Teatrielu 2015

T E AT R I E L U 2 0 1 5

T EATRI EL U 2015

EESTI TEATRILIIT EESTI TEATRI AGENTUUR 2016

Kogumiku väljaandmist on toetanud Eesti Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapital.

Koostajad: Ott Karulin, Leenu Nigu Kroonika koostaja: Tiia Sippol Keeletoimetaja: Mari Tuuling Kujundaja: Kersti Tormis Esilehel: „Vaenlane“. Stseen lavastusest.

Texor Texel – Igor Rogatšov, Jérôme Angust – Aleksandr Ivaškevitš. Lavastaja Artjom Garejev.

Kunstnikud Artjom Garejev ja Ellen-Alice Hasselbach. Foto Nikolai Alhazov. (Vene Teater) Tagalehel: „Cardillac“. Stseen lavastusest.

Lavastaja Vilppu Kiljunen. Kunstnik Kimmo Viskari. Foto: Harri Rospu. (Estonia) Autoriõigus: Eesti Teatriliit ja Eesti Teatri Agentuur, 2016 ISSN 1406–9628 Trükitud Tallinna Raamatutrükikojas

SISUKORD Juhan Ulfsak ja Hedi-Liis Toome Midagi on valmis saanud, nautige, teatrisõbrad! 9 Anne Türnpu ja Madli Pesti Vastandite ühtsus 26 Sveta Grigorjeva ja Ott Karulin Iseennast etendades 42 Luule Epneri vestlus Lembit Petersoniga Teater peab äratama kujutluse 62 Laura Mets, Mirko Rajas ja Anne-Liis Maripuu Ühiskonna demonteerimisest 76 Mart Kangro ja Jim Ashilevi Dialoog läbi seina 94 Maike Lond Malmborg ja Riina Oruaas Alati õhus hõljuv läbikukkumise võimalus hoiab närvi ärkvel 123 Ene-Liis Semper ja Ott Karulin Näidata, kuidas on olla inimene 150 TEATRIAASTA PILTIDES Siim Vahur 177 Rünno Lahesoo 192 Mats Õun 204 MÄLU Heili Einasto Krati kättemaks 220 KROONIKA Ülevaade 2015. aasta teatritegevusest Eestis 273 Kristiina Reidolv Otsides teatrivälja tasakaalupunkti 277

KUTSE VESTLUSELE Toimetame sel aastal Teatriliidu aastaraamatut Teatrielu 2015. Raamatu teemakäsitluse oleme kokku võtnud alltoodud tekstiga, aga lühidalt on mõte selles, et tavapäraste arvustuste, ülevaadete ja portreelugude asemel tahaksime panna omavahel päriselt vestlema teatritegijad ja kriitikud.

Mis Sa arvad, kas sul võiks taolise ettevõtmise vastu huvi olla?

Ole hea, anna meile peagi oma otsusest teada. Ja kui on küsimusi, anna julgesti märku.

Tervitustega, lootusrikkalt Leenu Nigu ja Ott Karulin Teatrielu 2015 kirjeldus: Teatrielu 2015 jätkab aastaraamatuna, kuid keskendub sel korral dialoogile, kus vestluspartneriteks erinevate kunstnikupositsioonidega tegijad: ühelt poolt lavastajad, etenduskunstnikud, teiselt poolt kriitikud. Seega loodame just vestlust võrdsete partnerite vahel, mitte portreelugusid praktikutest.

Jutuajamiste teemaulatus on kõnelejate valida, aga palve on, et võimalikult palju toodaks näiteid 2015. aasta uuslavastustest – kas dialoogipartnerite endi või teiste tehtud. Lisaks pakume vestlejatele välja viis märksõna, mis on meie meelest Eesti teatris praegu olulised: teater kui rännak, kulgemine negatiivsuse poeesia ja esteetika tühjus, paus laval sugu, soostereotüübid ja nende murdmine Eesti teatris rahvus, rahvusvahelisus ja rahvusülesus Eesti teatris

7

Märksõnade sisuga täitmine ja otsus, millest kõneleda (ei pea kõigist, aga vähemalt mõnest siiski – kas või selle eitamise kaudu), on vestluses osalejate endi teha.

Ja lõpetuseks üks lõiguke Gregory Batesoni „Metaloogidest“, mis võiks anda edasi seda, mida me neist vestlustest loodame: Tütar: Aga issi, sa ütlesid, et kogu vestlus on ainult selleks, et teistele inimestele öelda, et sa ei ole nende peale kuri ...

Isa: Ütlesin või? Ei, mitte kogu vestlus, kuid suur osa sellest. Mõnikord, kui mõlemad inimesed on valmis tähelepanelikult kuulama, on võimalik teha rohkem kui tervitusi ja viisakusi vahetada. Teha isegi rohkem kui informatsiooni vahetada. Need kaks inimest võivad isegi teada saada midagi, mida kumbki neist varem ei teadnud.1

1 Gregory Bateson, „Metaloog: miks prantslased“. Tõlkinud Silver Rattasepp.

Loetav võrgus: http://web.zone.ee/bateson/prantslased.htm

8

MIDAGI ON VALMIS SAANUD, NAUTIGE, TEATRISÕBRAD! JUHAN ULFSAK JA HEDI-LIIS TOOME

Hedi-Liis Toome: Soovisid Michel Houellebecqi samanimelisel romaanil põhineva lavastuse „Kaart ja territoorium“1 välja tuua just Eesti Draamateatris. Ütlesid ühes lavastusega seotud intervjuus, et sulle tundus, et just selles teatris on alles veel teatud minevikuihalust ja see on sobiv toomaks lavale teost ühe aja kadumisest, metafoorina ka vana teatri kadumisest. Mulle tundub, et nii maailmakuulsa ja tunnustatud kirjaniku nagu Houellebecqi teksti ei sobikski nagu tuua lavale mujal kui Eesti Draamateatris. Või on vana teater sinu meelest tõesti kadumas?2 Juhan Ulfsak: Siin tuleks vist üritada defineerida „vana teatrit“. Kui tuua näiteks paralleele kujutava kunstiga, siis ega keegi ei maali enam nagu Rembrandt või Monet, aga kellelgi ei tule pähe neid „ära kaotada“ (kui, siis ehk mingil terroriorganisatsioonil) – nad lihtsalt on olemas ja on osa kunsti- ja modernismi ajaloost. Kunagi tehtud lavastusi aga füüsilisel kujul enam ei eksisteeri. Alles on vaid majad, lavad, eesriie, teatrite sisemine tööjaotus ja hierarhiad. Ilmselt mõtleme me vana teatri puhul katset neid olemasolevaid struktuure kasutades seda vana taasesitada või avastada. Kui keegi üritaks tänapäeval maalida täpselt nagu Monet, siis oleks tegemist kas tsiteerimisega (iroonilise? uussiira?) või kitšiga.

Kõik on sellest teadlikud. Teater aga püüab pahatihti sellest probleemist mööda vaadata, arvates, et kuna ka vanem dramaturgia käsitleb tänapäeval mõistetavaid üldinimlikke teemasid, siis on nende sellisel kujul taasesitamine kuidagi endiselt autentne ja aktuaalne. Sellisest ebateadlikkusest sünnib palju tahtmatut kitši. Selline ebateadlikkus ongi ilmselt see, mida me nimetame vanamoodsaks, n-ö vanaks teatriks. Lootust, et me võime ilma kadudeta minna tagasi postdraama1 Michel Houellebecqi „Kaart ja territoorium“, lavastaja Juhan Ulfsak, esietendus 29. novembril 2015.

aastal Eesti Draamateatri suures saalis.

2 Vestlus toimus meili teel 1.–5. maini 2016.

9

või postmodernismieelsesse ajastusse, kannustab ilmselt ka igatsus mingi minetatud autentsuse või „teatri väe“ järele. Soome teatriteoreetik Juha-Pekka Hotinen on märkinud, et kui Shakespeare'i ajal olid lavalolijad targemad kui publik, siis nüüd on pahatihti vastupidi. Publik üritab küll kohati vastu tulla ja programmeerib ennast koos teatripileti ostuga lihtsama äratundmisrõõmu level’ile, jättes keerukamad mõtted mõneks teiseks korraks – tuleb teatrisse n-ö nutma ja naerma. Sellisel juhul tekib küsimus, miks ei võiks riik doteerida näiteks ka päevaseid teleseriaale? Aga kui rääkida pelgalt vormist, siis näiteks Eesti Draamateatris etendunud Lembit Petersoni „Tartuffe“3 näitab, et võib kasutada peaaegu kogu ajaloolise teatri võttestikku nii, et see mõjub värskena, sest tegijad on oma vanamoodsusest mänguliselt teadlikud. Nad esitavad postdramaatilisele ajastule sihiliku väljakutse nii, et „klassikalisus“ muutub kohati metatasandiks, millega osad näitlejad aktiivselt ja ka väikese huumorivõtmega suhestuvad. Seda ma nimetaksingi teadlikkuseks – lavastus võib olla vormilises mõttes „vanamoodne“, aga ta otsib autentsust siin ja nüüd. „Kaart ja territoorium“ asetub tõesti postindustriaalsesse ajastusse, kus paljud vanamoodsad, seni vajalikud olnud ametid kaovad. Suur teater oma kummaliste illusioonitootmisvahenditega, nagu pöördlava, punane eesriie ja töökojad, kus valmistatakse muuhulgas ka „realistlikke“ interjööre, peab senini kuidagi vastu.

Ja selles on omamoodi nukrat ilu. Ma ei asetanud oma lavastuses seda melanhooliat otseselt teatri konteksti, kuid tunnetuslikult oli see mulle tähtis. Seda enam, et mäletan lapsepõlvest, kuidas isa, pikad küüned külge kleebitud, laval mingeid švammist seeni loopis. Esitati „Peer Gynti“.4 Toome: Minu jaoks tõstatub siit tegelikult isegi mitu teemat. Üks on see teatud status quo’st kinnihoidmine – nii süsteemis kui esteetikas. Samas tundub vingumine, et teater on alati ajast veidi maas, mitte ees, paratamatuna. Ja viimase kümne aasta põhjal võib vist julgelt öelda, et teater on üldiselt oma elevandiluust tornist alla tulnud, sinu nimetatud ebateadlikkust on vähem. Aga suures osas on see allatulemine muidugi konkreetsete inimeste või teatritepõhine nähtus. Jät3 Molière’i „Tartuffe“, lavastaja Lembit Peterson, esietendus 4. oktoobril 2015. aastal Eesti Draamateatri

suures saalis.

4 Henrik Ibseni „Peer Gynt“, lavastaja Ago-Endrik Kerge, esietendus 23.04.1978 Eesti Draamateatris.

Lembit Ulfsak mängis Bergriffenfeldti ja Kõhna isikut.

10

kuvalt ootaks, et teater (rahvusooperist kuni Cabaret Rhizome’ini) suudaks endale teadvustada ja tunnistada oma eesmärke. Ühelt poolt on see kindlasti vajalik üksikisiku tasandil, loojana (lavastaja, näitleja, valguskunstniku, muusikalise kujundajana jne), aga teiselt poolt ka organisatsioonina üldisemalt (sest vähemalt suured teatrid on meil ikkagi institutsioonid): mis see on, mida meie teeme, miks meie seda teeme ja kellele me seda teeme. Kõik ei saa teha kõike ühtemoodi – Võrru ei ole vaja teha uut NO99 (kuigi miks mitte ja see peaks tegelikult olema võimalik), aga see ei tähenda, et enda tegevust ei peaks kaardistama või analüüsima laiemas kontekstis.

Ulfsak: Jah, ma arvan ka et mingi tohutu võitlus „vana“ ja „uue“ teatri vahel on nii 2005. Küsimus on ju lõppude lõpuks ka maitses ja kindlasti on ka arenguid.

See ei ole enam fookus ega suurim probleem. Nimetasin eelnevalt klassikalise teatri esteetilist masinavärki kummaliseks – see on öeldud kusjuures pigem positiivse alatooniga. Minule meeldib kummaline. Punane eesriie on ikka väga Lynch. Ma lihtsalt proovisin enda jaoks defineerida seda vanamoodsat teatrit sellises negatiivses tähenduses, kuna minu kui eksavangardisti hambusse see kont alati visatakse. Leidsin, et see vanamoodsus võiks tähendada teatud ebateadlikkust, tänapäevaste kunsti- ja ühiskondlike arengute ja esteetiliste märgisüsteemide sihilikku või laiskusest tulenevat tähelepanuta jätmist. Ei piisa ainult soovist öelda, et armastus päästab maailma. Kahjuks või õnneks tuleb ka üsna hästi läbi mõelda, kuidas seda öelda.

Näiteks Draamateater on institutsioonina väga huvitavas seisus. Ta on suur ja tähtis maja, kes defineerib ennast ka üldiselt konservatiivsemana, aga samas ei ole sulgunud oma müüride vahele, vaid on vastupidi üllatavalt avatud. Ingomar Vihmar, Uku Uusberg, Lauri Lagle, Hendrik Toompere jr ... ja isegi minul lubati teha. Draamateater on valmis oma suurel laval eksperimenteerima ja see teeb nad minu jaoks hetkel isegi huvitavamaks kui mõne „vabatrupi“. Huvitav on ikka seal, kus materjal osutab mõningat vastupanu ja kus mõni mees veel ahastab: „Video, video, jälle see video!“ Toome: Sinu mainitud „Tartuffe“ on positiivne näide sellest, kuidas n-ö hästihoitud vana võib olla taasleituna uudne ja nende kahe ühenduses tekib mingi uus esteetiline tervik. Ehk siis näide sellest, kuidas lavastus hakkab tööle just oma äratuntavuses ja seeläbi ka lihtsuses. Just sarnast lihtsuse ja samas üllatuse

11

„Kaart ja territoorium“. Stseenid lavastusest. Foto Mats Õun. (Eesti Draamateater)

13

14

„Kaart ja territoorium“.

Vasakul ülal stseen lavastusest, vasakul all Isa – Lembit Ulfsak; all Noor näitleja – Pääru Oja, Töömees – Indrek Sammul.

Foto Mats Õun. (Eesti Draamateater)

pitserit kandis minu jaoks Mart Kangro „Fantastika“5 NO99s. Oma argisuses on see samas vist kõige elegantsem lavastus, mida ma näinud olen – mäng kõige meeldivamas võtmes. Sarnaseid tundeid tekitasid minus veel Ingomar Vihmari „Laulud halli mere äärest“ Eesti Draamateatris, mis samuti võlus argise ja absurdse ühtesulamisena, ning Iir Hermeliini kujundus Aare Toikka lavastusele „Ekke Moor“ VAT Teatris, kus esimesel pilgul lihtne puidust kahetasandiline pind muutus hetkega ükskõik mis mängukohaks.6 Ulfsak: Nagu ma ütlesin, on „Tartuffe’i“ tegijad oma valikutes vägagi teadlikud ja seal on üks tasand, mida näitlejate mängu terasemalt jälgides võiks isegi pungiks nimetada: teatud salapärane, irooniline metatasand, mis annab neile seda materjali käsitledes enesekindluse ja miks mitte ka teatud üleolekutunde, heas mõttes. Marius Petersoni mäng seal kuulub minu möödunud aasta elamuste hulka. Minu arvates on Lembit Petersonil ja tema trupil üsna tricky huumorimeel.

See võib aga jääda läbi hammustamata, kui kogu aju on okupeeritud rõõmustamisega selle üle, et lõpuks ometi üks lihtne klassikaline lugu, ei mingit postdraamat. „Fantastika“ ei ole minu arvates üldse lihtne lugu, see nn lihtsus peidab endas üsnagi pretensioonikat ja riskantset ettevõtmist. Mart Kangro on minu jaoks Eesti kõige huvitavam kontseptuaalne lavastaja.

Toome: „Kaart ja territoorium“ minu jaoks lihtsate lavastuste nimistusse ei kuulu. Ootamatu oli esimese ja teise vaatuse suhteline erinevus: kui esimene oli rütmiliselt läbikomponeeritud, siis teine pigem staatiline. Ma ütleksin isegi, et julgelt staatiline, sest kes viitsib veel 21. sajandil vaadata väljamõeldud tegelaste (mitte näitlejate, kes esinevad oma nime all) monolooge, mis kestavad üle viie minuti. Kas sellel oli ka mingi esteetiline põhjus või pakkus selle võimaluse suurtele teatritele tavaliselt kohustuslik vaheaeg kahe vaatuse vahel?

Ulfsak: Jah, kõigi mu vaheajaga lavastuste puhul on esimene ja teine vaatus olnud täiesti eri võtmes. Mul on raske mõista, kuidas peale trühvlikommi ja konjakipitsi on võimalik jätkata nii, nagu poleks vahepeal midagi juhtunudki. „Kaardi ja territooriumi“ puhul oli põhjus täiesti kontseptuaalne. Vaheaeg 5 „Fantastika“, lavastaja Mart Kangro, esietendus 25. aprillil 2015. aastal teatris NO99.

6 Pipsa Lonka „Laulud halli mere äärest“, lavastaja Ingomar Vihmar, esietendus 15. veebruaril 2015. aastal

Eesti Draamateatri suures saalis. August Gailiti „Ekke Moor“, lavastaja Aare Toikka, esietendus 30. juulil 2015. aastal VAT Teatri ja Kuressaare Linnateatri koostöös Kuressaare Sadamaaidas.

16

võimaldas teha sellise elusama esimese vaatuse, nagu ta oli, ning teises vaatuses pidi sisse tulema Houellebecqi teostele omane nihe: ajanihe, vaatepunkti nihe, üksindus ja surm. Vaheaeg võimaldas tehniliselt sellise lavavahetuse, mis toetaks seda vaatepunkti muutust ka ruumipoeetiliselt.

Toome: Kuna lavastus „Kaart ja territoorium“ ei põhine ainult samanimelisel romaanil, vaid Houellebecqi tekstidel laiemalt, siis vaatleksin seda teemat samuti laiemalt. Houellebecqi viimane romaan „Soumission“ (eesti keelde pole see veel tõlgitud, aga seda on pealkirjastatud kui „Alistumine“) on üllatavalt ajakohane, autorit võib pidada lausa teatud mõttes selgeltnägijaks. Kuigi autorile omaselt on romaani peategelaseks ikkagi üksikisik, intellektuaal, Pariisi Sorbonne’i ülikooli kirjandusprofessor François, kes juba aastaid ei ole midagi väärtuslikku kirjutanud või publitseerinud, on isikliku allakäigu taustal toimumas ka Prantsusmaa allakäik – vältimaks paremäärmusliku partei Front Nationale võimuletulekut, toetavad sotsialistid islamistlikku parteid, mis saabki võimule.

Ben-Abbes, Prantsusmaa uus president, privatiseerib Sorbonne’i, mistõttu François saadetakse pensionile. Ülikooli rektoriks saab usku vahetanud karismaatiline belglane, kes pakub ka François’le võimaluse uueks eluks. Tingimuseks on usu vahetamine, millega kaasneks hea töökoht, noor naine, staatus – kõik see, mida François on senini justkui otsinud. Uus rektor on äärmiselt veenmisjõuline, isegi pigem positiivne tegelane. (Võib-olla ka lihtsalt pragmaatiline inimene, see, kes „saab iga võimu ajal hakkama“.) Igatahes jäi mulle raamatu lõpus kahetine mulje: ühelt poolt tundus mulle, et Houellebecq annab mõista, et sellest ei ole midagi või et see on lihtsalt paratamatus, et näiteks Prantsusmaal hakkab domineerima islam kõigi oma negatiivsete ja positiivsete pooltega. Teiselt poolt tõstatus läbi selle teema minu jaoks suurem kujund inimese üksildusest, aga samas ka paratamatust lootusest. Milleni ma tahan jõuda, on see, et kas äkki päevapoliitiline küsimus pagulaste vastuvõtmisest ei olegi küsimus solidaarsusest või empaatiast või humanismist, vaid inimlikkusest suuremal tasandil? Inimene on oma olemuselt üksik ja üksi ja ei olegi seetõttu võimeline endast kaugemale nägema. Seega pole praegu Euroopas toimiv mitte poliitiline ja sotsiaalne valik, vaid inimlik paratamatus. Just sellepärast võiks François võtta vastu rektori pakkumise, sest see uus elu pakub talle teatava illusiooni, et armastus on võimalik.

Pagulaskriis ja hirm islami ees näitavad justkui kinnitavat, et suured narratiivid

17

„Laulud halli mere äärest“. Ülal Petteri – Ivo Uukkivi, all Jarkka – Jaan Rekkor, Pasi – Tiit Sukk ja Petter – Ivo Uukkivi.

Foto Teet Malsroos. (Eesti Draamateater)

18

(Euroopa kui kaasaegse kultuuri häll, kristlik ajalugu) on tõesti oma aja ära elanud. Põhimõtteliselt ei muutuks ju maailmas midagi, kui Euroopa sellisena, nagu me teda täna tunneme, kaoks. Taimed võtavad maailma üle – ja miks nad ei võiks. Kas me elame ärevatel aegadel? Kas vana aeg saab tõesti otsa? Ja kas see on tingimata kurb?

Ulfsak: Ma ei tunne, et see oleks kuidagi kurb. Võibolla inimesel, kes on kinnitanud oma identiteedi tugevalt mõne sinu poolt loetletud suure narratiivi külge, on tõesti paanika, aga küllap tuleb kõigil kohanduda. Minu suur lemmik Wisława Szymborska on öelnud, et ta tegi kunagi sellise vea, et püüdis armastada inimkonda, hiljem sai ta aru, et tuleb armastada inimest. Ma arvan, et ka Houellebecq oleks sellega üldjoontes nõus.

Toome: See on hea tsitaat. Armasta inimest, mitte inimkonda … „Kaardi ja territooriumi“ lõpus, kus taimed maailma üle võtavad, oli minu jaoks midagi apokalüptilist, aga mitte negatiivses mõttes. Ka Endlas etendunud Laura Metsa „45 339 km² raba“7 lõppeb stseeniga, kus kõik inimesed on Eestist lahkunud ja Eestist on saanud raba. Ökoloogilisest vaatenurgast väga hea projekt, sest maailma on seeläbi tekkinud juurde üks suur loodusreservuaar. Ja kuigi pigem tundub, et lavastuse tegijad on üldiselt seisukohal, et riik ja Eesti ühiskond peaksid rohkem panustama, et siin maalapil elu ikka säiliks, ei ole selle lavastuse lõpp samuti mitte kurb, vaid pigem ilus.

Kusjuures esimene Houellebecqi raamat, mida ma lugesin, oli minu meelest seesama „Soumission“, ja esimene asi, millele ma mõtlesin – ja mis mind ka häiris –, oli, et see kirjanik on misogüün. Teiselt poolt tundub naine Houellebecqi romaanides ka mingi lootuse andja, eriti vanem naisterahvas, kes on kaotanud oma füüsilise ilu, aga on seda enam vaimselt arenenum, huvitavam. (See võib olla tegelikult minu enda soov näha neis vanemates naistes teatud positiivsust.)

Sina tuled teatrist, kus minu meelest pole tehtud vahet nais- ja meesnäitlejate vahel. See ei tähenda kindlasti seda, et Krahl paistab silma sooneutraalse teatrina, vaid pigem seda, et näitlejad on selles teatris laval võrdsed. Kas naistel oli sinu hinnangul 2015. aastal piisavalt mängimisvõimalusi?

Ulfsak: Küsimus pole minu arust niivõrd mänguvõimalustes (ma usun, et sta7Andra Teede ja Laura Metsa „45 339 km² raba“, lavastaja Laura Mets, esietendus 21. novembril 2015.

aastal Endla Küünis.

19

„Sugu: N“. Vasakul ja ülal Hilje Murel, all Evelin Võigemast, Ursula Ratasepp ja Mari-Liis Lill.

Foto Kris Moor. (Vaba Lava)

20

21

tistika nais- ja meesrollide arvust ei pruugigi olla nii kohutavalt meeste poole kaldu), vaid oluline on rollide jaotus. Seda nii ühiskonnas laiemalt kui ka loomulikult teatris, mis mitte ainult ei peegelda šovinistlikku ühiskonnamudelit, vaid kohati on isegi veel isasem. Vaatasin just ajalehest ajaviiteks riigi tähtsate ametikohtade palgatabelit. Palgad mind ei huvitanud, aga mis hüppas silma, oli naiste osakaal: heal juhul üks kümnest! See probleem algab väga sügavalt ja teatri puhul kui mitte varem, siis kindlasti teatrikoolist – alates vastuvõtukatsetest, kus tähtsad „ennast juba tõestanud“ mehed teevad otsuseid ja kavalad naised üritavad olla „kaelaks, kes pead keerab“. Vastuvõtul arvestatakse mingeid ajast ja arust type casting’u printsiipe ja psühholoogilist profiili: seal, kus noormees on lahedalt mässumeelne, on tütarlaps pirtsakas ja hüsteeriline; kui noormees on koomiline paksuke, on tütarlaps vormist väljas jne. Tänapäevases teatrikoolis peab olema võimalus, ma ütleks isegi kohustus, käsitleda performatiivsust kriitilise feminismi vaatepunktist lähtudes. Siin on vana süsteemi vastupanuvõime väga tugev ja ma usun, et see vajab radikaalsemaid muutusi ja abi välismaalt külalisprofessorite näol. Ma tean, et ma utreerin ja asjad on viimastel aastatel pisut paranenud, aga kuna nii palju aega on raisku läinud, peaksid muutused olema kiiremad ja radikaalsemad. Et ei oleks nii, et naised peavad enne kümme aastat meeste juhitud teatris ilusaid kleite kandma, kui tulevad välja sellise (respect!) projektiga nagu „sugu: N“ Vabal Laval.8 Need asjad tuleks juba teatrikoolis selgeks teha ja võitlusväljale peaksid naised astuma juba oma agenda ja raskerelvadega.

Toome: Selle mõttekäiguga olen ma 100% nõus. Mulle endale tundub, et noored naised hakkavad teatris ka ise julgemalt rolli mängima: Mari-Liis Lill, Kertu Moppel, Laura Mets. Ja mis minu jaoks kõige olulisem: ma saan naisena nende üle salaja ja tegelikult ka avalikult uhkust tunda. Ja samas ei ole nende naiseks olemine mingi asi, mida pidevalt meelde tuletada, vaid pigem on nad kõik kujunenud või kujunemas omapärase käekirjaga lavastajateks.

Tulles tagasi Von Krahli ja teatritegemise viiside juurde, siis üks oluline lavastus, mida 2015. aastast samuti sinuga seostada, on Von Krahlis trupitööna sündinud „Budapest“. Kas seda võib vaadelda kui mõttelist järge „The Endile“?

Rännak jätkub?

Ulfsak: Võib küll vaadelda. Mütoloogiline lõpp ja kahtlev uuestisünd ambiva8„sugu: N“, lavastajad Priit Võigemast ja Henrik Kalmet, esietendus 25. novembril 2015. aastal Vaba Laval.

22

lentsusesse. Ma usun, et neil meie hulgast, kellel mingil arusaamatul põhjusel ikka veel säilib huvi etenduskunsti vallas katsetada, ei jää muud üle, kui aeg ajalt Rataskaevu tänavale koguneda ja midagi koos teha. Sest muidu kaob vähemalt minul kese, fookus ja, kui soovite, ka identiteet. Sest see, mida me Von Krahlis koos teeme või oleme teinud, ongi päris minu teater. Usun, et teised tunnevad sedasama.

Toome: Kooslust Eelmaa-Ulfsak-Tauraite-Laur (puudub veel Vahtrik) olete te isegi bändiks nimetanud. Kui sa ise ütled, et teile endile on see võimalus kokku saada ja n-ö oma teatrit teha, siis vaatajale võib teie nägemine laval olla võrreldav võimalusega tulla veel kord oma lemmikbändi kontserdile. Kui tavaliselt tehakse siis greatest hits show ja lastakse vana rasva peal liugu, siis „Budapesti“ see ei iseloomusta. Küll aga tundus mulle, et vaatamata sellele, et etendud ise toimus vaatajate keskel ja neid teataval määral kaasates, ei olnud vaataja samal ajal justkui tähtis. Lõpus tahaksite ikkagi ju päriselt, mitte mängult ära haihtuda.

Ulfsak: Eks see, et meie bändi kokkusaamised nii harvad on, tulebki sellest, et me oleme minetanud oskuse teha lihtsalt üks iseendist väljaspool seisev „teatritükk“. Igaüks eraldi, teistes kooslustes võib teha mida iganes, aga selle koosseisuga kokku tulles läheb asi kohe väga keeruliseks kätte ära. Tavaliselt me esimene kuu aega lihtsalt räägime, vaidleme ja teeme lolli nalja, siis üritame esietendust erinevatel põhjustel ära jätta ja lõpuks läheb asi nii hulluks, et oleks lihtsalt patt seda teistele inimestele mitte näidata. Pärast jälle tundub, et mitte kunagi enam. Nii et jah, ikka päriselt tahtsime ära haihtuda.

Toome: Väljastpoolt vaadates tundub, et ühiselt rännata saab teatris, kus inimesed lihtsalt ei tööta koos, vaid on koondunud mingi ühise idee taha. Sellist mõtlemist on selgelt tunda Von Krahlis ja NO99s nagunii, aga samuti Cabaret Rhizome’is või Tartu Uues Teatris.

Näiteks Ivar Põllu lavastatud „Odysseia“ oli samuti puhas rännak, korraga nii ideeline kui füüsiline. Lavastus, mis viis vaataja bussiga Raadile ja Mõisavahesse, avas Tartut täiesti uue nurga alt. Bussis võõraste inimeste kaenlaalustes seismine või vastupidi neile lagipähe vaatamine oli korraga odüsseuslik kannatamine ja samas ühendas võõrad inimesed üheks rännakuseltskonnaks. Samamoodi on rännaku elemente Põllu lavastatud TÜVKA diplomilavastuses „1987“9, mille 9 Ivar Põllu „Odysseia“ ja „1987“, lavastaja Ivar Põllu, esietendusid vastavalt 14. augustil ja 13. veebruaril

2015. aastal Tartu Uues Teatris.

23

lõpustseenis sunniti kõiki vaatajaid ronima n-ö punkrisse, istumiseks ehitatud poodiumite alla, ja lauldi laulu „Ei ole üksi ükski maa“. Kas võtta seda vastu iroonilisena või mitte, on iga vaataja enda valik, aga üldiselt ei ole võimalik selles situatsioonis ajas rändamise eest põgeneda. Ja neile, kes 1987. aastal sündinud, pakkus lavastus võimalust mõtestada minevikku ja ühte kindlat ajastut.

Ulfsak: Ma nüüd paljastan kohutava saladuse – meil Krahlis ei olegi ühist ideed! On komplekssed inimesed, kellel on omavahel ilus viha-armastuse suhe ja teatud tunnetus, mida ma ei oska sõnastada. Ja kohati läheb lihtsalt igatsus selle ühise tunnetuse järele nii suureks, et me üritame jälle midagi koos teha. Selles mõttes ei kuulu Von Krahli teater, nii nagu mina seda tajun, sellesse väiketeatrite ritta. Meile isegi ei meeldi teater. Oleme lõksus.

Toome: Teatriaasta auhindade žürii esimees Ott Karulin ütles teatriaasta auhindade nominente kommenteerides, et sellel aastal olid nomineeritud mitmed suured teatrid, aga tihti tänu sellele, et äramärkimist väärisid eelkõige seal töötavad külalised või siis nende näitlejad, kes tegid hea rolli nii koduteatris kui ka projektis. Ka sinu enda kui külalise lavastatud „Kaardi ja territooriumi“ lavakujundus oli nomineeritud, Indrek Sammul sai parima meeskõrvalosa preemia.

Ka näiteks Mart Kangro, Tiina Tauraite, kes nomineeriti lavastuse „Fantastika“ eest, ja Liina Vahtrik, kes tegi kaasa „Savisaares“, ei ole NO99 püsitrupi näitlejad.

Või Lembit Peterson, Molière’i „Tartuffe“ ja Eesti Draamateater.

Kuidas sulle tundub, kas saab ikka veel või üldse rääkida suurte ja väikeste teatrite esteetilistest erinevustest? (Unustame siinkohal arvulise statistika, mis näitab, et suured teatrid koguvad ikka enamiku publikust.) Või on toimunud mingi lähenemine?

Ulfsak: Ma ei usu, et enam saab rääkida mingitest olulistest esteetilistes erinevustest, eks nende erinevuste otsimine ja rõhutamine ongi see bensiin, mis seda väikest Eesti teatrivankrit veeremas ja erksana hoiab – et näe, ühed joovad samovarist teed, aga teised aelevad muda sees! Kindlasti on hetkeseisu defineeriv ka see aastaauhindade üha arutum tähtsustamine, kus siis kogu teatripere, avangardistid ja klassikud üksteisele auhindu annavad ja pärast asja arutavad.

Revolutsiooni faas on läbi ja me ei peaks enam nii erutuma, kui näeme uue esteetika siirdeid suurematesse majadesse või näeme oma teatreid rahvusvahelistel festivalidel. Midagi on valmis saanud, nautige, teatrisõbrad!

24

VASTANDITE ÜHTSUS ANNE TÜRNPU JA MADLI PESTI

Madli Pesti: Alustame sellest, et võtsid 2014. aasta sügisel juhendada Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli 28. lennu tudengid. Kui palju jõuad selle kõrvalt jälgida, mis toimub Eesti teatrielus?1 Anne Türnpu: Alati on piinlik, et ei jõua piisavalt palju teatrisse kolleegide töid vaatama. Ja õigustused ei loe.

Pesti: Viimastel aastatel oled ise teinud üsna regulaarselt ainult üks-kaks lavastust aastas, 2015. aastal küll kolm lavastust.2 Türnpu: See vist ongi minu jaoks õige tempo, jõuan ette valmistada. Hea märk on, kui käsitletav teema on kunagi ammu läbi lipsanud ja mingid materjalid, mõttekatked on olemas. Olen väga aeglane. Vajan aega süvenemiseks.

Pesti: Kas sul on kahju ka, et eriti just su muusikalavastusi mängitakse vaid mõne korra?

Türnpu: Ma vist ei oska selle eest hea seista, et mängitaks rohkem. Minu rahuldus on protsess ja see, kui näen publiku pealt ära, mis töötab ja mis mitte.

Pesti: Palju lavastusi oled teinud kellegagi kahasse. Miks?

Türnpu: Mul pole monomaaniat. Meeldib töötada inimestega, kel on oma vaade asjadele. Meeldib, kui tõde sünnib vaidlustes, proovides. Või kui tunnen, et tõdesid on mitu. Kui on mitu vaatepunkti.

Pesti: Äkki saad õpetades lavastamise vajaduse rahuldada või on see hoopis muu asi?

Türnpu: Ma ei ole ju õppinud lavastajaks. Ma teen ainult lavastusi, millest ma tunnen puudust või mis mulle ise kätte jooksevad. Ma ei tee ise midagi selleks, et lavastada. Seda ei ole, et marsiksin teatri uksest sisse, materjal näpus.

1 Vestlus toimus 6. märtsil 2016. aastal Tallinnas.

2

Stockhauseni „Mantra“, lavastaja Anne Türnpu, esietendus 10. märtsil Elleri muusikakooli Tubina saalis; „Isuri eepos“, lavastajad Anne Türnpu ja Eva Klemets, esietendus 7. augustil Kodru Rabas; „Meditatsioonid Tormisega“, lavastajad Anne Türnpu ja Eva Klemets, esietendus 10. septembril teatri NO99 kammersaalis.

25

Näitlejat õpetades ei tohiks teda kogu aeg lavastada. Pigem peab näitlejat õpetama näitlejana. Sest lavastaja kasutab näitlejat kui tööriista, aga näitleja teab, et näitlemine on kunst. Lavastades peidad ju ebakohad ära, aga õpetades juhid tähelepanu just sellele, mida lavastades tahaksid peita. See on kohati vastupidine protsess. Lavastamine on üldistamine, mingis mõttes ka lihtsustamine; näitleja aga läheb igal õhtul kohtuma, kogema, uurima, miks ta tegelane nii ütleb, nii käitub, kiht-kihilt sügavamale; kui on aga valmis vastused, siis milleks kaevuda?

Näitlejaid peaks õpetama mitu inimest, et oleks erinevaid vaatepunkte.

Pesti: Kas see tähendab, et ainult üks erialaõppejõud ei ole piisav?

Türnpu: Mida rohkem on väljastpoolt tulevaid erinevaid impulsse, seda suurem on tõenäosus, et õpilane ehitab üles oma süsteemi. Kui talle kogu aeg ainult ühest suunast õpetust anda, siis ta võtab selle lihtsalt üle. Ja oma ei teki.

Pesti: Olen sama meelt ja mõtlen sellele ka teatriuurijaid õpetades. Kahe aasta taguses intervjuus3 pidasid sa väga tähtsaks näitlejatudengitele käsitööoskuse õpetamist ja ei maininud olulisena n-ö vaimsuse õpetamist. Kas su arvamus on selles osas muutunud?

Türnpu: Aga kuidas vaimsust õpetada? Või on see miski, mille inimene enda sees valmis teeb, püüdes ühitada ühitamatut? Kui hakata vaimsust õpetama, juhtub new age ja seda tahaks vältida. Õpetada saab ikkagi ainult käsitööoskusi. Kõik muu peaks tekkima sinna ümber. See, kuidas iga inimene oma loojasusega hakkama saab, on väga keeruline protsess. Kuidas seda metsikut hobust taltsaks teha: kes teeb seda leivatüki, kes piitsaga.

Nüüdseks tean, mida on võimalik õpetada, mida ei ole. Vaimsust õpetab õpetaja isiksus. Näiteks mind on õpetanud Üksküla, Peterson, Järvet, Tooming, Vilimaa, Normet, Raid. Ja kooli õhustik on see, mis peaks seda vaimsust hoidma.

Seepärast on oluline, et kool toimiks aadressil Toom-Kooli4. Kõik näitlejad on sealt enne läbi käinud, ruumil on mälu. Oluline, et majas käiksid näitlejad, lavastajad, heliloojad, filmitegijad, muusikud, teatriloolased. Võimalikult erinevad loojanatuurid.

Pesti: Räägi oma muusikalavastustest – Karlheinz Stockhauseni „Mantrat“ 3 Madis Kolk „Vastab Anne Türnpu“, Teater. Muusika. Kino, 2014, nr 11, lk 4–14.

4 „Põdernaine“, lavastaja Anne Türnpu, esietendus 8. juunil 2002. aastal Rakvere Teatri lavastusena Araste

soosaarel.

26

koostöös YXUS Ensemble’iga ja „Meditatsioone Tormisega“ tunnustati muusikalavastuste aastaauhinna nominatsiooniga.

Türnpu: „Meditatsioone Tormisega“ vajasid dirigent Janne Fridolin ja noortekoor Vox Populi ning nad kutsusid meid Eva Kolditsaga appi. Tegime seekord teistsuguse materjalivaliku. Kui me tavaliselt oleme lähtunud Veljo Tormise enda suurvormist, siis seekord võtsime suurteostest fragmendid (lastelaulud, looduspildid, loitsud) ja püüdsime nendest ise terviku kokku panna. Varem oli alati teljeks Tormise enda keskne teos. Tormis on hämmastava vormitunnetusega.

Materjali sidustamine oligi kõige keerulisem. Väga palju mõtlesime kordusest – et mis see on? Eesti vanemates lastelauludes, mis on oma funktsiooni kaotanud maagilised tekstid, loitsud, toimib samuti kordus. Kordus nagu võistleks ajaga, aja kulgemisega, see peatab aja. Korduse kaudu kaotab tekst oma esmase tähenduse, muutub rütmiks ning me satume mingile tasandile, kus me varem ei ole olnud. Korduse kaudu tekib alltekst. Lavastuses püüdsime neid hetki võimendada. Mõned lühemad laulud panime mitmekordsesse kordusesse. Püüdsime vaadata detaili ja samal ajal liikuda edasi.

Mängisime teatri NO99 kammersaalis ja pikemal seinal liikusid maastike fotopanoraamid: võsa, mets, raiesmik, raba, põld. Mõned võtted olid ka kaameraga – lehekesed värisesid. Et inimene suudaks nende hetkedega kaasa minna ja suudaks seda seismajäänud aega tajuda. Me panime maha muru. Publik võttis ära jalatsid, istus murul. Vastuvõtus muutis see üsna palju.

Pesti: Seega, loodus tõsteti siin teise konteksti ja mängiti vaataja tajudega. See on sinu tööde puhul ikka olnud oluline. „Meditatsioonide“ puhul sa tahtsid siis tekitada mingi kummalise vastuolu: publik tuleb teatrisaali, aga istub seal muru peal ja vaatab veel loodust ka.

Türnpu: Just. Püüdsime ka akustilist ruumi muuta, kasutada väljendusvahendina erinevaid kõlasid ja tuua esiplaanile laulja. Dirigent Janne Fridolin oli võib-olla maailma esimene dirigent, kes dirigeeris selili maas.

Pesti: Lähenesite Veljo Tormise materjalile dramaturgiliselt. Millised märksõnad sinule olulised olid?

Türnpu: Taju, narratiiv, kontekst. Tahtsime moodustada tajude rea. Nimetaksin seda tajudramaturgiaks ning sinna võis sisse lugeda mitu narratiivi, alates Eesti ajaloost, lõpetades inimese elu või aastaringiga. Taju dramatiseerimine

27

andis narratiivide rohkuse. Laval oli ka mediteeriv inimene. See andis konteksti.

Liina Jaska luges mantraid Tormise laulude sisse, Tormise laulude vahele, Tormise laulude ümber.

Pesti: Oled juba mitmel korral teinud koostööd YXUS Ensemble’iga ja lavastanud Stockhausenit. „Herbstmusik“ esietendus 2013. aastal teatri NO99 kammersaalis ja „Tierkreis“ esietendus 2014. aastal Tallinnas Heliose kinos.

Türnpu: Stockhausen otsib igas oma heliteoses uut muusikalist keelt, millega suhelda universumiga. Muidu on nii, et me elame antuses ja me ei pane seda tähele. Aga tema astub selle välimise sisemisega kontakti, dialoogi. „Mantra“ on üles ehitatud korduse ja variaabluse vahelisele pingele. Kas narratiiv või detail.

Meil oli hea koostöö kunstnik Kairi Mändlaga, kes püüdis selle narratiivi ja detaili, korduse ja variaabluse vahelise pinge tuua ka lavakujundusse ja kostüümi.

Sellest siis ringlava. Kogu põrand oli kaetud paberorigamidega ja interpreetide – mõlema klaverimängija, Kadri-Ann Sumera ja Age Juurikase – kostüümid olid origamidetailidega.

Mängisime Tartus Tubina saalis ja Estonia kontserdisaalis. Kuna Stockhausen ei suhtle eriti publikuga, vaid pigem kõiksusega, siis oli laval veel näitleja Lauri Kaldoja aitamaks leida publikul kontakti esinejatega. Näitleja lõi laval väga argiseid tekste: jõi kohvi, luges lehte, toksis kirjutusmasinal. Nii nagu me oma igapäevases elus teeme argitegevusi, aga osa meie teadvusest hulgub universumis. Ühel hetkel hakkas näitleja avama kontserdisaali uksi. Kogu maja sai helisid täis ja see mõjus puhastavalt. Samal ajal tulid sisse ka tänavahelid ja need moodustasid kokku omalaadse universumi, terviku.

Oli tunne, et ühel hetkel peab muusika oma keskkonnast välja murdma, sest Stockhauseni muusika on väga kinnine struktuur. Ta püüab teha linke väljapoole, kuid mulle tundus, et neid linke oli vähe ja ma tekitasin neid linke visuaalis juurde. Nagu Stockhausen ehitas oma teose üles mantrate, korduste peale, samamoodi ehitasin mina lavastuse kordustele. Stockhauseni kosmilisus hakkas mõjuma väga argiste tegevuste kaudu.

Pesti: Veljo Tormise 85. sünnipäeva tähistati ka sinu ja Eva Kolditsa lavastusega „Isuri eepos“.

Türnpu: See on dirigent Janne Fridolini doktoritöö loominguline osa ja ta ise valis selle teose. Teos on fragmentaarne, keeruline oli panna sinna läbivat narra-

28

tiivi. Fragmendid on erinevatest ajastutest, erinevate funktsioonidega. Püüdsin leida niisuguse tasandi, mis seda kõike seoks. Näiteks inimese mälu ja unustamine.

Pesti: Lavastust vaadates fragmentaarsuse tunnet ei tekkinud. Mulle tundub, et publik tajus teost terviklikuna. Selle lavastuse puhul on esitusele eelnev ja järgnev samaväärselt tähtis. Et lavastust kogeda, pidi hommikul kell neli olema Vargamäel platsis, müttama kilomeetri mööda mudast rabarada. Esimene asi, mis mulle silma torkas, olid rabarada ääristavad fotod puude otsas.

Türnpu: Vanad fotod ja ikoonid. Mets kui kirik. Publik palverännakul.

Pesti: Mul seostus ka kadunud inimestega: isurid kui hääbuv rahvas.

Türnpu: Käisime näitlejatega Ingerimaal. Viimati olin seal paarkümmend aastat tagasi. Siis oli veel peresid, kus räägiti isuri keelt. Täna seda keelt argielus ei kõneleta. On vanamammid, kes on võimelised folkloristidele isurikeelseid lauseid ütlema, aga toimiv keel see enam ei ole. Äärmiselt valus.

Isurite maastikel justkui poleks omanikku, sest sealt on inimesi mitmeid kordi küüditatud, maha tapetud. Seal on mõned sõjaväelaste suvilad, sest see on piiritsoon. Ja mõned isurite majapidamised.

Kuidagi segamini olid Isuris kõik asjad: ühes hunnikus on vanaema pulmakleit ja traktoristi saapad. Kultuurist saab risuhunnik. Mälu ja unustamine.

Pesti: Siit tähelepanek, mis sinu loomingus minu jaoks ikka kõlama jääb: vastandite ühtsus. Paned kokku täiesti erinevad asjad ja see hakkab tervikuna tööle.

Türnpu: Küsimus on perspektiivis, milliselt tasandilt pilti vaadata. Nagu impressionistide maalid: lähedalt vaadates on peened pintslilöögid, kaugemalt ruumilised maastikud. Mida kaugem vaatepunkt, seda suurem üldistus. Lihtsalt tuleks leida vaatepunkt, mis sinule olulisi detaile seob.

Pesti: „Isuri eepost“ tuli publik varahommikul vaatama läbi metsa. Keeruline oli, et enamiku jaoks see sündmus ei toiminud hommikuse äratajana, sest suur osa olid olnud öö otsa üleval ja tulnud pealinnast.

Türnpu: Me püüdsime liikuda sellise tempoga, nagu isurid ise toimetavad.

Ega isur tavaliselt ei hüppa ega karju. Lehma enam ei ole, aga ärgatakse ikka lüpsiajaks. Tuleb pikk hommik. Lähed kalmistule.

Muuseas, isurid käisid ka kontroll- ja esietendust vaatamas. Nad ei uskunud

29

„Isuri eepos“. Jaak Lutsoja. Foto Kairi Mändla.

„Isuri eepos“.

Jarmo Reha ja Risto Kübar. Foto Kairi Mändla.

„Isuri eepos“.

Inga Salurand ja Lauri Kaldoja, paremal Bert Raudsep.

Foto Kairi Mändla.

viimase hetkeni, et publik tuleb, et eestlased tulevad isurite pärast päikesetõusul kuhugi metsa.

Pesti: Oled ennegi teinud lavastusi ekstreemsetes kohtades ekstreemsetel kellaaegadel (näiteks „Põdernaine“), kuid „Isuri eepos“ oli ikkagi fenomen. Kui olen rääkinud välismaalastega, siis ei usu keegi, et selline asi tänapäeval toimub.

Antakse kuus etendust mitmesajale inimesele ja need on välja müüdud. Eestlased on teatrihullud ja meie suveteatri fenomen on täiesti unikaalne. Professionaalsed tegijad teevad teatrit metsas ja see ei ole meelelahutus.

Türnpu: See hämmastas ka isureid. Et kuskil maailmas on koht, kus päikesetõusul räägitakse isuri keelt. Ja tunnistajateks on mets ja publik.

Pesti: Just, etendust vaadates tuli sama mõte: üks rahvus on hääbunud, aga näe, päike tõuseb, ja siin raba serval räägitakse isuri keelt. Pärast etendust anti süüa hernetampi, isurite enda hommikusööki. Etenduse lõpus aga tuleb koor puude tagant välja frakkides (eelnevalt on näha olnud isuri rahvarõivaid). Frakkide järsk ilmumine sunnib seda tõlgendama. Võimalusi on mitmeid: mõtlesin taas vastandustele. Loodus versus kultuur. Lavastus algas loodusega ja lõppes inimtekkelise kultuuriga.

Türnpu: Mõtlesime, mis saab sekulariseerunud kultuurist, ununevast, kaduvast.

Pesti: See tähendab, et seda kultuuri hakatakse edaspidi teatrisaalides ja muudes kultuursetes kohtades esitama.

Türnpu: Jah. Teadsime algusest peale, et lõpp peab olema frakkides. See on kuidagi ka Tormisel antud, kommentaatorite kaudu. Aga me peame mäletama, kust see algab. Itkust ema haual. Püüdsime tabada esitamise ja elamise vahelist hõõrdumist. Nii on see ju igasuguse rituaali puhul.

Pesti: On ka tähelepanuväärne, et Veljo Tormise juubelit peeti meeles mitme lavastusega. Lisaks „Isuri eeposele“ tõi Von Krahli Teater välja „Sünnisõnad“ Peeter Jalaka lavastuses.5 2015. aastal nähtud lavastustest võiksime rääkida ka teatri NO99 repertuaarist. Lavastused „Kõnts“ ja „El Dorado: klounide hävitusretk“ seostuvad minu jaoks negatiivsuse poeesia ja esteetikaga.6 Mul oli nende 5 „Sünnisõnad“, lavastaja Peeter Jalakas, esietendus 7. augustil 2015. aastal Von Krahli Teatri lavastu-

sena Noblessneri valukojas.

6 „Kõnts“, lavastajad Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo; „El Dorado: klounide hävitusretk“, lavastaja Ene-Liis Semper, esietendusid vastavalt 17. oktoobril ja 22. detsembril 2015. aastal teatris NO99.

34

lavastuste vastuvõtmisega raskusi, sest need ületasid minu negatiivsuse vastuvõtuvõime. Minu jaoks on need paralleellavastused, ja väga sarnased. Hindan neid lavastusi küll visuaalsuse ja performatiivsuse aspektist.

Türnpu: Ükskõik millise stseeni ükskõik millisest teatri NO99 lavastusest me välja lõikaksime, võiks iga teater olla selle stseeni üle uhke. Kui aga kõik need parimad palad kokku panna, on vaja head dramaturgiat, et seal oleks veel ruumi liikumisele, gradatsioonile, loole. Kui tipp on tipu kõrval, siis muutub see kõik mäelaamaks, mis paneb vaate kinni. On tunne, nagu tahaks riputada n-ö dramaturgilist soola, et mõni tipp oleks natuke kõrgem. (Ja ma pean siin silmas mõlemaid kõnealuseid lavastusi.) Ootasin kogu aeg mingisugust dramaturgilist üllatust, et näeksin korraks teisest rakursist. Lavastuste vorm ise on sügava nihestatusega, aga ma oleksin tahtnud nihestuse nihestatust. Et ma kuidagi pääseksin sellest välja. Näiteks „Kõntsas“ anti teksti samas tonaalsuses ülejäänud stseenidega. Kui aga teksti andmisel oleks mingi tõstetus, oleks see mõjunud palju võikamalt.

Pesti: Tõstetust nad ilmselt püüdsid saavutada stseeniga, kus etendajad kehastusid elevantide rongkäiguks, kuid selleks ajaks olin vaatajana juba väsinud ühesugusest tampimisest näoli mudas.

Türnpu: Tundsin puudust Eero Epnerist. Ametlikult oli ta küll „Kõntsa“ dramaturg, aga ma tundsin temast puudust. Mõlema lavastuse puhul.

Pesti: „El Dorado“ oli minu jaoks dünaamilisem ja detailsem, „Kõnts“ aga eriti ühe vitsaga löödud. „El Dorados“ tõusis minu jaoks esile Marika Vaarik ülemklounina, aga näiteks Rasmus Kaljujärv esitas sama rolli, mille ta oli loonud oma soololavastuses „Lõpus on kõik õnnelikud, ja kui ei ole, siis pole veel lõpp“7.

Tsitaadina mõjumiseks aga oli võõritustasandit vähe.

Türnpu: Marika Vaariku roll oli dialoogis lavastusega „Pedagoogiline poeem“8.

Pesti: Tõepoolest, ka seal oli ta ülemvalitseja, boss. „Pedagoogilise poeemi“

7 „Lõpus on kõik õnnelikud, ja kui ei ole, siis pole veel lõpp“, lavastaja Tiit Ojasoo, esietendus

22. septembril 2012. aastal teatris NO99.

8 „Pedagoogiline poeem“, lavastaja Tiit Ojasoo, esietendus 13. oktoobril 2012. aastal Permi teatrifestivalil

ja 20. oktoobril teatris NO99.

35

36

„Sünnisõnad“.

Stseen lavastusest.

Foto Kris Moor. (Von Krahli Teater)

37

„Kodumaa karjed“. Jaak Prints.

Foto Tiit Ojasoo. (Teater NO99)

õpetaja suri nagu kloungi „El Dorados“. Aga mis teemadel lavastused „Kõnts“ ja „El Dorado“ sinu jaoks kõnelesid?

Türnpu: Lavastused olid pööratud tugevalt kehaliste tajude poole. Sellest, mida sa kehaliselt saad, jõuab pähe õige vähe. Need impulsid, mis ma kehale sain, olid tavatud ja tugevad. Tavatud teatris. Mu keha koges, aga ma ise jäin kõrvaltvaatajaks. Imestajaks, mis mu kehaga sünnib. Mul nagu puuduksid need mustrid või narratiivid, kuhu nii suured ja agressiivsed tajud paigutada.

Pesti: Minu reaktsioon oli vist sarnane. Negativism mõjus nii, et ma tahtsin need lavastused võimalikult kiiresti maha raputada. Ei soovinud neid enda sisse lasta. Eks teemadelt need tegelesid seitsme surmapatuga, inimkonna allakäiguga, isiklike kehaaistingutega.

Türnpu: Lugesin Madis Kolgi artiklit postmodernismi surmast.9 Mul on tunne, et see tõepoolest on tõsi. Postmodernismile pani järjekordse põntsu ka põgenikekriis. Tajusin kõnesolevate lavastuste puhul jõulist postmodernistlike nippide kasutamist, ja seda täie teadmisega, et need peavad toimima. Londonis elas enne teist maailmasõda üks ornitoloog, kes ükspäev avastas, et tihased on õppinud ukse taha jäetud piimapudelite fooliumist korki purustama ja sedakaudu piima kätte saama. Tema jaoks oli see uus avastus ja ta teavitas sellest maailma ornitolooge. Tuli välja, et kõik tihased üle maailma olid õppinud selle nipi ära. Looma- ja linnuliikidel on ühisteadvus, mis aitab neil tarvitada ühesugust kehalist informatsiooni. Mõned kunstnikud ei usu tihaseid: nad teavad, et see võte peab töötama, aga ta ei tööta. Siis hakatakse jõuga suruma, et see töötaks.

Nagu peksaks telekat, et see töötaks. Sellised kunstnikud muutuvad fundamentalistideks. See on päris kummaline.

Pesti: Mulle läksid teatri NO99 2015. aasta repertuaarist enim korda „Kodumaa karjed“ ja „Fantastika“.10 Türnpu: „Kodumaa karjed“ oli dramaturgiliselt väga hästi läbi töötatud. Samuti oli võimas Jaak Printsi kiirete muutustega näitlejatöö. Põhimõtteliselt sobivad need lavastused aga eelnevalt mainitud NO-teatri lavastuste ritta väga hästi.

9 Kolk, Madis 2016. Postmodernismi kriitika ja postmodernismijärgsed suundumused eesti teatris. –

Vaateid eesti nüüdisteatrile. Toim L. Epner, R. Oruaas, M. Pesti. Tartu: Tartu Ülikooli Kirjastus.

10 „Kodumaa karjed“, töögrupis Eero Epner, Hendrik Kaljujärv ja Kaarel Oja; „Fantastika“, lavastaja Mart

Kangro, esietendusid vastavalt 21. veebruaril ja 25. aprillil 2015. aastal teatris NO99.

39

Pesti: Teatri NO99 puhul on minu jaoks probleemiks nende didaktilisus ja see vist haakub sinu pakutud fundamentalismi mõistega. Sageli surutakse vaatajale peale selget seisukohta. Seda, mida ma saalis tundma peaksin. Näiteks „Kõntsa“ ja „El Dorado“ puhul. „Kodumaa karjete“ puhul aga ma seda didaktilisust ei tajunud. Tekstil on väga tugev dramaturgiline ja rütmiline kompositsioon. „Kodumaa karjed“ on dokumentaalteater, kus valikud on küll dramaturgide tehtud, aga tulemus on piisavalt ambivalentne. Silme eest jooksis läbi Eesti ajalugu viimasel kahekümne viiel aastal. Need, kes on kakskümmend viis aastat Eestis elanud, võtavad lavastust vastu teisiti kui need, kes on hiljem sündinud ja seda perioodi ei mäleta. Tekstis on palju viiteid ja vihjeid, lauseid võetakse otse ajakirjandusest. Kui inimene on sel ajal elanud, on mõned märksõnad ja hüüdlaused, mis lähevad otse kuhugi alateadvusse.

Türnpu: See mõjub umbes samamoodi nagu ETV sarja „ENSV“ vaatamine.

Need, kes seda aega tunnevad, ei taha seda uuesti kogeda. Teiste jaoks on see lihtsalt lõbus vaatamine, absurdikomöödia. Aga ei ole absurd, vaid õudus ruudus.

Pesti: Mart Kangro „Fantastikas“ olid ka huvitavad vastandid. Lavastuse esimene pool oli jutustav, teine pool võimsa visuaaliga. Peateemaks autentsusega mängimine.

Türnpu: Selles mõttes on Kangro just puhas postpostmodernismi esindaja.

Tema pole fundamentalist. Ta pigem mängib natuke lihtsameelset, et asjaga sügavamale minna.

Pesti: Ta püüab avada mingeid võimalusi, küsib mingite võimaluste järele.

Türnpu: Tähelepanu fookus oleks nagu teises kohas. Teemadeks reaalsuse ja näivuse suhe. Olemine ja näimine. Kas keel suudab seda väljendada või muutub uueks näivuseks. Ja milline näitlejatehnika peab sellises lavastuses olema! Jäi kogu aeg mulje, nagu oleks tegemist väga juhuslike valikutega. Tegelikult oli aga kõik viimseni lavastatud. Ühel hetkel tekib küsimus, mis see kordus on. Mis see ehedus on.

Pesti: Me kõnelesime sinu ja NO99 lavastustest ja teatriesteetikast. Kõlama jäi ehk isegi üllatavalt palju ühiseid märksõnu: vaataja mõjutamine läbi kehalise taju, kus käsitletav teema ei ole narratiivselt lahti seletatud; vastandite ühtsus ja terviktaju taotlus ning eheduse püüe. Moodustate kahtlemata olulised perfor-

40

matiivsed pintslitõmbed Eesti teatripildis – teatri NO99 2015. aasta repertuaarist on lausa kõik lavastused nomineeritud teatriliidu aastaauhindadele.

Türnpu: Jah, see on suur õnn elada ühes aegruumis NO99 teatritegemistega. See, et teatriajalugu kirjutatakse praegu.

41

ISEENNAST ETENDADES SVETA GRIGORJEVA JA OTT KARULIN

Ott Karulin: Mis on need eelmise aasta lavastused, mis sind kummitama on jäänud?1 Sveta Grigorjeva: Tegelikult see paljuräägitud „Kõnts“2 oli elamus: see jäi kripeldama ja meelde ning pani mõtlema. Loomulikult oli minu jaoks oluline lavastus „alastusest enam“3, ka siis, kui ma poleks seal osalenud. Selle lavastuse näitamine Eestis oli vajalik. Ma algselt ei arvanud, et see lavastus erilist furoori tekitab, sest alastus laval on mujal maailmas, Euroopas, normaalne, aga et see nii palju negatiivset reaktsiooni tekitas ...

Karulin: Tõesti, teile trupis tundus, et vastukajas oli palju negatiivset? Kõrvaltvaatajana tundus see paljudele olevat üks positiivsemaid kogemusi üldse.

Grigorjeva: Meile endile oligi see positiivne kogemus ja me lootsime, et see positiivsus nakkab, aga arvustustest lugesin mina välja selle, et jah, 17 inimest midagi taidlesid laval, aga kuhu see alastusest enam siis jäi?

Karulin: Huvitav, mulle tundus, et see oli just esimene kord Eestis, kus alastus teatris murdis peavoolu konservatiivsusest läbi ja sellesse suhtuti pigem jaatavalt: oo, see on nii lahe asi, mida vaadata. Varem, kui mõelda kas või kuidas näiteks Risto Kübara kohta väideti, et ta ju võtab igas lavastuses tilli paljaks, siis „alastusest enam“ puhul toimus suhtumises positiivne nihe. Teieni see siis päriselt ei jõudnud?

Grigorjeva: Ma kõnelen ka ainult enda eest, aga jah, võib-olla kuna ma ise osalesin, siis võtsin ma loetut ka märksa isiklikumalt ja iga vähegi negatiivsem asi jäi silma. Ega see lavastus oma olemuselt olegi provokatiivne, seal ei võeta alasti selleks, et näe, saame ja võtame! Kuigi ma saan jah aru, miks see võib mõjuda

1 Vestlus toimus 26.02.2016 Vaba Lava kohvikus.

2 „Kõnts“, lavastajad Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo, esietendus 17. oktoobril 2015 teatris NO99.

3 „alastusest enam“, lavastaja Doris Uhlich, Eesti esietendus 19. septembril 2015 Vaba Laval, maailmaesietendus 5. augustil 2013 festivalil ImPulsTanz Austrias.

42

provokatiivse alastusena ja et sel juhul on isegi imelik imestada negatiivse tagasiside üle.

Karulin: See „enam“ lavastuse pealkirjas ei tähendanud ju muud, kui et fakt, et inimesed on laval alasti, pole enam kõige olulisem – sa vaatad sellest mööda, vaatad inimest. Me nägime mõlemad hiljuti Sivuaskeli festivalil lavastust „sexy MF“4, kus publik istub vastamisi hägustatud sooidentiteediga alasti esitajatega.

Kas seda lavastust saaks Eestis teha?

Grigorjeva: Ma mõtlesin sellele vaadates, et mis siis juhtuks, kui selline asi Eestisse tuua. Ma arvan, et saaks, ja olen täiesti kindel, et see tekitaks omajagu furoori.

Karulin: Milline sinu „sexy MF-i“ kogemus oli? Mulle oli see hästi ilus, intiimne, olemata seksuaalne.

Grigorjeva: Lavastusena oli see huvitav, ma pole varem midagi sellist näinud.

Just tänu lavastuse mitmetasandilisusele: ma ei pea isegi vaatama ainult neid mind kütkestada püüdvaid inimesi, kes üritavad mõjuda kuidagi sümpaatselt või seksuaalselt. Mulle oli huvitavam jälgida publikut ja seda, kuidas nemad reageerivad. Näiteks oli seal üks meesvaataja – ja ma ei saanudki aru, kas ta oligi pervert või üritas neid vastu provotseerida või mis ta tegi –, keda oli väga huvitav jälgida, sest see tõi nagu mingi reaalsuse sisse teatraalsuse vahele. Ma mõtlesin, et kas lavastaja peaks nüüd sekkuma.

Karulin: Mul oli täpselt sama tunne, ilmselt ka sama mehega. Ma olin ka nii kaugele viidud, et kaalusin, kas mitte minna ja istuda selle mehe ette, et tüdruk, etendaja, ära päästa. See oli lihtsalt nii ebaaus etendaja suhtes.

Grigorjeva: See tüdruk polnud ka väga provotseeriv – teised kasutasid märksa rohkem seksapiili, tema pigem pilku – ja kui see mees tema vastu istus, siis etendaja lihtsalt tardus. Mingi aja pärast proovis ta edasi teha, aga ma nägin, et ta ehmus ikka korralikult ära. See muutis asja minu jaoks vägagi reaalseks: kõik võivadki tulla ja me ei tea kunagi, kes sinna vastu istub. Eks see mees oli pandud provokatiivsesse olukorda ja käitus samamoodi vastu.

4 casaBranca „sexyMF“, lavastajad ja kunstnikud Ana Borralho ja João Galante, esietendus Lissabonis 2006. aastal ning Helsingis 5. veebruaril 2016 festivalil Sivuaskel. Lavastuse esitajad on vabatahtlikud riigist, kus lavastust mängitakse.

43

„alastusest enam“. Stseen lavastusest.

Foto Siim Vahur. (Vaba Lava)

45

„alastusest enam“. Stseen lavastusest.

Foto Siim Vahur. (Vaba Lava)

46

47

„alastusest enam“.

Stseen lavastusest.

Foto Siim Vahur.

(Vaba Lava)

Karulin: Kui etendaja mind kui publikut provotseerib, siis millist reaktsiooni ta ootab? Iseenesest on ju loogiline provokatsioonile vastata provokatsiooniga, aga ma tunnen selliste lavastuste puhul tihti, et see on kõigest flirt, ehk vaatamata kõigele eeldatakse publikult samasugust käitumist nagu ikka ja kui sa teed midagi enamat, põhimõtteliselt sama, mida kunstnik laval, siis sa justkui hävitad teose. Sa ütlesid, et see mees tõi reaalsuse sisse, seega kui me räägime provokatsioonist laval, siis ikkagi kaitstud kunstiteose kontekstis, mingites raamides, ehk see provokatsioon on faktina teadvustatav, aga tegelikult keegi ei oota publikult teistsugust reaktsiooni.

Grigorjeva: Ei oota jah. Enamasti.

Karulin: On see aus?

Grigorjeva: Kas peab olema? See on tõesti huvitav küsimus. Eks ma ka teen mõnevõrra provokatiivseid lavastusi, aga väga provokatiivseks ma asju ei aja, ja mitte seepärast, et ei julge, vaid kuna olen ise olnud publikus olukorras, kus ma ei taha mingite asjadega kaasa minna. Seetõttu tunnen, et see pole õiglane.

Provotseerida saab erinevalt, ka leebemalt, aga samas: mis on leebe? Seda on raske mõõta, kuigi jah, ma tean, et vot see koht siin võib midagi tekitada; samas mõned kohad-mõtted, mis minu arvates ei peaks nii toimima, mõnele siiski mõjuvad provokatsioonina.

Karulin: Sa pole siiani väga üle neljanda seina publikusse veel läinud ...

Grigorjeva: No „Carminaga“5 läksin ikka. Mul on tunne, et ma olingi algusest lõpuni publikus, aga sealgi oli minu jaoks kindel neljas sein vahel, ma teadvustasin publikusse minekut, olin ettevaatlik. Publik ei pea kartma, et etendaja publikusse läheb. Tegelikult ma ju valmistan nad etenduses selleks ette, ka reklaamtekstides oli öeldud, et miks peaks kunstnik kannatama, las kannatab publik.

Karulin: Mis eesmärki täidab provokatsioon publiku ruumi tungimise kaudu?

Neljanda seina lõhkumisega pole nagu tänapäeval erilist mõtet tegeleda, seda tehakse niigi palju. Teine eesmärk võiks olla panna end kunstnikuna ebamugavasse olukorda – nagu näiteks Renate Keerdi lavastuses „Pink Flamingos“6 –, mis sel5 „Carmina Trash“, koreograaf ja esitaja Sveta Grigorjeva, esietendus 3. oktoobril 2015 Kirjanike Liidu

Musta Laega saalis.

6 „Pink Flamingos, Crazy Horses“, lavastajad Renate Keerd ja Maria Ibarretxe, esietendus 24. septembril 2014 Kanuti Gildi SAALis.

50

gelt tõstab kunstniku kontsentratsiooniastet. Sageli on see siiski mäng mängus, et noh, mängime siis natukene publikuga ka.

Grigorjeva: „Carmina Trash“ ühelt poolt tõstataski küsimuse, et miks ma üldse publikusse ronin ja mida see lavastusele või mulle annab. Üks asi on jah see risk, et ma ju ei tea, kuidas publik reageerib, ja ma pean olema kogu aeg 150% kohal, ei saa etüüdi etüüdi järel lihtsalt ära mängida, peab olema valmis teistmoodi olukorrast välja tulema. Sulle kui etendajale annab see mänguruumi ja ka publik peab olema kogu aeg valvel, 150% kohal. Teisalt jälle, ka sellist teatrit, kus kellelegi sülle ei ronita, on samuti palju tehtud; ma võin ka küsida, et miks seda teha, seda on ju nii palju, mis on selle point. Ometigi ma ei tee seda. Mul tuleb meelde, kuidas Peeter Raudsepp küsis ühel teatrikonverentsil Von Krahlis, et miks need kaasaegsed tantsijad muudkui maas rullivad, kas see pole end juba ammendanud, oleme näinud juba küll seda, tehke midagi uut. Selle peale küsis Heili Einasto irooniliselt umbes sedasi vastu, et oot, aga kas teatris mitte ei kasutata koguaeg sõnu, oleme juba piisavalt kuulnud-kuulanud, teeksite äkki midagi uut? Naljakas, et postdramaatiline teater peab end muudkui õigustama ning nn „uuelt“ nõutakse muundumist millekski kütkestavamaks-uuemaks veel enne, kui see on kusagile omadega jõudnud.

Karulin: Olgu, ma provotseerin edasi. Etendaja ja publiku suhe on alati ebavõrdne, sest etendaja on alati võimupositsioonil. See tähendab, et publiku ruumi minnes etendaja kuritarvitab oma võimu ja saab seda teha, sest tal on turvapadjaks teatris käitumise konventsioon, et publik ei hakka vastu. Mina lähen selliseid lavastusi vaadates närvi ja hakkan ausalt öeldes ihuma hammast kättemaksuks.

Korra olen ma seda ka teinud. See oli lavastus „Uskominen“7, kus oligi üks etendaja ja üks vaataja ja mis põhimõtteliselt oli jalutuskäik linnas. Alguses küsib etendaja: „Kuhu sa tahaksid minna?“ Ma teadsin, et dramaturgia näeb ette, et minnakse vaksalisse, ja ütlesin, et ükskõik kuhu, aga mitte vaksalisse. Seega pidi ta terve lavastuse minu pärast ümber tegema, mis tekitas aga minus meeletuid süümepiinu, sest sel hetkel olin mina võimupositsioonil. Huvitav oli aga see, et ma tundsin sellest hetkest ennast kaasvastutajana, -autorina ja pole kunagi nii tähelepanelikult etendust kaasa teinud. Ma vist siiamaani igatsen teatris selliseid 7 Todellisuuden Tutkimuskeskuse „Uskominen“, autorid ja lavastajad Pekko Koskinen, Tuomas Laitinen,

Risto Santavuori ja Juha Sääski, esietendus 16. aprillil 2010 Helsingis.

51

„Carmina Trash“. Sveta Grigorjeva.

Foto Marko Kivimäe.

„alastusest enam“. Stseen lavastusest.

Foto Siim Vahur. (Vaba Lava)

„Carmina Trash“. Sveta Grigorjeva.

Foto Marko Kivimäe.

hetki, kus mind sunnitakse tegema midagi, mis teeb mu kaasvastutajaks. Selle sammuta, et ma lõhkusin etendaja dramaturgilise jada ära ja ta pidi selle uuesti leiutama, jäänuks ma ikkagi passiivseks vaatajaks, istugu või etendaja mul näos vms.

Grigorjeva: Passiivseks vaatajaks võibki ju jääda, publiku äratamine ei pruugi üldse esmatähtis olla. „Carmina Trashi“ puhul mõtlesin ma, et kui ma publikusse lähen, siis seda mingis mõttes juba oodatakse ega kardeta. See lavastus on ka kunstniku enda lolliks tegemine: ma luban teile agressiivset asja, aga tegelikult mängin väga safe-mängu ega ületa suuri piire, olen isegi üsna malbe. See oligi eesmärk: luba midagi, aga ära täida seda.

Karulin: Misasja, see on ju publiku petmine!

Grigorjeva: Aga mis pole publiku petmine? Või mis on aus mäng? Siin tekibki ju huvitav kontrast, et mis juhtub, kui ma otsesõnu ei luba, aga käitumise ja tekstidega juhin publiku ootusi nii, et kui nad etendusele tulevad, peavad nad end ümber lülitama, sest nad ei saa seda, mida neile lubati. Aga kas ikka lubati?

Karulin: Siit on nüüd kohe hea järgmise küsimuse juurde minna. Eelreklaamis ütlesid sa, et tantsukriitikud peavad pileti eest maksma topelthinna. Kas see, et ma ei tulnud „Carmina Trashi“ vaatama, oli kõige õigem viis, kuidas austada sind kunstnikuna?

Grigorjeva: Ma ei saa jah väita, et ma olen õnnelik, et tantsukriitikud ei tulnud, kuigi ma otseselt ei öelnud, et ärge tulge.

Karulin: Tasuta pilet on kriitiku töövahend, nii et topelthind on ikkagi väga selge sõnum. Mu esialgne reaktsioon oli, et mida kuradit, kelleks ta ennast peab, aga maha rahunenuna mõtlesin, et tegelikult tõesti, kui kunstnik ütleb, et ta ei taha saada kutselist tagasisidet, seda, et teda hinnatakse ja kõrvutatakse teistega, siis kriitikuna ongi kõige ausam mitte minna.

Grigorjeva: Arusaadav. See oligi küsimus, et kas lihtsalt ei tulda kohale, sest mind ju ei oodata, või mõeldakse asi läbi. Tantsukriitikutele kinda heitmine oli seotud ka etenduskunstide ühisauhinnaga. Ma sain omakorda väga vihaseks sellise tantsu kastitamise peale, et luuakse eraldi auhind eksperimentaalsematele, interdistsiplinaarsematele lavastustele, ja siis lihtsalt öeldakse, et, ahhaa, tants on kehakeskne liigutamine ja tantsužürii hindabki ainult neid. Ma ei ole sellega nõus. See oligi mu esmaajend, et mulle öeldakse, et see, mida ma teen, pole tants.

54

Kuigi, reklaamtekstis oli ju selgelt märgitud, et tasuta saavad tulla need, kes kirjutavad mõtiskluse sellest, kuidas nad on mittetantsukriitikud. Ses mõttes võis ju vabalt midagi kokku mõelda, see oli ju täiesti tehtav pisike loominguline ülesanne.

