Teatrielu 2017 by teatriliit

T E AT R I E L U 2 0 1 7

T EATRIELU 2017

EESTI TEATRILIIT EESTI TEATRI AGENTUUR 2 0 18

Kogumiku väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapital.

Koostajad: Madli Pesti, Tambet Kaugema Statistika ja kroonika koostaja: Tiia Sippol Keeletoimetaja: Mari Tuuling Kujundaja: Kersti Tormis Esilehel: „Revolutsioon“ (NO99). Stseen lavastusest. Lavastajad-kunstnikud Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo, dramaturg Eero Epner, muusikaline kujundaja Jakob Juhkam. Foto Tiit Ojasoo Tagalehel: „Saraband“ (Eesti Draamateater). Johan – Martin Veinmann. Lavastaja ja muusikaline kujundaja Peeter Raudsepp, kunstnik Lilja Blumenfeld, koreograaf Rene Nõmmik. Foto Mats Õun

Autoriõigus: Eesti Teatriliit ja Eesti Teatri Agentuur, 2018 ISSN 1406–9628 Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas

SISUKORD Jaak Allik Sõnateatriaasta 2017 7 Anneli Saro Emotsionaalsed alternatiivajalood. EV100 teatrisari „Sajandi lugu“ 34 Kristel Pappel Ajalood eesti nüüdisooperis 2017 54 Madis Kolk Raadioteatri 90 loomeaastat 71 Madli Pesti Tuul on alati olnud tuul. Intervjuu Andres Noormetsaga 83 Evelin Lagle, Kai Valtna Mõtleva keha otsinguil 90 Valle-Sten Maiste Saadanasgeeniuse eestimaine ülevaatus 102 Tambet Kaugema „Sarabandi“ kristalliseerunud Bergman. Intervjuu Peeter Raudsepaga 122 Ott Karulin Elu/lugu 127 Riina Oruaas „Kaua sa kannatad kurbade naeru“ 146 Ivika Sillar Anton Pavlovitš 160 Sven Karja Esimene tantsusamm teeb rõõmsaks meele ... 176 Heili Einasto Võimu varjatud ja avalikud mängud balletilaval 190 Alice Laanemägi Kahe balletiartisti portreed: Jevgeni Grib ja Luana Georg 208 Kroonika 261

SÕNATEATRIAASTA 2017 JAAK ALLIK 2017. aastal tegutsenud teatriauhindade draamažürii vaatluse all oli 128 sõnateatris loodud lavastust. Kvantitatiivselt hämmastas kõige rohkem lavastajate arv, keda teatrid ja projektilavastuste produtsendid olid režiipulti kutsunud: 93. Üks lavastaja, Helen Rekkor, suutis teha aastaga neli lavastust. Kuus lavastajat – Priit Pedajas, Ingomar Vihmar, Tiit Palu, Aare Toikka, Madis Kalmet ja Peeter Raudsepp (viis neist teatrite kunstilised juhid!) – said maha kolmega ning 18 lavastajat kahe lavastusega. 68 lavastajat piirdusid (või olid sunnitud piirduma) vaid ühe tööga. Seejuures pidasid mitmedki nimekad või just viimastel aastatel silma paistnud näitejuhid (Merle Karusoo, Andres Noormets, Andres Dvinjaninov, Kerttu Moppel, Vallo Kirs, Robert Annus) 2017. aastal pausi. Väliskülalisi töötas teatrites (ilma Vene Teatri ja Vaba Lava kuraatoriprogrammita) vaatlusalusel aastal seitse, geograafiline haare piirdus Venemaa (3), Soome (2), Läti ja Itaaliaga. Üllatav statistiline avastus oli ilmselt see, et Eesti Lavastajate Liidu sadakonnast liikmest olid tollel kalendriaastal oma põhitööga hõivatud vähem kui pooled (45). Võimutseb autorilavastus Kirjanduslikult alusmaterjalilt võimutses selgelt autorilavastus: 48 juhul oli see valminud kas lavastaja enda või trupiga koostöös loodud teksti või stsenaariumi alusel (lavastajate tehtud proosainstseneeringuid pole nende sekka arvatud). Kuigi mõnel juhul (Urmas Lennuki „Ükssarvikute farm“,1 Urmas Vadi „Furby tagasitulek“2) oli tegemist autoritega, kes on kodus nii dramaturgi- kui ka lavastajatöös, on selliste lavastuste puhul enamasti selge, et materjal sai loodud just konkreetsetele tegijatele mõeldud ühekordseks tarbimiseks. 21 lavastuse puhul saab rääkida n-ö klassikalises mõttes uuest eesti dramaturgiast või viimaste aastakümnete proosateoste instseneeringuist. Andrus Kivirähkil jõudis 2017. aastal esietenduseni koguni kolm uut näidendit: „Vaimude 1 2

Esietendus 15.09.2017 Rakvere Teatri väikeses saalis. Esietendus 18.04.2017 Vaba Lava teatrikeskuse suures saalis.

tund Koidula tänavas“,3 „Kaarnakivi perenaine“4 ja „Oranžid tropid kõrvas“5. Martin Alguse ja Urmas Lennuki lavatekste oli kaks. Ülejäänud uute algupärandite autoriteks olid Donald Tomberg, Meelis Friedenthal, Heidi Sarapuu, Liis Väljaots, Mihkel Seeder, Siret Campbell ja Piret Jaaks (kusjuures Jaaksi Karlova Teatris esietendunud „Öökuninganna“6 tuli 2018. aasta algu välja ka Vana Baskini Teatris7). Varem mängitud eesti tänapäeva näidendite uuslavastusi nägi vaid ühe: Jaan Tätte „Latern“8. Eesti klassika (töötlemine) pakkus sedapuhku lavastajatele huvi neljal korral: Lydia Koidula „Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola“9, A. H. Tammsaare „Tõde ja õigus“10 ning Oskar Lutsu „Tagahoovis“11 ja „Kevade“12. Rohkem vedas maailma draama- või proosaklassikal, millel põhinevaid lavastusi tuli välja 22, neli Tšehhovi, kolm Shakespeare’i ja kaks Strindbergi ainetel, peale selle Dostojevski, Gribojedov, Blok, Gogol, Cervantes, Ibsen, Molière, Calderón jt. Lavastajate endi tekstide kõrval põhines suurem osa (33) Eesti teatrite uuslavastustest 20. sajandi teise poole ja päris viimaste aastakümnete välismaisel dramaturgial või proosal, mille seast väärivad leidudena esiletõstmist Ingmar Bergmani kolm teksti („Talvevalgus“13, „Saraband“14 ja „Pärast proovi“15), Eugène Ionesco „Sonimine kahele“16, Umberto Eco „Roosi nimi“17, Anthony Burgessi „Kellavärgiga apelsin“18, Lars von Trieri ja Vivian Nielseni „Laineid mur3

Eesti Draamateatri esietendus 30.03.2017 A. H. Tammsaare muuseumis Kadriorus. Endla Teatri ja Kuressaare Linnateatri esietendus 01.12.2017 Endla teatri suures saalis ja 06.12.2017 Kuressaare Linnateatri saalis. 5 Esietendus 29.03.2017 Tallinna Kammerteatris. 6 Esietendus 16.11.2017 Karlova Teatris, lavastaja Helen Rekkor. 7 Esietendus 17.02.2018 Salme Kultuurikeskuses, lavastaja Eero Spriit. 8 Esietendus 16.07.2017 Prangli saare sadamakuuris. 9 Endla Teatri esietendus 30.06.2017 Pärnus Koidula muuseumi aias. 10 Ugala Teatri „Vai-vai vaene Vargamäe“, esietendus 13.04.2017 Ugala Teatri väikeses saalis. 11 Emajõe Suveteatri „Tagahoovish“, esietendus 20.07.2017 Tartus Aleksandri tänava hoovis. 12 Ugala Teatri ja TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia ühistöö „Primavera Paunveres“, esietendus 16.09.2017 Ugala väikeses saalis. 13 Theatrumi esietendus 30.03.2017 endises Tallinna Transpordikoolis. 14 Esietendus 19.02.2017 Eesti Draamateatri väikeses saalis. 15 Esietendus 04.07.2017 Maarjamäel Filmimuuseumis. 16 Esietendus 17.03.2017 Vene Teatri väikeses saalis. 17 Vanemuise esietendus 13.07.2017 Tartu toomkiriku varemetes. 18 Rakvere Teatri ja TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia ühistöö, esietendus 08.06.2017 Rakveres Nortsu angaaris. 4

des“19, David Hare’i „Eluhingus“20 ja „Teineteiseta“21, Martin McDonagh’ „Viimane võllamees“22, Tena Štivičići „Kolm talve“23, Dorota Masłowska „Kaks vaest rumeenlast“24 ja David Lindsay-Abaire’i „Jäneseurg“25. Hoopis vaeslapse osas oli vene nüüdisdramaturgia, millest jõudis lavale vaid Andrei Ivanovi „See kõik on tema“26 ja Ivan Võrõpajevi „Valentinipäev“27. Kui minna kvantiteedi juurest kvaliteedi juurde, siis žüriid (pean peale draamažürii silmas ka etenduskunstide ühisauhinna, Salme Reegi nimelise auhinna ja sõnalavastuste muusikalise kujunduse ja originaalmuusika auhinna žüriid) leidsid täiskasvanutele mõeldud sõnalavastuste seast midagi esiletõstmist väärinut 15 teatritrupi 35 lavastuses. Ei imesta põrmugi, et omaloomingulisel alusmaterjalil põhinenud töid oli nende seas vaid kaheksa ning needki eeskätt juba tuntud ja varemgi just sellisel teel edu saavutanud kunstnike loodud. Keerd, Lagle, Semper Etenduskunstide ühisauhinna võitnud Renate Keerdi lavastusi „Vaimukuskuss“28 ja „Tahe“29 iseloomustas žürii kui „ühiskondlike nähtuste ja protsesside tundlikku ja vaimukat kajastamist isikupärases kunstnikukeeles“. Meelis Oidsalu on märkinud, et kuna „neis lavastustes sündiv allub detailideni Keerdi pilgule, siis on laval võimalik näha poeedi kohati väsitavat, ent jõulist pilku lihaks saamas“30. Mida see pilk võiks tähendada, on jäetud vaataja tõlgendada. Nii Keerd kui ka Ene-Liis Semper („Hüsteeria“31) ja Lauri Lagle („Päev pärast vaikust“32), kelle lavastused leidsid samuti nomineerimist, on alati hoidunud vaatajale mingi

Vanemuise esietendus 04.03.2017 Sadamateatris. Eesti Draamateatri esietendus 13.06.2017 Laitse Graniitvillas. 21 Vanemuise esietendus 07.10.2017 Sadamateatris. 22 Rakvere Teatri esietendus 15.06.2017 Loodi kuivatis. 23 Esietendus 21.04.2017 Eesti Draamateatri suures saalis. 24 Esietendus 11.11.2017 Tallinna Linnateatri Taevalaval. 25 Esietendus 11.02.2017 Tallinna Linnateatri väikeses saalis. 26 Esietendus 13.01.2017 Rakvere Teatri väikeses saalis. 27 Esietendus 28.04.2017 Vene Teatri suures saalis. 28 Esietendus 03.02.2017 Von Krahli Teatris. 29 Esietendus 21.10.2017 Tartu Uues Teatris. 30 Meelis Oidsalu, Kes kardab Renate Keerdi? – Teater. Muusika. Kino, 2018, nr 2, lk 19. 31 Esietendus 22.12.2017 Teatris NO99. 32 Esietendus 06.05.2017 Teatris NO99. 20

„Vaimukuskuss“ (Von Krahli Teater). Märt Pius, Priit Pius. Foto Mikk-Mait Kivi

„Päev pärast vaikust“ (NO99). Stseen lavastusest. Foto Kulla Laas

ühemõttelise tõlgenduse pealesurumisest. Lugedes nende lavastuste retsensioone, leiame sealt laia tähendusskaala, sageli on arvustajad aga hoopiski tõlgendusest loobunud ning piirdunud vaid laval nähtu (vaimustunud) kirjeldamisega. Seejuures ei ärata kahtlust, et lavastajail endil on teoste loomisel olnud üsnagi selge kontseptuaalne nägemus. Vastasel korral oleks niivõrd vormikindlate ja terviklikult mõjuvate tööd valmimine uskumatu. See ongi nimetatud lavastuste (ja lavastajate) olulisim erinevus kümnetest teistest samuti toredas grupimelus või dramaturg-lavastaja eneseväljendusrõõmus teostunud töödest, mille etenduselt publik lahkub mitte endasse süvenenult või tuliselt polemiseerides, vaid pigem arusaamatuses õlgu kehitades. Tunnistan, et Keerdi draamanäitlejatega tehtud sõnatutes lavastustes olen imetlenud vaimukust ja näitlejate füüsilist võimekust, ent ratsionaalselt pole mul seni õnnestunudki neid lahti pureda. Mõnikord on läinud nii ka Lagle teostega: tema 2016. aastal nomineeritud „Paradiis“33 jäigi mulle kaugeks ka pärast tutvumist Luule Epneri spetsiaalselt selle lavastuse analüüsile pühendatud artikliga34. Seda suurem oli äratundmisrõõm ja vaimustus, mis tekkis kohe lavastuse „Päev pärast vaikust“ esimestel minutitel. Lavastaja ja trupp olid suutnud luua võimsa kujundisüsteemi, illustreerimaks nii tähtsat tegevust nagu sõelaga vee kandmine. Meile näidati erakordse keskendumise ja pseudoteadusliku professionaalsusega toimuvat fanaatilist sebimist, mille osalised olid sellise tegevuse nimel end välja lülitanud kõigest inimlikust: normaalsest olmest, perekonnast, muudest maistest huvidest. Demonstreerides teaduse sildi all sageli tehtavat silmamoondust, oli lavastuse üldistusjõud kaugelt suuremgi. See näitas, milliseks muutuvad inimesed mistahes tegevuses, kui nad kaotavad sellele kõrvalpilgu ja muutuvad fanaatikuiks. Nii juhtub sageli ka poliitikas ja kunstis. Semperi „Hüsteeriat“ võtsin vastu kui kurja peegelpilti meie teatripubliku maitsest ja huvidest, ning kuna see lavastus oli viimane, mida 2017. aastal nägin, siis ehk ka kui kogu teatriaasta õelat paroodiat. Lavastaja oleks nagu tahtnud öelda: „Te tulete teatrisse selleks, et naerda! Sähke, me naerame nüüd 45 minutit vahetpidamata – kas on tore ja meeliülendav vaatepilt? Aga miks meie peame siis taluma teie haiglast soovi teatris nalja saada, mitte kaasa mõelda?“ Etenduse teises pooles olid kurnatud näitlejad sunnitud lõpmatuseni kordama mitmesu33 34

Esietendus 16.04.2016 Von Krahli Teatris. Luule Epner, Kaks tundi „Paradiisis“. – Teater. Muusika. Kino, 2016, nr 10.

guseid füüsilisi trikke kuni dildo imemiseni välja, millest nad ise ei tundnud aga muud kui vaid väsimust ja tülgastust. Mul pole aimugi, kas Semper pidas „Hüsteeria“ loomisel silmas teatri eneseparoodiat, ent vaevalt ta viskaks minu pihta kivi, kui ma tunnistan, et sain just nii mõeldes tema lavastusest elamuse. Teemad, millest rääkida pole kombeks „Kirjandusvaba“ teatri lavastuste seast tõusid meeldivate üllatustena esile Salme Reegi nimelise auhinna saanud Musta Kasti „Peks mõisatallis“35 ning Kristallkingakesega äramärgitud Sander Rebase „Ei tao“36. Eesti Vabariigi sajanda aastapäeva eel, kui seda tähistava logo ja loosungiga pühitseti mitte ainult teatrilavastusi, filme ja kunstinäitusi, vaid ka leivatükke, õllepudeleid ja küünemaalinguid rahvasaadikute näppudel, ilmus äkki grupp taasiseseisvunud Eestistki nooremaid näitlejaid (Jaanika Tammaru, Kaarel Targo ja Kristjan Lüüs, lavastaja Birgit Landberg ja dramaturg Paul Piik), kes tegid lavastuse eesti rahva Pühast Graalist – lõpmatust kannatamisest ja sellega uhkeldamisest. Must Kast ütles vanemale põlvkonnale: „Kamoon! Ärge vähemalt meilt nõudke, et me teie kannatusi peaksime hommikust õhtuni jagama ja pühitsema, me võime nende üle ka nalja heita!” Ning tegid seda elegantselt ja väga lõbusalt (vaatamata imekspandavale füüsilisele pingutusele, mida vaid 70 minutit kestev etendus näitlejailt nõuab). Pärnu Endlas mitme õnnestunud peaosaga („Werther“37, „Öös on asju“38) silma paistnud Sander Rebane tegi Kinoteatris (Paavo Piigi kaasabil) monolavastuse „Ei tao“, kus arutleti pornograafia rolli üle igapäevaelus. Oivalise lavaorgaanikaga noormehe esituses kõlasid ka kõige kõhedamad ja piinlikkust tekitavamad teemad loomulikult ja enesestmõistetavalt, kusjuures tegijate kavatsused olid tõsised, mitte lihtsalt kassamenu tuua tõotanud teemat näppivad, ning lugu pani mõtlema asjade üle, millest valjusti rääkida pole kombeks. Vaieldamatult oli huvipakkuvaid ja õnnestunud töid ka nende 40 autorilavastuse hulgas, mis seekord ei jõudnud nominatsioonini. Teemavaliku aususe ja tõsiduse poolest tuleb esile tõsta Mari-Liis Lille ja Maria Lee Liivaku „Väljast 35

Esietendus 24.02.2017 Tartus Genialistide klubis. Kinoteatri esietendus 17.02.2017 Kanuti Gildi SAALis. 37 Endla Teatri esietendus 11.07.2015 Kaelase mõisa pargis. 38 Esietendus 24.03.2016 Endla Teatri suures saalis. 36

väiksem kui seest“39 ning Liis Aedmaa „Emadepäeva“40. Lille ja Liivaku tekst jõudis aasta kirjandusauhindade nominatsioonini näitekirjanduse vallas ja oli kõige selgem poliitiline seisukohavõtt kogu teatriaastas. Autorid nimetasid loo „dokumentaallavastuseks inimlikkusest“ ning see põhines eluloointervjuudel Pärnumaal elavate EKRE ja selle noorteorganisatsiooni Sinine Äratus liikmetega ning Odini sõdalastega. Laval avanes üsnagi õõvastav pilt mõne kaaskodaniku mõtteja tundemaailmast, kusjuures jõuti ka sellise maailmavaate võimalike sotsiaalpsühholoogiliste juurteni. Esimest korda hakkas mul Eestis teatrisaalis istudes kõhe mõttest, mis võiks näitlejatega juhtuda, kui nende prototüübid saalis viibivad. „Emadepäevas“ on Põim Kama väljendi kohaselt tabatud „elu tuiksoont – naise igikestvat ürgnarratiivi“41. See on autoril omaenda kogemuse kaudu tunnetatud lugu ema olemise valudest ja vaevadest, mida kannab idee, et naise tähtsaim looming on laps, kelle olulisust ja tähendust tuleb osata hinnata. Nii Lillele kui ka Aedmaale olid need lavastused iseseisvaks lavastajadebüüdiks. Küllap just kogemuse vähesusest tulenes ka ebaühtlus ja rabedus lavastusterviku loomisel, mis ei võimaldanud neil sisukail töödel tõusta auhinna nominatsioonini. Omamoodi põnev oli Ivar Põllu idee teha lavastus, mis pidi kujutama endast praktilist ekskursiooni eestlaseks söömisse, eestlaseks rääkimisse ja eestlaseks laulmisse: kulinaaria, kaljujooniste ja Kukerpillide laulude kaudu. Lavastuses „Praktiline Eesti ajalugu“42 esitasid Maarja Mitt, Maarja Jakobson, Robert Annus ja Tambet Seling uue hoo ja siira võluga Kukerpillide ammutuntud ja armastatud repertuaari, mille saatel meisterkokk Ann Ideon valmistas laval ka mitmeid roogi, jätmata seejuures rõhutamata, et maitsvaimaks rahvusroaks on meile siiski teine eestlane. Kahjuks ammendas ajalooekskursiooni sisuline rida ennast esimese vaatusega ja etenduse teine pool kulges pigem lihtsalt kontserdina. Kristiina Põllu kostüümid sellele loole leidsid (koos kujundusega lavastusele „BB ilmub öösel“) nominatsiooniga äramärkimist. Osalusteatri huvitava katsena, kodukootud Rimini Protokollina jäi meelde paaritunnine jalutuskäik mahajäetud Murru vanglas. Lavastuse „Murru 422/2“43 loojad Paavo Piik, Priit Põldma ja Henrik Kalmet 39

“Väljast väiksem kui seest”. Esietendus 03.03.2017 Endla Teatri Küünis. Ugala Teatri esietendus 17.02.2017 black box’is. 41 Põim Kama, Ugalas uuritakse, kuidas olla hea ema ja sealjuures terve mõistuse juurde jääda. – Postimees 21.02.2017. 42 Esietendus 23.02.2017 Tartu Uues Teatris. 43 Kinoteatri esietendus 03.07.2017 Murru vanglas. 40

olid näinud tänuväärset vaeva vaatajate sisseviimisel omaaegsesse vanglaolustikku. Kaudselt võib autorilavastuste hulka lugeda ka lavastajainstseneeringud proosateostest või tuntud näidendite motiividel loodud tekstid. Sellisel juhul on lavastaja aga siiski enam-vähem tunnistanud, et ei pea ennast multitalendiks ning talle olulist sõnumit saab edastada ka kirjanduslikult andekamate inimeste kaasabil. Just nii sündisidki selle teatriaasta mulle kõige olulisemad lavastused. Udmurdi lavastaja Damir Salimsjanovi lavastuse „Praegu pole aeg armastamiseks“44 faabula tugineb tuntud brasiillase Guilherme Figueiredo näidendil „Siin magas jumal“ (1949). Selle põhjal on ta loonud kirgliku militarismivastase lavastuse, just siin ja praegu, kui sõjahirm ja -hüsteeria on meie piirkonnas tõusnud maksimumini. Peale selge sõnumi saavutas kauge külalislavastaja ka hämmastava tulemuse küllalt lühiajalises (kuus nädalat) töös meie näitlejatega, kes said üle juba tuttavatest stampidest ja teatud maneerlikkusest. Žürii kviteeris seda nelja nominatsiooniga: lisaks lavastajale ka peaosalised Kristo Viiding ja Mari-Liis Lill ning naiskõrvalosa auhinna võitnud Harriet Toompere (koos rolliga lavastuses „Ivanov“). R.A.A.A.Mi juhi Märt Meose julgus tuua meile külalislavastajaid ida poolt on igatahes olnud tänuväärne ning seni on tema valikud õnnestunud. Teatrirongiga Tapale Erinevalt mitmest teisest kolleegist võtsid Tartu Uue Teatri ja Von Krahli Teatri juhid Ivar Põllu ja Mart Koldits neile loosiga langenud kohustust teha projekti „Sajandi lugu“45 raames lavastus 1940. aastate Eestist mitte sunni, vaid stiimulina. Valmis vormilt ja sisult üsna rabav „BB ilmub öösel“46, mis tõi neile teatritele teatrikunsti eriauhinna ning Põllule ja Kolditsale lavastajaauhinna. Eriauhinnaga tunnustati ilmselt koostöö mastaapsust: rongisõit nii Tallinnast kui ka Tartust koos Mati Undi romaani tekstil põhineva tunniajase kuuldemänguga, 1940. aasta suvesündmuste kujutamisel osalusteatri võtteid julgelt rakendanud massistseenid Tapa raudteejaama perroonil ning lõpuks jaamahoone paljude ruumide nii 44 R.A.A.A.Mi

esietendus 05.07.2017 Kolga mõisas. Eesti Etendusasutuste Liidu poolt algatatud teatrite koostööprojekt Eesti Vabariigi sajanda sünnipäeva puhul. 46 Tartu Uue Teatri ja Von Krahli Teatri esietendus 15.11.2017 Tapa raudteejaamas. 45

„BB ilmub öösel“ (Tartu Uus Teater ja Von Krahli Teater). Stseen lavastusest. Foto Gabriela Liivamägi

sisuline kui ka vormiline kunstiline hõlvamine. Oivalise tulemuse käivitaja oli kindlasti õnnestunult valitud alusmaterajal, Undi romaan, mille värvikad ja ambivalentsed peategelased Bertolt Brecht ja Hella Wuolijoki ning ajaloolised vihjed ja vinjetid – Brechti „haaremist“ kuni autori nimekaimust punase siseministrini – vallandasid tegijate fantaasia ning võimaldasid luua hämmastavalt rikkaliku läbilõike sõjaeelse ja -aegse Eesti ja maailma ideoloogilisest kirevusest, aga ka sotsiaalpoliitiliste valikute ja vaidluste sõlmpunktidest. Mis aga kõige tähtsam: autorid ei uppunud sellesse materjali, vaid suunasid vaataja väga selgelt oma valikuid pidi nii ruumist ruumi kui ka mõttelt mõtteni. Raske oli eristada lavastaja ja kunstniku (Kristiina Põllu) panust, ent mahajäetud vaksalis kõige erilaadsemate etenduspindade loomine ning ka kostüümide valik Moskvas 1941. aastal toimuma pidanud kunstidekaadiks valmistuvatest „Libahundi“ tegelastest kuni Saksa daamede sõjariietuse moedemonstratsioonini oli jalustrabav. Näitlejatel (Maarja Jakobson, Maarja Mitt, Kristel Leesmend, Henrik Kalmet, Robert Annus, Tõnis Niinemets) oli raske ülesanne vaid mõne detaili ja lause abil moonduda väga eriilmelisteks tegelasteks, ent nad tulid sellega hästi toime, nii et eriauhinda väärinuks ka kogu ansambel. Ka lavastajaauhinna kolmanda nominendi Kaili Viidase töödest – Lydia Koidula „Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola“47 ja Valdur Mikita tekstidel põhinev „Midagi on viltu“48 – võib viimast liigitada sama loomemeetodi alla. Tähtis osa mõlema lavastuse sünnil tundus olevat Ott Kiluskil, kellelt pärines algtekstide töötlus. Et Koidula tüütult tuttav lugu annab alust niivõrd värvikaks fantaasiaks, oli üllatav. Oodatud igavuse asemel sai lõbu laialt ning muidugi oli oma osa ka lavastaja õnnelikult käivitatud näitlejatel eesotsas Ago Andersoni loodud uhkest pruudist peretütar Maiega, kes tõi näitlejale (koos kolhoosiesimehe rolliga Kivirähki „Kaarnakivi perenaises“) ka meeskõrvalosa auhinna. Andresonil on imeline anne: mängides nii filmides, seriaalides, komöödiaõhtutel kui ka teatris suurel hulgal pehmelt öeldes pooltotakaid mehi (ja naisigi), suudab ta mänguliste detailide abil muuta nad kõik erisugusteks, laskumata seejuures kordagi labasusteni. Viidas jõudis kõrge tunnustuseni aga eelkõige tema kahe sellesuvise lavastuse rabava eriilmelisuse tõttu. Kurgjal mängiti pealtnäha lihtsat lugu isast ja 47 48

Endla Teatri esietendus 30.06.2017 Pärnus Koidula muuseumis aias. Tallinna Kammerteatri esietendus 27.07.2017 Kurgjal Jakobsoni talumuuseumis.

„Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola“ (Endla). Erastu Enn – Meelis Rämmeld, Maie – Ago Anderson. Foto Gabriela Liivamägi

pojast, kelle samaaegset laval olekut lahutab pool sajandit. Teades, et Lauri Kink ja Indrek Taalmaa on mõlemad tuntud koomikud, hakkasin etendust vastu võtma just nalja ootuses, kuni lõpuks taipasin, et jutt käib tõsistest asjadest, sellest, mis poole sajandi jooksul on inimestes ja Eestis muutunud. Lavastus jõudis mingi kriipiva nihestatuseni, mida publik taipas teadvustada ilmselt alles pärast etendust. Viidase ja Kiluski näitlejate abil saavutatud müstika on seejuures üsna adekvaatne vaste Mikita kirjanduslikule müstitsismile. 2017. aasta suve suurimaks üllatuseks oli teatriühenduse Misanzen produtseeritud ja Helen Rekkori lavastatud „Õhtu on salameri. Edgar Valteri rahutu rahu“49. Küllap oli see ka kaalukeel, mis tõi aasta viljakaimale lavastajale Ants Lauteri nimelise auhinna. Lavastuse esimene, siseruumis mängitud vaatus esitas meile noore dramaturgi Liis Väljaotsa näidendi kunstniku pingelisest ja probleemsest abielust teatriteadlase Maimu Valteriga ning teda kummitanud KGBhirmudest. Ühevaatuseline näidend on tõetruult ja osavalt kirjutatud ning põnevalt fabuleeritud, andes Rauno Kaibiainenile (Edgar), Liisu Krassile (Maimu) ja Erki Aulele (Külaline) tänuväärse ja ka hästi realiseeritud rolliloome võimaluse. Teises ja kolmandas vaatuses, kui tegevus kandus heinamaale ja tiigikaldale, hakkasid möllama kunstnik Maarja Pabunen, videokunstnikud Aljona Movko ja Sander Tuvikene ning valguskunstnik Priidu Adlas. Tulemuseks mõjuvaim valgusja video-show, mida vabas looduses olen näinud. Paraku jäid need osad (eriti teine vaatus) aga ilma selge dramaturgilise kompositsioonita ning tekkis mulje, et lavastaja pole suutnud oma suureandeliste kujunduspartnerite tööd kas piisavalt kontrollida või mõtestada. Päris- ja töödeldud klassika Klassikalise draamateksti motiividele looduiks arvan ka soomlase Antti Mikkola „Macbethi“50 Tallinna Linnteatris ja ameeriklase Aaron Posneri näidendi „Krdi loll lind“51 lavastuse Ugalas. Mikkola taotlus on arusaadav: uskumata Shakespeare’i teksti igavikulisust, soovis ta rõhutada, et macbethlikud võimumängud käivad ka tänapäeval mistahes mikrokollektiivis meie ümber, ning valis selleks

Esietendus 10.08.2017 Urvastes Villike teatritalus. Esietendus 18.03.2017 Tallinna Linnateatri Põrgulaval. 51 Esietendus 07.10.2017 Ugala Teatri väikeses saalis. 50

„Krdi loll lind“ (Ugala). Koss – Martin Mill. Foto Gabriela Liivamägi

talisuplejate MTÜ. Kahjuks jätkus lavastajal vaimukust vaid esimeseks pooltunniks, hiljem pidi ta alusmaterjali vastupanuga võideldes kuhjama kokku üha suuremaid ja enam kaugeltki mitte eriti vaimukaid mõttetusi. Hele Kõrve nomineeriti leedi Macbethi osatäitmise eest (koos rolliga lavastuses „Kaks vaest rumeenlast“) naispeaosa auhinnale. Paraku saime vaid vihje sellele, kui võimas oleks näitlejanna olnud Shakespeare’i autentset teksti esitades. Posneri motiivi ajakohastada ja lihtsustada Tšehhovi näidendit „Kajakas“ võib vaid oletada. Kahtlustan, et selleks oli pragmaatiline vajadus teha klassikateos mõistetavamaks USA sageli mitte just eriti intellektuaalsele publikule ning mitte ka eriti haritud näitlejaile. Selle eesmärgi saavutamiseks nüliti nii Tšehhovi näidendi rollistruktuuri kui ka tegelaste psüühilist motivatsioonivälja, saades tulemuseks „Kajaka“-ainelise lihtsustatud koomiksi. Mõistatuseks jääb, miks Ugala ja Taago Tubin võtsid selle näidendi „Kajaka“ asemel lavastada, küllap pole siis nende hinnang Viljandi noore publiku (ja kas ka Ugala trupi?) intellektuaalsusele kuigi kõrge. Ka Martin Milli puhul, kelle Koss (koos osatäitmisega lavastustes „Nähtamatu daam“52 ja “Siis kui väikesed lapsed kõik magavad juba”53) nomineeriti meeskõrvalosa auhinnale, jääb vaid kahetseda, et Treplev jääbki tal vist mängimata. Aastaauhindadele nomineeriti kokku 29 näitlejatööd. Mõtlemapanev, et neist 23 on loodud kas näidendi või filmistsenaariumi alusel. Järeldan, et karaktereid, mis annavad impulsi näitlejate fantaasiale, mida on huvitav tõlgendada ning mis ilmuvad seetõttu ajastust ja geograafiast sõltumata taas ja taas lavadele, on võimelised looma peamiselt dramaturgiande ja -oskustega inimesed. Eelkõige on selliseks loomelätteks maailmaklassika, mis 2017. aastal kinkis meile Tšehhovi „Ivanovi“54 ja „Kirsiaia“55 õnnestunud uuslavastused Uku Uusbergilt ja Elmo Nüganenilt. Kui „Ivanovis“ kasutatud etendamisteatri võtted ja peategelaste lavastajapoolne tõlgendus tekitas minus mõningat kõhklust, siis Tšehhovi näidendi II ja III vaatuse loomisel jõudis Uusberg koos trupiga sellise, tõepoolest kõigi tegelaste filigraanselt läbitöötatud pideva rollieluni, mida kohtab harva isegi tipplavasta52

Esietendus 18.03.2017 Ugala Teatri suures saalis. EMTA lavakunstikooli füüsilise teatri magistrantide rühmatöö, esietendus 11.09.2017 teatris NO99. 54 Esietendus 27.10.2017 Eesti Draamateatri suures saalis. 55 Esietendus 09.12.2017 Tallinna Linnateatri Põrgulaval. 53

„Kirsiaed“ (Tallinna Linnateater). Jermolai Aleksejevitš Lopahhin – Kaspar Velberg. Foto Siim Vahur „Ivanov“ (Eesti Draamateater). Marfa Jegorovna Babakina – Harriet Toompere, Zinaida Savvišna – Ülle Kaljuste. Foto Siim Vahur

jate töödes. Ülle Kaljuste, Harriet Toompere, Guido Kanguri ja Mait Malmsteni rollinominatsioonidele võinuks vabalt lisada ka Ita Everi, Aivar Tommingase, Raimo Passi ja Pääru Oja meistritööd. „Kirsiaed“ kandis esietendusel kiirustamise jälgi, kõik näitlejad polnud suutnud leida endale orgaanilist põhjendust lavastaja üsnagi selgelt dikteeritud rollilahendustele. Sealt ka kriitikas alul kõlanud etteheited just koomiliste rollide välisele ülepingutatusele. Olles 15 aastat tagasi mänginud Anne Reemanni meeldejäävalt jõulise Ranevskaja kõrval hiilgavalt Lopahhinit (Kaarin Raidi lavastuses Ugalas), läks Nüganen nüüd oma lavastuses riskantsele ja ootamatule rollijaotusele. Sajaprotsendilise tulemuse andis see juba esietendusel Kaspar Velbergi Lopahhini ja Külli Teetamme Varja, aga ka Andrus Vaariku Firsi ja Allan Noormetsa Simeonov-Pištšiku puhul. Etenduste käigus omandasid aga teisedki tegelased elumahlad ning lavastus muutus tervikuna põnevaks ja nauditavaks. Hoidudes alusteksti moonutamisest ja isegi keskkonna nüüdisajastamisest, on nii Nüganen kui ka Uusberg suutnud luua meie tänapäevastest tunnetest ja valudest arusaadavalt kõneleva lavastuse, mis ongi režii kui interpreteerimiskunsti puhul meistriklass. Kahest eelnimetatust mõnevõrra ebaühtlasemates lavastustes tõusid teatriaastast esile kaks võimast klassikarolli: Nero Urke Hamlet ja Piret Laurimaa Hedda Gabler. Peamiselt harrastusnäitlejatega Lendteatris tehtud „Hamleti“56 tarvis kärpis Jaan Tooming Shakespeare’i tragöödiat oskuslikult, ilma et lugu ja põhikarakterid oleksid kannatanud, seejuures jäi selgelt kõlama lavastaja nüüdisaegne maailmavaateline sõnum. Nero Urke esitas nimitegelast erakordselt ekspressiivselt, printsi hullusehood olid ülimalt ekstsentrilised ning kõrvapilk neile salvavalt kaval. On kahju, et seda kõigist meie senistest Hamletitest vägagi erinevat osalahendust nägi niivõrd vähe vaatajaid. Mehis Pihla lavastatud „Hedda Gableris“57 lõi Piret Laurimaa jõulise, iga oma pilguga mänguvälja valitseva Hedda, kes oli näidendi teistest tegelastest ilmselgelt isiksuslikult üle.

56 57

Esietendus 23.10.2017 Elvas Lendteatris. Esietendus 13.05.2017 Vanemuise väikeses majas.

„Saraband“ (Eesti Draamateater). Johan – Martin Veinmann, Karin – Ester Kuntu. Foto Mats Õun

Filmikunsti kuma 2018. aastal tähistab filmi- ja teatrimaailm Ingmar Bergmani 100. sünniaastapäeva. Ma ei tea, kuivõrd just sellega seotult, ent igatahes on väärikas, et Eesti lavadele jõudsid kolm Bergmani teost. Peaosa eest Madis Kalmeti lavastuses „Pärast proovi“58 (koos kõrvalosadega „Ivanovis“ ja „Kolmes talves“) pälvis Guido Kangur kõrgeima näitlejatunnustuse – riigi kultuuripreemia. Peeter Raudsepa Eesti Draamateatris lavastatud „Saraband“59 jõudis koguni nelja nominatsioonini ning Martin Veinmanni loodud 86aastane Johan – nihestunud teadvusega ning igapäevasest olustikust juba lahti rebitud, abitult koomiline, aga seejuures kõigiga manipuleerida tahtev isiksus – meespeaosa auhinnani. Lavastuse tegi eriti unikaalseks ja köitvaks, et nagu Bergmani näidendiski (30 aastat hiljem), nii mängisid ka Eesti Draamateatri lavastuses peaosi näitlejad Peeter Raudsepa lavastusest „Stseenid ühest abielust“: Kersti Kreismann ja Martin Veinmann (tõsi, 20 aastat hiljem). Oivalised olid ka Jaan Rekkor Johani 63aastase poja Henrikuna ja Ester Kuntu pojatütre Karinina. Tegemist oli psühhoanalüütilise ja seejuures humoorika looga keerulistest abielu- ja peresuhetest, millele lavastuslikult võis ehk ette heita asjatut koreograafiliste etüüdide pikkimist selgelt teises žanris loodud teosesse. Hingelises kriisis vaevleva pastori Tomas Ericssoni ning tema ümber heitleva põhjamaise külakogukonna elu kujutas Andri Luubi Theatrumis tehtud lavastus „Talvevalgus“60, mis põhineb Bergmani 1963. aastal valminud filmil. Jan Uuspõld tuli peaosaga haaravalt toime ning pani temalt veelgi rohkem ootama ja lootma uusi rolle just väärt näidendites. Filmidramaturgial põhinevad ka mitmed muud 2017. aastal plusspoolele jäänud lavastused. Põhjamere-äärses Šotimaa väikekülas kulgeb Lars von Trieri filmi „Laineid murdes“ ainetel Tiit Palu loodud lavastuse tegevustik61. Hingeminev armastus- ja eneseohverdamislugu võimaldas luua Marian Heinatil oma kolmandal teatritööaastal võimsa arengukaarega karakteri, mis tõi talle naispeaosa aastaauhinna (koos rolliga lavastuses. Just dramaturgilise materjali tugevus (lavaversiooni autor Vivian Nielsen) andis aluse ka Ivo Uukkivile, Katrin Pärnale 58

Esietendus 04.07.2017 Maarjamäel Filmimuuseumis. Esietendus 19.02.2017 Eesti Draamateatri väikeses saalis. 60 Theatrumi esietendus 30.03.2017 endises Tallinna Transpordikoolis. 61 Vanemuise esietendus 04.03.2017 Sadamateatris. 59

ja Piret Laurimaale meeldejäävate rollide kujundamiseks. Samad sõnad kehtivad ka David Lindsay-Abaire’i Pulitzeri preemia pälvinud näidendi „Jäneseurg“62 kohta, mis enne Madis Kalmeti lavastust oli vaatajaile tuttav just filmivariandi kaudu. Rain Simmuli psühholoogilise teatri kõrgklassi kuuluv mäng oma väikese poja kaotanud isa rollis nomineerus meespeaosa auhinnale, ent võimas oli ka tema lavapartner Elisabet Reinsalu leinava ema Beccana. Nagu Bergman ja von Trier, asetas ka Martin Algus oma arktilise trilleri „Sätendav pimedus“63 tegelased põhja loodusstiihiasse. Peaosa mängis seal 2016. aasta parima meespeaosa auhinna (kultusfilmi „Aadama õunad“ ainetel loodud samanimelises lavastuses) saanud Märt Avandi. Avandi need kaks mahult samaväärset, ent just sisult eri kaalukategoorias osatäitmist andsid hea võimaluse võrrelda, mida näitlejaile pakuvad väärtdramaturgia ja kodused kirjanduslikud katsetused. Nõudlikkus kirjapandava suhtes Sellega ei taha ma kuidagi alavääristada eesti autorite loomingut, mis mõistagi on rahvusliku teatrikunsti üks alussambaid. Teatrid annavad endale sellest ka aru ning ega uue eesti näidendi lavale jõudmine ole keeruline. Tahan vaid kohalikke dramaturge kutsuda üles suuremale nõudlikkusele kirjapandava suhtes, et sünniksid teosed, mis meelitaksid lavastajaid neid jälle ja jälle tõlgendama, nagu on juhtunud Kitzbergi, Tammsaare, Vilde ja Raudsepa näidenditega. 2017. aasta saagist võib sellist saatust ennustada ehk Andrus Kivirähki „Kaarnakivi perenaisele“64 ning Siret Campbelli „Beatrice’ile“65. Kivirähki näidend tundus lugedes pisut skemaatiline ja ülemüstifitseeritud, kuid lavastaja Peeter Tammearu abil on kõik näitlejad loonud psühholoogiliselt mitmemõõtmelised ja usutavad tegelaskujud ning nii tuleb just inimkarakterite kaudu välja ka tolle raske aja (1950. aastad) keeruline vastuolulisus. Tammearu lavastus paistis praegu meie teatrilavadel sündiva suhtes lausa novaatorlik: laval kulges põnevusega jälgitav lugu, mille aluseks oli professionaalse dramaturgi kirjutatud näidend, näitlejad mängisid autori loodud kangelasi neid oluliselt moonutamata, teksti anti puhtalt ja 62

Esietendus 11.02.2017 Tallinna Linnateatri väikeses saalis. Esietendus 21.01.2017 Ugala Teatri black box’is. 64 Esietendus 01.12.2017 Endla Teatri suures saalis ja 06.12.2017 Kuressaare Linnateatri saalis. 65 Esietendus 21.10.2017 Vanemuise suures majas. 63

„Talvevalgus“ (Theatrum). Tomas Ericsson – Jan Uuspõld. Foto Ülar Mändmets

„Jäneseurg“ (Tallinna Linnateater). Becca – Elisabet Reinsalu, Howie – Rain Simmul. Foto Siim Vahur

„Laineid murdes“ (Vanemuine). Dodo – Katrin Pärn, Bess – Marian Heinat, Jan – Ivo Uukkivi. Foto Andres Keil

arusaadavalt. Pole siis ime, et selline eksperiment läheb meie uudsuselembesele publikule nii Pärnus kui ka Kuressaares täismajadele. Meil esimesena välismaise dramaturgikoolituse saanud ja seejärel Eestis oma kooli (Drakadeemia) asutanud Siret Campbelli (Paju) näidend annab tunnistust teatrilavadele alalisemalt (s.t mitte ainult postmodernse tiivalöögina) jääda soovivale näitekirjanikule hädavajaliku fabuleerimisande olemasolust. „Beatrice“ kujutab endast kummalist kokteili, mis tekib Stanisław Lemi laadse teadusfantastika segamisel Ardi Liivese loomingut meenutava perekonnadraamaga. Näidendis (ja ka Ain Mäeotsa lavastuses) kahte eri maailma kuuluvate kujundisüsteemide vastuolu ei takistanud aga lavastust huviga jälgimast ning juurdlemast kogu ulmelise vahu vahelt vastu vaatavale igapäevasele küsimusele: kas mees vajab naises pigem vaimu või keha? Originaaldramaturgial põhinevatest lavastustest tahan kindlasti ära märkida ka Heidi Sarapuu näidendit „Lennud“66. Variuses juba pikki aastaid kulgev kultuurilooliste lavastuste rida, mida põhiliselt on ka lavastajana vedanud autor ise, andis seekord Alo Kõrve näitejuhitööl põneva sissevaate Lennart Meri ellu. Selles rollis parodistina menu kogunud Egon Nuter suutis seekord leida Lennu karakterist sügavuti minevaid ja valusalt kriipivaidki jooni, noore Lennartina sekundeeris talle täie tõsiseltvõetavusega Priit Volmer. Eesti proosaklassikast tulid lavale kaks väga omapärast töötlust. Urmas Lennuk lisas oma arvukaile „Tõe ja õiguse“ esimese osa instseneeringuile nüüd lastele suunatud ümberjutustuse „Vai-vai vaene Vargamäe“67. Omandanud täieliku vabaduse nii alusteksti kui ka Tammsaare stiili valdamisel, on Lennukil seekord olnud ka lavastajana õnnelik käsi. Tulemuseks naerurohke ja emotsiooniderikas, kuid seejuures sügava sisuga koguperelavastus, mis tõi Vargamäe mõttemaailma lasteni arusaadavalt ja lastepäraselt, ent ilma lapsikusteta. Lennuk näitas sedagi, kuidas saab lastega delikaatselt rääkida ka kõige raskematel (enesetapp, ema surm) teemadel. Kiti Põld võttis Ain Mäeotsa õhutusel ette Oskar Lutsu jutustuse „Tagahoovis“ ning püüdis selle ümber kirjutada n-ö samasse kohta (s.t Tartu Karlova linnaosa puumaja tagahoovi), kuid praegusesse aega. Lavastus „Tagahoovish“68 kujutas 66

Variuse esietendus 24.04.2017 rahvusraamatukogu teatrisaalis. Esietendus 13.04.2017 Ugala väikeses saalis. 68 Emajõe Suveteatri esietendus 20.07.2017 Tartus Aleksandri tänava hoovis. 67

endast tempokat ja toredat janti, kus Lutsu tegelased segunesid nende tänapäevaste võimalike „järeltulijatega“. Kui autoritele midagi ette heita, siis sotsiaalse sihiku ebamäärasust, mille täpsustamine oleks lasknud lavastuse ehk jandi tasemelt tõusta selgema satiirinigi. Näitleja kaudu publikuni Tänulikud võime olla ka nende teatriõhtute eest, kui lavastaja on ausaks sihiks seadnud talle olulise näidendi heade näitlejate kaudu publikule vahendamise. Selles mõttes läks mulle väga korda horvaadi dramaturgi Tena Štivičići „Kolm talve“69 Priit Pedajase lavastuses, milles kõneldi teise maailmasõja järgse kolme sugupõlve elust ühes Zagrebi majas. Horvaatias viimase 70 aasta jooksul toimunu on olnud kohati hämmastavalt sarnane Eestimaal aset leidnu ja leidvaga ja nii tekkiski tunne, et lavalt räägiti meiega kaasahaaravalt meie endi elust. Ülle Kaljuste ja Guido Kanguri rollid selles lavastuses jõudsid ka aastaauhinna nominatsioonini. Vene Teatris tõusis esile Artjom Garejevi lavastatud Eugène Ionesco abieluabsurd „Sonimine kahele“70, millega lavastaja tõestas, et 2016. aastal talle omistatud parima lavastaja tiitel polnud pelgalt avanss. Natalja Dõmtšenko ja Ilja Nartovi rollisoorituste kõrval jäi mällu Rosita Rauale aastaauhinna toonud kujundus, milles väikesele lavale loodud elutuba muundus tegevuse käigus koletuslikuks konstruktsiooniks, kust meid ründasid ehmatavad monstrumid. Kuidagi ei saa ega tahagi eitada teatrikunsti meelahutuslikku rolli. Seejuures on just selle taotlemisel lõhe hea ja halva kunsti vahel ehk harjunud silmale ka kõige märgatavam, nagu on komöödia või põneviku täisväärtuslik lavastamine kindlasti raskemgi kui mõne lihtsalt well made play või melodraamaga kunstiillusiooni tekitamine. Meelelahutusžanris tahan möödunud aasta ühe võidupärgadest ulatada Üllar Saaremäele Martin McDonagh’ näidendi „Viimane võllamees“71 lavastamise eest. Nagu McDonagh’l alati, oli lugu mitme süžeepöördega ning žanriliselt psühholoogilise draama, trilleri ja komöödia õnnelik segu. Trupp tegi lavastaja juhtimisel kõik need pöörded ja žanrikriginad laitmatult kaasa, eriti meeldejäävalt seejuures Tiina Mälberg, Raivo E. Tamm ja Eduard Salmistu. Ka 69

Esietendus 21.04.2017 Eesti Draamateatri suures saalis. Esietendus 17.03.2017 Vene Teatri väikeses saalis. 71 Rakvere Teatri esietendus 15.06.2017 Loodi kuivatis. 70

„Kolm talve“ (Eesti Draamateater). Maša Kos – Ülle Kaljuste, Aleksandar King – Guido Kangur, Karolina Amruš – Ita Ever. Foto Siim Vahur

kõik kolm Alan Ayckbourni näidendit – „Magamistubades“72 ja „Omade vahel“73 Roman Baskinilt ning „Madu oma rinnal“74 Peeter Tammearult – läksid asja ette ning publikut pettuma ei pannud. Lisaväärtusena veel aastaauhinna nominatsioon Hilje Murelile kahe vaimustavalt erisuguse karkteri loomise eest Baskini lavastustes ning ajalooline Ita Everi ja Roman Baskini duett lavastuses „Omade vahel“. Teatriaasta polnud hall Püüdes korrastada oma muljeid ühest teatriaastast, annan loomulikult aru nende ülimast subjektiivsusest. Mõni teine kriitik oleks kindlasti esile tõstnud muid lavastusi ja näitlejatöid. Aga see vaid kinnitab, et praegune teatrimaastik pole mitte ainult kirju, vaid seal on ka palju sügavkündi tegevaid meistreid eriti just näitlejate poolelt. Huvitavaid lavastusi sündis nii suurtes kui ka väikestes, nii vanades kui ka alles oma tegevust alustanud või lausa ühekordselt kokku saanud kooslustes. Suvine teatrielu oli geograafiliselt tavapäraselt äärmiselt lai, aga ka talvel leidus kunstiväärtuslikku kaugeltki mitte ainult pealinnas. Ma ei saa nõus olla hinnanguga, et teatriaasta 2017 oli hall. Tulevikus Eesti teatri 100 parima lavastuse hulka küündivaid tippe seal tõesti võib-olla polnud, kuid põhjus on pigem selles, et kvantiteet hakkab matma kvaliteeti ja tipudki jäävad vajaliku tähelepanuta nii publiku kui ka kriitika poolt. On fakt, et 128 lavastusele meil tõepoolest tipplavastajaid ei jätku. Mida sel juhul teha? Kas püüda vähendada uuslavastuste arvu, mis arvestades nii publikuhuvi kui ka noorte näitlejate pidevat pealekasvu poleks reaalne. Teine võimalus on hakata riikliku prioriteedina kasvatama lavastajaid ning suunama ennast juba tõestanud noori stažeerima-õppima välismaa meistrite juurde. Selle probleemiga meil süsteemselt aga keegi ei tegele, ka teatrikoolid mitte, rääkimata kultuurkapitalist või kultuuriministeeriumist. Aastast kokkuvõtet tehes peangi just seda meie teatrielu põhiprobleemiks.

Projektiteatri Kell Kümme esietendus 10.08.2017 Ohtu mõisa tallisaalis. Projektiteatri Kell Kümme esietendus 13.07.2017 Ohtu mõisa tallisaalis. 74 Kuressaare Linnateatri esietendus 29.07.2017 Kuressaare sadamaaidas. 73

EMOTSIONAALSED ALTERNATIIVAJALOOD. EV100 TEATRISARI „SAJANDI LUGU“ 1 ANNELI SARO

Kui räägitakse ajaloost kui teadusdistsipliinist, siis lähtutakse enamasti faktidest. Kui räägitakse isiklikust ajaloost, siis enamasti mälestustest, mida on värvinud ja laadinud emotsionaalne mälu. Kui räägitakse alternatiivajaloost – olgu imaginaarsest või kontrafaktuaalsest –, siis aga eelkõige võimaluste ruumist ja selles realiseerunud lugudest. Kuidas ühitada need kolm diskursust, selles on küsimus. Kirjeldan ja analüüsin oma artiklis Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks valminud kaheteistkümnest lavastusest kuut, neid, mis esietendusid 2017. aastal. Kuna lavastuste autorid – ühe suure ja ühe väikese teatri/trupi – määras paari loos, siis jookseb artiklist läbi ka (pealesunnitud) koostöö teema. Arvestades seda, et alates Lydia Koidulast on eesti kirjanduse üheks tüviteemaks olnud koostöö võimalikkus ja võimatus, on paslik peatuda sellel ka siinses artiklis. 1910–1920: „Revolutsioon“2 Teater NO99 sattus paari Theatrumiga, peaaegu nagu puhastustuli ristiveega. Need kaks, kaugematelt eesmärkidelt küll ehk sarnased, kuid vahenditelt erisugused, kokku ei sündinud ja ühiselt midagi ei sünnitanud. Selle asemel leidis NO99, vähemalt avaliku info kohaselt, endale sobivamad partnerid: rahvusvahelised kaastöölised Lyric Hammersmith (London) ja KVS (Brüssel). JOKK! Kui mõtlen 1910. aastatele ajaloolises paradigmas, siis tulevad meelde eelkõige kolm sündmust: esimese maailmasõja puhkemine (1914), (suur sotsialistlik) oktoobrirevolutsioon (1917) ja Eesti Vabariigi väljakuulutamine (1918). Kõik kolm ju laiemas mõttes revolutsioonilised sündmused. Teater NO99 suur tühi saal oli kaunistatud punaste plagude ja punalippudega 1 Artikli

valmimist on toetanud Euroopa Liit Euroopa Regionaalarengu Fondi kaudu (Eesti-uuringute tippkeskus) ja see on seotud Eesti Haridus- ja Teadusministeeriumi uurimisprojektiga PUT 1481 („Imaginaarsete narratiivsete stsenaariumide roll kultuuridünaamikas“). 2 Esietendus 18.08.2017 Naissaarel ja 16.09.2017 Teater NO99 suures saalis. Lavastajad Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo, muusika autor Jakob Juhkam, valguskujundaja Siim Reispass.

ja seepärast oli revolutsiooniline meelestatus kogu aeg õhus. Punastes pikkades mantlites, mungarüüdes või derviširiietuses isikupäratud isikud tagusid puuhaamrikestega vastu laudu, tekitades ühetoonilise ja -taolise sugestiivse rütmiruumi. Segunesid religioosne ja revolutsiooniline viitestik. Hajumuspäraselt tahaks tegelasi tõlgendada töölistena ja nende tööd mehaanilise, masinliku tegevusena ning haamrikesi sirbi ja vasara kui töölisklassi sümboli sugulastena. Teisalt osutas sellele vastupanu äratuntavalt budistlik kontekst tegelaste riietuse ja kõlaruumi tõttu. Ühekaupa lahkusid tegelased tööpostilt ja ühinesid dervišite rituaalse tantsuga. Samal ajal, kui imetlesin lainetavate seelikuäärte maagilist liikumist, tuli meelde kooliajal õpitud lause revolutsioonist, mis puhus vihurina üle maa, haarates kaasa kõik, kes teele sattusid. Tõepoolest, üle lava vuhises punane vihur, pannes kõik ühetaoliselt pöörlema, ainult Marika Vaariku liigutustes, hiljem ka näoilmes, ilmnes leigust ja abitult laiali sirutatud kätes isegi nõutust. Ühele sümbolistlikule stseenile järgnes teine. Punased rüüd võeti seljast ja nende alt paljastusid töötunked. Vappekülmast või palavikust vappudes (surun maha assotsiatsiooni seriaaliaga „Elavad surnud“) hakati laval põrandalaudadest midagi ehitama. Kuna seda tehti ilma naelte ja haamriteta, siis oli oluline koostöö, tasakaal ja nutikus – kõik see, mida vajatakse ka riigiehituses. Katsetades, eksides ja õppides valmis värav nagu triumfikaar. See kõik jäi siiski vaid eelmänguks, sest järgnevalt hakati retsiteerima Hasso Krulli eepose „Meeter ja Demeeter“ esimest osa, intertekstuaalset aegadeülest eepost, mis päädib veeuputusega. Selles lavastuse tuumses osas oli peaaegu realistlikult ja nüüdisaegselt mõjuvaid stseene, aga ka futuroloogilisi (veeuputus kui globaalse soojenemise tõenäoline tagajärg) ja fantastilisi (näiteks hübriidolendid, kes meenutasid samaaegselt lille, ämblikku ja inimesetaolist tulnukat). Kuna tuumse osa seostamine Eesti ajalooga käis kirjutajale üle jõu, siis peatusingi sellel õige lühidalt. Ometi ei suuda ma end tagasi hoida, kirjeldades „Revolutsiooni“ finaali, kus Jakob Juhkami sugestiivse ambient-muusika saatel otsisid pikad nõtked valgustorud, antropomorfselt mõjuvad uurimissondid, vee alla jäänud teatrisaali. Kuna lava oli pimendatud, siis keskendus kõikide tähelepanu võimalikule kontaktile sondi ja vaataja vahel. Selles stseenis oli sõbraliku uue elu algeid, puhtalt lehelt alustamise põnevust. 35

„Revolutsioon“ (NO99). Stseen lavastusest. Foto Tiit Ojasoo

„Revolutsioon“ (NO99). Mart Kangro. Foto Tiit Ojasoo

1920–1930: „Rännakud. Maarjamaa laulud“3 ja „rännakud. tõotatud maa“4 Järgmine paar välja! Vanemuine ja Sõltumatu Tantsu Lava (STL)! Vanemuise teatri viisakaid ja visasid katseid STLiga koostööd teha ja/või vähemalt ühisosa (rännak ühest mängukohast teise) luua nägin lähemalt. Pole midagi teha, ka kukk ja sirjelind ei sobi paari, sest üks neist on programmeeritud tagama stabiilsust ja tegema pikki plaane, teine aga on harjunud rohkem lähtuma loovuse impulssidest. Seega maksimum, mis teostada õnnestus, oli ühine veebiplatvorm Rändomoonium. Vanemuise lavastus kandis pealkirja „Rännakud. Maarjamaa laulud“ ning see koosnes kahest osast: sõnalisest ja tantsulisest. Teatri kodulehel selgitatakse sügavmõtteliselt ja kaunilt: „„Maarjamaa laulud” on lavastus, kus mõeldakse ja tantsitakse eesti keeles.” Teksti autor ja lavastaja Tiit Palu on soovinud lavale tuua selle keeleplahvatuse, mis leidis aset Eesti Vabariigi alguses, kui kõigele hakati otsima omakeelseid vasteid. See on maailma loomise rituaal. Või nagu ütles salapärane sabakuues mees, Looja ja Surm ühtaegu (Reimo Sagor), Johannes Veskit (Tiit Palu) Tartusse saates: „Sina annad neile keele, millega saab mõelda mõeldamatust. Sa annad eestlastele eestikeelse maailma.“5 See keelefilosoofiline proloog oli lavastuse võti ja kel see kõrvust läks, sel võis mõistmatuks jääda ka ülejäänu. Järgnevad monoloogid uurisid kõik keele müstikat ja maagiat. Poeg (Jaanus Tepomees) uuris – peaaegu füüsikaliselt ja ontoloogiliselt – oma ema keelt, mis talle alles täiskasvanuna tähenduslikuks muutus. Naine, kes igatses armastust (Marika Barabanštšikova) vahendas oma kogemust sellest, kuidas sõnad täituvad tähendusega, omandavad jõu ja kuidas tähendus neist korduval kasutamisel jälle välja niriseb. Merle Jäägri kehastatud Eesti Vabariigiga samavanune võro naine naudiskles võrdluse ja metafoori „elo om nigu upin“ kallal. Tema emakeel oli võro keel, kuid ta õppis mõtlema, rääkima ja elama eesti keeles – see oli rahvuse sündimise hind. Naine, kes kannab endas pilti (Piret Laurimaa) läks sõnade 3

Esietendus 29.09.2017 Vanemuise väikeses majas. Teksti autor ja lavastaja Tiit Palu, helilooja Kara-Lis Coverdale (Kanada), koreograaf Ruslan Stepanov, lavastusdramaturg Deivi Tuppits, kostüümikunstnik Mare Tommingas, lavakujundus Silver Vahtre, valguskunstnik Margus Vaigur, videokunstnik Carmen Seljamaa, helimeister Feliks Kütt. 4 Esietendus 20.09.2017 Sõltumatu Tantsu Laval. Autor ja esitaja Kadri Noormets. Lavastus on valminud koostöös Sigrid Viiri, Oliver Kulpsoo, Taavi Suisalu, Villem Säre ja Anu Vaskiga. 5 Tiit Palu, Maarjamaa laulud. Käsikiri. Vanemuise teater 2017, lk 2.

„Rännakud. Maarjamaa laulud“ (Vanemuine). Merle Jääger. Foto Maris Savik

„rännakud. tõotatud maa“ (Sõltumatu Tantsu Lava). Kadri Noormets. Foto Sohvi Viik

„Rännakud. Maarjamaa laulud“ (Vanemuine). Stseen lavastusest. Foto Maris Savik

kaudu pilti, kunagisse õnnehetke. Margus Jaanovits võttis aga sõnast „tühi“ viimase välja ehk püüdis tühjendada selle sõna tähendusloomevõime viimastki potentsiaali. Palu tekst on lugedes tõesti kaunis ja kõnekas, kuid laval see kahjuks toimima ei hakanud, mõjus tuimalt ja tüütult. Seejuures hoidsid tagalavale projitseeritud liikuvad pildid (videokunstnik Carmen Seljamaa) ja stseene ühendav elektrooniline helikunst (Eesti päritolu Kanada helilooja Kara-Lis Coverdale) vaataja tähelepanu erksana. Silver Vahtre lavakujundus elektri kõrgepingeliini postide ning nendest moodustuva jaama- või tehasehoonet meenutava arhitektuuriga tekitas nõutust. Kui aga lavastuse teises osas esitasid Vanemuise balletitrupi tantsijad teksastes ja T-särkides kontaktimprovisatsioonist inspireeritud numbreid, siis võis aru saada, et fiktsionaalne aeg on jooksnud kõrgmodernistlikku ajastusse. Siin ei meeliskleta ega mõtiskleta keele üle, vaid tegutsetakse, tõsi küll üksteist toetades ja üksteisest sõltudes, kuid koostöiselt. Need on modernsed ja multikultuursed Maarjamaa laulud. Kadrinoormetsa lavastust „rännakud. tõotatud maa“ nägin mitte STLi kodusaalis, vaid Tartu Sadamateatris. Žanrinimetusena sobib siin kasutada mõistet „mitterepresentatiivne installatiivne lavastus“. Kõigepealt installatsioonist (kunstnik Sigrid Viir). Sadamateatri musta kasti oli ehitatud heledast vineerist peegliribaga sein. Seinaääri mööda jooksid madalad pingid. Originaalversioonis olevat ka põrand liivakarva. Keset ruudukujulist ruumi kõrgus keskkonnaga monokroomselt kokkukõlav hulktahukas: lihtsalt mägi või ambivalentne laevmägi. Sellised mõtted tulid pähe, kui vaatajat on instrueeritud, et lavateose aluseks on fakt 3400 eestlase väljarändamisest Brasiiliasse. Eks nad laevaga sinna Brasiiliasse läksid ja lavastuse pealkirigi viitab ju rännakule, kuigi lavastajal võis meeles mõlkuda hoopis siseturism ehk rännak sisemaailmas. Installatsioon oli multifunktsionaalne: sellest eralduvaid tükke sai kasutada lavategevuseks, sellel sai ronida ja selle tippu tekkis lõpuks vann, eestlase tõotatud maa ehk paradiis. Ruum oli ka multifunktsionaalne, võimaldas perspektiivi muuta, näiteks peeglist iseennast, teisi ja installatsiooni vahtides või ruumis asukohta muutes (selline ettepanek vaatajatele tehti, kuid keegi ei võtnud pakkumist vastu). Kadrinoormets sooritas ruumis erinevaid tegevusi: ronis mööda mäge, võttis dramaatilisi ja mittedramaatilisi poose, luges ette oma päevikut, suhtles vabalt

ja nime pidi vaatajatega jne. Etendajana pendeldas ta performatiivse ja mitteperformatiivse kehakasutuse vahel, kaldumata kordagi representatiivsusse. Ta on, kes ta on: kord argine, kord performatiivselt lummav. Kadrinoormets nimetab oma lavastusi organiseeritud kontsentratsiooni ruumideks6. Tõepoolest, ka „tõotatud maa“ lõi kogemuse peaaegu tühjast suletud ruumist, kuhu vaatajad koos etendajaga on etenduse ajaks mõistetud. See võis olla näiteks laevatrümm. Mida seal siis teha? Mõnda aega võib ju iseendaga tõtt vahtida (peeglist), kuid see on tüütu ja ebamugav. Siis tuleb suurest igavusest seda ruumi ikka mingi taju, tähenduse või emotsiooniga täitma hakata. Eksistentsi kontseptuaalne igavus, rahvakeeli muretus, võibki olla inimese tõotatud maa. 1930–1940: „Sirgu Eesti. Oleks võinud minna ka teisiti“7 Väike VAT Teater pidi saama kokku veel väiksema institutsionaliseerimata Cabaret Rhizome’iga. Kuid kokku nad ei saanud, ja miks, seda keegi ei tea. Ometi leidis VAT ühise keele Labürintteatriühendusega G9, nii et rahvusraamatukogus sündis kolmeosaline teos – rännak, näitus ja lavastus –, mille üldkäsitluse autoritena figureerivad Aare Toikka, Mihkel Seeder ja G9. Aare Toikka kommenteeris ausalt tekkinud loomingulist konfiguratsiooni: „Koostöö mõte on ju kogu „Sajandi loo“ tüveks. Ilus mõte, kuid kui raske seda ellu viia on, seda tunnevad käesoleval hooajal kõik projektis osalevad teatrid. […] Koostöö on me lavastuse mõte teoorias. Kuidas koostöö praktikas sujunud on, seda näitab lavastustervik. Aga üks eksperiment on meil ka mängus: kuidas liita VAT Teatri autokraatne teatritegemise laad G9 üliliberaalse demokraatiaga ja teha seda kõike kummaliselt mastaapse mäluasutuse ruumes, milles leidub mitmeidki läbiuurimata käike ja koopaid?“8 6

Madli Pesti, Võimaluste ruum. – Sirp, 06.10.2017. 05.10.2017 rahvusraamatukogus. Algidee Indrek Hargla ja Aare Toikka, üldkäsitluse autorid Aare Toikka, Mihkel Seeder ja G9. Rännak: autor-lavastajad ja etendajad Adele Thele Robam, Triin Aas, Kristo Kruusman, Kristel Maamägi, Henry Griin, Mari Mägi, Liis Viira, Keili Retter, Andra Aaloe, Juhan Vihterpal, Markus Robam, Joonatan Jürgenson jt. Näitus: autorid-teostajad Keili Retter, Ave Tölpt, Tiiu Laur, Henry Griin, Mihkel Seeder, Tiiu Talvist. Lavastus: autorid Aare Toikka ja Mihkel Seeder, lavastaja Aare Toikka, kunstnikud Henry Griin ja Aare Toikka, valguskunstnik Sander Põllu, kostüümikunstnik Keili Retter, muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres, koreograaf Marge Ehrenbusch, koor: Rahvusraamatukogu naiskoor (dirigent Anneli Surva). 8 Aare Toikka, Eesti rahva kangelane – meie mälu! „Sirgu Eesti“ kavaleht. Ringraadio Kirjastus 2017, lk 15–16. 7 Esietendus

„Sirgu Eesti“ (VAT Teater ja Labürintteatriühendus G9). Konstantin Päts – Meelis Põdersoo, Johan Laidoner – Elina Reinold. Alumisel fotol stseen lavastusest. Foto Siim Vahur

Rännak, mille oli organiseerinud G9, viis vaataja rahvusraamatukogu katusele ja keldrisse, üla- ja alateadvusesse. Publik oli jagatud mustaks ja valgeks pooleks, saatjaiks vastavalt koonusekujuliste mütsidega must ja valge Pierrot. Inspireerituna nende kubistlikest kostüümidest, hakkasin nägema geomeetrilist korrapära nii rahvusraamatukogu arhitektuuris, etendajate-vaatajate liikumismustrites kui ka täiskuus. Sama muster (trepid ja torud) jätkus ka keldris, kuid sellele lisandus veel ekspressiivne värvi- (läbi punaste prillide) ja (tööstus)helipalett. Seega vastupidiselt igasugustele sellest ajalooperioodist lähtuvatele eelootustele leidis publik end küllaltki futuristlikust või vähemalt modernistlikust maailmast. (Modernism kunstis nimelt taandus 1930. aastail realismi ees.) Oma firmamärgina, osalusteatrina lõpetas G9 ringkäigu lõpuks personaalsete kohtumistega. Ühe laua taga sai kokku musta ja valge numbrimärgiga vaataja, rõhutades etendussündmuse potentsiaali olla kohtumispaigaks nii vanade kui uute tuttavate vahel. „Sirgu Eesti“ teine osa kujutas endast Ernst Meele isikunäituse ja samas ka ühe Eesti alternatiivajaloo käsitluse „Oleks võinud minna ka teisiti“ avamist viina, leiva ja koorilauluga. Ernst Meelt tutvustati kavalehel kui uue Eesti juhtfiguuri ja Eestile ainulaadse teatridemokraatia juurutajat pärast taasiseseisvumist, Suurte Etenduste ajastu loojat. „Teatridemokraatia on Eestile eriomane, innovaatiline ja eeskujulik demokraatlik riigivalitsemise korraldus. […] Mandaat võimu teostamiseks saadakse rahvalt iga-aastasel Suurel Etendusel, millele pileti ostnud loetakse riigijuhtide valitud suuna toetajateks. Suure Etenduse pealisülesanne on kinnitada rahvuslikku müüti ja sisendada kodanikele, et Eesti valitud suund on õige ja ainuvõimalik.“9 Suure Etenduse mõiste annab võtme ka järgneva etenduse vormi ja sisu mõistmiseks, viidates samas ühekorraga nii nüüdisaja poliitilise elu teatraliseeritusele kui ka demokraatia näivusele ja selle näivuse loomise performatiivsetele võimuinstrumentidele. See artikkel valmis vahetult enne Eesti Vabariigi 100. aastapäeva, kui kogu massimeedia masinavärk keskendus rahvuslike ja riiklike müütide kinnitamisele ning võimendamisele, nõudes vastuvaidlematut nõustumist sellega, et Eesti valitud suund on olnud õige ja ainuvõimalik. Seega sai „Sirgu Eesti“ poliitiline sõnum tugeva võimenduse alles juubeliürituste haripunktis. Toikka ja Seedri näidendit Artur Sirgust mängiti rahvusraamatukogu konverentsisaalis, mille parempoolse looži täitis rahvariietes raamatukogu naiskoor. 9

„Sirgu Eesti“ kavaleht. Ringraadio Kirjastus, lk 13.

Kuna koori mõned laulud ning reaktsioonid olid etendusse sisse lavastatud, siis muutusid kooriliikmed ühenduslüliks lava ja saali vahel, esindades nn rahvuslikult meelestatud näidispublikut. Toolidest, prügikottidest ja nende kohal kõrguvast Ernst Meele hiigelportreest koosnev napp lavakujundus tõi meelde nõukogude ideoloogiaüritused. Näidendi tegevus kujutas siiski kaasaega, nimelt Suure Etenduse proove, kus kantakse ette lugu vabadussõdalase Artur Sirgu poliitilistest edusammudest, suhetest 1930. aastate Eesti poliitikutega ning tema saladuselooriga kaetud elulõpust. Toikka on „Sirgu Eesti“ teater teatris stseenid lavastanud võõritavas ja ekspressiivses, kohati groteskseski laadis. Mõned näited. Sirku ja Ernst Meele tütart mängis vaheldumisi Katrin Saukas. Elina Reinold kindral Johan Laidonerina liikus marsisammul ja hirnatades oma tool-hobust kaasa talutades. Meelis Põdersoo Konstantin Päts käitus eriti groteskselt ja vulgaarselt, olles justkui mõnelt omaaegselt koomiksilt maha astunud. Kuid autori ja lavastaja halvustava suhtumise osaliseks ei saanud mitte ainult Pätsu liitlased (sümpaatia kuulus vabadussõdalastele), vaid ka Sirgu-näidendit ette kandvad näitlejad, kes lõpuks Sirgu suhtes empaatilise algaja näitekirjaniku kui riigivaenlase (ajaloo) prügikasti viskasid. Etenduse õpetlik, rõhutatult mustvalge ideoloogia ja võõritav mängulaad tundusid harjumatud, triloogia tervikuna aga hästi kokku ei kõlanud. Kuna Sirgu lugu puudutas põgusalt juba ka Indrek Hargla oma näidendis „Wabadusrist“10, siis „Sirgu Eesti“ olulisimaks panuseks kultuurilukku jääb ehk hoopis pealkirja mitmemõttelisus: „Sirgu, Eesti!“ (Saa lõpuks täiskasvanuks! Kestku Eesti Vabariik! Kasva suuremaks!) Muidugi, minna võib ka teisiti. 1940–1950: „BB ilmub öösel“11 Tartu Uue Teatri ja Von Krahli Teatri ühistöös sündinud „BB ilmub öösel“ oli esimene selles sarjas, mis näitlikustas institutsioonidevahelise koostöise loomingu võimalusi ning kujunes selles klassis musternäidiseks, pälvides 2018. aastal nii lavastaja kui ka teatrikunsti eriauhinna. Teatrisündmuse lavastasid Ivar Põllu (TUT) ja Mart Koldits (Von Krahli Teater) koostöös vabakutseliste ning selgema 10

Esietendus 04.04.2014 Eesti Draamateatris. Esietendus 15.11.2017. Lavastajad Ivar Põllu ja Mart Koldits, dramaturg ja muusikaline kujundaja Ivar Põllu, kunstnik Kristiina Põllu, valguskunstnik Rene Liivamägi, videokunstnik Mikk-Mait Kivi. 11

„BB ilmub öösel“ (Tartu Uus Teater ja Von Krahli teater). Stseenid lavastusest. Foto Gabriela Liivamägi

või hägusama institutsionaalse kuuluvusega näitlejatega. Lavastust mängiti mõlemale teatrile kauges ja neutraalses ruumis Tallinna ja Tartu vahel ehk Tapa raudteejaamas. Publikule tähendas see aga seda, et teatrisündmus algas kas Tartust või Tallinnast väljunud rongis kõrvaklappidest kuuldemängu kuulates ning vargsi teisi osalejaid tuvastades. Seega lavastus ühendas Tapal ka lõunast ja põhjast saabunud publiku. „BB ilmub öösel“ põhineb Mati Undi 1997. aastal ilmunud romaanil „Brecht ilmub öösel“, mis kujutab Brechti ja ta kaaskonna eksiili aastail 1940–41 Soomes Hella Wuolijoki juures ning paralleelselt sellega ka ajaloolisi sündmusi Eestis. Põllu dramatiseering on brechtilikult eepiline: sündmusi vahendab ja kommenteerib jutustaja. Undile omane postmodernistlik fragmentaarsus ja eklektika – tegevuskohtade ja vaatepunktide pidev vahetamine ning dokumentaalse ja fantastilise põimimine – heidab ka Eesti ajaloole võõritatud varjundi: eestlaste okupatsioonikannatused pisenevad ja kaugenevad. Samas Tapa raudteejaam oma nime, autentse rääma ja novembrikülmaga lõi meelelise kogemuse tsivilisatsiooni lõpust või siis vähemalt äralõigatusest. Kogu sündmuse ajal kandis publik kõrvaklappe, mis isoleerisid vaataja auditiivselt ümbritsevast ja üksteisest. Kuna klapid moonutasid inimese peakuju ja klappide vastuvõturežiimist andsid pimeduses märku ka sinised tuled, siis nägid kõrvaklapistatud inimesed välja nagu tulnukad või küborgid. Seega, metateatraalselt mõjus lavastus Tapa düstoopiana. Teatrisündmus koosneb kolmest osast (nagu „Sirgu Eestigi“): kuuldemängust rongis, filmivõtetest jaamahoone ees ja näitemängust maja sees. Kuuldemängus jõuab Brecht (Robert Annus) oma kaaskonnaga Helsingisse, Vene väed sisenevad Eestisse ja vaatajad saabuvad Tapale. Publik leidis end rongist välja astudes kohe jaama ees toimuvatelt filmivõtetelt rahvamassi rollis. Kõigepealt oodati tagasi Eesti delegatsiooni, kes käis Moskvas palvega võtta Eesti NSV Nõukogude Liidu koosseisu (august 1940). Siis filmiti dialektilist stseeni värskelt teatrikooli lõpetanud Voldemar Pansost perroonil, moraalseks taustaks 1941. aasta juuniküüditamine, ning lõpuks 21. juunil 1940 toimunud riigipööret. Kuna režissööri (Henrik Kalmet) ja näitleja-statisti (Tõnis Niinemets) vahel tekkis filmimise käigus tööalane huvide konflikt, mis genereeris vaimukaid dialooge, siis varjutas publiku naer nende ajalooliste sündmuste traagika. Dialektika kui mõiste oli liikunud Brechti arutlustest lavastajate loomemeetodiks ning traagilise-koomilise dialektikast oli kantud ka lavastuse kolmas osa ehk näitemäng.

Pärast ühist supisöömist hakati publikule ette kandma vaheldumisi stseene Wuolijoki suvemõisast ja Eesti poliitilisest alternatiivtegelikkusest, kusjuures üleminekul järgmisse stseeni avanesid üksteise järel raudteejaama kaunid räämas ruumid (kunstnik Kristiina Põllu). Kõige valusamalt jäi meelde maalri (Hitler, Henrik Kalmet) ja poeedi (Stalin, Tõnis Niinemets) dialoog, kus viimane nentis Eestile viidates: „Hääletu, alistumine ... Mingi idamaine ellujäämisjoonis. Kurb ... Pilt ... Ma lootsin midagi ... Suuremat ... Ma tegin kõik, et neil tekiks ... Vastuhakk, mingi ... Et leiaksid äkki ... Üles ... Metsiku ... Aga ei ... Leidnud ... Jäid ... Nagu kokku lepitud ... Lõpuni ...“12 Kõige värvikamalt jäid meelde kolme „Libahundi“ lavastuse kurvad Tiinad, ideoloogiliselt kahtlaste eestlaste sümbolkujud, kellele vastandusid konformistidest Margused. Kõige rohkem lõbu pakkus aga sõjaaja moedemonstratsioon. Brechtist ja tema naistest – Helenest, Ruthist, Gretest ja Hellast – ei mäleta muud, kui et 1940. aastal oli kuum suvi täis ihulikke ihasid ja rõõme ning et Brecht käsitles sõda ärimudelist lähtuvalt, kus meie väikeettevõtjast Vanapagan seisab silmitsi kapitalistliku ärimudeli paratamatusega ehk suur ettevõte/kurjus neelab ta varem võib hiljem alla. Brechti ja maailma suur ükskõiksus Eesti ja tema kannatuste suhtes võib tunduda küll halastamatu, aga samavõrd ka paratamatu. Just nii võis mõelda, kui epiloogis kõlas laul „Valged jõulud“ ja seintel vilksatasid mööda kaadrid pisut tuttavlike nägudega etenduse algul filmitust materjalist. 1950–1960: „Kaarnakivi perenaine“13 „Kaarnakivi perenaine“ on Endla Teatri ja Kuressaare Linnateatri koostöös sündinud teos, mille kirjutas Andrus Kivirähk ja lavastas Pärnus sündinud Kuressaare Linnateatri lavastaja Peeter Tammearu ning kus mängivad mõlema teatri näitlejad. Seega igati koostöine ja kunstiliselt terviklik projekt. Kivirähki näidendi tegevus toimub aastal 1951 kohas, mida võiks uhkete maast laeni akende tõttu pidada mõisahooneks (kunstnik Liina Unt), kuigi jutu järgi on tegemist ilmselt rikkama taluga. Talu perenaisel Ilsel (Lauli Otsar) on peale maja veel kaarnakivi (sellest siis ka teose pealkiri) ja poiss-sõber Heino (Markus 12

Mati Unt, Ivar Põllu, BB ilmub öösel. Käsikiri. Eesti Teatri Agentuur, 2017. 01.12.2017 Endla teatri suures saalis ja 06.12.2017 Kuressaare Linnateatris. Autor Andrus Kivirähk, lavastaja Peeter Tammearu, kunstnik Liina Unt, helilooja Veiko Tubin, valguskunstnik Margus Vaigur, videokunstnik Argo Valdmaa.

13 Esietendus

„Kaarnakivi perenaine“ (Endla ja Kuressaare Linnateater). Heino – Markus Habakukk, Ilse – Lauli Otsar. Foto Siim Vahur

„Kaarnakivi perenaine“ (Endla ja Kuressaare Linnateater). Eduard Veski – Märt Avandi. Foto Siim Vahur

Habakukk). Noorte vanemad on 1949. aastal küüditatud. (Eesti ajalugu ei saa ilma küüditamisteta rääkida!) Tegelassüsteem on Kivirähkil selgelt mustvalge. Ilse ajaarvestus on peatunud, tema elab minevikus ning selle märgiks on Eestiaegse ajakirja Taluperenaine harras ettelugemine kogu lavastuse vältel ja lavakujundus – küüditajate korraldatud segaduse püüdlik säilitamine. Heino elab jällegi tulevikus: ta loeb Ilsele Rahva Häälest ja teistest ajalehtedest ette artikleid nõukogude utoopiatest, mis peaksid ka Eestis kohe teoks saama. Kuigi mineviku külge klammerdunud tegelased satuvad kunstis enamasti põlu alla, kuulub eestlaste sümpaatia muidugi Ilsele, sest tema representeerib meie mõttelaadi domineerivamat osa. Noorte eakohasele naiivsusele vastanduvad karmidest saatuselöökidest räsitud nn negatiivsed tegelased: miilits Eduard Veski (Märt Avandi) ja kolhoosiesimees Harald Kuremeri (Ago Anderson). Nemad on olevikumehed, sest muretsevad eelkõige igapäevaste asjade pärast. August Strindbergilt ja teistelt draamaklassikutelt õppust võttes näitab Kivirähk tegelasi aga loo kulgedes vastandlikest perspektiividest. Selgub, et algul tüütu ja alateadlikult hirmu õhutav miilits on südames hea mees ja pealegi füüsiliselt täiesti abitu – oma kehva parema käega. Esimees on aga traagilise saatusega sõjas pere kaotanud inimene, kelle elukäik äratab kahjutunnet, kuid argus põlastust. Tema paranoilise kahestumise hirmu ja tülgastuse vahel mängib Anderson groteskseks, tekitades nii koomilisi mikrostseene kui ka imetlust näitlejatehnilise nüansirohkuse üle. (Anderson pälvis rolli eest aasta parima meeskõrvalosatäitja auhinna.) Idealistlikust Heinost saab aga lõpuks armukadeduse ajel pealekaebaja. Inimpsühholoogia pole aga selle teose peateemaks. Peateemaks on usk ja maagia. „Kaarnakivi perenaine“ meenutab algul oma selges ideoloogilises vastanduses pisut isegi sotsialistliku realismi stiiliharjutust, kuid nii Ilse kaarnakivi kui ka tema hoolealune, haavatud Vanapagan (Lauri Kink), annavad lavastusele muinasjutu värvingu ja tähenduse. Kaarnakivi (laen Juhan Jaigilt) ei ole küll nii võimas, et suudaks Ilse-Heino vanemad Siberist tagasi tuua, kuid suurendab loomasööda hulka ja kartulisaaki ning paneb lagunenud traktorid tööle. Väiksematest vempudest inimestega rääkimata. Eesti muinasjuttude rumalavõitu Vanapagan on aga selles lavastuses nii abitu, et mõjub peaaegu emalikku hoolt vajava lapse või vanainimesena. Kõige mõistatuslikum on aga Vanapagana huvi Stalini portree vastu, eks neid ühenda saatanlik kurjuseelement. 51

Lavastuse lõpuks jääb Kaarnakivi perenaine oma kaarnakiviga, kosmilise jõu allikaga, mis manab silme ette tulevikuvisioone vabast Eestist ja selle poliitilistest vanapaganatest. Kivi on õnneks siiski hooliva ja traditsioone austava perenaise14 käes. Meil on lootust! Epiloog ehk mõistulugu Kõiki neid kontrafaktuaalseid ja müütilisi ajaloolisi rekonstruktsioone ning imaginaarseid introspektsioone ühe nimetaja või nähtuse alla kokku koondada pole üldsegi lihtne. „Sajandi loo“ tulemust võib iseloomustada metafooriga „hargnevate teede aed“15, sest nii iseäralikud ja samas tugeva omailmaga on need ajaloopildid, et vaataja võib neid mõtestades ise ideoloogiliselt ajaloos ära eksida. Eesti teatri ajaloomõtestamise kui protsessi mõistmiseks aga leidsin toreda metafoori Paša Matšinovi ehk Paavo Matsini düstoopiast „Gogoli disko“. Romaanis tegutseb ühena vähestest ellujäetud eestlastest väikest kasvu härra Pugi, kes olevat tsaaririigi poolt läbiviidud omandireformi käigus peast segi läinud ning kes oli elama asunud Viljandi mahajäetud nukuteatrisse. „Tal oli alati kaasas väike mõranenud taskupeegel, millega ta peegeldas ümbritsevat ja kuhu kõik pidid vaatama.“16 „Laguneva hiiglasliku teatrisaali seinaääred olid täis kõikvõimalikus formaadis peegleid, siin oli barokkraame ja talupojalihtsust, vaid uusi poepeegleid ei olnud näha. […] Kõik nukud oli härra Pugi rivistanud põrandale üles nii, et neid nukuperekondi ja tegelasrühmi oli hea peegeldusest jälgida. Kuid siin oli ka veel mingi teine, palju keerulisem süsteem, sest nukud ja papist vaid ühe seinaga lavamajad olid jaotatud vanade Eesti maakondade alusel, nii et mõnes mõttes oli härra Pugi siia loonud midagi kõige keelatumat, päris suure kadunud Eesti riigi kaardi kõigi nende jõgevate-valgade-võrudega! Linnade vahel seisid mängurongid. Kausid räpase veega tähistasid suuremaid veekogusid. Enamik nukke oli kaetud aga määrdunud voodilinadega, see tähendas, et tegemist on surnutega. Pugi heitis väsinult pikali. Aga rahutus vaevas teda ja ta mõtteid, und ei tulnud. Kuskil väänati jälle vist tegelikkust!“17 14 Arvan, et kui silmas pidada nii Otsari füüsist kui ka tema tegelaskuju rolli lavastuse lõpuminutitel, siis tekkinud assotsiatsioonid president Kersti Kaljulaidiga ei ole päris meelevaldsed. 15 Sellist pealkirja kannab ka Jorge Luis Borgese novellikogu. 16 Paša Matšinov, Gogoli disko. Lepp ja Nagel OÜ, 2016, lk 90. 17 Samas, lk 136.

Kuidas seda katkendit nüüd mõista? „Sajandi loo“ lavastused loovad oma, väikesemõõdulist ja teatraalset Eestit ning Eesti ajalugu; nad hoiavad peegleid elu ja ajaloo ees. Teatrile pole vaja parimaid poepeegleid, elu täpset jäljendust ja rekonstruktsiooni, vaid erisuguse ajaloo ja autentsusastmega peegeldusi. Ju kuigi saalist võib tunduda, et kõiges selles (teatri)elu kirjususes puudub süsteem ja loogika, siis härra Pugi ometi näib teadvat selle elu salakoodi. Aga pange tähele, Pugi on üksi selles juba kadunud ja kohe ka unustusse vajuvas maailmas, sest tema on selle maailma looja ja ta ei vaja mingit koostööd kellegi teisega. Muidugi, härra Pugi maailm võib tunduda kõrvalseisjale väga üksildane, aga nii see on. Ta võib ollagi viimane eestlane, kes on tõmbunud teatrimajja või -mängu kui tsitadelli. Jätkub järgmises numbris…

AJALOOD EESTI NÜÜDISOOPERIS 2017 KRISTEL PAPPEL 2017. aastal esietendus kolm uut eesti ooperit,1 mille teemaks Eesti lähem, kaugem või hoopis müütiline ajalugu, kusjuures käsitleti neid väga erisuguselt üldistusastmelt. Pärast esietendusi puhkes diskussioon, aga mitte ajalookäsitluste üle, vaid ooperi ja muusikali žanrilisest piiritlemisest, arutleti, millised kvaliteedid määravad ooperižanri 21. sajandi alguses. Mina keskendun aga peamiselt ajaloovaadetele, mida teosed pakuvad. Konstrueerime ajalugu Eelmise sajandi nimekas ajalooteoreetik Hayden White on veidi provotseerivalt märkinud, et ajalugu ongi fiktsioon, „reaalsuse aine ülekandmine diskursuse aineks ongi fiktsionaliseerimine“.2 Anname ainele kuju, vormi (struktuuri) ja jutustuse, anname sõnad (millega kirjeldame). Sealjuures ei saa olla vaba kirjeldatavast ajast ega oma kaasajast. Mida ütleb meile Puuri-Lomperi ooper „Pilvede värvid“ sellisel taustal? Tegemist on lineaarse jutustusega, mis on konstrueeritud, lähtudes teatud sõlmsündmustest, tüüpsituatsioonidest ja -karakteritest Eesti ajaloos ajavahemikust 1987–1993. Kooperatiivid, lendlehed, Molotovi-Ribbentropi pakti kriitika, öölaulupidu ametlikult keelatud Eesti lippudega, laulev revolutsioon, suundumine välismaale (Rootsi) paremat elu otsima, unistus jõukast talupidamisest, interrinne 1 Märt-Matis Lille ooper „Tulleminek“ Vanemuise teatris, esietendus 22.04.2017. Libretist Jan Kaus,

lavastaja Taago Tubin, muusikajuht Paul Mägi, dirigent Taavi Kull, kunstnik Liisa Soolepp, valguskunstnik Margus Vaigur, koreograaf Janek Savolainen. Rein Rannapi ooper „Nurjatu saar“, esietendus 14.07.2017 Saaremaa ooperipäevadel Kuressaare lossihoovis. Libretist Andrus Kivirähk, laulutekstide autor Wimberg, muusikajuht ja dirigent Martin Sildos, lavastaja Vahur Keller, kunstnik Jaanus Laagriküll, koreograaf Märt Agu, videokunstnik Taavi Varm, valguskunstnik Margus Vaigur. Rasmus Puuri ooper „Pilvede värvid“ rahvusooperis Estonia, esietendus 22.09.2017. Libretist Laur Lomper (Jaan Kruusvalli samanimelise näidendi ainetel), dramaturgid Kristiina Jalasto ja Mehis Pihla, dirigendid Lauri Sirp ja Kaspar Mänd, lavastaja Roman Baskin, kunstnik Ervin Õunapuu, kostüümikunstnik Anu Lensment, valguskunstnik Margus Vaigur, videokunstnik Argo Valdmaa. Artiklis käsitletakse „Pilvede värve“ ja „Tulleminekut“, mis on ajalooküsimustega otsesemalt seotud kui „Nurjatu saar“. 2 Hayden White, Vastused professor Chartier’ neljale küsimusele. – Vikerkaar, nr 8–9, 2000, lk 94.

ja putš Moskvas, iseseisvusdeklaratsioon, varast ilmajäämine, noorte laulupidu. Rahvast pungil buss, joobumus sõnast „vabadus“ (või vabaduse illusioonist), endiste komparteilaste põhimõttelagedus ja valikud. Vahvlimüüja, KGBlane, punkarid, ülemnõukogu liikmed, kahtlased ärikad-mafioosod, burgerimüüja, igal ajal muutumatu baariseltskond, võõrsil kasvanud eesti poisike, kes ei oska sõnagi eesti keelt. See on parimas mõttes nagu muusika ja piltidega illustreeritud ajalugu. Paljud lööksõnad, väljendid ja käibelaused tulevad tuttavad ette nii tolleaegsest kui ka praegusest ajakirjandusest, pealtkuuldud vestlustest poes või juuksuri juures, seltskondlikel koosviibimistel. Need moodustavad nagu anonüümse „avaliku arvamuse“, mille kaudu ajastut iseloomustatakse. On libretisti suur meisterlikkus, et tekst ei mõju plakatlikult (kui pole vaja) ega kunstlikult, vaid loomulikult ja orgaaniliselt. Ka sõna „vabadus“ ei lähe õõnsaks, vaid sisaldab seda tohutut jõudu ja potentsiaali, mis inimesi innustas – ja mõnelegi hiljem lõksuks osutus, sest puudus poliitilise vabaduse kogemus. Tegevuse keskmes on Põhja-Eesti rannaperekond, keda poliitilised sündmused kaasa haaravad ja laastavad, kuid kelle tuumik siiski püsima jääb. Autorite peaaegu geniaalne idee oli seostada ooperi libreto Jaan Kruusvalli näidendiga „Pilvede värvid“, mis Mikk Mikiveri lavastuses (esietendus 1983) muutus ühe murrangulise epohhi väljendajaks, unustamatute rollidega (ema – Ita Ever, isa – Rein Aren, tütar Ell – Mari Lill) kultusteoseks. Ooperis on Ell (Helen Lokuta, Triin Ella) järgmise põlvkonna ema koos abikaasa Kaarli (Jassi Zahharov), tütar Lagle (Janne Ševtšenko, Kristel Pärtna) ja poeg Kaleviga (Mati Turi), ning olemas on veel vanaema Anna, keda lihast ja luust ühenduslülina 1983. ja 2017. aasta vahel mängib taas Ita Ever. (Vanaema rollis on ka Ester Pajusoo, kes Mikiveri lavastuses kehastas tädi Elfriedet.) Sarnane Kruusvalli näidendiga on ka lõpp: isa ja ema istuvad üksi köögilaua taga, teadmatuses tuleviku suhtes (poja kahtlaste äritehingute tõttu kaotasid nad oma esiisade talu ja maa), aga vankumatult uskudes oma kestmajäämisesse. Endisest punkarist tütar on läinud koos väikese pojaga Rootsi, endisest kommunistist poeg Venemaale. See, kes tagasi tuleb – nii nagu 1944. aasta Läände põgenemiste ajal Ell oma vanemaid ja talu maha ei jätnud –, on Kalevi venelannast abikaasa Maria, nimetades Eestit oma kodumaaks. Selline lahendus on kriitilisemale vaatlejale ehk liiga poliitkorrektne, omaaegset nõukogude loosunglikku „rahvaste sõprust“ või hilisemat integratsioonipoliitikat 55

„Pilvede värvid“ (Estonia). Vanaema – Ita Ever. Foto Harri Rospu

meenutav, aga sobib kogu teose kõrgendatud emotsionaalse tooniga. Liiatigi teevad Juuli Lill-Köster ja Aule Urb Maria rolli usutavaks tänu südamlikkusele ja siirusele. On aga huvitav märgata ideoloogilisi rõhumuutusi selles, kuidas võttis 1983. aasta näidendi ja lavastuse vastu tollane publik ning millisena seda näevad ooperi loojad. Estonia kodulehel võib autorite läkitusena lugeda, et Kruusvalli näidend käsitles „eestlaste põgenemist kodumaalt teise maailmasõja sündmuste keerises“. Olin sellisest lähenemisküljest nii üllatunud, et otsisin igaks juhuks muid tõlgendusi, ja esimesena leidsin Eesti Draamateatri veebilehelt, et Kruusvalli näidend „Pilvede värvid“ oli „võimas truuduse ja kodumaa-armastuse sõnum“. Just nii tajusin lavastust 22aastasena esietendusel, kus peaaegu kõhedust tekitavalt osutati nõukogude okupatsiooni ebaõiglusele ja vägivallale, sellele, et okupandid ei mõista iialgi neid väärtusi, mida jagavad võõrale võimule allutatud. Ühesõnaga, näidati, miks paljud põgenesid ja kui paljuga riskisid need, kes jäid. Nihked ajaloo ideologiseerimises on paratamatult tingitud tõlgitsushorisondist. Jaan Undusk on maininud, et ajalugu on pidev valik: mitte ainult ettepoole, vaid ka tagantjärele. Ooperi esietenduse aegu 26aastase Rasmus Puuri põlvkond on sündinud iseseisvuse taastamise aastal või selle järel ning näeb minevikku läbi hilisemate probleemide (majanduslikel põhjustel välismaale suundumine) prisma. Ooperi autorid on märkinud, et keskne küsimus oli neile, miks minnakse ära vabast Eestist. See küsimus jääb vastamata – õnneks, sest niisuguse problemaatika lahkamine oleks järgmise ooperi teema ning nõuaks sotsiaalpsühholoogilist analüüsi. Või siiski, kui ooperi tekstist kaudset vastust otsida, leiaksin selle vabaduse-orjuse temaatikast, nagu see avaldub II vaatuses isa ja Rootsist külla tulnud tütre stseenis. Tütar: „Mis loeb vabadus, kui sul pole varandust.“ Isa: „Orjus eeskätt on su enda peas.“ Vahest on see ooper ikkagi vabadusest – nii vabaduse hinnast kui ka väärtusest. Meenutagem, et Rasmus Puur oli kunstiline juht 2017. aastal toimunud XII noorte laulupeol, millele oli antud pealkiri „Mina jään“. Libretist Laur Lomper (alias Tõnu Oja) on ajaloosündmuste jada intriigistanud, loonud sidusa süžee selgelt väljajoonistatud arengute, kulminatsioonide ja karakteriga, lugu kulgeb hoogsas tempos parajalt annustatud lüüriliste lõikudega, tekst on orgaaniline ja hästi lauldav. See on üks silmapaistvamaid, teatripärasemaid libretosid eesti lavamuusikas. 57

„Pilvede värvid“ (Estonia). Stseen lavastusest. Estonia ooperikoor. Foto Harri Rospu

„Pilvede värvid“ (Estonia). Maks – Raiko Raalik, Lagle – Janne Ševtšenko. Foto Harri Rospu „Pilvede värvid“ (Estonia). Ema Ell – Helen Lokuta, Lagle – Kristel Pärtna, isa Kaarel – Rauno Elp. Foto Harri Rospu

Puur omakorda oskab kirjutada vokaalteoseid, eesti keele prosoodia kõlab vokaalpartiides orgaaniliselt. Ta oskab komponeerida meloodiaid, milles on haaret, emotsiooni ja löövust. Ja ta oskab suurepäraselt orkestreerida. Ta tunneb hästi koorispetsiifikat ja toob koorisolistide abil massist esile eri karaktereid, eri reaktsioone. On stseene, kus ta helikeel kõlab täiesti veenvalt (näiteks ooperi lõpp). Väga hea lahendus oli vanaema kui kõneroll (lähtudes Ita Everi isiksusest), kusjuures teksti deklameerimine toimus orkestri taustal nagu melodraamas3. Kohati aga tundus, nagu kuulaksime 1930. aastate Saksa UFA ja 1940.–1950. aastate Hollywoodi (kuhu paljud UFA juudi soost heliloojad põgenesid) filmimuusikat tüüpilise magusavõitu keelpillikõla, meloodia kõrgpunkte toonitavate kiirete käikude ja pompoossust lisavate metsasarvemotiividega. Paljud need võtted iseloomustavad ka muusikali, mis küllap ongi olnud Puurile peamiseks eeskujuks:4 lõpetatud numbritest koosnev ülesehitus, ootuspärane ja staatiline muusikalise materjali esitamine. On mitmeid muusikale, mis lähenevad ooperile, nagu Andrew Lloyd Webberi „Päikeseloojangu bulvar“ ja „Ooperifantoom“, ning selline võiks olla ka „Pilvede värvid“, muusikali mõistet ei peaks muusikali austajad ise ju kartma. Ooperi määratlusele kindlaks jäädes aga tekib teatud vastuolu sisu (1980–1990. aastate dramaatilised sündmused) ja muusika (kuldsete 30ndate romantiline akademism) vahel, kuigi muusikasse on pikitud ka reministsentse näiteks punkaritelt (J.M.K.E. laul „Tere, perestroika!“) ja laulupeolauludest (Ernesaksa „Mu isamaa“, Sarapiku „Ta lendab mesipuu poole“). Dirigendid Lauri Sirp ja Kaspar Mänd toovad muusika meloodilisuse ja orkestratsiooniefektid säravalt esile, lava ja orkestri vahekord on hea, ansamblitunnetus täpne ja karakteerne. Roman Baskini dünaamiline, liigutavate hetkedega lavastus on tema senistest muusika-ala töödest parim ja tekitab soovi temalt näha järgmisi muusikalavastusi. Ta kasutab koori elavalt ja tempokalt ning koorilauljad näivad rolle nautivat, millele aitavad kaasa Anu Lensmendi ajastulised kostüümid. Solistid suhtlevad omavahel laval loomulikult ja läbitunnetatud psühholoogiliste nüanssidega. Tundub, et palju aitab reageeringute täpsusele ja mõjuvusele kaasa eesti keeles laul3

Melodraama oli populaarne 18. sajandi teisel poolel ja siis uuesti 19.–20. sajandi vahetusel, tähendades teksti deklameerimist muusika saatel või muusikalõikude vahel. 4 Pärast Estonia külalisetendusi „Pilvede värvidega“ Helsingis mainis üks soome kriitik: näib, et Puur on oma kujunemiseas liiga palju kuulanud muusikale.

mine ja loo meid kõiki puudutav temaatika. Punkarist Lagle aaria vabadusest koos lava kohale lendu tõusmisega (nagu barokkooperis) oli üllatav, heas mõttes naiivne ja ühtlasi rõhutas vabaduse illusiooni. Tõenäoliselt nii mõnelegi lavalolijale meenus osalemine laulvas revolutsioonis või teistes sündmustes, niisiis oldi nagu iseenda etendajad. Ervin Õunapuu lavakujundus vältis olustikulist realismi, luues äratuntavad, ent üldistusjõulised sündmuspaigad. Õieti ongi kaks keskset kujundit: salapärane (vaate-, piiri-)torn ning ema Ellu ja isa Kaarli köök laua ja paari tooliga, ning hobuse ja põrsa kujud nagu vaskskulptuurid. (Mälestusmärgid hääbuvale põllumajandusele?) Taustaks on pilved ja taevas, kuhu vahepeal projitseeritakse pilt talumajast ja vilksatab meenutusi nii poliitilistest sündmustest kui ka Mikiveri „Pilvede värvidest“. Müüt ja ajalugu Müüdile on iseloomulik tsükliline ajakäsitlus: see, mis kord oli, kordub ikka ja jälle. Nagu sõjad. Nii on ka Märt-Matis Lille, Jan Kausi ja Taago Tubina „Tulleminekus“. Sõjad on siin läbistatud vertikaalis, asetatud kihiti üksteisele, muljet avaldavalt ühendades Trooja sõja ja esimese ilmasõja, aga jäädes kogu aeg üldistavale, arhetüüpe sisaldavale müüditasandile. Konkreetsemalt öeldes: kasutatakse tekste Homerose „Iliasest“, Euroopa esimesest suurest sõjakirjeldusest, ning sinna täiendina Vana-Kreeka klassiku Euripidese (5. saj eKr) tragöödiat Trooja sõjas hukkunud kangelase Hektori lesest Andromachest, samuti rindekirju Louis-Ferdinand Céline’i romaanist „Reis öö lõppu“. Kolmanda müüdikihina tuuakse sisse eesti regilaul, meid maailmaloosse haarates, aga see pole niivõrd regionaalne osutus, kuivõrd „Iliasega“ võrdse arhailise üldistustasandi loomine. Sest autoreid „huvitas eelkõige sõja psühholoogia“, on Lill märkinud.5 Ooperi proloogi mängitakse vanade pitskirjadega kaetud vaheriide ees (kunstnik Liisa Soolepp, lavastaja Taago Tubin). Noormehed diskuteerivad suitsu pahvides sõja võimaliku puhkemise üle: vaimustus, mingi uue alguse lootus, ihalus kangelastegude järele. Kuigi antiikne Andromache (Kadi Jürgens) hoiatab: „Pisut aega oleks vaja, äkki hoiaks alles rahulikud ajad.“ Naiste ja oraaklite ülesanne selles ooperis ongi hoiatada, lohutada ja leinata (Pirjo Jonas või Maria Listra, Sigrid Mutso, Annaliisa Pillak, Karmen Puis) ning lugeda rindelt tulnud palavalt oodatud kirju (Kärt Tammjärv). 5

„Tullemineku“ kavaleht.

„Tulleminek“ (Vanemuine). Stseen lavastusest. Nekrutid – Reigo Tamm ja Rasmus Kull. Foto Maris Savik „Tulleminek“ (Vanemuine). Stseen lavastusest. Foto Maris Savik

„Tulleminek“ (Vanemuine). Stseen lavastusest. Nekrut – Jaanus Tepomees. Foto Maris Savik

„Tulleminek“ (Vanemuine). Stseen lavastusest. Naine – Maria Listra. Foto Maris Savik

Kui mehed suunduvad sõtta, kaob pitskardin nagu rahu ja turvatunnegi. Sõtta minek toimub pidulike trompetihelide ja koori saatel, meenutades toretsevat barokkooperit, kus kangelasi hooletult lahinguväljale paisatakse. Algul on mõnel nekrutil ainuke mure see, et järsku jääb sõda liiga lühikeseks ja ta ei saagi seda päriselt näha ning koju naastes sellest teistele jutustada. Ent sõda, esimene ilmasõda, on täis kujuteldamatuid koledusi: gaasirünnakud, pommid, kurnav kaevikusõda… Sõjamehed on nagu mädanev liha. Võib täiesti nõustuda Lille mõttega, et esimest ilmasõda on Eestis suhteliselt vähe käsitletud, kuigi selle mõju oli tohutu.6 Kaasa arvatud see, et esimese ilmasõjata poleks olnud tõenäoliselt Hitleri võimuletulekut ja teist ilmasõda. Nekruteid esitavad näitlejad (Jaanus Tepomees, Karl Edgar Tammi) ja lauljad (Reigo Tamm, Tamar Nugis, Rasmus Kull, Simo Breede), moodustades hästi haakuva, üksteist nüanssidega täiendava terviku. Niisugused draama-muusika kooslused on üks Vanemuise teatri eelistest. Nekrutite päevades on huumorit ja traagikat, on julmust, mõnitamist, hirmu. Lavakujundus on napp, mis aga keskendab vaataja tähelepanu olulisele ja toob valitseva sõjapaine veelgi enam esile. Kaevikupiirjooni märgistavad ajalehepakid. Järjest enam kerkib küsimus: „Kuidas tunda, et sõda on õige?“. Liiatigi kui pärast lahingut tuleb nööril rippuvatele ristidele sineleid riputada – langenute mälestamiseks. Kõike seda kommenteerivad nii regilaulu- ja romaanikatkendid kui ka värsid „Iliasest“ ja „Andromachest“. Lõpuks on ajalehepakkide juurde jäänud kaks nekrutit: surmavalt haavatu ja tema kamraad, kes ei jäta sõpra üksi surema. Ülemjuhataja (Märt Jakobson) käsul kaitseb ellujäänu nüüd üksinda rindejoont, ehkki, nagu ta ülemjuhatajale enne sõnas: “Mingit joont ei olnud. Isegi mitte punktid. Augud.” Püssilaskude käratades loeb valges rüüs ja valge õitepärjaga Andromache oma monoloogi hüvastijätust Hektoriga enne tolle lahingusse minekut. See on lavastuse üks võimsamaid hetki, koos lootusetus, paratamatus, mõttetuse tajumine, lein – ja kangelaslikkus. Tekst on vanakreeka keeles ja Jürgens tunnetab seda väga hästi, ta deklameerib värsse laulva kõneintonatsiooniga, lihtsalt ja 6

Muusikateadlane Jaan Ross on andnud välja artiklikogumiku „Encapsulated Voices: Estonian Sound Recordings from the German Prisoner-of-War Camps in 1916–1918“ (Köln etc., 2012), mis käsitleb esimeses maailmasõjas Saksa sõjavangi langenud eestlaste laulude jäädvustusi – nimelt kasutasid saksa etnomusikoloogid võimalust eri rahvusest vangide laule salvestada. Need laulud esindavad aga uuemat rahvalaulu.

suursuguselt. Ooperi epiloogis näeme uuesti pitskirjadest vahe-eesriiet: lootus tagasi tulla, koju jõuda. Nüüd eraldab pitskiri aga surnuid ja elavaid. Viimaseid esindab ainus ellujäänud nekrut, kelle ellujäämise õigustus on „rääkida sõjast – siis on elutöö tehtud“. Rääkida sõjast – nii algab uus müüdi jutustamise ring. „Tulleminekus“ ühinevad sõna, heli, liikumine. Üleminekud sõnalt laulmisele, muusikalt sõnale on loomulikud ja põhjendatud. Algul oli nekrutite puhul isegi raske eristada, kes on laulja, kes näitleja, kooslus ja esinemine ühe või teise funktsioonis oli niivõrd veenev. Väga hästi sobisid tämbrilt omavahel naised: neli lauljannat ja näitleja. „Tulleminek“ on võrdsete rollide ooper, kõik tegelased on enamiku ajast laval ja olulised kivid mosaiigis. Tekstikihid on väga hästi valitud, sealt saadav informatsioon just piisav toimuva mõistmiseks, erilise atmosfääri loob ka eesti ja vanakreeka keele kõla. Dramaturgiliselt on teos oma arengute, kontrastide ja kõrgpunktidega pingsalt jälgitav. „Tulleminek“ olevat komponeeritud helilooja, libretisti ja lavastaja pidevas koostöös juba loomisprotsessi algusest peale ning nagu tulemus näitab, õigustas selline tööviis end mitmekordselt. Kuigi „Tulleminekut“ võiks nimetada ka muusikateatrilavastuseks, on termini „ooper“ kasutamine täiesti adekvaatne, sest selles posttonaalses teoses on läbiv muusikaline arendus ja dünaamiline dramaturgia. Lille partituuris on olulisel kohal klaver (mida helilooja mängib ise) ja löökpillid. On huvitav jälgida, kuidas komponist mängib vihjamisi eri ajastute muusikaga, sulatades sealt enda posttonaalsesse helikeelde mõne iseloomuliku, talle vajaliku elemendi. Nii tekivad assotsiatsioonid stasimoniga (koori lauluga) Euripidese „Orestesest“, nagu seda haruldast säilinud muusikalist fragmenti tõlgendas vanamuusika uurija ja esitaja Gregorio Paniagua oma ansambliga. „Tullemineku“ Rooduülem (Jaan Willem Sibul) meenutab Alban Bergi ooperi „Wozzeck“7 groteskset ja julma Kaptenit. Ühendavaks elemendiks on ka kõnelaulu (Sprechgesang) kasutamine. „Wozzeck“ oli üks väheseid esimesest ilmasõjast inspireeritud oopereid, kuigi sündmustik hargneb nagu Büchneri näidendiski 19. sajandil. Lill kasutab ka elektroonikat (puldi taga Tammo Sumera), mis avardab ooperi kõlailma. Muusikaline külg oli põhjalikult ja sujuvalt ette valmistatud, dirigent Taavi Kull hoidis muusikakulgu kindlas vaos ning andis muusika kaudu etendusele vajaliku energia ja emotsioonid. Ebalevamalt mõjus koor, ent 7 Georg Büchneri draama „Woyzeck“ järgi.

etenduste käigus koorilauljate eneseusaldus kasvas. „Tulleminek“ on suur õnnestumine nii teosena kui ka lavatõlgendusena. Chapeau, Vanemuine! Ajaloo sees, ajaloost väljas Nii „Pilvede värvide“ kui ka „Tullemineku“ puhul on autorid ja lavaletoojad suutnud anda ajaloole veenva kuju ning seda intriigistada. Mõlema teose libretod on kirjutatud tugeva teatrinärviga, lavalist mõjuvust arvestades. Ka muusikalise dramaturgia reljeef (tipud, kontrastid) on paigas. „Tulleminekut“ saaks päris hästi tõlkida näiteks soome keelde (sest seda peab esitama kohalikus keeles, v.a antiikne tekst), sõja teema võiks Soome publikut väga tugevalt kõnetada. Mõlemad lavateosed näitavad uut potentsiaali Eesti ajaloo käsitlemisel ooperiainena, sest ajalugu suudetakse vaadelda teatud distantsilt, läbi kunstniku silma, väljastpoolt. Eriti „Tulleminekus“ suudeti tähelepanuväärselt ühendada kõrge üldistusaste ja refleksioonitasand hingepõletava emotsionaalsusega. Siit saaks minna edasi.

RAADIOTEATRI 90 LOOMEAASTAT MADIS KOLK Eestis esitleti raadioaparaati esmakordselt 1921. aastal, kaks aastat hiljem tõi postitöötaja ja kultuuriaktivist Hindrek Rikand eesti keelde sõna „ringhääling“, 1927. aastal asus kolm aastat varem loodud ringhäälingusse tööle Felix Moor, eetrisse anti esimene deklamatsioon, esimene lugemistund ja esimene lastetund ning sellega olid tingimused Raadioteatri sünniks loodud. Raadioteater on Eesti Vabariigist täpselt kümme aastat noorem ning võib öelda, et lausa sündinudki isamaalises vaimus: esimene kuuldemäng, raadiotöötlus August Tammani vabadussõja-teemalisest näidendist „Koidikul“ läks eetrisse 24. veebruaril 1928. Selle kuuldemängu 15-liikmeline trupp oli moodustatud Draamastuudio näitlejatest, lavastaja ja peaosatäitja oli Felix Moor, kelle juhtimisel tegutses Raadioteater 1944. aastani. Hoovõtuks läks seitse aastat ning alates 1935. aastast muutus kuuldemängurepertuaar Eesti ringhäälinguprogrammis juba regulaarseks, nii et Moor loobus oma senisest raadioreporteri tööst ja keskendus Raadioteatri juhtimisele. Sõjaeelseks perioodiks saavutatud produktiivsust kinnitab näiteks nupuke 1943. aasta 3. jaanuari Eesti Sõnas, mille kohaselt läks sel päeval eetrisse Felix Moori 750. kuuldemäng, August Sikemäe „Udu hajub“. Sama artikli andmetel oli sõja eel jõutud juba sellise programmitiheduseni, kus täiskasvanuile tehti nädalas kolm-neli kuuldemängu, lastele veelgi rohkem, sõja-aegse ajutise kava kohaselt mängiti aga nädalas üks täiskasvanute ning kolm-neli laste kuuldemängu, lisaks veel üks kuuldemäng kooliraadios.1 Kui mõtleme võrdluseks, et praegune Raadioteater toob aastas audiolavale neli kuni kuus kuuldemängu, siis tuleb loomulikult arvestada, et ajastuti erinevad nii lavastus- kui ka ringleviprotsess: alguses läksid kuuldemängud eetrisse otse, esimene helikandjal säilinud raadiolavastus on August Kitzbergi „Kosjasõit“ alles 1941. aastast. Samuti oli heliteose teekond lugemisproovist raadioettekandeni tunduvalt lühem kui praegu. Sellest, et raadioteater oli esimese viieteistkümne tegutsemisaastaga tõusnud arvestatavaks kunstiliigiks, annab tunnistust Karin Kase artikkel 1943. aasta Eesti Sõnas, kus ta tsiteerib audiokunsti 1

750 kuuldemängu F. Moori juhtimisel. – Eesti Sõna, 03.01.1943.

analüüsi teoreetiliseks raamiks Kurt Paquéd ning kirjeldab ka loomeprotsessi Felix Moori stuudios. Siit saame näiteks teada, et enne eetrisse jõudmist läbis kuuldemäng lugemisproovi, „puhta lugemise“, tehnilise proovi ja mikrofoniproovid, mida võis vastavalt vajadusele olla üks kuni neli.2 Ka tänapäeval on Raadioteatris tehtud otseeetrisalvestusi: 1998. aastal lavastas Tamur Tohver Raadioteatri 70. sünnipäeva puhul sel moel Jüri Tuuliku „Taevaredeli“ ning 2003. aastal tõi Jaan Tootsen Raadioteatri 75. sünnipäevaks eetrisse Albert Üksipi ja Fred Olbrei 1929. aastast pärineva teksti „Tunnikene raadiostuudios“, mis kajastas raadiotöö köögipoolt, segadusi, mis võivad juhtuda otseülekande tingimustes, kui ka kuulajail on võimalik saatesse helistada. Olgu lisatud, et eheduse nimel oli keskkonna loomiseks muidu küll auditiivse ettevõtmise lavastusprotsessi kaasatud ka Laura Pählapuu stsenograafia – üldjuhul raadioteater lavastuskunstniku abi ei vaja. Ehkki seostame raadioteatrit peaasjalikult kuuldemängudega, tuleb täpsustada, et nende loomisega oma tegevuses ei piirduta ning koos laste ja täiskasvanute järjejuttudega (mida antakse argipäeviti regulaarselt eetrisse alates 1967. aastast) ning muude saadetega (näiteks „Luuleruum“, „Raadio ööülikool“ ja audioraamatud) on Raadioteatri repertuaariplaan praegu vähemalt sama tihe kui Felix Moori aegadel. Sellest ajast alates on Raadioteater ka peaaegu katkematult tegutsenud, olles oma 90 loomeaastaga üks vanemaid Euroopas, erinevalt näiteks Lätist ja Leedust, kus peamiselt majanduslikel põhjustel on sellest teatriliigist üldse loobutud. 2017. aastal toodi Raadioteatris välja neli lavastust: Eero Epneri „Rasmus Kaljujärv: 30 aastat laval“, Anu Lambi „Eluring (Sõnad. Sõnad. Sõnad)“, Aare Toikka lavastatud Piret Jaaksi kuuldemäng „Aasta pärast“ ja Tiina Mälbergi lavastatud Suokassi „Tagassi inglite juure“. Sellist repertuaaristruktuuri, mis väärtustab näitlejat, eesti algupärandit ning eksperimente žanripiiride ja audioteatri tehniliste võimalustega, on Raadioteatris hoitud nii praeguse peatoimetaja Tiina Vilu ja loovjuhi Andres Noormetsa kujundatud Raadioteatri kahel viimasel hooajal kui ka Toomas Lõhmuste (Raadioteatri juht 2006–2015) ja Tamur Tohveri (Raadioteatri juht 1998–2006) aegadel.

Karin Kask, Kuuldemäng valmib saateks. – Eesti Sõna, 03.12.1943.

Raadioteater ja näitleja Kuna raadioteater lülitab publikul välja kõik muud meeled peale kuulmismeele, siis on tema keskne kujundilooja näitleja hääl. Nii nagu mitmed tooted seostuvad auditooriumile raadio- ja telereklaamide kaudu ilmselt just mõne konkreetse näitleja häälega (ning reklaami tellijad peavad teadma, kas see toimub müügi eduks või kahjuks), on ka järjejuttude ja kuuldemängude kaudu meile mällu jäänud nii eriliselt raadiopärased hääled kui ka sellised hääled, mille puhul vajame toeks teatrilava visuaalseid vahendeid. Nagu nähtub ülal viidatud 1943. aasta Eesti Sõna artiklist, teadvustati ja rõhutati raadioteatri sellist spetsiifikat ka juba tollases prooviprotsessis: „On tähtis, et näitejuht samuti kuuleks näitlejate ettekannet, nagu seda teevad raadiokuulajad. Seepärast viibib näitejuht mikrofoniproovide ajal näitlejaist lahus. Viimaste jälgimine silmadega võiks teda viia eksiteele.“3 Vaatamata sellele, et raadioteater pole tänapäeval nii menukas kui eelmisel sajandil – 1938. aastal korraldas tabloidväljaanne Uudisleht rahvaküsitluse populaarseima eestlase väljaselgitamiseks, mille tulemusel pälvis Felix Moor A. H. Tammsaare järel teise koha4 –, on ta endiselt suurima publikuarvuga teater, nagu Raadioteatri 2016. aasta näitlejapreemia laureaat Andres Raag meile Raadioteatri kutsungis kinnitab. Aeg-ajalt paremusjärjestatakse teatri nüüdisaegsuse üle vaieldes mõõdikutena tema komponente: kas näitlejakeskne teater on vanamoodne, kas lavastajateater on juhtpositsiooni loovutanud autoriteatrile, kuidas luuakse lavaruum postdramaatilises teatris, kuidas toimib teatrilaval installatiivsus jne. Audioteatri valdkond pakub küll avaraid võimalusi postdramaatilisteks režiieksperimentideks ja heliinstallatsioonideks, kuid sellegipoolest on Eesti Raadioteater kindlasti heas mõttes vana hea näitlejateater. Lisaks sellele, et Raadioteater loob kuuldemängudena uusi lavastusi, on tema üheks missiooniks ka näitlejate isikupäraste häälte jäädvustamine. On vaieldud, kas teatrikriitikal on ka praeguse meediapaljususe tingimustes jäädvustav funktsioon või teeb selle töö tänapäeval kriitiku eest tõhusamalt ära salvestustehnika. Kindlasti ei asenda video ei elavat teatrilavastust ega ka kriitiku mõtestavat analüüsi, kuid olgugi et raadioteatrist kahjuks kuigi palju ei kirjutata, säilib see teatrivorm helikandjal kadudeta. Raadioteater hindab näitlejat ka seeläbi, et annab oma auhinda – seda alates 1998. aastast – just nimelt näitlejale, mitte lavastajale või mõnele muule lavastus3 4

750 kuuldemängu F. Moori juhtimisel. – Eesti Sõna, 03.01.1943. Rahvas langetas otsuse. – Uudisleht, 27.11.1938.

protsessi osalisele. Kui 2016. aasta laureaat Andres Raag pälvis selle merekultuuri aastat tähistanud järjejuttude, Juhan Smuuli „Jäise raamatu“ ja Lembit Uustulndi teose „Aastavahetus Casablancas“ lugemise eest 2016. aastal, siis esimene laureaat Aarne Üksküla, kelle hääl on samuti jäädvustatud Raadioteatri publikumärgiks, sai selle 20. veebruaril 1998 Eino Leino rolli eest Ari Kallio 1997. aastal lavastatud Hannu Mäkelä kuuldemängus „Eino Leino läheb Eestisse“. Kuid lisaks sellele, et Raadioteater väärtustab näitlejat konkreetsete kunstiliste tulemuste eest ja nende kaudu, on Raadioteater tegelnud ka näitlejate koolitamisega. Toomas Lõhmuste on meenutanud: „Salme [Reek] tegi meiega sellist tööd, mida me polnud kooliski näinud. Meil olid tekstid ees, alguses lugesime ja pärast hakkasime repliik repliigi haaval intonatsioone paika panema; mulle oli täielik müstika, et midagi võis üldse teha nii põhjalikult. Kui see kuuldemäng välja tuli, siis järgnesid teised ja lisaks hakkas Salme pakkuma lugeda õhtujutte. Näitlejale ongi kõige parem arengumaterjal võtta üks lühike lugu, nii 8–12 minutit, ja see läbi lavastada, kuni selleni välja, et kui on ikka vaja porgandi häält teha, siis see kuulub asja juurde. Ma olen sügavalt tänulik tollasele järjejuttude režissöörile Kaarel Toomile, sest ma ei lugenud neid ju esimese hooga linti, vaid läksin enne režissööride tuppa ja lugesin talle selle üle kahetunnise loo täies mahus ette. Tema siis katkestas, tegi märkusi, osundas hingamisele ... ühesõnaga, ta tegi tööd. Selle eest talle keegi palka ei maksnud. Lihtsalt kasvatati noort kaadrit.”5 Ajal, mil Lõhmuste ise lavakunstikoolis õppis, oli teatritudengitel kolmandal kursusel ette nähtud ka raadiosemester, mida sel ajal juhendas Einar Kraut. Vahepeal jäi see soiku, kuid Lõhmuste taastas Raadioteatri ja teatrikoolide koostöö. Repertuaaris said oma kindla koha kuuldemängud, mille kunstikavatsused on ühendatud pedagoogilise funktsiooniga. 2007. aastal lavastas Taago Tubin TÜ Viljandi kultuuriakadeemia IX teatrilennuga Saara Turuneni kuuldemängu „Jänkutüdruk“ ning akadeemia etenduskunstide õppekavasse lisandus raadiotöö ainekava. Viljandi tudengitega on Taago Tubin lavastanud ka Raymond Queneau „Stiiliharjutusi“ (TÜ Viljandi kultuuriakadeemia X teatrilennuga 2014. aastal) ja Indrek Koffi „Eestluse elujõust“ (TÜ Viljandi kultuuriakadeemia XI teatrilennuga 2016. aastal). Samuti on noortega lavastanud Andres Noormets (Jim Ashilevi „Minakassett“ TÜ Viljandi kultuuriakadeemia IX teatrilennu tudengite ja Viljandi Maagümnaasiumi õpilastega 2010. aastal). Raadioteater on teinud 5

Vastab Toomas Lõhmuste. – Teater. Muusika. Kino nr 6, 2007, lk 14–15.

koostööd ka EMTA lavakunstikooliga. 2017. aastal tõi Anu Lamp XXVII lennuga välja kuuldemängu „Eluring (Sõnad. Sõnad. Sõnad)“, mille tekstiallikateks olid Andrus Saareste, August Gailit ja Valdur Mikita, andes noortele ühtaegu ainest nii sõnaloome kui ka selle virtuoosse esitamise vallas. Kuid raadioteatris on võimalik näitlejat väärtustada ka eksperimentaalsemate kuuldemängustiilide kaudu. Tamur Tohveri ajal lisandus repertuaari feature ehk dokumentaalkuuldemängu žanr. See valdkond ei sea temaatilisi piiranguid, näiteks mahub selle alla Tohveri enda lavastatud „Lennuõnnetus“ Andreas Ammeri tekstile, mis kajastab lennukite musta kasti materjale (olgu lisatud, et kuuldemäng jõudis eetrisse neli kuud enne New Yorgi kaksiktornide katastroofi 11. septembril 2001). 2006. aastal jõuti feature’ga esmakordselt ka festivalile Prix Europa, kus osales Tarmo Tiisleri tantsuteemaline „Kuidas eestlane kükitab“. 2017. aastal esindas seda žanri „Rasmus Kaljujärv: 30 aastat laval“. Raadioteater ja dramaturgia Vaatamata nüüdisaja noorte arvutikesksetele meediavalikutele tundub eestlane olevat endiselt üsna raadiolembene. Rääkimata Vikerraadio aastakümnete jooksul traditsiooniks saanud populaarsetest rubriikidest, kinnitavad kuulajahuvi ka näiteks noorte toimetajate tehtavad „Kultuuriuudised“ ja Klassikaraadio „Delta“ või Jaan Tootseni veetav „Raadio ööülikool“. Orienteeritus noorele loojas- ja kuulajaskonnale on lisaks otsesele pedagoogilisele ja režiitööle iseloomustanud ka Raadioteatri repertuaariotsinguid, olgu siis kuuldemänguvõistluste, „Luuleruumi“ või järjejutuvalikute kaudu, kus pannakse rõhku noorte autorite algupärasele loomingule. Nagu öeldud, on Raadioteater peaaegu katkestusteta tegutsenud 90 aastat. Temast sõltumatutel põhjustel tuli tagasilöök aga 1944. aastal. Saame rääkida nii ideoloogilistest põhjustest, mis viisid raadiost Felix Moori ja Fred Olbrei, kui ka vääramatust jõust: 9. märtsi pommitamise käigus aastal 1944 hävis koos Estonia teatriga ka seal tegutsenud raadiostuudio ja selle arhiiv. Sõja tekitatud kaosest hakati taastuma alles 1950. aastate lõpul. Eelarvekitsikuse tingimustes on Raadioteatris prioriteediks peetud algupärast dramaturgiat. Kui esimene päris algupärane Raadioteatrile loodud kuuldemängutekst oli Willem Tomingase „Mehed“ 1937. aastal, siis uue repertuaari leidmiseks 1957. aastal korraldatud esimese kuuldemänguvõistluse tulemusel sai 75

raadioteater palju uusi autoreid. Autoriteringi lisandusid Ardi Liives, Raimond Kaugver, Rudolf Aller, Male Schwartz jt. 1960. aastate alguses toimus raadioteatrirepertuaari kiire areng. Tollane Raadioteatri toimetaja Lennart Meri kirjeldas 1962. aastal jõuliselt oma visiooni: „Meie eesmärgiks on täielikult rahuldada elanikkonna nõudmine ja esitada juba aasta-pooleteise pärast iga nädal uus kuuldemäng. See osutub reaalseks vaid siis, kui me hoopis suuremas ulatuses rakendame rajooniteatrite näitlejaid ja lavastajaid. Mitmed vabariigi näitejuhid – V. Panso, K. Süvalep, K. Ader, G. Kromanov ja H. Haravee – ongi juba andnud selleks oma nõusoleku. Selline vahetamine ei tarvitse olla ühepoolne – näiteks lavastas Eesti Raadio režissöör Leo Martin Moskvas ja Tbilisis Ardi Liivese kuuldemänge, mis kahtlematult tõi kaasa ka meie raadioteatrile hulga uusi väärtuslikke kogemusi.“6 Kuuldemänguvõistlusi hakati korraldama regulaarselt, nende kaudu said raadioteatri autoriteks Aime Maripuu, Inge Trikkel, Gert Helbemäe, Jüri Tuulik, Rein Saluri, Vallo Raun, Helju Rammo, Heidi Sarapuu jt. Autorkonna rikastamiseks on tekste ka kirjanikelt otse tellitud, sel kombel on repertuaari jõudnud näiteks Jaan Kaplinski, Viivi Luige, Madis Kõivu, Ervin Õunapuu, Andrus Kivirähki jpt tekstid. Nii dramaturgi, lavastaja kui ka näitlejana on viimase kümne aasta jooksul Raadioteatri repertuaari rikastanud Andres Noormetsa autoriteater. Ehkki alates 1957. aastast on regulaarselt korraldatud kuuldemänguvõistlusi, tuli neisse sajandivahetuse paiku kümneaastane paus. Sellele järgnenud 2008. aasta konkursil jõudsid esikolmikusse Andres Noormetsa „Vaikus ja karjed“ (1. auhind), Ernst Miili (Andri Luubi) „Forss minoor“ (2. auhind) ning Martin Alguse „Laviin“ (3. auhind), mis kõik vormusid ka peagi lavastusteks. Olgu lisatud, et 2010. aasta Prix Europa festivalil pälvis „Vaikus ja karjed“ kuuldemängude kategoorias peaauhinna. Kuuldemänguvõistlusega võeti kokku ka 2017. aasta Raadioteatris. Vaatamata raadioteatri taaskasvavale populaarsusele paneb siiski mõtlema kasin osavõtt konkursist: kui samal aastal toimunud Eesti Teatri Agentuuri näidendivõistlusele laekus 65 võistlustööd, siis Raadioteatri konkursile kõigest 15. Kas peljatakse kuuldemängu žanrispetsiifikat või motiveerib teatrilava koos oma vahendite ja prestiižiga rohkem kui audiolava või on veel mingi muu põhjus? Kuid uut repertuaari sai Raadioteater ka sellelt võistluselt: välja valiti 6

Lennart Meri, Raadiokunst. – Presidendikõned. Ilmamaa 1996, lk 39.

Piret Saul-Gorodilovi „Profülaktika“ (1. auhind), Urmas Alase „Reservaat“ (2. auhind) ning 3. auhinda jagasid Kristiina Jalasto „Igas sadamas“, Raivo Küti „Valguse ja pimeduse piiril“ ja Kristel Leesmendi „Hirmu võru“. Lisaks neile märgiti ära Priit Põldma „Must luik“ ja Raivo Küti „Kosmotüdrukud“. Lisaks otse raadioteatrile loodud algupärastele kuuldemängutekstidele tehakse raadio tarvis ka proosadramatiseeringuid (üks viimatistest näiteks Tamur Tohveri raadioseade Jim Ashilevi romaanist „Ma olen elus olemise tunne“ 2015. aastal) ja luuleseadeid (2017. aasta viimane lavastus, Suokassi „Tagassi inglite juure“ Tiina Mälbergi lavastuses). Muide, ka ülalmainitud Indrek Koffi „Eestluse elujõust“, žanrimääratluselt hüsteeriline traktaat, pälvis 2010. aasta kirjandusauhinna just luulekategoorias. Samuti lavastatakse eelnevalt juba mõnes teatris lavale toodud näidendeid (näiteks 2015. aastal seadis Aare Toikka Raadioteatrile kolm aastat varem VAT Teatris lavastatud Andrus Kivirähki „Karini ja Pearu“ ning samal aastal tegi Kalju Orro kuuldemängu kahe aasta eest lavastatud Andrus Kivirähki „Kaheksa varbaga kuningast“). Mitmed kuuldemängud sünnivadki otseses koostöös teatritega: „Tagassi inglite juure” esitati 2017. aasta detsembris Rakvere Teatri hoovis kõrvaklappide ja valgusinstallatsioonide abil „rännakuna kõigile meeltele“, kõnealuse aasta esimene kuuldemäng, Eero Epneri „Rasmus Kaljujärv: 30 aastat laval“, kasvas aga välja Teater NO99 aasta varasemast aktsioonist. Viimase 15 aasta jooksul on kogu Eesti teatrirepertuaaris tooni andnud ka ajaja kultuurilooline dramaturgia. Seda on toetanud mitmed tähtpäevadega seotud kampaaniad (Eesti Vabariik 90, Eesti Vabariik 100, Eesti teater 100 jne), aga loomulikult peegeldab see ka auditooriumi üldinimlikku huvi päris sündmuste ja päris inimeste vastu. Seda suunda on mitme aastakümne jooksul esindanud näiteks Variuse teatri juht Heidi Sarapuu (tema seni viimane kuuldemäng oli „Tervist, härra Vilde!“ 2015. aastal). Raadioteater kui eksperimendilabor Vaatamata sellele, et raadioteater mõjub lapsepõlve kella-kolmeste-kuuldemängude nostalgias ja justkui väheste vahenditega loodavas teostuses armsa ja turvalisena, võimaldab audiokunst rohkesti eksperimente. Teatris on tehtud palju katsetusi oma rituaalse algupära taasleidmiseks, tuues lavale erisuguseid maagilis-müstilisi kujundeid. Kui tavateatris on see enesestmõistetav, sisaldades see77

juures kujundi tühistumisvõimalust dekoratiivsuse arvel, siis raadioteatril on tunduvalt otsesem potentsiaal inimese taju mõjutada: elektroentsefalograafia kuulub nii šamaanide kui ka teadlaste töövaldkonda, loodushäälte tervendavast mõjust Silva meetodini välja. Juba eelmainitud 1943. aasta Eesti Sõnast saame teada, et Raadioteatril oli kasutada kolm stuudiot: A-stuudio toastseenideks, B-stuudio avara ruumi tarvis ja C-stuudio õuessteenideks, vastavalt sellele erines ruumi polsterduse paksus. Heliefektideks oli aga 1943. aastal kasutuses 600 heliplaati, millest igaühel neliviis heliefekti ja mille vahel sai lavastaja orienteeruda tähestikulise kataloogi abil: „Nii näiteks leiame K-tähe all järgmisi heliefekte ja helilisi taustu: Kaare tõstmine (laevatehases). Kahurvägi. Kaja kaevus. Kajakate kisa, eraldi ja merekohina taustal. Kaltsiidi laadimine. Kanaarilind. Kanaarilind muusika taustal. Kana. Kanapojad. Kanad ja kuked. Karu. Kass lööb nurru. Kassid näuguvad ja turtsuvad. Katelsepa töökoda. Kelli igasuguseid (10-nel plaadil). Kergekuulipilduja – igasuguseid. Keti kolin. Ketrusmasin. Kipsikaevanduses. Kivimurrus. Kirikukelli 20-nel plaadil. Koera haukumine – valik igasuguses suuruses koertest jne.“7 Lisaks plaadistatud heliefektidele loodi ka originaalefekte: „Vee kahlamine, paberi käristamine, klaasiklirin, esemete mahakukkumine jne.”8 Meediumi olulisust tõdeb oma 1962. aastal kirjutatud artiklis juba Lennart Meri, kritiseerides tollal liigselt tooni andvat olustikulist naturalismi ja dokumentaalse täpsuse taotlusest tulenevat kunstilist ebatäpsust: „Heliefekte „varutakse“ peamiselt suvel, kui kuuldemängude stuudio on näitlejate eemaloleku tõttu vähem koormatud. Lindistatakse linnulaulu ja autosõitu, smirgelkäiu ja sepikoda, ühesõnaga – enam-vähem kõike, mis looduses ja inimeste maailmas heliseb, müriseb või muidu kuuldav on. Nendele taustadele ei saa midagi ette heita senikaua, kuni neid ei kasutada kuuldemängus.“9 Samas seoses kritiseerib ta ka kuuldemängude muusikalist kujundust, leides, et rohkem tuleks kasutada spetsiaalselt tellitud originaalmuusikat.10 Meri kirjutas sellest 1962, kui aasta varem oli tehtud esimene stereosaade ultralühilainel.11 Kümme aastat hiljem, 1971. aastal hakati tegema regulaarselt 7

Karin Kask, Kuuldemäng valmib saateks. – Eesti Sõna, 03.12.1943 Samas. 9 Lennart Meri, Raadiokunst. – Presidendikõned. Ilmamaa 1996, lk 33. 10 Samas, lk 36. 11 Kesklainel tehti esimene stereoülekanne juba 1938. aastal. 8

stereosaateid ja juba samal aastal lavastas Leo Martin ka esimese stereokuuldemängu, Václav Cibula „Miski justnagu täht“. Lavastus ei kasutanud lihtsalt stereoheli võimalusi, vaid eksperimenteeris kõigi tollal teadaolevate audiokunsti võimalustega, andes edasi mägedes eksinud ja päästmist ootava mehe sisemonoloogi. Lavastuse muusikalise kujunduse lõi orkestri abil Tõnis Kõrvits ning heliinsener oli Hannes Valdma, kellest sai sel perioodil üks põhilisi Eesti Raadio helieksperimentaatoreid, kes tegeles lisaks stereohelile ka kvadroheli võimalustega.12 Seda, et Raadioteatril on tavateatrist laiem publikkond, kinnitab ka näiteks 2002. aastal allkirjastatud leping infoühinguga Helikiri, mille kaudu sätestati kuuldemängude jõudmine vaegnägijateni. Kui Eestis on Raadioteatri prioriteediks algupärane dramaturgia, siis rahvusvaheliselt on loorbereid lõiganud helieksperimendid, viimastel aastatel peamiselt Andres Noormetsa teostuses. Festivalidest hakati osa võtma juba 1967. aastal (Ida-Euroopa ringhäälinguorganisatsioonide ühenduse OIRT festivalil). 1993. aastal osaleti Tamur Tohveri lavastatud Jüri Tuuliku „Hõbepajuga“ festivalil Prix Futura Berlin. Neli aastat hiljem saavutati formaati muutnud festivalil (Prix Europa) Tamur Tohveri lavastatud Madis Kõivu kuuldemänguga „Haug“ 6. koht. 1999. aastal sai Ervin Õunapuu kuuldemäng „Õhtueine Emmauses“ samal festivalil Tamur Tohveri lavastuses 5. koha, 2008. aastal pälvis Andres Noormetsa autorikuuldemäng „Päev“ sellel festivalil eriauhinna. 2016. aastal võitis Andres Noormetsa „Asjad“ festivalil peaauhinna ning ka 2017. aastal osales Noormetsa (aasta varem lavastatud) „Meri“ Prix Europal. Kui Noormets on oma varasemates kuuldemängudes loonud üldjuhul ise ka dramaturgia, andes selle kaudu edasi tänapäevase inimese tajukatkestusi ja hakitud narratiivsust, siis „Mere“ puhul rakendas ta oma režiivõtteid August Gailiti teksti peal. Raadioteatri 2017. aasta looming võtab ülalkirjeldatud tendentsid ilmekalt kokku. Lavastusega „Rasmus Kaljujärv: 30 aastat laval“ tehti mõneti eneseirooniline näitlejat pühitsev feature, Anu Lambi „Eluringiga“ jätkati raadioteatri näitlejapedagoogilist missiooni, „Tagassi inglite juure“ avardas audioteatri tajuruumi (kandideerides ühtlasi ka aasta keeleteo nimetusele) ning algupärand „Aasta pärast“ näitas tundliku psühholoogilise teatri võimalusi audiolaval. Lõpetuseks võrdlen eelkõneldu – algupärandid, dramatiseeringud ja heliefektid – näitlikustamiseks kaht kuuldemängu Raadioteatri viimaste aastat loomin12

Kvadroraadio 40. – Sirp, 12.05.2017.

gust: Piret Jaaksi „Aasta pärast“ (lavastaja Aare Toikka, 2017) ja Jim Ashilevi „Ma olen elus olemise tunne“ (dramatiseerija ja lavastaja Tamur Tohver, 2015). Tehnilised võtted tekstis ja lavastuses Jim Ashilevi „Ma olen elus olemise tunne“ on tekstina mitmekihilisem, kasutades jutustajat kui kõrvalvaatajat, kes on küll situatsiooni- ja dialoogipartner, kuid kes kommenteerib oma mõtteid distantsilt. Esile tuleb mõtte ja selle väljenduse vastuolu või harmoonia. Samuti on kasutatud reportaaživormi, kus reaalajas kommenteeritakse toimuvat, kuid kommentaar on kellegi teise oma – kellegi, kes näeb reaalajas situatsiooni pealt. Veel on kasutatud päeviku lugemise vormi, seda hetkedel, kus jutustamine katkeb. Kuulajal saab tekkida küsimus: mis väljendab päris tõde, kas päevik või see, mida tegelane reaalselt ütles, või hoopis see, mida ta mõtles. Sekka lisatakse ka aforisme, vanasõnu ja üldistamisest tulenevat moraalitsemist, pannes neid erinevate tegelaste või sündmuste tunnistajate suhu. Nii toimub rännak ajas ja ruumis, mille agendiks on inimese tunne. Lavastaja Tamur Tohver toetab seda mitmekesisust, vahel ka eklektilisust ja hüplikkust taustahelidega. Osavalt kehtestab ta kohe alguses ruumid, kus täpselt mõtted kuuldavale tuuakse. Dialoogid toimuvad suurte vahemaade tagant. Vaheldumisi, vastavalt vajadusele, kasutatakse dialoogis telefonikõne vormi. See, kelle hääl kostab sahisevast telefonitorust, asub eemal; see, kelle hääl on stuudiopuhas, aga siin. Nii kehtestatakse vahemaa, aga samal ajal suhte kaudu ka siinolev reaalseks ja eemalolev irratsionaalseks. Selline mitmekesisus ja hüplikkus muudab lisaks tegelastele ka kuulaja närviliseks, lastes tal kogeda samasugust meeleseisundit. Piret Jaaksi tekst on selgem ja konkreetsemad on ka tegelased. On tegelased, kes vahetevahel on kohal, kuid vahel ka oma mõtetes. Nad jutustavad endast, esitletakse sõna ja mõtte koostööd, kuid mitte iialgi ei toimu see distantsilt. Ruume, kus inimesed viibivad, ei vahetata. On kordusi jutustaja ja minategelase kaudu, on reaalset aega, kus viibib Mees (Tambet Tuisk) ja tagasivaatav Naine (Liisa Pulk), on ka vastupidi. Isegi kui tegemist on mälestustega, toimub kõik siin ja praegu. Lavastaja Aare Toikka kasutab illustreerimiseks telefonihelinaid ja kordusi kajana. Tähelepanu äratab stseen, kus naine leiab selle ainukese raamatu, mida tema pole suurest armastusest ja aitamissoovist oma kirjanikust mehe eest kirju-

tanud. Taustal on kuulda agressiivset lehtede lappamist, naise hääl hüüab nõudlikult: „Edasi, edasi, edasi, tagasi, edasi.“ Ta hüüab iga kord, kui lehte lapatakse, ja samal ajal ütleb mehe hääl, mis on nendel lehtedel kirjas. Meisterlikult tuuakse kokku ajatasandid, milles on kuulaja jaoks võimalik isegi kolme asja korraga sooritada. Kuid see ei ole ashilevilikult eklektiline, vaid sidus ja harmooniline. Lavastuste teemakäsitlus Ashilevi teemad on üksindus, kurbus, jõuetus, väsimus, oskamatus olla õnnelik. Tegelasi on palju, ja ükskõik, mis on nende tegelaste nimed, nende funktsioon muutub, ühe nime taga võib peituda naine, armuke, õde, sõber, ema, juhututtav, koer, ükskõik kes. Üldjuhul on nad kahekümnendates eluaastates kunstnikud, näitlejad, fotograafid. Inimesed on kameeleonid, kes muutuvad sõltuvalt minategelase vajadustest ja hetkeihadest. Üksikute momentide kaudu, mis pole kuigi suure narratiivse jõuga, räägitakse ikkagi suurtest teemadest: sünnist ja surmast. Seda väljendatakse näiteks seksiteema kaudu, mis võiks jõuda lapse saamiseni, kuid ei jõua. Seejuures on kehtestunud ka olukord, kus see sündiv laps võiks olla kuuldemängu minategelane. Seks on aga miski, mis ei alga kunagi, see hirmutab, see tähendaks pühendumist ja usaldust – kohale jõudmist. Kuid need tegelased ei tunne oma kodu ära. Autor kasutab seksi surma- ja lõputunde kirjeldamiseks. Läbi kogu lavastuse on tunda tohutut iha, soovi saada midagi, mis pole võimalik, iga võimalik koht või inimene, kellelt või millelt seda otsida, osutub läbikukkunuks, võimatuks olukorraks. Unenägu on nende tegelaste reaalsus ja narkoos väljapääs. Autor kirjeldab reaalset elu, mis on unenäoliselt irratsionaalne, abstraktne ja arusaamatu. Paradoksaalne on selle juures aga aktiivsus, millega tegelased suudavad hoida distantsi reaalsuse ja üksteise suhtes. Jaaksi näidendis on aga kõik selge. Tegelasteks on Naine ja Mees, kes ongi naine ja mees, ei midagi enamat ega sümboolsemat (ehkki oma arhetüüpsuses joonistub nende suhte kujutamise kaudu välja jõuline üldistus). Kui Ashilevil on oluliseks märgiks koer, siis Jaaksil kass; kui Ashilevi tegelased on uimas elust enesest, siis Jaaksi omad joovad alkoholi. Mees on automüüja, kes sooviks tegelikult olla kirjanik. Mingil määral ta seda ka on, sest naine, kes armastab meest nii väga, on kirjutanud kõik mehe raamatud. Loomulikult maksab ta selle eest hiljem kätte nagu elus ikka. Mõlemad tegelased lausuvad ühel rõõmuhetkel, et nad on lõpuks ometi üle materiaalsest pahnast, kuid paradoksaalselt räägib kogu

kuuldemäng peamiselt materiaalsetest ja lihalikest asjadest: näiteks seksuaalvahekorrast ja menstruatsiooniverest diivanil. Alati on avatud mingi uks, kust valgus paistab. Toon, millega tekst on kirjutatud, annab lootust, et neid lõpmatult korduvaid olukordi saab lahendada. Õhku jääb küsimus, kas see on enesepettus? Irratsionaalsust võib tajuda küll teksti struktuuris ja lavastusvõtetes, kuid mitte tegelaste elus. Nad on asjalikud ja lahendavad sel moel olukordi. Nad mõjuvad päris inimestena. Seda „päris“ tunnet tekitab mehe ülbe suhtumine naisesse, mehe armuke, mehe isiklik pinge ja mõttetusetunne. Aga seda kõike jutustab meile naine. Naisele näib nii. Ja siinkohal tekib võimalus, et tegemist ei ole tõelisusega. Tekst on küll maine ja ratsionaalne, kuid seda vaatamata sellele, et ainus tunne, mille naine enda seest suutis leida, on ükskõiksus. Kokkuvõtvalt saab öelda, et Ashilevi valetab, et rääkida tõtt, kuid Jaaks räägib tõtt, et valetada. Teemad on justkui samad, aga lähenemisnurk ja perspektiiv on täiesti erisugused. Samuti kuuldemängu režiivõtted nende väljendamiseks. Ashilevi tegelased on kodutud, kuid nad igatsevad kodu, Jaaksi tegelastel on kodu, kuid nad vihkavad seda. Päris tõde inimeste elu kohta ei selgu, kuid neid kuuldemänge järjest kuulates on võimalik nii elu- kui ka kunstitõe küsimuste üle arutleda. See annab ka võimaluse kahelda päris asjades, kuna ainukeseks kriteeriumiks on inimese tunne, mis loobki tõelisust. Tema silmad kas säravad või on tühjad. Igasugune illusoorsus on samuti reaalsus. Peab olema tänulik ja uhke, et meil on Raadioteater ja et ta on nii mitmekesine. Kuuldemäng annab kuulajale võimaluse rahulikus õhkkonnas, ilma segajateta süveneda. Olla üksi, kuid seejuures koos kirjaniku, lavastaja, helirežissööri ja näitlejatega. Sellist võimalust kolmemõõtmelises ruumis toimuv ja kõigi meeltega kogetav tavateater ei paku.

