei „Siil udus“25 parima lastelavastuse auhinna. Sama kõrge emotsionaalse tasemega niidab vaatajaid jalust Siim Angerpiku „Lumeilm“. Lavastuse meeskond on saanud inspiratsiooni lapsepõlve lumemängudest, muinasjuttudest, talvelauludest ja paberist meisterdamise lõpututest võimalustest. Seejuures on kiiduväärt abiks Paberimuuseumi meister Anne Rudanovski. Hubases atmosfääris lahvatavad Katrin Pärna iroonilised etüüdid ja Kärt Johansoni siiras mängulust: „Me kelgule, me kelgule võiks tulla veel üks laps.“ Paberist meisterdatud maailmas ehitavad kujundus, valgus ja muusika lummava mängumaa, kuhu esirea lapsed kilgates lumepalle tagasi loobivad. Ehkki jõulukuul sajab õues vihma, on Tartu Uue teatri mängumaa täis paberist lumesadu. Püha ja puhas tunne.

Kõige hingestatuma lavastuse tiitlile konkureerib Taavi Tõnissoni „Päike läheb puhkusele“ NUKU Teatris. Kristi Kangilaski idee tabab laste unistuste kümnesse. Iga pere on küllap aastaid kuulnud refrääni: „Ema, ma tahan kassi.“ Kosmoseteema harivas raamis lugu tüdrukust, kassist ja puhkusele minevast Päikesest peaks vastama iga lapse ootustele.

21

Esietendus 21.09.2016 Tartu mänguasjamuuseumis.

Esietendus 29.01.2017 NUKU Teatris.

23 Esietendus 27.03.2016 Tartus Genialistide Klubis.

24 Esietendus 22.09.2012 Tartu Uues Teatris.

25 Esietendus 12.04.2014 Tartu Uues Teatris.

22

51

Kolm koolilugu ning nakatav naljateater Tallinnal on vastukaaluks Tartu tõusvale tasemele pakkuda kolm koolilugu: teismeliste tujuteraapia „meeleKolu“26, õpetajate ja vanemate kodusõda lavastuses „Müller peab lahkuma“27 ning koolikiusamisele huumoriga vastu astuv „Kummi T“28.

Zuga tantsijate lapsed on jõudnud teismeliseikka ja siit lähtub ka uue lavastuse teema: koolikott ahistab selga ja tunded niidavad jalust. Zugakad otsivad koolielus ellujäämise nippe „meeleKolus“ tantsuliste mängude, mustrite ja animatsiooni kaudu.

Osava otsekohesusega ründab kooliprobleeme ka saksa näitekirjaniku Lutz Hübneri „Müller peab lahkuma“ VAT Teatris. Margo Tederi lavastus koos kategoorilise klassijuhataja rollis Elina Reinoldiga räägib pedagoogide pingelisest elust selgel ja karmil moel. Paradoksaalselt selgub, kui psühholoogiline lugu end roll- ja stseenhaaval lahti kerib, et süüdi on käitumishäiretega lapsed ja nende keskeakriisis vanemad. Tänuväärselt otsene kooliolustik, omamoodi psühhoteraapia, mis annab jutuotsa kooli vestlusringis jätkamiseks. VAT Teater kinnitab oma liidripositsiooni edukate koolilavastuste meistrina. Seejuures tuleb meenutada, et praegune lavastaja Margo Teder mängis juba kümme aastat tagasi koos Marika Vaarikuga Aare Toikka hinnatud lavastuses „Klammi sõda“29.

Kooliteemal sammu spetsiifilisemaks ja kilomeeter koomilisemaks läheb Priit Võigemasti esimene lastelavastus „Kummi T“ Von Krahli teatris. Paljudes koolides kohustusliku kirjanduse nimekirja kuuluva taanlase Ole Lund Kirkegaardi „Kummi-Tarzani“ esmalavastus Eestis on leidnud palava vastuvõtu. Etendused on lootusetult välja müüdud.

Von Krahli teater alustas oma lasteteatri-suunda soomlase Tero Jartti hüperboolselt humoorika loomalooga „Käbekärp“30. Sarnases kehakoomilises laadis jõuab 2016. aastal publikut hullutava tasemeni „Kummi T“. Koomikute kvartett eesotsas teleparoodiatest tuttavate Tõnis Niinemetsa ja Priit Piusiga pilluvad publikule püstijalakomöödia laadis nalju. Keha- ja keelenaljad. Paroodia ja pantomiim. Situatsiooni- ja jämekoomika. Koomiks ja karikatuur. Sekka varjatud gei26

Esietendus 15.10.2016 Sõltumatu Tantsu Laval.

Esietendus 09.11.2016 VAT Teatris.

28 Esietendus 12.10.2016 Von Krahli teatris.

29 Esietendus 05.04.2005 Rahvusraamatukogu teatrisaalis.

30 Esietendus 05.04.2014 Von Krahli teatri proovisaalis.

27

52

naljad lapsevanematele. Parimatel hetkedel sünnivad laste kaasaelamisel uued humoorikad momendid. Näiteks küsivad näitlejad lastelt: kuidas on džunglisse sattunud inimlapse nimi? Lapsed hüüavad mitmeid vastuseid, näiteks Toots.

Edasi saavadki tegelaste improvisatoorseteks nimedeks Toots-Tarzan ja Jane Raja.

Avatud mäng jõuab seisu, kus kõik tundub võimalik ja näitlejad on maksimaalselt „kohal“. Lapsedki tõusevad oma toolidelt püsti, räägivad kaasa ja pilluvad tegelasi vahtkummipallidega.

Senisele naljateatrisuunale, mida on suuresti kandnud klounipaar Piip ja Tuut, annab Von Krahli naljatrupp ammuoodatud täiendust. Näitlejad on oma sisemise lapse üles leidnud ja publik naerab tund aega jutti. Nali päästab maailma.

Teine vajalik naljalavastus on läti dramaturgi Lauris Gundarsi meisterlikul juhtimisel Piibu ja Tuudu kogenud klouniteatris välja tulnud „Hamlet“31. Humoorikas tragöödia leiab üles igihalja võtme: koomika võimendab traagikat.

Haide Männamäe ja Toomas Trossi tuntud klounipaar mängib hoo ja mõnuga episoode kuulsast Hamleti-loost. Koos helilooja ja kohapeal improviseeriva muusiku Siim Aimlaga jõutakse Toompea serval asuv väike teatriruum kütta kuumaks kontserdisaaliks. Õnnestunud lavastus ja väärt tõlgendus noortele, kel „Hamlet“ kohustuslik kirjandus. „Moraal“: #seepolesulmingilutsukevade Lõpuks aga ühiskonnatundlikust ja suurejoonelisest noortemuusikalist „Moraal“32, mis pälvis 2016. aasta Salme Reegi nimelise lasteteatri auhinna. Euroopas kuulsust kogunud näidend sündis taani teatrimehel Heinrich Christensenil murest noorte moraalse allakäigu pärast. Sündis tekst, mis väliselt kõlab kui rokk ja räpp uudses ühismeedia- ja netivestluse keeles, sisuliselt kujutab endast aga vana head kristlikku kombejutlust. Noor Ugala näitleja ja lavastaja Marika Palm, kes on mõni aasta tagasi lõpetanud Viljandi kultuuriakadeemia ning teinud (koos Adeele Sepaga) esimesed õnnestunud lavatööd, on võtnud ette aasta ühe ambitsioonikama noorteprojekti.

Lavastus jõudis nooruslike vaatajateni kõigepealt Instagramis märksõna all #seepolesulmingilutsukevade. Kasutaja postitas ägedaid pilte proovidest, noorte ärevil nägusid, nahkpükse ja punksoenguid. Lavastus hakkas loo autori profiili 31

32

Esietendus 22.05.2016 Piip ja Tuut Mängumajas.

Esietendus 27.01.2016 Ugala teatris.

53

„Aino ja Haldjas“ (Vanemuine). Haldjas Aldjas – Karl Laumets, Aino – Marian Heinat.

Foto Maris Savik

54

„Punane õhupall“ (NO99).

Konrad – Erki Laur. Foto Kulla Laas

55

56

„Päike läheb puhkusele“ (NUKU Teater). Katariina Tamm, Mirko Rajas, Jevgeni Moissejenko, Katri Pekri, Anti Kobin (keskel).

Foto Jaana Süld

„Kummi T“ (Von Krahli teater).

Kait Kall, Ott Kartau, Priit Pius, Tõnis Niinemets.

Foto Herkko Labi.

58

59

„Tähelaps“ (Karlova teater). Stseen lavastusest. Foto Gabriela Liivamägi

60

„Moraal“ (Ugala).

Adeele Sepp, Rait Õunapuu.

Foto Heigo Teder

jälgima ja pilte laikima. Lavastuse tihe seotus ühismeediaga tekitas põnevust ja ootusi, kuid võis karta, et sellega uudsus piirdubki. Kuid siiski ei!

Ugala külalisetendus Vene teatri suures külmas saalis tõestas, et Adeele Sepp ja Rait Õunapuu suudavad seitsmest surmapatust rääkides publiku kaasa haarata. Etenduse lõpus seisid 600 teismelist püsti, trampisid jalgu ja huilgasid.

Lavastuse edu võti näib olevat noorte seltskonda infiltreerumine. Näitlejad mängivad võimendatud segu ebakindlusest ja pohhuismist, nagu on kirjutanud Jaanika Valk.33 Kaks näitlejat esitavad poolteise tunni jooksul 30 rolli. Kogu kujundus (Kristjan Suits, Neoon Must) ja räppiv muusika töötavad kaasa väliselt noortepärase, sisult konservatiivse simulaakrum-maailma loomisel.

Tegelaste keelekasutus on Eesti teatri senisel taustal muidugi ebasünnis.

Pedagoogid näitasid saalis ärevuse märke. See kinnitab veel kord Suure-Jaani gümnasistide sõnu koolilehes: „Seesugust etendust pole enne nähtud.“34 Oluline on just too paradigmaatiline muutus, mille „Moraal“ teismelistega suhtlemisel sisse toob.

Kokkuvõttes võib tõdeda, et 2016. aastal astus lasteteater julgelt üle oma tavapäraste piiride. Vormiuuenduslikult võideti juurde visuaalkunsti- ja sotsiaalmeediamaid, sisu poolest aga ühiskonna- ja keskkonnateemalise teatri alasid.

Lavastused on otsingulised ja läbivalt heal tasemel. Ja publik rabavalt aus.

Jaanika Valk, Huumoriga hägusast ajast. – ERR Kultuur, 02.02.2016.

Andrea Mars Aule, Janeli Ojaste, #SeepolesulmingiLutsu“Kevade“! ehk lavastus „Moraal“ läbi gümnasisti silmade. – Sõnumid. Suure-Jaani Gümnaasiumi koolileht, 23.02.2017.

33

34

61

TEATRI JA KUNSTI KURAMAAŽ LIISI AIBEL

Kultuuriteadusi õppima asudes pidasin etendus- ja visuaalkunste ikka omavahel lähedaseks, isegi põimunuks, ning uskusin, et mõlema valla uusimad (moe)suundumused käivad enam-vähem ühte jalga ning üksteiste tegemistega ollakse kursis. Toona, kuus-seitse aastat tagasi oli üheks kultuuriajakirjanike ja erialateoreetikute levinuimaks moesõnaks interdistsiplinaarsus ehk valdkonnaülesus, mis – tundus – võis tähendada vaid üht: omavahel tehakse koostööd ja inspireerutakse üksteise teostest. Tundus, et väikeses Eestis, kus kõik tunnevad kõiki ja teatrid-galeriid asuvad tihti kõrvalmajades, on vastupidine lausa võimatu. Ometi sain peagi aru, kui ekslik oli olnud minu eeldus ja kui tihedalt hermeetiline on mõlema eriala isiklik mull. 2016. aastal tärkas minus aga uus lootusesäde – tundub, et jää on vaikselt liikuma hakanud.

Enamikke siinses artiklis käsitletavaid lavastusi ühendab installatiivsus, abstraktsus ja määramatus ehk teatripubliku tajumaailma harjumuspäratu proovile panek ning visuaalse vastuvõtuvõime stimuleerimine. Lisaks vaatlen paari lavastust ja sündmust, mis eeltoodud kategooriatele otseselt ei vasta, kuid on olulised kahe valdkonna vaheliste koostööprojektidena.

Suveöö unenäod 2016. aasta suvel esietendus kaks Shakespeare’i „Suveöö unenäo“ lavaversiooni: teatri NO99 ja ERSO koostöös sündinud „Pööriöö uni“1 (lavastajad-kunstnikud Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo) Estonia kontserdisaalis ja Tallinna Linnateatri „Suveöö unenägu“2 (lavastaja Jaanus Rohumaa, kunstnikud Raul Kalvo ja Kadarik Tüür Arhitektid) Lavaauku püstitatud hiiglaslikus teatritelgis. Mõlema lavastuse kujundus põimib omavahel eri kunstidistsipliine, andes Shakespeare’i loole väga erisuguseid varjundeid.

Tallinna Linnateatri lavastuse puhul võiks sõna „lavakujundus“ asemel ka1 Esietendus 2

01.06.2016.

Esietendus 11.06.2016.

62

sutada terminit „ruumikunst“. Selle loojateks on arhitektid, kellele – nende endi sõnul – oli „Suveöö unenäo“ puhul kõige olulisem abstraheerimise moment, kujundi liigsest puhastamine ning konkreetse loo jutustamisest ja teatraalsusest loobumine. Monokroomsetest kuubikutest Antiik-Kreeka linnriik ning pompöössetest nöörlühtritest loodud võlumets pakuvad küllaldaselt tuge lavategevusele, aga jätavad siiski ka ruumi fantaasiale. Arhitektidele kohaselt ei ole kujundus loodud kui „asi iseeneses“, vaid – nagu hoonegi – inimestele tarvitamiseks ja ruumilise omatähenduse loomiseks.

Rohumaa lavastuse juures on oluline arhitekti silme läbi sündinud geomeetria, mis annab Shakespeare’i teksti tegevusliinile ning näitlejate mängule struktuuri, lava ja kujunduse suuremõõtmelisus aga steriilsust ja distantsi. Külm, puhas, ülimalt esteetiline ning äärmiselt moekas nagu Skandinaavia disain, ütleksid mõned. Aga elusust ja ehedat emotsiooni kippus sellevõrra vähem olema. „Pööriöö unes“ on valitud aga hoopis teistsugune lähenemisviis, mis nagu Tallinna Linnateatri lavastuski mängib ruumisuhetes peaasjalikult distantsiga. Arhitektide asemel on siin visuaalse lahenduse loomise meeskonda kaasatud multimeediakunstnikud. Lavastuse tutvustustekstis öeldakse: „Tänapäeva tehnilised vahendid võimaldavad peegeldada inimese sisemaailma enneolematu suurejoonelisusega. Pisar silmanurgas võib mõjuda suuremana kui emotsioon, millest ta tekkis. Kujutis on reaalsem kui reaalsus ise. Antiikmüüdi Narkissos vaatas veepeeglisse, tänapäeva Narkissos seisab silmitsi objektiivi ja ekraaniga.“3 Seega, kui Tallinna Linnateatri versioon tekitab publiku ja lava vahel emotsionaalse distantsi, siis NO99 lavastus vähendab selle miinimumini. Shakespeare’i tegelased projitseeritakse otseülekandes kerakujulisele suurekraanile ja kaamerapildile lisatakse teise kihina peaaegu lastepärane animatsioon (animaatorid Heta Jäälinoja ja Aggie Pak-Yee Lee), mis tõstab eriliselt esile karakterite ja narratiivi naiivsuse. Sfäärilise ekraani kasutamine annab aga vastukaaluna vertikaalse, eluülese mõõtme, rõhutades teksti üldinimlikku ja aegadeülest filosoofilist plaani.

Mõlemas Shakespeare’i-käsitluses on kujundus lavastuse dominant, mis mõjutab sisu ja publiku vastuvõttu märkimisväärselt. Klassikaline üldtuntud süžeega näidend on sellisteks katsetusteks tänuväärne materjal, sest puudub oht 3 Lavastuse

„Pööriöö uni“ tutvustus. Kättesaadav: no99.ee/lavastused/no40-poorioo-uni

63

„Suveöö unenägu“ (Tallinna Linnateater). Stseen lavastusest.

64 Foto Siim Vahur

„Pööriöö uni“ (NO99). Stseen lavastusest. Foto Tiit Ojasoo

65

jääda arusaamatuks ja sisu poolest liialt abstraktseks. Pigem tunduks tänapäeval veider ja eluvõõras esitada „Suveöö unenägu“ klassikalisel moel ehk realismipretensiooniga kujundusega ja dramaatilise teatri võtmes.

Paradiisimotiiv Üheks huvitavaimaks tendentsiks 2016. aasta Eesti teatripildis (ning paralleelselt ka siinse visuaalkunsti vallas) on paradiisimotiivi tihe kordumine. Ehk võiks seda – põgenemist Eedeni aeda, kus aeg liigub omas ja ilusamas tempos – nimetada ajastumärgiks. Romantiliseks ihaks minna tagasi loodusesse ning nõudmiseks puhta ja kompromissitu ilu järele, et tasakaalustada pärismaailmas valitsevat järjest süvenevat segadust. Märkimisväärne on asjaolu, et kunstides kaua põlu all olnud ilunõuet esitavad tegijad nüüd juba avalikult ja kõva häälega.

Esimesena tuleb siinkohal loomulikult vaadelda Von Krahli teatri installatsioonlavastust „Paradiis“4 (lavastaja Lauri Lagle, kunstnik Kairi Mändla), mille tutvustustekst sedastab, et „tuleviku poole püüdlemine võib olla unistus ja kujutlus, aga tähtsam veel on hetke ilu“.5 Lavale on loodud popkunsti-esteetikas troopika kunstpalmidega, mille lehti võõpavad lavalolijad etenduse käigus üha kirevamaks ja oma keskkonda seeläbi üha kaunimaks. Väheoluline ei ole ka värvimise kui rahustava tegevuse teraapiline mõju (võrdusmärgi võib tõmmata täiskasvanutele mõeldud värviraamatute peadpööritava menuga), mille abil elatakse hetkes ja jõutakse lähemale sisemise harmoonia saavutamisele.

Visuaalse kujundina on paradiis ühendav. Seda küll tunnetuslikus plaanis, sisemiselt, sest tegelikus maailmas seda ei eksisteeri. See on sümbol, millele iga inimene annab oma elutunnetusele ja fantaasiale toetudes erineva sisu, kuid selle sügavam tähendus ja tähtsus jääb universaalseks. Seetõttu ei ole paradiisimotiiv esteetilises plaanis peaaegu kunagi tühi või käsitletav pelga ilulemisena.

Camp’ilik lavakujundus toimib vabastava elemendina. „Paradiis“ ärgitab visuaalsete impulsside abil maailmamuresid unustama ja mõtlema eelkõige isiklikule, sisemisele „õitsemisele“ – justnagu päikesetõusu kujutavale fotole kleebitud motivatsioonitsitaat, aga palju nüansseeritumal ja intelligentsemal kujul.

Kui Lagle lavastuses on paradiis nii visuaalses kui ka kontseptuaalses plaanis 4 Esietendus 16.04.2016.

5 Lavastuse „Paradiis“ tutvustus. Kättesaadav: www.vonkrahl.ee/etendus/paradiis/

66

irooniavaba, siis Sõltumatu Tantsu Lava „all tomorrow’s parties“6 (autorid Inga Salurand ja Hendrik Kaljujärv) läheneb motiivile teistsuguse, varjatuma ja komplitseerituma nurga alt. Värvikireva džungli asemel on lava ümbritsetud kliiniliselt valgete kahhelplaatidega, mille taustal mõjub lavategevus suisa hüperrealistlikult. See ei ole enam kodune soe paradiis, vaid lõpp-paik, kuhu jõutakse individualismist kantud ja kalkuleeritud kaalutluste tagajärjel.

Hüperrealistlik kujutamisviis rõhutab konflikti pildi ja tegelikkuse vahel, mis osutab meie kogemuste ja eneseväljenduse vahendatusele ning toob selle esile.

Lavastuse „all tomorrow’s parties“ stseene võiks nimetada hoopis kaadriteks: etendaja liigub laval mõõdetud tempos, moodustades erilaadseid staatilisi pilte, millest igaüks vääriks jäädvustamist ja raamituna seinale riputamist. Stoppkaadrite kasutamine annab lavastusele peaaegu maavälise mõõtme ja just seetõttu mõjub Saluranna-Kaljujärve jalutuskäik selles reaalsusest reaalsemas omailmas7 veidralt helge ja paradiisilikuna.

(Maapealse) paradiisi otsinguil olid ka mitmed teised loojad, kes proovisid hetkeks seisma jääda ja maailma endast mööda lasta. Ehkki ma neil siinses artiklis pikemalt ei peatu, väärib märkimist, et Tartu Loodusmaja talveaia kunstlikus troopikas etendus lavastus „Vallutatud“8 (lavastaja Jan Teevet) ning tantsuteater Fine5 tuli välja uuslavastusega „Imeilus“9 (koreograafid Renee Nõmmik ja Tiina Ollesk, kunstnik Liina Tepand). Mõlemad lavastused on peaasjalikult kantud soovist leida pelgupaik keset ärevat maailma, ning ilust, mis päästab maailma, sest „kui enam ei ole ilmas kohta, kuhu põgeneda, tuleb rajada uus ilm“.10 Paradiis on habras, põrgu püsiv – ometi on nad pelgupaikadena teineteise sarnased, ühe ja sama asja kaks poolust. 2015. aasta detsembris esietendus teatris NO99 „El Dorado: klounide hävitusretk“11 (lavastaja ja kunstnik Ene-Liis Semper) – groteskne elav installatsioon, abstraktne kujund, mis asetub etendus- ja visuaalkunstide õhukesele piirialale. Laval lõppematus ringis kulgevad klounid on ekspressiivsed, oma väljendusvahenditelt võimatult teatraalsed. Nagu pole sihti nende teekonnal, pole sihti ka nende ajuti ülevoolavatel emotsioonidel, mis 6

Esietendus 11.05.2016.

Lavastuse „all tomorrow’s parties“ tutvustus. Kättesaadav: stl.ee/lavastus/all-tomorrows-parties/ 8 Esietendus 02.09.2016.

9 Esietendus 21.11.2016.

10 Lavastuse „Vallutatud“ tutvustus. Kättesaadav: www.draama.ee/programm-1/lavastused/vallutatud 11 Esietendus 22.12.2015.

7

67

„Paradiis“ (Von Krahli teater). Mart Kangro, Tiina Tauraite. Foto Herkko Labi

„El Dorado: klounide hävitusretk“ (NO99). Marika Vaarik. Foto Tiit Ojasoo

ei peegelda tegelikke meeleolusid, vaid toimivad kaitsereaktsioonina – kaaslaste, elukorralduse ja maailma vastu. Kuid kui ajuti võib jääda mulje, et kulgejate suurim soov on ringist pääseda, siis tegelikult ihkavad nad hoopis meeleheitlikult paigale jääda, sest see keskkond, ükskõik kui hulluks ajav, on neile tuttav ja oma.

Sarnaselt lavastustega „Paradiis“ ja „all tomorrow’s parties“ puudub Ene-Liis Semperi teoses konkreetne, selgelt sõnastatav narratiiv ja reaalsusega ühtiv aegruum. See koosneb abstraktsetest fragmentidest, mis iga püüde peale neid haarata või seletada järjest kaugenevad, kuid omavahel põimudes siiski harmoonilise terviku moodustavad. Publik peab end häälestama pigem galerii- kui teatrikülastuse lainele, valima isikliku vaatenurga ning olema valmis selleks, et elamuse saamiseks tuleb pingutada ja vaatamisjuhiseid ei anta.

Kuraatorivahetus Kõneledes etenduskunstide ja visuaalkunsti esteetikate põimumisest ei saa märkimata jätta, et 2016. aasta sügisel toimus järjestikku kaks festivali, visuaalkunsti ja -kriitikafestival „Artishoki Biennaal“ (AB) ja etenduskunstide festival „NU Performance“ (NUP), mis laenasid kuraatorid sel korral kõrvalaladelt – vastavalt teatri- ja kunstivallast – ning märkisid sellega valdkonnavaheliste piiride teatavat hägustumist. AB kuraator oli etenduskunsti taustaga Evelyn Raudsepp ning NUPi kunstiline suunaja Kaasaegse Kunsti Eesti Keskuse juht Maria Arusoo. Kas ja kuidas kuraatorivahetus festivaliprogramme mõjutas?

Esimeseks ja põhiliseks märgiks AB vahealastumisest oli selle toimumispaik – teatri NO99 kammersaal. Raudsepa sooviks oli katsetada, millise uue tähendusvälja loob visuaalkunstiteoste paigutamine galeriiruumi valge kuubi (white cube’i) asemel teatrisaali musta kasti (black box’i). Valge ja musta sümbioosist sai AB tarbeks kunsti-hall (grey cube), mis „ei pea tingimata realiseeruma halli värvi kastina, vaid võib kujuneda tinglikuks keskkonnaks, mis loob võimaluse nii teatri kui ka kujutava kunsti dekonstrueerimiseks või kummagi tinglikest kokkulepetest loobumiseks“.12 Kümnele osalenud kunstnikule ei andnud kuraator muid soovitusi kui püüda inspireeruda visuaalkunstnikele tavapäratust teatriruumist ning arvestada, et 12

Evelyn Raudsepp, Musta kasti kohtumine valge kuubiga. – Müürileht, 06.10.2016.

70

teosed asetatakse nii-öelda ajaliselt piiritletud etendussituatsiooni (iga taies oli publikule avatud ühel õhtul 4–5 tundi). Tõlgendused olid eripalgelised. Eike Eplik („Lavastus“) ja Elis Saareväli („Küllaltki hästi“) valasid oma teatrikogemuse installatiivse skulptuuri vormi, tarretades aja ja tegevuse saalis, kus enamasti on kõik liikumises. Flo Kasearu („Privaatsuse sooviavalduse ilmestamine“), Sven Parker („Valgus suunaga territooriumile“), Andres Lõo („Utopiaana“) ja Kristel Saan („Orgaaniliselt kasvanud“) otsustasid teatrisaaliga orgaanilisemalt sobituva performance’i-vormi kasuks. Mõlema lähenemisega jõuti uutmoodi nihestavate ja kindlasti ka etenduskunsti tegijatele huvipakkuvate tulemusteni.

AB kui ruumi mõjuvõimu kombanud eksperiment viis mõttele, et etendades lavastust kunstisaalis ja näidates nüüdiskunsti teatrisaalis, muutub väga vähe.

Hoopis mõjuvõimsam on, semiootika põhitõdedele toetudes, see, millise nime me neile anname. Võime kutsuda häppeningi või installatsiooniprojekti lavastuseks ja näha, kuidas automaatselt muutub vaatajate eelhoiak, käitumine ja vastuvõtt. Või nimetada teatrilavastuse visuaalkunstiks ja kogeda, kuidas avanevad harjumuspäratud meeled.

NUPi puhul – visuaal- ja etenduskunstide põrkumise seisukohalt – on ehk kõige märkimisväärsem asjaolu, et kuraator julges valida temaatika, mida teatrivallas peetakse juba pisut aegunuks ja sestap tabumaiguliseks, kuid mis nüüdiskunsti maailmas lööb endiselt laineid. Nimelt koondus NUPi rahvusvaheline programm, mis kandis alapealkirja „Corporate occult_lets talk about the body baby“, märksõnade „kehalisus“ ja „seksuaalsus“ ümber. Üleüldiselt on Eesti etenduskunstifestivalid juba pikemat aega konkreetse teema määratlemisest hoidunud, eelistades selle asemel kasutada vaevumärgatavat ja defineerimata mõtteniiti, mis programmi ühte seob. Seega oli Arusoo poolt määratud kindel katusteema nagu sõõm värsket õhku.

Ka esialgne hirm festivali liigse konkreetsuse ja ainelise „vanamoelisuse“ pärast ei õigustanud ennast, sest soolisuse, seksuaalsuse ja kehakuvandiga seotu pakub lõppematuid tõlgendusvõimalusi, on siiani ühiskonnas aktuaalne ega jäta publikut eales ükskõikseks. Kui AB struktuur toetas teatavat abstraktsust ja meelelisust, siis NUPil näidatu oli väheste eranditega ülimalt kontseptuaalne ja idee-, mitte esteetikapõhine.

Näiteks kujutas Vanessa Place’i kiire ja täpne „If I’d want your opinion, I’d remove the duct tape“ endast pooletunnist kalambuurikava. Lavastus oli lihtne 71

(et mitte öelda pea olematu): musta riietatud luuletaja seisis punktvalguses ja luges mikrofoni ühe karmi vägistamisteemalise nalja teise järel, pannes publiku ebamugavusest nihelema (sest traagika üle ei tohi naerda, ehkki esitaja pidevalt naerupunktidele surub). Ivo Dimchev seevastu ärgitas lavastusega „P Project“ vaatajaid oma moraaliprintsiipe julmalt hülgama, makstes vapramatele publikuliikmetele „lavalise prostitutsiooni“ (tantsimine, suudlemine, alasti olles seksuaalakti teesklemine) eest üha suurenevate sularahasummadega. Ja see toimis, sest lavalesoovijatest moodustus ajapikku lausa järjekord. *** Helen Järve blogis on kirjas mõte: „Teater on aga enesesse sulgumise üritus, usuorganisatsioon [...] või – klooster.“13 Loodetavasti see järk-järgult muutub ja kahe kunstivaldkonna piirialadel katsetamine ja piiride ületamine jätkub edaspidi järjest jõudsamas tempos, sest – vähemalt nii tundub – võidavad kõik osapooled.

Kasu pole loomulikult ühepoolne: koostegemine avardab ka visuaalkunsti väljal tegutsejate maailma ja loomingulist ampluaad. Kusjuures interdistsiplinaarsus pole vaid alternatiivteatrite pärusmaa, ka suurematel sõnateatritel on koostööst teatrimaailmaväliste loojatega rohkesti võita, sest värske õhk kulub alati marjaks.

13

Helen Järve blogi. Kättesaadav: helenjarve.wordpress.com.

72

VIGA ON VIST KATKI ANDRUS LAANSALU

Mulle on hakanud tunduma, et Eesti tehnoloogiline teater hakkab võib-olla minema uuele ringile. See on ainult oletus, mitte statistika. Ma pole piisavalt püsiv jälgija, et midagi kindlat väita: mul puudub tervikpilt, osalen lihtsalt mõningates protsessides. „Mõningad protsessid“ ei ole piisav alus, et teha kogu süsteemi kohta järeldusi. Aga sisetunne on ennegi õiges suunas viidanud. Nii et ma esitan probleemi ja arutan seda Taavet Janseniga, kes ka osaleb „mõningates protsessides“ (natuke rohkemates kui mina).

Mõnda aega oli tehnoloogilise teatri mänguväljal üks keskne tugev kontsept: idee käivitavast error’ist. Olime üsna kindlad, et kui protsessi sekkub viga, siis juhtub midagi loomingulist. Kui normaalses suure lava etenduses juhtub tehniline viga, näiteks prožektor plahvatab või heliarvuti jookseb kokku, siis sellest ei tule midagi head ega ka mitte midagi loomingulist. Lihtsalt üks koht etendusest läheb katki ja on kole. See ei meeldi kellelegi, kõik on vihased. Selle tõttu nähakse kõvasti vaeva, et etenduste esitamiseks kasutatav tehnika oleks stabiilne ja teeks täpselt seda, mida ta tegema on pandud.

Teatava tehnilise üleolekuga väitsime tehnoloogilise teatri kohta, et see teatrivorm kasutab viga kui loomingulist generaatorit. Et tehnoloogiline seadeldis muutub huvitavaks (ja mingis väga selges mõttes inimlikuks) selle kaudu, kui ta eksib, ei saa talle määratud ülesandega piisavalt puhtalt hakkama. Et viga teadlikult etenduse kulgu sisse arvestades saame juhusematemaatikast välja õngitseda lahenduskäike, mis üllatavad mitte ainult publikut, vaid ka esitajat ennast. See tundus hea plaan ja mingis ulatuses ka toimis. Kuna tehnoloogilise teatri lavaseadistus laotakse (vähemalt siinses traditsioonis) peaaegu alati kokku mingitest täiesti uutest ja varem katsetamata komponentidest, siis vigu tuleb ette niikuinii. Ja mitte üks-kaks, vaid palju. Mõneti oli vea sissearvestamine osa ohutustehnikast: tekkis dünaamiline süsteem, mis oli suuteline oma realisatsioonitee negatiivsed aspektid oma liikumisse sisse haarama. Umbes nagu judo – kasuta oma vaenlase jõud enda huvides ära.

73

Mingi osa sellest plaanist realiseerus ja ühtlasi vabastas see esitajad ülemäärasest lavapaanikast, et mis ma siis teen, kui … („Ma tapan su selle mürgitatud saapaga,“ olevat kunagi hüüdnud näitleja, kellele rekvisiitor oli unustanud pistoda vööle kinnitada. Tehnoloogilises error’ile keskendatud teatris niisuguseid kiirabi-lahendusi vaja ei läinud.)

Aga nüüd on mulle hakanud tunduma, et oleme võib-olla oma teooriaga sellest, kuidas veaga töötamine on väga cool ja leidlik ning üleüldse meie põhimeetod, natuke ummikusse jooksnud. See on muutunud mugavaks sõnastuseks, millega saab hästi ära seletada, mida me teeme. Aga niipea kui korralik viga välja ilmub, hakkame kohe igatmoodi selle vastu võitlema. Nägin seda üsna selgelt näiteks „Aja materjali“1 kokkuladumises. Kui progetud osa hakkas alt vedama ja laudade peal menüüvalikud ei liikunud, oli kõigi meelest jama majas. Tegelikult ju oligi.

Mänguprogemise metafoorne kirjeldus kõrvaltvaataja seisukohalt Võib-olla see kõik ei ole nii ilmne, kui puudub paralleelne kogemus tarkvaralahenduste ehitamise alal. Ma ise progeja ei ole, aga töötan firmas, kus tehakse keeruka narratiiviga arvutimängu. Mänguprogemine sarnaneb ootamatult palju tehnoloogilise teatriteose tegemisega. Ainult et erinevalt teatriteosest on mänguprogemise tööhulk väga palju suurem, ühte mängu tehakse kuid ja aastaid järjest.

Ja suhe veaga on väga selgepiiriline. Viga on väga halb – ehk vigu teeb mängija endale ise oma otsustuste ja valikutega, aga mängumootor peab töötama laitmatult. Seda isegi siis, kui mängija on otsustanud katsetada, kas imelikult käitudes oleks võimalik mängu kokku jooksutada. Selles on mingi täiesti võrreldav komponent näiteks olukorraga Erik Alalooga masinate mänguväljakul, kus inimesed võisid rippuda metallkonstruktsiooni küljes, et püüda seda ära painutada. Kui see oleks võinud osutuda rippujale ohtlikuks, siis see konstruktsioon katki minna ei tohtinud. Ehk siis: vea tähtsusest võib küll rääkida, aga on üsna selge, et mõnes kohas ei tohi viga sisse joosta ka siis, kui seda püütakse jõuga tekitada.

Selleks et ekraanil või laval midagi toimuks (kui tegemist ei ole toore mehaani1 Esietendus Tallinnas Erinevate Tubade Klubis 10.05.2016 (teater Cabaret Rhizome). Lavastaja Taavet Jansen, koreograaf Liis Vares, helikunstnik Kalle Tikas. Laval Liis Vares, Liisa Linhein, Joonas Parve, Ajjar Ausma, Päär Pärenson ja Kalle Tikas. Lava taga Taavet Jansen, Johannes Veski, Jaan Tätte jun.

Lavastus on inspireeritud fotograaf Eadweard Muybridge'i (1830–1904) loomingust ja tähelepanekutest liikumise kadreeritusest.

74

kaga), on vaja koodi, mis kirjeldab elektroonikale, mida teha. Aga kood on alati katki. Programmeerijate rahvatarkus ütleb, et kui kood kogemata töötab, siis on midagi korrast ära. Aga ärge muretsege, see läheb mööda.

Mänguprogemise üks kohustuslik ülesanne on süsteemist vead välja rookida – igasugused vead, niipalju kui vähegi võimalik. Mängukoodis ei moodusta viga mingit toredat juhust, tööfaasis on viga süsteemi pidev seisund. See, et miski töötab nii, nagu mõeldud, on meeldiv erand. Kui süsteem läheb piisavalt keeruliseks, pöörab vea esteetika ennast pea peale ja viga kaotab oma kreatiivsuse, muutub jälle tagasi tehniliseks häireks, mis tuleb üles leida ja süsteemist välja võtta. „Aja materjalis“ oli ka näha, et töö sellega hakkas programmeerimises ja tehnilistes nõudmistes nihkuma keerulisusega opereerivale mänguväljale. Ja kohe muutus vea positsioon. Viga pani proovi seisma, esietenduse lähenedes muutusid tarkvara juhuslikud hangumised närvilisteks pausideks. Viga vales kohas võis kogu süsteemi kokku kukutada, lavastuse ära rikkuda. See oligi koht, kus mulle hakkas protsessi kõrvalt vaadates tunduma, et meie teooria iseenda ja vea headest suhetest laguneb. Ja et sellel peab olema mingi sisemine põhjus.

Taavet Jansen: „Ma olen nõus, et VIGA meie lipukirjana on natuke devalveerunud. Kasutame seda, et õigustada ükskõik mida. Me ei ole sugugi alati nii veasõbralikud, nagu räägime. „Aja materjalis“ oligi tehniline viga täiesti lubamatu.

Meil polnud ettevalmistust, et jätta lavastusse võimalus, et tegevused arenevad plaanitust kuidagi teistmoodi. Veetsime kuid proovisaalis improviseerides ja arutades, milliseid valikuvabadusi võiks olla. Aga miskipärast liikusime esietenduse lähenedes üha kindlamini ja kindlamini fikseeritud lahenduse suunas. Ja see oli tegelikult vastupidine algsele ideele. Probleem oli selles, et kui seal oleks tegelikult tekkinud viga, oleks see jooksutanud eelkõige meid endid laval kokku. Kuigi selle lavastuse tehniline ülesehitus tegelikult ei olnud üldse väga keerukas. Aga me kasutasime üsna kohmakat platvormi keerukusastmel, mis hakkas jõudma selle platvormi suutlikkuse piirile. Tulemuseks tekkis lavastust organiseeriv masinavärk, mis sai teha ainult ühte asja, ja mingeid muutusi juhtuda lasta oleks olnud väga tülikas.“ Eadweard Muybridge’i 12 hobust Enne kui rääkida „Aja materjali“ programmeerimisest ja sellega kaasnenud probleemidest, tuleks teha sissevaade lavastuse tausta ja struktuuri. „Aja materjali“ 75

idee algab inglise juurtega ameerika fotograafist Eadweard Muybridge’ist.

Muybridge oli esimene inimene, kes nägi, mida hobuse jalad tegelikult teevad, kui hobune jookseb galoppi. Muidugi olid inimesed lugematu aja jooksul hobuseid vaadelnud ja hobuste jooksmisest teati praktilisest seisukohast palju. Aga see, kuidas galopeeriv hobune jalad maha paneb, on inimsilmale ikkagi pisut liiga kiire. Keegi ei suutnud esitada lõpuni veenvat kirjeldust. Kuni Eadweard Muybridge sattus aastal 1872 vaidlusesse ja lubas, et ta konstrueerib süsteemi, mis suudab teha piisavalt kiiresti piisavalt palju pilte, mille pealt on selgelt näha, mis siis ikkagi toimub.

Muybridge paigutas sirgele teelõigule järjestikku 12 plaatkaamerat ja ühendas nende päästikud üle tee tõmmatud peenikeste nööridega. Kui hobune sellest teelõigust läbi galopeeris, tõmbas ta nöörid lihtsalt puruks ja kõik 12 kaamerat pildistasid järjestikku üles galopi konfiguratsiooni. Pildid olid konkreetsed, probleem oli lahendatud. Ühtlasi oli fotograafia teinud väga suure kontseptuaalse hüppe – aeg oli sõna otseses mõttes liigestest lahti võetud ja fotoplaadi peal uuesti kokku pandud. Hiljem pildistas Muybridge väga palju inimeste liikumisfragmente ja need pildid said kuulsaks.

Siit edasi algab „Aja materjal“. „Aja materjalis“ liiguvad esitajad visuaalselt üsna samamoodi nagu inimesed Muybridge’i piltidel. Päästikuteks, mis tekitavad pildi, on vaatajate valikud. Need jõuavad esitajateni elektroonika kaudu.

Põhimõtteliselt võiks publik ju ka karjuda: „Hei, sina pikk seal, sina jah, liiguta ennast, viska pikali.“ Ka see oleks tegevust suunav tagasiside. Aga see põhjustaks liiga palju lärmi, oleks kaootiline ning tekitaks esitajate ja vaatajate vahele imeliku ja ebamugava suhte. Läbi kontrollerlaua ja programmikoodi on esitaja juhtimine selgepiirilisem ja efektiivsem.

Kui kõigile esitajatele antud juhised summeeruvad, tekib laval mingi kindel muster: kui kiiresti keegi liigub, millisele kehaosale ta keskendub jne. Tulemuseks on tõesti üsna muybridge’ilik maailm – justkui fotograafiliselt katkestatud aeg ja selgelt jälgitavad kehalised liikumiserinevused.

Tagasi nähtamatute juurte juurde Lavastuse arutamise käigus ütles Taavet Jansen, et „Aja materjali“ tehniline platvorm oli suhteliselt kohmakas. Mida see õigupoolest tähendab? Vaatajale saalis 76

ei pruugi mingisugust kohmakust paista, aga tehnoloogiliste esituskunstide juures on äärmiselt tähtis, kuidas kogu masinavärk tööle on pandud. Seda võib muidugi vaadata tehnilistest lahendustest üldse midagi aru saamata, aga sageli balansseerib kaadervärgi nähtavus või nähtamatus just selle serva peal, et kes tahab, võib aru saada, kuidas süsteem on tööle pandud. Aga see kehtib ikkagi peamiselt mehaaniliste lahenduste kohta. Niipea kui süsteem haarab endasse ka programmeerimise ja elektroonika, on nähtavuse mäng läbi ja oleme tagasi seal, kus tehnoloogia on viirastuslik, ghostlike, ja tema tegevuse jäljed ei viita kuidagi tema konstruktsiooniloogikale. Mehaanilisi seadmeid fookusesse tõstes tundus nähtavusele mängimine elementaarne. Mehaanikapõhises süsteemis oli ka võimalik vigu märksa kergemini eksponeerida. Aga nüüd tundub, et elektroonika tuleb tagasi ja programmeerimine tema tuules. Nii et mingi osa tehnoloogilise teatri ideaalprogrammist („kõik saavad kõigest aru“) ilmselt varsti enam ei realiseeru. Võib-olla võetakse see üldse mängulaualt maha. Vaatemängu mõjuvus kaalub jälle rohkem kui selle kandesõrestiku nähtavale toomine.

Niisiis, mida tähendab see „suhteliselt kohmakas tehniline platvorm“? Taavet Jansen: „Vaatajad olid jagatud viide gruppi, kõigil oli ees piimja klaasiga kaetud interaktiivne laud. Laua sisse oli peidetud veebikaamera koos mikroarvutiga ja laual oli ainult üks nupp. Nupu all oli unikaalne muster, mida jälgis kaamera, ja selle kaudu arvuti nägi, mida vaataja oma nupuga laual teeb. Kasutasime reacTIVisioni2 arendatud TUIO protokolli arvutinägemiseks (computer vision).

Mikroarvutid olid OSC protokolli kasutades ühendatud üle Wi-Fi juhtarvutiga.

Juhtarvutis oli PureDataga kirjutatud programmijupp, mis luges ja tõlgendas mikroarvutitest tulevat datavoogu. Kontrollsüsteem läks keerulisemaks: kõigil vaatajail oli ees ka televiisor, kust nad said tagasisidet oma langetatud otsuste kohta. Selle osa põhi oli VDMXi tarkvara – asendamatu soft VJ-videote live’is genereerimiseks ja mahamängimiseks. Aga paraku on see soft kohmakas olukorras, kus vahel oleks vaja kiiresti kogu mootor ümber teha. Selline etenduse loomise vorm, mis baseerub improvisatsioonil ja interaktsioonil, on ikka veel keeruline pimeduses kompamine. Näiteid sellistest katsetamistest on vähe, ja eriti vähe on selliseid näiteid, millest oleks midagi õppida. Sageli aetakse omavahel segi kunstiline interaktsioon (kus vaataja muutub osaliseks ja saab koos kunstnikuga luua laiendatud kunstilise väärtusega tööd) mänguinteraktsiooniga, 2

Vt http://reactivision.sourceforge.net/

77

„Aja materjal“ (Cabaret Rhizome). Stseenid lavastusest. Foto Taavet Jansen

kus vaataja/mängija/osaline peab lahendama, valima ja ehitama. See sai ka meie komistuskiviks, mingil määral; algne plaan oli, et vaataja ja esineja teevad etendust koos ja kumbki ei tea alguses, kuidas see lõpeb. Üldjoontes see võib-olla isegi õnnestus, aga kindlasti oleks saanud minna kaugemale ja sügavamale. See päriselt ei olnud see, et vaataja ja esineja teevad koos etendust.“ Post-error Tööhüpoteesina võiks väita, et siinne tehnoloogiline teater on sisenenud posterror’i faasi. Kontsept, millest lootsime tugevat praktilist alust, osutus nõrgaks praktiliseks aluseks (kuigi mitte päris kasutamiskõlbmatuks). Viga käitub praktikas ebamugavalt, teda on keeruline organiseerida. Etenduskunstides kehtivad mingid kokkulepped, mida ei saa ignoreerida, sest vaatajal on neist lähtuvad ootused. Üks neist on see, et etendus ei tohiks totaalselt metsa minna, isegi kui on kokku lepitud, et juhtuda võib kõike. Tegelikult päris ikka ei või. Selle tõttu ei saa keerulisema struktuuriga vormides vea peale välja mängida: on väga suur hulk vigu, mis panevad tehnilisel tagasisidel põhineva esitamise lihtsalt seisma ja sellepärast performerid keeravad instinktiivselt, oma eelnevale praktilisele kogemusele toetudes, sellised võimalused kinni.

Taavet Jansen: „Mis on post-error? Ma arvan, et meie loomingulise ja käivitava vea kontsept ei hakanudki lõplikult toimima. Või kui hakkas, siis tõi kohe kaasa mingi muu esteetilise kvaliteedi, mis sai domineerivaks. Erik Alalooga jäi kindlaks oma metallkonstruktsioonidega kolistamisele ja tuleb tagasi oma kaadervärkide juurde. Aga MIMproject liigub üha rohkem ja rohkem tehnoloogia kohal hõljudes. Me keskendume oma romantilistele ideedele ja nende viirusena levitamisele nii ühiskonnas kui ka ülikoolides.

Võimalik, et veakontsept tekkis sellest, et püüdsime tehnoloogia kasutamist muuta väärtuseks iseendas. Aga kahjuks ei huvita see peale meie kedagi. Vaadates MIMstuudios toimuvat3 ehk seda, kui suure huviga inimesed kuulavad mingit totaalset krabistamist, röökimist ja kidramüra, tuleb tunnistada, et asi päris ilmselt pole noise’is, error’is või tehnoloogias, vaid lihtsas ja koduses arusaadavas keskkonnas. Ja mõnusates inimestes, kes usuvad oma ideaalidesse ja fantaasiatesse. Sellel ei ole tehnoloogiliste lahenduste keerukuse ja leidlikkusega 3 https://www.youtube.com/watch?v=qdQ6uXM-RL0&feature=youtu.be otsingufraas: picked artists in MIMstuudio 2015–2016

80

mingit seost. Need on INIMESED, kes otsivad enda väljendust tehnoloogia kaudu.

Püüdsime teha tehnoloogiast iseseisvat artefakti, võib-olla ka romantiseerisime seda üle. Meie „nõrgim“ külg oleme me ise: me ei käi Facebookis, me surume rinnalt kangi ja sõidame vanaaegsete mootorratastega. Me ei tegele nanorobotite või kosmoselendudega (millega peaks tänapäeval tegelema). Seega – me oleme inimestele palju lähemal kui tehnofriigid. Ma ei tea, kas see väljastpoolt vaadates ka samamoodi paistab, aga selle väljaütlemine tundub oluline. Me läheneme tehnoloogiale inimeste-poolsest küljest. Võib-olla me peaks selle kuidagi oma vapile ja lipule kirjutama. Et see oleks selgelt näha.“ Vea-kontseptsiooni tulevik Ilmselt peame leidma vea-kontseptsioonile mingi uue sisu, sest sellise loomingulise generaatorina, nagu lootsime, ei hakanudki viga tööle. Mida keerulisemaks läheb süsteem, seda lammutavamaks ja kahjulikumaks muutub viga. Kui laenata analoogia džässiajaloost, siis võib-olla on vaja mingit bebop’i-taolist nihet mõtlemises ja tehnoloogias. Veaga opereerimine peaks muutuma niisama teadlikuks ja keerukaks nagu lineaarne improvisatsioon bebop’i soolodes.

Selle saavutamisele tuleks eraldi keskenduda. Tuleks ehitada lõputu veageneraatorite väli, suunata jõud programmeerimisse ja leiutamisse, mis toetaks uut arusaamist kompleksveast. Tehnoloogiline teater liiguks puhta juhusematemaatika ja tõenäosusarvutuste valda. Aga need on ainult oletused. Praktikas ei ole võimalik isegi rahastusega kaetud arvutimänge nii keeruliseks arendada.

Peaaegu rahaliste võimalusteta tehnoloogilise teatriga ei ole lootustki liikuda mingisse väljaarendatud kõrgtehnoloogiasse. LoTech möllab edasi ja me ei saa kunagi teada, kuidas töötaks üks korralikult väljaarendatud veageneraator. See jääb teoreetiliseks konstruktsiooniks.

Aga praktikas läheb laval alati midagi katki.

81

SHAKESPEARE’I-AASTA 2016: NOW ALL THE WORLD IS HIS STAGE MARIS PETERS On mõnevõrra ebatavaline, et ühe kalli kadunukese – veelgi enam, 400 aastat tagasi meie seast lahkunu – surmapäeva mälestuseks korraldatakse terve aasta kestvad pidustused. Kultuuri- ja ajaloos olulisi inimesi ikka meenutatakse, aga et lausa sellises mahus ja ulatuses, on tõesti tavapäratu. Pisut süvenedes hakkab muidugi silma, et meie praegustele pidulistele võib järgmine selle suurkujuga seotud ümmargune tähtpäev – 500 aastat kuulsa näitekirjaniku sünnist – olla lihtsalt füüsiliselt kättesaamatus kauguses. Oma austust ja lugupidamist tahaks aga ju ikkagi väljendada, lavastada tema näidendeid ja kõnelda Shakespeare’iga seonduvast tavalisest rohkem.

Ei saa jääda tähelepanuta tõsiasi, et Shakespeare pole enam ammu niivõrd kultuurilooline isik (ja see nihe pole kuidagi seotud kestva aruteluga teemal, kas ta ikka oli päriselt olemas või kes on tema näidendid kirjutanud), vaid pigem üldnimetaja, paljudele majanduslikult kasulik kultuuriikoon. Väidetavalt on tänu Shakespeare’ile loodud globaalne turismiäri, mille väärtuseks hinnatakse 125 miljardit naela. Tegemist on kaubamärgiga, mis on kõrgelt hinnatud mitte ainult teatris, filmitööstuses ja popkultuuris, vaid vaatab vastu kõikjalt, ka sealt, kust kõige vähem oskaks oodata. Shakespeare on globaalne ja transnatsionaalne, teda võrreldakse pilveteenusega, mille puhul saab igaüks valida endale sobiva ning lisada pilve oma panuse.

Mitmekesisus ja eripalgelisus iseloomustavad ka mullust Shakespeare’i-aastat. Kõrvuti tema näidendite originaalitruude lavastustega esietendus arvukalt mitmesuguseid mugandusi ja ümberkirjutusi. Ajakirjas Forbes on toodud esile Ontario festivalilavastus, milles neli Shakespeare’i näidendit on pandud kokku kaheks, fookusega poliitilistel dünastiatel (päevakohane Ameerika presidendivalimiste valguses), ning Chicago Shakespeare’i teatri kuuest ajaloonäidendist koosnevad kaks adaptsiooni. Londonis tähistas Globe Shakespeare’i sünni- ja surmapäeva nädalavahetust aprillis suurejooneliselt Thamesi jõe äärde üles pan82

dud 37 ekraaniga välikinoga (ühtekokku ulatus see mööda kallast kaks ja pool miili!), kus näidati lühifilme Shakespeare’i 37 näidendist. Poolas lavastas sealne rahvusballett „Hamleti“ ja „Tõrksa taltsutuse“, aga ka versiooni „Tormist“, milles kasutati nii iraani kui ka klassikalist muusikat. Dubai kogukonnateater ja kunstikeskus, mis tegutseb tohutu suure(joonelise)s poodlemis- ja vabaajakeskuses, tegi valmis „Romeo ja Julia“ lavastuse, kus publik liikus nii teatris kui ka kaubanduskeskuses koos etendusega ühest kohast teise. Shakespeare’i-aasta ettevõtmiste hulka kuuluvad ka Royal and Derngate’i lavastus Peter Whelani näidendist „Rohuvoodi“ (Eestis lavastatud 1998. aastal Eesti Draamateatris) ning Londoni Royal Courti ja Berliini Schaubühne koostöös valminud „Ophelia ruum“ (näidendi autor Alice Birch), milles lähenetakse „Hamletile“ Ophelia vaatenurgast.

Sellesse aastasse mahtusid ka mitmesugused muusikalised ettekanded, nagu Sibeliuse „Torm“, Prokofjevi „Romeo ja Julia“, Dvořáki „Othello“, Britteni „Suveöö unenägu“, Berliozi „Béatrice ja Bénédict“. Loomulikult ei anna need juhuslikult valitud näited kaugeltki aimu kogu 2016. aasta ettevõtmiste mahust, samas tõestab see ilmekalt, et üldnimetaja Shakespeare alla saab paigutada väga eripalgelisi kultuuritooteid.

Kuigi eeltoodud kirevus on vaid põgus ülevaade, annab see siiski aimu taustsüsteemist, millesse asetuvad Eesti 2016. aasta Shakespeare’i-lavastused. Loen tähtpäeva-aasta saagi sekka lisaks Vanemuise „Othellole“, teatri Piip ja Tuut „Hamletile“, teatri NO99 „Pööriöö unele“ ja Tallinna Linnateatri „Suveöö unenäole“ ka aasta kokkuvõttena mõjuva „Armunud Shakespeare’i“ Eesti Draamateatris. Seda on kokku rohkem kui näiteks lõunanaabritel lätlastel, kellel mullu lisandus vaid üks sellelaadne uuslavastus, Daugavpilsis lavale jõudnud avangardistlik „Hamlet“ (selle loominguline meeskond pärines Poolast), kuigi mängiti ka varem esietendunud „Othellot“ ja „Kaht veroonlast“. Omal kombel üllatav on Eesti teatri suveööunenäolisus, sest algselt oli plaanis lavastada veel kolmaski, NUKU Teatri „Suveöö unenäomasin“. See vanalinna sise- ja välisruumidesse koos publikuga liikuma plaanitud lavastus oleks (vähemalt ajakirjandusse jõudnud info põhjal) aasta tervikpilti kindlasti mõjutanud, lisanud aspekti, mis praegu jäi Eesti lavastuste puhul olemata: teater vabas õhus ja välitingimustes.

Kuna 17. aprillil avalöögi saama pidanud illusioone ja reaalsust segav „muusikaline visuaaletendus jalutuskäiguga Tallinna vanalinnas“ jäi ära, nihkus Eesti Shakespeare’i-aasta lavastuste avalöögi raskus hoopiski Tartusse.

83

„Othello“ (Vanemuine).

Othello – Jim Ashilevi, Jago – Sten Karpov.

Foto Maris Savik

84

85

Intensiivne ja tänapäevastatud „Othello“ Vanemuise „Othello“1, ainus väljaspool Tallinna lavale toodud Shakespeare’i teos, on üks sellistest, mille puhul uurijad ikka vaidlevad, kas tegemist on Shakespeare’i näidendiga või Shakespeare’i ainetel loodud uue näidendiga. Lavastaja Andres Noormets on Shakespeare’i teksti proosasse ümber kirjutanud, tänapäevastanud keelt ning asetanud rõhu Jagole, mistõttu võib seda vist pidada pigem uueks „Othello“-aineliseks näidendiks. Julgem omaks kuulutamine oleks küllap aidanud paremini häälestada ka publikut, sest ilmselt päris paljud ootasid „Othello“ pealkirja nähes midagi traditsioonilisemat ja vähem väljakutsuvat. Ka lavastuse kriitika näib olevat tõmbunud kahte leeri. Ühelt poolt on hinnatud kõrgelt „Othello“ kontseptuaalselt tugevat tõlgendust2 ja värsket psühholoogilist lähenemist,3 teiselt poolt on liiga palju tähelepanu endale tõmmanud homoerootika, mis sundinud laval „tõsised eesti mehed … üksteist kaisutama ja suule mususid matsutama“4. Lisaks füüsilisele intensiivsusele ja vabale kehakeelele, lausa „üksteise füüsilisele käperdamisele“5, jääb kõnealune lavastus Eesti Shakespeare’i-käsitluste ja eriti „Othellode“ seas ajalukku esimese korrana, kui nimiosa mängis kohalik tumedanahaline näitleja. Kuigi Riina Oruaas nimetab seda „poliitiliseks näitlejavalikuks“, eristub Jim Ashilevi oma nahatoonilt muust trupist siiski sedavõrd vähe, et pigem tuleb nõustuda Noormetsa endaga, kelle nägemuses on kõik vastupidi: „pole lugu, pole jubedust, pole neegrit ega valget naist ...“6.

Othello kiitsakas ja prillidega kuju ei mõju kindlasti tüüpilise või ootuspärase väepealikuna, vaid, nagu Pesti lavastuskohta arvestades tabavalt kirjutab, „intelligendina Emajõe Ateena ülikoolisammaste vahelt“. Uuema aja sõjapidamise kombed tegelikult ju eeldavadki rohkem ajutööd ja arusaamist, mis toimub küberruumis ja virtuaalreaalsuses, ning vähem puhast musklirammu. Sellest ka ehk uut laadi Othello vastandumine „läikiva pea ja hullumeelsete silmadega“ vana kooli sõjardi Jagoga (nagu teda iseloomustab Sang). LavastuskontseptsiooEsietendus 07.05.2016 Vanemuise väikeses majas.

Riina Oruaas, „Othello“ – näivuse tragöödia. – Postimees, 12.06.2016.

3 Madli Pesti, Kes nimetab viimasena. – Sirp, 30.05.2016.

4 Sten Sang, Othello üllatab homoerootikaga. – Tartu Ekspress, 11.05.2016.

5 Margus Mikomägi, Kaunishinguseta maailma „Othello“. – Maaleht, 13.05.2016.

6 Lavastuse „Othello“ tutvustus. Kättesaadav: www.vanemuine.ee/repertuaar/othello/ 1 2

86

nile vastavalt on meelelisema ja sensuaalsemana (kuid mitte tingimata mitmeplaanilisemana) kujutatud Desdemona, kelle puhul Oruaas rõhutab tema „sümboolset tähtsust valge värvi kandjana“ muidu hallides toonides lavastuses. Samas kirjutises möönab ta, et „hallist põhitoonist hoolimata“ on lavastus „intensiivne, isegi lärmakas“. Ilmselt sobibki just „intensiivsus“, sõna, mida korduvalt on oma arvustuses kasutanud ka Pesti, kokkuvõtvalt iseloomustama Vanemuise „Othellot“.

Klounid „Hamleti“ kallal Mai lõpus jõudis Shakespeare’i-lavastuste teatepulk tagasi Tallinna, kus esietendus eelkõige lastele koomuskitegemisega tuntud teatri Piip ja Tuut „Hamlet“7.

Juba see, et „Hamletit“ mängivad kaks klouni, lisaks lätlasest dramaturgi-lavastaja Lauris Gundarsi isevärki vaatenurk Taani printsi loole – kõik see annab vaataja ootustele omapärase raami, ole vaid mees ja püüa oma arusaamad „Hamletist“ sellesse ära mahutada. Veiko Märka on kirjeldanud seda lavastust kui „vaimukat kollaaži tragöödiast ja tsirkusest“8. Tragöödiat esindab seega „Hamlet“ ning tsirkust Piip ja Tuut, ent mitte ka alati. Napp mängupind ei takista mängulist lähenemist, mida toetab nutikas ja multifunktsionaalne lavakujundus (Jaanus Laagriküll). Ka ei teki hetkekski probleemi sellega, et kõiki rolle peavad mängima – ja saavad sellega edukalt hakkama – vaid kaks näitlejat. Hamleti loo sõlmpunktid rulluvad vaataja ees üksteise järel lahti, siin-seal abiks justkui joonealuste märkustena selgitused, laiendused, täiendused.

Tõsise ja toeka materjali esitamine ootamatus võtmes paneb proovile vaataja lapsemeelsuse, kutsudes teda kõnelema tolle teisega endas, kellele mistahes asi võis mänguhoos tähistada mistahes muud asja. Ka Hamleti-mängu on haaratud hoopis uutes funktsioonides joogitopsid, tualettpaber, eesriie jpm. Uue sisu saab lavastuses ka Hamlet ise, kes Märkat tsiteerides on „kahtlemata süüdimatu psühhopaat“. Siin-seal peegeldab Piibu ja Tuudu etteaste Eesti varasemaidki „Hamleti“-lavastusi – näiteks Ophelia matustelt tehtav surnuaiareportaaž toob meelde Rakvere teatri „Hamleti“, kus surnuaias toimunut näidati videoekraanilt. Lavastuse seisukohalt oluline kolmas tegelane on Siim Aimla, kes kohapeal loob lavastuse muusika ja ajuti sekkub ka muul viisil. Tänu väikesele koosseisule ja 7 8

Esietendus 22.05.2016 Piibu ja Tuudu mängumajas.

Veiko Märka, „Hamleti“ lavastamine Toompea tsirkuses. – Eesti Päevaleht, 20.06.2016.

87

88

„Hamlet“ (teater Piip ja Tuut). Toomas Tross, Haide Männamäe. Foto Mart Laul

ilmselt hõlpsale kokkupakitavusele on just see, mitmeski mõttes 2016. aasta teiste Shakespeare’i-tõlgenduste varju jäänud lavastus, jõudnud end päris palju esitleda ka piiri taga.

Tehniliselt külluslik „Pööriöö uni“ Eesti Shakespeare’i-aasta kõige suurejoonelisem (või nagu Deivi Tuppits seda kirjeldab: „Nii oma vormi kui ka sisu poolest selle teatriaasta kõige enam „kastist väljas““9) lavastus, teatri NO99 „Pööriöö uni“, jõudis publiku ette juunikuu esimesel päeval. Intrigeeriva suurprojekti lühikesed esitustsüklid juunis ja augustis viivad mõtted mõistetele „elitaarsus“ ja „gurmaanlus“. Kombinatsioon nii esitajatest kui ka lavastuse autoritest mõjub muljetavaldavalt ning tekitab kiusatuse tõmmata paralleele teatriajaloost teada ekstravagantsete ettevõtmistega, ainult et kunagiste elusate jäneste, lugematute statistide ja keerukate kulisside asemel on tänapäeva tehnilised vahendid. Just need saavad palju tähelepanu ka kõigis lavastust puudutavates kirjatükkides, kuigi mõneti kumab neist läbi, et keeruline on siiski kirjeldada kirjeldamatut. Lavastuse oimetukstegevat meelelist rikkalikkust arvestades on mõistetav, miks enamik Shakespeare’i näidendi tegelastest on välja kärbitud ning loo fookusesse on tõusnud nelja noore armastaja suhted. See, nagu Veiko Märka kirjutab, „kontsentreerib konflikte äärmuseni“.10 Kontsentreerituse ja äärmuslikkuse tunnet rõhutab selgelt seegi, et olulisel kohal on kaamerasilm ja ekraan, mis suurendavad ja võimendavad, aga ka moonutavad. See on Facebooki ja selfie’de maailm, kus oskus oma tundeid väljendada võib minna kaduma ja taanduda vaid järjekordseks ülesvõtteks. Viimasest aga koorubki välja tehisliku ja reaalse vastuolu, mis on üks lavastuse lõimelõngasid ning mille üle või ümber arutavad erisugusel moel ka lavastusest kirjutajad. Just selles kontekstis on mõneti provokatiivne lause NO99 lavastuse tutvustusest: „Tänapäeva tehnilised vahendid võimaldavad peegeldada inimese sisemaailma enneolematu suurejoonelisusega.“ Nagu lavastus tõestab, suurejoonelisus ei tähenda veel sugugi seda, et sisemaailm ka tegelikult selles virvarris kajastuks.

Nii jäävadki sellest lavastusest ilmselt kõige domineerivamana alles emotsioonid ja tehniliste lahenduste küllus, mis sunnib andeks andma ka arvustuste saba9

Deivi Tuppits, Pööriöö uni: ülevuse karikatuurne traagika. – Teater. Muusika. Kino nr 10, 2016.

Veiko Märka, NO99 „Pööriöö uni“. Vaim, ja mitte lihtsast liigist. – Eesti Päevaleht, 03.06.2016.

10

89

„Pööriöö uni“ (NO99). Nick Bottom – Jörgen Liik. Foto Ene-Liis Semper

poolde poetunud kriitika sügavuse puudumise ja pealispindsuse11 või puändi puudumise ja tempo kadumise üle12. „Suveöö unenägu“, mis pakkus vähe uut Ilmselgelt kõige traditsioonilisema Shakespeare’i lavastuse pakkus Tallinna Linnateater oma „Suveöö unenäoga“13, mille puhul rõhutati, et sellega pannakse punkt Tallinna Linnateatri juubelihooajale (paralleel Shakespeare’i tähtpäevaaastaga) ning lavastatakse selles teatris esimest korda Shakespeare’i seda näidendit. Kuigi võrdlus NO99 lavastusega ei ole kuigi kohane – tegemist on niivõrd erisugust tegu ja nägu lavastustega –, oli mõningane kõrvutamine ka arvustustes paratamatu, ja enamasti Tallinna Linnateatri kahjuks. „Pööriöö une“ fantaasiaküllase ja kõiki meeli raputava lähenemisega võrreldes tundus „Suveöö unenäo“ lavastus konservatiivne ja „vähe uut pakkuv“14. Seejuures tunnustab Ele Pajula seda, et lavastust on püütud teha võimalikult laiale vaatajaskonnale mõeldes: „Mõnus on nii neil, kes tahavad põhiliselt vaid naerda, kui ka neil, kes soovivad kuulda seda teatrilavade tummist teksti.“15 Lavastusest kirjutatud artiklites saab alati natuke ruumi etenduskohana kasutatud kõledavõitu telk, mis Eesti kliimat arvestades on kindlasti mõistlik lahendus, ent ometi vaatajate teadvuses teravas kontrastis Tallinna Linnateatri Lavaaugus pikki aastaid antud suvelavastuste traditsiooniga. Reveransina eelmistele suvelavastustele on „Suveöö unenäosse“ lisatud haldjate eriüksus (kuigi viide „Kolmele musketärile“ läheb ilmselt paljudel noorematel ja vähem Tallinna Linnateatrit väisanud vaatajatel kaduma). Vähemalt esialgu ei olnud uus suur lavaruum ka näitlejatele veel omane ning selle täitmine tahtis harju(ta)mist. Üldmulje lavastusest on, et see pole kuigi unenäoline ega ka romantiline.

Haldjamaailm ühes Boris Johnsonit (või Donald Trumpi) meenutava blondi haldjakuningast niiditõmbajaga ning Frankensteini mõrsja stiilis soenguga haldjakuningannaga meenutab pigem kummalist futuristlikku ööklubi, milles kaks staaritsejat oma suhteid klaarivad. Müstilist kuu- ja tähevalgust sellesse Kristel Pappel, Tehisreaalsus ja pärisromantika. – Sirp, 17.06.2016.

Veiko Märka, NO99 „Pööriöö uni“. Vaim, ja mitte lihtsast liigist. – Eesti Päevaleht, 03.06.2016.

13 Esietendus 11.06.2016 Tallinna Linnateatri Lavaaugus.

14 Veiko Märka, „Suveöö unenägu“ pakkus vähe uut. – Eesti Päevaleht, 20.06.2016.

15 Ele Pajula, Vana hea ja selle uus kiiskav kuub. – Sirp, 08.07.2016.

11

12

„Suveöö unenägu“ (Tallinna Linnateater).

Demetrius – Kristjan Üksküla, Helena – Liis Lass, Lysander – Mikk Jürjens.

Foto Siim Vahur

maailma ei satu. Natuke igavalt ja üheplaaniliselt mõjuvad ka armastajad, kelle kohta Märka kirjutab lühidalt: „Armastajate nelikust teatri NO99 rivaalidele eriti vastast pole.“ Kui romantilisust telk kahandas, siis koomilisi aspekte mitte: tugevat käsitööliste liini märgib ära Märka ning eriti Indrek Ojari rollisooritust Bottomina kiidab Pajula.

Aasta kokkuvõtteks „Armunud Shakespeare“ Mais ja juunis etendunud Shakespeare’i-lavastustele järgnes pikem paus peaaegu aasta lõpuni. Alles novembri viimastel päevadel esietendus Eesti Draamateatris tolle aasta kokkuvõtteks kenasti sobiv „Armunud Shakespeare“16. Kindlasti leidub neidki, kes arvavad, et nimetatud näidend ei klapi ühte ritta Shakespeare’i teostega, kuid vaadates kõiki interpretatsioone, tõlgendusi, ümberkirjutusi ja edasiarendusi, mis on Shakespeare’i näidenditest välja kasvanud, võib sellegi näidendi paigutada julgelt sellesse ritta – lõpuks on ju tegemist „Romeo ja Julia“ mugandusega. Nagu Shakespeare isegi toimis, on ka selle näitemängu tarvis võetud lisaks põhisüžeele killuke siit ja jupike sealt. Hetkekski ei väideta, nagu kavatsetaks pakkuda tõepärast sissevaadet Shakespeare’i või tema kaasaegsete elu-olusse „Romeo ja Julia“ loomise ajal. Nagu Janusz Peters kirjutab, on tegemist „imemuinasjutu“ ja „visuaalse pidusöögiga“17, viimast küll sootuks teistsugusel moel kui näiteks „Pööriöö unes“. Pimeda aastalõpu kontekstis oli selles värviküllases ja rõõmsas lavastuses justkui midagi lootusrikast ja jõululikku. Georg Malvius, suurte lavastuste tegija, on andnud „Armunud Shakespeare’ile“ muusikaliliku mõõtme ning täie auruga on läinud rakendusse kõik, alates trupi enda energiast kuni pöördlava pööritamisest saadava lakkamatu liikumise ja muutumiseni. Jaanus Kulli18 osutab Guardiani kriitiku tähelepanekule, et selle näidendi puhul on tegemist armastuskirjaga teatrile. Meie kohalikus kontekstis lisab nüansi veel seegi, et paljusid laval toimetavaid tegelasi mängivad näitlejad, kes toovad endaga kaasa oma varasemate Shakespeare’i-rollide slepi. Nii ongi „Armunud Shakespeare“ ka omamoodi armastuskiri Eesti teatrite Shakespeare’i-lavastustele läbi aegade, samuti näitekirjanikule endale.

Esietendus 27.11.2016 Eesti Draamateatri suures saalis.

Janusz Peters, Imemuinasjutt armunud Shakespeare’ist. – Eesti Ekspress, 07.12.2016.

18 Jaanus Kulli, Draamateatri „Armunud Shakespeare“ on kui armastuskiri teatrile. – Õhtuleht, 08.12.2016.

16 17

94

Tavapärasest rohkem tulevärki Selge, et juubeliaastale kohaselt sisaldas 2016. aasta tavapärasest pisut rohkem tulevärki, ning on üsna ebatõenäoline, et samasugust hulka Shakespeare’i-lavastusi lähiajal nii lühikese perioodi jooksul Eestis tehakse. Tähtpäeva-aasta omapärast tingitult oli seekordsetes lavastustes ilmselt mõnevõrra rohkem eksperimenteerimist ning püüdu olla omanäoline ja eristuda, kirjutada end teatrilukku. Ka lavastustest kirjutajatele oli olukord mõnevõrra tavatu, võimaldades vaadata ja võrrelda omavahel lühikese aja jooksul publiku ette jõudnud Shakespeare’i-lavastusi. Nii saabki võimalikuks kõrvutada „Pööriöö und“ ja „Othellot“, tunda rõõmu nende tõlgenduste tugevuse üle19, või näha ülesehitusmehhanismi sarnasust nii erisugustes lavastuses kui Piibu ja Tuudu „Hamlet“ ja „Pööriöö uni“20.

Lavastuste põhjal võib teha ka ettevaatliku järelduse, et Eestis lavale jõudev (juubeliaasta) Shakespeare on pigem mingit sorti ümberkirjutus või töötlus, mitte niivõrd klassiku puhas ja ehe töötlemata tekst. Seejuures ei saa öelda, et need lavastused kinnitaksid täielikult fakti, et maadel, kus inglise keelt ei räägita emakeelena, pole mõtet hakata lavastama Shakespeare’i üksnes tema keele ilu pärast.

Uusi tõlkeid märgatakse ja see, mismoodi tekst lavalt kõlab, on jätkuvalt oluline.

Näiteks „Othello“ puhul on just ümber kirjutatud tekstil kogu lavastuse kontseptsioonis ülioluline roll.

Shakespeare’i loomingu elus püsimiseks on tähtis, et seda kohandatakse, mugandatakse ja nüüdisajastatakse, et tekivad uued, tihti alusteksti (näiteks tegelaste suhteid ja loo struktuuri) ignoreerivad interpretatsioonid. Mitmel juhul on sellised eksperimendid oma olemuselt ühekordsed: neid jäädakse meenutama, kuid neid ei saa korrata ega peagi kordama. Viimaste hulka liigitub kindlasti komeedina üle 2016. aasta teatritaeva kihutanud „Pööriöö uni“, mis lõi teatrirahva üsna kõhevile. „Pööriöö une“ puhul on kindlasti märkimisväärne seegi, et tegemist oli lavastusega, millest kirjutasid arvustusi nii teatri- kui ka muusikainimesed, mida just Shakespeare’i kontekstis meil eriti sageli ette ei tule.

Samuti näib tõenäoline, et Noormetsa „Othello“ ümberkirjutus jääb elama vaid selle ühe lavastuse kontekstis, mille tarbeks see ju oligi loodud.

19 20

Riina Oruaas, „Othello“ – näivuse tragöödia. – Postimees, 12.06.2016.

Veiko Märka, „Suveöö unenägu“ pakkus vähe uut. – Eesti Päevaleht, 20.06.2016.

95

„Armunud Shakespeare“ (Eesti Draamateater).

Shakespeare – Karmo Nigula, Kit Marlowe – Mait Malmsten.

Foto Siim Vahur

96

97

INDREK SAMMUL THOMAS BECKETI ROLLIS PILLE-RIIN PURJE Kes see Becket õieti on? Thomas Becket on ajalooline isik: sünniaasta u 1118, kuningas Henry II usaldusmees ja kantsler, mõrvatud peapiiskopina Canterbury katedraalis 29. detsembril 1170, kuulutatud pühakuks. Jean Anouilh’ näidendis „Becket ehk Jumala au“ (1959) määrab mõndagi Becketi saksi päritolu. Becket kui alistatud saksi rahva poeg normanni vallutajate leeris – see pole ajalooline tõde, vaid fiktsioon, mis pingestab näitemängu ideoloogilist allegooriat.

Proloog. Näitleja au Laval viibib kuningas (Robert Annus). Becketi tõsine hääl manitseb sealpoolsusest: „Henry, ära lobise, palveta parem.“ Kuninga suured ümarad silmad vaatavad otsides üles.

Enne kui Indrek Sammuli Becket mänguruumi ilmub, küsib vaatleja: kuidas portreteerida rolli, mida näitleja täiustab igal etendusel? Liiati kui tähed kirjatöös on loetud – paarkümmend tuhat, mitte miljardit. Võimatu.

Suvel 2016 mängib Eesti Draamateater Priit Pedajase lavastust „Becket ehk Jumala au“1 Katariina kirikus 19 korda, vaatan 11 etendust. Augustis nähtud kaheksa etendusega kaasneb rolliteemaline kirjavahetus Indrek Sammuliga, mida ma siin otsesõnu ei tsiteeri, mis aga mõjutab ja avardab vaatlust. Sel kirjavahetusel põhineb näitleja ja vaatleja dialoog-ettekanne „Seitsmeteistkümnenda etenduse juhtum“ Eesti teatriuurijate ja -kriitikute ühenduse aastakonverentsil „Näitleja 21. sajandi teatris“, 9. detsembril 2016.

Miks seitsmeteistkümnenda etenduse juhtum? Sest suve eeleelviimasel etendusel, 24. augustil, teeb Sammul rollis olulise muudatuse. Tegelase tuuma see ei lõhusta, üksnes tugevdab. Kirgliku ja visa tõeotsijana on näitleja olnud sinnapoole teel eelnenud 16 mängukorda. Siinne rolliportree on lakooniline konspekt, igast lausest võiks hargneda kümme uut.

1

Jean Anouilh’ „Becket ehk Jumala au“. Lavastaja Priit Pedajas. Thomas Becket – Indrek Sammul.

Eesti Draamateatri lavastus Katariina kirikus. Nähtud etendused: 14., 20. ja 21. juunil, 9., 11., 16., 19., 23., 24., 25. ja 26. augustil 2016.

98

Inglismaa kantsler Edevas kuldmustas keebis Becket (B) siseneb hääletul kiskjasammul. Riietab kuningat, kammib Henry tujukaid lokke. Uhkeldab uue kuldserviisiga, demonstreerib kuratlikku uudisriista: kaheharulist kahvlit. B vaatleb, lausa aistib tarbeja luksusasju esteetilise naudinguga. Ent ka prassiv ja nautlev B „mõtleb kogu aeg“ – nii iseloomustab teda Henry, hääles tunnustus kiivusega pooleks. B mõtestab justkui muuseas inimene olemise põhiküsimusi: kust te teate, kas olete julge või arg – enne surmatundi ei saa keegi oma julguse üle otsustada.

Romantiline, tuhisev, uljas Becket toob meelde Sammuli d’Artagnani (Alexandre Dumas – Elmo Nüganen, „Kolm musketäri“, Tallinna Linnateater 1995). Välisjoonis pole pooltki nii dünaamiline, aga B mõtteprotsess kärmemgi kui noore gaskoonlase mõõgatorge.

24. augustil hülgab Sammul kergemeelsuse sarmi. B ei naera magusa kahjurõõmuga: „Aga mina olen rikas! Ja ma olen kergemeelne.“ Hoopis osatab ennast tumetoonil. Nüüd meenub d’Artagnan lavastusest „Musketärid – 20 aastat hiljem“ (2001), keda samuti häiris ideaalideta elu. B lävimises kuningaga püsib ustav hoolitsus, ent õukondlase sundroll rusub hinge. Lõhestunum B võimaldab ka Henry osatäitjale aina varjundipeenemat vastumängu. Kuninga roll on Robert Annuse näitlejateel etapiline, lisaks parim võimalik partnerluse kool.

Nõupidamise eel kannavad sõbrad trooni koos kesklavale, B napis kummarduses meeldetuletus Henryle: teie olete kuningas, käituge vastavalt. B toetab aupaklikult vana peapiiskoppi (Tiit Sukk), väärikat inimsüdamete uurijat. B taandub, jälgib-kuulab läbirääkimisi, annab sosistades Henryle nõu. Uudis kantsleri ametist teeb B rahutuks, otsus määrata kantsleriks teda ennast üllatab ebameeldivalt. B sööstab külguksest välja, kuningat kaasa viibates. Henry keeldub neljasilmajutust, tema suhtumine „väikesesse saksi“ on vastakas: poisilikust kiindumusest despootliku kõrkuseni. B puikleb, kuuletub, võtab vastu riigipitsati kolme lõviga. Kohaneb kantslerirolliga silmapilkselt, sõnastab tabava metafoori Inglismaast kui laevast.

B alatuim antagonist on Londoni piiskop Gilbert Folliot – Taavi Teplenkovi groteskne roll, silmakirjalik tigedik. Folliot’ kompleks on tema päritolu, mistap B nöökab õela ilmsüütusega: „Teie olete ju meremehe pojapoeg?“ B suunurgas välgatab keeleotsake, justkui kassipojal, kes krapsab käpaga hiirt. Saksi keeltnäitav (enese)pilge jääb edaspidi vargsi korduma. Folliot ärritubki, paiskab B-le 99

„Becket ehk Jumala au“ (Eesti Draamateater).

Thomas Becket – Indrek Sammul.

Foto Siim Vahur 1 Michel Houellebecqi „Kaart ja territoorium“, lavastaja Juhan Ulfsak, esietendus 29. novembril 2015. aastal Eesti Draamateatri suures saalis.

2 Vestlus toimus meili teel 1.–5. maini 2016.

1 Michel Houellebecqi „Kaart ja territoorium“, lavastaja Juhan Ulfsak, esietendus 29. novembril 2015. aastal Eesti Draamateatri suures saalis.

2 Vestlus toimus meili teel 1.–5. maini 2016.

näkku solvanguvalangu. B kuulab tulisilmselt, väänutab pead nagu metsloom, lõõg kaelas. Selekteerib endamisi Folliot’ mürgipritsmeid: liiderdaja – olen jah; reetur – ei ole. „Saksi siga!“ räuskab Folliot; B reageerib viiv hiljem sarkastilise röhh-röhh! häälitsusega.

Anouilh’l on poeetiline remark, kui vana peapiiskop tuletab meelde Jumala väge: „Kirikuvande vari lehvib läbi troonisaali.“ Seesinane vari lehviks kui B hinges. Peapiiskop tahab teda õnnistada, B teeb impulsiivse pagemisliigutuse, enne kui põlvitab ja alandlikult tõdeb, et on vääritu poeg. Seejuures pareerib põiklevalt: „Aga millal on inimene väärikas – ja milleks?!“ Lisab jultunud altkäemaksužesti Folliot’ suunas. Pärast B palub korrektselt vabandust, aga solveid ei unusta.

Jaht Kuningaga jahil, vabas looduses, hingab B täiel rinnal. Jahirisk on konkreetne ja õiglane: „Eluga mängides sa alles tunned, et elad.“ Kartlikum Henry lisab: „Või sured.“ B nõustub huultepominal: või sured. See on Sammulile iseloomulik läbi mitme rolli: mängida nähtavaks mõtteprotsess, paotada suhtumisi n-ö ridade vahel.

Kuninga väljapressiv naiselik küsimus „kas sa armastad mind“ on B-le vastumeelne. Tema ei loobi ega lörtsi suuri sõnu.

Minnakse hurtsikusse vihmavarju. B selgitab majesteedile lihtrahva elu tõsiasju. Henry sõimab talumeest (Markus Luik) toorelt krantsiks, otsekui vastukaaluks pöördub B vanamehe poole: mu poeg. Kui kuningas krabab kinni talutüdruku (Liisa Saaremäel), on B tülpinud, Henry käitumismuster on talle tuttav.

B uurib valvsalt ümbrust, keegi puudub pildilt. Noore mehe (Karmo Nigula mängib ilmeka kõrvalrollide rea) saabudes muutub oht selgepiiriliseks. „See on vend!“ vastab B kuningale lõbustatult. 24. augustil naeratab Sammul selle repliigi ajal esimest korda. Hooletul toonil kutsub B venna kaasa, väljas toimub kiire võitlus, B saab noahoobi. Mässib haavatud käe keebihõlma, luiskab kuningale, et hobune naksas. Henry naerab üleolevalt, siis heldib, pakub tänuandi. B poetab mokaotsast: „Tahaks seda tüdrukut – meeldib mulle ...“ Ei ta taha, isegi ei luiska veenvalt, püüab vaid tüdrukut säästa. Henry kapriisitseb: „Ta meeldib mulle ka, ja niisugusel juhul ma ei tunnista sõprust.“ B kõverdab suud: vastuvõetav seisukoht. Järsku Henry soostub, aga tingib salalikult: „Teene teene vastu!“ B aimab 102

„Becket ehk Jumala au“ (Eesti Draamateater).

Kuningas Henry – Robert Annus, Thomas Becket – Indrek Sammul.

Foto Siim Vahur

103

püünist, ometi annab pimesi sõna. Lahkudes käsib B talumehel tütar paremini ära peita, kuid saab tagaselja vaid sajatusi kaela. B kohaneb kõikjal, aga ei kuulu kuhugi, jääb võõraks hurtsikus ja lossis, parunite rämekambas ja inglite soo üle vaidlevate vaimulike seltsis.

Gwendoline Kuningas ja parunid priiskavad pidusöögil. Raugelt kuulab B oma armukese Gwendoline’i (Marta Laan) laulu. B imetleb nii inimeste kui ka Jumala loomingu täiust ja ilu. Uurib kuldkahvlit, jahivibu, sõrmitseb uhket piitsa – silitab naise juuksekiharat, otsekui joonistab õhku daamikäe graatsilist poosi. Ent naise tundeavalduse katkestab B järsult: „Mulle ei meeldi, kui mind armastatakse, olen öelnud seda juba!“ Anouilh pillab remarke B jäisusest, jäikusest, külmusest; Sammuli B on kuumavereline, Gwendoline sama tõugu. Viiv pärast ägestumist sööstab B naise juurde, põlvitab ta ees, palub andestust. Kohe valguvad ruumi kahvlitega sõgedalt vehklevad parunid, B tõttab oma kahvleid päästma. 16. augustil improviseerib Sammul: „Siia juurde käivad ka noad, aga need ma annan teile saja aasta pärast!“ Vallatus haakub B prohvetliku ajaülesusega. Ta elab aastaarvude kohal. Üks Becket kingitakse inimkonnale igas sajandis?!

Kuningas nõuab, et Gwendoline laulaks kurba laulu, naine ootab oma isandalt luba. „See on käsk,“ kamandab Henry ja jommis parunid vinnavad end tuigerdades püsti. B peab kaaluka pausi, lõpuks muigab napilt: „Laula.“ Ta ei karda noid tümikaid mitte üks raas, ta moraalne ja ka füüsiline üleolek on ilmne; siit traagiline viibe finaali, kui B samadel juhmarditel laseb end maha nottida.

Kuningas laulab refrääni melanhoolselt kaasa. B liigub nõtkel pantrisammul tagapool, jälgib, kuis Henry himustab Gwendoline’i. Loeb Henry mõtet „teene teene vastu“ enne selle tärkamist. „See ongi sõpradevaheline asi,“ ilgub Henry.

B hoiab kahvlit tagantkätt ründevalmis, nagu tahaks kuldharud Henry südamesse lüüa. Paneb kahvli alistunult käest. Palub valitsejalt „armulikult“ hetke naisega kahekesi: häält tõstes, hilisematel etendustel hoopis vaikselt. Gwendoline’i loovutamine teeb haiget, B ligipääsmatu jumalagajätt suubub tõdemusse: „Mul puudub au. Mine!“ Üksi kõnnib B näilises enesevalitsuses ringi ja vilistab, peopesaga kergelt puusa-reie vastu rütmi lüües: tumepinev, otsekui hobust kannustav žest, mis sööbib mällu.

104

„Becket ehk Jumala au“ (Eesti Draamateater). Thomas Becket – Indrek Sammul, Gwendoline – Marta Laan. Foto Siim Vahur

105

Henry toob ikkagi talutüdruku, ise tõttab keelt nilpsates uut õhvakest murdma. „Kas ma pean riidest lahti võtma?“ küsib tüdruk. „Muidugi,“ kostab B hajameelselt. Tüdruk vallandab juuksepalmiku, nooruke ja armas. B põlvitab, surub näo ta rüppe, lohutust paludes. Tüdruk paitab kohmetult mehe pead: Liisa Saaremäel mängib liigutavaks armutu saatusega inimlapse üürikese õnnelootuse.

Juba toob paanikas kuningas uudise Gwendoline’i enesetapust. B haarab voodikardinatest, nagu tahaks neid ribadeks käristada ja Henryt kägistada. Hiljem Sammul lihvib žesti, mässib kanga köidikuks käte ümber: minu käed on seotud.

Taltub.

Kuningas uinub, B tahab minna, Henry sonimist kuuldes pöördub kohusetruult tagasi, rahustab magajat nagu last. Seejuures nendib endamisi: sa pole minu tõeline kuningas. Sängi lavasügavusse lükates vallandub B huulil eluküsimus: „Aga kus on Becketi au ...“ Kord juurdleva, kord jõulise ahastusega.

Sammul maandab kõikjal pateetikat, lühike sõna „au“ sumbub hingekarjeks.

Prantsusmaal. Kuninglik punktijaht Parunite nelik valvab kuninga telki. B toob kiirteated, reipa energilise lahinguväljarütmiga. Sõda on sama konkreetne kui jaht. B-l pole sõja suhtes illusioone, sõda ongi üdini ebaeetiline, terava prohvetlikkusega kuulutab ta parunile (Tiit Sukk): „See maailm muutub varem või hiljem tapamajaks.“ Paneb käe paruni õlale, äsjast ägeduspuhangut leevendades. Olen õppinud märkama, kui läbiv on see Sammuli rollides: mil vähegi võimalik, on tal varuks lepitav pilk, žest, sõna või tegu, hoolimatust ületav hoolimine. Isiklik aukoodeks, mis kätte- ja arusaamatu intriigipõhises eluhoiakus. Mul on teooria, et Sammuli puhul liitub siia võitluskunstide rituaalne õilsus.

B kolm stseeni naistega, millest kaks ju kõrvalised, eristuvad täpsete suhtumistega. Näidendis trafaretse prantsuse litsi kuninga voodis mängib Liisa Saaremäel amüsantseks. B-d ärritab ja hämmeldab kuninga ükskõiksus riigiasjade suhtes, ta parodeerib Henry haigutust, toob analoogia tennisega: kas ootate, millal pall ise reketile kukub või võtate punktivõidu? Tüdruk puhkeb naerma, B vaatab teda, mehelikult süttides. 25. augustil, käies välja hüpoteesi „kuule, lilleke, kui sa abielluksid“, naerab B kelmikalt, aga ka vabandamisi, naise staatuse puhul on oletus absurdne. Siit sähvatab seos (võrdlemisi jumalavallatu!) teise vaatusega, mil kuninga soovitus „ära kunagi abiellu“ ajab peapiiskop B hea106

soovlikult naerma. Sedalaadi sillad, vaistlikud või teadlikud, on Sammuli lavaeludes kütkestavad.

B võtab appi prantsuse lillekese veetlevad jalad, et selgitada vaimulike võimu kärpimist, sätib ühe jala enda, teise Henry sülle: see on kuninga, see Canterbury peapiiskopi võim. Jutt kisub tõsiseks, Henry lükkab tüdruku eemale. Kuningas ja B hoiavad teineteisel käest kinni – vendlus, mida pole enam kauaks. Henry saadab naise ära, ükskõikselt nagu ikka käsib B-l anda tollele kuldmünt. Koketselt pistab prantslanna mündi rindade vahele ja küsib veel, B annab heldelt paarkolm, saab põsemusi, vaatab särasilmil naisele järele. Miski B suhtumises ülendab lõbutüdruku rõõmutüdrukuks: seda inimeste käitlemise kunsti, nüüdissõnaga empaatiat, vaene Henry ei valda.

Kui B mainib tänupalvust Prantsuse katedraalis, naerab ta võitjabravuuriga, saksi keeleots välgatab. Sekundiga B meeleolu teiseneb: andekspaluv pilk üles.

Kirikuvande vari. Au puudumise paine. Mees, kes mõtleb kogu aeg. 24. augustil tekib mälusild Sammuli tumedaima rolli, Rodion Raskolnikoviga (Fjodor Dostojevski – Elmo Nüganen, „Kuritöö ja karistus“, Tallinna Linnateater, 1999–2007).

Rodja salvab Sonjale: „Tuleb ükskord kainelt kaalutleda, mitte lapse moodi halada: jumalad ei luba.“ Üsna sarnaselt kähvab B kuningale: „Ega me lapsed ei ole. Maa peal jõutakse Jumalaga lõpuks ikka kokkuleppele.“ Hääles ja silmis armutu süngus.

Väike munk Kohtumine vangivõetud väikese mungaga (Christopher Rajaveeri tundliku partneritajuga roll) on B teel murranguline: „Väga harva juhtub, et saatus inimest tema enda noorpõlveillusiooniga vastamisi seab.“ Ta tunneb mäslevas vangis ära kaasmaalase, saksi nuga on tuttav. B karmid sõnad on pigem valvuri (Karmo Nigula) kõrvadele. Noore vangi hing on B ees kui avatud raamat või peegel, kust vaatab vastu tema enda noorus, süü, häbi. Nagu ka munga trots „ma olen otsustanud surra“, misüle B muigab elutargalt. Poetab uudsel sulitoonil valvurile: „Mine nüüd sinna ... päris taha ära.“ Võtab väikese munga liitlaseks, vallutab ja taltsutab ta usaldusega. „Sülita,“ ütleb B lihtsalt, „sülita-sülita, ma tean, et sul on selleks himu.“ Poiss sülitab endalegi ootamatult otse B suunas, naerab oma hulljulguse üle, vakatab. B teeb instinktiivse ründeliigutuse, siis naerab temagi, kergendusega: nimelt see tal puuduski – iseendale näkku sülgamine. Justkui oleksid 107

„Becket ehk Jumala au“ (Eesti Draamateater). Väike munk – Christopher Rajaveer, Thomas Becket – Indrek Sammul. Foto Siim Vahur

ta silmad avanenud, imestab B: „Kui ilus hommik!“ Lõhub ise harduse, provotseerib, õrritusekurat silmanurgas: „Prantsusmaa on ilus ...“ Väike munk puhiseb pahuralt. B sülitab omakorda kergelt: „Läila.“ Stseeni lõpul lennutab B saksi noa seina kui märklauda. Efektne puänt – peitub noaheites nooruse mässumeele tagaigatsemine või toonaste illusioonide äratõukamine? Igatahes jääb hingepeegel terveks.

Peapiiskop Kuninga kõrval imbub poliitiliste manöövrite taak B hinge tagasi. Henry õilmitseb eneseimetluses: „Ma olen täna nii tark, nii sügav!“ B pomiseb naerukil piinlikkusega: misasja te räägite ...

Uudis vana peapiiskopi surmast. B loeb palvet ja seda nähes tuleb Henryl spontaanne idee määrata Becket peapiiskopiks. Nagu ikka, aimab B kuninga mõtteid, ehkki pigistab läbi hammaste „ei aima!“, silmis haavunud lapse või metsiku puurilooma ekslev pilk. B ebanaer on kord abitu, kord kuri: ah-ah-haa, hea nali. Lehvitab või soputab keebihõlmu kui lennuvõimetu lind: „See on ju farss!“ Siis hoiatab tungivalt: „Kui ma saan peapiiskopiks, ei saa ma enam teie sõber olla.“ Kuningas ei mõista neid sõnu. B seisatab tema selja taga, vannutades: „Ärge tehke seda.“ Vaadates otsekui kauge vahemaa tagant Henryle järele. Lõpparve sõprusega, mis nüüdsest minema uhutakse. „Ma ei usu, et Sa kurb oled.“ Lavastuse esimese vaatuse lõpus varieerib Sammul nüansse, et sõnumit selgemaks setitada. Uue eluülesande mõjuväljas nõtkub B meel eufooriast kahtlustesse, mõrkjamast enesesüüdistusest taas usaldavaks. B teenrid (Karmo Nigula ja Jüri Tiidus), kel käsk isanda varandus ära anda, tihuvad nutta kui jõmpsikad, nende kuldne põli saab otsa. Viivuks võtab B teenrite pead kaenlasse nagu valge ja musta utetalle, heledal lambukesel pühib pisara palgelt.

Kohe alustab B vahetuid dialooge Jumalaga. Naerune „anna andeks, aga ma ei usu, et Sa oled kurb“ on öeldud südamesõbrale. Vaimuliku kutsumuse vastuvõtmine tähistab kaotsi lastud au leidmise algust. Üksiti algab siit sillaehitus finaalini katedraalis. 24. augustil jääb meelde, kuis B ütleb tasakesi endale „noh, jumalaga, Becket“. Isiklik tõotus ja avastus, et ongi sündinud Becketi ja Jumala liit.

109

Suvel 2016 on Indrek Sammul 44aastane. Väärt eluiga, kui näitleja saab olla ühel hetkel noor nagu d’Artagnan 20 aastat varem, minut hiljem aga kortsukipras näoga vanamees. Või mõlemat korraga. Pööraselt huvitav on jälgida seda vananemise-noorenemise müsteeriumi.

Sedastan seitsmeteistkümnenda etenduse fenomeni nõnda: näitleja vahetab ära kahe vaatuse helistikud. Varem on Sammuli Becket kuningakojas noor tulipea ja vananeb peapiiskopina; hiljem on ta esimeses vaatuses autuse vangina muserdatult varavana ning nooreneb usumehena helgeks, isalikuks lapseks. Nii tundubki ainuõige.

Koorem õlgadelt Lavastuse teises vaatuses on stseene, kus B poliitikuslepp ristub vaimulikumissiooniga. Keeruline on siin saavutada tasakaalu, loovida või suisa laveerida ebaja enesekindluse karide vahel: kord pakub Sammul suhtumisi ülemäära, teinekord liiga kitsilt. Üks klaarimaid liine on B hingeliit väikese mungaga. Kui nad jälle kohtuvad, küsib B sõbralikult: „Miks sa nii küürus oled?“ Kükitab, et vihuti kühmuvajunule alt üles silma sisse vaadata. Kui munk ei taipa, kuidas saab temasugune lihtne talupoiss olla vajalik, on B vastus puhtsüdamlik: „Ma palun ainult, et sa mulle alati nii otsa vaataksid nagu praegu. Mul on vaja, et miski mind torgiks.“ Pineval, survestaval kohtumisel piiskoppidega kasvab etenduste vältel B siseveendumus kirjutamata seaduste kaitsel. Ta teab: „Minu teguviis ei olnud arukas, kui ma peapiiskop-priimase kohused enda peale võtsin.“ Oxfordi piiskop (Markus Luik) noogutab koomiliselt kahetseva takkakiiduga. B silmis helgib naerujumal: „Enam ei ole mul õigus arukas olla.“ Oxfordi piiskoppi kohtleb B lahkusega, vana vaenlase Folliot’ vihatiraadid panevad ta kannatuse proovile.

Folliot’ puhevil moraalijutlus „Tuleb anda keisrile, mis keisri kohus ...“ viib B raevuiilini: „Aga kui keiser tahab võtta rohkem!“ Keevaline väike munk tormab Folliot’ le kallale, B vaigistab poissi, kuni taltunud jünger tatsab samba varju, sätib end B-le truult otsa vaatama. Tema pilk rahustabki.

Aina loetavamaks muutub Sammuli rollis, et peapiiskopiks saamine ei pane koormat B õlgadele, vaid koorem langeb õlult: õukondlase, poliitiku, punktijahtija autuse koorem. Nii saab B vaadelda ajaliku maailma veidrusi ja sõgedusi igavikuvalgel. 26. augustil annab Sammul erikaalu pühakirjalausele „ma ei ole 110

tulnud rahu tooma ...“: B lausub seda imestamisi, kuulatledes, otsekui sisendataks neid sõnu talle isiklikult ja esimest korda.

Prantsusmaal. Kuningas ja inimene Ka kohtumistel Prantsuse kuningaga balansseerib B ekspoliitiku ja usumehe noateral. Kuningas Louis’ osas on Tiit Sukk katsetanud koomilist prantsuse kerg(l)ust, estraadlikke allüüre, tusatsevat tüdimist võimukoormast ja täiesti tõsiseltvõetavat majesteetlikkust. B tunneb võimukandjaid ja nende käibefraase.

Ta sosistab väikesele mungale Louis’ lause lõpu, et Jumala au on üks ... „tülikas asi“. Kui kuningas täpipealt nii väljendubki, B naeratab: tohoh!

Oluliseks kujuneb Louis’ kahetsusohe: „Küll on mõnikord kahju olla kuningas, kui sa oma üllatuseks mõnd inimest kohtad ...“ B vaatab teda nukkernaeruste silmadega. See vana targa lapse pilk peaks tühistama kuninga ja inimese vastanduse. Ent Louis jätkab jäärapäiselt: „Õnneks leiate teiegi, et inimesi on harva leida.“ B jääb vaikimisi eriarvamusele, leebelt naeratades valitsejate igikestva eksimuse üle. Kui Louis lubab endale „hetkeks inimesena käituda“, võtab ta krooni peast ja asetab troonile. B jälgib seda imestuse, vahel peaaegu heitumusega. Žesti tähendusmahtu tajub ta sügavamalt kui kuningas vaeseke ise.

Suve viimasel etendusel võtab B krooni ja ulatab Louis’le tagasi, aupaklikult, aga kategooriliselt: võimusümboli kandmine ei tohi välistada inimlikkust. Olge kuningas ja jääge inimeseks. Olge inimene ja jääge kuningaks.

Kristalliseeruv ja vahenditu on B palvemonoloog-vertikaaldialoog rikastest ja vaestest Jumala palge ees. Et näitelavaks on kirik, saab sel hetkel tõeliselt tähenduslikuks. B mõtiskelus pole valmisvastuseid, ta püüdleb selguse ja valguse poole, küsib ausaid siseküsimusi. Jõuab otsusele loobuda pagulusest, minna tagasi Inglismaale, kanda oma saatus väärikalt lõpuni.

Viimane kõnelus Henryga külmal väljal Viimne kohtumine oma kuningaga on valus. B püüab taastada lähedust, toetudes mälestustele. Henry lähtub jonnakalt punktijahi loogikast, urgitseb, kas Thomas armastas Gwendoline’i, lootes leida kättemaksulätet. Henry ei haaku B mõistukõnega, tujutseb: „Ma olen loll.“ „Teil on teine ülesanne – laeva tüüri hoida,“ resümeerib B. „Minu kohus on teile ainult „ei“ öelda.“ Mäluseos Jean Anouilh’ ilmselt tuntuima näidendiga 111

„Antigone“: variatsioon Antigone ja Kreoni kompromissitust vastasseisust. B ütlebki kuningale „ei“: lapselikult, leebelt, naeratades, nukralt, kannatlikult. Vankumatult.

Kui oma perekonnas pettunud Henry uisapäisa pillab „ära kunagi abiellu“, adub peapiiskop eluhuumorit, ta soojatooniline naer ärritab kuningat. Henry proovib ka familiaarsust, konksus sõrmega vibutades, justkui katsuks vana semu konksu otsa püüda: „Jumala sõrm on sind puudutanud, jah?“ B vastab usaldavalt ja tõsiselt. Tema ootus on, et Jumala ja kuninga au kokku langeksid. Henry külmutab lootuse: „See aeg võib end kaua oodata lasta.“ B vaatab talle teraselt silma, noogutab mõtlikult. Puudutav on Henry mõttekäik: „Jumal ja kuningas koos – seda ei juhtu iialgi. Ainult üks kord saja aasta jooksul ...“ Siin taandub ideoloogiline motiivistik, kuningas on korraks arukam kui näi(ta)b, mõtleb Becketi vaimus, näeb ja vaeb maailma aastaarvude kohal. Seda ületamatum on kuristik, kui kumbki läheb oma teed.

Randa paisatud Liigutav stseen on tormist pääsenud B ja väikese munga randapaisatus, teekond katedraali, teadlik surmaminek. B joovastus maruilmast toob meelde jahiretke: kui ammu see oli. „Kas sa kardad?“ küsib B poisilt nagu iseendalt, hirmu jagades.

Väike munk unistab, et saaks võidelda, tappa ühegi vaenlase: „Üks ühe vastu – see oleks ju õiglane.“ 26. augustil põrutab Rajaveer spontaanselt „kurat võtaks!“, taibates napi ajanihkega vandesõna kohatust munga huulil. Malbe etteheitega surub B peopesa nooruki suule. Näitlejad muigavad vargsi. Südamlikult humoorikas moment.

Väike munk seletab õhinal, et ta on vaid liivaterake, aga kui masinasse satub palju liiva, jääb see ühel päeval kriuksudes seisma. B küsimus „ja mis siis sellel päeval juhtub?“ on kõlatu, taas üle sajandite nägev: maailm muutub tapamajaks.

Nooruk usub naiivselt, et siis tuleb uus ja parem masinavärk ning masinasse topitakse normannid: „See oleks ju õiglane?“ B ei raatsi üheselt vastata, aga ta sisim vastus on eitav, kooskõlaline Sammuli rolli elutundmise, eetika, prohvetinägemustega. B kohmab vastuseks midagi lohutavat, pooleldi nagu noogutaks, samas pead raputades. Või jätab vastamata, annab küsijale sõbraliku ninanipsukese.

Pärast teeleminemise palvet jääb väike munk kohmitsema, B pärib: „Mis asja sa teed seal?“ Teine püüab parandada katkist sandaalirihma, B läheb appi, 112

askeldavad üksmeeles, õiendavad naljatlevalt: „Kesse niimoodi pusserdab?“ „Mina pusserdan!“. Püüdu vähendada ligimese jala vaeva pudeneb kui kogemata B mõte: „Oh issand, inimesi armastada oleks samuti võinud üks väljapääs olla.“ Ütleb seda allajoonimata, vaikselt, lihtsalt. Mõnel etendusel kipuvad sõnad hajuma sebimisse. Õige ja hea on, kui korraks ümbritseb vaba õhk seda näidendi kvintessentslauset.

Ootamatult hakkab B vilistama. Väike munk ajab kah huuled torru, vile ei tule välja, viimaks pääseb lendu üks linnupojasillerdus. B: „Jumal saadab küll katsumusi, aga ta pole kunagi ega kusagil öelnud, et neid ei tohi vilistades vastu võtta.“ 11. augustil sünnib siin armutu helistikumuutus: vilistades kordab Sammul kannustavat käelööki, nagu Gwendoline’i loovutades. Valuviibe ei anna hõlpu ka surmaminekule, esmakordselt kaob vilistamisest heledam leevendus.

Mõrv katedraalis Seda pealkirja kannab T. S. Elioti värssnäidend Thomas Becketist, eesti teatriloos põlistunud Jaan Toominga lavastuses (Vanemuine 1989). Anouilh’ näidend on põhihoovuselt kainem ideedraama, Sammuli rollilahendus süvendab igavikutunnetust. Tema mängib Anouilh’d Elioti varjundiga.

Märtrisurmaks valmistudes on B noor, kaitsetu, ilus. Ärevil, segaduses. Väike munk seob piiskopirüü paelu. Kui B kärsitult rabistab „jäta paelad lahti“, vastab noormees tema enda sõnadega, isalikult korrale kutsudes: „Tee nii, et kõik, mis teha tuleb, oleks tehtud.“ B pilk selgib: „Seo kõik väikesed paelad ka kinni!“ Pärast harjumatut tööd väänutab väike munk kanget kaela ja ohkab: oleksin parem võinud oma loomade juurde jääda. „Armastasid oma loomi?“ küsib B ja ta silmades ärkab laps: „Minu isal olid ka loomad ...“ Hell hetk. Tahaks, et see kestaks.

Hirmunud kirikuteenri (Karmo Nigula) saadab B ära: „Aga sina mine, William.“ Näidendis seda lauset ei ole, taas viib Sammul hoolivuse lõpuni. Siingi kumab läbiv teema: inimesi armastada. Sellele võib külge panna muu etiketi, aga B hoiab ligimesi, kannab nende eest hoolt. „Nüüd on siis juhmus platsis,“ täheldab B nelja paruniga silmitsi. Väike munk tuiskab vapralt hoopi andma ja langeb jalamaid mõõgahoobist, B kummardub tema kohale. B viimsed laused võrsuvad teineteisest. „Küll on Su au ränk ...“ – taas pole pöördumine Jumala poole süüdistav, vaid paratamatust vastuvõttev, kord valulisem, kord karmim. Ja viimne repliik „Vaene Henry ...“ – B kaastundlik 113

nägemus Henryst mõrtsukparunite killas, juhmuseleeri pantvangina, ainsagi sõbrata.

Nii me kuningat finaalis näemegi, Jumala au demagoogiaks väänamas. Traagilise ja küünilise õhkõrn piir sõltub Robert Annuse mängukraadist.

Epiloog. Vaatleja au Indrek Sammuli näitlejateel, mis kestnud veerand sajandit, kui alguseks lugeda Romeot (1992), on aastatega süvenenud, teadlikkust kogunud omateema hoidmine. Kutsumusetruudus. Ta isiksuslike suurrollide ühisosa kutsub mõtestama, sõnastama. Suveräänse siseilmaga valguseotsijad, kes tõepoolest mõtlevad kogu aeg, kelle vaatlev loomus paradoksaalselt võimendab kohaloleku intensiivsust.

Mida keerukam, põhjatum on rolli saatus, seda väärilisem proovikivi näitleja Sammulile. Rocco. Theo. Raskolnikov. Indrek Paas. Antonio Salieri. Thomas Becket. (Ka Romeo ja d’Artagnan, kuid nende saatusekaared vajaksid veidi teistmoodi sõnastust.) Ammendamatu partituuriga rollid. Sammul tahab ja oskab pillikeeli timmida, täpsemaid ja tundlikumaid kõlavärve katsetada ja talletada.

Ta ei loovuta põhiheli. Ei hülga pealisülesannet. Tema teekond, ühe lavastuse raames ja läbi erisuguste lavastuste, on täidetud sisulise ja nakatava mängurõõmuga.

Teatripäeval 2016 intervjueerib Heili Sibrits aastaauhindade laureaate. Indrek Sammul on pälvinud meeskõrvalosa auhinna. Küsimusele, kuidas noored näitlejad saavutaksid tunnustust, vastab Sammul: „Esiteks – tuleb mitte tunnustuse nimel töötada, siis tuleb tunnustus ka.“ Sibrits: „Mille nimel teie töötate, kas aplausi või ... Mille nimel, öelge palun?“ Sammul: „Pean ütlema, et ma töötan südamerahu nimel. Et mul oleks laval võimalikult aus olla.“ Aga vaatleja au? Iga pärisnäitleja januneb elusat mängu, vajab ehedat partnerlust nagu värsket õhku. Eks otsi ka vaatleja südamerahu, mis ülem punktijahi „kuninglikust“ loogikast.

Päris kenasti passib kaduva lavarolli loomise, miks mitte ka jäädvustamise kujundiks väikese munga väikeste paelte kinnisidumise protsess. Harutada lahti umbsõlmed. Siduda kõik paelad korralikult kinni. Kui tuleb aeg, proovida uusi sõlmi. Rüüd rikkumata. Igal õhtul uuesti. Igal õhtul esimest korda.

Becket: „Tuleb vaid see, mis on enda peale võetud, lõpuni viia, isegi siis, kui see on absurdsus.“ Indrek Sammuli lavaelu Thomas Becketi rollis jätkub suvel 2017.

114

PASTIŠIVORMIS AGITPROP – RAHVASTE LÄHENDAMISEL SEMIOOTIKAVAHENDEID EI VALITA VALLE-STEN MAISTE Annemari Parmakson kirjutab ettevõtmisest „Ma pigem tantsiksin sinuga“: „Lavastuse kreedo on selge ja humanistlik: inimestevahelist sümpaatiat ja antipaatiat määravad jooned võivad joosta hoopis teisi kategooriaid ja teemasid pidi kui päritolu või arusaamad ajaloosündmustest. Oleme kõik mitmekülgsed inimesed ning see, et ei klapita ühtpidi, ei tähenda, et oldaks igas küsimuses, tegevuses või kontekstis tõukuvad vastandid. Iseenesest on tegu lihtsa, ent ka lihtsasti ununeva tõega, mida rakendab vist küll suur enamik kõikvõimalikke sotsiaalseid ja kunstiprojekte, mis ühiskondlike probleemidega tegelevad.“1 Nii see on. Kahes mulluses eestlaste ja venelaste suhteid vaatlevas teatritöös näeme etendusvormide tramburaid, mis kõrge ja madala eristusest, stiilipuhtusest jms iseenesestmõistetavalt, sellist lähenemist ainumõeldavaks pidades mööda vaatab. Lavastustes kasutatakse nii modernistliku avangardi kui ka postmodernistliku ja -dramaatilise teatri võtteid ja elemente: võõritus, intensiivne kehalisus, ekraan ja multimeedia, lava ja saali, teatri- ja välise maailma, tehisreaalsuse ja orgaanilise elukeskkonna piiride hägustamine, osalus ja kaasamine, spontaansus, ühiskonnas õhus olevatest küsimustest tõukuv dramaturgiliselt korrastamata tekstiloome jne.

Esineb arvamus, et niisugused elemendid kuuluvad loomuomastena progressiivse esteetika juurde ning et nende kasutamine on koguni avangardse ja kõneka kunsti sünni garantii. Ka Madli Pesti on kirjutanud oma poliitilist teatrit käsitlevas doktoritöös, et poliitiliselt õõnestavat, kriitilist „dissensuslikkust soosib enamasti postdramaatiline vorm“.2 Nendes lavastustes on vormivalik ent vaid osalt ajendatud sisulistest taotlustest. „Eesrindlikke“ vahendeid ekspluateeritakse pigem nagu praegu armastatakse vinüülplaate: mitte tingimata paremat 1 Annemari Parmakson, Poliitilised vaated ja emakeel ei pruugi olla komplektis. – ERRi kultuuriportaal 05.10.2016.

2 Madli Pesti, Poliitiline teater ja selle strateegiad Eesti ja lääne kultuuris. Tartu Ülikool 2016, lk 58.

115

helikvaliteeti või midagi tõelist ja ehedat soovides, vaid kuna LP-d on moes, tunduvad lahedad ning lasevad traditsioonilisel tarbimisfetišismil ühes taaselustatud peenes vormis õitseda.

Lavastuses „Ma pigem tantsiksin sinuga“3 vohab pastišš jultunud kujul, häbematumaltki kui efektsete laenude suurmeistri Quentin Tarantino libalugudes, ja kaugelt siivutumalt, kui eales oleksid suutnud ette kujutada Igor Stravinski, George Lucas jt varased kunsti valimatult pastaks4 sodistamises süüdi mõistetud. Kommertspastiši klassikast mäletame Punasel väljakul kõpsutavat lotendavate tissidega võltsblondiini. Pealelugeja kuulutas, et tüdruku rinnad ei ole ehtsad ja ta juuksed on värvitud. Ent etendus ei rääkinud Kremli valelikkusest. Tõel ja valel ei olevat tähtsust, kui maksab janu ja loeb vaid Sprite.

Vabal Laval ent küsitakse: „Uno, kas venelased on okupandid ja tuleks Eestist välja saata?“ Ja siis päritakse vahelduseks naistelt, kas nende rinnad on ehtsad, aga uuritakse ka midagi seesugust, nagu mitme neegriga nad on teinud või sooviksid teha grupiseksi jne. Nõnda üritatakse muuhulgas muidugi ka debatipulli mõtte-corrida’ks ergastada, silmanähtavalt nii naiste kui ka standardse konservatiivse mõtteainese osas sensitiivse taidleja Uno niisamagi ülekerkinud adrenaliinitaset tõsta. Peamiselt annab aga lähenemislaad märku, et rahvastevahelise sõpruse propageerimisel semiootikavahendeid ei valita.

Ekstravagantsustele alti vormi taga ent peaaegu puudub avangardne, õõnestavalt taustu avav, vastumõtlejalik sisu. Siit-sealt aimdub lausa agitpropile omast plakatlikkust, palagani kannab süüdiv hoolivus. Kirjutades lavastusest „Teisest silmapilgust“,5 diagnoosib Jaak Allik tabavalt, et postmodernismi kummardajail, kellele on oluline, et teater ei jutustaks mingit üldarusaadavat lugu ega suruks peale ühemõttelisi valikuid, pole mõtet Mari-Liis Lille ja Paavo Piigi lavastust vaadata.6 Kõigi nende väikeste vormiliste liialduste ja nurjatuste taga on tõepoolest vaid ühemõtteliselt lihtne, üldinimlik, kõigile teada sõnum, mille Parmakson alguses toodud tsitaadis suurepäraselt kokku võtab.