Karulin: Ma olen mõlemal aastal uue etenduskunstide ühisauhinna žüriis olnud ja esimesel aastal me ka ise kaklesime päris palju. Mina olen pigem sinuga ühte meelt, et tants ei tähenda ainult liikumispõhist mõtlemist. Nii esimese aasta ühisauhinna laureaat Labürintteater G9 kui ka teise aasta Cabaret Rhizome on selgelt nähtused, mis teiste žüriide huviväljast välja jäävad. Mindki üllatas, et üle-eelmise aasta tantsuauhindade žürii keskendus vaid kehakesksele tantsule, sest ühisauhindade žüriile seda ei kommunikeeritud. Sel aastal aga olid sinagi nomineeritud, aga tantsuauhinnale „Carmina Trashi“ eest.

Grigorjeva: Mul on isegi tunne, nagu ma oleks sundinud ennast neile peale: kõigepealt mu artikkel8, siis tulen välja provotseeriva lavastusega, mille kuulutan mitte-tantsuks ja kuhu ma ei kutsu tantsukriitikuid, nõuan neilt mõtisklusi mittetantsu teemal, ja nüüd siis ...

Karulin: See kindlasti polnud poliitiline samm, ütlen žüriiliikmetega rääkinuna. Pigem on eelmisel aastal tehtud viga nüüd päevakorrast maas, nii et sa saavutasid oma eesmärgi: mitte kastitada tantsu.

Grigorjeva: Etenduskunst on ikkagi mõistena problemaatiline. „Etendus“ kätkeb ju kogu teatrit, seega ma ei saa aru, mis tingimustele peab lavastus vastama, et olla etenduskunst.

Karulin: Teoreetiku vaatenurgast tekkis vajadus mõiste „etenduskunst“ järele sellest, et „teater“ võrdus liigselt „sõnalavastusega“. Samal ajal oli järjest raskem jaotada teoseid sõna-, tantsu- ja muusikalavastusteks. Statistikud ja teoreetikud aga peavad jaotama, see on meie töövahend struktuuri loomiseks. Ma olen aga täiesti nõus, et see mõiste meil alles sisustub, kuigi tegelikult on etenduskunst katusmõiste, nagu varem oli teater.

Grigorjeva: Etenduskunsti eristatakse nii kindlalt n-ö tavateatrist, tekitatakse binaarne opositsioon, et etenduskunstis pole narratiiv nii oluline ja publikule jäetakse otsad n-ö lahtisemaks.

8 Sveta Grigorjeva ja Jürgen Rooste „Sild üle arenguvaevavete“, Sirp, 12.06.2015.

55

Karulin: Kuidas sa ennast identifitseerid?

Grigorjeva: Ma olen koreograaf. Koreograafia on samamoodi katusmõiste, sest kõik on liikumine, ka teksti ülesehitus. Ma saan aru, et kui ma ütlen, et olen koreograaf, siis mingis mõttes läheb mu mänguruum pisikeseks, sest arvatakse, et see on keegi, kes teeb liikumist kitsas tähenduses, aga ma tahangi seda ruumi suuremaks venitada.

Karulin: Etenduskunst ei tähendagi ju muud, kui et need on teosed, mida kogetakse etendusel, mis on kokku lepitud ajas ja ruumis toimuv etendaja ja vaataja kohtumine. Kui täpsemaks minna, siis klassikaliselt räägitakse teatriteaduses muutumatu struktuuriga lavastusest, mille esituskord on etendus, aga etenduskunstides eeldatakse, et ka üksikus esituskorras on kunstiteose struktuuris suuri tahtlikke muutusi. Samal ajal tekkis etenduskunsti mõiste ka institutsionaalsest mässust suurte sõna-, pigem repertuaariteatrite vastu. Vajadusest vastanduda.

Sina justkui väidad, et sa ei vaja etenduskunsti mõistet sellise kaitsekilbina: oli revolutsioon ja sõda, aga see on möödanik.

Grigorjeva: Sa liigud jah õigel rajal. Ses mõttes, et ma ei karda tantsu ega koreograafia mõistet. Asi pole niivõrd selles, et mul on etenduskunsti mõistega probleem, kui selles, et selle läbi püütakse kitsendada teisi teatriliike, á la tants, aga miks ka mitte sõnateatrit ennast. Teisalt on mul etendaja või performer’i mõistega kana kitkuda ka seepärast, et sa alati etendad kõige rohkem iseennast. Sa pead olema alati tugevalt esiplaanil selles individualistlikus maailmas, oma ressursside pealt end kapitalistlikus maailmas maha müüma. Sa pead olema forever young, forever experimental. Ühelt poolt on performer muidugi laiema ning interdistsiplinaarsema loomuga termin, mis justkui ei kammitse kunstnikku, kes ei taha olla surutud mingisse „tantsu“ või „sõnateatri“ kasti. Samas see nn performer ehk etendaja peab tänapäeval olema meisterlik ühes kindlas tehnikas-aspektis ja see on n-ö enda-etendamine ehk omaenese jõu radikaalne kasutamine pidevate protsesside-kunstipraktikate käigus. Siia alla kuulub ka enda müümine. Inimesest ja ta nimest saab bränd. Nt Henri Hütt on bränd, Sveta Grigorjeva on bränd, Renate Keerd on bränd jne. Kui minnakse Hüti tükki vaatama, oodatakse hütilikku aseksuaalselt-hermeetilist kunstipanemist; kui minnakse Grigorjeva tükki vaatama, oodatakse järjekordset vihast sotsiaalkriitikat; kui minnakse Keerdi tükki vaatama, oodatakse sellest humoreskset kehagroteski. Ühelt poolt on see

56

muidugi kunstniku enda käekiri ja huvi, teisalt on siin lihtne jäädagi tegema Hütti ja Grigorjevat ja Keerdi, sest see on „toiminud“, seda on märgatud ja see ka müüb mingil määral. Ses mõttes tekib siin minu jaoks huvitav konflikt. Kui sa tahad olla n-ö edukas kunstnik, siis lisaks sellele, et pead olema creative as fuck ja muudkui loominguliselt end pidevalt üle trumpama ja end n-ö kunstnikuna reetma, pead seejuures tegema veel stressivaba nägu, olema paindlik, samas ka nahaalne-nipsakas-krapsakas-kriitiline ning tegema seda kõike teiste silme all.

Seda silmas pidades olid minu jaoks olulised ka Carmina Trashi avaldatud kirjatükid kultuur.err-is, sest kõigele muule lisaks on „Carmina“ tänapäeva irooniline viide sellele, milline üks kunstnik olema peab. Ses mõttes on kunstnik nagu poliitik – ideaalne kapitalismi tööjõud. Ehk siis, mida rohkem oleme kutsutud olema innovatiivsed, dünaamilised, poliitilised, lausa revolutsioonilised oma töös ehk kunstipraktikas, seda suurem on oht, et meie subjektiivsus muutub järjest standardiseeritumaks, ja lõpuks pole vahet, kas see standardiseeritus leiab näo purkisittuja või Pärdi-taolise kunstniku näol. Mõlemad võivad olla libedad sellid.

Karulin: Kas see muutus tuleb sellestki, et kui varem oli hea näitleja või ka tantsija heas mõttes savi, mida lavastaja või koreograaf oma äranägemise järgi voolida saab, siis postdramaatilises teatris hakkasid näitlejad sõnateatris kõnelema tegelastena, kellel oli nende isikunimi, ja samal ajal tantsuteatris vähenes aina liikumise osatähtsus ning mõlemal puhul sündis lava-persona, etendaja.

Seega teatrisse ei minda enam vaatama, kuidas keegi kehastab mõnd tegelast, vaid lava-persona’t, kes võib, aga ei pruugi muu hulgas ka mõnd tegelast kaasas kanda.

Võib-olla tuli soov näitlejad, tantsijad jt etendajateks ümber nimetada sellestki, et viimastel kümnenditel on kriitikud tahtnud, et kunstnikud kasutaksid oma ühiskondlikku positsiooni, sest neid kuulatakse ka väljaspool nende teoseid. Sealt tuli ka arusaam, et keegi pole laval kunagi ainult näitleja või tantsijana, vaid alati ka kodanikuna, ja just see, kus näitleja/tantsija ja kodanik laval kokku saavad, ongi etendaja. Sa mainisid alguses „Kõntsa“, aga kas seal näidatav ikka on ka kõigi nende, kes seal poris müttavad, isiklik seisukoht? Me tahame loota, et nad ka kodanikena sellele alla kirjutaksid, või keelduks kaasa tegemast, kui teos nende seisukohtadega vastuollu läheb. Näed sa selles ohtu?

57

Grigorjeva: Oht on siin see, et nn moraalimajakad ei saa endale lubada silmakirjalikkust.

Muidu on oht diskrediteerida kogu seda võitlusliini, mille kandvaks osaks ehk oled olnud. Aga ses mõttes on kogu kunst-teater poliitiline, ka Draamateater.

Hiljuti pidasin vestlust ühe Vene Teatri noormehega, kes ütles, et tema tahab ainult kunsti teha, poliitika pole tema jaoks oluline ja see ei puutu kuidagi teatrisse. See on muidugi naiivne mõte, sest vabandust väga, aga kes sulle palka maksab? Peateatriingel kõrgemast sfäärist? Tahad või mitte, aga ka „Onu Vanja“ mängimine on sama poliitiline nagu „Savisaare“ mängimine – mitte nn hermeetiline kunstitegemine.

Karulin: Sinu luulekogust9 jäi mind kummitama selline sõna või tegevus, mis haakub ehk ka „Carmina Trashiga“, nagu vihkamine. Et sa ei vihka kedagi valikuliselt, vaid kõiki.

Grigorjeva: Viha on minu jaoks väga positiivne tunne, mis kannab eelkõige loovat konnotatsiooni. Muidugi on mu luuletused, tekstid, lavastused, sõnavõtud mingid reaktsioonid ja võib-olla ma olen keskmisest agressiivsem inimene, aga ka agressiivsus, viha, on pigem pungilik hoiak, mitte see, et ma tahan kõiki ära tappa. Ses mõttes, jällegi, kui ma ütlen luuletuses et „tahan keppida kõik ilusad tüdrukud kurvaks“ ei tähenda see seda, nagu ma tahaks trukkida strap-ondildo’ga tüdrukuid perse, kuni nood nutma hakkavad, eks ju. Samamoodi pole fraas „tahan tappa“ üks ühele, puude taga võiks metsa näha. Aga jah, viha on loovmootor. Viha on ilus. Aga see pole see viha, mis hetkel ühiskonnas käibel on.

Ma ei räägi sellest. Vihal ja vihal on vahe.

Karulin: Viha on väga jõuline impulss. See on natuke nagu aevastamine, mille ajal sa kaotad kontrolli kogu oma keha üle. Vihates kaotad sa kõik kultuurilised reeglid ja kammitsad, jääb vaid puhas tunne ja sa ütledki, mida mõtled.

Grigorjeva: Kui mu luulekogu välja tuli, olin ma täiesti šokeeritud, mis tulema hakkas. Küll ma olin ikka naiivne.

Karulin: Tõesti? Juba pealkirjas „Kes kardab Sveta Grigorjevat“ on ju ähvardus sees, lisaks on see ühe ilmakuulsaima näidendi pealkirja parafraas. Sa paned end ise kohe poodiumile ja tekitad olukorra, kus ainus võimalus on mitte ainult vastata, vaid vastu rünnata.

9 „Kes kardab Sveta Grigorjevat“, 2013, kirjastaja MTÜ Värske Rõhk.

58

Grigorjeva: Ma olen aru saanud, et kui ma üritan kedagi provotseerida või šokeerida, siis see luhtub. Ma tegelikult ei arvanud, et see kogu tekitab nii jõulist negatiivset ja ka positiivset vastukaja. Teinekord kui ma olen arvanud, et mu tekst või lavastus võiks provotseerida, ei juhtu midagi, kõigil on tore. Eks ma ka õpin kogu aeg koos publikuga ja mõnikord läheb täppi, teinekord mitte. „Kes kardab Sveta Grigorjevat“ ajal olin ma naiivne ses mõttes, et tõsimeeli leidsin, et ma kingin midagi maailmale ja äkki keegi leiab siit midagi, äkki kellelegi isegi meeldib.

Ma sain ikka niimoodi vastu näppe ... Kui ma aga inimestega räägin, siis öeldakse, et sind ju nii kiideti. Ma ei tea, ma tundsin küll, et mind ainult sõimati igal pool.

Karulin: Üks, miks su luulekogu sai nii ägedat vastukaja, on rahvuse küsimus, mis ka tekstidest korduvalt läbi käib. Juba alates lavastusest „sõp-rus-est“10 oled sa rahvuse küsimusega tegelenud, kuigi luuletustes rohkem kui lavastustes.

Grigorjeva: Ma ei teagi, kuidas see nii läks ... Mulle tundus, et keegi ei räägi sellest päris sedamoodi, kuidas mina olen seda tajunud ja läbi elanud. Mingil hetkel muutus identiteedi mõiste problemaatiliseks, sest ma ei saanud aru, miks mõne inimese jaoks on oluline teada, kas ma olen ikka eestlane või venelane. Siis hakkasin ka mina mõtlema, et oot, miks see on oluline. Mult küsiti ka väga lolle küsimusi, nagu näiteks „Kui Putin tuleb, kelle poolt sa siis oled?“ Ma hakkasin selle peale muidugi naerma, aga küsija vaid kordas oma küsimust. Ema ka tegelikult kasvatas mind eestlaseks, sest ta kartis mu pärast, ja kutsus Sveaks, nii et alles ülikoolis ütlesin ma esimest korda, et minu nimi on Sveta. Mingi hetk tekkis selliste juhtude kuhjumise tõttu ka identiteedikriis, ma hakkasin analüüsima, miks mu ema kartis mind nt Svetaks kutsuda ja miks kõik mu sõbrad on eestlased, kui 15 aasta eest olid kõik mu sõbrad venelased; miks on see nii kategooriline ja kas see peab nii olema. Siis hakkaski see pall veerema ja siin ma nüüd olen: tšikk, kes sõidab eesti-vene kiiluvees ja ilmselgelt haibib ennast sellega kuulsaks, nagu mõned kriitikud on väitnud.

Karulin: Sa ütlesid, et neist teemadest ei räägita, aga ehk oli asi selleski, et neist ei räägi venelased briljantses eesti keeles ... Keel on eestlase identiteedis kesksel kohal ja nii võis paljudele tunduda, et sa trügid nende liivakasti mängima. Oleksid sa vene keeles kirjutanud, poleks ehk tähelegi pandud.

10 „sõp-rus-est“, koreograaf Sveta Grigorjeva, esietendus 9. veebruaril 2012 Sõltumatu Tantsu Ühenduse sarjas „Première 2012”.

59

Grigorjeva: Midagi vast ikka oleks juhtunud, aga jah, alguses oli veebipoes toimetaja Carolina Pihelgas märgitud tõlkijaks.

Karulin: Praegu see küsimus sulle vist nii oluline enam pole. Kas seepärast, et oled kahtlemised oma identiteedis ära kahelnud või pole see enam ühiskonnaski nii päevakorral?

Grigorjeva: Eestlasi ja venelasi liidavad pagulased, eks ole. Selline lõimumine, et toome aga uue vaenlase pildile. Ma olen väga pessimistlik lõimumise suhtes.

Ehk nooremad põlvkonnad jah suudavad, aga kui vaadata, mida tehakse, näiteks 20 aastat liiga hilja luuakse venekeelne telekanal – no kes seda vaatab? „Kes kardab Sveta Grigorjevat“ ajal ma veel uskusin, et kõik on võimalik, aga enam mitte.

Issand, see kõlab nii pateetiliselt ja traagiliselt.

Karulin: Sinu looming on siiski üsna päevakajaline, aga tundub, et impulss on olnud pigem individuaalne, mitte tunnetatud kohustus reageerida ühiskonnas toimuvale.

Grigorjeva: Mingit kohustust küll pole. Mõnikord olen mõelnud, et mis mul viga on, miks ma nõuan alatasa mingit õigust taga. Sama ka vihaga: teistel on väga kerge konverteerida see hinnanguks, et ma olen lihtsalt emotsionaalne inimene.

Karulin: Võib vist siiski väita, et teemakäsitlustes ei otsi sa ühisosa, pigem vastupidi. Mõistad sa, miks võib olla raske näha sinu agressiooni taga midagi enamat kui rünnakut vastaspoole suhtes?

Grigorjeva: Muidugi on see kahe teraga mõõk. Võiks ju valida hoopis teistsuguse strateegia, aga ju siis mulle endale pole muud strateegiad nii huvitavad ... Tegelikult, me siin räägime muudkui vihast, agressioonist ja provotseerimisest, aga ma olen pigem jälgija, introvert, kes ei julge ega taha inimestega suhelda. Nii on ka „Kes kardab Sveta Grigorjevat“ autor roll, Carmina Trash niikuinii. Nad on poeetiliselt agressiooni või vihaga võimendatud ja mulle meeldibki vinti peale ja üle keerata. Mind köidavad ka elus tugevad isiksused, kusjuures tugevus ei tähenda, et nad sõidavad teistele sisse, vaid seda, et neil on mingi eneseteadlikkus. Nagu näiteks Ivo Dimchev – mulle meeldib tema intensiivsus, tema mõtlemine ja see, et keegi teine ei saa „Ivo Dimchevit teha“. Ilmselt meeldivad mulle sellised tüübid seepärast, et ma ka ise olen selline. Pealegi, kui ma kirjutaksin või looks malbemalt, siis tunneksin, et alahindan oma lugejat või

60

vaatajat, sest mille põhjal ma arvan, et minu loodu neile liiga agressiivse või vihasena mõjub? Ma vihkan ka ise teatris või lugedes, kui mulle tehakse asjad puust ja punaseks, kui mind peetakse lolliks.

Karulin: Kohe, kui sa Dimchevit mainisid, hakkasin ma teis sarnasusi nägema. Ka tema on oma lavastustes selgelt sama tegelane, mis on kontsentraat või liialdus temast inimesena, aga Dimchevi lava-persona’s on ka tugev annus eneseirooniat. Võib-olla ma teen sulle liiga, kui nüüd väidan, et sinul – veel – väga ei ole ...

Grigorjeva: Ma olen väga eneseirooniline. Kas või „Carmina Trash“, kus ma läbivalt end kunstnikuna lolliks teen, ja ka raamatus teen ma endale ikka korralikult liiga. Carmina on ju purkisittuja – sellena ma teda reklaamisin, sellena ma teda tegelasena positsioneerisin ja ka etenduse lõpus ta ju ütleb: „Maailma lõpus on lava, kus kohtume kõik, ja seal mängib Pärt, sest kui ei mängi Pärt, näeb lava välja selline ja kas sellist lava me tahamegi?” „Selline” tähendab aga seda, et lava oli etenduse lõpuks purkisittuja prahti-paska täis. Carmina Trash on glamuurne perssekukkuja, trikster, ta ei tea, kuidas peab olema ja jätab selle lahtiseks, sest see ongi ainuvõimalik vastus. Kõik, mis ma teen, on über-iroonia, suuresti muide – enda pihta.

Karulin: Huvitav, et mulle siis vastupidi tundub ... Sinu lavaline attitude on ilmselt nii vastuvaidlemist mitte salliv ja nii kohal, et tundub, et seal ei saa olla teisi tõlgendusi kui see, mida pakutakse. Seda öelnuna saan ma ka muidugi aru, et ma olengi lasknud sul ennast ära petta. Ma jäin su hoiakusse kinni ega näinud piisavalt vaeva ... Kurat, see on kõige hullem, mis kriitikuga saab juhtuda: kunstnik petab ta ära.

Grigorjeva: Iiris Viirpalu leidis hiljutises TMKs, et „Carmina Trashi“ näol on tegu „mittetantsu“ manifestiga, ning Evelin Lagle väitis Sirbis auhindade gala järgselt, et tegu pole mitte tantsu, vaid perfomance-’iga, mis räägib tantsust.

Nii et kui meil lokkab väidetavalt segadus tantsu defineerimisel, siis vähemalt Lagle teab, mis on tants, ta teab! Sellest, et „Carmina Trash“ sai välja reklaamitud MITTEtantsuna, olemaks iroonia nn tants-tants kriitikute pihta, kes peavad koreograafiaks sõnatut jäsemetevehkimist Bachi või khuuli träna saatel, nad aru ei saanud. Nii et sa pole ainus. Ja mu võitlus jätkub.

61

TEATER PEAB ÄRATAMA KUJUTLUSE LUULE EPNERI VESTLUS LEMBIT PETERSONIGA

Kõneleme Lembit Petersoniga 8. juunil, pärast Vanalinna Hariduskolleegiumi teatriklassi lõputöö, Pedro Calderón de la Barca „Armastusega ei tehta nalja”1 esietendusi. Lavastuses mängib kaks koosseisu ja Petersoni sõnul kestsid proovid seetõttu kaua, nõudes palju hoolt ning tähelepanu. Lavastaja hinnangul tasus see end ära – selles lavastuses sündis midagi: kuigi tegemist on kauge klassikaga, tekstiga Hispaania kuldajastust 17. sajandil, hakkas see tänapäeva noorte inimeste jaoks elama. Etendused „hingavad”.

Klassika ja kaasaeg Petersoni isiklikus repertuaaris on üldse tähelepandavalt palju maailmaklassikat, ehkki ei puudu ka nüüdisaegne dramaturgia. Leidub autoreid – nii klassikuid kui ka kaasaegseid (nagu Jon Fosse, Ivan Võrõpajev, Jevgeni Griškovets) –, kelle loomingut ta on tõlgendanud korduvalt, ja näidendeid, mida on lavastanud kaks korda. Eriti oluline on talle olnud Molière, kelle näidenditel põhineb kuus lavastust, sh „Misantroop” ja „Tartuffe” kahes tõlgenduses. Peterson ise usub, et klassikat tuleb lavastada ikkagi kaasaja pärast, kuivõrd teater on niisugune kunst, mis toob mineviku olevikku, meie kaasaega. Ta rõhutab, et selleks ei ole tarvis tõsta näidendeid tänapäeva olustikku; neis on niigi teemad ja aspektid, mis kõlavad ka tänases päevas ja panevad vaataja kaasa mõtlema. Ta armastab klassikalisi näidendeid, sest need on nii sisurikkad ja nendes on alati midagi uut avastada – need tekstid puudutavad, panevad mõtlema ja sa tahad neid uuesti lugeda ja tõlgendada või sama autori poole pöörduda. Peale Molière'i huvitab Petersoni väga ka Hispaania kuldajastu dramaturgia (näiteks Calderón), Shakespeare, Tšehhov, kuid välistada ei saa ka tänapäevaseid tekste. Nii klassikas kui kaasaja dramaturgias on Petersonile tähtis autor – see, mida autor on mõtelnud ja öelda 1 Pedro Calderón de la Barca „Armastusega ei tehta nalja”, lavastaja Lembit Peterson, esietendus 7. juunil

2016 Theatrumis.

62

tahtnud: „Püüan koos teiste etenduse kaasloojatega – näitlejad, stsenograaf, helija valguskujundaja, publik – jõuda autorini, tema kavatsuse tuumani, see on huvitav.” Seetõttu ei rutta ta ka autori teksti näidendis kärpima. Tänapäeva teatris on etendused tavaliselt lühikesed, kuid miks ei võiks vaataja etenduse atmosfääris viibida kolm-neli tundi, leiab Peterson. Päris teadlikult säilitab ta lavastades ka need kohad näidendis, mis tunduvad esmapilgul ebavajalikud või nõrgemad.

Ka teatriteoreetikud räägivad praegu palju sellest, et lavastused ei pea olema täiuslikud ning sageli seda ei taotletagi. On isegi kasutusele tulnud mõiste „mitteperfektsuse esteetika”: lavastatakse meelega sisse n-ö vigu või kasutatakse mitteprofessionaalseid näitlejaid jne. Seda põhjendatakse tavaliselt nii, et kui lavastuses on ka nõrgad kohad, siis mõjub see elusana – elus asi ei ole perfektne, täiuslik lavastus oleks justkui surnud. Peterson nõustub selles osas, et mõrad tekstis teevad selle elusaks – ka pärl kasvab vigastatud või vigases austrikarbis, mitte terves. Peterson meenutab, kuidas ta lavastas Hispaanias Shakespeare'i „Palju kära ei millestki”2: alguses oli sealsete projektijuhtide plaan ja isegi nõue teksti lühendada, aga kui näidendit koos näitlejatega lugema ja analüüsima hakati, siis ilmnes, kui vajalik on kõik selles tekstikehandis karakterite loomisel ja autori mõtte lavastuse kaudu väljendamisel. Ei olnud ülearuseid lõike, kõik oli tekstis vajalik ja kärpeid ei tulnud teha. Seetõttu õnnestus säilitada struktuuri algpõhi. Kui algul hoiatati, et Hispaania vaataja ei kannata üle 1,5tunnist etendust välja, seetõttu peab kärpima, siis sel korral juhtus Petersoni sõnul nii, et pärast 2,5tunnist etendust tulid mõned vaatajad küsima, et miks nii lühike, oleks tahtnud veel vaadata ... Määravaks osutub sisuline põhjendatus ja see, kuidas õnnestub lavastuse mõtted ja teemad etenduses publikut puudutavalt kõlama panna, lisab lavastaja.

Lavastaja, näitleja ja nende koostöö Peterson nendib, et materjali valikut mõjutavad ka näitlejad, kellega ta töötab: tekste valides arvestab ta näitlejatega ja otsused tehakse trupiga ühiselt. „Mina saan luua näitlejate loomingust, loomingu põhjal,” ütleb Peterson, lisades, et 2 Esietendused 14. veebruaril 2003 Zamora Teatro Principalis ning 21. veebruaril 2003 Teatro Cervanteses

Valladolidis.

63

lavastaja töömaterjaliks on just näitlejate endi looming, mis ei tähenda ainult erialaseid oskusi ja nende rakendamist – näitlejasse tuleb suhtuda kui isiksusse. Ühist teemat, ühisosa tuleb pidevalt otsida (ja leida!). Peterson peab kõige tähtsamaks seda, et erialase arenguga koos käiks näitleja (aga ka lavastaja, iga teatritegija) vaimne ja hingeline areng.

Võib eeldada, et kui lavastaja loob näitlejate loomingu alusel, siis on oluline trupi, s.o lavastaja ja näitlejate vaimne lähedus ning ühtekuuluvustunne. See on Theatrumis kindlasti olemas. Peterson tõdeb, et ta ei näe praeguses Eesti teatris teist teatrit/truppi, kes käiks Theatrumiga sarnaseid teid, kelle vaimsus oleks neile lähedane. Varem olid Petersoni sõnul tal lähedased otsingud, teed ja ideed Juhan Viidingu ja Tõnis Rätsepaga, kellega koos rajati 1990ndate alguses teatriõpe Eesti Humanitaarinstituudis, millest kasvaski välja Theatrum. Peterson lisab, et omal ajal tundis ta sisemist lähedust ka Jaan Toominga ja Kaarin Raidi loomelaadiga.

Lavastajaid on muidugi mitmesuguseid, on ka üsna autoritaarseid või lausa diktaatorlikke lavastajaid ja teatrijuhte, aga Peterson peab oluliseks lavastaja võimet töötada näitlejatega koos, ja mitte ainult proovides, sest lavastus on terviklik protsess alates proovidest kuni viimase etenduseni. Seetõttu püüab Peterson vaadata iga etendust ja anda näitlejatele tagasisidet. Ta ei poolda niisugust teatritegemist, kus näitleja on nagu nukk või savi lavastaja käes ning temaga lihtsalt manipuleeritakse. „Mõnda etendust vaadates ma näen, et näitleja täidab lihtsalt lavastaja ülesandeid ja käske. Selline teater ei ole huvitav,” ütleb ta. Samal põhjusel ei meeldi Petersonile ka teater, mis muutub performance'iks – sel juhul kaob ära näitleja looming. Petersoni hinnangul on kõige tähtsam, et näitlejate ja lavastaja vahel valitseks usaldus, mõistmine, vastastikune täiendamine kõrgema eesmärgi nimel.

Ta lisab, et lavastaja juures on muidugi oluline anne: „Anne on miski, mis sulle on antud, anne on antus,” ja kui on antud anne lavastada, siis peab lavastama. Petersoni elus on olnud aegu, kui ta oli teatrist eemal ja tegi mitmesuguseid töid, näiteks töötas puidutööstuses. Ta meenutab, et siis juhtus sedagi, et saed lauda ja lõikad kasvõi näppu, sest mõtteisse ja kujutlusse tuleb hoopis näiteks „Hamleti” lavakujundus, ja see oli justkui märk, et sa pead tegema teatrit, see on sulle antud. Petersoni sõnul on tähtis, et inimene tunneks ära, mida ta peab tegema, mis on tema ülesanne elus.

64

Andest üksi siiski ei piisa, nendib Peterson, lisades, et lavastajal ja näitlejatel tuleb ka endaga pidevalt töötada – nii nagu Tolstoi kirjutas iga päev ühe lehekülje, et valmistada ette inspiratsiooni tulekut.

Petersoni arvates on näitleja raske elukutse: väga oluline on näitleja identiteet, sest roll, mida näitleja mängib, võib mõjutada tema isiksust. Peterson on varemgi rõhutanud, et näitleja ja roll moodustavad otsekui kaksainsuse ning näitleja ei pea end rolli ära kaotama. „Rolli loomise aluseks on näitleja kujutlus, see on kõige olulisem,” leiab ta. Petersonile on lähedased Mihhail Tšehhovi vaated näitlemisele. Mihhail Tšehhov rõhutab just nimelt lavakuju loomist fantaasias, kujutluses, ja siis selle kehastamist, ta räägib atmosfäärist, psühholoogilisest žestist jne, selgitab Peterson ja tõdeb, et Tšehhovi harjutused on olnud talle kasulikud. Stanislavski õpetuse juures tõstab Peterson esile füüsiliste tegevuste meetodit ehk hilisemat Stanislavskit. Ka Petersonile on oluline füüsiliste tegevuste partituur, nagu ta seda nimetab, kusjuures füüsilised tegevused ei tähenda ainult seda, mida näitleja otseselt teeb; füüsiliste tegevuste kaudu saab väljenduda rolli vaimne ja psüühiline elu ja seda partituuri saab fikseerida, sel on omad rütmid ja poeetika.

Tuleb nõustuda, et näitleja elukutse on tõepoolest raske – teda võib ohustada läbipõlemine või ka sõltuvused, olgu alkoholist või muust. Lavakunstikoolis oli just hindamisel Loore Martma magistritöö, kus ta kirjutas sellest, kuidas näitleja satub stressi ja depressiooni, mis tegurid siin kaasa mängivad ja kuidas ennast aidata, kui vahel on ehk isegi raske pärast etendust rollist välja tulla. Petersoni arvates on see psühhotehnika küsimus – näitleja ei tohi jääda rolli vangiks. Ta rõhutab, et näitleja psüühika on väga õrn, ta on haavatav ja tundlik, seetõttu tuleb tema psüühikat säästa, peab igal juhul hoiduma vägivallast, sellele tuleb vastu seista ja sellest teada anda.

Peale Tšehhovi on Petersonile oluline olnud ka Grotowski, kes räägib spontaansusest, näitleja eneseavamisest, ent selle kõrval on üks väga tähtis element – distsipliin ehk see, kuidas spontaanset loomingut kontrollida ja end teadlikult inspiratsiooniks, loomisaktiks ette valmistada. See on ju ka igasuguse hea teatrimeetodi üks peamisi eesmärke. Lavastajana taotleb Peterson, et näitlejad mõistaksid, mida ja milleks nad teevad, sest oluline on sõnum, mis jõuab publikuni.

Peterson meenutab, et tema teatrikogemuses on olnud näitlejaid, keda vaadates unustad ära, kuidas ta mängib: „Kas ta mängib hästi või mängib halvasti, ei ole 65

oluline, sest sa vaatad ja tajud seda, mida ta mängib. „Kuidas“ on lihtsalt nii hea, et muutub märkamatuks, teenib märkamatult sisu ja oskab just sisu märgatavaks teha.” Peterson toob näiteks Jüri Järveti.

See tähendab justkui sedagi, et näitleja, tema mäng (professionaalsuse mõttes) muutub otsekui nähtamatuks. Küsimusele, kas ka praegu on teatris niisuguseid näitlejaid, jääb Peterson hetkeks vastuse võlgu, aga lisab, et on – näiteks kui vaadata, kuidas Indrek Sammul mängib „Tartuffe'is”3, siis selles on midagi taolist.

Ka siinkirjutajale jättis Sammuli Cléante´i roll „Tartuffe´is” väga tugeva mulje, sest kui ta kõneleb, siis on selgelt tajutav, kuidas ta mõtleb – ta arutleb, kaalutleb, see mõtlemise protsess on hästi jälgitav ja huvitav. See, et ta kõneleb värsis, ei tõmba eraldi tähelepanu, tähtis on mõte, mitte retooriline meisterlikkus.

Molière ja „Tartuffe” „Tartuffe“ jõudis lavale Draamateatri juhtide kutsel. Ühistööks Draamateatri ja Theatrumi vahel olid kaalumisel mitmed näidendid. Nüüd tuli lavastus välja Draamateatri egiidi all, kuid kaasa teevad ka mitmed Theatrumi näitlejad. Viimati lavastas Peterson seal (koostöös Theatrumiga) Thomas Bernhardi näidendi „Harjumuse jõud” (1998). Nüüd langes Petersoni valik Molière'ile, kes mõjub autorina praegugi väga kaasaegselt nagu ka tema „Tartuffe”. Peterson lisab, et on tahtnud lavastada koos kolm Molière´i näidendit: „Misantroop”, „Tartuffe” ja „Don Juan”, et neid mängitaks eestikeelses teatriruumis samal ajaperioodil, sest neis näidendeis on õieti samad teemad, nad on üksteisele lähedased – need on komöödiad, kuid tegelikult on Molière ka sügavalt traagiline autor, kelle näidendites saavad koomilised olukorrad traagilise tähenduse, need põimuvad omavahel, nii et tekib tragikoomilisus. Peterson meenutab, et Riina Schutting kirjutas pärast vaatamist talle kirja, kus ütles, et näeb esimest korda „Tartuffe´i” lavastatavat niivõrd otseselt traagilises võtmes. Petersoni sõnul see ongi traagiline näidend. Veel täpsemalt: siin on naer läbi pisarate või pisarad läbi naeru. Tartuffe on silmakirjalik, aga silmakirjalikkust on ka kõigis teistes tegelastes. Peltsebuliga pole võimalik Peltsebuli välja ajada ... Ja ometi pole Molière lootusetu, tõdeb

3 Molière’i „Tartuffe“, lavastaja Lembit Peterson, esietendus 4. oktoobril 2015. aastal Eesti Draamateatri

suures saalis.

66

„Tartuffe“. Ülal Cléante – Indrek Sammul, all proua Pernelle – Maria Klenskaja.

Foto Siim Vahur. (Eesti Draamateater)

67

68

„Tartuffe“. Stseen lavastusest.

Foto Siim Vahur. (Eesti Draamateater)

69

Peterson, lisades, et väljapääsu võib leida targas siiruses ja lihtsas, omakasupüüdmatus armastuses. Need teemad on näidendis esindatud.

Negatiivsuse esteetika (kahes mõttes), Võrõpajev ja Fosse Mis on õieti negatiivsuse esteetika? Esimesed assotsiatsioonid võivad kergesti tekkida näiteks Grotowski mõistega via negativa: arusaam, et rolli luues peab näitleja ennekõike hoiduma või loobuma kõigest liigsest. Grotowski räägib ka vaesest teatrist, mis on askeetlik, keskendub kõige olulisemale (ehk näitlejale) ning jätab teadlikult kasutamata need rikkalikud võimalused ja väljendusvahendid, mis on tänapäeval teatri käsutuses. Või ka Jacques Copeau „lage lava” (tréteau nu) – ka temale oli tähtis loobumine, vahendite viimine miinimumini, et keskenduda kõige olulisemale. Neis seostes tähendab „negatiivsus” eitamist, loobumist.

Minimalism peab olema taotluseks, siis saab rääkida esteetikast – kui see pole aga teadlik valik, vaid põhjuseks on lihtsalt mugavus (või teatri vaesus sõna otseses mõttes), siis pole tegemist esteetilise süsteemiga.

On autoreid, kelle tekstid juba eeldavad minimalistlikku esteetikat, sest neisse on sisse kirjutatud tühjus, vaikus, pausid. Näiteks Jon Fosse on niisugune autor, meil Jaan Kruusvall, keda on ka Fossega võrreldud.

Norra kirjanik Jon Fosse on tänapäeva autoritest Petersonile lähedane; ta on lavastanud Fosse näidendid „Üks suvepäev” ja „Ma olen tuul”.4 Peterson on Fossega mitu aastat tagasi ka isiklikult kohtunud ja pikalt vestelnud. Ühest Fosse antud intervjuust sai lugeda episoodi tema lapsepõlvest, sellest, kuidas ta lapsena kogemata endal veenid läbi lõikas ja surma lävele jõudis. Kliinilisest surmast tuli ta tagasi kogemuse ja kindla veendumusega, et meie surnud elavad koos meiega.

See on sõnum, mille edastamine sai tema kirjandusliku loomingu peamiseks teemaks, sisuks. Fosse ütles vastuseks Petersoni küsimusele, millist näidendit ta ise kõige paremaks, õnnestunumaks peab, et see on „Ma olen tuul”. Kuid seda oli Petersonil keeruline lavastada, kuna teemaks on ühe tegelase enesetapp: „See on riskantne tekst: peab jälgima, et lavastus ei kallutaks enesehävitamise teele, ei poetiseeriks ja õigustaks selle teo sooritamise ahvatlust. Sest me ei tea, millisesse reaalsusesse satub inimene, kes sellise teo sooritab. See ei pruugi olla vabane4 „Üks suvepäev“ esietendus 16. septembril Tahkuna tuletornis ja „Ma olen tuul“ 25. jaanuaril 2013 Salme kultuurikeskuses, mõlemad Theatrumi lavastustena.

70

mine, inimene võib sattuda veel hullemasse olukorda. Kindlasti tähendab see aga eluaegset arusaamatust ja valu inimestele, kes teda on hoidnud ja armastanud.” Seda ohtu tuli Petersoni sõnul kindlasti vältida. Selle lavastuse puhul oli lavastajale tähtis, et oleks suur lava – palju tühjust. Peterson kinnitab, et lavastus oli autoritruu ja Fosse tekstist tulenes ka see, et näitlejad mängisid kujuteldavate esemetega, s.o rekvisiite ei olnud. „Ma olen tuul” usaldab vaataja kujutlust, ei püüa sündmusi näidata olustikulise täpsusega, arutleb Peterson, lisades, et „Ühe suvepäeva” juures oli jällegi oluline mängukoht, mis sobiks näidendi ja selle teemaga kokku.

Mulle tundub, et niisugused tekstid (nagu Fosse või ka Kruusvalli näidendid) ei avane, kui mängida neid väga realistlikult või olmeliselt. Tühjus, vaikus, pausid peavad mõjule pääsema, olmelist tõepära ei ole tarvis taotleda. Peterson usub, et teatri ülesanne ei olegi anda täpselt edasi olustikku, teater peab äratama kujutluse. Ka Stanislavski teater ei olnud tema sõnul olustikuline; ta küll kasutas palju detaile, taotles tõetruudust ja täpsust – Tšehhov ju ütles, et ta tahaks kirjutada näidendi, kus ükski kilk ei laula jne –, aga Stanislavskile oli olustik vajalik selleks, et selle pinnalt tõukuda, tekiks poeesia, et lavastus tõuseks olustikutasandilt kõrgemale ja muutuks poeetiliseks. Olustik oli otsekui silla loomiseks vaatajaga kõige esmasel tasandil, et seejärel liikuda koos temaga hingelistele ja vaimsetele, poeetilistele tasanditele. Teater saab teha nähtamatu nähtavaks, usub Peterson.

Tulles tagasi negatiivsuse esteetika juurde, võib selle all mõelda (ja ongi vist mõeldud) ka seda, mida võib nimetada ka inetuse esteetikaks: koleda, vastiku, eemaletõukava näitamist laval otse, lausa naturalistlikult. Siin võib mõelda Võrõpajevi „Joobnutele”, kus kõik tegelased on purjus – kas seda on aga mõtet lavastada nii, et purjus-olek mõjuks just nii nagu elus, oleks väga tõetruu? Võrõpajevi „„Delhi” tantsu” esteetika on seevastu teistsugune.5 Peterson luges „„Delhi” tantsu” tegelikult varem kui „Joobnuid” ja see avaldas talle väga sügavat mõju, nii et ta tõlkis näidendi kohe eesti keelde. Materjali otsides ja valides arvestab Peterson alati ka näitlejatega, et neil oleks huvitavat ja vajalikku tööd. „Joobnud” tuligi lavale varem, sest oli tarvis niisugust materjali, mis annaks tööd suurele trupile. Mõlemad näidendid on Petersoni sõnul lavas5„Joobnud“ esietendus 25. oktoobril 2014 ja „„Delhi“ tants“ 27. veebruaril 2015, mõlemad Theatrumi

saalis.

71

„„Delhi“ tants“.

Katja – Laura Peterson.

Foto Ülar Mändmets. (Theatrum)

72

„„Delhi“ tants“. Meditsiiniõde – Maria Peterson, Elatanud naine – Maria Klenskaja.

Foto Ülar Mändmets. (Theatrum)

73

tatud autoritruult. „Autoritruuduse all mõistan seda, et jõuda autorini, aga säilitada omapoolne dialoog temaga. Mitte kõiges ei pea lavastuse tegijad alati autoriga nõus olema. Lavastus ja siis ka etendus on alati dialoog autoriga tema poolt etteantud teemadel,” ütleb Peterson. „„Delhi“ tantsu” puhul tähendab see, et oluline on muusikalisus – Võrõpajevi soov on, et näidendit interpreteeritaks nagu muusikateose partituuri. Tähtis on näidendi teema (mitte lugu), teemat varieeritakse seitsme lühinäidendi kaudu, millest tekst koosneb. Rütmid on alati olulised, nõustub Peterson, lisades, et ka füüsilistel tegevustel on oma rütmid. Tema lavastuste muusikalise kujundusega tegeleb tavaliselt Marius Peterson, neil on teineteist mõistev koostöö. „„Delhi” tantsu” jaoks palus Peterson aga Helena Tulvel kirjutada originaalmuusika.

Negatiivsust elu koleduste naturalistlikult tõetruu kujutamise mõttes Peterson ei poolda, selline esteetika ei ole talle vastuvõetav ning ta on seisukohal, et naturalism ei ole (tema jaoks) teatris vajalik. Ta arutleb: teatrit on nimetatud peegliks, öeldud, et teater hoiab elul peeglit silme ees, aga kui me mõtleme peeglist, siis peegelpilt ei ole ju elu koopia – peegliklaasi taga on hõbedakiht. Kui teater on tegelikkuse peegel, siis ei pea ta peegeldama naturalistlikult, ei pea kopeerima kõike, mis elus on inetut, jõhkrat jne, arvab Peterson, uskudes, et täpse kujutamise asemel on tähtis, et teater ärataks vaataja kujutluse – et ma saaksin minna sellesse maailma sisse, kaasa elama ja kaasa mõtlema tänu kujutluse jõule.

Võrõpajevi „Joobnud”, nagu öeldud, võimaldaks vaataja šokeerimist ja inetuse esteetika kasutamist, kuid Petersoni lavastus ei lähe seda teed. Näitlejate esituses käituvad need joobnud tegelased pigem ekstsentriliselt, ebaharilikult, aga nad ei mõju eemaletõukavalt. Kui päriselus me ei taha joodikutega kokku puutuda, nad panevad end lausa kartma, siis lavastuses on tegemist huvitava esteetikaga, milles näitlejad eksisteerivad ja mis on lavastuse sõnumi teenistuses.

Teater peaks elus välja tooma ilu, sõnab Peterson, kes nägi seda ilu ka Võrõpajevi „Joobnutes”, mille tegelased on kõik joobnud, kuid neil on valus vale pärast, milles elavad – ja selles valus seisnebki ilu. „Ilu ongi ehk see hõbedakiht peegli taga,” ütleb Peterson, kuid leiab ometi, et „Joobnud” oli talle riskantne, piiripealne näidend: „Ma ei tahaks niipea taas sellisele territooriumile minna.”

74

Lõpetuseks: teatri mõju ja religioosne teater Rääkisime Petersoniga ka sellest, kuidas teater inimesi (eeskätt vaatajaid) mõjutab. Kas teater mõjub ainult pealispindsetele emotsioonidele ja afektidele (Riina Schuttingu sõnutsi meie olemuse tuuma ümbritsevale „troposfäärile”) või võib teater mõjutada inimest sügavalt, isegi muuta tema elu? Kindlasti mitte iga lavastus, aga mõni küll – on ju etendusi, mis ei lähe elu lõpuni meelest ära.

Peterson nõustub, et teatri mõju võib olla tugev, vaataja võib saada teatrist tõuke, mis teda muudab, aga selleks, et ta saaks tõuke, peab ta olema juba piisavalt vastuvõtlik. Peterson on oma sõnul palju mõtelnud religioossest teatrist ja jõudnud arusaamisele, et seda ei eksisteeri: „Ei ole olemas religioosset teatrit, küll aga on olemas religioossed lavastajad ja religioossed näitlejad, kes teevad teatrit.” Peterson on veendunud, et teater ei asenda kunagi Kirikut, aga teatrit tehes on võimalik teenida kõrgemaid eesmärke, tõe otsinguid.

75

ÜHISKONNA DEMONTEERIMISEST LAURA METS, MIRKO RAJAS JA ANNE-LIIS MARIPUU

Anne-Liis Maripuu: Laura, sa käisid hiljuti vaatamas Mirko lavastust „Lemuel Pitkini demonteerimine“1. Mis mõtteid see sinus tekitas?2 Laura Mets: Mulle väga meeldis jälgida nuku füüsilist muutumist. Ma pean silmas nuku lagunemist. See oli võttena väga lahe ja toimis lavastuse kontekstis ülihästi. Ja kuna ma ise nukunäitlemisega ei tegele, tundus nuku kasutamine laval väga huvitav. Lisaks sellele imetlesin näitlejate oskusi.

Mind ajas aga tohutult närvi, et Lemuel oli nii heauskne. Ta tegi kõike, mida talle öeldi. Ma tahaksin uskuda, et inimene suudab „ei“ öelda. Hakkasin mõtlema põhjakäinud inimestele. Tihti nad arvavad, et teised on jõudnud heale järjele hästi kergelt: neil on raha sellepärast, et nad lihtsalt on rikkad. Ma ei tea küll, mis oli, Mirko, sinu eesmärk või millele sa tahaksid, et publik mõtleks, aga mul tekkis selline mõte. Ühelt poolt ma saan aru ja tunnen neile kaasa, kuid ka pinnal püsimiseks on vaja jõudu, jõudu öelda „ei“. Teiselt poolt seab lavastus küsimuse alla usu inimeste headusesse: kas usud automaatselt, et inimene tahab sulle head, või oled skeptiline?

Mirko Rajas: Ma arvan, et sa tabasid väga hästi lavastuse ideed. „Lemuel“ pidi esialgu esietenduma 2012. või 2013. aastal, kui ma ei eksi. 2015. aastal ei oleks ma tingimata sama materjali kasuks otsustanud. Toona olid mulle teised teemad olulised.

Lavastust tehes keskendusin küsimusele, kui kaugele tuleb inimene viia, et ta ütleks „ei“? Millal tõstab ta käed üles ja ütleb, et ma ei mängi enam seda mängu kaasa? Kui suur on üldse tema valikuvabadus? Kohati tundub, et Lemuel ise on süütu, aga teisest küljest, saatus ei ole midagi inimesest väljapoole jäävat, vaid on tugevasti inimesega seotud ja sõltub valikutest, mida ta elus teeb. See

1 Nathanael Westi „Lemuel Pitkini demonteerimine“, lavastaja Mirko Rajas, esietendus 4. oktoobril 2015. aastal NUKU lavastusena Hobuveskis.

2 Vestlus toimus 19.04.2016 Tallinnas.

76

oligi lavastuse peamine teema. Kõige tähtsam on, et inimene hakkaks mõtlema, kuidas asjad elus on. Mingeid pooli me otseselt ei valinud.

Maripuu: Sinu „Lemuelil“ ja Laura lavastusel „Eedeni aed“3 on minu jaoks üks ühine teema, ja selleks on keha objektistamine või esemestamine. Kui „Lemuelis“ on peategelane pigem ühiskondlike olude ohver, siis „Eedeni aias“ näeme, kuidas üks peategelastest, Evelyn, hakkab järk-järgult ümber kujundama oma elukaaslase väljanägemist. Lavastuse lõpus selgub, et Evelynile oli noormehe näol tegu ülikooli lõputööga. Adam oli Evelynile nagu savi skulptorile.

Mets: Huvitav on selle loo juures see, et Adam hakkas oma välimuse muutudes ka teistmoodi käituma. Ta tegi asju, mida Evelyn kuidagi ei julgustanud: pettis teda ja kohtus teiste naistega. Paljud on öelnud, et see tüdruk oli nii kuri, ja imestanud, et kuidas on võimalik lähedase inimesega nii teha? Samas, mida ütleb mehe kohta see, et ta hakkab petma, kui ta soeng ära muudetakse ja talle uued riided antakse?

Saalist lahkudes arvavad vaatajad tihti, et nad teavad, mida ma lavastusega öelda olen tahtnud. Seejuures on huvitav, et mina ei öelnud ju midagi, vaid esitasin üksnes infot. Vaataja näeb tihti oma tõlgendust minu nägemusena.

Maripuu: Hea, et sa publiku reaktsiooni mainisid. Minu jaoks oli „Eedeni aia“ puhul problemaatiline just see, et sa, Laura, ei võtnud Evelyni suhtes seisukohta ega positsioneerinud ennast kuidagi lavastuses käsitletud teemade suhtes.

Mets: Vaidlen vastu. Ilmselgelt positsioneerin ma end alati materjali suhtes.

Pole võimalik lavastada end positsioneerimata, enda maailmatunnetust või -nägemust lavastusse panemata. See on niivõrd isiklik protsess. Samas aga ei pea ma õigeks oma positsiooni demonstreerimist laval ega oma nägemuse vaatajale peale surumist. Pigem peab ta ise jõudma probleemi, küsimuse või ühiskonnas aktuaalse olukorra lähivaateni. Sama kehtib ka lavastuse „45 339 km² raba“4 kohta. Kui lavastaja on vaataja eest mõttetöö juba ära teinud, on minu meelest igav teatris käia. Kas ma peaksin nüüd seda tulemust vaatama minema?

Lavastus peaks andma taustsüsteemi, juhatama inimese probleemi juurde, avama maailma selle ümber, aga mitte võtma vastuseandja positsiooni. Eriti 3 Neil LaBute'i „Eedeni aed“, lavastaja Laura Mets, esietendus 8. veebruaril 2014. aastal Endla Küünis.

4 Andra Teede, Laura Metsa „45 339 km² raba“, lavastaja Laura Mets, esietendus 21. novembril 2015. aastal

Endla Küünis.

77

„Lemuel Pirkini demonteerimine“.

Stseen lavastusest, paremal Anti Kobin ja Tiina Tõnis.

Foto Jaana Süld. (NUKU)

78

„Eedeni aed“. Evelyn – Kaili Viidas, Adam – Tambet Seling. Foto Mats Õun. (Endla)

81

praeguses maailmas, kus kõik tahavad sind suunata „õige“ poole, ei saa teater olla koht, kus laval esitatakse „õiget“ või „valet“ maailmavaadet – nii kaoks teatri eluterve funktsioon ühiskonnas.

Evelyn on hästi tugev isiksus. Kuna tema maailmavaade on lavastuses domineeriv, siis on teda vaatajana lihtne hukka mõista. Minul lavastajana ei ole vaja sinna kütust juurde lisada. Evelyni tegu on tõesti ebamoraalne, empaatilise olendina sa tunned Adamile kaasa, aga kui mõelda sellele, mida see mees ise tegi, ilma et teda oleks juhitud, siis ega tema ka just õigesti ei käitunud. Sa ei näinud minu hukkamõistu, kuna ma ei mõista Evelyni lõpuni hukka.

Maripuu: Kuidas sulle, Mirko, tundub, kas lavastaja maailmanägemus või -tunnetus peaks olema lavastusest välja loetav?

Rajas: Ma arvan, et lavastaja peab end lavastust tehes alati positsioneerima, aga ma ei ole kindel, kas see, kuidas ta materjali või lavastusega suhestub, peab 100% ka laval välja tulema. Kõige tähtsam on üles leida teemad, mis sind ennast lavastuse või materjali juures puudutavad. Seejärel on oluline, et näitlejatel tekiks materjaliga isiklik suhe, et nemad muutuksid kunstnikeks. Kui publik tuleb saali, on oluline, et asjad, mida olete mõelnud ja väljendada püüate, jõuaksid mingil moel ka publikuni.

Mets: Kerkib küsimus, mida lavastaja publikult ootab? Ma tahaksin uskuda, et kui ma ootan publikult rohkem, siis nad ka panustavad rohkem. Kui ma räägin neile kõik ette ära, siis ei ole neil vaja ise mõtlema hakata.

Maripuu: Ma olen teie mõlemaga nõus, aga minu meelest üks ei välista teist.

Mulle isiklikult on oluline, et lavastaja seisukoht oleks lavastusest välja loetav.

See annab mulle võimaluse aru saada, kuidas lavastaja maailma näeb, temaga justkui kohtuda. Seisukoha võtmine on osa dialoogist. N-ö ülevalt alla suhtumine ning näpuga õigele ja valele osutamine ei ole minu meelest kunagi võimalik, sest isegi kui keegi tuleb tõde kuulutama, siis saab ta kuulutada üksnes oma tõde.

Mets: Kui sa lähed kellegi lavastust vaatama, siis sa niikuinii kohtud temaga: näed tema käekirja ja stiili. Need on alati unikaalsed.

Rajas: Lavastaja positsioonist saab aimu, kui vaatad ära ühelt lavastajalt kolmneli-viis lavastust või kui jälgid, mida ta kümne aasta jooksul teeb. Teemad, mida lavastajad lavastustes käsitlevad, on sarnased. See on nagu rännak: lavastajana sa otsid kogu aeg ja muutud üha täpsemaks.

82

Maripuu: Aga siiski, vastuseid küsimustele, kas kunstis on Laura meelest kõik lubatud ja kas Evelyni käitumine oli lavastaja silmis mingil moel õigustatud, „Eedeni aed“ mulle ei andnud. Minu jaoks on oluline, et teatritegijal oleks ühiskonnas toimuva suhtes oma arvamus ja et see väljenduks ka tema lavastustes.

Mets: Minu seisukoht on välja loetav sellest, et ma ei lase tekkida äärmuslusel: ma ei kihuta Evelyni tuleriidale viima ega Adamit häbipinki panema. Oleksin tundnud end väga rumalana, kui oleksin seda teinud. Vältisin seda teadlikult, sest olukord pole nii lihtne. Sotsiaalse eksperimendi raames võib Adamis näha ebaõnnestujat – inimesena on ta selles testis moraalselt läbi kukkunud.

Küsimus on selles, kas sa lased ennast protsessil muuta või mitte. Siin tuleb jälle rännaku teema sisse. „Raba“ tegema hakates mõtlesime, et ega muud me öelda ei saagi kui seda, et inimeste lahkumine Eestist on negatiivne. Kui noored naised lähevad siit ära, siis keegi ei sünnita Eestis lapsi. Lihtne. Mis sõnumit me veel edastada saame? Välismaal elavate eestlastega rääkides sain aga aru, et neil on seal oma elu, neil on omad põhjused, miks nad Eestist ära läksid. Nad ei pruukinud Eestit vihata.

Ma ei pea poole valimist õigeks. Ma tahaksin, et inimesed hakkaksid teemale mõtlema ja pigem loobuksid poole valimisest. Radikaalsust on praegu ühiskonnas väga palju. Sellepärast ma ei tahtnudki olla üks neist, kes ütleb, et need, kes lähevad Eestist ära, on nõmedad. See ei aita. Ega nad ei hakka sellepärast Eestisse paremini suhtuma. Aga seda meil just vaja on – et nad näeksid Eestit uuesti meeldiva kohana, kus elada ja kuhu oma (kasvõi välismaalastest) kaasadega tagasi tulla.

Maripuu: Mirko, kas sinu jaoks on oluline käsitleda laval ühiskondlikke valukohti?

Rajas: Need teemad on küll olulised, aga kui kõik hakkavad teatris väljendama oma isiklikke ühiskondlikke, poliitilisi arvamusi, tehes seda otse, ilma poeesiata, siis on oht, et teater kaob ära, võtab ühiskonnas teise positsiooni. Ma olen nõus, et lavastajal peab olema kindel eesmärk, mingi suur idee, aga ma ei tea, kas ta peab oma lavastustes ühiskonnas toimuva suhtes otse, radikaalselt, tugevalt sõna võtma. Mingil määral teeb ta seda tahes-tahtmata, sest me elame praegusel ajal ja me ei tee ju oma ajast ees teatrit ega aegunud teatrit. Kui me hakkame ennast kuidagi positsioneerima ja kuskile vahele segama, siis ühel hetkel ei ole teater enam teater, vaid miski, mis lajatab sinna tulnud inimestele

83

mingi idee või tugeva sõnumiga vastu pead. Teater peaks jätma inimesele valikuvabaduse. Teatri eesmärk on liikuda seestpoolt väljapoole: kõnetades inimese siseelu, tuleks jõuda selleni, kuidas ta end maailmas või elus positsioneerib. Kui muutume liiga emotsionaalseks, siis võib juhtuda, et me pigem lammutame kui ehitame.

Mets: Eesti ühiskond ei ole minu meelest praegusel hetkel veel lajatavaks teatriks valmis. Või oleks „veel“ asemel õigem kasutada sõna „enam“? Mõnes mõttes tundub, et publik on lajatavast teatrist edasi liikunud. Seetõttu ei ole „Raba“ ka lajatav. Kui sõidad kellelegi oma tugeva ideega sisse, siis ta tõmbub kaitseseisundisse. „Raba“ üritab hiilida vaataja alateadvusesse teemaga, mis on väga poliitiline ja aktuaalne. Me tahtsime lavastusega tuletada vaatajale meelde suurt välismaal elavate eestlaste hulka, mis teemana, nii kurb kui see ka ei ole, ei ole hetkel päevakorral, sellest ei räägita näiteks riigikogus. Mõni aeg tagasi me põdesime hullult, nüüd me teame, et meie arv väheneb. Ma tahaksin lavastusega tõstatada küsimuse, mitte esitada seisukohta. Minu küsimus on, kas me oleme ühiskonnana otsustanud, et me sureme välja? Mulle tundub, et me oleme juba leppinud sellega, et oleme välja suremas ja et tegu on pöördumatu protsessiga.

Maripuu: Siinkohal tekib mul küsimus, mis see ühiskond on? Kes on see, kes on selle otsuse teinud? Mina ei ole midagi otsustanud.

Mets: Sama küsimus kerkib üles Koidula [Ireen Kennik] ja Kadri [Adamsoni] mängitud tegelase vestluses. Kadri ütleb välismaal elava eestlasena, et mina ei puutu Eestisse, mina olen lihtsalt mina, mina ei ole statistika. Aga me kõik oleme statistika, me kõik loeme.

Sa, Anne-Liis, osutad siin sellele, mis tuli välja ka väliseestlastega tehtud intervjuudest. Eestlased ei näe ennast enam eestluse püsimajäämises kaasarääkijatena. See ongi üks probleemi allikatest. Tegu on paradoksiga. Nagu ka sina ütled: mina ei ole midagi otsustanud. Me ei taha võtta endale vastutust ja selle probleemiga tegeleda.

Rajas: Ma õppisin neli aastat Soomes. Olen kogu aeg oma kohuseks pidanud siia tagasi tulla. Ma tahan arendada seda ühiskonda ja riiki nii palju kui vähegi võimalik. See on mingil määral ka minu kutsumus. Soomes olles igatsesin tagasi Eestisse. Tallinn on üks minu lemmiklinnasid. Tunnen kunstnikuna kohustust

84

elada Eestis ja teha eesti asja. Ma ei tunne, et peaksin minema Londonisse end täiendama. Kuigi ma ei heida seda ette ka nendele, kes seda teevad. Samas – alati, kui keegi kunstnikest läheb välismaale õppima, tekib mul soov öelda: „Kui vähegi võimalik, siis ära mine ära, ära loobu. Siin on ka väga põnev ja huvitav.“ Mets: „Raba“ üks eesmärke on tõmmata tähelepanu sellele, et oleme loonud ühiskonna, kus inimestel, kes ei ole valged, kristlased ja heteroseksuaalsed, on väga raske ellu jääda. Kui kõiki inimesi koheldaks ühiskonnas võrdsetena ja me ei tõrjuks kedagi välja, oleks elu siin palju kergem.

Maripuu: „Raba“ puhul ei saa üle ega ümber lavakujundusest. Illimar Vihmar on publiku jaganud kaheks ja pannud nad istuma kahele poole lava. Lava keskel on kõrge sein, mis varjab täielikult teisel pool seina toimuva. Teist poolt lavaruumist ja publikust on võimalik vilksamisi näha üksnes siis, kui keegi avab ukse kahe korteri vahel. Pilti teisel pool toimuvast vahendab osaliselt kaamera. „Raba“ puhul võib seetõttu rääkida puudumise või negatiivsuse esteetikast, vaatajal jääb põhimõtteliselt pool etendust nägemata.

Mets: „Raba“ vahesein on pandud sinna tunde tekitamiseks. Oluline on tekitada vaatajates huvi teisel pool seina toimuva vastu. Hea oleks, kui vaatajad küsiksid pärast etenduse vaatamist: miks ma tahtsin kogu aeg näha, mis on teisel pool? Sama põnevuse ja huviga lähenevad inimesed neile, kes elavad väljaspool Eestit. „Kuidas sul seal ikka on? Räägi, mis sa seal teed?“ – „Midagi ei tee, tavalist elu elan: ärkan hommikul üles, söön hommikust, pärast lähen ujuma.“ – „Aga miks seal nii palju parem on?“ – „Põhimõtteliselt ei olegi.“ (naerab) Sellest seinast on vaja aru saada pigem emotsionaalselt, mitte mõistusega.

Maripuu: Tuleksin nüüd poliitiliste teemade juurest tagasi näitlemise, täpsemalt öeldes nukunäitlemise juurde. Näitleja on laval alati üheaegselt nii subjekt kui ka objekt. Selleks objektiks või vahendiks on füüsiline keha, mida näitleja subjektina kasutab oma eesmärgi saavutamiseks. Minu küsimus käib Christopheri rolli kohta lavastuses „Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal“5. Erni Kase juhitud „Kooloni“6 saates ütlesid, Mirko, et „Kentsaka“ Christopheri oli esialgu 5 Mark Haddoni „Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal“, lavastaja Sander Pukk, esietendus 8. märtsil 2015.

aastal NUKU väikeses saalis.

Avaldati 25. detsembril 2015. aastal, vt http://kultuur.err.ee/v/koolon/61aae804-d5b0-43de-b141475e336da2cf/koolon-mirko-rajas-nukulavastuse-algimpulsid-on-samad-mis-draamalavastusel

6

85

86

„45 339 km² raba“. Vasakul ülal Meelis Rämmeld, all Tambet Seling ja Kadri Adamson; paremal stseen lavastusest. Foto Gabriela Liivamägi. (Endla)

plaanis mängida esimeses vaatuses nukuga, siis aga otsustati sinu keha kasuks.

Kas sinu jaoks on vahet, missuguse objektiga sa mängid, kas oma keha või nukuga?

Rajas: Ma ei tea, kui palju sellest võib kirja panna; väljaspool prooviruumi tavaliselt sellistest asjadest ei räägita ... Me otsisime kaua sobivat vormi. Kui ühes proovis katsetasime ilma nukuta, toimus tohutu vabanemine. Selgus, et nukk oli olnud sel korral takistuseks. Mul ei tekkinud proovis õiget objektiga suhestumist.

Samuti ei leidnud me nukuga vormi, mis oleks sobitunud tervik-süsteemi. Kuna alusmaterjal on dramatiseeritud n-ö klassikalises võtmes, siis ilmselt nukk lihtsalt ei sobinud sinna. Iseenesest ma sain aru, miks Sander [Pukk] lavastajana soovis lavastust esialgu teha nukuga.

Nukust loobumine andis mulle võimaluse kõike, mis oli proovide jooksul kusagile sisemusse kogunenud, väljendada oma keha, hääle jne abil. Tundsin tohutut vabanemist. Kraad oli õige. Tihti öeldakse, et hoia sees, kogu, pane tegevusse.

Nukuga mängimine prooviperioodi alguses andis mulle võimaluse koguda, koguda ja kui ühel hetkel sellest loobusime, oli õige valik peategelase läbielamistest, sisemisest arengust juba tehtud. Nukk aitas mul rolli sisuliselt luua, sain aru, kuidas teised inimesed Christopheri suhtuvad ja temaga suhestuvad, kuidas teised teda näevad: nukulikult, objektilikult, surnult, kaamelt, nagu ta pärineks teisest maailmast.

Maripuu: Mis sa arvad, kas võib juhtuda ka vastupidi? Kas on võimalik, et näitleja, kes on rolli hakanud looma ilma nukuta, tunneb nukku kätte võttes vabanemist?

Rajas: Võib küll. Nuku puhul on huvitav see, et kõiki asju ei saa väljendada.

Võid küll inimesena läbi katsetada ja nukku üle kanda, kuid tavaliselt tegeled nukuga mängides esialgu tehniliste asjadega: kuidas nukk liigub või milline on impulsside jada.

Nuku kasutamine või mitte kasutamine lavastuses selgub materjaliga kokku puutudes. Ma ei ole veel ühtegi nukulavastust teinud ainult selle pärast, et on vaja teha nukuteatrit. Leian, et kui saab teha ilma nukuta, siis tuleb teha ilma.

Mõnda teksti lugedes saad kohe aru, kas seda on võimalik nukuga teha või mitte. „Lemueliga“ tekkis äratundmine, et nuku abil saab peategelase lugu palju paremini väljendada kui näitlejaga. Põhimõtteliselt oleks saanud seda lavastust teha

88

ka näitlejaga. Selles loos on see n-ö objektistamine hästi tähtis, kõik need füüsilised demonteerimised jne. Nuku abil oli võimalik luua distantsi ning vältida sadistlikku joont. Päris näitlejaga oleks läinud ehk liiga tooreks … Mängulisus oleks ära kadunud.

Maripuu: Minu jaoks oli kõige õõvastavam näha nukku ilma hammasteta.

See auk või tühjus selle koha peal, kus peaksid olema suu ja hambad, tekitasid konteksti sobiva, pasliku distantsi ja õõvatunde.

Rajas: Seal on üks huvitav koht, kus Lemuelil võetakse skalp ära ja on näha, et ta pea on tühi. Seal ei ole mitte midagi. (naerab) Maripuu: Ma küsiksin veel ühe küsimuse objekti ja subjekti suhte kohta laval.

Mirko, kas oled tundnud näitlejana konflikti objekt ja subjekt olemise vahel? Sinu keha on materjal, millega sa töötad, samas ei ole sul võimalik lavale minnes Mirkot lava taha jätta. Pean siinkohal silmas eelkõige lavastusi, kus nukku ei kasutata.

Rajas: Seda konflikti mul tavaliselt ei teki. Lavastused on siiani alati valminud ühise töö tulemusena lavastajaga: ei ole ühte ega teist liiga palju, vaid on kesktee.

Püüan ka lavastajana seda keskteed näitlejatega leida. Suunata neid vastavalt oma pealisülesandele ja ideedele, aga samas neis kunstnikku leida püüdes. Mulle tundub, et iga näitleja on eraldiseisev kunstnik, ta ei saa kunagi jääda ainult lavastaja tööriistaks. Heas mõttes hariduslik pool peaks teatris alati olemas olema. Mitte akadeemiline koolihariduslik pool, kuigi see pole ka paha, aga nii näitleja kui ka lavastaja peaksid lavastusprotsessi või materjaliga alati kasvama, kuskile arenema. Pole ju mõtet võtta näitleja ja temaga lihtsalt töö ära teha, kui näitleja on pärast lavastuse tegemist täpselt samasugune inimene, nagu ta oli enne. Kui inimene ei arene, siis on teatrieetikat või teatri põhiväärtusi kuidagi rikutud.

Mets: Materjali valimine ongi teatrieetika küsimus: kas ma tõesti südamepõhjas usun, et seda teemat on praegu vaja käsitleda? Pärast kooli avastasin, et keegi ei kontrolli sinu valikuid. Sa võid teha üsna keskpäraseid asju ja ainus asi, mis sealjuures natuke valutab, on sinu südametunnistus. Hoolimata sellest, et Eestis on teatrikülastusi väga palju, ei tohiks teater vaataja suhtes ebaausaks muutuda.

Kuid seoses harimisega, millest Mirko just rääkis, tahtsin teie mõlema käest küsida: kas teatritegija peab publikut harima?

89

Maripuu: Ma arvan, et ei pea. Oluline on oma arvamust väljendada. See on midagi muud kui tõe kuulutamine või harimine. Kedagi harides vaatad sa talle automaatselt ülevalt alla.

Rajas: Küsimus on selles, kuidas harida. Mida üldse tähendab „harima“?

Hariduse eesmärk on panna inimene mõtlema. Kui publik lahkub pärast etenduse lõppu saalist samade mõtetega, kui ta saali tuli, siis on lavastus luhta läinud.

Materjali valides mõtlen ma alati, mida see saab õpetada. Kui teen lavastust, püüan midagi uut õppida, et ma ei oleks pärast prooviperioodi lõppu sama inimene, kes ma olin enne. Harimine peab olema vaimne.

Maripuu: Kuidas sa, Laura, ise oma küsimusele vastaksid?

Mets: Harimine on ehk jah halb sõna. See tähendab, et keegi teab kellestki enam ja jagab temaga oma tarkust. Just nagu sa, Anne-Liis, ütlesid – tekitab ülalt alla positsiooni. Oluline on aga see, kuidas ma oma tööd teen ja materjali valin.

See viimane on teinekord väga raske. Materjali otsides küsin endalt, kas see on tõesti see, mida ma teha tahan? Kas see on teema, millesse ma tahan pooleks aastaks kaevuda? Kas see on see materjal, mille abil mul on võimalik inimesena edasi areneda? Kas see on see, mis on inimestele praegu põletava tähtsusega?

Maripuu: Laura, sa töötad alates 2014. aastast Endla teatris. Missugune on see teater, mida Endla võiks teha? Kuidas sina seda näed?

Mets: Küsimus on selles, missugust teatrit tahavad teha need inimesed, kes seal töötavad. Enamik Eesti väiketeatreid, mis ei asu Tallinnas, peavad pakkuma laiemat ampluaad, sest mingi piirkonna vaatajad saavadki ainult seal käia. Aga teisest küljest, sa pead olema idealistlik. Iga kord, kui räägin inimestega, kes töötavad Tallinnas, saan ma aru, et ma olen nende jaoks väga idealistlik. Väikelinna publiku jaoks pead sa olema eriti idealistlik: kas need inimesed on vähem väärtuslikud, kes elavad seal? Minu meelest ei ole. Nad pole ka rumalamad. Ma teen Pärnus täpselt samasugust teatrit, nagu ma teeksin Tallinnas. See ongi eesmärk.

Kui läksin Endlasse, siis kõik vaatasid mind kaastundliku pilguga. Kas teatrimaailm peab sellise suhtumisega tõesti looma perifeeriat?

Maripuu: Mirko, ma küsiksin nüüd sinu käest, missugust teatrit võiks NUKU teha või mis teemadel kõneleda?

Rajas: NUKU on huvitav nähtus Eesti kultuuriruumis. See teater on läbi aegade erinevaid ülesandeid täitnud. On tehtud lasteteatrit, populaarset noorte

90

muusikaliteatrit ja draamalavastusi. Nukulavastusi on tehtud nii lastele kui ka täiskasvanutele, lisaks sellele on eksperimenteeritud erinevate žanrite, lavastajate ja muuga.

Paar aastat tagasi toimusid väga suured muutused, vahetusid nii direktor kui ka kunstiline juht7, ka trupp on aegade jooksul vahetunud ja uueneb praegugi.

Millises seisus on NUKU täna, selgub ilmselt mõne aja pärast – uus identiteet on alles kujunemas. Ma usun, et lähima paari aasta jooksul vormub täpsemalt välja see, mille pinnalt edasi tegutseda. Teater peab olema küll pidevas arengus, aga mingid lähtepunktid peavad olema paigas. Neid juuri või alustalasid praegu NUKUs otsitaksegi. Millise suuna NUKU lõpuks võtab? Kas temast saab teater, mis teeb lavastusi lastele või täiskasvanutele või mõlemale? Millise terviku see kõik kokku moodustab? Ilmselt ühel hetkel tuleb valida veidi konkreetsem suund, ei ole lihtsalt võimalik teha kõike. Tuleb leida vastused küsimustele: miks teatrit tehakse? Miks on seda vaja? Kellele seda tehakse? Kes on need inimesed, kes teatris töötavad? Vastustest nendele küsimustele moodustub tervik, millega on võimalik edasi mängida. Väga tähtis on uus publik, mis NUKUle tekib; inimesed, kelles suudetakse huvi äratada. Kuna muusikale enam ei tehta, on suur osa publikust kadunud.

Teater kui selline muutub üha visuaalsemaks. Nukuteatri mänguvahendeid kasutatakse nii Linnateatris, Theatrumis, NO teatris kui Endlas. Visuaalsus ei ole enam iseenesest mingi eripära.

Mets: Nii Endlale kui NUKUle mõeldes on põhjust rääkida teatrist kui rännakust või kulgemisest. Mõlemas teatris oli umbes samal ajal paigalseis, nüüd on uus teekond alanud.

Rännak või teel olemine on iseenesest väga oluline, teater ei tohikski kunagi valmis saada. Me peame otsima, me peame iga päev alustama nullist. Muidugi tekib vahepeal tunne, et üks faas on lõppenud, aga see on rännaku osa. Liikumine on oluline.

Anne-Liis, kuna sa oled Eestist natuke aega ära olnud8, tahtsin sult küsida,

7 2013. aastal sai NUKU kunstiliseks juhiks Taavi Tõnisson ja direktoriks Joonas Tartu.

8 Anne-Liis Maripuu õppis aastatel 2009–2016 Saksamaal Berliini Vaba ülikooli magistrantuuris teatriteadust.

91

kuidas näed sina NUKU positsiooni? Sa näed Eesti teatrimaailma kindlasti teise pilguga.