TUUL ON ALATI OLNUD TUUL VASTAB RAADIOTEATRI LOOVJUHT, LAVASTAJA ANDRES NOORMETS

Millisest impulsist sai alguse sinu huvi raadioteatri vastu ja tähelepanu helide suhtes? Raadioteatriga on asi lihtne. Ma ei olnud enne esimese kuuldemängu lavastamist audioteatrikunstiga ei eriti kursis ega tõsiselt kokku puutunud. Pigem olid kuuldemängud kõrvust mööda libisenud. Erilisi jälgi jätmata. Aga kui sattusin 2006. aastal Berliini Prix Europale1, siis toimus silmade/kõrvade avanemine. Seal kuulasin ühe nädalaga rohkem audioteatrit kui kogu varasemas elus kokku ning selle kunstiala avarus ja kõikvõimalikkus lummas, inspireeris, hakkas külge. Sain aru, et olin astunud üle läve uude ruumi, mille tõmmet tundsin ja tegelikku mahtu päriselt ei tajunud. See oli vaimustav, tallad olid maast lahti, kõik tundus võimalik. Helidega on teised lood. Helid on kõikjal, maailm on heli. Kui kirjeldada ükskõik missuguseid fantaasiapilte, siis helid tulevad kaasa. Ka vaikus on heli, väga eriline ja mõjuv. Helikanaleid pidi on võimalik jõuda sügavikesse ja kõrgustesse – aladele, mida silm ei näe ega mõistus seleta. Kui kirjutatud on, et alguses oli sõna, siis märgib see ka maailma loomise helilist potentsiaali. Seega on helilisus inimliigil veres ja annab võimaluse aegadeülesteks tajumusteks. Ma arvan, et tuul on alati olnud tuul – siin pole ajastute vormidel midagi tõlgendada ega ajalugudel muuta. Tuule häält kuulasid juba need kauged esivanemad, keda me kujutluski ei taju, ja said sellest häälest puudutatud. Võib olla, et just tuule hääle kaudu on meil võimalik olla tuhandeid või sadu tuhandeid aastaid vana ja samamoodi kanduda kaugele tulevikku. Üks ja sama tuul kõikjal, üks ja sama hääl. Oma teatritöödes oled väga helitundlik ning see on mu arvates Eesti teatripildis pigem erandlik ja eriline. Millised on raadio- ja teatritöö tegemise sarnasused ja erinevused? On mul õigus, et sulle on see üks ja sama, rangelt eristamatu looming? 11987. aastast toimuv Euroopa ringhäälingufestival.

Andres Noormets. Foto Heigo Teder

Ma ei taha teatris asju liiga väikesteks tükkideks võtta ja lahtritesse jagada. Kõik on tähtis ja üpris samast mateeriast. Helid võivad valgustada ja valgus võib olla kõrvulukustav. Näitleja sisehelid annavad ta silmadele värvi ja helki, liigutused loovad muusikat ja tekstivoog tardumust. Kõlab väga poeetiliselt ja metafüüsiliselt, aga nende sõnade taga on väga konkreetne maailm, mida on võimalik erisuguste tehnikate abil luua, üles ehitada, nähtavaks, kuuldavaks ja tajutavaks teha. Poeesia ja kvantmehhaanika pole üksteisest sugugi kaugel. Pigem on need ühe ja sama asja erisugused olekud. Raadioteatri teoseid eristab elavast teatrist nende fikseeritud ja lõplik vorm – kuuldemängu võid tänapäeval taskusse panna ja teisele kontinendile kaasa võtta, elav teatrilavastus sellisele logistikale ei allu. Muud vahet polegi. Mis on raadiotöid luues kõige olulisem? Ma ei tea. Enamasti algab kõik mingist väga väikesest impulsist, seemnest, taipamisest. Sinna ümber koguneb ainet, sõnastusi. Ühel hetkel on kõike sel määral, et kooshoidmiseks peab asjad kuhugi anumasse kokku koguma ning sildi peale kleepima. Alati pole keskmes soov sõnumeid edastada, kuigi seda on ka, vaid väljendada avastatud seoseid või näidata materjalide sisemisi struktuure. Kui ma ütlen materjal, siis ei tähenda see kirjutatud teksti, vaid mida tahes: inimest, mustrit, taevalaotust, linnamaastikku, õhtu eel tekkivat paanikat. Raadiosse liiguvad need ideed, kust silmavisuaali võib lahti haakida. See ei tähenda visuaalsuse kaotamist, tihti on see pigem vastupidi – raadiotööde visuaali pole võimalik füüsiliste vahenditega lavaruumis luua või oleks see tegevus arutult ja mõttetult kallis ja töömahukas. Oluline on äratundmine tehtava olulisusest ruumis, võimalik potentsiaal. Mis selle ruumi moodustab, milline on selle mõõt ja maht, kus see asub, kuidas paikneb – see on olukorriti erisugune. Ei hakka võimalikke variante ette lugema. Kuidas sünnib hea kuuldemäng? Inimesed tulevad kokku ja tahavad rännata, tahavad näha kohti ja elusid, mida pole veel nähtud ja elatud. Selline rännukihk on hea algus ja alus. Edasi lähevad tööle oskused, võimed ja võimalused. Kui selles etapis saavutatakse teatav sünkroonsus ja unisoon, siis võib kõik õnnestuda. Aga võib ka mitte. Eks see kõik ole esoteerika ja täppisteaduste empiiriline segunemine parima homse nimel. 85

Rannaliivale või õhku ideaalse ringi joonistamine. Igal hommikul uuesti. 2016. aastast oled Raadioteatri loovjuht. Asutuse kodulehel oled nimetatud režissöör-visionääriks. Milles su visioonitöö seisneb? Mis on su visioon? Lepingu järgi olen loovjuht. Kuidas teised nimetused lahti on pääsenud, ma ei tea, küllap olid lehetegijad rõõmsas loomepalangus ja heldelt lahtise käega. Need nimetused on igatahes väga ilusad – niisugune rokokoo ja barokk. Seejuures on lavastaja amet läbi aegade olnud kindla visiooni ehk nägemuse edastamine parimate võimalike vahenditega. Kuna raadios on nägemus nägemismeelest eraldatud, siis peab seda olukorda võibolla ekstra rõhutama ja esile tõstma. Sisulise poole pealt rääkides olen eespool mitu visiooni juba ära kirjeldanud ja liiale minna ei või. Visionäär peab küll lakkamatult visioneerima – nii päeval kui ka ööl –, aga sellel põllul tulevad kasuks ka kõik luurajatele vajalikud omadused. Näiteks strateegilise informatsiooni varjamine, peitmine, kodeerimine, valikuline lekitamine, hämamine jms. Kitsamas mõttes on minu töö Raadioteatrile tekstide-materjalide valimine ja konkreetsete lavastajanimedega sidumine. Mõtlemine sellele, mis tuleb pärast arengukavades kirjeldatud aastanumbreid. Seejuures annan endale selgelt aru, et meediaorganisatsioonides ei liigu hinnalipikuteta ideid ja sinna triipkoodidetagusesse maailma ma ei pääse ega tahagi pääseda. Mõnikord tundub, et olen lihtsalt etikett, silt purgi peal, kust saab lugeda, mitu e-ainet on sisusse segatud ja mida on hea vaadata, sest paljas purk pole eriti usutav ega tõsiseltvõetav. Kui on silt, siis hakkab purk kõnelema. See kahekõne on eelneva väite tõestus. Oled Prix Europa festivalil pälvinud mitu auhinda: kuuldemäng „Päev“ sai 2008. aastal eriauhinna, „Vaikus ja karjed“ ning „Asjad“ vastavalt 2010. ja 2016. aastal peaauhinna. Mis on see, mis üle-euroopalisel festivalil sinu kuuldemängude puhul võlub? Mis eristab neid teistest festivalil osalevatest kuuldemängudest? Mida auhindu saades ja kolleegidelt tagasisidet kuuldes on esile tõstetud? Alati on hinnatud Raadioteatri helirežissööride võimekust ja kvaliteeti. Mul on suhteliselt halb kuulmismälu ja seepärast ei saa väga konkreetseid ütlemisi välja õngitseda, aga tihti on meie kuuldemängude helitöö kvaliteeti kirjeldatud umbes 86

selliste sõnadega: very well crafted, crystal-clear soundscapes2 jne. Sellega on palju öeldud: Külliki Valdma ja Külli Tüli pole lihtsalt suurepärased kolleegid, vaid ka kvaliteedimärgid Euroopa raadiolavadel. Oleme rahul ja tunneme uhkust. Veel on meie asjades tuntav mingi piiril või vahealal liikumise mõõde. Eesti kultuuriline ja geograafiline asukoht on selline, mis ilmselt peegeldub ka töödes ja mõtlemises. Me oleme teel, pole veel valmis, pole fikseeritud. Väljastpoolt paistame mässumeelsetena, ebatraditsionaalsete lahenduste otsijatena. Seda hinnatakse, sest suur osa Euroopa kuuldemängudest peab mahtuma väga konkreetsetesse raamidesse. Seejuures need, kes seda raamisolekut ei pelga, on väga hästi finantseeritud ja tasustatud. Mäletan hetke, kui hollandlased nurisesid, et nende minutipikkusi lühikuuldemänge ei rahastata piisavalt, kuigi kuulajanumbrid on amüsantsed. Keegi juhtus siis küsima, et mis teie minuti eelarve ka on, ja vastuseks tuli, et tuhat eurot. Kahin käis õhust läbi ja pool saali oleks joonelt Hollandisse raadioeksiili pagenud. Kuidas sündisid kolm värskeimat sinu lavastatud kuuldemängu „Asjad“ (2015), „Meri“ (2016) ja „Felix Moori saunapäev“ (2018)? Mis tegi just nende kuuldemängude loomise sulle paeluvaks? Läheme siis eest taha. „Saunapäev“ on Raadioteatri 90. sünnipäeva ja Felix Moori 115. sünniaastapäeva tähistamiseks tellitud tekst, mille kirjutas Andrus Kivirähk. Tal olid vabad käed Moori kujutamiseks ja Raadioteater tellijana oli kõigeks valmis. Oli vaid üks etteantus: tekst esitatakse elavalt ja kantakse otse eetrisse. Lavastajaks sattusin pigem kolleegide survel ja enne teksti valmimist. Taheti, et lavastuspoolel tegutseksid varem koos töötanud inimesed, et poleks kasutuid pingeid ja üllatusi. Nii ta umbes oligi. Tööprotsess oli väga kiire ja konkreetne, seejuures ettevalmistus pikk ja läbikaaluv. Näitlejaid valisin väga laia pintsliga ja üpris põhjalikult kaaludes.3 Siin oli riskigi, sest neljaga viiest polnud ma varem raadiotöös kokku puutunud. Tulemus valmistas rõõmu – niisugune lahe ja väga liikuva energiaga tegemine. „Meri“ oli võimalus mängida väga kitsastes raamides eepiliselt suurt mängu. Raha oli vähe, merekultuuriaasta tahtis tähistamist. Toimetaja Piret Pääsuke tõi 2 Väga hästi teostatud, kristallselged helimaastikud (ingl k) 3

Kuuldemängus mängivad Tambet Tuisk (Felix Moor), Jan Uuspõld (Leo, paks mees), Tõnis Niinemets (Ärni, pisike mees), Tõnu Oja (Helmut, vaene vanamees) ja Eva Koldits (Maali). Helirežissöör Külli Tüli.

välja August Gailiti novelli, mille oli raadiole seadnud.4 Otsisin lavastajat, aga kõik variandid vajusid kuidagi laiali. Siis ütles mulle see näitleja, kellega olin juba varem mõned asjad teinud, et tee see lugu ainult minuga, ma mängin kõik osad, teen ise kõik taustad. Mõtlesin hetke ja otsustasin avantüüriga liituda. Seda enam, et see näitleja oli nõus kogu tööprotsessi kaasa tegema ja olema igapäevaselt saadav, oli nõus kõik kehvad kohad kohe ümber tegema. Nii sobis ja oli ka loominguliselt väljakutsuv – teha ühe inimhäälega nelja eriilmelise peategelase pluss külaelanike massiga suur narratiiv, mis loodusjõududest ja kirgedest tulvil. Ei paista sugugi halb välja. Selle mitte kõige lemmikuma altruistist raadionäitleja tutvustuseks mainin, et ta kannab saatuslikul kombel minuga täpselt sama nime – nii ees- kui ka perekonnanime. „Asjade“ sünnilugu on pisut keerulisem. Mul on mäluruumis kogu aeg kaasas mõned akustilised ideed, mida tahan kunagi kuuldemängudeks teha. Mis tekstid neid toetada võiksid, pole teada. Selle konkreetse töö keskmes oli suure tühja ruumi akustika ja võimalus näitleja sinna sisse asetada ning kogu ülesvõte teha samaaegselt nii suures kui ka üldises plaanis. Käisin igal pool ringi, kõrvad otsivalt lahti. Siis sattusin mingile jutuüritusele, mida peeti Kultuurikatlas, ning vaheajal leidsin end sealsest katelde saalist. See oli just see akustiliselt ideaalne ruum. Edasi läks juba kiiresti. Leidsin pooleliolevate kirjatööde kaustast kolm lehekülge teksti pealkirjaga „Asjad“. Algus oli täiesti broo. Panin sealt hommikul ühe valuga ajama ja õhtuks oli tekst olemas – olemasolevat akustilist ruumi täpselt arvestades. Siis joonistas Külli Tüli üles salvestusskeemid ja rentis lisatehnika. Mina leppisin salvestuspaiga ja näitlejatega kokku.5 Salvestuseks oli aega umbes kuus tundi ja selle ajaga saime salve nii teksti kui ka suure hulga helikujundust. Tambet Tuisk mängis nagu filmis. Esimene stseen, duubel, vajadusel näitlejaduubel jne. Montaaž kujunes päris pikaks ja keeruliseks, sest mängu läks peaaegu 20 erisugust helirida, aga tulemus pakkus ka sedavõrd rohkem rõõmu. Kuhu areneb Raadioteater Eestis ning audiokunst laiemalt? Loojad muutuvad järjest sõltumatumaks tehniliste võimaluste diktaadist: kõik on teostatav, kõik on võimalik. Ideed muutuvad järjest väärtuslikumaks: mõtle4

Helirežissöör Külli Tüli.

5 Hääl 1 – Tambet Tuisk. Hääl 2 – Andres Noormets. Lavastaja ja muusikaline kujundaja Andres Noormets.

Helirežissöör Külli Tüli.

mine, informatsioon, kujutlusväljad. Just neil viimastel platseerub tulevik. Kujutlus tõmbab kaasa tehnika arengut, ka inimese arengut, on seda alati teinud. Vähese kujutlusvõimega poliitikutele see ei meeldi ja nad püüavad lendukutsuvaid vaimuprotsesse pidurdada, et ümberkaudset eetrit kontrollida ja n-ö üldarusaadavaks kujundada. See ei õnnestu, ei saa õnnestuda. Mida rohkem pigistatakse, seda rohkem voolab õli tulle. Nüüdisaegsed arengu- ja lahingutandrid on üha rohkem inimeste sees, iga üksiku inimese sees. Küsis Madli Pesti

MÕTLEVA KEHA OTSINGUIL EVELIN LAGLE, KAI VALTNA Eesti nüüdistantsu praegust pilti vaadates paistab, nagu peaks lavastaja valima, kas ta mõtleb või liigub. Valik kontseptualismi ja liikumispõhisuse vahel on jaotanud nüüdistantsukunstnikud justkui kahte leeri. Lõhe liikumise ja mõtlemise vahel pole aga olemuslik ja samuti ei vii see vastandumine tantsukunsti kuidagi edasi. Kuidas jõuda kehalise mõtlemiseni, kus „mõtlemine“ selles sõnaühendis ei oleks pelgalt metafoor? Kas saab rääkida keha filosoofiast tõsiselt, ilma et see jääks natuke armsaks, aga ikkagi naeruväärseks katseks tantsu kuidagi rehabiliteerida? Renessansiajastul nägid koreograafid, tantsuõpetajad ja teoreetikud tohutut vaeva tõestamaks, et tants kõlbab seitsme vaba kunsti1 sekka. 15. sajandil sündinud esimesed tantsuteoreetilised teosed Lääne kultuuris pandi kirja sokraatilisel meetodil, Platoni teoste dialoogilist ülesehitust järgides, ja olid mõeldud vaid haritud seltskonnale.2 Liikumises, nagu kõiges muuski, tuli üles leida loogilised printsiibid, südame seadused ilu ja mõistuse nõuetele vastavaks rehitseda ning ilu omakorda matemaatilisele harmooniale taandada. Renessansiajal sündinud uus inimese kontseptsioon nõudis ka haritud keha, tants tuli vabastada instinktide järgimisest ning muuta mõõdetavaks ja mõistuspäraseks. See oli vabaks kunstiks saamise hind. Lääne filosoofia Kreeka juuri järgides tähistab filosoofia mõiste ise tarkuse armastust ning filosoof oleks siis justkui tarkuse armastaja. Kui teistel tsivilisatsioonidel olid Targad, siis kreeklastel Sõbrad. Filosoofidel Deleuze’il ja Guattaril on filosoofia „kunst moodustada, leiutada ja valmistada mõisteid. Mõistetel on vaja mõistetegelasi, mis nende määratlemisele kaasa aitaksid. [---] Mida tähendab sõber, kui temast saab mõistetegelane või mõtteharjutuse tingimus?“ Seda, et tarkuse olemus oli kreeklastel muutunud – „sest kui filosoof on tarkuse sõber või 1 Artes liberales – kunstid, mis ajalooliselt sobisid ühiskondliku eliidi ehk vabade meeste tegevusalaks.

7 vaba kunsti olid grammatika, dialektika, retoorika, aritmeetika, geomeetria, astronoomia ja muusika. 2 Vt näiteks: Barbara Sparti (toim), On the Practice or Art of Dancing. Glouchestershire: Clarendon Press, 1995; Thoinot Arbeau, Orchesography. New York: Dover Publications, 1967; Julia Sutton (toim), Courtly Dance of the Renaissance. New York: Dover Publications, 1995.

armastaja, kas ei tule see sellest, et ta tarkust nõudleb, selle poole pigem potentsiaalselt püüeldes, kui seda aktuaalselt omades?“3. Seega, Tarkade surm asendas need Sõpradega – nendega, kes otsivad tarkust, kuid formaalselt seda ei oma. See võiks olla Targa ja Sõbra erinevus. Vana Idamaa tark võib mõelda kujundites, seejuures kui filosoof leiutab ja mõtleb mõistet. Sõber tähendab seesmist kohalolu mõtte sees, mõtte enda võimalikkuse tingimust, elusat kategooriat, transtsendentaalset elutegelikkust, mitte empiirilist asjaolu ega välist tegelast tarkuse suhtes. Võib siis igasugust klassikalises mõttes jäljendatavat tantsutehnikat mõista Tarkusena, mida Tark ise ei loo, vaid dešifreerib? Ning milline liikumine on sellisel juhul tarkus, mis lakkamatult loob, kuid ei oma midagi, ei ilunorme, tehnikat ega liikumisele eelnevat tähendust väljaspool keha? Milline võiks olla keha, mis leiutab ja mõtleb kontseptsiooni? Keha, mis on kohal mõtte sees, mõtte enda võimalikkuse tingimus, elus kategooria. Tänapäeva koreograaf on siis nagu Sokrates, kes küsib. Teatavasti rajas Sokrates traditsiooni, mis jookseb läbi mõtlemise ajaloo: olulisem on esitada värske küsimus, kui otsida vastust mõnele vanale. Inimeste suurelise enesekindluse kõigutaja, illusioonide lammutaja on ka nüüdisaegne koreograaf, kes esitleb ennast pigem Sõbra kui Targana kreeklaste loogikat järgides.4 Liikumine ja tähendus või liikumine vs. tähendus Tants kui kunstivorm sündis Louis XIV õukonnas 17. sajandil: ballett eraldus seltskondlikust tantsust, harrastajad professionaalidest. Balletist sai reglementeeritud kunstivorm, mis oli mõistuspärasuse ja ilu sümbol ning nõue. Balletitehnika – jalgade positsioonid, keha ja käte asendid – kujunesid õukonna etiketi ning absolutistliku võimu ja hiilguse väljenduse, rõhutamise ja kinnistamise viisiks. Keha mõisteti tolleaegse balletikunsti kontekstis kui õukonna mikrokosmilist miniatuuri. Niisiis sai tantsust kunstivorm kehavälise kontseptsiooni väljendusena, soovist kehaliselt teatud ideid, isegi ideoloogiat väljendada ja kehtestada, tarkust omada, aga mitte seda otsida, uurida ja pidevalt luua. Sealt edasi muutusid reeglid ja treenimise nõue balletikunstis järjest rangemaks, leiutati ka tantsu ülesmärkimise süsteem, seda kõike tantsu taseme tõstmiseks ning füüsilise meisterlikkuse ja filigraansuse saavutamiseks vormi 3 4

Gilles Deleuze, Felix Guattari, Mis on filosoofia. TLÜ Kirjastus, 2014, lk 8, 10. Esa Saarinen, Läänemaise filosoofia ajalugu tipult tipule Sokratesest Marxini. Avita, 2004, lk 11–12.

„The Drone of Monk Nestor“ (Sõltumatu Tantsu Lava). Karl Saks. Foto Awentus Heikman

kaudu – et täpsemini Tarkust edastada. Ka tantsu igavikustamiseks leiutati ülesmärkimise süsteem, mitte niivõrd kogemuslik õppimine, kuivõrd „lugemine“. Nii sündis vormiline struktuur – ballett –, mis aastasadu on määranud ja defineerinud tantsukunsti ning olnud lääne tantsu mõistmise mõõdupuuks tänapäevani. Ehkki 20. sajand mõistab tantsu ka teistes tähendusväljades, ei ole ballett kuskile kadunud. Iga asi, mis muutub vormiks, on avatud kõikvõimalikele tähendustele, mida inimene tahab sellele omistada. Veidral kombel jätab tantsutehnika välja ainult ühe tähenduse, milleks on keha enda tähendus. Lisaks sellele, et algsed tähendused on kirjutatud balletitehnika geenidesse, edastas kuni abstraktse balleti tekkimiseni 20. sajandi alguses balletilavastus reeglina konkreetset põhjuse ja tagajärje lugu. Vaatajale rajab loopõhine (balleti)lavastus turvalise keskkonna: ühelt poolt on olemas kindlus, et balletil on välja kujunenud sõnavara ja esteetilised põhimõtted, teiselt poolt on kavalehel kirjas libreto. Kummalisel kombel jääb märkamata aga see, et tegelikult ei saada ka balletis aru liikumisest endast. Kui jätta kõrvale kehaväline info (lugu), mis on liikumisele juurde lisatud, siis on liikumine balletilavastuses sama mõistetamatu kui liikumine nüüdistantsulavastuses. Balletis antakse paberile kirjutatud jutustust edasi paljuski pantomiimi ja argiste žestide kasutamise kaudu, kuid tantsutehniliste elementide ja nendevaheliste seoste tähendused jäävad ka balletis puhtalt kehalisteks. Milline on suhe keha, selle individuaalse info ja maailma tajumise võime ning tehnika vahel? Milline on suhe liikumise ja tähenduse vahel? Millist lugu tants kõneleb? Need küsimused on saatnud tantsukunsti läbi ajaloo ning on põhjustanud ikka ja jälle väiksemaid või suuremaid revolutsioone, suunamuutusi, uusi rõhuasetusi, tantsu puhastamist loost ja emotsioonidest, või vastupidi, tühjast tehnikast, sooritusest. Ilma kahtluseta on kõigil neil revolutsioonidel, suundumustel ja tantsu definitsioonidel oma roll, et jõuda kehaliselt ja seesmiselt kohale mõtte sisse. Et mitte Tarkust omandada ja seda väljendada, vaid olla Sõber, keha, mis oleks kohal avastamise hetkes. See võiks olla üks tantsukunsti võimalikke suundumusi. Tehnika ja tähenduse vaheline armastuse-vihkamise-sõltuvuse suhe jõuab teatud äärmusesse kontseptuaalse tantsu sünniga. Kontseptuaalne tants tõstab tähenduse selgelt keskmesse ning annab kehale ja liikumisele rolli selle tähenduse esitaja ja täidesaatjana, enamasti väga minimalistlikus stiilis. Näib, et puudub

„The Drone of Monk Nestor“ (Sõltumatu Tantsu Lava). Karl Saks. Foto Awentus Heikman

põhjalikum diskussioon ja sügav arutelu selle üle, miks liikumisest loobuti. Vaistlikult võib väita, et sellest loobuti põhjusel, et leida kontakti liikumise ja tähenduse vahel. Et keha ja tähenduse vahele ei tuleks küsimus, kuidas liikuda (näiteks kas järgida Limóni või balletitehnikat). Nüüdistantsulavastuse omailm Kui vaadata nüüdistantsu arengut ja iseloomu tänapäeva Eestis, võib näha, et liikumispõhine tantsukunst peab oma eksistentsi siinsel kultuurimaastikul nii tegijate kui ka publiku hulgas järjepidevalt tõestama. Ühest küljest on siin selgelt ajaloo ja kultuurimaastiku arenguga seotud põhjused, millest on mõningal määral juba ka kirjutatud,5 kuid teisest küljest on siin taga ka sügavamad filosoofilised küsimused. Liikumispõhise tantsukunsti – mida tänapäevani on suurel määral mõistetud tantsutehnikatele ja koreograafiale toetuva tantsukunstina – eksistentsis on paradoksaalne vastuolu. Mitmed praegused tantsukunstnikud pelgavad liikumisele toetuvat loomingut seetõttu, et tuntud tehnikad on ajaloo jooksul tähendustega üle koormatud ning nende kaudu oma isiklikku lugu kõnelda, oma maailma luua tundub justkui võimatu. Seetõttu on liikumine ja kunstniku kontseptsioon seisnud teineteisest eraldi. Sealjuures kontseptsioon, viidates vaimsusele, intellektuaalsusele, on Lääne kultuuris olnud alati hinnatud kõrgemalt kui liikumine, mis viitab vaid kehale ja kehalisusele. Samas usaldab vaataja aga tantsutehnikat kui ühtset pinnast, maailma, kus loogika ja reeglid on turvaliselt paigas. Tantsutehnikates nagu ballett või klassikaline moderntants6 on loogika tehnikas juba olemas. Oma reeglitega aja ja ruumi loomine ei ole neile tehnikatele toetuvates lavastustes enam vajalik ega ka võimalik. Tehnika loogika on usaldusväärne ühispinnas, millele nii looja kui ka vaataja saavad toetuda. Kui räägitakse aga kehalisest süüvimisest, personaalse omailma loomisest, on suhe vaataja ja loodu vahel alati komplitseeritum. Vaatajalt nõuab see avatust ja valmisolekut võtta vastu kellegi omailma, sest ükski eelinfo siin ei aita. Loojalt nõuab see aga oma loogikasse uskumist ja selle 5

Heili Einasto, Evelin Lagle, Tantsimine ruumita on nagu maalimine ilma pintslita. – Sirp 18.08.2017; Heili Einasto, Evelin Lagle, Tants ilma keha liikumiseta on kui muusika ilma helideta. – Postimees 13.01.2017; Heili Einasto, Sõltumatu tantsu uute nimetuste otsingul. – Teatrielu 2008. Eesti Teatriliit, 2009, lk 192−210. 6 Klassikalisteks moderntantsu tehnikateks loetakse Grahami, Humphry-Limóni ja Cunninghami tehnikaid.

kehtestamist. Lavastus peab sätestatud loogikat kandma lõpuni. Vaatajalt nõuab see usku, et lavastus suudab teda lummata. Omailm (Umwelt) on üks biosemiootika alusmõistetest, mis pärineb baltisakslaselt Jakob von Uexküllilt. „Umwelt ehk omailm on see osa keskkonnast, mille organism ära tunneb.“7 Uexküll kasutas omailma seletamiseks maja ja aia metafoori. Igaühe omailm – maja koos aiaga – „ei paista sugugi väljavõttena suuremast maailmast, vaid on ainus selle maja juurde kuuluv maailm – tema omailm, Umwelt. (...) Meie silmale paistev aed erineb, eriti seda täitvate asjade poolest, põhjalikult sellest, mis see maja elanikule pakub“.8 Uexkülli metafoor sobib iseloomustama vaataja ja laval toimuva vahelist suhet nüüdisaegses tantsukunstis. Vaataja jälgib ja püüab osa saada lavastaja omailmast. Nüüdistantsule heidetakse sageli ette, et lavastaja omailm jääb vaatajale tabamatuks. Selleks et vaataja pääseks koreograafi omailma, peavad majal olema muidugi aknad. Lavastaja peab tekitama vaatajas huvi aeda astuda ja akendest sisse vaadata. Vaataja peaks nägema võõras omailmas väärtuslikku kommunikatsioonipartnerit, isegi siis, kui osa tähendusi selles omailmas jääb tabamatuks. Kunsti elujõud tulebki sellest, et see ei ole üksüheselt mõistetav ja kunstniku omailm ei pea olema lõpuni hoomatav. Vaataja aga võiks võtta kunstniku omailma sellisena, nagu see on. Etenduskunstnik Hendrik Kaljujärv toob artiklis „Kultuuri mõte. Mr Beani fenomen“9 võrdluse mister Beani maailma ja etendusilma vahel. Bean ilmub ilma taustsüsteemita ja me peame teda aktsepteerima niisugusena, nagu ta on. Kui me uuriksime tegelase ajalugu, siis see ei viiks meid kuskile. Temasugune mees ei tohiks olla ühiskonna liige. Siin ongi vahe, kas lasta ennast lummata või tegeleda nii Beani kui ka etenduse puhul analüüsiga ja oma eelarvamuste rahuldamisega. Kui tantsukunstnik otsustab järgida oma keha loogikat, lahti öeldes olemasolevatest ja üldtunnustatud tantsutehnilistest loogikatest, peab ta otsima uurimuslikule liikumismaterjalile omaenese subtiilset konteksti, tegeledes ka senise teatriillusiooni lõhkumisega, mitte sellele allakirjutamisega. Keha leiutab ja avastab liikumist pidevalt uuesti, samuti tuleb kontekst või liikumise mõtestamise tingimused iga kord uuesti defineerida. Olukord, kus nn „uut liikumise“ estee7

Hendrik Kaljujärv, Kultuuri mõte. Mr Beani fenomen. – Postimees 11.08.2016. Jakob von Uexküll, Tähendusõpetus. Tlk Meelis Tõns. – Akadeemia nr 10, 1991, lk 2105. 9 Hendrik Kaljujärv, Kultuuri mõte. Mr Beani fenomen. – Postimees 11.08.2016. 8

„Seisund ja disain“ (Kanuti Gildi SAAL). Karl Saks. Foto Jana Solom

tikat ja eetikat on raske mõista, kuna puudub koordinaatsüsteem, nõuab lavastajalt isikliku positsiooni asetamist sellisesse maailma, mis aitaks vaatajal lavastuse tekitatavaid seoseid – lavastaja omailmas loodud uusi seoseid ja loogikat – lugeda. Tegemist on niisiis lavastusega, kus liikumise ümber luuakse lavastaja poolt ainumõeldav ja ainukordne maailm. Kontekst, kus liikumine saaks esile tulla, kus liikumise potentsiaal saab avalduda selles konkreetses aegruumis kohal olevate elementide vastastikuses toimimises. Keha kui mõtte enda võimalikkuse tingimus Eesti uuema põlvkonna koreograafide hulgas on loojaid, kes tegelevad liikumise põhjendamise ja mõtestamisega väljaspool tavapäraseid lavastuslikke, temaatilisi ja tantsutehnilisi loogikaid (näiteks Karl Saks, Sigrid Savi, Ruslan Stepanov, Joanna Kalm, Maarja Tõnisson, Nele Suisalu). Nende loomingut võiks kirjeldada kui antropoloogilist lahkamistööd, kus olulisem on uute küsimuste leiutamine kui vanadele uut moodi vastuste otsimine. Need koreograafid on parimatel juhtudel võimelised looma oma loominguliste, justkui nullist alustavate (ruumi, heli, liikumise, vaataja mõistmise suhtes) uuringutega tundlikke ja oma kohalolu aususes väga mõjuvaid semiosfääre. Karl Saks on tantsukunstnik, kes on nüüdseks juba aastaid järjepidevalt ja väga kindlameelselt tegelenud liikumise mõttesse aina sügavamale süüvimisega ning oma keha abil kontekstide loomisega. Saks on silmapaistev näide keha kohalolust mõtte sees, tema keha on mõtte enda võimalikkuse tingimus. Saks loob liikumise kaudu tähendusvälja, ta loob seisundid ja sümbolid, mis hakkavad toimima just selles aegruumis. Tähendust ei ole olemas enne etendust ja seda ei eksisteeri ka pärast. Need tekivad sellel hetkel ja koos vaatajaga. See on maailm, kus on loodud ka kõik võimalikkused sellest maailmast arusaamiseks: materiaalsus läbi tema keha ja objektide; sümboolsus ja filosoofia, mis mõjuvad puhtalt materiaalsetena.10 Surelik või jumalik Eelnevast võib jääda mulje, et nüüdistants ilmub nagu mister Bean ei kusagilt ning on end lahti haakinud igasugusest kultuurilisest ja ühiskondlikust konteks10

Näidetena võib tuua tema lavastused „The Drone of Monk Nestor“ (2011, Kanuti Gildi SAAL) ja „Seisund ja disain“ (2016, Kanuti Gildi SAAL).

100

tist. Ent mida rohkem nüüdistants eemaldub ajaloolisest tantsukultuurilisest kontekstist, seda enam peab see suutma suhestuda hetke ühiskondliku ja kultuurilise kontekstiga, rääkima omas ajas – see on põhiline aken, läbi mille vaataja saab üldse laval toimuvaga suhestuda. Tantsukunst on ja jääb alati mõjutatuks kultuuris kehtestatud inimkujutuse kaanonitest, võib-olla ka kaanonite lõhkujana. Lääne kultuuris on inimkujutus arenenud selgelt jumalakujutuse vormis. „Antiikaja tähtsaim esteetiline pärand on jumalate antropomorfsuse kontseptsiooni toel kujunenud arusaam inimfiguuri jumalikkusest: inimkeha jääb sestpeale ilu peamiseks kandjaks lääne kunstis.“11 Kehaliselt end väljendav jumalikkus jääb omakorda tantsu peamiseks aineseks 20. sajandini. Inimkeha on hinnatud tantsus seda funktsionaalsemaks ja professionaalsemaks, mida rohkem on ta suutnud ideed ilust ja harmooniast täide viia, jumalikkuse idees osaleda. Nüüdisajal öeldakse lahti keha jumalikkusest. Ilu ja mõistuse nõuetele vastav keha on asendunud sureliku, aja laastamisele alluva kehaga. Tänapäeval kõnetav keha on personaalne, inimlik, tundev, ihalev, nautlev või alandatud, asümmeetriline ja ebaloogiline. See on keha, mis ei pruugi olla alati terve, noor, treenitud ja ilus nagu Olümpose jumalatel. Kui see keha on kohal oma mõtte sees, ei tasu laval sündivast oodata kaunislugusid. Need lood on niisama käegakatsutavad ja tabamatud, võib-olla ka sama banaalsed või igavad kui meie elugi. Theodor Adorno ütleb oma esteetikateoorias, et ebakõla, mis oleks justkui modernse maailma kaubamärk, tähistab tõde harmoonia kohta.12 Klassikalises harmoonias nõuab dissonants lahendust. Harmoonia ise on saavutamatu, selle saavutamine suunab kehad paradoksaalselt staatikasse. Adorno järgi saaks siis tõeliselt väljendatav olla vaid hetk väljaspool keelt, näiteks valu..13 Valu, ekstaas, kirg, instinktid, aga ka eneseiroonia, tülpimus või mandumine võivad olla vahenditeks teatrimaagia lammutamisel teatava anatoomilis-füsioloogilise maagia loomiseks, kus keha muutub mõtlemisele kättesaadavaks erisuguste diskursiivsete võrgustike kaudu. Keha, mis kehtestab ennast ka väljaspool mõistuspärasust ja ilu; keha, mis saab tagasi võimaluse maailma omal viisil tajuda, ainult otsides ja püsivalt luues. 11

Linnar Priimägi, Klassitsism. TLÜ kirjastus, 2005, lk 109. Mark Franko, Dance as Text: Ideologies of the Baroque Body. Cambridge: Cambridge University Press, 1993, lk 51. 13 Samas. 12

101

SAADANASGEENIUSE EESTIMAINE ÜLEVAATUS VALLE-STEN MAISTE

Ingmar Bergman armastas publikut jahmatada. Ta looming on lõpmatu äärmuslik piiride katsumine, mis ulatub filmiajaloo ühtedest esimestest alastistseenidest ning hingeliste kokkuvarisemiste ja vähiagooniate eksplitseerimisest intsestitemaatika ja kalleteni nekrofiilse sodoomia maailma. Bergmaniga tema 100. sünniaastapäeva künnisel tegelema asudes üllatusin taas. Lugesin uuesti Bergmani mälestusi ja ka rootsi kõmukirjaniku Thomas Sjöbergi referaati, milles pole ekshibitsionistist režissööri autobiograafiatega tutvunule palju uut.1 Kõik see mõjus kaunis erinevalt kunagisest Bergmani-elamusest, mille õõva- ja uudishimusegune seedimine võttis aastaid. „Laterna magica“ ilmumise ajal (1987, ee 1989) oli bergmanlik avameelsus nõukogude noorele liig nagu moodne pornosait Põhja-Korea seltsimeestele. Stagnaaja eestlaste riiuleis leidus soome pereterapeutide käsiraamat, kus oli ettevaatlikult peamiselt misjonäripoosi kirjeldades avatud põgusalt ka seksuaalvahekorra olemust. 1980. aastate lõpus ilmusid suuresti kudumismustrite vahendajana tuntud žurnaalis Nõukogude Naine koguni pliiatsijoonistused, mis näitasid, et ühtida annab veel mõnda moodi. Bergman ei kriisanud ent ainult oma kasvukeskkonna vastu mässavatele pastorivõsudele omaselt „kurat õnnista ja hoia meid, pööra oma pale meie poole ja lase meil teha keppi“ ega rahuldunud lakkamatu konventsionaalses laadis hooramisega. Juba 1960. aastatel tegeles ta oma filmides biseksuaalsuse, homoerootika, juhusliku grupiseksiga jne. Esmakordne „Persona“ (1966) vaatamine tekitas seetõttu tublit segadust. Sovetid ja poistegarderoobid olid tekitanud homoseksuaalsuse suhtes vastumeelsuse. Tänapäeval mõjub Ukraina rahvuslaste kujutamine homohordina halenaljakalt,2 ent näiteks 1980. aastate Eesti vabadusvõitlejatele mõeldes oli raske võitu saada alateadlikust tõrjemehhanismist, mille olid tekitanud nõukogude 1

Ingmar Bergman, Laterna Magica. Eesti Raamat, 1989. Ingmar Bergman, Pildid. Eesti Raamat, 1995. Thomas Sjöberg, Ingmar Bergman. Armastus, seks ja truudusetus. Tänapäev, 2014. 2 Värske näide sellest on Oles Buzina Ukraina iseseisvuslasi pilastav paskvill „Adra ja kolmhargi liit“. Andres Raid, 2017.

102

propagandistid, kes 1980. aastate lõpul rahvusliku vastupanuliikumise kohta kirjutasid, et lisaks „ameerika imperialistide käsilastele“ kuulub seltskonda ka „seksuaalpervert“. Protestiüritustel sai hirmuga ringi vaadatud, kas ei ole tiirlemas mõnda Elton Johni moodi meest, kes asub jõledusi korda saatma. Geidega puudusid isiklikud kokkupuuted ning õudust ei leevendanud ka teadmine, et Freddie Mercury on päris cool. Bergmani dändilik moraalitus Liv Ulmanni, Bibi Anderssoni jt Bergmani näitlejate vastupandamatu seksikus ning nende lesbiliste ja orgiafantaasiate pöörane erutavus aitas homofoobia siiski maha suruda. „Laterna magicast“ ja „Personast“ peale tekitas Bergman aastaid salamagusat erutust, mille tagant rootslase puudusi peaaegu et ei tajunud. Kogenematus ja suletud ühiskonna pärand ei võimaldanud Bergmanit kaua adekvaatselt aduda. Nüüd ent mõjusid Bergmani memuaarid ühtäkki hallilt ja igavalt, lisaks veel moraalselt tülgastavalt. Nägin neis pigem kehvade kõlbeliste õigustustega lõhnastatud seepi ja edeva nartsissisti müügiedu silmas pidades fabritseeritud bestsellereid, mitte siirast ja sügavat eneses selguse saamise püüdu. Odioosne ei ole muidugi „Laterna magica“ aines. Need ekstsentrilised, kaugeltki mitte igasse lapsepõlve kuuluvad lood sellest, kuidas vihkamisemängu käigus sai pandud põlema magava venna voodi, käidi peldikuaukudest tagumikke piilumas, tunti infantiilset Hitleri-vaimustust jms, on kentsakaskoomilised, ent jätkuvalt omamoodi huvitavad. #MeToo 3 ja Roman Polanski tampimise ajajärgul mõjub iseäranis pikantsena Bergmani naturalistlik jutustus esimesest vahekorrast hilisema ahelliiderdaja kaheksandal eluaastal, kui kristlik naispedofiil vannis tulevase kineasti lapsekäega esmalt ennast rahuldas, leevendades seejärel ka ahistatu erutust. Kogudusepedofiilia kurikuulsatest traditsioonidest hoolimata ma ei välistaks, et Bergman juhtumi ekstreemsused enese põnevaks tegemiseks välja mõtles. Mõne seiga puhul on hiljem niisugused kahtlused kerkinud. Enam kui sensatsioonihimu rahuldamisele orienteeritus muudab Bergmani kirjutatu eemaletõukavaks hoolimatus. Instrumentaalne oportunism, millega

#MeToo on 2017. aastal hoo sisse saanud üleilmne liikumine, mille sihiks on võidelda naiste alandamise ja seksuaalse ahistamise vastu.

103

Bergman hingelise ja kehalise inimmaterjaliga ümber käib, avaldub režissööri enesemõtestustes koledamaltki kui reaalsetes suhetes. Bergmaniga kokkupuutunud, möödaminnes läbikepituist hüljatud tippnäitlejannadeni, mäletavad suhet kõigele vaatamata ju ikka suuresti ilusana ega taha eriti kaevata.4 Siiski suhtub Bergman nn „koleda klassiõe“ Annaga litutamisest alates lähikondlastesse mitte ainult lubamatult hingetult ja neid näruselt ära kasutades, vaid partnereid vahel ka lausa põlastades. Pole vaja appi võtta Kanti moraaliimperatiive, mis inimest vahendina tarvitamast keelavad. Bergmani suhtumine koos vabandusega, et elu esimeses pooles ei olnud ta ehedateks tunneteks lihtsalt võimeline5, on lihtlabaselt vastik. Juba äratoodust piisab, et mõista: päris hall ja trööstitu tulevase kineasti karmis kristlikus kodus veedetud lapsepõlv nüüd ka ei olnud. Vanemate liialdatud karistuspoliitikat ning ebarahuldavat armastust ei saa kompenseerida ega välja elada ohtra tundetu seksi abil. Kodumaal on Bergman mõistetavalt pühaku staatuses, režissööri rahvusvaheline kuulsus on püsinud tohutu. Ent viimasel ajal on hakatud üha rõhutama, et heerose isiklikud suhted ja eraelu on olnud nõrgamõistuslikud ja häbiväärsed. Sellele keskendus Thomas Sjöbergi Bergmani 95. sünniaastapäeval ilmunud raamat. Ka Rootsi tähe üleilmsest mõjust kõneleva filmi „Bergmani valdustes“ teinud Jane Magnussoni värske dokumentaal „Üks aasta Bergmani elus“ pühendub Bergmani inetustele partneri- ja isarollis6. See haakub #MeToo kampaaniatega, ehkki on tehtud neist sõltumatult ning vaatab Bergmani nn hullumeelset 1957. aastat, kui režissöör kohtus nii Käbi Laretei kui ka Ingrid von Roseniga, kellest said tema neljas ja viies abikaasa. Samal ajal särises vahekord Bibi Anderssoniga ning kõik see viis lahutuseni Gun Grutist. Oma toonase kuue lapse peale mõtlemiseks ei jagunud sellises atmosfääris loomulikult aega. Eraelulises mõttes toimis Bergman infantiilse debiilikuna, kes iga heldema tüdrukuga voodisse läks ning ebanormaalselt sageli nendega ka kõike eelnenut 4

Ketil Bjornstad, Liv Ulmann – elujooned. Eesti Raamat, 2007, lk 90. Richard Orange, Hard-hitting film takes aim at Ingmar Bergman’s flawed way with women. Guardian 06.01.2018. Peter Bradshaw, Bergman: why are the great director's women all tragi-sexual goddesses? Guardian 04.02.2018. 5 Ingmar Bergman, Laterna Magica. Eesti Raamat, 1989, lk 106–107. 6 Jane Magnussoni 2013. aasta filmi „Bergmani valdustes“ näidati aprillis 2018 Eesti Draamateatris Bergmani päevadel. Magnussoni värske töö „Üks aasta Bergmani elus“ esilinastus mais 2018.

104

sinnapaika jättes lapse ja abieluni jõudis. Kohtame ju kõik elus pidevalt lahkeid ja erutavaid inimesi, kellega lähedasema kontakti vastu pole midagi. Ent enamik õpib varem või hiljem kuidagi ära, et „üht inimelu teha nähtavaks ja anda paljudele korraga ei saa“, nagu kirjutas Doris Kareva. Tänapäeva hipsterid otsivad bergmanlike tungide puhul polüarmastuse, avatud suhte jm nimede all mitmega korraga vahekorras olemise hingeliselt vähemlaastavaid vorme. Bergman andus ent impulssidele takistusi ignoreerides, modernistliku jultumusega. Näis, nagu oleks tegu omamoodi dändismi ja oscarwilde’like ümberkehastumistega. Looja ja loomingu komplitseeritud seosed Autori elu põhjal tema kunsti üle kohut mõista pole vaja. Asjaosalised on Bergmanile paljuski andestanud, tegu pole Staliniga, kelle tegemised on muutnud rõvedaks kõik temaga ühenduva. Seosed loomingu ja looja vahel on komplitseeritud. Bergmani filmidest leiab tublisti autobiograafilist ainest ja dokumentaalseid dialooge. Ent nagu vihjatud, tavatses Bergman eraeluliste dokumentidega kunstilistel eesmärkidel ja kõmuihas manipuleerida ning kasutas valesidki. Bergman kuulus ka kunstnike hulka, kelle laad vallandas modernismijärgsed poststrukturalistlikud tõlgenduspraktikad, mille oluliseks eestkõnelejaks kujunes Roland Barthes oma „Autori surmaga“ (1968). „Persona“ jmt Bergmani tööd on varased näited Barthes’i propageeritud „määramatust kirjutusest“, milles lähevad kaotsi kirjutaja ja lugeja subjektiivsus ning nende keha identiteet. Bergmani filmid on tihti moodsad „kirjutatavad naudingutekstid“, mis looklevad kanooniliste ja plahvatusohtlike vastuvõtuvõimaluste erootiliselt kütkestaval vahealal ja mille vastuvõtja pole pelk tarbija. Vaatajale antakse võimalus olla ka ise taiese mõtestaja ja looja. Bergmani maailmas on arvukalt erisuguseid sissepääse ja suudmeid, seda annab interpreteerida mitmeid, omavahel vastuolulisigi kontseptsioone aluseks võttes. Bergmani pärandi tähendusjõud sõltub taaskasutaja tarkusest ja andekusest. Režissööri laegas võimaldab teha sügavaid sisse- ja tagasivaateid modernsele ajale ja inimesele, käia ka kõige nüüdisaegsematel, peaaegu avastamata mõtteradadel. Ent Bergmani sahtlist võib pihku sattuda ka ports labast ja hingetut seepi, kui otsijal ei ole oidu enamat tähele panna. Vaid rumaluke võib arvata, et Bergmani stsenaariumid on vahetult, esmasel looja repliigitasandil mõttekad, sügavad ja siirad. Bergmaniga tegelema asudes peaks aduma, et tegu ei ole 105

huvitava armuvahekordade läbimängija, vaid eheda modernistliku saatanaga. Bergman järgib hävitavaid ja tumedaid loogikaid, tehes seda dostojevskiliku läbematuse, markii de Sade’ile omase häbituse ja uusaegsele ratsionalistlikule elukorraldusele iseloomuliku külmakõhulisusega. Bergman joob kõik karikad põhjani, kui nad juba olemas on, naudib ja presenteerib mõjuvalt kaasnevat valu ning nõuab enne, kui tekkinud soga hajuma jõuab hakata, juba uusi sõõme. Niisugused inimkatsed on olnud muidugi sotsialistliku Rootsi mood, alates Uppsala ülikooli rassibioloogia instituudi läbi XX sajandi väldanud naiste steriliseerimise kampaaniatest kuni isikuandmete avalikustamise projektideni.7 Peale nooruse Hitleri-imetlust keerab Bergman ühiskonnateemadele suuresti põhimõtteliselt selja, ent eraelulisega tegeleb ta just modernistlikule ratsionalismile omaselt, andudes esmastele pealispindsetele efektidele ja ahvatlustele ilma, et mõeldaks kaasnevale. Eino Kaila raputav mõju Üks illumineerivamaid Bergmani mõtestajaid on Paisley Livingston, kes heidab kõrvale kõik peamised lähenemisviisid, millele toetudes rootsi režissööri on lahti seletatud: humanismi ja kristluse, erisugused psühhoanalüütilised teooriad, eksistentsialismi jne.8 Bergman paistab tõesti sobivat Kierkegaardi liiderdava esteedi või Camus’ donjuaniliku eetika näiteks, ta filmidest võib leida freudilikke tunge, lacanlikke fantaasiaid ning ka Sartre’ile omast eetikat valikute haldamisel. Ent Livingston märgib, et pole põhjust arvata, et Bergmani tööd on loodud nimetatud autorite käsitlustega tuttav olles ja neist inspireerituna. Lacani kohta on Bergman öelnud, et püüdis teda lugeda, ent ei suutnud. Samuti on režissöör rõhutanud oma avatust eri tõlgendustele ning soovimatust end mõne ainitise lähenemisega siduda. Ülaltoodud tõlgendusviisid pole Bergmani puhul täiesti asjassepuutumatud, ent on siiski omavahel liiga suures vastuolus, et nende toel saaks mõne koherentse ilmavaate kokku klopsida. Livingston seevastu osutab ühele vähe tähelepanu pälvinud allikale, kelle mõjutusi on Bergman korduvalt ise välja toonud ning kelle käekiri on Bergmani puhul tõepoolest tajutav. Nimelt kõnetas Bergmani tugevalt vahel soome psühholoogia rajajaks loetava filosoofi Eino Kaila 1934. aastal ilmunud raamat „Isik7 8

Kristina Orfali, The Rise and Fall of the Swedish Model. Rmt A History of Private Life V. Harvard, 1991. Paisley Livingston, Cinema, Philosophy, Bergman. On Film as Philosophy. Oxford, 2009.

106

sus“ („Personallisuus“).9 Kaila oli analüütilist filosoofiatraditsiooni pooldav loodusteadusliku kaldega mõtleja, kes oli seejuures tugevasti mõjutatud ka Freudist, Schopenhauerist ja Nietzschest ning üritas oma kindlapiirilisse mõtlemisraamistikku sobitada ka kirjandusest ja kaunitest kunstidest pärinevaid motiive. Inimesest maalis ta talitsematutel loomalikel kihudel baseeruva üsna bioloogiliselt determineeritud pildi. Kired ja tungid nimetab Kaila tarveteks, üritades näidata, et neil on arvukamalt avaldumisvorme kui pelk freudistlik seksuaalsus või nietzschelik võimutahtest vaevatus. Tarbed püüdlevad rahulduse poole, loomade, laste ja primitiivsete sootsiumide puhul üsna toorel moel. Arenenud täiskasvanutel moonduvad tarbed rafineeritumaks, segunedes nn sügavvaimse elu joontega, tungid arenevad subtiilseks erootikaks, ent lembeluule ja elajaliku keppimise üldine vormel on Kaila arvates sama. Sügav-vaimse eluga indiviidi ei lahuta loomalikkusest turvaline kultuurkiht. Raputuste korral nagu maavärinad, aga ka lihtsamad traumaatilised läbielamised ja hingelised vapustused, langevad professoridki primitiivse või loomaliku tungielu rüppe. Kui meie tarbed ei saa rahuldatud, kaldume ka erisuguste asenduslahenduste teele. Kaila toob surrogaatkäitumise näiteks mh vanemad, kes karistavad lapsi, et iseendi frustratsiooni maandada, samuti nagu kukk räsib ülekaaluka vastase korral mitte ründajat, vaid kedagi, kellest jagu saab. Bergmanile mõjusid need arutlused tublit äratundmist tekitavalt. Kristlikust kodust pärit karmide lapsepõlvekaristuste varjud jälitasid ju režissööri läbi elu ja avaldusid arvukates Bergmani töödes („Hunditund“, 1968; „Fanny ja Alexander“, 1982 jt). Modernistlik rebane ja viinamarjad Bergman kirjutab eessõnas 1969. aastal inglise keeles välja antud stsenaariumitele, et Kaila lugemine oli talle tohutu kogemus, vapustav, ent valusalt tõene õppetund, millest ta on oma loomingus lähtunud.10 Bergmani huvidega haakuvad Kaila sagedased arutlused rebasest ja viinamarjadest. Aisopose valmis lohutab reinuvader, kes ei leia viisi, kuidas viljadeni jõuda, end sellega, et viinamarjad ei olegi söömist väärt, kuna need on hapud. Kaila teeb niisugusest „eluvimmast“ 9

Eesti pedagoog ja psühholoog Aleksander Elango avaldas omaaegses „Elava teaduse“ sarjas aastatel 1934–1935 Eino Kaila tööst ka kahte vihikusse koondatud lühendatud tõlke pealkirjadega vastavalt „Mis on hing?“ ja „Mis on vaim?“. 10 Ingmar Bergman, Four screenplays of Ingmar Bergman. Simon & Schuster, 1969, lk 21.

107

(Nietzschel võimutungi asemel abitutele mõeldud kristlusse pöördumine) dominantse surrogaatkäitumise näite, mille avaldumisi näeb Livingston arvukates Bergmani filmides („Fanny ja Alexander“; „Kirg“, 1969; „Persona“; „Marionettide elu“, 1980 jt). Veelgi hingelähedasem oli Bergmanile aga küllap Kaila arusaam sellest, mis juhtub siis, kui rebased söövad viinamarju küllastumiseni nagu Krõlovil. Kui sugutungi rahuldamine on takistatud (näiteks vanglas), võivad heterodki homoseksuaalsusse kalduda, ent seksuaalselt rahuldatut paeluvad ainult maiuspalad. Kaila väidab, et kui esmased seksuaalsed tarbed on rahuldatud, võidakse lausa piinlikkust tunda, kui vähenõudlikud oldi nooruse esimeste armastusobjektide valimisel. Millisest filosoofist võiks Bergmani-sugune ümberaeleja veel unistada? Näib üsna veenev, et kailalik uusaegne, ühelt poolt loodusteaduslikult positivistlik, ent seejuures abitut vastutustundetust õigustav irratsionaalne inimesekäsitlus on Bergmani elumõistmise ja loomingu üks alusvundamente. Kaila nägemus sobib hästi Bergmani liiderliku ja süüdimatu loomusega ning pakub huvitavaid ekstreemsustest ja afektidest pakatavaid mudeleid eraelulisest piirideületusest tekkiva sopa lahkamiseks ja presenteerimiseks. Kaila nägemus inimesest on omamoodi mõistusüleselt tume, ent Bergmanile siiski lahja. Põhjanimineva avangardistina keerab ta Kaila käsitlusel vindi veel mitu korda üle. Kailal on loomalikkusse langemise põhjusteks ebameeldivad, ent siiski mitte hullumeelsed asjad nagu maavärin või inimese ebarahuldav toimetulek. Bergman kutsub primitiivseid afekte vastikuks ja ekstsentriliseks aetud suhete näol tahtlikult esile. Bergmani kangelaste surrogaatreaktsioonidki ei piirdu nõrgemate asjata nuhtlemisega nagu Kaila šimpansitel ja kukkedel, vaid ulatuvad mõrvade ja sodoomiani. Bergman on romantiline avangardist, kes toitub lõputust piirideületusest tulenevatest probleemidest. Ta lausa vajab šokist lähtuvat valu ja Kaila-sugust irratsionaalsest tungijõust jutlustavat filosoofi. Uusaegses ühiskonnas, mis inimesi traditsioonilistest sidemetest, kombe- ja elulaadist lahti rebis ja pidevalt ebapiisavalt läbitunnetatud uuega rabas, pakkus niisugune loomelaad ümbritsevale maailmale võrdpilti, pinnas oli Bergmani-laadsele kunstnikule soodne. Paljud leidsid Bergmani ekstreemsetes rebestustes äratundmist ning Bergman mõistis kujundada oma tööd emotsionaalselt löövaks ja edasist mõtlemisainet andvaks.

108

„Talvevalgus“11 Eesti teatri kolmele mullusele Bergmani-lavastusele mõeldes liikus kõige turvalisemates vetes Andri Luup. Bergman ei ole isemängiv autor, ent „Talvevalgus“ on küllaltki selge, ehk mõneti üheplaanilisegi sõnumiga stsenaarium,12 mille ekraniseering ei kuulu Bergmani asjatundjate ega vaatajate suurimate lemmikute sekka. Ettevõtmine sobitus ent hästi Theatrumile traditsiooniliselt omase käekirja ja teemadega ning on Bergmani mõõtkavas üsna perverssustevaba tõsine lavamaterjal, mis võib jääda kuivaks, ent mis ei saa kuidagi muutuda päris tähendusetuks ega kerglaselt naeruväärseks. Lugu on kirikuõpetajast, kes oma probleemide ja kahtluste tõttu ei suuda koguduseliiget vaevanud abstraktseid sõja ja poliitikaga seonduvaid hirme hajutada. Abiotsija sooritab enesetapu ning õpetaja usk ja maailm rebenevad veelgi. Livingston näeb filmil otsest seost Juhani Aho usus kahtlevast pastorist rääkiva novelliga, mida Kaila raamatus afektide, sh puudulikust kommunikatsioonist tingitud häirituse analüüsis interpreteeritakse. Arenenud inimest eristab Kaila järgi lapsest ja loomast võime taibata, et sümbol ei ole signaal, ning ta ei reageeri sellele vahetult, st ei pelga teatris püssi. Animaalsel tasemel, aga ka hälvete, häiritud kommunikatiivsuse, sh algelisemate keelte puhul13 langetakse ent irratsionaalsete foobiate ohvriks. Mainitud tagamaid pole Luubi lavastuses avatud ega võimendatud ja seda pole ka vaja. „Talvevalguse“ tuuma moodustavad kristliku ja humanistliku elukäsitluse vahel kõikumise vaevad. Suur asi oli näha Jan Uuspõldu üle pika aja väljapeetud tõsises rollis nagu aastakümnete eest Eesti Draamateatris (meenus Uuspõllu osatäitmine Priit Pedajase 20 aastat tagasi lavastatud „Mao tees kalju peal“). Tema ja Maria Petersoni esituse toel oli vaatamisnauding olemas. Elamust toetas ka uudne etenduspaik endise Tallinna transpordikooli aulas, mille Pille Jänes ja valguskunstnik Priidu Adlas olid moondanud stiilseks kiriksaaliks. Paraku ei olnud ülejäänud lavastuse elemendid sama veenvad. Kahju oli kõrval11

Theatrumi esietendus 30.03.2017 endises Tallinna transpordikoolis. Lavastaja Andri Luup, kunstnik Pille Jänes. 12 Rootsi režissöör Bo Widerberg avaldas 1962. aastal raamatu „Visioon Rootsi filmis“, kus ta oli väga Bergmani-kriitiline, süüdistades viimast üheplaaniliselt vertikaalsete, inimest jumala või saatana vastu seismas vaatlevate filmide tegemises. „Talvevalgus“ esilinastus aasta hiljem, ent sobitub ilmselt samuti hästi Widerbergi häirinud mustrisse. 13 Lisaks põhisõnale atribuutide asjatu käänamise tõttu on Kaila meelest ka eesti ja soome keel algelised.

109

„Talvevalgus“ (Theatrum). Marta Lundberg – Maria Peterson. Foto Ülar Mändmets

110

„Talvevalgus“ (Theatrum). Tomas Ericsson – Jan Uuspõld. Foto Ülar Mändmets

111

osatäitjatest, kelle tegevust ei olnud suudetud liita selgeks tervikuks. Tegu on ju suurepärase trupiga, kes oli äsja näidanud lummavat ansamblimängu Tiit Alte lavastuses „Kaks ema“. Hetketi tundus, et rääkima hakkab illusioonide- ja fantaasiamaailm, ent see tajumus hajus. „Pärast proovi“14 Bergmani puhul oluline tegelikkuse ning unenägude ja ettekujutustemaailma vahel kõikumise dimensioon oli jäetud üsna välja arendamata ka Madis Kalmeti juhendamisel välja toodud lavastuses „Pärast proovi“, millest selle loo puhul oli rohkem kahju. Maarjamäe Filmimuuseum oli iseenesest huvitav ja asjakohane etenduspaik, ent sealne saal oli kammerliku töö tarvis siiski liiga suur ja kõle, Bergmani päevadel15 Eesti Draamateatri väikeses saalis oli lavastust parem vastu võtta. Kalmeti ülejäänud 2017. aasta lavastused olid tugevamad. Nii Argo Aadli „Hullumeelse päevikus“16 kui ka Tallinna Linnateatri „Jäneseuru“17 trupp mängisid erakordselt ning viimatimainitud lavastus oli ka mõttelt klaar. „Pärast proovi“ puuduseks oli väike ambitsioonikus, mis muutis tulemuse sisuliselt äraspidiseks. Tegijad on rääkinud, et selles töös avaldub mingisugune siirus ja tähelepanuväärne, kogunisti suurmehe testamendi maiguline lavastajakreedo. Kalmet on koguni rõhutanud, et teatritudengitel peaks selle lavastuse vaatamine kuuluma õppeprotsessi. Püha taevas! Bergmani lavastusprotsesside stammelement on ju teada: tuli keppida naisnäitleja(te)ga. Lavastaja ja näitlejannade suhet esitlevas Kalmeti töös vastavasisulisi mõlgutusi ja kaalutlusi massiivselt ka presenteeritakse. Flirdi vahepaladena kõlanud paar triviaalpsühholoogilist märkust, kultuuripoliitilist kalambuuri ja mõned näitleja kehahoidu puudutavad tähelepanekud ei sisalda küll midagi sellist, mille toel tähelepanelik õppur võiks jõuda Bergmanile omase saatanliku geniaalsuseni. Tõsi, repertuaariteatri lavastajana oligi Bergman teinekord rutiinselt konformistlikum kui filmirežissööri töös. Bergman põhjendas oma talitsematust vähemasti Kaila bioloogiliselt deterministlike teooriatega ning rakendas eraelulise dändismi modernistliku maa14

Esietendus 04.07.2017 Tallinnas Maarjamäe Filmimuuseumis. Lavastaja Madis Kalmet, kunstnik Ivi Piho. 15 Toimusid 10.–19. aprillini 2018 tähistamaks 100 aasta möödumist Bergmani sünnist. 16 R.A.A.A.M.i esietendus 04.05.2017 Tallinnas Köismäe tornis. 17 Esietendus 11.02.2017 Tallinna Linnateatri väikeses saalis.

112

ilmavalu leevendamise ja mõtestamise teenistusse. Kalmet on lavastuse saateks higistades sõnu otsides ent sedastanud, et teatritöö ei ole päris tavaline töö, vaid valusam, kuna elu ja armumised muudkui kuuluvad selle juurde ning töö ja eraelu lähevad kõikaeg sassi, mis omakorda toetab loomingut.18 Bergmani päevade raames 17. aprillil 2018 Eesti Draamateatris korraldatud Eesti Bergmani-lavastajate vestlusringis seletas lavastaja veelgi küünilisemalt, et suurmees vajas enda käima tõmbamiseks tüdrukut, kellest jätkub paariks aastaks, misjärel tuli uus leida, sest mis sa selle rasedaga ikka peale hakkad. #MeToo ja üleilmsete naistemarsside aastal, kus just naised on võtnud enda kätte jämeda otsa nii Trumpi19-suguste kurioosumite, õigluse kui ka vabaduste eest seismisel, teeb niisuguste hoiakutega kunsti tegemine natuke nukraks. Loodetavasti õpetatakse uuemal ajal loovisikuid siiski teistsuguses kliimas ning naised ei pea kunstis tegijaks saamiseks tingimata särtsakalt seksikad olema ja meenutama lavastajale näitlejanna ema vastu tuntud kunagist kirge. Pealkirjal „Pärast proovi“ on Bergmani asjatundjate arvates olnud lisaks sõnasõnalisele ka üldisem tähendus, nimelt sama, mis sisaldub täht-tähelt Bergmani filmi „Armastuse õppetund“ (1954) tiitlis. Kõnealuse tähenduskihistuse ja pöörastest suhetest saadava moraali lodevaks jätmine oli Kalmeti lavastuse suurim puudus. Oodanuks, et laval oleks rohkem rakendatud bergmanlike elemente, mõjuvamalt võimendatud Guido Kanguri ja Anne Veesaare esitatud vanade armukeste suhte kaudu rootslase mefistofeleslikkust ning seejärel rõhutatud Riina Maidre kehastatud noore näitlejanna osalusega stseenide unenäolisust ja illusoorsust. See lavastus sobib hiilgavalt Lacani tasakaaluka ihaõpetuse ja sartre’iliku vastutustunde illustratsiooniks, mis on esil arvukates Bergmani tõlgendustes.20 Niisuguste vastuvõtuvõimaluste arendamise ja kasvatamise nimel ei olnud aga vaeva nähtud. Bergmani telestsenaarium ise on sedavõrd vürtsikas, et isegi Anne Veesaare ja Guido Kanguri dialoogi kohatine rutiinne leigus ei suutnud jätta seda päris mahlakuseta. Filmimuuseumis mängis Veesaar ebaühtlastel jalavarjudel kõikudes napsise pealetükkivusega „rohkem tagumistele ridadele ja tugeva pintslilöögiga“, nagu on märkinud tabavalt Maris Johannes21. Igatahes jäi see etteaste 18

https://www.youtube.com/watch?v=13QnR4rfbW4 Ühendriikide 45. president Donald Trump. 20 Dan Williams, Klein, Sartre and Imagination in the Films of Ingmar Bergman. Palgrave Macmillan, 2015. 21 Maris Johannes, Armud ja hirmud Bergmaniga. – Sirp 28.07.2017. 19 Ameerika

113

„Pärast proovi“ (Pikk Mari). Anna – Riina Maidre, Vogler – Guido Kangur. Foto Kristjan Lepp

„Pärast proovi“ (Pikk Mari). Rahel – Anne Veesaar, Vogler – Guido Kangur. Foto Kristjan Lepp

„Saraband“ (Eesti Draamateater). Marianne – Kersti Kreismann, Johan – Martin Veinmann. Foto Mats Õun

meelde. Eesti Draamateatris sai näha rafineeritumat lähenemist, ent Veesaare esitus oli kaotanud kirglikkuses. Riina Maidre lavastust raamiv suure sisemise põlemisega osatäitmine oli ent etendusperioodiga kasvanud särtsakamaks ja kandvamaks. Tundus, et tema kostüümigi oli muudetud Eesti Draamateatri etenduseks lapsikult seksikamaks. Noort näitlejannat kehastav Maidre põles ja särises rollijoonisest tingitud sisemistest kahtlustest hoolimata vastupandamatult, Kangur ei mõjunud selle suhte partnerina võrdväärselt usutavalt. Kangur on muidugi erakordne näitleja ka oma aasta tagasihoidlikuimas rollis. (Teiste tööde, st Eesti Draamateatri „Ivanovis“22 ja „Kolmes talves“23 tehtu eest pälviski Kangur ju nii riikliku kui ka teatri aastaauhinna.) Ent Kanguri nauditavus peitus nagu ikka veidras karikatuursuses, tema lavakuju külgetõmbavust andis põhjendada kunstnikurenomee, erialase mõjukuse jm lavastaja staatuse puhul juurdemõeldavaga, mitte laval vahetult tajutava intellektuaalse karisma jms teguritega. Ajastuomaselt võinuks ehk rõhudagi pigem tõlgendusvõimalusele, et suhte taga on tihtipeale veetlusest tugevam komponent võim, olgu siis intellektuaalne, majanduslik või poliitiline. Eesti esiwomanizer on ju teadagi aastakümneid olnud Edgar Savisaar. „Saraband“24 Seevastu Peeter Raudsepa Eesti Draamateatris lavastatud „Sarabandis“ Bergmani stsenaarium mitte ainult ei elustunud värskelt, vaid omandas algupärandiga võrreldes suurema või uue jõu nii mõtte kui ka rollilahenduste poolest. Raudsepp on Bergmaniga süvitsi tegelenud aastakümneid. „Sarabandi“ nn esimese vaatuse, peategelaste abielu purunemise loo tõi ta koos Kersti Kreismanni ja Martin Veinmanniga Eesti Draamateatris lavale 1997. aastal. Selleks ajaks oli lavastaja enda sõnul juba aastaid olnud Bergmani kirglik austaja. Raudsepp on erisugustel Bergmani mõtestamise võimalustel aastaid peas laagerduda lasknud ning püsiv süvitsiminek tasus sedapuhku end kuhjaga. Ainesest üleolek on Raudsepal võimaldanud kotkapilguliselt lustida, nii et tulemuse tõsiseltvõetavus on vaid kasvanud. 22

Esietendus 27.10.2017 Eesti Draamateatri suures saalis. Lavastaja Uku Uusberg. Esietendus 21.04.2017 Eesti Draamateatri suures saalis. Lavastaja Priit Pedajas. 24 Esietendus 19.02.2017 Eesti Draamateatri väikeses saalis. Lavastaja Peeter Raudsepp, kunstnik Lilja Blumenfeld. 23

117

Bergmani töödes on tihtipeale kolm kihistust: Kaila tüüpi biologismist õigustust leidev modernistlik lõhkumine; sellest tulenev valu ja äng, mida Bergman samuti geniaalselt raputavalt presenteerib, ning viimaks ka huvitav ja mõtlemapanev, erisuguste eetikate ja postmodernsete kultuuriteooriatega haakuv väljapääsu näitamise ja rebestuste lappimise püüd. „Sarabandis“ on esindatud modernistlik räige läbematus. „Stseenid ühest abielust“ peegeldas, kuidas Johani ja Marianne suhe sai ehtbergmanliku jõhkra süüdimatusega tükkideks rebitud. Enam kui kolmekümneaastase eemaloleku järel on Veinmanni ja Kreismanni kehastatud tegelaste puude saanud uue suuna, ent uusajal inimsuhetele omane hoolimatu egoism ning selle tulemuseks olevad suhtlemisprobleemid ja afektiivsesse eraldatusse langemine laamab kõigi osaliste tagaaedades. See on karjuvalt esil Johani läbisaamises poeg Henrikuga, aga märgatav ka Johani ja Marianne vahekorras nende tütardega, kellest üks oli leidnud pelgupaiga Austraalias ja teine vaimuhoolekande institutsioonide tiiva all. Enim vakatamapanevalt väljendub modernistlik valu Eesti Draamateatris Jaan Rekkori ja Ester Kuntu esitatud isa ja tütre vastuolulises suhtes. Teame, et tegelaste perekondlik taust ja suhted on olnud nagu Bergmanil endal hoolimatud ja armutud. Bergman käsitleb tarvete (seksuaalsus, tunnustuse-, armastuse- ja kuuluvusevajadus jne) rahuldamise teemat üsna Kaila mustri kohaselt, nii et takistused ja afektid päädivad tagasilangustega primitiivse või moonutatud tegelikkusetaju rüppe, erisuguste surrogaatlahenduste poole pöördumise või loomaliku mäslemisega. „Sarabandis“ kohtame üksjagu animaalseid änge. Veinmann uriseb ja ägab lavastuse finaalis sedavõrd loomalikult, et näib, nagu oleks Raudsepp Kailaga tuttav. Kaila häiretekirjeldused ei ole küll nii õõvastavad nagu Bergmanil, kelle filmides tegelikkusest äralangemine väljendub identiteedi lahustumises ja segiminekutes, vaimuhaigetes hallutsinatsioonides ja koguni naise poolt kogetud seksuaalse alavääristamise kompenseerimises prostituudi mõrva ja seksuaalse rüvetamisega. „Sarabandis“ saab subtiilsest tšellotunnist erilise üleminekuta võimumäng, ahistus- või vägivallastseen, põgenemis- või suitsiidiimpulss. Ometi annab Kaila psühholoogiateos Bergmanile niisuguste nägemusteni jõudmiseks „loodusteaduslikult“ põhistatud teeotsa ette. Kaila kirjeldatud tarberahuldamise sasipundardes tekkivat reaalsuse süüdimatut ja haiglast kokkusulatamist unenäolisuse ja mängulisega kohtame ka Bergmani siinvaadeldud 118

töödes, kus vanamehed ajavad segi naised ja nende tütred ja koguni naise ja oma tütre. Raudsepp on oma lavastuses bergmanlikku kiindumust perverssustesse siiski õnnestunult mahendanud, jättes intsestiteema ebamääraseks. Rüvetuse asemel võime näha Henriku ja tütre (Ester Kuntu) suhtes armastuse- ja kuuluvusevajaduse erakordset, ent siiski mõistetavat väljendust, soovi eraeluliste purustuste ja varemete vahel mingeidki sügavaid sidemeid hoida. See rõhuasetus resoneerub arusaamaga, et Bergman on modernistliku hingetu atomiseerumise ning kogukondlike ja eraeluliste sidemete lagundamise armutu peegeldaja ja vastustaja. Usun, et niisuguse tõlgendusvõimaluse tuntavus eraeluliste lugude taustal „Personast“ „Marionettide eluni“ on olnud üks Bergmani mõjukuse põhjuseid ning selle võimendamine on Raudsepal hea valik. Raudsepp on Bergmani stsenaariumit kontseptuaalselt tihendanud, muutes loo rohkem Bergmani interpreteerimisvõimaluste kvintessentsiks. Naiste emantsipatsioonimarsside ajastul on puhkenud arutelud ka Bergmani suhtumise üle naistesse ning rootslase pärandis on tuvastatud misogüünia varjundeid. „Sarabandis“, mida võib käsitleda ka Bergmani testamendina, näeme ometi, kuidas Kersti Kreismanni erakordselt nauditav ja veenev leplik pühendumine juhatab vaataja suurema hoolivuse ja empaatilisuse ning sedakaudu parema eluga toimetulemise suunas. Nagu kirjutab Madis Kolk: „Helge ja lootustandva suhteklaarijana toimib Kreismanni Marianne, kes satub lavastuse jooksul küll kõigi konfliktide keskmesse, kuid pälvib kõigi osapoolte austuse ning nagu epiloogist teada saame, jõuab hingeliselt lähemale ka oma haigele tütrele Marthale.“25 Lavastus kinnitab nende veendumust, kes usuvad, et Bergman väärtustas naisi ja naiselikkust väga, olles selle poolest meie mehekeskses maailmas pigem erakordne. Ka Ester Kuntu kehastatud noore Karini intuitiivne suhetetarkus tõmbab tema ja Jaan Rekkori mängitud isa suhte ja elu ummikust välja ja käima. Veinmanni kangelane jääb finaalis muidugi valus ulguma, ent selle on ta ka ära teeninud. Niisugune on modernistliku tormakuse ja hoolimatuse surmakarje ja Bergmani protagonistidele kohane saatus. Ent see ulg on Veinmanni kehastuses igati Bergmani meeletuse ja modernismivaevade sügavuse vääriline. Ainesest üleolek ja teemas vaba orienteerumine on võimaldanud Raudsepal 25 Madis Kolk, Saraband Skandinaavia kaamoses. – Sirp 10.03.2017.

119

„Saraband“ (Eesti Draamateater). Karin – Ester Kuntu, Henrik – Jaan Rekkor. Foto Mats Õun

rollilahendustele mõeldes mänguliselt rokkida. Lavastaja on tunnistanud, et ta ei kammitsenud Veinmanni rollile mõeldes end bergmanlike stereotüüpidega, vaid püüdis seda täiendada Johani karakteri arhetüübi teiste avaldumisvormidega, viidates konkreetselt näiteks Kitzbergi „Kauka jumala“ peategelasele. Välja kukkus roll, mis ei olnud ainult Eesti teatri aastapildis konkurentsitult esileküündiv, vaid omanäolisena tähelepanuväärne ka Bergmani filmide osatäitmiste kõrval. Niisuguse panuse näol on väike Eesti Bergmani juubeli enam kui vääriliselt ära tähistanud.

121

„SARABANDI“ KRISTALLISEERUNUD BERGMAN VASTAB LAVASTAJA PEETER RAUDSEPP, KES 2017. AASTAL TÕI EESTI DRAAMATEATRIS LAVALE INGMAR BERGMANI „SARABANDI“ Kui tähtsal kohal on sinu raamaturiiulis kirjanik Ingmar Bergmani teosed ja kui tähtsal filmiriiulis režissöör Bergmani filmid? Noorpõlves, alates umbes 16. eluaastast, oli mu side Ingmar Bergmani filmidega tihe. 1980. aastate lõpus tegutses TPI1 filmiklubi ja mul õnnestus käia selle juhataja kodusest videoteegist filme laenutamas. Vaatasin kogu filmiklassika ära ja sealt selitusid välja režissöörid, kelle looming jäi kummitama. Bergman oli kindlasti üks nendest. Tema „Fanny ja Alexander“ (1982) oli mul teatrikooli mineku ajaks kümmekond korda nähtud – armumine Bergmani kunsti käis selle filmi kaudu. 1989. aastal ilmus eesti keeles Bergmani „Laterna magica“, tõesti ilmutuslik raamat. Kuidas küll inimene räägib nii avameelselt oma elust ja seejuures mõjub see kunstiliselt – see raamat toimis väga vabastavalt. Arvan, et sarnaselt paljude eestlastega on minu Bergmani-side raamatute osas isegi tugevam kui filmide puhul. Lavakunstikoolis õppides arenes see suhe edasi. Aarne Üksküla tundides mängisin mõningates Bergmani katkendites. Oma esimese lavastusena tegin Strindbergi „Preili Julie“2 ja seegi oli väga palju kantud Bergmani vaimust. Lavakunstikooli viimase tööna võtsin lavastada Büchneri „Woyzecki“3, ja üks alusmaterjale, millega seda tehes tutvusin, oli venekeelne raamat „Bergman Bergmanist“. Raamatus oli pikk fotodega varustatud intervjuu ajast, kui Bergman oli Dramateni peanäitejuht ja lavastas seal „Woyzecki“ – seegi kõlksus omamoodi kaasa. Milline on „Saraband“ võrreldes Bergmani muude teostega? Bergmani viimase teosena on see tihedalt seotud elukogemusega ja teadmisega, et varsti on minek. Iga üle 80 meesterahvas hakkab ilmselt mõtlema, et huvitav, 1

Tallinna Polütehniline Instituut, praegu Tallinna Tehnikaülikool. Esietendus 04.09.1993 Ugala teatri keldrisaalis. 3 Esietendus 11.05.1996 Eesti Draamateatri väikeses saalis. 2

122

Peeter Raudsepp. Foto Meelis Meilbaum

kuidas ma veel üldse elus olen. „Sarabandi“ valmimise aegu oli kirjutamine Bergmanile omamoodi teraapia: ta oli võtnud endale kohustuse režiimist kinni pidada ja käis igal hommikul kirjutamismajas kirjutamas. Kõik see kõlab ka „Sarabandis“ kaasa. Mingid asjad olid tal selleks ajaks kristalliseerunud. Bergmani 1960. aastatel tehtud filmides oli vahetevahel tüütav, kuidas ta püüdis flirtida Prantsuse uue laine filmi ideedega, ehkki need ei olnud talle päris omased. Igati arusaadav, et Bergmanil oli tarvis mingist eelmisest vormist välja murda, ent „Sarabandis“ on see protest kristalliseerunud – igasugused moodsad ideed on kõrvalt ära kadunud, alles on essents. Vaataja ette asetatakse antiiktragöödia mõõtu olukord, esitatakse paradoksaalne küsimus, kas verepilastuslik intsestuaalne suhe on üheselt hukkamõistetav. Eesti Draamateatri „Saraband“4 on järg 1997. aastal sealsamas esietendunud lavastusele „Stseenid ühest abielust“5. Missugused mälestused on sul tollest tööst? Mäletan, et äsja lavakunstikooli lõpetanu kohta lendasin väga uljalt oma ideega Draamateatrisse kohale. Mõlemad näitlejad, kes nüüd „Sarabandiski“ mängivad – Kersti Kreismann ja Martin Veinmann – olid sobivas vanuses, kuskil seal keskea murdepunktis, ning ka elulised üksikasjad andsid lavastusele tausta juurde. Need kaks näitlejat sobisid omavahel hästi ja olid rolliks valmis, nad olid oodanud sedasorti tööd. Lavastusega „Stseenid ühest abielust“ sai tehtud palju tööd. Peale Loomingu Raamatukogus ilmunud teksti lasime ära tõlkida ka ühe prantsuskeelse variandi ning lavastuse tekst valmis neist kahest kokku. Ühe stseeni kirjutasin ka ise sinna vahele, mõned asjad tõstsin ümber. Bergmani filmidest ja teostest leiab palju autobiograafilist ainest ning tema elu oli kirev ja kirglik. Kui paks on sinna vahele asetatud filter? Bergman tegeles autopsühhoanalüüsiga, kaevas endas neid teemasid läbi. Minu arvates oli tal naistega väga eriline suhe, mida ei saa kindlasti taandada lihtsalt 4 5

Esietendus 19.02.2017 Eesti Draamateatri väikeses saalis. Esietendus 2.11.1997 Eesti Draamateatri väikeses saalis.

124

kõigiga magamisele. Talle oli naine ilu kehastus, aga see ilu viis ka mingi kõrgema reaalsuseni. Ei ole palju meesautoreid, kes on suutnud naise hingeellu niiviisi sisse elada. Minu meelest on see Bergmani üks suuremaid väärtusi. Jumala teema on tema puhul samuti tähtis, ent kui tema sule alt poleks tulnud nii palju jõulisi naisrolle, ei oleks Bergmani looming pooltki nii võimas. Mine võta kinni, kas ta kasutas naisi ära või hoopiski andis neile võimaluse rääkida asjadest, mille sõnastamiseks nad ise poleks olnud suutelised. Oma kaine meheliku lavastajamõistusega suutis ta sellest välja pigistada midagi olemuslikku ja siis selle naistele tagasi anda. See on minu arvates Bergmani loomingu kõige huvitavam tahk. Ühtlasi austan tema puhul, et ta oli väga põhjalikult Ibsenit ja Strindbergi tundev autor. Ei olnud nii, et ainult tema üksinda on geenius, vaid ta jätkas oma loominguga Põhjamaade võimsate naistegelaste rida. Ühelt poolt ta jälgis elu ja provotseeris seda, ent seejuures toetus eelmiste põlvkondade kultuurisaavutustele. Milline on Bergmanil ängi ja helguse, sünguse ja huumori vahekord? Oma põhiolemuselt on Bergman luterlik autor. Luterluse aluseks on usk ja sõna – inimene peab uskuma ja sõna saab lihaks – ning kõik muu on teisejärguline. Ei ole institutsioone ega tegusid, mis viiks inimest Jumalale lähemale, vaid tema kohus on uskuda ja Jumala arm vastu võtta. Usk ja sõna käivad eespool tegevust ja seadust. Mingit pidi püsib Bergman samasuguses seisundis nagu luterlane Jumala ees. Luterlastel ei ole kuskilt võtta sellised rituaalseid filtreid ega ka pettekujutelmi, mida võib kohata kirevamates religioonides. Viimaste puhul on olukord inimesele märksa lihtsam: kui seal taga isegi ei ole seda olendit, kelle poole pöörduda, siis ainuüksi juba rituaal oma puhtvälise iluga hoiab kõik enam-vähem parlanksis. Teed oma toimingud ära ja ikka mõjub hästi. Luterlasele jääb aga vaid tema ahastus, sest kui seal ei ole seda, kelle poole pöörduda, siis pole võimalik ennast enam petta, vaid tuleb see kogemus täie laksuga vastu võtta ja sellega leppida. Bergman on küll sünge, oma pettumusest ta lahti ei lase, ent seejuures balansseerib ta natuke ehk isegi idamaise elutunnetuse piiril. Isegi kui Jumalat pole, siis väikestes asjades leidub ikkagi mingi jumalik säde. Selline teadmine pakub inimesele tröösti. Filmis „Seitsmes pitser“ (1957) väljendub see kas või stseenis,

125

kus rüütel koos rändnäitlejate perekonnaga sööb maasikaid ja joob piima – Bergmani vaste armulauale. Bergman püsib küllaltki täpselt kristlikes mudelites, aga töötleb neid. Kirikuõpetajast isa, kellega Bergman kogu aeg kemples, kehastas just seaduse ja tegevuse poolt, kivistunud teadmist, kuidas peab tegema ja olema. Bergmani silmis oli ametlik luteri kirik oma luterluse ära unustanud. „Sarabandis“ on Bachi muusikal religioosne tähendus. Ühtpidi see toetab tegelasi, ent on ühtlasi natuke liiga ilus, lastes neil üksteist päris kaua petta. Siis ühel hetkel pannakse tšello nurka ja vaadatakse üksteisele otsa, sest saadakse aru, et kaugemale ei saa muusika najal enam minna. Kuivõrd on Eesti mõttemaailmale mõistetav see skandinaavialik äng? Eesti rahva saatus on olnud selline, et meil pole oma isiklike ängidega tegelemiseks lihtsalt aega jäänud, elulised asjad on olnud tähtsamad. Kui lavastasin „Stseene ühest abielust“, siis mõtlesin, et oleks ometi meil sellised probleemidnagu sealsetel tegelastel. Inimestel on korralik kodu, suvemaja, töökoht ja toit külmkapis – mida nad ängitsevad. Seisuslikust ühiskonnast on eestlastel samuti vist raske aru saada, rootslastel on klasside vahed ikka palju suuremad. Ühtaegu traditsiooniline klassiühiskond ja sotsiaaldemokraatlik retoorika, et kõik sinatame üksteist – see vastuolu võib inimesed hulluks ajada. Kui Eestis pannakse mingisugune hierarhia püsti, siis ollakse selle üle uhke ega hakata seda mahendama. Eesti on Põhjamaade Poola, põhjamaiste mõjudega Poola põhjatipp. Küsis Tambet Kaugema

126

ELU/LUGU OTT KARULIN Mõni elamus jääbki hinge. Mäletan (või vähemalt arvan end mäletavat, kuigi mälu on alati kuratlikult ebausaldusväärne), kuidas seisin Kernu rahvamaja hämaras hoovis (ehk oli sügis ja ka tõepoolest õu) ning püüdsin aru saada, mida ma just kogesin. Kuigi Merle Karusoo „Eestisse sündinud“1 oli Eesti Humanitaarinstituudi teatriüliõpilaste diplomitöö, suudan tagantjärele etendajatena meenutada vaid viit Haiba lastekodu last, kes selles lavastuses oma lugu jutustasid. Mida räägiti, ma enam ei tea, aga et räägiti vahetult ja iseendana, olen kindel. Viisteist aastat hiljem kuivab sellel elamuse eluniidil mälestusteks veel üksjagu päevapihlamarju (enamik neist lükitud küll viimasel kümnel aastal), kõigil tootjamärgisena peal Rimini Protokoll. Nii olen rappunud kahe Bulgaaria kaugsõidujuhi kogenud käega roolitud veoautos ning jalutanud mõtlik-elevalt pihikambreis, kus São Paulo ja Müncheni politseinikud oma oi kui palju teineteisest erinevast igapäevaelust pajatavad; pidanud maha tunnise kaugekõne Kolkatas asuva kõnekeskuse töötajaga ja olnud pealtvaatajaks Kairo palvelekutsujaile, kes isegi teavad, et kaotavad mõne kuu pärast oma töö raadiosaatjate süsteemile. Olen marssinud kõneroboti juhendamisel ja teda lõpuni usaldades äärelinnast (kaubandus)keskusesse ning näinud, kuidas kaaslasest saab lapssõdur – ja viimast ka ise enesele teadmata kehastanud. Olen olnud tunnistajaks, kuidas esmakordselt kohtuvad (laval) Falklandi sõjas eri poolel võidelnud mehed.2 Põhjuse meenutada justnimelt koos nii Merle Karusood kui ka Rimini Protokolli annavad Mari-Liis Lille ja Paavo Piigi 2017. aasta lavastused „Väljast väiksem kui seest“3 (dramaturgid Mari-Liis Lill ja Maria Lee Liivak), „Murru 422/2“4 (dra1

Esietendus 12.11.2003 Tallinnas Theatrumi saalis. Rimini Protokolli lavastused „Cargo X“ (lav Stefan Kaegi ja Jörg Karrenbauer, 2006), „SOKO São Paulo“ (lav Lola Arias ja Stefan Kaegi, 2007), „Call Cutta in a Box“ (lav Helgard Kim Haug, Stefan Kaegi ja Daniel Wetzel, 2008), „Radio Muezzin“ (lav Stefan Kaegi, 2008), „Remote X“ (lav Stefan Kaegi ja Jörg Karrenbauer, 2013), „Situation Rooms“ (lav Helgard Kim Haug, Stefan Kaegi ja Daniel Wetzel, 2013) ning Lola Ariase „Minefield“ (2016). 3 Endla teatri „Väljast väiksem kui seest“, lavastaja Mari-Liis Lill, esietendus 03.03.2017 Küünis. 4 Kinoteatri „Murru 422/2“, lavastusmeeskond: Henrik Kalmet, Paavo Piik, Paul Piik, Priit Põldma, Illimar Vihmar, Revo Koplus ja Raido Linkmann, esietendus 03.07.2017 endises Murru vanglas Rummu alevikus. 2

127

maturgid Paavo Piik ja Priit Põldma) ning „Ei tao“5 (dramaturgid Paavo Piik ja Sander Rebane). Peamiselt keskendungi nende lavastuste dramaturgilistele strateegiatele, et küsida, mil määral ja kuidas neis põimitakse ning tõlgendatakse dokumentaalsust teatris, nagu seda on teinud Karusoo või Rimini Protokoll. Kes räägib (tõde)? Anneli Saro on seoses autobiograafiliste ehk omaelulooliste lavastustega, mis „kuuluvad verbatim- või dokumentaalse teatri alla, sest põhinevad etendaja(te) eluloolistel (tihti dokumenteeritavatel) seikadel ning materjal on enamasti kogutud nn intervjuu-meetodil ehk suulise jutustamise kaudu“, toonud välja kaks peamist küsimust: etendaja subjektsus (kes räägib?) ning esitatava autentsus (kas räägitakse tõde?).6 Kolmest käsitletavast teosest saab autobiograafiliseks pidada – ja sedagi mööndustega – vaid lavastust „Ei tao“, kus kohe esimeses stseenis küsitakse etendaja Sander Rebaselt tema nime ja ta ütleb selle olevat Sander. Kuna lavastuses on üheks tegelaseks (jällegi Rebase esituses) Peeter Paan ja vaataja võiks teada, et näitleja nomineeriti just selle tegelaskuju eest mõni aasta tagasi7 Salme Reegi nimelisele lasteja noorteteatri aastaauhinnale, kehtestatakse justkui tegijate poolt vastuvõtustrateegiana autobiograafilisus. Kuivõrd aga nimetatud esimeses stseenis, kus etendaja istub keset lava diivanil ning suhtleb nähtamatuks ja anonüümseks jääva häälega, võiks vaataja ära tunda ka pornofilmi kandideerimise tüüpsituatsiooni (casting couch), siis samal ajal kehtestamisega ka tühistatakse autobiograafilisus vastuvõtustrateegiana. Nii on ka Luule Epner nentinud: „Jäiga autentsuse ja fiktiivsuse opositsiooni asemel on tegemist skaalaga, kus autentsus on vaid fiktiivsuse ja teatraalsuse vähim esinemine neid kunagi lõplikult välistamata.“8 Seega pole ka „Ei tao“ autobiograafilisem – kuigi mängib võimalusega, et teda sellisena tajutakse – kui näiteks „Murru 422/2“, kus publik kuuleb etendajaid kõrvaklappidest ning teda juhivad vanglaterritooriumil valvurid. On tõenäoline, et kuigi publik tajub valvureid selgelt etendajatena (kuna vangla on suletud), ei 5 Kinoteatri

„Ei tao“, idee autor ja esitaja Sander Rebane, esietendus 17.02.2017 Kanuti Gildi SAALis. Saro, Postdramaatiline teater ja autobiograafiline lavastus sotsiaalses kontekstis. – Methis. Studia humaniora Estonica, vol 4, nr 5–6, 2010, lk 145–146. 7 Endla teatri „Peeter Paan ja Valge Lind Wendy“, autor J. M. Barrie, lavastaja Oleg Titov, esietendus 07.03.2015 suures saalis. 8 Luule Epner, Authenticity and fictionality in post-dramatic theatre. – Interlitteraria, vol 14, nr 2, 2009, lk 301. 6 Anneli

128

pruugi nad olla lõpuni kindlad, et kõrvaklappidest kostev tekst pole endiste vangide ja vanglatöötajate sisse loetud, sest seda esitatakse pigem suurte kõlavärvinguteta, argiselt (kuigi mõni hääl on kergesti äratuntav, näiteks Ülle Kaljuste vangla õpetajana). Lille lavastuse „Väljast väiksem kui seest“ puhul ei peaks sarnast läbivat kahtlust rääkija identiteedis tekkima, sest etendajad kasutavad tegelasnimesid, kuigi näiteks teise vaatuse proloogis räägitud poliitiliselt ebakorrektsete anekdootide puhul on nii mõnigi vaataja kuuldavasti unustanud, et Ago Anderson kehastab tegelast nimega Toivo, ning kergendunult (enda arvates etendajaga) kaasa naernud. Sellegipoolest on ka Lille ja Piigi lavastuste puhul oluline kaaluda etendaja subjektsust ja esitatava autentsust – seda enam, et vähemalt Piigi lavastustes mõlemaga ka teadlikult manipuleeritakse ning Lille „Väljast väiksem kui seest“ saatetekstides on rõhutatud, et materjal koguti n-ö pärisinimesi intervjueerides, ehk apelleeritakse lavalt öeldu tõelisusele. Sarnaselt Epneri järeldusega, et autentsus ja fiktiivsus pole tingimata vastandid, on ka Saro tõdenud, et reaalsuse re/presenteerimisel on vähemalt kolm strateegiarühma: „1. Reaalsuse elementide presenteerimine laval: dokumentaalse materjali võimalikult autentne esitamine, nn tavaliste inimeste enese-esitlused, näitlejate enese-esitlused jms. 2. Reaalsuse kunstiline raamimine: vaataja retked linnaruumis, juhiks giid-etendaja(d) või audiogiid. 3. Reaalsuse imiteerimine väljaspool kunstilist ruumi: mitte-etendajateks maskeerunud etendajad, nende tegevus ja selle tulem väljaspool teatrit.“9 Neist esimese näiteks toob Saro Merle Karusoo ja verbatim-teatri kui töömeetodi, „kus loomeprotsessis on kesksel kohal lindistatud intervjuud, millest komponeeritakse lavastus ning mida püütakse võimalikult täpselt taasesitada“;10 teise ja kolmanda puhul on aga põhjust kõneleda Rimini Protokollist. 9

Anneli Saro, Reaalsuse re/presenteerimise strateegiad etenduskunstides. – Methis. Studia humaniora Estonica, vol 11, nr 14, 2015, lk 60–62. 10 Madli Pesti on eristanud kaht tekstiloome moodust Merle Karusoo dokumentaallavastustes: verbatimtehnika ja teksti koostamine juba olemasoleva dokumentaalse kirjaliku materjali põhjal. Suulise materjali põhjal loodud lavastused jagab Pesti omakorda kolmeks: etendajad ise loevad oma teksti linti, lavastaja toimetab, aga laval on oma lugude rääkijad ise; näitlejad on ise teinud intervjuud mingist sündmusest osavõtjatega ja esitavad neid ka ise laval; intervjuud on tehtud lavastaja või näitlejate poolt ning tekste esitavad laval näitlejad (Madli Pesti, Poliitiline teater ja selle strateegiad Eesti ja lääne kultuuris. Dissertationes de studiis dramaticis Unviversitatis Tartuensis, nr 4. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus 2016, lk 110). Lisaks toob Pesti kogukonnateatriga piirnevana eraldi välja Karusoo dokumentaal- ja uurimusliku teatri tegevuse, sh 1999. aastast vaheaegadega kestev kogukondi mõtestav ja identiteeti uuriv integratsiooniprojekt „Kes ma olen?“, mille üheks vaheetapiks on ka viidatud lavastus „Eestisse sündinud“, kus „osalejad jutustavad lugusid oma elust ning esitavad neid ise laval, eesmärgiks kogukonna loomine või identiteedi kinnitamine, samuti oma eluloo mõtestamine ühiskondliku ajaloo kontekstis“ (samas, lk 138).

129

„Ei tao“ (Kinoteater). Sander Rebane. Foto Siim Vahur

Elulugu ja nali Piret Kruuspere on Karusoost kõneledes kasutanud mõistet mäluteater, rõhutades eluloointervjuu tähtsust just ühiskondliku mäletamise kontekstis: „Ühelt poolt taastab Karusoo elulooteater kui meedium vanema põlvkonna õiguse mäletada avalikult eeskätt neid seiku oma isikuloost, millest nõukogude võimu tingimustes oldi sunnitud vaikima. (...) Teisalt antakse lavale toodud elulugude vahendusel nooremale põlvkonnale edasi kollektiivset/ajaloolist/rahvuslikku pärimust ja mälu.“11 Lavastaja ise on öelnud: „Olulisim sotsioloogilise teatri juures on tema puhastav toime. Võiks öelda – psühhoteraapiline efekt. Võiks öelda – katarsis. Mulle sobib kõige paremini – puhastav, korrastav toime. See on mõeldud lõpuni mõtlemiseks.“12 Karusoo eluloointervjuu meetodit kasutasid ka Maria Lee Liivak ja Mari-Liis Lill lavastuse „Väljast väiksem kui seest“ ettevalmistamisel. Võib vaielda, kas (äärmus)rahvuslased on tänapäeva ühismeediaajastul, kus kõigil on justkui võrdne võimalus väljendada oma arvamust, „sunnitud vaikima“ või kas nende seisukohad on tingimata „pärimus ja mälu“, mida nooremale põlvkonnale edasi tuleb anda, aga ega me tegelikult seda praegu tea. Vähemusega on (seni veel) siiski tegemist ning vähemalt korrastav toime on neil lugudel samuti. Seega on nii „Väljast väiksem kui seest“ kui ka sellele eelnenud Lille ja Piigi ühistööna valminud kaksiklavastuste, depressiooni uuriva „Varesele valu“ ja „Harakale haigus“ ning keeleruumist mõjutatud identiteeti käsitleva „Teisest silmapilgust“ puhul ennekõike oluline eluloointervjuu kui meetodi järjepidevus Eesti teatriloos.13 Karusoo sõnul on eluloointervjuu juures oluline, „et intervjuu käigu määrab intervjueeritav. Intervjueerija ülesanne on juhatada ta sündimise ja pereloo juurest võimalikult kronoloogiliselt sellesse päeva, mil ta intervjueerijaga kohtub, aga intervjueerija ei tohi takistada assotsiatsioonide voolu, kui see puudutab elulugu. Erilist tähelepanu pöörame esimestele mälupiltidele. Need on alati sünkroonis inimese eluteega ja enesehinnanguga intervjuu andmise hetkel.“14 12

Merle Karusoo, Põhisuunda mittekuuluv. – Teater. Muusika. Kino nr 2, 2000, lk 17. Lavastusi „Varesele valu“ ja „Harakale haigus“ (esietendus 15.03.2014 vastavalt Eesti Draamateatri väikeses saalis ja Tallinna Linnateatri Taevalaval) mängiti samaaegselt kahes teatris ning osa näitlejaid liikus ühelt etenduselt teisele. „Teisest silmapilgust“ algas rännaklavastusena samaaegselt kahes teatris, kusjuures eestikeelsed näitlejad alustasid Vene Teatrist ja venekeelsed Tallinna Linnateatrist ning lavastuse teist osa etendati ühiselt Lindakivi kultuurikeskuses (esietendus 27.04.2016). 14 Merle Karusoo, Põhisuunda mittekuuluv. – Teater. Muusika. Kino, 2000, nr 2, lk 25. 13

132

Lapsepõlvemälestustega algavad ka kõik kuus „Väljast väiksem kui seest“ monoloogi ning liiguvad enam-vähem kronoloogiliselt hetkeni, mil avanes võimalus intervjueerijale oma seisukohti praeguse ilmaelu kohta avaldada (neid on küll tihendatud ja struktureeritud). Mis aga Lille lavastust (ja tema ühistöid Piigiga) Karusoost eristab, on (sketšilikud) stseenid monoloogide vahel, kus tegelased suhtlevad omavahel klassikalise näidendi traditsioone järgides. Saro on aga Karusoo verbatim-lavastuste kohta öelnud: „Esiteks, loobutud on klassikalise draama vormist ning sellega seoses ka dialoogist, konfliktist, terviklikust loost, tegelassuhetest jne. (...) Teiseks, näitlejad ei kehasta laval tegelasi (ei loo illusiooni, et nad on midagi muud peale iseenda), vaid esitavad vahendajatena reaalsete isikute verbaalseid seisukohti.“15 Jätan siinkohal kõrvale küsimuse, kas näiteks „Väljast väiksem kui seest“ näitlejad kehastavad oma tegelasi kuidagi selgemalt või tõlgenduslikumalt, kui tehti seda Karusoo lavastustes nagu „Küüdipoisid“, „Kured läinud, kurjad ilmad“ jmt16 (no ei usalda oma mälu, aga vähemalt monoloogides on võimalik erinevus ehk enam põhjendatav muutunud etendajakäsitluse kui lavastaja kavatsusega), aga see, et eriti just Lille ühistöödes Piigiga on monoloogide vahele põimitud sketše, mõjub tegijate teadliku valikuna ja väärib seetõttu tähelepanu. Olen lavastust „Teisest silmapilgust“ arvustades (kuigi see kehtib ka Lille ja Piigi varasema kaksiklavastuse kohta) kasutanud selle võtte kirjeldamisel kujundit „tilk mõru rohtu kulbitäie suhkruga“,17 sest vahesketšid on mõjunud proportsionaalselt liiastena ning lavastuste põhiteemat vähe (kui üldse) avavatena ehk pigem pausihetkedena raskest teemast muidu väsida võivale publikule. Näinuna ka Kinoteatri esimesi, n-ö püstijalakomöödiaperioodi lavastusi, pole raske tabada Paavo Piigi lavastajakäekirja arengujoont ega mõista sedagi, kuidas Lille ja Piigi kohtumisel lavastajatoolil just sellise lahenduseni jõuti (siinkohal pole asjatu viidata Lille nõudlikult südant valutavale kõnele loomeliitude pleenumi 25. aastapäeval või ka Piigi ja Diana Leesalu stand-up-lavastuste eneseirooniliselt tögavale ühiskonnakriitikale). Peamine küsimus on minu jaoks olnud, kas see sketšivõte 15 Anneli

Saro, Reaalsuse re/presenteerimise strateegiad etenduskunstides. – Methis. Studia humaniora Estonica, vol 11, nr 14, 2015, lk 61. 16 Eesti Draamateatri „Kured läinud, kurjad ilmad“ ja „Küüdipoisid“, lavastaja Merle Karusoo, esietendus vastavalt 22.03.1997 ja 24.03.1999. 17 Ott Karulin, Rohutilk suhkrukulbil ja teisi jutte. – Sirp, 13.05.2016.

133

„Väljast väiksem kui seest“ (Endla). Stseen lavastusest. Foto Gabriela Liivamägi

„Väljast väiksem kui seest“ (Endla). Toivo – Ago Anderson, Raimond – Ott Raidmets. Foto Gabriela Liivamägi

„Väljast väiksem kui seest“ (Endla). Norbert – Meelis Rämmeld. Foto Gabriela Liivamägi

„Väljast väiksem kui seest“ (Endla). Paula – Saara Nüganen. Foto Gabriela Liivamägi

vähendab kuidagi intervjueeritavate või ka laiemalt käsitletava teema tõsiseltvõetavust. Põhimõtteliselt võib ainuüksi lavastajate valikut pakkuda publikule n-ö puhkepausi (sest monoloogides esitletav on niivõrd normiga vastuolus) tajuda lavastuse teema pisendamisena, selle tõstmisena turvaliselt trellitatud vaateakna taha, aga lõplikult ma seda väita siiski ei taha kahel põhjusel: lavastajad on paratamatult pidanud arvestama etendamiskoha püsipubliku ootushorisondiga (eriti just Tallinna Linnateatri vaatajale on ka verbatim-tehnika võõras, saati siis tõsieluline, otseütlev pihtimus) ning vähemalt Lill kasutab lavastuses „Väljast väiksem kui seest“ erinevalt ühistöödest Piigiga ka vahestseene põhiteema avamiseks (tuues vaatajani vaatenurgad või alateemad, mis jäid välja kas siis esitatavatest monoloogidest või ka neist intervjuudest, mis monoloogina lavale ei jõudnudki), mistõttu ei mõju need enam eraldiseisvate sketšidena ega ole nende vajalikkus alati ka iseenesest mõistetav. Aga eks on ju Kruusperegi nentinud: „Karusoo lavastajakäekiri sünteesib ratsionaalset ja emotsionaalset vaatenurka ning uurimuslikku ja improvisatsioonilist meetodit.“18 Ja ikkagi pean ma tunnistama, et „Väljast väiksem kui seest“ tekitas minus üsna läbivalt tunnet, mis tuttav noorusajast ja mida osatakse nüüd koolikiusamiseks nimetada, sest olin sageli laval sõna saanud intervjueeritute seisukohavõttude adressaadiks. Võimalik, et üheks põhjuseks on justnimelt ebalus selle osas, kes räägib, ehk kui intervjueeritavast saab laval tegelane ning neist ühiselt dramaturgiliselt läbitöötatud tegelaskond, siis on vaatajal märksa raskem meeles pidada, et lavastus vahendab laval öelduga arvamusi uurimuslikul eesmärgil, soovimata pakkuda publikule samastumisvõimalust. „Objektikriitika sellesama objekti võimendamise abil on muidugi libe tee, sest võib kergesti mõjuda pühitsemisena ehk soovitule vastupidi,“ tõdesin eelmisel aastal Spielarti festivalil nähtud autobiograafilisi lavastusi vahendades.19 Protokoll ja vaataja Ehk just soovist välistada eelkirjeldatud – võib-olla tõepoolest ületamatu – ebalus lavastuse vastuvõtul, kasutab Rimini Protokoll sageli oma töödes nn igapäeva 18 Piret Kruuspere, Omaeluloolisus eesti teatris: Merle Karusoo lavastustest. – Methis. Studia humaniora Estonica, vol 4, nr 5–6, 2010, lk 132. 19 Ott Karulin, Jookse! Võitle! Kepi! Sure! – Sirp, 10.11.2017.

138

eksperte ehk laval räägivad oma lugusid inimesed, kes pole professionaalsed näitlejad. Seega on nende laval oleku peamine põhjendus nende ekspertsus lavastuse teemal. Nagu on viidanud Madli Pesti, pöörduvad eksperdid sageli otse vaataja poole ning selle kaudu saab publikuruumist avalik kõnesaal, mistõttu on oma positsioonist teadlikud nii laval kui ka saalis olijad: „Siin näeme Rimini Protokolli eetilist positsiooni: etendajad on vaatajate jaoks just subjektid, mitte objektid või ohvrid, kelle ellu võib justkui läbi lukuaugu piiluda.“20 Käsitletavaist näiliselt kõige autobiograafilisemas lavastuses „Ei tao“ tõepoolest vähemalt presenteeritakse laval olijat igapäeva eksperdina (muu hulgas on see ekspert pidanud videopäevikut, kuhu salvestab oma tunded pärast seda, kui ta loobus porno saatel masturbeerimisest). Ja kuigi lavastus on pihtimuslik ehk vaataja usub, et mingil määral räägitakse laval tõde, s.t vahendatakse isiklikku kogemust, on seda siiski raske nimetada dokumentaalteatriks, mis „täidab teatud mõttes vastu- või alternatiivinformatsiooni tribüüni“ ja mis „kohtunikke ei mängi“.21 Seda kahel põhjusel. See, et kõige isiklikumad, eriti meeldejäävad, lapsepõlves toimunud kohtumised pornoga (rõhutab ju esimeste mälupiltide olulisust ka Karusoo) tuuakse vaatajani Peeter Paani suu läbi (dramaturgiliselt kasutatakse seda ka võimalusena öelda asju ilustamata), vähendab nii öeldu autentsust kui ka etendaja ekspertsust, sest ta ei kõnele sel hetkel niivõrd Sander Rebasena Peeter Paani rollis (nagu teeb seda Burattinona Priit Võigemast lavastuses „Muuseas: ma armastan sind“22,) vaid justnimelt fiktiivse poisstegelasena, kes kunagi suureks ei taha saada. Ka Paavo Piigi lavastuses „Murru 422/2“ on kõrvaklappidest kostvaid etendajaid presenteeritud ekspertidena, aga nagu varemgi öeldud, on sel puhul publikul kergem öeldu autentsusesse uskuda – olgugi et tekst on kokku pandud peamiselt ilmunud materjalide põhjal ega ole puhtakujuline verbatim-teater. Isegi valvuritena esitletud publikujuhid ei vähenda vaatamata oma silmanähtavale noorusele, mis ei laseks neil n-ö pärismaailmas valvuritena töötada, oluliselt kõrvaklappidest kostva teksti autentsust, sest peamine tõelisust loov strateegia on publiku vanglakogemus (käsu peale rivistumine, kambrisse lukustamine jms). 20

Madli Pesti, Poliitiline teater ja selle strateegiad Eesti ja lääne kultuuris. Dissertationes de studiis dramaticis Unviversitatis Tartuensis, nr 4. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus 2016, lk 98. 21 Samas, lk 97. 22 Teatri NO99 „Muuseas: ma armastan sind“, dramaturgid-lavastajad Ene-Liis Semper ja Lauri Lagle, esietendus 06.03.2014.

139

â&#x20AC;&#x17E;Murru 422/2â&#x20AC;&#x153; (Kinoteater). Stseen lavastusest. Foto Siim Vahur

â&#x20AC;&#x17E;Murru 422/2â&#x20AC;&#x153; (Kinoteater). Stseenid lavastusest. Foto Siim Vahur

Meenutades Piigi ja Lille lavastust „Teisest silmapilgust“, kus publikule esitati monolooge bussireisi ajal, on „Murru 422/2“ Piigile loomulik järg rännaklavastuse kui vormi kasutamisel. Seda enam, et Rimini Protokolli kõneroboti juhitud linnamatka, lavastust „Remote X“, etendati mõne aasta eest ka Piigi kureeritud festivalil „Talveöö unenägu“. Olen varem – lugeja on juba kahtlemata mõistnud, et siinne tekst on muu hulgas kokkuvõte mu viimase kümne aasta (sise)mõtisklustest dokumentaalsuse üle teatris ja seetõttu ka autotsiteerivam, kui hea tava ette näeb – eristanud kolme publikupositsiooni: harjumuspärane passiivne pealtvaataja, heatahtlik juhitav ning aktiivne osavõtja23. Pesti viidatud ekspertide kasutamine teatri kõnesaaliks muutmiseks ei välista ühtki neist positsioonidest ja on ka üsna selge, et „Ei tao“ puhul eeldatakse vaatajalt ennekõike passiivsust (kuigi Peeter Paan imetleb aegajalt saalis istuvaid naisi) ning „Murru 422/2“ publik on just seesama heatahtlik juhitav. Potentsiaalselt huvitavaim juhtum on aga just „Väljast väiksem kui seest“, sest lisaks varem mainitud teise vaatuse avastseenile pede- ja neegrinaljadega pakub lavastus vaatajale läbivalt võimalusi aktiivselt kaasa lüüa. Esimese vaatuse ülipaatoslik isamaaline viis paneb niikuinii mitmedki saalis istujad kaasa laulma ja kätega laineid tegema (ehk tekitab mõnes ka soovi otsida taskust välgumihkel või tikud, et tuld anda), aga tunnustavaid vahelehüüdeid julgustatakse ka monoloogide ajal. Ja see peaks olema igati tervitatav, kui dokumentaalteater tõepoolest „täidab teatud mõttes vastu- või alternatiivinformatsiooni tribüüni“24. Iseasi, kas selline puhas demokraatia on ka „Väljast väiksem kui seest“ dramaturgi, lavastaja ja trupi eesmärk. „Osavõtuteater pole mugav saalis istumine, vaid intensiivne kaasloomine, kuhu nii esitaja(d) kui ka kogeja(d) ideaalis võrdselt panustavad – kui üks neist liialt võimu näitama hakkab, sulab etenduse atmosfäär nagu tänavavalgustusele langev lumi,“ olen kirjutanud25. Viimast arvestades tasub küsida: kas see, et vaatajale ei anta Lille lavastuses võimalust oma seisukohti võrdselt laval esitatutega väljendada, pole mitte esitajate liigne võimunäitamine, mis lavastuse potentsiaalset puhastavat toimet asjata kammitseb. See polegi tingimata

Ott Karulin, Esimesi mõtteid osavõtuteatrist. – Sirp, 30.05.2008. Madli Pesti, Poliitiline teater ja selle strateegiad Eesti ja lääne kultuuris. Dissertationes de studiis dramaticis Unviversitatis Tartuensis, nr 4. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus 2016, lk 97. 25 Ott Karulin, Vaataja osavõtuteatri häbipostis. – Sirp, 9.12.2010. 24

144

nii irooniline või üle võlli pärimine, kuigi Karusoo päris sellist puhastavat mõju ilmselt silmas ei pidanud ning saavutada n-ö aktiivse osavõtjaga „Väljast väiksem kui seest“ versioon, mis kohtunikke ei mängi, tundub samuti vähetõenäoline. Küll aga on vägagi tõenäoline, et Mari-Liis Lill jätkab Karusoo eluloointervjuude meetodiga (ja liigub sketšidelt aina põhjendatumate kokkuvõttestseenide poole) ning Paavo Piik sõlmib veelgi julgemalt kokku verbatim-tehnika ja igapäeva ekspertide kasutamise või siis selle teesklemise (ning võib-olla pakub publikule heatahtliku juhitava rolli asemel kunagi ka aktiivse osavõtja oma). Selgelt eristuvad on nende lähenemised dokumentaalsele materjalile juba praegu ja seda mitte ainult teineteisest, vaid ka eelkäijatest nagu Karusoo ja Rimini Protokoll.

145

„KAUA SA KANNATAD KURBADE NAERU“ RIINA ORUAAS Tartu Uue Teatri „Praktiline Eesti ajalugu“1 ja Musta Kasti „Peks mõisatallis“2 on lavastatud samal ajal ja mängukoha poolest peaaegu kõrvuti: Uue Teatri majas ja Genialistide klubis Tartu kultuurikvartalis. Lavastused esietendusid Eesti Vabariigi 99. aastapäeva ajal. Aasta hiljem, 100. aastapäeva aegu on mõlemad nii publikumenu kui ka teatriavalikkuse vastuvõtu poolest tunnustatud. Kuigi tegu pole ühisprojektiga, tekib kahe lavastuse vahel harvanähtavalt tugev dialoog, olgugi et põhiliselt vaataja peas. Mõlemas lavastuses tegeldakse eestlane olemisega, rahvusliku ja kollektiivse mäluga. Sellise paarina on lavastused tahes-tahtmata eelsoojendus 2017. aasta sügisel alanud „EV100“ teatriprojektile, mille probleem on paraku liiga sageli just dialoogi puudumine. Sageli tundub, et Eesti rahvuslikku mälu ja identiteeti käsitlevaid lavastusi on niivõrd palju, et raske on neile veel midagi lisada. Ajalugu on jutustatud, tõlgendatud ja üle tõlgendatud juba kõikvõimalikel viisidel. Ka käesoleval juhul ei ole tegu ajalugu traditsioonilisel viisil esitavate lavastustega, vaid kummaski tõuseb esile autorite suhe maasse, rahvusesse, ajaloosse ja mälusse ning lõpuks iseendasse. Siinses essees arutlengi selle üle, kuidas ja millist lugu jutustavad „Peks mõisatallis“ ja „Praktiline Eesti ajalugu“. Seda kirjutamisprotsessi saatsid peas kummitavad Justamendi kunagise hiti sõnad „Kaua sa kannatad kurbade naeru, võta need võtmed ja viruta kaevu“ (Hando Runnel). Kes kannatab, kes on kurb ja kes naerab? Mille võtmed tuleb virutada kaevu? Kahe lavastuse vormilisi ühisjooni on kerge tuvastada. Mõlemas on kesksel kohal muusika, mööda ei saa vaadata ka keskkonnateemast nii ökoloogilises kui ka lavaruumi tähenduses. Küllaltki sarnane on ka mänguline vorm – mõlemas 1 Esietendus

23.02.2017 Tartu Uues Teatris. Autor-lavastaja Ivar Põllu, kostüümikunstnik Kristiina Põllu, valguskunstnik Rene Liivamägi, muusikajuhid Rando Kruus ja Oliver Vare (Odd Hugo), toidukunstnik Ann Ideon (KööK). 2 Esietendus 24.02.2017 Genialistide klubis. Lavastaja Birgit Landberg, dramaturg Paul Piik, kunstnik Illimar Vihmar, valguskunstnik Emil Kallas, helikunstnik Sten Arvi.

146

lavastuses on peaaegu terve etenduse vältel laval kogu trupp, tegevus vaheldub lauludega. Näitlejad võtavad ja vahetavad rolle, „Peksus“ esinevad nad ka oma pärisnimede all. „Praktilises Eesti ajaloos“ on Uue Teatri suure saali poodium tõstetud ristipidi, nii et lava on pikk ja kitsas, peamiseks kujunduselemendiks mobiilne köök. Etendajatena osalevad professionaalne kokk (Ann Ideon), neli näitlejat (Maarja Jakobson, Maarja Mitt, Tambet Seling ja Robert Annus), pillimängijad (Rando Kruus ja Oliver Vare ansamblist Odd Hugo ning Epp Peedumäe) ning teatri töötajate ukuleleorkester. Kokku kõlavad elavas esituses Kukerpillide 20 laulu. „Peksus mõisatallis“ on näitlejaid laval kolm (Jaanika Tammaru, Kristjan Lüüs ja Kaarel Targo) ning kogu tegevus toimub turbaga täidetud kastis, publik istumas neljas küljes. Muusika tuleb lindilt, peamiselt kostavad rahvuslikud laulud, aga sekka ka diskorütme. Peamine olemuslik ühisosa ongi muusika, mis on lahutamatu osa Eesti identiteedist. Sarnane on ka peamine struktuur: lavastuste kulg on üldjoontes kronoloogiline, kuid rõhuasetused on erisugused. Samuti on mõlema algus praeguses hetkes, tänapäeva reaalsuses. „Praktilises Eesti ajaloos“ meenutab Kokk (Ann Ideon) intiimset öist hetke akna all, mis paneb mõtlema kogu evolutsioonile ja inimese jõudmisele toiduahela tippu. „Peksus“ küsitakse üksteiselt: „Kuidas sul läheb?“, et siis asuda kannatuste, liiga suure töökoormuse jms üle kurtmisele. Nii ühes kui ka teises lavastuses küsitakse tegelikult: „Kuidas see juhtus, et me siia sattusime?“ Kummagi tähenduses ei ole „siin ja praegu“ kuigi meeldiv aeg ega koht, vaid mitmes mõttes problemaatiline. Uuritakse ja taasesitatakse meid tänini mõjutavaid ajalootraumasid ja neid kandvat kollektiivset mälu. Viitavad ju pealkirjadki ajaloole: üks teatavale ajaloo esitamise viisile (praktilisele ehk argiajaloole), teine ajaloolisele kogemusele (peks ja mõisatall kui orjuse ja kannatuse metonüümid). Nende traumapiltide esitatav suhe ajaloosse ja rahvusnarratiivi on aga peamine küsimus, mis lavastuste tõlgendamisel esile kerkib. Kukerpillide kood Kuigi lood kulgevad ajas lineaarselt („Peksus“ küll mõnevõrra vähem), peab lavastuste fragmentaarse ja assotsiatsioonidel põhineva kujutamisviisi tõttu olema vaatajatel etenduse alltekstide mõistmiseks ühine kood. See kood koosneb kultuurimälu püsimärkidest ja tüvitekstidest ning on ühtlasi tugevalt interteks-

147

tuaalne. Lavastustes leidub küll viiteid „Hamletile“, aga eelkõige siiski eesti kultuuri märkidele ja tekstidele, sealhulgas nii Tammsaarele kui ka „Viimsele reliikviale“, rääkimata konkreetsematest ajaloohetkedest. Selle koodi osa on vaieldamatult „Peksus“ kõlavad laulva revolutsiooni laulud, aga ka „Tuljak“ ja Kukerpillide repertuaar. Lavastuste muusikavalik ärgitab eelkõige kogukonna emotsionaalset mälu. Ehkki Kukerpillide rahvalikel lauludel puudub koorimuusika ja ärkamisaja isamaaliste laulude ülevus ning neid ei ole seni afišeeritud kui avalikult kollektiivse ja rahvusliku mälu osa (välja arvatud ehk „Mere pidu“), on neid tuhandetest köögiraadiotest tuhandeid kordi kuuldud. Mart Juur teatab aastapäeva-raamatus „101 Eesti popmuusika albumit“ väga konkreetselt: „Kukerpillid on eestlaste lemmikansambel. See on teaduslik fakt, mida kinnitavad eri aegadel läbi viidud küsitlused. Viimati päädis niisuguse tõdemusega 2009. aasta kevadel Raadio Elmari gallup. Eesti rahval on hea maitse, loomulikult. Aga selge on seegi, et ei leidu teist Eesti bändi, kes oleks rahva muusikamaitset nõnda suuresti säädinud ja praavitanud kui Kukerpillid.“3 Ühtlasi on 1972. aastal asutatud Kukerpillid Eesti vanim järjepidevalt tegutsev ansambel – seega mälu on pikk. Kukerpillid seostuvad muretu ja rõõmsameelse maailmaga ja köögiraadio-efekti tõttu on nad lahutamatu argielu osa. Laule laiemasse ajaloolisse konteksti asetades avab lavastus nende sügavama poeetilise sisu, sõnad saavad kohati isegi eksistentsiaalse jõu. Musta Kasti lavastus on ka muusika osas otsekohesem ja jõulisem, iroonia on lahtine ning ka muusikaline pärand esitatakse läbi mitme filtri. Ruja laulu „Eesti muld ja eesti süda“ saatel esitatakse tantsupeoseadet4 jäljendavat koreograafiat, mis omakorda jäljendab popkultuuri elemente (väljasirutatud ja südamele surutud käed jms), mille peale näitlejad nutma, vaatajad aga naerma hakkavad. Must Kast miksib häbitult erisuguseid registreid ja meloodiaid, nii läheb pühalik „Ärkamisaja“ laul sujuvalt üle üksteise kolkimiseks, orjatöö saateks on aga diskorütmis „Tuljak“. Hoopis vastupidi toimitakse aga üldiselt blasfeemilises Balti keti stseenis, kus „Ärgake, Baltimaad!“ kõlab „kaamerate“ tulekul. Laval oli just näidatud kentsakaid juhtumisi ketis seisvate inimeste vahel, ning pärast koomilist 3 Mart 4

Juur, 101 Eesti popmuusika albumit. Varrak, 2010, lk 16. Tantsu autor Helena-Mariana Reimann, esitatud XI noorte tantsupeol „Maa ja ilm“, 2011.

148

stseeni olid kramplik-pühalikud näod ja üles tõstetud käed väga naljakad. Sellegipoolest ei pääsenud vähemalt siinkirjutaja hetkelisest rahvusromantilisest afektist. Blasfeemiast hoolimata on teatud märgid, on need siis mälestused ajaloosündmustest või muusikapalad, niivõrd sügaval emotsionaalses mälus, et ületavad paroodia. Nii „Peks mõisatallis“ kui ka „Praktiline Eesti ajalugu“ on koomilised lavastused, kummagi puhul ei saa rääkida pateetikast, mis käib sageli rahvuslike teemadega kaasas. Ometi piisab vaid muusika kuulamisest ja selle ümber loodud kontekstist, et tabada lavastuste tõsisemat alatooni. Näidendite kõrvutus toob välja sõlmteemad: lood, mida jutustavad mõlemad lavastused. Nendeks on rahvuskangelase surm (ühes Lembitu, teises Kalevipoeg), orjaaeg ja iseseisvuse taastamine. Korduvateks kujunditeks on tegevuses alkoholi (kuri)tarvitamine ning lavakujunduses seintele kraabitud püstkriipsud, vanglaelaniku „kalender“. Mõlemast lavastusest käib läbi ka vägivaldsete peresuhete teema. Pikemalt ja tihedamalt on ajalugu läbi töötatud Ivar Põllu lavastuses. Kestuselt lühem „Peks mõisatallis“ käib läbi kitsama valiku ajaloosündmusi, Birgit Landbergi lavastus on kontsentreeritum ja isiklikum. Kui iseseisvuse taastamine välja arvata, on ühised just traumaatilised sündmused, ajaloolised kannatused. „Praktiline Eesti ajalugu“ Ivar Põllu on lähenenud rahvuse teemale ringiga ning haaranud oma narratiivi ka keskkonnaajaloo ja evolutsiooniteooria. Ideoni nukker-fenomenoloogilise proloogi järel jätkubki etendus näitlejate jutustusega maailma loomisest ja elu tekkest ürgookeanis. Evolutsiooni käigus tekib inimene, eestlane. Traditsioonilist ajalugu on pikendatud, kuid rõhk rahvusele on alles jäänud. Toime on pandud ka vaimukas diskursinihe, kuna eelajaloolisest ajast jutustatakse innovatsiooni terminites. Nii on ka lavastuse see osa rahvusliku enesemüüdi teenistuses: eestlased on ju suur idufirma-rahvas. Edasine diskursivahetus toimub sammhaaval põllumajanduse arenedes, kui kajastatakse aega, millest on säilinud mingisugunegi kirjeldus (keel). Kohe tuuakse sisse ka toitumine, argiajaloo üks peamisi teemasid. Ürgajal oli toiduks muidugi muna, mida Ideon küllaltki moodsal viisil serveerib. Tervikuna võib „Praktilist Eesti ajalugu“ vaadelda kui moderniseerumise

149

„Praktiline Eesti ajalugu“ (Tartu Uus Teater). Maarja Jakobson. Foto Gabriela Liivamägi „Praktiline Eesti ajalugu“ (Tartu Uus Teater). Maarja Mitt. Foto Gabriela Liivamägi

„Praktiline Eesti ajalugu“ (Tartu Uus Teater). Robert Annus, Tambet Seling. Foto Gabriela Liivamägi „Praktiline Eesti ajalugu“ (Tartu Uus Teater). Stseen lavastusest. Foto Gabriela Liivamägi

ajalugu. Esimesed modernsuse märgid esinevad Lembitu pea stseenis esimeses vaatuses, kui sakslased allutatud eestlaste kuningale (Tambet Seling) kahvlit nina alla hõõruvad. Ajalooliselt ei ole kahvli tuleku seostamine ristirüütlitega kõige täpsem, sest see riistapuu sai igapäevaseks alles 17. sajandil,5 kuid toimib „kultuuri toomise“ märgina. Seejärel mängitakse-lauldakse kiiresti läbi orjaaeg („Ei mul pole mõisa, mul pole valda, mul pole muud kui kõrtsmik kalla“) ning jõutakse linnastumiseni. Esimene vaatus lõppebki maapoisi linnaminekuga. Teise vaatuse algus, kui memm ja taat keedavad kohviputru Leida Tigase „Peremehe ja sulase“ juttudest tuntud kombel ehk teadmata, misasi see kohv õieti on, toob meeleolumuutuse. Ebaõnnestunud kohvitamine vallandab nostalgialaine: „Las jääda kõik mis oli, las jääda kõik, mis on“. Naine (Maarja Jakobson) teatab alistunult: „Ei sellest teiste järgi tegemisest midagi head tule. Kõik need leiutised. Ei pea kõigega kaasa minema.“ Varasem innovatsioonivaimustus on seega kui peoga pühitud, eestlane on korraga „vana ja väsinud mees“. Ometi tuleb moodsaid „kartohweli“-retsepte üha juurde ning „piu ja pau“ on tekkinud linnakultuur: teatrid, kinod, kontserdisaalid ja „plääsid“. Lugu esimesest kohmakast kohvipudrust peenema linnarahva hommikusöögilauani võib tõlgendada nii moderniseerumise kui ka enesekolonisatsiooni protsessina, aga ka osana laiemast globaliseerumise protsessist, mis mõjutab kogu igapäevaelu. Edasi kulgeb lavastus Eesti lähiajaloo võtmesündmusi mööda, kuid nendest allpool. Lavastuse kavalehel on muljet avaldav nimekiri soovituslikku kirjandust, kust võib leida nii Valdur Mikita teoseid, ajaloo ja toidukultuuri käsitlusi kui ka populaarteaduslikke raamatuid (Clive Pontingi „Uus maailma roheline ajalugu“, Yuval Noah Harari „Sapiens. Inimkonna lühiajalugu“), mis on inimese tegevuse ja looduse hävitamise suhtes äärmiselt kriitilised. Isegi Mikita suurejoonelisi fantaasiaid lugedes pole põhjust arvata, et eestlane on Homo sapiens’i kui liigi esindajate hulgas eriliselt loodussõbralik. Ökoloogiliselt ajaloolt liigub Põllu lavastus sujuvalt üle rahvuslikule ajaloole ja seetõttu saab lootus ökokriitilisele teatrile veidi petta. Keskkonna-suhte loomisel on rõhk köögimaailmal, mille kaudu ilmnevad ka eestlase paremad ja halvemad ajad, ning varasem keskkonnalugu on ettevalmistuseks rahvusajaloole.

Bee Wilson, Kahvliga või kahvlita. Köögileiutiste ajalugu. Äripäev, 2013, lk 458–460.

152

„Peks mõisatallis“ Musta Kasti näitlejad võtavad vaatajad enne etenduse algust vastu ülevoolavalt sõbralikult, juhatades igaühe oma kohale. Moosine „Kuidas sul läheb?“ rabab jalust ja loob ootamatult isikliku suhte, kuni sama küsimuse esitab etenduse alguses üks näitleja teisele ja laval algab kaeblemine raske elu üle. Absurdsed situatsioonid tänapäevast vahelduvad irooniliselt kujutatud ajalooliste hetkedega. Suhteliselt kronoloogiliselt üksteisele järgnevates stseenides kujutatakse maa asustamist, mis on üks halb tehing nahaalse kinnisvaramaakleriga, Kalevipoja kannatusi, maa lastega täitmist ja Balti ketti kuni tänapäevani välja. Neid sündmusi esitatakse ümberpööratud võtmes ja kannatuste suhtes irooniliselt. Maa – Eesti muld – on aktuaalne kogu etenduse vältel. Turbamuld tähistab kõike: seda loobitakse, selles ujutakse, seda juuakse, sellest tehakse leiba, mullast kuhjatakse etenduse lõpuks hauakääbas. Kasti ennast võib tõlgendada mitmeti, kas või võitlusväljana, näiteks poksiringina.6 Lavastuse „Peks mõisatallis“ põhiteema on tõesti eelkõige kannatusnarratiiv, mille osa on ka omaenda vabaduse käes kannatamine ehk rahvuslik alaväärsuskompleks. Lavastus on kollektiivse mälu ja ajaloonarratiivi paroodia, mida ka esitatakse kannatusterohkel viisil. Füüsilisele teatrile omane reaalne kestev pingutus stseenide sooritamisel, olgu see laste sünnitamine või naisekandmine, muutub vastupidavuskatseks ning on taas osa rahvuslikust enesemüüdist. Sõlmteemad Sõlmteemad on mõlemas lavastuses korduvad lood, mis seovad lavastusi laiema identiteedinarratiiviga, aga ka omavahel. Sõlmes on need teemad tõesti, kuna esindavad ju eestlase identiteedi valukohti. Nendes sõlmedes saavad kokku ajalugu ja argipäev, kannatus ja naer. Rahvuskangelase surma ja orjaaja teemad esinevad mõlemas lavastuses lähestikku nii teostuselt kui ka tõlgenduselt. Kui „Peksus mõisatallis“ on Mõõk (Kaarel Targo) Kalevipojal (Kristjan Lüüs) jalad maha lõiganud ning kangelane häirekeskusesse helistab, ei oska ta paraku abi küsida ja seega on kõne järjekordne ah-ei-midagi-küll-ma-saan-hakkama-mentaliteedi näide. „Praktilise Eesti 6 Annemari Parmakson, Eestlane – nii kubjas kui ka ori. – Sirp, 10.03.2017; Põim Kama, Elu on üks hädaorg,

ära surema pead kord. – Postimees, 13.03.2017.

153

„Peks mõisatallis“ (Must Kast). Kristjan Lüüs, Jaanika Tammaru, Kaarel Targo. Foto Maris Savik

„Peks mõisatallis“ (Must Kast). Kristjan Lüüs, Jaanika Tammaru, Kaarel Targo. Foto Maris Savik „Peks mõisatallis“ (Must Kast). Kristjan Lüüs, Jaanika Tammaru, Kaarel Targo. Foto Maris Savik

ajaloo“ Lembitut (Tambet Seling) kujutatakse kõigepealt poisikesena putru mugimas (kui tekkinud on viljakasvatus ja paikseks jäänud tuumikperekond), seejärel teda ennast sakslaste laual kapsalehtede garneeringus serveeritud peana, millega ühtlasi orjapõlve ette kuulutatakse. Lembitu stseenides läbitakse mitu ühiskonna arenguastet ja ajaloolist sündmust. Eneseirooniast pakatavad ka orjusestseenid, milles „Praktilises Eesti ajaloos“ domineerivad alkoholism ja resigneerumine, „Peksus“ aga armutu töötegemine kupja kepi all, sealjuures vahetuvad keeled ning näitlejad ise on kordamööda nii peksjad kui ka pekstavad. Kummaski lavastuses ei esitata kangelase ja orjuse teemade kaudu selget meienemad, orjade ja isandate opositsiooni. Võõras võim jääb abstraktseks ja kaugeks ning kriitiline pilk heidetakse hoopis omaenda orjamentaliteedile. Orjuse-aeg kui rahvusnarratiivi peatükk sobitub seega tänapäevases argiteadvuses levinud kujutelmaga, et ori olemine on teatav identiteet, mõtteviis. Iseseisvuse taastamine mängitakse „Peksus“ lahti Balti keti, „Praktilises Eesti ajaloos“ aga mitme lühema stseeni kaudu. Balti keti stseen on „Peksus“ küllaltki pikalt välja arendatud. Inimketis kohtunud kaks noort (Jaanika Tammaru ja Kristjan Lüüs) sobitavad õrnalt tutvust, kui nende vahele trügib entusiastlik Marvin (Kaarel Targo), kes nõutab kogu tähelepanu endale ja peale selle kannatab kõhutõve käes, mida mahlakate helide saatel lahkelt teistelegi jagab. Kaamerate saabudes on muidugi tema tähelepanu keskpunktis, teiste tuju aga rikutud. Uue Teatri lavastuses on telereportaaž Balti ketist võrdväärne märk teiste seas, sellele järgnevad kohe Savisaare võiladude avamise ehk spekulantide paljastamise aktsioon 1992. aastal ja Erika Salumäe olümpiavõit. Kõik need sündmused on esitatud stiliseeritud „teleülekannetena“, mis on ühtlasi ühiskonna avalikustamise märk. Koomikale laulva revolutsiooni ja iseseisvuse taastamise kujutamisel kuigi palju rõhku ei panda. Mõlema lavastuse stseenid on väga fragmentaarsed ja eeldavad vaatajalt konteksti tundmist, seega käsitletakse neid kui sündmusi, mis kuuluvad vaieldamatult kollektiivse mälu tuumikusse, kuid ainult Musta Kasti suhe sündmusesse on blasfeemiline. Alkoholism tuleb „Praktilises Eesti ajaloos“ mängu kahel korral. Lauluga „Ei mul pole mõisa“ mängitakse läbi ebaõnnestunud talurahvaülestõusud ja üldine minnalaskmismeeleolu. Seda olulisem on alkohol nõukogude aja kujutamisel, kui võtavad maad stagneerumine ja külmad peresuhted. Isa formaalne „õpetus“

156

pojale päädib „Palvega isale“ end mitte purju juua. Üldiselt reibast lugu „Kui naine armastab meest“ saadab naiste blaseerunud olek ja ükskõikne suitsetamine. On see ju üks šovinistlikumaid perekonnalaule, mis peresuhteid kajastab, kuigi sellest võib ka kriitikat välja lugeda. Lood on jäigalt soorollidesse takerdunud peremudeli ja perevägivalla, aga ka pika stagnatsiooniaja sümbolid. Ka koomika taandub subtiilsemaks, seda võib leida soola, jahu jms laenava naabri (Tambet Seling) korduvates sisseastumistes, kuid lahtise naeru asemel on pigem kibe muie. „Peksus“ on alkohol seotud aga rahvusliku eneseteadvusega, kui ainsaks päris eesti asjaks osutub Vana Tallinn. Alkoholijoomisest saab rahvusliku alaväärsuskompleksi väljendus, kui peale rüübatakse iga kord, kui mõnes globaalkultuuri nähtuses, olgu see film, seriaal või Eurovisioon, kõlab sõna „Estonia“. Peresuhteid kujutatakse aktuaalsemas võtmes ja irvitatakse ärakannatamise mentaliteedi üle, mis normaliseerib ebanormaalset: naine (Jaanika Tammaru) kehastub sünnitusmasinaks ning ema (Kaarel Targo) pragab tütrega (Kristjan Lüüs), et see kaebab peksva abikaasa üle. Suurem osa lavastuste ühisjooni on pärit kultuurimälust ja ajaloost, aga lavastustes on ka üks konkreetne kokkulangev detail: vanglakalender. „Praktilises Eesti ajaloos“ joonistatakse seinale kriidiga kujundeid: ürgmere elukaid ja muid ainurakseid, hiljem inimesi. Nii nagu kulgeb lavastus evolutsiooniliselt, arenevad ka kujundid. „Peksus“ on vanglamärke täis täksitud kogu sein, need on pidevalt nähtaval ja tagantpoolt valgustatud. Märkidele juhitakse tähelepanu suitsunurgastseenis, kus näitlejad oma lavastusmeeskonda kiruvad. Nimelt on trupp need kriipsud sinna ise tõmmanud, kunstnik (Illimar Vihmar) on näitleja pärimisele nende tähenduse kohta vaid vastanud: „Mõtle ise!“. Kuna mustad läbikriipsutatud seinad ümbritsevad kogu teatriruumi, saab kogu keskkond vangla tähenduse. Kus või mille vangis me oleme? Kas Eesti on vangla nagu Hamleti Taanimaa? Kas vangla on mentaalne, meis endis? On see vangla pidev kaeblemine oma raske elu üle või tegelik kannatus, näiteks lähisuhtevägivald, mida ennastsalgavalt talutakse? „Praktilises Eesti ajaloos“ ilmub vanglamärk seinale vaid korra ja osutab piisava selgusega kindlale ajalooperioodile. Selingu lauldud „Täna ma luuletan kogu öö“ sissejuhatuse ja tõlkena kõlab „raadiost“ (ruuporiga Maarja Jakobson) kord vene-, siis saksa-, siis uuesti venekeelne tekst. Teise

157

venekeelse repliigi sõnad lõikavad nagu noaga: „Gavarit Moskva. Pajot Tambet Seling. Spi, daragaja, pajot Seling, ne ždi, možet bõtj ja nje vernuss.“ Lavale astub muusik tuubaga, mille kume hüüd nagu rongi- või laevavile katkestab näitleja laulu. Seling joonistab seinale vanglamärgi ja lahkub lavalt. Nõukogude okupatsiooni on edasi antud diskreetselt, viidates ka kultuurieliidi hävitamisele. „Võta need võtmed ja viruta kaevu“ Justamendi „Kaua sa kannatad“ ei kuulu laulva revolutsiooni põhirepertuaari, kuid pärineb samast ajast, seda mängisid samad köögiraadiod, millest Balti keti ülekannet kuulati. Runneli muinasjutulised sõnad kutsuvad vabadusele („koer lase ketist ja lind lase puurist“) ning põgenemisele („põll võta eest ja põgene kodust“). Alltekste valdavale publikule oli selge, et pageda oli vaja lämmatavhallist nõukogude argipäevast. „Praktiline Eesti ajalugu“ jõuab välja tänapäeva, kus toit ja toiduga seotud enesemääratlus on vägagi moes. Vähe sellest, et ökotoidu poolt kostab üsna (toidu)rassistliku alatooniga kõne (Maarja Mitt), lõppeb etendus vabariigi aastapäeva laadse toiduesitlusega. Selles viimases võib näha nii siirast suhet keskkonda kui ka varjatud irooniat. Peenemale seltskonnale esitletakse kolme rooga: heinakuhja, männipalke ja moosiniredega üle valatud kivi. Kaks esimest on otsimise ja leidmise, kolmas vabaduse lugu. Lõpuks ometi võib teha, mida hing ihkab, käituda kas või lapsikult – või siis helgemas tähenduses lapsemeelselt, puhtalt nagu laps. Ringiga on jõutud tagasi ökokriitilise suhte juurde. „Praktiline Eesti ajalugu“ pole oma sügavama sõnumi poolest kaugeltki optimistlik, töö vaataja emotsionaalse mälu kallal on ambivalentne, helguse varjust tuuakse pehmelt ja vihjamisi nähtavale süngem pool. Lõppeb etendus ju ambivalentse lauluga „Oma musta varju saatel“. Sellele eelnev „Tahan lennata, aga mitte eriti kõrgel“ esindab konformistlikku, alalhoidlikku eluvaadet – nii laulab inimene, kes ei julge riskida. Lavastus ei anna vastust, kas koht, kuhu on öise akna alla elu üle imestama jõutud, on hea või halb, aga mingi paine on tuntav, nagu poleks päris kindel, kas soojast toast hoolimata on see paik, kus kauem viibida tahaks. „Peksu“ lõpust on võrreldes näidendiga välja jäetud stseen, kus näitlejad kogu loo veel kokku võtavad ja muuhulgas leiavad, et tahaks lihtsalt olla nemad ise, mitte minevikus torkida. Musta Kasti eneseiroonia põhjas on elurõõm ja tahe loo-

158

buda kannatustest, ilma et peaks loobuma oma maast. Kas 21. sajandi inimese identiteet peabki olema ja kas saabki enam olla nii lahutamatult rahvusega seotud? See on muidugi üks teine teema. Kahe mitmes mõttes sarnase lavastuse eluhoiakutest jäävad lõpuks kõlama erinevad põhitoonid. Mitte näiliselt rõõmsameelses „Praktilises Eesti ajaloos“, vaid just lahtiselt julmas „Peksus mõisatallis“ kumab läbi soov kannatusnarratiivist lõpuks ometi üle saada, visata kaevu mitte ainult ajalootraumade, vaid ka nende üle kaeblemise võtmed. Mõlemad lavastused aga toovad rahvusliku narratiivi kaudu tähelepanu keskpunkti inimese tema argipäevases olemises.