3 Esietendus 01.10.2016 Tallinnas Vaba Lava teatrikeskuses; lavastaja Oleg Soulimenko, dramaturg Piret Jaaks.

4 Stiilide segamisele jms viitav termin pastišš (pastiche) tuleneb itaalia sõnast pasticcio, mis tähendab segupastat.

5 Esietendus 27.04.2016 Tallinna Linnateatri kammersaalis ja Vene Teatri väikeses saalis.

6 Jaak Allik, Ettevaatust, Mari-Liis Lill! – Postimees 09.05.2016.

116

„Teisest silmapilgust“ on dramaturgi ja lavastaja rollis olnud Paavo Piigi ja MariLiis Lille ning Tallinna Linnateatri ja Vene Teatri valdavalt nooremate näitlejate ühistöö, mille ajendiks sai kasvav absurditunne, mida noortes tekitab Eestis elavate peamiste rahvusgruppide vahel valitsev „külm rahu“, vaikiv teineteisest mööda elamine. Lavastusele eelnes periood, kui näitlejad omandasid vastavalt eesti ja vene keelt, õppisid teisest rahvusest kolleege tundma ja kogusid nende lugusid. Selle materjali põhjal valminud lavastuses kuuleme lapsepõlvemälestusi, meenutusi, kuidas puututi esimest korda kokku teise rahvusega, ja teadmisi teineteise kohta. Publikuni tuuakse ka hulk sketše, karikatuure veidratest rahvustevahelistest suhetest, vastastikku käibivatest eelarvamustest ning keeleõppe ja integratsiooniga seonduvaid pikantsusi. „Ma pigem tantsiksin sinuga“ on Vaba Lava hooajal 2016/2017 lõimumise ja kohanemisega tegeleva kuraatoriprogrammi „In | Out“ raames sündinud lavastus, milles näitlejad Mari-Liis Lill ja Nikolai Bentsler küsitlevad kahte nooremapoolset ja kahte keskealist mitteteatriprofessionaalist eestimaalast, kellest omakorda kaks on eesti ja kaks vene päritolu. Nii demonstreeritakse publikule, kellest osa samuti on mõõdukalt lavastusse kaasatud, üsna ilmekalt tuntud tõsiasja, et rahvus ja päritolu ei määra tingimata inimeste silmaringi ja vaateid.

Mõlemad lavastused on vallatust vormist hoolimata lausa pedantselt vastutustundlikud ja konstruktiivsed. P. I. Filimonovile on „Ma pigem tantsiksin sinuga“ üks neist eestlaste ja venelaste integratsioonist rääkivatest kunstitükkidest, mida on tehtud kurguauguni.7 „Kui mitu korda on meile öeldud ja pähe tambitud, et oleme nii erinevad, kuid peame ikkagi omavahel läbi saama? Kas see on mingi suur üllatus?“ küsib kirjanik sajatades, et „sada ja tuhat korda on sellest räägitud, lauldud, tantsitud“. Kardan, et Filimonovi kurguauku ei pitsita niivõrd siiski integratsiooniteemadel vahutav kunst kui teemat üleekspluateerinud ametnikud, poliitikud, meedia jms.

Asjaomaseid kunsttükke ei olegi nii palju ning need pole olnud sugugi reeglina halvad ja tüütud, mõtleme või kirjandusele: Maimu Berg, Mari Saat. Teatrilukku on selles vallas kindlasti jäädvustunud Merle Karusoo ja Toomas Lõhmuste pronksiööle eelnenud aastal Eesti Draamateatris lavastatud „Küpsus-

7

P. I. Filimonov, Lõimumine on tarkuse ema? – Müürileht 09.11.2016.

117

„Ma pigem tantsiksin sinuga“ (Vaba Lava). Mari-Liis Lill. Foto Mats Õun

1 Michel Houellebecqi „Kaart ja territoorium“, lavastaja Juhan Ulfsak, esietendus 29. novembril 2015. aastal Eesti Draamateatri suures saalis.

2 Vestlus toimus meili teel 1.–5. maini 2016.

„Ma pigem tantsiksin sinuga“ (Vaba Lava). Uno Trumm. Foto Mats Õun

1„Ma Michel Houellebecqi „Kaart ja territoorium“, lavastaja Juhan Ulfsak, esietendus 29. novembril 2015. pigem tantsiksin sinuga“ (Vaba Lava).

Gerli Rosenfeld.

Foto Mats Õun aastal Eesti Draamateatri suures saalis.

2 Vestlus toimus meili teel 1.–5. maini 2016.

„Ma pigem tantsiksin sinuga“ (Vaba Lava).

Anastassia Kurtšikova. Foto Mats Õun

„Ma pigem tantsiksin sinuga“ (Vaba Lava).

Nikolai Bentsler. Foto Mats Õun

„Ma pigem tantsiksin sinuga“ (Vaba Lava). Marina Gromova. Foto Mats Õun

kirjand 2005“8. Üritamisi pole olnud just üleliia; sama tandemi noorte vene näitlejatega tehtud „Täna me ei mängi“,9 kunagine Vene Teatri ja Eesti Draamateatri ühistöö „Romeo ja Julia“10. Aprillirahutustele järgnes Vene Teatris üks arglik reaktsioon11. Lähimast ajast meenuvad Kanuti Gildi SAALi „Tavaj“12 ja Sveta Grigorjeva “sõp-rus-est“.13 Filimonov ei tee Vaba Lava lavastusest kirjutades kõike maatasa: „Vormi kohta ei saa midagi öelda, kõik on väga huvitav, need Mari-Liis Lille motiveerimatud liigutused, mis sarnanevad Parkinsoni tõve sümptomitega, ja järsud ootamatud tantsud, imelike kingadega fotograaf …“ Ei saa salata, vormi poolest olid mõlemad eestlaste ja venelaste suhteid käsitlevad spektaaklid tõepoolest toredad. Vaba Lava tele-show muljet avaldavate pastišiväänutuste ja „Teisest silmapilgust“ meelelahutuslike sketšide madal vorm moondati leidlike nüansside abil kunstiliselt tõsiseltvõetavaks. „Ma pigem tantsiksin sinuga“ lavakujundus (Liina Keevallik) toodi esile teatri aastaauhindade laureaatide reas. „Teisest silmapilgust“ lava raamis Evi Pärna kujundatud suurepärane integratsiooniteemalise kunsti valiknäitus Pärna enda (Eesti ja Vene lipuvärvides keelte suudlus, kampaania „Petsi ja Vladikut tead?“), Sandra Kossorotova (slaavi põhjamaa mõttega mängiv „Slavinvania“), John Philip Mäkineni (ühelt poolt Eesti ja teiselt küljelt Vene lipu värvides löömamehejope), Maria Sidljarevitši („Sipsik ja Potsataja teel suvesse“) jt töödest. Kaheldamatu kõrgkultuurilise võõba andis lavastusele iseäranis Anu Lambi erakordse sisseelamise ja sisendusjõuga esitatud fs-i jt luule.

Ometi ei tahaks nõustuda P. I. Filimonovi sedastusega, et integratsiooniteema puhul võibki vaid vorm olla veel tähelepanuväärne. Kirjaniku pursatus „kes on see vaene koolilapsuke, kes ikka veel vajab, et talle korrataks banaalsusi uuesti ja uuesti?“ on ehk veidi tormakalt üleolev. Ehkki kummagi lavastuse kontseptsioon polnud täiuslik ja lõpuni lööv, leiab neist kunstitöödest hulganisti sisuliselt kõnekaid nüansse. Lähemal vaatlusel võib lavastustes märgata poliitilise teatri 8

Esietendus 30.09.2006 Eesti Draamateatri väikeses saalis.

Esietendus 30.05.2006 Vene Teatris.

10 Esietendus 01.06.2002 Tallinnas tselluloosikombinaadi endises katlamajas.

11 „Sool. Uusima aja Eesti 12 laulus“, lavastaja Boris Pavlovitš, esietendus 04.12.2008.

12 Esietendus 04.11.2009 Kanuti Gildi SAALis. 13 Esietendus 09.02.2012 Kanuti Gildi SAALis. 9

121

mitmesugust toimeloogikat, mida Eestis selle teemaga tegelenud Madli Pesti toob esile oma doktoritöös.

Pestile on poliitilise teatri etalon prantsuse marksistliku radikaali Jacques Rancière’i poliitiline esteetika, mida Vaba Lava poliitjant ning Tallinna Linnateatri ja Vene Teatri ühistöö tõepoolest kuigivõrd ei esinda. Neist ei leia eriti mingeid üllatavaid mõtestusi, poliitilise ruumi ümberjaotamist, mis laseks kriitilise vastumõtlemise vormis ühiskonnas varjatuks jäänud häältel ja huvidel esile tulla.

Kuid kuivõrd aitab ootamatute vaatepunktide konstrueerimine eestlaste ja venelaste suhete osas üldse edasi? Intellektuaalselt huvitavaid, teravaid ja õõnestavaid küsimusi on neil teemadel juba esitatud küll. Sageli nõnda, et teoreetiline mudel suunab mõtiskleja sohu ning tegelikud inimesed ja olud mudast enam välja ei paista.

Aleksandr Astrov näiteks on püüdnud siinseid rahvussuhteid avada, rakendades ajaloo ilgemaid ja julmemaid võimuvahekordi ja olusid käsitlevaid teooriaid. Astrov viitab Hannah Arendtile, kes kirjutas kord: „Surmalaagritest pääsenud, koonduslaagrite vangid ja kodakondsuseta isikud rippusid kõik rahvuse kui oma viimase säilinud ja tunnustatava sideme küljes inimkonnaga…“ Palju õnne inspiratsioonipuhangu puhul, mis viis Astrovi äratundmisele, et see mõte pühitseb meie „Rossija!“-karjujaid14. Seejärel õnnestub Astrovil teoreetiliselt „tõestada“, et Eestis koheldakse venelasi samasuguste põhimõtete alusel nagu Guantanamos vange. Võimalik, et autoril hakkas pärast sellist mõttetööd pronksiööjärgses masenduses parem.

Astrovi mõttekäikudes on ehk Rancière’i soovitud kriitilist poliitilist dissensust. Ometi jääb neis varjule lihtne tõsiasi, et kogu see filosoof Giorgio Agambeni kirjeldatud „inimese ja metslooma, looduse ja kultuuri vahelise eristamatuse ning pideva üksteiseks ülemineku tsoon“15, mille on venelastele Astrovi meelest rajanud ka Eesti riik, lõpeb piinatutele peale teisel pool üht nende vaateulatuses olevat jõge, millele rajatud sillast üleminekul neid ei takistata. Ometi soovivad millegipärast vähesed „inimesest metslooma tegevast tsoonist“ jõe taha õiguslike ja poliitiliste võimaluste suunas väljuda, ehkki sealt koguni kutsutakse.

14 Aleksandr Astrov, Monumentaalne kriis: „natsid“, „okupandid“ jt nihilistid. Rmts Monumentaalne konflikt. Toimetajad Marek Tamm ja Pille Petersoo. Varrak 2008, lk 92–111.

15 Giorgio Agamben, Homo sacer. Suveräänne võim ja paljas elu. Eesti Keele Sihtasutus 2009, lk 120.

122

Astrovist mahedamas vormis on poliitilist ruumi nihestavaid ja ümber kujundada püüdvaid küsimusi püstitanud meie integratsiooniteemaga tegelejate seas populaarne California sotsioloog Rogers Brubaker, kes näitab, kuidas mh ka Balti riikides rahvuslikku vastandumist kunstliku identiteediloome ja poliitilise mõjuvõimu kasvatamise eesmärgil fabritseeritakse. Kuid maailm on täis sehkendajaid, kes kehutavad vastandusi kõikvõimalikel teemadel. Sellest on saanud moekas eneseturundustaktika. Kähmlusi püütakse tekitada suhtumise osas Euroopa Liitu, soorollidesse, seksuaalkäitumisse jne. Online-ajakirjanikud ei ole selles vallas tagasihoidlikumad kui poliitikud. Brubaker kirjeldab nähtust aga noortele rahvusriikidele eriomase salakavaluse ja riuklikkusena, tekitades üldlevinud fenomeni ühe avaldusvormi osas ülevõimendatud hukkamõistu.

Brubaker kutsub üles mõtlema rahvusülestele identiteediloome võimalustele.16 „Ma pigem tantsiksin sinuga“ algabki intrigeeriva utoopiaga, mis annab mõista, kuidas globaalsed arengud ja rahvasteränded võivad „järsult kiirendada leppimisprotsessi, mis tavapärases olukorras võtab rahvuste tasandil aega veel ilmselt paar inimpõlve“17, muutes mõnedki praegused tulised vastasseisud tühiseks. Kuid nii multikultuurilisus kui ka Eesti riigi ja Guantanamo vahel paralleelide tõmbamine on teoreetilised konstruktsioonid, mis on loodud üle vaadates inimestest, kelle kohta need käivad.

Teatritegijaid pole ent huvitanud valitud ainese intellektuaalselt õõnestavasse, piire nihutavasse valgusesse asetamine. Vene näitlejad ei süüdista eestlasi enda metslooma seisundisse asetamises ja eesti näitlejad ei küsi, kuidas on võimalik elada kõrvuti rahvaga, kelle enam kui pooled naised kodus peksa saavad, mille tagajärjel igas tunnis üks naine sureb.18 Lavastuses „Teisest silmapilgust“ küll peegeldatakse, kuidas meedia ja poliitikud apoliitilisest suhtlusest teravaid sõnumeid ja vastandusi välja pigistavad, kuid näitetrupp püüab luua mõistmist ja empaatiat väljaspool poliitikat, integratsioonistrateegiaid ja reportaaže, inimlike kontaktide kaudu. „Ma pigem tantsiksin sinuga“ on veidi konfliktsema sisuga, ent siingi ei seisne poliitilisus õõvastavate vaatepunktitega mängimises. Dissensusliku poliitilisuse asemel on need lavastused pigem dokumentaal- ning rakendus- ja kogukonna17 18

Tambet Kaugema, Küsida võib kõike. – Sirp 28.10.2016.

Gregory Feifer, Venelased. Äripäev 2015, lk 210.

123

teatri näited. „Ma pigem tantsiksin sinuga“ tegijad nimetavadki oma ettevõtmist dokumentaalseks teatriks, mis peaks orgaaniliselt peegeldama tavaliste inimeste mõttemaailma ja hoiakuid, ehkki sekka on põimitud ka kunstilisi fabritseeringuid. Vaadeldavates töödes ei kasutata küll ülemäära palju dokumentaallavastustes nii populaarset multimeediat, toetutakse aga egodokumentidele, spontaansetele seisukohtadele, osaliste mälujälgedele jne.

Seejuures funktsioneerib selline dokumentaalne teater omalaadse rakendusja kogukonnateatrina. Nimetatute eesmärgiks on Madli Pesti doktoritöö kohaselt19 „muuta midagi ühiskonna toimimises või indiviidi sisemuses, lavastused ja tegevused sünnivad uurimusest, mingi probleemi või teemaga süvitsi tegelemisest, publik võtab ruumis või laval sündivast rohkemal või vähemal määral osa“. Püütakse vahetada teadmisi kogukonna sees, peegeldada nüüdisaegset sotsiaalset reaalsust ja algatada sotsiaalseid muutusi ning soodustada kogukonna identiteedi loomist.

Ehkki kodanik Uno Trummi ja Vaba Lava ettevõtmises putinlikke arusaamu esindanud Marina Gromova poliitiliste erimeelsuste kohal virvendas lavastuses „Ma pigem tantsiksin sinuga“ selle laadist tingituna pidevalt ka midagi flirdisegust, ei lähenenud need kaks figuuri vaadetelt etendusperioodi jooksul kardetavasti teineteisele kuigivõrd. Vaba Lava etendustel aset leidnud rahvustevaheline puutumus jäi küllap vastuoluderohkeks, ebalevaks ja põgusaks. Siiski demonstreeriti, et vene veres ei ringle tingimata putinlus ja vene hipster võib olla tolerantsemgi kui ugri tšikk ning kaugelt euroopalikum kui Liivimaa taidleja. „Teisest silmapilgust“ võimaldas aga rahvustel enam teineteisele ligineda. Lähenesid loomulikult näitlejad, keda huvitas keeleõpe ja kelles oli kasvanud absurditunne seoses nn kahe rahvuskogukonna „vaikiva eraldielamisega“, „mis on olnud eestlaste igapäevane strateegia, mida kasutati nii nõukogude aja lõpus kui ka taasiseseisvumise alguses ja mis on aktuaalne tänaselgi päeval“.20 Ühiskonnagruppide lõimumise pärast tegelikult hoolt kandvatest ühiskondadest (musternäiteks siin on saamas Kanada) tulnutele on see olukord paistnud alati 19

Madli Pesti, Poliitiline teater ja selle strateegiad Eesti ja lääne kultuuris. Tartu Ülikool 2016, 4 ja 5 ptk Triin Vihalemm ja Marianne Leppik, Eesti venekeelse elanikkonna lõimumise viisid ja muutustega kohanemise praktikad. Rmts Eesti ühiskond kiirenevas ajas. Toimetajad Peeter Vihalemm, Marju Lauristin, Veronika Kalmus, Triin Vihalemm. TÜ kirjastus 2017, lk 558.

20

124

„Teisest silmapilgust“ (Tallinna Linnateater ja Vene Teater). Stseen bussist. Foto Siim Vahur

absurdne.21 Meilgi on ent täiskasvanuks saanud millenniumlaste põlvkond, kes püüab traditsioonilistest modernistlikest, sh rahvuslikest vastasseisudest üle vaadata ning kelle hoiakuid vaadeldavad lavastused kandsid.

BBC alustas vahetult pärast teist maailmasõda Reithi loengutega, milles maailma targimad pead arutlevad ajastu olulisimate teemade üle. Tsükli mullused loengud kandsid pealkirja „Ekslikud identiteedid“22, lektoriks Ghana päritolu Ameerika mõtleja, moodsa salliva kosmopolitismi musteresindaja Kwame Anthony Appiah. Nagu Annemari Parmakson ülal ja X-põlvkond tihti, rõhutab ta, et rahvuskuuluvus mängib meie enesemõtestuse juures vaid väikest osa. Enamasti, näiteks habet ajades ja hommikuhelbeid süües, ei ole see kuigi oluline.

Elus on arvukalt tegemisi, mille puhul enese identifitseerimine ühe või teise rahvuse liikmena on ülearune ja asjassepuutumatu. Tõsi, on olukordi, mille puhul rahvusliku kuuluvuse olulisust on raske eitada – sõjas pead sa valima poole.

Pole kindel, kas „Ma pigem tantsiksin sinuga“ Nastja, kes mõtleb nagu eurooplane ja räägib head eesti keelt, leiab nüüd omale eestlaste hulgast sõpru, ja eestlaste pidudel hakkab olema rohkem vene külalisi. Väike samm teel, et Eestis elavad eri rahvused oskaksid üksteise poole vaadata, mõeldes ka muule kui sellele, kelle omaks peab kaasmaalane Krimmi, sai ometi astutud. „Teisest silmapilgust“ etendused algasid Tallinna Linnateatris ja Vene Teatris, kus vaatajaid võtsid vastu võõra teatri näitlejad. Näitlejate ja publiku suhtlus jätkus Autobussikoondise ühissõidukites, millega suunduti suuresti venelaste magalaks peetavale Lasnamäele, Lindakivi kultuurikeskusesse. Nii bussides kui ka Lindakivis kiikasid ärksamad eestlased ja venelased üksteise suunas kindlasti veidi enam ja mõistapüüdvamalt kui argieraldatuses.

Sotsiaalteadustes pööratakse tähelepanu nähtusele, millest eesti ühiskonnauurijad räägivad märkimisväärselt veidras keeles, kasutades mõisteid „ruumisuhted“, „ruumiliste kontaktide dünaamika“, aga ka päris kummalisi sõnu, nagu „ruumipraktikad“, „ruumiline kapital“ ja „mobiilsuskapital“ jne.23 Pole kindel, 21 Marion Pajumets, Silver Stõun, Tõhus rändekontroll ja tark lõimepoliitika. Intervjuu Naomi Alboimiga,

Sirp 13.01.2017.

VT http://www.bbc.co.uk/programmes/b080twcz.

23 Anu Masso ja Piia Tammpuu, Eesti- ja venekeelse elanikkonna ruumisuhted. Rmts Eesti ühiskond kiirenevas ajas. Toimetajad Peeter Vihalemm, Marju Lauristin, Veronika Kalmus, Triin Vihalemm.

TÜ kirjastus 2017, lk 524–556.

22

126

et Eesti perekonna pühapäevast väljasõitu piirkonda, kuhu nõukogude perioodil puudus ligipääs (nt Sillamäe või Paldiski), või seda, et narvalane külastab Nuustakut, peab just nii pentsiku terminoloogia abil kirjeldama. Igatahes tuleb viimast käitumist sotsioloogide küsitluste kohaselt märksa harvemini ette.

Meie Pierre Bourdieust üleinnustunud sootsiumivaatlejad nendivad: „Ruumiline kapital on ühiskondliku sidususe kujunemisel oluline ressurss. Etniliselt homogeenses keskkonnas elavad venekeelsed elanikud kohanesid üleminekuaja muutustega oluliselt halvemini, võrreldes etniliselt segunenud keskkonnas elavate inimestega.“24 Õpetlaste tähelepanu ei ole pälvinud aga tõik, et ka Tallinnas elavate eri rahvusgruppide kultuurikontaktid on hõredad. Mida teab eestlasest innukas kultuurihuviline Tondiraba jäähalli arvukatest suurkontsertidest? Millal ta käis viimati Lindakivi keskuses? Just niisuguste kokkupuudete puudumine on valmistanud noortele teatraalidele muret ning seda tühimikku on püütud täita.

Raske öelda, kuivõrd transformeerus nähtud dokumentaalteatri vormis teraapiline konfliktide etendamine kunstiks selles mõttes, mida publik on harjunud teatrimajades nautimas käima. Lavastustes puudus meie legendaarsetele postdramaatilistele rühmatöödele omane punkarlik uljus, aga ka neile teinekord omane infantiilsus. Meie etenduskombinaatides suuresti publiku ja kassa kasvatamise eesmärgil nii levinud väikekodanlikele filmihittidele teatrilaval kolkaliku kandvuse sissepuhumine ei ole kindlasti parem teatritegemise viis, nagu ka mitte järjekordne rutiinselt lavale toodud Shakespeare või Tšehhov.

Teatrihindajad võiksid enam väärtustada ka teiselaadseid osatäitmisi kui psühholoogiliselt dünaamiline mastaapne, terviklik ja mitmekurruline rolliloome. Traditsiooniliselt on näitlejatööde väärtustamine olnud armutult kirjeldatud laadi poole kaldu, küsimata, kas terviktaiesel, milles rollisooritus tähelepanu äratab, on ka midagi märkimisväärset öelda. Nikolai Bentslerit kõrvalosa aastaauhinnaga lavastuses "Ma pigem tantsiksin sinuga" premeerides on seda kalduvust vaid õige veidi murendatud. Oleme nüüd näinud, kui võimas lavastuste looja ja ka näitleja on Mari-Liis Lill. Seda potentsiaali ei suvatsenud ta varasem koduteater25 aastaid lihtsalt tähele panna.

24 25

Samas.

Eesti Draamateater.

127

„Teisest silmapilgust“ (Tallinna Linnateater ja Vene teater).

Liis Lass, Märt Pius, Sergei Furmanjuk. Foto Siim Vahur

„Teisest silmapilgust“ (Tallinna Linnateater ja Vene Teater). Märt Pius, Veiko Tubin.

Foto Siim Vahur

Iseenesest ei ole „Teisest silmapilgust“ sketšide rolliloomele midagi ette heita, kui piirduda Lindakivis nähtuga. Anu Lamp võlus üle teiste, kuid õõnsalt ei mõjunud keegi. Tõsi, Vene Teatri näitlejate poolt Tallinna Linnateatrist Lindakivisse kulgenud bussireisil esitatud egodokumendid mõjusid arglikkusele (armastame Arvo Pärti ja Eestit) vaatamata loomulike ja elusatena. Vene Teatrist startinud bussides nähtud Liis Lassi ja Veiko Tubina, eriti aga Märt Piusi ja Anu Lambi ülesastumised – viimane küll vabandatav teistest eristuva klassikalise kõrge tooniga – olid ent kramplikud, tuimad ja eraldatud. Ott Karulin juhtis sellele tähelepanu esietenduse järel26, ent ebakõla püsis viimaste etenduskordadeni.

Püüd isiklike, eraeluliste kontaktide kaudu teisi ja võõraid mõista on iidne.

Intsestitabu omaksvõtu üks levinud põhjendusi on olnud püüd vähendada võõraviha. Niisugusel mudelil põhinevad lood on olnud läbi aegade vaibumatult populaarsed, mõelgem vaid maailmas laineid löövale Palestiina mehe ja Iisreali tüdruku armastusest rääkivale Iisraelis keelatud, kuid Angela Merkelit paeluvale Dorit Rabinyani romaanile „Kõik jõed“ („All the Rivers“, 2014). Olukorras, kui Putini Venemaal on aastaid räägitud vajadusest korraldada konverents Euroopa piiride ülevaatamiseks ja kolm neljast 2017. aasta Prantsusmaa presidendivalimiste juhtivkandidaadist on seda mõtet toetanud, ei saa ehk kodakondsust lennukilt valimatult pilduda. Passivärv ei peaks aga seadma piiranguid lihtsate inimlike kontaktide osas. Suurim oht igale ühiskonnale on, kui osa selle liikmeid tunneb end tõrjutute ja võõrastena. Tore, et Mari-Liis Lill on suurteatris statistirollis olemisele eelistanud käia talle südamelähedast, isikupärast teatriteed, ja tegeleda järjepanu sotsiaalselt kõnekate keerukate teemadega.

26

Ott Karulin, Rohutilk suhkrukulbil ja teisi jutte. – Sirp 13.05.2016.

132

KAKS ARMASTUSKOLMNURKA KERRI KOTTA 2016. aastal toodi Eestis lavale kolm suurt romantilist ooperit: Estonias Giuseppe Verdi „Aida“1 Tobias Kratzeri lavastuses ja Richard Wagneri „Lendav hollandlane“2 Pamela Racinella lavastuses ning Vanemuises Gaetano Donizetti „Lucia di Lammermoor“3 Roman Hovenbitzeri lavastuses. Neist kaks, „Aida“ ja „Lucia di Lammermoor“, on üles ehitatud klassikalisele armastuskolmnurgale: esimeses võistlevad kaks naist ühe mehe ning teises kaks meest ühe naise südame pärast.

Mainitud kolmnurki võib kirjeldada ka kahe armastava inimese suhtena, millesse sekkub kolmas. „Aidas“ on selleks Egiptuse vaarao tütar Amneris, kes on vastu Egiptuse väejuhi Radamèse ja oma orjatari (tegelikult aga Etioopia printsessi) Aida armastusele, „Lucia di Lammermooris“ aga Enrico, kes ei suuda leppida oma õe Lucia ja Edgardo vastastikuste tunnetega.

Sarnasusi on kahe ooperi vahel veelgi. Mõlemas on armastajate saatuseks lõpuks hukkuda, seejuures sekkuja peab oma süüga edasi elama. Samuti kehastab kolmas osapool mõlemas teoses institutsionaalset võimu. Armastajate saatusesse sekkudes on see kolmas ühtlasi mõlema ooperi kõige aktiivsem tegelaskuju, kes ka tegelikult oma tahte elluviimiseks midagi teeb, eristudes nõnda küllaltki passiivsetest armastajatest, kelle peamine roll näib olevat vaid oma karmi saatuse talumine.

Selline dramaturgiliselt läbiproovitud raamistik sobib oma areda skemaatilisuse ning ooperi kui žanri suhtelise tinglikkuse tõttu mitmesuguste lugude jutustamiseks ning seda võimalust on mõlema ooperi lavastajad, Tobias Kratzer („Aida“) ja Roman Hovenbitzer („Lucia di Lammermoor“), ka agaralt kasutanud.

Kummagi lavastuse puhul ei saa rääkida otseselt realistlikust või psühholoogilisest lähenemisest, kuid ka mitte puhtakujulisest regie-ooperist, kus algset materjali kasutatakse sisuliselt uue loo jutustamiseks. Pigem põimuvad lavastuslikud strateegiad viisil, mis ei võimalda ühelgi kontseptsioonil hakata liialt domineerima ning väldivad sellistena tõlgenduste üheplaanilisust.

1

Esietendus 22.01.2016 Estonia teatrisaalis.

Esietendus 22.09.2016 Estonia teatrisaalis.

3 Esietendus 02.04.2016 Vanemuise väikeses majas.

2

133

Sekkujad Amneris ja Enrico Amnerise (Monika-Evelin Liiv või Agnieszka Rehlis) tõlgenduses võib rääkida n-ö kolmeosalisest repriisiga vormist: ta alustab enesekindla armastajana, kes ei kahtle Radamèse südame vallutamise võimalikkuses, jätkab olukorra pingestudes juba selgelt võimupositsioonilt ning lõpetab taas – nüüd juba lootuse kaotanud ja meeleheitel – armastajana. Amnerise kõik kolm suhtetasandit on lavastuslikus plaanis artikuleeritud võrdlemisi eri moodi. Enesekindla armastajana on ta küll teadlik oma võimust, kuid ei omista sellele alguses suurt tähelepanu.

Selles faasis on Amneris edasi antud võrdlemisi realistlikult: ta on naine, kes suhte aktiivsema osapoolena teeb mehele arvukalt lähenemiskatseid, millest mõned osutuvad ka koomilisteks – näiteks siis, kui Radamès Amnerise jõulisest suudlusest voodile paiskub. Ka pettumus, mida Amneris tagasilükatud lähenemiskatsete puhul tunneb, väljendub eelkõige psühholoogiliselt, tegelaskuju kehahoiakus ja näoilmes.

Kui aga Amneris hakkab rääkima Radamèsega võimupositsioonilt, omandavad kõige tugevama semantilise laengu eelkõige sümboolset laadi žestid. Näiteks stseenis, kus Amneris pakub Radamèsele võimalust oma elu päästa, seda Aida hülgamise hinnaga, pakub vaarao tütar end vangi andnud Egiptuse endisele väejuhile jakki, mida selles kontekstis võib mõista kaitset pakkuva võimuatribuudina. Radamèse keeldumist rõhutab nimetatud sümboolse tähenduse omandanud eseme maha heitmine. On seejuures kõnekas, et stseeni lõpus paneb Radamès endale jaki siiski selga, sest nüüd ei tule see enam Amnerise käest – nimetatud žestiga näib Radamès võtvat endale võimu, mis ei põhine enam vaarao autoriteedil, vaid Radamèse enda otsusekindlusel.

Lootuse kaotanud ehk kolmandasse faasi jõudnud Amnerist annab aga edasi peamiselt tema hääl. Ooperi viimases vaatuses eeslavale asetatuna ei tee ta peale vokaalse eneseväljendamise suurt midagi. Tundub, et lavastaja nägemuses on Amneris selleks hetkeks pankrotistunud nii psühholoogiliselt usutava realistliku kui ka võimu kehastava tinglikumat laadi tegelaskujuna (esimene ja teine faas) – kõik teda sotsiaalselt defineerivad maskid on langenud. Ühelt poolt distantseerib lavastaja Amnerise laval toimuvast üha enam. Teiselt poolt võimaldab selline lavastuslik lahendus luua võimalused Amnerise varjatud sisemaailma avanemiseks, mille tulemusena sünnib mitmeplaaniline tegelaskuju, kes ei saa laval kunagi n-ö päriselt valmis.

134

Erinevalt Amnerisest suhestub Enrico (Jānis Apeinis või Jevgeni Chrebtov) nii oma õe Lucia kui ka ümbritsevaga laiemalt ainult võimupositsioonilt, kuid see omandab etenduse käigus mitmeid eri vorme. Kuna võim on nähtusena suuresti sümboolne, siis mängivad ka selle lavalisel rõhutamisel olulist rolli mitmesugused sümbolväärtusega esemed ja žestid. Lavastuse esimeses pooles rõhutatakse Enrico võimu eelkõige konteksti kaudu: Enricot saadab või ümbritseb reeglina tema palgasõdurite salk. Viimaste puhul tuleks esile tõsta huvitavat kostüümilahendust (kunstnik Roy Spahn): koor on riietunud rohelistesse vateeritud jakkidesse, mida ehivad renessansistiilis kaelused, ning sõduri- või kaitsevärvi pükstesse, salgaliikmetel on jalas rohelised tennised ning nad hoiavad käes polokeppe.

Kuigi esmapilgul näib salga riietuse ja aksessuaaride puhul olevat tegu paraja stiililise tohuvabohuga, annavad need siiski üsna selgelt edasi selle liikmete elukutset, sest kõiki elemente on võimalik teataval määral suhestada sõdur või ülik olemisega. Teatavasti kanti vateeritud riideid raudrüü all, et viimane mugavamalt seljas istuks. Veelgi enam, ka massimoodi tunginud modernse vateeritud jaki ajalugu on seostatav militaarse aspektiga: selle algsed vormid võtsid šnitti sõjaväerõivastest ning oliivroheline oli sedalaadi jaki üks algsetest värvidest. Ka renessansistiilis kaelus (ruff) viitab ilmselt seisuslikkusele, rõhutades eelkõige tseremoniaalsust, mis tänapäeval veel sedalaadi kaeluse kandmisega tavaliselt seostub (ühtlasi seob kaelus visuaalselt üsna postmodernse lavastuse ajastuga, milles laval toimuvad sündmused algupäraselt aset leidsid). Muidugi rõhutavad kõrgemasse klassi kuulumist ka polokepid – polo puhul on tegemist mänguga, mida harrastab reeglina kõrgaadelkond või valitsev klass –, kuid samavõrd olulised on polokepi juures selle viited organiseeritud kooslusele, ja seda just võistlemise ehk sümboolselt sõjalist laadi vastasseisu kontekstis.

Enrico enda riietuses võimuelemente otseselt ei rõhutata, küll aga väljenduvad need tegelaskuju käitumises. Enrico on vägivaldne, mis avaldub eelkõige mitmete Luciale emotsionaalselt väga väärtuslike esemete lõhkumises, aga ka otseses vägivallas Lucia suhtes. Ta purustab ja põletab Lucia mänguasju, mis selles lavastuses sümboliseerivad seda osa Lucia siseilmast, millega Enrico suhestuda ei oska. Samuti köidab ta Lucia aluse külge, millel Lucia mängumaailm asetseb, ning üritab teda vägistada. Enrico ei tee seda esimest korda – sarnast katset võib pantomiimina näha juba avamängu kõlades, kus ooperi kolm peategelast on kujutatud lastena. Intsest tekitab lavastuslikus plaanis veel ühe lisa135

„Aida“. Amneris – Monika-Evelin Liiv, Aida – Heli Veskus.

Foto Harri Rospu

„Aida“ (Estonia). Stseen lavastusest.

Egiptuse kuningas – Mart Laur.

Foto Harri Rospu.

138

139

kihi ning paneb küsima, kas Enricole on õde puhtalt poliitiline ja majanduslik probleem (sealt tuleneb Enrico soov anda Lucia naiseks Enricole sobivale mehele) või juhib teda pigem vastamata armastusest sündinud raev.

Peale otsese vägivalla kasutab Enrico Lucia suhtes manipulatsiooni. See väljendub eri rollides, mida Enrico üritab Luciaga mängida. Kuigi enamasti domineeriv, juhtub ka, et Enrico istub Lucia kõrval ja proovib temaga rääkida kui võrdne võrdsega või annab end lausa viimase kätesse, Lucia ees põlvitades. Neil hetkedel Enrico justkui tunnistaks mõju, mis on Lucial (naisena) tema üle. Enrico loobumine võimust neil hetkil on muidugi illusoorne: apelleerides Lucia tunnetele, kasutab ta oma eesmärkide saavutamiseks lihtsalt ära kõik võimalused.

Enrico vägivaldne loomus võib avalduda ka rafineeritumalt, kui ta laseb Luciale panna selga pulmakleidi (oma tahte peale surumine) või kui ta Luciat n-ö objektistab: Lucia ametlikule peigmehele ei näidata Luciat ennast, vaid tema pilti.

Enrico kasutab Luciaga seotud atribuutikat ka oma võistleja Edgardo põrmustamiseks, ilmudes näiteks viimase ette Lucia pruudiloori kandes ning sellega hiljem Edgardot kägistades. Ka tulemasina või Edgardo põlema pandud küünla leegi kustutamine kuuluvad sümboolsete žestidena samasse kategooriasse. On kõnekas, et pärast Lucia hullumist seisab Enrico Lucia poole peamiselt seljaga, kui just mitte arvestada Lucia sõrmest sõrmuse rebimist. Viimane on aga juba lihtsalt viha ja pettumust väljendav žest, sest meeltesegaduses Luciat Enrico enam kontrollida ei suuda. Alates sellest hetkest näib Enrico sarnaselt Amnerisega aktiivsest tegevusest loobuvat: ta ei tapa Edgardot, vaid annab viimasele pistoda, et see saaks ise endalt elu võtta. Enrico viimane žest, Luciat sümboliseeriva punase roosi pillamine sureva Edgardo peale, võiks olla juba kantud resignatsioonist, kui sellele ei räägiks vastu Enrico jätkuvalt kõrk kehahoiak.

Nimitegelased Aida ja Lucia Nagu öeldud, on mõlema ooperi nimitegelased lahendatud pigem passiivsena.

Mõneti tingib seda muidugi ka traditsioonilise naise kuvand, mida muusika ja mõlema ooperi libreto oma aja tekstidena paratamatult peegeldavad. Igal juhul ei ole tegemist n-ö emantsipeerunud naistega, sest mõlemad defineerivad end kas mehe või – Aida puhul – ka kodumaa vabastamise nõudest püstitatud kohustuse kaudu. Nad ei ole niivõrd allaheitlikud, kuivõrd olukordade suhtes reaktiivsed tegelased, kellel erinevalt sekkujatest puudub strateegia oma eesmärkide elluviimiseks.

140

Kummalisel kombel näivad nad olevat mõlemas lavastuses ka võimetud oma soove kommunikeerima, milles võib näha lavastajate taotlust näidata naist kui ajalooliselt tumma subjekti. Näiteks ühes stseenis anub Aida (Heli Veskus või Aile Asszonyi) Radamèst, et see ei läheks karistusoperatsioonile Aida kodumaa vastu.

Mainitud aaria laulab Aida hotellitoas, mis selles lavastuses asendab tavapäraseid kulisse. Samal ajal ajab aga Radamès vannitoas häirimatult habet, olles Aidast nii ruumiliselt kui ka klaasseinaga eraldatud. Samuti on sümptomaatiline, et Aida on Estonia lavastuses lahendatud hotelliteenijana ehk tegelasena, kes juba oma elukutsest lähtuvalt jääb mõneti märkamatuks, s.o tegelaseks, kelle juuresolek ei tule arvesse (näiteks kui on vaja otsustada tähtsaid riiklikke küsimusi). Aidat märkab ja seetõttu käsitleb üldse mingi subjektina vaid Amneris, ja sedagi ainult seetõttu, et näeb temas võistlejat. (Seejuures pole üldse kindel, kas Aida armastatu Radamès Etioopia printsessis tegelikult peale tema ilu üldse midagi muud näeb.)

Lucia (Henriette Bonde-Hansen) lavakuju on aga kohati lahendatud peaaegu autistlikuna. Täiskasvanud Lucia esmast ilmumist lavale markeerib ooperi avamängust tuttav tuba, kus peategelane lapsena mängis. Veel terve mõistuse juures Luciat ümbritsevad ka edaspidi mänguasjad, mis oma miniatuursuses ja ebareaalsuses näivad olevat tegelikkusega ühildamatud. Kui Lucia väljendab oma armastust Edgardo suhtes, siis kallistab ta oma puuhobust (Edgardo tegelaskuju sellel hetkel laval ei viibi), mis jätab tõlgendusvõimaluse, et Lucia ei näe Edgardos mitte niivõrd meest, kuivõrd oma lapsepõlve ehk ideaalmaailma kehastust: Lucia armastab Edgardot seetõttu, et see võimaldab tal tegelikkust mitte tunnistada, ning vihkab ja kardab Enricot seetõttu, et viimane talle reaalsust kogu aeg meelde tuletab.

Lucia hullumine on tema eskapismi väljendava tegelaskuju lõplik triumf. Erinevalt Aidast annab Lucia n-ö loobumisvõidu juba alguses ega üritagi reaalse maailmaga suhelda, sest mõistmine näib olevat tema arvates võimalik ainult kujutletavas ideaalmaailmas. Seda väljendab mõneti ka muusika: peale Lucia hullumist kasvab tema partiis oluliselt ilma tekstita vokaliiside hulk, mille võimalik „sisu“ on nüüdsest peale mõistetav vaid nimitegelasele endale. Lavastaja on muusika seda omadust osavalt ära kasutanud, pannes Lucia nimetatud vokaliiside kaudu „suhtlema“ teiste laval viibijatega, kes temast muidugi enam aru ei saa. Kuigi konteksti mõttes erinev, sarnaneb Lucia tegelaskuju lahendus mõneti Amnerise omaga: mõlemad karakterid distantseeritakse tegevuslikus mõttes järk-järgult laval toimuvast, millega paralleelselt toimub n-ö sissesuumimine tegelaste siseilma.

141

„Lucia di Lammermoor“ (Vanemuine). Stseen lavastusest. Enrico – Jānis Apeinis (Läti).

Foto Maris Savik

„Lucia di Lammermoor“ (Vanemuine). Lucia – Henriette Bonde-Hansen (Taani).

Foto Maris Savik

Armastajad Radamès ja Edgardo Radamès (Michael Wade Lee või George Oniani) on lahendatud seesmiselt lõhestunud tegelaskujuna: ta ei taha olla see, kes ta on. Lavastuse alguses on asi tegelikult ambivalentsemgi: pole nimelt üldse selge, kellena Radamèst mõista tuleks. Erinevalt tavapärastest tõlgendustest, mis teevad „Aidast“ massistseenidega küllastunud ja eksootilist olustikku rõhutava pompoosse vaatemängu, asetatakse Tobias Kratzeri „Aidas“, nagu juba öeldud, kogu tegevus hotellituppa.

Avamängu kõlades on näha Radamèst ärkamas, voodi kõrval kätekõverdusi tegemas, mis jätab pigem mulje komandeeringus olevast proovireisijast kui Egiptuse väepealikust. On oluline, et kogu tuba asub teisel pool poolläbipaistvat eesriiet, mis ühelt poolt muudab kogu hotellitoa ja voodis lamava Radamèse unenäoliseks, teiselt poolt projitseeritakse mainitud eesriidele avamängu muusikalise kulminatsiooni hetkel liikuva elevandi kujutis – sisuliselt esimene viide Radamèse ootuspärasele identiteedile. Seejuures on seda kujutist lavastuses tõlgendatud kui Radamèsele ilmuvat ebameeldivat nägemust või viirastust, mida viimane proovib endast igati eemale tõrjuda.

Teist korda väljendab Radamès oma rahulolematust kui karistusekspeditsioonilt naasev võidukas väejuht. Puhtrealistlikult või -psühholoogiliselt võttes näib see olevat isegi arusaamatu: kas Radamès on äkki võiduka väejuhi karjääris pettunud? On ta ju endiselt Egiptusele ustav. Kas see peaks olema lihtsalt maailmaväsimuse väljendus? Silmas pidades ooperi lõppu, kus Radamès ja Aida end hotellituppa lukustanuna üledoosi võtavad – hotellituba on siin lavastaja tõlgendus maa-alusest hauakambrist, kuhu Radamès vastavalt algupärandile on karistuseks elusalt maetud –, näib olevat usutavam teine versioon, milles Egiptuse väepealikku vaadeldakse tegelikkuses aina sügavamalt pettuva ja sellest järkjärgult irduva inimesena. Lõpustseen annab ühtlasi võimaliku lisatähenduse liivale, mida lavastuses ühe keskse visuaalse kujundina kasutatakse. Ühelt poolt viitab liiv muidugi kõrbele, mis Egiptust (Niiluse deltat) ümbritseb, ja sellisena ka etiooplastele kui Egiptuse vaenlastele. Teiselt poolt tähistab see ka lagunemist, asjade kontrolli alt väljumist: näiteks hetkel, kui Aida vangi langenud isale otsustatakse Radamèse palvel armu anda, hakkab hotellitoa kliimaseadmest ja laest pudenema liiva, mille tulva ei ole enam võimalik peatada: mainitud võte markeerib dramaturgilist pööret, millest alates sündmused enam peategelaste kontrollile ei allu. Liiv on kujundina ka tõde asjade kohta: nii haa144

vatud sõduri kui ka Radamèse riietest ja kotist pudeneb liiva, mille suunas Radamès teeb ka žesti, justkui osutades sellele, kuidas asjad tegelikult on. Aida ja Radamèse suhetes on liiva kasutatud ka otseselt erootilise kujundina, kui Radamès seda ooperi nimitegelase pihkudesse puistab, ning ooperi lõpustseeni silmas pidades ka narkootikumina, vahendina maailmast välja astumiseks.

Erinevalt sisemiselt mitmeks kistud Radamèsest näib Edgardo (Federico Lepre) traagika seisnevat võimetuses Luciani jõuda. On sümptomaatiline, et armastajad „Lucia di Lammermooris“ peaaegu ei kohtugi. Kui Edgardo peab lahkuma, voldib ta Luciale valge paberlaevukese, mis sümboliseerib ühelt poolt Edgardo teekonda kaugele ära, kuid ka kirju, mida Edgardo Luciast eemal olles viimasele saadab. On tähelepanuväärne, et Edgardo edastab oma sõnumi Luciale viisil, mida viimane oma kapseldumises suudab mõista – s.o miniatuurses vormis (tuletatagu siin meelde miniatuurseid mänguasju, mis Luciat selles lavastuses ümbritsevad), ning just see teeb võimalikuks Edgardo ja Lucia hetkelise füüsilise läheduse. Kui Edgardo Lucia abiellumishetkel naaseb, asetseb ta vaatust lõpetavas dramaatilises lõpuansamblis Luciast sama kaugel kui Enricogi, olgugi et vastaspoolel: uks, mis Edgardole hetkeks avanes, näib olevat uuesti sulgunud. *** Kaks lavastust ei ole muidugi piisavad, et teha üldistusi Eesti muusikateatri viimase aja suundumuste kohta. Siiski näib olevat jätkuvalt aktuaalne kasutada algupärast materjali nüüdisajale oluliste probleemide markeerimiseks. Seejuures ei tähenda see tingimata enam kogu tegevuse tõstmist nüüdisaega ja ooperi kui narratiivi sisuliselt uut dramatiseeringut, vaid pigem jäämist teatavasse ambivalentsesse ajatusse tsooni, milles toimuv pole üheselt tõlgendatav ei mängu ega ka tegelikkusena. Mitmetähenduslikus kontekstis pole ka tegelaste suhted enam üheselt määratletud: Radamès armastab Aidat, kuid on täiesti ükskõikne viimase palvete suhtes; Lucia armastab Edgardot, kuid kallistab tema asemel puuhobust ning pole hullununa võimeline meest enam üldse ära tundma. Tegelaskujude teatav mullis olek ja sellest tulenev vaatepunktide paljusus näib muutvat võimatuks mingi ühese moraali väljatoomise, mida ooperi lavastajad on ilmselt ka püüdnud edasi anda. Näib, et ooper on tõejärgses maailmas omandanud viimase näo.

145

KOHALIKU BALLETISTRATEEGIA MÕJU JUTUSTAVATE BALLETTIDE LAVASTAMISELE JA KARAKTERILOOMELE HEILI EINASTO Ballett on sünnihetkest alates olnud rahvusvaheline kunst: vormus Prantsuse õukonnas, kuid peamiselt itaalia tantsumeistrite käe all; levis Euroopa õukondadesse ja hiljem ooperiteatritesse, kus tantsija riiklikul ja rahvuslikul kuuluvusel polnud eriti tähtsust. Ka ei ole balletileksikal rahvuslikku iseloomu, pigem püüdleb see ideaalse ja universaalse inimkeha poole. Fikseeritud nimetustega standardiseeritud liigutused on võimaldanud balletitantsijail vabalt leida oma võimetele sobivaim trupp maailma mistahes paigas.

Seega võiks arvata, et pärast seda, kui 20. sajandil kujunenud rahvusballetid on käesoleval sajandil muutunud taas rahvusvaheliseks, erinevad eri piirkondade balletikompaniid vaid tantsutehniliselt tasemelt. Nii see siiski pole: rahvuslik traditsioon ehk kohalik balletistrateegia mõjutab, milline on lavastus, kuidas see üles ehitatakse, millisena nähakse rolli lavastuses ja kuidas roll luuakse. Neile küsimustele pani mind mõtlema kahe sama balleti, „Onegini“1 ja „Luikede järve“2 lavastuste nägemine Tallinnas ja San Franciscos, kahe erisuguse kultuuritausta ja tantsustrateegiaga trupi esituses.

Eesti balleti traditsioon3 Eesti ballett arenes mitmežanrilises teatris, kõrvuti sõna- ja muusikalavastustega.

Vajadus tantsurühma järele tekkiski eelkõige soovist rikastada operetti ja ooperit (kuhu tantsustseenid on sisse kirjutatud) värvikate ja koreograafiliselt ilmekate tantsudega. Arenedes sõnateatri kõrval ja kaasates sageli näitlejaid, on näitlejameisterlikkus olnud siinse balleti tugev külg. Eesti koreograafid – alates Rahel Esietendus 27.01.2012 San Francisco Balletis ja 19.03.2015 Estonia teatris.

Esietendus 21.02.2009 San Francisco Balletis ja 15.04.2016 Estonia teatris.

3 Estonia balleti arenguloost saab lugeda Heili Einasto doktoritööst „Eesti balleti rajaja Rahel Olbrei: loometegevus, retseptsioon, pärand“. Tallinn: Tallinna Ülikool 2016.

1 2

146

Olbreist Estonias ja Ida Urbelist Vanemuises ning jätkates Enn Suve, Mai Murdmaa ja Ülo Vilimaaga – on alati kasutanud tantsutehnikat inimloomuse, meeleolu või olukordade väljendamiseks, mitte eesmärgina omaette. Olbrei on rõhutanud, et tema jaoks on tehnika absoluutne keha valitsemine, „mitte lollakad 32 fouetté’d või 16 tuuri üksteise otsa – see on tsirkus ja trikid ja äraõpitav ka mittetantsijale.

Ei, vaid tõeline tehnika, mis avaldub igas kehaliigutuses, käe hoiakus, igas poosis.

See oli minu ideaal“.4 Talle sekundeerib Mai Murdmaa: „Ma ei saa teha liikumist, millel pole sisemist õigustust. Algul peab olema hinge liigutus ja siis alles tuleb füüsiline liigutus. Kui aga seda hinge liigutust ei ole, füüsiline liikumine tuleb lihtsalt ei kuskilt, siis ei ole see enam kunst.“5 Eesti balletiteatri repertuaari keskmes on olnud dramaatilised jutustused, mille kõrval etendatud süžeetud lavastused on täidetud mõtestatuse ja väljendusega. Liikumine liikumise pärast, tantsulavastus kui ainult silmale nauditav spektaakel, on olnud meile võõras. Oluline on, nagu on öelnud Olbrei, et vaataja läheks koju elamusega, mis on meeles ja mõtteis ka hiljem. Tantsulavastuste keskpunktis on olnud inimene „kõigi oma tundmuste ja üleelamistega, hingestatud tantsu ja väljendusega; hingetu tehnika ja pealiskaudse, tühise meelelahutusliku tantsu asemel“.6 San Francisco Balleti arengulugu7 Maailma üks tugevamaid truppe San Francisco Ballett pakub mudeli teistsugusest mõtteviisist ja arusaamadest balletis. Selles trupis on nüüdseks juba kümme aastat tantsinud Estoniast välja kasvanud Tiit Helimets, kes loob mõlemas kõnealuses balletis rolli ning on jaganud sel teemal minuga mõtteid.

Nii nagu Estonia balletitrupi puhul, sai ka San Francisco Balleti loomise ajendiks soov tõsta ooperikultuuri. Kuna enamikes ooperites on mahukad tantsustseenid, siis nende esitamiseks ei piisa üksnes harrastajate, rääkimata lauljate liikumisest. San Franciscos oli oopereid lavastatud aastast 1923, ent kümne 4

Rahel Olbrei kirjas Artur Koidule ja Hilda Mallingule 30. novembril 1979, ETMMi Rahel Olbrei fond.

Viira, Mai Murdmaa, Ma olen õnneseen, sest pole teatris intriigidega päris kokku puutunud. – Õhtuleht, 16.11.2014.

6 Rahel Olbrei kirjas vennatütar Sirje Ingel Olbreile Montrealist 13.10.1967, ETMMi Rahel Olbrei fond.

7 Teave on pärit Janice Rossi teosest „San Francisco Ballet at Seventy-Five“, San Francisco, SF Ballet 2007.

Samuti Cheryl A. Ossola koostatud 2016. aasta kavalehtedelt.

5 Aigi

147

aastaga ei olnud tekkinud püsivat tantsutruppi. Dirigent Gaetano Merola (1881–1953) soovis olukorda muuta, olles 1932. aastaks üle elanud viis tantsujuhti ja pidevalt muutuva koosseisuga tantsurühma. Nii väitis ta, sarnaselt Olbreiga Eestis, et ilma balletita pole võimalik teha heal tasemel muusikateatrit, ning sai ooperinõukogult õiguse asutada balletirühm, mida ta kutsus juhtima Moskvast pärit energilise ja populaarse Adolph Bolmi (1884–1951). Bolm oli töötanud Sergei Djagilevi Vene Balletis ning mõnda aega ka koos legendaarse Anna Pavlovaga.

Ta asutas trupi juurde kohe ka kooli ning tegutses San Francisco Balleti juhina kuni 1937. aastani. Erinevalt Olbreist ta täispikki tantsulavastusi ei loonudki, vaid piirdus kontsertprogrammidega. Siiski tõi trupp 1933. aastal lavale William Christenseni seatud õhtut täitva „Coppélia“. Sama ballett oli ka Estonias esimene täispikk lavastus, küll aastal 1922.

Aastad 1938–1973 olid San Franciscos vendade Christensenide periood.

Utah’ osariigist pärit vennad William (1902–2001), Harold (1904–1989) ja Lew (1909–1984) olid töötanud vodevillis, Harold ja Lew õppinud ka New Yorgis Peterburist pärit grusiini George Balanchine’i 1934. aastal asutatud balletikoolis ning tantsinud Balanchine’i ballettides. Truppi juhtis algul William, kes kasutas vendi külalisartistide ja -pedagoogidena ning nägi trupi perspektiivi mitmekülgses repertuaaris. Pärast teist maailmasõda oli trupi eesotsas Harold Christensen, Lew käis külalisena lavastamas neoklassikalist, Balanchine’i stiilis abstraktset repertuaari. 1973–1985 töötas San Francisco Balletis, algul kaasjuhina ja hiljem direktorina, Michael Smuin (1938–2007), kes oli William Christenseni õpilane, töötanud New Yorgis Ameerika Balletiteatris ning Broadway show’des. Tema juhtimise ajal oli repertuaaris rohkem pikki jutustavaid teoseid („Tuhkatriinu“, „Romeo ja Julia“, „Torm“ jt), samuti ballette välismaistelt koreograafidelt (näiteks inglase Frederick Ashtoni „Asjatu ettevaatus“).

1985. aastast tänaseni, seega üle 30 aasta, on San Francisco Balletti kujundanud Islandilt pärit Helgi Tómasson (s 1942), kes (nagu Lew Christensengi) oli aastaid tantsija Balanchine’i juhitud New Yorgi Linnaballetis ning keda võib pidada tema mõtteviisi kandjaks USA läänerannikul. Balanchine oli seisukohal, et „ballett räägib ise enda eest, iseendast“8, ega pidanud draamat ja tegelasi tantsulavastuses kuigi oluliseks. „Ballett võib kaasata jutustust,“ väitis ta, „kuid selle olemuslik 8

Tsitaat pärit: http://www.inspiringquotes.us/quotes/40jp_IfXyJYiz.

148

element on visuaalne etendus. Koreograaf ja tantsija peavad meeles pidama, et nad jõuavad publikuni silma kaudu.“9 Seega Balanchine’ist lähtuv tantsuline mõtlemine ei väärtusta karakteriloomet ega inimloomuse avamist liikumislugude abil, vaid eeldab, et tants ilma mingite narratiivsete lisanditeta on kõnekas iseenesest. Ühe esimese sammuna oma juhitöös avas Tómasson trupi teistest riikidest pärit tantsijatele (nagu oli teinud ka Balanchine; Eestis on see protsess kestnud 2004. aastast). Juba 1991. aastal, seega pärast vähem kui kuut juhiaastat, kinnitas USA juhtiv ajaleht New York Times, et Tómasson on teinud kohaliku tähtsusega balletitrupi riiklikult nähtavaks ning kujundanud sellest puhta ja hoogsa klassikalise stiiliga koosluse. 2015. aastal nentis ajaleht San Francisco Chronicle, et Tómasson on arendanud selle rahvusvahelise tasemega balletikompaniiks. Kuigi repertuaari põhiraskus on seal süžeetutel lühiballettidel, on siiski väärikas koht ka jutustavatel, nii klassikalistel kui ka kaasaegsetel tantsuteostel.

John Cranko „Onegin“10 John Cranko (1927–1973) balleti „Onegin“ esmalavastus toimus 1965. aastal Stuttgardis. Pärast lavastaja surma on selle lavale toomise õigus vaid vähestel lavastajatel, sh Jane Bourne’il, kes töötas nii San Franciscos kui ka Tallinnas.

Lõuna-Aafrikast pärit Cranko alustas oma loominguteed küll Inglismaal, kus omandas balletihariduse, kuid loomingu tipu saavutas ta Stuttgardi Balletis, mis siiani toitub tema loometegevusest. Cranko eelistas balletivormis jutustust, mille aluseks olid sageli kirjandusteosed („Romeo ja Julia“, 1962; „Jevgeni Onegin“, 1965; „Tõrksa taltsutus“, 1969; „Carmen“, 1971) ning mis võimaldasid tal avada eluliste olukordade kaudu inimeste siseilma. Tema koreograafia toob liikumisjooniste kaudu hästi välja tegelaste iseloomu ja olukorra, milles nad on.

Paguluses televisiooni vahendusel Cranko loominguga tutvunud Olbrei hindas kolleegi kõrgelt – „see mees on „õige koreograaf“, kirjutas ta oma tantsijale Virve Viiresele.11 „Onegini“ liikumised, nentis San Francisco lavastuses Greminit tantsinud Helimets, lähtuvad kõik noorest inimest: seal on palju hüppeid ning 9

Tsitaat pärit: http://www.azquotes.com/quote/653971.

Heili Einasto, „Oneginiga“ on Estonia teater tabanud kümnesse. – Postimees, 23.03.2015.

11 Rahel Olbrei kirjas Virve Viiresele 17.07.1984, ETMMi Rahel Olbrei fond.

10

149

150

1 Michel Houellebecqi „Kaart ja territoorium“, lavastaja Juhan Ulfsak, esietendus 29. novembril 2015. aastal Eesti Draamateatri suures saalis.

2 Vestlus toimus meili teel 1.–5. maini 2016.

„Onegin“ (Estonia). Tatjana – Luana Georg, vürst Gremin – Jevgeni Grib. Foto Harri Rospu 1 Michel Houellebecqi „Kaart ja territoorium“, lavastaja Juhan Ulfsak, esietendus 29. novembril 2015.

151 aastal Eesti Draamateatri suures saalis.

2 Vestlus toimus meili teel 1.–5. maini 2016.

„Onegin“ (Estonia). Onegin – Denis Klimuk, Tatjana – Alena Shkatula.

Foto Harri Rospu

1 Michel Houellebecqi „Kaart ja territoorium“, lavastaja Juhan Ulfsak, esietendus 29. novembril 2015. aastal Eesti Draamateatri suures saalis.

2 Vestlus toimus meili teel 1.–5. maini 2016.

1 Michel Houellebecqi „Kaart ja territoorium“, lavastaja Juhan Ulfsak, esietendus 29. novembril 2015. aastal Eesti Draamateatri suures saalis.

2 Vestlus toimus meili teel 1.–5. maini 2016.

näiteks I vaatuse lõpuduett (Tatjana unistus tema ja Onegini suhtest) on kehaliselt hästi noor ja kerge. Crankol on lihtsad tantsusammud „hästi kokku pandud, nii et see näeb võimas välja“, lisas Helimets, „tal on suured ja huvitavad tõsted, väga põnevad duetid, mille kaudu tulevad psühholoogilised äärmused hästi esile“.12 Kuigi San Franciscos on ka vene taustaga tantsijaid, nägin „Oneginit“ nn rahvusvahelises esituses. Ka Estonia trupp on muutunud internatsionaalseks, ent vene kultuuriruumiga lähedalt kokku puutunud tantsijaid on meil ligikaudu pool trupist – ning see toob kahe trupi tõlgenduses esile esimese suurema erinevuse. Tallinna lavastuse peaosatäitjad on Puškini loominguga rohkem või vähem tuttavad, samuti tunneb enamik seda looduslikku ja kultuurilist tausta, millest „Onegin“ on võrsunud. Ma ei tea, kas peaosi esitanud Alena Shkatula, Denis Klimuk ja Sergei Upkin on pidanud „Jevgeni Oneginit“ pähe õppima ning kas nad on käinud Puškini-mail Mihhailovskojes ja Trigorskojes, ent kindlasti on neil olemas nende kohtade tunnetus. Selline pagas San Francisco tantsijatel puudub ja seda on saalist ka tunda.

Teine erinevus puudutab näitlemist ja tööd rolliga. Estonias pikemat aega töötanud tantsijad (Luana Georg, Sergei Upkin, Anatoli Arhangelski jt) on õppinud, et tegelaskuju elab vaid siis, kui tantsija on rollis kogu etenduse vältel, ka lava taga. Tantsija peab olema teadlik, mis toimus tema karakteriga „enne seda, kui ta lavale tuleb – sest sellest sõltub see, mis tundega ta sinna astub“, rõhutas Helimets. Et ta laval ei mõtleks sellele, kuidas mingi samm välja tuleb, vaid mida karakter tunneb – siis tuleb ka nõutud liigutus, eriti Cranko koreograafia puhul, välja just nii, nagu vaja.

Samuti on Tallinnas karakterite tundepalett mitmekülgsem ja rikkam, tunnetele antakse aega. „Emotsioonid balletis on tunduvalt huvitavamad siis, kui nad kasvavad vaikselt,“ selgitas Helimets, „kui sa ei tea, kuhu see välja viib. Ei ole hea, kui kohe tuled saja protsendiga välja. Nägin Yuan Yuan Tani puhul (kes tantsis San Franciscos Tatjanat), et ta andis tunded kohe kätte, aga parem oleks olnud järk-järgult. Ent selleks oleks vaja repetiitorit, kes õpetaks, kuidas tagasi hoida, millal tunded vallandada. Seda tööd meil kahjuks ei tehta.“ Helimets ise tantsis Greminit – rolli, mis sageli jääb teiste karakterite varju, kuigi tal on Tatjanaga III 12

Vestlus Tiit Helimetsaga „Onegini“ teemal toimus 15.06.2016, kõik viited sellele balletile on pärit sealt.

154

vaatuses suur duett ja sellele järgnev emotsionaalselt pingestatud stseen. Helimetsa seevastu märkab peaaegu kohe: Gremin on kohal II vaatuse keskpaigast, tulles kõrgaadli esindajana Larinite mõisa külla. Tema kehastuses on tegu ülimalt viisaka, peene ja pieteeditundelise härrasmehega. Lenski-Onegini-Olga-Tatjana draama toimub tema silme all, kuid ta hoiab distantsi, et mitte sekkuda teiste inimeste ellu. Mitte kõrgilt, vaid väärikalt. „Kui ma Greminit vaatasin videos, siis ma ka algul ei pannud teda tähele, lausa mõtlesin, et kus ta oli ... ta kadus ära,“ meenutas Helimets.

III vaatuses, kui ta esitleb Tatjanat balli külalistele, sh Oneginile, on tunda, millist imetlust Helimetsa Gremin oma naise vastu tunneb. Vaadates, kuidas Gremin suhtleb Onegini ja Tatjanaga, jääb mulje, et Gremin aimab, et nende vahel on „midagi“ olnud, aga ta hoiab eemale. Mitte hirmust ega ebakindlusest, vaid austusest teise inimese privaatsussoovi vastu. „Greminile on abielu kuningliku au küsimus, teineteise austamine. Ta jumaldab Tatjanat, tunneb end temaga kindlalt. See viimane lahkumine – ta on hästi üllatanud, et Tatjana tahab teda suudelda, privaatselt, mitte teiste ees. See üllatab teda, ta isegi ei oska reageerida ... ta ei taha ära minna, kuigi peab, ja on natuke nagu kanapea, ei tea, mida teha,“ mõtestas oma karakterit Helimets, kes suudab Gremini suureks mängida, näidata selles tegelases enamat kui vaid vahendit Tatjana eksponeerimiseks III vaatuses.

Vürsti vaadates oli selge, kust ta tuleb ja kes ta on ning mis on toimunud tema ja Tatjana vahel II ja III vaatuse vaheajal. Nii on saanud San Francisco „Oneginis“ – tänu tantsija läbimõeldud ja -tunnetatud tegevusele – kõrvaltegelasest kandev roll, mis mõjutab oma olekuga kõiki teisigi. „Luikede järv“ „Luikede järvel“ on Estonia balleti ajaloos eriline roll, on rõhutanud Lea Tormis13, sest selle poole on eri aegadel ikka ja jälle pöördutud. Sellegi balleti puhul on huvitav nentida Tallinna ja San Francisco kokkupuutepunkti: teose esimene täisversioon Eestis ja USAs on pärit aastast 1940. Erinevus on selles, et kui William Christensen võttis San Franciscos aluseks Petipa-Ivanovi versiooni, mille süžeelised segadused varjuvad sageli klassikalise tantsu ilu taha, siis Olbreil Estonias oli loole lähenedes oma kindel vaatenurk. Teda ei rahuldanud klassikaline 13

Lea Tormis, Eesti balletist. Tallinn: Eesti Raamat 1967.

155

„Luikede järv“ (Estonia). Odette – Alena Shkatula, prints – Denis Klimuk.

Foto Harri Rospu

1 Michel Houellebecqi „Kaart ja territoorium“, lavastaja Juhan Ulfsak, esietendus 29. novembril 2015. aastal Eesti Draamateatri suures saalis.

2 Vestlus toimus meili teel 1.–5. maini 2016.

variant: „Olin enne näinud „Luikede järve“ „originaali“ vist kolmes või neljas variandis [...] ja polnud mitte kunagi sellest aru saanud. Täiesti ebaloogiline ülesehitus14, II vaatus pole muud kui lüüriliste tantsude rida ilma ühegi dramaatilise sõlmeta.15 Kui juba jutustava sisuga ballett, siis olgu tegevus (pas d'action) vaatajale nii selge, et tal mingit libretot vaja pole.“16 Nii palus ta Andres Särevil kirjutada uue libreto (sama kasutas ka Anna Ekston 1948. aasta lavastuses), milles on selgelt esile tõstetud Rothbarti võimuiha ja seisuste konflikt armastusega. Prints Siegfried armub taluneid Odette’i, keda aga nii ema kui ka rüütel Rothbart peavad talle sobimatuks kaasaks: esimese arvates on tegemist alama seisusega, teine soovib printsi naiseks oma tütart Ottiliet. Rothbart laseb Odette’i röövida ja viia järve äärde, kus ta muudab neiu luigeks ja laseb ta teiste, päris luikede sekka. Ballil esitleb ta printsile oma tütart Ottiliet, kes on maskeerunud taluneid Odette’iks, nii et prints teda ära ei tunne. Siis aga lendab lossi akna taha Odette. Rothbart läheb teda surmama ning järve ääres õnnestubki tal luike surmavalt haavata. Sel ajal, kui Rothbartile järele jõudnud Siegfried püüab Odette’i aidata, võitleb tema sõber Benno rüütliga ja tapab ta. Sureb ka Odette.

Olbrei lõi balletile oma koregraafilise lahenduse. Tolleaegsete arvustuste ja tantsijate mälestuste põhjal õnnestus tal veenev ja haarav lavastus, mis tõepoolest oli kavalehte lugemata arusaadav. Harald Paukson kirjutas: „Imestamisväärsed on II ja IV vaatuses eriti „luikede“ mass ja grupitantsud, [...] samuti ilmneb väga palju leidlikkust ja graatsiat I vaatuse valsis ja poloneesis, mida tantsivad talutüdrukud ja -poisid. [...] III vaatuse karaktertantsudki on igaüks omaette meistritööd. [...] Ei saa jätta avaldamata usaldust Estonia tantsujuhi elulisile põhimõtteile: klassikalise balleti alusele rajatakse siin aina sünteesivaid, dramaatiliselt mõjuvaid, mitmekesiseid lavastusi. See tagab värskuse ja aususe järjekordsete ülesannete täitmisel.“17 Viimaste lausetega võib iseloomustada kogu eesti balletistrateegiat 20. sajandil.

Vladimir Burmeistri 1953. aasta lavastus muutus legendaarseks nii muusikast 14 Rahel Olbrei, 1926 – Estonia balleti sünd. Algaastad. – koostaja Kirsten Simmo. AegKiri. Eesti kutseline teater 100. Tallinn, Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum 2006, lk 50–51.

15 Rahel Olbrei, 20 aastat Estonias. „Teatri elu on olnud mu ainus elu.” – Uus Eesti, 03.04.1940.

16 Rahel Olbrei, Minu tee ballettmeistrina. – Teater. Muusika. Kino 1993 nr 11, lk 72.

17 Harald Paukson, Balleti-esietendus Estonias. – Postimees, 01.04.1940.

157

„Luikede järv“. Stseen lavastusest.

Foto – Harri Rospu

158

159

lähtuva uudse kontseptsiooni kui ka Helmi Puuri kehastatud Odette’i-Ottilie tõttu. Proloogis muudab kuri võlur järve kaldale lilli korjama tulnud tütarlapse luigeks, kellele prints suudab balleti lõpuks anda tagasi vabaduse ja inimkuju.

Puuri osatäitmist iseloomustas Lea Tormis: „Tantsutehnika sulab ühte tantsus väljenduva mõtte- ja tundeilmaga, tehnikat nagu ei märkagi, niivõrd tundub see enesestmõistetav. [...] Tal on eriline oskus muuta iga väiksemgi liigutus ja žest tantsuks.“18 Just selline karakteriloome iseloomustas kogu Eesti balletistrateegiat, sõltumata sellest, kas tegu oli klassika- või uudisteosega.

Hilisemad „Luikede järved“ (1967 ja 1981) olid küll klassikalised versioonid, kuid toonased osatäitjad Tiiu Randviir, Tamara Soone, Kaie Kõrb, Inge Arro Odette’i-Ottiliena ning Jüri Lass, Tiit Härm, Vjatšeslav Maimussov (kui nimetada vaid eredamaid) ei paistnud silma mitte üksnes tantsutehnilise korrektsusega, vaid ka rollide sisukuse ja erilaadsete rollitõlgendustega. Vaatajail oli põhjust minna sama balletti oli ikka ja jälle vaatama, sest iga kord sai avastada selles uusi tahke.

Tiit Härmi „Luikede järv“ (2002) käsitles lugu konfliktina printsi ideaal- ja teda ümbritseva reaalse maailma vahel. Kuigi kontseptsioon ja koreograafiline tõlgendus omavahel minu arvates kuigi hästi ei haakunud,19 oli see olemas. Paraku just see sisuline dramaturgia on puudu nii Toomas Eduri Estonia kui ka Tómassoni San Francisco Balleti lavastustes.20 See omakorda tähendab, et tantsijail on keeruline luua terviklikke, mõtestatud osatäitmisi. Tómassoni lavastuses printsi kehastav Helimets nentis, et ta peab looma rolli loogika, aga kui lavastaja ei toeta, ei ole sisulisele küljele mõelnud, siis jääb tantsija oma tõlgendusega üksi. „Minu jutustusliin on kogu balletist tegelikult eraldiseisev,“21 mainis Helimets, sest trupis ei ole harjutud karaktereid looma, põhirõhk on sammude ja tehnika lihvimisel.

Odette’i-Ottiliet kehastav „Yuan Yuan Tan on väga tagasihoidlik, ta kardab end väljendada, sest nõnda avad end rohkem ka kriitikale“, selgitas Helimets oma partneri reserveeritud rollilahendust, „tehnikale keskendudes on kindlam“22.

18

Lea Tormis, Eesti balletist. Tallinn, Eesti Raamat 1967, lk 113–114.

Heili Einasto, Suurte soovunelmate surmavalss: „Luikede järv“ Estonias ja Von Krahli teatris. – Teater.

Muusika. Kino 2005 nr 5, lk 68–77.

20 Heili Einasto, Evelin Lagle, „Luikede järv” kui visuaalselt veetlev vaatemäng: Helgi Tómassoni ja Toomas Eduri lavastustest San Franciscos ja Tallinnas. – Teater. Muusika. Kino 2016 nr 7, lk 53–62.

21 Heili Einasto, Hukutav kiindumus. – Postimees, 15.04.2016.

22 Vestluses 21.03.2016.

19

160

„Luikede järve“ lavastusega näitas Estonia ballett, et on tõesti jõudnud rahvusvahelisele tasemele vähemalt ühes asjas: klassikalavastused on vahend balletitehnika näitamiseks, karakteriloomet keegi ei ootagi – peaasi et liigutused saavad laitmatult ja kaunilt teostatud. Sellega on tehtud selge vahe Eesti eelmiste „Luikede järvedega“ ja loobutud siinsest balletistrateegiast, mille tugisammas on olnud lavastuste ülesehituse loogilisus ning rikkad ja täisverelised karakterid.

Balletitraditsiooni mõju esitatavale Nagu eelpool mainitud, tekkisid 20. sajandil balletis rahvuslikud balletistrateegiad selles osas, mida balletilavastuselt oodata. Eestis sündis see sõnateatri mõjutustel, mistõttu on eeldatud liigutuste mõtestatust ja näitlejameisterlikkust.

Eesti balletistrateegiale aluse pannud Olbrei, kelle üheksast tantsulavastusest kolm („Giselle“, 1926; „Pähklipureja“, 1936; „Luikede järv“, 1940) olid klassikaliste ballettide versioonid, taotles oma loomingus selgust ja pingestatust. Sama nõudsid talle järgnenud lavastajad, nii kohalikud (Anna Ekston, Enn Suve, Mai Murdmaa) kui ka külalised (Boris Fenster, Vladimir Burmeister jt). Lavastuste tegevusloogika pidi väljenduma terviklike rollilahenduste abil ja tantsijaid aitas mõtestatud detailide väljalihvimisel repetiitor. Suur osa rolli ette valmistamisest kulus sellele, mida liigutused ja sammud pidid väljendama – klassikaliste ballettide puhul oli see sama nõutav kui uusloomingu puhul. Eesti ballett eesotsas Estonia trupiga paistis oma algusaastatest peale silma isikupärase koreograafilise mõtte, eredate tantsijaisiksuste ja põnevate rollidega – rahvusvaheliseltki.

San Francisco Ballett, vaatamata üsna sarnastele sünnitingimustele ja mõningatele ajaloolistele kokkupuutepunktidele, on olnud hoopis teistsuguse balletistrateegiaga: repertuaari kandetalad on olnud ühelt poolt vana traditsiooniline klassika, mille esitusmaneeri on tugevalt mõjutanud teine pool – süžeetu, abstraktne balanchine’lik neoklassika, kus karakteriloome puudub. Truppi on suunanud väljapaistvad tantsijad (mitte isikupärased koreograafid), kes on seadnud esiplaanile trupi tantsutehnilise külje. USAs ei ole ka tava, et tantsijat kogu tema trupis viibimise vältel suunab ja toetab peamiselt üks repetiitor (nagu oli kombeks Eestis ja Nõukogude Liidus). Repetiitoritöö seisneb seal eelkõige liigutuste puhtmehaanilises lihvimises, mitte nende kooskõlastamises sellega, mida need liigutused väljendavad. Helimets meenutas juhust, kui kolleeg palus teda dueti

161

ettevalmistamisel appi. Helimets selgitas tantsijale dueti tagamaad: balletti, kust duett oli võetud; situatsiooni, mida duetiga väljendati, ning seda, millised olid suhted nii duetti tantsivate partnerite kui ka rühma vahel, kellele duetti esitati.

Tantsija oli hämmingus, „ta ei olnud kunagi niimoodi tantsust mõelnud – see oli talle täiesti uudne lähenemine“23, jutustas Helimets.

Eesti traditsioone kandnud Estonia trupist on saanud nüüdseks rahvusvaheline muutliku koosseisuga balletikompanii, kus üle poole tantsijaist tulnud teistsuguse tantsustrateegiaga ja -kooliga riikidest. Ka repetiitoreid on varasemast vähem.24 Viimastel aastatel on keskendutud tantsu tehnilisele küljele, vähenenud on aga sisuline töö rolliga – seega on Estonia trupp põhimõtteliselt samasuguse kooslusega nagu San Francisco Ballett, kuigi trupid erinevad organisatoorselt ja töökorralduselt. Ballett on taas, nagu ta oli seda 18. sajandil ja 19/20. sajandi vahetusel, jõudnud olukorda, mida Olbrei kirjeldas järgmiselt: „Ei olnud vaja oma välist tegevust kuidagiviisi oma sisemise tundmusega varjundada või sisemise tunde impulsile vastavalt väliselt reageerida. Kõik oli väline: puhas tehnika, aplomb, näol tardunud naeratus ja isesorti edvistamine. [...] Loomingut kui niisugust, uute ideede ja väljendusvõimaluste otsimist ja kehastamist polnud, sest asjaosalised olid rahul sellega, mis oli.“25 Rikka dramaturgia ja karakteri ülesehitamine ning liigutuste tuletamine olukorrast ja hingeseisundist on hoopis keerulisem kui üksnes silmailu pakkumine ja tantsutehniliste trikkide efektne reastamine. Sellise tantsustrateegia säilitamine rahvusvahelises, pealiskaudsust soosivas balletikliimas on suur proovikivi, kuid viimasele järeleandmine tähendab vabatahtlikult loovutada osa sellest varandusest, millega rahvusvahelisel areenil oleme suutelised silma paistma ja teisigi rikastama.

23

Vestluses 23.01.2017.

Eve Andre ja Sergei Upkini väitel (intervjuus 29.12.2016) oli nende tantsijakarjääri algul teatris 13 repetiitorit, praegu on neid neli.

25 Rahel Olbrei, Minu tee ballettmeistrina. – Teater. Muusika. Kino 1993 nr 11, lk 65.

24

162

MÄLU

NATALJA KUZJAKINA JA EESTI TEATER SVEN KARJA „Kas teile ütleb midagi nimi Kuzjakina? Natalja Borissovna Kuzjakina? Kas tõesti pole varem kuulnud?“ Nii küsis 2013. aastal minult telefonis vene keelt kõnelev helistaja, kes oli valinud Vanemuise teatri numbri Ukraina pealinnast Kiievist. Saatuse tahtel leidis meie kõnelus aset vaid mõni päev enne Maidani sündmuste vallapuhkemist ning eeldatavasti kesklinnas asunud helistaja akende tagant kostis telefonikõneluse taustaks järjekordse rahvakogunemise kära.

Ent meie jutt puudutas teatrit. Täpsemini Eesti teatri lähemat minevikku. Helistaja soov oli saada fotosid 1960.–1980. aastate Vanemuise tähtlavastustest (Evald Hermaküla, Jaan Toominga, Kaarel Irdi ja Epp Kaidu tööd) koostamisel olevasse kogumikku Natalja Kuzjakina artiklitest. Selgus, et eelnimetatud daami (eluaastad 1928–1994) puhul oli tegemist Ukraina juhtiva teatri- ja kirjanduskriitikuga, aktiivse tegutsemisajaga 1960. aastate algusest kuni oma elu lõpuni. Ent tema haare ja huvide spekter ulatus Ukrainast ka Venemaa ja Balti riikide, sealhulgas Eesti teatrini. Mõni päev hiljem e-kirja teel saabunud tekstinäited Kuzjakina Estonica-osast lõid aga üsna pahviks ja kasvatasid huvi. Selgus, et seni täiesti tundmatu nimega teatrivaatleja oli leidnud aega ja huvi vaadata ära peaaegu kõik Eesti teatri olulisemad lavastused 1970. aastate algusest kuni 1980. aastate teise pooleni (sealhulgas lõviosa Voldemar Panso selle perioodi töödest) ning vorminud oma muljed tasakaalukalt ja asjatundlikult (mõistagi ka toonast ajastukonteksti ja selle vääramatuid käske-keelde arvestades) kaheks pikemaks, eraldi trükis ilmunud uurimuseks. Publitseeritud on need algselt loengumaterjalidena mõeldud tekstid Peterburi teatriakadeemia väljaandena. Esimene kannab pealkirja „Eesti teatri lavastajad 1950ndatest 1970ndateni“ (ilmunud 1986), teine „Vanemuise teatri režii 1950ndatest 1970ndateni“ (ilmunud 1988), mõlema teksti maht on umbkaudu 80 (arvuti)lehekülge.

165

Nende kõrval jõudis Kuzjakina kirja panna ka mitmeid lühemaid Eesti teatrit käsitlevaid artikleid, pidada siin ettekandeid ja ka suhelda Eesti teatripraktikutega (kõige lähedasemalt vist Kaarel Irdiga, nagu võib aimata leitud andmete põhjal).

Pole ilmselt vale öelda, et just tänu Kuzjakinale (mõistagi koos mitmete teiste tolle ajastu nimekate Vene teatrikriitikute, eeskätt Kuzjakina nimekaimu Krõmovaga) tunti Eesti teatrit küllalt hästi ka „üleliidulisel areenil“, mis tollal oli ka ühtlasi silmapiiri lõpp-punkt, sealt edasi lukustus juba läbipaistmatu raudne eesriie.

Fotod läksid mõistagi Kiievi poole teele, kas aga kõneks olnud kogumik ka ilmavalgust nägi, sellest internetiavarused vaikivad. Ei jäänud ka meelde helistajalt uurida, kas plaaniti vene- või ukrainakeelset teost. Küll aga paiskas Google’i otsingumootor välja paar Kuzjakinast kirjutatud meenutusartiklit ja väikese valiku tema kirjavahetusest.

Neist saab aimu, et lisaks Eesti teatrile jõudis Kuzjakina kajastada ka teiste Balti riikide, eriti Leedu teatrielu. Eraldi selgitust vajab vist nüüd esile kerkiv küsimus keelebarjäärist: erialast suhtlust võimaldas eesti teatraalide „kohustuslik“ (loe: hädapärane) vene keele oskus ning meie külalise etendustest osasaamist hõlbustas asjaolu, et vähemalt Draamateater ja Vanemuine pakkusid tol ajal kõigile suure saali lavastustele venekeelset sünkroontõlget. Ent muidugi ei teinud Kuzjakina probleemi ka tõlke puudumisest. Kui tegemist oli vähegi tuntud maailmadramaturgia teosega, võimaldas tema eruditsioon analüüsida ka ilma tõlketa läinud lavastusi. Näiteks tõstab ta erakirjavahetuses esile Jüri Järveti 1973. aastal mängitud monolavastust Becketti „Krappi viimast linti” (lav Mikk Mikiver) mille kohta lisab eraldi, et tegu on väikese saali lavastusega, kus tõlget ei pakuta, ent loomulikult teadis ta näidendit varasemast – taas peab meenutama ajastu konteksti ehk rõhutama, et Becketti looming ei kuulunud kindlasti 1970. aastate Nõukogude Liidu teatriloo kesksesse kaanonisse, selle autori tundmine eeldas sügavamat kursisolekut parasjagu maailmakultuuris sündivaga.

Kõike seda arvestades oli kummaline avastada, et vaatamata lühikesele ajadistantsile pole Eesti teatri ühest pühendunumast välisvaatlejast jäänud seni maha peaaegu ainsatki jälge: ei õnnestunud leida Kuzjakina ühtki eesti keelde tõlgitud ja ilmunud teksti, samuti ei leidunud just palju Eesti teatriinimesi, kelles Kuzjakina nimi tekitanuks äratundmisreaktsiooni. Vaid Vanemuise kauaaegne kirjandusala juhataja Evald Kampus, kelle mälus ei elustunud küll konkreetne inimene, suutis paigutada Kuzjakina nime teiste Vene teatrikriitikute ritta, kes 166

nõukogude ajal külastasid sageli Vanemuist, vaatasid mitme päeva jooksul lavastusi ning pärast seda jagasid ühisel koosolemisel oma muljeid ka teatritegijatega.

Arvestades, et pikki aastaid tegutses Kuzjakina õppejõuna Peterburi teatriakadeemias (alates 2014. aastast Venemaa Riiklik Lavakunstide Instituut), kus ajast aega on õppinud ka eestlasi, oli ta suure tõenäosusega nendegi õpetaja.

Teatriteadust õppinuist võis Kuzjakina õpilane olla näiteks Andres Laasik, Reet Neimar aga ilmselt mitte, sest tema lõpetas õpingud 1973. aastal, kui Kuzjakina alles jõudis toonasesse Leningradi – paraku ei saa enam üheltki asjaosaliselt endalt järele küsida. Küll aga leidsin vaevata Kuzjakina tohutut eruditsiooni, aga ka karmi nõudlikkust mäletavaid õpilasi nii Venemaalt kui ka näiteks Leedust.

Tähelepanuväärse teatriuurija pikk ja pühendunud Eesti-huvi ajendas omakorda huvituma tema isikust.

Peab kohe tunnistama, et tohutult intensiivne ja tihe, vaid 64 aastat kestnud elu osutus enam kui põnevaks aineseks. Kiievis sündinud varaste humanitaarhuvidega neiu lõpetas 1948. aastal Kiievi ülikooli vene filoloogina. Sellele järgnesid toona „eeldustega spetsialisti“ puhul ootuspärased astmed karjääritrepil, seotud ikka sama ülikooliga: aspirantuur, doktorikraad, professuur, töö kirjastustes, kateedrites, komisjonides, õppenõukogudes ja toimetuskolleegiumides.

Loengud, artiklid ja uurimused. Tema kitsam teemavaldkond oli seotud Ukraina nõukogude perioodi dramaturgiaga. Kuni 1967. aastal kärgatas äike: selgus, et Poolas oli „ilma eelneva loata“ ilmunud Kuzjakina Ukraina dramaturgia arengulugu vaagiv artikkel, mida asja arutama kogunenud seltsimehed nimetasid laimuks ja nõukogude teadlasele häbistavaks. Nimelt ei paiknenud artikli keskmes sugugi sotsialistliku Ukraina näitekirjanduse esindusfiguur, 1950. aastatel ka Eesti teatris sageli mängitud Aleksandr Korneitšuk, vaid hoopiski ebasoovitavaks tunnistatud Mikola Kuliš. Veel enam aga jahmatas koosolekulisi „kasvatamatu“ autori keeldumine tehtut kahetseda või tagasi võtta. Algas nõiajaht, mille jooksul Kuzjakina kõrvaldati samm-sammult tema senistelt positsioonidelt (piirati avaldamisvõimalusi, keelati välissõidud ja ligipääs mitmetele arhiivimaterjalidele), ning 1973. aastal „emigreerus“ professionaalsesse isolatsiooni mõistetud Kuzjakina koos pojaga Leningradi. Kuigi elu Neevalinnas polnud olmeliselt lihtne, mõjusid sealsed liberaalsemad olud ja töö teatriakadeemias loomingule tiivustavalt. Juba samal aastal külastas Kuzjakina esmakordselt ka Eestit ning hakkas kaasa elama Balti riikide teatrielule, millest annavad tunnistust pikemad käsitlused.

167

Kuzjakina (era)kirjavahetus annab aimu ka temast kui inimesest. Kirjade mõnevõrra karm ja konkreetne laad (õpilaste sõnul oli tema hüüdnimeks Raudne Leedi) joonistab välja kuvandi vene intelligendist, kes ei tee liigseid sõnu ega lasku tühja emotsioneerimisse. Kirjavahetuse vabam formaat peegeldab seejuures kirjutaja pieteeditunnet avalikkuse ette viidud sõna vastu, mis puudutab otseselt ka Eesti teatrit. Kui trükis ilmunud (loengu)tekstidest hoovab eelkõige heasoovlikku tähelepanu, siis kirjadest loeme ka karme eitavaid hinnanguid mitmegi Eestis nähtud lavastuse kohta, muuhulgas puudutab see ka meie teatriavalikkuses valdavalt kõrge hinnangu pälvinud teatritöid. Näiteks loeb ta ebaõnnestumiseks Adolf Šapiro „Elava laiba“ lavastuse (1980), nimetab näruseks August Jakobsoni näidendit „Elu tsitadellis“ (tunnustades aga Hermaküla–Toominga võrratut koosmängu Epp Kaidu 1976. aasta lavastuses) ning Volodini „Ära jäta mind“ lavastuse (lav Mikk Mikiver, 1972) vaatamise mulje võtab kokku sõnadega: „Vene elu ei ole nad võimelised ei mõistma ega edasi andma isegi mitte väliselt. Etendust vaadata oli kohati naljakas, kohati õudne.“ Teisalt on hingekosutav aduda, et kirjades avaldub ka teadlaslikult askeetliku ja (oma sõnul) absoluutselt ebapraktilise teatriuurija inimlikum pool: lisaks Baltikumis kogetud teatrisündmustele väärib ülestähendamist ka siit omandatud garderoobikaupade „assortiment”, samuti võib lugeda pikka muretsemist nukra tõsiasja üle, et 1979. aastal Tartusse Irdi õnnitlema tulnud paljude naiskriitikute hulgas kandis just kirjutaja kõige armetumat tualetti.

Siin publitseeritav lõik pärineb Kuzjakina Vanemuise režiid vaagivast uurimusest. Tegu on tervikliku peatükiga, mis käsitleb Evald Hermaküla Vanemuiseperioodi (aastad 1962–1983, vahepealse katkestusega) töid, rõhuasetusega tema Vanemuise egiidi all juhendatud stuudio lavastustel. Valikut just selle tekstikoha kasuks ajendas tegema ühelt poolt seni küllaltki marginaalseks jäänud selleteemaline kajastus Eesti teatriloos, teisalt aga ka väike haak siinse Teatrielu aastanumbriga: 6. detsembril 2016 täitus Hermaküla sünnist 75 aastat.

168

EVALD HERMAKÜLA STUUDIOTEATER NATALJA KUZJAKINA Evald Hermaküla saavutas 1970. aastatel näitlejana teenitud edu ja pälvis vaatajate imetluse. Seejuures köitis teda kirglikult ka lavastamine. Igati õnnestunud „Tuhkatriinumängu“1 lavastus kinnitas tema võimeid ka selles ametis. Juhtides koos Jaan Toomingaga Vanemuise teatri kolmanda stuudio tööd2, moodustus Hermaküla ümber grupp tulevasi näitlejaid, kellega koos ta unistas uue teatrikollektiivi loomisest.

See stuudioteater on väga eriline nähtus. Hermaküla esineb selles tervikliku lavalise universumi loojana: ta on tekstikompositsioonide autor, tema valib muusika ja rekvisiidid, sageli astub ise üles ka kesksetes rollides. Stuudio annab Hermakülale võimaluse end kunstiliselt võimalikult täielikult avada, tema stuudiolased on aga mõttekaaslased, keda ta püüab ette valmistada ühiseks loominguks.

Hermaküla eesmärk oli pelgast eneseväljendusest siiski avaram. Tema taotluseks oli, toetudes kaasaegse lavastajamõtte saavutustele, kasvatada üles uuelaadseid psühhofüüsilisi kvaliteete valdav näitleja. Mati Unt on arvanud, et nimelt Kaarel Irdilt pärineb Hermaküla tugev Stanislavski kooli alus. Ent sellele lisandusid juba uued ladestused: Bertolt Brechti anti-illusionism, Antonin Artaud’ näitlejamängu emotsionaalse, šokiga võrreldava intensiivsuse nõue (Artaud’ artiklite kogumik ilmus Eestis 1975. aastal), Jerzy Grotowski ideed näitleja psühhofüüsiliste reaktsioonide käivitamisest.

Hermaküla on pidanud alati tähtsaks teatri meelelist olemust ja vaatajate olemasolu. Just sellepärast on ta pööranud tähelepanu näitleja emotsionaalsele vabastamisele. Hermaküla ärritas, et kriitikud näevad näitlejat ainult „kaelast ülespoole“, tunnistades pelgalt tema intellektuaalse haarde võimalusi, unustades hoopiski, et tegelikult kujutab kogu näitleja organism endast materjali teatrikunsti sünniks: käed, jalad, kogu keha. Seetõttu on treening Hermaküla stuudios 1

Paul-Eerik Rummo „Tuhkatriinumäng“, lav Evald Hermaküla, Vanemuine 1969.

Siinkohal kirjutaja eksib. Alates 1961. aastast on Vanemuises tegutsenud mitmeid stuudioid, koostöös Eesti Teatriühinguga tegutsenud stuudiod kandsid ka järjekorranumbreid (I–III), Jaan Tooming ja Evald Hermaküla juhendasid kumbki oma stuudiot.

2

169

tõeliselt kurnav. Psühhofüüsiline koormus on võrreldes keskmise Vene teatriga ülisuur. Kohati nõudis lavastaja oma näitlejatelt ümberkehastumise maksimumi, mis hakkas lähenema inimvõimete piirile.

Ent seejuures on Hermaküla teater omal moel ka ratsionaalne, sageli isegi didaktiline. Tulevad meelde veendunud ratsionalisti Gottfried Leibnizi sõnad: „Tunded on meile vajalikud selleks, et mõtelda.“ Hermaküla meelest toimib tunnete paisutatus ja kohatine agressiivsus vahendina, mille kaudu võib emotsionaalselt raputatud vaataja jõuda vajaliku mõtteselguseni. Sellise tulemuse nimel lõi ta lavastusi, milles ühendusid veidral kombel lõikavalt kuum tundetulv ja külm intellektuaalsus, mis küll mitte alati ei toonud kaasa lavalist harmooniat.

Hermaküla 1970. aastate lavastused väljendasid noore põlvkonna ülimat kriitilisust. Koos põlvkonnakaaslastega võttis lavastaja luubi alla mitmed tõsised ühiskondlikud nähtused ning tuvastas neis rohkesti vaimselt võltsi. Inimese intellektuaalset mandumist, väljapääsmatust inimolemuse keerulistest probleemidest. Kordumatu saatusega üksikisiku terava tajuelamuse edasiandmine oli Hermaküla lavastustes suunatud individuaalsuse kaitsele ja kaasaegse tasalülitava mentaliteedi vastu.

Vanemuise vana maja ovaalsaali puutoolidele mahtus 50–60 vaatajat. Näitlejad tegutsesid alati keskmes, vaatajad paiknevad kahel pool, dekoratsioone ei ole, rekvisiite minimaalselt. Otsene lähedus vaatajale välistas võimaluse grimeerida näitleja nägu, siin saab „üle võõbata“ ainult hinge. Neis tingimustes tekkis vaatajaga täiesti eriline kontakt. Muide, Hermaküla tõi lavastusi välja ka suurel laval, nii algselt sinna mõelduid (stuudiolased töötasid koos kogenud näitlejatega) kui ka neid, mida alguses saatis edu ovaalsaalis.

Hermaküla vaimsed otsingud olid intensiivsed, ajuti ka mõnevõrra ootamatud. 1970. aastal tõi ta suurel laval välja Paul Kuusbergi romaani „Südasuvel“ lavaseade (instseneeringu autor Mati Unt)3. Hermaküla põlvkonnale kujunes Kuusbergi jutustus paarist 1941. aasta augustipäevast millekski enamaks kui senitundmatu maailma avastamine. Romaani kahe peakangelase, Olev Sookase ja Endel Eliase saatuse kaudu tajusid noored analoogse teravusega omaenda elutee valikute hinda. Enne kui alustati tööd näitlejatega, tegi Hermaküla koos trupiga väljasõidu „loodusesse“: ühiselt sõideti läbi romaani tegevusega seotud 3

Lavastus kandis pealkirja „Südasuvi 1941“.

170

paigad Lõuna-Eestis (Valga, Pärnu, Lõuna-Pärnumaa, Vändra). Näitlejad väntasid sellest retkest amatöörfilmi. „Mina olen põlvkonnast, kes pole vaadanud sõjale silma,“ meenutas Jaan Kiho, „kuid see unustamatu sõit lähendas mind Olev Sookasele, ma hakkasin temast aru saama ja elasin oma mõtetes läbi kõik selle, mida võis tunda tema.“ Hermaküla lahendas eepilise lavastuse Brechti stiilis, Julius Smelkov tõi esile „režii kuiva täpsust“4. Hiigelsuurel tühjal laval on vaid tavaline talupoeglik vanker, kahel pool lipud (punane – Nõukogude oma, ja sinimustvalge – kodanliku Eesti oma). Nende lippude all on vaenlased: Nõukogude hävituspataljonide võitlejad ja metsavennad, kõik relvastatud vastavalt oma võimalustele. Valgel taustal jooksevad kaadrid Lõuna-Eestis ülesvõetud filmist, samuti episoodid romaani kangelaste elust Tallinnas.

Märgime siinkohal, et kunstnik Liina Pihlaku õnnestunult kasutatud tühjal laval asetseva vankri motiiv, mis on pärit Berliner Ensemble’i „Ema Courage’i“ lavastusest, leidis peagi sagedast tarvitamist romaanipärase, eepilise ülesehitusega sõjateemalistes lavateostes: näiteks Henrikas Vancevičiuse5 lavastuses Jonas Avyžiuse romaani „Varastatud veri“6 ainetel Vilniuses (1975, kunstnik Vitautas Kalinauskas) ning Georgi Tovstonogovi lavastuses „Vaikne Don“ Leningradi Suures Draamateatris (1977, kunstnik Eduard Kotšergin).

Kangelaste psühholoogilise kujutamise totaalsus (mängituna – eriti kriisimomentidel – paksudes värvides), leeride vahel puhkevate konfliktide kirglikkus määras lavastuse raevuka, terava tonaalsuse. Mõlemad peategelaste kujud tollest kaugest 1941. aastast, nii järsk, nooruslikult sirgjooneline Olev Sookask Jaan Kiho esituses, kui ka pehme, oma sisemiste kahtlustega maadlev, kümme aastat vanem Endel Lembit Eelmäe kehastuses, olid võrdselt veenvad.

Lõuna-Eesti külast pärit kommunistlik noor Olev Sookask, kes oli kokku puutunud hävituspataljoniga, ei taibanud 1941. aasta augustis toimunust kuigi palju.

Kuid ta tegi oma valiku. „Miks peaksin ma kartma seda, mis minuga võib juhtuda? Mul ei ole õigust karta.“ Ning ta läks suunas, kust kostis laske, kuulutas 4 Julius Smelkov (1934–1996), vene nõukogude teatrikriitik. Tsiteeritav artikkel ilmus ajalehes Literaturnaja Gazeta 19.07.1972.

5 Henrikas Vancevičius (1924-2014), leedu lavastaja ja näitleja.

6 1975. aastal Leedu Väikses Teatris esietendunud lavastus kandis pealkirja „Talude tühjenemise aegu“.

Sama pealkirja all ilmus eesti keeles ka leedu kirjaniku Jonas Avyžiuse (1922–1999) romaan (1976) ning linastus sama romaani alusel vändatud film (1976).

171

sõja fašismile ning ühtlasi loobus istumast päästepaati, mille abil olnuks võimalus evakueeruda Tallinnast. Kuid Endel Elias lõpetas Tallinnas oma elu enesetapuga, kuna ta oli langenud poliitilise intriigi ohvriks ning vastu tahtmist sattunud metsavennaks. Ka tema keeldus kartmast ning raius mehiselt läbi sõlme, mida polnud enam võimalik lahti harutada.

Aja halastamatus vajutas kõigele oma jälje. „Nüüd kõlab esimene lask, näitleja viskab üle õla padrunikesta, mis kolksatusega kukub lava katmata põrandalaudadele ja veereb seal edasi … Teine lask – kordub seesama. Aga rohkem me laske ei kuule – kuiva raksatusega kukuvad maha prožektorikiirtes säravad padrunikestad, neid on veel ja veel.“7 Sõja kaos niitis maha nii süütuid kui ka süüdlasi, kes kõik vankril lavalt minema veeretati. Lavastuse emotsionaalne põletavus tegi kauged sündmused kaasaegsele vaatajale lähedaseks. Tundus, et Hermaküla on leidnud oma kunstilise võttestiku, mida ta valdab kindlalt ja kergelt.

Ent 1971. aastal esietendus järgmine lavastus, „See, kes saab kõrvakiile“ Leonid Andrejevi näidendi põhjal8, ja selgus, et Hermaküla on põhimõtteliselt muutnud oma positsiooni vaataja suhtes. Vaatajad ei paiknenud mitte ainult saalikohtadel, vaid ka laval, üle vaatesaali aga kulges jaapanipärane „lillede tee“, ajuti ilmusid tegelased ka saali rõdule. See oli etendus, milles „mäng“ kui tegelaste – tsirkuseartistide – elukutse ning „mäng“ nende elus põimusid lahutamatult. Üleminek „mängult“ elule paljastas viimase julmuse.

Leonid Andrejevile näis omal ajal, et teose keskmes peab olema Consuleo.

Hermaküla lavastuses pääses jõuliselt ja agressiivselt esiplaanile tegelane nimega „See, kes saab kõrvakiile“ Toominga kehastuses. Selle tegelase enda kohta käiva teksti, et ta on „ümberriietatud vana jumal, kes on laskunud maa peale sulle armastust tooma, sulle, sa mu rumal Consuleo“, realiseerisid lavastaja ja näitleja sõna-sõnalt. Nende nägemuses oli see tegelane kui kristlik Messias, Jeesus Kristus, kes on tulnud äratama inimesi vaimselt mandunud oleskelust. Andrejevi jumala algupära kandis eelkõige keeline tunnetatus. Hermaküla ja Toominga jumal rääkis isegi armastusest kannatuste kaudu, mis vihjas selgelt ta luteri päritolule. Näitlejate tekstis oli kasutatud tsitaate piiblist, samuti Andrejevi ja Dostojevski kirjadest.

7 Tsitaat pärineb vene nõukogude teatrikriitiku Vladimir Sahnovski-Pankejevi sulest, see ilmus ajakirjas Aurora 1971 nr 5.

8 Lavastuse pealkiri oli „Sina, kes sa saad kõrvakiile“.

172

Valdavalt olid sellised paljusõnalised, mõttelist analoogiat otsivad kirjanduslikud tsitaadid jäänud seni Vanemuise põhjalike kavalehtede veergudele. Nüüd ilmus didaktika dikteeriv sõrm siin-seal nähtavale etenduses endas, lastes Messiasel mõtiskleda inimhinge keerukuse üle. Ent ootamatus naabruses selliste stseenidega möllas teatraalse-bufonaadliku improvisatsiooni vaba stiihia, milles Jaan Kiho, Tõnu Tepandi, Liis Bender, Evald Aavik ja põhiline improvisaator Tooming ise osalesid harvanähtava kerguse ja nõtkusega.

Näitlejate hiilgavad füüsilised võimed, lavalise mateeria mobiilsus ja lavastuse ideeline vasturääkivus põhjustasid vastuvõtus segadust: kostis hinnanguid eitusest vaimustuseni. Ükskõikseks ei jäänud keegi, sest laval pulbitsesid nii mõte kui ka tunne. Mitte juhuslikult ei tunnistanud Hermaküla, et lavastus väljendas kõigi osaliste huvi Andrejevi ja Dostojevski loomingu vastu. Seejuures, et välja kannatada nimetatud kirjanike rõhuvat maailma, on vaja tugevat moraalset vastukaalu.

Seda eesmärki teenides sündis Hermaküla lastelavastuste tsükkel, mis algas elegantsest, nutikast ja võluvast eesti muinasjuttudel põhinevast lavastusest „Üks ullike läks rändama“ (1973). Lavastuse võlu põhines suuresti selle erilisel sisemisel intonatsioonil, mis köitis oma usaldava siirusega – see oli justkui ema hääletämber, vestmas muinasjuttu teda tähelepanelikult kuulavale lapsele.

Lavaliste vahendite arsenalis võis leida samalaadseid usalduslikke ja lihtsaid võtteid: kui Ullikest mängiv suurt kasvu heasüdamlik Tõnu Tepandi tahtis näidata, kui kaua ta teel on olnud, istus ta maha ja liigutas kahte sõrme, algul põrandal, enda ümber, siis liikus sõrmedega mööda jalga ülespoole.

Lavastuse vastukajades vilksatas Eesti teatrikriitikas seni enneolematu kõrvutus: omavahel võrreldi eesti ja itaalia näitlejat. Kriitik kirjutas: „Hermaküla toob oma näitlejad samale tasandile rahvalaulikute ja jutuvestjatega. Mõlemad suudavad olla loomulikud ja orgaanilised ning valdavad meisterlikult väga erisuguseid teatraalseid väljendusvahendeid: deklamatsiooni ja laulu, ümberkehastumist ja akrobaatikat, pantomiimi ja ekstaatilisi tantse. Selles vabas ja mitme- külgses artistlikkuses väljendub Hermaküla lavastuste omapära ja kordumatus. Ning neil etendustel meenuvad tahtmatult Piccolo di Milano teatri näitlejad.“9 9 Tsitaat pärineb vene nõukogude muusikateadlase Leonid Bergeri (1931–1999) sulest, see ilmus ajakirjas Sovetskaja Muzõka, 1976 nr 5.

173

„Üks ullike ...“, „Emmeliina“ (1974) ja teised Hermaküla lastelavastused kujunesid sissepääsuks maailma, kus hea võidab, kurjus saab karistada ning kus usalduslikkus ja naiivsus ei ole inimest koormavad, vaid tema hingeseisundi orgaanilised, loomulikena aktsepteeritavad osised. Muinasjutuliste olendite maailmakäsitlus oli habras ja seetõttu ka tugevalt üldistatud. Hermaküla huvitab pigem tegelase konkreetne (kuid mitte kunagi pelgalt olmeline!) individuaalsus, ja kõik, mis temaga aset leiab, kuulub lavastaja terase tähelepanu alla.

Paariks järgnenud aastaks eemaldus Hermaküla koos oma stuudioga inimhinge mikrokosmose sügavikesse. Oma kangelaste pihtimustes avastasid nad peamiselt haiglaslikku tühjust, sisemist valu, meeleheidet ning võõrandumist.

Liikuv, ilma selgete piirideta, äkilisi elamusi tulvil maailm moodustas samalaadseid, heitlikkust ja ebakindlust peegeldavaid lavalisi struktuure, täis ootamatuid katkestusi ja seletamatuid finaale – loogikaseadustest selle maailma tunnetamiseks ei piisa. Sellesse tsüklisse kuuluvad August Strindbergi „Surmatants“ (1972), Henrik Ibseni „Hedda Gabler“ (1975), Nikolai Gogoli „Hullumeelse päevik“ (1975), Samuel Becketti „Krappi viimane lint“ (1976), Maurice Maeterlincki „Pimedate mäng“ (koostöös Tõnu Tepandiga, 1977), Wolfgang Borcherti „Ukse taga“ (1977). „Hullumeelse päevikut“ tundis Eesti vaataja Jüri Järveti monolavastuse (lav Mikk Mikiver) kaudu, mille kaks osa – „Hullumeelse päevik“ ise ja „Krappi viimane lint“ – olid esitatud väga erisuguses võtmes. Krappi kuju paelus eeskätt ümberkehastumise täielikkusega. Poprištšin oli aga esitatud kerge võõritusega.

Järvet tuli lavale nagu tööle, ebamääraselt hallis, milleski haiglakitlit või pastorirüüd meenutavas – ja hakkas rääkima. Ta ei püüdnud niivõrd edasi anda hullumeelse emotsionaalset seisundit, kuivõrd kirjeldas korraga innustunult ja närveldades meile tema hetkeseisundit. Järveti sinistes silmades ei lõõmanud mitte sõgeduse raev, vaid pigem valu ühe jalge alla tallatud inimsaatuse pärast.

Eesti teatriloolased pole mitte ilmaasjata liigitanud selle näitlejasoorituse kõrgeima meistriklassi tööde hulka.

Hermaküla „Hullumeelse päevikut“ mängiti avameelselt etendusena, tuues Poprištšini nägemused vaatajate ette. Ovaalsesse saali, keskel lai tahvel ja voodi, saabus kohale terve protsessioon: sünge isand silindris, käes piits ja muud piinamisvahendid (purk veripunase pintsliga), paljajalu, riideist lahti rebitud Kristus, paanikas Poprištšin ja kaks kaltsakat, vanad sinelid paljal ihul. Kristus

174

„lüüakse tahvlile risti“, tõstes rõngastega tema käsi. Silindris suurinkvisiitor ajuti piinab teda, joonistades tema kehale verepiisku. Iga kord, kui Poprištšin teeb katset Kristusele läheneda ja teda kaitsta, suunduvad tema poole teravad pintslid ja ta põrkub ehmunult tagasi. Kaltsakad, heites seljast sinelid, mängisid Fideli ja Medži10 kohtumist. Isegi purpurpunases kleidis Sofia ilmus koos oma kammerjunkruga ja aeles häbitult Poprištšini voodis.

Kogu selles pilgaris hoidis pinget üleval jässakas, pidevalt liikumises Ants Ander Poprištšinina. Kõikehaarav valu justkui kogunes temasse, purskudes välja karjetena ja nutuna, järskude üleminekutena ühest seisundist teise. Anderi rollilahendus oli muljetavaldav.

Lavastuses „Ukse taga“ pöördus lavastaja Wolfgang Borcherti näidendi poole, mis on meile tuntud Juozas Miltinise11 (Panevėžyse teatris tehtud) suurepärase lavastuse kaudu koos Donatas Banionise12 erakordselt mängitud Beckmanniga.

Hermaküla valis näidendist mõned algusstseenid ning jagas need otse vaatajasse suunatud repliikideks.

Etendus kestis tund aega ja seda mängiti fuajees13, ilma dekoratsioonideta, kogu rekvisiidi moodustasid katkine sinel, kiiver, kitarr ja viinapudel. Tegevus oli üles ehitatud kui ahel fašistliku armee sõduri Beckmanni kramplikke jõupingutusi: ta on naasnud vangistusest ja üritab ennast nüüd uuesti leida. Beckmanni (Peeter Kollom) partnerid – polkovnik, kabaree direktor, neiu publiku hulgast – pigem edastavad teksti kui mängivad kedagi. Nad on paigutatud vaatajate keskele, ühel hetkel ühineb nendega Hermaküla, kes asub toimuvat kommenteerima.

Sellisel viisil vabanes Borcherti tekst möödunud sõja konkreetsustest, sai materjaliks mõtisklustele mistahes sõjalisest katastroofist. „Kui me loobume sõjale mõtlemast, tuleb ta kindlasti,“ ütles Hermaküla. Tirides vaataja keset peategelase tunnete ja mõtete sfääri, sundis lavastaja vaatajat mõtlema sõjast, nägema seda otse enda ees. Beckmann astus esimeses reas istuva naisvaataja juurde ja pomises ärritatult, et kui varem lõhnasid inimesed vere, siis nüüd lõhnaõli järele. Räpase, räbalates Beckmanni raevunud nägu ligines neiule, mees tõmbas ahnelt endasse neiu juuste lõhna ja sai tasuks kõrvakiilu.

10

Tegemist on koerte nimedega Gogoli jutustuses.

Juozas Miltinis (1907–1994), leedu lavastaja ja näitleja.

12 Donatas Banionis (1924–2014), leedu teatri- ja filminäitleja.

13 Tegelikult ikkagi Vanemuise väikese maja ovaalsaalis.

11

175

„Ukse taga“ (Vanemuine). Ooberst – Evald Hermaküla. Arhiivifoto

„Ukse taga“ (Vanemuine). Teine, keda igaüks tunneb – Hannes Kaljujärv, Beckmanni naine – Mall Jalakas, Beckmann – Peeter Kollom. Arhiivifoto

Peeter Kollomi ümberkehastumise totaalsus haaras ja vallutas vaataja. Rolli pingeväli ei kasvanud aegamisi, vaid tema süttiva oleku tuum põletas välkvõttega, samasuguse teravusega, nagu vahetusid Beckmanni teadvuses reaalsus ja nägemused. Kangelase jampsliku teadvuse kahestumise märgina ilmus fuajeesse veel teinegi Beckmann (Hannes Kaljujärv), samasugune paadialune, särk roosteplekiline, katkises sinelis. Esimene ja teine Beckmann „jooksevad“ kohapeal näoga teineteise poole justkui teineteisele vastu, peegelpildis korrates teineteise žeste, hüpates teineteisele õlgadele. Seejärel teine Beckmann sureb. Esimene Beckmann korjab hunnikusse nende sinelid ja kiivrid, võtab surnu õlgadele ja tirib ta kohmakalt saalist välja. Vaatajad istuvad vaikides, kostab leinamuusikat.

Peeter Kollomi tegelase hingehaavade nägemine sundis vaataja ehmunult vakatama. Näitleja pani neid, kes on kasvanud ilma sõjata – aga etendus ongi mõeldud neile, noortele –, nägema sõja roosteplekke, tundma selle higi, palavikulist pulssi. Emotsionaalne vapustus virgutas edasi mõtlema.

Hermaküla stuudiotöödes võis tajuda erijooni, mis olid ühel või teisel määral iseloomulikud kõigile tema lavastustele: püüd näitleja ja vaataja maksimaalsele lähendamisele ning nende vastastikkusele mõjutamisele, mille tulemus peaks olema vaataja emotsionaalne äratamine; näidendi teksti vaba interpreteerimine eesmärgiga muuta see oma vaatajale lähedaseks; näitleja täielik psühhofüüsiline vabastamine selge aktsendiga misanstseenide plastilisele lahendamisele; seejuures võis lavastuses kohata rollilahendusi, mis olid teostatud ümberkehastumise põhimõtete alusel (üldjuhul kesksed rollid), ja neid, mis olid teadlikult sooritatud brechtlikult võõritatult, ilma emotsionaalse kaasaelamiseta tegelaskujusse; liikuvus, improvisatsioonilisus, lavalise faktuuri teatud lõpetamatus; talitsetud koloriit. Suur plaan kuulub täielikult näitlejale: liikuv, ergas, impulsiivne, füüsiliselt treenitud, haarab vaatajat oma sisemise avatusega endasse.

Vladimir Nemirovitš-Dantšenko kirjutas 1917. aastal seoses stuudioteatrite temaatikaga: „Raske on üles lugeda kõiki selle intiimse tegevuse eripärasid. [---] Olen sageli mõelnud, et väike stuudiolava ei tingi sugugi madalamaid nõudmisi, see on lihtsalt teist laadi lavakunst. Ja mida ideaalsem see on, seda peenem – peenem nii vaimses mõttes kui ka kunstilise plahvatuse mõttes – saab olema selle side suure teatrikunstiga, niisugusena, nagu me teda ette kujutame.“ Seejuures püüdis Hermaküla säilitada „teist lavakunsti“ ka siis, kui ta koos oma stuudiolastega tegi lavastusi massivaatajale. Tõsi, siin tekkisid mõningad 178

vastuolud, kuigi Hermaküla Vanemuise suure lava kahtlemata elusad ja teravalt kaasaegsed lavastused püsisid kindlalt nooremate vaatajate huviorbiidis.

Märkimisväärne õnnestumine oli „Mats mõisahärraks ehk (Miks) Mäeküla Jeppe (joob) ehk Viina katk“ (1977), lõbus segu taani kirjaniku Ludvig Holbergi 18. sajandi komöödiast, Friedrich Reinhold Kreutzwaldi ja Veikko Huovise teostest ning kaasaegsetest alkoholivastastest brošüüridest võetud tsitaatidest. Lugu joodik Jeppest, kelle naine saatis linna rohelise seebi järele, aga kes koduteel pööras sisse tuttavasse kõrtsi ja jõi ennast mälukaotuseni ogaraks, andis lavastajale vabad käed mistahes lavaliseks transformatsioonideks. Muidugi ei jätnud Hermaküla seda kasutamata, täites jaburad joodikunägemused plastiliselt teravate stseenilahendustega. Jultunuks muutunud Jeppe nõuab näiteks, et temaga magaks mõisavalitseja naine, too ilmubki, pikk, sihvakas, õrritavalt Jeppet ahvatlev, kuid osutub pärast tormilist tagaajamist ja kohustuslikku lahtiriietumist noormeheks. Joobnud fantasmagooriad lõpevad kibeda naljaga: parun ja tema teenrid tõmbavad karistuseks Jeppe võlla.