Maripuu: Ma ei tahaks kuidagi loobuda täiskasvanutele tehtavast visuaalteatrist. NUKUs tehakse väga ägedaid asju. Tihti on nuku või mõne muu eseme abil võimalik mõtet palju täpsemini edasi anda kui tekstiga. Sealjuures ei tohi unustada, et NUKU ei tähenda mitte üksnes oskust nukke käsitseda, vaid neid ka valmistada.

Ma olen liiga lühikest aega Eestis olnud, et rääkida NUKU positsioonist Eesti teatrimaastikul. Aga ma võin rääkida sellest, millisena ma sooviksin näha teatrit, kus ma töötan. Mulle meeldiks, kui see teater tegeleks oma lavastustes ka nende teemadega, millest räägitakse ajakirjanduses. Need maailmad tunduvad tihti üksteisest väga erinevad olevat. NUKUs töötavad väga avatud ja ärksad inimesed. Ma tahaksin, olemata kindel, kas teater ise seda tahab, et NUKU ei oleks alati nii viisakas ja tore, et ta oleks teravam, provokatiivsem ja veidi ülbem. See ei kehti muidugi lastelavastuste kohta.9 (naerab) Mets: Minu meelest on samuti oluline, et NUKUs tehakse täiskasvanute lavastusi. Nukunäitlejat on tohutult huvitav jälgida. Väga põnev on vaadata inimest, kes on midagi endast nuku sisse pannud. Ma arvan, et seda on oluline näidata. Laval ei pea alati olema näitleja, kellega vaatajal tekib osadustunne, selle asemel võib olla ka nukk. Kuigi Lemuel on nukk, samastub vaataja temaga, nagu ta samastuks „päris“ näitlejaga.

Maripuu: Mis teie järgmised lavastused on?

Rajas: Mina tegelen praegu „Väikese printsiga“, mis peaks esietenduma NUKU uues suures saalis 30. oktoobril 2016. Uue saali avamine on mõnes mõttes nagu uue teatri avamine, see annab alust uuteks ootusteks ja võimalusteks. Kui me kunstilise juhi ja direktoriga otsisime avalavastuse jaoks materjali, siis tundus meile, et Saint-Exupéry „Väike prints“ võiks oma olemuselt sinna hästi sobida.

Tegu on NUKU teatrile omaselt koguperelavastusega, mis kõnetab nii täiskasvanuid kui lapsi. Sellepärast see saigi valitud. See on suur materjal, mida haarata, aga teisest küljest – lavastus peab olema väljakutse, see peab sind huvitavama.

Ei ole mõtet teha avalavastust, mis oleks kindla peale minek. Olen saanud hea kontakti lavastuse kunstniku Rosita Rauaga. Mul on õnnestunud temaga juba 9 Maripuu töötab NUKUs lavastusala juhatajana.

92

teha üks lavastus.10 Koos Rositaga leidsin „Väikse Printsi“ jaoks sobiva vormi.

Mets: Alustan suvel proove Saksa näitekirjaniku Philipp Löhle näidendiga „Das Ding“. Tekst keskendub erinevatele inimestele maailma eri paikades, keda ühendab üks väike puuvillatopp, millest saab särk. See on lugu ühest väiksest asjast, mis seob erinevaid inimesi. Näidend algab sellest, kuidas Fernão de Magalhães Portugali kuninga juurde läheb, et paluda talt laevu oma järgmiseks merereisiks. Magalhãesi retk muutis kõike, mida inimesed maailmast seni teadsid. Lavastus küsib, kuidas me oleme kasutanud teadmist, et maailm on ümmargune ja meil on võimalik importida asju Hiinast? Mõnes mõttes on tegu inimkonna arengulooga.

Maripuu: Oma uutes lavastustes läbite mõlemad suuri vahemaid: kui Mirko liigub planeetide, siis Laura mandrite vahel. Soovin teile mõlemale jõudu ja jaksu valitud distantside läbimisel.

„Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal“. Christopher – Mirko Rajas. Foto Mart Laul. (NUKU)

10

„Lemuel Pitkini demonteerimine”

93

DIALOOG LÄBI SEINA MART KANGRO JA JIM ASHILEVI

Jim Ashilevi: Mis sa teed siin siis?1 Mart Kangro: Ah? Ashilevi: Mis sa teed siin siis?

Kangro: Kuule, see on see Püha Vaimu saali residentuur. Annavad kuuks ajaks selle ... no et sa saad nagu taotleda residentuuri siin, et siis stuudiot kuu aega kasutada.

Ashilevi: Mhmh.

Kangro: Ja ma siis siin üritan ... Mul on mingi vana idee, (valab plastpudelist kraanivett klaasi) mis on selline idee, mis (pillab pudelikorgi maha ja korjab üles) kunagi ammu on nagu tekkinud seoses vlog'idega.

Ashilevi: Ahah.

Kangro: Kuidagi koperdasin ammu-ammu suvaliste vlog'ide otsa. Tehes üht lavastust, sattusime internetis formaadi peale nimega „Expert Village", kus inimesed on postitanud tutorial’e või õpetusi, kuidas midagi õigesti teha. Täiesti elementaarseid asju: kuidas õigesti tekikotti vahetada, kohvi tassi valada, teha vahet õunal ja pirnil ... Üks mu lemmik on Marianne Californiast, kes on etiketiõpetaja. Vähemalt ta arvab, et on.

Ashilevi: Mhmh.

Kangro: Ja siis ta õpetab sulle erinevaid teadmisi. Muu hulgas näiteks, kuidas süüa steiki. Saad aru, see on nii hull. Tal on kogu aeg üks ja seesama kostüüm seljas, roosa täpiline hõlst. Ta istub oma poolpimedas toas, tema ees on klaasist laud, millel on tühi taldrik, nuga ja kahvel, ja siis ta ütleb: „There are two ways eating a steak: either you want to cut one piece off and put it directly into your mouth ... Or you want to cut the whole steak into several pieces in one go, put the knife aside and just fork all pieces into your mouth.“ (imiteerib lihatüki suhu pistmist) (naeravad) 1 Vestlus toimus Kanuti Gildi SAALIs 29. veebruaril 2016.

94

Kangro: Ise on seejuures väga tähtsa näoga. Sa vaatad seda ja mõtled, et kustkohast tal tuleb üldse idee teisi nii elementaarses asjas õpetama hakata ... Ja see on saanud sada tuhat vaatamist. Ja mitte sellepärast, et ... Ühesõnaga, see on nüüd pikk jutt, mis ma sulle räägin.

Ashilevi: Jajaa. Meil on aega.

Kangro: Jajaa, aa, selles mõttes, et noh ... Sada tuhat vaatamist. Mitte sellepärast, et see on kergelt öeldes naeruväärne, vaid sealt õpitaksegi ... Veel kommenteeritakse, et vaat kui huvitav, ise ei tulnudki selle peale ...

Ashilevi: Mhmh.

Kangro: Ja siis ma hakkasin huviga otsima, mis seal vlog’induses toimub. See on väga põnev ja rikas maailm, täis lahedaid ja värvikaid tegelasi. Ühelt poolt on see tohutu industry. Paljudele on see elukutse. Sellega teenitakse raha ja seda tehakse väga meisterlikult. Aga on teistsugused vlog’id ka, sellised, kus sa näed tegelikult hoopis midagi muud kui seda, mida näidata tahetakse.

Ashilevi: Mhmh.

Kangro: Tähelepanu paeluvad hoopis teised aspektid, kui on konkreetse vlog’i eesmärk. Näed hoopis postitaja igatsust tähelepanu järele, üksindust, mingit lühist enese väljaelamises. Vaatad neid kui antropoloog, et ka selline rahvas elab kusagil meie seas. See tundub natuke isegi üllatav, kuidas need inimesed lihtsalt otsustavad rääkida millestki ja teevad seda nii enesekindlalt. Näiteks on tohutu vajadus rääkida sellest, et mul täna ei olegi ühtegi punast riideeset seljas.

Muidu ma ju kannan kogu aeg punast. Aga näed, tuli välja, et on ka päevi, mil ma ei kanna punast – ja ma räägin sellest kogu maailmale, sest see on ju nii oluline avastus. Kedagi see kindlasti huvitab.

Ashilevi: Mhmh.

Kangro: Ühesõnaga, seal on lõputul hulgal monolooge anonüümsele adressaadile. Just see, et nad on monoloogid, kaamerasse räägitud monoloogid, on minu jaoks põnev. Ja minul on monoloogidega mingi oma zajoob jälle. Ma olen teinud siin erinevaid lavastusi.

Ashilevi: Mhmh.

Kangro: Ja nendes lavastustes mina ka sageli räägin üksi, kujuteldava partneriga. Justkui räägiks, millest parasjagu mõtlen. Omaette. Tihti on need minu monoloogid sama triviaalsed kui mõned vlog’id, ainult kaamerat ei ole.

95

Ja kui tahta, siis võib ka nendest vlogger'itest mõelda kui kunstnikest. Neil on mingid mõtted, mida nad tahavad avaldada, mis otsivad publikut. Aga kui minu puhul on see tingimus, et ma pean nõusse saama hulga inimesi, enne kui see minu monoloog lavale pääseb, siis neil on vaja lihtsalt võtta oma mobla ja filmida ... Neil puudub igasugune institutsionaalne filter. Selles on mingi peibutav vabadus. Samas see algstaadium on nagu sama – vajadus ennast väljendada.

Nagu ka küsimus, et kas ma üldse leian publiku.

Ashilevi: Mhmh.

Kangro: Pika jutu lõpetuseks: ma mõtlesin, kas saab kuidagi võrrelda neid oma ja vlog’i monolooge ja leida sealt ainest millekski uueks. Vahetada ka ise ehk meediumi. Kõik see ongi väga segane ja ei ole teada, kuhu täpselt välja jõuab.

Sellepärast ma tulingi siia residentuuri. Ei ole otsest kohustust millegagi välja tulla, saan lihtsalt võtta aega ja selle mõttega tegeleda.

Ashilevi: Seda sa teed ka täitsa üksi?

Kangro: Enamus ajast jah, üksi.

Ashilevi: Ma arvan, et sul on õigus, see ongi mingi omaette oluline meedium praegu. See selfie- ja vlog’induse maailm käivad käsikäes, need on üks ja sama asi tegelikult.

Kangro: Jah, põhimõtteliselt vist jah.

Ashilevi: Inimesed presenteerivad ennast mingisugusele kujuteldavale publikule mingis tohutus ootuses saada sealt midagi vastu. Saada seda, et neid aktsepteeritaks. Nad tahavad teha ennast kuidagi vajalikeks.

Kangro: Ja see on nii valdav. Mul tekkis korraks tunne, et kas ma ei tea midagi või? Et ma olen midagi maha maganud, et oi, aga kõik tegelevadki sellega.

Ashilevi: Mhmh.

Kangro: Ja mina justkui pean seda naeruväärseks. Naeruväärne olen hoopis mina, kes ma nii arvan.

Ashilevi: Jah, aga hästi imelik on ikkagi astuda see samm ja hakata seda etendama, sest see on igal juhul roll. See on lihtsalt see, mismoodi kaamera mõjub inimesele. Ma ei kujuta ette, et keegi, kes on terve mõistuse juures ja eneseteadlik, saaks olla nii-öelda loomulik kaamera ees. See on alati mingisugune roll. Võibolla mõni mõjub loomulikumalt kui teine ja isegi petab ära, aga just see moment, kus sa võtad kaamera välja ... Seal on mingi ümberlülitus, mis on hästi ebamugav.

96

Ma mäletan, et kui ma hiljuti tegelesin oma raamatu „Kehade mets“ kirjastamisega ja promomisega, siis ma sain „Ringvaate“ saatesse minna. Ja kohe, kui ma stuudiosse läksin, olin ma otsustanud, et kuna ma ise olen omaenda kirjastaja ja mul ei ole kedagi teist, kes saaks mind esile tõsta, siis ma peangi seda ise tegema. Ja võtsingi kohe stuudios iPadi välja, andsin Grete Lõbule oma raamatu kätte ja kutsusin Marko Reikopi ka sinna. Tegin iPadiga kolme inimese selfie, et saaks selle kohe panna Facebooki, et inimesed laigiksid ja näeksid, et mul värk käib, olen siin ja seal ja see raamat on tähtis. (naerab kohmetult) Ma annan endale aru, et see oli lihtsalt otsus võtta see meedium kasutusele. Sest väljapoole see ei paistnud imelik – mitte keegi ei imestanud, et „vaat kus nüüd alles pildistab ennast“. See on nii normaalne. See on ilmselt arenenud 00ndatest peale, kui internet jõudis juba kõikidesse kodudesse ja hakkas pihta see, et inimesed pidasid avalikult päevikuid, mis said nimetuseks blogid, hakati iseennast pildistama ja igapäevaelu dokumenteerima, aga mitte enda jaoks, vaid mingi publiku jaoks justkui. Võib-olla alguses see oli mõeldud üksikutele sõpradele, aga see on interneti iseloom, et auditoorium on palju laiem, ja tegelikult on paljudel soov jõuda ikkagi massidesse. Jube huvitav on jälgida, et näiteks viimasel Cannes’i filmifestivalil olid tegelikult suurimad staarid just nimelt videoblogijad.

Kangro: Ma arvan, et reality show'de tulek aitas sellele kaasa.

Ashilevi: See valmistas selle kõik ette, jah.

Kangro: Varem olid popstaarid ja siis need, kes üritasid kodus mängida popstaari. Aga nüüd piisab vaid kodus mängimisest: ise filmid üles, ise paiskad eetrisse ja kui läheb õnneks, siis saad ise ka staariks.

Ashilevi: Mulle tundub, et see on täielikult ümberpööratud hetk kultuuriliselt. 90ndatel veel olid popkultuuris, peamiselt muusikas, mingid megastaarid, aga uus jutt või seisukoht on valdavalt see, et seda enam ei ole. Kohe, kui internet võimaldas niššide teket ja kadus ära suurte muusikakorporatsioonide monopol, siis juhtuski, et palju huvitavamaks muutus see, mida keegi seal oma Islandi garaažis tegi ja netti pani ja mis jõudis täpselt sama laia kuulajaskonna ette kui tegelikult see popstaar, kellesse pumbati neid ...

Kangro: Ressursse.

Ashilevi: Kümneid miljoneid, et näidata teda pidevalt telekas jne. See iidolite maailm muutus ja natuke murenes ära ja me olemegi jõudnud hetke, kus inimesed vist hindavad nii-öelda lihtinimlikkust või?

97

„Fantastika“. Stseen lavastusest.

Foto Veiko Tubin. (Teater NO99)

98

99

„Fantastika“. Vasakul Rasmus Kaljujärv, Simeoni Sundja ja Jarmo reha, paremal stseen lavastusest.

Foto Veiko Tubin. (Teater NO99)

(Kangro teeb natuke nõusolematut häält) Ashilevi: Aga tegelikult see ei ole see.

Kangro: See on fake. (naeravad) Kangro: See on totaalne fake. Just nimelt, seesama muusikatööstus korjas selle trendi üles. Hakkas seda võimendama. Hakkas ise neid garaaže tootma. Ikkagi töötab sada inimest selle ühe nimel, kes tundub olevat üksinda keldris.

Ashilevi: (mõtlikult) Jaa. Jaa. Kangro: Ja siis sa sageli vaatadki seda teeseldud loomulikkust. Teeseldud reaalsust. Kõik need talendi-show'd ja superstaarisaated ju võimendavad seda.

See oletatav talent surutakse mingisse formaati. Devalveerides nii igasuguse originaalsuse, kuigi ta just nagu otsiks originaalsust.

Ashilevi: Mhmh.

Kangro: Põhiline on see, et sul oleks ikkagi rääkida see legend, kurb lugu, kui raske sul on. Kuidas su vanaisa on väga haige või kasvatasid üksi lapsed üles.

Formaat nõuab teatud kindlal viisil presenteerimist. Ma olen märganud vlog’ijate puhul seda, et paljud neist üritavad jäljendada mingit juba edukat mudelit. Aga millestki jääb vajaka ja siis sa näedki seal pigem selle ürituse ebaõnnestumist. Teeskluse läbikukkumist.

Ashilevi: Mhmh.

Kangro: Selles mõttes jah, see on segane.

Ashilevi: See on sellepärast ka segane, et ambitsioon, millest see kõik algab, on ju päris. Seal ei ole eriti midagi naeruväärset, see on päris oluline otsing. Ma olen ka kunagi blogisid pidanud, nüüd juba üksteist või kümme aastat tagasi, pärast keskkooli, kui ma läksin esimest korda ülikooli. Ja siis mind väga võlus see, et mul on see tekst ja need ehedad tunded, läbielamised ja mõtted, mida ma saan vormida. Iga postitus on nagu omaette teos. Samas ta on ka läkitus, ta pole ainult teos, mida hinnata kirjanduskriitika vahenditega. Seal taga oli ikkagi tung murda läbi üksildusest ja mingist seinast, mille vastu ma tundsin, et olen lömastatud. Ma praegu väljendun niimoodi poeetiliselt, aga hilistel öötundidel arvuti-

102

monitori sinise kiirguse valgel istudes sa oled nagu mingi ööliblikas klaasi vastas, vehid seal tiibadega ja loodad pääseda läbi. Ma ei tea, kuhu siis täpselt. Kas teise inimeseni või? Tegelikult see tõi mu ellu küll sidemeid inimestega, mis on kardinaalselt muutnud mu elukäiku ja seda, kes ma üldse olen tänaseks. Nii et tegelikult nii-öelda need kirjad jõudsid kohale. See on väga võluv interneti puhul, et ...

Kangro: Ta liidab teatud tüüpi inimesi.

Ashilevi: Jah, nagu sa ütlesid, teatud tüüpi inimesi. Need signaalid, mida ma välja saadan, korjavadki üles teatud tüüpi inimesed, kes on mingitel põhjustel häälestunud sellele samale lainepikkusele. Nad korjavad selle üles. See ei ole ainult internetis nii, see on ju ka offline-elus nii. Aga internetis juhtub see ettearvamatumalt, sest sa ei tea kunagi, mis põhjusel keegi jõuab sinu materjali või hääleni.

Kangro: Internet teeb selle lihtsamaks.

Ashilevi: Jah. Kangro: Suhtluse teeb lihtsamaks. Silmast silma, ma ei tea ... Sinu postitus korjab ise üles need, keda see puudutab või kellele see korda läheb. Tallinnas on ka kõnenurk Nunne tänava alguses. Ma ei ole kedagi näinud seal rääkimas.

Ashilevi: Ma ka mitte. (naeravad) Kangro: Ma kogu aeg käin sealt mööda ja mõtlen, et kas kunagi peaks otsa lahti tegema? (proovisaalist vertikaalselt läbi jooksev WC-toru soliseb valjult) Kangro: Põhimõtteliselt me kõik oleme vuajeristid.

Ashilevi: Jah. Sa ikkagi saad mingisuguse elamuse kellegi teise abil. Mis iganes põhjustel sul ei ole firsthand võimalik mõnda kogemust või elamust saada, saad sa seda justkui teise inimese käest ... mitte laenata, see pole isegi laenuks, vaid lihtsalt see kingitakse sulle. Läbi klaasi.

Kangro: Sedasi saad sa osa ka kogemustest, mida pelgad. Teised kogevad seda

103

sinu eest. On sinu laiendiks. Aga tegijana, vlog’ides end filmides on see vist vastupidi. Ma sageli näen, et see tüüp seal tahaks olla tegelikult keegi teine. Ta elab seal välja mingit fantaasiat, et olen nüüd see tähtis inimene, mul on mingid huvitavad mõtted, mida kõik tahavad ka kuulda, ma märkan õigeid asju ja seda on vaja kõigile teada anda, ma näen väga hea välja, minu stiil väärib tähelepanu, minu suhtumine väärib tähelepanu, minu interpretatsioon millest iganes väärib tähelepanu ja on oluline.

Ashilevi: Mhmh.

Kangro: Mis sest, et ma panen faktidega mööda. Oli see kirik siin aastast 2000 või oli ta 1000, vahet ei ole ... Ka see, et ma panen mööda või et mul on ükskõik, saab osaks minu tähelepanuväärsest stiilist ...

(Ashilevi naerab) Kangro: Minu arvamusest saab asjade mõõdupuu. Kirik on vana siis, kui ma arvan, et see on vana. See tüüp saab seal vlog’is ennast lihtsalt välja elada. Kasutab vaatajat kui vuajeristi ära. Ma olen kuu aega istunud siin proovisaalis – paljuski on see kõik samamoodi. Algimpulss on sarnane.

Ashilevi: Videomeediumis distants etendaja ja vastuvõtja vahel alati jääb, nad ei saa kunagi kokku tegelikult, neid tõmbab teineteise poole kujutlus sellest, kuhu nad tahavad jõuda, soov ühendumisest, aga seda tegelikult ei toimu, distants alati jääb. Mina tegelen teatriga ikkagi selles usus, et teatris on võimalik see distants ületada.

Kangro: (vaikselt) Mhmh.

Ashilevi: Mingitel hetkedel. Imelik, et ma nii mõtlen, sest samas ma vist üha vähem usun, et see on võimalik. Või ma tunnetan tugevamalt, et see distants ikkagi alati jääb. Aga ma tean, et see, mis mind käivitab, on ikkagi just see algimpulss, mis on ka videoblogijatel. Tavasituatsioonides olen ma sotsiaalselt väga kohmetu ja häbelik, ma väga kardan võõraste inimestega suhtlemist. Kui näiteks koju tuleb postiljon, kes toob mulle paki, mille olen tellinud, siis ma kardan seda hetke, kui ma pean ukse avama ja korra temaga suhtlema. Sellega peaks tegelema (naerab), aga laval seevastu mul on tunne, et ma saan seal luua mingisuguse kontrollitud keskkonna, kus on piisavalt turvaline, et ma tõesti saangi – vabandust,

104

ma nüüd kasutan sinu lavastuse pealkirja, aga –, ma saangi astuda sammu lähemale.2 Vähemalt ma töötan selles usus, kuigi usk on väga ebakindel viimasel ajal.

Aga muud mul ei ole ka.

Kangro: Sa rääkisid väga huvitavatest asjadest siin. (naerab korraks) Mina tegelikult arvan ka, et sa saadki astuda sammu lähemale, aga selle nimel tuleb väga palju pingutada. Mis siis, et teatrireaalsus on sarnane sellega siin, kus sa istud minu vastas. Kus me jagame samuti sama aega ja ruumi. Etenduse jooksul saame me kõik ju täpselt sama palju vanemaks. Ka publik. See ei ole sisenemine mingisse fiktiivsesse aega, millest väljudes ma tulen tagasi samasse punkti, kust ma sinna läksin ... See kontakt võiks ju olla hästi vahetu. Aga see, et sa seda postimeest kardad ja laval sa ei karda, tulebki sellest, et teatris säilib alati distants. Minagi pelgan võõraste inimestega kohtumisi. See on nii ebamugav. Samas olen ma oma loomult sotsiaalne. Kui inimestega see kokkulepe on saavutatud, et nüüd me suhtleme niiviisi, siis mulle väga meeldib suhelda.

Ashilevi: Jah. Mul on samamoodi.

Kangro: Mul on ka see tunne, et laval saan ma teha mida iganes. Tõesti mida iganes. Lihtsalt lugupidamine inimeste vastu, kes tulevad mind vaatama, ei luba mul teha mida iganes. Aga põhimõtteliselt mul on julgust teha seal mida iganes.

Just nimelt sellepärast, et seal, kurat, alati on see müür vahel. Ma tean, et väga kergelt mulle ikka kallale ei tulda. Tänaval saaks kohe vastu vahtimist.

(Ashilevi muheleb vaikselt, mõistvalt) Kangro: Igasuguseid situatsioone on laval ette tulnud. Aga enamasti ikkagi on mingi piir, millest üle ei astuta. Seesama aastasadadega sisse istutatud kood kaitseb. Teatrilava jätab vaatajale alati võimaluse mõelda, et see ei tähenda seda.

Et sina ei ole tegelikult Jim Ashilevi.

Ashilevi: Mhmh.

Kangro: Sa oled hoopis mingi karakter.

Ashilevi: Jah. Kangro: Ma ei ole kunagi Mart Kangro. Isegi kui ma väga püüan. Vaatajal on 2 „samm lähemale”, lavastaja Mart Kangro, esietendus 18. aprillil 2013. aastal teatris NO99.

105

tegelikult alust pidevalt kahelda, et kelle sõnu ma räägin? Kes see niiviisi mõtleb?

Autoriteatri puhul ehk eeldatakse rohkem, et selles on midagi isiklikku. Minu jaoks see ongi väga põnev paradoks teatri puhul. Inimesed on sealsamas ruumis minu ees, ma räägin nendega, vaatan neile silma, ja on väga raske neile selgeks teha, et mina nendega räägin.

Ashilevi: Mhmh.

Kangro: See ongi minu meelest huvitav moment. Distants ongi vajalik, sest see ei oleks enam teater, kui müür kukub. Siis ta nähtavasti ei kvalifitseeru enam teatriks. Ma enda puhul ei tea, kas ma tahakski väga lõhkuda seda seina. Teisalt jällegi kontakt on ikkagi võimalik hetkedel, kui kogu publiku kontsentratsioon on sinul või tegevusel, mis laval aset leiab. Publikus olles sa eladki konkreetselt seda läbi, mis ruumis juhtub. Ja sa elad seda 100% läbi. (proovisaalist vertikaalselt läbi jooksev WC-toru soliseb taas) Kangro: Sa kirjutad ka, see on hoopis teine meedium. Ma kogu aeg mõtlen, et see on nii põnev, et sul on erinevateks ambitsioonideks erinevad vahendid.

Ashilevi: Mhmh, jah.

Kangro: Kuidas sa enda jaoks seda seletad? Kas sa mõtled selle peale?

Ashilevi: Kindlasti mõtlen. Igal juhul mõtlen. Need on nii erinevad viisid ennast väljendada, kuigi tunduvad sarnased, sest lõppeesmärk justkui on sama: ikkagi jõuda teise või teiste inimesteni. Ma hakkasin tegelema mõlemaga, nii kirjutamise kui näitlemise-lavastamisega, umbes ühel ajal, enam-vähem siis kui ma olin 13 või midagi sellist.

(Kangro korraks nohiseb itsitades) Ashilevi: Meil oli koolis igav ja me mõtlesime välja erinevaid ajaveetmise viise. Tegime ka bändi jne. Aga mis jäid püsima, olidki peamiselt kirjutamine ja, ütleme, teater. Käisin näiteringis ka, tegin kodus koomikseid jne. Hiljem see kõik süvenes, kui sellest sai teadlikult valitud tee. (naerab korraks vaikselt läbi nina, et vabandada suurejooneliselt kõlanud sõnapaari „valitud tee“ ütlemise pärast) 106

Ashilevi: Ma arvan, et kirjutamise juures võlub mind just see, et mõnes mõttes mind nagu ei ole. Ma saan sinna panna ennast sisse nii palju, kui ma vajan või vajalikuks pean, aga minu füüsis või sugu ei mängi rolli enam. Seal ongi järel ainult hääl ja see jutt, mida hääl räägib. Samas kui teatris on tegelikult ikkagi välimus number üks, mulle tundub. Esimese asjana sa näed selle inimese keha.

Kangro: Sa näed kohalolu.

Ashilevi: Tema kohalolu. See on üks asi, mis erineb. Ja teine asi on see, et kirjutamine ikkagi on hästi üksildane tegevus. Mina vajan kirjutamiseks ikkagi eraldatust.

Kangro: Mhmh.

Ashilevi: On inimesi, kes suudavad koostöös kellegagi kirjutada, aga see on täiesti, tundub, et välistatud minu jaoks. Ma lihtsalt ei suuda isegi hakata mõtlema, kui ma pean kellegagi koos kirjutama. Teater jällegi on ... Meie eelmisel kohtumisel sa ütlesid, et teatrist sa leiad enda laiendatud perekonna, kogukonna.

Ka minu jaoks on see üks olulisemaid elemente teatrielu juures – et mul on see sõpruskond või laiendatud perekond. Üks tegevus, kirjutamine, võib soodustada halvemal juhul väga suurt kapseldumist, ja teine pool aitab jällegi kiskuda mind sellest lahti ja teeb mind paremaks suhtlejaks, sotsiaalselt natukene võimekamaks. See on see, mismoodi ma laias laastus näen neid kahte tegevusharu.

Kangro: Mina olen ääretult halb kirjutaja. Ka koolis olin masendavalt halb kirjandite kirjutaja.

(Ashilevi tahaks öelda, et ka tema polnud kirjandite kirjutamises kuigi tugev, aga ei taha Kangrot katkestada) Kangro: Ka see, kuidas ma räägin. Alati mitmest teemast korraga, ma hüplen nende vahel, lauseid lõpetamata. Verbaalne eneseväljendus on mulle alati olnud suhteliselt suur väljakutse.

Ashilevi: Aga tead, mulle tegelikult tundub, et see, mismoodi inimene räägib, on vähemalt sama oluline kui see, millest ta räägib. See on praegu kõrvalekalle, või võib-olla ei ole, aga põhjus, miks mulle meeldib kuulata podcast’e, seisnebki selles, et sealt ei ole välja puhastatud seda, mismoodi inimene räägib. Mulle meeldib, kui selle inimese hääl on mu peas 30 minutit või tund aega, tema kõnerütm

107

„Kuidas võideti lääs?“.

Stseen lavastusest.

Foto Mikk-Mait Kivi.

(Von Krahli Teater)

„Kuidas võideti lääs?“. Jim Ashilevi.

Foto Mikk-Mait Kivi. (Von Krahli Teater)

„Kuidas võideti lääs?“.

Stseen lavastusest.

Foto Mikk-Mait Kivi. (Von Krahli Teater)

ja ... Seda jälgides ma tegelikult tunnetan inimese temalikkust – vaat see mulle meeldib. Minu jaoks ei ole ebamugav kuulata, kuidas sa räägid. Oma peas ma ei kritiseeri seda, et issand, kui hüplikult su mõtted liiguvad.

Kangro: Mina enda puhul kritiseerin seda. Ma imetlen inimesi, kes on sõnaosavad ja ökonoomsed mõtte edastamisel.

(Ashilevi mõtleb, kas ta on intervjuu vältel seni olnud piisavalt sõnaosav ja mõtte edastamisel ökonoomne) Kangro: Mulle on omane selline virvarr-läbisegi mõtlemine, mitte lineaarne ühe mõttega lõpuni minek. Teater jätab mulle eneseväljenduseks mänguruumi.

Esiteks on ettevalmistusperiood piisavalt pikk aeg, et sõnad lauseteks kogeleda, ja teiseks, nagu sa ütlesid, teatris on kõige olulisem asi kohalolu. Ma saan sõna laval oma kohaloluga värvida. Kuigi nüüd tegelikult võiks vist vaielda selle üle, mis teatris peamine on. Kõige olulisem on siiski vaataja. Enamasti selleks, et etendus aset leiaks, on vaja vähemalt kahte inimest: ühte, kes vaatab, ja ühte, keda vaadatakse. Aga kui keegi ei vaata, siis etendust kohe kindlasti ei ole.

Ashilevi: Nagu Peter Brook kirjutas oma „Tühjas ruumis“ ...

Kangro: Mhmh.

Ashilevi: Teater algab sellest, kui üks inimene vaatab ja teine astub tühja ruumi sisse, eks ole.

Kangro: Kui see ruum ainult oleks tühi. See ruum on tähendusi täis. Jérôme Bel jällegi on ütelnud, et lavale pole füüsiliselt inimest vaja. Ta on juba seal. On vaja lava ja publikut, et ta saaks öelda, et see nüüd on etendus: vaadake. Aga tagasi tulles kirjasõna juurde, kuigi pea kõigis mu lavastuses on väga palju teksti, ei saa ma öelda, et see on tekstipõhine lavastus, sest tegelikult on see kohalolupõhine. Kõik mu lavastused on kohalolupõhised. Näiteks kui võtta minu lavastuste tekstid ja neid lihtsalt lugeda, siis see on hoopis midagi muud.

Ashilevi: Mhmh.

Kangro: Tahaks öelda, et eraldiseisvalt pole neil tekstidel lavastusega suurt ühist. Need tekstid on muidugi eelnevalt komponeeritud ja sõna-sõnalt paberil olemas. Selles mõttes on ta nagu noodikiri – kes seda kirja ei tunne, ega see peale vaadates aru ei saa, kuidas see teos kõlab.

112

Ashilevi: Ma võin selle vähese põhjal, mis ma olen näinud sinu töödest, öelda, et nii see paistis ka mulle. Ja see on ka põhjus, miks sa äratasid minus huvi. Ma tunnen selles otsingus ära ka enda otsingu. Ma arvan, et see on ka minu jaoks teatris peamine ... (proovisaalist vertikaalselt läbi jooksev WC-toru soliseb jälle valjult) Ashilevi: ... saavutada kohalolu ja siis sellega midagi peale hakata. Teatrikooli lõpus ma tegin oma kolme kursusekaaslasega siukse ... ma nimetasin seda sündmuseks. (naerab) Korraldasin sündmuse, kus oli ka natuke koreograafiat. Ma olen kehaliselt nii ebakindel tegelikult, et see, et mina neile koreograafia tegin, on omaette nali. Nali iseendale.

(Kangro muheleb, püüdes mõista, mida Ashilevi täpselt silmas peab) Ashilevi: Rõhk läks sellele, et me tegime harjutuse, kus kaks näitlejat kolmest pidid jääma vist peaaegu 20 minutiks kahekesi lavale ja hoidma silmsidet siukse pala nagu „Jesus’ Blood Never Failed Me Yet“ saatel. Üks vanamees laulab hädisel häälel ... (püüab veidi laulda) Üks ja sama laulurida lihtsalt kordub ja sinna taha on helilooja Gavin Bryars ehitanud orkestreeringu, mis kasvab ajas. Lõpuks on kõik mõjuv ja võimas. Selle saatel nad pidid põrnitsema teineteist ja justkui elama läbi seda ajahetke, mõeldes, et midagi muud peale teise inimese ei olegi. Nad elasid koos laval ühe pisikese elu läbi – aga läbi teise pilgu, püüdes olla ainult selle teise inimese jaoks ja kaudu laval. See oli naljakas, kuidas see kõik mõjus.

Me mängisime seda kolm korda.

Kangro: Mhmh.

Ashilevi: Ja iga kord tegelikult juhtus midagi emotsionaalset. Naerdi või läks kellelgi tuju tõsiseks ja kurvaks isegi, oli pisaraid ... Mõnel inimesel oli seda huvitav vaadata, mõnel oli tohutult igav kindlasti, aga kokkuvõttes me tegelesime selle ainsa asjaga, mis mind tegelikult huvitab. Ma ei arva, et ma siis otsustasin, et edaspidi tahangi ainult väga staatilisi asju teha, aga asja tuum oli ikkagi just nimelt kohalolu. Püüd teha aja möödumine võimalikult tajutavaks, teha aeg ja inimestevaheline kontakt võimalikult tihedaks niimoodi, et selleks ettemääratud

113

ajaks, mis meile laval on antud, olekski see, mis siin toimub, kõige olulisem. Vahel näitlejana ma laval ka tunnen seda, et kui etendus läheb hästi ja ma suudan sinna sisse minna, siis need poolteist või kaks tundi mul ei ole muid kripeldusi. Mul ei ole tunnet, et mul jääb praegu midagi tegemata või et peaksin kuskil mujal olema.

Kangro: Mhmh!

Ashilevi: Ma olengi ilma süümepiinade ja kahtlusteta selles tihedas ajas ja kui etendus läbi saab, siis ma tunnen, et mu päevatöö on tehtud. Ma ei pea rohkem midagi täna tegema. Korraks kaob ära see kahtlus ja hägune süütunne.

Kangro: Ma saan sinust väga hästi aru.

Ashilevi: Väga tore. See on väga tore. (naeravad) Ashilevi: Aga selle jutu kokkuvõtteks ma tahaks hüpata edasi järgmisele teemale, mida ma sinuga hea meelega arutaksin ...

Kangro: Kuule, enne kui sa sinna hüppad, ma pean hüppama vetsu. Lihtsalt ma olen joonud ühe pudeli vett siin juba ära.

(Ashilevi naerab mõistvalt, Kangro lippab vetsu) Kangro: (WCst tagasi tulles) See on ka midagi, peale mida on alati kergem tunne. (naeravad) Kangro: Sorry.

Ashilevi: Ei, kõik on hästi. Teema, millega tahaksin edasi minna, ongi just nimelt kehalisus laval. Sul on kindlasti palju öelda sel teemal, aga ma sissejuhatavalt ütleksin omalt poolt, et see, mis ma just äsja rääkisin ideaalolukorra kohta laval, kõlab, eriti paberile panduna, tõesti peaaegu maagiliselt. Justkui laval oleks võimalik mingi totaalne side teistega. Justkui oleks võimalik olla nii kohal, kui üldse olla saab, ja lahustuda sellesse hetke, saada teiste inimestega kokku sel määral, et see mõjub, justkui ma sulanduksin neisse.

Kangro: Mhmh.

114

Ashilevi: Tegelikult kui ma mõtlen kehalisuse peale, siis sealt algavad igasugused takistused minu jaoks laval. Need asjassepuutumatud mõtted, mis mul laval pähe tulevad, puudutavad peamiselt ikkagi seda, et milline ma praegu siin olen. Ja järsku tekib nii ebamugav eneseteadlikkus just sellepärast, et ma tunnen, nagu ma oleksin füüsiliselt ebapädev. Ma tajun näitlemist ka osaliselt nagu pillimängu harjutamist. Ma olen käinud muusikakoolis, nii et mulle see sarnasus tundub päris paikapidav tegelikult.

Kangro: Mhmh.

Ashilevi: Ma tunnen, et lavastaja juhiseid täita püüdes ma justkui kasutan oma keha instrumendina, ma üritan seda häälestada õigeks ja siis mängida õigesti, võib-olla mingitel hetkedel isegi virtuoosselt. Ja see, mis ma nii sageli tunnen, on ikkagi kohmakus. Ma olen nagu mingisugune kehv instrument, mis läheb jube kergesti häälest ära ja ei kõla alati nii, nagu ma tahaks. Mind on korraga kaks, on see kehaline mina, kes liigutab, teeb häält ja ütleb sõnu, ja on mõtteline mina, kes istub puldis, jagab juhiseid ja käsklusi. Ja seal vahel on mingi takistus. Ma sageli tunnen ikkagi, et mul on omas kehas ebamugav laval, saad aru. Ma hakkan nägema ennast väljastpoolt ja ma hakkan tegelema pisiasjadega, nagu näiteks milline mu rüht praegu on või miks ma praegu selles asendis juba viimased seitse sekundit olen seisnud, kas loomulikum ei oleks, kui ma tõstaksin oma parema käe ja toetaksin selle siia ...

Kangro: Aga kas sa ei arva, et see on lihtsalt sellepärast, et sinu keha reedab kõik?

Ashilevi: Just täpselt.

Kangro: Sa võid oma suu kinni hoida ja arvata, et ma su mõtteid ei kuule, aga su keha räägib edasi minuga.

Ashilevi: Jaa. Kangro: Naljakas ongi see, et tihtipeale, kui ma kuulan näitlejaid rääkimas – ma ei pea siin praegu sind silmas –, räägitakse tekstist, räägitakse kõnest ja räägitakse kehast. Minu küsimus on, mis asi on see tekst? Tekst ei ole see, mida näitlejana rolliraamatust pähe tuubid, tekst on see, mida ma vaatajana loen, mida ma kuulen ja näen. Nii lihtne see ongi. Ja mulle tundub, et teatris sageli ülehinnatakse seda, mida ma kuulen, ja alahinnatakse seda, mida ma näen. Ja see on nii kummaline. Ometi me räägime: „Ma lähen etendust vaatama.“

115

Ashilevi: Mhmh.

Kangro: Meil on meeletu kirjandusliku teksti kultus. Miks ma oma töödes väga sageli genereerin materjali ise, ka sõnalise? Sest ma tahan, et see materjal pärineks kehalt, kes seda esitama hakkab. On palju kritiseeritud seda, kui tullakse kokku ja hakatakse rääkima mingitel omadel teemadel. Miks seda kõike on vaja, kui meil on nii palju väärt kirjanduslikku materjali? Ma vaimustun sellest kirjanduslikust materjalist seda lugedes, sest kui ma lähen sellel tuginevat teatrisse vaatama, siis mida ma seal enamasti näen, küll mitte alati, on, kuidas keegi püüab olla keegi teine, kes ta ei ole. Ja kuidas selles ebaõnnestutakse. Samas ei tohiks see ju väga raske olla. Me nii või naa üritame elus kogu aeg olla keegi teine. Selles mõttes on see vägagi orgaaniline olek. (muhelevad) Kangro: Diane Arbusil on väga lahe tsitaat: „Seda, mida inimene arvab, kuidas ta teistele näib, lahutab sellest, kuidas ta teistele näib, kuristik.“ Teine tsitaat, mis mulle väga meeldib, on: „You see someone on the street, and essentially what you notice is the flaw.“ Ashilevi: Mhmh.

Kangro: Ta ütles seda küll, pidades silmas inimese disharmooniat, aga tegelikult me kõik teeme seda. Me võtame esimesena error'ist kinni.

Ashilevi: Mhmh.

Kangro: On see siis silmipimestav ilu või midagi vastupidist. Kuhu ma tahtsin jõuda, oli see, et see keha ... No kuhu need inimesed arvavad, et nad oma keha peidavad? Kuhu sa arvad, et sa selle paned? Või oma liikumise? Tantsijana end treenides olen ma pidevalt üritanud midagi varjata. Samas, midagi kinni kattes ilmuvad uued asjad nähtavale. Keha salvestab kõik.

Steve Paxtonil on etendus „Satisfying Lover“, mille ta tegi 60ndatel, kus ta korjas kokku mingi 40 inimest tänavalt ja kirjutas igaühele paberil ette partituuri, mis oli hästi primitiivne. Inimesed pidid ükshaaval üle lava minema. Kõnni kümme sammu, siis oota, loe kümneni ja lahku teisele poole. Või mine vasakult paremale, keset lava seisata, pööra näoga publikusse, tee täistiir peale, lahku paremale. Ja nii nad kõik seal ükshaaval tegid ilma igasuguse lavalise kogemuseta.

116

See oli põhimõtteliselt antropoloogiline etendus. Sa vaatasid, kuidas need inimesed seda sooritasid. Aga ilmselgelt oli see tekstist tulvil, selles kehade kõndimises oli palju informatsiooni. Sagedasti ma näen teatris, et elatakse naiivses usus, et suudetakse peita midagi, mis keha lavale toob. Peita tuleb vaataja peas midagi.

Sa pead mind, vaatajat, häälestama, et ma paneksin oma tähelepanu õigetele asjadele. Paljast kostüümist või grimmist ei piisa. Kuigi see muudab palju. Mis puudutab keha või füüsilisust, siis ilma kehata see hääl publikusse ei lähe. Aga ma samas ei arva, et see stiliseeritus, mida minu keha on läbi teinud 25 aastat, mille tulemusena ma olen omandanud mingi kehalise artikulatsiooni … Et mul oleks selle tõttu kuidagi kergem kui sinul, ma ei usu. Sa ikkagi tood selle lavale kaasa, mis sul seal on, ja sa pead sellega tegelema.

Ashilevi: Jah. Kangro: Nii see on. Muud varianti ei ole. Mina ka pean lahti saama sellest, mis mul seal on, kui see on häiriv. Tegelikult see situatsioon on sama nagu sul.

Ashilevi: Tegelikult mulle on jube sümpaatne töötada sellises vormis, kus igaühe iseärasused on lubatud juba eos. Mul on hästi veider siseneda lavastusprotsessidesse, kus, nagu sa ütlesid, peab tegelema peamiselt varjamise ja nii-öelda ümberkehastumisega. Vat ümberkehastumine, see on mingisugune asi, mida ma ei usu.

Kangro: Mina võtaks „ümber“ ära: kehastu!

Ashilevi: (naerdes) Jah, jah. Kuigi on inimesi, kes väga osavalt suudavad tõesti tekitada minus tunde, et nüüd nad mängivad kedagi, kes on absoluutselt teistsugune, kui nad tavaelus on.

Kangro: Aga ta teeb seda ikkagi enda kogemuse pealt.

Ashilevi: No just.

Kangro: Ma tahan seda öelda, et ma ei arva, et on mingi parem teater või halvem teater. Tähendab, on. Aga see määratlus on sooritusepõhine. Ei saa öelda, et klassikaline psühholoogiline teater oleks halvem kui postdramaatiline teater.

Ashilevi: Olemuslikult.

Kangro: Olemuslikult jah. On väga geniaalseid sooritusi, lihtsalt valikud on siis järelikult õiged olnud. Näitleja on valinud õiged vahendid ja ta on selle istutanud endas õige koha peale. See kõlab metafoorina ...

Ashilevi: Ma saan sinust aru. See võib tunduda lugedes segane, aga oma

117

kogemuse pinnalt ma saan täpselt aru, mida sa räägid. Mind tõmbab alati ligi kõige siiramate kavatsustega ellu viidud kohmetu või kohmakas esitus, sest sageli seal on alles palju rohkem seda olulist või seda, mida taheti väljendada, kui lõpuks selles ülihästi viimistletud stiliseeritud teoses.

Kangro: No kui see siirus on siiras, siis ma võin selle kohmakuse alla neelata.

Võib-olla ma ei kasutaks sõna „siirus“ teatrist rääkides. Teater on ju manipulatsioon. Ma teadlikult manipuleerin vaatajaga. Kus on selles manipulatsioonis ruumi siirusele?

Ashilevi: Mhmh.

Kangro: Siiras on minu soov, et see manipulatsioon õnnestuks. Seda, et ma olen kuidagi õilsam või loomulikum, ei saa öelda. Ma olen samasugune kelm laval nagu iga teine.

Ashilevi: „Siirus“ on eksitav sõna.

Kangro: Oma soovis võin ma olla siiras küll.

Ashilevi: Huvitav, kuidas laval on selline omadus, et see tegelikult teeb esmalt kõik hästi ebaloomulikuks ja ebamugavaks. Kuigi kokkuvõttes on seal võimalik jõuda just nimelt väheste kadudega kontaktini – ja see mind tõmbabki, ma tajun seda potentsiaali. Siiski minu natuuri puhul on mu esmane kneejerk-reaktsioon ikkagi hakata esimestes proovides väga ebaloomulikult rääkima ja käituma, reaalselt halvasti näitlema. See hakkas juba koolist pihta, sest lihtsalt nii ebamugav on algul laval olla ja mul on konstantselt selline tunne, et ma peaksin olema hoopis teistsugune praegu selles rollis. Alles lavastusi sisse mängides tekib vabam ja nüansirohkem mäng.

Kangro: See on nagu kaamera mõju, millest me algul rääkisime. Kui kaamera filmib, siis sa käitud väga teistmoodi.

Ashilevi: Jah. Kangro: Seda ei saa peast ära, kui keegi sind vaatab. See ongi see, mis käivitab näitleja meis – keegi nüüd vaatab. See ütlebki: „Nüüd kiirga.“ Ma ei usu ühtegi inimest, kes ütleb, et suudab selle ära unustada. Võib juhtuda, et etenduses toimuv kisub sind mänguliselt kaasa ja hetkeks sa unustad selle, et sa oled laval.

Mul on olnud situatsioone, kus lavastus nõuab meeletut füüsilist täpsust ja pingutust, et sellega toime tulla, ja siis ma keskendun lihtsalt paku tabamisele. Siis ei ole ka mahti mõelda, kas keegi vaatab või ei vaata. Aga valdavalt ju kõik kogu

118

aeg vaatavad ja ma näen, et nad vaatavad. Nad vaatavad juba siis, kui ma hakkan lavastust tegema.

Ashilevi: Kui oled alles omaette proovisaalis?

Kangro: Põhimõtteliselt kohe, kui ma hakkan mõtlema selle asja peale, hakkavad nad vaatama.

Ashilevi: Jah. Jaa. (WC-toru soliseb) Ashilevi: Aga mis sa arvad, mis see põhjus on, miks sul ja mul on vaja seda kõike laval teiste ees otsida ja läbi teha? Sest kõik inimesed ju ...

Kangro: Väga egoistlik ...

Ashilevi: Kõik inimesed ju vähemal või rohkemal määral tajuvad seda, et teiste pilgud saadavad neid ja nad ei ole kunagi üksi. Isegi siis, kui nad ei viibi parasjagu rahvarohkes kohas, on nad kas või mõtetes nii seotud inimestega, kes neid ümbritsevad. Me oleme kõik ühiskonna liikmed, me kõik oleme need, kes me oleme selles random inimkoosluses ja katsume hakkama saada. Miks meie seda kõike siis peame teiste ees eraldi veel tegema?

Kangro: (juba vastata kibeledes) Mis laval on teisiti kui tänaval, on see, et laval sa tunned kohustust olla initsiaator. Sa oledki seda. Ehk siis sina küsid küsimuse ja publik on kohale ilmumisega andnud märku, et ta on valmis sind kuulama.

Mina teen seda konkreetselt selleks, et õppida enda kohta rohkem.

Ashilevi: Aga mida sa loodad teada saada?

Kangro: Saan, kõike saan teada. Ma saan teada, kes ma selline olen, kus ma elan, kes on need inimesed mu ümber. Kõike saan teada. Ma saaksin seda nähtavasti teada ka ilma teatrita, aga teater on minu jaoks paeluv platvorm filosoofiliseks diskussiooniks või dialoogiks. Siin on palju aspekte, aga põhipoint on ikkagi mõtestada ja lahti harutada maailma, kus ma elan.

Ashilevi: Ja sa usud, et see on ka vaatajale väärtuslik ja vajalik?

Kangro: See, mida mina teen?

Ashilevi: Jah. Kangro: Ma arvan, et see nii on. Selles mõttes on teater konkreetne kunstiliik, et sa saad seda ikka suhteliselt ruttu teada, kas need küsimused lähevad kellelegi korda, kas dialoog tekib, kas tullakse kaasa või ei.

119

Ashilevi: Jah. Kangro: Nähtavasti ma pärast esimest lavastust järgmist ei teeks, kui mul ei oleks dialoogipartnerit. See kõlab jube ülbelt, mulle tegelikult ei meeldinud see, mis ma siin välja käisin, aga tegelikult see nii on. Teatris sa saad kohe aru, kas sind kuulatakse või ei kuulata. Ja muidugi see ka süstib julgust, see toidab seda algatust sinus, kui sa näed, et see läheb kellelegi korda. Ma ise käin väga palju teatris, ja mitte ainult teatris, käin näitustel, kontsertidel, loen, sest mina inimesena leian sealt äratundmist. See äratundmine toidab teadmist, et ma ei ole üksi.

Ma arvan, et see ongi see, milleks kunsti on vaja – et sa saaksid aru, et sa ei ole üksi. Et sa ei ole hull, et sa ei ole mingis oma trip’is. Sa võid olla, aga neid inimesi on veel. Sama, mis vlog’induses on, seesama kollektiivsuse tunne, et mõtted on õhus ja keegi on selle kinni püüdnud ja sõnastanud. Sõnastanud viisil, mille peale ma võib-olla ise ei oleks tulnud.

Ashilevi: Mhmh.

Kangro: Paar päeva tagasi oli siin etendus, mille esitaja ütles, et ta toob Kanutisse vahelduseks publikut ka, sest siin käib publikut nii hirmus vähe. Kui ma tahaks olla rahvamees, siis ma nähtavasti teeks midagi muud. Ma tegelen küsimustega, mis on mulle olulised. Niivõrd egoistlik on see. Paraku sellele, mida ma teen, on publikut nii palju, kui on. Ja kindlasti mitte vähe. Ma ei taha minna seda teed, et suurema publiku võitmiseks hakkan rääkima mingitel teistel teemadel, mis mulle ei ole olulised. Ma ei tea, mis ma tahtsin sellega öelda. Mul on läinud selles mõttes hästi, et ma olen päris palju teinud ka kommertslikke show’sid, revüü-asja. Ja ma tegin ikkagi omal moel ja seda eeskätt just nimelt sellepärast, et tõestada endale, et ma suudan ka midagi selles žanris pakkuda.

Võib-olla ma sain oma glamuurijanu rahuldatud.

Ashilevi: Kui ma püüan ka ise vastata oma küsimusele, siis ma ei oska sinu poolt öeldule midagi lisada, sest ma olen sellega nõus. Kui üldse veel midagi täienduseks öelda, siis võib-olla seda, et mulle tundub, et see ei ole juhus, et inimkond on välja mõelnud erinevaid viise kõnelemiseks. Ei kõnelda ainult ühe meediumi, näiteks kirjaliku teksti abil. Meediume on väga erinevaid, nad on olemas põhjusega ja just senikaua, kuni neid on vaja. On ju ka kunstivorme, mida enam ei eksisteeri, mis tunduvad vanamoelised või on tähendusest tühjaks jooksnud.

Aga teater ja kirjandus pakuvad mulle võimalust rääkida asjadest, millest ei olegi

120

võimalik teistmoodi rääkida. Sest see ongi see keel, milles on rääkimine võimalik.

Kui ma niimoodi mõtlen, siis see enam ei tundu seisnevat ainult mu enda egoistlikus tungis esineda ja pälvida heakskiitu hea esinemise eest. Olulisemates töödes mul tõesti avaneb võimalus rääkida asjadest, millest ei olegi võimalik kuidagi teisiti rääkida. Seda on raske hiljem sõnadesse panna või intervjuuvormis kokku võtta, et mis selle jutu sisu siis on, mida ma tahtsin rääkida, sest ma saingi seda väljendada ainult selles vormis. Hiljem seda ümber sõnastades, lahti seletades või ümber jutustades on see juba mingi muu asi, mingi muu jutt. Aga just nimelt see kontakt, mis saab võimalikuks selles meediumis või ruumis, laval, on see, mis loeb. Ja mulle tundub, et see ongi lausa eluks vajalik, jah. See on päris suur asi.

Kangro: Ma olen sinuga täiesti nõus. Edevusel on ka oma osa, aga oluline on just see, et ma saan selles meediumis rääkida teatud moel. Mida ma hindan väga palju, on just see, kui keegi on oma meediumi ja selle võimalused läbi tunnetanud. Ma alati vaimustun sellest, ükskõik mis valdkonnaga on tegu. Mul on huvitav, kui ma näen, et selle meediumiga endaga ka tegeletakse. Sulle räägitakse kahte lugu korraga. Üks asi on lugu, ja teisalt see, kuidas seda esitatakse, räägib omakorda lugu sellest meediumist, selle mehhanismidest. Ma ei ole kunagi väga nõus selle kriitikaga, mis ütleb, et teater räägib väga palju teatrist endast.

Ashilevi: Mhmh.

Kangro: Kes veel siis peaks rääkima ja olema kriitiline teatri suhtes, kui mitte eeskätt teater ise? Teater peab tegelema sellega, et ta esitab endale küsimusi. Kõik peavad endale küsimusi esitama. (emb või kumb ohkab väsinult) Ashilevi: Ma arvan, et me võime siin lõpetada.

Kangro: Jah, lõpetame. Ma ei tea, kuidas sa selle kõik kokku kirjutad. (diktofoni LCD-ekraanil jooksvat aega vaadates) Seda on meeletult palju, jah?

Ashilevi: Ma arvan, et see on normaalne kogus juttu.

Kangro: Sa transkribeerid selle ümber või?

Ashilevi: Jah. Kangro: Aga järsku saada mulle siis see fail?

121

Ashilevi: Igal juhul.

Kangro: Ma saan seal võib-olla lühemaks teha mingeid omi mõtteid, kui neid siit üldse leiab.

Ashilevi: Ei, absoluutselt. Koos teeme selle jutu täpselt selliseks, nagu see olema peab. Tegelikult lõpuks me esineme ka paberil. Intervjuu lugeja ei saa kunagi teada, mida me tegelikult siin rääkisime. Nad saavad teada seda, mis me tahame, et nad arvaks, et me rääkisime.

Kangro: Täpselt. Väga tore oli sinuga rääkida.

Ashilevi: Mul oli sinuga ka väga põnev rääkida.

122

ALATI ÕHUS HÕLJUV LÄBIKUKKUMISE VÕIMALUS HOIAB NÄRVI ÄRKVEL MAIKE LOND MALMBORG JA RIINA ORUAAS

Riina Oruaas: Meile ette antud märksõnad on hästi laiad, neid saab selgitada väga erinevatel viisidel. Mul on raske rääkida 2015. aastast, kuna olin sellest suure osa ära.1 Maike Lond Malmborg: Minu jaoks on need märksõnad liiga poeetilised. Ma olen lavastusi tehes palju konkreetsem inimene. Vähemalt üritan olla. Ma tegelen hästi konkreetsete ülesannetega. Tunde pealt töö algab alles protsessi hilisemas järgus, kui ma lasen sellel ligi tulla. Ka mina ei ole väga palju Eestis olnud. Kaks viimast aastat, 2014 ja 2015, olen palju ära olnud. 2015. aasta kevadel tegin Brüsselis koos Pieter de Buysseriga lavastust „Immerwahr“2.

Sa ütlesid enne diktofoni käimapanemist, et õpetad tudengeid lugema ja kirjutama. Kuidas see käib?

Oruaas: Ülikoolis töötamisest saab rääkida mitmel tasandil. On erialateadmised ja -oskused ja on n-ö võtmeoskused, mis on kõige alus. Eneseväljendusoskusega tuleb tegeleda nii kõnes kui ka kirjas, oluline on ka kriitilise lugemise oskus.

Kas üliõpilane saab aru, mida ta loeb, või miks, mida ja millal ta kirjutab? Millisesse konteksti üks või teine tekst, pilt või lavastus kuulub? Kirjutama ja rääkima õpetamise all mõtlen ma seda, kas tudeng on võimeline adekvaatselt edasi andma seda, mida ta on lugenud või näinud. 20-aastase jaoks ei ole 2000 või 500 aastat tagasi kirjutatud loo ümber jutustamine kõige lihtsam ülesanne.

Lond Malmborg: Ja loo sees on veel teised lood, mis tuleks sealt üles leida.

Oruaas: Täpselt. Kuidas on lugu kokku pandud? Milliseid vahendeid loo jutustamiseks kasutatakse ja mis on nende vahendite tähendus? Kogu aeg tuleb tegeleda sellega, kes oli Voldemar Panso või William Shakespeare. Tuleb rääkida, 1 Vestlus toimus Noku klubis 27. jaanuaril 2016.

2 Maike Londi ja Pieter de Buysseri lavastus „Immerwahr“ esietendus 10. märtsil 2015 Kaaistudios Brüsselis,

produktsioon: Hiros, kaasproduktsioon: Kanuti Gildi SAAL, Kaaitheater.

123

„Immerwahr“.

Maike Lond Malmborg ja Pieter de Buysser.

Foto Herman Sorgeloos.

millest Shakespeare’i näidend koosneb. Isegi 20–30 aastat tagasi toimunud sündmustest on vahel raske aru saada, aga Shakespeare kirjutas rohkem kui 400 aastat tagasi.

Lond Malmborg: Peab konteksti teadma.

Oruaas: Jah, oluline on nii konteksti tundmine kui ka tekstide sisemise struktuuri mõistmine. Need küsimused on ka mulle endale olulised – ma ise ei tohi nendes asjades naiivne olla.

Lond Malmborg: Mulle on oluline küsimus, kas see, kuidas ma teatud asjad laval lahendan, annab edasi seda, mida ma tahan, või on see ainult minu enda kõrvade vahel? See on vist alati kõige keerulisem. Et näha, kas see, mida ma otsin, ka päriselt olemas on, on vaja samm kõrvale astuda. Milline osa on liiga segane, milline ei ole veel selge, pole piisavalt puhtaks nühitud või on liiga pealiskaudne.

Oruaas: Lugema ja kirjutama õppimine on põhimõtteliselt sama asi. Teadustekste kirjutades on samad probleemid. Humanitaarteadustes toimub praegu väga palju ja selleks, et keegi su teksti märkaks, peab see olema väga selge, pead teadma väga täpselt, millega sa tegeled ja leidma selle edasi andmiseks õige viisi.

Lond Malmborg: Sõnade tähendus on ka oluline. Viimasel ajal mulle tundub, et keel muutub järjest kiiremini, sõnade tähendusi võib mõista nii või naa või kolmandat pidi. Kui sõna on liiga mitmeti mõistetav, siis järelikult ei ole see hea sõna või väljend. Järjest rohkem tekib probleeme sellest, et sõnade tähendusi taasluuakse väga kiiresti.

Oruaas: Sa ütlesid enne, et sa mõtled hästi konkreetselt. Kas räägiksid lähemalt lavastusest, mis te koos Iggy Lond Malmborgiga sel sügisel tegite – „99 Words for Void“3? Mis on lavastuse loomise konkreetne impulss?

Lond Malmborg: Selles lavastuses räägime kohe alguses ära, mis juhtuma hakkab. Mind on alati huvitanud läbipaistvus lavastuse vormis ja struktuuris.

Mulle meeldib, kui kõik on algusest peale selge. Aastal 2002 olime Kaja Kannuga Kanutis residentuuris, teemaks oli meil sõda ja seks, millega tegelesime neli nädalat. See jäi küll sinnapaika, aga mind hakkasid huvitama küsimused, mis puudutavad sõda. Kuidas sõda deklareeritakse, mis on need põhjused, ja enam 3 „99 Words for Void“ , idee, lavastus, esitus: Iggy Lond Malmborg, Maike Lond Malmborg.

Kaasproduktsioon: Kanuti Gildi SAAL, Baltoscandal Festival, Dublin Theatre Festival, Théâtre national de Bordeaux en Aquitaine, Teaterhuset Avant Garden, esietendus: 11. novembril 2015 Kanuti Gildi SAALis.

126

veel – mis on see keel, retoorika, mida sealjuures kasutatakse? Ühel hetkel olin jõudnud juba küsimuseni, miks me oleme aja jooksul nii palju militaarset terminoloogiat oma igapäevakeelde üle võtnud. Eriti mis puudutab kunsti: meil on strateegiad ja me sihime millelegi ja me üritame mingit ala vallutada. Kogu selle terminoloogia, mis oli varem puhtalt militaarne, oleme võtnud oma igapäevasesse keelde üle. Projektikirjeldustes kasutatakse väljendeid aiming, triggering jne.

Mida see keel teeb, kui me selle niimoodi kogemata üle võtame? Mida see keel teeb meie töödega, meie kunstiga? Meie teostega? Ma usun, et keel pole lihtsalt kokkulepe, vaid tal on ka mingi mõju. See, kuidas me räägime, mõjutab ka lõpuks meie esteetilist vormi, tulemust.

Oruaas: Keel ei ole neutraalne.

Lond Malmborg: Kindlasti mitte. Olin Brüsselis ja tegin Pieter de Buysseriga lavastust, kui Pariisis toimus Charlie Hebdo terroriakt. Sõitsin iga päev metrooga proovi. Ühel päeval oli metroo täis sõdureid. Hambuni relvastatud, automaatidega. Metroos olin mina üksi, ootasin rongi, ja neli sõdurit. Alguses ei saanud ma aru, miks nad seal on, kas see on mingi õppus. Ühel päeval mõistsin, et nad on siin, et mind kaitsta. Mis see on, mille eest nad mind kaitsevad? Mis märgisüsteemi nad kaitsevad? Kui nad on niimoodi hambuni relvastatud, siis ei tunne ma end üldse turvaliselt. Siis tuli Iggy külla ja hakkasime sel teemal rääkima.

Sealt hakkaski lavastus vaikselt kooruma. Rääkisime sellest, et meil on valgustusajastu juba olnud, meil on humanism ja demokraatia ja kõik need ilusad asjad.

Mida see tähendab? Mis need humanistlikud väärtused või valgustusajastust tulnud tõekspidamised on?

Oruaas: Isegi juba renessansist sai see alguse.

Lond Malmborg: Jah, isegi renessansist. Aga nüüd, mis need väärtused on, mida me kaitseme aastal 2015 relvadega? Need on kõik pehmed väärtused, aga neid saab kaitsta ainult n-ö kõvade väärtustega. Hakkasime ideoloogiat keele või keelemasina kaudu vaatama. Kuidas ideoloogia konstrueeritakse? Humanism baseerub ainult keelel, humanistlike manifestide deklaratsioonidel „kõik inimesed on võrdsed“ jms. Mida see tähendab? Kui kaevama hakata, siis ei tähenda see mitte midagi, muutub väga kiiresti tühjaks. Siis me hakkasimegi keelt n-ö tühjendama.

Ma alustan alati sellest, et mind huvitab, kuidas mingi asi töötab. Kuidas see

127

„99 Words for Void“.

Maike ja Iggy Lond Malmborg.

Foto Tarvo Hanno Varres. (Kanuti Gildi SAAL)

käib? Kui ma varem tegelesin rohkem elektroonikaga, siis ma tahtsin teada, kuidas üks komponent teist mõjutab. Teatrit teen ma samamoodi. Ma tahan lammutada minu jaoks ebaselge küsimuse juppideks ja teada saada, mis selle taga peidus on. Kuidas see töötab? Mis on demokraatia? Mind huvitab, kuidas selleni keele kaudu minna saab, ja vaadata keele kaudu, kuidas see on konstrueeritud.

Kui ma selle teemaga tegelesin, siis lugesin palju töid ja artikleid autoritelt, kes tegelevad nn feminist war theory’ga. Autorid, kes lammutavad kogu rahvusvaheliste suhete, sõjanduse ja militaaria pulkadeks ja analüüsivad seda feministliku teooria kaudu. Hästi pea peale pööratud ja väga huvitav. Patricia Molloy on oma doktoritöös4 välja toonud, et 1960. aastal kasutati ajakirjas Vogue esimest korda n-ö tavalises kultuuriruumis sõna „strateegia“. See asendas hästi kiiresti sõna „planeerimine“. Enne seda tegeleti planeerimisega, aga siis muutus see strateegiaks. Nüüd on igal firma brainstormingu’l ja think tank’il strateegia. Kaasa arvatud kunstnikel. Me ei planeeri enam, vaid meil on kindlad strateegiad ja meetodid, kuidas me tööd teeme.

Oruaas: Kuhu sa sihid?

Lond Malmborg: Jah, kuhu sa sihid? Aiming, jah. Tundus huvitav, et see on suhteliselt hiline. Ma arvasin, et see kõik on palju varem toimunud. Üleüldse toimub pidevalt terminite nö re-coining. See tähendab, et terminile lisatakse uus tähendus, mis vana ära kustutab.

Oruaas: Otsene tähendus on „ümber müntima“, seotud rahamüntidega. Minu jaoks oli „99 Words for Void“ selles mõttes üllatus, et Kanutis tehti nii tiheda tekstiga lavastus. See, mis keelt me kasutame, on päris huvitav. Teiseks oli seal üks hea irooniline kujund, mis seostus ka lavastusega „Sugu: N“5 – miks raudrüütlid?

Miks teil raudrüüd seljas olid?

Lond Malmborg: See tuli spontaanselt. Tahtsime tagasi algusesse, valgustusaja-eelsesse aega, et tuua humanismi keeles olev vägivaldsus välja. Teiseks tahtsime selga panna Euroopa kuldaja militaarse kostüümi, et võimendada humanismi, mida me relvadega kaitseme. Üritasime näidata, et vägivaldsus on keele 4 Patricia Molloy, From the Strategic Self to the Ethical Relation: Pedagogies of War and Peace. Toronto

Ülikool, 1999.

5 „Sugu: N“, lavastuslikuks tervikuks seadnud Priit Võigemast ja Henrik Kalmet, dramaturg Maria Lee Liivak, tekst Mari-Liis Lill, Hilje Murel, Ursula Ratasepp, Evelin Võigemast ja Maria Lee Liivak, esietendus 25. novembril 2015 Vabal Laval.

130

kaudu humanismi sisse ehitatud. Iga inimene on vaba, kõik inimesed on sündinud võrdsena. See on väga vägivaldne väide, sest iga inimene ei ole vaba. Inimesed on sündinud väga ebavõrdsetes tingimustes. Kui humanismi põhiväärtused kokku võtta, siis Je suis Charlie moodi sõnavabadus toimib „you can say whatever you want as long as you say that you can say whatever you want“ alusel. Kui sellele vastu väidad, siis lähed automaatselt Euroopa väärtustega vastuollu. Ja just nimelt sellist vägivaldsust me vaatleme.

Oruaas: Jah, see on irooniline. Ka „Sugu: N“ avastseeni on võimalik vaadata ainult irooniliselt. Rüütel on see, keda peetakse päästjaks ja kaitsjaks, kuid rüütlikultuur oli väga hierarhiline ja vägivaldne. Keskaegne maailm ei suhtunud inimestesse võrdselt. Rüütel kaitseb jäika kultuuri, kus inimese saatus on määratud tema päritoluga.

Lond Malmborg: Ei mina ega Iggy kanna laval kunagi kostüüme, aga kuna me kõneleme sellesama humanismi keelt ja lavastuse esimeses pooles räägime ainult teatrist, siis tahtsime tugevat teatraalset sümbolit ja rüütel seda paraku on (naerab). See tundus kõige sobilikum. Kostüümidega oli palju nalja ja palju tööd.

Rääkida saab ainult siis, kui keegi ei liigu, ja liikuda saab ainult siis, kui keegi ei räägi, sest muidu ei ole kuulda. Olen harjunud rääkima nii, nagu mul mõte jookseb, ja tegema pausi seal, kus parasjagu vajalikuks pean. Selles olukorras oli see õudne kostüüm vägivaldne ka meie endi suhtes. See hakkas meid kontrollima – millal ja kuidas me saame midagi teha. Kui palju saame liikuda ja kui palju saame öelda. Olime juba kaks kuud rääkinud ja tundus, et kõik voolab. Siis tulid kostüümid ja tundus, et kõik on lagunenud, midagi ei ole alles. Sellega oli huvitav mängida. Üks asi, mille me kohe alguses ära otsustasime, on montaaži kasutamine. See pakub mulle teatris alati huvi. Montaažis peab iseennast usaldama. Siin tuleb mängu intuitsioon, mida ma algfaasis oma töödesse ei taha. Tuleb leida õiged asjad, mida panna kõrvuti. Kaks erinevat keelt – tühjade fraaside lausumine ja nende vahel lugude jutustamine – on kaks erinevat kõnevormi, retoorikat. Tuli teha nende kõnevormide montaaž ja rüütlikostüümi montaaž. Kõva metalse vägivaldsuse montaaž. Üle saali oli peaaegu sada ühesugust PAR-lampi sirgelt reas nagu armee joone pealt rivistumas. Mind huvitab n-ö valede asjade üksteise kõrvale panemine. Siis hakkab üks teist võimendama. Siis sa saad hakata küsima,

131

miks rüütlikostüüm. Kui sa lavastad 16. sajandi näidendi, siis sa ei küsi, miks rüütlikostüüm vajalik on.

Meil oli humanismiga nii huvitav tegeleda sellepärast, et see on nii meie ümber ja sees. Me oleme selle sees kasvanud ja ei ole palju vahet, mis ideoloogilised muutused on vahepeal toimunud. Mul ei ole kodust midagi muud kaasa antud peale tavaliste humanistlike väärtuste. See on nagu terve mõistus, common sense. Aga siis hakkad küsima, mis asi see tervemõistuslikkus on, mida me kaitseme ja mida kõige paremaks peame. Tavaliselt on mu esialgne küsimus suhteliselt lihtne. Kui küsimus on väga spetsiifiline, saab vastus olla ka ainult spetsiifiline ja kitsas. Kui küsimus on lihtne, vahel isegi naiivne, saab hakata navigeerima – mis mind huvitab, mida ma otsin.

Oruaas: Montaažiga seoses tuli mulle meelde üks Pascal Marthine Tayou installatsioon, mida nägin Londonis Serpentine’i galeriis. Selle installatsiooni sees oli peidus neoliberalismi kriitika, aga kujund töötas tugeva vastanduse pinnalt.

Serpentine’i galerii on vana, kõrgete telliskivilagedega püssirohuhoidla, installatsioon oli tehtud spetsiaalselt selle jaoks. Lae all rippus puuvillapilv, mille alt sai läbi liikuda. Eemalt vaadates oli see pehme ja vatine, midagi väga nunnut.

Kui lähemale minna, siis paistsid selle seest katkised puutokid, mis nagu surusid pähe. See oli õudne. Teos meelitas vaataja enda juurde ja siis muutus ahistavaks.

Tayou paneb kokku erinevaid materjale, nii et eemalt vaadates tekitab see ühe, lähedalt teise tunde.

Kui Eesti 2015. teatriaasta juurde tagasi tulla, siis see aasta tundub erandlik selles mõttes, et oli palju mastaapseid lavastusi: „Savisaar“, „Aadama passioon“, „Sünnisõnad“, „Odysseia“. 2015. aastal esile tõusnud lavastused on suured nii formaadilt kui ka neile osaks saanud tähelepanu poolest. Äraoleku tõttu nägin mitmeid neist küll ainult video vahendusel.

Lond Malmborg: „Aadama passioon“6 oli Robert Wilsoni lavastus.

Oruaas: Jah, aga tehti Eestis ja suuresti Eesti meeskonnaga. See toimus siin.

Eks siin ongi see rahvusülesus. Kas see on oluline, mis rahvusest on lavastaja?

Mind huvitab järjest vähem mingi lavastuse kui eesti teatriga tegelemine, eriti 6 „Aadama passioon“, muusika Arvo Pärt, lavastus ja kujundus Robert Wilson, muusikajuht ja dirigent

Tõnu Kaljuste, produktsioon Eesti Kontsert ja Change Performing Arts, esietendus 12. mail 2015 Noblessneri Valukojas.

132

„Aadama passioon“. Stseen lavastusest.

Foto Kristian Kruuser / Kaupo Kikkas. (Eesti Kontsert)

sõltumatul etenduskunstide väljal. Meil on kogu teater seotud rahvuse paradigmaga, aga kõige selgitamine ainult rahvusnarratiivi kaudu välistab muud võimalused. Uurija jaoks on väga huvitav arutleda selle üle, mis on laval ja kuidas asjad on kokku pandud. Näiteks tehnoloogiline teater – mis selle tähendus on?

Kas sellele üldse on võimalik tähendust anda? Kõigepealt oleme ju inimesed.

Posthumanistlikus keeles oleme küll kõigepealt organismid või mehhanismid.

Lond Malmborg: Teatris võib öelda ka, et oleme kooslused.

Oruaas: Kooslus on ka loodusteaduslik sõna. Loodusteaduslik või kas või tehnoloogiline paradigma või diskurss võiks sõjalise ja turundusliku diskursi välja vahetada. Ka rahvuslik diskurss on väga militaarne – kaitseme, säilitame. Viimane on tegelikult isegi talumajapidamise sõna. See kõlab nii, et paneme eesti kultuuri purki ja siis säilitame. Kui sa midagi säilitad, siis sa paned ta ära sahvrisse. (Naer.)