159

ANTON PAVLOVITŠ IVIKA SILLAR Uskumatu, jõudsin siiski ära oodata, et Tšehhov maandub meie pealinna teatrite repertuaaripilti, ning veel sellise endastmõistetavuse ja väärikusega. „Kirsiaed“ Alustan Tallinna Linnateatri „Kirsiaiast“1. Näidendil on esmatajutav argitasand, tihe ja tiine pisisündmustest ja suhetest, ning selle kohal hõljub ükskõikne ja loogiline tulevikuparatamatus. Üks pool on jõuliselt ratsionaalne, teine abitult poeetiline. Ühelt poolt ajavoolu poeesia, mälestuste mälestused, asjade hing, ning sellele vastandub emotsioonitu eluolu rahaline väärtus, looritatud omakasuga. Murrang ühiskonnas kasvatab oma õisi. Ajastu kõigub pehkinud jalgadel, eliit, aadliseisus on ammendumas ja areenilt lahkumas. See on valuline protsess ja poeesiast on asi väga kaugel. Üsna hiljuti, 2011. aastal, kui praeguse „Kirsiaia“ lavastajale Elmo Nüganenile anti Vene saatkonnas üle Vene riigi mälestusmedal Tšehhovi pärandi tutvustamise eest, teatas ta sealsamas: „Mina ammendusin Tšehhovi jaoks. Mitte et Tšehhov oleks minu jaoks ammendunud, aga mina ammendusin tema jaoks.“ See ülimalt kriitiline enesehinnang väärib suurt lugupidamist. Tšehhovi juurde tagasi pöördumist ta tookord ei välistanud ja nüüd ongi see aeg käes. Nad kohtusid taas. Tšehhovi kirjutamismaneer tundub olevat imelihtne ja arusaadav. Esimeste stseenidega tekitatakse atmosfäär ja autor viskab mõne esimese lausekobaraga oma näidenditegelase olemuse lavapõrandale. Korja ainult üles ja mängi. Ka tulevik on mingil imelisel moel näidendisse sisse kirjutatud. Venemaa on ilmselt omadega sassis ning ajalugu kondab tagasihoidlikult mööda Põrgusaali lavapõrandat. Ta püüab end peita. Aga kõrvad paistavad välja. Ta on tasapisi imendunud ka lätlane Reinis Suhanovsi ja Reet Ausi kujundusse. Ma pole mingi spets, võin mainida vaid mõned esimesed pähe tulevad näited. Üks aktiivselt liikuva1 Esietendus 09.12.2017 Tallinna Linnateatri Põrgulaval. Lavastaja Elmo Nüganen, kunstnik Reinis Suhanovs (Läti), kostüümikunstnik Reet Aus, valguskujundaja Kevin Wyn-Jones (Suurbritannia), helilooja Jaak Jürisson, muusikaline kujundaja Riina Roose.

160

test kapiustest kuulub ilmselt 20. sajandi kolmekümnendatesse, rääkimata pükskostüümidest. Ja viimase vaatuse teodoliit – need kolm värelevat punast kriipsu mõjuvad kui kolm veritsevat haava. Härrased ja teenijad. Mine, vii, tule, too – see kõik ju veel kehtib. Aga suhted ja olukorrad on omavahel niivõrd põimunud, et seisusevahed on kadumas. Kohati on suhted lausa perekondlikud. Firss (Andrus Vaarik) mõjub vanaisana. Teenijad on kleepunud härraste eluviisi ja vajaduste külge. Nad eksisteerivad teenimise ja teenindamise nimel. See on elu sisu ja mõte. Kas omaenda isik-isiksus on olemas? Piret Kalda Dunjaša. Lootusetu lobamokk. Valab end välja igal võimalikul juhul. Emane endapakkuja. Lustakalt teatraalne, näitlejapoolselt eesmärgistatult võlts. Enesereklaami võtete supervaldamine. Milline imeline stseen oli sihvkade söömine koos Tõnn Lambi Jašaga. Irooniline ja hellameelne ühteaegu. Ja kui kõik kord lõpeb, kuhu läheb siis Dunjaša? Arvatavasti Jepihhodovi (Alo Kõrve) juurde. No kuhu mujale tal minna on. Külli Teetamme Varja paremal küljel rippuvat tohutut võtmekimpu ei pannud hulk aega tähele. Ja ega tema puhul maja valitsemine polegi valdav. Töö on töö ja see tuleb ära teha. Esikohal on armastus. Ta loodab kõigele vaatamata. Lavastaja Nüganenil on üks uudne võte publikule näitlejaid avada. Varja ja Lopahhini (Kaspar Velberg) viimane stseen. Näitlejad on rambi ees, suuremat suurt plaani ei saagi olla. Iga ripsmeliigutus on näha. Varja on seljaga. Kõveralt, kartlikult, ootavalt liibunud Lopahhini külje külge. Lopahhin on näoga vaatajate poole. Ta püüab. Väga. Avaldada armastust. Aga ei suuda. Sel lihtsal põhjusel, et armastust ei ole. Ja esimesel võimalusel põgeneb ta galopeerival sammul paremale ära. Novelli lõpp. 19. sajand lahkub valsitaktis. Seda valssi tahaks aiva kuulata. Alo Kõrve Jepihhodov on koomilis-traagiline hüsteerik. Aga siiski võitlev hüsteerik. Ta ei suvatse alla anda. Ja küllap ta lõppude lõpuks võidabki. Allan Noormetsa Pištšik on suhteliselt südamlik. Ja inglastest on siiski kena, et nad selle savi tema mõisamaal avastasid. Lausa uskumatu, millise entusiasmiga Pištšik lippab oma võlgu maksma. Õnnetult uppunud Grišakesel on ikka väga isemoodi kasvatajad olnud. Muiduleivasööjaid mõisakööki paistab jätkuvat. Lapsele kasvatajad palganul pole olnud erilist oidu. Nii Šarlotta (Anu Lamp) kui ka Petjake (Priit Pius) tegelevad rohkem iseendaga. On huvitatud iseendast, oma emotsioonidest. Mul ei ole mingit alust arvata, aga mul on kahtlus, et kuidagi kaudselt on Grišakese surmas süüdi Petja. Näitleja Priit Pius on igaks juhuks oma lavasarmi

161

alla neelanud. See Petja Trofimov oleks rohkem nagu pioneerijuht või algklasside kehalise kasvatuse õpetaja. Isegi kui räägib õiget asja, pole ta eriti veenev. Anjaga (Maris Lüüs või Teele Pärn) vesteldes muutub eriti õõnsaks ja retooriliseks. Lopahhin Petjat ei seedi ja ta ongi ju esimeses vaatuses selline süldine. Lavastuse lõpupoole Lopahhini suhtumine muutub ja ta pakub Petjakesele isegi raha. Ning see on tõepoolest kena, et Petja väga kindlalt ja iseteadvalt seda raha vastu ei võta. Lavastuse lõpuks on Petjake seega omale natuke selgroogu kasvatanud ja näeb asjalikum välja. Anu Lambi Šarlotta on ülivalulik roll. Tragifarss. Väga kurblik kloun. Trikitamine, mängulised pisipetmised ahhetavale seltskonnale – kõik oskused on säilinud, aga loominguline kihk on hääbumas. Pole enam esituse vaimustust. Mis minust saab – see on rolli pealiin. Pole tööd. Kuhu panna oma pea? Isegi heidab korraks demonstratiivselt pikali, nagu harjutaks katafalgil lesimist. Olen mängult surnud. Ei kõla veel. Lopahhin saab temast aru ja lubab talle mingi võimaluse leida. Ei tea miks, aga mulle tundub, et ta unustab selle lubaduse ja Šarlotta lõpetab väga halvasti. Anja on väga huvitav roll. Eriti veel siis, kui oled üliõpilane. Maris Lüüs on lavakas.2 Erakordne vedamine, kui pääsed sellisesse teatrisse ja sellisesse näitlejakooslusesse. Anjat ja Petjat võib mängida duetina. Sellise armumise eeletapina. Siin on mindud teist teed. Anja ja Petja vahel mingit tõsist tundevirvendust ei ole. Kummagi poolt. Petjale on asi selge, ikkagi oled nagu õpetaja ja teine on vaevu 17. Anjale on see inimkooslus tähenduslik küll, aga mingi teise nurga alt. Talle on see oma naiselike võimaluste esmakordne tajumine, naiselikkuse avastamine, rohkem nagu piiride kompamine, kui palju võib? Kas on huvitav või ei ole? Anja on tegus. Rohkem sissepoole inimene, aga jõulised isiksuslikud varud on olemas. Ta on tugevam kui tema ema. Ma usun, et pärast sõda ja revolutsiooni leiab ta omale mingi enneolematult väärika ja vajaliku koha uue ühiskonna väärtusskaalal. Temas on mingi protsendike naisõiguslast. Ehk on tema tulevik seotud naisinimeste võimalustega kõrgkoolis ... Andres Raagi Gajev on vaimselt abitu. Värvitu, hall, jõuetu. Piljardinaljad ei anna ka palju juurde. Aga on hirmus püüd hingestatuse poole. Igatsus millegi mõõtmatu ja veel mõtestamatu suunas. Aga vaimujõudu pole. Intellekti pole. 2 Rolli dubleeris ka Teele Pärn EMTA lavakunstikooli 28. lennust. Maris Lüüs õpib EMTA lavakunstikooli

29. lennus.

162

Tõenäoliselt võis ta unistada advokaadi elukutsest. Aga ega sealgi oleks laisakesena kaua vastu pidanud. Ljubov Andrejevna Ranevskaja (Sandra Uusberg) on oma venna õde. Soovmõtlemise osas mõisa asjus. Oskusega oma mureuksed sulgeda. Kui Gajevit iseloomustab ajuvaba lobisemisvõime, siis õe peakeses on see moondunud ajuvabaks rublade piduriteta laialipaiskamiseks. Nii noort näitlejannat Ljubov Andrejevna rollis ma lihtsalt ei mäleta. Kõik nad olid vanemad ja kogenumad. Uusbergi Ranevskaja on noor. Õilmitsev. Tema õhuline vastupandamatu sarm lööb mehed (ja ka naised) jalust. Kõigile meeldib temaga suhelda, ta on huvitav, naiselikult tark, kirgliku loomuga ja alati löögivalmis. Ning ta ise teab seda. Mask tema näolt langeb ballistseenis. Seal annab ta endale aru, mis toimub, millised on arvatavad tulevikuväljavaated, ning tema ärritus ja ootamise piin on ehtsad. Lavastuse kõige ootamatum, huvitavam ja ka keerulisem paar on kahtlemata Ranevskaja ja Lopahhin. Väga tõsiseltvõetav paar. Neist oleks võinud paar saadagi. Lopahhin on armunud lootusetult ja jäävalt. Tema tunne on tõene ja mehelik. Ka Ranevskaja ei ole sugugi ükskõikne. Ta võiks. Vastastikune taju on olemas. Keemia toimib. Aga ta pole vaba. Nizza armuke oskab naistega ümber käia. Järjekordne meesisik vajab päästmist. (See on ka Šura teema „Ivanovist“.) Ja jälle toob Nüganen lavastuse võtmestseeni otse meie nina alla. Lopahhin seisab eeslaval. Ljubov Andrejevna hiilib talle selja tagant lähedale ja poetab üle mehe õla talle ettevaatlikult ja veidi julmalt Pariisi telegrammi nina alla. Hetkega saab kõik selgeks. Liisk on langenud. Lopahhin saab aru. Ta ei murdu. Aga see haav ei kasva kinni iialgi. Lopahhinit võib mängida ka nii, et kogu õe-venna veenmine on puhas näitemäng ja andeka ettevõtlusmeistrina on ta ammu otsustanud mõisa ise ära osta. Kaspar Velberg loomulikult seda teed ei lähe, tema teeb oma otsuse oksjonil. Aga üsna pisike kättemaksumotiiv on sellel tehingul siiski sees. Toonitan, üsna pisike, lausa kriimuke. Aga on. Kõige meeldivam Velbergi osalahenduse juures on see, et ta pole ahne. Tal on poeetiline hing. Ettevõtlikku uljust on temas küll, aga see pole egoistlik kasuahnus. Lihtsalt rügamine rügamise enda nimel. Seikluslik otsing. Lustlik eksperimenteerimine. On mis on, tuleb mis tuleb. Ma tahaksin kirjeldada Lopahhini tantsu viimases vaatuses, aga ma ei oska. See stseen pole ju pikk. Lühike, aga määratu tähtsusega. Vene hinge on nii raske tabada. Selles tantsustseenis on see hing olemas. Helgib, helendab ja nukrutseb. On võidukas ja kaotuseks valmis. Ühesõnaga elu ise ja kõik, mis sellega kaasas käib. 163

â&#x20AC;&#x17E;Kirsiaedâ&#x20AC;&#x153; (Tallinna Linnateater). Stseen lavastusest. Foto Siim Vahur

„Kirsiaed“ (Tallinna Linnateater). Boriss Borissovitš Simeonov-Pištšik – Allan Noormets. Foto Siim Vahur

„Kirsiaed“ (Tallinna Linnateater). Stseen lavastusest. Foto Siim Vahur

„Kirsiaed“ (Tallinna Linnateater). Ljubov Andrejevna Ranevskaja – Sandra Uusberg, Jermolai Aleksejevitš Lopahhin – Kaspar Velberg. Foto Siim Vahur

„Kirsiaed“ (Tallinna Linnateater). Firss – Andrus Vaarik. Foto Siim Vahur

Usun, lugeja on märganud, et ma pidevalt tegelen näidendi tegelaste tulevikuväljavaadetega. See lavastus kuidagi ärgitab seda tegema. Või on see minu süvenev ebaprofessionaalsus? Nagu kirjutaks Tšehhovile teise osa juurde. On kuidas on, aga eriti tahaksin sellega tegeleda Lopahhini tulevikuvariante kaaludes. Ma ei suuda teda ette kujutada võidutseva proletaarlase püssitoru ees. Paljudel nii ju läks. Variante on mitmeid. Ranevskaja jääb Pariisi. Jaša lõpetab oma elu esimese maailmasõja kaevikutes. Lopahhin sõidab Ameerikasse. Korraks. Tuttavatele külla. Arvates, et tuleb varsti tagasi. Peatub Pariisis. Otsib üles Ranevskaja. Jälgib teda tänaval. Ljubov Andrejevna on jäänud vanaks. Ta on väsinud. Lopahhin jätab talle suure summa raha. Küllaltki kavalalt, anonüümselt. Kui sõda algab, ei pääse Lopahhin enam koju. Ta jääbki Ameerikasse. Tema rikkus kasvab. Ta ei abiellu. Lapsendab ühe poisikese. Peale sõda proovib Ranevskajat Pariisis leida. Kaugjuhtimise teel. See ei õnnestu. Lõpp. „Ivanov“ Pika eluea jooksul pole kohtumine näidendiga „Ivanov“ mul esmakordne. Ants Eskola, Jevgeni Leonov, Innokenti Smoktunovski olid selle lavastustes peaosas. Mäletan, et Smoktunovski3 osalahenduse üle vaidlesime Reet Neimariga üsna ägedalt. Tema seisukoht oli eitav, minu oma jaatav. Meie seisukohtade erinevus sündis tõenäoliselt sellest, et nägime etendust eri aegadel ja eri saalinurkadest. Minu kursusekaaslane Olja Radištševa töötas Moskva Kunstiteatri muuseumis teadusliku töötajana ning ta muretses mulle lausa parima pileti. Ma nägin kõike üliligidalt ja kogu mäng toimus ju Smoktunovski silmades. See oli kirjeldamatu. Meeletu, lausa hullumeelne heitlemine iseendaga. Elamise piin, olemise mõttetus. Kosmiline sisemine tühjus. Elu on sõlmes ja seda sõlme lahti harutada pole võimalik. Lõpus tõmbus Ivanov kogu seltskonnast veidi eemale ja kõlas lask. Täpselt nii nagu näidendis kirjas. See lõpp polnud traagiline. See lahendus oli ainuvõimalik. Elmo Nüganeni lavastuses4 mängis peaosa Jüri Krjukov. Oli aasta 1992. Minu kursusekaaslane Rimma Kretšetova tuli Tallinnasse ja nägi etenduse ära. Istume temaga kas Eesti Draamateatris või Teatriliidus ja ootame midagi või kedagi. Ootamatult astub sisse Jüri Krjukov. Rimma muheleb ja ütleb, et Krjukov on tema nähtud Ivanovitest parim. Mina pahandan, et mida sa siis istud, tõuse püsti ja 3 Esietendus 1976 Moskva Kunstiteatris, lavastaja Oleg Jefremov. 4

Esietendus 15.02.1992 Eesti Draamateatris.

168

mine ütle talle. Rimma läkski. Usun, et Krjukovil oli hea meel. Nüüd on siis 2017 ja „Ivanovi“ lavastab Uku Uusberg.5 Ivanov – Indrek Sammul. Ühes teleintervjuus6 tõdes Uusberg, et ta pooldab repertuaariteatrit, sest repertuaariteater tagab lavastuse sünniks kaks vajalikku komponenti: kokku kasvamise ja kokku kuulumise. Mul oli ääretult meeldiv seda kuulda. Minu teatrimälus väga pika aja jooksul ei pöördunud näitlejad iialgi saali poole. Tegutsesid isekeskis. Aeg läks ja hakati ka saaliga suhtlema. Mõnel tuli see üsna hästi välja, mõnel kohe üldse mitte. Uusbergi „Ivanovis“ suudavad seda kõik. Vaatavad saali ja pihivad. Muretsevad. Halavad. Avavad publikule oma tähtsamad mõtted ja otsused. Saal on partner. Usaldav. Mõistev. Kaasatundev. Ja näitleja saab saalist, vaatajalt tuge. Toetust. Mõistmist. See üdini loomulik partnerlus on lavastuse üks tugevamaid külgi. Lavastuse suurim võit on aga Eesti Draamateatri trupp ise. Trupp rabab. Trupp hiilgab. Trupp sööstab lavalisse lahingusse mingi erilise emotsionaalse küpsusega, lihvides iga detaili, iga misanstseeni, iga intonatsiooni endastmõistetava lavalise vabaduse ning mängurõõmuga. Ma ei tea, kas mulle tundus või oli see lavastaja taotlus, et noorem põlvkond tundub lavastuses tuimem, igavam, ebahuvitavam ja mannetum kui vanem põlvkond. See teema on ju ka näidendis täiesti olemas, aga selles lavastuses tundus ta olevat otse erilise luubi all. Neis noortes meestes on tajutav vaimne tühjus. Nad tolgendavad laval. Põlvkond, kellel puudub tegus eesmärk. Nad olid allakriipsutatult tühised ja tühjad. Nad kondasid sihitult mööda lava, neil oli igav ja nad ütlesid selle ka otse välja. Elu on igav ja elada on igav. See põlvkondlik saamatus ja nukulikkus oli lavastuses rõhutatud. See helises kui ajastu märk. Kui kurjakuulutav tulevik. Tundus, et see oli kontseptsioon. Kõik see rõhutas veelgi Ivanovi üksildust. Eespool ei paista midagi olevat. Tulevik on enesekeskne, mannetu ja hall. Vanem põlvkond, vaatamata oma pahelisusele ja puudustele, tundus olevat mitmekülgsem, huvitavam, elunautivam, lihtsalt öeldes elusam. Nad olid šarmantsemad ja elujõulisemad. Taskus elatud elu vaprus. No kui mitte midagi muud, siis vähemalt kütkestav võime nautida hetke, tunda rõõmu kaaslastest, väike vodotška ja hapendatud kurgid selle juures abiks. Kitarrihelid ja taevalik meloodia, mis haarab sind hinge põhjani nii laval kui ka saalis ... 5

Esietendus 27.10.2017 Eesti Draamateatris. Lavastaja Uku Uusberg, kunstnik Lilja Blumenfeld, valguskunstnik Triin Suvi. 6 ETV2 saade “Plekktrumm”, 20.11.2017, saatejuht Joonas Hellerma.

169

„Ivanov“ (Eesti Draamateater). Mihhail Borkin – Mait Malmsten, Nikolai Ivanov – Indrek Sammul. Foto Siim Vahur

„Ivanov“ (Eesti Draamateater). Anna Petrovna – Maria Peterson. Foto Siim Vahur

„Ivanov“ (Eesti Draamateater). Matvei Šabelski – Aivar Tommingas, Mihhail Borkin – Mait Malmsten, Avdotja Nazarovna – Ita Ever. Foto Siim Vahur

„Ivanov“ (Eesti Draamateater). Stseen lavastusest. Foto Siim Vahur

Üliarmsalt mõjub laval papagoi Carlos. Ilmselt on ta saanud näitlejameisterlikkuse tunde. Eraelus ta pidavat rääkima, laulma ja ka ründama. Siin istub väga keskendunud ilmega Harriet Toompere (Marfa Jegorovna Babakina) õlal ja on laval toimuvast väga huvitatud. Eriti veel siis, kui kausist juua saab. Papagoide teatris oleksid tal ilmselt juhtrollid, aga pole meil ju papagoide teatrit. Noor semstvoarst Lvov (Kristo Viiding). Pestud, kammitud ja mine tea, ehk isegi lõhnastatud. Nii aus, et lihtsalt paha hakkab. Teeb otsuseid oma horisontaalse maailmapildi alusel ja see horisont on tal üsnagi kitsuke. Neljanurgeline inimene. Ta ei kahtle iialgi. Aga võiks. Dmitri Nikititš Kossõhh (Raimo Pass). Väga raske ja omamoodi keeruline roll. Pass on absoluutselt usutav ja näitlejalikult võluv. Kaardimäng kui kirg, kui elu peateema. Dmitri Nikititš on pöörane, hull, tüütu. Ta lavastab omaenese elu. Aga hea ju, kui ükski asi inimest köidab. Kui üldse midagi poleks, oleks see parem? Aivar Tommingas on Uku Uusbergi näitleja. Nad on ennegi koostööd teinud, nii et pole midagi imestada, et Šabelski roll kuulub just temale. Ta tatsab siin laval kui omainimene, ei mingit võõristust. Roll on käpas. Šabelskile on naise surm eluaegne trauma, nii et pidev irvitamine semstvoarst Lvovi üle on mõistetav. Võib arvata, et ta on meditsiinimaailmaga elu lõpuni lahinguolukorras. Abielu rikka mõisaprouaga on hetkeotsus. Igavusest. Ratio ei tööta, emotsioon valetab. Ning alles viimasel hetkel on ta võimeline tegema tagasipöörde. Viimasel hetkel paiskub temast välja see õige hingeollus, puhas, terviklik, otsustav, ja see on nii talle endale kui kõigile teistele uskumatu üllatus. Vene hingeseisund – viskuda kuulipilduja ambrasuurile, legend ja tõelisus samaaegselt. Finaalistseen. Otsus duellile minna. Oma lähedast kaitsma. Kuuekümne kahe aastaselt. Aivar Tommingase silmades helgib enesekindlus ja otsustavus. See pole nali, see on otsus, peaaegu tegu, ja ta lähekski, kui ainult võimalus antaks. Guido Kanguri (Lebedev) puhul tahan rääkida probleemist, millest harilikult pole kombeks rääkida. Näitleja vananemisest. Midagi võib näitleja loomulikult ise korraldada, aga loodusel ja füsioloogial on siiski otsustav roll. Kanguril on vedanud, ta on vananenud kaunilt. Sisu ja vorm pole koos töötamisest väsinud, nad hoiavad teineteisest kinni ja rabelevad ühtlases rütmis. Näitleja sisemine jõud ja veenvus on aastatega ainult kasvanud. Tema Lebedev on lahe sell, kohati enda suhtes ülikriitiline: „Ma olen kalts.“ Kanguri osakäsitluses on huvitav jälgida, kuidas Moskva Ülikooli haridus on aegamisi viinas ära lahustunud. Vahel

172

mõni helgem moment tekib, kunagise intellekti sähvatus, ja siis see varjub kiiresti tuhvlialuse joodiku tehisenergilisse mõttelendu. Kanguril on hea nägu. Näitleja nägu. Ma kordan, näitleja kas kaotab või võidab vananemisprotsessis. Kangur on võitnud. Tema näitlejaolemuses prevaleerib kütkestav harmoonia. Mait Malmsten (Borkin) laotab oma füüsist ilma nähtava pingutuseta mööda lava laiali. Tema keha iga rakukilluke leiab jalamaid oma koha üles. Malmsten on olemuselt soe näitleja. Hõõguv näitleja. Mida ta peab homme mõisatöölistele ütlema, kui ta ei saa neile palka maksta? Ma tean, mis ta teeb. Ta korraldab neile sellise rõõmsa ja kepsaka etenduse, et töölised lahkuvad naerusui, tähele panemata, et taskud on tühjad. Borkin on sündinud valel sajandil. Ta peaks elama praegu ja tegelema reklaamindusega. Milline tööpõld, millised tulemused, millised sissetulekud ... Ita Ever mängib „Ivanovis“ kolmandat korda7. No on ikka näitlejabiograafia. Tema Avdotja Nazarovna on mänguinimene. Tunneb reegleid ja loob neid ise. Teab, kus midagi saada on. Põnev oleks teada, millega tema lapsed tegelevad. Anna Petrovna ehk Sarra (Maria Peterson) armastus on liiga suur. Mõõdutundetu, piirideta, peaaegu egoistlik. Seda pealesurumist, kõike ühele kaardile sättimist õigustab loomulikult tuberkuloosihaige seisund. On võimalik, et praegune seis on välja arenenud varasemast eluperioodist. Me ei saa seda teada. Maria Peterson ei rõhuta seda varianti, aga kohati annab sellest aimu. Rollilahenduse seisukohast pean seda õigeks. Saša Lebedeva (Liisa Saaremäel) on oma ema tütar. Valitseja loomus. Ainult et ta tahab valitseda mitte tikrimarju, vaid inimest. Indrek Sammul ütleb lavalt üsnagi hirmsa lause: „Te rikute inimtõu ära. Ainult viripillid hakkavadki sündima.“ Selle ülemöödunud sajandist pärit draamakirjaniku mõttega võiksid arvestada ka tänapäeva naisinimesed. Abikaasa kui vaimne omand. Armastades ei tohi iseennast ära kaotada. Mingi tükk iseendast peab alles jääma. Muidu on liiast. Muidu on miinusseis. Ei tohi teisele kotti pähe visata, nii et too ei saa liigutadagi. Ei tohi kogu aeg nöörist kinni hoida ja tirida nagu koera. Tuleb lasta vabalt joosta. Ja vahel tuleb ka selg keerata. Vahel võiks kaaslasel tekkida ohutunne. Liigne kindlus võib olla otse kahjulik. Kõigi nende soovituste ja reeglite vastu on terve elu eksinud Zinaida Savvišna (Ülle Kaljuste). Tige, naisloomust kui sibulat lahtikooriv rollilahendus. Tšehhov oli kahekümne 7 1971. aasta lavastuses mängis Ita Ever Anna Petrovnat ehk Sarrat ning 1992. aasta lavastuses Zinaida

Savvišnat.

173

seitsme aastane, kui ta selle näidendi kirjutas. Kümne päevaga. Naistegelaste kohal turritab ilmselt negativismi pitser. Sel ajahetkel oli just selline elukogemus. See oli Tšehhovi esimene näidend, mis lavalaudadele jõudis. Kavaleht. Pean kavalehte väga tähtsaks – heameelega tarvitaksin sõna „dokument“. See on omamoodi etenduse uks. Kas on lahti või kinni. „Ivanovi“ kavaleht on muljet avaldav. Nii tekst kui ajastuhõnguline fotoseeria.8 Rääkimata on jäänud peaosaline. Indrek Sammuli Ivanov. Ivanov ise väidab, et ta aasta tagasi olnud veel täies jõus. Kahtlen. See murdumine on varasem. Ise ei saa ju alguses aru. Hirmus on tema lause: „Mu maa vaatab minu poole kui vaenelaps.“ Kui mälu ei peta, siis on tal rohkem kui 200 hektarit. Ja kui süüdi ta siis alguses nii väga ongi, kui talle endale ollakse kohutav summa võlgu, mille tagasimaksmist ei maksa mitte oodatagi. Mitte eriti intelligentselt väljendudes võiks öelda, et Ivanov on võetav mees. Võib arvata, kindlust pole, et kaks korda järjest. Näidend „Ivanov“ on tragöödia. Lootusetuse kõrgeim aste. Surma triumf. Indrek Sammuli Ivanov kõnnib mööda lava kui küsimusmärk. Aususe märk on ka temal otsaees. Doktor Lvov oma pidevate monoloogidega on ka teda nakatanud. See hakkab pikapeale külge. Õige pisut näitleb ta iseenda ees. On harjunud halama. Meeldib halada. Kui ilus on tema kirjutuslaud. Võib ainult ette kujutada, kuidas noor ülikooliharidusega mõisnik Ivanov kunagi selle laua taga oma tulevikku kavandas. Ta tahab olla üksi. Ei lasta. Ta tahab iseennast tagasi saada. Ei anta. Väljapääsu pole. Minna kuhugi pole. Ainus võimalus on kaduda. Olematusse. Kus mälu ei ole ja mõtted ei piina. Kus on igavene rahu. Lavastuse finaal nagu ka kogu lavastuse kujundus on ehmatav, suurejooneline, alatiseks mällu lõikuv. Lavapõrand tõuseb ja vajub kui merelaine. Kord Lebedevi mõisa pitsimustriliste kaunistustega uhke salong, mis maa alt tõusnuna asetub lavale kui kaduva maa-aadli sümbol. Kus imeilusates stiilsetes kostüümides Eesti Draamateatri kaunid näitlejannad sõlmivad ja kammivad kinni ja lahti oma intriige. Või on pimedusse mattunud ja varjudega varjatud tühjus, kus segaduses ja ülihaavatavad Tšehhovi tegelaskujud proovivad lükata-tõmmata oma elusaatust. Lavastuse lõpp. Ivanov tuleb rambi ette, kus ta ikka on harjunud käima ja olema. Vaatab publikule silma ja paneb püstoli kord meelekohale, kord suu juurde. Ise naeratab. Nagu mängiks püstoliga. Aga püstol on tõene. Ja otsus 8

Kavalehe koostajad on Priit Põldma ja Ene Paaver.

174

on tõene. Aga siis juhtub midagi enneolematut. Ta astub publiku suunas. Ja publik võtab ta avasüli vastu. Samm, teine, kolmas. Mööda saaliistmeid. Vaatajate käed on püsti, Sammul haarab neist kinni ja astub. Otse edasi. Väljapääsu poole. Käed üha tõusevad ja ootavad. Nad aitavad. See on spontaanne teineteise mõistmine, teineteise toetamine. Sammul sammub. See lavastuse lõpp on laetud meeletu positiivsusega. Inimene, sa pead aitama. Sa oled selleks loodud. See on kauneim, mis sa oma elus teha võid. See on teatrikunsti hiilgavate võimaluste demonstratsioon. Ootamatus. Kohalolek, siin ja praegu, publik ja näitleja, koos loomise vaimustus. Kui Sammul jõuab saali lõppu, pöördub ta ümber ja tänab. Vaatab rõdude poole ja kummardab. Tema silmades särab näitleja rahulolu. Õues on sügisene pimedus. Ma tahan kiiresti koju jõuda. Minust eespool kõnnivad kaks inimest. Mees ja naine. Pikad, hästi riietatud. Nad kõnnivad kohutavalt aeglaselt. Vestlevad. Ma otsustan neist mööda vuhiseda. Kui jõuan nende selja taha, kuulen, kuidas mees ütleb: „Ma poleks iialgi uskunud, et ma vene näidendit sellise huviga kuulan.“ Naise nägu ma ei näinud. Aga mul oli tunne, et ta naeratas.

175

ESIMENE TANTSUSAMM TEEB RÕÕMSAKS MEELE ... SVEN KARJA Ingomar Vihmari lavastus „Surmatants“1 Pärnu Endlas on teatriaasta 2017 kopsakaim mõistatus, eetrihäire, veaesteetiline anarhia. Ühtlasi ka kõige teenimatumalt suurema tähelepanu alt välja jäänud teatrisündmus (nn kesklehtedest reageerisid vastukajaga vaid Postimees2 ja Sirp3). Teatri dramaturg Anne-Ly Sova on Postimehes avanud ka selle lavastuse sünnitausta: „Kevadel oli mängukavas auk. Mõtlesime, et peaks sinna ühe komöödia paigutama, võib-olla stand-up’i. Sellest mõttest sai Ingomari lavastatud „Surmatants“.“4 Teatri hooajapildi kehandis seega justkui ülearune jäse, augutäide, muudest jääkidest kokku traageldatud (lavakujundus on kombineeritud teatri mööbli- ja rekvisiidilao baasil) lapitekk. Lavastust mängitakse Endla Küünis, Vihmar on teinud ka kunstnikutöö ja muusikalise kujunduse ning mängib ise Edgarit. Alice’i rollis on Kleer MaibaumVihmar, Kurti kehastab Priit Loog. Näidend on ikka seesama Strindbergi 1900. aastal ilmunud „vana hea“ „Surmatants“, ekspressionismi ja naturalismi piirjoontele asetuv pildistus abielupõrgust, mis nüüdisajal on muutunud peaaegu kõigi lahendamatut abielukonflikti lahkavate draamade (Edward Albee, Ingmar Bergman etc) prototekstiks. Asjaolu, et pikka aega maailmakirjanduse süngeimaks kurbmänguks loetud näidendi lavastus Endlas a. D. 2017 on kohati mõõdukalt, kohati hüsteeriliselt naljakas, ei tohiks tulla üllatusena ning paistab loomuldasa sünkroniseeruvat ka muu maailma kogemusega. Kui 20. sajandi esimesel poolel nähti Strindbergi näidendis eeskätt sugupoolte madistamise lohutult tõepärast jäädvustust, mida uuriti nii psühhoanalüütiliste kui ka ühiskondlike mehhanismidega, siis juba 1960. aastatel kuulutati „Surmatants“ absurdidraama eelkäijaks ning sai selgeks, et näidendi „traagiline pinge ei välista koomikat, õieti ongi need kaks kokku sulanud, nagu oleks nad üks ja seesama, kusjuures kõige enam koomikat võib leida 1

Esietendus 07.04.2017 Pärnu teatris Küünis. Pille Riin-Purje, Abielutants teatri rüpes. – Postimees, 10.05.2017. 3 Madli Pesti, Kas elu on tõsi või nali?. – Sirp, 26.05.2017. 4 Põim Kama, Kunst, kassa ja kriitika. – Postimees, 10.02.2018. 2

176

just kõige suurema julmuse stseenides“.5 Euroopa nüüdisteatris on levinud vanema lavaklassika töötlemine tuntud dramaturgide poolt, kes sageli ei polemiseeri surnud klassikuga põhimõttelistes küsimustes, vaid on vanu tekste tänapäeva vaatajale ümber kirjutades neid pisut puhastanud, liine ja suhtumisi selitanud. Õieti kuulub samasse ritta 1987. aastal ka Rakvere Teatris lavale toodud (lav Peeter Urbla) Friedrich Dürrenmatti 1969. aastal ilmunud „Strindbergimäng“, milles algse teksti vohavust on püütud kõigest väest well made play formaati organiseerida, samuti nihutades tundetooni ühemõtteliselt groteski suunas. „Surmatantsu“ värskeim dramaturgiline töötlus pärineb aastast 2012 ja selle autor on Eestiski korduvalt lavale toodud iirlane Conor McPherson, kes on Strindbergi fataalsust sedavõrd mahendanud-pehmendanud, et selle teksti lavatõlgendusi nimetatakse juba reservatsioonideta komöödiaks. Kuna Strindbergi „Surmatants“ on üks väheseid maailmadraamasid, mille puhul saab ka eesti teatris rääkida juba enam kui sajandipikkusest tõlgendustraditsioonist, lülitan ka siinsesse kirjatükki väikese ülevaate varasematest lavastustest. Eelnenud lavastusi tuleb kokku seitse (lisaks ka eelmainitud Dürrenmatti töötlus) ning jaotuvad need veidi ebaproportsionaalselt eelmise sajandi algusesse ja sajandivahetuse künnisele (loomulikult suuresti põhjusel, et nõukogude teatris kuulus Strindberg mittesoovitavate autorite nimistusse). Seitsmest marginaalsemateks tuleb arvata 1919. aasta lavastus Estonias (lav Hartius Möller), 1927. aasta lavastus Endlas (lav Aleksander Teetsov) ning värskematest 1994. aasta lavastus Tartu Lasteatris (lav Kalev Kudu), vähemalt pole neist säilinud kuigi palju kirjalikke ülestähendusi. Eraldi seisab selles reas ka „Surmatantsu“ (kõnedialooge sisaldav) tantsuteatri versioon Sandor Kallośi muusikale aastast 2009 (lav Mai Murdmaa). Märkigem vaid, et tegu oli taas kord mitte Strindbergi teksti illustreerimisega, vaid Murdmaa originaalse režissöörinägemusega: poksiringis toimuv tegevus viis meid balletimaailma, mille tsentris asus Alice (Kaie Kõrb), tantsijanna, kes ei suuda vabaneda oma tantsitud rollidest, ning keda ümbritsesid ekskoreograafist abikaasa Edgar (Ruslan Stepanov) ja massöör Kurt (Viesturs Jansons).6 Olulise märgina ergab eesti teatriloos aga kõige esimene „Surmatants“, aastal 1914 Vanemuises Karl Menningu lavale toodu, peaosades toonase trupi raske5 Alrik 6 Mai

Gustaffson, Savage Litanies. Setting in the Stage, 1966, lk 68. Murdmaa, Teekond tantsus. Eesti Teatriliit, 2018, lk 283–284.

177

„Surmatants“ (Endla). Kurt – Priit Loog. Foto Gabriela Liivamägi

„Surmatants“ (Endla). Alice – Kleer Maibaum-Vihmar. Foto Gabriela Liivamägi

„Surmatants“ (Endla). Edgar – Ingomar Vihmar. Foto Gabriela Liivamägi

„Surmatants“ (Endla). Kurt – Priit Loog, Edgar – Ingomar Vihmar. Foto Gabriela Liivamägi „Surmatants“ (Endla). Alice – Kleer Maibaum-Vihmar Foto Gabriela Liivamägi

„Surmatants“ (Endla). Edgar – Ingomar Vihmar. Foto Gabriela Liivamägi

„Surmatants“ (Endla). Alice – Kleer Maibaum-Vihmar, Kurt – Priit Loog, Edgar – Ingomar Vihmar. Foto Gabriela Liivamägi

kahurvägi: Anna Altleis, Carl Treumundt, Hartius Möller. Tõsi, osalt põhineb lavastuse kõneväärsus mitte kunstilistel, vaid (teatri)poliitilistel reaalidel: „Surmatants“ on Menningu viimane lavastus mitte ainult Vanemuises, vaid üldse tema teatriteel. Pärast Vanemuise seltsi juhatuse tormilist koosolekut, mille lõpus Menning teatab oma tagasiastumisest, toimub mõni päev hiljem ka tema lahkumisõhtu, mis leiab aset „Surmatantsu“ dekoratsioonide (fotode põhjal otsustades oli laval muljet avaldav hulk massiivset elutoamööblit) taustal. Lavastuse vähestest vastukajadest huvipakkuvam on Menningu enda (?) kujunditest tungil kavalehe saatesõna. Mõni sedastus stiilis „sellest igavesest tundmata algpõhjast kuivavad eluõied välja, põlevad, punased ja hiilgavad, nagu hõiskaksivad nad rõõmu pärast ja kibedamat surmavat lehka välja hingates kui põrgu ise“7, viib mõttele, nagu oleks tegijaid inspireerinud eeskätt Strindberg kui müstik, kuid see ei taha klappida Menningule omistatud korrektse kuivusega. Nagu võib aru saada, on Menningu lavastus Eestis esimene ja ainus, mis toob lavale ka näidendi teise osa (mängiti kahel eri õhtul), kus lisaks Alice’i ja Edgari abielu ääsitules podisevale põrgukatlale ilmub vaatajate ette ka noorem põlvkond, Kurti poeg Allan ning Edgari tütar Judit, lisades eelnevale lunastav-lepitava epiloogi, mida ikka toosama kavalehe saatesõna vaatajale ka selgelt alla joonib, märkides, et „aga mitte mõrudus, vaid arusaamine ja andeksandmine tüki sügavam joon on“.8 Võib arvata, et kuna kriitikute arvustused valmisid juba Menningu radikaalsest sammust jahmunud õhkkonnas, on nende tundetoon reservatsioonideta tunnustav: tuuakse eile süvenevat sisseelamist mängijatelt „otse üliinimlist“9 pingutust nõudnud ränkraske klassikateose avamisel – ilmselt ka vaistlikult tajudes, et selline kvaliteet on mõneks ajaks määratud Vanemuise lavalt taanduma. Igal juhul võib eeldada, et publikule pakuti „kultuurselt“ tõsist konversatsioonitragöödiat, mille teostus esindas tolle aja kättesaadavat taset. 1919. aastal on teos juba Estonia laval, kus selle iseendaga Edgari rollis toob lavale Menningu lavastuse Kurt, Hartius Möller. Selle lavastuse jäädvustustest väärib tähelepanu kolme peategelasega dünaamiline fotokaader, millel Mölleri Edgar on tõstnud käe Hilda Hellase Alice’ile hoopi virutama, aga samavõrd ka Sotsiaaldemokraadis pseudonüüm h-i nime all ilmunud arvustus, mis kolme nel7 Augusti

Strindbergi „Surmatants“, Vanemuine, 1914, kavaleht. Samas. 9 Vt nt Postimees, 18.03.1914. 8

182

jandiku ulatuses trambib maapõhja Strindbergi näidendit, öeldes: „Meid ei köida selles näidendis ei sündmuste käik, ei teravmeelne kahekõne, ei hingeline ilu, vaid oleme sunnitud pealt kuulama kahe üksteise külge needitud olevuse vastastikkust kihvtitamist.“10 Eraldi mainitakse ka Alice’i ja Kurti vahelist kirge, milles kirjutaja näeb oma pahameeleks „inimese loomaliku külje“ avaldumist. Ettekande enda kohta ei ole Sotsiaaldemokraadi teatrivaatlejal öelda midagi otseselt halba, aga ka ei midagi „iseäranis köitvat“.11 Suure ajahüppe järel jõuame aga juba 1972. aastasse, otse keset Eesti tormiliselt uuenevat teatrit. Ilmselt tuleb end juba jõuliselt platsile mänginud Evald Hermaküla (kelle lavastajakontol on „Valtoniana“, „Tuhkatriinumäng“, „Südasuvi 1941“ ja „Sina, kes sa saad kõrvakiile“) pöördumine Strindbergi kammerliku abieludraama poole paljudele üllatusena, pealegi koostab Hermaküla näitetrupi seekord suuresti mitte eakaaslaste, vaid vanema põlvkonna nn staarliiga tegijatest (Herta Elviste, Einari Koppel, Lembit Eelmäe). Teatriloos on sellel lavastusel küljes suurejoonelise läbikukkumise silt, kusjuures ebaõnnestunuks tunnistasid tulemuse nii nn ortodokssed teatrija kirjandusvaatlejad kui ka Hermaküla eakaaslased, erandiks polnud tema lähim mõttekaaslaste ringki. Huvitava ajamärgina (näitena klassikalise teksti lavastustele esitatud ootustest 1970. aastate eesti teatris) on jäänud ajalukku teeneka tõlkija Henrik Sepamaa siiras nördimuspuhang: juba kirjutise alguses teatab ta, et Hermaküla „Surmatants“ „äratas Strindbergi-entusiastis võõrastust, pettumust ja protesti“ 12. Tänapäeva kontekstis tekitab omakorda võõristust, et veel 1973. aastal ilmus Eestis kunstikriitikat, mis kasutas endiselt 1950. aastate alguses normatiivsena kehtinud ultimatiiv-kategoorilist retoorikat („lavastaja on minetanud pieteeditunde klassiku vastu [---] ja andnud tema teosele meelevaldse, väära tõlgenduse“), kus keskne atribuut on üldtunnustatud ettekujutus ühe või teise kirjaniku loomelaadist, mille järgi iga lavastaja on kohustatud joonduma. Eriti ekstreemsena mõjub pretensioon Georg Sanderi lavakujundusele, mis söandab eirata Strindbergi remargis kirjeldatut. Ent isegi retsensendi sügav hämmeldus Hermaküla lavastuslike lahenduste ja tegevuslike metafooride osas („enne õiget aega“ lavale toodud Kurti tegelaskuju kahestumine Lembit Eelmäe ja Ants Anderi 10

H-i, Strindbergi „Surma tants“. – Sotsiaaldemokraat, 06.12.1919. Samas. 12 Henrik Sepamaa, Põhimõttelist Strindbergi-lavastuse ümber. – Sirp ja Vasar, 19.01.1973. 11

183

vahel, kaardimäng valgete paberilipikutega, telegraafilindi enda ümber mässimine, laudlinadega lehvitamine jne) ei suuda üles kaaluda žanrilise dominandi nihkumist, asjaolu, et masendava tragöödia asemel on laval „mingi paroodiamaiguline bufonaad, arlekinaad või kuidas seda nimetada [---] mis naeruturtsatusi ja korra isegi üldise naeru esile kutsus“.13 1972. aastal osales iga lavastuse „vastuvõtmisel“ kohustuslikus korras ka kultuuriministeeriumi esindaja ning Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis on säilinud Hermaküla lavastuse vastuvõtuakt, paraku küll anonüümsena (krüptilise allkirja juurde on hiljem küsimärgiga lisatud Vello Kõllu nimi). Seegi aruanne on nähtu suhtes põhimõtteliselt eitav, sedastades, et Hermaküla on toonud lavale „Strindbergi näidendi vaesestatud skeemi“, milles „analüüsi moment puudub täielikult“. Sarnaselt Sepamaaga kahetseb ministeeriumi vaatleja, et piirdutud on vaid esimese osa lavaletoomisega, elimineerides seega „mingi usu tulevikku“, ent vastuvõtuakti argumendid väärivad enam süvenemist. „Me olime etendusel, mis annab n-ö neljataktilise põhiteema ja edaspidi orkestreerib siis seda rikkalikult. Orkestreerib, kuid ei arenda. Ning juba esimese vaatuse lõpuks on võimatult igav, ehkki iga lavaline hetk on maksimaalselt täislavastatud, on tulvil groteskset, liialdatud tegevust.“14 Märgata tasub veel, et kui vanema põlvkonna „Strindbergi-entusiastidel“ tõmbas vaiba jalge alt eelkõige pieteeditu grotesk ja hüperboliseeritud mänguvõti, siis Hermaküla põlvkonnakaaslased argumenteerivad oma eitust lavastuse suhtes pigem liigse konservatiivsuse ja staatikaga. Vaino Vahingu päevaraamatust loeme: „„Surmatants“ on vägagi halvas mõttes traditsiooniline lavastus – konservatiivne. Dünaamikat ei olnud ja see tegi viskleva Strindbergi (1901–1903) mõtte üheülbaliseks, dramaturgiast üksiknäitlejani välja. Miski polnud enam äärmuseni viidud, ei biologism ega agressiivsus – täiesti oli kaotsi läinud detektiivne moment, ettearvamised, mis järgmises misanstseenis juhtub, olid kolmveerandile saalist jõukohased, ja suikuv saal sai rohkem kui tohtinuks nautida Koppeli mängu tuntud võtteid.“15 Tartu teatriuuendajate küllap olulisim kriitik Jaak Rähesoo on Vahinguga solidaarne, kirjutades, et lavastus „võinuks saada paroo13 Samas. 14 RAT Vanemuise „Surmatantsu“ lavastuse vastuvõtuakt, autori allkiri loetamatu. 06.03.1973. Käsikiri

Eesti Teatri-ja Muusikamuuseumis. Luule Epner, Mati Unt, Vaino Vahing (koostajad), Hermaküla. Ilmamaa, 2002, lk 147.

184

diaks, kui ta polnuks nii väsinud – stiilne, aga tapvalt tühi. Piirjooned olid kindlalt ja õigesti tõmmatud, aga tuuma ennast ei olnud. Ja ei mõista nimetada ka ühtki kohta, mis eraldi vale oleks olnud – nii tervikuna hall oli etendus“.16 Ning lõpuks viimane „Surmatants“, Eesti Draamateatri 2002. aasta „eksklusiivne suveprojekt“ Sagadi mõisas, lavastajaks Mikk Mikiver, osades lavastaja ise Edgarina, Elina Reinold Alice’ina, Guido Kangur Kurtina ning muusikud Lembit Saarsalu või Siim Aimla Tunnimehena. Kriitika kesksed märksõnad on “kergus”, “elegantsus”, “distantseeritus”, mille alt võib aimata kergendusohet raskest ja muserdavast abieludraamast pääsemise eest. Küllap oskas sellist, nii ideoloogilisi kui ka bioloogilisi antinoomiaid tasalülitavat lähenemist hinnata ka „eksklusiivne“ suvepublik, kes pealegi sai vahetult osa ka lavastuse iroonilise vinjetina lõpetanud Alice’i ja Edgari hõbepulmade tähistamisest (veini ja tordiga). Ainsana toonastest kirjutajatest lavastusest sügavamaid hoovusi looviv ValleSten Maiste leidis siiski, et Mikiveri lavastuse „kuiv konservatiivsus mõjub kõneka ja mõtlemapanevana“ ning sobitub orgaaniliselt tema selle perioodi kunstnikukreedoga. Maiste nimetab Mikiveri „kinnimängijaks, kes pelgab pulli ja lõbujanu. Konservatiiv, kelle väärikus ei tunnista lihtsaid ja mõnusaid lahendusi, seda, et Strindbergi (või Tammsaare) raskuse vaimu võiks ületada lihtsalt neid vedeldades, dekonstrueerides, Jarkevitšit, Kunderat või Kivirähki peale kulistades“.17 Ingomar Vihmar tegi oma esimese lavastuse 1995. aastal, „Surmatants“ on Eesti Lavastajate Liidu kodulehe andmetel tema kuuekümne esimene lavastus. Kahekümne kahe aasta pikkuse lavastajakarjääri kohta tuleb seega 2,7 lavastust aastas, mis lubab teda kolleegidega võrreldes lugeda keskmisest tublisti viljakamaks tegijaks. Juba varakult iseloomustab tema lavastusi kontseptuaalne veaesteetika, vaatajat permanentselt alarmeeriv tunne, et „midagi on korrast ära“. Eriti selgelt on seda tunda siis, kui dramaturgiline materjal mahub mõne etableerunud žanrikaanoni (suur klassika, uksekomöödia) alla. Käepäraseim näide selle nähtuse mõõdukast avaldumisest on Ray Cooney ja John Chapmani näidendi „Mitte praegu, kallis“ lavastus18. Pealtnäha justkui toimiv laiatarbekomöödia, millesse puhuti lõikuvad veidrad dissonantsid, millele küll „laiatarbepublik“ 16

Samas, lk 124. Valle-Sten Maiste, Teater, mis ei maitsenud, aga mõjus. – Eesti Ekspressi Areen, 04.07.2002. 18 Esietendus 22.10.2016 Endla teatri Suures saalis. 17

185

ilmselt suurt tähelepanu ei pööragi: kohatult irratsionaalne muusikaline foon, näitlejate endi hüütud „Tirrrr!“ telefonihelina asemel, finaali mitmekordne tagasikerimine ja sinna tolksti tekkiv tantsunumber. Strindbergi „Surmatants“ kui samuti väga kindla struktuuriga, pealegi koguka traditsioonislepiga teatritekst on igasugu dekonstrueerimistöödeks kahtlemata magus saak. Ent siin on mindud veelgi kaugemale kui üks sisselipsanud viga või valenoot. Tegu on millegi karmimaga. Sest üks asi on välja naerda sajanditagused eluväärtused ja viimastel püsivad teatrikonventsioonid, hoopis teine asi aga naeruks panna ka väljanaerjad ise – lavastuse erakordselt tugevat eneseiroonilist tasandit ei saa kuidagi eitada. See sünnitab ühel hetkel loomuldasa küsimuse: mis võiks olla sellise mängulaadi sisemine õigustus, pärispõhjus, puhas-olek? Hakkasin otsima mahukamaid käsitlusi või uurimusi Vihmarist kui lavastajast, näppu jäi üksainus, Madli Pesti Teatrielus ilmunud kirjutis19. Muu asjakohase kõrval seisab seal lause, millega on hõlbus edasi minna: „Lavastaja eelistab turvalisusele riski, lausa katastroofi.“ Jah, see võiks olla õige termin. Ehkki katastroofikunst (the art of disaster) pole mingi nn valmistermin, on katastroofimetafoori kunsti metakeeles (pelgalt looduskatastroofe kajastavate teoste tähistamise kõrval) aeg-ajalt ikka pruugitud (After disaster comes art.). See võib olla puhtalt argitasandi ilming („Vihmari lavastused on katastroof! Ei iial enam!“), aga samavõrd märkida ka tunduvalt avaramaid üldistusi. Siinse kirjutise kontekstis ei tähista katastroofi-metafoor mitte niipalju mingi reaalsuse osa fataalset lõppu ja/või mentaalset vaakumit, kuivõrd millegi reanimeerimist või kellegi remigratsiooni keset ümberpaiknevate elementide „pimedat raevu“ – nii nagu koletis kunstilises tekstis ei tähista lihtsalt hirmuäratavat peletist, vaid ikkagi tema looja alter ego ühte tahku. Katastroofikunst ei piirdu seega pelgalt hävingumomendi enda, kokkuvariseva hoone ja selle rusudes väänlevate inimeste äkk-kaadriga, vaid hõlmab endas ka vaatevälja, mis meile avaneb siis, kui leiame endas jõudu hirmust kinni pigistatud silmad uuesti avada. Mida võiksime seal näha? Esimesel hetkel vist mingit ekstreemselt kriitilist olukorda, mis ootab meie viivitamatut sekkumist. Aga pärast seda? Pakun, et mingeid uusi ja avaramaid perspektiive – nagu kaardimängulauas, millel ootamatu tuulepuhang on lehed omatahtsi laiali loopinud. Põhjus, miks on vaja rääkida katastroofist ja mitte lihtsalt esteetilise keele loo19

Madli Pesti, Teatri maailmameistriks ei saa keegi. – Teatrielu 2014, Eesti Teatriliit, 2015, lk 154–175.

186

mulikust uuenemisest, on selles, et teatud puhkudel tekib tarve jõulisema kujundi järele – siis, kui seda keelt vahetatakse dünaamilisema puusaheitega, st mitte ei arendata varasemat paradigmat edasi, vaid tullakse lagedale põhimõtteliselt uue kõneviisiga, murtakse lahti kehtivaid koode ja trambitakse saabastega seniste puutumatuste peenramaal. Osa Vihmari lavastajaloomingust (Pesti käsitluses „veidrad lavastused“) aga sellist destruktiivset elaani kahtlemata evib (viimatistest kõige selgemalt ilmselt „Keskea rõõmud“20). Ent „Surmatantsu“ puhul tundub katastroofi-metafoorika kehtivat ka konkreetse (vaataja seisukohalt mõistagi fiktiivse) tegevussituatsiooni kirjeldamisel. Strindbergi tegelaskolmik – hõbepulmade künnisele jõudnud Edgar ja tema naine Alice ning ebamäärase eluslepiga Kurt, keda kumbki vaenutsevatest abielupooltest enda huvides edukalt väntsutab – on oma esimestel lavahetkedel parajalt vedruna pinges, kuigi pole päris selge, kas katastroof (resp oluline elumuutev sündmus) on äsja aset leidnud (paisates need kolm inimest keset merd asuvale üksikule saarele?) või tajutakse vaistlikult alles äikesepilvede kohumist. Mis tants see on? Lahkumisvalss või soojendusharjutus? Nii või teisiti, paari esimese konversatsiooni järel tundub, et ollakse jõutud tragöödiažanrile omasesse vaikuse ja karje vahelisse vakatusseisundisse,21 teatavasse tsesuurtsooni, kus viimaks pärale jõudev adumine oma olukorra ettemääratusest vabastab inimesed konventsioonide kammitsaist, sugereerides äärmuseni vastutusevaba atmosfääri. Lihtsameelsed on aga need, kes eeldavad, et „viis minutit enne maailmalõppu“ stand by asendisse jäetud indiviidi tahe peaks olema seotud otsavaatamisega oma sisemise minale, veel vähem mingite kogu elukäiku haaravate TOP10 nimekirjade koostamisega. Kaugel sellest, kõige levinum käitumismudel on halenaljakas, kuid inimlikult kahtlemata mõistetav klammerdumine oma igapäevasesse rutiini. Kuna Vihmar pole kunagi uskunud üliinimeste, vaid ikka ja ainult etturite ühiskonda, siis sobib see hiilgavalt Vihmari lavastuste (kuri)kuulsa kvaasiteatraalsusega (esimesena ilmutus see kõige selgemalt vist „Õitsengus“22), mis on mõnes publikurühmas tekitanud ka tõsiseid kommunikatsioonitõrkeid ning mille esteetikat võib määratleda kui teadlikkust teatrisituatsiooni tahtlikust ei20

Esietendus 20.04.2013 Tartu Uues Teatris. Pikemalt vt näiteks: Kristel Nõlvak, Katarsis – vakatus või karje? – Luule Epner ja Anneli Saro (toim), „Etenduse analüüs: võrrand mitme tundmatuga“. Tartu Ülikooli Kirjastus, 2006, lk 48–62. 22 Esietendus 13.03.2011 Eesti Draamateatri väikeses saalis. 21

187

ramisest. Ehk siis: voolujooneliste ja „ühes tükis“ esitatud tegelaste asemel näeme tegutsemas näitlejaid, kes kehastavad rolle mitte niipalju tegelaskuju karakteristikat ja sisetegevust avades, kui mingi muu (ja nende endi vaatepunktist olulisema?) tegevuse kõrvalt, just nii palju, kui aega ja lusti üle jääb. Ühtepuhku jõutakse punkti, kus tekib tunne, et järgmisest sõrmenipsust või spontaansest naerupahvakust langeb näitleja füüsist ümbritsev fiktiivse tegelaskuju koorik ning esitaja astub nüüdsest sujuvalt vaba improvisatsiooni tulvavette (sellised hetked, eriti mõistagi need, mis on tingitud mingist tõrkest etenduse tavapärases kulgemises, on teadupärast „tavavaataja“ poolt alati oodatud magustoit). Samuti kaasneb mõne näitleja – eriti Vihmari enda – puhul rahutuks tegev aimus, et iga tema lavalt lahkumine võib tähendada ka teatrimajast välja jalutamist, kuna näitleja võib lihtsalt „unustada“ etendussituatsiooni olemasolu. Veel üks Vihmarile iseloomulik külg on tegevuse tükeldamine kaootilisteks, ebaproportsionaalsete pikkusega pildikeste jadaks, mille liitekohti täidavad teinekord ebamugavalt pikad, vaataja taluvuspiire kompavad staatilised pausid, teinekord aga muu tegevusega (nn talupojamõistusega võttes üpris) haakumatud laulunumbrid (kohe meenuvad laulunumbrid lavastuses „Jõgi voolab läbi linna“23; „Surmatantsu“ teise vaatuse alguses esitab Kleer Maibaum-Vihmar Valter Ojakääru „Olematu laulu“ jne). Kunagi oma lavastustes lavavälise DJ rolli võtnud Vihmar on järjest enam hakanud seda rolli ka tegevusse integreerima, melomaanist (?) Edgari rollis kasutab ta ära pea iga vaba hetke, et tõmbuda teiste eest oma kodustuudio kaitsvasse pesakesse. Kõneksoleva lavastuse eriline särinaallikas on muidugi lavalt räägitav tegelaskõne. Tuues lavale näiteks Martin Alguse (või teiste nüüdisautorite) teatritekste, jäävad autori pakutud dialoogi stiilitasandid enam-vähem paika, seevastu vaese Strindbergi korjusel stepitakse ilma igasuguse häbitundeta: klassiku karge ja rafineeritud ülevkõne on „lastud alla“ tänapäeva argisesse kloaaki koos kõigi „mähh“- ja „möhh“-kaunistuste, vabalt improviseeritud laperduste ja kõik-missülg-suhu-toob-banaalsustega („See on nagu Eurovisioonis, noh?“). Klassiku krestomaatilisest dialoogist on ennast otsustavalt lahti rebitud, tekst ei vea näitlejat lõa otsas (nagu seda tolmusemates klassikalavastustes ikka juhtub), vaid toimib pigem diskreetse turvavõrgustikuna. Muidugi eeldab kunstikavatsuslikult madaldatud keel ka rustikaalsemat, nn mikumärdilikku mängulaadi, eriti 23

Esietendus 23.12.2007 Eesti Draamateatri suures saalis.

188

meestegelaste puhul. Kuid ka märgatav osa kahe sugupoole eksistentsiaalsest sõjast mängitakse meile ette kraaklevate kööginääkluste tiraadina – seejuures siiski selgelt tajudes seda juuspeent piirjoont, kust algab lameda olustikulavastuse lävepakk ja hakkab koost pudenema Vihmari (uus)metateatraalne mängulaad. Tants ja tagaajamine läbisegi rafineeritud žestiga. Eraldi välja toomist vajab kindlasti lavastuse veel üks, autoparoodiline tasand, mille on oma kirjelduses sobivalt kokku võtnud Maris Johannes: „Küüni elutoas on omaaegsete Pärnu lavastuste rekvisiidid, lavastaja oma muusikamasinaga ise peaosas. Lavastaja naine mängib tema lavaabikaasat. Strindberglik kähmlus võtab kohati Albee kuulsa näitemängu mõõdu. [---] Selline tõejärgne või tõepõhjata teater. Eklektika harmoonia.“24 Nagu eelnevast välja tuli, vihjab Strindbergi „Surmatantsu“ lavateekond – hingepigistavast saatustragöödiast kerglaseks elutoakomöödiaks – otsesõnu nii kunsti kui ka ühiskonna trivialiseerumisele; moodsa maailma üleolekut (et mitte öelda tülgastust) kunagiste ideaalide suhtes on võimatu eitada. Kõik mandub, mandub, mandub, spiraali allapoole-jõnks väärtuste (moraal, religioon, au, väärikus, pühadus, seisusekohasus) skaalal on enam kui silmaga nähtav. Kui sageli mõtleme tänapäeval sellele, et abielulisel ühendusel võiks olla mingi sakraalsem tähendus? Kuigi peab möönma, et ilmselt pidas juba vana August isegi (vähemalt südame põhjas) abielu kui institutsiooni teatud mõttes anakronismiks. Muidugi võiks siin ka omajagu väidelda, öeldes, et endised väärtused pole mitte pildilt kadunud, vaid ilmutavad ennast lihtsalt uuel arengukeerul ja teiste nimede all, hakata rääkima uussiirusest, uusasjalikkusest, uussäästlikkusest … Aga saab seda siis uskuda, kui isegi surm – too alati ja õigel ajal saabuv fataalne tantsulekutsuja – on minetanud oma kõigeülese kohtumõistja funktsiooni. Selle lavastuse danse macabre’i kunstiliseks vasteks on hõbepulmapaari kerge õhtune jalakeerutus Valgre saatel. Ja ikkagi, Vihmari teater võib olla üleolev teatavate hoiakute ja konventsioonide suhtes, kuid kindlasti pole see küüniliselt kõike-olnut-eitav tuumajaam. Tema lavastuste „vigane“ tonaalsus ei välista mingil moel inimlikku, armsalt ja kogukondlikult kokku hoidvat mõõdet. Kui sellega liita veel mängu stiihia, aimamatu assotsiatiivsus, teatraalne astraalsus, siis tundub, et sellest piisab täiesti ühe teatritegemise laadi õigustamiseks. 24

Teatriankeet hooajast 2016/17. Teater. Muusika. Kino, 2018, nr 1, lk 26.

189

VÕIMU VARJATUD JA AVALIKUD MÄNGUD BALLETILAVAL HEILI EINASTO Ballett on sünnist saati olnud kui köietantsija, püüdnud säilitada tasakaalu abstraktse ja süžeelise vormi vahel. Esimese võlu on liikuvate kehade joonistatud mustrites, mis loovad ise tähendusi, kuid ohuks on muutuda sisutühjaks võimekate kehade ja keeruliste liiguste näitamiseks. Teise võlu seisneb selles, et kehalise liikumise kaudu on võimalik teha nähtavaks ja tuntavaks see, mis muudele kunstivormidele jääb kättesaamatuks, ohuks on aga üksnes illustreerida jutustusi, ilma täiendavat tähendust loomata. Kirjutan kolmest balletist (Vanemuise „Ninasarvik“, Estonia „Tramm nimega Iha“ ja San Francisco Balleti „Salome“), mille õnnestumise on taganud nende tasakaal abstraktsuse ja konkreetsuse vahel, tugev dramaturgiline ülesehitus ja autorite selge sõnum. Kõik kolm on lähtunud kirjandusteosest ja käsitlevad inimest olukordades, kui ta puutub kokku endast tugevamate jõududega, on saatuse mängukann. Varjatud võimu vallutus Mai Murdmaa on võtnud vaatluse alla teema, mis on teda loometeel kogu aeg paelunud: üksikisiku vastuseis massipsühhoosiga kaasaminekule, indiviidi tahe säilitada oma isikupära välisest survest hoolimata. Tema viimane lavastus „Ninasarvik“1 on saanud impulsi Eugène Ionesco samanimelisest näidendist, väljendades ilmekalt nüüdisaegse ühiskonna ebakindlust ja kaasajooksiklust, seda, kuidas inimesed alluvad vabatahtlikult nähtamatu võimu survele. Lavastuse elektrooniline, pealetungiv ja ERMi saalis vaatajat ümbritsev muusika ei anna armu, vaid surub peale oma pulsi (mis salvestise vaatamisel2 kaotab intensiivsuse ja muutub mõnevõrra ühetaoliseks), poeb naha alla ja rõhutab seega, et 1

Vanemuise esietendus 13.05.2017 ERMi teatrisaalis. Lavastaja-koreograaf Mai Murdmaa, helilooja ja muusika ettekandja Rainer Jancis, kostüümikunstnik Kaspar Jancis, videokujundajad Kaspar Jancis ja Andrea Guizar, valguskujundaja Tõnu Eimra. Tantsivad Matthieu Quincy, Emily May Ward, Endro Roosimäe, Amy Bowring, Matteo Tonolo, Archie Sladen jt. Vt ka Heili Einasto ja Evelin Lagle, Julgus minna vastu valitsevat hoovust. – Postimees 22.05.2017. 2 „Ninasarviku“ salvestise eest tänan Vanemuise teatrit, „Trammi nimega Iha” salvestise eest Estonia teatrit. Need olid abiks mälupildi värskendamisel.

190

vägivald isiksuse kallal pole alati avalik, vaid sageli varjatud ja hiiliv. Teine atmosfääri looja muusika kõrval on videopilt, mis rõhutab asjalikku ja konkreetset modernistlikku suurlinna, kuid annab viited ka sellele, millest räägitakse või kuuldakse (ninasarvikud). Lavastus on üles ehitatud klassikalise kompositsiooni reegleid järgides: sissejuhatus ja ekspositsioon, kus vaatajale tutvustatakse peategelasi: Bérenger, Daisy ja Jean. Nad on tavalised inimesed, kes istuvad ja tšillivad kohvikus: suitsetavad, tantsivad, jutlevad, loevad lehti. Äkitselt ilmub tagaseinale üksik punane ninasarvik, kes kaob, aga tekitab vajaduse meediast (ajalehtedest) järele kontrollida, mis toimub. On antud esimene signaal, et midagi pole päris nii, nagu peab. Kuid elu läheb omasoodu edasi, vaataja ette tuuakse järgmised tegelased: Härra ja Proua Liblikas, kelle liikumises on tunda Marcel Marceau pantomiimliku klouni Pipi mõju. Liigutused on veidi kohmakad ja nurgelised (sammud on rõhutatult astutud üle kanna, mitte balletilikult üle varba), liigutuste nõksuline iseloom ja tegelemine lilledega loovad tegelastest mulje kui veidi lihtsameelsetest, looduslähedastest inimestest, kes on oma lillede keskel õnnelikud. Kuni Bérenger võtab neilt (luba küsimata) ühe lille, et see Daisyle kinkida – nii luuakse esimene kokkupõrge, ootamatu konflikt, mille lahendus pole aimatav. Härra Liblikas otsib abi vaatajate seas istuvalt Politseinikult. Esmapilgul tundub, et avaliku korra esindaja lahendab situatsiooni, sest võtab Daisylt lille, kuid ta ei anna seda Proua Liblikale. Tema paigaltuurid väljendavad mehes pulbitsevat segadust, ta näiks nagu olevat unustanud, mida ta tegema peaks – kuni Proua Liblikas leiab ise lahenduse, lille oma kätte napsates. Kuid Politseiniku segadus jätkub: ta näib lõputult pöörlevat, ruumi valgus muutub punaseks ja publiku silme all sünnib esimene metamorfoos: Politseinik heidab tuuride lõppedes kuue seljast, pöördub ja jookseb aeglustatud tempos, keha ette kaldu, suurte sammudega ära, tagaseinale ilmub hetke pärast punane ninasarvik. Kuid normaalne elu näib taastuvat, isegi muusika muutub lüüriliseks ning publik kohtub kolmanda seltskonnaga ehk Härra ja Prouaga. Paraku ei kesta normaalsus kaua, sest paari südamlikku duetti ilmuvad ninasarviklikud elemendid: jalgade kangestumine, liikumine aeglustatud pikkade jooksusammudega, millest tegelased algul ehmuvad, kuid näivad siis olukorraga leppivat: tõmbavad endale „sarved“ nina ette ja liiguvad minema. Bérenger, Daisy ja Jean on toimunust samuti segaduses, mida näitab nende džässtantsuline kehakasutus ja Jeani jõu191

„Ninasarvik“ (Vanemuine). Stseen lavastusest. Foto Imbi Mälk

„Ninasarvik“ (Vanemuine). Bérenger – Matthieu Quincy. Foto Imbi Mälk

lised tuuriga hüpped paigal. Muusika rütm muutub pulseerivaks, rahutuks – ja jälle toimub kohtumine Härra ja Proua Liblikaga. Ent nad pole enam endised, nendega on midagi juhtunud. Kuigi nad algul näivad endiselt nautivat lillede keskel olemist ja nende eest hoolitsemist (kastmine), näib Härra Liblikas äkitselt hulluvat: ta murrab oma armsad lilled, kargab paigalt õhku kui konn. Proua Liblikas reageerib sellele küljele tehtud hopsatustega ühel jalal, milles väljendub küsimus ja mure. Ent Härra Liblikas ei pööra talle tähelepanu, tal on liiga palju tegemist iseendaga: tema liikumisse sugenevad „ninasarvikute sammud“. Siiski ei soovi ta kohe alistuda, tema ülakeha heitleb vastupanu ja allumise vahel, kuid ta pole piisavalt tugev, valgus muutub jälle punaseks, Härra Liblikas heidab üleriided seljast, tõmbab endale „sarve“ ette – ja jookseb ninasarvikuna minema. Proua Liblikas ahastab teatraalselt vappuvas nutus abikaasa riiete kohal, ta näiks nagu peletavat kätega pähe tulevaid mõtteid, tagaseinal jookseb kari ninasarvikuid, ning ka tema murdub: ta keha vajub ninasarviklikult veidi ettepoole kühmu, jalad jäigastuvad ning talle varem meeldinud lilled muutuvad vastikuks (ta viskab need järsult maha). Ka tema püüab veel vastu panna, leida lilledes endist mõtet („istutab“ lilled uuesti maha), tuuritab, teeb veel viimaseid vastupanupüüdeid tahapoole hüpetes, mis lõppevad tugevate kontraktsioonidega, aga teda kaasa kiskuv nähtamatu võim on tugevam: ta vajub uuesti veidi kühmu, rebib kleidi seljast, valgus muutub punaseks – ja ka temast saab ninasarvik. Pinge kasvab, ekspositsioonist on sujuvalt saanud teemaarendus, mis kogub jõudu kulminatsiooniks. Ei jää „viirusest“ puutumata enam ka sõbrad: „haigus“ tabab esmalt Jeani, kelle kehas on tunda vastandlikke impulsse, jalad kisuvad harki ja kangestuvad. Bérenger ei anna alla ja püüab sõpra päästa. Toimub klassikaline meeste kahevõitlus: hüpatakse rindupidi kokku; heideldakse partnerit õhku tõstes, seejuures kätest kinni hoides, antakse vastasele jalahoop rindu. Jean heidab kuue seljast – nii on temastki saanud ninasarvik. Daisy ja Bérenger on seda nähes õudusest tardunud, kuid juba õgibki „viirus“ Daisyt. Berengér püüab naist hoida ning järgnev pas de deux on suurepärane näide Murdmaa oskusest erisuguseid tundeid duetivormis edastada. Daisy põimib jalad kirglikult ümber Bérengeri puusade, kuid tõmbub siis mehest eemale, kleiti seljast kiskudes. Mees ei anna järele, võtab naise embusse, kiigutab teda, koos istuvad nad seljad vastamisi – kui semud, kui armastajad. Bérenger nagu püüaks Daisyle meenutada 196

kogu seda rikast maailma, millel ninasarvikute riigis – eelnevate tegelaste arengut jälginult – kohta pole, kuid „haigus“ saab naisest võitu ja ta kaob ninasarvikute sekka. Bérenger jääb üksi, otsides kohta maailmas, kus peale tema pole kedagi. Muusika intensiivistub uuesti, hõivab saali, tagaseinale ilmub hallide ninasarvikute kari, kes Bérengeri ja publiku poole jookseb, ähvardades kõik enda teel tallata. Algul püüab mees sellele, käsi laiali ajades, vastu seista, trotslikult karjale vastu hüpates, muusika kriiskab ja jooksumüdin üha kasvab – kuni mees taipab, et tema pingutusest jääb väheks, ta pöördub ja jookseb (seda on kujutatud aegluubivõttes) üha kiiremini ära. Lõpplahendus saabub, kui Bérenger rebib maha tagaseina kanga, astudes sellega tollest hullunud ninasarvikute ruumist välja, ja jääb üksi väsinult istuma. Murdmaa „Ninasarvik“ on dramaturgiliselt loogilise ülesehitusega, sõnum edastatud selgelt ja konkreetselt. Lavastaja koreograafilised vahendid varieeruvad klassikalisest balletist argiliigutusteni, kasutatud on erisuguseid tantsustiile ja pantomiimlikku klounaadi – vastavalt tegelaste iseloomule, dramaturgilistele nõuetele, sisulisele vajadusele, mis on leidnud kehalis-kineetilise lahenduse. „Ninasarvikus“ ei ole ühtegi pelgalt dekoratiivset võtet ega liikumismustrit, kõigel nähtul on sisemine vajadus, kindel mõte. Esitatud sõnaline kirjeldus annab pelgalt punktiiri toimunust, vaataja saalis ei analüüsi, vaid elab kaasa – eelkõige kehaga, mis tunneb tegelaste siseheitlusi enda omadena ning tajub moondumisprotsessi pinget – ning tunneb transformatsiooni läbi teinu kergendust. Kaasaminek, ühetaoliseks muutumine on raske vaid vastu pannes; kui otsus on langenud ja muutumine toimunud, saabub teatud kergendustunne. Allavett minek on kerge, vastuvoolu liikumine nõuab meelekindlust, füüsilist jõudu ja sisemist veendumust. Minevikuillusiooni hukutav ihalus Nii nagu Mai Murdmaa lavastuse puhul, on ka lavastaja Nancy Meckler ja koreograaf Annabelle Lopez Ochoa kasutanud „Trammi nimega Iha“3 alusena näidendit, sedapuhku Tennessee Williamsilt. Lavastajad on võtnud töö 3

Esietendus 04.11.2017 Estonias. Lavastaja Nancy Meckler, koreograaf Annabelle Lopez Ochoa, libreto autorid Nancy Meckler ja Annabelle Lopez Ochoa, muusika autor Peter Salem, dirigendid Kaspar Mänd ja Lauri Sirp, kunstnik Niki Turner, valguskunstnik Tim Mitchell.

197

kontseptsiooni aluseks teose alapealkirja „Ööliblika lend“ ning ballett võiks kanda pealkirja „Blanche’i hukutav minevikuihalus“,4 mis realiseerub seksuaalkäitumises. Lavastus algab ja lõpeb kujundiga saavutamatu poole püüdlemisest: pimendatud laval seisab heledas kleidis Blanche, kes sirutab käe laes oleva valgusallika (elektripirni) poole, ta sõrmed võbelevad kui liblikatiivad, aga kohe tõmbab teine käsi üles sirutuva peo rinnale ja surub selle püüdluse maha. Tantsija keha avaneb arabeski või ecarté’sse, et uuesti sulguda, avaneb jälle varvastele tõusus, jalad harkis (teises positsioonis), et uuesti kõverduda enesekaitses, käsi nägu ja keskkeha (päikesepõimikut) varjates. Ikka ja jälle sirutub naine valgusallika poole, igatsevalt, keha viimseni välja venitades. Muusika väreleb ja kõlab pisut kummituslikult. See stseen käivitab Blanche’i mälestused, tagasivaate elule, mis selgitab tema olukorda balleti alguses. Näidendis on neist juttu vaid vihjamisi, balletis aga on need põhjalikult esile toodud, et näidata, kuidas elu on vorminud Blanche’i, kuidas tema püüd naasta illusoorsesse minevikku ta hävitas. Muusika pingestub, klaverihelide kõla toob nähtavale räämas sammastega häärberi ja Alani – mehe, kes jääb Blanche’i kummitusena saatma kogu elu. Alan läheneb naisele, puudutab õrnalt ta kätt, seejärel embab teda, naist siiski puudutamata, võtab tal käest. Viiuli ja klaveri saatel vormub duett vastandlikkusest ja sobivusest: duett, mis algul kehaliselt kokku ei puutu, vaid on üles ehitatud käte hoidmisele ja toetamistele. Järgneb esimene suudlus, mis võtab Blanche’i jalust nõrgaks: tema sisemist tundetulva näitavad tantsulised kujundid, teda maast lahti rebivad tõsted, lendlevus, kergus, õhulisus. Ühiseid unistusi väljendatakse kõrvuti liikumise, sünkroonis ühesuguste liigutuste sooritamisega. Libistavad tõsted-keerutused näivad kinnitavat Blanche’i unistust sellest, kuidas ta Alani toel läbi elu hõljub. Arusaamatused on mänglevad: viivuks läheb kumbki oma suunas, et jälle partneri poole tõmbuda. Kellalöögid kuulutavad pulmi, mis on väärikalt pidulikud ja traditsioonilised, ülikondades, mõrsjaloori ja -kleidiga. Kahel pool noorpaari sugulaste rivi, täis kallistamisi ja õnnitlusi, mida näidatakse stiliseeritud argiliigutuste kaudu. Pulmad kulgevad nagu pulmad ikka: algul valss isaga, seejärel liitub kogu külaliste 4 Olen kirjutanud Postimehes sellest, kuidas balleti tegelased eri artistide tõlgenduses mulle tundusid

(Heili Einasto, Seksi surutud soovunelmad. – Postimees 12.11.2017. Heili Einasto, Liiderlikkus kui lõks. – Postimees 12.11.2017), seetõttu keskendun nüüd eelkõige tegevusele ja nende tegevuste tähendustele, püüdes avada kasutatud vahendeid.

198

seltskond, kuni muusikasse ilmub dissonants ning toimub Alani ja Jeffi saatuslik kohtumine. Kuigi pulmakülaliste tants jätkub segamatult, loob muusika hetkeline peatumine ja seejärel kostev kahin mulje saatuse sõrmest. Pulmad on läbi, kuid Alan ja Jeff kohtuvad uuesti, muusikasse ilmub erootiline laetus, mehed „kompavad“ teineteist: Alan surub näo vastu Jeffi kätt, mis täidab ta senitundmatute aistingutega, need avalduvad keha lainetustes, noormeeste embuses, duetis, mida pikivad tõsted ja vastastikused silmavaatamised. Siin on näha seda seksuaalset laetust, mis Alani ja Blanche’i duetis puudus. Hetkel, kui Alani huuled puudutavad Jeffi kaela, astub Blanche sisse ja nende vahele. Järgnevas pas de trois’s ei ole näha üksnes Alani siseheitlust abikaasa ja armukesega seoses, vaid kolme inimese suhet, milles igaühel on kahe teisega oma erootiline tõmme. Korduvad elemendid Blanche’i ja Alani duetist, aga hoopis intensiivsemas, peaaegu palavikulises võtmes. Muusika piazzollalik iseloom toonitab tähendusi, mis avalduvad tantsijate liikumistes: kätest tõmbamistes, vastandustes, ülakehade tõmbumistes ja tõukumistes. Alan näib naise juurde astumise ja põlvega naise puusa puudutamisega anuvat Blanche’ilt mõistmist ja ka füüsilist lähedust, aga naine jääb liikumatuks, mis tekitab Alanis tagasipõrke. Blanche pöördub temast ära ja selle liigutusega ei tõuka ta eemale üksnes meest, vaid ka sobimatut, ebaesteetilist kirge. Alan püüab haarata Blanche’i kätt, aga naine lükkab selle laksuga ära, nii et mees kangestub. Miski temas murdub sel hetkel, ta taganeb, siis jookseb ära. Kõik on vaikne nagu enne tormi – ja siis kostab pauk, kumin, Blanche langeb haavatuna longu, nagu oleks lask tabanud teda. Kordeballett, kes balletis on kahes rollis – ühelt poolt on nad reaalsed inimesed selles loos ning teiselt poolt tegelaste emotsioone võimendav ja nende tegusid kommenteeriv „koor“ nagu antiiktragöödias –, siseneb kaste kandes: moodustatakse kitsas püüne, millel kõnnib end maha lasknud Alan, külg verine. Ta sirutab käed Blanche’i poole ja kukub, kuid enne kui naine jõuab reageerida, võtab Jeff Alani keha sülle ja kannab selle ära. Selle osaga on esitatud minevik, mida Blanche sellest kaugenedes üha enam tagasi ihaldab, mõeldes seda endale üha säravamaks. Noorusarmastuse ja -illusioonide hävingut toonitab pantomiimne, kujundlik stseen, milles mitme perepildi tarvis poseerimise abil näidatakse aja kulgu ja Blanche’i üksi jäämise valu. Poseeritud pilt, fotovälgu sähvatused ja viiulid loovad nostalgilise meeleolu: esimene pilt on tehtud siis, kui Blanche’i õde Stella läheb kodunt linna õnne otsima. 199

Pereliikmed vahetavad kohad ja jälle tekib pilt, mis hakkab tegelasi kaotama: algul „sulab“ põrandale isa, seejärel ühe- ja lõpuks kahekaupa teised pereliikmed. Veidi aega seisab sellel üksi ema, aga siis vajub ka tema maha ning muusika ulguvate helide saatel veerevad kõik ära kui kolletanud lehed sügistuules. Kõuekõmina saatel laguneb ootamatult kokku nii kindlana tundunud häärber – ja see on tõesti ootamatu, sest tundus olevat tagaseinale maalitud, kuid osutus hoopis kastidest kokkupanduks ja varises nõnda tõesti rusudeks. Suits, kumisevad gongilöögid – kõik rõhutab Blanche’i maailma kokkuvarisemist. Enne Blanche’i elukäigu jätkumist viivad lavastajad meid Stella ellu. Noor naine jõuab linna, mida iseloomustab sagimine, hoopis teised helid (džäss) ja inimtüübid kui tema varasemas elus. Linna ahvatlusi ja kergemeelsust sümboliseerib moodsa poisipeaga kabareetantsijanna, kelle sinistest sulgedest kostüümisaba viitab temale kui „linnukesele“, mida täiendab vastav liikumine: koketeeriv varvastel tippimine, hüplemine, erootiline mäng (ta sirutab käe meestele suudlemiseks, kuid tõmbab viimasel hetkel ära), keerlemine madruse käevangus. Sama meeleolu ja tegelased võtavad hiljem vastu linna jõudnud Blanche’i. Stella ja Stanley kohtumine ja suhte algus on hoopis teistsugune kui Blanche’i ja Alani oma: nad põrkavad linnasaginas tänaval kokku, mille käigus Stella käekott eemale paiskub. Stanley toob selle naisele tagasi, kuid siis, et naise tähelepanu uuesti köita, rabab selle ta käest ning narritab teda. Meenub sarnane stseen Jerome Robbinsi džässballetist „Fancy Free“ (1944), milles samamoodi kõlasid trompetid ja klaveri pulseeriv rütm, mis teevad kuuldavaks noorte vere vemmeldamise. Narritav kotimäng läheb ühel hetkel üle hoopis kirglikumaks kehade kontaktiks – romantiline õhkamine ei kuulu Stella ja Stanley suhtesse algusest peale. Järgnev stseen on kontrast eelmise pulbitseva elujaatusega: Blanche püüab oma kokkuvarisenud elu unustada alkoholi, seksi ja meeste käest armuteenuste eest saadud kingituste abil. Ka siinses seksis puudub romantika, kuid erinevalt eelmise stseeni tormilisusest on käesolevas pildis tunda kainet kaalutlust ja seejuures iha joovastuse järele: alkoholi rolliks on meeled üles kütta ja mõttepiirangud maha tõmmata. Koreograafia mängib naturalismi ja kujundlikkuse vaheldumisega: mees silitab voodil selitava Blanche’i jalga puusani ja alla, siis paneb pea istuli tõusnud naise sülle; hiljem on Blanche korraga kahe mehe käte vahel, antuna ühe käest teise, liikumine on pikitud kõrgete ettesuunatud jalatõstetega,

200

mis üsna avameelselt seksuaalsele tegevusele viitavad. Kainenemine pole meeldiv, vaid toob kaasa pohmelli ja ahastuse. Noorukese hotellipoisi tulek toob meelde surnud Alani, kes viirastusena varjus seisab. Muusika meenutab Blanche’i ja Alani kohtumist ning Blanche läheneb hotellipoisile nii, nagu ta kunagi lähenes Alanile, sama õrnalt, sama püüdleva sirutusega – nii väljendub naise soov minna sellesse hetke, kui kõik tundus olevat hästi. Muidugi osutub see võimatuks, muusika võtab kurjakuulutavad toonid, kogukond (kordeballett) siseneb ja selle liikumises annavad tooni rusikasse surutud käte taguvad liigutused. Blanche heidetakse kogukonnast välja ja tal ei jää muud üle kui uut elu alustada – miks mitte linnas, õe juures? Aururongi puhisemine ja hüvastijätumuusika meenutavad perepiltide stseeni ja panevad punkti Blanche’i elule kodulinnakeses. Jällegi kohtumine linnasaginaga, klubieluga, vaatajale tutvustakse lähemalt Stanleyt ja ta sõpra Mitchi. Stanley äge loomus avaldub tema visklemistes küljelt küljele, hüpete vaheldumises maha laskumistega ja kõige ehtsamalt seksis Stellaga. Koreograaf ei vaevu kujunditega mängima: Stanley ja Stella suhte loomalikkust toonitavad naturaalsed sugutamisliigutused, tormilised embused nägudega teineteise poole olles või mehe naise tagantpoolt haaramises. Nende passiooni jõulisust demonstreerib sissejooksev kordeballett: naised hüppavad meeste kätele üles ja jäävad sinna, ülakehad ekstaatiliselt kumerdunud, nende keskel keerutavad Stanley ja Stella ning lõpuks tekib ühine puntratantas, rullimised üksteise embuses põrandal, viiulite jõulise korduva väreluse saatel – ehe iha, ilma õrnuse või helluseta. Sellele brutaalsevõitu pildile vastandub Blanche’i rafineeritud kurameerimine Mitchiga: pantomiimsete vahenditega kujutatud paadisõidud, restoranis käimine, kinos mehe kaissu pugemine hirmutava stseeni peale – ja kõigele vaatamata distantsi hoidmine: ta on valmis meest suudlema, kuid niipea, kui Mitch soovib enamat, lükkab naine mehe eemale ja jätab ta üksi. Sellele tüünele kulgemisele järgnev Mitchi soolo trompeti ja klaveri saatel on küll iseloomult mõtisklev, kuid mõtete pulbitsevat ja segast iseloomu näitavad hüpped ja tuurid, mille rahutust kriipsutab alla mehest mööduvate inimeste kaine ja asjalik kõnnak. Samal ajal, kui Blanche tagalaval vannis nautlevalt oma sääri silitab ja ilusast elust (Mitchiga?) unistab, loeb Stanley eeslaval tema päevikut ja kirja, mis paljastab Blanche’i mineviku: naist nelja mehega intiimselt suhtlemas. Kui Blanche vannist tuleb ja Stanley talle kirja näitab, kõlab muusikas alguse ööliblika (mine-

201

vikuihaluse) teema, millele järgneb Blanche’i kogukonnast väljaheitmise marssiv rütm, kuulujuttudele viitavad sosinad, naise hirmu edastavad südamelöögid, mida kõike visualiseerib koori rolli kandev kordeballett: kirja edasiandmine, hüpped, jooksud, kõndimised, kirjaga näo katmine, Blanche’ist ärapöördumine ja temast eemalehoidmine. Muusika rütm kiireneb, viiulite saagimine muutub kõrvale füüsiliselt peaaegu valusaks, rühm jookseb kirjadega sisse, kaks meest loobivad Blanche’i – viide Alanile ja Jeffile, kuni naine haarab pudeli, kõlavad lasud. Selle tundepöörise lõpetab Mitchi saabumine, kiri näpus. Järgnev stseen, kontrastina eelmise jõuliselt tantsulisele, on argiselt tegevuslik: Mitch pärib aru, rebib maha varem lambipirni katteks pandud pabervarju ja tirib naise valguse kätte, on peaaegu valmis naist vägistama, kuid siis laseb tast lahti ja jätab ta üksi. Jälle kostab ööliblika teema, varvastel tippiv naisrühm toob esile Blanche’i igatsuse olla hoitud ja hellitatud, naise käelabad värisevad kui liblikatiivad, ta kõigub kui taim tugevas tuules, muusikasse ilmub meenutuse pulss ja kutsuv trompet. Stanley saabub koju, tal tekib vaidlus Blanche’iga: nende tüli olemust näitab kordeballett, kes kaste tõstab, toonitades, et tegemist on vana teemaga (polegi oluline, mis see konkreetselt on), Blanche’ile meenub Alan, hotellipoiss, teised mehed. Ta haarab jälle pudeli järele, paneb selga piduliku punase kleidi ja läheb välja. Kui ta tagasi jõuab, on Stanley üksi (Stella on sünnitushaiglas) – jälle tekib Blanche’i algatusel tüli, kuni Stanley äkiline loomus ja viha naise vastu temast võitu saab ning ta otsustab Blanche’i tema arvates võltsid pretensioonid purustada: ta rebib naisel kleidi seljast, haarab tal kägistavalt kaelast („Jää vait!“) ja laseb ta siis alla kukkuda, nii et Blanche jääb neljakäpukile maha. Kuid raevunud Stanleyle ei piisa sellest, ta tõukab naise jalaga pikali, haarab uuesti kaelast ja hoiab teda hetke. Naine saab lahti, kuid nüüd on Stanley nii üles keeratud, et teda ei peata miski. Ta haarab naise ja viskab voodile ning vägistab jõuliste sugutamisliigutustega tagant, jõhkralt, naist alandavalt ja tahtlikult haiget tehes. Kui mees on end tühjendanud, viskab ta läbitõmmatud naisele peale tema punase kleidi kui nartsu – selles liigutuses väljendub suhtumine nii Blanche’i pretensioonidesse (õhtutualetti, mis tööliskeskkonda kuidagi ei sobi) kui ka naisesse, kes on tema meelest võrdne nartsuga – ja läheb ära. Blanche liigub maas kui surmavalt haavatud olend, kuni haiglast tuleb õnnelik Stella koos oma beebiga. Asjalikult toob Stella Blanche’i kohvri ja aitab talle kleidi selga. Blanche’il pole tema elus kohta ja Blanche’i juurde astunud valges kitlis mees annab viite

202

naise edasisele saatusele (vaimu)haiglas. Hallidesse tuubkleitidesse rõivastatud naisrühm liigub tagant ettepoole, punane lill suud sulgemas (unistavad naised, teie saatus on vaikus, näib see kujund ütlevat), siis kõnnib läbi Alan – muusikas kordub uuesti ööliblika motiiv – ja ballett lõpeb, nagu algas, Blanche’i sirutumisega valgusallika poole. Ajal, kui pöördumine illusoorsesse minevikku on paljudele riikidele ja rahvastele muutunud ahvatlevaks paleuseks, mõjub Meckleri ja Ochoa ballett hoiatava näitena. Kuigi autorid keskenduvad üksikisikule, võib nähtut vaadelda laiemalt, tegelaskujusid sümbolitena. Blanche’i enesehävituslik käitumine tuleneb soovist olla uuesti „suur“, mugavalt unustades, et aega, mil ta oli „suur“, tegelikkuses ei eksisteerinud: tema kooselu Alaniga ei olnud abielu ideaalnäide, vaid illusioon, mis varjas partnerite tegelikke soove ja ihasid. Olgu Stella ja Stanley kooselu kõrvaltvaatajale milline tahes, selles on ehedust ja ausust, mis on Blanche’ile kätte- ja osaliselt ehk ka arusaamatu. Kuid mis peamine: meeldigu nad või mitte, ent Stella ja Stanley elavad olevikus ja suunavad pilgu tulevikku, mitte minevikku. Võimu teostumine tapmisrituaalis Lisan neile kahele Eestis esietendunud balletile teisel pool maakera San Franciscos ilmavalgust näinud „Salome“,5 mis sarnaselt kahe eelneva teosega tõukus kirjanduslikust materjalist, kuid on lahendanud selle nüüdisaegses võtmes, puudutades praegugi aktuaalseid teemasid. Kuigi Salome lugu on pärit piiblist, on Lõuna-Aafrikas sündinud portugali koreograaf Arthur Pita peamisteks inspiratsiooniallikateks balleti loomisel olnud Oscar Wilde’i näidend (1891), David McVicari lavastatud Richard Straussi ooper ja David Lynchi filmid. Ta heitis kohe kõrvale mõtte Salomest kui striptiisitarist, pidades seda „naistevihkajalikuks ja liiga lihtsaks. Selle asemel ma kasutasin mõtet rituaalist“.6 Küsimused, mida ta lavastades endale esitas, olid: „Kuidas võiks see lugu tänapäeval toimuda? Kus need inimesed oleksid?“ Nii valis Pita Herodese sünnipäeva asemel Salome oma, tuues tegevuse nüüdisaega. Eesriide avanedes oleme uduses öös keset eikellegimaad, kuhu sõidab ehtne 5

Esietendus 09.03.2017 San Francisco Balletis. Koreograaf Arthur Pita, muusika autor Frank Moon, lava- ja kostüümikunstnik Yann Seabra, valguskujundaja Jim French. 6 Siin ja edaspidi on tsiteeritud Arthur Pitat San Francisco Balleti programmide kavaraamatust, lk 34–35.

203

„Salome“ (San Francisco Ballett). Salome – Dores André. Foto Erik Tomasson

must pikk limusiin, mis sümboliseerib rikaste ja ilusate elu: „See on kõik: kindlus, palee, raha, rikkus; see on tume ja õudne nagu kirst; see on pahaendeline – sa ei tea iial, kes seal sees on,“ on kommenteerinud koreograaf. Limusiinist astub välja neli kantpead mustades ülikondades, päikseprillid ees. Nende järel ilmuvad Herodes, Herodias ja nende tütar Salome, kõik rõivastatud šikilt ja kallilt – just sellised inimesed, kes on harjunud alati oma tahtmist saama. Tegemist on neiu 16. sünnipäevaga. Talle ulatakse tort, millest kargavad pauguga välja konfetid, nii et hetkeks tundub, nagu oleks laval lumetorm – see juhatab sisse rituaali, millega Salome pühitsetakse oma vanemate ellu. Herodes ulatab tütrele kokteili, mis neiu uimastab, ning nende ette veetakse seitse linaga kaetud vangi. Niisiis on Salome seitsme seljast heidetud loori asemel (nagu Wilde) seitse lina, mis ükshaaval eemaldatakse vangidelt, kes peavad Salomega tantsima, et temast naine teha. Mehed seisavad ja liiguvad maadligi, nende keharaskus on suunatud alla põrandasse, mõnikord trampides, nende käed on rippu. Neile vastandub punases siidkleidis Salome siugjas liikumine. Lõpuks valib Herodias tütrele sobiva mehe välja ja jätab nad omapäi. Droogi mõju all on Salome (just nagu alkoholist joobnud Blanche) vabanenud seksuaalset käitumist pärssivatest mõttemallidest, seejuures kui tema meeled ja kehatundlikkus on võimendunud. Ta vallutab valitud mehe talle otsa ronides, tema küljes rippudes, heites oma keha vastu meest, kes ta kinni püüab, püüdes samal ajal hoida eemale neiu lähenemiskatsetest – ta ju teab, et kui ta järele annab, on ta lips läbi (muul juhul säilib lootus, et ehk ta elab veel). Kuid väljavalitul pole võimalik oma saatust vältida: tütarlapsest saab naine, misjärel kantpead tirivad ohvrilooma vaateväljalt ära, et hetk hiljem tuua Salomele rätikuga kaetud kandik, millel on vallutatud/allutatud mehe pea. Ning Salome, ikka veel uimas, suhtleb sellega kui ahvatleva seksobjektiga, kuni istub autosse, kus vanemad teda ees ootavad. Selleks korraks on rituaal läbi, veel üks võimuladvikusse kuuluv näitsik on pühendatud oma seltskonna varjulistesse ja skandaalsetesse võimumängudesse. Arthur Pita „Salome“ viitab lugudele, millest ollakse ehk netiavarustest lugenud: rikaste ja ilusate salapärastest pidudest7 või jahtidest öösel, kus ei kütita

7 Elizabeth Flock, Bohemian Grove: Where the Rich and Powerful Go to Misbehave. – Washington Post

15.06.2011.

206

mitte loomi, vaid selleks eesmärgiks kohale veetud inimorje: need on eluheidikud, keda taga otsima ei hakata ja keda võib karistamatult maha lasta, või kodutud lapsed ja noored, kelle peal saab harrastada erisuguseid väärastunud seksuaalkäitumise vorme8. „Salome” pole lugu kunagi toimunud (kuri)teost, vaid nendest tegudest, mis varjatult ja erinevas vormis toimuvad ka siin ja praegu. Võimu varjatud ja avalikud mängud Igaüks neist kolmest balletist avab võimu erisuguseid tahke: olgu tegu alistumisega massipsühhoosile, seksuaalsetele ihadele ja minevikuihalusele või hoopis tungiga omada täit võimu kellegi elu üle. Kõik kolm balletti on tugeva dramaturgilise selgrooga, milles kogu liikumismaterjal, olgu tantsuline või pantomiimiline, lähtub süžeest, ning on põhjendatud olukordadega ning tegelaste motiivide ja emotsioonidega. Isegi kui mõned stseenid neis teostes on ehmatavalt naturalistlikud või tunduvad liialt otseütlevaina, puust ette ja punaseks tehtuina, õigustab neid teema valik ja rõhuasetused. Liialt poetiseerituna või abstraheerituna kaotaksid stseenid oma mõju ega näitaks vajaliku selgusega, mis toimub inimese meeltes ja kehas võimu varjatud ja avalike mängude kestel ja keskel. Iga nimetatud lavastuse puhul on tunda, et koreograafi-lavastaja jaoks on käsitletav teema oluline, et tal on sisemine vajadus seda avada nüüd ja praegu – ja just liikuva inimkeha kaudu. Võimu mõju on esmajoones tuntav ihulisel tasandil, aistingute kaudu, intellekt lülitub sisse hiljem, keha reaktsioone mõista ja mõtestada püüdes. Siit kasvab välja liigutus – otseses ja ülekantud mõttes, liigutus muutub mõtestatud sõnumiks, mis edastab ja loob tähendusi ja need on mõistetavad ka siis, kui nende kogeja (vaataja) seda ei teadvusta. Hea tantsuline jutustus, eriti balletis, ei paku üksnes silmailu, vaid ka rikastavat (kehalist) kogemust.

8 Ryan Christián, Six Case Studies That Point To Massive Child Pedophilia Rings at the Highest Power

Levels. – The Last American Vagabond, 11.11.2016.

207

KAHE BALLETIARTISTI PORTREED: JEVGENI GRIB JA LUANA GEORG ALICE LAANEMÄGI Tantsijaks sündinud Jevgeni Grib 2017. aasta loomingu eest (Alan lavastuses „Tramm nimega Iha“1 ja Hilarion „Giselle’is“2) Eesti teatri aastaauhinna pälvinud Jevgeni Grib on üks mitmekülgsemaid ja omanäolisemaid meessoliste Eesti Rahvusballetis. Teda iseloomustab voolav tantsulisus, ülim plastilisus, emotsionaalsus, musikaalsus, hea lavastajaja partneritunnetus. Grib on üks neist õnnelikest, kes on tantsijaks sündinud ega isegi oska unistada erialast, mis poleks seotud balletiga. Kõik tema elus keerleb tantsu ümber ja elu väljaspool teatrit pakub talle omakorda inspiratsiooni nii tantsija kui ka koreograafina.3 1988. aastal Tallinnas sündinud Jevgeni Gribile oli juba väikese lapsena selge, et temast saab tantsuartist. Tänu vanaema eksimatule silmale, kes nägi noores poisis ära tema kutsumuse ja ande, sattus ta Tõnu ja Svetlana Veileri loodud ja juhitud eraballetikooli Fouettè. Fouettè aegu meenutab Grib sooja tundega. Juba neil aastatel oli tal võimalus teha seda, mida ta kõige rohkem armastas: olla publiku ees laval ja tantsida, osaleda galadel ja etendustel. Fouettèst, mille ta lõpetas 2001. aastal, jõudis Grib Tallinna Balletikooli, kus ta jäi peagi silma nii õpetajatele kui ka lavastajatele. Balletikooli vanema astme klassides õppides tantsis ta juba mitmes lavastuses, sealt sai ka alguse tema koostöö ja sõprus ühe kõige põnevama Eesti balletilavastaja Marina Kesleriga. 2008. aastal osales Grib meespeaosalise Pepe rollis Kesleri tehtud lõpulavastuses „Bernarda Alba maja“4. Kesleri julgustükk lavastada nii sügava süžeega ballett 1 Esietendus 04.11.2017 Estonias. Lavastaja Nancy Meckler, koreograaf Annabelle Lopez Ochoa, libreto

autorid Nancy Meckler ja Annabelle Lopez Ochoa, muusika autor Peter Salem, dirigendid Kaspar Mänd ja Lauri Sirp, kunstnik Niki Turner, valguskunstnik Tim Mitchell. 2 Esietendus 07.04.2017 Estonias. Koreograaf-lavastaja Mary Skeaping, kunstiline nõustaja Irmgard E. Berry, originaalkoreograafia autorid Jean Coralli ja Jules Perrot Marius Petipa redaktsioonis, dirigendid Vello Pähn, Lauri Sirp ja Kaspar Mänd, lavakujundaja David Walker, valguskunstnik David Richardson. 3 Portreeartikkel põhineb autori intervjuul Jevgeni Gribiga, mis toimus 11.01.2018. 4 Esietendus 14.06.2008 Estonias.

208

õigustas end: noored tantsijad, alles balletikooli õpilased, näitasid hämmastavat emotsionaalset küpsust. See oli esimene märk, et Tallinna Balletikoolist on sirgumas noor andekas tantsija – Jevgeni Grib. Sama lavastust esitati ka kaks aastat hiljem tema lennu lõpulavastusena. 2010. aastal pärast Tallinna Balletikooli lõpetamist (erialaõppejõud Enn Suve) osales Jevgeni Grib edukalt Eesti Rahvusballeti katsetel ja osutus truppi valituks. Esialgu küll meesrühma liikmena, ent õige pea tantsis ta juba solistirolle, kulminatsiooniks printsi osa Kesleri „Tuhkatriinus“. Jevgeni Grib jäi balletiartistina Estoniasse aastateks 2010–2013. Tema selle perioodi repertuaari kuuluvad Prints (Prokofjevi „Tuhkatriinu“), Tantsiv Härra (MacMillani „Manon“), Kavaler (Delibes’i „Coppélia“), Kavaler (Hyndi „Rosalinde“ Johann Straussi muusikale), samuti solistirollid Kesleri „Othellos“, Harchenko „Vestluses luigega“, Balanchine’i „Who Cares’is“ ja Helimetsa balletis „Aeg“. 2012. aastal pälvis Grib Kristallkingakese auhinna, mis antakse igal aastal kahele silmapaistvale noorele teatriinimesele esimeste märkimisväärsete lavatööde eest. Kesleri esimeses täispikas balletilavastuses „Tuhkatriinu“5 Prokofjevi muusikale astus Jevgeni Grib lavale printsina, partneriks Alena Škatula. See küllusliku ja lopsaka kujundusega ballett leidis palju tähelepanu. Küll heideti ette, et pillav kujundus varjutab koreograafia, küll seda, et Kesler ei hoia täispikas lavastuses talle lühiballettides nii omast tempot ja sügavust. Ent tantsijad ilmselgelt nautisid oma rolle ja mitmed neist said näidata end täiesti uuest küljest. Nende seas Grib, kes oli senised solistirollid teinud pigem nüüdisaegse vormikeelega lavastustes. Klassikaline printsiroll oli nii talle kui ka publikule uus, huvitav ja intrigeeriv. Edukas esinemine printsina balletis „Tuhkatriinu“ tõi maailmakuulsast Boris Eifmani teatrist pakkumise, millest oli võimatu keelduda. Et mitte jätta oma koduteatrit ootamatu lahkumise tõttu hätta, seadis Grib tingimuseks, et Eifman lubab tal olla hooaja lõpuni Estonias ja alustada Peterburis sügisel 2013. Kuigi tavaliselt esitab tingimusi Eifman, siis ilmselt oli ta Jevgeni Gribi erakordses talendis nii veendunud, et nõustus teda pool aastat ootama. Peterburi Riiklik Akadeemiline Balletiteater on üks maailma omanäolisemaid ja uuendusmeelsemaid balletiteatreid, mille 1977. aastal asutas selle teatri direktor, kunstiline juht, lavastaja ja koreograaf Boris Eifman. Teatril on 2013. aastast ka oma tantsuakadeemia. Direktor Eifman juhib teatrit kindlal käel, kriitikute 5 Esietendus 16.11.2012 Estonias.

209

„Tuhkatriinu“ (Estonia). Prints – Jevgeni Grib, Tuhkatriinu – Alena Shkatula. Foto Rünno Lahesoo

„Pähklipureja“ (Estonia). Lillede valsi solistid – Ketlin Oja ja Jevgeni Grib. Foto Rünno Lahesoo

hinnangul kohati lausa diktaatorlikult, ja teeb kõik lavastused ise, luues ainuisikuliselt ka kogu koreograafia. Teatri repertuaaris ei ole mitte ühtegi „võõrast“ teost, kõik lavastused on Boris Eifmani originaalkoreograafiaga. Tema trupp on ääretult omanäoline, väga tehniline ja emotsionaalselt pingestatud – vastasel juhul ei olekski võimalik edasi anda seda intensiivset, sisekaemustest ja intriigidest pulbitsevat, kohati isegi peadpööritavat, aga ääretult kõnekat ja intelligentset koreograafiat. Iga tema lavastus on täpne ja nüansirikas jutustus. Eifmani lavastuse vaatamine on kui sõit Ameerika raudteel, iga hetk pakub tugevaid elamusi ja mitte sekundikski ei jõua mõelda, kuhu see pöörane sõit välja viib. Etenduse lõppedes on aga tunne, et ollakse kogenud midagi erilist ja pöörast, seejuures emotsionaalselt tohutult nauditavat. Selleks et teha laval nii pöörast sõitu kaasa, peab olema eriline tantsija – nii füüsiliselt kui ka hingeliselt. Jevgeni Gribist kumas sellist potentsiaali, et noor tantsija võeti kohe solistiks, mis näitab nii Eifmani usaldust kui ka seda, et tema tabav silm nägi Gribis midagi sellist, mida paljud tantsijad ei saavuta ka aastatepikkuse raske tööga. Kui loodus on andnud talle imepärase füüsise koos plastika ja kehakeelega, samuti oskuse olla nii etenduses kui ka rollis sajaprotsendiliselt sees, siis Eifman lisas sinna filigraanse tehnika, kohati üliinimliku jõu ja vastupidavuse, lavalise julguse ja väljenduslikkuse. Grib ütleb, et tagantjärele oma rolle videolindilt vaadates ei suuda ta isegi mõista, kuidas ta on selleks kõigeks, mida ta laval teeb, üldse füüsiliselt võimeline. Ilmselt ongi määrav lavastaja ja koreograaf, kes suudab anda nii tugeva emotsionaalse laengu, et tantsija teeb laval seda, mis talle ilma rolliga kaasas käiva emotsioonita poleks jõukohane. Eifmani hingejõud ja sellest tulenev inspiratsioon on tohutu, seda jagub nii tantsijatele kui ka publikule. Eifmani trupis tantsimine on suur võimalus. Grib sukeldus läbinisti sellesse võlumaailma, saades kohe solistirolli ballettides „Red Giselle“ Tšaikovski, Sсhnittke ja Bizet’ muusikale, „Vennad Karamazovid“ Wagneri, Mussorgski ja Rahmaninovi muusikale, „Reekviem“ Šostakovitši ja Mozarti muusikale ning muidugi unelmate nimiroll balletis „Onegin“ (muusika Tšaikovski ja Sitkovetsky). Erinevalt maailma lavasid vallutanud, läbinisti Puškini lüürikal põhinevast romantilisest John Cranko balletist „Onegin“, mis ka Eesti Rahvusballeti mängukavas, on Eifmani tõlgendus6 palju radikaalsem ja intensiivsem, kesken6 Esietendus 03.03.2009.

212

dudes peategelaste siseheitlustele ning tuues nende hinges välja äärmuslikke poolusi ja hingetahke. Gribi käsitlus Oneginist võimaldas tal välja tuua oma tugevamad küljed. Tema hing võtaks justkui keha üle, nii et mitte miski füüsiline ei ole võimatu. Energia ja emotsioon, mis temast välja voolab, on kaasahaarav ja kütkestav. Gribi puhul tundubki, et mida keerukam ja mitmekülgsem on roll, seda paremini ta suudab seda sooritada. Kõige rohkem kõlapinda leidis Jevgeni Grib aga noormehe rollis Anna Ahmatova samanimelisel autobiograafilisel poeemil põhinevas balletis „Reekviem“7. Kuulsa vene luuletaja kannatustel ja läbielamistel põhineva ühiskonnakriitilise lavastuse tõlgendus nõuab tantsijalt eelkõige tohutut empaatiat: oskust panna end süsteemist tulenevate jõhkrate ja absurdsete olukordade keskmesse ja tuua välja inimeste siseilmas toimuv hetkel, kui nad on justkui marionetid kellegi mängulaual. See ballett on lugu inimelust ja selle tuumast. Ent koostöö fanaatilise geeniusega toob kaasa ka raskeid hetki. Et olla maailmatasemel balletitrupi solistina oma ülesannete kõrgusel, tuli Gribil loobuda kõigest muust: vabast ajast, hobidest, sõpradest, ka perekonnast – selleks kõigeks lihtsalt ei jagunud enam aega. Töö Boris Eifmaniga tähendas tema elufilosoofia omaks võtmist. Eifmanile on ballett rohkem kui eriala – see on tema eksistentsi kogu olemus, tema missioon. Kaks aastat elas ja hingas Jevgeni Grib balletiga ühes rütmis, andes keha ja hinge sellele imelisele kunstile ja ohverdades isikliku elu. Igatsus lähedaste, perekonna ja armastuse järele, samuti pidev ajapuudus viisid Jevgeni Gribi otsusele lahkuda Eifmani teatrist. 2014.–2015. aasta hooaja lõpetas Grib veel Eifmani juures, küll raske südamega, kuid seejuures juba kindla teadmisega, et uut hooaega ta seal ei alusta. Ta kaalus ka võimalust mitte tulla tagasi Eestisse, vaid proovida õnne Euroopa juhtivates tantsuteatrites. Ent patrioodina otsustas ta naasta Eesti Rahvusballetti koosseisu, põhjendades oma otsust ka põhimõttega, et Eesti juurtega tantsijatel on moraalne kohus anda endast ja oma loomingust midagi kodumaale, mis on panustanud nende haridusse ja loomingulisse arengusse. 2015.–2016. aasta hooaega alustas Jevgeni Grib Eesti Rahvusballeti solistina. Oma teisel Estonia perioodil on ta teinud mitu põnevat rolli: nimiosa Toomas Eduri balletis „Modigliani – neetud kunstnik“, Alan Nancy Meckleri ja Annabelle Lopez Ochoa balletis „Tramm nimega Iha“, Sulane ja Kurat Marina Kesleri bal7 Esietendus 27.01.2014.

213

„Kratt“ (Estonia). Sulane – Jevgeni Grib. Foto Rünno Lahesoo

„Uinuv kaunitar“ (Estonia). Printsess Aurora – Alena Shkatula, printsess Aurora kosilane – Jevgeni Grib. Foto Rünno Lahesoo

letis „Kratt“, Margus Marina Kesleri balletis „Libahunt“, solistiroll Toomas Eduri „Vaikivates monoloogides“. Samuti palju kõrvalosi: ääretult sümpaatne osatäitmine Greminina John Cranko „Oneginis“, nimiosa ja lillede valsi solist Tšaikovski „Pähklipurejas“, Saabastega Kass Tšaikovski „Uinuvas kaunitaris“. Ühe lemmikuna nimetab Grib nõiarolli võrratus muinasjutulises lasteballetis „Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi“,8 mille lavastaja ja koreograaf on ungarlane Gyula Harangozó ning muusika autor ungari helilooja Tibor Kocsák. Solistirollidest on üks märkimisväärsemaid nimiosa Toomas Eduri balletis „Modigliani – neetud kunstnik“9. Peategelast kehastavad vaheldumisi solistid Anatoli Arhangelski ja Jevgeni Grib, kes on olemuselt väga erinäolised, aga ääretult huvitavad tantsijad. Sama erisugused on Jeanne Hébuterne’i kehastavad Alena Shkatula ja Luana Georg. Nende vahelduvatest solistikombinatsioonidest ja omavahelisest sünergiast tulenevana võib üks ja sama lavastus olla etenduseti täiesti eriilmeline. Grib teeb kaasa samuti Eduri originaalloomingu hulka kuuluvas „Katariina I-s“10, kus ta kehastab Aleksandr Menšikovi. Nii „Modigliani“ kui ka „Katariina I“ originaalmuusika autor on helilooja Tauno Aints. Tähelepanuväärne on kindlasti ka Alani roll „Trammis nimega Iha“. Ballett Tennessee Williamsi samanimelise näidendi ainetel andis Gribile võimaluse kehastada peategelane Blanche’i (tantsivad Alena Shkatula või Luana Georg) esimest armastust ja abikaasat, kes hoolimata sellest, et ta sügavalt armastab oma naist, andub kirele noormehe vastu. See väga intiimne ja hingeline roll nõuab tantsijalt palju: oskust väljendada armastust ja kiindumust oma naise vastu, seejuures kehastada homoerootilise alatooniga stseene sünergias meespartneriga. Jevgeni Gribi oskus rolli süveneda ja kehastuda oma tegelaskujuks on kompromissitu, ta suudab mõista selle põhiolemust ja seda publikule edasi anda. Taas kord annab keeruline roll võimaluse Gribil end avada. Tema kehastatavas Alanis on just selline külgetõmme, et publikul on lihtne mõista, miks Blanche ka pärast Alanist lahti ütlemist ja viimase enesetappu ei suuda temast kui ideaalist loobuda ning jõuab ikka ja jälle oma kujutluspildis temani. Gribi tegelaskuju on soe ja lummav, hingestatud inimene, kes on justkui viimane kants sümboliseerimaks kaotatud väärtusi ja õnne, kuid olles seejuures oma keelatud kire ja sellele järgnenud enesetapuga Blanche’i tulevase ebaõnne tõukeks. 8 Esietendus

01.02.2008 Estonias. 11.05.2012 Estonias.. 10 Esietendus 15.03.2018 Estonias. 9 Esietendus

216

Täiesti omaette peatükk on Jevgeni Gribi koostöö Marina Kesleriga. Balletikoolis lavastatud „Bernarda Alba majale“, suvelavastusele „Lahke puu“, lühiballetile „Othello“, täispikale balletile „Tuhkatriinu“ järgnesid mitu huvitavat koostööd. Mitmeid aastaid on Kesler lavastanud Tallinna Balletikooli lõpulavastuseks lühiballeti. 2016. aastal oli selleks „Undiin“, kus lisaks Jevgeni Gribile Hansu rollis tantsisid balletikooli õpilased. Ilmselgelt on Grib ka Kesleri üks lemmiktantsijaid, keda ta ikka ja jälle oma lavastustes kasutab. 2015. aastal tõi Kesler Estonias lavale võrratult kaasahaarava nägemuse Eesti esimesest ja kohati ka kurikuulsast balletist „Kratt“11 Eduard Tubina muusikale. Kui esietendusel kehastas Jevgeni Grib lihtsat ja ausat, selge mõistuse ja kindla moraalikoodeksiga Sulast, siis hilisematel etendustel on tal olnud võimalus astuda ka vastaspoolele – Kuradi rolli. Mõlemat tegelaskuju kehastab Grib talle omase loomulikkuse ja vabadusega. Temas Sulases on tunda avatud ja puhast meelt, siirust ja südamlikkust ning ülimat tagasihoidlikkust, Kuradis seevastu külma kalkuleerivat meelt, hoolimatust ja puhast pragmaatilisust ning tulist sära. Kesleri ilmselt lummavaim lavastus on juba 2007. aastal publiku ette jõudnud „Libahunt“12, kus meespeaosa Margust kehastas Aleksandr Prigorovski, kes praeguseks on balletilavalt lahkunud. 2018. aasta kevadel jõudis „Libahunt“ uuesti Estonia lavale ja oma võimaluse sai Jevgeni Grib. Lavastuses näitab Kesler oma imepärast oskust jutustada tantsukeeles, luua seejuures sügav alltekst ning arutada inimhinge olemuse ja sügavuse üle. Lisaks kõnekale koreograafiale on valitud lavastust saatma ka selline muusika (Lepo Sumera, Raimo Kangro, Arvo Pärt, Lydia Auster), mis annab kõigele lisasügavust. Gribi kehastatud Margus on hea ja südamlik noormees, kes aga ei julge vastu astuda intriigidele ja ühiskondlikule survele. Ta on inimene, kes püüab olla teistele meele järele ning kaotab seeläbi nii iseenda kui ka oma armastuse. Meespeaosatäitjal on siin tänamatu roll kehastada nõrga iseloomuga, mõjutatavat ja allaheitlikku, kuid suure ja sooja südamega meest. Gribi Margus on oma nõrkustest hoolimata sümpaatne ja äratab kaastunnet. Kui paluda Gribil tuua välja roll, mida ta kindlasti tantsida tahab, siis on tema vastus Onegin. Kui Eifmani lavastuses õnnestus tal Oneginina juba laval käia, siis Cranko Onegini roll on veel unistus. 11 12

Esietendus 18.09. 2015 Estonias. Esietendus 29.04.2007 Estonias.

217

„Onegin“ (Estonia). Tatjana – Luana Georg, Gremin – Jevgeni Grib. Foto Harri Rospu

„Vaikivad monoloogid“ (Estonia). Marika Muiste ja Jevgeni Grib. Foto Rünno Lahesoo

Peale tantsijakarjääri on Jevgeni Grib juba proovinud end ka koreograafina. Ainest loominguks leiab ta kõikjalt enda ümbert, iga vaadeldav hetk ja mälupilt võib vormuda koreograafiaks. Esimestena on lavale jõudnud tema modernsed lühiballetid „This Bitter Earth“ Clyde Otise muusikale laulja Dinah Washingtoni esituses ja „Sharps and Flats“ Sasha Pushkini muusikale. Mõlemat balletti on ta esitanud ise koos naispartneriga, aga usaldanud ka teisi meestantsijaid. Teost „Sharps and Flats“ oli 2017. aastal võimalik nautida ka Artjom Maksakovi ja Olga Malinovskaja esituses. Hoolimata sellest, et tegemist on kõrgetasemeliste tantsijatega, on Jevgeni Gribi looming kõige nauditavam ikkagi tema enda esituses. Nii nagu ta on tantsijana lummav, on ka tema koreograafial sama lummus. Luana Georgi kolm hüvastijättu 2018. aasta mais tähistas Eesti Rahvusballeti esisolist Luana Georg balletiga „Tramm nimega Iha“ oma lavajuubelit: 20 aastat Estonia laval. Kahjuks oli seesama sündmus ühtlasi tema lahkumisetendus: hooaja lõppedes jättis Georg publikuga hüvasti. Tegelikult oli see talle juba kolmas kord balletiartisti elukutsega „lõplikult“ hüvasti jätta, ent seekord on ta veendunud, et nii ka jääb.13 1975. aastal Elvas sündinud Luana Georg oli Eesti Rahvusballeti üks enim auhindu saanud baleriine. Tema tiitlite nimekirja kuuluvad Klaudia Maldutise nimeline auhind (2001), Philip Morrise tantsuauhind (2000, 2002), Eesti teatri aastaauhind (duett koos Sergei Upkiniga, 2003), Eesti teatri aastaauhind (2004 ja 2016), Vabariigi Presidendi Kultuurirahastu noore kultuuritegelase auhind (2007), ERGO tantsuauhind (2011). Luana Georgi tee balleti esisolistiks on täis juhuseid ja saatuse keerdkäike. Kui ta poleks algklassitüdrukuna juhtunud ajakirjas Pioneer nägema balletikostüümis tantsijate Dagmar Rangi ja Priit Kripsoni fotot, oleks kõik läinud ilmselt teisiti. Vanemate kahtlustest ja esialgsest vastuseisust hoolimata läks ta Tallinna Balletikooli katsetele. Kandideeris üle 300 lapse, lõpuks jäid viimastena sõelale Luana Georg ja üks vene rahvusest tüdruk. Tulevane klassijuhataja Kaie Kivilaan otsustas, et kuna vene tüdrukute kvoot klassis oli juba täis, siis tuleb võtta vastu see väike lõunaeesti tüdruk. Sellest said alguse Georgi õpingud Tallinna Balletikoolis ning tee tema unistuste rolli Sülfiidi poole – see oli esimene lavastus, mida ta balletikooli õpilasena nägi. 13

Portreeartikkel põhineb autori intervjuul Luana Georgiga, mis toimus 13.01.2018.

Balletikooli lõpetamisega samal 1993. aastal esindas Luana Georg Eestit Eurovisiooni noorte tantsijate võistlusel. Koos partner Stanislav Jermakoviga esitatud konkursinumber August Bournonville’i „Lillede festivalist“ jäi silma ühele tuntumale Bournonville’i spetsialistile, Taani Kuningliku Balleti kunstilisele juhile Frank Andersenile, ning Georg sai kutse minna Taani Bournonville’i tehnikat õppima. Õppestipendiumi hulka ei kuulunud eluaseme ja toidu peale kuluv raha, kuid tol ajal oli Eesti ja Taani elatustase nii erinev, et raha kokkusaamine osutus takistuseks ja stipendium jäi kasutamata. Pärast Tallinna Balletikooli lõpetamist (erialaõppejõud Aimi Herkül) suunati noor tantsija tööle Estonia teatri balletiartistiks – see oli viimane aasta, kui balletikool praktiseeris veel ametlikku suunamist ja tagas kooli lõpetajatele erialase töö. Pärast aastast tantsijakarjääri otsustas Luana Georg aga ootamatult balletist loobuda ja siirdus Soome, kuhu aastaid tagasi olid kolinud ka tema vanemad. Balletiartisti elukutse omandamine on füüsiliselt ja emotsionaalselt kurnav, nii et lõpuks oma eesmärgini jõudnuna tundis Georg, et ta on balletist küllastunud ja väsinud ning ootab elult hoopis muud. Temasse uskunud õpetajad tõotasid talle küll edu balletimaailmas, Mai Murdmaa meelitas teda vastu võtma Maša rolli järgmise hooaja „Pähklipurejas“, kuid Georgi tahe oli vankumatu. Ta põhjendab, et kahjuks keskendutakse balletis liiga palju vigadele ja kiitust jagatakse vähe, mis mõjub lõpuks motivatsioonile halvasti. Seega, 1994. aastal lahkus Luana Georg esimest korda „lõplikult“ balletimaailmast ja läks elama Soome. Helsingi-perioodi algul Georg veel flirtis mõttes balletiartisti elukutsega, käies isegi Soome Rahvusballetis tantsijate katsetel. 1990. aastatel ei olnud eestlastest ja soomlastest balletijuhtide omavahelised suhted aga just kõige soojemad ning seetõttu ei suvatsenud otsustajad nende arvates vastuolulise Mai Murdmaa teatrist tulnud tantsijat isegi üle vaadata. See oli omakorda Georgile justkui viimane märk, et balletilava on end ammendanud. Nagu tema hilisem elukäik on näidanud, ei osanud soomlased meie õnneks neile süllekukkunud harukordset võimalust ära kasutada, sest ilmselt muidu poleks olnud Estonial nii silmapaistvat tantsijat. Viis aastat väldanud Soome-perioodi võib iseloomustada kui kodule ja perele pühendatud aega. Tallinna Balletikoolist ja sellele järgnenud aastasest teatritööst saadud küllastumus sai nende aastate järel aga otsa ja ühes sellega ka Soome-aastad, naasti kodumaale. Luana Georg läks uuesti kooli oma kunagise õpetaja Tiiu Randviiru juurde,

221

“Giselle“ (Estonia). Giselle – Luana Georg, Albrecht – Sergei Upkin. Foto Harri Rospu

„Pähklipureja“ (Estonia). Lumekuninganna – Luana Georg. Foto Rünno Lahesoo

„Medea“ (Estonia). Iason – Sergei Upkin, Medea – Luana Georg. Foto Rünno Lahesoo

hakkas koos kooliõpilastega treenima ja end taas vormi viima. Seejärel oli ta võimeline uuesti kandideerima ka Estoniasse. 1999. aastast algas Luana Georgi balletikarjääris teine tulemine, seekord juba solistina. Seda perioodi iseloomustab mitmekesine rollivalik, sealhulgas Sülfiid (Bournonville’i „Sülfiid“), Quiteria (Minkuse „Don Quijote“), Aurora (Tšaikovski „Uinuv kaunitar“), Marie (Tšaikovski „Pähklipureja“), Julia (Prokofjevi „Romeo ja Julia“), Klara (Bigonzetti „Coppélia“), pas de trois ja „Väikeste luikede tants“ Tšaikovski „Luikede järves“, Kaunitar (Stravinski „Tulilind“), solistipartii Jorma Elo balletis „Red With Me“ ja Tiit Härmi balletis „La Valse“, Rose (Vámose „Shannon Rose“). See ajajärk kinnistas Luana Georgi Eesti balletipubliku meeltesse ja südametesse. Temas oli ja on midagi harukordset. Tema puhul on ootuspärane, et ta tantsib, justkui oleks see lihtne ja loomulik, pingutuseta tegevus. Balletomaanide pingsalt üle loetavad 32 fouetté’d sooritab ta mängleva kergusega. Kogu tema liikumises on sisemine kindlus ja tugevus, mis kiirgub ka publikusse. Aga hoopis imelisem on see, mida Luana Georg teeb publiku emotsioonidega. Sõnu kasutamata oskab ta ometi laval oma rolli olemuse lahti rääkida. Iga tema liigutus ja näoilme reedab tema mõtteid ja tundeid. Ükski roll ei ole lihtsalt tühi tantsuline sooritus, vaid jutustus sellest, kes on tema tegelaskuju, milline on tema olemus ja iseloom, nõrkused ja tugevused, kired ja hirmud. Ta on tantsija, kes aitab publikul lavastaja ja koreograafi ideid ja taotlust mõtestada. Alles siis, kui ta kehastatava tegelaskuju vaatajale arusaadavaks tantsib, on võimalik lõpuni mõista, milliseid nüansse ja detaile sisaldab lavastus. Samuti on huvitav jälgida Luana Georgi kui tantsija arengut läbi aastate ja selle aja jooksul toimunud muutusi tema tantsitavates lavakangelastes. Tema sõnul on see kõik tänu balletiõpetajale ja repetiitorile Elita Erkinale, kes Georgi tema tagasituleku järel toetas ja õpetas. Just Erkina oli see, kes tõi Georgis välja näitlejaande ja seletas, kuidas rolli sisse elades end tegelaskujuga samastada, kuidas end laval tunda ja väljendada. „Ei tohi karta, et sa oled laval inetu!“ rõhutab Georg. Luana Georgi teisel teatriperioodil oli tema repertuaaris mitu kõnekat rolli. Ta vapustas publikut Klarana itaalia balletivõluri Mauro Bigonzetti hingematvalt sügavas neoklassikalises „Coppélias“14. See lavastus kinnistas publiku meeltesse nii Georgi kui ka tema lavapartneri Sergei Upkini imetlusväärse tantsuoskuse ja näitlejameisterlikkuse. Tegemist on harvaesineva sünergiaga, mis aastatega on 14

Esietendus 07.03.2002 Estonias.

226

aina süvenenud. Kahe noore tõusva tähe rollisooritus oli kui kvaliteedimärk, mis on neid kogu nende karjääri saatnud. Bigonzetti groteskselt mustvalge lavakujundusega lavastuse lõpus on hetk, kus Upkini kehastatava Nathanaeli hüpet vabasurma saadab Klara südantlõhestav karje. Seda momenti, mis koondab kogu lavastust saatnud emotsionaalse pinge, kirjeldab Georg kui üht vabastavamat kogemust oma lavateel: ühe karjega sai ta endast välja lasta kõik emotsioonid, mis tema sisse olid kogunenud ja nõudsid väljapäästmist. Sama ere oli Luana Georgi rollisooritus Tiit Härmi „Romeos ja Julias“15. Tema Juliat iseloomustas mitmetahuline olemus: ühel hetkel oli ta naiivne, iseteadlik ja ärahellitatud tüdruk, teisel aga kirglik ja õrn armastaja ning juba järgmisel kompromissitu naine, kes kahtluseta järgnes oma armastatule vabasurma. Georgi olemus võimaldab hetkega lülituda ta tantsitavate kangelannade tunnetesse ning neid loomulikult ja arusaadavalt publikule edasi peegeldada. Väga huvitav on olnud jälgida Luana Georgi tõlgendust Juliast läbi aastate. Viie aastaga, kui ta Juliat tantsis, jõudis ta rollikäsitluses teha läbi tõelise metamorfoosi. 2016. aastal Tiit Härmi 70. sünnipäeva galal nähtud Julia oli kardinaalselt erinev 2003. aastal lavale astunud Juliast. Georgi oskuseks on tuua aastatega omandatud elukogemus ja -tarkus oma rollidesse. Elu tippsündmused ja keerdkäigud on andnud talle sisemist tugevust, julgust, tundlikkust, empaatiat ja mõistmist. Tema rollid on läinud aastatega järjest mitmetahulisemaks ja huvitavamaks. Eriti just need, kus ta peab välja näitama haavatavust, sest ainult väga tugev inimene julgeb olla avalikult nõrk. Pärast oma juubeligalat küsis Tiit Härm Luana Georgilt, miks ta aastate eest Juliat niimoodi ei kehastanud. Vastus oli tabav: „Julia ei ole noore baleriini roll.“ Samasugust ümberkehastumisvõimalust pakkus Rose’i roll Youri Vámose „Shannon Rose’is“16. Ballett iiri tüdruku ja inglise ohvitseri armastusloost, mida ühiskond ei aktsepteeri, on läbi põimitud Iirimaa keerulisest ajaloost ja poliitikast ning põhineb David Leani 1970. aasta kultusfilmil „Ryani tütar“. See lavastus andis võimaluse end näidata ka kahel võrratul solistil: Linnar Loorisel ja Anatoli Arhangelskil. Just Loorisega, kes on nüüd juba aastaid Houstoni Balleti esisolist, esitas Georg ka Tiit Härmi juubeligalal mälestusväärse rõdustseeni balletist „Romeo ja Julia“. Georgi ja Loorist ühendab see, et nad mõlemad võiksid vabalt 15 16

Esietendus 08.11.2003 Estonias. Esietendus 17.03.2005 Estonias.

227

olla ka draamanäitlejad, iga nende liigutus on kõnekas ja nende rollikäsitlused on täis inimhinges peegelduvaid tundeid. See oli maagiline hetk, kui laval oli kaks inimest – Georg Rose’ina, Looris inglise ohvitserina – ja orkester mängis Sibeliuse 2. sümfoonia finaali, mis on üks kaunimaid muusikateoseid. Ühe südamelähedasema rollina nimetab Luana Georg maailmakuulsa Soome koreograafi Jorma Elo lühiballetti „Red With Me“17, mis jõudis Eesti publikuni balletiõhtu „Armastuse ja kirega“ raames. See Chopini klaverimuusikal põhinev abstraktne, kuid ometigi sügav ja isiklik, selle looja sisekaemust peegeldav ballett on Georgi poolt armastatud ka ühel väga olulisel põhjusel – Jorma Elo oma ainulaadselt voolava ja dünaamilise tantsukeelega on tema lemmikkoreograaf. Sama lühiballettide õhtu koosseisus oli ka Ungari koreograafi nüüdistõlgendus Stravinski „Tulilinnust“, kus Georgi täita oli naispeaosalise roll, keda piiravad tänapäeva bürokraatia küüsis vaevleva maailma probleemid, kuid kes ometi oskab sellest hallist ja rutiinsest masinavärgist välja murda ning avastada elu värvid. Balleti meespeaosatäitja ja Georgi lavapartner oli Anatoli Arhangelski, kes on praeguseni Eesti Rahvusballeti esisolist. Luana Georgi tehnilist meisterlikkust sai imetleda Tiit Härmi lavastatud Minkuse „Don Quijotes“18, kus noore baleriini osaks sai paljude maailma priimabaleriinide unistuste roll Quiteria. See hoogne, bravuurikas ja eneseteadlik hispaania tüdruk oli kui Luana Georg ise: särav noor naine, kes teadis oma väärtust ja oskas ka oma tahtmist saada. „Don Quijotes“ sai Georgi uueks lavapartneriks värskelt balletikooli lõpetanud Aleksandr Prigorovski. Ka oli „Don Quijote“ viimane lavastus, mille lavakujunduse ja kostüümid tegi lavakujunduskunsti grand old man Eldor Renter (1925–2007). Lavapartneritest väärib eraldi esiletoomist samuti Tallinna Balletikooli kasvandik Artjom Maksakov, kellega Georg tantsis Mai Murdmaa lavastatud „Pähklipurejas“ ja Enn Suve Estonias lavale toodud „Uinuvas kaunitaris“. 2007. aastal täitus Luana Georgi lapsepõlveunelm, ta astus lavale Sülfiidina. Bournonville’i balleti Herman Severin Løvenskjoldi muusikale tõi Estoniasse Taani Kuningliku Balleti kunstiline juht Frank Andersen, kelle pakutud õppestipendiumist Georg aastaid tagasi oli sunnitud loobuma. Õnnestunud osatäit17 18

Esietendus 18.11.2004 Estonias. Esietendus 04.10.2007 Estonias.

228

mine „Sülfiidis“19 sai ka üheks kaalukeeleks, miks ta sai noore kultuuritegelase preemia, millega kaasnes 75 000 krooni. Seega, 2007. aasta oli Luana Georgile üks edukamaid tema elus. Riiklik tunnustus, erialane edu ning juba lapsena balletikoolis püstitatud unistuste ja eesmärkide täitumine tekitas Luana Georgis kui baleriinis pingelanguse ja ta keskendus perekonnale. Juba teist korda lõpetas noor baleriin „lõplikult“ oma karjääri. Sel korral arvas Georg tõesti, et loobub balletist, kuna ta oli erialaselt saavutanud peaaegu kõik, mida soovis: pälvinud erialaspetsialistide tunnustuse ja publiku armastuse, ka ei jäänud hinges kripeldama ükski tantsimata roll. Ent teatrisse jäi temast maha tühi koht, mis oli tuntav nii publikule kui ka kunstilisele juhile Tiit Härmile. Sel ajal lavastas Härm oma uut teost „Pelléas ja Mélisande“20, kus Mélisande’ina oli tema kujutlustes justnimelt Luana Georg. Tänu Härmi kutsele soostus Georg pärast mõningat kaalumist 2009. aastal teatrisse naasma, et teha taas kord väga huvitav ja inspireeriv roll. Mélisande oli talle põnev proovikivi, mis vääris pingutust viia end 34aastaselt uuesti tippvormi. Luana Georgi kolmanda teatriperioodi ajal toimus ka Estonias endas olulisi muudatusi. Balleti kunstiliseks juhiks sai 2009. aastal Toomas Edur, kes lõpetas samal aastal ülieduka tegevtantsijakarjääri Inglismaal. Nii nagu ikka on teater paljuski oma kunstiliste juhtide nägu. Eduriga koos tehti palju muutusi nii repertuaaris kui ka balletitrupis, mis sai uueks auväärseks nimeks Eesti Rahvusballett. Ka Luana Georgile oli see periood täis muutusi ja huvitavaid ülesandeid ning taas kord varasemaga võrreldes kvalitatiivselt teistsugune. Tema hingeline küpsus, sisemine jõud ja tasakaal olid veelgi tuntavamad ning selle uue kogemuse ja tunnetuse oskas ta välja tuua ka oma tegelaskujudes. Seda perioodi ilmestavad järgmised rollid: Blanche Dubois (Meckleri /Ochoa/Salemi „Tramm nimega Iha“), nimiroll Schiavoni „Medeas“ Stravinski, Schnittke ja Dead Can Dance’i muusikale, Tatjana (Cranko „Onegin“), Jeanne Hébuterne (Eduri/Aintsi „Modigliani – neetud kunstnik“), Giselle (Adami „Giselle“), Rosalinde (Hyndi „Rosalinde“), Manon ja Lescaut’ armuke (MacMillani „Manon“), Aurora (Tšaikovski „Uinuv kaunitar“), Lumekuninganna ja Dražeehaldjas (Tšaikovski „Pähklipureja“), Tuhkatriinu (Prokofjevi „Tuhkatriinu“), Mélisande (Härmi „Pelléas ja Mélisande“), Naine (MacMillani „Laul maast“), 19 Esietendus 04.10.2007 Estonias. 20

Esietendus 26.11.2009 Estonias.

229

„Sülfiid“ (Estonia). Sülfiid – Luana Georg, James – Vladimir Arhangelski. Foto Eesti Rahvusballett

„Laul maast“ (Estonia). Sergei Upkin, Luana Georg ja Oliver Jahelka. Foto Rünno Lahesoo

„Tuhkatriinu“ (Estonia). Tuhkatriinu – Luana Georg. Foto Rünno Lahesoo

„Onegin“ (Estonia). Tatjana – Luana Georg. Foto Harri Rospu

solistipartii Eduri „Vaikivates monoloogides“, Gamzatti (Minkuse „Bajadeer“). Mitmed neist rollidest on balletiajaloo ühed dramaatilisemad: nende esitamiseks ei piisa, kui olla suurepärase tehnikaga tantsija, vaid need nõuavad eelkõige näitlejameisterlikkust, sest vastasel juhul ei ole võimalik lavastuse olemust ja sisu publikuni viia. Olulisemana saab esile tuua nimiosa koreograaf Kenneth MacMillani tippteoses „Manon“21, mis jõudis tänu Inglise Rahvusballeti endisele esipaarile Age Oksale ja Toomas Edurile Estonia lavale. Tegemist on modernballeti tähtteosega, mis hoolimata sellest, et maailmaesietendus toimus juba 1974. aastal, on siiani juhtivate balletiteatrite üks lemmikuid. Manoni rolliga kaasnevat vastutust suudavad kanda ainult füüsiliselt ja hingeliselt tugevad baleriinid, mida Luana Georg kindlasti on. See oli roll, kus ta andis endast kõik: ahastus tema hinges oli ehtne ja pisarad ta silmis tõelised. Ta on ka lavastajalt küsinud, kas ta üldse tohib laval nutta. Etendustel, kus tantsis Luana Georg, ei olnud publikus just palju inimesi, kel poleks silmad meeleliigutusest veekalkvel olnud. Kui Georgil on erakordne oskus olla lavale astudes kohe rollis sees, siis lahti suudab ta sellest lasta alles tunde pärast eesriide langemist. Ta ise ütleb, et tihti järgnes etendusele magamata öö ja järgmisel päeval oli tal lausa füüsiliselt halb olla. Teine maailmas tunnustatud lavastus oli John Cranko „Onegin“22. Tatjana rolli eest pälvis Luana Georg 2016. aastal ka Eesti teatri aastaauhinna. Onegini rollis on Georgi partner olnud peamiselt Anatoli Arhangelski, kuid väga kirgliku dueti tegi Georg ka Viini Riigiooperi balletisolisti Eno Peçiga. Tatjana roll oli oma olemuselt otsekui Georgile loodud, võimaldades välja tuua just tema isiksusele omaseid nüansse. Lavastuse sisu hõlmab ajajärku, kui verinoorest romantikast tulvil tüdrukust, kes kogeb esimest armumist ja ka sellele järgnevat südame murdumist, näeb armukadedust ja sellest ajendatud sõgedat viha ja surma, saab põhimõttekindel naine. Hoolimata saatuse ette veeretatud kiusatusest ja kõikehõlmavast kirest suudab ta jääda truuks elu põhiväärtustele, kuid murrab seeläbi taas kord oma südame. See metamorfoos, mis laval sünnib, on vaimustav. Georgis oli säilinud seesama noor maailmale avatud romantiline hing, aga temast on kujunenud ka elutark ja enesekindel naine, kelle sisemised väärtused – perekond, armastus, hingerahu – on kindlalt juurdunud. 21 22

Esietendus 07.04.2011 Estonias. Esietendus 19.03.2015 Estonias.