Aga pärast etendust, kui vaataja on Jeppe veidruste üle isu täis naernud, tuli lavale näitleja, kes luges ette katkendeid ajalehes Izvestija avaldatud lapse kirjast, milles väike poiss palus leida abi märatseva ja ema peksva joodikust isa vastu.

Publitsistlik finaal lõpetas peaaegu tsirkuse- ja laadateatri võtmes joodikutenaljad ning otsene didaktika ei astunud siinkohal vastuollu valitud mängu reeglitega.

Lavastus „Elektra, mu arm“ László Gyurko näidendi põhjal (1979), dramaturgi töötlus tuntud müüdist, oli esitatud kui teater teatris, tühjal tumedatoonilisel laval, ilma dekoratsioonideta ja peaaegu ilma rekvisiidita (valge riidetükk keset lava, millesse oli löödud kinžall, ning tugitool nurgas). Hermaküla ise, kes tuli lavale kui kaasajast pärit lavastaja (mängis samal ajal ka Aigisthost), pakkus vaatajale välja kaks erisugust lavastust. Esimeses vaatuses näeme Orestese ja Elektra kohtumise lugu ning Aigisthose tapmist, mida mustades trikoodes ja kõvakübarates stuudioõpilased esitavad selgelt paroodiavõtmes. Näitlejate töö selles etenduse osas oli vaimustav: nii lihvitult kerge oli nende plastika, sedavõrd väljendusrikas liikumisjoonis, eriliselt ilmekas nende miimika (Peeter Kollom, Tõnis Arro, Hannes Kaljujärv, Tiit Luts). Selle paroodilise numbri lõplik eesmärk jäi siiski hämaraks.

Esimene osa, mida „tõeline“ Orestes vaikides vaatas, istudes lava kõrval tugitoolis, lõppes tema sekkumisega. Olles rahulolematu sellega, kuidas teda 179

kujutati, kuulutas ta välja vaheaja ja lubas mängida oma lugu uuesti, tõsiselt.

Tõesti mängitigi teine vaatus intellektuaalse draama stilistikas, seda kandsid Orestese ja Elektra pingest laetud, kuid täiesti staatilised dialoogid. Mis puudutab lavastuse mõttelist kaalukust, siis esimese vaatuse paroodiline eredus mattis teise vaatuse pisut enda alla ning seetõttu lavastuse terviklikkus mõnevõrra kannatas.

Vastuolu režiilise mõtte ja näidendi vahel andis tunda ka muidu huviäratavas lavastuses „Härra Punttila ja tema sulane Matti“ – veerand sajandit pärast Voldemar Pansot14, 1981. aastal, pöördus Hermaküla uuesti selle Brechti komöödia poole. Ta lahendas selle stuudiolikult kasinalt: tumedal tagapinnal tõusid esile vaid Punttila mõisa hiigelsuured kipsist voolitud väravad (kunstnik Ervin Õunapuu). Lavastuse huvitavus põhines suuresti Hermakülal kui näitlejal, kes vabalt ja sundimatult kehastas sümpaatset prassijat Punttilat. Eristamaks kainet ja „kurja“ ning nokastanud „head“ peremeest, kasutas näitleja valget maski.

Möllu teha seesugune peremees juba oskas: ta flirtis saaliga, näitas keelt ja tegi kõike muud, mis pähe kargas – kõike seda vaataja suureks rõõmuks.

Surmtõsisest ja karmist tõusikluse kriitikast ei saanud siin juttugi olla. Muidugi, sulane Matti (Jüri Lumiste) viimaks lahkub, tüdinedes nii Punttila trikkidest kui ka tema tühisest üleküpsenud tütrest Evast (Liina Orlova). Ent kui finaalis räägib purjus Punttila armastusest oma kauni kodumaa vastu, on see erakordselt liigutav – näitleja Hermaküla ei saanud oma kangelast lõpuni hukka mõista.

Hermaküla viimased aastad Vanemuises osutusid kollektiivile keerulisteks: lavastaja säilitas ka suurel laval tehtud töödes osalt stuudiolikud töömeetodid, mis viis teatud mööndusteni professionaalsuses, ning keeldus kasutamast teatri suurepäraseid tehnilisi võimalusi, mida Ird mitte ilmaaegu ei nimetanud „oreliks“.

Luuletaja Paul-Eerik Rummo on nimetanud Hermakülat diletandiks suure algustähega. Võimalik, et Hermaküla lavastusi pidas silmas ka rahulolematu Panso, kes Nõukogude-Poola sümpoosionil Moskvas15 tunnistas: „Mind häirib pooldiletantism, mis käib praegu üle kogu Euroopa nagu sogane laine ja mida 14 Voldemar Panso oli sama näidendi lavastanud 1958. aastal Draamateatris, sellest kujunes oluline teetähis Brechti mõtestamisel nõukogude teatris.

15 Järgnevad tsitaadid on võetud sümpoosionit kajastavast artiklist „Laval on kaasaeg“, mis ilmus ajakirjas Teatr, 1977 nr 5.

180

„Elektra, mu arm“ (Vanemuine).

Mükeene kodanikud – Tiit Luts, Hannes Kaljujärv, Peeter Kollom. Arhiivifoto

Jüri Lumiste ja Evad Hermaküla lavastuse „Elektra, mu arm“ proovis.

Arhiivifoto

aeg-ajalt miskipärast nimetatakse uuteks otsinguteks.“ Panso esinemisele järgnes Aleksei Arbuzovi16 repliik, milles viimane asus kaitsma „suuri diletante“, viidates Konstantin Stanislavskile ning Vsevolod Meierholdi ennustusele, et „kaasaegse teatri võivad päästa ainult diletandid“.

Nii et taaskord iidne vastuolu professionaalsuse ja diletantismi vahel. Hermaküla andekad lavastused annavad põhjuse rääkida liiga pikale veninud stuudiotööde perioodist lavastaja biograafias. Samuti pidi näitleja Hermaküla areng taanduma lavastaja Hermaküla ees. Aga uue kollektiivi loomiseks, nagu see oli plaanis tema lavastajatee alguses, puudusid vajalikud tingimused. Hermaküla kuulus oma inimtüübilt nende hulka, kellele ei sobi organisatsiooniline töö, ning ta kaotas tähtsad orientiirid.

Ent aeg kannustas tegema uusi valikuid. 1983. aastal läks Hermaküla üle Viktor Kingissepa nimelisse Tallinna Riiklikku Akadeemilisse Draamateatrisse, kus ta jätkas nii näitleja kui ka lavastajana juba uutes tingimustes.

Hermaküla stuudioteater on orgaaniline ja meeldejääv lehekülg Eesti 1970. aastate teatrielus. Ird andis talle tänuväärse võimaluse täita käimasolevas kultuuriprotsessis nii olulist aktiivse katalüsaatori rolli. Hermaküla stuudio näitlejakoolitus, eeskätt psühhofüüsiline väljendusoskus, rikastas Vanemuist, aidates formeerida uut tüüpi näitlejat: kõrgendatud emotsionaalsusega, plastilist, liikuvat.

Hermaküla – nii näitleja kui ka lavastajana – kinnitas Stanislavski süsteemi universaalsust, selle sobivust ja vastastikkust mõju ka täiesti võõraste teooriatega.

Sellest vaatenurgast on eesti lavastaja kogemus vägagi õpetlik.

Vene keelest tõlkinud ja kommenteerinud Sven Karja

182

KROONIKA

SISUKORD I osa ÜLDSTATISTIKA 186 Statistikas osalevad etendusasutused 186 Etenduspaigad Eestis 188 Teatrite esinemised välismaal 189 Festivalid Eestis 195 Külalisteatrid ja -esinejad Eestis 204 Tiia Sippol. Ülevaade teatritegevusest Eestis 2016. aastal 208 Toomas Peterson. Pealinn vs regioonid 212 II osa TEATRITE ETENDUSTEGEVUS 215 Teatrite tegevusülevaated (järjekord tabelis lk 188), statsionaarid, uuslavastused, repertuaar, tugitegevus ja ülevaade tulude-kulude jaotumisest.

2016. aasta uuslavastusi 328 Raadioteater 337 Teatrikoolid 338 Harrastusteater Eestis 340 Teatriorganisatsioonid: 1. ASSITEJ Eesti Keskus 349 2. Eesti Etendusasutuste Liit 349 3. Eesti Harrastusteatrite Liit 350 4. Eesti Kaasaegse Tsirkuse Arenduskeskus 351 5. Eesti Tantsuhariduse ja -kunstnike Ühendus 351 6. Eesti Teatri Agentuur 352 7. Eesti Teatriliit 353 8. Eesti Teatriuurijate ja -kriitikute Ühendus 360 9. UNIMA Eesti Keskus 361 10. Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum 361 III osa VARIA Auhinnad 363 Eesti teatri aastaauhinnad 365 Nimelised auhinnad ja stipendiumid 367 Kolleegipreemiad 370 Publikupreemiad 373 Tunnustused välismaalt 374 Konverentsid, seminarid jm 377 Näitused 384 Teatrierialade lõpetajad 385 Mängufilmid, lavastuste telesalvestised 387 Ilmunud raamatud ja videosalvestised 393 In memoriam 397

ÜLDSTATISTIKA Ülevaade statistikast

Eesti Teatri Agentuur on koostöös kultuuriministeeriumi ja Eesti teatritega kogunud valdkonna statistikat alates 2004. aastast, käesolev aastaülevaade on kolmeteistkümnes. Aastatel 2004–2011 kogutud statistika anti välja aastakogumikes, aastast 2012 ilmub statistika kokkuvõtvalt kogumikus Teatrielu, täismahus teatristatistika on kättesaadav aadressil statistika.teater.ee.

Teatristatistika hõlmab repertuaari-, etendustegevuse ja külastuste ning majandusstatistikat. Repertuaaristatistikas vaadeldakse teatrite lavastusi liikide, žanrite, sihtrühmade ja etendusasutuste omandivormi järgi. Etendustegevuse ja teatrikülastuste statistika koondab etenduste ja külastuste arvud lavastusliikide ja žanrite võrdluses, etenduste jaotumise statsionaaris ja väljaspool antavateks etendusteks ja nende külastatavuse ning ühe külastuse keskmise maksumuse teatriliigiti ja sihtrühma järgi. Majandusstatistika näitajad on esitatud tekkepõhiselt. Alates 2016. aasta andmetest ei eristata enam etendustegevusega otseselt seotud tulusid ja kulusid etendustegevusega kaudselt seotud tuludest ja kuludest.

2016. aastal teatristatistikas osalenud etendusasutused koos etendustegevuse põhinäitajatega on toodud järgnevas tabelis.

185

Statistikas osalevad etendusasutused TEATER

UUSLAVASTUSED

avalik-õiguslik asutus Estonia* 9 munitsipaal-etendusasutus Kuressaare Linnateater* 3 Tallinna Linnateater* 6 riigi osalusega sihtasutusena tegutsevad etendusasutused Eesti Draamateater* 9 Endla Teater* 10 NUKU Teater* 4 Rakvere Teater* 7 Teater NO99* 3 Ugala Teater* 9 Vanemuine* 15 Vene Teater* 14 eraetendusasutused Arena / Eesti Improteater 1 Eesti Tantsuagentuur 1 Emajõe Suveteater 4 Fine 5 Tantsuteater* 2 Goltsman Ballet 2 Ilmarine* 3 Kanuti Gildi SAAL* 8 Kell Kümme* 1 Kinoteater 6 Miksteater* 3 Must Kast 6 Piip ja Tuut Teater* 3 Polygon Teater 4 Prem Productions 3 R.A.A.A.M.* 5 Sõltumatu Tantsu Lava* 6 Tallinna Tantsuteater 4 Tartu Uus Teater* 7 Teoteater 1 Theatrum* 4 Tuuleveski* 3 Vaba Lava kuraatoriprogramm* ** 8 Vana Baskini Teater* 3 Varius 2

186

KOGU REPERTUAAR (sh uuslavastused)

ETENDUSED

KÜLASTAJAD

39

284

171 641

10 26

83 455

9 411 77 874

34 27 35 26 10 21 49 34

490 307 532 343 135 277 534 306

108 268 86 080 56 223 71 237 23 331 61 292 161 647 46 590

2 3 8 3 4 8 16 5 11 7 11 13 8 4 8 9 7 12 10 10 10 10 8 6

37 109 56 17 20 185 93 64 134 81 123 262 48 59 95 78 25 160 95 99 193 57 156 32

3 632 17 458 5 725 1 409 2 842 13 518 8 555 15 060 23 038 6 720 9 216 28 326 4 324 12 630 13 161 3 851 5 911 13 074 3 964 7 775 19 558 10 194 19 118 2 349

VAT Teater* Vilde Teater Von Krahli Teater* Lavastusprojektid

7 3 6 5 196

KOKKU

21 6 9 8 540

233 67 133 135 6 573

26 080 2 153 12 522 23 700 1 186 008

* Etendusasutus sai 2016. aastal kultuuriministeeriumilt tegevustoetust. ** Vaba Lava kuraatoriprogramm – Vaba Lava on etenduskunstimaja ning siin tabelis on välja toodud vaid Vaba Lava kuraatoriprogrammi lavastused ja mitte kogu projektiteatrite etendustegevus Vaba Lava teatrimajas (mis on vastavate erateatrite all).

Kokku arvudest on maha arvatud koostöölavastuste andmed.

2016. aastal oli teatrite repertuaaris 8 koostöölavastust, neist 4 uuslavastust: „Harakale haigus“, „Varesele valu“, „Kaota mu naine ära ehk Kuidas minust sai mustkunstnik“ ja „Ekke Moor“ ning uuslavastused „A Festival Piece“, „Huumoritunnel“, „Ma pigem tantsiksin sinuga“ ja „Teisest silmapilgust“.

Etenduskunstikeskuste tegevus OMAPRODUKTSIOONID

Kanuti Gildi SAAL etendusi külastusi Sõltumatu Tantsu Lava etendusi külastusi Vaba Lava etendusi külastusi

16 93 8 555 9 78 3 851 10 57 10 194

KULTUURI- JA TUGITEGEVUSED

VÕÕRUSTATUD ETENDUSED

KOKKU

80 10 438

24 2 246

197 21 239

51 497

5 628

134 4 976

106 18 141

90 14 222

253 42 557

187

ETENDUSPAIGAD EESTIS 2016 Kaardil ja etenduspaikade nimekirjas on Eesti etendusasutuste kogu tegevusega – etenduste, kontsertide, festivalide ja teatrite muu tugitegevusega – seotud mängupaigad Eestis.

Tartu

HARJUMAA Anija mõis (1) Aruküla (11) Jõelähtme (1) Kata (1) Keila (12) Kernu (23) Kiili (4) Kiisa (2) Kolgaküla (1) Koppelmaa (1) Kose (11) Kostivere (1) Kuusalu (10) Kõue (2) Laagri (1) Laitse (22) Laulasmaa (3) Lohusalu sadam (15) Loksa (5) Loo (1) Maardu (9) Maidla (1) Naissaare (17) Ohtu mõis (34) Oru küla (1) Padise (1) Paldiski (1) Peetri (1) Rae (4) Saku (13)

Saue (9) Tabasalu (1) Tallinn (4891) Turba (3) Viimsi (28) Viinistu (13) Üksnurme, Rehe küün (12) LÄÄNE-VIRUMAA Haljala (5) Jäneda (1) Kadrina (1) Kulina (1) Kunda (4) Käsmu (2) Laekvere (4) Mahu (1) Palmse (1) Rakke (1) Rakvere (921) Simuna (1) Tamsalu (2) Tapa raudteejaam (30) Tooma talu (8) Vihula (1) Väike-Maarja (2) IDA-VIRUMAA Aseri (2) Iisaku (4) Illuka (1)

Jõhvi (48) Kiikla (2) Kiviõli (14) Kohtla-Järve (66) Kohtla-Nõmme (4) Kurtna (1) Maidla (1) Narva (101) Narva-Jõesuu (5) Püssi (1) Saka (1) Sillamäe (20) Sinimäe (2) Toila (2) Voka (1) JÕGEVAMAA Jõgeva (14) Kasepää (3) Kuremaa (1) Mustvee (8) Pajusi (2) Palamuse (3) Põltsamaa (12) Siimusti (2) Tabivere (2) Torma (2) Vaimastvere (1) Voore (1) JÄRVAMAA Albu (2)

Esna (6) Järva-Jaani (2) Koeru (4) Oisu (2) Paide (34) Peetri (1) Roosna-Alliku (2) Türi (15) Vargamäe (17) Väätsa (1) RAPLAMAA Eidapere (1) Hagudi (2) Haimre (1) Juuru (2) Järvakandi (5) Kaiu (2) Kohila (3) Kuimetsa (2) Käru (1) Märjamaa (10) Orgita (1) Rapla (19) Sipa (1) Valgu (2) Vana-Vigala (4) LÄÄNEMAA Haapsalu (28) Kõmsi (1) Lihula (5)

Martna (1) Piuse (1) Virtsu (1) HIIUMAA Emmaste (1) Kassari (1) Käina (4) Kärdla (7) Palade (1) Suuremõisa (3) Suuresadama (2) SAAREMAA Aste (2) Kahtla (1) Kuressaare (236) Kärla (2) Lümanda (2) Orissaare (5) Pärsama (2) Muhu, Liiva (2) Salme (5) Tornimäe (4) Valjala (1) PÄRNUMAA Audru (1) Häädemeeste (3) Kihnu (2) Kilingi-Nõmme (3) Paikuse-Reiu (12)

Pärnu (348) Tootsi (1) Tõstamaa (2) Vändra (4) VILJANDIMAA Abja-Paluoja (2) Halliste (1) Karksi (1) Kolga-Jaani (1) Mõisaküla (1) Suure-Jaani (2) Vastemõisa (1) Viljandi (224) Võhma (1) TARTUMAA Alatskivi (1) Elva (5) Kallaste (3) Kurepalu (2) Konguta (1) Luunja (2) Luke (1) Puhja (5) Rannu (4) Rõngu (2) Tartu (1036) Varnja (8) Võnnu (1) Ülenurme (1)

PÕLVAMAA Ahja (1) Kanepi (2) Karilatsi (1) Lootvina (1) Lüübnitsa (1) Mooste (3) Põlva (12) Räpina (6) Veriora (1) Värska (3) VALGAMAA Lüllemäe (2) Otepää (21) Puka (1) Sangaste (1) Tsirguliina (2) Valga (19) VÕRUMAA Antsla (4) Haanja (4) Lasva (1) Mõniste (1) Obinitsa (10) Ruusmäe (1) Rõuge (1) Vana-Antsla (13) Varstu (3) Vastseliina (1) Võru (26)

Jämeda kirjaga on statsionaarse etenduspaiga nimi

188

TEATRITE ESINEMISED VÄLISMAAL TEATER

RIIK, LINN

LAVASTUS

Eesti Draamateater Eesti Draamateater Eesti Draamateater Estonia Estonia Estonia Estonia Fine 5 Tantsuteater Fine 5 Tantsuteater Ilmarine Kanuti Gildi SAAL Kanuti Gildi SAAL Kanuti Gildi SAAL Kanuti Gildi SAAL Kanuti Gildi SAAL Kanuti Gildi SAAL Kanuti Gildi SAAL Kanuti Gildi SAAL Kanuti Gildi SAAL Kanuti Gildi SAAL Kanuti Gildi SAAL Kanuti Gildi SAAL Kanuti Gildi SAAL

Ameerika Ühendriigid, New York, Eesti Maja Belgia, Brüssel Luksemburg Iisrael, Tel Aviv Iisrael, Tel Aviv Venemaa, Moskva, Helikon Venemaa, Moskva, Helikon Läti, Riia Teatriakadeemia Norra, Hammerfest Dance Festival Venemaa, Kingissepa lasteaed Jaapan, Yokohama, BankART Studio 1929 Leedu, Vilnius, New Baltic Dance Festival Läti, Riia, Baltā Nakts: Imagine H2O 6 Norra, Oslo Internasjonale Teaterfestival Norra, Trondheim, Avant Garden, Bastard Festival Poola, Varssav, Nowy Teatr Prantsusmaa, Bordeaux, Festival le FAB 2016 Rootsi, Malmö, Inkonst Saksamaa, Düsseldorf, Forum Freies Theater Soome, Helsingi, Kansallisteatteri Soome, Helsingi, keskus Zodiak Soome, Helsingi, Mad House Ungari, Budapest, Trafó House of Contemporary Arts Šveits, Bern, Dampfzentrale Kesselhaus, festival AUAWIRLEBEN Läti, Valmiera Teatrifestival, Kindluse õu Soome, Helsingi, Korjaamo keskus Venemaa, Peterburi, Baltiiski Dom festival Belgia, Brüssel, Culturcentrum Auderghem Luksemburg, Theatre le 10 Soome, Pori Keskraamatukogu Soome, Tampere, Aleksanterikoulu Soome, Turu Siirtolaisuusinstituut Türgi, Bursa, Ördekli Cultural Center Stage Sloveenia, Lutke, festival LUTKE 2016 Ameerika Ühendriigid, Chicago Eesti Maja Belgia, Brüssel, Lambert´s City Hall Belgia, Brüssel, Lambert´s City Hall

Kõik on täis 1 Pangalaen 1 Pangalaen 1 Julius Caesar 1 Rinaldo 1 Kratt 1 Faust 1 HTK ehk Hästitreenitud Klaviir 1 Follow me 1 Väike siil 2 Soota 1–4 1 Rhythm is a Dancer 1 Boner 1 Boner 2 99 Words for Void 2 Three Left Hours (everybody´s piece) 2 99 Words for Void 3 99 Words for Void 1 Boner 2 Just Filming 15 Flashdance 9 2341 AD 5 10 journeys to a place where nothing happens* 1

Kanuti Gildi SAAL Kell Kümme Kinoteater Kuressaare Linnateater Miksteater Miksteater Miksteater Miksteater Miksteater Must Kast NUKU Piip ja Tuut Teater Piip ja Tuut Teater Piip ja Tuut Teater

ETENDUSED KÜLASTUSED

99 Words for Void Preili Julie Kaota mu naine ära ...

Rääkivad riided Kuidas ta seda teeb?

Kuidas ta seda teeb?

Kuidas ta seda teeb?

Kuidas ta seda teeb?

Kuidas ta seda teeb? Õhupallid Lemuel Pitkini demonteerimine Piip ja Tuut kontserdil Hamlet Loomad

2 1 1 1 1 1 1 1 1 2 1 1 1 1

100 120 110 350 1 600 600 600 60 200 112 40 123 49 90 81 165 386 65 108 2 310 610 183 60 224 250 33 24 79 54 15 15 20 200 100 111 100 155

189

TEATER

RIIK, LINN

LAVASTUS

Piip ja Tuut Teater Piip ja Tuut Teater Piip ja Tuut Teater Piip ja Tuut Teater Piip ja Tuut Teater Piip ja Tuut Teater Piip ja Tuut Teater Piip ja Tuut Teater Piip ja Tuut Teater Piip ja Tuut Teater Piip ja Tuut Teater Piip ja Tuut Teater Piip ja Tuut Teater Piip ja Tuut Teater Piip ja Tuut Teater Piip ja Tuut Teater Polygon Teater Polygon Teater PremProductions R.A.A.A.M. R.A.A.A.M. R.A.A.A.M. R.A.A.A.M. R.A.A.A.M. R.A.A.A.M. R.A.A.A.M. R.A.A.A.M.

Holland, Haag, Zeeheldentheater Kanada, Toronto, Ehatare Kanada, Toronto, Tartu College Leedu, Naisiai kulturos centras Leedu, Šiauliai Dramos Teatras Luksemburg, Steinsel Kultursal Luksemburg, Steinsel Kultursal Malta, Valetta, ZiguZajg Festival Malta, Valetta, ZiguZajg Festival Soome, Helsingi, Annantalo, Bravo! Festival Soome, Helsingi, Annantalo, Bravo! Festival Soome, Helsingi, Annantalo, Bravo! Festival Soome, Helsingi, Latokartano kool Soome, Vantaa, Taidetalo, Bravo! Festival Soome, Espoo, Vindängen, Bravo! Festival Soome, Helsingi, Vuotalo, Bravo! Festival Ameerika Ühendriigid, San Francisco Läti Maja Türgi, Bursa, Nilyfer Cultural Center Soome, Helsingi, Rovaniemi, Oulu, Pori, Tampere jpt Ameerika Ühendriigid, Chicago, Eesti Maja Ameerika Ühendriigid, Los Angeles, Eesti Maja Ameerika Ühendriigid, San Francisco, Läti Maja Iraan, Teheran, Tamasakhaneh’ teater Kanada, Vancouver, Eesti Maja Saksamaa, Berliin, Kunsthaus ACUD Venemaa, Peterburi, Baltiiski Dom festival Venemaa, Novosibirsk, Krasnoi Fakel, festival Sibirskii Transit Venemaa, Burjaatia, Ulan Ude, festival Altan Serge Austria, Salzburg, per.form>d Iisrael, Betlemm, Jeruusalemm, Ramallah Rootsi, Jonköping ja Vasteras Rootsi, Stockholm, Fringe Festival Saksamaa, Braunschweig, festival Weitblick Soome, Espoo Linnateater Venemaa, Peterburi Akimovi-nim teater Belgia, Brüssel, Théâtre 140 Rootsi, Linköping, Arbis Teater Rootsi, Stockholmi Eesti Maja Saksamaa, Berliin, Uferstudio

Piip ja Tuut piparköögis Piip ja Tuut kontserdil Piip ja Tuut kontserdil Piip ja Tuut kontserdil Piip ja Tuut kontserdil Hamlet Piip ja Tuut piparköögis Piip ja Tuut kontserdil Piip ja Tuut köögis Piip ja Tuut piparköögis Piip ja Tuut kontserdil Piip ja Tuut köögis Piip ja Tuut kontserdil Piip ja Tuut kontserdil Piip ja Tuut kontserdil Piip ja Tuut kontserdil Palju õnne argipäevaks!

Hullumeelse blogi Brysselin kaali Fenomen Fenomen Fenomen Raport. Aiase enesetapp Fenomen Soolo Libahunt

1 1 1 1 1 1 1 4 3 4 3 1 1 2 1 2 1 2 14 1 1 1 2 1 1 1

44 68 72 220 260 47 220 320 240 249 225 80 55 185 110 260 96 420 1 047 119 108 154 623 111 121 811

Libahunt Fenomen Lonely lonely KÄIK Rock’n’ roll ja lehesadu Lonely lonely Lonely lonely Aeg ja perekond Conway Aeg ja perekond Conway Koletis kuu peal Tantsud Eesti filmidest Tantsud Eesti filmidest It´s looking like a castle, if you don´t look up

1 1 1 5 10 2 1 2 1 1 1 1

717 220 80 500 500 60 70 555 400 262 88 20

2

500

R.A.A.A.M. Sõltumatu Tantsu Lava Sõltumatu Tantsu Lava Sõltumatu Tantsu Lava Sõltumatu Tantsu Lava Sõltumatu Tantsu Lava Tallinna Linnateater Tallinna Linnateater Tallinna Linnateater Tallinna Tantsuteater Tallinna Tantsuteater Tallinna Tantsuteater

190

ETENDUSED KÜLASTUSED

TEATER

RIIK, LINN

LAVASTUS

Tallinna Tantsuteater

Saksamaa, Dresden, Tanzwoche

Tallinna Tantsuteater

Saksamaa, Mannheim, Zeitraumexit

Tallinna Tantsuteater

Saksamaa, Greifswald, Tanztendenzen

Tallinna Tantsuteater Tartu Uus Teater Teater NO99 Teater NO99 Teater NO99 Teater NO99 Teater NO99 Teater NO99 Teater NO99 Teater NO99

Venemaa, Peterburi Jaani kirik Soome, Helsingi, Telakka Teatteri Belgia, Brüssel, KVS Belgia, Charleroi Prantsusmaa, Lille, Next Festival Prantsusmaa, Pariis, Nanterre-Amandiers Prantsusmaa, Pariis, Nanterre-Amandiers Saksamaa, Bonn, Eesti Kultuuripäevad Saksamaa, Hamburg, Lessingtage Festival Šveits, Lugano, FIT Festival

Tuuleveski Tuuleveski Tuuleveski Tuuleveski Ugala Teater Ugala Teater Ugala Teater Ugala Teater Ugala Teater Vanemuine Vanemuine Vanemuine Vanemuine Varius Varius VAT Teater VAT Teater VAT Teater Vene Teater Vene Teater Vene Teater Vene Teater Vene Teater Vene Teater

Bosnia ja Hertsegoviina, Lut Fest Poola, Varssav, World Puppet Carnaval Venemaa, Moskva, festival Театр без границ Venemaa, Moskva, festival Театр без границ Ameerika Ühendriigid, Chicago Eesti Maja Ameerika Ühendriigid, New York Eesti Maja Belgia, Brüssel Luksemburg, Eesti selts Soome, Espoo Linnateater Läti, Liepaja kontserdisaal Saksamaa, Fellbach Soome, Helsingi Eesti lasteaed Soome, Turu, lasteaed Luksemburg, Eesti selts Rootsi, Stockholmi Eesti Maja Austraalia, Adelaide, Eesti Maja Austraalia, Melbourne, Eesti Maja Ungari, Budapest, nukuteater Leedu, Vilniuse Vene Draamateater Leedu, Vilniuse Vene Draamateater Leedu, Vilniuse Vene Draamateater Leedu, Vilniuse Vene Draamateater Leedu, Vilniuse Vene Draamateater Leedu, Vilniuse Vene Draamateater

It´s looking like a castle, if you don´t look up It´s looking like a castle, if you don´t look up It´s looking like a castle, f you don´t look up Ikoonid. Bach #DigitalHatsGame NO43 Kõnts NO51 Mu naine vihastas NO51 Mu naine vihastas NO43 Kõnts NO51 Mu naine vihastas NO45 Kodumaa karjed NO43 Kõnts NO42 El Dorado: klounide hävitusretk Kolm põrsakest Kolm põrsakest Kolm põrsakest Saabastega kass Oleanna Oleanna Oleanna Oleanna Amalia Kesköö Pariisis Gatsby. La Dolce Vita Sööbik ja Pisik Sööbik ja Pisik Lõbusad estoonlased Unustatud primadonna Gunn, Gunn, vana ...

Gunn, Gunn, vana ...

Web Demon Kuningas Rästahabe Kroonimine Mängurid Pidu katku ajal Poiss, kes ei kartnud midagi Viimane ohver

ETENDUSED KÜLASTUSED

1

250

1

160

1 1 14 2 2 2 3 5 1 2

200 88 750 550 882 800 454 743 120 316

1 3 2 3 3 1 1 1 1 3 1 2 1 2 1 1 1 1 1 3 1 1 1 2 1

102 600 400 300 480 34 25 55 59 504 568 1 712 80 160 72 77 103 53 170 210 120 270 110 120 350

191

TEATER

RIIK, LINN

LAVASTUS

Vene Teater Vene Teater Vene Teater Vene Teater Vene Teater Vene Teater Vene Teater Vilde Teater 26 teatrit

Läti, Riia Vene Draamateater Läti, Riia Vene Draamateater Läti, Riia Vene Draamateater Läti, Riia Vene Draamateater Venemaa, Peterburi, Baltiiski Domi festival Venemaa, Pihkva Puškini-nim Draamateater Venemaa, Peterburi Väike Draamateater Leedu, Harrastusteatrite festival 25 riiki KOKKU:

Kroonimine Kuningas Rästahabe Mängurid Viimane ohver Viis õhtut Viis õhtut Poiss, kes ei kartnud midagi Minejad 66 lavastust

Täiendusi tabelis kajastatud lavastustele: 21.–23. jaanuarini osalesid Taarka Pärimusteater lavastusega „non-stop SETO“ ja kammerkoor Voces Musicales, Teater NO99 ja YXUS koostöölavastusega „Isuri eepos“ Helsingis Soome Rahvusteatris toimunud soome-ugri rahvaste festivalil „Jää-äär“.

24. jaanuaril toimus Luksemburgis Theatre Le 10s Improteater IMPEERIUMI etendus.

28. jaanuaril esietendus Kuopio Linnateatris Priit Pedajase dramatiseeritud ja lavastatud Sofi Oksaneni „Kui tuvid kadusid“. Lavastuse kunstnik ja kostüümikunstnik oli Liina Unt. 22.–28. veebruarini osales Tartu Üliõpilasteater (TÜT) Anton Tšehhovi näidendi ainelise lavastusega „Kirsiaed. Work in progress” rahvusvahelisel üliõpilasteatrite festivalil RITU-33 Belgias Liège’is. Festivali rahvusvahelist meistriklassi juhendasid Tartu Üliõpilasteatri juht Kalev Kudu ja Tbilisi S. Akhmateli nimelise teatri kunstiline juht Irakli Gogia.

27.–29. veebruarini viis MustonenFest RO Estonia 150-liikmelise delegatsiooni Iisraeli.

Festivali juhiks oli vanamuusikaansambel Hortus Musicuse juht ja viiuldaja Andres

192

ETENDUSED KÜLASTUSED

1 2 1 1 1 2 2 1 235

300 150 550 550 240 240 120 75 32 794

Mustonen, kes dirigeeris ka Händeli „Rinaldo“ lavastust, kavas olid veel Händeli „Julius Caesar“ ja ooperigala. Arvukatel kontsertidel esinesid rahvusooperi orkester, poistekoor ja solistid Helen Lokuta, Oliver Kuusik, Monika-Evelin Liiv, Rauno Elp, Helen Lepalaan, Juuli Lill, Kadri Kipper, Mart Laur ja Mart Madiste.

7.–12. märtsini toimus Soomes Espoo Linnateatris Eesti teatrinädal, kus andsid etendusi Ugala Teater lavastusega „Amalia“ ning Tallinna Linnateater lavastusega „Aeg ja perekond Conway“. Lisaks toimusid kohtumised teatritegijatega ja Espoo kultuurikeskuse galeriis avati Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi fotonäitus „Eesti teatri suursaadikud“.

Aasta jooksul osalesid VAT Teatri liikmed neljal rahvusvahelise teatriprojekti Platform Shift+ kogunemisel: 10.–14. märtsini Tiina Rebane ja Mihkel Seeder Forlis Itaalias; 7.–10. aprillini Tiiu Talvist Marseille’s Prantsusmaal, 16.–20. juunini Mihkel Seeder, Margo Teder, Tanel Saar, Pille Kose, Triin Hook, Elina Reinold, Liis Pokinen ja Raul Õitspuu Budapestis ja 17.–20. septembrini Tiina Rebane ja Mihkel Seeder Kristiansandis Norras.

19. märtsil esietendus Hamburgi Thalia teat-

ris Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo uuslavastus, George Bernard Shaw’ „Pygmalion“. Lavastajad ja kunstnikud Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo, muusika autor Vaiko Eplik, dramaturg Sandra Küpper, osades: Alicia Aumüller, Kristof Van Boven, Marina Galic, Franziska Hartmann, Sven Schelker, Alexander Simon, Rafael Stachowiak ja Oda Thormeyer.

1. aprillil esietendus Moskvas kinoteatris Sputnik koostöös teatriga Eskiisid Ruumis (Эскизы в пространстве) Anton Tšehhovi näidendi „Kirsiaed” ainetel põhinev Kalev Kudu lavastus „Aeda enam pole ...” („Сада уже нет...”).

Zuga Ühendatud Tantsijate ja Sõltumatu Tantsu Lava koostöös sündinud lastelavastus „KÄIK” osales Palestiinas rahvusvahelisel Ramallah’ tantsufestivalil. 12.–18. aprillini anti kokku kuus etendust ja kaks töötuba kohalikele lastele.

23. aprillist 8. maini toimus Peterburis esimest korda Rahvusvaheline Kammerooperifestival, mille korraldajaks oli Peterburi Kammerooper. Festivalil esinesid lisaks korraldajale Collegium Musicum Riiast, Rahvusooper Estonia ja Helikon-Opera ning Pokrovski Kammerooperiteater Moskvast.

Estonia andis 3. mail etenduse Paul Hindemithi ooperiga „Pikk jõulueine“, osades Janne Ševtšenko, Annaliisa Pillak, Rauno Elp, Mart Laur, Oliver Kuusik, Juuli Lill, Kristel Pärtna, Andres Köster, Kati Jaanimäe ja Mart Madiste, dirigeeris Kaspar Mänd. Festivalile sõitis 60 estoonlast.

3.–7. maini juhendas Tartu Üliõpilasteatri juht Kalev Kudu töötuba rahvusvahelisel tudengiteatrifestival Marokos Fesis.

Tuuleveski osales lavastusega „Kolm põrsakest“ (lavastaja Amela Vucenovic) aukülalisena 17. rahvusvahelisel teatrite ja nukuteatrite festivalil „Lut fest“ Bosnia ja Hertse-

goviina pealinnas Sarajevos. Tuuleveski direktor Valentina Fursova oli kutsutud osalema „Lut festi“ žürii töös.

8.–12. juunini osales Fine 5 Tantsuteater Riias toimunud festivalil Time To Dance Tiina Olleski ja Renee Nõmmiku lavastusega „HTK / Hästi treenitud klaviir“. Festivali korraldas Läti Kaasaegse Tantsu Koreograafide Assotsiatsioon.

16. juunist 30. oktoobrini osalesid 27. Brno Biennaali rahvusvahelisel näitusel Kanuti Gildi SAALi disainistuudios tegutsevad graafilised disainerid Jaan Evart, Ranno Ait, Mariana Hint-Rääk ja Risto Kalmre Kanuti Gildi SAALi plakatite ning üldise identiteedi loojatena. 878-st näitusele esitatud tööst valis žürii välja 46, mille hulgas oli ka Kanuti Gildi SAALi esitatu.

27. juunist 2. juulini osales Mihkel Seeder Rootsis Ljungskiles noorte näitekirjanike kohtumisel Interplay Europe.

18. juulil esietendus Gruusias Batumi Riiklikus Noorsoo- ja Nukuteatris Kalev Kudu lavastatud „Päike on loojunud, härrased!”.

Tegu on Kudu kolmanda versiooniga Tšehhovi näidendist „Kirsiaed“, kus tegevus toimub paarkümmend aastat pärast näidendi lõpus kujutatud stseeni.

EMTA lavakunstikooli dotsent ja füüsilise teatri magistrikursuse juht Jüri Nael töötas Royal Shakespeare Company uue lavastuse „Always Orange“ koreograafina. Lavastus oli osa festivalist Making Mischief, esietendus toimus 27. juulil Stratford-upon-Avonis.

1. ja 2. augustil andis Taarka Pärimusteater lavastusega „non-stop SETO“ (lavastaja Helena Kesonen) etendusi Tampere teatrifestivali Murros kõrvalprogrammis.

8. ja 12. augustil andis Belgias Leuvenis toimunud tsirkusefestivalil CirkoohCirkaah!

193

etendusi tsirkusestuudio Folie kaasaegse tsirkuse lavastusega „Vaikus“ (lavastajad Kaja Lindal ja Terje Bernadt).

7.–9. oktoobrini osales Riina Oruaas Berliinis Saksamaa ITI keskuses rahvusvahelise võrgustiku Passage 23°E kohtumisel.

22.–23. oktoobril osales Jaak Allik VI rahvusvahelise harrastusteatrite festivali „Vilniuse ramp" žürii töös.

Novembris nimetas Siberis asuv Krasnojarski riiklik ooperi- ja balletiteater pealavastajaks Neeme Kuninga, kelle esimeseks tööks uues teatris oli helilooja Georgi Sviridovile pühendatud kontserti „Aeg, edasi!“ lavale seadmine.

Soomes, Gurmeeteatri lavastuse „Kriminaalne õhtusöök“ (lavastaja Seppo Hankonen) valmimisel osalesid käsikirja autoritena Kinoteatri liikmed Diana Leesalu, Veiko Tubin ja Paul Piik, Veiko Tubin ka muusika autorina, näitlejana osales Allan Kress. Lavastusega anti 15 etendust 1200 vaatajale.

3.–6. novembrini osales Tartu Üliõpilasteater Ungaris Pécsis X rahvusvahelisel üliõpilasteatrite festivalil lavastusega „Morfium”, mille lavastaja Irakli Gogia (Gruusia) pälvis parima lavastaja tiitli; parima meesnäitleja auhinna sai Karl Edgar Tammi (Must Kast).

3.–6. novembrini osalesid EMTA lavakunstikooli teadurid Eva-Liisa Linder ja Madli Pesti Saksa Teatriteaduse Ühenduse 13. kongressil „Teater kui kriitika“ (Theater als Kritik) Frankfurdis ja Gießenis. Eva-Liisa Linder esines konverentsil kaasaegset Eesti teatrit käsitleva ettekandega „Kuidas kasutada kriitikarelva? Suurtest poliitilistest vaatemängudest rahvusvähemuste eneseirooniani kaasaegses Eesti teatris".

15.–20. novembrini toimus Kaunase Riiklikus Draamateatris Balti Teatri Festival, kus osales Eesti delegatsioon. Lisaks etenduste vaatamisele arutati kolme Balti riigi teatrite hetke-

194

seisu ja naabritevahelise teatrialase koostöö üle. Eesti teatrit tutvustaval seminaril esines teatriuurija ja -kriitik Eva-Liisa Linder ettekandega „Dokumentaalteater ja selle mõju Eesti ühiskonnale alates 2010. aastast“, kultuuriministeeriumi teatrinõunik Katre Väli tutvustas ministeeriumi prioriteete ja põhimõtteid teatrite rahastamisel, Eesti Teatri Agentuuri juht Kirsten Simmo tegi ülevaate agentuuri tööst ning dramaturgid Liis Aedmaa Ugalast ja Paavo Piik Tallinna Linnateatrist rääkisid EV100 teatrite ühislavastustest ning uutest arengutest näitekirjanduses. Eesti delegatsiooni kutsus kokku Eesti Teatri Agentuur ja lisaks ettekannete tegijatele osalesid aruteludes ka kirjanik Andra Teede, teatrikriitik Heili Sibrits ja dramaturg Heidi Aadma.

21.–24. novembrini viibis Tallinna Tantsuteater lavastusega „Tantsud Eesti filmidest” Rootsis, kus anti Stockholmi Eesti Majas ja Linköpingi teatris Arbis Eesti kogukondadele etendusi ning viidi läbi lastele ja noortele suunatud klassikalise tantsu, loovtantsu ja näitlejameisterlikkuse õpitubasid.

30. novembrist 8. detsembrini juhendas TÜTi kunstiline juht Kalev Kudu Liège'i ülikooli teatris töötuba, kus vaadeldi Tšehhovi näidendit „Kirsiaed“. Töötoa tulemus esitati 7. detsembril Liège’is, et 2017. aasta märtsis esietenduks lavastus, mis osaleb Liège’i rahvusvahelisel tudengiteatrifestivalil RITU 34.

FESTIVALID EESTIS ESINEJAID

LAVASTUSED

ETENDUSED

KÜLASTUSED

21 5 20 1 12 5 8 5 5 17 22 7 6 5 8 5 152

21 6 25 3 12 7 8 5 5 22 8 9 7 9 9 5 161

21 9 50 3 22 12 8 6 6 47 8 10 9 11 9 59 290

178 2 224 4 275 1 332 3 671 10 536 828 6 146 500 5 598 2 670 680 1 815 6 524 768 3 047 50 792

FESTIVAL

KORRALDAJA

made in estonia JÕHVI BALLETIFESTIVAL TREFF Pärnu Ooperipäevad Baltoscandal Saaremaa Ooperipäevad Monomaffia Birgitta Festival Linnafestival UIT DRAAMA Tallinn Comedy Festival Teater Noorele Vaatajale NU Performance Kuldne Mask Eestis draamamaa.weekend Talveöö unenägu

Kanuti Gildi SAAL Eesti Kontsert NUKU teater Eesti Kontsert Rakvere Teater Eesti Kontsert Pro Magister, Endla Teater Tallinna Filharmoonia MTÜ Avangrad Eesti Teatri Festival Kinoteater, Komeediklubi, POINT ASSITEJ Eesti keskus Kanuti Gildi SAAL Art-Fortius Eesti Teatri Agentuur Tallinna Linnateater KOKKU

UNIMA nukuteatrite festival „Valge muinasjutt“ 12.–13. veebruarini 2016 Tallinna Vene Kultuurikeskuses

MADE IN ESTONIA MARATON 12. märtsil 2016 Kanuti Gildi SAALis www.saal.ee

UNIMA Eesti keskuse (13 liikmesteatrit) talveteemalisel festivalil osalesid lavastustega Viljandi Nukuteater („Sinine jänes, punane rebane, kollane ...“), Are Uder („Jäljed lumel“), Harry Gustavsoni Pereteater („Nõiamoori jõuluvemp“), Kärdla Nukuteater („Kakspäkapikk, unemaa ja esimese ingli tiivad“), Kehra Nukk („Hõbekannel“), Pärnu Nukuteater („Talveõnned“), Vana Vabriku Kinoteater („Sokisööjad“), Vene Nukuteater („Hellake“), teater Tuuleveski („Lumehelbeke“), teater Marionett („Räägi tasa minuga“), nukuteater Fonarik („Kaval rebasepoeg“) ja Kukruse Polaarmõisa projektiteater („Lumehelbeke“).

Etenduskunstide lühivormide festivalil esinesid Chungin, Henri Hütt, Carmel Köster, Rene Köster, Janis Rizhovs, Jaak Sapas, Mart Kangro, Evi Pärn, Nele Suisalu, Veronika Vallimäe, Minna Hint, Lilli-Krõõt Repnau, Rait Rosin, kunstirühmitus LAIK, Epp Kubu, Andra Ehrenbusch, Helena Ehrenbusch, Ulla Väljaste, Terezie Stindlova, Jakob Tulve, Anita Kossareva, Linda Vainomäe, Liisi Lasn, Arvi Piir, Oskar Tikka, Meeri Kabur, Martis Roosimaa, Kristjan Kesküla, Jorven Viilik, Tuuli Velling, Harilikud Ränd Öömid, Joanna Kalm, Rūta Ronja Pakalne, Jaana Heinsalu jt.

195

TUDENGITE TEATRIPÄEVAD 12.–14. veebruarini 2016 Viljandi kultuuriakadeemia mustas saalis 14. teatripäevade tunnuslause oli „Mängult päriselt!” ja üles astusid 8 truppi, neist 2 välismaalt: Helsingi Üliõpilasteater („Kukin“) ja Läti trupp Zona Projects („HELP!“), Eestist osalesid Ruutu10, K-äng2 („MTKO“), Polygoni teatrikool („Olevused“), T-Teater („Sõnadeta mäng“), Tartu Üliõpilasteater („Kirsiaed“) ja Tallinna Ülikooli üliõpilasteater TYYT („Pimedad“). Lisaks etendustele toimusid töötoad ja arutlusteks oli avatud festivali klubi. Tagasidet saadi Kolmelt Targalt, kelleks sel korral olid Adeele Sepp, Garmen Tabor ning Kristo Viiding.

EESTI TSIRKUSE FESTIVAL 1.–30. aprillini 2016 Tallinnas, Tartus, Hageris, Sauel ja Saaremaal www.tsirkusekeskus.ee Eesti tsirkusekunstile pühendatud viienda festivali programmis oli üle 30 erineva sündmuse. Programmis oli nii peredele mõeldud lavastusi (Piip ja Tuut, Tsirkusering, Mustkunstiteater, Tsirkusepuu Minifestival), kaasaegse tsirkuse etendusi noortele ja lastele (Tsirkusestuudio Folie, OMAtsirkus, Tsirkusekool, Twister, PartnerAkro), tänava- ja tuleetendusi (Schokokaboom, Kelfirius), humoorikaid show’-etendusi täiskasvanutele (Mustkunstiteater, Piip ja Tuut, OpenTsirkusStage) ja lastele (Mustkunstiteater, Dan le Man, Marino Clown), osalustsirkuse etendus (Schokaboom JEEE) kui ka mitmed õpitoad nii lastele kui täiskasvanutele.

16. aprillil tähistati ülemaailmset tsirkusepäeva paraadi ja tsirkuseolümpiaga Tartu Uues Teatris. Tallinnas Kumu auditooriumis toimus 17. aprillil žongleerimis- ja tasakaalu-

196

alade minifestival koos kaasaegse tsirkuse etendusega „Vaikus”. Traditsiooniline „Tsirkusering” andis 10. aprillil OMAsaalis esimesi praktilisi kogemusi kõikidele suurtele ja väikestele huvilistele.

JÕHVI BALLETIFESTIVAL 5.–8. maini Jõhvis, 25. aprillist 6. maini eriprogramm Rakveres Korraldaja: Jõhvi Kontserdimaja, kunstiline juht Piia Tamm www.concert.ee/jbf-2016 Jõhvi balletifestivali peaesineja oli Valgevene Rahvuslik Ooperi- ja Balletiteater balletiga „Don Quijote“ ja ühevaatuselise balletiga „Šeherezade“. Toimusid Toimusid laste ja noorte eriprogrammid. Noortele pakuti Rootsi orelikunstniku Hans Davidssoni ja ta balletisolistidest poegade Jonatan ja Gabriel Davidssoni kava „Aastaajad“, milles põimusid klassikaline orelimuusika, ballett ja luule. Väikelapsed said koos Eesti Rahvusballeti tantsijatega tantsu õppida, proovida balletiseelikuid ja varvaskingi lavastuses „Balletilugu“, 8. mail toimus Jõhvis traditsiooniline laste „Balletigala“. Festivali raames sai Jõhvis ja Rakveres vaadata kaheksast tantsufilmist eriprog-rammi, toimus disaineri Piret Pupparti ja Eesti Kunstiakadeemia tudengite etno-moe-show. Rakvere eriprogrammis olid laste balletigala, Kaurikooli ja Kersti Adamsoni balletistuudiote, samuti Tallinna Tantsuteatri etendused ning õpilastööde näitused ja filmiprogramm.

HEADREAD 25.– 29. maini 2016 Tallinnas Kaheksanda kirjandusfestivali raames oli mitmeid teatriga seotud ülesastumisi. Festivali eelõhtul, 24. mail kanti teatris NO99 ette

kaks tähelepanuväärset ja auhinnatud teksti, mille keskmes on eesti keele igapäevased vormid: „Kodumaa karjed“ ja „Eestluse elujõust“. Programmis olid ka kohtumisõhtu Andrus Kivirähkiga, Vanalinna Hariduskolleegiumi õpilaste luulekava pealkirja all „Meelte kodu“ (juhendaja Tõnis Rätsep); ettelugemiste kavas „Ajatud tekstid ajalises teatris“ esitasid valikut nende näitlejateed oluliselt mõjutanud tekstidest Pääru Oja, Külli Teetamm ja Taavi Teplenkov; kohvikus Must Puudel esines Soomes elav iiri näitleja ja püstijalakoomik Frank Boyle W. B. Yeatsi luule ja muusikakavaga; Vene teatris etendus Viktor Marvini lavastus „Mõned loomalood“, Maria Kotlova lavastus „Brodsky tänav. Kohvik Mandelštam“ (teksti autor Jelena Skulskaja) ja Jelena Sklulskaja lastelavastus „Rumal hiireke“.

TALLINN TREFF FESTIVAL 2.–5. juunini 2016 Tallinnas www.nuku.ee/festival, kunstiline juht Vahur Keller Kümnendat juubelit tähistanud rahvusvahelisel visuaalteatri festivalil osales 25 lavastust 20 trupilt üle maailma. Põhiprogrammi lavastustele Iisraelist, Kanadast, Prantsusmaalt, Venemaalt, Hispaaniast, Saksamaalt, Sloveeniast, Soomest, Hollandist ja Eestist pakkusid täiendust Toompea väljakutel ning aedades toimunud tänavaetendused ja igaõhtune festivali klubi Von Krahli teatris.

NUKU muuseumis näidati objektiteatri võtteid kasutavat lühifilmi „All Rights Reserved“. Klubis toimunud aruteludel osalesid ajakirjanik Keiu Virro ja hollandi kunstnik Nick Steur, etenduskunstnik Barbara Lehtna ning iisraeli näitlejad Yael Rasooly ja Ariel Doron, ajakirjanik Jelena Skulskaja vestles vene lavastaja Ruslan Kudašoviga.

Korraldajate otsusel jätkatakse visuaalteatrifestivalina NuQ Treff, mis hakkab toimuma biennaalina.

BALTOSCANDAL 6.–9. juuli 2016 Rakveres Korraldaja: Rakvere Teater, kunstiline juht on Priit Raud www. baltoscandal.ee 14. rahvusvahelisel etenduskunstide festivalil oli lisaks etendusprogrammile kontserte, vestlusi, installatsioone, kunsti, traditsiooniline jalgpallimatš ja palju muud. Põhiprogrammis oli 12 lavastust 11 riigist. Peaesinejaks oli prantsuse lavastaja Philippe Quesne, kes tõi Eestisse oma lavastuse „Night of the Moles (Welcome to Caveland)“, etenduse andis ka legendaarne Saksa trupp Showcase Beat le Mot nende uusima lavastusega „Nazisuperhumans are Better Than You All – The Horror of The Ordinary”. Samuti osalesid Joris Lacoste Prantsusmaalt, Ivana Müller Horvaatiast, Marco Berrettini Šveitsist, Erna Ómarsdóttir ja Valdimar Jóhannsson Islandilt, Tim Etchells Suurbritanniast ning Iiri teatritrupi Dead Centre ning lavastajate Ben Kidd ja Bush Moukarzeli poolt lavastatud „Chekhov’s First Play”. Eestist osalesid Renate Keerdi „Põletatud väljade hurmaa“ (Tartu Uus Teater) ja Ene-Liis Semperi „El Dorado: klounide hävitusretk“ (Teater NO99). Eriprojektina valmis Belgia koreograafi Andros Zinz-Browne ja TÜ Viljandi kultuuriakadeemia tudengite koostöölavastus „Limewire* (V3.0)“. 2.–24. juulini toimus Rakveres ka rahvusvaheline kaasaegse kunsti näitus „Kilomeeter skulptuuri“.

197

NOTAFE 10.–16. juulini 2016 Viljandis MTÜ evestuudio, kunstiline juht Eve Noormets 24. rahvusvaheline etenduskunstide festival keskendus kehale, meelele, liikumisele ja õppimisele. European Action Theater Ensemble korraldas festivalil oma aasta töökoosoleku, mis puhul kogunesid sertifitseeritud ala õpetajad üle Euroopa. Toimusid töötoad, etendused, kontserdid, vestlused esinejate ning õpetajatega. Põhiprogramm koondas 9 töötuba, mida viisid läbi Aitana Cordero Vico (Hispaania), Sten Rudström (Saksamaa), Vladimir Sidorov (Venemaa), Perrine Bailleux (Prantsusmaa), Edivaldo Ernesto (Mosambiik-Saksamaa), Satu Palokangas (Soome), Sofia Neupath (Portugal), Bruno Caverna (Brasiilia), Claudia Sorace ja Ricardo Fazi (Itaalia). Iga päev oli kõigile soovijaile avatud hommikune joogatund Cid Pearlmani (Ameerika Ühendriigid) eestvedamisel.

Etendusprogrammi avas Ruth Zaporah, improvisatsioonisüsteemi Action Theater looja, lavastusega „Viljandi Beneath“, kus ta astus üles koos Andres Noormetsaga. Alates 5. juulist valmistati vanas spordihoones spetsiaalselt notafe tarvis ette Aitana Cordero Vico lavastust „Three ways to master a kiss“.

13. juulil toimus Viljandi Koidu seltsimajas Maarja Nuudi kontsert koostöös Hendrik Kaljujärvega. Lisaks toimusid etendused, kus astusid üles töötubade õpetajad. Festivali lõpetas traditsiooniline avatud lava töötubades osalenutega.

198

PÄRNU OOPERIPÄEVAD 7.–9. juulini 2016 Pärnu Kontserdimajas Korraldaja: Pärnu Kontserdimaja, kunstiline juht Marika Pärk www.concert.ee/parnu Kaheteistkümnendat korda toimunud ooperipäevade keskmes oli Peterburi Ooperiteater kahe lavastuse ja galakontserdiga.

Esmakordselt nägi Eesti publik Gaetano Donizetti ooperit „Peeter I ehk Vene tsaari uskumatud seiklused“ (lavastaja Juri Aleksandrov, dirigent Aleksandr Goihman) ja Rodion Štšedrini lüürilist ooperit „Mitte ainult armastus“ (lavastaja Juri Aleksandrov, dirigent Maksim Balkon). Ooperipäevad lõpetas traditsiooniline galakontsert Peterburi Ooperiteatri solistide ja orkestri esituses.

SAAREMAA OOPERIPÄEVAD 25.–31. juulini 2016 Saaremaal Korraldaja: Eesti Kontsert, kunstiline juht Aarne Mikk Üheksandat suve toimusid ooperipäevad Saaremaa piiskopi linnusehoovis, kuhu oli püstitatud 2000 külastajat mahutav ooperimaja. Päevad avati maailma esiettekandega, Ülo Kriguli ooperiga „Swan Bone City“ („Luigeluulinn“). Lavastaja Marianne Kõrver, dirigent Risto Joost, peaosades olid Iiris Vesik, Helen Lepalaan, Marius Peterson, lisaks Eesti Filharmoonia kammerkoor ja Tallinna kammerorkester.

Ooperipäevade peakülaline oli Wrocławi ooperiteater Bizet’ „Pärlipüüdjate“, Verdi „Othello“ ning Poola klassiku Karol Szymanowski ooperi „Kuningas Roger“ etendustega. Lisaks olid kavas „Alexela ooperigala“ ja lastegala, kus esitati Olav Ehala „Nukitsamehe“ muusikat. Lisaks etendustele toimusid kontserdid Laurentiuse kirikus ja lossihoovis.

HIIUMAA TANTSUFESTIVAL 1.–7. augustini 2016 Käinas 3.–7. augustini töötubade ja etendusõhtute programm Korraldaja: MTÜ HTF Tantsukompanii Seitsmendat korda Käina kultuurikeskuses toimunud nädalapikkune festival, mille programmi kuuluvad erinevad tantsutöötoad ja võimalus osaleda koos tuntud Eesti ja välismaiste koreograafidega nii filmide valmimise kui ka lavastuste tööprotsessides.

Valmis tantsufilm, mille juhendajateks olid Ruta Pakalne ja Janis Rizhovs, ning kolm tantsulavastust, mille läbiviijateks olid Cid Pearlman ja Johannes Ahun, Külli Roosna ja Kenneth Flak ning Rauno Zubko ja MikkMait Kivi. Festivalil valminud tantsulavastuste ja -filmi esietendused toimusid 7. augustil Käina kultuurikeskuses.

BIRGITTA FESTIVAL 13.–21. augustini 2016 Tallinnas Pirita kloostri varemetes Korraldaja: Tallinna Filharmoonia, kunstiline juht Risto Joost www.filharmoonia.ee/birgitta 12. korda toimunud rahvusvaheline muusikateatrifestival kandis alapealkirja „Armastusega Eri Klasilt”, kuuel augustiõhtul etendusid viis erinevat muusika- ja tantsulavastust. Esinesid The Black Cat Opera Company („Così fan tutte. Nii teevad kõik“, Jaapani lavastaja Keiko Sumida); Antonio Andrade Flamenco Company („Carmen by Bizet“); Valgevene Riiklik Ooperi- ja Balletiteater („Jevgeni Onegin“, lavastaja ja muusikaline juht Aleksandr Anisimov); Jekaterinburgi Riiklik Akadeemiline Ooperi- ja Balletiteater (Sergei Prokofjevi balletiga „Romeo ja Julia“, koreograaf-lavastaja Vjatšeslav

Samodurov) ning Birgitta festival oma produtseeritud suurteosega „Reekviem ... ja elu enne“ (lavastus ja kontseptsioon Joël Lauwers).

LINNAFESTIVAL UIT 17.–20. augustini 2016 Tartus Korraldaja: MTÜ Avangrad Tartu kesklinnas ja nurgatagustes ringi luusiv interdistsiplinaarne linnafestival, mis loob võimaluse jõuliselt elustada kohad, mis ei ole aastakümneid elu näinud või mis pikemat aega seda ei kannataks. Festivaliprogrammis olid installatsioonid, etendused, linnatuurid, peod, kontserdid ja seiklused.

2016. aasta peaesineja Peterburi kunstnikerühmitus TUNDRA lõi üheks õhtuks Maarja kirikusse valguse- ja heliinstallatsiooni „Halo“, installatsiooniprogrammis oli veel Timo Tootsi projekt „Nupp”, EKA magistrantide installatsioonid „Võõra(s) tunnel” ja „Minusoid on Sinusoid”, kõike saatis helikunstnik Patrick McGinley „Kuulamispunkt”. Teiseks väliskülaliseks oli Leedu Theatre of Senses lavastusega „Tense In Sense”. Traditsiooniliselt toimusid linnatuurid, mis viisid avastama pööninguid, Nikolai Baturini loomingu avarilma, nõukogudeaegset Emajõe-äärset Tartut ning kogukonnaaedasid, toimus Tour d'ÖÖ ühissõit ja koostöös Elektriteatriga näidati põnevusfilmi „Victoria” (rež Sebastian Schipper).

MONOMAFFIA 18.–20. augustini 2016 Pärnus Korraldajad: MTÜ Arenduskeskus PRO Magister, Endla Teater, kunstiline juht Ingomar Vihmar Rahvusvaheline monoteatrite festival keskendub eeskätt näitlejale kui kesksele tegijale

199

teatris. Sel korral osalesid Silver Kaljula kaheksa lavastusega: „5 grammi sisemist rahu“ teatrist Must Kast; VAT Teater ja Lauri Saatpalu lavastusega „Kuidas ma koera sõin“; Slovakkia näitleja Pavol Seriši „Kas jäite oma roaga rahule?“; Austria näitlejanna Julia Rosa Stöckl lavastusega „Lahkumine Zilleri orust“; Ameerikast pärit Bill Bowers lavastusega „Sõnadetagi selge“; Ameerika näitlejanna Sandy Simona lavastuses „Mu süda uitab Lvivis“, Austrias tegutsev näitleja Toomas Täht etendas spetsiaalselt Monomaffia festivaliks eesti keelde tõlgitud lavastust „Juudas“ ning Soome noorema põlve näitleja Johannes Holopainen andis etenduse lavastusega „Sõdur“. Žürii (Sven Karja, Riina Oruaas, Karl Edgar Tammi, Ott Kilusk ja Lasse Lindeman) andis välja peaauhinna ehk Suure Kirsi pluss kaks Väikest Kirssi ja eripreemiad. Peaauhinna pälvis Johannes Holopainen, Väikesed Kirsid Bill Bowers ja Toomas Täht, eripreemiad Lauri Saatpalu ja Silver Kaljula. Publikupreemia pälvis Pavol Seriši.

DRAAMA 5.–11. septembrini 2016 Tartus Korraldaja: Eesti Teatri Festival, Tartu Uus Teater, loominguline juht Ivar Põllu www.festival.ee Nädala jooksul sai festivalil näha Eesti teatri paremikku, kavas oli 22 lavastust, osales 17 truppi ning mängiti 10 mängupaigas kogu Tartus. Programmi kuulusid nii 2016. aasta Eesti teatri aastaauhindade laureaadid ja nominendid kui ka lavastused, mis ilma festivalita Tartusse ei jõuaks. Festivali väliskülaliseks oli Chuzaburo Shigeyama Family trupp Jaapanist.

Terve festivalinädala jooksul oli avatud festivalikohvik Tartu Uues Teatris, arutelud

200

toimusid Sisevete Saatkonnas ja Kirjanike majas, Kvartali keskuses tegutses raamatu- ja plaadipood Utoopia, 10. septembri päeval toimus Kalevipoja pargis teatrilaat.

TALLINN COMEDY FESTIVAL 5.–7. oktoobril 2016 Tallinnas Korraldajad Teater Point, Komeediklubi ja Kinoteater.

Kolmandal festivalil esines üle 22 esineja 4 riigist, peaesinejaks oli briti koomik Stephen K Amos kavaga „The Laughter Master“. Festivali avaüritus oli Nordea Kontserdimajas toimunud „Tallinn Comedy Gala“ 14 erineva koomikuga, kellel kõigil on võimalus esitada piiratud aja sees oma parimaid palu: Ott Sepp, Piret Krumm, Tõnis Niinemets, vennad Piusid, Jarek Kasar, Hannes Võrno, Kaspar Velberg, Henrik Normann, Tigran Gevorkjan, Keith Farnan jpt. Festivali programmis oli ka eelmise aasta Edinburghi festivali hitt „Anarchist Cook” ning traditsiooniliselt toimusid välisesinejatele keskenduv üritustesari „Komeediklubi“ (Keith Farnan Iirimaalt ja George Egg Inglismaalt) ja eestikeelsele püstijalakomöödiale keskenduv „Fopaa“. LHV panga kliendikontoris toimus eriüritus „Lunch & Laugh“.

KULDNE MASK EESTIS 8.–18. oktoobrini 2016 Tallinnas Korraldaja Eestis: MTÜ ART-Forius www.goldenmask.ee Venemaa festivali „Kuldne mask“ nominentideks ja laureaatideks saanud lavastuste Eesti festival.

Põhiprogrammis: Moskva Draamakunstikooli Teatri Dmitri Krõmovi laboratooriumi lavastused „Oma sõnadega. A. Puškin „Jevgeni Onegin““ ja „Vene bluus. Seenelkäik“

(idee, kompositsioon ja lavastus: Dmitri Krõmov), G. Tovstonogovi nim Suure Draamateatri „Joobnud“ (autor Ivan Võrõpajev, lavastaja Andrei Mogutši), A. Raikini nim teatri Satirikon lavastus „Inimene restoranis“ (autor Ivan Šmeljov, lavastaja Igor Pedregudov), Peterburi Muusikalise Komöödiateatri „Jekyll ja Hyde“ (autorid Steve Cuden ja Frank Wildhorn, lavastaja KERO) ning lasteprogrammis andis kaks etendust A. Brjantsevi nim Noorte Vaatajate Teater lavastusega „Ujus valge purjega laevuke“ (autor Boriss Šergin, lavastaja Maria Kritskaja).

XII festivali raames toimusid lisaks etendustele vestlused, meistriklassid ja loengud – seekordseks erisündmuseks kujunes kohtumine teatri Satirikon juhi Konstantin Raikiniga. Samuti kohtusid noored lavakooli tudengid Peterburi Draamateatri kunstilise juhi Andrei Mogutšiga, Vabal Laval toimus vestlus Dmitri Krõmoviga ja BFMis toimusid Anatoli Efrose telelavastuste ja filmide õhtud.

A-festival 13.–16. oktoobrini 2016 Tartus Korraldaja: Tartu Üliõpilasteater Viiendat korda Tartus toimunud rahvusvahelisel sõltumatute ja üliõpilasteatrite festivalil osalesid teatrid Leedust, Venemaalt, Poolast, Itaaliast ja Soomest. Etendused toimusid Genialistide klubis ja Tartu Üliõpilasmajas. Vilniuse ülikoolist osales Andrius Pulkauninkase kineetiline teater lavastusega „Relation Chips“, Bergamost poliitiline teater Teatro Caverna lavastusega „To Ada, for Ada, through Ada …“, Poola New Art Theatre mängis füüsilise teatri võtmes „Under sole of the shoe“ ja Peterburi tantsuteater Mouvement Theatre Studio esitas oma versiooni Shaw’ näidendist „Bernarda Alba maja”,

Tampere üliõpilasteater esitas miniatuurses ja absurdses võtmes sõnadeta loo inimeste hingedest „Shoulder And Yours“. Liège’i kuningliku ülikooli teater Belgiast korraldas festivali ajal teatrialase töötoa kõigile soovijatele. Vilde teater andis etenduse lavastusega „Krappi viimane lint“ ja korraldajad lavastusega „Ümberringi võimalik on jumal“.

Improteatrite festival TILT! 20.–22. oktoobrini 2016 Tallinnas Peakorraldaja: Jaa !mproteater www.improfestival.ee Neljas rahvusvaheline improteatrite festival tõi publiku ette 13 improetendust, lisaks Eesti improteatritele Kogu Moos ja Eesti Improteater esinesid trupid Hollandist, Rootsist, Saksamaalt, Belgiast, Iisraelist ja Inglismaalt ning programmi lõpetas festivalil töötubasid läbi viinud koolitajate etendus, mille raames jõudsid lavale Kreeka, Ameerika, Soome, Austraalia ja Lõuna-Aafrika Réunioni saare impronäitlejad. Nende järel astusid lavale Nicole Mischler ja Peter More improversiooniga „Tagasi olevikku“. Toimus Saksa improtrupi Improbanden etendus, mis sai inspiratsiooni publiku anonüümsetest ülestunnistustest. Keng-Sam Chane Chick Té (Lõuna-Aafrikast Réunioni saarelt) esines hommikuses töötoas kokku pandud lavastusega, milles osalesid festivalil osalevad näitlejad.

201

NU Performance festival 29. oktoobrist – 5. novembrini 2016 Tallinnas Korraldajad: Uue Performantsi Selts, Kanuti Gildi SAAL, kuraator Maria Arusoo Interdistsiplinaarne (etendus)kunstide festival pealkirjaga „CORPORATE OCCULT_let’s talk about the body baby“ tõi kokku rahvusvahelise seltskonna visuaal- ja performance’i-kunstnikke, muusikuid, koreograafe ja publiku, et luua nädal aega kestev inspireeriv ja eksperimenteeriv platvorm, mis koosneb etendustest, kontsertidest, vestlustest ja kõigest, mis selle ümber juhtuma hakkab. Kavva kuulusid nii etendused, performatiivsed installatsioonid, filmid kui ka kontserdid, mis kõik katsetasid ühel või teisel moel kehalisusega. Üles astusid Dana Micheli lavastusega „Mercurial George“, Soome-Egiptuse kunstnik Samira Elagozi lavastusega „Cock, Cock ... Who’s There?“, Ivo Dimchev lavastusega „P-Project“, Peaches, Dana Michel, Samira Elagoz, Maria Metsalu, Black Cracker, Maria Minerva, Kolbeinn Hugi, Vanessa Place, Kris Lemsalu, Helena Keskküla, Emer Värk & Renzo van Steenbergen, Huoraton / Last Gang Records. Etendused toimusid Kanuti Gildi SAALis, kontserdid Telliskivi Loomelinnaku Punases Majas.

TEATER NOORELE VAATAJALE 7.–9. novembrini 2016 Tartus Korraldaja: ASSITEJ Eesti Keskus, www.assitej.ee Kodumaine ülevaatefestival koondas kokku väiketeatrid ja ringreisitrupid, kes esinesid festivalil oma värskemate lavastustega lastele ja noortele. Festivali laiem eesmärk oli pakkuda noorpublikule mängivatele väike-

202

teatritele ja truppidele platvormi professionaalseks dialoogiks tellijatega, ausaks tagasisideks ja enesearenduseks ning harida vaatajate silmaringi kaasaegse teatri suhtes, tõsta festivali kaudu Eesti noore vaataja teatri taset ja publiku nõudlikkust. Lisaks etendustele toimusid festivalil seminarid, töötoad ja etenduste arutelud. Etendusi andsid Teatrihoov („Hops-keerdu-pots“), Ilmarine („Kaks naabrinnat“), Must Kast („Padjatäis päikest“ ja „Jõud“), ZUGA ühendatud tantsijad („MeeleKolu“), teater Tuuleveski („Lumehelbeke“), Miksteater („Prügi“), Piip ja Tuut Teater („Hamlet“) ja Karlova Teater („Veebruariöö“). draamamaa.weekend 10.–12. novembrini 2016 Tallinnas Korraldaja: Eesti Teatri Agentuur Eesti etenduskunstide showcase-festival, mis on suunatud professionaalsetele väliskülalistele: kuraatoritele, produtsentidele, festivalija teatrijuhtidele. Kolmandat korda toimunud festivali programmi kuulus üheksa lavastust: Teater NO99 „NO42 El Dorado: Klounide hävitusretk“ ja „NO39 Ema Courage“, Von Krahli Teatri „Paradiis“, Theatrumi „Popi ja Huhuu“, Vaba Lava „Ma pigem tantsiksin sinuga“, Sõltumatu Tantsu Lava „Genesis remiks“, Tartu Uue Teatri „Põletatud väljade hurmaa“, Kinoteatri „Õpetaja Tammiku rehabiliteerimine“ ja Kanuti Gildi SAALi kaasproduktsioon „Seisund ja disain“.

PANSO PÄEVAD 24.–29. novembrini 2016 Särevi Teatritoas Korraldaja: Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum Kümnenda minifestivali raames sai osa võtta luuleõhtust, kohtumisõhtust lavakooli vilist-

lastega ja lavakooli praeguste tudengite etteastetest.

24. novembril esinesid luuleõhtute sarja „Pajats või poeet“ raames oma luulekavaga „Elus“ Peeter Sauter ja Ingel Undusk. 25. novembril kohtumine lavakooli X lennu esindajatega. Avatud vestlusringiga kohtumisõhtust tegi otseülekande Postimees.

28. ja 29. novembril esitasid lavakooli XXVIII lennu tudengid Dovydas Pabarcius, Priit Põldma, Teele Pärn ja Sander Roosimägi „Lavakooli teatriloo tunni“ raames ettekandeid tuntud lavainimestest Ervin Abelist, Kaarin Raidist, Jaan Toomingast ja Juhan Viidingust. Juhendaja Piret Kruuspere, kursuse juhendajad Anne Türnpu ja Mart Koldits. 30. novembril anti 28. lennu näitlejaüliõpilasele Teele Pärnale üle Panso preemia.

B“). Lisaks neljale põhilavastusele oli kavas ka Mari-Liis Lille ja Paavo Piigi eestlastest ja venelastest rääkiv lavastus „Teisest silmapilgust“, kohtumised tegijatega, näitus „Riiklikud arengukavad“, ühekordne lugemisaktsioon „Kolm tavalist inimest“ jmt.

TALVEÖÖ UNENÄGU 5.–10. detsembrini 2016 Tallinnas Korraldaja: Tallinna Linnateater, kuraator Paavo Piik Seekordne festival pealkirjaga „Talveöö unenägu: Plaan B“ tõi Tallinnasse neli rahvusvaheliselt tunnustatud lavastust, mida ühendas katse asetada vaataja kellegi teise olukorda, olgu need supermarketi kassiirid, teise nahavärviga inimesed või vaesed kunstnikud.

Ajal, mil me avalik ruum on kimpus sotsiaalsete teemade avamisega nii, et see ei muutuks poriloopimiseks ja tekitaks mõistmist, võiks teater olla plaan B. Programmis esinesid Läti näitekirjaniku-lavastaja tandem Jānis Balodis ja Valters Sīlis (monolavastusega „Riiklik arengukava“), Leedu nüüdisaegse ooperiteatri kollektiiv Operomanija (supermarketiooperiga „Head päeva!“), tuntud vene lavastaja Kirill Serebrennikov („Märter“) ja Lõuna-Aafrika Vabariigi lavastaja Brett Bailey (installatsioonlavastus „Näitus

203

KÜLALISTEATRID ja -ESINEJAD EESTIS RIIK RIIK

EATERVÕI VÕIESINEJA, ESINEJA, T TEATER AUTOR AUTOR

Ameerika Ühendriigid

Vanessa Place

Ameerika Ühendriigid Ameerika Ühendriigid Ameerika Ühendriigid Austria Austria Austria Belgia Belgia Bulgaaria Hispaania Holland Holland Holland Holland

Horvaatia Iirimaa Iisrael Iisrael Iisrael Iisrael Inglismaa Island Island

Kanada Kanada Leedu Leedu Leedu Leedu

204

LAVASTUS LAVASTUS

If I wanted your opinion, I’d remove the duct tape Patrick McGinley Kuulamispunkt Sandy Simona Mu süda uitab Lvivis Bill Bowers Sõnadetagi selge Vorarlberger Landestheater, Toomas Täht Juudas Julia Rosa Stöckl Lahkudes Zilleri elust Doris Uhlich Ravemachine Compagnie des Chemins de Terre Lapskosmonaut Andros Zins-Browne, TÜ VKA tudengid Limewire* (v3.0) Ivo Dimchev P-projekt Insectotròpics Punamütsikese galaktika Nick Steur Freeze!

100Hands Kõige keskel Muusikateater BOT Ramkoers NTGent Spectacular Lightshows of Which You Don't See the Effect Ivana Müller We Are Still Watching Dead Centre Chekhov's First Play Yael Rasooly Nii armas Ariel Doron Pinhas ehk Punch Pühal Maal Airel Doron Plastikkangelased PuppetCinema Planeet Muna Tim Etchells A Boradcast.

Looping Pieces Erna Ómarsdóttir, Valdimar Jóhannsson Lazyblood Peaches; Kolbeinn Hugi Peaches Does Herself.

The Future Must Be Destroyed Yesterday Teater Pire Espèce Linnad Dana Michel Mercurial George OPEROMANIJA Head päeva!

Leedu Vene Draamateater Jevgeni Onegin Leedu Vene Draamateater Jõulupidu Ivanovite juures Leedu Vene Draamateater Kuningas Lear

ESITUSPAIK ESITUSPAIK

ETENDUSED KÜLASTUSED KÜLASTUSED ETENDUSED

Kanuti Gildi SAAL Tartu linnaruum Endla teatri Küün Rakvere teatri suur saal

1 1 1 1

108 100 105 90

Endla teatri Küün Endla suur saal Vaba Lava suur saal

1 1 2

80 70 351

Komandandi maja hoov

2

101

Rakvere teatri väike saal Kanuti Gildi saal Vaba Lava suur saal Katariina kirik Sõltumatu Tantsu lava Kultuurikatel

2 1 2 4 2 1

189 176 220 159 157 281

NO99 teatrisaal Rakvere teatri Kolakamber Rakvere teatri suur saal Von Krahli teatrisaal

2 3 1 2

425 186 411 144

Toompea lossi plats Von Krahli teatrisaal Auna teatrimaja suur saal

2 2 2

125 97 132

Rakvere Vene gümnaasium

2

213

Rakvere kultuurikeskus

1

160

Kanuti Gildi SAAL Von Krahli teatrisaal Kanuti Gildi SAAL Vaba Lava suur saal Vene teatri suur saal Vene teatri suur saal Vene teatri suur saal

1 2 2 2 1 1 1

82 100 255 436 371 212 402

RIIK Leedu Leedu Leedu Leedu Lõuna-Aafrika Vabariik Läti Läti Läti Läti Läti Prantsusmaa Prantsusmaa Prantsusmaa Prantsusmaa Prantsusmaa Prantsusmaa Prantsusmaa Saksamaa Saksamaa Saksamaa Saksamaa

Serbia Sloveenia Sloveenia Soome Soome Soome Soome

Soome Soome Šveits

T EATER VÕI ESINEJA, AUTOR

Leedu Vene Draamateater Theatre Of Senses Dance Theater DANSEMA Dance Theater DANSEMA Third World Bunfight Janis Balodis Läti Vene Draamateater Läti Vene Draamateater Läti Vene Draamateater Läti Vene Draamateater Teatrikompanii Mue/tte

LAVASTUS

Zoika korter Tense in Sense Värvilised mängud Värvilised mängud Näitus B Riiklik arengukava Fro Segased tunded Tahkudega klaas Tango Oskar Strokiga Mees nagu orkester (tänavaversioon) Teatrikompanii Mue/tte Mees nagu orkester Teater Anonima Maantee Le Vent des Forges Nao Nao Teater à Sokulaul Encyclopédie de la parole Suite N°2 Philippe Quesne The Night of the Moles (Welcome to Caveland!)

Mamaza Eifo Efi Figurentheater Tübingen Hotell Rivé – Giacometti horisontaalne aeg Peaches Peaches, Black Cracker, Maria Minerva Showcase Beat Le Mot Nazisuperpeople are better than you all – The Horror of the Ordinary Pavol Seriš Kas te jäite oma roaga rahule?

Mala Kline EDEN Ljubljana Nukuteater Väike lamp, sulg ja hernetera Maria Baric Company Ave Fenix Samira Elagoz Cock, Cock ... Who’s There?

Huoratron Huoratron Klockriketeatern Kolm musketäri – ida pool Viini. Euroopa vaimsest seisundist Meriteatteri Merd ju enam ei olegi – kodutee laul Johannes Holopainen Sõdur *MELK PROD IFeel2

ESITUSPAIK

ETENDUSED

Vene teatri suur saal 1 Tartu Skatehall 2 Haapsalu kultuurikeskus 2 Sõltumatu Tantsu lava 2 endine Tallinna Transpordikool 48 Linnateatri Põrgulava 3 Vene teatri suur saal 1 Vene teatri suur saal 1 Vene teatri väike saal 2 Vene teatri suur saal 1

KÜLASTUSED

540 100 160 104 1 231 376 456 621 134 621

Toompea lossi plats Von Krahli alumine saal Toompea lossi park Vene teatri väike saal Auna teatrimaja suur saal Rakvere Spordikirik

2 3 6 4 1 2

340 125 492 160 60 337

Rakvere teatri suur saal Vaba Lava suur saal

1 1

411 167

Kanuti Gildi SAAL

2

125

Telliskivi Loomelinnak

1

515

Küün Rakvere vallas

2

367

Endla teatri Küün Sõltumatu Tantsu lava

1 1

155 36

Vene teatri väike saal Toompea lossi plats Kanuti Gildi SAAL Telliskivi Loomelinnak

2 1 2 1

174 650 251 428

Vaba Lava suur saal

2

85

Von Krahli teatrisaal Endla suur saal Rakvere Spordikirik

2 1 2

184 95 285

205

LAVASTUS

RIIK

T EATER VÕI ESINEJA, AUTOR

Venemaa Venemaa Venemaa Venemaa Venemaa

TUNDRA Gogoli Keskus Helikon-Opera Helikon-Opera Peterburi Suur Nukuteater KOKKU

LAVASTUS

ESITUSPAIK

Halo Märter Kahe pealinna duett Tsaari mõrsja Ülemlaul 64 lavastust 2015: 62 lavastust

Tartu Maarja kirik Kultuurikatel Estonia teatrisaal Estonia teatrisaal Vene teatri suur saal

Külalised Eestis lisaks tabelis toodud etendustele ja esinejatele: Jaanuarist märtsini õppisid lavakunstikoolis 12 külalistudengit Suurbritanniast Rose Bruford College’ist ja 3 üliõpilast Hispaania koolist Escuela Superior de Arte Dramatico de Castilla y Léon.

11. märtsil etendus Philly Joe jazzklubi laval „Täna õhtul Jaa !mproteater!“, kus Jaa !mproteatri näitlejate kõrval astus üles Kanadast pärit impromeister Vinny Francois.

11.–13. märtsini toimus põhjamaade teatriuurijate assotsiatsiooni ja Islandi ülikooli kirjandus- ja kunstiteaduste instituudi koostöös konverents „Teater ja populaarne“, mis oli ajaloo esimene vaid teatriteadusele pühendatud konverents Islandil. Konverentsil osales Ott Karulin ettekandega „Kuidas seletada populaarsust surnud jänesele“. Ettekanne vaatles aastate 2010–2014 uuslavastusi Eestis.

Eesti Rahvusballeti rahvusvahelise tantsupäeva galal 29. aprillil, mis oli pühendatud kauaaegsele esitantsijale, lavastajale ja balleti kunstilisele juhile aastatel 2001–2009 Tiit Härmile, esinesid külalissolistid Elza Leimane-Martinova ja Arturs Sokolovs Läti Rahvusballetist, Linnar Looris Houstoni Balletist ja Maria Seletskaja Flandria Kuninglikust Balletist.

206

LAVASTUS

ETENDUSED

KÜLASTUSED

1 2 1 2 1 159 119

100 679 743 1 452 218 18 915 25 167

Amsterdamist pärit lavastaja Julian Hetzel ja tšehhi etenduskunstnik Eva Susova kutsusid 10 kohalikku koreograafi, näitlejat ja tantsijat osalema 8. ja 9. mail töötubades ning osalema 10. ja 11. mail linnaruumis toimuvatel performance’itel. Töötoad koondnimega „Takistus“ olid osa Vaba Lava programmis etenduvast lavastusest „Vormides hirmu“.

11.–12. mail pidas Tartu ülikooli teatriteaduse õppetoolis ingliskeelse loengusarja „Community, Citizenship, Performance” Ljubljana Ülikooli etenduskunstide uuringute professor Barbara Orel. Loenguid saatsid videonäited Sloveenia nüüdisteatrist ja tegevuskunstist.

2.–6. juunini andsid Tallinnas etendusi Kopenhaageni rahvusvaheline teatrikool The Commedia School ja selle asutaja Ole Brekke.

Tallinna Vanalinna Päevadel esineti kooli I kursuse klounilavastusega „The Clown’s Show“ ja II kursuse commedia dell’arte maskilavastusega „Commedia“. Etendused toimusid Hirvepargi ja Raekoja platsi vabaõhulavadel ning Piip ja Tuut Mängumajas.

6.–12. juunini andis lavakunstikoolis meistrikursuse Ameerika näitlejatöö professor Mihaela Maria Mihut.

9. ja 10. juunil andis Von Krahli teatris etendusi Soome Meriteatteri lavastusega „Merd ju enam ei olegi – kodutee laul“, kus astus

US

ESITUSPAIK

ETENDUSED

KÜLASTUSED

üles ka Mait Joorits. Autor ja lavastaja Anni Mikkelsson.

10.–16. juulini toimus Viljandis notafe festivali raames European Action Theater Ensemble’i aastakoosolek, etendusprogrammi avas ja viis läbi kursuse kontaktimprovisatsiooni looja Ruth Zaporah (Ameerika Ühendriigid). Kokku toimus 9 töötuba, mida viisid läbi rahvusvaheliselt tunnustatud etenduskunstnikud ja praktikud: Aitana Cordero Vico (Hispaania), Sten Rudström (Saksamaa), Vladimir Sidorov (Venemaa), Perrine Bailleux (Prantsusmaa), Edivaldo Ernesto (Mosambiik/Saksamaa), Satu Palokangas (Soome), Sofia Neupath (Portugal), Bruno Caverna (Brasiilia), Claudia Sorace ja Ricardo Fazi (Itaalia). Hommikusi joogatunde vedas Cid Pearlman (Ameerika Ühendriigid).

11. juulist kuni 14. augustini oli Kanuti Gildi SAALis residentuuris Colombia tantsija ja koreograaf Catalina Insignares, kes valmistas ette tantsuprojekti „us as a useless duet“.

7. septembril toimus Draama festivalil Athena Keskuse suures saalis Jaapani traditsioonilise kyogen’i teatri lavastus ja töötuba, mille viis läbi Chuzaburo Shigeyama Family trupp Jaapanist. Laval olid Yoshinobu Shigeyama, Craig Kingsley ja Kento Niijima.

Lavastuse tõi Eestisse SA Eesti Teatri Festival koostöös Jaapani Suursaatkonnaga Eestis.

13.–16. oktoobrini toimus teatrilavade vahetus Rahvusooper Estonia ja Helikon-Opera vahel. Helikon esitas Tallinnas Rimski-Korsakovi ooperi „Tsaari mõrsja“, mille on lavastanud teatri juht Dmitri Bertman, ja ooperigala „Kahe pealinna duett“. Rahvusooper Estonia viis 14.–16. oktoobrini Moskvasse külakostiks Gounod’ „Fausti“, mille lavastajaks samuti Bertman, ja Marina Kesleri koreograafikäe all valminud Tubina balleti „Kratt“. Moskvas kõlas ka ooperigala „Kahe pealinna duett“.

1. ja 2. oktoobril andsid Risto Kübar ja Benny Claessens teatris NO99 kaks külalisetendust oma lavastusega „Spectacular Lightshows Of Which U Don't See The Effect“. Lavastus esietendus Münchner Kammerspieles 2013. aastal.

Oktoobris juhendas Belgia teatri NTGent lavastaja ja näitleja Benny Claessensi töötuba lavakunstikooli 28. lennu tudengite ja Jüri Naela füüsilise teatri magistrantidega. Töötoas õpitu ettenäitamine toimus 12. oktoobril teatris NO99 pealkirja all „Kindness“.

4. novembril toimus Vaba Lava proovisaalis Saksa tantsija Eddie Martineze juhendamisel lavakooli Jüri Naela füüsilise teatri magistrantidega läbiviidud töötoa ettenäitamine.

8.–11. detsembrini toimus Telliskivi Loomelinnakus muusika-, tantsu-, tsirkuse- ja teatrisündmus „Boom chika wau wau“, mille peaesinejateks olid tasakaalumeister Matthias Goed (Holland-Austraalia), tuleartist Chris Blaze (Austraalia), üherattalise meister Sylvain Pomme (Prantsusmaa), akrobaat Anna Kr.Azy (Eesti) ning artist Michelle Cajolet-Couture (Kanada). Õhtut juhtis tsirkuseartist Dan le Man (Austraalia).

8. detsembril pidas Tartu ülikooli kultuuriteaduste ja kunstide instituudis loengu lavastaja, dramaturg ja filosoof, Soome teatrikõrgkooli professor Esa Kirkkopelto. Loeng käsitles Soome lavastaja ja õppejõu Jouko Turkka pedagoogilisi vaateid ja katsetusi näitlejaõppe reformimisel. Turkka näidend „Connecting People” esietendus aastal 2001 Von Krahli Teatris.

10.–11. detsembrini toimus Telliskivi Loomelinnaku Kollases saalis Prantsuse-Kanada päritolu näitleja, miimi ja kirjaniku Michelle Cajolet-Couture’i töötuba näitlejatele, lauljatele ja tantsijatele.

207

ÜLEVAADE TEATRITEGEVUSEST EESTIS 2016. AASTAL Viimastel aastatel on püsinud uuslavastuse arv enam-vähem 200 uuslavastuse piirimail – 2016. aastal on statistikasse kaasatud 196 uue lavastuse andmed. Kogu repertuaaris oli 540 lavastust, mis on 10 lavastust vähem kui aasta varem, kuid sellest hoolimata anti aasta jooksul rohkem etendusi ja kasvas ka külastuste arv. Viimane on mitmeid aastaid püsinud üle 1,1 miljoni – 2016. aastal 1 186 008 külastust.

Enimkülastatud ja jätkuvalt oma külastusi kasvatavad teatrid on Estonia (171 641) ja Vanemuine (161 647), kolmanda külastuste arvuga teater on jätkuvalt Eesti Draamateater (108 268). Eraetendusasutustest kogus enim vaatajaid Piip ja Tuut Teater (28 326), tihedalt kannul on VAT Teater (26 080) ja Kinoteater, aga ka Tuuleveski (19 558) ja Vana Baskini Teater (19 118).

Eraetendusasutuste ja lavastusprojektide külastused moodustavad kogukülastustest 26,6%, kuid see ei tähenda sugugi, et eraetendusasutuste osakaal oleks vähene, vastupidi – iga aastaga kasvab ka erateatrite ja lavastusprojektide panus. On üsna tavapärane, et erateatrites esietendub igal aastal rohkem uuslavastusi, 2016. aastal oli neid 108 (riigija linnateatritel 88), vastupidiseks muutub olukord kogu repertuaari, etenduste ja külastuste arvudes riigi- ja linnateatrite kasuks.

Põhjuseid on mitu ja ilmselt kõigile selgitamatagi teada.

Kui 2015. aastal moodustas riigiteatrite külastuste arv 75%, siis 2016. aastal oli erateat-

riigi- ja linnateatrid eraetendusasutused

208

UUSLAVASTUSI 88 108

rite külastatavus koguarvust 26,3%. Osakaalu kasv on küll vaid 1,3%, kuid kui arvestada, et 2016. aasta andmetega osaleb statistikas 35 erateatrit ja lavastusprojekti ning aasta varem oli see kolme võrra suurem ehk 38, siis seda julgemalt võib tõdeda, et erateatrite külastuste arv kasvab iga aastaga. Ehk annab see kõik märku sellest, et publiku huvi ei kahane ja aina rohkem lavastusi saab mängukavas püsida kauem kui vaid ühe etendusperioodi.

Eesti Teatri Agentuur kogub statistikat järjepidevalt alates 2004. aastast ja vahendab andmeid Statistikaametile, avaldab neid statistikabaasis ja ka aastakogumiku Teatrielu kroonikas. Andmetega on esindatud kõik riigi- ehk repertuaariteatrid, kellele on statistika esitamine osa tegevustoetuse aruandest: nii avalik-õiguslik Estonia, Tallinna ja Kuressaare linnateater, sihtasutused kui ka erateatrid.

Kuna kõiki, kes lavastusi välja tõid, ei saa käsitleda püsi- või oma põhitegevuselt teatritena, ning kaheksal neist oli 2016. aastal mängukavas vaid 1 lavastus, siis on nüüdsest koondtabelis eraldi real lavastusprojektid, kuhu on koondatud kõik erateatrid, projektid, ühendused või sõpruskonnad, kes on statistikasse esitanud ühe lavastuse. 2016. aastal oli neid lavastusi kaheksa: „Grace ja Glorie“, „Ma olen Ivo Linna“, „Muinasjutt kuldsest kalakesest“, „Mardileib“, „Olmeulmad“, „Rästik“, „Sula“ ja „Ubuntu“. Nende olemasolu on igati rõõmustav ja vähesus ei kahanda kuidagi nende olulisust Eesti teatripildis, sest näiteks nimetatud lavastustest esimesed kolm on mängukavas juba mitmendat aastat.

KOGU REPERTUAAR 307 233

ETENDUSED 3 746 2 827

KÜLASTUSED 873 594 312 414

Käesoleva kogumiku koondtabeli kõrval on eraldi välja toodud kolme etenduskunsti keskuse, Kanuti Gildi SAALi, Sõltumatu Tantsu Lava ja Vaba Lava majade kultuuriprogrammide arvnäitajad, sest nende puhul on nii etendustegevus kui ka muu pakutav kultuuriline tegevus samaväärselt võrdsed ja olulised tervikprogrammi osad.

Statistikas osalevate teatrite arv on aastate lõikes küll kasvanud, kuid igal aastal on neid teatreid või lavastusi, mis ei ole andmetega statistikasse jõudnud. Tegemist on enamasti ühekordsete lavastusprojektidega, kuid on ka püsivalt tegutsevaid erateatreid. Kuid käesolev kroonika ei kajasta ainult statistikas osalejaid. Püüame igal aastal Eesti Teatri Agentuuri kodulehe (www.teater.ee) mängukavale tuginedes välja tuua ka need uuslavastused, mida statistikasse ei esitata. 2016. aastal on lisaks (arvandmetega esindatud lavastustele) välja toodud veel 54 uuslavastust (suurematest erateatritest on nende seas nt Cabaret Rhizome 2 lavastusega, Komöödiateater 2 lavastusega, Point 3 lavastusega), teadaolevalt oli nendega antud etenduste arv 2016. aastal 442. Nende hulgas on näiteks suurprojekte nagu Tallinna Filharmoonia „Reekviem ... ja elu enne“, millega anti Birgitta festivalil 2 etendust, või näiteks Suuremõisa lossi hoovis 10 korral väiksemale ringile esitatud Margus Tabori „Mamma lood“.

Kui need teadaolevad arvud lisada statistikas toodule, siis võib öelda, et 2016. aastal oli Eesti teatris kokku 250 uuslavastust, kogu repertuaaris ligi 600 lavastust ja kokku anti aastas üle 7000 etenduse. Kui statistikale tuginedes veelgi julgemalt arvestada, et ühel etendusel oli 2016. aastal keskmiselt 180,4 vaatajat, ning liita need külastused 46 etendusasutuse poolt fikseeritud külastusele, siis võib arvestada 2016. aasta etenduste kogukülastuste arvuks 1 265 560.

Eelnimetatud arvudesse ei ole aga arvestatud

rikkalikku harrastusteatrite tegevust. Küll on olemas esindatus kahe staažika harrastusteatri – Teoteatri ja Vilde Teatri – näol. Koostöös Harrastusteatrite liiduga on aastakroonikasse tehtud valik harrastusteatrite 2016. aasta uuslavastustest. Välja on toodud 26 uuslavastust, millega anti teadaolevalt 184 etendust. Eraldi on kajastatud ka harrastusteatrite aasta olulisemad sündmused, rahvusvaheline koostöö ning festivalid.

Kuid nii nagu kõigil aastatel, ei piirdunud teatrite panus kultuuriellu ka 2016. aastal ainult etendustegevusega, sest lisaks etendustele panustavad teatrid suure hulga sündmustega Eesti kultuuripildi rikastamisse lisaprogrammide, seminaride, hariduslike sarjade, telesaadete, kontsertide, filmiseansside, õpitubade, festivalide jmt korraldamisega. Loomulikult on selles eriti aktiivsed kõik maju ja vastavat tööjõudu haldavad riigiteatrid, aga ka erateatrid: kokku vastavalt 1 850 sündmust 214 032 osalejale (riigiteatritel 1 315 sündmust 150 075 osalejale ning erateatritel 535 sündmust 63 957 osalejale). Seega pakuvad etendusasutused kogu oma aastase tegevusega üle 8 850 kultuurisündmuse üle 1,4 miljonile külastajale.

2016. aastal oli teatripileti keskmine maksumus 11,0 eurot (ilma km-ta) ehk üle 1% Eesti keskmisest palgast. Lavastusliigiti on ootuspäraselt kõige madalama keskmise hinnaga nukulavastuste piletid (4,4 eurot) ja kõige kõrgema maksumusega muusika- ja tantsulavastuste piletid (12 eurot). Sõnalavastusi on mängukavas kõige rohkem ja selle lavastusliigi keskmine pileti maksumus on ka kõige lähemal üldisele keskmisele pileti hinnale (10,6).

Sihtrühmiti on kõige kõrgem keskmine piletihind noortelavastustel – 16,7 eurot.

Noortele tehtud lavastusi oli suhteliselt vähe – 25 – , kuid ilmselt olid need ka kulukad, sest nende hulgas on suhteliselt palju

209

muusikalavastusi, nagu nt 2016. aasta külastatavuselt vaadatuim RO Estonia „Viiuldaja katusel“ (24 830 vaatajat). Põhiosa lavastusest on täiskasvanutele, kellele on keskmine pileti maksumus (ilma km-ta) 11,3 eurot.

Kõige madalam maksumus on lavastustel, mis mõeldud väikelastele – 4,4 eurot, teismelistele vastavalt 11,0 ja lastele 7,7 eurot. Teatrite repertuaar lavastusliikide järgi ja etendused sihtrühmade järgi on joonistel 1 ja 2.

Statsionaaris on keskmine piletiga külastus kõrgem kui väljasõiduetendustel. Kallimad ja kulukamad lavastused ongi statsionaaris mängitavad ja üks võimalik põhjus on, et väljaspool statsionaari käiakse odavamate lavastustega. Väljasõiduetendusi ja etendustegevuse piirkondlikku jaotust vaatleb sel aastal lähemalt Toomas Petersoni artikkel.

etenduste piletite müügist saadud tulu – 10,4% (ehk 1 218 2394 eurot). Samas on teatrite tulude tervikus omaetenduste piletitulu 2% võrra madalam (19%) kui 2015. aastal, mil see oli 21% tuludest. Tervikpilti vaadates jääb aga ka kohe silma, et toetused riigieelarvest on 2% kasvanud, mis näitab, kui otsene mõju on riigitoetusel teatripileti keskmisele maksumusele. Samuti on tõusnud omavalitsuste toetus kolmelt protsendilt viiele.

Etendusasutuste tulud ja kulud kokku on tähistatud joonistel 3 ja 4.

Keskmised piletite maksumused näitavad võrreldes eelmiste aastatega järjekindalt tõusu. Sellega ühes kasvas ka teatrite oma-

Erinevatele sihtrühmadele mõeldud etenduskunsti festivale oli teadaolevalt 22, lisaks - 3 festivali – kunsti, kirjandus- ja linnafestivali –, mis olid tihedalt seotud etenduskunstidega. Pea kõik need festivalid olid rahvusvahelised (vt lk 195–203). Samuti külastas Eestit taas märkimisväärselt suur arv välisteatreid ja -esinejaid (56). Eesti teatrid andsid väljaspool Eestit 66 lavastusega etendusi 25 riigis, nende etenduste külastuste osakaal 2016. aastal oli 3,5% aasta külastustest. Sar-

Joonis 1 2016. aasta teatrite repertuaar lavastusliikide järgi

Joonis 2 2016. aastal antud etendused sihtrühmade järgi

tantsulavastused 48 nuku- ja objektiteatri lavastused 44

väikelapsed (0–5) 26

tsirkus 1 lapsed (6–11) 97

muusikalavastused 38

teismelised (12–16) 23

mitmeliigilavastused 65

noored (17–21) 25 sõnalavastused 344

210

4% 5% 68%

täiskasvanud (22–...)

369

Joonis 3. Etendusasutuste tulud suuremate põhitulude kaupa toetused ELi struktuurivahenditest 122 715 0,2% toetused omavalitsustelt 2 924 004 5%

toetused mujalt välismaalt 342 201 1% muud laekumised 188 034 piletitulu omaetendustelt 0,3% 11 720 949 19% piletitulu festivalide külalistelt 71 468 0,1% kohvikutulu 2 309 677 4%

toetused riigieelarvest 38 606 606 64%

J

muud tulud majandustegevuselt 4 125 775 7%

Joonis 4. Etendusasutuste kulud suuremate põhikulude kaupa maksed, kohustused ja muud kulud 6 662 288 12% kohvikukulud 999158 2% halduskulud 4 831 598 9% tööjõukulud 32 140 073 59% majanduskulud 9 634 870 18%

naselt kogu ülejäänud teatripildiga on ka välismaal etendatavatest lavastustest üle poole (65%) sõnalavastused. Mitmed teatrid jätkavad etenduste andmist välismaal elavatele eesti keelt kõnelevatele vaatajatele lähemal,

kuid veelgi uuema trendina on tekkinud lavastused, mida Eestis ei mängitagi, vaid mille sihtrühmaks on mõne teise riigi vaatajad (Kinoteater, Kanuti Gildi SAAL, Prem Productions).

211

PEALINN VS REGIOONID Toomas Peterson Mul oli tekkinud tunne, et pealinlased (või pealinna lähedal elavad inimesed) on teatri kättesaadavuselt kaugema elanikkonnaga võrreldes eelisseisundis. Seetõttu sirvisin Eesti Teatri Agentuuri juba enam kui 10 aastat koostatavat teatristatistika andmebaasi, et uurida, kui kättesaadav on Eestis tehtav teater regioonides.

Vaatluse all olid sellised kriteeriumid: etenduste arv etenduspaikade asukoha järgi, külastuste arv, mängitavate lavastuste arv ja riiklik rahastus regiooniti. Võrdlesin aastaid 2005 (statistika esimene n-ö täisandmestikuga aasta, kuigi andmeid on olemas ka varasemast), 2009 (esimene masujärgne aasta) ja 2016 (värskeim).

Regioonid jagasin lihtsalt ja mustvalgelt nii, et pealinna piirkonda lisasin Tallinnale ja Harjumaale Raplamaa, Järvamaa ja Läänemaa, mille puhul tundus, et sealsed elanikud elavad ehk enam pealinna mõjupiirkonnas kui teiste maakondade inimesed ning peavad pealinna teatreid oma koduteatreiks.

Kahtlemata teeb selline jaotus liiga pealinna regiooni jäävatele mittetallinlastele, sest 2015. aastal selles piirkonnas antud 3904 etendusest koguni 3522 (90,2%) toimus Tallinna linnas (etendusi üldse kokku 6434, millest Tallinnas 54,7%). Pealinnakaugesse piirkonda jäid kõik ülejäänud maakonnad, aga ka kõik väljaspool Eestit antud etendused ja külastused (rahvaarvule muidugi väljastpoolt kedagi lisatud pole).

Mõistagi ei pretendeeri see artikkel lõplikule tõele, sest järeldused on tehtud teatristatistikat sirvides, kindlasti mitte teadusliku põhjalikkusega uurides. Esmaülevaate see siiski annab, ja loodan, et mõni teatriteaduse

212

(või muu valdkonna) tudeng analüüsib andmeid põhjalikumalt. Kahtlemata oleks huvitav samu andmeid võrrelda ka maakonniti.

Esmamulje andmeid sirvides oli üllatavalt positiivne selles osas, kui palju mängivad Eesti teatrid väljaspool statsionaari. See, et väiksemate kohtade teatrid otsivad publikut kodulinnast kaugemal, on olnud alati teada, samuti püüd oma loomingut kindlasti pealinnas etendada. Leidsin aga kinnituse, et ka pealinna teatrid soovivad ja suudavad oma loomingut esitada kodulinnast kaugemal. Nii mängiti Eestis 2016. aastal kokku 540 lavastust, millest pealinna piirkonnas olid kättesaadavad 403 (74,6%), pealinnast kaugemal aga 325 (60,1%). Muidugi on lavastusi, mida kodust kaugemal mängitakse vaid üks või kaks korda – see teeb nende tabamise keeruliseks, kuid võimalus on vaatajale loodud. Peale selle on päris palju teatrisõpru, kes on valmis sõitma ka teise piirkonda teatrit nautima. Kartsin enne uuringut märksa vähem tasakaalustatud seisu, tegelikkus ületas ootusi.

Võrreldes varasemate aastatega paistab silma, et repertuaaris olevate lavastuste arv on tõhusalt kasvanud: 350 lavastuselt 2005. aastal 540 lavastuseni 2016. aastal. Vaatajate valikuvõimalused on seega avardunud ca 1,5 korda. Valiku rohkuse mõttes on see hea, iseasi kas iga lavastus jõuab sobiva vaatajaskonnani. Siit tekib küsimus, kas mõnel juhul poleks mõistlikum uute lavastuste väljatoomise asemel näidata olemasolevaid rohkem ja laiemalt.

Järgmiseks etenduste ja külastuste arv.

2016. aastal anti Eestis 6573 etendust kokku 1 186 008 vaatajale, mis regiooniti jagunes nii: pealinna piirkonnas 3972 (60,4%) etendust ja 702 346 (59,2%) külastajat, kaugemal 2366 (36,0%) etendust ja 450 868 (38,0%) külastajat, Eestist väljas 235 (3,6%) etendust ja 32 794

(2,8%) külastajat. Huvitav on ka see, kui palju teatrid n-ö oma piirkonnast väljas käivad. Pealinna teatrid andsid maakondades 470 etendust (19,3%), rõõmustades 70 344 (15,6%) maakondade vaatajat. Mittepealinnateatrid andsid pealinnas 236 etendust (6,0%), tehes õnnelikuks 81 458 (11,0%) selle piirkonna külastajat.

Võrreldes aastatega 2005 ja 2009 on näha, et pealinna piirkonnas on nii etenduste kui ka külastuste arv kasvanud, maakondades etenduste arv küll tõusis (isegi enam kui pealinnas), kuid külastuste arv 2009. aasta masujärgse perioodiga seoses hoopis vähenes.

Hilisem tõus on küll languse-eelse seisu taastanud ja külastusi juurdegi toonud, kuid pealinnaga võrreldavat tõusu pole tulnud tänaseni. Hoopis kurvem on, et masuga vähenesid oluliselt pealinnateatrite külastused maakondadesse, etenduste arv langes 29,5% ja külastuste arv koguni 48,2%. Mõlemad on nüüdseks küll taastunud, kuid pealinnaga võrreldavat tõusu pole tulnud siingi. Kui 2005. aastal andsid pealinlased maakondades rohkem etendusi kui vastupidi, siis masust alates on seis teistpidine – maakonnateatrid leiavad pealinnast rohkem külastusi kui pealinlased maakondades. Teades, et pealinnast kaugemad piirkonnad olid ka enam hädas tööpuuduse ja elanike sissetulekute vähenemisega, tuleb ilmselt just siit otsida nii külastuste vähenemise kui ka pealinnast töö otsimise põhjust.

Riik on toetanud kultuuriasutusi regionaalses plaanis päris ühtlaselt: kui 2005. aastal rahastati pealinna piirkonda 64,8% ulatuses (riigieelarvelised ja omavalitsuse toetused ilma investeeringuteta, sh kultuurkapitalid), siis 2016. aastal 64,1% (2009. a 64,6%).

Väljapool pealinna on see vastavalt 35,2% ja 35,9% (35,4%).

Investeeringute toetused (sisaldavad ka

toetusi laenukohustuste ehk sisuliselt varem tehtud investeeringute maksmiseks) jätsin neist arvudest teadlikult välja, sest need pole iga-aastaselt võrreldavad ja vajaksid ülevaate saamiseks pikka aegrida koos tehtuga. Teatrimajad on saanud korda ka eri aegadel: RO Estonia, Eesti Draamateater ja NUKU teater valmisid juba enam kui 10 aastat tagasi (Ferdinandi saal 2017. aastal, ja toetustes ei kajastu, kuivõrd seda rahastati RKASi kaudu).

Rakvere ja Pärnu teatri remont tehti kümmekond aastat tagasi, Pärnu Endla lavatehnika vahetatakse välja aga alles 2017. aastal. Rahaliselt mahukam remont jõudis Ugalasse ja Vanemuisesse aga alles hiljuti: Ugala remont valmis 2017. aasta kevadel, Vanemuise väike maja 2013, Vanemuise suure maja lavatehnika vahetati 2016–2017, suure maja muud ruumid remonditi järkude kaupa 2004 (töötajate olme) kuni 2017 (publikutsoon). Seega ma ei pea põhjendatuks Vaba Lava juhi Kristiina Reidolvi muret („Otsides teatrivälja tasakaalupunkti“, Teatrielu 2015, 277–281), et LõunaEestisse suunatavad investeeringud on ebaproportsionaalselt suured. Need on jõudnud sinna pigem 10–15 aastat hiljem kui pealinna ning asjaliku ülevaate saamiseks peaksime vaatama korraga vähemalt 20 aasta jooksul tehtut.

Nüüd võrdluseks rahvastiku jagunemine pealinna ja muude alade vahel: 1. jaanuaril 2017 elas pealinna piirkonnas 51,0% rahvastikust, mujal 49,0%. Tosina aastaga on toimunud selge muutus: 2005 elas pealinna piirkonnas 47,1% ja teistes 52,9% inimestest. Niisiis on pea neli protsenti eestimaalastest kolinud pealinna kanti.

Võrreldes eelnevaga on selge, et rahvastiku jagunemine pealinna ja kaugemate alade vahel (50,6% pealinnas) on väiksem, kui rahastusest (keskmiselt 64% pealinnas) või külastuste/etenduste arvust (keskmiselt 60%

213

pealinnas) arvata võiks. Üks ühele seda võrdsustada ei saa, on ju transpordiühendus pealinnaga enamasti parem kui ühendus naabermaakondadega ning seetõttu sealne teater kergemini kättesaadav kui naabrite oma. See annab pealinnale eelise juba ilma suurema rahastusetagi.

Rahastuse proportsioone regionaalpoliitiliselt jälgida ja kaaluda aga tuleks, seda nii vanade tegijate kui ka uute tulijate osas. Kas uus teatrikooslus on leitav vaid pealinnas või saavad nende loomingust osa ka kaugema kandi elanikud? Regioonide kultuuri finantseerimine võiks olla üks põhjus elada pealinnast kaugemal, et riik oleks inimestega ühtlasemalt kaetud kui praegu. Pealinnal saab küll olla mõningane eelisseisund võrreldes regioonidega, aga vahed ei tohi käriseda kaugemate kahjuks.

PS! Nimetatud arvud ja seosed võiksid tekitada huvi edasi uurima. Pakun uurimisteemadeks: * Kuidas jaguneb mitmekesisus žanriti ja kui mitmekesised on eestimaalaste võimalused nautida vähem populaarseid, ent enamat süvenemist või pikemat prooviperioodi nõudvaid lavastusi (nt operett, tsirkus, nüüdisja/või klassikaline tants). * Milline on lavastuse eluiga eri teatrites ehk mitu etendust saab teater ühe lavastusega anda, enne kui vaatajad otsa saavad; keskmine vaatajate arv lavastuse eluea kohta; sellest tulenevalt ka see, kui mitme külastaja ja etenduse peale jagunevad lavastuse väljatoomise kulud. * Millised on piletihinnad pealinnas ja regioonides, võrreldes sissetulekutega selles piirkonnas.

214

TEATRITE TEGEVUSÜLEVAATED Avalik-õiguslik etendusasutus 217 Rahvusooper Estonia 217 Linnateatrid 226 Kuressaare Linnateater 226 Tallinna Linnateater 228 Riigi asutatud sihtasutused 232 Eesti Draamateater 232 Endla Teater 237 NUKU Teater 243 Rakvere Teater 247 Teater NO99 251 Ugala Teater 254 Vanemuine 259 Vene Teater 267 Erateatrid 272 Arena / Eesti Improteater 272 Eesti Tantsuagentuur 273 Emajõe Suveteater / Karlova Teater 274 Fine 5 Tantsuteater 276 Goltsman Ballet 277 Ilmarine 278 Kanuti Gildi SAAL 279 Kell Kümme 283 Kinoteater 284 Miksteater 286 Must Kast 287 Piip ja Tuut Teater 290 Polygon Teater 292 R.A.A.A.M. 295 Sõltumatu Tantsu Lava 297 Tallinna Tantsuteater 300 Tartu Uus Teater 301 Teoteater 304 Theatrum 305

Tuuleveski 308 Vaba Lava 310 Vana Baskini Teater 315 Varius 317 VAT Teater 318 Vilde Teater 321 Von Krahli Teater 323 Lavastusprojektid 326 Adamson-Ericu muuseum, Banaanikala Projektiteater, Daysleepers, Oliivipuu, Olmeulmad, Sundown Entertainment, Särevi Teatrituba, Tallinna Lasteteater

TEATRITE TEGEVUSÜLEVAATED AVALIK-ÕIGUSLIK ASUTUS RAHVUSOOPER ESTONIA www.opera.ee l

Rahvusooper Estonia asutati 1906. aastal Estonia laulu- ja mänguseltsi baasil. Rahvusooperi nime kannab teater alates 1998. aastast, 2010. aasta märtsist kannab balletitrupp Eesti Rahvusballeti nime. RO Estonia on avalik-õiguslik asutus ja tegutseb eraldi Rahvusooperi seaduse alusel. Rahvusooper Estonia juures tegutseb Estonia Poistekoor.

STATSIONAARID Teatrisaal Estonia Kontserdisaal Kammersaal Rahvusooper Estonia Talveaed Valge saal

ISTEKOHTI 800 889 160 110 160

KOOSSEIS: 15 ooperisolisti, 41 kooriliiget, 15 balletisolisti, 45 balletiartisti, 93 orkestriliiget.