Lond Malmborg: Sahvrisse jah. Eesti kultuur käibki sahvris, mitte külmkapis, mitte sellises peenemas kohas.

Oruaas: Teatavasti, mis vana sahvriga juhtub – ühel hetkel hakatakse seda tühjaks viskama. Siis läheb kõik taha aianurka kompostihunnikusse.

Lond Malmborg: Masina käsitlemise juures on sõna maintenance, hooldamine.

Pühid tolmu ja …

Oruaas: Või siis masina käitamine. Käigus hoidmine oleks parem. Aga jälle nii masinlik, et muutub militaarseks.

Lond Malmborg: Ka mina ei taha eesti päritolu rõhutada. See Eesti käib minuga nagu okas kaasas kogu aeg. Mul on soololavastus „10 Journeys to a Place Where Nothing Happens“7, millega olen kaks aastat etendusi andnud. Tavaliselt on lavastust kutsuv festival organiseerinud mingisuguse seminari või artist talk’i, sageli mingi suurema ürituse. Nendel vestlustel esindan mina kunstnikku, maja juht esindab kunstiinstitutsiooni. Siis on vestlusel keegi, kes jagab raha riiklikul või kohaliku omavalitsuse tasandil, ja patroon, kes jagab eraraha. Lavastus tegeleb loeng-etenduste vormis erarahastuse võimalikkusega etenduskunstis. Isegi kui sa ei taha sellest rääkida, pannakse see sulle nina alla: „Jah, aga see on Eesti.“ Siis tuleb hakata tõestama, miks see lavastus ei räägi Eestist ja kuidas Eesti ei ole 7 Maike Londi „10 Journeys to a Place Where Nothing Happens“ on Kanuti Gildi SAALi kaasprodukt-

sioon, esietendus 8. novembril 2013 Riias ideefestivalil Art and Economics.

134

kuidagi erinev Saksamaast või Belgiast. Mingid rahastamisskeemid on erinevad, aga kunstnikupositsioon on igal pool kõige hapram. Olime ükskord Kaja Kannuga Hamburgis, kus oli tekitatud väga keeruline olukord. Needsamad inimesed olid reas, vestlus toimus saksa keeles. Meile tõlgiti nende jutt ja meie vastasime inglise keeles. Nemad vastasid meile jälle saksa keeles. Nad kõik oskasid inglise keelt, aga nad otsustasid selle asja saksa keeles teha.

Oruaas: Kas publiku jaoks?

Lond Malmborg: Ei tea, kelle jaoks. Meie juttu ei tõlgitud publikule saksa keelde ja ei tõlgitud ka neile. Moderaator rääkis sissejuhatuseks pikalt ja laialt, mida on Eesti kohta uurinud, et siin on miljon teatrikülastust jne. Juba kolm lauset hiljem ütles neist keegi, et meil siin Saksamaal, erinevalt teist, on kultuur ikka hinnas. Kuidas see nii kähku käib? Tulevad sellised õlalepatsutused, et oi, kas sa ikka saad hakkama. Ma olin kaks tundi rääkinud, et mul on kõik hästi, asja mõte ei ole virisemises. Aga mingil põhjusel pidi mulle niimoodi patroneerivalt õlale patsutama. Ja ma pean hakkama Eesti eest seisma, kuigi Eesti või mitte-Eesti ei puutu üldse asjasse. Lavastus on käinud suuremas osas Euroopa riikides. Publiku vastukaja näitab, et kõik saavad sellest aru. See lavastus räägib universaalset keelt, see probleem on igal pool, kõigil. Ei ole vahet, kas sul on natuke rohkem või vähem toetust, kunstniku prekaarne positsioon on igal pool sama. Kui see patroneeriv hoiak jälle ette tuleb, siis mõtled, et miks me siin üldse räägime. Ja siis saad aru, et kui sa esindad kunstnikku, on sinu sõnad nii väikesed. Kunstnik on prekaarne ja tal on automaatselt seetõttu vestlusringis vähem usaldusväärsust.

Oruaas: Ühesõnaga, see kõik tõestab, et see, mida sa lavastuses teed, on õige?

Sama situatsioon kordub.

Lond Malmborg: Kordab ennast, jah. Koos festivalikutsega tuleb jälle e-kiri, et meil on vestlusring, kas tahad osaleda? Siis ma jälle venitan sellega, sest ma ei taha sinna minna. Ei taha ära ütelda ka, sest ma saan aru, et see käib kuidagi selle lavastuse juurde. Inimesed tahavad sellest rääkida, sest mingil põhjusel on vaja.

Oruaas: Pärast mitut rahvusvahelist konverentsi olen saanud aru, et kui tahan, et minu sõnum jõuaks kohale, ei ole mõistlik rõhuda rahvusele. Kui seda teen, avastan end Ida-Euroopa paneelist, mis annab väga tugeva konteksti, mida mina ise pole valinud.

Lond Malmborg: Ja kõik hoiavad sellest nii kiivalt kinni. Ma imestan ka, et

135

kunstis kureeritakse Ida-Euroopa programme. Miks me taastoodame seda Idaja Lääne-Euroopat? Seaduse järgi võib ju kokku leppida, et on üks Euroopa, aga kultuuriruumis taastoodame kogu aeg Ida ja Läänt.

Oruaas: Ainus võimalus sellest stigmast üle olla on pöörata see positiivseks, aga kui kaua sa jaksad. Kui olla rahvusvahelisel väljal, siis tuleks tegeleda mingi teemaga, mis on sellel kunstiväljal või uurimisalal oluline.

Lond Malmborg: 2015. aastal või isegi eelmise majanduskriisi ajal hakkas pihta ja on nüüd veel hullemaks läinud see, et Lääne-Euroopa hakkas konstrueerima Lõuna-Euroopat. Meedias on näha, kuidas aasta-aastalt on vaikselt LõunaEuroopa konstrueerimine toimunud. Nüüd on see kulmineerunud tänu sellele, et ideoloogiliselt on Lõuna-Euroopa võtnud teise suuna, on rohkem vasakpoolne.

Kreeka, Syriza ja kogu see värk. Lõuna-Euroopa tootmine toimub su silme ees ja sa mõtled, et see ei ole võimalik. Nii lihtsalt käibki termini ümbermüntimine: Lõuna-Euroopa alatoon on nüüdsest negatiivne ja läheb iga päevaga aina negatiivsemaks. Ja äkki on uus klaster tehtud. See on poliitiliselt vale, ideoloogiliselt vale, selline mentaliteet ja hoiak on rassistlik. On vaja nii vähe, ainult keelt, et keegi poliitilisse perifeeriasse lükata. Nii on võimalik ära võtta õigus poliitilistele otsustele, sõnaõigus. Samal ajal kasutab Ida-Euroopa seda olukorda ja pagulaskriisi ära.

Oruaas: See on ka küsimus sellest, kas kuskil on mingi väli, mille kohta me võiksime kokku leppida, et see on neutraalne? Kas me kunstiküsimustest leiame selle välja? Kas puhta kunsti sfäär on mingiski vormis apoliitiline?

Lond Malmborg: Ei ole.

Oruaas: Sa oled nii kindel, et meil ei ole võimalik sellist paika leida?

Lond Malmborg: Sõnakeskset teatrikunsti ei saa tõlgendada apoliitiliselt.

Sõna on tähendusi täis ja manipuleeritav, ta on ka ise manipuleerija. Ma ei usu, et on olemas tühi, puhas, ideoloogiavaba sõna. Kehale, koreograafiale või visuaalsele põhinev sõnavaba teos, mis pühitseb tunnetuslikku ja abstraktset, on ka statement. Teos, mis vastandab ennast igasugusele seisukohavõtule ja arvab ennast välja „konkreetsest“, võtab siiski kohe „tõlgenda mind kuidas tahad, sinu probleem“ seisukoha. Seegi on poliitiline avaldus.

Oruaas: Tehnoloogilises teatris ehitatakse mingeid agregaate, lõhutakse kive või pannakse masinad gaasiballoone üles-alla ketrama. Tegeletakse justkui puhta

136

„Odysseia“. Stseen lavastusest. Foto Gabriela Liivamägi. (Tartu Uus Teater)

mehhaanikaga. Minu jaoks oli 2015. aasta üks lahedamaid lavastusi Erik Alalooga „Obsession“8, mis oli väga puhas ja lihtsalt tehtud, samas sisaldas endas väga palju. Tehnoloogilise teatri ajalugu uurides olen hakanud küsima, kas see, millega Andrus Laansalu selle suuna algusaastatel, sajandivahetuse ajal välja tuli, oli poliitiline? Retseptsioonis oli see väga poliitiline, kuna ajakirjanduses käis kõva debatt teatriuuenduse üle. Selle perioodi näidendid ja lavastused ei olnud sisult poliitilised, puhas tehnoloogiline teater ei tegele üldse ühiskonna ega inimestevaheliste suhetega. Tegeletakse hoopis millegi muuga, aga Eesti teatri väga domineeriv traditsioon teeb selle valiku poliitiliseks.

Lond Malmborg: Kui sõna välja jätta, siis keha, kogu ruumi ja keha dekonstrueerimine ja nende omavaheline suhestumine ruumis on poliitiline. Öeldakse, et teater NO99 on sotsiaalne või poliitiline teater. Muidugi on olemas mingit tüüpi teater või žanr, mis on selgelt ühiskonnakriitiline. See on üks asi. Etenduskunstnik, kes arvab, et ta teos on lihtsalt „puhas“, unustab ära, et vaataja loeb märke ja analüüsib seda, üritab dekodeerida sümbolitesse peidetud tähendusi ja seoseid, mööda ei saa minna teatrist kui institutsioonist, seda ruumi külastavate inimeste sotsiaalsetest erinevustest jne.

Oruaas: Jah, me räägime küll, et Eesti teater on väga mitmekesine, ja tõepoolest, võrreldes üheksakümnendatega, siis kindlasti. Peeter Jalakas on olnud väga irooniline selle retoorika suhtes, et meil on teater ja on teistmoodi teater. See teistmoodi teater ehk kõik, mis ei ole ühtemoodi teater, on jälle kõik ühtemoodi teistsugune teater. Mis sest, et need teistsugused on omavahel väga erinevad. Nüüd räägime esteetilisest mitmekesisusest juba sõna tõsisemas tähenduses ...

Lond Malmborg: See Teine.

Oruaas: Meil on teatri kirjeldamiseks terve hulk sõnu: visuaalteater, füüsiline teater, digitaalne teater, aga inimene selles teatris on ikka ühesugune. Näitlejad räägivad ja liiguvad laval ühtemoodi. On ette teada, kuhu pannakse rõhk või kus tehakse paus. Siin on päris suur veelahe repertuaariteatrite ja sõltumatu välja vahel. Sõltumatu Tantsu Laval või Kanuti Gildi SAALis ma näen hoopis teistsugust inimest – sellist, kes on eelkõige inimene.

Lond Malmborg: Näeb küll, jah. (Naer.)

8 Erik Alalooga „Obsession“ esietendus 10. juunil 2015 Sõltumatu Tantsu Laval.

138

Oruaas: Seal näen ma inimest rohkem kui rolli. Kui kaua sa vaatad täpselt ühesuguseid võtteid.

Lond Malmborg: Kui ma käin Kanutis või Sõltumatu Tantsu Laval, on mul tegelikult kahju, et ma ei näe seal noort tudengit. Käisin lavakunstikoolis Tarmo Jüristo kutsel vabakutselisusest rääkimas. Tuli välja, et nad ei tea sellest midagi.

Siis mõtled küll, et kus nad on elanud. Meil oli nendega põgusalt juttu ka sellest, et nad ei tea midagi nendest inimestest, kes õpivad üle õue kunstiakadeemias.

Oruaas: 2015. aasta septembris oli Tartus teatrikõrgkoolide üritus sel teemal, kuidas me oma tudengid kokku saaksime.

Lond Malmborg: Mind ei ole keegi kuhugi ajanud. Ise peab minema kontakti otsima. See on sama asi nagu kirjutama ja lugema õppimisega – et sa oleksid võimeline järeldusi tegema sellest, mida sulle õpetatakse, mida sulle räägitakse. On üks asi, kui mulle öeldakse, et näe selline pudelikujuline välja, ole selline roheline ja tee sellist häält. Teine asi on, kas ma oskan analüüsida seda, mida mulle öeldakse. Mina käin aeg-ajalt baaris tööl, et kunstiringkonna vaakumit lõhkuda.

Kasvõi selleks, et osata pärast vaadata, millega ma täpselt tegelen. Kas ma nõustun sellega või ei nõustu.

Oruaas: Kloostrikooli moodi õpe aitab keskenduda ja tegeleda ühe asjaga põhjalikult. Aga kui ükskõik milline õpe jääb väga kindlalt mingitesse raamidesse, kui ta ei astu sealt kordagi välja, siis edaspidises elus ei astu raamidest välja ka selle õppe läbinu. Siis tulebki üksteise järel uusi lavastusi, mis tegelevad iseendaga, ja teatrit, mis tegeleb teatriga. Siis me lõpuks olemegi selles olukorras, et meil vaatab üks kindel osa ühiskonnast teatrit ja on kõigega kursis, aga kas see väljapoole ka resoneerib? Minu jaoks on meie publikunäitajad tõesti hullumeelsed, aga samas on see publik üsna kitsas osa ühiskonnast.

Lond Malmborg: Sina ja mina. (Naer.)

Oruaas: Mingi kapseldumine võib toimuda. Kas on inimeste käitumises mingid ohu märgid? Mina näen neid teatrite repertuaaris. 2015. aasta oli selles mõttes isegi teistsugune, kuna hoopis väga kummalisi ja huvitavaid projekte tuli esile.

Kuid juba eelmise kümnendi lõpus tekkis tendents, et teater tegeleb ainult teatriga. Kirjutatakse lahti kultuuri- ja teatriajalugu ja lõpuks on meil ainult teater, kus tegevus toimubki teatris. Sageli jääb metateatraalsus, mitmekordne vindi peale tõmbamine, ainult iseendaga tegelemiseks. Ma olen ka sellega väga nõus,

139

et inimesel peab olema midagi väljaspool põhitööd. Ei saa olla ainult teatri- ja kunstielu.

Lond Malmborg: Mulle meeldib MIMprojecti teha, sest see annab võimaluse rännata täiesti imelikes tsoonides. See ei ole kunst, see ei ole tehnoloogia, samas on mõlemat. MIM on lihtsalt kamp lõbusaid selle, kes teevad jaburaid asju, mis neile endile meeldivad. See on ainukene kriteerium: see peab meid endid huvitama. Tänu sellele, et kamp on hästi kirju, kõik liikmed on erinevatest valdkondadest, ei oska me ise kuidagi ette aimata, kuidas seekord läheb.

Oruaas: Ma läbisin hiljuti sissejuhatava programmeerimiskursuse. Juba see pani aju teistmoodi tööle. Pärast seda vaatasin Cabaret Rhizome’i „Kuningas Oidipust“9. See on tegelikult suur lavastus nii materjali poolest kui ka tehnilises mõttes. Pärast programmeerimiskursust hakkasin aru saama, milline loogika selle lavastuse aluseks on. Kui mulle „Kuningas Oidipuse“ programm ette pandaks, ma ei loeks seda välja, aga mingil tasemel saan aru, mida siin tehakse.

Lond Malmborg: Ma ei ole rahul sellega, kuidas meil lavastusi välja tuuakse.

Etenduskunstis on tavaline prooviperiood üks kuni kaks kuud. See on vabakutseliste standard, mida Kulka toetab. Eeldatakse, et lavastuse tegemisele kulub selline aeg, aga nii ei ole lavastustel kvaliteeti. On palju suure potentsiaaliga lavastusi, millest on näha, et tulemus on jäänud aja taha. Tegelikult jääb asi ressursside taha. Enne prooviperioodi üritatakse aega näpistada muu töö kõrvalt, et kontseptsiooniga tegeleda. See on üks asi, mille peale peaks iga tegija tõsiselt mõtlema. See ei tööta, sellest ajast ei piisa hea lavastuse tegemiseks. Mida rohkem ma käin etendusi vaatamas välismaal, seda rohkem näen, et ei tehta uisapäisa otsuseid, detailid on läbi töötatud ja professionaalne tase on kõrge. Ei ole näha, et minnakse üle õhukese jää. Meil on see probleem tõsine. Me toodame palju, etendusi on palju, teatrit on palju, aga aeg, mis kulub ühe asja põhjalikule tegemisele, on väga lühike. See teema vajab laiemat arutelu. Aga see tähendab ressursside teistmoodi jagamist. Tänu sellele, et ma olen saanud oma etendusi välismaal mängida, on mul olnud sissetulek ja ma olen saanud kogu oma ülejäänud aja uue töö peale kulutada. Ma olen aru saanud, et mul läheb ühe lavastuse tegemiseks aasta aega. Keegi ei toeta aasta aega ühe asja kallal nokitsemist.

See ei tule kõne allagi. Aga ma arvan, et see on vajalik.

9 „Kuningas Oidipus“, Cabaret Rhizome’i lavastus, esietendus 27. novembril 2015 Erinevate Tubade Klubis.

140

Oruaas: See on vajalik, jah. Ma tunnen sedasama.

Lond Malmborg: Just nimelt, et kvaliteeti natukene tõsta või muuta Eesti teatris. Muidugi on teatreid, kellel on süvenemiseks vajalikke ressursse ja kes süveneda tahavad.

Oruaas: Iseasi, kas nad teevad seda.

Lond Malmborg: Aga see pole ju võimatu, kui teatris on hea tiim ja koos otsustatakse sellise muutuse kasuks. Ma isegi ei mõtle, et siis läheb publikul lihtsamaks. See võib olla vaatajale rõve või keeruline läbi hammustada, aga see peab olema tegijale nii selge, et iga detail on teadmisest läbi imbunud. Muidu on ju kõik hästi, inimesed käivad teatris ja etendusi on rohkem. Sa ütlesid ka, et suurvorme on rohkem. Aga kui palju seal on tegeletud sisuga, kui palju vormiga?

Kas vorm tegeleb ainult ilu, ainult poeesiaga? Ma olen üsna poeesiakriitiline.

Ma olen veendunud, et poeesiat on lihtsam teha kui sisuliselt kompleksset asja.

Lihtsalt sellepärast, et meil on olemas nii palju tehnilisi vahendeid ja vormilisi vahendeid, mille abil poeesiat luua.

Oruaas: Et ilus oleks.

Lond Malmborg: Või et ma tunneksin mingit vau-efekti. Hästi banaalselt öeldes on see toss ja ilus valgus. Tänapäevased vahendid on nii võimsad ja mitmekesised, et nendega saab lihtsasti teha ära veel lihtsamat asja. Aga mulle tundub, et me hakkame siin vaikselt auku astuma. Sõltumatul teatriväljal ei ole neid ressursse, et võtta ühe lavastuse tegemiseks palju aega. Mulle tundub, et on oht, et me läheme lihtsama vastupanu teed.

Oruaas: Teater muutub kunstkäsitööks? Seda näen mina kõige enam repertuaariteatri realavastustes. Lavastus tehakse tehniliselt korralikult ära, materjal jäetakse süvitsi läbi töötamata. Nii ei ole võimalik jõuda uue kvaliteedini. Selle asemel on kõik üle lavastatud: täidetud, läbimõeldud, korralik, toimib nagu õlitatult, aga uuele tasemele ei jõuta. Kui näiteks Tallinna Linnateatris suudetakse see teatud tase ületada, materjal kontsentreerub ja kristalliseerub, on see vana hea teater, aga suurepärane teater. Kui kristalliseerumiseni ei jõuta, siis ma tunnen, kuidas mulle ei anta etenduse ajal ruumi mõelda. Kõigepealt loksutatakse minu kõhulihaseid, et ma naeraks, siis virutatakse mulle kuskile obadus, väänatakse must pisarad välja. Siis pigistatakse mu rind kokku, et ma tegelasele kaasa tunneksin, kuna kõik on parasjagu nii ahistav ja ängistav. Siis võetakse jälle minu kõhulihased ette, et ma naeraks, ja siis …

141

Lond Malmborg: (Naerab.) Kõvasti solgutatakse.

Oruaas: Tänapäeva teatrivaataja, kes on harjunud lugema keerulisemat kujundi- või teatrikeelt, tahab iseseisvust. Kui minult võetakse ära võimalus otsustada oma mõtete ja emotsioonide üle selle kaudu, et mulle tehakse kõik ette valmis, jätab etendus mu tegelikult külmaks. See on just selline korralik keskpärane tase, see ei ole isegi mitte halb teater. Vaatad ära, katsud oma keha ja emotsioonid endale tagasi saada ja lähed minema.

Lond Malmborg: Justnimelt see ette-taha ära tegemine häirib. Ma ei saa oma mõtetega kuhugi minna, see on isegi mittekogenud teatrivaataja probleem.

Oruaas: Mulle tundub, et teatakse liiga hästi, kuidas tuleb teatrit teha. See ei ole isegi see, et hoiame kindlalt oma traditsioonist kinni ja ärme lammutame vana teatrit veel, vaid siin tuleb mingi kommertsmõtlemine sisse: need asjad toimivad.

Nagu Hollywoodi filmi vaataks. Me vajutame neid nuppe, sest need toimivad, aga see teatrikeel sõidab samas vana traditsiooni peal. Nii jääb mulje, et see ongi vana hea psühholoogiline teater. Aga ta ei ole seda.

Lond Malmborg: Võimendame seda veel nüüd nii ja nii, selle asemel, et teha nii nagu köögis kastmega. Kastet tuleb keeta nii, et keedad ülearuse vee välja, kuni ta on tihe ja maitseb õigesti.

Oruaas: Õige konsistents, jah.

Lond Malmborg: Tummine. Reduktsioon vist on see.

Oruaas: Või välja destilleerimine.

Lond Malmborg: Jah. Kisub jälle loodusteadustesse. (naer) Oruaas: Loodusteaduslik keel võib-olla ongi üks kõige neutraalsemaid asjadest rääkimiseks – kuidas puhastada välja õige asi. Kunstkäsitööks nimetan ma sellist teatrit, kus väljapuhastamise eesmärk on olnud välja timmida õige kraad, mis paneb vaataja teatud viisil reageerima. Siis mul tekibki tõrge. See ei ole isegi mitte teatrimaagia, millest sa enne rääkisid. Pigem on see vaatajaga manipuleerimine, mis tuleb sellest, et mõtet ei ole taga. See on üks äärmus.

Teine äärmus on Cabaret Rhizome’i näide. Milline metsik originaalne mõtlemine – või teisiti, originaalne metsik mõtlemine, kui Lévi-Straussi mõistet kasutada. Erinevate Tubade Klubis on toimunud tohutu plahvatus. „Kuningas Oidipuse“ jaoks olid nad täitsa tublisti antiiki tundma õppinud. See, et see lavastus on rõve ja seal on palju ülbet alastust, sobib väga hästi antiigiga kokku.

142

Lond Malmborg: Jube hästi minu meelest.

Oruaas: Aga eelmine lavastus, „Otsuse anatoomia“10, tegeles väga nutikalt kaasaja ühiskonnaga. Igas lavastuses tegeletakse suure sotsiaalse või kultuurilise teemaga, millele tuleb leida tehniline lahendus. Probleem on selles, et mõlemad pooled, nii sisuline kui ka tehniline, on nii keerukad, et mõlemat peab väga hästi valdama, et tulemus oleks puhas.

Lond Malmborg: Jah, seal on kahe lavastuse mahu võrra tööd, et lõpuks saaks see üks kokku.

Oruaas: Mul oleks olnud väga hea meel, kui nad oleksid läinud „Otsuse anatoomia“ teemadega edasi ja tegelenud just sellega, kuidas ühiskonnas mingid valikud ja protsessid toimuvad, ja puhastanud seda. Antiigiga tegelemine meeldib mulle väga, aga ka see lavastus ei jõua puhtuseni. Cabaret Rhizome’is on ideid palju, aga nende läbitöötamiseks oleks küll vaja aega ja ressurssi.

Lond Malmborg: Kui ma enne ütlesin, et me peame võtma rohkem aega, siis tegelikult peame võtma oma tööde eest rohkem vastutust. Kui teha, siis päriselt.

Teha nii, et sa oled pärast sada protsenti rahul. Ei ole ühtegi „see on okei“ otsust.

Mulle tundub, et kvaliteedi alla laskmine, „okeilt“ tegutsemine, võib saada lõpuks ohtlikuks.

Oruaas: Saalid on ju täis.

Lond Malmborg: Jah, saalid on täis, nõudlust on, siis ei pea ka paremini. Kui kahe kuu proovidega saab hakkama, siis miks sa peaks tegema kuus kuud. Sellise suhtumise oht ilmneb just läbitöötamises, pisiasjades. See on kriitika ka mu enda ja paljude asjade kohta, mida ma olen teinud. Ma ei ole seda tüüpi inimene, kes esikakuupäeva kukkudes ütleb, et lavastus on nüüd valmis ja rohkem ma seda ei puutu. Ma teen järgmisel hommikul pärast esietendust veel edasi. Iga kord, kui ma mängin, teen muutusi, kuni on kõikidest etendustest üks, mis on ideaalne.

See, kas on parem või halvem, oleneb palju minust endast. Kuidas ma laval olen ja mis ma teen. Ma teen vahel valesid otsuseid ja jään vahel liiga kauaks mingi asja peale. Hoian seda, et mul ei tekiks käega löömist: „See osa mulle päriselt ei meeldi, ma ei ole sellega päriselt rahul, aga noh, las ta olla.“ 10 „Otsuse anatoomia“, lavastuse töögrupp: Ajjar Ausma, Päär Pärenson, Anatoli Tafitšuk, Joonas

R. Parve, Liisa Linhein, Mart Manic, Mark Duubas, Karina K. Jensen, härra Eero ja Johannes Veski, esietendus 19. märtsil 2015 Cabaret Rhizome’i Erinevate Tubade Klubis.

143

„Kuningas Oidipus“. Stseenid lavastusest.

Kuvatõmmised. (Cabaret Rhizome)

Oruaas: Ei lase autopiloodi peale?

Lond Malmborg: Ei lase. Iga kord ma pean mingeid muudatusi tegema, aga ma saan neid teha ainult mängimise käigus. Pärast esikat tehtud muutusi pean ma järele proovima koos publikuga. Siis on näha, kas oli hea muutus või ei. Kui ei, muudan tagasi või muudan veel nii kaua, kuni asi on paigas.

Oruaas: Loengupidamine käib samamoodi. Sõltumata sellest, kui palju olen enne kursuse algust mõelnud, sünnivad paljud lõplikud otsused kohapeal. Kogu aeg tuleb midagi muuta, seda juba praktilistel põhjustel, kuna näited vananevad.

Näiteks teavad tudengid iga aastaga järjest vähem, mida kujutas endast „Ühtse Eesti Suurkogu“. See toimus aastal 2010. Kui ma 2011. aastal sellest esimest korda rääkisin, siis oli tunda, kuidas tähelepanu väga intensiivselt koondus. Tänased esimese aasta tudengid olid viis aastat tagasi 14–15aastased. Täiesti arusaadav, et nad teavad sellest palju vähem. Viieteistaastane ei ole veel poliitiliselt nii teadlik, see ei olnud tema reaalsus.

Lond Malmborg: Siis pead sa hakkama päriselt seletama.

Oruaas: Jah, kogu aeg peab otsima, kuidas teadmised päriselt kohale viia, kuna valmis definitsioon ei pruugi tudengile siiski selge olla. Aga esimene asi on kontakti leidmine. Nii nagu teatris, on ka ülikoolis iga kursus erinev. Uued inimesed, uus dünaamika. On väga üllatavaid hetki, kui millestki räägin ja auditooriumis on füüsiliselt tunda tähelepanu tõusu. Aasta pärast uue seltskonna ees sama näide enam sama efekti ei tekita. Sellega peab kogu aeg tegelema – millega ma nad konksu otsa saan? Ma võin kõik oma loengud ära pidada nii, et iga aasta on üks ja seesama repertuaar, aga nii ei tohi. Ei tohi minna autopiloodi peale, peab olema värske.

Lond Malmborg: Ma arvan, et sõltumatul skeenel on raske autopiloodi peale minna, sest materjal, lavastuse teema ja kontseptsioon on iga kord erinev. See tähendab, et iga kord peab uue meetodi leiutama. Teema ja kontseptsioon määravad, kuidas üldse pihta hakata ja kuidas töötada. See aitabki masina värske hoida.

Kui magama jääd, pole sul enam midagi. Iga kord tuleb nullist leiutama hakata.

Ma mäletan, kuidas tudengina esimesi installatsioone tehes soovisin, et mul oleks üks universaalne meetod. See minu meetod. Küll ma siis teeksin ja küll mu siis oleks lihtne. Kui idee tuleb, on meetod olemas ja siis ma execute’in selle (järjekordne militaarne väljend).

146

Oruaas: Teostad selle? Sooritad operatsiooni?

Lond Malmborg: Teostan oma idee sellel meetodil ja saan tulemuse. Meetod on nagu mingi garantii või abivahend. Aga ei leidnud ma meetodit! Olin päris murtud ja mõtlesin, et nii ei ole võimalik tööd teha. Vaatasin teiste töid ja arvasin, et kõigil on oma meetod. Nüüd on aeg nii palju edasi läinud, et ma saan aru, et see on osa protsessist. Meetodit ei ole, tööriistakast on tühjaks kantud. Siis tulebki leiutama hakata ja see võtab aega. Neil, kes on teatrikooli ABC läbinud, on justkui meetod olemas. Aga etenduskunstis pole selle ABCga suurt midagi peale hakata.

Ka neil tuleb sel juhul leiutama hakata.

Oruaas: See ABC on ühest küljest väga tehniline, aga samas tugevalt seotud kultuurisüsteemiga, mille osa ta on. Autopiloodi peale minnakse, kui tehnikad õpitakse ära ja suhtutakse neisse kui reeglitesse. Kuidas luua misanstseeni või tekitada lavaline pinge. Kuidas mängida tegelast, situatsiooni jms. See kõik näeb väga ühtemoodi välja, sest tegeletakse ainult vahendi endaga ja selle taastootmisega. Selle asemel, et näha vahendit ainult kui vahendit. Kui sa võtad kas või NO99 lavastused, kogu postdramaatilise, poliitilise ja performance-teatri, millest nende juures räägitakse, siis lähemalt vaadates näed, et seal on vana kool all.

Nad kasutavad seda ABCd kui vahendit. Selleks, et teha näiteks „Kõntsa“11, tuleb vahendit ülihästi vallata, õppida mehhanismi tundma selleks, et see üle mängida või kohandada uude süsteemi.

Kaks ja pool tuhat aastat teatriajalugu on väga pikk aeg, aga mõned nähtused on äärmiselt püsivad. Näiteks komöödia süžeestruktuur hüppab välja täiesti uutes kultuurisüsteemides ja -tekstides. Oluline on teada neid struktuure ja mõista, millistes mustrites me oleme harjunud mõtlema. Need struktuurid on äärmiselt kohanemisvõimelised ja paindlikud. Sellega tuleks tegeleda, mitte sellega, kumb on parem, kas realistlik ja loopõhine või postdramaatiline teater. Need on vahendid, mida ei peaks esitama dogmadena. Viimaste aastate kõige suurem psühholoogilis-realistliku teatri elamus minu jaoks oli Taavi Eelmaa mängitud Sarah Kane’i „4.48 psühhoos“12, kus suurem osa etendusest oli videopildis. See oli nii piiripealne, nii realistlik ja psühholoogiline kui vähegi võimalik. Lava peale 11 Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semperi „Kõnts“ esietendus 17. oktoobril 2015 Teatris NO99.

12 Sarah Kane'i „4.48 psühhos“, lavastaja Juhan Ulfsak, esietendus 14. septembril 2013 Von Krahli Teatris.

147

oli ehitatud isegi papist maja, sõna otseses mõttes. Aga see oli kõike muud kui see, mida me tavaliselt mõtleme, kui ütleme „psühholoogiline realism“. Ta oli seda süvatasandil. See väga hull näidend oli suudetud nii inimlikuks teha, et kõik oli lihtsalt õige, laval oleva inimese psühholoogias oli kõigele põhjendus olemas. Selles tekstis on ainult fragmendid, mis kõik hakkasid omavahel seostuma. Ma tunnen puudust sellest, et dramaturgiasse suhtutaks kui vahendisse või skeletti, mille peale saab midagi muud luua. On see siis tühjas saalis tool ja kaks inimest rääkimas või on üles ehitatud interaktiivne arvutisüsteem, mis on suuteline seitsmekümne inimese tegevusele korraga reageerima. Õppejõutöö on halastamatu – kui mina olen läinud autopiloodile ja esitanud mingi väite, mille üle ma ei ole päriselt mõelnud, siis ma varem või hiljem saan aru, et tudengi peas on mingi klišee. Õppejõu töö peaks olema klišeede lahti võtmine. Me ei saa enam selle vastu, et ümbritsev kultuuri- ja meediaruum on täis klišeesid. Töötada tuleb selle nimel, et mõelda, mida üks või teine sõna tähendab.

Selle protsessi tulemus võib olla ka ootamatu. Sel juhul tuleb mul reageerida ja taas oma tegevuse üle järele mõelda.

Lond Malmborg: Töötasin kunagi koos Erik Alaloogaga pool aastat EKA tegevuskunsti osakonnas, nüüd novembris pidin oma tööst rääkima EKA fototudengitele. Ma saan väga hästi aru, miks ma laval seisan. Aga tudengite ees seista ja rääkida millestki ja teha seda selliselt positsioonilt, et mina tean ja ma nüüd räägin sulle, on õudne. Igast kunstnikust õppejõudu ei saa. See on ikka paras julgustükk, mingi otsus, mis peab olema peas ära käinud. Et ma saan seda teha ja ma tean, mida ma siin teen. Ma arvan, et sa tead, mida sa teed.

Oruaas: Ei tea alati. Ülikool oli minu jaoks loomulik tee ja õppejõuks hakkamine käis asja juurde. Aga õppejõuks saamine on hoopis teine asi. Ma olen kõik oma kondid kuskil külmas veepõhjas vastu erinevaid kive ära murdnud. See töö ei saa kunagi selgeks. Üsna kiiresti tuli arusaam, et ikka ja jälle tuleb otsast peale alustada, sest kogu aeg on uus olukord. Õppejõududele on üks tore motivatsioonilause: „Fail, fail again, fail brilliantly!“ ehk „Kuku läbi, kuku veel läbi ja siis kuku eriti hästi läbi.“ Lond Malmborg: Kogu aeg peab leidma uusi vahendeid ja neid ümber hindama. Teatris võiks seda rohkem olla. Struktuurina meeldib mulle black box rohkem kui galerii valge kuup, kus kunstiteos on valmis, fikseeritud. Mingil põh-

148

jusel mulle see alati õhus hõljuv läbikukkumise võimalus sobib. Mulle meeldib, kui ma pean endale otsa vaatama ja tunnistama, et nüüd ei tulnud välja. Pärast iga etendust tuleb üle vaadata, mis töötas, mis ei töötanud, miks töötas, miks ei töötanud. Lavastus ei ole kunagi lihtsalt valmis.

Oruaas: Ülikool on selles mõttes julm, et õppejõul on kolm kuud järjest sama publik. Teatris on igal õhtul uus publik ja uus võimalus.

Lond Malmborg: Sa peaksid seda näitlejatele rääkima. (Naer.)

Oruaas: Kolm kuud järjest on auditooriumis samad inimesed saalis. Ei ole turundusosakonda, ei ole näitekirjanikku, kes teksti valmis kirjutab, ei ole kostüümiosakonda, kes su ilusaks sätib. Ei ole lavatehnikut, kes hoolitseb selle eest, et projektor töötab. Kõik peab ise tegema.

Lond Malmborg: See oleks hea loeng näitlejatele. Selline õudne unenägu, millest sa higisena ärkad.

Oruaas: Et sa kukud esietendusel läbi ja mängid kolm kuud samale publikule.

Lond Malmborg: … sama asja.

Oruaas: See hoiab närvi ärkvel.

149

NÄIDATA, KUIDAS ON OLLA INIMENE ENE-LIIS SEMPER JA OTT KARULIN Ott Karulin: Alustan mujalt: vaatasin Kristian Smedsi „Tabu“1 ja mõtlesin, et kui Eestis nägid paljud sinu lavastust „El Dorado: klounide hävitusretk“ omamoodi järjena „Kõntsale“2, mida mina ei tajunud, siis „Tabus“ on küll justkui õhus samad küsimused ja tehtud sarnaseid esteetilisi valikuid – kas või klouni ja pidevalt pöörleva lava kasutamine. Tajud sa seda sarnasust?3 Ene-Liis Semper: See on päris imelik, et sa nii otseseid seoseid näed. Ma muidugi tunnen Kristianit ja tean, mida ta maailmast mõtleb, aga ma pole osanud meid nii sarnastena näha. Kristian on mulle minu endaga võrreldes tundunud veel põhimõttelisem. „Tabus“ vähendas ta väljendusvahendite hulka pea miinimumini, see oli väga ilus lavastus. Minu isiklik lemmikkoht on „Tabu“ lõpus, kus enam mitte midagi ei juhtu: lava käib lihtsalt ringi ja pikkade „jalgade“ otsa tõstetud lambid põlevad. See lõputute assotsiatsioonidega täituv „mittemiski“ seal lõpus kuidagi väga liigutas mind. Ma olen palju mõelnud, et kui õnnestub lavastuse lõpus keerata nagu uus lehekülg, avada mingi tasand, mida sa alguses ei aimanudki, siis on see väga suur õnnestumine. Seda juhtub väga vähestes lavastustes.

See pöördlava ... Ma poleks ise selle peale üldse tulnudki, et siin võib mingi otsene sarnasus olla. „El Dorados“ oli minu jaoks pöördlava ... Ma ei saa öelda, et see oli areen või et see seda polnud, kuigi igasugune ring muidugi automaatselt tekitab selle seose. Mingi paratamatus, tsüklilisus elus on ka justkui selle lava kujuga seotud. „Tabu“ pöörleb minu jaoks justkui ühe teise koha peal. Kristian teeb, eks ole, praegu triloogiat, millest „Tabu“ on teine osa, inspireeritud Timo K. Mukkast. Esimene oli maalikunstnik Kalervo Palsast4, kus Smeds on üksinda kolm tundi järjest laval ja mida ma kahjuks polegi näinud. Kui me kunagi tegime 1 Timo K. Mukka – Kristian Smedsi „Tabu“, lavastaja Kristian Smeds, esietendus 4. oktoobril 2015 Soome

rahvusteatris.

2 „El Dorado: klounide hävitusretk“, lavastaja Ene-Liis Semper, esietendus 22. detsembril 2015 teatris

NO99; „Kõnts“, lavastajad Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo, esietendus 17. oktoobril 2015 teatris NO99.

3 Vestlus toimus 21.06.2016 NO99 proovisaalis.

4 Kristian Smedsi – Rosa Liksomi „Palsa – ihmisen kuva“, lavastaja Kristian Smeds, esietendus 23. augustil 2014 Soome rahvusteatris.

150

Kristianiga Münchenis „Raskolnikovi imaginaarset Siberi tsirkust“5, siis vaatasime tihti Palsa raamatut, ja see, mida see mees maalis, on üpris vapustav. Ülitugev erootiline impulss seguneb veel tugevama surma-ihalusega ... Ta maalis ette ka oma surma, kus on tuba voodiga ja jääpurikad voodi küljes. Tal on teisi töid veel, kus toas on talv. Selline paradoks, et toas on talv ja väljas kevad.

Nii Palsa kui ka Mukka olid pärit põhjast ja Kristian tuleb samuti sealt lähedalt. Smeds võtab väga tõsiselt seda, mida ta teeb, ja teda huvitab ilmselt kunstniku suhe jumalaga või kõiksusega. Ta tunneb väga suurt respekti loovuse kui jõu suhtes.

Karulin: Mulle tundub Smedsi lavastustest, et loovus on temale jumalik and, mida tuleb hoida.

Semper: Seda kindlasti, ja tal on muidugi ka õigus.

Karulin: Ma pole varem nii mõelnudki, aga jumala teema on Smedsi teostes alati sees olnud, kuigi tundub, et kui varem oli jumal küll kuskil kõrgemal olemas ja liigutas masse, siis nüüd huvitab Smedsi aina enam indiviidi ja jumala vahetu suhe. „Tabus“ ei osanud ma loovisiku ja jumala suhet märgatagi või kui, siis tegeles see lavastus pigem kunstniku jumalikkusega, aga sa veensid mu ümber nüüd.

Semper: Samal hetkel, kui sa tegeled loovisiku jumalikkusega, kui tahta seda nii sõnastada, tegeled sa ka loovisiku kaduvusega. See kõlab ehk totralt, aga eks me kõik küsime kogu aeg, miks me siin oleme ja mida me siin teeme. No ja mis siis on sinu jaoks „El Dorado“ teema, kui sa ütled et see on „Tabuga“ seotud?

Seal nähakse ka väga erinevaid asju ...

Karulin: Eks see on ka näide kriitiku vulgaartõlgendusest, et kui näed pidevalt pöörlevat lava, siis sa paratamatult otsid mälusopist üles kõik teised nähtud lavastused, kus sama võtet kasutati, ja püüad aru saada, kas see pöörlemine täidab sama eesmärki või mitte. Sa otsid referentspunkte, et lavastust kuhugi paigutada.

Semper: Kristiani lavastus oli mõnes mõttes äärmuseni lihtsustatud – ta ehitas suurt sümfoonilist pilti ja ilmselt oli temale pöördlava kasutamine väljapääsmatu, 5 Fjodor Dostojevski – Kristian Smedsi „Der imaginäre sibirische Zirkus des Rodion Raskolnikow“, lavastaja Kristian Smeds, kujundaja Ene-Liis Semper, esietendus 6. oktoobril 2012 Münchner Kammerspieles.

151

152

„El Dorado: klounide hävitusretk“.

Marika Vaarik. Foto Tiit Ojasoo. (Teater NO99)

153

„El Dorado: klounide hävitusretk“.

Stseen lavastusest.

Foto Tiit Ojasoo. (Teater NO99)

154

155

„El Dorado: klounide hävitusretk“.

Helena Pruuli, Rasmus Kaljujärv ja Simeoni Sundja.

Foto Tiit Ojasoo. (Teater NO99)

kuna andis sellele muusika, valguse ja väga üksikute inimestega saavutatud maailmale dünaamika.

Karulin: Sellest lähtudes on „El Dorado“ üsna vastupidine: pigem üleküllane.

Semper: Ma tegin seda nii lihtsalt, kui oskasin, aga maailm ongi suur paradoks, kus kõige lihtsamad asjad tunduvad millegipärast kõige keerulisemad.

Karulin: Minu „El Dorado“ lemmikstseen selles mõttes, et see oli füüsiliselt kõige vastikum, ongi pärast avastseeni, kui lava esimest korda pöörlema läheb ja muusika peale tuleb. Tekkis füüsiline reaktsioon: pöörlemine pani pea ringi käima ja muusika oli selline, mis südamerütmi üle võtab; tekkis selline vastikustunne, et tahaks saalist põgeneda. Ma arvan, et see stseen kestis 10–15 minutit?

Semper: Pigem 28.

Karulin: No näed, veel kauem. Igatahes ma täiesti piinlesin, aga kui stseen lõppes, oli mul sellest kohutavalt kahju, sest minu arvates oli see just aeg, mil ma olin lavastuses kõige rohkem sees, ja seda tunnet ma jäingi lavastuse lõpuni otsima, kus ühelt poolt on su meeled sada protsenti erksad ja sa püüad kõiki detaile tabada, aga teiselt poolt see rutiinne pöörlemine lööb su ratsionaalse vastuvõtu lukku, nii et sa hakkad seda emotsionaalselt või ka füüsiliselt vastu võtma.

Semper: Ega see ratsionaalne vastuvõtt polegi ju teab mis – teatris kasutatakse kõiki mõjutusvahendeid, et jõuda kuhugi sügavamale. Kas sulle tundus, et lava jäi pärast seda sissejuhatavat osa seisma? Pöörles ju edasi.

Karulin: Ma tean, et ei jäänud, aga ma vist eeldasin, et järgmised poolteist tundi on samasugused ja olin vist isegi natukene pettunud, et edasine oli ikkagi kuidagi korralik, selgelt fookusesse tõstetud stseenidega.

Semper: No kui sa hakkad pool tundi pärast etenduse algust eeldama, et nüüd ongi nii, siis sa paratamatult lõikad ära võimaluse vaadata seda, mis tegelikult on. Kõige parem oleks leppida sellega, millega sa kohtud, et see ongi just selline hetk. Ja järgmine hetk võib olla juba midagi muud.

Karulin: Igaks juhuks rõhutan, et see pettumine oli minu jaoks positiivne just selles mõttes, et ma ei aimanud ette, mis edasi saab. Seda ma teatrist otsingi.

Kuigi jah, ma ilmselt pettusin ka selles, et kui pöörlemise ajal on liikumis- jm dramaturgia küll hüsteeriline, aga siiski minimalistlik, siis sealt edasi muutus sündmuse mängimine keskseks ja lavastus selles mõttes korralikuks.

Aga olgu, ma tahan siit jõuda tegelikult kujundini. Sa viitasid Palsa maalile,

158

kus toas on talv ja õues kevad, ja ma jäin mõtlema, kas sellise vastuoluta või paradoksita, nagu sa ise ütlesid, on üldse võimalik kujundit luua. Kust ammutab kujund jõu, kui selles pole vastandust?

Semper: Ma pole sellele kunagi mõelnud ... Kui ma tegin „Tüdrukut“6, siis ilma riieteta tüdruk laval, keda publik näeb alastiolevana, kuigi teda ükski teine tegelane otseselt alastiolevana ei kohtle – see oli minu jaoks mänguline kujund.

Karulin: Ka „Tüdrukus“ oli vastandatud ühelt poolt esteetiliselt nauditav puhas, sirgete joontega lavaruum ja alasti keha, ja teiselt poolt pisut isegi karikatuursed tegelased.

Semper: Tegelik vastandus toimis ikkagi Rea [Lesta] kehastatud tegelase ja ülejäänute vahel. Rea kehastatud Tüdruk liikus hoopis teisel tasandil kui ülejäänud seltskond. Mind liigutas tolles hetkes meie kõigi inimlik kaitsetus hetkel, mil me kohtume täiusega. Mõtlesime näitlejatega igasuguste arhetüüpsete käitumiste peale, et kuidas keegi täiusega kohtudes õitsele puhkeb. Muidugi on need tegelased karikatuursed, aga ma ei saa midagi parata, et see kummaline kamp mind liigutab. Inimese kujutlus millestki ilusast on alati nii väike. Kui millestki, mida tahaks kotti toppida, teki sisse mässida ja tema lähedal olla, tal käest kinni hoida. See on tegelikult ülim kaitsetus. Mul on jube hea meel Rea üle, sest publik võib-olla ei saagi aru, kuna ta ei tea, mida Rea tegelikult teeb, aga Rea mängib kohutavalt keerulist osa. Noorele näitlejale on see pöörane väljakutse mängida nii, et sa nagu ei mängi, kuigi tegelikult mängid kogu aeg. Meil oli palju läbimänge ja oli kohe selge, et kui Rea psühholoogiliselt „mängima“ hakkaks, muutuks tähendus kardinaalselt. Psühholoogilise teatri reeglite järgi ei saa sellist tasandit, mida ma sel hetkel otsisin, üldse tekkida. Ma olen väga uhke tema üle, et ta tegi end nii ausalt lahti, võttis enesekaitse maha ja samal ajal aktsepteeris minu nägemust sel määral, et ta ei mõjunud selles rollis ülbelt. Kuna Rea mängis abstraktsiooni ja teised oma suhet abstraktsiooniga, siis oli Real väga suur ülesanne täita.

Kui Rea kehastatud Tüdruk oleks mõjunud ülbelt või provokatiivselt, oleks tekkinud hoopis teistsugune pilt, vale pilt.

Karulin: Ma ilmselt püüan sinuga vesteldes sõnastada teatavat ebalust, mis 6 „Tüdruk, kes otsis oma vendi“, lavastaja Ene-Liis Semper, esietendus 13. novembril 2014 teatris NO99.

159

„Tüdruk, kes otsis oma vendi“.

Stseenid lavastusest.

Foto Tiit Ojasoo. (Teater NO99)

mul sinu kahe lavastuse suhtes on. Ebalust selles mõttes, et ma ei suutnud kriitikuna laval nähtut piisavalt kirjeldada ja analüüsida, leida referentspunkte, mille pealt tõlgendust vormistada. Näiteks „Tüdrukus“ on pikk Raivo E. Tamme monoloog, mis on eraldi võttes suurepärane ja väga hästi esitatud, aga vaadates tundus, et sellele on antud liiga palju lavaaega ja ma ei mõistnud selle kõrvalepõike eesmärki lavastuses. Nii järeldasingi ma, et kuna see tuli hästi välja, siis polnud lavastajal südant seda kärpida.

Semper: Ma olen tegelikult kogu aeg mõelnud, et sõna peaks olema samasugune abstraktne eneseväljendusvahend nagu näiteks liigutus. Sõna on ju samasugune energia, aga kuidas teha niimoodi, et sõnakasutus teeniks suuremat eesmärki, et ta ei jääks lihtsalt üheselt narratiivipõhiseks situatsioonikirjelduseks.

Kui ma enne ütlesin, et me kõik oleme kaitsetud ilu ees ja kokkupuute ees sellega, siis tolles monoloogis ma mõtlesin pigem nende piltide peale7, mis selle mehe seest välja tulvavad. Mulle tundus, et kui need pildid tulvavad sellise meeletu massiivina, nagu paisu tagant, siis tuleb välja väikese inimese kaitsetus selle ees, mida ta on pidanud ilusaks ja millega ta meelsasti ennast seob või seostaks. Minu jaoks oleks see monoloog veel kaks korda pikem võinud olla, küsimus on pigem tegelase piiritus kujutlustejadas ja meeleheitlikkuses.

Me lugesime proovides Jouko Turkka „Motiive“8, kus ta on kirja pannud kõikide näitemängude süžeed, mida ta teeks, aga kunagi ei tee. Impulss ajakirjaks Mina tuli ühest Turkka mõttest. Mees, kes tahab, et oleks kasvõi üks hetk, kus kõik pöörleb ümber tema. Mind liigutas paradoks, milles kord nädalas ilmuvast ajakirjast saab lunastus. Mõte sellest, et inimene ei suuda ilmselt kunagi lõpuni uskuda, et ta on õige, ja kogu aeg kahtlustab, et ta pole õige. Ja see pidev kahtlus sunnib teda lõpuks tegema asju, mis viivad krahhini.

Karulin: Kui sa ütled, et sõna võiks olla abstraktsioon, siis sa ei pea ju ilmselt silmas, et tähendus muutub ebaoluliseks?

Semper: Tähendust ei saa kunagi täielikult ära kaotada, mälestus tähendusest jääb ju alati, isegi kui teha sürrealistlikku leelotust. Aga ma toon sulle ühe näite.

Nägin kunagi [Luk] Percevali „Platonovit“9, mis oli lahendatud näiliselt tüüpilise 7 Monoloog räägib ja näitab, milline võiks olla tegelase ajakiri nimega Mina.

8 Jouko Turkka „Aiheita“, 1982, kirjastus Otava.

9 Anton Tšehhovi „Platonov“, lavastaja Luk Perceval, esietendus 26. jaanuar 2013 teatris NT Gent (Belgia).

162

temaliku võttega, et enamik aega seisavad näitlejad eeslaval rivis ja räägivad otse publikusse ehk polnud meie mõistes po stanislavskomu stseene, kus näitlejad vahetult üksteisega suhtleksid. Tegelased olid lahendatud päris räige groteski piiril, aga ilus oli see, et kuigi nad rääkisid kõik tekstid ära, oli kogu aeg selle all üks lõputu empaatia, kurbus, mida jube harva näeb. Ehk siis see karm ja esmapilgul räige võttestik oli kantud suurest teadmisest, kui kurvad need inimesed tegelikult on. Näitlejate mõistmine, mida nad tegelikult mängivad, oli nii suur, et seda oli vapustav vaadata. Hiljem nägin ma üht teist tema lavastust, kus ta kasutas sama võtet, aga midagi jäi näitlejate poolt puudu. Seega oluline pole sõna, vaid mõistmine, mis on olukorra haavatav külg, ja idee, miks seda olukorda üldse laval näidatakse. Ma ei ole kunagi öelnud, et sõna pole vaja, aga ma leian, et sõna kasutatakse väga pinnapealselt. Kuna sõna on nii peen ja väga vähestel on käes see võti, kuidas väljendada seda, mis on sõnade taga, siis see on mind viinud järelduseni, et on nii palju asju, mida saab näidata rääkimata, ja ma kasutaksin ise lavastajana sõna siis, kui seda on tõesti vaja.

Karulin: Sa oled kasutanud korduvalt sõnu nagu ilu, kurbus, haavatavus, aga retseptsioonis on sinu kui lavastaja kuvand hästi jõuline ja nii „Kõntsa“ kui „El Dorado“ puhul räägiti omamoodi negatiivsuse esteetikast ehk et neis lavastustes loodud maailm on julm ja negatiivne.

Semper: „Kõntsa“ retseptsioon on olnud väga mitmesugune, on ka öeldud, et see mõjub nagu palve, ja mulle sümpatiseerib see rohkem ... Mis asi on negatiivsuse esteetika?

Karulin: Mõiste on mu enda konstrueeritud ja tähendab kujundiloomet negatiivsete emotsioonide tekitamise kaudu või ka negatiivseid emotsioone tekitava ainese kasutamist kujundis. Vägivald, väljapääsematus ...

Semper: Kus on „Kõntsas“ vägivald?

Karulin: Ma oma arvustuses kirjutasin ka pigem „Kõntsa“ religioossusest ja jumalikkusest, aga juba ainuüksi see, et tegelased on kinnises ruumis, justkui vitriinis, et neilt on võetud kindel jalgealune, mitmes stseenis kostavad loomalikud urahtused jms – kõik see võib vägivaldsena mõjuda.

Semper: Mul võttis päris kaua aega, et aru saada, et inimesed näevadki maailma väga erinevalt. Aga ma tõesti ei oska seda negatiivsuse esteetikat kommenteerida. Mulle „Kõnts“ väga meeldib ... See sarnaneb „Platonoviga“ selles mõttes,

163

164

„Kõnts“. Stseen lavastusest.

Foto Tiit Ojasoo. (Teater NO99)

165

„Kõnts“. Stseenid lavastusest.

Foto Tiit Ojasoo. (Teater NO99)

et tegijad laval näitavad, kuidas asjad on, aga ei anna hinnangut. Nad näitavad, kuidas on olla inimene. Kui mõni teine inimene lavale vaadates seda ei näe, ei vähenda see minu silmis lavalolijate veendumust. Kunstiteos on küll suunatud publikule, kus iga vaataja saab valida oma perspektiivi, selle, mida ta näeb ja välja loeb, milliseid kihte ta tunnetab ja kas see pakub talle midagi, aga minu kui autori jaoks – ja see on jälle paradoks – on pori ilus ja seda ei saa publik muuta. „Kõntsa“ lõpus, kus etendajad on täiesti väsinud ja lahtised, sest ega poris ei teeskle; kui nad lõpuks kummardavad, olen ma liigutatud, see on minu jaoks elamuslik – näha teeskluseta inimest.

Pagan, see negatiivsuse esteetika ... See on huvitav väide, aga mis asi see ikkagi on? Kuidas näiteks kommunikeerida lollust laval? Mõttetühjus on minu jaoks negatiivsuse esteetika ...

Karulin: Ega sa peagi sellega haakuma ...

Semper: Kuidagi primitiivne on alustada vestlust väitest, et kole võib olla ilus.

See on algkooli tase.

Karulin: Mul on korduvalt teatrist tulles olnud paha tuju, sest see, mida sa laval näed, on küll suurepärane kunstiteos, aga see, mida ta sulle ütleb, teeb tuju pahaks. Jällegi, minu arvates on see kunstiteose puhul saavutus. Seesama 28 minutit, kui lava „El Dorados“ pöörleb, on mul halb olla, aga ma tunnen, et see on elamus, mida ma vajan ja mida ainult sel viisil saabki saada. Seetõttu vaatasin ka „Kõntsa“ kaks korda ja see on tõepoolest ilus – kas või tänu [Petri Tuhkaneni] valguskujundusele, mis ei mõjunud kui jõhkrad prožektorikiired vangistatuil, vaid sädeles vastu porilompidelt ja higipiiskadelt.

Semper: Meil vedas tohutult valguskunstnikuga. Petriga polnud mingit küsimustki, et mis teema või selle kihid on.

Karulin: Mõistad sa siiski, miks „Kõntsas“ loodud maailm või ka selle lavastajate positsioon võib tunduda julmana? Või on asi selles, et ta on tegelikkuse peegeldusena ehk liigagi aus?

Semper: Seda on päris imelik öelda, aga mulle on hakanud tunduma, et väga paljud inimesed vist ei taha tegelikult näha, kuidas asjad on.

Karulin: On see publiku tahe üldse oluline? Inimeste soovimatus näha asju, nagu nad on, sind kunstnikuna ju ei piira.

Semper: Ma ise olen vaatajana sellistel hetkedel olnud küll pigem teravalt

168

tänulik. „Kõnts“ näitab ju inimese teekonda, selle lühidust ja mõnes mõttes väljapääsmatust, aga sellega leppimine, sellele alistumine on see, miks ta on ka ilus.

Saksa publik nägi seda miskipärast selgesti ja väga palju tuldi pärast eraldi tänama. Ma isegi ei oodanud, et see tagasiside nii ilus on, sest Eestis oli esimene pirakas just ära käinud ... Kuidas see oligi, et pärast „Kõntsa“ tahaks minna koju, võtta klaasi veini ja süüa midagi head. Mis on muidugi väga aus tagasiside: mina olen elus ja mina pole selline.

Karulin: Kui teos viibki su nii kaugele, et sul on sitt tuju ja sa tahad pärast juua mitte klaasikese, vaid pigem pudeli veini, muusikat kuulata või lakke vahtida ja mõelda, et mida sulle nüüd siis näidati ja miks see sind nii väga häiris, siis kas enamat saabki tahta.

Semper: Eitus ongi ülitugev reaktsioon millelegi, mis on kohale jõudnud.

Karulin: Teistega arutades on jäänud mulje, et „Kõntsa“ puhul jäi väheseks, liiga lühikeseks lunastuse osa, mida ennekõike nähti elevantide rongkäigu stseenis.

Semper: Seal on nii palju hetki, mis omavahel moodustavad erinevaid kombinatsioone, ja see teebki minu silmis teose teosena tugevaks, kui seal on palju momente, mida võib meelevaldselt omavahel siduda ja näha seda, toda või kolmandat. Öelda, et lunastuse osa on elevantide teekond, kõlab kaunilt, aga terve teos on ju seesama elevantide teekond ... ehk siis, küsimus on tähendustes, mida vaataja endale peegeldab. Ma kunagi pidasin loengut Draama festivalil ja kõneleja, kes pärast mind tuli, rääkis muuhulgas nüüdiskunstist ja tõi näite ühest videoteosest, mida minagi näinud olen, kus galeriis, klassikalises white cube’is on filmitud, kui ma nüüd õigesti mäletan, hunti ja kitsekest. Kaamera jälgib neid suhteliselt kiretult 10–15 minutit. See teine esineja kirjeldas seda mõttetu teosena, umbes nii, et kuna loomad on valges galeriiruumis, siis ma näen, et nad on stressis ja hunt ei ründagi kitse, ta ei saagi seda teha, sest hundid ei käitu valges ruumis nii nagu tavaliselt. Milline pettumus. Ma hakkasin siis mõtlema, et selline retseptsioon piirdub ratsionaalse kihiga ja peegeldust vaataja enda ootustesse pole. Minu arvates on see ülikõva teos, sest ta peegeldab mulle seda, mida ma eeldan – et hunt peab ründama kitse ja see ongi kõik, mida sa maailmast tead.

Ja kui seda ei juhtu, siis oled sa rahulolematu ja ütled, et see on sitt teos, ajaraiskamine.

169

Ükskõik millise kujundi tugevus seisneb ju assotsiatsioonide jadas, mida see käivitab; kihtides, mis sellega kaasa tulevad.

Sa ei ole näinud meie „Stundet“10. See Handke tekst on üks keerulisemaid, mis üldse võimalik: selles on ainult 17 lehekülge ja ainult remargid. Dialoog puudub täielikult. Mul kulus esmakordseks läbilugemiseks nädal aega, sest kuna kogu aeg tulevad üha uued ja uued tegelased peale, pidin pidevalt lehti tagasi keerama, et silme ees hoida, mis eelnevalt toimunud on. Ta kirjutab poolenisti abstraktselt, nii et remarktekst on sageli pigem poeetiline ja üldse mitte konkreetne – keegi tuleb vasakult, kannab lillebuketti, keegi tuleb paremalt, keerutades ümber sõrme võtmekimpu jne. Aga kui sa seda tegema hakkad, avastad, et iga hetk või sündmus saab toimuda ainult konkreetsete inimeste vahel, konkreetsete parameetritega nagu vanus, sugu, kehaehitus jms. Mulle nii kohutavalt meeldis sedasorti kompositsiooni ülesehitamise juures, et oli hästi selgelt võimalik töötada vahetult ajas tekkivate seostega: midagi on vaataja silme ees juba toimunud, nüüd järgneb sellele veel midagi, aga senitoimunu loomulikult mõjutab edasist ehk vaataja vastuvõtt on selgelt mõjutatud sellest, mis oli enne. Ühel hetkel tekib piiramatu hulk lugusid, mida saab assotsiatsioonide kaudu jutustada: kellegi kostüümivärv kordub teise tegelase kleidis, mingi liigutus või rütm kordub, mingid läheduse või agressiivsuse impulsid käivituvad sekundiga, kantuna sellestsamast kleidivärvist või tuttavast sammukajast jne. Sellist assotsiatsioonide võrku me ju kutsumegi inimestevaheliseks suhtluseks ja seda kõike on võimalik teha sõnadeta.

Mulle meeldib teatris väga aeg. See on paratamatus, sest aeg liigub ikkagi ainult ühes suunas, aga seda ühes suunas liikumist ja teadmist sellest on võimalik kasutada. See on seesama, et kõik, mida sa oled juba näinud, mõjutab seda, mida sa järgmisena hakkad vaatama.

Minu jaoks on kunstiteose tegelik suurus alati ja ainult tähendusväli, mida ta loob iseenda ja vaataja vahel. Nagu ma varem ütlesin: etendus ei toimu mitte laval, vaid vaataja peas – ja veel parem kui kuskil mujal kui peas. Kujutlusvõime ja see, mida sa tegelikult näed, on miski, mille kallal võib lõputult tööd teha. See on kohutavalt huvitav.

10 Peter Handke „Die Stunde da wir nichts voneinander wußten“, lavastajad Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper, esietendus 30. aprillil 2015 Thalia teatris.

170

Aeg on ka selles mõttes oluline, et etenduse ajal on vaataja ja näitleja kaks elusat inimest, kelle aeg liigub samas suunas, ja just teatris on võimalik sellele eriti teravalt fokuseerida.

Karulin: Mind on viimastel aastatel paelunud teatris küsimus, mis põhjusel ja kuidas saab laval aega võtta, pidada näiliselt pausi. Näiliselt selles mõttes, et tegevus ja mõte tegelikult ei peatu, kuigi pealtnäha näiteks korratakse pikalt sama liigutust. Ühtki liigutust pole aga võimalik korrata, alati midagi muutub, areneb. Mulle meeldib, kui laval võetakse ülbelt aega. Selleks, et ajaga tegeleda, tuleb seda alustuseks võtta.

Semper: Selleks, et teha ülbet pausi, nagu sa seda kutsud, peab selles pausis olema meeletu energia.

Karulin: Eelmise aasta ja ilmselt üldse üks suurimaid elamusi oli mulle Jan Fabre „Mount Olympos“, mis kestis 24 tundi järjest.11 Istusin 5. reas, kust nägi ka rõdupiirdele kinnitatud kella, mis iga stseeni alguses – ja tavaliselt kestsid need 20 minutit – sekundeid nulli poole luges, et näitlejad teaksid, kaua lõpuni on. Suur osa stseene oli üles ehitatud kordusele, ja eriti selle elamuse järel olen ma vaielnud kriitikutega, kes ütlevad, et selliste mammutlavastuste puhul on okei vahepeal ära käia, sest mõttele saab ju stseeni alguses kohe pihta ...

Semper: See on seesama ratsionaalne vastuvõtt. Neid stseene ei tehta ju selleks, et sa pihta saaksid.

Karulin: Jah, selline suhtumine vihastab mind, sest kui sa saad ststeeni esimesel minutil linnukese kirja, et aa, sain mõttele pihta, siis sa ei teegi järgmist sammu ega küsi, miks lavastaja tahtel kestab see stseen 20 minutit. Sa ei võta seda aega, et lavastusega kaasa minna, sind ei huvita, mida see stseen sinuga teeb pärast seda, kui tõlgendada pole enam vaja. Sinu kehaga, sinu kui inimesega.

Semper: Ega siis vana hea [Marina] Abramović ei istunud ilmaasjata need seitse või 27 tundi oma performance’ites. Kunstnikud üle maailma tegelevad ju aastakümneid ühe ja sama küsimusega.

Karulin: Kui tulla alguse juurde tagasi, siis need „El Dorado“ 28 minutit ...

Semper: No mõnikord ei ole ka 28, see pole päris nii paigas.

11 Jeroen Olyslaegersi – Jan Fabre „Mount Olympus, to glorify the cult of tragedy“, lavastaja Jan Fabre, esietendus 27. juunil 2015 Troubleyni egiidi all Berliner Festspieles.

171

Karulin: Igal juhul on need minutid just näide aja võtmisest, pausist, mille kohta võiks kohe alguses öelda, et jah, sain pihta, ja seetõttu jääda ilma elamusest, kuidas see sind esiti füüsiliselt ja seejärel emotsionaalselt mõjutama hakkab.

Mulle tundub, et just sellised pausid – mul pole neile praegu paremat nimetust – on praegu teatris nii Eestis kui ka mujal kesksel kohal, et paljud kunstnikud tegelevad selle küsimusega. Nii ju ka Smeds, kes laseb „Tabus“ üksikutel statiividel prožektoreil muidu tühjal laval pöörelda.

Semper: Seda, mida sa nimetad pausiks, on ju kunstis kasutatud juba ajast, mil tulid happening’id ja performance’id. Reaalne aeg mõjutab paratamatult, on ilmselge, et pikemaajaline tegevus toimib vaatajasse teistmoodi kui lühemaajaline. Kas sulle tundub, et see tendents on just praegu kuidagi teatrisse pärale jõudnud?

Karulin: Mulle tundub jah, et kui selline paus oli varem pigem performancekunsti pärusmaa, siis nüüd on teater, sh peavooluteater, selle üle võtnud. Eks postdramaatilise teatri varajased esindajad kasutasid seda juba 1960.–70. aastatel, aga praeguseks on see muutunud sama iseenesestmõistetavaks teatrivahendiks, nagu seda on näiteks suure plaani loomine punktvalgusega vms.

Semper: Performance-kunst kaitseb end alati sellega, et seda tehakse üks kord ega korrata õhtust õhtusse.

Karulin: Erinevus on selles, et teatris saab olla vaid püüe ühe- või ainukordsuse poole. Ka „Mount Olymposes“ korratakse samu liigutusi ja stseene, aga eeldusega, et iga kord sünnib laval midagi ainukordset, mis sõltub juba energiast, mis saalist vastu saadakse. Sulle on ilmselt iseenesestmõistetav, et see nii on, aga ma siiski väidan, et vähemalt Eesti teatris esineb seda varasemast enam. Näiteks Ivar Põllu lavastuste struktuur on üsna dramaatiline, tekstist lähtuv, aga pikad pausihetked tulevad sellest, kuidas ta kasutab muusikat. Et ta, jällegi, ülbelt laseb muusikapalal kesta algusest lõpuni ja nii kaua peab kestma ka stseen ehk muusika dikteerib aja kulgemist. Teiselt poolt on märgiline seegi, et Juhan Ulfsaki „Kaarti ja territooriumi“ just Eesti Draamateatri suurel laval etendatakse ja seeläbi jõuab mõnes mõttes siiski alternatiivteatrimõtlemine ka laiema publikuni, harjutab neid seda tüüpi teatrit vaatama, mis omakorda muudab sellised võtted nagu pikk paus tavapärasemaks ka dramaatilise teatri lavastustes.

172

Semper: Kas sa tajud seda nii, et ka lavalolijates on suurem julgus usaldada seda, kas sel õhtul midagi toimub või ei toimu?

Karulin: Jah, ma arvan, et publikul on varasemast suurem võim. Mina tajun teatrit laval- ja saalisolijate energia vahetusena ja mulle tundub, et klassikalise koolitusega näitlejatel on see energiavahetus sageli ühesuunaline: antakse oma energia publikule, kes sellele muidugi reageerib naeruga või aplausiga vms, aga publikult vastu saadav energia tegelikult väga ei mõjuta lavastuse struktuuri.

Kui saalis näiteks naerdakse n-ö vale koha peal, siis võetakse see laval teadmiseks ja minnakse lihtsalt edasi, mängides selle reaktsiooni ebaoluliseks. Samas „Mount Olymposes“, mis algas kell 16, tekkis kuskil kella kuue paiku hommikul, kui saali oli jäänud mõnikümmend inimest ja oli näha, et ka näitlejad on rampväsinud, vaatajates vastutustunne teose õnnestumise ees: pikkade stseenide ajal plaksutati rütmi kaasa, sest oli näha, et näitlejal on seda vaja, aga mis veelgi olulisem – õigel hetkel ehk siis, kui stseenis oli kohe-kohe pööre tulemas, oskas publik selle ära tunda ja vaikida. Näitleja ja publik olid täielikult ühel lainel, mida juhtub väga harva.

Semper: Ja selleks kulus siis kui kaua ... üle 12 tunni? Mind huvitab, kas tõesti ongi vaja 12 tundi ühes situatsioonis veeta, et sa sellisel kujul kohale jõuaksid.

Karulin: Hmm ... Ja kui kümne paiku hommikul hakkasid tagasi saali tulema need, kes vahepeal magamas käisid, lagunes see ühine energiaruum jälle ära ja ma olin ausalt öeldes täitsa pahane, et nad tagasi tulid, sest mulle tundus, nagu nad segaksid proovi, kuhu võõrastel pole asja. Aga jah, ma pole kindel, kas seda on võimalik saavutada ka kiiremini või teisiti – näiteks sama lavastaja või teatri kõiki töid vaadates, mis annab sulle justkui piisavalt eelteadmisi, et veidi kiiremini n-ö kohale jõuda. Kas seda saab vähemalt hetkeks ka klassikalise 2,5 tunniga saavutada? Ma ei tea, aga ma otsin teatris alati seda hetke, mil vaatemäng muutub vahetuks ...

Semper: ... reaalsuseks, mida sa ei saa eitada.

Karulin: „El Dorados“ see selleks 28 minutiks tekkis.

Semper: Heal juhul tekivad pärast üht kehtestunud reaalsust veel teised, mis on samamoodi vastuvaidlematud, aga kasutavad teisi vahendeid. Küsimus on vahendite valikus: üks pole parem kui teine, küsimus on selles, millise jõu ja teadmise sa sellesse paned.

173

Karulin: Sellega kaasneb ka vaataja positsiooni nihe. Sa kas vaatad vaatemängu ...

Semper: Kas sellega kaasneb vaataja üleolek?

Karulin: Ei, otse vastupidi: vaatemängu ajal olen ma passiivne ja võimupositsioonil on lavalolija. Mina otsin teatris seda hetke, kus publik ja kunstnik on võrdsed – niivõrd, kui see üldse võimalik on – või kui sul tekib kas või petlik tunne, et minust sõltub see, mis laval edasi juhtub.

Semper: Sa räägid füüsilisest tasandist. Füüsiline üldistus on alati äärmiselt mõjuv, aga sama võimas on ka poeetiline üldistus. See vastutus võib ju kohale jõuda ka väga poeetilisel tasandil. Me viimasel teatripäevapeol tsiteerisime üht Elizabeth LeCompte’i lavastust, kus ta kordas sekundilise täpsusega lõiku vanast Grotowski lavastusest12. Kõige hämmastavam oli selle juures, et see mõjus hingematvalt ilusasti, kuigi oli täiesti lootusetu. See poeetiline lähenemine oli nii lõplik ja paljastas nii halastamatult selle kunagise hetke tabamatuse.

Mulle kunagi meeldisid väga Rebecca Horni kineetilised objektid. Vahendite areaal kunstis on jube lai ja mulle väga meeldis, kuidas tema kirjeldas oma objektidega midagi kirjeldamatut. Ta tabas midagi, mida pole võimalik kirja panna ehk ta leidis vahendi, mis on palju enamat kui sõna. See tähendab, et ta oli kunstnikuna väga õiges kohas. Kunstnikuna ongi kõige raskem ja ilusam see, et kui sa midagi näed ja saad aru, kuidas seda tuleks teha, siis tulebki end selles hetkes usaldada ja nii teha. Ning loota, et su vahendite valik on õige. Hea teose lummus on selles, et isegi kui sa näed, kuidas see on tehtud, ei anna see sulle seletust, kuidas ta tehtud on. See tähenduste hulk, mis võib väga lihtsate vahenditega ühte teosesse kätketud olla, on nii suur, et sa ei hammusta seda ühe korraga läbi. See on ilus ja annab lootust, et alati on võimalik otsast alata ja läheneda mingile hetkele või kogemusele või olemuslikule tõele uue nurga alt, mis võimaldab selle praeguses hetkes taasluua. Luua side vaatajaga, millest sa unistad.

12 Poor Theater: A Series of Simulacra", lavastaja Elizabeth LeCompte, esietendus 19. novembril 2003 The Wooster Groupi egiidi all TPGs. Lavastuses kasutatakse katkendit Jerzy Grotowski lavastusest „Akropolis“ (1964) Stanisław Wyspiański näidendi põhjal.

174

TEATRIAASTA PILTIDES

KIRI FOTGRAAFIDELE Tere!

Toimetame sel aastal Teatriliidu aastaraamatut Teatrielu 2015. Tavaliselt on aastaraamatusse kogutud fotosid puhtalt illustratsiooniks, ent sooviksime toimetajatena sel aastal asjale veidi teisiti läheneda.

Tahame paluda paaril eelmisel aastal teatrit enim pildistanud fotograafil panna kokku n-ö oma isiklik fotoreportaaž ehk valik 2015. aastal tehtud kõige põnevamatest/õnnestunumatest/ilusamatest teatrihetkedest. Fotosid võiks olla kümmekond ja ideaalis võiks need kajastada võimalikult erinevaid teatreid ja teatritegemise viise. Kui on soovi, võib iga foto juurde kirjutada lühikese kommentaari, ent see pole tingimata vajalik, küllap räägivad fotod ka ise enda eest.