234

Tatjana roll on Luana Georgile üks tema karjääri emotsionaalselt nõudlikumaid ja ka olulisemaid, kuigi ta algul arvas, et ta ei soovigi seda rolli tantsida. Alles siis, kui ta esimest korda oli Tatjanana lavale astunud, tõdes ta, et tegemist on fantastilise lavastusega. „Manoni“ kõrval on „Onegin“ teine lavastus, kus ka pärast etenduse lõppu lavale kummardama tulles ei suuda ta pisaraid varjata. Georg kirjeldab tunnet pärast Tatjanana tantsimist nii: „Mina saan võrrelda seda sünnitamisega, olen pärast seda seest täiesti tühi.“ Luana Georgi kolmandat teatriperioodi iseloomustabki peamiselt tugevate, traagiliste ja vastuoluliste naiskangelaste kehastamine. Üks emotsionaalsemalt nõudlikumaid rolle oli nimiroll Gianluca Schiavoni spetsiaalselt rahvusballetile loodud imepärases teoses „Medea“23. See on sensuaalne ja sügav vanakreeka mütoloogial põhinev lavastus, kus kõlab Stravinski, Schnittke ja Dead Can Dance’i muusika. Georgil tuli kehastada Kolchise kuninga võimukat ja nõiduslikku tütart, kelle eluteel saavad määravaks võimu ja armastuse igipõline vastasseis, sellest sündiv armukadedus ja kättemaks ning lõpuks saatusega leppimine. Balleti kulminatsiooniks on stseen, kus ühiskonnast jäädavalt ära tõugatud Medea tapab oma lapsed. Pole ilmselt sõnu, mis suudaksid kirjeldada seda, mis toimus sellel hetkel kolme lapse ema Luana Georgi hinges ja südames. Medea armastatu Iasonina tegid pingestatud rolli nii Georgi peamine lavapartner Sergei Upkin kui ka nüüdseks juba Suurbritanniasse tagasi siirdunud noor solist Jonathan Hanks. 2012. aastal tõi Toomas Edur Estonias lavale täispika balleti „Modigliani – neetud kunstnik“24, millele kirjutas originaalmuusika Tauno Aints. Nagu selle ambitsioonika teose pealkirigi ütleb, on tegemist autobiograafilise looga maailmakuulsast kunstnikust Amadeo Modiglianist. Nimiosa tantsivad Anatoli Arhangelski või Jevgeni Grib ning Modgliani muusat ja elukaaslast Jeanne Hébuterne’i kehastab peale Luana Georgi ka Alena Shkatula. Selles lavastuses sai Georgi näha kehastamas varajastes kahekümnendates tütarlast, kelle ennastohverdav armastus viib lõpuks enesetapuni. Luana Georg on teinud ka mitmeid klassikalise balleti kuldvarasse kuuluvaid rolle, neist märkimisväärseim on nimiosa Adolphe Adami romantilises balletis „Giselle“25. Lavastus on erakordselt õnnestunud ning ilmselt praegu rahvusbal23

Esietendus 13.03.2014 Estonias. Esietendus 11.05.2012 Estonias. 25 Esietendus 07.04.2017 Estonias. 24

235

leti klassikarepertuaari tähtteos. Üldsusele tuntuimate klassikateoste nagu „Pähklipureja“ ja „Uinuv kaunitar“ rolle Luana Georg aga esile ei too, kuna leiab, et nii Sülfiid kui ka Giselle on talle olnud palju ihaldusväärsemad. Odette’i ja Ottilie kaksikrollist „Luikede järves“ pole ta aga osanud isegi unistada, kuna arvab enesekriitiliselt, et ta ei sobi luigeks. Küll aga tõi 2017. aasta kaasa uue ja nõudliku rolli balletis „Tramm nimega Iha“. Nancy Meckleri ja Annabelle Lopez Ochoa Šoti Balletis tantsivale Eesti tippbaleriinile Eve Mutsole loodud Blanche’i roll põhineb Tennessee Williamsi näidendil. Algselt Ööliblikaks nimetatud balleti peakangelane on õrn ja haavatav, ahvatlustele ja ihadele aldis naine, kelle eluteed kuni lõpliku murdumiseni meile läbi tantsukeele esitatakse. Ööliblika kombel eredalt kutsuva, kuid seejuures ka kõrvetava valguseni püüdleva naise osas oli Georg jälle omas elemendis. Taas kord sai näha tema emotsioonipaleti kogu ulatust: Ameerika lõunaosariikide hellitatud kaunitari metamorfoosi elupõletajast naiseks, kelle hinges on ometi säilinud igatsus kunagiste ideaalide järele, kuid keda saatus halastamatult nöögib. Kui Luana Georgilt küsida, kas ta tõesti enam kunagi lavale tagasi ei pöördu, isegi mitte karakterrollides, annab ta siiski lootust: kui tegemist on huvitava pakkumisega, siis ta kaalub seda. Kindlasti aga oleks ta valmis end proovima draama- ja filmikunstis.

236

MÃ&#x201E;LU

„KALEVALA“ EESTI TEATRIS LUULE EPNER 2017. aastal sai Soome riik sada aastat vanaks. Eestiski tähistati laialdaselt ja suurejooneliselt naabrite tähtpäeva. See tähtis aastapäev üheskoos mullu sobivalt alanud Soome-Eesti teatrisuhete uurimisprojektiga annab põhjust vaadata tagasi sellele, kuidas on lood soome kõige olulisemate, kirjandus- ja teatrikaanonisse kuuluvate tekstide retseptsiooniga eesti teatris. Üks tähtsamaid neist on kahtlemata rahvuseepos kui rahvust ehitav tüvitekst, mis tõukab rahvast end tundma ja teadvustama kokkukuuluva rahvusena. Seda ülesannet täitsid 19. sajandil nii Lönnroti „Kalevala“ Soomes kui ka Kreutzwaldi „Kalevipoeg“ Eestis. Tüvitekste iseloomustab ka suur vitaalsus kultuuris, sh lai levik eri meediumides (teater, film, visuaalkunst, muusika jne), kus neid kohandatakse, ümber kirjutatakse, parodeeritakse, jäljendatakse – nad loovad transmeedialiste seoste tiheda võrgustiku1. Kui aga rahvuseeposel on kõigutamatult kindel koht kirjanduskaanonis, siis kuuluvus teatrikaanonisse on omaette küsimus: teatris kinnitab sinna kuulumist korduv lavastamine ja sellega seotud populaarsus, mistõttu kirjandus- ja teatrikaanon kattuvad ainult osaliselt. On huvitav võrrelda „Kalevala“ ja „Kalevipoja“ positsioone oma maa teatris ning nende esindatuse määra ja viise naaberrahva juures: pearõhk on „Kalevalal“, ent vaatan üle ka „Kalevipoja“ loo eesti teatris (Soomes pole seda lavastatud). Teiseks huvitab mind, kas ja mil viisil on „Kalevala“ osalenud eesti rahvusidentiteedi (ümber)vormimises. Seda küsimust põhjendab eesti ja soome identiteedi ühisosa. Valdur Mikita arvamus, et Eesti ja Soome võivad tulevikus kokku sulada, kuna meil on ühesugune arhailine roheline identiteet,2 on vahest liiga optimistlik, ent ühised juured on meil kindlasti, see ilmneb „Kalevalaski“. „Kalevala“ ja „Kalevipoeg“ Hakatuseks tuletagem meelde „Kalevala“ sidemeid Eestiga. Palju on tsiteeritud August Annisti väidet, et „Kalevala“ on läänemeresoome ühiseepos, mis sündi1 Marin Laak, „Kalevipoeg“ kui tüvitekst. – Keel ja Kirjandus, 2013, nr 3, lk 193.

2 Valdur Mikita, Lindvistika ehk Metsa see lingvistika. Välgi metsad, 2015, lk 32.

238

nud ühisest muinaskultuurist.3 Soome ja eesti runoluulel on sama algupära, ürgseimates motiivides ulatub see tagasi arktiliste müütide ja šamanismini ehk muinaspõhjamaise kultuurini, mis kümmekond tuhat aastat tagasi valitses Põhja-Skandinaaviast kuni Põhja-Ameerika indiaanlaste hõimudeni.4 Samuti innustas „Kalevala“ ilmumine (1835 algvariant ehk „Vana Kalevala“ ja 1849 täiendatud versioon ehk „Uus Kalevala“) eesti haritlasi looma oma rahvuseepost. „Kalevipoja“ motiivistik on osalt kujunenud soome runode mõjul, ent see sündis Gananderi „Mythologia Fennica“ kaudu, mille Kristjan Jaak Peterson eesti keelde tõlkis ja mis toitis veendumust, et eestlastel ja soomlastel oli kunagi ühine usk ja ühine luule.5 „Kalevala“ ja „Kalevipoja“ (rahvaväljaandena ilmus 1862) erinevustest on artikli eesmärkide seisukohast olulisim see, et „Kalevala“ sisaldab vanemat ja ehtsamat rahvapärimust. Elias Lönnrot koostas eepose autentsetest, peamiselt Karjalast üles kirjutatud runodest, kuna Kreutzwald pidi proosavormis muistendid mitte ainult looks kokku siduma, vaid ka rahvalaulu vormi jäljendades värsistama – selleks andis talle innustust „Kalevala“ saksakeelse tõlke lugemine. „Kalevipoeg“ ja „Kalevala“ 20. sajandi eesti teatris Eespool öeldut silmas pidades pole imestada, et „Kalevipoega“ ei ole soome teatris lavastatud, ehkki soomekeelne ümberjutustus ilmus juba 1884. aastal ja varem oli eepos kättesaadav saksa keele vahendusel. Kuid ka eesti teatris – erinevalt näiteks visuaalkunstist ja muusikast – ei ole „Kalevipoeg“ olnud kuigi populaarne. Teatrikaanonisse kuulub eepos ennekõike Eugen Kapi balleti „Kalevipoeg“ (Andres Särevi libreto) kaudu, mida on lavastatud kuuel korral, alates esmaesitusest Estonias 1948. aastal kuni Ülo Vilimaa lavastuseni pealkirjaga „Kalevite kange poega“ 1986. aastal Vanemuises. Huvitava postmodernistliku katsetusena järgneb veel Dmitri Harchenko Kalevipoja-teemaline tantsulavastus „Exitus“ (Vanemuine, 1998). „Kalevipojast“ tantsulaval on kirjutanud Heili Einasto,6 mistõttu ma sel teemal pikemalt ei peatu. Sõnateatrisse saabusid „Kalevipoja“ teemad ja tegelased alguses eeposest 3 August Annist,

„Kalevala” kui kunstiteos. Eesti Raamat, 1969, lk 7. Samas, lk 33. 5 Samas, lk 213. 6 Heili Einasto, Tantsitud „Kalevipoeg“ läbi rahvuslike soostereotüüpide prisma. – Philologia Estonica Tallinnensis, 2017, nr 2, lk 85–107. 4

239

ainet võtnud algupäraste näidendite kaudu. Eesti esimestel näidenditel püsivamat väärtust ei ole, ent olgu nad ajaloolise õigluse huvides ära nimetatud. Advokaat ja poliitik Ferdinand Karlson kirjutas möödunud sajandi alguses näidendi „Kalevipoeg ja Sarvik. Kaljuvalla legenda“ (trükis 1913), mille teatri tarbeks lühendatud versioon Juhan Simmi muusikaga jõudis Eesti vabariigi ajal lavale õige mitu korda: Vanemuises lavastasid selle 1919. aastal Ants Simm, 1923 Julius Põder ja 1934 August Sunne ning 1920. aastatel said teoks lavastused ka Pärnu Endlas ning Narva teatris. Ilutsevalt rahvusromantiline ja ülimalt paatoslik näidend kujutab Kaljuvalla kuninga Kalevipoja võitlust oma maa vabaduse eest Sarviku ja tema käsilaste vastu ning lõpeb langemisega võõra ikke alla – muistne vabadusvõitlus on „tõlgitud“ Kalevipoja looks. Esimest lavastust (1919) saatis „skandaalilõhnaline väitlus“, kus kriitikud Henrik Visnapuu ja August Gailit kesist lavastust peenelt pilkasid, anonüümsed kaitsjad aga omakorda siurulasi ründasid.7 Teatriajalukku ei ole sügavamat jälge jätnud ka Juhan Jaigi „Põrgu“, mille 1937. aastal lavastasid Leo Kalmet Draamateatris ja Alfred Mering Vanemuises; trükis ei ole see tekst ilmunud. „Põrgu“ on allegooriline komöödia oma kaasaja poliitikaelust (Postimehe fotodel Vanemuise lavastusest on näha frakkides ja silindrites härrasmehi), kus peategelaseks on põrguvürst Sarvik ja peateemaks kriis tema valitsuses ja riigis, Kalevipoeg esineb aga maapealse naaberriigi juhina, kellega võideldes Sarvik oma võimu kaotab.8 Sarvik on Kalevipoja vastane ja tähtis tegelane ka nõukogudeaegsetes näidendites eepose teemadel. Need on lastele suunatud nukunäidendid: Muia Veetamme „Kalevipoeg ja sarviklased“ (1950 Draamateatris), Juhan Kangilaski värssnäidend „Kalevipoja võitlus sarvikuga“ (1973 Nukuteatris). Maalikunstnik Juhan Kangilaski, kes tegi koostööd Nukuteatriga, kirjutas ka nukunäidendi „Kalevipoja sõit maailma otsa“ (1962) ning aastal 1988 lisandus Nukuteatri repertuaari Andres Ehini „Kalevipoja lood“. Soomes toimisid, erinevalt Eestist, rahvuseepose-ainelised näidendid soomluse ehitajana juba 19. sajandist alates. „Kalevalast“ leiti tragöödia kangelaseks Kullervo (Aleksis Kivi „Kullervo“ 1864), kuna romantiliseks komöödiaks sobis Lemminkäise lugu. „Kalevala“ müüdid etendasid seda suuremat rolli, et Soome 7 8

Vt Lea Tormis, Eesti teater 1920–1940. Sõnalavastus. Eesti Raamat, 1978, lk 98–99. „Põrgu“ esietenduse puhul. – Postimees, 17.12.1937.

240

ajalugu oli olnud suhteliselt rahulik, dramaatilistest episoodidest vaene, seega ei olnud palju ainet heroiliseks ajalooliseks draamaks.9 Eepose kõrval andis ainet ka Lönnroti koostatud rahvalaulukogumik „Kanteletar“ (1840), mida peetakse „Kalevala“ sõsarteoseks, eriti sealt pärit ballaadid. Muu hulgas kasutas soome rahvaluule motiive oma luules ja draamaloomingus sajandialguse tähtsamaid kirjanikke Eino Leino. Eesti keelde tõlkis „Kalevala“ esimesena Matthias Johann Eisen ning selle levik Eestis algas 19. sajandi viimasel kümnendil (1891–1898). Teatrilavale jõudis „Kalevala“ aga üpris hilja. Esimene lavastuste laine oli hilisnõukogude ajal, 1980. aastate esimesel poolel, ning seda mõjutasid tugevalt välised tegurid: üleliiduline soome dramaturgia festival hooajal 1980/1981 ning „Kalevala“ aasta tähistamine 1985 (möödus 150 aastat „Vana Kalevala“ ilmumisest). Niisiis liigitub mitu lavastust nn tähtpäevalavastuste hulka, mis olid nõukogudeaegse teatrirepertuaari poolkohustuslik osa. Kaks selle perioodi suuremat lavastust (mõlemad Tallinna Draamateatris) tegid soome külalislavastajad: Paavo Liski tõi lavale „Kalevala“ (1980), Markku Savolainen aga Aleksis Kivi „Kullervo“ (1985). Neile tulid lisaks „Kalevala kangelaslood“ Ugala teatris (1985, lavastaja Mikk Sarv) ja „Lemminkäise lugu“ Raadioteatris (1985, režissöör Aksel Küngas). Selles traditsioonilise poeetikaga, korralikult teostatud ja eepost tutvustavat eesmärki hästi täitvas kuuldemängus esitati „Kalevala“ teksti Lauliku (Aarne Üksküla) jutustuse ja tegelaste dialoogide-monoloogide vaheldumise kaudu. Tähtsamaid tegelasi mänginud Raivo Trass (Lemminkäinen), Ita Ever (Lemminkäise ema), Eneken Priks (Louhi), Katrin Karisma (Kyllikki) jt ehitasid üles psühholoogiliselt mõistetavad rollid, milles oli ka huumorivälgatusi. Muusikas kohtusid kõrg- ja pärimuskultuur: klassikalise muusika meloodiad vaheldusid rahvaviisidega, mida mängisid Mikk Sarv ja Priit Pedajas Ugalast ning Taivo Niitvägi. Kaks lavastust Tallinna Draamateatris Mõlemad lavastused said teoks ajal, kui Tallinna Draamateatri peanäitejuht oli Mikk Mikiver, kes soodustas ja edendas omadramaturgia lavastamist. Hõimurahva eepos „Kalevala“ valiti aga repertuaari üleliidulist soome dramaturgia festivali silmas pidades. Olgu kohe öeldud, et lavastus tervikuna ei saavutanud 9 Suomen teatteri ja draama. Toim Mikko-Olavi Seppälä ja Katri Tanskanen. Helsinki: Like, 2010, lk 54–55

„Kalevala“ (Draamateater). Kyllikki – Elle Kull, Lemminkäise ema – Ita Ever, Lemminkäinen – Ago-Endrik Kerge, Annikki – Eneken Priks. Foto Eesti Draamateater

„Kalevala“ (Draamateater). Stseen lavastusest. Foto Eesti Draamateater

„Kalevala“ (Draamateater). Lemminkäinen – Ago-Endrik Kerge, Lemminkäise ema – Ita Ever. Foto Eesti Draamateater

festivalil suuremat edu, küll aga auhinnati Ago-Endrik Kerget hea stiilitunnetuse ja särava artistlikkuse eest Lemminkäise rollis. Üksiti kuulus „Kalevala“ 1980. aasta olümpiamängude Tallinnas toimunud purjeregati kultuuriprogrammi. Külastatavus oli päris korralik: kahe aasta jooksul anti 47 etendust, vaatajaid oli 22 900. „Kalevala“ on hea näide mitmepoolsest kultuuriülekandest hõimurahvaste vahel. Kõigepealt jõudis „Kalevala“ 1969. aastal lavale Ungari pealinnas Budapestis, Thalia teatris. Eepose dramatiseeris ja lavastas Károly Kazimir, abiks folklorist ning keeleteadlane Gyula Ortutay. 1970. aasta kevadel näitasid ungarlased „Kalevalat“ võõrusetendustel Soomes, kus nende värske, mänguline ja rõõmus, isegi humoorikas versioon äratas elavat tähelepanu. Soome lavastaja Paavo Liski (1939–2005) kohandas ja lavastas ungarlaste dramatiseeringu 1972. aastal Oulu Linnateatris, mida ta oli just juhtima asunud, üksiti avati „Kalevalaga“ teatri uus hoone. See oli ülesoomeline kultuurisündmus, mis tekitas suurt vastukaja. Kui varem oli Soome teatrites mängitud „Kalevala“-ainelisi näidendeid, siis Liski lavastuse edu julgustas otse eepose enda poole pöörduma: järgnes uusi dramatiseeringuid ja tõlgendusi, andmebaasi ILONA10 järgi tuli „Kalevala“ ajavahemikus 1972–2011 Soomes lavale 29 korral. Liski ise lavastas oma versiooni veel mitmes teatris, nii et just tema kutsumine Tallinna oli kõigiti mõistetav valik. Hiljem tegi ta „Kalevala“ põhjal külalisena lavastusi ka mujal välismaal: Nõukogude Karjalas Petroskois (1982) ja Marimaal Joškar-Ola teatris. Thalia teater mängis oma kuulsat „Kalevalat“ 1972. aastal ka Tallinnas, nii et Liski versiooni oli võimalik sellega võrrelda – tõsi, seda tehti kriitikas võrdlemisi vähe. Ungarlaste „Kalevala“ oli Eestis hästi vastu võetud, loobumine rahvusromantilistest stereotüüpidest ja pühalikust hoiakust oli pälvinud heakskiitu. Mõni kriitik leidis, et Eestiski kuluks ära näiteks üks lustakas muusikal „Kalevipojast“11, seda enam et juba olid ilmunud Enn Vetemaa blasfeemilisekski peetud „Kalevipoja mälestused“ (ajakiri Looming, 1971). Tõdeti, et soome eepos võib peegeldada ka teiste soomeugri rahvaste omapära – tõepoolest ei proovitudki Thalia lavastuses eepose kangelasi kujutada soomlastena, vaid neid kostümeeriti ja mängiti kui ungarlasi.12 Seda kõike põhjendasid mängureeglid: laval esitati ee10 http://ilona.tinfo.fi/ 11 12

Evald Kampus, „Kalevala“-lavastus, mis soomlasigi õpetas. – Edasi, 17.09.1972. Elem Treier, Thalia „Kalevala“. – Teatrimärkmik 1972/73. Eesti Raamat, 1975, lk 291.

244

pose lugusid rahvamänguna, kus külaelanikud võtavad endale „Kalevala“ kangelaste rolle ja tegevust suunavad mängujuhid. Mängu printsiibist tulenevalt kasutati brechtiliku eepilise teatri kunstilisi strateegiaid, nagu kiired ümberkehastumised rollist rolli, loobumine grimmist ja parukatest-habemetest, vajaminevate asjade, loomade, looduskeskkonna kujutamine tinglike võtetega jms. Nii loodi raskemeelsest ja süngest eeposest temperamentne, lustakas ja helge etendus.13 Mängu põhimõttest, mis annab tegevusele rahvapeo ja rituaali laadi, rääkis ka Paavo Liski Tallinna esietenduse eelses intervjuus, kuid möönis, et taoline eepilise teatri laad on Draamateatri näitlejatele üsna võõras ning mängu, kujutamise ja sisemise tõe ühendamine valmistab raskusi14. Soomes antud intervjuus ütles ta sedagi, et suurim erinevus soome ja eesti näitlejate vahel on füüsise valitsemises, mis eestlastel on nõrgem15. Küllap seletab Ago-Endrik Kerge väljapaistmist Lemminkäise rollis muu hulgas tema kui endise balletitantsija oivaline kehatehnika. Draamateatri „Kalevala“ toetus niisiis mängu põhimõttele. Dramatiseering näeb ette, et proloogis tulevad näitlejad lavale külaelanikena, taustal kõlamas vana runoviis, ja hakkavad „Kalevalat“ mängima. Seda juhivad kaks jutustajat ja kaks mängujuhti, kes vajadust mööda ka mängu assisteerivad: teevad linnuhääli, toovad lavale rekvisiite, mängivad hobuseid, tõmbavad Joukahaise soost välja jne. Lugusid vaheldumisi jutustatakse ja mängitakse läbi, mistõttu lavastuses oli päris palju pantomiimilist ja tantsulist tegevust, tihti kombineerituna helidega (tuul, linnuhääled jm). Läbiva mängulisusega läks kirjelduste põhjal otsustades mõneti vastuollu pidulik ja pateetiline, „laulupeolik“16 finaal, kus lahkuv Väinämöinen annab oma kandle ühele lastest, kes laval pilli mängivad – klišeelik viide tulevikule. Ungarlaste „Kalevala“ kujunduses domineeris naturaalsuse printsiip: ehtsast puidust ehitatud lavakonstruktsioonid, valge ringhorisont ja kümned valgetüvelised kased. Elem Treier kirjutab, et külalisetendusteks Helsingis lasti metsadest raiuda 80 kaske ja sama tehti ka Eesti etenduse puhul.17 Draamateatris tegi 13 Samas. 14

Enn Kalda, „Kalevala” teel lavale. – Sirp ja Vasar, 25.01.1980. Paavo Liski, [Intervjuu.] – Apu, nr 7, 15.02.1980, lk 59. 16 Reet Reiljan, Midagi olulist jääb puudu. – Õhtuleht, 08.04.1980. 17 Elem Treier, Thalia „Kalevala“. – Teatrimärkmik 1972/73. Eesti Raamat, 1975, lk 293. 15

245

kunstnikutöö Mari-Liis Küla, tema kujundus klappis lavastuse laadiga hästi kokku. Lavale oli püstitatud puidust poodium treppide ja kaldteedega, nii et mäng sai toimuda mitmel tasapinnal. Kui saali poole oli pööratud poodiumi hele, naturaalse tooniga pool, siis tähistas see Kalevala maailma, teine, mustades toonides pool aga Põhjalat. Stiliseeritud kostüümid meenutasid soome ja lapi rahvariideid. Viited põhjalaste samastamisele laplastega häirisid folkloristist arvustajat Ülo Tedret, kes pidas seda tarbetuks eksootikaks.18 N-ö lapi teema tuleb aga esile ka hilisemates lavastustes, näiteks Ugala „Kalevala kangelaslugudes“ – tulen selle juurde hiljem tagasi. Kui Thalia teatri „Kalevala“ muusikalises kujunduses kasutati ungari heliloojate Béla Bartóki ja Zoltán Kodály meloodiaid, siis Peeter Volkonski kujundus Draamateatris oli taotluslikult eklektiline: ehtsatest runoviisidest Sibeliuse heliloominguni, sekka rokkmuusikat mehhaaniliselt liikuva Kuldnaise stseenis. Kriitikud pidasid muusikatausta kummastavaks, ent üldiselt mänguga sobivaks. Thalia lavastuses pälvis palju kiitust näitlejate särav ja kütkestav mäng. Draamateatri „Kalevalas“ paistab aga just näitlemine olevat olnud nõrk koht: psühholoogilis-realistliku traditsiooniga harjunud näitlejatest ei läinud mitte kõik kaasa teistsuguse, eepilis-mängulise stiiliga, nii et lavastaja Liski hinnang osutus tõeks. Kaasaminematus on osalt seotud Brechti-traditsiooni hõredusega Eestis (erinevalt soome teatrist), nõukogude ajal brechtilik esteetika päriselt ei juurdunudki. Draamateatri näitlejate esituslaad kipub ikka traditsioonilistesse rööpaisse, ungarlaste „Kalevala“ oli tinglikum ja improvisatsioonilisem, arvati kriitikas.19 Eepilist mängulaadi valdasid kriitikute hinnangul paremini Ago-Endrik Kerge (Lemminkäinen), Tõnis Rätsep, kelle Ilmarinen vastas ka enim kujutlusele põhisoomelisest inimtüübis,20Elle Kull (Kyllikki),21 Ita Ever (Lemminkäise ema), seejuures peeti üsna üksmeelselt ebaõnnestunuks Aksel Orava Väinämöist, kes olevat muutunud tahtmatult koomiliseks. Mängulisus, mis jäi osale näitlejaist võõraks, tingis nähtavasti selle, et Liski lavastuses pääses valitsema koomika. Folkloristidest, kellelt kui asjatundjatelt 18 Ülo Tedre, „Kalevala” Tallinna Draamateatris. – Kodumaa, 21.05.1980. 19

Endel Link, „Kalevala“ V. Kingissepa nimelises TRA Draamateatris. – Sirp ja Vasar, 07.03.1980. Ruth Mirov, Kuidas mängida „Kalevalat“? – Õhtuleht, 08.04.1980. 21 Elle Kull kutsuti Kyllikkit mängima ka Paavo Haavikko „Kalevala“-ainelisse telefilmi „Rauaaeg“, mille lavastas Kalle Holmberg 1982. aastal. 20

246

arvustusi telliti, aktsepteerisid mõned valitud laadi, osutades võttestiku kooskõlale rahvamängude ja rahvateatriga.22 Ülo Tedre, kes iseloomustas lavastust koomilis-grotesksena, oli skeptilisem: ta arvas, et kui Soomes võibki vaja olla pateetikavaba lahendust, siis Eestis on see enneaegne.23 Alanud 1980. aastad tunduvad seda kinnitavat: kasvav venestamissurve tõi vastureaktsioonina eesti teatrisse juurte motiivi, rahvusliku ajaloo teemad, müüdid, mille ülesandeks oli rahvusidentiteeti kinnitada, mitte lagundada, mida koomika teinekord kardetakse tegevat. Seejuures ei puudunud „Kalevalas“ siiski rahvusromantilised jooned. „Muidugi on terve Liski lavastus ümbritsetud rahvusromantilise humanistliku looriga,“ ütles Sirje Endre.24 Identiteeti võis „Kalevala“ puudutada soomeugrilise ühiskomponendi aktiveerijana: arvustustes rõhutati soomeugrilist ühisalust ja mõju „Kalevipojale“, s.t näidati, et soome eepos on eestlastelegi „oma“, isegi kui teatrilaad tundub võõras. Soome ajakirjandusele antud intervjuus ütles ka Paavo Liski, et kui Oulu lavastus oli soome „Kalevala“, siis Tallinna oma on soomeugri „Kalevala“, ning Ago-Endrik Kerge kinnitas samas, et lavastus pani teda oma eestlust uue tõsidusega kaaluma.25 Viis aastat hiljem tõi teine külalislavastaja, Markku Savolainen (snd 1946) Tallinna vanima sõpruslinna Kotka Linnateatrist, Draamateatris välja Aleksis Kivi „Kullervo“. Sedagi lavastust ümbritses tavalisest suurem pidulikkus: „Kullervo“ oli mõeldud tähistama korraga „Kalevala“ aastat ja Aleksis Kivi 150. sünniaastapäeva ning esietendusele saabus Kotka linna delegatsioon eesotsas linnapeaga. Eesti teatris oli see esimene katse „Kullervot“ lavastada. Soome teatris oli Kivi tragöödia esmakordselt rambivalgust näinud aastal 1882 ning kokku on lavastusi 58. Huvitava kokkusattumusena esietendus peaaegu et viimane lavastus Soomes selsamal 1985. aastal, järgmistel kümnenditel asendasid Kivi tragöödiat Paavo Haavikko „Kullervo lugu“, uued eeposepõhised dramatiseeringud ning tantsuja muusikalavastused Kullervost. Tallinnaski kasutati tegelikult soome näitekirjaniku Lauri Sipari26 (snd 1945) 22 Ruth Mirov, Kuidas mängida „Kalevalat“? – Õhtuleht, 08.04.1980; Eduard Laugaste, „Kalevala“ külas-

käigult. – Edasi, 30.08.1980. Ülo Tedre, „Kalevala“ Tallinna Draamateatris. – Kodumaa, 21.05.1980. 24 Sirje Endre, Aeg on Ahtista kõnelda ... – Teatrimärkmik 1980. Eesti Raamat, 1983, lk 259. 25 Paavo Liski, [Intervjuu.] – Apu, nr 7, 15.02.1980. 26 Eesti vaatajale on tuttav Lauri Sipari ja Liisa Urpelaineni näidend „Romeo vs. Julia“ (2014), mis tuli 2015 lavale Karlova Teatris ja Eesti Draamateatris. 23

247

tekstiversiooni Kivi „Kullervost“, mille ta oli teinud Turu Linnateatri tarbeks (1982, lavastaja Jotaarkka Pennanen). Eesti keelde tõlkis selle Tartu Ülikooli eesti keele õppejõud Gerda Laugaste.27 Sipari versioonis on tegelasi vähem kui Kivil, näiteks on välja jäetud Väinämöinen, Lemminkäinen, Tiimanen ja episoodilisi tegelasi, samuti puuduvad üleloomulikud olendid (Ajatar, Sinipiiga, vaim jt) ning nende ülesandeid täidab Koor. Kivi teksti on tublisti kärbitud ja ümber tõstetud, selleks et selgemalt esile tuua Kullervo sisevõitlus ning ka teiste tegelaste psühholoogilised motiivid. Sipari on tragöödiat psühhologiseerinud, aga ka stiliseerinud: kohati, eriti Kullervo monoloogides, on Kivi tekst murtud värssidesse, mis loob luulepärase kõnerütmi. Markku Savolaineni meeskonnas oli ka Kotkast tulnud kunstnik Reijo Paukku (snd 1942) ning muusikalises kujunduses kasutati soome helilooja Uuno Klami (1900–1961) „Kalevala-süiti“. „Kullervot“ etendati Draamateatris nelja aasta jooksul 58 korda 25 700 vaatajale, niisiis kogus see publikut rohkem kui „Kalevala“. „Kullervo“ salvestus on kättesaadav Rahvusringhäälingu arhiivis. Esietenduse-eelses intervjuus ütles Savolainen, et lavastus ei tule traditsiooniline, vaid püüab vaatajat mõjutada „n-ö puhastatud väljenduslikkuse kaudu, pürgides sümboolika poole“, ning kinnitas, et Soomes mõjub Kivi tragöödia oma teemadega – enesehävitamine, võitlus orjastava maailma vastu – täiesti ajakohasena.28 Kriitika vastuvõtt oli aga kokkuvõttes pigem leige. Hooaja 1984/85 teatriankeedis tõsteti küll mitu korda esile kujundust, osatäitjatest nimetati Kersti Kreismanni (Kullervo õde Annikki) ja Martin Veinmanni (Kullervo), seejuures aga kahetseti, et „Kullervost“ on saanud peaaegu lastelavastus.29 Reijo Paukku stsenograafiale pöörati palju tähelepanu ka arvustustes. Lakoonilises, kuid suurejoonelises kujunduses domineerisid kunstniku enda sõnul tuli, vesi ja raud: madal veebassein keset lava, selle kohal ülalt alla rippuvad peened metalltorud, mis said eri tähendusi, ja üleval mitmevärviline sätendav ketas, mis pidi sümboliseerima Kullervot jälgiva Vanatühja silma, aga publikule tähistas kord päikest, kord kuud. Külgedelt sirutusid lavale haralised, sõrmi meenutavad kaljusakid, ülestõstetuna meenutasid need pilvi. Oluline element oli jämedatest köitest võrk, mis langes etenduse alguses Kullervo ette, kui too püüdis kätte 27

Kivi „Kullervo“ ilmus eestikeelsena trükist alles 1990, tõlkis samuti Gerda Laugaste. Enn Kalda, „Kullervo“ on teel lavale. – Sirp ja Vasar, 08.03.1985. 29 Teatriankeet 1984/85. – Teater. Muusika. Kino, 1985, nr 12, lk 51. 28

248

saada mõõka eeslaval, ning oli kasutusel ka hiljem. Kostüümid olid stiliseeritud, neis oli viiteid metsale ja metsikusele (näiteks Kullervo hundinahkne rüü viimases vaatuses), ja kasutusel olid ka loomamaskid. Kujundusega harmoneerusid muusika ning Mait Agu seatud Koori vahetantsud ja pantomiimilised liikumised – tantsuliselt oli lahendatud stseen, kus hundid ründavad karja, võitlusstseenid jm. Üldmuljet peeti vaatemänguliseks või leiti lausa, et kujundused annavad lavastusele ooperliku ilme.30 Mängustiil oli valdavalt „tõstetud“, kaldudes pateetikasse. Martin Veinmanni Kullervos oli äärmuslikku kirge, kättemaksuiha, purustavat meeletust ja plahvatuslikku jõudu,31 ent roll oli staatiline, Kullervos toimuvad muutused kippusid jääma ähmaseks ja sisevõitlus ei tõusnud esile.32 Avaldati ka arvamust, et vastuolu Kivi põhjamaise tragöödia ja heale maitsele orienteeritud lavastuse vahel, viimase dekoratiivsus, staatilisus jm viitab sellele, et tegemist on n-ö eliitkitšiga, mis sisaldab küll ka päris kunsti, ent peamiselt „toetub klassiku autoriteedile ja tragöödiažanri prestiižile ning apelleerib hõimutunnetele“.33 „Kullervo“ lavastus ärgitaski mõtlema tragöödiažanri sobivusest põhjamaise identiteediga. Kivi näidendis on tunda antiiktragöödia mõju – nii ka lavastuses, kus seda süvendas Koori kasutamine. Tragöödia struktuuri põimusid shakespeare’lik burlesk (koomilised karjused) ja erootika (Kullervo suhe Ilmarise emandaga jm). Ain Kaalep nimetas „Kullervot“ hirmsaks põhjamaiseks tragöödiaks, mis on kirglik ja verine.34 Arvo Valton seevastu vastandas lühiessees „Kullervo“ elukäsitusest euroopalikku tragöödiat idamaise luulega ning leidis, et kreeka tragöödia on Kivi pigem seganud. Soomeugriline elukäsitus seisvat suguluses pigem idamaise suhtumisega, neid ühendavat suhe loodusega.35 Eurooplaseks saamise püüd oli Valtoni ja mõnegi teise meelest tajutav mitte ainult „Kullervos“, vaid ka soome ja eesti rahvuseepostes. Üks võimalus „Kalevala“-ainelisest (pseudo)mütoloogiast eemalduda on võtta abiks iidne (päris)mütoloogia.36 See viib meid küsimuse juurde soomeugrilisest, laiemalt boreaalsest identiteedist. 30 Andres

Heinapuu, Kaks Kalevala-aasta lavastust. – Teatrielu 1985. Eesti Raamat, 1991, lk 16. Endel Link, Kullervo astus rambivalgusse. – Sirp ja Vasar, 29.03.1985. 32 Andres Heinapuu, Kaks Kalevala-aasta lavastust. – Teatrielu 1985. Eesti Raamat, 1991, lk 17–18. 33 Samas, lk 19. 34 Ain Kaalep, Orjatragöödia, põhjamaine ja hoopiski mitte nii karge. – Edasi, 14.04.1985. 35 Arvo Valton, „Kullervo“ elukäsitusest. – Looming, 1985, nr 5, lk 715–716. 36 Andres Heinapuu, Ei ole need laste laulud. „Kalevala“ ja „Rauaaeg“. – Teater. Muusika. Kino, 1985, nr 2, lk 40. 31

249

„Kullervo“ (Draamateater). Kullervo – Martin Veinmann, Ilmarise emand – Elle Kull. Foto Eesti Draamateater „Kullervo“ (Draamateater). Kullervo – Martin Veinmann. Foto Eesti Draamateater

Kujutelm eestlasest kui soomeugrilasest levis laiemalt juba 1970. aastaist peale ning oli seotud autentsema, arhailisema kultuuripõhja otsingutega, mis oleks vaba võõrastest, esijoones baltisaksa mõjudest.37 Soomeugrilust sai avardada põhjarahvaste suunas, Uuralite taha, ning sel moel postuleerida eestlaste sugulust Siberi ja Ameerika põlisrahvastega, näiteks indiaanlastega. Soomeugrilus, mida esindasid näiteks Lennart Meri raamatud ja filmid, Kaljo Põllu graafilised lehed, Veljo Tormise muusika, oli koos eheda eesti rahvakultuuriga vastukultuuri allikaks, mis võimaldas rõhutada sõltumatust nõukogulikest identiteedimudelitest.38 Teatris avaldusid need ideed mitmeski Evald Hermaküla ja Jaan Toominga teatriuuenduslikus lavastuses (eriti innustas Uku Masingu boreaalne narratiiv Toomingat), aga ka Tormise rahvalaulutöötluste lavastustes (Kaarel Ird jt). Draamateatri lavastustes ei olnud see siiski dominant, ehkki arvustustes aina toonitati eepose kuuluvust soomeugri rahvastele laiemalt. Samal ajal Ugalas Kui liigume nüüd Viljandi Ugalasse, siis jõuamegi lavastusteni, mille ühisnimetajaks on teadlikult viljeldav soomeugrilisus. Kõigepealt veidi tausta: mida kujutas endast tolleaegne Ugala teater? Jaan Toominga tulekuga teatri peanäitejuhiks 1979. aastal algasid Ugalas muutused. Koos Toomingaga hakkasid teatris tööle noored lavastajad Priit Pedajas ja Lembit Peterson ning muusikaala juhatajaks tuli Mikk Sarv (lahkus teatrist 1986), hõimuliikumise aktivist ja autentset rahvalaulu esitava ansambli Hellero asutajaid (1971). Repertuaaris said Toominga ajal tähtsa koha muusika ja laul, eriti rahvalaul, ning mitu lavastust lähtus eesti ja hõimurahvaste folkloorist. Toominga peanäitejuhtimine jäi lühiajaliseks, kuid ka siis, kui teatrit juhtis Jaak Allik (1983–1988), jätkus folkloorisuund, mis tipnes lavastusega „Kalevala kangelaslaulud“. Omamoodi eelloo sellele moodustavad Priit Pedajase ja Mikk Sarve lavastused, millele tasub pilk peale heita. Pedajase esimene lavastus oli kompositsioon „Iiri muinasjutud“ (1979) ning sarnaste muinasjutulavastuste ritta kuulub ka „Soome muinasjutud“ (1981). See oli „Iiri muinasjuttudest“ eepilisem (suur osakaal oli Jutustajal) ja lood mõnevõrra süngemad. Pikimas loos pealkirjaga „Puuharu-Antti“ läheb nimitegelane Põhjalasse Louhi käest uurima, kuidas inimene leiab kõige suurema õnne – niisiis 37

Vt Linda Kaljundi, Eestlased kui soomeugrilased. – Vikerkaar, 2018, nr 1–2. Vt Madis Arukask, Soomeugrilusest eesti rahvuspildis – kas jagatud emotsioon või hägune küsitavus? – Keel ja Kirjandus, 2018, nr 1–2. 38

251

on siin sees „Kalevala“ motiivid. Lavastaja tahtis, et lavastus mõjuks nagu runolaul: natuke raskemeelselt ja lummavalt oma kordustes, mis lõid poeetilise struktuuri ja rütmi. Mikk Sarv ja Riho Räni tõid aga samal aastal lavale Siberi põlisrahva nivhide muistendid, muinasjutud ja legendid pealkirja all „Maa (Õhmifi) inimene“, aluseks nivhi kirjaniku Vladimir Sangi aastajagu varem eesti keeles ilmunud „Sahhalini legende“. Mõlemas lavastuses mängisid-jutustasidlaulsid näitlejad rühmana, astudes kord ühte, kord teise rolli. Soome kirjandusest avastati sel ajal Ugalas Eino Leino – autor, kellelt varem, enne sõda, oli Eestis mängitud vaid ajaloolist draamat „Simo Hurt“. 1983. aastal esietendus Mikk Sarve ja Kristi Teemuski esituses ja lavastatuna „Päikese õpetus (Helkalaulud)“, kompositsioon Leino 20. sajandi alguses ilmunud rahvalaulupäraste ballaadide kogust „Helkalaulud“, mida on nimetatud üleva rahvusliku sümbolismi väljenduseks.39 Kava raamisid kaks lapi joigu: „Saami kevadpäikese teretusjoig“ alguses ja „Saami joig“ lõpus. Osa Leino regivärsilistest luuletustest lauldi karjala viisidel, osa retsiteeriti, osa deklameeriti. Kava oli sisuliselt ja vormiliselt hästi läbi komponeeritud, nii et seda peeti eelkõige lummavaks heliteoseks.40 Priit Pedajas lavastas aga 1984. aastal Eino Leino ajaloolise draama „Mere keskel on mees“ (originaalpealkiri „Lalli“). Legend 12. sajandi soome talupojast Lallist, kes tapab järvejääl piiskop Henriku, on aineks keskaegsele ballaadile, mis leidub Lönnroti koostatud kogumikus „Kanteletar“. Soomes esietendus Leino draama aastal 1907 ning seda on lavale toodud korduvalt. Mikk Sarv oli näidendi tõlkija ja lavastuse muusikaline kujundaja. Muusikas oli põhimotiiviks mansi karupeiete viis, mida mängis mansi rahvamuusik Grigori Sainahhov kandle-tüüpi instrumendil. Üheks „Lalli“ mõjujõulisemaks osaks olid ka ehtsad runolaulud, Lalli tütre Sinikka (Eha Undo) laulus kasutati saami rahvalaulu motiive. Muidugi tehti lavastusi ka eesti folkloorist: Mikk Sarve kompositsioon eesti jutustavatest rahvalauludest „Maa laulud“ (1981, etendati Vabaõhumuuseumis, seal laulis kaasa ka Pedajas) ja Priit Pedajase „Eesti muinasjutud“ (1982). Pärimuslik aines, eesti sugulasrahvaste laulud ja viisid, mänguline esituslaad saavad omaseks näitlejate rühmale, kes neis lavastustes pidevamalt kaasa teeb, näiteks Eha Undo, Andres Tabun, Heikki-Rein Veromann, Kristi Teemusk, Riho Räni jmt. 39

Kai Laitinen, Soome kirjanduse ajalugu. Vagabund, 1994, lk 229. Heinapuu, Kaks Kalevala-aasta lavastust. – Teatrielu 1985. Eesti Raamat, 1991, lk 25. 41 Samas. 40 Andres

252

Mikk Sarve lavastusi nimetati juba kaasaja kriitikas folkloorse teatri katseks..41 Tollesse ritta joondub ka 1985 esietendunud Marju Sarve kompositsioon „Kalevala kangelaslood“. Vormiliselt oli seegi tähtpäevalavastus, kuid tegemist oli sisulise valikuga, pinnas niisuguseks lavastuseks oli hästi ette valmistatud. See oli väikelavastus: seitse näitlejat (kõik peale Ülo Vihma varem „folkloorses teatris“ mänginud), väike saal, kestus alla kahe tunni, minimalistlik kujundus. Publikutki polnud palju – 17 etendust ja 2100 vaatajat (kümme korda vähem kui Draamateatri „Kalevalal“), nii nagu eespool nimetatud lavastustelgi, mille vaatajate arv jäi 600 („Päikese õpetus“) ja 10 000 („Soome muinasjutud“) vahele. Ometi on tegemist tähelepanuväärse lavatööga. „Kalevala kangelaslood“ on komponeeritud eepose 10 runost ning juurde liidetud värsse kogust „Kanteletar“ ja rahvalauludest. Kompositsioon järgib üldjoontes eepose tegevustikku alates Väinämöise sünnist ja lõpetades sampo purunemisega. Lugu vahendavad Jutustajad, Koor ning üksikud tegelased: Väinämöinen, Joukahainen, Lemminkäinen, Ilmarinen, Põhjala emand Louhi, Põhja neid jmt. Runode valikuga viidi raskuspunkt sampo müüdile, kuna näiteks Kullervo ja Lemminkäise lood jäid välja. Lavastaja Mikk Sarv tõlgendas mõistatuslikku sampot originaalselt: sampo olevat Linnutee võrdkuju, mis osutab Linnutee liikumisele taevalaotuses ja aastaaegade vaheldumisele. Tõlgendus juurdub veendumuses, et „Kalevalas“ on kristalliseerunud „meie Läänemere ääres aastatuhandeid elanud rahvaste loodusteaduslik kogemus“.42 Kersti Rattuse stsenograafiat kandiski Linnutee kujund: mänguplatsi ümbritsesid kaheksa maalitud varianti Linnuteest, vastavalt aastaaegadele, peale selle oli pidevalt tegevuse keskel hõbetäheline pääsusabakujuline linik, viitena Linnuteele, ning mänguplatsi keskel kõrgus (ilma)sammas. Taas rõhutati, et „Kalevala“ on loonud eestlastegi identiteeti, sest tegemist on hõimurahvaste ühise eeposega. Lavastuses kombineeritigi elemente eri rahvaste pärimuskultuurist: lauldi karjala viisidel, valiti karjala ja teiste läänemeresoome rahvaste laulumängudele omane liikumine, punasinikirjud kostüümid lähtusid osalt saami (lapi) rahvariideist, osalt eri põhjarahvaste nõiakostüümidest. Kuna Mikk Sarv oli seisukohal, et karjala rahvaluule on inspireeritud muistsest saami kultuurist, millega enamik Läänemere ääres elanud rahvaid kokku puutus,43 siis konkretiseeriti eepos Põhjala 42 43

Viljo Saldre, „Kalevala“ juubeliks. – Tee Kommunismile, 10.01.1985. Viljo Saldre, „Kalevala kangelaslood“. – Edasi, 13.01.1985.

253

Lapimaana – järjekindlamalt kui Draamateatri „Kalevalas“, kus see mõnd arvustajat häiris. Atmosfäär ja rütm loodi viiside ja tempode, samuti kõne ja laulu vaheldumisega: dialoogid kõneldi, jutustavad osad lauldi ning laulu saatel mängiti-tantsiti vastav episood läbi.44 Laulmise suur osatähtsus oli varasemate Eesti „Kalevala“lavastustega võrreldes uus joon ning see lähendas esitust algupärasele rahvaluulele. Kord laulis kogu trupp (Kristi Teemusk, Eha Undo, Riho Räni, Heikki-Rein Veromann – hiljem Andres Tabun –, Elmo Ainula, jutustajatena Ülo Vihma ja Mikk Sarv), kord mehed, kord naised eri kombinatsioonides. Tegelaste kujutamises ei puudunud koomilised toonid ning mustvalget vastandust välditi: Väinämöinen (Riho Räni) ei mõjunud liigselt väärikana ja Louhi (Kristi Teemusk) ei olnud negatiivne kuju, vaid äratas sümpaatiat. Sampo purunemine mängiti õnnelikuks lõpuks: kui vaenu põhjus hävib, siis ärkavad maa ja vesi elule.45 Etenduse lõpetus erines tugevasti Draamateatri pateetilis-pidulikust finaalist: Ugalas lõpetati vaikse palvega Looja poole, mida lugesid koos kõik näitlejad. Helilooja Leo Normeti arvates oli Ugala rõõmsameelne ja mänguline lavastus teiste eesti „Kalevala“-tõlgendustega võrreldes „ainus tõeliselt eeposevaimuline ja -hõnguline lavastus“.46 Kas just ainus, kuid selgesti teistsugune kui Tallinna Draamateatri lavastused. Kõigepealt ei taotletudki eepilist suurust, vaid aeti läbi väheste, aga hoolikalt valitud vahenditega. Rõhk langes rahvalaulule ja muusikale võimalikult autentses esituses (näiteks tihti meeste kahelauluna, nagu Karjalas kombeks) ning eepost käsitati põhjamaa põlisrahvaste maailmataju ja -mõistmise väljendusena. Jõuliselt ja mõjuvalt manifesteeris see lavastus boreaalset identiteeti. „Kalevala“ ja „Kalevipoeg“ 21. sajandi eesti teatris Pärast 1980. aastate lainet pöördus eesti teater „Kalevala“ poole alles uue sajandi esimese kümnendi keskpaiku. Teise väikese laine moodustasid kaks Jaan Toominga ja Anne Türnpu lavastust: „Lemminkäinen“ (2005) ja „Väinämöise lugu“ (2007). Siiski ei ole põhjust rääkida katkestusest. Folkloorilavastuste suund, mis võttis kindlama kuju 1980. aastate Ugalas, jätkus järgnevate kümnendite jooksul 44 Andres

Heinapuu, Kaks „Kalevala”-aasta lavastust. – Teatrielu 1985. Eesti Raamat, 1991, lk 20–21. lk 23. 46 Leo Normet, „Kalevalast“ kui muusikast. – Teater. Muusika. Kino, 1986, nr 4, lk 25. 45 Samas,

254

ning mõte eestlaste kultuurilisest sugulusest põhjarahvaste ehk boreaalidega, kes erinevad teravalt indoeurooplastest, leidis teatris vastuvõtliku pinnase. Ajapikku kujunes välja pärimusteater, mis lähtub rahvatraditsioonist (regilaul, rahvamuusika, muistendid, tavad, uskumused, samuti argipraktikad ning aineline kultuur: rahvarõivad, etnograafilised esemed) ning ehitab sellelt pinnalt üles eripärase poeetikaga lavastusi, mida kannavad arhailise maailmapildi mustrid ja sümbolid. Pärimusteatrisse kuuluvad ka nullindate „Kalevala“-ainelised lavatööd. Neil on oma eellugu: 1985–1989 Vanemuise juures tegutsenud Jaan Toominga ja Ülo Vilimaa stuudio ning selle lõpetajatest (kelle hulka kuuluvad nii Anne Türnpu kui ka Ugalas kaasa mänginud Heikki-Rein Veromann) moodustatud Tartu Lasteteater, mis tegutses aastail 1989–2000. Lasteteater jätkas stuudios alustatud folkloorilavastuste suunda, kusjuures ei piirdutud eesti oma traditsiooniga, vaid töötati põhjamaade (norra, saami, fääri (förja)), soomeugri rahvaste (vepsa, handi, udmurdi), indiaanlaste, Austraalia aborigeenide pärimusega. Muinasjuttudest ja/või lauludest, loitsudest ning rahvamuusikast põimitud mängulised kavad, mis valmisid suures osas rühmatööna, olid adresseeritud eeskätt, kuid mitte ainult lastele. Kõige järjekindlamalt töötas Tartu Lasteteatris pärimusega Anne Türnpu. Peale juba mainitud Toominga-Vilimaa stuudio võis teda mõjutada keskkooliaegne kokkupuude eesti regilauluga ansambli Hellero lauljana ja töö Kirjandusmuuseumi folkloristika osakonnas (1988–1991). Türnpu sõnul oli eri rahvaste folkloori vahendamine noortele tol ajal Tartu Lasteteatri läbiv idee, kuid esialgu pandi pearõhk sisule ning visuaalne pool (kostüümid, rekvisiidid jne) jäi teisejärguliseks. Pööre toimus Türnpu lavastuses „Quartsilluni“ (1992, inuiti ehk eskimo muinasjuttude põhjal), kus ta rakendas sisu teenistusse lava-, valgusja muusikalise kujunduse.47 Tema teatrikeel, mille tunnusteks on aloogilisus, fragmentaarsus, improvisatsioonid ja variatsioonid, ruumitundlikkus, rütmistatus, väljendusvahendite (kehakeel, sõna, muusika, esemed, kostüümid jne) samaväärsus, näikse lähtuvat boreaalsest maailmatajust ja meelelaadist. 2005. aastal asutati Pärimusteater Loomine, mis seadis üheks eesmärgiks eesti ja soomeugri väikerahvaste folkloori tutvustamise ja esitamise. Anne Türnpu, Jaan Toominga ja Eva Klemetsi lavastatud „Lemminkäinen“, nimetatud mänguks „Kalevala“ teemal, oli Loomise teine lavastus. „Lemminkäise“ teksti oli peale 47

Anne Türnpu, Pärimusest lavastuseni. Magistritöö. Eesti Muusikaakadeemia kõrgem lavakunstikool, 2000, lk 3–4.

255

„Kalevala“ runode põimitud eesti, seto ja vadja runolaule, samuti itkusid, ussisõnu, loitse jne, ning saami joige – neid esitas (vähemalt mõnel etendusel) Ailu Gaup Norra Saami teatrist. Lemminkäist mängis Kristjan Sarv, tema ema Anne Türnpu või Eva Klemets ning ülejäänud trupi moodustasid lavakunstikooli 22. lennu näitlejaüliõpilased. Nagu „Kalevala kangelaslugusid“, nii jutustati ka Lemminkäise lugu lauluna. Regilaul, muusika, ekspressiivne koreograafia rakendati Lemminkäise armastuse, kosjaskäigu ja hukkumise loo esitamiseks, kuid lõpp läks „Kalevalast“ otsustavalt lahku – Lemminkäinen jäi surnust ellu ärkamata, müüdilise tagasituleku ring katkestati, selle asemel lõpetati etendus eesti rahvalauliku Anne Vabarna lüürilise järvelauluga. Eesti maausulisi ja taarausulisi ühendava Maavalla Koja kodulehel tutvustati lavastust sügavalt soomeugriliku sissevaatena „Kalevalasse“, mis „annab aimu, milline võiks olla maarahva oma rahvusteater“.48 Seda taju süvendas lavastuse etendamine vabas looduses (osa etendusi anti ka siseruumides), olgu Rocca al Mare metsas või Kütiorus, mis viitas eestlastele kui metsarahvale ja tõi esile pärimuse tugevad seosed looduskeskkonna ning seal tekkiva vaimse ruumiga. „Väinämöise lugu“ mängis Jaan Toominga 2005. aastal kokkukutsutud teatrirühm Sagar Sagitta, esietendus toimus Eesti Rahva Muuseumi näitusemajas Tartus ning kuulus otsapidi MTÜ Fenno-Ugria Asutus49 80. sünniaastapäeva tähistamise programmi. Teksti pani „Kalevala“ runodest kokku Jaan Tooming, lavastasid taas Tooming ja Türnpu. Kaasa tegid Heikki-Rein Veromann muusikalise kujundaja ja lauljana, Anne Maasik, Maare-Maarika Heinsoo; Joukahaise osa mängis Markus Luik, Ema Anne Türnpu, Ainot Marja Unt ning Väinämöist Jaan Tooming ise. Lugu lõpetati jälle teisiti kui eeposes: Väinämöinen sai surma, ent ärkas ellu saamina ja joigus võidukalt.50 Kaasahaaratud arvustaja kiitis laulu ja tantsu ürgset jõudu ja osatäitmiste siirust, tervik „oli hirmus, oli liigutav, oli uhke!“51. Paar aastat varem (2003) lavale jõudnud kaks „Kalevipoja“-lavastust seevastu ei kuulunud pärimusteatrisse, küll aga oli tegemist tähtpäevalavastustega: 2003 48

https://www.maavald.ee/uudised-10219-2006/845-150210219-2006-parimusteatri-lemminkainenparnus (6.03.2018). 49 Taasasutati 1991, eesmärgiks arendada Eesti sidemeid teiste soomeugri ja samojeedi (uurali) rahvastega 50 Jaan Tooming, Religioossed motiivid minu loomingus. Eesti Teatriliit, 2011, lk 93. 51 Jüri Marran, Tabatud teatriime. – Postimees, 29.10.2007.

256

oli kuulutatud Kreutzwaldi aastaks, et tähistada 200 aasta möödumist eesti rahvuseepose looja sünnist. Kreutzwaldi aasta kõige pidulikum etendussündmus leidis aset kevadel Rakvere Vallimäel, kus umbes 80 vabatahtlikku 14 tunniga „Kalevipoja“ otsast lõpuni ette lugesid. Rakvere teatri suvelavastuseks telliti „Kalevipoeg“52 Andrus Kivirähkilt, lavastaja oli Ain Prosa ning mängupaigaks Neeruti Sadulamägi, mis on legendi järgi Kalevipoja künnivagude asupaik. Tähtpäevalikkust joonis alla asjaolu, et esietendust külastasid Eesti president Arnold Rüütel ja peaminister Juhan Parts. Kummatigi on Kivirähki „Kalevipoeg“ pigem eepose ümberkirjutus koomilises, kohati palaganlikus registris, mida tõhusalt võimendab kilplaste lugude liitmine süžeesse. Kivirähk kasutas eepose materjali selleks, et luua näidend juhi, liidri tragöödiast, vastandades talle anonüümse massi, kes kõike sopaga üle valab.53 Müütilisest valitsejast sai päris tavaline mees (Kalevipoega mängis Anti Reinthal), kes asub eestlasi juhtima vastutustunde sunnil ning kohtab rumala pööbli kadedust ja viha. Sama aasta sügisel jõudis lavale VAT Teatri „Kalevipoeg“, mille lavastas külalisena Markus Zohner Šveitsist. Siin anti edasi „Kalevipoja“ lugu ja vähesel määral kõlas ka eepose tekst, põhivõtteks oli aga loo jutustamine kehakeeles, pantomiimiliste ja tantsuliste vahenditega. Mängulises ja vaimukas lavastuses vahetasid neli näitlejat (Tanel Saar, Margus Teder, Janek Sarapson, Katariina Lauk) sujuvalt rolle ning said kõik ka Kalevipoega mängida. Eesti teatri kontekstis oli see „Kalevipoeg“ uudne ja värske, kuid lülitus tõrgeteta üldisemasse, peamiselt kirjanduslikke töötlusi pidi kulgenud tõlgendustraditsiooni. Kivirähk naerab küll välja eestluse stereotüüpe ja müüte, irooniat kohtas ka VAT Teatri versioonis, ent rahvusidentiteedi probleemid ei domineerinud kummaski lavastuses. Identiteediga ei tegelnud ka seni viimane „Kalevala“-aineline lavastus, mis on üldse sootuks teistsugune kui varasemad. „Kullervo“ (2014) oli kolme teatri rahvusvaheline koostöö: Eesti poolt osales Rakvere Teater (nimitegelast mängis Erni Kask), Soome poolt olid partneriteks Teatteri Telakka Tamperest ja Teatteri 52

Kivirähki näidend oli aluseks ka lavastusele Suurel Munamäel 2010 suvel, pealkirjaks „Kalevipoeg kuningaks“ ja lavastajaks Priit Valkna. 53 Vt Meelika Jürisaar, „Kalevipoeg“ eestlaste rahvusliku identiteedi kujundajana VAT Teatri, Rakvere Teatri ja meediakäsitluse näitel. Bakalaureusetöö. Tartu Ülikool, kirjanduse ja rahvaluule osakond, 2007, lk 80.

257

„Kullervo“ (Teatteri Vanha Juko, Rakvere Teater ja Teatteri Telakka). Kullervo – Erni Kask. Foto Teatteri Vanha Juko

Vanha Juko Lahtist ning teksti autor ja lavastaja Lauri Maijala (snd 1986), kunstnik ja ülejäänud näitlejad olidki soomlased. Kui algul plaanis Maijala teha Aleksis Kivi „Kullervo“ katkenditest kollaaži, siis lõpuks kirjutas ta uue teksti, mis on Kivi teosega küll seotud, ent nõrgalt.54 „Kullervost“ võeti üle perestruktuur, milles Kullervo on n-ö kadunud poeg, perekond laval on aga täiesti tavaline, realistlikult kujutatud soome keskklassi perekond: ema, isa ja tütar. Sellisesse perre ilmub ootamatult noormees, kes ütleb end olevat Kullervo ja keda valitseb müütilise Kullervo kibedust ja vihkamist täis hing. Teda juhib seletamatu kurjus, mil pole lätet, ning lugu hakkab liikuma vääramatu katastroofi suunas, mingi pääsemislootuseta.55 Lavastus segas traagikat ja musta huumorit, koomikat ja õudust. Kokkuvõtteks Kui võrrelda „Kalevala“ ja „Kalevipoja“ positsiooni teatrikaanonis, on erinevus kohe näha: „Kalevala“ kuulub kindlalt soome teatrikaanonisse, seejuures kui „Kalevipoeg“ Eestis erilist populaarsust pole saavutanud, vähemasti mitte sõnateatris, nii et tema asend kaanonis on pigem ebakindel või äärepealne. Täiemõõduline „Kalevipoeg“, mis on kõrvutatav eespool vaadeldud „Kalevalaga“, tuleb meil lavale alles aastal 2018 – see on Karl Laumetsa lavastus Vanemuise teatris. Retseptsioon naabermaa teatris on selgelt asümmeetriline: soomlasi pole „Kalevipoeg“ huvitanud – eks olegi see noorem ja sisalda vähem ehtsat folklooripärandit, Eesti teatrilavadele tuleb „Kalevala“ suhteliselt hilja (alates 1980. aastatest), kuid lavastuste koguarv on täiesti võrreldav mõne kirjandusklassika teosega, välja kujuneb küll hõre, aga siiski jälgitav traditsioon. „Kalevala“-põhjalised lavatööd jagunevad suurtes joontes kahte rühma. Ühte kuuluvad soome külalislavastajate võimsad ja vaatemängulised lavastused – suurlavastused vormilt, kuid siiski mitte tähenduselt ja mõjult eesti kultuuris. Nende mängulist vormi ja kujundite valikut tajus osa vaatajaist-kriitikuist lasteteaterliku lihtsustusena. Kuid need lavastused viisid vaatajaid ka kokkupuutesse ürgse ja ühise kultuuripärandiga ning võisid tänu sellele mingil määral täita „Kalevipoja“ kohta rahvusidentiteedi seisukohast. Teise rühma moodustavad 1980. aastate ja nullindate väikelavastused. Neis rõhutatakse autentsust sisus (ehtsate 54 55

Tõnu Lilleorg, Kadunud poeg osutub mölakaks. – Äripäev, 26.09.2014. Samas.

259

rahvalaulude, itkude, loitsude jne lisamine) ja vormis (laul, joiud jne) ning kuna nad seisavad kaugel n-ö kunstkirjandusest, on nende mängulisust lihtsam aktsepteerida ja väärtustada. Siin näeme ka aktiivset ja teadlikku soomeugrilise ning boreaalse identiteedi ehitamist, näiteks avaldub see lapi (saami) folklooripärandi sissetoomises, šamanistlikes elementides jms. Nende vaatajaskond on väike, aga mõjuväli küllalt suur, kuna nad osalevad pärimusteatri traditsiooni loomises koos paljude eesti ja teiste soomeugri rahvaste folklooril põhinevate lavatöödega.

260

KROONIKA

SISUKORD I osa ÜLDSTATISTIKA Statistikas osalevad etendusasutused 264 Etenduspaigad Eestis 266 Teatrite esinemised välismaal 267 Festivalid Eestis 272 Külalisteatrid ja -esinejad Eestis 279 Tiia Sippol. Ülevaade teatritegevusest Eestis 2017. aastal 281 II osa TEATRITE ETENDUSTEGEVUS Teatrite tegevusülevaated, järjekord lk 287 2017. a uuslavastusi 400 Teatrikoolid 408 Raadioteater 413 Harrastusteater Eestis 414 Teatriorganisatsioonid: 1. ASSITEJ Eesti Keskus 421 2. Eesti Etendusasutuste Liit 421 3. Eesti Harrastusteatrite Liit 422 4. Eesti Kaasaegse Tsirkuse Arenduskeskus 423 5. Eesti Tantsukunsti ja Tantsuhariduse Liit 424 6. Eesti Teatri Agentuur 424 7. Eesti Teatriliit 426 8. Eesti Teatriuurijate ja -kriitikute Ühendus 431 9. UNIMA Eesti Keskus 432 10. Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum 433 III osa VARIA Auhinnad 435 Eesti teatri aastaauhinnad 437 Nimelised auhinnad 439 Omaalgatuslikud etenduskunsti auhinnad 441 Stipendiumid 441 Kolleegipreemiad 442 Publikupreemiad 445 Tunnustused välismaalt 445 Projektid, näidendivõistlused 446 Konverentsid, seminarid, vestlussarjad 448 Väliskülaliste töötoad ja loengud 450 Juubelid, näitused 453 Teatrierialade lõpetajad 456 Mängufilmid 452 Ilmunud raamatud ja videosalvestised 461 In memoriam 465

ÜLDSTATISTIKA Ülevaade statistikast

Eesti Teatri Agentuur on koostöös kultuuriministeeriumi ja Eesti teatritega kogunud valdkonna statistikat alates 2004. aastast, käesolev aastaülevaade on neljateistkümnes. Aastatel 2004–2011 kogutud statistika anti välja aastakogumikes, aastast 2012 ilmub statistika kokkuvõtvalt kogumikus Teatrielu, täismahus teatristatistika on kättesaadav aadressil statistika.teater.ee. Teatristatistika hõlmab repertuaari-, etendustegevuse ja külastuste ning majandusstatistikat. Repertuaaristatistikas vaadeldakse teatrite lavastusi liikide, žanrite, sihtrühmade ja etendusasutuste omandivormi järgi. Etendustegevuse ja teatrikülastuste statistika koondab etenduste ja külastuste arvud lavastusliikide ja žanrite võrdluses, etenduste jaotumise statsionaaris ja väljaspool antavateks etendusteks ja nende külastatavuse ning ühe külastuse keskmise maksumuse teatriliigiti ja sihtrühma järgi. Majandusstatistika näitajad on esitatud tekkepõhiselt. Alates 2016. aasta andmetest ei eristata enam etendustegevusega otseselt seotud tulusid ja kulusid etendustegevusega kaudselt seotud tuludest ja kuludest. 2017. aastal teatristatistikas osalenud etendusasutused koos etendustegevuse põhinäitajatega on toodud järgnevas tabelis.

263

Statistikas osalevad etendusasutused TEATER

UUSLAVASTUSED

avalik-õiguslik asutus Estonia* 8 munitsipaal-etendusasutus Kuressaare Linnateater* 5 Tallinna Linnateater* 5 riigi osalusega sihtasutusena tegutsevad etendusasutused Eesti Draamateater* 11 Endla Teater* 10 NUKU Teater* 9 Rakvere Teater* 9 Teater NO99* 8 Ugala Teater* 10 Vanemuine* 15 Vene Teater* 11 eraetendusasutused Arena/Eesti Improteater 1 Eesti Tantsuagentuur 3 Emajõe Suveteater 2 Fine 5 Tantsuteater* 2 Goltsman Ballet 4 Ilmarine* 1 Kanuti Gildi SAAL* 11 Kell Kümme* 2 Kinoteater 5 Komöödiateater 3 Miksteater* 0 Must Kast 4 Piip ja Tuut Teater* 5 Polygon Teater 3 Prem Productions 3 R.A.A.A.M.* 2 Sõltumatu Tantsu Lava* 9 Tallinna Tantsuteater 3 Tartu Uus Teater* 5 Teater Kelm 4 Teoteater 4 Theatrum* 2 Tuuleveski* 2 Vaba Lava kuraatoriprogramm* ** 8

264

KOGU REPERTUAAR (sh uuslavastused)

ETENDUSED

KÜLASTAJAD

277

156 416

12 26

104 455

11 889 74 846

36 25 35 21 16 25 52 36

517 268 581 369 134 293 503 319

105 114 67 171 85 911 58 821 18 883 88 860 152 150 45 317

3 5 7 3 9 7 20 3 12 3 5 8 17 4 5 8 14 5 12 4 12 8 10 12

25 82 53 16 28 205 96 36 264 85 152 87 263 19 57 100 118 17 128 28 73 76 194 59

1 466 12 577 6 252 2 206 3 658 14 917 6 289 8 128 24 760 11 172 13 087 8 378 27 322 2 153 12 326 16 079 8 095 1 298 11 662 1 011 4 733 9 595 17 433 8 277

Vana Baskini Teater* Varius VAT Teater* Vilde Teater Von Krahli Teater* Lavastusprojektid KOKKU

2 1 5 1 7 5 204

6 3 18 4 15 7 559

148 34 210 18 166 88 6 713

13 194 4 512 24 282 802 17 089 9 029 1 163 958

* * Etendusasutus sai 2017. aastal kultuuriministeeriumilt tegevustoetust. ** Vaba Lava kuraatoriprogramm – Vaba Lava on produktsioonimaja ning siin tabelis on välja toodud Vaba Lava kuraatoriprogrammi ja koostöölavastused ning mitte kogu projektiteatrite etendustegevus Vaba Lava teatrimajas (mis on vastavate erateatrite all).

2017. aastal oli teatrite repertuaaris 12 koostöölavastust, neist 6 uuslavastust: „alastusest enam“, „Illusioonid“, „Teisest silmapilgust“, „Varesele valu“, „Kaota mu naine ära“, „Ma pigem tantsiksin“ ning uuslavastused „BB ilmub öösel“, „IDEM“, „Kaarnakivi perenaine“, „Kõik normaalsed inimesed – KNI!“, „Savann“ ja „Tempo“.

Etenduskunstikeskuste tegevus Kanuti Gildi SAAL etendusi külastusi Sõltumatu Tantsu Lava etendusi külastusi Vaba Lava etendusi külastusi

OMAPRODUKTSIOONID

KULTUURI- JA TUGITEGEVUSED

VÕÕRUSTATUD ETENDUSED

KOKKU

96 6 289

110 5 764

30 2 516

236 14 569

118 8 095

57 1 330

6 211

181 9 636

59 8 277

193 35 745

69 10 253

321 54 275

265

ETENDUSPAIGAD EESTIS 2017 Kaardil ja etenduspaikade nimekirjas on Eesti etendusasutuste kogu tegevusega – etenduste, kontsertide, festivalide ja teatrite muu tugitegevusega – seotud mängupaigad Eestis.

HARJUMAA Aegviidu (1) Anija mõis (3) Alasniidu (1) Aruküla (16) Harku (4) Hüüru (1) Jüri (5) Keila (20) Keila-Joa (10) Kernu (8) Kiisa (3) Kolgaküla (1) Kolga (18) Koppelmaa (1) Kose (11) Kostivere (1) Kuusalu (7) Kõue (2) Laagri (8) Laitse (14) Lohusalu sadam (7) Loksa (8) Maardu (12) Muraste (2) Neeme (1) Naissaare (17) Ohtu mõis (32) Padise (4) Peetri (5) Rae (8) Rannamõisa (1)

Riisipere (2) Rummu (38) Saku (14) Salmistu (1) Saue (10) Tabasalu (5) Tallinn (5016) Turba (2) Viimsi (43) Viinistu (1) Ääsmäe (1)

Kiviõli (23) Kohtla-Järve (66) Kohtla-Nõmme (4) Lohusuu (1) Narva (97) Narva-Jõesuu (6) Saka (1) Sillamäe (9) Sinimäe (2) Toila (3) Voka (1)

LÄÄNE-VIRUMAA Haljala (7) Kadrina (2) Kulina (4) Kunda (1) Laekvere (5) Loodi kuivati (25) Rakke (2) Rakvere (1332) Sõmeru (1) Tamsalu (5) Tapa (41) Vihula (3) Väike-Maarja (1)

JÕGEVAMAA Jõgeva (12) Kasepää (3) Kuremaa (4) Mustvee (10) Pajusi (2) Pala (1) Palamuse (1) Puurmani (1) Põltsamaa (7) Tabivere (2) Torma (1)

IDA-VIRUMAA Aseri (1) Avinurme (1) Iisaku (5) Jõhvi (49)

JÄRVAMAA Albu (2) Imavere (1) Järva-Jaani (3) Koeru (2) Oisu (3) Paide (34)

Roosna-Alliku (1) Türi (15) Vargamäe (14)

Palade (1) Soomlepa (2) Suuremõisa (2)

RAPLAMAA Eidapere (2) Hagudi (1) Järvakandi (4) Kaiu (1) Kohila (5) Kuimetsa (3) Märjamaa (14) Rapla (12) Valtu (2) Vana-Vigala (1)

SAAREMAA Aste (2) Kuressaare (235) Liiva (1) Lümanda (1) Orissaare (3) Mustjala (1) Salme (3) Tornimäe (2) Triigi (2) Valjala (1)

LÄÄNEMAA Haapsalu (45) Kullamaa (3) Lihula (7) Linnamäe (1) Martna (17) Palivere (2) Ridala (1) Taeba (2) Vormsi (1)

PÄRNUMAA Are (1) Audru (2) Kihnu (1) Kilingi-Nõmme (2) Pärnu (296) Pärnu-Jaagupi (2) Sauga (2) Sindi (2) Taali (1) Tootsi (1) Tori (3) Tõstamaa (1) Uulu (1) Vändra (3)

HIIUMAA Emmaste (3) Kassari (2) Käina (5) Kärdla (18)

VILJANDIMAA Abja-Paluoja (1) Holstre (2) Karksi (4) Kolga-Jaani (4) Kõpu (1) Mustla (2) Mõisaküla (1) Olustvere (2) Ramsi (1) Suislepa (1) Suure-Jaani (1) Uusna (1) Vastemõisa (3) Viljandi (278) Võhma (1) TARTUMAA Alatskivi (2) Elva (9) Ilmatsalu (1) Kallaste (1) Kambja (4) Kurepalu (2) Luunja (4) Luke (4) Puhja (5) Rannu (5) Reola (1) Tartu (918) Ülenurme (3)

PÕLVAMAA Kanepi (1) Mooste (7) Põlva (14) Räpina (11) Vastse-Kuuste (1) Värska (1) VALGAMAA Lüllemäe (3) Otepää (11) Tõrva (3) Valga (16) VÕRUMAA Antsla (4) Haanja (2) Lasva (2) Meremäe (2) Mõniste (1) Osula (1) Rõuge (3) Varstu (2) Vastseliina (6) Võru (37)

Jämeda kirjaga on statsionaarse etenduspaiga nimi

266

TEATRITE ESINEMISED VÄLISMAAL TEATER

RIIK, LINN

LAVASTUS

Estonia Estonia Estonia Estonia Estonia Estonia Estonia Eesti Draamateater Endla Teater NUKU teater Teater NO99 Teater NO99 Teater NO99 Teater NO99 Teater NO99 Teater NO99 Vanemuine Vanemuine Vanemuine Vanemuine Banaanikala Projektiteater Banaanikala Projektiteater Banaanikala Projektiteater Fine5 Tantsuteater Fine5 Tantsuteater Fine5 Tantsuteater Goltsman Ballet Ilmarine Ilmarine Ilmarine Ilmarine Kanuti Gildi SAAL Kanuti Gildi SAAL Kanuti Gildi SAAL

Venemaa, Peterburi Marinski teater Soome, Helsingi Aleksandri teater Soome, Helsingi Aleksandri teater Venemaa, Peterburi Marinski teater Soome, Tampere talo Soome, Helsingi Aleksandri teater Soome, Helsingi Aleksandri teater Soome, Lahti Linnateater Soome, Espoo Linnateater Prantsusmaa, Charleville-Mézières Saksamaa, Berliin, Kontzerthaus Berlin Poola, Teatr Powszechny Itaalia, Veneetsia Biennaal Itaalia, Veneetsia Biennaal Leedu, Klaipeda, Festival TheATRIUM Itaalia, Rooma, Teatro Argentina Leedu, Kaunas State Musical Theatre Hiina, Shanghai Opera House Leedu, Kaunas State Musical Theatre Läti, Cēsise Kontserdimaja Prantsusmaa, Strasbourg, Euroopa Komisjon Prantsusmaa, Pariisi Eesti kool Saksamaa, Frankfurti Eesti kool Belgia, Brüssel, Bozar Theater Rootsi, Göteborg, 3:e Våningen Venemaa, Jekaterinburgi Muusikateater Venemaa, Penza Draamateater Venemaa, Kingissepa lasteteater, festival Na Granii Venemaa, Petrozavodski nukuteater Venemaa, Jaanilinna Lasteaed 1 ja 2 Venemaa, Petrozavodski nukuteater Soome, Tampere Teatrifestival Saksamaa, Düsseldorfi Forum Freies Theater Saksamaa, Düsseldorfi Forum Freies Theater

Kanuti Gildi SAAL Kanuti Gildi SAAL Kanuti Gildi SAAL

Saksamaa, Berliin, DOCK 11 Saksamaa, Berliin, DOCK 12 Itaalia, Veneetsia

Rinaldo 1 Traviata 1 Pilvede värvid 1 Kratt 1 Coppélia 4 Pipi Pikksukk 1 Kratt 2 Käsist seotud 16 Olga, Irina ja mina 3 Bon Voyage ja teised valed 4 NO40 Pööriöö uni 3 NO34 Revolutsioon 2 NO42 El Dorado: klounide hävitusretk 1 NO43 Kõnts 1 NO43 Kõnts 1 NO43 Kõnts 1 Jevgeni Onegin 1 Aida 4 Crossroads. Step Into the Light 1 Crossroads. Step Into the Light 1 Muinasjutt kuldsest kalakesest 1 Muinasjutt kuldsest kalakesest 1 Muinasjutt kuldsest kalakesest 1 Demultiplexia 1 Imeilus 3 Imeilus 1 Klarneti hing 1 Kasepuu kingitus 1 Kaks naabrinnat 2 Väike siil 3 Väike siil 2 Just Filming 3 Seisund ja disain 1 10 journeys to a place where nothing happens* 1 Seisund ja disain 1 Rhythm is a Dancer 1 Think much. Cry much 1

ETENDUSED KÜLASTUSED

1 000 443 235 1 000 3 210 160 378 940 546 800 2 193 427 145 370 300 580 407 5 100 314 250 20 32 26 200 180 1 000 1 000 300 146 186 167 450 40 40 70 70 70

267

TEATER

RIIK, LINN

LAVASTUS

Kanuti Gildi SAAL Kanuti Gildi SAAL Kanuti Gildi SAAL Kanuti Gildi SAAL Kanuti Gildi SAAL Kanuti Gildi SAAL Kanuti Gildi SAAL Kanuti Gildi SAAL Kanuti Gildi SAAL Kanuti Gildi SAAL Kanuti Gildi SAAL Kanuti Gildi SAAL Kanuti Gildi SAAL Kanuti Gildi SAAL Kinoteater Kinoteater Kinoteater Kinoteater Miksteater Miksteater Must Kast Piip ja Tuut Teater Piip ja Tuut Teater Piip ja Tuut Teater Piip ja Tuut Teater Piip ja Tuut Teater Piip ja Tuut Teater Piip ja Tuut Teater Piip ja Tuut Teater Piip ja Tuut Teater Piip ja Tuut Teater Piip ja Tuut Teater Piip ja Tuut Teater Piip ja Tuut Teater Piip ja Tuut Teater Piip ja Tuut Teater Piip ja Tuut Teater Piip ja Tuut Teater Polygon Teater Polygon Teater Prem Productions

Itaalia, Dro, Drodesera 2017 Saksamaa, München, Spielart festival Soome, Helsingi, Baltic Circle festival, HNMKY Sloveenia, Maribor, Drugajanje festival Saksamaa, Düsseldorfi, Forum Freies Teater Itaalia, Milano, Tramedautore Festival Itaalia, MIlano, Tramedautore Festival USA, New York, Brooklyn, Art in General Inglismaa, Kunstraum London Rootsi, Malmö, Inkonst Prantsusmaa, Nanterre-Amandiers, Week-end Estonien Rootsi, Stockholm, Endfest Kulturhuset Prantsusmaa, Nanterre-Amandiers, Week-end Estonien Saksamaa, FFT Düsseldorf Inglismaa, London, Lyric Hammersmith Inglismaa, Oxfordi teatrifestivalil Offbeat Inglismaa, Readingi teatrifestival Reading Fringe Inglismaa, Londoni festival Voila! Europe Belgia, Brüssel, Overijse Culturcentrum Luksemburgi Eesti kool Hiina, Peking, Beijing Haidian People´s Culture Theatre Soome, Helsingi, Annantalo Prantsusmaa, Sevran, festival des Rêveurs éveillés Taani, Kopenhaagen, Batidas Teaterhus Taani, Kopenhaagen, Batidas Teaterhus Läti, Riia, festival Eju Meklet, Babite Kultuurikeskus Läti, Riia, festival Eju Meklet, Latvijas Lellu teatris Soome, Tampere, Pakkahuone, festival Martin Markkinat Taani, Kopenhaagen, Batidas Teaterhus, festival CPH STAGE Hiina, Guangzhou International School Hiina, Guangzhou lasteaedn Hiina, Guangzhou Grandview Theatre Hiina, Wuzhen Grand Theatre Hiina, Chongqing Hiina, Chongqing Guo Tai Arts Center Hiina, Fuling Grand Theatre Hiina, Peking, Garden Expo Park Saksamaa, Berliin, Salon-K Armeenia, teatrifestivalil YSITC Theatre´s Belgia, Brüssel, Centre Culturel Audergem Soome, Helsingi, Savoy-teatteri

Think much. Cry much Think much. Cry much Think much. Cry much Think much. Cry much moiste 99 Words for Void Physics and Phantasma Mademoiselle x Mademoiselle x Physics and Phantasma 99 Words for Void boner Mademoiselle x Physics and Phantasma Finding Mr Paramour Finding Mr Paramour Finding Mr Paramour Finding Mr Paramour Pink Pink Õhupallid Piip ja Tuut kontserdil Piip ja Tuut kontserdil Piip ja Tuut kontserdil Loomad Hamlet Piip ja Tuut kontserdil Piip ja Tuut kontserdil Hamlet Piip ja Tuut kontserdil Piip ja Tuut kontserdil Piip ja Tuut kontserdil Piip ja Tuut kontserdil Piip ja Tuut kontserdil Piip ja Tuut kontserdil Piip ja Tuut kontserdil Piip ja Tuut kontserdil Piip ja Tuut kontserdil Väävelmagnooliad Väävelmagnooliad Oma jõul

268

ETENDUSED KÜLASTUSED

1 5 3 1 1 1 1 1 1 3 2 2 1 2 3 1 1 1 1 1 4 4 1 4 1 1 1 2 2 1 1 3 2 1 1 1 2 1 1 1 1

54 231 143 42 40 152 130 400 60 103 212 91 86 117 210 70 70 70 310 260 600 157 280 315 47 200 260 580 225 75 55 860 460 75 200 110 1 600 72 200 140 420

TEATER

RIIK, LINN

LAVASTUS

Prem Productions R.A.A.A.M. R.A.A.A.M. R.A.A.A.M. R.A.A.A.M. R.A.A.A.M. R.A.A.A.M.

Soome, Helsingi, Savoy-teatteri Venemaa, Jekaterinburg, festival Realnyi Teatr Inglismaa, Londoni Eesti Maja Iirimaa, Civic Theater Dublin Venemaa, Norilski Draamateatri laboratoorium Poljarka Serbia, Belgradi festivalil SLAVIJA Venemaa, Jakutski Saha Rahvusteater, festival Selannyi bereg Venemaa, Kaasani Kamali nim draamateatris, festival Naurus Belgia, Centre Culturel d´Auderghem Soome, Zodiak Hiina, Xi An, Silk Road Art festival Saksamaa, Berliin, LET ME IN festival Norra, Hammerfest, Dansearena Nord Norra, Hammerfest, Dansearena Nord Rootsi, Stockholm Fringe 2017, Teater Tribunalen Austria, Tanzquartier Viin, FEEDBACK festival Saksamaa, Schauspielhaus Köln Rumeenia, Bukarest, festival LIKE Austria, Brut Viena Läti, Valmiera Suveteatri festival Venemaa, Moskva Rahvusteater, Tšehhovi nim festival Venemaa, Peterburi Bosnia ja Hertsegoviina, Sarajevo, 18. Lut Fest East Kasahstan, World Puppet Carnival Venemaa, nukuteatrite festival KUKART XIII Austraalia, Sydney Eesti Maja Itaalia, Forli Teatro Teston Itaalia, Milano Teatro Sala Fontana Saksamaa, Dresdeni Noorsooteater 24 riiki KOKKU:

Ürgmees Aleksei Karenin Fenomen Fenomen Libahunt Libahunt

1 1 1 1 1 1

390 297 141 102 581 333

Libahunt

1 189

1 1 2 2 1 1 1 2 2 1 1 2 4 2 1 2 2 1 1 1 1 1 185

808 111 180 200 80 40 40 89 112 70 50 100 500 240 240 400 300 180 66 270 250 112 40 048

R.A.A.A.M. R.A.A.A.M. Sõltumatu Tantsu Lava Sõltumatu Tantsu Lava Sõltumatu Tantsu Lava Sõltumatu Tantsu Lava Sõltumatu Tantsu Lava Sõltumatu Tantsu Lava Sõltumatu Tantsu Lava Sõltumatu Tantsu Lava Sõltumatu Tantsu Lava Sõltumatu Tantsu Lava Sõltumatu Tantsu Lava Tartu Uus Teater Theatrum Tuuleveski Tuuleveski Tuuleveski VAT Teater VAT Teater VAT Teater VAT Teater 24 teatrit

Täiendusi tabelis kajastatud lavastustele: 12. veebruaril 2017 alustas Tampere teater Telakka Soomes draamaõhtutega, mille eesmärgiks on tutvustada uusi teatritekste. Esimene näidendite lugemisõhtu keskendus Eesti uuemale näitekirjandusele, esitamisele tulid Eesti Teatri Agentuuri 2015. aasta näi-

Libahunt Hullumeelse päevik meeleKolu KÄIK Imagine There´s A Fish Sünaps Imagine There´s A Fish Debutante lonely lonely lonely lonely lonely lonely We will figure it out meeleKolu PURE MIND Joobnud Punamütsike Kolm põrsakest Kolm põrsakest Gunn, Gunn, vana ... Mister Green Mister Green Mister Green 59 lavastust

ETENDUSED KÜLASTUSED

dendivõistlusel premeeritud Kiti Põllu „Mata mind kaunilt“ ja Tiit Palu „Lugusid loomadest“. Järgnes vestlusring autorite, tõlkijate ja agentuuri esindajatega. 15.–19. märtsini 2017 osales Tartu Üliõpilasteater Liège’is Euroopa vanimal üliõpilasteatrite festivalil RITU. Belgias anti etendus

269

lavastusega „KH kood ehk Kaspar Hauseri juhtum“ Liège’i Ülikooli peahoone teatrisaalis. 25.–28. märtsini 2017 viibisid Moskva Teatrikunsti Akadeemia (GITIS) küllakutsel lavakooli juhataja Lembit Peterson, näitlejatöö õppejõud Elmo Nüganen ja 9 tudengit 29. lennust GITISes. Lavakooli tudengid esitasid oma koolitöid ja toimus ühine arutelu. Rahvusvahelisel tantsupäeval, 29. aprillil etendus TLÜ BFM koreograafiatudengi Kristin Tagami lavastus „Kiisu all, ah!“ Vilniuse rahvusvahelisel festivalil SCHOCKAKADEMIA. Lavastuses tantsisid koreograafitudengid Allar Valge, Karl-Gustav Kasemaa ja Siim Praats. Festivali raames toimuva konverentsi teemaks oli „Kas tants on toode?“ ja sellel osalesid TLÜ koreograafia õppejõud Tiina Ollesk ja Renee Nõmmik. Festivalil osalesid tudengid Saksamaalt, Austriast, Suurbritanniast, Poolast, Leedust ja Eestist. 9. mail näitasid Indrek Kornel ja TLÜ II kursuse koreograafiatudengid oma töid Helsinki Kunstide Ülikooli Teatriakadeemias. Indrek Korneli magistrilavastuses „Oodates ...“ tantsisid Reet Paavel ja Ülle Toming, II kursuse koreograafiaüliõpilased Aneta Varts, LiiseMarie Valgi, Maarja Eliisabet Roosalu, Julia Tšižova, Marta Jamsja, Kerstin Vnukova ja Allar Valge näitasid samal õhtul Teet Kasega koostöös valminud lavastust „Miks mitte, Volkonski?“. Inga Vares töötas kunstnikuna Platform Shift+ raames VAT Teatri ja Ungari teatri Kolibri koostööprojekti Ungari lavastuses „Short circuit“ Budapestis, mis esietendus 12. mail 2017 (lavastaja György Vidovszky). Tartu Üliõpilasteater osales 26.–28. maini 2017 Lätis Jelgavas rahvusvahelisel üliõpilas-

270

teatrite festivalil lavastusega „Põhjanaela paine” (lavastaja Enor Niinemägi). Korraldaja Jelgava üliõpilasteater etendas Kalev Kudu lavastust „Pariisis lendasin ma õhupalliga” (Tšehhovi „Kirsiaia” teemadel), mis esindas sügisel Lätit Jūrmalas toimunud Baltimaade harrastusteatrite festivalil „Balti ramp”. VAT Teatri delegatsioon eesotsas Mihkel Seederi ja Tiina Rebasega osales rahvusvahelise koostööplatvormi SHIFT+ kogunemisel Dresdenis 7.–11. juunini 2017 ning 13.–17. oktoobrini 2017 Yorgis. Dresdeni delegatsiooni kuulusid veel Helen Rekkor, Kristiina Jalasto, Rauno Kaibiainen, Margus Ruhno, Sander Põllu ja Raul Õitspuu. Lavakunstikooli 28. lennu tudeng Ursel Tilk osales alates veebruarist Belgia lavastaja Jan Fabre trupi uuslavastuse „Belgian Rules / Belgium Rules“ proovides Antwerpenis ja hilisemal Euroopa turneel. Eel-esietendus toimus 1. juulil Napoli teatrifestivalil, esietendus 18. juulil Viinis Impulstanz-festivalil. 17.–22. juulini osales Eesti delegatsioon Hispaanias Segovias toimunud Rahvusvahelise Teatriinstituudi ITI 35. maailmakongressil „ACT! Performing Arts Transforming the World“. Delegatsiooni kuulusid Eesti ITI Keskuse president Anu Lamp, tegevjuht Kirsten Simmo ning EMTA lavakooli 28. lennu tudengid Teele Pärn ja Ingmar Jõela. Kongressi ajal loodud uue võrgustikuga „Network of Emerging Arts Professionals of ITI (NEAP)“ liitus ka Anu Lamp. Lavakunstikooli emeriitprofessor Ingo Normet andis 21. augustil üle Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia audoktori tunnistuse Eugenio Barbale. Itaalias sündinud ja Taanis Odin teatrit ning uurimiskeskust juhtiv Eugenio

Barba valiti 2009. aastal Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia audoktoriks. Festivalil Odin Week, mis toimus 21.–31. augustini Holstebros, osales ka 28. lennu tudeng Joosep Uus.

projekti, mille keskseks teemaks oli kangelane tänapäeva ühiskonnas. Eestist osalesid töötoas lisaks juhendajatele Lennart Peep, Andra Teede ja Mehis Pihla.

25. augustist 3. septembrini viibisid Külli Palmsaar ja Hans Hartvich Madsen (Eeskätt Teater) Saksamaal Northeimis. Nad võtsid osa 2. üle-saksamaalisest Figuuriteatrikonverentsist ja sellega koos toimunud festivalist „Hand und Fuss“. 27. augustil osalesid nad koostööpartnerina esietenduses „Die Versunkene Stadt” (Theater der Nacht, lavastaja Neville Tranter), samuti osaleti Richard Bradshaw’ (Austraalia) varjuteatri töötoas.

24.–25. novembrini tähistati Eesti esimest Euroopa Liidu Nõukogu eesistumist ja Eesti Vabariigi 100. juubelit Düsseldorfis Kanuti Gildi SAALi korraldatud üritusega „Sünnipäevapidu“ Forum Freies Theateris ja Filmwerkstattis. Samuti toimus sarnane üritus „Week End Estonien“ 15.–16. detsembrini Nanterre-Amandiers Théâtre’is Nanterre’is Prantsusmaal. Kavas oli Teater NO99 film „Kust tuleb tolm ja kaob raha“, elektroonilise muusika duo Cubus Larvik, kes koos VJ Emer Värgiga lõi visuaalse ja helilise rännaku. Forum Freies Theateris astus üles Karl Saks soololavastusega „Seisund ja disain“, Maike Lond Malmborg loeng-etendusega „10 journeys to a place where nothing happens*“ ja Kädi Metsoja tsirkuselavastusega „moiste“.

26. augustist 17. septembrini osales Vanemuise ooperikoor Hiinas Shanghai ooperiteatri lavastuse „Aida“ prooviprotsessis ja kolmel etendusel Shanghai Grand Theatre laval. „Aida“ muusikajuht ja dirigent oli Xu Zhong, lavastaja ja lavakunstnik Jean-Louis Grinda, valguskunstnik Roberto Venturi, kostüümikunstnik Françoise Raybaud, koreograaf Eugénie Andrin, koormeister Piero Monti, rahvusvaheline solistide koosseis. Septembrist alustas Teet Kask tööd koreograafina (resident choreographer) Itaalias Balletto di Milanos. Esimene Teet Kase koreograafiaga lavastus esietendus novembris 2017, kaasajastatud originaalversioon Tšaikovski balletist „Luikede järv“. 8.–12. novembrini Riias toimunud Balti Draama Foorumil osales Eesti Teatri Agentuuri poolt kokku pandud Eesti delegatsioon, kuhu kuulus ligi 15 inimest erinevatelt teatrialadelt. Paralleelselt foorumiga toimus Riias ka dramaturgidele ja lavastajatele suunatud workshop „Eepos. 21. sajand“, mille juhendajateks olid Eero Epner ja Tarmo Jüristo. Töötoa lõpus esitleti kolme dramaturgia-

Novembris toimus Eesti Vabariik 100 puhul Rahvusooper Estonia kahenädalane ringreis Soomes. Etendusi anti Tampere-talos, Helsingis Aleksanterin teatteris ning 25. novembril anti Musiikkitalos pidulik galakontsert „Eesti-Soome 200“, mida dirigeeris Vello Pähn. Galal esinesid solistid Eestist, Soomest ja Itaaliast: Heli Veskus, Suvi Väyrynen, Helen Lokuta, Jyrki Anttila, Giordano Luca, Rauno Elp, Waltteri Torikka, Priit Volmer ja Jaakko Ryhänen, rahvusooperi orkester ja koor, Eesti Rahvusballeti solistid Alena Shkatula ja Kealan McLaughlin ning trupp. Kontserdi kava koostas Mart Mikk, konfereerisid Riikka Holopainen ja Mart Mikk.

271

FESTIVALID EESTIS FESTIVAL

KORRALDAJA

made in estonia X JÕHVI BALLETIFESTVAL NuQ Treff Saaremaa Ooperipäevad Birgitta Festival SAAL Biennaal DRAAMA Tallinn Comedy Festival Teater Noorele Vaatajale Kuldne Mask Eestis draamamaa.weekend

Kanuti Gildi SAAL Eesti Kontsert NUKU teater Eesti Kontsert Tallinna Filharmoonia Kanuti Gildi SAAL Eesti Teatri Festival Kinoteater, Komeediklubi ASSITEJ Eesti keskus Art-Fortius Eesti Teatri Agentuur KOKKU

ESINEJAID

LAVASTUSED

ETENDUSED

KÜLASTUSED

23 2 21 5 8 10 10 41 6 6 6 138

1 6 21 10 5 10 10 8 6 6 9 92

1 6 49 14 7 136 22 10 7 12 10 274

178 2099 3440 14715 6 843 1 759 2187 3298 602 5763 502 41 386

MONOMAANIA 21.–22. jaanuarini 2017 Elvas Korraldaja: LendTeater Neljandal harrastusteatrite monolavastuse festivalil osales 15 harrastusteatrit: LendTeater, Elva Harrastusteater, Vilde Teater, Kuu Rist, Salme Teater, Projekt AR, Jõhvist Tiia Linnard, Jabloko ja KaRakTer, Salme Vallateater ja Orissaare näitetrupp Orezare, Tabivere Harrastusteater, TegeltKah/Ellunäod/KETT, Kartoffel. Parimaks naismonomaaniks kuulutati Tiia Linnard lavastuses „Agitbrigaadi eeskava „Pilv pükstes”“ ja parimaks meesmonomaaniks Rein Annuk lavastuses „Krappi viimane lint”. Lisaks anti välja eripreemiad ja valiti publiku lemmikud. UNIFEST 18.–19. veebruarini 2017 Von Glehni Teatris Korraldaja: UNIMA Eesti keskus Eesti nukuteatrite talveteemalisel festivali motoks oli “Elutute asjade elus maailm“ ja la-

272

vastustega osalesid nukuteatrid Tallinnast, Viljandist, Pärnust, Kehrast ja Kaunasest (Leedu): Pärnu Nukuteater, Viljandi Nukuteater, nukuteater Kehra Nukk, Banaanikala Projektiteater, Kukruse Polaarmõisa Projektiteater, Vana Vabriku Kinoteater ja Sillamäe Vanalinna Kooli nukuteatriring, toimusid töötoad (Gunta Randla ja Lully Gustavsoni juhendamisel) ja arutelud. Külalisena esines ka Leedu nukuteater Nykštukas lavastusega „Kukk-päikesekuningas”. MADE IN ESTONIA MARATON 4. märtsil 2017 Kanuti Gildi saalis www.saal.ee Kümnendal etenduskunstide lühivormide festivalil esinesid Joanna Kalm, Chungin, Henri Hütt, Roland Arnoldt ja Eerik Kändler, Karolin Poska, Steve Vanoni, Lauren Bachmann ja David Wittinghofer, Üüve-Lydia Toompere, Katrin Kreutzberg, Raho Aadla, Kirsi Mari Lepik, Evi Pärn ja Jekaterina Kultajeva, Minna Triin Kohv, Liis Vares ja Pavel Semjonov, Pärtel Eelmere, Anna Kaarma,

Aimur Takk, Andreas Vinkel, Jaak Sapas, Kristina-Maria Heinsalu ja Doris Feldmann, Laur Kaunissaare jt. III Koolinoorte Teatripäev 14. märtsil 2017 Rakvere teatris Koostöös Eesti Etendusasutuste Liidu (EETEAL), Viljandi lultuuriakadeemia ja 8 teatriga Päeva jooksul sai näha eriilmelisi lavastusi, mille tõid noore vaatajani Rahvusooper Estonia, Kuressaare Linnateater, NUKU, Vanemuine, VAT Teater, Vene Teater ja Von Krahli Teater. Päeva lõpetas Viljandi kultuuriakadeemia teatrikunsti 11. lennu ja Rakvere Teatri lavastus „Thijl Ulenspiegel”. Etendustega vaheldumisi toimuvates töötubades tutvustasid oma ala meistrid nii Rakvere Teatrist kui Viljandi kultuuriakadeemiast lavatehnika, valguse, heli, grimmi, butafooria ja lavakõne ametisaladusi. Töötoad ja etendused toimusid Rakvere teatri väikses ja suures majas, Teatrikinos ning Rakvere kultuurikeskuses.

RAHVUSVAHELISE TANTSUPÄEVA 2017 SÜNDMUSED EESTIS 23.–29. aprillini: Tantsunädal 2017 Viljandimaal. 28.–29. aprillini: konverents „25 aastat tantsu kõrgharidust Viljandis“ TÜ Viljandi kultuuriakadeemias. 28.–30. aprillini: traditsioonilise tantsu festival Sabatants Erinevate Tubade klubis, Pelgulinna rahvamajas ja Hopneri majas. 28.–30. aprillini: V swing-tantsuja muusika festival Tallinn Swing Weekend Tallinnas ARSi majas. 28. aprillist 7. maini: X Jõhvi Balletifestival 29. aprillil: Traditsiooniline tantsupäeva hommikusöök Viljandis, korraldaja Kanuti Gildi SAAL. 29. aprillil: suur ühistantsimine üle Eesti, korraldaja Eesti Rahvatantsu ja Rahvamuusika Selts. 29. aprillil: sarjast Greenfield: Alle Leute wollen tantzen Sõltumatu Tantsu Laval. 29. aprillil: Rahvusvahelise tantsupäeva gala RO Estonias.

TUDENGITE TEATRIPÄEVAD 17.–19. veebruarini 2017 Viljandi kultuuriakadeemia mustas saalis

JÕHVI BALLETIFESTIVAL 28. aprill – 7. mai 2017 Korraldaja: Jõhvi Kontserdimaja, kunstiline juht Piia Tamm

Üli- ja rakenduskõrgkoolide harrastusteatrite festival toimus 15. korda. Juubeliaastal osalesid Helsingi Üliõpilasteater, Kellariteatteri, ZONA trupp Lätist, improgrupp Ruutu10, Tallinna Ülikooli Üliõpilasteater TYYT, Tartu Üliõpilasteater, TÜ Pärnu kolledži tudengitrupp K-äng2, Polygoni Teatrikool ning Tallinna Tehnikaülikooli tudengiteater T-teater. Lisaks etendustele ja aruteludele toimusid ka õpitoad. Tagasidet ja eripreemiaid jagasid Kolm Tarka, kelleks sel korral olid Ragne Veensalu, Vallo Kirs ja Erki Aule.

X Jõhvi balletifestivali peaesinejad olid Pekingist ja Thbilisist. Pekingi Kaasaegse Tantsu Teater tutvustas Aasia kaasaegset koreograafiat lühiballettide õhtul: „Hüvastijätu varjud“, „Mürk – roheline õun“, „Ööbik ja roos“. Gruusia Riigiballett (Thbilisi Zakaria Paliašvili nimeline Riiklik Ooperi- ja Balletiteater) etendas klassikalise tantsukoolkonna lavastusi. Mihhail Fokini lühiballettide õhtu: „Chopiniana“, „Roosi vaim“ ja „Tulilind“; George Balanchine’i lühiballettide õhtu: „Serenaad“, „Concerto Barocco“ ning gruusia

273

rahvamuusikal põhinev Juri Posohhovi „Sagalobeli“. Etenduste kõrval oli hulgaliselt balletiga seotud kõrvalprogramme: balletifotograaf Jack Devanti näitus ning Diana Denissova ja Mammu Couture’i moe-show, lasteja noorte eriprogrammis suur laste balletigala, balletiteemaline joonistusvõistlus koolidele, tantsufilmide eriprogramm, meisterdamise töötoad jpm. PROMFEST 2017 5.–12. mail 2017 Pärnu Kontserdimajas Kunstiline juht oli dirigent Erki Pehk Korraldaja MTÜ PromFest, koostööpartnerid Endla Teater, Teater Vanemuine ja Ammende Villa ning toetajad Pärnu Linnavalitsus, Eesti Kultuurkapital ja Eesti Vabariigi kultuuriministeerium. Pärnu Rahvusvaheline Ooperimuusika Festival PromFest on välja arenenud Klaudia Taevi nim rahvusvahelisest noorte ooperilauljate konkursist. 2017. aastal toimus konkurss kümnendat korda ja tõi Pärnusse enam kui kolmkümmend noort lauljat maailma erinevatest riikidest. Konkursi žürii koosnes maailmamainega lauljatest, pedagoogidest, dirigentidest, agentuuride ja ooperiteatrite esindajatest. Festivali keskmes oli Kaunase Riikliku Muusikateatriga koostöös valminud Verdi ooperi „Traviata“ lavastus, mille lavastaja oli Anu Lamp ning peaosades 2015. aasta Klaudia Taevi konkursi konkursi võitja tenor Alex (Sunghyun) Kim Lõuna-Koreast (Alfredo), sopran Anna Denisova (Violetta) Venemaalt, kes pälvis teise preemia aastal 2013, ning 2007. aasta konkursi kolmanda preemia laureaat bariton Ilja Siltšukov (Giorgio Germont) Valgevenest. Lisaks konkursile ja lavastusele toimus festivali raames „Tähtede gala“, Klaudia Taevi mälestuskontsert,

274

Luana DeVoli kahepäevane meistriklass ning Hans Niuwenhuisi avatud loeng lauljatele. TEATER KOHVRIS 18.–21. maini 2017 Viljandis Korraldaja: Viljandi Nukuteater XXI rahvusvahelisel nukuteatrite festivalil osalesid Pärnu Nukuteater, Vene Nukuteater, nukuteater Kehra nukk, Banaanikala Projektiteater, Kukruse Polaarmõisa Projektiteater, teater Marionett, Eeskätt Teater, Jõhvi nukuteater Lepatriinu, Harry Gustavsoni Nukuteater, Nukuteater Avshar ja Viljandi Nukuteater, välisteatritest nukuteater Nykštukas Leedust, Taiga-Matto nukuteater Soomest, Adam Walny teater, Tadeuz Wierzbicki Valguse Stuudio ja Krzysztof Zemło teater Nukud ja Inimesed (kõik kolm Poolast), toimusid õpitoad ja arutelud. NuQ Treff 1.–4. juunini 2017 Tallinnas Korraldaja: NUKU teater www.nuku.ee/festival Uue nimega ja juba 11. korda toimunud rahvusvahelisel visuaalteatri festivalil osales 21 teatrikompaniid, -truppi ja etendajat, andes viies Tallinna etenduspaigas kokku 50 etendust. Lisaks toimusid vestlused artistidega, meistriklassid professionaalidele ning etendusjärgsed töötoad publikule. Etendusi lastele, noortele ja täiskasvanutele andsid teatritrupid Soomest Iisraeli ja Venemaalt Ameerika Ühendriikideni. Festivali tähtsündmusteks olid visuaalteatrimaailma tippude lavastused: Gisèle Vienne’i „Kõhurääkijate kongress” ja Paul Zaloomi „Valge mehe seiklused”. Täiskasvanute programmis olid L'Insolite Mecanique Prantsusmaalt lavastusega „Vaadates õhu lii-

kumist”, äsja Hispaania festivalilt grand prix' pälvinud „Tuhk” (norra lavastaja Yngvild Aspeli), visuaalteatrigigandi Philippe Genty kunstniku Marzia Gambardella lavastus „Mina, kast”. Festivalil esietendus Editta Brauni „Luvose”-triloogia kolmanda osa „Close Up 2.0” uusversioon. Lasteprogrammis olid sloveenid lavastustega „Hanikaru” ja „Väike sinine ja väike kollane”. Teater Trunk & Egg Norrast mängis lavastuses „Härra Gunderseni tohuvabohu” lambivarjudega loo kosmoserännakust ja uute planeetide avastamisest. Novgorodi teater Mali lõi kauneid poeetilisi pilte tuule ja suurte voogavate kilekangaste abil lavastuses „Kus elab tuul”. NOTAFE 7.–14. juulini 2017 Viljandis Korraldaja: MTÜ evestuudio, kunstiline juht Eve Noormets 25. rahvusvaheline etenduskunstide festival, mis koondas sadakond inimest, keda ühendab aktiivne suhe kehasse ja vaimu, et tegeleda nii verbaalse kui ka kehalise dialoogiga. Programm sisaldas erinevaid õpitubasid ja etendusi, vestlusi ja diskussioone, organiseeritud kohtumisi nii õpetajate kui ka esinejatega jpm. SAAREMAA OOPERIPÄEVAD 14.–22. juulini 2017 Kuressaares Korraldaja: Eesti Kontsert Kümnendat suve toimusid Saaremaa piiskopi linnusehoovis ooperipäevad, kuhu oli püstitatud 2000 külastajat mahutav ooperimaja. Festivali peakülaline oli Krefeldi ja Mönchengladbachi ooperiteater Saksamaalt Wagneri „Lohengrini“, Mascagni „Talupoja au“, Puccini „Gianni Schicchi“ ja Verdi „Mas-

kiballi“ lavastustega. Samuti toimus Carl Orffi „Carmina Burana“ ja Georg Bizet’ ooperi „Carmen“ džässversioonis kontsertettekanne, kolmel õhtul toimusid lossihoovis kesköösalongi kontserdid, samuti Alexela ooperigala ja lastegala. Festivali suursündmuseks oli Rein Rannapi ooperi „Nurjatu saar“ esietendus. HIIUMAA TANTSUFESTIVAL 31. juulist 6. augustini 2017 Käinas 2.–6. augustini töötubade ja etendusõhtute programm Korraldaja: MTÜ HTF Tantsukompanii Kaheksandat korda Käina kultuurikeskuses toimunud nädalapikkune festival, mille raames tegeldi juba traditsiooniks saanud uute lavastusprotsesside ja filmiprotsessiga, samuti tuli etendamisele mitu tantsulavastust nii noortelt kui ka juba kogenumatelt lavastajatelt. Lavastusprotsesside koreograafid: Riina ja Ajjar Ausma, Artjom Astrov, Maike Lond Malmborg ja Iggy Lond Malmborg. Töösolevaid lavastusprotsesse näidati 6. augustil Käina kultuurikeskuses. Filmiprotsessi juhendasid koreograaf Karolin Poska ja Laura Lisete Roosaar. Residentuuris olid koreograaf Sylvia Köster ja Aap Kaur Suvi. Kõikide protsesside kunstnik on Krete Tarkmeel. BIRGITTA FESTIVAL 4.–13. augustini 2017 Tallinnas Pirita kloostri varemetes Korraldaja: Tallinna Filharmoonia, kunstiline juht Risto Joost www.filharmoonia.ee/birgitta 13. korda toimunud rahvusvaheline muusikateatri festival kandis alapealkirja „Pühendusega Eri Klasile”. Kavas oli aegumatu ooperiklassika G. Verdi „La traviatast”

275

G. Puccini „Toscani” ning balletilavastused M. Mussorgski ja M. Raveli teostele „Pildid näituselt”, „Daphnis ja Chloé” ning „Bolero”. Festivali nooremale publikule oli ballett “Karlsson lendab ...”, mis kirjutatud Läti helilooja J. Karlsonsi poolt A. Lindgreni armastatud raamatu ainetel. Kavas oli ka traditsiooniline Birgitta Festivali omalavastus, seekord J. Haydni vokaalsümfoonilise suurteose „Aastaajad” lavastatud versioon rahvusvahelise loovmeeskonna poolt: lavastaja Ran Arthur Braun, dirigent Risto Joost, esinesid Alfia Kamalova (Saksmaa), Juhan Tralla (Eesti), Marcin Bronikowski (Poola), Poznańi Suure Teatri balletitrupi solistid ja akrobaadid, Segakoor Latvija ja Tallinna Kammerorkester. SAAL Biennaal 15.–27. august 2017 Tallinna teatrites ja linnaruumis Korraldaja: Kanuti Gildi SAAL, kuraator: Annika Üprus Festival toimus 17. korda (endise nimega Augusti TantsuFestival). Biennaali avas saksa etenduskunstniku Julian Hetzeli installatsioon-lavastus „Schuldfabrik“, mis võttis kasutusse kogu Kanuti Gildi SAALi maja. Festivalile oli kaasatud meie publikule juba tuntud, aga ka tundmatud kunstnikud: Julian Hetzel (Utrecht), MOTUS (Rimini), Nele Suisalu ja Maarja Tõnisson (Tallinn), Sarah Vanhee (Brüssel), Rima Najdi (Berliin-Beirut), Kadri Noormets ja Asia Baś ja Gabriel da Luz (Tallinn-Cape Town-Belo Horizonte), Tania El Khoury (Beirut), Ant Hampton ja Tim Etchells (Heidelberg-London), Galerie (rahvusvaheline), Karl Saks (Tallinn), Iggy Lond Malmborg (Malmö-Tallinn), Mårten Spångberg (Stockholm-Brüssel).

276

DRAAMA 5.–9. septembrini 2017 Tartus Korraldaja: Eesti Teatri Festival, kunstiline juht Ivar Põllu www.draama.ee Draama festivali põhiprogrammi kuulusid Theatrumi „Isa“ ja „Talvevalgus“, Vaba Lava ja R.A.A.A.Mi „Ma pigem tantsiksin sinuga“, Von Krahli teatri „Kummi T“ ja „Vaimukuskuss“, Tallinna Linnateatri „Köster“, Rakvere teatri „Somnambuul“, VAT Teatri „Eine murul“ ja „Mister Green“, Ugala „Moraal“ ja „Soo“, Piibu ja Tuudu „Hamlet“, Eesti Draamateatri „Vaimude tund Koidula tänavas“, NO99 „Pööriöö uni“, Cabaret Rhizome’i „Puugid“, Moon Productionsi „Lingua franca“, Vanemuise „Vaim masinas“ ja „AK-47“, Raadioteatri „Öö. Päev. Asjad. Jõgi“, Tartu Waldorfteatri „Pildid näituselt“, Rauno Zubko „Binaural Vision“ ning Rommi Ruttase „Korteris ehk Pargipingil vol 2“. Draama off-programmi kuraator Kaija M. Kalvet oli valinud Kinoteatri lavastuse „Ei tao“, lavakooli XXVII lennu „Elagu, mis põletab!“, teatri Kelm ja Kuressaare Linnateatri „Savanni“ ja Musta Kasti „Peksu mõisatallis“. Samuti toimus ainuetendus lavastusega „Ületoodetud teater“ (teksti autor ja lavastaja Mehis Pihla), seda pealkirja kandis ka kogu off-programm. Lisaks etendustele oli kavas Eesti Lavastuskunstnike Liidu näitus „1 : 10“ Eesti Rahva Muuseumis, visuaaltehnoloogia tudengite näitus Vanemuise väikeses majas, Tartu ülikooli teatriteaduse eriala juubelile pühendatud konverents ning ERRi kultuurisaate „Koolon Live“ avalikud salvestused.

Improteatrite festival TILT! 21.–23. septembrini 2017 Tallinnas Katariina kirikus Peakorraldaja: Jaa !mproteater improfestival.ee Viies rahvusvaheline improteatrite festival tõi publiku ette külalised Austraaliast, Ameerikast, Argentinast, Soomest, Rootsist, Lätist, Prantsusmaalt, Saksamaalt, Venemaalt, Šveitsist ja Hollandist. Festivali raames toimusid ka töötoad ning mixer-programm, mille raames jõudis igal õhtul lavale festivali töötoas valminud uus formaat, autoriteks eri truppide liikmed, kellest enamik kohtus festivalil esimest korda. TALLINN COMEDY FESTIVAL 3.–6. oktoobril 2017 Korraldajad Komeediklubi ja Kinoteater Neljandal festivalil esines viiel laval ja kahes keeles 29 esinejat. Festivali avaüritus oli Nordea Kontserdimajas toimunud „Tallinn Comedy Gala“. Traditsiooniliselt olid programmis välisesinejatele keskenduv üritustesari „Komeediklubi“ ja eestikeelsele püstijalakomöödiale keskenduv „Fopaa“. LHV panga kliendikontoris toimus eriüritus „Lunch & Laugh“, Taxify TaxiVani ja improteatrite õhtu Kammerteatris. KULDNE MASK EESTIS 5.–17. oktoobrini 2017 Korraldaja Eestis: MTÜ ART-Forius goldenmask.ee Venemaa festivali „Kuldne mask“ nominentideks ja laureaatideks saanud lavastuste Eesti festival, mis avati sel korral pidulikult Narvas. Etendused toimusid lisaks Tallinnale ja Tartule ka Narvas ja Sillamäel. Festivali

põhiprogrammis: Moskva balletiteatri „Café Idiot“, teatri P. N. Fomenko Stuudio lavastus „Suveöö unenägu“, Moskva Filharmoonia koostöölavastus Baby Labiga „Sammude muusika. Ma helindan multifilmi“, HelikonOpera solistide gala ja lavastus „Doktor Haas“ ning Moskva Vladimir Majakovski nimelise teatri „Vene romaan“. XIII festivali raames toimusid lisaks etendustele ka loomingulised kohtumised, vestlused ja meistriklassid. A-festival 12.–15. oktoobrini 2017 Tartus Korraldaja: Tartu Üliõpilasteater Kuuendat korda Tartus toimunud rahvusvahelisel sõltumatute ja üliõpilasteatrite festivalile olid kutsutud lavastused Saksamaalt, Venemaalt, Lätist, Belgiast ja Eestist. Kavas oli nii füüsilist teatrit („Põhjamaine paine“, Tartu Üliõpilasteater ja „Muinasjutt“, Peterburi liikumisteater D.O.M), absurdikomöödiat Eugène Ionesco sulest („Kiilaspäine lauljatar“, Polygoni Teatrikool), Shakespeare’i tragikoomilist rännakut raevuka tormi ajendil („Torm“, Linnutee stuudio-laboratoorium, Orjoli kultuuriinstituut), Jack Londoni kõrtsilugu („Jack“, Moskva autoriteater Eskiisid Ruumis) ning Tšehhovi „Kirsiaia“ tõlgendusi (Läti Jelgava üliõpilasteater ning Belgia Kuningliku Ülikooli üliõpilasteater). Festivali avaetenduseks oli Berliinist pärit trupi ProtokollB lavastus „mets/ masin/tapamaja-palve“. Kõrvalprogrammina toimus 7.–11. oktoobrini Belgia Kuningliku üliõpilasteatri lavastaja Alain Chevalieri meistriklass, mille põhifookuses oli Heiner Mülleri postdramaatiline tekst „Herzstück“.

277

TEATER NOORELE VAATAJALE 16.–18. oktoobrini 2017 Viljandis Korraldaja: ASSITEJ Eesti Keskus, peakorraldaja Marii Rein www.assitej.ee Kodumaine ülevaatefestival koondas väiketeatrid ja ringreisitrupid, kes esinesid festivalil oma värskemate lavastustega lastele ja noortele. Festivali laiem eesmärk on pakkuda noorpublikule mängivatele väiketeatritele ja truppidele platvormi professionaalseks dialoogiks tellijatega, ausaks tagasideks ja enesearenduseks ning harida vaatajate silmaringi kaasaegse teatri suhtes, tõsta festivali kaudu Eesti noore vaataja teatri taset ja publiku nõudlikkust. Lisaks etendustele toimuvad festivalil töötoad ja etenduste arutelud. Etendusi andsid Ugala teater („Vai-vai vaene Vargamäe“ ja „Primavera Paunveres“), Piip ja Tuut Teater („Pobiseja“), Must Kast („Röövel Rumcajs“ ja „Peks mõistallis“), Lendav Lehm („Pall käe peal“), teater Tuuleveski („Kolm põrsakest“), VAT Teater („Mister Green“), Karlova Teater („Tähelaps“), Kuressaare Linnateater („Rääkivad riided“) ja Miksteater („Nähtamatu poiss“). draamamaa.weekend 2.–4. novembrini 2017 Tallinn Korraldaja: Eesti Teatri Agentuur Eesti etenduskunstide showcase-festival, mis on suunatud välismaistele teatriprofessionaalidele, kuraatoritele ja teatrijuhtidele. Festivali peamiseks eesmärgiks on laiendada ja tugevdada Eesti etendusasutuste kontakte välisriikidega ning suurendada võimalust, et väärt lavastused ka Eestist kaugemale jõuaks. Viiendat korda toimunud festivali programmi kuulus üheksa lavastust: Vane-

278

muise kaasproduktsioon „AK-47“, Teatri NO99 „NO36 Unistajad“, „NO35 Päev pärast vaikust“ ja „NO34 Revolutsioon“, Sõltumatu Tantsu Lava etendusõhtu „PREMIERE presents“, Vaba Lava „Big Data“, Tallinna Tantsuteatri „DI“ ning Kanuti Gildi SAALi kaasproduktsioonid „Mademoiselle x“ ja „Physics and Phantasma“. PANSO PÄEVAD 24.–29. novembrini 2017 Korraldaja: Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum 11. korda toimunud sündmusel esinesid traditsiooniliselt Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakooli üliõpilased ja vilistlased. 24. novembril esines sarja „Helireede“ raames oma kavaga Veiko Tubin. 28. novembril toimus kohtumine lavakooli XI lennu esindajatega. Avatud vestlusringiga kohtumisõhtust tegi otseülekande ERRi portaal. 29. novembril esinesid lavakooli XXVIII ja XXIX lennu tudengid kirjandusliku eeskavaga „Kirjandusest otse ja ringiga“. 30. novembril anti 28. lennu bakalaureuselavastuse, Molière’i „Õpetatud naised“, etenduse järel dramaturgiatudengile Priit Põldmale üle Panso preemia.

KÜLALISTEATRID ja -ESINEJAD EESTIS RIIK RIIK

EATERVÕI VÕIESINEJA, ESINEJA, T TEATER AUTOR AUTOR

Ameerika Ühendriigid Ameerika Ühendriigid Austria Belgia Brasiilia, Lõuna-Aafrika, Eesti Hiina

Paul Zaloom Pajama Men Editta Braun Company Sarah Vanhee Gabriel Da Luz, Asia Baś, kadrinoormets Pekingi tantsuteater

LAVASTUS LAVASTUS

ESITUSPAIK ESITUSPAIK

Valge mehe seiklused Pajama Men Close Up 2.0 OBLIVION AIR WITH CONTENT 10 degree something Hüvastijätu varjud. Mürk I. Mürgine õun. Ööbik ja roos Hiina Pekingi tantsuteater Balletigala Holland Julian Hetzel Schuldfabrik Inglismaa FORCED ENTERTAINMENT Complete Works: Table Top Shakespeare Inglismaa Ant Hampton, Tim Etchells The Quiet Volume Inglismaa John Moloney, Patrick Monahan Lunch & Laugh Inglismaa John Moloney, Patrick Monahan Komeediklubi Itaalia Motus MDLSX Leedu Kaunase Muusikateater Notre Dame'i legend Leedu Kaunase Muusikateater Windsori lõbusad naised Liibanon Tania El Khoury Gardens Speak Läti Läti Vene Draamateater Canterville'i lossi vaim Läti Läti Vene Draamateater Grönholmi meetod Läti Läti Vene Draamateater Väike prints Läti Läti Vene Draamateater Album Norra Haugen Productions Sisters – 11 years later Norra Trunk&Egg Härra Gunderseni tohuvabohu Prantsusmaa Plexus Polaire Tuhk Prantsusmaa L'Insolite Mecanique Vaadates õhu liikumist Prantsusmaa MalaStrana Mina, kast Prantsusmaa Renaud Herbin Keskkond Prantsusmaa Des Fourmis Dans La Lanterne Härra Watt Prantsusmaa-Saksamaa Gisèle Vienne, Puppentheater Halle Kõhurääkijate kongress Prantsusmaa-Venemaa Polina Borisova Skazka Rootsi Mårten Spångberg Natten Saksamaa Waidspeicher Kivist süda Saksamaa Thalias Kompagnons Savist võetud

ETENDUSED KÜLASTUSED KÜLASTUSED ETENDUSED

NUKU Ferdinandi saal kino Sõprus Kumu auditoorium Vaba Lava

1 1 1 2

189 142 220 102

Kanuti Gildi saal

400

Vanemuise suur maja Vanemuise suur maja Kanuti Gildi saal

2 2 40

1 038 1 038 174

Kanuti Gildi stuudio TLÜ akad raamatukogu

36 54

930 110

148

1 2 1 1 20 1 1 1 1 1 4 1 6 1 2

256 178 173 238 100 620 602 580 601 124 160 199 211 110 109

NUKU proovisaal

195

NUKU Ferdinandi saal Von Krahli Teater Kanuti Gildi saal Von Krahli Teater Von Krahli Teater

1 2 2 1 4

230 145 136 90 171

LHV Tallinna kliendikontor kino Sõprus Von Krahli Teater Vanemuise väike maja Vanemuise väike maja MIM stuudio Vene teatri suur saal Vene teatri suur saal Vene teatri suur saal Vene teatri suur saal Kumu auditoorium Kanuti Püha Vaimu saal NUKU Ferdinandi saal Sõltumatu Tantsu Lava Von Krahli Teater NUKU Ovaalsaal

279

RIIK Sloveenia Sloveenia Soome Soome Soome Taani Taani Venemaa Venemaa Venemaa Venemaa Venemaa Venemaa Venemaa Venemaa Venemaa Venemaa Venemaa Venemaa Venemaa

T EATER VÕI ESINEJA, AUTOR

Maribori Nukuteater Ljubljana Nukuteater rühmitus W A U H A U S Metamorfoosi Livsmedlet Next Zone TeaterBlik Peterburi Kammerooper Peterburi Kammerooper Peterburi Kammerooper Novgorodi teater Mali teater Moskva Ballett teater Moskva Ballett teater Moskva Ballett P. N. Fomenko stuudio Moskva Filharmoonia, Baby Lab Moskva Filharmoonia, Baby Lab Helikon-Opera Helikon-Opera Vladimir Majakovski nim teater KOKKU

LAVASTUS

ESITUSPAIK

Väike sinine ja väike kollane Hanikaru Private Dancer Hirmu anatoomia Nähtamatud maad Ritual Oih! Nahkhiir Pärlipüüdjad Rigoletto Kus elab tuul Café Idiot Café Idiot Café Idiot Suveöö unenägu Sammude muusika. Ma helindan multifilmi Sammude muusika. Ma helindan multifilmi Solistide gala Doktor Haass

NUKU Ovaalsaal NUKU Väike saal Kanuti Gildi saal Kanuti Gildi saal Kanuti Gildi stuudio Kumu auditoorium NUKU proovisaal Estonia teatrisaal Estonia teatrisaal Estonia teatrisaal Kanuti Gildi saal Vaba Lava Narva Geneva keskus Vanemuise suur maja Estonia teatrisaal

3 2 2 1 2 1 4 1 1 1 1 2 1 1 2

178 273 49 70 75 141 183 563 552 344 133 190 627 400 1 496

Sillamäe kultuurikeskus

260

NUKU Ferdinandi saal Sillamäe kultuurikeskus Vene teatri suur saal

1 1 1

326 364 600

Vene romaan 49 lavastust

Estonia teatrisaal

2 234

1 500 18 043

Külalised Eestis lisaks tabelis toodud etendustele ja esinejatele: 1.–9. aprillini toimus Tallinnas rahvusvahelise teatrite võrgustiku Platform Shift+ noortekogunemine, mille pealkiri oli „A bit of me – My digital identity“ ja see keskendus noorte teadlikkuse suurendamisele nii digimaailma võimaluste kui ka ohtude osas. 7.–8. aprillini toimus samas rahvusvahelise teatrite võrgustiku Platform Shift+ konverents „Creative Forum“ alapealkirjaga „Big Data“. TTÜ innovatsioonikeskuses Mektory

280

ETENDUSED

KÜLASTUSED

toimusid töötoad (virtuaalsest reaalsusest robotite ehitamiseni) ja Rahvusraamatukogus leidsid aset ettekanded ning debatid. Osalejad Itaaliast, Saksamaalt, Portugalist, Tšehhist, Ungarist, Prantsusmaalt, Suurbritanniast, Norrast. 23. mail andis loominguline grupp Poolast Stuntmen of Theatre (Adam Walny, Tadeusz Wierzbicki and Krzysztof Zemło) 4 etendust Tallinnas. Suvel 2017 algas ka Platform Shift + lõpulavastuse ettevalmistus. Projekt „Protest?!“

sünnib nelja teatri ühistööna: VAT Teater, Emergency Exit Arts (Inglismaa), Theater Junge Generation (Saksamaa) ja teater Massalia (Prantsusmaa). Esimene sisuline töölaager toimus Tallinnas 6.–7. novembrini. 12.–13. juulini andsid Viru Keskuse III korrusel Rahva Raamatu kohvikus etendusi Hongkongi tantsijad Carrol Ho ja Ivy Tsui tantsulavastusega „Living in the Moment“. Tantsijad tõi Eestisse lavastaja-koreograaf Teet Kask. Carrol Ho ja Ivy Tsui viisid 3.–7. juulini Tallinnas Vaba Lava ruumides läbi loomingulist laboratooriumi „Elu hetkes“, millest võtsid osa Eesti liikumiskunstnikud. Tööprotsessi tulemusena toimus avalik esitlus selleks valitud Tallinna kohvikutes ja Telliskivi Loomelinnakus.

ÜLEVAADE TEATRITEGEVUSEST EESTIS 2017. AASTAL Eesti teatrit käidi 2017. aastal vaatamas üle 1,1 miljoni korra, kokku andsid teatrid üle 6700 etenduse (sh 3820 riigi- ja linnateatrites) ja mängukavades oli kokku 559 lavastust (sh 320 riigi- ja linnateatrites). S aab taas nentida, et ei ole midagi uut siin päikese all, sest eestlane teeb teatrit ja käib teatris, ja ikka sellise rõõmuga, mis suudab jätkuvalt ületada varasemat aastat. Andsin sel aastal Statistikaametile tavapärasest varem aru. Sel hetkel olid mul vaid tegevustoetuse saajate andmed, mille põhjal arvasin, et lavastuste, etenduste ja külastuste arv ei kasva, vaid on kas nõksu madalam või püsib samal tasemel. Nüüdseks aga peab tunnistama, et ikkagi ollakse järjepidevalt suutelised kasvatama nii lavastuste kui ka etenduste arvu, et külastuste arvu läbi aastate

kõrgel tasemel hoida. Lisandunud erateatrid tõstsid 2017. aasta näitajad eelmise aastaga võrreldes mitmes punktis taas kõrgemale. Sarnaselt repertuaaris olevate lavastuste arvu kasvuga (540 -> 559) on tõusnud ka uuslavastuste arv üle 200 lavastuse piiri: 2017. aastal oli 204 uuslavastust (neist 100 riigi- ja linnateatrites). Kokku oli teatrite repertuaaris 559 lavastust, millega anti 6713 etendust 1 163 958 vaatajale. Kõige enam vaatajaid külastas sõnalavastusi (58%), sellele järgnesid muusikalavastused (14,7%) ja mitmeliigilavastused (12,4%). Tantsulavastusi (8,7%) ning nuku- ja objektilavastusi (5%) külastas oluliselt vähem inimesi. Sõnalavastuste hulgas olid omakorda populaarseimad draamalavastused ja muusikalavastuste seas muusikalid. Tantsulavastuste hulgas eelistasid vaatajad klassikalist tantsu (70%) nüüdistantsule. 65% vaatajatest külastas täiskasvanutele mõeldud lavastusi, ligi veerand lastelavastusi ning ülejäänud kümnendik teismelistele ja noortele mõeldud lavastusi (lavastused vanusele 12–20). Vaatajate jaotus sihtrühma järgi oli ka 10 aastat tagasi enam-vähem sama. Teatriskäimise aktiivsus näib püsivat juba aastaid samal tasemel. Kuid arve vaadates on selge, et sellesama taseme hoidmiseks tehakse tegelikult rohkem tööd: mängukavas on rohkem lavastusi ja antakse ka rohkem etendusi kui näiteks aastal 2012, mil 1 142 918 vaatajat kogunes 487 lavastust vaatama 5678 etendusele. 2017. aastal saavutati 1 163 958 vaataja tähelepanu 559 lavastuse 6713 etendusel. Nii et laias laastus öeldes on sarnase publikuarvu saavutamiseks aasta mängukavas 70 lavastust rohkem ning antakse tuhat etendust rohkem kui aastal 2012, ja see muutus on toimunud juba kuue aastaga. Meenutamiseks lisan tabelisse ka kümne aasta tagused arvud.

281

2007 2012 2015 2016 2017

uuslavastused 164 203 216 196 204

repertuaar 414 487 550 540 559

Kõik see näitab, et tegelikult on teatrikülastuste piir käes ja vaataja peab ennast rohkemate tegijate vahel jagama. Muidugi on rõõmustamisväärne tegijate lisandumisaktiivsus. Mida aasta edasi, seda kindlamalt võiksin ülevaate alapealkirjaks panna: „Kõik teevad teatrit“. Aga eks see tähendab ka seda, et olemasolev publik jaguneb olemasolevate tegijate vahel ja nii võibki tunduda ainult üht osa vaadates, et vaatajaid hakkab vähemaks jääma. Aga ainult tunduda. Oluline märksõna on juba mitu aastat koostöö, mille krooniks on Eesti Etendusasutuste Liidu korraldatud EV 100 tähistav teatrite suurprojekt „Sajandi lugu“. 2017. aastal oli teatrite repertuaaris 12 koostöölavastust, neist 6 uuslavastused, sh on ka kaks ühisprojekti „Sajandi lugu“ kuuluvat lavastust: „BB ilmub öösel“ (Tartu Uus Teater ja Von Krahli Teater) ja „Kaarnakivi perenaine“ (Endla Teater ja Kuressaare Linnateater). Projekti „Sajandi lugu“ raames esietendusid 2017. aastal veel Teatri NO99 „Revolutsioon“ ning Sõltumatu Tantsu Lava „Rännakud. Tõotatud maa“ ja Vanemuise „Rännakud. Maarjamaa laulud“. Viimased kaks olid küll mõlemad oma teemaga ühises kümnendis, kuid valmis kaks eraldi lavastust, mida sidus veebiplatvorm Rändomoonium. „Sajandi lukku“ kuulub ka VAT Teatri ja labürintteatriühenduse G9 koostöös sündinud „Sirgu Eesti“. Projekti lavastustesari jätkus 2018. aastal ja päädib Draama 2018 festivalil.

282

etendused 4 765 5 678 6 434 6 573 6 713

külastused 1 022 076 1 142 918 1 146 564 1 186 008 1 163 958

11 riigi- ja linnateatrile lisaks on teatristatistikas andmed 36 erateatri ja lavastusprojekti kohta. Neljakümne seitsmest said 26 teatrit riigi toetust. Põhiosa toetuse saajateks on läbi aastate olnud loomulikult riigi- ja linnateatrid, kuid kogu toetus ei ole tegevuskuludeks. Sel aastal on graafikus eraldi välja toodud nii riigi- kui ka omavalitsuste otseinvesteeringud ja toetused finantskulude katteks, mis moodustasid 2017. aastal kõikidest sissetulekutest 32%. Investeeringud on mõeldud majade uuendamisega seotud kulutusteks, nt Vanemuise, Endla, Ugala majade renoveerimisega seotud kulude katteks. Samuti on otseinvesteeringuid 2017. aastal saanud erateatritest Theatrum, Tartu Uus Teater ja Vaba Lava. Etendusasutuste tulud ja kulud on tähistatud joonistel 1 ja 2. Kui saame taas rõõmuga tõdeda, et Eesti teatris käidi 2017. aastal üle 1,1 miljoni korra ja kõik näib kasvavat, siis riigi- ja linnateatrites oli käike üle 865 000 – aasta varasemast 1% vähem. Ehk näitab see, et vaatajad leiavad iga aastaga aina paremini üles lavastusprojektid ja vaadatavad etendused ei pea enam toimuma ainult traditsioonilistes majades ja ruumides – või peab neis ruumides olema midagi uut. Mitmekesisus ja vaheldusevajadus on see, mille külastaja on heaks kiitnud. Ja see kehtib ka nende puhul, kes olnud teatripildis juba kauem. Näiteks Theatrum, kes ei saanud maja remondi tõttu mängida tava-

pärases saalis Vene tänaval, vaid andis etendusi erinevates ruumides, sai hoopis suurema külastuste arvu, ja seda väiksema etenduste arvuga (25% vähem etendusi, kuid saadi 19% rohkem vaatajaid kui aasta varem). Ka Ugala Teatrile, kes kolis tagasi põhjaliku uuenduse läbi teinud teatrimajja, kujunes 2017. aasta 26 viimase aasta edukaimaks: vaatajate arv kasvas eelmise aastaga võrreldes 27 568 võrra. Kuigi suure osa riigi- ja linnateatrite külastuste arv kahanes veidi, olid jätkuvalt enimkülastatud teatrid Estonia (156 416), Vanemuine (152 150) ja Eesti Draamateater (105 114). Eraetendusasutustest kogus enim vaatajaid Piip ja Tuut Teater (27 322), tihedalt kannul olid Kinoteater (24 760) ja VAT Teater (24 282). Eraetendusasutuste ja lavastusprojektide külastused moodustasid kogukülastustest 25,7%. On üsna tavapärane, et erateatrites esietendub igal aastal rohkem uuslavastusi kui riigi- ja linnateatrites, kuid 2017. aastal olid need enam-vähem tasakaalus: erateatritel 104 ning riigi- ja linnateatritel 100. Kogu repertuaari, etenduste ja külastuste arvude puhul muutub olukord riigi- ja linnateatrite kasuks. Eesti Teatri Agentuur kogub statistikat järjepidevalt alates 2004. aastast ja vahendab andmeid Statistikaametile, avaldab neid statistikabaasis ja ka aastakogumiku Teatrielu kroonikas. Andmetega on esindatud kõik riigi- ehk repertuaariteatrid, kellele on statistika esitamine osa tegevustoetuse aruandest: nii avalik-õiguslik Estonia, Tallinna ja Kures-

saare linnateatrid, sihtasutused kui ka erateatrid. K una kõiki, kes lavastusi välja tõid, ei saa käsitleda püsi- või põhitegevuselt teatritena, ning seitsmel neist oli 2017. aastal mängukavas vaid 1 lavastus, siis on koondtabelis eraldi real lavastusprojektid, kuhu on koondatud kõik erateatrid, projektid, ühendused või sõpruskonnad, kes on statistikasse esitanud ühe lavastuse. 2017. aastal oli neid lavastusi seitse: „Grace ja Glorie“, „Muinasjutt kuldsest kalakesest“, „Beetareaalsus“, „Me olime kodutütred“, „Saaks veel Eestissegi“, „Siis, kui väikesed lapsed kõik magavad juba“ ning „Vürst ja tantsijanna“. Käesoleva kogumiku koondtabeli kõrval on eraldi välja toodud kolme etenduskunsti keskuse, Kanuti Gildi SAALi, Sõltumatu Tantsu Lava ja Vaba Lava majade kultuuriprogrammide arvnäitajad, sest nende puhul on nii etendustegevus kui ka muu pakutav kultuuriline tegevus samaväärselt võrdsed ja olulised tervikprogrammi osad. (vt lk 265) Erinevatele sihtrühmadele mõeldud etenduskunsti festivale oli teadolevalt 22. Pea kõik need festivalid olid rahvusvahelised (vt lk 272–278). Samuti külastas Eestit taas märkimisväärselt suur arv välisteatreid ja -esinejaid (49). Eesti teatrid andsid väljaspool Eestit 59 lavastusega etendusi 24 riigis, nende etenduste külastuste osakaal 2017. aastal oli 3,4% aasta külastustest. Sarnaselt kogu ülejäänud teatripildiga olid ka välismaal etendatavatest

Repertuaari koondnäitajad 2017 riigi- ja linnateatrid eraetendusasutused

uuslavastused 100 104

repertuaar 318 241

etendused 3 820 2 893

külastused 865 378 298 580

283

lavastustest suurem osa (34%) sõnalavastused. Mitmed teatrid jätkavad etenduste andmist välismaal elavatele eesti keelt kõnelevatele vaatajatele, kuid veelgi uuema trendina on tekkinud lavastused, mida Eestis ei mängitagi, vaid mille sihtrühmaks on mõne teise riigi vaatajad (nt Suurbritannia vaatajatele mõeldud Kinoteatri lavastus „Finding Mr Paramour“). Ilmselt oli aasta üheks suursündmuseks 17. detsembril 2017 Teatrile NO99 üle antud rahvusvaheliselt hinnatud teatriauhind Europe Prize New Theatrical Realities – see anti oma tegevusega Euroopa nüüdisaegset teatrikeelt enim arendanud ja mõjutanud teatrile. Nagu traditsiooniks saanud, ei kajasta ka käesolev kroonika ainult statistikas osalejaid. Püüame igal aastal Eesti Teatri Agentuuri kodulehe (www.teater.ee) mängukavale tuginedes välja tuua ka need uuslavastused, mida statistikasse ei esitata. 2017. aastal on lisaks (arvandmetega esindatud lavastustele) välja toodud veel 51 uuslavastust (pluss 17 tudengilavastust 50 etendusega), teadaolevalt oli nendega antud etenduste arv 2017. aastal 435. Nende hulgas on näiteks suurprojekte nagu Saaremaa Ooperipäevade „Nurjatu saar“ või PromFesti „Traviata“, aga ka MTÜ Temufi „Lembitu – kuningas oma kuningriigita“ jpt. Kui need teadaolevad arvud lisada statistikas toodule, siis võib öelda, et 2017. aastal oli Eesti teatris kokku 271 uuslavastust, kogu repertuaaris ligi 626 lavastust ja kokku anti aastas üle 7100 etenduse. Kui statistikale tuginedes arvestada, et ühel etendusel oli 2017. aastal keskmiselt 173,4 vaatajat (2016 oli see 180,4), ning liita need külastused 47 etendusasutuse poolt fikseeritud külastusele, siis

284

võib arvestada 2017. aasta etenduste kogukülastuste arvuks 1 239 387. Eelnimetatud arvudesse ei ole aga arvestatud harrastusteatrite tegevust. Küll on olemas esindatus kahe staažika harrastusteatri – Teoteatri ja Vilde Teatri – näol. Koostöös Harrastusteatrite Liiduga on aastakroonikasse tehtud valik harrastusteatrite 2017. aasta uuslavastustest. Välja on toodud 20 festivalidel silma paistnud uuslavastust, millega anti teadaolevalt üle 100 etenduse. Eraldi on kajastatud ka harrastusteatrite aasta olulisemad sündmused, rahvusvaheline koostöö ning festivalid. Kuid nii nagu kõigil aastatel, ei piirdunud teatrite panus kultuuriellu ka 2017. aastal ainult etendustegevusega, sest lisaks etendustele panustavad teatrid suure hulga sündmustega Eesti kultuuripildi rikastamisse lisaprogrammide, seminaride, hariduslike sarjade, telesaadete, kontsertide, filmiseansside, õpitubade, festivalide jmt korraldamisega. Loomulikult on selles eriti aktiivsed kõik maju ja vastavat tööjõudu haldavad riigiteatrid, aga ka erateatrid: kokku vastavalt 2 990 sündmust 250 990 osalejale (riigiteatritel 2 170 sündmust 170 450 osalejale ning erateatritel 820 sündmust 80 540 osalejale). Seega pakuvad etendusasutused kogu oma aastase tegevusega üle 9 700 kultuurisündmuse üle 1,4 miljonile külastajale.