Teatrijuht: Aivar Mäe Loominguline juht: Vello Pähn Peadirektori nõunik: Arne Mikk (kuni 16.03.2016) Balleti kunstiline juht: Toomas Edur; assistent: Age Oks (loominguline puhkus 11.08– 31.12.2016); administratiivjuht: Andrus Kämbre Peakoormeister: Elmo Tiisvald Poistekoori direktor-dirigent: Hirvo Surva Dirigendid: Jüri Alperten, Risto Joost, Kaspar Mänd, Lauri Sirp

Näitejuhid: Kati Kivitar (lapsepuhkusel kuni 1.08.2016), Marko Matvere, Helgi Sallo Lauluteatri repetiitor: Hedi Pundonen Muusikalavastuse assistendid: Auri Jürna (al 07.10.2016), Ellen Maiste, Endel Nõgene (kuni 12.08.2016), Silva Valdt Pianist-repetiitorid: Tarmo Eespere, Riina Pikani, Jaanika Rand-Sirp, Ivo Sillamaa Balleti kontsertmeistrid: Vladima Jeremjan, Diana Liiv (kuni 1.04.2016), Ivo Valdma (al 9.08.2016), Elena Kovačevič (al 9.08.2016) Koori ja orkestri kontsertmeister: Ashot Drnayan-Babrouski Repetiitor-pedagoogid: Elita Erkina, Viktor Fedortšenko, Marina Kesler, Katrin Kivimägi, Daniel Otevrel (kuni 31.07.2016) Ooperi välissuhete juht: Helen Lepalaan; ooperiosakonna assistent: Heidi Sibul (lapsepuhkusel al 20.04.2015); ooperijuhi assistent: Mari-Liis Tõnström Orkestri ja koori direktor: Aili Roose; assistendid: Anne-Mai Runno (end Edala, lapsepuhkusel kuni 30.06.2016); Einike Leppik (kuni 12.08.2016); etenduse juhid: Riina Airenne, Jüri Kruus (kuni 21.06.2016), Rein Lepnurm, Anton Osul Trupijuht: Lea Peterson Noodikogu juhataja: Marianna Liik (kuni 14.08.2016), Signe Toomla Balleti esisolistid: Eve Andre-Tuga (lapsepuhkusel), Anatoli Arhangelski, Jonatan Davidsson (kuni 31.07.2016), Luana Georg, Dzianis Klimuk, Ekaterina Oleynik, Alena Shkatula, Sergei Upkin Balletisolistid: Eneken Amoros, Eugeni Dokoukine (kuni 14.08.2016), Jevgeni Grib, Jonathan Hanks (kuni 31.07.2016), Oliver Jahelka (al 9.08.2016), Heidi Kopti, Nanae Maruyama, Bruno Micchiardi, Marika Muiste, Marta Navasardyan, Zachary Rogers

217

Balletirühm: Adam Aitazzouzene, Chiara Annunziato (kuni 31.07.2016), Nadežda Antipenko, Francois Aulibe, Aljona Burdanova (end Bajandina), Helen Bogatsh, Svetlana Danilova, David Ekman (al 12.08.2016), Andrea Fabbri (al 18.10.2016), Marjana Fazullina (al 9.08.2016), Elisabetta Formentko, Carlos Martin Garcia (al 11.08.2016), Maia Shutova (end Gontšarenko), Ana Maria Gergely (al 11.08.2016), Darja Günter (lapsehoolduspuhkusel), John Rhys Halliwell, Christina Harward, David Horn (kuni 31.07.2016), Lauren Gail Janeway (al 12.08.2016), Mihhail Jekimov, Daniel Kirspuu, Alexandre Konarev, Sanna Kondas (kuni 19.06.2016), Christina Krigolson, Martin Lagos Kuusk (kuni 31.10.2016), Giacomo De Leidi (kuni 31.07.2016), Seili Loorits-Kämbre, Abigail Mattox (al 9.08.2016), Ashleigh McKimmie, Vadim Mjagkov, Vitali Nikolajev, Alexander Nuttall (kuni 31.07.2016), Ketlin Oja, Hanno Opperman (al 9.08.2016), Giulia Paganelli (kuni 31.07.2016), Svetlana Pavlova, Maria Putyakova (kuni 31.10.2016), Michael Pontius, Ingrid Rink (lapsehoolduspuhkusel kuni 8.08.2016), Oksana Saar, Madako Sasaki (al 12.08.2016), Anastassia Savela (kuni 31.07.2016), Yana Savitskaya, Ksenia Seletskaja, William Simmons, Caspar Stadler (al 9.08.2016), Mari Stankus, Carolina Sumarok (al 9.08.2016), Benjamin Thomas (al 12.08.2016), Triinu Upkin, Aliayaz Urata, Carlos Campo Vecino, Paula Veiler, Urve-Ly Voogand, Marita Weinrank (al 9.08.2016) Ooperisolistid: Pavlo Balakin (kuni 31.12.2016), Rauno Elp, Kadri Kipper, Oliver Kuusik, Andres Köster (kuni 31.07.2016), Mart Laur, Juuli Lill-Köster, Helen Lokuta, Mart Madiste, Kristel Pärtna, Aare Saal, René Soom, Janne Ševtšenko, Heli Veskus, Priit Volmer (al 7.06.2016), Jassi Zahharov

218

Lepingulised külalissolistid: Aile Asszonyi, Urmas Põldma, Andres Köster Ooperikoor: Rene Alas, Karin Andrekson, Eugen Antoni (kuni 12.08.2016), Sergii Bilokin, Oleksandr Brazhnyk, Roman Chervinko, Rachel Dyson, Triin Ella, Danila Frantou, Georg Gurjev, Maire Haava (kuni 30.11.2016), Eveli Heinapuu, Vladislav Horuženko (kuni 31.01.2016), Kati Jaanimäe, Jaak Jõekallas, Maria Kais, Tiit Kaljund (al 1.09.2016), Andrei Karpijevitš (al 14.04.2016), Greete Kivisild, Aare Kodasma, Airike Kolk, Kädi Kosenkranius, Albina Kotšetova, Olev Kriisa, Priit Kruusement, Ludmilla Kõrts, Maria Leppoja, Martin Lume, Danna Malõško, Ivo Onton, Külli Ormisson, Eva Rand, Pille-Riin Rajavee, Vyacheslav Reznichenko, Lydia Roos, Airi Sepp, Stanislav Šeljahhovski, Olga Zaitseva, Kairi Tammaru, Valentina Taluma, Sven Tarlap, Lembit Tolga (kuni 17.10.2016), Ülle Tundla (kuni 31.08.2016), Kristiina Under, Aule Urb, Mati Vaikmaa Orkester: Mari Aasa, Priit Aimla, Olev Ainomäe, Maarja Allik, Edmunds Altmanis, Andreas Arder, Aabi Ausmaa, Imre Eenmaa (al 13.08.2016), Laur Eensalu (lapsepuhkusel kuni 1.03.2016), Rait Erikson, Maksym Filatov (kuni 31.07.2016), Yoshua Fortunato (al 12.08.2016), Maria Goršenina, Guido Gualandi, Andrus Haav, Merike Heidelberg (al 18.08.2016), Eva-Liisa Heinmaa, Mann Helstein (al 1.12.2016), Jonathan Henderson (loominguline puhkus kuni 31.07.2016), Eneli Hiiemaa, Siluan Hirvoja (al 01.09.2016), Adam Jeffrey, Sirje Juhkam (kuni 31.07.2016), Marko Jõeleht, Aleksander Jõgi, Madis Järvi, Marius Järvi, Valter Jürgenson, Lisa Kawasaki, Hanno Kedik, Helen Kedik (kuni 31.07.2016), Ivar Kiiv, Mart Kivi, Saale Kivimaker-Rull, Danielius Patrikas Kišunas (al 26.11.2016), Marita-Merle Klimova, Kristina

Kriit, Guido Kongas, Inno-Mart Kont, Kadri Kukk, Taavi Kuntu, Jarkko Ensio Launonen (al 12.08.2016), Csaba Zoltán Marján, Lembi Mets, Jüri Millistfer, Mairit Mitt, Kristjan Mänd, Maria Nesterenko, Toomas Nestor, Jaan Normak, Karolina Normak, Anu Laas, Eva-Maria Laas (al 13.08.2016), Mart Laas, Mati Leibak, Andreas Lend (al 12.08.2016), Anneliis Lindre, Adrian Bravo Lopez, Leho Läte, Joel Ots, Roman Petuhhov (al 13.08.2016), Eda Peäske, Arne Pilliroog, Tiit Pärtna, Valdek Põld, Heiti Riismäe, Angelica Robert (lapsepuhkusel al 16.12.2016), Mai Rosenroth, Liisi Rusnak (kuni 30.11.2016), Kristjan Saar, Vello Sakkos (kuni 31.07.2016), Misuki Shindo (kuni 13.04.2016), Kaia Sepalaan (end Muttik), Rene Sepalaan, Raul Seppel, Eugen Simson-Valtin, Chris Sommer, Henno Soode, Karmen Sookruus, Jacob Steuer, Liliana Tamm-Maaten, Eivin Toodo, Veljo Toodo, Kersti Tomingas, Kerstin Tomson, Leena Uibokand, Toivo Unt, Katrin Uuli, Vigo Uusmäe, Toomas Uustalu, Ester Vain, HenryDavid Varema, Raimond Vendla (kuni 31.07.2016), Andrus Vihermäe, Marika Vihermäe, Madis Vilgats (kuni 25.11.2016), Alar Villems, Kristi Volmer, Vahur Vurm, Anto Õnnis, Ann Õun, Marko Õunapuu UUSLAVASTUSED Aida Giuseppe Verdi ooper. Antonio Ghislanzoni libreto Auguste Mariette’i stsenaariumi järgi.

Lavastaja Tobias Kratzer (Saksamaa), kunstnik Rainer Sellmaier (Saksamaa), dirigendid Jüri Alperten, Risto Joost ja Vello Pähn, valguskunstnik Priidu Adlas, videokunstnik Chris Männik, repetiitorid Ivo Sillamaa, Jaanika Rand-Sirp ja Tarmo Eespere, koormeister Elmo Tiisvald, lavastuse assistent Silva Valdt, näitejuht Marko Matvere, liikumisjuht

Hedi Pundonen, etenduse juhid Rein Lepnurm ja Riina Airenne.

Osades: Aile Asszonyi, Heli Veskus – Aida. Michael Wade Lee (USA), George Oniani (Gruusia) – Radamés. Monika-Evelin Liiv, Agniezska Rehlis (Poola) – Amneris. Aare Saal, Jassi Zahharov – Amonasro. Pavlo Balakin, Denis Sedov (Venemaa/Iisrael) – Ramfis.

Mart Laur, Märt Jakobson – Egiptuse kuningas. Kadri Kipper, Olga Zaitseva – Kuninganna. Oliver Kuusik, Mart Madiste – Saadik.

RO koor ja orkester, Rahvusooper Estonia poistekoor, Estonia Seltsi segakoor.

Esietendus 22. jaanuaril 2016 teatrisaalis.

Luikede järv Pjotr Tšaikovski ballett. Vladimir Begitševi ja Vassili Geltseri libreto. Uusredaktsioon põhineb Lev Ivanovi ja Marius Petipa koreograafial aastast 1895. Autor ja koreograaf-lavastaja Toomas Edur, dirigendid Vello Pähn, Lauri Sirp ja Kaspar Mänd, kunstnik Thomas Mika (Saksamaa), valguskunstnik Steen Bjarke (Taani), repetiitorid Daniel Otevrel, Elita Erkina, Katrin Kivimägi, Marina Kesler, Toomas Edur ja Viktor Fedortšenko, etenduse juhid Anton Osul ja Jüri Kruus.

Osades: Alena Shkatula, Ekaterina Oleynik – Odette; Ottilie. Anatoli Arhangelski, Ali Urata – Rothbart. Svetlana Pavlova – Kuninganna. Vitali Nikolajev – Tseremooniameister. Denis Klimuk, Jonatan Davidsson – Prints Siegfried. Elisabetta Formento, Ketlin Oja, Ksenia Seletskaja, Marta Navasardyan – Pruut. Marika Muiste, Heidi Kopti – Pruut; Pas de trois; Väike luik. Nadezhda Antipenko, Triinu Leppik-Upkin – Suur luik.

Nanae Maruyama, Svetlana Danilova – Väike luik. Bruno Micchiardi ja Marta Navasardyan; Luana Georg ja Sergei Upkin – pas de trois.

Eesti Rahvusballett, RO orkester.

Esietendus 16. aprillil 2016 teatrisaalis.

219

Tantsupäeva gala Tiit Härmi 70. juubelile pühendatud rahvusvahelise tantsupäeva galaõhtu. Koreograafia autorid Jean Coralli, Jules Perrot, Lev Ivanov, Marius Petipa ja Tiit Härm, galaõhtu kunstilised juhid Toomas Edur ja Irina Härm, kunstnik Kristel Linnutaja, valguskunstnik Tiit Urvik, videokunstnik Kalev Timuska, repetiitorid Daniel Otevrel, Elita Erkina, Irina Härm, Marina Kesler, Toomas Edur ja Viktor Fedortšenko, etenduse juht Jüri Kruus.

Osades: Elza Leimane-Martinova ja Arturs Sokolovs (Läti Rahvusballett), Linnar Looris (Houstoni Ballett), Maria Seletskaja (Flandria Kuninglik Ballett) ning Eesti Rahvusballeti tantsijad.

Esietendus 29. aprillil 2016 teatrisaalis.

Viiuldaja katusel Jerry Bocki muusikal Šolem Alejchemi jutustuse ainetel, libretist Joseph Stein, laulutekstide autor Sheldon Harnick. Lavastaja Georg Malvius (Rootsi), koreograaf Adrienne Åbjörn (Rootsi), kunstnik Ellen Cairns (Šotimaa), dirigendid Jüri Alperten, Kaspar Mänd ja Lauri Sirp, valguskunstnik Palle Palmé (Rootsi), lavastaja assistent Ellen Maiste, repetiitorid Riina Pikani ja Ülla Millistfer, koormeister Elmo Tiisvald, etenduse juhid Rein Lepnurm ja Riina Airenne, näitejuht Helgi Sallo, koreograafi assistent Hedi Pundonen.

Osades: Mait Malmsten – Tevje. Evelin Võigemast, Liina Vahtrik – Golde. Helgi Sallo – Yente. René Soom – Lazar Wolf. Kadri Kipper – Tzeitel. Anett Schneider – Hodel. Kaia Oidekivi – Chava. Norman Salumäe – Perchik. Reigo Tamm – Motel Kamzoil. KarlErik Tamme – Fedka. Mart Madiste – Mordcha. Mart Laur – Urjadnik. Loviise Võigemast, Anitra Lippmaa – Shprintze. Nele Normet – Shprintze; Bielke. Mirt Sissel Kolk, Marta Verliin – Bielke. Vjatšeslav Reznit-

220

šenko – Fruma-Sarah. Evert Rästas, Kari Rästas – Väike külapoiss. Pille-Riin Rajavee – Shandel. Aare Kodasma – Yussel. Airike Kolk – Vanaema Tzeitel. Georg Gurjev – Rabi.

Jaak Jõekallas – Mendel. Lembit Tolga – Nachum. Mati Vaikmaa – Avram. Oleksandr Brazhnyk – Saša. Andres Kask, Henri Liiv – Mimansiartist. Tantsijad: Ivar Eensoo, Sergei Kondrašev, Simo Kruusement, Kardo Kukk, Sergei Kuznetsov, Argo Liik, Paul Reinolt, Endro Roosimäe, Johhan Rosenberg, Mehis Saaber, Ilja Simpson ja Pavel Vjunenko. Adrian Bravo Lopez, Henno Soode – Viiuldaja katusel.

Esietendus 3. juunil 2016 teatrisaalis.

Lendav hollandlane Richard Wagneri romantiline ooper. Helilooja libreto Heinrich Heine „Härra Schnabelewopski memuaaride“ ainetel. Dirigendid Vello Pähn, Lauri Sirp, Jüri Alperten ja Kaspar Mänd, lavastaja Pamela Recinella (Itaalia), kunstnik Yannis Thavoris (Suurbritannia), valguskunstnik Matt Haskins (Suurbritannia), koreograaf Daniel Kirspuu, videokunstnik Apparati Effimeri (Itaalia), lavastaja assistendid Auri Jürna ja Silva Valdt, repetiitorid Ivo Sillamaa, Jaanika Rand-Sirp ja Tarmo Eespere, näitejuht Marko Matvere, koreograafi assistent Hedi Pundonen, etenduse juhid Rein Lepnurm ja Riina Airenne.

Peaosades: Rauno Elp, Aleksandr Krasnov (Maria teater) – Hollandlane, kurikuulus naftamagnaat. Aile Asszonyi, Heli Veskus – Senta, Dalandi tütar, kunstnik. Ain Anger (Viini Riigiooper), Pavlo Balakin, Priit Volmer – Daland, ettevõtja keemiatööstuses.

Jyrki Anttila (Soome Rahvusooper), Kevin Ray (USA), Ivar Gilhuus – Erik, politseinik.

Juuli Lill, Helen Lokuta – Mary, bordelli emand. Oliver Kuusik, Mart Madiste – Insener Dalandi alluvuses. Malle Kaalep – Vana

Senta. Jaroslavl Galitski – Lõvi. Mehis Saaber – Kits. Sergei Kondrašev – Paabulind.

Siim Tõniste – Konn. Allar Valge – Siga.

Maximo Erm – Laiskloom. Marcus Nilson – Madu. Andres Kask, Ranno Rätsep – Galerist. Mark Oja, Rene Liiv – Teenindaja baaris.

Toomas Hark, Einar Hillep – Ärimees. Kaisa Kattai, Kristine Kivimäe – Daam. Jana Volke, Britmarii Kroon – Administraator. Estonia Seltsi segakoor, RO koor ja orkester.

Esietendus 22. septembril 2016 teatrisaalis.

Lastegala Laste galaõhtu festivali „Narva täis muusikat“ raames. Lavastusmeeskonna juhendaja Tuuli Potik, dirigent Priit Aimla, valguskunstnikud Malle Valli ja Reijo Timuska, lavastaja assistent Lydia Roos, lauluõpetajad Pavlo Balakin ja Triin Ella, grimeerijad Evelin Poom, Heli Ojasoo, Kelli Neitsov, Maarja Tuuling, Raina Tamm ja Taimi Lume, kostümeerija Ülle Kogerman, liikumisjuhid Daniel Kirspuu ja Hedi Pundonen, helitehnikud Kalev Timuska ja Siim Hiiob, etenduse juht Triin Ella.

Osades: 250 Ida-Virumaa last laval ja orkestris.

Esietendus 12. oktoobril 2016 Narva Geneva keskuses.

Balletiõhtu 1 ja 2 – Vaikivad monoloogid.

Laul maast. Boléro. Roosivaim Vaikivad monoloogid Toomas Eduri lühiballett. Muusika autorid Heino Eller, Artur Kapp, Artur Lemba, Eduard Oja, Arvo Pärt, Peeter Süda. Koreograaf, lavastaja ja kunstnik Toomas Edur, valguskunstnik Malle Valli, repetiitorid Toomas Edur ja Elita Erkina.

Osades: Ketlin Oja, Zachary Robert Rogers, Denis Klimuk, Alena Shkatula, Elisabetta Formento, Marta Navasardyan, Ali

Urata, Marika Muiste, Jevgeni Grib, Nanae Maruyama, Bruno Micchiardi, Luana Georg, Sergei Upkin.

Esietendus 4. novembril 2016 teatrisaalis.

Laul maast Kenneth MacMillani lühiballett Gustav Mahleri kantaat-sümfooniale „Das Lied von der Erde“ Glen Cortese seades. Lavastaja Grant Coyle, dirigent Lauri Sirp, kunstnik Nicholas Georgiadis, kunstniku assistent Deborah MacMillan, repetiitorid Elena Kovacevic, Elita Erkina, Ivo Valdma, Toomas Edur, Viktor Fedortšenko ja Vladima Jeremjan.

Osades: Ketlin Oja, Zachary Robert Rogers, Denis Klimuk, Alena Shkatula, Elisabetta Formento, Marta Navasardyan, Ali Urata, Marika Muiste, Jevgeni Grib, Nanae Maruyama, Bruno Micchiardi, Luana Georg, Sergei Upkin.

Eesti Rahvusballett ja RO orkester.

Esietendus 4. novembril 2016 teatrisaalis.

Boléro Tiit Härmi lühiballett Maurice Raveli muusikale. Lavastaja Viktor Fedortšenko, kunstnik Kustav-Agu Püüman, valguskunstnik Tiit Urvik, repetiitorid Marina Kesler ja Viktor Fedortšenko, koreograafi assistendid Irina Härm ja Viktor Fedortšenko.

Osas: Elisabetta Formento, Marta Navasardyan – Naine. Teistes osades: Anatoli Arhangelski, Jevgeni Grib, Ali Urata, Vadim Mjagkov, Adam Ashcroft, Michael Pontius, Francois Aulibe, Mihhail Jekimov, Alexandre Konarev, Oliver Jahelka, William Simmons, Carlos Garcia, Caspar Stadler, Benjamin Thomas, Hanno Opperman.

Esietendus 18. novembril 2016 teatrisaalis.

Roosivaim Mihhail Fokini lühiballett. Hector Berliozi

221

orkestratsioon Carl Maria von Weberi klaveripalast „Kutse tantsule“. Lavastaja Viesturs Jansons, kunstnik Marja-Liisa Pihlak, valguskunstnik Malle Valli, repetiitorid Age Oks, Viesturs Jansons ja Viktor Fedortšenko.

Osades: Eneko Amoros, Zachary Robert Rogers – Roosivaim. Nanae Maruyama, Luana Georg – Tütarlaps.

Esietendus 24. novembril 2016 teatrisaalis.

Sipsik ja vana aja asjad Muusikaline lastelavastus Eno Raua „Sip-

siku“ ainetel. Dramatiseerijad Leino Rei ja Kati Kivitar. Lavastaja ja kunstnik Kati Kivitar, muusika autor Katri Rebane, helikujundajad Raido Linkmann ja Katri Rebane, valguskunstnik Malle Valli, videokunstnik Peeter Ritso, nukukunstnik Evelin Vassar, repetiitor Riina Pikani, etenduse juht Silva Valdt.

Osades: Külli Teetamm – Anu. Andero Ermel – Mart.

Esietendus 16. novembril 2016 Kammersaalis.

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

Aida Aken ooperi- ja balletimaailma Armujook Bajadeer Balletiõhtu 1 Balletiõhtu 2 Boheem Cardillac Carmen Faust Julius Caesar Karlsson katuselt Koreograafilised etüüdid pööningul Kratt Lastegala Lendav hollandlane Luikede järv Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi Medea Mees La Manchast Minu veetlev leedi Modigliani – neetud kunstnik Onegin Pipi Pikksukk Prints ja kerjus

222

ESIETENDUS

22.01.2016 10.01.2013 15.05.2014 16.05.2013 4.11.2016 18.11.2016 29.10.2010 14.05.2015 26.05.2011 20.09.2012 27.01.2012 6.11.2015 7.06.2012 18.09.2015 12.10.2016 22.09.2016 16.04.2016 1.02.2008 13.03.2014 22.03.2012 3.04.2008 11.05.2012 19.03.2015 5.03.2011 26.01.2013

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

muusikalavastus mitmeliigilavastus muusikalavastus tantsulavastus tantsulavastus tantsulavastus muusikalavastus muusikalavastus muusikalavastus muusikalavastus muusikalavastus muusikalavastus tantsulavastus tantsulavastus mitmeliigilavastus muusikalavastus tantsulavastus tantsulavastus tantsulavastus muusikalavastus muusikalavastus tantsulavastus tantsulavastus muusikalavastus muusikalavastus

täisk teism noored noored noored noored täisk täisk täisk täisk noored teism noored täisk teism täisk täisk lapsed noored noored täisk noored täisk lapsed teism

ETENDUSED

KÜLASTUSED

13 2 4 9 2 1 4 3 4 8 1 21 2 8 1 7 13 2 3 3 12 4 4 3 4

8 156 1 054 1 881 4 950 1 068 582 1 835 1 028 2 611 3 806 350 15 929 283 6 028 254 5 010 9 949 1 605 1 724 2 055 8 016 2 038 2 855 2 202 2 069

Pähklipureja Rigoletto Rinaldo Savoy ball Silva Sipsik ja vana aja asjad Tannhäuser Tantsupäeva gala – Tiit Härm Tosca Traviata Tsirkusprintsess Tuhkatriinu Uinuv kaunitar Viiuldaja katusel

3.12.2010 9.11.2007 18.09.2014 15.01.2014 16.09.2010 16.11.2016 14.03.2013 29.04.2016 13.05.2005 19.12.1997 3.01.2015 16.11.2012 14.11.2014 3.06.2016

tantsulavastus muusikalavastus muusikalavastus muusikalavastus muusikalavastus mitmeliigilavastus muusikalavastus tantsulavastus muusikalavastus muusikalavastus muusikalavastus tantsulavastus tantsulavastus muusikalavastus

lapsed täisk noored täisk täisk lapsed täisk noored täisk täisk täisk teism lapsed noored

16 6 7 6 2 32 3 1 2 6 14 6 14 31

12 408 3 260 4 017 3 813 1 347 6 054 1 510 691 1 033 3 726 9 071 3 999 8 540 24 834

Repertuaari koondnäitajad 2016

uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused keskmine pilet

MUUSIKALAVASTUSED

TANTSULAVASTUSED

MITMELIIGILAVASTUSED

KOKKU

3 22 164 107 559 16,9

4 14 85 56 720 14,1

2 3 35 7 362 8,3

9 39 284 171 641 15,6

Väljaspool lavastuste statsionaari anti 6% etendustest, sh anti etendusi Tel Avivis, Moskvas ja Peterburis. 27.–29. veebruarini MustonenFestil Iisraelis ooperigala, Händeli „Rinaldo“ ja „Julius Caesariga“, 23. aprillist 8. maini osaleti Peterburis Rahvusvahelisel Kammerooperifestivalil Paul Hindemithi ooperiga „Pikk jõulueine“ (60 osalejat) ning oktoobris vahetati lavad Moskva Helikon-Operaga. Moskvas etendusid Gounod’ ooper „Faust“, Tubina ballett „Kratt“ ja ooperigala „Kahe pealinna duett“.

14. märtsil toimunud Estonia Seltsi aastakoosolekul valiti ühehäälselt seltsi uueks juhatajaks Mart Mikk ning 19. mail toimunud Rahvusooper Estonia nõukogu koosolekul valiti nõukogu esimeheks Arne Mikk. 2. novembril otsustas rahvusooperi nõukogu pikendada Rahvusooper Estonia kunstilise juhi ja peadirigendi Vello Pähna lepingut järgmiseks viieks aastaks.

Aprillis valmis erivajadustega inimeste teatrisse pääsemiseks elektrooniliselt avanev paraaduks ja häälteavitusega publikulift.

KORRALDATUD SÜNDMUSED 9. veebruaril toimus teatri parklas Estonia III maraton, kus osalesid Kultuuriministeeriumi, Eesti Rahvusringhäälingu, Eesti Draa-

223

mateatri ja Rahvusooper Estonia võistkonnad.

18.–22. aprillini toimus tervisenädal, mille programmis oli lisaks loengutele, uuringutele, treeningukoolitustele majasisesel terviserajal jooksuvõistlus – Tuhkatriinu tervisejooks.

8. ja 10. juunil toimusid Kammersaalis koreograafiliste etüüdide õhtud koondnimetuse all „Pööningtants“, kus tantsisid Eve Andre-Tuga, Triinu Leppik-Upkin, Jevgeni Grib, Chiara Annunziato, Mary Puart, Giacomo De Leidi, John Halliwell ja Bruno Micchiardi. Samuti esitati Eve Mutso 11-minutiline duett „elEven“.

3.–4. septembrini toimunud teatrilaadal esinesid Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia laulueriala üliõpilased, Rahvusooperi orkester, välilaval toimus ooperi- ja operetigala ning balletigala, avatud olid balletiala, ooperiala, lasteala koos vestlusringide, avatud tundide ja näidisproovidega.

16. septembril tähistas Estonia teater 110. sünnipäeva. Kavas olid töötoad, kohvikud, pidulik vastuvõtt Valges saalis ja ooperi „Lendav hollandlane“ peaproovi ühisvaatamine. I rõdu galeriis avati juubelinäitus „Ühest ilusast ajast ...“, mille koostasid Jaak Jõekallas ja Riina Eerik. Juubeliks ilmus Piret Verte koostatud, Estonia ball – 1930. aastad Estonia ball – tants Harjumaa ball Balletilugu Hunt ja seitse kitsetalle Ka ooper kõlab tuttavalt Kontsert kõige pisematele Punamütsike ja seitse pöialpoissi Päikesekuningast kratini Anna Bolena

224

teatri kümmet viimast aastat hõlmav osa teatri kroonikast „Sada aastat muusikalavastusi kavalehtedel“. ETV2 eetris oli kümneosaline seikluslik saatesari lastele „Georg Udukübara aaria“. Sarja stsenarist on Wimberg, peaosalised Anatoli Tafitšuk ja Jana-Liisa Johannson ehk härra Georg Udukübar ja preili Tahtejõud.

Sarja režissöör-lavastaja on Elo Selirand, produtsent Margus Saar.

9.–13. oktoobrini korraldas Rahvusooper Narvas Geneva keskuses pea 30 üritusest koosneva festivali „Narva täis muusikat“. Lisaks kontsertidele ja töötubadele etendusid Verdi ooper „La traviata“, Tšaikovski ballett „Uinuv kaunitar“ ning avatud oli teatriteemaline näitus.

12. novembril jõudis Estonia kontserdisarja „Muusika, mis väärib avastamist“ raames esmakordselt Eesti publiku ette Gaetano Donizetti ooper „Anna Bolena“. Ooperit dirigeeris Arvo Volmer, nimiosa laulis Alisa Gitsba Helikon-Operast, teistes osades Pavlo Balakin, Oksana Volkova Valgevenest, Priit Volmer, Juhan Tralla, Helen Lokuta ja Mart Madiste.

16. novembril toimus neljas töövahetuspäev nimega „Sassis päev“. Päeva eesmärgiks on kolleegidele oma tööst aimu anda ja uusi ameteid proovida. Ametikohti vahetasid 51 Estonia töötajat.

ball ball ball hariduslik sari hariduslik sari hariduslik sari hariduslik sari hariduslik sari hariduslik sari kontsertettekanne

1 1 1 32 22 19 26 9 17 1

800 213 760 1 968 1 881 1 023 2 927 896 819 701

Armastuse serenaad Balletigala Estonia Talveaed 25 Hingedepäeva kontsert Kahe pealinna duett Kuldne klassika Musicante Ooperi- ja balletigala Ooperi- ja balletipäev Ooperigala RO Estonia naistepäevakontsert Rahvusooperi jõulutervitus See on vaid operett Tallinna Balletikool 70 – juubeligala Teatrilaat Vana Tallinn Gala

kontsert kontsert kontsert kontsert kontsert kontsert kontsert kontsert kontsert kontsert kontsert kontsert kontsert kontsert kontsert, muu kontsert

1 1 1 1 1 1 10 1 1 5 1 1 2 1 1 2 160 284 444

etendused, külastused 2016 KOKKU

60 800 117 549 600 601 770 235 600 2 300 120 626 238 809 3 000 1 423 24 836 171 641 196 477

MAJANDUSTEGEVUS muud tulud ja laekumised 2 401 425

piletitulu 2 632 329

halduskulud 564 574

muud kulud 1 015 539

kohvik 316 613 8

majanduskulud 1 697 986

toetused 8 887 088 TULUD

tööjõukulud 10 195 209 KULUD

225

LINNATEATRID KURESSAARE LINNATEATER www.kuressaarelinnateater.com Poolkutseline Kuressaare Teater sai 1935. aastal alguse Kuressaare Eesti Seltsi (1886–1940) näiteringist. 1998. aastal taasasutati Kuressaare Linnateater ja esimene esietendus toimus Kuressaare Kuurhoone saalis 13. juunil 1999, mil Väino Uibo käe all toodi välja Tauno Yliruusi muusikaline komöödia „Suveõhtu valss“.

STATSIONAARID Teatrisaal Sinine saal Kuressaare Sadamaait

ISTEKOHTI 215 90 177

KOOSSEIS Teatri juht: Piret Rauk Direktori asetäitja loomealal: Aarne Mägi Lavastaja: Peeter Tammearu Näitlejad: Lauli Otsar, Jürgen Gansen, Risto Vaidla, Markus Habakukk (al 1.09.2016) UUSLAVASTUSED Hüpnoos David Tristrami komöödia. Inglise keelest tõlkinud Kristiina Jalasto. Lavastaja Peeter Tammearu, kunstnik Liina Unt, muusikalised kujundajad Feliks Kütt ja Peeter Tamme-

aru, lavameister Ahto Matt, valgustaja ja helitehnik Tarmo Matt, rekvisiitor Laivi Koppel, kostümeerija Laivi Koppel, lavastuse assistent Ene Pärtel.

Osades: Allan Noormets – Alan Briggs.

Lauri Saatpalu – hüpnotisöör Gordo. Triinu Meriste – Helen Briggs.

Esietendus 1. augustil 2016 teatrisaalis.

Paljasjalgne Debora Urmas Lennuki tragikomöödia. Lavastaja Raivo Trass, kunstnik Jaak Vaus, muusikaline kujundaja Feliks Kütt, lavameister Ahto Matt, valgustaja ja helitehnik Tarmo Matt, juuksur-grimeerija Ene Pärtel, rekvisiitor ja kostümeerija Laivi Koppel.

Osades: Aarne Mägi – Anton Vaarandi; Alo Hoidre. Merilin Kirbits – noor Debora Vaarandi. Piret Rauk – vana Debora Vaarandi. Andres Raag – Juhan Smuul. Arvi Mägi – Aadu Hint.

Esietendus 14. novembril 2016 teatrisaalis.

Kolme pörsa lugu Sergei Mihhalkovi lasteloo dramatiseering.

Dramatiseerija, lavastaja ja muusikaline kujundaja Aarne Mägi, kostüümikunstnik Laivi Koppel, nukukunstnik Annika Aedmaa, lavameister Kristjan Kaasik, valgustaja ja helitehnik Tarmo Matt.

Osades: Jürgen Gansen, Merilin Kirbits ja Rauno Kaibiainen.

Esietendus 14. detsembril 2016 teatrisaalis.

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

Armastuse kirjad Eesti mees ja tema naine Ekke Moor Hüpnoos

226

ESIETENDUS

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

9.11.2013 23.03.2014 30.07.2015 1.08.2016

sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus

täisk täisk täisk täisk

ETENDUSED

KÜLASTUSED

9 5 vt VAT Teater 18

659 608 2 556

Killu ja Mürakas Kolme pörsa lugu Paljasjalgne Debora Rääkivad riided Testamenditäitjad Ülevaataja

5.12.2013 14.12.2016 14.11.2016 12.11.2015 29.07.2014 28.09.2015

mitmeliigilavastus mitmeliigilavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus

lapsed lapsed täisk lapsed täisk täisk

6 8 6 9 4 18

559 642 936 653 1 017 1 781

Repertuaari koondnäitajad 2016

SÕNALAVASTUSED

MITMELIIGILAVASTUSED

KOKKU

2 8 69 8 210 9,3

1 2 14 1 201 3,6

3 10 83 9 411 8,7

uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused keskmine pilet

60% etendustest anti üle Eesti, väljaspool lavastuste statsionaare.

MUU TEGEVUS Filmiprogramm lastele Filmiprogramm täiskasvanutele Kuressaare filminädal

ürituste sari ürituste sari ürituste sari

49 101 10 160 83 243

etendused, külastused 2016 KOKKU

MAJANDUSTEGEVUS muud tulud 64 392

7288 7 799 813 15 900 9 411 25 311

muud kulud 21 743 halduskulud 40 367

tööjõukulud 243 590

majanduskulud 77 215 toetused 257 721

TULUD

piletitulu 75 798 KULUD

227

TALLINNA LINNATEATER

Rain Simmul, Margus Tabor, Külli Teetamm, Mart Toome, Sandra Uusberg, Andrus Vaarik, Helene Vannari, Kaspar Velberg, Evelin Võigemast, Kristjan Üksküla

www.linnateater.ee

Tallinna Linnateatril, kunagisel Eesti Riiklikul Noorsooteatril, täitus 13. veebruaril 2016 viiekümnes sünnipäev. Teatril on olnud viis peanäitejuhti. Lavastusi tuuakse välja kolmes erinevas põhisaalis, lisaks veel kahes väiksemas saalis. Suvelaval, Lavaaugus, on pandud alus suveteatri traditsioonile. Linnateatril on oma rahvusvaheline teatrifestival Talveöö Unenägu.

STATSIONAARID Väike saal Taevalava Põrgulava Lavaauk Kammersaal Hobuveski Salme Kultuurikeskus

ISTEKOHTI 93 169 182 320 71 142 618

KOOSSEIS Teatrijuht: Raivo Põldmaa Peanäitejuht: Elmo Nüganen Muusikajuht: Riina Roose Kunstnik: Kustav-Agu Püüman Peakunstnik: Reet Aus Lavastaja-dramaturgid: Diana Leesalu, Paavo Piik Dramaturgid: Triin Sinissaar, Kristiina Jalasto Projektijuht: Veiko Tubin Trupijuht: Triinu Sillaste Näitlejad: Argo Aadli, Epp Eespäev, Andero Ermel, Mikk Jürjens, Piret Kalda, Henrik Kalmet, Alo Kõrve, Hele Kõrve, Anu Lamp, Tõnn Lamp, Liis Lass, Allan Noormets, Indrek Ojari, Kalju Orro, Märt Pius, Priit Pius, Andres Raag, Ursula Ratasepp, Anne Reeman, Elisabet Reinsalu, Maiken Schmidt,

228

UUSLAVASTUSED See hetk Michael Cristoferi draama. Inglise keelest tõlkinud Triin Sinissaar. Lavastaja Alo Kõrve, muusika autor Veiko Tubin, kunstnik Nele Sooväli, valguskunstnik Emil Kallas, helikujundaja Arbo Maran, liikumisjuht Joel Juht.

Osades: Tõnn Lamp – Intervjueerija. Margus Tabor – Joe. Piret Kalda – Maggie. Andrus Vaarik – Brian. Kaspar Velberg – Mark.

Epp Eespäev – Beverly. Helene Vannari – Felicity. Maiken Schmidt – Agnes. Aksel Ojari, Oliver-Marcus Reimann – Steve.

Esietendus 2. aprillil 2016 Hobuveskis.

Teisest silmapilgust Dokumentaaldraama. Teksti autorid ja lavastajad Mari-Liis Lill ja Paavo Piik, tõlk Maia Soorm, kunstnik Evi Pärn, muusika autor ja muusikaline kujundaja Aleksandr Žedeljov, valguskujundaja Priidu Adlas, lauluõpetaja Riina Roose, liikumisjuht Rauno Zubko.

Koostöölavastus Vene Teatriga.

Osades: Anu Lamp, Liis Lass, Märt Pius, Veiko Tubin, Tatjana Kosmõnina (Vene Teater), Sergei Furmanjuk (Vene Teater), Dmitri Kosjakov (Vene Teater) ja Aleksandr Žilenko (Vene Teater).

Esietendus 27. aprillil 2016 Tallinna Linnateatri Kammersaalis, Vene Teatri väikses saalis, Lindakivi kultuurikeskuses.

Suveöö unenägu William Shakespeare'i komöödia. Inglise keelest tõlkinud Georg Meri. Lavastaja Jaanus Rohumaa, dramaturgiline abi Paavo Piik, muusika autor Sten Sheripov, kunstnikud

Mae Kivilo ja Raul Kalvo, ajutise telk-tüüpi teatrimaja kujundajad Mihkel Tüür ja Ott Kadarik, valguskunstnik Emil Kallas, videokunstnik Lauri Urb, muusikaline kujundaja Veiko Tubin, lavavõitluse seadja Indrek Sammul, näitejuht Kalju Orro, liikumisjuht Rauno Zubko.

Osades: Maiken Schmidt – Hermia. Liis Lass – Helena. Kristjan Üksküla – Demetrius.

Mikk Jürjens – Lysander. Hele Kõrve – Hippolyta. Kaspar Velberg – Theseus. Elisabet Reinsalu – Titania. Andres Raag – Oberon.

Margus Tabor – Puck. Indrek Ojari – Nick Bottom. Henrik Kalmet – Peter Quince. Andero Ermel – Francis Flute. Kalju Orro – Tom Snout. Argo Aadli – Snug. Märt Pius – Robin Starveling. Emili Rohumaa, Anna Roberta Lahesoo, Elise Pottmann, Inessa Glazõrina ja Serafima Kolodkina – Haldjad.

Esietendus 11. juunil 2016 Lavaaugus.

Köster Andrus Kivirähki monodraama Oskar Lutsu „Kevade“ ainetel. Lavastaja Andrus Kivirähk, kunstnik Karl Kalju Kivi, valguskujundaja Neeme Jõe.

Osas: Peeter Tammearu – Köster.

Esietendus 1. septembril 2016 Hobuveskis.

Olin kodus ja ootasin, et vihma hakkaks sadama Jean-Luc Lagarce'i draama. Prantsuse keelest tõlkinud Anu Lamp. Lavastaja Anu Lamp,

LAVASTUS

Aeg ja perekond Conway Aju jaht Amy seisukoht Armastus ja raha Harakale haigus ...

Hiirtest ja inimestest

koreograaf Renate Keerd, kunstnik Martin Mikson, kostüümikunstnik Kristiina-Hortensia Port, valguskunstnik Reelika Palk, helikujundaja Riina Roose.

Osades: Külli Teetamm – Esmasündinu.

Epp Eespäev – Ema. Helene Vannari – Kõige vanem naine. Elisabet Reinsalu – Teine. Liis Lass – Kõige noorem.

Esietendus 24. septembril 2016 Väikeses saalis.

Inimesed, kohad ja asjad Duncan Macmillani draama. Inglise keelest tõlkinud Diana Leesalu. Lavastaja Diana Leesalu, muusika autor ja helikujundaja Veiko Tubin, kunstnik Jaagup Roomet, kostüümikunstnik Liis Plato, valguskunstnik Emil Kallas, videokunstnik Emer Värk, liikumisjuht Märt Agu. Osades: Evelin Võigemast – Emma. Piret Kalda – Doktor; Terapeut; Ema. Andres Raag – Paul; Isa. Argo Aadli – Foster; Arst.

Indrek Ojari – Mark; Arst. Kaspar Velberg või Tõnn Lamp – Lars; Mees ööklubis; Kiirabitöötaja. Henrik Kalmet – Shaun; Mees ööklubis; Kiirabitöötaja. Maiken Schmidt – Meredith; Dublant; Arst; Näitlejanna. Priit Pius – Treplev; T; Arst. Tallinna Tantsuakadeemia tantsijad: Eneli Rüütli, Eva-Lena Raenok, Kadri Vihandi, Siiri Laanmets, Heili Parras, Liisi Org, Laura Kvelstein, Kristina Raja, Mari Simm – Emma; Õde; Naine ööklubis.

Esietendus 29. oktoobril 2016 Taevalaval.

ESIETENDUS

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

23.02.2011 22.02.2014 29.10.2011 26.04.2014 15.03.2014 4.10.2014

sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus

täisk täisk täisk täisk täisk täisk

ETENDUSED

KÜLASTUSED

28 24 17 5 14 12

3 973 2 221 2 117 504 2 364 1 427

229

Igatsus Inimesed, kohad ja asjad Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4 Kassirabal Kes kardab Virginia Woolfi?

Koletis kuu peal Krabat Kurbus ja rõõm kaelkirjakute elus Köster Lantimiskunstnikud Melujanu Neli aastaaega Olin kodus ja ootasin, et vihma hakkaks sadama See hetk Surnud hinged Suveöö unenägu Sügise unenägu Tagasitulek isa juurde Teisest silmapilgust Varesele valu ...

31.05.2014 29.10.2016 12.03.2006 9.11.2013 23.01.2010 26.03.2011 31.01.2015 14.11.2015 1.09.2016 29.09.2012 18.04.2015 14.12.2013

sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus tantsulavastus sõnalavastus

täisk täisk täisk täisk täisk täisk noored täisk täisk noored täisk täisk

19 13 20 2 29 10 20 30 29 25 13 17

3 455 2 089 3 213 360 2 340 1 258 3 575 3 378 3 339 15 092 2 348 1 544

24.09.2016 2.04.2016 15.11.2014 11.06.2016 7.03.2015 16.09.2015 27.04.2016 15.03.2014

sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus

täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk

14 1 265 24 2 844 13 2 191 18 8 763 21 3 814 19 2 909 19 1 491 vt Eesti Draamateater

Repertuaari koondnäitajad 2016

uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused keskmine pilet

SÕNALAVASTUSED

TANTSULAVASTUS

KOKKU

6 25 442 75 526 15,5

0 1 13 2 348 16,3

6 26 455 77 874 15,5

Väljaspool Eestit anti 2 etendust Espoos, 2 Peterburis ja 1 Brüsselis.

KORRALDATUD SÜNDMUSED 12. jaanuaril toimus Väikeses saalis jagatud mõtete sarja seminar „teater | valik”, millega tähistati EETEALi 25. sünnipäeva.

28. jaanuaril toimus Teatrisõprade klubis vestlusõhtu teatrite valitsemisest nõukogude ajal. Sellega kaasnenud kentsakatest juhtumitest rääkisid Märt Kubo, Jaak Viller, Ülev Aaloe, Kalju Orro jt.

230

Veebruaris tähistati teatri 50. sünnipäeva.

Alates 1. veebruarist toimusid ekskursioonid, Linnateatri 16 hoonest koosnevas kompleksis olid giidideks Linnateatri näitlejad ja teised töötajad. 11. veebruaril avati Panso saalis fotonäitus „Fotograaf Mati Unt“, kus olid näha Undi kaasaegsed Undi silme läbi, ning kunstinäitus „Tule juba siia, ootan sind.

Anu ja Piret 100”. 12. veebruaril toimus Gustav Adolfi gümnaasiumi võimlas meeste korvpallimatš Linnateatri ja Tallinna teatrite koondise vahel, Eesti Päevalehe vahel ilmus Tallinna Linnateatri ajaleht ning 13. veebruaril toimus 50. sünnipäeva tähistamine ja kolleegipreemiate väljakuulutamine. ETVs ja ETV2s olid saatekavas teatriga seotud saated: 12. veebruaril dokumentaalne sissevaade Linnateatri päeva; 14. veebruaril on ETV2s Linnateatrile pühendatud teemaõhtu, kevadhooajal jätkusid sarja „Kontakt“ kohtumisõhtud.

Sügishooaega alustati suure sünnipäevakontserdiga linnarahvale ja Linnateatri alaga Arvamusfestivalil. Teatri ümmarguse sünnipäeva tähistamiseks ilmusid Pille-Riin Purje

Talveöö Unenägu Kontakt Linnateater 50 Teatrisõprade klubi

raamat „Olla!” ja Hele Kõrve debüütplaat „Eluhõiked”.

5.–10. detsembrini toimus Linnateatri korraldamisel festival, mille seekordseks pealkirjaks oli „Talveöö Unenägu: Plaan B“ ja kuraatoriks Paavo Piik. Tallinnasse toodi neli rahvusvaheliselt tunnustatud lavastust Lätist, Leedust, Venemaalt ja Lõuna-Aafrika Vabariigist, mida ühendas katse asetada vaataja kellegi teise olukorda. Lisaks neljale põhilavastusele oli kavas ka teatri oma lavastus „Teisest silmapilgust“, kohtumised tegijatega, näitus „Riiklikud arengukavad“, ühekordne lugemisaktsioon „Kolm tavalist inimest“ jmt.

festival vestlussari juubelisari vestlus etendused, külastused 2016 KOKKU

59 3 19 1 455 537

3 047 298 336 50 77 874 81 605

MAJANDUSTEGEVUS muud tulud ja laekumised 218 845

toetused 2 214 181

TULUD

muud kulud 324 017 piletitulu 1 135 191

halduskulud 238 126

tööjõukulud 1 995 094

majanduskulud 745 471 KULUD

231

RIIGI ASUTATUD SIHTASUTUSED EESTI DRAAMATEATER

R

www.draamateater.ee Eesti Draamateater on püsitrupiga repertuaariteater, mis tegutseb riigi osalusega sihtasutusena. Eesti suurimas sõnalavastusteatris töötab 40 näitlejat. Teatri repertuaaris on klassika, nii maailma kui ka eesti dramaturgia. Eesti Draamateatris esmalavastatud algupärandid ilmuvad näidendiraamatu sarjas, „Esimese lugemise“ sarjas tutvustatakse seni lavastamata eesti näidendeid, prioriteediks on noorte autorite näidendite esitamine.

STATSIONAARID Suur saal Väike saal Maalisaal Kammersaal Laitse Graniitvilla

ISTEKOHTI 426 170 70 150 184

KOOSSEIS Teatrijuht: Rein Oja Peanäitejuht: Priit Pedajas Lavastajad: Hendrik Toompere, Uku Uusberg Peakunstnik: Riina Degtjarenko Muusikajuht: Malle Maltis Dramaturg: Ene Paaver Toimetaja, haridusprojektide juht: Kairi Kruus Turundusjuht: Tanel Tomson Trupijuht: Haldja Jalajas Näitlejad: Tõnu Aav, Robert Annus, Aleksander Eelmaa, Ita Ever, Kersti Heinloo, Ülle Kaljuste, Guido Kangur, Tõnu Kark, Maria Klenskaja, Kersti Kreismann, Piret Krumm,

232

Marta Laan, Mari Lill, Markus Luik, Ain Lutsepp, Mait Malmsten, Kaie Mihkelson, Hilje Murel, Laine Mägi, Karmo Nigula (al 1.09.2016), Pääru Oja, Tõnu Oja, Ester Pajusoo, Merle Palmiste, Raimo Pass, Christopher Rajaveer (al 1.09.2016), Jaan Rekkor, Liisa Saaremäel (al 1.09.2016), Inga Salurand, Indrek Sammul, Britta Soll, Tiit Sukk, Taavi Teplenkov, Jüri Tiidus, Harriet Toompere, Hendrik Toompere jr, Lembit Ulfsak, Ivo Uukkivi, Viire Valdma, Martin Veinmann UUSLAVASTUSED Pangalaen Jordi Galcerani komöödia. Katalaani keelest tõlkinud Margus Alver. Lavastaja, valguskunstnik ja helikujundaja Hendrik Toompere, kunstnikud Riina Degtjarenko ja Ervin Õunapuu, etenduse juht Karin Undrits.

Osades: Hendrik Toompere – Juhataja.

Priit Võigemast – Antoni.

Esietendus 17. jaanuaril 2016 väikses saalis.

Finaal Simon Gray komöödia. Inglise keelest tõlkinud Ann Must, toimetanud Jaak Rähesoo.

Lavastaja Roman Baskin, kunstnik Pille Jänes, valguskunstnik Margus Vaigur, heli- ja videokujundaja Sander Tuvikene.

Osades: Ita Ever, Kersti Heinloo, Hilje Murel, Liina Olmaru (külalisena), Mait Malmsten, Tiit Sukk, Aleksander Eelmaa, Karl Tetsmann.

Esietendus 7. veebruaril 2016 suures saalis.

Misantroop Molière’i komöödia. Prantsuse keelest tõlkinud August Sang. Lavastaja Anu Lamp, kunstnik Maarja Naan, valguskunstnik Andres Pajumäe, helikujundaja Tõnu Kõrvits, etenduse juht Karl Koppelmaa.

Osades EMTA lavakunstikooli 27 lennu üliõpilased: Karmo Nigula – Alceste, Célimène'i austaja; Aukohtu käskjalg. Karl Laumets – Alceste, Célimène'i austaja. Markus Habakukk – Alceste, Célimène'i austaja; Basque, Célimène'i teener. Ott-Henrik Raidmets – Alceste, Célimène'i austaja. Jürgen Gansen – Philinte, Alceste'i sõber; Dubois, Alceste'i teener. Christopher Rajaveer – Philinte, Alceste'i sõber. Mehis Pihla – Oronte, Célimène'i austaja. Saara Nüganen – Célimène, Alceste'i armastatu. Lauli Otsar – Célimène, Alceste'i armastatu. Liisa Saaremäel – Célimène, Alceste'i armastatu. Ester Kuntu – Éliante, Célimène'i nõbu. Laura Kalle – Arsinoé, Célimène'i sõbratar. Risto Vaidla – Acaste, markii. Karl Koppelmaa – Clitandre, markii.

Esietendus 22. veebruaril 2016 väikses saalis.

Onu Aare Hendrik Toompere draama. Lavastaja ja valguse kujundaja Hendrik Toompere, kunstnik Ervin Õunapuu, muusikaline kujundaja Lauri Kaldoja, videokunstnik Tauno Makke, liikumisjuht Üüve-Lydia Toompere.

Osades: Taavi Teplenkov – Aare. Indrek Sammul – Heino. Priit Võigemast – Vambola.

Raimo Pass – Ilmar. Uku Uusberg – Kirikuõpetaja Volli Eberhardt, kes ilmub ka Ženja ja Peanäitejuhina. Marta Laan – Maria; Maria 2. Ülle Kaljuste – Galja; Valja. Merle Palmiste – Milvi; Milvi 2; Milvi 3. Tõnu Kark – Herman, kes ilmub ka Miilitsa ja Lavameistrina. Martin Veinmann – Karl, kes ilmub ka Miilitsa ja Doktorina. Sulev Teppart – Sulev.

Esietendus 20. märtsil 2016 suures saalis.

Väljaheitmine ehk Ühe õuna kroonika Marius Ivaškevičiuse draama. Leedu keelest tõlkinud Tiiu Sandrak. Lavastaja Hendrik

Toompere jr, kunstnik Laura Pählapuu, kostüümikunstnik Liisi Eelmaa, valguskunstnik Oliver Kulpsoo, muusikaline kujundaja Andre Pichen, helikujundaja Sten Tigane, videokujundaja Tauno Makke, liikumisjuht Üüve-Lydia Toompere, liikumisjuhi assistent Sandra Veermets, etenduse juht Johannes Tammsalu.

Osades: Kristo Viiding – Ben. Nikolai Bentsler – Vandaal. Inga Salurand – Egle.

Markus Luik – Eedi; Faruk. Harriet Toompere – Elizabeth; Oksana. Jüri Tiidus – Azim; Freddie; Roma; Zbigniew. Liisa Saaremäel – Olga; Karolina. Christopher Rajaveer – Karlis; Vanamees; Michael Buffer. Karmo Nigula – Kuninganna; Punkar. Ott Kartau – Saško; Bussijuht; Boh; Bändiliige. Ivo Uukkivi – Harry Stillman. Johannes Tammsalu – Bussijuht 2; Klubiline. Andre Pichen, Andreas Altmäe, Urmas Jõgi, Mihkel Roolaid – Bändi liikmed.

Esietendus 24. aprillil 2016 suures saalis.

Becket ehk Jumala au Jean Anouilh’ draama. Prantsuse keelest tõlkinud Tõnu Kõiv. Lavastaja Priit Pedajas, kunstnik Riina Degtjarenko, valguskunstnik Raido Talvend, helilooja ja muusikaline kujundaja Malle Maltis, helikujundaja Tanel Kulla, lavavõitluse seadja Indrek Sammul, etenduse juht Kadri Tammiste.

Osades: Indrek Sammul – Thomas Becket.

Robert Annus – Kuningas Henry. Karmo Nigula – Kuninga poeg; Munk; Sõdur; Paaž; Preester; Tüdruku vend hurtsikus; Noorem ihukaitsja; Teener. Taavi Teplenkov – Gilbert Folliot, Londoni piiskop; Inglise parun. Tiit Sukk – Peapiiskop; Inglise parun; Prantsuse kuningas Louis. Jüri Tiidus – Yorki piiskop; Inglise parun; Teine Prantsuse parun; Kardinal; Teener; Ohvitser. Markus Luik – Oxfordi piiskop; Inglise parun; Esimene Prantsuse

233

parun; Paavst; Mees hurtsikus; Vanem ihukaitsja. Laine Mägi – Kuninga ema. Marta Laan – Gwendoline. Britta Soll – Kuninganna. Liisa Saaremäel – Tüdrukud. Christopher Rajaveer – Väike munk. Janno Jaanus – Must munk.

Esietendus 14. juunil 2016 Katariina kirikus.

Mäed Tõnu Õnnepalu draama. Lavastajad Aleksander Eelmaa ja Garmen Tabor, kunstnik Liisi Eelmaa, muusika autor Lauri-Dag Tüür, valguskunstnik Priidu Adlas.

Osades: Pääru Oja, Christopher Rajaveer – Poiss. Aleksander Eelmaa – Munk.

Ester Pajusoo – Vanaeit. Külli Teetamm, Liisa Saaremäel – Tüdruk. Leho Karin – tšellist (Tallinna Kammerorkester).

Esietendus 14. septembril 2016 väikses saalis.

Bella figura Yasmina Reza draama. Prantsuse keelest tõlkinud Margus Alver. Lavastaja Hendrik Toompere, muusika autor Tauno Makke, kunstnik Jaanus Laagriküll, videokunstnik Tauno Makke, etenduse juhid Anneli Roosi ja Karin Undrits.

Osades: Inga Salurand – Andrea. Ivo Uukkivi – Boris Amette. Hilje Murel – Francoise Hirt. Raimo Pass – Éric Blum. Mari Lill – Yvonne Blum. Karin Undrits, Anneli Roosi – Ettekandja.

Esietendus 6. novembril 2016 väikses saalis.

Armunud Shakespeare Lee Halli draama Marc Normani ja Tom Stoppardi samanimelise filmi (1998) stsenaariumi põhjal. Inglise keelest tõlkinud Anu Lamp. Lavastaja Georg Malvius, kunstnik

234

Ellen Cairns, valguskunstnik Palle Palmé, muusika autor Rasmus Puur, koreograaf Maiken Schmidt, lavavõitluse seadjad Indrek Sammul ja Rein Oja, muusikalised juhendajad Malle Maltis ja Vahur Kubja, etenduse juht Johannes Tammsalu.

Osades: Karmo Nigula – Will Shakespeare. Mait Malmsten – Kit Marlow; Leedi Capuletti. Piret Krumm – Viola de Lesseps. Ülle Kaljuste – Amm. Indrek Sammul – Ned Alleyn; Mercutio. Christopher Rajaveer – Sam; Julia. Kristo Viiding – Fennyman. Tiit Sukk – Ralf; Amm. Robert Annus – Nol; Benvolio. Liisa Saaremäel – Kate; episoodilised rollid. Andrus Vaarik – Philip Henslowe.

Maria Klenskaja – Kuninganna Elizabeth.

Marta Laan – Molly; riietajapreili Siva; episoodilised rollid. Markus Luik – Wessex.

Taavi Teplenkov – Lordkammerhärra Tilney; söör Robert de Lesseps. Guido Kangur – Burbage. Kaspar Kiisk – John Webster. Erik Joonatan Tepp – John Webster. Lauri Liiv – Wabash; episoodilised rollid. Hendrik Toompere jr – Paadimees; episoodilised rollid. Jüri Tiidus – Episoodilised rollid. Veljo Reinik – Episoodilised rollid; Tybalt. Muusikud: Tiit Kikas, Villu Vihermäe, Peeter Klaas, Anto Õnnis, Valter Soosalu.

Esietendus 27. novembril 2016 suures saalis.

Repertuaari nimekiri LAVASTUS Armunud Shakespeare Augustikuu Becket ehk Jumala au Bella figura Eesti matus Finaal Grönholmi meetod Harakale haigus ...

Hõimud Hävituse ingel Julia ja Romeo Kaart ja territoorium Kass tulisel plekk-katusel Kuldne Lurich Kõik on täis Laulud halli mere ääres Misantroop Mäed Onu Aare Pangalaen Põhiküsimus Rahauputus Saatuse heidikute kuu Sylvia Tartuffe Tuhk ja akvaviit Valgustaja Vana roosa maja Varesele valu ...

Vennad Karamazovid Vennas Viimasel minutil Väljaheitmine Wabadusrist

ESIETENDUS 27.11.2016 7.03.2010 14.06.2016 6.11.2016 8.06.2002 7.02.2016 30.03.2008 15.03.2014 21.09.2014 25.11.2012 18.10.2015 29.11.2015 10.06.2014 2.11.2014 18.01.2008 15.02.2015 22.02.2016 14.09.2016 20.03.2016 17.01.2016 31.10.2015 6.04.2002 16.06.2011 29.03.2015 4.10.2015 10.05.2013 12.12.2015 9.12.2012 15.03.2014 22.03.2015 9.02.2014 25.01.2015 24.04.2016 4.04.2014

LAVASTUSLIIK sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus

SIHTRÜHM täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk lapsed täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk lapsed täisk täisk täisk täisk täisk täisk

ETENDUSED KÜLASTUSED 9 3 393 5 1 631 19 3 397 9 1 290 5 2 093 26 9 456 2 279 vt Tallinna Linnateater 15 2 049 2 278 30 1 719 14 3 518 19 3 284 14 4 615 21 3 234 7 1 463 10 1 336 12 1 575 17 5 442 47 7 128 15 2 035 12 4 647 2 282 19 2 172 20 6 614 20 7 114 19 2 429 9 2 983 18 2 374 11 3 120 12 1 449 33 10 902 14 3 983 3 984

Repertuaari koondnäitajad 2016

uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused keskmine pilet

SÕNALAVASTUSED

9 34 490 108 268 11,5

Väljaspool lavastuste statsionaare anti 2,4% etendustest, sh 1 etendus New Yorgis lavastusega „Kõik on täis“ ning „Pangalaenuga“ 1 etendus Brüsselis ja 1 Luksemburgis.

235

KORRALDATUD SÜNDMUSED 4. märtsil avati Eesti Draamateatri publikuruumides Andro Kööbi maalinäitus „Dekodraama“.

11. märtsil oli Maalisaalis sarja „Link“ teemaks klassika uustõlgete vajadus Dostojevski „Vendade Karamazovite“ näitel.

Eesti Draamateatri ja Prantsuse Instituudi koostööna oli võimalik 16., 21. ja 22. märtsil vaadata lavakunstikooli bakalaureuselavastust, Molière´i „Misantroopi“ prantsuskeelsete subtiitritega.

Eesti Draamateater ja Ita Everi pere lõid näitlejanna 85. sünnipäevaks Eesti Rahvuskultuuri Fondi juurde Ita Everi nimelise allfondi.

Fondi sünd kuulutati pidulikult välja juubelietenduse järel Eesti Draamateatri laval.

30. aprillil toimus Maalisaalis luule- ja muusikaõhtu „Eleegia üksindusele“. Viiulit mängis Linda-Anette Suss ja tema luulet luges Harriet Toompere.

7.–8. mail toimus Eesti Draamateatris esimest korda haridusprogramm „Arvustuste öö“, mis oli mõeldud gümnaasiuminoortele. Koolituse keskmes oli lavastus „Väljaheitmine“, vaadati etendust, järgnes ülevaade arvustuse Antsude pidu Üksinduse eleegia Ringkäik Link ETA ja ETTkÜ

muu muu ürituste sari vestlus seminarid etendused, külastused 2016 KOKKU

236

kirjutamise põhitõdedest ning etenduse analüüs, mida juhendasid Eva-Liisa Linder ja Priit Kruus. Osalejate arvustused osalesid Eesti Draamateatri arvustuste võistlusel.

2016. aastal tähistati üle maailma Shakespeare'i aastat ja Draamateater kutsus sel puhul gümnaasiumiõpilasi osa võtma Shakespeare’i monoloogide esitamise konkursist. Eelvoorud toimusid novembris ja finaal 5. detsembril. Auhinnad panid välja Eesti Draamateater ning Briti Nõukogu Eesti esindus.

15. oktoobril toimus Maalisaalis jagatud mõtete sarja seminar „teater | tõlge“, korraldajad Eesti Teatri Agentuur, Eesti Draamateater ja Eesti Kirjanike Liidu Tõlkijate sektsioon.

Draamateatri heategevuslik jõulusahver toimus 5. detsembril teatri jalutussaalis. Sahvri peakorraldaja on näitlejanna Kersti Heinloo.

Kohviku ja õnneloosi tulu läks diabeedihaigete laste heaks.

Ilmusid Draamateatri näidendiraamatute sarja 24. ja 25. raamat: Uku Uusberg „Valgustaja“ ning Hendrik Toompere „Onu Aare“ ja „Kommunisti surm“.

Antsude pidu, kolleegipreemiate peo lavakava, toimus detsembri lõpus 18. korda.

1 1 9 1 3 15 490 521

215 34 168 35 190 642 108 268 108 910

MAJANDUSTEGEVUS muud kulud 442 172

muud tulud 335 932 piletitulu 1 232 781

halduskulud 218 405

tööjõukulud 2 503 015

majanduskulud 677 082 toetused 2 324 689

TULUD

KULUD

ENDLA TEATER

KOOSSEIS

www.endla.ee

Teatrijuht: Roland Leesment Kunstiline juht: Ingomar Vihmar Lavastajad: Enn Keerd, Laura Mets Näitleja-lavastaja: Kaili Viidas (lapsehoolduspuhkusel kuni 18.11.2016) Dramaturgid: Piret Verte, Anne-Ly Sova Trupijuht: Aigi Veski Näitlejad: Ago Anderson, Märt Avandi, Ireen Kennik, Fatme Helge Leevald, Liis Karpov (end Laigna, al 1.08.2016), Sten Karpov (al 1.08.2016), Priit Loog, Kleer MaibaumVihmar, Carmen Mikiver, Lauri Mäesepp, Saara Nüganen (al 1.08.2016), Kati Ong, OttHenrik Raidmets (al 1.08.2016), Jaan Rekkor, Sander Rebane, Kadri Rämmeld (end Adamson), Meelis Rämmeld, Sepo Seeman, Tambet Seling, Indrek Taalmaa, Karin Tammaru, Carita Vaikjärv (al 1.04.2016)

Teatrit on Pärnus tehtud aastast 1875, alguses laulu- ja näitemänguseltsis Endla ning kutselise teatrina 1911. aastast, kui valmis juugendstiilis teatrihoone kesklinnas. Sihtasutusena alustas Endla Teater tegevust 2012. aastal, asutajateks on Eesti riik, Pärnu linn ja Paikuse vald. Endla eripäraks on 1968. aastal algatatud suvine hooaeg, mil mängitakse statsionaaris Pärnu puhkajatele.

STATSIONAARID

ISTEKOHTI

Suur saal

573

Küün

120

Valge saal

100

Paikuse-Reiu vabaõhulava

1000

237

UUSLAVASTUSED Uhkus ja eelarve Komöödia. Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakooli 27. lennu diplomilavastus.

Teksti autor ja lavastaja Mehis Pihla, kunstnikud Terje Kähr ja Bibi-Ann Kahk, muusikaline kujundaja Johan Randvere, valguskunstnik Margus Vaigur, valgustaja Kasper Jürimäe, liikumisjuht Rauno Zubko, helitehnik Tarmo Jürgens, kostümeerija Airin Vaarmann, grimeerijad Ivi Smeljanski, Karina Pajunurm ja Sirle Teeäär, etenduse juht Silja Koppel.

Osades: Jürgen Gansen – Aivar; Stjopa.

Markus Habakukk – Jutustaja; Kurat; Ken. Laura Kalle – Anu; Intelligentne Küllike; Irma. Ester Kuntu – Ema; Krissu; Sveeta. Karl Laumets – Intelligentne Harald; Ruigo.

Karmo Nigula – Räigo. Saara Nüganen – Rebecca; Laima. Lauli Otsar – Merike; Surm; Helga. Ott-Henrik Raidmets – Isa; Tuudur; Lihunik; Kevin. Christopher Rajaveer – Hasso. Liisa Saaremäel – Nuustik Maša, Emake. Risto Vaidla – Urmas; Viljar.

Esietendus 22. jaanuaril 2016 suures saalis.

Olga, Irina ja mina Ralf Långbacka draama. Rootsi keelest tõlkinud Ülev Aaloe, dramaturg Martin Algus. Lavastaja ja muusikaline kujundaja Ingomar Vihmar, kunstnik Liina Unt, valguskunstnik ja valgustaja Karmen Tellisaar, helitehnik Siim Rohtväli, etenduse juht Astrid Kivila.

Osades: Kleer Maibaum-Vihmar – Maria.

Carmen Mikiver – Berit. Kadri Rämmeld, Hilje Murel – Liisu. Jaan Rekkor – Kalle.

Esietendus 13. veebruaril 2016 Küünis.

Valged heteromehed Young Jean Lee tragikomöödia. Inglise keelest tõlkinud Andra Aaloe. Lavastaja Enn

238

Keerd, kunstnik Marion Undusk, valguskunstnik Karmen Tellisaar, muusikaline kujundaja Feliks Kütt, valgustajad Jaan Laur ja Karmen Tellisaar, kostümeerija Airin Vaarmann, liikumisjuht Carolina Tagobert, helitehnik Janek Vlassov, etenduse juht Silja Koppel.

Osades: Ago Anderson – Drew. Meelis Rämmeld – Matt. Sepo Seeman – Jake. Raivo Rüütel – Ed. Esietendus 27. veebruaril 2016 suures saalis. Öös on asju Mati Undi teose dramatiseering. Dramatiseerija, lavastaja, kunstnik ja muusikaline kujundaja Ivar Põllu, valguskunstnik Ivar Piterskihh (TÜ Viljandi kultuuriakadeemia), videokunstnik Argo Valdmaa, valgustaja Jaan Laur, grimeerijad Ivi Smeljanski, Karina Pajunurm ja Sirle Teeäär, kostümeerija Anu Hövel, helitehnikud Siim Rohtväli ja Tarmo Jürgens, etenduse juht Astrid Kivila.

Osades: Ireen Kennik – Susie; Naine.

Fatme Helge Leevald – Naine. Priit Loog – Tissen; Hääl; Kõne kauguses. Lauri Mäesepp – Tähtis mees; Raadiohääl. Sander Rebane – Korteriperemees; Mees; Hääl. Tambet Seling – Kannibal; Mees. Indrek Taalmaa – Taksojuht.

Esietendus 24. märtsil 2016 suures saalis.

Kopsud Duncan Macmillani draama. Inglise keelest tõlkinud Triinu Ojalo. Lavastaja ja muusikaline kujundaja Taago Tubin, kunstnik Liisa Soolepp, valguskunstnik Margus Vaigur, valgustaja Kasper Jürimäe, helitehnik Janek Vlassov, etenduse juht Silja Koppel.

Osades: Märt Avandi – Mees. Carita Vaikjärv – Naine.

Esietendus 16. aprillil 2016 Küünis.

Pao-Pao. Kuldse Trio lood Ivar Põllu draama. Lavastaja, kunstnik ja muusikaline kujundaja Ivar Põllu, muusikajuht Rando Kruus (Odd Hugo), kostüümikunstnik Renate Keerd, kostümeerijad Airin Vaarmann ja Anu Hövel, valguskunstnik Margus Vaigur, valgustajad Karmen Tellisaar, Kasper Jürimäe, grimeerijad Ivi Smeljanski, Karina Pajunurm ja Sirle Teeäär, helitehnikud Janek Vlassov, Siim Rohtväli ja Tarmo Jürgens, etenduse juht Astrid Kivila.

Osades: Mihkel Smeljanski – Partorg; Korraldaja; Seltsimees; Mihkel. Jüri Vlassov – Direktor; täitevkomitee esimees, Kultuurimaja juhataja; Bussijuht; Jüri. Ago Anderson – Lavameeste ülem; Mihkel. Juss Haasma – Stanley; Aarne; Jüri. Jaan Rekkor – Mitch; Mägedi; Peanäitejuht; Peeter; Raivo; Operaator.

Ireen Kennik – Blanche; Stella; Tiia; Korrespondent; Katrin; Saatejuht. Carmen Mikiver – Eunice; Maimu; Kultuuriosakonna juhataja. Lauri Mäesepp – Ingo; Mati; Sepo.

Sander Rebane – Jüri; Vello. Tambet Seling – Mihkel; Margus; Ingo. Laura-Retti Laos, Anna-Maria Pink, Annika Uibo, Mike-Richard Koch – Esinejad suvetuuril (vaheajal).

Esietendus 8. juulil kell 20 Paikuse-Reiu vabaõhulaval.

See asi Philipp Löhle draama. Saksa keelest tõlkinud Mihkel Seeder. Lavastaja Laura Mets, kunstnik Illimar Vihmar, muusikaline kujundaja Feliks Kütt, videokunstnik Terina Tikka, valguskunstnik Jaan Laur, grimeerijad Ivi Smeljanski, Karina Pajunurm ja Sirle Teeäär, helitehnik Kasper Jürimäe, etenduse juhid Eliisa Vellama ja Silja Koppel.

Osades: Sten Karpov – Fernão de Magalhães; See (hääl); Beat. Meelis Rämmeld – Kuningas Manoel I; Siwa. Liis Karpov – Moderaator; Ajakirjanik. Sander Rebane –

Patrick. Kadri Rämmeld, Fatme Helge Leevald – Katrin. Priit Loog – Thomas. Arabella Anderson – Fela. Helevi Jurjev, Elisabeth Kužovnik, Kelly Leppik, Anna-Maria Pink, Eliise Päärnamets, Annika Uibo, Anu Vainu ja Luise Mathilde Vihmar – Reisisaatjad.

Esietendus 30. septembril 2016 rännakuna teatrimaja erinevates ruumides.

Mitte praegu, kallis!

Ray Cooney ja John Chapmani tragikomöödia. Inglise keelest tõlkinud Hannes Villemson. Lavastaja ja muusikaline kujundaja Ingomar Vihmar, kunstnik Liina Unt, valguskunstnik ja valgustaja Karmen Tellisaar, helitehnik Tarmo Jürgens, etenduse juht Astrid Kivila.

Osades: Kati Ong – Preili Tipdale. Märt Avandi – Gilbert Bodley. Jaan Rekkor – Kapten Frencham. Indrek Taalmaa – Harry McMichael. Kleer Maibaum-Vihmar – Maude Bodley. Juta Ild, Kersti Kreismann – Proua Frencham. Carita Vaikjärv, Ireen Kennik – Janie McMichael. Saara Nüganen – Sue Lawson. Ott-Henrik Raidmets – Härra Lawson.

Tambet Seling – Arnold Crouch.

Esietendus 22. oktoobril 2016 suures saalis.

Minu vana daam Israel Horovitzi draama. Inglise keelest tõlkinud Anne Lange. Lavastaja Enn Keerd, kunstnik Marion Undusk, valguskunstnik Margus Vaigur, muusikaline kujundus Janek Vlassov, valgustaja Kasper Jürimäe, helitehnik Janek Vlassov, etenduse juht Silja Koppel.

Osades: Lii Tedre – Mathilde. Carmen Mikiver – Cloé. Egon Nuter – Mathias.

Esietendus 5. novembril 2016 Küünis.

Alice Imedemaal Lewis Carrolli teose dramatiseering. Dramatiseerija Triinu Ojalo, muusika ja laulutekstide

239

autor Feliks Kütt. Lavastaja Laura Mets, kunstnik Illimar Vihmar, videokunstnik Terina Tikka, valguskunstnik Mari-Riin Villemsoo (Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia), koreograaf Rauno Zubko, lauluõpetaja Elo Kesküla, valgustaja Jaan Laur, helitehnikud Siin Rohtväli ja Tarmo Jürgens, grimeerijad Ivi Smeljanski, Karina Pajunurm ja Sirle Teeäär, kostümeerijad Anu Hövel ja Kairi Õisma, etenduse juht Astrid Kivila.

Osades: Fatme Helge Leevald – Alice.

Ago Anderson – Alice'i Isa; Ogar Kübarsepp; Ärtu 7. Karin Tammaru – Alice'i Tädi; Ärtu Emand. Saara Nüganen – Alice'i Täditütar; Unihiir; Ärtu 2. Tambet Seling – Alice'i Tädimees; Ärtu Kuningas; Aeg; Hertsoginna

Kokk. Sander Rebane – Vikaar; Valge Küülik; Märtsijänes; Kala-Teener. Ott-Henrik Raidmets – Ohvitser; Ärtu Soldat; Sisalik Bill; Konn-Teener. Kadri Rämmeld – Alice'i Vanaema; Ärtu 5. Meelis Rämmeld – Alice'i Vanaisa; Ärtu 5. Carita Vaikjärv, Kaili Viidas – Tõuk; Libakilpkonn. Jaan Rekkor – Irviku Kassi hääl. Ruta Agafonov, Liset Antsmaa, Ülle Järvoja, Dianne-Jessica Koitla, Merit Laur, Marian Lepik, Merily Lüll, Alex Sander Link, Mark Monak, Markus Monak, Holger Orav, Tõnis Tomson – Flamingod, Siilid, Mängukaardid.

Esietendus 9. detsembril 2016 suures saalis.

Repertuaari nimekiri LAVASTUS 45 339 km² raba Alice Imedemaal Armastuse õigekiri Boyband Eedeni aed Eesti mees ja tema poeg Gaasivalgus Kahe lugu Kangelapsed Kaunitar ja koletis Kopsud Kõik naistest Meie aja kangelane Midagi tõelist Minu vana daam Mitte praegu, kallis!

Olga, Irina ja mina Pao-Pao. Kuldse Trio lood Peeter Paan ja Valge Lind Wendy See asi Siin elavad inimesed

240

ESIETENDUS 21.11.2015 9.12.2016 14.09.2013 25.02.2012 8.02.2014 7.07.2011 22.11.2014 8.05.2015 10.12.2015 11.12.2014 16.04.2016 20.02.2015 1.11.2014 24.07.2015 5.11.2016 22.10.2016 13.02.2016 8.07.2016 7.03.2015 30.09.2016 10.10.2015

LAVASTUSLIIK sõnalavastus mitmeliigilavastus sõnalavastus muusikalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus mitmeliigilavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus mitmeliigilavastus mitmeliigilavastus sõnalavastus sõnalavastus

SIHTRÜHM täisk lapsed täisk täisk teism täisk täisk täisk lapsed lapsed täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk lapsed täisk täisk

ETENDUSED 16 14 4 11 6 6 8 19 10 6 15 26 3 3 9 8 20 12 12 8 10

KÜLASTUSED 1 533 7 487 299 5 074 512 823 766 2 535 2 977 1 508 1 645 4 875 474 717 1 430 4 485 2 607 8 769 5 468 719 616

Testosteroon Topeltelu Tramm nimega Iha Uhkus ja eelarve Valged heteromehed Öös on asju

4.10.2008 11.10.2013 31.10.2015 22.01.2016 27.02.2016 24.03.2016

sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus

täisk täisk täisk täisk täisk täisk

6 10 21 15 15 14

2 615 4 739 7 768 6 903 6 816 1 920

Repertuaari koondnäitajad 2016

uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused keskmine pilet

SÕNALAVASTUSED

MUUSIKALAVASTUSED

MITMELIIGILAVASTUSED

KOKKU

8 22 248 56 305 10,0

0 1 11 5 074 12,0

2 4 48 24 701 10,0

10 27 307 86 080 10,0

Väljaspool lavastuste statsionaare anti 11,4% etendustest.

KORRALDATUD SÜNDMUSED Teatrikino väärtfilmivaliku tegid hooajal 2015/2016 Ilmar Raag ja 2016/2017 Katrin ja Andres Maimik. Koostöös Eesti filmitegijate ja -levitajatega toodi Endla vaatajani ka uusi Eesti filme.

Teater pakkus aasta jooksul teatribussi teenust 44 väljasõiduga, üle Eesti viidi ja toodi teatrisse 2150 külastajat.

Koostöös Eesti Jazzliiduga korraldati Teatrikohvikus 24 Jazzklubi kontserti.

Teatrigaleriis – nii Sammassaalis, Teatrikohvikus kui ka kohviku ja Küüni koridorides – toimus 15 näitust. 29. juulist kuni 14. augustini jätkati suvetraditsiooni ja näidati teatrimajas enamikku repertuaaris olevatest lavastustest.

Koostöös mälumänguentusiasti Jaak Kännuga korraldati 14 teatriteemalist mälu-

mängu „Gulliveri mäng“, millest võttis osa 22 Pärnu põhikoolide ja gümnaasiumide õpilaste võistkonda.

Endla kostüümijooksule „Endla kostüümidraama“ eelnes kostümeeritud fotosessioon, kus osalesid viis Pärnuga seotud sportlast ja viis Endla teatri näitlejat. Fotod lavastas Endla teatri näitleja ja lavastaja Kaili Viidas, fotograaf oli Terina Tikka. 3.-4. septembril järgnes spordipidu Jüri Jaansoni kahe silla jooksuga.

Teatri kaaskorraldamisel toimus 18.–20. augustini rahvusvaheline festival Monomaffia. Viiendal monoteatrite festivalil näidati kaheksat lavastust Eestist, Austriast, Slovakkiast, Saksamaalt, Ameerika Ühendriikidest ja Soomest.

17.–22. oktoobrini tähistas teater oma 105. juubelit mitme üritusega.

17. oktoobril toimus Teatrikohvikus Endla

241

teatri teemaline viktoriin ja 20. oktoobril vestlusring „Milleks Pärnu linnale Endla teater?“, kus osalesid Pärnu linnavolikogu esimees Andrei Korobeinik, abilinnapea Rainer Aavik, haridus- ja kultuuriosakonna juhataja asetäitja Ela Tomson, kultuuriministeeriumi teatrinõunik Katre Väli ja Endla direktor Roland Leesment. Vestlust modereeris Endla kommunikatsioonijuht Hedi-Liis Toome.

Monomaffia Teatrikino Gulliveri mäng Jazzikohvik Teatribuss

festival film hariduslik sari kontsert teenus etendused, külastused 2016 KOKKU

MAJANDUSTEGEVUS

muud tulud 608 165

17. oktoobrist 7. novembrini oli Pärnus Port Artur 2 kolmandal korrusel näitus „Leide Endla plakatiarhiivist“, kus sai nautida Endla lavastuste plakateid läbi ajaloo.

21. oktoobril esines muusikaline kollektiiv „10 minutit hirmu“ koosseisus Ott Kilusk, Lauri Kink, Jaanus Mehikas ja Kait Kallau, kes kandsid muusikalisel moel ette Ott Kiluski luulet.

22. oktoobril toimus esietendus ja suur juubelipidu.

8 17 14 24 44 107 307 414

muud kulud 36 864 piletitulu 874 935

828 1 795 160 2 040 2 150 6 973 86 080 93 053

kohvik 192 207

halduskulud 191 688

majanduskulud 413 858 toetused 1 259 273

TULUD

242

tööjõukulud 1 810 875

KULUD

NUKU

UUSLAVASTUSED

www.nuku.ee

Sihtasutus NUKU (Eesti Riiklik Nukuteater) asutati 1952. aastal ja on tänaseni Eesti ainus professionaalne riiklik laste- ja noorteteater.

Tegutseb Tallinnas aadressil Lai 1. Aastal 2010 laieneti ka Nunne tn 8 majja, kus hakkas tegutsema Nukukunsti keskus ja muuseum, ning koonduti ühisnime NUKU alla. 2015. aastal alanud ja 2016. aasta sügisel lõppenud ehitustööde tõttu mängiti ajutises teatrimajas Auna tänaval. Teater on igakevadise festivali Tallinn Treff korraldaja.

STATSIONAARID Ferdinandi saal Väike saal Ovaalsaal Auna teatrimaja suur saal Auna teatrimaja väike saal Viinistu Kunstimuuseumi katlamaja

ISTEKOHTI 382 202 80 153 40 300

KOOSSEIS Teatrijuht: Joonas Tartu Kunstilise juht: Taavi Tõnisson Lavastaja: Vahur Keller Peakunstnik: Britt Urbla Keller Kirjandustoimetaja: Kati Kuusemets Näitlejad: Liivika Hanstin, Kadri Kalda (al 1.01.2016), Anti Kobin, Are Uder, Helle Laas, Sandra Lange (kuni 3.09.2016), Jevgeni Moissejenko, Tarmo Männard, Mart Müürisepp, Laura Nõlvak, Katri Pekri, Mirko Rajas, Andres Roosileht, Riho Rosberg, Kaisa Selde, Katariina Tamm (kuni 14.09.2016), Mihkel Tikerpalu, Lee Trei, Tiina Tõnis, Taavi Tõnisson, Are Uder

Krõll Ellen Niidu lasteraamatu dramatiseering.

Dramatiseerija ja lavastaja Vahur Keller, kunstnik Sandra Lange, koreograaf Siim Tõniste, helikujundaja Mart Müürisepp, valguskujundaja Targo Miilimaa.

Osades: Kaisa Selde, Jevgeni Moissejenko, Mihkel Tikerpalu või Mart Müürisepp, Kadri Kalda.

Esietendus 28. veebruaril 2016 Auna teatrimaja suures saalis.

Päike läheb puhkusele Nukulavastus väikelastele. Kristi Kangilaski teose dramatiseering. Dramatiseerija ja lavastaja Taavi Tõnisson, kujundajad Taavi ja Katrin Tõnisson koostöös NUKU teatri töökodadega, koreograaf Olga Privis, muusikaline kujundaja Mari Amor, valguskujundaja Triin Rahnu.

Osades: Katri Pekri – Säde jt rollid. Katariina Tamm – Ema jt rollid. Kadri Kalda – Ema jt rollid. Anti Kobin – Päike; Kass jt rollid. Jevgeni Moissejenko – Kass jt rollid.

Mirko Rajas – Kass jt rollid.

Esietendus 30. aprillil 2016 Auna teatrimaja väikeses saalis.

Ahhaa, kummitab!

Edgar Valteri lasteraamatu dramatiseering.

Dramatiseerija, lavastaja ja muusika autor Karl Sakrits (TÜ Viljandi kultuuriakadeemia), kunstnik Gerli Mägi, muusikaline kujundaja Karl-Elias Teder.

Osades: Riho Rosberg – Kunstnik Kukkel.

Tarmo Männard – Kummitus Kummi. Reet Loderaud, Alice Kirsipuu – Kass Truuta jt abistavad rollid.

Esietendus 3. detsembril 2016 NUKU muuseumi aatriumis.

243

Mustkunstniku elevant Kate DiCamillo lasteraamatu dramatiseering. Inglise keelest tõlkinud Elise Nikonov ja Kiti Põld, dramatiseerija Kiti Põld. Lavastaja Sander Pukk, muusika autor ja kujundaja Urmas Lattikas, kunstnik Annika Lindemann, valguskunstnik Kalle Karindi, videokunstnik Lauri Urb, helikujundaja Mikk Mengel.

Osades: Martin Tikk*, Märten Matsu* – Peter Augustus Duchene. Liisu Krass*; Grete Jürgenson* – Adele; Elevandi hääl. Liivika

Hanstin, Tiina Tõnis – Ennustaja; Turumutt; krahvinna Quintet. Jevgeni Moissejenko, Mihkel Tikerpalu – Vilna Lutz; Mustkunstnik; krahv Quintet. Kadri Kalda, Laura Nõlvak – Madam LaVaughn; Ema; Gloria Matienne; õde Marie. Taavi Tõnisson, Anti Kobin – Kalamüüja; Leo Matienne; Isa. *Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia üliõpilased Esietendus 4. detsembril 2016 Ferdinandi saalis.

Repertuaari nimekiri LAVASTUS 1i Ahhaa, kummitab!

Ajarefrään Ajuloputus Canterville'i lossi vaim Cosette Dorian Gray portree Emma ja ajakivi ehk Nukkude teater Gelsomiina tsirkus Hanel oli auto Isekas Hiiglane Kartlik jõehobu ja poiss, kes muutus tordiks Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal Klaabu Kodud Krõll Käed ja kindad Lemuel Pitkini demonteerimine Lugu kahest vereliblest Lutsukomm ja 200 vanaisa Metsakülad Miisu Muinasjutud paberil Munatopskid Mustkunstniku elevant Nublu

244

ESIETENDUS 11.01.2015 3.12.2016 22.02.2015 7.11.2011 6.09.2014 3.12.2011 14.06.2015 4.05.2014 6.09.2015 2.05.2009 5.09.2004

LAVASTUSLIIK sõnalavastus mitmeliigilavastus mitmeliigilavastus mitmeliigilavastus nukulavastus nukulavastus sõnalavastus nukulavastus nukulavastus nukulavastus nukulavastus

6.02.2011 8.03.2015 21.04.2010 9.04.2011 28.02.2016 6.03.2011 4.10.2015 2.03.2014 19.04.2009 17.11.2007 18.10.2015 6.12.2013 1.06.2013 4.12.2016 10.11.2013

nuku- ja objektiteater sõnalavastus nuku- ja objektiteater nukulavastus nuku- ja objektiteater nuku- ja objektiteater mitmeliigilavastus nukulavastus nukulavastus nukulavastus nukulavastus nukulavastus nukulavastus sõnalavastus nukulavastus

SIHTRÜHM täisk lapsed täisk noored teism lapsed täisk lapsed lapsed v.lapsed v.lapsed

ETENDUSED 2 36 9 6 6 2 10 5 24 13 13

KÜLASTUSED 123 1023 471 280 545 63 2 980 1 088 798 837 491

lapsed teism v.lapsed v.lapsed lapsed v.lapsed täisk lapsed lapsed v.lapsed lapsed lapsed v.lapsed lapsed lapsed

8 14 5 34 22 13 8 11 19 16 27 16 15 43 12

400 2 795 476 1 525 3 457 486 393 848 934 1 221 5 681 625 509 15 356 2 994

Pesamunad Puuhaldjate lugu Päike läheb puhkusele Rapuntsel Tsuhh, tsuhh, tsuhh ...

Vepsa muinasjutud Vurr-vurr vurrkann Väike Gavroche Värvid

18.05.2012 23.02.2014 30.04.2016 2.10.2011 5.11.2006 1.10.2014 1.04.2010 15.09.2013 14.10.2006

nukulavastus nukulavastus nukulavastus nuku- ja objektiteater nukulavastus nukulavastus nukulavastus nukulavastus nukulavastus

v.lapsed lapsed v.lapsed lapsed v.lapsed lapsed v.lapsed lapsed lapsed

30 8 16 12 15 1 22 8 31

1 089 552 2 167 1 210 1 405 100 986 928 1387

Repertuaari koondnäitajad 2016

uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused keskmine pilet

SÕNALAVASTUSED

NUKULAVASTUSED

MITMELIIGILAVASTUSED

KOKKU

1 4 69 21 254 9,9

2 27 404 32 802 5

1 4 59 2 167 8

4 35 532 56 223 6,9

Väljaspool Tallinna anti 6,8% etendustest, sh 1 etendus Sloveenias LUTKE festivalil lavastusega „Lemuel Pitkini demonteerimine“.

1. veebruaril sai nurgakivi NUKU teatri ja muuseumi juurdeehitus. Töid teostas Riigi Kinnisvara ASi tellimusel Ehitus5ECO OÜ.

Lisaks uuele teatrisaalile lisandus tehnilisi ruume ja ladusid ning rajati väliterrass, erivajadustega inimeste pääsemiseks teatrisse ja muuseumisse paigaldati lift. Koos juurdeehitusega rekonstrueeriti ka Lai 1 teatrimaja, kogu projekti maksumus koos käibemaksuga oli 6 miljonit eurot. Juurdeehituse arhitektuurse lahenduse autorid on Karisma Arhitektid koosseisus Risto Parve, Diana Taalfeld, Kai Süda ja Kristo Kaskpeit ning sisekujunduse lõid Maile ja Eliina Grünberg. Lai 1 teatrimaja uuenenud sisekujunduse autor on teatri peakunstnik Britt Urbla Keller.

NUKU teater andis ehituse ajal etendusi Auna teatrimajas Pelgulinnas, väljasõitudel üle Eesti ning rendipindadel Salme kultuuri-

keskuses, Hobuveskis ja Vabal Laval. Sügisel koliti tagasi Laiale tänavale, avati uus Ferdinandi teatrisaal, mis sai nime teatri asutaja Ferdinand Veike auks. Uue kompleksi avamine toimus 13. novembril, mis on ühtlasi ka Veike sünniaastapäev. Uue ilme saanud NUKU kohvik hakkas legendaarse nukunäitleja Hendrik Toompere järgi kandma Hendriku kohviku nime.

Riigi Kinnisvara AS (RKAS) koostöös NUKU teatriga kuulutas välja kunstikonkursi loomaks kunstiteose NUKU teatri Nunne tänava poolse piirdemüüri külge või selle kohale. Võidutööks valiti Varvara Guljajeva ja Mar Canet Sola ideekavand märgusõnaga „Katusepoisid“. Samuti kuulutati uue teatrikompleksi avamisega seoses välja publikukutsungi konkurss. Konkursil osales 20

245

heliloojat, võidutööna valiti välja Judith Partsi kutsung „Puhun nukule elu sisse“.

vastu noortestuudio uus juht, NUKU teatri näitleja Mihkel Tikerpalu.

KORRALDATUD SÜNDMUSED

1. oktoobril jõudis 650. mängukorrani „Karjapoiss on kuningas“, mille esietendus oli 17. juunil 1981.

20. märtsil tähistas NUKU nii teatri kui muuseumi sünnipäeva, sel puhul olid teatrisõbrad oodatud koos näitlejatega mängima.

Nuku noortestuudio võttis sügisel vastu uue kursuse. Kahe aastase tsükliga kursuse võttis

Tallinn TREFF Nuku muuseum Nuku õpituba Kohtumine nukuga Muuseum ärkab ellu Kontakt

festival muu muu ürituste sari ürituste sari ürituste sari etendused, külastused 2016 KOKKU

2.–5. juunini toimus NUKU korraldamisel Tallinnas visuaalteatrifestival Treff, mis tõi Eestisse tipptasemel lavastusi 13 riigist.

50 278 135 30 59 3 555 532 1 087

4 792 12 121 2 269 586 899 131 20 798 56 223 77 021

MAJANDUSTEGEVUS muud tulud 137 566

kohvik 43 209

piletitulu 383 310

tööjõukulud 1 403 992

toetus välismaalt 33 076 40

halduskulud 1 651 503 toetused 2 200 450

TULUD

246

majanduskulud 459 500

KULUD

RAKVERE TEATER www.rakvereteater.ee

Rakvere Teatri sünniaasta on 1940. Tegutseb riigi osalusega sihtasutusena SA Rakvere Teatrimaja. Viimasel kümnendil on Rakvere Teater kujunenud kaubamärgiks, mis tähendab head ansamblimängu teatri 20 näitleja poolt nii kümnetes Eesti väikeasulates kui ka suuremates linnades. Rakvere Teater korraldab biennaalina rahvusvahelist alternatiivteatrite festivali Baltoscandal.

STATSIONAARID Suur saal Väike saal Margeri maja hoov Tooma talu Uuskülas

ISTEKOHTI 411 118 570 120

KOOSSEIS Teatrijuht: Velvo Väli Kunstiline juht: Üllar Saaremäe Peakunstnik: Eveli Varik Dramaturg: Triinu Sikk Korraldusjuht: Marika Tint Trupijuht: Kätlin Hoop Näitlejad: Liisa Aibel, Helgi Annast, Margus Grosnõi, Saara Kadak, Ülle Lichtfeldt, Maarika Mesipuu-Veebel, Silja Miks, Marin MägiEfert (kuni 11.07.2016), Tiina Mälberg, Anneli Rahkema, Peeter Rästas, Eduard Salmistu, Toomas Suuman, Tarvo Sõmer, Tarmo Tagamets, Imre Õunapuu UUSLAVASTUSED Ausammas Vladimir Žerebtsovi komöödia. Vene keelest tõlkinud Tiit Alte. Lavastaja Filipp Los (Venemaa), kunstnikud Maret Kukkur ja Filipp

Los, kostüümikunstnik Kristi Leppik, valguskunstnik Arne Maasi, muusikaline kujundaja Elmar Sats, fotode autor Siim Vahur, etenduse juht Eili Neuhaus.

Osades: Eduard Salmistu – Muhhin Ivan Pavlovitš. Ülle Lichtfeldt – Muhhina Marina Semjonovna. Tarmo Tagamets – Gorovoi Zahar Jegorovitš; President. Tarvo Sõmer – Šarafutdinov Marat Zufarovitš; Šveitser.

Liisa Aibel – Lazareva Jelena Petrovna. Helgi Annast – Krjukovi eit. Marin Mägi-Efert – Andžela. Natali Lohk, Saara Kadak, Silja Miks – Maša Kozulina.

Esietendus 6. veebruaril 2016 suures saalis.

Kuhu küll kõik lilled jäid?

Aleksander Stroganovi draama. Vene keelest tõlkinud Aive Kaldra. Lavastaja ja etenduse juht Eili Neuhaus, koreograaf Kätlin Piiskoppel, kunstnik Irina Marjapuu, videokunstnik Peeter Pilv, fotode autor Anna-Stina Treumund.

Osades: Ülle Lichtfeldt – Marlene. Marin Mägi-Efert – Norma. Madis Mäeorg – Mees.

Esietendus 2. aprillil 2016 väikeses saalis.

Maailma otsas Andrus Kivirähki teose dramatiseering. Dramatiseerija Urmas Lennuk. Lavastaja Raivo Trass, kunstnik Jaak Vaus, fotode autor Siim Vahur.

Osades: Tarvo Sõmer – Immanuel. Volli Käro – Vooremäe. Eduard Salmistu – Eevald. Ülle Lichtfeldt – Piret. Tarmo Tagamets – Tõnu. Silja Miks – Veronika. Margus Grosnõi – Rein. Liisa Aibel – Anu. Liisbet Vilu – Sandra. Ronja Talunik – Sandra. Maria Klenskaja – Malle. Arvi Mägi – Kalju. Peeter Rästas – Ülo. Üllar Saaremäe – Oidermaa. Velvo Väli – Gunnar. Toomas Suuman – Ritsik. Saara Kadak – Jaanika. Imre Õunapuu – Veiko.

Ines Aru – Proua Aino. Helgi Annast –

247

Naima. Tiina Mälberg – Urve. Marin MägiEfert – Sekretär. Indrek Apinis – Juku. Aavo Soots – Fedja; Venelane. Ivo Leek – Politseinik. Oliver Vitskovski – Jörgen. Kaido Piiroja – Õppesõiduõpetaja. Anneli Rahkema – Eve. Rudolf Apinis – Markus. Agur Kastemäe – Markus. Raina Roopa, Li-Liis Grosnõi – Tüdruk 1. Kadi Leen Lennuk, Loveli Piirson – Tüdruk 2. Rasmus Sirp, Karl Alex Päären – Aleksander. Aune Kuul, Kaja Kupp – Meedik. Tiit Alte – Lembitu. Alina Klimova – Neiu 1. Tea Parts – Neiu 2.

Esietendus 16. juunil 2016 Rakveres Margeri maja hoovis.

Thijl Ulenspiegel Grigori Gorini komöödia Charles De Costeri romaani „Legend Thijl Ulenspiegelist ja Lamme Goedzakist“ motiividel. Vene keelest tõlkija ja laulusõnade autor Priit Aimla, muusika autor Olav Ehala. Lavastaja Üllar Saaremäe, kunstnik Kristi Leppik, koreograaf Oleg Titov, helikujundaja Vootele Ruusmaa, muusikajuht Peeter Konovalov, lavavõitluse seadja Hellar Bergmann, lauluõpetaja Leelo Talvik, juhendaja Tiina Mälberg, fotode autor Gabriela Liivamägi, etenduse juht Eili Neuhaus. Lavastus valmis koostöös Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemiaga.

Osades: Karl Robert Saaremäe – Thijl Ulenspiegel. Ringo Ramul – Söekandja Klaas; Göös. Grete Jürgenson – Soetkin; Lõbutüdruk. Getter Meresmaa – Nele. Jaune Kimmel – Katelijne; Lõbutüdruk. Märten Matsu – Lamme Goedzak. Helena Kesonen – Kalleken. Mihkel Vendel – Kalakaupleja Judocus Greipstüner; Göös. Eduard Tee – Kuningas Felipe II; Göös. Karin Lamson – Kuninganna Maria; Lõbutüdruk. Katrin Sutt – Valgepäine tüdruk Betkin; Lõbutüdruk. Liisu Krass – Kindral Alba abikaasa Anna; Lõbutüdruk.

Martin Tikk – Profoss; Gööside peamees;

248

Hispaania sõdur. Karl Sakrits – Timukas; Kalakaupleja paariline; Göös; Hispaania sõdur.

Tanel Ting – Munk Cornelis; Oranje prints Willem vaikija. Aleksandr Domowoy – Inkvisiitor; Saksa palgaohvitser Riesenkraft; Hispaania sõdur. Dan Jeršov – Kindral Alba; Göös; Hispaania sõdur. Jekaterina Burdjugova – Lõbumajapidaja Stevenijne. Dajana Zagorskaja – Õllepunkripidaja; Lõbutüdruk.

Esietendus 30. septembril 2016 suures saalis.

Somnambuul Madis Kõivu ja Sulev Keeduse filmistsenaarium. Lavastaja Sulev Keedus, kunstnik Vadim Fomitšev, kostüümikunstnik AnnaLiisa Liiskmaa, helikujundaja Tarmo Kesküll, valguskunstnik Märt Sell, fotode autor Gabriela Liivamägi, etenduse juht Aune Kuul.

Osades: Anneli Rahkema – Eetla Ambrosen. Toomas Suuman – Gottfried Ambrosen.

Imre Õunapuu – Ivanes. Margus Grosnõi – Kasper Juhansen.

Esietendus 7. oktoobril 2016 väikeses saalis.

Astuge edasi!

Erki Aule komöödia. Lavastaja Erki Aule, kunstnik Eveli Varik, fotode autor Alan Proosa, etenduse juht Indrek Apinis.

Osades: Madis Mäeorg – Jaanus. Helgi Annast – Asta. Tarmo Tagamets – Ergo. Peeter Rästas – Markowski. Saara Kadak, Jaune Kimmel – Pamela. Silja Miks – Politseinik.

Indrek Apinis – Tauno.

Esietendus 21. oktoobril 2016 suures saalis.

Lärmisepa tänava Lota Astrid Lindgreni lasteraamatu dramatiseering. Rootsi keelest tõlkinud Maarja Aaloe.

Dramatiseerija Johanna Huss, laulutekstide autor Jaan Pehk, muusika autor Andrus

Albrecht, lavastaja Ivo Eensalu, kunstnik Kristi Leppik, fotode autor Daniel Rinaldo, liikumisjuht Getter Meresmaa, etenduse juht Eili Neuhaus.

Osades: Getter Meresmaa*– Lota. Liis Niller – Miia-Maria. Liisa Aibel – Tädi Berg;

Proua Blomgren. Eili Neuhaus – Ema. Toomas Suuman – Isa; Prügivedaja; Veoautojuht.

Mihkel Vendel* – Joonas. Andrus Albrecht – Mõmm. *TÜ Viljandi kultuuriakadeemia üliõpilased.

Esietendus 8. detsembril 2016 suures saalis.

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

3 õde 8 armastavat naist Algused Armastus tööpostil Astuge edasi!

Ausammas Buratino Hansuke ja Greteke Kaasavaratu Kuhu küll kõik lilled jäid?

Lumehelbeke Lärmisepa tänava Lota Maailma otsas Maalermeister Majahoidja Must prints Oscar ja Roosamamma Põhjas Romaan Sina maga, mina pesen nõud Sinatraga kuu peale Somnambuul Thijl Ulenspiegel Uno Bossa ehk Uno Loobi seitse elu Viimase öö õigus Üks pealuu Connemaras

ESIETENDUS

10.12.2014 8.03.2013 14.03.2014 18.02.2012 21.10.2016 6.02.2016 8.03.2015 7.12.2015 3.12.2011 2.04.2016 9.12.2014 8.12.2016 16.06.2016 21.11.2014 8.06.2001 13.11.2015 16.11.2006 26.03.2015 7.12.2015 2.10.2015 10.04.2015 7.10.2016 30.09.2016 14.02.2014 19.09.2014 13.06.2014

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus mitmeliigilavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus mitmeliigilavastus mitmeliigilavastus sõnalavastus sõnalavastus

täisk täisk täisk täisk täisk täisk lapsed lapsed täisk täisk lapsed täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk

ETENDUSED

KÜLASTUSED

10 14 6 14 15 21 18 7 14 18 3 18 13 20 5 22 29 2 23 26 13 8 9 2 5 8

945 3 428 468 3 089 4 202 6 223 6 195 2 444 2 796 1 506 768 6 643 6 583 3 631 444 6 088 4 778 220 1 874 2 833 1 574 553 2 037 582 473 860

249

Repertuaari koondnäitajad 2016 uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused keskmine pilet

SÕNALAVASTUSED

MITMELIIGILAVASTUSED

KOKKU

6 23 314 62 423 10,0

1 3 29 8 814 7,9

7 26 343 71 237 9,7

Väljaspool lavastuste statsionaare anti 47% etendustest.

KORRALDATUD SÜNDMUSED Rakvere Teatrimaja korraldamisel toimus 6.– 9. juulini Rakveres 14. rahvusvaheline etenduskunstide festival, kus oli lisaks etendusprogrammile kontserte, vestlusi, installatsioone, kunsti, traditsiooniline jalgpallimatš ja palju muud. Põhiprogrammis oli 12 lavastust 11 riigist. 2.–24. juulini toimus Rakveres ka rahvusvaheline kaasaegse kunsti näitus Kilomeeter Skulptuuri.

19. novembril korraldas Rakvere teater väljasõidu Käsmu, kus arutleti „Somnambuuli" lavastusest tõukuvatel teemadel lavastaja

Sulev Keeduse, teatri peanäitejuht Üllar Saaremäe ning ajaloolase ja astroloogi Villu Põldmaga.

Baltoscandal 2016 Kohvikukontserdid Loengud, debatid, kohtumised Rakvere Jazzukohvik Rakvere teatrikino RT esitleb

festival kontsert ürituste sari kontsert ürituste sari ürituste sari

etendused, külastused 2016 KOKKU

22 7

3 671 368

29 9 667 7 741 343 1 084

1 575 259 37 404 672 43 949 71 237 115 186

MAJANDUSTEGEVUS muud tulud ja laekumised 604 424

kohvik 133 372 piletitulu 712 074

halduskulud 194 308

toetus välismaalt 43 047

toetused 2 623 871

TULUD

250

tööjõukulud 1 455 045

majanduskulud 978 123 KULUD

TEATER NO99 www.no99.ee Teater alustas tegevust 2005. aastal, mil tegutseti riigiasutusena nime all Teater Vanalinnastuudio. Alates 2013. aastast tegutseb riigi asutatud sihtasutusena nimega SA Teater NO99.

STATSIONAARID Teatrisaal Kammersaal Estonia Kontserdisaal

ISTEKOHTI 196 120 500

KOOSSEIS Direktor ja loominguline juht: Tiit Ojasoo (kuni 31.05.2016) Juhatuse liige: Eero Epner (al 1.06.2016) Peakunstnik ja loominguline juht: Ene-Liis Semper Tegevjuht: Paul Aguraiuja Dramaturgid: Eero Epner, Laur Kaunissaare Näitlejad: Rasmus Kaljujärv, Eva Koldits, Rea Lest, Jörgen Liik, Helena Pruuli, Gert Raudsep, Jarmo Reha, Simeoni Sundja, Ragnar Uustal, Marika Vaarik UUSLAVASTUSED NO40 Pööriöö uni Muusika- ja visuaallavastus William Shakespeare’i samanimelise näidendi ainetel. Inglise keelest tõlkinud Georg Meri ja Anu Lamp.

Muusika autor Felix Mendelssohn. Kontseptsiooni autorid, lavastajad ja kunstnikud EneLiis Semper ja Tiit Ojasoo, dirigent - muusikajuht Olari Elts, dramaturg Laur Kaunissaare, valguskunstnik Pietu Pietiäinen, animatsiooni autorid Heta Jäälinoja ja Aggie Pak-Yee Lee, live mix Maarja Pärsim, animatsiooni mix Alyona Movko, operaatorid Jeka-

terina Abramova ja Sanna Maria Rink. Lavastus valmis koostöös Eesti Kontserdiga.

Osades: Helena Pruuli – Helena. Jarmo Reha – Demetrius. Jörgen Liik – Nick Bottom.

Marika Vaarik – Puck. Ragnar Uustal, Simeoni Sundja – Lysander. Rea Lest – Hermia.

Tütarlastekoor Ellerhein, solistid Arete Teemets ja Kadri-Liis Kukk; Eesti Riiklik Sümfooniaorkester.

Esietendus 1. juunil 2016 Estonia Kontserdisaalis.

NO39 Ema Courage Bertolt Brechti draama. Saksa keelest tõlkinud Kersti Merilaas, laulutekstid Kulno Süvalep, muusika autor Paul Dessau. Lavastaja ja muusikaline kujundaja Veiko Õunpuu, lavastusdramaturg Eero Epner, kunstnik Kairi Mändla, muusika arranžeerija Ülo Krigul ja lavastuse trupp.

Osades: Marika Vaarik – Ema Courage.

Rea Lest – Kattrin. Gert Raudsep – Välipastor; Teine talumees. Helena Pruuli – Yvette Pottier; Talunaine; Vana naine; Teine talunaine. Jarmo Reha – Eilif; Sidemega mees; Noor sõdur; Esimene sõdur; Sõdur (laulev); Teine sõdur. Jörgen Liik – Värbaja; Suurtükiülem; Teine veltveebel; Kirjutaja; Teise talumehe poeg. Rasmus Kaljujärv – Veltveebel; Kokk; Vana ooberst; Teine sõdur; Lipnik. Simeoni Sundja – Schweizerkas; Talumees; Noormees; Esimene sõdur.

Esietendus 17. septembril 2016 teatrisaalis.

NO38 Punane õhupall Sõnadeta lavastus lastele, mis on inspireeritud Albert Lamorisse'i filmist „Punane õhupall“ (1956). Stsenaariumi autor ja dramaturg Eero Epner, lavastaja Mart Kampus, kunstnik Liina Keevallik, muusika autor Jakob Juhkam.

Osades: Erki Laur ja Mari Abel.

Esietendus 3. detsembril 2016 teatrisaalis.

251

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

ESIETENDUS

NO38 Punane õhupall NO39 Ema Courage NO40 Pööriöö uni NO42 El Dorado: klounide hävitusretk NO43 Kõnts NO44 Fantastika NO45 Kodumaa karjed NO47 Tüdruk, kes otsis oma vendi NO51 Mu naine vihastas NO53 Kadunud sõbra juhtum

3.12.2016 17.09.2016 1.06.2016 22.12.2015 17.10.2015 25.04.2015 21.02.2015 13.11.2014 10.05.2014 18.01.2014

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

sõnalavastus sõnalavastus mitmeliigilavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus

täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk

ETENDUSED

KÜLASTUSED

5 10 9 18 24 8 23 4 26 8

533 1 272 4 466 2 478 3 329 786 4 093 358 5 283 733

Repertuaari koondnäitajad 2016

uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused keskmine pilet

SÕNALAVASTUSED

MITMELIIGILAVASTUSED

KOKKU

2 9 126 18 865 10,7

1 1 9 4 466 18,8

3 10 135 23 331 12,6

13,3% etendustest anti välismaal: 27. oktoobrist detsembri alguseni andis teater 14 etendust lavastustega „NO43 Kõnts“ ja „NO51 Mu naine vihastas” Brüsselis ning seejärel Charlerois, Lille'is ja Pariisis. Etendusi anti Flaami Kuninglikus teatris, Charleroi Palais des Beaux-Arts'is, Next Festivalil Lille'is ning Pariisis Prantsusmaa lavastaja Philippe Quesne'i teatris Nanterre Amandiers. Belgias anti 4 etendust lavastustega „NO43 Kõnts“ ja „NO51 Mu naine vihastas“ ning 2 etendust Saksamaal lavastusega „NO43 Kõnts“ (Lessingtage festivalil Hamburgis) ja 1 etendus lavastusega „NO45 Kodumaa karjed“ Eesti Kultuuri päevadel Bonnis. Lavastus „NO42 El Dorado“ osales Šveitsis Luganos FIT festivalil.

252

MUU TEGEVUS Aktsioonid: 12. ja 13. märtsil läks kordamisele romantiline raadiosaade „NO41,5 Aktsioon. Rasmus Kaljujärv: 30 aastat laval” ja 27. aprillil toimus teise korruse fuajees ühekordne aktsioon „NO40,5 Ood“, mille autorid olid Jarmo Reha ja Lauri Kaldoja, dramaturg Laur Kaunissaare, esitaja Jarmo Reha.

19. märtsil toimus Tantsulaagri sarjas koostöös Prantsuse instituudiga frankofiilia eriõhtu, kus mängiti prantsuse muusikat läbi aegade. Tantsisid Maiken Schmidt, Oliver Soomets ja erikülalisena Argo Liik.

12. oktoobril toimus teatris öine etendus „Kindness“. Näitamisele tuli Belgia teatri NTGent lavastaja ning näitleja Benny Claessensi töötuba lavakunstikooli 28. lennu ning Jüri Naela füüsilise teatri magistrikursuse tudengitega.

NO99 Tantsulaager NO99 Kokakool lastele NO99 Kino Loengud, kohtumine publikuga Sissejuhatus lavastusse Aktsioonid 40,5 ja 41,5 Autoriõhtu NO99 Jazzklubi Eesti teatri aastaauhinnad

6.−15. oktoobrini toimus Kammersaalis viies Artishoki Biennaal, eksperimentaalne näituseformaat, mis koondas kümmet kunstnikku ja kümmet kirjutajat. Kuraator Evelyn Raudsepp.

aktsioon ürituste sari ürituste sari ürituste sari ürituste sari ürituste sari kontsert kontsert gala etendused, külastused 2016 KOKKU

8 4 8 6 29 4 1 28 1 89 135 224

2 475 40 351 334 290 377 111 1 287 40 000 45 265 23 331 68 596

MAJANDUSTEGEVUS

muud tulud ja laekumised 527 368

muud kulud 125 284

piletitulu 236 396 kohvik 202 952

7

tööjõukulud 1 136 153

halduskulud 104 511

toetused välismaalt 208 992

TULUD

majanduskulud 396 496 toetused 913 239

KULUD

253

UGALA TEATER

UUSLAVASTUSED

www.ugala.ee Ugala Teater loodi 1920. aastal, professionaalse teatri staatuse sai 1926. aastal. 2007. aastast tegutseb Ugala Teater riigi asutatud sihtasutusena. 2015. aastal suleti teatrimaja ehitustöödeks ja avati ajutise asendusmajana Ugala Black Box ehk UBB endises tehasehoones aadressil Pargi 1C. STATSIONAARID Ugala Black Box – UBB Viljandi Lennukitehas Viljandi gümnaasiumi auditoorium Grand Hotel Viljandi konverentsisaal Vargamäe

ISTEKOHTI 249 100 120 60 500

KOOSSEIS Teatrijuht: Kristiina Alliksaar Kunstiline juht: Ott Aardam Peakunstnik: Ott Kangur (al 15.08.2016) Dramaturg: Liis Aedmaa Muusikajuht: Peeter Konovalov Loomingulise ala assistent: Oleg Titov Lavastaja: Taago Tubin Trupijuht: Karl Kena Näitlejad: Tanel Ingi, Peeter Jürgens, Laura Kalle (al 22.08.2016, näitleja-dramaturg), Jaana Kena, Vallo Kirs, Luule Komissarov, Kadri Lepp, Kata-Riina Luide, Vilma Luik, Triinu Meriste, Martin Mill, Marika Palm, Terje Pennie (al 28.11.2016), Kristian Põldma (kuni 29.08.2016), Ringo Ramul (al 15.08.2016, näitleja-lavastaja), Adeele Sepp, Aarne Soro, Andres Tabun, Klaudia Tiitsmaa, Janek Vadi, Margus Vaher (kuni 5.07.2016), Carita Vaikjärv (kuni 31.03.2016), Tarvo Vridolin, Rait Õunapuu

254

Moraal Heinrich Christenseni muusikaline noortedraama. Taani keelest tõlkinud Erni Kask, laulusõnad inglise keelest tõlkinud Mart Rauba (MC Lord). Muusika autorid Heinrich Christensen, Jonas Munk Hansen, Nils P. Munk, Rukke Bilde. Lavastaja Marika Palm, kunstnik ja valguskunstnik Kirstjan Suits, koreograaf Evelyn Uisk, kostüümikunstnik Neoon Must, muusikaline kujundaja Kaarel Kuusk, lavameister Ragnar Soa, valgustaja Jürgen Jaam, grimeerija Ülle Konovalova, kostümeerija Liia Prants, helitehnik Tõnu Särki, etenduse juhid Aili Nohrin, Pille-Riin Lillepalu.

Osades: Adeele Sepp, Rait Õunapuu ja Kaarel Kuusik.

Esietendus 27. jaanuaril 2016 Viljandi Lennukitehases.

Erakordselt heatahtlik mees Sirkku Peltola draama. Soome keelest tõlkinud Ülev Aaloe. Lavastaja Tanel Ingi, kunstnik Jaanus Laagriküll, valguskunstnik Rene Liivamägi, muusikalised kujundajad Taago Tubin ja Tanel Ingi, lavameister Gerry Mäekivi, valgustaja Rene Liivamägi, grimeerijad Merle Saluveer ja Merle Liinsoo, kostümeerija Anu Vabamäe, helitehnik Lauri Lüdimois, etenduse juht Kiiri Tamm.

Osades: Egon Nuter – Raine. Aarne Soro – Petteri. Andres Tabun – Kalevi. KataRiina Luide – Iiris. Kiiri Tamm – Paula. Klaudia Tiitsmaa – Kaisa. Luule Komissarov, Terje Pennie – Annu. Tarvo Vridolin – Jimi. Triinu Meriste – Jannica.

Esietendus 12. veebruaril 2016 UBBs. Krimka!

Komöödia lastele. Autorid ja lavastajad

Haide Männamäe ja Toomas Tross, lavastusdramaturg ja laulutekstide autor Liis Aedmaa, koreograaf Oleg Titov, kunstnik Kristel Maamägi, valguskunstnik Jari Matsi, muusikaline kujundaja Peeter Konovalov, lavameister Martin Niklus, valgustaja Jürgen Jaam, grimeerijad Merle Saluveer, Merle Liinsoo ja Ülle Konovalov, kostümeerija Liia Prants, helitehnik Tõnu Särki, etenduse juht Pille-Riin Lillepalu.