Kas Sa oleksid nõus taolises ettevõtmises osalema?

Heade soovidega Ott Karulin ja Leenu Nigu

SIIM VAHUR

„Krabat“. Stseen lavastusest. (Tallinna Linnateater)

„Vennad Karamazovid“.

Aljoša Karamazov – Pääru Oja, Grušenka – Kersti Heinloo.

(Eesti Draamateater)

„Peeter Paan ja valge lind Wendy“.

Peeter Paan – Sander Rebane. (Endla)

„Aadam ja Eeva“. Stseen lavastusest.

(VAT Teater)

„Tüdrukud ei nuta ehk Katharina lähetamine“.

Stseen lavastusest.

(Nargen Opera ja Kinoteater)

„Tagasitulek isa juurde“.

Isa – Elmo Nüganen, Tagasitulija – Lembit Ulfsak.

(Tallinna Linnateater)

184

186

„alastusest enam“.

Stseen lavastusest.

(Vaba Lava)

187

„Vanamees ja meri“.

Stseen lavastusest.

(Tallinna Linnateater ja Von Krahli Teater)

„Elevant“. Haide Männamäe ja Toomas Tross. (Piip ja Tuut Teater)

„Valgustaja“.

Viktor – Tõnu Oja, Valgustaja – Ivo Uukkivi.

(Eesti Draamateater)

191

RÜNNO LAHESOO

„Onegin“.

Tatjana – Alena Shkatula, Onegin – Denis Klimuk.

(Estonia)

„Epoché“. Irina Pähn. (Tallinna Ülikool)

„Kaua ma ootan“.

Stseen lavastusest.

(Tallinna Ülikool)

„XD“. Helle-Maria Mitt.

(Tallinna Ülikool)

196

„Luikede järv“.

Ketlin Oja. (Tallinna Balletikool)

197

„Ikoonid: Pärt“. Auli Lonks.

(Tallinna Tantsuteater)

„Kehameel“. Triinu Leppik-Upkin.

(Insightout Company)

„It's Looking Like A Castle if You Don’t Look Up“.

Stseen lavastusest.

Laura Keil ja Ruslan Stepanov.

(Tantsulabor ja Tallinna Tantsuteater)

„HTK ehk Hästi treenitud klaviir“.

Tatjana Romanova. (Fine 5)

202

„Armujook“.

Belcore – Tamar Nugis, Adina – Ksenia Kutšukova.

(Estonia ja EMTA)

203

MATS ÕUN

„Ajarefrään“. Helle Laas.

(NUKU)

„Ekke Moor“.

Markus Habakukk ja Lauli Otsar.

(VAT Teater ja Kuressaare Linnateater)

„Gunn, Gunn, vana ...“.

Gunn – Tõnu Oja, Lemps – Tiit Sukk. (VAT Teater)

206

207

„Seymore“.

Stseen lavastusest.

(R.A.A.A.M)

208

„Kahe lugu“.

Ortiz – Guido Kangur, Lola – Karin Tammaru.

(Endla)

209

„Põhiküsimus“.

Spike – Tiit Sukk, Hilary – Marta Laan.

(Eesti Draamateater)

212

„Siin elavad inimesed“.

Shorty – Lauri Mäesepp, Milly – Carmen Mikiver.

(Endla)

„Viimasel minutil“.

Marianne – Ülle Kaljuste, Solveig – Kaie Mihkelson.

(Eesti Draamateater)

„Kõik naistest“. Liina Tennosaar, Carmen Mikiver ja Karin Tammaru. (Endla)

„Sylvia“.

Stseen lavastusest.

(Eesti Draamateater)

MÄLU

KRATI KÄTTEMAKS

:

HEILI EINASTO Inimesi on ikka tagant tõuganud soov saavutada rohkem, kui nende võimalused lubavad. Eriti suur on ihalus maise vara järele, mis näib pakkuvat kiirteed paljude soovunelmateni. Kuid inimvõimetel ja -võimalustel on piirid ja nii pöördutakse tihtilugu maagiliste või tehnoloogiliste abimeeste poole. Seega on ka lugu kratist – varavedaja-vaimust – ühel või teisel kujul olnud aktuaalne igal ajastul.

Käesolevas kirjatükis on juttu kahest Estonias lavastatud „Kratist“: Rahel Olbrei 1944. aasta versioonist ja Marina Kesleri 2015. aasta variandist. Viimase kirjeldus on esitatud kaldkirjas, algse libreto ümberjutustust kasutan Olbrei lavastusest rääkides ja see on märgitud rasvases kirjas.

Esimene vaatus I Krati tegemine1 Muusikas juba kõlab Krati tegemise teema, kuid veel on lava pime. Siis sähvatab noolena neiu sinises kleidis, viipab käega ja tema juurde jookseb noormees hallis. Teineteisel mõlemast küünarnukist kinni hoides keerutavad nad rõõmust, nii et neiu punane alusseelik leegina välgub. Kuid nad pole üksi: ka pikk mees sinises mantlis jälgib neid, sünge korts kulmude vahel. Kui noored teda märkavad, osutab ta peaga tütarlapsele: mine! Koos noormehega lähevad nad laval avanenud ruumi.

Marina Kesleri „Kratt“ tutvustab kohe, veel enne lavaloo käivitumist, kolme põhilist tegelast (ilmumise järjekorras): Peretütart, Sulast ja Peremeest, kes tema lavastuses on põhilise intriigi käivitajad. Kuigi „Krati“ kõige esimeses versioonis lembeliin puudus, peab Marina Kesler seda hiljem lisatut väga oluliseks, sest balleti idee ja väärtushinnangud väljenduvad eelkõige konfliktis ahne rahamaailma ja hingelise armastuse maailma vahel, selgitab koreograaf lavastuse kavalehel.

Olbrei balletis astuvad Sulane ja Peretütar esile libretojärgselt alles II vaatuses. * Esimene vaatus on pühendatud Peremehe maailma näitamisele.

1 Osade pealkirjad on pärit algsest libretost.

220

Libreto järgi toimub tegevus ristteel põllu lähedal, kuhu Peremees on tule teinud, et selle ümber linnu kombel tantsides ligi meelitada viljakust tagavaid vaime. Sealt satub mööda minema Tark, kes toimingut nähes soovitab Peremehel valmistada endale Kratt, kes talle kindlamini ihaldatud rikkusi tooks.

Tõestuseks manab Tark pilte neist aaretest ja hüvedest, mida Peremees Krati abil saavutaks.

I vaatuse tegevus toimub peamiselt sinakashallis ruumis, mida ilmestab tagalaval seisev metalne monstrum, vähemalt kolme inimese kõrgune ehitis – viide suurlinna kõrghoonete, tööstusehitiste asjalikele torustikele ... millelegi tehislikule, inimkätega valmistatule, mitte looduslikule. Seljaga publiku poole seisab hulk halli riietatud inimesi, igaüks hoiab pea kohal suurt kastkuupi, mille nad maha asetavad. Seejärel pöörab see näota, isikupärata rahvas end publiku poole, istub kastidele ja hakkab toimekalt, kuid masinlikult askeldama: nad liigutavad käsi vaheldumisi üles-alla, saevad ja asetavad midagi, sellal kui peremees nende ees pikkade sammudega edasi-tagasi käib, neid oma tuuleveskina vehkivate kätega ja küljelt küljele hüpitustega tagant kihutades. Tema suured, avarad liigutused on täis võimu ja jõudu – pole mingit kahtlust, kelle käes on ohjad. Näha on ambitsiooni olla midagi enamat kui ta on, jõuda kaugemale kui olemasolevad võimalused ja tema käsutuses olevad inimjõud seda lubavad. Rühm, lõpetanud töö, jookseb laiali ja Peremees jääb üksi lavale, silmitsi oma auahnusega, mis väljendub tema metsikutes pööretes. Siis jääb ta mõtlema: poolkükis, jalad harkis, sõrmedega põlve patsutades. Kuni tuleb mõte (kõlab Krati teema): Peremees astub suurte sammudega mööda lava, keha lainetab kogu pikkuses edasi-tagasi, käsivarred lisavad sellele veelgi amplituudi – nagu läbiks ta mingi siseheitluste (südametunnistuse?) ratta. Kummardub, haarab midagi meile nähtamatut maast ja enda ümbert ning jääb otsustavalt, sirge seljaga seisma. * „Kratt” on esimene eesti algupärane ballett. 1930. aastate teisel poolel süvenes Eestis nagu mujalgi Euroopas rahvuslikkuse rõhutamine nii olmes kui ka kunstis.

Ajakirjas Teater toimusid arutelud rahvuslikkuse iseloomust kultuuris ja teatri osast selle loomisel või vormimisel. Kui lavastaja, teatritegelane ja kriitik Hanno Kompus pidas piisavaks „oma rahvuse vaimu- ja hingelaadi” tabamist,2 siis 2 Hanno Kompus, Teatri osa rahvusliku kultuuri ehituses. – Teater, 1934 nr 1, lk 5–7.

221

kirjanik Henrik Visnapuu rõhutas, et tähtis on ka riikliku iseseisvuse toonitamine: „Ei ole kõigepealt lubatav, et teater külvaks kahtlust ja kõhklust meie iseseisvuse püsivuse vastu, meie tõu väärikuse, meie töö ja tuleviku kohta.”3 Ei jäänud neist meeleoludest puutumata tantsugi valdkond. Eelkõige puudutas see kasvavat huvi rahvatantsu, selle kogumise, uurimise ja taasloomise vastu. 1934. aastal toimusid I Eesti Mängud, kus esitati kogutud ja soveldatud rahvatantse. 1926. aastal ilmus Anna Raudkatsi raamat „Eesti rahvatantsud”, milles kirjeldati nii rahva hulgast kogutud tantsumaterjali kui ka selle baasil loodud autoritantse, näiteks Raudkatsi „Tuljakut”. 1938. aastal lisandus eelnimetatud teosele Rudolf Põldmäe ja Herbert Tampere kirjutatud „Valimik eesti rahvatantse”. Viimatimainitud aastal kuulutas Estonia teater välja konkursi algupärase ooperi ja balleti saamiseks ning konkursile esitatud tööde hulgas oli ka Eduard Tubina ballett „Kratt”. Kuigi see meeldis žüriile sisu ja muusika poolest, oli teos liiga lühike, mitte õhtut täitev, nagu konkursi tingimused ette nägid.4 Klaviir anti heliloojale tagasi soovitusega seda täiendada ja ümber töötada. Tubin võttis ettepaneku vastu ja komponeeris muusikalist materjali juurde, nii et 1941. aastal pidi ballett Estonias välja tulema.

Kuid selleks ajaks oli võim vahetunud ja Estonia teatri repertuaari üle langetas otsuseid Leningradist tulnud Aleksander Viner, kellele aga oli muusika ja ainestik võõras. 1941. aasta sügisel vahetus võim taas ning sakslased „Kratile” takistusi ei teinud, kuigi esmalt tuli ballett välja Vanemuises 1943. aastal Ida Urbeli lavastatuna. See oli väga menukas ja balletti mängiti üle kolmekümne korra. Vanemuise „Kratti“ vaatamas käinud Rahel Olbreil tekkis balleti vastu samuti huvi ja 24. veebruaril 1944. aastal jõudis „Kratt“ ka Estonia lavale, kus seda jõuti etendada vaid kuus korda. Viimasel korral, 9. märtsil 1944, langes Estonia Nõukogude vägede pommitamise ohvriks.

Peremees võtab targa nõu kuulda ja hakkabki kolmel järjestikusel neljapäeva öösel Kratti tegema. Seejärel kutsub ta välja Kuradi, kes ta vasaku käe nimetissõrmest kolm tilka verd võtab ja sellega Kratti pritsib.

Peremees seisab, jalad harkis, äkitsi on ta õlgadel käed. Peremeest läbib värin ja siis hakkab 3 Henrik Visnapuu, Teatri osa rahvuslikus eneseteostamises. – Teater, 1935 nr 8/9, lk 274–275 4 Rahel Olbrei, tsit „Kratt” 1943 Vanemuises ja 1944 Estonias. – Seidi Raid (koost) Kes nägi Kratti? Eesti

rahvusballeti sünd. Mälestused. Tallinn: Eesti Teatri ja Muusikamuuseum 2006, lk 52–53

222

ta enda taga seisva tegelasega koos astuma – Peremees ees ja salapärane tegelane tema selja taga, kuni nad lahku lähevad ja näeme seda kummalist kuju: plass valge nägu veretava suuga, blondid juuksed kammitud sarvetaoliseks, seljas must-punane sabakuub ja punasega ääristatud kõrged saapad – sooliselt ambivalentne, nagu tõeline kurat ilmselt ongi. Veidi üleolevalt viibutab ta küünarnukist ette sirutatud kätt: no nii, millega siin tegeleme? Peremees keerutab ja vingerdab, oma salasoove talle ette kandes, pugejalikult ja võltsilt alandlikult. Meenub ühe kunagise riigimehe ütlus: kellele mina koogutan ja kellele lükkan tagumiku näkku ... Kurat keerutab Peremeest teda otseselt puudutamata, kuid Peremees allub tema nähtamatule niiditõmbamisele vastuvaidlematult. Masinmonstrum tagaseinas võtab kergelt roosaka varjundi ning sellest vonklevad välja sarvetaoliste juuksekaunistustega, pikkades punastes kleitides piigad, kes tantsivad ümber Peremehe, andes konkreetse kuju osale tema rahuldamata ihadest. Naised kaovad, Peremees aga tuuritab ja keerutab, kujutluspilti kinnitades. Naised tipivad jälle küljetsi sisse ja keerutavad – ja Kurat seisab, käed rinnal risti, ning noogutab Peremehele kinnitavalt: see ja kõik muu võib olla sinu päralt! Peremehe kihu tõuseb: suured pöördega jeté-hüpped üle lava annavad aimu tema ambitsioonide ulatusest, siis laskub ta korraks kõhuli, et jälle tõusta ja naisi kordamööda tõsta, kuni on neist üleni ümbritsetud, naudingust joobudes.

Oo jaa, see kõik peab kuuluma talle! Kõik! Toimub võitlusetaoline keskustelu või kauplemine Kuradiga, milles tooni annavad koospöörlemised, maadlemised, vastastikused tõsted, paralleeljooksusammud ... Kurat osutab ta rinnale – su südamevere ma võtan ...

Nüüd ilmub kolm paari, valgetes maskides, sootuna – või kahesoolistena –, punamustades sabakuubedes, veerevad maas, roomavad, siis võtavad Peremehel kuue seljast ja rullivad meest käte vahel siia-sinna. Peremees on kui uimas, Kurat võtab pika nõela – tekib seos uimastisüstimisega –, mille otsa reastatakse helendavate kuulidena kolm tilka verd.

Tagalaval olev masinmonstrum hakkab tuliselt hõõguma. Pulseeriva rütmi saatel liigutab Kurat Peremehe kätt koos veretilkadega ja hoiab teda kõvasti, sellal kui sabakuubedes „teenrid” nende ümber toimetavad. Ruum on peaaegu pime, ainult monstrum on jälle külmalt metalne, vaid pisut punetav servist. * Kesler ei ole kinni Eduard ja Erika Tubina libretos, mis selgelt tugines rahvaluulelistele materjalidele, vaid on toonud tegevuse tänapäeva. Peremees on väikeettevõtja, kes ei ole oma firma tulemustega rahul. See rahulolematus teeb ta

223

„Kratt“ (1944). Kratt – Boris Blinoff.

Arhiivifoto. (Estonia)

224

„Kratt“ (1944). Peremees – Valentin Lind, Kratt – Boris Blinoff. Arhiivifoto. (Estonia)

sarnaseks Kitzbergi „Kauka jumala” Mogri Märdiga – mõlema empaatiavõime hävitab rikkusejanu, kuid kui Kitzbergi näidend on traagiline, sest Märdi raha küljes rippumine hukutab nii tema lähedased kui ka lõpuks tema enda, siis „Kratis“ tabab karistus üksnes Peremeest.

Kesleri balletis puudub Tark ning Kurat tõttab Peremehe rahulolematust haistes ise kohale, ahvatledes viimast nagu Mefisto Fausti. Pikemat ajalist mõõdet esimeses stseenis ei ole, Olbrei seevastu leidis koos kunstnik Voldemar Haasiga viisi aja kulgemise näitamiseks: kujunduses esineb kuu kolm faasi, kus esimesel korral oli kuu veerandis, siis pooles ja lõpuks täis.

Kratt elustub ja tahab kohe oma tegija pea purustada, et selle hing Kuradile saaks. Tark oli aga ettenägelikult Peremehe pähe potipära asetanud ja talle ka kirve pihku seadnud, mille tera ees hoides on võimalik Kratti taltsutada. Kratt on sunnitud Peremehe ees oma käskijat tunnistama.

Ja siis hakkab kogu Kuradi „meeskond” tema juhendamisel tööle, Peremees nende seas.

Kõik tegutsevad: lainetavad, tõmblevad, vonklevad, kuni tagaseinal hakkab tööle masinavärk – külm ja metalne. Sellesse ilmub nagu mingi kuju, mis kohe kaob – videoprojektsioon hingab oma võtmes, muusikaga koos –, masinast väljuvad valguslained, paiguti paiskub välja punast, luues kujundi tukslevast eluvaimust. Masinas näeme suurt silma, siis DNA-ahelaid, veerevaid hammasrattaid, silma koos kulmuga, tuld, ja korraga astub sealt välja kandilise liikumisega tegelane. Kõik temas on nurgeline, närviline: liikumises valitsevad kukerpallid ja põlvedest murtud jalgadega paigalthüpped, küünarnukkidest painutatud käterattad ja irevil hammastega suu.

Kuigi Argo Valdmaa videokujundus Kesleri lavastuses on võimas, jäi midagi puudu: tundus, et ballettmeister jäi liialt lootma tehnoloogilistele vahenditele.

See näib olevat paljude nüüdistantsu koreograafide nõrkus: keha ja liikumine on liiga argised ning uued tehnoloogiad tunduvad ahvatlevad ja rikaste võimalustega, paraku aga jäävad nad, nagu „Kratiski”, pigem illustratiivseks abivahendiks. Selleks et tehnoloogiast – või Kratist – maksimaalset kasu saada, tuleb seda põhjalikult tunda. Kesler tunnistas ise5, et ei jäänud tulemusega rahule, sest 5 Marina Kesler vestluses loo autoriga 14. jaanuaril 2016. aastal.

226

soovis maagilisemat videot. Tema arvates peaks Krati sünd olema nagu universumi või pahe sünd ja kuigi videos on universumi pöörlemine olemas, ei tulnud soovitud mõte selgelt välja. * Krati nimi tuleneb rootsi keelest (skatt tähendab naeru), algselt tunti seda üksnes Loode-Eestis, kuid kirjakeele kujunedes sai nimetus üldkasutatavaks. Kujutelm inimese valmistatud kratist, kellele saab kuradi abiga hinge sisse, on tekkinud germaani rahvaste mõjul. Leping kuradiga sõlmiti neljapäeva öos̈ el (sest just selle nädalapäeva öösel reedeti Kristus ja võeti ta vangi) mõnes maagilises kohas kuradile vasaku ehk kurja käe nimetissõrmest kolm tilka verd andes.6 Helilooja on meenutanud7, et 1937. aastal oli ajalehtedes vaidlus krati või pisuhänna teemal ning temal tulnud idee see teema muusikasse valada. Balleti mõte meeldis talle seetõttu, et „kratt on ju iseenesest väga liikuv olevus ja sinna võib siis tuua tantsulist elementi juurde rühmade ja teiste osaliste näol”. Koos abikaasa Erikaga8 tegi Tubin valmis balleti kondikava: „Kõigepealt tuleks teha krati tegemine, siis krati töö või midagi seal talus ja siis pannakse see kratt kinni, misjärel tasub kratt peremehele kätte.” Tubin leidis, et kui süžee oli rahvaluulearhiivist pärit, siis peaks sealt ka muusika tarvis allika leidma, paraku oli väga raske leida midagi Kratile ainuomast. „Lõpuks leidsin ühe humoristliku viiskese, mis algas sõnadega: „Ämm piu-pau püksid jalga“. See oli tantsulugu. Sellest sai Kratile teema.

Iga kord, kui Kratt tantsib, on see teema temal nagu põhjaks. Ja siis sai sealt suur hulk igasuguseid tantsumotiive ja mõnele isegi põhisammude koreograafia.”

II Krati töö Peremehe õues askeldab Sulane õllevaadiga, sellal kui Peretütar talgulistele lauda katab. Teda abistab Sulane ja noorte vahele sigineb vastastikune poolehoid. Peremees, kes vaese Sulase lähenemist oma Tütrele ei salli, lahutab nad pahaselt ja käsutab tööle – Sulase väljale talguliste juurde, Tütre majja. Tulevad talgulised, naljatlevad ja tembutavad, Sulane paneb Peretütrele pärja 6 Marju Kõivupuu balleti kavalehel 2015.

7 Eduard Tubin, vt „Krati” loomine. – Seidi Raid (koost) Kes nägi Kratti? Eesti rahvusballeti sünd. Mälestused. Tallinn: Eesti Teatri ja Muusikamuuseum 2006, 13–48 8 Elfriede (Erika) Saarik-Tubin (1916–1983) oli Vanemuise tantsija 1935–1944. Oli 1941. aastast abielus Eduard Tubinaga. Ta oli „Krati“ libreto autor.

227

pähe. Palju lõbu kõigile teeb Talgujäär oma karglemise ja puskimisega. Ühisest tantsust, mis nüüd algab, võtab osa ka Sulane Peretütrega. Öö on läbi, saabunud on sinine, päikseta päev. Jällegi tehiskeskkond (kavalehe järgi toimub tegevus kohvikus), milles esmalt näeme Sulast, seejärel Peretütart. Viimase liikumine on stereotüüpselt tütarlapselik ja kelmikas, igatsevad käteringid ja ootus, käed koos, rohkesti tippivaid liikumisi varbaotstel, Sulases on liigutavat poisikeselikkust. Nende pikk duett on täis looklevaid, iluuisutamislikult voolavaid pöörlemisi, keerutusi ja tõsteid. Ükski liikumis- ja kehajoon ei ole lõpuni sirge, vaid paindub kas puusast, põlvest või pahkluust, küünarnukist või randmest. Tantsijate sammud on pikalt sirutuvad ja rõhutatult üle kanna, mis rõhutab tegelaste õhkavast ja „pilvedel olevast” emotsionaalsest seisundist hoolimata nende maalähedust.

Niipea, kui Peremees Sulast ja oma tütart silmab, satub ta raevu, rebib pärja Tütre peast ja kihutab Sulase talust minema. Kui talgulised Sulase kasuks vahele segavad ja Talgujäär ka Perenaist puksib, ajab ta kõik raevus minema.

Tuleb Peremees, lööb armastajad lahku, Sulast kui sobimatut kosilast maas väntsutades.

Tema üleolek ei ole mitte füüsiline, vaid vaimne, kuigi see avaldub kehaliselt suures ja jõulises sammus, liigutuste tugevuses. Sulase võimetuski on vaimne, seda näeb tema tegevusetusest. Tegelikult ei ole Peremehel Sulase vastu midagi isiklikku, ta lihtsalt ei vaja väimeheks olematu tengelpunga ja tagasihoidliku mainega tegelast. Peremees viib tütre minema ja kuigi too jookseb Sulase juurde tagasi ja kallistab teda, ei suuda see viimase meeleolu tõsta. * Ballett „Kratt“ kujunes Eduard Tubina loomingus üheks kesksemaks helitööks, mida helilooja kolmel korral ümber töötas.9 Ta püüdis ühendada rahvaloomingut modernse muusika väljendusvahenditega. Muusikas kasutas Tubin arhetüüpseid motiive, millest tooniandvaim on „virmaliste kujund“: kiire, kromaatiline ja suuri hüppeid sisaldav helipilv kõrges registris. Selle kõrval on ka „rahutusekujund“ ja „surmamotiiv“. Esimene väljendub ühe noodi kiirel kordamisel või kahe noodi (akordi, heligrupi) kiirel perioodilisel vaheldumisel (tremolo) ning viitab kõige 9 Muusikalise osa kirjeldus tugineb Kerri Kotta tekstile „Krati” 2015. aasta lavastuse kavalehelt.

228

üldisemas plaanis inimlikele kirgedele ja emotsioonidele, selles balletis eelkõige Peremehe ahnusele. See valitseb Krati tegemise pildis ning naaseb viimases pildis. Teine, „surma- või saatusemotiiv“, moodustub aga pendeldamisest kahe muusikalise liini – püsivalt alal hoitud heli ja kromaatilise laskuva helirea – vahel.

Kõiki balleti erinevaid osi kinnistab ja seob esimeses pildis moodustuv ja Krati lavakujuga seonduv muusikaliste kujundite ring, mis uues kontekstis ja teisendatuna naaseb iga järgneva pildi lõpus.

Marina Kesler hindab10 Tubina muusikat väga, olles veidi kurbki, et see on vähem tuntud kui näiteks Arvo Pärdi oma (kelle muusikat ta kasutas lavastuse „Othello“ tarvis). Eriti meeldib Keslerile II vaatuse vokaalne osa. Seda eelmise „Krati“ (milles Kesler tantsijana kaasa tegi) lavastaja Mai Murdmaa ei kasutanud, nii et Kesler tundis end selle osa koreograafiat luues eeskujudest vabana.

Tuleb kaks noormeest, viibates enda juurde tütarlapsi, ning vallatlemine läheb lahti: poisid teevad „jõu- ja ilunumbreid”: kätelseise õhkulõhestavate spagaathüpete ja kõverate pöörlemiste vahele. See väljendab nende ülemeelikut ja pulbitsevat nooruslikku energiat, mis väikese kähmlusegi üle elab; tütarlapsed on koketsed ja kelmikad, sosistavad ja kihistavad (nagu teismelised tüdrukud sageli) ning kogu seltskond püüab Sulase ja Peretütre noruseisust välja tuua. Tüdrukud keerutavad kolmekesi, üksteisel piha ümbert kinni hoides ja ülakeha tagasi kallutades, tekib kaks rivi ning poisid kummardavad liialdatud pidulikkusega tüdrukuid tantsule kutsudes, kuid lõpuks lükkavad noored vaid armastajapaari kokku. Sulane haarabki Peretütre sülle ja keerutab teda hellalt ning seejärel lähevad nad veidi kõrvale; tähelepanu keskpunkti asuvad teised noormehed, kellega Sulane kohe liitub.

Nende liikumises on võimendatud ja avardatud lavalisest rahvatantsust pärit elemente, nagu kaerajaani hüplevat sammu, kõverdatud põlvedega harkisjalu tammumist, rusikas käed puusal, kukerpalli – kõik see toonitab mehelikuks peetud veidi karust ja jõulist olekut.

Tütarlaste liikumine on seevastu täis ontlikku ja kelmikat tippimist, kepslemist kleidisabast kinni hoides, koketseid puusaõõtsutamisi – mis kõik rõhutavad tavapärast naiselikkust. Lõpuks võtavad noored paaridesse, kui Peremees suurte jõuliste hüpetega sisse kargab: mis möll see siin käib?! Ta näeb Sulast ja Tütart koos ning ägestub veelgi enam: ma juba ütlesin, et ei! ning paiskab Sulase maha ega tee Peretütre anumisest väljagi.

10 Marina Kesler vestluses loo autoriga 14. jaanuaril 2016. a.

229

Kuigi publik ja teatrid hindavad süžeelisi ballette, on alates 20. sajandi teisest poolest laval jõuliselt esindatud abstraktne suund, mille fookuses on (fikseeritud liikumisjadadega) tants ise. Estonia ja Eesti balletis laiemalt on siiski tähtsal kohal olnud jutustavad tantsulavastused, mille liikumiskeel on lähtunud teose ainestikust ja karakterite siseelust – ja seda suuresti Estonia püsiva tantsurühma rajaja Rahel Olbrei tegevuse tõttu. Olbrei rõhutas tantsu väljenduslikkust ja taotles karakterite sügavust, tema jaoks oli dramaatiline alge balletilavastuses väga oluline.11 Marina Keslerit võib selles osas pidada Olbrei mõttesuuna jätkajaks, sest ka tema soovib rääkida lugusid liikumiskeeles. Ta on tunnistanud12, et töös tantsijaga meeldib talle rääkida karakterite psüühikast, kuigi ta otseselt ei ütle, mida tantsija peab näo või kehaga väljendama. Nagu Olbreigi, rõhutab ta tegelaste tundeid: ahastust, armukadedust või muud, ning alles seejärel hakatakse otsima neile vastavat liikumismaterjali. Kesler on veendunud, et kui tantsija teab, millist seisundit tema liikumine väljendab, on ta keha teistsugune kui siis, kui ta tantsib „ainult näoga“, st tunne peegeldub näoilmes, mitte terves kehas. Selleks et tantsija keha oleks väljendusrikas, on vaja pinget ja sügavust, mis tuleneb vaid arusaamisest, mida ja milleks tehakse. Kui koreograaf töötab mõttekaaslastega, nagu Olbrei enda koolitatud tantsijatega või Kesler Jevgeni Gribiga (tantsis esietendusel Sulast), kulgeb tööprotsess sujuvalt. Üksi jäänud peremees kutsub Krati ja saadab selle varandusi tooma, ise talus vajalikke talitusi tehes. Majast tulnud Peretütar leiab oma puruks tallatud pärja, tõstab selle üles ja läheb tasa nuttes majja tagasi. Sulane tuleb oma varanatukest ära viima, näeb aidaukse praokil olevat, piilub sisse ja näeb esmakordselt Kratti. Kuna Peremees tuleb aidast, peidab Sulane enese ja näeb, kuidas Peremees taevast uurib ja läheb rahutuks, seab endale siis hundimaski ette, relvastub kirvega, kutsub Krati ja lendab Krati poolt õhku tõstetuna minema. Kuna Kratt kaob ära aita, tuleb Sulane peidust välja ning otsustab ka niisugust õhusõitu katsetada. Ta haarab kirve kätte ja kutsub Kratti, et see tedagi taevasse lennutaks. Kuid siis hakkab ta kahtlema ja loobub. Algab võitOlbrei tegevusele on pühendatud minu doktoritöö „Eesti balleti rajaja Rahel Olbrei: loometegevus, retseptsioon, pärand“. Tallinna Ülikool 2016.

12 Marina Kesler vestluses loo autoriga 14. jaanuaril 2016. aastal.

11

230

lus nende vahel, kuni Sulane juhuslikult kirvetera Krati poole pöörab ja ta sel kombel alistuma sunnib. Sellal kui Kratt oma haavatud jalga taga vedades aita lonkab, põgeneb Sulane õuelt.

Sulane on üksi läbipekstult maas ja ahastab: hoiab kätega peast kinni, sirutub põlvedele üles ja vajub taas norgu, rullib end maas, sirutades jalga üles välja, lõpuks sirgub üles ja surub kätega nähtamatut seina laiali, murdub keskkohast – sisemine äng ei lase sirgelt olla. Kõik on pime, Peremees läheb taga kindla sammuga üle lava, tema kannul koperdab ja kukerpallitab alandliku koerana Kratt – midagi on teoksil. Sulane jookseb neile hiilides järele. Pimedus, ähvardav muusika. Kogu tagasein on täis helendavaid, etenduse algul nähtud kuupkaste, mis nüüd on videoprojektsioonis iseseisva, keerleva elu omandanud.

Varjud lükkavad lahti võetud masinmonstrumi lavalt ära. Tagaseinale ilmuvad kiiresti muutuvad rohelised numbrid – nagu äreva päeva börsiindeksi muutused, libisevad üle erinevate valuutade märgid ja ülalt hakkab sadama raha, mida Peremees õndsa näoga endale kahmab. Kratt kargleb ja keerleb hüpetega jõuliselt, vahepeal teevad koos küljelevisatud jalaga jooksusammu ning Kratt osutab allasadavale rahale: see kõik on Sinu – ja enamgi veel! Järgneb väike keskustelu Peremehe ja Krati vahel: esimene annab teisele ilmselt ülesandeid, mida kõike veel on vaja teha. Peremees lahkub, kõige tunnistajaks olnud Sulane aga jääb mõttesse, kõnnib mööda lava ja vaatab rahatähti (õiged? valed?): siin on midagi mäda ... Kratt jookseb oma sibava ristsammuga sisse ja võtab soovimatu tunnistaja oma haardesse, toimub võitlus, mille käigus Sulane üritab Krati abil toimuva kohta selgust saada. Algul näib Kratt tahtvat ka Sulast „ära osta”, seejärel toimub äge võitlus ja lõpuks näitab Sulane oma põlgust pakutava vastu, rebides maast võetud rahatähe tükkideks. Ta jookseb ära, läbiklobitud Kratt aga vannub kättemaksu.

Kesleri balleti Krati koreograafia järgib oma nurgelisuses inimkäte tehtud olendite – nukkude, robotite – liikumise traditsiooni. Soov luua tehisinimene on saatnud inimkonda vähemalt antiikajast peale. Pole ju vahet, kas soovitud objekt on meistrile emotsionaalseks toeks, õpilaseks, teda igas mõttes ületavaks ideaalinimeseks või pelgalt rikkuse ja kujuteldava õnne toojaks. Või kas see robotnukk-kratt on valmistatud marmorist, metallist, plastikust või hoopis taaskasutusse võetud kodustest majapidamisriistadest (nagu luud ja hari). Selliste tehisolendite liikumist on alati näidatud kandilisena, nõksulisena, ilma kurvide ja

231

„Kratt“ (2015).

Kurat – Jevgeni Grib.

Foto Harri Rospu. (Estonia)

232

„Kratt“ (2015). Peremees – Denis Klimuk, Kratt – Jonathan Hanks.

Foto Harri Rospu. (Estonia)

voolavuseta, mis iseloomustavad looduse loomingut. Marina Kesler rõhutab13, et Kratt ise ei ole halb, vaid püüab kõigile meeldida ja anda neile, mida nad tahavad, aga ta saab alati peksa. Just nagu raha pole iseenesest halb, kuigi seda kirutakse, samal ajal seda ihaldades. Kesleri jaoks on just rahaga seotud paljud praeguse maailma pahed: uimastite tarvitamine, inim- ja relvakaubandus.

Raha langemise hetk meenutas mulle varieteestseeni Mihhail Bulgakovi romaanis „Meister ja Margarita”, kus raha eikuskilt publikule kaela sajab ning mida krabades ei märgatagi, kuidas tundmatu „professor” Woland lavalt haihtub. Hiljem toob see taevast sadanud raha kasutajatele hulganisti sekeldusi.

Kavalehel selgitab koreograaf Krati olemust kui mitmest ideest koosnevat allegoorilist kujundit: Kratt on mõte peremehe peas, patt inimese hingel, ebaausal viisil teenitud raha allikas, aga ühtlasi ka konkreetne olend. Kaasaegsed kratid on Kesleri arvates inimesed, kes pakuvad katteta lepinguid, toodavad valeraha või on häkkerid, kes firma rikastumise nimel ebaausaid tehinguid teevad.

Teine vaatus III Õitsilised Metsaraiestikus lesivad õitsilised ümber tule, tantsitakse. Tantsu vaheajal kohtuvad Peretütar ja Sulane.

Eesriide avanemine pakub ruraalse, varahommikuse idülli. Heledais pikkades lillemustriga rüüdes, lehevanikuid peas kandvad naised tekitavad seose hommikuse uduga. Naiskoor laulab tantsijate vahel, kogu stseen on kätehõljutamiste, kergete hüpete ja allalaskuvate kereringidega hõljuvalt õrn ja naiselik, tantsijate jalajoon on pehmenenud, sest varvaskinga on asendanud pehmed sussid, mis võimaldavad üksnes päkkadele tõusta.

Mehelik element tuleb järgmise stseeniga, kus noormehed lükkavad välja saunalava ja eestlastele-soomlastele nii südamelähedane saunatamine leiab tantsulise lahenduse. Kõik kohustuslikud atribuudid on esindatud: vihtlemine istudes, seistes ja liikudes, rütmikalt ja hoogsalt; õlle joomine janu kustutamiseks, karused naljad, mida esindavad erinevad hüppevormid.

Olbrei lähtus „Krati“ koreograafia loomisel etnograafilisest materjalist, kuigi „autentset“ liikumist ei olnud tal kusagilt eeskujuks võtta, nagu ta ise ka tunnis13 Marina Kesler vestluses loo autoriga 14. jaanuaril 2016. aastal

234

tas intervjuus Justa Kurfeldtile14 1936. aastal. Ta oli seisukohal, et elavana säilinud eesti tants koosneb suurelt osalt võõrsilt laenatud materjalist. Selleks, et leida nn ehtne rahvuslik osa, „puhastatagu rahvatants, heidetagu välja kõik võõras, töötatagu läbi kõik muuseumid ja arhiivid – võib-olla leidub siis see, mis on niiöelda ürg-eestiline rahvatantsus”. Tänapäeval me ütleksime, et ürgset tantsupärandit ei saagi taastada, sest tants ei ole üksnes sammustik, vaid ka üldine kehahoid ja -tunnetus, mis antakse edasi kehaliselt. Kui kehaline järjepidevus katkeb, siis kaob ka tantsu „ehedus”, mida ei saa taastada muuseumides säilitava või (tänapäeval) elektrooniliselt salvestatud vahenditega. Olbreil oli õigus selles osas, et mingit erilist puhttantsulist omapära või liigutuskarakterit eestlastel ei ole. Pigem võiksid omapärasemad tantsud olla need, mis „on kujunenud välja teatud töö- ja tegevusliikumistest, vahest sedalaadi nagu pulgatants”. Siiski kahtles Olbrei toona selles, kas sellised tantsud on puhtal kujul laval kasutatavad, sest „kui ma seaksin lavale sellase labajalavalsi, nagu seda tantsivad praegu vanimad tundjad – see on lõputa korduv ikka ühesugune tammumine tervel jalal, keha võimalikult liikumatuna ja rahulikuna hoides –, siis kukuks see tants kindlasti laval läbi”. Olbrei oli veendunud, et kui labajalavalsi muusika järgi teha hüpete või keerdudega tants, mis teatrilaval oleks nauditav, oleks tulemuseks samasugune libatants, nagu seda on laval nähtud karaktertantsud. Need on sündinud stereotüüpsetest arusaamadest ja vastava tantsu mittetundmisest. „Kratti” lavastades oli ta tõenäoliselt tutvunud nii Raudkatsi kui ka Tampere-Põldmäe kogumikega – sellest annab tunnistust tema ainus säilinud tants, Peretütre ja Sulase duett balleti III vaatusest15, kuid sellega ta ei piirdunud. „Tahtsin seda nii tõetruult rahva pärimustega põhjendada kui võimalik,” meenutas ta hiljem. Sel puhul ta käis Tartus Eesti Rahva Muuseumis kratitemaatikat uurimas: millest, kuidas ja millal kratt valmistati. „Tahtsin, et rahvas näeks seda, millest ta ainult kuulnud oli. Mõtlesin teha nii, nagu rahvatantse alguses tantsiti, nagu nad rahvalt ülestähendatud olid.”16 14 Rahel Olbrei, tsit, Justa Kurfeldt, Eesti balleti 10 aastat. – Teater 1936 nr 3, lk 68.

15 Selle neljaminutilise tantsu taastas Artur Koit ning seda võib näha Heino Aassalu saates „Balletiminutid.

Teerajajad”, mis tehti Eesti televisioonis 1986. aastal, vt https://arhiiv.err.ee/vaata/balletiminutid-teerajajad, minutid 29:05–33:45.

16 Rahel Olbrei, 1926 – „Estonia“ balleti sünd. Algaastad. – K. Simmo (koost). AegKiri. Eesti kutseline teater 100. Tallinn: Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum 2006, lk 55.

235

Marina Kesler jaotas pika õitsiliste stseeni hommiku-, sauna- ja peopildiks, mille ta, nagu teisedki stseenid, on koreograafiliselt lahendanud talle omases „post-mats-ekilikus” stiilis. Selles on klassikalise balleti joon liigestest murtud, kuid „Kratis“ on sisse põimitud eesti lavalise rahvatantsu kõige tuntumaid elemente, nagu kaera-jaani hüplemine, üle kanna sooritatud sammud, kere rõhutatud kallutamisega väljaaste vastassuunda, rusikas käte asetamine puusale.

Pikk stseen „rahvatantsudega”. „Targa rehealust“ esitavad õrnad neiud õõtsudes, tantsijatest moodustunud ahelast läbi põimudes – see on ülistus ühtsusele, sõprusele, kogukondlikkusele. Tulevad noorukid, puhtad, heledais riideis, „rõõsad ja rõõmsad”, nende tants moodustab vastandi neidude omale: nad taovad endale jõuliselt rusikaga vastu põlvi, löövad käte plaksudes vastu maad, sooritavad maadhaaravaid ja laiu pöördeid ja tõstavad neide, kes tõste ajal jalgu korralikult kõverdatult ühel küljel hoiavad. Mõnes kohas meenutab noormeeste tants vahemeremaade oma, kuid siis teiseneb jälle „eestilikkusesse” ja stseen lõpeb jooksupolkaliku võttega. Õitsiliste pilt on iseloomulik tüüpilisele balletile, milles tegevust sageli katkestavad rühma- ja solistide tantsud, mille peamiseks eesmärgiks on edastada meeleolu, luua teatud olustikuline atmosfäär ja muidugi näidata tantsijate oskusi.

Olbrei ja Kesler, keda eelkõige paelub dramaatiline intriig, mitte kaunite tantsumustrite kujundamine, on sellega hätta jäänud. Õitsiliste pilt on balleti üks nõrgemaid, kurtsid juba Estonia esimese, Olbrei lavastuse arvustajad, sest see näis paljuski kordavat varasemat talgupilti (Kesleril noorte lõbutsemist kohvikus).

Olbrei lavastusele tehti etteheiteid, mida saab teha ka Kesleri versioonile: siin on „liiga palju tantsu”, st tantsud on illustratiivsed ega kasva tegevusest välja, üldmuljelt sarnased ja näivad sobivat pigem rahvatantsukontserdile kui balletilavale. Kesleri lavastuse teise vaatuse algus tuletas oma karges ilus meelde ökokogukondade idüllilist, üksnes head ja puhast loodust. Illusioone on täis ka üleskutse pöörduda tagasi oma ürgsete lätete juurde, mida iseloomustavad saun, liikumine looduses, loobumine tehnoloogiast. See kõik vastandub I vaatuse masinatele, hämarale ja ohtlikule linnale. Külaühiskond on sooliselt selgelt markeeritud, selle ideaaliks on kogukonna järjepidevuse ja jätkusuutlikkuse tagaja – heteroseksuaalne (noor) paar. Selles keskkonnas on Sulase ja Peretütre suhe igati

236

soositud ja toetatud, seega on loogiline, et armastajate duett toimub kaaslaste heatahtliku pilgu all, saadetuna teiste samasuguste paaride tantsudest.

Järgnevate üldtantsude kestes avastab Sulane läheneva Krati ning juhtides teiste tähelepanu Kratile, tõmbab pussiga kolmekordse võluringi, mille suleb noalöögiga maa sisse. Kratt on sunnitud selles sõõris maanduma ega pääse oma raevutsemisest hoolimata ringist enne, kui Sulane selle pussi maast tõmmates avab. Kratt tormab vihaga minema ja süütab Peremehe talu, mida kõik päästma tormavad. Äkitselt läheb hämaraks, valgus on järsku linlikult sinakashall ja üle lava lendab Kratt. Ärevus, segadus, kuni Sulane toob Krati lavale, rahva ette. Kratt on segaduses, ta ei saa aru, miks äkitselt teda ümbritseb ähvardavalt õõtsuv inimmüür. Krati kõrged karglused otse üles ja neile järgnevad spagaathüpped koos põrandale laskumisega on täis ahastavat küsimist: milles asi, mida te tahate, lõpetage ära! Aga rahavaring kõigub küljelt küljele, lüües küünarnukist kõverdatud käsivarsi kokku, seejärel liigub jalahoope imiteerivate sammudega ette. Kratt saab nende vahel läbikatsutud-nätsutatud, kuni ta maha vajub ja rahvamass ükskõikselt minema marsib. Läbipekstud pisuhänd rullib end maas edasitagasi, istub siis peast kinni hoides, tõuseb – kõik on valus ... Siis teeb Kratt juba varasemast tuttava kägistamisliigutuse, millest võib välja lugeda soovi selle seisundi tekitajatele kätte maksta. Heitleb, mõtleb ... leiab tule – ja tekitab plahvatava pauguga tulekahju.

Peremees, kelle juurde Kratt jookseb abi otsima, ei tee temast väljagi. Häire! Häire!

Selle stseeni Kratt ei ole enam tehisolend, vaid temasse on siginenud – inimestega kokkupuute tagajärjel? – midagi loodule omast, nagu valutundlikkus. Meenub 14 aastat tagasi Estonias lavastatud Mauro Bigonzetti „Coppélia”, mille tehisnukk Olympia samuti inimesestus ja kelles oli suur soov saada inimeseks. On midagi sellist ka Kratis? On ju kättemaksusoovgi inimlik joon, eeldades solvumist, mida masinad ei tunne.

Peremehe hoolimatusest Krati muresse õhkub seda muretust, mille masinad inimeses tekitavad: masin on masin, mis temaga ikka juhtuda saab?! Kõik on kontrolli all, kui midagi ei meeldi, lülitan välja! Kuid juba oleme jõudnud olukorda, kus mõni masin ei lase end välja lülitada, paljude uute lennukite auto-

237

piloodid ei lase inimpilootidel juhtimist üle võtta isegi siis, kui need märkavad masinas mingit viga. Nii et Kratt – või masin – ei ole kunagi täiesti ohutu. Isegi kui teda saab välja lülitada, võib selle tegutsemine olla inimese reaktsiooni jaoks liiga kiire, nagu tunnistavad loendamatud masinate vahele jäänud jäsemed, äralõigatud sõrmed ja varbad ... Iga abimees, ka kõige lihtsakoelisem kaadervärk, tahab oskuslikku hoolt.

IV Maksamerelised17 Suure küünla ümber liiguvad rituaalses tantsus loomamaskides maksamerelised, kes oma hinge on Kuradile müünud, nende seas on ka Peremees. Siis kutsub Pealik kõiki üles kirvestega virmalistena vehkima.

Olbrei lavastuse üks muljetavaldamavaid stseene oli just nimetatud maksamereliste oma: väljutud oli realismi raamest. Tantsijatel olid käes helkivad kirved, mida liigutades loodi mulje virmalistest või virvatulukestest. Tants oli intensiivne, oli tunda „ürgset ekstaasi, mida tahamegi näha nõidadeorgias”, kirjutati arvustusis.

Plahvatused, tulekahju. Tagalaval on videopilt, hallides tööriietes rahvas jookseb hirmunult lavale ja käsi taeva poole tõstes näib hüüdvat: mis lahti? Rahvas üle lava. Mehed haaravad naised kaitsvalt sülle ja viivad ohukoldest minema, uued naised viskuvad ohu eest kaitset otsides põrandale, nende taga tiksub inimkell (meeste tõstetud sirgelt ja kangelt hoidvaid naisi pendeldatakse edasi-tagasi) ühe olukorra või ajastu lõppu. Naised kukuvad, neid lohistatakse kui haavatuid või langenuid minema. Segadus, küsimused.

See pole lihtsalt inimmass, vaid lõksu jäänud töölised, kes värisevate kätega edasi-tagasi tammuvad, küljelt küljele õõtsudes, lahendust otsides. Isegi kui muu elu kokku vajub, 17 „Maksamerelised on niisugused tegelased, kes oma hinge on kuradile ühel või teisel kombel ära müünud ja käivad koos pidutsemas ja sõidavad õhus ringi. Natukene tuletab see meelde võib-olla Walpurgi öö sõitjaid. Aga see on kangesti muutunud eesti rahvapärandis ja nad on pannud neile maksamereliste nime. See nimi olevat Saaremaalt pärit, kõige rohkem on see seal tuntud. Need tantsud käivad siis nendel niisuguse suure rituaaliga. Seal on üks pealik. Lõpuks, kui nad hakkavad kirved käes vehkima, siis taevas välgub neist kuma. See olevat virmalised. Niisugune müstiline lugu,” selgitas Eduard Tubin (vt Seidi Raid (koost) Kes nägi Kratti? Eesti rahvusballeti sünd. Mälestused. Tallinn: Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum 2006, lk 46).

238

siis töö läheb edasi, sest oled oma töö külge aheldatud. Mahaviskumised, trampimine, ülakeha kookus, kehavise sammuga, kukkumine. Üksikud tõusmispüüded, kere ja käed õhus kaart joonistamas, seejärel mööda maad üksteiseni hiilides ja kokkuhoidvaid kägaraid moodustades. Kratt kargleb harkhüpetega inimkobarate vahel, keerutab, kuni need moodustavad lamava ringi, mis maad patsutades Krati üha tihedamasse rõngasse piirab. Kratt juubeldab – kättemaks on korda läinud! – ja sööstab siis minema. Inimesed kargavad üles ja marsivad otsustava sammuga kui proletaarsed sõdurid „kogukonna kaitsele” ja jooksevad siis karjudes laiali.

Marina Kesler tunnistas18, et lavastus sündis just Maksamereliste stseenist, mille ta lavastas 2013. aastal Arne Miku palvel Estonia teatrimaja 100. juubeli galakontserdi tarvis. Koreograafi idee oli pilt rahutult ringi jooksvatest inimestest, taustal video lennukitest ja pommitamisest. Kesler nentis, et ilmselt jäi see vaatajaile meelde, sest talle helistati pärast kontserti ja kiideti. Muusikute arvates läinud lavaline tegevus ja video muusikaga hästi kokku – ja see on Kesleri jaoks alati suur tunnustus, kui muusikud tema loominguliste lahendustega rahul on.

Maksamereliste stseeni õnnestumine tõi kaasa pakkumise lavastada terve ballett.

Kuigi lavastuses kasutatud videopilt on galakontserdil nähtust erinev, näeme tulekahjut, mitte lennukeid, tekib ikkagi seos sõjaga – võimalik, et see johtub 1944. aasta 9. märtsi pommitamisest, mille tulekuma oli näha 40 kilomeetri kauguselegi. Selles hävingus, mis algas just „Krati” etenduse ajal, tehti varemeteks Estonia ja tuhanded kodud.

Järsku märkavad õitsilised tulekahju; Peremees tardub paigale, teised kaovad laiali. Kui Peremees tahab oma põleva talu poole tõtata, tuleb Kratt talle vastu, et võtta oma käskija elu. Puhkenud heitluses jääb Peremees alla ja Kratt kägistab ta. Krati kutsel ilmub Kurat, kes omastab Peremehe hinge ja kaob ühes Kratiga. Vahepeal saabuvad külla õitsilised, silmavad Peremehe laipa ja tarduvad paigale. Sulane ja Peretütar sammuvad käsikäes vastu koitvale taevale, mis hajutab kõik eelmiste aegade piiratused.

18Marina Kesler vestluses loo autoriga 14. jaanuaril 2016. aastal.

239

240

„Kratt“ (2015). Stseen lavastusest.

Foto Harri Rospu. (Estonia)

241

„Kratt“ (2015). Kratt – Eneko Amorós, Peremees – Jonatan Davidsson.

Foto Harri Rospu. (Estonia)

Samal ajal on Peremees hämaras „linnas”, külmades toonides „maiste rõõmude” paradiisis, hasartmängulaua taga, Kuradiga kaarte mängides ja ümbritsetuna viimase teenritest. Mängupõrgusse hiilivad loomamaskides tegelased – Peremehe animaalsed ihad, hirmud, himud? Nad roomavad Peremehe ees ja kui tõusevad, siis tõukavad teda Kuradi käte vahele, kes keerutab Peremeest käte vahel ja seejärel maskides tegelaste rüppe tagasi heidab. Seejärel heidab Kurat Peremehe kui ohvri kaardilauast altarile: Peremees on seljaga vastu lauda, põlvili, käed laiali, kere taha kallutatud, justkui ohvriloom, kellel hakatakse kõri läbi lõikama. Kuradi käsilased koos maskides tegelastega sammuvad poolringis oma monotoonset, üha intensiivistuvat marssi, lõpuks lauani jõudes ja Peremeest selle kohale tõstes. Laud pööratakse kummuli ja sellest saab suur ratas, mis minema veeretatakse.

Peremees on aga endiselt käsilaste haardes, kes teda nagu murdlainetes üles-alla loksutavad, kuni panevad ta viie valgussõõri ette maha, Kuradi jalge ette. Peremees anub Kuradit, kes külmalt teda ja oma käsilasi silmitseb. Lõpuks lükatakse Peremees tagalaval suurde rattasse, kogu mass jookseb kui nähtamatut ratast ringi ajades ja hoogu andes. Rattast paistab Krati kuju, kelle ees Peremees taganeb, tahtmata oma tegude või kirgede eest mingit vastutust võtta. Kurat kaob koos teenritega, sisse sööstab „proletaarlastest” tagaaetud Kratt. Lõpuks jäävad nad Peremehega kahekesi heitlema, Peremees viskub rattasse ja hakkab selles üha kiirenevalt jooksma, samal ajal kui Kratt talle lepalehti viskab – tühi vaev kõik! Siis peatab Kratt ratta ja kägistab mehe – ning koos vajuvad nad põrguleekidesse.

Taamal hõõgub punane tulekuma sinihallis öös. Inimesed jooksevad sisse, et leida vaid Peremehe maised jäänused. Taevas hakkab helendama koiduvalguses ning kokku tulnud rahvas võtab seljast „orjarüü”, et uute inimestena päevale vastu minna. Nende keskel saavad kokku ja heidavad ühte Sulane ja Peretütar – lõpp hea, kõik hea!

Kui Olbrei „Kratt“ oli rahvuslikku karakterit rõhutav pilguheit külaühiskonnale koos selles esinevate vastuoludega, siis Kesleri „Kratis” on rõhutatud modernistlikku vastandust pahelise (suur)linna ehk tehiskeskkonna ja idüllilise maa ehk looduse vahel. Olbrei loodud liikumine tugines lavalisele rahvatantsule ja pantomiimile ning stiliseeritud argiliikumistele, Kesleri koreograafia aluseks on modernballeti jadad, mida vürtsitavad üksikud karaktertantsude võtted. Mõlemad on oma ajastule iseloomulikud: Olbrei lavastuses on tunda 1930. aastate rahvusluse tõusu ja nägemust eestlastest kui maarahvast; Kesleri lavastus toob esile rahvusülese urbanistliku keskkonna koos nostalgiaga „vana hea“ rustikaalse elu

243

järele. Kesleri lavastuse taustaks on linnastumisprotsess, mis Eestis toimus eriti hoogsalt II maailmasõja järel. Inimeste koondumine linnadesse, industrialiseerimine – tegevus, kus masinate abiga võib ületada senised ajalis-ruumilised piirid – on kaasa toonud mitte üksnes pahede koondumise, vaid ühetaolistest tegevusest tingitud ihulised ja hingelised hädad. Juba 19. sajandi lõpul tekkisid masinatevastased ülestõusud, kuid masinate ja robotitega seotud hirmud ei ole kuhugi kadunud; neile lisanduvad muudki vaevused, sh ka töönarkomaania, millele võib näha viidet balleti lõpu „orav rattas” kujundis. Sellele vastandub idülliline maaihalus, mille juured on samuti linnastumise kasvus. Juba renessansiajal õhkasid mõned linlased igatsevalt maa poole, mis üha enam hakkas seostuma kaotatud paradiisiga ehk Eedeni aiaga. Samas võtmes kalduvad maaelu käsitlema ka kaasaja läbipõlenud intellektuaalid, kes tehnoloogiliste ohtude kõrval ei suuda näha looduse hirmutavat ja karmi olemust. Just sellist „puhta”, „eluterve” ja olemuselt rõõmsa maaelu pilti pakub Kesleri „Kratt”. Peremehe faustilikule ambitsioonile ja ihale elust rohkemat saada, kui see pakub, vastandub Sulase ja Peretütre olemasoleva lihtne nautimine ja auahnuse puudumine. Nii haakub see ballett kaasaja pingeliste diskussioonidega teemadel, kas inimesel on õigus suurusehullustuses (á la kosmosevallutused, geenidega manipuleerimine) oma ümbrus hävitada, kas õnnelik olemiseks ei peaks rohkem keskenduma „pehmetele väärtustele” ja eelistama kogukondlikku hüve individualismile.

Nii ei ole Kesleri „Kratt” üldsegi mitte üksnes lugu raha hukutavast võimust ja armastuse ilust, nagu seda on olnud balleti varasemad versioonid. Ta toob sisse 21. sajandil üha aktuaalsemaks muutuva teema, seda ise ehk täielikult teadvustamatagi, inimese kätetööst, selle saatusest, selle mõjust inimesele ja ümbritsevale keskkonnale. Kratt on masinolend, valmistatud inimese ambitsioonide teostamiseks, kuid ta jääb alati „süüdi”, kui inimene vale liigutuse teeb. Ometi on meie praegune maailm sedavõrd tehnoloogiaga läbi põimitud, et põgenemine maaelu idülli jääb tegelikkuses vaid mõtteliseks. Krati süüdimõistmine või lõhkumine ei vii kuhugi, meil on vaja teda tundma õppida – see näib olevat Kesleri balleti varjatum moraal. Vastasel korral juhtub see, millele ballett tähelepanu juhib: Kratil nagu mistahes masinal puudub südametunnistus, puudub halastus, ja tema kättemaks inimesele selle saamatuse ja tölpluse eest on tema tegija – inimese – hävitamine.

244

KROONIKA

SISUKORD I osa ÜLDSTATISTIKA Statistikas osalevad etendusasutused 248 Etenduspaigad Eestis 250 Teatrite esinemised välismaal 251 Festivalid Eestis 256 Külalisteatrid ja -esinejad Eestis 267 Ülevaade 2015. aasta teatritegevusest Eestis 273 Kristiina Reidolv. Otsides teatrivälja tasakaalupunkti 277 II osa UUSLAVASTUSED JA ETENDUSTEGEVUS 282 Teatrite etendustegevus: statsionaarid, uuslavastused, aasta repertuaar, muu tegevus ja tulude-kulude jaotumine. Teatrite järjekord on vastavalt jaotusele tabelis (lk 248-249).

2015. a esietendunud uuslavastusi 400 Raadioteater 410 Teatrikoolid 411 Harrastusteater Eestis 416 Teatriorganisatsioonid: 1. ASSITEJ Eesti Keskus 423 2. Eesti Etendusasutuste Liit 423 3. Eesti Harrastusteatrite Liit 424 4. Eesti Kaasaegse Tsirkuse Arenduskeskus 425 5. Eesti Tantsuhariduse Liit 425 6. Eesti Tantsukunstnike Liit 426 7. Eesti Teatri Agentuur 426 8. Eesti Teatriliit 427 9. Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum 432 III osa VARIA Auhinnad 434 Eesti teatri aastaauhinnad 436 Nimelised auhinnad 438 Sõltumatu etenduskunsti auhinnad 439 Stipendiumid 439 Kolleegipreemiad 440 Publikupreemiad 443 Tunnustused välismaalt 444 Konverentsid, seminarid jm 445 Näitused 452 Teatrierialade lõpetajad 453 Mängufilmid, lavastuste telesalvestised 455 Ilmunud raamatud ja videosalvestised 460 In memoriam 463

ÜLDSTATISTIKA Ülevaade statistikast

Eesti Teatri Agentuur on koostöös kultuuriministeeriumi ja Eesti teatritega kogunud valdkonna statistikat alates 2004. aastast, käesolev aastaülevaade on kaheteistkümnes.

Aastatel 2004–2011 kogutud statistika anti välja aastakogumikes, aastast 2012 ilmub statistika kokkuvõtvalt kogumikus Teatrielu, täismahus teatristatistika on kättesaadav aadressil statistika.teater.ee.

Teatristatistika hõlmab repertuaari-, etendustegevuse ja külastuste ning majandusstatistikat. Repertuaaristatistikas vaadeldakse teatrite lavastusi liikide, žanrite, sihtrühmade ja etendusasutuste omandivormi järgi. Etendustegevuse ja teatrikülastuste statistika koondab etenduste ja külastuste arvud lavastusliikide ja žanrite võrdluses, etenduste jaotumise statsionaaris ja väljaspool antavateks etendusteks ja nende külastatavuse ning ühe külastuse keskmise maksumuse teatriliigiti ja sihtrühma järgi. Majandusstatistika näitajad on esitatud tekkepõhiselt ning siin eristatakse etendustegevusega otseselt seotud tulusid ja kulusid ning etendustegevusega kaudselt seotud tulusid ja kulusid.

2015. aastal teatristatistikas osalenud etendusasutused koos etendustegevuse põhinäitajatega on toodud järgnevas tabelis.

247

STATISTIKAS OSALEVAD ETENDUSASUTUSED TEATER

UUSLAVASTUSED

avalik-õiguslik asutus Estonia* 6 munitsipaal-etendusasutus Kuressaare Linnateater* 5 Tallinna Linnateater* 7 riigi osalusega sihtasutusena tegutsevad etendusasutused Eesti Draamateater* 10 Endla Teater* 10 NUKU teater* 9 Rakvere Teater* 8 Teater NO99* 6 Ugala Teater* 10 Vanemuine* 18 Vene Teater* 8 eraetendusasutused Ajateater 1 Albu vald 0 Arena / Eesti Improteater 3 Banaanikala Projektiteater 0 Daysleepers 1 Eesti Tantsuagentuur 2 Emajõe Suveteater 3 Fine 5 Tantsuteater* 2 Goltsman Ballet 1 Ilmarine* 4 Just Meelelahutus 1 Kanuti Gildi SAAL* 15 Kell Kümme* 2 Kinoteater 5 Kukruse Mõisateater 1 Liivi Muuseum 0 Miksteater* 1 millimeter performance group 1 Must Kast 7 Nargen Opera 2 Oma Lava 1 Piip ja Tuut Teater* 4 Polygon Teater 5 R.A.A.A.M.* 2 Sundown Entertainment 1

248

KOGU REPERTUAAR (sh uuslavastused)

ETENDUSED

KÜLASTAJAD

33

249

153 657

12 29

93 431

10 507 79 645

35 25 34 28 11 22 51 31

501 330 668 383 170 278 496 240

107 689 76 497 70 815 72 468 40 665 51 794 157 816 40 451

2 1 4 1 1 4 6 3 3 9 1 27 5 8 1 1 6 1 7 2 1 14 7 8 1

22 10 24 36 8 65 57 17 26 198 6 124 73 151 11 10 66 6 67 17 25 211 46 77 16

2 550 1 500 1 752 3 729 6 807 9 340 6 283 1 746 2 137 14 748 211 9 846 12 500 24 029 1 200 1 368 6 922 120 3 864 7 256 2 075 25 044 5 192 12 530 2 791

TEATER Sõltumatu Tantsu Lava* Tallinna Lasteteater Tallinna Tantsuteater Tartu Uus Teater* Teoteater Theatrum* Tuuleveski* Vaba Lava kuraatoriprogramm* ** Vana Baskini Teater* Varius VAT Teater* Vilde Teater Von Krahli Teater* KOKKU

UUSLAVASTUSED

KOGU REPERTUAAR (sh uuslavastused)

ETENDUSED

KÜLASTAJAD

10 1 5 6 2 4 3 9 3 2 8 4 6 216

15 1 8 15 12 10 11 14 7 6 20 5 10 550

111 23 38 134 93 96 184 122 138 32 213 46 121 6 434

7 441 11 659 3 770 9 709 4 301 8 402 19 177 15 221 17 551 2 922 21 951 1 683 18 580 1 146 564

* Etendusasutus sai 2015. aastal kultuuriministeeriumilt tegevustoetust. ** Vaba Lava kuraatoriprogramm – Vaba Lava on produktsioonimaja ning siin tabelis on välja toodud vaid Vaba Lava kuraatoriprogrammi lavastused ja mitte kogu projektiteatrite etendustegevus Vaba Lava teatrimajas (mis on vastavate erateatrite all).

2015. aastal oli teatrite repertuaaris 19 koostöölavastust, neist 9 uuslavastust: „Harakale haigus ...“, „Varesele valu ...“, „Vana õngitseja“, „Kõige lihtsam meetod ...“, „Illusioonid“ „ ... and Blue“, „Kaota mu naine ära ehk Kuidas minust sai mustkunstnik“, „Alus-

tame algusest“, „Liha luudel“, „Mikiveri tagi“ ning uuslavastused „Alastusest enam“, „Molly Sweeney“, „Seymour“, „Wild Places : : Mountain“, „Vanamees ja meri“, „Sünni-sõnad“, „Ekke Moor“, „Retrospektiiv“ ja „Tüdrukud ei nuta“.

249

ETENDUSPAIGAD EESTIS 2015 (179) Kaardil ja etenduspaikade nimekirjas on Eesti etendusasutuste kogu tegevusega – etenduste, kontsertide, festivalide ja teatrite muu tugitegevusega – seotud mängupaigad Eestis.

HARJUMAA Aaviku küla (1) Allika (2) Aruküla (12) Härmakosu (1) Harju-Risti (1) Harku (2) Jõelähtme (1) Keila (18) Kehra (2) Kiili (1) Kolgaküla (1) Kose (14) Kose-Uuemõisa (1) Kostivere (2) Kuusalu (8) Kõue mõis (14) Laagri (5) Laitse (21) Lohusalu (15) Loksa (4) Loo (1) Maardu (8) Naissaare (10) Ohtu (22) Padise (1) Paldiski (2) Rae (12) Saku (2) Saue (3)

Saula (1) Tallinn (5182) Tabasalu (2) Tooma talu, Üksnurme küla (16) Turba (1) Viimsi (27) Viinistu (10) LÄÄNE-VIRUMAA Haljala (7) Jäneda (11) Kadrina (2) Kunda (2) Käsmu (1) Laekvere (5) Lasila (1) Pajusti (1) Palmse (7) Rakke (3) Rakvere (680) Roela (1) Tamsalu (6) Tapa (21) Tooma talu (13) Uhtna (1) Võsu (2) Väike-Maarja (2)

Jämeda kirjaga on statsionaarse etenduspaiga nimi.

250

IDA-VIRUMAA Alajõe (1) Iisaku (5) Jõhvi (55) Kahula (1) Kiviõli (11) Kohtla-Järve (61) Kohtla-Nõmme (4) Kukruse (11) Mäetaguse (5) Narva (109) Narva-Jõesuu (5) Püssi (3) Rannapungerja (1) Saka (1) Sillamäe (15) Sinimäe (2) Toila (3) Voka (1) JÕGEVAMAA Juula (1) Jõgeva (14) Kasepää (1) Mustvee (5) Pajusi (1) Palamuse (3) Põltsamaa (7) Sadala (2) Tabivere (2)

Voore (1) JÄRVAMAA Albu (2) Esna (7) Järva-Jaani (2) Koeru (4) Oisu (2) Paide (31) Peetri (1) Roosna-Alliku (2) Särevere (1) Tarbja (1) Türi (7) Vargamäe (26) RAPLAMAA Hagudi (1) Juuru (1) Järvakandi (2) Kehtna (1) Kohila (1) Kuimetsa (1) Käru (1) Märjamaa (12) Raikküla (5) Rapla (12) Valtu-Nurme (1) Vana-Vigala (1) LÄÄNEMAA

Haapsalu (26) Kõmsi (1) Kullamaa (1) Lihula (7) Pürksi (1) HIIUMAA Emmaste (1) Käina (4) Kärdla (15) Kõrgessaare (1) SAAREMAA Kuressaare (187) Lümanda (2) Orissaare (3) Pärsama (1) Ruhnu (1) Salme (2) PÄRNUMAA Audru (1) Häädemeeste (1) Kabli (1) Kaelase (10) Kihnu (2) Kilingi-Nõmme (3) Lindi (1) Metsapoole (1) Paikuse (1)

Pärnu (345) Surju (1) Tootsi (5) Tõstamaa (2) Uulu (1) Võiste (1) Vändra (2) VILJANDIMAA Abja-Paluoja (3) Karksi (4) Kirivere (1) Leie (1) Mõisaküla (1) Olustvere (15) Suure-Jaani (2) Vastemõisa (3) Viljandi (197) TARTUMAA Alatskivi (16) Elva (8) Kurepalu (1) Kõrveküla (1) Luunja (3) Puhja (3) Rannu (10) Rahinge (1) Reola (1) Tartu (891)

Vara (1) Võnnu (1) PÕLVAMAA Kanepi (1) Mooste (1) Põlva (13) Räpina (6) Saverna (1) Värska (3) VALGAMAA Nõuni (1) Otepää (17) Tõrva (2) Valga (13) VÕRUMAA Antsla (3) Haanja (1) Lasva (1) Mõniste (1) Obinitsa (12) Rõuge (2) Vana-Antsla (8) Varstu (1) Vastseliina (2) Võru (24)

TEATRITE ESINEMISED VÄLISMAAL TEATER

RIIK, LINN

ESINEMIPAIK VÕI FESTIVAL

Banaanikala Projektiteater Eesti Draamateater Estonia Estonia Estonia Fine5 Tantsuteater, Vaba Lava Fine5 Tantsuteater Ilmarine Ilmarine Ilmarine Ilmarine Ilmarine

Venemaa, Peterburi Soome, Kuopio Hispaania, Sevilla Soome, Tampere Itaalia, Veneetsia Venemaa, Jekaterinburg Soome, Helsingi Venemaa, Ivangorod ja Volosovo Venemaa, Kingissepa Venemaa, Ivangorod Venemaa, Slantsõ Venemaa, Moskva

Festival KUKART

Ilmarine Kanuti Gildi SAAL

Venemaa, Vistino ja Ust-Luga Belgia, Vooruit

festival Na Granii Teak Lasteaiad 1, 28 ja 29 festival Piirideta teater Lasteaed 1, Põhikool kool Võssotski teatrimaja, festival Riverside Left 2015 kultuurikeskused Possible Futures festival

Kanuti Gildi SAAL

Belgia, Brüssel

Kaaistudio´s

Kanuti Gildi SAAL

Saksamaa

Kampnagel

Kanuti Gildi SAAL Kanuti Gildi SAAL Kanuti Gildi SAAL

Saksamaa Saksamaa Šveits

Kanuti Gildi SAAL

Norra

Kanuti Gildi SAAL Kanuti Gildi SAAL Kanuti Gildi SAAL Kanuti Gildi SAAL Kanuti Gildi SAAL

Rootsi Belgia, Brüssel Belgia, Brügge Tšehhi, Praha Leedu

Sophiensale I-camp, Spielart festival Schlachthaus, Auawirleben festival Teaterhuset Avant Garden; Bastard Festival Inkonst Kaaistudio Kunstencentrum De Werf Archa teater Arts Printing House, New Baltic Dance festival

Kanuti Gildi SAAL

Saksamaa, Berliin

Kanuti Gildi SAAL

Saksamaa

Kanuti Gildi SAAL Kanuti Gildi SAAL Kanuti Gildi SAAL

Saksamaa, Essen Leedu, Vilnius Norra

LAVASTUS

ETENDUSED

KÜLASTUSED

Muinasjutt kuldsest kalakesest Eesti matus Pähklipureja Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi Bajadeer ... and blue Epoché Laisk Liisu Kasepuu kingitus Kasepuu kingitus Kasepuu kingitus

1 2 4 1 5 1 1 3 1 2 1

120 301 7 150 3 253 3 384 800 40 185 60 82 56

Kasepuu kingitus Kasepuu kingitus 10 journeys to a place where nothing happens* 10 journeys to a place where nothing happens* 10 journeys to a place where nothing happens* boner boner

1 2

300 66

1

66

1

32

1 3 2

80 60 119

boner

2

134

boner boner Immerwahr Immerwahr Immerwahr Mutantants ehk tuhat tantsu, mida tantsida enne kui sured

2 1 2 2 2

105 53 200 200 200

1

200

4

280

1 1 1 2

95 90 25 328

Uferstudio, Open Spaces #3-15 Tanzfabri New work PACT Zollverein, Spring Festival Rhythm is Dancer Searching for the perfect moment Gallery Kalnas, reFORMAT Searching for the perfect moment BIT-Teatergarasjen SuperamaX

251

TEATER

RIIK, LINN

ESINEMIPAIK VÕI FESTIVAL

Kanuti Gildi SAAL

Prantsusmaa

Kanuti Gildi SAAL Kanuti Gildi SAAL Kell Kümme Kinoteater

Saksamaa, Berliin Venemaa, Moskva Venemaa, Peterburi Soome, Helsingi ja Suvilahti

Kinoteater Miksteater Miksteater Miksteater Miksteater Miksteater NUKU teater Piip ja Tuut Teater Piip ja Tuut Teater Piip ja Tuut Teater

Läti, Riia Belgia, Brüssel Holland, Amsterdam Luksemburg Prantsusmaa, Pariis Saksamaa, Frankfurt ja Köln Sloveenia, Maribor Belgia, Brüssel Belgia, Brüssel Jordaania, Zaatari ja Irbid

Piip ja Tuut Teater Piip ja Tuut Teater Piip ja Tuut Teater Piip ja Tuut Teater Piip ja Tuut Teater Piip ja Tuut Teater R.A.A.A.M. R.A.A.A.M. R.A.A.A.M.