Joonis 1. Etendusasutuste tulud suuremate põhitulude kaupa

omavalitsuste toetus otseinvesteeringuteks 1 163 000 2%

toetused omavalitsustelt 1 212 862 2% riigi toetused finantskohustuste katteks ja otseinvesteeringuteks 21 850 564 30%

toetused välismaalt 306 850 1%

muud laekumised

210 880 0% piletitulu 11 830 199 16% kohvikutulu 2 486 572 3% muud tulud majandustegevuselt 4 574 361 6%

toetused riigieelarvest 29 238 389 40%

Joonis 2. Etendusasutuste kulud suuremate põhikulude kaupa

maksed, kohustused ja muud kulud 14 299 911 22%

kohvikukulud 997 631 2% halduskulud 5 591 008 8%

tööjõukulud 32 211 661 52%

majanduskulud 10 874 892 16%

285

Majandusgraafikud 1 ja 2 tehtud investeeringute maksmiseks) jätsin neist arvudest teadlikult välja, sest need pole iga-aastaselt võrreldavad ja vajaksid ülevaate saamiseks pikka aegrida koos tehtuga. Teatrimajad on saanud korda ka eri aegadel: RO Estonia, Eesti Draamateater ja NUKU teater valmisid juba enam kui 10 aastat tagasi (Ferdinandi saal 2017. aastal ja toetustes ei kajastu, kuivõrd seda rahastati RKASi kaudu). Rakvere ja Pärnu teatri remont tehti kümmekond aastat tagasi, Pärnu Endla lavatehnika vahetatakse välja aga alles 2017. aastal. Rahaliselt mahukam remont jõudis Ugalasse ja Vanemuisesse aga alles hiljuti: Ugala remont valmis 2017. aasta kevadel, Vanemuise väike maja 2013, Vanemuise suure maja lavatehnika vahetati 2016–2017, suure maja muud ruumid remonditi järkude kaupa 2004 (töötajate olme) kuni 2017 (publikutsoon). Seega ei pea põhjendatuks Vaba Lava juhi Kristiina Reidolvi muret („Otsides teatrivälja tasakaalupunkti“, Teatrielu 2015, 277–281), et LõunaEestisse suunatavad investeeringud on ebaproportsionaalselt suured. Need on jõudnud sinna pigem 10–15 aastat hiljem kui pealinna ning asjaliku ülevaate saamiseks peaksime vaatama korraga vähemalt 20 aasta jooksul tehtut. Nüüd võrdluseks rahvastiku jagunemine pealinna ja muude alade vahel: 1. jaanuaril 2017 elas pealinna piirkonnas 51,0% rahvastikust, mujal 49,0%. Tosina aastaga on toimunud selge muutus: 2005 elas pealinna piirkonnas 47,1% ja teistes 52,9% inimestest. Niisiis on pea neli protsenti eestimaalastest kolinud pealinna kanti. Võrreldes eelnevaga on selge, et rahvastiku jagunemine pealinna ja kaugemate alade vahel (50,6% pealinnas) on väiksem, kui rahastusest (keskmiselt 64% pealinnas) või kü-

lastuste/etenduste arvust (keskmiselt 60% pealinnas) arvata võiks. Üks ühele seda võrdsustada ei saa, on ju transpordiühendus pealinnaga enamasti parem kui ühendus naabermaakondadega ning seetõttu sealne teater kergemini kättesaadav kui naabrite oma. See annab pealinnale eelise juba ilma suurema rahastusetagi. Rahastuse proportsioone regionaalpoliitiliselt jälgida ja kaaluda aga tuleks, seda nii vanade tegijate kui ka uute tulijate osas. Kas uus teatrikooslus on leitav vaid pealinnas või saavad nende loomingust osa ka kaugema kandi elanikud? Regioonide kultuuri finantseerimine võiks olla üks põhjus elada pealinnast kaugemal, et riik oleks inimestega ühtlasemalt kaetud kui praegu. Pealinnal saab küll olla mõningane eelisseisund võrreldes regioonidega, aga vahed ei tohi käriseda kaugemate kahjuks. PS! Nimetatud arvud ja seosed võiksid tekitada huvi edasi uurima. Pakun uurimisteemadeks: * Kuidas jaguneb mitmekesisus žanriti ja kui mitmekesised on eestimaalaste võimalused nautida vähem populaarseid, ent enamat süvenemist või pikemat prooviperioodi nõudvaid lavastusi (nt operett, tsirkus, nüüdisja/või klassikaline tants). * Milline on lavastuse eluiga eri teatrites ehk mitu etendust saab teater ühe lavastusega anda, enne kui vaatajad otsa saavad; keskmine vaatajate arv lavastuse eluea kohta; sellest tulenevalt ka see, kui mitme külastaja ja etenduse peale jagunevad lavastuse väljatoomise kulud. * Millised on piletihinnad pealinnas ja regioonides, võrreldes sissetulekutega selles piirkonnas.

TEATRITE TEGEVUSÜLEVAATED Avalik-õiguslik etendusasutus Rahvusooper Estonia Linnateatrid Kuressaare Linnateater Tallinna Linnateater Riigi asutatud sihtasutused Eesti Draamateater Endla Teater NUKU Teater Rakvere Teater Teater NO99 Ugala Teater Vanemuine Vene Teater Erateatrid Arena / Eesti Improteater Eesti Tantsuagentuur Emajõe Suveteater / Karlova Teater Fine 5 Tantsuteater Goltsman Ballet Ilmarine Kanuti Gildi SAAL Kell Kümme Kinoteater Komöödiateater Miksteater Must Kast Piip ja Tuut Teater Polygon Teater Prem Productions R.A.A.A.M. Sõltumatu Tantsu Lava Tallinna Tantsuteater Tartu Uus Teater

Teater Kelm Teoteater Theatrum Tuuleveski Vaba Lava Vana Baskini Teater Varius VAT Teater Vilde Teater Von Krahli Teater Lavastusprojektid: Ajateater, Banaanikala Projektiteater, EMTA lavakool, MTÜ Müüdud Naer, Saueaugu Teatritalu, Sundown Entertainment, linnafestival UIT

287

TEATRITE TEGEVUSÜLEVAATED AVALIK-ÕIGUSLIK ASUTUS RAHVUSOOPER ESTONIA www.opera.ee

Rahvusooper Estonia asutati 1906. aastal Estonia laulu- ja mänguseltsi baasil. Rahvusooperi nime kannab teater alates 1998. aastast, 2010. aasta märtsist kannab balletitrupp Eesti Rahvusballeti nime. RO Estonia on avalik-õiguslik asutus ja tegutseb eraldi Rahvusooperi seaduse alusel. Rahvusooper Estonia juures tegutseb Estonia Poistekoor. STATSIONAARID Teatrisaal Estonia Kontserdisaal Kammersaal Rahvusooper Estonia Talveaed Valge saal

ISTEKOHTI 800 889 160 110 160

KOOSSEIS: 16 ooperisolisti, 44 kooriliiget, 13 balletisolisti, 51 balletiartisti, 93 orkestriliiget. Teatrijuht: Teatrijuht: Aivar Mäe Loominguline juht: Vello Pähn Balleti kunstiline juht: Toomas Edur; assistent: Age Oks (kuni 31.07.2017), Kaire Kasetalu (al 1.02.2017), administratiivjuht: Andrus Kämbre Peakoormeister: Elmo Tiisvald Poistekoori direktor-dirigent: Hirvo Surva Dirigendid: Jüri Alperten, Risto Joost (kuni 31.07.2017), Kaspar Mänd, Lauri Sirp Näitejuhid: Kati Kivitar (kuni 8.07.2017), Marko Matvere (kuni 31.07.2017), Helgi Sallo, lauluteatri repetiitor: Hedi Pundonen

288

Muusikalavastuse assistendid: Auri Jürna, Ellen Maiste (kuni 31.03.2017), Silva Valdt Pianist-repetiitorid: Tarmo Eespere, Riina Pikani, Jaanika Rand-Sirp, Ivo Sillamaa Balleti kontsertmeistrid: Vladima Jeremjan, Ivo Valdma (kuni 31.07.2017), Elena Kovačevič, Yuliya Braun (al 14.08.2017) Koori ja orkestri kontsertmeister: Ashot Drnayan-Babrouski Repetiitor-pedagoogid: Elita Erkina, Viktor Fedortšenko, Marina Kesler, Katrin Kivimägi Ooperi välissuhete juht: Helen Lepalaan; ooperiosakonna assistent: Heidi Sibul (lapsepuhkusel al 20.04.2015), Marion Leppik (al 24.03.2017); ooperijuhi assistent: Mari-Liis Tõnström (lapsepuhkusel al 7.08.2017) Orkestri ja koori direktor: Aili Roose; assistendid: Anne-Mai Runno, Kädi Kosenkranius (al 1.03.2017) Etenduse juhid: Riina Airenne, Rein Lepnurm, Anton Osul Trupijuht: Lea Peterson Noodikogu juhataja: Signe Toomla Balleti esisolistid: Eve Andre-Tuga (lapsepuhkusel kuni 31.03.2017), Anatoli Arhangelski, Luana Georg, Dzianis Klimuk (kuni 12.08.2017), Ekaterina Oleynik, Alena Shkatula, Sergei Upkin Balletisolistid: Eneko Amoros (kuni 31.07.2017), Jevgeni Grib, Oliver Jahelka, Heidi Kopti, Nanae Maruyama, Bruno Micchiardi (kuni 31.07.2017), Marika Muiste, Marta Navasardyan, Zachary Rogers (kuni 31.07.2017), Kealan McLaughlin (al 12.08.2017) Balletirühm: Adam Aitazzouzene, Nadežda Antipenko, Francois Aulibe (kuni 28.01.2017), Kanstantsin Belahkvostsik (al 24.10.2017), Aljona Burdanova, Helen Bogatsh, Svetlana Danilova, David Ekman (kuni 31.07.2017), Andrea Fabbri, Marjana

Fazullina, Elisabetta Formentko (kuni 21.06.2017), Patrick Scott Foster (al 12.08.2017), Carlos Martin Garcia, Lola Rose Howard (al 14.08.2017), Kim Jana Hügi (al 5.10.2017), Maia Shutova (lapsehoolduspuhkusel al 30.06.2017), Ana Maria Gergely, Inessa Glazõrina (al 14.08.2017), Darja Günter (lapsehoolduspuhkusel kuni 31.07.2017), John Rhys Halliwell, Christina Harward, David Horn (kuni 31.07.2016), Lauren Gail Janeway, Mihhail Jekimov (kuni 11.11.2017), Daniel Kirspuu, Alexandre Konarev, Christina Krigolson, Kersti Kuuse (al 14.08.2017), Anna Roberta Lahesoo (al 14.08.2017), Seili Loorits-Kämbre, Abigail Mattox, Ashleigh McKimmie (kuni 5.10.2017), Gili Neria (al 4.01.2017), Vera Lenskaya (al 20.11.2017), Vadim Mjagkov, Jaan Männima (al 25.08.2017), Vitali Nikolajev, Ketlin Oja, Hanno Opperman (kuni 31.07.2017), Francesco Piccinin (al 14.08.2017), Svetlana Anslan (endine Pavlova), Michael Pontius, Laura Ragel (al 14.08.2017), Petr Raikov (al 20.11.2017), Ingrid Rink, Oksana Saar, Madoka Sasaki (kuni 31.07.2017)), Yana Savitskaya, Ksenia Seletskaja, Joao Silva (al 14.08.2017), William Simmons (kuni 13.08.2017), Caspar Stadler (kuni 31.07.2017), Mari Stankus, Carolina Sumarok (kuni 31.07.2017), Benjamin Thomas, Taras Titarenko (al 14.08.2017), Triinu Upkin (lapsehoolduspuhkusel al 7.05.2017), Aliayaz Urata, Carlos Campo Vecino, Paula Veiler, Urve-Ly Voogand, Connor Williams (al 14.08.2017), Marita Weinrank Ooperisolistid: Rauno Elp, Kadri Kipper, Oliver Kuusik (kuni 27.04.2017), Mart Laur, Juuli Lill-Köster, Helen Lokuta, Mart Madiste, Kristel Pärtna, Aare Saal, René Soom, Janne Ševtšenko, Heli Veskus, Priit Volmer, Jassi Zahharov, Reigo Tamm (al 1.09.2017) Ooperisolistid-stipendiaadid: Raiko Raalik

ja Mehis Tiits (al 14.08.2017) Lepingulised külalissolistid: Aile Asszonyi, Urmas Põldma, Andres Köster, Oliver Kuusik, Märt Jakobson Ooperikoor: Mattias Aabmets (al 13.08.2017), Rene Alas, Sergii Bilokin (kuni 13.01.2017), Oleksandr Brazhnyk, Roman Chervinko, Rachel Dyson, Triin Ella, Danila Frantou (kuni 17.08.2017), Georg Gurjev, Eveli Heinapuu, Kati Jaanimäe, Jaak Jõekallas, Maria Kais, Tiit Kaljund, Andrei Karpijevitš, Greete Kivisild, Aare Kodasma, Airike Kolk, Kädi Kosenkranius (kuni 28.02.2017), Albina Kotšetova, Olev Kriisa, Merili Kristal (al 14.08.2017), Priit Kruusement, Tomi Kuusisto (al 14.08.2017), Ludmilla Kõrts, Kadri Kõrvek (al 14.08.2017), Maria Leppoja, Martin Lume, Danna Malõško, Ivo Onton, Külli Ormisson, Susanna Paabumets (al 14.08.2017), Eva Rand, Pille-Riin Rajavee, Vyacheslav Reznichenko, Lydia Roos, Airi Sepp, Stanislav Šeljahhovski, Olga Zaitseva, Kairi Tammaru, Kaido Tani (al 22.08.2017), Valentina Taluma, Sven Tarlap, Kristiina Under, Aule Urb, Mati Vaikmaa, Yixuan Wang (al 14.08.2017) Orkester: Mari Aasa, Priit Aimla, Olev Ainomäe, Maarja Allik, Edmunds Altmanis, Andreas Arder, Alexander Avramenko (al 14.08.2017), Aabi Ausmaa, Imre Eenmaa, Laur Eensalu, Rait Erikson, Yoshua Fortunato (kuni 22.06.2017), Maria Goršenina, Guido Gualandi (kuni 31.07.2017), Andrus Haav, Merike Heidelberg (kuni 31.07.2017), Eva-Liisa Heinmaa, Mann Helstein, Jonathan Henderson, Eneli Hiiemaa, Siluan Hirvoja (kuni 31.07.2017), Cornelius Jacobeit (al 14.08.2017), Adam Jeffrey, Marko Jõeleht, Aleksander Jõgi, Madis Järvi, Marius Järvi, Valter Jürgenson, Riivo Kallasmaa (al 14.08.2017), Lisa Kawasaki, Hanno Kedik, Antonii Kedrovskyi (al 21.10.2017), Ivar Kiiv,

289

Mart Kivi, Saale Kivimaker-Rull, Danielius Patrikas Kišunas (kuni 31.07.2017), MaritaMerle Klimova, Fanny Kloevekorn (al 14.08.2017), Kristina Kriit, Guido Kongas, Inno-Mart Kont, Kadri Kukk, Taavi Kuntu, Jarkko Ensio Launonen, Paul-Gunnar Loorand (al 14.08.2017), Csaba Zoltán Marján, Lembi Mets, Jüri Millistfer, Kristjan Mänd, Maria Nesterenko, Toomas Nestor, Jaan Normak, Karolina Normak, Anu Laas, Eva-Maria Laas, Mart Laas, Mati Leibak, Andreas Lend, Anneliis Lindre, Adrian Bravo Lopez, Leho Läte (kuni 22.06.2017), Joel Ots, Roman Petuhhov, Eda Peäske, Arne Pilliroog, Tiit Pärtna, Valdek Põld, Heiti Riismäe, Angelica Robert (lapsehoolduspuhkusel), Mai Rosenroth, Kristjan Saar, Kaia Sepalaan, Rene Sepalaan, Raul Seppel, Eugen Simson-Valtin, Chris Sommer, Henno Soode, Karmen Sookruus, Jacob Steuer, Liliana Tamm-Maaten, Eivin Toodo, Veljo Toodo, Kersti Tomingas, Kerstin Tomson, Pille Tralla (al 14.08.2017), Leena Uibokand, Toivo Unt, Katrin Uuli, Vigo Uusmäe, Toomas Uustalu, Ester Vain, Henry-David Varema, Andrus Vihermäe, Marika Vihermäe, Alar Villems, Kristi Volmer, Vahur Vurm, Anto Õnnis, Ann Õun, Marko Õunapuu UUSLAVASTUSED Jazz-balleti klubi Nüüdistantsulavastus Dainius Paulauskase muusikale. Koreograafid ja lavastajad Triinu Leppik-Upkin ja Sergei Upkin, muusikajuht Toivo Unt, kunstnik Kristel Linnutaja, valguskunstnik Malle Valli, arranžeerijad Dainius Paulauskas ja Toivo Unt, helitehnikud Paavo Piiparinen ja Siim Hiob, etenduse juht Anton Osul. Osades: Anatoli Arhangelski – Maffiaboss. Marika Muiste – Maffiabossi naine.

290

Marta Navasardyan, Elisabetta Formento – Maffiabossi tütar. Jevgeni Grib – Mustergängster. Daniel Kirspuu – Tema mitte sama osav ja karismaatiline partner. Carlos Campo Vecino – Tema mitte sama osav ja karismaatiline partner. Sergei Upkin – Noormees. Helen Bogatch – Neiu. Ansambel: Raul Sööt (tenorsaksofon), Allan Järve (trompet), Aleksander Paal (altsaksofon, sopransaksofon), Rain Rämmal (klaver, süntesaator), Toivo Unt (kontrabass, basskitarr), Toomas Rull (trummid), Martin Trudnikov (akordion), Edmunds Altmanis (bassklarnet). Esietendus 26. jaanuaril 2017 Kammersaalis. Figaro pulm Wolfgang Amadeus Mozarti ooper. Lavastaja Marco Gandini, koreograaf Marge Ehrenbusch, dirigendid Lauri Sirp, Risto Joost ja Vello Pähn, kostüümikunstnik Simona Morresi, valguskunstnik Rasmus Rembel, lavastaja assistendid Auri Jürna ja Ellen Maiste, repetiitorid Ivo Sillamaa, Jaanika Rand-Sirp ja Tarmo Eespere, koormeister Elmo Tiisvald, dekoratsioonikunstnikud Andrea Tocchio ja Maria Rossi Franchi, näitejuht Marko Matvere, etenduse juhid Rein Lepnurm ja Riina Airenne. Osades: René Soom, Jevgeni Chrebtov – Figaro. Kristel Pärtna, Elina Shimkus – Susanna. Aare Saal, Rauno Elp – Krahv Almaviva. Heli Veskus, Marie Fajtová, Viktoria Skornjakova – Krahvinna Almaviva. Juuli Lill, Helen Lokuta – Cherubino. Märt Jakobson, Priit Volmer – Bartolo. Oliver Kuusik – Basilio. Mati Vaikmaa, Mart Laur – Antonio. Triin Ella, Janne Ševtšenko – Marcellina. Kadri Kipper, Olga Zaitseva – Barbarina. Eugen Antoni, Jaak Jõekallas – Don Curzio. Mart Madiste – Basilio. RO Estonia ooperikoor ja orkester. Esietendus 3. veebruaril 2017 teatrisaalis.

Giselle Adolphe Adami ballett. Jules-Henri Vernoy de Saint-Georges’i, Théophile Gautier’ ja Jean Coralli libreto Heinrich Heine ainetel. Koreograaf Mary Skeaping, kunstiline nõustaja Irmgard E. Berry (Inglismaa), lavale seadja Marilyn Vella-Gatt (Inglismaa), dirigendid Kaspar Mänd, Lauri Sirp ja Vello Pähn, originaalkujunduse autor David Walker (Inglismaa), kujunduse teostaja Alex Lowde (Inglismaa), valguskunstnik David Richardson (Inglismaa), repetiitorid Age Oks, Andria Hall, Elita Erkina, Marina Kesler, Toomas Edur ja Viktor Fedortšenko, kontsertmeistrid Elena Kovačevič, Ivo Valdmaa ja Vladima Jeremjan, etenduse juht Anton Osul. Osades: Luana Georg, Alena Shkatula – Giselle. Kealan McLaughlin, Sergei Upkin – Albrecht. Vitali Nikolajev – Kuramaa vürst. Anatoli Arhangelski – Kuramaa vürst; Hilarion. Marika Muiste – Bathilde. Kaire Kasetalu – Berthe. Adam Ashcroft – Wilfried. Bruno Micchiardi – Hilarion. Denis Klimuk – Albrecht. Elisabetta Formento, Marita Weinrank – Myrtha. Eesti Rahvusballett, RO orkester. Esietendus 7. aprillil 2017 teatrisaalis. Linnukaupleja Carl Zelleri operett. Libreto autorid Ludwig Held ja Moritz West. Lavastaja Marko Matvere, koreograaf Marina Kesler, kunstnik Kristi Leppik, dirigendid Kaspar Mänd, Lauri Sirp ja Vello Pähn, valguskunstnik Margus Vaigur, videokunstnikud Marili Sokk ja Urmas Jõemees, lavastaja assistent Silva Valdt, koormeister Elmo Tiisvald, kontsertmeister Jaanika Rand-Sirp, Riina Pikani ja Tarmo Eespere, koreograafi assistent Hedi Pundonen, etenduse juhid Rein Lepnurm ja Riina Airenne. Osades: Urmas Põldma, Reigo Tamm – Adam. Kadri Kipper, Kristel Pärtna – Kirja-

Christel. Rauno Elp, Jassi Zahharov – Parun Weps. Andres Köster, René Soom – Krahv Stanislaus. Helen Lokuta, Janne Ševtšenko – Kuurvürstinna Marie. Mart Madiste – Külavanem Schneck. Argo Aadli, Jan Uuspõld – Professor Süffle. Tõnu Kilgas, Väino Puura – Professor Würmchen. Juuli Lill, Terje PennieKolberg – Adelaide. Lydia Roos – Proua Nebel. Airike Kolk – Jette. Georg Gurjev, Aare Kodasma – Teener. RO Estonia ooperikoor. Esietendus 26. mail 2017 teatrisaalis. Pilvede värvid Rasmus Puuri ooper Jaan Kruusvalli samanimelise näidendi ainetel. Libreto autor Laur Lomper, dramaturgid Kristiina Jalasto, Mehis Pihla. Lavastaja Roman Baskin, kunstnik Ervin Õunapuu, dirigendid Kaspar Mänd ja Lauri Sirp, kostüümikunstnik Anu Lensment, valguskunstnik Margus Vaigur, videokunstnik Argo Valdmaa, lavastaja assistent Silva Valdt, koormeister Elmo Tiisvald, kontsertmeistrid Jaanika Rand-Sirp, Riina Pikani ja Tarmo Eespere, näitejuht Helgi Sallo, liikumisjuht Hedi Pundonen, kunstniku assistent Anu Rieberg, etenduse juhid Rein Lepnurm ja Riina Airenne. Osades: Helen Lokuta, Triin Ella – Ema Ell. Jassi Zahharov, Rauno Elp – Isa Kaarel. Janne Ševtšenko, Kristel Pärtna – Lagle. Mati Turi – Kalev. Juuli Lill – Maria. Andres Köster, Raiko Raalik – Maks. Ita Ever, Ester Pajusoo – Vanaema Anna. Mart Laur, Priit Volmer – Ärimees Raivo; Turvamees. Fred Laansalu, Tobias Välja – Maik. Sander Valk, Rudolf Ristkok – Maksi sõber. Vjatšeslav Reznitšenko – Vahvlimüüja; Burgerimüüja. Hirvo Surva – Laulupeo dirigent. Aule Urb – Maria. Mati Vaikmaa – KGB agent; Parlamendi liige. Valentina Taluma – Liilia Vaanaru. Kairi Tammaru – 1. naine; Koduperenaine. Jaak Jõekallas – Maksi sõber. RO koor ja orkester. Esietendus 22. septembril 2017 teatrisaalis.

291

Balletiõhtu 3: Tantsulised miniatuurid. Othello Tantsulavastused etendusid 25. ja 29. novembril 2017 teatrisaalis. Tantsulised miniatuurid Kunstiline juht ja kunstnik Toomas Edur, valguskunstnik Malle Valli. Esitatud tantsud: Jevgeni Gribi „Sharps and Flats“, Marina Kesleri „Una lacrima sul viso“, Triinu Leppik-Upkini „La valse à mille temps“, duett Gianluca Schiavoni balletist „Medea“, duetid Toomas Eduri ballettidest „Modigliani – neetud kunstnik“ ja „Vaikivad monoloogid“, trio Tiit Helimetsa balletist „Aeg“ jt. Esitajad: Anatoli Arhangelski, Andrea Fabbri, Luana Georg, Jevgeni Grib, Heidi Kopti, Marta Navasardyan, Nanae Maruyama, Ketlin Oja ja Sergei Upkin. Othello Marina Kesleri tantsulavastus Shakespeare’i näidendi ainetel Arvo Pärdi muusikale. Koreograaf, kunstnik Andréa T. Haamer (Rootsi), valguskunstnik Neeme Jõe. Esietendus 10. veebruaril 2011. Osades: Anatoli Arhangelski – Othello. Jevgeni Grib – Cassio. Eve Andre-Tuga – Desdemona. Sergei Upkin – Jago. Heidi Kopti – Bianca. Teistes osades: Luana Georg, Andrea Fabbri, Marta Navasardyan, Nanae Maruyama, Ketlin Oja, Adam Ashcroft, Ksenia Seletskaja, Seili Loorits-Kämbre. Tamm nimega Iha Tantsulavastus Tennessee Williamsi näidendi ainetel. Koreograaf Annabelle Lopez Ochoa (Belgia), lavastaja Nancy Meckler (USA), muusika autor Peter Salem (Suurbritannia), kunstnik Niki Turner (Suurbritannia), diri-

292

gendid Kaspar Mänd ja Lauri Sirp, valguskunstnik Tim Mitchell, koreograafi assistent Luis Torres Ortiz (USA), repetiitorid Daniel Kirspuu, Marina Kesler ja Toomas Edur, etenduse juht Anton Osul. Osades: Kealan McLaughlin, Anatoli Arhangelski – Stanley Kowalski. Ana Maria Gergely, Marta Navasardyan – Stella Kowalski. Alena Shkatula, Luana Georg – Blanche DuBois. Sergei Upkin – Mitch. Jevgeni Grib – Alan. Carlos Campo Vecino – Jeff. Ketlin Oja – Noor Blanche. John Rhys Halliwell – Maitre D. Ali Urata – Shep Huntley. Teistes osades Eesti Rahvusballett. Esietendus 29. novembril 2017 teatrisaalis. Kastanid tulest ehk Rahvusooperi poistekoori lood Andres Lemba ooper. Libreto autor Jaanus Vaiksoo. Lavastaja Uku Uusberg, kunstnik Kaspar Jancis, dirigent Hirvo Surva, valguskunstnik Ritšard Bukin, videokunstnik Sander Tuvikene, lavastuse assistent Auri Jürna, liikumisjuht Märt Agu, tsirkuseartistide juhendaja Terje Bernadt, etenduse juhid Rein Lepnurm ja Riina Airenne. Osades: Hirvo Surva – Dirigent. Alvar Tiisler – Burgerimüüja. Indrek Ojari – Vello. Uku Uusberg – Manfred. Valter Soosalu – Trammijuht. Tsirkuseartistid Folie trupist Lost Dii: Merili Anderson, Mikk Bernadt, Maria Laurimäe, Paul Nurk, Hanna Oruaas, Georg Pallas, Mia Erika Peterson, Rasmus Randla, Rando Sanderkoff, Amanda Tender, Liisbet Urba. Rahvusooper Estonia poistekoor, Tallinna Muusikakeskkooli orkester. Esietendus 14. detsembril 2017 Kammersaalis

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

Aida Armujook Bajadeer Balletiõhtu 2 Balletiõhtu 3 Balletiõhtu 4 Carmen Coppélia Cyrano de Bergerac Faust Figaro pulm Giselle Jazz-balleti klubi Karlsson katuselt Kastanid tulest Kratt Lendav hollandlane Linnukaupleja Luikede järv Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi Minu veetlev leedi Modigliani – neetud kunstnik Onegin Pilvede värvid Pipi Pikksukk Prints ja kerjus Pähklipureja Rinaldo Savoy ball Silva Sipsik ja vana aja asjad Tannhäuser Tosca Tramm nimega Iha La traviata Tsirkusprintsess Uinuv kaunitar Viiuldaja katusel

ESIETENDUS

22.01.2016 15.05.2014 16.05.2013 18.11.2016 25.11.2017 4.11.2016 26.05.2011 4.03.2010 25.05.2005 20.09.2012 3.02.2017 7.04.2017 26.01.2017 6.11.2015 14.12.2017 18.09.2015 22.09.2016 26.05.2017 16.04.2016 1.02.2008 3.04.2008 11.05.2012 19.03.2015 22.09.2017 5.03.2011 26.01.2013 3.12.2010 18.09.2014 15.01.2014 16.09.2010 16.11.2016 14.03.2013 13.05.2005 29.11.2017 19.12.1997 3.01.2015 14.11.2014 3.06.2016

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

muusikalavastus muusikalavastus tantsulavastus tantsulavastus tantsulavastus tantsulavastus muusikalavastus tantsulavastus muusikalavastus muusikalavastus muusikalavastus tantsulavastus tantsulavastus muusikalavastus muusikalavastus tantsulavastus muusikalavastus muusikalavastus tantsulavastus tantsulavastus muusikalavastus tantsulavastus tantsulavastus muusikalavastus muusikalavastus muusikalavastus tantsulavastus muusikalavastus muusikalavastus muusikalavastus mitmeliigilavastus muusikalavastus muusikalavastus tantsulavastus muusikalavastus muusikalavastus tantsulavastus muusikalavastus

täisk noored noored noored noored täisk täisk teism täisk täisk täisk noored täisk teism teism täisk täisk täisk täisk lapsed täisk noored täisk täisk lapsed teism lapsed noored täisk täisk lapsed täisk täisk täisk täisk täisk lapsed noored

ETENDUSED

KÜLASTUSED

5 5 8 3 2 3 6 7 2 2 15 12 4 14 5 12 6 11 10 3 8 4 10 7 8 5 14 5 11 4 27 4 2 4 6 6 4 13

2 340 2 343 4 496 1 138 1 090 1 079 3 576 5 203 891 1 603 9 830 7 902 670 8 183 848 7 151 2 826 8 013 8 053 2 366 5 442 2 390 4 869 4 707 5 010 3 227 10 823 2 394 6 064 2 606 4 208 1 881 990 3 087 3 258 3 137 2 798 9 924

293

Repertuaari koondnäitajad 2017 uuslavastused kogu repertuaar

MUUSIKALAVASTUSED

TANTSULAVASTUSED

MITMELIIGILAVASTUS

KOKKU 8

etendused

150

100

277

külastused

89 093

63 115

4 208

156 416

16,8

15,3

8,4

keskmine pilet

Väljaspool lavastuste statsionaare anti 9,4% etendustest, sh anti etendusi Helsingis, Tamperes ja Peterburis.

KORRALDATUD SÜNDMUSED 18. veebruaril tähistasid Rahvusooper Estonia orkester ja koor 110. sünnipäeva kontserdiga „Kuldne klassika. Beethoven“, mida juhatas Vello Pähn, solistid olid Elena Bražnik, Aule Urb, Juhan Tralla ja Märt Jakobson Vanemuise teatrist. Kontserdil tegi kaasa kammerkoor Voces Musicales. 28. veebruaril tähistas teater vastlapäeva ühise rongkäiguga ja uisuliuga Harjumäe uisuplatsil ja 1. juunil toimus Talveaias kevadlaat. 6. aprillist 14. maini oli Estonia teatri I rõdu galeriis avatud Eesti Vabariigi ja Valgevene Vabariigi diplomaatiliste suhete 25. aastapäeva puhul juubelinäitus „Pühendumus teatrile“. Näitusel esitlesid oma loomingut üksteist kunstnikku ja nad pühendasid selle Minski Ooperi- ja Balletiteatrile ning Rahvusooperile Estonia. 8. juunil kirjutasid Haapsalu linnapea Urmas Sukles ja teatrijuht Aivar Mäe alla Estonia ja Haapsalu linna kultuurialase koostöö kokkuleppe Haapsalus etenduste ja kontsertide andmise, ooperi- ja balletihariduslike lasteprojektide läbiviimise kohta linna koolides ja lasteaedades.

294

Hooaja lõpus tänati haridusprojektides osalejaid ning autasustati parimaid joonistajaid ja kirjutajaid. Haridusprojektide läbiviijateks olid Tuuli Potik, Priit Aimla, Aare Kodasma, Merit Männiste, Lemme Saarma, Kerstin Tomson, Henno Soode, Mati Leibak, Eivin Toodo, Anneli Tohver, Hedi Pundonen, Daniel Kirspuu, Heidi Kopti, Jevgeni Grib ja Vladima Jeremjan. Rahvusooper pühendas Katrin Karisma 70. juubelile 9. septembri „Savoy balli“ etenduse, kus osales ka juubilar oma kauaaegse lavapartneri Tõnu Kilgasega, ning 14. septembril tähistati Ivo Kuuse 80. sünnipäeva ooperi „Lendav hollandlane" etendusega, millele eelnes Eesti Rahvusringhäälingu arhiivimaterjalidest koostatud lühifilm juubilari loometeest. 23.–25. oktoobrini andis teater Eesti Vabariik 100 juubelipidustuste raames etendusi Peterburis Maria teatris. Peterburi teatrisõpradele viidi külakostiks ballett „Kratt“, ooper „Rinaldo“ ja galakontsert Peterburi Jaani kirikus. Etendusi dirigeerisid Vello Pähn ja Andres Mustonen, kontserti Vello Pähn ja Nikolai Aleksejev. Novembris toimus Eesti Vabariik 100 puhul Rahvusooper Estonia kahenädalane ringreis

Soomes. Etendusi anti Tampere-talos, Helsingis Aleksanterin teatteris ning 25. novembril anti Musiikkitalos pidulik galakontsert „Eesti-Soome 200“, mida dirigeeris Vello Pähn.

Eesti ja Soome 200 Estonia ball Estonia 111. sünnipäev Harjumaa ball Paide ball Balletilugu Ka ooper kõlab tuttavalt Kontsert kõige pisematele Kuidas mõista balletti Punamütsike ja seitse pöialpoissi Päikesekuningast kratini Orkestrimäng „Pilvede värvid“ koreograafia Jõulukontsert Kammergala Kuldne klassika. Beethoven Mati Palm 75 Musicante RO Poistekoori kevadkontsert RO Estonia naistepäevakontsert Rahvusooperi jõulutervitus Tantsupäeva gala Tallinna Balletikooli gala Teatrilaat Vana Tallinn Gala

7. novembril tähistati 70 aasta möödumist sõjajärgselt taastatud Estonia maja avamisest. Tähtsa sündmuse puhul toimus kontsert, mille avalooks oli Heino Elleri sümfooniline poeem „Koit“. Avamispidustuste teises osas etendus Eugen Kapi ballett „Kalevipoeg“.

gala ball ball ball ball hariduslik sari hariduslik sari hariduslik sari hariduslik sari hariduslik sari hariduslik sari hariduslik sari esitlus kontsert kontsert kontsert kontsert kontsert kontsert kontsert kontsert kontsert kontsert kontsert, muu kontsert etendused, külastused 2017 KOKKU

1 2 1 1 1 20 12 31 9 32 4 7 1 4 1 1 1 6 1 1 1 1 1 2 2 144 277 421

751 813 180 758 426 1 307 716 3 720 445 2 610 283 622 60 480 200 566 121 328 76 120 1 090 567 667 8 000 1 265 26 171 156 416 182 587

295

MAJANDUSTEGEVUS muud tulud ja laekumised 2 344 373

piletitulu 2 397 432 17%

17% toetus finantskohustuste katteks ja otseinvesteering 1 099 045 8%

muud kulud 1 173 676 9%

majanduskulud 1 571 990 11%

estonia

toetused 8107781 TULUD

halduskulud 645 902 5%

kohvik 322 499 2%

58%

LINNATEATRID

tööjõukulud 10 158 066 73%

KULUD

Lavastaja: Peeter Tammearu Näitlejad: Lauli Otsar, Jürgen Gansen, Risto Vaidla, Markus Habakukk

KURESSAARE LINNATEATER

www.kuressaarelinnateater.com

UUSLAVASTUSED

Poolkutseline Kuressaare Teater sai 1935. aastal alguse Kuressaare Eesti Seltsi (1886–1940) näiteringist. 1998. aastal taasasutati Kuressaare Linnateater ja esimene esietendus toimus Kuressaare Kuurhoone saalis 13. juunil 1999, mil Väino Uibo käe all toodi välja Tauno Yliruusi muusikaline komöödia „Suveõhtu valss“.

Savann Karl Koppelmaa draama. Lavastaja ja muusikaline kujundaja Karl Koppelmaa, kunstnik Johannes Valdma, lavameister Ahto Matt, valgustaja, helitehnik ja tehniline teostaja Tarmo Matt, etenduse juht Ene Pärtel. Koostöölavastus teater Kelmiga. O sades: Lauli Otsar – Tütar; Preili. Jürgen Gansen – Vaim; Psükoloog. Markus Habakukk – Poeg; Käskjalg. Risto Vaidla – Isa; Parun; Tulnukas. Esietendus 25. jaanuaril 2017 teatrisaalis.

STATSIONAARID Teatrisaal Sinine saal Kuressaare Sadamaait

ISTEKOHTI 215 90 177

KOOSSEIS Teatri juht: Piret Rauk Direktori asetäitja loomealal: Aarne Mägi

296

Madu oma rinnal Alan Ayckbourni teose dramatiseering. Inglise keelest tõlkinud Mari-Liis Pärn, tõlke toimetaja, dramatiseerija ja lavastaja Peeter Tammearu, kunstnik Annika Lindemann,

helikujundaja Veiko Tubin, lavameister Ahto Matt, valgustaja ja helitehnik Tarmo Matt, grimeerija Janne Johanson, kostümeerija Laivi Koppel, etenduse juht Jane Treima. Osades: Triinu Meriste – Annabel Chester. Mirtel Pohla – Miriam Chester. Henessi Schmidt – Alice Moody. Esietendus 29. juulil 2017 Sadamaaidas. Persona Lavastus noortele. Autor, lavastaja ja kunstnik Matteo Spiazzi, maskimeistrid Annika Aedma, Evelin Vassar ja Matteo Spiazzi, helikujundaja Villem Rootalu, valgustaja ja helitehnik Tarmo Matt. Koostöölavastus teatriühendusega Misanzen. Osades: Merilin Kirbits – Tüdruk. Rauno Kaibiainen – Ebakindel poiss; Sportliku poisi isa. Tanel Ting – Sportlik poiss. Kristian Põldma – Laisk poiss. Esietendus 4. novembril 2017 teatrisaalis. Sajandi lugu: Kaarnakivi perenaine Andrus Kivirähki tragikomöödia 1950ndate Eestist. Lavastaja Peeter Tammearu, kunstnik Liina Unt, muusika autor Veiko Tubin, val-

guskunstnik Margus Vaigur, videokunstnik Argo Valdmaa, lavameister Kaido Päästel, valgustaja Tarmo Matt, grimeerija Sirle Teeäär, rekvisiitor Helen Ilmast, helitehnik Tarmo Matt, etenduse juht Silja Koppel. Koostöölavastus Endla Teatriga. Osades: Lauli Otsar – Ilse. Markus Habakukk – Heino. Ago Anderson – Harald Kuremeri. Märt Avandi – Eduard Veski. Piret Rauk – tädi Berta. Lauri Kink – Vanapagan. Esietendus 6. detsembril 2017 Endla teatri suures saalis. Kunksmoor Lavastus lastele Aino Perviku „Kunksmoori“ ning „Kunksmoori ja kapten Trummi“ ainetel. Dramatiseerija, lavastaja ja helikujundaja Rauno Kaibiainen, kunstnik Maarja Pabunen, valguskunstnik Tarmo Matt, valgustaja ja helitehnik Tanel Ting, kostümeerija Laivi Koppel, lavameister Ahto Matt, etenduse juht Ene Pärtel. Osades: Merilin Kirbits – Kunksmoor. Jürgen Gansen – kapten Trumm. Esietendus 11. detsembril 2017 Kuressaare linnuse Vahimehe keldris.

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

Armastuse kirjad Eesti mees ja tema naine Hüpnoos Kaarnakivi perenaine Killu ja Mürakas Kolme põrsa lugu Kunksmoor Madu oma rinnal Paljasjalgne Debora Persona Rääkivad riided Savann

ESIETENDUS

9.11.2013 23.03.2014 1.08.2016 6.12.2017 5.12.2013 14.12.2016 11.12.2017 29.07.2017 14.11.2016 4.11.2017 12.11.2015 25.01.2017

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus mitmeliigilavastus mitmeliigilavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus mitmeliigilavastus sõnalavastus sõnalavastus

täisk täisk täisk täisk lapsed lapsed lapsed täisk täisk noored lapsed täisk

ETENDUSED

KÜLASTUSED

2 1 10 4 2 18 16 13 13 4 4 17

109 113 1 090 877 210 2 892 532 2 174 1 722 369 449 1 352

297

Repertuaari koondnäitajad 2017

SÕNALAVASTUSED

MITMELIIGILAVASTUSED

KOKKU

4 9 80 8 418 10,6

1 3 24 3 471 3,9

5 12 104 11 889 8,6

uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused keskmine pilet

56,7% etendustest anti üle Eesti, väljaspool lavastuste statsionaare. MUU TEGEVUS Filmiprogramm lastele Filmiprogramm täiskasvanutele Kuressaare filminädal

ürituste sari ürituste sari ürituste sari etendused, külastused 2017 KOKKU

43 89 19 151 104 255

5357 5 754 527 11 638 11 889 23 527

MAJANDUSTEGEVUS muud tulud 63 865 12% toetused otseinvesteeringuteks 100 000 18%

piletitulu 95 923 17%

muud kulud 133 830 24%

tööjõukulud 268 928 49%

halduskulud 38 858 7%

TULUD

298

toetused 291 541 53%

majanduskulud 109 714 20%

KULUD

TALLINNA LINNATEATER www.linnateater.ee

Tallinna Linnateater, kunagine Eesti Riiklik Noorsooteater, on tegutsenud üle viiekümne aasta. Teatril on olnud viis peanäitejuhti. Lavastusi tuuakse välja kolmes põhisaalis, lisaks veel kahes väiksemas saalis. Suvelaval, Lavaaugus, on pandud alus suveteatri traditsioonile. Linnateatril on oma rahvusvaheline teatrifestival „Talveöö unenägu“. STATSIONAARID Väike saal Taevalava Põrgulava Lavaauk Kammersaal Hobuveski Salme Kultuurikeskus

ISTEKOHTI 93 169 182 489 71 142 618

KOOSSEIS Teatrijuht: Raivo Põldmaa Peanäitejuht: Elmo Nüganen Muusikajuht: Riina Roose Peakunstnik: Reet Aus Kunstnik: Kustav-Agu Püüman Lavastaja-dramaturgid: Diana Leesalu, Paavo Piik (kuni 30.06.2017) Dramaturgid: Triin Sinissaar, Helen Männik Projektijuht: Veiko Tubin Trupijuht: Triinu Sillaste Näitlejad: Argo Aadli, Epp Eespäev, Andero Ermel, Mikk Jürjens, Piret Kalda, Henrik Kalmet (kuni 30.06.2017), Alo Kõrve, Hele Kõrve, Anu Lamp, Tõnn Lamp, Liis Lass, Allan Noormets, Indrek Ojari, Kalju Orro, Märt Pius, Priit Pius, Andres Raag, Ursula

Ratasepp, Anne Reeman, Elisabet Reinsalu, Maiken Schmidt, Rain Simmul, Margus Tabor, Külli Teetamm, Mart Toome, Sandra Uusberg, Andrus Vaarik, Helene Vannari, Kaspar Velberg, Evelin Võigemast, Kristjan Üksküla UUSLAVASTUSED Jäneseurg David Lindsay-Abaire’i draama. Inglise keelest tõlkinud Kristiina Jalasto. Lavastaja Madis Kalmet, kunstnik Jaanus Laagriküll, valguskunstnik Margus Vaigur, muusikaline kujundaja Peeter Konovalov. Osades: Elisabet Reinsalu – Becca. Rain Simmul – Howie. Liis Lass – Izzy. Epp Eespäev – Nat. Mikk Jürjens – Jason. Esietendus 11. veebruaril 2017 väikses saalis. Macbeth William Shakespeare’i tragöödia dramatiseering. Dramatiseerija ja lavastaja Antti Mikkola, soome keelest tõlkija ja dramaturg Paavo Piik, kunstnik Karmo Mende, valgusja videokunstnik Tiiti Hynninen, helikujundaja Haar Tammik. Osades: Henrik Kalmet (kuni 30.06.2017), Alo Kõrve (al 7.10.2017) – Macbeth. Hele Kõrve – Leedi Macbeth. Kaspar Velberg – Seyton. Andero Ermel – Ross. Andres Raag – Macduff. Andrus Vaarik – Duncan. Argo Aadli – Banquo. Indrek Ojari – Lennox. Külli Teetamm, Maiken Schmidt ja Piret Kalda, Ursula Ratasepp (al 15.01.2018) – Nõiad. Mart Toome – Malcolm. Rasmus Ermel – Fleance; Macduffi poeg. Kristian Mustonen – Fleance; Macduffi poeg. Alo Kõrve, Tõnn Lamp (al 7.10.2017) – Cawdor; Angus; Arst. Esietendus 18. märtsil 2017 Põrgulaval.

299

Kriipsud uksepiidal Kaarel B. Väljamäe ja Diana Leesalu draama. Lavastaja Diana Leesalu, muusika autor Veiko Tubin, kunstnik Annika Lindemann, valguskunstnik Emil Kallas. Osades: Märt Pius – Mihkel. Priit Pius – Markus. Esietendus 22. aprillil 2017 väikeses saalis. Kaks vaest rumeenlast Dorota Masłowska draama. Poola keelest tõlkinud Margus Alver. Lavastaja Hendrik Toompere jr, dramaturgiline abi Triin Sinissaar, kunstnik, valgusja videokunstnik Kristjan Suits, muusikaline kujundaja Lauri Kaldoja. Osades: Argo Aadli – Isa Joosep. Hele Kõrve – Džiina. Epp Eespäev – Politseinik; Baaridaam. Anne Reemann – Naine. Kalju Orro – Autojuht. Margus Tabor – Politseinik; Waldek; Vanamees. Esietendus 11. novembril 2017 Taevalaval.

Kirsiaed Anton Tšehhovi draama. Vene keelest tõlkinud Ernst Raudsepp ja Toomas Kall. Lavastaja Elmo Nüganen, kunstnik Reinis Suhanovs (Läti), kostüümikunstnik Reet Aus, valguskunstnik Kevin Wyn-Jones (Suurbritannia), muusika autor Jaak Jürisson, muusikaline kujundaja Riina Roose. Osades: Allan Noormets – Boriss Borissovitš Simeonov-Pištšik, mõisnik. Alo Kõrve – Semjon Pantelejevitš Jepihhodov, mõisa arvepidaja. Tõnn Lamp – Jaša, noor toapoiss. Andrus Vaarik – Firss, toapoiss, 87-aastane vanamees. Andres Raag – Leonid Aleksejevitš Gajev, Ranevskaja vend. Anu Lamp – Šarlotta Ivanovna, guvernant. Kaspar Velberg – Jermolai Aleksejevitš Lopahhin, kaupmees. Külli Teetamm – Varja, tema kasutütar, 24-aastane. Piret Kalda – Dunja, toatüdruk. Priit Pius – Pjotr Sergejevitš Trofimov, üliõpilane. Sandra Uusberg – Ljubov Andrejevna Ranevskaja, mõisaproua. Maris Lüüs või Teele Pärn – Anja, tema tütar, 17-aastane.

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

Aeg ja perekond Conway Aju jaht Amy seisukoht Hiirtest ja inimestest Igatsus Inimesed, kohad ja asjad Jäneseurg Kaks vaest rumeenlast Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4 Kes kardab Virginia Woolfi? Kirsiaed Krabat Kriipsud uksepiidal Kurbus ja rõõm kaelkirjakute elus Köster

300

ESIETENDUS

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

23.02.2011 22.02.2014 29.10.2011 4.10.2014 31.05.2014 29.10.2016 11.02.2017 11.11.2017 12.03.2006 23.01.2010 9.12.2017 31.01.2015 22.04.2017 14.11.2015 1.09.2016

sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus

täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk noored täisk täisk täisk

ETENDUSED

KÜLASTUSED

20 20 9 6 21 29 43 15 14 26 9 17 38 21 60

4 494 2 219 1 106 726 3 817 4 677 4 195 2 323 2 254 2 129 1 647 3 048 3 477 1 924 8 913

Lantimiskunstnikud Macbeth Melujanu Olin kodus ja ootasin, et vihma hakkaks sadama See hetk Surnud hinged Suveöö unenägu Sügise unenägu Tagasitulek isa juurde Teisest silmapilgust Varesele valu ...

29.09.2012 18.03.2017 18.04.2015

sõnalavastus sõnalavastus tantsulavastus

noored täisk täisk

12 19 8

24.09.2016 2.04.2016 15.11.2014 11.06.2016 7.03.2015 16.09.2015 27.04.2016 15.03.2014

sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus

täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk

7 6 17 16 3 14 5

7 373 3 412 1 485 644 720 3 335 7 815 546 2 162 405 vt Eesti Draamateater

Väljaspool Eestit anti 2 etendust Espoos, 2 Peterburis ja 1 Brüsselis. Repertuaari koondnäitajad 2017

uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused keskmine pilet

SÕNALAVASTUSED

TANTSULAVASTUS

KOKKU

5 25 447 73 361 16

0 1 8 1 485 16,3

5 26 455 74 846 16

KORRALDATUD SÜNDMUSED 12. jaanuarist 20. märtsini oli Panso saalis näitus „Seitse Linnateatri/Noorsooteatri peakunstnikku”. Eksponeeriti teatri kunagiste ja praeguste peakunstnike Mari-Liis Küla, Aime Undi, Tõnu Virve, Jaak Vausi, Kustav-Agu Püümani, Iir Hermeliini ja Reet Ausi lava- ja kostüümikavandeid. Näituse kuraator oli Kustav-Agu Püüman, kujundaja Katre Rohumaa, tekstide koostaja-toimetaja Helen Männik. 28. jaanuaril esitles Teatrisõprade klubis näitleja ja helilooja Veiko Tubin oma teatrimuusika heliplaati „Muusikat Tallinna Linnateatri lavastustele“.

Märtsis toimus Hobuveski restaureerimine, mille käigus paigaldati teatrisaalile sobilik heli-, valgusja küttesüsteem, rajati kanalisatsioon, uued elektriühendused ja uuendati publikuruume. 27. märtsil avati Panso saalis Kalju Orro juubelile pühendatud fotonäitus „Hetkepüüdja. Kalju Orro 65“. Näituse koostasid Reet Aus, Siim Vahur, Katre Rohumaa ja Helen Männik. 2. juunil toimus teatris viiendat korda Heade Asjade laat, mis oli pühendatud eeskätt rohelisele ja keskkonnsäästlikule mõtteviisile.

301

Teatrikunstnik Kustav-Agu Püümani 80. juubeli puhul esitleti 13. juunil Tallinna Linnateatris Maret Kukkuri raamatut „Intervjuu teatrikunstnikuga. Kustav-Agu Püüman“ ja avati näitus „KAP 80“. 26. augustil toimunud hooaja avaüritusel said sõna lavastajad Hendrik Toompere jr, Elmo Nüganen, Uku Uusberg, Laura Mets ja Diana Leesalu. Vestlusõhtut juhtis Joonas Hellerma. KultuuriÖÖ raames järgnes tasuta kontsert Tallinna Linnateatri Lavaaugus, kus esinesid Vaiko Eplik, Priit Strandberg, Marion Strandberg, Kristjan Üksküla ja keelpillikvartett ning Erki Pärnoja: Efterglow. „Peer Gynt“ „Kirsiaed“. Proloog Kohtumine lavastajaga

9. oktoobrist 9. detsembrini oli Panso saalis Gunnar Vaidla fotonäitus 1971. aastal esietendunud Noorsooteatri lavastusest „Kirsiaed“. Näituse fotod olid Adolf Šapiro lavastuse „Kirsiaed“ lavaproovidest ja etendusest. Näitus valmis koostöös Eesti Teatrija Muusikamuuseumiga. 14. novembril esitleti Tallinna Linnateatris uut Henrik Ibseni värssdraama „Peer Gynt“ tõlget, mille teater tellis Paul-Eerik Rummolt. Illustratsioonide ja kujunduse autor on Asko Künnap. Raamatu esitlusega tähistati 150. aastat Ibseni värssdraama esimesest ilmumisest.

esitlus esitlus hooaja avamine etendused, külastused 2017 KOKKU

1 1 1 455 458

80 100 151 74 846 75 177

MAJANDUSTEGEVUS muud tulud ja laekumised 205 401 5%

otseinvesteering 1050 000 26%

TULUD

302

piletitulu 1123 657 27%

muud kulud 1 218 867 31%

halduskulud 199 832 5% toetused 1701 371 42%

tööjõukulud 2 080 656 52% majanduskulud 478 195 12%

KULUD

RIIGI ASUTATUD SIHTASUTUSED EESTI DRAAMATEATER

www.draamateater.ee

Eesti Draamateater on püsitrupiga repertuaariteater, mis tegutseb riigi osalusega sihtasutusena. Eesti suurimas sõnalavastusteatris töötab 40 näitlejat. Teatri repertuaaris on klassika ja nii maailma kui ka eesti dramaturgia. Eesti Draamateatris esmalavastatud algupärandid ilmuvad näidendiraamatu sarjas, „Esimese lugemise“ sarjas tutvustatakse seni lavastamata Eesti näidendeid, prioriteediks on noorte autorite näidendite esitamine. STATSIONAARID Suur saal Väike saal Maalisaal Kammersaal Katariina kirik Laitse Graniitvilla Tammsaare muuseum

ISTEKOHTI 426 170 70 150 200 184 47

KOOSSEIS Teatrijuht: Rein Oja Peanäitejuht: Priit Pedajas Lavastajad: Hendrik Toompere, Uku Uusberg Peakunstnik: Riina Degtjarenko Muusikajuht: Malle Maltis Dramaturg: Ene Paaver Toimetaja, haridusprojektide juht: Kairi Kruus Turundusjuht: Tanel Tomson Trupijuht: Haldja Jalajas Näitlejad: Tõnu Aav, Robert Annus, Aleksander Eelmaa, Ita Ever, Kersti Heinloo, Ülle

Kaljuste, Guido Kangur, Tõnu Kark, Maria Klenskaja, Kersti Kreismann, Piret Krumm (kuni 1.07.2017), Marta Laan, Mari Lill, Markus Luik, Ain Lutsepp, Mait Malmsten, Kaie Mihkelson, Hilje Murel, Laine Mägi, Karmo Nigula, Pääru Oja, Tõnu Oja, Ester Pajusoo, Merle Palmiste, Raimo Pass, Christopher Rajaveer, Jaan Rekkor, Liisa Saaremäel, Inga Salurand, Indrek Sammul, Britta Soll, Tiit Sukk, Taavi Teplenkov, Jüri Tiidus, Harriet Toompere, Hendrik Toompere jr, Lembit Ulfsak (srn 22.03.2017), Ivo Uukkivi, Viire Valdma, Martin Veinmann UUSLAVASTUSED lift Draama autorid Kersti Heinloo, Veera Marjamaa ja Kristjan Suits. Lavastaja Kersti Heinloo, dramaturgiline abi Veera Marjamaa, muusika autor Hendrik Kaljujärv, kunstnik, videokunstnik ja tehniliste lahenduste autor Kristjan Suits, koreograaf Sylvia Köster, kostüümikunstnik Britt Samoson, valguskunstnik Triin Suvi, etenduse juht Kadri Tammiste, tehnilised lahendused Kristjan Suits. Osades: Britta Soll – Klaara. Inga Salurand – Li-Lii. Liisa Saaremäel – AmandaRiin. Karmo Nigula – Miikael. Markus Luik – Harald. Esietendus 12. veebruaril 2017 suures saalis. Saraband Ingmar Bergmani draama. Rootsi keelest tõlkinud Anu Saluäär-Kall. Lavastaja Peeter Raudsepp, koreograaf Renee Nõmmik, kunstnik Lilja Blumenfeld, etenduse juht Anneli Roosi. Osades: Martin Veinmann – Johan. Kersti Kreismann – Marianne. Jaan Rekkor – Henrik. Ester Kuntu – Karin. Tiina Ollesk – Naine. Esietendus 19. veebruaril 2017 väikeses saalis.

303

Käsist seotud / Kädettömät Anna Lipponeni must komöödia. Koostöölavastus Helsingi sõltumatu teatrigrupi Jalostamokollektiiviga. Lavastaja Tanjalotta Räikkä, kunstnik ja valguskunstnik Petri Tuhkanen, muusikaline kujundaja Samuli Laiho. Osades: Tõnu Oja – Isa. Anna Lipponen – Else. Esmaesietendus Soomes Lahti Linnateatri Aino-laval 2. detsembril 2016. Eesti esietendus 11. märtsil 2017 Draamateatri Maalisaalis. Üle piiri Hendrik Toompere draama. Lavastaja ja valguskunstnik Hendrik Toompere, kunstnik Pille Jänes, videokunstnik Sander Tuvikene, muusikaline kujundaja Lauri Kaldoja, valguskunstniku assistent Raido Talvend, liikumisjuht Üüve-Lydia Toompere, etenduse juht Karin Undrits. Osades: Hendrik Toompere jr – Raul. Merle Palmiste – Anna. Kaie Mihkelson – Katja. Tõnu Kark – Tom. Uku Uusberg – Enn. Harriet Toompere – Lorca. Marta Laan – Ellen. Jüri Tiidus – Georg. Kristo Viiding – Leo. Piret Krumm – Valeria. Raimo Pass – Valter Välk; Lennujaama personal. Sulev Teppart – A. Metnik; Lennujaama personal. Joel Jõevee – Kerjus. Märt Päev – Kerjus. Esietendus 21. märtsil 2017 suures saalis. Vaimude tund Koidula tänavas Andrus Kivirähki draama. Lavastaja Priit Pedajas, kunstnik Riina Degtjarenko, etenduse juht Johannes Tammsalu. Osades: Tõnu Oja – Anton Hansen Tammsaare. Taavi Teplenkov – Mati Unt. Amanda Hermiine Künnapas – Kristi. Esietendus 30. märtsil 2017 Tammsaare majas.

304

Kolm talve Tena Štivičići draama. Inglise keelest tõlkinud Kalle Hein. Lavastaja ja muusikaline kujundaja Priit Pedajas, kunstnik Pille Jänes, valguskunstnik Triin Suvi, etenduse juht Johannes Tammsalu. O sades: Britta Soll või Marta Laan – Alisa Kos. Liisa Saaremäel – Lucija Kos. Ülle Kaljuste – Maša Kos. Tõnu Oja – Vlado Kos. Laine Mägi – Dunja King. Christopher Rajaveer – Marko Horvat. Tiit Sukk – Karl Dolinar. Ita Ever – Karolina Amruš. Taavi Teplenkov – Igor Maljevic. Guido Kangur – Aleksandar King. Kersti Heinloo – Rose King. Maria Klenskaja – Monika Zima. Viire Valdma – Marinka. Esietendus 21. aprillil 2017 suures saalis. Eluhingus David Hare’ draama. Inglise keelest tõlkinud Krista Kaer. Lavastaja Aleksander Eelmaa, kunstnik Liina Unt, valguskunstnik Andres Pajumäe, muusikaline kujundaja Garmen Tabor, helikujundaja Sander Tuvikene, etenduse juht Anneli Roosi. O sades: Laine Mägi – Frances Beale. Kaie Mihkelson – Madeleine Palmer. Esietendus 13. juunil 2017 Laitse Graniitvillas. Vanad ajad Harold Pinteri draama. Inglise keelest tõlkinud Triin Tael. Lavastaja Peeter Raudsepp, kunstnik Riina Degtjarenko, valguskunstnik Andres Pajumäe, videokunstnik Tauno Makke, helikujundaja Tanel Kulla, etenduse juht Anneli Roosi. Osades: Hilje Murel – Kate. Kersti Heinloo – Anna. Tiit Sukk – Deeley. Esietendus 13. oktoobril 2017 väikses saalis.

Ivanov Anton Tšehhovi draama. Vene keelest tõlkinud Ernst Raudsepp. Lavastaja Uku Uusberg, kunstnik Lilja Blumenfeld, valguskunstnik Triin Suvi, etenduse juht Karin Undrits. Osades: Indrek Sammul – Nikolai Alekejevits Ivanov. Maria Peterson – Anna Petrovna. Aivar Tommingas – Matvei Semjonovitš Šabelski. Guido Kangur – Pavel Kirillõtš Lebedev. Ülle Kaljuste – Zinaida Savvišna. Liisa Saaremäel – Saša. Kristo Viiding – Jevgeni Konstantinovitš Lvov. Harriet Toompere – Marfa Jegorovna Babakina. Raimo Pass – Dmitri Nikititš Kossõhh. Mait Malmsten – Mihhail Mihhailovitš Borkin. Ita Ever – Avdotja Nazarovna. Lauri Kaldoja – Jegoruška. Christopher Rajaveer – Esimene külaline. Jüri Tiidus – Teine külaline. Markus Luik – Kolmas külaline. Norman Verte – Neljas külaline. Priit Põldma – Viies külaline. Pääru Oja – Pjotr. Indrek Kruusimaa – Gavrila. Esietendus 27. oktoobril 2017 suures saalis. Õpetatud naised Molière’i näidend. Prantsuse keelest tõlkinud Ants Oras. Lavastaja Lembit Peterson, kunstnik Mae Kivilo, valguskunstnik Andreas Altmäe, helikujundaja Marius Peterson, liikumisjuht Tiina Mölder, etenduse juht Jan Teevet.

Osades: Dovydas Pabarcius – Chrysale. Nils Mattias Steinberg – Chrysale; Julien. Markus Truup – Chrysale; Julien. Ilo-Ann Saarepera – Philaminte; Armande. Steffi Pähn – Philaminte; Bélise. Laura Kukk – Philaminte; Bélise. Ingrid Margus – Armande; Martine. Teele Pärn – Henriette. Jane Napp – Henriette; Martine. Johan Elm – Ariste. Joosep Uus – Ariste; Notar. Jaanus Nuutre – Ariste; Notar. Sander Roosimägi – Clitandre; Lépine. Kirill Havanski – Clitandre. Johannes Richard Sepping – Clitandre; Lépine. Ingmar Jõela – Trissotin. Jan Teevet – Trissotin; Vadius. Ursel Tilk – Vadius. Esietendus 24. novembril 2017 väikses saalis. Sumu Juha Jokela draama. Soome keelest tõlkinud Maimu Berg. Lavastaja Priit Pedajas, kunstnik Riina Vanhanen, valguskunstnik Raido Talvend, videokunstnik Tauno Makke, muusikaline kujundaja Malle Maltis, etenduse juht Kadri Tammiste. Osades: Ivo Uukkivi – Olli Mäntymaa. Martin Veinmann – Taisto Peltola. Taavi Teplenkov – Jone Hongisto. Laine Mägi – Hannele Virta. Jekaterina Novosjolova – Larissa Haapala. Jaan Rekkor või Aleksander Eelmaa – AP Salminen. Kersti Kreismann – AnnaMaija Holm. Kaie Mihkelson – Henna Suvanto. Esietendus 1. detsembril 2017 suures saalis.

Repertuaari nimekiri LAVASTUS Armunud Shakespeare Augustikuu Becket ehk Jumala au Bella figura Eesti matus Eluhingus Finaal

ESIETENDUS 27.11.2016 7.03.2010 14.06.2016 6.11.2016 8.06.2002 13.06.2017 7.02.2016

LAVASTUSLIIK sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus

SIHTRÜHM täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk

ETENDUSED 25 5 14 28 7 13 17

KÜLASTUSED 6 866 1 778 2 120 3 851 2 891 2 037 5 981

305

Hõimud Ivanov Julia ja Romeo Kaart ja territoorium Kolm talve Kuldne Lurich Kõik on täis Käsist seotud lift Mäed Onu Aare Pangalaen Põhiküsimus Rahauputus Saraband Sumu Tartuffe Tuhk ja akvaviit Vaimude tund Koidula tänavas Valgustaja Vana roosa maja Vanad ajad Varesele valu ... Vennad Karamazovid Vennas Viimasel minutil Väljaheitmine Õpetatud naised Üle piiri

21.09.2014 27.10.2017 18.10.2015 29.11.2015 21.04.2017 2.11.2014 18.01.2008 11.03.2017 12.02.2017 14.09.2016 20.03.2016 17.01.2016 31.10.2015 6.04.2002 19.02.2017 1.12.2017 4.10.2015 10.05.2013 30.03.2017 12.12.2015 9.12.2012 13.10.2017 15.03.2014 22.03.2015 9.02.2014 25.01.2015 24.04.2016 24.11.2017 21.03.2017

sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus mitmeliigilavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus

täisk täisk täisk täisk täisk lapsed täisk täisk teism täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk lapsed täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk

16 9 16 3 12 6 2 26 17 15 9 52 13 16 26 4 11 12 26 3 6 14 11 10 17 18 17 7 14

2 195 2 876 1 216 795 3 476 2 166 336 1 293 3 746 1 292 2 778 9 668 1 591 6 347 3 484 1 270 3 071 4 396 1 253 337 2 157 1 895 1 422 2 924 1 731 5 513 5 884 1 112 3 366

Väljaspool lavastuste statsionaare anti 6 etendust Tartus ja Kuressaares. Repertuaari koondnäitajad

uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused keskmine pilet

306

SÕNALAVASTUSED

MITMELIIGILAVASTUS

KOKKU

10 35 500 101 368 12,4

1 1 17 3 746 9,7

11 36 517 105 114 12,3

KORRALDATUD SÜNDMUSED 16. jaanuaril toimus Shakespeare’i aasta pidulik lõpetamine. Briti suursaatkond ja Briti Nõukogu andsid ülevaate 2016. aastal toimunust – sõnavõttudega esinesid suursaadik pr Theresa Bubbear, Rein Oja, Ursula Roosma, Krista Kaer ning Shakespeare’i monoloogide võistulugemise võitja Vahur Kurvits. 18.–19. veebruarini toimus teatri korraldamisel abiturientidele suunatud „Arvustuste öö“, mis ühendas teatriõhtu („Väljaheitmine“) kirjutamiskoolitusega. Juhendajateks olid Eva-Liisa Linder ja Priit Kruus. Üritustesarjas „Link“ oli 7. märtsil vestlus Peeter Raudsepa lavastuse „Saraband“ esietenduse puhul, mis oli pühendatud Ingmar Bergmani loomingule. Kõnelesid tõlkijad Ülev Aaloe ja Anu Saluäär-Kall. 25. mail avalikustati 10. korda toimunud arvustuste võistluse tulemused. Võistlusest võttis osa 48 õpilast erinevatest koolidest üle Eesti. Peamiselt gümnaasiumiõpilastele mõeldud võistlusele saadeti kirjatöid 15 erineva lavastuse kohta, kõige rohkem oli arvustusi Lembit Petersoni lavastuse „Tartuffe“ kohta. 2017. aastal toimus esimest korda teatriuurimuste võistlus innustamaks noori uurima teatrimaailma süvitsi. Koostöös Tartu ÜliAntsude pidu Arvustuste öö Ringkäik Link Õpilaste töötoad Ülle Kaljuste juubel

muu hariduslik sari ürituste sari vestlus seminarid üritus etendused, külastused 2017 KOKKU

kooli teatriteaduse õppetooliga korraldatud võistlusele laekus 16 uurimust Tallinna, Pärnu, Tartu, Rakvere jt koolidest. Auhinnafondi toetasid lisaks Draamateatrile ka Teater NO99, Tartu Uus Teater, teater Must Kast ning ajakiri Teater.Muusika.Kino. 5. novembril taasesietendus Andrus Kivirähki „Eesti matus“, 231. etendus oli uuendatud koosseisus: Külli Reinumäe asemel mängib Leed Liisa Saaremäel, Jan Uuspõllu asemel mängib Andrest Christopher Rajaveer. Lembit Ulfsaki rolli võttis üle Tõnu Oja. 11. detsembril toimus traditsiooniline laat Jõulusahver, mille tuludest annetati 2000 eurot MTÜ Charitas vahendusel puudega laste hooldajatele. 14.–19. detsembrini tähistati Tõnu Kargi juubelit nädalaga, kus igal õhtul olid mängukavas lavastus, milles oli ka juubilaril roll: „Vennad Karamazovid“, „Üle piiri“, „Eesti matus“, „Tuhk ja akvaviit“, „Onu Aare“ ja „Eesti matus“. Ilmusid Draamateatri näidendiraamatute sarja 27. ja 28. raamat: Hendrik Toompere „Üle piiri“ ja Andrus Kivirähki „Vaimude tund Koidula tänavas“. Antsude pidu, kolleegipreemiate peo lavakava toimus detsembri lõpus 19. korda. 1 1 4 1 11 1 19 517 536

180 15 80 34 260 215 784 105 114 105 898

307

MAJANDUSTEGEVUS

toetus otseinvesteeringuks ja finantskohustuste katteks 22 527 1%

muud tulud 386 796 11%

TULUD

halduskulud 203 715 6%

piletitulu 1 268 638 35%

tööjõukulud 2549 843 72%

majanduskulud 787 207 22%

toetused 1 916 005 53%

KULUD

ENDLA TEATER www.endla.ee

Teatrit on Pärnus tehtud aastast 1875, alguses laulu- ja näitemänguseltsis Endla ning kutselise teatrina 1911. aastast, kui valmis juugendstiilis teatrihoone kesklinnas. Sihtasutusena alustas Endla Teater tegevust 2012. aastal, asutajateks on Eesti riik, Pärnu linn ja Paikuse vald. Endla eripäraks on 1968. aastal algatatud suvine hooaeg, mil mängitakse statsionaaris Pärnu puhkajatele. STATSIONAARID

ISTEKOHTI

Suur saal

573

Küün

120

Valge saal

100

Koidula muuseumi aed

430

Pärnu Kontserdimaja

831

Tervise kultuurikeskus

268

308

KOOSSEIS Teatrijuht: Roland Leesment Kunstiline juht: Ingomar Vihmar Lavastajad: Enn Keerd, Laura Jaanhold (end Mets) Näitleja-lavastaja: Kaili Viidas (lapsehoolduspuhkus al 6.02.2017) Dramaturgid: Piret Verte (kuni 31.03.2017), Anne-Ly Sova Trupijuht: Aigi Veski Näitlejad: Ago Anderson, Märt Avandi, Ireen Kennik, Fatme Helge Leevald, Liis Karpov, Sten Karpov, Priit Loog, Kleer Maibaum-Vihmar, Carmen Mikiver, Lauri Mäe- sepp, Saara Nüganen, Kati Ong, Ott-Henrik Raidmets, Jaan Rekkor, Sander Rebane, Kadri Rämmeld (lapsehoolduspuhkus al 2.10.2017), Meelis Rämmeld, Tambet Seling, Karin Tammaru, Carita Vaikjärv (lapsehoolduspuhkus al 19.09.2017)

UUSLAVASTUSED Et sa kaotaksid kõik Noortedraama. Teksti autorid Jaanika Juhanson, Jan Kaus ja trupp. Lavastaja Jaanika Juhanson, lavastusdramaturg Anne-Ly Sova, kunstnik, video- ja kostüümikunstnik Sander Põldsaar, kostüümikunstnik Merlis Orion, valguskunstnik Margus Vaigur, muusika autor Lauri Mäesepp, muusika seadjad Feliks Kütt ja Erko Niit, ansambli juht Erko Niit, valgustaja Jaan Laur, liikumisjuht Kardo Ojassalu, etenduse juht Anu Hövel. Osades: Liis Karpov – Mari. Priit Loog – Mart. Kati Ong – Johanna; Inge von Hartensack. Sten Karpov – Kalle; Gerhard von Mahlenberg. Jaanus Mehikas – Ervin; Hans. Lauri Mäesepp – Peeter; Paul Gegelein. Ireen Kennik – Merle; Katharina von Reyendorff. Artur Linnus – Taavi; Karl von Reyendorff. Esietendus 21. jaanuaril 2017 Suures saalis. Libahunt August Kitzbergi tragöödia. Endla Noortestuudio lavastus Ingomar Vihmari juhendamisel, lavakujundajad Annika Uibo ja Grete Kivikas, muusikalised kujundajad Maria Kallau ja Grete Kivikas, etenduse juht AnnaMaria Pink. Osades: Auris Aleksandrov – Peremees Jaan. Anna-Maria Pink – Perenaine. Anu Vainu või Aneth Kond – Vanaema. Madis Tropp või Silver Teearu – Margus. HelenCarol Sepp või Grete Kivikas – Mann, väike Mari. Nicole Marchesani või Maria Kallau – Tiina. Elisabeth Kužovnik või Annika Uibo – Mari. Madis-Markus Lind – Sulane Jaanus. Annabel Vaarma – Vana naine. Helen-Carol Sepp või Grete Kivikas – Epp. Grete Kivikas, Saara Kuum, Jaanika Rohtla, Helen-Carol Sepp, Joanna Maria Vahenõmm, Keily-Merilyn Vilgats – Külatüdrukud. Esietendus 15. veebruaril 2017 Valges saalis.

Väljast väiksem kui seest Dokumentaallavastus. Teksti autorid MariaLee Liivak ja Mari-Liis Lill, lavastaja Mari-Liis Lill, kunstnik Nele Sooväli, muusikaline kujundaja ja helilooja Aleksandr Žedeljov, valguskunstnik Karmen Tellisaar, liikumisjuht Liis-Katrin Avandi, etenduse juht Silja Koppel. Osades: Karin Tammaru – Birgit, 36. Lii Tedre – Frida, 64. Ott-Henrik Raidmets – Raimond, 21. Saara Nüganen – Paula, 27. Meelis Rämmeld – Norbert, 54. Ago Anderson – Toivo, 51. Esietendus 3. märtsil 2017 Küünis. Peaaegu armastus John Cariani romantiline komöödia. Inglise keelest tõlkinud Mari-Liis Pärn. Lavastaja Enn Keerd, kunstnik Liina Tepand, muusikaline kujundaja Feliks Kütt, valguskunstnik Margus Vaigur, etenduse juht Astrid Kivila. Osades: Kati Ong – Glory; ettekandja; Gayle; Suzette; Rhonda. Lauri Mäesepp – Jimmy; Lendall; Chad; Daniel. Liis Karpov – Sandrine; Marvalyn; Hope. Sten Karpov – East; Steve; Randy; Phil; Dave. Esietendus 18. märtsil 2017 Suures saalis. Surmatants August Strindbergi draama. Rootsi keelest tõlkinud Arnold Ravel. Lavastaja, kunstnik ja muusikaline kujundaja Ingomar Vihmar, valguskujundajad ja valgustajad Karmen Tellisaar ja Kasper Jürimäe, grimeerijad Sirle Teeäär, Karina Pajunurm ja Ivi Smeljanski, kostümeerija Kairi Õisma, helitehnik Siim Rohtväli. Osades: Ingomar Vihmar – Edgar. Kleer Maibaum-Vihmar – Alice. Priit Loog – Kurt. Esietendus 7. aprillil 2017 Küünis. Inimesed akendel Arvo Valtoni novelli „Mustamäe armastus“ dramatiseering. Dramatiseerija Anne-Ly

309

Sova. Lavastaja Laura Mets, kunstnik Maret Tamme, valguskunstnik Karmen Tellisaar, videokunstnik Terina Tikka, muusikaline kujundaja Lauri Mäesepp, etenduse juht Silja Koppel. Osades: Saara Nüganen – Maire Look. Ott-Henrik Raidmets – Mihkel Jürimäe. Esietendus 28. aprillil 2017 Tervise kultuurikeskuse saalis (Seedri 6). Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola Lydia Koidula komöödia. Dramatiseerija Ott Kilusk, lavastaja Kaili Viidas, kunstnik Arthur Arula, valguskunstnik Margus Vaigur, muusikajuht Ado Kirsi, liikumisjuht Kardo Ojassalu, helitehnikud Janek Vlassov, Siim Rohtväli ja Tarmo Jürgens, valgustajad Karmen Tellisaar, Kasper Jürimäe ja Margus Vaigur, grimeerija Ivi Smeljanski, Karina Pajunurm ja Sirle Teeäär, kostümeerija Kairi Õisma, etenduse juht Astrid Kivila. Osades: Tõnu Oja – Mäeotsa Peeter Pint. Indrek Taalmaa – Anne. Ago Anderson – Maie. Feliks Kark – Kure Aadu. Sander Rebane – Jüts. Meelis Rämmeld – Erastu Enn. Lauri Mäesepp – Mäniku Märt. Kardo Ojassalu – Siga. Rein Pihelgas – Lehm. Joonas Tagel – Hobune. Feofan Roos – Kana. Mati Vürst – Kukk. Esietendus 30. juunil 2017 Koidula muuseumi aias. Mehed, meri, maa ja naised Estraadilavastus. Teksti autor Martin Algus. Lavastaja Ingomar Vihmar, muusikajuht Feliks Kütt, kunstnik Andrus Jõhvik, liikumisjuht Rauno Zubko, lauluõpetajad Toomas Voll ja Elo Kesküla, kontsertmeister Rain Rämmal, valguskunstnik Margus Vaigur, kostüümikunstnikud Ester Kasenurm ja Liina Unt, grimmikunstnik Ivi Smeljanski, etenduse juht Anu Hövel. Osades: Liis Karpov, Ireen Kennik, Fatme

310

Helge Leevald, Kleer Maibaum-Vihmar, Saara Nüganen, Märt Avandi, Sten Karpov, Ott-Henrik Raidmets, Jaan Rekkor, Tambet Seling. Esietendus 8. septembril 2017 Pärnu Kontserdimajas. Sajandi lugu}: Kaarnakivi perenaine Andrus Kivirähki tragikomöödia 1950ndate Eestist. Lavastaja Peeter Tammearu, kunstnik Liina Unt, muusika autor Veiko Tubin, valguskunstnik Margus Vaigur, videokunstnik Argo Valdmaa, lavameister Kaido Päästel, valgustaja Tarmo Matt, grimeerija Sirle Teeäär, rekvisiitor Helen Ilmast, helitehnik Tarmo Matt, etenduse juht Silja Koppel. Koostöölavastus Kuressaare Linnateatriga. Osades: Lauli Otsar – Ilse. Markus Habakukk – Heino. Ago Anderson – Harald Kuremeri. Märt Avandi – Eduard Veski. Piret Rauk – tädi Berta. Lauri Kink – Vanapagan. Esietendus 6. detsembril 2017 Suures saalis. Operatsioon Kintsutükk Muusikaline lavastus lastele. Teksti autor Helju Rammo, laulusõnade autorid Feliks Kütt ja Ott Arder, muusika autor Feliks Kütt, lavastaja Enn Keerd, kunstnik Liina Tepand, valguskunstnik Karmen Tellisaar, liikumisjuht Carolina Tagobert, lauluõpetaja Toomas Voll, etenduse juht Carolina Tagobert. Osades: Ireen Kennik – hästi agar jänesetüdruk Topsu. Kati Ong – hästi visa jänesepoiss Nöps. Carmen Mikiver – hästi tähtis metsseaneiu Röh-Rõõsk. Risto Vaidla – hästi lahke oravapoiss Nik-Näk. Ott Raidmets – hästi kaval Rebane. Jaanus Mehikas – hästi rumal Hunt.

Repertuaari nimekiri LAVASTUS 45 339 km² raba Alice Imedemaal Boyband Et sa kaotaksid kõik Inimesed akendel Kaarnakivi perenaine Kahe lugu Kõik naistest Libahunt Mehed, meri, maa ja naised Minu vana daam Mitte praegu, kallis! Olga, Irina ja mina Operatsioon Kintsutükk Peaaegu armastus Peeter Paan ja Valge Lind Wendy See asi Surmatants Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola Testosteroon Tramm nimega Iha Uhkus ja eelarve Valged heteromehed Väljast väiksem kui seest Öös on asju

ESIETENDUS 21.11.2015 9.12.2016 25.02.2012 21.01.2017 28.04.2017 6.12.2017 8.05.2015 20.02.2015 15.02.2017 8.09.2017 5.11.2016 22.10.2016 13.02.2016 13.12.2017 18.03.2017 7.03.2015 30.09.2016 7.04.2017

LAVASTUSLIIK sõnalavastus mitmeliigilavastus muusikalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus mitmeliigilavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus mitmeliigilavastus sõnalavastus mitmeliigilavastus sõnalavastus sõnalavastus

SIHTRÜHM täisk lapsed täisk noored täisk täisk täisk täisk noored täisk täisk täisk täisk lapsed täisk lapsed täisk täisk

30.06.2017 4.10.2008 31.10.2015 22.01.2016 27.02.2016 3.03.2017 24.03.2016

sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus

täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk

ETENDUSED 11 6 3 13 8 4 11 13 12 8 29 24 18 8 14 2 11 14

KÜLASTUSED 1 166 2 727 1 636 3 902 409 2 186 1 226 1 841 749 5 214 4 271 10 843 2 497 3 655 3 020 907 752 1 355

16 4 7 4 10 16 2

7 380 1 737 2 201 1 968 3 062 2 216 251

Väljaspool lavastuste statsionaare anti 10,1% etendustest. Repertuaari koondnäitajad 2017

uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused keskmine pilet

SÕNALAVASTUSED

MUUSIKALAVASTUSED

MITMELIIGILAVASTUS

KOKKU

8 20 241 53 032 10,7

0 1 3 1 636 12,5

2 4 24 12 503 9,8

10 25 268 67 171 10,6

311

Esietendus 13. detsembril 2017 Suures saalis. Augustist anti etendusi Tervise kultuurikeskuses, novembris anti etendusi vaid oma majas asuvas Küünis ning 1. detsembril 2017 avati suur saal koostöölavastuse „Kaarnakivi perenaine“ esietendusega. Seitse kuud kestnud remondi tulemusel uuendati kogu suure saali lavatehnika: pöördlava, stanged, valgussillad ja orkestriava koos tõstukitega. Täies mahus vahetati välja lavaseadmeid teenindav elektrisüsteem, uuendati saali: vahetati välja toolid nii parteris kui ka rõdul ja rekonstrueeriti nähtavuse parandamiseks rõ-

dupiire. Suure saali remondiks kulus 3,6 miljonit eurot ja raha selleks eraldas kultuuriministeerium. Aasta jooksul jätkus teatrikino väärtfilmiprogramm viie seansiga (külastajaid 200) ja teatrigaleriis oli vaatamiseks 12 näitust. Detsembris alustati lavastuse „Minu vana daam“ näitamist venekeelsete subtiitritega tänu Intergratsiooni ja Migratsiooni Sihtasutuse Meie Inimesed projektile „Eesti ühiskonnas lõimumist toetavad tegevused“.

MAJANDUSTEGEVUS muud tulud 654 291 11%

tööjõukulud 1834 616 30%

piletitulu 711 230 11%

muud kulud 3 400 086 55%

otseinvesteering 3 220 514 53%

majanduskulud 449 223 7%

toetused 1 530 630 25% kohvik 152 810 2%

TULUD

halduskulud 354 244 6% KULUD

NUKU

www.nuku.ee

Sihtasutus NUKU (varasemate nimedega Eesti Riiklik Nukuteater ja Eesti Nuku- ja Noorsooteater) asutati 1952. aastal ja on tänaseni Eesti ainus riiklik professionaalne nuku- ja visuaalteatrikallakuga teater. Teatri

312

juurde kuulub nukukunsti muuseum ning korraldatakse rahvusvahelist nuku- ja visuaalteatrifestivali NUQ Treff. STATSIONAARID Ferdinandi saal Väike saal Ovaalsaal

ISTEKOHTI 422 202 80

KOOSSEIS Teatrijuht: Joonas Tartu Kunstilise juht: Taavi Tõnisson (kuni 30.04.2017), Mirko Rajas (al 1.05.2017) Lavastaja: Vahur Keller, osalise koormusega: Helle Laas, Leino Rei (al 22.08.2017) Peakunstnik: Britt Urbla Keller (kuni 20.08.2017), Rosita Raud (al 22.08.2017) Majakunstnik: Britt Urbla Keller (al 21.08.2017) Kirjandustoimetaja: Kati Kuusemets Näitlejad: Liivika Hanstin, Kadri Kalda, Anti Kobin, Are Uder, Helle Laas, Getter Meresmaa (al 22.08.2017), Jevgeni Moissejenko, Tarmo Männard, Mart Müürisepp, Laura Nõlvak, Katri Pekri, Mirko Rajas (kuni 30.04.2017), Leino Rei (al 22.08.2017), Andres Roosileht, Riho Rosberg, Kaisa Selde, Mihkel Tikerpalu, Lee Trei, Tiina Tõnis, Taavi Tõnisson (al 1.05.2017), Are Uder, Mihkel Vendel (al 28.02.2017) UUSLAVASTUSED Väike prints Antoine de Saint-Exupéry teose dramatiseering. Inglise keelest tõlkinud Ott Ojamaa ja Rein Raud, dramatiseerija Rein Raud, lavastaja Mirko Rajas, kunstnik Rosita Raud, muusika autor Markus Robam, videokujundaja Mikk-Mait Kivi, valguskujundajad Emil Kallas, Madis Kirkmann ja Martin Makarevitš, koreograaf Olga Privis. Osades: Karl Eerik Valkna – Prints. Andres Roosileht – Tonio. Laura Nõlvak – Naise hääl; Dispetšer; Roos; Kuningas; Geograaf; Madu jt. Anti Kobin – Teadustaja; Kuningas; Ärimees; Laternasüütaja jt. Mihkel Tikerpalu – Türgi teadlane; Kunigas; Uhkeldaja; Joodik; Madu jt. Katri Pekri – Kuningas; Uhkeldaja; Rebane jt.

Esietendus 29. jaanuaril 2017 Ferdinandi saalis. Linnud Draama. Autor ja lavastaja Vahur Keller, muusika autor Liina Sumera, kunstnik Britt Urbla Keller, valguskunstnik Madis Kirkmann, videokunstnik Kristin Pärn, lavavõitluse seadja Laura Nõlvak. Osades: Kaisa Selde – Sissi. Mart Müürisepp – Frank. Lee Trei – Netti. Andres Roosileht – Saul. Esietendus 5. märtsil 2017 väikses saalis. Nutude salajutud Nukulavastus väikelastele. Autor ja lavastaja Maria Usk, kunstnik Gerli Mägi, muusikaline kujundaja Mari Amor, valguskunstnik Targo Miilimaa. Osades: Kadri Kalda ja Katri Pekri. Esietendus 12. märtsil 2017 Ovaalsaalis. Timm Thaler ehk Müüdud naer James Krüssi teose dramatiseering. Saksa keelest tõlkinud Linda Ariva. Dramatiseerija Urmas Lennuk, lavastaja Taavi Tõnisson, muusika autor Aleksandr Žedeljov, koreograaf Olga Privis, kunstnik Marion Undusk, valguskunstnik Priidu Adlas, videokunstnik Kristjan Suits. Osades: Riho Rosberg – parun Taruk. Mihkel Vendel – Timm Thaler. Mihkel Tikerpalu – Kreschimir; Kapten. Tiina Tõnis – Timmi ema; proua Rickert; Selek Bei. Tarmo Männard – Timmi isa; härra Rickert; mr Penny. Liivika Hanstin – Võõrasema; Printsess jt. Risto Vaidla – Ervin; Trammijuht; Hulgus; Uksehoidja jt. Ott Kartau – Kihlveovahendaja; Tüürimees Jonny; Kuningas jt. Esietendus 30. aprillil 2017 Ferdinandi saalis.

313

Mees, kes ei teinud midagi Muusikaline lavastus Mehis Heinsaare lühijuttude ainetel. Dramatiseerija ja lavastaja Aare Toikka, kunstnik Rosita Raud, muusika ja laulutekstide autor Lauri Saatpalu, arranžeerija Paul Daniel, koreograaf Marge Ehrenbusch, valguskunstnik Triin Hook, lavavõitluse seadja Tanel Saar, nukuliikumise seadja Taavi Tõnisson. Osades: Mart Müürisepp – Mees, kes ei teinud mitte midagi; kannatuskunstnik Taaniel Kuuskemaa. Lauri Saatpalu – Isand Vanadus. Lauli Otsar – Katrin. Mihkel Vendel – Justus. Taavi Tõnisson – Naatan; Anton Silverberg (nukujuht). Laura Nõlvak – Aili; Anton Silverberg (nukujuht). Anti Kobin – Jaan; Anton Silverberg (nukujuht). Liivika Hanstin – Maret; Anton Silverberg (nukujuht). Ester Kuntu või Getter Meresmaa – Võõras tütarlaps; Helena. Lavabänd: Paul Daniel, Madis Muul, Tanel Ruben või Eno Kollom, Marti Tärn või Mihkel Mälgand. Esietendus 2. juulil 2017 Ferdinandi saalis. Bon Voyage ja teised valed Etgar Kereti teose dramatiseering. Heebrea keelest tõlkinud Andres Roosileht. Dramatiseerija ja lavastaja Yael Rasooly (Iisrael), dramaturgiline abi Etgar Keret (Iisrael), kunstnik Britt Urbla Keller, valguskunstnik Targo Miilimaa, helikujundajad Binya Reches (Iisrael) ja Mait Visnapuu, kunstilised assistendid Gili Beit Hallahmi ja Ran Daniel Kopiler (Iisrael), graafiline kujundaja Ran Daniel Kopiler, tehniliste lahenduste ja eriefektide autor Stefan Tarabini (Taani). Osades: Andres Roosileht – Reisija; Piloot; Ted; Adam jt. Kaisa Selde – Michelle; Stjuardess jt. Katri Pekri – Nicky; Stjuardess; Väike viisakas poiss jt. Liivika Hanstin – Nicky hääl (salvestatud). Esietendus 23. septembril 2017 Prantsusmaal Charleville-Mézière’is.

314

Pollyanna Eleanor H. Porteri teose dramatiseering. Inglise keelest tõlkinud Linda Liiv. Dramatiseerija ja laulutekstide autor Priit Põldma, lavastaja Mait Joorits, muusika autor ja muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres, kunstnik Nele Sooväli, valgusja videokunstnik Kristjan Suits. Osades: Tiina Adamson – Pollyanna. Lee Trei – tädi Polly. Tiina Tõnis – Nancy. Riho Rosberg – John Pendleton. Markus Habakukk – Jimmy. Jevgeni Moissejenko – doktor Tšiltonov. Hannes Kaljujärv – Isa hääl (salvestatud). Esietendus 1. oktoobril 2017 Ferdinandi saalis. Eesti jõulud Lavastus lastele. Autor ja lavastaja Vahur Keller, konsultant Marju Kõivupuu, kunstnik Britt Urbla Keller, muusika autor ja muusikaline kujundaja Sänni Noormets, koreograaf Märt Agu, videokunstnik Kristin Pärn, valguskunstnik Madis Kirkmann, etenduse juhid Reet Loderaud ja Liis Tegelmann. Osades: Mart Müürisepp või Taavi Tõnisson – Raimo; Raju; Rai; Raimond; Raits. Laura Nõlvak või Kaisa Selde – Ema. Lee Trei või Liivika Hanstin – Memm. Andres Roosileht või Anti Kobin – Taat. Doris Tislar või Tiina Adamson – Tiiu; Tiu-tiu-tsirr-tsirr-viufjuu-tii-tii-tihane; Tiina; Tiia. Reet Loderaud, Liisi Tegelmann, Heikki Mändmets või Jaagup Mägi – Metsnik. Esietendus 3. detsembril 2017 Ferdinandi saalis. Siis, kui keegi ei vaata Lavastus lastele. Vanalinna Hariduskolleegiumi teatriklassi XX lennu rühmatöö. Lavastaja ja juhendaja Mirko Rajas. Osades: Hanna Brigita Jaanovits, Saara Liis Jõerand, Teele Kaljuvee-O'Brock, Taavet Kirja, Rhett Kütsen, Lisanna Lajal (Tallinna

Balletikool), Lennart Leedu, Johanna Poll, Mari-Ann Reede, Erik Richard Salumäe, Andri Suga, Camilla-Louise-Öyan Sundvor,

Ats-Anton Varustin. Esietendus 8. detsembril 2017 Ovaalsaalis.

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

ESIETENDUS

Ahhaa, kummitab! 3.12.2016 Ajarefrään 22.02.2015 Bon Voyage ja teised valed 23.09.2017 Canterville'i lossi vaim 6.09.2014 Eesti jõulud 3.12.2017 Emma ja ajakivi ehk Nukkude teater 4.05.2014 Hanel oli auto 2.05.2009 Isekas Hiiglane 5.09.2004 Karjapoiss on kuningas 17.09.1981 Kartlik jõehobu ja poiss, kes muutus tordiks 6.02.2011 Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal 8.03.2015 Kodud 9.04.2011 Krõll 28.02.2016 Lemuel Pitkini demonteerimine 4.10.2015 Linnud 5.03.2017 Lugu kahest vereliblest 2.03.2014 Lutsukomm ja 200 vanaisa 19.04.2009 Mees, kes ei teinud mitte midagi 02.07.2017 Metsakülad 17.11.2007 Miisu 18.10.2015 Munatopskid 1.06.2013 Nublu 10.11.2013 Nutude salajutud 12.03.2017 Pesamunad 18.05.2012 Pollyanna 1.10.2017 Päike läheb puhkusele 30.04.2016 Rapuntsel 02.10.2011 Siis, kui keegi ei vaata 08.12.2017 Timm Thaler ehk Müüdud naer 30.04.2017 Tsuhh, tsuhh, tsuhh ... 05.11.2006 Vepsa muinasjutud 1.10.2014 Vurr-vurr vurrkann 01.04.2010 Väike Gavroche 15.09.2013 Väike prints 29.01.2017 Värvid 14.10.2006

LAVASTUSLIIK

mitmeliigilavastus mitmeliigilavastus nuku- ja objektiteater nukulavastus sõnalavastus nukulavastus nukulavastus nukulavastus nukulavastus nuku- ja objektiteater sõnalavastus nukulavastus nuku- ja objektiteater mitmeliigilavastus sõnalavastus nukulavastus nukulavastus mitmeliigilavastus nukulavastus nukulavastus nukulavastus nukulavastus nuku- ja objektiteater nukulavastus sõnalavastus nukulavastus nuku- ja objektiteater mitmeliigilavastus sõnalavastus nukulavastus nukulavastus nukulavastus nukulavastus mitmeliigilavastus nukulavastus

SIHTRÜHM

lapsed täisk täisk teism lapsed lapsed v.lapsed v.lapsed lapsed lapsed teism v.lapsed lapsed täisk täisk lapsed lapsed täisk v.lapsed lapsed v.lapsed lapsed v.lapsed v.lapsed lapsed v.lapsed lapsed lapsed teism v.lapsed lapsed v.lapsed lapsed lapsed lapsed

ETENDUSED

25 7 8 8 50 4 26 14 2 16 15 23 23 8 20 8 15 19 21 13 9 15 46 26 11 21 3 8 15 26 3 20 4 25 24

KÜLASTUSED

740 385 868 1 350 18 122 1 048 1 990 887 134 878 3 432 1 740 4 050 586 1 935 515 1 208 3 884 1 533 4 192 535 2 762 1 954 1 303 3 900 3 592 900 364 5 121 2 235 158 1 222 1 431 9 347 1 610

Väljaspool Tallinna anti 2,6% etendustest, sh 4 etendust Prantsusmaal Charleville-Mézières’is lavastusega „Bon Voyage ja teised valed“.

315

Repertuaari koondnäitajad uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused keskmine pilet

SÕNALAVASTUSED 4 5 111 32 510 7,4

NUKULAVASTUSED 2 24 378 38 095 5,7

KORRALDATUD SÜNDMUSED 19. märtsil tähistasid NUKU muuseum, mis sai 7. märtsil 7-aastaseks, ja teater sünnipäeva ametivahetuspäevaga. Publikul oli võimalus teatritegemist proovida ja teatri töötajad olid ametid ära vahetanud: Tarmo Männard ja Riho Rosberg lavastasid administratiivtöötajate trupiga „Jussikese seitse sõpra“, teatrijuht oli üheks päevaks Mihkel Tikerpalu jne. 1.–4. juunini 2017 toimus uuenenud sisu ja nimega visuaalteatrifestival NuQ Treff. Etendusi lastele, noortele ja täiskasvanutele andsid teatritrupid Soomest Iisraeli ja Venemaalt Ameerika Ühendriikideni. Kokku osales 23 lavastust 11 riigist. Festivali tähtsündmus-

NuQ Treff Nuku muuseum Nuku õpituba Kohtumine nukuga Muuseum ärkab ellu Kontakt

festival muu muu ürituste sari ürituste sari ürituste sari etendused, külastused 2017 KOKKU

316

MITMELIIGILAVASTUSED 3 6 92 15 306 9,7

KOKKU 9 35 581 85 911 7

teks olid visuaalteatrimaailma tippude Gisèle Vienne’i ja Paul Zaloomi lavastused. 16. juulil 2017 lõppes NUKU teatri 65. juubeli hooaeg, mida teater tähistas töötajate ühise pikniku ja kolleegipreemiate jagamisega. Koostöös Eesti Rahvusringhäälinguga jätkus saatesari „Kontakt“, toimus mälumängusari „Mälu+“ ning ilmus intervjuude sari „6+5 küsimust”. Lisaks oma maja sündmustele oli teatril suur au võõrustada riiklike teenetemärkide üleandmise tseremooniat „Eesti tänab 2017” koos president Kersti Kaljulaidiga. 17.–21. juulini toimus NUKU teatris maskiteatri- ja commedia dell'arte alane meistriklass, mille viis läbi Itaalia lavastaja, näitleja ja teatripedagoog Matteo Spiazzi.

49 302 129 26 67 5 578 581 1 159

3 440 17 539 2 655 612 1 379 243 25 868 85 911 111 779

MAJANDUSTEGEVUS muud tulud 314 806 8%

kohvik 76 911 2%

piletitulu 585 826 15%

otseinvesteering 404 369 10%

tööjõukulud 1 834938 37%

halduskulud 2 374 401 48% toetused 2680 258 67% majanduskulud 652 781 13%

TULUD

KOOSSEIS

RAKVERE TEATER www.rakvereteater.ee

Rakvere Teatri sünniaasta on 1940. Tegutseb riigi osalusega sihtasutusena SA Rakvere Teatrimaja. Viimasel kümnendil on kujunenud kaubamärgiks, mis tähendab head ansamblimängu teatri 20 näitleja poolt nii kümnetes Eesti väikeasulates kui ka suuremates linnades. Rakvere Teater korraldab biennaalina rahvusvahelist alternatiivteatrite festivali Baltoscandal. STATSIONAARID Suur saal Väike saal Loodi kuivati Nortsu angaar Rakvere Rahvaaed

KULUD

ISTEKOHTI 411 118 245 130 102

Teatrijuht: Velvo Väli Kunstiline juht: Üllar Saaremäe (kuni 27.06.2017) Loominguline juht: Peeter Raudsepp (al 1.08.2017) Peakunstnik: Eveli Varik Dramaturg: Triinu Sikk Dramaturg-lavastaja: Urmas Lennuk (al 1.08.2017) Korraldusjuht: Marika Tint Trupijuht: Kätlin Hoop Näitlejad: Liisa Aibel, Helgi Annast, Margus Grosnõi, Grete Jürgenson (al 21.08.2017), Saara Kadak (lapsehoolduspuhkusel), Jaune Kimmel (al 21.08.2017), Ülle Lichtfeldt, Maarika Mesipuu-Veebel (lapsehoolduspuhkusel), Märten Matsu (al 21.08.2017), Silja Miks, Madis Mäeorg, Tiina Mälberg, Anneli Rahkema, Peeter Rästas, Eduard Salmistu, Toomas Suuman, Tarvo Sõmer, Tarmo Tagamets, Natali Väli (lapsehoolduspuhkusel), Imre Õunapuu.

317

UUSLAVASTUSED See kõik on tema Andrei Ivanovi draama teismelistele. Vene keelest tõlkinud Tiit Alte. Lavastaja ja helikujundaja Helen Rekkor, kunstnik Maarja Pabunen, videokunstnik Alyona Movko, fotode autor Gabriela Liivamägi, etenduse juht Indrek Apinis. Osades: Imre Õunapuu – Poeg; Toweri Ronk. Tiina Mälberg – Ema; Toffi. Esietendus 13. jaanuaril 2017 väikses saalis. Küllus Beth Henley draama. Inglise keelest tõlkinud Külli Seppa. Lavastaja Filipp Los, muusika autor Elmar Sats, kunstnik Hardi Volmer, kostüümikunstnik Ketlin Kütt, fotode autor Siim Vahur, etenduse juht Aune Kuul. Osades: Anneli Rahkema – Macon Hill. Eduard Salmistu – Professor Elmore Crome. Ülle Lichtfeldt – Bess Johnson. Margus Grosnõi – Jack Flan. Tarvo Sõmer – William Curtis. Elmar Sats – Michaeli vaim. Esietendus 20. jaanuaril 2017 suures saalis. Gravitatsioon Donald Tombergi komöödia. Lavastaja Raivo Trass, kunstnik Riina Vanhanen, videokunstnik Peeter Rästas, fotode autor Siim Vahur, etenduse juht Eili Neuhaus. Osades: Helgi Annast – Vilja. Liisa Aibel – Milvi. Madis Mäeorg – Aadu. Peeter Rästas – Haarald; Mauno Kask. Silja Miks – Teele. Tarmo Tagamets – Heino. Toomas Suuman – Arkaadi; Juhan Kuld. Volli Käro – Raimond. Arvi Mägi – Arno. Esietendus 4. märtsil 2017 väikses saalis. Kellavärgiga apelsin Anthony Burgessi teos ja dramatiseering. Inglise keelest tõlkinud Klaas Meltsas. Lavas-

318

taja Ringo Ramul, muusika autor ja kujundaja Vootele Ruusmaa, kunstnik Annika Lindemann, koreograaf Sylvia Köster, valguskunstnik Märt Sell, fotode autor Siim Vahur, etenduse juht Aune Kuul. Osades*: Tanel Ting – Alex. Eduard Tee – Alexander; Rivaalgängi liige; Politseinik; Vang; Dr Brodsky; Ajakirjanik; Uue gängi liige. Getter Meresmaa – Alexandri naine; Lauljanna; Politseinik; Kuberner; Arst; Neiu. Märten Matsu – Dim; Arst; Vang; Turvamees; Dolin; Stanley Kubrick. Karl Robert Saaremäe – Georgie; Kaplan; Alexi isa; Ajakirjanik. Karl Sakrits – Pete; Vang; Miim; Üüriline Joe; Arst; Uue gängi liige. Grete Jürgenson – Tüdruk tänaval; Proua; Vangivalvur; Dr Branom; Kaunitar; Alexi ema. Martin Tikk – Rivaalgängi liige; Härra Deltoid; Siseminister; Rubinstein; Uue gängi liige. *TÜ VKA teatrikunsti 11. lennu tudengid Esietendus 8. juunil 2017 Nortsu angaaris. Viimane võllamees Martin McDonagh’ draama. Inglise keelest tõlkinud Külli Seppa. Lavastaja Üllar Saaremäe, muusika autor Siim Randla, kunstnik Teet Suur, kostüümikunstnik Piret Mildeberg, valgustaja Arne Maasi, fotode autor Alan Proosa, etenduse juht Indrek Apinis. Osades: Velvo Väli – Syd Armfield. Tiina Mälberg – Alice Wade. Jaune Kimmel – Shirley Wade. Raivo E. Tamm – Harry Wade. Indrek Apinis – James Hennessy. Lisete Laisaar – Shirley Wade. Imre Õunapuu – Bill; arst. Tarmo Tagamets – Charlie; Vangivalvur. Eduard Salmistu – Arthur; Vanglaülem. Margus Grosnõi – Derek Clegg; Preester. Tarvo Sõmer – Inspektor George Fry; Vangivalvur. Madis Mäeorg – Peter Mooney. Toomas Suuman – Albert Pierrepoint. Esietendus 15. juunil 2017 Loodi kuivatis Tapa-Loobu ristis Tallinna-Narva maanteel.

Ükssarvikute farm Urmas Lennuki draama. Lavastaja Urmas Lennuk, kunstnik Liisa Soolepp, valgustaja Roomet Villau, fotode autor Alan Proosa, etenduse juht Aune Kuul. Osades: Peeter Rästas – Heldur. Helgi Annast – Vanaema. Anneli Rahkema – Mari Prillop. Liisa Aibel – Tiina Vaarman. Silja Miks – Raja Teele. Esietendus 15. septembril 2017 väikses saalis. Lendas üle käopesa Ken Kesey teose dramatiseering. Dramatiseerija Dale Wasserman, inglise keelest tõlkinud Mati Soomre. Lavastaja Eili Neuhaus, kunstnik Kristi Leppik, valgustaja Arne Maasi, fotode autor Daniel Rinaldo, etenduse juhid Eili Neuhaus ja Indrek Apinis. Osades: Üllar Saaremäe – Randle Patrick McMurphy. Toomas Suuman – Pealik Bromden. Eduard Salmistu – Dale Harding. Tarvo Sõmer – Charles Cheswick. Madis Mäeorg – William Bibbit. Märten Matsu – Martini. Tarmo Tagamets – Scanlon. Ülle Lichtfeldt – Mildred Ratched. Margus Grosnõi – Sanitar Warren. Grete Jürgenson – Candy Starr. Andres Raja, Tauno Türbsal, Hendrik Vilde ja Oliver Vitskovski – Tehnikud. Esietendus 6. oktoobril 2017 suures saalis.

Timbu-Limbu Kalju Kanguri lasteraamatu dramatiseering. Dramatiseerija, laulutekstide autor ja lavastaja Urmas Lennuk, muusika autor Villu Valdmaa, kunstnik Jaak Vaus, lauluõpetaja Kelli Pärnaste, liikumisjuht Rauno Zubko, fotode autor Gabriela Liivamägi, etenduse juht Aune Kuul. Osades: Grete Jürgenson – Timbu-Limbu. Jaune Kimmel – Kuri nõid. Margus Grosnõi – Vares. Toomas Suuman – Pimpelsang. Märten Matsu – Koer Muki. Madis Mäeorg – Trebla. Esietendus 9. detsembril 2017 suures saalis. Tagassi inglite juure Suokassi luule lavastus. Lavastaja Tiina Mälberg, muusika autor Andrus Albrecht, kunstnik Krista Aren, helirežissöör Külli Tüli, valguskunstnik Märt Sell, fotode autor Gabriela Liivamägi. Lavastuse valmimisele aitasid kaasa TÜ Viljandi kultuuriakadeemia etenduskunstide osakonna valguskujundaja eriala tudengid Arthur Pluutus, Henrik Mütt, Kadri Kalmus, Lauri Tamm, SanderAleks Paavo, Kristi Kirsimäe, Elerin Tammel. Koostöölavastus Raadioteatriga. Esitajad: Tiina Mälberg ja Üllar Saaremäe. Esietendus 13. detsembril 2017 Rakvere Rahvaaias.

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

8 armastavat naist Astuge edasi! Ausammas Gravitatsioon Kellavärgiga apelsin Kuhu küll kõik lilled jäid? Küllus Lendas üle käopesa Lärmisepa tänava Lota

ESIETENDUS

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

8.03.2013 21.10.2016 6.02.2016 4.03.2017 8.06.2017 2.04.2016 20.01.2017 6.10.2017 8.12.2016

sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus

täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk

ETENDUSED

KÜLASTUSED

17 27 14 23 15 10 39 13 6

3 774 4 867 2 356 2 331 1 615 822 7 386 5 182 2 348

319

Maalermeister Oscar ja Roosamamma Romaan See on kõik tema Sina maga, mina pesen nõud Sinatraga kuu peale Somnambuul Tagassi inglite juure Thijl Ulenspiegel Timbu-Limbu Viimane võllamees Ükssarvikute farm

21.11.2014 16.11.2006 7.12.2015 13.01.2017 2.10.2015 10.04.2015 7.10.2016 13.12.2017 30.09.2016 9.12.2017 15.06.2017 15.09.2017

sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus mitmeliigilavastus mitmeliigilavastus sõnalavastus sõnalavastus

täisk täisk täisk teism täisk täisk täisk täisk täisk lapsed täisk täisk

16 1 8 55 16 3 13 15 16 20 25 17

2 068 286 340 4 776 1 300 283 473 1 305 2 972 6 476 5 962 1 899

Väljaspool lavastuste statsionaare anti 41% etendustest. Repertuaari koondnäitajad 2017 uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused keskmine pilet

SÕNALAVASTUSED

MITMELIIGILAVASTUSED

KOKKU

8 19 333 49 373 11,4

1 2 36 9 448 8,7

9 21 369 58 821 11,0

KORRALDATUD SÜNDMUSED 14. märtsil toimus Rakvere teatri suures ja väikses majas, Teatrikinos ja Rakvere kultuurikeskuses Koolinoorte Teatripäev. Teatripäev toimus kolmandat korda ning koostöös Eesti Etendusasutuste Liidu (EETEAL), Viljandi kultuuriakadeemia ja kaheksa teatriga: Rahvusooper Estonia, Kuressaare Linnateatri, NUKU, Vanemuise, VAT Teatri, Vene Teatri ja Von Krahli Teatriga. Eri vanuses Virumaa lastele pakuti kõige erinevamat etenduskunsti (sõnalavastus, ballett, ooper, nukuteater). Töötubades tutvusti lavatehnika, valguse, heli, grimmi, butafooria ja lavakõne ametisaladusi. Festivali mõõtu päeva lõpetas TÜ Viljandi kultuuriakadee-

320

mia teatrikunsti 11. lennu diplomilavastus „Thijl Ulenspiegel”. 8. juunil avati Nortsu tee angaaris teatri suvelavastusega „Kellavärgiga apelsin“ seotud Erik Alalooga isikunäitus „A cock-work orange“. Teatris toimus 9.–22. juulini MTÜ Eesti Lavavõitluse Liidu korraldatud lavavõitluse rahvusvaheline suvekool, kus olid juhendajateks Nordic Stage Fight Society õpetajad Ine Camilla Bjørnsten (Island), Bo Thomas (Taani), Oula Kitti (Soome), Kristoffer Jørgensen (Norra), Jürgen Wenzel (Rootsi) ning külalisõpetajana Dan Styles Suurbritanniast.

Sarjas RT vestleb: 18. märtsil: „Somnambuul“. Külalisteks kirjandusteadlane ja Tallinna Ülikooli kultuuriteooria professor Tiina Kirss ning lavastaja Sulev Keedus, vestlust modereeris Erni Kask. 14. juunil: „Kellavärgiga apelsin“. Külaliseks Tartu Ülikooli professor Jaanus Harro ja lavastaja Ringo Ramul, vestluse moderaator oli Erni Kask. 14. oktoobril: „Lavastaja flirt vaatajaga“. Näidendikuu raames vestles pärast „Ükssarvi-

Kohvikukontserdid Loengud, debatid, kohtumised Rakvere Jazzukohvik Rakvere teatrikino RT esitleb

kontsert ürituste sari kontsert ürituste sari ürituste sari etendused, külastused 2017 KOKKU

kute farm“ etendust autori ja lavastaja Urmas Lennukiga Erni Kask. 29. novembril: „Tagassi inglite juure“. Külalisteks Viru instituudi üks algataja Ingrid Rüütel ning viru keele ja pärimuse hoidja Kaja Toikka. Novembris alustati Rakvere teatris uue sarjaga „RT Luuleõhtu: Kuu kutse“. Sarja eestvedajad on Grete Jürgenson ja Jaune Kimmel. Esimene luuleõhtu pühendati Siuru 100. aastapäevale.

3 40 9 1 095 4 1 151 369 1 520

163 3 022 260 66 471 74 69 990 58 821 128 811

MAJANDUSTEGEVUS muud tulud ja laekumised 762 822 27%

piletitulu 644 040 23%

halduskulud 124 228 5%

toetus välismaalt 23 923 1%

tööjõukulud 1 587 829 63%

otseinvesteering 34 9990 1% TULUD

kohvik 131 370 5%

toetused 1 336 312 48%

majanduskulud 667 474 27% KULUD

321

TEATER NO99 www.no99.ee

Teater alustas tegevust 2005. aastal, mil tegutseti riigiasutusena Teater Vanalinnastuudio. Alates 2013. aastast tegutseb riigi asutatud sihtasutusena nimega SA Teater NO99. STATSIONAARID Teatrisaal Kammersaal Omari küün Naissaarel

ISTEKOHTI 196 120 200

KOOSSEIS Juhatuse liige: Eero Epner (kuni 31.08.2017), Ene-Liis Semper (al 1.09.2017) Tegevjuht: Paul Aguraiuja (kuni 30.09.2017), Juta Saarevet (al 1.10.2017) Dramaturgid: Eero Epner, Laur Kaunissaare Näitlejad: Rasmus Kaljujärv, Eva Koldits, Rea Lest, Jörgen Liik, Helena Pruuli, Gert Raudsep, Jarmo Reha, Simeoni Sundja, Ragnar Uustal, Marika Vaarik UUSLAVASTUSED NO37,9 Lavakooli aktsioon: Kreeka tragöödiad Lavastus monoloogidega. Magistrantide juhendajad: Jüri Nael, Merle Karusoo, Anne Türnpu, Maret Mursa Tormis, Lorna Marshall (Suurbritannia), Eddie Martinez (Saksamaa), Chris Evans (Suurbritannia), Ivana Jozic ja Kasper Vandenberghe (Belgia). Laval*: Agur Seim, Jaanika Tammaru, Kersti Heinloo, Mait Joorits, Martin Mill, Raho Aadla, Sergei Furmanjuk, Sylvia Köster ja Tanel Saar. * EMTA lavakunstikooli füüsilise teatri magistrandid Etendus 28. jaanuaril 2017 NO99 teatrisaalis.

322

NO37,8 Lavakooli aktsioon: Drag Show Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakooli magistrantide ja 28. lennu tudengite ühine lava-show koostöös Eesti Kunstiakadeemia ja Grimmikooliga. Lavastaja Jüri Nael, koreograafid Jaak Lutsoja ja Raho Aadla, valguskunstnik Siim Reispass, kostüümikonsultant Gerly Tinn, kujundaja Kairi Mändla, grimmikunstnik Liina Pihel. Esitajad: Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakooli magistrandid ja 28. lennu tudengid. Etendused 4. ja 5. veebruaril 2017 teatrisaalis. NO37 NO Двенадцать Sasha Pepeljajevi tantsulavastus Aleksander Bloki teose „Kaksteist“ ainetel. Vene keelest tõlkinud Johannes Semper, Kalju Kangur ja Laur Kaunissaare, lavastaja Sasha Pepeljajev, lavastusdramaturg Laur Kaunissaare, kunstnik Sergei Illarionov. Osades*: Ingrid Margus, Johan Elm, Kirill Havanski, Ingmar Jõela, Laura Kukk, Jane Napp, Teele Pärn, Steffi Pähn, Ilo-Ann Saarepera, Jaanus Nuutre, Dovydas Pabarcius, Sander Roosimägi, Johannes Richard Sepping, Nils Mattias Steinberg, Markus Truup ja Joosep Uus. * Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli 28. lennu tudengid Esietendus 11. märtsil 2017 teatrisaalis. NO36 Unistajad Muusika- ja videolavastus põhineb osaliselt Gilbert Adairi ja Bernardo Bertolucci filmil „The Dreamers“ ja Jean Cocteau raamatul „Les Enfants Terribles“. Kontseptsiooni autor ja lavastaja Juhan Ulfsak, lavastusdramaturg Eero Epner, muusika autorid Jakob Juhkam, Jörgen Liik, Rea Lest ja Simeoni Sundja, kostüümikunstnik ja joonistuste autor Kärt Hammer, valgusja videokunstnik Petri Tuhkanen. Osades: Jörgen Liik, Rea Lest, Simeoni

Sundja ja Jakob Juhkam. Esietendus 8. aprillil 2017 Kammersaalis.

Esietendus 18. augustil 2017 Naissaarel Omari küünis.

NO35 Päev pärast vaikust Draama autor ja lavastaja Lauri Lagle, lavastusdramaturg Eero Epner, helikunstnik Hendrik Kaljujärv, kunstnikud Allan Appelberg, Kamilla Kase ja Lauri Lagle, valguskunstnik Siim Reispass. Osades: Eva Koldits, Gert Raudsep, Marika Vaarik ja Rasmus Kaljujärv. Esietendus 6. mail 2017 teatrisaalis.

NO32 Heasoovijad Jonathan Littelli teose dramatiseering. Inglise keelest tõlkinud Indrek Koff. Dramatiseerija, lavastaja ja kunstnik Tiit Ojasoo, lavastusdramaturgid Laur Kaunissaare ja Tarmo Jüristo, valguskunstnik Revo Koplus, muusikaline kujundaja Hendrik Kaljujärv. Osades: Gert Raudsep ja Tiina Tauraite. Esietendus 22. detsembril 2017 Kammersaalis.

Sajandi lugu: NO34 Revolutsioon Draama aluseks on kümnend 1910–1920, kasutatud Hasso Krulli teost „Meeter ja Demeeter“. Lavastajad ja kunstnikud Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo, dramaturg Eero Epner, muusika autor Jakob Juhkam, valguskunstnik Siim Reispass. Osades: Eva Koldits, Jörgen Liik, Marika Vaarik, Ragnar Uustal, Rea Lest, Simeoni Sundja, Mart Kangro.

NO33 Hüsteeria Trupi ühislooming, lavastaja ja kunstnik EneLiis Semper, lavastusdramaturg Eero Epner, muusikaline kujundaja Jakob Juhkam, konsultant Mart Kangro. Osades: Eva Koldits, Jörgen Liik, Marika Vaarik, Rasmus Kaljujärv, Rea Lest. Esietendus 22. detsembril 2017 teatrisaalis.

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

NO32 Heasoovijad NO33 Hüsteeria NO34 Revolutsioon NO35 Päev pärast vaikust NO36 Unistajad NO37 NOДвенадцать NO37,9 Kreeka tragöödiad N037,8 Drag Show NO38 Punane õhupall NO39 Ema Courage NO40 Pööriöö uni NO42 El Dorado: klounide hävitusretk NO43 Kõnts NO44 Fantastika NO45 Kodumaa karjed NO53 Kadunud sõbra juhtum

ESIETENDUS

22.12.2017 22.12.2017 18.08.2017 6.05.2017 8.04.2017 11.03.2017 28.01.2017 28.01.2017 3.12.2016 17.09.2016 1.06.2016 22.12.2015 17.10.2015 25.04.2015 21.02.2015 18.01.2014

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus mitmeliigilavastus tantsulavastus sõnalavastus mitmeliigilavastus sõnalavastus sõnalavastus mitmeliigilavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus

täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk

ETENDUSED

KÜLASTUSED

4 4 16 12 21 13 1 2 9 6 3 3 11 6 17 6

306 592 2 845 1 146 1 442 1 750 181 442 934 609 2 193 341 2 144 668 2 701 589

323

9% etendustest anti välismaal: Itaalias, Veneetsia biennaalil Teatro alle Teses lavastustega „NO43 Kõnts“ ja Tese dei Soppalchis „NO42 El Dorado: Klounide hävitusretk“; Leedus Klaipėda festivalil TheArtium lavastusega „NO43 Kõnts“ ja 2 etendust Poolas Teatr Powszechnys lavastusega „NO34 Revolutsioon“. Oktoobri alguses avati Saksamaal Berliini Kontzerthausis lavastuse „NO40 Pööriöö uni“ kolme etendusega Eesti eesistumise kultuuriprogramm. Repertuaari koondnäitajad 2017 uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused keskmine pilet

SÕNALAVASTUSED

TANTSULAVASTUS

MITMELIIGILAVASTUSED

KOKKU

5 12 95 13 056 10,7

1 1 13 1 750 10,1

2 3 26 4 077 9,9

8 16 134 18 883 10,5

Teatrile NO99 anti 17. detsembril 2017 üle Europe Prize New Theatrical Realities, mis on tunnustus kogu teatri trupile. Euroopa teatri preemia on teatriauhind, mille fookuses on kogu Euroopa nüüdisaegne teater ühtse tervikuna. Euroopa Komisjoni poolt toetataval auhinnal on kaks kategooriat: elu-

tööpreemia ja uus teatrireaalsus. Viimane, mille laureaat on NO99, tunnustab loojaid ja truppe, kes on oma pikaajalise tegevusega Euroopa nüüdisaegset teatrikeelt enim arendanud ja mõjutanud. Enne pidulikku auhinnatseremooniat Roomas andis Teater NO99 külalisetenduse lavastusega „NO43 Kõnts“.

Muu tegevus NO99 Tantsulaager NO99 Kokakool lastele NO99 Kino Loengud, kohtumine publikuga OVEREXPOSURE Autoriõhtu NO99 Jazzklubi NO99 12. sünnipäev

aktsioon ürituste sari ürituste sari ürituste sari külaline kontsert kontsert muu etendused, külastused 2017 KOKKU

324

5 2 5 6 1 3 27 1 50 134 184

1 923 24 74 176 63 411 1 357 267 4 295 18 761 23 056

MAJANDUSTEGEVUS

muud tulud ja laekumised 378 150 19%

piletitulu 154 880 8%

kohvik 168 489 9%

TULUD

tööjõukulud 1 152 665 60%

halduskulud 105 700 5%

toetused välismaalt 156 110 8% otseinvesteering 285 000 14%

muud kulud 212 747 11%

toetused 1 000 930 51%

UGALA TEATER

majanduskulud 285 622 15%

KULUD

KOOSSEIS

www.ugala.ee

Ugala Teater loodi 1920. aastal, professionaalse teatri staatuse sai 1926. aastal. 2007. aastast tegutseb Ugala Teater riigi asutatud sihtasutusena. 2015. aastal suleti teatrimaja ehitustöödeks ja avati ajutise asendusmajana Ugala Black Box ehk UBB, 250-kohalise teatrisaaliga endises tehasehoones aadressil Pargi 1C. STATSIONAARID Suur saal Väike saal Ugala Black Box - UBB Viljandi Lennukitehas Viljandi gümnaasiumi auditoorium Grand Hotel Viljandi konverentsisaal Vargamäe

ISTEKOHTI 534 155 249 100 120 60 500

Teatrijuht: Kristiina Alliksaar Kunstiline juht: Ott Aardam Peakunstnik: Ott Kangur (kuni 31.10.2017) Dramaturg: Liis Aedmaa Muusikajuht: Peeter Konovalov Loomingulise ala assistent: Oleg Titov Lavastaja: Taago Tubin Trupijuht: Karl Kena Näitlejad: Tanel Ingi, Peeter Jürgens, Laura Kalle (näitleja-dramaturg), Jaana Kena, Vallo Kirs, Luule Komissarov, Kadri Lepp, KataRiina Luide, Vilma Luik, Triinu Meriste, Martin Mill, Andres Noormets (al 1.01.2017, näitleja-lavastaja), Marika Palm, Terje Pennie, Kristian Põldma, Ringo Ramul (näitlejalavastaja), Adeele Sepp, Aarne Soro, Andres Tabun, Klaudia Tiitsmaa, Janek Vadi, Tarvo Vridolin, Rait Õunapuu

325

UUSLAVASTUSED Sätendav pimedus Martin Alguse draama. Lavastaja Taago Tubin, kunstnik Liisa Soolepp, muusikalised kujundajad Taago Tubin ja Lauri Lüdimois, videokunstnik Taavi Arus, valguskunstnik Villu Konrad, etenduse juht Kiiri Tamm. Osades: Märt Avandi – Kryssnar. Merle Liinsoo – Naine. Tarvo Vridolin – Blottnyr. Peeter Jürgens – Bylla. Rait Õunapuu – Freynder. Andres Tabun – Holom. Tanel Ingi – Holom; erinevad rollid videos. Ringo Ramul – erinevad rollid videos. Sergei Teppan, Elari Ennok – Inuit. Esietendus 21. jaanuaril 2017 UBBs. Emadepäev Draama. Teksti autor ja lavastaja Liis Aedmaa, kunstnik Annika Lindemann, muusikaline kujundaja Peeter Konovalov, videokunstnik Katre Sulane, koreograaf Liisa London, valguskunstnik Villu Konrad, etenduse juht Aili Nohrin. Osades: Jaana Kena, Kadri Lepp, Triinu Meriste, Terje Pennie-Kolberg. Esietendus 17. veebruaril 2017 UBBs. Nähtamatu daam Pedro Calderón de la Barca komöödia. Hispaania keelest tõlkinud August Sang. Lavastaja Lembit Peterson, kunstnikud Jara Martínez Valderas (Hispaania), valguskunstnik Rene Liivamägi, muusika autor ja muusikaline kujundaja Germán Díaz (Hispaania), videokunstnik Diego Palacio Enríquez (Hispaania), liikumisjuht Tiina Mölder, lavavõitluse seadja Indrek Sammul, etenduse juht Pille-Riin Lillepalu. Osades: Ott Aardam – Don Manuel. Janek Vadi – Don Juan. Aarne Soro – Don Luis. Klaudia Tiitsmaa – Donja Beatriz. Mar-

326

tin Mill – Cosme. Vallo Kirs – Rodrigo. Laura Kalle – Isabel. Marika Palm – Clara. Pille-Riin Lillepalu – Teenija. Laura Peterson – Donja Angela. Esietendus 18. märtsil 2017 suures saalis. Vai-vai vaene Vargamäe ehk „Tõde ja õigus“ lastele Lavastus lastele A. H. Tammsaare „Tõe ja õiguse“ I osa ainetel. Dramatiseerija ja lavastaja Urmas Lennuk, muusika autor Kulno Malva, kunstnik Liina Tepand, valguskunstnik Laura Maria Mäits, muusikaline kujundaja Kulno Malvo, liikumisjuht Kadri Sirel, etenduse juht Kiiri Tamm. Osades: Andres Tabun – Sauna-Madis. Rait Õunapuu – Andres. Kata-Riina Luide – Krõõt. Adeele Sepp – Mari. Vilma Luik – Saunanaine Anu. Ringo Ramul – Noor Andres; Juss; Lehm. Tarvo Vridolin – Pearu. Kaarel Kauts – Noore Andrese hääl. Esietendus 13. aprillil 2017 väikeses saalis. Gogoli disko Paavo Matsini romaani dramatiseering. Dramatiseerija Ivar Põllu, lavastaja Ott Aardam, muusikaline kujundaja Ivar Põllu, kunstnik Ott Kangur, kostüümikunstnik Pille Küngas, valguskunstnik Rene Liivamägi, videokunstnik Katre Sulane, etenduse juht Aili Nohrin. Osades: Aarne Soro – Gukš. Aili Nohrin – Geiša. Andres Noormets – Vasja. Andres Tabun – Opiatovitš. Janek Vadi – Gogol. Kadri Lepp – Katerina. Peeter Jürgens – Eeri ja Leonhard. Rait Õunapuu – Arkaša. Tarvo Vridolin – Mansett. Triinu Meriste – Murka. Vilma Luik – Ljuba. Margus Vaher – Papi; Muusik. Üllo Kaur – Muusik. Tarmo Suvisild – Muusik. Esietendus 2. juunil 2017 suure saali laval.

Nagu Soomes, aga veel parem Kontorimuusikal. Teksti autor Jānis Balodis (Läti Dirty Deal Teatro), tõlkija Liis Aedmaa, laulutekstide autor fs, lavastaja Valters Sīlis (Läti Rahvusteater), muusika autor Edgars Raginskis (Läti), kunstnik Uģis Bērziņš (Läti), valguskunstnik Rene Liivamägi, etenduse juht Anni Zupping. Osades: Aarne Soro – Erki. Jaana Kena – Kerstin. Kadri Lepp – Leida. Marika Palm – Ivi. Rait Õunapuu – Ardi. Tarvo Vridolin – Heino. Vallo Kirs – Jürgen. Laura Peterson – Helmi. Esietendus 16. septembril 2017 suures saalis. Primavera Paunveres Tantsulis-visuaalne lavastus Oskar Lutsu „Kevade“, Igor Stravinski „Kevadpühitsuse“ ja Sandro Botticelli maali „Primavera. Kevade allegooria“ ainetel. Lavastaja, koreograaf ja kunstnik Sasha Pepeljajev, teksti autor ja lavastusdramaturg Karl Koppelmaa, lavakujundajad Sasha Pepeljajev ja Eero Ehala (TÜ VKA), valguskujundajad Kristo Kuusik, Karolin Tamm ja Mari-Riin Villemsoo (TÜ VKA), muusikalised kujundajad Sasha Pepeljajev ja Kenn-Eerik Kannike (TÜ VKA), videokujundajad Kärt Petser, Carmen Seljamaa, Johanna Mägin (TÜ VKA), Karl Koppelmaa ja Sasha Pepeljajev, kunstniku assistendid Külli Tamjärv ja Ülle Saluvere (TÜ VKA). Osades*: Stefan Hein, Karolin Jürise, Loviise Kapper, Elena Koit, Grete Konksi, Mathias-Einari Leedo, Silva Pijon, Kristjan Poom, Henessi Schmidt, Maarja Tammemägi, Hans Kristian Õis, Mari Anton, Peep Maasik, Elar Vahter. *TÜ VKA teatrikunsti 12. lennu tudengid Esietendus 16. septembril 2017 väikeses saalis.

Krdi loll lind Aaron Posneri draama. Inglise keelest tõlkinud Erkki Sivonen. Lavastaja Taago Tubin, kunstnik Liisa Soolepp, valguskunstnik Mari-Riin Villemsoo, muusikaline kujundaja Lauri Lüdimois, liikumisjuht Raido Mägi, etenduse juht Kiiri Tamm. Osades: Martin Mill – Koss. Andres Tabun – Sorn. Janek Vadi – Trigorin. Klaudia Tiitsmaa – Niina. Ringo Ramul – Semm. Laura Kalle – Maria. Merle Palmiste – Emma. Esietendus 7. oktoobril 2017 väikeses saalis. Orpheus allilmas Tennessee Williamsi draama. Inglise keelest tõlkinud Jaak Rähesoo. Lavastaja ja muusikaline kujundaja Ingomar Vihmar, kunstnik Jaanus Laagriküll, kostüümikunstnik Jaanus Vahtra, valguskunstnik Laura Maria Mäits, etenduse juht Aili Nohrin. Osades: Aarne Soro – David Cutrere. Adeele Sepp – Carol Cutrere. Andres Noormets – Jabe Torrance. Jaana Kena – Dolly Hamma. Kata-Riina Luide – Beulah Binnings. Luule Komissarov – Miss Porter. Peeter Jürgens – Šerif Talbott. Rait Õunapuu – Val Xavier. Tarvo Vridolin – Hamma. Terje Pennie-Kolberg – Vee Talbott. Triinu Meriste – Lady Torrance. Vallo Kirs – Binnings. Vilma Luik – Õde Temple. Esietendus 18. novembril 2017 suures saalis. Lumekuninganna Lavastus lastele H. C. Anderseni muinasjuttude ainetel. Näidendi ja laulutekstide autor Liis Aedmaa, muusika autor Peeter Konovalov, lavastaja ja koreograaf Oleg Titov, kunstnik Rosita Raud, valguskunstnik Rene Liivamägi, videokunstnik Katre Sulane, etenduse juht Anni Zupping. Osades*: Karolin Jürise – Gerda. Kristjan Poom – Kaj. Silva Pijon – Punamütsike.

327

Maarja Tammemägi – Tüdruk; Kuninganna; Röövel; Õukondlane. Elena Koit – Tüdruk; Võõrasema; Õukondlane; Röövel. Grete Konksi – Tüdruk; Võõrastütar; Röövliplika. Peep Maasik – Poiss; Prints; Õukondlane. Hans Kristian Õis – Poiss; Kuningas; Õukondlane; Röövel. Henessi Schmidt – Punamütsikese ema; Tuhkatriinu. Loviise Kapper

– Lumekuninganna. Mathias Einari Leedo – Õukondlane; Röövel; Kuningapoeg Karl. Elar Vahter – Hunt. Mari Anton – Punamütsikese vanaema; Võõrastütar. Stefan Hein – Ronk. *TÜ VKA teatrikunsti 12. lennu tudengid Esietendus 7. detsembril 2017 suures saalis.

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

Amalia Cipollino seiklused Emadepäev Erakordselt heatahtlik mees Gogoli disko Krdi loll lind Krimka! Kõrboja perenaine Lovesong. Ühe armastuse lugu Lumekuninganna Meeste kodu Moraal Mäng on alanud Nagu Soomes, aga veel parem Nähtamatu daam Oleanna Orpheus allilmas Primavera Paunveres Soo Sätendav pimedus Tasujad Teie ebaõnn on teie endi kätes Vai-vai vaene Vargamäe Vanaema ja Issand Jumal Võlur Oz

ESIETENDUS

31.01.2015 12.02.2015 17.02.2017 12.02.2016 2.06.2017 7.10.2017 10.03.2016 1.07.2016 29.03.2014 7.12.2017 4.02.2011 27.01.2016 15.04.2016 16.09.2017 18.03.2017 3.10.2015 18.11.2017 16.09.2017 17.09.2016 21.01.2017 21.11.2016 18.04.2015 13.04.2017 15.10.2016 8.12.2016

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

sõnalavastus mitmeliigilavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus mitmeliigilavastus sõnalavastus mitmeliigilavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus mitmeliigilavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus

täisk lapsed täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk lapsed täisk teism täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk noored täisk lapsed täisk lapsed

Väljaspool lavastuste statsionaare anti 15% etendustest.

328

ETENDUSED

KÜLASTUSED

6 4 25 9 15 9 4 14 6 18 10 13 14 11 21 12 6 6 6 15 13 2 19 13 22

836 1 832 5 451 1 859 2 697 1 382 1 467 7 349 1 037 9 659 5 632 2 882 6 201 2 277 9 642 979 2 413 827 513 2 791 1 674 123 3 591 5 562 10 184

Repertuaari koondnäitajad 2017

uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused keskmine pilet

SÕNALAVASTUSED

MITMELIIGILAVASTUSED

KOKKU

8 21 252 73 660 10,9

2 4 41 15 200 7,5

10 25 293 88 860 10,3

2017. aasta esimestel kuudel andis teater etendusi veel tehaseruumidesse rajatud ajutises teatrikompleksis Ugala Black Boxis, millega jäeti hüvasti 22. veebruaril. Järgnes kolmenädalane paus etendustes ning kiire teatrimajja tagasi kolimine, kus teatrile tulid appi Kaitseliidu Sakala malev ja vabatahtlikud. Renoveerimise käigus läbis teatrimaja suured muudatused: lammutati ja laoti uuesti Ugala tunnusmärgiks saanud punasest tellisest fassaad; ehitati ümber väike saal, millest sai 180kohaline black box’i tüüpi saal; lisandusid keldri- ja kammersaal. Põhjaliku uuenduse tegi läbi ka Ugala teatri tehnopark, ehitati uus pöördlava. Lavaseadmete ehitust teostas Hollandi firma Trekwerk. 18. märtsil avas Ugala teater taas oma uksed „Nähtamatu daami“ esietendusega. Aasta lõpus tunnustati teatrit kui 2017. aasta

tähtsamat elamusturismi sihtpunkti ning kuulutati see Lõuna-Eesti parimaks turismiobjektiks. Ugala teatrihoone leidis äramärkimist ka Muinsuskaitseameti aastapreemiate üleandmisel, kui teatrirahvale anti üle eripreemia hästi restaureeritud mälestise kategoorias. Ugala teatrimaja ehitus läks maksma ligi 14 miljonit eurot. Ehitustööde projektijuht oli Riigi Kinnisvara AS ja ehitustööde peatöövõtja Nordecon AS. Lisaks uue majaga seotud sündmustele tähistas teater oma sünnipäeva 6. jaanuaril, 11. augustil tähistati Luule Komissarovi 75. sünnipäeva ning 14. septembril avati Ugala õuealale loodud kunstiteos „Eesriie“, mille autorid on Kaiko Kivi, Bruno Lillemets ja Argo Männik. 9. detsembril toimus „Amalia“ kirjeldustõlkega etendus Ugala väikses saalis.

Muu tegevus Aastaauhindade gala Aastavahetuse pidu Silent disco Teatrimaja avamine etendused, külastused 2017 KOKKU

1 1 1 1 4 293 297

887 318 101 645 1 951 88 860 90 811

329

MAJANDUSTEGEVUS muud tulud ja laekumised 536 017 5%

piletitulu 915 378 9%

halduskulud 196 106 5% toetused 1 337 252 12%

otseinvesteering 8 049 368 74%

majanduskulud 1 943 612 49%

VANEMUINE

www.vanemuine.ee

Eesti vanim teater, mis sai alguse aastal 1870 Vanemuise laulu- ja mänguseltsist ning on kutseline teater 1906. aastast. Vanemuine on kolme lavastusliiki esindav teater: sõna-, muusika- ja balletiteater. Teater tegutses seni riikliku etendusasutusena, alates 2013. aastast Sihtasutusena Teater Vanemuine.

330

tööjõukulud 1 720 270 43%

KULUD

TULUD

STATSIONAARID Suure maja saal Väikese maja saal Väikese maja ovaalsaal Sadamateater Teatri Kodu Toomkiriku varemed TÜ vana anatoomikum

kohvik 123 784 3%

ISTEKOHTI 676 440 50 150 100 378 100

KOOSSEIS 23 näitlejat ja 1 lavastaja, 1 draamajuht, 2 dramaturgi; 8 ooperisolisti, 32 kooriliiget, 65 orkestranti, 1 peadirigent, 2 dirigenti ja 4 kontsertmeistrit; 35 balletiartisti, 1 balletijuht, 5 repetiitorit ja 2 balleti kontsertmeistrit. Teatrijuht: Toomas Peterson Peakunstnik: Maarja Meeru Hooaja koordinaator: Merle Nikkinen, nõunik: Eda Hinno (kuni 16.03.2017) Draamajuht: Tiit Palu Dramaturgid: Anu Tonts, Sven Karja Lavastajad: Ain Mäeots, Andes Noormets (kuni 30.06.2017) Näitlejad: Raivo Adlas, Maria Annus, Marika Barabanštšikova, Marian Heinat, Margus Jaanovits, Tanel Jonas (näitleja-lavastaja, näitlejate intendant), Merle Jääger, Hannes Kaljujärv, Linda Kolde, Karol Kuntsel, Riho Kütsar, Karl Laumets (al 1.08.2016) Jüri Lumiste, Andres Mähar, Piret Palu, Ragne Pekarev, Veiko

Porkanen, Reimo Sagor, Külliki Saldre, Priit Strandberg, Kärt Tammjärv, Jaanus Tepomees (al 1.08.2017), Aivar Tommingas Peadirigient: Paul Mägi Muusikaosakonna produtsent: Marika Petti Dirigendid: Taavi Kull, Martin Sildos Peakoormeister: Piret Talts Ooperikoori hääleseade õpetaja: Taisto Noor Orkestri kontsertmeister: Kadri Palu (end Sepalaan) (lapsehoolduspuhkusel al 1.06.2016), orkestri kontsertmeistri kt: Linda-Anette Verte (end Suss) (alates 23.08.2016) Kontsertmeistrid: Ele Sonn, Margus Riimaa, Made Sõlg (kuni 29.07.2017), Katrin Nuume, Piia Paemurru Ooperisolistid: Simo Breede, Märt Jakobson, Merle Jalakas, Pirjo Jonas, Valentina Kremen, Rasmus Kull, Karmen Puis, Jaan Willem Sibul, Reigo Tamm (kuni 6.10.2017) Ooperikoor: Rainer Aarsalu, Merle Aunpuu, Helen Hansberg, Kristiina Hovi, Kaja Ilmjärv, Elin Kaiv, Katrin Kapinus, Eve Kivisaar, Siiri Koodres, Endel Kroon, Alo Kurvits, Silja Lani, Milvi Luik, Matis Merilain, Edgar Mikkel, Artur Nagel, Helen Nõmm, Kristel Oja, Risto Orav, Elmar Pool, Aime Roosileht, Andres Ross, Ivar Saks, Uku-Markus Simmermann, Tarmo Teekivi, Oliver Timmusk, Liina Tordik, Ruudo Vaher, Marika Villemson, Anne Vilt, Luule Veziko, Inge Õunapuu Orkestri liikmed: Andri Annus, Lucia Sanchis Alfonso, Vlad Campean (al 3.01.2017), Juan Jose Restrepo Duarte, Aivar Eimra, Tiina Enniko, Susann-Elisabeth Eessaar, Elle Fuchs, Urmas Himma, Heimo Hodanjonok, Heli Ilumets, Marie Jaksman, Maimu Kaarde, Tõnu Kalm, Anna Kelder (TL peatatud al 12.09.2017), Margus Kits, Aivo Koddanipork, Rain Kotov, Kerstin Kullerikupp (al 3.10.2017), Sirli Laanesaar, Viljar Lang, Enno Lepnurm,

Maria Lepnurm, Kristiina Luik, Hanno-Mait Maadra, Niina Mets, Hannes Metssalu, Laura Miilius, Heili Mägi, Hille Niilisk-Rees, Svetlana Nukka, Kattrin Ojam, Triinu Raudver-Tamm, Merike Ots, Silja Peedo (al 10.10.2017), Marina Peleševa, Jan Pentšuk, Kersti Perandi (al 12.09.2017), Tõnu Pärtin, Aike Randmann, Olga Raudonen, Vitalij Regensperger, Kadri Rehema, Artur Reinpõld, Eveli Roosaar, Jaanus Roosileht, Priit Rusalepp (al 25.08.2017), Anna Samsonova, Rena Selliov, Jaanus Siniväli (TL peatunud al 12.09.2016), Marion Strandberg (al 25.08.2017), Denis Strelkov (kuni 11.09.2017), Marti Suvi, Lauri Sõõro, Tanel Tamm, Evelin Tammiku (TL peatunud al 1.10.2017), Kulvo Tamra, Richard Tamra (al 12.09.2017), Kait Tiitso, Kristi Timma, Žanna Toptši, Johanna Tuvi, Ilja Šarapov, Anna Šulitšenko, Margus Vahemets, Karl Vakker, Helena Valpeteris, Ilmar Varjun, Anne Vellomäe, Valdeko Vija, Linda Viller, Kai Visnapuu, Karina Vološina Balletijuht: Mare Tommingas Repetiitorid: Rita Dolgihh, Fabrice Maurice Gibert, Jelena Karpova, Jelena Kõlar (Pozniak), Rufina Noor Kontsertmeistrid: Andre Hinn, Olga Kadajane Balletiartistid: Brandon Bernard Alexander, Gerardo Olivares Avelar, Hayley Jean Blackburn, Amy Louise Bowring, Jacob Donald Casey (al 8.08.2017), Diego Cardelli (kuni 10.06.2017), Alain Eric Laurent Divoux, Alexander Germain Drew, Aleksandra Heidi Foyen, Anton Jakovlev, Darli Jakovleva, Karoli Jõelaid (al 22.08.2017), Maria Isabella Jacqueline Engel, Georgia Toni Giboin, Matthieu Marie Ferdinand Hervé, Walter Stuart Isaacson (al 8.08.2017), Matthew James Jordan, Aivar Kallaste, Julia Kaškovskaja, Giorgi Koridze (al 15.08.2017), Kersti Kuuse (kuni

331

10.06.2017), Benjamin Kyprianos, Tarasina Michelle Masi, Lawrence Cameron Massie, Merilin Mutli, Sayaka Nagahiro, Laura Denise Quin, Raminta Rudzionyte, Janek Savolainen, Archie Jack Murray Sladen, Mirell Sork, Silas Jonathan Stubbs, Janika Suurmets, Matteo Giulio Tonolo, Jack Marcus Killen Traylen, Gus Kyeema Upchurch, Emily May Ward, Yukiko Yanagi

UUSLAVASTUSED Lapsepõlvebänd Lastelaululavastus. Dramaturg, lavastaja ja kunstnik Andres Noormets, kostüümikunstnik Maarja Viiding, muusikajuht Ele Sonn, videokunstnik Taavi Varm, valguskunstnik Karmen Tellisaar, helikujundaja Veiko Vreimann, etenduse juht Meelis Hansing. Osades: Maria Annus – Maria. Linda Kolde – Linda. Ele Sonn – Ele. Aivar Tommingas – Aivar. Priit Strandberg – Priit. Tanel Jonas – Tanel. Jaanus Tepomees – Jaanus. Esietendus 18. veebruaril 2017 Vanemuise suures majas. Laineid murdes Vivian Nielseni draama. Taani keelest tõlkinud Eva Velsker. Lavastaja ja muusikaline kujundaja Tiit Palu, kunstnik Jaanus Laagriküll, valguskunstnik Margus Vaigur, etenduse juht Kaisa Riivald. Osades: Marian Heinat – Bess. Ivo Uukkivi – Jan. Katrin Pärn – Dodo. Margus Jaanovits – Dr Richardson. Piret Palu – Stella McNiell. Veiko Porkanen – Terry. Riho Kütsar – Pastor. Jüri Lumiste – William. Reimo Sagor – Jack. Karl Laumets – Poiss. Esietendus 4. märtsil 2017 Sadamateatris.