Osades: Jaana Kena – Kindral Tutt. Janek Vadi – Jean Jules Auguste Gerard Bertrand Philippe Poirot jun jun jun. Marika Palm – Preili. Oleg Titov – Hirvesokk. Peeter Jürgens – Söör Peter. Rait Õunapuu – Harri Puu. Vallo Kirs – Paul.

Esietendus 10. märtsil 2016 UBBs. Mäng on alanud Ken Ludwigi komöödia. Inglise keelest tõlkinud Pirjo Jonas ja Tanel Jonas. Lavastaja Tanel Jonas, kunstnik Kristina Lõuk, valguskunstnik Mari-Riin Villemsoo, muusikaline kujundaja Peeter Konovalov, lavameister Andre Kõiv, valgustaja Rene Liivamägi, grimeerijad Merle Liinsoo ja Ülle Konovalov, kostümeerija Pille Küngas, helitehnik Lauri Lüdimois, etenduse juht Kiiri Tamm.

Osades: Aarne Soro – William Gillette.

Adeele Sepp – Aggie Wheeler. Kata-Riina Luide – Daria Chase. Luule Komissarov – Martha Gillette. Martin Mill – Simon Bright.

Triinu Meriste – Madge Geisel. Vilma Luik – Inspektor Goring. Tanel Ingi – Felix Geisel.

Esietendus 15. aprill 2016 UBBs. Kõrboja perenaine A. H. Tammsaare teose dramatiseering. Dramatiseerija Urmas Lennuk. Lavastaja Vallo Kirs, koreograaf Oleg Titov, kunstnik ja valguskunstnik Kristjan Suits, kostüümikunstnik Pille Küngas, muusikalised kujundajad

Kulno Malva ja Peeter Konovalov, lavameistrid Andre Kõiv, Gerry Mäekivi, JoonathanAnty Adamoniene, Martin Niklus, Ragnar Soa, Sergei Teppan ja Siim Villem Vester, valgustajad Jürgen Jaam ja Laura Maria Mäits, grimeerijad Katherine Toomik, Merle Saluveer, Merle Liinsoo ja Ülle Konovalov, kostümeerijad Liia Prants ja Pille Küngas, helitehnikud Harlet Orasmaa ja Tõnu Särki, etenduse juht Aili Nohrin.

Osades: Ott Aardam – Villu. Kadri Lepp – Anna. Adeele Sepp – Kuusiku Eevi. Luule Komissarov – Kõrboja Madli. Egon Nuter – Kõrboja Rein. Andres Tabun – Katku Jüri.

Kiiri Tamm – Katku Anu. Janek Vadi – Mikk.

Kristian Põldma – Jaan. Rait Õunapuu – Jass.

Marika Palm – Leena. Tarvo Vridolin – Timmu. Kulno Malva – Lõugu Kusti. Heigo Teder – Matu. Kaarel Kauts – Poiss. Emili Aedmaa, Pihla Põld – Tüdruk. Viljam Konrad, Egert Konrad, Joonatan Aedmaa – Väike Villu. Vilma Luik, Merle Liinsoo, Ülle Konovalov, Merle Saluveer, Pille-Riin Lillepalu, Aili Nohrin, Mari Nurk, Katherine Toomik – Külanaised. Üllo Kaur, Tõnu Särki, Harlet Orasmaa, Andre Kõiv, Martin Niklus, Gerry Mäekivi, Ragnar Soa, Joonathan-Anty Adamoniene, Sergei Teppan ja Siim Villem Vester – Külamehed.

Esietendus 1. juulil 2016 Tammsaare muuseumis Vargamäel.

Soo Oskar Lutsu teose dramatiseering. Dramatiseerija ja lavastaja Eva Koldits, kunstnik Kairi Mändla, valguskunstnik Rene Liivamägi, muusikaline kujundaja Jaak Lutsoja, lavameister Marin Niklus, valgustaja Rene Liivamägi, grimeerija Katharine Toomik, kostümeerija Anu Vabamäe, helitehnik Lauri Lüdimois, etenduse juht Pille-Riin Lillepalu.

Osades: Aarne Soro – Juku; Madjak. Kata-

255

Riina Luide – Liis. Klaudia Tiitsmaa – Hilda; Õunake. Martin Mill – Toomas. Peeter Jürgens – Jakup. Anne Türnpu – Ema; TaevaTaavet. Jaak Lutsoja – Jannu. Pille-Riin Lillepalu – Naine.

Esietendus 17. septembril 2016 UBBs. Vanaema ja Issand Jumal Hjalmar Bergmani teose dramatiseering.

Rootsi keelest tõlkinud Anu Saluäär, dramatiseerijad Liis Aedmaa ja Sander Pukk. Lavastaja Sander Pukk, kunstnik Annika Lindemann, muusikaline kujundaja Peeter Konovalov, valguskunstnik Rene Liivamägi, videokunstnik Katre Sulane, lavameister Gerry Mäekivi, valgustaja Villu Konrad, grimeerijad Katharine Toomik, Merle Liinsoo, Merle Saluveer, Ülee Konovalov, kostümeerija Liia Prants, helitehnik Tõnu Särki, etenduse juht Kiiri Tamm.

Osades: Andres Tabun – Grundholm; Gustav Borck; Gawenstein. Jaana Kena – Noor Agnes. Janek Vadi – Jonathan Borck.

Kiiri Tamm – Emelie Borck; Emma. Luule Komissarov – Agnes. Margus Vaher – Papa; Vana Axelsson. Rait Õunapuu – Gabriel.

Tanel Ingi – Axelsson; Axel Borck; Axel.

Tarvo Vridolin – Sanna Borck; August. Triinu Meriste – Krahvinna Auguste Borck; Frida.

Vallo Kirs – Piimamees; Nathan. Vilma Luik – Amelie Borck; Lova. Gerry Mäekivi – Nils. Pille-Riin Lillepalu – Signe. Joonatan Aedmaa, Vihur Põld – Väike Nathan.

Esietendus 15. oktoobril 2016 UBBs. Tasujad Mehis Pihla noortedraama. Lavastaja Mehis Pihla, kunstnik Ott Kangur, kostüümikunstnik Mirjam Aimla, valguskunstnik Laura Maria Mäits, videokunstnik Katre Sulane, muusikalised kujundajad Harlet Orasmaa ja Rauno Vaher, lavameister Sergei Teppan, val-

256

gustaja Laura Maria Mäits, grimeerija Jaana Kena, kostümeerija Liia Prants, helitehnik Harlet Orasmaa, etenduse juht Aili Nohrin.

Osades: Marika Palm – Ekspert-1; Vesipruul jr jr; Juhe; Tädi Maali; Ekspert; Tavaline naine; Dr Spinn. Mikk Jürjens – Ekspert-3; Tatikas jr jr; Boss; Tavaline mees. Laura Kalle – Ekspert-2; Ehitaja; Tubli; Dr Spinn; Noor Bornhöhe.

Esietendus 21. novembril 2016 Viljandi Lennukitehases.

Võlur Oz L. Frank Baumi muinasjutu dramatiseering.

Dramatiseerija Priit Põldma (EMTA lavakunstikool), laulude muusika autor Peeter Konovalov, laulusõnade autorid Priit Põldma ja Ringo Ramul. Lavastaja Ringo Ramul (TÜ Viljandi kultuuriakadeemia), kunstnik Marion Undusk, muusikaline kujundaja Peeter Konovalov, valguskunstnik Rene Liivamägi, liikumisjuht Oleg Titov, lavameister Andre Kõiv, valgustaja Rene Liivamägi, grimeerijad Jaana Kena, Katharine Toomik, Marle Saluveer, Merle Liinsoo, Ülle Konovalov, kostümeerija Anu Vabamäe, helitehnikud Harlet Orasmaa ja Lauri Lüdimois, etenduse juht Pille-Riin Lillepalu.

Osades: Aarne Soro – Arglik Lõvi. Adeele Sepp – Dorothy. Kata-Riina Luide – Põhjanõid; Lõunanõid; Läänenõid. Klaudia Tiitsmaa – Hernehirmutis. Vallo Kirs – Väravavalvur; Tiibadega Karu; Isa. Vilma Luik – Tiibadega Ahv; Ema. Karl-Robert Saaremäe – Plekkmees.

Esietendus 8. detsembril 2016 UBBs.

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

ESIETENDUS

Amalia Cipollino seiklused Ema oli õunapuu Erakordselt heatahtlik mees Kaheksajalg Krimka!

Kõrboja perenaine Lovesong. Ühe armastuse lugu Making of „Kapsapea" Mee hind Meeste kodu Moraal Mäng on alanud Oleanna Soo Tasujad Teie ebaõnn on teie endi kätes Vanaema ja Issand Jumal Võlur Oz Väike Pii ja kiigelaud Äärelinna bluus

31.01.2015 12.02.2015 14.11.2015 12.02.2016 18.04.2015 10.03.2016 1.07.2016 29.03.2014 19.09.2015 19.02.2011 4.02.2011 27.01.2016 15.04.2016 3.10.2015 17.09.2016 21.11.2016 18.04.2015 15.10.2016 8.12.2016 7.12.2015 14.03.2015

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

sõnalavastus mitmeliigilavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus mitmeliigilavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus mitmeliigilavastus sõnalavastus

täisk lapsed täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk teism täisk täisk täisk noored täisk täisk lapsed lapsed täisk

Repertuaari koondnäitajad 2016

uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused keskmine pilet

SÕNALAVASTUSED

MITMELIIGILAVASTUSED

KOKKU

8 18 230 52 795 9,9

1 3 47 8 497 8,4

9 21 277 61 292 9,7

2. veebruaril allkirjastasid AS Riigi Kinnisvara ja Nordecon ASi esindajad Ugala teatri suurel laval ehituslepingu, millega algasid teatrimaja ulatuslikud renoveerimistööd.

Ligi 10 000 m² kogupinnaga teatrimaja ehitustööd kestsid avamiseni 2017. aasta kevadel. Ehitustööde maksumus oli 7,85 miljonit eurot, millele lisandus käibemaks.

ETENDUSED

KÜLASTUSED

15 3 12 26 9 21 17 8 5 5 9 34 23 18 7 8 16 10 20 10 1

2 632 478 2 019 6 978 2 193 5 090 8 844 1 314 498 512 3 579 6 251 6 318 1 301 1 177 668 1 076 3 551 4 952 1 768 93

Väljaspool lavastuste statsionaare anti 30,3% etendustest, sh lavastusega „Oleanna“ neli etendust väliseestlaste kogukondadele Ameerika Ühendriikides New Yorgi Eesti Majas ja Chicago Eesti Majas ning Brüsselis ja Luksemburgis.

18. märtsil allkirjastas kultuuriminister Indrek Saar käskkirja, mille alusel tunnistati Ugala teatrimaja kultuurimälestiseks kui silmapaistev hoone Eesti arhitektuuriajaloos, tuntud arhitektide loomingu parimaid näiteid ning märgiline objekt nii Viljandi linnaruumis kui ka kultuuriloos.

Märtsis kuulutas Riigi Kinnisvara AS

257

st

(RKAS) koostöös Ugala teatriga välja kunstikonkursi, millega sooviti leida sobivaim kunstiteose ideelahendus Ugala teatri õuealale. Žürii valis kaheksa võistlustöö hulgast võitjaks Kaiko Kivi, Bruno Lillemetsa ja Argo Männiku ideekavandi märgusõnaga „Eesriie“. Konkursi tulemusena püstitatakse teatri õue lainelise pinnaga metallteos, mis visuaalselt imiteerib teatri eesriiet. Teos avatakse 2017. aastal.

KORRALDATUD SÜNDMUSED 22. märtsil toimus UBBs TÜ Viljandi kultuuriakadeemia teatrikunsti visuaaltehnoloogia õppekava 25. juubeliaastale pühendatud konverents.

21. mail toimus esimest ja viimast korda kevadpidu Ugala ajutises teatrimajas UBB. Õhtu teemaks oli ajutist teatrimaja arvestades „Ainukordne“, lavatagused ruumid olid publikule avatud.

Juunis, Viljandi Hansapäevadel, toimus teatri korraldamisel ühekordne muusikaline aktsioon „7,58 minutiga Trepimäelt taevasse ja

tagasi“, millest võttis osa ligi 3000pealine publik.

17. septembril toimus hooaja avapidu „Gogoli disko“, mis langes kokku Viljandi sünnipäevaga ning väikefestivaliga Viljandi Music Walk lõpetamisega ning kus DJ-debüüdi tegid külalisstaarid Märt Avandi, Paavo Matsin, Laura Peterson ja paljud teised.

29. novembril said Ugala teatri töötajad esimest korda pärast ehitustööde algust külastada teatrimaja ning kohtuda ehitusmeeskonnaga. Toimus teatri igakuine majakoosolek ning suurde saali paigaldati sümboolne esimene publikutool. Ugala ajutises teatrisaalis, UBBs toimus 18 kuu jooksul üle 200 etenduse ja eriürituse, mida külastas üle 40 000 teatrisõbra.

Kinoõhtud Tantsumaraton Kevadpidu etendused, külastused 2016 KOKKU

10 1 1 12 277 289

905 782 134 1 821 61 292 63 113

MAJANDUSTEGEVUS muud tulud ja laekumised 110 720 1%

piletitulu 590 097 halduskulud 138 933

toetus välismaalt 1 268 0,01%

muud kulud 86 057

kohvik 24 262

majanduskulud 458 105

5%

tööjõukulud 1 251 848

toetused 6 092 401 TULUD

258

KULUD

VANEMUINE www.vanemuine.ee

Eesti vanim teater, mis sai alguse aastal 1870 Vanemuise laulu- ja mänguseltsist ning on kutseline teater 1906. aastast. Vanemuine on kolme lavastusliiki esindav teater: sõna-, muusika- ja balletiteater. Teater tegutses seni riikliku etendusasutusena, alates 2013. aastast Sihtasutusena Teater Vanemuine.

STATSIONAARID Suure maja saal Väikese maja saal Väikese maja Ovaalsaal Sadamateater Teatri Kodu Obinitsa vabaõhulava Tartu Tähetorni õu

ISTEKOHTI 676 440 50 150 100 664 250

KOOSSEIS 22 näitlejat ja 2 lavastajat; 9 ooperisolisti, 31 kooriliiget, 69 orkestranti, 5 kontsertmeistrit ja 2 dirigenti; 35 balletiartisti, 5 repetiitorit ja 2 kontsertmeistrit.

Teatrijuht: Toomas Peterson Peakunstnik: Maarja Meeru Hooaja koordinaator: Merle Nikkinen (al 1.08.2016), nõunik: Eda Hinno (al 1.08.2016, kuni 30.07.2016 trupijuht) Draamajuht: Tiit Palu Dramaturgid: Anu Tonts, Sven Karja Lavastajad: Ain Mäeots, Andes Noormets Näitlejad: Kais Adlas (srn 27.08.2016), Raivo Adlas, Maria Annus (end Soomets), Jaanika Arum (kuni 1.06.2016), Marika Barabanštšikova, Markus Dvinjaninov (kuni 1.06.2016), Marian Heinat, Margus Jaanovits, Tanel

Jonas (näitleja-lavastaja, näitlejate intendant), Merle Jääger, Hannes Kaljujärv, Linda Kolde, Sten Karpov (kuni 1.06.2016), Karol Kuntsel, Riho Kütsar, Jüri Lumiste, Andres Mähar, Piret Palu, Ragne Pekarev, Veiko Porkanen, Reimo Sagor, Külliki Saldre, Priit Strandberg, Kärt Tammjärv, Aivar Tommingas Peadirigent: Paul Mägi Muusikaosakonna produtsent: Marika Petti Dirigendid: Taavi Kull, Martin Sildos, Lauri Sirp (kuni 30.06.2016) Peakoormeister: Piret Talts Ooperikoori hääleseade õpetaja: Taisto Noor Orkestri kontsertmeister: Kadri Sepalaan (lapsehoolduspuhkusel al 1.06.2016) Kontsertmeistrid: Ele Sonn, Margus Riimaa, Made Sõlg, Katrin Nuume, Piia Paemurru (al 1.08.2016) Ooperisolistid: Simo Breede, Märt Jakobson, Merle Jalakas, Pirjo Jonas, Valentina Kremen, Rasmus Kull, Karmen Puis, Jaan Willem Sibul, Reigo Tamm Ooperikoor: Rainer Aarsalu, Merle Aunpuu, Helen Hansberg, Kristiina Hovi (al 11.08.2016), Kaja Ilmjärv, Elin Kaiv, Katrin Kapinus, Eve Kivisaar, Siiri Koodres, Endel Kroon, Alo Kurvits, Silja Lani, Milvi Luik, Vaike Lätt (kuni 10.08.2016), Matis Merilain, Edgar Mikkel, Artur Nagel (al 1.01.2016), Helen Nõmm, Kristel Oja (al 1.01.2016), Risto Orav, Elmar Pool, Aime Roosileht, Andres Ross, Maire Saar (kuni 1.01.2016), Ivar Saks, Uku-Markus Simmermann, Tarmo Teekivi (al 1.08.2016), Oliver Timmusk, Liina Tordik, German Javier Gholami Torres-Pardo (kuni 10.08.2016), Ruudo Vaher (al 1.02.2016), Marika Villemson, Anne Vilt, Luule Veziko, Inge Õunapuu

259

Orkestri liikmed: Andri Annus, Lucia Sanchis Alfonso, Juan Jose Restrepo Duarte, Aivar Eimra, Tiina Enniko, Susann-Elisabeth Eessaar (1.08.2016), Elle Fuchs, Urmas Himma, Heimo Hodanjonok, Heli Ilumets, Marie Jaksman, Maimu Kaarde, Tõnu Kalm, Anna Kelder, Lande Kits (kuni 1.10.2016), Margus Kits, Aivo Koddanipork, Rain Kotov, Sirli Laanesaar, Viljar Lang, Enno Lepnurm, Maria Lepnurm, Kristiina Luik, Hanno-Mait Maadra, Niina Mets, Hannes Metssalu, Laura Miilius, Heili Mägi, Hille Niilisk-Rees, Svetlana Nukka, Kattrin Ojam, Triinu Raudver-Tamm, Merike Ots, Marina Peleševa, Jan Pentšuk, Kersti Perandi (kuni 1.12.2016), Tõnu Pärtin, Aike Randmann, Olga Raudonen, Vitali Regensperger, Kadri Rehema, Artur Reinpõld (al 1.08.2016), Eveli Roosaar, Jaanus Roosileht, Anna Samsonova, Rena Selliov (al 1.08.2016), Jaanus Siniväli, Denis Strelkov, Marti Suvi, Lauri Sõõro, Tanel Tamm, Evelin Tammiku, Kulvo Tamra, Richard Tamra (kuni 13.06.2016), Kait Tiitso, Kristi Timma (al 1.09.2016), Žanna Toptši, Johanna Tuvi, Ilja Šarapov, Anna Šulitšenko, Margus Vahemets, Karl Vakker, Helena Valpeteris, Ilmar Varjun, Anne Vellomäe, Valdeko Vija, Linda Viller, Kai Visnapuu, Karina Vološina Balletijuht: Mare Tommingas Repetiitorid: Rita Dolgihh, Fabrice Maurice Gibert, Jelena Karpova, Jelena Kõlar (Pozniak), Rufina Noor Kontsertmeistrid: Andre Hinn (al 1.09.2016), Olga Kadajane Balletiartistid: Brandon Bernard Alexander, Gerardo Olivares Avelar (al 1.10.2016), Hayley Jean Blackburn, Amy Louise Bowring, Diego Cardelli, Alain Eric Laurent Divoux, Alexander Germain Drew, Aleksandra Heidi Foyen, Anton Jakovlev, Darli Jakovleva,

260

Maria Isabella Jacqueline Engel, Georgia Toni Giboin, Matthieu Marie Ferdinand Hervé, Matthew James Jordan, Aivar Kallaste, Julia Kaškovskaja, Kersti Kuuse, Benjamin Kyprianos, Samuel Francis Lawman (kuni 1.06.2016), Colin Thomas Maggs (kuni 1.10.2016), Tarasina Michelle Masi, Lawrence Cameron Massie, Merilin Mutli, Sayaka Nagahiro (al 1.08.2016), Alicia Jane Nelson (kuni 1.06.2016), Yukimi Otsuka (kuni 1.06.2016), Laura Denise Quin (al 1.08.2016), Raminta Rudzionyte, Janek Savolainen, Archie Jack Murray Sladen (al 1.08.2016), Mirell Sork, Silas Jonathan Stubbs, Janika Suurmets, Matteo Giulio Tonolo, Jack Marcus Killen Traylen, Gus Kyeema Upchurch (al 1.08.2016), Viktoria Valujevski (kuni 1.06.2016), Emily May Ward, George Wille-Williams (kuni 1.08.2016), Yukiko Yanagi UUSLAVASTUSED Klaver Marika Aidla tantsulavastus Jane Campioni ja Kate Pullingeri teose ainetel. Koreograaf ja lavastaja Marika Aidla, kunstnik Maarja Meeru, valguskunstnik Imbi Mälk, videokunstnik Janek Savolainen, repetiitor Jelena Karpova, etenduse juht Illar Rätsep.

Osades: Maria Engel – Ada McGrath.

Madli Mägi – Flora. Samuel Lawman, Jack Traylen – Alisdair Stewart. George Willé-Williams, Endro Roosimäe – George Baines.

Janika Suurmets – Morag.

Esietendus 30. jaanuaril 2016 Sadamateatris.

Arkaadia Tom Stoppardi draama. Inglise keelest tõlkinud Anu Lamp. Lavastaja Ain Mäeots, kunstnik Kristiina Põllu, kostüümikunstnik Gerly Tinn, valguskunstnik Priidu Adlas, muusikaline kujundaja Ele Sonn, etenduse juht Kaisa Riivald.

Osades: Jaanika Arum – Thomasina Coverly. Priit Strandberg – Septimus Hodge.

Raivo Adlas – Jellaby. Sten Karpov – Ezra Chater. Jüri Lumiste – Richard Noakes.

Ragne Pekarev, Kaia Skoblov – Leedi Croom.

Margus Jaanovits – Kapten Brice. Piret Palu – Hannah Jarvis. Marian Heinat – Chloe Coverly. Karol Kuntsel – Bernard Nightingale. Tanel Jonas – Valentine Coverly. Reimo Sagor, Markus Dvinjaninov – Gus Covery, Augustus Covery. Kaia Skoblov – Leedi Croom.

Esietendus 13. veebruaril 2016 suures majas. Öörändurid Conor McPhersoni draama. Inglise keelest tõlkinud Erkki Sivonen. Lavastaja ja muusikaline kujundaja Tiit Palu, kunstnik Silver Vahtre, valguskunstnik Imbi Mälk, etenduse juht Maarja Libe.

Osades: Hannes Kaljujärv – Maurice.

Andres Mähar – Tommy. Kärt Tammjärv – Aimee. Riho Kütsar – Doc. Veiko Porkanen – Kenneth.

Esietendus 20. veebruaril 2016 Vanemuise väikeses majas.

Lumekuninganna Silas Stubbsi ballett lastele. H. Chr. Anderseni muinasjutu ainetel libreto autor Mare Tommingas. Muusika autorid Ottorino Respighi, Zoltan Kodaly jt, lavastaja-koreograaf Silas Stubbs, dirigent Martin Sildos, kunstnik Mare Tommingas, kostüümikunstnik Louise Flanagan (Suurbritannia), valguskunstnik Margus Vaigur, videokunstnik Taavi Varm, repetiitorid Rita Dolgihh, Rufina Noor ja Silas Stubbs, etenduse juht Meelis Hansing.

Osades: Samuel Lawman – Ärimees.

Hayley Blackburn – Gerda; Kapteni naine; Printsess. Raminta Rudzionyte – Gerda; Kapteni naine; Printsess. Benjamin Kyprianos,

Diego Cardelli – Kaj. Colin Thomas Maggs – Ülevaataja; Külavares. George Wille Williams – Röövlipealik. Brandon Alexander – Gerda isa; Röövlipealik. Darli Jakovleva – Gerda ema. Alicia Nelson – Kokapreili; Lossivares; Röövlitüdruk. Kersti Kuuse – Kokapreili; Lossivares; Röövlitüdruk. Alain Divoux – Kapten; Prints. Jack Traylen – Kapten; Prints. Alexandra Foyen, Mirell Sork – Seltsidaam. Amy Bowring, Maria Engel, Tarasina Masi – Onu Eskimo; Lumekuninganna; Lastekodu juhataja; Kummitav kuninganna. Alexander Germain Drew, Anton Jakovlev – Lumekuninganna saatja. Archie Sladen, Gerardo Olivares Avelar, Emily May Ward, Janek Savolainen, Gus Kyeema Upchurch, Laura Quin, Matthew Jordan, Merilin Mutli, Sayaka Nagahiro, Yukiko Yanagi – Lill; Õukondlane; Kummitus; Röövel; Virmaline; Jääarmee. Georgia Giboin, Matthieu Quincy – Madame. Janika Suurmets – Naisliidu esinaine. Lawrence Massie – Ärimees. Julia Kaškovskaja – Ärimehe naine.

Matteo Giulio Tonolo – Ülevaataja; Külavares. Vanemuise Tantsu- ja Balletikooli õpilased – Lastekodu lapsed; Lumemesilased; Lumemaiustused.

Vanemuise balletitrupp ja sümfooniaorkester.

Esietendus 12. märtsil 2016 suure maja saalis.

Lucia di Lammermoor Gaetano Donizetti ooper. Salvadore Cammarano libreto Walter Scotti romaani „Lammermooride mõrsja“ ainetel. Lavastaja Roman Hovenbitzer (Saksamaa), dirigent Paul Mägi, kunstnik Roy Spahn (Saksamaa), valguskunstnik Ulrich Schneider (Saksamaa), liikumisjuht Marika Aidla, lavastaja assistent Katrin Helena Kuslap, koormeister Piret Talts, kontsertmeistrid Katrin Nuume ja

261

Margus Riimaa, dirigendi assistendid Taavi Kull ja Martin Sildos, etenduse juhid Kaisa Riivald ja Ülle Tinn.

Osades: Janis Apeinis, Jevgeni Chrebtov – Lord Enrico Ashton. Henriette Bonde-Hansen – Lucia. Federico Lepre – Sir Edgardo di Ravenswood. German Javier Gholami – Lord Arturo Bucklaw. Märt Jakobson – Raimondo Bidebent. Karmen Puis – Alisa. Rasmus Kull – Normanno. Marika Aidla – Vaim. Marian Laur, Margaret Braun – Lucia lapsena. Kristjan Põldmaa, Andre Ahuna – Edgardo lapsena Mihkel Känd, Laurits Martin Muru – Enrico lapsena. Vanemuise ooperikoor ja sümfooniaorkester.

Esietendus 2. aprillil 2016 suure maja saalis.

Ilus on noorelt ...

Trupitööna valminud lavastus noortele. Lavastaja ja dramaturg Mehis Pihla, kaaslavastaja ja helikujundaja Kiwa, kunstnik Maarja Meeru, tehniline kunstnik Kristjan Suits.

Osades: Jaanika Arum, Markus Dvinjaninov, Marian Heinat, Linda Kolde, Veiko Porkanen, Kärt Tammjärv ja Jaanus Tepomees.

Esietendus 16. aprillil 2016 Sadamateatris.

Othello William Shakespeare’i teose dramatiseering.

Inglise keelest tõlkija, dramatiseerija, lavastaja ja kunstnik Andres Noormets, lavastusdramaturg Esko Salervo, kostüümikunstnik Maarja Viiding, valguskunstnik Margus Vaigur, helikujundaja Taavi Kerikmäe, lavavõitluse seadja Hellar Bergmann, etenduse juht Kaisa Riivald.

Osades: Jim Ashilevi – Othello. Sten Karpov – Jago. Andres Mähar – Cassio. Karol Kuntsel – Rodrigo; Ülemjuhataja. Riho Kütsar – Brabantio; Montano; Lodovico. Liis Karpov – Desdemona. Ragne Pekarev, Marian Heinat – Emilia; Bianca.

Esietendus 7. mail 2016 väikeses majas.

262

Julie ja tähed Loone Otsa draama. Lavastaja Margus Kasterpalu, kunstnik Marion Undusk, valguskunstnik Andres Sarv, muusikaline kujundaja Toomas Lunge, liikumisjuht Marika Aidla, etenduse juht Meelis Hansing.

Osades: Maria Annus – Julie HagenSchwarz. Rain Simmul – Friedrich Georg Wilhelm Struve. Margus Jaanovits – Carl Friedrich Tenner. Kristjan Sarv – Peter Carl Ludwig Schwarz. Reimo Sagor – Korstnapühkija. Marika Barabanštšikova – Margarete Veronika Luise Ernestine Müller.

Esietendus 10. augustil 2016 Tartu Tähetorni õuel.

Põlenud mägi Tiit Palu draama. Lavastaja ja muusikaline kujundaja Tiit Palu, kunstnik Eugen Tamberg, valguskunstnik Andres Sarv, videokunstnik Janek Savolainen, etenduse juht Heli Anni.

Osades: Aivar Tommingas – Professor.

Kärt Tammjärv – Isabella. Raivo Adlas – Vana mees. Reimo Sagor – Flavio. Riho Kütsar – Kapten. Jaanus Tepomees – Indrek.

Ester Kuntu – Mari.

Esietendus 24. septembril 2016 Sadamateatris.

Perekond Linden John Boynton Priestley draama. Inglise keelest tõlkinud Liisi Erepuu. Lavastaja Peeter Raudsepp, kunstnik Lilja Blumenfeld, valguskunstnik Imbi Mälk, muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres, etenduse juht Meelis Hansing.

Osades: Hannes Kaljujärv – Professor Robert Linden. Külliki Saldre – Isabel Linden.

Karol Kuntsel – Rex Linden. Marika Barabanštšikova – Dr Jean Linden. Piret Palu – Marion de Saint Vaury. Linda Kolde – Dinah Linden. Jüri Lumiste – Alfred Lockhart. Ma-

rian Heinat – Edith Westmore. Karl Laumets – Bernard Fawcett. Merle Jääger – Pr Cotton.

Esietendus 1. oktoobril 2016 väikeses majas.

Don Juan Giorgio Madia ballett-farss. Muusika autor Christoph Willibald Gluck. Koreograaf, lavastaja ja valguskunstnik Giorgio Madia (Itaalia), lavastusdramaturg Annegret Gertz, kunstnik Cordelia Matthes, kostüümikunstnik Bruno Schwengl, valguskunstnik Tõnis Järs, arranžeerija Lidia Baich, koreograafi assistendid Adriana Mortelliti ja Fabrice Gibert, etenduse juht Kaisa Riivald.

Osades: Alain Divoux, Jack Traylen – Don Juan; Don Ottavio. Lawrence Massie – Don Ottavio. Brandon Alexander – Don Juan; Diavolo. Alexander Germain Drew – Diavolo.

Amy Bowring – Donna Anna; Donna Elvira.

Laura Quin – Donna Anna. Tarasina Masi, Mirell Sork – Donna Isabella. Janek Savolainen – Komtuur. Maria Engel – Donna Elvira.

Raminta Rudzionyte, Yukiko Yanagi – Elisa.

Matthieu Quincy, Silas Stubbs – Carino. Matteo Giulio Tonolo, Benjamin Kyprianos – Zanni.

Linda- Anette Suss – solist, viiul. Margus Riimaa – solist, klavessiin. Jaan Kapp – solist, klavessiin. Vanemuise balletirühm.

Esietendus 26. oktoobril 2016 suures majas.

Aino ja haldjas Priit Strandbergi lastelugu. Lavastaja ja muusikaline kujundaja Priit Strandberg, kunstnik Maarja Meeru, valguskujundaja Tauri Kötsi, etenduse juht Illar Rätsep.

Osades: Marian Heinat – Haldjaemand; Aino. Karl Laumets – Haldjas Aldjas.

Esietendus 2. novembril 2016 Teatri Kodus.

Mozart ja Salieri. Teatridirektor Lühiooperid Mozart ja Salieri Nikolai Rimski-Korsakovi ooper. Lavastaja Jaan Willem Sibul, muusikajuht ja dirigent Taavi Kull, dirigent Martin Sildos, kunstnik ja valguskunstnik Mare Tommingas, valguskujundaja Maris Savik, koormeister Piret Talts, kontsertmeistrid Katrin Nuume, Margus Riimaa ja Piia Paemurru, etenduse juht Heli Anni.

Osades: Rasmus Kull, Germán Gholami – Mozart. Simo Breede, Tamar Nugis – Salieri. Maria Kallaste –Trahterineiu; Teenija.

Vitalij Regensperger – Viiuldaja. Siim-Sander Sonn, Marcus Sirp – Laps.

Vanemuise ooperisolistid ja sümfooniaorkester.

Teatridirektor Wolfgang Amadeus Mozarti koomiline ooper.

Lavastaja Jaan Willem Sibul, muusikajuht ja dirigent Taavi Kull, dirigent Martin Sildos, kunstnik Mare Tommingas, valguskujundaja Maris Savik, koormeister Piret Talts, kontsertmeistrid Katrin Nuume, Margus Riimaa ja Piia Paemurru, etenduse juht Heli Anni.

Osades: Tiit Lilleorg – Frank, direktor.

Heino Seljamaa – Eiler, pankur. Rasmus Kull – Buff. Märt Jakobson – Herz. Karmen Puis – Madam Pfeil. Helena Merzin-Tamm – Madam Krone. Inga Lunge – Madam Vogelsang. Reigo Tamm – Härra Vogelsang. Pirjo Jonas, Kadri-Liis Kukk – Madam Herz. Sigrid Mutso, Maria Listra – Preili Silberklang.

Aivar Kallaste – Kostümeerija. Anne Marie Kivioja-Noormaa – Grimeerija. Kaupo Jalas, Taivo Põder, Tanel Pärn, Jüri Urbel, Urmas Poom – Lavamehed.

Vanemuise sümfooniaorkester.

Esietendus 12. novembril 2016 väikeses majas.

263

Suluseis Kristian Hallbergi draama. Rootsi keelest tõlkinud Kadri Papp. Lavastaja, kunstnik, valguskunstnik ja muusikaline kujundaja Andres Noormets, valguskunstnik Jaanus Moor, kostüümikunstnik Maarja Viiding, fotokunstnik Maris Savik, etenduse juht Siim Sareal.

Osades: Margus Jaanovits – K. Marika Barabanštšikova – H. Leila Säälik – Ema. Kärt Tammjärv – Lee. Maria Annus – Jana; Rašidi ema.

Esietendus 25. novembril 2016 Sadamateatris.

Mamma Mia Benny Anderssoni ja Björn Ulvaeuse muusikal. Libreto autor Catherine Johnson, täiendava muusika autor Stig Anderson, inglise keelest laulutekstid tõlkinud Leelo Tungal, proosatekstid tõlkinud Anna-Magdaleena Kangro. Lavastaja Ain Mäeots, muusikalised juhid Martin Sildos ja Ele Sonn, lavakunstnik Riina Degtjarenko, kostüümikunstnik Gerly Tinn, koreograaf Andre Laine, helirežissöör Taavo Teras, valguskunstnik Meelis Lusmägi, koreograafi assistent Rita Dolgihh, helikujundaja Taavo Teras, kontsertmeistrid Ele Sonn ja Katrin Nuume, etenduse juhid Kaisa Riivald ja Ülle Tinn, produtsent Marika Goldman.

Osades: Birgit Sarrap, Merili Johanson – Sophie Sheridan. Merle Jalakas, Ele Millistfer – Donna Sheridan. Terje Pennie-Kolberg, Merle Palmiste – Tanya, Donna sõbratar.

Anne Reemann, Kaire Vilgats – Rosie, Donna sõbratar. Veikko Täär, Andres Dvinjaninov – Sam Carmichael. Sepo Seeman, Hannes Kaljujärv – Bill Austin. Andres Mähar, Tanel Jonas – Harry Bright. Priit Strandberg, Kaarel Targo – Sky, Sophie peigmees. Mart Piirimees, Indrek Ventmann – Eddie, Sky sõber.

264

Anette-Johanna Park, Hedi Maaroos – Lisa, Sophie sõbratar. Merlin Kivi, Carine-Jessica Kostla – Ali, Sophie sõbratar. Ruudo Vaher – Preester. Oliver Timmusk – Pepper, baarmen.

Teistes osades: Alexandra Foyen, Darli Jakovleva, Janika Suurmets, Julia Kaškovskaja, Kersti Kuuse, Matteo Giulio Tonolo, Matthew Jordan, Merilin Mutli, Laura Quin, Janek Savolainen, Gus Kyeema Upchurch, Archie Sladen, Anton Jakovlev, Matthieu Quincy, Helen Hansberg, Siiri Koodres, Katrin Kapinus, Eve Kivisaar, Risto Orav, Matis Merilain, Artur Nagel.

Ansambel: Jürmo Eespere, Andrus Rannaääre ja Ele Sonn – klahvpillid. Riho Lilje, Marek Talts ja Marvin Mitt – kitarrid. Alari Piispea – basskitarr. Tiit Kevad – trummid.

Margus Tammemägi – löökpillid.

Esietendus 26. novembril 2016 suure maja saalis.

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

Aida Aino ja Haldjas Arkaadia Armastan! Armastan! Armastan!

Carmen Deemonid Don Juan Estoplast Fanny ja Alexander Gatsby. La Dolce Vita Hea põhjatuule vastu Head tüdrukud lähevad taevasse Helisev muusika Ilus on noorelt ...

Inetu pardipoeg Julie ja tähed Kaks vana naist Kesköö Pariisis Klaver Kui tuvid kadusid Lotte Unenäomaailmas Lucia di Lammermoor Lumekuninganna Mamma Mia Meie oma tõde, meie oma õigus Meister ja Margarita Minu järel, seltsimees!

Mozart ja Salieri. Teatridirektor Naeru Akadeemia Nukitsamees Obinitsa Ooperifantoom Othello Paanika Perekond Linden Pettson ja Findus Pildilt kukkujad Punamütsike Põlenud mägi Pähklipureja

ESIETENDUS

20.05.2015 2.11.2016 13.02.2016 25.08.2014 22.04.2015 19.09.2014 26.10.2016 29.11.2014 1.03.2014 25.01.2015 27.09.2013 5.09.2015 27.11.2010 16.04.2016 19.09.2015 10.08.2016 12.04.2014 24.10.2015 30.01.2016 28.02.2015 28.11.2015 2.04.2016 12.03.2016 26.11.2016 19.02.2015 7.03.2015 9.11.2013 12.11.2016 17.04.2015 6.03.2010 2.07.2015 4.10.2014 7.05.2016 6.03.2010 1.10.2016 7.09.2012 21.11.2015 15.11.2014 24.09.2016 26.11.2004

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

muusikalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus muusikalavastus sõnalavastus tantsulavastus sõnalavastus sõnalavastus tantsulavastus sõnalavastus sõnalavastus muusikalavastus mitmeliigilavastus tantsulavastus sõnalavastus sõnalavastus tantsulavastus tantsulavastus sõnalavastus muusikalavastus muusikalavastus tantsulavastus muusikalavastus sõnalavastus mitmeliigilavastus sõnalavastus muusikalavastus sõnalavastus muusikalavastus sõnalavastus muusikalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus tantsulavastus

täisk v.lapsed täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk noored lapsed täisk täisk täisk täisk täisk lapsed täisk lapsed täisk täisk täisk täisk täisk täisk lapsed täisk täisk täisk täisk täisk v.lapsed täisk v.lapsed täisk lapsed

ETENDUSED

KÜLASTUSED

6 10 12 5 5 4 5 5 6 4 10 23 3 14 22 10 7 13 14 1 29 7 13 14 16 6 7 4 6 13 9 23 8 14 10 21 16 20 9 2

1 682 1 009 6 726 701 2 975 1 128 2 474 667 2 299 3 136 2 324 3 921 1 926 1 422 1 708 1 900 710 3 843 1 493 544 19 544 2 241 6 000 13 013 2 475 1 610 3 100 1 367 1 668 4 818 4 323 18 449 1 667 2 949 2 348 2 259 2 238 1 895 1 190 785

265

Rehepapp Reigi õpetaja Suluseis Sööbik ja Pisik Tappa laulurästast Õhtu Kálmániga Öörändurid Üks mees, kaks bossi Üritus

18.10.2013 4.04.2014 25.11.2016 7.02.2015 9.02.2012 7.11.2015 20.02.2016 31.10.2015 28.09.2015

muusikalavastus muusikalavastus sõnalavastus muusikalavastus sõnalavastus muusikalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus

täisk täisk täisk lapsed täisk täisk täisk täisk täisk

4 2 5 36 12 8 19 11 11

2 013 504 676 3 463 2 325 2 206 5 981 5 556 2 396

Repertuaari koondnäitajad 2016

uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused keskmine pilet

SÕNA-

MUUSIKA-

TANTSU-

MITMELIIGI-

LAVASTUSED

LAVASTUSED

LAVASTUSED

LAVASTUSED

8 27 287 64 975 10,4

3 13 154 74 201 17,6

3 7 73 19 439 9,5

1 2 20 3 032 8,8

KOKKU

15 49 534 161 647 13,5

Väljaspool lavastuste statsionaare anti 5,6% etendustest, sh 3 etendust tantsulavastustega „Gatsby. La Dolce Vita“ Saksamaal Fellbachis ja „Kesköö Pariisis“ Lätis Liepāja kontserdisaalis.

KORRALDATUD SÜNDMUSED Veebruaris alustas Vanemuise teatri uus vestlussari „Võtame hetke“. Vanemuise väikse maja Ovaalsaalis kohtusid huvilistega Karol Kuntsel ja Rasmus Kull, Hannes Kaljujärv ja Simo Breede, Merle Jääger ja Merle Jalakas, Karmen Puis ja Külliki Saldre, Reimo Sagor ja Alo Kurvits ning Tanel Jonas ja Pirjo Jonas. „Võtame hetke“ püüab leida vastused küsimustele, millised inimesed on artistid väljaspool lava. Kohtumisõhtuid juhtis Vanemuise ooperilaulja Reigo Tamm.

Advendikontsert Aastalõpuball Balletigala. Ülo Vilimaa 75 Hingedepäeva kontsert Hooaja avakontsert Hooaja lõppkontsert Kassitoome suvekontsert Koolipäev teatris Memory Ooperigala Orkestrihommik Paul Mägi meistrikursus Suveöö unenäod Võtame hetke etendused, külastused 2016 KOKKU

266

kontsert muu muu kontsert kontsert kontsert kontsert muu kontsert kontsert hariduslik sari kontsert kontsert ürituste sari

1 500 1 1 818 1 574 3 1 249 2 1 345 2 1 000 1 5 700 3 332 6 3 827 1 541 2 132 1 247 2 546 6 235 32 18 046 534 161 647 566 179 693

MAJANDUSTEGEVUS muud tulud ja laekumised 579 153

piletitulu 2 185 425

muud kulud 4 251 671

tööjõukulud 6 296 267

toetus välismaalt 42 506 0,01%

5% toetused 10 300 984

halduskulud 735 027 majanduskulud 1 953 166

TULUD

KULUD

VENE TEATER

KOOSSEIS

www.veneteater.ee

Teatrijuht: Tõnu Lensment Kunstiline juht: Igor Lõssov, assistent: Aleksandra Andrejuk Lavastaja: Ivan Strelkin (kuni 31.07.2016) Dramaturg: Jelena Skulskaja Peakunstnik: Isabella Lõssova Kunstnik: Diana Yanson Liikumisjuht: Olga Privis Muusikajuht, helilooja: Aleksandr Žedeljov Näitlejad: Ljubov Agapova, Ksenia Agarkova, Ivan Aleksejev, Vladimir Antipp, Natalja Dõmtšenko, Sergei Furmanjuk, Artjom Garejev, Lidia Golovataja, Aleksandr Ivaškevitš, Jelena Jakovleva, Tatjana Jegoruškina, Alina Karmazina, Dmitri Kordas, Jekaterina Kordas, Dmitri Kosjakov, Tatjana Kosmõnina, Aleksandr Kutšmezov, Marina Malova, Tatjana Manevskaja, Viktor Marvin, Natalia Murina, Ilja Nartov, Aleksandr Okunev,

Eesti Riiklik Vene Draamateater avati Tallinnas 15. detsembril 1948 ja on seniajani ainuke venekeelne professionaalne teater Eestis.

Teatrile panid aluse Moskva vanima teatriinstituudi (praegune Vene Teatrikunsti Akadeemia) vilistlased. Repertuaaris on olnud kaasaegset Vene ja välisdramaturgiat, Vene ja maailmaklassikat, Eesti näitekirjandust, lastelavastusi. SA Vene Teater tegutseb riigi osalusega sihtasutusena.

STATSIONAARID Suur saal Väike saal Kaminasaal

ISTEKOHTI 621 90 40

267

Maria Pavlova, Igor Rogatšov, Oleg Rogatšov (srn 24.07.2016), Larissa Savankova, Anna Sergejeva, Leonid Ševtsov, Liilia Šinkarjova, Jelena Tarassenko, Anastassia Tsubina, Sergei Tšerkassov, Daniil Zandberg, Aleksandr Žilenko, Juri Žilin UUSLAVASTUSED Padjamees Martin McDonagh’ draama. Inglise keelest tõlkinud Pavel Rudnev. Lavastaja, kunstnik ja muusikaline kujundaja Ivan Strelkin.

Osades: Ivan Strelkin – Katurian. Aleksandr Okunev – Ariel. Ivan Aleksejev – Michal. Sergei Tšerkassov – Tupolski.

Esietendus 27. jaanuaril 2016 väikses saalis.

Zoika korter Mihhail Bulgakovi tragikomöödia. Lavastaja Sergei Fedotov, koreograaf Olga Privis, kostüümikunstnik Isabella Kozinskaja, muusikaline kujundaja Aleksandr Zedeljov, dekoratsioonikunstnik Sergei Fedotov.

Osades: Ivan Aleksejev, Viktor Marvin – Keerub. Vladimir Antipp – Halleluuja; Guss.

Aleksandr Okunev – Guss; Gasoliin. Artjom Garejev – Ametistov. Alina Karmazina – Alla; Lizanka. Dmitri Kordas – Gasoliin. Anastassia Tsubina – Alla; Manjuška. Anna Sergejeva, Marina Malova – Zoja. Daniil Zandberg – Oboljaninov. Jekaterina Kordas – Manjuška; Lizanka. Jelena Tarassenko – Ivanova.

Sergei Tšerkassov – Halleluuja.

Esietendus 24. märtsil 2016 suures saalis. Öö Evale Don Nigro draama. Inglise keelest tõlkinud Viktor Veber. Lavastaja Igor Lõssov, kunstnik Isabella Kozinskaja, valguskunstnik Anton Andrejuk.

Osades: Maria Pavlova – Eva, bukinisti

268

tütar. Natalia Murina – Lilli. Igor Lõssov – Vana bukinist.

Esietendus 22. aprillil 2016 väikeses saalis.

Teisest silmapilgust Integratsioonidraama. Teksti autorid ja lavastajad Paavo Piik ja Mari-Liis Lill, kunstnik Evi Pärn, muusika autor ja kujundaja Aleksandr Žedeljov, valguskunstnik Priidu Adlas, lauluõpetaja Riina Roose, liikumisjuht Rauno Zubko, tõlk Maia Soorm. Lavastus valmis Vene Teatri ja Tallinna Linnateatri koostöös.

Osades Tallinna Linnateatrist: Anu Lamp, Liis Lass, Märt Pius ja Veiko Tubin; Vene Teatrist: Tatjana Kosmõnina, Sergei Furmanjuk, Dmitri Kosjakov ja Aleksandr Žilenko.

Esietendus 27. aprillil 2016, algusega Tallinna Linnateatri Kammersaalis ja Vene Teatri väikeses saalis, bussirännakul ning Lindakivi Kultuurikeskuses (viimases alapealkirja all „Kosmos“).

Tähtis on olla tõsine Oscar Wilde’i komöödia. Inglise keelest tõlkinud Ivan Kaškin. Lavastaja Ivan Strelkin, kunstnik Jekaterina Sedova, valguskunstnik Igor Kapustin, lavastaja abi Larissa Tšerkassova.

Osades: Aleksandr Okunev – Merrimen.

Anastassia Tsubina – Gwendolen Fairfax.

Anna Sergejeva – Cecily Cardew. Daniil Zandberg – Algernon Moncrieff. Igor Rogatšov – Lane, Moncrieffi lakei. Ivan Aleksejev – John Worthing. Jelena Tarassenko – Leedi Bracknell. Tatjana Manevskaja – Miss Prism. Juri Žilin – Pastor, kanoonik Chasuble.

Esietendus 6. mail 2016 väikeses saalis. Ülestähendusi põranda alt Fjodor Dostojevski teose dramatiseering.

Dramatiseerija ja lavastaja Gleb Volodin, valguskunstnik Anton Andrejuk.

Osas: Oleg Rogatšov – Põrandaalune, endine kolleegiumiassessor.

Esietendus 8. mail 2016 väikeses saalis.

Külm süda Wilhelm Hauffi muinasjutu dramatiseering.

Saksa keelest tõlkinud Tamara Gabbe ja Aleksandra Ljubarskaja. Dramatiseerija ja lavastaja Andrei Tsisaruk (Venemaa), valguskunstnik Sergei Mironov. Lavastus valmis projekti Old Future Theatre raames.

Osades: Ivan Aleksejev – Peter Munk.

Juri Žilin – Klaasmees. Aleksandr Okunev – Michel. Artjom Garejev – Jutuvestja. Sergei Furmanjuk – Jutuvestja. Tatjana Manevskaja – Ema. Anna Sergejeva – Lisbet.

Esietendus 1. septembril 2016 väikses saalis.

Madu-naine Carlo Gozzi tragikomöödia. Itaalia keelest tõlkinud Jakov Bloh. Lavastaja Alessio Bergamo, kunstnik Irina Dolgova, valguskunstnik Anton Andrejuk, videokunstnik Igor Lõssov, muusikaline kujundaja Aleksandr Zedeljov, nukukunstnik Gaia Geri, lavastaja assistent Larissa Tšerkassova, dekoratsioonikunstnik Massimiliano Cutrera.

Osades: Dmitri Kosjakov – Farruscad.

Maria Pavlova – Cherestani. Aleksandr Žilenko – Brighella. Igor Rogatšov – Togrul. Jekaterina Kordas – Smeraldina. Marina Malova – Canzade. Natalia Murina – Haldjas Farzana. Sergei Tšerkassov – Tartaglia. Tatjana Kosmõnina – Pantalone. Viktor Marvin – Truffaldino. Vladimir Antipp – Badur.

Esietendus 3. septembril 2016 suures saalis.

Florence Kęstutis Kasparavičiuse muinasjutu dramatiseering. Leedu keelest vene keelde tõlkinud Aleksandra Ljubarskaja. Dramatiseerija ja

lavastaja Stepan Pektejev (Venemaa).

Osades: Aleksandr Kutšmezov, Anastassia Tsubina, Ilja Nartov, Jelena Jakovleva, Lidia Golovataja ja Liilia Šinkarjova.

Esietendus 29. oktoobril 2016 väikses saalis.

Viimane korrus Vladimir Zaykini lüüriline komöödia. Lavastaja Vladimir Zaykin, muusika autor ViktorKristjan Lanberg, kunstnik Ellen Hasselbach, koreograafid Rene Nõmmik ja Tiina Ollesk, valguskunstnik Anton Andrejuk, muusikaline kujundaja Aleksandr Zedeljov.

Osades: Aleksandr Ivaškevitš – Roman.

Elina Purde – Viktoria. Dmitri Kordas, Jekaterina Kordas, Aleksandr Žilenko ja Roman Burkovsky – brigaad.

Esietendus 4. novembril 2016 suures saalis.

Veenus karusnahas Leopold von Sacher-Masochi teose dramatiseering, tekstis kasutatud katkeid Herbert Marcuse, David Hume’i jt filosoofilistest teostest. Dramatiseerija ja lavastaja Ilja Šagalov, valguskunstnik Anton Andrejuk.

Osades: Aleksandr Kutšmezov – Psühhiaater. Artjom Garejev – Severin. Maria Pavlova – Veenus. Ljubov Agapova – Naine.

Vladimir Antipp – Mees.

Esietendus 27. novembril 2016 väikeses saalis.

Ma ootan sind, kallis!

Dario Fo monodraama. Itaalia keelest tõlkinud Nikolai Živago. Lavastaja Irina Tomingas.

Osas: Ljubov Agapova – Tema.

Esietendus 30. novembril 2016 väikses saalis.

269

Muinasjutt tsaar Saltaanist Aleksandr Puškini muinasjutu dramatiseering. Lavastaja Jelizaveta Bondar (Venemaa), muusika autor Aleksandr Zedeljov, koreograaf Olga Privis, kunstnik Konstantin Solovjov, valguskunstnik Anton Andrejuk, lauluõpetaja Maria Kotlova.

Osades: Aleksandr Žilenko – Vürst Gvidon. Alina Karmazina – Tsarinna. Igor Rogatšov – Tsaar Saltaan. Ivan Aleksejev, Juri Žilin – Laevnik. Anastassia Tsubina – Luik.

Dmitri Kordas – Meelelahutaja. Jekaterina Kordas – Kokk. Tatjana Kosmõnina – Kangur.

Tatjana Manevskaja – Tsaariema Baabarihha.

Katrin Sutt – Orav.

Kammermuusika ansambel (salvestatud): Marten Altrov – klarnet, Anna Wibe – klaver, Kirke Karja – klaver, Ilmārs Priede – bass, Mihail Nikitin – trummid, Ilja Sharapov – löökpillid, Aleksandr Žedeljov – kitarr, Kat-

rin Kvade – miksimine.

Esietendus 9. detsembril 2016 suures saalis.

Rumal hiireke 2 Luulelavastus lastele. Teksti autor ja lavastaja Jelena Skulskaja, muusika autor Aleksandr Zedeljov, valguskunstnik Anton Andrejuk.

Vene Teatri õppestuudio lavastus, stuudio kunstiline juht Igor Lõssov, kursuse juhendaja Jelena Skulskaja.

Osades: Jelizaveta Venkova, Jüri Vihterpal, Marietta Volkova, Anna Kavtaradze, Julia Kornõšenkova, Anne Matsuk, Paola Meidra, Jan Mirenski, Katrin Seljugina, Jevgeni Suškevitš, Robert Trofimov, Varvara Turnau, Anastasia Ustjužanina, Jelizaveta Hapova, Diana Jušina.

Esietendus 17. detsembril 2016 väikses saalis.

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

Alasti kuningas Florence Jõuluvaimud Kirsiaed Koera süda Kosmonautika päev Kroonimine Kuningas Rästahabe Külm süda Lood siilikesele Ma ootan sind, kallis!

Madu-naine Mets Muinasjutt tsaar Saltaanist Mängime teatrit Mängurid Naisevõtt Padjamees

270

ESIETENDUS

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

5.09.2015 29.10.2016 12.12.2009 24.04.2015 31.03.2012 8.09.2012 5.11.2015 19.12.2006 1.09.2016 10.02.2012 30.11.2016 3.09.2016 29.01.2011 9.12.2016 2.02.2014 2.03.2012 22.11.2014 27.01.2016

sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus

teism teism lapsed täisk täisk täisk täisk lapsed lapsed v.lapsed täisk täisk täisk lapsed lapsed täisk täisk täisk

ETENDUSED

KÜLASTUSED

14 5 3 8 3 7 9 16 12 13 2 7 3 15 3 10 13 7

3 350 211 495 1 548 827 384 1 703 1 055 685 761 122 1 650 423 5 797 60 2 630 2 565 301

Palju õnne argipäevaks!

Pidu katku ajal Poiss, kes ei kartnud midagi Rumal hiireke 2 Zoika korter Teisest silmapilgust Tähtis on olla tõsine Vaenlane Valged ööd Veenus karusnahas Viimane korrus Viimane ohver Viis õhtut Öö Evale Üks suveöö Rootsis Ülestähendusi põranda alt

9.12.2005 30.07.2015 18.09.2014 17.12.2016 24.03.2016 27.04.2016 6.05.2016 24.03.2015 15.05.2015 27.11.2016 4.11.2016 20.11.2015 24.11.2011 22.04.2016 20.04.2012 8.05.2016

sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus

Repertuaari koondnäitajad 2016 uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused keskmine pilet

SÕNALAVASTUSED

14 34 306 46 590 8,9

KORRALDATUD SÜNDMUSED 28. veebruaril etendati ühe õhtu jooksul Martin McDonagh’ näidendi põhjal valminud Ivan Strelkini lavastuse „Padjamees” esialgu eraldi lavastustena planeeritud kolm vaatust.

Pärast etendusõhtut toimus arutelu, mida juhtis Jelena Skulskaja.

Vene teatri hoone tähistati 15. novembril teatri maja 90. juubeli puhul Tallinna Linnaplaneerimise Ameti muinsuskaitse osakonna poolt eraldatud kultuurimälestise märgiga.

Märgi kinnitasid seinale teatri kunstiline juht Igor Lõssov ja teatri direktor Tõnu Lensment.

täisk täisk lapsed lapsed täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk

1 1 19 10 14 19 11 28 3 4 6 12 10 14 2 2

79 110 1 094 759 4 634 1 568 2 430 1 848 517 198 3 405 3 065 933 901 402 80

Väljaspool statsionaari anti 8,8% etendustest, sh 4 etendust Venemaal: Pihkvas ja Peterburis lavastustega „Viis õhtut“ ja „Poiss, kes ei kartnud midagi“ ning jätkus Balti riikide vene teatrite ühisprojekt, mille raames andis teater Läti Vene Draamateatris 5 etendust ja Leedu Vene Draamateatris 9 etendust.

Juubeli puhul ja maja ajalugu arvestades tähistati õhtut kinokontserdiga „Faust“.

Festivalide väliskülalised Leedu ja Läti Vene Draamateater Külas lastekirjanikud Ema kinkis elu Lavakava Teater algab armastusest etendused, külastused 2016 KOKKU

etendused etendused ürituste sari kontsert kontsert kontsert

9

932

9 6 1 1 3 29 306 335

3 303 442 300 391 150 5 518 46 590 52 108

271

MAJANDUSTEGEVUS muud tulud ja laekumised 238 717

kohviku kulud 1 534 0,01%

piletitulu 369 244

toetused välismaalt 3 100 0,1%

halduskulud 181 530

muud kulud 86 476

4%

majanduskulud 318 784

tööjõukulud 1 595 616

toetused 1 998 805 TULUD

KULUD

ERATEATRID ARENA / EESTI IMPROTEATER www.improteater.ee Mittetulundusühing Arena vahendab ja haldab Eesti Improteatrit, mis alustas tegevust 2009. aasta sügisel. Lavastusi tuuakse välja mõlema kaubamärgi alt. Teatril puudub statsionaar. Etendusi antakse erinevates mängupaikades.

Teatri juht: Rednar Annus

UUSLAVASTUS Impromuusikal Improvisatsiooniline muusikalavastus.

Näitejuht Rednar Annus.

Muusika autorid ja esitajad: Kaia Oidekivi, Kristel Aaslaid, Mart Gabrel, Rednar Annus, Sulev Võrno, Kaarel Orumägi, Indrek Tamm (klahvpillidel).

Esietendus 2. septembril 2016 Vaba Lava väikeses saalis.

Repertuaari nimekiri LAVASTUS Improproff Impromuusikal

272

ESIETENDUS 26.02.2014 2.09.2016

LAVASTUSLIIK mitmeliigilavastus mitmeliigilavastus KOKKU

SIHTRÜHM noored täisk 2

ETENDUSED 30 7 37

KÜLASTUSED 2 960 672 3 632

EESTI TANTSUAGENTUUR www.tantsuagentuur.ee

Esietendus 7. oktoobril 2016 Sokos Hotel Viru restoranis Merineitsi.

Eesti Tantsuagentuur (ETA) tegutseb alates 1998. aastast. Agentuuri eesmärgiks on tantsukunsti jätkusuutlikkuse ning kvaliteedi tagamine Eestis, pakkudes kaasaegset professionaalset tantsuõpet, loome- ja esinemisvõimalusi tantsukunstnikele, tantsuõpetajatele ning tantsuga tegelevatele lastele ja noortele. ETA koordineerib Tantsutuuri, Koolitantsu, E.T.A. Tantsukooli ja Starlight Cabaret’ tegevusi.

KORRALDATUD SÜNDMUSED

Agentuuri juhataja on Raido Bergstein.

UUSLAVASTUS Forever Young Muusika- ja tantsulavastus. Autor ja lavastaja Kristjan Kurm, koreograafid Argo Liik, Britt Kõrsmaa, Elo Unt, Ingrid Jasmin, Kai Randrüüt, Liina Kask, Liisa Laine, Liisi Org, Marina Kesler, Olga Privis ja Paul Reinolt, kostüümikunstnikud Elo Unt, Kätlin Haak, Laura Oolma ja Liisa Laine, valguskunstnik Allar Org, videokunstnik Taavet Jansen, helikujundaja Alo Jaanivald, orkestreerija Ülo Mälgand, tehnilised lahendused Tiit Lepik.

Laulusolistid: Irina Haak, Nele-Liis Vaiksoo, Kristiina Renser, Bert Pringi ja Kalle Sepp. Tantsijad: Liisi Org, Britt Kõrsmaa, Marit Mets, Kristina Raja, Kätlin Hallik, Marion Saarna, Merilin Lehtmaa, Ingrit Tamm, Sergei Kusnetsov, Paul Reinolt ja Semen Prygorodov.

LAVASTUS Forever Young Life is a Cabaret You Must Love Onions

ESIETENDUS 7.10.2016 9.10.2014 25.05.2014

Festivali Koolitants töötoad toimusid märtsis Tallinnas, Põlvas, Tartus ja Haapsalus, juhendajateks Maria Goltsman (estraaditants), Eneli Rüütli (Eesti-teemaline tants), Elina Tamm (show’- ja tänavatants), Ruslan Stepanov (vabatants). Koolitantsu Kompanii andis 6 etendust Põlvas, Tartus ja Tallinnas.

9. oktoobril Põlvas, 10. oktoobril Tartus ja 11. oktoobril etendus Koolitantsu Kompanii nelja erinevat tantsužanri ühendav tantsulavastus „Lendav banaan“. Koolitantsu Kompanii teise lennu tantsijad valiti välja kevadel festivali Koolitants 2016 töötubadest, millele järgnes lavastuse loomise protsess Koolitantsu Kompanii suvekoolis. Suvekooli õpetajad ja koreograafid Ruslan Stepanov, Eneli Rüütli, Elina Tamm ja Maria Goltsman otsisid koos neljakümne üheksa noore tantsijaga superkangelasi meie ümber ja sees.

24. aprillil esines ETA Tantsukool Salme kultuurikeskuses tantsukontserdiga „Killud“, millega anti ülevaade tantsukooli põhiastme ja tantsijakoolituse parimatest uutest tantsunumbritest, laval oli üle 170 tantsija. Samal õhtul esietendus ETA Tantsukooli X lennu lõpulavastus „Kuum produkt“, kursuse juhendaja Julia Koneva.

3. novembril 1998. aastal asutatud Eesti Tantsuagentuur tähistas 18. sünnipäeva.

LAVASTUSLIIK mitmeliigilavastus mitmeliigilavastus tantsulavastus KOKKU

SIHTRÜHM täisk täisk teism 3

ETENDUSED 32 64 13 109

KÜLASTUSED 4 880 10 265 2 313 17 458

273

14. ja 15. novembril etendus Kumu auditooriumis koreograaf Kaja Lindali ja Koolitantsu Kompanii tantsulavastus „Su ärkvelolek on uni”, mille liikumiskeel loodi läbi tantsijaisiksuste ja improvisatsiooni. Muusikalises kujunduses kasutati ansambli Holy Motors liikme Eliann Tulve ja helilooja Helena Tulve muusikat.

21. novembril tähistas Tantsuagentuur ja revüüteater Starlight Cabaret’ varietee-etendusega suurmeister Kalju Saarekese 90. sünniaastapäeva.

EMAJÕE SUVETEATER / KARLOVA TEATER www.suveteater.ee Mittetulundusühing Tartu Suveteatri Selts asutati 1996. aastal, järgmisel aastal loodi Eesti esimene iseseisev suveteater – Emajõe Suveteater, et sisustada suvist kultuurielu Tartus. 2014. aasta sügisel heitis Emajõe Suveteater end ankrusse Tartu Tähe tänava endise palvemaja kammerlikesse ruumidesse ja võttis nimeks Karlova Teater.

LAVASTUSTE STATSIONAARID Karlova Teater Laulupeomuuseumi siseõu Jaani kirik

ISTEKOHTI 150 150 300

Teatrijuht: Andres Dvinjaninov UUSLAVASTUSED Katarina mõrsjalinik. Risti ja kivi tee Loone Otsa draama Karl Ristikivi romaani ja päevikute ainetel. Lavastaja Andres Dvinjaninov, idee autor ja näitejuht Heiti Pakk, kunstnik Silver Vahtre, kostüümikunstnik

274

Maarja Meeru, muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres.

Osades: Marika Barabanštšikova – Katarina Benincasa; Jumalaema. Guido Kangur – Autor; William Fleete; Paavst Gregorius XI. Riho Kütsar – Jacopo, Katarina isa; Pidalitõbine mees I; Krahv Saracini, Alessia äi; Pietro Casarmana, Pesaro piiskop; Louis, Anjou hertsog. Külliki Saldre – Lapa, Katarina ema.

Karin Tammaru – Bonaventura, Katarina õde; Ema Agnese; Pidalitõbine naine; Marie, Anjou hertsogi naine. Ingrid Isotamm – Õde Andrea; Õde Alessia. Margus Jaanovits – Niccola Giannelli, Bonaventura peigmees; Pidalitõbine mees II; Giovanni Tantucci; Genfi Robert, tulevane vastupaavst Clemens VII. Märt Koik – Tommaso Della Fonte, Katarina pihiisa; Neri di Landoccio, noor aadlik. Annabel Rootsmaa – Katarina lapsena. Karl Kristjan Puusepp – Poiss, Katarina mängukaaslane. Lee Holm, Elinor Luik ja Sandra Laur – Lapsed.

Esietendus 9. juunil 2016 Tartu Jaani kirikus.

Koerapäevikud Christopher J. Johnsoni draama. Inglise keelest tõlkinud Mario Pulver. Lavastaja Taago Tubin, kunstnik Liisa Soolepp, muusikaline kujundaja Toomas Lunge.

Osades: Riho Kütsar – Borys, rotveiler; Sherlock, tollikoerast hagijas; Samson, vana labrador. Tanel Jonas – Jack Russelli terjer Jack; Savoir Faire, hurt; Sparky, karjakoer.

Leino Rei – Alfred, afgaani hurt; Blackie, krants; Tallulah, afgaani hurt; Ando, politseikoer.

Esietendus 27. augustil 2016 Karlova Teatris.

Tähelaps Varjuteatrilavastus lastele. Oscar Wilde’i muinasjutu inglise keelest tõlkinud Krista Kaer. Dramatiseerija ja lavastaja Leino Rei,

kunstnik Marion Undusk, valguskunstnik Martin Meelandi, muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres, lavatehniline juht Ragnar Veemaa, nukumeistrid Kairi Rosenblad ja Ragnar Veemaa, inspitsient Annemari Parmakson.

Osades: Kärt Reemann – Hunt; Puuraidur; Puuraiduri naine; Kerjusnaine; Vahimees; Hiir; Jänes; Narr jt. Helgur Rosenthal – Karu; Puuraidur; Tähelaps; Talumees; Vahimees; Pidalitõbine jt. Annemari Parmakson – Mullamutt; Lapsed; Uss jt.

Esietendus 22. novembril 2016 Karlova Teatris.

Zarah Leander Zarah Leanderi mälestuste põhjal. Teksti autor ja lavastaja Andres Dvinjaninov, koreograaf Marika Aidla, lava- ja kostüümikunstnik Triinu Pungits, muusikaline kujundaja Sven Kullerkupp.

Osades: Ingrid Isotamm – Zarah Leander.

Jaanus Tepomees – Konferansjee; Grimeerijakostümeerija; Nils Leander; Vidar Forsell; Gösta Ekman; Josef Goebbels; Adolf Hitler; Arne Hülpners jt. Taaniel Pogga – Klaverisaatja.

Esietendus 9. detsembril 2016 Karlova Teatris.

Pea kõik etendused anti statsionaarides: Karlova teatris, Laulupeomuuseumi õues ja Jaani kirikus, lavastusega „Romeo vs Julia“ anti 2 etendust Tallinnas Kumu auditooriumis.

KONTSERTTEGEVUS Suveteater koordineerib Kaunimate Aastate Vennaskonna esinemisi. 2016. aastal anti 56 kontserti üle Eesti kahe laulukavaga.

20 suve südames kontsert Kaunimad lõunamaised laulud kontsert etendused, külastused 2015 KOKKU

4

501

24 56 84

4 310 5 725 10 536

Repertuaari nimekiri L AVASTUS Katarina mõrsjalinik.

Risti ja kivi tee Koerapäevikud Romeo vs Julia Zarah Leander Tähelaps Veebruariöö Vinski ja Vinsentti Üle linna Vinski

ESIETENDUS

9.06.2016 27.08.2016 14.10.2015 9.12.2016 22.11.2016 4.12.2015 18.07.2015 19.06.2014

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus mitmeliigilavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus

täisk täisk täisk täisk lapsed lapsed lapsed lapsed

ETENDUSED

KÜLASTUSED

8 14 5 9 5 4 6 5

1 211 1 103 410 537 561 185 913 805

Repertuaari koondnäitajad 2016 uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused keskmine pilet

SÕNALAVASTUSED

MITMELIIGILAVASTUS

KOKKU

3 7 51 5 164 12,2

1 1 5 561 8

4 8 56 5 725 11,8

275

FINE 5 TANTSUTEATER www.fine5.ee Tegevust alustati 1992. aastal moderntantsuteatrina Nordstar. 1997. aastast jätkab teater projektitrupina Fine 5 Tantsuteatri nime all.

Olulisel kohal Fine 5 Tantsuteatri tegevuses on samanimelise kooli loomine 1994. aastal ning osalemine festivalidel ja konkurssidel.

KOOSSEIS Teatrijuht: Tiina Ollesk Koreograaf-lavastaja: René Nõmmik UUSLAVASTUSED Fallow me ...

Nüüdistantsulavastus. Autorid ja koreograafid Irina Pähn, René Nõmmik ja Tiina Ollesk.

Tantsijad: Tiina Ollesk, René Nõmmik ja Irina Pähn.

Esietendus 9. novembril 2016 Hammerfest Dance Festival.

Imeilus Nüüdistantsulavastus. Koreograafid ja lavastajad René Nõmmik ja Tiina Ollesk, kunstnik Liina Tepandi, valguskunstnik Airi Eras, muusikaline kujundaja Virko Veskoja, valgustaja Ants Kurist.

Tantsijad: Helen Reitsnik, Simo Kruusement, Tatjana Romanova, Olga Privis ja Tiina Ollesk.

Esietendus 15. novembril 2016 Vaba Lava suures saalis.

Pea pooled etendustest anti väljaspool lavastuse statsionaare, sh lavastusega „Fallow me ...“ anti 1 etendus Norras Hammerfest Dance festivalil ning 8.–12. juunini osaleti Riias toimunud festivalil Time To Dance Tiina Olleski ja René Nõmmiku lavastusega „HTK / Hästitreenitud klaviir“. Festivali korraldas Läti Kaasaegse Tantsu Koreograafide Assotsiatsioon.

Pileti keskmine maksumus oli 8,3 eurot.

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

ESIETENDUS

Fallow me ...

HTK ehk Hästitreenitud klaviir Imeilus

9.11.2016 18.10.2015 15.11.2016

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

tantsulavastus tantsulavastus tantsulavastus KOKKU

täisk täisk täisk 3

MAJANDUSTEGEVUS muud tulud 4 900

toetused 22 800 TULUD

276

muud kulud 4 383

piletitulu 3 683

ETENDUSED

KÜLASTUSED

1 9 7 17

200 624 585 1 409

tööjõukulud 13 194

15%

majanduskulud 18 976 KULUD

GOLTSMAN BALLET Mittetulundusühingu Inimese Arengu Keskus juures 2012. aastal tegevust alustanud Goltsman Ballett on tantsutrupp, mis tegeleb kaasaegse tantsu, balleti ja füüsilise teatri valdkonnas. Tantsuteatri juures tegutseb ka tantsustuudio Goltsman Ballet Studio.

LAVASTUSTE STATSIONAARID Kumu auditoorium Kadrioru lossi peasaal

ISTEKOHTI 245 80

Teatrijuht Maria Goltsman UUSLAVASTUS Casanova: põlev jää Nüüdistantsulavastus. Koreograaf ja lavastaja Maria Goltsman, kostüümikunstnikud Maria Goltsman ja Tatjana Novoženina, valguskunstnik Aleksandr Kohhantšuk, helikujundajad Jevgeni Berezovski ja Simon Goltsman, repetiitor Heili Parras, produtsent Aleksandr Goltsman.

Osades: Egor Zadoya – Casanova. Heili Parras – Modist. Maria Goltsman – Henriette.

Märt Agu – Kapten; Viiuldaja; Vürst. Polina Žukova-Lazartšuk – Neiu. Liis Rinde – Tüdruk. Jaroslavl Galitski – Pedant. Aneta Varts, Karin Helstein, Karin Koval, Maarja Eliisabet Roosalu, Keisy Põldsam, Kirsi Mari Lepik – Marionetid; Naised. Ansambel: Tiiu Kiik – klaver; Taavo Remmel – kontrabass; Simon Goltsman – klarnet.

Esietendus 13. veebruaril 2016 Kumu auditooriumis.

Seiklus malemaailmas Ballett lastele. Koreograaf ja lavastaja Maria Goltsman, muusika autor ja helikujundaja Vladimir Ignatov, libreto autorid Aleksandr ja Mihhail Goltsman, valguskujundaja Denis Bretsko, kostüümikunstnikud Tatjana Noveženina ja Maria Goltsman.

Osades: Egor Zadoya – Valge Kuningas.

Heili Parras – Valge Vanker; Must Kuninganna. Maria Goltsman – Valge Ratsu. Märt Agu – Valge Oda; Maletaja. Irina Fjodorova – Valge Oda; Valge Kuninganna. Goltsman Balleti Stuudio õpilased. Ansambel: Vladimir Ignatov – klaver; Liina Fidelman – flööt; Eva Lovas – viiul.

Esietendus 16. novembril 2016 Kumu auditooriumis.

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

Casanova: põlev jää Kuu poiss Seiklus malemaailmas Talveunelm suvelossis

ESIETENDUS

13.02.2016 20.11.2014 16.11.2016 30.11.2015

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

tantsulavastus tantsulavastus tantsulavastus tantsulavastus KOKKU

täisk lapsed lapsed lapsed 4

ETENDUSED

KÜLASTUSED

6 4 5 5 20

742 815 845 440 2 842

Piletiga külastuse keskmine maksumus 7 eurot. Etendusi anti Tartus, Raplas, Narvas, Paides ja Tallinnas.

277

ILMARINE www.ilmarine-teater.ee MTÜ Narva Teater Ilmarine asutati 1989. aastal Juri ja Irina Mihhaljovi algatusel, kelle ümber koondusid mõned asjaarmastajatest näitlejad. Repertuaar põhineb sõna- ja nukulavastustel, milles seguneb commedia dell’arte mängulisus, musikaalsus, tinglikud lavavõtted ja leidlikkus. Teatri üheks eesmärgiks on tutvustada Eestis elavatele venelastele eesti kultuuri ning kasvatada ja koolitada oma vaatajat, mistõttu tegeletakse palju lastega.

STATSIONAAR Väike saal

ISTEKOHTI 50

KOOSSEIS

I-

Teatrijuht: Juri Mihhaljov Produtsent: Irina Mihhaljova Näitlejad: Jegor Jakovlev, Vassili Jakovlev, Tamara Matjanina, Elena Soonen, Tatjana Vlasenko UUSLAVASTUSED Pahur jänesepoeg Nukulavastus. Teksti autor Mihhail Suponin.

Lavastaja Mykola Šustov, valgustaja Vassili Jakovlev.

Osades: Elena Soonen – Juht 1; Orav; Karu. Mykola Šustov – Juht 2; Jänesepoeg.

Lel Khmelenko – Vanaisa Poigrai; Hunt.

Esietendus 5. veebruaril 2016 Narva Kesklinna gümnaasiumis.

Rumal põikpea Lavastus lastele. Teksti autor P. Rimski, lavastaja Juri Mihhaljov, helikujundaja ja valgustaja Juri Vassiljev. Lavastus valmis koostöös Ukraina Poltava Akadeemilise Nukuteatriga.

Osades: Vassili Jakovlev – Mees. Elena Soonen – Naine. Mykola Shustov – Juht 1; Habemeajaja; Varas. Lel Khmelenko – Juht 2; Kerjus; Müügimees Põsepuna.

Esietendus 22. veebruaril 2016 Narva Kesklinna gümnaasiumis.

Väike siil Nukulavastus. Teksti autor P. Rimski. Lavastaja Juri Mihhaljov, helikujundaja Juri Vassiljev, nukukunstnik Tamara Matjanina, valgustaja Juri Vassiljev.

Osades: Vassili Jakovlev – Siil. Tatjana Vlasenko – Orav. Elena Soonen – Jänes.

Esietendus 7. juunil 2016 Tallinna Paekaare lasteaias.

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

Jõuluvana päkapikkudel külas Kaks naabrinnat Kasepuu kingitus Laisk Liisu Pahur jänesepoeg Rumal põikpea Tark hiireke Väike siil

278

ESIETENDUS

19.12.2015 25.10.2015 26.11.2013 12.11.2011 5.02.2016 22.02.2016 5.05.2015 7.06.2016

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

mitmeliigilavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus nukulavastus sõnalavastus sõnalavastus nukulavastus

v.lapsed lapsed lapsed lapsed v.lapsed lapsed v.lapsed v.lapsed

ETENDUSED

KÜLASTUSED

11 40 12 9 26 3 20 64

675 3 568 945 543 1 552 236 1 571 4428

Repertuaari koondnäitajad 2016 uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused keskmine pilet

SÕNALAVASTUSED 1 5 84 6 863 2,5

NUKULAVASTUSED 2 2 90 5 980 2,4

MITMELIIGILAVASTUSED 0 1 11 675 2,5

KOKKU 3 8 185 13 518 2,5

68,7% etendustest anti väljaspool Narvat – üle Eesti erinevates koolides ja lasteaedades, sh lavastusega „Väike siil“ anti 2 etendust Venemaal Kingissepas.

MAJANDUSTEGEVUS muud tulud 120

majanduskulud 16 938

piletitulu 25 079

toetused 68 177 tööjõukulud 68 438 TULUD

KULUD

KANUTI

KANUTI GILDI SAAL www.saal.ee

GILDI

SAAL

Kanuti Gildi SAAL on sõltumatu esinemispaik ja production house Tallinna vanalinnas, juriidilise nimega MTÜ Teine Tants. Alates 2002. aastast on see kaasaegse ja progressiivse kunsti koht, programmi loomisel on tegutsemispõhimõtteks olla kunstiliselt aktiivne, avatud, vastutav, seejuures ilma oma statsionaarse trupita. Lisaks rahvusvaheliselt aktiivsele Eesti ja välismaise etenduskunsti ja -kunstnike esindamisele ollakse festivalide made in estonia, NU Performance Festival ja SAAL Biennaal korraldaja.

STATSIONAARID saal stuudio kelder

ISTEKOHTI 132 55 45

SAALi kunstiline juht on Priit Raud.

UUSLAVASTUSED 2341 AD Audio-visuaalne installatsioonlavastus. Autorid ja lavastajad Juha Valkeapää, Renzo van Steenbergen ja Emer Värk, dramaturg Mart Kangro, kunstnik Arno Scheper (Holland), tehniliste lahenduste autor Revo Koplus, fotode autor Emer Värk ja Jana Solom, graafi-

279

line kujundaja Jaan Evart. Kaasprodutsendid Mad House Helsinki ja Kanuti Gildi SAAL. Esitajad: Juha Valkeapää, Renzo van Steenbergen ja Emer Värk.

Esietendus 27. jaanuaril 2016 saalis.

A Festival Piece ehk Meeleheitlik katse pälvida festivalikutse Henrik Kalmeti soololavastus. Dramaturg ja lavastaja Paul Piik, kunstnik Anneli Arusaar, valguskujundaja Revo Koplus, videokunstnik Emer Värk, koreograaf Rene Köster, helikujundaja Hendrik Kaljujärv, tehnikajuht Allan Räim. Kinoteatri lavastus, Kanuti Gildi SAAL kaasprodutsent.

Esitaja: Henrik Kalmet.

Esietendus 25. veebruaril 2016 saalis.

Skaala surm Burleskne tantsudraama. Autorid ja lavastajad Riina Maidre ja Nero Urke, koreograaf Mari Piksar, valguskunstnik Revo Koplus, helikujundaja Tanel V Kulla, lavastuse fotode autorid Helena Eslon ja Johanna Eenmaa, plakati foto autor Kaupo Kikkas. Kaasprodutsent Kanuti Gildi SAAL. Esitajad: Riina Maidre, Nero Urke, Evelin Jõgiste, Veronika Vallimäe ja Hans Matthias Kari.

Esietendus 21. aprillil 2016 saalis.

Diplom 2016 Tallinna Ülikooli koreograafia bakalaureuse lõputööd.

Alfa Tantsulavastus. Koreograaf ja lavastaja Helina Reinjärv, juhendaja Heili Einasto, muusika autorid Helina Reinjärv, Rene Köster, Biggie Smalls, Ying Yang Twins, Khan.

Tantsijad: Johhan Rosenberg, Rene Köster ja Helina Reinjärv.

280

You Cannot Predict the Future Tantsulavastus. Koreograaf, lavastaja ja muusika autor Rene Köster, juhendaja Irina Pähn.

Tantsijad: Kreete Pillenberg, Janina Sarantšina, Helina Reinjärv, Liis Pokinen ja Madleen Teetsov-Faulkner.

Esietendus 27. mail 2016 saalis.

Just Filming Autor ja lavastaja Kristian Smeds, muusika autorid Pekka Kuusisto, Timo Kämäräinen ja Verneri Pohjola, valguskunstnik Teemu Nurmelin, videokunstnik Lennart Laberenz, helikujundaja Krisztián Vranik, butafoor Laura Sgureva. Kaasprodutsendid Eesti Instituut Ungaris, Trafó House of Contemporary Arts ja Kanuti Gildi SAAL. Esitajad: Annamária Láng ja Juhan Ulfsak.

Esietendus 14. oktoobril 2016 Helsingi Kansallisteatteris.

Seisund ja disain Soololavastus. Autor, lavastaja ja helikujundaja Karl Saks, dramaturg Maike Lond Malmborg, tehniline tugi Revo Koplus, kaasprodutsent Kanuti Gildi SAAL. Esitaja: Karl Saks.

Esietendus 21. oktoobril 2016 Püha Vaimu saalis.

Overexposure Autor ja lavastaja Hendrik Kaljujärv, muusika autorid Hendrik Kaljujärv ja Kallervo Karu, valguskujundaja Revo Koplus, helikujundaja Raido Linkmann, maalide autor Alar Tuul, graafiline disainer Jaan Evart, fotode autor Alan Proosa, teleklipp Tencu. Kaasprodutsent Kanuti Gildi SAAL. Esitajad: Hendrik Kaljujärv ja Kallervo Karu.

Esietendus 3. detsembril 2016 saalis.

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

10 journeys to a place where nothing happens* 2341 AD 99 Words for Void A Festival Piece boner Diplom 2016 Flashdance Just Filming Kaota mu naine ära ... new work Overexposure Rhythm is a Dancer Seisund ja disain Skaala surm Soota 1–4 Three Left Hours (everybody´s piece)

ESIETENDUS

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

ETENDUSED

KÜLASTUSED

8.11.2013 27.01.2016 11.11.2015 25.02.2016 12.11.2014 27.05.2016 7.12.2016 14.10.2016 11.10.2014 6.11.2015 3.12.2016 27.10.2014 21.10.2016 21.04.2016 30.10.2015

mitmeliigilavastus mitmeliigilavastus sõnalavastus mitmeliigilavastus mitmeliigilavastus tantsulavastus mitmeliigilavastus mitmeliigilavastus mitmeliigilavastus tantsulavastus mitmeliigilavastus mitmeliigilavastus mitmeliigilavastus mitmeliigilavastus tantsulavastus

täisk täisk täisk täisk täisk noored täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk

1 9 10 10 7 1 9 19 3 5 1 7 6 2

60 430 980 1 395 346 173 610 2 857 vt Kinoteater 125 426 123 261 448 115

29.09.2015

mitmeliigilavastus

täisk

3

206

Repertuaari koondnäitajad 2016 uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused keskmine pilet

SÕNALAVASTUS 0 1 10 980

TANTSULAVASTUSED 1 3 6 413 6,1

MITMELIIGILAVASTUSED 7 12 77 7 162 10,6

KOKKU 8 16 93 8 555 9,8

47 ehk 50,5% etendustest anti välismaal: Soomes (29), Norras (4), Prantsusmaal (3), Poolas, Saksamaal ja Šveitsis (2) ning Ungaris, Rootsis, Leedus, Lätis ja Jaapanis (1).

Flashdance Rühmituse W A U H A U S lavastus. Lavastuse meeskond: Anni Klein, Heidi Soidinsalo, Jani-Matti Salo, Jarkko Partanen, Laura Haapakangas ja Samuli Laine. Kaasprodutsendid Helsingi uue tantsu keskus Zodiak, W A U H A U S ja Kanuti Gildi SAAL. Esitajad: Hanna Ahti, Wilhelm Grotenfelt ja Johannes Purovaara.

Esietendus 7. detsembril 2016 Helsingi uue tantsu keskuses Zodiak.

KORRALDATUD FESTIVALID made in estonia maraton: igal aastal toimuv ühepäevane etenduskunstnike festival, 12. märtsil 2016 toimus üheksandat korda, etteastetega enam kui 30 etenduskunstnikult.

281

NU Performance Festival 29. oktoobrist 5. novembrini 2016 korraldati koos Uue Performantsi Seltsiga interdistsiplinaarne kunstide festival, mis tõi nädalaks saali nii etendused, performatiivsed installatsioonid, filmid ja kontserdid kui ka rahvusvahelise seltskonna visuaal- ja performance’ikunstnikke. Festivali kuraator Maria Arusoo.

Kanuti Gildi SAALi maja programm 2016 15. veebruaril tähistas Kanuti Gildi SAAL oma 15. hooaega, uuenes koduleht ning jaanuaris alustas ilmumist etenduskunstidele pühendatud online-ajakiri Magasin.

18. mail esitlesid Kanuti Gildi SAAL ja Rahvusooper Estonia EV100 koostöölavastuste programmis 1960. aastaid kajastavat Manfred MIMi ooperit „Eesti ajalugu. Ehmatusest sündinud rahvas“. Demonstreeriti helilooja Manfred MIMi kolmemõõtmelist noodikirja selle algkujul ja kõlas muusika.

2016. aastal olid residentideks Minna Hint, Veronika Vallimäe ja Lilli-Krõõt Repnau;

Mart Kangro; Karl Saks; Hendrik Kaljujärv; 11. juulist 14. augustini Colombia tantsija ja koreograaf Catalina Insignares; Iggy Lond Malmborg; Emer Värk; Margit Sirgmets.

Resident 2016 Vertikaalstart 2016 Kohtumine kunstnikuga Kanuti gildist ja selle majadest EKA arhitektuuri avatud loengud EKA poster ja performance Tallinn Bicycle Week Eesti Muusika Päevad 2016 Improtest 2016 festival HELIjaKEEL Taavi Tulev „12" Kanuti Gildi SAAL 15 Eesti ajalugu. Ehmatusest ...

NU Performance Festival made in estonia maraton Külalisteatrid

ürituste sari ürituste sari ürituste sari

8 1 5

376 78 203

loeng

2

105

16 1 1 1 7 3 1 1 1 11 21 24 104 93 197

2 011 47 44 78 162 218 38 306 70 6 524 178 2 246 12 684 8 555 21 239

loeng muu muu kontsert kontsert kontsert kontsert aktsioon esitlus festival festival etendus

etendused, külastused 2016 KOKKU

MAJANDUSTEGEVUS muud kulud 18 803

piletitulu 28 315 muud tulud 112 205

toetused 212 610

TULUD

282

halduskulud 48 908

tööjõukulud 178 876

majanduskulud 146 445 KULUD

KELL KÜMME www.kell10.ee

MAJANDUSTEGEVUS toetused 18 000

Mittetulundusühing Kell Kümme on asutatud 2003. aastal filmide ja teatrilavastuste loomiseks ja kultuuriürituste korraldamiseks.

LAVASTUSTE STATSIONAARID Ohtu mõisa tallisaal Villa Müllerbecki õu

muud tulud 2 200

ISTEKOHTI 300 300 piletitulu 211 200

Teatrijuht: Roman Baskin

TULUD

UUSLAVASTUS Tõde ehk Valetamise meistriklass Florian Zelleri komöödia. Prantsuse keelest tõlkinud Kadi Herkül. Lavastaja Roman Baskin, kunstnik Ervin Õunapuu, kostüümikunstnik Anu Lensment, valguskunstnik Neeme Jõe, grimeerijad Sirli Haavisto ja Tiina Leesik, rekvisiitor Karin Tetsmann, kostümeerija Kaire Pärnpuu, etenduse juht Tuulikki Tuul.

Osades: Roman Baskin – Michel. Elina Reinold – Alice. Helena Merzin – Laurence.

Riho Kütsar – Paul.

Esietendus 14. juulil 2016 Ohtu mõisa tallisaalis.

Lisaks statsionaaridele anti etendusi Tallinnas, Tartus, Rakveres, Keilas ja lavastusega „Preili Julie“ üks etendus Lätis, teatrifestivalil Valmieras.

halduskulud 17 000 tööjõukulud 141 400

majanduskulud 53 600

KULUD

Repertuaari koondnäitajad SÕNALAVASTUSED 1 5 64 15 060 14,7

2016 uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused keskmine pilet

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

Armastus ei hüüa tulles Miljonite lemmik Preili Julie Skandaalisalu Tõde ehk Valetamise meistriklass

ESIETENDUS

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

14.08.2014 16.07.2015 8.08.2013 5.03.2015 14.07.2016

sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus

täisk täisk täisk täisk täisk

ETENDUSED

KÜLASTUSED

7 15 9 5 28

1 330 3 000 1 500 1 250 7 980

283

KINOTEATER www.kinoteater.ee MTÜ Kinoteater on sõprade rühmitus, mis on alates 2011. aastast väljastanud noorte stand-up’i tulijate ülesastumisi ja veab aktsioonidesarja „Manifest“.

Kinoteatri tegemistega on seotud Henrik Kalmet, Karl-Andreas Kalmet, Piret Krumm, Diana Leesalu, Jörgen Liik, Paavo Piik, Katariina Tamm, Kaspar Velberg.

UUSLAVASTUSED A Festival Piece ehk Meeleheitlik katse pälvida festivalikutse Henrik Kalmeti soololavastus. Dramaturg ja lavastaja Paul Piik, kunstnik Anneli Arusaar, valguskujundaja Revo Koplus, videokunstnik Emer Värk, koreograaf Rene Köster, helikujundaja Hendrik Kaljujärv, tehnikajuht Allan Räim. Kaasprodutsent Kanuti Gildi SAAL. Esitaja: Henrik Kalmet.

Esietendus 25. veebruaril 2016 saalis.

Vallaline Komöödia. Teksti autorid Henrik Kalmet ja Paul Piik, lavastaja ja produtsent Paul Piik.

Esitaja: Henrik Kalmet.

Esietendus 13. aprillil 2016 Tallinnas trahteris Mimino.

Aadama õunad Anders Thomas Jenseni draama. Norra keelest tõlkinud Siiri Treufeld. Lavastajad Priit Võigemast ja Henrik Kalmet, kunstnik Anneli Arusaar, valguskunstnik Allan Räim, muusika autor ja helikujundaja Veiko Tubin, produtsendid Kadri Tikerpuu ja Paul Piik.

Koostöölavastus Nargen Festivaliga.

284

Osades: Priit Pius – Adam. Märt Avandi – Ivan. Margus Prangel – Gunnar. Kait Kall – Khalid. Andrus Vaarik – Dr Kolberg.

Mari Abel – Sarah. Tõnis Niinemets – Poul; Esben. Henrik Kalmet – Holger. Priit Võigemast – Jörgen.

Esietendus 28. juulil 2016 Naissaarel Omari küünis.

Huumoritunnel Stand-up’i õhtu Katariina Tamme magistriõpingute toetamiseks Londoni Royal Academy of Dramatic Artsis (RADA). Kinoteatri ja Prem Productionsi koostöölavastus, produtsendid Gerli Tiganik ja Paul Piik.

Esitajad: Henrik Kalmet, Katariina Tamm, Priit Pius, Jan Uuspõld, Piret Krumm, Jarek Kasar, Kaspar Velberg, Tõnis Niinemets, Jaan Pehk, Kaarel Nõmmik, Mattias Naan, Meelis Kubo.

Esietendus 25. augustil 2016 Vene kultuurikeskuses.

Tõnis Niinemetsa stand-up Komöödia. Teksti autorid ja lavastajad Paul Piik ja Tõnis Niinemets, produtsent Paul Piik.

Esitaja: Tõnis Niinemets.

Esietendus 7. septembril 2016 Tallinnas restoranis Mon Repos.

Once Upon a Time in Estonia Komöödia. Teksti autorid Diana Leesalu, Indrek Ojari, Argo Aadli, Henrik Kalmet ja Paul Piik, lavastajad Henrik Kalmet ja Diana Leesalu, produtsent Paul Piik. Koostöölavastus Apollo Kinoga.

Osades: Argo Aadli – Mihkel Pudi. Indrek Ojari – Leo Liivandi. Anu Lamp – Teadustaja hääl (lindilt).

Esietendus 4. detsembril 2016 Solarise keskuse Apollo kinos.

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

A Festival Piece Aadama õunad Huumoritunnel Impressionistid Kaota mu naine ära ...

Once Upon a Time Estonia Tõnis Niinemetsa stand-up Tüdrukud ei nuta ehk ...

Vallaline Võidab see, kellel on kõige hullem mees Õpetaja Tammiku rehabiliteerimine

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

ETENDUSED

KÜLASTUSED

25.02.2016 28.07.2016 25.08.2016 24.11.2015 11.10.2014 4.12.2016 7.09.2016 3.07.2015 13.04.2016

ESIETENDUS

mitmeliigilavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus mitmeliigilavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus

täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk

10 9 1 31 3 10 7 8 8

1 395 2 250 900 3 650 283 3 890 700 2 160 800

20.09.2013

sõnalavastus

täisk

5

740

19.09.2015

sõnalavastus

täisk

42

6 270

Repertuaari koondnäitajad 2016 uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused

SÕNALAVASTUSED 5 9 121 21 360

FESTIVAL Kinoteater on koos POINTi ja Komeediklubiga festivali Tallinn Comedy Festival kaaskorraldaja. Sündmus toimus 5.–7. oktoobrini Tallinnas, kokku oli 22 esinejat 4 riigist, anti 8 etendust 2670 vaatajale. Festivali avaüritus oli Nordea Kontserdimajas toimunud 14 esi-

MITMELIIGILAVASTUSED 1 2 13 1 678

KOKKU 6 11 134 23 038

nejaga „Tallinn Comedy Gala“. Traditsiooniliselt olid programmis välisesinejatele keskenduv üritustesari „Komeediklubi“ (Keith Farnan Iirimaalt ja George Egg Inglismaalt) ja eestikeelsele püstijalakomöödiale keskenduv „Fopaa“. LHV panga kliendikontoris toimus eriüritus „Lunch & Laugh“.

285

MIKSTEATER www.miksteater.ee Miksteater pakub omanäolist teatrikunsti lastele ja noortele ning annab etendusi üle Eesti.

KOOSSEIS Teatrijuht: Kaido Rannik Näitlejad: Kaido Rannik, Kristo Toots UUSLAVASTUSED Nähtamatu poiss Lavastus lastele. Teksti autor Donald Tomberg. Lavastaja Kristo Toots, kunstnik Maarja Meeru, muusikaline kujundaja Andres Vago.

Osades: Katrin Kalma – Sirje. Marko Mäesaar – Mati. Kristo Toots – Bruno. Andres Vago – Muusik.

Esietendus 29. jaanuaril 2016 Teatri Kodus.

Prügi Keskkonnateemaline lavastus teismelistele.

Teksti autorid Kristiina Jalasto ja Kaido Rannik, lavastaja Kaido Rannik, koreograaf

Maria Rääk, kunstnik Erki Kasemets, valguskunstnik Rommi Ruttas, muusikaline kujundaja Reigo Ahven.

Osades: Kristo Toots, Loore Martma, Maria Rääk ja Reigo Ahven.

Esietendus 6. oktoobril 2016 Telliskivi Loomelinnaku Kollases saalis.

Erakordne veepudel Keskkonnateemaline lavastus lastele. Teksti autor Donald Tomberg. Lavastaja Kristo Toots, kunstnik Maarja Meeru, muusikaline kujundaja Imre Rohuväli.

Kultuuriministeeriumi, Heategevusfondi Aitan Lapsi ja Eesti Pandipakendi keskkonnateemaliste lastelavastuste konkursil välja valitud lavastusidee. Programmi raames anti 2016/17 õppeaasta jooksul kokku 60 tasuta etendust Eesti erinevates lasteaedades.

Osades: Kristo Toots – Toivo; Lusikas.

Donald Tomberg – Aksel; Mesi. Kaia Skoblov – Vilja; Pärm; Plekkpurk; Kilekott; Veepudel. Imre Rohuväli – Kuldar; Muusik; Papagoi.

Esietendus 23. novembril 2016 Saaremaal Kärla lasteaias.

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

Ennemuistsed jutud Erakordne veepudel Kuidas ta seda teeb?

Nähtamatu poiss Pink Prügi Telefonilood

ESIETENDUS

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

7.12.2012 23.11.2016 9.10.2008 29.01.2016 30.10.2014 6.10.2016 10.09.2011

sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus objektiteater objektiteater sõnalavastus

lapsed lapsed teism lapsed lapsed teism lapsed

Lavastustega anti etendusi üle Eesti erinevates koolides ja kultuurimajades. Lavastusega „Kuidas ta seda teeb?“ anti 5 etendust välisriikides eesti keelt kõnelevatele lastele (Brüs-

286

ETENDUSED

KÜLASTUSED

8 19 8 34 1 5 6

1 088 1 039 624 2 753 170 464 582

selis, Luksemburgis ning Soomes Turus, Tamperes ja Poris) ja samas viidi läbi ka teatritöötoad kokku 75 lapsele.

Repertuaari koondnäitajad 2016

SÕNA-

OBJEKTI-

LAVASTUSED

TEATER

2 5 75 6 086 2,8

1 2 6 634 3,8

uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused keskmine pilet

KOKKU

3 7 81 6 720 2,9

MAJANDUSTEGEVUS

MUST KAST www.teatermustkast.ee Must Kast on professionaalne projektiteater, mis tegutseb mittetulundusühinguna alates 27. märtsist 2014. Must Kast on kõigile võimalustele avatud teater, mille liikmeid ühendab lisaks TÜ Viljandi kultuuriakadeemia taustale usk teatrisse, mis ei manifesteeri end sõnades, vaid tegudes; teatrisse, mis kasvab koos oma publikuga; teatrisse, mis kunstilisi allahindlusi tegemata võiks kõnetada igaüht.

TULUD piletitulu 10 049

muud tulud 9 990

ISTEKOHTI 120 66 100

KOOSSEIS Teatri juht: Reeli Lonks Turundusjuht: Heli Anni Lavastaja: Lennart Peep Lavastajad-näitlejad: Birgit Landberg, Kaija M Kalvet, Jaanika Tammaru Näitlejad: Silver Kaljula, Mihkel Kallaste, Märt Koik, Liina Leinberg, Kristjan Lüüs, Laura Niils, Rauno Polman, Kaarel Targo, Karl Edgar Tammi, Kristo Veinberg

toetused 29 987

halduskulud 1 244 3%

UUSLAVASTUSED

majanduskulud 17 879

KULUD

LAVASTUSTE STATSIONAAR Genialistide klubi Vilde lokaal-kohvik Raadi lennukiangaar

tööjõukulud 31 365

Võõrana põhjala kõrbes Marite H. Butkaite draama. Lavastaja Lennart Peep, koreograaf Jaanika Tammaru, kunstnik Birgit Landberg, valguskunstnikud Gabriel Liivamägi, Jari Matsi ja Mihkel Kallaste, helikujundaja Sten Arvi, produtsent Reeli Lonks, grimmikunstnik Margit Lepla.

Osades: Laura Niils – Tüdruk, kaunitar kaugelt. Märt Koik – Soo, ellu ärganud maastik. Kaarel Targo – Jaan, Eesti mees; Juss,

287

poeg. Kaija Maarit Kalvet – Tiina, naabrinaine. Silver Kaljula – Mälu; Vana mees; Ametnik; Papp; Sõdur. TÜ Akadeemiline Naiskoor, dirigent Triin Koch.

Esietendus 15. veebruaril 2016 Genialistide klubis.

Etendustele järgnes aruteluring lavastusega seonduvatel teemadel.

Kaljula – Taavi; Mia vend; Sven; Lota isa; O; Mammu; Helle.

Esietendus 10. mail 2016 Genialistide klubis.

Etendustele järgnes avatud vestlusring etendusega seotud teemadel.

Lavastuse „Jõud” väljatoomine koostöös Forseliuse kooliga valiti aastal 2016 Tartu Linna kõige laste- ja noortesõbralikumaks teoks.

Müür Olivier Talleci teose „Waterloo & Trafalgar" dramatiseering. Dramatiseerija Marite Butkaite. Lavastaja Jaanika Tammaru, kunstnik Laura Niils, valgukunstnik Silver Kaljula, helikujundajad Tanel Siimann ja Tõnis Kirsipu, viipekeele õpetaja Jari Pärgma, korraldaja ja turundaja Ade Piht, produtsent Reeli Lonks, assistent Marili Pärtel. Lavastus valmis koostöös Eesti Kurtide Liidu ja Eesti Viipekeeletõlkide Kutseühinguga.

Osades: Kaarel Targo – Sinine sõdur.

Märt Koik – Oranž sõdur. Birgit Landberg ja Kaija Maarit Kalvet – Välis- ja sisejõud.

Esietendus 27. märtisl 2016 Genialistide klubis.

Etendustele järgnes avatud vestlusring lavastusega seonduvatel teemadel.

Nornide mängud Ulmeline keskkonnateatri lavastus põhineb „Vanema Edda“ kangelaslauludel. Tõlkija Rein Sepp. Dramaturg Jaanika Juhanson ja trupp, lavastaja Jaanika Juhanson, kunstnik Sander Põldsaar, helikujundaja Remi Prual, valgustaja Oskar Harding, helitehnik Sten Arvi, produtsent Reeli Lonks, assistent Marili Pärtel.

Osades: Kaija M Kalvet – Kamaaka. Birgit Landberg – Bibi. Jaanika Tammaru – Nika.

Liina Leinberg – Üksus-Li. Laura Niils – Üksus-Li. Kaarel Targo – Go. Fatme Helge Leevald – Üksus-Fa. Esietendus 3. juulil 2016 Tartus Raadi lennukiangaaris.

Jõud Muusikaline noortelavastus põhineb Tartu Forseliuse kooli 7. klassi õpilaste loovtöödel.

Dramaturg ja lavastaja Kaija M Kalvet, muusika autor Marten Kuningas, kunstnik Illimar Vihmar, valguskunstnik Karl Marken, liikumisjuht Helen Solovjev.

Osades: Birgit Landberg – Lota; Karin; Mia ema; Klassijuhataja; Sigrid; Krissu; Britta; Helgi. Jaanika Tammaru – Mia; Gea; Lota ema; E; Kiku; Robini vanaema. Kaarel Targo – Indrek; Mia vend; Jarmo; Jürno; G; Urmas; Sannu; Tann; Helmi. Mihkel Kallaste – Robin; Mia isa; Kusti; Raul; L. Silver

288

Avameelselt arvamisest Monolavastus. Teksti autorid Lennart Peep ja Märt Koik, lavastaja Lennart Peep, kunstnik Maria Kooskora, valgustaja Karel Targo, fotode autor Gabriela Liivamägi, produtsent ja helitehnik Karel Targo.

Esitaja: Märt Koik.

Esietendus 15. septembril 2016 Genialistide klubis.

Kangelased Trupitöö Peeter Volkonski juhendamisel Viktor Kingissepa, Hans Heidemanni, Vilhelmine Klementi, Jaan Kreuksi, Jaan Tombi, Hans Pöögelmanni kirjade ja mälestuste põhjal. Lavastaja Peeter Volkonski, muusika

autorid Mihkel Maidla ja Oliver Ernest (ansambel Desert Queen), kunstnik Henry Griin, valgustehnik Oskar Harding, projektijuht Reeli Lonks.

Osades: Kaija M Kalvet, Laura Niils, Liina Leinberg, Märt Koik, Mihkel Kallaste, Karl Edgar Tammi. Muusikud: Kris Kirs – laulja, Ivo Laanelind – bassimängija, Martin Kütt – trummar.

Esietendus 7. novembril 2016 Vilde lokaalis. .

Repertuaari koondnäitajad 2016 uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused keskmine pilet

SÕNA-

MITMELIIGI-

LAVASTUSED

LAVASTUSED

3 6 69 5 637 6

3 5 54 3 579 7

KOKKU

6 11 123 9 216 6

Lavastuste statsionaarides anti 61% etendustest, ülejäänud etendused anti erinevates Eesti koolides ja kultuurimajades.

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

5 grammi sisemist rahu Ada ja Evald Avameelselt arvamisest Jõud Kangelased Müür Nornide mängud Padjatäis päikest Persona Võõrana põhjala kõrbes Õhupallid

ESIETENDUS

18.10.2015 27.03.2015 15.09.2016 10.05.2016 7.11.2016 27.03.2016 3.07.2016 13.12.2015 8.11.2015 15.02.2016 20.09.2015

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

sõnalavastus mitmeliigilavastus sõnalavastus mitmeliigilavastus sõnalavastus mitmeliigilavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus mitmeliigilavastus mitmeliigilavastus

teism täisk täisk teism täisk teism täisk lapsed täisk täisk lapsed

KORRALDATUD SÜNDMUSED Tartu Kultuurikandja 2015 tunnustusõhtu stsenaariumi koostas ja tseremoonia lavastas Kaija M Kalvet, õhtut juhtisid Laura Niils ja Martin Tikk.

27. märtsil tähistas Must Kast teatri tegevuse teist aastapäeva viipekeelse lavastuse „Müür“ esietendusega, performance’itega linnaruumis, sünni-missa ettekandega, kontserdi, teatriviktoriini ja näidendikaraokega.

Sünnipäeva peakorraldaja Kaarel Targo.

Tallinnas antud etendustele järgnes samuti kogukonnateatrile omane traditsioon kut-

ETENDUSED

KÜLASTUSED

39 7 8 17 7 6 7 6 2 11 13

4 158 396 330 1 383 395 320 450 210 94 925 555

suda kõiki külastajaid pärast etendust trupiga kohtuma ning nähtu ja kuuldu üle vestlema. Tallinna vestlusringides osalesid lisaks trupile ka Jaanika Juhanson, Valle-Sten Maiste, Garmen Tabor jt.

Lavastuse „Nornide mängud” prooviprotsessi ajal toimus Genialistide Klubis mänguteemaline loengusari. Ettekanded: Tarmo Jüristo – „Mis on mäng?“, Sven Heiberg – „Mäng ja tehnoloogia“, Andrus Org – „Mäng ja ulmekirjandus“; Loone Ots – „Mäng ja müüt“, Jaanika Juhanson ja trupp – töötuba „Mäng ja stsenaarium”. Ettekannetele järgnesid töötoad.

289

PIIP JA TUUT TEATER www.piipjatuut.ee Piip ja Tuut Teater sai nime kahe eesti klouni järgi, kes esmakordselt astusid publiku ette samanimelise klounipaarina 1998. aastal.

Piip ja Tuut Teatri peamiseks publikuks on lastega pered, sest klounipaar usub koos kogetud elamuste igikestvasse jõusse.

STATSIONAAR Piip ja Tuut Teatri- ja Mängumaja

ISTEKOHTI 90

KOOSSEIS: Teatrijuht: Marek Demjanov Projektijuht: Katrin Valkna Näitlejad: Haide Männamäe, Toomas Tross UUSLAVASTUSED: Hamlet William Shakespeare'i näidendi töötlus. Dramatiseerija ja lavastaja Lauris Gundars, muusika autor Siim Aimla, kunstnik Jaanus Laagriküll.

Osades: Haide Männamäe – kloun Piip; Isa Vaim; Claudius; Gertrud; Fortinbas, Polonius, Ophelia, Hamlet. Toomas Tross – kloun Tuut; Hamlet; Ophelia; Laertes. Siim Aimla – Muusik.

Esietendus 22. mail 2016 Piip ja Tuut Mängumajas.

Loomad Ennemuistsete lugudega püstijalakomöödia lastele. Teksti autorid ja lavastajad Haide Männamäe ja Toomas Tross.

Osades: Haide Männamäe – kloun Piip.

Toomas Tross – kloun Tuut.

Esietendus 17. juulil 2016 Lohusalu sadamas.

Pohlamoos ja seapraad Lavastuse aluseks on Jarek Kasari köögilauludest sündinud lood. Teksti autorid ja lavastajad Haide Männamäe ja Toomas Tross, muusika autor Jarek Kasar, kunstnik Illimar Vihmar.

Osades: Haide Männamäe – kloun Piip.

Toomas Tross – kloun Tuut. Marek Demjanov – Kokk.

Esietendus 16. detsembril 2016 Kumu auditooriumis.

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

Elevant Elu õied Hamlet Loomad Lummus Piip ja Tuut kontserdil Piip ja Tuut köögis Piip ja Tuut loomamuinasjutud Piip ja Tuut Marsil Piip ja Tuut piparköögis Piip ja Tuut tipp-topp Pohlamoos ja seapraad Räppar Risto ja viimane hoiatus

290

ESIETENDUS

30.09.2015 24.05.2015 22.05.2016 17.07.2016 19.02.2014 8.04.2005 18.10.2009 25.01.2014 9.04.2011 30.11.2011 1.04.2012 16.12.2016 19.09.2015

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

sõnalavastus sõnalavastus mitmeliigilavastus sõnalavastus sõnalavastus tsirkus mitmeliigilavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus mitmeliigilavastus mitmeliigilavastus sõnalavastus

täisk täisk noored lapsed täisk lapsed täisk lapsed lapsed lapsed lapsed lapsed lapsed

ETENDUSED

KÜLASTUSED

9 23 26 33 8 88 13 11 8 21 1 5 16

207 2 353 1 083 5 784 240 13 088 845 751 470 1 636 61 1 271 537

Repertuaari koondnäitajad LAVASTUS

SÕNALAVASTUSED

MITMELIIGILAVASTUSED

TSIRKUS

KOKKU

1 8 129 11 978 4,8

2 4 45 3 260 9,2

0 1 88 13 088 3,4

3 13 262 28 326 4,8

uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused keskmine pilet

2016. aastal antud 262 etendusest mängiti 118 Piip ja Tuut Mängumajas ning väljaspool kodulava 146, millest 30 etendust esitati 8 välisriigis üle maailma.

Kevadel, 13.–20. märtsini esineti lavastustega „Piip ja Tuut kontserdil" (soome keeles) ning „Piip ja Tuut õhtusöögil" Bravo! festivalil Soomes Helsinkis, Espoos ja Vantaas. Sügisel toimus lavastuse „Piip ja Tuut piparköögis“ soomekeelne esietendus. Festivalide kutsel mängiti ka Leedus ja Maltal ning eestikeelsed

etendused jõudsid USAsse, Kanadasse, Hollandisse, Belgiasse ja Luksemburgi.

Piip ja Tuut Mängumajas tähistati 24. veebruaril vabariigi aastapäeva etenduse, üllatusesinejate ja toiduga.

4. oktoobril etendas Piip ja Tuut Teater tragikomöödiat „Elevant“ naturaalmajanduse korras: etenduse vaatamiseks võis kaasa tuua kartuleid või ube, kaalikaid või kurke, hoidiseid või isetehtud mahla, mis aga igaühe sahvris või keldris leidub.

MAJANDUSTEGEVUS muud tulud ja laekumised 31 258

piletitulu 128 253

tööjõukulud 47 372

muud kulud 78 864

kohvik 33 636

toetused 19 882

TULUD

majanduskulud 40 263 kohvikukulud 26 477

halduskulud 22 513 KULUD

291

TEATER POLYGON www.poly.ee Teater Polygon on asutatud 8. mail 2008 Tallinnas. Teatrikompanii on kutseline teatrikunsti ja -hariduse keskus, mis toimib loovisikute kohtumispaigana. Teater suundub omadramaturgia ja kodumaise klassika suunas. Oma koht on ka uue põlvkonna ja mõtteviisi kasvatamisel. Polygoni Teatrikool on mõeldud vanuseastmetele alates algklassidest ja lõpetades täiskasvanutega.

LAVASTUSTE STATSIONAARID Polygoni black box Kastanimaja Polygoni saal Viru Merineitsi restoran Vana-Antsla mõisa ait Noblessneri jahtklubi

ISTEKOHTI 50 150 180 150 150

Teatrijuht: Tamur Tohver UUSLAVASTUSED Sild Jaan Tätte draama. Lavastaja Tamur Tohver, muusikalised kujundajad Anastassia Popova ja Tanel Viita, kunstnik ja valgustaja Aleksander Erstu. Polygoni teatrikooli täiskasvanute grupi juhendajad Tamur Tohver ja Karin Rask.

Osades: Liisi Aomets, Anu Randmaa – Tüdruk nimega Leele. Katrin Sõelsepp, Kaia Kattai – Maara. Maria Kivistik, Anastassia Popova, Lissi Trull – Ebe. Heidi Rajang – Humee. Rauno Einula – Poiss. Viljo Naar, Marko Pintmann – Armer. Tanel Viita – Larek. Randar Jõesaar, Lauri Vasko – Remis.

Anti Roots – Kanut.

Esietendus 18. märtsil 2016 Noblessneri sadama teatrisaalis.

292

Hullumeelse blogi Sotsiaalne tragikomöödia Nikolai Gogoli teose ainetel. Dramatiseerija ja lavastaja Kamran Shahmardan (Soome, The Theatre of Black and White), kunstnik Pekka Kettunen (Soome), valgus- ja videokunstnik Aleksander Erstu, restorani Merineitsi peakokk Margus Tammpere.

Osades: Tamur Tohver – Hullumeelne ametnik.

Esietendus 2. aprillil 2016 restoranis Merineitsi.

Mina ja sina Ingeborg von Zadow’ teose dramatiseering.

Tekst on trupi ühistöö, laulu autor Agnes Saaren, lavastaja ja kunstnik Aita Vaher, liikumisseadete tegija Siim Tõniste. Polygoni Teatrikooli TYG teatriklassi 2. lennu diplomilavastus.

Osades: Kelly Alloja, Grete Mägi, Agnes Saaren ja Kärolin Raadik – Doodle. Kersti Selli, Annabel Vaarma ja Kaisa Roon – Ziggy.

Esietendus 13. mail 2016 Polygoni black box’is.

Lõikuspeo tantsud Draama Brian Frieli näidendi ainetel. Lavastajad ja kunstnikud Priit Strandberg ja Tanel Jonas. Polygoni Teatrikooli Tartu Stuudio lõpulavastus.

Osades: Martina Telgma, Laura Saks – Kate. Maarja Johanna Mägi, Triin Vaht – Agnes. Rutt Vare, Paula Mall Pedmanson, Kristin Penu – Rose. Laura Lajal, Britta-Mai Nõmmik, Ursula Ohvril – Maggie. Katriin Sepma, Katrina Külm – Chris. Joosep Lamp – Jack; Gerry; Poiss.

Esietendus 27. mail 2016 Vanemuise väikese maja proovisaalis.