Soome, Tampere Soome, Tampere Prantsusmaa, Pariis Luksemburg Belgia, Brüssel Luksemburg Läti, Riia Hiina, Sanghai Venemaa, Peterburi Venemaa, Moskva

R.A.A.A.M. R.A.A.A.M. R.A.A.A.M. Rakvere Teater Sõltumatu Tantsu Ühendus Sõltumatu Tantsu Ühendus Sõltumatu Tantsu Ühendus Sõltumatu Tantsu Ühendus

Belgia Mongoolia, Ulaanbaatar Venemaa, Moskva Kanada, Toronto Norra, Tromsø ja Kristiansand Norra, Bergen Soome, Helsingi Austria, Viin

St. Medard en Jalles, Festival les hommes et les souris Schaubühne teatr.doc Baltiiski Dom Rautatientori, Suvilahti Sapņu Fabrika Brüsseli Eesti kool Mixtree Luksemburgi Eesti kool Eesti saatkond Eesti koolid Summer Puppet Pier Tombergi kultuurikeskus Tombergi kultuurikeskus Zaatari põgenikelaager, Irbidi vabaõhulava Tampere Alexandri kool Kämmenniemi vabaõhulava Eesti suursaatkond Téàtre Le 10 Tombergi kultuurikeskus Téàtre Le 10 Zirgu Pasts black box festival Experimental Aleksandra Teatri Uus lava V. Meierholdi nimeline Keskus Centre Culturel d’Auderghem Saint Muse 12. festival monodraama festival Solo Toronto Tartu kolledž

Sõltumatu Tantsu Ühendus Sõltumatu Tantsu Ühendus

Saksamaa, Hildesheim Jordaania

252

Pixel Festival brut Vienna, Imagetanz festival transeuropa festival

LAVASTUS

SuperamaX Two in your house Two in your house Hamlet

ETENDUSED

KÜLASTUSED

1 2 2 1

221 60 60 300

Kriminaalne õhtusöök Kriminaalne õhtusöök Telefonilood Telefonilood Telefonilood Telefonilood Telefonilood Võlupood Elu õied Piip ja Tuut kontserdil

20 22 1 1 1 1 2 2 1 1

2 240 2 200 85 30 70 30 90 250 76 155

Piip ja Tuut kontserdil Piip ja Tuut kontserdil Piip ja Tuut kontserdil Piip ja Tuut kontserdil Piip ja Tuut kontserdil Piip ja Tuut köögis Piip ja Tuut köögis Piip ja Tuut köögis Antigone Antigone

3 1 1 1 1 1 1 1 2 2

827 210 66 55 130 150 100 210 621 444

Antigone Fenomen Soolo Soolo Leegionärid Blood Music Blood Music KÄIK

2 1 1 1 2 2 1 1

489 199 244 149 142 90 60 80

Lonely lonely Lonely lonely The Wolf Project

2 2 1

130 150 200

TEATER

Sõltumatu Tantsu Ühendus Sõltumatu Tantsu Ühendus Sõltumatu Tantsu Ühendus, Vaba Lava Sõltumatu Tantsu Ühendus, Vaba Lava Sõltumatu Tantsu Ühendus, Vaba Lava Sõltumatu Tantsu Ühendus, Vaba Lava Sõltumatu Tantsu Ühendus, Vaba Lava Tallinna Linnateater Tallinna Linnateater Tallinna Tantsuteater Tallinna Tantsuteater Tallinna Tantsuteater Tallinna Tantsuteater Tartu Uus Teater, Vaba Lava Tartu Uus Teater, Vaba Lava Tartu Uus Teater, Vaba Lava Tartu Uus Teater, Vaba Lava Tartu Uus Teater Teater NO99 Teater NO99 Teater NO99 Teater NO99 Theatrum Tuuleveski Tuuleveski Tuuleveski Vanemuine Vanemuine Vanemuine Vanemuine Vanemuine

RIIK, LINN

ESINEMIPAIK VÕI FESTIVAL

LAVASTUS

Norra Ukraina, Kiiev

Baerum Kulturhus Zelyonka Fest

The Wolf Project The Wolf Project

2 1

100 151

Holland, Haag

CaDance festival

Wild Places::Mountain

2

150

1

50

2

120

1

150

1 1 1 1 1 1 1 1

150 394 150 60 352 60 60 40

1 1 1 1 2 2 5 1 1

40 40 40 100 180 263 1 830 127 200

2

400

2 3 1 2

320 300 330 1 112

1 1 1

600 250 227

Norra

ETENDUSED

Sandnes Kulturhus Wild Places::Mountain Bærum Kulturhus, Norra Coda festival Wild Places::Mountain Norra Hammerfest, DanseFestival Barents Wild Places::Mountain Poola, Lublin International Dance Theatres Festival Wild Places::Mountain Belgia, Brüssel Maailmale nähtamatud pisarad Venemaa, Peterburi Ma armastasin sakslast Venemaa, Peterburi Jaani kirik Ikoonid. Pärt Armeenia, Jerevan Jerevani Noorteteater Klapp Saksamaa, Köln Kölni Tanzfaktur Klapp Saksamaa, Köln Kölni Tanzfaktur Piaf. Double-box Inglismaa, London Londoni Eesti maja Mikiveri tagi Šotimaa, Aberdeen Aberdeen Transition Extreme Building Mikiveri tagi Šotimaa, Edinburgh Augustine United Church Mikiveri tagi Šotimaa, Glasgow Glasgow Ivory Blacks Mikiveri tagi Valgevene, Minsk 2nd Youth Forum PURE MIND Belgia, Brüssel NO45 Kodumaa karjed Saksamaa, Hannover Theaterformen NO49 Tõde, mida ma olen igatsenud Prantsusmaa, Avignon Festival d'Avignon NO51 Mu naine vihastas Sloveenia, Zagreb World Theatre Festival NO51 Mu naine vihastas Belgia, Brüssel Theatre Moliere Ma olen tuul Bosnia ja Hertsegoviina, Sarajevo 16. professionaalse nukuteatri festival Lut Fest Tark Mašake Kasahstan, Astana rahvusvaheline nukufestival Kuralaj Tark Mašake Venemaa, Moskva festival Teatrikarusell Uinuv kaunitar Georgia, Thbilisi Armastan! Armastan! Armastan!

Belgia, Brüssel Casanova Läti, Riia Dilese Teater, Baltimaade Balletifestival Gatsby. La Dolce Vita Läti, Valmiera Valmiera Kultuurikeskus Gatsby. La Dolce Vita Läti, Ventspils Juras Varti teater Gatsby. La Dolce Vita

KÜLASTUSED

253

TEATER

RIIK, LINN

ESINEMIPAIK VÕI FESTIVAL

Varius

Rootsi, Göteborg

VAT Teater Vene Teater Vene Teater Vene Teater Vene Teater Vene Teater Vene Teater Von Krahli Teater

Läti, Riia Venemaa, Peterburi Venemaa, Peterburi Venemaa, Peterburi Valgevene, Mogiljov Venemaa, Pihkva Leedu, Vilnius Soome

Göteborgi Linnaraamatukogu Läti Kultuuriakadeemia Baltiisiki Dom Baltiisiki Dom Baltiisiki Dom

Leedu Vene Draamateater Karjaamo Teater

LAVASTUS

Viis kuud Vildega Torm Eluloomäng Kirsiaed Koera süda Mängurid Mängurid Naisevõtt Kuidas võideti lääs 58 lavastust

ETENDUSED

KÜLASTUSED

1 60 1 112 1 120 1 650 1 650 1 450 2 1 100 1 250 3 597 199 41 012

Lisaks tabelis kajastatud lavastustele:

Praha Lavastuskunstnike Kvadriennaalil:

Eesti Instituudi Budapesti esinduses linastus veebruaris teatriõhtute sarjas Tartu Uue Teatri lavastus „Ird, K.“, sissejuhatuse tegi teatriteadlane Ildikó Sirató.

17. juunil viis Erik Alalooga programmis SpaceLab läbi tehnoloogilise teatri töötoa „Mechanical Anatomy of Error“, mis tutvustas Eestis juba üle 15 aasta tegutsenud teatrifenomeni ajalugu, aluskontseptsiooni ning pani osalejad sooritama performatiivset ülesannet.

Mihkel Raua näidend „Viimne voor“ esietendus Põhja-Soome näitlejate koostöös 3. veebruaril Rovaniemi Teatris pealkirja all „American Monkey“. Lavastaja Linda Wallgren, osades Markku Köngäs, Satu Lipponen, Jyri Ojansivu, Tomi Turunen. Meeskonna liikmed olid Rovaniemi, Kemi, Oulu ja Kajaani teatritest. Kõigis neis teatrites anti lavastusega kokku 60 etendust.

20.–27. märtsini andis Tartu Üliõpilasteater etendusi Gruusias Thbilisis, Telavis ja Goris Mihhail Bulgakovi „Morfiumiga“, lavastaja Irakli Gogia.

10.–20. aprillini osales teater Ilmarine Moskva Kultuuriinstituudi ja teatri „Ezkizi v prostranstve“ korraldatud rahvusvahelisel teatrifestival „Vasak kallas / Riverside Left“. Samal festivalil juhendas Tartu Üliõpilasteatri juht Kalev Kudu teatriklounaadi meistriklassi.

254

20. juunil etendus kvadriennaali haruprogrammis Festival Zlomvaz TÜ VKA visuaaltehnoloogiatudengite lavastus „Error for Music“.

18.–28. juunini esindas Eestit Teater NO99 projekt „Ühtne Eesti“. Omaette ruumid olid sisustatud parteikontorina, kus tutvustati nii „Ühtset Eestit“ kui ka pakuti esmast informatsiooni partei loomise kohta: jagati võimuletulemise kohta brošüüre ja näidati uusi ingliskeelseid „Valimiskoole“ (lektor Helena Pruuli), ingliskeelsena oli avatud „Ühtse Eesti“ kodulehekülg www.eestieest.ee. Ekspositsioon pälvis kvadriennaalil peapreemia (Golden Triga) ja kuldmedali innovaatilise lähenemise eest lavakujundusele.

5.–8. juulini viibisid Prantsusmaal Avignonis, seoses Teater NO99 lavastuse „Mu naine vihastas …“ etendumisega festivali põhiprogrammis, visiidil kultuuriminister Indrek Saar ja kultuuriministeeriumi kunstide asekantsler Hillar Sein, kes kohtusid Avignoni festivali korraldajate Oliver Py ja Paul Rondiniga, festivali „Les Boréales“ kunstilise juhi Jérôme Rémyga ning Marseille’ aukonsul Dominique Anglais’ga, et arutada edasisi koostöövõimalusi.

31. juulist – 9. augustini osales Tartu Üliõpilasteater Mihhail Bulgakovi „Morfiumiga“ (lavastaja Irakli Gogia) rahvusvahelisel üliõpilasteatrite festivalil Kestenburg, mis toimus Bosnia ja Hertsegoviina linnas Banja Luka.

Septembri alguses oli Vanemuise muusikatund „Appi! Ooper!?“ ringreisil Ameerika Ühendriikides, kus esineti Washingtonis, Atlantas, San Franciscos, Seattle’is, Portlandis, Chicagos ja New Yorgis.

29. novembrist – 5. detsembrini osales Tartu Üliõpilasteater Valgevenes Minskis rahvusvahelisel üliõpilasteatrite festivalil Teatralny Kufar lavastusega „Pärast kaldkriipsu”. Lisaks toimusid näitlejameisterlikkuse töötoad ja draamalabor, kus töötati valgevene noorte autorite tekstidega, üht töötuba juhtis Kalev Kudu. Tartu Üliõpilasteater pärjati festivalil Teatralny Kufar 2015 žürii eripreemiaga valgevene dramaturgia toetamise eest.

16.–18. detsembrini toimus Peterburi Aleksandra teatris uuemat Euroopa dramaturgiat tutvustav „Kaasaegsete Euroopa näidendite maraton“, kus tutvustati Eesti, Itaalia, Rootsi, Saksamaa, Soome, Taani, Tšehhi ja Ungari näitekirjanike teoseid ning toimus Pavel Rudnevi modereeritud arutelu. Eestit esindava Andrus Kivirähi näidendi „Helesinine vagun" ettelugemine toimus 18. detsembril, lugemise lavastas Pjotr Tšižov.

19. septembril andis Mart Sander 6 etendust monolavastusega „Juhuslik nimetaja“ New Yorgis monolavastuste festivalil United Solo.

28.–30. septembrini toimus Peterburi Aleksandra teatris kaasaegset Euroopa dramaturgiat tutvustavas sarjas kolme eesti uuema näitemängu teatraliseeritud ettelugemine ja vestlus autoritega: Mari-Liis Lille ja Paavo Piigi „Varesele valu, harakale haigus“, Andra Teede „Estoplast“ ja Piret Jaaksi „Näha roosat elevanti“. Ülevaateloengu eesti uuemast näitekirjandusest pidas Vanemuise teatri dramaturg Sven Karja. Eesti näitekirjandusele pühendatud nädal valmis koostöös Eesti Teatri Agentuuriga.

31. oktoobril esietendus Thbilisi Sandor Akhmeteli nimelises riiklikus teatris Kalev Kudu lavastus, mis põhines Anton Tšehhovi lühinäidenditel „Karu” ja „Abieluettepanek”.

255

FESTIVALID EESTIS FESTIVAL made in estonia maraton

Lack of Art

Jõhvi Balletifestival

Tallinn Treff festival

256

RIIK/LINN, TEATER erinevad

AUTOR 20 esinejat

LAVASTUS maraton 2015

Eesti Eesti, MAGO

Ahelad

Eesti Eesti Eesti Eesti, SNDO Amsterdam Eesti, Kert&Jacobe Eesti, Kann&Šnaider Eesti, Lars Schmidt

Grete Gross Amandine Doat, Otto Tammivaara, Grete Gross Ireen Peegel Maria Netti Nüganen Lizeth Wolk, Karita Tikka Tea Teearu Kert Ridaste, Jacobe Geens Kaja Kann, Alissa Šnaider Lars Schimidt

Intime Kon t akt & Kon t rast NoLand Oonõ Pigeon Diaries Point of you Töö teistega Womb

Itaalia, Balleto di Milano Itaalia, Balleto di Milano Eesti Kontsert Eesti balletikoolid Vanemuine erinevad

Verdi, Salè, Veratti Adriana Mortelliti erinevad erinevad Jaan Willem Sibul erinevad

Viva Verdi Šansoonid. Õhtu Raveliga...Boolero Metsikud mezzod Lastegala Appi! Ooper!

Filmiprogramm

Peaesineja WHS, Sunfsoo Ahn Pick-Up Group Ville Walo Programm kõigile NUKU teater Oscar Wilde Sõrmeteater Beso Kupreishvili CinéMarionnettoGraphe Pierre-Yves Guinais, des Fourmis Yoanelle Stratman teater Kawasemi-za Yoshiya Yamoamoto Viktor Antonov Viktor Antonov Lichtbende Marie Raemakers, Rob Logister Jordi Bertrani kompanii Jordi Bertran Helen Rekkor Helen Rekkor Programm täiskasvanutele NUKU teater Kaisa Selde, Siim Tõniste VAT Teater Goethe, Marlowe, Toikka Yael Rasooly Yael Rasooly Vene Teater Jevgeni Korinag Irga Kompanii Tanja Weinstein, Aleksandr Ljubašin Teater NO99 Ene-Liis Semper

ESITUSKORRAD 1 1 1

KÜLASTUSED 189 189 80

1 1 1 1 1 1 1 1 9 1 1 1 1 1 4 9

80 80 80 80 80 80 80 80 720 683 726 70 398 211 212 2 300

Topeltpilt

1

214

Canterville'i lossi vaim Exravaganza

1 3

50 201

16 2 2 2 1 1

230 144 144 254 154 57

1i Faust Grammafon Kas ma tohiks olla Mozart?

2 1 2 1

60 73 79 32

Kolmas NO47 Tüdruk, kes otsis oma vendi

2 1

98 146

Klõps Sõnatud värsid Tsirkus niitidel Tutu Vaata luulet Üle vee

FESTIVAL

Saaremaa Ooperipäevad

tARTuffe etenduskunsti programm

Birgitta Festival

RIIK/LINN, TEATER

LAVASTUS

ESITUSKORRAD

Editta Braun kompanii Maribori Nukuteater Faux Teater Teater Metamorfoos Yael Rasooly Programm lastele Libereci Naiivne Teater Ljubljana Nukuteater NUKU teater

Editta Braun Franz Kafka, Matija Solce Francisca Morton Soile Mäkelä Yael Rasooly

Planeet Luvos Protsess Rebitud Saun Väljalõige

Michaela Homolová Hervé Tullet, Matija Solce Herbert George Wells

Lugu lambast, kes tuli taevast Turlututu Võlupood

Tallinna Muusikakeskkool erinevad üle-Eestiline Noorte Sümfooniaorkester Teatro di Milano Teatro di Milano Teatro di Milano Teatro di Milano

W. A. Mozart erinevad

Bastien ja Bastienne Bella Italia

erinevad Giacomo Puccini Giuseppe Verdi Gioachino Rossini Verdi, Salè, Veratti

Lastegala Madama Butterfly Rigoletto Sevilla habemeajaja Viva Verdi

Improteater Impeerium Tallinna Tantsuteater HTG trupp Lend 3.0 Must Kast Tallinna Tantsuteater

trupp Ruslan Stepanov Oliver Issak Piret SG Heili Lindepuu

Vanemuine Tallinna Filharmoonia N. Satsi nim Moksva muusikateater Tallinna Filharmoonia

Giuseppe Verdi Joseph Haydn, R. A. Braun Federico Fellini, Georgi Isaakjan Gershwin, Bernstein, Webber, Rodgers/Hammerstein Rimski-Korsakov, Borodin, Fokin

N. Satsi nim Moksva muusikateater The Inbal Dance; LEV Dance Company SAAL Biennaal

AUTOR

TAO Dance Theater Markus Öhrn Kanuti Gildi SAAL Kanuti Gildi SAAL TAO Dance Theater fieldworks vzw, Heine Adval

KÜLASTUSED

2 4 2 2 2

119 118 66 51 111

3 2 2 57 1 1

151 116 101 2 769 195 2 161

1 1 1 1 1 7 Improkaader 1 Klapp 1 Ma pole kunagi tahtnud surra lahingus 1 Tanknaine 1 Tantsud Eesti filmidest 2 6 Aida 1 Loomine 1

1 672 2 023 1 982 2 078 1 464 11 575 100 75 75 75 175 500 1 142 1 062

Orkestriproov

1

836

Passion of Broadway Sherezade.

Polovetside tantsud

1

1 398

1

1 048

1 6 1 3 3 3 1 2

683 6 169 313 144 190 187 20 263

Barak Marshall, Sharon Eyal

Wonderland. Killer Pig

Tao Ye Markus Öhrn Evelyn Raudsepp, Henri Hütt Flo Kasearu Tao Ye Heine Adval, Yukiko Shinozaki

4 ja 5 Bergman in Uganda But I Know From Your Smile...

House Music Meistriklass nothing's for something

257

FESTIVAL SAAL Biennaal

RIIK/LINN, TEATER

Kanuti Gildi SAAL CAMPO

DRAAMA

258

AUTOR

fieldworks vzw, Heine Adval Heine Adval, Yukiko Shinozaki Anne Teresa De Keersmaeker A. T. De Keersmaeker, Boris Charmatz, Amandine Beyer Kanuti Gildi SAAL Hendrik Kaljujärv Superamas Superamas Kanuti Gildi SAAL Kristina-Maria Heinsalu, Flo Kasearu Kanuti Gildi SAAL Chungin Trajal Harrell Trajal Harrell Kristina Norman Bejamin Verdonck, Pieter Ampe

Aastaauhindade programm Fine5 Tantsuteater Tiina Ollesk, Renee Nõmmik Rakvere Teater Anton Tšehhov Kanuti Gildi SAAL kadrinoormets, Diego Agullo Theatrum Ivan Võrõpajev Eesti Draamateater Madis Kõiv Tartu Uus Teater Labürintteatriühendus G10 Kanuti Gildi SAAL Hendrik Kaljujärv Eesti Draamateater Mari-Liis Lill, Paavo Piik Kinoteater Kruus, Leesalu, Kalmet, Piik Kuraatoriprogramm Piiri peal Von Krahli Teater trupi ühislooming VAT Teater August Gailit Teater NO99 Ene-Liis Semper, trupp EMTA ooperistuudio Claude Debussy EMTA lavakunstikool Anu Lamp Must Kast Birgit Landberg TÜVKA tantsukunst Kadri Sirel EMTA lavakunstikool 27. lend TLÜ koreograafia osakond Indrek Hirsnik TÜVKA tantsukunst Karoline Suhhov TÜVKA tantsukunst Sylvia Köster TÜVKA tantsukunst Age Linkmann EMTA, TÜVKA, TÜ, TLÜ ja EKA tudengid EMTA, TÜVKA, TÜ, TLÜ ja EKA tudengid TLÜ koreograafia osakond Julia Koneva Eesti Draamateater William Shakespeare

LAVASTUS

ESITUSKORRAD

KÜLASTUSED

nothing’s for something

2

263

Partita 2 Rising Matter SuperamaX

1 2 2

467 148 228

The Best Sites of Tallinn Tuvi tee Twenty Looks or Paris is Burning at the Judson Church Tähetund

2 2

48 54

2 2

180 88

We don't Speak To Be Understood

2 28

173 2 503

... and Blue 3 õde formlessly yours Joobnud Keskmängustrateegia Mõtteaines Rising Matter Varesele valu... Õpetaja Tammiku rehabiliteerimine

1 1 1 1 1 4 1 1 2

120 447 30 115 626 66 60 132 268

Budapest Ekke Moor NO51 Mu naine vihastas Pelléas-Mélisande ... ja Sõna sai lihaks Ada ja Evald Eneseväljendus/hoorus Kassett Kaua ma ootan Las mehed kasvatavad vuntse Mix-(Official Dance) SUPERPOOLIK Pärismaalaste paaritumismängud Piiri peal ehk nii me oleme XD Romeo ja Julia

1 1 2 1 1 1 1 1 1 1 1 1 11 1 1 1

77 183 368 48 94 74 23 83 42 33 20 28 93 354 23 122

FESTIVAL DRAAMA

Teater Noorele Vaatajale

RIIK/LINN, TEATER Balti Teatri Foorum Tartu Uus Teater Teater NO99 Vanemuine Theatrum Eesti Draamateater Eesti Draamateater UueTantsu showcase Tallinn Tantsuteater Sõltumatu Tantsu Lava Kanuti Gildi SAAL Kanuti Gildi SAAL Kanuti Gildi SAAL Vaba Lava showcase Fine5 Tantsuteater R.A.A.A.M. Vaba Lava Vaba Lava Lisaprogramm Theatrum Tartu Uus Teater Tartu Uus Teater Tartu Uus Teater dokfilm seminar ümarlaud vestlus näitus esitlus Kevin Miller & co Comagnie d'Improvisatsion EUX Ruutu 10 Barzha Improteater Impeerium Improvisneyland JadaJada Improgrupp Jaa Eesti Improteater Improssiivne, Kogu Moos

AUTOR

LAVASTUS

ESITUSKORRAD

Ivar Põllu Mats Traat Andra Teede Jaan Kruusvall Mari-Liis Lill, Paavo Piik Tõnu Õnnepalu

1987 NO49 Tõde, mida ma olen igatsenud Estoplast Hääled Varesele valu...

Vennas

1 1 1 1 1 1

56 98 119 56 144 142

Ruslan Stepanov Zuga Ühendatud Tantsijad trupp Henri Hütt Rene Köster

Klapp KÄIK Püha öö Rythm is a Dancer Tzion

1 1 1 1 1

95 50 60 80 80

Tiina Ollesk, Renee Nõmmik Anne Lepper Helen Rekkor, Liisa Taul Peeter Raudsepp, Krista Köster

...and Blue Seymour Üle vee fac!+do!+totum

1 1 2 1

98 111 47 72

Jaan Kruusvall Ivar Põllu Gabriela Liivamägi Ivar Põllu Maria Avdjushko Eesti Teatri Agentuur ETKÜ, TÜ teatriteadus TÜ teatriteadus Stanislaw Ignacy Witkiewicz Eesti Teatriliit trupi ühislooming

Hääled 1 Mikiveri tagi 2 Selgroogupidikoos 1 1987 2 Unditund 1 OmaDramaturgia Turg 1 Teatriharidus Eestis 1 Madis Kõivu mälestusõhtu 1 Metafüüsilised portreed; Hullumeelne ja nunn Teatrielu 2014 1 67 Ajalugu mõjutuste all 1

trupi ühislooming trupi ühislooming trupi ühislooming trupi ühislooming trupi ühislooming trupi ühislooming trupi ühislooming trupi ühislooming trupi ühislooming

Biograafia Harold Hüpe üle müüri Muinaskangelane Paarike igaühest Pärani avatud Seistes püsti Sündinud Tallinnas XX sajandil Tere! Halb lukk

1 1 1 1 1 1 1 1 1

KÜLASTUSED

70 67 54 132 108 56 107 48 43 5 522 70 70 62 66 70 52 48 57 65 55

259

FESTIVAL

RIIK/LINN, TEATER

AUTOR

LAVASTUS

ESITUSKORRAD

KÜLASTUSED

Teater Noorele Vaatajale

Do Not Adjust Your Stage Must Kast VAT Teater Piip ja Tuut Teater NUKU teater Tuuleveski Sõltumatu Tantsu Lava Miksteater

trupi ühislooming Kätlin Padesaar Marge Ehrenbusch Soren Valente Ovesen Laura Hallantie Eesti muinasjutt Zuga Ühendatud Tantsijad Kaido Rannik, Tarmo Song, Maarja Mitt Gregie de Maeyer Daniil Harms

Wunderkammer 5 grammi sisemist rahu Aadam ja Eeva Elevant Gelsomiina tsirkus Jookse, Jaagup, jookse KÄIK

1 1 1 1 1 1 1

70 210 74 120 80 60 70

Merele!

Puur Õhupallid

1 1 1 9

180 180 50 1 024

Chaplin

2

1 670

Kõik me kaunid inimesed

2

1 670

O-i. Hiline armastus

2

530

2 8 Anton Tšehhov 3 õde 1 Maike Lond, Iggy Malmborg 99 Words for Void 1 Marge Ehrenbusch Aadam ja Eeva 1 Meelis Kubo, Karl Eelmaa Kaota mu naine ära 1 trupi ühislooming Keegi ei räägi koeraga normaalselt 1 trupi ühislooming NO43 Kõnts 1 Mart Kangro, Eero Epner, trupp NO44 Fantastika 1 Erik Alalooga Obsession 1 Alissa Šnaider Three Left Hours (everybody's piece) 1 9 KOKKU 227

1 300 5 170 136 70 80 80 100 190 80 30 60 826 39 952

Tsirkusekool Must Kast Kuldne Mask Eestis

draamamaa. weekend

Peterburi Muusikaline Komöödiateater Peterburi Lensoveti nim teater Krõmovi Draamakool ja Laboratoorium teater Krasnõi Fakel

Rakvere Teater Kanuti Gildi SAAL VAT Teater Kinoteater Von Krahli Teater Teater NO99 Teater NO99 Sõltumatu Tantsu Lava Kanuti Gildi SAAL

Christopher Curtis, Thomas Meehan Ivan Turgenev, Juri Butussov Aleksandr Ostrovski; Dmitri Krõmov Aleksandr Puškin, Timofei Kuljabin

FESTIVALID EESTIS MADE IN ESTONIA MARATON 7. märtsil 2015 Tallinnas Korraldaja: Kanuti Gildi SAAL. www.saal.ee Kaheksanda etenduskunstnike kohtumisõhtu ehk lühivormide festivali osalejad:

260

Onegin

Henri Hütt, Triin Aas, Helipojad, Kristina Paškevicius, Indrek Hirsnik, Silver Soorsk, Laur Kaunissaare, Eike Ülevain, Epp Kubu, Eva Labotkin, Rait Rosin, Laura Kõiv, Nele Suisalu, Marita Lumi, kadrinoormets, Carmel Köster, Rene Köster, kirjastus ;paranoia, Hannes Aasamets, S.S. Fabrique jt.

LACK OF ART 11.–12. aprillini 2015 Tallinnas Korraldajad: MTÜ Eksperimentaalse Liikumise Keskus Kuraatorid: Hanna Parman, Merit Ridaste www.lack-of-art.weebly.com Tsirkusekunsti interdistsiplinaarne minifestival toimus Kanuti Gildi SAALis. Paralleelselt etendustega oli avatud näitus, kus eksponeeritud tööd tegelesid samade küsimustega, mis olid luubi all ka tsirkuselavastustes. Autoriteks Sohvi Viik, Liina Pääsuke, Kaarel Kuusk, Anneliis Kits, Katarina Meister, Reginleif Trubetsky, Kenn-Eerik Kannike.

TALLINN TREFF FESTIVAL 4.–7. juunini 2015 Tallinnas Korraldaja: NUKU teater. www.nuku.ee/festival Rahvusvaheline visuaalteatri festival, mille kavas oli etendusi nii väikelastele, noortele kui täiskasvanutele rohkem kui 17 riigist üle maailma. Peaesinejaks on Ville Walo trupi WHS (Soome) ja Sangsoo Ahn Pick-up Groupi (Lõuna-Korea) artistide koostöös valminud suurlavastus täiskasvanutele „Topeltpilt” („Double Exposure”).

Festivalile anti Euroopa parimaid festivale koondav märgistus EFFE Label.

JÕHVI BALLETIFESTIVAL 6.–10. maini 2015 Jõhvis Korraldajad: Jõhvi Kontserdimaja, www.concert.ee/johvi-balletifestival-jbf-2015 Alates 2008. aastast toimuva festivali eesmärgiks on tutvustada tantsuhuvilistele klassikalise tantsu maailma, arendada Eesti balletiharidust ja luua võimalusi koostööks. 2015. aasta festival oli pühendatud Itaaliale – peaesineja oli Balletto di Milano. Lisaks tantsuetendustele mahtus kavva veel Tiina Talumehe moedemonstratsioon, Vanemuise

ooperitund „Appi, ooper!?“ eesti ja vene keeles, näitus ning kogupere töötoad.

SAAREMAA OOPERIPÄEVAD 20.–26. juulini Saaremaal Korraldaja: Eesti Kontsert, www.concert.ee Kaheksandat suve võõrustas Saaremaa piiskopilinnuse hoovis ooperipäevi. Seekordseks peakülaliseks oli Teatro di Milano, mille peanäitejuht on ooperi- ja balletimaailmas tuntud Carlo Pesta. Lisaks Verdi, Puccini ja Rossini ooperitele ja balletiõhtule toimusid avalikud kohtumised, vestlused Kuressaare linnuse näitusesaalis, kontserdid kirikutes ja restoranitelgis.

TFT 2015 6.–9. augustini 2015 Tartus Filmifestivali tARTuffe etenduskunsti programm raames Tallinna Tantsuteatri etenduskunstide programm. 2015. aastal kombati kino- ja etenduskunsti piire, nii tantsu- kui ka sõnalavastustega osalesid Improteater Impeerium, Teater Must Kast, Hugo Treffneri Gümnaasiumi trupp Lend 3.0 ja Tallinna Tantsuteater.

BIRGITTA FESTIVAL 7.–15. augustini 2015 Tallinnas, Pirita kloostri varemetes Korraldaja: Tallinna Filharmoonia, www.filharmoonia.ee/birgitta 11. korda toimunud festivalil esinesid 15 riigi teatrid ja artistid, sh Eestist, Lätist, Venemaalt, Iisraelist, USAst. Festivali kavva kuulusid nii ooperi-, balleti-, oratooriumi-, muusikali- kui ka kaasaegse tantsu lavastused. Festivali avaetendus, Haydni oratoorium „Loomine“, valmis seitsme riigi loominguliste jõudude koostöös, sh eriefektide ja akrobaatiliste trikkide maailma tippklassi lavakaskadööride trupp Stunt360.

261

Birgitta festivalile anti Euroopa parimaid festivale koondav märgistus EFFE Label.

SAAL Biennaal 17.–30. augustini 2015 Tallinnas Korraldaja: Kanuti Gildi SAAL, kuraatorid: Priit Raud ja Annika Üprus, www.saal.ee 16. rahvusvaheline etenduskunstide festival, mis ühes nimevahetusega (varem Augusti Tantsu Festival) hakkab toimuma üle aasta.

2015. aasta programmis olid tööd Belgia, Austria, Prantsusmaa, Hiina, Norra, Jaapani, USA, Rootsi ja Eesti etenduskunstnikelt. Üritused toimusid üle linna nii tavapärastes kui haruldasemates paikades: Kanuti Gildi SAALis, Von Krahi Teatris, Teatris NO99, Vaba Lava teatrikeskuses ja Rahvusooperis Estonia ning Draakoni Galeriis ja linnaruumis.

DRAAMA 7.–13. septembrini 2015 Tartus, Tallinnas Korraldaja: Eesti Teatri Festival, www.festival.ee Festival koosnes viiest programmist: Peeter Raudsepa ja etenduskunstide tudengite kuraatoriprogramm „Piiri peal“, aastaauhindade programm, Balti Teatri Foorum ehk eesti omadramaturgiale keskenduv programm, Uue Tantsu showcase ja Vaba Lava esimest hooaega tutvustav showcase.

Kuraatoriprogrammi, kus kõikide teatrikoolide tudengid näitasid oma parimaid koolilavastusi, tõmbas kokku 101 tudengi koostöös valminud etenduskunstide eluolust pajatav humoorikas ühislavastus „Piiri peal ehk Nii me oleme“. Toimusid konverentsid: teatrikoolide ümarlaud, Balti Teatri Foorumi raames konverents OmaDramaturgiaTurg, samuti lavastuste arutelud, vestlusringid, esitlused, filmi „Unditund“ esilinastus jpm.

Välja anti Martelli publikupreemia lavastusele „1987“ ja kaks preemiat Balti Teatri Foo-

262

rumi programmis osalenud lavastustele: Vladislavs Nastavševsile Teatris N099 lavastatud „Tõde, mida ma olen igatsenud“ eest; parima näidendi preemia said Mari-Liis Lill ja Paavo Piik Eesti Draamateatri ja Tallinna Linnateatri ühisprojekti „Varesele valu ...“ ja „Harakale haigus ...“ eest.

Improteatrite festival TILT! 1.–3. oktoobrini 2015 Tallinnas Korraldaja: Eesti Improteater, improteater Kogu Moos ja Improgrupp Jaa! www.improfestival.ee Kolmandal rahvusvahelisel improteatrite festivalil toimus kuus töötuba ning lisaks kuuele Eesti trupile andsid etendusi välisesinejad Soomest, Rumeeniast, Prantsusmaalt, Inglismaalt, Venemaalt ja USAst. TEATER NOORELE VAATAJALE 28.–29. oktoobrini 2015 Tallinnas Korraldaja: ASSITEJ Eesti Keskus, www.assitej.ee Kolmandat korda toimunud kodumaine ülevaatefestival koondas väiketeatreid ja ringreisitruppe, kes esinesid festivalil oma värskemate lavastustega lastele ja noortele. Üheks festivali korraldamise eesmärgiks oli pöörata tähelepanu Eesti lasteaedades ja koolides mängitavate etenduste kvaliteedile ning tõsta noore vaataja teatri taset Eestis.

Etendusi andsid Piip ja Tuut Teater, Miksteater, NUKU teater, VAT Teater jt. Lisaks etendustele olid programmis arutelud, mida juhtisid Kirsten Simmo ja Rait Avestik ning õpitoad ja seminarid. Esmakordselt toimus teatrite laat, kus lastele ja noortele mängivad teatrid said tutvustada oma uuslavastusi.

KULDNE MASK EESTIS 12.–20. oktoobrini 2015 Tallinnas Korraldaja Eestis: MTÜ ART-Forum. www.goldenmask.ee

Traditsiooniliselt näidatakse Venemaa festivali „Kuldne mask“ nominentideks ja laureaatideks saanud lavastusi. Tavapäraselt toimuvad festivali raames seminarid, meistriklassid ja loengud – seekordseks erisündmuseks kujunes kohtumine Novosibirski teatri Krasnõi Fakel peanäitejuhi Timofei Kuljabiniga. draamamaa.ee weekend 6.–8. novembrini 2015 Tallinnas Korraldaja: Eesti Teatri Agentuur Väliskülalistele suunatud Eesti teatri showcase-festival, kus tutvustatakse Eesti etenduskunstnike ekspordipotentsiaaliga lavastusi välispartneritele. Osales 25 väliskülalist festivalidelt Homo Novus (Läti), Tampere Teatterikesä (Soome), Stage (Soome), Dialog (Poola), Auawirleben (Šveits), Bozar (Belgia), Wiesbaden Biennale (Saksamaa), Ruhrtriennale (Saksamaa) ning etenduskunstide keskustest Londonist (StoneNest, Theatre of Europe), Brüsselist (Théâtre 140), Tamperest (Teatteri Telakka), Créteil'st (Maison des arts et de la culture André-Malraux (MAC)), Trondheimist (Teaterhuset Avant Garden), Varssavist (Nowy Teatr).

Lisaks tabelis toodud festivalidele toimus Eestis veel erinevaid etenduskunstide festivale: Festival-manifest VDRUG 17. jaanuaril 2015 Sõltumatu Tantsu Laval Festivali korraldab Tallinna linn koostöös ajakirjaga PLUG. Kaasaegse vene kultuuri festivalil esitleti kaht tantsulavastust: Sveta Grigorjeva „Smells Like Team Spirit“ ning Evi Pärna ja Olga Privise „Topeltstandardid“. Festivalmanifest esitleb Eesti venekeelse kogukonna uusimat kultuuri, tutvustades avalikkusele

nii tuntud persoone kui ka underground’i tegelasi.

13. TUDENGITE TEATRIPÄEVAD 13.–15. veebruarini 2015 Viljandis Korraldaja: Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia. www.harrastusteatrid.org/tudengid Festivalist võttis osa 8 teatritruppi, lisaks Eesti harrastustruppidele Zona Lätist ja Helsingi Üliõpilasteater Soomest. Kolme targa žürii – Taavi Eelmaa, Jussi Kareinen ja Sven Karja – andis tagasisidet ja valis lemmikuks Uru Noorteteatri lavastuse „Hr Paul“. Publiku lemmikuks kuulutati Helsingi Üliõpilasteatri lavastus „SAAST – maailm ilma mõtteta“.

KOOLINOORTE TEATRIPÄEV 11. märtsil 2015 Pärnus Korraldaja: Eesti Etendusasutuste Liit, Teater Endla Esimene koolinoorte teatripäeva läbiviija oli Endla Teater ja see kandis alapealkirja „Teater on inimene“. 16 teatri ja teatrierialasid õpetava kõrgkooli poolt pakutud 70 töötoast ja etendustest sai osa võtta üle 300 Pärnu linna ja maakonna õpilase. Programmis „Teater 1 päevaga“ said gümnaasiumiealised noored ise lavale tuua lühilavastuse, alates näidendi kirjutamisest, lavastamisest ja kujundamisest kuni näitlemiseni välja. Lavastamiseks valiti välja Taavi Tuuliku lühinäidend „Mõttetu mees“, mis oli eelnevalt välja valitud „Hea idee“ lühinäidendite kirjutamise koolitus-konkursil osalenud tööde hulgast.

EESTI TSIRKUSE FESTIVAL 1.–30. aprillini 2015 Tallinnas, Tartus ja Keilas Korraldaja: Tsirkusestuudio Folie www.tsirkus.ee

263

Programmis oli ülemaailmse tsirkusepäeva tähistamine 18. aprillil ning kaasaegse tsirkuse etendused noortele ja lastele (Folie, OMAtsirkus), tänavaetendused (Schokokaboom), peredele mõeldud sündmused (Piip ja Tuut, Tsirkusering), humoorikad show’etendused (Mustkunstnikud, Dan le Man), professionaalsed kunstiprojektid (Minifestival Lack of Art) ja linastus Horacio Alcala dokumentaalfilm „Grazing the Sky” (Hispaania, Portugal, Mehhiko 2013). 15 erinevat sündmust toimusid Kumu auditooriumis, Kanuti Gildi SAALis, Piip ja Tuut Mängumajas, Keila Kultuurimajas, Nõmme Kultuurikeskuses, Viimsi huvikeskuses, OMAtsirkuse saalis, Teatri Kodus Tartus, Kullo Lastegaleriis, Kalamajas ning Tallinna tänavatel.

KULDKALAKE 7.–12. aprillini 2015 Narvas Korraldaja: kultuurimaja Rugodiv Kooliteatrite festival, mille raames näidati üle 30 lavastuse: muinasjutud väikestele, nukulavastused, kirjanduslikud kompositsioonid, filosoofilised lood, farsid, klassikute-dramaturgide näidendid. Festivalil osalejad on koolide teatritrupid, lasteteatrid ning välismaised kooliteatrid. Etendused toimusid vene keeles ja olid vaatajatele tasuta.

SUUR TŠAIKOVSKI 15.–19. aprillini 2015 Tallinnas Korraldaja: Rahvusooper Estonia Pjotr Tšaikovski 175. sünniaastapäevale pühendatud festival, kus tuli ettekandele valik helilooja mitmekülgsest loomingust: ooper „Padaemand“, ballett „Uinuv kaunitar“, esimene klaverikontsert b-moll op. 23 ja kolmas sümfoonia D-duur op. 29 Nikolai Aleksejevi dirigeerimisel, ooperigala ja balletigala ning John Cranko dramaatiline ballett „Onegin“ Tšaikovski muusikale. Festivali raames

264

toimus loengute ja teatrimaja ekskursioonidega haridusprogramm õpilastele.

TANTSUNÄDAL 23.–29. aprillini 2015 Viljandis ja Viljandimaal Korraldajad: MTÜ OMA Stuudio ja TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia.

Tantsunädal tõi Viljandimaale nii kaasaegse tantsu lavastusi kui ka loovtantsu tunde, tantsuteemalise ööülikooli, fotonäituse ja esmakordselt rahvusvahelise non-conference’i, mille fookus oli tantsukunsti ja tantsu kõrghariduse vahelisel suhtel. Etenduste kavas olid ZUGA ühendatud tantsijate lavastus „Käik“, Renate Keerdi „KAMA“, Henri Hütti „Rythm is a dancer“, Ruslan Stepanovi „Klapp“, Maarja Tõnissoni „Body Shift Body“ ja Arolin Raudva „Dying to Become“ ning Kadri Noormetsa ja Diego Agullo „formlessly yours“. Nädala jooksul näitasid koreograafia diplomietendusi tantsukunsti õppekava sellekevadised lõpetajad: Sigrid Savi, Kadri Sirel, Kristel Kermes, Karolin Poska, Age Linkmann ja Karoline Suhhov.

KORFEST 22. aprillist – 16. maini 2015 Tallinnas ja Helsingis Tallinna Ülikooli koreograafiosakonna üliõpilaste loomingut esitlev festival toimus 8. korda, etendused toimusid nii TLÜ teatris Stella, Vaba Lava teatrikeskuses, Tallinna Teletornis kui ka Helsingi Teatrikõrgkoolis.

Etendusid koreograafide-lavastajate Maria Uppini, Tatjana Romanova, Julia Koneva ja Üüve-Lydia Toompere magistrilavastused ja Jeremy Wade’i lavastus „Human Resources“ Helsingi Teatrikõrgkooli tantsukunsti magistritudengite esituses. Lisaks etendusid bakalaureuseõppe diplomilavastused ja Karmen Ongi „Vaade läbi suletud silmade“ I kursuse tudengitega ja emotsionaalseid sei-

sundeid uuriv Karl Saksa lavastus „Vastuvõtt“ II kursuse tudengitega.

TALLINN COMEDY FESTIVAL 28.–30. aprillini 2015 Tallinnas Korraldajad: Komeediklubi, Kinoteater ja POINT Kolme päeva jooksul astusid üles ligikaudu 20 esinejat Eestist ja mujalt maailmast: Ott Sepp, Katariina Tamm, Tristan, Carey Marx (Suurbritannia), Felicity Ward (Austria) ja veel palju teisi. Festivali raames toimus suur komöödiaõhtu Tallinn Comedy Gala, kus esinesid Peeter Oja, Andrus Vaarik ja Henrik Kalmet ning valitud välismaised esinejad.

Festival toimus neljal laval: Nordea Kontserdimajas, Von Krahlis, kohvikus Sinilind ja kinos Sõprus. Festivalil kuulutati välja Naljastipendiumi saajad Laura Kalle ja Rauno Polman.

KULTUURIDESSANT 4.–13. maini 2015 Tallinnas, Tartus, Pärnus, Narvas, Rakveres ja Viljandis Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia lõpetavate tudengite – näitlejate, tantsijate, muusikute, käsitöömeistrite, kultuurikorraldajate jpt – lõputööde esitlusfestival. Lisaks etendustele, kontsertidele ja näitustele olid kavas loovust ja teadlikkust arendavad töötoad, nt tutvustati koolinoortele füüsika ja muusika ühendamise võimalusi.

MAIKELLUKESE PÄEVAD 22.–23. maini 2015 Von Krahli Teatris ja Vene Teatris Mänguliste kunstide festivali teemaks oli tolerantsus. Osalejad: Silja Saarepuu ja Villu Plink, Mart Kampus, rühmitus Nagu Naine Oleks Kodus (Mari-Liis Roos, Maria Hansar, Katrin Essenson, Liina Keevallik), kooslus Ringhold (Eleonora ja Kalle Tikas); MKDK

muusikud (Raul Keller, Heiki Tikas, Pearu Helenurm, Tarvo-Kaspar Toome, Siim Soop, Jaan Pehk jt) ning Estonian Bad Dream Big Band, Jüri Shestakov, Minna Hint, Rao Heidmets ja Andrei Hvostov, Justine Schmitt ja Ene Rämmeld Prantsusmaalt ning Ukraina teatribänd Dakh Daughters.

NOTAFE 5.–11. juulini 2015 Viljandis Korraldaja: mtü evestuudio. www.notafe.ee 23. rahvusvaheline tantsuhuviliste suvekool ehk Noore Tantsu Festival, kus sadakond inimest koondub ühisest kirepunktist lähtuvalt juulikuisesse Viljandisse. See, mis kohaletulnuid ühendab, on aktiivne suhe kehasse ja vaimu. Suvekool pakub tervet nädalat hõlmavat programmi, mis sisaldab erinevaid õpitubasid ja etendusi, modereeritud vestlusi, diskussioone nii õpetajate kui esinejatega jms.

HIIUMAA TANTSUFESTIVAL 3.–9. augustini 2015 Hiiumaal, Käinas Festivali töötubade ja etendusõhtute programmile eelnes lavastusprotsesside programm, mille käigus loodi kolm tantsulavastust ja üks tantsufilm. Lavastusprotsesside koreograafid: Karl Saks, Kristjan Rohioja, Laura Kvelstein, Sylvia Köster ja Ingel Vaikla. Etendusõhtutel esitati Henri Hüti, Julia Koneva, Kristjan Rohioja, Carmel ja Rene Kösteri, Cid Pearlmani ning Kenneth Flaki ja Külli Roosna lavastusi. Töötube viisid läbi tantsu- ja teatriprofessionaalid nii Eestist (Rene Köster, Anu Sööt, Kaisa Selde, Eline Selgis, Toomas Järvet, Kristel Laur) kui ka välismaalt (Ruta Ronja Pakalne).

265

DE FACTO 6.–7. augustini 2015 Pärnus www.defactofestival.com Pärnu Uue Teatri Festival teemaks oli „urban/jungle/urban“ ja see toimus Pärnu kesklinna eri paigus, nt vanal turul, Sütevaka kooli hoovis ja mujal linnaruumis – valdavalt oli tegu kohaspetsiifiliste lavastustega. Esinesid Stella Kruusimägi ja Brite Vilgo, Henri Hütt ja Eerik Kändler, Helena Krinal, Pärnu performance-grupp Real Life Company, Sinan Mansouri Palestiinast ja Rytis Saladžius Leedust jt.

Linnafestival UIT 19.–22. augustini 2015 Tartus Korraldaja: MTÜ Avangrad Kolmandat korda toimunud interdistsiplinaarse rahvusvahelise festivali fookuses olid installatsioonid. Kuid kavas oli ka etendusi, filmiõhtuid, pidusid, linnatuure ja muid seiklusi, kuhu publiku juhatas avaõhtul Tour d’ÖÖ ühissõit. Installatsiooniprojekt „Nihe“ raames sättisid kunstnikud Roland Seer, Tõnis Jürgens & Kulla Laas ja Arthur Arula Eestist ning Dita Lesiņa & Guna Poga Lätist üles spetsiaalselt Tartusse loodud installatsioone.

CIRCUS TREE 24.–29. augustini 2015 Tallinnas Korraldaja: Kaasaegse Tsirkuse Arenduskeskus, www.circustree.ee Rahvusvaheline kaasaegse tsirkuse ja tänavakunsti festival tõi fookusesse kaasaegse tsirkuse kui uudse etenduskunsti, kus ei kasutata loomi ning mis on mõeldud eelkõige noortele ja täiskasvanutele. Festival toimus Kadrioru pargis, Kumus ja Nordea kontserdimajas ning esinejad olid Prantsusmaalt, Soomest, Rootsist, Eestist ja Belgiast. Festivali peaesineja on Race Horse Company Soo-

266

mest. Korraldati õpitubasid nii algajatele kui ka professionaalidele.

A-FESTIVAL 8.–10. oktoobrini 2015 Tartus, Genialistide klubis ja Tartu Uues Teatris Korraldaja: Tartu Üliõpilasteater. www.ut.ee/teater Tartu Üliõpilasteatri korraldatud tudengiteatrite absurdifestivalil osalesid üliõpilasteatrid Venemaalt, Belgiast ja Leedust: Moskva autoriteater Eskiisid Ruumis lavastusega „Hamlet. Taani. Rahu. Prints.”; Vilniuse Ülikooli teatritrupp Minimum lavastusega „Philopater” ja Liege'i Kuningliku Ülikooli teater Grimmide muinasjutul põhinev muusikalavastusega „Breemeni linna moosekandid”, Tartu Üliõpilasteater esitas lavastust „Pärast kaldkriipsu”.

NÄIDENDIKUU Alates 2014. aastast tähistab Eesti Teatri Agentuur oktoobrit näidendikuuna ning sel puhul toimub üle Eesti teemakohaseid kokkusaamisi ja sündmusi: seminar, loengud ja arutlusõhtud, näidendite ettelugemisõhtud ja näitekirjanduskoolitus Eesti kirjanikele.

Näidendikuule pühendatud arutelupäeval „teater | tekst“ kuulutati välja 2015. aasta näidendivõistluse võitjad.

Raadioteater pakkus laupäeviti võimalust kuulata seitset Eesti autorite tekstide põhjal lavastatud raadiokuuldemängu, sh Andres Noormetsa kuuldemängu „Asjad“ esietendus. Rakvere teater selgitas küsitlusega välja publikule enim meeldinud algupärandi lavastuse, milleks osutus „Johannese passioon“ – tekst kanti 28. oktoobril tervikuna ette.

KÜLALISTEATRID ja -ESINEJAD EESTIS RIIK

T EATER VÕI ESINEJA, AUTOR

Ameerika Ühendriigid

Trajal Harrell

Ameerika Ühendriigid Austria Belgia

Kevin Miller & co Editta Braun kompanii fieldworks vzw, Heine Avdal CAMPO

Belgia Belgia erinevad erinevad erinevad erinevad erinevad Gruusia Hiina Hiina Hispaania Hispaania Hispaania Holland Holland Iisrael Iisrael Inglismaa Itaalia Itaalia Itaalia Itaalia Itaalia Itaalia Jaapan Leedu Leedu

LAVASTUS

ESITUSPAIK

Twenty Looks or Paris is Burning at the Judson Church (S) Ajalugu mõjutuste all Planeet Luvos Nothing’s for something We Don’t Speak To Be Understood

Anne Teresa De Keersmaeker Partita 2 Saaremaa Ooperipäevad Bella Italia Lizeth Wolk ja Karita Tikka Oonõ Lars Schmidt Womb MAGO Intime SNDO Amsterdam Pigeon Diaries Sõrmeteater Extravaganza TAO Dance Theater 4 ja 5 TAO Dance Theatre Meistriklass Luz Arcas Janu uuristab Jordi Bertrani kompanii Vaata luulet Enámbar Danza Babaol Marie Raemakers, Rob Logister Tutu 100Hands Kõige keskel Yael Rasooly Grammofon Yael Rasooly Väljalõige Do Not Adjust Your Stage Wunderkammer Teatro di Milano Rigoletto Teatro di Milano Madama Butterfly Teatro di Milano Sevilla habemeajaja Balletto di Milano Viva Verdi Balletto di Milano Viva Verdi Balletto di Milano Šansoonid / Õhtu Raveliga … Boolero teater Kawasemi-za Sõnatud värsid Leedu Vene Draamateater Närune armastus Leedu Vene Draamateater Õhtusöök lollidega

ETENDUSED

KÜLASTUSED

Von Krahli teatrisaal Vaba Lava väike saal Kanuti Gildi saal

2 1 2

180 70 119

Kanuti Gildi saal

2

263

Kanuti Gildi saal

2

173

Estonia teatrisaal Kuressaare lossi ooperimaja Kanuti Gildi saal Kanuti Gildi saal Kanuti Gildi saal Kanuti Gildi saal NUKU Ovaalsaal Vaba Lava suur saal Sõltumatu Tantsu Lava Sõltumatu Tantsu Lava NUKU Väike saal Vaba Lava suur saal

1 1 1 1 1 1 3 1 1 1 1 1

467 2 161 80 80 80 80 201 313 20 31 154 40

Kanuti Gildi saal Sõltumatu Tantsu Lava Von Krahli teatri baar Von Krahli teatrisaal Vaba Lava väike saal Kuressaare lossi ooperimaja Kuressaare lossi ooperimaja Kuressaare lossi ooperimaja Kuressaare lossi ooperimaja Jõhvi kontserdimaja

2 2 2 2 1 1 1 1 1 1

254 157 79 111 70 1 982 2 023 2 078 1 464 500

Jõhvi kontserdimaja NUKU Väike saal Vene Teatri suur saal Vene Teatri suur saal

1 2 1 1

500 144 340 367

267

RIIK

T EATER VÕI ESINEJA, AUTOR

Lõuna-Korea

Prantsusmaa Prantsusmaa Rootsi

WHS ja Sungsoo Ahn Pick-Up Group Arch8 Arch8 Arch8 Arch8 CinéMarionnettoGraphe des Fourmis La Compagnie d’Improvisation EUX Theatre l’Atalante Francoise Limouzy Tentacle Tribe

Rootsi

Köster, Forsen

Rumeenia Saksamaa Saksamaa Sloveenia Sloveenia Soome Soome Soome Soome

Improvisneyland Vorschlag:Hammer Markus Öhrn Maribori Nukuteater Lubljana Nukuteater Teater Metamorfoos Glims&Gloms JadaJada Karttunen Kollektiv koostöös Zodiak-Center for New Dance TaDac Anni Klein, Jarkko Partanen WE GO Libereci Naiivne Teater

Norra Norra Norra Norra Prantsusmaa Prantsusmaa

Soome Soome Taani Tšehhi Venemaa Venemaa Venemaa Venemaa Venemaa Venemaa

268

Barzha Irga Kompanii Viktor Antonov Vjatšeslav Rõbnikov Teter na Liteinom Peterburi Muusikaline komöödiateater

LAVASTUS

ESITUSPAIK

Topeltpilt No Man is an Island No Man is an Island No Man is an Island No Man is an Island

Vene Teatri suur saal Tartu Uue Teatri suur saal Rahumäe Põhikooli aula Eesti Tantsuagentuuri suur saal TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia autokaravan Gustav Adolfi Gümnaasiumi hoovis

Klõps

ETENDUSED

KÜLASTUSED

1 1 1 1 1

214 47 116 23 24

16

230

Biograafia Huis Clos Taevatähtede sosin Nobody Likes A Pixelated Squid WHAT’S BEYOND – A MYSTERY OF SOUND AND SPACE Paarike igaühest Mori no kokyu Bergman in Uganda Protsess Turlututu Saun PapulaBOX Pärani avatud

Vaba Lava väike saal Theatrumi saal Theatrumi saal

1 2 1

70 140 63

Vaba Lava suur saal

1

114

Sõltumatu Tantsu Lava Vaba Lava väike saal Vaba Lava suur saal Kanuti Gildi saal Patarei vangla NUKU Ovaalsaal Vene Teatri väike saal Tartu Uue Teatri suur saal Vaba Lava väike saal

2 1 3 3 4 2 2 1 1

45 52 145 144 118 116 51 52 48

Jemina Human Resources Dirty Dancing Music is Movement Lugu lambast, kes tuli taevast Hüpe üle müüri Kolmas Tsirkus niitidel MONO Sapiens Mitja armastus

Vaba Lava suur saal Vaba Lava suur saal Kanuti Gildi saal Genialistide klubi saal

2 1 3 1

139 30 233 58

Vene Teatri väike saal Vaba Lava väike saal NUKU Väike saal NUKU Ovaalsaal Vene Teatri väike saal Vene Teatri suur saal

3 1 2 2 3 2

151 66 98 144 101 634

Chaplin

Estonia teatrisaal

2

1 670

RIIK Venemaa Venemaa Venemaa Venemaa Venemaa Šotimaa

T EATER VÕI ESINEJA, AUTOR

Novosibirski teater Krasnõi Fakel Krõmovi Draamakool ja Laboratoorium Peterburi Lensoveti nim teater N. Satsi nim muusikateater N. Satsi nim muusikateater Faux Teater

LAVASTUS

ESITUSPAIK

ETENDUSED

KÜLASTUSED

Onegin

Vene Teatri suur saal

2

1 300

O-i. Hiline armastus

Vaba Lava suur saal

2

530

Kõik me kaunid inimesed

Estonia teatrisaal

2

1 670

Orkestriproov Sherezade.

Polovetside tantsud Rebitud KOKKU

Pirita kloostri varemed

1

836

Pirita kloostri varemed Von Krahli teatrisaal 62 lavastust

1 2 119

1 048 66 25 167

269

Külalised Eestis lisaks tabelis toodud etendustele ja esinejatele: 19.–20. märtsini esinesid Theatrumis Théâtre de l’Atalante’i ja La Compagnie Agathe Alexis lavastusega Jean-Paul Sartre’i „Kinnine kohus“ („Huis clos“). Lavastajad Agathe Alexis ja Théâtre de l’Atalante’i juht Alain Alexis Barsacq. Etendused toimusid frankofooniakuu raames, koostöös Prantsuse Instituudiga Eestis.

29. aprillil andis Tallinn Comedy Festivalil etenduse Joseph Morpurgo (Suurbritannia) stand-up-kavaga „Odessa”. Etendus toimus Von Krahli Teatris.

3. mail Rahvusooperis Estonia traditsiooniline rahvusvahelise tantsupäeva balletigala, mille külalissolistid olid Maria Seletskaja ja David Jonathan (Flandria Kuninglik Ballett).

10. mail Nordea kontserdimajas ja 11. mail Vanemuise kontserdimajas Alla Duhova show’-balletitrupp Todes Moskvast lavastusega „Tantsime armastust“.

12.–14. juunini viibis Vabal Laval SaksaŠveitsi teatrirühmitus vorschlag:hammer ja andis 3 etendust lavastusega „Mori No Kokyu”, mis räägib eksootilisena näivast jaapani kogukonna elust Saksamaal Düsseldorfis.

19. augustil esines Vaba Lava teatrikeskuses millimeter performance groupi korraldamisel Kanada-Rootsi tänavatantsuduo Tentacle Tribe tantsulavastusega „Nobody Likes A Pixelated Squad“, esitajad ja autorid Elon Hoglundist (Rootsi) ja Emmanuelle Le Phanist (Kanada).

270

25.–26. septembrini andis Vaba Lava teatrikeskuses etendusi Helsinki Dance Company koreograaf Jyrki Karttuneni soololavastusega „Jemina – act as you’d know her“. Etendused toimusid Eesti Tantsuagentuuri kaasaegse tantsu etenduste sarjas Tantsutuur.

5. ja 6. oktoobril Tartu Kesklinna kooli vabaõhuklassis Poola koreograafi Rafał Dziemidoki tantsulavastus „Petja ja hunt. Reinterpretatsioon“. Poola, Leedu ja Eesti koostöölavastuses osalesid kolm tantsijat Eestist (Linda Vaher, Jaan Ulst ja Barbara Lehtna) ning kolm Leedust (Žana Gončiar, Vilma Pitrinaitė, Paulius Markevičius). Korraldaja Linnafestival UIT. 17. oktoobril Theatrumi saalis Prantsuse kultuurifestivali ACCORD raames Paul Claudeli oodist inspireeritud lavastus „Taevatähtede sosinad”, laval Françoise Limouzy ja Georges Bécot. György Ligeti ja Benjamin Britteni muusikat esitas tšellist Delphine Biron.

24. oktoobril Nordea kontserdimajas „Royal Ballet Gala 2015“, mis valmis Pariisi Ooperi, Norra Rahvusooperi, Berliini Rahvusooperi, Slovakkia Rahvusballeti ja Bukaresti Rahvusooperi koostöös. Galal osalesid Andrey Batalov, Oksana Bondareva, Denis Matvienko ja Anastasia Matvienko Peterburist, Aleksandr Zaytsev Stuttgardist, Ekaterina Markosvkaya Münchenist, Andrey Pisarev Kiievist, Maria Mishina Moskvast ja paljud teised.

30. oktoobril Vaba Lava teatrikeskuses Daniel Sloss lavastusega „Really ...?!“, õhtu erikülaline oli Kai Humphries Suurbritanniast.

12. novembril Sõltumatu Tantsu Laval Veli Lehtovaara ja Eleonor Bauer neljast soolo-

lavastusest koondatud kavaga „Clandestine sites: Displaced“.

14.–15. novembrini muusikaliteater Peterburi Operett Narvas, Kohtla-Järvel ja Tallinnas muusikaliga „Bremeni linna moosekandid“.

10. detsembril Sõltumatu Tantsu Laval norra koreograaf Anne Kathrine Fallmyr koos tantsijate Maja Roeli ja Ida Gudbrandseniga.

17. detsembril Sõltumatu Tantsu Laval teadlane ja videokunstnik Daniel Bisigi (Šveits) ning valguskunstnik Thomas Dotzleri (Rootsi), et uurida video, heli ja liikumise vahelisi seoseid. Ettenäitamisjärgset vestlust esitajate ja publikuga viis läbi raaljuhitava tehnoloogia ja materjaliuuringute võimalusi, tendentse ja mõjusid uuriv arhitekt Siim Tuksam.

18.–19. detsembrini Peterburi riiklik teater Buff lavastusega „Vapper tinasõdur“ Nordea kontserdimajas.

19. detsembril Nordea kontserdimajas Jevgeni Griškovets monolavastusega „Hüvastijätt paberiga“.

25. detsembril Saku Suurhallis Moskva Linnaballett lavastusega „Pähklipureja“.

28.–30. detsembrini Kanuti Gildi SAALis Anni Klein ja Jarkko Partanen lavastusega „Dirty Dancing“. Lavastuse aluseks on 1987. aasta samanimeline tantsufilm.

Külalisõppejõud ja töötoad: Jaanuarist märtsini õppisid EMTA lavakunstikoolis vahetusüliõpilased Rose Bruford College’ist Inglismaalt.

EMTA Lavakunstikooli külalisõppejõud: 30. märtsist 2. aprillini Steven Ditmyeri (USA) Sanford Meisneri näitlemistehnika õpituba; 9. oktoobril Boriss Pavlovitši (Venemaa) loeng „Sotsiaalne teater Venemaal”.

EMTA lauluosakonnas külalisõppejõud: 2. juunil Ioan Holender (Austria); 21.–23. septembrini Fabio Maestri (Itaalia); 13.–14. oktoobrini Asta Krikščiūnaitė (Leedu); 16.–18. novembrini Lioba Braun ja Maarja Purga (Saksamaa).

16.–18. veebruarini toimusid Hiiumaa Tantsufestivali Tallinna sündmuste raames Ruta Ronja Pakalse (Läti) kaasaegse tantsu töötoad kahes vanuseastmes (13+ ja 18+).

28. veebruaril toimus Sõltumatu Tantsu Laval Hispaania koreograafi Luz Arcase töötuba.

6.–7. juunini Sõltumatu Tantsu Laval Ungari koreograaf Márta Ladjánszki töötuba „Kuidas mängida ja luua üheaegselt”, kus keskenduti erinevate improvisatsioonitehnikate kasutamisele loomingus.

15.–22. augustini Viinistul Mihhail Tšehhovi näitlemistehnika meistriklass Vjatšeslav Kokorini juhendamisel.

20.–24. augustini toimus Tallinnas Goltsman Balleti korraldamisel intensiivne treeningmaraton. Tantsualaste töötubade juhid olid Polina Mitrjashina (Venemaa), Tatjana Tarabanova (Venemaa), Maria Goltsman (Eesti) ja Oleg Gladkihh (Venemaa).

19.–21. oktoobrini Eesti Teatriliidu saalis Moskva BabyLabi kuraatori, produtsendi ja teatrihariduse spetsialisti Varvara Korovina töötuba „Beebiteatri meetodid ja tehnoloogiad“.

271

Välissolistid RO Estonia lavastustes G. Donizetti ooperi „Armujook“ Nemorino osas Cataldo Caputo (tenor, Itaalia) 22., 31. jaanuaril, 21., 28. veebruaril.

G. Puccini ooperis „Boheem“ Rodolfo osas George Oniani (tenor, Bonni Ooper, Saksamaa) 9. aprillil; Luc Robert (tenor, Kanada) 23. aprillil, 23. mail.

Galakontserdil „Georg Ots 95“ 21. märtsil: Helena Juntunen (sopran, Soome); Maksim Paster (tenor, Moskva Suur Teater).

P. Hindemithi ooperis „Cardillac“ Ohvitseri rollis Jyrki Anttila (tenor, Soome) 14., 16., 21. mail, 6. juunil, 24. ja 27. septembril; Tütre rollis Tamara Gallo (sopran, USA) 14., 16., 21. mail, 6. juunil; Kavaleri rollis Sergiu Saplacan (tenor, Rumeenia) 14., 16., 21. mail, 6. juunil, 24. ja 27. septembril.

G. Bizet’ ooperis „Carmen“ nimiosas Stella Grigorian (metsosopran, Gruusia) 10., 29. jaanuaril; don José rollis Luc Robert (tenor, Kanada) 12., 20., 28. novembril, 10. detsembril.

C. Gounod’ ooperis „Faust“ Margarete osas Marie Fajtová (sopran, Tšehhi) 12., 14., 26. veebruaril, 27. augustil, 3. septembril; Mefisto rollis Priit Volmer (bass, Bonni Ooper) 12., 14., 26. veebruaril ja Ain Anger (bass, Viini Riigiooper) 27. augustil, 3. septembril; Fausti osas Luc Robert (tenor, Kanada) 27. augustil, 3. septembril.

272

G. Verdi ooperis „La traviata“ Alfredo osas Michael Wade Lee (tenor, USA) 10., 29. jaanuaril; Giordano Lucá (tenor, Itaalia) 23. okt, 5. novembril; Sergiu Saplacan (tenor, Rumeenia) 26. novembril, 2. detsembril.

P. Tšaikovski ooperis „Padaemand“ Hermanni osas Avgust Amonov (tenor, Peterburi Maria teater) 16. ja 19. aprillil, 9. mail.

Tšaikovski balletigala 17. aprillil: David Johnatan ja Maria Seletskaja (balletitantsijad, Flandria Kuninglik Ballett).

Tšaikovski ooperigala 18. aprillil: Avgust Amonov (tenor, Peterburi Maria teater), Tamara Kalinkina (sopran, Ukraina Rahvusooper), Oleksandr Melnõtšuk (bariton, Ukraina Rahvusooper).

Vana Tallinna Gala: Ain Anger (bass, Viini Riigiooper), Marie Fajtová (sopran, Tšehhi), Luc Robert (tenor, Kanada) 29. augustil ja 5. septembril.

G. Verdi ooperis „Rigoletto“ Hertsogi osas Giordano Lucá (tenor, Itaalia) 11., 25. aprillil, 7. mail.

R. Wagneri ooperis „Tannhäuseri“ nimiosas Jyrki Anttila (tenor, Soome) 3., 10., 19. juunil.

G. Puccini ooperis „Tosca“ Cavaradossi osas Carlo Barricelli (tenor, Itaalia) 12., 14. märtsil ja Luc Robert (tenor, Kanada) 17. septembril, 3., 15. oktoobril.

ÜLEVAADE 2015. AASTA TEATRITEGEVUSEST EESTIS Saab rõõmuga tõdeda, et külastuste 1,1 miljoni piir on taas ületatud – 1 146 564 vaatajat.

Võrreldes eelmiste aastatega kasvas 2015. aastal nii uuslavastuste, etenduste kui külastuste arv. Enimkülastatud teatrid on jätkuvalt Vanemuine (157 816) ja Estonia (153 657), kolmanda külastuste arvuga teater on Eesti Draamateater (107 689). Eraetendusasutustest kogus enim külastusi Piip ja Tuut Teater (25 044), tihedalt kannul on Kinoteater (24 029) ja VAT Teater (21 951), aga ka Tuuleveski (19 177) ja Von Krahli Teater (18 580).

Samas moodustavad eraetendusasutuste ja lavastusprojektide külastused 26% – võrdlusena võib niisiis öelda, et eraetendusasutusi külastati enam-vähem sama palju kui Estoniat ja Vanemuist kokku. Kuid see ei tähenda sugugi, et eraetendusasutuste osakaal väheneks, vastupidi – külastuste arv on suurenenud riigiteatritel, kuid ka erateatrite ja lavastusprojektide panus on iga aastaga aktiivselt kasvanud. Kui vaid mõni aeg tagasi, aastal 2012, piisas erateatrite kaalukausi teisele poolele ainult Vanemuise asetamisest, siis nüüd võib rõõmustada, et see on Estonia teatri külastuste võrra suurenenud.

Eestis kogutakse teatristatistikat juba eelmise sajandi esimesest poolest alates. Arvulisi andmeid on kajastatud nii ajakirjades Teater, Teatrimärkmik kui ka Teatrielu (viimases pealkirja all „Lavastuste ekspluateerimise statistika"). Eesti Teatri Agentuur kogub statistikat järjepidevalt alates 2004. aastast ja vahendab andmeid Statistikaametile, avaldab neid statistikabaasis ja ka aastakogumiku Teatrielu kroonikas.

Statistikas on esindatud kõik riigi- ehk repertuaariteatrid, kellele on statistika esitamine osa tegevustoetuse aruandest: nii ava-

lik-õiguslik Estonia, Tallinna ja Kuressaare linnateater, sihtasutused kui ka erateatrid.

Kuid aastate jooksul on vahetunud või muutunud osalevate teatrite arv, sest kõik lavastusprojektid ja erateatrid ei esita külastuste andmeid. Põhjused on erinevad. Kümne aasta võrdluses, perioodil 2004–2014, on aasta keskmine osalejate arv 33,5 etendusasutust.

Esimestel aastatel oli teatristatistikas osalevate teatrite arv 21–22, siiani kõige rohkem osalejaid oli aastatel 2012–2013 (41 teatrit).

Käesolev, 2015. aasta statistika on kõige osalejaterohkem ja põhineb 49 etendustegevusega tegelenu andmetel (2014. aastal oli neid 39): 11 riigiteatrit ja 38 erateatrit ja lavastusprojekti. Viimase selgituseks olgu öeldud, et kõiki, kes 2015. aastal lavastusi välja tõid, ei saa käsitleda püsi- või põhitegevuselt teatritena (nt Albu vald, Liivi muuseum, Kukruse Mõis) ning et üheksal neist oli 2015. aastal mängukavas vaid 1 lavastus. Aga seda rõõmustavam on nende olemasolu ega kahanda lavastuste vähesus ka kuidagi nende olulisust Eesti teatripildis, sest nende hulgas on lavastusi, mis püsivad kavas juba mitmendat aastat: „Kus sa oled, Juhan Liiv?“ ja „Vargamäe unistaja“; näiteks on külastatavuselt väga kõrgel, 8. kohal ka Tallinna Lasteteatri lavastus „Tooma jõululegend“ ning 26. kohal Daysleepersi „Ma olen Ivo Linna“.

Kolm statistikas osalejat on harrastusteatrid: Tallinna Lasteteater ning staažikad harrastusteatrid Teoteater ja Vilde Teater. Kui välja arvata harrastusteatrid ja ühe lavastusega projektid, siis ilmneb, et enamus statistikas osalenud erateatritest (15) said 2015. aastal kultuuriministeeriumi tegevustoetust.

Piletiga külastuse keskmine maksumus oli 2015. aastal 10,53 eurot (ilma km-ta) ehk üle 1% Eesti keskmisest palgast. Olulisi erinevusi keskmises piletihinnas ei ole lavastusliigiti, küll aga sihtrühmiti. Kõige kõrgem keskmine piletiga külastuse maksumus on noortelavastustel – 13,4 eurot. Noortele

273

tehtud lavastusi oli suhteliselt vähe – 28 –, Joonis 1 kuid ilmselt olid need ka kulukad. Põhiosa 2015. aasta teatrite repertuaar lavastusliikide järgi lavastusest on täiskasvanutele, kellele on keskmine pileti maksumus (ilma km-ta) 11,9 sõnalavastused 63,5% eurot. Kõige madalam maksumus on lavastustel, mis mõeldud väikelastele – 4,1 eurot, teismelistele vastavalt 8,9 ja lastele 7,6 eurot.

Teatrite repertuaar lavastusliikide järgi ja etendused sihtrühmade järgi on joonistel 1 ja 2. tsirkus Keskmised piletite maksumused näita- 0,2% vad võrreldes eelmise aastaga taas järjekindlat tõusu. Sellega ühes kasvas ka teatrite mitmeliigietendustegevuse piletite müügist saadud lavastused tulu – 11% (ehk 1 230 204 eurot). Etendusasu- 11,9% tuste tulud ja kulud kokku on tähistatud joonistel 3 ja 4. Analüüsivama vaatenurga nuku- ja objektiteatri teatrivälja majandustegevusele annab oma lavastused 7,3% artiklis Kristiina Reidolv (lk 277). muusikalavastused Erinevatele sihtrühmadele mõeldud etenduskunsti festivale oli teadolevalt 31, peamiselt olid kõik need festivalid rahvusvahelised (vt lk 256–266). Samuti külastas Eestit taas märkimisväärselt suur arv välisteatreid ja -esinejaid (62). Eesti teatrid annavad keskmiselt 10% etendustest aastas välismaal, nende etenduste külastuste osakaal 2015. aastal oli 3,6% aasta külastustest. Sarnaselt kogu ülejäänud teatripildiga on ka välismaal etendatavatest lavastustest ligi pooled (45%) sõnalavastused. 2015. aastal anti väljaspool Eestit etendusi 58 lavastusega 22 riigis. Aastate vältel on selleski jätkuv tõusutrend nii lavastuste arvu, etenduste kui ka külastuse osas (vt tabel lk 251). Siit lähtub ka teine Eesti teatri rahvusvahelisel pildil nähtavamaks muutumise tähis 2015. aastal: teater NO99 osalemine Avignoni teatrifestivali põhiprogrammis Ene-Liis Semperi ja Tiit Ojasoo lavastusega „Mu naine vihastas“, mida mängiti nelja päeva jooksul viis korda täissaalidele. Samavõrd oluline tunnustus tuli Praha kvadriennaalilt, kus teater NO99 „Ühtse

274

tantsulavastused 9,5%

7,7%

Joonis 2 2015. aastal antud etendused sihtrü hmade järgi lapsed (6–11) 22,6%

teismelised (12–16) 2,1% noored (17–21) 3,9%

väikelapsed (...–5) 7,9%

täiskasvanud (22–...)