332

Crossroads. Step Into the Light Nüüdistantsulavastuste esietendus oli 18. märtsil 2017 Vanemuise väikeses majas. Crossroads Lavastaja ja koreograaf Russell Adamson (Suurbritannia), kunstnik Mare Tommingas, valguskunstnik Imbi Mälk, repetiitor Jelena Karpova, etenduse juht Heli Anni. Osades: Alain Divoux, Gus Kyeema Upchurch – BJ. Alexander Germain Drew – Noormees, Coldi. Jack Traylen – Noormees. Silas Stubbs, Brandon Alexander – Coldi. Maria Engel, Tarasina Masi – Silvia. Teistes osades: Sayaka Nagahiro, Mirell Sork, Gerardo Olivares Avelar, Matthew Jordan, Raminta Rudzionyte, Archie Sladen, Benjamin Kyprianos, Emily May Ward, Yukiko Yanagi, Laura Quin ja Georgia Giboin. Step into the Light Stepptantsulavastus Benjamin Kyprianose ja Lawrence Massie muusikale. Lavastaja-koreograaf, lava- ja kostüümikujundaja Matthew Jordan, valguskunstnikud Imbi Mälk ja Matthew Jordan, live-muusika autorid ja muusikud Benjamin Kyprianos (kitarr), Lawrence Massie (löökpillid), repetiitor Jelena Karpova, etenduse juht Heli Anni. Osades: Alain Divoux, Alexander Germain Drew, Maria Engel, Tarasina Masi, Silas Stubbs, Gus Kyeema Upchurch, Sayaka Nagahiro, Mirell Sork, Jack Traylen, Gerardo Olivares Avelar, Matthew Jordan, Raminta Rudzionyte, Brandon Alexander, Archie Sladen, Benjamin Kyprianos, Emily May Ward, Yukiko Yanagi, Laura Quin ja Georgia Giboin.

Tulleminek Märt-Matis Lille ooper. Libreto autor Jan Kaus, muusikajuht ja dirigent Paul Mägi, lavastaja Taago Tubin, kunstnik Liisa Soolepp, valguskunstnik Margus Vaigur, elektroonika Tammo Sumera, koreograaf ja videokunstnik Janek Savolainen, dirigent Taavi Kull, kontsertmeistrid Katrin Nuume, Margus Riimaa ja Piia Paemurru, koormeister Piret Talts, produtsent Marika Petti, etenduse juht Ülle Tinn. Osades: Reigo Tamm,Tamar Nugis, Rasmus Kull, Simo Breede, Karl Edgar Tammi ja Jaanus Tepomees – Nekrutid. Jaan Willem Sibul – Rooduülem. Märt Jakobson – Ülemjuhataja. Pirjo Jonas, Maria Listra, Sigrid Mutso, Annaliisa Pillak, Karmen Puis – Naised; Oraaklid. Kadi Jürgens (EMTA) – Andromache. Kärt Tammjärv – Tüdruk. Vanemuise ooperikoor ja sümfooniaorkester, pianist Märt-Matis Lill. Esietendus 22. aprillil 2017 Sadamateatris. Vaim masinas. G. F. Parrot Meelis Friedenthali draama. Lavastaja Tiit Palu, kunstnik Maarja Meeru, valguskunstnik Kaspar Aus, videokunstnik Janek Savolainen, etenduse juht Siim Sareal. Osades: Merle Jääger – Georg Friedrich Parrot. Siim Sareal – Laip. Heiki Palm – tšellomängija. Esietendus 5. mail 2017 TÜ ajaloomuuseumi vanas anatoomikumis. Ninasarvik Tantsulavastus Eugène Ionesco samanimelise näidendi ainetel. Koreograaf ja lavastaja Mai Murdmaa, muusika autor Rainer Jancis, kostüümi- ja videoinstallatsiooni autor Kaspar Jancis, videokunstnik Andrea Guizar, valguskunstnik Tõnu Eimra, lavastaja assistent ja repetiitor Rita Dolgihh, etenduse juht Meelis Hansing.

Osades: Matthieu Quincy – Bérenger. Emily May Ward – Daisy. Endro Roosimäe – Jean. Amy Bowring – Proua Liblikas. Matteo Giulio Tonolo – Hr Liblikas. Diego Cardelli – Hr Archie Sladen – Hr Kersti Kuuse – Pr Anton Jakovlev – Politseinik. Rainer Jancis – live-muusik. Esietendus 13. mail 2017 Eesti Rahva Muuseumi teatrisaalis. Hedda Gabler Henrik Ibseni draamast Brian Frieli töötluses. Inglise keelest tõlkinud Krista Kaer. Lavastaja Mehis Pihla, kunstnik ja valguskunstnik Kristjan Suits, kostüümikunstnik Pille Jänes, muusikaline kujundaja Lauri Kaldoja, etenduse juhid Heli Anni, Siim Sareal. Osades: Piret Laurimaa – Hedda Gabler. Karol Kuntsel – Jorgen Tesman. Margus Prangel – Eilert Lovborg. Külliki Saldre – Juliana Tesman. Maria Annus – Thea Elvsted. Jüri Lumiste – Assessor Brack. Ene Järvis – Berte. Esietendus 13. mail 2017 Vanemuise väikeses majas. AK-47 Monolavastus. Autor ja lavastaja Reimo Sagor, dramaturg Deivi Tuppits, helikujundaja Indrek Asukül, kunstnik Maarja Meeru. Osas: Reimo Sagor. Esietendus 29. mail 2017 Vanemuise väikese maja proovisaalis. Roosi nimi Umberto Eco teose dramatiseering. Itaalia keelest tõlkinud Merike Pau. Dramatiseerija ja lavastaja Tanel Jonas, muusika autor Priit Strandberg, kunstnik Kristjan Suits, valguskunstnik Andres Sarv, koormeister Piret Talts, liikumisjuht Marika Aidla, produtsent Marika Goldman, etenduse juht Kaisa Riivald.

333

Osades: Andres Mähar – William Baskerville. Karl Laumets – Melki Adso. Leino Rei – Abt. Jaan Rekkor – Burgose Jorge. Priit Strandberg – Bernardo Gui. Jaanus Tepomees – Uppsala Benno. Linda Kolde – Tüdruk. Riho Kütsar – Varagine Remigo. Veiko Porkanen – Salvatore. Artur Nagel – Hildesheimi Malachia. Rasmus Kull – Arundeli Berengar. Karmo Nigula – St Emmerano Severinus. Raivo Adlas – Allinardo. Ardo Ran Varres – Casale Ubertino. Alo Kurvits – Salvemeci Venantius. Matis Merilain – Otranto Adelmo. Oliver Timmusk – Noor munk. Tarmo Teekivi, Rainer Aarsalu, Edgar Mikkel, Mart Lilleleht, Risto Orav, Ruudo Vaher, Endel Kroon, Uku-Markus Simmermann, Herki Laanemets, Ivar Saks, Elmar Pool ja Andres Ross – koor. Esietendus 13. juulil 2017 TÜ muuseumi toomkiriku varemetes. Naksitrallid Tantsulavastus lastele Eno Raua raamatu põhjal. Libreto autor Katrin Pärn, koreograaf Janek Savolainen, lavastajad ja kunstnikud Katrin Pärn ja Janek Savolainen, videokunstnikud Janek Savolainen ja Argo Valdmaa, valguskujundaja Tõnis Järs, repetiitor Rufina Noor, etenduse juht Siim Sareal. Osades: Silas Stubbs – Kingpool. Benjamin Kyprianos – Muhv. Anton Jakovlev – Sammalhabe. Merilin Mutli, Julia Kaškovskaja, Janika Suurmets, Aivar Kallaste, Gerardo Olivares Avelar ja Gus Kyeema Upchurch – erinevad rollid. Esietendus 2. septembril 2017 Sadamateatris. Sajandi lugu: Rännakud. Maarjamaa laulud Sõna- ja tantsulavastus. Teksti autor ja lavastaja Tiit Palu, lavastusdramaturg Deivi Tuppits, muusika autor Kara-Lis Coverdale, koreograaf Ruslan Stepanov, kunstnik Silver Vahtre, kostüümikunstnik Mare Tommingas,

334

videokunstnikud Carmen Seljamaa ja Margus Vaigur, helikujundaja Feliks Kütt. EV 100 teatrisarja „Sajandi lugu“ raames valminud lavastus, koos lavastusprojekti partneri Sõltumatu Tantsu Lavaga avati ühine veebiplatvorm Rändomoonium, autor ja kujundaja Martin Rästa, programmeerija Martin Verrev. Osades: Külliki Saldre – Ema. Jaanus Tepomees – Poeg. Marika Barabanštšikova – Naine, kes igatseb armastust. Tiit Palu – Mees, kes on otsustanud vaikida. Piret Palu – Naine, kes kannab endas pilti. Margus Jaanovits – Mees, kes tunneb liiga hästi neid sõnu. Merle Jääger – Saja-aastane naine. Reimo Sagor – Mees, kes pole kaotanud usku jumalasse. Tantsijad: Yukiko Yanagi, Maria Engel, Tarasina Masi, Sayaka Nagahiro, Mirell Sork, Endro Roosimäe, Alain Divoux, Matteo Giulio Tonolo, Archie Sladen, Brandon Alexander, Walter Isaacson. Esietendus 29. septembril 2017 Vanemuise väikeses majas. Teineteiseta David Hare’ draama. Inglise keelest tõlkinud Kalle Hein. Lavastaja Jüri Lumiste, muusika autorid Ann Kuut ja Ervin Trofimov, kunstnik Pille Jänes, videokunstnik Gabriela Liivamägi, valguskunstnik Tõnu Eimra, etenduse juht Siim Sareal. Osades: Maria Annus – Kyra Hollis. Tõnu Oja – Tom Sergeant. Karl Laumets – Edward Sergeant. Esietendus 7. oktoobril 2017 Sadamateatris. Beatrice Siret Campbelli draama. Lavastaja Ain Mäeots, muusika autor ja helikujundaja Ardo Ran Varres, kunstnik Maarja Meeru, videokunstnik ja visuaal-elektrooniliste lahenduste autor Emer Värk, valguskunstnik Meelis Lusmägi, liikumisjuht Britt Kõrsmaa, lavastaja assistent Katarina Tomps, lavastuse

assistent Kristin Saar, etenduse juht Kaisa Riivald, produtsent Anu Tonts. Osades: Priit Strandberg – Tom. Marian Heinat – Kristi. Karol Kuntsel – Theodor. Kärt Tammjärv – Naine; Kristi. Linda Kolde – Laura. Veiko Porkanen – Yock. Liina Tennosaar – Tamara. Kaisa Riivald – Medõde. Silver Kaljula – Mängujuht; Pixie. Nora Ann Lunge, Elise Mustkivi – Roosi. Esietendus 21. oktoobril 2017 Vanemuise suures majas. Guugelmuugelpunktkomm Tauno Aintsi ooper lastele. Libreto autorid Rein Pakk, Aapo Ilves ja Tauno Aints, laulusõnad Aapo Ilves, muusikajuht ja dirigent Taavi Kull, lavastaja Marko Matvere, kunstnik Rosita Raud, valguskujundajad Imbi Mälk ja Andres Sarv, koreograaf Marika Aidla, kontsertmeistrid Katrin Nuume ja Margus Riimaa, kontsertmeister Piia Paemurru, etenduse juht Ülle Tinn. O sades: Pirjo Jonas või Kadri-Liis Kukk – Juta. Simo Breede või Jaan Willem Sibul – Isa; Must. Reigo Tamm või Oliver Timmusk – Vanaema. Märt Jakobson või Raiko Raalik – Merisiga Possu. Karmen Puis või Arete Teemets – Valge. Merle Jalakas või Sigrid Mutso – Sinine. Milvi Luik, Merle Aunpuu, Kaja Ilmjärv, Luule Veziko, Elin Kaiv, Marika Villemson, Inge Õunapuu, Aime Roosileht, Kristel Oja, Kristiina Hovi, Ivar Saks, Tarmo Teekivi, Rainer Aarsalu, Edgar Mikkel, Elmar Pool, Alo Kurvits, Andres Ross ja Uku-Markus Simmermann – Värvipliiatsid. Vanemuise sümfooniaorkester. Esietendus 28. oktoobril 2017 Vanemuise väikeses majas. Hüljatud Claude-Michel Schönbergi muusikal Victor Hugo romaani põhjal. Libreto autorid Alain Boublil ja Jean-Marc Natel, täiendanud James

Fenton, Trevor Nunn ja John Caird, laulusõnade autor Herbert Kretzmer, prantsuse keelest tõlkinud Kirke Kangro, Villu Kangur, Tõnu Oja ja Leelo Tungal. Orkestratsioonide autor John Cameron, uuendanud Christopher Jahnke, Stephen Metcalfe ja Stephen Brooker. Lavastaja Samuel Harjanne (Soome), muusikajuht Martin Sildos, dirigent Taavi Kull, kunstnik Karmo Mende, koreograaf Gunilla Olsson (Rootsi), valguskunstnik Petri Tuhkanen (Soome), helirežissöör Toomas Paidra, koreograaf Gunilla Olsson, repetiitor Rita Dolgihh, kontsertmeistrid ja laste ettevalmistajad Ele Sonn ja Katrin Nuume, koormeister Piret Talts, inspitsient Meelis Hansing, lavastaja kunstiline assistent Birgit Landberg, produtsent Marika Goldman. O sades: Mikk Saar, Koit Toome – Jean Valejan. Marko Matvere, Tamar Nugis – Javert. Ele Millistfer, Nele-Liis Vaiksoo – Fantine. Maria Listra, Elizabeth Paavel – Cosette. Kaarel Targo – Marius. Kärt Anton, Hedi Maaroos – Éponine. Rasmus Kull, Imre Õunapuu – Enjolras; Bamatabois. Helen Hansberg, Kaire Vilgats – Madame Thénardier. Hannes Kaljujärv, Lauri Liiv – Monsieur Thénardier. Hannes Hanimägi, Mairo Libba – Gavroche. Reneli Husu, Sofija Selivanova – Väike Éponine. Loore All, Katrin Kalma – Väike Cosette. German Javier Gholami – Piiskop; Courfeyrac. Rolf Roosalu – Combeferre. Norman Salumäe – Feuilly. Mihkel Tikerpalu – Grantaire. Egon Laanesoo – Jean Prouvaire. Alo Kurvits – Mayor Domo, kupeldaja. Artur Nagel – Vale Valejan, Claquesous. Matis Merilain – Joly. Oliver Timmusk – Lesgle. Rainer Aarsalu – Flauchelevent. Ruudo Vaher – Montparnasse, tudeng. Bänd (Jürmo Eespere ja Andrus Rannaääre – klahvpillid, Alari Piispea – basskitarr), Vanemuise ooperikoor ja sümfooniaorkester. Esietendus 25. novembril 2017 Vanemuise suures majas.

335

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

Aida Aino ja Haldjas AK-47 Arkaadia Beatrice Carmen Crossroads. Step Into the Light Don Juan Guugelmuugelpunktkomm Hea põhjatuule vastu Head tüdrukud lähevad taevasse Hedda Gabler Hüljatud Inetu pardipoeg Jevgeni Onegin Julie ja tähed Klaver Laineid murdes Lapsepõlvebänd Lotte Unenäomaailmas Lucia di Lammermoor Lumekuninganna Mamma Mia Meie oma tõde, meie oma õigus Meister ja Margarita Minu järel, seltsimees! Mozart ja Salieri. Teatridirektor Naksitrallid Ninasarvik Nukitsamees Onegin Ooperifantoom Othello Paanika Perekond Linden Pettson ja Findus Pildilt kukkujad Punamütsike Põlenud mägi Rehepapp

336

ESIETENDUS

20.05.2015 2.11.2016 29.05.2017 13.02.2016 21.10.2017 22.04.2015 18.03.2017 26.10.2016 28.10.2017 27.09.2013 5.09.2015 13.05.2017 25.11.2017 19.09.2015 6.04.2013 10.08.2016 30.01.2016 4.03.2017 18.02.2017 28.11.2015 2.04.2016 12.03.2016 26.11.2016 19.02.2015 7.03.2015 9.11.2013 12.11.2016 2.09.2017 13.05.2017 6.03.2010 10.11.2007 4.10.2014 7.05.2016 6.03.2010 1.10.2016 7.09.2012 21.11.2015 15.11.2014 24.09.2016 18.10.2013

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

muusikalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus muusikalavastus tantsulavastus tantsulavastus muusikalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus muusikalavastus tantsulavastus muusikalavastus sõnalavastus tantsulavastus sõnalavastus mitmeliigilavastus muusikalavastus muusikalavastus tantsulavastus muusikalavastus sõnalavastus mitmeliigilavastus sõnalavastus muusikalavastus tantsulavastus tantsulavastus muusikalavastus tantsulavastus muusikalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus muusikalavastus

täisk v.lapsed täisk täisk täisk täisk täisk täisk lapsed täisk täisk täisk täisk lapsed täisk täisk täisk täisk lapsed lapsed täisk lapsed täisk täisk täisk täisk täisk lapsed täisk lapsed täisk täisk täisk täisk täisk v.lapsed täisk v.lapsed täisk täisk

ETENDUSED

KÜLASTUSED

7 17 5 11 4 3 14 8 9 7 7 15 11 15 1 5 13 24 11 17 3 6 26 12 8 8 3 17 7 2 2 12 10 2 11 21 14 11 13 5

5 866 1 218 201 3 766 2 058 1 898 3 874 3 212 4 184 1 734 1 069 4 749 11 137 2 115 407 949 1 238 3 480 5 210 9 329 1 178 2 394 23 893 1 919 2 772 3 563 576 2 575 593 766 509 10 030 2 444 402 2 722 2 058 1 736 912 1 280 1 413

Reigi õpetaja Roosi nimi Rännakud. Maarjamaa laulud Suluseis Sööbik ja Pisik Teineteiseta Tulleminek Vaim masinas. G. F. Parrot Õhtu Kálmániga Öörändurid Üks mees, kaks bossi Üritus

4.04.2014 13.07.2017 29.09.2017 25.11.2016 7.02.2015 7.10.2017 22.04.2017 5.05.2017 7.11.2015 20.02.2016 31.10.2015 28.09.2015

muusikalavastus sõnalavastus mitmeliigilavastus sõnalavastus muusikalavastus sõnalavastus muusikalavastus sõnalavastus muusikalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus

täisk täisk täisk täisk lapsed täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk

2 10 7 12 19 8 6 15 5 14 4 4

370 4 262 1 586 1 508 2 006 1 261 930 1 560 1 484 3 245 1 684 825

Väljaspool lavastuste statsionaare anti 6,2% etendustest, sh 4 etendust ooperiga „Aida“ Shanghai Opera House’is Hiinas ja tantsulavastusega „Crossroads. Step Into the Light“ Cēsise kontserdimajas Lätis ning Kaunase Riiklikus Muusikateatris Leedus. 2017

uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused keskmine pilet

SÕNA-

MUUSIKA-

TANTSU-

MITMELIIGI-

LAVASTUSED

7 25 264 50 605 10,5

3 16 131 75 467 18,2

3 8 82 16 510 9,1

2 3 26 9 568 9

2012. aastal kinnitati maja renoveerimise projekteerijaks inseneribüroo Wibbeke & Penders Berliinist, lavatehnika vahetuse hanke võitis Show Theatre Equipment Trekwerk BV Hollandist ning heli-, valgus-, video- ja kommunikatsioonitehnika hanke Amptown System Company Saksamaalt. Lepingute allkirjastamine ja ehitustegevuse ettevalmistus algas 2015. aasta sügisel. Teatrimaja oli ehitustegevuseks suletud 2016. ja 2017. aasta maist septembrini. Vanemuise teatri lavatehnika ja publikuala renoveerimine läks maksma 12 miljonit eurot, millele lisandus käibemaks. Remonti finantseeris täies ulatuses Eesti riik.

KOKKU

15 52 503 152 150 14

2017. aastal uuenes kõik, mis jäi lavapinnast allapoole: vahetati pöördlava koos tõstukite ja vajukitega, sellele valati uus alus, uuendati orkestri tõstukid, heli-, video- ja kommunikatsioonisüsteemid. 2017. aastal värskendati ka suure maja publikuala, mida polnud põhjalikult remonditud 1967. aasta avamisest. Aasta lõpus valmis nii teatri suures kui väikeses majas personaalsete tiitrite süsteem, kus tiitreid kuvatakse lisaks lava kohal asuvale tabloole täiendavalt ka vaataja käes olevasse nutiseadmesse, lisaks inglise ja soome keelele saab valida ka venekeelsed tiitrid.

337

KORRALDATUD SÜNDMUSED Vanemuise Tantsu- ja Balletikool osales 7.–12. juunini 2017 Peterburis toimunud rahvusvahelisel klassikalise tantsu festivalil „Ballet Beautiful Art“. Doris Keernik ja Jette Pruulmann võistlesid 11.–13. aastaste vanusekategoorias duetiga ning saavutasid esikoha ja Kristallvarvaskinga karika. Lisaks võistlustele toimusid klassikalise tantsu metoodika õpetamise meistriklassid, millest võtsid osa Vanemuise Tantsu- ja Balletikooli õpetajad Rita Dolgihh, Jelena Karpova ja Jelena Poznjak-Kõlar. Vanemuise ooperikoor osales Hiinas Shanghai ooperiteatri lavastuse „Aida“ prooviprotsessis ja kolmel etendusel 26. augustist kuni 17. septembrini Shanghai Opera House’i laval. Vanemuise suure maja ametlik avamine toimus 28. septembril, publikule avati uksed 30. septembril avaetenduse, lavaekskursioonide ja kunstinäituse avamisega. Projekti „EV100: Sajandi lugu“ raames oli Vanemuise partneriks Sõltumatu Tantsu Lava, valmis kaks lavastust. Koostööprojekti ühendas avatud veebiplatvorm Rändomoonium, mis sidus lavastusi ühises teekonnas keele ja kodumaa mõtteruumis. 2. septembrist 14. novembrini oli Vanemuise teatri väikeses majas TÜ Viljandi kultuuriakadeemia teatrikunsti visuaaltehnoloogia kõikide erialade üliõpilaste tööde näitus. Näituse kujundaja on TÜ Viljandi kultuuriakadeemia õppejõud Kersti Rattus. 6. oktoobril toimus Vanemuise väikeses majas infopäev 450 õpetajale. Tutvustati hooaja

338

lastele ja noortele suunatud uuslavastusi, noortetöö programme ja teatritunde ning 2018. aasta kevadel toimuvat hariduskonverentsi „Igavene teater!?“ 29. oktoobril 2017 toimus Vanemuise väikese maja ovaalsaalis Ao Peebu juubelisünnipäev meenutusõhtuga ja Ao Peebu mälestustel põhineva Risto Lauri raamatu „Viirastused Aovalgel“ esitlus. 25. novembril esitleti muusikalihittide plaati „Memory Gold“, kuhu on koondatud 14 hooaja kuldseimad hitid teatri muusikalidest, esitajateks on Vaiko Eplik, Liisi Koikson, Koit Toome, Hanna-Liina Võsa, Tanja Mihhailova-Saar, Gerli Padar, Hannes Kaljujärv, Lauri Liiv ja Nele-Liis Vaiksoo, taustalauljateks Siiri Koodres, Katrin Kapinus, Oliver Timmusk ja Risto Orav. Lood on salvestatud koos Vanemuise Sümfooniaorkestri ja bändiga Erki Pehki juhatusel. Detsembris tähistati Vanemuise suure maja 50. sünnipäeva. Advendikontsert Hooaja avakontsert Hooaja lõppkontsert Suvekontsert Memory Ooperigala Klassikagala Symphony Meets Jazz Koolipäev teatris Ärkame taas Suure maja avaüritus Aastalõpuball Võtame hetke Väliskülalised etendused, külastused 2017 KOKKU

kontsert kontsert kontsert kontsert kontsert kontsert kontsert kontsert hariduslik sari hariduslik sari muu muu ürituste sari etendus

1 3 3 1 7 1 1 3 3 1 2 1 3 7 37 503 540

600 1 366 1 089 5 700 4 655 676 513 1 383 298 211 1 600 2 050 124 2 887 23 152 152 150 175 302

MAJANDUSTEGEVUS muud tulud ja laekumised 688054 4%

piletitulu 2 136 741 13%

tööjõukulud 6 798 774 40%

muud kulud 7 835 080 46% otseinvesteering 7 880 768 46%

toetused 6 240 668 37% halduskulud 549 387 3%

TULUD

VENE TEATER

www.veneteater.ee Eesti Riiklik Vene Draamateater avati Tallinnas 15. detsembril 1948 ja on seniajani ainuke venekeelne professionaalne teater Eestis. Teatrile panid aluse Moskva vanima teatriinstituudi (praegune Vene Teatrikunsti Akadeemia) vilistlased. Repertuaaris on olnud kaasaegset Vene ja välisdramaturgiat, Vene ja maailmaklassikat, Eesti näitekirjandust, lastelavastusi. SA Vene Teater tegutseb riigi osalusega sihtasutusena. STATSIONAARID Suur saal Väike saal Kaminasaal Red Box

KOOSSEIS Teatrijuht: Tõnu Lensment

ISTEKOHTI 621 90 40 36

majanduskulud 1 898 456 11% KULUD

Kunstiline juht: Igor Lõssov (kuni 5.09.2017), assistent: Aleksandra Andrejuk Peakunstnik: Isabella Lõssova (kuni 5.09.2017) Kunstnik: Diana Yanson Liikumisjuht: Olga Privis Muusikajuht: Aleksandr Žedeljov Dramaturg: Jelena Skulskaja Näitlejad: Ljubov Agapova, Ksenia Agarkova, Ivan Aleksejev, Vladimir Antipp, Natalja Dõmtšenko, Sergei Furmanjuk, Artjom Garejev, Lidia Golovataja, Aleksandr Ivaškevitš, Jelena Jakovleva, Tatjana Jegoruškina, Alina Karmazina, Dmitri Kordas, Jekaterina Kordas, Dmitri Kosjakov, Tatjana Kosmõnina, Aleksandr Kutšmezov, Marina Malova, Tatjana Manevskaja, Viktor Marvin, Natalia Murina, Ilja Nartov, Aleksandr Okunev, Maria Pavlova (kuni 4.07.2017), Igor Rogatšov, Larissa Savankova, Anna Sergejeva, Leonid Ševtsov, Liilia Šinkarjova, Jelena Tarassenko, Anastassia Tsubina, Sergei Tšerkassov, Daniil Zandberg, Aleksandr Žilenko, Juri Žilin

339

UUSLAVASTUSED Kuritöö ja karistus Fjodor Dostojevski teose dramatiseering. Dramatiseerija ja lavastaja Igor Lõssov, kunstnik Isabella Kozinskaja, valguskunstnik Anton Andrejuk. Osades: Julia Zozulja, Jaanika Arum – Sonja Marmeladova. Aleksandr Okunev – Svidrigailov. Sergei Tšerkassov – Marmeladov. Viktor Marvin – Raskolnikov. Natalia Murina – Avdotja Romanovna. Jelena Tarassenko – Amalia Ivanovna. Dmitri Kosjakov – Porfiri Petrovitš. Jelena Jakovleva – Pulheria Raskolnikova. Liilia Šinkarjova – Aljona Ivanovna. Anna Sergejeva – Katerina Ivanovna. Jekaterina Jegorova – Lizaveta. Esietendus 20. jaanuaril 2017 väikeses saalis. Gagarini tee Gregory Burke’i teose dramatiseering. Saksa keelest vene keelde tõlkinud Tatjana Oskolkova. Lavastaja Pavel Pronin, kunstnik MariLiis Bunder (Eesti Kunstiakadeemia stsenograafia tudeng). Lavastus etendus projekti Old Future Theatre (O.F.T) raames. O sades: Katrin Sutt* – Tanja. Eduard Tee* – Vasjok. Ivan Aleksejev – Anatoli. Dan Jersov* – Serõi. * TÜ Viljandi kultuuriakadeemia tudengid Esietendus 1. veebruaril 2017 Red Boxis. Preili Julie August Strindbergi draama. Rootsi keelest vene keelde tõlkinud Jelena Suritš. Lavastaja Anton Kiselius, kunstnik Olga Galitskaja. Lavastus etendus projekti Old Future Theatre (O.F.T) raames. Osades: Anastassia Tsubina – Preili Julie. Alina Karmazina – Kristin. Aleksandr Domovoi – Jean. Esietendus 8. veebruaril 2017 väikeseses saalis.

340

Anna käsk, füürer! Brigitte Schweigeri draama. Saksa keelest vene keelde tõlkija ja lavastaja Vitali Kogut, kunstnik Krete Tarkmees (Eesti Kunstiakadeemia stsenograafiatudeng). Lavastus etendus projekti Old Future Theatre (O.F.T) raames. Osades: Dajana Zagorskaja, Karin Lamson, Jekaterina Burdjugova. Esietendus 5. märtsil 2017 väikses saalis. Sonimine kahele Eugène Ionesco draama. Prantsuse keelest vene keelde tõlkinud Jekaterina Djušen. Lavastaja Artjom Garejev, kunstnik Rosita Raud, valguskunstnik Anton Andrejuk, muusikaline kujundaja Aleksandr Žedeljov, koreograaf Olga Privis, inspitsient Larissa Tšerkassova. Osades: Natalja Dõmtšenko – Temake. Ilja Nartov – Tema. Jekaternia Kordas – Naabrinna. Aleksandr Kutšmezov – Naaber. Ivan Aleksejev, Dmitri Kordas, Viktor Marvin ja Sergei Furmanjuk – Sõdurid. Esietendus 17. märtsil 2017 väikeses saalis. Valentinipäev Ivan Võrõpajevi draama. Lavastaja Peeter Raudsepp, kunstnik Silver Vahtre, valguskunstnik Anton Andrejuk, videokunstnik Alyona Movko. Osades: Tatjana Manevskaja – Valentina. Ljubov Agapova – Katja, 60aastane. Alina Karmazina – Katja, 35–40aastane. Anastassia Tsubina – Katja, 18–20aastane. Igor Rogatšov – Valentin, 35–40aastane. Aleksandr Žilenko – Valentin, 18–20aastane. Esietendus 28. aprillil 2017 suures saalis. IDEM Audiovisuaalne performance. Teksti autor, lavastaja ja kunstnik Artjom Garejev, muusika

autor ja produtsent Aleksandr Žedeljov, dramaturg Tatjana Kosmõnina, visuaalkunstnikud Alyona Movko ja Sergei Dragunov, valguskujundaja Denis Bretško, lavastaja abi Anton Kiseljus, produtsent Ksenia Kuzmina, operaator ja videomonteerija Nikolai Alhazov, tehnilised juhid Aleksandr Potužni, Maksim Kiseljus ja Dmitri Mjatšin, helikujundaja Katrin Kvade. Audiokinetica lavastus koostöös Vene Teatri ja Vaba Lavaga. Osades: Kristo Viiding, Jekaterina Kordas, Tatjana Kosmõnina, Sergei Furmanjuk, Kristiina-Hortensia Port, Igor Rogatšjov ja Natalja Dõmtšenko. InPulse String Quarteti muusikud: Egert Leinsaar (viiul), Valeria Rjumina (viiul), Karin Sarv (alt, vioola) ja Theodor Sink (tšello). Esietendus 12. mail 2017 Vaba Lava suures saalis. Giulia Farnese Lion Feuchtwangeri draama. Saksa keelest vene keelde tõlkinud Daniil Gorfinkel. Lavastaja Igor Lõssov, kunstnik Isabella Kozinskaja, valguskunstnik Anton Andrejuk. Osades: Dmitri Kosjakov – Ippolito d’Este, kardinal. Daniil Zandberg – Benvenuto. Natalia Murina – Lavinia, Benvenuto naine. Aleksandr Žilenko – Sandro Molza. Jelena Tarassenko – Donna Nicola. Vladimir Antipp – Messer Isaak. Sergei Tšerkassov – Kloostri rajaja. Ivan Aleksejev – Esimene kunstiarmastaja. Viktor Marvin – Teine kunstiarmastaja. Anna Sergejeva – Giulia Farnese, paavst Aleksander VI armuke. Alina Karmazina – Vannozza, tütarlaps. Anastassia Tsubina – Quattrocento hääl. Esietendus 8. septembril 2017 suures saalis. Häda mõistuse pärast Komöödia Aleksandr Gribojedovi elu ja teoste motiividel. Kompositsiooni autor ja

lavastaja Stepan Pektejev, kunstnik Andrei Barmenkov, valguskunstnik Anton Andrejuk, koreograaf Olga Privis, muusikaline kujundaja Aleksandr Žedeljov, lavastaja abi Larissa Tšerkassova. Osades: Aleksandr Kutšmezov – Tšatski. Aleksandr Okunev – Famussov. Alina Karmazina – Sofia. Anastassia Tsubina, Katrin Sutt – Liisa. Artjom Garejev – Moltšalin. Juri Žilin, Aleksandr Domovoi – Skalozub. Liilia Šinkarjova – Tugouhhovskaja. Jelena Jakovleva – Hrjumina. Liidia Golovataja – Hlestova. Jekaterina Kordas – Natalja Goritš. Vladimir Antipp – Zagoretski. Daniil Zandberg – H.N. Eduard Tee – H. D. Ilja Nartov – Autor. Esietendus 27. oktoobril 2017 suures saalis. Impostrix sündroom Kolm monoloogi William Shakespeare’i, Lev Tolstoi, Bernard Shaw’ ja Jean Anouilh’ teoste ainetel. Lavakava autor ja lavastaja Tatjana Kosmõnina, kunstnik Jekaterina Sedova, valguskunstnik Anton Andrejuk, kostüümikunstnik Svetlana Agurejeva, muusikaline kujundaja Katrin Kvade, koreograaf Olga Privis, videokunstnik Nadja Grintš. Osades: Natalja Murina – Hamlet. Anna Sergejeva – Jeanne d’Arc. Jekaterina Kordas – Anna Karenina. Dmitri Kosjakov – teistes osades. Esietendus 2. detsembril 2017 väikeses saalis. Jõulupuude planeet Gianni Rodari lasteraamatu dramatiseering. Dramatiseerija ja lavastaja Natalja Indeikina, kunstnik Irina Zaitseva, kunstniku assistent Liza Mitrofanova, valguskunstnik Anton Andrejuk, koreograaf Olga Privis, helilooja Vladimir Baskin, muusikaline kujundaja Aleksandr Žedeljov. Osades: Aleksandr Žilenko – Robot-

341

majapidaja. Aleksandr Domovoi – Kosmoselaeva tüürimees; Kosmodroomi robot-tööline; Koer-ülikoer. Anna Markova – Robot-aunimede müüja; Robot-direktor. Dmitri Kordas – Robot-kelner; Robot-mänguasjade müüja; Lõbus minister. Katrin Sutt – Mario Milani. Natalja Dõmtšenko – Marco. Sergei

Tšerkassov – Mario vanaisa; Teadlane “Lõhu, mida tahad“ lossist; Valitsusjuht. Sergei Furmanjuk – Tähtis minister; Robot-kelner; Robot-kaabude müüja. Vladimir Antipp – Kosmoselaeva kapten; Kapriisne minister. Dan Jersov – Koer-ülikoer. Esietendus 8. detsembril 2017 suures saalis.

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

Alasti kuningas Anna käsk, füürer! Florence Gagarini tee Giulia Farnese Häda mõistuse pärast IDEM Illusioonid Impostrix sündroom Jõulupuude planeet Kirsiaed Kosmonautika päev Kuningas Rästahabe Kuritöö ja karistus Külm süda Ma ootan sind, kallis! Madu-naine Muinasjutt tsaar Saltaanist Mängime teatrit Mängurid Naisevõtt Poiss, kes ei kartnud midagi Preili Julie Rumal hiireke 2 Siilimuinasjutt Sonimine kahele Zoika korter Teisest silmapilgust Tähtis on olla tõsine Vaenlane Valentinipäev

342

ESIETENDUS

5.09.2015 5.03.2017 29.10.2016 1.02.2017 8.09.2017 27.10.2017 12.05.2017 5.10.2013 2.12.2017 8.12.2017 24.04.2015 8.09.2012 19.12.2006 20.01.2017 1.09.2016 30.11.2016 3.09.2016 9.12.2016 2.02.2014 2.03.2012 22.11.2014 18.09.2014 8.02.2017 17.12.2016 10.02.2012 17.03.2017 24.03.2016 27.04.2016 6.05.2016 24.03.2015 28.04.2017

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM ETENDUSED

sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus mitmeliigilavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus

teism noored teism noored täisk täisk täisk täisk täisk lapsed täisk täisk lapsed täisk lapsed täisk täisk lapsed lapsed täisk täisk lapsed täisk lapsed v.lapsed täisk täisk täisk täisk täisk täisk

3 6 8 8 18 15 7

KÜLASTUSED

464 188 342 272 2 323 2 036 1 251 vt Tartu Uus Teater 2 168 16 6 363 5 1 196 8 423 6 218 21 1 680 10 643 3 120 7 1 136 6 2 459 3 60 5 878 7 1 805 13 684 8 406 4 246 9 701 22 1 245 10 2 545 7 490 8 2 241 24 1 684 11 1 846

Veenus karusnahas Viimane korrus Viimane ohver Viis õhtut Öö Evale

27.11.2016 4.11.2016 20.11.2015 24.11.2011 22.04.2016

sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus

täisk täisk täisk täisk täisk

3 16 5 8 7

210 7 257 704 553 480

Kõik etendused anti lavastuste statsionaarides.

Repertuaari koondnäitajad 2017

uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused keskmine pilet

SÕNALAVASTUSED

MITMELIIGILAVASTUS

KOKKU

10 35 312 44 066 9,6

1 1 7 1 251 0

11 36 319 45 317 9,6

Dovlatovi maraton Kohtumised Tarkovskiga Külas lastekirjanikud Laboratoorium Lavakava Teater algab armastusest Väliskülalised

festival hariduslik sari hariduslik sari hariduslik sari kontsert kontsert etendused

etendused, külastused 2017 KOKKU

1 2 15 4 6 3 5 36 319 355

460 155 1 050 90 1 090 126 3 003 5 974 45 317 51 291

SA Vene Teatri kunstiliseks juhiks valiti kevadisel konkursil Filipp Loss, kelle esimese tööna tuli novembris lavale Aleksandr Bloki värsspoeemi põhjal loodud lavastus „Kaksteist“. Lisaks uuele repertuaarile alustas Vene teater kolmeaastast noore näitleja baasoskuste õppeprogrammi. Detsembris kuulutas SA Vene Teater välja avaliku konkursi teatrijuhi leidmiseks. MAJANDUSTEGEVUS

toetused välismaalt 2 245 0,08%

muud tulud ja laekumised 192 370 7%

piletitulu 413 545 15%

toetused finantskohustuste katteks ja otseinvesteering 423 983 16%

TULUD

kohvikukulud 1 266 0,05% halduskulud 186 615 7,9%

muud kulud 80 005 3,4%

majanduskulud 316 958 13,4%

toetused 1 684 277 62%

tööjõukulud 1 775 935 75,23% KULUD

343

ERATEATRID ARENA / EESTI IMPROTEATER

UUSLAVASTUS

www.improteater.ee

Mittetulundusühing Arena vahendab ja haldab Eesti Improteatrit, mis alustas tegevust 2009. aasta sügisel. Lavastusi tuuakse välja mõlema kaubamärgi alt. Teatril puudub statsionaar. Etendusi antakse erinevates mängupaikades. Teatri juht: Rednar Annus

Katastroof Improlavastus õudusfantaasia teemadel. Esitajad: Kristel Aaslaid, Rednar Annus, Mart Gabrel, Kaia Oidekivi, Kaarel Orumägi, Sulev Võrno ja Erki-Andres Nuut. Esietendus 3. septembril 2017 Vaba Lava väikses saalis.

Repertuaari nimekiri L AVASTUS Impromuusikal Improproff Katastroof

ESIETENDUS

2.09.2016 26.02.2014 3.09.2017

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

mitmeliigilavastus mitmeliigilavastus mitmeliigilavastus

täisk noored täisk KOKKU

EESTI TANTSUAGENTUUR www.tantsuagentuur.ee Eesti Tantsuagentuur (ETA) tegutseb alates 1998. aastast. Agentuuri eesmärgiks on tantsukunsti jätkusuutlikkuse ning kvaliteedi tagamine Eestis, pakkudes kaasaegset ja professionaalset tantsuõpet, loomeja esinemisvõimalusi tantsukunstnikele, tantsuõpetajatele ning tantsuga tegelevatele lastele ja noortele. ETA koordineerib Tantsutuuri, Koolitantsu, E.T.A. Tantsukooli ja Starlight Cabaret’ tegevusi. 2017. aasta sügisel avati tantsuagentuuri ruumides (Hobujaama 12) uus saal tantsuRUUM – keskkond ja kohtumispaik tantsuprofessionaalidele. Tegemist on koostöö- ja arenguplatvormiga, mida viib ellu Eesti Tantsuagentuur koostöös Eesti Tantsukunsti ja Tantsuhariduse Liiduga.

344

ETENDUSED

KÜLASTUSED

2 20 3 25

69 1 323 74 1 466

Agentuuri juhataja: Raido Bergstein Tantsukooli juhataja: Lii Ainsalu Revüüteatri Starlight produtsent ja lavastaja: Kristjan Kurm UUSLAVASTUSED Jaht Koolitantsu Kompanii tantsulavastus. Koreograaf ja lavastaja Andre Laine, valguskunstnik Priidu Adlas, helikujundaja Markus Robam. Esitajad: Robert Birnbaum (Meie Stuudio), Aksel Joonas Reedi, Laura Nagel (Meie Stuudio), Teele Tammsaar (Tiina Tantsustuudio), Kristina Kristal (Kadi võimlejad), Annika Tilga (Meie Stuudio), Kirsi Rebane (Paide Gümnaasium), Annika Kaljumäe (Iisaku Kunstide Kool), Annabel Matkur (ETA Tantsukool), Gerda Saks (Kadi võimle-

jad), Geili Vesinurm (Kadi võimlejad), Helen Vilo (KT Stuudio), Triin Soo (KT Stuudio), Andrea Randmaa (ETA Tantsukool), Kreete Pärtelpoeg (Tantsukool Cestants), Kevin Loorits (Meie Stuudio), Marko Reitalu (ETA Tantsukool). Esietendus 29. septembril 2017 Võru kultuurimajas Kannel. Aus? Koolitantsu Kompanii tantsulavastus. Koreograaf ja lavastaja Ruslan Stepanov, valguskujundaja Priidu Adlas, helikujundaja Markus Robam. Esitajad: Marko Reitalu*, Carolyn Vool*, Marten-Egert Vahtla, Jaana Persidski*, Lisbet Neering (Viljandi Gümnaasium), Anette Vijar (Meie Stuudio), Karmen Zeiger (Meie Stuudio), Anni Ulm (Mikka), Daniela Privis*, Karolin Käärik*, Ketlin Mõttus*, Eva Maria Aru (KT Stuudio), Kertu Paavel*, Maria Schotter (Carolina Tantsustuudio), Karita Paul (Viljandi Gümnaasium). *ETA Tantsukool Esietendus 13. oktoobril 2017 Võru kultuurimajas Kannel.

Missioon: K Koolitantsu Kompanii tantsulavastus. Koreograaf ja lavastaja Aleksandr Žemžurov, valguskunstnik Priidu Adlas, helikujundaja Markus Robam. Esitajad: Klarita-Carmen Prokopjeva (Rapla Tantsustuudio), Getter Pluss (Rapla Tantsustuudio), Evelyn Unt (KT Stuudio), Kevin Loorits (Meie Stuudio), Ranno Kähr (Meie Stuudio), Pamela Saarniit (Meie Stuudio), Getter Miida Kask (Meie Stuudio), Mihkel Karus (Error Tantsukool), Mirlen Liiv (Error Tantsukool), Kermo Vessin (Tantsuklubi HOP), Loretta Pohlasalu (Tantsuklubi HOP), Merit Mäekalle (Tantsuklubi HOP), Liselle Riiner (Maerobic Tantsustuudio), Liisbeth Kesamaa (Tantsukool Cestants), Fiona Kaldmaa, Lilian Mõttus (Variatsioonid), Marit Miller (Tantsustuudio Dance Dream), Melani Maria Maiberg (Petsikad), Lomely Mäe (Tantsukoolikad), Erika Kovenskihh (Tantsustuudio Step Up), Silvia Ilu (TantsuGeen), Naima Vilms (ETA Tantsukool), Elisabeth Keizars (ETA Tantsukool). Esietendus 13. oktoobril KUMU auditooriumis.

Repertuaari nimekiri L AVASTUS Aus? Forever Young Jaht Life is a Cabaret Missioon: K

ESIETENDUS

13.10.2017 7.10.2016 29.09.2017 9.10.2014 13.10.2017 KOKKU

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

tantsulavastus mitmeliigilavastus tantsulavastus mitmeliigilavastus tantsulavastus

teism täisk teism täisk teism

ETENDUSED

KÜLASTUSED

4 67 2 6 3 82

340 9 613 132 2 210 282 12 577

345

EMAJÕE SUVETEATER / KARLOVA TEATER www.suveteater.ee Mittetulundusühing Tartu Suveteatri Selts asutati 1996. aastal, järgmisel aastal loodi Eesti esimene iseseisev suveteater – Emajõe Suveteater, et sisustada suvist kultuurielu Tartus. 2014. aasta sügisel heitis Emajõe Suveteater end ankrusse Tartu Tähe tänava endise palvemaja kammerlikesse ruumidesse ja võttis nimeks Karlova Teater. LAVASTUSTE STATSIONAARID Karlova Teater Laulupeomuuseumi siseõu Lina 7 / Aleksandri 34 tagahoov

ISTEKOHTI 150 150 300

Teatrijuht: Andres Dvinjaninov

ja Erle Vannus, produtsent Ruta Rannu. Osades: Margus Jaanovits – Univer; Kapral. Silver Kaljula – Joel; autojuht Timka. Marje Metsur – Urve; Maali Veika. Kaia Skoblov – Maya; Paula Kapral. Marian Heinat – Luuna; Truude. Ingrid Isotamm – Gaia; Tatjana. Karol Kuntsel – Mart; Belski. Liina Tennosaar – Merje Säinas; Emma Säinas. Villu Kangur – Ilmar; Pastel. Reigo Tamm – Korporant; üliõpilane Murkin; Villa Hortensia seltskond. Carine Jessica Kostla – Kelly; Roosi Veika. Andres Dvinjaninov – Riho; hangeldaja Menusk; advokaat Vint; politseinik Kärt. Reneli Husu – pisike Alma. Karl Kristjan Puusepp – Lutsifer; Peeter. Miariin Pruulmann – Niina. Oskar Säärits, Iris Viru, Joosep Kull – Kapralite lapsed. Esietendus 20. juulil 2017 Tartus Lina 7 / Aleksandri 34 tagahoovimaja õuel.

UUSLAVASTUSED Tagahoovish Oskar Lutsu teose dramatiseering. Dramatiseerija Kiti Põld, lavastaja Ain Mäeots, koreograaf Britt Kõrsmaa, kostüümikunstnik Triinu Pungits, muusikaline kujundaja Ele Sonn, lavastuse assistent Ott Kilusk, rekvisiitor Annemari Parmakson, tehniline juht Ragnar Veemaa, helitehnikud Andreas Kangur ja Martin Meelandi, grimeerijad Anne-Ly Soo

Öökuninganna Piret Jaaksi draama. Lavastaja Helen Rekkor, kunstnik Maarja Pabunen, muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres, rekvisiitor Külli Põder, helitehnik Martin Meelandi, tehniline teostus Ragnar Veemaa, produtsent Ruta Rannu. Osades: Liina Tennosaar – Elli Heidelberg. Martin Tikk – Jakob Tiitsen. Esietendus 16. novembril 2017 Karlova Teatris.

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

Koerapäevikud Zarah Leander Tagahoovish Tähelaps Veebruariöö Öökuninganna Üle linna Vinski

346

ESIETENDUS

27.08.2016 9.12.2016 20.07.2017 22.11.2016 4.12.2015 16.11.2017 19.06.2014

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus mitmeliigilavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus

täisk täisk täisk lapsed lapsed täisk lapsed

ETENDUSED

KÜLASTUSED

11 11 15 2 4 6 4

547 620 3 973 52 160 300 600

Repertuaari koondnäitajad 2017 uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused keskmine pilet

SÕNALAVASTUSED

MITMELIIGILAVASTUSED

KOKKU

2 6 51 6 200 16,8

0 1 2 52 6

2 7 53 6 252 17

Kõik etendused anti statsionaarides: Karlova teatris, Laulupeomuuseumi õues ja Lina tn tagahoovis. KONTSERTTEGEVUS Suveteater koordineerib Kaunimate Aastate Vennaskonna esinemisi. 2017. aastal anti kahe laulukavaga üle Eesti 53 kontserti ligi viie tuhandele kuulajale.

FINE 5 TANTSUTEATER www.fine5.ee Tegevust alustati 1992. aastal moderntantsuteatrina Nordstar. 1997. aastast jätkab teater projektitrupina Fine 5 Tantsuteatri nime all. Olulisel kohal Fine 5 Tantsuteatri tegevuses on samanimelise kooli loomine 1994. aastal ning osalemine festivalidel ja konkurssidel. LAVASTUSTE STATSIONAAR TLÜ teater Stella

ISTEKOHTI 30

KOOSSEIS Teatrijuht: Tiina Ollesk Koreograaf-lavastaja: Renee Nõmmik UUSLAVASTUSED Demultiplexia Multidistsiplinaarse projekti lavastus. Lavastaja Renee Nõmmik, koreograafid Simo

Igavesti noor kontsert Kaunimad jõulud me elus kontsert etendused, külastused 2017 KOKKU

26 1 53 80

4 707 100 6 252 11 059

Kruusement ja Tiina Ollesk, interaktiivse helidisaini autor Alberto Novello, visuaali looja Jyri Didevich, produtsent ja teadusmeeskonna juht Aleksander Väljamäe. Lavastus valmis koostöös Tallinna Ülikooliga. Tantsijad: Tiina Ollesk ja Simo Kruusement. Esietendus 14. septembril 2017 Brüsselis Bozari teatris elektroonilise kunsti festivali avaüritusel. 25 tantsu Fine 5 tantsuteatri juubelit tähistav lavastus. Autorid ja lavastajad Tiina Ollesk ja Renee Nõmmik, kunstnik Liina Tepandi, valguskunstnik Ants Kurist, helikujundaja Theodore Lee Parker, produtsent Ingrid Jasmin. Kasutatud Mick Pedaja, Jan Cooki, Theodore Lee Parkeri, Alain Barriere’, Johann Pachelbeli, Arvo Pärdi, The Swingle Singersi, Shawn Pinchbecki, Benny Anderssoni, Taavet Janseni muusikat, helindeid ja katkendeid Fine5 lavastustest.

347

Esitajad: Tiina Ollesk, Renee Nõmmik, Anu Ruusmaa, Oleg Ostanin, Helen Reitsnik, Simo Kruusement, Tatjana Romanova, Laura Kvelstein, Endro Roosimäe, Dmitri Kruus, Argo Liik, Olga Privis, Gert Preegel, Rain

Saukas, Krõõt Juurak, Eneli Rüütli, Tiina Mölder, Silver Soorsk ja Irina Pähn. Esietendus 10. novembril 2017 Vaba Lava suures saalis.

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

25 tantsu Demultiplexia Imeilus

ESIETENDUS

10.11.2017 14.09.2017 15.11.2016

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

tantsulavastus tantsulavastus tantsulavastus

täisk täisk täisk KOKKU

ETENDUSED

KÜLASTUSED

2 1 13 16

180 200 1 826 2 206

Pileti keskmine maksumus oli 8,7 eurot. 75% etendustest anti väljaspool lavastuste statsionaare, sh esietendus lavastus „Demultiplexia“ Brüsseli Bozari teatris ning lavastusega „Imeilus“ anti etendus Göteburgi kunsti- ja teatrikeskuses 3:e Våningen ja Jekaterinburgis rahvusvahelisel kaasaegse tantsu festivalil Na Grani, mis toimus 27. novembrist 3. detsembrini 2017. muud kulud 7 711 16%

MAJANDUSTEGEVUS muud tulud 12 200 29%

piletitulu 4 973 12%

toetused 24 737 59% TULUD

tööjõukulud 22 979 49%

majanduskulud 16 718 35% KULUD

GOLTSMAN BALLET Mittetulundusühingu Inimese Arengu Keskus juures 2012. aastal tegevust alustanud Goltsman Ballett on tantsutrupp, mis tegutseb kaasaegse tantsu, balleti ja füüsilise teatri valdkonnas. Tantsuteatri juures tegutseb ka tantsustuudio Goltsman Ballet Studio.

348

LAVASTUSTE STATSIONAARID Kumu auditoorium Kadrioru lossi peasaal

Teatrijuht Maria Goltsman

ISTEKOHTI 245 80

UUSLAVASTUSED Klarneti hing Tantsulavastus. Koreograaf ja lavastaja Maria Goltsman, dramaturg Semen Goltsman, arranžeerija Jevgeni Berezovski. Koostöös Simon Orchestraga. Esitaja: Maria Goltsman. Esietendus 3. märtsil 2017 Venemaal Penza Draamateatris. Maal, mis tantsib Tantsulavastus koostöös multimeedianäitusega „#Monet2Klimt“. Koreograaf ja lavastaja Maria Goltsman, kostüümikunstnik Tetyana Novozenina. Esitajad: Egor Zadoya, Maria Goltsman, Vlada Shotter, Hanna Brita Kähari tantsija, Ellen-Maria Makus, Kärt Kurvits, Lisanna Tälli, Eva-Maria Kangro ja Sonja Liis Kaara. Esietendus 11. oktoobril 2017 endise Heliose kino ruumides. Ilu metamorfoosid Tantsulavastus. Kontseptsiooni autorid Alek-

sandra Murre ja Greta Koppel, koreograaf ja lavastaja Maria Goltsman, muusikajuht Ene Nael, kostüümikunstnik Tetyana Novozenina, koreograafi assistent Jaroslav Galitski. Koostöös Kadrioru muuseumi ansambliga Una Corda. Osades: Maria Goltsman – Naine. Jaroslavl Galitski – Deemon. Allar Valge – Apollo. Ene Nael, Kristi Mühling ja Liis Viira – Muusad. Esietendus 19. oktoobril 2017 Kadrioru lossis. Chagall: eraldikoos Tantsulavastus. Koreograaf Maria Goltsman, muusika autorid Markus Robam ja Simon Goltsman, kostüümikunstnik Triinu Pungits, videokunstnik Külli Mariste, valgustaja Denis Bretsko, fotode autor Jelena Vilt, kostümeerija Tetyana Novozenina, produtsent Aleksandr Goltsman. Osades: Maria Goltsman – Aeg. Polina Žukova-Lazartšuk – Bella. Simon Goltsman – Muusik. Sonja Liis Kaara – Aeg. Silver Soorsk – Marc Chagall. Esietendus 13. novembril 2017 KUMU auditooriumis.

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

Casanova: põlev jää Chagall: eraldikoos Ilu metamorfoosid Klarneti hing Kuu poiss Maal, mis tantsib Seiklus malemaailmas Siddhartha Talveunelm suvelossis

ESIETENDUS

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

ETENDUSED

KÜLASTUSED

13.02.2016 13.11.2017 19.10.2017 3.03.2017 20.11.2014 11.10.2017 16.11.2016 5.06.2013 30.11.2015

tantsulavastus tantsulavastus tantsulavastus tantsulavastus tantsulavastus tantsulavastus tantsulavastus tantsulavastus tantsulavastus

täisk täisk täisk täisk lapsed täisk lapsed täisk lapsed KOKKU

2 6 3 1 4 2 2 1 7 28

105 502 111 1000 684 165 390 120 581 3 658

Piletiga külastuse keskmine maksumus 4,9 eurot. Etendusi anti lisaks Tallinnale ka Põlvas, Tõrvas, Kärdlas, Paides ja Kohtla-Järvel, lisaks esietendus Venemaal Penza Draamateatris lavastus „Klarneti hing“. Teater esines 28. jaanuaril lavastusliku tantsukavaga „Vysotka“ ERRi uudistemaja avamisel (koreograafid ja esitajad Egor Zadoya ja Maria Goltsman).

349

ILMARINE www.ilmarine-teater.ee

KOOSSEIS

MTÜ Narva Teater Ilmarine asutati 1989. aastal Juri ja Irina Mihhaljovi algatusel, kelle ümber koondusid mõned asjaarmastajatest näitlejad. Repertuaar põhineb sõna- ja nukulavastustel, milles seguneb commedia dell’arte mängulisus, musikaalsus, tinglikud lavavõtted ja leidlikkus. Teatri üheks eesmärgiks on tutvustada Eestis elavatele venelastele eesti kultuuri ning kasvatada ja koolitada oma vaatajat, mistõttu tegeletakse palju lastega. STATSIONAAR Väike saal

ISTEKOHTI 50

Teatrijuht: Juri Mihhaljov Produtsent: Irina Mihhaljova Näitlejad: Jegor Jakovlev, Vassili Jakovlev, Tamara Matjanina, Elena Soonen, Tatjana Vlasenko UUSLAVASTUS Tantsi, mõisahärra! Tantsi! P. Rimski komöödia lastele. Lavastaja ja dekoratsioonikunstnik Juri Mihhaljov, kostüümikunstnik Tatjana Vlasenko, muusikaline kujundaja Vassili Jakovlev, helikujundaja ja valgustaja Juri Vassiljev. Osades: Vassili Jakovlev – Mõisahärra. Tatjana Vlasenko – Linda. Elena Soenen – Mari. Esietendus 13. aprillil 2017 Kiviõli Vene koolis.

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

Jõuluvana päkapikkudel külas Kaks naabrinnat Kasepuu kingitus Laisk Liisu Tantsi, mõisahärra! Tantsi! Tark hiireke Väike siil

ESIETENDUS

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

ETENDUSED

KÜLASTUSED

19.12.2015 25.10.2015 26.11.2013 12.11.2011 13.04.2017 5.05.2015 7.06.2016

mitmeliigilavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus nukulavastus

v.lapsed lapsed lapsed lapsed lapsed v.lapsed v.lapsed

6 24 36 16 67 1 55

395 1 854 2 612 1 089 5 494 35 3438

Repertuaari koondnäitajad 2017 uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused keskmine pilet

SÕNALAVASTUS 1 5 144 11 084 2,4

TANTSULAVASTUSED 0 1 55 3 438 2,5

MITMELIIGILAVASTUSED 0 1 6 395 2,5

KOKKU 1 7 205 14 917 2,4

75,6% etendustest anti väljaspool Narvat üle Eesti erinevates koolides ja lasteaedades, sh lavastustega „Väike siil“ ja „Kaks naabrinnat“ anti 4 etendust Petrozavodski nukuteatris Karjalas.

350

Lisaks etendustele korraldati lastele nääriõhtuid ja 85 huvilisele toimus Juri Mihhaljovi juhendatav teatritöö õpituba. majanduskulud 18 223 20%

MAJANDUSTEGEVUS piletitulu 29 799 33%

tööjõukulud 71 889 80%

toetused 59 827 67%

TULUD

KANUTI GILDI SAAL www.saal.ee

KULUD

KANUTI

GILDI

SAALi kunstiline juht on Priit Raud.

SAAL

UUSLAVASTUSED Kanuti Gildi SAAL on sõltumatu esinemispaik ja production house Tallinna vanalinnas, juriidilise nimega MTÜ Teine Tants. Alates 2002. aastast on see kaasaegse ja progressiivse kunsti koht, programmi loomisel on tegutsemispõhimõtteks olla kunstiliselt aktiivne, avatud, vastutav, seejuures oma statsionaarset truppi omamata. Lisaks rahvusvaheliselt aktiivsele Eesti ja välismaise etenduskunsti ja -kunstnike esindamisele ollakse festivalide made in estonia, NU Performance Festival ja SAAL Biennaal korraldaja. STATSIONAARID Kanuti Gildi saal Püha Vaimu saal Keldrisaal

ISTEKOHTI 132 50 30

Kapriisid II Performatiivne installatsioon. Idee autorid ja teostajad Henri Hütt ja Mihkel Ilus, videokunstnik ja fotode autor Emer Värk, muusikaline kujundaja Mihkel Tomberg, valguskunstnik Revo Koplus. Kaasprodutsent Kanuti Gildi SAAL, toetajad Eesti Kultuurkapital ja PACT Zollverein Essen. Esitajad: Henri Hütt ja Mihkel Ilus. Esietendus 25. jaanuaril 2017 Kanuti Gildi saalis. Physics and Phantasma Sõnalavastus Johan Jönsoni teose ainetel. Idee autor ja lavastaja Iggy Lond Malmborg, dramaturgid Erik Berg, Johan Jönson ja Maike Lond Malmborg, fotode autorid

351

Maike Lond Malmborg ja Renee Altrov, lavastuse assistent Kaie Olmre, graafiline kujundaja Jaan Evart, tehnilised lahendused Kalle Tikkas ja Maike Lond Malmborg. Koostööpartnerid Inkonst (Malmö) ja MIMstuudio, kaasprodutsendid Kanuti Gildi SAAL ja Teaterhuset Avant Garden (Trondheim), toetajad Swedish Arts Council, Eesti Kultuurkapital, Malmö linn, Swedish Arts Grants Committee ja Valmiermuiža pruulikoda. Esitaja: Iggy Lond Malmborg. Esietendus 25. märtsil 2017 Kanuti Gildi saalis. Binaural Vision Tantsulavastuse autor ja lavastaja Rauno Zubko, kunstnik Kaia Tungal, videokunstnik Mikk-Mait Kivi, helikujundaja Kristjan Kiik, lavastuse assistent Laura Kvelstein. Kaasprodutsent Kanuti Gildi SAAL, toetajad Von Krahli Teater, Eesti Kultuurkapital, Hiiumaa TantsuFestival. Esitaja: Rauno Zubko. Esietendus 6. mail 2017 Kanuti Gildi saalis. moiste Uue tsirkuse lavastus. Autor ja lavastaja Kädi Metsoja, helikujundaja Lars Schmidt, lava- ja kostüümikujundaja Alissa Šnaider, graafiline disainer Kristin Made, dramaturg Kaja Kann, tehnilised trikid Margus Terasmees. Produtsent Eksperimentaalse Liikumise Keskus, koostööpartnerid OMAtsirkus, Kanuti Gildi SAAL ja Tallinna Vanalinna Päevad, toetajad Eesti Kultuurkapital, AkroKoda ja Trikivabrik. Tsirkuseartistid: Edgar Vunsh, Markus Muide, Kreete Tarmo, Liis Maria Kaabel, Marta Vunsh. Esietendus 12. mail 2017 Kanuti Gildi saalis.

352

Masc Lavastuse autor, koreograaf, lavastaja ja helikujundaja Rene Köster, kunstnik Liisa-Chrislin Saleh, valguskunstnik Reelika Palm, fotode autor Jana Solom, koreograafi assistent Carmel Käster. Kaasprodutsent Kanuti Gildi SAAL, toetajad Eesti Kultuurkapital, Helikopter Stuudio, kirg.ee. Esitaja: Rene Köster. Esietendus 26. mail 2017 Kanuti Gildi saalis. Mina olen Ra Lavastuse autor, koreograaf ja lavastaja Raho Aadla, valguskunstnik Reelika Palk, grimeerija Elsa Levo, fotode autorid Helen Västrik ja Jana Solom. Kaasprodutsent Kanuti Gildi SAAL, toetaja Eesti Kultuurkapital. Esitaja: Raho Aadla. Esietendus 26. mail 2017 Kanuti Gildi saalis. Thank you. You’re welcome THANK YOU you're welcome. thank you Lavastuse autor ja lavastaja Karolin Poska, helikunstnik Kenn-Eerik Kannike, valguskunstnik Ivar Piterskihh, lavastusdramaturg Kaie Küünal, kaasprodutsent Kanuti Gildi SAAL. Esitaja: Karolin Poska Esietendus 7. juulil 2017 Viljandi Koidu seltsimajas festivalil NoTaFe. See on see Tantsulavastuse autorid, koreograafid ja lavastajad Nele Suisalu ja Maarja Tõnisson, tehniline abi Revo Koplus, valgus-, foto- ja videokunstnik Jekaterina Abramova, helitehniline tugi Raido Linkmann, fotode autor Jannik Weylandt. Toetajad Eesti Kultuurkapital, Eesti Tantsukunsti ja Tantsuhariduse Liit. Esitajad: Nele Suisalu, Maarja Tõnisson. Esietendus 18. augustil 2017 EKA Arhitektuuriosakonnas (Pikk 20).

Think much. Cry much Lavastuse autor ja lavastaja Rima Najdi (Liibanon), dramaturgiline abi Nadine Vollmer, muusika autorid Colin Hacklander ja Farahnaz Hatam, etenduse juht Sigurdur Finnson, graafiline kujundaja Maria Kassab, tehniline juht Federico Nitti. Kaasprodutsendid: Centrale Fies Art Work Space, SAAL Biennaal, Baltic Circle International Theatre Festival, SPIELART Festival München, Bunker – Festival Drugajanje, koostöös Dialoghi ja etenduskunstide residentuuriga Villa Manin CSS Udinelnis. Esitaja: Rima Najdi. Esietendus 22. augustil 2017 Linnahalli tagusel platsil, festivalil SAAL Biennaal 2017. Uncanny You Lavastuse autorid ja lavastajad Ann Mirjam Vaikla ja Lærke Grøntved, kunstnik Ann Mirjam Vaikla, kostüümikunstnik Ditte Trudslev Jensen, valguskunstnik Revo Koplus, videokunstnik Ingel Vaikla, helikujun-

daja Kenn-Eerik Kannike, tehnilised lahendused Henry Kasch, fotode autor Ingel Vaikla. Kaasprodutsent Kanuti Gildi SAAL, toetajad Eesti Kultuurkapital, Arts Letters & Numbers (New York), Teater Momentum (Odense). Esitajad: Per Magnus Barlaug ja Lærke Grøntved. Esietendus 26. septembril 2017 Kanuti Gildi saalis saalis. Mademoiselle x Lavastuse idee autor ja lavastaja Maria Metsalu, lavakujundaja Nikola Knežević, vaiba kaasautor Merike Estna, helikujundaja Rodrigo Sobarzo de Larraechea, joonistuste autor Annina Machaz, tehnilised lahendused SPARK Makerlab. Kaasprodutsent Kanuti Gildi SAAL, toetaja Eesti Kultuurkapital, residentuur Workspacebrussels. Esitaja: Maria Metsalu. Esietendus 28. oktoobril 2017 Kanuti Gildi saalis saalis.

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

10 journeys to a place where nothing happens* 99 Words for Void Binaural Vision boner Flashdance Just Filming Kaota mu naine ära ehk Kuidas minust sai mustkunstnik Kapriisid II Mademoiselle x Masc Mina olen Ra moiste

ESIETENDUS

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

8.11.2013 11.11.2015 6.05.2017 12.11.2014 7.12.2016 14.10.2016

mitmeliigilavastus sõnalavastus tantsulavastus mitmeliigilavastus mitmeliigilavastus mitmeliigilavastus

täisk täisk täisk täisk täisk täisk

11.10.2014 25.01.2017 28.10.2017 26.05.2017 26.05.2017 12.05.2017

mitmeliigilavastus mitmeliigilavastus mitmeliigilavastus mitmeliigilavastus mitmeliigilavastus tsirkus

täisk täisk täisk täisk täisk noored

ETENDUSED

KÜLASTUSED

1 3 5 2 2 3

40 364 460 91 107 450

vt Kinoteater 5 7 4 5 5

510 836 130 231 320

353

Overexposure Physics and Phantasma Rhythm is a Dancer See on see Seisund ja disain Thank you. You're welcome Think much. Cry much Uncanny You

3.12.2016 25.03.2017 27.10.2014 18.08.2017 21.10.2016 7.07.2017 22.08.2017 26.09.2017

mitmeliigilavastus sõnalavastus mitmeliigilavastus tantsulavastus mitmeliigilavastus mitmeliigilavastus mitmeliigilavastus mitmeliigilavastus

täisk täisk täisk täisk täisk noored täisk täisk

5 11 1 3 9 6 15 4

218 765 70 89 420 326 675 187

Repertuaari koondnäitajad 2017 uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused keskmine pilet

SÕNA LAVASTUS

TANTSULAVASTUSED

MITMELIIGILAVASTUSED

TSIRKUS

KOKKU

1 2 14 1129 12,3

2 2 8 549 3,1

7 15 69 4 291 9,3

1 1 5 320 3,7

11 20 96 6 289 7,6

35% etendustest anti välismaal: Saksamaal (12), Soomes (6), Rootsis (5), Itaalias (4), Prantsusmaal (3), Sloveenias, Inglismaal ja Ameerika Ühendriikides (kõigis 1). 24.–25. novembrini tähistati Eesti esimest Euroopa Liidu Nõukogu eesistumist ja Eesti Vabariigi 100. juubelit Düsseldorfis Kanuti Gildi SAALi korraldatud üritusega „Sünnipäevapidu“ kohalikus kaasaegses etenduskunstikeskuses Forum Freies Theateris ja kinomajas Filmwerkstatt. Samuti toimus sarnane üritus „Week End Estonien“ 15.–16. detsembrini Nanterre-Amandiers Teatris Nanterre’is Prantsusmaal. Lisaks etendustele kuulus kavva elektroonilise muusika duo Cubus Larvik, kes koos VJ Emer Värgiga lõi visuaalse ja helilise rännaku. Kanuti Gildi SAALi maja programm 2017 Kanuti Gildi SAALi korraldamisel toimub igal aastal rahvusvahelisel tantsupäeval, 29. aprillil traditsiooniline hommikusöök, kus jagatakse omaalgatuslikke auhindu tegevuse eest etenduskunstide väljal. 5.–10. septembrini andis saalis etendusi briti teatritrupp Forced Entertainment omapärase suurprojektiga „Kogutud teosed: lauapealne Shakespeare“. Kuue päeva jooksul jutustasid näitlejad ühekaupa 36 Shakespeare’i näidendit. Helsingi kunstirühmitus W A U H A U S

354

andis 4.–8. detsembrini etendusi Kanuti Gildi saalis oma triloogia kahe lavastusega „Flashdance“ ja „Private Dancer“. Etendustega tähistati Soome 100. juubelit. KORRALDATUD FESTIVALID: made in estonia maraton: igal aastal toimuv ühepäevane etenduskunstnike festival, 12. märtsil 2016 toimus üheksandat korda, etteastetega enam kui 30 etenduskunstikult. SAAL Biennaal 2017: 15.–27. augustini Tallinna teatrites ja linnaruumis. 17. korda toimunud festivali kuraator oli Annika Üprus.

Resident 2017

ürituste sari

330 230

Kohtumine kunstnikuga

ürituste sari

Tantsupäeva hommikusöök

ürituste sari

Improtest 2017

kontsert

159

Antoine Verhaverbeke

kontsert

Background Music (Vol 1)

kontsert

Cubus Larvik, VJ Emer Värk

kontsert

film

500

loeng

1584

Filmiprogramm EKA arhitektuuri avatud loengud

muu

264

Näitused

EKA magistritööde kaitsmised

näitus

2 037

Raamatud, näitus

esitlus

160

Lavastuste esitlused

esitlus

100

Lõpetamata linn

konverents

150

teater | valmisolek

konverents

made in estonia

festival

178

SAAL biennaal

festival

136

1 759

Külalisteatrid

etendus

2 516

299

10 217

etendused, külastused

5 969

2017 KOKKU

390

16 186

halduskulud 44 201 9%

tööjõukulud 229 076 47%

MAJANDUSTEGEVUS muud tulud 78 431 16%

piletitulu 20 978 4%

toetus välismaalt 4 450 1% toetused 389 481 79% TULUD

majanduskulud 214 658 44%

KULUD

355

KELL KÜMME www.kell10.ee Mittetulundusühing Kell Kümme on asutatud 2003. aastal filmide ja teatrilavastuste loomiseks ning kultuuriürituste korraldamiseks. LAVASTUSTE STATSIONAAR Ohtu mõisa tallisaal

ISTEKOHTI 300

Teatrijuht: Roman Baskin UUSLAVASTUS Omade vahel Alan Ayckbourni komöödia. Inglise keelest tõlkinud Jüri Karindi. Lavastaja Roman Baskin, kunstnik Anu Lensment.

Osades: Roman Baskin – Dennis. Maria Peterson – Vera, tema naine. Ita Ever – Marjorie, Dennise ema. Alo Kõrve – Neil. Hilje Murel – Pam, Neili naine. Esietendus 11. juulil 2017 Ohtu mõisa tallisaalis. Magamistubades Alan Ayckbourni komöödia. Inglise keelest tõlkinud Meelike Palli. Lavastaja Roman Baskin, kunstnik Anu Lensment. Osades: Kersti Kreismann – Delia. Paul Laasik või Andrus Eelmäe – Ernest. Roland Laos – Nick. Nele-Liis Vaiksoo – Jana. Hilje Murel – Kate. Tõnu Kilgas – Malcolm. KarlAndreas Kalmet – Trevor. Piret Krumm – Susannah. Esietendus 10. augustil 2017 Ohtu mõisa tallisaalis.

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

ESIETENDUS

Magamistubades 10.08.2017 Omade vahel 11.07.2017 Tõde ehk Valetamise meistriklass 14.07.2016 KOKKU

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus

täisk täisk täisk

ETENDUSED

KÜLASTUSED

16 16 4 36

3 643 3 920 565 8 128

Piletiga külastuse keskmine maksumus oli 13,3 eurot. Lisaks statsionaarile anti etendusi ka Tartus, Pärnus ja Kuressaares. MAJANDUSTEGEVUS

toetused 14 000 12%

piletitulu 102 850 86% TULUD

356

halduskulud 11 350 9%

muud tulud 2 400 2%

tööjõukulud 72 358 59%

majanduskulud 39 415 32% KULUD

KINOTEATER www.kinoteater.ee

Esietendus 3. märtsis 2017 Vaba Lava suures saalis.

Kinoteater MTÜ on sõprade rühmitus, mis on alates 2011. aastast väljastanud noorte stand-up’i tulijate ülesastumisi, on vedanud erinevaid teatriprojekte, nt aktsioonidesarja „Manifest“. Kinoteater on Tallinn Comedy Festivali kaaskorraldaja.

Murru 422/2 Dokumentaalne audiorännak. Teksti autorid Paavo Piik ja Priit Põldma, lavastaja Henrik Kalmet, kunstnik Illimar Vihmar, valguskunstnik Revo Koplus, helikujundaja Raido Linkmann, produtsent Paul Piik. Lavastusprojekti toetajad Eesti Kultuurkapital ja KB Auto Eesti. Hääle andnud näitlejad: Ülle Kaljuste, Kait Kall, Jörgen Liik, Markus Luik, Hilje Murel, Paul Piik, Priit Pius, Andres Raag, Aivar Tommingas, Peeter Tammearu, Veiko Tubin, Ivo Uukkivi, Kaspar Velberg. Etenduste meeskond: Mihkel Kallaste, Martin Kork, Birgit Landberg, Mikk-Artur Ostrov, Sander Aleks Paavo, Kaarel Pogga, Ken Rüütel, Karl Sakrits, Karl Johannes Viik, Indrek Viires. Esietendus 3. juulil 2017 Rummu alevikus endises Murru vanglas.

UUSLAVASTUSED Ei tao Draama autorid Sander Rebane ja Paavo Piik, lavastaja Paavo Piik, kunstnik Kristjan Suits, valguskunstnik Emil Kallas, helikujundaja Veiko Tubin, tehniline juht Revo Koplus, produtsent Paul Piik, kommunikatsioonijuht Alari Rammo. Osas: Sander Rebane – Sander. Esietendus 17. veebruaril 2017 saalis. Finding Mr Paramour Komöödia teksti autorid Tim Paramour ja Kinoteater, lavastajad Henrik Kalmet, Paavo Piik ja Paul Piik, valguskunstnik Revo Koplus, videokunstnik Veiko Tubin, produtsendid Henriette Morrison ja Paul Piik. Koostöölavastus Theatre of Europe’iga, toetajad kultuuriministeerium, Kultuurkapital, Eesti Suursaatkond Londonis, Arts Council England. Osas: Tim Paramour. Esietendus 4. mail 2017 Londoni teatris Lyric Hammersmith. Kuku 2042 Lavakava teksti autorid ja lavastajad Paavo Piik, Paul Piik ja Henrik Kalmet, valguskunstnik Revo Koplus, helikujundaja Veiko Tubin, helitehnik Arbo Maran. Osades: Märt Pius, Priit Pius ja Kaspar Velberg.

Patarei Dokumentaalne audiorännak. Teksti autor Paavo Piik, lavastajad Henrik Kalmet, Paavo Piik ja Paul Piik, kunstnik Illimar Vihmar, valguskunstnik Revo Koplus, helikujundaja Raido Linkmann. Hääle andnud näitlejad: Kait Kall, Andres Raag, Bert Raudsep, Aivar Tommingas, Peeter Tammearu. Etenduste meeskond: Loora-Elisabet Lomp, Mikk Ostrov, Indrek Viires, Kristjan Lüüs, Johannes Viik, Paul Piik, Henrik Kalmet. Esietendus 12. oktoobril 2017 Patarei vanglas.

357

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

ESIETENDUS

Aadama õunad 28.07.2016 Ei tao 17.02.2017 Finding Mr Paramour 4.05.2017 Impressionistid 24.11.2015 Kaota mu naine ära ehk Kuidas minust sai mustkunstnik 11.10.2014 Kuku 2042 3.03.2017 Murru 422/2 3.07.2017 Once Upon a Time in Estonia 4.12.2016 Patarei 12.10.2017 Tõnis Niinemetsa stand-up 7.09.2016 Vallaline 13.04.2016 Võidab see, kellel on kõige hullem mees 20.09.2013

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus

täisk noored täisk täisk

ETENDUSED

KÜLASTUSED

14 10 6 26

4 060 1 200 420 2 080

mitmeliigilavastus sõnalavastus mitmeliigilavastus sõnalavastus mitmeliigilavastus sõnalavastus sõnalavastus

täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk

3 1 144 25 8 7 10

450 250 4 320 8 570 160 850 1 200

sõnalavastus

täisk

1 200

Repertuaari koondnäitajad LAVASTUS

uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused

SÕNALAVASTUSED

MITMELIIGILAVASTUSED

KOKKU

3 9 109 19 830

2 3 155 4 930

5 12 264 24 760

Kõik etendused anti Eestis, välja arvatud rahvusvahelise koostööprojekti „Finding Mr Paramour“ 6 etendust, mis toimusid Inglismaal Londonis ja Oxfordis (teatrifestivalidel Voila! Europe, Offbeat ning Reading Fringe). FESTIVAL Kinoteater on koos Komeediklubiga festivali Tallinn Comedy Festival korraldaja. Sündmus toimus 3.–6. oktoobrini Tallinnas, kokku oli 29 esinejat. Festivali avaüritus oli Nordea Kontserdimajas toimunud „Tallinn Comedy Gala“. Traditsiooniliselt olid programmis välisesinejatele keskenduv üritustesari „Komeediklubi“ ja eestikeelsele püstijalakomöödiale keskenduv „Fopaa“. LHV panga kliendikontoris toimus eriüritus „Lunch &

358

Laugh“, Taxify TaxiVani ja improteatrite õhtu Kammerteatris. PROJEKT Kinoteater kuulutas detsembris välja 2018. aasta uue projekti: palgalise teatrivaataja. 450 kandidaadi seast valiti välja Valgast pärit 21aastane Alissija-Elisabet Jevtjukova. Umbes 200 etenduse äravaatamise katsumusest sünnib dokumentaalfilm, mille režissöör on Marta Pulk.

KOMÖÖDIATEATER Osaühinguna alates 2002. aastast tegutsev teater on keskendunud peamiselt klassikaliste komöödiate esitamisele. Kõik etendused antakse üle Eesti erinevatel laululavadel ja kultuurimajades. Teatrijuht: Hannes Villemson UUSLAVASTUSED Hollywoodi filmitähed Anton Burge’i tragikomöödia. Inglise keelest tõlkinud Hannes Villemson. Lavastaja Erki Aule, kunstnik Riina Vanhanen, grimeerija ja rekvisiitor Hille Leiten. Osades: Katrin Karisma – Bette Davis. Helgi Sallo – Joan Crawford. Esietendus 7. aprillil 2017 Aruküla Rahvamajas.

Elagu eurotoetused! Jean Delli ja Gerard Sibleyrase absurdikomöödia. Prantsuse keelest tõlkinud Hannes Villemson. Lavastatud trupitööna, kunstnik Riina Vanhanen, grimeerija ja rekvisiitor Hille Leiten. Osades: Anne Paluver – Odette. Hannes Võrno – Jacques. Peeter Kaljumäe – Robert Flappi. Raivo Mets – Nicolas. Esietendus 30. juunil 2017 Märjamaa laululaval. Kohe näha, et vanad sõbrad! Estraadikava. Teksti autor Valdo Jahilo, lavastaja Anne Paluver, tehnik Meelis Kaas. Osades: Pille Pürg – Esimene naine. Anne Paluver – Teine naine. Esietendus 19. novembril 2017 Mustvee kultuurikeskuses.

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

Elagu eurotoetused! Hollywoodi filmitähed Kohe näha, et vanad sõbrad

ESIETENDUS

30.06.2017 7.04.2017 19.11.2017 KOKKU

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus

täisk täisk täisk

MIKSTEATER www.miksteater.ee Miksteater pakub omanäolist teatrikunsti lastele ja noortele ning annab etendusi üle Eesti.

ETENDUSED

KÜLASTUSED

36 43 6 85

2 632 7 787 753 11 172

KOOSSEIS Teatri juht: Kaido Rannik Näitlejad: Kaido Rannik, Kristo Toots UUSLAVASTUSI 2017. aastal ei olnud.

359

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

Erakordne veepudel Nähtamatu poiss Pink Saabastega kass Telefonilood

ESIETENDUS

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

23.11.2016 29.01.2016 30.10.2014 19.07.2014 10.09.2011

sõnalavastus sõnalavastus objektiteater sõnalavastus sõnalavastus

lapsed lapsed lapsed lapsed lapsed

ETENDUSED

KÜLASTUSED

84 50 6 10 2

6 502 4 127 915 1 447 96

Repertuaari koondnäitajad LAVASTUS

SÕNALAVASTUSED

OBJEKTITEATER

KOKKU

0 4 146 12 172 2,04

0 1 6 915 2

0 5 152 13 087 2,03

uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused keskmine pilet

Miksteater osales teist aastat lavastusega „Erakordne veepudel“ heategevusfondi Aitan Lapsi, Eesti Pandipakendi ja kultuuriministeeriumi koostöös algatatud projektis „Teater lasteaeda“. Lavastustega anti etendusi üle Eesti erinevates koolides ja kultuurimajades. Lavastusega „Pink“ anti 2 etendust välisriikides eesti keelt kõnelevatele lastele (Brüsselis ja Luksemburgis).

MAJANDUSTEGEVUS muud tulud 19 640 24%

piletitulu 5 177 6%

halduskulud 688 1% majandusulud 21 202 25%

toetused 56 999 70% TULUD

360

tööjõukulud 61 731 74% KULUD

MUST KAST www.teatermustkast.ee Must Kast on teater, mis tegutseb 27. märtsist 2014 mittetulundusühinguna, põhikohaga Tartus Genialistide klubis. Must kast kui lavatüüp on avatud kõigile võimalustele. Sellesse Must Kast kui teater usubki – vormipiiranguteta maagia sündi. LAVASTUSTE STATSIONAARID Genialistide klubi Teatri Kodu ERMi viinaköök

ISTEKOHTI 120 100 100

KOOSSEIS Teatri juht: Reeli Lonks Projektijuht: Katrin Loss Turundusjuht: Heli Anni, Annika Ojasaar ja Maarja Kaasik Lavastaja: Lennart Peep Lavastajad-näitlejad: Birgit Landberg, Kaija M Kalvet, Jaanika Tammaru Näitlejad: Silver Kaljula, Mihkel Kallaste, Märt Koik, Liina Leinberg, Kristjan Lüüs, Laura Niils, Rauno Polman, Kaarel Targo, Karl Edgar Tammi, Kristo Veinberg UUSLAVASTUSED Peks mõisatallis Trupitöö eestlaste minevikust. Lavastusdramaturg Paul Piik, lavastaja Birgit Landberg, kunstnik Illimar Vihmar, valguskunstnik Emil Kallas, helikujundaja Sten Arvi, fotode autor Maris Savik. Osades: Kaarel Targo, Jaanika Tammaru ja Kristjan Lüüs. Esietendus 24. veebruaril 2017 Genialistide klubis.

Röövel Rumcajs Václav Čtvrteki teose dramatiseering. Tšehhi keelest tõlkinud Leo Metsar. Dramatiseerijad Marite H. Butkaite ja Margit Tamm, lavastaja Lennart Peep, kunstnik Elise Nigul, helilooja Kristjan Lüüs, valguskujundaja Oskar Harding, projektijuht Reeli Lonks. Koostöölavastus Teatri Koduga. Osades: Karl Robert Saaremäe* – Rumcajs. Liina Leinberg – Manka. Laura Niils – Linnapea proua. Silver Kaljula – Linnapea. Martin Tikk* – Käsilane. *TÜVKA 11. lennu tudeng Esietendus 2. märtsil 2017 Teatri Kodus. Siuru sada Dramatiseeringu aluseks Aleksander Tassa, August Gailiti, Friedebert Tuglase, Johannes Vares-Barbaruse looming. Lavastajad Birgit Landberg, Jaanika Tammaru, Kaija Maarit Kalvet ja Lennart Peep, valguskunstnik Karl Marken, fotode autor Gabriela Liivamägi. Osades: Kaarel Targo, Rauno Polman, Kaija Maarit Kalvet, Birgit Landberg, Jaanika Tammaru, Karl Edgar Tammi, Kristjan Lüüs, Kristo Veinberg, Laura Niils, Liina Leinberg, Mihkel Kallaste, Märt Koik, Reeli Lonks, Oskar Harding, Karl August Tatunts, Margit Tamm, Marite Butkaite ja Silver Kaljula. Esietendus 24. märtsil 2017 Genialistide klubis. Kaksismaa/Kaksoismaa Sõnalis-muusikaline utoopia. Teksti autor ja lavastaja Anni Mikkelsson (Soome), koreograaf Suvi Kemppainen (Soome), kunstnik Kristel Maamägi, valguskunstnik Mari-Riin Villemsoo (TÜ Viljandi kultuuriakadeemia), kunstniku assistendid Evel Mürk ja Zeinäb Mirzojeva (Tartu Kunstikool), grimmikunstnik Margit Lepla, valgustehnik Sander Aleks Paavo, helitehnik Sten Arvi, lavameistrid

361

Kalvet, Karl Edgar Tammi, Laura Niils, Liina Leinberg, Mihkel Kallaste, Jonnakaisa Risto, Vera Veiskola, Hennariikka Laaksola ja Heidi Ajanto. Esietendus 21. juunil 2017 Eesti Rahva muuseumi viinaköögis.

Aleksandr Škut, Karl August Tatunts ja Oskar Harding, fotode autor Gabriela Liivamägi, projektijuhid Reeli Lonks ja Maarja Kaasik. Koostöölavastus Meriteatteri ja Eesti Rahva Muuseumiga. Osades: Birgit Landberg, Kaija Maarit Repertuaari nimekiri LAVASTUS

ESIETENDUS

5 grammi sisemist rahu Jõud Kaksismaa/Kaksoismaa Kangelased Peks mõisatallis Röövel Rumcajs Siuru sada Õhupallid

18.10.2015 10.05.2016 21.06.2017 7.11.2016 24.02.2017 2.03.2017 24.03.2017 20.09.2015

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

sõnalavastus mitmeliigilavastus mitmeliigilavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus mitmeliigilavastus mitmeliigilavastus

teism teism täisk täisk täisk lapsed täisk lapsed

ETENDUSED

KÜLASTUSED

14 24 6 5 13 16 1 8

1 299 2 703 497 259 1 271 1 367 82 900

Repertuaari koondnäitajad LAVASTUS

uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused keskmine pilet

SÕNALAVASTUSED

MITMELIIGILAVASTUSED

KOKKU

2 4 48 4 196 9,6

2 4 39 4 182 13,1

4 8 87 8 378 11

52,9% etendustest anti väljaspool lavastuste statsionaare erinevates Eesti koolides ja kultuurimajades ning lavastusega „Õhupallid“ 4 etendust Hiinas (Pekingis, Beijing Haidian People's Culture Theatre’s). Teater tegi kingituse puudust kannatavatele lastele ja andis lavastuse „Röövel Rumcajs“ detsembrikuu etendustele Eesti Vabariigi sajandat aastapäeva silmas pidades kokku 100 tasuta pääset.

362

PIIP JA TUUT TEATER www.piipjatuut.ee Piip ja Tuut Teater sai nime kahe eesti klouni järgi, kes esmakordselt astusid publiku ette samanimelise klounipaarina 1998. aastal. Piip ja Tuut Teatri peamiseks publikuks on lastega pered, sest klounipaar usub koos kogetud elamuste igikestvasse jõusse. STATSIONAAR Piip ja Tuut Teatri- ja Mängumaja

ISTEKOHTI 90

KOOSSEIS: Teatrijuht: Marek Demjanov Projektijuht: Katrin Valkna Näitlejad: Haide Männamäe, Toomas Tross UUSLAVASTUSED: Pobiseja Piret Jaaksi näidend väikelastele. Lavastaja Marek Demjanov, kunstnik Kristel Maamägi, helikujundaja Venno Loosaar, graafiline kujundaja Maite Kotta. O sades: Katrin Valkna – Pobiseja 1. Kadri Toomsalu – Pobiseja 2. Esietendus 20. jaanuaril 2017 Piip ja Tuut Teatri- ja Mängumajas. Piip ja Tuut on Lõvi Lõrr ja Jänes Jass Olivia Saare lasteraamatu dramatiseering. Dramatiseerija Toomas Tross, laulutekstide ja muusika autor Jarek Kasar, lavastajad Haide Männamäe ja Toomas Tross, kunstnik Jaanus Laagriküll, valgustaja ja helitehnik Rene Topolev. Osades: Haide Männamäe – Jänes Jass. Toomas Tross – Lõvi Lõrr. Esietendus 15. septembril 2017 Piip ja Tuut Teatri- ja Mängumajas.

Piip ja Tuut pimedas ja teki all Lavastus lastele. Teksti autorid ja lavastajad Haide Männamäe ja Toomas Tross, valguskunstnik Priidu Adlas, videokunstnik Rene Topolev, monteerija Andreas Lenk. Koostöölavastus Apollo Kinoga. Osades: Haide Männamäe – Piip. Toomas Tross – Tuut. Esietendus 20. oktoobril 2017 Solarise keskuse Apollo kinos. Rõõmus jazz Kontsertlavastus Jarek Kasari muusikaga. Lavastajad Haide Männamäe ja Toomas Tross, arranžeerija Siim Aimla, produtsent Kelli Uustani. Osades: Haide Männamäe – Piip. Toomas Tross – Tuut. Muusikud: Siim Aimla ja Anna Regina Kalk. Esietendus 7. novembril 2017 Rannarahva muuseumis Viimsis. Piip ja Tuut magavad jõulud maha Kontsertlavastus Arvo Pärdi, Märt Hundi ja Tõnu Kõrvitsa muusikaga. Lavastajad Haide Männamäe ja Toomas Tross, arranžeerija Tarmo Kivisilla. Koostöölavastus TTÜ puhkpilliorkestriga. Esitajad: Haide Männamäe – Piip. Toomas Tross – Tuut. TTÜ puhkpilliorkester. Esietendus 9. detsembril 2017 TTÜ aulas.

363

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

ESIETENDUS

Ai Heit Mjuuzik 31.03.2016 Elu õied 24.05.2015 Hamlet 22.05.2016 Loomad 17.07.2016 Lummus 19.02.2014 Piip ja Tuut kontserdil 8.04.2005 Piip ja Tuut köögis 18.10.2009 Piip ja Tuut loomamuinasjutud 25.01.2014 Piip ja Tuut magavad jõulud maha 9.12.2017 Piip ja Tuut Marsil 9.04.2011 Piip ja Tuut on Lõvi Lõrr ja Jänes Jass15.09.2017 Piip ja Tuut pimedas ja teki all 20.10.2017 Piip ja Tuut piparköögis 30.11.2011 Pobiseja 20.01.2017 Pohlamoos ja seapraad 16.12.2016 Preili Landskrone ja härra Pilstickeri armastuslugu 3.06.2013 Rõõmus jazz 7.11.2017

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

ETENDUSED

KÜLASTUSED

muusikalavastus sõnalavastus mitmeliigilavastus sõnalavastus sõnalavastus tsirkus mitmeliigilavastus sõnalavastus muusikalavastus sõnalavastus sõnalavastus mitmeliigilavastus sõnalavastus sõnalavastus mitmeliigilavastus

täisk täisk noored lapsed täisk lapsed täisk lapsed lapsed lapsed lapsed lapsed lapsed v.lapsed lapsed

6 8 23 21 3 82 3 5 2 3 12 16 15 48 6

498 588 1 420 2 050 135 12 526 221 481 430 142 936 2 915 1 464 2 420 467

sõnalavastus muusikalavastus

lapsed lapsed

5 5

329 300

Repertuaari koondnäitajad LAVASTUS

uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused keskmine pilet

SÕNALAVASTUSED

MUUSIKALAVASTUSED

MITMELIIGILAVASTUSED

TSIRKUS

KOKKU

2 9 120 8 545 5,73

2 3 13 1 228 5,93

1 4 48 5 023 5,05

0 1 82 12 526 4

5 17 263 27 322 4,9

2017. aastal antud 263 etendusest toimus 88 Piip ja Tuut Mängumajas ning väljaspool kodulava anti 175 etendust, millest 27 esitati 6 välisriigis: Hiinas (12), Taanis (7), Soomes (4), Lätis (2), Prantsusmaal (1) ja Saksamaal (1). Lavastust „Hamlet“ esitati nii Riias kui ka Kopenhaagenis inglise keeles. Teater osales lavastusega „Pobiseja“ heategevusfondi Aitan Lapsi, Eesti Pandipakendi ja

364

kultuuriministeeriumi koostöös algatatud projektis „Teater lasteaeda“. Märtsikuu koolivaheajal korraldas teater mängumajas teatriteemalise linnalaagri. 17. detsembril esitleti Solarise Apollo raamatupoes kogu perele mõeldud raamatut „Piip ja Tuut puhuvad juttu teatris ja köögis“.

MAJANDUSTEGEVUS kohvik 24 202 13%

muud tulud ja laekumised 2 849 2%

tööjõukulud 41 851 24%

muud kulud 58 750 34%

toetused 21 624 12%

piletitulu 129 502 73%

kohvikukulud 16 861 10%

TULUD

TEATER POLYGON www.poly.ee Teater Polygon on asutatud 8. mail 2008 Tallinnas. Teatrikompanii on kutseline teatrikunsti ja -hariduse keskus, mis toimib loovisikute kohtumispaigana. Oma koht on ka uue põlvkonna ja mõtteviisi kasvatamisel. Polygoni Teatrikool on mõeldud vanuseastmetele alates algklassidest ja lõpetades täiskasvanutega. LAVASTUSTE STATSIONAARID Polygoni black-box Kastanimaja Polygoni saal Noblessneri Teatrisadam

ISTEKOHTI 50 150 150

Teatrijuht: Tamur Tohver UUSLAVASTUSED Perplex Marius von Mayenburgi draama. Saksa keelest tõlkinud Liis Kolle. Lavastaja Tamur Toh-

majanduskulud 40 171 23% halduskulud 14 554 9%

KULUD

ver, lava- ja kostüümikunstnik Ellen-Alice Hasselbach, koreograaf Siim Tõniste, valguskujundajad Tamur Tohver ja Aleksander Erstu, muusikaline kujundaja ja esitaja Mart Soo. Osades: Elina Purde – Eva. Ragne Veensalu – Judith. Roland Laos – Sebastian. Mait Joorits – Robert. Esietendus 27. aprillil 2017 Polygoni Teatrisadamas Noblessneri kvartalis. Kiilaspäine lauljatar Eugène Ionesco draama. Prantsuse keelest tõlkinud Guido Ivandi. Lavastaja Tamur Tohver. Osades*: Liisi Aomets – Teenija. Kaia Kattai – Pr Smith. Rauno Einula – Hr Smith. Anu Randmaa – Pr Martin. Gert Daniel – Hr Martin. Anti Roots – Tuletõrjekapten. *Polygoni Teatrikooli täiskasvanute rühm Esietendus 11. mail 2017 Polygoni Teatrisadamas.

365

Kõik normaalsed inimesed – KNI! Aidi Valliku ja Piret Jaaksi noortedraama. Lavastaja Tamur Tohver, lava- ja kostüümikunstnik Kalju Kivi, koreograaf Siim Tõniste, muusikaline kujundaja ja esitaja Mait Rebane, valguskujundajad Tamur Tohver ja Henri Viies, produtsent Kristel Treier, kaasprodutsent Georgi Viies. Koostöölavastus Vaba Lavaga. Osades: Karin Rask – Hanna, ema. Päär

Pärenson – Paul, isa. Claudia Robin Andros* – Stella. Joosep Spirka* – Kenneth. Madis Joosep Toomel* – Magnus. Eliise Künnis*, Rines Künnapas*, Greta Ruga*, Robert Kuusk*, Mardi Truus*, Karl Tetsmann*, Grete Saar*, Lili Liinev*, Kärttu Kivinukk* ja Maria Valk* – Klassikaaslased, sõbrad. * Polygoni Teatrikooli õpilased Esietendus 14. novembril 2017 Vaba Lava teatrikeskuses.

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

Kiilaspäine lauljatar Kõik normaalsed inimesed - KNI! Perplex Väävelmagnooliad

ESIETENDUS

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

11.05.2017 14.11.2017 27.04.2017 23.10.2014 KOKKU

sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus

täisk täisk täisk täisk

ETENDUSED

KÜLASTUSED

4 2 11 2 19

350 493 970 340 2153

Lavastustega „Väävelmagnooliad“ anti etendus Belgias Brüsseli Centre Culturel Audergemis ja Armeenias teatrifestivalil YSITC Theatre’s. Teatrikooli tegevus Teatrikooli koostööpartnerid olid Tallinna Ühisgümnaasium, Kadrioru Saksa Gümnaasium ja Hugo Treffneri Gümnaasium. Polygoni Teatrikool on rahvusvahelise Euroopa teatrikõrgkoolide ja -uurijate täiendõppe International Platform for Performer Training liige.

PREM PRODUCTIONS prempro.ee Prem Productions on 2014. aastal loodud erakapitalil põhinev osaühing, mis teenib inimeste vaimu ja tunnete erksust, tuues vaatajani parimad näitlejad, muusikud ja kunstnikud.

366

Teatrikooli õpetajad on Aita Vaher, Tamur Tohver, Karin Rask, Karl Edgar Tammi, Siim Tõniste, Keithy Kuuspu, Jaanika Tammaru, Marin Mägi-Efert ja mitmed külalised vastavalt programmile. 25. aprillil 2017 toimus Kumu auditooriumis Tallinna teatrikooli eksam pealkirjaga „HYPE“. Teatrikooli sisseastumiskatsed toimusid septembris nii Tallinnas kui ka Tartus.

KOOSSEIS Teatrijuht: Gerli Tiganik Dramaturg: Rein Pakk Heli- ja valguskunstnik: Nikita Šiškov Näitleja: Jan Uuspõld

UUSLAVASTUSED

Дикарь защищается Rob Beckeri monokomöödia. Inglise keelest vene keelde tõlkinud Pavel Rudnev. Lavastaja Jan Uuspõld. Koostöölavastus Theatre Moguliga (Island). Osas: Nikolai Bentsler – Mees. Esietendus 28. juunil 2017 Vaba Lava suures saalis. Iloona ja Jussineni huvitav elu Komöödia. Teksti autorid Jan Uuspõld ja Indrek Ditmann. Osades: Jan Uuspõld – Iloona. Sepo SeeRepertuaari nimekiri LAVASTUS

Iloona ja Jussineni huvitav elu Oma jõul Päkapikk Ürgmees Дикарь защищается

ESIETENDUS

2.07.2017 21.11.2017 10.11.2015 28.06.2016 28.06.2017 KOKKU

man – Cätriin-Olga. Indek Ditmann – Jussinen. Ago Anderson – Naapuri Vello. Esietendus 2. juulil 2017 Prangli saare küünis. Oma jõul Kontsertlavastus. Teksti autor ja produtsent Gerli Tiganik, lavastaja Jan Uuspõld, kostüümikunstnik Ingmar Jõela, dekoratsioonikunstnik Arnold Verte, arranžeerijad Mairo Marjamaa ja Rene Puura. Näitleja ja laulja: Jan Uuspõld. Muusikud: Mairo Marjamaa (saksofon) ja Rene Puura (klahvpillid). Esietendus 21. novembril 2017 Paide kultuurikeskuses.

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

sõnalavastus mitmeliigilavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus

täisk täisk lapsed täisk täisk

ETENDUSED

KÜLASTUSED

4 23 1 20 9 57

730 5 298 210 5 211 877 12 326

Piletiga külastuse kesmine maksumus oli 15,3 eurot. Etendusi anti erinevates kultuurikeskustes ja kontserdimajades üle Eesti ning 2 etendust Helsingis Savoy-teatteris lavastustega „Oma jõul“ ja „Ürgmees“.

Ühendus R.A.A.A.M. www.raaam.ee

Teatrijuht: Märt Meos

MTÜ Ühendus R.A.A.A.M. loodi 2000. aastal. Erinevate kultuuriprojektide läbiviimisele spetsialiseerunud vabatahtlik ühendus, mille peamiseks töömeetodiks on erineva temaatikaga dokumentaalse materjali ümbertöötamine igas vanuses publikule suunatud lavastusteks. STATSIONAARID

Viinistu Kunstimuuseumi katlamaja Tapa raudteejaam Kolga mõis

ISTEKOHTI

200 160 110

UUSLAVASTUSED Hullumeelse päevik Nikolai Gogoli komöödia. Vene keelest tõlkinud Lilian Vellerand, toimetanud Tiit Alte. Lavastaja Madis Kalmet, kunstnik Ervin Õunapuu, valguskunstnik Priidu Adlas, muusikaline kujundaja Peeter Konovalov, etenduse juht Tuuli Raadik, produtsent Märt Meos. Osas: Argo Aadli – Aksenti Ivanovitš Popristšin. Esietendus 4. mail 2017 Köismäe tornis.

367

Praegu pole aeg armastamiseks Damir Salimsjanovi tragikomöödia. Vene keelest tõlkinud Tiit Alte. Lavastaja Damir Salimsjanov, kunstnik Ervin Õunapuu, muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres, valguskunstnik Priidu Adlas, valgustaja Kaisa

Paluoja, etenduse juht Tuuli Raadik, produtsent Märt Meos. Osades: Kristo Viiding – Amphitryon. Mari-Liis Lill – Alkmene. Harriet Toompere – Thessala. Martin Kõiv – Sosius. Tõnn Lamp – Esimene koor. Ott Kartau – Teine koor. Esietendus 5. juulil 2017 Kolga mõisas.

Repertuaar LAVASTUS

Aleksei Karenin Fenomen Hullumeelse päevik Libahunt Ma pigem tantsiksin sinuga Praegu pole aeg armastamiseks Vanapagan Vannutatud neitsid

ESIETENDUS

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

ETENDUSED

KÜLASTUSED

8.07.2016 22.03.2014 4.05.2017 8.07.2015 1.10.2016 5.07.2017 13.08.2016 11.06.2016

sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus

täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk

18 14 29 8 3 16 6 6

2518 1 664 3 875 4 271 428 1 680 862 781

Väljaspool lavastuste statsionaare anti 52% etendustest, sh 9 etendust välismaal: 2 etendust lavastusega „Fenomen“ Inglismaal Londoni Eesti Majas ja Iirimaal Civic Theatre Dublinis, 1 etendus „Hullumeelse päevikuga“ Brüsselis, 1 etendus „Aleksei Kareniniga“ Jekaterinburgis ning lavastustega „Libahunt“ 4 etendust Venemaal Jakutskis, Norilskis, Kaasanis ja 1 etendus Serbias Belgradi festivalil „Slavija“.

Repertuaari koondnäitajad 2017 uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused keskmine pilet

SÕNALAVASTUSED

2 8 100 16 079 13,4

MAJANDUSTEGEVUS muud tulud ja laekumised 12 727 4%

tööjõukulud 122 058 40%

piletitulu 174 719 52%

toetused 145 298 44% majanduskulud 186 225 60% TULUD

368

KULUD

SÕLTUMATU TANTSU LAVA www.stl.ee

Muusikud. Esietendus 9. veebruaril 2017 Sõltumatu Tantsu Laval.

Sõltumatu Tantsu Lava (STL) on teater ja kaasaegse tantsukunsti platvorm Telliskivi loomelinnakus. STL keskendub liikumise ja kehaga tegelevate lavastuste väljatoomisele, mis kasutavad nüüdisetenduskunstile omast väljenduslaadi. Lisaks etendustele toimuvad STLis töötoad, loomingulised residentuurid, loengud, korraldatakse nüüdistantsu uute tulijate platvormi Premiere ning kunstnike vaba kohtumisplatvormi – ürituste sarja Greenfield. STL on võtnud selge positsiooni Eesti nüüdistantsu arendaja ja valdkondliku eestkõnelejana. STATSIONAAR Sõltumatu Tantsu Lava

ISTEKOHTI 70

Teatrijuht: Triinu Aron Produtsent: Evelyn Raudsepp UUSLAVASTUSED Imagine There’s A Fish Nüüdistantsulavastus. Koreograaf ja lavastaja Sigrid Savi, valguskunstnik Oliver Kulpsoo, helikujundaja Kenn Eerik Kannike, tehniline teostus Marko Odar. Esitaja: Sigrid Savi. Esietendus 9. veebruaril 2017 Sõltumatu Tantsu Laval. Sünaps Nüüdistantsulavastus. Koreograaf ja lavastaja Keity Pook, valguskunstnik Oliver Kulpsoo, helikujundajad Kenn Eerik Kannike ja Lee Taul, valgustaja Oliver Kulpsoo, tehniline teostus Marko Odar. Esitajad: Lauri Mäesepp ja Keity Pook – Tantsijad. Lee Taul ja Kenn Eerik Kannike –

We will figure it out Autorid ja lavastajad Tiina Sööt ja Dorothea Zeyringer, dramaturgiline abi Katalin Erdődi, kostüümikunstnik Lise Lendais, valguskunstnik Denise Kamschal, helikujundajad Matthias Peyker ja Tamara Wilhelm, rekvisiitor Lise Lendais, lavastuse assistent Daphne Schöning. Kaasproduktsioon imagetanz / brut Wien. Esitajad: Tiina Sööt ja Dorothea Zeyringer. Esietendus 3. märtsil 2017 Viinis Tanzquartieril, festivalil Imagetanz. Femmaaž Soolotantsud Mary Wigmani, Yvonne Raineri, Lucinda Childsi, Debora Hay ja Maria La Ribot’ tantsuloomingu ainetel. Idee autor ja lavastaja Svetlana Grigorjeva, koreograafid Svetlana Grigorjeva, Madleen Faulkner-Teetsov, Joanna Kalm ja Mari Mägi, dramaturg Jürgen Rooste, kunstnik Arthur Arula, valguskunstnik Oliver Kulpsoo, helikujundaja Vootele Ruusmaa, fotode autorid Eva Lobotkin ja Hirohisa Koike. Esitajad: Madleen Faulkner-Teetsov – Yvonne Rainer. Joanna Karoliine Kalm – Deborah Hay. Mari Mägi – Lucinda Childs. Sveta Grigorjeva – Mary Wigman. Esietendus 8. märtsil 2017 Sõltumatu Tantsu Laval. Lingua franca Tantsulis-muusikaline lavastus, algtõukeks Valdur Mikita „Lingvistiline mets“. Idee autor ja lavastaja Evelin Jõgiste, dramaturg Laura Kalle, kunstnik Leno Morfin (Mehhiko), muusika autor Mingo Rajandi, helikujundaja Haar Tammik, valguskunstnik

369

Rommi Ruttas, illustratsioonide autor Triin Aimla-Laid. Kaasprodutsent Moon Productions, turundusjuht Minna-Triin Kohv. Esitajad: Mingo Rajandi – Muusik. Leno Morfin – Kunstnik. Yucef Zraiby (Hispaania), Evelin Jõgiste ja Laura Kalle – Näitlejad. Esietendus 24. aprillil 2017 Sõltumatu Tantsu Laval. Ruumile alistumine Tantsulavastus. Autor ja lavastaja Kadri Sirel, videokunstnik Helena Keskküla, muusikaline kujundaja Kaarel Kuusk, helitehnik Karl Elias Teder, valguskunstnik Ivar Pitreskihh. Esitaja: Kadri Sirel. Esietendus 30. juulil 2017 Harkujärve kirikus. Tempo Tantsulavastus. Koreograafid Ajjar Ausma, Simo Kruusement, Tiina Mölder, Helen Reitsnik, Tatjana Romanova ja Kärt Tõnisson, muusika autorid Tatjana Kozlova-Johannes, Helena Tulve ja Nathan Tulve, kunstnik Keili Retter, videokunstnik Einar Lints, valguskunstnik Oliver Kulpsoo, tehniline juht Enar Tarmo, projektijuht Katrin Maimik. Lavastus valmis koostöös Vaba Lavaga, Zugaga ja OÜga Väike Objekt A. Esitajad: Ajjar Ausma, Simo Kruusement, Tiina Mölder, Helen Reitsnik, Tatjana Romanova ja Kärt Tõnisson – Tantsijad. Helena

Tulve ja Tatjana Kozlova-Johannes – Muusikud. Esietendus 19. augustil 2017 Noblessneri jahisadama hoones (Peetri 12). Sajandi lugu: Tõotatud maa Teekond keele ja kodumaa mõtteruumis. Autor ja lavastaja Kadri Noormets, lavastusdramaturg Anu Vask, kunstnik Sigrid Viir, valguskunstnik Oliver Kulpsoo, helikujundaja Taavi Suisalu, dekoratsioonikunstnik Villem Säre, fotograaf Sohvi Viik, tehniline juht Marko Odar. „Sajandi loo“ raames on koostöölavastuse partner Vanemuine lavastusega „Rännakud. maarjamaa laulud”. Esitaja: kadrinoormets. Esietendus 20. septembril 2017 Sõltumatu Tantsu Laval. VIVA LA VIDA kuni surm meid lahutab Tantsulavastus. Autor, koreograaf ja lavastaja Joanna Kalm, uurimustöö autor ja konsultant Madli Teller, muusika autorid ja helikujundajad Florian Wahl ja Liina Saar, kunstnik Arthur Arula, valguskunstnik ja valgustaja Emil Kallas. Esitajad: Madli Paves ja Joonas Tagel – Tantsijad. Florian Wahl – Muusik. Liina Saar – Laulja. Esietendus 30. novembril 2017 Sõltumatu Tantsu Laval.

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

alastusest enam Debutante Femmaaž Imagine There's A Fish KÄIK Lingua Franca lonely lonely

370

ESIETENDUS

19.09.2015 10.02.2016 8.03.2017 9.02.2017 3.12.2014 24.04.2017 13.03.2015

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

tantsulavastus tantsulavastus tantsulavastus tantsulavastus tantsulavastus mitmeliigilavastus objektiteater

täisk täisk täisk täisk lapsed täisk täisk

ETENDUSED

KÜLASTUSED

3 3 7 11 2 12 4

604 134 265 588 200 388 232

meeleKolu Ruumile alistumine Sünaps Tempo Sajandi lugu: Tõotatud maa VIVA LA VIDA kuni surm meid lahutab We will figure it out

15.10.2016 30.07.2017 9.02.2017 19.08.2017 20.09.2017

tantsulavastus tantsulavastus tantsulavastus tantsulavastus mitmeliigilavastus

lapsed täisk täisk täisk täisk

42 3 9 5 8

3 703 330 465 426 328

30.11.2017 3.03.2017

tantsulavastus mitmeliigilavastus

täisk täisk

5 4

272 160

Repertuaari koondnäitajad LAVASTUS

uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused keskmine pilet

TANTSULAVASTUSED

OBJEKTITEATER

MITMELIIGILAVASTUSED

KOKKU

6 10 90 6 987 5,02

0 1 4 232 0

3 3 24 876 8,4

9 14 118 8 095 5

37,3% etendustest anti väljaspool lavastuste statsionaare, sh 6 lavastusega 19 etendust Austrias, Rootsis, Norras, Hiinas, Soomes, Rumeenias ja Lätis. SÕLTUMATU TANTSU LAVA PROGRAMM Teatrite EV100 koostööprojektis „Sajandi lugu“ oli Sõltumatu Tantsu Lava koostööpartneriks Vanemuise teater, kummalgi partneril valmis oma lavastus, ühendavaks lüliks oli avatud veebiplatvorm Rändomoonium. 28. septembril avati Tartu Kunstimuuseumi sügisene näitus „Muuseumi koreograafia“, mis vaatles, kuidas koreograafia vahenditega saab kunstimuuseumi konteksti uurida. STL oli Tartmusi mitmeosalise uurimuspraktikumi koostööpartner ning ühiselt kutsuti (tantsu)kunstnikke Whitefield projekti raames juba olemasolevate kunstinäitustega suhestuma, et uurida, kuidas toimib elav, liikuv keha elutute objektide kõrval visuaalkunsti ruumis.

Koostöös Eesti Liikumispuuetega Inimeste Liiduga korraldati 29. detsembril ainukordne tantsumaraton, mille eesmärgiks oli pühitseda liikumiskultuuri ning sealjuures tõsta võrdsetena esile ka neid, kel eri põhjustel liikumine raskendatud. Üritus oli heategevuslik. Diskussioon: miks kirikus ei tantsita Tantsumaraton Greenfield 2017 Liikumise töötoad LiikumisSESOONid Liikumispraktikum Väliskülalised etendused, külastused 2017 KOKKU

1 1 8 17 23 7 6 63 118 181

60 200 540 301 145 84 211 1 541 8 095 9 636

371

MAJANDUSTEGEVUS muud tulud ja laekumised 19 316 11%

piletitulu 17 155 9%

toetused 146 981 80% TULUD

TALLINNA TANTSUTEATER www.tantsuteater.ee Tallinna Tantsuteater on 2009. aastal loodud professionaalne tantsuteater. MTÜ Tallinna Tantsuteatri lavastustele, mille sihtgrupiks on laiem tantsuja teatrihuviliste auditoorium, lisanduvad erinevad koostööprojektid muusika-, teatri-, kirjandus- ja kunstiorganisatsioonidega. Teatri juhatus: Heili Lindepuu, Dmitri Harchenko Valguskujundaja: Triin Hook UUSLAVASTUSED Ikoonid. Rahmaninov Kontsertlavastuste sarja „Ikoonid“ viies lavastus. Koreograaf ja lavastaja Dmitri Harchenko, valguskunstnik Triin Hook. Lavastuses kasutatud Sergei Rahmaninovi klaveriteoseid. Esitajad: Dmitri Harchenko, Triin Hook, Endro Roosimäe, Auli Lonks. Esietendus 8. aprillil 2017 Kumu auditooriumis.

372

halduskulud 29 005 16%

majanduskulud 72 600 39%

tööjõukulud 83 705 45% KULUD

Kahekümne viies kaader Nüüdistants. Kontseptsiooni autor, koreograaf ja produtsent Heili Lindepuu, lavastajad Heili Lindepuu ja Lennart Peep, valguskunstnik Karl Marken. Esitajad: Jaanus Tepomees, Aivar Kallaste ja Veiko Porkanen. Esietendus 9. augustil 2017 Tartu Kunstimuuseumis. Päikesepesa Muusika- ja tantsulavastus. Autor ja lavastaja Elar Vahter, koreograaf Kadi Kesküla, valguskunstnik Karolin Tamm, videkunstnik Maria Elisaveta Roosalu, muusikaline kujundaja Peeter Priks, produtsent Heili Lindepuu. Tantsijad: Hans Kristian Õis, Mari Anton, Silva Pijon, Grete Konksi, Loviise Kapper, Elena Koit ja Karolin Jürise. Muusikud: Peeter Priks, Tanel Sakrits, Mats Piho, Karl Heinrich Arro, Laura Tiit, Raili Lilleorg, Merike Paberits ja Mart Nõmm. Esietendus 21. septembril 2017 Eesti Rahva Muuseumi sillal.

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

DI Ikoonid. Rahmaninov Kahekümne viies kaader Päikesepesa Tantsud Eesti filmidest

ESIETENDUS

5.10.2016 8.04.2017 9.08.2017 21.09.2017 7.08.2015

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

tantsulavastus tantsulavastus tantsulavastus mitmeliigilavastus tantsulavastus

täisk täisk täisk täisk täisk

ETENDUSED

KÜLASTUSED

5 1 2 1 8

451 44 62 120 621

Repertuaari koondnäitajad 2017

uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused

TANTSULAVASTUS

MITMELIIGILAVASTUSED

KOKKU

2 4 16 1 178

1 1 1 120

3 5 17 1 298

Koostööprojektid Jätkus koostöö Tallinna Filharmooniaga ja hariduslik tantsu õpitubade sari nii Tartus kui ka Tallinnas.

TARTU UUS TEATER www.uusteater.ee

hariduslik sari

215

hariduslik sari etendused, külastused 2017 KOKKU

2 17 37

61 1 298 1 574

KOOSSEIS

Genialistide Klubi ja sõprade teatritegemisest 2008. aastal sündinud teater tegutseb mittetulundusühinguna Uus Teater Tartus Eesti ühes vanemas säilinud võimlahoones aadressil Lai 37. STATSIONAARID Tartu Uue Teatri suur saal Tartu Uue Teatri proovisaal Tapa raudteejaam ERMi teatrisaal

Õpitoad Lavastuslik filmiviktoriin

ISTEKOHTI 151 50 160

150

Teatrijuht: Raul Oreškin Kunstiline juht: Ivar Põllu Kunstnik: Kristiina Põllu Produtsent: Maarja Mänd UUSLAVASTUSED Praktiline Eesti ajalugu Ansambli Kukerpillid lauludel põhinev lavastus. Teksti autor ja lavastaja Ivar Põllu, toidukunstnik Ann Ideon, kostüümikunstnik Kristiina Põllu, muusikajuhid Oliver Vare ja Rando Kruus, valguskunstnik Rene Liivamägi, valgustaja Hannes Einpaul, helitehnik

373

Ivar Pilvar, grimmikunstnik Kersti Niglas, rekvisiitor Epp Peedumäe, produtsent Maarja Mänd. Osades: Maarja Jakobson, Ann Ideon, Maarja Mitt, Robert Annus, Tambet Seling. Muusikud: Rando Kruus, Oliver Vare, Epp Peedumäe ja lavastuse meeskonnast koosnev ukuleleorkester. Esietendus 23. veebruaril 2017 Tartu Uue Teatri suures saalis. Sümfoonia ühele. Allegro con moto Lavastuse idee autor, lavastaja ja muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres, dramaturg Donald Tomberg, kunstnik Henry Giin, helitehnik Hannes Einpaul, rekvisiitor Epp Peedumäe, produtsent Maarja Mänd. Koostöölavastus ERRi Raadioteatriga. Osades: Aleksander Eelmaa – Johannes Krapp. Garmen Tabor – Hääl raadios. Esietendus 21. aprillil 2017 Tartu Uue Teatri proovisaalis. Tahe Tantsulavastuse autor, koreograaf, lavastaja, kunstnik, valgusja muusikaline kujundaja Renate Keerd, rekvisiitor Epp Peedumäe, tehnilised teostajad Epp Peedumäe, Hannes Einpaul ja Ivar Pilvar, produtsent Marie Kliiman. Esitajad: Liisa Tetsmann, Gerda-Anette Allikas, Taavi Rei ja Riho Vahtras. Esietendus 21. oktoobril 2017 Tartu Uue Teatri suures saalis. Sajandi lugu: BB ilmub öösel EV100 teatrisarja koostöölavastus Von Krahli Teatriga põhineb Mati Undi romaanil ja 1940. aastate dokumentaalmaterjalidel. Dramatiseerija Ivar Põllu. Lavastajad Ivar Põllu ja Mart Koldits, kunstnik Kristiina Põllu, val-

374

guskunstnik Rene Liivamägi, videokunstnik Mikk-Mait Kivi, helikujundajad Ivar Põllu ja Jürgen Reismaa, valgustajad Mihhail Makošin, Rinald Kodasma ja Sander Aleks Paavo, grimeerija Kersti Niglas, helitehnikud Aleksander Sproghis, Johan Kudu, Jürgen Reismaa, Rinald Kodasma ja Taavi Aavik, videotehnikud Aleksander Sproghis, Mihhail Makošin ja Rinald Kodasma, tehnilised teostajad Avo Anni, Epp Peedumäe, Hannes Einpaul, Heigo Aadla, Ivar Pilvar, Jaanus Pähn, Karl Marken, Siim Angerpikk ja Taavi Toom, etenduse juht Ade Piht, produtsendid Katrin Vingel, Maarja Mänd ja Mart Koldits. Osades: Tõnis Niinemets – Unt; Hitler; Näitleja; Kirjanik. Henrik Kalmet – Režissöör; Panso; Päts; Stalin. Robert Annus – Brecht; Näitleja; BB. Maarja Jakobson – Näitleja; Mõisaproua Hella; Õde. Kristel Leesmend – Näitleja; Brechti naine Helene; Õde; Kantseleiülem. Maarja Mitt – Brechti sekretär Grete; Produtsent; Rutt. Kuuldemängu osades: Evald Aavik – Jutustaja. Erki Laur – Autojuht. Juhan Ulfsak – Tollitöötaja. Taavi Eelmaa – Soome kommunist. Ken Rüütel, Oskar Punga ja Oskar Seeman – Soome madrused. Lukas Lehto – Brechti poeg. Linda Lehto – Brechti tütar. Mart Koldits – Soome madrus, Soome jalakäija. Esietendus 15. novembril 2017 Tapa raudteejaamas. Auto(ri)lavastus Muusikalavastuse autor, lavastaja ja kunstnik Silver Sepp, valguskunstnik Rene Liivamägi. Esitaja: Silver Sepp. Esietendus 29. detsembril 2017 Tartu Uue teatri suures saalis.

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

ESIETENDUS

Auto(ri)lavastus BASKIN ehk Nalja põhivormid BB ilmub öösel Illusioonid Lumeilm Praktiline Eesti ajalugu PURE MIND Põletatud väljade hurmaa Siil udus Sümfoonia ühele. Allegro con moto Tahe Vägi

29.12.2017 24.10.2015 15.11.2017 5.10.2013 8.12.2016 23.02.2017 27.09.2013 12.03.2015 12.04.2014 21.04.2017 21.10.2017 15.10.2016

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

muusikalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus objektiteater mitmeliigilavastus tantsulavastus mitmeliigilavastus nukulavastus sõnalavastus mitmeliigilavastus sõnalavastus

täisk täisk täisk täisk lapsed täisk täisk täisk v.lapsed täisk täisk täisk

ETENDUSED

KÜLASTUSED

2 16 12 3 18 22 6 5 10 15 7 12

233 1 811 853 110 1 663 3 034 711 349 399 676 694 1 129

KOKKU

Repertuaari koondnäitajad 2017

SÕNA-

MUUSIKA

TANTSU

NUKU- JA

MITME-

LAVASTUSED

LAVASTUS

OBJEKTITEATER

LIIGILAVASTUSED

uuslavastused

kogu repertuaar

etendused

128

külastused

4 579

233

711

2 062

4 077

11 662

13,7

12,2

12,4

8,8

12,3

12,2

keskmine pilet

Väljaspool lavastuste statsionaare anti 9% etendustest, sh 2 etendust lavastusega „PURE MIND“ Moskva rahvusteatris Tšehhovi-nimelisel festivalil. KORRALDATUD FESTIVAL Alates 2016. aastast on Tartu Uue Teatri liikmete kureerida ja koordineerida Draama festival. Sihtasutuse Eesti Teatri Festival juhataja on Maarja Mänd ja kunstiline juht Ivar Põllu. Festival toimus 5.–9. septembrini. Põhiprogrammi kavas oli 22 lavastus, osales 18 truppi, kokku anti etendusi 2187 vaatajale. Samuti toimus ainuetendus lavastusega „Ületoodetud teater“ (teksti autor ja lavastaja Mehis Pihla), seda pealkirja kandis ka 5 lavastusega off-programm, mille kuraator oli Kaija M Klavet. Lisaks etendustele oli kavas

Eesti Lavastuskunstnike Liidu näitus „1 : 10“ Eesti Rahva Muuseumis, visuaaltehnoloogia tudengite näitus Vanemuise väikeses majas, Tartu ülikooli teatriteaduse eriala juubelile pühendatud konverents ning ERRi kultuurisaate „Koolon Live“ avalikud salvestused.

375

MAJANDUSTEGEVUS

muud tulud ja laekumised 113 154 23%

otseinvesteeringud 93 000 19%

TULUD

muud kulud 114 169 24%

piletitulu 126 262 25%

tööjõukulud 203 930 44%

halduskulud 39 744 9%

toetused 163 783 33%

majanduskulud 109 283 23%

KULUD

TEATER KELM

Parun; Tulnukas. Esietendus 25. jaanuaril 2017 teatrisaalis.

Koostöös kultuuriklubiga Kelm tegevust alustanud teater tegutseb mittetulundusühinguna alates 2016. aasta veebruarist.

Riverside Drive Woody Alleni komöödia. Lavastaja Priit Pääsuke, inglise keelest tõlkija ja lavastusdramaturg Karl Koppelmaa, muusika autor Sten Sheripov, kunstnik Karoliina Kull, valguskunstnik Triin Suvi. Osades: Bert Raudsep – Jim. Jürgen Gansen – Fred. Lauli Otsar – Barbara. Esietendus 5. mail 2017 teatris Kelm.

Teatri juht ja lavastaja: Karl Koppelmaa Juhatuse liige: Mihkel Matkevicius UUSLAVASTUS Savann Karl Koppelmaa draama. Lavastaja ja muusikaline kujundaja Karl Koppelmaa, kunstnik Johannes Valdma, lavameister Ahto Matt, valgustaja, helitehnik ja tehniline teostaja Tarmo Matt, etenduse juht Ene Pärtel. Koostöölavastus Kuressaare Linnateatriga. Osades: Lauli Otsar – Tütar; Preili. Jürgen Gansen – Vaim; Psükoloog. Markus Habakukk – Poeg; Käskjalg. Risto Vaidla – Isa;

376

Minu India Christian Charles de Filou komöödia. Lavastaja Kristjan Sarv, lavastusdramaturg Karl Koppelmaa, kunstnikud Karoliina Kull ja Johannes Valdma, koreograaf Maria Uppin, valguskunstnik Martin Koldits. O sades: Jürgen Gansen – Sarv ehk Paksu, eesti mees. Lauli Otsar – Maria ehk Piiksu, eest naine; Saku. Bert Raudsep – Mahesh,

joogaõpetaja; Medõde; Sitamüüja. Risto Vaidla – Sukhi, naerujooga instruktor; Medõde; Nandi; Pangateller; Tibu, action-jooga entusiast. Maria Uppin – Na, tubli õpilane; Parvati/Kali. Kristjan Sarv – Arst, ajurveeda spetsialist; Šiva. Esietendus 30. septembril 2017 teatris Kelm.

Morten Mortensoni aed Monodraama. Teksti autor ja lavastaja Karl Koppelmaa, muusika autor Kirsten Kütner, valguskunstnik Martin Koldits. Osas: Karmo Nigula – Morten Mortenson. Esietendus 16. novembril 2017 teatris Kelm.

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

Minu India Morten Mortensoni aed Riverside Drive Savann

ESIETENDUS

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

30.09.2017 16.11.2017 5.05.2017 25.01.2017 KOKKU

sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus

täisk täisk täisk täisk

TEOTEATER www.theatrum.ee Mittetulunduslik väiketeater on kultuuripildis püsinud alates 1991. aastast. 2006. aastast asub teater endisest laoruumist ümberehitatud 50-kohalise black box’i tüüpi saaliga teatrimajas Kalamaja südames. Teoteater on vabakutselise püsitrupiga repertuaariteater, mille mängukavas on nii kodu- kui ka välismaine dramaturgia, muusika- ja lastelavastused. Teoteater on läbi viinud sotsiaalteatriprojekte ning korraldanud meelelahutusüritusi. STATSIONAARID Teatri black box

ISTEKOHTI 50

KOOSSEIS Teatrijuht ja lavastaja: Piret Viisimaa Lavastaja: Jane Meresmaa-Roos Valgus- ja helitehnik: Alar Simmermann

ETENDUSED

KÜLASTUSED

7 4 8 9 28

284 139 302 286 1011

Vabakutselised näitlejad: Anneli Aru, Monika Ausmees, Riho Enni, Gunnar Jaanovits, Märt-Jaanus Jelsukov, Andres Kuldma, Klaire Kuusk, Margus Kruusvall, Kati Lepp, Priit Matiisen, Mirjam Gill, Eneli Meresmaa, Jane Meresmaa-Roos, Urmas Nurk, Andres Proode, Kristi Purge, Meeli Seermaa, Merike Tammik, Galina Tikerpuu, Karolin Tikerpuu, Kristiine Truu, Dagne Virkola UUSLAVASTUSED Dõmdõdõmm Ervin Lazari lastejutu „Seitsmepäine haldjas“ dramatiseering. Ungari keelest tõlkinud Edvin Hiedel. Dramatiseerija ja lavastaja Jane Meresmaa-Roos, kunstnik Jane Klaas, helitehnik Alar Simmermann, valgustaja Egert Pruul. Osades: Andres Proode – Sammuv Kuusk. Kati Lepp – Vassikati. Klaire Kuusk – Mikamaka. Kristi Purge – Ziegfried Bruckner. Margus Kruusvall – Zoard Suur. Monika

377

Ausmees – Aromo. Merike Tammik – Hobu Zerafin. Esietendus 30. aprillil 2017 Teoteatri black box’is. Meri põlvini Donald Bisseti raamatu „Kõnelused tiigriga“ lühijuttude dramatiseering. Inglise keelest tõlkinud Evi Vanem. Dramatiseerija ja lavastaja Jane Meresmaa-Roos. Osades: Meeli Seermaa – Jutustaja; Heeringavanaema. Jane Meresmaa-Roos – Jutustaja; Pingviinipoeg. Esietendus 8. juulil 2017 Kihnu saare merepeol. Abielutunnistus Ephraim Kishoni komöödia. Vene keelest tõlkinud Tiit Alte. Lavastaja Tiit Alte, kunstnik Anne-Mai Heimola, helitehnikud Alar Simmermann ja Asko-Robert Meola. Osades: Anneli Aru – Ella. Klaire Kuusk

– Vicky. Lea Tikerpuu – Rose Hooper. Riho Enni – Roberto. Vladas Radvilavicius – Daniel Brozowski. Erik Rüütel – Bunky. Esietendus 3. novembril 2017 Teoteatri black box’is. Kivi kotti Lastenäidendi autor ja lavastaja Piret Viisimaa, kunstnik Anna Sui, koreograaf Maria Uppin, valgustaja Asko-Robert Meola, helitehnik Alar Simmermann. Osades: Andres Proode või Priit Matiisen – Tötajaan. Dagne Virkola – Milimoo. Eneli Meresmaa – Okafiia. Galina Tikerpuu või Mirjam Gill – Kogomogo. Jane MeresmaaRoos või Klaire Kuusk – Järda. Karolin Tikerpuu või Enelin Pruul – Milimoo. Kati Lepp või Merike Tammik – Loti. Monika Ausmees või Kristi Purge – Assemurr. Siret Tuula või Meeli Seermaa – Okafiia. Margus Kruusvall või Märt-Jaanus Jelsukov – Jõuluvana. Esietendus 1. detsembril 2017 Teoteatri black box’is.

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

Abielutunnistus Bassein (vett ei ole) Dõmdõdõmm Kivi kotti Meri põlvini Mängi minuga Naine ja klarnet Sussid püsti Söö mind ära Tirts ja tigu Topeltwoody Tunnete maastik

378

ESIETENDUS

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

3.11.2017 26.03.2016 30.04.2017 1.12.2017 8.07.2017 15.04.2011 7.11.2008 2.12.2015 22.04.2012 17.04.2011 25.03.2013 21.11.2015

sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus

täisk täisk lapsed lapsed lapsed täisk täisk lapsed teism v.lapsed täisk täisk

ETENDUSED

KÜLASTUSED

3 7 6 14 3 8 1 6 3 3 8 11

173 139 155 2484 135 264 51 379 114 112 337 390

2017 uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused keskmine pilet

SÕNALAVASTUSED 4 12 73 4 733 5,5

Lisaks etendustele toimus 15. oktoobril teatri korraldamisel perepäev „Kristalli(m)elu“ ning viidi läbi 6 vahetust lastelaagreid „Omatehtud teater“, milles osales 100 last.

kohvikukulud 225 0%

MAJANDUSTEGEVUS piletitulu 23 895 49%

muud tulud 20 967 43%

kohvik 469 1% TULUD

tööjõukulud 14 278 30%

majanduskulud 33 198 70%

toetused 3400 7%

KULUD

THEATRUM www.theatrum.ee Theatrum on asutatud 1994. aastal Eesti Humanitaarinstituudi teatriõppetooli üliõpilaste ja õppejõudude (Lembit Peterson, Juhan Viiding) ning Vanalinna Hariduskolleegiumi teatriprogrammis osalenute poolt. Esimesed kümme aastat tegutses Theatrum mittetulundusühinguna, 2005. a asutati sihtasutus Theatrum. LAVASTUSTE STATSIONAARID Theatrumi saal Tallinna endine transpordikool Hopneri maja diele

ISTEKOHTI 120 120 60

KOOSSEIS Loominguline juht, lavastaja: Lembit Peterson Lavastaja, tegevjuhi abi, kujundaja: Marius Peterson Lavastaja, dramaturg, kunstnik: Andri Luup Lavastaja, grimeerija: Maria Peterson Tegevjuht, projektijuht, etenduse juht: Aive Sarapuu Tegevjuhi abi, projektijuht: Ere Naat Trupijuht, kostümeerija: Anneli Tuulik Lavameister, valguskunstnik: Helvin Kaljula Lavameister, helitehnik: Tarmo Song Fotograaf: Laura Peterson Tõlkija: Eva Eensaar

379

Näitlejad: Eva Eensaar, Helvin Kaljula, Andri Luup, Laura Peterson, Lembit Peterson, Mare Peterson, Maria Peterson, Marius Peterson, Tarmo Song, Anneli Tuulik UUSLAVASTUSED Väga haige Molière’i komöödia. Prantsuse keelest tõlkinud Aleksander Aspel, värsid Ants Oras, toimetanud Eva Koff ja Kristjan Üksküla. Lavastaja ja muusikaline kujundaja Kristjan Üksküla, kunstnikud Emma Pipi Penelope Visnap, Mae Kivilo ja Piret Roos, valguskunstnik Emil Kallas, liikumisjuht Tiina Mölder, produtsent Aive Sarapuu. Osades: Maria Koff või Eva-Britta Simson – Toinette, moorlaseks riietatud egiptlane. Mairen Mangusson või Hanna Maria Salong – Béline, vanaeit, moorlaseks riietatud egiptlane. Doris Järvsoo või Ruth Parman – Angélique, moorlaseks riietatud egiptlane. Rea Kõiv – Louison, moorlaseks riietatud egiptlane. Otto Tiidermann – Argan. Hardi Möller – Béralde, härra Bonnefoy, ammukütt. Rauni

Saagim või Kristen Karri – Cléante, härra Purgon, ammukütt. Cameron George Cocker – Thomas Diaforus, Polichinelle, eesistuja. Rhett Kütsen – härra Diaforus, härra Fleurant. Esietendus 24. märtsil 2017 Hopneri maja diele’s. Talvevalgus Ingmar Bergmani draama. Rootsi keelest tõlkinud Eva Eensaar. Lavastaja Andri Luup, kunstnik Pille Jänes, valguskunstnik Priidu Adlas, muusikaline kujundaja Ene Salumäe, liikumisjuht Tiina Mölder, produtsent Ere Naat. Osades: Jan Uuspõld – Tomas Ericsson, pastorhärra. Maria Peterson – Marta Lundberg, kooliõpetaja. Anneli Tuulik – Karin Persson, Jonase abikaasa. Helvin Kaljula – Jonas Persson. Tarmo Song – Aronsson. Tiit Alte – Algot Frövik. Ene Salumäe – Kantor. Rauno Jonas Küngas – Johan Persson, poeg. Esietendus 30. märtsil 2017 endises Tallinna Transpordikoolis (Tehnika 18).

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

"Dehli" tants Isa Joobnud Kaks ema Misantroop Popi ja Huhuu Talvevalgus Väga haige 2017 uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused keskmine pilet

380

ESIETENDUS

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

27.02.2015 29.11.2016 25.10.2014 6.04.2016 4.06.2011 3.03.2016 30.03.2017 24.03.2017

sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus

täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk

SÕNALAVASTUSED 2 9 76 9 595 14,2

ETENDUSED

KÜLASTUSED

5 24 13 2 2 2 17 11

431 3 742 1 929 184 166 239 1 992 912

Theatrumi saalis anti aasta jooksul 8 etendust, sest Theatrumi ja Kloostri Aida majas, Vene tn 14, algas põhjalik ümberehitus. Veebruari algul anti viimased etendused kodusaalis ning seejärel algas väljakolimine. „Vanas“

Kloostri Aidas toimus 1. veebruaril ehituse alguse puhul kontsert pealkirjaga „Generaalpaus“, esines ansambel Väike rinG (Peeter Klaas, Tõnu Jõesaar ja Villu Vihermäe) ning

Jaak Johanson ja Krista Citra Joonas. Aidas toimus kokku 4 kontserti 331 vaatajale. Väljaspool Eestit anti lavastusega „Joobnud“ 1 etendus Peterburis.

MAJANDUSTEGEVUS muud tulud ja laekumised 61 293 11% kohvik 7 513 1%

halduskulud 51 428 13%

piletitulu 116 527 20%

otseinvesteering 100 000 18%

tööjõukulud 252 893 63%

majanduskulud 94 519 23%

TULUD

TUULEVESKI www.tuuleveskiteater.ee Teater on loodud 1988. aasta kevadel KohtlaJärve Noorteteatrina, 1993. aastast kannab nime Tuuleveski. 1996. aastast tegutseb mittetulundusühinguna, mille asutajateks on teatri töötajad. Teatri peamine vaatajaskond on Ida-Virumaal, kuid etendusi antakse ka teistes Eesti linnades ja asulates. Teater on Eesti Teatriliidu kollektiivliige ning rahvusvahelise lasteja noorteteatrite assotsiatsiooni (ASSITEJ) liige. Teater töötab Jõhvi vallavalitsuse ja kultuuriministeeriumi toetusel.

kohvikukulud 3 640 1%

KULUD

KOOSSEIS Teatrijuht: Valentina Fursova Kunstiline juht, lavastaja: Irina Artsimovitšene (Marjapuu) Näitlejad: Vassili Alfjorov, Ljubov Bogdanova, Sofia Bulanova, Artur Postol, Valeri Sõrtšenko, Veera Sõrtšenko, Boriss Vatin UUSLAVASTUSED Punamütsike Nukulavastuse teksti autor ja lavastaja Amela Vutšenovitš, kunstnik ja nukukunstnik Jelena Uglovskaja, valguskunstnik ja

381

muusikaline kujundaja Valeri Sõrtšenko, kostümeerija Veera Sõrtšenko, tehniline teostaja Boris Vatin, butafoor Ljubov Bogdanova. Osades: Sofia Bulanova – Punamütsike; Vanaema. Ljubov Bogdanova – Hunt; Liblikas; Jänes; Vanaema. Esietendus 22. jaanuaril 2017 Jõhvi kontserdimaja Kammersaalis. Bremeni linna moosekandid Wilhelm ja Jakob Grimmi muinasjutu drama-

tiseering. Dramatiseerija ja lavastaja Eili Neuhaus, kunstnik ja nukukunstnik Irina Marjapuu, muusikaline kujundaja ja valgustaja Valeri Sõrtšenko, kostümeerija Veera Sõrtšenko, tehniline teostaja Boris Vatin. Osades: Ljubov Bogdanova – Komödiant 1. Sofia Bulanova – Komödiant 2. Vassili Alfjorov – Komödiant 3. Boriss Vatin – Komödiant 4. Esietendus 17. septembril 2017 Jõhvi kontserdimaja Kammersaalis.

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

Bremeni linna moosekandid Kolm põrsakest Külmataat Mängime Aafrikat Pinokkio seiklused Punamütsike Pöial-Liisi Saabastega kass Tark Mašake Uinuv kaunitar

ESIETENDUS

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

ETENDUSED

KÜLASTUSED

17.09.2017 14.02.2016 17.12.2002 20.01.2003 26.02.2012 22.01.2017 13.03.2010 17.09.2016 30.03.2004 8.10.2008

nukulavastus nukulavastus sõnalavastus nukulavastus nukulavastus nukulavastus nukulavastus nukulavastus nukulavastus nukulavastus

lapsed lapsed lapsed v.lapsed v.lapsed lapsed v.lapsed lapsed lapsed v.lapsed

59 6 24 43 1 55 2 2 1 1

4407 793 4 173 3 175 104 4 157 172 212 160 80

Repertuaari koondnäitajad 2017

uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused keskmine pilet

SÕNALAVASTUS

NUKULAVASTUSED

KOKKU

0 1 24 4 173 3,1

2 9 170 13 260 2,8

2 10 194 17 433 2,8

Teatril ei ole statsionaarset mängupaika, kõik etendused anti üle Eesti erinevates koolides ja lasteaedades ning 5 etendust teatrifestivalidel Kasahstanis, Bosnias ja Hertsegoviinas ning Venemaal.

382

Tuuleveski, nukuteatri Lepatriinu ja UNIMA Eesti keskuse kaasabil toimus 21.–22. oktoobrini 2017 III Jõhvi nukuteatrite päev „Jõhvikate nukupidu“.

Kehra Nukk, Kukruse Polaarmõisa Projektiteater ja külalisteater Bóbita Bábszínház Ungarist etendusega „Rumcajs“.

Etendused toimusid nii eesti kui ka vene keeles, osalesid Tuuleveski, Lepatriinu, Viljandi Nukuteater, Pärnu Nukuteater, nukuteater

MAJANDUSTEGEVUS muud tulud 1 392 2%

halduskulud 3 926 5%

piletitulu 41 475 56%

tööjõukulud 57 973 66%

toetused 31 440 42%

majanduskulud 25 231 29%

TULUD

VABA LAVA www.vabalava.ee Sihtasutus Vaba Lava asutati 2010. aastal üheksa väiketeatri poolt. 2014. aasta septembris Tallinnas Telliskivi Loomelinnakus avatud kaasaegse etenduskunstide keskuse eesmärk on pakkuda väiketeatritele ja vabatruppidele soodsaid arengutingimusi nii teatrihoonete kui ka erinevate tugiteenuste näol. Vaba Lava ei ole peanäitejuhi ja trupiga teater, vaid administratiivse ja tehnilise meeskonnaga teater; loomingulise poole pealt vahetub iga kahe aasta järel kuraatorite tandem. Kuraatoriprogrammi saavad kandideerida projektiteatrid või vabatrupid üle maailma.