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

Hullumeelse blogi Lõikuspeo tantsud Mina ja sina Olevused Palju õnne argipäevaks!

Sild Väävelmagnooliad Õnne sünnipäevaks, Wanda June!

Repertuaari koondnäitajad 2016 uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused keskmine pilet

ESIETENDUS

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

2.04.2016 27.05.2016 13.05.2016 7.05.2015 31.07.2015 18.03.2016 23.10.2014

sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus

lapsed noored noored täisk täisk täisk täisk

27.11.2015

sõnalavastus

täisk

SÕNALAVASTUSED 4 8 48 4 324 7,2

ETENDUSED

KÜLASTUSED

6 2 4 1 4 9 3

800 180 190 250 282 567 226

19

1 829

vastajad ja juhendajad Inga Lunge, Merilin Kirbits, Riin Lumiste.

Teatrikooli sisseastumiskatsed toimusid 5. ja 6. septembril Tallinnas ja Tartus. Õpetajatena lisandusid Roland Laos, Lennart Peep, Merilin Kirbits ja Liina Leinberg.

Lavastustega „Hullumeelse blogi“ anti etendus Türgis Bursa Nilyfer Cultural Centeris ja 1 etendus lavastusega „Palju õnne argipäevaks!“ Ameerikas San Francisco Läti majas.

Teatrikooli tegevus Teatrikooli koostööpartnerid olid Tallinna Ühisgümnaasium, Kadrioru Saksa Gümnaasium, Hugo Treffneri Gümnaasium ja Tarsi Kooliteatrite vabariiklik Suvekool. Polygoni Teatrikool on rahvusvahelise Euroopa teatrikõrgkoolide ja -uurijate täiendõppe International Platform for Performer Training liige.

25. aprillil toimus Kumu auditooriumis Tallinna teatrikooli eksam pealkirjaga „HYPE“, lavastajad ja juhendajad Jane Lauter, Karin Rask, Kärt Tomingas ja Siim Tõniste, ning 27. mail toimus Tartu teatrikooli eksam Aparaaditehase saalis pealkirjaga „Tartu kevad“, la-

293

PREM PRODUCTIONS prempro.ee Prem Productions on 2014. aastal loodud erakapitalil põhinev osaühing, mis teenib inimeste vaimu ja tunnete erksust, tuues vaatajani parimad näitlejad, muusikud ja kunstnikud.

Teatrijuht: Gerli Tiganik Dramaturg: Rein Pakk Heli- ja valguskunstnik: Nikita Šiškov Näitleja: Jan Uuspõld UUSLAVASTUSED Brysselin kaali Rein Paku komöödia. Eesti keelest soome keelde tõlkinud Veera Marjamaa. Lavastaja Rein Pakk, produtsent Gerli Tiganik.

Osas: Jan Uuspõld – Naine.

Esietendus 2. märtsil 2016 Helsingi Savoyteatteris.

Ürgmees Rob Beckeri monokomöödia. Inglise keelest tõlkinud Hannes Villemson. Lavastaja Rein Pakk.

Osas: Jan Uuspõld – Jan, Ürgmees.

Esietendus 28. juunil 2016 Vaba Lava teatrisaalis.

Huumoritunnel Stand-up’i õhtu Katariina Tamme magistriõpingute toetamiseks Londoni Royal Academy of Dramatic Artsis (RADA). Kinoteatri ja Prem Productionsi koostöölavastus, produtsendid Gerli Tiganik ja Paul Piik.

Esitajad: Henrik Kalmet, Katariina Tamm, Priit Pius, Jan Uuspõld, Piret Krumm, Jarek Kasar, Kaspar Velberg, Tõnis Niinemets, Jaan Pehk, Kaarel Nõmmik, Mattias Naan, Meelis Kubo.

Esietendus 25. augustil 2016 Vene kultuurikeskuses.

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

Brysselin kaali Huumoritunnel Päkapikk Ürgmees

ESIETENDUS

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

2.03.2016 25.08.2016 10.11.2015 28.06.2016

sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus kokku

täisk täisk lapsed täisk 4

ETENDUSED

KÜLASTUSED

14 1 14 30 59

1 047 900 2 385 8 298 12 630

Piletiga külastuse keskmine maksumus oli 13,6 eurot.

Lavastuse „Brysselin kaali“ kõik etendused anti Soomes: Helsingi, Rovaniemi, Oulu, Pori, Tampere jpt linnade teatrisaalides.

294

Ühendus R.A.A.A.M. www.raaam.ee MTÜ Ühendus R.A.A.A.M. loodi 2000. aastal. Erinevate kultuuriprojektide läbiviimisele spetsialiseerunud vabatahtlik ühendus, mille peamiseks töömeetodiks on erineva temaatikaga dokumentaalse materjali ümbertöötamine igas vanuses publikule suunatud lavastusteks.

STATSIONAARID Viinistu Kunstimuuseumi katlamaja Kernu mõisa küün Tapa raudteejaam Telliskivi Kollane saal

ISTEKOHTI 200 180 160 160

Teatrijuht: Märt Meos UUSLAVASTUSED Vannutatud neitsid Oleg Mihhailovi draama. Vene keelest tõlkinud Tiit Alte. Lavastaja Madis Kalmet, kunstnik Jaanus Laagriküll, valguskunstnik Priidu Adlas, muusikaline kujundaja Peeter Konovalov, etenduse juht Tuuli Raadik, produtsent Märt Meos.

Osades: Kaie Mihkelson – Onu Keki. Ülle Kaljuste – Teuta. Inga Salurand – Rozafa.

Riina Maidre – Liri. Külli Reinumägi – Edona. Lii Tedre – Eideke.

Esietendus 11. juunil 2016 Telliskivi Loomelinnaku Kollases saalis.

Aleksei Karenin Vassili Sigarevi draama Lev Tolstoi „Anna Karenina“ ainetel. Lavastaja ja muusikaline kujundaja Aleksei Pesegov, kunstnik Svetlana Pesegova, valguskunstnik Priidu Adlas, muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres, gri-

meerija Marii Lotta, kostümeerija Janne Vaabla, produtsent Märt Meos, helitehnik Andro Urb, etenduse juhid Ade Piht ja Liisa Liksor.

Osades: Aivar Tommingas – Aleksei Karenin. Elina Purde – Anna Karenina. Terje Pennie-Kolberg – Lidia Ivanovna. Raimo Pass – Doktor, Advokaat, Landau. Karl-Sebastian Võhma, Henry Stig Kongi – Serjoža.

Jekaterina Novosjolova – Vürstinna Betsy.

Roland Laos – Krahv Vronski.

Esietendus 8. juulil 2016 Tapa raudteejaama hoones.

Vanapagan Lavastus Anton Hansen Tammsaare teose ainetel. Teksti autor Mihhail Baškiroff, vene keelest tõlkinud Tiit Alte. Lavastaja Sergei Potapov (Jakuutia), kunstnik Ervin Õunapuu, valguskunstnik Priidu Adlas, muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres, assistent Dayana Zagorskaja, helitehnik Andro Urb, etenduse juht Imbi Türk, produtsent Märt Meos.

Osades: Ivo Uukkivi – Jürka. Martin Kõiv – Ants; Peetrus. Elina Reinold – Lisete; Politseinik. Liisa Pulk – Juula. Sulev Teppart – Pastor.

Esietendus 13. augustil 2016 Kernu mõisa küünis.

Raport. Aiase enesetapp Monolavastus. Teksti autor, lavastaja ja kunstnik Homayun Ghanizadeh (Iraan), etenduse juht Liisa Liksor.

Osas: Raimo Pass.

Esietendus 28. augustil 2016 Tamazakhaneh’ teatris Teheranis.

Ma pigem tantsiksin sinuga Teksti autor Piret Jaaks, dramaturgiline abi Thomas Frank. Lavastaja Oleg Sulimenko

295

(Venemaa-Austria), koreograaf Jasmin Hoffer, kunstnik Liina Keevallik, valguskunstnik Priidu Adlas, videokunstnik Taavi Varm, helikujundaja Aleksei Semenihhin, projektijuht Kaie Olmre, produtsent Märt Meos. Koostöölavastus Vaba Lavaga.

Osades: Mari-Liis Lill ja Nikolai Bentsler – Saatejuhid. Gerli Rosenfeld, Anastassija Kurtšikova, Marina Gromova ja Uno Trumm – Saatekülalised.

Esietendus 1. oktoobril 2016 Vaba Lava teatrisaalis.

Väljaspool lavastuste statsionaare anti 29,4% etendustest, sh lavastusega „Fenomen“ neli etendust Ameerikas San Francisco Läti Majas, Los Angelese Eesti Majas, Chicago

Repertuaari koondnäitajad 2016

SÕNALAVASTUSED

uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused keskmine pilet

5 8 95 13 161 11,4

Eesti Majas ja Kanadas Vancouveri Meie Kodu aulas. Lavastusega „Raport. Aiase enesetapp“ 2 etendust Iraanis, Tamasakhaneh’ teatris Teheranis ning Venemaal lavastusega „Libahunt“ 2 etendust (Novosibirskis ja Peterburis) ja lavastusega „Fenomen“ 1 etendus Ulan Ude nukuteatris festivalil „Altan Serge“ Burjaatias.

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

Aleksei Karenin Fenomen Libahunt Ma pigem tantsiksin sinuga Raport. Aiase enesetapp Soolo Vanapagan Vannutatud neitsid

ESIETENDUS

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

8.07.2016 22.03.2014 8.07.2015 1.10.2016 28.08.2016 8.10.2012 13.08.2016 11.06.2016

sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus

täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk

ETENDUSED

KÜLASTUSED

18 19 13 8 2 1 12 22

2 874 2 309 2 884 1 154 623 121 1 154 2 042

MAJANDUSTEGEVUS muud tulud ja laekumised 53 966

muud kulud 231 tööjõukulud 90 105

piletitulu 116 939

toetused 124 245 majanduskulud 208 254 TULUD

296

KULUD

SÕLTUMATU TANTSU LAVA www.stl.ee Sõltumatu Tantsu Ühendus on 2005. aastal loodud tantsukunsti arendav organisatsioon, kus tuuakse välja uuslavastusi, pakutakse tantsukunsti residentuure, kureeritakse nüüdistantsu debüütplatvormi PREMIERE ja koordineeritakse etendustegevust Sõltumatu Tantsu Laval. STLi loomingulist tegevust kureerivad kaheks aastaks valitud residendid, kelleks hooajal 2016/2017 olid Sveta Grigorjeva ja Jürgen Rooste.

STATSIONAAR Sõltumatu Tantsu Lava

ISTEKOHTI 60

Teatrijuht: Triinu Aron UUSLAVASTUSED Debutante Nüüdistantsulavastus. Koreograaf ja lavastaja Joanna Kalm, dramaturgiline abi Johannes Veski, kunstnik Maria Kalm, valguskunstnik Oliver Kulpsoo, lauluõpetaja Laura Remmel, rekvisiitor Maria Kalm.

Esitaja: Joanna Karoliine Kalm.

Esietendus 10. veebruaril 2016 Sõltumatu Tantsu Laval.

Star Nüüdistantsulavastus. Koreograaf ja lavastaja Sylvia Köster, valguskunstnik Oliver Kulpsoo, videokunstnik Aap Kaur Suvi, helikujundaja Kenn Erik Kannike, tehnilised teostajad Aap Kaur Suvi ja Oliver Kulpsoo.

Esitaja: Sylvia Köster või Raho Aadla.

Esietendus 10. veebruaril 2016 Sõltumatu Tantsu Laval.

Greenfield 2016 STLi modereeritud ettenäitamiste sarjas testisid oma loomeprotsesse: 14. aprillil Tiina Sööt ja Ioan Cernei, „Perfloor / liikumismustrid“; 19. märtsil Joanna Kalm, „Välketendus“.

Sügisest muutus Greenfield igakuiseks sündmuseks, kus erinevate valdkondade kunstnikud (tantsijad, teatraalid, muusikud, kunstnikud, luuletajad, jt) said üksteise loominguga tutvuda, oma töid ette näidata ning dialoogis teiste loojatega mõttekaaslasi leida.

Esinesid: Johhan Rosenberg, Maria Netti Nüganen, Sveta Grigorjeva, Siim Tõniste, Ajjar Ausma, Raho Aadla, Tiina Sööt, Alina Belyagina, Alvin Raat, Billeneeve Billeneeve, Ion Cornei, Jaan Malin, Jan Kaus, Joanna Karoliine Kalm, Johhan Rosenber, Jürgen Rooste, Kaarel Kütas, Kadri Sirel, Kalev Vapper, Karl Petti, Keity Pook, Kristjan Haljak, Liisi Altsaar, Lilli Tölp, Maria Uppin, MariaNetti Nüganen, Paul Daniel, Riina Ausma, Roomet Jakapi, Ruta Pakalne, Sigrid Savi, Tatjana Romanova, Thodore Parker. Järgnes kuraatorite juhitud vestlus kunstnikega. Ülesastumised toimusid 30. novembril pealkirja all „Kuu viimased valged tunnid“ ja 28. detsembril „John, I’m only dancing“. all tomorrow's parties Autorid Inga Salurand ja Hendrik Kaljujärv, lavastaja Inga Salurand, muusika autor Hendrik Kaljujärv, kunstnik ja valguskujundaja Oliver Kulpsoo, videokunstnik Emer Värk.

Esitaja: Inga Salurand.

Esietendus 11. mail 2016 Sõltumatu Tantsu Laval.

297

meeleKolu Nüüdistantsulavastus lastele. Trupi ühistöö, kunstnik Keili Retter, valguskunstnik Oliver Kulpsoo, helikujundaja Kalle Tikas.

Esitajad: Helen Reitsnik, Tiina Mölder, Kärt Tõnisson, Triin Lilleorg, Ajjar Ausma ja Päär Pärenson.

Esietendus 15. oktoobril 2016 Sõltumatu Tantsu Laval.

GENESIS remiks Nüüdistantsulavastus. Koreograaf ja lavastaja Mala Kline (Sloveenia), muusika autor ja helikujundaja Tanel Kulla, valguskunstnik Oliver Kulpsoo, liikumisjuht Florence Aygendre, koreograafi assistent Karl Saks.

Esitajad: Raho Aadla, Maarja Tõnisson, Arolin Raudva ja Age Linkmann.

Esietendus 11. novembril Sõltumatu Tantsu Laval.

Repertuaar LAVASTUS

all tomorrow's parties Debutante GENESIS remiks Greenfield 2016 KÄIK lonely lonely meeleKolu Rock'n’roll ja lehesadu Star

ESIETENDUS

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

ETENDUSED

KÜLASTUSED

11.05.2016 10.02.2016 11.11.2016 14.04.2016 3.12.2014 13.03.2015 15.10.2016 26.11.2013 10.02.2016

mitmeliigilavastus tantsulavastus tantsulavastus mitmeliigilavastus tantsulavastus objektiteater tantsulavastus tantsulavastus tantsulavastus

täisk täisk täisk täisk lapsed täisk lapsed lapsed täisk

7 10 8 6 8 4 16 10 9

228 353 243 313 736 210 1 010 500 258

Repertuaari koondnäitajad LAVASTUS

TANTSULAVASTUSED

OBJEKTITEATER

MITMELIIGILAVASTUSED

KOKKU

4 6 61 3 100 6,1

0 1 4 210 0

2 2 13 541 8,3

6 9 78 3 851 6

uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused keskmine pilet

42,3% etendustest anti väljaspool lavastuste statsionaare, sh 3 lavastusega 13 etendust Austrias, Rootsis ja Saksamaal, 12.–18. aprillini anti Palestiinas rahvusvahelisel Ramallah’ tantsufestivalil lastelavastusega „KÄIK“ 6 etendust ning kaks töötuba kohalikele lastele.

LAVA PROGRAMM 19. märtsil toimus välketendus: päeva jooksul sündinud ja õhtul publikule ette kantud etendus. Koreograaf Joanna Kalmu juhendamisel loodi performatiivne kineetiline ruum, millesse publik sai siseneda.

298

Hooaegade 2016/17 ja 2017/18 majaresidendid on Svetlana Grigorjeva ja Jürgen Rooste, kelle visiooniks on kujundada STList avatud võrdsete võimalustega loomemaja kõigile kunstnikele, kes oma loominguga soovivad pakkuda alternatiivi inimolemise mõtestamisel ja loomisel.

Kolmandat hooaega alustati 16. septembril, selgusid PREMIERE’ 17 võitjad, kes kevadel oma debüütlavastustega välja tulevad, tutvustati programme Avatud Pind, Greenfield ja liikumisSESOON, mis toovad kokku aktiivsed tegijad nii tantsu- kui teistelt kunstiväljadelt, ning kord kuus toimuvaid Greenfieldi õhtuid, mis on avatud kõigile kunstidele.

19.–22. septembrini toimusid STLis loengud, et avada ja tutvustada perioodi 1920–1930 ning luua baas EV100 teatriprogrammi „Sajandi lugu“ raames esietenduvale lavastu-

sele. Loengutega astusid üles tantsuajaloolane Heili Einasto, rändeuurija Sander Jürisson, mõtleja ja ühiskonnaaktivist Gabriel Araújo, arhitektuuriajaloolane Oliver Orro ja ajaloolane Jaak Valge.

EV100 loengusari Liikumise töötoad LiikumisSESOONid Külalised etendused, külastused 2016 KOKKU

4 13 34 5 56 78 134

90 169 238 628 1 125 3 851 4 976

MAJANDUSTEGEVUS muud tulud ja laekumised 7 864

muud tulud ja laekumised 16 650

halduskulud 26 318 tööjõukulud 58 404

4%

toetused välismaalt 35 494

toetused 114 124 TULUD

majanduskulud 69 326

KULUD

299

TALLINNA TANTSUTEATER www.tantsuteater.ee Tallinna Tantsuteater on 2009. aastal loodud professionaalne tantsuteater. MTÜ Tallinna Tantsuteatri lavastustele, mille sihtgrupiks on laiem tantsu- ja teatrihuviliste auditoorium, lisanduvad erinevad koostööprojektid muusika-, teatri-, kirjandus- ja kunstiorganisatsioonidega.

KOOSSEIS Teatri juhatus: Heili Lindepuu, Dmitri Harchenko Valguskujundaja: Triin Hook UUSLAVASTUSED Ikoonid. Sinatra Muusika- ja tantsulavastus Frank Sinatra elu ja loomingu ainetel. Lavastaja, koreograaf ja kunstnik Dmitri Hartchenko, valguskunstnik Triin Hook. Koostöös Tallinna Filharmooniaga.

Esitajad: Silver Laas – Laulja. Xenia Rudakova ja Andrey Bondarev – Tantsijad. Siim Aimla, Rain Rämmal, Kaspar Kalluste ja Janno Trump – Muusikud.

Esietendus 29. jaanuaril 2016 Mustpeade Maja valges saalis.

Ikoonid. Bach Muusika- ja tantsulavastus Johann Sebastian Bachi muusikale. Lavastaja, koreograaf ja kunstnik Dmitri Hartchenko, valguskunstnik Triin Hook. Koostöös Tallinna Filharmooniaga.

Esitajad: Anu Ruusmaa ja Endro Roosimäe – Tantsijad. Ulla Krigul – Muusik (orel).

Esietendus 23. aprillil Niguliste kirikus.

Muutuv maailm Tantsu- ja muusikalavastus. Autor ja koreograaf Dmitri Harchenko, muusika autor Tiit Kikas.

Koostöös Tallinna Vanalinna Päevadega.

Esitajad: Maria Listra – Laulja. Tiit Kikas – Muusik. Xenia Rudakova, Andrey Bondarev – Tantsijad. Anita Kurõljova, Vsevolod Jakovlev, Anna-Robeta Lahesoo, Inessa Glazõrina, Karina Laura Leškin ja Serafima Kolodkina – hiphop-tantsugrupp.

Esietendus 5. juunil 2016 Schnelli tiigi kaldal.

DI Nüüdistantsulavastus. Autor ja lavastaja Raho Aadla, koreograafid Raho Aadla ja Jonas Tagel, lavastusdramaturg Mari-Liis Eskusson, muusika autor Rolf Roosalu, valguskunstnik Karolin Tamm, produtsent Heili Lindepuu.

Esitajad: Raho Aadla, Jonas Tagel.

Esietendus 5. oktoobril 2016 TÜ Viljandi kultuuriakadeemia mustas saalis.

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

DI Ikoonid. Bach Ikoonid. Sinatra It's looking like...

Muutuv maailm Tantsud Eesti filmidest Viin 1845

300

ESIETENDUS

5.10.2016 23.04.2016 29.01.2016 12.10.2015 5.06.2016 7.08.2015 1.12.2012

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

tantsulavastus mitmeliigilavastus mitmeliigilavastus tantsulavastus mitmeliigilavastus tantsulavastus mitmeliigilavastus

täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk

ETENDUSED

KÜLASTUSED

5 6 1 5 1 6 1

495 333 183 1 110 3 000 590 200

Repertuaari koondnäitajad 2016

uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused keskmine pilet

TANTSULAVASTUSED

MITMELIIGILAVASTUSED

KOKKU

1 3 16 2 195 7,51

3 4 9 3 716 8,9

4 7 25 5 911 8

Väljaspool Eestit anti 6 etendust Saksamaal ja Venemaal lavastustega „Ikoonid. Bach“ ja „It’s looking like ...“ ning 21.–24. novembrini anti lavastusega „Tantsud Eesti filmidest” 2 etendust Rootsis Stockholmi Eesti Majas ja Linköpingu Arbise teatris Eesti kogukondade lastele ja noortele. Lisaks viidi läbi klassikalise tantsu, loovtantsu ja näitlejameisterlikkuse õpitubasid.

Koostööprojektid Jätkus koostöö Tallinna Filharmooniaga ning hariduslik tantsu õpitubade sari nii Tartus kui Tallinnas.

Õpitoad etendused, külastused 2016 KOKKU

TARTU UUS TEATER www.uusteater.ee

UUSLAVASTUSED

Genialistide Klubi ja sõprade teatritegemisest 2008. aastal sündinud teater tegutseb mittetulundusühinguna Uus Teater Tartus, Eesti ühes vanemas säilinud võimlahoones aadressil Lai 37.

STATSIONAARID Tartu Uue Teatri suur saal Tartu Uue Teatri proovisaal KOOSSEIS Teatrijuht: Raul Oreškin Kunstiline juht: Ivar Põllu Kunstnik: Kristiina Põllu

ISTEKOHTI 151 500

28 25 53

298 5 911 6 209

Evaldi tekk Monolavastus Evald Aaviku elust ja loomingust. Teksti autorid ja lavastajad Evald Aavik ja Gabriela Liivamägi, valguskunstnik Karl Marken, videokunstnik Tõnis Liivamägi, helikujundaja Martin Rästa, rekvisiitor Epp Peedumäe, grimmikunstnik Margit Lepla, produtsendid Maarja Mänd ja Marie Kliiman.

Osas: Evald Aavik – Evald.

Esietendus 24. jaanuaril 2016 Tartu Uue Teatri proovisaalis.

KOON Autor, lavastaja, kunstnik, valguskunstnik ja muusikaline kujundaja Renate Keerd, lavameister Karl Griin, valgustajad Karl Marken

301

ja Taavi Toom, rekvisiitor Epp Peedumäe, produtsent Maarja Mänd.

Esitajad: Piret Simson, Katrin Pärn, Janek Joost ja Helgur Rosenthal.

Esietendus 10. märtsil 2016 Tartu Uue Teatri suures saalis. #DigitalHatsGame Hassan Blasimi draama. Araabia keelest soome keelde tõlkinud Jonathan Wright, soome keelest eesti keelde tõlkinud Ülev Aaloe. Lavastajad Antti Mankonen ja Hanno Eskola, kunstnik Henry Griin, kostüümikunstnik Tiina Helin, valguskunstnik Emil Kallas, videokunstnik Lasse Poser, helikujundaja Hannu Hauta-Aho, produtsendid Marie Kliiman ja Piia Soikkeli. Koostöölavastus Tampere Telakka Teatteriga.

Osades: Mart Aas, Jekaterina Novosjolova, Henry Hanikka, Tanjalotta Räikkä, Tomi Samela, Kaisa Sarkkinen ja Lasse Poser.

Esietendus 16. märtsil 2016 Telakka Teatteri saalis.

Tüdruk või tiiger?

Frank Stocktoni novelli dramatiseering. Dramatiseerijad ja lavastajad Maarja Jakobson ja Siim Angerpikk, valguskunstnik Karl Marken, lavameister Karl Griin, rekvisiitor Epp Peedumäe, kostümeerija Epp Peedumäe, produtsent Maarja Mänd.

Osades: Maarja Jakobson ja Siim Angerpikk.

Esietendus 4. mail 2016 Tartu Uue Teatri proovisaalis.

Eluaeg Osalusteatrilavastus. Koostöölavastus Labürintteatriühendusega G9. Lavastustrupi ühistöö.

Osalejad: Piret Simson, Maarja Mitt, Siim Angerpikk, Kristel Maamägi, Keili Retter, Inga Vares, Kristo Kruusman, Mari Mägi,

302

Markus Robam, Andra Aaloe, Henry Griin, Liis Viira, Juhan Vihterpal, Kristi Mühling, Maarja Tõnisson jpt.

Esietendus 4. septembril 2016 algusega Riia 5 (raamatupood Sõna) eest.

Vägi Draama. Teksti autor ja lavastaja Ivar Põllu, muusika autor Silver Sepp, kunstnik Kristiina Põllu, valguskunstnik Sander Põllu.

Koostöös Eesti Rahva Muuseumiga.

Osades: Maarja Mitt, Helgur Rosenthal, Maarja Jakobson ja Silver Sepp.

Esietendus 15. oktoobril 2016 ERMi teatrisaalis.

Lumeilm Lavastus lastele. Trupi ühistöö. Lavastaja Siim Angerpikk, kunstnik Anne Rudanovski, kunstniku assistent Evelyn Reemann, kostüümikunstnik Epp Peedumäe, valguskunstnik Karl Marken ja Taavi Toom, lavameister Karl Griin, produtsent Maarja Mänd. Koostöölavastus Tartu Paberimuuseumiga.

Osades: Kärt Johanson, Siim Angerpikk, Evelyn Reemann ja Katrin Pärn.

Esietendus 8. detsembril 2016 Tartu Uue Teatri suures saalis.

FESTIVAL Alates 2016. aastast on Tartu Uue Teatri liikmete kureerida ja koordineerida Draama festival. Sihtasutuse Eesti Teatri Festival juhataja oli Maarja Mänd ja festivali kunstiline juht Ivar Põllu. Festival toimus 5.–11. septembrini. Kavas oli 22 lavastust, osales 17 truppi ning mängiti 10 mängupaigas kogu Tartus, kokku 47 etendust 5598 vaatajale. Programmi kuulusid nii 2016. aasta Eesti teatri aastaauhindade laureaadid ja nominendid kui ka lavastused, mis ilma festivalita Tartusse ei jõuaks. Festivali väliskülaliseks oli Chuzaburo Shigeyama Family trupp Jaapanist.

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

ESIETENDUS

#DigitalHatsGame BASKIN ehk Nalja põhivormid Eluaeg Evaldi tekk KOON Lumeilm Odysseia PURE MIND Põletatud väljade hurmaa Siil udus Tüdruk või tiiger?

Vägi

16.03.2016 24.10.2015 4.09.2016 24.01.2016 10.03.2016 8.12.2016 14.08.2015 27.09.2013 12.03.2015 12.04.2014 4.05.2016 15.10.2016

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

sõnalavastus sõnalavastus mitmeliigilavastus sõnalavastus mitmeliigilavastus objektiteater sõnalavastus tantsulavastus mitmeliigilavastus nukulavastus sõnalavastus sõnalavastus

täisk täisk täisk täisk täisk lapsed täisk täisk täisk v.lapsed täisk täisk

ETENDUSED

KÜLASTUSED

19 27 13 8 16 14 15 8 13 5 10 12

1 112 2 847 437 231 1672 1 218 1 980 704 1 170 138 253 1 312

Repertuaari koondnäitajad 2016

SÕNALAVASTUSED

TANTSULAVASTUS

NUKU- JA OBJEKTITEATER

MITMELIIGILAVASTUSED

KOKKU

4 6 91 7 735 13,9

0 1 8 704 11

1 2 19 1 356 8,7

2 3 42 3 279 12

7 12 160 13 074 12,7

uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused keskmine pilet

Väljaspool lavastuste statsionaare anti 33% etendustest, sh 14 etendust koostöölavastusega „#DigitalHatsGame“ Soomes Telakka teatris.

MAJANDUSTEGEVUS muud tulud ja laekumised 46 939

muud kulud 26 371 piletitulu 133 405

halduskulud 44 501

24%

toetused 153 361 TULUD

majanduskulud 91 569

tööjõukulud 211 203 KULUD

303

TEOTEATER www.teoteater.ee

Mittetulunduslik väiketeater on kultuuripildis püsinud alates 1991. aastast. 2006. aastast asub teater endisest laoruumist ümber ehitatud 50-kohalise black-box’i tüüpi saaliga teatrimajas Kalamaja südames. Teoteater on vabakutselise püsitrupiga repertuaariteater, mille mängukavas on nii kodu- kui välismaine dramaturgia, muusika- ja lastelavastused. Teoteater on läbi viinud sotsiaalteatriprojekte ja korraldanud meelelahutusüritusi.

STATSIONAAR Teatri black-box

ISTEKOHTI 50

KOOSSEIS Teatrijuht ja lavastaja: Piret Viisimaa Lavastaja: Jane Meresmaa-Roos Muusikajuht: Ivar Malmet Vabakutselised näitlejad: Anneli Aru, Monika Ausmees, Riho Enni, Gunnar Jaanovits,

Märt-Jaanus Jelsukov, Andres Kuldma, Klaire Kuusk, Margus Kruusvall, Kati Lepp, Triinu Lepp, Priit Matiisen, Mirjam Gill, Eneli Meresmaa, Jane Meresmaa-Roos, Eeva-Liisa Mustkivi, Urmas Nurk, Andres Proode, Kristi Purge, Keit Reiska, Meeli Seermaa, Merike Tammik, Galina Tikerpuu, Karolin Tikerpuu, Lea Tikerpuu, Kristiine Truu, Jaanika Tutt UUSLAVASTUS Bassein (vett ei ole) Mark Ravenhilli draama. Inglise keelest tõlkinud Liis Aedmaa ja Sander Pukk. Lavastaja Piret Viisimaa, kunstnik Anne-Mai Heimola, fotode autor Erti Risto Süvari, helitehnik Alar Simmermann.

Osades: Kristi Purge – Edukas kunstnik.

Margus Kruusvall – Kokutav kunstnik. Meeli Seermaa – Seksisõltlasest kunstnik. Monika Ausmees – Biseksuaalne kunstnik. Märt-Jaanus Jelsukov – Narkosõltlasest kunstnik.

Karolin Tikerpuu – Fotokunstnik. Klaire Kuusk – Nõrganärviline kunstnik.

Esietendus 26. märtsil 2016 Teoteatri black box’is.

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

Bassein (vett ei ole) Habemeta jõuluvana Mängi minuga Naine ja klarnet Salapaik Sussid püsti Söö mind ära Tirts ja tigu Topeltwoody Tunnete maastik

304

ESIETENDUS

26.03.2016 1.12.2012 15.04.2011 7.11.2008 25.11.2011 2.12.2015 22.04.2012 17.04.2011 25.03.2013 21.11.2015

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

sõnalavastus mitmeliigilavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus

täisk lapsed täisk täisk täisk lapsed teism v.lapsed täisk täisk

ETENDUSED

KÜLASTUSED

7 15 8 9 3 13 4 17 8 11

288 998 148 175 92 681 205 725 262 390

Repertuaari koondnäitajad 2016

uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused keskmine pilet

SÕNALAVASTUSED

MITMELIIGILAVASTUS

KOKKU

1 9 80 2 966 5,5

0 1 15 998 5,9

1 10 95 3 964 5,6

Lisaks etendustele korraldati kaks kultuuriklubi Tundlad kontserti ning viidi läbi kolm vahetust lastelaagreid „Omatehtud teater“, milles osales 51 last.

MAJANDUSTEGEVUS kohvikukulud 514

kohvik 705

tööjõukulud 9 547 muud tulud 11 852

piletitulu 20 179

toetused 1 700

majanduskulud 25 835

TULUD

THEATRUM www.theatrum.ee Theatrum on asutatud 1994. aastal Eesti Humanitaarinstituudi teatriõppetooli üliõpilaste ja õppejõudude (Lembit Peterson, Juhan Viiding) ning Vanalinna Hariduskolleegiumi teatriprogrammis osalenute poolt. Esimesed kümme aastat tegutses Theatrum mittetulundusühinguna, 2005. a asutati sihtasutus Theatrum.

KULUD

STATSIONAARID Theatrumi saal Esna mõis Kadrioru loss

ISTEKOHTI 120 80

90

KOOSSEIS Loominguline juht, lavastaja: Lembit Peterson Lavastaja, tegevjuhi abi, kujundaja: Marius Peterson Lavastaja, dramaturg, kunstnik: Andri Luup

305

Lavastaja, grimeerija: Maria Peterson Tegevjuht, projektijuht, etenduse juht: Aive Sarapuu Tegevjuhi abi, projektijuht: Ere Naat Trupijuht, kostümeerija: Anneli Tuulik Lavameister, valguskunstnik: Helvin Kaljula Lavameister, helitehnik: Tarmo Song Fotograaf: Laura Peterson Tõlkija: Eva Eensaar Näitlejad: Eva Eensaar, Helvin Kaljula, Andri Luup, Laura Peterson, Lembit Peterson, Mare Peterson, Maria Peterson, Marius Peterson, Tarmo Song, Anneli Tuulik UUSLAVASTUSED Popi ja Huhuu Friedebert Tuglase novelli dramatiseering.

Dramatiseerija ja lavastaja Leino Rei, kunstnik Rosita Raud, valguskunstnik Rene Liivamägi, muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres, produtsent Aive Sarapuu.

Osades: Helvin Kaljula – Isand. Tarmo Song – Popi. Mirko Rajas – Huhuu.

Esietendus 3. märtsil 2016 Theatrumi saalis.

Kaks ema Miguel de Unamuno draama. Hispaania keelest tõlkinud Mari Kruse, lavastaja Tiit Alte, kunstnik Riina Vanhanen, videokunstnik Priidu Adlas, muusikaline kujundaja Marius Peterson, grimmikunstnik Maria Peterson, liikumisjuhid Elle Türkel ja Tiina Mölder, produtsent Ere Naat.

Osades: Anneli Tuulik – Raquel. Maria Peterson – Berta. Tarmo Song – Don Juan.

Helvin Kaljula – Orpheus. Mare Peterson – Donja Marta. Tiit Alte – Don Pedro. Aleksander Eelmaa – Don Pedro.

Esietendus 6. aprillil 2016 Theatrumi saalis.

306

Armastusega ei tehta nalja Pedro Calderón de la Barca komöödia. Hispaania keelest tõlkinud August Sang. Lavastaja Lembit Peterson, kunstnik Riina Vanhanen, valguskunstnik Oskar Punga, muusikaline kujundaja Marius Peterson, liikumisjuht Tiina Mölder, grimmikunstnik Maria Peterson, produtsent Aive Sarapuu.

Osades: Marius Peterson – Don Pedro Enriquez. Tarmo Song – Don Pedro Enriquez. Jan Erik Ehrenberg* – Don Alonso de Luna. Priidu Tikk* – Don Juan de Mendoza.

Theodor Tabor* – Don Juan de Mendoza.

Taavet Borovkov* – Don Luis. Henry Ürden* – Don Diego. Anett Demjanov* – Donja Beatriz. Johanna Hink* – Donja Beatriz. Maria Teresa Kalmet* – Donja Leonor.

Mari Eesmaa* – Donja Leonor. Margaret Sarv* – Ines. Ekke Märten Hekles* – Moscatel. Karl Poll* – Moscatel. *Vanalinna Hariduskolleegiumi teatriklassi õpilased Esietendus 7. juunil 2016 Theatrumi saalis.

Isa Florian Zelleri draama. Prantsuse keelest tõlkinud Eva Eensaar. Lavastaja Maria Peterson, kunstnik Lilja Blumenfeld, valguskunstnik Priidu Adlas, muusikaline kujundaja Marius Peterson, produtsent Ere NaatTammepuu.

Osades: Lembit Peterson – Andre. Liina Olmaru – Anne. Marius Peterson – Pierre.

Anneli Tuulik – Naine. Andri Luup – Mees.

Laura Peterson, Sandra Uusberg – Laura.

Esietendus 29. novembril 2016 Theatrumi saalis.

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

Armastusega ei tehta nalja „Delhi“ tants Hääled Isa Joobnud Kaks ema Linn Misantroop Popi ja Huhuu Reha

ESIETENDUS

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

7.06.2016 27.02.2015 1.08.2014 29.11.2016 25.10.2014 6.04.2016 7.06.2008 4.06.2011 3.03.2016 14.10.2015

sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus

täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk

ETENDUSED

KÜLASTUSED

18 7 6 7 16 13 8 6 12 6

1 283 486 429 792 1 952 664 521 421 707 520

Repertuaari koondnäitajad 2016 uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused keskmine pilet

SÕNALAVASTUSED

4 10 99 7 775 11,4

Kuulamised õhtud Kloostri Aida avamiseks

ürituste sari

4

225

kontsert 2016 KOKKU

13 116

659 8 659

MAJANDUSTEGEVUS muud tulud 22 325 kohvik 104 286

kohvikukulud 56 589

piletitulu 80 107 halduskulud 46 739

majanduskulud 73 487

tööjõukulud 300 066

toetused 264 165 TULUD

KULUD

307

TUULEVESKI www.tuuleveski.ee Teater on loodud 1988. aasta kevadel KohtlaJärve Noorteteatrina, 1993. aastast kannab nime Tuuleveski. 1996. aastast tegutseb mittetulundusühinguna, mille asutajateks on teatri töötajad. Teatri peamine vaatajaskond on Ida-Virumaal, kuid etendusi antakse ka teistes Eesti linnades ja asulates. Teater on Eesti Teatriliidu kollektiivliige ning rahvusvahelise laste- ja noorteteatrite assotsiatsiooni (ASSITEJ) liige. Teater töötab Jõhvi vallavalitsuse ja Kultuuriministeeriumi toetusel.

KOOSSEIS Teatrijuht: Valentina Fursova Kunstiline juht, lavastaja: Irina Artsimovitšene (Marjapuu) Näitlejad: Vassili Alfjorov, Ljubov Bogdanova, Sofia Bulanova, Artur Postol, Valeri Sõrtšenko, Veera Sõrtšenko, Boriss Vatin UUSLAVASTUSED Kolm põrsakest Nukulavastus lastele. Teksti autor ja lavastaja Amela Vucenovic, kostüümi- ja dekoratsioonikunstnik Irina Uglovskaja, muusikaline kujundaja Valeri Sõrtšenko, nukukunstnik ja rekvisiitor Sofia Bulanova, kostümeerija Veera Sõrtšenko, tehnilised lahendused Boriss Vatin.

Osades: Sofia Bulanova – Anna; Kolm põrsakest. Vassili Alfjorov – Hunt.

Esietendus 14. veebruaril 2016 Tuuleveski teatris.

308

Saabastega kass Nukulavastus lastele. Teksti autor Tatjana Strunk, lavastaja Irina Marjapuu, muusika autor Valeri Sõrtšenko, kostüümi- ja dekoratsioonikunstnik Irina Barsegian, nukukunstnik Sofia Bulanova, rekvisiitor Artur Postol, kostümeerija Veera Sõrtšenko, tehnilised lahendused Boriss Vatin.

Osades: Boriss Vatin – Saabastega kass.

Vassili Alfjorov – Suur kass. Sofia Bulanova – Kõhn kass. Ljubov Bogdanova – Väike kiisu.

Esietendus 17. septembril 2016 Jõhvi Kontserdimajas.

Võluöö Vladimir Tankovi komöödia lastele. Lavastaja Igor Gavrilov, muusika autor Valeri Sõrtšenko, kostüümi- ja dekoratsioonikunstnik Svetlana Smirnova, rekvisiitor Sofia Bulanova, tehnilised lahendused Boriss Vatin.

Osades: Boriss Vatin – Näärivana. Sofia Bulanova – Pirullisuus. Artur Postol – Surematu. Ljubov Bogdanova – Baaba-Jagaa. Vassili Alfjorov – Metsavana Mees. Veera Sõrtšenko – Metsa Nõiamoor.

Esietendus 14. detsembril 2016 Tallinna Pae gümnaasiumis.

Teatril ei ole statsionaarset mängupaika, kõik etendused anti üle Eesti erinevates koolides ja lasteaedades, 11 etendust anti teatrifestivalidel Poolas, Bosnias ja Hertsegoviinas ja Venemaal.

Tuuleveski kutsuti aukülalisena osalema 17. rahvusvahelisel teatrite ja nukuteatrite festivalil „Lut fest“ Bosnia ja Hertsegoviina pealinnas Sarajevos lavastusega „Kolm põrsakest“, direktor Valentina Fursova oli kutsutud osalema festivali žürii töös.

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

Kolm põrsakest Lumehelbeke Muinasjutt unustatud asjadest Pinokkio seiklused Pöial-Liisi Saabastega kass Tark Mašake Uinuv kaunitar Vana veski muinasjutud Võluöö

ESIETENDUS

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

14.02.2016 4.10.2015 22.10.2014 26.02.2012 13.03.2010 17.09.2016 30.03.2004 8.10.2008 20.09.2011 14.12.2016

nukulavastus nukulavastus nukulavastus nukulavastus nukulavastus nukulavastus nukulavastus nukulavastus nukulavastus sõnalavastus

lapsed lapsed lapsed v.lapsed v.lapsed lapsed lapsed v.lapsed v.lapsed lapsed

ETENDUSED

KÜLASTUSED

52 8 26 1 1 64 2 7 1 31

4 360 691 2 203 138 137 5 564 296 644 160 5 365

Repertuaari koondnäitajad 2016

uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused keskmine pilet

SÕNALAVASTUS

NUKULAVASTUSED

KOKKU

1 1 31 5 365 2,8

2 9 162 14 193 2,7

3 10 193 19 558 2,7

Tuuleveski, nukuteatri Lepatriinu ja UNIMA Eesti keskuse kaasabil toimus teist korda Jõhvi nukuteatrite päev „Jõhvikate nukupidu“, mille peakorraldaja oli Anne Uttendorf. Etendused toimusid nii eesti kui ka

vene keeles, osales seitse nukuteatrit. Lisaks etendustele sai Jõhvi nukuteatrite päeval nukke uudistada, meisterdada ja joonistada ning Moskva kammerteatri Piligrim näitlejatega koos mängida.

MAJANDUSTEGEVUS halduskulud 3 131

muud tulud 8 368 11%

piletitulu 41 182

tööjõukulud 49 226

toetused 30 791

TULUD

majanduskulud 27 271

KULUD

309

VABA LAVA www.vabalava.ee

KURAATORIPROGRAMMI UUSLAVASTUSED

Sihtasutus Vaba Lava asutati 2010. aastal üheksa väiketeatri poolt. 2014. aasta septembris avati teatrikeskus Tallinnas Telliskivi loomelinnakus. Vaba Lava ei ole peanäitejuhi ja trupiga teater, vaid administratiivse ja tehnilise meeskonnaga teater; loomingulise poole pealt vahetub iga kahe aasta järel kuraatorite tandem. Hooaegade 2015/2016 ja 2016/2017 kuraatorid olid Viini interdistsiplinaarsete etenduskunstide keskuse „brut Koproduktionhaus” kunstiline juht ja direktor Thomas Frank ning teatriteadlane, -kriitik ja Tartu Ülikooli teatriteaduse õppejõud Madli Pesti. Kuraatoriprogrammi saavad kandideerida projektiteatrid või vabatrupid üle maailma.

STATSIONAARID Vaba Lava suur saal Vaba Lava proovisaal

ISTEKOHTI 184 70

KOOSSEIS Juhatuse liige ja tegevjuht: Kristiina Reidolv Juhatuse liige: Märt Meos Tallinna teatrimaja juht: Alo Puustak Välissuhete juht: Inga Koppel Korraldusjuht: Kaisa Paluoja Produtsent: Tiiu Tamm Kommunikatsioonijuht: Katrin Maimik Haldusjuht: Eero Druus Tehnikajuht: Priidu Adlas Lavatehnikud: Margus Terasmees, Siim Soop

310

Ärka üles! Aeg on surra Sõna- ja tantsulavastus. Idee autorid ja lavastajad Katrin Essenson ja Jarmo Karing, lavastusdramaturg ja kunstnik Liina Keevallik, valguskunstnik Priidu Adlas. MTÜ Kirbutsirkus.

Esitajad: Jarmo Karing, Katrin Essenson ja Marko Mägi.

Esietendus 13. jaanuaril 2016 Vaba Lava suures saalis.

Kes kardab pimedat?

Draama. Idee autor ja lavastaja Jaanika Juhanson, teksti autor Martin Algus, lavastuskunstnik Sander Põldsaar, valguskunstnik Priidu Adlas, heliloojad Jakob Rosin ja Andre Louis, helikujundaja Jakob Rosin, muusikaõpetaja Tarmo Kesküll, liikumisjuhid Helen Solovjev ja Kardo Ojassalu, lavastuskorraldaja Tuuli Raadik. Lavastuses on kasutatud dokumentaalseid materjale trupi mälestustest ning väljavõtteid Artur ja Mirja Räppi blogidest. Koostöölavastus Terateatriga.

Osades: Hedy Haavalaid – Hanna. Julia Kabanova – Maria. Helen Künnap – Kaili; Saatja (hääl). Indrek Kaljumäe – Markus.

Ahti Tomp – Ruudi. Tom Rüütel – Aleks; Mees, kes küsis enesetapu kohta (hääl). Katrin Margus – Hanna ema; Naaber; Naine bussis (hääl); Saatjaga rääkiv naine (hääl).

Aire Bornschein – Politseinik; Poemüüja (hääl); WC-töötaja (hääl); Teine naine bussis (hääl). Sven Andresen – Hanna isa; Isa bussis (hääl). Taavi Piller – Politseinik; Autojuht (hääl). Andre Mummo – Laps bussis (hääl).

Raili Ilves – Kirjeldustõlk (hääl). Jakob Rosin – Remark (hääl). Steve Vanoni – Rockstaar (hääl). Jaanika Juhanson – Teadustaja (hääl).

Esietendus 19. veebruaril 2016 Vaba Lava suures saalis.

Lisaprogramm: 26. veebruaril seminar „Pime kultuur“ ja elamuskoolitus „Pime päev“, kus sai tutvuda pimedate igapäevaste tegevuste ja hobivõimalustega.

Tavalised inimesed. Tallinna versioon Kontseptsiooni autor Jan Martens (Belgia), lavastajad Jan Martens ja Lukas Dhont, kunstiline meeskond Yanna Soentjens, Maarten Dekort, Steven Michel, Kimmy Ligtvoet ja Laura Vanborm, tehnilised lahendused Steven Michel ja Michel Spang, tehniline teostus Priidu Adlas. Produktsioon Grip, Eesti kaasprodutsendid Vaba Lava ja R.A.A.A.M. Esitajad: Viktor Aspel, Kaia Beilmann, Helery Blank, Markus Bormeister, Reili Brandt, Mihkel Ernits, Külli Haasma, Jaana Heinsalu, Eha Hynerson, Gaila Järvsalu, Maria Jäärats, Anna Kadanik, Helina Karvak, Maris Kerge, Karin Kirst, Samuel Koppel, Olga Krjutskova, Kregor Kruusvald, Eve Kukk, Marina Lebedeva, Kimmy Ligtvoet, Olga Malysheva, Pille Metsik, Gunilla Elis Miller, Oskar Pihlak, Piret Pärgma, Marten Põrk, Anu Raid, Venla Rantanen, Reimo Ranniku, Age Ploom, Ene Pappel, Arvo Sailev, Alexander Salomon, Joonas Sarapuu, Tiivi Sooden, Silver Soorsk, Diana Teder, Tiina Teras, Toomas Treier, Kaupo Vaher, Tiina Vahter, Triine Viisma, Katrin Valgma, Laura Vanborm, Mart Vugt, Merike Värik, Kristel Zimmer.

Esietendus 18. märtsil 2016 Vaba Lava suures saalis. Ühendus paratamatu ületamiseks.

Sada sõda üleilmse rahuni Osalusteatrilavastus. Idee autor ja lavastaja Christophe Meierhans (Šveits), teksti autor Bart Capelle, saksa keelest tõlkinud Margus Alver, kunstnikud Holger Lindmüller ja Michael Carstens, tehniline teostus Priidu

Adlas. Produktsioon: Kaaitheater, Vooruit, BIT theatergarasjen, BUDA, Nouveau Théâtre de MontreuilK, Hiros.

Laval: õhtusööki valmistav publik.

Etendused 16. ja 17. aprillil 2016 Vaba Lava suures saalis.

Vormides hirmu Lavastus koosnes aktsioonidest linnaruumis ja nüüdistantsuetendustest teatrisaalis. Idee autor, koreograaf ja lavastaja Julian Hetzel, dramaturg Miguel Angel Melgares, kunstnik Nico de Rooij, kostüümikunstnik Gertjan Franciscus, muusikaline kujundaja Natalia Dominguez Rangel, assistent Irene Hagemans, tehnilised lahendused David Hunneman, tehniline teostus Margus Terasmees, Priidu Adlas ja Raoul Sleijser, produtsent Yola Parie. Produktsioon SPRING Performing Arts Festival Utrecht.

Tantsijad: Miri Lee, Eva Susova, Tomislav Feller ja Svetlin Velchev.

Aktsioonides osalejad: Kaire Kasetalu, Barbara Lehtna, Jaanika Arum, Laura Kvelstein, Age Ploom, Helina Karvak, Arvo Sailev, Eve Kukk ja Karmo Kirss Reintam.

Esietendus 13. mail 2016 Tallinna linnaruumis ja Vaba Lava suures saalis. sugu: M Sõnalavastus. Trupi ühislooming, lavastaja Jürgen Rooste, lavastusdramaturg Sveta Grigorjeva, muusikaline kujundaja Siim Aimla, fotode autor Mats Õun, tehniline teostus Margus Terasmees, produtsent Tiiu Tamm.

Osades: Jürgen Rooste, Ivar Sild ja Kaur Riismaa – Eesti mehed. Siim Aimla – Muusik.

Marko Martinson – Kokk. Meelis Tasur – Meestearst, loeng meeste tervisest.

Esietendus 19. septembril 2016 Vaba Lava suures saalis.

311

Ma pigem tantsiksin sinuga Dokumentaaldraama. Idee autor ja lavastaja Oleg Sulimenko (Venemaa-Austria), teksti autor Piret Jaaks, dramaturgiline abi Thomas Frank, koreograaf Jasmin Hoffer, kunstnik Liina Keevallik, valguskunstnik Priidu Adlas, videokunstnik Taavi Varm, helikujundaja Aleksei Semenihhin, projektijuht Kaie Olmre, produtsent Märt Meos. Koostöölavastus R.A.A.A.M.iga.

Osades: Mari-Liis Lill ja Nikolai Bentsler – Saatejuhid. Gerli Rosenfeld, Anastassija Kurtšikova, Marina Gromova ja Uno Trumm – Saatekülalised.

Esietendus 1. oktoobril 2016 Vaba Lava teatrisaalis.

Süüria rahvalood Lavastus lastele Süüria muinasjuttude aine-

tel. Dramatiseerija Liis Väljaots, lavastaja Helen Rekkor, muusika autorid Martin-Eero Kõressaar ja Villem Rootalu, kunstnik Maarja Pabunen, valguskunstnik Priidu Adlas, videokunstnik Kristin Pärn, helikujundajad Martin-Eero Kõressaar ja Villem Rootalu, tehnilised lahendused Margus Terasmees ja Siim Soop. Koostöölavastus MTÜ Misanzeniga.

Osades: Artur Linnus – Laps; Vares, Hiir; Varas; Rikas mees; Valvur. Katrin Kalma – Lesknaine; Tuvi; Hiir; Laisa mehe naine; Ihnuskoi; Kaupmehe naine; Sultani emand.

Rauno Kaibiainen – Laps; Kass; Öökull; Laisk mees; Kaupmees; Sultan. Shannon Quinn – Hiir; Varas; Laps; Liigkasuvõtja; Kaupmehe tütar.

Esietendus 29. oktoobril 2016 Vaba Lava suures saalis.

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

ESIETENDUS

Kes kardab pimedat?

Ma pigem tantsiksin sinuga sugu: M sugu: N Süüria rahvalood Tavalised inimesed. Tallinna versioon Tõelised naised, tõelised mehed ja tõelised teised Vormides hirmu Ärka üles! Aeg on surra Sada sõda üleilmse rahuni

SIHTRÜHM

ETENDUSED

KÜLASTUSED

19.02.2016 1.10.2016 19.09.2016 25.11.2015 29.10.2016 18.03.2016

sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus mitmeliigilavastus

LAVASTUSLIIK

täisk täisk täisk täisk lapsed täisk

5 8 9 10 6 2

877 1 154 2 093 3 914 590 334

22.10.2015 13.05.2016 13.01.2016 16.04.2016

sõnalavastus tantsulavastus mitmeliigilavastus mitmeliigilavastus

täisk täisk täisk täisk

1 5 9 2

50 581 442 159

Kuraatoriprogrammi koondnäitajad 2016

uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused keskmine pilet

312

SÕNALAVASTUSED

TANTSULAVASTUS

MITMELIIGILAVASTUSED

KOKKU

4 6 39 8 678 13,1

1 1 5 581 14

3 3 13 935 14,1

8 10 57 10 194 13,3

Narva teatrikeskus Vabariigi valitsus kiitis 18. jaanuaril kabinetinõupidamisel heaks Narva teatrikeskuse asutamise ettepaneku ja leiab riigieelarve eelnõu koostamisel aastatel 2017–2025 Narva teatrikeskusele igal aastal 250 000 eurot.

Kaasaegse multifunktsionaalse teatrikeskuse valmimine planeeritakse 2018. aasta teise poolde. Keskusesse, mille tegevust opereeriks sihtasutus Vaba Lava ning mis hakkab asuma endise Baltijetsi tehase ruumides (Linda 2, Narva), on planeeritud ligi 220 istekohaga black-box’i tüüpi teatrisaal koos abija kontoriruumidega ning ruumid allrentnikele: Eesti Rahvusringhäälingu tele- ja raadiostuudiod ning saal teatrile Ilmarine.

Samuti oli Vaba Lava 2016. aasta augustis üks Narva Loomeinkubaatori asutajatest koos S.H.A.R.K Animationem Studio, Eesti Digikeskuse ja Ida-Viru Loomemajanduskeskusega. Narva Loomeinkubaatori eesmärk on loomemajandus- ja teadmispõhiste ettevõtete, sealhulgas IT-, disaini-, arhitektuurining teatri- ja filmiproduktsiooniettevõtete arendamine.

Koolitused Veebruaris alustati teatriprodutsentide koolitusega. Vaba Lava ja Läti Uue Teatri Instituudi rahvusvahelise koostööprojekti Theatre Expanded eesmärgiks on koolitada teatriprodutsente, kes teoreetiliste loengute ja praktikumide baasil omandaksid oskusi tuua välja rahvusvahelisi lavastusi ja kaasproduktsioone. Kaks aastat kestev (2015– 2017) rahvusvaheline projekt „Theatre Expanded“ toimub Interregi Kesk-Läänemere 2014–2020 programmi raames. Konkursile laekunud 72 avalduse hulgast valiti välja 16-liikmeline meeskond, kelle ülesandeks oli ekspertide juhendamisel tuua välja kolm Vaba Lava rahvusvahelist kuraatoripro-

grammi lavastust: „Tavalised inimesed. Tallinna versioon“, „Ühendus paratamatu ületamiseks. Sada sõda üleilmse rahuni“ ja „Vormides hirmu“.

Projekti raames toimusid 2016. aastal 31 avalikku loengut: rahvusvaheline (kaas)produtseerimine (Thomas Frank (brut, Viin) ja Helga Baert (Hiros, Brüssel)); produtseerimine Eestis (Kaarel Oja), protsessijuhtimine ja meeskonnatöö (Asko Talu); eelarvestamine (Toomas Peterson); rahastamisvõimalused (Kristiina Reidolv) ja välisprojektid (Priit Raud, Külli Hansen), tehnikajuhtimine (valgus-, heli- ja videotehnika, lavatehnika ja dekoratsioonid) (Alo Puustak, Priit Mikk ja ekskursioon Eventech´is); turundus (Urmas Villmann, Paul Aguraiuja), autoriõigused teatris (Andres Laasik), publiku kasvatamine (Kathrin Tiedemann, Düsseldorfi Forum Freies teater); sotsiaalmeedia (Taavi Tammpere), autoriõigused ja lepingud (Marko Lõhmus) ning lisaks teatriekspordi, festivalide ja showcase’ide korraldamise teemaline seminar „Teatrieksport – IN või OUT?” (Madli Pesti, Kristiina Reidolv, Thomas Frank, Priit Raud, Paul Piik, Per Ananiassen (Bastard-festival ja Avant Garden teater, Trondheim), Sandra Lapkovska (Homo Novus festival, Riia), Liisi Aibel, Märt Meos, Paul Aguraiuja).

Eesti produtsendikoolitusel osalejad said võtta osa ka Läti Uue Teatri Instituudi poolt korraldatud seminaridest ja töötubadest ning osaleda rahvusvahelise teatrifestivali Homo Novus korraldustöös. Vaba Lava koolitustel osalesid ka Läti produtsendikoolitusel osalejad.

313

Konkursid Sügisest alustati kuraatoriprogrammi lühivormide sarjaga „In I Out“, kuhu oli samuti avatud konkurss. Oleg Sulimenko dokumentaallavastusele „Ma pigem tantsiksin sinuga“ kuulutati osatäitjate konkurss, välja valiti 4 osalist. Seoses lavastusega „Vormides hirmu“ kutsusid Amsterdamist pärit lavastaja Julian Hetzel ja tšehhi etenduskunstnik Eva Susova kümmet kohalikku koreograafi, näitVaba Lava maja programm: Kuraatoriprogrammi vestlused Külalisetendused Näitused Firmaüritused Kultuuriüritused Kontserdid Kuraatoriprogramm 2016 KOKKU

8 90 9 42 90 49 57 345

585 14 222 2 700 11 320 4 934 15 412 10 194 59 367

lejat ja tantsijat osalema 8. ja 9. mail töötubades ning 10. ja 11. mail linnaruumis toimuvatel performance’itel koondnimega „Takistus“.

Jan Martensi ja Lukas Dhonti lavastus „Tavalised inimesed. Tallinna versioon“ kaasas avaliku kutsungi kaudu 42 tavalist inimest.

19. septembril toimus Vaba Lava korraldamisel Erinevate Tubade klubis saksa helilooja, teatritegija ja rakendusliku teatriteaduse professor Heiner Goebbelsi loeng. Üritust toetas Goethe Instituut.

Väliskülalised 2016. aastal oli Vaba Lava teatrikeskuses 22 välisteatri külalisetendust, neist 11 erinevat lavastust, mida külastas kokku 3263 inimest.

Etendusi andsid etenduskunstnikud Saksamaalt, Šveitsist, Lätist, Leedust, Soomest, Hispaanist, Belgiast, Austriast, Venemaalt.

MAJANDUSTEGEVUS kohvik 2 939 0,01

muud kulud 150 443

piletitulu 45 655

kohvikukulud 1 430

muud tulud 253 966

toetused mujalt välismaalt 61 419 ELi toetused 27 112 TULUD

314

tööjõukulud 174 604

toetused 468 999

halduskulud 295 561

majanduskulud 220 863

KULUD

VANA BASKINI TEATER www.vanabaskiniteater.ee

1980. aastal asutas Eino Baskin Eesti NSV Riikliku Filharmoonia juurde Vanalinna Stuudio, mis reorganiseeriti 1989. aastal teatriks Vanalinnastuudio. Ümberkorralduste tõttu teatrist koondatud töötajate baasil moodustas Eino Baskin koos Aarne Valmisega 2005. aasta jaanuaris osaühingu Vana Baskini Teater.

STATSIONAARID Salme Kultuurikeskus Lohusalu sadam

ISTEKOHTI 628 250

KOOSSEIS Teatrijuht: Aarne Valmis Kunstilise juhi kt: Eero Spriit Trupijuht: Jüri Karindi Näitlejad: Vello Janson, Ene Järvis, Tõnu Kilgas, Marika Korolev, Väino Laes, Raivo Mets, Egon Nuter, Anne Paluver, Raivo Rüütel

See on minu pidu ja teen mis tahan (suren või ära) Elizabeth Colemani komöödia. Inglise keelest tõlkinud Andra Aaloe. Lavastaja Ivo Eensalu, kunstnik Jaak Vaus, lavameistrid Holger Sirel ja Marek Sirel, helitehnik Reino Pärn, grimeerija Janika Olup, etenduse juht Aale Marii Kiigske.

Osades: Egon Nuter – Ronald. Anne Veesaar – Silvia. Külli Reinumägi – Laura. Meelis Põdersoo – Martin. Linda Kolde – Karin.

Janek Sarapson – Dan. Esietendus 12. juulil 2016 Lohusalu sadamas.

Kõik meestest Miro Gavrani komöödia. Horvaadi keelest tõlkinud Hendrik Lindepuu. Lavastaja Eero Spriit, kunstnik Jaak Vaus, lavameistrid Holger Sirel ja Marek Sirel, helitehnik Reino Pärn, grimeerija Janika Olup, etenduse juht Aale Marii Kiigske.

Osades: Janek Sarapson – Ivo; Jan; Jumbu; Leo. Tarvo Krall – Paul; Tomo; Ruudi; David. Raivo Mets – Jakob; Isa; Max; Robert.

Esietendus 11. novembril 2016 Salme Kultuurikeskuses.

UUSLAVASTUSED Meie naised Eric Assousi komöödia. Prantsuse keelest tõlkinud Inge Eller. Lavastaja Eero Spriit, kunstnik Jaak Vaus, lavameistrid Holger Sirel ja Marek Sirel, helitehnik Reino Pärn, grimeerija Janika Olup, etenduse juht Aale Marii Kiigske.

Osades: Raivo Mets – Raido. Eero Spriit – Eeri. Tõnu Kilgas – Tony.

Esietendus 7. märtsil 2016 Salme Kultuurikeskuses.

315

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

Kaitseingel minu õlal Kõik meestest Me ootasime teid pikisilmi Meie naised Petised See on minu pidu ja teen mis tahan Südamesõbrad Õnnenumbrid

ESIETENDUS

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

28.11.2014 11.11.2016 15.07.2015 7.03.2016 6.11.2015 12.07.2016 10.12.2013 7.02.2015

sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus

täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk

Repertuaari koondnäitajad 2016 uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused keskmine pilet

SÕNALAVASTUSED

3 8 156 19 118 10

ETENDUSED

KÜLASTUSED

7 18 15 37 39 25 2 13

554 2 589 1 276 4 111 5 027 4 550 68 943

Lavastuste statsionaarides anti 12% etendustest, põhiosa etendustest anti üle Eesti erinevates huvikeskustes, kultuuri- ja rahvamajades.

MAJANDUSTEGEVUS halduskulud 5 842

muud tulud 52 075

muud kulud 9 611

tööjõukulud 97 724

toetused 88 103

TULUD

316

piletitulu 184 400

majanduskulud 211 828 KULUD

VARIUS www.varius.ee Teater Varius on mittetulundusühing ja tegutseb teatrina 1987. aastast. Teatri asutaja, tekstide autor ja lavastaja on Heidi Sarapuu.

Esialgu oli tegemist luuleteatriga, mis tutvustas eesti autorite loomingut ning vähetuntud kirjandus- ja kultuuritegelasi. 1999. aastal sai luuleteatrist teater Varius STATSIONAARID Rahvusraamatukogu teatrisaal Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum

ISTEKOHTI 80 100

Teatrijuht ja lavastaja: Heidi Sarapuu UUSLAVASTUSED Mojens!

Draama Benno Hanseni elu ainetel. Teksti autor ja lavastaja Heidi Sarapuu, kunstnikud Karmo Mende ja Mare Kõrtsini, helikujundaja Külliki Valdma, valgustaja Raivo Parrik, grimeerija Anita Porila, kostümeerija Jana Wolke, helitehnik Raivo Parrik.

Osades: Priit Volmer – Berhard Hansen, bass. Peeter Kaljumäe – Kazimir Zypris, kontsertmeister. Allan Kress – Vladimir Sookõrv, direktori kohusetäitja. Lii Tedre – Olga Luuk, koristaja ja valvuri kohusetäitja.

Urmas Põldma – Anton Luuk, majandusjuhi ja majahoidja kohusetäitja, tenor.

Esietendus 20. märtsil 2016 Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis.

Saatuslik Nahkhiir Draama Gerda Murre elu ainetel. Teksti autor ja lavastaja Heidi Sarapuu, kunstnikud Karmo Mende ja Mare Kõrtsini, kostüümikunstnik Jana Wolke, muusikaline kujundaja Peeter Kaljumäe, helikujundaja Külliki Valdma, grimeerija Anita Porila, fotode autor Aivo Kallas, tehniline teostus Reijo-Stenn Alleman.

Osades: Helgi Sallo – Gerda Murre vanemas eas. Liina Vahtrik – Gerda Murre noorena. René Soom – Ülo Maramaa. Kaspar Gräzin – Maanus. Alo Kõrve – Nikolai Laikõrv. Diana Dikson-Soom – Evy. Esietendus 6. detsembril 2016 Rahvusraamatukogu teatrisaalis.

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

Laborant Viiding Lõbusad estoonlased Mojens!

Saatuslik Nahkhiir Suurem kui saatus Unustatud primadonna

ESIETENDUS

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

21.03.2014 5.12.2011 20.03.2016 6.12.2016 2.02.2015 4.10.2015

sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus

täisk täisk täisk täisk täisk täisk

Repertuaari koondnäitajad 2016 uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused

SÕNALAVASTUSED

2 6 32 2 349

ETENDUSED

KÜLASTUSED

4 3 11 5 4 5

322 172 930 404 270 251

Lavastusega „Unustatud primadonna“ anti 1 etendus Rootsis Stockholmi Eesti Majas ja lavastusega „Lõbusad estoonlased“ esineti Luksemburgis.

Kontserdikavaga „Varius laulab“ anti 4 kontserti 370 vaatajale Rahvusraamatukogus, Keskraamatukogus ja Estonia Talveaias.

317

VAT TEATER www.vatteater.ee Eesti vanim vabatrupp ja kutseline erateater VAT Teater on asutatud 1. oktoobril 1987, eesmärgiga viljeleda ja arendada kultuurialast tegevust ning eelkõige laste ja noorte kultuurialast teenindamist. 2001. aastast annab VAT Teater etendusi Rahvusraamatukogu Teatrisaalis.

STATSIONAARID Rahvusraamatukogu Teatrisaal Rahvusraamatukogu Tornisaal Rahvusraamatukogu suur saal

ISTEKOHTI 80 70 250

KOOSSEIS Teatrijuht: Tiina Rebane Kunstiline juht: Aare Toikka Dramaturg: Mihkel Seeder Näitlejad: Meelis Põdersoo, Tanel Saar, Ago Soots, Margo Teder UUSLAVASTUSED Web Demon Draama noortele. Teksti autor Mihkel Seeder.

Lavastaja Margo Teder, kunstnik Pille Kose, valguskunstnik Triin Hook, videokunstnik Sander Põldsaar, muusikaline kujundaja Ago Soots.

Osades: Ago Soots – Kaelkirjak; Baarmen; Vaal; Krabi. Tanel Saar – Krabi. Elina Reinold – Ämblik; Doktor. Liis Pokinen – Kerli.

Esietendus 27. jaanuaril 2016 Rahvusraamatukogu suures saalis.

Taevast sajab kõikseaeg kive Paul-Eerik Rummo ajalooväline lustmäng Jaan Krossi „Taevakivi“ ainetel. Lavastaja Raivo Trass, kunstnik Riina Vanhanen, valguskunstnik Sander Põllu, videokunstnik

318

Sander Põldsaar, muusikaline kujundaja Peeter Rebane, lavastaja assistent Laura Kalle, grimmikunstnik Maarja Järvsoo.

Osades: Ago Soots – Jaak, eksmatrikuleeritud üliõpilane; hiljem Professor; ajuti Ingel.

Meelis Põdersoo – Talumees, Otto rentnik; Tubak. Tanel Saar – Kõrtsmik; Tungal. Raivo E. Tamm – Otto, rahvavalgustaja. Maarja Mitt – Cara, Otto abikaasa; ajuti Ingel. Kristiina-Hortensia Port – Ottilie, Otto tütar.

Laura Kalle – Leonore, Otto tütar. Lauli Otsar – Anita, Otto tütar. Lauri Saatpalu – Karu; Barigaldi. Martin Kõiv ja Margo Teder – Teadetelugeja (lindilt).

Esietendus 31. märtsil 2016 Rahvusraamatukogu suures saalis.

Varjuprohvet Indrek Hargla draama. Lavastaja Aare Toikka, koreograaf Tanel Saar, kunstnik Kaspar Jancis, valguskunstnik Sander Põllu, muusikalised kujundajad Aare Toikka ja Peeter Rebane, grimmikunstnik Maarja Järvsoo, tehnilised lahendused Raul Õitspuu.

Osades: Margo Teder – Jared Hayden, õuduskirjanik. Liisa Pulk – Linda. Martin Kõiv – Adam Preist, piiblimüüja.

Esietendus 27. aprillil 2016 Rahvusraamatukogu Tornisaalis.

Carmeni avaldamata kirjad Mari-Liis Velbergi tantsu- ja sõnalavastus Prosper Mérimeé teose ainetel. Lavastaja Mari-Liis Velberg, lavastuskonsultant Aare Toikka, flamenkotantsude konsultant Lehti Kostabi, tantsude autorid Lehti Kostabi, Anna Palmio ja Mari-Liis Velberg, muusikalised kujundajad Tanel Ruben ja Ago Soots, kostüümikunstnik Reet Velberg, valguskunstnik Triin Hook, stsenograaf Eva Vellesaar-Mälk.

Osades: Mari-Liis Velberg – Carmen. Ago

Soots – José. Tanel Ruben – Muusik.

Esietendus 28. aprillil 2016 Rahvusraamatukogu teatrisaalis.

Revolver Gábor Görgey noortedraama. Ungari keelest tõlkinud Edvin Hiedel. Lavastaja ja muusikaline kujundaja Karl Koppelmaa, kunstnik ja fotograaf Johannes Valdma, valguskunstnik Oskar Punga.

Osades: Lauli Otsar, Markus Habakukk, Jürgen Gansen, Karmo Nigula ja Risto Vaidla.

Esietendus 5. septembril 2016 Draama festivalil Genialistide klubis.

Alias Andrus Kivirähki draama. Lavastaja Aare Toikka, kunstnik Kristel Maamägi, valguskunstnik Sander Põllu, videokunstnik Sander Põldsaar, muusikaline kujundaja Peeter

Rebane, fotode autor Siim Vahur, tehnilised lahendused Raul Õitspuu.

Osades: Piret Rauk – Julia. Merle Palmiste – Piret. Tanel Saar – Harri.

Esietendus 29. septembril 2016 Rahvusraamatukogu teatrisaalis.

Müller peab lahkuma Lutz Hübneri draama. Saksa keelest tõlkinud Mihkel Seeder. Lavastaja Margo Teder, kunstnik Pille Jänes, valguskunstnik Triin Hook, fotode autor Siim Vahur.

Osades: Elina Reinold – Sabine Müller, algkooliõpetaja. Ago Soots – Joahim Höfel, ametnik. Meelis Põdersoo – Patrick Jeskow, insener. Tanel Saar – Wolf Heider, töötu. Liisa Pulk – Marina Jeskow, tõlkija. Maria Avdjushko – Katja Grabowski, muuseumipedagoog.

Esietendus 9. novembril 2016 Rahvusraamatukogu teatrisaalis.

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

Aadam ja Eeva Alias Carmeni avaldamata kirjad Ekke Moor Estonian Hikikomori Faust Foorumteater Gunn, Gunn, vana ...

Karin ja Pearu Kas sulle meeldib porno?

Klaasist loomaaed Kuidas ma koera sõin Masohhisti pihtimus Mirandolina Müller peab lahkuma Pál-tänava poisid 2

ESIETENDUS

19.05.2015 29.09.2016 28.04.2016 20.07.2015 24.03.2015 29.11.2012 8.04.1999 14.09.2015 21.01.2012 30.01.2008 28.10.2015 14.10.2015 27.02.2014 2.02.2015 9.11.2016 10.11.2015

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

tantsulavastus sõnalavastus mitmeliigilavastus sõnalavastus sõnalavastus mitmeliigilavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus

noored täisk täisk täisk teism täisk noored täisk täisk teism täisk täisk täisk täisk täisk teism

ETENDUSED

KÜLASTUSED

9 12 10 8 10 11 5 28 2 9 22 6 10 6 7 15

607 1 153 786 1 110 843 956 150 3 212 179 1 026 2 371 390 1 073 1 061 693 3 602

319

Revolver Taevast sajab kõikseaeg kive Tsaar Saltaan Varjuprohvet Web Demon

5.09.2016 31.03.2016 18.05.2013 27.04.2016 27.01.2016

sõnalavastus sõnalavastus mitmeliigilavastus sõnalavastus sõnalavastus

noored täisk lapsed täisk teism

9 10 8 16 20

445 1 256 630 981 3 556

Repertuaari koondnäitajad 2016

uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused keskmine pilet

SÕNALAVASTUSED

TANTSULAVASTUS

MITMELIIGILAVASTUSED

KOKKU

6 17 195 23 101 10,4

0 1 9 607 6,5

1 3 29 2 372 8,5

7 21 233 26 080 10,2

Väljaspool lavastuste statsionaare anti 25% etendustest, sh 1 etendus lavastusega „Web Demon“ Ungaris, Budapestis festivalil „My Story“ ning 2 etendust anti lavastusega „Gunn, Gunn, vana ...“ Austraalias Melbourne’i ja Adelaide’i Eesti Majades.

Koostööprojektid ja haridustegevus 18. veebruaril Rahvusraamatukogu teatrisaalis VAT Ekstra vestlusring sertifitseerimiskeskuse juhataja ja internetiohutuse propageerija Kalev Pihli ning „Web Demoni“ autori Mihkel Seederiga.

Jätkus koostööprojekt PLATFORM Shift+ Euroopa Komisjoni programmiga Creative Europe, mille eesmärk on astuda vastu digiajastu väljakutsetele noorele vaatajale mõeldud teatris. Aasta jooksul osaleti kohtumistel Prantsusmaal (Tiiu Talvist), Ungaris (Mihkel Seeder, Margo Teder, Tanel Saar, Pille Kose, Triin Hook, Elina Reinold, Liis Pokinen, Raul Õitspuu), Itaalias ja Norras (Tiina Rebane, Mihkel Seeder).

Teist korda toimus üritus sarjast „Lavaproov“. Liis Seina näidendi „Kataloog“ lavastatud lugemisele eelnesid proovid, kus

320

autor analüüsis koos lavastaja ja näitlejatega oma teksti. Protsessi jooksul sündis teosest mitu mustandit. 1. detsembril sai kuulda selle kõige värskemat versiooni. Lavastaja: Jim Ashilevi Näitlejad: Tiina Tauraite, Mari Jürjens, Kait Kall, Tõnis Niinemets ja Margus Prangel.

Väliskülalised: Giuditta Mingucci ja Mihkel Seeder töötasid ühiselt näidendi „Mister Green“ kallal. Kristiina Jalasto töötas Ungari dramaturgi Péter Horváthi ja lavastaja György Vidovszkyga.

Jätkusid haridustegevused: Foorumteatri töötoad ja koolitused, lavastuste loomisele kaasa aitavad ja lavastustega kaasnevad töötoad, samuti teatriharidustöötoad koolides.

Töötubasid saab tellida iseseisva sündmusena (ilma teatrikülastuseta) või pärast ükskõik millise VAT Teatri etenduse külastust.

Dramatiseerimise praktika Drakadeemia stsenaariumikursus Drakadeemia baaskursus Drakadeemia kevadkool Lavaproov: Kataloog VAT Ekstra

3 6 8 2 1 2

Lavastustega kaasnevad töötoad Teatriharidustöötoad

33 60 56 16 90 132

etendused, külastused 2016 KOKKU

15 61 98 233 331

468 1 693 2 548 26 080 28 628

MAJANDUSTEGEVUS muud tulud 16 186 toetused välismaalt 8 902

piletitulu 216 982

muud kulud 25 283

halduskulud 25 054

2%

majanduskulud 159 361

tööjõukulud 444 358

toetused 404 561 TULUD

VILDE TEATER www.vildeteater.ee Vilde teater on kõige pikaajalisemalt harrastusnäitlejatega töötav kollektiiv Tartus: järjepidevalt tegutsenud aastast 1949. 2005. aasta septembris vormistati teater mittetulundusühinguks Vilde Teater. Igal aastal esietendub 3-4 lavastust. Vilde teatris on lavastanud Raivo Adlas, Jaan Tooming, Jüri Kaldmaa, Meelis Hansing, Liisi Tegelmann, Lennart Peep, Tess Pauskar, Tarmo Kruus, Ain Saviauk, Airé Pajur, Jaan Willem Sibul, Janno Puusepp. Aastatel 2013–2016 tegutses Vilde

KULUD

teatri juures noortestuudio Kätlin Padesaare juhendamisel.

STATSIONAARID Pepleri 27 TÜ muuseumi pööning Athena keskuse pööning Kotka kelder

ISTEKOHTI 40 100 100 50

KOOSSEIS Juhatus: Tarmo Teekivi, Aire Pajur, Kristiina Metsanurk.

Liikmeid on üle 20 inimese erinevast vanusest ja rahvusest. Noortestuudios on 10 liiget vanuses 15–22 aastat.

321

UUSLAVASTUSED Kümme väikest ...

Agatha Christie teose ainetel. Muusika autor Olav Ehala, kunstnik Silver Vahtre.

Osades: Kristiina Metsanurk – Vera Claythorn, võimlemisõpetaja. Ingrid Ulst – Mrs. Rodgers, passija. Tiina Tasa – Emily Brent, vanatüdruk. Rein Annuk – Kindral MacArthur. Margus Mankin – Kohtunik Wargrave. Janno Rüütle – Doktor Armstrong, arst. Janno Puusepp – Mr. Rodgers, teener.

Kent Joosep – Mr. Blore, eradetektiiv. Ain Saviauk – Anthony Marston, playboy. Algis Astmäe – Philip Lombard, seikleja.

Esietendus 8. aprillil 2016 Athena keskuse suures saalis.

Krappi viimane lint Samuel Becketti draama. Inglise keelest tõlkinud Valdek Kruuspere. Lavastajad Janno

Puusepp ja Peeter Kollom, graafiline kujundaja Kaspar Mikko.

Osas: Rein Annuk.

Esietendus 29. mail 2016 Tartus Pepleri 27 saalis.

Trooja sõda ei tule Jean Giraudoux' näidend. Prantsuse keelest tõlkinud Aino Pärsimägi. Lavastaja Tarmo Kruus, valgustehnik Made Ratassepp, grimmikunstnik Anni Õnneleid.

Osades: Rein Karu – Hektor. Elo Järv – Andromache. Andri Viinalass – Paris. AnneMai Tevahi – Helena. Matti Linno – Priamos.

Tiina Tasa – Hekabe. Kristiina Metsanurk – Kassandra. Martin Erik Metsanurk – Troilos.

Rein Annuk – Demokos. Janno Puusepp – Odüsseus. Kent Joosep – Oiax. Ingrid Ulst – Busiris; Iris.

Esietendus 18. novembril 2016 Athena Keskuse pööningusaalis.

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

Krappi viimane lint Kümme väikest ...

Minejad Protsess Trooja sõda ei tule Vilde naised 60 minutiga

ESIETENDUS

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

29.05.2016 8.04.2016 24.11.2015 9.09.2015 18.11.2016 19.05.2015

sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus

täisk täisk täisk noored täisk täisk

Repertuaari koondnäitajad uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused

3 6 67 2 153

ETENDUSED

KÜLASTUSED

5 6 31 9 7 9

110 289 941 465 150 198

2016. aastal anti 46% etendustest väljaspool lavastuste statsionaare, rahvamajades ja külaseltsides, ning lavastusega „Minejad“ esindati Eestit Balti harrastusteatrite festivalil Leedus.

20. jaanuaril 2017 anti Kohtla-Järve Kultuurikeskuses teatrile üle harrastusteatri aastapreemia loominguliste otsingute, har-

322

rastusteatrite valdkonna elavdamise ja teatrikunsti tulemuslikkuse eest aastal 2016.

Teater ise annab välja kolleegipreemiat Aasta Vildekas, kelleks valiti aastal 2016 näitekirjanik, lavastaja ja näitleja Janno Puusepp.

Teater osales 2016. aasta XVI Külateatrite

festivalil 5.–7. augustini Vana-Vigalas kolme lavastusega: „Krappi viimane lint” (lavastaja Janno Puusepp), „E. Vilde naised 60 minutiga” (lavastaja Ain Saviauk) ja „Minejad” (lavastaja Janno Puusepp) ning pälviti nii lavastaja, lavastuse kui ka mees- ja naisnäitlejate preemiad.

VON KRAHLI TEATER www.vonkrahl.ee

UUSLAVASTUSED

Von Krahli Teater sai alguse 1992. aastal tänase teatrijuhi Peeter Jalaka ja tema toonase trupi Ruto Killakund initsiatiivil ja tegutses projektiteatrina 1998. aastani, mil loodi Von Krahli Teatri esimene püsitrupp. 2011. aastal loodi TÜ Viljandi kultuuriakadeemia teatrikunsti 8. lennu lõpetanutest uus, teine püsitrupp. Alates 2015. aasta sügisest pannakse iga uue lavastuse jaoks kokku uus trupp, milles on enamasti näitlejaid nii esimese kui ka teise püsitrupi koosseisust, aga ka näitlejaid väljastpoolt Von Krahli Teatrit.

STATSIONAARID Teatrisaal Proovisaal Alumine saal

ISTEKOHTI 135 38 80

KOOSSEIS Teatrijuht, lavastaja: Mart Koldits Projekti- ja trupijuht: Katrin Vingel Turundusjuht: Herkko Labi Videokunstnik ja disainer: Mikk-Mait Kivi Näitlejad: Mari Abel, Jim Ashilevi, Taavi Eelmaa, Kait Kall, Ott Kartau, Erki Laur, Liis Lindmaa, Riina Maidre, Loore Martma, Tõnis Niinemets, Ivo Reinok, Tiina Tauraite, Juhan Ulfsak, Liina Vahtrik, Ragne Veensalu

Hipsteri surm Draama. Teksti autor ja lavastaja Kertu Moppel, kunstnik Artur Arula, videokunstnik Mikk-Mait Kivi, helikujundaja Lauri Kaldoja, rekvisiitor Kristiina Praks, tehnilised lahendused Enar Tarmo.

Osades: Mari Abel – Juhatuse liige. Jim Ashilevi – Copywriter. Tõnis Niinemets – Projektijuht. Mart Koldits – Meeskonna juht.

Liisa Pulk – Projektijuht. Lauri Kaldoja – Disainer.

Esietendus 29. jaanuaril 2016 teatrisaalis.

Paradiis Installatsioonlavastus. Trupi ühislooming.

Lavastuse idee autor ja lavastaja Lauri Lagle, kunstnik Kairi Mändla, kostüümikunstnik Liisi Eelmaa, tehnilised lahendused Enar Tarmo, video- ja valguskunstnik Mikk-Mait Kivi, helikunstnik Artjom Astrov, rekvisiitor Kristiina Praks.

Osades: Mari Abel, Mart Kangro, Erki Laur, Tiina Tauraite ja Reimo Sagor.

Esietendus 16. aprillil 2016 teatrisaalis.

Megaton Luuleklubi Nartsiss lavastus. H3inrich Halo 13 luuletust teisenemisest. Teksti autor ja lavastaja Taavi Eelmaa, tehnilised lahendused Enar Tarmo.

323

Esitaja: Taavi Eelmaa – H3inrich Halo.

Esietendus 24. mail 2016 pööningusaalis.

Kummi T Ole Lund Kirkegaardi teose dramatiseering.

Dramatiseerija ja lavastaja Priit Võigemast, helikunstnik Ott Kartau, valguskunstnik Mikk-Mait Kivi, rekvisiitor Kristiina Praks, tehniline teostus Enar Tarmo.

Osades: Kait Kall – Kummi-Tarzan; Ema; Poiss. Tõnis Niinemets – Kummi-Tarzan; Isa; Poiss. Ott Kartau – Kummi-Tarzan; Politsei; Poiss. Priit Pius – Kummi-Tarzan; Naaber; Õpetaja; Poiss.

Esietendus 12. oktoobril 2016 teatrisaalis.

Impeerium Draama. Tekst trupi ühislooming, lavastaja Mart Koldits, valguskunstnik Mikk-Mait Kivi, helikujundaja Jürgen Reismaa, rekvisii-

tor Kristiina Praks, fotode autor Herkko Labi, tehnilised lahendused Enar Tarmo. Koostöös EMTA lavakunstikooliga.

Osades 28. lennu tudengid: Johan Elm, Kirill Havanski, Ingmar Jõela, Laura Kukk, Ingrid Margus, Jane Napp, Jaanus Nuutre, Dovydas Pabarcius, Steffi Pähn, Teele Pärn, Priit Põldma, Sander Roosimägi, Ilo-Ann Saarepera, Johannes Richard Sepping, Nils Mattias Steinberg, Ursel Tilk, Markus Truup, Joosep Uus. Esietendus 26. novembril 2016 teatrisaalis.

Totaka naeratus Luuleklubi Nartsiss lavastus. H3inrich Halo 13 luuletust armastusest. Teksti autor ja lavastaja Taavi Eelmaa, tehnilised lahendused Enar Tarmo.

Esitaja: Taavi Eelmaa – H3inrich Halo.

Esietendus 10. detsembril 2016 pööningusaalis.

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

Bloody Mary Budapest Hipsteri surm Impeerium Keegi ei räägi koeraga normaalselt Kummi T Megaton Paradiis

ESIETENDUS

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

9.03.2013 19.01.2015 29.01.2016 26.11.2016 31.10.2015 12.10.2016 24.05.2016 16.04.2016

sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus

täisk täisk täisk täisk täisk lapsed täisk täisk

324

KÜLASTUSED

6 8 34 8 13 16 18 24

729 781 3 537 899 1 583 1 712 379 2 780

Krahli maja programm:

Repertuaari koondnäitajad 2016 uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused keskmine pilet

ETENDUSED

SÕNALAVASTUSED

6 9 133 12 522 12

Oktoobri lõpus tähistati teatri sünnipäeva traditsioonilise nädalase programmiga: Vaiko Epliku soolokontsert Kinosalongis, Mati Undi lavastuse „Stiil” linastus suurel ekraanil, kontsertpidu KRAHL24 (esinesid Mick Pedaja, Kali Briis, Ouu, Pedigree ja

Dead Furies) ning Von Krahli peoseeria AUX, kus lisaks kodumaistele diskoritele keerutas plaate Gerd Janson Saksamaalt.

AUX, ürituste sari Kinosalong etendused, külastused 2016 KOKKU

10 4 133 147

3 000 384 12 522 15 906

MAJANDUSTEGEVUS muud tulud 12 212

muud kulud 44 533

piletitulu 111 545 halduskulud 35 816

majanduskulud 77 189 toetused 436 402

TULUD

tööjõukulud 337 489

KULUD

325

LAVASTUSPROJEKTID Alates käesolevast kogumikust on lavastusprojektide alla koondatud need teatrid, organisatsioonid või sõpruskonnad, kes esitasid aasta jooksul etendusi ühe lavastusega. 2016. aastal on ühtsesse ringi koondatud kaheksa lavastuse andmed, neist viis olid uuslavastused. Lavastustest kolm on lastele, ülejäänud täiskasvanutele. Lavastuste hulgas on nii sõna- (4) kui ka tantsulavastusi (2), aga ka 1 muusika- ja 1 nukulavastus.

UUSLAVASTUSED Ubuntu Nüüdistantsulavastus. Inspireeritud Juhan Kuusi fotonäitusest „Inimlikkuse mõõt. 45 aastat dokumentaalfotograafiat Lõuna-Aafrikas“. Lavastuse idee autor, lavastaja ja koreograaf Madli Paves. Lavastus valmis koostöös Adamson Ericu Muuseumiga.

Esitajad: Joanna Kalm, Joonas Kollom, Mark Nettam, Madli Paves ja Marie Pullerits.

Esietendus 9. jaanuaril 2016 Adamson Ericu muuseumis.

Rästik OÜ Oliivipuu Draama Aleksei Tolstoi jutustuse „Siug“, Ene Mihkelsoni teose „Korter“ ja paavst Innocentius III teksti „Inimolu viletsusest“ ainetel.

Lavastaja ja helikujundaja Lauri Kaldoja, lavastusdramaturg Maarja Mitt, kunstnik Arthur Arula, valgustaja Merily Loss, helitehnik Rain Orgus, produtsent Ere Naat, assistent Mairi Hüüdma.

Osades: Maarja Mitt – Olga Zotova.

Marje Metsur – Olga Zotova.

Esietendus 27. mail 2016 Tallinnas Lennuki 26 korteris.

326

Olmeulmad Nüüdistantsulavastus. Autorid, lavastajad ja koreograafid Raho Aadla, Age Linkmann, Arolin Raudva ja Maarja Tõnisson, lavastusdramaturg Kadi Maria Vooglaid, kunstnik Nele Sooväli, valguskunstnik Revo Koplus, helikujundaja Tanel V. Kulla, produtsendid Grete Nellis ja Helen Sürje.

Esitajad: Raho Aadla, Age Linkmann, Arolin Raudva ja Maarja Tõnisson.

Esietendus 5. juunil 2016 Tallinnas Luise 5c korteris.

Mardileib Tallinna Lasteteater Muusikal lastele Jaan Krossi samanimelise teose põhjal. Muusika autorid Tiit Kikas ja Priit Pajusaar, dramatiseerija ja lavastaja Alar Haak, laulutekstide autorid Jaan Kross ja Leelo Tungal, kunstnik Riina Vanhanen.

Osades: Kristjan Kasearu – Mart, apteekri õpipoiss. Kätlin Hallik – Matilde, raepreili.

Artur Raidmets – Meister Johann, apteeker.

Jüri Aarma – Raehärra. Sepo Seeman, Peeter Kaljumäe – Piiskop. Margit Saulep – Raeproua. Urmas Põldma – Jürgen, majateener.

Alar Haak – Kroonik.

Esietendus 3. detsembril 2016 Salme Kultuurikeskuses.

Sula Nukulavastus Tarjei Vesaasi novelli põhjal.

Norra keelest tõlkinud Henrik Sepamaa.

Dramatiseerija ja lavastaja Mart Kampus, kunstnik Liina Keevallik, produtsent Kirsten Simmo. Koostöös Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumiga.

Osades: Aita Vaher – Gunhild. Kaia Skoblov – Ema. Janek Sarapson – Isa; Åse.

Esietendus 11. detsembril 2016 Särevi Teatritoas.

Uuslavastustega anti kõik etendused lavastuste statsionaarides, samuti lavastusega „Grace ja Glorie“ Üksnurme küla Rehe küünis.

Banaanikala Projektiteater andis lavastusega „Muinasjutt kuldsest kalakesest“ etendusi üle Eesti koolides, lasteaedades,

raamatukogudes, samuti 2 etendust 2016. aastal Nõmmel avatud Lauliku laval.

Daysleepers andis lavastusega „Ma olen Ivo Linna“ etendusi Pärnu, Jõhvi ja Tartu kontserdimajades, Viljandi Pärimusmuusika Aidas ning Haapsalu, Põlva ja Võru kultuurikeskustes.

Repertuaari nimekiri TEATER / TOIMUMISKOHT

LAVASTUS

Sundown Entertainment Daysleepers Tallinna Lasteteater Banaanikala Projektiteater Luise 5c Oliivipuu Särevi Teatrituba Adamson-Ericu muuseum

Grace ja Glorie Ma olen Ivo Linna Mardileib Muinasjutt kuldsest kalakesest Olmeulmad Rästik Sula Ubuntu

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

ETENDUSED

KÜLASTUSED

14.07.2015 15.07.2015 3.12.2016

ESIETENDUS

sõnalavastus sõnalavastus muusikalavastus

täisk täisk lapsed

12 9 27

2 481 4 122 11 389

17.01.2011 5.06.2016 27.05.2016 11.12.2016 9.01.2016

sõnalavastus tantsulavastus sõnalavastus nukulavastus tantsulavastus KOKKU

lapsed täisk täisk lapsed täisk 8

47 12 15 10 3 135

4 098 660 612 220 118 23 700

327

2016. AASTA UUSLAVASTUSI

CABARET RHIZOME cabaretrhizome.ee erinevatetubadeklubi.ee

BIG WOLF COMPANY Eesti esimene professionaalne kaasaegse tsirkuse trupp loodi aastal 2016 Grete Grossi ja Lizeth Wolki poolt. Mõlemad on lõpetanud Soomes Lahtis asuva tsirkusekooli SaSak Circus Education.

Igavikuline õhtusöök Tsirkuselavastus. Idee autorid ja teostajad Lizeth Wolk ja Grete Gross, produtsent Anu Tähemaa (AD Productions), koostööpartnerid Foody Allen ja Vaba Lava.

Esitajad: Lizeth Wolk – proua Ulfberg.

Grete Gross – proua Ingenser.

Eeletendus 10. jaanuar 2016 Foody Alleni restoranis, etendused 26. ja 27. märtsil 2016 Von Krahli teatris.

BIRGITTA FESTIVAL Reekviem ... ja elu enne Muusika- ja sõnalavastus Wolfgang Amadeus Mozarti teose ainetel. Teksti autor ja lavastaja Joël Lauwers (Belgia), dirigent Mihhail Gerts (Eesti-Saksamaa).

Näitlejad: Uku Uusberg, Mireille Mossé (Prantsusmaa), Andri Luup, Elisabeth Peterson ja Kaari Sillamaa Kaunite Kunstide Kooli õpilased.

Solistid: Yuka Yanagihara (sopran, Saksamaa), Helen Lokuta (metsosopran, Rahvusooper Estonia), Thomas Volle (tenor, Saksamaa), Simon Robinson (bass, Saksamaa). Läti riiklik koor Latvija ja Tallinna Kammerorkester.

Esietendus 18. augustil 2016 Pirita kloostri varemetes.

2 etendust.

328

Aja materjal Liikumislavastus, inspireeritud fotograaf Eadweard Muybridge’i (1830–1904) loomingust. Koreograaf Liis Vares, helikunstnik Kalle Tikas, tehniline teostus Taavet Jansen, Johannes Veski, Jaan Tätte jr. Lavastus valmis koostöös MIMstuudio ja MIMprojectiga.

Laval: Liis Vares, Liisa Linhein, Joonas Parve, Ajjar Ausma, Päär Pärenson ja Kalle Tikas.

Esietendus 10. mail 2016 Erinevate Tubade klubis.

4 etendust.

Vabadusest ja vabandustest Liikumise teemadega tegelev multimeedialavastus.

Meeskond: Ajjar Ausma, Liisa Linhein, Mart Männik, Joonas Parve, Päär Pärenson, Jaan Tätte jr, Johannes Veski.

Esietendus 15. detsembril 2016 Tartu Erinevate Tubade Klubis.

2 etendust (ja 4 etendust jaanuaris 2017).

Lisaks uuslavastustele andis teater 2016. aastal etendusi lavastustega „Odipus“ (13) ja „Otsuse anatoomia“ (10) ning lisaks Tallinna Erinevate Tubade klubi ruumidele Telliskivi Loomelinnakus avati sarnased ruumid ka Tartus, Aparaaditehase 5. korpuse IV korrusel.

COMEDY ESTONIA Esimesed triibulised Monolavastus. Teksti autor ja lavastaja Sander Õigus.

Esitaja: Sander Õigus.

Esietendus 19. jaanuaril 2016 Teoteatris.

8 etendust.

EESTI KAASAEGSE KUNSTI MUUSEUM Pire mõju vili Tantsulavastus. Autor, lavastaja ja esitaja Age Linkmann.

Esietendus 16. märtsil 2016 EKKMi kohvikus.

2 etendust.

EESTI MUUSIKA PÄEVAD Käidi ja külvati varjude seemneid, sest valgus hakkas võrsuma Muusika ja valguse serenaad ühes vaatuses Artur Alliksaare tekstidele. Muusika autor Ardo Ran Varres. Lavastaja Liis Kolle, valguskunstnik Oliver Kulpsoo, kostüümikunstnik Reili Evart, helirežissöör Tammo Sumera.

Esitajad: Jaanika Kilgi (sopran), Taniel Kirikal (bariton/kontratenor) ning YXUS Ensemble: Mihkel Peäske (flööt, bassflööt), Toomas Vavilov (klarnet, bassklarnet), Peeter Sarapuu (fagott, kontrafagott), Harry Traksmann (viiul), Laur Eensalu (vioola), Leho Karin (tšello, kunstiline juht), Madis Metsamart (löökpillid).

Esietendus 9. aprillil 2016 Black Box Studios (Viimsis Rohuneeme tee 1/7) 2 etendust. * Garderoobikaaslased Tragikomöödia. Teksti autor Inga Lunge, lavastaja Egon Nuter, muusikaline kujundaja Toomas Lunge.

Osades: Raivo Mets ja Peeter Kaljumäe – Garderoobikaaslased. Teistes osades: Inga Lunge.

Etendustega tähistati Raivo Metsa 60. ja Peeter Kaljumäe 50. juubelit.

Esietendus 15. aprillil 2016 Viimsi Huvikeskuses.

9 etendust Karlova teatris ja Rahvusraamatukogu teatrisaalis.

GENIALISTIDE KLUBI Universumi printsid Autorid ja esitajad: Tormi Torop ja Kristian Põldma.

Esietendus 14. augustil 2016 Genialistide Klubis.

3 etendust.

HAAPSALUS Mina, Orlando Virginia Woolfi „Orlando“ ja Läänemaa naiste elulugude dramatiseering. Dramatiseerija Piret Jaaks, lavastaja Marion Undusk.

Osades: Katrin Arrak, Elen Gill, Beguta Kevvai, Ulvi Paat, Siiri Simenson, Kaidi Sits ja Marika Vaher.

Esietendus 24. aprillil 2016 Haapsalu kultuurikeskuses.

5 etendust.

Südamega läbi müüri Lavastus Valge Daami muistendi ainetel.

Teksti autor Jan Kaus, lavastaja Aleksander Ots, kunstnik Karel Rahu, videokunstnikud Anti Rannus ja Vahur Kuusk, muusika autorid Angela Aak ja Lea Dali Lion.

Esitajad: Loore Martma, Veljo Reinik, Andres Urb, Indrek Pangsepp, Karel Rahu, Siim Birk, Andree Prees, Marika Aedviir, Katrin Arrak, Liivi Ollino jpt.

Esietendus 19. augustil 2016 Haapsalu piiskopilinnuses.

3 etendust (ja 3 etendust aastal 2017).

329

IMPROTEATER IMPEERIUM Improteater Impeerium laval ...

Improteater IMPEERIUM annab igal kuul etendusi koos külalisnäitlejaga, kellega mängitakse etendus Tartus Karlova Teatris ja Tallinna Kammerteatris.

Näitlejad: Merilin Kirbits, Kati Ong, Mairi Jõgi, Maarika Mesipuu-Veebel, Tarvo Krall, Rauno Kaibiainen, Erki Aule ja Maarius Pärn.

Muusikud: Tarvo Krall, Ragnar Toompuu, Madis Jürgens ja Madis Kreevan.

Valgustajad Mario Saarik ja Aleksander Sprohgis, projektijuht Monika Tomingas.

Saara Kadakuga 15. jaanuaril Tallinnas, 20. jaanuaril 2016 Tartus.

Elina Reinoldiga 13. veebruaril Tallinnas, 18. veebruaril Tartus ja 3. juunil 2016 VanaAntsla teatriaidas.

Karol Kuntseliga 10. märtsil Tartus, 12. märtsil 2016 Tallinnas.

Margus Prangeliga 8. aprillil Tallinnas, 14. aprillil 2016 Tallinnas.

Venno Loosaarega 11. mail Tallinnas, 12. mail 2016 Tartus.

Piret Krummiga 13. oktoobril Tartus, 14. oktoobril 2016 Tallinnas.

Mikk Jürjensiga 4. detsembril Tallinnas, 15. detsembril 2016 Tartus.

Kokku 15 etendust.

Matus Improlavastus elust enne surma.

Esitajad: Erki Aule, Mairi Jõgi, Rauno Kaibiainen, Merilin Kirbits, Tarvo Krall ja Maarius Pärn.

Esietendus 22. oktoobril 2016 kinos Sõprus festivalil Tilt!2016.

3 etendust (ja 3 etendust aastal 2017).

330

Rõud trip Improlavastus.

Näitlejad: Merilin Kirbits, Kati Ong, Mairi Jõgi, Maarika Mesipuu-Veebel, Tarvo Krall, Rauno Kaibiainen, Erki Aule ja Maarius Pärn.

Muusikud: Tarvo Krall, Ragnar Toompuu, Madis Jürgens ja Madis Kreevan.

Esietendus 10. novembril 2016 Tallinna Kammerteatris.

1 etendus (ja 4 etendust aastal 2017).

JÕGEVA LINNA TEATER MTÜ Enne seda, kui sai rahu Jaan Poska 150. sünniaastapäevale pühendatud draama. Teksti autor ja lavastaja Janek Varbas, kunstnik ja kostüümid Janne Vaabla.

Osades: Ljudmila Vahtla, Anni Zimmermann, Janek Varblas, Rein Annuk, Kalle Jürgens, Indrek Uusmaa, Gunnar Vasemägi.

Esietendus 24. jaanuaril 2016 Kuremaa lossis Jõgeva vallas.

10 etendust.

JÕHVI KONTSERDIMAJA Mu elu – mu armastus Luule- ja tantsulavastus. Tekstide autor Pille Roosi, vene keelde tõlkijad Vladislav Sumaroki ja Larisa Podskotšajaga, lavastaja Irina Marjapuu.

Esitajad: Pille Roosi ja Irina Marjapuu.

Esietendus 28. oktoobril Jõhvi Kontserdimajas ja 3. novembril 2016 Kumu auditooriumis.

2 etendust.

KADRIORU PARK LUDO / Reis ümber maailma Tantsulavastus. Idee autor ja produtsent Marje Taska, lavastaja Krista Köster, koreo-

graafid Krista Köster ja Kaspar Aus, muusika autorid Malle Maltis, Marje Taska ja Heini Vaikmaa, lavakujundajad Marje Taska ja Keili Retter.

Tantsijad: Madleen Teetsov-Faulkner, Rene Köster, Silver Soorsk, Yves Mur, Luke Teetsov-Faulkner ja Pire Sova.

Esietendus 22. juulil (2 etendust) 2016 Kadrioru pargis Roosimäe nõlval.

KIHNU SAAR Meri muigab teitele vasta!

Lavastus Kihnu lugude, pillimängu ja tantsuga. Teksti autor ja lavastaja Heidi Sarapuu, kunstnik Mirjam Veske, muusikaline kujundaja Peeter Kaljumäe.

Osades: Alo Kõrve, Argo Aadli, Indrek Ojari, Maiken Schmidt ja Kihnu Pärimuskooli õpilased.

Esietendus 17. juulil 2016 Kihnu saarel Rootsiküla külas Metsamaa pärimustalu õuel.

8 etendust (ja 8 etendust aastal 2017).

KOHTLA-NÕMME KAEVANDUSPARK Kaevurite päev Urmas Lennuki draama. Lavastaja Eduard Salmistu, kunstnik Toomas Hõrak.

Osades: Anne Paluver, Ülle Lichtfeldt, Terje Pennie ja Mait Joorits.

Esietendus 18. augustil 2016 Eesti Kaevandusmuuseumis Kohtla-Nõmmel Ida-Virumaal.

8 etendust.

Kaasaegse tsirkuse grupp MAGO Grupp Mago tuli kokku kevadel 2015 Lahti Tsirkusekooli lõpuklassis, sooviga luua kõrgetasemelisi tsirkuseetendusi, sidudes oma tehnilised oskused liikumise ja looga, leides kõnelemiseks omaette keele.

InTime Kaasaegse tsirkuse lavastus. Idee autorid ja lavastajad Amandine Doat (Prantsusmaa), Grete Gross, Otto Tammivaara (Soome), kaaslavastaja Merle Freund (Saksamaa), valguskunstnik Marita Keskküla, rekvisiitor Heigo Eeriksoo.

Esitajad: Amandine Doat, õhuakrobaat; Otto Tammivaara, stand-up-koomik; Grete Gross, pilvekiikuja.

Esietendus 14. oktoobril 2016 Kumu auditooriumis.

1 etendus (ja 3 etendust aastal 2017).

KOMÖÖDIATEATER Henrik Normanni uskumatud seiklused New Yorgis Monolavastus. Teksti autorid Henrik Normann ja Kati Jägel. Lavastaja Anne Paluver.

Esitaja: Henrik Normann.

Esietendus 3. mail 2016 Türi Kultuurikeskuses.

32 etendust.

Elu on parim meelelahutus Monolavastus. Autor ja lavastaja Andrus Vaarik.

Esitaja: Andrus Vaarik.

Esietendus 5. novembril 2016 Kopli restoranis.

3 etendust (ja 22 etendust aastal 2017).

KULTUURIKATEL ... ja tüdruk istus Lavastus keha, sõna, heli, valguse ja videoga.

Autor ja lavastaja Loore Martma, dramaturg Tõnis Parksepp, kunstnik ja produtsent Herkko Labi, koreograaf Liis Vares, helikunstnikud Loore Martma ja Tanel Kadalipp, valguskunstnik Mari-Riin Villemsoo, videokunstnik Jürgen Volmer.

331

Esitaja: Annemai Mutso – Tüdruk.

Esietendus 27. novembril 2016 Kultuurikatlas.

4 etendust.

LUKE MÕIS Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka ...

Kontsertlavastus. Autor ja lavastaja Tanel Joonas.

Esitajad: Maria Soomets, Ele Sonn, Priit Strandberg, Tanel Jonas, Taavi Toom.

Esietendus 13. juulil 2016 Luke mõisapargis.

4 etendust (ja 6 etendust aastal 2017).

LUTSU TEATER Täiesti salajane!

Hirmnaljakas bondilugu. Teksti autor Heiki Vilep. Lavastaja Jaan Willem Sibul, muusikalised kujundajad Heiki Palm ja Anne-Mai Palm.

Peaosades: Veikko Täär, Peeter Sibul ja German Torres. Teistes osades: Liili Saar, Aveli Asber, Merly Teder, Uno Nagelmaa, Manivald Paulson, Eduard Paulson, Kuldar Leis, Joonas Priit Sibul, Virge Mastik ning KL Põlva malev, Ridala lennuklubi ja Lutsu küla rahvas.

Esietendus 11. juunil 2016 Lutsu külaplatsil Lutsu külas Põlva vallas.

7 etendust (ja 7 etendust aastal 2017).

Astuge sisse Farss lauludega. Teksti autor Erki Aule, lavastaja Peeter Volkonski, kunstnik Silver Vahtre.

Osades: Reimo Sagor, Andres Lepik, Kati Ong, Andres Keil, Rasmus Kull, Eva Püssa ja Ülle Sillamäe.

Esietendus 1. juulil 2016 Alatskivi lossi kastellis.

332

16 etendust Alatskivil ja Eesti Maanteemuuseumis.

2016. aastal andis Lutsu Teater 12 etendust ka lavastusega „Täiuslik pulm“ (esietendus 21. juulil 2015). * Mustrimuutjad Foorumteatri lavastus. Autor, lavastaja ja produtsent Kati Saara Vatmann.

Esitajad: Kati Saara Vatmann, Heli Vahing, Tiiu Kreim, Liina Meta Kuuskman, Evald Piirisild, Ivo Lambing, Tenno Alamaa, Maria Indira Murutar.

Esietendus 20. juulil 2016 Kirna mõisa Täheväravas.

5 etendust.

MTÜ MÜÜDUD NAER Vee peal Olavi Ruitlase teose dramatiseering. Idee autor Siim Sareal, dramatiseerija ja lavastaja Tarmo Tagamets, muusikaline kujundaja Imre Õunapuu.

Osades: Imre Õunapuu, Kait Kall, Agu Trolla, Siim Sareal, Silvi Jansons, Aira Udras ja Maive Käos.

Esietendus 7. juulil Võrus Tamula rannas Rannabangalo juures.

6 etendust.

Vaibaaluste jõuluunistus Humoorikas jõulupärimustega lugu lastele.

Tekst on trupi ühistöö. Lavastaja, kunstnik ja muusikaline kujundaja Tarmo Tagamets.

Esitajad: Agu Trolla – Hipi. Imre Õunapuu – Hopi. Maive Käos – Jõulumemm.

Tarmo Tagamets – Jõulutaat.

Esietendus 5. detsembril 2016 Vastseliinas.

OLDE HANSA Armujook Keskaegne jant ja teatrisööming. Teksti autor Indrek Hargla, lavastaja Tanel Saar, peakokk Emmanuel Wille.

Osades: VAT Teatri näitlejad. Muusikud: Polina Tšerkassova ja Olde Hansa Musicus.

Esietendus 7. veebruaril 2016 Olde Hansa restoranis.

15 etendust.

OMATSIRKUS www.omatsirkus.ee Spektaakel Final Countdown Tsirkuselavastus. Lavastaja Mart Kangro, video autorid Minna Hint ja Taavi Varm.

Korraldaja Eksperimentaalse Liikumise Keskus, koostööpartnerid: Kultuurikatel, Vaba Lava, Trikivabrik, Kanuti Gildi SAAL, Kultuurkapital, Tallinna linn, KangaDžungel jt.

Esitajad: Mari Abel, Raho Aadla, Kreete Tarmo, Helery Kuld, Heleri Tinno, Kadri Ridaste, Johanna Terasmees, Kristin Made, Anni Veskimäe, Kädi Metsoja, Kaja Kann, Toivo Peegel, Margus Terasmees, Heidi Kann, Omatsirkuse õhuakrobaadid ja teised osalejad Soomest, Saksamaalt, Venemaalt, Poolast ja Leedust.

Esietendus 19. novembril 2016 Kultuurikatlas.

POINT point.ee Start Up Comedy: Ämbrisse astumise ajastu Monolavastus. Teksti autorid Tõnis Niinemets, Kertu Moppel, Karl Kermes ja Birgit Kermes. Produtsent Karl Kermes, graafiline disainer Mihkel Uba, tehnilised lahendused Petri Parrik.

Esitaja: Tõnis Niinemets.

Esietendus 4. aprillil 2016 Rakvere teatris.

26 etendust.

Kuidas iseendaga tülli minna Hannes Võrno kognitiivne meelelahutuslik uurimus. Dramaturg Kertu Moppel, lavastuse töörühm: Hannes Võrno, Kertu Moppel, Karl Kermes, produtsent Karl Kermes, graafiline disainer Mihkel Uba, tehnilised lahendused Petri Parrik.

Esitaja: Hannes Võrno.

Esietendus 11. augustil 2016 Tallinna Linnateatri Taevalaval.

19 etendust.

Suur rõõm väikestest asjadest Monolavastus. Teksti autor ja lavastaja Ott Sepp.

Esitaja: Ott Sepp.

Esietendus 5. oktoobril 2016 Von Krahli Teatris.

28 etendust.

ON TEATER

PÄRNU SUVETEATER

Maailma ilusaim tüdruk Tõsielul põhinev monolavastus. Teksti autorid ja lavastajad Siim Maaten ja Kaisa Roover.

Esitaja: Siim Maaten.

Esietendus 9. detsembril 2016 Vabal Laval.

3 etendust (ja 1 etendus aastal 2017).

Klarissa kirjad Dokumentaallavastus põhineb abielupaari säilinud kirjadel, dokumentidel, mälestustel.

Dramaturg ja lavastaja Tiit Palu. Muusika Olavi Kõrre esituses.

Osades: Piret Laurimaa – Klarissa. Sepo Seeman – Elmar.

333

Esietendus 12. juulil 2016 Pärnu Jahtklubi purjekakuuris (Lootsi 6).

12 etendust (ja 15 etendust aastal 2017).

Esietendus 18. augustil 2016 Vana-Pärnu rannas (majaka lähedal vee piiril).

3 etendust.

MTÜ RABAREBASED

RÄNDTEATER VABA VANKER

Suitsune transs tinapaberis Tantsulavastus Fernando Pessoa „Tubakapoe“ ainetel. Koreograaf Karoline Suhhov, dramaturg Sven Sander Paas, helikunstnik Judith Parts, valguskunstnikud Mari-Riin Villemsoo ja Karolin Tamm, kunstnik Madli Liiva, grimmikunstnik Elsa Levo, videokunstnik Rommi Ruttas, visuaalide looja Kerttu Kruusla, produtsent Kerli Rannala, produtsendi abid Mari-Liis London, Silvia Käsk.

Esitajad: Kai Valtna, Kristian Põldma ja Helle Mari Toomel.

Esietendus 31. mail 2016 Viljandi Valges Saalis.

3 etendust.

Pööripäev Pärimuslik jõululavastus. Autor ja lavastaja Maili Metssalu, helikujundaja Maarja Soomre, valguskujundaja Karl, videokunstnik Alyona Mokov, kunstnik Lennart Lennuk.

Osades: Loore Martma – Tüdruk Säde.

Maarja Soomre – Ema. Jüri Metssalu – Vanamees.

Esietendus 6. detsembril 2016 Eesti Rahva Muuseumi teatrisaalis.

11 etendust.

REAL LIFE COMPANY www.barbaralehtna.com Reiv Füüsilise teatri lavastus. Autorid Barbara Lehtna ja Terje Tamm, lavastaja Barbara Lehtna.

Laval: Indrek Kornel, Linda Vaher, Barbara Lehtna, Liga Rudžaite, Maria Krinal ja Kaido Torn.

Esietendus 4. märtsil 2016 Sõltumatu Tantsu Laval.

Mehed tantsivad merega Visuaalteatri- ja tantsulavastus. Autor Barbara Lehtna, lavastaja Barbara Lehtna, koreograaf Silver Soorsk, kunstnik Katri J., produtsendid Maria Krinal ja Terje Tamm.

Laval: 30 meest.

334

TAARKA PÄRIMUSTEATER Inemise igä Seto legendilaulud. Teksti autor Kristiina Jalasto, lavastaja Helena Kesonen, helikunstnik Kristjan Priks, lavastuskunstnik Mailiis Laur.

Mängivad TÜ Viljandi kultuuriakadeemia 11. lennu näitlejatudengid Eduard Tee, Martin Tikk, Tanel Ting, Karl Robert Saaremäe, Jekaterina Burdjugova, Getter Meresmaa ja 12. lennust Elar Vahter.

Esietendus 6. augustil 2016 Piusa liivakarjääris.

8 etendust.

TALLINNA KAMMERTEATER www.kammerteater.ee Lollidemaa Monolavastus. Autor ja esitaja: Indrek Taalmaa.

Esietendus 6. jaanuaril 2016 Tallinna Kammerteatris.

19 etendust (ja 5 etendust aastal 2017).

Saunaeide tõde ja õigus A. H. Tammsaare „Tõe ja õiguse“ I osa ainetel. Dramatiseerija ja lavastaja Merle Karusoo, kunstnik Pille Jänes.

Osades: Katrin Saukas ja Indrek Taalmaa.

Esietendus 21. juulil 2016 A. H. Tammsaare muuseumis Vargamäel.

20 etendust Vargamäel ja Tallinnas Hobuveskis.

TARTU ÜLIKOOLI KAMMERKOOR Südamepeitjate planeet Eesti muinaslugudel põhinev muusikalavastus. Teksti autor Kristiina Ehin, lavastaja Jaanus Tepomees, muusikajuht Triin Koch, koreograaf Janek Savolainen, kunstnik Kristina Lõuk, valguskunstnik Priidu Adlas, videokunstnik Svetlana Bogomolova.

Lavastusega tähistati Tartu ülikooli kammerkoori 45. aastapäeva.