63,5%

Joonis 3. Etendusasutuste tulud suuremate põhitulude kaupa toetused riigieelarvest 30 540 162 62% toetused omavalitsustelt 1 279 839 3% toetused mujalt välismaalt 232 457 0% toetused EL struktuurivahenditest 6 378 0% muud majandustegevuse tulud 4 075 708 8%

muud laekumised 918 406 2%

kohvikutulu 2 066 991 4%

piletitulu omaetendustelt 10 502 555 21% piletitulu festivalide külalistelt 42 259 0%

Joonis 4. Etendusasutuste kulud suuremate põhikulude kaupa tööjõukulud 30 033 686 64% maksed, kohustused ja muud kulud 3 907 081 8% kohvikukulud 855 209 2% halduskulud 4 026 560 8%

Eesti“ teemaline ekspositsioon pälvis Praha lavastuskunstnike kvadriennaali peapreemia (Golden Triga) ning Eesti ekspositsioon kuldmedali innovaatilise lähenemise eest lavakujundusele.

majanduskulud 8 331 920 18%

2015. aasta oli ka näidendivõistluse aasta: toimus Eesti Teatri Agentuuri 15. näidendivõistlus, millele saadeti 92 teksti, neist seitset premeeriti kuueliikmelise žürii poolt. Kahekümne aasta jooksul on lisaks traditsioonili-

275

sele üle aasta korraldatavale näidendivõistlusele toimunud ka kaks laste- ja noortenäidendite ning üks rahvusvaheline võistlus.

Võistlustele on kokku saadetud 1011 uut näidendit või näidendi ideekavandit, preemia või äramärkimise on neist saanud 119 ja lavale jõudnud umbes pool premeeritutest.

Vahemärkusena peab tõdema, et trükist ilmub suhteliselt vähe näidendiraamatuid, 2015. aastal üheksa. Keskmiselt näeb trükivalgust aastas 10 näidendit või näidendikogumikku ja märgata on vähenemist. Järjepidevaim näidendite väljaandja on Eesti Draamateater, 2015. aastal ilmus teatri „Näidendiraamatu“ sarjas 23. eesti algupärand – Madis Kõivu „Keskmängustrateegia“.

Aasta jooksul esietenduvate algupärandite arv on viimase kümne aastaga kolmekordistunud ja nende osakaal sõnalavastuse hulgas on viimase viie aasta jooksul püsinud keskmiselt 45% ringis. Seega on algupärandid enesele sõnalavastuste hulgas kindla koha kätte võidelnud ja haaravad nüüd pea poole uuslavastuse arvust. Plahvatuslikult suureneb algupärandite hulk suveperioodil, mil jutustatakse aja- ja kultuurilugusid, mis omakorda põimuvad Eestist pärit isikulugudega. Isiklikku tasandit puudutavate lugude puhul toimub ka märgatav lähenemine kaasajale, sellega kaasneb vormilise variatiivsuse tuntav laienemine. Dokumentaalset materjali kasutavad, mitme teatri koostöös sündinud ja rühmatööna valminud tekstid haaravad järjest suurema osa uuemast näitekirjandusest. Aktiivsemalt kirjutavad teatrile lavastajad ise ja lavastamist jätkavad ka autorid, vähehaaval suureneb teatrile kirjutavate naisautorite hulk. Jätkuvalt suur on nõudlus algupärase komöödia järele. Sellest annab tunnistust asjaolu, et 2015. aasta näidendivõistluse preemiatöödest jõudis esimesena lavale just komöödiatekst.

Käesolev kroonika ei kajasta ainult statis-

276

tikas osalejaid, igal aastal on Eesti Teatri Agentuuri kodulehe (www.teater.ee) mängukavale tuginedes välja toodud ka need uuslavastused, mida statistikasse ei esitatud: 2015. aastal 56 lavastust (suurematest erateatritest on nende seas näiteks Cabaret Rhizome, Point, PremProductions jt), nendega antud etenduste arv 2015. aastal oli 505. Teiste hulgas on ka Eesti Kontserdi suurprojekt, üks 2015. aasta kultuurielu märksõnadest, Robert Wilsoni ja Arvo Pärdi „Aadama passioon“, millega anti Noblessneri Valukojas 5 etendust.

Kui need arvud lisada statistikas toodule, siis võib öelda, et 2015. aastal oli Eesti teatris kokku 272 uuslavastust, kogu repertuaaris üle 600 lavastuse ja kokku anti aastas ligi 7000 etendust. Kui statistikale tuginedes veelgi julgemalt spekuleerida ja arvestada, et ühel etendusel oli 2015. aastal keskmiselt 178 vaatajat, ning liita need külastused 49 etendusasutuse poolt fikseeritud külastusele, siis võiksime saada 2015. aasta etenduste kogukülastuste arvuks 1 236 500.

Kuid nende muljetavaldavate arvudega Eesti teatrite olulisus ei piirdu, sest lisaks etendustegevusele annavad teatrid suure panuse Eesti kultuuripildi rikastamisse lisaprogrammide, sündmuste, hariduslike sarjade, telesaadete, kontsertide, õpitubade, festivalide jmt korraldamisega. Loomulikult on selles eriti aktiivsed kõik maju ja vastavat tööjõudu haldavad riigiteatrid, aga ka erateatrid: kokku vastavalt 2 413 sündmust 353 448 osalejale (riigiteatritel 1 800 sündmust 128 448 osalejale ning erateatritel 613 sündmust 69 439 osalejale). Seega pakuvad etendusasutused kogu oma aastase tegevusega üle 9400 kultuurisündmuse üle 1,5 miljonile külastajale.

OTSIDES TEATRIVÄLJA TASAKAALUPUNKTI KRISTIINA REIDOLV SA Vaba Lava juhatuse liige ja TÜ teatriteaduse doktorant Alustuseks peab ütlema, et Eesti kultuuripoliitika ja publik väärtustavad teatrit – seda tõestavad nii etenduskunstidele eraldatav riiklik toetus kui publikuarv, mis aasta-aastalt kasvavad. Teatristatistikat analüüsides võib tunnistada, et 2015. aasta oli Eesti teatrile viljakas.

Statistilisi näitajaid lähemalt uurides jääb aga silma tõsiasi, et teatriväli pole mitmes aspektis tasakaalus: riiklike ressursside jagamisel ei võeta piisavalt arvesse kvalitatiivseid (kunstilisi) ja kvantitatiivseid (publikuarv, uuslavastuste arv ja etenduste arv) tulemusi, finantsallikaid napib (teatrite rahastamine põhineb peamiselt riiklikul subsideerimisel, kohalike omavalitsuste, erasektori või välisfondide toetus on pigem marginaalne) ning teatrid on orienteeritud enamasti kohalikule, mitte rahvusvahelisele tegevusele.

Artikli eesmärgiks on asetada kaalukausile erinevad majanduslikud näitajad, fikseerida kallutatus ja ülekaal ning pakkuda lahendusi teatrivälja tasakaalupunkti leidmiseks.

Investeeringute kuldaeg 2015. aasta algas etenduskunstide valdkonnale hästi: kultuuriministeeriumi 2015. aasta eelarve liigendusest tuleb välja, et etenduskunstide valdkonnale tervikuna on eraldatud üle 45,4 miljoni euro. See sisaldab tegevustoetusi, programme ja avalik-õigusliku Estonia toetust, kuid samuti investeeringuid peamiselt maakonnateatritesse: nt Ugala teatri renoveerimiseks eraldati 2015.

aastal üle 8,7 miljoni, Vanemuise teatri suure maja lavatehnika vahetuseks üle 7,8 miljoni ja Rakvere Teatrimaja kino- ja proovisaali ehituseks üle 1 miljoni euro.1 Sellist näitajat annab ajaloost otsida, näiteks aasta varem oli riigitoetus etenduskunstide valdkonnale kokku üle 30 miljoni euro.

Kultuuriministeeriumi arengukava 2015–2018 toob välja ka investeeringuplaanid: 2015. a jooksul on lõpetatud NUKU suure saali ehitus2, 2016. a jooksul on lõpetatud Ugala renoveerimine, Vanemuise lavatehnika väljavahetamine ja black box’i ehitus, Rakvere teatri kino-proovisaali ehitus.

Võib väita, et viimaste aastate teatripoliitika olulisemaid suundi on teatrite (peamiselt riigiteatrite ehk riigi asutatud sihtasutuste) taristu parandamine: paari aasta jooksul investeeritakse üle 17 000 elanikuga Viljandisse ca 15 miljonit Ugala teatri renoveerimiseks, natuke alla 100 000 elanikuga Tartusse ca 12 miljonit Vanemuise teatri suure maja lavatehnika vahetuseks, üle 15 000 elanikuga Rakverre kino- ja proovisaali ehituseks üle 1 miljoni euro, lisaks NUKU juurdeehituseks, Teatriliidu Koolimäe puhkekodu-loomekeskuse rekonstrueerimiseks jne.

Riigiosalusega teatrid3 versus erateatrid Kultuuriministeeriumi 2015. aasta riigitoetuse real on 28 organisatsiooni, neist 15 eraetendusasutust, sealjuures on lisandunud võrreldes 2014. aastaga 4 erateatrit: Kell Kümme, Piip ja Tuut Teater, Miksteater, Fine 5 Tantsuteater. Kui kogu etenduskunstide valdkonda tulev toetus kultuuriministeeriumi eelarve liigenduse järgi on üle 45,4 miljoni euro, siis erateatrid saavad kogumahus ca 1,7 miljonit eurot. Sealjuures „suurte erateatrite“ Von Krahli teatri, VAT Teatri ja Theatrumi toetus on ühtekokku ca 1,08 miljonit eurot, ülejäänud toetus jagatakse 12

277

erateatri vahel. Erateatrite toetusmaht jääb seega alla 4% etenduskunstidele suunatud riiklikust kogutoetusest.

Eesti Teatri Agentuuri statistikas osalevad 36 erateatrit (Eestis on üle 40 erateatri), kellest paljud riigitoetust ei saa ning nad peavad piirduma seega kas Kultuurkapitali toetusega või piletituluga.

2015. aastal jagas Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapital toetusi välja natuke üle 1,7 miljoni euro. Kuivõrd Kultuurkapitalist saavad toetust ka riigiosalusega sihtasutused (suurimate toetuste saajate seas olid ka NUKU ja Rakvere Teater, samuti eraldati toetusi Vanemuisele jne), siis kõigil erateatritel oli 2015. aastal võimalus konkureerida riigitoetusele nii kultuuriministeeriumi kui ka Kultuurkapitali kaudu maksimaalselt ca 3 miljoni euro ulatuses.

Järgmiseks tuleks aga vaadata teatrite tulemusi ehk panust teatrivaldkonda.

Vastavalt Eesti Teatri Agentuuri kogutud 2015. aasta statistikale tuleb välja, et erateatrid on toonud välja üle 56% uuslavastustest, andnud üle 40% etendustest ja toonud üle 26% külastajatest. Vastavalt erateatrite spetsiifikale on erateatrite repertuaaris rohkem uuslavastusi, millel on lühem eluiga ehk väiksem arv mängukordi kui suurtel riigiteatritel, kuna üldjuhul puudub erateatritel võimalus kasutada statsionaarseid etenduspaiku ja ka saalid on tunduvalt väiksemad.

2016. aasta märtsis jagatud Teatriliidu aastapreemiatest 2015. aasta tegevuse kohta oli ca 33% nominatsioonidest ja laureaatidest erateatrite päralt, sealjuures tuleb arvestada, et erateatrid ei osale balleti- ja muusikateatri auhindade kategoorias ning ka haldustöötajaid neil üldjuhul pole.

Seega pakuvad erateatrid väikese riigitoetuse eest märkimisväärseid kvantitatiiv-

278

seid ja kvalitatiivseid näitajaid. Vastupidiselt igasugusele majandusloogikale, mille järgi suuremad organisatsioonid peaksid saavutama mastaabisäästu, on olukord meie teatrites vastupidine: mida suurem teater, seda kallim on riigile nii üks etendus kui ka üks teatrikülastus. Erateatrid töötavad tunduvalt ökonoomsemalt ja efektiivsemalt. See on ka vastus küsimusele, miks peaks riik erateatreid toetama – peale kunstilise ja koosseisulise mitmekesisuse on etendustegevuse delegeerimine kolmandale sektorile, nagu riik nii mõneski teises valdkonnas teeb, riigi jaoks ka tunduvalt odavam ja tulemuslikum.

Siinkohal on põhjust osutada ka Eesti vabariigi põhiseaduse preambulale, et riik peab tagama eesti rahvuse ja kultuuri säilimise läbi aegade, ning kultuuripoliitika dokumendis „Kultuur 2020“ seatud printsiibile, et teatreid toetatakse omandivormist sõltumata.

Arvestades erateatrite panust teatrivaldkonda on kahjuks riigitoetus erateatritele tasakaalust väljas.

TEATRITE MAJANDUSNÄITAJAD Tulud Riigitoetuse (nii kultuuriministeeriumi kui Kultuurkapitali) osakaal kogutuludest on riigiteatritel kõige kõrgem Vene Teatril, Nukul ja Vanemuisel (kõigil üle 70%). Erateatritest on see kõige kõrgem Von Krahlil, VAT Teatril, Fine5-l ja Kanuti Gildi SAALil (kõigil üle 60%). Summana on majandustegevusest laekunud tulusid (piletimüügi, rendi, kohviku ja muud tulud) teeninud riigiteatritest kõige enam Estonia, Vanemuine ja Draamateater, kellel on ka kõige suuremad saalid, ning munitsipaalteater Tallinna Linnateater, erateatritest Vaba Lava, Theatrum, Vana Baskini teater ja VAT teater.

Omavalitsused toetavad valdkonda ca

1,28 miljoniga, sealjuures peamised toetused lähevad munitsipaalteatritele Tallinna Linnateatrile ja Kuressaare Linnateatrile, kuid ka Tartu linn on võrreldes teiste omavalitsustega aktiivne, toetades stabiilselt riigiteatri Vanemuise ja erateatri Tartu Uue Teatri tegevust. Välistoetusi on kõige enam saanud NO99, Kanuti Gild ja Sõltumatu Tantsu Lava.

Siiski on kohalike omavalitsuste, sponsorite ja välistoetuste maht teatrite eelarves suhteliselt marginaalne.

Kulud Riigiteatritest moodustavad tööjõukulud kõige suurema osa kogukuludest Vene Teatril, Estonial ja Endlal (ligi 70%), erateatritest VAT Teatril, Ilmarisel ja Von Krahlil (üle 60%), sealjuures konkurentsitult kõige madalamad tööjõukulud kogukuludest on Vabal Laval (14%). Kinnisvaraga seotud ehk maja halduse kulud võrreldes kogukuludega on kõige suuremad riigiteatritest Nukul (25%), munitsipaalteatril Kuressaare Linnateatril (üle 30%), erateatritest Teoteatril ja Vabal Laval, kelle rendimaksed lähevad 7 aasta jooksul teatrimaja ehituse katteks (mõlemal üle 45% kogukuludest).

Järeldused 2015. aasta teatrite statistikast Analüüsides riigipoolset etenduskunstide valdkonna rahastust ja tulemusnäitajaid, võib öelda, et riiklik rahastus on riigiteatrite poole tugevalt kreenis.

Teatrite tegevus toetub lõviosas riigidotatsioonile ja omatulude teenimisele, nii omavalitsuste kui erasektori panus Eesti teatrikultuuri on väike.

Teatrid on nii kunstilises kui majanduslikus plaanis suunatud peamiselt siseturule ja välissuhtlus (teatrieksport ja -import, koostöölavastused jmt), sealjuures lisarahastused välisfondidest, on napid.

Ettepanekud teatrivälja tasakaalustamiseks Riiklik rahastus: Kultuuriministeeriumi arengukavas 2015–2018 on toodud välja punkt: „Etendusasutuste rahastamise alused on valdkonnaga kokku lepitud ja seaduse muudatusettepanekud on esitatud (2015).“ 2015. aastal etendusasutuste rahastamise printsiipide väljatöötamise ja muutmiseni kultuuriministeerium ei jõudnud. Ilmselgelt on riigitoetus riigiteatrite poole kreenis ja nelja väiketeatri lisandumine 2015. aasta tegevustoetuste reale kogusummaga 37 000 eurot ei paranda väiketeatrite ja vabatruppide tingimusi. Teatriteadlane Ott Karulin viitas juba 2014. aastal, et 8 riigi osalusega sihtasutust (nimetades neid G8) on teatavas mõttes turul monopoolses seisundis ning soovitas neil järgida jagavat stsenaariumit ehk jagada rohkem ressursse kolmanda sektori teatrite ja vabakutselistega.4 Siinkohal on põhjust viidata ka konkurentsiseadusele ja seal sätestatud riigiabi teemale (peatükk 6), mille järgi riigiabi ei tohiks alusetult kahjustada või moonutada konkurentsi. Riigiabi andja on kohustatud tagama riigiabi andmise läbipaistvuse ja efektiivsuse st kompensatsiooni arvutamise aluseks peavad olema objektiivsed parameetrid, ning pärast riigiabi andmist peab kontrollima selle kasutamise sihipärasust.

Seetõttu oleks vaja välja töötada süsteemsed ja läbipaistvad riikliku rahastamise alused, mis kohtleksid era- ja riigiteatreid võrdselt, ning korrigeerida erateatrite ja riigiasutuste rahastamise proportsiooni, mis võtaks arvesse ka tulemusi ehk kvalitatiivseid (kunstilisi) ja kvantitatiivseid (uuslavastuste, etenduste ja publiku arv) näitajaid. Riigiteatrid ise peaksid aga olema avatumad ning jagama ressursse vabakutseliste ja erateatritega, nt võimaldama oma etenduspaikades

279

ja proovisaalides erateatritel taskukohaste hindadega etendusi anda või proove teha, pakkuma soodsatel tingimustel tehnikarenti ning tegema erateatritega koostöölavastusi või kaasama oma lavastustes vabakutselisi loojaid. Vabakutselistele peaksid olema tagatud sotsiaalsed garantiid.

Omavalitsused ja sponsorid Nii teatrite ja riigi kui ka teatrite omavahelises koostöös tuleks töötada aktiivselt omavalitsuste ja eraettevõtetega, et nii kohalikud omavalitsused kui ka eraettevõtted näeksid suuremat potentsiaali koostöös kultuuriorganisatsioonidega, avaliku ja erasektori partnerluses. Eesti Konjunktuuriinstituudi 2012. aasta uuringu järgi toob igasse kultuuriürituse eelarvesse panustatud euro piirkonda ja kohalikku ettevõtlusesse tagasi neli eurot.

Tuleks töötada välja ettepanekud maksusoodustuste tegemiseks eraraha kaasamisel. Sel juhul õnnestuks leida valdkonda lisaressursse, mis aitaksid jagada toetus- ja vastutuskoormat, mis täna on riigi õlgadel.

Välissuhtlus Teater ei pea olema ennekõike ainult Eesti inimestele mõeldud kunst. Nii nagu me ei saa elada oma rahvusriigis ilma välismaailmaga suhestumata, ei saa ka teater olla isolatsioonis. Selleks et olla elujõuline, tuleb osaleda rahvusvahelises vereringes. Pole tarvis peljata, et välisuhted ohustavad meie omapära, meie omakultuuri – nii nagu välispoliitika tundmine või selle kujundamises osalemine ei sea tingimata ohtu meie rahvusriiki, vaid vastupidi, tugevdab seda. Eesti teater suhtleb liiga vähe välisteatriga. Vaid vähesed aktivistid (nt Kanuti Gildi SAAL, R.A.A.A.M, NO99, Sõltumatu Tantsu Ühendus) teevad seda: 2015. aastal anti välismaal 58 lavastusega ühtekokku 199 etendust,

280

kogudes 41 012 külastust, sealjuures enim külastatud riigid olid naaberriigid Soome, Venemaa ja Läti. Aasta-aastalt on küll hakatud välismaal üha rohkem külalisetendusi andma, kuid tervikpilti vaadates on teatrieksport siiski pigem juhuslik ja põhineb igaühe enda oskustel. Välisteatrid annavad aga Eestis külalisetendusi pigem festivalidel, mitte teatrite tavaprogrammis. Nagu teatriteadlane Madli Pesti väidab: „Eesti teatrile on olnud omane pigem kultuuriliselt lähedaste kontaktide tugevdamine ja elavdamine kui kultuuriliselt võõraste kontaktide otsimine.

Päris võõra integreerimise või võõralt õppimise püüet on vähe.“5 Koostööl välisteatritega on mitmeid plusse: kunstiline mitmekesisus, professionaalsete oskuste paranemine, kaasaegsetes etenduskunstides kaasa rääkimine, rahvusvaheline tuntus, uue publiku leidmine ja kohaliku publiku harimine, ning mitte vähem oluline – lisafinantsid välisfondidest. Kindlasti on teatriekspordi arendamise jaoks oluline ka etenduskunstide showcase’i korraldamine välisprodutsentidele ja -teatritele.

Loodame, et Eesti Teatri Agentuuri draamamaa.weekend kasvab elujõuliseks showcase’iks, esindusfestivaliks, millel on rahvusvaheline kandepind. Ka showcase’i korraldamine vajaks nii riigi, erasektori kui ka teatrite eneste poolt suuremat panustamist ja tuge.

Kultuurieksport ja -import on valdkond, millele tuleks teatritel suuremat tähelepanu pöörata ja mida võiks tunduvalt rohkem ka riiklikult suunata – avaliku ja erasektori koostöös tuleks kohalikke loojaid lennutada kõrgemale ja kaugemale ning kohalikule publikule näidata silmaringi avardamise jaoks rohkem välisteatrit. Sellest võidaks kogu etenduskunstide maastik.

Kokkuvõte 2015. aastal pingutas riik tugevalt riigiteatrite suunal, investeerides eelkõige maakonnateatrite taristusse. See on oluline samm riigivara säilitamise mõttes, ent edaspidi vajaksid suuremat tähelepanu ka etenduskunstide valdkonnas endas toimuvad muutused: üha enam tekib erateatreid ja vabatruppe, üha enam eelistatakse vabakutselise staatust, üha enam vaadatakse välismaale. Samuti vajaks tähelepanu kultuuri regionaalne tasakaal: Eestis suuruselt kolmandas linnas Narvas, mille elanikkond on ca 60 000, sai 2015. aastal toetust teater Ilmarine ca 60 000 euro ulatuses. Kultuuriministeerium on küll lubanud Vaba Lava Narva teatrikeskuse rajamise jaoks eraldada alates 2016. aasta II poolest 10 aasta jooksul kokku ca 2,5 miljonit, kuid toetus täisaastale kuni 250 000 eurot sisaldab nii ehitus- kui juba ka tegevuskulusid (personalikulud ja halduskulud), mis kahandab selgelt reaalse investeeringu mahtu teatrikeskuse ehitusse. Seega pole investeeringud Narva võrreldavad riigi investeeringutega teistesse maakonnakeskustesse, ometi on

Ida-Virumaa piirkond, mis vajab riigi erilist tähelepanu.

Kultuuriministeerium on 2015.–2018. aasta arengukavas osutanud targalt etenduskunstide hetkeolukorra analüüsis ohule: vähene koostöö teatrite vahel ja ressursside mitte jagamine vähendab osade teatrite, ennekõike vabatruppide võimalusi publikuni jõuda. Arengukavas tuuakse välja ka nõrkus: valdkonna välissuhtluse ja turustamise võimekus on ebaühtlane. Loodame, et kultuuriministeerium astub strateegilisi samme nimetatud nõrkuste likvideerimiseks ja ohtude vältimiseks. Loodame, et lisaks riigitoele suureneb teatrite koostöö ka kohalike omavalitsuste ja erasektoriga, võites valdkonnale juurde lisaressursse ning jagades vastutusekoormat riigiga. Loodame, et teatrid ise muutuvad rohkem avatuks nii üksteise kui ka välismaailma suhtes vältimaks „seisva vee sündroomi“. Nii õnnestuks leida üles teatrivälja tasakaalupunkt, mis aitaks hoida teatrielu ärksa, vitaalse ja rahvusvaheliselt huvipakkuvana.

1

Ugala ja Vanemuine 2015. aasta statistikas investeeringute toetusi ei näita, kuna reaalsed kulutused tehti 2016. aastal.

2 NUKU suur saal valmib 2016. aastal.

3 Siin ja edaspidi on kasutatud „riigiteatrite” mõistet avalik-õigusliku Rahvusooperi Estonia ning riigi osalusega sihtasutuste Draamateatri, NO99, NUKU, Vene Teatri, Vanemuise, Endla, Ugala ja Rakvere Teatrimaja kohta.

4 Vt Ott Karulini artiklit „Eesti teatri G8“. – Sirp 19. IX 2014.

5 Vt Madli Pesti „Draamascandal ja Augustitreff: eesti teatri väliskontaktidest ja -mõjudest 1990. ja 2000. aastatel“ kogumikus „Vaateid eesti nüüdisteatrile“, 2016.

281

TEATRITE TEGEVUSÜLEVAATED AVALIK-ÕIGUSLIK ASUTUS RAHVUSOOPER ESTONIA www.opera.ee

Rahvusooper Estonia asutati 1906. aastal Estonia laulu- ja mänguseltsi baasil. Rahvusooperi nime kannab teater alates 1998. aastast, 2010. aasta märtsist kannab balletitrupp Eesti Rahvusballeti nime. RO Estonia on avalik-õiguslik asutus ja tegutseb eraldi Rahvusooperi seaduse alusel. Rahvusooper Estonia juures tegutseb Estonia Poistekoor.

STATSIONAARID Teatrisaal Estonia Kontserdisaal Kammersaal Rahvusooper Estonia Talveaed Valge saal

ISTEKOHTI 800 889 160 110 160

KOOSSEIS: 7 ooperisolisti, 45 kooriliiget, 9 balletisolisti, 43 balletiartisti, 90 orkestriliiget.

Teatrijuht: Aivar Mäe Loominguline juht: Vello Pähn Peadirektori nõunik: Arne Mikk Balleti kunstiline juht: Toomas Edur assistent: Age Oks administratiivjuht: Andrus Kämbre Peakoormeister: Elmo Tiisvald Poistekoori direktor-dirigent: Hirvo Surva Dirigendid: Jüri Alperten, Risto Joost, Kaspar Mänd (al 1.01.2015), Lauri Sirp

282

Näitejuhid: Helgi Sallo, Kati Kivitar (lapsepuhkusel al 21.05.2015), Marko Matvere (al 9.09.2015) Lauluteatri repetiitor: Hedi Pundonen Muusikalavastuse assistendid: Ellen Maiste, Endel Nõgene, Silva Valdt Pianist-repetiitorid: Tarmo Eespere, Riina Pikani, Jaanika Rand-Sirp, Ivo Sillamaa Balleti kontsertmeistrid: Vladima Jeremjan, Reet Kõiv (kuni 31.07.2015), Diana Liiv (al 2.09.2015) Koori ja orkestri kontsertmeister: Ashot Drnayan-Babrouski (al 3.03.2015) Repetiitor-pedagoogid: Elita Erkina, Viktor Fedortšenko, Marina Kesler, Katrin Kivimägi, Daniel Otevrel Ooperijuht: Mart Mikk (kuni 31.07.2015); assistent Heidi Sibul (lapsepuhkusel al 20.04.2015); välissuhete juht: Helen Lepalaan (al 1.10.2015), ooperijuhi assistent: Mari-Liis Tõnström (al 20.04.2015) Orkestri ja koori direktor: Aili Roose; assistendid: Anne-Mai Edala (lapsepuhkusel al 13.10.2015) Einike Leppik (al 13.10.2015), Rosalie Sirel (kuni 31.07.2015); etenduse juhid: Riina Airenne, Jüri Kruus, Rein Lepnurm, Anton Osul, Rein Taidla (kuni 31.07.2015) Trupijuht: Lea Peterson Noodikogu juhataja: Ove-Kuth Kadak (11.08.–13.11.2015), Jaan Kiiv (kuni 10.08.2015), Marianna Liik (al 14.11.2015), Signe Toomla (al 14.11.2015) Balleti esisolistid: Eve Andre-Tuga (lapsepuhkusel al 13.08.2015), Anatoli Arhangelski, Jonatan Davidsson (esisolist al 1.08.2015), Luana Georg, Dzianis Klimuk, Ekaterina Oleynik, Alena Shkatula, Sergei Upkin Balletisolistid: Gabriel Davidsson (kuni 31.07.2015), Jonatan Davidsson (solist kuni 31.07.2015), Eugeni Dokoukine (al

18.08.2015), Jevgeni Grib, Jonathan Hanks, Heidi Kopti, Nanae Maruyama, Bruno Micchiardi, Marika Muiste, Marta Navasardyan, Aleksandr Prigorovski (kuni 13.11.2015) Balletirühm: Adam Aitazzouzene (al 11.08.2015), Eneko Amoros, Chiara Annunziato, Nadežda Antipenko, Francois Aulibe (al 17.11.2015), Aljona Bajandina, Helen Bogatsh, Tess Buck (kuni 31.07.2015), Svetlana Danilova, Shira Ezuz (kuni 31.07.2015), Elisabetta Formento (al 11.08.2015), Maia Gontšarenko, Darja Günter (lapsehoolduspuhkus al 29.08.2015), John Rhys Halliwell, Christina Harward (al 11.08.2015), Jaclyn Ann Higgins (11.08.–30.09.2015), David Horn, Mihhail Jekimov, Aleksandr Kanapljov (kuni 14.09.2015), Daniel Kirspuu, Alexandre Konarev, Sanna Kondas, Christina Krigolson, Martin Lagos Kuusk, Giacomo De Leidi, Seili Loorits-Kämbre, Giuseppe Martino (kuni 19.06.2015), Marianne Mayer Bassing (kuni 12.09.2015), Ashleigh McKimmie (al 11.08.2015), Vadim Mjagkov, Marianna Monteleone (kuni 31.07.2015), Vitali Nikolajev, Alexander Nuttall, Ketlin Oja (al 11.08.2015), Daniel Ostfeld (kuni 31.07.2015), Giulia Paganelli, Svetlana Pavlova, Maria Putyakova (al 11.08.2015), Michael Pontius (al 11.08.2015), Zachary Rogers, Ingrid Rink (end Gilden) (lapsehoolduspuhkus al 25.12.2014), Margaret Rodtšenkova (kuni 31.07.2015), Oksana Saar, Anastassia Savela, Yana Savitskaya (al 11.08.2015), Ksenia Seletskaja, Abigail Sheppard (kuni 31.07.2015), William Simmons, Mari Stankus (end Lofitskaja), Triinu Upkin (end Leppik), Aliayaz Urata, Carlos Campo Vecino (al 17.09.2015), Paula Veiler, Urve-Ly Voogand, Özge Inci (8.01.–31.07.2015) Ooperisolistid: Pavlo Balakin, Rauno Elp,

Kadri Kipper, Oliver Kuusik (al 20.05.2015), Andres Köster, Mart Laur, Juuli Lill-Köster, Helen Lokuta (lapsehoolduspuhkus kuni 1.06.2015), Mart Madiste, Kristel Pärtna, Aare Saal, René Soom, Janne Ševtšenko, Heli Veskus, Jassi Zahharov Lepingulised külalissolistid: Aile Asszonyi, Urmas Põldma, Priit Volmer Ooperikoor: Rene Alas, Karin Andrekson, Eugen Antoni (al 1.12.2015), Sergii Bilokin (al 29.09.2015), Oleksandr Brazhnyk, Roman Chervinko, Ricardo Cuartero (kuni 31.07.2015), Rachel Dyson, Triin Ella, Danila Frantou, Georg Gurjev, Maire Haava, Eveli Heinapuu, Vladislav Horuženko, Kati Jaanimäe, Jaak Jõekallas, Maria Kais, Greete Kivisild, Aare Kodasma, Airike Kolk, Kädi Kosenkranius, Albina Kotšetova, Olev Kriisa, Priit Kruusement, Ludmilla Kõrts, Maria Leppoja, Martin Lume, Danna Malõško (al 11.08.2015), Ivo Onton, Külli Ormisson, Eva Rand, Pille-Riin Rajavee, Vyacheslav Reznichenko, Lydia Roos, Airi Sepp, Stanislav Šeljahhovski (al 13.10.2015), Olga Zaitseva, Kairi Tammaru, Valentina Taluma, Sven Tarlap, Lembit Tolga, Andre Amadeus Trumm (kuni 31.07.2015), Ülle Tundla, Kristiina Under, Aule Urb (al 11.08.2015), Mati Vaikmaa, Kim Young-Ko (kuni 31.07.2015) Orkester: Mari Aasa, Priit Aimla, Johanna– Marie Ainomäe (7.10.2014–31.01.2015), Olev Ainomäe, Maarja Allik, Edmunds Altmanis, Andreas Arder, Aabi Ausmaa, Imre Eenma (kuni 31.07.2015), Laur Eensalu (lapsepuhkusel al 1.03.2015), Rait Erikson, Maksym Filatov, Maria Goršenina, Guido Gualandi, Andrus Haav, Eva-Liisa Heinmaa, Jonathan Henderson (loominguline puhkus al 10.08.2015), Eneli Hiiemaa, Adam Jeffrey, Sirje Juhkam, Marko Jõeleht, Aleksander

283

Jõgi, Madis Järvi, Marius Järvi, Valter Jürgenson, Lisa Kawasaki (al 11.08.2015), Hanno Kedik, Helen Kedik, Ivar Kiiv, Mart Kivi, Saale Kivimaker-Rull, Marita-Merle Klimova, Kristina Kriit, Guido Kongas, Inno-Mart Kont, Kadri Kukk, Taavi Kuntu, Csaba Zoltán Marján, Lembi Mets, Jüri Millistfer, Mairit Mitt (kuni 31.12.2015), Kaia Muttik, Kristjan Mänd, Maria Nesterenko, Toomas Nestor, Jaan Normak, Karolina Normak, Anu Laas, Mart Laas, Mati Leibak, Anneliis Lindre, Adrian Bravo Lopez, Leho Läte, Joel Ots, Roman Petuhhov (kuni 31.07.2015), Eda Peäske, Arne Pilliroog, Tiit Pärtna, Valdek Põld, Heiti Riismäe, Angelica Robert (end Averjanov), Mai Rosenroth, Liisi Rusnak, Kristjan Saar, Vello Sakkos, Misuki Shindo, Rene Sepa-laan, Raul Seppel, Eugen SimsonValtin, Chris Sommer (al 11.08.2015), Henno Soode, Karmen Sookruus, Jacob Steuer (al 10.03.2015), Liliana Tamm-Maaten, Eivin Toodo, Veljo Toodo, Kersti Tomingas, Kerstin Tomson, Leena Uibokand, Toivo Unt, Katrin Uuli, Vigo Uusmäe, Toomas Uustalu, Ester Vain, Henry-David Varema, Raimond Vendla, Andrus Vihermäe, Marika Vihermäe, Madis Vilgats, Alar Villems, Kristi Volmer, Vahur Vurm, Anto Õnnis, Ann Õun, Marko Õunapuu UUSLAVASTUSED Tsirkusprintsess Imre Kálmáni operett. Julius Brammeri ja Alfred Grünwaldi libreto, laulutekstid tõlkinud Peeter Volkonski. Dramatiseerija ja lavastaja Thomas Mittmann (Saksamaa), dirigendid Jüri Alperten, Kaspar Mänd ja Lauri Sirp, valguskunstnik Anton Kulagin, koormeister Elmo Tiisvald, lavastuse assistent Ellen Maiste, näitejuht Helgi Sallo, vene

284

tantsu koreograaf Marina Kesler, liikumisjuht Hedi Pundonen, etenduse juhid Rein Lepnurm ja Riina Airenne.

Osades: Helen Lokuta või Janne Ševtšenko – Vürstinna Fedora Palinska. Andres Köster või René Soom – Mister X. Andero Ermel või Urmas Põldma – Toni Schlumberger. Kadri Kipper või Hanna-Liina Võsa – Mabel Gibson. Väino Puura või Jassi Zahharov – Suurvürst Sergius Wladimir. Mart Laur või Märt Jakobson – Krahv Saskusin. Mart Madiste või Jaak Jõekallas – Peter Petrowitsch. Aare Kodasma – Parun Peter Brusowsky. Andre Amadeus Trumm – Parun Peter Brusowsky; Luigi Pinelli. Lembit Tolga – Luigi Pinelli. Voldemar Kuslap või Mati Vaikmaa – Stanislawski. Tõnu Kilgas – Pelikan. Riina Airenne või Juuli Lill – Carla Schlumberger. Elyca Edovald – Köietantsija.

Kaido Leesmann või Tarmo Pärna – Jõumees.

Maria Kaljula – Tsirkuseahv. Oliver Kilk, Anton Oswald Kuusk või Ats Varustin, Edgar Vunš – Kaksikud. Tiia Erm, Toomas Hark, Einar Hillep, Andres Kask, Kristine Kivimäe, Tiina Nettau, Martin Urve, Margus Sepp ja Jana Volke – Tsirkuseartistid. Eesti Rahvusballett, RO koor ja orkester.

Esietendus 3. jaanuaril 2015 teatrisaalis.

Onegin Ballett Aleksandr Puškini teose ainetel. Pjotr Tšaikovski muusika, arranžeerija Kurt-Heinz Stolze (Saksamaa), koreograaf ja lavastaja John Cranko (Stuttgardi Ballett), lavale seadnud Jane Bourne (Suurbritannia), dirigendid Jüri Alperten, Kaspar Mänd ja Vello Pähn, kunstnik Thomas Mika (Saksamaa), valguskunstnik Steen Bjarke (Taani), kunstniku assistent Diana Eckmann (Saksamaa), repetiitorid Age Oks, Daniel Otevrel, Elita Erkina, Marina Kesler, Toomas Edur ja Viktor Fedortšenko, pianist-repetiitorid Reet Kõiv,

Vladima Jeremjan ja Anna Pilipuitene, etenduse juhid Anton Osul ja Jüri Kruus.

Osades: Alena Shkatula või Luana Georg – Tatjana. Denis Klimuk või Jonatan Davidsson – Onegin. Kaire Kasetalu – Proua Larina.

Svetlana Pavlova – Proua Larina; Tatjana teisik. Tess Buck – Tatjana teisik. Sergei Upkin või Jonathan Hanks – Lenski. Abigail Sheppard või Svetlana Danilova – Olga. Anatoli Arhangelski või Jevgeni Grib – Vürst Gremin. Kaja Kreitzberg või Sanna Kondas – Amm. Eesti Rahvusballet.

Esietendus 19. märtsil 2015 teatrisaalis.

Rahvusvahelise tantsupäeva gala Tantsulavastus. Lavastaja Toomas Edur, valguskunstnik Tiit Urvik, repetiitorid Age Oks, Daniel Otevrel, Elita Erkina, Katrin Kivimägi, Marina Kesler, Toomas Edur ja Viktor Fedortšenko, helitehnik Mikk Nurga, etenduse juht Anton Osul.

Osades: Abigail Sheppard, Sergei Upkin, Brandon Alexander, Alena Shkatula, Denis Klimuk, Maksim Tšaštšegorov ja Katherina Markowskaja (Baieri Riigiballett Münchenis), Rena Narumi ja Anton Valdbauer (Rootsi Kuninglik Ballett), Maria Seletskaja ja David Jonathan (Flandria Kuninglik Ballett), Gabriel Davidsson, Jonatan Davidsson, Luana Georg, Nanae Maruyama, Svetlana Danilova, Jevgeni Grib, Ali Urata. RO orkester.

Esietendus 3. mail 2015 teatrisaalis.

Cardillac Paul Hindemithi ooper. Ferdinand Lioni libreto E. T. A. Hoffmanni novelli „Das Fräulein von Scuderi“ ainetel. Lavastaja Vilppu Kiljunen (Soome), kunstnik Kimmo Viskari (Soome), dirigendid Lauri Sirp, Risto Joost ja Vello Pähn, valguskunstnik Anton Kulagin, koormeister Elmo Tiisvald, lavastuse assistent Ellen Maiste, näitejuht Marko Matvere,

pianist-repetiitorid Ivo Sillamaa ja Jaanika Rand-Sirp, etenduse juhid Rein Lepnurm ja Riina Airenne.

Osades: Rauno Elp – Cardillac. Helen Lepalaan – Cardillaci tütar. Tamara Gallo – Cardillaci tütar. Jyrki Anttila – Ohvitser. Mart Laur – Kullakaupmees. Sergiu Saplacan – Kavaler. Heli Veskus – Daam. Pavlo Balakin – Politseiülem. Teistes osades RO Estonia poistekoor, RO ooperikoor ja orkester.

Esietendus 14. mail 2015 teatrisaalis.

Kratt Eduard Tubina ballett kahes vaatuses. Libreto autor Elfriede Saarik, lavastaja ja koreograaf Marina Kesler, dirigendid Kaspar Mänd, Lauri Sirp ja Vello Pähn, kostüümikunstnik Gerly Tinn, valguskunstnik Karmen Tellisaar, videokunstnik Argo Valdmaa, dekoratsioonikunstnik Madis Nurms, repetiitorid Elita Erkina ja Viktor Fedortšenko, koormeister Elmo Tiisvald, etenduse juhid Anton Osul ja Jüri Kruus.

Osades: Anatoli Arhangelski – Kurat. Marika Muiste või Marta Navasardyan – Peretütar. Sergei Upkin – Sulane. Ali Urata – Kuradi käsilane. Denis Klimuk või Jonatan Davidsson – Peremees. Eneko Amoros või Jonathan Hanks – Kratt; Sulase sõber. Jevgeni Grib – Sulane; Kurat. Oksana Saar, Giacomo De Leidi – Kuradi käsilane; Sulase sõber. Giulia Paganelli, Elisabetta Formento, Adam Ashcroft, Nanae Maruyama, Zachary Robert Rogers, Evgeni Dokukin, Maria Seletskaja, Nadezhda Antipenko ja Alexander Nuttall – Kuradi käsilased. Heidi Kopti, Svetlana Danilova, Bruno Micchiardi ja Helen Bogatch – Sulase sõbrad. RO naiskoor, orkester ja Eesti Rahvusballett.

Esietendus 18. septembril 2015 teatrisaalis.

285

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

Aken ooperi- ja balletimaailma Armujook Bajadeer Boheem Cardillac Carmen Coppelia Cyrano de Bergerac Faust Karlsson katuselt Kratt Liblikas Luikede järv Lumivalgeke ja seitse pöialpoissi Medea Mees La Manchast Minu veetlev leedi Onegin Padaemand Pipi Pikksukk Prints ja kerjus Pähklipureja Rahvusvahelise tantsupäeva gala Rigoletto Rinaldo Savoy ball Tannhäuser Tosca Traviata Tsirkusprintsess Tuhkatriinu Uinuv kaunitar Väike prints Hamlet

ESIETENDUS

10.01.2013 15.05.2014 16.05.2013 29.10.2010 14.05.2015 26.05.2011 4.03.2010 25.05.2005 20.09.2012 6.11.2015 18.09.2015 13.09.2013 28.11.2002 1.02.2008 13.03.2014 22.03.2012 3.04.2008 19.03.2015 16.04.2004 5.03.2011 26.01.2013 3.12.2010 3.05.2015 9.11.2007 18.09.2014 15.01.2014 14.03.2013 13.05.2005 19.12.1997 3.01.2015 16.11.2012 14.11.2014 26.11.2014

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

mitmeliigilavastus muusikalavastus tantsulavastus muusikalavastus muusikalavastus muusikalavastus tantsulavastus muusikalavastus muusikalavastus muusikalavastus tantsulavastus muusikalavastus tantsulavastus tantsulavastus tantsulavastus muusikalavastus muusikalavastus tantsulavastus muusikalavastus muusikalavastus muusikalavastus tantsulavastus tantsulavastus muusikalavastus muusikalavastus muusikalavastus muusikalavastus muusikalavastus muusikalavastus muusikalavastus tantsulavastus tantsulavastus mitmeliigilavastus

teism noored noored täisk täisk täisk teism täisk täisk teism täisk täisk täisk lapsed noored noored täisk täisk täisk lapsed teism lapsed noored täisk noored täisk täisk täisk täisk täisk teism lapsed lapsed

ETENDUSED

KÜLASTUSED

5 9 13 3 6 7 3 2 5 8 7 2 5 10 4 3 5 12 3 7 6 16 1 3 6 21 3 5 8 28 4 9 20

2 435 4 227 7 832 1 422 2 809 4 963 1 843 709 2 903 6 473 4 894 642 3 550 9 824 2 085 1 599 3 462 8 555 1 529 4 802 2 765 16 053 566 1 593 3 740 13 205 1 303 2 746 5 182 19 185 2 134 6 334 2 293

Väljaspool lavastuste statsionaari anti 9% etendustest, sh 10 etendust Hispaanias, Soomes ja Itaalias. Aastas osales Estonia lavastustes 70 külalissolisti, neist 21 väljastpoolt Eestit.

286

Karlsson katuselt Tauno Aintsi muusikal lastele Astrid Lindgreni teose ainetel. Lavastaja ja dramatiseerija Ain Mäeots, libreto autor Jaak Urmet (Wimberg), dramaturgiline abi Siret Paju, koreograaf Andre Laine, kunstnik Iir Hermeliin, dirigendid Kaspar Mänd ja Lauri Sirp, näitejuht Helgi Sallo, valguskunstnik Priidu Adlas, koormeister Elmo Tiisvald, kontsertmeistrid Jaanika Rand-Sirp, Riina Pikani ja Tarmo Eespere, lavastuse assistent Silva Valdt, koreograafi assistent Hedi Pundonen, helitehnikud Kalev Timuska ja Lehar Lepler,

etenduse juhid Rein Lepnurm ja Riina Airenne.

Osades: René Soom või Sepo Seeman – Karlsson. Mikk Jürjens või Kaarel Targo – Väikevend. Juuli Lill või Kaire Vilgats – Majasokk. Oliver Kuusik või Jassi Zahharov – Onu Julius. Mart Madiste või Urmas Põldma – Fille. Aare Saal või Rauno Elp – Rulle. Mart Laur või Märt Jakobson – Isa. Helen Lokuta või Janne Ševtšenko – Ema. Kati Jaanimäe või Kadri Kipper – Bettan.

Andres Köster või Jaak Jõekallas – Bosse.

Henri Liiv – Pelle. RO orkester.

Esietendus 6. novembril 2015 teatrisaalis.

Repertuaari koondnäitajad 2015

uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused keskmine pilet

MUUSIKALAVASTUSED

TANTSULAVASTUSED

MITMELIIGILAVASTUSED

KOKKU

3 20 140 85 259 15

3 11 84 63 670 13,5

0 2 25 4 728 7,1

6 33 249 153 657 14,2

Estonia alustas 110. hooaega renoveeritud teatrisaalis, toimus tehniliste ruumide ümberehitus ja etendustehnika uuendamine. Pärast I rõdu laiendamist on teatrisaalis 700 asemel 800 istekohta. Vaatesaali ja etendustehnika uuendamine läks kokku maksma ligi 700 000 eurot. I rõdu ümberehituse muinsuskaitse eritingimused koostas Liivi Künnapuu, projekteeris Juta Lember.

Oktoobris anti Estonia maja keldris pidulikult üle valminud kaasaegsed harjutus- ja olmeruumid Eesti Riiklikule Sümfooniaorkestrile. Rahvusooperi eestvedamisel ja kultuuriministeeriumi toel ehitati 20 ruumi pindalaga u 400 m². Detsembris avati Estonia fassaadil neli uut kaughallatavat infoekraani, mis on loetavad päikesevalguse käes.

KORRALDATUD SÜNDMUSED 17. veebruaril toimus Estonia parklas muusika-aastale pühendatud II Estonia maraton, kus osalesid kultuuriministeeriumi, Eesti Rahvusringhäälingu, Eesti Draamateatri ja Rahvusooper Estonia võistkonnad.

27. veebruaril toimus Eesti Rahvusballetti kunstilise juhi Toomas Eduri algatusel Talveaias noorte balletiklubi esimene kohtumine.

Rahvusvahelise teatripäeva Eesti teatri aastaauhindade pidulik galaõhtu toimus Rahvusooperis Estonia, otseülekande tegi Eesti Rahvusringhääling ETVs.

287

15.–19. aprillini toimus teatri korraldamisel festival „Suur Tšaikovski“. Festivali raames toimusid etendused, galaõhtud, samuti haridusprogramm gümnaasiumiõpilastele.

31. mail toimus Tallinna Balletikooli gala, kus esinesid kooli lõpetajad, vanema ja noorema astme õpilased, Rootsi Kuningliku Balletikooli õpilane David Ekman ning Eesti Rahvusballeti solist Gabriel Davidsson.

13. augustil sõitis Estonia teatri rahvas kahe eritrammiga Kadriorgu, et presidendi roosiaias ühiselt 110. hooaja algust tähistada. Es-

Estonia ball Harjumaa ball Balletilugu Päikesekuningast kratini Hunt ja seitse kitsetalle Ka ooper kõlab tuttavalt Kontsert kõige pisematele Ekskursioonid teatris Arabella Balletigala Estonia Selts 150 Georg Ots 95 Kuldne klassika Musicante Ooperi- ja operetigala Naistepäevakontsert See oli hää mu südamel Jõulutervitus Tšaikovski festival Ida-Tallinna Keskhaigla 230. sünnipäev Tallinna Balletikooli gala 2014 Vana Tallinn Gala Teatrilaat

toonlasi külla kutsunud president Toomas Hendrik Ilves on teatri patroon alates 2006. aastast.

4.–6. septembrini toimus traditsiooniline Teatrilaat.

10.–13. septembrini sõidutati Estonia teatribussiga rahvusooperisse huvilisi Narva, Viljandi ja Pärnu suunalt.

Estonia Seltsi 150. sünnipäeva puhul viidi 20. oktoobril 150 küünalt estoonlaste kalmudele Tallinna surnuaedades ja toimus Estonia

ball ball hariduslik sari hariduslik sari hariduslik sari hariduslik sari hariduslik sari muu kontsertettekanne kontsert kontsert kontsert kontsert kontsert kontsert kontsert kontsert kontsert festival kontsert kontsert kontsert kontsert, muu etendused, külastused 2015 KOKKU

288

2 1 13 11 22 17 23 274 1 1 1 1 1 12 1 1 2 1 3 1 1 2 3 395 249 644

1 579 752 872 740 2 109 998 2 767 4 976 662 3 000 787 747 563 1 141 1 500 121 282 761 2 171 600 642 1 287 8 500 37 557 153 657 191 214

Seltsi Segakoori kontsert Tallinna Jaani kirikus; 22. oktoobril toimus galakontsert, kus esinesid Rahvusooper Estonia solistid, orkester, koor ja Eesti Rahvusballett. Kaastegevad olid Estonia Seltsi Segakoor ja bass Jaakko Ryhänen Soomest. Kava koostas Arne Mikk, dirigeerisid Neeme Järvi, Jüri Alperten ja Lauri Sirp. Kontserdi esimene osa oli pühendatud eesti heliloojatele: Evald Aav, Juhan Aavik, Raimund Kull, Artur Lemba, Eino Tamberg ja Gustav Ernesaks, nad kõik olid ka Estonia Seltsi liikmed. Teises osas kõlasid teosed maailmaklassikast.

18. novembril toimus Estonia Kontserdisaalis

Richard Straussi koomilise ooperi „Arabella“ kontsertettekanne. Dirigent Vello Pähn. Solistid: Kristiane Kaiser (sopran, Austria), Kristel Pärtna (sopran), Pavlo Balakin (bass), Juuli Lill (metsosopran), Morten Frank Larsen (bariton, Taani), Roman Sadnik (tenor, Austria), Oliver Kuusik (tenor), Aare Saal (bariton), Mart Laur (bass), Pirjo Püvi (sopran, Vanemuine), Helen Lokuta (metsosopran).

11. novembril toimus kolmandat korda töövahetuspäev nimega „Sassis päev". Päeva eesmärgiks on kolleegidele oma tööst aimu anda ja uusi ameteid proovida. Ametikohti vahetasid 55 Estonia töötajat.

MAJANDUSTEGEVUS majandustegevusest laekuv tulu 2 601 782 19%

etendustegevusega kaudselt seotud tulud 3 397 285 25%

TULUD

toetused 7 572 487 56%

tööjõukulud 9 479 772 70%

majanduskulud 1 530 132 11% kohvik 269 091 2%

halduskulud 834 002 6%

muud kulud 1 523 411 11%

KULUD

289

LINNATEATRID KURESSAARE LINNATEATER www.kuressaarelinnateater.com

Poolkutseline Kuressaare Teater sai 1935. aastal alguse Kuressaare Eesti Seltsi (1886–1940) näiteringist. 1998. aastal taasasutati Kuressaare Linnateater ja järgmisel aastal toimus esimene esietendus.

STATSIONAARID Teatrisaal Sinine saal Kuressaare Sadamaait

ISTEKOHTI 215 90 177

KOOSSEIS Teatri juht: Piret Rauk Direktori asetäitja loomealal: Aarne Mägi Lavastaja: Peeter Tammearu UUSLAVASTUSED Molly Sweeney Brian Frieli draama. Inglise keelest tõlkinud Malle Pärn. Lavastaja Peeter Tammearu, kunstnik Riina Vanhanen, valguskunstnikhelitehnik Priidu Adlas ja Tarmo Matt, muusikaline kujundaja Feliks Kütt, lavameistrid Ahto Matt, Kuno Lauton ja Margus Terasmees, kostümeerija Laivi Koppel, etenduse juht Ene Pärtel, graafiline kujundaja Liisa Saaremäel. Lavastus valmis koostöös Vaba Lavaga.

Osades: Piret Kalda – Molly Sweeney.

Andres Raag – Frank Sweeney. Peeter Tammearu – Dr Rice.

Esietendus 25. märtsil 2015 Vaba Lava suure saalis.

290

Ekke Moor August Gailiti teose dramatiseering. Dramatiseerija ja lavastaja Aare Toikka, koreograaf Kristjan Rohioja, kunstnik Iir Hermeliin, valguskunstnik Sander Põllu, muusikaline kujundaja Ardo-Ran Varres, lavavõitluse seadja Tanel Saar, lavameistrid Ahto Matt ja Raul Õitspuu, valgustaja Tarmo Matt, kostümeerija Laivi Koppel, kunstniku assistent Pille Kose. Koostöölavastus VAT Teatri ja EMTA lavakunstikooliga. Kursuse juhendajad Peeter Raudsepp ja Katariina Unt. Osades EMTA lavakooli 27. lennu tudengid: Liisa Saaremäel või Lauli Otsar – Neenu Moor; Pille-Riin; Lapi naine. Karmo Nigula – Ekke Moor. Karl Laumets – Toomas Üüve; koguduse vanem Kaika Jüri; kraavihall Oskar Ääreküla; Kapten; põdrapull Peppi; väike Ekke. Risto Vaidla – Aat Elme; Koguduse liige; Aleksander Jundi; Pootsman; Lapi mees. Jürgen Gansen – Aat Elme; Mustlane; Koguduse liige; kraavihall Iivan; Tüürimees; Lapi mees. Markus Habakukk – Külapoiss; hobune Džabo; Koguduse liige; Kraavihall; jahimees Jürga. Saara Nüganen – Külatüdruk; mustlase tütar Malleke; Looni Läik; Eetsa Jörsi; Lapi naine. Ott-Henrik Raidmets – Kirjandushuviline; mustlase poeg Roman; Ruuts Laomaa; Koguduse liige; Kraavihall; põdrapull Nari. Christopher Rajaveer – Kirjandushuviline; mustlase poeg Ruslan; Veeliks Ekma; Kaubajuut; Koguduse liige; Kraavihall; Isa Uutšö. Ester Kuntu – Mustlase naine Roosi; Koguduse liige; Elda Indu; Lassi.

Esietendus 30. juulil 2015 Kuressaare Sadamaaidas. Ülevaataja Jesse Eisenbergi draama. Inglise keelest tõlkinud Elisabet Reinsalu.

Lavastaja ja muusikaline kujundaja Peeter Tammearu, kunstnik Jaak Vaus, lavameister

Ahto Matt, valgustaja ja helitehnik Tarmo Matt, kostümeerija Laivi Koppel, etenduse juht Ene Pärtel.

Osades: Helene Vannari – Maria. Andres Raag – Zenon. Lauri Kink – David.

Esietendus 28. septembril 2015 Kuressaare Linnateatri suures saalis.

Rääkivad riided Lavastus lastele. Teksti autor ja lavastaja Aarne Mägi, muusika autor Laine Lehto, kunstnik Annika Aedma, valguskunstnik Tarmo Matt, muusikaline kujundaja Toomas Lunge, lavameister Ahto Matt, kostümeerija Laivi Koppel, helitehnik Tarmo Matt.

Osades: Rauno Kaibiainen, Merilin Kirbits, Taavi Lepik.

Esietendus 12. novembril 2015 Kuressaare Linnateatri suures saalis.

Minu ema on päkapikk Lavastus lastele. Teksti autor ja lavastaja Aarne Mägi, lavameister Ahto Matt, valgustaja Tarmo Matt, kostümeerija Laivi Koppel, helitehnik Tarmo Matt.

Osades: Aime Käen – Vanaema. Mati Talvistu – Isa. Piret Rauk – Päkapikk; Ema. Martin Vesberg – Poeg.

Esietendus 10. detsembril 2015 Kuressaare Linnateatris.

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

Armastuse kirjad Eesti mees ja tema naine Ekke Moor Killu ja Mürakas Minu ema on päkapikk Molly Sweeney Otsides varandust Rääkivad riided Testamenditäitjad Vana õngitseja Wally kohvik Ülevaataja

ESIETENDUS

9.11.2013 23.03.2014 30.07.2015 5.12.2013 10.12.2015 25.03.2015 28.11.2014 12.11.2015 29.07.2014 19.01.2013 1.10.2013 28.09.2015

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus mitmeliigilavastus sõnalavastus sõnalavastus mitmeliigilavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus

täisk täisk täisk lapsed lapsed täisk lapsed lapsed täisk täisk täisk täisk

ETENDUSED

KÜLASTUSED

9 7 12 6 8 9 1 8 11 4 5 13

628 837 1 940 665 529 643 59 724 2 254 346 496 1 386

Repertuaari koondnäitajad 2015

uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused keskmine pilet

SÕNALAVASTUSED

MITMELIIGILAVASTUS

KOKKU

5 10 86 9 783 9

0 2 7 724 3,3

5 12 93 10 507 8,7

48% etendustest anti üle Eesti, väljaspool lavastuste statsionaare.

291

MUU TEGEVUS Filmiprogramm lastele Filmiprogramm täiskasvanutele Kuressaare filminädal

ürituste sari ürituste sari ürituste sari etendused, külastused 2015 KOKKU

22 73 6 101 93 194

3278 4 981 409 8 668 10 507 19 175

MAJANDUSTEGEVUS tööjõukulud 218 368 48%

majandustegevusest laekuv tulu 86 635 29%

halduskulud 139 904 31%

TULUD

toetused 215 497 71%

majanduskulud 95 574 21% KULUD

TALLINNA LINNATEATER www.linnateater.ee

Tallinna Linnateater, kunagine Eesti Riiklik Noorsooteater, on tegutsenud ligi viiskümmend aastat. Tal on olnud viis peanäitejuhti.

Lavastusi tuuakse välja viies erinevas saalis, vabaõhulaval on pandud alus suveteatri traditsioonile. Linnateatril on oma rahvusvaheline teatrifestival „Talveöö unenägu“.

292

STATSIONAARID Väike saal Taevalava Põrgulava Lavaauk Kammersaal Hobuveski Salme Kultuurikeskus

ISTEKOHTI 93 169 182 320 71 142 618

KOOSSEIS Teatrijuht: Raivo Põldma Peanäitejuht: Elmo Nüganen Muusikajuht: Riina Roose Kunstnik: Kustav-Agu Püüman Peakunstnik: Reet Aus (al 19.10.2015) Lavastajad-dramaturgid: Diana Leesalu, Paavo Piik Dramaturgid: Triin Sinissaar, Kristiina Jalasto Projektijuht: Veiko Tubin Trupijuht: Triinu Sillaste Näitlejad: Argo Aadli, Aleksander Eelmaa (kuni 30.06.2015), Epp Eespäev, Andero Ermel, Mikk Jürjens, Piret Kalda, Henrik Kalmet, Karl-Andreas Kalmet (kuni 30.06.2015), Alo Kõrve, Hele Kõrve, Anu Lamp, Tõnn Lamp, Liis Lass, Allan Noormets, Indrek Ojari, Kalju Orro, Märt Pius, Priit Pius, Andres Raag, Ursula Ratasepp, Anne Reemann, Elisabet Reinsalu, Maiken Schmidt, Rain Simmul, Margus Tabor, Külli Teetamm, Mart Toome, Sandra Uusberg, Andrus Vaarik, Helene Vannari, Kaspar Velberg, Evelin Võigemast, Priit Võigemast (kuni 30.06.2015), Kristjan Üksküla UUSLAVASTUSED Krabat Otfried Preussleri teose dramatiseering.

Saksa keelest tõlkinud Linda Ariva. Dramatiseerija ja lavastaja Diana Leesalu, muusika autor Ardo Ran Varres, koreograaf Maiken Schmidt, kunstnik Jaagup Roomet, valguskunstnik Emil Kallas, videokunstnikud Aleks Tenusaar, Andres Tenusaar, Raivo Möllits ja Taavet Jansen, lauluõpetaja Riina Roose, lavavõitluse seadja Indrek Sammul, mustkunsti juhendaja Meelis Kubo.

Osades: Andrus Vaarik – Meister. Märt Pius – Krabat. Mikk Jürjens – Lobosch. Alo

Kõrve – Witko. Indrek Ojari – Juro. Priit Pius – Hanzo. Mart Toome – Petar. Andero Ermel – Staschko. Veiko Tubin – Kito. Henrik Kalmet – Michal. Kristjan Üksküla – Merten.

Kaspar Velberg – Lyschko. Argo Aadli – Andrusch. Maiken Schmidt – Eeslaulja. Tõnn Lamp – Tonda. Kristiina Jalasto – Külatüdruk. Helen Männik – Külatüdruk. Karl-Andreas Kalmet – Merten.

Esietendus 31. jaanuaril 2015 Põrgulaval.

Sügise unenägu Jon Fosse draama. Norra keelest tõlkinud Eha Vain. Lavastaja Madis Kalmet, kunstnik Lilja Blumenfeld, valguskunstnik Neeme Jõe, muusikaline kujundaja Arbo Maran, kunstniku assistent Eliise Selisaar.

Osades: Elmo Nüganen – Mees. Elisabet Reinsalu – Naine. Epp Eespäev – Ema. Piret Kalda – Gry. Aleksander Eelmaa – Isa. Esietendus 7. märtsil 2015 Põrgulaval.

Melujanu Nüüdistantsulavastus. Algatajad Maiken Schmidt ja Paavo Piik, lõpetajad Henrik Kalmet ja Priit Võigemast, muusika autor Vaiko Eplik, kunstnik Anneli Arusaar, valguskunstnik Emil Kallas, helikujundaja Veiko Tubin, eriefektide tehnilised lahendused Enar Tarmo.

Osades: Henrik Kalmet, Anu Lamp, Liis Lass, Märt Pius, Priit Pius, Ursula Ratasepp, Maiken Schmidt, Külli Teetamm, Kaspar Velberg, Evelin Võigemast, Kristjan Üksküla, Priit Võigemast.

Esietendus 18. aprillil 2015 Taevalaval.

Vanamees ja meri Ernest Hemingway teose dramatiseering. Lavastaja Martti Helde, dramatiseerija Jim Ashilevi, muusika autor Mihkel Zilmer, koreograaf Arolin Raudva, kunstnik Kristjan

293

Suits, kostüümikunstnik Liis Plato, valguskunstnik Rene Liivamägi, videokunstnikud Emer Värk, Hendrik Mägar, Jaak Ollino jr ja Mikk-Mait Kivi, kunstniku assistent Imre Paabo, grimmikunstnik Liisi Roht, helikujundaja Ranno Tislar, operaatorid Aivo Rannik, Erik Põllumaa, Janar Hakk, Sanna Maria Rink ja Veiko Jaksi, tehniline juht Allan Räim, konsultant Enar Tarmo. Koostöölavastus Von Krahli Teatriga.

Osades: Andres Ots – Vanamees. Tõnis Niinemets – Noor Vanamees. Kait Kall – Avastaja. Kristjan Üksküla – Süütu. Evelin Võigemast – Valitseja. Ivo Reinok – Orb. Liis Lindmaa – Sõdalane. Helene Vannari – Maag. Raho Aadla, Joonas Tagel, Simo Kruusement, Johann Rosenberg, Maarja Tõnisson, Age Linkmann, Mari-Liis Eskusson, Kadri Sirel ja Sigrid Savi – tantsijad.

Esietendus 3. juunil 2015 Volta kvartalis Tööstuse 47B Loftides.

Tagasitulek isa juurde Madis Kõivu draama. Lavastaja Adolf Šapiro, lavastusdramaturg Toomas Kall, kunstnik ja videokujundaja Vladimir Anšon, kostüümikunstnik Reet Aus, valguskunstnik Emil Kallas, muusikaline kujundaja Riina Roose, arranžeerija Jaak Jürisson.

Osades: Lembit Ulfsak – Tagasitulija.

Elmo Nüganen – Isa. Anne Reemann – Ema. Kalju Orro – Vend. Epp Eespäev – Proua Klaudi. Külli Teetamm – Hermine. Piret Kalda – Anna. Rain Simmul – Peremees.

Esietendus 16. septembril 2015 Taevalaval.

Veider orkester EMTA lavakunstikooli 27. lennu diplomilavastus*.

Rodney Acklandi draama. Inglise keelest tõlkinud Triin Tael. Lavastaja Adrian Giurgea, muusika autor ja muusikaline kujundaja

294

Jarek Kasar, kunstnik Reet Aus, valguskunstnik Reelika Palk, lavastaja assistent Laura Kalle.

Osades: Elisabet Reinsalu – Vera. Kaspar Velberg – Paul. Liis Lass – Frida. Jürgen Gansen* – Georg. Liisa Saaremäel* – Jane. Karmo Nigula* – Kurt. Saara Nüganen* – Laura.

Laura Kalle* – Silvia. Markus Habakukk* – Vallo. Ott-Henrik Raidmets* – Oskar. Christopher Rajaveer* – Siim. Lauli Otsar* – Ester.

Esietendus 23. septembril 2015 Salme kultuurikeskuses.

Kurbus ja rõõm kaelkirjakute elus Tiago Rodriguese draama. Portugali keelest tõlkinud Kristiina Jalasto. Lavastaja Diana Leesalu, muusika autor ja muusikaline kujundaja Veiko Tubin, kunstnik Annika Lindemann, valguskunstnik Reelika Palk, helikujundaja Arbo Maran.

Osades: Hele Kõrve – Kaelkirjak. Indrek Ojari – Judy Garland. Margus Tabor – Mees, kes on minu isa; Tšehhov. Priit Pius – Vanamees; Suhkrupakipanga teller; Panter; Politseinik; Pedro Passos Coelho.

Esietendus 14. novembril 2015 väikeses saalis.

MUU TEGEVUS Tallinna Linnateatri viiekümnenda sünnipäeva tähistamisürituste sarjas „Kontakt“ toimus aasta jooksul 7 näitlejate kohtumisõhtute salvestust, korraldajad olid Veiko Tubin, Paavo Piik ja Henrik Kalmet, õhtujuhid Henrik Kalmet ja Veiko Tubin.

Teatrisõprade klubis: 4. septembril esitleti teatri 50. juubeli puhul ilmunud raamatut „Olla! 50 mälestust ja mälestuste mälestust“, mille autor on PilleRiin Purje. Loeti katkendeid raamatust ning

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

ESIETENDUS

Aeg ja perekond Conway Aju jaht Amy seisukoht Armastus ja raha Hamlet Harakale haigus ...

Hiirtest ja inimestest Igatsus Karin. Indrek. Tõde ja õigus. 4 Kassirabal Kes kardab Virginia Woolfi?

Koletis kuu peal Kolm vihmast päeva Krabat Kurbus ja rõõm kaelkirjakute elus Lantimiskunstnikud Ma armastasin sakslast Maailmale nähtamatud pisarad Melujanu Neli aastaaega Pál-tänava poisid Surnud hinged Sügise unenägu Tagasitulek isa juurde Tõde ja õigus. Teine osa Utoopia rannik. I osa. Teekond Vanamees ja meri Varesele valu ...

Veider orkester

23.02.2011 22.02.2014 29.10.2011 26.04.2014 27.10.2012 15.03.2014 4.10.2014 31.05.2014 12.03.2006 9.11.2013 23.01.2010 26.03.2011 23.02.2013 31.01.2015 14.11.2015 29.09.2012 12.12.2009 3.04.2012 18.04.2015 14.12.2013 8.06.2013 15.11.2014 7.03.2015 16.09.2015 12.02.2005 9.03.2013 3.06.2015 15.03.2014 23.09.2015

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus tantsulavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus mitmeliigilavastus sõnalavastus sõnalavastus

täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk noored täisk noored täisk täisk täisk täisk noored täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk noored

ETENDUSED

KÜLASTUSED

7 620 21 1 929 12 1 521 22 2 216 7 1 233 21 3 586 26 3 065 16 2 923 4 634 6 1 088 29 2 242 29 3 005 17 1 565 31 5 535 10 900 18 11 190 1 150 7 3 905 13 2 250 25 2 249 12 5 578 21 3 625 23 4 163 19 2 622 3 521 8 1 441 14 5 217 vt Eesti Draamateater 9 4 672

Repertuaari koondnäitajad 2015

uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused keskmine pilet

SÕNALAVASTUSED

TANTSULAVASTUS

MITMELIIGILAVASTUS

KOKKU

5 27 404 72 178 15,3

1 1 13 2 250 15,7

1 1 14 5 217 15,4

7 29 431 79 645 16,4

Väljaspool statsionaari anti 1 etendus Brüsselis ja 2 Peterburis.

295

näidati videolõike ja fotosid kunagistest lavastustest. Lugesid Mari Lill, Maria Avdjuško, Kaspar Velberg, Alo Kõrve, Ursula Ratasepp, Külli Teetamm ja Argo Aadli, ürituse korraldajad olid Kalju Orro ja Veiko Tubin.

29. oktoobril, 26. novembril ja 19. detsembril toimusid meenutuste õhtud Noorsooteatri sünnist ning Voldemar Panso ajast koos tema kolleegide ja mõttekaaslastega. 25. septembril mälestusõhtu „Reet Neimarit meenutades“. 70. sünniaastapäeva puhul meenutasid teda Lea Tormis, Anu Lamp, Elmo Nüganen, Piret Kruuspere, Pille-Riin Purje jt. Vestluse salvestas Eesti Rahvusringhääling.

Tallinna Linnateater avas oma juubelihooaja 13. augustil tasuta kontserdiga linnarahvale „Linnateater 50: kutse sünnipäevale“ ja 15. augustil oma ala avamisega Arvamusfestivalil Paides, kus kutsuti kaasa mõtlema teemadel kultuur ja alkohol, kultuur ja sotsiaalne

vastutus ning moodsate ja traditsiooniliste peremudelite kujutamine teatrilaval. Aruteludes osalesid Henrik Kalmet ja Andrus Vaarik, ettevõtja Rasmus Rask ja kultuuriminister Indrek Saar, Reet Aus, Krister Paris, Mihkel Raud ja Veiko Tubin, arutelusid juhtis Aro Velmet.

Linnateatri korraldamisel toimusid oktoobris Hele Kõrve plaadi „Eluhõiked“ esitluskontserdid Salme Kultuurikeskuses.

Laulude autor Maian Kärmas, Jazztrio ja Noorteorkestri Reaalmažoor keelpillikoosseisu dirigent oli Rasmus Puur, kontserdid lavastas Alo Kõrve, videokunstnik Veiko Tubin, kunstnik Anu Konze.

Eluhõiked Kontakt Linnateater 50

kontsert vestlussari juubelisari etendused, külastused 2015 KOKKU

2 9 4 431

856 784 1 690 79 645

446

82 975

MAJANDUSTEGEVUS majandustegevusest laekuv tulu 1 181 865 39%

etendustegevusega kaudselt seotud tulud 404 343 14%

tööjõukulud 1 898 937 64%

muud kulud 333 660 11%

47%

toetused 1 422 321 47% TULUD

296

halduskulud 238 032 8%

majanduskulud 507 665 17%

KULUD

RIIGI ASUTATUD SIHTASUTUSED

Laine Mägi, Pääru Oja, Tõnu Oja, Ester Pajusoo, Merle Palmiste, Raimo Pass, Jaan Rekkor, Inga Salurand (al 1.09.2015), Indrek Sammul, Britta Soll, Tiit Sukk, Taavi Teplenkov, Jüri Tiidus, Harriet Toompere, Hendrik Toompere jr, Lembit Ulfsak, Ivo Uukkivi, Viire Valdma, Martin Veinmann

EESTI DRAAMATEATER www.draamateater.ee

Eesti Draamateater on püsitrupiga repertuaariteater, mis tegutseb riigi osalusega sihtasutusena. Eesti suurimas sõnalavastusteatris töötab 40 näitlejat. Teatri repertuaaris on klassika, samuti nii maailma kui ka Eesti uuem dramaturgia. Eesti Draamateatris esmalavastatud algupärandid ilmuvad näidendiraamatu sarjas, „Esimese lugemise“ sarjas tutvustatakse seni lavastamata Eesti näidendeid, prioriteediks on noorte autorite näidendite esitamine.

STATSIONAARID Suur saal Väike saal Maalisaal Kammersaal Laitse Graniitvilla

ISTEKOHTI 426 170 70 150 184

UUSLAVASTUSED Viimasel minutil Carin Mannheimeri komöödia. Rootsi keelest tõlkinud Anu Saluäär. Lavastaja Aleksander Eelmaa, kunstnik Krista Tool, valguskunstnik Priidu Adlas, muusikaline kujundaja Lauri- Dag Tüür, etenduse juht Anneli Roosi.

Osades: Ülle Kaljuste – Marianne, vanem naine. Maria Klenskaja – Annlouise, vanem naine. Kaie Mihkelson – Solveig, vanem naine. Raimo Pass – Per, vanem mees. Markus Luik – Staffan, mees parimates aastates.

Harriet Toompere – Kristina, Marianne tütar; Sara, Marianne tütar.

Esietendus 25. jaanuaril 2015 väikeses saalis.

KOOSSEIS Teatrijuht: Rein Oja Peanäitejuht: Priit Pedajas Lavastajad: Hendrik Toompere, Uku Uusberg Peakunstnik: Riina Degtjarenko Muusikajuht: Malle Maltis Dramaturgid: Ene Paaver, Kairi Kruus Näitlejad: Tõnu Aav, Robert Annus, Aleksander Eelmaa (al 1.09.2015), Ita Ever, Kersti Heinloo, Ülle Kaljuste, Guido Kangur, Tõnu Kark, Maria Klenskaja, Kersti Kreismann, Piret Krumm, Marta Laan, Mari Lill, MariLiis Lill, Markus Luik, Ain Lutsepp, Mait Malmsten, Kaie Mihkelson, Hilje Murel,

Laulud halli mere äärest Pipsa Lonka draama. Soome keelest tõlkinud Maimu Berg. Lavastaja Ingomar Vihmar, koreograaf Rauno Zubko, kunstnik Illimar Vihmar, valguskunstnik Margus Vaigur, videokunstnik Sander Tuvikene, muusikaline kujundaja Ingomar Vihmar, lauluõpetaja Malle Maltis, etenduse juht Kadri Tammiste.