KULUD

STATSIONAARID Vaba Lava suur saal Vaba Lava proovisaal

ISTEKOHTI 184 70

KOOSSEIS Juhatuse liige ja tegevjuht: Kristiina Reidolv Juhatuse liige: Märt Meos Tallinna teatrimaja juht: Alo Puustak Välissuhete juht: Inga Koppel Produtsent: Tiiu Tamm Turundus- ja müügijuht: Viktor Aspel Korraldusjuht: Kaisa Paluoja Haldusjuht: Eero Druus Tehnikajuht: Priidu Adlas Kommunikatsioonijuht: Piret Jaaks Lavatehnikud: Margus Terasmees ja Siim Soop

383

KURAATORIPROGRAMMI UUSLAVASTUSED Sissy pojad Nüüdistantsulavastus. Koreograaf, lavastaja ja muusika autor Simon Mayer (Austria), lava- ja kostüümikunstnik Andrea Simeon, valguskunstnikud Hannes Ruschbaschan ja Martin Walitza, lavastaja assistent Frans Poelstra, produtsendid Elisabeth Hirner ja Sophie Schmeiser. Kaasprodutsendid: Kopf hoch, brut Wien, Gessnerallee Zurich, zeitraumexit Mannheim ja Tanz ist Dornbirn, Sõltumatu Tantsu Lava. Tuurid: Sophie Schmeiser, Hiros. Esitajad: Matteo Haitzmann, Patric Redl, Manuel Wagner ja Simon Mayer. Esietendus 9. aprillil 2015 Viini teatris BRUT, Eestis 14. jaanuaril 2017 Vaba Lava suures saalis. Hulgakesed Lavastuse idee autorid ja lavastajad Sveta Grigorjeva ja Siim Tõniste, helikujundaja Artjom Astrov, kunstnik Arthur Arula, valguskunstnik Priidu Adlas, lavameistrid Eero Druus, Margus Terasmees ja Siim Soop. Esitajad: Riina Ausma, Sveta Grigorjeva, Siim Tõniste ja Ajjar Ausma. Esietendus 8. veebruar 2017 Vaba Lava teatrikeskuse väikses saalis. Furby tagasitulek Urmas Vadi draama. Lavastaja Urmas Vadi, lavastuses kasutati Arvo Pärdi ja Wolfgang Amadeus Mozarti muusikat, kunstnik Laura Pählapuu, valguskunstnik Priidu Adlas, helikujundaja Janek Murd, lavameistrid Eero Druus, Margus Terasmees ja Siim Soop, produtsent Tiiu Tamm. Osades: Liina Vahtrik – Naine; Riin; Varjunud naine. Peeter Rästas – Mees 1; Küla-

384

line. Aarne Soro – Mees 2; Mart. Esietendus 18. aprillil 2017 Vaba Lava suures saalis. IDEM Autor, lavastaja ja kunstnik Artjom Garejev, muusika autor ja peaprodutsent Aleksandr Žedeljov, lavastusdramaturg Tatjana Kosmõnina, valguskunstnik Denis Bretško, visuaalkunstnik Alyona Movko, helikujundaja Katrin Kvade, lavastaja assistent Anton Kiseljus, operaator Nikolai Alhazov, produtsendid Aleksandr Žedeljov ja Ksenia Kuzmina, tehnilised juhid Aleksandr Potužni, Dmitri Mjatšin, Maksim Kiseljus. Audiokinetica (MTÜ Helitelg) koostöölavastus Vene Teatri ja Vaba Lavaga. Esitajad: Kristo Viiding, Jekaterina Kordas, Tatjana Kosmõnina, Sergei Furmanjuk, Natalja Dõmtšenko ja Kristiina-Hortensia Port. Muusikud InPULSE STRING QUARTET: Egert Leinsaar, Valeria Rjumina – viiul; Karin Sarv – alt, vioola; Theodor Sink – tšello. Esietendus 12. mail 2017 Vaba Lava suures saalis. Eritunnused (Distinguishing Marks) Autorid, lavastajad ja kunstnikud Chris Kondek ja Christiane Kühl (Saksamaa), dramaturg Piret Jaaks, valguskunstnik Priidu Adlas, lavameistrid Eero Druus, Margus Terasmees ja Siim Soop, produtsent Tiiu Tamm. Lavastus toodi välja Interregi Kesk-Läänemere 2014–2020 programmi projekti “Theatre Expanded” raames. Esitajad: Roland Laos, Barbara Lehtna, Taavet Jansen ja Helen Kask. Esietendus 22. mail 2017 Vaba Lava väikses saalis.

BIG DATA Visuaalteatri lavastus on inspireeritud Marc Dugaini ja Christophe Labbé teostest „Alasti inimene. Digitaalse maailma nähtamatu diktatuur” ja Yuval Noah Harari teosest “Sapiens. Inimkonna lühiajalugu”. Autor ja lavastaja Alexandre Zeff (Prantsusmaa), lavastusdramaturg Antoine Hamel, koreograaf Teet Kask, kunstnik Benjamin Gabrie, valguskunstnik Priidu Adlas, videokunstnik Alyona Movko, helikujundaja Argo Vals, lavastaja assistendid Claudia Dimier ja Nele Suisalu, lavameistrid Eero Druus, Margus Terasmees ja Siim Soop produtsent Tiiu Tamm. Esitajad: Jarmo Reha, Mirtel Pohla, Marita Weinrank ja Jevgeni Grib. Esietendus 19. septembril 2017 Vaba Lava suures saalis. (Teisitimõtleja) Andri Luubi draama. Lavastaja Andri Luup, kunstnik Artur Arula, valguskunstnik Priidu Adlas, helikujundaja Tõnis Leemets, lavameistrid Eero Druus, Margus Terasmees ja Siim Soop, produtsent Ere Naat. Osades: Ivo Uukkivi – Aivo, endine punkar. Eliann Tulve – Neiu mustas. Mari Abel või Laura Peterson – Anna, psühholoog. Chris McCarthy – Tuleneelaja. Esietendus 4. novembril 2017 Eesti Tantsuagentuuris.

Kärt Tõnisson, Simo Kruusement, Tatjana Romanova, Tiina Mölder, Helena Tulve ja Tatjana Kozlova-Johannes. Esietendus 19. augustil 2017 Noblessneri jahisadama hoones. Kõik normaalsed inimesed – KNI! Aidi Valliku ja Piret Jaaksi noortedraama. Lavastaja Tamur Tohver, lava- ja kostüümikunstnik Kalju Kivi, koreograaf Siim Tõniste, muusikaline kujundaja ja esitaja Mait Rebane, valguskujundajad Tamur Tohver ja Henri Viies, produtsent Kristel Treier, kaasprodutsent Georgi Viies. Koostöölavastus Polygoni Teatriga. Osades: Karin Rask – Hanna, ema. Päär Pärenson – Paul, isa. Claudia Robin Andros* – Stella. Joosep Spirka* – Kenneth. Madis Joosep Toomel* – Magnus. Eliise Künnis*, Rines Künnapas*, Greta Ruga*, Robert Kuusk*, Mardi Truus*, Karl Tetsmann*, Grete Saar*, Lili Liinev*, Kärttu Kivinukk* ja Maria Valk* – Klassikaaslased, sõbrad. * Polygoni Teatrikooli õpilased Esietendus 14. novembril 2017 Vaba Lava teatrikeskuses.

KOOSTÖÖLAVASTUSED Tempo Tantsulavastus valmis trupitööna, muusika autorid Helena Tulve, Nathan Tulve ja Tatjana Kozlova Johannes, kunstnik Keili Retter, valguskunstnik Oliver Kulpsoo, videokunstnik Einar Lints, tehniline juht Enar Tarmo, produtsent Katrin Maimik. Esitajad: Ajjar Ausma, Helen Reitsnik,

385

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

ESIETENDUS

(Teisitimõtleja) alastusest enam BIG DATA Eritunnused Furby tagasitulek Hulgakesed IDEM Kõik normaalsed inimesed - KNI Ma pigem tantsiksin sinuga Sissy pojad Süüria rahvalood Tempo

4.11.2017 19.09.2015 19.09.2017 22.05.2017 18.04.2017 8.02.2017 12.05.2017 14.11.2017 1.10.2016 9.04.2015 29.10.2016 19.08.2017

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

sõnalavastus tantsulavastus mitmeliigilavastus mitmeliigilavastus sõnalavastus mitmeliigilavastus mitmeliigilavastus sõnalavastus sõnalavastus tantsulavastus sõnalavastus tantsulavastus

täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk teism täisk täisk lapsed täisk

ETENDUSED

KÜLASTUSED

7 3 5 6 8 7 7 2 3 2 4 5

1 093 604 889 352 1 131 390 1 251 493 428 500 720 426

Repertuaari koondnäitajad 2017 uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused keskmine pilet

SÕNALAVASTUSED

TANTSULAVASTUSED

MITMELIIGILAVASTUSED

KOKKU

3 5 24 3 865 8,7

1 3 10 1 530 8

4 4 25 2 882 6,5

8 12 59 8 277 7,7

Kui 2015–2017 hooaegadel oli Vaba Lava kuraatoriprogrammi fookuses saksakeelne kultuuriruum, siis 2017–2019 hooaegadel on Vaba Lava huviorbiidis prantsuse kultuur ja frankofoonia. Uue hooaja, 2017/18, teemadeks olid „Big Data“ (andmete üleküllus) ja „Post-truth“ (tõejärgsus), lavastusprojektid valisid välja Vaba Lava 2017/2019 hooaegade kuraatorid José Alfarroba ja Tristan Barani Prantsusmaalt, konsultandiks Kristiina Reidolv. EV 100 teatriprojekti lavastuse valisid välja kuraatorid koostöös Vaba Lava tegevjuhi Kristiina Reidolvi ja NUKU teatri esindajate Mirko Rajase ja Joonas Tartuga. 31. jaanuaril 2017 lõppenud Vaba Lava kuraatoriprogrammi ja Eesti Vabariik 100 teatriprogrammi lavastuste ideekonkurssidele laekus

386

projektiteatritelt, vabatruppidelt ja vabakutselistelt loojatelt 142 taotlust, sealjuures 30 taotlust Eestist ja 112 taotlust välismaalt. Valitud projektid kuulutati välja 13. juunil 2017. Peale kuraatoriprogrammi esietendusi toimusid publiku vestlused lavastajate ja trupiga. Samuti leidis iga kuraatoriprogrammi esietenduse järel aset noori etenduskunstnikke tutvustav platvorm In/Out, kus esitleti noorte loojate lühivorme. 19. detsembril 2017 alustati Vaba Lava Narva teatrikeskuse ehitustegevusega endise nõukogudeaegse Baltijetsi sõjatehase administratiivhoonesse, aadressile Linda 2.

KORRALDATUD SÜNDMUSED 2017. aastal lõppes Vaba Lava kaheaastane välisprojekt „Theatre Expanded“ koostöös Läti Uue Teatri Instituudiga, mida toetas Interregi Kesk-Läänemere 2014–2020 programm. Projekti eesmärgiks oli koolitada teatriprodutsente, kes oleksid võimelised välja tooma rahvusvahelisi (kaas)produktsioone ning tegema sektoriteüleseid koostööprojekte. 2017. aastal oli koolitussarja põhifookuseks oli artistic intervention ehk IT-sektori ja etenduskunstide ühendamine ning uue tehnoloogia kasutamine etenduskunstides. 22. veebruaril pidasid digitaliseerumise ja identiteedi teemalise loengu Saksamaa/ USA lavastajad Chris Kondek ja Christiane Kühl. 2 mail 2017 toimus teatrikeskuses Helsingi Kunstiakadeemia õppejõu Kai Lehikoineni loeng „(Etendus)kunst ja kunstnikud uutes keskkondades:valdkonnaülene koostöö“. 22.–23. mail 2017 toimus Vaba Lava korraldatud rahvusvaheline konverents „Etenduskunstide tulevik: teatrivälja avardumine“. Kahe päeva jooksul otsisid esinejad Eestist, Lätist, Soomest, Rootsist, USAst ja Saksamaalt vastuseid küsimustele, mis puudutasid institutsionaalseid muutusi, kunstilisi suundumusi ja tulevikuvisioone nii etenduskunstide kui ka laiemalt ühiskonna jaoks. Rahvusvaheline konverents lõpetas Vaba Lava ja Läti Uue Teatri Instituudi kaheaastase koostööprojekti „Theatre Expanded“ Interregi Kesk-Läänemere 2014–2020 programmi raames. Projekti raames toodi välja produtsendi õppevihik, mis koondas 1. õppeaasta loengumaterjale ja uuring „Artistic Interventions Projects – Definition, Background and Suggestions for Implemention“.

Vabas Lavas andis 2017. aastal etendusi kokku 36 teatritruppi, mille seas olid lisaks kodumaistele truppidele ka etenduskunstnikud Saksamaalt, Jaapanist, Soomest, Prantsusmaalt, Austriast, USAst, Venemaalt jm. Üks olulisemaid külalisetendusi, mille tõi Vaba Lava Eestisse koostöös Goethe Instituudiga, oli Hans-Werner Kroesnigeri lavastus „Komistuskivid“, mis oli Theatertreffeni programmis 2016. aastal. Austria-saksa fookusega kuraatoriprogrammi lõpetamine toimus 2017. aasta juunis, kui taastati Doris Uhlichi kuraatoriprogrammi kuuluv lavastus „alastusest enam“ ja tutvustati tema uut lavastust „Plahvatuslik tantsijanna“. 3.–7. juulini 2017 toimus Vaba Lava ruumides Hongkongi artistide labor Eesti tantsukunstnikele. 27. aprillist 14. maini oli teatrikeskuses avatud Hirohisa Koike (Jaapan) fotonäitus „Nõmmegraphy“. Näitusega avati ühtlasi Jaapani Kuldse Nädala sündmused Vabal Laval: jaapani koreograafi Un Yamada külalisetendus „Monaka“ ja erinevad meistriklassid. 14. septembrist 16. oktoobrini oli Vaba teatrikeskuses näha Katy Barry fotonäitus „Actrices“ prantsuse filminäitlejannadest. Fotonäitus oli osa prantsuseteemalisest kuraatoriprogrammist hooajal 2017/18. Vaba Lava maja programm: Kuraatoriprogrammi vestlused Külalisetendused Firmaüritused Kultuuriüritused Kontserdid Kuraatoriprogramm 2017 KOKKU

8 69 52 107 78 59 373

470 10 253 14 316 14 997 20 278 8 277 68 591

387

MAJANDUSTEGEVUS

muud kulud 29 505 3%

piletitulu 55 602 5% halduskulud 355 765 35%

muud tulud 327 348 30% toetused mujalt välismaalt 5 131 1% EL toetused 82 201 8%

toetused 354 491 33% majanduskulud 340 210 34%

otseinvesteeringud 250 000 23%

TULUD

VANA BASKINI TEATER www.vanabaskiniteater.ee 1980. aastal asutas Eino Baskin Eesti NSV Riikliku Filharmoonia juurde Vanalinna Stuudio, mis reorganiseeriti 1989. aastal teatriks Vanalinnastuudio. Ümberkorralduste tõttu teatrist koondatud töötajate baasil moodustas Eino Baskin koos Aarne Valmisega 2005. aasta jaanuaris osaühingu Vana Baskini Teater. KOOSSEIS Teatrijuht: Aarne Valmis Kunstilise juhi kt: Eero Spriit Trupijuht: Jüri Karindi (srn 24.07.2017) Näitlejad: Vello Janson, Ene Järvis, Tõnu Kilgas, Marika Korolev, Väino Laes, Raivo Mets, Egon Nuter, Anne Paluver, Raivo Rüütel

388

tööjõukulud 285 985 28%

KULUD

UUSLAVASTUSED Täna algab uus elu Robert Caisley komöödia. Inglise keelest tõlkinud Reet Kandimaa. Lavastaja Ivo Eensalu, kunstnik Jaak Vaus, lavameistrid Holger Sirel ja Marek Sirel, grimeerija Janika Olup, helitehnik Reino Pärn, etenduse juht Ly Kirista. Osades: Raivo Rüütel – Leo. Külli Reinumägi – Sara Fine. Eduard Salmistu – Juri. Aleksander Ots – Tom. Esietendus 10. märtsil 2017 Salme Kultuurikeskuses. On alles perekond! Francis Joffo komöödia. Prantsuse keelest tõlkinud Indrek Koff. Lavastaja Eero Spriit, kunstnik Jaak Vaus, lavameistrid Holger Sirel ja Marek Sirel, grimeerija Janika Olup, helitehnik Reino Pärn, etenduse juht Ly Kirista. Osades: Ene Järvis – Diana. Raivo Rüütel – Raimond. Karin Tammaru – Merle. Toomas Täht – Bernhard. Ivo Eensalu – Superpapa. Veljo Reinik – Frank. Alice Kirsipuu – Anni. Esietendus 10. juulil 2017 Lohusalu sadamas.

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

ESIETENDUS

LAVASTUSLIIK

ETENDUSED

KÜLASTUSED

Kõik meestest Meie naised On alles perekond! See on minu pidu ja teen mis tahan (suren või ära) Täna algab uus elu Õnnenumbrid

11.11.2016 7.03.2016 10.07.2017

sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus

SIHTRÜHM

täisk täisk täisk

34 13 37

2 921 809 3 687

12.07.2016 10.03.2017 7.02.2015

sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus

täisk täisk täisk

20 36 8

2 175 3 026 1 027

Repertuaari koondnäitajad 2017 uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused keskmine pilet

SÕNALAVASTUSED 2 6 148 13 645 10

Kõik etendused anti üle Eesti erinevates huvikeskustes, kultuuri- ja rahvamajades.

MAJANDUSTEGEVUS muud tulud 8 073 4%

piletitulu 132 553 59%

halduskulud 6 656 3%

muud kulud 8 567 3%

tööjõukulud 99 840 40%

toetused 82 979 37% majanduskulud 133 488 54% TULUD

KULUD

389

VARIUS www.varius.ee

UUSLAVASTUS

Teater Varius on mittetulundusühing ja tegutseb teatrina 1987. aastast. Teatri asutaja, tekstide autor ja lavastaja on Heidi Sarapuu. Esialgu oli tegemist luuleteatriga, kes tutvustas eesti autorite loomingut ning vähetuntud kirjandus- ja kultuuritegelasi. 1999. aastal sai luuleteatrist teater Varius. LAVASTUSTE STATSIONAARID Rahvusraamatukogu teatrisaal Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum

ISTEKOHTI 80 100

Lennud Heidi Sarapuu draama alapealkirjaga „Presidendi mõttelennud“. Lavastaja Alo Kõrve, kunstnikud Karmo Mende ja Mare Kõrtsini, lavameister Raivo Parrik, muusika- ja helikujundaja Veiko Tubin, kostümeerija Jana Wolke, grimeerija Anita Porila. Osades: Egon Nuter – Lennart Meri. Priit Volmer – Lennart Meri. Liina Tennosaar – Ametnik; Regina; Ajakirjanik. Esietendus 24. aprillil 2017 Rahvusraamatukogu teatrisaalis.

Teatrijuht ja lavastaja: Heidi Sarapuu Repertuaari nimekiri LAVASTUS

Lennud Lõbusad estoonlased Saatuslik Nahkhiir

ESIETENDUS

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

24.04.2017 5.12.2011 6.12.2016

sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus KOKKU

täisk täisk täisk

ETENDUSED

KÜLASTUSED

11 5 18 34

2016 717 1 779 4 512

Lisaks etendustele toimus teatri korraldamisel kaks tähtpäevaõhtut (490 vaatajale): „Premjäär“: 30. sünnipäeva tähistav galaõhtu muusikaliste katkenditega lavastustest, õhtujuht Alo Kõrve, toimus Rahvusraamatukogu suures saalis. „Kummardus“: läbilõige kirjanikega seonduvatest lavastustest, õhtujuht kirjanduskriitik Livia Viitol. Tekst ja lavastaja Heidi Sarapuu, kunstnikud Karmo Mende ja Mare Kõrtsini. Toimus Kirjanike Liidu Musta Laega saalis.

VAT TEATER www.vatteater.ee l Eesti vanim vabatrupp ja kutseline erateater VAT Teater on asutatud 1. oktoobril 1987, eesmärgiga viljeleda ja arendada kultuurialast tegevust ning eelkõige laste ja noorte kultuurialast teenindamist. 2001. aastast annab VAT Teater etendusi Rahvusraamatukogu Teatrisaalis.

390

STATSIONAARID Rahvusraamatukogu Teatrisaal Rahvusraamatukogu Tornisaal Rahvusraamatukogu suur saal Hobuveski

KOOSSEIS Teatrijuht: Tiina Rebane Kunstiline juht: Aare Toikka Dramaturg: Mihkel Seeder

ISTEKOHTI 80 70 250 124

Näitlejad: Meelis Põdersoo, Tanel Saar, Ago Soots, Margo Teder

Osas: Rauno Kaibiainen – Mees. Esietendus 29. märtsil 2017 Rahvusraamatukogu teatrisaalis.

UUSLAVASTUSED Don Quijote Paroodiline tragöödia Miguel de Cervantese ja Mihhail Bulgakovi samanimeliste teoste ainetel. Teksti autor ja lavastaja Aare Toikka, kunstnik Kaspar Jancis, muusikalised kujundajad Aare Toikka, Kaspar Jancis ja Peeter Rebane, koreograaf Marge Ehrenbusch, võitlusstseenide koreograaf Tanel Saar, valguskunstnik Sander Põllu, tehnilised lahendused Raul Õitspuu. Osades: Ago Soots – Don Quijote. Meelis Põdersoo – Sancho Panza. Elina Reinold – Tereza Panza, Sancho Panza abikaasa; Majaperenaine; Muul; Varas; Anna, Alba hertsoginna; Dulcinea, Toboso printsess; Surmamõistetu. Margo Teder – Antonio Moreno, Alba hertsog; Muulaajaja; Kupeldaja; Munk; Siga. Lauli Otsar – Glori Quijano, rüütli õetütar; Laulja; Angela Halb, näitleja; Surmamõistetu; Kurat, põrguline. Risto Vaidla – Esimene talumees; Ilmik; Majordoomus, hertsogi heerold. Markus Habakukk – Sanson Carrasco, bakalaureus; Teine talumees; Libu; Angulo Halb, näitleja; Surmamõistetu; Merlin, kuri võlur; Peeglite Rüütel. Esietendus 7. märtsil 2017 Hobuveskis. Mister Green Visuaalne lavastus metsast. Dramaturgid Mihkel Seeder ja Giuditta Mingucci (Itaalia), lavastaja Helen Rekkor, kunstnik Annamaria Cattaneo (Itaalia), videokunstnik Henry Griin, muusika autor Ardo Ran Varres, valgustaja Margus Ruhno, animaator Peeter Ritso, tehnilised lahendused Raul Õitspuu, butafoor Liina Laigu, fotode autor Siim Vahur. Koostöölavastus Itaalia teatriga Elsinor.

Eine murul Visuaallavastus Priit Pärna samanimelise joonisfilmi alusel. Dramatiseerija ja lavastaja Tanel Saar, muusika autor Madis Muul, koreograaf Marge Ehrenbusch, kunstnik Pille Kose, valguskunstnik Sander Põllu, fotode autor Siim Vahur. Osades: Margo Teder – Eduard. Meelis Põdersoo – Georg. Tanel Saar – Kunstnik. Liisa Pulk – Anna. Kaia Skoblov – Berta. Esietendus 4. mail 2017 Rahvusraamatukogu Tornisaalis. Sajandi lugu: Sirgu Eesti EV100 teatrisarja koostöölavastuse tõukeks on 1930. aastad ja partneriks Labürintteatrihendus G9. Autorid Aare Toikka, Mihkel Seeder ja G9 trupp, lavastajad Aare Toikka ja G9 trupp, koreograaf Marge Ehrenbusch, kunstnikud Aare Toikka ja Henry Griin, kostüümikunstnik Keili Retter, valguskunstnik Sander Põllu, muusikalised kujundajad Ardo Ran Varres ja Juhan Vihterpal. Lavastuse II osa ehk näituse autorid ja teostajad: Keili Retter, Ave Tölpt, Tiiu Laur, Hanry Griin, Mihkel Seeder, Tiiu Talvist. I vaatuse, rännaku osades: Adele Thele Robom, Triin Aas, Kristo Kruusman, Kristel Maamägi, Henry Griin, Mari Mägi, Liis Viira, Keili Retter, Andra Aaloe, Juhan Vihterpal, Markus Robam, Joonatan Jürgenson jt. III vaatuse osades: Ago Soots – Kaur Kerges, esinäitleja; Jaan Tõnisson, riigimees; Raamat, vabadussõdalane; Karl Reits, prohvet; Korporant. Margo Teder – Jaan Hall, ajaloolane; Andres Larka, vabadussõdalane; Libu; Kunde. Meelis Põdersoo – Eduard Poolöö, algaja näitekirjanik; Konstantin Päts, riigi-

391

tegelane; Kunde. Tanel Saar – Hugo Kirb, rahvaesindaja; Kivi, vabadussõdalane; August Rei, sotsiaaldemokraat; Raskolnikov, diplomaat; Kunde. Elina Reinold – Agnes Augustin, opositsionäär; Johan Laidoner, kindral; Kunde. Katrin Saukas – Ester Meel, esidemokraat; Artur Sirk, vabadussõdalane. Rahvusraamatukogu naiskoor, dirigent Anneli Surva. Esietendus 5. oktoobril 2017 Rahvusraamatukogu majas: I osa rännakuna läbi maja salasoppide, II osa näitus, III osa raamatukogu suures saalis. Leedi Macbeth William Shakespeare’i teose dramatiseering.

Inglise keelest tõlkinud Harald Rajamets ja Jaan Kross. Dramatiseerijad Margo Teder ja Triin Hook, lavastaja Margo Teder, kunstnik Pille Jänes, kostüümikunstnik Tuuliki Peil, valguskunstnik Triin Hook, videokunstnik Peeter Ritso, muusikaline kujundaja Ago Soots, fotode autor Siim Vahur. Osades: Ago Soots – Teine nõid; Banquo; Duncan; Macduff; Väravavaht; Teener; Mõrtsukas; Arst; Donalbain. Margo Teder – Kolmas nõid: Macbeth; Rosse; Alampealik; Mõrtsukas; Siward. Elina Reinold – Esimene nõid: Leedi Macbeth; Malcolm; Ross; Lennox. Esietendus 19. detsembril 2017 Rahvusraamatukogu teatrisaalis.

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

Aadam ja Eeva Alias Don Quijote Eine murul Faust Foorumteater Gunn, Gunn, vana ... Kas sulle meeldib porno? Klaasist loomaaed Kuidas ma koera sõin Leedi Macbeth Mister Green Müller peab lahkuma Pál-tänava poisid 2 Revolver Sirgu Eesti Tsaar Saltaan Varjuprohvet

392

ESIETENDUS

19.05.2015 29.09.2016 7.03.2017 4.05.2017 29.11.2012 8.04.1999 14.09.2015 30.01.2008 28.10.2015 14.10.2015 19.12.2017 29.03.2017 9.11.2016 10.11.2015 5.09.2016 5.10.2017 18.05.2013 27.04.2016

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

tantsulavastus sõnalavastus sõnalavastus mitmeliigilavastus mitmeliigilavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus mitmeliigilavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus mitmeliigilavastus mitmeliigilavastus sõnalavastus

noored täisk täisk täisk täisk noored täisk teism täisk täisk täisk teism täisk teism noored täisk lapsed täisk

ETENDUSED

KÜLASTUSED

6 35 10 13 10 5 13 7 10 9 2 23 23 15 3 10 6 10

618 4 757 1 257 950 894 154 1 158 852 853 973 182 2 190 2 347 4 157 128 1 773 369 670

Repertuaari koondnäitajad 2017

uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused keskmine pilet

SÕNALAVASTUSED

TANTSULAVASTUSED

MITMELIIGILAVASTUSED

KOKKU

2 12 142 17 488 11,2

0 1 6 618 7,3

3 5 62 6 176 11,4

5 18 210 24 282 11,2

Väljaspool lavastuste statsionaare anti 29,5% etendustest, sh 2 etendust lavastusega „Mister Green“ Itaalias Milano Teatro Sala Fontanas ja Forli Teatro Testonis, 1 etendus Saksamaal Platfrom Shift+ suurkogunemisel Dresdenis ning 1 etendus lavastusega „Gunn, Gunn, vana ...“ Austraalias Sydney Eesti Majas. Koostööprojektid ja haridustegevus Rahvusvaheline koostöö Euroopa teatrite koostööprojekti Platform Shift+ võrgustik ühendab 11 partnerit 9 Euroopa riigist, et ühiselt uurida ja tegeleda väljakutsetega, mille esitab digitaalne ajastu nii noortele kui ka teatritegijatele. Projektis osalevad teatrid peavad oluliseks sihtgrupi kaasamist ehk koostööd publikuga, et luua võimalikult päevakajalist ja puudutavat teatrit, mistõttu noored on paljude tegevuste keskpunktis. 1.–8. aprillini 2017 toimus VAT Teatri korraldamisel rahvusvaheline noortekohtumine „A Bit of Me – My digital identity“, kus osalesid lisaks Eestile ka Suurbritannia, Saksamaa ja Norra noored, kes tegelesid nädala jooksul ühiselt digiuuenduste ja teatri mõtestamisega. Noorsoovahetuse jooksul külastati lisaks VAT Teatrile ka Cabaret Rhizome’i ja koole (Tallinna Lilleküla Gümnaasium, Tallinna Tehnikaülikool, innovatsiooni- ja ettevõtluskeskus Mektory).

7.–8. aprillini toimus sama projekti raames koostöös Tallinna Tehnikaülikooli ja Eesti Rahvusraamatukoguga konverents „Creative Forum“, alapealkirjaga „Demokraatia piiramisrõngas“ („Big Data – Targeting Democracy“). TED-kõnede stiilis ettekandjad olid nii kohalikud kui rahvusvahelised eksperdid, et arutleda, kuidas kultuur ja teater saavad reageerida üha enam manipuleeritavale sotsiaalmeediale. Suvel 2017 algas ka Platform Shift + lõpulavastuse ettevalmistus. Lavastusprojekt pealkirjaga „Protest?!“ sünnib nelja teatri ühistööna (VAT Teater, Emergency Exit Arts (Inglismaa), Theater Junge Generation (Saksamaa) ja teater Massalia (Prantsusmaa)). Esimene sisuline töölaager toimus Tallinnas 6.–7. novembrini 2017. VAT Teater kuulutas välja kolmeosalise projekti „VAT, KUS DIALOOG!“. Selle esimene samm oli stseenikirjutamise konkurss, milles osalesid 8.–11. klassi õpilased. Inspiratsiooni ja näpunäidete saamiseks sai kutsuda kooli näidendikirjutamise töötoa. 14 võitjat kuulutati välja 2018. aasta kevadel. Projekti teine osa „Digilabor“ planeeriti 2018. aasta sügiseks ja kolmas, „Lavaproov“, 2019. aastaks, kui jõuab kuni kolme noore näitekirjaniku tekst proovisaali ning sealt edasi lavastatud lugemise vormis publikuni.

393

1. oktoobril 2017 tähistas Eesti esimene vabateater VAT Teater oma 30. sünnipäeva ning 3. novembril tutvustati juubeli puhul välja antud raamatut „Juturaamat“, mis vaatab teatri viimase kümnendi tegemisi ja mille koostas Rait Avestik.

Creative Forum VAT Ekstra Lavastustega kaasnevad töötoad Teatriharidustöötoad etendused, külastused 2017 KOKKU

2 1 39 45 87 210 297

346 94 875 1 012 2 327 24 282 26 609

MAJANDUSTEGEVUS EL toetused 27 335 4%

muud tulud ja laekumised 13 269 2%

halduskulud 25 546 4%

muud kulud 18 163 2%

piletitulu 222 095

32%

toetused 434 715 62%

majanduskulud 204 602 29%

TULUD

VILDE TEATER www.vildeteater.ee Vilde teater on kõige pikaajalisemalt harrastusnäitlejatega töötav kollektiiv Tartus – järjepidevalt tegutsenud aastast 1949. 2005. aasta septembris vormistati teater mittetulundusühinguks Vilde Teater. Igal aastal esietendub 3–4 lavastust. Vilde teatris on lavastanud Raivo Adlas, Jaan Tooming, Jüri Kaldmaa, Meelis Hansing, Liisi Tegelmann, Lennart Peep, Tess Pauskar, Tarmo Kruus,

394

tööjõukulud 464 972 65% KULUD

Ain Saviauk, Airé Pajur, Jaan Willem Sibul, Janno Puusepp. Aastatel 2013–2016 tegutses Vilde teatri juures noortestuudio Kätlin Padesaare juhendamisel. LAVASTUSTE STATSIONAARID Pepleri 27 Kotka kelder

ISTEKOHTI 40 50

KOOSSEIS: Juhatus: Ain Saviauk, Janno Puusepp, Kristiina Metsanurk.

UUSLAVASTUS Hämarad märgkoerad Draama autor ja lavastaja Janno Puusepp, muusikajuht Annika Oselin, kunstnik AnneMai Tevahi, graafiline kujundaja Kaspar Mikko. Osades: Martin Erik Metsanurk – Näite-

kirjanik. Alden Mayfield – Sõber. Andrus Novoseltsev – Ssee. Rein Annuk – Näitleja. Helve Nurk – Naine. Matti Linno – Üks. Kristiina Metsanurk – Inspitsient. Katrin Kivi, Veiko Saago, Imbi Uibo, Marju Reismaa, Ingrid Ulst – Vaim. Esietendus 20. aprillil 2017 Spark Makerlabis (Narva mnt 3).

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

Hämarad märgkoerad Krappi viimane lint Minejad Vilde naised 60 minutiga

ESIETENDUS

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

20.04.2017 29.05.2016 24.11.2015 19.05.2015 KOKKU

sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus

täisk täisk täisk täisk

2017. aastal anti põhiosa etendustest (13) väljaspool lavastuste statsionaare rahva- ja kultuurimajades. Vilde teatri näitleja ja lavastaja Janno Puusepp pälvis Kultuurkapitali rahvakultuuri sihtkapitali harrastusteatrite aastapreemia loomingulise tegevuse eest. Preemia anti üle 2. veebruaril 2018. Samuti pälvis Janno Puu-

VON KRAHLI TEATER www.vonkrahl.ee Von Krahli Teater sai alguse 1992. aastal tänase teatrijuhi Peeter Jalaka ja tema toonase trupi Ruto Killakund initsiatiivil ja tegutses projektiteatrina 1998. aastani, mil loodi Von Krahli Teatri esimene püsitrupp. 2011. aastal loodi TÜ Viljandi kultuuriakadeemia teatrikunsti 8. lennu lõpetanutest uus, teine püsitrupp. Alates 2015. aasta sügisest pannakse iga uue lavastuse jaoks kokku uus trupp,

ETENDUSED

KÜLASTUSED

8 1 8 1 18

374 50 349 29 802

sepp Tartu- ja Jõgevamaa harrastusteatrite festivalil TabiFest lavastusega „Hämarad märgkoerad“ nii Tartumaa harrastusteatrite parima lavastaja kui ka näidendi eripreemia ning laureaaditiitli XVII Külateatrite festivalil. Vilde teatri kolleegipreemia Aasta Vildekas 2017 sai Martin Metsanurk kui noor ja lootustandev näitleja.

milles on enamasti näitlejaid nii esimese kui ka teise püsitrupi koosseisust, aga ka näitlejaid väljastpoolt Von Krahli Teatrit. LAVASTUSTE STATSIONAARID Ülemine saal Alumine saal Proovisaal Pööningusaal Balti jaama ootepaviljon Tapa raudteejaam Tallinn Art Space galerii

ISTEKOHTI 135 80 38 30 65 160 65

395

KOOSSEIS Teatrijuht, lavastaja: Mart Koldits Projekti- ja trupijuht: Katrin Vingel Turundusjuht: Herkko Labi Videokunstnik ja disainer: Mikk-Mait Kivi Näitlejad: Mari Abel, Jim Ashilevi, Taavi Eelmaa, Kait Kall, Ott Kartau, Erki Laur, Liis Lindmaa, Riina Maidre, Loore Martma, Tõnis Niinemets, Ivo Reinok, Tiina Tauraite, Juhan Ulfsak, Liina Vahtrik, Ragne Veensalu UUSLAVASTUSED Vaimukuskuss Autor, lavastaja, heli- ja valguskujundaja Renate Keerd, tehnilised lahendused Enar Tarmo ja Mikk-Mait Kivi, valgustehnik Mikk-Mait Kivi, rekvisiitor Kristiina Praks. O sades: Kait Kall – Kait. Märt Pius – Märt. Priit Pius – Priit. Karl-Andreas Kalmet – Karl-Andreas. Esietendus 3. veebruaril 2017 Von Krahli teatri ülemises saalis. Kunst Yasmina Reza komöödia. Prantsuse keelest tõlkinud Tatjana Hallap. Lavastaja Mart Koldits, kunstnik Jaak Visnap. Koostöölavastus EMTA lavakooli ja Tallinn Art Space Galeriiga. Osades*: Markus Truup – Yvan. Sander Roosimägi – Serge. Joosep Uus – Marc. * EMTA Lavakunstikooli 28. lennu üliõpilased Esietendus 24. aprillil 2017 Tallinn Art Space galeriis (Maakri 19). Kogudus Idee autor ja lavastaja Mart Kangro, heli- ja valguskunstnik Kalle Tikas, tehniliste lahenduste autor Rinald Kodasma, valgusja vi-

396

deotehnik Mikk-Mait Kivi, rekvisiitor Kristiina Praks. Koostöölavastus EMTA lavakooliga. O sades*: Johan Elm – Johan. Ingmar Jõela – Ingmar. Kirill Havanski – Kirill. Laura Kukk – Laura. Ingrid Margus – Ingrid. Jane Napp – Jane. Jaanus Nuutre – Jaanus. Dovydas Pabarcius – Dovydas. Steffi Pähn – Steffi. Teele Pärn – Teele. Priit Põldma – Priit. Sander Roosimägi – Sander. Ilo-Ann Saarepera – Ilo-Ann. Johannes Richard Sepping – Johannes. Nils Mattias Steinberg – Nils. Ursel Tilk – Ursel. Markus Truup – Markus. Joosep Uus – Joosep. *EMTA lavakooli 28. lennu tudengid Esietendus 26. mail 2017 Von Krahli teatri ülemises saalis. Forbidden Colors Visuaallavastus. Autorid ja lavastajad Jana Solom ja Ivo Reinok, kunstnik Nele Sooväli, valguskunstnik Emer Värk, helikujundajad Artjom Astrov ja Raul Keller, tehnilised lahendused Rinald Kodasma. Osas: Ivo Reinok – Ivo. Esietendus 12. juunil 2017 Balti jaama ootepaviljonis. Vaheala Monolavastus. Autor ja lavastaja Jaanika Arum, lavastusdramaturg Anne Türnpu, kunstnik Mihkel Ilus, valguskunstnik MikkMait Kivi, helikujundaja Tanel Kulla, lavastaja assistent Joanna Juhkam, tehnilised lahendused Rinald Kodasma. Osas: Jaanika Arum – Jaanika. Esietendus 2. septembril 2017 Von Krahli teatri pööningul. See uluja tuul David R. Slavitti teose dramatiseering. Inglise keelest tõlkinud ja dramatiseerinud Mar-

gus Lattik, lavastaja Loore Martma, videokunstnik Aleksander Sprohgis, helikujundaja Mick Pedaja, mikromaastike looja Lennart Lennuk, kostüümikunstnik Wöö. Osades: Maili Metssalu – Maili. Risto Vaidla – Risto. Mick Pedaja – Muusik. Esietendus 16. septembril 2017 Krahli proovisaalis, festivalil „Särin“. Sajandi lugu: BB ilmub öösel EV100 teatrisarja koostöölavastus Tartu Uue Teatriga põhineb Mati Undi romaanil ja 1940. aastate dokumentaalmaterjalidel. Dramatiseerija Ivar Põllu. Lavastajad Ivar Põllu ja Mart Koldits, kunstnik Kristiina Põllu, valguskunstnik Rene Liivamägi, videokunstnik Mikk-Mait Kivi, helikujundajad Ivar Põllu ja Jürgen Reismaa, valgustajad Mihhail Makošin, Rinald Kodasma ja Sander Aleks Paavo, grimeerija Kersti Niglas, helitehnikud Aleksander Sproghis, Johan Kudu, Jürgen Reismaa, Rinald Kodasma ja Taavi Aavik, videotehnikud Aleksander Sproghis, Mihhail

Makošin ja Rinald Kodasma, tehnilised teostajad Avo Anni, Epp Peedumäe, Hannes Einpaul, Heigo Aadla, Ivar Pilvar, Jaanus Pähn, Karl Marken, Siim Angerpikk ja Taavi Toom, etenduse juht Ade Piht, produtsendid Katrin Vingel, Maarja Mänd ja Mart Koldits. Osades: Tõnis Niinemets – Unt; Hitler; Näitleja; Kirjanik. Henrik Kalmet – Režissöör; Panso; Päts; Stalin. Robert Annus – Brecht; Näitleja; BB. Maarja Jakobson – Näitleja; Mõisaproua Hella; Õde. Kristel Leesmend – Näitleja; Brechti naine Helene; Õde; Kantseleiülem. Maarja Mitt – Brechti sekretär Grete; Produtsent; Rutt. Kuuldemängu osades: Evald Aavik – Jutustaja. Erki Laur – Autojuht. Juhan Ulfsak – Tollitöötaja. Taavi Eelmaa – Soome kommunist. Ken Rüütel, Oskar Punga ja Oskar Seeman – Soome madrused. Lukas Lehto – Brechti poeg. Linda Lehto – Brechti tütar. Mart Koldits – Soome madrus, Soome jalakäija. Esietendus 15. novembril 2017 Tapa raudteejaamas.

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

ESIETENDUS

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

ETENDUSED

BB ilmub öösel Budapest Forbidden Colors Hipsteri surm Impeerium Keegi ei räägi koeraga normaalselt Kogudus Kummi T Kunst Paradiis See uluja tuul Sünnisõnad Totaka naeratus Vaheala Vaimukuskuss

15.11.2017 19.01.2015 12.06.2017 29.01.2016 26.11.2016

sõnalavastus sõnalavastus mitmeliigilavastus sõnalavastus sõnalavastus

täisk täisk täisk täisk täisk

12 4 10 3 10

KÜLASTUSED

1 069 343 605 395 1 395

31.10.2015 26.05.2017 12.10.2016 24.04.2017 16.04.2016 16.09.2017 7.08.2015 10.12.2016 2.09.2017 3.02.2017

sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus muusikalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus

täisk täisk lapsed täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk

3 11 30 9 7 2 6 27 8 24

375 678 2 865 856 1 192 65 3 517 675 209 2 850

397

Koondnäitajad 2017

SÕNALAVASTUSED

TANTSULAVASTUSED

MITMELIIGILAVASTUSED

KOKKU

6 13 150 12 967 12,9

0 1 6 3 517 22,7

1 1 10 605 13,3

7 15 166 17 089 14,9

uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused keskmine pilet

MAJANDUSTEGEVUS EL toetused 709 0,11%

muud tulud 5 349 1% piletitulu

halduskulud 29 159 5%

203 243 30%

toetused 471 152 69%

majanduskulud 201 114 33%

TULUD

muud kulud 8 755 1%

tööjõukulud 378 099 61% KULUD

LAVASTUSPROJEKTID Käesolevas kogumikus on lavastusprojektide alla koondatud need teatrid, organisatsioonid või sõpruskonnad, kes esitasid aasta jooksul etendusi ühe lavastusega. 2017. aastal on ühtsesse ringi koondatud seitsme lavastuse andmed, neist viis olid uuslavastused. Lavastustest 1 on lastele, ülejäänud täiskasvanutele, ning 1 tantsuja 6 sõnalavastust. UUSLAVASTUSED Saaks veel Eestissegi ... MTÜ Müüdud Naer

398

Dramatiseering Ado Kisandi päevikute ning Madis Kõivu, Uku Masingu, Hando Runneli ja Gustav Adolph Oldekopi loomingu ainetel. Lavastaja, dramatiseerija ja kunstnik Tarmo Tagamets, muusikaline kujundaja Vootele Ruusmaa. Osades: Toomas Suuman – Vari (isa). Imre Õunapuu – Mina (poeg Ado). Maive Käos – Lehm (Emilie). Agu Trolla – Mulk (mustkunstnik). Vootele Ruusmaa – Mulk (NKVD-lane). Esietendus 20. juulil 2017 Stendingu majas Võrus.

Me olime kodutütred Saueaugu Teatritalu Gertrud Larssoni draama. Rootsi keelest tõlkinud Liis Aedmaa. Lavastaja Margus Kasterpalu, kunstnik Marion Undusk, muusikaline kujundaja Garmen Tabor. Osades: Külli Teetamm – Anita. Garmen Tabor – Monika. Kristel Leesmend – Ellen. Esietendus 22. juulil 2017 Saueaugu Teatritalus. Beetareaalsus Linnafestival UIT ’17 Installatiivne tantsu-performance. Autorid ja lavastajad Raho Aadla ja Arolin Raudva, kunstnik Nele Sooväli, muusikaline kujundaja Artjom Astrov, valguskunstnik Karolin Tamm. Esitajad: Raho Aadla, Arolin Raudva, Mari-Liis Eskusson, Age Linkmann, Kadri Sirel, Joonas Tagel, Sigrid Savi ja Allar Valge. Esietendus 16. augustil 2017 Tartus aadressil Vanemuise 64. Siis, kui väikesed lapsed magavad juba EMTA lavakool Aktsioon hirmu teemadel. Juhendajad Jüri

Nael, Giovanni Longhin ja Giacomo Veronesi, helikunstnik Raido Linkmann, valguskunstnik Karl Marken, etenduse juht Ülle Hertmann. Koostööprojekt Teatriga NO99, valmimist toetas Euroopa Regionaalarengu Fond Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia projekti EMTASTRA kaudu. Esitajad*: Kersti Heinloo, Jaanika Tammaru, Tanel Saar, Raho Aadla, Martin Mill, Mait Joorits ja Agur Seim. *EMTA lavakooli füüsilise teatri magistrandid Esietendus 7. septembril 2017 teatro NO99 Kammersaalis. Vürst ja tantsijanna ehk Klaasist mälu Ajateater Loone Otsa ajalooline fantaasia. Lavastaja Anne Velt, kunstnik Killu Mägi, valguskunstnik Teet Orupõld, videokunstnik Merle Kunnus, liikumisjuht Simo Kruusement. Osades: Karin Rask – Ella Ilbak. Katrin Valkna – Vürstinna Volkonskaja. Tarvo Krall – Üliõpilane. Markus Dvinjaninov – Vürst Volkonski. Esietendus 17. novembril 2017 Keila-Joa lossis.

Repertuaari nimekiri TEATER / TOIMUMISKOHT

LAVASTUS

ESIETENDUS

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

ETENDUSED

KÜLASTUSED

linnafestival UIT Sundown Entertainment Saueaugu Teatritalu Banaanikala Projektiteater

Beetareaalsus Grace ja Glorie Me olime kodutütred Muinasjutt kuldsest kalakesest Saaks veel Eestissegi Siis, kui väikesed lapsed Vürst ja tantsijanna

16.08.2017 14.07.2015 22.07.2017

tantsulavastus sõnalavastus sõnalavastus

täisk täisk täisk

4 8 6

170 2 805 522

17.01.2011 20.07.2017 7.09.2017 17.11.2017 KOKKU

sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus

lapsed täisk täisk täisk

47 10 3 10 88

3 788 802 192 750 9 029

Müüdud Naer MTÜ EMTA lavakool Ajateater

Uuslavastustega anti kõik etendused lavastuste statsionaarides, lavastusega „Grace ja Glorie“ anti kõik etendused erinevates kultuurimajades ja teatrisaalides. Banaanikala Projektiteater andis lavastusega „Muinasjutt kuldsest kalakesest“ etendusi üle Eesti koolides, lasteaedades, raamatukogudes ning 15. kuni 17. septembrini kokku kolm etendust Eesti koolidele välismaal: 15. septembril etendus Strasbourgi Euroopa nõukogu Agora hoones, 16. septembril Frankfurdis ja 17. septembril Pariisis. Laval näitleja-lavastaja Allan Kress ja pianist Ulla Mölder.

399

2017. AASTA UUSLAVASTUSI #aastaema Monolavastuse autor, lavastaja, esitaja Liina Pulges. Esietendus 17. mail 2017 kultuuriklubis Kelm. 5 etendust (ja 12 etendust aastal 2018) Ahelad Muusika-, luule ja õhuakrobaatika lavastus. Autor ja lavastaja Grete Gross, valguskunstnik Marita Keskküla, kunstnik Maarja Roolaht, produtsent Grete Nellis. Toetajad: Eesti Kultuurkapital, Jatka 78 Teatrikeskus, Cirkus Cirkör LAB, Sansusi Festival. Esitaja: Grete Gross. Muusikud: Johan Randvere (klaver), Johanna Randvere (tšello). Esietendus 26. veebruaril 2017 Kumu auditooriumis. 5 etendust Connext Tantsulavastus. Autorid ja lavastajad Laura Kvelstein ja Rūta Ronja Pakalne, lavastusdramaturg Karl Saks, helikunstnik Israel Bañuelos (Mehhiko), kunstnik Kaia Tungal. Esitajad: Laura Kvelstein ja Rūta Ronja Pakalne. Esietendus 3. augustil 2017 Hiiumaa Tantsufestivalil. 3 etendust Kraaniga hunt Bangkokist Monokomöödia. Teksti autorid Henrik Norman ja Kati Jägel, lavastaja Anne Paluver, lavakujundaja Hanno Remmel. Osas: Henrik Norman. Esietendus 4. juunil 2017 Saku vallas Kajamaa külas Küla Villas. 28 etendust

400

Oodates ... Draama autor ja lavastaja Indrek Kornel, kaasautorid Ülle Toming ja Reet Paavel, kunstnik Madis Nurms, valguskunstnik Oliver Kulpsoo, juhendaja Renee Nõmmik, muusika autorid Ülle Toming, Leonid Desyatnikov, Sergei Prokofjev, John Williams, Ludwig van Beethoven, ABBA ja Adam Benzwi, muusikaline kujundaja Argo Vals. Osades: Ülle Toming ja Reet Paavel. Esietendused 24. mail 2017 Tallinnas Okupatsioonide Muuseumis. 3 etendust (ja 2 etendust aastal 2018) The Queen is Dead Tantsulavastuse autor ja lavastaja Kadri Sirel, muusika autorid Kenn-Eerik Kannike (elektroonilised taustad) ja Madis Kuuse (vokaal, kitarr), kunstnik Helena Keskküla, valguskujundaja Karolin Tamm. Tantsija: Kadri Sirel. Esietendus 27. mail 2017 MIMstuudios (Tallinnas Kaarli pst 9–19). VajadusTest Tantsulavastus. Autor ja lavastaja Tatjana Romanova, helikunstnikud-esitajad Deniss Vinogradov ja Lilia Märtmaa, valguskunstnik Oliver Kulpsoo, fotograaf Anastasia Semjonova, videokunstnik ja tehniline abi Roman Pankratov. Esitajad: Marie Pullerits ja Tatjana Romanova – tekstide esitajad. Janne Oja ja Jari Pärgma – eesti viipekeelsete tekstide esitajad. Ekaterina Soorsk, Gert Preegel, Helen Reitsnik, Laura Kvelstein, Maria Uppin, Marie Pullerits, Mari-Liis Velberg ja Silver Soorsk – tantsijad. Esietendus 31. oktoobril 2017 Tallinnas aadressil Endla 59. 11 etendust

Sünnipäev Soololavastus. Autor ja lavastaja Tatjana Romanova, helikujundaja Theodore Lee Parker, valguskunstnik Ants Kurist, tehniline tugi Roman Pankratov. Esitaja: Tatjana Romanova. Etendus 19. novembril 2017 Vaba Lava teatrikeskuses. Appi-appi ... kass läks kappi Visuaallavastus lastele. Autor, lavastaja ja muusikaline kujundaja Barbara Lehtna, kunstnik Kaido Torn. Esitaja: Kaido Torn. Esietendus 29. novembril 2017 Pärnu raamatukogus. 5 etendust AJALOOMUUSEUM Pärast proovi Ingmar Bergmani draama. Rootsi keelest tõlkinud Ülev Aaloe. Lavastaja Madis Kalmet, kunstnik Ivi Piho, valguskunstnik Priidu Adlas, muusikaline kujundaja Peeter Konovalov. Koostöös MTÜga Pikk Mari. Osades: Guido Kangur – Vogler. Riina Maidre – Anna. Anne Veesaar – Rahel. Esietendus 4. juulil 2017 Maarjamäe lossi Filmimuuseumis. 17 etendust (ja 2 etendust aastal 2018) Kuidas päästa Eesti film? Loeng-lavastus. Teksti autor ja lavastaja Urmas Vadi, videomonteerija Henri Killõ. Osas: Liina Vahtrik – Lektor. Esietendus 28. oktoobril 2017 Filmimuuseumis Maarjamäe lossis. 4 etendust

APOLLO KINO Tramp ja Puutin Komöödia. Autorid, lavastajad ja produtsendid Diana Leesalu, Erik Moora ja Mart Normet, produtsent Tanel Tatter. Osades: Peeter Oja – Tramp. Jan Uuspõld – Puutin. Esietendus 31. oktoobril 2017 Solarise Apollo kinos. 20 etendust (ja 7 etendust aastal 2018) Mehed Kvartet I eneseirooniline komöödia. Teksti kohandanud Margus Prangel, Tiit Sukk ja Veikko Täär, lavastaja Gerda Kordemets, kunstnik Eugen Tamberg, helilooja Markus Robam, produtsent Jevgeni Supin, kaasprodutsent Apollo Kino. Osades: Margus Prangel, Tiit Sukk, Veikko Täär. Esietendus 24. novembril 2017 Apollo Kino Solarise Telia saalis. 14 etendust (ja 25 etendust aastal 2018) BIRGITTA FESTIVAL ’17 Aastaajad Joseph Haydni oratoorium. Lavastaja ja liikumisjuht Ran Arthur Braun, muusikaline juht ja dirigent Risto Joost, koreograaf Viktor Davidjuk, kunstnik Natalia Kołodziej. Solistid: Alfia Kamalova (sopran, Saksamaa) – Hanne. Juhan Tralla (tenor) – Luukas. Marcin Bronikowski (bariton, Poola) – Siimon. Poznańi Suure Teatri balletitrupi solistid ja akrobaadid, Segakoor Latvija, Tallinna Kammerorkester. Esietendus 4. augustil 2017 Pirita kloostri varemetes. 2 etendust

401

CABARET RHIZOME Puugi protsess Interaktiivne mõistulugu. Lavastaja, tehniline režissöör ja tekstide autor Johannes Veski, lavastaja ja näitejuht Loore Martma, mängude programmeerija Karina Korsgaard Jensen, videokunstnik Mart Männik, kostüümikunstnik Joonas R. Parve, illustraator Fred Kotkas. Osas: Mart Müürisepp – Puuk. Esietendus 7. septembril 2017 Tartu Erinevate Tubade Klubis. 10 etendust (ja 4 etendust aastal 2018) DRAAMA 2017 Korteris ehk Pargipingil vol 2 Lavastuse autor ja lavastaja Rommi Ruttas (TÜ VKA), dramaturgiline abi Sven Sander Paas, juhendaja Taavet Jansen. Esietendus 9. septembril 2017 Roosi tn lennuangaaris. Ületoodetud teater Ühekordne aktsioon. Teksti autor ja lavastaja Mehis Pihla. Laval: vabakutselised näitlejad. 9. septembril 2017 Tartu Uues teatris. EESTI KIRJANIKE LIIT Siuru õhtu 100 Siurulaste loominguga kava eestvedaja Riina Roose, klaveril Jaak Jürisson, kunstnikud Anu Konze, Martin Mikson ja Anna-Liisa Pärt, valguskujundaja Ritšard Bukin. Osades: Ester Kuntu – Marie Under. Chistopher Rajaveer – Paul Pinna; Henrik Visnapuu. Karl Laumets – August Gailit. Kaspar Velberg – Artur Adson. Jürgen Gansen – Johannes Semper. Tõnn Lamp – Friedebert Tuglas. Liisa Saaremäel – Ella Ilbak. Laura Kalle – Loreida Valdes. Siuru fondi loomise tuluõhtu 23. septembril 2017 Estonia Talveaias.

402

HIIUMAA TANTSUFESTIVAL ’17 tants.org Platvorm – noor kunst tärkab Oma loomingu esitajad: Kristin Made, Pääsu-Liis Kens, Hanna Gerta Alamets, Elise Pottmann, Elina Masing, Marie-Loviise Mänd, Maryn-Liis Rüütelmaa, Annabel Teetamm, Aune Tenslind, Janette Norkko, Maarja-Eliisabet Roosalu, Aneta Varts, Allar Valge, Annabel Matkur, Kaisa Kattai, Edgar ja Marta Vunš, Anna-Maria Laius, Anita Kuroljova, Markus ja Mark Monak, Lauren Grinberg, Erik Juhandi, Eliisabel Jõelda, Maria Solei Järvet, Agnes Berezcki, Karolin Käärik, Keithy Kuuspuu, Janna-Liina Leemets, Stella Lise Maanurm, Sandra Põld. Etendusõhtu 28. mail 2017 Kanuti Gildi saalis. GENIALISTIDE KLUBI Wonderland Diplomilavastuse aluseks Lewis Carrolli „Alice Imedemaal“ ja Aleksander Puškini „Pidu katku ajal“. Dramatiseerija ja lavastaja Dajana Zagorskaja (Peterburi Riiklik Teatriakadeemia), juhendaja Oleg Titov, valguskunstnik Jari Matsi, helikujundajad Vootele Ruusmaa ja Andro Urb. Osades: Karin Lamson, Märten Matsu, Jaune Kimmel, Martin Tikk, Stella Kruusamägi, Karl Kask või Carl Heinrich Pruun, Karl Robert Saaremäe, Tanel Ting, Grete Jürgenson. Esietendus 13. märtsil 2017 Genialistide klubis. 3 etendust GURMEETEATER Patuste õhtusöök Põnevuskomöödia muusika ja kolmekäigulise õhtusöögiga. Teksti autor Mihkel Raud, lavastaja Ain Mäeots, valguskunstnik Priidu

Adlas, peakokk Filip Langhoff (Soome). Osades: Raivo E. Tamm, Liina Tennosaar, Nele-Liis Vaiksoo jt. Esietendus 22. märtsil 2017 Gurmeeteatri paviljonis Tornide väljakul. 10 etendust HAGERI PALVEMAJA Ja peaksin sada surma ma Rahvajuttude ainetel teksti autorid ja lavastajad Anne Türnpu, Eva Koldits ja Mart Koldits, helilooja Martin Kirsiste, kunstnik Kairi Mändla, valgukunstnik Airi Eras. Produtsendid EMTA lavakunstikool, Hageri kogudus ja Eesti Rahva Muuseum. Esitajad*: Johan Elm, Ingmar Jõela, Kirill Havanski, Laura Kukk, Jane Napp, Jaanus Nuutre, Dovydas Pabarcius, Steffi Pähn, Teele Pärn, Priit Põldma, Sander Roosimägi, Ilo-Ann Saarepera, Johannes Richard Sepping, Nils Mattias Steinberg, Ursel Tilk, Markus Truup, Joosep Uus. *EMTA lavakooli 28. lennu tudengid Esietendus 13. augustil 2017 Hageri vennastekoguduse palvemajas. 9 etendust

IMPROTEATER IMPEERIUM improimpeerium.ee

Teater andis 2017. aastal kokku 20 etendust 1 042 vaatajale, lisaks uuslavastusele olid kavas ka improlavastused „Rõud trip ja „Matus“. Improteater Impeerium laval ... Inga Lungega 8. veebruaril Rapla kultuuriklubis BAAS, 9. veebruaril Karlova Teatris ja 10. veebruaril 2017 Tallinna Kammerteatris. Ott Sepaga 7. mail Rapla kultuuriklubis BAAS, 12. mail Karlova Teatris ja 13. mail 2017 Tallinna Kammerteatris. Kait Kalliga 15. novembril Karlova Teatris, 23. novembril Rapla kultuuriklubis BAAS, 24. novembril 2017 Tallinna Kammerteatris. 9 etendust Romantiline komöödia Improlavastuse aluseks on romantilised ja südamlikud suhtelood. Projektijuht Monika Tomingas, valgustajad Mario Saarik ja Aleksander Sprohgis. Esitajad: Merilin Kirbits, Kati Ong, Mairi Tikerpalu, Maarika Mesipuu-Veebel, Tarvo Krall, Rauno Kaibiainen, Erki Aule, Maarius Pärn. Muusikud: Tarvo Krall, Ragnar Toompuu, Madis Jürgens, Madis Kreevan. Esietendus 26. oktoobril 2017 Tallinna Kammerteatris. 3 etendust (ja 4 etendust aastal 2018)

KOOSSEIS KOPLI RESTORAN Projektijuht: Monika Tomingas Valgustajad: Mario Saarik, Aleksander Sprohgis ja Aleksander Bachman. Näitlejad: Merilin Kirbits, Kati Ong, Mairi Tikerpalu, Maarika Mesipuu-Veebel, Tarvo Krall, Rauno Kaibiainen, Erki Aule, Maarius Pärn. Muusikud: Tarvo Krall, Ragnar Toompuu, Madis Jürgens, Madis Kreevan.

Mamma puhkusel Monolavastus sarjast „Mamma lood“. Teksti autor ja lavastaja Margus Tabor. Esitaja: Margus Tabor. Esietendus 23. veebruaril 2017 Kopli restoranis. 3 etendust

403

Mis see E. tähendab? Monolavastus Raivo E. Tamme kujunemisest, lapsepõlvest, vanaisast, I maailmasõjast, Wabadussõjast, Eestist. Autor ja esitaja: Raivo E. Tamm. Esietendus 1. märtsil 2017 Kopli restoranis. 6 etendust (ja 4 etendust aastal 2018) Baariteraapia Salongiteatrisarja lavastus. Autorid, lavastajad ja esitajad Kaisa Selde ja Mart Müürisepp. Esietendus 14. aprillil 2017 Kopli restoranis. 3 etendust Ivan Orava mälestused ehk Minevik kui helesinised mäed Andrus Kivirähki loengusarja osa Eesti ajaloost. Osas: Andrus Vaarik – Ivan Orav. Esietendus 22. septembril 2017 Kopli restoranis. 4 etendust KUKRUSE POLAARMÕIS Provintsitraagikud Anton Tšehhovi lühinäidendite „Juubel“ ja „Naisevõtt“ ainetel. Dramatiseerija ja lavastaja Eili Neuhaus, kunstnik Irina Marjapuu, muusikaline kujundaja Valeri Sõrtšenko. Osades: Hannes Kaljujärv, Anne Reemann, Ülle Lichtfeldt ja Arvi Mägi. Esietendus 19. juunil 2017 Ida-Virumaal Kohtla vallas Ontika mõisas. 10 etendust KULTUURIKATEL Kord annan end päriselt ära Muusikaline mõtisklus. Ernst Enno, Gustav Suitsu, Kersti Merilaasi, Viivi Luige, Eda Ahi, Veiko Tubina jt luuletustele loodud muusika autor Rasmus Puur, lavastaja Priit Võigemast, dirigendid Hirvo Surva ja Ingrid Roose, kunstnik Kairi Mändla, valgus-

404

kunstnik Priidu Adlas, produtsent Elo-Liis Parmas. Esitajad: Rahvusooper Estonia noormeestekoor – Noor mees. Neidudekoor Kammerhääled ja kammernaiskoor Sireen – Noor naine. Esietendus 1. märtsil 2017 Kultuurikatla Katelde saalis. 5 etendust LOOB JA LIIGUB MTÜ Latern Jaan Tätte draama. Lavastaja Eva Kalbus, kunstnikud Kaia Tungal ja Kamilla Kase. Osades: Andrus Eelmäe, Merle Talvik, Ingid Noodla, Germo Toonikus, Miika Pihlak. Esietendus 16. juulil 2017 Prangli sadamakuuris Noor Kaardivägi. 10 etendust (ja 5 etendust aastal 2018) LENDTEATER www.lendteater.ee Hamlet William Shakespeare’i draama. Lavastaja Jaan Tooming, muusikalised kujundajad Jaan Tooming ja Nero Urke, videomonteerija Kayvo Kroon, heli- ja valguskujundaja Margus Möll. Nimiosas: Nero Urke – Hamlet. Teistes osades: Anne-Mai Tevahi, Airé Pajur, Rein Annuk, Margus Mankin, Algis Astmäe, Mikk Sügis, Kaido Kivi. Esietendus 23. oktoobril 2017 Elvas LendTeatris. 8 etendust (ja 4 etendust aastal 2018) MISANZEN VTÜ Õhtu on salameri. Edgar Valteri rahutu rahu Edgar Valteri maalidest inspireeritud visuaallavastus. Lavastaja Helen Rekkor,

kunstnik Maarja Pabunen, videokunstnikud Alyona Movko ja Sander Tuvikene, valguskunstnik Priidu Adlas, helilooja Villem Rootalu, lavastusdramaturg Liis Väljaots. Osades: Rauno Kaibiainen, Erki Aule, Liisu Krass, Marianne-Helena Rammo ning Antsla kooli õpilased Aron Aidla ja Getter Kõiv või Kristel Taal. Esietendus 10. augustil 2017 Võrumaal Urvastes Villike Teatritalus. 10 etendust (ja 6 etendust aastal 2018) OMAtsirkus Krudiseja Uue tsirkuse lavastus. Lavastaja Jaakko Repola (Soome), kunstnik Kristel Maamägi, valguskunstnik Merily Loss, produtsent Terje Bernadt. Artistid: Grete Gross (pilvekiik, akrobaatika), Ireen Peegel (roue cyr, jalgratas, kätelseis), Jaakko Repola (tasakaaluredel, jalgratas), Juha-Matti Eskelinen (Hiina mast, žongleerimine, akrobaatika), Lizeth Wolk (õhurõngas, akrobaatika). Esietendus 11. detsembril 2017 Salme Kultuurikeskuses. 10 etendust ON TEATER Kummardage lipud Kaitseliidu Sakala Maleva loomisest. Teksti autor Liis Sein, lavastaja Siim Maaten, kunstnik Marko Odar, kostüümikunstnikud AnLiis Amur ja Triin Amur, valguskunstnik Villu Konrad, muusikaline kujundaja Margus Põldsepp, videokunstnik Kärt Petser. Laval: Eero Spriit, Kristian Põldmaa, Artur Linnus, ansambel Lõõtsavägilased ja paljud teised. Esietendus 7. septembril 2017 Ugala Teatris. 2 etendust (ja 24. veebruaril 2018 KarksiNuias)

PAIDE TEATRI- JA KONTSERDIMAJA Maamõõtjad Teksti autor ja lavastaja Jan Teevet, installatsioonide autor Siim Elmers, helimaastike kujundaja Vootele Ruusmaa, valgusja videomaastike kujundaja Aleksander Sprohgis, produtsent Harri Ausmaa. Osades: Kirill Havanski ja Johannes Richard Sepping. Esietendus 28. oktoobril 2017 Paide Kultuurikeskuses. 6 etendust (ja 2 etendust aastal 2018) PALMSE MÕIS Pruutneitside suur saladus Elizabeth Colemani komöödia. Lavastaja Ivo Eensalu. Osades: Viire Valdma, Saara Nüganen, Eva Püssa, Nele-Liis Vaiksoo, Dayana Zagorskaya ja Aleksander Ots. Esietendus 19. juulil 2017 Palmse mõisas. 6 etendust POINT Homme on täna! Power-up comedy. Lava taga Birgit Kermes, Kertu Moppel, Mehis Pihla ja Karl Kermes, visuaalimeister Mihkel Uba (Ghostwalker), tehnikameister Petri Parrik (Blackout), produtsent Karl Kermes. Laval: Tõnis Niinemets. Esietendus 31. jaanuaril 2017 Aruküla Rahvamajas. 54 etendust (ja 7 etendust aastal 2018) PROMFEST Traviata Giuseppe Verdi ooper. Lavastaja Anu Lamp, muusikajuht ja dirigent Erki Pehk, kunstnik Madis Nurms, koreograaf Ingmar Jõela, valguskunstnik Margus Vaigur. Koostöölavastus Kaunase Muusikateatriga.

405

Peaosades: Alex Kim (Lõuna-Korea) – Alfredo. Anna Denisova (Venemaa) – Violetta. Ilja Siltšukov (Valgevene) – Germont. Teistes osades Kaunase Riikliku Muusikateatri solistid, orkester ja koor. Esietendus 5. mail 2017 Vanemuise väikeses majas PromFesti raames. 3 etendust (sh 1 etendus Birgitta festivalil) SAAREMAA OOPERIPÄEVAD Nurjatu saar Rein Rannapi ooper. Libreto ja laulutekstide autorid Andrus Kivirähk ja Wimberg, lavastaja Vahur Keller, muusikajuht ja dirigent Martin Sildos, kunstnik Jaanus Laagriküll, videokunstnik Taavi Varm, koreograaf Märt Agu, koormeistrid Rasmus Erismaa, Kuldar Schüts ja Nele Erastus. Esitajad: Marko Matvere – Mereröövel Rullo. Ott Lepland – Vesse, noor sepp. Lenna Kuurmaa – Hallatüdruk. Tõnis Mägi – Vanapagan Uude. Andrus Albrecht – Tölpa, Vanapagana poeg. Kristel Aaslaid – Birgitta, nunn. Markus Teeäär – Tulehaldjas Laurits. Kammernaiskoor Sireen, Eesti Rahvusmeeskoori lauljad – puud, madrused, röövlid ja nunnad. Rein Rannap ja bänd, Üle-Eestiline Noorte Sümfooniaorkester. 5 etendust (sh 3 Nordea Kontserdimajas)

TALLINNA KAMMERTEATER Oranžid tropid kõrvas Andrus Kivirähki monokomöödia. Lavastaja ja esitaja Indrek Taalmaa. Esietendus 29. märtsil 2017 Tallinna Kammerteatris. Midagi on viltu Valdur Mikita ja Ott Kiluski draama. Lavastaja ja kunstnik Kaili Viidas, muusikaline kujundaja Ott Kilusk, valguskunstnik Margus Vaigur.

406

Osades: Indrek Taalmaa – Poeg. Lauri Kink – Isa. David Vseviov – Hääl raadiost. Esietendus 27. juulil 2017 C. R. Jakobsoni talumuuseumis Kurgjal. TEATRIBUSS Kadunud Jõmmu Seikluslik suvelavastus Mika Keräneni krimka „Jõmmu“ ainetel. Dramatiseerija Loone Ots, lavastaja Marko Mäesaar, kunstnik Marge Martin, muusika autor Allan Vainola. Osades: Veikko Täär, Inga Lunge, Marin Mägi-Efert, Meelis Sarv, Kärt Reemann, Katrin Kalma, Kristjan Lüüs, Taavi Lepik, Evelin Kivi, Enor Niinemägi. Ansambel Äge Brass: Karl Laanekask (bandžo, kitarr), Alari Piispea (sousafon, löökriistad), Tanel Aavakivi (trompet, bariton, ku- linad, meloodika). Esietendus 10. juunil 2017 Lodjakojas Emajõe ääres 14 etendust TEMUFI MTÜ Lembitu – kuningas ilma kuningriigita Urmas Lennuki ajaloolis-eepiline draama. Idee autor Tambet Sova, lavastaja ja kunstnik Peep Maasik, lavastaja assistent ja lavavõitluse juhendaja Jaanika Tammaru, kunstnik Marko Aatonen, muusikaline kujundaja Kaarel Kuusk, kostüümikunstnik Lea Tolberg, grimmikunstnik Margit Lepla, visuaal- ja videokunstnik Carmen Seljamaa, droonioperaator Kevin Kohjus, operaatorid Mailiis Laur, Kristi Kirsimäe ja Ave Palm, valguskunstnik Mari-Riin Villemsoo, rekvisiitor Eero Ehala, helitehnik Sten Arvi, valgustehnik Kristo Kuusik. Osades: Ott Kartau – Lembitu. Karol Kuntsel – Ihalemb. Vallo Kirs – Saare Sonn. Silver Kaljula – Löömalemb. Karl Laumets – Tahve. Jürgen Gansen – Ümera mees. Tanel

Ting – Õnnelemb. Ragne Veensalu – Neele, Tahve naine. Rauno Kaibiainen – Läti Henrik „Liivimaalt“. Artur Linnus – Manatark Mauno. Jaune Kimmel – Senne, Lembitu tütar. Kristjan Lüüs – Sunne, Ihalembi poeg. Grete Jürgenson – Lee, Lembitu abinaine. Ulrika Tolberg – Aave, Lembitu põhinaine. Märten Matsu – Kaupo. Elar Vahter – Piiskop. Andri Arula – Talibald. Teistes osades on üle viiekümne vibulase, külaelaniku ja rüütli. Esietendus 17. augustil 2017 Viljandimaal Suure-Jaani vallas Lõhavere linnamäel. 4 etendust TRIIGI FILHARMOONIA Saare äratus Tantsulavastus. Autor ja koreograaf Jaan Ulst, muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres, valguskunstnik Taavi Toom, lavastusdramaturg Kristi Kandima. Korraldaja Guerrilla Kunstide Trupp. Esitajad: Ivar Lett, Juhan Kanemägi, Kadri Kanemägi, Heljus Saks, Liis Vahter, Kaitel Poobus. Esietendus 14. juulil 2017 Saaremaal Triigi Filharmoonias. 3 etendust Kuplee Autorid ja esitajad Jarek Kasar ja Olavi Ruitlane. Esietendus 2. augustil 2017 Saaremaal Triigi Filharmoonias. 4 etendust TSIRKUSESTUUDIO FOLIE www.tsirkus.ee Siis, kui sa magad Tsirkuselavastus. Lavastaja ja koreograaf Kaja Lindal, tsirkusetrikkide meister ja lavastaja Terje Bernadt, kunstnik Maarja Roolaht. Tsirkusestuudio Folie gruppide Dii (tüdru-

kud) ja Lost Monkeys (poisid) ühistöö. Laval Dii ja Lost Monkeysi artistid. Esietendus 13. aprillil 2017 Kumu auditooriumis. 12 etendust TÕSTAMAA SUVETEATER Tõeajastu lõpp Fantaasiadokumentaal. Autor ja lavastaja Gerda Kordemets, muusika autor Markus Robam, kostüümikunstnik Neoon Must. Osades: Kersti Tombak – Tiina. Veikko Täär – Carlo. Triin Tenso – Violett. Märt Koik – Tõnis. Esietendus 4. augustil 2017 Tõstamaa mõisatalli siseõuel. 9 etendust KAARI SILLAMAA MUUSIKATEATER Desirée ehk Napoleoni kihlatust Rootsi kuningannaks Muusikali libreto ja muusika autor Kaari Sillamaa. Lavastaja, koreograaf ja lavakunstnik Katre Jaani, muusikajuht Janika Sillamaa, kostüümikunstnik Kristel Viksi, võitluskoreograaf Tanel Saar. Peaosades: Getter Jaani – Désirée, Marseille’ siidikaupmehe tütar. Artur Rassmann – Napoléon, Prantsusmaa keiser. Bert Pringi – Karl XIV Johan, Rootsi kuningas. Teistes osades: Reet Paavel, Janika Sillamaa ja Kaari Sillamaa Muusikateatri liikmed. Esietendus 24. märtsil 2017 Salme Kultuurikeskuses. 13 etendust VIIMSI MUUSIKALITEATER Charlie Browni jõulud Charles M. Schulzi koomiksi ainetel MTÜ Viimsi Huvikeskuse ja Viimsi Muusikaliteatri ühistöö. Tõlkijad Susanna Bock ja Kersti Saarma. Lavastaja Hille Savi, laulusõnad

407

Kirsi Rannaste, koreograaf Triin Rebane, kostüümikunstnik Moonika Lausvee, noodigraafika ja fonogrammid Kalle Erm, koormeistrid Hille Savi ja Kalle Erm, dekoratsioonide valmistajad Raul Aljas ja Paavo Kirsi, helimeistrid Kalle Erm, Allan Erm ja Raido Nigumann, valguskunstnikud Madis Toomela ja Madis Erm, reklaamikujundaja Anneli Kenk, fotod Peep Kirbits (Viimsi Fotoklubi), turundusjuht Heidi Kirsimäe, projekti- ja muusikajuht Kalle Erm. Kaasa aitasid MLA Viimsi Lasteaiad Astri Maja ja Uus-Pärtle Maja Pihlamarjade rühm. Osades: Tauri Prigo, Raido Nigumann, Liis Rebane, Kaupo Roos, Mai Kroonmäe, Liisa Kirschbaum, Kristina Samra, Triin Rebane, Doris Rannala, Jana Rebane, Johanna Põder, Anni Hö, Asko-Robert Meola, Lennard Oper, Kaidar Viikman, Raul Aljas ja jutustaja Rünno Karno. Esietendus 6. detsembril 2017 Viimsi huvikeskuses. 4 etendust

looga, Aya Kokk, Maria Aabram, Merike Värik, Kairi Vilu, Ingrid Faltis, Monika Vana, Fred Raagmets, Imre Kaju, Andres Renke, Pekka Flang. 3 etendust

TEATRIKOOLID EESTI KUNSTIAKADEEMIA Koostöös GITISe lavastajaõppe (Moskva), TÜVKA näitlejaõppe ja EKA stsenograafia osakonnaga valmisid Vene Teatris kaks lavastust, mille kunstnikuks oli kolmanda kursuse üliõpilane Mari-Liis Bunder: „Gagarini puiestee” esietendus 1. veebruaril 2017 ja „Anna käsk, Füürer!” esietendus 5. märtsil Vene Teatri väikeses saalis. Lavamaketid olid vaatamiseks ka 3.–9. juunini 2017 Vaba Lava väikeses saalis stsenograafia eriala bakalaureusetööde näitusel.

VON GLEHNI TEATER

EESTI MUUSIKA- JA TEATRIAKADEEMIA EMTA LAVAKOOL

Teater avas 13. septembril 2017 oma esimese hooaja. Teatri kavas on näitleja ja lavastaja Margus Prangeli juhendatavad kurgulauluhommikuid, improteatri kursused täiskasvanutele, tudengitele ja gümnasistidele ning kord kuus sarjana „Improreeded“. Teatrimajas tegutseb ka draamaring 14–17-aastastele. Avaetenduse andis 28. septembril Tõnis Niinemets power-up comedy’ga „Homme on täna“.

Füüsilise teatri magistrandid: Kersti Heinloo, Sylvia Köster, Jaanika Tammaru, Martin Mill, Mait Joorits, Tanel Saar, Agur Seim ja Raho Aadla. Magistrantide juhendajad: Jüri Nael, Merle Karusoo, Anne Türnpu, Maret Mursa Tormis, Lorna Marshall (Suurbritannia), Eddie Martinez (Saksamaa), Chris Evans (Suurbritannia), Ivana Jozic ja Kasper Vandenberghe (Belgia).

Pesukaru pidupäev Krimikomöödia lastele. Lavastaja Margus Prangel, teksti autor ja kujundaja Krista Jürgenson. Osades: Krista Jürgenson, Helen Ala-

NO37,9 Lavakooli aktsioon: Kreeka tragöödiad Lavastus monoloogidega. Laval füüsilise teatri magistrandid. Etendus 28. jaanuaril 2017 NO99 teatrisaalis.

408

NO37,8 Lavakooli aktsioon: Drag Show Lavakooli ühine lava-show koostöös Eesti Kunstiakadeemia ja Grimmikooliga. Lavastaja Jüri Nael, koreograafid Jaak Lutsoja ja Raho Aadla, valguskunstnik Siim Reispass, kostüümikonsultant Gerly Tinn, kujundaja Kairi Mändla, grimmikunstnik Liina Pihel. Üles astusid magistrandid ja 28. lennu tudengid. Etendused 4. ja 5. veebruaril 2017 NO99 teatrisaalis. Popi ja Huhuu Friedebert Tuglase novellist inspireeritud happening. Osalesid magistrandid, külalisena tegi kaasa elektronmuusika ansambel Púr Múdd: laulja Joonas Alvre ja instrumentalist Oliver Rõõmus. Aktsioon toimus 12. juunil 2017. Siis, kui väikesed lapsed magavad juba Aktsioon hirmu teemadel. Juhendajad Jüri Nael, Giovanni Longhin ja Giacomo Veronesi, helikunstnik Raido Linkmann, valguskunstnik Karl Marken, etenduse juht Ülle Hertmann. Koostööprojekt Teatriga NO99, valmimist toetas Euroopa Regionaalarengu Fond Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia projekti EMTASTRA kaudu. Esitajad füüsilise teatri magistrandid. Esietendus 7. septembril 2017 teatri NO99 Kammersaalis. 28. lennu tudengid: Johan Elm, Ingmar Jõela, Kirill Havanski, Laura Kukk, Ingrid Margus, Jane Napp, Jaanus Nuutre, Dovydas Pabarcius, Steffi Pähn, Teele Pärn, Priit Põldma, Sander Roosimägi, Ilo-Ann Saarepera, Johannes Richard Sepping, Nils Mattias Steinberg, Ursel Tilk, Markus Truup, Joosep Uus.

Koostöös Teatriga NO99 NO37 NOДвенадцать Sasha Pepeljajevi tantsulavastus Aleksander Bloki teose „Kaksteist“ ainetel. Esitajad 28. lennu tudengid. Esietendus 11. märtsil 2017 teatrisaalis. Koostöös Von Krahli Teatri ja Tallinn Art Space Galeriiga Kunst Yasmina Reza komöödia. Prantsuse keelest tõlkinud Tatjana Hallap. Lavastaja Mart Koldits, kunstnik Jaak Visnap. Osades: Markus Truup – Yvan. Sander Roosimägi – Serge. Joosep Uus – Marc. Esietendus 24. aprillil 2017 Tallinn Art Space galeriis (Maakri 19). Koostöös Von Krahli Teatriga Kogudus Idee autor ja lavastaja Mart Kangro, heli- ja valguskunstnik Kalle Tikas, tehniliste lahenduste autor Rinald Kodasma, valgusja videotehnik Mikk-Mait Kivi, rekvisiitor Kristiina Praks. Osades 28. lennu tudengid. Esietendus 26. mail 2017 Von Krahli teatri ülemises saalis. Koostöös Hageri palvemaja ja Eesti Rahva muuseumiga Ja peaksin sada surma ma Rahvajuttude ainetel teksti autorid ja lavastajad Anne Türnpu, Eva Koldits ja Mart Koldits, helilooja Martin Kirsiste, kunstnik Kairi Mändla, valgukunstnik Airi Eras. Esitajad 28. lennu tudengid. Esietendus 13. augustil 2017 Hageri vennastekoguduse palvemajas. Tudengite iseseisev töö Paide Kultuurikeskuses Maamõõtjad Uurimuslik lavateos vaatleb inimeste liikumist läbi ajaloo. Teksti autor ja lavastaja Jan

409

Teevet. Osades: Kirill Havanski ja Johannes Richard Sepping. Esietendus 28. oktoobril 2017 Paide kultuurikeskuses.

kursus) – Kapten Castel-Jaloux. Etendused 25. ja 26. aprillil 2017 Rahvusooperis Estonia.

Bakalaureuselavastus Eesti Draamateatris Õpetatud naised Molière’i komöödia. Lavastaja Lembit Peterson. Osades 28. lennu tudengid. Esietendus 24. novembril 2017 Eesti Draamateatris.

Dido ja Aeneas Purcelli ooper. EMTA ooperistuudio ja Varajase Muusika Keskuse koostöö. Lavastaja Stephan Jöris (Saksamaa), muusikajuhid Teele Jõks, Imbi Tarum ja Meelis Orgse, kontsertmeister Ene Rindesalu. Osades EMTA laulueriala üliõpilased: Kadi Jürgens, Kristjan Jaanek Mölder, Marie Roos, Grete Oolberg, Merilin Taul, Kadri Kõrvek, Ann Narva, Getter Unt, Ursula Roomere ja Karis Trass. Kaastegev EMTA varajase muusika keskuse barokkansambel Imbi Tarumi ja Meelis Orgse juhendamisel ja vokaalansambel Teele Jõksi juhendamisel. Etendused 20. juunil 2017 Suure-Jaani MF Olustvere mõisas; 9. septembril 2017 Narva linnuses Narva Ooperipäevadel ja 1. oktoobril 2017 Rahvusvahelisel Muusikapäeval EMTA kammersaalis.

EMTA OOPERISTUUDIO Il campanello dell’opera Kontsertlavastus Eesti Kontserdi sarjast „Helisevad šedöövrid”. Kavas katkendid Donizetti, Rossini, Verdi, Puccini, Leoncavallo ja Gounod’ ooperitest. Lavastaja Taisto Noor, klaveril Ene Rindesalu. Esinejad: Grete Oolberg, Raiko Raalik, Elo-Maarja Miilen, Rasa Dzimidaite, Mehis Tiits, Anu-Mari Uuspõld, Janari Jorro, Merilin Taul, Xiaoqi Yang, Yixuan Wang, Egon Laanesoo, Arete Teemets (külalisena). 9. veebruaril Pärnu Kontserdimaja kammersaalis, 12. veebruaril Kadrioru lossis, 14. veebruar 2017 Jõhvi Kontserdimaja kammersaalis. Cyrano de Bergerac Eugen Tambergi ooper koostöös Rahvusooper Estoniaga. Lavastaja Neeme Kuningas, näitejuht Helgi Sallo, dirigent Aivo Välja. Osades EMTA laulueriala üliõpilased: Raiko Raalik (BA 2. kursus) – Cyrano de Bergerac. Anu-Mari Uuspõld (MA 2. kursus) – Roxane. Mehis Tiits (BA 3. kursus) – Christian de Neuvillette. Janari Jorro (MA 2. kursus) – Krahv de Guiche. Aule Urb (MA 2. kursus) – Roxane’i seltsidaam. Edgar Tron (MA 2. kursus) – Ragueneau. Grete Oolberg (MA 1. kursus) – Lise. Egon Laanesoo (MA 2.

410

Sügisõhtu ooperi ja operetiga Kontsertlavastus. Klaveril Ene Rindesalu. Esinejad EMTA laulueriala üliõpilased: Grete Oolberg, Karis Trass, Erki Lillemets, Anneliis Volmer ja Merilin Taul. Etendus 30. novembril 2017 IX Väike-Maarja muusikafestivalil Väike-Maarja seltsimajas. TALLINNA ÜLIKOOL KORFEST 2017 TLÜ koreograafia õppekava tantsusari, mis kulmineerus 18. aprillist 26. maini toimunud festivaliks. Vaatamiseks olid nii bakalaureuse kui ka magistriastme lõputööd, lisaks Elo Undi, Teet Kase ja Joanna Kalmi käe all

valminud kursusetööd, Helsinki Kunstide Ülikooli Teatriakadeemia tantsukompanii TADaC ja Elina Pirineni lavastus ning tantsufilmid. Lend Autor ja koreograaf Kadi Voitka, juhendaja Heili Einasto, valguskujundaja Ants Kurist. Tantsijad: Kairi Reinvee, Jaroslav Galitski, Siim Praats, Kristin Tagam, Liis Rinde, Helle-Maria Mitt, Madli Paves, Annette Rungi. Etendused 16. jaanuaril 2017 TLÜ teatrisaalis Stella. 2 etendust Kiisu all ah! Tantsulavastuse autor ja lavastaja Kristin Tagam (BA), juhendaja Maria Goltsman, valguskujundaja Ants Kurist, kasutatud Ludwig van Beethoveni, Beyonce, Licantropuse, Tiggs Da Authori muusikat. Esitajad: Siim Praats, Allar Valge, KarlGustav Kasemaa. Esietendus 18. aprillil 2017 TLÜ teatrisaalis Stella. 2 etendust Kaks Tantsulavastuse autor ja lavastaja Kirsi Mari Lepik (BA), juhendaja Heili Einasto, kunstnik Meeri-Ann Ostrov, helikujundaja AnnaMaria Jams. Tantsijad: Liise-Marie Valgi, Marta Jamsja, Maarja Eliisabet Roosalu. Esietendus 18. aprillil 2017 TLÜ teatrisaalis Stella. 2 etendust 3 kihti Tantsulavastuse autor ja lavastaja Häldi Kasak (BA), juhendaja Maria Goltsman,

muusika autor Meisterjaan, valguskujundaja Ants Kurist. Tantsijad: Carolin Ligi, Katre Sabbal, Aleksandra Tuzikova. Esietendus 21. aprillil 2017 TLÜ teatrisaalis Stella. 2 etendust S.I.N. ⅓ süntees Tantsulavastuse autor ja lavastaja Jaroslav Galitski (MA), juhendaja Heili Einasto, valguskujundaja Ants Kurist, helilooja Einike Leppik, stsenogaaf Tamara Matjanina. Tantsijad: Aneta Varts, Ingrid Elsa Mugu, Liise-Marie Valgi, Marta Jamsja, Siim Praats, Silver Soorsk, Kerstin Vnukova, Kristin Tagam. Esietendus 21. aprillil 2017 TLÜ teatrisaalis Stella. 2 etendust Desiderium Tantsulavastuse autor ja lavastaja Ilona Vapper (BA), juhendaja Heili Einasto, kunstnik Krete Tarkmees, helikunstnik Kärt Männa, valguskujundaja Ants Kurist. Tantsijad: Jaroslav Galitski, Laura Lõhmus, Anna Maria Kalvi, Keithy Kuuspu, Richard Beljohin. Esietendus 25. aprillil 2017 TLÜ teatrisaalis Stella. 2 etendust Mu vaenlane olen mina Tantsulavastuse autor ja lavastaja Katre Sabbal (BA), juhendaja Renee Nõmmik, valguskujundaja Ants Kurist, kasutatud muusika: Ludovico Einaudi, Steve Reich, Bryce Dessner, Yann Tiersen. Tantsija: Alice Niinemäe. Esietendus 25. aprillil 2017 TLÜ teatrisaalis Stella. 2 etendust

411

Miks mitte, Volkonski?! Tantsulavastuse koreograaf ja lavastaja Teet Kask, valguskujundaja Ants Kurist. Tantsijad II kursuse tudengid: Maarja Eliisabet Roosalu, Aneta Varts, Liise-Marie Valgi, Marta Jamsja, Kerstin Vnukova, Julia Tšižova, Allar Valge. Esietendused 10. mail 2017 TLÜ teatrisaalis Stella. 2 etendust Piki lauda Tantsulavastuse koreograaf ja lavastaja Elo Unt, valguskujundaja Ants Kurist. Tantsijad I kursuse tudengid: Aleksandra Tužikova, Alice Niinemäe, Amanda Hermiine Künnapas, Britta Kaukver, Ingrid Elsa Mugu, Janette Norkko, Kaisa Kattai, KarlGustav Kasemaa, Keithy Kuuspu, Lidia Mertins, Lisanna Tälli, Richard Beljohin, Sandra Põld. Esietendused 10. mail 2017 TLÜ teatrisaalis Stella. 2 etendust TÜ VILJANDI KULTUURIAKADEEMIA KULTUURIDESSANT 2017 Viiendat aastat toimunud Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia üliõpilaste poolt korraldatud festival, mille käigus jõuavad TÜ VKA üliõpilaste silmapaistvamad loometööd kooliseinte vahelt välja laiema publiku ette. Kultuuridessandi käigus teevad koostööd erinevatel erialadel õppivad üliõpilased, kelle kätes on erinevate kontsertide, tantsuja teatrietenduste, performance’ite, töötubade ning näituse publikuni viimine. Animulus Tantsulavastuse autor ja koreograaf Stella Kruusamägi, helikunstnik Artjom Astrov,

412

valgusja videokunstnikud Rommi Ruttas, Kärt Petser, juhendaja Erik Alalooga. Laval: Carl Heinrich Pruun. Esietendus 14. veebruaril 2017 TÜ Viljandi kultuuriakadeemia black box’is. 4 etendust Düstüümia Tantsulavastuse autor ja lavastaja Leanika Mändma, helikujundaja Martin Aulis, valguskujundaja Jürgen Jaam, video- ja plakatikujundaja Carmen Seljamaa, juhendaja Henri Hütt. Esitajad: Kadi Keskülla, Katrin Kubber, Reelika Poroson, Tanel Ting. Esietendus 8. märtsil 2017 Koidu Seltsimajas. 4 etendust Ever So Romantic Tantsulavastuse autor ja lavastaja Helle Mari Toomel, valguskunstnikud Mari-Riin Villemsoo ja Elerin Tammel, tehniline tugi Sander Aleks Paavo ja Robert Suun, juhendaja Kai Valtna. Esitajad: Katrin Kubber, Carolina Tagobert, Johhanna Anett Toomel, Martin Vill, Peep Maasik, Jari Matsi. Esietendus 10. märtsil 2017 Koidu Seltsimajas. 4 etendust Salasibulad Tantsulavastuse autor ja lavastaja Laura Mandel, valguskujundaja Jari Matsi, videokujundaja Kärt Petser, kunstnik Kerli Kore, helikujundaja Riho Luhter, juhendaja Kai Valtna. Esitajad: Laura Pampa, Eleri Laanemets, Carolina Tagobert, Katrin Kubber, Kadi Keskülla, Leanika Mändma, Reelika Poroson, Anni Zupping, Valeria Januškevitš. Esietendus 15. märtsil 2017 TÜ Viljandi kultuuriakadeemia black box’is. 3 etendust

MIKS? TEIP! Tantsulavastuse autor ja lavastaja Reelika Poroson, meeskonnas Egert Kanep, Kerli Kore, Rasmus Maasen, Toomas Tikk, Iiris Jaaska, muusika ans The Fuxx, valguskujundaja Karolin Tamm, juhendaja Kai Valtna. Esitajad: Kadi Keskülla, Leanika Mändma, Carolina Tagobert, Mirell Šmidt. Esietendus 26. märtsil 2017 TÜ Viljandi kultuuriakadeemia black box’is. 4 etendust The Matter of Reflection Tantsulavastuse autor ja lavastaja Anni Zupping, valguskujundajad Karolin Tamm ja Jari Matsi, videokujundaja Maria Elisaveta Roosalu, kunstnik Madli Liiva, helikujundaja Judith Parts, juhendaja Henri Hütt. Esitaja: Katrin Kubber. Esietendus 28. märtsil 2017 Supersonicumi Galeriis. 3 etendust AFTER|EVER|AFTER Tantsulavastuse autor ja lavastaja Valeria Januškevitš, muusikalised kujundajad Peeter Priks ja Karl Elias Teder, kasutatud Matt Conley, Jeff Peffi ja Joseph Ruddlestoni muusikat, valguskujundajad Mari-Riin Villemsoo ja Sander Aleks Paavo, foto- ja videokunstnik Kärt Petser, juhendaja Ele Viskus. Laval: Carl Heinrich Pruun ja Joonas Tagel. Esietendus 30. märtsil 2017 Viljandi lennukitehase Valges Ateljees. 4 etendust

RAADIOTEATER raadioteater.err.ee UUSLAVASTUSED Rasmus Kaljujärv: 30 aastat laval Saate autor Eero Epner, helirežissöör Külli Tüli Rasmus Kaljujärvest rääkisid: Lea Tormis, Marika Vaarik, Gert Raudsep, Tambet Tuisk, Hannes Kaljujärv, Helena Pruuli, Lembit Ulfsak, Ivar Villers, Rea Lest, Simeoni Sundja, Jörgen Liik, Ragnar Uustal, Eva Koldits, Voldemar Panso, Anne Türnpu, Liina Olmaru, Mirtel Pohla, Anu Lamp, Indrek Saar, David Vseviov, Mait Malmsten, Toomas Hendrik Ilves, Tarmo Tiisler, Mikk Mikiver, Hendrik Kaljujärv, Jarmo Reha, Juhan Ulfsak, Ivo Uukkivi ja Rasmus Kaljujärv. Saatejuht Helgi Erilaid. Teater NO99 aktsioon, esiettekanne teatris 19. veebruaril 2016, Klassikraadios 19. veebruaril 2017. Eluring (Sõnad. Sõnad. Sõnad) EMTA lavakooli 27. lennu üliõpilaste lavakava eestikeelsete sõnade ja väljendite kohta. Andrus Saareste sõnaraamatu, August Gailiti „Saatana karusselli“ ja muu loomingu ainetel, omasõnad inspireerituna Mati Sirkelist, sõnamängud Valdur Mikita teosest „Äparduse rõõm“ ja omalooming. Juhendaja Anu Lamp, helirežissöör Külli Tüli. Esitajad: Jürgen Gansen, Markus Habakukk, Ester Kuntu, Karl Laumets, Karmo Nigula, Saara Nüganen, Lauli Otsar, Ott-Henrik Raidmets, Christopher Rajaveer, Liisa Saaremäel, Risto Vaidla, Laura Kalle ja Karl Koppelmaa. Esiettekanne 15. märtsil 2017.

413

Aasta pärast Autor Piret Jaaks, režissöör ja muusikaline kujundaja Aare Toikka, helirežissöör Külliki Valdma. O sades: Liisa Pulk – Naine. Tambet Tuisk – Mees. Esietendus 25. novembril 2017.

„Profülaktika“, II auhind – Urmas Alas „Reservaat“, kolm III auhinda – Kristiina Jalasto „Igas sadamas“, Raivo Kütt „Valguse ja pimeduse piiril“, Kristel Leesmend „Hirmu võru“. Lisaks otsustas žürii ära märkida Priit Põldma kuuldemängu „Must luik“ ja Raivo Küti kuuldemängu „Kosmotüdrukud“.

Tagassi inglite juure Suokassi virukeelse luule lavastus. Lavastaja Tiina Mälberg, helirežissöör Külli Tüli, kasutatud Fred Jüssi helisalvestisi ja Andrus Albrechti muusikat. Koostöös Rakvere Teatriga. Esitajad: Tiina Mälberg ja Üllar Saaremäe. Esietendus 23. detsembril 2017.

Raadioteatri 90. sünnipäeva eel korraldati Eesti Rahvusringhäälingu F. R. Kreutzwaldi 14 hoone välisruumi kunstikonkurss, et leida sobivaim Felix Mooriga seotud kunstiteose ideelahendus. Võidutöö, Aleksander Jakovlevi kavandi järgi tehtud Felix Moori bareljeef, paigaldati sügisel 2017 Kreutzwaldi 14 ERRi Uudistemaja seinale.

Raadioteatri tegevus 2017 Raadioteatri näitlejapreemia 2017: Rein Oja ja Tõnu Oja – vaimuka, vaimse ja vallatu vendluse eest järjekuuldemängus „Eradetektiiv ERF“. Festivalil Prix Europa esindas Eestit August Gailiti novellil põhinev Andres Noormetsa kuuldemäng „Meri“. 12. aprillil 2017 toimus ERRi uudistemaja 1. stuudios Eesti Teatri Agentuuri teemapäev „teater | raadio“, koostöös ERRi Raadioteatri ja Eesti Teatriuurijate ja -kriitikute Ühendusega. Väliskülalistest esinesid ettekannetega Esko Salervo Yleisradiost ja BBC Radio Drama juht Alison Hindell. Samal õhtul tähistas Raadioteater 89. sünnipäeva. Raadioteatri kuuldemängutekstide võistlusele laekus 15 võistlustööd. Žürii, kuhu kuulusid Piret Pääsuke, Pille-Riin Purje ja Andres Noormets, otsustas anda välja viis rahalist auhinda: I auhind – Piret Saul-Gorodilov

414

Valmis sai Raadioteatri äpp. Sellest saab kuulata Eesti näitlejaid nii kuuldemängudes kui ka proosat ja luulet esitamas. Lisaks sellele on kuulatav Raadioteatris valmiv lühivorm „Üks lugu“, mis pakub pajatusi elust enesest, jutustajateks tuntud Eesti inimesed. Raadioteatri äpp on allalaaditav Google Playst või App Store platvormilt.

HARRASTUSTEATER EESTIS EHH TEATER Abja-Paluoja, Viljandimaa abjakultuurimaja.ee Papa Raivo Küti draama. Lavastaja Andres Linnupuu. Osades: Arvo Lamp – Papa. Kersti Sillaots – Kristiina. Raivo Kutser – Timo. Ülle Rõigas – Stella. Esietendus 2. juunil 2017

HÄÄDEMEESTE HUVITEATER Pärnumaa

LUTSU TEATER lutsuteater.ee

Enesetapja Nikolai Erdmani teose tõlkinud Toomas Kall. Lavastaja Aire Koop. Osades: Ivo Eesmäe, Marju Aasma, Tea Raap, Toomas Vassiljev, Aule Kink, Eve Koppel, Algis Perens, Kuuno Muru, Taivo Luik, Meelis Müür. Esietendus suvel 2017.

Kalevipoeg ehk Kroonikad kuninga elust Aidi Valliku komöödia. Lavastaja Jaan Willem Sibul, kunstnik Silver Vahtre. Osades: Janno Rüütle ja Aveli Asber. Esietendus 7. märtsil 2017 Põlva Kultuuri- ja Huvikeskuses. 4 etendust märtsis

JÕGEVA LINNA TEATER Piimamees Tevje Šolem Alejchemi tragikomöödia. Lavastaja Janek Varblas, kostüümi- ja lavakunstnik Janne Vaabla. Osades: Janek Varblas, Katrin Sokk, Ingel Liis, Hedgren Haljas, Sten Siirak, Rein Annuk, Kalle Jürgens, Indrek Uusmaa, Eve Somelar. Esietendus 27. juulil 2017 Jõgeva vallas, Pedja raudteejaama lähedal asuvas meiereis. 11 etendust KARTOFFEL Roela näitetrupp Mamma Jaan Võõramaa draama. Lavastaja Urmas Lindlo, mentor Anneli Rahkema. Osades: Rainis Aal, Mare Hintertreu, Silva Eigi, Armin Dunkel, Jüri Kormik, Kelly Maidla, Katrin Põllu ja Urmas Lindlo. Esietendus 19. märtsil 2017 Lavastus tunnistati 2017. aasta Lääne-Virumaa Näitemängupäeva parimaks lavastuseks. Dokumentaallavastus „Mälu“ (esiet 2016) pälvis 2017. aastal Elvas monoteatrite festivalil eripreemia.

Kapiukse kollid Lavastus lastele. Teksti ja laulutekstide autor Heiki Vilep, lavastaja Jaan Willem Sibul, muusika autorid Piret Rips ja Alar Salurand, kunstnik Silver Vahtre, liikumise seadja Aveli Asber. Osades: Karmen Puis, Jaan Willem Sibul, Meelis Hainsoo, Eduard Paulson, Aveli Asber, Devon Dein Käo, Jan-Mattias Kottise, Marcus Adamson, Markel Ojamets, Rando Lutsar. 10 etendust juulis KARAKTER MTÜ Rakvere www.karakter.ee Mida talle öelda ehk Tigu Autor Adomas Stančikas. Leedu keelest tõlkinud Tiiu Sandrak. Lavastaja Nerijus Gedminas (Leedu), lavastaja assistent Ivo Leek, kunstnikud Tea Parts ja Aita Tamm, helikunstnik Kristijonas Lučinskas, valgustaja ja helimees Mardo Leikmann. Osades: Alice Siil (Rakvere Linnanoorte Näitetrupp), Robin Täpp, Merle Ruzitš (TaVaRa Teater, Tapa), Alina Klimova ja Ille Limberg. Esietendus 16. septembril 2017.

415

KOLMAS VOORUS Viljandimaa, Abja Kultuurimaja abjakultuurimaja.ee Elu on – otsast teise Indrek Koff „Eestluse elujõust“ ainetel, kaasautorid Merle Karusoo, Küllike Veede, Lulu, Henri Griin, Kaur Riismaa ja Charles Bukowski. Lavastaja Kersti Sillaots. Osades: Viive Niinemäe, Aime Räim, Kai Jõeste, Otto Lehis, Arvo Lamp, Hilja Sikka, Laili Esing, Juhan Purju ja Leida Lepland. Esietendus kevadel 2017. LENDTEATER Tartumaa, Elva, Pikk 73 www.lendteater.ee Toatüdrukud Jean Genet’ draama. Lavastaja ja muusikaline kujundaja Ain Saviauk, kunstnikud Ain Saviauk ja Tess Pauskar. Osades: Anne-Mai Tevahi ja Tess Pauskar Esietendus 10. märtsil 2017. OOMERITEATER Tallinna Rahvaülikool, Vene 6 Onu Vanja Anton Tšehhovi komöödia. Lavastaja Maret Oomer, kostüümikunstnik Jana Volke, liikumise juhendaja Helen Reistnik. Osades: Sander Sellin, Karin Ilves, Karmen Hülp, Kadriin Kõiveer, Margus Kobing, Söören Vanker, Kristi Nurmse, Jaanek Puu, Krista Heinpalu. Esietendus 16. juunil 2017. Teater OTPAD Kiviõli, Ida-Virumaa www.otpad.ee

416

What Where Samuel Becketti ainetel. Lavastaja Aleksandr Potužnõi, assistent Marina Kannula, helikujundaja Deniss Muhhamedšafikov, valguskujundaja Juri Kannula. Osades: Natalia Tšikul, Vladimir Tšikul, Olga Vassiljeva ja Roman Smolov. Esietendus kevadel 2017. SALME VALLATEATER Saaremaa http://vallateater.salmevald.ee Veritasu Autorid Mari Tammar ja Kirsti Villard. Lavastaja Maire Sillavee. Osades: Meelis Juhandi, Kalmer Poopuu, Viljar Merivald, Karmo Paju, UkuTimm, Raivo Kaseorg Jaanus Reede, Karl Juhandi, Mihkel Tiits, Marleen Juhandi, Liisi Kilgas,Melani Koov,Ulvi Sadam, Helle Timm, Mare Poopuu, Anni Veskinõmm, Katrin Paju, Kristiina Prants, Kaidi Ottis, Kristel Himmist, Kaie Usin, Andre Anis, Johannes Usin, Markus Aru, Karl-Eik Rebane, Matis Prostang, Jaan Prants, Tarvo Veskinõmm, Rein Timm, Andres Kask, Kaspar Mölder, Marika Paas. Esietendus 6. juulil 2017.

TABIVERE HARRASTUSTEATER Jõgevamaa Proov Autor Janno Puusepp. Lavastaja Tõnis Lepp. Osades: Kaarel Pärnapuu, Katrin Sokk, Janek Varblas, Matti Linno, Esta Sokk, Rein Annuk, Liina Kraun, Linda Amjärv, Anu Aunap, Ülo Nõlvak. Esietendus 4. detsembril 2016.

TAMMSAARE TEATER www.tammsaareteater.eu

TARITU TUBATEATER Saaremaa, Taritu rahvamaja

Arusaamatus Albert Camus’ ohudraama. Lavastaja Allan Kress, kostüümikunstnik Jana Volke, muusikaline kujundaja Helen Põldmäe. Osades: Jana Volke, Galina Tikerpuu, Ilona Sillamaa, Andres Kask, Jaan Tedder. Esietendus 9. aprillil 2017 Hopneri majas. 4 etendust

Rong Autor Eneli Sepp. Lavastaja Helle Kesküla. Osades: Terje Tarkin, Kai Prostang, Harald Tõru, Aili Salong, Katrin Paju, Mart Kreek, Kaidi Ottis, Toivo Prostang, Marko Vakrõm. Esietendus 28. aprillil 2017.

TARTU ÜLIÕPILASTEATER www.ut.ee/teater Põhjanaela paine Arvo Valtoni olmemuinasjuttude ainetel. Dramatiseerija, lavastaja ja valguskujundaja Enor Niinemägi, kunstnik Kudrun Vungi, lavastaja assistent Peeter Piiri. Osades: Annabel Berg, Elo Järv, Claus Mootse, Mart Alaru, Susan-Brit Nõgene, Pärtel Poopuu, Kelly Kittus, Rutt Vare, Peeter Piiri. Esietendus 14. aprillil 2017 Tartu Üliõpilasmajas. 16 etendust Ameerika Skisoklounaad Franz Kafka lõpetamata romaani ainetel. Dramatiseerija, lavastaja ja muusikaline kujundaja Kalev Kudu, kunstnik Silver Vahtre, koreograaf Jaanika Tammaru, valguskunstnikud Enor Niinemägi ja Kristjan Tammi. Osades: Claus Mootse, Merilin Jürjo, Annabel Berg, Tess Pauskar, Indrek Tulp või Sven Paulus, Andreas Aimse, Oleg Zheludkov, Mart Alaru ja Kalev Kudu. Esietendus 25. novembril 2017 Tartu Üliõpilasmajas. 8 etendust (ja 4 etendust aastal 2018)

TORNIMÄE NÄITESELTS Saaremaa Teie jumal Autor Janno Puusepp. Lavastajad Urve Sepp ja Krista Kütt, heli- ja valguskujundaja Ivar Viil. Osades: Ivar Viil, Eine Järmut, Rait Goidin, Lea Peet, Helje Basihhina, Urve Sepp ja Helle Maidla. Esietendus 29. märtsil 2017. T-TEATER Tallinna Tehnikaülikooli tudengiteater Krabatimäng Ottfried Preussleri teose ainetel. Lavastaja Virko Annus, tehnik Raiko Rajandu. Osades: Hanna Allsaar, Jan-Erik Aruvald, Ingel-Marie Hiiekivi, Anti Räis, Kristel Tallo, Elis Themas, Helene Tismus, Riho Uibo, Triinu Ülemaante, Kaarel Pärtel, Virko Annus. Esietendus 10. veebruaril 2017 Von Glehni teatris. 6 etendust VILDE TEATER /vt lk 394/ www.vildeteater.ee Hämarad märgkoerad Janno Puusepa draama. Lavastaja Janno Puusepp, muusikajuht Annika Oselin, kunstnik Anne-Mai Tevahi, graafiline kujundaja Kaspar Mikko.

417

Osades: Martin Erik Metsanurk – Näitekirjanik. Alden Mayfield – Sõber. Andrus Novoseltsev – See. Rein Annuk – Näitleja. Helve Nurk – Naine. Matti Linno – Üks. Kristiina Metsanurk – Inspitsient. Katrin Kivi, Veiko Saago, Imbi Uibo, Marju Reismaa, Ingrid Ulst – Vaim. Esietendus 20. aprillil 2017 Spark Makerlabis (Narva mnt 3).

HARRASTUSTEATRITE olulisemad sündmused: Koostöö Läti ja Leedu Harrastusteatrite Liitudega Balti riikide harrastusteatrite festival BaltiRamp toimus 15.–17. septembrini Jūrmalas Lätis. Festivaliga lõppes külalislavastajate vahetus. Uue teatrikogemuse said liikmesteatrid Salme Vallateater ja teater KaRakTer. Külalislavastaja Edīte Neimane (Läti) lavastas Saaremaal Henrik Ibseni „Nukumaja“ ja Nerijus Gedminas (Leedu) lavastas Rakveres Adomas Stančikase „Mida talle öelda ehk Tigu“. Esmakordselt kandideeris 2017. aastal Eesti Harrastusteatrite riigifestivalile välislavastaja lavastus: teater KaRakTeri „Mida talle öelda ehk Tigu“. Balti riikide projektis esindas Eestit Kalev Kudu, lavastades Jelgava Üliõpilasteatris (Läti) Anton Tšehhovi „Kirsiaia“ ainetel pealkirja all „Aga Pariisis sõitsin ma õhupalliga ...“ ja Tiit Alte lavastusega Samuel Becketti „Fragment teatrile I“, „Tulevad ja lähevad“ ja „Öö ja unenäod“ Anykščiai kultuurimaja teatris Leedus. 14. oktoobril 2017 toimus lühilavastuste festival Elvas. Esimesel festivalil osales 10 teatrit: Elva Harrastusteater (Elva), Must Jaam (Tartu), Jabloko (Rakvere), TUNGAL (Tornimäe, Saaremaa), Tegeltkah (Suure-Jaani),

418

Vana Vabriku Kinoteater (Tallinn), Kiili Harrastusteater (Harjumaa), Pajusi Teater (Jõgevamaa), Rein Annuk (Tartu) ja LendTeater (Elva, Tartumaa). Lühinäidendid olid valminud 2017. aasta jooksul. Tekstid olid põhiliselt omalooming, aga uute näidendite aluseks oli kasutatud ka teiste autorite tekste. Lavastuste pikkus 15 minutit. Tunnustused Eesti Kultuurkapitali Rahvakultuuri sihtkapitali harrastusteatrite aastapreemia teatrikunsti loomingulise tegevuse eest sai Janno Puusepp – paljude näidendite autor ja aktiivne lavastaja (aasta jooksul valmisid lavastused teatris Must Jaam, Vilde Teatris ja Seasaare Teatris). Mari Möldre nimeline preemia: Õie Laksberg, EMSI (Hiiumaa) VILDE TEATRI preemia: Aire Pajur, LendTeater. Festivalil Kooliteater 2017 TALLINN kuulutati välja kooliteatri märgikonkursi võitja. Võidutöö autoriks on Valter Uusbergi kavand vallatu pliiatsiga. Kokku laekus konkursile 23 tööd. Rahvakultuuri mentorprogramm 2017. aastal korraldas Liit 35 mentorkoolitust, lavastajatele 21 ja näitlejatele 14 koolitust. Harrastusteatrite suvekool 7.–9. juulini 2017 toimus Vana-Vigalas Raplamaal harrastusteatrite suvekool lühinäidendite kirjutamise ja lavastamise teemal, osales 31 harrastusnäitlejat ja -lavastajat üle Eesti, koolitajateks Mihkel Seeder, Maret Mursa, Jan Teevet, Raho Aadla ja Kirsten Simmo. Koolitusel sündis kuue lühinäidendi ideekavand.

Merle Karusoo meistriklass Meistriklassi raames toimus augustist novembrini 4 kohtumist Tallinna Rahvaülikoolis, osales 25 huvilist üle Eesti. Esimene meistriklass keskendus Anton Hansen Tammsaare romaanile „Kõrboja peremees“ ja Urmas Lennuki selle põhjal tehtud dramatiseeringule.

ris), Mare Jõgi ja Ülle Rebane (vene-eesti pensionäride meeldesööbiva kujutamise eest Elva Harrastusteatris). Lavastaja eripreemiad: Andres Linnupuu (lavastused „Mamma” ja „Papa”), Kersti Sillaots (lavastus „Elu on – otsas teises” ja näitlejatöö eest lavastuses „Papa”).

HARRASTUSTEATRITE FESTIVALID

KOOLITEATER 2017

XVII Külateatrite festival 11.–13.augustini 2017 aastal Toris Pärnumaal Festivalil osales 33 harrastusteatrit üle Eesti 33 etendusega. Kokku osales 360 harrastusteatri näitlejat ja lavastajat. Lavastusi analüüsisid Edīte Neimane (lavastaja, Riia, Läti), Tea Merivald (näitleja, Salme Vallateater), Taisto Oksanen (näitleja ja lavastaja, Helsingi, Soome), Kristiina Oomer (Eesti Harrastusteatrite Liit), Rein Laos (lavastaja ja näitleja) ja Tiit Alte (lavastaja, teater KaRakTer).

Gümnaasium 7.–9. aprillini Tallinnas Eesti Draamateatris ja teatris NO99 36. gümnaasiumide (10.–12. kl) kooliteatrite riigifestivalil osales 14 kooliteatrit, 200 noort. Žüriis oli Valter Uusberg (kunstnik ja lavastaja), Maret Oomer ja Katariina Unt (EMTA lavakool). Toetajad: Eesti Kultuurkapital, Eesti Draamateater, Teater NO99, Apollo, Vitamin Well.

Laureaadid: Vilde Teater „Hämarad märgkoerad“ (lav Janno Puusepp), Saaremaa Teater. „Säärane Mulk ehk Sada Vakka Tangusoola“ (lav Väino Uibo), Tabivere Harrastusteater. „Proov“ (lav Tõnis Lepp), Hiiumaa EMSI „Pila-Peetri testament“ (lav Janno Elmi), LendTeater. „Sadam“ (lav Aireé Pajur), Oomeriteater „Onu Vanja“ (lav Maret Oomer). Näitlejapreemiad: Malle Sild (Puhvetipidaja roll lavastuses „Rong väljub hommikul“, Kuimetsa Harrastusteater IDU), Mare Jõgi (Aurelia roll lavastuses „Sadam” LendTeatris), Tiiu Vallimaa (Ema roll lavastuses „Uljas neitsi“ Saue Seeniorteatris), Arvo Lamp (Papa roll lavastuses „Papa“ Abja EHH teat-

Grand prix: Tartu Waldorf Teatri „Pildid näituselt“, lavastaja Külli Ehastu. Laureaadid: KOKK ehk Kunstiliselt On Kõik Korrektne „Elu on ilus“, lavastaja Eva Kalbus; Teater-stuudio "16. komnata" Narva Laste Loomemaja, „Kaks noolt“, lavastajad Olga ja Vitaly Katuntsev; Viimsi Eksperiment „e n d l e s s n e s s/1 õ p u t u s“, lavastaja Jan Teevet ja juhendaja Külli Täht. Põhikool 21.–22. aprillini 2017 Jõhvis Põhikoolide kooliteatrite riigifestivalist võtsid osa 232 noort kõikidest maakondadest, Tallinnast ja Tartust. Žüriis olid Anneli Rahkema, Rait Avestik ja Kristiina Oomer. Toetajad: Eesti Kultuurkapital, Hasartmängumaksu Nõukogu, Jõhvi linn, Jõhvi vald.

419

Laureaadid: Rakvere Linnanoorte näitetrupp, Ingeborg von Zadow’ „Külaline“, juhendaja Tiina Rumm; Tallinna 32. Keskkooli põhikooli KOKK ehk Kunstiliselt On Kõik Korrektne, H. Käo, E. Kalbus „Klassiekskursioon“, juhendaja Eva Kalbus; Jõgeva kooliteater Liblikapüüdja, „Une-ema lapsed“ (Heljo Männi ja Ellen Niidu tekstide põhjal), juhendaja Lianne Saage-Vahur; Rapla Riinimanda Teater, „Oskar ja asjad“, Andrus Kivirähki teose ainetel dramatiseerinud ja juhendanud Valter Uusberg; Suure-Jaani Kooli näitetrupp „See on see, kellele ma selle leiva annan“, juhendaja Andres Oja. Lisaks anti välja 5 eripreemiat ja 10 näitlejapreemiat. Algklass 5.–6. mai Kolgas Harjumaal Algklasside kooliteatrite riigifestivalil osales 273 last kõikidest maakondadest (v.a Võrumaa, Tartu ja Tallinn). Osalejate hulgas oli kooliteater Saksamaalt Frankfurdi Eesti Koolist. Žüriis olid Ulvi Meier, Maria Kljukina, Ragne Veensalu ja Margus Tabor. Toetajad: Eesti Kultuurkapital, Hasartmängumaksu Nõukogu, Kolga Kool, Kolga vald. Laureaadid: Juuru Eduard Vilde Kooli lavastus „Tistou, roheliste sõrmedega poiss" (M. Druon, juhendaja Kalle Kõiv); Jõgeva Kooliteatri Liblikapüüdja lavastus „Kord muinasjutumaal ...“ (H. Männi tekstide põhjal, juhendaja Lianne Saage-Vahur); Kuusalu Keskkooli lavastus „Päev nagu alati“ (J. Jaik, juhendaja Saima Kallionsivu); Narva Laste Loomemaja Teatristuudio „16. komnata“ lavastus „Piknik tähtede all“ (N. Sakmarova, juhendajad Olga Katutseva ja Vitali Katuntsev); Põlva Kooli 4.b klassi draamaõppe lavastus „Täiesti crazy muinasjutt“ (ühistöö, juhendaja Diana Pehk); Tõrva Gümnaasiumi

420

2. draamaklassi lavastus „Poelugu“ (anekdoodi põhjal, juhendaja Eve Valliste). Lisaks anti välja 10 eripreemiat ja 15 näitlejapreemiat. EHLi liikmesteatrite korraldatud FESTIVALID Monomaania 21.–22. jaanuaril 2017 Elvas Korraldaja LendTeater, osales 15 harrastusteatrit: LendTeater, Elva Harrastusteater, Vilde Teater, Kuu Rist, Salme Teater, Projekt AR Jabloko ja KaRakTer, Salme Vallateater ja Orissaare näitetrupp Orezare, Tabivere Harrastusteater, TegeltKah, Ellunäod, KETT, Kartoffel ja Jõhvist Tiia Linnard. Parimaks naismonomaaniks kuulutati Tiia Linnard lavastuses „Agitbrigaadi eeskava „Pilv pükstes”“ ja parimaks meesmonomaaniks Rein Annuk lavastuses „Krappi viimane lint”. Lisaks anti välja eripreemiad ja valiti publiku lemmikud. Improteatrite festival TILT 20.–22. septembrini 2017 Tallinnas JAA !mproteater korraldas viiendat korda festivali, kus osalesid Ruutu10 (Eesti), Moscow Improv Club (Venemaa), Nick Byrne (Austria), Jaa !mproteater (Eesti), Hall and the Bang (Rootsi/Austria), imKubik (Tšehhi), Improteater IMPEERIUM (Eesti), Each Other (Läti/Prantsusmaa), The Moment (Soome/ USA) ja Rocky Amaretto (Holland). VI Rahvusvaheline A-Festival 12.–15. oktoobrini 2017 Tartus Kuuendat korda toimuvale festivalile olid kutsutud lavastused Saksamaalt, Venemaalt, Lätist, Belgiast ja Eestist. Osalesid: Tartu Üliõpilasteater (Eesti), Peterburi liikumisteater D.O.M (Venemaa), Polygoni Teatrikool,

Linnutee stuudio-laboratoorium, Orjoli kultuuriinstituut (Venemaa), Moskva autoriteater “Eskiisid ruumis” (Venemaa), Jelgava üliõpilasteater (Läti) ja Belgia Kuningliku Ülikooli üliõpilasteater. Kõrvalprogrammis toimus enne festivali algust, 7.– 11. oktoobrini Belgia Kuningliku üliõpilasteatri lavastaja Alain Chevalieri meistriklass, mille põhifookuses oli Heiner Mülleri postdramaatiline tekst „Herzstück”.

ORGANISATSIOONID 2017 ASSITEJ Eesti Keskus assitej.ee Üksikliikmed: Rein Agur, Rait Avestik, Hiie Fluss, Mart Kampus, Katrin Nielsen, Eduard Odinets, Kirsten Simmo, Inga Vares, Aita Vaher, Annemari Parmakson, Tiina Mölder, Kaja Lindal. Teatrid: Banaanikala Projektiteater, Heino Seljamaa Teater Kohvris, Kuressaare Linnateater, Ilmarine, Lendav Lehm, Miksteater, Must Kast, NUKU, Piip ja Tuut Teater, Teater Sõber, Tsirkusestuudio Folie, Tuuleveski, VAT Teater. Üldoosolekul kinnitati ühingu juhatuse liikmeteks Reeli Lonks, Kaido Rannik ja Allan Kress. 17.–27. maini 2017 osalesid Lõuna-Aafrikas Kaplinnas ASSITEJ 19. maailmakongressil ja rahvusvahelisel teatrifestivalil Cradle of Creativity ASSITEJ Eesti juhatuse esimees Toomas Tross (Piip ja Tuut Teater), juhatuse liige Reeli Lonks (Must Kast) ja ASSITEJ Eesti liige Kaido Rannik (Miksteater). Peale kolmeliikmelise delegatsiooni esindas Eestit ka

EMTA lavakooli üliõpilane Jan Teevet. 11 päeva sisse mahtus rahvusvaheline teatrifestival, konverents ja kongress ja hulk vastuvõtte. Kongress toimus 22.–25. maini City Hallis, kus osales üle 60 ASSITEJ delegatsiooni üle maailma (igas kuni 3 hääleõiguslikku inimest). Eesti keskuse korraldamisel toimus 16.–18. oktoobrini Viljandis viies ülevaatefestival “Teater noorele vaatajale”. Kodumaine festival koondas kokku üheksa väiketeatrit ja ringreisitruppi, kes esinesid festivalil oma 11 värskema lavastusega lastele ja noortele. Lisaks toimusid lavavõitluse, liikumise ja multimeedia töötoad. Peakorraldaja oli Marii Rein ja meeskonnas Katariina Õunpuu, Romet Piller, Helina Teppan, Kärolin Vallimäe, Kristo Kuusik ja Jaan Sinka. EESTI ETENDUSASUTUSTE LIIT www.eeteal.ee EETEALi liikmeteks on 20 teatrit: asutajaliikmed RO Estonia ja Von Krahli Teater, liikmed SA Eesti Draamateater, SA Eesti Teatri Festival, SA Rakvere Teatrimaja, SA Ugala Teater, SA Vene Teater, MTÜ R.A.A.A.M, MTÜ VAT Teater, MTÜ Teine Tants, OÜ Vana Baskini Teater, SA Endla Teater, SA Teater Vanemuine, SA Teater NO99, Tallinna Linnateater, Kuressaare Linnateater, SA NUKU, Tartu Uus Teater, SA Vaba Lava ja MTÜ Kell Kümme. Juhatus ja tegevjuht: 2017. aastal oli EETEALi juhatuse esimees Priit Raud ning juhatuse liikmed Aivar Mäe, Kristiina Alliksaar, Velvo Väli ja Kristiina Reidolv. EETEALi tegevjuhina töötas Monika Larini, sekretärina Marika Tint ja raamatupidajana Tuuli Jaansen.

421

EETEAL pidas läbirääkimisi Eest Lavastuskunstnike Liidu ja Eesti Teatritehniliste Töötajate Liiduga kollektiivlepingu küsimustes ning töökoosolekuid EV Kultuuriministeeriumiga Etendusasutuse seaduse muudatuste teemal. EETEALi esindajad osalesid ka kultuuriministeeriumi seadust ettevalmistavas töörühmas. Aasta jooksul toimusid mitmed teatrite rahastamist puudutavad kohtumised EETEALi liikmete, EV Kultuuriministeeriumi teatrinõuniku ja asekantsleriga, juhatuse liikmed ja tegevjuht osalesid kultuuriministri kokkukutsutud ümarlaudadel seoses kultuuri rahastamise temaatikaga. Projektid EV 100 teatriprojekt “Sajandi lugu”: EETEAL koordineerib 5-aastast projekti, mille eesmärgiks on tuua 24 teatri koostöös publiku ette Eesti Vabariigi sajandi lugu. Aastal 2017 toimusid läbirääkimised EV Riigikantseleiga projekti organisatsioonilistes küsimustes, ja teatrite turundusjuhtide ja dramaturgidega. „Sajandi loo” avaüritus toimus 15. märtsil 2017, mil kõik projektis osalevad teatrid kogunesid Kadriorgu, et anda EV presidendile üle teatriprogrammi esimene saripilet. 2017. aastal esietendus 6 sarja kuuluvat lavastust. Koolinoorte Teatripäev: laste ja noorte hulgas teatri populariseerimise eesmärgil jätkus Koolinoorte Teatripäeva korraldamine, mis toimus 14. märtsil Rakvere Teatri eestvedamisel. Töörühmad Aasta jooksul tegutsesid aktiivselt neli EETEALi töörühma: Piletimaailma ja teatrite planeerimissüsteemi arendamise töörühm, Koolinoorte Teatripäeva töörühm, kollektiivlepingute töörühm ja rahastussüsteemi töörühm. EETEAL valmistas ette etendusasutuste ressursiplaneerimise infosüsteemi hanke.

422

Koostöö Aasta jooksul pidas EETEAL töökoosolekuid Eesti Teatri Agentuuri, Eesti Rahvusringhäälingu, Eesti Teatriliidu, EV Kultuuriministeeriumi, EV Riigikantselei, Tartu Ülikooli, Trindiadi, TÜ Viljandi kultuuriakadeemia ja EMTA lavakunstikooliga ning väga paljude teatritele teenust pakkuvate organisatsioonidega. EETEALi esindaja osales 2017. aastal Kutsekvalifikatsiooni SA / Kutsekoja kultuuri kutsenõukogu, SA Eesti Teatri Agentuuri nõukogu, EV Kultuuriministeeriumi teatrite rahastuskomisjoni, Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapitali ja Kultuurkapitali nõukogu ja Teater Maale nõukogu töös ning koordineeris teatritepoolset tööd programmis Aitan Lapsi. Koostöös Tallinna Tehnikakõrgkooliga toimus kaks materjaliõpetuse koolituspäeva. EETEAL jätkas koostööd ERRiga „Terevisiooni“ teatriteadete rubriigi koordineerimisel. EETEAL osales Euroopa Etenduskunstide Tööandjate Liitude Liiga (PEARLE*) töös – toimusid 2 konverentsi Kopenhaagenis ja Madridis. EETEAL osales Kuldse Maski festivalil Venemaal.

EESTI HARRASTUSTEATRITE LIIT www.harrastusteatrid.org Seisuga 31. detsember 2017 oli Eesti Harrastusteatrite Liidul 66 liikmesteatrit. Juhatuse koosseis (2017–2020): Tiina Tegelmann (juhatuse esinaine), Priit Põldma, Maire Sillavee, Argo Juske, Ivo Leek ja Ruth Grünthal.

EH Liidu korraldada on igal aastal kolm kooliteatrite riigifestivali, õpilasetlejate riigikonkurss, kooliteatrite kirjanduslik projekt, külateatrite festival, harrastusteatrite suvekool; üle aasta korraldatakse harrastusteatrite riigifestivali. Kooliteatrite maakondlikud teatripäevad toimuvad 15 maakonnas ning Tallinnas ja Tartus; harrastusteatritele Järvamaal, Ida-Virumaal, Lääne-Virumaal, Harjumaal, Pärnumaal, Raplamaal; koos korraldavad teatripäevi Jõgevamaa ja Tartumaa; Saaremaa, Hiiumaa, Pärnumaa ja Läänemaa; Võrumaa, Valgamaa ja Põlvamaa. Eesti Harrastusteatrite Liit korraldas 2017. aastal 35 mentorkoolitust: 21 koolitust lavastajatele ja 14 koolitust näitlejatele. 2013–2017 toimunud mentorprogramm viidi läbi koostöös Rahvakultuuri Keskusega. 7.–9. juulini toimus Vana-Vigalas Raplamaal harrastusteatrite suvekool, millest võttis osa 31 harrastusnäitlejat ja -lavastajat üle Eesti. Koolitajad olid Mihkel Seeder, Maret Mursa, Jan Teevet, Raho Aadla ja Kirsten Simmo. Koolitusel, mille peateemaks oli lühinäidendi kirjutamine ja lavastamine, sündis 6 lühinäidendi ideekavandit. Merle Karusoo meistriklassi raames toimus 4 kohtumist Tallinnas Tallinna Rahvaülikoolis (augustist novembrini). Osales 25 huvilist üle Eesti. Esimene meistriklass keskendus Anton Hansen Tammsaarele ja tema romaanile „Kõrboja peremees“. Analüüsi aluseks valiti Urmas Lennuki dramatiseering. Anti välja harrastusteatrite aastapreemia Janno Puusepale, Mari Möldre nimeline preemia Õie Laksbergile ning Vilde Teatri preemia Aire Pajurile. Kooliteatri märgikonkursile laekus 23 tööd, võitjaks kuulutati Valter Uusbergi kavand.

Eesti Harrastusteatrite Liit teeb koostööd Põhjamaadega ning Läti ja Leedu Harrastusteatrite Liitudega. Balti riikide harrastusteatrite festivali BaltiRamp toimus 15.–17. septembrini 2017 Jūrmalas Lätis ja sellega lõppes külalislavastajate vahetamise programm. Uue teatrikogemuse said liikmesteatrid Salme Vallateater, kus lavastas Edīte Neimane Lätist, ja teater KaRakTer, kus valmis lavastus leedukas Nerijus Gedminase käe all. Eestit esindas Lätis Kalev Kudu ja Leedus Tiit Alte.

EESTI KAASAEGSE TSIRKUSE ARENDUSKESKUS www.tsirkusekeskus.ee Liikmed: Tsirkusestuudio Folie, Eesti Tantsuja Tsirkuseteraapia Liit, AD Productions MTÜ, Eesti Mustkunstnike Liit, Piip ja Tuut Teater, Tsirkusekool ning artistid Kadri Hansen, Merit Ridaste ja Grete Gross Juhatus: Terje Bernadt, Merit Ridaste ja Grete Gross 3.–5. märtsini osales Terje Bernadt EYCO aastakoosolekul Amersfoortis. EYCO korraldatud tsirkusekooli juhtimiskoolitusel osales Gaili Ilisson. Jätkus töö Baltic Nordic Circus Networkis. 10.–12. märtsini osalesid Anu Tähemaa ja Terje Bernadt Malmös toimunud kohtumisel ning 14.–17. novembrini Stockholmis Põhjamaade tsirkusemessil Subcase. AD Productions korraldas nimetatud messile ka ajakirjanike koolitusreisi. 2017. aastal lõpetas Ireen Peegel Lahtis ametikooli etenduskunstniku ja roue cyr’i artistina.

423

EESTI TANTSUKUNSTI JA TANTSUHARIDUSE LIIT www.tantsuliit.ee ETTLi juhatuse liige on Lii Ainsalu, volikogu liikmed: Anu Sööt (esinaine), Anne TammKivimets, Arolin Raudva, Eve Noormets, Jane Miller-Pärnamägi (tegevjuht), Maarja Tõnisson, Marie Pullerits, Raido Mägi, Sille Kapper, Teet Kask, Jaan Ulst, Joanna Karoline Kalm. Liikmete arv: 174 Mittetulundusühing on tantsuõpetajaid, koreograafe, tantsijaid ja tantsuvaldkonda panustajaid ühendav, kasumit mittetaotlev loomeliit, mis asutati 2016. aastal Eesti Tantsukunstnike Liidu (asut 2002) ja Eesti Tantsuhariduse Liidu (asut 1996) ühinemisel. Liit annab oma liikmetele loometoetusi. 2017. aastal maksis ETTL loometoetust 7 inimesele. Liit annab välja Tantsuinfo Kuukirja, tantsuvaldkonna sündmusi ja teemasid kajastavat e-ajakirja, mille toimetaja on Evelin Lagle.

RUUM – toetav keskkond ja kohtumispaik tantsuprofessionaalidele. Kaaskorraldajaks Eesti Tantsuagentuur, toetajad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kultuuriministeerium. Liidu poolt anti seitsmendat aastat välja Gerd Neggo nimeline tantsuõpetaja stipendium, mille pälvis Eve Noormets, kelle laiahaardeline tegevus tantsuvaldkonnas on vahetult mõjutanud paljusid.

EESTI TEATRI AGENTUUR www.teater.ee statistika.teater.ee Sihtasutuse juhatus: Kirsten Simmo; töötajad: dramaturg Heidi Aadma, teatriinfo koordinaator Liisi Aibel ning teatristatistika ja ETBLi toimetaja Tiia Sippol, finantsjuhtimise ja raamatupidamise teenus OÜ Guido Viik. Nõukogu: Monika Larini (kuni 3.12.2017), Kristiina Alliksaar (alates 4.12.2017), Katre Väli, Jaak Allik, Riina Viiding ja Tiina Rebane (esimees).

Aasta üldkoosolek toimus 7. juunil 2017 Liidu juures töötab seitse töögruppi, mille kaudu on kõigil liikmetel võimalik panustada valdkonna ja liidu arengusse: arengukava, autoriõiguste, huvihariduse, avaldatava kirjanduse, kutsestandardi, Tantsuinfo Kuukirja ja uue tantsu töögrupp. Liidul on tantsuspetsialisti kutsekvalifikatsiooni andmise õigus, 2017. aastal oli võimalik taotleda kaasaegse tantsu spetsialisti ning ladina ja standardtantsu spetsialistide kvalifikatsiooni, mida taotlesid ja said erineva tasemega kutse 6 inimest. Septembrist 2017 alustas tegevust Tantsu-

424

Agentuuri kunstinõukogu koosseisus AnneLy Sova (esimees), Ene Paaver, Madli Pesti, Lembit Liivak, Jim Ashilevi ja Eva Koff kogunes viiel korral ning otsustas agentuurile omandada 14 algupärandi ja 22 tõlke esindusõigused. Näidendite andmebaasi täiendati 598 uue näidendiga, näidendeid laenutati 2114 korral. Aasta jooksul ilmus kaks erinevate maade uuemat näitekirjandust tutvustavat annotatsioonivihikut, milles keskenduti Taani ja Hispaania näitekirjandusele. Näidendivõistlusele laekus 65 näidendit. Võistlustekste luges seitsmeliikmeline žürii: Jaanika Juhanson, Sulev Keedus, Andrus Kivirähk, Mehis Pihla, Sander Pukk, AnneLy Sova ja Hendrik Toompere. Nende otsusel

kuulutati 23. oktoobril välja esimene (Ott Kilusk „Kirvetüü“), teine (Piret Jaaks „Sireenid“) ja kaks kolmandat (Maimu Berg „Salong“ ja Johan Elm „Vask“) auhinda ning neli näidendit tõsteti esile äramärgituna: Karl Koppelmaa „Tr0ll ehk Socrates peab surema“, Siiri Metsamägi „Betoonhingede aegu“, Olev Remsu „President“, Liis Sein „Kustpoolt puhub tuul“. 13. jaanuaril toimus koostöös Drakadeemia, Eesti Lastekirjanduse Keskuse, Eesti Kirjanike Liiduga ühepäevane jätkukoolitus lasteja noortekirjanikele, kus vaadeldi ja analüüsiti lähemalt 2016. aastal toimunud mitmepäevasel koolitusel osalenud autorite poolt kirjutatud näidendeid. Valmis viis uut näitemängu. Koostöös Tampere teatriga Telakka toimus 12. veebruaril Eesti uuemat näitekirjandust tutvustav avalik ettelugemine Soomes. Telakka teatris alustati lugemissarjaga „Lukudraama“, kus näitlejate esituses jõuavad publikuni uued teatritekstid. Sarja avalöögina tutvustati soome keeles kahte 2015. aastal Eesti Teatri Agentuuri näidendivõistlusel auhinna saanud näidendit: Kiti Põllu „Mata mind kaunilt“ ja Tiit Palu „Lugusid loomadest“. Agentuur jätkas Eesti teatristatistika kogumist ja tööd statistika andmebaasiga. 2016. aasta statistikasse kaasati 46 etendustegevusega seotud asutuse andmed. Aasta jooksul vastati teatristatistika eripäringutele nii kodu- kui ka välismaalt, lisaks vahendati teatristatistika andmeid kultuuriministeeriumile, Statistikaametile ja Tartu linnavalitsusele. Koostöös Eesti Teatriliiduga anti välja aastakogumik Teatrielu 2016, mille tarvis koostati 2016. a teatristatistika ja -kroonika koondülevaade koos kõigi etendusasutuste tutvustuste, aastase tugitegevuse, koossei-

sude ja repertuaariga. Aasta jooksul täiendati rollide, isikuandmete ja kirjetega Eesti Teatri Biograafilise leksikoni baasi koostöös ja kokkuleppel leksikoni pea- ja tegevtoimetajate Luule Epneri ja Ene Paaveriga. Agentuur jätkas operatiivse teatriinfo vahendamist teater.ee kodulehe uudistevoo, mängukava, uudiskirjade ning sotsiaalmeediakanalite kaudu. Juulis ilmus välislugejatele mõeldud Eesti etenduskunstide valdkonda tutvustava inglisekeelse ajalehe Estonian Theatre esimene number, kus on üksteist artiklit: intervjuud Ene-Liis Semperi ja Mari-Liis Lillega (intervjueerinud Liisi Aibel ja Heidi Aadma); Monika Larini, Laura Porovarti, Liisa Pooli, Mihkel Seederi, Maike Tödteri, Ott Karulini, Keiu Virro, Madli Pesti ja Kirsten Simmo artiklid. Jagatud mõtete sari „teater | ...“ jätkus 2017. aastal kahe üritusega: 12. aprillil toimus ERRi uudistemaja 1. stuudios „teater | raadio“ (koostöös ERRi Raadioteatri ja Eesti Teatriuurijate ja -kriitikute Ühendusega) ja 25. augustil Kanuti Gildi SAALis teemapäev „teater | valmisolek“ etenduskunstide festivali SAAL Biennaal raames ja koostöös projektiga URBAN HEAT. Koostöös teatritega tähistati oktoobrikuud kui näidendikuud. Toimusid kohtumised autoritega (Rakvere Teater, Vanemuine) ja koostöös EMTA lavakooli 28. ja 29. lennu tudengitega näidendite ettelugemise maraton „Intiimsed lood“. Agentuuri korraldamisel alustati tööd teatriterminoloogia projekti “Eestikeelse terminoloogia programm 2013–2017” raames, kuhu kaasati Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, Tallinna Ülikooli ning Tartu Ülikooli vastava eriala õppejõud.

425

Agentuuri ja Eesti teatrite ühiskorraldusel toimusid 26.–27. veebruarini teist korda teatrite dramaturgidele suunatud koolitus- ja arutelupäevad. Väliskülalisena võttis sellest osa Daiva Šabasevičienė, Leedu Rahvusteatri dramaturg Vilniusest. Eesti Teatri Agentuuri poolt juhitud delegatsioon osales 17.–22. juulini Hispaanias Segovias Rahvusvahelise Teatriinstituudi ITI 35. maailmakongressil nimega „ACT! Performing Arts Transforming the World“. 17.–19. augustil toimus Käsmus Eesti Lavastajate Liidu näitekirjanduseteemaline suvekool, kaaskorraldajateks Eesti Teatri Agentuur, Eesti Kirjanike Liit ja loovkirjutamiskool Drakadeemia. Agentuur koostas festivali Draama 2017 väliskülaliste nimekirja ning viis Teatriuurijate ja -kriitikute ühendusega koostöös läbi festivali väliskülaliste tagasiside koosoleku 9. septembril Sisevete Saatkonnas Tartus. 2.–4. novembrini 2017 toimus Tallinnas viies välismaistele teatriprofessionaalidele, festivalikuraatoritele ja teatrijuhtidele suunatud Eesti etenduskunstide showcase draamamaa.weekend. Programmi kuulus üheksa lavastust kuuelt etendusasutuselt. 8.–12. novembrini toimus Riias Balti Draama Foorum, millest võttis osa agentuuri poolt kokku pandud Eesti delegatsioon, kuhu kuulus ligi 15 inimest erinevatelt teatrialadelt. Välissuhete koordinaator Liisi Aibel osales Rahvusvahelise Teatriinstituudi (ITI) Eesti keskuse delegaadina 12.–17. detsembril 2017 Roomas toimunud Rahvusvahelise Teatriinstituudi Euroopa keskuse nõukogu kohtumisel ja Euroopa Teatriauhindade auhinnatseremoonial ning showcase’il.

426

EESTI TEATRILIIT www.teatriliit.ee Liikmete arv (seisuga 31.12.2017): 1422 Juhatus: Ain Lutsepp (esimees), Rein Oja, Gert Raudsep, Jaanika Juhanson, Inga Vares, Dmitri Hartšenko (alates 11.12.2017 Triinu Upkin), Eve Komissarov, Jaak Allik, Anu Lamp, Ene-Liis Semper, Heli Veskus. Töötajad: Riina Viiding (vastutav sekretär), Marion Leppik (teabejuht, kuni 21.03.2017), Triin Truuvert (teabejuht, alates 22.03.2017), Haldi Ojamaa (õigusnõunik), Annika Visnapuu (raamatupidaja). Töösuunad 1. Kutse-, palga- ja ametikaitseliste huvide esindamine teatrivaldkonna eestkosteorganisatsioonina: TALO, erialalepingud, astmepalgad, teatri tehnilise ala kutsetunnistuste väljaandmine, sotsiaalvaldkonna (pensionid, tööhõive) seaduseelnõude töögruppides osalemine. 2. Teatri loovfunktsioonide toetamine: kirjastamine, aastaauhindade väljaandmine ja aastaauhindade žüriitöö korraldamine, Draama festivali ja Balti Teatri Festivali kaaskorraldamine, osalemine Eesti Teatri Agentuuri, Vene Teatri nõukogu, Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia nõukogu, teatrite rahastamise ekspertgrupi ja etendusasutuste seaduse muutmise töörühmas, TALO esindajana töövajaduste seire- ja prognoosisüsteemi OSKA koordinatsiooninõukogus. 3. Liikmete enesetäiendamine ja juriidiline nõustamine, tervisetoetuste jagamine, seeniorliikmete iga-aastaste kokkutulekute korraldamine. Kalmistute hooldamine, teatriliidu maja, Koolimäe loomemaja ja Laheküla puhkemaja haldamine.

Palgaläbirääkimised ja palgaastmete süsteem Palgaläbirääkimiste tulemusel tõuseb kultuuritöötajal, kes töötab Kultuuriministeeriumi valitsemisala asutuses täiskoormusega töökohal, mis on kõrghariduse või kõrgema kutsekvalifikatsiooninõudega või spetsiifiliste erialateadmiste nõudega ametikoht, kus erialateadmisi ja kogemuslikku pädevust võib võrdsustada kõrghariduse või kõrgema kutsekvalifikatsiooniga, riigiasutuses, riigi osalusega eraõiguslikus sihtasutuses või avalik-õiguslikus asutuses, brutotöötasu alammäär 2018. aastal 1150 eurot kuus. Asutuste motivatsiooni hoidmiseks suurendab Kultuuriministeerium oma valitsemisala asutustes 7,5% ulatuses ka nende kultuurivaldkonna inimeste palgafondi, kes on tugipersonal või kõrgharidusega kultuuritöötajad, kelle sissetulekud ületavad brutotöötasu alammäära. Eesmärk on järgida dokumendis „Kultuuripoliitika põhialused aastani 2020“ sõnastatud kultuuritöötajate palgapoliitikat, mille järgi peavad kõrgharidusega kultuuritöötajate sissetulekud jõudma täistööaja korral aastaks 2020 Eesti keskmise palga tasemeni. Etendusasutuste töötajate tasustamispraktikate arendamiseks ja ühtlustamiseks on vajalik sisse seada teatritöötajate palgaastmete süsteem, kus kõik valdkonna organisatsioonides esindatud ametikohad on klassifitseeritud spetsiaalsetesse erialarühmadesse (vastavalt funktsioonile) ja tasemetele (vastavalt vastutusele ja töö sisule). Palgaastmete süsteem annab teatritoetuse alusele, ehk arvestuslikule inimtööaastale (AITA-le) tegeliku rahalise väärtuse ning annab võimaluse arvestada pearaha suurust, mille alusel eraldatakse kultuurile ja haridusele riigieelarvest vahendeid.