Esitajad: Tõnu Oja, Saara Nüganen, Argo Vals ja Tartu ülikooli kammerkoori lauljad, dirigent Triin Koch.

Esietendus 14. mail 2016 Tartus Raadi lennuangaaris (Roosi tn 83).

7 etendust (sh festivalil Draama 3 etendust).

TEATRIBUSS teatribuss.ee Saladuste puu Muusikaline lavastus. Teksti autor Donald Tomberg, lavastaja Marko Mäesaar, muusika autor Andres Vago, kunstnik Marge Martin.

Osades: Veikko Täär või Marko Mäesaar – Gustav. Katrin Kalma – Herberta. Andres Vago – Muusik (kitarr).

Esietendus 10. veebruaril 2016 Tartu Laulupeomuuseumis.

5 etendust.

Pettsoni ja Finduse rebasejaht Muusikaline lavastus lastele Sven Nordqvisti teose ainetel. Rootsi keelest tõlkinud Ülle Kiivet. Dramatiseerija Urmas Lennuk, lavastaja Marko Mäesaar, kunstnik Marge Martin, muusika autor Andres Vago.

Osades: Margus Grosnõi, Meelis Sarv, Katrin Kalma ja Marko Mäesaar.

Muusikud Andres Vago, Siim Saarela ja Tartu Muusikakooli õpilased.

Esietendus 12. augustil 2016 Teatri Kodu sisehoovis.

11 etendust (ja 15 etendust aastal 2017).

MTÜ TEATER :D www.koolon.ee

MTÜ TEMUFI temufi.com

Salamander Garry Marshalli ja Lowell Ganzi draama. Lavastaja Erki Aule, kunstnik Riina Vanhanen.

Osades: Raivo Rüütel – Peter Rawenswaal, professor. Marika Korolev – Anita Merendino. Veikko Täär – Dominic de Caesar, Anita kallim. Lauri Pedaja – Põetaja.

Esietendus 1. juulil 2016 Jõelähtme Golfikeskuses.

18 etendust (ja 9 etendust aastal 2017).

Tom Sawyeri seiklused Muusikaline lavastus Mark Twaini teose ainetel. Inglise keelest tõlkinud Anna Bergmann. Dramatiseerija ja lavastaja Peep Maasik**, kunstnik Birgit Landberg, koreograaf Jaanika Tammaru, muusikaline kujundaja Toomas Lunge, laulusõnade autor Inga Lunge, helitehnik Sten Arvi.

Peaosades: Silver Kaljula – Tom Sawyer.

Kaarel Targo – Huck Finn. Anne Veesaar – tädi Polly. Karol Kuntsel – Jim. Jaune Kim-

335

mel* – Becky. Teistes osades: Ragnar Kekkonen, Margit Tamm, Maarja Tammemägi**, Mari Anton**, Kristjan Poom**, Karolin Jürise**, Hans Kristian Õis**.

TÜ VKA 11. lend* ja 12. lend**.

Esietendus 3. augustil 2016 Tartu Seikluspargis.

10 etendust (ja 8 etendust aastal 2017).

TÕRVA LOITS Tere, perestroika?

Tule-, vee-, muusika- ja vabaõhuvaatemäng.

Lavastaja Mart Koldits, tekstid Mihkel Raud, koreograaf Märt Agu, muusika: Kuldne Trio, J.M.K.E., Vennaskond ehk 1991 vs 2016. Elephants From Neptune & Avoid Dave.

Etendus 13. augustil 2016 Veskijärve veerel, Tõrva Loitsul.

TÕSTAMAA SUVETEATER Karlsonson Tragikomöödia. Teksti autor ja lavastaja Gerda Kordemets, muusikaline kujundaja Markus Robam, kunstnik Andrus Jõhvik, kostüümikunsntik Neoon Must.

Osades: Veikko Täär – Karl. Kersti Tombak – Vanamutt jt rollid.

Esietendus 5. augustil 2016 Tõstamaa mõisas.

15 etendust (ja 4 etendust aastal 2017).

VIIMSI HUVIKESKUS Perekond Addams Marshall Brickmanni, Rick Elice’i, Andrew Lippa muusikal. Inglise keelest tõlkinud Mati Aid. Laulusõnad autorid Kristel Pedak, Kaari Sillamaa, Kirsi Rannaste, Kalle Erm ja Maarja Uritam. Lavastaja Kati Aid, noodigraafika, fonogrammide autor, projekti- ja muusikajuht Kalle Erm, koormeistrid Hille

336

Savi ja Kalle Erm, kostüümikunstnik Moonika Lausvee, grimmikunstnikud Liina Ariadne Pedanik ja Katriin Vider, rekvisiititide autor Valmo Vider, dekoratsioonide autorid Raul Aljas ja Paavo Kirsi, helimeistrid Raido Nigumann ja Lars Leopold Briedis, valguskunstnikud Madis Toomela ja Madis Erm, reklaamikujundajad Hanna Jõers ja Kristina Pärn, turunduskorraldajad Heidi Kirsimäe ja Annaliisa Sisask Silla.

Osades: Priit Kiigemägi, Karola Tarvid, Hille Savi, Kaupo Roos, Keit Marjamaa, Asko-Robert Meola, Tauri Prigo, Maarja Uritam, Valmo Vider, Kasper Sebastian Silla, Liina Aid, Liis Rebane, Mai Kroonmäe, Triin Rebane, Doris Rannala, Heilike Engbusk, Siret Abrams, Grete Anton, Elisabeth Kaasik, Katri Kuusk, Ronald Korv ja Siim Vahemäe.

Esietendus 19. märtsil 2016 Viimsi Huvikeskuses.

15 etendust.

VILJANDI TEATRIHOOV Hops, keerdu, pots Heli-, ruumi- ja liikumismängudega lavastus väikelastele. Autorid ja lavastajad Christin Lunts, Kärt Reemann, Tiina Mölder ja Laura Peterson, kunstnik Marko Odar, muusikaline kujundaja Ülo Krigul.

Mängivad: Christin Lunts, Kärt Reemann, Tiina Mölder ja Laura Peterson.

Esietendus 3. juunil 2016 Koidu seltsimajas Viljandi Hansapäevadel.

RAADIOTEATER raadioteater.err.ee Raadioteater on asutatud 1928. aasta 24. veebruaril, hetkel ERRi struktuuris iseseisev üksus.

Raadioteater talletab näitlejate ja lavastajate loomingut ning arendab kodumaist dramaturgiat. Põhiväljundiks on kuuldemängud, järjejutud, Raadio Ööülikool, Luuleruum ja Jutujärg. Raadioteater annab välja näitlejapreemiat igal aastal 12. aprillil, Felix Moori sünniaastapäeval.

KOOSSEIS: Peatoimetaja: Tiina Vilu-Demjanov Loovjuht: Andres Noormets Toimetajad: Piret Pääsuke, Jaan Tootsen ja Pille-Riin Purje Helirežissöörid: Külliki Valdma ja Külli Tüli

UUSLAVASTUSED Eestluse elujõust Autor Indrek Koff. Stsenarist, lavastaja ja muusikaline kujundaja Taago Tubin, helirežissöör Külli Tüli.

Esitavad Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia etenduskunstide osakonna teatrikunsti eriala 11. lennu tudengid Grete Jürgenson, Helena Kesonen, Jaune Kimmel, Liisu Krass, Getter Meresmaa, Märten Matsu, Ringo Ramul, Karl Robert Saaremäe, Karl Sakrits, Martin Tikk, Tanel Ting, Mihkel Vendel. Õppejõud: Taago Tubin ja Kalju Komissarov.

Salvestatud Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia Muusikamaja helistuudios.

Esietendus 27. veebruaril 2016.

Meri August Gailiti novelli põhjal raadiole seadnud Piret Pääsuke. Lavastaja Andres Noormets, helirežissöör Külli Tüli.

Kõigi rollide esitaja Andres Noormets.

Esietendus 19. novembril 2016.

Eradetektiiv ERF Autor ja režissöör Gert Kiiler, helirežissöör Külli Tüli.

Osades: Rein Oja – ERF. Tõnu Oja – Direktor, hiljem Puhastusteenuste vanemspetsialist. Tiina Vilu – Hääl kohvikus. Marge-Ly Rookäär – Toimetaja. Riina Eentalu, Arp Müller, Helgi Erilaid, Mari Tarand, Koit Raudsepp, Piret Pääsuke, Urmas Vadi, Priit Ennet, Piret Kriivan, David Vseviov, Margit Kilumets, Kaja Kärner, Ingrid Peek, Marje Lenk, Juhan Kilumets, Uku Toom, Pille-Riin Purje – Reklaamihääled. Tarmo Tiisler – Sisuseletaja. Ivo Linna – Sõber. Tõnis Tirel – Reklaamirobot.

Esietendus 14.–16. detsembrini 2016 (3 osa).

154 William Shakespeare´i sonetti Shakespeare'i aasta tähistamiseks salvestati kõik Shakespeare'i 154 sonetti 79 näitleja esituses. Inglise keelest tõlkinud Harald Rajamets ja Samuil Maršak. Sarja toimetas Raadioteatris Pille-Riin Purje, Raadio 4s Andrei Hussainov, helirežissöörid Külliki Valdma ja Külli Tüli.

Sari valmis Eesti kultuurkapitali ja Briti nõukogu toetusel.

Esitajad: Rein Oja, Jaan Rekkor, Sepo Seeman, Ain Lutsepp, Indrek Sammul, Jaak Prints, Tambet Tuisk, Robert Annus, Üllar Saaremäe, Tõnu Oja, Roman Baskin, Rasmus Kaljujärv, Andres Raag, Andres Lepik, Raivo Trass, Egon Nuter, Mait Malmsten, Eduard Toman, Aleksandr Ivaškevitš, Pääru Oja, Martin Veinmann, Marko Matvere jpt.

337

Sari oli ERRi raadioprogrammides eetris alates 23. aprillist, Shakespeare´i sünni-surmaaastapäevast.

Raadioteatri auhinnad Oktoobris 2016 võitis festivalil Prix Europa Eestit esindanud Andres Noormetsa kuuldemäng „Asjad“ raadiodraama kategoorias peaauhinna.

Raadioteatri näitlejapreemia 2016 pälvis Andres Raag, järjejuttude meisterliku esitamise eest: merekultuuri aasta järjejutud – katkendid Juhan Smuuli „Jäisest raamatust“ ja Lembit Uustulndi teosest „Aastavahetus Casablancas“.

TEATRIKOOLID EESTI MUUSIKA- JA TEATRIAKADEEMIA LAVAKUNSTIKOOL www.lavakas.ee 1. septembrist 2016 alustas Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli juhataja ja külalisprofessorina tööd Lembit Peterson.

Vallutatud Ruumidraama. Lavastaja Jan Teevet (EMTA lavakunstikooli 28. lend), lavastusdramaturg Priit Põldma (EMTA lavakunstikooli 28. lend), helikunstnik Vootele Ruusmaa, kostüümikunstnik Maryliis Teinfeldt, projektijuht Margit Kajak.

Osades: Grete Jürgenson (TÜVKA teatrikunsti 11. lend), Teele Pärn (EMTA lavakunstikooli 28. lend), Liisa Saaremäel ja Peeter Volkonski.

Etendused 3. septembril 2016 Tartu Loodus-

338

maja talveaias festivalil Draama 2016.

4 etendust.

EMTA lavakunstikooli 28. lennu üliõpilaste rühmatöö „Impeerium“ esietendus 26. novembril 2016 Von Krahli Teatris. Lavastaja Mart Koldits, autorid ja näitlejad EMTA lavakunstikooli 28. lennu üliõpilased.

EMTA OOPERSTUUDIO Suor Angelica Giacomo Puccini ooper. Lavastaja Taisto Noor, tõlkinud Malle Ruumet ja Ene Rindesalu, muusikaline juhendaja, kontsertmeister ja projektijuht Ene Rindesalu, valguskujundaja Martin Meelandi.

Osades: Arete Teemets – La suora Angelica (külalisena). Aule Urb – Vürstinna. EloMaarja Miilen – La suora Zelatrice. Grete Oolberg – Suor Genovieffa. Merilin Taul – La suora infermiera; La Badessa. Merje Uppin; Kadi Jürgens – La maestra delle novizie.

Kadri-Liis Kukk – Suor Osmina; la prima sorella cercatrice. Getter Unt, Kadri Kõrvek – La seconda sorella cercatrice. Siiri Johanson – Una conversa; suor Dolcina. Ann Narva – Una novizia. Klaveril Ene Rindesalu.

Esietendus 9. veebruaril 2016 Pirita kloostri uues kabelis.

4 etendust.

Time of the Opera Lavakava katkenditega Mozarti, Verdi, Smetana, Massenet’ ja Mascagni ooperitest. Lavastaja ja videomiksija Sasha Pepeljajev, tehniline teostaja Tammo Sumera, valguskujundaja Peeter Veltmann, muusikalised juhendajad Ene Rindesalu, Tiina Kärblane ja Maria Bachmann, produtsent Grete Nellis.

Esitajad: Janari Jorro, Egon Laanesoo, Matti Torhamo, Raiko Raalik, Anu-Mari Uus-

põld, Edgar Tron, Grete Oolberg, Siiri Johanson, Mattias Aabmets, Merilin Taul, Egle Troon, Sander Sokk, Elina Netšajeva, EloMaarja Miilen. Klaveril saatsid Ene Rindesalu ja Tiina Kärblane.

Etendused 28. ja 29. aprillil 2016 EMTA kammersaalis.

Dido and Aeneas Henry Purcelli barokkooper. Lavastaja Stephan Jöris (Saksamaa), muusikajuhid Imbi Tarum, Teele Jõks ja Meelis Orgse, kunstnik Joanna Juhkam (Eesti Kunstiakadeemia), valguskujundaja Merily Loss (TÜ Viljandi kultuuriakadeemia), koormeister Elmo Tiisvald, kontsertmeister Ene Rindesalu, produtsent Mari Kolle-Laur. EMTA ooperistuudio ja Varajase Muusika Keskuse ühistöö.

Osades: Kadi Jürgens, Damaris Ilves – Dido. Janari Jorro, Kristjan Jaanek Mölder – Aeneas. Siiri Johanson, Marie Roos – Belinda.

Grete Oolberg – Teine naine. Elo-Maarja Miilen, Kadri Kõrvek – Ülemnõid. Ann Narva, Kristine Žogota – Esimene nõid. Getter Unt – Teine nõid. Merilin Taul – Vaim. Edgar Tron, Yixuan Wang – Esimene madrus.

Proloog: Christopher Rajaveer – Phoebus (EMTA lavakunstikooli 27. lend). Liisa Saaremäel – Venus (EMTA lavakunstikooli 27. lend).

EMTA vokaalansambel „LAX902!” Teele Jõksi juhatusel: Annaliisa Rebane ja Doyeon Kwak (sopranid), Annely Leinberg ja Johanna Maria Juhandi (aldid), Karl Tipp ja Yixuan Wang (tenorid), Erki Lillemets, Mattias Aabmets (bassid). EMTA barokkansambel ajastu pillidel Imbi Tarumi juhatusel: Imbi Tarum (klavessiin), Anete Ainsaar ja Tiina Mäe (viiulid), Raido Lill (vioola), Johanna Randvere (tšello), Kaari Uus (viola da gamba), Agnes Toomla ja Egon Punnison (plokkflöö-

did), Piibe Maria Talen (klavessiin, positiivorel).

Esietendus 18. novembril 2016 teatri NO99 kammersaalis.

3 etendust.

EMTA ooperistuudio lauljad esinesid RO Estonia laadapäeva kontserdil 3. septembril 2016.

Kavas olid katkendid Mozarti ooperitest „Così fan tutte”, „Võluflööt” ja „Don Giovanni”. Lavastaja Taisto Noor, klaveril Ene Rindesalu.

Esinesid: Marie Roos, Kristjan Jaanek Mölder, Anu-Mari Uuspõld, Edgar Tron, Damaris Ilves, Kadri Kõrvek, Grete Oolberg, Raiko Raalik ja Siiri Johanson.

TALLINNA BALLETIKOOL www.balletikool.edu.ee Juubeligala Balletikooli 70. juubelit tähistav galakontsert.

Kunstiline juht oli kooli direktor Kaie Kõrb.

Esinesid kooli lõpetajad Marjana Fazullina, Alice Niinemäe, Carolina Sumarok, Marita Weinrank ja Anu Mägi, vanema ja noorema astme õpilased ning Eesti Rahvusballeti solistid Luana Georg, Jevgeni Grib, Sergei Upkin, Denis Klimuk ja Ali Urata.

Galaõhtu toimus 29. mail 2016 Rahvusooperis Estonia.

Estonia teatri esimese rõdu galeriis oli avatud balletikooli vilistlase Rünno Lahesoo fotonäitus koolist ja selle kasvandikest.

339

TALLINNA ÜLIKOOL Balti filmi, meedia, kunstide ja kommunikatsiooni instituut, koreograafia osakond 28. aprillist 27. maini toimus Tallinna Ülikooli Kultuurikvartali raames KorFest 2016, kus anti tantsulavastustega etendusi TLÜ teatrisaalis Stella, VAT Teatris, EMTA Kammersaalis ja Kanuti Gildi SAALis. Kokku 21 etendust 14 lavastusega.

Koreograafia 40 Tantsukõrghariduse ja koreograafia õppekavade 40. aastapäevale pühendatud etendusõhtu.

Kavas: I osas: 2016. aasta KORFESTil publiku lemmikuks valitud Liis Pokineni lavastus „Brassica oleracea“, Häldi Kasaku eksperimentaalne miniatuur, Helin Jürmanni lavastus „Masi(i)n” (valiti IFMC kaasaegse koreograafia konkursile, mis toimus 2016 novembris Valgevenes Vitebskis) ning katkendid kaasaegse tantsu ja pärimustantsu õppesuuna lavastusest.

II osas Fine 5 Tantsuteater selleks õhtuks loodud lavastusega. Autorid ja koreograafid Renee Nõmmik ja Tiina Ollesk. Tantsijad: Tatjana Romanova, Helen Reitsnik, Olga Privis, Tiina Ollesk ja Simo Kruusement (kõik TLÜ koreograafia osakonna vilistlased).

Etendus 15. novembril 2016 Vaba Lava teatrisaalis.

HARRASTUSTEATER EESTIS ALLE-SAIJA TEATRISTUUDIO Kanepi vald, Kaagna küla Proua Daam Komöödia autor ja lavastaja Janno Puusepp.

Peaosas: Ülle Sillamäe. Teistes osades: Meelis Vahtramäe, Kent Joosep, Imbi Pallo, Hennu Krukov, Ingrid Ulst, Doris Pavlov, Tiina Neeve, Jaanika Ulst.

Esietendus 2. aprillil 2016 Alle-Saija Teatritalus.

8 etendust, sh rahvamajades mujal Eestis.

Kardemoni linna rahvas ja röövlid Muusikalavastus Thorbjörn Egneri teose ainetel. Lavastaja Ingrid Ulst.

Osades: Meelis Vahtramäe – Kordnik Bastian. Hennu Krukov – Vana Tobias. Ülle Sillamäe – Trammijuht Siversen. Imbi Pallo – Pagar. Merike Ingver – Vorstmaaker. Argo Peetmaa – Habemeajaja. Aivo Kikerman – Silius. Jaanika Ulst – Tädi Sofie. Doris Pavlov – Emand Bastian. Aivo Kikerman või Janno Rüütle – Röövel Kasper. Kent Joosep – Röövel Jesper. Ando Veebel – Röövel Jonatan.

Karin Ulst – Lõvi; Sebra. Imre Gabriel Keldu või Kristo Kõiv – Tommy. Steffi-Carlotta Pukk – Kamilla. Ingrid Ulst, Adele Veebel, Tiina Neeve – Linnarahvas.

Esietendus 9. juulil 2016 Alle-Saija Teatritalus.

8 etendust.

KARAKTER MTÜ Draakon Jevgeni Švartsi teose ainetel. Lavastaja Tiit Alte.

Osades: Hannes Tiinas, Liivi Tuga, Ahti

340

Bachblum – Draakon. Aavo Soots – Lancelot.

Arvi Lemberg – Charlemange. Tea Parts – Elsa. Kaido Piiroja – Linnapea. Ivo Leek – Heinrich, linnapea poeg. Henrik Lainvoo – Kass. Tarmo Truss – Eesel ja Kirjutaja. Elin Lemberg, Riina Vaher, Helgi Koort – Elsa sõbratarid. Üllar Heinsaar – Vanglaülem.

Robin Täpp, Külliki Heinsaar – Kangrud.

Tanja Zalite – Aednik. Robin Täpp – Kaupmees. Vilve Tombach – Kübarameister. Georg Kondel – Sepp. Kert Saarmets – Poisike.

Hellja Borozdina, Rauno Põld ja teised – Linnakodanikud.

Esietendus 2. veebruaril 2016 Rakvere kultuurikeskuses.

4 etendust.

Insomnia Uku Masingu jt autorite teoste ainetel. Lavastaja Alina Klimova.

Osades: Tea Parts, Tarmo Truss, Üllar Heinsaar, Külliki Heinsaar, Georg Kondel – Varjud. Ivo Leek, Henrik Lainvoo, Elin Lemberg, Riina Vaher, Alina Klimova – Ärkajad.

Esietendus 7. augustil 2016 Rakvere kultuurikeskuses.

2 etendust.

Vallini kõrtsis Muusika- ja sõnalavastus Juhan Smuuli teoste ainetel. Lavastaja Tiit Alte.

Osades: Ahti Bachblum – Kihnu Jõnn.

Hannes Tiinas – Kapten Kerttunen. Üllar Heinsaar – kõrtsmik Vallin. Hellja Borozdina – Baaridaam. Helgi Koort – Mann. Tanja Zalite – Mathilde. Georg Kondel jr – Alfred.

Aavo Soots – Jürnas. Georg Kondel – soomlane Antti. Arvi Lemberg – soomlane Lauri.

Ivo Leek – saarlane Mihkel. Kaido Piiroja – saarlane Jaan. Martin Müller – Lõõtsamees.

Stiiv Kärtner – Klarnetimängija. Tarmo Truss, Heiki Veermets, Arvo Roosipuu, Tiit Kalju-

mäe, Robin Täpp – välismaalased. Tea Parts, Külliki Heinsaar, Riina Vaher, Margareta Mu, Alina Klimova – lõbutüdrukud.

Esietendus 12. detsembril 2016 Viru-Nigula rahvamajas.

1 etendus.

ELVA HARRASTUSTEATER MTÜ Linnaelu Teksti autor ja lavastaja Maarja Koorik.

Osades: Imre Vallikivi – Leo Roosna. Marika Raudsik – Ellen Karu. Elis Eberling – Elle-Riin Roosna. Lilia Tamm – Valve Kaselaan. Ülle Rebane – Eva. Marge Mäesalu – Kati. Ülo Haljasorg – Vello Sass. Mare Jõgi – Ema Rita.

Esietendus 2. juulil 2016 Elva Gümnaasiumi saalis.

5 etendust, sh Elvas ja Tartu Laulupeomuuseumis.

JÕELÄHTME LAVAGRUPP Ülo, Alo ja õlu Andri Luubi komöödia. Lavastaja Maie Ramjalg.

Osades: Kaupo Käsik – Alo. Tiit Tammesson – Ülo. Eigi Tali – Sirje. Taimi Saarma – Naabrinaine. Jane Lauter – Virve.

Esietendus 3. mail 2016 Jõelähtme rahvamajas.

9 etendust, sh Paides, Elvas, Orissaares, Valgus, Kosel, Padisel.

KARTOFFEL Roela näitetrupp Mälu Dokumentaallavastus. Mälestuste kokku seadja ja lavastaja Urmas Lindlo.

Osades: Rainis Aal – Matti Merede. Mare

341

Hirtentreu – Aino Kuusemets. Silva Eigi – Helgi Moor. Katrin Põllu – Alma Allika.

Urmas Lindlo – Eduard. Kelli Maidla – Lydia.

Esietendus 7. veebruaril 2016 Roela Rahvamaja, etendused ka Rakvere Kultuurimajas, Kulina mõisas.

KEHRA NUKK Kolm soovi Nukulavastus. Autor ja lavastaja Sirje Põlendik.

Osades: Annely Pakkane – Jõulumemm.

Maige Ojavee – Päkapikk Pääru. Kelli Põlendik – Sipsik. Kairi Rikko – Turumüüja. Sirje Põlendik – Nõid.

Esietendus 28. novembril 2016.

13 etendust Harjumaa lasteaedades ja rahvamajades.

KUNGLA MTÜ / KUNGLA MUUSIKALITRUPP Valga Pöial-Liisi Muusikal H. C. Anderseni muinasjutu ja erinevate animafilmide ainetel. Lavastajad Siiri Põldsaar, Valdek Ott, Sillen Klasman, Anastasia Makarova ja Lissa-Anna Lender.

Osades: Robert Afanasjev – Konn. Ergo Kommer – Prints; Mardikas. Janne Kurvits – Koer; Mardikas. Triin Lass – Pöial-Liisi.

Jan Kenory Matus – Hiir; Mardikas. Rando Mets – Konn. Kristina Mihhailova – Tibu; Mardikas. Arseni Nikitin – Kumalane. Sofia Nikitina – Tibu; Mardikas. Kristjan Olesk – Konn; Mardikas. Karmela Pruli – Kana; Mardikas. Maria Tamm – Part; Mardikas. MariLiis Taniel – Jänes; Mardikas. Timmu Viilup – Mardikas. Lizanne Viirmaa – Tibu; Mardikas. Kertu Taldrik – Konn; Mardikas.

342

Taavi Koppel – Pääsuke. Genor Kasak – Lehm; Mutt. Kristo Põldsaar – Mardikas.

Esietendus 31. märtsil 2016 Valga Põhikoolis.

6 etendust, sh Valga Kultuuri- ja Huvialakeskuses, Jõõpre rahvamajas.

Totter Potter Matt ja Nick Langi ning Brian Holdeni muusikal. Lavastajad Siiri Põldsaar, Tanel Pai ja Maarika Eespere.

Osades: Markus Põld – Harry Potter. Valdek Ott – Ron Weasley. Mareli Nielson – Hermeliine Granger. Maarika Eespere – Ginny Weasley. Anna-Kaisa Nõmme – Draco Malfoy. Siim Kängsepp – Albus Dumbledore.

Tanel Pai – Severus Snape. Hardo Adamson – Voldemort. Tauri Pai – Quirinus Quirrell. Siiri Põldsaar – Bellatrix Lestrange.

Anastasia Makarova – Cho Chang. Andre Ostrak – Cedric Diggory. Simm Paap – Neville Longbottom. Karin Kosemets – Vincent Crabbe. Keit Mariet Jürgens – Gregory Goyle.

Reelika Savi – Lavender Brown. Catlin Saar – Luna Lovegood. Ariel Genrihov – Pansy Parkinson. Carol Põldsaar – Mäuguv Mirtel. Keit Mariet Jürgens – Draakon. Greete Riik – Surmasööja 1. Lissa-Anna Lender – Surmasööja 2. Mirjam Mõistus – Ajaleht. Catlin Saar – Dementor. Janeli Nielson – Roosa kleidiga tädi maalil.

Esietendus 12. detsembril 2016 Valga Kultuuri- ja Huvialakeskuses.

8 etendust, sh Valgas, Sangaste seltsimajas, Salme Kultuurikeskuses, Võnnu kultuurimajas Kannel, Vastseliina rahvamajas, Antsla kultuuri- ja spordikeskuses.

LENDTEATER Elva, Tartumaa Ristumine peateega Jaan Tätte komöödia. Lavastaja Tess Pauskar.

Osades: Margus Möll – Osvald Koger.

Anne-Mai Tevahi – Laura Siig. Karl Bussov – Roland Räim. Aire Pajur – Karmen Koha.

Esietendus 22. aprillil 2016 Tartu Tampere Maja keldrisaalis.

15 etendust, sh Tartu Laulupeomuuseumis, Athena Keskuse pööningusaalis, Puhja seltsimajas (festivali raames), Elva LendTeatri majas, Alle-Saija Teatritalus, Vana-Vigala tehnikakoolis (festivali raames), Vastse-Kuuste kultuurimajas, Kohtla-Nõmme kultuurikeskuses.

Hopp, Johanna!

Sõna- ja tantsulavastus. Autor ja lavastaja Aire Pajur.

Osas: Aire Pajur – Anna Raudkats.

Esietendus 9. märtsil 2016 Elva HKKs Sinilind.

4 etendust, sh Tartu Laulupeomuuseumis, Lümanda kultuurimajas, Karksi valla kultuurikeskuses.

SALME VALLATEATER Saaremaa Triikija Aleksandr Stroganovi draama. Lavastaja Maire Sillavee.

Osas: Ellen Teemus – Zanna.

Esietendus 17. märtsil 2016 Salme rahvamajas.

6 etendust, sh rahvamajad Saaremaal ja mujal.

Sinatraga kuu peale Mary Jonesi komöödia. Lavastaja Maire Sillavee.

Osades: Marika Paas – Francis. Aina Aavik – Loretta.

Esietendus 14. mail 2016 Salme rahvamajas.

5 etendust, sh rahvamajad Saaremaal ja mujal.

Majakavahi tüdrukud Tove Appelgreni draama. Lavastaja Maire Sillavee.

Osades: Kaidi Ottis – Augusta. Katrin Paju – Emma. Elika Sepp – Ida. Esietendus 25. mail 2016 Salme rahvamajas.

7 etendust, sh rahvamajad Saaremaal ja mujal.

Kihlveopruut Komöödia. Teksti autor Ingrid Ulst. Lavastaja Maire Sillavee.

Osades: Anni Veskinõmm – Kirsti. Epp Petrov – Proua Sofia. Eve Tilts, Ulvi Sadam, Leidi Seema – Õed. Helle Timm – Teenijanna.

Rein Seema – Juhataja. Tarvo Veskinõmm – Juhataja poeg. Maarjus Kupits – Agronoom.

Marika Paas – Agronoomi õde. Henrik Veskinõmm – Agronoomi lapselaps. Teistes osades külarahvas.

Esietendus 13. augustil 2016 Anseküla teelistemaja õuel.

3 etendust.

SEASAARE NÄITEMÄNGU SELTS MTÜ Viljandi Eesti rahva ennemuistsed jutud F. R. Kreutzwaldi juttude dramatiseering.

Dramatiseerija ja lavastaja Karl Sakrits.

Osades: Agu Lall, Aino Tuuksam, Ane Purgas, Anna Mikson, Annika Kiis, Indrek Palu, Kait Aidnik, Kristjan Kaarjärv, Maarja

343

Palu, Maret iila, Mari Lember, Marika Poolakese, Marna Krabbi, Reet Raudsepp, Voldemar Nikolajev, Liisa Tammoja ja Liis Künnapas.

Esietendus 6. märtsil 2016 Seasaare teatrisaalis.

7 etendust.

Saladuslik kübar Komöödia. Teksti autor ja lavastaja Margus Vaher.

Osades: Kristjan Kaarjärv – Rolf Murrik.

Ane Purgas – Ly Murrik. Agu Lall – Gert Linde. Reet Raudsepp – Kiti Linde. Kait Aidnik – Alfred. Liisa Tammoja (külalisena) – Liisi. Mari Lember – Julia.

Esietendus 4. juunil 2016 Seasaare teatrisaalis.

17 etendust: Seidla mõisas, Pilistveres, Tõrvas, Siimu-Jaani taluõuel, Kullamaal, KilingiNõmmel, Sondas, Salutagusel, Suure-Jaanis, Abjal, Karksi-Nuias. Ükskord juhtus nii ...

Lavastaja Jaanus Kukk.

Osatäitjad: Reet Raudsepp, Jaanus Kukk, Ane Purgas, Kristjan Kaarjärv, Agu Lall, Anne Mikson.

Esietendus 1. detsembril 2016 Seasaare teatrisaalis.

3 etendust.

SÕMERU NÄITETRUPP MTÜ Lääne-Virumaa, Sõmeru Lõikuspeo tantsud Brian Frieli draama. Lavastaja Tiina Rumm.

Osatäitjad: Reet Tominga – Kate Mundy. Aire Remiküll – Maggie Mundy. Tatjana Sõtšova – Christina Mundy. Eha Bild – Rose Mundy. Svetlana Johanson – Agnes Mundy.

Andrus Remiküll või Mait Sander Nõlvak –

344

Michael Evans. Maido Nõlvak – Gerry Evans. Hannes Tiinas – Isa Jack.

Esietendus 17. juunil 2016 Sõmeru kuivatis.

8 etendust, sh Viitina mõisas, Vana-Vigalas festivalil, Sõmeru klubis.

TARITU TUBATEATER Saaremaa, Taritu rahvamaja Juubel Lavastus Anton Tšehhovi teose ainetel. Lavastaja Helle Kesküla.

Osades: Toivo Prostang – Šiputšin, Andrei Andrejevitš. Aili Salong – Tatjana Aleksjevna, tema naine. Heikko Alas – Hirin, Kuzma Nikolajevitš, panga raamatupidaja.

Kai Prostang – Mertšutkina, Nastja Fjodorovna. Elmut Tikerperi, Harald Tõru, Silver Õun – Panga osanikud.

Esietendus 15. aprillil 2016 Taritu Rahvamaja saalis.

10 etendust, sh Saare maakonna erinevates rahvamajades, festivalidel Lümandas, VanaVigalas ja Riias.

TARTU ÜLIÕPILASTEATER Tartu Üliõpilasmaja, Kalevi 24 teater.ut.ee Ümberringi võimalik on Jumal Aleksandr Vvedenski poeemdraama. Vene keelest tõlkinud Aare Pilv. Lavastaja Enor Niinemägi, kunstnik Kudrun Vungi. Laulude autorid Annabel Berg ja Priit Kivisilla.

Osatäitjad: Mihkel Kohava, Priit Kivisilla, Kertu Raja, Elo Järv, Mark Harald Männik, Peeter Piiri, Annabel Berg, Kristin Uusna, Anneli Ojaste, Marleen Otsus, Anu Sildnik, Kristjan Tammi, Kristel Raud.

Esietendus 8. mail 2016 Tartu Üliõpilasmajas.

8 etendust.

KH kood ehk Kaspar Hauseri juhtum Dramatiseering J. Wassermanni romaani „Caspar Hauser” ja Peter Handke näidendi „Kaspar” ning W. Herzogi filmi „Kaspar Hauseri saladus” ainetel. Dramatiseerija Peeter Piiri, lavastaja Kalev Kudu, kunstnik ja muusikaline kujundaja Kiwa, liikumise juhendaja Helen Solovjev, kostüümikunstnik Maarika Mihhailov, valguskunstnik Enor Niinemägi.

Osades: Peeter Piiri – Kaspar. HenryLaur Allik – Sina 1. Kristi Kimmel Sina 2. Anneli Ojaste – Sina 3. Kristi Luha – Sina 4.

Esietendused 18. novembril 2016 Tartu Üliõpilasmajas.

7 etendust.

TEOTEATER /vt lk 304/ www.teoteater.ee Bassein (vett ei ole) Mark Ravenhilli draama. Inglise keelest tõlkinud Liis Aedmaa ja Sander Pukk. Lavastaja Piret Viisimaa, kunstnik Anne-Mai Heimola, fotode autor Erti Risto Süvari, helitehnik Alar Simmermann.

Osades: Kristi Purge – Edukas kunstnik.

Margus Kruusvall – Kokutav kunstnik. Meeli Seermaa – Seksisõltlasest kunstnik. Monika Ausmees – Biseksuaalne kunstnik. Märt-Jaanus Jelsukov – Narkosõltlasest kunstnik. Karolin Tikerpuu – Fotokunstnik. Klaire Kuusk – Nõrganärviline kunstnik.

Esietendus 26. märtsil 2016 Teoteatri black box’is.

TORNIMÄE NÄITESELTS Saaremaa, Tornimäe Oh seda elu Komöödia. Teksti autor Margus Oopkaup.

Lavastajad Urve Sepp ja Krista Kütt.

Osades: Urve Sepp – Johanna. Eine Järmut – Maria. Rait Goidin – Mihkel. Ivar Viil – Leo. Maidla Helle – Ema. Aili Juhkam – Möldri mutt. Lilli Lootus, Lea Peet – Kosilased.

Esietendus 13. aprillil 201 Tornimäe rahvamajas.

12 etendust, sh Saare maakonna ja mandri rahvamajades.

TUNGAL Saaremaa, Tornimäe Meeletu Jaan Tätte komöödia. Lavastaja Krista Kütt.

Osades: Meelis Pärn – Mina. Krista Riik – Monica. Raivo Kabur – Peeter; Vorsti-Jüri.

Ingrid Holm – Ulla. Meelis Lember – Meinhart. Liis Kaal – Sirli. Gerry Grünberg – Eedu.

Lea Laht – Leida.

Esietendus 18. aprillil 2016 Tornimäe rahvamajas.

5 etendust, sh Saare maakonna rahvamajades.

VILDE TEATER /vt lk 321/ www.vildeteater.ee Kümme väikest ...

Agatha Christie teose ainetel. Muusika autor Olav Ehala, kunstnik Silver Vahtre.

Osades: Kristiina Metsanurk – Vera Claythorn, võimlemisõpetaja. Ingrid Ulst – Mrs. Rodgers, passija. Tiina Tasa – Emily Brent, vanatüdruk. Rein Annuk – Kindral MacArthur. Margus Mankin – Kohtunik Wargrave. Janno Rüütle – Doktor Armstrong, arst. Janno Puusepp – Mr. Rodgers, teener.

Kent Joosep – Mr. Blore, eradetektiiv. Ain Saviauk – Anthony Marston, playboy. Algis Astmäe – Philip Lombard, seikleja.

Esietendus 8. aprillil 2016 Arhena Keskuse suures saalis.

345

Krappi viimane lint Samuel Becketti draama. Inglise keelest tõlkinud Valdek Kruuspere. Lavastajad Janno Puusepp ja Peeter Kollom, graafiline kujundaja Kaspar Mikko.

Osas: Rein Annuk.

Esietendus 29. mail 2016 Tartus, Pepleri 27 saalis.

Trooja sõda ei tule Jean Giraudoux' näidend. Prantsuse keelest tõlkinud Aino Pärsimägi. Lavastaja Tarmo Kruus, valgustehnik Made Ratassepp, grimmikunstnik Anni Õnneleid.

Osades: Rein Karu – Hektor. Elo Järv – Andromache. Andri Viinalass – Paris. AnneMai Tevahi – Helena. Matti Linno – Priamos.

Tiina Tasa – Hekabe. Kristiina Metsanurk – Kassandra. Martin Erik Metsanurk – Troilos.

Rein Annuk – Demokos. Janno Puusepp – Odüsseus. Kent Joosep – Oiax. Ingrid Ulst – Busiris; Iris.

Esietendus 18. novembril 2016 Athena Keskuse pööningusaalis.

HARRASTUSTEATRITE olulisemad sündmused: Rahvakultuuri mentorprogramm (2013–2016) Eesti Harrastusteatrite Liit veab harrastusteatrite valdkonna mentorite programmi koostöös Rahvakultuuri Keskusega. 2016. aastal olid koolitused suunatud nii lavastajatele kui ka näitlejatele ning programm laienes olulisel määral ka kooliteatrite juhendajatele ja õpetajatele.

Välissuhted Balti riikide harrastusteatrite koostöös valmistuti 2017. aastal Lätis toimuvaks festiva-

346

liks BaltiRamp. Kolme riigi harrastusteatrite liitude kokkuleppel lavastab teatris KaRakTer (Lääne-Virumaa) Nerijus Gedminas Kretingist (Leedu) ning Saaremaa harrastusteatrite näitlejatega lavastab Edite Neimane Riiast (Läti). Eestit esindavad koostööprojektis Lätis Jelgava Üliõpilasteatris Tartu Üliõpilasteatri lavastaja Kalev Kudu; Leedus Anykšiai Harrastusteatris Lääne-Virumaa erinevate harrastusteatrite lavastaja Tiit Alte.

EDEREDi 11. Euroopa Noorte Teatrikohtumine toimus 8.–14. augustini Joachimsthalis Saksamaal. Osalesid Belgia, Horvaatia, Taani, Eesti, Soome, Prantsusmaa, Saksamaa, Poola, Türgi, Šveitsi, Inglismaa, Kreeka ja Iisraeli teatritrupid. Eesti delegatsioon valiti kooliteatrite riigifestivalidel ja maakondlikel teatripäevadel esinenute hulgast ja selle koosseisus olid Siim Maran ja Robi Varul (Kolga Kool, Kohal-olijad), Keili Kautlenbach (Kunda Ühisgümnaasiumi kooliteater), Karmen Kaljuste (Orissaare Gümnaasiumi MO-teater), Hendrik Rätsep (Jakob Westholmi Gümnaasium, Tallinna Rahvaülikooli teatrikool). Näitlejatööd juhendas Sander Roosimägi (EMTA lavakunstikooli II kursuse tudeng) ja grupijuht oli Maret Oomer (EHL).

NEATA (Põhjamaade Harrastusteatrite Allianss) Põhjamaade ja Balti riikide harrastusteatrite festival toimus 7.–8. oktoobrini 2016 Fääri saartel, teemaks lühivormid. Eesti Harrastusteatrite Liidu ettepanekul esindas Eesti riiki NEATA festivalil Lendteater Aire Pajuri lavastusega „Ema“, mängisid Aire Pajur, Margus Möll, Merilin Ponna ja Mikk Sügis, ning Saaremaa Teater lavastusega „Peipsi järvel“, autor ja lavastaja Väino Uibo, mängisid Maarjus Kupits ja Virgo Neemre. Põhjamaade ja Balti riikide harrastusteatrid osalesid Islandi ja Fääri saarte lühilavastuste

festivalil esimest korda. Festivalil esitati 2016. aastal kirjutatud omadramaturgiat ja dramatiseeringuid.

Rahvusvaheline teatrifestival „Riia mängib 2016“ (Riga Plays Theatre 2016) 28.–30. oktoobrini Riias (Läti). Rahvusvahelisel teatrifestivalil osalesid Eesti, Läti, Leedu, Slovakkia, Bulgaaria, Tšehhi ja Valgevene harrastusteatrid. Eestit esindas Taritu Tubateater (Saaremaa) Anton Tšehhovi „Juubeliga“, lavastaja Helle Keskküla, mängisid Toivo Prostang, Heikko Alas, Kai Prostang ja Aili Salong.

XIV Harrastusteatrite riigifestival 22.–24. jaanuarini 2016 Järvamaal Paides.

Festivalile kandideeris 56 lavastust ja nendest valiti välja 20, esines 200 harrastusnäitlejat.

Grand Prix: Teater OTPAD. O. Bogajev „Elasid kord ...”, lavastaja Galina Ditkovskaja.

Laureaadid: Seasaare Näitemängu Selts – „Lakalaulik Artur Rinne”, lavastaja ja autor Margus Vaher.

Saaremaa Teater – O. Luts „Millal küll Kalev koju jõuab”, lavastaja Väino Uibo.

Vilde Teater – Airee Pajur „Pime tuba”, lavastaja Tess Pauskar.

Parim suvelavastus: Olavi Ruitlane – „Maili.

Virumaa rahvaülikooli lugu“, lavastaja Tiit Alte.

XVI Külateatrite festival 5.–7.augustini 2016 Raplamaal Vana-Vigalas.

Festivali etendused toimusid Vana-Vigala rahvamajas ja Vana-Vigala tehnika- ja teeninduskoolis. Kokku osales festivalil 273 teatriharrastajat 27 harrastusteatrist.

Laureaadid:

Vilde Teater „Minejad“, lavastaja Janno Puusepp.

Abja-EHH „Sõdalane“, lavastaja Andres Linnupuu.

Sõmeru Näitetrupp „Lõikuspeo tantsud“, lavastaja Tiina Rumm.

Maret Oomeri teatristuudio „Sekeldused Püha Jüri asjus“, lavastaja Maret Oomer.

Jõelähtme Lavagrupp „Ülo, Alo ja õlu“, lavastaja Maie Ramjalg.

Vilde teater „E. Vilde naised 60 minutiga“, lavastaja Ain Saviauk.

TUNNUSTUSED Üle aasta jagab Eesti Harrastusteatrite Liit teenetemärke. Pidulik teenetemärkide väljakuulutamine ja üleandmine toimus harrastusteatrite riigifestivalil Paides 22. jaanuaril 2016.

Kooliteatrite tegevuse arendaja ja toetaja: Tiina Rumm (Rakvere Linnanoorte Näitetrupp) ja Toomas Vahur.

Harrastusteatrite lavastaja: Tiit Alte, Maie Ramjalg (Jõelähtme Lavagrupp) ja Ain Saviauk.

Harrastusteatrite tegevuse arendaja ja toetaja: Viivi Metslaid (Eesti Näitejuhtide Teatritrupp) ja Jana Wolke (Tammsaare Teater).

Nukuteatrite valdkonna arendaja ja toetaja: Vilma Ilves (Viljandi Nukuteater).

Harrastusteatri ja kooliteatri toetaja: Kaie Mihkelson (Eesti Draamateater).

Eesti Kultuurkapitali harrastusteatri aastapreemia: Vilde teater – loominguliste otsingute, harrastusteatrite valdkonna elavdamise ja teatrikunsti tulemuslikkuse eest aastal 2016. Auhind anti üle 20. jaanuaril 2017 Kohtla-Järvel.

347

Mari Möldre nimeline preemia: Aili Salong, Taritu Tubateater Vilde Teatri preemia: Maire Sillavee, Salme Vallateater.

KOOLITEATRITE olulisemad sündmused: 35. gümnaasiumi riigifestival 8.–10. aprillini 2016 Lääne-Virumaal Rakveres.

Osales 15 kooliteatrit 11 maakonnast ja Tallinnast ning Tartust. Kokku oli osalejaid 208.

Grand Prix: Tartu Waldorfi gümnaasiumi näitetrupp – „Ülikond“, lavastaja Külli Ehastu.

Laureaadid: Rakvere Gümnaasiumi Teatriansambel – „Naabrivalve“, lavastaja Aili Teedla.

Jõgeva kooliteater Liblikapüüdja – „Viimne romantik“, lavastaja Lianne Saage-Vahur.

Läänemaa Ühisgümnaasiumi muusikalitrupp – „Vaheühendus“, lavastaja Kai Tarmula.

Kooliteatrite keskastme riigifestival 22.–23. aprillini 2016 Pärnumaal Jõõpres.

Osales 17 kooliteatrit 14 maakonnast, Tallinnast ja Tartust. Festivali osavõtjaid oli kokku 271.

Laureaadid: Tartu Waldorfi gümnaasiumi näitetrupp – „Ilus elu“, autor ja juhendaja Külli Ehastu.

Jõgeva kooliteater Liblikapüüdja – I.Trull „Kes seal müdistab köögis?“, juhendaja Lianne Saage-Vahur.

Jõõpre Kooli näitering – J.-C. Mourlevat „Ookeani kutse”, dramatiseerija ja juhendaja Helle Kirsi.

Viimsi Kool EKSPERIMENT – L. Krohni „Inimkuues“, V. Mikita „Lindvistika“, J. Teeveti „Linnulugude“ ja omaloomingu põhjal „Inimeseks…?“, juhendaja Külli Täht.

348

Kooliteatri algklasside riigifestival 29.–30. aprillini 2016 Valgas.

Osales 17 kooliteatrit 17 lavastusega, 231 osalejat.

Laureaadid: Jõgeva kooliteater Liblikapüüdja – „Punamütsike ja Hunt ja Vanaema“, juhendaja Lianne Saage-Vahur.

Sillamäe Vanalinna Kooli näitetrupp ART LINE – „Баранкин, будь человеком!“, juhendaja Irina Parhomenko.

Kivi-Vigala põhikooli näitetrupp Näitlejahakatised – „Laste oma Eesti“, juhendaja Eve Kärsna.

Kuressaare Gümnaasiumi 2.d klass – „Pangaröövlid“, juhendaja Lelet Aavik.

Viimsi Keskkooli laste näitetrupp Wilhelmiine – „Lapsesuu", juhendaja Maarika Koks.

Tartu Polygoni Teatrikool – „Vihm“, juhendaja Inga Lunge.

Kooliteatrite kirjanduslik projekt „Mängime eesti rahvajutte ja muistendeid“ 27.–30. juunini Võrumaal Mõnistes. Lavastaja Karl Sakrits (TÜ Viljandi kultuuriakadeemia), osales 60 noort teatritegijat.

TEATRIORGANISATSIOONID ASSITEJ Eesti Keskus www.assitej.ee Üksikliikmed: Rein Agur, Rait Avestik, Hiie Fluss, Mart Kampus, Katrin Nielsen, Eduard Odinets, Kirsten Simmo, Inga Vares.

Teatrid: Banaanikala Projektiteater, Heino Seljamaa Teater Kohvris, Ilmarine, Miksteater, Must Kast, NUKU, Piip ja Tuut Teater, Teater Sõber, Tsirkusekool, Tuuleveski, VAT Teater. Üldkoosolek toimus 13. aprillil 2016 Piip ja Tuut Mängumajas. Koosolekul kinnitati ühingu juhatuse liikmeteks Reeli Lonks, Katrin Nielsen, Toomas Tross ja Kirsten Simmo.

7.–9. novembrini 2016 toimus Tartus ASSITEJ Eesti Keskuse korraldamisel festival „Teater noorele vaatajale“. Programm koosnes 10 lavastusest, kolmest töötoast, etenduste aruteludest ja ümarlauast. Mängupaikadeks olid Teatri Kodu, Athena Keskus, Genialistide Klubi, Kastani Maja ja Karlova Teater. Lavastustega osalesid festivalil Tuuleveski, Ilmarine, Miksteater, Piip ja Tuut Teater, Must Kast, STL/Zuga Ühendatud Tantsijad, Hopskeerdu-pots trupp ja Karlova Teater. Töötubade juhendajateks olid Rahel Otsa, Helen Solovjev ja Marite H. Butkaite. Ümarlauda teemal „Kultuuripoliitika ja noor teatrivaataja – quo vadis?“ juhtis Katrin Nielsen. Etenduste arutelusid viisid läbi Katrin Nielsen ja Kirsten Simmo. Etendusi käis vaatamas ligi 700 vaatajat, registreerunud haridus- ja kultuuritöötajaid oli 18.

Põhja- ja Baltimaade ASSITEJ keskuste koostööprogrammi raames ja Eesti keskuse vahendamisel osales festivalil 10 väliskülalist.

Festivali ajal toimus kaks pikemat koosolekut, kus olid esindatud Soome, Rootsi, Taani,

Norra, Läti ja Leedu ASSITEJ keskuse juhid.

Eesti keskuse poolt osalesid koosolekutel Toomas Tross, Reeli Lonks ja Kirsten Simmo.

EESTI ETENDUSASUTUSTE LIIT www.eeteal.ee EETEALi liikmeks on 20 teatrit: asutajaliikmed RO Estonia ja Von Krahli Teater, liikmed SA Eesti Draamateater, SA Eesti Teatri Festival, SA Rakvere Teatrimaja, SA Ugala Teater, SA Vene Teater, MTÜ R.A.A.A.M., MTÜ VAT Teater, MTÜ Teine Tants, OÜ Vana Baskini Teater, SA Endla Teater, SA Teater Vanemuine, SA Teater NO99, Tallinna Linnateater, Kuressaare Linnateater, SA NUKU, Tartu Uus Teater, SA Vaba Lava ja MTÜ Kell Kümme.

Juhatus ja tegevjuht: 2016. aastal oli EETEALi juhatuse esimees Priit Raud ning juhatuse liikmed Aivar Mäe, Kristiina Alliksaar, Velvo Väli ja Kristiina Reidolv. EETEALi tegevjuhina töötas Monika Larini, sekretärina Marika Tint ja raamatupidajana Tuuli Jaansen.

EETEAL sõlmis uue kollektiivlepingu Eesti Lavastajate Liiduga ning koostööleppe TÜ Viljandi kultuuriakadeemia ja EMTA lavakunstikooliga. EETEAL sõlmis Eesti Näitlejate Liiduga uue palgaleppe.

Aasta jooksul toimusid mitmed teatrite rahastamist puudutavad kohtumised EETEALi liikmete, EV Kultuuriministeeriumi teatrinõuniku, asekantsleri ja ministriga, osaleti kultuuriministri kokku kutsutud ümarlaudadel seoses kultuuri rahastamise temaatikaga.

EETEAL valmistas koostöös Turu-uuringute Aktsiaseltsiga ette elanikkonna uuringu teemal „Teatri positsioon ja roll Eesti ühiskonnas“. Uuring viidi läbi maist juunini 2016 ja selle tulemusi tutvustati avalikult 7. septembril 2016 Draama festivalil.

349

EV 100 teatrisari „Sajandi lugu” EETEAL koordineerib 5-aastast projekti, mille tulemuseks on tuua 24 teatri koostöös publiku ette Eesti Vabariigi sajandi lugu.

Aastal 2016 toimusid läbirääkimised projekti turundustegevuste koordineerimiseks, programmi visuaalidentiteedi loomiseks ja avaürituse läbiviimiseks.

Koolinoorte Teatripäev 2016. aasta teatripäev toimus 17. märtsil Kuressaare Linnateatri eestvedamisel. Lisaks Koolinoorte Teatripäeval toimunud töötubadele ja etendustele andsid mitmed EETEALi liikmesteatrid oma laste- ja noortelavastustega Saaremaal etendusi terve nädala jooksul.

Konverents ja koolitused Aastal 2016 tähistas EETEAL oma 25. sünnipäeva. Seoses sellega korraldas EETEAL 12. jaanuaril koostöös Eesti Teatri Agentuuriga konverentsi „teater | valik“.

Jätkus koostöös TÜ Viljandi kultuuriakadeemia etenduskunstide osakonnaga valgustajate koolitust, mille teine tsükkel toimus jaanuaris 2016.

Alustati koostööd Tallinna Tehnikakõrgkooliga teatrite materjaliõpetuse koolituste läbiviimiseks. Toimus kaks koolituspäeva.

Koostöö Aasta jooksul pidas EETEAL töökoosolekuid Turu-uuringute ASiga, Eesti Teatri Agentuuri, Eesti Rahvusringhäälingu, Eesti Teatriliidu, EV Kultuuriministeeriumi, EV Riigikantselei, Innove, Tartu Ülikooli, TÜ Viljandi kultuuriakadeemia ja EMTA lavakunstikooliga ning väga paljude teatritele teenust pakkuvate organisatsioonidega.

EETEALi esindaja osales 2016. aastal Kutsekvalifikatsiooni SA / Kutsekoja Kultuuri kutsenõukogu, SA Eesti Teatri Agentuuri

350

nõukogu, EV Kultuuriministeeriumi teatrite rahastuskomisjoni, Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapitali ja Kultuurkapitali nõukogu, Tööandjate Keskliidu ja Teater Maale nõukogu töös ning koordineeris teatritepoolset tööd programmis Aitan Lapsi.

EETEAL jätkas koostööd ERRiga „Terevisiooni“ teatriteadete rubriigi koordineerimisel.

EETEAL osales Euroopa Etenduskunstide Tööandjate Liitude Liiga (PEARLE*) kahel konverentsil Wrocławis ja Zürichis.

PEARLE konverentside põhiteemadeks olid sotsiaalse dialoogi projekt, turvalisusriskid ja terroriohu minimeerimine teatrites, raadiomikrofonide spektrimuutused, Shengeni viisaruumi problemaatika kolmandate riikide kodanike tööhõivele, sotsiaalse dialoogi tugevdamine Lõuna-Euroopas, Euroopa regulatsioonid muusikainstrumentidega reisimiseks, autoriõigused ja erinevate riikide strateegiad teatri- ja muusikavaldkonna välisturundustegevusteks, Euroopa Kultuurialliansi põhiteksti väljatöötamine.

EESTI HARRASTUSTEATRITE LIIT www.harrastusteatrid.org Seisuga 31. detsember 2016 oli Eesti Harrastusteatrite Liidul 60 liikmesteatrit.

Juhatuse koosseis (2014–2016): Kaido Veski (juhatuse esimees), Priit Põldma, Maire Sillavee, Tiina Tegelmann ja Ruth Grünthal.

EH Liidu korraldada on igal aastal kolm kooliteatrite riigifestivali, õpilasetlejate riigikonkurss, kooliteatrite kirjanduslik projekt, külateatrite festival, harrastusteatrite suvekool; üle aasta korraldatakse harrastusteatrite riigifestivali ning 2013.–2017. aastani korraldatakse koostöös Rahvakultuuri Keskusega harrastusteatrite mentorpro-

grammi; rahvusvaheliselt tehakse koostööd Balti riikidega, Põhjamaadega ja alates 2016. aastast Kesk-Euroopa riikidega.

Maakondlikud teatripäevad toimuvad kooliteatritele 15 maakonnas ja Tallinnas ning Tartus; harrastusteatritele Järvamaal, IdaVirumaal, Lääne-Virumaal, Harjumaal, Pärnumaal, Raplamaal; koos korraldavad teatripäevi Jõgevamaa ja Tartumaa; Saaremaa, Hiiumaa, Pärnumaa ja Läänemaa; Võrumaa, Valgamaa ja Põlvamaa.

EESTI KAASAEGSE TSIRKUSE ARENDUSKESKUS www.tsirkusekeskus.ee Liikmed: Tsirkusestuudio Folie, Eesti Tantsuja Tsirkuseteraapia Liit, AD Productions MTÜ, Eesti Mustkunstnike Liit, Piip ja Tuut Teater, Tsirkusekool ning artistid Kadri Hansen, Merit Ridaste ja Grete Gross.

Juhatus aastal 2016: Anu Tähemaa (esimees), Terje Bernadt, Kadri Hansen, Haide Männamäe.

17. aprillil 2016 toimus Tsirkusekeskuse korraldamisel Eesti tsirkuse Minifestival KUMU auditooriumis. Festivalil esinesid pea kõik Eesti tsirkuseartistid ja -õpilased. Sündmusega tähistati ülemaailmset tsirkusepäeva.

Tsirkusteraapia Liit korraldas augustis Hiiumaal tsirkuse suvepäevad, kus oli kolme päeva jooksul ligi 800 külastajat.

Tsirkusestuudio Folie andis Belgias kaasaegse tsirkuse festivalil CirkoohCirkaah etenduse lavastusega „Vaikus“, keskuse liige Vello Vaher osales talendisaates „Ameerika otsib superstaari“.

Jätkus tegevus rahvusvahelistes võrgustikes.

Circustrada ülemaailmsel konverentsil Fresh Circus Pariisis osales Terje Bernadt ja Circostrada sündmusel Fresh Street, mis toimus

Barcelonas, osales Anu Tähemaa. Organisatsiooni European Youth Circus koolitusprogrammis osalesid Merit Ridaste (Soomes) ja Kaupo Pilder tsirkusestuudiost Folie (Itaalias). Terje Bernadt osales EYCO juhatuse koosolekutel Edinburghis (märts) ja Helsingis (juuli). Baltic Nordic Circus Networki kohtumisel Riias käisid Anu Tähemaa ja Terje Bernadt. BNCNi võrgustiku koolitustel on saanud osaleda terve hulk tsirkuseartiste ja treenereid Eestist: jaanuaris toimus Riias artistide koolitus, maikuus Trondheimis treenerite koolitus ja augustis koolitati rigger'eid (tsirkuse turvalisuse ja süsteemide spetsialiste) Helsingis.

Lõpule jõudis kaheksa partneriga ülemaailmne tsirkuseprojekt Suitcase Circus Scream, mida rahastati Eramus+ programmi poolt.

Projekti käigus said kuus Eesti tsirkusetreenerit õppida ja töövarjuks olla professionaalide tsirkusekoolides Tšiilis Santiagos, Madridis, Londonis, Mehhikos Pueblas ja Melbourne'is ning noorte tsirkusekoolides Leuvenis (Belgia) ja Buenos Aireses. Omalt poolt võõrustas tsirkusestuudio Folie kõiki eelpool nimetatud riikide spetsialiste oma koolis Tallinnas, laagrites ja sündmustel.

EESTI TANTSUHARIDUSE ja -KUNSTNIKE ÜHENDUS Juhatus: Anu Sööt (esimees), Lii Ainsalu; tegevjuhi kohusetäitja: Sille Ardel.

Volikogu: Ilma Adamson, Sille Kapper, Tanel Keres, Heili Lindepuu, Mall Noormets, Jane Miller-Pärnamägi, Silvia Purje, Anne TammKivimets, Annika Viibus.

Liikmete arv: 63 Juhatus: Raido Bergstein (esimees), Doris Feldmann, Laura Kvelstein, Külli Roosna, Monika Tomingas, Maria Uppin, Mihkel Ernits.

351

EESTI TEATRI AGENTUUR www.teater.ee statistika.teater.ee draamamaa.ee Sihtasustuse juhatus: Andres Laasik (kuni 11.06.2016), Heidi Aadma (10.06.2016– 12.09.2016), Kirsten Simmo (alates 20.09.2016). Nõukogu: Monika Larini (esimees), Jaak Allik, Tiina Rebane, Riina Viiding, Hillar Sein (kuni 2.03.2016), Katre Väli (alates 3.03.2016).

Autoriõigused ja töö dramaturgiaga.

Agentuur vahendas 87 lavastuse aluseks olevate tekstide autoriõigusi (välisautorite, eesti autorite, tõlkijate) ning omandas aasta jooksul 14 algupärandi ja 23 uue tõlke esindusõigused. Näidendite andmebaasi täiendati 162 uue näidendiga, näidendeid laenutati 2061 korral. Kunstinõukogu koosseisus Anne-Ly Sova (esimees), Siret Campbell, Lembit Liivak, Jim Ashilevi ja Eva Koff kogunes viiel korral ning vaatas läbi 20 algupärandit ja 27 tõlget. Inglise keelde tõlgiti üks näidend – Piret Saul-Gorodilovi „Tark mees taskus“. 2015. a näidendivõistluse võidutöödest valmisid ingliskeelsed annotatsioonid.

Agentuur jätkas Eesti teatristatistika kogumist, avaldamist ja vahendamist 2015. aasta andmetega, kuhu on arvestatud 49 asutuse etendustegevus. Statistika elektroonilist andmebaasi arendati majandusstatistika osas ning viidi sisse muudatused teatrite tulude ja kulude arvestamisel. 2015. a teatristatistika ülevaade koos teatrikroonikaga ilmus koostöös Eesti Teatriliiduga väljaantavas kogumikus Teatrielu 2015.

Agentuur haldab teatriinfot koondavaid veebikeskkondi www.teater.ee ning draamamaa.ee (ingliskeelne). Jätkati operatiivse

352

teatriinfo vahendamist agentuuri kodulehe uudistevoo ning teatrite mängukava ja lähenevate esietenduste rubriikide kaudu. Uuendati uudiskirjade saatmise platvormi ja igal nädalal saadeti kontaktidele välja kolm erinevat uudiskirja: nädala esietendused, nädala teatriuudised ning ülevaade teatrisaadetest teles, raadios ja kinos. Tehti eeltööd 2017. a algava põhjaliku teater.ee veebikeskkonna uuendamise osas.

10.–12. novembrini toimus agentuuri korraldamisel Eesti teatri ekspordile suunatud festival draamamaa.weekend. Neljandat korda toimunud festival oli suunatud välismaistele teatriprofessionaalidele, festivalikuraatoritele ja teatrijuhtidele, kellele anti kolme päeva jooksul ülevaade Eesti etenduskunstide uusimatest suundumustest. Festivalil osales üheksa lavastust kaheksalt teatrilt. Lisaks etendustele toimusid klubiõhtud koos teatrite esindajate ja väliskülalistega. Väliskülalisi osales kokku 23. Enim tunti huvi Teatri NO99 lavastuse „El Dorado: klounide hävitusretk“, Sõltumatu Tantsu Lava „GENESIS remiksi“ ja Kanuti Gildi SAALi kaasproduktsiooni „Seisund ja disain“ vastu.

Aasta jooksul toimus agentuuri korraldamisel veel mitmeid projekte ja üritusi: Jagatud mõtete sari „teater |...“ jätkus kahe üritusega: 12. jaanuaril 2016 toimus Tallinna Linnateatris „teater | valik“ (koostöös EETEALiga) ja 15. oktoobril Eesti Draamateatris „teater | tõlge“ (koostöös Eesti Kirjanike Liidu tõlkijate sektsiooniga ja Eesti Draamateatriga).

15.–16. veebruarini toimus Käsmus koostöös Eesti teatritega dramaturgide talvekool.

20.–24. maini toimus eesti keelest võõrkeeltesse tõlkivate tõlkijate koolitusseminar, kus osales kaheksa tõlkijat kaheksast riigist.

Koolituse viisid läbi Anne Lange ja Mihkel Seeder.

Draama 2016 festivali väliskülaliste kutsumine ja neile suunatud programmi koostamine.

21.–23. oktoobrini toimus näidendite kirjutamise koolituskursus lastekirjanikele, koostööpartneriteks Eesti Lastekirjanduse Keskus, Eesti Kirjanike Liit ja Drakadeemia. Osales seitse lastekirjanikku. Projekt jätkub 2017. aastal.

4. detsembril toimus Kirjanike Liidus koostööseminar Eesti Lavastajate Liidu ja Kirjanike Liiduga.

Eesti delegatsiooni kokkupanek ja osalemine Balti Teatri Foorumi festivalil Kaunases.

EESTI TEATRILIIT www.teatriliit.ee Liikmete arv: 1424.

Juhatus: Ain Lutsepp (esimees), Priidu Adlas, Jaak Allik, Dmitri Hartšenko, Jaanika Juhanson, Rein Oja, Anu Lamp, Ene-Liis Semper, Hillar Sein, Gert Raudsep, Peeter Raudsepp, Heli Veskus.

Töötajad: Riina Viiding (vastutav sekretär), Marion Leppik (organisatsioonisekretär), Annika Visnapuu (raamatupidaja), Haldi Ojamaa (õigusnõunik).

Eesti Teatriliidu korralisel peakoosolekul, 21. novembril 2016 valiti esimeheks tagasi Ain Lutsepp. Kinnitati volikogu koosseis: 1. Eesti Draamateater – Kersti Heinloo, Kadri Varblane; 2. Rahvusooper Estonia – Juuli Lill, Taivo Pahmann; 3. Tallinna Linnateater – Andres Raag, Tarvo Elblaus; 4. NUKU teater – Toomas Kreen; 5. Vene Teater – Jekaterina Kordas; 6. Teater NO99 – Rasmus Kaljujärv; 7. VAT Teater – Tanel Saar; 8. Kuressaare

Linnateater – Piret Rauk; 9. Ugala Teater – Janek Vadi, Pille-Riin Lillepalu; 10. Endla Teater – Priit Loog, Anu Hövel; 11. Vanemuine – Karmen Puis, Marika Raudam; 12. Rakvere Teater – Tarvo Sõmer (asendusisik Tiina Mälberg); 13. Tuuleveski – Eduard Odinets; 14. Eesti Näitlejate Liit – Tiina Tõnis; 15. ENL Solistide Liit – René Soom; 16. Eesti Lavastajate Liit – Kati Kivitar; 17. Eesti Lavastuskunstnike Liit – Pille Jänes; 18. Eesti Kutseliste Tantsijate Loomeliit – Triinu Upkin; 19. Eesti Teatri Tehniliste Töötajate Ühendus – Tauno Makke; 20. Eesti Teatriseenioride Ühendus – Juris Žigurs; 21. Eesti Teatriuurijate ja -kriitikute Ühendus – HediLiis Toome. Kinnitati revisjonikomisjon koosseisus Eneken Triisa, Helle Konts, Anne Margiste, Toomas Lõhmuste ja Roland Leesment.

Volikogu kinnitas 15. detsembril Ain Lutsepa ettepanekul juhatuse koosseisus Jaak Allik, Dmitri Hartšenko, Jaanika Juhanson, Eve Komissarov, Anu Lamp, Rein Oja, Gert Raudsep, Ene-Liis Semper, Inga Vares ja Heli Veskus.

Töösuunad 1. Kutse-, palga- ja ametikaitseliste huvide esindamine teatrivaldkonna eestkosteorganisatsioonina (TALO, erialalepingud, astmepalgad, teatri tehnilistele töötajatele kutsetunnistuste väljaandmine, sotsiaalvaldkonna (pensionid, tööhõive) seaduseelnõude töögruppides osalemine).

2. Teatri loovfunktsioonide toetamine (kirjastamine, aastaauhindade väljaandmine, Draama festivali ja Balti Teatri Festivali kaaskorraldamine, osalemine Eesti Teatri Agentuuri, Vene Teatri nõukogu, Eesti Muusikaja Teatriakadeemia nõukogu, teatrite rahastamise ekspertgrupi ja etendusasutuste seaduse muutmise töörühmas).

353

3. Liikmete enesetäiendamine, toetused, puhkus, seenioride hoolekanne.

I. Töötasu läbirääkimised TALO (liikmesliiduna Eesti Teatriliit) ja vabariigi valitsuse vahel 2017. aastaks.

Sõlmiti ühiste kavatsuste kokkulepe Kultuuriministeeriumi (edaspidi KM), keda esindab kultuuriminister Indrek Saar, ja Teenistujate Ametiliitude Keskorganisatsiooni (edaspidi TALO) vahel, keda esindab juhatuse esimees Ago Tuuling (edaspidi pooled), milles jõuti ühistele seisukohtadele: 1. Kultuuritöötajal, kes töötab täiskoormusega kõrgharidust, kõrgemat kutsekvalifikatsiooni või spetsiifilisi erialateadmisi nõudval ametikohal riigiasutuses, riigi osalusega eraõiguslikus sihtasutuses või avalik-õiguslikus asutuses, tõuseb brutotöötasu alammäär alates 2017. aastast vähemalt 942 euroni kuus.

2. Pooled seadsid eesmärgiks jätkata raamdokumendis „Kultuuripoliitika arengusuunad 2020“ seatud kultuuritöötajate palgatasemete saavutamist.

TALO ettepanekud töötasu tõstmiseks 2018. aastaks: 1. Taotleda TALO liikmeskonda kuuluvate kõrgharidusega ja kõrgema kutsekvalifikatsiooniga või kõrgharidusnõudega võrdsustatud spetsiifiliste eriteadmistega kultuuritöötaja töötasu alammääraks 1069 eurot alates 2018. aastast.

2. Taotleda TALO liikmeskonda kuuluvate asutuste töötajate töötasufondi kasvu samas proportsioonis alamtaseme kasvikuga, kuid mitte vähem kui 10% tõusu 2017. aastaks arvestatud tööjõukulude tasemelt.

3. Eeltoodud nõude täitmisel tagatakse töötajate õiglasem kohtlemine olukorras, kus mitmel järjestikusel aastal on töötasu alamtaset tõstetud, kuid teiste tasemete ebapiisav rahastamine on viinud asutuste töötasusüs-

354

teemid tasakaalust välja.

II. Eesti Etendusasutuste Liidu ja Eesti Teatriliidu tellimusel korraldas Turu-uuringute AS uuringu „Teatri positsioon ja roll ühiskonnas“.

III. Kehtiva pensionisüsteemi regulatsiooni uuendamine. Väljateenitud aastate pensioni tagatiste kaitsmine, ettepanekute tegemine sotsiaalministeeriumi ja rahandusministeeriumi poolt komplekteeritud töörühmades (Riina Viiding, Haldi Ojamaa).

Eesti Teatriliidu ettepanekud pensioniseaduse eri variantide rakendumise puhuks: 1. Seadustada erialade ja valdkondade loetelu (balletitantsijad, orkestrandid-puhkpillimängijad, ooperisolistid), millistes peaksid tööandjad olema kohustatud tegema sissemakseid tööandja pensioniskeemi.

2. Säilitada õigus väljateenitud aastate pensionile praegu kehtiva korra alusel seaduses nimetatud kutsealadel, kui määratud kuupäevaks on täis kaks aastat loomingulist staaži.

3. Väljateenitud aastate pensionide kaotamise korral tuleb uutele pärast reformi tööle asunud töötajatele kindlustada töö lõppemisel nendel kutsealadel vähemalt aastane tasuta ümberõpe koos viimase keskmise töötasu maksmisega Töötukassa kaudu.

IV. Osalemine TALO esindajana tööjõuvajaduse seire ja prognoosi ning oskuste arendamise süsteemi OSKA koordinatsiooninõukogus (Riina Viiding).

Igal aastal analüüsitakse tööjõu- ja oskuste vajadust ning antakse soovitusi tööturu koolitustellimuse jaoks viies OSKA valdkonnas.

Analüüsitavad valdkonnad kinnitab OSKA koordinatsioonikogu. Kõik majanduse valdkonnad saavad analüüsiga kaetud 5–6 aastase tsükliga. Vahepealsetel aastatel, kui valdkonnas uuringut ei tehta, hoiab valdkondlik eksperdikogu silma peal uuringus tehtud ettepanekute täitmisel.

OSKA raames koostatakse kord aastas üldraport tööjõuvajaduse muutuste, tööturul toimuvate arengute ja neid mõjutavate trendide kohta lähima 10 aasta vaates. OSKA koordinatsioonikogu koosseisu kuuluvad Haridus- ja Teadusministeerium, Majandusja Kommunikatsiooniministeerium, Sotsiaalministeerium, Rahandusministeerium, Tööandjate Keskliit, Eesti Kaubandus-Tööstuskoda, TALO, Eesti Ametiühingute Keskliit, Eesti Töötukassa.

V. Etendusasutustele tegevustoetuse määramise ekspertgrupi töös osales Teatriliidu esindajana Jaak Allik.

VI. Riigieelarvest etendusasutustele tegevustoetuste määramise aluste väljatöötamine.

Praegu kehtiv etendusasutuste seadus jõustus 2003. aastal. See seadus ei ole enam kooskõlas teatrivaldkonnas toimunud arengutega, sest kõik kunagised riigi etendusasutused on kujundatud ümber sihtasutusteks ning kasvanud on erateatrite hulk. 2017. aastal toetab Kultuuriministeerium 25 etendusasutust, millest 15 on eraetendusasutused.

Kultuuriministeeriumil on käsil seaduse muutmisprotsess. Kultuuriministeeriumi, Eesti Etendusasutuste Liidu, Teatriliidu (esindajad Rein Oja ja Gert Raudsep), Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapitali, Eesti Väike- ja Projektiteatrite Liidu, Tantsunõukogu, ASSITEJ Eesti Keskuse ning mitmeliigiteatri esindajad. Seaduse muutmisel puudutavad kavandatavad muudatused kogu etenduskunstide valdkonda ja selles tegutsevaid asutusi, sh rahvusooperit, mille tegevust reguleerib eraldi rahvusooperi seadus.

Kaudselt on mõjutatud ka etenduskunstide loomeliitude liikmed. Seadusemuudatus puudutab ka publikut, sest eesmärk on toetada mitmekesist teatrikunsti ja selle kättesaadavust kõikjal üle Eesti.

Olulisem on, et seaduse tasandil kehtiks kõi-

gile üheselt mõistetav etendusasutuste rahastamismudel. See võimaldab arvestada otsuste langetamisel asutuse kvalitatiivset, valdkondlikku või rahvuskultuurilist olulisust. Valdkonna professionaalidele peab olema tagatud mõistlik sissetulek. Seadus peab sisaldama mõistetavaid ja põhjendatud tingimusi, millele riigieelarvelist toetust taotlev kohaliku omavalitsusena ja sihtasutusena tegutsev või eraetendusasutus peab vastama.

Eesti Teatriliidu seisukoht on AITA- (arvestusliku inimtööaasta) põhise tegevustoetuse eraldamine, milles on kindlasti arvestatud teatritöötajate ametite palgamiinimume ehk palgamaatriksit. AITA-põhise rahastamismudeli ja palgasüsteemi on töötanud välja Rein Oja. Seaduse projekt peab valmima 2017. aasta lõpuks.

VII. Sotsiaalmaksu summeerimisest loovisikutele ravikindlustuse tagamiseks (Riina Viiding, Haldi Ojamaa, Maret Kukkur).

Teatriliit jätkas tegevust erinevate tegevusvormidega, et tagada loovisikutele ravikindlustus. Teatriliidu ettepanek (esimest korda tehtud Kultuuriministeeriumile 2015. aastal): ühildada Eesti Haigekassa ning Maksu- ja Tolliameti andmebaasid, millest nähtuks sotsiaalmaksu laekumine kogu aasta jooksul tervikuna, mis võimaldaks seda aastapõhiselt ajatada ja summeerida. Sellisel juhul oleksid ravikindlustusega hõlmatud ka need isikud, kes saavad töötasu ebaregulaarselt, kuid kelle eest tööandjate ja tellijate poolt aasta jooksul makstud sotsiaalmaks võimaldab aasta peale kokku katta kokkulepitud miinimummakse.

VIII. Läbirääkimised tehniliste töötajate kollektiivlepingu uuendamiseks, tuginedes Teatriliidu kollektiiv- ja lavastuskunstnike lepingule Eesti Etendusasutuste Liiduga.

Tehniliste töötajate astmepalkade kinnitamine erialaliidu keskselt.

355

IX. Heli- ja videoala kutsestandardite koostamine (vastutaja Tauno Makke). Lavameistrite ning dekoraator-butafooride kutseeksamite ettevalmistus 2017. aastaks (vastutajad Eve Komissarov, Roland Leesment, Tauno Pahmann, Anton Kulagin, Toivo Kaev, Lilja Blumenfeld, Rein Neimar).

X. Liikmete juriidiline nõustamine, tervisehüvitiste jagamine, liikmeregistri ja sotsiaalmeedia haldamine.

XI. Teatri aastaauhindade žüriide kinnitamine, žüriitöö koordineerimine (üle 50 liikme). Auhindade väljaandmine, teatripeo korraldamine koos teatriga NO99 ja ETVga. XII. Kirjastamine Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapitali ja Kultuuriministeeriumi toetusel.

Ilmusid Teatrielu 2015, isikuraamat „Juta Lehiste“, Jean Benedetti „Stanislavski ja Näitleja“. Ettevalmistamisel on Eesti teatri biograafilise leksikoni veebiväljaanne (eeldatav valmimisaeg 2018), isikuraamatud Rahel Olbreist ja Mai Murdmaast, õppe- ja erialakirjanduse valdkonnast Stanislavski „Näitleja töö rolliga“ ja „Näitleja töö endaga“ ning Richard Schechneri „Sissejuhatus etenduskunstidesse“, koguteose „ENSV Teatriühing / Eesti Teatriliit“ koostamine Jaak Villeri poolt.

XIII. Draama festivali ja Balti Teatri Festivali kaaskorraldamine.

Sihtasutuse Eesti Teatri Festival ühe asutajana on Eesti Teatriliit ka 21 aastat Tartus toimuva Draama festivali üks korraldajaid.

Sihtasutuse nõukogus esindas Teatriliitu kuni 2014. aastani Ain Lutsepp, alates 2014. aastast on esindanud Teatriliitu nõukogus Jaak Allik.

Aastatel 2010–2015 toimus festival kuraatorifestivalina, kusjuures festivali programmi koostasid erinevate teatrierialade esindajad (Madis Kolk, Anu Lamp, Priit Raud, Iir Hermeliin, Tõnu Õnnepalu ja Peeter Raudsepp).

356

2015. aastal korraldasid Eesti Teatri Agentuuri ja SA Eesti Teatri Festivali nõukogud konkursi festivalile uue kontseptsiooni leidmiseks, mille võitis Tartu Uue Teatri pakutud ideekavand.

Teatriliidu juhatus toetas Draama festivali ja selle jätkuürituste korraldamist uue kontseptsiooni alusel ning ootab Kultuuriministeeriumilt koos Kultuurkapitali ja Tartu linnaga festivali stabiilset finantseerimist, et tagada festivali järjepidevus.

XIV. Osavõtt Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia nõukogu (esindaja Ain Lutsepp) ja kuratooriumi tööst (esindaja Rein Oja).

XV. Osalemine Vene Teatri nõukogu (Jaak Allik), Eesti Teatri Agentuuri nõukogu (Jaak Allik ja Riina Viiding) ning Estonia teatri nõukogu töös (Jaak Allik, Riina Viiding).

XVI. Teatriseenioride Ühenduse töö koordineerimine, iga-aastaste kokkutulekute korraldamine, tervisehüvitiste jagamine.

XVII. Koolimäe loomemaja ehituse algus, lõpp 2017. Projekteerija OÜ Esplan, arhitektid Koit Komissarov, Tiia Pints, projektijuht Peet Põder. Ehitaja AS Eviko. Projektijuht Aivar Mäe.

XVIII. Ettevalmistus- ja remonditööd Laheküla puhkemaja suviseks kasutuseks.

XIX. Kolme kalmistu korrashoid. Kultuurkapitali toetusel on Metsakalmistul, Siselinna kalmistul ja Tartus Raadi kalmistul palgal hooldajad.

XX. Teatriliidu maja haldamine, pidades silmas liikmete vajadusi. Uue rendilepingu sõlmimine Tallinna Kesklinna Valitsusega.

TEATRILIIDU SEENIORIDE ÜHENDUS Liikmete arv 420 Juhatus: Juris Žigurs (esimees), Epp Viller, Anne Margiste, Tiiu Randviir, Eha Kard, Anu Kaal.

Kaks korda kuus toimusid kokkusaamised

Teatriliidu majas ja Vanemuise teatri kohvikus. Külastati lavastuste läbimänge ja peaproove. Ühendus toetas oma liikmeid olmemurede lahendamisel ja ravimite ostmisel.

Toimus üle-eestiline kokkusaamine maikuus ja jõuluajal Teatriliidu majas. Seenioride suurkokkutulekute läbiviimisele aitasid kaasa RO Estonia, Eesti Draamateater, Endla Teater, MTÜ Kell Kümme.

EESTI NÄITLEJATE LIIT www.enliit.ee Liikmete arv: 517.

Juhatus: Gert Raudsep (esimees), Tanel Jonas, Mikk Jürjens (aseesimees), Jekaterina Kordas, Kersti Heinloo, Enn Lillemets (aseesimees), Priit Loog, Vilma Luik, Karmen Puis, Helena Pruuli, Tanel Saar, Kristjan Sarv, René Soom, Tarvo Sõmer, Tiina Tõnis.

Eesti Näitlejate Liidu alaliit on Eesti Solistide Liit (esinaine Karmen Puis).

Liidu raamatupidaja on Krista Laal ja vastutav sekretär Eneken Aksel.

Eesti Näitlejate Liit (ENL) on Eesti Vabariigi kutseliste näitlejate vabatahtlik ühendus, loomeliit ning Rahvusvahelise Näitlejate Föderatsiooni (FIA) liikmesorganisatsioon.

Eesti Näitlejate Liidul on 29 auliiget. ENLi auraha sai Andres Tabun, auliikmeks valiti Kersti Kreismann.

Aasta jooksul toimus 11 juhatuse koosolekut.

Liidul on uus logo.

Sõlmiti leping Eesti Rahvusringhäälinguga.

Kõik liikmed, kes on delegeerinud oma loomingu õigused ENLile, saavad kordustasusid. Uue lepinguga tulid juurde internetiõigused. Läbirääkimised tasu osas veel käivad. Kordustasude väljamaksmine toimub üks kord aastas.

ENLi esimees on osalenud Kultuuri Koja istungitel ja igakuistel loomeliitude kohtumistel Kultuuriministeeriumis, osalenud palgaläbirääkimistel Eesti Etendusasutuste Liiduga, usaldusisikutel on tekkinud kaitse.

Liit andis loovisikute loomestipendiume, tervisetoetusi, teatripiletite toetusi, vabakutseliste loovisikute loomestipendiume, erandkordadel ka majandustoetust ja laene, Ergoga sõlmiti oma liikmetele õnnetusjuhtumi kindlustusleping, õnnitleti juubilare, saadeti viimsele teele kolleege.

Auliikmetele telliti ajakirjandust „Teater.

Muusika. Kino“ ja Vene teatri auliikmetele ajakirja Tallinn. FIA Maailmakongressil Rio de Janeiros käis Kristjan Sarv, ENLi esimees Gert Raudsep käis FIA istungil Portugalis.

EESTI LAVASTAJATE LIIT www.lavastajateliit.ee Liikmete arv: 97 Juhatus: Jaanika Juhanson (esimees), Erki Aule, Auri Jürna (välissuhete juht), Kati Kivitar, Birgit Landberg, Aare Toikka (aseesimees), Taago Tubin.

Revisjonikomisjon: Eero Spriit (esimees) ja Allan Kress. Liidu vastutav sekretär: Eneken Aksel.

2016. aastal ühines Eesti Lavastajate Liiduga 5 uut liiget: Andri Luup, Sandra Lange, Artjom Gareejev, Maria Peterson ja Mehis Pihla.

Liidu aastakoosolek toimus 13. märtsil 2016, kus valiti uus juhatus koosseisus Jaanika Juhanson (esimees), Auri Jürna, Kati Kivitar, Birgit Landberg (taandas end 2016. a sügisel), Aare Toikka, Taago Tubin. Revisjonikomisjonis jätkasid Eero Spriit (esimees) ja Allan Kress. Eelmise juhatuse kooseisuga – Jaanika Juhanson (esimees), Kati Kivitar, Eili Neuhaus, Peeter Raudsepp (aseesimees), Leino Rei, Raivo Trass, Anne Türnpu – toimus 2016.

357

aastal kolm koosolekut. Uue juhatuse koosseisuga toimus kaheksa koosolekut. Toimus korraline tegevus, mille käigus eraldati liikmetele stipendiume enesetäienduseks, anti tervisetoetusi ning toetati teatri- jt kultuurisündmuste piletite ostmist.

Kõige olulisemaks sündmuseks aasta lõikes oli omavaheliste kohustuste kokkuleppe teemalised läbirääkimised, nende uuendamine ja allkirjastamine Eesti Etendusasutuste Liiduga. Algasid ka läbirääkimised ERRiga kuuldemängude lavastamise lepingu uuendamiseks.

Väliskoostöö raames valmistati ette koostöös Eesti Teatri Agentuuriga kaht erinevat lavastajate väliskoostöö projekti (Speed Dating Skandinaavias ja Eesti lavastajad välismaale Eesti 100 raames), mis siiski kahjuks erinevatel põhjustel ei realiseerunud.

Algas koostöö Eesti Kirjanike Liidu, Eesti Teatri Agentuuri ja Drakadeemiaga eesti algupärase dramaturgia arendamiseks. Selle raames toimus 4. detsembril EKLi saalis koostööseminar, kus esinesid nii lavastajad (Jaanika Juhanson, Tiit Palu, Mari-Liis Lill ja Paavo Piik), kirjanikud (Tiit Aleksejev, Peeter Helme, Urmas Vadi) kui teoreetikud (Madli Pesti). Seminari jätkusündmuseks korraldatakse 2017. aasta suvel vastavateemaline suvekool.

ELKL kuulub Eesti Teatriliitu ning on Eesti Kunstnike Liidu alaliit.

Liidu juhatus on võtnud prioriteediks näituste korraldamise. Näituste teema, kuraatori ning osalejate leidmiseks korraldatakse konkurss. Esimene näitus sarjast „1 : 10“ loodetakse avada Draama festivalil 2017. Sari on mõeldud jätkuma kümmekond aastat ja käsitlema lavastuskunstniku töö erinevaid aspekte.

Oluliseks peetakse liikmete loomingu jäädvustamist ja raamatute väljaandmist. Maret Kukkur vedas kahte raamatuprojekti: Maimu Vannase raamat koostöös Teatri- ja Muusikamuuseumiga ja Kustav-Agu Püümani raamat tema 80. juubeliks (mõlemad ilmusid 2017. aastal).

Toetati ka mitut teatrikunstnike näitust, kus osalesid liidu liikmed: Kustav-Agu Püümani eestvedamisel Linnateatris toimunud näitused ja Mare Raidma filmikostüümide näitus Rakvere teatris.

Eesti Lavastuskunstnike Liit eraldas loomestipendiume 15 korral, anti teatripiletite ostmise ja tervisetoetusi ning vabakutselise loovisiku loomestipendiume. ELKLi auliikmetele telliti ajakirjandust (Teater. Muusika.

Kino), õnnitleti juubilare.

EESTI LAVASTUSKUNSTNIKE LIIT www.lavastuskunst.ee

Jätkusid palgaläbirääkimised Eesti Etendusasutuste Liiduga, osaleti Kultuuri Koja kokkusaamistel, Kunstnike Liidu nõupidamistel ja Kultuuriministeeriumi arutluskoosolekutel.

Liikmete arv: 63 Juhatus: Inga Vares (esinaine), Marge Martin, Pille Jänes, Kristi Saaremäe-Leppik, Maarja Meeru, Illimar Vihmar, Liina Tepand ja Andrus Jõhvik. Liidu vastutav sekretär on Eneken Aksel.

Peamiselt vabakutselisi kunstnikke ühendava liidu liikmete jaoks on võtmeküsimus professionaalsete stsenograafide osakaal teatrites. Üha sagedamini pakutakse tööd inimestele, kellel puudub vastav erialaline ettevalmistus – stsenograafi haridus – või kes ei

358

kuulu erialaliitu, mille eelduseks on bakalaureuse või magistri taseme stsenograafi diplom või erialalise haridusega võrdsustatav töökogemus. Peakunstniku töökohti oli 2016. aastal kaheksas teatris, neist viies oli ametis ELKLi liige. Selleks et elavdada Teatriliidu organisatsioonide koostööd ja aidata valdkonna arengule kaasa, esitati Teatriliidu suurkogul järgmised ettepanekud: 1. Saavutada kokkulepe, et 90% ulatuses rakendataks riigi poolt (ka osaliselt) rahastatud etendusasutustes professionaalseid lavastuskunstnikke.

2. Peakunstnikud valitakse avaliku konkursi korras. Peakunstnik peaks olema erialase haridusega (stsenograafia) ning võimalusel peaks igas riigi poolt rahastatud teatris töötama peakunstnik.

3. Vajalik on teatri- ja filmieriala õpetavate koolide omavaheline sihikindel koostöö ning riigieelarveliste etendusasutuste järjepidevus ja nõudlikkus järelkasvu leidmisel just vastavat erialast haridust omandavate noorte hulgast.

4. Liit pakub välja idee kuulutada kord aastas igas teatris ühele lavastusprojektile välja avatud konkursi kunstniku leidmiseks. Osalemise eelduseks oleks professionaalse stsenograafi kvalifikatsioon. Konkursile esitatakse tööd eelkavandite vormis. Täpne formaat töötataks välja koostöös Teatriliiduga.

Konkursid võimaldaksid luua professionaalsetele lavastuskunstnikele aastas kuni üheksa avatud ligipääsuga tööpakkumist.

EESTI KUTSELISTE TANTSIJATE LOOMELIIT www.ektl.ee

Loomeliidu üldkoosolek toimus 31. augustil 2015.

Liidu korraldamisel toimus 11. mail 2015 Vaba Lava teatrikeskuses rahvusvahelise tantsupäeva gala.

EESTI TEATRI TEHNILISTE TÖÖTAJATE ÜHENDUS Liikmete arv: 199 Juhatus: Eve Komissarov (esimees, Ugala / TÜ Viljandi kultuuriakadeemia), Karmen Tellissaar (Endla), Taivo Pahmann (aseesimees, RO Estonia) Tauno Makke (aseesimees, Eesti Draamateater), Anton Kulagin (Eventech), Terje Kiho (Vanemuine), Airi Look (Tallinna Linnateater).

24. mail toimus ETTTÜ üldkoosolek, kus võeti vastu 20 uut liiget.

Suvel moodustati töörühm, mis alustas kollektiivlepingu ülevaatamist.

Algasid ettevalmistused kutsestandardite uuendamiseks või muutmiseks. Selgus vajadus lavameeste koolituse ja kutseeksami järele ning alustati vastavaid ettevalmistusi.

Toimusid ühenduse juhatuse väljasõidukoosolekud: 22. augustil Viljandis kultuuriakadeemiasse, 28. oktoobril Rakvere teatrisse, 21. detsembril kohtuti Teatriliidus. Samuti leidsid aset juhatuse esimehe kohtumised Ugala, Tallinna Linnateatri ja Vanemuise tehniliste töötajatega.

2016. aasta sügisel alustati ETTTÜ listi väljatöötamist, samuti käivitati tööprotsess, mille käigus TÜ VKA visuaaltehnoloogia õppekava üliõpilased kujundasid ühenduse logo visuaalse lahenduse.

Liikmete arv: 165 Juhatus: Dmitri Harchenko (esimees), Ernst Raiste, Kalju Saareke (kuni 31.08.2015), Lemme Saarma (al 1.09.2015), Janika Suurmets ja Triinu Upkin (Leppik).

359

EESTI TEATRIUURIJATE JA -KRIITIKUTE ÜHENDUS teatriuurijad.org.ee/ety Liikmete arv: 60 Juhatus (al 14.05.2016): Hedi-Liis Toome (esinaine), Ene Paaver, Heidi Aadma, Evelyn Raudsepp ja Anne-Liis Maripuu.

Korraldatud üritused 9.–10. detsembrini 2016 toimus ühenduse aastakonverents „Näitleja 21. sajandi teatris“ Eesti Draamateatri Maalisaalis. Konverentsil esines ühtekokku 13 teatriteadlast ja -praktikut. Esimese päeva üheks oluliseks teemaks kujunes näitlejaõpe. Konverentsi korraldasid Luule Epner, Sven Karja ja Anne-Liis Maripuu.

Koostöös Eesti Teatri Festivaliga ning Tartu Uue Teatriga kohtusid ETUKÜ liikmed festivali Draama 2016 raames festivali väliskülalistega, et tutvustada ja avada festivali programmi ning muljeid vahetada.

Tunnustamine Hea Teatri Auhinna 2015. aasta laureaadiks valiti helilooja, sõnalavastuste muusikaline kujundaja ja näitleja Ardo Ran Varres. Auhind anti üle 3. märtsil 2016 Theatrumis pärast „Popi ja Huhuu“ etendust. Laureaadile kingiti kunstnik Alice Kase segatehnikas maal.

Koostöös Kanuti Gildi SAALiga anti viimast korda välja Eesti Sõltumatu Etenduskunsti Auhindu. 2015. aasta loomingu eest pälvisid auhinnad Kadri Noormets ja Diego Agulló lavastusega „formlessly yours”, Riina Maidre ja Flo Kasearu projektiga „House Music”, Svetlana Grigorjeva lavastusega „Carmina Trash”. Auhinnad anti üle 29. aprillil 2016 Tantsupäeva Hommikusöögil Kanuti Gildi SAALis.

360

Eesti Teatriliidu juhatusele tehti ettepanek luua Reet Neimari nimelisele kriitikapreemiale omaette žürii (senini andis seda välja Teatriliidu juhatus). Ettepanekuga nõustuti ja 2016. aasta tegevuse eest andis kriitikapreemia välja žürii.

Haridustegevus Koostöös Tartu Ülikooli teatriteaduse õppetooliga korraldati etenduskunstide seminarid Tartu Ülikooli kirjanduse ja kultuuriteaduste üliõpilastele. Seminare ja praktilisi töötubasid viisid 2016. aasta kevadsemestril läbi muusikateadlane Kristel Pappel ja lavastaja Vahur Keller.

Toetati vabatahtliku tudengiorganisatsiooni Teatriteaduse Üliõpilaste Looži kevadkooli.

Hakati välja andma ühenduse uudiskirja, milles on ülevaade toimunud tegevustest, festivalikülastustest ja nimekiri perioodil ilmunud ühenduse liikmete poolt kirjutatud artiklitest. Ühenduse liikmed külastasid etendusi festivalidel Kunstfestival des Arts (Belgia), Läti teatri showcase (Läti), Baltic Circle (Soome), Tansnacht (Belgia) ja erinevates välisriikides (USA, Inglismaa, Island, Jaapan, Taani, Saksamaa, Rootsi, Soome, Gruusia).

ETUKÜ on rahvusvahelise teatrikriitikute organisatsiooni (AICT-IACT) liige. Ühenduse liikmed võtsid osa Rahvusvahelise Teatriuurijate Föderatsiooni FIRT-IFTR aastakonverentsist Stockholmis ja Saksa Teatrikriitikute Ühenduse aastakonverentsist.

UNIMA Eesti keskus www.unima.ee UNIMA (Union Internationale de la Marionette) on rahvusvaheline nukuteatrite liit, mis ühendab üle kogu maailma inimesi, kes aitavad kaasa nukuteatrikunsti arengule.

UNIMA Eesti Keskus asutati jaanuaris 1999.

Hetkel on UNIMA Eesti Keskusel 36 individuaal- ja 16 kollektiivliiget.

Juhatus 2016–2018: Mihkel Tikerpalu (SA NUKU), Riina Buldas (teater Marionett), Romet Koser (Viljandi Nukuteater), Vana Vabriku Kinoteater (esindaja Liia Kikas), Rein Agur (vabakutseline nukulavastaja), Harry Gustavson (Harry Gustavsoni Pereteater) ja Allan Kress (projektiteater Banaanikala).

12.–13. veebruarini toimus keskuse 13 liikmesteatri korraldamisel Tallinna Vene Kultuurikeskuses UNIMA nukuteatrite talveteemaline festival „Valge muinasjutt“.

18. aprillil toimus Salme Kultuurikeskuses Rahvusvahelise Nukuteatrite Ühenduse UNIMA Eesti keskuse üldkoosolek.

EESTI TEATRI- JA MUUSIKAMUUSEUM SÄREVI TEATRITUBA www.tmm.ee Üritused 5. märtsil toimus „Suur teatrite päev“, kus külalisena osales näitleja Taavi Tõnisson perega. Päeva juhtis Kloun Pann (Aita Vaher), toimusid erinevate teatrite töötoad.

10. märtsil toimus Särevi Teatritoas Lauri Kaldoja luuleõhtu „Panoptikon“ sarjast „Pajats või poeet“.

20. märtsil esietendus peamajas Variuse teatri lavastus „MOJENS!“ Benno Hansenist. Aasta

jooksul andis Variuse teater lisaks etendusi lavastustega „Unustatud primadonna“ (4 etendust) ja „Laborant Viiding“ (4 etendust).

30. märtsil toimus rahvusvahelise teatripäeva raames kohtumisõhtu teatrikriitikutega: Madis Kolk, Veiko Märka, Madli Pesti, Keiu Virro, Kadi Herkül, Heili Sibrits ja Pille-Riin Purje. Vestlust juhtis Kirsten Simmo.

14. aprillil toimus Särevi Teatritoas Kristel Mägedi luuleõhtu „Ebaelulood“ sarjast „Pajats või poeet“.

2. ja 3. juunil andsid Assauwe hoovis Tallinna Vanalinna Päevade raames 4 etendust TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia teatrikunsti 12. lennu tudengid lastelavastusega „Klouni seiklused vanalinnas“.

10. ja 18. juunil toimus Assauwe tornis harrastusteatri Oomeriteater etendus „Sekeldused Püha Jüri asjus“. Jaan Krossi „Neli monoloogi Püha Jüri asjus“ ainetel lavale seadnud Maret Oomer, liikumise koreograaf Helen Reitsnik, osades Oomeriteatri näitlejad.

25. septembril toimus Särevi Teatritoas Anna Käsitöö klubi sarja raames Anu Konze juhendamisel puidust prosside valmistamise töötuba.

16. oktoobril toimus Grete Saluste juhendamisel nukkude valmistamise töötuba Särevi Teatritoas Anna Käsitöö klubi sarja raames.

20. oktoobril toimus Särevi Teatritoas Veljo Reiniku luuleõhtu „Koermehe tembud“ sarjast „Pajats või poeet“.

6. novembril toimus Jane Kaasi juhendamisel maketi töötuba Särevi Teatritoas Anna Käsitöö klubi sarja raames.

11. detsembril esietendus Särevi Teatritoas Tarjei Vesaasi „Sula“.

Panso Päevad Särevi Teatritoas: 24. novembril toimus sarjas „Pajats või poeet“ Peeter Sauteri ja Ingel Unduski luule-

361

õhtu „Elus“, musitseeris Madis Raie.

25. novembril toimus kohtumisõhtu lavakunstikateedri 10. lennuga. Kohal viibis 11 lõpetajat ja erialaõppejõud Merle Karusoo.

Vestlust juhtis Annely Voitka.

27. novembril toimus Anna Käsitöö klubi sarja raames Kersti Heinloo juhendamisel jõuluehete valmistamise töötuba.

28. novembril esitasid EMTA lavakooli 28. lennu tudengid Priit Põldma ja Teele Pärn „Lavakooli teatriloo tunni“ raames tehtud ettekandeid Jaan Toomingast ja Kaarin Raidist, juhendaja Piret Kruuspere. Katkendi Ion Drutse näidendist „Pühamast püham“ esitasid tudengid Johannes Richard Sepping ja Joosep Uus. 29. novembril esitasid EMTA lavakooli 28. lennu tudengid Dovydas Pabarcius ja Sander Roosimägi „Lavakooli teatriloo tunni“ raames tehtud ettekandeid Juhan Viidingust ja Ervin Abelist, juhendaja Piret Kruuspere.

Näitused 22. märtsist – 30. juunini oli Assauwe tornis üleval Grete Saluste nukkude näitus „Hakiplika unenägu. Grete Saluste autorinukud“.

7.–12. märtsini oli seoses Eesti teatrinädalaga Soomes fotonäitus „Eesti teatri Suursaadikud“ Espoo kultuurikeskuses. Näituse koostasid Annely Voitka, Ele Pajula, Kirsten Simmo, Kristiina Kiis, Madis Mikkor, Maris Rosenthal, Mart Laul, Simmo Priks ja Tanel Veeremaa, kunstnikud Kärt Einasto ja Joonas Rumvolt.

Haridustöö Õppeaasta jooksul toimus teatrikunsti ring, kus kooliõpilased vanuses 8–12 kohtusid kord nädalas erinevates teatriteemalistes tundides, kokku 30 korral. Aasta jooksul viidi muuseumis läbi 9 linnalaagrit ja 54 teatriteemalist haridusprogrammi.

362

Kogumistöö Teatriosakond võttis vastu NUKU teatri 2015. aasta uuslavastuste fotod, kostüümikogusse lisandusid Draamateatri kostüümid; isikukogudesse Gerda Murre, Kaarel Kilveti, Kustav-Agu Püümani, Linda ja Vello Rummo jt materjalid; asutuste kogudesse Tallinna tsirkuse ŠAPITO materjalid. Teatritelt kogutakse lavastuse kavasid aastaringselt.

VARIA AUHINNAD Riiklikud teenetemärgid Valgetähe III klassi teenetemärk: lavastaja ja teatrijuht Tiit Ojasoo; helilooja, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia õppejõud Tõnu Kõrvits.

Valgetähe IV klassi teenetemärk: näitleja ja heategevuse korraldaja Märt Avandi; näitleja Liidia Golovataja; ooperilaulja ja muusikute toetaja Pille Lill; näitleja Mait Malmsten; muusikateadlane, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia professor Kristel Pappel; näitleja Raivo E. Tamm; lavastaja ja näitleja Hendrik Toompere.

Valgetähe V klassi teenetemärk: moekunstnik Reet Aus.

Kindel ning performance’i looja Henri Hütt. Õhtut juhtisid Maike Lond-Malmborg ja Iggy Lond-Malmborg. Õhtust tegi ülekande ERR. Näitekunsti sihtkapitali elutööpreemia: Aime Unt – tundlik-täpsete aegruumide ja lavastuskunstnike koolkonna loomise eest.

Näitekunsti valdkonna aastapreemia: Mart Kangro – nüüdisaegse etenduskunsti vaba radikaal.

Rahvakultuuri sihtkapitali aastapreemia: Anne Maasik – Eesti folgi emaks kutsutud lauljale ja laululoojale aastakümneid kestnud jätkuva laululoome ning heliplaadi „Valguse varjus“ üllitamise eest.

Piret Päär – jutupärandi elava kandmise eest.

Harrastusteatri aastapreemia: Vilde teater – loominguliste otsingute, harrastusteatrite valdkonna elavdamise ja teatrikunsti tulemuslikkuse eest aastal 2016.

Riikliku kultuuripreemia 2016. aastal avalikkuseni jõudnud väljapaistva töö eest said näitleja Mari-Liis Lill ja dramaturg-lavastaja Paavo Piik ühislavastuse „Teisest silmapilgust“ eest.

Kirjanduse sihtkapitali näitekirjanduse aastapreemia: Paul-Eerik Rummo – näidendi „Taevast sajab kõikseaeg kive“ eest. Preemia anti üle emakeelepäeval, 14. märtsil 2017.

Riikliku kultuuripreemia pikaajalise väljapaistva tegevuse eest sai näitleja Lembit Ulfsak.

Harjumaa 2016. aasta teatripreemia pälvis Rahvusooper Estonia balletisolist Marika Muiste. Preemia anti üle 24. märtsil Harju Maavalitsuse ja Harjumaa Omavalitsuste Liidu poolt koostöös RO Estoniaga.

Kultuurkapitali aastapreemiad Preemiaid jagati 20. jaanuaril 2017 KohtlaJärve Kultuurikeskuses. Gala korraldaks oli Kanuti Gildi Saali meeskond: lavastaja Arolin Raudva, dramaturg Laur Kaunissaare ja kunstnik Kairi Mändla, muusikalised kujundajad Hendrik Kaljujärv, Karl Saks ja Kalle

Tartu Kultuurikandjad 2016: aasta harrastusliku koosluse aunimetus – linnafestivali UIT korraldajad.

Tunnustusõhtu stsenaariumi koostas ja tseremoonia lavastas teatri Must Kast näitleja ja lavastaja Kaija M Kalvet, õhtut juhtisid Laura Niils ja Martin Tikk.

363

Viljandi linn Elutööpreemiad: Luule Komissarov – Ugala teatri näitleja, kelle jätkuvat tippvormi tõestavad õnnestunud rollid lavastustes „Mäng on alanud“, „Kõrboja perenaine“ ja „Vanaema ja Issand Jumal“ ning osalemine teleseriaalides „Õnne 13“ ja „ENSV“.

Kalju Komissarov – oma loominguaastate jooksul eestikeelse teatrimõtte rikastaja ja hoidja, Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia etenduskunstide multimeediaspetsialisti kõrgharidusõppe algataja.

Enn Kose – Ugala teatri kauaaegne näitleja, direktor ja majandusjuhataja.

Viljandi linna aastapreemiad: Adeele Sepp – kandvad rollid Ugala uuslavastustes „Moraal“, „Mäng on alanud“, „Kõrboja perenaine“ ja „Võlur Oz“ ning loominguline tegevus väljaspool teatrit: autori ja osalisena visuaalteatriprojektis „Puutuur“, samuti Viljandi kui täisväärtusliku elukeskkonna tutvustaja; edukas osalemine teleprojektis „Su nägu kõlab tuttavalt“.

Heigo Teder – 2016. aastal Ugala teatris mitme tegevuse eestvedamine: teatrikino, raamatuesitlus-täika, kogukonnapeod Ugala black box’is („Must mesi“, „Gogoli disko“), muusikaline aktsioon „7,58 minutiga Trepimäelt taevasse ja tagasi“, osalemine Viljandi linna ja Viljandimaa turundus- ja mainekujunduse töörühmades.

Viljandi linna kultuuripreemiad: Kadri Lepp – Anna rolli eest Ugala suvelavastuses „Kõrboja perenaine“ ja 2016. aastal ilmunud kahe lasteraamatu („Poiss, kes tahtis põgeneda“ ja „Lugu hiirest, kellel polnud kelku“) autorile. Heigo Teder – Ugala teatri korraldusjuht, kes on rikastanud Viljandi kultuurielu mastaapsete ja uuenduslike ettevõtmistega.

364

Adeele Sepp – üks vabariigi aastapäeva ürituse organiseerijatest ning Viljandi positiivne reklaamimine televisioonis.

Adeele Sepp, Kristjan Suits ja Jaan Jaago – Kassisaba valgusinstallatsiooni eest.

Eve Noormets ja notafe – vanim järjepidevalt tegutsev tantsualane ja rahvusvahelise tunnustuse saavutanud etenduskunsti festival, millest võtavad osa eriala tipptegijad kogu maailmast.

Ugala Teater – muusika- ja valguslavastus „7,58 minutiga Trepimäelt taevasse ja tagasi“.

Viljandi linna aasta noore preemia: Pille-Riin Lillepalu – Ugala teatri töötaja, kes on igapäevatöö kõrvalt vabatahtlikuna tegev Eesti Pagulasabis.

Viljandi linna teatripreemiad: Adeele Sepp – suurepäraselt tabatud rollilahendused lavastuses „Moraal“ ja silmapaistvad sooritused nii koduteatris kui TVekraanil.

Seasaare näitemängu selts ja lavastaja Margus Vaher – tunnustatud ja tegus harrastusteater, kes võitis lavastusega „Lakalaulik Artur Rinne“ harrastusteatrite 14. riigifestivali peapreemia ning andis oma jõududega ehitatud proovisaali kasutada ka Ugala teatrile. Aasta jooksul toodi välja 3 uuslavastust, anti 39 etendust 1500 vaatajale.

Klaudia Tiitsmaa – Ugala teatri hõivatuim näitlejanna, osatäitmised lavastustes „Amalia“ ja „Oleanna“.

Vallo Kirs – Ugala teatri näitleja ja lavastaja, Ugala suvelavastuse „Kõrboja perenaine“ lavastaja ja rollid lavastustes „Krimka“, „Vanaema ja Issand Jumal“, „Teie ebaõnn on teie endi kätes“ ja „Võlur Oz“.

Eesti Vaegkuuljate Liidu „Selge kõneleja 2016“ auhinna pälvis teatrinäitlejate kategoorias Märt Avandi.

Tartu ülikooli suure medaliga tunnustati TÜ Viljandi kultuuriakadeemia teatrikunsti professorit Kalju Komissarovit. Ülikooli rektor prof Volli Kalm andis medali üle 8. märtsil Rakvere Teatris toimunud Kalju Komissarovi 70. sünnipäeva juubelipeol. Medaliga tunnustatakse ülikooli ees eriti suuri teeneid omavaid töötajaid ja isikuid väljastpoolt ülikooli.

28. Oskar Lutsu huumoripreemia laureaat on Martin Algus. 3. aprillil anti Palamusel üle MTÜ Sokuturi poolt annetustena kogutud preemiasumma 4200 eurot eelkõige suure viljakuse eest.

Eesti Teatriuurijate ja -kriitikute Ühenduse Hea Teatri Auhinna 2016. aasta laureaat on näitleja ja lavastaja Juhan Ulfsak: auhind mitmekülgsele näitlejale, otsingulisele lavastajale, inspireerivale õppejõule ja rahvusvaheliselt tuntud eestlasele. Auhind anti üle 8. aprillil 2017 teatri NO99 lavastuse „Unistajad“ esietenduse peol.

Lastekaitsepäeval, 1. juunil andsid Lastekaitse Liit, Eesti Asenduskodu Töötajate Liit, Eesti Lasterikaste Perede Liit, Oma Pere, SEB Heategevusfond ja Õiguskantsleri Kantselei üle tunnustusauhinnad „Lastega ja lastele“.

Elutööpreemia pälvis armastatud nukunäitleja, lavastaja ja lastekirjanik Helle Laas.

Tema loominguline panus lastekultuuri on jätnud sügava jälje, aastakümneid on ta olnud väikelastele suunatud teatri- ja kirjandusloomingu teerajaja, väärtustaja ja kandja.

Võistlusel „Ehe Eesti – Eesti ettevõttele eesti nimi“ pälvis vabaühenduste kategoorias auhinna Sõltumatu Tantsu Lava. Auhind anti üle 7. oktoobril toimunud nimeseminaril.

Eesti Näitlejate Liidu auhind – Luule Komissarov. Liidu auliikmeks valiti Tiia-Ingrid Kriisa.

Raadioteatri näitlejaauhind: Andres Raag – järjejuttude meisterliku esitamise eest. Merekultuuri aasta järjejutud: katkendid Juhan Smuuli „Jäisest raamatust“ ja Lembit Uustulndi „Aastavahetus Casablancas“.

EESTI TEATRI AASTAAUHINNAD Auhinnad 2016. aasta loomingu eest anti üle rahvusvahelise teatripäeva pidulikul tähistamisel 27. märtsil 2017 Ugala teatris, kätteandmisest tegi ülekande Eesti Rahvusringhääling. Auhindade väljaandja on Eesti Teatriliit ja Eesti Autorite Ühing, rahastajad Eesti Kultuurkapital ja kultuuriministeerium.

SÕNALAVASTUSTE AUHINNAD Žürii: Iir Hermeliin, Tambet Kaugema, Madis Kolk, Andri Luup, Toomas Lõhmuste, Madli Pesti, Pille-Riin Purje.

Lavastaja: Hendrik Toompere jr – lavastus „Väljaheitmine ehk Ühe õuna kroonika” (Eesti Draamateater).

Kunstnik: Liina Keevallik – kujundused lavastustele „Wake up! It’s time to die” (MTÜ Kirbutsirkus ja Vaba Lava), „Ma pigem tantsiksin sinuga” (R.A.A.A.M. ja Vaba Lava) ja „Punane õhupall” (Teater NO99).

Meespeaosa: Märt Avandi – Mees lavastuses „Kopsud” (Endla Teater), Ivan lavastuses „Aadama õunad” (Nargen Festival ja Kinoteater) ning Gilbert Bodley lavastuses „Mitte praegu, kallis” (Endla Teater).

365

Naispeaosa: Riina Maidre – Liri lavastuses „Vannutatud neitsid” (R.A.A.A.M.) ja osatäitmine lavastuses „Skaala surm” (Kanuti Gildi SAAL).

Meeskõrvalosa: Nikolai Bentsler – Vandaal lavastuses „Väljaheitmine ehk Ühe õuna kroonika” (Eesti Draamateater) ja osatäitmine lavastuses „Ma pigem tantsiksin sinuga” (R.A.A.A.M. ja Vaba Lava).

Naiskõrvalosa: Mari Abel – osatäitmine lavastuses „Paradiis” (Von Krahli Teater) ja Sarah lavastuses „Aadama õunad” (Kinoteater ja Nargen Festival).

MUUSIKALISE KUJUNDUSE JA ORIGINAALMUUSIKA AUHIND Eesti Autorite Ühingu žürii: Olav Ehala, Ardo-Ran Varres, Helena Tulve, Tauno Aints, Tõnu Kõrvits.

Hendrik Kaljujärv – originaalmuusika eest lavastustele „OVEREXPOSUREˮ (Kanuti Gildi SAAL) ja „All tomorrow’s partiesˮ (Sõltumatu Tantsu Lava).

Jaak Lutsoja – muusikalise kujunduse eest lavastusele „Sooˮ (Teater Ugala).

MUUSIKAAUHIND Žürii: Kerri Kotta, Kristel Pappel, Saale Kareda, Helen Lepalaan.

Monika-Evelin Liiv – Amnerise tegelaskuju jõuline kehastamine Verdi ooperis „Aidaˮ (Rahvusooper Estonia).

Heli Veskus – Aida ja Senta karakterite psühholoogiline ja muusikaliselt nüansseeritud tõlgitsus Verdi ooperis „Aidaˮ ja Wagneri ooperis „Lendav hollandlaneˮ (Rahvusooper Estonia).

366

BALLETIAUHIND Žürii: Tiiu Randviir, Ago Herkül, Kristiina Garancis, Age Oks, Rufina Noor.

Maria Engel – Ada McGrath lavastuses „Klaverˮ, Lumekuninganna ja onu Eskimo lavastuses „Lumekuningannaˮ, donna Elvira lavastuses „Don Juanˮ (Teater Vanemuine).

TANTSUAUHIND Žürii: Evelin Lagle, Kai Valtna, Anu Ruusmaa, Marie Pullerits, Laura Kvelstein.

Karl Saks – „Seisund ja disain” (Kanuti Gildi SAAL). Etendaja ja publiku seisundi kontseptuaalselt terviklik disain. Tantsu tasandite avardamine (vormiliselt, kommunikatiivselt, seisundlikult ja tajumuslikult).

ETENDUSKUNSTIDE ÜHISAUHIND Žürii: Kristiina Garancis, Saale Kareda, Madis Kolk, Kerri Kotta, Evelin Lagle, Madli Pesti, Marie Pullerits.

Muusikajuht Olari Elts, stsenaristid, lavastajad, kunstnikud Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo, valguskunstnik Pietu Pietiäinen, animaatorid Heta Jäälinoja ja Aggie Pak-Yee Lee, live mix Maarja Pärsim, animatsiooni mix Alyona Movko – lavastus „Pööriöö uniˮ (Teater NO99, ERSO, Eesti Kontsert): suurejooneline performatiivne, lavakunsti väljendusvahendeid uudselt ühendav, eksistentsiaalseid küsimusi esitav tervikteos.

ALGUPÄRASE DRAMATURGIA AUHIND Žürii: Liis Aedmaa, Ene Paaver, Mihkel Seeder, Sven Karja.

Andra Teede – lavastuse „45 339 km² rabaˮ (Endla teater) tekst.

KRISTALLKINGAKESE AUHIND Kahele noorele teatriinimesele esimeste märkimisväärsete lavatööde eest.

Liisa Saaremäel – Ariel lavastuses „Tormˮ (VAT Teater), osatäitmine lavastuses „... ja Sõna sai lihaksˮ (EMTA lavakunstikool), Dejanira lavastuses „Mirandolinaˮ (VAT Teater), osatäitmine lavastuses „Idioot FMˮ (EMTA lavakunstikool), Neenu Moor ja PilleRiin lavastuses „Ekke Moorˮ (Kuressaare Linnateater ja VAT Teater), Jane lavastuses „Veider orkesterˮ (Tallinna Linnateater), Maša ja Emake lavastuses „Uhkus ja eelarve“ (Endla Teater), Célimène lavastuses „Misantroopˮ (Eesti Draamateater), Karin Luts lavastuses „Elagu, mis põletab!ˮ (Adamson-Ericu muuseum) ning Olga ja Karolina lavastuses „Väljaheitmine ehk Ühe õuna kroonikaˮ, Tüdruk lavastuses „Becket ehk Jumala auˮ, Tüdruk lavastuses „Mäedˮ, Kate lavastuses „Armunud Shakespeareˮ (kõik Eesti Draamateater).

kui välismaiste kunstnike hulgas. Kvaliteedimärk Eesti teatrimaastikul.

Etendust teenindava töötaja auhind Karmen Tellisaar – Endla teatri valgusmeister, kes on oma töös kirglik, kompromissitu ja usaldusväärne. Teeb tööd tulemuse, mitte enda näitamise või teistele meeldimise pärast. Teenindab märkimisväärset osa Endla lavastustest ning suudab ka väljasõitude kasinates oludes välja nuputada optimaalse lahenduse.

Haldus- ja administratiivtöötaja auhind Peeter Harjaks – Endla teatri bussijuht aastast 1964. Kolleegina vastutulelik, tähelepanelik, kannatlik ja usaldusväärne ning alati nõus nii sõna kui teoga aitama. Mees, kes suudab juhtida kõiki teatri sõidukeid ja hoida neid laitmatus korras ega kaota head tuju ka pikkadel väljasõitudel.

NIMELISED AUHINNAD Marta Navasardyan – detailitäpse tunnetusega loodud Peretütar Tubina balletis „Krattˮ, printsess Florina Minkuse balletis „Uinuv kaunitarˮ, Naine Raveli „Bolérosˮ, solistipartii MacMillani „Laulus maastˮ ja Dražeehaldjas Tšaikovski „Pähklipurejasˮ (kõik Rahvusooper Estonia).

TEHNILISTE TÖÖTAJATE AUHINNAD Žürii: Anu Konze, Roland Leesment, Taivo Pahmann, Toivo Kaev, Marika Tint, Krista Tool, Enar Tarmo.

Lavastust ettevalmistava töötaja auhind Malle Kaalep – Rahvusooper Estonia kostüümiosakonna värvikoja töötaja aastast 1993, oma valdkonna professionaal, kelle detailitäpne töö on kõrgelt hinnatud nii Eesti

Otto Hermanni nimeline auhind Žürii: Eda Peäske, Mart Laas, Aabi Ausmaa, Linda Viller, Kulvo Tamra.

Niina Mets – vioolamängija Niina Mets on Vanemuise orkestris töötanud üle 50 aasta, sellest palju aastaid ka vioolarühma kontsertmeistrina. Raske on Vanemuise orkestrit ilma temata ette kujutada. Tänaseni on särav, energiline ja elurõõmsa hoiakuga Niina positiivseks eeskujuks paljudele kolleegidele.

Aleksander Kurtna nimeline auhind Žürii: Triin Sinissaar, Anu Lamp, Monika Larini, Anu Saluäär, Katri Aaslav-Tepandi.

Kalle Hein – viljakas väärtdramaturgia vahendaja ning ladusa ja mahlaka keelega tõlkija, kes on eestindanud tekste inglise, saksa

367

ja rootsi keelest. Aastatel 2015-2016 tulid tema tõlkes lavale Tom Stoppardi „Põhiküsimus”, Richard Beani „Üks mees, kaks bossi” ja Staffan Göthe „Veebruariöö”.

Ants Lauteri nimeline näitlejaauhind Välja antakse 2 auhinda, kuni 10 aastat teatritööd teinud noorele näitlejale või lavastajale. Auhinna määramisel peetakse silmas kandidaadi erialast arengut. Žürii: Katariina Unt, Juhan Ulfsak, Garmen Tabor, Külliki Saldre, Üllar Saaremäe.

Uku Uusberg – lavastused: „Valgustajaˮ (Eesti Draamateater), „Üritusˮ (Teater Vanemuine), „Paplid tuulesˮ (Teater Vanemuine), „Kevadine Lutsˮ (Eesti Draamateater), „Karjäärˮ (Teater Vanemuine), „Kuni inglid sekkuvadˮ (Eesti Draamateater), „Katuseltˮ (Teater NO99), „Jõudˮ (R.A.A.A.M), „Pea vahetusˮ (Teater NO99), „Piduˮ (Võru Linnateater), „Kuidas kuningas kuu peale kippusˮ (Teater Vanemuine), „Head ööd, vendˮ (Eesti Draamateater), „Loomaaialugu (Pink)ˮ (VAT Teater).

Lauri Lagle – lavastused: „Paradiisˮ (Von Krahli Teater), „Muuseas: ma armastan sindˮ (koos Ene-Liis Semperiga, teater NO99), „Kolmapäevˮ (Teater NO99), „Suur õgimineˮ (Teater NO99), „(Untitled)ˮ (Teater NO99), „Kas ma olen nüüd elus?ˮ (Eesti Draamateater), „Sinul on meretäis hirmu” (Eesti Draamateater), „Portselansuits” (Eesti Draamateater).

Reet Neimari nimeline kriitikaauhind Žürii: Laur Kaunissaare, Anu Lamp, HediLiis Toome, Merle Karusoo, Liina Unt, Kalju Orro, Tanel Tomson.

Luule Epner – süstemaatilise lähenemisega autor, kes lavastuse „Paradiisˮ näitel selgitab

368

põhjalikult lahti Lauri Lagle kui lavastaja omailma ja esteetilise võttestiku.

Rahel Olbrei nimeline auhind Žürii: Tiiu Randviir, Ago Herkül, Kristiina Garancis, Age Oks, Rufina Noor.

Enn Suve – Estonia teatri kauaaegne peaballettmeister, Tallinna Balletikooli pikaaegne direktor, pedagoog, balletiklassik ja Rahel Olbrei poolt alustatule uue hingamise andja.

Salme Reegi nimeline auhind Žürii: Eva-Liisa Linder, Anneli Saro, Kalju Orro, Enn Lillemets, Jaanus Vaiksoo.

Marika Palm – noortemuusikal „Moraalˮ (Ugala), moraaliküsimuste nüüdisaegne lahtimängimine iroonia ja ürgse jõuga.

Nimelised auhinnad, mis antakse üle nime andnu sünniaastapäeval Voldemar Panso nimeline auhind Teele Pärn – lavakooli 28. lennu näitlejaüliõpilane.

Auhinna võitja kuulutati välja 30. novembril, pärast „Impeeriumi“ etendust Von Krahli Teatris, üle andis Eesti Teatriliidu esimees Ain Lutsepp.

Helmi Tohvelmani nimeline auhind Külli Teetamm – „Kõrgelt lendaja, kahe jalaga maas“.

Auhind kannab laureaadist lähtuvat juhtmõtet ning anti üle 13. oktoobril Väätsal, Väätsa põhikooli ja Teatriliidu korraldamisel.

RAHVUSVAHELISE TANTSUPÄEVA AUHINNAD

Slovakkia näitleja Pavol Seriš lavastusega „Kas jäite oma roaga rahule?“.

29. aprillil 2017 anti Kanuti Gildi SAALis rahvusvahelise tantsupäeva hommikusöögil 2016. aasta loomingu eest välja järgmised auhinnad ja preemiad: Henri Hüti nimelise muusikalise kujunduse eripreemia pälvis Karl Saks, kelle helilooming ei ole vähem tähtsam tema koreograafilisest keelest; Kaja Kannu välja antava Zoja Kosmodemjanskaja nimelise preemia pälvis Sandra Jõgeva; Oliver Kulpsoo auhinna sai Mairika Plakso; Patrick R. Vesi auhinna ennastsalgava tegevuse eest etenduskunstide väljal 2016. aastal sai etenduskunstide veebiajakiri MAGASIN www.saal.ee/et/magazine.

STIPENDIUMID

FESTIVALI MONOMAFFIA AUHINNAD

Gerd Neggo nimelise tantsuõpetaja stipendiumi sai paljude õpilaste poolt väga hinnatud klassikalise tantsu õpetaja Irina Pähn, keda tema õpilased iseloomustavad kui äärmiselt pühendunud, siirast ja hoolivat tantsuõpetajat.

Tartu Kultuurkapitali hotell Londoni sihtkapitali 2016. aasta stipendiumi pälvis Vanemuise teatri draamanäitleja Margus Jaanovits.

Mait Agu nimelise tantsustipendiumi pälvisid Tallinna Ülikooli koreograafia pikaaegne õppejõud Ülle Toming ja bakalaureuseõppe lõpetanud koreograaf Mari-Liis Velberg.

Stipendium anti pidulikult üle 15. novembril Vabal Laval toimunud koreograafia õppekava 40. aastapäeva etendusõhtul.

Viiendal monolavastuste festivalil 18.–20. augustini osales kaheksa lavastust Eestist, Soomest, Slovakkiast, USAst ja Austriast. Žüriisse kuulusid Sven Karja (esimees), Riina Oruaas, Ott Kilusk, Karl Edgar Tammi ning Lasse Lindeman (Soome).

Peaauhinna Suure Kirsi pälvis Johannes Holopainen (Soome) lavastusega „Sõdur“ (Dalton Trumbo romaani ainetel, lavastaja Essi Räisänen).

Väikesed Kirsid võitsid Bill Bowers (Ameerika Ühendriigid) lavastusega „Sõnadetagi selge“ (lavastaja Martha Banta) ja Toomas Täht lavastusega „Juudas“ (lavastaja Markus Trabusch). Žürii andis välja ka kaks eriauhinda – Lauri Saatpalule VAT Teatri lavastuses „Kuidas ma koera sõin“ (lavastaja Margo Teder) ja Silver Kaljulale teatri Musta Kast lavastuses „5 grammi sisemist rahu“.

Viienda Monomaffia publikupreemia võitis

Eesti Rahvuskultuuri Fond 16. märtsil 2016 allkirjastati leping, millega asutati ERKFi juurde Ita Everi fond.

Sihtasutuse nõukogu eristipendiumi pälvis Tõnu Aav. Kristi ja Siim Kallase fondi stipendium toetamaks loomingulist tegevust Eesti ajaloo mõtestamisel teatris: Anu Lamp, olulisus teejuhi ja õpetajana kümnete endiste ja praeguste Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli üliõpilaste suunamisel ning lavastuste „Elagu, mis põletab“ (2016), „... ja Sõna sai lihaks“ (2014) ning „Keskööpäike“ (2010) loomisel.

Leida Rammo Linnateatri fondi esimesed stipendiumid loominguliseks tegevuseks ja enesetäiendamiseks pälvisid näitlejad Külli Teetamm ja Indrek Ojari. Stipendiumi andis Linnateatri Sõprade klubi tuluüritusel, 5. novembril üle Leida Rammo isiklikult.

369

KOLLEEGIPREEMIAD RAHVUSOOPER ESTONIA 110. hooaeg (2015/2016) Preemiad andis 31. mail 2016 üle Rahvusooper Estonia nõukogu esimees Arne Mikk.

Parimad kolleegid: orkestriartist Maria Goršenina, balletiartist Daniel Kirspuu, ooperisolist René Soom, kooriartist Olga Zaitseva, produtsent Kristel Konsa, riietaja Merli Maidla, dekoratsiooniala juhataja asetäitja Kristel Linnutaja, haldusjuht Vello Ojamäe ja näitejuht Helgi Sallo.

TALLINNA LINNATEATER Parim lavastus – „Inimesed, kohad ja asjad“ (lavastaja Diana Leesalu).

Parim lavakujundus – Kadarik Tüür Arhitektid, Raul Kalvo ja Mae Kivilo suvelavastuse „Suveöö unenägu” kujunduse eest.

Parim lavastust toetav kujundus – Veiko Tubina muusikalised kujundused ja helilooming lavastustele „See hetk” (helilooja ja muusikaline kujundaja), „Suveöö unenägu” (muusikaline kujundaja) ning „Inimesed, kohad ja asjad” (helilooja ja helikujundaja).

Parim meesosatäitja – Peeter Tammearu (Köster lavastuses „Köster“).

Parim naisosatäitja – Evelin Võigemast (Emma lavastuses „Inimesed, kohad ja asjad“).

Parim meeskõrvalosatäitja – Indrek Ojari (Mark lavastuses „Inimesed, kohad ja asjad“, Nick Bottom lavastuses „Suveöö unenägu“).

Parim naiskõrvalosatäitja – Helene Vannari (Felicity lavastuses „See hetk“ ja Vanem naine lavastuses „Olin kodus ja ootasin, et vihma hakkaks sadama“).

Parim lavastusala töötaja – inspitsient Kristiina Jalasto.

Parim maja töötaja – publikuteenindaja Juta Olesk.

370

Eripreemia – Paul Piik ja Paavo Piik teatrifestivali Talveöö Unenägu 2016 korraldamise ning kureerimise eest.

Juhtkonna preemia enim etendusi andnud näitlejatele Epp Eespäevale (146 etendust) ja Indrek Ojarile (135 etendust).

Parim maja töötaja – trupijuht Triinu Sillaste ja vanemvalgustaja Emil Kallas.

Linnateatri turundusosakond tunnustas näitleja Evelin Võigemasti lavastuse „Inimesed, kohad ja asjad” teemal kaasamõtlemise ning -aitamise eest.

Sponsorite tunnustused: ESPAKi preemia pälvis Evelin Võigemast, Eesti Päevalehe preemia Maiken Schmidt, Medicumi preemia Alo Kõrve ja Nordeconi preemia publikuteenindaja Juta Olesk.

NUKU TEATER Hooaeg 2015/2016 Lipulaev (parim lavastus) – „Lemuel Pitkini demonteerimine” (lavastaja Mirko Rajas).

Maailma Meister (parim kunstnik) – Marion Undusk („Vaata, Madlike, lund sajab!”).

Pärl (parim naisnäitleja) – Lee Trei („Miisu”).

Ladvaõun (parim meesnäitleja) – Riho Rosberg (rollid lavastuses „Miisu“) ja Taavi Tõnisson („Lemuel Pitkini demonteerimine“).

Pauk luuavarrest ehk suurim üllataja – „Suveöö unenäomasina“ juhtum.

Rusikas Silmaauku (parim meeskõrvalosatäitja) – Riho Rosberg.

Rusikas Vasakusse Silmaauku (parim naiskõrvalosatäitja) – Katri Pekri.

Välk ja Pauk (parim helikujundaja) – Liina Kullerkupp.

Puhas Võit (parim külaline) – valgus- ja videokunstnik Kristjan Suits.

Osavnäpp (parim töökodade töötaja) – nukumeister Annika Aedma.

Hall Kardinal (parim etendust teenindav töö-

taja) – etenduse juht ja rekvisiitor Reet Loderaud.

Töömesilane (parim korraldus- või administratiivtöötaja) – IT- ja multimeediaspetsialist Indrek Rammus.

Majavaim (parim maja teenindav töötaja) – koristaja Jane Oksa.

Auruvedur (enim etendusi andnud meesnäitleja) – Are Uder (161 etendust).

Igiliikur (enim etendusi andnud naisnäitleja) – Katri Pekri (168 etendust).

EESTI DRAAMATEATER Käsu-Ants (lavastajapreemia) – Hendrik Toompere jr (Marius Ivaškevičiuse „Väljaheitmine“).

Naispeaosa Suur Ants – Ester Pajusoo (Vanaeide rolli eest lavastuses „Mäed“).

Meespeaosa Suur Ants – Kristo Viiding (Beni rolli eest lavastuses „Väljaheitmine“ ja Fennymani rolli eest lavastuses „Armunud Shakespeare“).

Naiskõrvalosa Väike Ants – Ülle Kaljuste (Galja ja Valja rolli eest lavastuses „Onu Aare“).

Meeskõrvalosa Väike Ants – Nikolai Bentsler (Vandaali rolli eest lavastuses „Väljaheitmine“).

Ilu-Antsu preemia – Ellen Cairns (kostüümija lavakujundus lavastusele „Armunud Shakespeare“).

Parim tehniline töötaja ehk Asi-Ants – vanemlavameister Villu Jõgi.

Abi-Ants ehk parim teenindav töötaja – turundusjuht Tanel Tomson.

Kaval-Ants – Krista Roolaid kui särav klienditeenindaja: kodanikujulguse ja vapruse eest kurjategija tabamisel.

Aasta hõivatuimad näitlejad – Tiit Sukk (140 etendust) ja Hilje Murel (124 etendust).

ENDLA TEATER Parim lavastaja: Enn Keerd (lavastused „Minu vana daam“ ja „Valged heteromehed“).

Parim naisnäitleja: Carmen Mikiver, rollid lavastustes „Minu vana daam“, „Pao-Pao. Kuldse Trio lood“ ja „Olga, Irina ja mina“.

Parim meesnäitleja: Tambet Seling, rollid lavastustes „Mitte praegu, kallis!“, „Pao-Pao. Kuldse Trio lood“ ja „Öös on asju“.

Parim kunstnik-kujundaja: Ivar Põllu, „PaoPao. Kuldse Trio lood“ ja „Öös on asju“.

Parim etendust ettevalmistav ja tehniline töötaja: puusepp Viljar Viik.

Parim administreeriv ja korraldav töötaja: haldusjuht Kaido Lüll.

Parim kõiki teatritöötajaid teenindav töötaja: bussijuht Peeter Harjaks.

Parim kohviku töötaja: pagar-kondiiter Ruth Põldre.

Hõivatuim naisnäitleja Karin Tammaru (91 etendusega) ja hõivatuim meesnäitleja Tambet Seling (106 etendusega).

Eriauhinna pälvisid teatri erakordselt töökad õmblejad.

RAKVERE TEATER (77. aasta) Traditsioonilise raudnaela said: Parim naisnäitleja: Anneli Rahkema, Eetla Ambrosen „Somnambuul“ ja Eve „Maailma otsas“.

Parim meesnäitleja: Toomas Suuman, Gottfried Ambrosen „Somnambuul“, Ritsik „Maailma otsas“, ja Isa, Prügivedaja, Veoautojuht „Lärmisepa tänava Lota“.

Parim lavastaja: Sulev Keedus, „Somnambuul”.

Parim kunstnik: Jaak Vaus, „Maailma otsas”.

Muidu imeline: Bonzo, „Lärmisepa tänava Lota“ originaalmuusika ja muusikaline kujundus.

371

Parim etendust teenindav kolleeg: inspitsient-rekvisiitorid Aune Kuul ja Indrek Apinis.

Parim lavastust ettevalmistav kolleeg: lavastusala juht Tiit Kalm.

Parim teenindaja: Katrin Kalamets ja Maret Kongi.

Parim korraldaja: trupijuht Kätlin Hoop.

Juulis, suvelavastuse viimase etenduse järel loodi uus traditsioon. Lavastuses Mallet kehastanud Maria Klenskaja kinkis tänutundest ringlema meened premeerimaks aasta jooksul säravalt silma paistnud kahte teatritöötajat. Esimesed talismanid Ines ja Aarne pälvisid inspitsient-rekvisiitorid Aune Kuul ja Indrek Apinis, kelleta Klenskaja sõnul „Maailma otsas” etendused poleks võimalikud olnud.

UGALA TEATER Parim lavastaja – Marika Palm, lavastus „Moraal“.

Parim naisnäitleja – Klaudia Tiitsmaa, rollid lavastustes „Võlur Oz“, „Soo“ ja „Erakordselt heatahtlik mees“.

Parim meesnäitleja – Aarne Soro, rollid lavastustes „Võlur Oz“, „Mäng on alanud“, „Soo“ ja „Erakordselt heatahtlik mees“.

Parim kujundaja – Peeter Konovalov, muusikalised kujundused lavastustele „Vanaema ja Issand Jumal“, „Krimka!“, „Kõrboja perenaine“ ja originaalmuusika lavastusele „Võlur Oz“.

Eripreemia Särav Suts – Andres Tabun, rollid lavastustes „Vanaema ja Issand Jumal“, „Kõrboja perenaine“ ja „Erakordselt heatahtlik mees“.

Südamega tehtud töö – dramaturg Liis Aedmaa.

Parim lavastusala töötaja – inspitsient PilleRiin Lillepalu.

372

Parim maja töötaja – teenindusjuht Mare Miilmaa.

Parim uus tulija – helimeister Lauri Lüdimois.

Kõige hõivatumad näiteljad olid Adeele Sepp (107 etendust) ja Rait Õunapuu (103 etendust). Auhinnad anti üle teatri 97. sünnipäeva tähistamisel 6. jaanuaril 2017 UBB-s.

VANEMUINE Draamatrupi kolleegipreemiaid: Parim naispeaosa – Piret Laurimaa, Hannah Jarvis lavastuses „Arkaadia“.

Parim meespeaosa – Hannes Kaljujärv, Robert Linden lavastuses „Perekond Linden“.

Aasta lavastuseks hindas draamatrupp Andres Noormetsa lavastuse „Suluseis“.

Parim naiskõrvalosa – Kärt Tammjärv lavastustes „Öörändurid“, „Suluseis“, „Ilus on noorelt ...“, „Põlenud mägi“.

Parim meeskõrvalosa – Riho Kütsar lavastustes „Öörändurid“, „Põlenud mägi“, „Othello“.

Aasta hõivatuim näitleja – Kärt Tammjärv (137 etendust).

Vanemuise loomenõukogu aastaauhinnad: Larseni balletiteatri aastaauhind – Jack Traylen rollitäitmiste eest lavastustes „Don Juan“, „Lumekuninganna“, „Klaver” ja „Kesköö Pariisis”.

Nissan Autospiriti sõnateatri aastaauhind – Andres Noormets, „Suluseisu“ lavastaja.

GIGA muusikateatri aastaauhind – Rasmus Kull, ooperisolist, kes on hõivatud nii lastelavastustes, muusikalides kui nõudlikes ooperirollides.

Kinema tehnilise töötaja aastapreemia – Liina Martoja, rekvisiidiala juht.

Kinema administratiivtöötaja aastapreemia – müügijuht Siivi Põldots ja peaadministraator Malle Lainevool.

TARTU UUS TEATER Hooaeg 2015/2016: Tordipreemia – Katrin Pärn, on lasknud enesele pähe kukutada 148 torti.

Vuntsikandmispreemia – Janek Joost, kandnud vuntse nii mütsi, prillide, pükste kui nina küljes.

Toolitõstmispreemia – Karl Griin, Robert Hussar ja Marvin Mitt tõstsid augustis paika 2970 tooli.

Savikandmispreemia – Maarja Jakobson, Helgur Rosental, Janek Joost, Katrin Pärn, Piret Simson ja Siin Angerpikk kandsid augustis oma näo peal kokku 31 kg valget savi.

Publikupreemia – „Odysseia“ publik, läbis etenduskogemuse saamiseks kokku 184 kilomeetrit.

Sõidupreemia – SEBE bussid, läbisid augustis sponsorkorras 378 kilomeetrit.

Bussiparanduspreemia – Katrin Pärn ja Piret Simson parandasid oma võluva kohaloluga esietenduseks ära ühe SEBE lõõtsbussi.

Riietumispreemia – Piret Simson on ühe stseeni mängimiseks võtnud publiku ees seljast 170 seelikut, ise samal ajal keerutades.

Püstijalapreemia – Evald Aavik, 75-aastane juubilar, kes tegi noorematele näitlejatele pika puuga ära, esitades monolavastust püsti seistes kokku umbes 17,5 tundi.

Prožektoripreemia – Karl Marken ja Taavi Toom, kes on jaanuarist maini üles pannud ja suunanud vähemalt 858 prožektorit.

Pühendumispreemia – „PURE MIND“ trupp sõitis bussiga 1600 kilomeetrit, et anda etendus Minskis.

Preemiavõitmise preemia – Renate Keerd pälvis Minski teatrifestivali Grand Prix’, Tartu Kultuurikandja aunimetuse ning Eesti teatri aastaauhindade tantsupreemia.

Tartu Uue Teatri kõige hõivatum meesnäitleja oli Janek Joost (85 etendust ehk 157 tundi ja 10 minutit) ja hõivatuim naisnäitleja

Katrin Pärn (63 etendust ehk 146 tundi ja 30 minutit lavalolemise aega).

PUBLIKUPREEMIAD RAHVUSOOPER ESTONIA SEB Panga publikupreemia: Heli Veskus ja Jassi Zahharov.

TALLINNA LINNATEATER Publikupreemia: Argo Aadli.

NUKU TEATER Puhas Kuld – „Dorian Gray portree”, lavastaja Vahur Keller.

ENDLA TEATER Periood märtsist 2015 kuni märtsini 2016.

Parim naisnäitleja – Kadri Adamson (rollide eest lavastustes „Olga, Irina ja mina“, „45 339 km² raba“ ja „Midagi tõelist“).

Parim meesnäitleja – Ago Anderson (rollide eest lavastustes „Valged heteromehed“, „Tramm nimega Iha“ ja „Midagi tõelist“).

Parim lavastus – „Tramm nimega Iha“ (lavastaja Ingomar Vihmar).

UGALA TEATER 2015/2016 hooaja Kuldõuna-nimelised preemiad: Parim lavastus – muusikal „Moraal“, lavastas Marika Palm.

Parim kunstnik – Jaanus Laagriküll, lavastused „Ema oli õunapuu“, „Väike Pii ja kiigelaud“ ja „Erakordselt heatahtlik mees“.

Parim meesnäitleja – Rait Õunapuu, Poeg lavastuses „Vereliin“, erinevad rollid lavastuses „Moraal“ ja Harri Puu lavastuses „Krimka!“.

Parima naisnäitleja – Klaudia Tiitsmaa, Sal lavastuses „Vereliin“, Carol lavastuses

373

„Oleanna“ ja Kaisa lavastuses „Erakordselt heatahtlik mees“.

RAKVERE TEATER Hooaeg 2015/2016 Naisnäitleja – Saara Kadak.

Meesnäitleja – Üllar Saaremäe.

Parim lavastus – „Maailma parim küla“ (lavastaja Jaanus Rohumaa).

TUNNUSTUSED VÄLISMAALT 26. mail andis Prantsuse Kultuuriministeerium Kunstide ja Kirjanduse rüütlijärgu ordeni Treff Festivali kunstilisele juhile Vahur Kellerile ja festivali Baltoscandal kunstilisele juhile Priit Rauale. Teenetemärgid andis üle Prantsuse suursaadik Michel Raineri.

16. juunil autasustati Prantsuse Vabariigi Auleegioni ordeni rüütlikraadiga Eesti Draamateatri direktorit Rein Oja. Aasta varem, 2015. aastal autasustati Prantsuse Vabariigi Teeneteordeniga Anu Lampi.

3. oktoobril anti Elmo Nüganenile Peterburis Ermitaaži teatris üle Balti Tähe autasu. Auhinda antakse igal aastal üle teatrifestivalil „Balti maja“ erinevatele kultuuritegelastele inimlike suhete arendamise ja tugevdamise eest Balti riikide vahel.

21. oktoobri tunnistati tele-, raadio-, onlinemeediafestivalil Prix Europa 2016 raadiodraama kategoorias parimaks Andres Noormetsa kuuldemäng „Asjad” (helirežissöör on Külli Tüli, peategelast kehastab Tambet Tuisk). Nomineerituina osales võistlusel 231 tööd 24. riigist. Võitja trofee – pronksskulptuuri Taurus – andis RBB pidusaalis üle raadiojaama Deutschlandradio direktor Willi Steul.

374

Ungaris Pécsis 3.–6. novembrini toimunud 10. rahvusvahelisel üliõpilasteatrite festivalil pärjati Tartu Üliõpilasteatri ja nullteatri koostöös sündinud lavastus „Morfium” (M. Bulgakovi järgi) kahe olulise auhinnaga. Parima lavastaja auhinna sai üliõpilasteatri sõber ja koostööpartner Irakli Gogia Gruusiast ning parima meesnäitleja preemia Karl Edgar Tammi (Must Kast). Kokku osalesid võistlusprogrammis seitsme riigi teatrid.

Tallinna Ülikooli koreograafia õppekava III kursuse tudeng Helin Jürmann võitis Vitebski IFMC 2016 kaasaegse koreograafia konkursil III auhinna lavastusega „Masi(i)n“.

Soololavastus, mille esitas III kursuse koreograafiatudeng Kristin Tagam, loodi õppekava raames tantsukompositsiooni eksamiks juba esimesel kursusel. IFMC tantsukonkurss Vitebskis toimus 22.–27. novembrini juba 29. korda ja on üks olulisemaid rahvusvahelisi kaasaegse tantsu konkursse Ida-Euroopas.

KONKURSID ja VÄLJAKUULUTAMISED Eesti Draamateatri 9. korda korraldatud arvustuste võistlusele (hooaeg 2015/2016) laekus 48 arvustust 15 erineva lavastuse kohta. Gümnaasiumi ja põhikooli vanemate klasside õpilaste arvustusi hindas žürii: Kersti Heinloo, Malle Maltis, Ene Paaver, Kairi Kruus. Arvustuste Öö eripreemia nimetasid Eva-Liisa Linder ja Priit Kruus.

I koht: Greetel Joanna Võrk (Tallinna Reaalkool, 12. klass) – „Fragmendid Eikellegi elust“ (lavastusest „Onu Aare“).

II koht: Kelli Tamm (Tallinna 32. Keskkool, 12. klass) – „Onu Aare“.

III koht: Maria Kuhi (Tallinna Mustamäe

Gümnaasium, 12. klass) – „Kui keha mõistusele sõja kuulutas“ (lavastusest „Varesele valu…“).

III koht: Pille-Triinu Maiste (Tallinna Mustamäe Gümnaasiumi 12. klass) – „Molière`i „Tartuffe““.

Eripreemiad: Leidliku pealkirja, tabava alguslõigu ja huvitava struktuuri eripreemia: Merilyn Elge (Rapla Ühisgümnaasium, 12. kl) – „Paeluv põrandapesu“ (lavastusest „Vennad Karamazovid“).

Osava sõnaseadmise eripreemia: Karin Allik (Pärnu Sütevaka Humanitaargümnaasium, 11. kl) – „Suured tunded väikselt saarelt“ (lavastusest „Vennas“).

Pealkirja eripreemia: Birgit Käsper (Rapla Ühisgümnaasium, 12. kl) – „„Tartuffe“ ehk kolm tundi esmapilgul ehmatavat klassikat värsside keerukas lihtsuses“.

Heade kujundileidude eripreemia: Helena Eharand (Tallinna 32. Keskkool, 12. kl) – „Varesele valu ...“.

Eelarvamuste purunemise eripreemia: MariLiis Mõis (Tallinna 32. Keskkool, 12. kl) – „Pangast laenatud väärikus“ (lavastusest „Pangalaen“).

Arvustuste Öö eripreemiad: Kerstin Laanemets (Tallinna Muusikakeskkool, 11. kl) – „Pealt kullakarvaline, seest …“ (lavastusest „Väljaheitmine“); Kerli Ilves (Hugo Treffneri Gümnaasium, 12. kl) – „Püüdes mõista õunu ja kuningannasid“ (lavastusest „Väljaheitmine“).

Heili Einasto pälvis kolmanda preemia riiklikul üliõpilaste teadustööde konkursil ühiskonna- ja kultuuriteaduste doktoritööde kategoorias oma uurimuse „Eesti balleti rajaja Rahel Olbrei: loometegevus, retseptsioon, pärand” eest (Tallinna Ülikool, juhendaja Kristel Pappel).

Vabariigi valitsus kiitis 18. jaanuaril kabinetinõupidamisel heaks Narva teatrikeskuse asutamise ettepaneku. Valitsus leiab riigieelarve eelnõu koostamisel aastatel 2017–2025 Narva teatrikeskusele igal aastal 250 000 eurot. Kaasaegse multifunktsionaalse teatrikeskuse valmimine plaanitakse 2017. aasta lõppu. Keskusesse, mille tegevust opereeriks Sihtasutus Vaba Lava ning mis hakkab asuma endise Baltijetsi tehase ruumides (Linda 2, Narva), on plaanitud ligi 220 istekohaga black-box’i tüüpi teatrisaal koos abija kontoriruumidega ning kohviku- ja galeriialaga.

Riigi Kinnisvara AS (RKAS) koostöös Ugala teatriga kuulutas välja kunstikonkursi, millega sooviti leida kunstiteose idee Ugala teatri õuealale Viljandis aadressil Vaksali tn 7. Žüriisse kuulusid Eesti Kunstnike Liidu esindajad Jass Kaselaan ja Tõnis Paberit, Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühingu esindajad Mari Vallikivi ja Rael Artel, Ugala teatrijuht Kristiina Alliksaar ja hoone arhitekt Irina Raud, eksperdina osales žürii töös Viljandi linnakunstnik Malle London.

Konkursi žürii valis kaheksa võistlustöö hulgast võitjaks Kaiko Kivi, Bruno Lillemetsa ja Argo Männiku ideekavandi märgusõnaga „Eesriie“. Konkursi tulemusena püstitatakse Ugala teatri õue lainelise pinnaga metallteos, mis visuaalselt imiteerib teatri eesriiet. Teos avatakse 2017. aastal.

Riigi Kinnisvara AS (RKAS) koostöös NUKU teatriga kuulutas välja kunstikonkursi leidmaks idee kunstiteose loomiseks NUKU teatri Nunne tänava poolse piirdemüüri külge või selle kohale. Žüriisse kuulusid Eesti Kunstnike Liidu esindajad Timo Toots ja Taavi Talve, Eesti Kunstiteadlaste ja Kuraatorite Ühingu esindajad Merike Kurisoo ja

375

Andres Kurg, NUKU teatri teatrijuht Joonas Tartu ning hoone juurdeehituse arhitekt Risto Parve, eksperdina osalesid žürii töös Tallinna Linnaplaneerimise Ameti muinsuskaitse osakonna juhtivspetsialist Henry Kuningas ja NUKU teatri peakunstnik Britt Urbla Keller. Võidutööks kuulutati Varvara Guljajeva ja Mar Canet Sola ideekavand märgusõnaga „Katusepoisid“. Tegemist on kineetilise skulptuuriga, vasest tegelaskujudega, kes jälgivad möödakäijaid ja õhtutundidel lülitavad sisse oma laternad.

18. märtsil allkirjastas kultuuriminister Indrek Saar käskkirja, mille alusel tunnistati Ugala teatrimaja kultuurimälestiseks kui silmapaistev hoone Eesti arhitektuuriajaloos, tuntud arhitektide loomingu parimaid näiteid ning märgiline objekt nii Viljandi linnaruumis kui ka kultuuriloos.

Ettepanek Ugala teatri mälestiseks tunnistamiseks tehti Kultuuriministeeriumi uurimisprojekti „Eesti 20. sajandi (1870–1991) väärtusliku arhitektuuri kaardistamine ja analüüs“ raames. Samale järeldusele jõudis 2014. aastal ka Muinsuskaitse Nõukogu ja tegi vastava ettepaneku kultuuriministrile.

Ugala teater on arhitektide Irina Raua, Kalju Lutsu ja Inga Orava ning sisearhitekt Mait Summataveti loomingu parimaid näiteid.

Teater sai nurgakivi 1975. aastal ja valmis 1981. aastal.

Eesti Draamateater ja Ita Everi pere lõid näitlejanna 85. sünnipäevaks Eesti Rahvuskultuuri Fondi juurde Ita Everi nimelise allfondi.

Fondi sünd kuulutati pidulikult välja juubelietenduse järel Eesti Draamateatri laval. Kes fondist tulevikus toetusi saama hakkab, selle otsuse langetab Ita Ever peagi ise. Fondi on teretulnud annetusi tegema kõik tema loomingu austajad.

376

3. aprillil esitlesid Eesti Rahvuskultuuri Fond, Rahvusooper Estonia, Tallinna Filharmoonia ja Eesti Kontsert Estonia talveaias armastatud dirigendi Eri Klasi raamatut „Mälestuste portfell“. Väljaandmist toetasid Reet ja Väino Kaldoja, Armin Karu ning Telia Eesti AS. Raamatu müügist laekuv tulu suunatakse 1998. aastal Eri Klasi poolt Rahvuskultuuri Fondi juurde asutatud nimelisse allfondi, mille eesmärgiks on toetada muusikaelu arengut Eestis.

Kevadel kuulutasid heategevusfond Aitan Lapsi! ja kultuurministeerium välja keskkonnasäästlikkuse ja pakendite taaskasutuse teemaliste lavastusprojektide konkursi. Laekunud kuuest lavastusprojektist valis žürii välja kaks paremat: Margus Värava loodud „Pudeli-Pille seiklused“ teatritrupiga Teatripisik ning Donald Tombergi lasteloo „Erakordne veepudel“, mille viis lasteaedadesse Miksteater. Alates novembrist anti lasteaedades üle Eesti ühtekokku 120 tasuta keskkonnateemalist teatrietendust.

27. septembril sõlmisid Paide linn ning Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikool Paide Kultuurikeskuses koostööleppe, mille kaugemaks eesmärgiks on Paide Linnateatri asutamine. Leppe allkirjastasid EMTA lavakunstikooli juhataja Lembit Peterson ja Paide linnapea Siret Pihelgas. Koostööleppe järgi esitab lavakunstikool oma lõpulavastusi, eksamitöid ja teisi tudengiprojekte külalisetendustel Paide Kultuurikeskuses. Suurema plaanina paneb lepe sümboolse nurgakivi Paide teatrile. Tulevaste teatritegijate toetuseks panevad Paide ettevõtjad sügisest välja stipendiumi. Paide Linnateatri loomisele aitab nõu ja jõuga kaasa Rahvusooper Estonia.

Uue teatrikompleksi avamisega seoses kuulutas NUKU teater välja publikukutsungi konkursi. Konkursil osales 20 heliloojat, kelle tööde seast valiti võidutööna välja Judith Partsi kutsung „Puhun nukule elu sisse“. Lisaks võidutööle tõi komisjon välja ka Janek Murdi ja Markus Robami loodud kutsungid.

Esimest korda kõlas kutsung teatri ja muuseumi avapäeval 13. novembril.

15. novembril kinnitati Vene teatri hoone 90. juubeli puhul teatri hoonele Tallinna Linnaplaneerimise Ameti Muinsuskaitse osakonna poolt eraldatud kultuurimälestise märk.

Märgi kinnitasid seinale teatri kunstiline juht Igor Lõssov ja teatri direktor Tõnu Lensment.

KONVERENTSID 12. jaanuaril toimus Tallinna Linnateatri väikeses saalis Eesti Teatri Agentuuri ja Eesti Etendusasutuste Liidu korraldatud seminar „teater | valik”, millega tähistati EETEALi 25. sünnipäeva. Teemapäeval kõnelesid õiguskantsler Ülle Madise, moedisainer-kostüümikunstnik ja Tallinna Linnateatri peakunstnik Reet Aus, etenduskunstnik Kaja Kann, muusikaline kujundaja ja näitleja Ardo Ran Varres, näitleja ja lavastaja Hendrik Toompere, ERRi kultuuriuudiste toimetaja Reet Weidebaum ja EETEALi tegevjuht Monika Larini. EV kultuuriministri Indrek Saare juhtimisel osalesid teatrijuhtide vestlusringis Kristiina Alliksaar (Ugala), Aivar Mäe (Rahvusooper Estonia), Raivo Põldmaa (Tallinna Linnateater), Ivar Põllu (Tartu Uus Teater), Kristiina Reidolv (Vaba Lava) ja Aare Toikka (VAT Teater).

Seminaripäeva suunas EETEALi juhatuse esimees, Kanuti Gildi SAALi kunstiline juht Priit Raud.

22. märtsil toimus Ugala black box’is TÜ Viljandi kultuuriakadeemia teatrikunsti visuaaltehnoloogia õppekava 25. juubeliaastale pühendatud konverents. Avakõne pidas Kalju Komissarov, ettekannetega esinesid kunstiteadlane Eha Komissarov, meediateoreetik Raivo Kelomees, Vanemuise teatrijuht Toomas Peterson, TÜ õppeprorektor Mart Noorma ja visuaaltehnoloogia eriala üliõpilased. Konverentsi modereeris Heigo Teder (Ugala).

10. mail toimus Vanemuise suure maja proovisaalis teatri draamaosakonna korraldatud konverents „Vanemuise draama seisust ja väljavaadetest“. Esinesid Margus Mikomägi, Andres Noormets, Luule Epner, Madis Kolk, Anneli Saro, Reimo Sagor, Madli Pesti ja Mihkel Truman, modereeris Tiit Palu.

4. juunil toimus Vaba Lava välisprojekti Theatre Expanded avalik seminar „Teatrieksport – IN või OUT?“ Vaba Lava teatrikeskuses. Ettekanded: Madli Pesti – „Eesti teatri väliskontaktidest ja -mõjudest 1990. ja 2000. aastatel“; Kristiina Reidolv – „Teatrieksport ja -import 2010–2015 Eesti Teatri Agentuuri statistika põhjal“; Thomas Frank ja Madli Pesti – „Pointless international?“; Sandra Lapkovska – „Läti teatri showcase“; Liisi Aibel – „Eesti teatri showcase draamamaa.weekend“.

Teatriekspordi paneeldiskussioonis vestlesid Märt Meos (R.A.A.A.M.i ja Vaba Lava juhatuse liige) ning Paul Aguraiuja (Teater NO99 tegevjuht), modereeris Kristiina Reidolv, ning festivalide paneeldiskussioonis vestlesid Priit Raud (Baltoscandal ja SAAL Biennaal), Paul Piik (Talveöö Unenägu), Per Ananiassen (Bastard-festival ja Avant Garden teater, Trondheim, Norra) ning Sandra Lapkovska (festival Homo Novus, Riia, Läti), modereeris Madli Pesti.

377

10.–12. juunini toimus Teatris NO99 Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli korraldatud rahvusvaheline konverents „Teatripedagoogika muutuvas maailmas“.

Konverents oli pühendatud lavakooli pikaajalise juhi, prof Ingo Normeti 70. juubelile ja selle eesmärgiks oli suunata tähelepanu näitlejaõppe uute sihtide seadmise vajadusele.

Konverentsi modereerisid Jaak Prints ja Eva Koldits.

Esinesid Ameerika visuaalkunstide ülikooli professori ja New Yorgi näitlejate stuudio liige Mihaela Mihuti ettekande ja õpikojaga „Lee Strasbergi meetodist „Näitlejad töös“ (Actors at Work)“; Tallinna Ülikooli kasvatusfilosoofia ja -sotsioloogia professor Airi Liimets ettekandega „Unustuse jõel ehk kasvatusfilosoofiast lavakunstikoolis“; Teatri NO99 kunstiline juht Tiit Ojasoo rääkis lavastamisest välismaal; Läti Kultuuriakadeemia professor Mara Kimele ja dotsent Elmars Senkovs esinesid ettekandega „Uus lähenemine näitlejaõppele Läti Kultuuriakadeemia teatrikoolis“; Göteborgi Ülikooli muusika- ja teatriakadeemia vanemlektor Per Nordin ettekande ja õpikojaga „Kuidas arendada näitlejat Rudolf Labani ja Yat Malmgreni tehnika abil“; Tartu Ülikooli ja Tallinna Ülikooli dotsent Luule Epner ettekandega postdramaatilisest teatrist; Belgia näitleja ja lavastaja Benny Claessens ettekande ja õpikojaga; ajakirja Teater. Muusika. Kino peatoimetaja Madis Kolk ettekandega postmodernismijärgsetest teatrivormidest; EMTA dotsent Maret Mursa Tormis ettekandega „Alexanderi printsiip“; EMTA professor Anne-Liis Polli ettekande ja õpikojaga häälemängude tehnikast ehk häikimisest; EMTA doktorand Marion Jõepera ettekandega „Postdramaatilise dramaturgia ja dramaturgi ülesanded ja väljakutsed lähitulevikus“; EMTA dotsent ja RADA õppejõud Jüri Nael ettekande ja õpi-

378

kojaga lavakooli magistrantidega füüsilisest teatrist; EMTA dotsent Andres Puustusmaa sõnavõtuga näitleja tööst kaamera ees; EMTA lavakunstikooli lektor ja juhataja abi Liina Jääts sõnavõtuga lavakooli üliõpilasvahetusest; EMTA emeriitprofessor Ingo Normet konverentsi kokkuvõttega.

15. oktoobril toimus Eesti Draamateatri Maalisaalis jagatud mõtete sarja seminar „teater | tõlge“. Ettekanded: Anu Lamp – „Tõlkimisest kõneleja pilgu läbi“; Tõnu Õnnepalu – „Sõnade ilmutamine: lavapoeesia õppetunnid“; Anne Lange – „Teatrile tõlkimise võlud ja valud – omal nahal kogetud“; Maarja Kangro ja Villu Kanguri vestlus „Kuidas tekst lauldavaks tõlkida“; Margus Alver – „(Depressiivsete väike)linnade piiriülesest ümberkujundamisest ja üle riigipiiri toimetamisest, näitekirjanik ees, lavastaja järel“; Hele-Riin Karja – „Viipekeelse teatritõlke sünd ja tõlke esitamise võimalused“; Kärt Mikli – „Kirjeldustõlge teatris“; tõlke- ja teatripraktikute Mihkel Seederi, Ülev Aaloe, Garmen Tabori ja Taago Tubina vestlus „Tõlke tee lavale“. Päeva modereeris Ilona Martson, korraldajad Eesti Teatri Agentuur, Eesti Draamateater ja Eesti Kirjanike Liidu Tõlkijate sektsioon.

2. novembril toimus Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse teadusseminar teemal „Rahvuslik teater kultuurimälu meediumina“, ettekandega esines Piret Kruuspere.

21.–23. oktoobrini toimus Tallinnas ja Käsmus laste- ja noortekirjanikele suunatud näitekirjanduskoolitus. Eesti Teatri Agentuuri, Eesti Kirjanike Liidu, Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja loovkirjutamiskooli Drakadeemia koostöös korraldatud koolitusel osales Kirjanike Liidu ja Lastekirjanduse Keskuse kaudu

kuus autorit: Contra, Peep Ehasalu, Tiia Kõnnussaar, Reeli Reinaus, Kerttu Soans ja Heiki Vilep. Drakadeemikuid esindas Liis Sein.

Koolituse viisid läbi loovkirjutamiskooli Drakadeemia õppejõud Siret Campbell ja Mihkel Seeder. Kirjutatud tekstidele andsid tagasisidet lasteteatrit tundvad autorid, lavastajaid ja näitlejaid Loore Martma, Harriet Toompere, Martin Algus, Robert Annus ja Janek Joost. Oma tööst näitleja, lavastaja ja teatri NUKU kunstilise juhina kõneles Taavi Tõnisson. Mängulise lavakeele ühe näitena vaadati VAT Teatri lavastust „Faust” (lavastaja Aare Toikka).

4. detsembril toimus Eesti Kirjanike Liidu Musta Laega saalis Eesti Kirjanike Liidu, Eesti Lavastajate Liidu ja Eesti Teatri Agentuuri koostööseminar. Kõnelesid Madli Pesti – „Näitekirjandus Eestis ja välismaal“, Peeter Helme – „Ülevaade uuema aja eesti proosast“, Tiit Palu – „Lavastaja ootused näidendile“, Jaanika Juhanson – „Minu unistuste näitekirjanik“, Tiit Aleksejev – „Koostööst lavastajaga“, Urmas Vadi – „Mis tunne on omaenda teksti lavastada“, MariLiis Lill ja Paavo Piik – „Koostöö teksti loomisel“. Päeva juhatasid Jaanika Juhanson ja Tiit Aleksejev.

9.–10. detsembrini toimus Eesti Draamateatri Maalisaalis Eesti Teatriuurijate ja -kriitikute Ühenduse aastakonverents „Näitleja 21. sajandi teatris“. Konverents korraldati koostöös Tartu ülikooli teatriteaduse õppetooliga.

Ettekannetega esinesid Ott Karulin – „Tibu, tibu, ära näita!”, Heili Einasto – „Näitleva tantsija traditsiooni kujunemine ja hääbumine eesti balletis”, Pille-Riin Purje ja Indrek Sammuli dialoog-ettekanne „Seitsmeteistkümnenda etenduse juhtum”, Eike Värk – „Näitleja ja roll Uku Uusbergi lavailmas”,

Katri Pekri – „Nähtamatud niidid. Nukkudega proovisaalis: mida see tähendab?”, Peeter Raudsepp – „Näitlejaõppe võimalused Eestis”, Toomas Täht – „Näitlejaks õppimine ja näitlejana töötamine Saksamaal minu kogemuste põhjal”, Piret Kruuspere – „Näitleja teatriloos – tagasivaade 20. sajandi teise poolde”, Anneli Saro – „Kuidas hinnata näitlemist”, Riina Oruaas – „Kuidas dokumenteerida näitlejat”, Luule Epner – „Maskiga või maskita. Autentsusest eesti nüüdisteatris”, Triinu Sikk – „Lind kahe aknaklaasi vahel: Anneli Rahkema Eetla roll lavastuses „Somnambuul”“. Reedel toimunud vestlusringis osalesid Erle Loonurm, Toomas Täht, Katariina Unt, Taavi Tõnisson ja Kristo Viiding, modereeris Erni Kask.

KOOLITUSED, HEATEGEVUS- JA LOOMEÕHTUD 3.–5. jaanuarini toimus teatris NO99 Eesti Lavavõitluse Liidu korraldatud lavavõitluse talvekool. Juhendajateks Oula Kitti (Soome), Indrek Sammul, Kalle Kõiv ja Laura Nõlvak.

Oodatud olid nii algajad kui edasijõudnud.

28. jaanuaril oli Tallinna Linnateatri Teatrisõprade klubis vestlusõhtu „Teatrite valitsemine ja õukondlikud mängud“. Teatrite käekäigust nõukogude ajal ja kaasnenud kentsakatest juhtumitest rääkisid Märt Kubo, Jaak Viller, Ülev Aaloe, Kalju Orro jt.

30. jaanuaril tähistas Kanuti Gildi SAAL 15. sünnipäeva ning uuenenud kodulehel alustas ilmumist etenduskunstidele pühendatud veebiajakiri Magasin. 2016. aastal olid kirjutiste autoriteks Kaja Kann, Maike Lond Malmborg, Raho Aadla, Alissa Šnaider, Henri Hütt, Epp Kubu, Mihkel Ilus, Nele

379

Suisalu ja Maarja Tõnisson, Magda Vunš ja Edgar Vunš, Marie Pullerits, Maarja Kalmre, Sveta Grigorjeva ja Jürgen Rooste, ÜüveLydia Toompere.

näidend, mille esietendusega 13. veebruaril 1966 Salme Kultuurikeskuses avati Noorsooteater. Lugesid Linnateatri näitlejad, juhendaja Kalju Orro.

15. veebruaril pidas Tallinna Linnateatri peanäitejuht, lavastaja, filmirežissöör ja näitleja Elmo Nüganen loengu „Lavastades Tammsaaret“ Külaülikoolis ehk Valtu seltsimajas.

Külaülikooli partner oli ERRi Raadio Ööülikool.

Veebruaris alustas Vanemuise teater uue vestlussarjaga „Võtame hetke“. 27. veebruaril kohtusid huvilistega Vanemuise väikse maja Ovaalsaalis Karol Kuntsel ja Rasmus Kull, 30. aprillil Hannes Kaljujärv ja Simo Breede. Vestlusi juhtis Reigo Tamm.

18. veebruaril toimus Rahvusraamatukogu teatrisaalis VAT Ekstra vestlusring sertifitseerimiskeskuse juhataja ja internetiohutuse propageerija Kalev Pihli ning lavastuse „Web Demon“ autori Mihkel Seederiga.

28. veebruaril etendati Vene Teatris ühe õhtu jooksul Martin McDonagh’ näidendi põhjal valminud Ivan Strelkini kolme lavastust „Padjamees 1–3”. Järgnes arutelu, mida modereeris Jelena Skulskaja.

20. veebruaril alustas Vaba Lava teatriprodutsentide koolitusega. Vaba Lava ja Läti Uue Teatri Instituudi rahvusvahelise koostööprojekti Theatre Expanded eesmärgiks on koolitada teoreetiliste loengute ja praktikumide baasil teatriprodutsente. Konkursile laekunud 72 avalduse hulgast valiti välja 15liikmeline meeskond, kelle ülesandeks oli ekspertide juhendamisel tuua välja kolm Vaba Lava rahvusvahelist kuraatoriprogrammi lavastust: „Tavalised inimesed. Tallinna versioon“, „Ühendus paratamatu ületamiseks. Sada sõda üleilmse rahuni“ ja „Vormides hirmu“.

Avanädalavahetusel 20. ja 21. veebruaril pidasid loenguid Vaba Lava väliskuraator Thomas Frank (Viin, Austria), Helga Baert rahvusvahelisest produktsioonikeskusest HIROS (Brüssel, Belgia), vabakutseline produtsent Kaarel Oja ning ärimentor ja konsultant Asko Talu.

22. veebruaril loeti Tallinna Linnateatri väikses saalis taas kord ette A. Andrejevi ja M. Mikiveri „Otsustage meie üle, inimesed!“:

Märtsis toimusid festivali Koolitants töötoad Tallinnas, Põlvas, Tartus ja Haapsalus, juhendajateks Maria Goltsman (estraaditants), Eneli Rüütli (Eesti-teemaline tants), Elina Tamm (show’- ja tänavatants) ja Ruslan Stepanov (vabatants). Koolitantsu Kompanii andis valminud tantsukavaga kuus etendust Põlvas, Tartus ja Tallinnas.

380

5. märtsil toimus Eesti Teatri-ja Muusikamuuseumis suur teatrite päev, mille kavas olid VAT Teatri lavavõitluste töötuba, NO99 grimeerija Gristina Pahmanni ja Tallinna Linnateatri butafoori Grete Saluste töötoad ning Eesti Draamateatri ning Vilde ja Tammsaare muuseumide korraldatud kirjandustöötuba, muuseumi pillidega tutvumine, vestlus NUKU näitleja ja lavastaja Taavi Tõnissoni perega. Päeva juhtis kloun Pann ehk Aita Vaher.

11. märtsil toimus Eesti Draamateatri Maalisaalis sarja Link üritus, mille teemaks oli klassika uustõlgete vajadus Dostojevski

„Vendade Karamazovite“ näitel. Esines Peeter Torop – „Tõlgete vananemisest „Vendade Karamazovite“ tõlkimise ja tõlgendamise taustal“, dramatiseeringu autori ja lavastaja Hendrik Toomperega vestles Anne Lange.

17. märtsil esitles Viru keskuse Rahva Raamatu poes oma aforismikogumikku „Pidipudi targutused“ nukunäitleja ja lavastaja Helle Laas.

30. märtsil toimus Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis teatripäeva kohtumisõhtu kriitikutega. Avatud vestlusringis räägiti teatrikriitika hetkeseisust ja teatripreemiatest.

Vestlesid Madis Kolk, Veiko Märka, Madli Pesti, Keiu Virro, Kadi Herkül, Heili Sibrits ja Pille-Riin Purje, modereeris Kirsten Simmo.

31. märtsil toimus Tallinna Linnateatri Põrgulaval soolokontsert ja luulerokk, millega näitleja ja helilooja Veiko Tubin esitles oma esimest luulekogu. Klaveril saatis end autor ise ja luuletusi lugesid Anu Lamp, Mari-Liis Lill, Henrik Kalmet, Meelis Oidsalu, Kristjan Üksküla, Rasmus Puur, Ursula Ratasepp, Paavo Piik ja teised.

Aprillis alustas ilmumist Eesti Teatriuurijate ja -kriitikute Ühenduse infokiri, mis tutvustab ühenduse liikmete erialast tegevust ühe kvartali lõikes. Infokirja koostaja on Evelyn Raudsepp, toimetaja Merete Väin.

3. aprillil astusid heategevusliku perepäeva raames, mis toetas liikumispuudega lapsi, üles kümme Eesti teatrit jalgpalliturniiril A. Le Coq Arena spordihallis. Jalgpallis astusid omavahel vastamisi VAT Teater, Ugala, Theatrum, Linnateater, NO99, Draamateater, Estonia, NUKU, Musta Kast ning lavakooli ja Viljandi teatrikoolide ühisvõistkond. Päeva

eestvedaja oli NUKU teatri näitleja Mihkel Tikerpalu, kaaskorraldajad Hannele Känd ja Anna-Liisa Zirkel koostöös MTÜ Misanzeniga.

9.–10. aprillil toimus Sõltumatu Tantsu laval töötuba kõigile, kes on huvitatud interaktiivse tehnoloogia kasutamisest etenduskunstides. Töötuba põhines Tiina Söödi ja Ioan Cernei (Austria) poolt loodud interaktiivsel põrandal Perfloor, mis koosneb survesensoritest ja millel liikumine vallandab helisid.

23.–29. aprillini toimunud kaasaegse tantsukunsti nädala Tantsunädal Viljandimaal fookus oli noortel. Kavas oli nii tantsu vaatamist kui kaasategemist, tantsust kuulamist, kirjutamist kui tantsule kaasaelamist. Juba 11. korda toimunud tantsunädal kulmineerus 29. aprillil rahvusvahelise tantsupäeva tähistamisega. Tantsunädala kunstiline juht oli Ele Viskus, projektijuht Anu Sööt.

25. aprillil toimus Tallinna Linnateatri Põrgulaval Kristjan Üksküla debüütalbumi „Uinunu laul” plaadiesitluskontsert. Kõlas helilooming nii autori enda luuletustele kui ka Juhan Viidingu, Indrek Hirve, William Shakespeare'i jt tekstidele.

30. aprillist 1. maini toimus Käsmus kevadkool kirjutajatele, kus tutvustati tekstide arendamiseks psühhodraama meetodit. Koolituse korraldas Drakadeemia ning juhendajateks olid Aivar Simmermann ja Siret Paju.

7.–8. mail toimus Eesti Draamateatris esimest korda haridusprogramm Arvustuste Öö, mis oli mõeldud gümnaasiuminoortele. Koolituse keskmes oli lavastus „Väljaheitmine“, vaadati etendust, järgnes ülevaade arvustuse

381

kirjutamise põhitõdedest ning etenduse analüüs, mida juhendasid Eva-Liisa Linder ja Priit Kruus. Osalejate arvustused osalesid Eesti Draamateatri arvustuste võistlusel.

29. mail tähistas Tallinna Balletikool 70 aasta möödumist hetkest, mil kool oma uksed avas. Estonia teatri esimese rõdu galeriis oli avatud balletikooli vilistlase Rünno Lahesoo fotonäitus koolist ja selle kasvandikest. Rahvusooperis Estonia toimus galakontsert, kus esinesid kooli lõpetajad Marjana Fazullina, Alice Niinemäe, Carolina Sumarok, Marita Weinrank ja Anu Mägi, vanema ja noorema astme õpilased ning Eesti Rahvusballeti solistid Luana Georg, Jevgeni Grib, Sergei Upkin, Denis Klimuk ja Ali Urata. Kontserdi kunstiline juht oli Tallinna Balletikooli direktor Kaie Kõrb.

10.–12. juunini toimus Valgamaal Liinakurul TÜ Teatriteaduse Üliõpilaste Looži noorte teatriteadlaste kevadkool.

12. augustil toimus Paides Arvamusfestivali kultuurialal vestlusring „Muusikateatrite järelkasv – kelle mure?“. Esinesid Estonia teatrijuht Aivar Mäe, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia rektor Peep Lassmann, Georg Otsa nimelise Tallinna Muusikakooli direktor Aarne Saluveer ja Tallinna Balletikooli direktor Kaie Kõrb. Arutelu modereeris Joonas Hellerma, otseülekande tegi ERRi kultuuriportaal.

16.–18. augustini toimus Pikakannu koolis Eesti Teatri- ja Draamahariduse Seltsi korraldatud treeninglaager. Peateemaks oli jutuvestmisteater (story-telling theatre). Töötuba oli näiteringide juhendajatele ja seda juhendas Piret Päär, loovat ja kehateadlikku liikumist juhendas Kaja Lindal.

382

31. augustil kutsus Tallinna Ülikooli kirjaliku tõlke magistrant Helen Kalpus vastama kõiki küsimustikule, et välja selgitada, millist tõlget kuulajad eelistavad, ja oma magistritöö jaoks uurida William Shakespeare’i „Hamleti“ erinevate tõlgete lavalesobivust. Näidendi katkendeid kolmes eri tõlkes kandsid ette EMTA lavakunstikooli 27. lennu lõpetajad. Küsimustiku tulemusel selgus, et võrdselt oluliseks peeti Georg Meri ning Doris Kareva ja Anu Lambi tõlkeid, aga ei eelistatud Mati Undi tõlget.

7. septembril esitleti Draama 2016 festivali raames Sisevete Saatkonnas Emajõel uuringut „Teatri positsioon ja roll ühiskonnasˮ.

Eesti Etendusasutuste Liidu ja Eesti Teatriliidu poolt tellitud uuringut tutvustas projekti juht Juhan Kivirähk (Turu-uuringute AS), tööd kommenteerisid Anneli Saro ja Liisa Pool Tartu Ülikoolist.

19. septembril toimus Erinevate Tubade klubis saksa helilooja, teatritegija ja rakendusliku teatriteaduse professori Heiner Goebbelsi loeng, kus ta arutles kunstilise kogemuse ja tundmatuga (ja tarvitamatuga) kohtumise üle, tuues näiteid oma lavastustest ja kureeritud projektidest. Korraldaja Vaba Lava, toetaja Goethe Instituut.

19.–22. septembrini toimusid Sõltumatu Tantsu Laval loengud, et avada ja tutvustada perioodi 1920–1930 ning luua baas EV100 teatriprogrammi „Sajandi lugu“ raames esietenduvale lavastusele. Loengutega astusid üles tantsuajaloolane Heili Einasto, rändeuurija Sander Jürisson, mõtleja ja ühiskonnaaktivist Gabriel Araújo, arhitektuuriajaloolane Oliver Orro ja ajaloolane Jaak Valge.

30. septembrist 2. detsembrini toimus Drakadeemia „Eksperimentaalse näidendi kirjutamise“ kursus, mille eesmärk oli julgustada osalejaid katsetama uusi võtteid ja stiile ning otsima oma lugudele värskeid vorme. Kursuse juhendaja oli VAT Teatri dramaturg Mihkel Seeder.

12. oktoobril toimus teatris NO99 öine etendus „Kindness“. Näitamisele tuli Belgia teatri NTGent lavastaja ning näitleja Benny Claessensi töötoa tulemus lavakunstikooli 28. lennu tudengite ja Jüri Naela füüsilise teatri magistrikursuse tudengitega.

20. oktoobril toimus Endla Teatrikohvikus vestlusring „Milleks Pärnu linnale Endla teater?“. Vestluses osalesid Pärnu linnavolikogu esimees Andrei Korobeinik, abilinnapea Rainer Aavik, haridus- ja kultuuriosakonna juhataja asetäitja Ela Tomson, kultuuriministeeriumi teatrinõunik Katre Väli ja Endla direktor Roland Leesment. Vestlust modereeris Endla kommunikatsioonijuht Hedi-Liis Toome.

21.–23. oktoobrini toimus Tallinnas ja Käsmus laste- ja noortekirjanikele suunatud näitekirjanduskoolitus. Eesti Teatri Agentuuri, Eesti Kirjanike Liidu, Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja loovkirjutamiskooli Drakadeemia koostöös korraldatud koolituse seekordseks sihtgrupiks olid laste- ja noortekirjanikud, kes soovisid oma oskusi teatritekstide kirjutamise suunal laiendada. Koolitusel osales Kirjanike Liidu ja Lastekirjanduse Keskuse kaudu kuus autorit: Contra, Peep Ehasalu, Tiia Kõnnussaar, Reeli Reinaus, Kerttu Soans ja Heiki Vilep. Kolmepäevase praktikumi eesmärk oli tutvustada osalejatele teatrikeele omapära ja võtteid, millega muuta tekst nii lavakõlblikuks kui ka kunstiliselt nauditavaks.

30. oktoobril toimus Mustpeade majas Estonia kauaaegse ooperisolisti Margarita Voitese juubeliõhtu. Juubilar esitas valiku oma lemmikteostest, klaveril saatis Piia Paemurru.

Linastus arhiivikaadritel põhinev lühifilm lauljanna karjäärist ning esinesid üllatusesinejad Vanemuisest ja Estoniast. Korraldaja MTÜ Colla Voce koostöös Rahvusooperiga Estonia.

3. novembril toimus Hopneri majas Avarus Ensemble’i ja Iiri suursaatkonna korraldamisel kontsertsündmus, mille raames esitleti eksperimentaalset lühitantsufilmi. Lühifilmi „The Cap and Bells“ lähtepunktiks on William Butler Yeatsi samanimeline luuletus, millest välja kasvanud heliteos, koreograafia ja visuaalne materjal põimitakse lühifilmis tervikuks. Filmi režissöör Carlos E. Lesmes (Colombia), operaator Meelis Veeremets, koreograaf Marie Pullerits ning kunstnik Pille Kose. Tantsijateks Marie Pullerits ja Joonas Kollom. Filmi tootja on Avarus, kaastootja Madis Tüür (Allfilm).

6. novembril toimus Särevi teatritoas Anna käsitööklubi kohtumiste sarjas maketitöötuba teatrikunstnik Jane Klaasi juhendamisel.

19. novembril toimus Rakvere Teatrikohvikus pärast etenduse „Ausammas” vaatamist vestlusõhtu, kus Erni Kase külalisteks olid Moskvast pärit lavastaja Filipp Los ja eesti ajakirjanik Krister Paris. Arutleti selle üle, kas ja kuidas on võimalik nn väikesel inimesel saada kangelaseks tänapäeva Venemaal.

1. detsembril toimus Rahvusraamatukogu teatrisaalis VAT Teatri korraldamisel teine „Lavaproov“. Lavastatud lugemisele eelnesid proovid, kus autor analüüsib koos lavas-

383

taja ja näitlejatega oma teksti ning saab soovitusi teksti ümberkirjutamiseks. Ettelugemisel oli Liis Seina näidend „Kataloog“.

Lavastaja Jim Ashilevi, näitlejad Tiina Tauraite, Mari Jürjens, Kait Kall, Tõnis Niinemets ja Margus Prangel.

1. detsembril toimus Heino Elleri muusikakooli Tubina saalis üritustesarja „Sõna jõud“ õhtu pealkirjaga „Olla eestlane ...“. Kõnelesid ja esitasid eesti autorite proosat ja luulet näitlejad Anu Lamp ja Karl Laumets. Musitseerisid Heigo Rosin ja Teele Tars.

10.–11. detsembril toimus Telliskivi Loomelinnaku Kollases saalis Prantsuse-Kanada päritolu näitleja, miimi ja kirjaniku Michelle Cajolet-Couture’i töötuba näitlejatele, lauljatele ja tantsijatele.

NÄITUSED 1. veebruarist kuni 29. veebruarini oli Vaba Lava fuajees avatud Rait Avestiku fotonäitus „Meie marionetid. Meie, marionetid“.

11. veebruarist kuni hooaja lõpuni oli Linnateatri Panso saalis kultuurilooliste fotode näitus „Fotograaf Mati Unt“. Näituse koostajad olid Mati Undi fotokogu omanik ja Tallinna Linnateatri näitleja Kalju Orro ning fotograaf Siim Vahur, kujundaja Katre Rohumaa, tekstide koostaja-toimetaja Helen Männik. Näituse tarbeks lugesid tekste lindile Linnateatri näitlejad.

4. märtsil avati Eesti Draamateatri publikuruumides Andro Kööbi maalinäitus „Dekodraama“.

Näitusel välja pandud maalides vaatleb Andro Kööp mängulises võtmes klassikalise tragöödia teemasid tänapäevases kontekstis.

384

7.–31. märtsini oli Endla teatrigaleriis TÜ Viljandi kultuuriakadeemia visuaaltehnoloogiate õppekava 25. juubeli näitus „Segatud meediumid“. Näitusel osalesid oma loominguga eriala vilistlased Ave Maser, Terje Kiho, Eve Komissarov, Annika Aedma, Evelin Vassar, Grete Saluste, Pille Lumiste, Kaido Torn, Elise Nigul ning viimaste kutsel põhiainete õppejõud Kersti Rattus, Silvi Kard, Mare Hunt, Krista Tool, Lee Reinula-Stern.

20. aprillist 13. maini oli Von Krahli teatrimajas TÜ Viljandi kultuuriakadeemia noorte teatrikunsti visuaaltehnoloogide interaktiivne näitus „(R)EVOLUTSIOON“. Ekspositsiooni keskmes oli loovtehniline keskkond „Visuaalistan“. Näituse formaat lõi alternatiivi teatrietendusele, olles avatud Von Krahlis toimuvate etenduste ajal ja tund aega enne etendust. Oma töödega esinesid Carmen Seljamaa, Eliisa Vellama, Ida Lepparu, Jari Matsi, Kaisa Ekbaum, Karolin Tamm, Kerli Kore, Kristi Kalmus, Kristo Kuusik, Kärt Petser, Laura-Maria Mäits, Liisa Liksor, Madli Liiva, Mailiis Laur, Mari-Riin Villemsoo, Merilin Sillastu. Vilistlased Annika Aedma, Evelin Vassar, Gerda Sülla, Imbi Türk, Kaido Torn, Katrin Nigumann, Kaie Olmre, Lea Ojam, Martin Makarevitš (koos muusiku Argo Valsiga), Oliver Kulpsoo, Pille-Riin Lillepalu. Lisaks õppejõud Taavet Jansen ja Toomas Tikk.

1. juunist 1. oktoobrini oli Tallinna Linnateatri Panso saalis Tallinna Linnateatri näitleja Piret Kalda ikoonimaalide ja vanemgrimeerija Anu Konze erilises tehnikas puidust prosside kunstinäitus „Tule juba siia, ootan sind“. Näitusega tähistasid autorid enda ja oma koduteatri 50. juubelit, näituse valmimisel olid abiks Tallinna Linnateatri peakunstnik Reet Aus, kujundaja Katre

Rohumaa, fotograaf Siim Vahur ja dramaturg Helen Männik.

6.−15. oktoobrini toimus Teater NO99 kammersaalis viies Artishoki Biennaal, eksperimentaalne näituseformaat, mille kuraator oli Evelyn Raudsepp. Publik sai osa kümne kunstniku uuest teosest ja sajast kunstikirjutisest, igal õhtul toimus avalik vestlus vastaval päeval üles astunud kunstnikuga.

Kirjutajateks olid Marika Agu, Liisi Aibel, Eero Epner, Eik Hermann, Liisa Kaljula, Jan Kaus, Kaarin Kivirähk, Eha Komissarov, Alvar Loog ja Hanno Soans. Kunstnikud olid Elis Saareväli – installatsioon „Küllaltki hästi”, Andres Lõo – etendus „Utopiaana”; Kristel Saan – performatiivne installatsioon „LAPS”; SKATKA – video „Okasriigike”; Taavi Suisalu – installatsioon „Etüüdid mustas”; Sigrid Viir – fotoinstallatsioon „Ootesaali improvisatsioon“; Flo Kasearu – performance „Privaatsuse sooviavalduse ilmestamine”; Sten Saarits – heliinstallatsioon „Rambituled”; Eike Eplik – skulptuur-installatsioon „Lavastus”; Sven Parker – installatsioon „Valgus suunaga territooriumile”.

17. oktoobrist 7. novembrini oli Pärnus Port Artur 2 keskuse 3. korrusel näitus „Leide Endla plakatiarhiivist“, kus sai nautida Endla lavastuste plakateid läbi ajaloo.

TEATRIERIALADE LÕPETAJAD EESTI KUNSTIAKADEEMIA Stsenograafia bakalaureuseõppe lõpetajad: Mirjam Aimla (CL), Bibi-Ann Kahk, Terje Kähr, Mari-Anne Pikk.

Stsenograafia magistriõppe lõpetaja: Keili Retter.

EESTI MUUSIKA- JA TEATRIAKADEEMIA LAULUOSAKOND Bakalaureuseõppe lõpetajad: Siiri Johanson, Elo-Maarja Miilen (CL), Grete Oolberg, Merilin Taul, Merje Uppin, Xiaoqi Yang.

Magistriõppe lõpetajad: Ka Bo Chan (lektor Teele Jõks), Eerika Eensalu (prof Eva Märtson-Wilson), Karin Helstein (lektor Taavi Tampuu), Marlēna Keine (CL) (dots Nadja Kurem), Ksenia Kuchukova (prof Eva Märtson-Wilson), Kaarel Kukk (lektor Taavi Tampuu), Elina Netšajeva, Tamar Nugis (CL) (lektor Taavi Tampuu), Egle Troon (CL) (prof Eva Märtson-Wilson).

LAVAKUNSTIKOOL Magistriõpe: Siim Angerpikk, Auri Jürna, Loore Martma ja Jekaterina Novosjolova.

Bakalaureuseõppe lõpetas 27. lend, kursuse juhendajad Peeter Raudsepp ja Katariina Unt. Näitleja õppesuund: Jürgen Gansen, Markus Habakukk, Ester Kuntu, Karl Laumets, Karmo Nigula, Saara Nüganen, Lauli Otsar, Ott-Henrik Raidmets, Christopher Rajaveer, Liisa Saaremäel, Risto Vaidla.

385

Dramaturgi õppesuund: Laura Kalle, Karl Koppelmaa, Mehis Pihla.

„Sparkling or Still?“, juhendaja Tiina Ollesk; Marie Pullerits – tantsulavastus „Ühest parvest“, juhendaja Tiina Ollesk.

TALLINNA BALLETIKOOL TARTU ÜLIKOOL LIV lend: Marita Weinrank, Marjana Fazullina, Carolina Sumarok, Alice Niinemäe, Anu Mägi.

Erialaõppejõud: Kaie Kõrb.

TALLINNA ÜLIKOOL Koreograafia bakalaureuseõppe lõpetajad: Carolin Beres – uurimustöö „Kuidas sünnivad otsustused lemmiktantsude valikul tantsuansambel Sõlekese näitel“, juhendaja Angela Arraste; Saara Huimerind – tantsulavastus „Space is only noise“, juhendaja Renee Nõmmik; Marian Kuklane – tantsulavastus „Teekond“, juhendaja Tiina Ollesk; Marie Käige – tantsulavastus „Locked“, juhendaja Renee Nõmmik; Rene Köster – tantsulavastus „You cannot predict the future", juhendaja Irina Pähn; Leaanika Parra – kontsert-lavastus Tiiu Aasa 50. loomejuubeliks „Põlvkonniti tantsuteel“, juhendaja Angela Arraste; Liis Pokinen – tantsulavastus „Brassica oleracea“, juhendaja Renee Nõmmik; Helina Reinjärv – tantsulavastus „Alfa“, juhendaja Heili Einasto; Liis Rinde – uurimustöö „Peeglite teaduslik kasutamine tantsutreeningus“, juhendaja Maria Goltsman; Anette Rungi – tantsulavastus „Hirmu teekond“, juhendaja Irina Pähn; Marje-Liis Sepp – tantsulavastus „Inside out“, juhendaja Maria Goltsman; Mari-Liis Velberg – tantsulavastus „Carmeni avaldamata kirjad: Tantsuline pihtimus naise silmade kaudu“, juhendaja Heili Einasto.

Koreograafia magistriõppe lõpetajad: Kristina-Maria Heinsalu – tantsulavastus

386

Bakalaureuseõppe lõpetajad: Britta Võsu – „VAT Teatri lavastuste ,,Netis sündinud’’ ja ,,Web Demon’’ valmimisprotsess“; Fanny Schneider – „Lasteooper Eestis ja selle tulevik Saksa lasteooperi näitel“; Juuli Puusepp – „Mati Undi „Täna õhta viskame Lutsu“ tegelaskonna analüüs“; Liivia Talvik – „Heli- ja muusikaline kujundus sõnateatris. Lavastused „Kurbus ja rõõm kaelkirjakute elus“, „Estoplast“ ja „Kõnts““; Merit Paas – „Mirko Rajase lavastuse „Lemuel Pitkini demonteerimine“ erinevad mänguruumid“; Raili Lass – „Inspitsiendi töö teatris“; Heili Sibrits-Bondarenko – „Eesti repertuaariteatrite koosseisulised näitlejad 2014. aasta kevadel“.

Magistriõppe lõpetajad teatriteaduse erialal: Kadriliis Rämmann – „Eesti lasteteatri funktsioonid“, juhendaja Anneli Saro; Kristi Ruusna – „Täiskasvanutele suunatud nuku-, objekti- ja visuaalteater. Teoreetilisi vaatepunkte praktiliste näidete alusel“, juhendaja Riina Oruaas.

Teatriteaduse doktor: Madli Pesti – „Poliitiline teater ja selle strateegiad Eesti ja lääne kultuuris“, juhendaja Luule Epner. Kaitsmine toimus 28. oktoobril 2016.

TÜ VILJANDI KULTUURIAKADEEMIA Tantsukunsti lõpetajad (XXIV lend): Sylvia Köster, Kätlin Kase, Jelena Melts, Keity Pook, Eline Selgis, Liis Siitan, Annika Karin Vahter.

Lavastuskorraldaja õppe lõpetaja: Liisa Liksor – „Erialanäitus „(R)EVOLUTSIOON“ ideest teostuseni“, juhendaja H. Rajavee.

Multimeedia spetsialisti eriala lõpetajad: Maarja Räni – „Tantsufilm“; Katre Sulane – ruumiinstallatsioon „Jossif ja mikrorajoon“; Meeli Tuoppi – „Muusikaliste ideede loomine Ableton Live programmiga“; Anna Rosalie Uudre – „Muusikavideo loomine“.

Valguskujundaja eriala lõpetaja: Laura Maria Mäits – „Valguskujunduse loomine Ugala teatri lavastusele „Väike Pii ja Kiigelaud““.

MÄNGUFILMID Ema Inspireeritud Kevin MacCanni raadioseriaalist „Kooma”. Režissöör Kadri Kõusaar, stsenaristid Leana Jalukse ja Al Wallcat, produtsent Aet Laigu, operaator Jean-Noël Mustonen, kunstnik Minna Hint, kostüümikunstnik Liisi Eelmaa, monteerija Tambet Tasuja. Tootja Meteoriit.

Osades: Tiina Mälberg – Ema. Andres Tabun – Isa. Andres Noormets – Aarne. Siim Maaten – Lauri. Jaan Pehk – Politseinik. Jaak Prints – Andres. Rea Lest – Riin. Getter Meresmaa – Kimberly. Katrin Kalma – Liina.

Marin Mägi-Efert – Õde. Margus Mikomägi – Metsavaht Liis Laigna – Arst. Märten Matsu – Karl-Andreas. Jpt. Mängufilmi kestus 89 minutit.

Esilinastus 7. jaanuaril Jõhvi Kontserdimajas.

Klassikokkutulek Režissöör René Vilbre, stsenaristid Lars Mering, Claudia Boderke ja Martin Algus, produtsendid Kristian Taska ja Evelin Soosaar-Penttilä, muusika autor Arian Levin, operaator Mihkel Soe, monteerija Tambet

Tasuja, kunstnik Anni Lindal. Tootja Taska Film.

Osades: Mait Malmsten – Mart. Ago Anderson – Andres. Henry Kõrvits – Toomas.

Maarja Jakobson – Juta, Mardi naine. Mart Müürisepp – Pilatese treener. Kristiina-Hortensia Port – Jane. Martin Algus – Isa. Ciara Simone Pirn – Tütar. Maris Kõrvits – Lea, Toomase naine. Sofia Fe Soe – Saara. Britta Soll – Spermakliinku arst. Märt Koik – Purjus noormees. Gerli Rosenfeld – Tüdruk. Märt Pius – Noor ülemus. Arvi Mägi – Arst. Kristjan Lüüs – Maasturi juht. Nikolai Bentsler – Jõmm. Ülle Lichtfeldt – Eva. Mait Trink – Peter. Kadri Adamson – Anne. Allan Kress – Olle. Karmel Eikner – Ulla. Leino Rei – Roland. Franz Malmsten noorem – Joonas. Kaja Plovits – Karin. Marika Korolev – Luule.

Grete Klein – Josefine. Ene Järvis – Ajalooõpetaja. Mari Lill – Vanaproua. Karin Rask – Simone.

Mängufilmi kestus 90 minutit.

Esilinastus 17. veebruaril 2016.

Perekonnavaled Režissöörid Valentin Kuik ja Manfred Vainokivi, stsenarist Valentin Kuik, produtsent Marju Lepp, operaator ja kunstnik Manfred Vainokivi, kostüümikunstnik Anu Lensment, helirežissöör Mart Kessel-Otsa, monteerija Kersti Miilen. Tootja Filmivabrik.

Osades: Tambet Tuisk – Egon. Eva Koldits – Kristin. Roman Baskin – Paul. Ülle Kaljuste – Kiira. Tõnu Kark – Lindner. Jaanika Arum – Evelin. Anu Lamp – Reet. Laine Mägi – Rita. Ago Anderson – Arved. Alo Kõrve – Heiki. Inga Salurand – Ly. Sulev Teppart – Raviarst. Paul Laasik – Elektrik Eini.

Hilje Murel – Õde. Jelena Tarassenko – Sanitar. Jpt. Mängufilmi kestus 85 minutit.

Esilinastus 1. märtsil 2016 Pärnu kinos Apollo.

387

Päevad, mis ajasid segadusse Režissöör Triin Ruumet, stsenaristid Triin Ruumet ja Greta Varts, operaator Sten-Johan Lill, produtsent Maie Rosmann-Lill, tegevprodutsent Karolina Veetamm, kunstnik Matis Mäesalu, tegevkunstnikud Anneli Arusaar ja Markus Puusild, kostüümikunstnik Liis Plato, grimmikunstnik Liisi Roht, montaažirežissöör Hendrik Mägar, monteerija Marta Pulk, helirežissöör Matis Rei, muusika autorid Hendrik Kaljujärv ja Karl Saks.

Tootja Kinosaurus Film.

Osades: Hendrik Toompere jr – Allar.

Juhan Ulfsak – Juulius. Jaanika Arum – Nele.

Klaudia Tiitsmaa – Maria. Taavi Eelmaa – Pontu. Kait Kall – Pets. Kristjan Lüüs – Andres. Reimo Sagor – Toomas. Juss Haasma – Mattias. Merlyn Uusküla – Jaana. Kethi Uibomägi – Riina. Rasmus Kaljujärv – Kalev.

Liis Lindmaa – Ester. Ott Aardam – Herko.

Ingrid Margus – Marta. Gert Goršanov – Pontu turvamees. Merle Palmiste – Tädi Mari. Margus Prangel – Aivo. Episoodides: Igor Maasik, Katariina Tamm, Kaisa Selde, Martin Kõiv, Liina Vahtrik, Hendrik Toompere, Markus Dvinjaninov, Andres Maimik, Anne Reemann, Elina Reinold, Karl-Andreas Kalmet, Marika Vaarik jpt.

Mängufilmi kestus 105 minutit.

Esilinastus 2. aprillil 2016 Tallinna kinos Coca-Cola Plaza.

Polaarpoiss Režissöör ja stsenarist Anu Aun, produtsendid Priit Pääsuke ja Kaspar Kaljas, operaator Heiko Sikka, kunstnik Jaagup Roomet, kostüümikunstnik Kristina Lõuk, muusika autor Sten Šeripov, helirežissöör Horret Kuus, monteerija Margo Siimon. Tootja Luxfilm.

Osades: Roland Laos – Mattias. Jaanika Arum – Hanna. Jörgen Liik – Sander. Kaspar Velberg – Ralf. Katariina Unt – Mattiase ema.

388

Rein Oja – Hanna isa. Eric Simonin – Werner Wolf. Ülle Kaljuste – Õppealajuhataja. Andrus Vaarik – Matemaatika õpetaja. Mirtel Pohla – Katja. Indrek Sammul – Hardi. Henrik Kalmet – Lauri. Joosep Jürgenson – Heiki.

Jaan Rekkor – Ott. Ene Järvis – Dr Alttoa.

Episoodides: Raivo Adlas, Ago Anderson, Andres Mähar, Rain Simmul, Mattias Naan, Risto Vaidla, Hendrik Toompere, Ivo Uukkivi, Meelis Rämmeld, Kersti Heinloo, Mart Müürisepp, Jaanus tepomees, Liisa Saaremäel, Ester Kuntu, Markus Habakukk, Karl Laumets, Enar Tarmo jpt.

Mängufilmi kestus 97 minutit.

Esilinastus 10. mail 2016 Tallinna kinos Solaris.

Luuraja ja luuletaja Režissöör ja stsenarist Toomas Hussar, produtsent Ivo Felt, operaator Rein Kotov, kunstnik Kristina Lõuk, kostüümikunstnik Kristiina Ago, muusika autorid Arian Levin ja Luka Zima, helirežissöör Ranno Tislar, monteerijad Tambet Tasuja ja Ranno Tislar.

Tootja Allfilm.

Osades: Jan Uuspõld – Gustav Tukk, salapolitseinik. Rain Tolk – Miku Tähn, luuletaja. Lana Vatsel – Nala. Mari Abel – Siiri.

Peeter Jalakas – Kalmer. Ivo Uukkivi – Lembit. Pääru Oja – Siim. Priit Võigemast – Madis. Nikolai Bentsler – Turist. Ruslan Izmailov – Vitali. Maksim Demidov – Sergei.

Oleg Rogatšov – Boriss. Tambet Tuisk – Rasta. Tõnu Oja – Endel. Tiina Tauraite – Prostituut. Kersti Tombak – Luulesõber. Mait Joorits – Baarman. Loore Martma – Helle.

Argo Aadli – Purjus mees. Margus Mikomägi – Pudelikorjaja. Kairi Prints – Narkomaan.

Jari Karjatse – Killer. Martin Algus – Killeri autojuht. Üllar Vaserik – Autorentnik. Virag Markus – Ungari tüdruk. Sandra Ashilevi – Baaridaam. Jpt.

Mängufilmi kestus 95 minutit.

Esilinastus 6. juulil 2016 Karlovy Vary rahvusvahelise filmifestivali võistlusprogrammis, 21. septembril 2016 Tallinna kinos Coca-Cola Plaza.

Ameerika suvi Režissöör Rain Rannu, stsenaristid Rain Rannu ja Andres Märtin, produtsendid Veljo Otsason, Tõnu Hiielaid ja Rain Rannu, operaator Indrek Arula, kunstnik Tõnu Hiielaid ja Maria Roosaare, muusika autor Ross Bugden, helirežissöör Markus Andreas, monteerijad Rain Rannu ja Moonika Põdersalu.

Tootja Alarahastatud.

Osades: Einar Kuusk – Martin. Helena Pruuli – Anna. Kristo Viiding – Norris. Jarmo Murumaa – Alan.

Mängufilmi kestus 82 minutit.

Esilinastus 9. septembril 2016.

Teesklejad Režissöör Vallo Toomla, stsenaristid Livia Ulman ja Andris Feldmanis, produtsent Riina Sildos, kaasprodutsendid Uljana Kim ja Roberts Vinovskis, operaator Erik Põllumaa, kunstnik Eva-Maria Gramakovski, kostüümikunstnik Kristiina Ago, helilooja Kārlis Auzāns, helirežissöör Vladimir Golovnitski, monteerija Danielius Kokanauskis. Tootja Amrion.

Osades: Mirtel Pohla – Anna. Priit Võigemast – Juhan. Mari Abel – Triin. Meelis Rämmeld – Erik. Andres Lepik – Naabrimees.

Laine Mägi – Naabrinaine. Jpt. Kestus 102 minutit.

Esilinastus 19. septembril 2016 San Sebastiani rahvusvahelisel filmifestivalil, 6. oktoobril Tallinna kinos Coca-Cola Plaza.

Kallis õeke Originaalpealkiri lao keeles „Nong Hak“. Režissöör Mattie Do, stsenarist Christopher Larsen, produtsendid Mattie Do, Douangmany Soliphanh, Christopher Larsen, Annick Mahnert, Sten-Kristian Saluveer, Helen Lõhmus, operaator Mart Ratassepp, kunstnik Helen Lõhmus, muusika autor elilooja Sten Šeripov, monteerija Zohar Michel. Tootjad Lao Art Meedia, Sleepy Whippet Films.

Osades: Amphaiphun Phommapunya – Nok. Vilouna Phetmany – Ana. Tambet Tuisk – Jakob. Manivanh Boulom – Teenijanna. Yannawoutthi Chanthalungsy – Aednik. Mayouly Chanthalangsy – Mimi. Brandon Hashimoto – Kenji. Naliphone Siviengxay – Ana ema. Douangmany Soliphanh – Ana isa. Jpt. Mängufilmi kestus 100 minutit.

Esilinastus 25. septembril 2016 Ameerika Ühendriikides Austinis Fantastic Film Festvalil, Eestis 21. aprillil 2017. Õnn tuleb magades Režissöör ja stsenarist Mart Kivastik, produtsent Anneli Ahven, kaasprodutsendid Birgitta Björnsdottir ja Hlin Johannesdottir, operaator Elen Lotman, kunstnik Toomas Hõrak, kostüümikunstnik Piret Sootla, muusika autor Bardi Johannsson, helirežissöörid Tiina Andreas ja Ants Andreas, monteerijad Katri Rannastu ja Kristjan Lodmfjord. Tootja Kopli Kinokompanii.

Osades: Katariina Unt – Viivi. Ivo Uukkivi – Andres. Katrin Pärn – Maret. Mari-Liis Lill – Luisa. Tiit Sukk – Priit. Ita Ever – Andrese ema. Hannes Kaljujärv – Toits. Raivo Adlas – Õpetaja Lokk. Tõnu Oja – Kai. Veikko Täär – Kaupo. Tiit Palu – Arst. Merle Jääger – Õde. Thor Tulinius – Thor. Maria Heba – Lennujaamatöötaja. Teele Siig – Turist. Kristiina Metsanurk – Viivi ema. Elise

389

Metsanurk – Viivi (17). Helina Tüür – Viivi (6). Piret Kuub – Klassijuhataja. Indrek Kalda – Kehalise kasvatuse õpetaja. Margus Jaanovits – Gunn. Grigori Lotman – Peremees. Raimo Pass – Andrese isa. Richard Hussar – Noor Andres. Reigo Kuivjõgi – Töödejuhataja. Ivar Heinpalu – Taksojuht. Harriet Toompere – Ruth. Nora Liis Palu – Grete.

Heidi Tüür – Väike Grete. Joel Luhamets – Kirikuõpetaja. Krista Piirimäe – Klient apteegis. Inga Lunge – Viivi ema hääl. Kaisa Selde – Stjuardess. Kert Kotkas – Piloot. Sten Christian Taal – Lennuki teine piloot. Toomas Lunge – Lenduri hääl. Marcello – Koer Lucky. Episoodides: Indrek Hirv, Imat Suumann, Heiki Vilep, Toomas Kiho jpt.

Mängufilmi kestus 90 minutit.

Esilinastus 2. oktoobril 2016 Reykjavik International Film Festivalil, 13. oktoobril Tartu kinos Cinamon.

LÜHIMÄNGUFILM Räägitakse, et tomatid armastavad rokkmuusikat Režissöör Janno Jürgens, stsenaristid Anti Naulainen ja Janno Jürgens, produtsent Kristjan Pütsep, operaator Mart Raun, kunstnik Eugen Tamberg, kostüümikunstnik Kerstin Lehtmets, muusika autor Liisa Hirsch, helirežissöör Indrek Soe, monteerija Martin Männik. Tootja Alasti Kino.

Osades: Evald Aavik – Aleksander. Oliver Linnas – Karl. Tiina Tauraite – Marju.

Timur Ilikajev – Kryzsiek. Rain Simmul – Martin. Taavi Tõnisson – Raimond.

Lühifilmi kestus 39 minutit.

Esilinastus 8. septembril 2016 Tallinna kinos Sõprus.

390

DOKUMENTAALFILMID Ühe unistuse maja Dokumentaalfilm Tallinna Balletikooliga seotud tantsijatest. Režissöör Ruti Murusalu, stsenarist Marje Len Murusalu, produtsent ja operaator Erik Norkroos, Helirežissöörid Mart Kessel-Otsa, Antti Mäss, Ergo Teekivi, monteerijad Kersti Miilen ja Erik Norkroos.

Tootja Umberto Productions.

Dokumentaalfilmi kestus 53 minutit.

Esilinastus 29. septembril 2016 Tallinna kinos Artis.

Punane varietee Dokumentaalfilm eesti varietee grand old man’ist Kalju Saarekesest. Režissöör-operaator Manfred Vainokivi, helirežissöör Horret Kuus, monteerija Kersti Miilen, online-monteerija Tanel Toomsalu, valgusmeister Taivo Tenso, produtsent Marju Lepp. Tootja Filmivabrik. Dokumentaalfilmi kestus 55 minutit.

Esilinastus 27. jaanuaril 2016 dokumentaalfilmide festivalil DocPoint kinos Sõprus.

TUDENGIFILMID BFM ehk Balti Filmi- ja Meediakooli filmiosakond Lugu sellest, kuidas ...

Režissöör Sandra Kartau, stsenarist Andreas Aadel, produtsent Olari Oja, operaator Peter Kollanyi, kunstnik Mari Liis Bunder, helirežissöör Aleksandra Koel, monteerija Kalmer Kallasväli.

Osades: Helena Rummo – Rahel. Jaanika Tammaru – Julia. Ülle Lichtfeldt Ema. Madis Kuuse – Artur. Marvin Veinman – Mark.

Sandra Vahala – Mari.

Lühifilmi kestus 9 minutit.

Üürike ilu Režissöör Tormi Torop, stsenarist Johan Kudu, produtsent Hanna Kruusi, operaator Erik Õunapuu, kunstnik Joanna Juhkam, Helirežissöör Janeli Adermann, monteerija Emeri Abel.

Osades: Jaan Pehk – Kaido. Hennariika Laaksola – Liisa. Ragnar Uustal – Peedu.

Laura Kalle – Beti.

Lühifilmi kestus 12 minutit.

Hommik Režissöör ja produtsent Anett Naruskberg, stsenarist, produtsent ja monteerija Ekaterina Nemtsova, helirežissöör Simona Toleikyté.

Osades: Ekaterina Nemtsova – Alvery.

Ivan Sostaric – Viktor. Quentin Dekeukelaere – Poiss.

Lühifilmi kestus 8 minutit.

Ohverdus Režissöör ja stsenarist Oksana Nakorchevska, produtsent Andri Peetso, operaator Fil Vinokurova, kunstnik ja monteerija Semjon Pripetško.

Osades: Üllar Saaremäe – Isa. Margus Grosnõi – Metsajumal. Triinu Paomets – Tütar.

Lühifilmi kestus 21 minutit.

Meeleseisund Režissöör Sten-Robert Pullerits, stsenarist Maria Lee Liivak, produtsendid Kairi Kivirähk, Ronet Tänav ja Sten-Robert Pullerits, operaator Aleksandrs Okonovs, kunstnik Adele Thele Kuusk, muusika autor Markus Robam, helirežissöör Lauri Laagus, monteerija Henri Piiroja.

Osades: Roland Laos – Frank. Mart Müürisepp – Karl. Liina Tennosaar – Dr Krusenstern. Andrus Albrecht – Jõmm. Lee Trei – Dr Marlova. Meelis Kukk – Turvamees.

Lühifilmi kestus 29 minutit.

Kontrapunkt Režissöör Tõnis Pill, stsenarist Laura Raud, produtsent Johanna Maria Paulson, operaator Teddy Puusepp, kunstnik Krete Tarkmees, Muusika autor Joonas Alvre, helirežissöör Markus Andreas, monteerija Moonika Põdersalu, toimetajad Andreas Aadel ja Johanna Maria Paulson.

Osades: Lembit Peteron – Aleksander Hõbe. Celia Peterson – Mia. Feliks Talpsepp – Mia isa. Krete Tarkmees – Mia ema.

Lühifilmi kestus 15 minutit.

Astrid Režissöör ja stsenarist Sander Koit, produtsendid Mari-Liis Kriisa ja Lina Vonsaviciute, operaator Akseli Virtanen, kunstnik Elina Liiva, helirežissöör ja monteerija Sander Koit.

Osades: Ester Pajusoo – Astrid. Rauno Polman – Tom. Sander Rebane – Ardi. Liivika Hanstin – Eve. Aleksei Podlesnov – Andrei.

Lühifilmi kestus 30 minutit.

Päeva parim nali Režissöör Ulrike Brett Uukkivi, stsenarist Rauno Kuusik, produtsent Joonas Mattias Sarapuu, operaator Kairit Krass, kunstnik Kaia Tungal, helirežissöör Gert Mäll, monteerija Brit Maria Tael.

Osades: Jaan Rekkor – Rein Päev. Mattias Naan – Ants Päev.

Lühifilmi kestus 9 minutit.

Ridade vahelt lugedes Režissöör Nadja Girich, Osades: Alina Karmazina – Anna. Ivo Uukkivi – Aleksander. Jaan Rekkor – Georg. Mari Lill – Kostümeerija.

Lühifilmi kestus 16 minutit.

391

Tagaajamine Režissöör, produtsent ja monteerija Dagmara Kucinska, operaator Francesco Crivaro, helirežissöör Indrek Soe. Osades: Joe Uibokand – Noormees.

Kristo Aav – Noormees.

Lühifilmi kestus 2 minutit.

Sirius Režissöör Rebeka Rummel, stsenarist Katrina Raiend, produtsent Carina-Claudia Paas, operaator Toomas Tatar, kunstnik Stina Tiigimäe, kostüümikunstnik Marit Nõmmik, helirežissöör Liisa Taul, monteerija Aivo Jääger, toimetaja Laura Raud.

Osades: Liisa Saaremäel – Joanna. Ron Jonathan Singson – Rasmus. Karin Rask – Ema. Erki Aule – Isa. Lühifilmi kestus 10 minutit. Üle müüri Režissöör Eret Kuusk, stsenarist Triin Kadaja, produtsent Mona Mi Mikkin, operaator Jako Krull, kunstnik Laurel Niglas, helirežissöör Juhan Vihterpal, monteerija Anna Maistrenko.

Osades: Märt Visnapuu – Mees. Katrin Saukas – Naine. Leo Saar – Mehe hääl. Kaie Mihkelson – Naise hääl.

Lühifilmi kestus 7 minutit.

Snegurochka (Lumeneiu) Režissöör, stsenarist ja produtsent Ilina Perianova, operaator Andrei Kulpin, kunstnikud Maarja Pabunen ja Ilina Perianova, Kostüümikunstnikud Vassilissa Danavir ja Svetlana Vronski, muusika autor Björn Norralt, helirežissöörid Valentin Kirilov, Dmitry Natalevich, monteerijad Baris Demir, Nadežda Prakhova ja Ilina Perianova.

Osades: Helen Rekkor – Snegurochka.

Ekaterina Egorova – Olga. Jevgeni Gaitšuk –

392

Sergey. Aleksandr Žilenko – Vladimir.

Lühifilmi kestus 28 minutit.

TELESAATED JA SALVESTUSED EESTI RAHVUSRINGHÄÄLING EESTI TELEVISIOON Saatesari „Kontakt“ Tallinna Linnateatri näitlejate kohtumisõhtute salvestused: 20. jaanuaril külalisteks Sandra Uusberg ja Kristjan Üksküla. ETV eetris 22. jaanuaril 2016.

17. veebruaril külaliseks Elmo Nüganen.

ETV eetris 19. veebruaril 2016.

16. märtsil külaliseks Henrik Kalmet. ETV eetris 18. märtsil 2016.

Sari oli osa Tallinna Linnateatri viiekümnenda sünnipäeva tähistamisest, korraldajad Veiko Tubin, Paavo Piik ja Henrik Kalmet, õhtujuhid Henrik Kalmet ja Veiko Tubin.

NUKU teatri näitlejate kohtumisõhtute salvestused: 12. oktoobril külalisteks Taavi Tõnisson ja Anti Kobin. ETV eetris 14. oktoobril 2016.

8. novembril külalisteks Liivika Hanstin ja Tiina Tõnis. ETV eetris 11. novembril 2016.

12. detsembril külalisteks Riho Rosberg, Andres Roosileht ja Laura Nõlvak. ETV eetris 16. detsembril 2016.

Sari jätkus 2017. kevadel, kaheksa saatega tähistati NUKU teatri ja muuseumi 65. hooaega, õhtujuhid Taavi Tõnisson ja Anti Kobin.

Ideest aplausini. Tallinna Linnateater 50 Tallinna Linnateatri juubeliks valminud erisaade teatri töötajatest, kes annavad igal õhtul oma panuse, et süttiksid prožektorid ja lavale astuks näitleja. Stsenarist Diana Lee-

salu, režissöör Kertu Köösel, juhtoperaator Ergo Treier, toimetaja Margus Saar, produtsent Kadi Katarina Priske. Kestus 57 minutit.

ETV eetris 12. veebruaril 2016.

2016. AASTAL SALVESTATUD LAVASTUSED: Ekke Moor August Gailiti teose dramatiseering. Dramatiseerija ja lavastaja Aare Toikka. Kuressaare Linnateatri ja VAT Teatri koostöölavastus EMTA lavakunstikooli 27. lennu tudengitega, 2015.

Salvestatud 30. mail 2016 ERRi stuudios, režissöör Rait-Roland Veskemaa, kestus 3.20 (1 vaheaeg).

Eetris 13. jaanuaril 2017. sugu:N Draama. Autorid Mari-Liis Lill, Evelin Võigemast, Hilje Murel ja Ursula Ratasepp, lavastajad Priit Võigemast ja Henrik Kalmet.

OÜ Kimu ja Vaba Lava koostöölavastus 2015.

Salvestatud 12. aprillil 2016 Vaba Lava teatrisaalis, režissöör Kertu Köösel, kestus 1.45.

Eetris 10. märtsil 2017.

Ema oli õunapuu Urmas Lennuki draama. Lavastaja Vallo Kirs.

Ugala Teater 2015.

Salvestatud 30. mail 2016 Ugala BB-s, režissöör Kadi Priske, kestus 3 tundi (1 vaheaeg).

Obinitsa Seto draama. Teksti autorid Kauksi Ülle ja Ain Mäeots, lavastaja Ain Mäeots. Vanemuine 2015.

Salvestatud 8. juulil 2016 Obinitsas, režissöör Elo Selirand, kestus 2.50 (1 vaheaeg).

Väike Gavroche Victor Hugo teose „Hüljatud“ dramatiseering. Dramatiseerija Urmas Lennuk, lavastaja Taavi Tõnisson. NUKU teater 2013.

Salvestatud 19. mail 2016 NUKU väikses saalis, režissöör Rait-Roland Veskemaa, kestus 1.20 (1 vaheaeg).

2015. AASTAL SALVESTATUD LAVASTUSED LASTELE: Emma ja ajakivi ehk Nukkude teater Suur nukumuinaslugu. Alusteose autor ja dramatiseerija Mihkel Ulman, lavastajad Mirko Rajas ja Taavi Tõnisson. NUKU teater 2014.

Salvestatud 9. mail 2015 Salme Kultuurikeskuses, režissöör Rait-Roland Veskemaa, kestus 1.30 (1 vaheaeg).

Eetris 1. mail 2017.

Peeter Paan ja valge lind Wendy J. M. Barrie lastejutustuse dramatiseering.

Dramatiseerija ja laulutekstide autor Silvia Soro, lavastaja ja koreograaf Oleg Titov.

Endla Teater 2015.

Salvestatud 25. novembril 2015 Endla suures saalis, režissöör Rait-Roland Veskemaa, kestus 1.45 (1 vaheaeg).

ILMUNUD RAAMATUD JA VIDEOSALVESTISED Allik, Jaak. „Kihnu Jõnnist“ „Savisaareni“: pool sajandit teatrivaatamist. Kunagisi arvustusi ja tänaseid mõtisklusi / toimetaja Kadi Vanaveski; kaanekujundaja Riina Soom. – J. Allik, 2016. 410 lk.

Ashilevi, Jim. Armastuskirju teatrile / toimetaja Maia Tammjärv; kaaneillustratsiooni

393

autor Gea Grigorjev, kujundaja Margit Randmäe. – Petrone Print, 2016. 255 lk.

metanud Margot Visnap; kujundanud Enno Piir. – Hea Lugu, 2016. 216 lk.

Draama: Eesti Teatri Festival 2016 (festivali eelraamat) / koostajad Anne-Ly Sova, HediLiis Toome, intervjuud laureaatidega: Andres Keil; kujundaja Evelin Somelar, kujundusgraafika Janno Preesalu. – Eesti Teatri Festival, 2016. 101 lk.

Rei, Ave-Marleen. Rästiku pihtimus. Marje Metsur / toimetanud Rait Avestik ja Mari Karlson; kokkuvõtte asemel: Sven Karja Marje Metsurist; kujundanud Andres Tali. – Tänapäev, 2016. 280 lk.

Eesti Näitejuhtide Teatritrupp 1996–2016. – Eesti Näitejuhtide Teatritrupp, 2016. 35 lk.

Klas, Eri. Mälestuste portfell / diktofonilt üles kirjutanud ja toimetanud Ivo Parbus; kujundus: Karel Korp. – Eesti Rahvuskultuuri Fond, 2016. 111 lk.

Kümme aastat Estonia muusikalavastusi kavalehtedel 2006–2016 : fotode ja trükistekildudega täiendatud kroonika / koostaja ja toimetaja: Piret Verte; kujundaja Reili Evart, kaanekujundaja Kersti Tormis. – Rahvusooper Estonia, 2016. 71 lk.

Lehiste, Juta. Juta Lehiste / Juta Lehiste, Regina Herodes; toimetaja Mari Tuuling; järelsõna: Lea Tormis; kujundaja Mari Kaljuste. – Eesti Teatriliit, 2016. 168 lk, 1 DVD. Manninen, Puola. Anu Kilpiö, Ants Laikmaa tütar: 1927–1969 = Anu Kilpiö, Ants Laikmaan tytär : 1927–1969 / Puola ja Turo Manninen; tõlkinud Merike Holmberg; kujundaja Vesa Ristola. – P. Manninen, 2016. 70 lk.

Pesti, Madli. Poliitiline teater ja selle strateegiad Eesti ja lääne kultuuris (Dissertationes de studiis dramaticis Universitatis Tartuensis ; 4) / juhendaja: Luule Epner. – Tartu Ülikooli Kirjastus, 2016. 165 lk.Poobus, Hele-Mai. Anu Kaal: kahel pool eesriiet / toi-

394

Seeland, Sergei. Mäe talu ja Lauterid – Pärnu-Jaagupi : S. Seeland, 2016. 69 lk.

Sööt, Anu. Loovtants. Tantsu baaselemendid / kujundajad Denis Kudrjasov ja Brit Pavelson, fotode autor Kaisa Sööt. – Eesti Tantsuhariduse Liit, 2016. 95 lk.

Teatrielu 2015 / Eesti Teatriliit, Eesti Teatri Agentuur; koostajad Ott Karulin, Leena Nigu; kroonika koostaja Tiia Sippol; kujundaja Kersti Tormis. – Eesti Teatriliit, 2016.

464 lk.

Tonts, Anu. Draama ja teater / küsimused ja ülesanded koostanud: Ivika Hein, Anu Tonts ; toimetanud: Maarja Valk, Riina Oruaas; kujundaja Heiko Unt. – Maurus Kirjastus, 2016. 192 lk.

Ulla, Ülle. Ma armastasin Estoniat / kaasautor Mattias Sonnenberg; koostajad: Sirje Endre, Mattias Sonnenberg; toimetajad: Sirje Endre, Mari Klein; kujundus: Andres Tali. – SE & JS, 2016. 319 lk.

Vaateid Eesti nüüdisteatrile (Studia litteraria Estonica 17) / koostajad ja toimetajad Luule Epner, Riina Oruaas, Madli Pesti; peatoimetaja Arne Merilai; kaanekujundaja Kalle Paalits. – Tartu Ülikooli Kirjastus, 2016. 261 lk.

Vanad ja noored : Tallinna Linnateatri 48.– 50. hooaja ülevaade : 2012/13, 2013/14,

2014/15 / koostaja Triin Sinissaar; toimetaja Mari Tuuling; kujundaja Katre Rohumaa; fotod: Siim Vahur ... jt. – Tallinna Linnateater, 2016. 132 lk. Вурма, Aллан. Мати Пальм : slancio della voce / перевел с эстонского Борис Тух; редактор Нэлли Абашина-Мельц; оформление: Мари Кальюсте. – Tallinn, Aleksandra, Санкт-Петербург : Композитор, 2016. 270 lk.

Федотов, Андрей. Русский театральный журнал в культурном контексте 1840-х годов / Андрей Федотов ; [научный руководитель: Любовь Киселева ; отделение славистики факультета гуманитарных наук и искусств Тартуского университета, Тарту]. – Tartu : University of Tartu Press, 2016. – 178 lk. – (Dissertationes philologiae slavicae Universitatis Tartuensis ; 35).

NÄIDENDID Kordemets, Gerda. Karlsonson: näidend kahele näitlejale kahes osas / fotode autor Toomas Mitt. – Tõstamaa Vallavalitsus, 2016. 57 lk.

Põllu, Ivar. Baskin ehk Nalja põhivormid / tekst Ivar Põllu, fotode autor Gabriela Liivamägi. – Tartu Uus Teater, 2016. 81 lk.

Raudam, Toomas. Vihm / toimetanud Marika Mikli; kujundanud Andres Rõhu. – Eesti Keele Sihtasutus, 2016. 205 lk.

Rummo, Paul-Eerik. Taevast sajab kõikseaeg kive: anakronistlik capriccio kahes vaatuses / kujundanud Merle Moorlat. – Eesti Keele Sihtasutus, 2016. 116 lk.

Suuman, Toomas. 7 näidendit / kujundaja ja toimetaja Hille Hendrikson-Suumann, kaassõna Pille-Riin Purje. Rakvere Teater, 2016.

485 lk.

Toompere, Hendrik. Onu Aare. Kommunisti surm (Näidendiraamat 25) / toimetaja Ene Paaver, kujundaja Kert Lokotar, fotode autorid Mats Õun, Ene-Liis Semper, Herkki Erich Merila. – Eesti Draamateater, 2016. 258 lk.

Traat, Mats. Maikuu rohi: seitse näidendit / kujundanud Mari Ainso. – Ilmamaa, 2016.

270 lk.

Leies, Uno. Tipp ja Täpp: jutustused ja näidendid nutikatest nukulastest / koostanud ja toimetanud Silvi-Aire Villo; pildid joonistanud Ruudu Remmelgas, teostajad Kalev Tomingas, Janek Saareoja. – TEA Kirjastus, 2016. 62 lk.

Uusberg, Uku. Valgustaja (Näidendiraamat 24) / toimetaja Ene Paaver, kujundaja Kert Lokotar, fotode autorid Herkki Erich Merila, Siim Vahur. – Eesti Draamateater, 2016.

127 lk.

Ots, Loone. Birkenruh' episood ja teisi näidendeid / kujundanud Merle Moorlat. – Eesti Keele Sihtasutus, 2016. 357 lk.

Õnnepalu, Tõnu. Mäed: ballett (Näidendiraamat 26) / toimetaja Ene Paaver, kujundaja Kert Lokotar, fotode autorid Külli Sparre, Mats Õun. – Eesti Draamateater, 2016. 72 lk.

Paljajalu pilvedel: valik soome-ugri rahvaste näidendeid / tõlkinud Arvo Valton, Jaan Õispuu, Nikolai Kuznetsov; toimetanud Tiina Vallikivi; järelsõna Arvo Valton. – Kirjastuskeskus, 2016. 560 lk.

395

VIDEOSALVESTISED Klassikokkutulek = Встреча выпустников / režissöör René Vilbre; stsenaristid Lars Mering, Claudia Boderkel ja Martin Algus; operaator Mihkel Soe; helilooja Arian Levin; kunstnik Anni Lindal. – Tespi [levitaja], 2016.

1 DVD (90 min).

Komöödiateatri etendus „Kuidas dresseerida meest“ / autor Peep Pedmanson; lavastaja Andrus Vaarik; produtsent Hannes Villemson. – Komöödiateater, 2016. 1 DVD (55 min).

Must alpinist = Ghost mountaineer = Черныи альпинист / režissöör ja stsenarist Urmas Eero Liiv; helilooja Tiit Kikas; produtsent Anneli Ahven; operaator Ants Martin Vahur. – Kopli Kinokompanii : Tespi [levitaja], 2016. 1 DVD (1 tund 30 min).

Perekonnavaled = Family lies = Семейные дела / režissöörid: Valentin Kuik, Manfred Vainokivi; stsenarist Valentin Kuik; operaator ja kunstnik Manfred Vainokivi; produtsent Marju Lepp. – Film Distribution [levitaja], 2016. 1 DVD (1 tund 21 min).

Polaarpoiss = Полярный мальчик / režissöör ja stsenarist Anu Aun; helilooja StenŠeripov; produtsendid Priit Pääsuke, Kaspar Kaljas; operaator Heiko Sikka; helirežisöör Horret Kuus. – Tespi [levitaja], 2016. 1 DVD (1 tund 35 min).

Punane varietee = Red cabaret = Красное кабаре / režissöör-operaator-stsenarist Manfred Vainokivi; produtsent Marju Lepp. – Film Distribution [levitaja], 2016. 1 DVD (56 min).

Päevad, mis ajasid segadusse = Дни, что сбили с толку / režissöör ja stsenarist Triin Ruumet; stsenaarium Greta Varts; heliloojad Hendrik Kaljujärv, Karl Saks; produtsent

396

Maie Rosmann-Lill; operaator Sten Johan Lill. – Tespi [levitaja], 2016. 1 DVD (1 tund 45 min).

Supilinna Salaselts = Secret Society of Souptown = Тайное общество Суповки / režissöör Margus Paju; stsenaristid: Mihkel Ulman, Christian Gamst Miller-Harris; operaator-lavastaja Meelis Veeremets; helilooja Liina Kullerkupp; kunstnikud: Jaagup Roomet, Kaisa Mäkinen; produtsendid: Esko Rips, Diana Mikita, kaasprodutsent Jesse Fryckman. – Nafta Films [levitaja], 2016. 1 DVD (1 tund 45 min).

IN MEMORIAM Jevgeni Basihhin (26.04.1951–01.05.2016) Svetlana Dorošenko (18.12.1954–18.07.2016) Kaisu Ird-Adlas (10.10.1945–27.08.2016) Erich Jaansoo (28.11.1928–16.11.2016) Jaanus Juul (24.08.1946–12.02.2016) Ninel Järvson (12.07.1930–17.01.2016) Igor Kapustin (15.02.1973–20.05.2016) Liivi Karilo (10.02.1920–08.11.2016) Reet Kivari (03.11.1941–01.12.2016) Eri Klas (07.06.1939–26.02.2016) Helja Kuusik (09.03.1926–04.02.2016) Andres Laasik (11.04.1960–11.06.2016) Armond Pajo (10.02.1924–06.06.2016) Oleg Rogatšov (23.11.1959–24.07.2016) Georg Sander (07.05.1923–16.03.2016) Elonna Spriit (19.03.1934–01.12.2016) Vadim Stepanov (03.03.1936–02.03.2016) Heljo Strikholm (19.05.1927̶28.11.2016) Hille Taevere (19.01.1921–14.08.2016) Aasa Tammur (06.07.1922–02.06.2016) Ülo Tonts (06.05.1931–19.11.2016) Jaak Tork (13.08.1941–31.05.2016) Virve Uleksin (05.08.1940̶04.03.2016) Ülle Ulla (19.11.1934–09.04.2016) Niina Veesaar (24.08.1931̶20.03.2016) Hilda Visnap (21.05.1930–09.11.2016)