Koolimäe loomemaja 21. veebruaril avati põhjalikult renoveeritud Koolimäe loomemaja Lääne-Virumaal, mis on mõeldud loominguliseks tööks ja puhkuseks nii teatriinimestele kui ka teistele huvilistele aasta ringi. Maja valmis kolmanda täiendatud projekti järgi, rekonstrueeris AS Eviko. Arhitektid Koit Komissarov, Peet Põder ja Tiia Pints (Esplan), projektijuht Aivar Mäe. Kirjastustegevus 15. märtsil esitleti Teatriliidus Jean Benedetti raamatut „Stanislavski ja näitleja. Stanislavski viimased näitlejameisterlikkuse tunnid 1935–1938“ (tõlkinud Peeter Raudsepp); 5. septembril tutvustati Tartus Sisevete Saatkonnas aastaraamatut Teatrielu 2016 (koostanud Madli Pesti, Tambet Kaugema ja Tiia Sippol); jätkati Eesti teatri biograafilise leksikoni koostamisega ja avalikustamisega veebikeskkonnas. Aastaauhinnad 27. märtsil kuulutati Ugala teatris välja Eesti teatri aastaauhindade laureaadid, keda tunnustati 2016. aasta loominguliste saavutuste või pikemaaegse silmapaistva teatritöö eest. 2. mail anti Eesti Draamateatris kätte 2017. aasta Karl Adra nimeline auhind, mille pälvis Mait Malmsten. Voldemar Panso nimelise auhinna pälvis Priit Põldma (EMTA lavakooli XXVIII lend). Auhindu rahastavad Kultuuriministeerium ja Eesti Kultuurkapital. Festival Draama festival toimus 5.–9. septembrini Tartus (kunstiline juht Ivar Põllu). Avamine toimus 5. septembril Tartu Uues Teatris, millest võttis osa ka EV president Kersti Kaljulaid. Avamispäeval esitleti aastaraamatut Teatrielu 2016.

427

SA Eesti Teatri Festivali nõukogu jäi arvamuse juurde, et etendused peaksid olema täieliku arusaadavuse huvides kas täistõlke või sünopsisega. Korraldusmeeskond võiks kajastada festivali laiemalt ja informatiivsemalt ning kutsuda festivalile nimeliselt eri maade teatrikriitikuid, kelle ülesanne oleks kirjutada ülevaateid ja võtta osa aruteludest. Festivalile tagasisidet andva tausta kujundamise eest peab hoolitsema eelkõige festivali korraldusmeeskond ise. Ühenduste töö kaaskorraldamine 19. juunil 2017 toimus Teatriliidus lavameeste ja lavameistrite kutseeksam. Eksamikomisjoni kuulusid Lilja Blumenfeld, Toivo Kaev, Eve Komissarov, Anton Kulagin, Rein Neimar, Taivo Pahmann ja Roland Leesment. Kutseeksamile registreerus 26 teatritöötajat. 20. juunil allkirjastati teatri tehniliste töötajate kollektiivleping Eesti Etendusasutuste Liiduga. Jätkati heli- ja videoala kutsestandardite koostamist Tauno Makke ja Mait Visnapuu eestvedamisel ning 2018. aasta sügisel toimuvate dekoraator-butafooride kutseeksamite ettevalmistamist. 2. oktoobril toimus Eesti Kutseliste Tantsijate Loomeliidu korraline üldkoosolek. Liidu uueks nimeks kinnitati Eesti Balletiliit, juhatuse esimeheks valiti Triinu Upkin. EESTI BALLETILIIT 2. oktoobril 2017 toimus Eesti Kutseliste Tantsijate Loomeliidu korraline üldkoosolek, millest võttis osa (koos volitustega) 108 liiget. Liidu uueks nimeks kinnitati Eesti Balletiliit, võeti vastu muudatused põhikirjas, moodustati volikogu, valiti revident ning uus viieliikmeline juhatus: Triinu Upkin, Janika Suurmets, Age Oks, Lemme Saarma, Elena Kõlar.

428

Eesti Balletiliidu juhatuse esimeheks valiti Triinu Upkin.

EESTI NÄITLEJATE LIIT www.enliit.ee Liikmete arv: 522 Juhatus: Gert Raudsep (esimees), Jekaterina Kordas, Liisa Pulk, Kersti Heinloo, Karmen Puis, Helena Pruuli, Enn Lillemets (aseesimees), René Soom, Reimo Sagor, Tanel Saar, Tarvo Sõmer, Tiina Tõnis, Vilma Luik, Priit Loog, Mikk Jürjens (aseesimees). Volikogu: Andres Roosileht, Tõnis Niinemets, Linda Kolde, Märt Jakobson, Juuli Köster, Aarne Soro, Anneli Rahkema, Maiken Schmidt, Eva Koldits, Jüri Tiidus, Karin Tammaru, Veljo Reinik, Sulev Teppart, Tatjana Manevskaja. Revisjonikomisjon: Anne-Reet Margiste ja Rednar Annus. Liidu vastutav sekretär: Eneken Aksel. Eesti Näitlejate Liit on Eesti Vabariigi kutseliste näitlejate vabatahtlik ühendus, loomeliit ning Rahvusvahelise Näitlejate Föderatsiooni (FIA) liikmesorganisatsioon. Eesti Näitlejate Liidu alaliit on Eesti Solistide Liit (esinaine Karmen Puis). Eesti Näitlejate Liidu üldkoosolek toimus 10. aprillil 2017. aastal NUKU teatris, kvoorumi puudumisel toimus hääleõiguslik üldkoosolek 27. novembril Eesti Draamateatri väikeses saalis. Koosolekul valiti uueks ENLi esimeheks Tõnn Lamp, kelle volitused algavad pärast 2018. aasta volikogu koosolekut. 2017. aasta oli eeskätt liidu juubeliaasta. 3. mail 2017 sai Eesti Näitlejate Liit 100-aastaseks. Juubeliga seoses algas 1. jaanuarist

ETVs diktorite programm, kus oli iga päev diktoriks üks näitleja; kultuurisaates “OP!” rääkis 2016/17 hooaja igas saates üks näitleja oma elamusest; ERRi kultuuriportaalis olid 5 portreelugu ametist loobunud näitlejatest, projekt „Kadunud näitlejad“ valmis koos ühendusega nu.unioon. Tänu kultuurkapitali ja kultuuriministeeriumi toetusele ning koostöös Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi ning Heliloojate Liidu ja nu.uniooniga avati muuseumis näitus „ENL 100. Näitleja portree“, mis rändas hiljem mööda Eesti teatreid. 10. juunil toimus traditsiooniline Eesti– Soome näitlejate maavõistlus jalgpallis A. Le Coq Arena peaväljakul, mille võitis Eesti 4 : 0. Sellele järgnes ENLi juubelipidu Vaba Lava majas. Sõlmiti uus kollektiivleping EETEALiga; liidu liikmetele sõlmiti õnnetusjuhtumi kindlustuse leping Ergoga, sõlmiti ERRiga kokkulepe liikmete esituste avaldamiseks ERRi internetiplatvormide kaudu. Jätkuvalt osaletakse Loomeliitude Seltsingu töös, igakuisel Kultuuriministeeriumi, loomeliitude ja Kultuuri Koja ühisistungitel. Läbi viidi näitlejate palgauuringud teatrites. Mängufilmide miinimumtasudele lisandus ületunnitasude tariif. Toimus 11 ENLi juhatuse koosolekut. Loomeliitude ja loovisikute seaduse alusel eraldati loometoetusi ja stipendiume, maksti teatripiletite toetusi, tervisetoetusi, telliti ajakirjandust auliikmetele, õnnitleti juubilare, saadeti viimsele teele kolleege: Kaljo Johannson,Tõnu Mikiver, Toivo-Jüri Karindi, Lembit Ulfsak, Aarne Üksküla ja Hans Kaldoja. ENLi auraha pälvis Andres Tabun, kellele anti see üle rahvusvahelisel teatripäeval Viljandi Ugala teatris. ENLi auliikmeks valiti Kersti Kreismann, Katrin Karisma-Krumm, Anne-Reet Margiste ja Ene Järvis.

EESTI LAVASTAJATE LIIT Liikmete arv: 100 Juhatus: Jaanika Juhanson (esimees), Rednar Annus, Erki Aule, Kati Kivitar, Allan Kress, Lennart Peep, Tamur Tohver (aseesimees) Revisjonikomisjon: Eero Spriit (esimees), Urmas Allik Liidu vastutav sekretär: Eneken Aksel 2017. aastal ühines Eesti Lavastajate Liiduga 5 uut liiget: Siim Tõniste, Dajana Zagorskaja, Gerda Kordemets, Filipp Los, Renate Keerd. Liidu aastakoosolek toimus 30. aprillil, valiti uus juhatus, revisjonikomisjonis jätkas Eero Spriit (esimees) ja uueks liikmeks valiti Urmas Allik. Eelmise juhatusega toimus 4, uue koosseisuga 10 koosolekut. Toimus korraline tegevus, mille käigus eraldati liikmetele loometoetusi ja stipendiume enesetäienduseks, anti välja tervisetoetusi ning toetati teatri- jt kultuurisündmuste piletite ostmist. Kõige olulisemaks suunaks oli jätkuv koostöö teiste organisatsioonidega: koos Eesti Kirjanike Liidu, Eesti Teatri Agentuuri ja Drakadeemiaga korraldati Koolimäel dramaturgia-teemaline suvekool. Kolme päeva jooksul toimus 8 loengut (esinejad Loone Ots, Meelis Friedenthal, Urmas Lennuk, Peeter Helme, Kirsten Simmo, Sven Karja, Mihkel Seeder, Kristiina Jalasto) ja üks lühike dramaturgia kirjutamise õpituba (läbiviija Mihkel Seeder). Kolm päeva kestnud töötoas analüüsiti lavastajate juhtimisel näitekirjanike lavastamata loomingut (töögruppide keskseteks figuurideks vastavalt kirjanik Indrek Koff ja lavastaja Siim Maaten, Katrin Maimik ja Tamur Tohver, Piret Jaaks ja Rednar Annus, Piret Saul-Gorodilov ja Auri Jürna, Reeli Reinaus ja Jaanika Juhanson).

429

Suvekooli korralduskomisjoni kuulusid ning moderaatoritena hoidsid tegevust koos Jaanika Juhanson (ELL), Tiit Aleksejev (EKL), Heidi Aadma (ETA) ja Mihkel Seeder (Drakadeemia). 2017. aastal jätkusid läbirääkimised ERRiga kuuldemängude lavastamise lepingu ning koostöölepingute uuendamiseks Soome Lavastajate ja Dramaturgide Liiduga ning Venemaa Teatri Gildiga. Algas lähem koostöö Eesti Lavastuskunstnike Liidu ja Eesti Teatri Tehniliste Töötajate Ühendusega, kellega koos korraldatakse 2018. aasta suvel teatriruumiteemaline suvekool. 28. oktoobril tähistati Eesti Kirjanike Liidu Musta Laega saalis Eesti Lavastajate Liidu 25. aastapäeva. Piduõhtul anti ka esmakordselt üle ELLi tunnustuspreemia, mille pälvis liidu esimene esimees Ingo Normet. Samuti tunnustati ja tänati liidu koostööpartnereid läbi aegade.

EESTI LAVASTUSKUNSTNIKE LIIT Liikmete arv: 63 Juhatus: Inga Vares (esimees), Marge Martin, Pille Jänes, Kristi Leppik, Maarja Meeru, Illimar Vihmar, Liina Tepand ja Andrus Jõhvik. Liidu vastutav sekretär: Eneken Aksel. ELKL kuulub Eesti Teatriliitu ning on Eesti Kunstnike Liidu alaliit. 2017. aastal sai alguse ELKLi näitusesari “1 : 10”. Sari on mõeldud jätkuma kümmekond aastat ja käsitleb lavastuskunstniku töö erinevaid aspekte. Esimene näitus sarjast “1 : 10”, “Võimatud ruumid”, avati Draama festivalil 2017 Eesti Rahva Muuseumis. Näitusel esinesid Marge Martin, Liisi Eelmaa, Rosita Raud, Mare Raidma, Liina Tepand, Kristel Maamägi, Inga Vares, Kersti Prosa,

430

Tuulikki Tolli, Arthur Arula ja Maret Tamme. Näituse kuraatorid olid Marge Martin ja Liina Tepand. Toetajad Eesti Kultuurkapital ja Eesti Kunstnike Liit. Liidu oluline väljund on liikmete loomingu jäädvustamine ning eriala laiem tutvustamine raamatute väljaandmise kaudu. Maret Kukkuri eestvedamisel ilmus 2017. aastal trükist kaks kunstnikuraamatut: Maimu Vannase album koostöös Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumiga ning Kustav-Agu Püümani mahukas loomingu ülevaade koostöös Linnateatriga. Raamatute väljaandmist toetas Eesti Kultuurkapital. Koostöös Eesti Kunstiakadeemia stsenograafia osakonna ja E&T Valgusega toimus Tallinna Linnateatris valguskunstnik Yaron Abulafia avalik loeng ja raamatuesitlus. ELKL eraldas loomestpendiume 16 korral, teatripiletite toetusi, tervisetoetusi ja vabakutselise loovisiku loometoetusi. ELKLi auliikmetele telliti ajakirjandust, õnnitleti juubilare. Jätkus kollektiivlepingu läbirääkimiste protsess EETEALiga. ELKL võttis osa Loomeliitude Ühenduse ning Kultuuriministeeriumi koosolekutest. Kunstnike Liidu volikogu töös esindas ELKLi Liina Tepand. Edasiliikumine Teatriliidu 2016 aasta suurkogul edastatud ELKLi ettepanekutega oli 2017. aasta jooksul pigem napp, seda vaatamata Teatriliidu juhatuse toetusele. Protsesside käivitamiseks püüab ELKL süvendada koostööd EETEALi ning Lavastajate Liiduga muuhulgas ühiste koolituste korraldamise kaudu.

EESTI TEATRI TEHNILISTE TÖÖTAJATE ÜHENDUS Liikmete arv: 198 Juhatus: Eve Komissarov (esimees), Taivo Pahmann (aseesimees), Tauno Makke (aseesimees), Airi Look, Ain Austa, Mait Visnapuu, Karmen Tellisaar. 20. juunil 2017 allkirjastati uus kollektiivleping. Algas tööprotsess helimeistri kutsestandardi väljatöötamiseks. ETTTÜ kommunikatsiooni parandamiseks ja ühenduse liikmete kiireks informeerimiseks käivitus ETTTÜ list. Toimus tehniliste töötajate õppereis Helsingi Ooperiteatrisse. Juunis toimusid lavameeste koolitus ja kutseeksam, kus kutse omistati 26 lavatehnilisele töötajale. ETTTÜ esindajad osalesid läbirääkimispartneritena palgaastmete ülevaatamisel, teatritehniliste ametinimetuste ühtlustamise komisjonis, teatriauhindade tehniliste töötajate žürii töös, kutsestandardite töögruppide moodustamisel, kohtumisel EETEALiga. 28. augustil toimus ETTTÜ üldkoosolek, kus anti ülevaade eelmisel hooajal toimunust ning kinnitati uus juhatus, muuhulgas kaardistati koolitusvajadusi. Juhatuse väljasõidukoosolekud toimusid aprillis Endla teatris ning oktoobris Ugala teatris. EESTI TEATRIUURIJATE JA -KRIITIKUTE ÜHENDUS Liikmete arv: 57 Juhatus: Hedi-Liis Toome (esimees), Ene Paaver, Heidi Aadma, Evelyn Raudsepp ja Anne-Liis Maripuu. 7.–8. septembrini toimus Tartus konverents

„Milleks teater? Teatri funktsioonid 21. sajandil“ koostöös Tartu Ülikooli kultuuriteaduste instituudiga, mis oli pühendatud Tartu Ülikooli teatriteaduse eriala 25. sünnipäevale. Konverents oli rahvusvaheline, niisiis oli teisel päeval töökeeleks inglise keel. Konverentsil esinesid Erni Kask, Riina Oruaas, Katre Väli, Anne-Liis Maripuu, Marite Butkaite, Kerttu Männiste, Evelyn Raudsepp, Heili Einasto, Madis Kolk, Hedi-Liis Toome, Anneli Saro, Liisa Pool, Hans van Maanen (Holland), Maja Šorli (Sloveenia), Attila Szabo (Ungari), Joshua Edelman (Suurbritannia), Antine Zijlstra (Holland), Quirijn Lennert van den Hoogen (Holland). Koostöös Tartu Uue Teatriga ning Eesti Teatri Agentuuriga osalesid ETUKÜ liikmed festivali lõpuarutelus koos väliskülalistega. Algatati ürituste sari „Doktor tuleb“, mille eesmärk on tutvustada Eestis teatri valdkonnas või sellega lähedalt seotud aladel doktorikraadi kaitsnud inimeste teadustööd. Ettekandja vestles oma doktoritööst enda kutsutud vestluspartneriga. Nii vestlesid omavahel Heili Einaso ja Kristel Pappel, Hedi-Liis Toome ja Katre Väli, Madli Pesti ja Anne-Liis Maripuu, Liina Unt ja Kerttu Männiste, Lea Tormis ja Ene Paaver ning Eike Värk ja Luule Epner. Kohtumised toimusid peamiselt Vaba Lava proovisaalis ning olid avalikkusele avatud ja tasuta. Koostöös Tartu Ülikooli teatriteaduse õppetooliga korraldati etenduskunstide seminarid Tartu Ülikooli kirjanduse ja kultuuriteaduste üliõpilastele. Seminare ja praktilisi töötubasid viisid 2017. aasta kevadsemestril läbi muusikateadlane Kristel Pappel ja nukuteatri lavastaja Vahur Keller. Toetati vabatahtliku tudengiorganisatsiooni Teatriteaduse Üliõpilaste Looži kevadkooli.

431

Ühenduse liikmed osalesid Rahvusvahelise Teatriuurijate Föderatsiooni FIRT-IFTR aastakonverentsil São Paulos Brasiilias ning Põhjamaade teatriuurijate aastakonverentsil Århusis Taanis. 2017. aastal vaatasid ETUKÜ liikmed etendusi järgmistel festivalidel: Nordic Dance Platform Ice Hot (Taanis), Maailma Nukukunsti festival (Prantsusmaal), Kaaitheateri festival Performatik (Belgias), Spielart (Saksamaal), Helsingin Juhlaviikot (Soomes) ja erinevates välisriikides (Prantsusmaa, Saksamaa, Rootsi, Ameerika Ühendriigid, Soome, Itaalia, Venemaa, Brasiilia). Ühenduse poolt välja antava Hea Teatri Auhinna (aastast 2002) 2016. aasta laureaat oli näitleja ja lavastaja Juhan Ulfsak. Auhind anti üle 8. aprillil lavastuse „Unistajad“ esietenduse peol. ETUKÜ on rahvusvahelise teatrikriitikute organisatsiooni (AICT-IACT) liige, tasutud liitumistasu 20 tegevkriitiku eest kaheks aastaks (2016-2017). AICT-IACT liikmelisusega kaasneb rahvusvaheline teatrikriitikute pressikaart. Antakse välja ühenduse uudiskirja, milles on ülevaade toimunud tegevustest, festivalikülastustest ning nimekiri perioodil ilmunud ühenduse liikmete poolt kirjutatud artiklitest; töötab ühenduse FB lehekülg, kus on viiteid liikmete kirjutatud artiklitele.

UNIMA Eesti keskus www.unima.ee Liikmed: 49 individuaal- ja 14 kollektiivliiget. Juhatus 2016–2018: Mihkel Tikerpalu (SA

432

NUKU), Riina Buldas (teater Marionett), Romet Koser (Viljandi Nukuteater), Vana Vabriku Kinoteater (esindaja Liia Kikas), Rein Agur (vabakutseline nukulavastaja), Harry Gustavson (Harry Gustavsoni Nukuteater) ja Allan Kress (Banaanikala Projektiteater). 14. aprillil toimus UNIMA Eesti Keskuse üldkoosolek. Koosolekul võeti vastu põhikirja uus redaktsioon. 18.-19. veebruaril toimus keskuse organiseerimisel Von Glehni Teatris Eesti nukuteatrite III talvefestival UNIFEST. Festivali moto oli “Elutute asjade elus maailm”. Etendusi lastele ja täiskasvanutele andsid Pärnu Nukuteater, Viljandi Nukuteater, nukuteater Kehra Nukk, Banaanikala Projektiteater, Kukruse Polaarmõisa Projektiteater, Vana Vabriku Kinoteater ja Sillamäe Vanalinna Kooli nukuteatriring, toimusid töötoad (Gunta Randla ja Lully Gustavsoni juhendamisel) ja arutelud. Külalisena esines ka Nukuteater Nykštukas Leedust etendusega “Kukk-päikesekuningas”. 21. märtsil andis mitu nukuteatrit ülemaailmse nukuteatripäeva tähistamiseks tasuta etendusi. UNIMA algatusel kutsuti lapsi kirjutama ja joonistama oma elamustest seoses nukkude ja nukuteatriga. Tähtajaks saabus 71 tööd 70 lapselt (osales 13 kooli ja lasteaeda). 3. aprillil tähistati Viljandi Nukuteatris Altmar Loorise 65. sünnipäeva ja 40 aastat Viljandi Nukuteatri juhina, lavastajana, kunstnikuna ja nukumeistrina. 18.–21. mail toimus Viljandis XXI rahvusvaheline nukuteatrite festival “Teater kohvris”, korraldaja Viljandi Nukuteater. Eestist osale-

sid festivalil Pärnu Nukuteater, Vene Nukuteater, nukuteater Kehra Nukk, Banaanikala Projektiteater, Kukruse Polaarmõisa Projektiteater, teater Marionett, Eeskätt Teater, Jõhvi nukuteater Lepatriinu, Harry Gustavsoni Nukuteater, Nukuteater Avshar ja Viljandi Nukuteater, välisteatritest nukuteater Nykštukas Leedust, Taiga-Matto nukuteater Soomest, Adam Walny teater, Tadeusz Wierzbicki Valguse Stuudio ja Krzysztof Zemło teater Nukud ja Inimesed (kõik kolm Poolast), toimusid õpitoad ja arutelud. 24.–27. juulini toimus Prangli saarel UNIMA IV suvekool, juhendaja Mirko Rajas. 23. mail andis loominguline grupp Poolast Stuntmen of Theatre (Adam Walny, Tadeusz Wierzbicki ja Krzysztof Zemło) 4 etendust Tallinnas. 25. augustist 3. septembrini viibisid Külli Palmsaar ja Hans Hartvich Madsen (Eeskätt Teater) Saksamaal Northeimis. Nad võtsid osa 2. üle-saksamaalisest figuuriteatrikonverentsist ja sellega koos toimunud festivalist "Hand und Fuss". 27. augustil osalesid nad koostööpartnerina esietenduses „Die Versunkene Stadt” (Theater der Nacht, lavastaja Neville Tranter), samuti osaleti Richard Bradshaw’ (Austraalia) varjuteatri töötoas. 17.–24. septembrini toimus Charleville-Mézières’s (Prantsusmaa) ülemaailmne nukuteatrite festival. Etendusega osales SA NUKU. Samal ajal avatud näitusel olid väljas ka Eesti laste nukuteatri-teemalised joonistused ja tekstid. 21. ja 22. oktoobril toimus Jõhvi Kontserdimajas III jõhvikate nukupidu. Osalesid Jõhvi teater Tuuleveski, nukuteater Lepatriinu, Viljandi Nukuteater, Pärnu Nukuteater, nuku-

teater Kehra Nukk, Kukruse Polaarmõisa Projektiteater ja külalisteater Bóbita Bábszínház Ungarist etendusega „Rumcajs“. 1.–20. novembrini tähistas UNIMA Eesti Keskus oma 20. sünnipäeva. Nõmme Kultuurikeskuses oli avatud laste nukuteatri-teemaliste joonistuste ja kirjutiste näitus „Mina ja nukk“. 5. novembril tähistati UNIMA Eesti Keskuse sünnipäeva pidulikult konverentsiga teatris Marionett (Salme Kultuurikeskuses) ja Vene Nukuteatris etendusega „Kuldsed sõnad“. 25. novembril tähistas teater Marionett oma 55. aastapäeva etendusega “Lõvipoeg otsib sõpra”, mis oli 101. etendus praeguse koosseisuga. Juubeliõhtul esietendus monolavastus “Polkovniku lesk”.

EESTI TEATRI- JA MUUSIKAMUUSEUM SÄREVI TEATRITUBA Üritused 8. veebruaril toimus Särevi Teatritoas traditsiooniline avatud uste päev Andres Särevi sünniaastapäeva puhul. 22. märtsil pidas Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum oma 93. sünnipäeva. 26. märtsil toimus „Suur teatrite päev“, kus külalisena osales näitleja Karin Rask perega. Toimusid Teoteatri, Vanemuise, Eesti Draamateatri, Tallinna Linnateatri, Tsirkusekooli ning Tallinna Kirjanduskeskuse Vilde ja Tammsaare muuseumide töötoad. Projektijuht Annely Voitka. 30. märtsil toimus rahvusvahelise teatripäeva raames kohtumisõhtu teatrite valgustajate, valguskunstnikega: Margus Vaigur, Emil Kallas, Madis Kirkmann, Revo Koplus. Vestlust juhtis Seidi Raid. Uue sarja “Helireede“ kohtumised muusika-

433

liste kujundajatega toimusid neljal korral: 28. aprillil Ardo Ran Varrese, 26. mail Jakob Juhkami, 6. oktoobril Hendrik Kaljujärve ja 24. novembril Veiko Tubinaga. Vestlusi juhtis Annely Voitka. 37. Tallinna Vanalinna Päevade raames toimusid 2. ja 3. juunil Assauwe hoovis TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia etenduskunstide 12. lennu tudengite lasteetendused „TöntsaTäntsa“, „Koolikotilood“, „Miljon“, „Vaikivad trollid“, „Jonnipunn“. Juhendaja Jaanika Juhanson. Särevi Teatritoas Anna Käsitööklubi sarja raames toimusid töötoad: 8. oktoobril Laura Verte juhendamisel butafoorsete lillede valmistamine, 29. oktoobril Pille Lumiste juhendamisel butafoorse pildiraami valmistamine, 26. novembril Kristel Maamägi juhendamisel küünlavarjude valmistamine, 10. detsembril Harriet Toompere juhendamisel klaasvitraažide valmistamine. Projektijuht Annely Voitka. XI Panso Päevad 24.–29. novembrini 28. novembril toimus kohtumisõhtu lavakooli XI lennu esindajatega: Reeda Toots, Terje Pennie, Peeter Sauter, Raimo Pass, Ülo Vihma, Margus Tabor, Märt Visnapuu ja õppejõud Härmo Saarm, Raul Tammet. Vestlust juhtis Seidi Raid. 29. novembril esitasid lavakooli 28. ja 29. lennu tudengid kirjandusliku eeskava „Kirjandusest otse ja ringiga“. I osas esitasid 29. lennu üliõpilased loodusluulet, juhendajad Christopher Rajaveer, Jaak Prints ja Bert Raudsep. II osas esitasid Laura Kukk, Jane Napp, Steffi Pähn ja Ursel Tilk (28. lend) ning Jan Erik Ehrenberg, Simo Andre Kadastu, Martin Kork, Maris Lüüs, Maarja Johanna Mägi ja Kaarel Pogga (29. lend) Priit Põldma kirjanduspastišše. Juhendaja Priit Põldma.

434

Näitused 22. märtsist 3. septembrini oli Assauwe tornis eksponeerimisel videonäitus „Eesti Näitlejate Liit 100. Näitleja portree“. Idee autor ja kuraator Gert Raudsep, kujundaja Maret Kukkur, heliinstallatsioon Marianna Liik (Eesti Muusika Päevad). Rändnäitusena 15.09–30.10.2017 Ugalas, 8.11.2017–7.01.2018 Rakvere Teatris. 4. aprillist oli avatud muuseumi uus püsiekspositsioon „Lood ja laulud“. Näituse idee autor ja kuraator: Tanel Veeremaa. Meeskond: Kirsten Simmo, Kristiina Kiis, Maris Rosenthal, Ele Arder ja osakonnatöötajad. Kujundaja: Ruumilabor, Identity. Haridustöö 9., 25. oktoobril ja 3. novembril toimus Teatrimälumäng gümnasistidele koostöös NUKU ja Eesti Draamateatriga. Osales 10 võistkonda Tallinna erinevatest koolidest. Kokku viidi muuseumis läbi 3 linnalaagrit ja teatriteemalisi haridusprogramme 95 korral. Kogumistöö ja töö kogudega Teatriosakonnas on vastu võetud VAT Teatri 1987–2010 fotod, Endla Teatri kostüümid; Kaarel Kilveti, Kustav-Agu Püümani, Ferdinand Veike jt materjalid; läbi viidud intervjuud Ilmar Mikkoriga, Iivi Zajedovaga. Teatritelt kavade kogumine on aastaringne. Vastu võetud ja inventeeritud kogud: Ao Peep T642, Einari Koppel T507, Mikk Mikiver T520, Smithbridge Productions muusikalide ja Draamateatri kostüümid, Maimu Vannase kavandid T418. MuISi sisestatud kogud (muis.ee) ENSV Teatriühing T392, A. H. Tammsaare T496, Aino Tarvas T415, osaliselt Andres Särev T429, Arnold Komberg T513, Artur

Adson T490, Artur Sommer T482, ERKI üliõpilaste kavandid T447, osaliselt Estonia teatri fotokogu T10:3, Estonia teatri Ar (arhiivraamatu)kogu T 10 osaliselt, Fr. R. Kreutzwald T494, Guido Pant T457, Hendrik Visnapuu T499, Henrik Olvi T27, Hugo Raudsepp T498, Jaan Haabjärv T99, Jaan Linnamägi T488, Johannes Kaal T481, Juhan Kull T487, Jüri Õunap T391, Kustav-Agu Püüman T412, Lydia Koidula T491, Maria Türk T366, Nikolai Mratškov T280, Oskar Luts T495, Rasmus Kangro-Pool T500, Saksa Teater Eestis Ar (arhiivraamatu)kogu T187, Silvia Vasmuth T476, Susy Lipp-Jakobson T438, Therese Rei T474, Uno Martin T458, Veli Aarma T434, Maketikogu Mak.

VARIA AUHINNAD Riiklikud teenetemärgid Valgetähe III klassi teenetemärk: näitleja Lembit Ulfsak Valgetähe IV klassi teenetemärk: lavastaja ja teatrijuht Aare Toikka, näitleja ja pedagoog Martin Veinmann. Valgetähe V klassi teenetemärk: näitleja Väino Aren, tantsupedagoog Angela Arraste. Maarjamaa Risti V klassi teenetemärk: teatriprofessor ja lavastaja Nils Riess. Riikliku kultuuripreemia 2017. aasta loomingulise tegevuse eest said Märt-Matis Lill ooperi „Tulleminek“ eest ning Guido Kangur rollide eest lavastustes „Kolm talve“, „Ivanov“ ja „Pärast proovi“. Riikliku kultuuripreemia pikaajalise väljapaistva tegevuse eest sai lavastaja Merle Karusoo. Kultuurkapitali aastapreemiad Eesti Kultuurkapitali aastapreemiate galaetendus toimus 2. veebruaril 2018 Kultuurikatlas, sündmuse lavastas Veiko Tubin, õhtut juhtisid Helena Pruuli ja Markus Habakukk, musitseerisid Maarja Nuut ja Hendrik Kaljujärv. Näitekunsti valdkonna elutööpreemia Roman Baskin – intelligentne komödiant nii lavastaja kui ka näitlejana, nii laval kui ka ekraanil.

435

Näitekunsti valdkonna aastapreemia Renate Keerd – teravmeelne Keerd-mäng sürreaalse ja reaalse piirimail. Jõulise isikupärase füüsilis-visuaalse teatripildi looja. Audiovisuaalse kunsti valdkonna Aasta mängufilm „November“ – Katrin Kissa, Rainer Sarnet. Audiovisuaalse kunsti valdkonna aastapreemiad Sulev Keedus – aasta režissöör mängufilmi „Mehetapja/Süütu/Vari“ ja dokfilmi „Sõda“ eest. Mart Taniel – aasta operaator filmi „November” unikaalse pildikeele eest. Jörgen Liik – aasta filminäitleja filmidega „November”, „Mehetapja/Süütu/Vari” ja „Keti lõpp” tõusmise eest Eesti kinolinale. Rea Lest – aasta filminäitleja filmidega „Mehetapja/Süütu/Vari” ja „November” tõusmise eest Eesti kinolinale. Salme-Riine Uibo – taustajõu preemia hinnalise töö eest filmidel „Mehetapja/Süütu/ Vari” ja „November“. Matis Mäesalu ja Jaagup Roomet – parim kunstnikutöö filmi „November” eest. Rahvakultuuri sihtkapitali aastapreemia Janno Puusepp – harrastusteatrite aastapreemia teatrikunsti loomingulise tegevuse eest. Kirjanduse sihtkapitali näitekirjanduse aastapreemia Žürii: Rebekka Lotman, Elle-Mari Talivee, Maire Liivamets, Ene Paaver, Priit Kruus. Siret Campbell – näidend „Beatrice” kui ülimalt küps debüüt; tulevikuromanss on ühest küljest klassikaline täispikk näidend, teisalt täielik ulme, paeluv ühtaegu nii intellektuaalselt kui ka meelelahutuslikult, veenev psühholoogiliselt ja eluline dialoogidelt.

436

Preemia anti üle emakeelepäeval, 14. märtsil 2018 Kirjanike Maja Musta Laega saalis. Kultuurkapitali Ida-Virumaa ekspertgrupi aastapreemia Natalia Tšikul – eduka teatrialase tegevuse eest Kiviõli harrastusteatri Otpad kunstilise juhi, näitleja ja juhina. Kultuurkapitali Lääne-Viru ekspertgrupi elutööpreemia Volli Käro – staažikas Rakvere teatri näitleja. Kultuurkapitali Pärnumaa ekspertgrupi tunnustus Kultuuripärl 2017 Ott Kilusk – eesti keele ja kirjanduse õpetaja, 2017. aasta näidendivõistluse võitnud näidendi „Kirvetüü“ ja dramatiseeringute „Midagi on viltu“ (Tallinna Kammerteater) ja „Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola“ (Teater Endla) autor. Kultuurkapitali Pärnumaa ekspertgrupi elutööpreemia Jüri Alperten – Pärnu linnaorkestri peadirigent, kes andnud kontserte Venemaal, Ungaris, Soomes, Lätis, Rootsis jm ning dirigeerinud rohkem kui 40 lavateost, nii oopereid, ballette kui ka operette. Kultuurkapitali Viljandimaa ekspertgrupi Kultuuripärl 2017 Kristiina Alliksaar – Ugala teatri juht, kultuurisündmuste lavastaja ja korraldaja.

Eesti muuseumide aastaauhinna ehk Muuseumiroti tiitli pälvis parima püsiekspositsiooni eest Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi näitus „Lood ja laulud“. Auhind anti üle 19. jaanuaril 2018 Kumus toimunud konverentsil ja auhinnagalal.

Harjumaa 2017. aasta teatripreemia pälvis RO Estonia solist Kristel Pärtna. Preemia anti üle 16. märtsil 2017 Harjumaa 24. teatripäeva tähistamisel Estonias, väljaandjateks Harju Maavalitsus ja Harjumaa Omavalitsuste Liit koostöös Rahvusooperiga Estoniaga. Tartu Tähe kavaler aastast 2017 – Mare Tommingas. Tartu linna kultuurikorraldaja 2017: Maarja Mänd – Tartu Uue Teatri produtsent ja Eesti Teatri Festivali DRAAMA tegevjuht. Viljandi linna teatripreemia: Martin Mill – 2017. aasta silmapaistvate osatäitmiste eest Ugala teatri laval. Viljandi linna kultuuripreemia: Ugala teater – renoveeritud teatrimaja avamise ja publikurekordi püstitamise eest. Aasta Naine 2017 Mari-Liis Lill – on astunud julge sammu ja lavastajana kajastanud soolise võrdsuse teemat lavastuses „sugu:N“, ühiskonnale väga olulist integratsiooniteemat telesarjaga „Meie Eestid“ ja lavastusega „Teisest silmapilgust“ ning käsitlenud valulist teemat ehk depressiooni ja sellest tervenemist lavastustes „Varesele valu ...“ ja „... Harakale haigus“. Auhind anti välja 11. novembril 2017 BPW Estonia (Eesti Ettevõtlike Naiste Assotsiatsioon) 25. sünnipäeva tähistamisel. Auhinnaga tunnustatakse silmapaistvaid naisi ühiskonnas. Tammsaare ja Vilde Sõprade Selts andis teist korda välja tiitli Klassiku Sõber, mille pälvis 14. veebruaril 2017 näitekirjanik ja lavastaja Heidi Sarapuu kultuurilooliste lavastuste

eest, mille hulgas on ka mitu lavastust Vildest ja Tammsaarest. Auhinnaks Mare Vindi graafiline leht “Müürid”. Jaan Krossi sünniaastapäeval, 19. veebruaril anti Hiiumaal Kassari rahvamajas üle Jaan Krossi kirjandusauhind Paul-Eerik Rummole näidendi „Taevast sajab kõikseaeg kive“ eest. 29. Oskar Lutsu huumoripreemia laureaat on Raivo E. Tamm. Stipendiumi andis 15. aprillil üle MTÜ Sokuturi koostöös Palamuse vallavalitsusega ning enamik stipendiumisummast (5184 eurot) kogunes rahva annetustest. Eesti Teatriuurijate ja -kriitikute Ühenduse Hea Teatri Auhinna 2017. aasta laureaat on põlvkondi ühendav näitleja ja lavastaja Helle Laas. Ühendus tunnustab tema pikaaegset pühendumist ja mitmekülgset tööd väikelastele suunatud lavastuste väljatoomisel. Auhind anti üle 26. aprillil 2018. Lõuna-Eesti parim turismiobjekt 2017: Ugala teater. Väljakuulutamine toimus 6. detsembril 2017 toimunud turismikonverentsil Elva kultuuri- ja konverentsikeskuses. Eesti Vaegkuuljate Liidu Selge Kõneleja 2017 auhinna pälvis näitlejate kategoorias Luule Komissarov.

EESTI TEATRI AASTAAUHINNAD Auhinnad 2017. aasta loomingu eest anti üle rahvusvahelise teatripäeva pidulikul tähistamisel 27. märtsil 2018 NUKU teatris, kätteandmisest tegi ülekande Eesti Rahvusringhääling. Auhindade väljaandja on Eesti

437

Teatriliit ja Eesti Autorite Ühing, rahastajad Eesti Kultuurkapital ja kultuuriministeerium. ETENDUSKUNSTIDE ÜHISAUHIND Žürii: Marie Pullerits, Kristiina Garancis, Kerri Kotta, Saale Kareda, Saima Kranig, Tambet Kaugema ja Valle-Sten Maiste. Renate Keerd – ühiskondlike nähtuste ja protsesside tundlik ja vaimukas kajastamine isikupärase kunstnikukeelega lavastustes „Vaimukuskuss“ (Von Krahli Teater) ja „TAHE“ (Tartu Uus Teater). TANTSUAUHIND Žürii: Anu Ruusmaa, Kristiina Garancis, Marie Pullerits, Evelin Lagle ja Kai Valtna. Rūta Ronja Pakalne ja Laura Kvelstein – „Connext“ – paljutasandiline puhas teos, tundliku partnerlusega loodud peen ja minimalistlik liikumine. Tantsulavastus, milles luuakse kehaga imaginaarne ja sümboolne ruum. BALLETIAUHIND Žürii: Tiiu Randviir, Saima Kranig, Irina Härm, Age Oks ja Rufina Noor. Jevgeni Grib – Alan lavastuses „Tramm nimega Iha“ ja Hilarion lavastuses „Giselle“ (Eesti Rahvusballett). MUUSIKAAUHIND Žürii: Kerri Kotta, Saale Kareda, Kristel Pappel, Mart Mikk ja Liina Viru. Juuli Lill – koomiliste Cherubino ja paruness Adelaide’i ning traagilise Maria võrdselt veenev kehastamine ooperis „Figaro pulm“, operetis „Linnukaupleja“ ja algupärandis „Pilvede värvid“ (Rahvusooper Estonia). Märt-Matis Lill, Jan Kaus, Taago Tubin ja Taavi Kull – erinevate teatrivormide meisterlik ühendamine ooperis „Tulleminek“ (Vanemuine).

438

SÕNALAVASTUSTE MUUSIKALISE KUJUNDUSE JA ORIGINAALMUUSIKA AUHIND Žürii: Olav Ehala, Tõnu Kõrvits, Tauno Aints ja Helena Tulve. Aleksandr Žedeljov – originaalmuusika lavastusele „IDEM“ (Vaba Lava ja Vene Teater). Artjom Astrov ja Raul Keller – originaalmuusika lavastusele „Forbidden Colors“ (Von Krahli Teater). SÕNALAVASTUSTE AUHINNAD Žürii: Jaak Allik, Toomas Lõhmuste, Tambet Kaugema, Iir Hermeliin, Külliki Saldre, Kersti Kreismann ja Valle-Sten Maiste. NAISKÕRVALOSATÄITJA AUHIND Harriet Toompere – Thessala lavastuses „Praegu pole aeg armastamiseks“ (R.A.A.A.M.) ja Marfa Jegorovna Babakina lavastuses „Ivanov“ (Eesti Draamateater) MEESKÕRVALOSATÄITJA AUHIND Ago Anderson – Harald Kuremeri lavastuses „Kaarnakivi perenaine“ (Endla Teater ja Kuressaare Linnateater, teatrisarjas „Sajandi lugu“) ja Maie lavastuses „Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola“ (Endla Teater). NAISPEAOSATÄITJA AUHIND Marian Heinat – Bess lavastuses „Laineid murdes“ ja Kristi lavastuses „Beatrice“ (Vanemuine). MEESPEAOSATÄITJA AUHIND Martin Veinmann – Johan lavastuses „Saraband“ (Eesti Draamateater). KUNSTNIKUAUHIND Rosita Raud – kujundused lavastustele „Sonimine kahele“ (Vene Teater), „Mees, kes ei teinud mitte midagi“, „Väike prints“ (mõle-

mad NUKU teater), „Guugelmuugelpunktkomm“ (Vanemuine) ja „Lumekuninganna“ (Ugala Teater). LAVASTAJAAUHIND Ivar Põllu ja Mart Koldits – „BB ilmub öösel“ (Tartu Uus Teater ja Von Krahli Teater, teatrisarjas „Sajandi lugu“). TEATRIKUNSTI ERIAUHIND Tartu Uus Teater ja Von Krahli Teater – tulemuslik koostööprojekt „BB ilmub öösel“.

TEHNILISTE TÖÖTAJATE AUHINNAD Žürii: Roland Leesment, Taivo Pahmann, Toivo Kaev, Marika Tint, Jaanus Laagriküll, Rait Randoja ja Krista Tool. LAVASTUST ETTEVALMISTAVA TÖÖTAJA AUHIND Eve Komissarov – Ugala teatri kunstnik-dekoraator, kelle juhendamisel on teater olnud juba aastaid tulevaste visuaaltehnoloogide praktikabaas. Ta on arendanud lavatagust professionaalsust, olnud usaldusisik ja nõuandja paljudele teatritöötajatele, sealhulgas just noortele. Või nagu ta ise on öelnud: „Visuaaltehnoloogia tudengite ja vilistlaste kõnedele ei jäta ma kunagi vastamata, olenemata kellaajast ja päevast.“ ETENDUST TEENINDAVA TÖÖTAJA AUHIND Janno Jaanus – Eesti Draamateatri lavaMeister, just Meister suure tähega. Autoriteetne, rahulik ja usaldusväärne, oskustega, mida saab meistritasemeni õppida ainult pika õpipoisi- ja sellitöö kaudu praktilises teatritöös. Lavatehnik, kes mõistab väga hästi teatrikunsti ja inimesi. Suurepärane meeskonnamängija nii oma lavameeste tiimi juhtides

kui ka teatriperes kokkukuuluvustunnet luues. HALDUS- JA ADMINISTRATIIVTÖÖTAJA AUHIND Annika Üprus – Kanuti Gildi SAALi projektijuht. Professionaalne, pühendunud ja maailmatasemel töö etenduskunstide produtsendina rahvusvahelise SAAL Biennaali kureerimisel. KRISTALLKINGAKESE AUHIND Kahele noorele teatriinimesele esimeste märkimisväärsete lavatööde eest. Sander Rebane – nimiosa lavastuses „Werther“, Peeter Paan lavastuses „Peeter Paan ja Valge Lind Wendy“, eri rollid lavastustes „Pao-Pao. Kuldse Trio lood“ ja „Öös on asju“, Jüts lavastuses „Säärane mulk ehk Sada vakka tangusoola“ (Endla Teater). Monolavastus „Ei tao“ (Kinoteater). Reigo Tamm – vokaalselt võimekad ja näitlejameisterlikud osatäitmised Adamina operetis „Linnukaupleja“ (Rahvusooper Estonia), Nekrutina ooperis „Tulleminek“ ja Vanaemana lavastuses „Guugelmuugelpunktkomm“ (Vanemuine), mida vürtsitab suurepärane koomikuanne. EESTI NÄITLEJATE LIIDU AURAHA, annab välja Eesti Näitlejate Liidu juhatus Ene Järvis NIMELISED AUHINNAD Ants Lauteri nimeline auhind Žürii: Garmen Tabor, Katariina Unt, Üllar Saaremäe, Juhan Ulfsak ja Alo Kõrve. Näitlejaauhind Priit Loog – osatäitmised: Tõnu Truuvel – „Kangelane“ (2007), Joonas – „Ballettmeis-

439

ter“ (2009), mister Darcy – „Uhkus ja eelarvamus“ (2012), Johannes Semper – „Vares“ (2014), nimiosa – „Woyzeck“ (2014), Grigori Aleksandrovitš Petšorin – „Meie aja kangelane“ (2014), mister Darling – „Peeter Paan ja Valge Lind Wendy“ (2015), Stanley Kowalski – „Tramm nimega Iha“ (2015), Kurt – „Surmatants“ (2017), kõik Endla Teatris. Lavastajaauhind Helen Rekkor – lavastused: „Üle vee“ (2014, Vaba Lava), „Laineid lausudes“ (2015, Misanzen), „Poolusele“ (2015, Lennusadam), „Süüria rahvalood“ (2016, Vaba Lava ja Misanzen), „See kõik on tema“ (2017, Rakvere Teater), „Mister Green“ (2017, VAT Teater ja Itaalia teater Elsinor), „Õhtu on salameri. Edgar Valteri rahutu rahu“ (2017, Misanzen), „Öökuninganna“ (2017, Karlova Teater). Georg Otsa nimeline auhind Žürii: Heli Veskus, Jassi Zahharov, Jüri Kruus, Taisto Noor ja Rauno Elp. Mati Turi – vokaalsümfooniliste suurvormide (Bach, Händel, Buxtehude, Honegger, Mozart, Beethoven, Britten, Orff, Stravinski, R. Strauss, Kreek, Pärt, Tormis) ettekandja. Wagneri, Mussorgski, Verdi, Tüüri, Händeli, Tubina, Britteni, Bergi ooperite peaosaline nii Rahvusooper Estonias, Vanemuises kui ka välismaal. Eesti heliloojate uudisteoste esmaettekandja, viljakas kammermuusika esitaja. Hinnatud interpreet, kes on teinud koostööd maailma mainekate dirigentide ja orkestritega. Priit Põldroosi nimeline auhind Žürii: Lea Tormis, Ene Paaver, Kadi Herkül, Ingo Normet ja Katri Aaslav-Tepandi. Rait Avestik – süvenemine, järjepidevus, kvalitatiivselt tõusvas joones teatrimonograafiate kirjutamine ja kirjastamine (kogumik „Eesti kooliteater. 30 aastat festivale“;

440

„Eesti lasteteatrid“, „Isiklik teater“, „Juturaamat – VAT Teater 30“, Sulev Luige, Urmas Kibuspuu, Einari Koppeli, Aarne Üksküla elulooraamatud). Reet Neimari nimeline kriitikaauhind Žürii: Hedi-Liis Toome, Laur Kaunissaare, Kadi Herkül, Merle Karusoo, Kalju Orro, Inga Vares ja Tanel Tomson. Jaak Allik – klassikalise teatrikriitika põhiprintsiipide elushoidmine, oskus tõlgendada lavastustervikut ja selle kohta ajas kogemustest kantud panoraamvaates. Salme Reegi nimeline auhind Žürii: Katrin Nielsen, Enn Lillemets, Jaak Urmet ja Kristel Maamägi. Birgit Landberg ja Paul Piik – lavastaja ja dramaturg lavastuses „Peks mõisatallis“ (Must Kast). Tänapäevaselt särav ja intellektuaalne, värske ja provotseeriv vaade Eesti ajaloole ja eestlase enesekuvandile. Karl Adra nimeline auhind Mait Malmsten Auhinna andis 2. mail „Vendade Karamazovite“ etenduse järel üle Ain Lutsepp, 2010. aasta auhinna laureaat. Lisaks Karl Adra nimelisele auhinnale andis Ain Lutsepp Mait Malmstenile rändava mälestuseseme, kauaaegse Estonia draamanäitleja, pedagoogi, raadiolektori ja loodusteadlase Albert Üksipi (1886–1966) taskukella. Voldemar Panso nimeline auhind Priit Põldma – 28. lennu üliõpilane. Auhinna saaja kuulutati välja 30. novembril Eesti Draamateatris, pärast diplomilavastuse „Õpetatud naised“ etendust, üle andis Eesti Teatriliidu esimees Ain Lutsepp.

OMAALGATUSLIKUD ETENDUSKUNSTIDE AUHINNAD 29. aprillil 2018 Viljandis toimunud TANTS(U)GALAl anti üle Kanuti Gildi SAALi sõltumatu etenduskunsti auhindade traditsioonist välja kasvanud omaalgatuslikud preemiad. Seekord jagati tunnustust järgnevalt: Patrick R. Vesi auhinna ennastsalgava tegevuse eest etenduskunstide väljal 2017. aastal sai Iggy Lond Malmborg. Henri Hüti nimelise muusikalise kujunduse eripreemia sai Jakob Juhkam subkultuurse terviku loomise eest lavastuses „The Dreamers“. Oliver Kulpsoo nimelise auhinna sai Raho Aadla. Sandra Jõgeva poolt algatatud ja žürii hääletuse tulemusel pälvis esmakordse kallutatud jõu preemia kultuuriministeeriumi kunstinõunik Maria-Kristiina Soomre. Tema enda väljendit kasutades "kunstipoliitika korrastamine" on saanud ägedate vastulausete ja protestide osaliseks, mis on leidnud väljundi nii arvamusartiklites, publitseeritud vestlusringides kui sotsiaalmeedia postitustes ja diskussioonides. Eravestlustest rääkimata. Soomre otsustele on ette heidetud kunstiraha koondumist kitsa ringkonna kätte, ebademokraatlikkust kunstiraha jagamisel ja kunstielu võtmist äärmiselt Tallinna-keskselt. Eriti teravat kriitikat on pälvinud tema otsus kaotada ära seni kõigile avatud kultuuriministeeriumi galeriitaotluste voor 2016. aasta lõpus. Esimese Ojasoo ja Semperi nimelise pere-

väärtuste preemia pälvis Tallinna kunstihoone juhataja Taaniel Raudsepp ja sama asutuse kuraator Anneli Porri. Viimasel ajal on paksu verd tekitanud kunstihoone soov saada osa nende näitustel eksponeeritud kunstiteoste ka hilisemast müügisummast.

STIPENDIUMID Mait Agu nimelise tantsustipendiumi pälvisid Tallinna Ülikooli koreograafia pikaaegne tantsupedagoog Virve Kurbel ja kevadel magistrikraadi saanud Jaroslav Galitski. Gerd Neggo nimelise tantsuõpetaja tunnustusstipendiumi pälvis Eve Noormets, kes on innustanud, motiveerinud ja pannud õpilasi sügavamalt läbi mõtestama oma lähenemist ja metoodikat. Evet peetakse vaieldamatult üheks olulisemaks laste ja noorte tantsu edasiviijaks. Stipendium anti üle 2. detsembril 2017 Ugala teatris Eve stuudio 30. aastapäeva tantsukontserdil. Eesti Rahvuskultuuri Fond Kristi ja Siim Kallase fondi Eesti ajaloo mõtestamise teatripreemia pälvis Kuressaare Linnateatri lavastus „Paljasjalgne Debora“, mis oli pühendatud poetess Debora Vaarandi 100. sünniaastapäevale. Esimest korda anti välja kaks tulevikuprojekti preemiat. Esimese preemia saajateks Liisa Saaremäel ja Karl Laumets Ella Ilbakust ja August Gailitist jutustava lavastuse ettevalmistamiseks. Teine preemia eesti juurtega Moskva lavastajale Julia Augile, kes toob koos ühendusega R.A.A.A.M välja lavastuse „Minu Eesti vanaema“, millega avatakse aasta pärast Narva Vaba Lava teatrimaja.

441

Leida Rammo Linnateatri Fondi stipendiumi pälvis Epp Eespäev professionaalsete ning mitmekülgsete rollisoorituste ja stabiilselt kõrge tööeetika eest. Laureaat kuulutati välja 14. detsembril Tallinna Linnateatri Kammersaalis toimunud fondi tuluõhtul. Stipendiumi andsid üle fondi asutaja Leida Rammo, Eesti Rahvuskultuuri Fondi nõukogu esimees Olav Ehala ja Tallinna Linnateatri peanäitejuht Elmo Nüganen.

KOLLEEGIPREEMIAD RAHVUSOOPER ESTONIA 111. hooaeg (2016/2017) Parimad kolleegid: orkestripreemia Valter Jürgenson, solistipreemia Priit Volmer, kooripreemia Lydia Roos, kunstilis-ettevalmistava töötaja preemia Kaspar Mänd, etendust teenindava töötaja preemia Riina Saaliste, etendust ettevalmistava töötaja preemia Karl Mikk, administratsioonipreemia Sirje Ihaste ja maja teenindava töötaja preemia Heda Mets. Esimest korda anti välja aasta teo preemia: saatesarja „Georg Udukübara aaria“ ettevalmistav ja korraldav estoonlaste meeskond. TALLINNA LINNATEATER Parim lavastus – „Macbeth“, lavastaja Antti Mikkola. Parim kujundus – Kristjan Suits (lavastuse „Kaks vaest rumeenlast“ lava-, video- ja valguskujundus). Parim lavastust toetav kujundus – Tiiti Hynnineni video- ja valguskujundus lavastusele „Macbeth“. Parim naisosatäitja – Hele Kõrve (Leedi Macbeth lavastuses „Macbeth“ ja Džiina lavastuses „Kaks vaest rumeenlast“) ja Sandra Uusberg (Ranevskaja roll lavastuses „Kirsiaed“).

442

Parim meesosatäitja – Alo Kõrve (Macbeth lavastuses „Macbeth“ ja Jepidohhov lavastuses „Kirsiaed“) ja Kaspar Velberg (Lopahhin lavastuses „Kirsiaed“ ja Seyton lavastuses „Macbeth“). Parim lavastusala töötaja – vanemhelitehnik Haar Tammik. Parim maja töötaja – trupijuht Triinu Sillaste. Eripreemia pälvis haldusjuht Rain Raabel Hobuveski restaureerimistööde ning oluliste ehitustööde vedamise eest. Juhtkonna preemiad pälvisid turundusjuht Margus Küppar ja vanemvalvelauatöötaja Kaja Klein ning enim etendusi andnud näitlejad Epp Eespäev ja Indrek Ojari. NUKU TEATER Hooaeg 2016/2017 Lipulaev (parim lavastus) – „Timm Thaler ehk Müüdud naer” (lavastaja Taavi Tõnisson) ja „Mees, kes ei teinud mitte midagi” (lavastaja Aare Toikka). Maailma Meister (parim kunstnik) – Rosita Raud („Väike prints” ja „Mees, kes ei teinud mitte midagi”). Pärl (parim naisnäitleja) – Katri Pekri. Ladvaõun (parim meesnäitleja) – Anti Kobin. Pauk Luuavarrest (suurim üllataja) – suvelavastus „Mees, kes ei teinud mitte midagi”. Rusikas Silmaauku (parim meeskõrvalosatäitja) – Jevgeni Moissejenko. Rusikas Vasakusse Silmaauku (parim naiskõrvalosatäitja) – Laura Nõlvak. Välk ja Pauk (parim heli- või valguskujundaja) – Markus Robam („Väike prints”). Puhas Võit (parim külaline) – Aare Toikka ja lavastuse „Timm Thaler ehk Müüdud naer” külalisnäitleja Ott Kartau. Osavnäpp (parim töökodade töötaja) – nukutehnik Ando Aru.

Hall Kardinal (parim etendust teenindav töötaja) – etenduse juht Liisi Tegelmann. Töömesilane (parim korraldus- või administratiivtöötaja) – lavastusala juhataja AnneLiis Maripuu. Majavaim (parim maja teenindav töötaja) – kohvikuteenindaja Sten Zeider. Auruvedur ja Igiliikur ehk enim etendusi andnud näitlejad on Katri Pekri (154 etendust) ja Are Uder (161 etendust). EESTI DRAAMATEATER Käsu-Ants (lavastajapreemia) – Uku Uusberg (Anton Tšehhovi „Ivanov“). Naispeaosa Suur Ants – Ester Kuntu (Karini roll lavastuses „Saraband“). Meespeaosa Suur Ants – Indrek Sammul (nimiosa lavastuses „Ivanov“). Naiskõrvalosa Väike Ants – Harriet Toompere (Babakina roll lavastuses „Ivanov“). Meeskõrvalosa Väike Ants – Guido Kangur (Lebedevi roll lavastuses „Ivanov“, Aleksandari lavastuses „Kolm talve“). Ilu-Antsu preemia – Lilja Blumenfeld (kostüümid ja lavakujundus lavastustele „Ivanov“ ja „Saraband“). Parim tehniline töötaja ehk Asi-Ants – vanemlavameister Janno Jaanus. Abi-Ants ehk parim teenindav töötaja – müügijuht Elen Jaaska. Kaval-Ants – Tõnis Teras kui teraste, tõsiste, kiirete lahenduste leidja teatri tark- ja riistvara probleemidele. Aasta hõivatuimad näitlejad – Tiit Sukk (146 etendust) ja Liisa Saaremäel (114 etendust). RAKVERE TEATER (78. aasta) Parimad naisnäitlejad – Silja Miks (Teele lavastuses „Gravitatsioon“ ja Raja Teele lavastuses „Ükssarvikute farm“) ning Anneli Rahkema (Mari Prillop lavastuses „Ükssar-vikute farm“ ja Macon Hill lavastuses

„Küllus“). Parim meesnäitleja – Märten Matsu (Martin lavastuses „Lendas üle käopesa“, Muki „Timbu-Limbus“ ja rollid lavastuses „Kellavärgiga apelsin“). Parim lavastaja – Urmas Lennuk („Ükssarvikute farm“). Parim kunstnik – Jaak Vaus („Timbu-Limbu" kujundus ja kostüümid). Parim etendust teenindav kolleeg – inspitsient Indrek Apinis. Parim teenindaja – Taimi Tanning. Parim korraldaja – projektijuht Helen Solovjev. Parim lavastust ettevalmistav töötaja – lavastusjuhi abi Maie Nurmoja. Preemia "Lihtsalt imeline" – Alyona Movko („See kõik on tema“ videokujundus). Talismanid Aarne ja Ines anti edasi helitehnik Peeter Pilvele ja rätsep-modelleerija Merli Mattile. Tiina Mälbergi eriauhind – dramaturg Triinu Sikk (panus lavastuses „Tagassi inglite juure“). Mängupartneri ehk koostööpartneri orden: AS Lajos ja OÜ Raum, kes mõlemad pakkusid teatri suvelavastustele mängupaika. Külalislahkuse orden ehk parim võõrustaja läbi terve hooaja: Paide Kultuurikeskus. Teatritruuduse orden teatrikülastajale – Ants Kaldoja. UGALA TEATER Parim naisnäitleja – Klaudia Tiitsmaa (Donja Beatriz lavastuses „Nähtamatu daam“ ja Niina lavastuses „Krdi loll lind“). Parim meesnäitleja – Martin Mill (Cosme lavastuses „Nähtamatu daam“ ja Koss lavastuses „Krdi loll lind“). Parim lavastaja – Taago Tubin („Krdi loll lind“ ja „Sätendav pimedus“).

443

Parim kujundaja – Lauri Lüdimois („Krdi loll lind“, muusikaline kujundaja). Eripreemia Särav Suts – Ringo Ramul (Semm lavastuses „Krdi loll lind“ ja Lehm lavastuses „Vai-vai vaene Vargamäe“). Parim teenindav töötaja – teenindusjuht Eleri Helimets. Parim uus tulija – Anni Zupping. Parim lavastusala töötaja – lavastusala juht Pille-Riin Lillepalu. Südamega tehtud töö – korraldusjuht Heigo Teder. Trupijuhi eripreemia ehk enim etendusi andnud näitlejad – Vilma Luik (104 etendust) ja Rait Õunapuu (118 etendust). Erilise kolleegipreemiaga tunnustas teatri kollektiiv teatrijuht Kristiina Alliksaart Ugala teatri maja renoveerimisprotsessi juhtimise eest. VANEMUINE Hooaeg 2016/2017 Aasta vanemuislased: näitleja Kärt Tammjärv ja produtsent Maarja Liba. Kolleegide eriauhinnad pälvisid lavajõududest Marian Heinat, Jelena Karpova, Matthew Jordan, Karmen Puis, Margus Riimaa, Oliver Timmusk, Kaisa Riivald ja Heli Anni. Väljaspool lava töötavatest vanemuislastest said eriauhinna Kai Kihno, Even Poltan, Mait Sarap, Maarja Liba, Anne-Ly Soo, Laura Annast, Margus Kits, Piia Paemurru, Heleri All, Kristi Näpping, Dagmar Kivimäe ja Kaili Pärn. Draamatrupi kolleegipreemiad: Parim naiskõrvalosa – Linda Kolde (rollid lavastustes „Lapsepõlvebänd“, „Roosi nimi“ ja „Beatrice“). Meeskõrvalosa – Veiko Porkanen (rollid lavastustes „Roosi nimi“, „Laineid murdes“ ja

444

„Beatrice“). Parim meespeaosa – Andres Mähar (William Baskerville lavastuses „Roosi nimi“). Parim naispeaosa – Marian Heinat (Bessi lavastuses „Laineid murdes“). Parim lavastus – Tiit Palu lavastatud „Laineid murdes“. Parima kolleegi eripreemia ning aasta hõivatuim näitleja (102 etendust) – Karol Kuntsel. Vanemuise loomenõukogu aastaauhinnad: Larseni balletiteatri aastaauhind – kauaaegne balletisolist, suurepärane pedagoog ja repetiitor Rufina Noor. GIGA muusikateatri aastaauhind – kontsertmeister Katrin Nuume, tänuväärse töö eest proovisaalides ja lavastuste ettevalmistamisel. Nissani Autospiriti sõnateatri aastaauhind – Reimo Sagor, eeskätt autorilavastuse „AK47“ eest. Kinema tehnilise töötaja aastapreemia – Mait Sarap. Kinema administratiivtöötaja aastapreemia – Kaili Pärn. TEATER MUST KAST Hooaeg 2016/2017 Teatri laureaat: tegev- ja projektijuht Reeli Lonks. Parim naisnäitleja: Jaanika Tammaru („Nornide mängud“, „Siuru sada“, „Peks mõisatallis“). Parim meesnäitleja: Karl Edgar Tammi („Kangelased“, „Siuru sada“) ja Kaarel Targo („Nornide mängud“, „Peks mõisatallis“, „Siuru sada“). Tehniline töötaja: helide hertsog Sten Arvi ja valgustehnik Oskar Harding. Parim lavakujundaja: Sander Põldsaar („Nornide mängud“) ja Illimar Vihmar („Peks mõistallis“).

RAHVUSOOPER ESTONIA SEB Panga publikupreemia: Janne Ševtšenko ja Priit Volmer.

UGALA TEATER Hooaja 2016/2017 Kuldõuna preemiad: Parim lavastus – „Kõrboja perenaine“, lavastajaVallo Kirs. Parim kunstnik – Kairi Mändla, „Soo“ lavamaailm. Parim meesnäitleja – Aarne Soro (Juss ja Madjak lavastuses „Soo“, Lõvi lavastuses „Võlur Oz“, Don Luis lavastuses „Nähtamatu daam“). Parim naisnäitleja – Klaudia Tiitsmaa (Metskass ja Õunake lavastuses „Soo“, Hernehirmutis lavastuses „Võlur Oz“, Donja Beatriz lavastuses „Nähtamatu daam“).

TALLINNA LINNATEATER Lemmiknäitleja tiitli pälvis Argo Aadli.

TUNNUSTUSED VÄLISMAALT

Parim valguslahendus: Karl Marken („Siuru sada“, „Röövel Rumcajs“) ja Emil Kallas „Peks mõisatallis“). Parim helikujundus: ansambel Desert Queen („Kangelased“). Parim lavastaja ja lavastus: Birgit Landbergi „Peks mõisatallis“.

PUBLIKUPREEMIAD

NUKU TEATER Puhas Kuld – „Timm Thaler ehk Müüdud naer“, lavastaja Taavi Tõnisson. ENDLA TEATER Periood märtsist 2016 kuni veebruarini 2017, koostöös Pärnu Linnavalitsusega. Lemmiknaisnäitleja – Ireen Kennik (rollide eest lavastustes „Öös on asju“, „Pao-Pao. Kuldse Trio lood“, „Et sa kaotaksid kõik“ ja „Mitte praegu, kallis!“). Lemmikmeesnäitleja – Ago Anderson (rollide eest lavastustes „Pao-Pao. Kuldse Trio lood“, „Valged heteromehed“ ja „Alice Imedemaal“). Lemmiklavastus – „Mitte praegu, kallis!“ (lavastaja Ingomar Vihmar). RAKVERE TEATER Hooaeg 2016/2017 Lemmiklavastus – „Viimane võllamees“ (lavastaja Üllar Saaremäe). Meesnäitleja – Karl Robert Saaremäe. Naisnäitleja – Tiina Mälberg.

Lavastus „Libahunt“ osales 13.–17. märtsini SLAVIJA rahvusvahelisel teatrifestivalil Belgradis ning võitis seal peaauhinna. Festivali programmis oli kaheksa lavastust Bulgaariast, Venemaalt, Iraanist, Valgevenest, Kasahstanist ja Serbiast. Festivali lavastusi hindas rahvusvaheline zürii ja festivali ainuke auhind, peapreemia skulptor NikolaKolja Milunovići pronksist Don Quijote, otsustati anda R.A.A.A.M.-i lavastusele „Libahunt“. 7.–14. aprillini 2017 New Yorgis toimunud Maailma suurimal tantsukonkursil Youth America Grand Prix (YAGP) hinnati Tallinna Balletikooli õpilaste Karina Laura Leškini ja Taras Titarenko klassikalise tantsu pas de deux’d III koha vääriliseks. Balletikooli delegatsiooni kuulusid Viesturs Jansons, Taras Titarenko, Karina Laura Leškin ja Irina Härm. Juunis osales Vanemuise Tantsu- ja Balletikooli õpilaste Doris Keerniki ja Jette Pruulmanni duett Peterburi rahvusvahelisel

445

klassikalise tantsu festivalil, kus võideti 11.– 13. aastaste vanusekategoorias esikoht ja kristallvarvaskinga karikas. Tiina Mälberg võitis juunis Hispaanias Madridis toimunud filmifestivalil parima naispeaosatäitja auhinna nimirolli eest mängufilmis „Ema“. Septembris valiti Andres Noormetsa kuuldemäng „Meri“ ringhäälingufestivali Prix Europa 2017 nominentide hulka. Raadiodraama kategoorias oli nominente 21 riigist, võistlustöid oli kokku 27. Kuuldemäng „Meri" valmis 2016. aastal August Gailiti samanimelise novelli põhjal. Selle lavastaja ja esitaja on Andres Noormets, helirežissöör Külli Tüli. Kõik kuuldemängus kõlavad helid on loodud inimhäälega. Teatrile NO99 anti 17. detsembril 2017 üle rahvusvaheliselt hinnatud teatriauhind Europe Prize New Theatrical Realities. Auhinda toetab Euroopa Komisjon ja sellel on kaks kategooriat: elutööpreemia ja uus teatrireaalsus. Viimasega tunnustatakse loojaid ja truppe, kes on oma pikaajalise tegevusega Euroopa nüüdisaegset teatrikeelt enim arendanud ja mõjutanud. Elutööpreemia pälvisid Jeremy Irons ja Isabelle Huppert, Euroopa teatri preemia said lisaks NO99le ka Venemaa lavastaja Kirill Serebrennikov ning Susanne Kennedy, Jernej Lorenci, Yael Ronen ja Alessandro Sciarroni. Enne pidulikku auhinnatseremooniat Roomas andis teater 13. detsembril külalisetenduse lavastusega „NO43 Kõnts“.

446

PROJEKTID Teatrite koostööprojekt EV100: „Sajandi lugu“ 15. märtsil 2017 anti president Kersti Kaljulaidile üle esimene saripilet kõigile „Sajandi loo” lavastustele. Ühtlasi tehti teatavaks sadakond ühiskonnale olulist isikut ja organisatsiooni, keda samuti ühispiletitega tänati. Vaba riigi lugu kümnendite kaupa läbi mängides teeb kõnealune projekt ise omal moel ajalugu: kahtlemata on see nii osalejate arvu kui toimumisaega silmas pidades meie teatriajaloo suurim lavastus. Nii jõuab alates augustist 2017 kuni juulini 2018 igal kuul publiku ette üks Eesti Vabariigi elukümnendist inspireeritud lavastus. Ühiselt tulevad lavastustega seotud 24 teatrit taas kokku 2018. aasta septembris Tartus, kui Draama festivali ajal toimub kõigi „Sajandi loo” lavastuste etendusmaraton. Projekti 2017. aasta esietendused ja koostööpartnerid: 1910–1920 Teater NO99 + välispartnerid (august 2017) 1920–1930 Sõltumatu Tantsu Ühendus + Vanemuine (september 2017) 1930–1940 Labürintteatriühendus G9 + VAT Teater (oktoober 2017) 1940–1950 Von Krahli Teater + Tartu Uus Teater (november 2017) 1950–1960 Endla Teater + Kuressaare Linnateater (detsember 2017) Heategevusfond Aitan Lapsi Koostöös Tallinna Filharmooniaga kutsuti esmakordselt Birgitta Festivalile 500 vähekindlustatud perede ja lastekodude last, kes said võimaluse näha 12. augustil balletti „Karlsson lendab ...“. Heategevusfondi Aitan Lapsi, Eesti Pandipakendi ja Kultuuriministeeriumi koostöös

algatati projekt „Teater lasteaeda“. Hooajal 2016/2017 mängiti Eestimaa lasteaedades kokku 120 etendust. Margus Värava loodud „Pudeli-Pille seiklused“ tõi lavale teatritrupp Teatripisik ning Donald Tombergi lasteloo „Erakordne veepudel“ viis lasteaedadesse Miksteater. Hooajal 2017/2018 jätkus projekt samuti 130 etendusega ning lisaks Miksteatrile andis etendusi Piip ja Tuut Teater lavastusega „Pobiseja“, mille autor on Piret Jaaks ja lavastaja Marek Demjanov. Rahastamismudeli ümarlaud Eestis suunab teatrite riigipoolset rahastamist etendusasutuse seadus, mis vajab kooskõlla viimist teatrivaldkonnas toimunud arengutega. Seetõttu kutsus ministeerium kokku ekspertgrupi valdkonna organisatsioonide ning erinevatele sihtgruppidele tehtava teatri esindajatest. Ühise laua ümber olid kutsutud kultuuriministeeriumi, etendusasutuste liidu, teatriliidu, kultuurkapitali näitekunsti sihtkapitali, väike- ja projektiteatrite liidu, tantsunõukogu, ASSITEJ Eesti keskuse ning mitmeliigiteatri esindajad. Käsitletavad teemad: tegevustoetuste komisjoni roll ja moodustamise põhimõtted, toetuslepingutega kaasnevad vaheetapid, ministeeriumi toetuste eesmärgid ja alused, töösuhted, projektipõhised sündmused ja vabakutselisena töötamine. Paide kultuurikeskuse välja kuulutatud avaliku konkursi loomisel oleva Paide Teatri projektijuhi leidmiseks võitis Harri Ausma, kes oli varem seotud teatriga Polygon ning on korraldanud spordi- ja noortesündmusi. Loodav Paide linnateater alustab tegevust 2018. aasta sügisel Paide kultuurikeskuse ruumides, trupp komplekteeritakse 2018. aasta kevadel EMTA lavakooli lõpetavatest tudengitest.

NÄIDENDIVÕISTLUSED Eesti Teatri Agentuuri 2017. aasta näidendivõistlusel osales 65 näidendit, mille hulgast tegi žürii koosseisus Jaanika Juhanson, Sulev Keedus, Andrus Kivirähk, Mehis Pihla, Sander Pukk, Anne-Ly Sova ja Hendrik Toompere, järgmise valiku: I preemia (3000.-) Ott Kilusk „Kirvetüü“; II preemia (2000.-) Piret Jaaks „Sireenid“; III preemia (á 1000.-) Maimu Berg „Salong“ ja Johan Elm „Vask“. Äramärgitud: Karl Koppelmaa „Tr0ll ehk Socrates peab surema“, Siiri Metsamägi „Betoonhingede aegu“, Olev Remsu „President“, Liis Sein „Kustpoolt puhub tuul“. Raadioteatri 2017. aasta kuuldemänguvõistlusele saadeti 15 võistlustööd. Žürii, kuhu kuulusid Piret Pääsuke, Pille-Riin Purje ja Andres Noormets, andis välja viis rahalist auhinda. Esimene auhind: Piret Saul-Gorodilovi „Profülaktika“. Teine auhind: Urmas Alasi „Reservaat“. Kolmas auhind: Kristiina Jalasto „Igas sadamas!“, Raivo Küti „Valguse ja pimeduse piiril“ ning Kristel Leesmendi „Hirmu võru“. Žürii märkis ära Priit Põldma kuuldemängu „Must luik“ ja Raivo Küti „Kosmotüdrukud“. Eesti Harrastusteatrite Liit (EHL) kuulutas välja ideekorje leidlikkuse- ja leiutajateteemalistele lühinäidenditele. Esitatud kavandid tulid esitamisele sügisel toimunud lühinäidendite (pikkus kuni 15 minutit) festivalil. Ideekorje kuulutati välja koostöös Eesti Leiutajate Liiduga.

447

KONVERENTSID, SEMINARID 27.–28. veebruarini 2017 toimus Käsmus Eesti teatrite dramaturgide talvekool, millest võttis osa kolmteist inimest teatritest Endla, Estonia, Ugala, Vanemuine ning Rakvere Teatrist, Tallinna Linnateatrist ja VAT Teatrist. Samuti loovkirjutamiskooli Drakadeemia ja Eesti Teatri Agentuuri esindajad. Väliskülaline oli dr Daiva Šabasevičienė, Leedu teatriteadlane ja -kriitik, Leedu Rahvusliku Draamateatri kirjandusala juhataja. Ülevaate 2016. aastal ilmunud eesti uudiskirjandusest tegi Eesti Kirjanike Liidu esindajana Peeter Helme. Eraldi teemagrupis süveneti lavastusdramaturgi tööprotsessi ja oma kogemustest tegid ettekande Siret Campbell, Piret Jaaks ja Anne-Ly Sova. Samuti saadi ülevaade Eesti teatrite lähiaja repertuaariplaanidest, tutvustati erinevate maade uuemat näitekirjandust ning arutleti teatriprotsessiga kaasnevate probleemküsimuste üle. 12. aprillil 2017 toimus Eesti teatri Agentuuri jagatud mõtete sarja teemapäev „teater|raadio“ ERRi uudistemaja 1. stuudios. Üritus korraldati koostöös ERRi Raadioteatri ja Eesti Teatriuurijate ja -kriitikute Ühendusega. Peaesinejateks olid Alison Hindell (BBC) ja Esko Salervo (Yleisradio). Päeva kulgemist juhtis Andres Noormets, ettekannetega esinesid Pille-Riin Purje, Sven Karja ja Avo-Rein Tereping. Raadioteatri tulevikust vestlesid Tambet Tuisk, Jakob Rosin ja Aare Toikka, kuuldemängu valmimise tehnilist poolt näitasid Andres Noormets ja Külli Tüli. Samal õhtul tähistati Raadioteatri 89. sünnipäeva, anti üle Raadioteatri 2016. aasta näitlejapreemia ja Felix Moori kunstikonkursi preemiad. 28.–29. aprill 2017 toimus Tartu Ülikooli Vil-

448

jandi kultuuriakadeemias konverents „25 aastat tantsu kõrgharidust Viljandis“. Esinesid Priit Raud, Heili Einasto, Juhan Ulfsak ja Ivar Põllu, Eve Noormets, Andres Noormets, Kadri Noormets, Jane Miller-Pärnamägi, Annika Viibus, Ruslan Stepanov, Päär Pärenson, Alvar Loog, Jan Ritsema, Sasha Pepeljaev. Konverentsi modereeris Valle-Sten Maiste. 22.–23. mail 2017 toimus Vaba Lava korraldatud rahvusvaheline konverents „Etenduskunstide tulevik: teatrivälja avardumine“. Kahe päeva jooksul otsisid esinejad Eestist, Lätist, Soomest, Rootsist, USAst ja Saksamaalt vastuseid küsimustele, mis puudutavad nii institutsionaalseid muutusi, kunstilisi suundumusi kui tulevikuvisioone nii etenduskunstide kui ka laiemalt ühiskonna jaoks. Esimese sessiooni teema oli institutsionaalsed, tehnoloogilised ja majanduslikud muutused ühiskonnas ja teatriväljal, modereeris Ott Karulin ja esinesid Kristjan Lepik (visionäär, start-up Teleport), Linnar Viik (visionäär), Katre Väli (Eesti Kultuuriministeeriumi teatrinõunik), Dace Vilsone (Läti Kultuuriministeeriumi asekantsler kultuuripoliitika alal), Hanna Helavuori (Soome TINFO juhataja). Teise sessiooni teema oli etenduskunstide koostöö teiste valdkondadega, modereeris Inga Koppel (Vaba Lava välissuhete juht) ja esinesid Sandra Lapkovska (Läti Uue Teatri Instituut), Anne Kallio (Lappeenranta Tehnikaülikool), Viktor Aspel ja Piret Jaaks (etenduskunstnike platvorm Vaba Vorm), Victoria Brattström (Göteborgi Ülikool), Kai Lehikoinen (Helsingi Kunsti- ja Teatriakadeemia). Kolmanda sessiooni teema oli etenduskunstide tulevikusuundumused, modereeris Madli Pesti (EMTA ja Tartu Ülikooli teatriteaduse õppejõud), esinesid Chris Kondek ja Christiane Kühl (video- ja etenduskunstnikud, Saksa-

maa/USA), Tiit Ojasoo (NO99 lavastaja), Hans-Werner Kroesinger (dokumentaalteatri lavastaja, Saksamaa). 5. augustil toimus Saueaugu teatritalus Aleksander Eelmaa 70. juubelile pühendatud sümpoosion „Sass, kes kõnnib omapead“. Sümpoosionil astusid üles Pille-Riin Purje, Mart Kivastik, Tõnu Õnnepalu, Margus Kasterpalu, Madis Kolk, Valle-Sten Maiste, Priit Põldmaa, Maarja-Helena Meriste jt, kel on olnud au Sassiga koostööd teha. Ettekannete ja vestluste päeva lõpetas Aleksander Eelmaa ise monolavastuse „Sümfoonia ühele. Allegro con moto“ etendusega. 25. augustil 2017 toimus Eesti teatri Agentuuri jagatud mõtete sarja teemapäev „teater|valmisolek“. Teemapäev sai teoks koostöös URBAN HEATi projektiga festivalil SAAL Biennaal. Päeva modereeris Laur Kaunissaare, sõna võtsid ja diskuteerisid Annika Üprus (SAAL Biennaali kuraator), Katre Väli (Kultuuriministeeriumi teatrinõunik), Piotr Gruszczyński (Poola Nowy Teatri dramaturg ja kunstiline juht), Rima Najdi (LiibanoniSaksamaa performance’i-kunstnik, lavastaja), Jan Teevet (EMTA lavakooli 28. lennu tudeng), Valters Sīlis ja Jānis Balodis (Läti lavastajad ja dramaturgid). Päeva lõpetas kultuurikriitikute Heili Sibritsa (Postimees) ja Valner Valme (ERR) vestlusring. 7.–8. septembril 2017 toimus Tartu Ülikooli teatriteaduse eriala 25. sünnipäevale pühendatud konverents „Milleks teater? Teatri funktsioonid 21. sajandil“, korraldaja Tartu Ülikool koostöös Eesti Teatriuurijate ja -kriitikute Ühendusega. Ettekannetega esinesid Erni Kask, Riina Oruaas, Katre Väli, AnneLiis Maripuu, Marite Butkaite, Kerttu Männiste, Evelyn Raudsepp, Madis Kolk, Heili Einasto ja Karl Toepfer, Anneli Saro ja Liisa Pool ning Hedi-Liis Toome. Väliskülalistest esinesid ettekannetega Hans van Maanen,

Attila Szabó, Jurgita Staniškytė, Joshua Edelman, Antine Zijlstra ja Quirijn Lennert van den Hoogen. VESTLUSSARJAD VAT Teatri vestlusringi sarjas VAT Ekstra: 2. märtsil 2017 lavastuse „Müller peab jääma!“ vestlusringis Mari-Vivian Ellam, Triin Tarn, Eva-Liisa Linder ja Maria Avdjuško, modetaator Mihkel Seeder. 3. mail koostöös Goethe Instituudiga üritustesarja „Saksa kevad“ raames Kristo Šagori näidendi „Patricku trikk” lavastatud lugemine. Lavastaja Sander Pukk, tõlkinud Liis Kolle ning näitlejad Markus Habakukk ja Jürgen Gansen. Eesti Draamateatri üritustesarjas LINK: 7. märtsil kõnelesid seoses lavastusega „Saraband“ pikaaegsed Bergmani tõlkijad Anu Saluäär-Kall ja Ülev Aaloe suure rootslase mahukast loomingust ja vastuolulisest isikust. Eesti Teatriuurijate ja -kriitikute Ühenduse vestlussarjas „Doktor tuleb“: 10. jaanuaril Heili Einasto „Eesti balleti rajaja Rahel Olbrei“, vestluspartner EMTA doktoriõppe keskuse juhataja prof Kristel Pappel; 31. jaanuaril Hedi-Liis Toome „Teatri toimimine Tartus. Võrdlev perspektiiv“, vestluskaaslane teatrinõunik Katre Väli; 21. veebruaril Madli Pesti „Poliitiline teater ja selle strateegiad Eesti ja lääne kultuuris“, vestles Anne-Liis Maripuu; 11. aprillil Liina Undi „Landscape as Playground. The Environmental Experience of Landscape as Fictional and Real in a Performance. Aalto Yliopisto, 2012“, vestles Kerttu Männiste. 17. oktoobril EMTA lavakooli kauaaegse prof Lea Tormisega vestles Ene Paaver;

449

14. novembril Eike Värgi „Näitleja loomingulise pikaealisuse ja mitmekülgsuse fenomen Salme Reegi näitel“, vestles Luule Epner. Rakvere Teatri vestlussarjas RT vestleb: 4. veebruaril kohtusid peale „Thijl Ulenspiegeli“ etendust noored näitlejad Grete Jürgenson, Märten Matsu ja Eduard Tee ning koreograaf ja õppejõud Oleg Titov, vestlust vedas Erni Kask. Juttu oli kooliajast, valikutest, tulevikust ja diplomilavastusest endast. 18. märtsil oli vestluse teemaks lavastus „Somnambuul“, külas kirjandusteadlane ja TÜ kultuuriteooria professor Tiina Kirss ja lavastaja Sulev Keedus, moderaator Erni Kask. 14. juunil Nortsu angaaris lavastuse „Kellavärgiga apelsin“ vestlus vägivallast ja kurjusest Tartu Ülikooli professori Jaanus Harro ja lavastaja Ringo Ramuliga, moderaator Erni Kask. 14. oktoobril kohtusid seoses Näidendikuuga pärast „Ükssarvikute farmi“ etendust teatri kohvikus vaatajatega Erni Kask ja Urmas Lennuk ning vestlus kandis pealkirja „Lavastaja flirt vaatajaga”. 27. oktoobril kohtusid sarjas kolm Eesti eri aegade McMurphyt: Üllar Saaremäe, Tõnu Kark ja Hannes Kaljujärv. Vestlusõhtut „Lendas üle käopesa“ teemadel juhtis Jüri Aarma. Teatrikohvikus oli väljapanek Eesti lavastuste fotodega. 29. novembril vestlesid teatrikohvikus seoses luulelavastusega „Tagassi inglite juure“ Ingrid Rüütel ja Kaja Toikka, vestlust juhtis Erni Kask. ETV kohtumisõhtute sarja „Kontakt“ salvestused NUKU teatri näitlejatega: 11. jaanuaril külalisteks Kaisa Selde ja Mart Müürisepp. ETV eetris 13. jaanuaril 2017. 15. veebruaril külalisteks Katri Pekri, Kadri

450

Kalda ja Mihkel Tikerpalu. ETV eetris 17. veebruaril 2017. 15. märtsil külalisteks Helle Laas ja Are Uder. ETV eetris 17. märtsil 2017. 12. aprillil külalisteks Jevgeni Moissejenko ja Mirko Rajas. ETV eetris 14. aprillil 2017. 17. mail külalisteks Lee Trei ja Tarmo Männard. ETV eetris 19. mail 2017. VÄLISKÜLALISTE TÖÖTOAD JA LOENGUD 12. veebruaril 2017 toimus lavakoolis legendaarse Prantsuse näitleja ja teatripedagoogi Jacques Lecoqi tehnika õpikoda, kus tema süsteemi tutvustas Amy Russell Suurbritanniast. 22. veebruaril 2017 pidasid Vaba Lava koolitussarjas „Theatre Expanded“ digitaliseerumise ja identiteedi teemal loengu Chris Kondek ja Christiane Kühl (Saksamaa/ Ameerika Ühendriigid). 15.–20. märtsini 2017 andsid EMTA lavakooli füüsilise teatri magistrikursusele meistriklassi kaks õppejõudu Poolast Gardzienice Teatrikeskusest: Agnieszka Mendel ja Jan Zórawski. 27.–29. märtsini 2017 toimus Eesti Kunstiakadeemia stsenograafia osakonnas Hollandi valguskunstniku Henk van der Geesti loeng ja optilise teatri meistriklass magistrikursuse ja ka bakalaureusetudengitele. EMTA ooperistuudios olid külalisõppejõududeks Stephan Jöris Saksamaalt (3. aprillist 5. maini ja 4. septembrist 20. oktoobrini 2017) ning Kim von Binzer Taanist (18. aprillist 5. maini 2017). Nende juhendatud kontsertetendused toimusid ooperistuudios 5. mail ja 20. oktoobril 2017. 2. mail oli 2017 Vaba Lava teatrikeskuses Helsingi Kunstiakadeemia õppejõu Kai Lehikoi-

neni loeng „(Etendus)kunst ja kunstnikud uutes keskkondades: valdkonnaülene koostöö“. 11. mail 2017 toimus Tallinna Linnateatri Taevalaval kohtumine valguskunstnik Yaron Abulafiaga, kes tutvustas praktiliste näidete kaudu oma töömeetodeid ja esitles raamatut „The Art of Light on Stage“ (2016, Routledge). Kohtumise korraldas Eesti Lavastuskunstnike Liit. 15.–19. maini 2017 andis lavakooli füüsilise teatri magistrikursusele viiepäevase vokaaltehnika intensiivkursuse Suurbritannia Exeteri Ülikooli õppejõud dr Konstantinos Thomaidis. Viljandis toimus 19.–24. juunini 2017 kontaktimprovisatsiooni looja Nancy Stark Smithi eestvedamisel intensiivne töötuba, mis lõppes 24. juunil ülemaailmse ühise praktikumiga Global Underscore. Töötuba koosnes füüsilisest treeningust, kuulamisest, vestlustest ja erinevatest improvisatsiooniharjutustest. Korraldaja NoTaFe festival. MTÜ Eesti Lavavõitluse Liidu korraldamisel toimus lavavõitluse rahvusvaheline suvekool 9.–22. juulini Rakvere Teatris. Suvekoolis õpetasid Nordic Stage Fight Society õpetajad Ine Camilla Bjørnsten (Island), Bo Thomas (Taani), Oula Kitti (Soome), Kristoffer Jørgensen (Norra), Jürgen Wenzel (Rootsi) ning külalisõpetajana Dan Styles Suurbritanniast. 17.–21. juulini 2017 toimus Tallinnas NUKU teatris maskiteatri- ja commedia dell’arte alane meistriklass, mille viis läbi Itaalia lavastaja, näitleja ja teatripedagoog Matteo Spiazzi. 15. septembril 2017 pidas Teatri NO99 kammersaalis avaliku loengu teatri DV8 Physical Theatre asutaja Lloyd Newson, kes kõneles oma elust ja loomingust. Newson viibis

Eestis 11.–16. septembrini, õpetades EMTA lavakunstikooli füüsilise teatri magistrikursuse tudengeid. 19. septembril toimus Tallinnas Erinevate Tubade Klubis seminar kaasaegsest Prantsuse teatrist, kus esinesid Vaba Lava teatrikeskuse kuraatorid José Alfarroba ja Tristan Barani Prantsusmaalt. Ettekande teema oli „Kaasaegne Prantsuse teater: kes on uue põlvkonna lavastajad ja trupid ning kuidas on muutunud publiku ja etenduskunstnike vaheline dialoog?“ Seminari moderaator Erle Loonurm Prantsuse Instituudist. 25.–27. septembrini 2017 viis EKA stsenograafia osakonnas magistrikursuse raames läbi meistriklassi ning pidas avaliku loengu kostüümikunstnik ja kostüümi-uurija Donatella Barbieri (London College of Fashion / Victoria & Albert Museum), kelle uurimisobjekt on kostüümi, keha ja inimeksistentsi omavaheline suhe ehk kehastunud kogemus teatrilaval. 3.–7. novembrini 2017 toimus Austraalia tunnustatud režissööri ja õppejõu Robert Marchandi töötuba „Character-Based Improvisation“ näitlejatele, lavastajatele ja stsenaristidele, ning 3. novembril loeng huvilistele. ESITLUSED, LOOMEÕHTUD 28. jaanuaril esitles näitleja ja helilooja Veiko Tubin oma vastvalminud teatrimuusika heliplaati „Muusikat Tallinna Linnateatri lavastustele“. Lisaks plaadil kõlavatele heliteostele rääkis Tubin, millest koosneb muusikaline kujundus ning mis helid ühes teatrilavastuses veel kõlavad. 30. märtsil toimus Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis teatripäeva kohtumisõhtu valgustajate ja valguskunstnikega. Vestlusringis osalesid Margus Vaigur (Endla), Emil Kallas (Tallinna Linnateater), Madis Kirk-

451

mann (NUKU), lavastaja ja näitleja Hendrik Toompere, kunstnik Liina Unt. 28. aprillil alustati Särevi Teatritoas uue ürituste sarjaga „Helireede“, kus tähelepanu keskmes on teatrite muusikalised kujundajad. Esimene autoriõhtu toimus Ardo Ran Varresega. 3. mail toimus EMTA lavakoolis mälestusüritus „Inge Põder 100“. Lavakunstikooli liikumise ja stepptantsu õppejõudu meenutasid ja musitseerisid Viive Ernesaks, Ago-Endrik Kerge, Lea Tormis, Aleksandr Ivaškevitš, Jaak Johanson, Andres Raag jt. 10. mail 2017 esitleti Eesti Draamateatri Maalisaalis albumit „Maimu Vannas. Teatri- ja maalikunstnik“. Albumi kontseptsiooni autor on Maret Kukkur, toimetajad Maris Rosenthal ja Ele Pajula. Koostajad: Maret Kukkur, Kerttu Männiste, Maris Rosenthal, Kustav-Agu Püüman, Maarja Vannas. Kujundaja Maarja Vannas. Albumi väljaandjad on Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum ja Eesti Lavastuskunstnike Liit. 26. mail oli Särevi Teatritoas sarja „Helireede“ teine autoriõhtu: Teatri NO99 muusikalise kujundaja ja helilooja Jakob Juhkamiga. 7. juunil toimus Kirjanike Majas kohtumisõhtu „Enn Vetemaale mõeldes“. Esinesid Teet Kallas, Rein Veidemann, Maria Klenskaja ja Sulev Teppart. Vetemaa noorpõlveluulet esitasid VHK teatriklassi abituriendid Maria Koff, Rauni Saagim ja Hardi Möller, lõpetamata jäänud romaani katkendeid luges Jaanus Vaiksoo. Korraldaja Kirjanike Liit, abistasid Enn Vetemaa pere, Ene Paaver, Riina Roose ja paljud teised. 13. juunil tähistati teatrikunstnik Kustav-Agu Püümani 80. juubelit Tallinna Linnateatris

452

Maret Kukkuri koostatud raamatu „Intervjuu teatrikunstnikuga. Kustav-Agu Püüman“ esitluse ja näituse „KAP 80“ avamisega. Heigo Tederi jutusaate „Suitsuruumilood“ avalikud salvestused toimusid Ugala teatrikohvikus 12. septembril Ott Aardamiga ja 31. oktoobril Ingomar Vihmariga. Jutuajamised kuulatavad aadressil: www.mixcloud.com/ heigo-teder 29. oktoobril 2017 esitleti Vanemuise väikese maja ovaalsaalis Ao Peebu meenutusõhtul Risto Lauri verivärsket raamatut „Viirastused Aovalgel“. Esitlusel meenutasid Aod raamatu toimetaja Tiiu Laur, Ao sugulased ja kolleegid. Praegused vanemuislased Marian Heinat, Ele Sonn, Karol Kuntsel ja Jaan Willem Sibul esitasid katkendeid lavateostest, kus Ao Peep on kunagi mänginud, õhtut juhtis Vanemuise dramaturg Sven Karja. 31. oktoobril 2017 toimus Näidendikuu raames Vaba Lava proovisaalis näidendimaraton „Intiimsed lood“. EMTA lavakunstikooli ja Eesti Teatri Agentuuri 2017. aasta näidendivõistlusega koostöös kõlasid lavakooli 28. ja 29. lennu tudengite esituses Johan Elmi „Vask“, Jan Teeveti „Tihased suvel ei laula“, Priit Põldma pastišid eesti kirjandushiidudest ja Piret Jaaksi „Aasta pärast“. 14. novembril 2017 esitleti Tallinna Linnateatris Henrik Ibseni värssdraama „Peer Gynt“ uhiuut eestindust. Tallinna Linnateater tellis uue tõlke Paul-Eerik Rummolt, uued illustratsioonid ja kujunduse lõi raamatule Asko Künnap. Raamatu esitlusega tähistati 150. aastat Ibseni värssdraama esimesest ilmumisest. 24. novembril esines Teatri- ja Muusikamuuseumi sarjas „Helireede“ Veiko Tubin.

25. novembril 2017 esitles Vanemuine muusikahittide plaati „Memory Gold“, kuhu on koondatud 14 hooaja hitid muusikalidest "Evita", "Jesus Christ Superstar", "Ooperifantoom", "Cats", "Chess", "Ämbliknaise suudlus", "Cabaret" ja "Helisev muusika". Esitajateks Vaiko Eplik, Liisi Koikson, Koit Toome, Hanna-Liina Võsa, Tanja MihhailovaSaar, Gerli Padar, Hannes Kaljujärv, Lauri Liiv ja Nele-Liis Vaiksoo. Taustalauljatena teevad kaasa Siiri Koodres, Katrin Kapinus, Oliver Timmusk ja Risto Orav. Lood on salvestatud koos Vanemuise Sümfooniaorkestri ja bändiga Erki Pehki juhatusel. JUUBELID Eesti Näitlejate Liidu 100. sünnipäeva tähistav näitus „Eesti Näitlejate Liit 100. Näitleja portree“ Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis oli avatud 3. septembrini 2017, koostöös ERRiga oli iga päev ETV kanalil diktoriks üks Eesti näitleja, 10. juunil toimus A. Le Coq Arenal Eesti-Soome näitlejate maavõistlus jalgpallis. 18. veebruaril 2017 tähistasid Rahvusooper Estonia orkester ja koor 110. sünnipäeva kontserdiga „Kuldne klassika. Beethoven“, mida juhatas peadirigent Vello Pähn. Solistid olid Elena Bražnik, Aule Urb, Juhan Tralla ja Märt Jakobson Vanemuise teatrist. Kontserdil tegid kaasa kammerkoor Voces Musicales. Kavas on Beethoveni Missa C-duur, op. 86 ja Bruckneri Kolmas sümfoonia. NUKU teater alustas Eesti Rahvusringhäälinguga 2016. aasta sügisel saatesarja „Kontakt“ tegemist, kus hooaja jooksul kõnelesid oma elust ja tegemistest NUKU teatri näitlejad. Saated kestsid 2017. aasta maikuuni ning tähistasid teatri 65 aasta juubelit. Tallinna Linnateater tähistas Kalju Orro 65. sünnipäeva fotonäitusega, mis avati 27.

märtsil; eksponeeritud olid valitud fotod Linnateatri inimesest ja lavatagusest maailmast. Näituse koostasid Reet Aus, Siim Vahur, Katre Rohumaa ja Helen Männik. Tallinna Linnateatris oli avatud Kustav-Agu Püümani 80 aasta juubelile pühendatud näitus „KAP 80“, mis koosnes erinevaid sajandeid esindavatest teatrikostüümidest (16.–20. sajand) ja oli täiendatud Püümani kokkuvõtetega kostüümiajaloo kohta. 5. augustil toimus Saueaugu teatritalus Aleksander Eelmaa 70 aasta juubelile pühendatud sümpoosion „Sass, kes kõnnib omapead“. Sümpoosionil astusid üles need, kel on olnud au Sassiga koostööd teha. Päeva lõpetas Aleksander Eelmaa ise etendusega „Sümfoonia ühele. Allegro con moto“. 11. augustil tähistas Luule Komissarov Ugala teatris oma 75. sünnipäeva. Hommik algas supluskäiguga Paala järves ja jätkus Vargamäel Ugala suvelavastusega „Kõrboja perenaine“, milles Luulel on kanda Kõrboja vanaperenaise Madli roll. Rahvusooper Estonia pühendas Katrin Karisma 70 aasta juubelile 9. septembri „Savoy balli“ etenduse, kus osales ka juubilar oma kauaaegse lavapartneri Tõnu Kilgasega. 14. septembril tähistas Rahvusooper Estonia kauaaegse solisti Ivo Kuuse 80. sünnipäeva ooperi „Lendav hollandlane" etendusega, millele eelnes Eesti Rahvusringhäälingu arhiivimaterjalidest koostatud lühifilm juubilari loometeest. 25. septembril 2017 tähistati Estonia talveaias Voldemar Kuslapi 80. sünnipäeva DVD/CD kogumiku „Minu südames sa elad" esitlusega. Näitleja Lembit Eelmäe oleks 26. septembril saanud 90 aastaseks. 30. septembril toimus Vanemuise Teatri ja Vanemuise Seltsi eestvõttel Vanemuise teatri väikese maja ovaalsaalis

453

mälestusõhtu, kus esinesid kirjandusteadlane Aivar Kull, kirjanik Lehte Hainsalu, telemees Rein Järlik, vanemuislased Hannes Kaljujärv ja Reimo Sagor, Vanemuise Seltsi esimees Valter Haamer ning Lembit Eelmäe lähemad sugulased. 1. oktoobril 2017 tähistas Eesti esimene vabateater VAT Teater oma 30. sünnipäeva ning 3. novembril tutvustati juubeli puhul välja antud raamatut „Juturaamat“, mis vaatab teatri viimase kümnendi tegemisi ja mille koostas Rait Avestik. 7. novembril 2017 tähistati 70 aasta möödumist sõjajärgselt taastatud Estonia maja avamisest. Tähtsa sündmuse puhul toimus kontsert, mille avalooks oli Heino Elleri sümfooniline poeem „Koit“. Avamispidustuste teises osas etendus Eugen Kapi ballett „Kalevipoeg“. Tallinna Linnateater tähistas 150. aastat Ibseni värssdraama „Peer Gynt“ esimesest ilmumisest. 14. novembril esitleti värssdraama uhiuut eestindust, mis oli tellitud Paul-Eerik Rummolt, uued illustratsioonid ja kujunduse lõi raamatule Asko Künnap. EMTA lavakunstikool tähistas kooli 60 aasta juubelit 30. novembril traditsioonilise Panso preemia väljaandmisega (Priit Põldma) ja tudengite etendusega (Eesti Draamateatris „Õpetatud naised“). 14.–19. detsembrini 2017 tähistas Eesti Draamateater Tõnu Kargi juubelinädalat. Igal õhtul olid mängukavas lavastused, milles oli ka juubilaril roll: „Vennad Karamazovid“, „Üle piiri“, „Eesti matus“, „Tuhk ja akvaviit“, „Onu Aare“ ning „Eesti matus“.

454

NÄITUSED 12. jaanuarist 31. märtsini 2017 oli Tallinna Linnateatri Panso saalis avatud näitus „Seitse Linnateatri/Noorsooteatri peakunstnikku”. Näitusel olnud lava- ja kostüümikujunduste ning -kavandite autorid olid teatri peakunstnikud: Mari-Liis Küla, Aime Unt, Tõnu Virve, Jaak Vaus, Kustav-Agu Püüman, Iir Hermeliin ja Reet Aus. Vanim eksponaat pärines 1966. aastast. Näitus oli koostatud Tallinna Linnateatri, Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi ning kunstnike erakogudest. Näituse kuraator oli Kustav-Agu Püüman, kujundaja Katre Rohumaa, tekstide koostajatoimetaja Helen Männik. 23. veebruaril avati Endla Sammassaalis näitus „Fotograaf Mati Unt“. Avamisel tutvustas näitust Kalju Orro. Näituse koostajad olid Mati Undi fotokogu omanik ning Tallinna Linnateatri näitleja Kalju Orro ja fotograaf Siim Vahur, kujundaja Katre Rohumaa, tekstide koostaja-toimetaja Helen Männik. 5. aprillist 14. maini 2017 oli Rahvusooperis Estonia avatud Eesti Vabariigi ja Valgevene Vabariigi diplomaatiliste suhete 25. aastapäeva puhul juubelinäitus „Pühendumus teatrile“. Näitusel esitlesid oma loomingut üksteist Valgevene kunstnikku, kes pühendasid teosed Minski Ooperi- ja Balletiteatrile ning Rahvusooperile Estonia. Rahvusvahelisel teatripäeval, 27. märtsil avati Tallinna Linnateatris uus fotonäitus „Hetkepüüdja. Kalju Orro 65“. Näitus oli pühendatud Kalju Orro 65. sünnipäevale, eksponeeritud olid valitud fotod Linnateatri inimesest ja lavatagusest maailmast. Näituse koostajad: Reet Aus, Siim Vahur, Katre Rohumaa ja Helen Männik.

Eesti Näitlejate Liidu 100. sünnipäeva tähistav näitus „Eesti Näitlejate Liit 100. Näitleja portree“ Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis oli avatud 3. septembrini 2017. Näitust saatis heliinstallatsioon „Helide ja pausidega täidetud muster“, helilooja Marianna Liik. Näituse väiksem osa keskendus portreesarjale „Kadunud näitlejad“, mille autorid olid Erni Kask ja Peeter Rästas loomingulisest ühendusest nu.unioon. Näituse idee autor ja kuraator Gert Raudsep, kujundaja Maret Kukkur ja see valmis Eesti Näitlejate Liidu, Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi, Eesti Heliloojate Liidu, EV Kultuuriministeeriumi, Eesti Kultuurkapitali, ERRi, nu.uniooni koostööna. Tallinna Linnateatris oli avatud Kustav-Agu Püümani 80 aasta juubelile pühendatud näitus „KAP 80“, mis koosnes erinevatest sajanditest pärit teatrikostüümidest (16.–20. sajand) ja oli täiendatud Püümani kokkuvõtetetega kostüümiajaloo kohta. Alates 8. juunist oli Rakveres Nortsu tee angaaris avatud Erik Alalooga isikunäitus „A cock-work orange“, mis oli seotud Rakvere teatri suvelavastusega „Kellavärgiga apelsin“. 3.–8. juunini 2017 oli Vaba Lava väikses saalis avatud Eesti Kunstiakadeemia stsenograafia osakonna bakalaureuse lõputööde näitus „4:3“: Mari-Liis Bunder, Krete Tarkmees, Joanna Juhkam ja Eliise Selisaar. Näitusel olnud lõputööde avalik kaitsmine oli 9. juunil 2017. 5.–30. septembrini 2017 oli Tartus ERMi teatrisaalipoolses fuajees avatud Eesti Lavastuskunstnike Liidu näitustesarja „1:10“ esimene näitus „1:10 / võimatud ruumid“. Osalesid la-

vastuskunstnikud Liisi Eelmaa, Rosita Raud, Mare Raidma, Kersti Prosa, Tuulikki Tolli, Kristel Maamägi, Maret Tamme, Arthur Arula, Inga Vares, Liina Tepand, Marge Martin. Kuraatorid: Marge Martin ja Liina Tepand. 29. septembrist 2017 kuni 7. jaanuarini 2018 oli Tartu Kunstimuuseumi teisel korrusel avatud rahvusvaheline grupinäitus „Muuseumi koreograafia“, kus olid esindatud nii rahvusvaheliselt tuntud tantsukunstnikud kui ka tunnustatud autorid Eestist: Bojana Cvejić, Xenoula Eleftheriades, William Forsythe, Maria Hassabi, kadrinoormets, Lennart Laberenz, Abby Page, Karl Saks, Maarja Tõnisson, Zorka Wollny. Näitusega kaasnes eesti- ja ingliskeelne kataloog, koostaja Hanna-Liis Kont. Tansukunsti ja kunstinäituse omavahelist suhet analüüsivate tekstide autorid: Liisi Aibel, Henri Hütt, Hanna-Liis Kont, Marie Pullerits, Evelyn Raudsepp, Kai Valtna, Iiris Viirpalu; graafiline disain: Viktor Gurov; tõlkija: Peeter Talvistu; keeletoimetajad: Karme Beek, Richard Adang. 2. septembrist kuni 14. novembrini oli Vanemuise väikeses majas TÜ Viljandi kultuuriakadeemia teatrikunsti visuaaltehnoloogia kõikide erialade üliõpilaste tööde näitus. Näituse kujundaja on TÜ Viljandi kultuuriakadeemia õppejõud Kersti Rattus. 14. septembrist 16. oktoobrini 2017 oli Vaba Lava teatrikeskuses Katy Barry fotonäitus „Actrices“ prantsuse filminäitlejannadest: Isabelle Huppert, Vanessa Paradis, Catherine Deneuve jt. Näituse koostas Prantsuse Instituut koostöös fotograafi poja Roman de Kermadeciga ning fotograaf ja ajakirjanik Aline Arlettaziga. Fotonäitus on osa Vaba Lava Prantsuse-teemalisest kuraatoriprogrammist hooajal 2017/18.

455

9. oktoobril 2017 avati Linnateatri Panso saalis Gunnar Vaidla fotonäitus 1971. aastal esietendunud Noorsooteatri lavastusest „Kirsiaed“. Näitusel olid fotod Adolf Šapiro lavastuse „Kirsiaed“ lavaproovidest ja etendusest, mille jäädvustas Gunnar Vaidla. Näitus avati Linnateatris kaks kuud enne Elmo Nüganeni lavastuse „Kirsiaed“ esietendust ja valmis koostöös Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumiga.

TEATRIERIALADE LÕPETAJAD

19. oktoobrist 12. novembrini 2017 oli Tartu Kunstimaja väikeses saalis avatud Tõnis Paberiti installatsioon „Vanemuine“. Kompositsiooni aluseks on Lindgren-Matteuse Vanemuise ehituskividest müürijupid, mille kohal rippusid kuue Tartu autori maalitud dekoratsioonid abstraktsetest ja arhitektuursetest motiividest äratuntavate portreedeni. Kõik dekoratsioonid väljendasid nende loojate suhet nn vana Vanemuisega või sõjaeelse ja ajaloolise Tartuga üldiselt. Näitusel osalesid teostega Peeter Krosmann, Rein Maantoa, Margus Meinart, Meiu Münt, Kadri Paberit ja Imat Suumann.

Bakalaureuseõppe lõpetajad: Kadi Jürgens, Doyeon Kwak, Kristjan Jaanek Mölder, Ann Narva, Marie Roos, Getter Unt, Lisong Wang.

21. novembrist 2. detsembrini oli Disaini ja Arhitektuuri Galeriis avatud Henri Hüti ja Mihkel Ilusa lavastatud näitus „Kapriisid: Eelvõim“. Eesti Draamateatril valmis 12-minutiline lühidokumentaal „Kaardi ja territooriumi“ videokunstniku Emer Värki tööst. Filmi režissöör on Andre Pichen, operaator Jekaterina Abramova, toimetaja Kairi Kruus.

EESTI KUNSTIAKADEEMIA Stsenograafia bakalaureuseõppe lõpetajad: Mari-Liis Bunder, Joanna Juhkam, Eliise Selisaar, Krete Tarkmees. EESTI MUUSIKA- JA TEATRIAKADEEMIA EMTA LAULUOSAKOND

Magistriõppe lõpetajad: Kin Jing, Janari Jorro, Kadri-Liis Kukk, Egon Laanesoo, Iris Elina Seesjärvi, Sander Sokk, Matti Torhamo, Edgar Tron, Aule Urb, AnuMari Uuspõld, Yixuan Wang. EMTA LAVAKUNSTIKOOL Magistriõppe lõpetaja: Mihkel Seeder – "Hüppelaud näitekirjanikele", juhendaja Madli Pesti, retsensent Merle Karusoo. Doktoriõppe lõpetaja: Marion Jõepera – "Ruumitaju loomine ja suunamine kui postdramaatilise dramaturgi peamine töövahend. Struktureerimata ruumikogemuse dramaturgilisest disainimisest 21. sajandi teatris ja sellest väljaspool", juhendaja dotsent Anne Türnpu, retsensendid Andrus Laansalu ja Liina Unt, oponent prof Arne Merilai. TALLINNA BALLETIKOOL Klassikalise

456

balleti

erialaõpetajad

Kaja

Kreitzberg ja Viesturs Jansons, kaasaegse tantsu eriala õpetajad Helen Veidebaum, Maria Uppin, Kristin Pukka, Raho Aadla ja Joonas Tagel. LV lend Klassikalise balleti eriala: Innessa Glazõrina, Serafima Kolodkina, Anna Roberta Lahesoo, Jaan Männima, Laura Ragel, Marfa Sayapina, Taras Titarenko. Kaasaegse tantsu eriala: Aglaia Fedotova, Anita Kurõljova, Elina Masing, Elise Pottmann, Ulla-Mari Tammela. TALLINNA ÜLIKOOL Koreograafia bakalaureuseõppe lõpetajad: Kirsi Mari Lepik, Kardo Kukk, Carolin Ligi, Laura Lõhmus, Katre Sabbal, Ilona Vapper, Kristin Tagam. Koreograafia magistriõppe lõpetajad: Jaroslav Galitski – “Kolmainsus”, juhendaja Heili Einasto; Indrek Kornel – “Töö eakamate tantsijatega tansulavastuses “Oodates …””, juhendaja Renee Nõmmik; Eliisa Sokk – “Nüüdistantsu eestikeelne sõnavara”, juhendaja Heili Einasto; Kadi Voitka – “Kehakeel tantsulavastuse “Lend” loomeprotsessis”, juhendaja Heili Einasto. TARTU ÜLIKOOL Bakalaureuseõppe lõpetajad (teatriteadus): Marie-Katharine Maksim - „Ooperi kajastamine ajakirjas Teater. Muusika. Kino aastatel 2015-2016“, juhendaja Riina Oruaas; Annabel Martin – „Dokumentaalteatri vahendid lavastustes „Varesele valu ...“, „Harakale haigus ...“ ja „Teisest silmapilgust““, juhendaja Madli Pesti ; Madis Lundre – „2013. aasta algupärased lasteja noortenäidendid“, juhen-

daja Andrus Org (kaitses eesti kirjanduse erialal); Iris Solnik – „Varjuteatri esteetika“, juhendaja Anneli Saro; Alice Lokk – „Andres Noormets autorlavastajana“, juhendaja Luule Epner; Regina Sulu – „Dokumentaalteater Eestis lavastuse „ 45 339 km2 raba“ näitel“, juhendaja Madli Pesti. Magistriõppe lõpetaja: Taimi Laur – „Vaino Vahingu looming kui fenomen“, juhendajad Arne Merilai, Aare Pilv (eesti kirjanduse erialal). TÜ VILJANDI KULTUURIAKADEEMIA Tantsukunsti eriala (XXV lend): Valeria Januškevitš – „Balleti kontseptsiooni muutmise olulisusest kaasaegse tantsu õpetamise kontekstis“, juhendaja Anu Ruusmaa; Maris Kahre – „Konfliktis oleva grupi uurimine grupiprotsesside valguses“, juhendaja Anu Sööt; Stella Kruusamägi – „Loomaliku liikumise struktureeritud õpetamine“, juhendaja Joonas Tagel; Laura Mander – „Rahvatantsurühma juhendamisest Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia näitel“, juhendaja Ele Viskus; Diane Mõttus – „Individuaalse kehatunnetuse arendamine nüüdistantsu abil alustavale tantsuharrastajale“, juhendaja Kai Valtna; Leanika Mändma – „Õpilase tantsualase hariduse toetamine, kasutades nelja õpetamismeetodit“, juhendaja Anu Sööt; Reelika Poroson – „Keharaskusega jõutreening läbi kaasaegse tantsu tundide kehateadlikule tantsijale“, juhendaja Joonas Tagel; Helle Mari Toomel – „Tantsija jätkusuutlikkus läbi baastehnika: tantsutehnika õppimiseks ja vigastuste vältimiseks“, juhendaja Merle Saarva; Anni Zupping – „Tantsukompositsioon tantsukunsti esmakursuslastele“, juhendaja Ele Viskus. Teatrikunsti 11. lend (2013–2017), osalemine 31 lavastuses 2014–2017.

457

Näitleja õppesuuna loov-praktilised lõputööd „Minu elu kunstis“: Jekaterina Burdjugova, Dan Jeršov, Grete Jürgenson, Jaune Kimmel, Liisu Krass, Karin Lamson, Getter Meresmaa, Märten Matsu, Karl Robert Saaremäe, Katrin Sutt, Dajana Zagorskaja, Eduard Tee, Tanel Ting, Mihkel Vendel. Lavastaja õppesuund: Karl Sakrits – „Helide maailm sõnateatris“, juhendaja Garmen Tabor; Ringo Ramul – „Lavastaja töö näitlejaga“, juhendaja Garmen Tabor. Harrastusteatri juhi õppesuund: Helena Kesonen – „Teadveloleku rakendamisvõimalusi teatrikunstiõppes“, juhendaja Taago Tubin. Teatrikunsti visuaaltehnoloogia lavastuskorraldaja õppesuund: Eliisa Vellamaa – „Inspitsient-rekvisiitori tööprotsess Endla teatri lavastuse "See asi" näitel“, juhendaja Eve Komissarov.

MÄNGUFILMID November Andrus Kivirähki romaani „Rehepapp ehk November” ainetel. Stsenarist ja režissöör Rainer Sarnet, produtsent Katrin Kissa, kaasprodutsendid Ellen Havenith ja Łukasz Dzięcioł, operaator Mart Taniel, kunstnikud Jaagup Roomet ja Matis Mäesalu. Tootja Homeless Bob Production. Osades: Rea Lest – Liina. Jörgen Liik – Hans; Lumemees (hääl). Arvo Kukumägi – Rein. Heino Kalm – Sander. Meelis Rämmeld – Jaan. Katariina Unt – Luise. Taavi Eelmaa – Ints. Dieter Laser – Parun. Jette Loona Hermanis – Paruness. Jaan Tooming – Kurat. Klara Eihgorn – Nõid. Ene Pappel – Imbi. Enn (Ernst) Lillemets – Ärni. Taimo Kõrvemaa – Endel. Tiina Keeman – Rosalie. Heino Paljak – Kirikuõpetaja. Ilmar Meos ja Aare

458

Lutsar – Esiisade vaimud. Mari Abel – Liina ema vaim. Aire Koop – Hansu ema vaim. Jonathan Peterson – Noormees gondlis. Linda Kolde – Neiu gondlis. Maria Aua – Katkutüdruk. Mart Laoväli – Timofei. Jaak Juhkam – Kaubasetu. Aksella Liimets – Mõisaproua. Ado Tikerpäe – Gondoljeer. Episoodides: Margus Prangel, Linnar Priimägi, Ester Kuntu, Joshua Albano, Sally Mometti, Karin Moog, Agu Trolla, Ain Jürisalu jpt. Mängufilmi kestus 115 minutit. Esilinastus 3. veebruaril 2017. Sangarid Režissöör Jaak Kilmi, stsenarist Martin Algus, produtsent Kristian Taska, operaator Aigars Sērmukšs, kunstnik Katrin Sipelgas. Tootja Taska Film. Osades: Märt Pius – Ralf Tamm. KarlAndreas Kalmet – Mario Viik. Veiko Porkanen – Einar Kotkin, Kapp. Esko Salminen – Lars-Jukka Lampinen. Julia Berngardt – Rita. Tõnu Kark – Vanaisa. Henrik Kalmet – Mario vend. Helena Valkee – Naabrinaine. Fabian Silen – Rootsi politseinik. Jari Nissinen – Jarmo. Dmitrijs Paless – Kapi isa. Ott Sepp ja Kristjan Lüüs – Maakad. Marika Barabanštšikova – Ralfi ema. Eliina Hiltunen – Tüdruk pitsabaaris. Magnus Mariuson – Poiss pitsabaaris. Teistes osades: Peeter Jürgens, Andres Dvinjaninov, Mari-Liis Lill, Martin Algus jpt. Mängufilmi kestus 90 minutit. Esilinastus 15. veebruaril 2017 Tallinna kinos Coca-Cola Plaza. Juhuslik nimetaja Režissöör, stsenarist, produtsent, helilooja ja monteerija Mart Sander. Tootja FilMinistry. Osas: Mart Sander Mängufilmi kestus 77 minutit. Esilinastus 29. aprillil 2017 Haapsalu Õudusfilmide Festivalil.

Keti lõpp Režissöör Priit Pääsuke, stsenarist Paavo Piik, produtsent Marianne Ostrat, operaator Meelis Veeremets, kunstnik Meelis Veeremets. Tootjad Luxfilm ja Alexandra Film. Osades: Maiken Schmidt – Teenindaja. Hendrik Toompere jr – Noormees. Tiit Lilleorg – Helilooja. Jörgen Liik – Poeet. Evelin Võigemast – Naine. Ott Aardam – Mees. Ester Kuntu – Neiu. Ilja Nartov – Rekajuht. Viire Valdma – Proua. Tõnu Oja – Härra. Katariina Tamm – Tallinna "jänes". Piret Krumm – Jõgeva "jänes". Kärt Tammjärv – Koolitüdruk 1. Sandra Mirka – Koolitüdruk 2. Paavo Piik – LARPi preester. Priit Pius – LARP 1. Henrik Kalmet – LARP 2. Mattias Naan – LARP 3. Teistes osades: Ülle R. Tamm, Mona Pääsuke, Meelis Veeremets, Margus Kobing, Martin Ruiso, Valentina Moskvina, Kaisa Sein, Allan Aava jpt. Mängufilmi kestus 81 minutit. Esilinastus 5. juulil 2017 Karlovy Vary International Filmi Festivalil, 20. oktoobril Eestis. Minu näoga onu Režissöörid ja stsenaristid Andres Maimik ja Katrin Maimik, produtsendid Maario Masing ja Maie Rosmann-Lill, operaator Mihkel Soe, kunstnik Kristina Lõuk. Tootja Kuukulgur Film. O sades: Rain Tolk – Hugo. Roman Baskin – Raivo. Evelin Võigemast – Marian. Maarja Mitt – Regina. Aire Koop, Lemmi Vaher, Mikk Pärg, Mirell Jakobson, Saima Jakobson ja Veiko Tohver – Teraapiagrupi liikmed. Tõnis Uibo – Vana Adonis. Hannes Prikk – Kadunukese poeg. Jarek Kasar – Chalice. Brigitte Susanne Hunt ja Britt Kõrsmaa – Chalice'i tüdrukud. Episoodides: Erlend Štaub, Erik Morna, Heidy Purga, Siim Nestor, Koit Raudsepp, Raul Saaremets, Tõnis Kahu, Carmen Mikiver, Eve Kivi, Ruben Tolk, Andres

Jukk, Andres Neissar, Heiki Kelp, Peeter Saar, Andres Juurikas, Kadri-Maria Mitt, Karin Mölder, Tarmo Tiisler, Tõnu Karjatse. Mängufilmi kestus 111 minutit. Esilinastus 6. juulil 2017 Karlovy Vary International Film Festivalil, 21. septembril Tallinna kinos Coca-Cola Plaza. Igitee Antti Tuuri romaani ainetel. Režissöör AnttiJussi Annila, stsenaristid Antti-Jussi Annila, Aku Louhimies ja Antti Tuuri, produtsendid Ilkka Matila, Kristian Taska ja Martin Persson, operaator Rauno Ronkainen, kunstnik Kalju Kivi. Tootja Matila Röhr Productions. Peaosas: Tommi Korpela – Jussi Ketola. Teistes osades: Sidse Babett Knudsen, Hannu-Pekka Björkman, Irina Björklund, Sampo Sarkola, Ville Virtanen, Jonna Järnefelt, Eedit Patrakka, Rosa Salomaa, Helen Söderqvist, Antti Virmavirta, Eeti Salovuori, Lembit Ulfsak, Hendrik Toompere, Hendrik Toompere jr, Harriet Toompere, Martta Rausepp, Eliise Soll, Gert Raudsepp, Indrek Taalmaa, Nero Urke, Mart Saar, Raimo Pass, Kristjan Lüüs, Taavi Teplenkov, Ahti Puudersell, Allan Kress, Lauli Otsar jpt. Mängufilmi pikkus 100 minutit. Esilinastus 15. septembril 2017 Soomes, 1. detsembril Tallinna kinos Coca-Cola Plaza. Rohelised kassid Režissöör ja stsenarist Andres Puustusmaa, produtsent Katerina Monastõrskaja, operaator Pavel Emelin, kunstnik Martin Mikson. Tootja Leo Production. Osades: Tõnu Kark – Markus. Sergei Makovetski – Eduard. Ülle Kaljuste – Marta. Mait Malmsten – Pjotr. Kirill Käro – Kirill. Hele Kõrve – Markuse tütar. Sass Visnapuu – Markuse tütrepoeg. Eduard Toman – Meelis. Indrek Taalmaa – Richard Molberg. And-

459

rus Vaarik – Mees koertega. Harriet Toompere – Medõde Maria. Katrin Pärn – Hooldaja vanadekodus. Egon Nuter – Juhan. Jarmo Reha – Juhani poeg. Lee Trei, Teele Viira – Pjotri pruudid. Anti Reinthal – Jurist. Carla Desa – Kirilli pruut. Erik Ruus – Kodutu. Tarmo Männard – Antikvaar. Teistes osades: Mari Torga, Riho Kütsar, Priit Pius, Märt Pius, Mart Toome, Artur Raidmets, Anneli Lahe, Katrin Saukas, Merle Jääger, Maret Oomer, Saara Nüganen, Kristjan Reinvee, Jüri Aarma, Kalju Orro, Lauri Nebel, Aleksandr Žilenko, Margo Mitt, Igor Rogatšov, Märt Visnapuu, Robert Vaab, Roald Johannson, Talvo Rüütelmaa, Kadri Heinla, Katrin Sutt, Tristan Sarapuu, Bia Betty Vallsalu, Jürgen Gansen, Andrei Medvedski, Maksim Nikolajev, Sergei Furmanjuk, Ülle Bernhard, Riho Rosberg, Taavi Pukk, Tambet Tuisk, Andres Puustusmaa, Ago Anderson, Ervin Õunapuu, Andrus Kivirähk, Andres Kuusk, Sirje Eesmaa, Jüri Alperten, Liisa Aibel, Triinu Meriste, Andres Oja, Ilo-Ann Saarepera ja Steffi Pähn. Mängufilmi kestus 105 minutit. Esilinastus 20. novembril 2017 Pimedate Ööde Filmifestivalil. Mehetapja / Süütu / Vari Režissöör Sulev Keedus, stsenaristid Sulev Keedus ja Madis Kõiv, produtsendid KaieEne Rääk ja Rasa Miškinyte, operaatorid Erik Põllumaa ja Ivar Taim, kunstnikud Toomas Hõrak ja Anna-Liisa Liiver. Tootjad F-Seitse ja Era Film. Osades: Rea Lest – Maara; Elina; Luna Lee. Jörgen Liik – Saska (Mehetapja), Youssef Castro (Vari). Toomas Suuman – Mito (Mehetapja). Üllar Saaremäe – Johorka (Mehetapja). Priit Pedajas – Hödor (Mehetapja). Katariina Unt – Tato (Mehetapja). Katrin Pärn – Ode (Mehetapja). Eliann Tulve –

460

Hökla (Mehetapja). Peeter Volkonski – Preester (Mehetapja). Õie Sarv – Nasta (Mehetapja). Episoodides: Peeter Jakobi, Andrus Albrecht, Margus Mikomägi, Andres Lepik, Risto Vaidla, Ain Lutsepp, Helena Merzin, Mari Lill, Kai Savolainen, Meelis Rämmeld, Juhan Ulfsak, Indrek Taalmaa, Eduard Salmistu, Jan Uuspõld, Tiina Mälberg, Ülle Toming, Piret Krumm, Sergo Vares, Tambet Tuisk, Elle Kull, Evald Aavik, Meelis Rämmeld, Jaak Prints, Peeter Rästas, Elina Pähklimägi-Purde, Andres Mähar, Guido Kangur, Kersti Heinloo, Aado Lintrop, Ester Kuntu jpt. Mängufilmi kestus 141 minutit. Esilinastus 25. novembril 2017 Tallinnas Pimedate Ööde Filmifestivalil.

LÜHIMÄNGUFILMID Kolm päeva augustis Režissöör ja stsenarist Minna Hint, produtsent Anneli Ahven, operaator Lotta Kilian, kunstnikud Ketlin Kasar ja Tiiu-Ann Pello. Tootja Kopli Kinokompanii. Osades: Caroline Kruberg – Eva. Dima Bespalov – Kir. Maarja Jakobson – Ema. Indrek Ojari – Isa. Kersti Kreismann – Vanaema. Raivo E. Tamm – Mees kaupluses. Lühimängufilmi kestus 21 minutit. Lühimängufilmide kassett „Paha lugu“. Tootja Kuukulgur Film. Paha lugu: Kokkulepe Režissöörid Andres Maimik ja Rain Tolk, produtsent Alvar Reinumägi, operaator Mihkel Soe, kunstnik Anneli Arusaar. Osades: Annabrith Heinmaa – Annabel. Rain Tolk – Režissöör. Alvar Reinumägi – Produtsent. Katre Kaseleht – Ema. Maria Pe-

terson – Ema osatäitja. Episoodides: Alo Hiet, Getter Vahar, Markus Orav, Eva Kübar, Adele Kristelle Lehtorg, Jane Toim, Tanel Tänna, Meelis Mikker. Lühimängufilmi kestus 20 minutit. Paha lugu: Nissan Patrol Režissöörid ja stsenaristid Andres Maimik ja Katrin Maimik, produtsent ja monteerija Andres Maimik, operaator Mihkel Soe, kunstnik Adele Thele Robam. O sades: Lauli Otsar – Neiu. Ott Raidmets – Noormees. Lühimängufilmi kestus 13 minutit. Paha lugu: Varakevad Režissöörid Rain Tolk ja Gustaf Boman Bränngård, stsenarist Gustaf Boman Bränngård, produtsent Alvar Reinumägi, operaator Madis Reimund, kunstnik Getter Vahar. Peaosades: Joseph Mattias Metsala – Sander. Katariina Kilk – Laura. Märten Männiste – Alo. Teet Tammelaan – Madis. Rauno Gutman – Robin. Lühimängufilmi kestus 14 minutit. Lühimängufilmide kassett „Värske veri“. Tootjad Alexandra Film ja Exitfilm. Värske veri: Heleni sünnipäev Režissöör ja stsenarist Tanno Mee, produtsent Marianne Ostrat, operaator Mart Raun, kunstnik Reet Brandt. Osades: Mari Abel – Helen. Margus Prangel – Peeter. Gert Raudsep – Andres. Episoodides: Linda Kolde, Ingrid Isotamm, Carmen Mikiver. Lühimängufilmi kestus 18 minutit. Värske veri: Jää Režissöör Anna Hints, stsenaristid Anna

Hints ja Greta Varts, produtsendid Eero Talvistu, Emilie Dubois, Olivier Berlemont ja Raoul Nadalet, operaator Tõnis Tuuga, kunstnikud Matis Mäesalu ja Anneli Arusaar. Osades: Aksel Ojari – Ivo. Mait Malmsten – Harri. Maria-Susanna Nampajärvi – Wrangler. Filmi kestus 15 minutit.

ILMUNUD RAAMATUD JA VIDEOSALVESTISED Aarne Üksküla / koostanud Rait Avestik, toimetaja Annemari Parmakson, kujundaja Piia Ruber, kaanefoto autor Anton Mutt. – Fotosulg, 2017. 767 lk. Draama : Eesti Teatri Festival 2017 : 5.-9. septembril /festivali eelraamat/ koostajad Anne-Ly Sova, Hedi-Liis Toome, intervjuud laureaatidega: Ivar Põllu; kujundaja Evelin Somelar, ikonograaf Janno Preesalu. – Eesti Teatri Festival, 2017. 97 lk. Eesti koolide teadusteatrite festival : 11.-12. novembril 2016 Viljandi Gümnaasiumis / koostajad: Ave Vitsut, Ene Nobel; fotode autorid Epp Härm, Tiina Braun ja Mikk Mihkel Vaabel. – Viljandi Gümnaasium, 2017. 75 lk. Estoonlased maskiga ja maskita / koostaja Jaak Jõekallas ja Marvi Taggo; toimetaja Lauri Vanamölder; kujundaja Mart Kivisild. – Rahvusooper Estonia, 2017. 367 lk. Ingrid Agur : elu kolm vaatust / idee ja teostus: Hendrik Agur ... jt.; persoonilood ja toimetaja Svea Talving; kujundaja Merike Pinn, fotode autorid Marek Metslaid, Arno Saar. – Polli, Kiivita talu, 2017. 176 lk.

461

Intervjuu teatrikunstnikuga : Kustav-Agu Püüman / kontseptsioon: Maret Kukkur, Allan Kukk; koostajad Maret Kukkur, Kustav-Agu Püüman; kujundaja Allan Kukk. – Tallinna Linnateater, 2017. – 418 lk. Juturaamat – VAT Teater 30 / Rait Avestik & Co; koostaja Rait Avestik; kujundaja Anu Jalas; fotograafid: Siim Vahur, Mats Õun, Priit Grepp, Rait Avestik. – VAT Teater, 2017. 156 lk. Kasemets, Erki / Väljaspool tavalist : pidu, prügi ja polügoonteater. Brikolaaž kui loomeja uurimisviis = Outside the ordinary : party, garbage and polygon theatre. Bricolage as a creative and research method / Erki Kasemets; juhendajad: Juha Varto, Aili AarelaidTart, Liina Unt; tõlge Maris Karjatse. – Eesti Kunstiakadeemia, 2017. 119 lk. Kirjanduse intermeedialisus = Intermediality of literature / Tallinna Ülikool, humanitaarteaduste instituut; peatoimetaja Reili Argus, toimetajad Luule Epner, Piret Viires. – Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2017. – (Philologia Estonica Tallinnensis, ISSN 2504-6616 ; 2). Kivimaa, Evelin. Sirje ja Väino Puura : elu nagu operett / toimetanud Mari Tuuling; kujundanud Andres Tali, fotod: Evelin Kivimaa jt. – Tammerraamat, 2017. – 303 lk.

Maimu Vannas : teatrija maalikunstnik / kontseptsioon: Maret Kukkur; koostajad: Maret Kukkur jt; tekst: Kerttu Männiste; toimetajad Ele Pajula ja Maris Rosenthal; kujundaja Maarja Vannas; fotograafid Alice Järvet jt.. – Eesti Lavastuskunstnike Liit : Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum, 2017. 126 lk. Mikomägi, Margus. Kaksteist armastavat naist / nimeloetelu: Johan Pajupuu; toimetajad Sirje Endre, Mari Klein; kujundaja Andres Tali; fotod Viio Aitsam jt.. – SE&JS, 2017. 239 lk. Mikomägi, Margus. Mina olengi regilaul : Koguja raamat 2015-2016 / toimetaja Tiina Margus; kujundus Piret Jürisoo, fotod Birgit Püve jt.. – Hea Lugu, 2017. 95 lk. Pöördlava / koostaja Tanel Lään; toimetaja Ülev Aaloe (1. osa); fotode autor Kalju Orro, esikaane foto Harri Rospu. – Tallinn : Tanel Lään, 2017. – 174 lk. Raig, Kulle. Saaremaa valss : Georg Otsa elu / tõlkinud Kulle Raig; sisu kujundanud Villu Koskaru, kaane kujundanud Merike Tamm. – Ekspress Meedia, 2017. 239 lk. Salme Teater – 70 aastat rahvakultuurimissiooni / koostaja Kristjan Arunurm. – Salme Teater, 2017. 94 lk.

Last, Herbert. Anna Markus : näitlejanna rännakud elu- ja teatriradadel / kujundaja: Saarakiri OÜ. – Järvamaa Muuseumi Sõprade Selts, 2017. – 56 lk.

Sarapuu, Heidi. Estoonlased! Estoonlased! / toimetaja Mall Põldmäe; kujundaja Mare Kõrtsini, plakatid Kaia Rähn, fotod Teet Malsroos. – Teater Varius, 2017. 200 lk. (sisaldab ka näidendeid)

Laur, Risto. Viirastused Aovalgel / toimetaja Tiiu Laur; kaanekujundaja Marion Laur. – R. Laur, 2017. – 143 lk.

Sarapuu, Heidi. Kummardus : kultuuriloolised lavatekstid : Juhan Viiding, Aleksander Sibul, Igor Severjanin / toimetanud Kristina

462

Lepist; kujundanud Mari Ainso; fotod Teet Malsroos. – Ilmamaa, 2017. 179 lk. (sisaldab ka näidendeid) Saro, Anneli. 101 Eesti teatrisündmust / toimetanud Mari Tuuling; kujundanud Mari Kaljuste. – Varrak, 2017. 221 lk. Teatrielu 2016 / Eesti Teatriliit, Eesti Teatri Agentuur; koostajad: Madli Pesti, Tambet Kaugema; statistika ja kroonika koostaja Tiia Sippol; keeletoimetaja Mari Tuuling; kujundaja Kersti Tormis. – Eesti Teatriliit, Eesti Teatri Agentuur, 2017. 396 lk.

Stanislavski, Konstantin. Näitleja töö rolliga : materjale raamatu jaoks / tõlkinud Maiga Varik ja Peeter Raudsepp; valimiku koostanud ja kommenteerinud Ingo Normet; toimetajad Anu Lamp ja Mall Põldmäe; kujundaja Mari Kaljuste. – Eesti Teatriliit : Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikool, 2017. 386 lk. Weston, Judith. Töö näitlejaga : unustamatute osatäitmiste loomine filmis ja teles / inglise keelest tõlkinud Anu Lamp; toimetanud Liisi Rünkla; kujundanud Sirje Ratso. – Tallinna Ülikooli Kirjastus, 2017. 332 lk.

Tross, Toomas. Piip ja Tuut puhuvad juttu teatris ja köögis / Haide Männamäe ja Toomas Tross; retseptid koostanud Marek Demjanov; toimetanud Peep Ehasalu; kujundanud Triin Heimann, illustratsioonid Illimar Vihmar. – Piip ja Tuut Mängumajad, 2017. 140 lk.

NÄIDENDID

TÕLKEKIRJANDUS

Campbell, Siret. Beatrice / kujundaja Maite Kotta. – S. Campbell : Eesti Teatri Agentuur, 2017. 60 lk.

Benedetti, Jean. Stanislavski ja näitleja : Stanislavski viimased näitlejameisterlikkuse tunnid 1935-1938 / inglise keelest tõlkinud Peeter Raudsepp; toimetanud Ele Jaagusoo; kujundanud Mari Kaljuste. - Eesti Teatriliit : Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, 2017. 215 lk. Karapetjan, David. Vladimir Võssotski : mälestusi / vene keelest tõlkinud Ülar Lauk; toimetanud Tiia Penjam; kujundanud Angelika Schneider. – Tänapäev, 2017. 375 lk. Scabia, Giuliano. Värin : mis on luule? / itaalia keelest tõlkinud Kaidi Saavan; toimetanud Eva Kolli; kujundanud Kalle Paalits. – Tartu Ülikooli Kirjastus, 2017. 86 lk.

Baturin, Nikolai. Fööniksburgi karussell / toimetanud Triinu Tamm; aastakäigu kujundanud Asko Künnap. –Kultuurileht, 2017. 130 lk. (Loomingu Raamatukogu 2017, 33–34)

Hint, Miina. Keelatud uks . – Tallinn : MR, 2017. 95 lk. Ibsen, Henrik. Peer Gynt : dramaatiline poeem / tõlkinud Riina Hanso ja Paul-Eerik Rummo; toimetanud Anu Saluäär; eessõna Riina Hanso, järelsõna Paul-Eerik Rummo; kujundanud ja illustreerinud Asko Künnap. – Tallinna Linnateater, 2017. 259 lk. Kivipilvede all : tekste Värskest Rõhust 2005-2017 / koostanud Carolina Pihelgas; järelsõna Jan Kaus; illustratsioonid Kärt Einasto jt; kujundaja Maris Kaskmann. – Kultuurileht, 2017. 371 lk.

463

Kivirähk, Andrus. Vaimude tund Koidula tänavas / toimetaja Ene Paaver; sarja ja raamatu kujundaja Kert Lokotar; fotode autorid Herkki Erich Merila, Kadri Hallik. – Eesti Draamateater, 2017. 69 lk. (Näidendiraamat; 28) Oengo, Ville. Vabaduse saar : tarkuselootus. – V. Oengo, 2017. 84 lk. Sarapuu, Heidi. Estoonlased! Estoonlased! / toimetaja Mall Põldmäe; kujundaja Mare Kõrtsini, plakatid Kaia Rähn, fotod Teet Malsroos. – Teater Varius, 2017. 200 lk. Sarapuu, Heidi. Kummardus : kultuuriloolised lavatekstid : Juhan Viiding, Aleksander Sibul, Igor Severjanin / toimetanud Kristina Lepist; kujundanud Mari Ainso; fotod Teet Malsroos. – Ilmamaa, 2017. 179 lk.

ник / иллюстрации Эдуард Конт, оформление обложки Андрей Яковлев. – А. Семёнов, 2017. 220 lk. VIDEOSALVESTISED Georg Udukübara aaria / stsenarist Wimberg; lavastaja-režissöör Elo Selirand; operaatorid: Raul Priks, Toorion Ojaperv, Ergo Treier, Esper Kaar, Reijo Taagepera; produtsent-toimetaja Margus Saar, produtsent Peeter Vähi. – Rahvusooper Estonia : ERP, 2017. 1 DVD (129 min). Homme on täna! : Tõnis Niinemets powerup comedy / kunstnik Mihkel Uba; produtsent Karl Kermes; tehnik Petri Parrik. – Teater, 2017. 1 DVD (1 tund 38 min). Keti lõpp = The end of the chain = Конец цепи / režissöör Priit Pääsuke; stsenarist

Sein, Liis. Kummardage lipud : Kaitseliidu Sakala maleva 100 ja Eesti Vabariigi 100. aastapäevaks pühendatud näidend. – Sakala Malev, 2017. 63 lk.

Paavo Piik; helilooja Rainer Jancis, Ann Reimann; produtsent Marianne Ostrat; operaator Meelis Veermets. – Tespi, 2017. 1 DVD (1 tund 21 min).

Särg, Ain. Reinkarnatsioon : näidend kahes vaatuses / kujundaja Hain Särg; kaanefotod ja toimetanud: Ilmar Särg. – Lambri Raamat, 2017. 108 lk.

Tubin, Eduard. Kratt : ballett kahes vaatuses = The Goblin : ballet in two acts / libretist Erika Tubin; koreograaf-lavastaja Marina Kesler; Rahvusooper Estonia orkester, naiskoor ja Eesti Rahvusballett, dirigent Vello Pähn; režissöör Ruti Murusalu; juhtoperaator Raul Priks. – Eesti Rahvusballett : Estonian Record Productions, 2017. 1 DVD (106 min), 19 lk.

Toompere, Hendrik, noorem. Üle piiri. Must Kuup / toimetaja Ene Paaver; sarja ja raamatu kujundaja Kert Lokotar; fotod Herkki Erich Merila, Mats Õun. – Eesti Draamateater, 2017. 132 lk. (Näidendiraamat 27) Vatmann, Kati Saara. Südamesalu salavägi / kaane kujundaja Sigrid Kink. – Heli Kirjastus, 2017. 94 lk.

Семёнов, Алексей. Возвращение : сбор464

Minu näoga onu / režissöör ja stsenarist: Andres ja Katrin Maimik; operaator Mihkel Soe; produtsendid Maie Rosmann-Lill, Maario Masing; kunstnik Kristina Lõuk; helilooja Sten Sheripov. – Kuukulgur, 2017. 1 DVD (111 min).

Kuslap, Voldemar. Minu südames sa elad = You live in my heart / režissöörid: Eino Tandre, Maire Radsin, Chris Männik. – V. Kuslap : ERR, 2017. 2 DVD-d (91 min, 88 min), 23 lk, 1 CD (79 min). November / mängufilmi režissöör, stsenarist Rainer Sarnet; operaator Mart Taniel; produtsent Katrin Kissa; helirežissöör Marco Vermaas. – Tespi, 2017. 1 DVD (1 tund 55 min). Orav ja Ilves : Andrus Kivirähki teatritükk ühes vaatuses / režissöör Meelis Rein. – Komöödiateater, 2017. 1 DVD (1 tund 10 min.) Sangarid = Герои : seikluskomöödia / režissöör Jaak Kilmi; stsenarist Martin Algus; operaator Aigars Sērmukšs; heliloojad Samuli Erkkilä ja Joni Suhonen; kunstnik Katrin Sipelgas. – Tespi, 2017. 1 DVD (92 min).

IN MEMORIAM Ülev Aaloe (17.12.1944–23.07.2017) Sofia Blücher (7.11.1927–10.09.2017) Ljudmilla Gradova (31.03.1937–4.03.2017) Kaljo Johannson (1.04.1937–9.03.2017) Ain Jürisson (11.10.1931–14.11.2017) Hans Kaldoja (15.11.1942–1.12.2017) Evald Kampus (26.12.1927–3.05.2017) Toivo-Jüri Karindi (2.08.1942–24.07.2017) Irina Kask (24.12.1919–5.07.2017) Eevi Kivistik (22.02.1940–13.10.2017) Kalju Komissarov (8.03.1946–6.03.2017) Berta Krumm (19.12.1938–6.03.2017) Ailar Kullamägi (13.10.1962–30.05.2017) Enn-Peip Lee (18.09.1941–6.07.2017) Hans Luik (26.03.1927–13.08.2017) Tõnu Mikiver (2.08.1943–21.03.2017) Salme Mikko (9.12.1936–9.01.2017) Heljo Paas (26.06.1927–16.03.2017) Ruth Pea (21.07.1951–3.05.2017) Irina Ranniku (12.06.1938–5.03.2017) Signe Tamm (26.02.1931–7.08.2017) Jüri Tiitsar (22.02.1950–5.06.2017) Kalju Uibo (30.09.1922–12.05.2017) Lembit Ulfsak (4.07.1947–22.03.2017) Feliks Urve (13.06.1928–22.05.2017) Aarne-Mati Üksküla (21.09.1937–29.10.2017)

465