Osades: Kersti Kreismann – Aila. Viire Valdma – Hilkka. Guido Kangur – Taat; Jumal. Hilje Murel – Kerttu. Kleer MaibaumVihmar – Tytti. Ivo Uukkivi – Petteri. Jaan Rekkor – Jarkka. Tiit Sukk – Pasi. Mari Lill – Tiitinen. Tõnu Oja – Esko Vuorinen; Ametnik.

Ester Pajusoo – Müüja; Jaapani turist. Rauno

297

Zubko – Hooldaja; Jaapani turist; Õnnelik Valsitantsija; Orienteeruja; Jeesus. Julia Koneva – Jaapani turist; Orienteeruja. ÜüveLydia Toompere – Jaapani turist; Õnnelik valsitantsija; Orienteeruja. Helena Pihel – Jaapani turist; Orienteeruja. Malle Maltis – Seeniorikodu alaline elanik. Andreas Altmäe Seeniorikodu alaline elanik. Mihkel Roolaid – Seeniorikodu alaline elanik.

Esietendus 15. veebruaril 2015 suures saalis.

Vennad Karamazovid Fjodor Dostojevski teose dramatiseering.

Vene keelest tõlkinud Aita Kurfeldt. Dramatiseerija ja lavastaja Hendrik Toompere, kunstnik Pille Jänes, videokunstnikud Hendrik Toompere ja Tauno Makke, muusikaline kujundaja Lauri Kaldoja, etenduse juht Karin Undrits.

Osades: Mait Malmsten – Fjodor Karamazov. Hendrik Toompere jr. – Dmitri Karamazov. Mait Joorits – Ivan Karamazov. Pääru Oja – Aljoša Karamazov. Jüri Tiidus – Smerdjakov; munk. Lembit Ulfsak – Staarets Zossima. Marta Laan – Katerina Ivanovna. Merle Palmiste – Proua Hohlakova. Kersti Heinloo – Grušenka. Taavi Teplenkov – Uurija; Rakitin. Sulev Teppart – Miussov; Trahteripidaja.

Tõnu Kark – Wroblewski; Grigori. Jüri Antsmaa – Munk; Kaardimängija; Tunnistaja.

Esietendus 22. märtsis 2015 suures saalis.

Sylvia A. R. Gurney draama. Inglise keelest tõlkinud Ülev Aaloe. Lavastaja Teet Kask, kunstnik Ülar Mark, muusika autor Thomas Strønen, kostüümikunstnik Triinu Pungits, valguskunstnik Margus Vaigur, etenduse juht Johannes Tammsalu.

Osades: Inga Salurand – Sylvia. Egon Nuter – Greg. Kaie Mihkelson – Kate. Markus Luik – Tom; Phyllis; Leslie.

Esietendus 29. märtsil 2015 väikeses saalis.

298

Romeo ja Julia William Shakespeare’i värssdraama. Inglise keelest tõlkinud Georg Meri. Lavastaja Ingomar Vihmar, kunstnik Illimar Vihmar, valguskunstnik Mari-Riin Villemsoo (TÜVKA), etenduse juht Liisa Liksor. Koostöölavastus Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemiaga.

Osades 10. lennu teatriüliõpilased trupist Must Kast: Kristo Veinberg – Paris; Mercutio.

Rauno Polman – Paris; Mercutio. Birgit Landberg või Kaija Maarit Kalvet – Sinjoora Montecchi; Julia. Kristjan Lüüs – Sinjoor Capuletti; Lorenzo; Gregorio. Kaarel Targo – Sinjoor Capuletti; Lorenzo; Samson. Märt Koik või Silver Kaljula – Romeo; Tybalt. Mihkel Kallaste – Benvolio. Laura Niils või Liina Leinberg – Sinjoora Capuletti; Julia amm.

Esietendus 29. mail 2015 väikeses saalis.

Tartuffe Molière’i komöödia. Prantsuse keelest tõlkinud August Sang. Lavastaja Lembit Peterson, kunstnik Lilja Blumenfeld, valguskunstnik Triin Suvi, videokunstnik Tauno Makke, muusikaline kujundaja Marius Peterson, liikumisjuht Tiina Mölder, etenduse juht Anneli Roosi.

Osades: Maria Klenskaja – Proua Pernelle. Rein Oja – Orgon. Liina Olmaru – Elmire. Uku Uusberg – Damis. Mari-Liis Lill – Mariane. Robert Annus – Valère. Indrek Sammul – Cléante. Marius Peterson – Tartuffe.

Hilje Murel – Dorine. Aleksander Eelmaa või Tõnu Aav – Härra Loyal. Tarmo Song – Politseimeister; Flipote.

Esietendus 4. oktoobril 2015 suures saalis.

Julia ja Romeo Lauri Sipari ja Liisa Urpelaineni draama.

Soome keelest tõlkinud Maimu Berg. Lavastajad Kersti Kreismann ja Martin Veinmann, kunstnik Inga Vares, valguskunstnik Sten

Martin Saarest, etenduse juht Johannes Tammsalu.

Osades: Kersti Kreismann – Julia. Martin Veinmann – Romeo.

Esietendus 18. oktoobril 2015 Maalisaalis.

Põhiküsimus Tom Stoppardi draama. Inglise keelest tõlkinud Kalle Hein. Lavastaja Hendrik Toompere, kunstnik Riina Degtjarenko, videokunstnik Tauno Makke, etenduse juht Karin Undrits.

Osades: Marta Laan – Hilary. Tiit Sukk – Spike. Jüri Tiidus – Amal. Liis Haab – Julia.

Taavi Teplenkov – Leo Reinhardt. Hendrik Toompere – Jerry Krohl. Inga Salurand – Ursula. Liisa Pulk – Bo. Ursula Ratassepp – Cathy. Kadri Tikerpuu – Elaine.

Esietendus 31. oktoobris 2015 väikeses saalis.

Kaart ja territoorium Michel Houellebecqi teose dramatiseering.

Prantsuse keelest tõlkinud Indrek Koff. Lavastaja Juhan Ulfsak, dramatiseerija ja lavastusdramaturg Eero Epner, kunstnik Liisi Eelmaa, kostüümikunstnik Jaanus Vahtra, valguskunstnik Triin Suvi, muusikaline kujundaja Hendrik Kaljujärv, videokunstnik Emer Värk, operaator Jekaterina Abramova, fotode autor Paul Kuimet, etenduse juht Kadri Tammiste.

Osades: Hendrik Toompere jr – Jed Martin. Lembit Ulfsak – Isa. Elina Netšajeva – Olga. Ülle Kaljuste – Galerist. Indrek Sammul – Töömees; Detektiiv. Jaan Rekkor – Vana Kunstnik. Piret Krumm – Noor Kunstnik. Pääru Oja – Noor Näitleja.

Esietendus 29. novembril 2015 suures saalis.

Valgustaja Draama autor ja lavastaja Uku Uusberg, kunstnik Kaspar Jancis, valguskunstnik Andreas Altmäe, videokunstnik Sander Tuvikene, etenduse juht Johannes Tammsalu.

Osades: Ivo Uukkivi – Valgustaja. Tõnu Oja – Viktor. Harriet Toompere – Viktoria.

Raimo Pass – Eino Truu. Guido Kangur – Semjon. Kristo Viiding – Voltäär. Markus Luik – Monteskjöö. Robert Annus – Russoo.

Uku Uusberg – Lavastaja G. Johannes Tammsalu – Inspitsient. Jüri Antsmaa – Tehniline töötaja.

Esietendus 12. detsembril 2015 väikeses saalis.

Väljaspool lavastuste statsionaare anti 3,4% etendustest, sh „Eesti matusega“ 2 etendust Soomes, Kuopios.

Lisaks teatri põhirepertuaarile loeti sarjas „Esimene lugemine“ ette Eesti Teatri Agentuuri 2015. aasta näidendivõistluse võidutöö: Tark mees taskus Näidendi autor Piret Saul-Gorodilov. Lugemise lavastas Raivo Trass.

Lugesid: Hilje Murel – Sille. Andres Ots – Jaak. Tõnu Kark – Pets. Maria Klenskaja – Anna. Veljo Reinik – Andu. Merle Palmiste – Viika.

Esimene lugemine 30. oktoobril 2015 Kammersaalis.

Repertuaari koondnäitajad 2015

uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused keskmine pilet

SÕNALAVASTUSED

10 35 501 107 689 11,1

299

Repertuaari nimekiri LAVASTUS ESIETENDUS Aabitsa kukk 10.09.2004 Aiamajas 23.02.2014 Augustikuu 7.03.2010 Eesti matus 8.06.2002 Grönholmi meetod 30.03.2008 Harakale haigus ...

15.03.2014 Hõimud 21.09.2014 Hävituse ingel 25.11.2012 Julia ja Romeo 18.10.2015 Kaart ja territoorium 29.11.2015 Kass tulisel plekk-katusel 10.06.2014 Keskmängustrateegia 7.12.2014 Kuldne Lurich 2.11.2014 Kõik on täis 18.01.2008 Laul, mis jääb 13.06.2014 Laulud halli mere ääres 15.02.2015 Leke 8.12.2013 Orvud 22.10.2013 Põhiküsimus 31.10.2015 Rahauputus 6.04.2002 Romeo ja Julia 29.05.2015 Saatuse heidikute kuu 16.06.2011 Sylvia 29.03.2015 Tartuffe 4.10.2015 Teed juuakse kell viis 3.11.2013 Tuhk ja akvaviit 10.05.2013 Tund aega, et hinge minna 16.02.2013 Utoopia rannik. II osa. Laevahukk 20.03.2013 Valgustaja 12.12.2015 Vana roosa maja 9.12.2012 Varesele valu ...

15.03.2014 Vennad Karamazovid 22.03.2015 Vennas 9.02.2014 Viimasel minutil 25.01.2015 Wabadusrist 4.04.2014

300

LAVASTUSLIIK sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus

SIHTRÜHM täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk lapsed täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk lapsed täisk täisk täisk täisk täisk

ETENDUSED KÜLASTUSED 19 3 533 17 4 701 9 2 851 12 4 446 14 2 018 vt TallinnaLinnateater 23 3 093 16 2 107 11 714 6 2 005 21 3 749 18 4 398 13 4 490 20 3 292 15 4 182 17 4 013 7 2 149 12 1 566 8 1 100 6 2 497 8 834 17 2 085 20 2 607 6 2 034 21 7 578 19 6 705 13 573 8 2 194 4 476 14 4 190 23 3 203 17 4 901 24 2 899 32 7 757 11 2 749

KORRALDATUD SÜNDMUSED Eesti Draamateater andis välja plaadi „Kui sul valutab mõnikord süda. Draamakeldri lood“. Raimond Valgre ja tema ajastu laule esitavad Märt Avandi, Mait Malmsten, Tiit Sukk, Piret Krumm, Ülle Kaljuste, Robert Annus, Raimo Pass ja Draamakeldri kvintett.

9. novembril toimus Maalisaalis Poola kirjanduse õhtu. Kavas dokumentaalfilm „Różewiczi jõgikond”. Tadeusz Różewiczist ja poola luulest vestles filmi režissööri Artur Burszta ja luuletaja Tadeusz Dąbrowskiga õhtu juht ja Tadeusz Dąbrowski valikkogu „Te Deum” tõlkija Hendrik Lindepuu.

Draamateatri heategevuslik jõulusahver toimus 7. detsembril teatri jalutussaalis. Sahvri korraldaja on näitlejanna Kersti Heinloo.

Sarjas LINK: Maalisaalis 30. aprillil „Ingomari õhtu“, kus peateemaks oli Ingomar Vihmari lavastus „Laulud halli mere äärest“,

samuti tema teised lavastused Draamateatris ning teater laiemalt, küsis Märt Avandi.

8. detsembril Maalisaalis „Hääled. Jaan Kruusvall 75“ ja 15. detsembril Houellebecqi „Kaart ja territoorium“, kus vestlesid Houellebecqi tõlkijad Indrek Koff ja Triinu Tamm ning Houellebecqi lugeja Taavi Eelmaa. Katkendeid tõlkimisel ja veel eesti keeles ilmumata raamatutest luges Taavi Eelmaa.

Antsude pidu Kolleegipreemiate peo lavakava toimus detsembri lõpus 17. korda.

Antsude pidu Esimene lugemine Pangalaen Link Ringkäik

muu ürituste sari juubeliüritus vestlus ürituste sari

1 1 1 3 14

181 35 161 184 274

20

835

etendused, külastused 2015 KOKKU

501 521

107 689 108 524

MAJANDUSTEGEVUS tööjõukulud 2 360 224 61%

majandustegevusest laekuv tulu 1 230 461 32%

etendustegevusega kaudselt seotud tulud 957 735 25%

TULUD

muud kulud 597 606 15% toetused 1 689 867 43%

halduskulud 269 712 7%

majanduskulud 637 613 17%

KULUD

301

ENDLA TEATER

UUSLAVASTUSED

www.endla.ee

Teatrit on Pärnus tehtud aastast 1875, alguses laulu- ja näitemänguseltsis Endla ning kutselise teatrina 1911. aastast, kui valmis juugendstiilis teatrihoone kesklinnas. Sihtasutusena alustas Endla Teater tegevust 2012. aastal, asutajateks on Eesti riik, Pärnu linn ning Paikuse vald. Endla eripäraks on 1968. aastal algatatud suvine hooaeg, mil mängitakse statsionaaris Pärnu puhkajatele.

STATSIONAARID

ISTEKOHTI

Suur saal

573

Küün

120

Valge saal

100

Kaelase mõisa park

150

KOOSSEIS Teatrijuht: Ain Roost (kuni 31.01.2015), Roland Leesment (al 1.02.2015) Kunstiline juht: Ingomar Vihmar (al 15.02.2015) Lavastajad: Enn Keerd, Laura Mets Dramaturgid: Piret Verte, Anne-Ly Sova (al 14.09.2015) Trupijuht: Aigi Veski Näitlejad: Kadri Adamson, Ago Anderson, Märt Avandi (al 1.09.2015), Ireen Kennik, Fatme Helge Leevald, Priit Loog, Kleer Maibaum-Vihmar (al 27.08.2015), Carmen Mikiver, Lauri Mäesepp, Kati Ong, Jaan Rekkor, Sander Rebane, Meelis Rämmeld (al 1.09.2015), Sepo Seeman, Tambet Seling, Indrek Taalmaa, Karin Tammaru, Kaili Viidas

302

Kõik naistest Miro Gavrani komöödia. Horvaadi keelest tõlkinud Hendrik Lindepuu. Lavastaja ja kunstnik Kaili Viidas, valguskunstnik Karmen Tellisaar, muusikaline kujundaja Janek Vlassov, lauluõpetaja Toomas Voll, lavameister Kaido Päästel, etenduse juht Silja Koppel.

Osades: Carmen Mikiver – Anita; Dorot; Maria; Biba; Agnes. Karin Tammaru – Liida; Greta; Niina; Mimmi; Karolina. Liina Tennosaar – Stella; Olga; Jaana; Dada; Luisa. Jaanus Mehikas – Mees.

Esietendus 20. veebruaril 2015 Küünis.

Peeter Paan ja Valge Lind Wendy J. M. Barrie lastejutustuse dramatiseering.

Dramatiseerija ja laulutekstide autor Silvia Soro, lavastaja ja koreograaf Oleg Titov, muusika autor Feliks Kütt, kunstnik Liina Tepand, valguskunstnik Margus Vaigur, videokunstnik Terina Tikka, muusikaline kujundaja Feliks Kütt, lauluõpetaja Toomas Voll, etenduse juht Astrid Kivila.

Osades: Ireen Kennik – Mrs Darling. Priit Loog – Mr Darling. Fatme Helge Leevald – Wendy Darling; Jane. Kati Ong – Lisa; täiskasvanud Wendy. Sander Rebane – Peeter Paan.

Sepo Seeman – Kapten Konks. Lauri Mäesepp – Cecco. Ago Anderson – Smee. Tambet Seling – Härra Starkey. Ringo Ramul – John Darling. Franko Mirjam – Michael Darling.

Karl Edgar Tammi – Nana; Bill Jukes. Reinis Paatsi – Nips. Holger Orav – Peenike. KarlEnrik Kriis – Esimene Kaksik. Alex-Sander Link – Teine Kaksik. Leonhard Sass Taalmaa – Tuutu. Sten Sepp – Loki. Ando Loosaar – Krokodill. Lisette Laanela – Tiigerliilia. Tõnis Tomson – Suur Panter. Lisette Sivard – Väle Orav. Lisanna Jürisoo – Vaikne Kotkas. Markus Monak – Punane Lõvi. Oskar Seeman – Nana; Bill Jukes. Mark Monak – Üksik Hunt.

Esietendus 7. märtsil 2015 suures saalis.

Kolm torukübarat Endla Noortestuudio lavastus. Miguel Mihura komöödia. Hispaania keelest tõlkinud Maria Kall. Lavastaja Enn Keerd, kunstnik Kaido Torn, valguskunstnik Jaan Laur, muusikaline kujundaja Janek Vlassov, valgustaja Jaan Laur, helitehnik Tarmo Jürgens.

Osades: Feliks Kark – Don Rosario. LauraRetti Laos – Paula. Oskar Seeman – Dionisio.

Nora Aurora Vahenurm – Fanny. Mihkel Tomberg – Vastik Härra. Triin Killing – Madame Olga. Deborah Kuusik – Carmela.

Braien Mekleš – Buby. Ivo Orav – Don Sacramento. Steven Andreas Sinimeri – Elatanud Sõjaväelane.

Esietendus 14. märtsil 2015 Valges saalis.

Kahe lugu Eduardo Galáni tragikomöödia. Hispaania keelest tõlkinud Ruth Sepp. Lavastaja Madis Kalmet, kunstnik Liina Unt, valguskunstnik Margus Vaigur, muusikalised kujundajad Feliks Kütt ja Madis Kalmet, helitehnik Janek Vlassov, etenduse juht Silja Koppel.

Osades: Karin Tammaru – Lola. Guido Kangur – Ortiz.

Esietendus 8. mail 2015 Küünis.

Werther Johann Wolfgang von Goethe teose dramatiseering. Saksa keelest tõlkinud Edla Valdna.

Dramatiseerija Triinu Ojalo, lavastaja Laura Mets, kunstnik Maret Tamme, muusikaline kujundaja Feliks Kütt, etenduse juht Silja Koppel.

Osades: Fatme Helge Leevald – Lotte.

Lauri Mäesepp – Johann. Sander Rebane – Werther. Karl Edgar Tammi – erinevad rollid.

Esietendus 11. juulil 2015 Kaelase mõisa pargis.

Midagi tõelist Tom Stoppardi tragikomöödia. Inglise keelest tõlkinud Jaak Rähesoo. Lavastaja Enn Keerd, kunstnik Liina Unt, valguskunstnik Margus Vaigur, muusikaline kujundaja Feliks Kütt, etenduse juht Astrid Kivila.

Osades: Ago Anderson – Max. Ireen Kennik – Charlotte. Meelis Rämmeld – Henry.

Kadri Adamson – Annie. Priit Loog – Billy.

Lauri Mäesepp või Mihkel Kallaste – Brodie.

Laura-Retti Laos või Nora Aurora Vahenurm – Debbie.

Esietendus 24. juulil 2015 suures saalis.

Siin elavad inimesed Athol Fugardi draama. Inglise keelest tõlkinud Silvi Väli. Lavastaja Enn Keerd, kunstnik Ann Mirjam Vaikla, valguskunstnik Karmen Tellisaar, muusikaline kujundaja Feliks Kütt, etenduse juht Silja Koppel.

Osades: Carmen Mikiver – Milly. Sander Rebane – Don. Lauri Mäesepp – Shorty.

Fatme Helge Leevald – Sissy.

Esietendus 10. okoobril 2015 Küünis.

Tramm nimega Iha Tennessee Williamsi draama. Inglise keelest tõlkinud Jaak Rähesoo. Lavastaja ja muusikaline kujundaja Ingomar Vihmar, kunstnik Liina Unt, valguskunstnik Margus Vaigur, videokunstnik Argo Valdmaa, etenduse juht Astrid Kivila.

Osades: Kleer Maibaum-Vihmar – Blanche DuBois. Kati Ong – Stella Kowalski.

Priit Loog – Stanley Kowalski. Märt Avandi – Harold Mitchell (Mitch). Karin Tammaru – Eunice Hubbell. Ago Anderson – Steve Hubbell. Ahti Puudersell – Pablo Gonzalez.

Roland Leesment – Arst. Ando Loosaar – Sanitar.

Esietendus 31. oktoobril 2015 suures saalis.

303

45 339 km² raba Draama autor ja lavastusdramaturg Andra Teede. Lavastaja Laura Mets, kunstnik Illimar Vihmar, valguskunstnik Margus Vaigur, videokunstnik Terina Tikka, muusikaline kujundaja Feliks Kütt, etenduse juht Silja Koppel.

Osades: Kadri Adamson – A välismaamehe stseenis; Naine stseenis Mad Max; Naine raba monoloogis jt. Ireen Kennik – A eesti retseptinurga stseenis; Naine skaibiseksi stseenis; B välismaamehe stseenis; Koidula jt.

Tambet Seling – Seikleja monoloogis kamast; Mees skaibiseksi stseenis jt. Meelis Rämmeld – Ehitaja monoogis Underist; Mees stseenis Mad Max jt.

Esietendus 21. novembril 2015 Küünis.

Kangelapsed Lavastus lastele. Teksti autorid: Karl Edgar Tammi, Fatme Helge Leevald, Sander Rebane, Lauri Mäesepp ja Kristjan Lüüs. Lavastajad Fatme Helge Leevald, Kristjan Lüüs, Lauri Mäesepp ja Sander Rebane, kunstnik Illimar Vihmar, valguskunstnik Margus Vaigur, videokunstnik Terina Tikka, muusikalised kujundajad Feliks Kütt ja Lauri Mäesepp, lauluõpetaja Feliks Kütt, liikumisjuhid Helen Solovjev ja Kardo Ojassalu, helitehnikud Janek Vlassov ja Siim Rohtväli, etenduse juht Astrid Kivila.

Osades: Fatme Helge Leevald – Sepinna.

Sander Rebane – Sepo. Lauri Mäesepp – Priit.

Kristjan Lüüs – Tambet.

Esietendus 10. detsembril 2015 suures saalis.

KORRALDATUD SÜNDMUSED Esimene Koolinoorte Teatripäev: 11. märtsil võõrustas Endla teater Pärnu linna ja maakonna kooliõpilasi ja pakkus koos 13 Eesti teatri, Viljandi kultuuriakadeemia ja Eesti kunstiakadeemiaga kogu päeva vältel erinevaid õpitube ja etendusi. Teatripäevale registreerus üle neljasaja 1.–12. klassi õpilase, kes said osa kuuest etendusest ning enam kui kuuekümnest erinevast töötoast: videokujundus, butafooria, lavavõitlus, kõnetehnika ja palju muud. Töötoad toimusid Endla teatris, Kontserdimajas, Kunstide Majas, Muuseumis, Raekojas, Laine Mägi Tantsukoolis ja Sütevaka Humanitaargümnaasiumis.

Eraldi projekti „Teater 1 päevaga“ raames tõid gümnasistid ühe päeva jooksul lavale lühinäidendi „Mõttetu mees“. Näidendi autor on Tartu kooliõpilane Taavi Tuulik, kes osales koos kuue eakaaslasega 2015. a novembris välja kuulutatud „Hea idee“ konkursil. Parimaid ideid arendati Mihkel Seederi juhendamisel näidendi kirjutamise koolitusel ning veebruaris valis žürii neist koolinoorte teatripäeval lavastamiseks Taavi Tuuliku lühinäidendi. Neljaliikmelist lavastajate meeskonda vedas Ingomar Vihmar, kelle käe all said end teatri suurel laval proovile panna 11 noort näitlejat. Kunstnike meeskonda juhtis Liina Unt. Õpilased said kaasa lüüa igas lavastuse valmimise etapis: teksti analüüs, misanstseenide loomine, lavakujunduse eskiiside valmimine, lavakujunduse ehitamine ja kujundamine, kostüümide ja grimmi tegemine jne. Lavastus etendus 11. märtsi õhtul teatri suures saalis.

Teater kutsus kõiki 2. mail osalema Kaelase mõisaparki talgutele, et park suvelavastuseks ette valmistada.

304

Repertuaari nimekiri LAVASTUS 45 339 km² raba Armastuse õigekiri Boyband Eedeni aed Eesti mees ja tema poeg Gaasivalgus Kahe lugu Kangelapsed Kaunitar ja koletis Kolm torukübarat Kvartett Kõik naistest Mandel ja merihobu Meie aja kangelane Midagi tõelist Peeter Paan ja Valge Lind Wendy Põrrr...!!!

Siin elavad inimesed Testosteroon Titanic. Ilusad inimesed mängivad suuri tundeid Topeltelu Tramm nimega Iha Vares Werther Woyzeck

ESIETENDUS 21.11.2015 14.09.2013 25.02.2012 8.02.2014 7.07.2011 22.11.2014 8.05.2015 10.12.2015 11.12.2014 14.03.2015 1.08.2014 20.02.2015 26.04.2014 1.11.2014 24.07.2015 7.03.2015 8.10.2011 10.10.2015 4.10.2008

LAVASTUSLIIK sõnalavastus sõnalavastus muusikalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus mitmeliigilavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus mitmeliigilavastus nuku- ja objektiteater sõnalavastus sõnalavastus

SIHTRÜHM täisk täisk täisk teism täisk täisk täisk lapsed lapsed noored täisk täisk täisk täisk täisk lapsed v.lapsed täisk täisk

4.10.2014 11.10.2013 31.10.2015 8.03.2014 11.07.2015 10.07.2014

sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus

täisk täisk täisk täisk täisk täisk

ETENDUSED 6 12 15 1 11 20 18 9 21 16 17 35 8 16 15 21 15 11 13

KÜLASTUSED 571 1 232 5 756 88 1 700 2 158 2 483 2 910 6 679 838 2 935 7 633 704 4 069 4 243 8 901 1 532 1 186 4 873

11 14 8 3 10 4

2 011 6 429 4 474 710 1 291 1 091

Repertuaari koondnäitajad 2015

uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused keskmine pilet

SÕNALAVASTUSED

MUUSIKALAVASTUSED

NUKULAVASTUS

MITMELIIGILAVASTUS

KOKKU

8 21 270 57 398 9,5

0 1 15 5 756 12,1

0 1 15 1 532 4,2

2 2 30 11 811 8,5

10 25 330 76 497 9,4

Väljaspool lavastuste statsionaare anti 13% etendustest.

305

Teatri 105. hooaeg avati 6. septembril Endla kostüümidraamaga Pärnu Kahe Silla jooksul.

Koostöös jooksu korraldajatega kutsuti huvilisi kostüümijooksule, toimusid kontserdid, ühineda sai ekskursioonidega, osaleda teatrigalerii näituse avamisel, avatud oli kostüümiladu jpm.

Teatripäev Teatrikino Jazzikohvik Kontserdiõhtud Seminarid

festival film kontsert kontsert muu

etendused, külastused 2015 KOKKU

9 320 254 106 32

246 23 728 2 012 2 969 2 674

51

6 938

330 381

76 497 83 435

MAJANDUSTEGEVUS majandustegevusest laekuv tulu 729 093 28% 31%

toetused 854 958 32%

tööjõukulud 1 563 375 68% muud kulud 25 455 1% kohvik 180 647 8%

TULUD

306

etendustegevusega kaudselt seotud tulud 1 072 750 40%

halduskulud 155 526 7%

majanduskulud 371 547 16%

KULUD

NUKU

UUSLAVASTUSED

www.nuku.ee

Sihtasutus NUKU (Eesti Riiklik Nukuteater) asutati 1952. aastal ja on tänaseni Eesti ainus professionaalne riiklik laste- ja noorteteater.

Tegutseb Tallinnas aadressil Lai 1. Aastal 2010 laieneti ka Nunne tn 8 majja, kus hakkas tegutsema Nukukunsti keskus ja muuseum, ning koonduti ühisnime NUKU alla. 2015. aasta sügisest alanud ehitustööde tõttu mängitakse ajutises teatrimajas Auna tänaval.

Teater on igakevadise Tallinn Treff Festivali korraldaja.

STATSIONAARID Väike saal Ovaalsaal Vahesaal Auna teatrimaja suur saal Auna teatrimaja väike saal Hobuveski Kino Heliose saal Kultuurikatla black box

ISTEKOHTI 202 80 60 153 40 142 189 510

KOOSSEIS Teatrijuht: Joonas Tartu Kunstilise juhi kt: Taavi Tõnisson Lavastaja: Vahur Keller Peakunstnik: Britt Urbla Keller Kirjandustoimetaja: Kati Kuusemets Näitlejad: Liivika Hanstin, Anti Kobin, Are Uder, Helle Laas, Sandra Lange, Jevgeni Moissejenko, Tarmo Männard, Mart Müürisepp, Laura Nõlvak, Katri Pekri, Mirko Rajas, Andres Roosileht, Riho Rosberg, Kaisa Selde, Katariina Tamm, Mihkel Tikerpalu, Lee Trei, Tiina Tõnis, Taavi Tõnisson

1i Draama täiskasvanutele. Teksti autorid, lavastajad ja kunstnikud Kaisa Selde ja Siim Tõniste, valguskunstnik Triin Rahnu, videokunstnik Siim Tõniste, helikujundaja Ekke Västrik.

Osas: Kaisa Selde.

Esietendus 11. jaanuaril 2015 Vahesaalis.

Ajarefrään Visuaalteatrilavastus täiskasvanutele. Teksti autor ja lavastaja Jaanika Juhanson, kunstnik Sander Põldsaar, valguskunstnik Märt Sell, helikujundaja Mait Visnapuu.

Osas: Helle Laas.

Esietendus 22. veebruaril 2015 Ovaalsaalis.

Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal Mark Haddoni teose dramatiseering. Dramatiseerija Simon Stephens. Inglise keelest tõlkinud Tõnn Lamp. Lavastaja Sander Pukk, muusika autor Urmas Lattikas, kunstnik Annika Lindemann, valguskunstnik Rene Liivamägi, videokunstnik Lauri Urb. O sades: Anti Kobin – Ed, isa. Mirko Rajas – Christopher. Lee Trei – Judy, ema. Liivika Hanstin – proua Alexander; Tõusiklik naine; 6. hääl. Riho Rosberg – Roger, härra Shears; Konstaabel; 2. hääl; Härra Wise; Mees leti taga; 1. joodik. Sandra Lange – 5. hääl; Naine tänaval; Teadustaja; Punkar; onu Terry. Kaisa Selde – Siobhan. Mart Müürisepp 1. politseinik; härra Thompson; 3. hääl; 2. joodik; Mees sokkidega; Mees telefoniga; Londoni transpordipolitseinik; Londoni politseinik. Laura Nõlvak – proua Shears; proua Gascoyne; 1. hääl; Naine rongis; Naine Hampsteadis; Poemüüja. Tarmo Männard – Isa Peters; Rhodri; 4. hääl; Politseinik jaamas; Valvur jaamas; Londoni politseinik.

Esietendus 8. märtsil 2015 väikeses saalis.

307

Dorian Gray portree Sõna- ja visuaalteatrilavastus täiskasvanutele. Oscar Wilde’i teose dramatiseering. Inglise keelest tõlkinud Krista Kaer. Dramatiseerija ja lavastaja Vahur Keller, muusika autor ja helikujundaja Liina Kullerkupp, koreograaf Renate Keerd, kunstnik Britt Urbla Keller, valguskunstnik Madis Kirkmann, videokunstnik Kristin Pärn.

Osades: Mart Müürisepp – Dorian Gray.

Andres Roosileht – Henry Wotton. Tarmo Männard – Basil Hallward. Liivika Hanstin – proua Vane. Kaisa Selde – Gladys. Lee Trei – Sadamanaine. Are Uder – Romeo. Riho Rosberg – Alan Campbell. Riho Tammert – Amm. Jaune Kimmel – Sibyl Vane. Ringo Ramul – James Vane.

Esietendus 14. juunil 2015 kino Helios saalis.

Gelsomiina tsirkus Nuku- ja objektiteatrilavastus lastele. Teksti autor, lavastaja ja kunstnik Laura Hallantie, kaaslavastaja Sandra Lange, muusika autor Kaspar Jancis, valguskunstnik Targo Miilimaa.

Osas: Sandra Lange – Gelsomiina.

Esietendus 6. septembril 2015 Auna teatrimaja väikeses saalis.

Lemuel Pitkini demonteerimine Nuku- ja visuaallavastus täiskasvanutele.

Nathanael Westi teose dramatiseering. Inglise keelest tõlkinud Kristiina Jalasto. Dramatiseerijad Kristiina Jalasto ja Mirko Rajas.

Lavastaja Mirko Rajas, muusika autor Markus Robam, koreograaf Maria-Netti Nüganen, kunstnik Rosita Raud, valguskunstnik Madis Kirkmann, kunstniku assistent Sylvia Köster.

Osades: Taavi Tõnisson – Lemuel Pitkin jt. Katri Pekri – Lemuel Pitkin; Arst; Prosti-

308

tuut jt. Anti Kobin – hr Slemp; Tom Baxter; Võõras jt. Katariina Tamm – Betty; Arst jt.

Tiina Tõnis – proua Pitkin; Kahtlane naine; Wu Fong jt. Mihkel Tikerpalu – hr Whipple; Sam; Detektiiv jt.

Esietendus 4. oktoobril 2015 Hobuveskis.

Miisu Nukulavastus koolilastele. Alusteose autor Annie M. G. Schmidt. Hollandi keelest tõlkinud Marian Laving. Dramatiseerija ja lavastaja Andres Roosileht, muusika autor ja helikujundaja Mait Visnapuu, kunstnik Kalju Karl Kivi, valguskunstnik Triin Rahnu.

Osades: Lee Trei – preili Miisu. Laura Nõlvak – poua Küünarmõõt; kass Moori; Rääbakass; Deodorandikass; punane kass.

Riho Rosberg – Peatoimetaja; härra Smit; härra Küünarmõõt; doktor Schuld; Pumbakass; Koolikass. Kait Kall – härra Tibbe.

Esietendus 18. oktoobril 2015 Auna teatrimaja suures saalis.

Jõululugu ärkab ellu NUKU muuseumi muinasjuttude sari lastele.

Autorid, lavastajad Laura Nõlvak, Mihkel Tikerpalu, Tarmo Männard ja Virko Annus, kunstnikud Gerli Mägi ja Kristel Hansen.

Esitajad: Laura Nõlvak – Muinasjutu jutustaja. Mihkel Tikerpalu – Omaloomingulise loo jutustaja. Tarmo Männard – Jutustuse esitaja.

Esietendus 28. novembril 2015 NUKU muuseumis.

Vaata, Madlike, lund sajab!

Astrid Lindgreni lastejutu dramatiseering.

Rootsi keelest tõlkinud Vladimir Beekman.

Dramatiseerija Kristiina Jalasto. Lavastaja Taavi Tõnisson, muusika autor ja helikujundaja Liina Kullerkupp, kunstnik Marion Undusk, valgus- ja videokunstnik Kristjan Suits.

Osades: Jaune Kimmel – Liisbet. Grete Jürgenson – Liisbet. Lee Trei – Madlike. Getter Meresmaa – Madlike. Liivika Hanstin – Ema; proua Hansson. Tiina Tõnis – Ema; proua Hansson. Anti Kobin – Isa; Andersson.

Riho Rosberg – Isa; Andersson. Katariina Tamm või Liisu Krass – Alva. Mirko Rajas või Ringo Ramul – Gustav; härra Hansson.

Mihkel Vendel või Karl Robert Saaremäe – Poemüüja; Lehm.

Esietendus 6. detsembril 2015 Kultuurikatla black box’is.

Seoses Laia ja Nunne tänava teatrimajades toimuvate ehitustöödega oli vanalinnas asuv teatrimaja alates sügisest suletud. Etenduste andmiseks valmis ajutine etenduspaik – Auna tänava teatrimaja, etendusi anti ka Vabal Laval, Salme Kultuurikeskuses ja Hobuveskis.

Väljaspool Tallinnat anti 7% etendustest, sh 2 etendust Türgis lavastusega „Canterville’i lossi vaim“ ja 2 etendust lavastusega „Võlupood“ Sloveenias Maribori rahvusvahelisel nukuteatrite festivalil Summer Puppet Pier.

KORRALDATUD SÜNDMUSED UNIMA päev NUKU teatris 2. veebruaril toimus Rahvusvahelise Nukuteatrite Ühenduse UNIMA Eesti keskuse eestvedamisel esimest korda üritus „UNIMA päev NUKU teatris“. Viljandi Nukuteater andis 3 etendust lavastustega „Värvilised sabakesed“ ja „Karu-Ott tahab magada“. 16. märtsil andsid etendusi Tallinna nukuteater Fonarik lavastusega „Võrukael rebasepoeg“ ja Banaanikala „Muinasjutt kuldsest kalakesest“.

NUKU teatri lavastus „Nublu” külastas 16. aprillist 8. maini kuut Eesti linna (Paide, Rakvere, Pärnu, Võru, Põlva ja Viljandi), lisaks teatrietendustele viidi läbi ka tuletõrjeõppus.

Muuseumiööl, 16. mai õhtul avas NUKU muuseum oma uksed kõigile huvilistele tasuta. Teemaga „Öös on muusikat“ haakuvalt toimus mitmeid eriettevõtmisi, sh performance „Nuku ärkamine“. NUKU muuseumi sarja „Kohtumine nukkudega“ üritus toimus alates sügisest igal teisipäeval ja oli mõeldud gümnasistidele ja põhikooli õpilastele, juhendaja Katri Pekri. Laupäeviti ja pühapäeviti toimus muuseumis minilavastuste programm, mille raames taaselustasid näitlejad kunagi teatrilavadel mängitud lavastused ning esitasid neid pooletunniste etendustena muuseumikülastajatele.

22. märtsil tähistati NUKU teatri ja muuseumi sünnipäeva eriprogrammiga. Lisaks etendustele toimusid kogu päeva jooksul erisündmused.

21. mail anti „Puuhaldjate loo” etendus viipekeelse teatritõlkega, et nukulavastusest saaksid aru ka kurdid ja vaegkuuljad lapsed, kelle emakeel on eesti viipekeel. Lavategevust lasteni viiva viipekeelse tõlke lõid ja esitasid laval viipekeeletõlgid Hele-Riin Karja ja Mari-Liis Ungerson.

Tallinn Treff Festival 2015 tõi 4.–7. juunini Eesti publikule vaatamiseks mitmekülgse valiku tipptasemel visuaalteatrit. Festivalil oli etendusi nii väikelastele, noortele kui täiskasvanutele rohkem kui 17 riigist üle maailma.

Peaesinejaks on Ville Walo trupi WHS (Soome) ja Sangsoo Ahn Pick-up Group’i (LõunaKorea) artistide koostöös valminud suurlavastus täiskasvanutele „Topeltpilt”

309

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

ESIETENDUS

1i Ajarefrään Ajuloputus Canterville'i lossi vaim Cosette Dorian Gray portree Emma ja ajakivi ehk Nukkude teater Gelsomiina tsirkus Good-bye, baby!

Hanel oli auto Isekas Hiiglane Jõululugu ärkab ellu Kartlik jõehobu ja poiss, kes muutus tordiks Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal Klaabu Kodud Käed ja kindad Lemuel Pitkini demonteerimine Lugu kahest vereliblest Lutsukomm ja 200 vanaisa Metsakülad Miisu Muinasjutud paberil Munatopskid Nublu Pesamunad Puuhaldjate lugu Rapuntsel Tsuhh, tsuhh, tsuhh ...

Vaata, Madlike, lund sajab!

Vepsa muinasjutud Vurr-vurr vurrkann Võlupood Väike Gavroche

11.01.2015 22.02.2015 7.11.2011 6.09.2014 3.12.2011 14.06.2015 4.05.2014 6.09.2015 16.11.2013 2.05.2009 5.09.2004 28.11.2015 6.02.2011 8.03.2015 21.04.2010 9.04.2011 6.03.2011 4.10.2015 2.03.2014 19.04.2009 17.11.2007 18.10.2015 6.12.2013 1.06.2013 10.11.2013 18.05.2012 23.02.2014 02.10.2011 05.11.2006 6.12.2015 1.10.2014 01.04.2010 7.12.2014 15.09.2013

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

sõnalavastus mitmeliigilavastus mitmeliigilavastus nukulavastus nukulavastus sõnalavastus nukulavastus nukulavastus sõnalavastus nukulavastus nukulavastus sõnalavastus nuku- ja objektiteater sõnalavastus nuku- ja objektiteater nukulavastus nuku- ja objektiteater mitmeliigilavastus nukulavastus nukulavastus nukulavastus nukulavastus nukulavastus nukulavastus nukulavastus nukulavastus nukulavastus nuku- ja objektiteater nukulavastus sõnalavastus nukulavastus nukulavastus nuku- ja objektiteater nukulavastus

täisk täisk noored teism lapsed täisk lapsed lapsed täisk v.lapsed v.lapsed lapsed lapsed teism v.lapsed v.lapsed v.lapsed täisk lapsed lapsed v.lapsed lapsed lapsed v.lapsed lapsed v.lapsed lapsed lapsed v.lapsed lapsed lapsed v.lapsed lapsed lapsed

ETENDUSED

KÜLASTUSED

26 16 9 25 7 25 8 18 12 19 20 41 14 16 9 29 16 6 17 19 21 12 14 13 31 23 33 18 22 36 23 20 42 8

1112 720 518 3 972 491 5 550 1 614 703 493 1 481 875 1 060 955 2 931 1 072 1 514 556 451 1 149 1 048 1 510 2 338 750 637 5 711 1 144 4 026 2 888 1 866 14 375 1 145 982 4 191 987

Repertuaari koondnäitajad 2015 uuuslavastused kogu repertuaar etendused külastused keskmine pilet

310

SÕNALAVASTUSED

NUKULAVASTUSED

MITMELIIGILAVASTUSED

KOKKU

5 6 156 25 521 9,9

2 25 481 43 605 5,1

2 3 31 1 689 9,2

9 34 668 70 815 7

(„Double Exposure”). NUKU teatri korraldatavale festivalile omistati Euroopa parimaid festivale koondav märgistus EFFE Label.

Augusti lõpus toimusid koolituspäevad 200 õpetajale. Vestlusringe ja õpitubasid juhendasid teatri näitlejad ja lavastajad: Kaisa Selde juhtimisel toimus õpituba „Mängud kehaga“; Laura Nõlvak viis läbi lavavõitluse kiirkursust; Mirko Rajas ja Taavi Tõnisson kõnelesid lavastamisest; Jevgeni Moissejenko näitas ja õpetas, mil moel nukku elusaks „muuta“ ning Vahur Keller pidas õpetajatele loengu visuaalteatrist.

saaliga etenduspaik – Auna tänava teatrimaja. 6. septembril toimus teatri 64. hooaja avamine Auna teatrimajas ja selle ümbruses.

Kõik olid oodatud osa saama Pelgulinna maastikumängust, töötubadest, etendustest ja üllatustest Auna tänaval.

Kohtumine nukuga Nuku muuseum Nuku õpituba Muuseum ärkab ellu Tallinn TREFF

ürituste sari muu hariduslik sari ürituste sari festival

etendused, külastused 2015 KOKKU

Seoses Laia ja Nunne tänava teatrimajades toimuvate ehitustöödega valmis ajutine kahe

17 314 170 62 57

315 17 858 1 556 1 169 2 769

620

23 667

668

70 815

1 288

94 482

MAJANDUSTEGEVUS

majandustegevusest laekuv tulu 474 945 18%

tööjõukulud 1 423 396 55%

etendustegevusega kaudselt seotud tulud 276 895 11%

TULUD

toetused 1 851 311 71%

halduskulud 667 413 26% majanduskulud 492 859 19%

KULUD

311

RAKVERE TEATER www.rakvereteater.ee

Rakvere Teatri sünniaasta on 1940. Tegutseb riigi osalusega sihtasutusena SA Rakvere Teatrimaja. Viimasel kümnendil on kujunenud kaubamärgiks, mis tähendab head ansamblimängu teatri 20 näitleja poolt nii kümnetes Eesti väikeasulates kui ka suuremates linnades. Rakvere Teater korraldab biennaalina rahvusvahelist alternatiivteatrite festivali Baltoscandal.

STATSIONAARID Suur saal Väike saal Rakvere Rahvaaed Tooma talu Uuskülas

ISTEKOHTI 411 118 400 120

KOOSSEIS Teatrijuht: Velvo Väli Kunstiline juht: Üllar Saaremäe Peakunstnik: Eveli Varik Dramaturg: Anne-Ly Sova (kuni 31.07.2015), Triinu Sikk (al 24.08.2015) Korraldusjuht: Marika Tint Näitlejad: Liisa Aibel, Helgi Annast, Margus Grosnõi, Saara Kadak, Erni Kask, Ülle Lichtfeldt, Natali Lohk, Maarika Mesipuu-Veebel, Silja Miks, Marin Mägi-Efert, Tiina Mälberg, Anneli Rahkema, Peeter Rästas, Eduard Salmistu, Toomas Suuman, Tarvo Sõmer, Tarmo Tagamets, Imre Õunapuu UUSLAVASTUSED Buratino Aleksei Tolstoi jutustuse dramatiseering.

Dramatiseerija Adolf Šapiro. Vene keelest tõlkinud Eero Spriit. Lavastaja Üllar Saaremäe,

312

muusika autor Olav Ehala, laulutekstide autor Juhan Viiding, kunstnik Kristi Leppik, lauluõpetaja Kadri Kask, liikumisjuht LiisKatrin Avandi, fotode autor Andres Keil, etenduse juht Indrek Apinis.

Osades: Imre Õunapuu – Buratino. Lauri Nebel – Papa Carlo. Saara Kadak – Malvina.

Margus Grosnõi – Pierrot. Tarvo Sõmer – Carabas Barabas. Liisa Aibel – Rebane Alice.

Marin Mägi-Efert – Kass Basilio. Maarika Mesipuu-Veebel – Arlechino, Duremar. Indrek Apinis – Puudel Artemon, kõrtsiperemees. Helgi Annast – Colombino, kilpkonn Tortila. Ines Aru – Kõnelev kilk (hääl). Üllar Saaremäe – Politseiülem (hääl).

Esietendus 6. märtsil 2015 suures saalis.

Põhjas Jussi Sorjaneni draama Maksim Gorki teose ainetel. Vene keelest tõlkinud Lembe Hiedel, soome keelest tõlkinud Anne-Ly Sova. Lavastaja Jussi Sorjanen, lavastusdramaturg Anne- Ly Sova, kunstnik Jaanus Laagriküll, valguskunstnik Eve Teras, helikujundaja Elmar Sats, fotode autor Jaanus Laagriküll, etenduse juht Aune Kuul.

Osades: Anneli Rahkema – Nastja.

Eduard Salmistu – Kleštš. Peeter Rästas – Satin. Tarmo Tagamets – Pepel. Natali Lohk – Nataša. Toomas Suuman – Kostõljov. Madis Mäeorg – Näitleja. Kaili Närep – Vassilissa.

Esietendus 26. märtsil 2015 väikses saalis.

Sinatraga kuu peale Marie Jonesi draama. Inglise keelest tõlkinud Andra Aaloe. Lavastaja Ivo Eensalu, kunstnik Mae Kivilo, fotode autor Gabriela Liivamägi, etenduse juht Eili Neuhaus.

Osades: Ülle Lichtfeldt – Loretta. Tiina Mälberg – Francis.

Esietendus 10. aprillil 2015 suures saalis.

Maailma parim küla Arto Paasilinna komöödia. Soome keelest tõlkinud Tauno Vahter. Dramatiseerija Kristiina Jalasto. Lavastaja Jaanus Rohumaa, muusika autor Rasmus Puur, kunstnik Mae Kivilo, videokunstnik Jaanus Lekk, muusikaline kujundaja Veiko Tubin, helitehnik Elmar Sats, liikumisjuht Getter Meresmaa, nukukunstnik Eve Teras, fotode autor Alan Proosa, operaatorid Joonas Erik Ojala, Kaur Teiva ja Martin Kotter, etenduse juht Aune Kuul.

Osades: Üllar Saaremäe – Eemeli Toropainen. Ülle Lichtfeldt – Taina Korolainen.

Anneli Rahkema – Henna Toropainen; Henna Heikura. Saara Kadak – Telediktor; Lendav Ingel. Margus Grosnõi – Aimo Räyhänsalo; Arkadi Lebedev. Tarvo Sõmer – Severi Horttanainen. Imre Õunapuu – Taneli Heikura. Eduard Salmistu – Kari Reinikainen. Tarmo Tagamets – Sulo Naukkarinen.

Liisa Aibel – Ajakirjanik; Sirja Sorjonen. Maarika Mesipuu-Veebel – Roheline; Maarika.

Toomas Suuman – Talumees; Julius Ryteikköinen. Tiina Mälberg – Soile-Helinä Tussurainen; Kuninganna. Peeter Rästas – Advokaat Ameerikast; Esimene kandidaat.

Natali Lohk – Tuirevi Hillikainen. Helgi Annast – Eveliina Mättö. Grete Jürgenson – Jutustaja; Roheline. Tanel Ting – Santeri Loikkanen; Teine kandidaat; Araabia lendur. Karl Sakrits – Sotkamo ehituskomisjoni liige; Jaritapio Pärssinen. Märten Matsu – Sotkamo nooremkonstaabel; Jussi, Eemeli poeg. Getter Meresmaa – Ajakirjanik; Roheline. Liisu Krass – Roheline. Martin Tikk – Roheline; Majandusanalüütik. Mihkel Vendel – Kirurg Ameerikast; Araabia lendur. Karl Robert Saaremäe – Josif Nabulah.

Esietendus 19. juunil 2015 Rakvere Rahvaias.

Sina maga, mina pesen nõud Stig Claessoni teose dramatiseering. Rootsi keelest tõlkinud Ülev Aaloe. Dramatiseerijad Anne-Ly Sova ja Tarmo Tagamets. Lavastaja Tarmo Tagamets, kunstnik Peeter Rästas, valguskunstnik Märt Sell, muusikaline kujundaja Peeter Rästas, etenduse juht Indrek Apinis.

Osades: Toomas Suuman – John Andersson. Helgi Annast – Ida Adriana. Maarika Mesipuu-Veebel – Juuksur; Intervjueerija.

Peeter Rästas – Taksojuht; Türklane.

Esietendus 2. oktoobril 2015 väikses saalis.

Must prints Iris Murdochi draama. Inglise keelest tõlkinud Gerda Kordemets. Lavastaja Gerda Kordemets, muusika autor Markus Robam, kunstnik Eugen Tamberg, valguskunstnik Roomet Villau, fotode autor Mark Raidpere, etenduse juht Eili Neuhaus.

Osades: Hannes Kaljujärv – Bradley Pearson. Eduard Salmistu – Francis Marloe. Tarvo Sõmer – Arnold Baffin. Tiina Mälberg – Rachel Baffin. Saara Kadak – Julian Baffin. Ülle Lichtfeldt – Priscilla. Liisa Aibel – Christian.

Esietendus 13. novembril 2015 suures saalis.

Romaan Draama lauludega. Tekstide autorid Toomas Raudam, Ingmar Bergman, Juan Jose Millas, Mati Unt, Erich Segal, Erni Kask, Italo Calvino.

Osades: Margus Grosnõi – Osaleja (Toomas Raudam „Tüdruk, kes läks lõhki“; Ingmar Bergman „Erakõnelused“). Tarmo Kesküll – Osaleja (Juan Jose Millas „Jorge Maruja“). Toomas Suuman – Osaleja (Mati Unt „Hüvasti, kollane kass“; Erich Segal „Armastuse lugu“). Imre Õunapuu – Osaleja

313

(Erni Kask „Henri hirm“). Vootele Ruusmaa (H. Elleri nim. Tartu Muusikakool) – Osaleja (Italo Calvino „Ühe abielupaari elu“).

Esietendus 7. detsembril 2015 väikses saalis.

Hansuke ja Greteke Vendade Grimmide muinasjutu dramatiseering. Dramatiseerijad Kristiina Jalasto ja

Üllar Saaremäe. Lavastaja Üllar Saaremäe, kunstnik Kristi Leppik, helikujundaja Siim Randla, etenduse juht Indrek Apinis.

Osades: Anneli Rahkema – Greteke. Märten Matsu – Hansuke. Peeter Rästas – Metsavaht. Natali Lohk – Võõrasema; Nõiamoor; Haldjas. Indrek Apinis – Isa. Esietendus 7. detsembril 2015 suures saalis.

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

3 õde 8 armastavat naist Algused Armastus tööpostil Buratino Elu ja kuidas sellega toime tulla Hansuke ja Greteke Kaasavaratu Lahuselu Leegionärid Leenane'i kaunitar Leping Lumehelbeke Maailma parim küla Maalermeister Majahoidja Meie, mehed Mina olin veel väikene Must prints Oscar ja Roosamamma Põhjas Romaan Seitsmeteistkümnenda nuku suvi Sina maga, mina pesen nõud Sinatraga kuu peale Uno Bossa ehk Uno Loobi seitse elu Viimase öö õigus Üks pealuu Connemaras

314

ESIETENDUS

10.12.2014 8.03.2013 14.03.2014 18.02.2012 8.03.2015 17.10.2009 7.12.2015 3.12.2011 6.09.2013 6.04.2013 2.04.2011 24.05.2013 9.12.2014 19.06.2015 21.11.2014 8.06.2001 7.03.2009 15.05.2014 13.11.2015 16.11.2006 26.03.2015 7.12.2015 19.09.2014 2.10.2015 10.04.2015 14.02.2014 19.09.2014 13.06.2014

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus mitmeliigilavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus mitmeliigilavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus mitmeliigilavastus sõnalavastus sõnalavastus

täisk täisk täisk täisk lapsed täisk lapsed täisk täisk täisk täisk täisk lapsed täisk täisk täisk täisk lapsed täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk

ETENDUSED

KÜLASTUSED

18 21 14 14 31 10 17 13 5 3 8 28 11 13 33 11 2 6 10 17 13 15 4 7 16 12 18 13

2 203 5 824 956 2 323 11 626 1 908 6 268 3 076 323 243 1 192 2 886 2 645 4 764 7 690 762 367 950 3 176 1 693 957 1 451 393 617 2 502 2 136 2 009 1 528

Repertuaari koondnäitajad 2015

UUSLAVASTUSED KOGU REPERTUAAR ETENDUSED KÜLASTUSED KESKMINE PILET

SÕNALAVASTUSED

MITMELIIGILAVASTUSED

KOKKU

7

1

8

25

3

28

334

49

383

57 756

14 712

72 468

9,80

7,80

9,40

Väljaspool lavastuste statsionaare anti 41% etendustest, sh lavastusega „Leegionärid“ 2 etendust Kanadas, Toronto Tartu kolledžis.

KORRALDATUD SÜNDMUSED 20. veebruaril tähistas Rakvere Teater oma 75. sünnipäeva, otseülekannet sai jälgida Rakvere Teatri kodulehelt ja Postimees online’ist.

Sügisel, 11. septembril alustati teatri sisehooaega kontsertetendusega Rakvere Teatri meeskvinteti 10. aastapäevaks.

Jätkus sari „RT vestleb“, kus pärast etendust saab koos tegijatega süüvida lavastusse.

Alustati uue sarjaga „RT matinee“, mis tähistab kord kuus laupäeva päevasel ajal mängitavat etendust.

12. septembril oli Andres Noormetsa lavastuse „3 õde“ etendus; pärast etendust oli Teatrikohvikus arutelu. Vestlust juhtis Erni Kask, külalisteks olid Andres Noormets ja Eva Samolberg-Palmi, arutelu elavdas Peeter Rästas.

22. oktoobril etendus „Põhjas“, järgnevas vestluses osalesid lavastaja Jussi Sorjanen ja sotsioloog Juhan Kivirähk.

2. novembril toimus väikse maja kohvikus Iris Murdochi elu ja loomingut tutvustav õhtu. Vestlesid Murdochi tõlkija Riina Jesmin ja „Musta printsi" lavastaja Gerda Korde-

mets. Vestlusele järgnes mängufilm Iris Murdochi elust "Iris" (2001).

21. novembril olid „Sina maga, mina pesen nõud“ etenduse järel Erni Kase külalisteks lavastaja Tarmo Tagamets ja Tartu Ülikooli eesti kirjanduse professor Arne Merilai.

19. detsembril arutleti lavastuse „Romaan“ teemadel.

Oktoobris tähistatava eesti näidendi kuu puhul korraldas Rakvere teater näidendiküsitluse. Teatri arhiivist valiti välja seitse näidendit ja selgitati välja, millist aegade jooksul lavastatud teksti sooviks publik taas kuulda. Küsitluse võitis „Johannese passioon“, tekst kanti tervikuna ette 28. oktoobril Rakvere Teatrikohvikus.

9. detsembril pandi nurgakivi Rakvere Teatri kino- ja proovisaali hoonele. Käsil oleva ehituse käigus kerkib ajaloolisesse kompleksi 144 kohaga kaasaegne kino ja täismõõdus proovisaal. Nurgakivi paneku juhatas sisse teatridirektor Velvo Väli, kõnet pidasid kultuuriminister Indrek Saar, Rakvere linnapea Mihkel Juhkami ja maja arhitekt Raul Vaiksoo. Traditsiooniliselt müüriti Rakvere kinomaja nurgakivisse silinder Virumaa Teataja, teatri mängukava, raha ja muude ajamärkidega.

Kohvikukontserdid Loengud, kohtumised Rakvere Jazzukohvik Rakvere teatrikino RT esitleb

kontsert ürituste sari kontsert ürituste sari ürituste sari

etendused, külastused 2015 KOKKU

13

520

35 8 381 6

1 117 335 10 662 159

443

12 793

383

72 468

826

85 261

315

MAJANDUSTEGEVUS toetused 1 157 145 32%

majandustegevusest laekuv tulu 674 658 19%

tööjõukulud 1 386 785 67%

muud kulud 51 563 2% kohvik 121 848 6% halduskulud 102 419 5%

TULUD

etendustegevusega kaudselt seotud tulud 1 750 438 49%

majanduskulud 419 037 20%

TEATER NO99 www.no99.ee

Teater alustas tegevust 2005. aastal, mil tegutseti riigiasutusena Teater Vanalinnastuudio.

Alates 2013. aastast tegutseb riigi asutatud sihtasutusena nimega SA Teater NO99.

KULUD

Tegevjuht: Katre Kasmel (kuni 28.02.2015), Paul Aguraiuja (al 1.03.2015) Dramaturgid: Eero Epner, Laur Kaunissaare Näitlejad: Rasmus Kaljujärv, Eva Koldits, Rea Lest, Jörgen Liik, Helena Pruuli, Gert Raudsep, Jarmo Reha, Simeoni Sundja, Ragnar Uustal, Marika Vaarik UUSLAVASTUSED

LAVASTUSTE STATSIONAARID Teatrisaal Kammersaal Nordea Kontserdimaja

ISTEKOHTI 196 120 1 400

KOOSSEIS Direktor-loominguline juht: Tiit Ojasoo Peakunstnik-loominguline juht: Ene-Liis Semper

316

Meditatsioonid Tormisega Muusikalavastus. Helilooja Veljo Tormis, lavastajad Anne Türnpu ja Eva Klemets, kunstnik Kairi Mändla, dirigent Janne Fridolin, valguskunstnik Airi Eras, videokunstnik Ahto Vaher.

Esitajad: Liina Jaska ja Noorte Segakoor Vox Populi.

Esietendus 10. septembril 2015 Kammersaalis.

NO42 El Dorado: klounide hävitusretk Draama. Autor, lavastaja ja kunstnik Ene-Liis Semper, lavastusdramaturg Laur Kaunissaare, koreograaf Jüri Nael, muusikaline kujundaja Lauri Kaldoja.

Osades: Marika Vaarik, Jörgen Liik, Helena Pruuli, Ragnar Uustal, Rasmus Kaljujärv, Rea Lest, Simeoni Sundja.

Esietendus 22. detsembril 2015 teatrisaalis.

NO43 Kõnts Draama. Autorid Eero Epner, Tiit Ojasoo, Ene-Liis Semper ja trupp. Dramaturg Eero Epner, lavastaja Tiit Ojasoo, koreograaf Jüri Nael, kunstnikud Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo, valguskunstnik Petri Tuhkanen, muusikalised kujundajad Ene-Liis Semper, Jakob Juhkam ja Tiit Ojasoo.

Osades: Gert Raudsep, Helena Pruuli, Jarmo Reha, Jörgen Liik, Marika Vaarik, Ragnar Uustal, Rasmus Kaljujärv, Rea Lest, Simeoni Sundja.

Esietendus 17. oktoobril 2015 teatrisaalis.

NO44 Fantastika Draama. Teksti autorid Mart Kangro, Eero Epner ja trupp. Lavastaja Mart Kangro.

Osades: Gert Raudsep, Helena Pruuli, Jarmo Reha, Marika Vaarik, Ragnar Uustal, Rasmus Kaljujärv, Simeoni Sundja ja Eero Epner.

Esietendus 25. aprillil 2015 teatrisaalis.

NO46 Savisaar Antiiktragöödia ja muusikal. Muusika autorid Vaiko Eplik ja Jakob Juhkam, teksti autor Eero Epner, dramaturgiline abi Tarmo Jüristo, laulutekstide autorid Aare Pilv ja Vaiko Eplik. Lavastajad ja kunstnikud Ene-Liis Semper ja Tiit Ojasoo, dirigent Janne Fridolin, koormeister Jakob Juhkam, valguskunstnik Pietu Pietiäinen, graafiline kujundaja Martin Pedanik, operaator Jekaterina Abramova, liikumisjuht Kristin Pukka.

Osades: Marika Vaarik – Savisaar. Rasmus Kaljujärv – Fuuria. Gert Raudsep – Nõunik; Joel. Helena Pruuli – Kadri. Liina Vahtrik – Vilja. Rea Lest – Kaja. Raivo E. Tamm – Mart; Linnar. Jörgen Liik – Erakondlane; Naaberriigi saadik; Koori liige. Simeoni Sundja – Erakondlane; Naaberriigi saadik; Koori liige. Jarmo Reha – Jüri; Koori liige.

Ragnar Uustal – Koori liige; Ohver. Mona Lene Maanurm või Amelie Kubi – Tüdrukuke. Noorte Segakoor Vox Populi – Neitsite Koor.

Esietendus 10. veebruaril 2015 Nordea kontserdimajas.

NO45 Kodumaa karjed Monolavastuse aluseks spordikommentaarid, poliitikute kõned, lugejakirjad, reportaažid, laulud, loosungid, intervjuud jpm. Teksti autorid ja lavastuse töörühm: Eero Epner, Hendrik Kaljujärv, Kaarel Oja, Jaak Prints.

Esitaja: Jaak Prints.

Esietendus 21. veebruaril 2015 teatrisaalis.

317

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

ESIETENDUS

Meditatsioonid Tormisega NO42 El Dorado: klounide hävitusretk NO43 Kõnts NO44 Fantastika NO45 Kodumaa karjed NO46 Savisaar NO47 Tüdruk, kes otsis oma vendi NO49 Tõde, mida ma olen igatsenud NO51 Mu naine vihastas NO53 Kadunud sõbra juhtum NO65 Suur õgimine

10.09.2015 22.12.2015 17.10.2015 25.04.2015 21.02.2015 10.02.2015 13.11.2014 13.09.2014 10.05.2014 18.01.2014 16.05.2012

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

muusikalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus mitmeliigilavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus

täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk

ETENDUSED

KÜLASTUSED

5 4 11 17 49 11 10 12 39 7 5

470 518 1 929 1 926 7 278 16 174 1 035 1 601 8 134 855 745

Repertuaari koondnäitajad 2015

uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused keskmine pilet

SÕNALAVASTUSED

MUUSIKALAVASTUS

MITMELIIGILAVASTUSED

KOKKU

4 9 154 24 021 11,3

1 1 5 470 7,7

1 1 11 16 174 20

6 11 170 40 665 15

Väljaspool statsionaari anti 17,7% etendustest, sh Belgias 2 etendust lavastusega „Kodumaa karjed“ ning lavastusega „Mu naine vihastas“ 1 etendus Sloveenias ja nelja päeva jooksul 5 etendust Prantsusmaal, Avignoni teatrifestivalil. NO99 trupp lendas Avignoni otse Hannoverist, Saksamaalt, kus anti festivalil Theaterformen 2 etendust lavastusega „Tõde, mida ma olen igatsenud“.

MUU TEGEVUS 19. veebruaril tähistas Teater NO99 oma 10. sünnipäeva.

Praha Lavastuskunstnike Kvadriennaalil 18.–28. juunini esindas Eestit Teater NO99 projekt „Ühtne Eesti“. Omaette ruumid olid sisustatud parteikontorina, kus tutvustati nii

318

„Ühtset Eestit“ kui pakuti esmast informatsiooni partei loomise kohta: jagati brošüüre võimuletulemise teemal ning näidati uusi ingliskeelseid „Valimiskoole“ (lektor Helena Pruuli), ingliskeelsena oli avatud „Ühtse Eesti“ kodulehekülg www.eestieest.ee.

Teatri N099 ekspositsioon pälvis kvadriennaalil peapreemia (Golden Triga) ja kuldmedali innovaatilise lähenemise eest lavakujundusele.

NO99 Tantsulaager NO99 Kokakool lastele Loengud kaasaegsest teatrist ja kunstist Kohtumine publikuga Sissejuhatus lavastusse Autoriõhtu NO99 Jazzklubi

aktsioon ürituste sari

7 9

3 119 103

ürituste sari ürituste sari ürituste sari kontsert kontsert

4 4 36 1 28

160 200 3 600 123 1 309

89

8 614

etendused, külastused 2015 KOKKU

170

40 665

259

49 279

MAJANDUSTEGEVUS TULUD majandustegevusest laekuv tulu 577 656 25%

toetused 387 589 16%

etendustegevusega kaudselt seotud tulud 1 382 087 59%

UGALA TEATER www.ugala.ee

Ugala Teater loodi 1920. aastal, professionaalse teatri staatuse sai 1926. aastal. 2007. aastast tegutseb Ugala Teater riigi asutatud sihtasutusena. 2015. aastal suleti teatrimaja ehitustöödeks ja sügisel avati asendusmajana Ugala Black Box ehk UBB, uus 250-kohaline kaasaegne teatrisaal endises tehasehoones aadressil Pargi 1C. STATSIONAARID Suur saal Väike saal Ugala Black Box – UBB Sakala keskus Olustvere rehetare Vargamäe rehetare Viljandi gümnaasiumi auditoorium Grand Hotel Viljandi konverentsisaal

ISTEKOHTI 487 160 249 194 182 120 120 60

KOOSSEIS

tööjõukulud 1 154 462 57%

KULUD

muud kulud 185 919 9% kohvik 210 668 10% halduskulud 115 151 6%

majanduskulud 374 999 18%

Teatrijuht: Kristiina Alliksaar Kunstiline juht: Ott Aardam Dramaturg: Liis Aedmaa Muusikajuht: Peeter Konovalov Peakunstnik: Liisa Soolepp (kuni 3.07.2015) Loomingulise ala assistent: Oleg Titov (al 1.09.2015, liikumisjuht kuni 31.08.2015) Lavastaja: Taago Tubin Näitlejad: Tanel Ingi, Peeter Jürgens, Jana Kena, Vallo Kirs, Luule Komissarov, Kadri Lepp, Kata-Riina Luide, Vilma Luik, Triinu Meriste, Martin Mill, Marika Palm, Kristian Põldma, Arvo Raimo (kuni 14.10.2015), Meelis Rämmeld (kuni 31.08.2015), Adeele Sepp, Aarne Soro, Andres Tabun, Klaudia Tiitsmaa, Janek Vadi, Margus Vaher, Carita Vaikjärv, Tarvo Vridolin, Rait Õunapuu

319

UUSLAVASTUSED Amalia Kati Kaartineni draama. Soome keelest tõlkinud Ülev Aaloe. Lavastaja Tanel Ingi, kunstnik Jaanus Laagriküll, valguskunstnik Kristjan Suits, muusikalised kujundajad Taago Tubin ja Tanel Ingi, etenduse juht Aili Nohrin.

Osades: Klaudia Tiitsmaa – Amalia. Andres Tabun – Kari. Terje Pennie-Kolberg – Karoliina.

Esietendus 31. jaanuaril 2015 Ugala teatri väikses saalis.

Cipollino seiklused Lavastus lastele. Gianni Rodari teose dramatiseering. Itaalia keelest tõlkinud Aleksander Kurtna. Dramatiseerija Donald Tomberg, lavastaja Kristo Toots, kunstnik Rosita Raud, valguskunstnik Laura Maria Mäits, muusikaline kujundaja Üllo Kaur, liikumisjuht Oleg Titov, etenduse juht Kiiri Tamm.

Osades: Martin Mill – Sibulapoiss Cipollino. Arvo Raimo – Sibulapapa Cipollone; Parun Apelsin. Peeter Jürgens – Sibulapapa Cipollone; Parun Apelsin. Triinu Meriste – Meister Viinamarjake; Krahvinna Kirss noorem. Kata-Riina Luide – Emand Kõrvits; Krahvinna Kirss vanem. Aarne Soro – Isand Kõrvits; Hertsog Mandariin. Üllo Kaur – Pirn Pirnipuu. Kristian Põldma – Nuhkimismeister Porknake. Jaana Kena – Krahvitar Kirsike; Vürst Sidrun. Margus Vaher – Sõdur Sidrun.

Artur Linnus – Sõdur Sidrun. Tarvo Vridolin – Rüütel Tomat. Vallo Kirs – Nuuskurkoer Nuhik; Mutt.

Esietendus 12. veebruaril 2015 Ugala teatri suures saalis. Äärelinna bluus Jez Butterworthi draama. Inglise keelest tõlkinud Erkki Sivonen. Lavastaja ja muusika-

320

line kujundaja Taago Tubin, kunstnik Liisa Soolepp, valgus- ja videokunstnik Kristjan Suits, etenduse juht Pille-Riin Lillepalu.

Osades: Janek Vadi – Dale. Meelis Rämmeld – Ned. Kadri Lepp – Joy. Esietendus 14. märtsil 2015 Ugala teatri väikses saalis.

Kaheksajalg Martin Alguse komöödia. Lavastaja ja muusikaline kujundaja Martin Algus, kunstnik Illimar Vihmar, valguskunstnik Rene Liivamägi, liikumisjuht Oleg Titov, etenduse juht Kiiri Tamm.

Osades: Aarne Soro – Ville. Adeele Sepp – Jessika. Andres Tabun – Eduard, ehitaja; Teine ehitaja. Klaudia Tiitsmaa – Nora. Tanel Ingi – Mauno. Tarvo Vridolin – Einar. Triinu Meriste – Jessika. Vallo Kirs – Marco. Jaana Kena – Kristi.

Esietendus 18. aprillil 2015 Ugala teatri suures saalis.

Teie ebaõnn on teie endi kätes Komöödia. Teksti autorid Marite H. Butkaite ja Lennart Peep. Lavastaja Lennart Peep, kunstnik Martin Veisman, muusikaline kujundaja Harlet Orasmaa, valguskunstnik Ivar Piterskihh, etenduse juht Aili Nohrin.

Osades: Kristian Põldma – Kristian. Marika Palm – Marika. Rait Õunapuu – Rait.

Esietendus 18. aprillil 2015 Grand Hotell Viljandi konverentsisaalis.

Vereliin Mark Doherty draama. Inglise keelest tõlkinud Laur Lomper. Lavastaja Margus Kasterpalu, muusika autor Ain Agan, kunstnik Liisa Soolepp, valgus- ja videokunstnik Kristjan Suits, muusikaline kujundaja Peeter Konovalov, liikumisjuht Raido Mägi, etenduse juht Pille-Riin Lillepalu.

Osades: Meelis Rämmeld – Isa. Klaudia Tiitsmaa – Sal. Rait Õunapuu – Thomas. Peeter Jürgens – Isa Rice. Ain Agan – muusik.

Esietendus 18. juunil 2015 Olustvere mõisa reheküünis.

Making of „Kapsapea“ Lavastus Oskar Lutsu näidendi ainetel.

Teksti autor ja lavastaja Ott Aardam, kunstnik, valgus- ja videokunstnik Kristjan Suits, kostüümikunstnik Pille Küngas, muusikaline kujundaja Tõnis Leemets, liikumisjuht Oleg Titov, etenduse juht Kiiri Tamm.

Osades: Adeele Sepp, Kadri Lepp või Laura Peterson – Elisabet. Aarne Soro – Sägi.

Luule Komissarov – Ema. Triinu Meriste – Roosi. Tarvo Vridolin – Pliuhkam. Margus Vaher või Andres Tabun– Vana lavastaja.

Vilma Luik – Uus lavastaja. Kaarel Kauts – Revo.

Esietendus 19. septembril 2015 UBBs.

Esietendus 14. novembril 2015 UBBs. Väike Pii ja kiigelaud Lavastus väikelastele. Timo Parvela teose dramatiseering. Dramatiseerijad ja lavastajad Kadri Lepp ja Martin Mill, muusika autor Mari Jürjens, kunstnik Jaanus Laagriküll, valguskunstnik Laura Maria Mäits, videokunstnik Katre Sulane, animaator Sander Põldsaar, grimmikunstnik Ülle Konovalov, liikumisjuht Oleg Titov, etenduse juht Pille-Riin Lillepalu.

Osades: Janek Vadi – Kuu; Toorekung; Esimene Vibalik. Kristian Põldma – Argon; Teine Vibalik. Triinu Meriste – Tibu; Kalakas.

Tanel Ting – Pii. Esietendus 7. detsembril 2015 Sakala Keskuses.

Oleanna David Mameti draama. Inglise keelest tõlkinud Kai Aareleid. Lavastaja ja muusikaline kujundaja Taago Tubin, kunstnik Liisa Soolepp, etenduse juht Pille-Riin Lillepalu.

Osades: Klaudia Tiitsmaa – Üliõpilane.

Janek Vadi – Õppejõud.

Esietendus 3. oktoobril 2015 Viljandi Gümnaasiumi auditooriumis.

Ema oli õunapuu Urmas Lennuki draama. Lavastaja Vallo Kirs, kunstnik Jaanus Laagriküll, valguskunstnik Rene Liivamägi, muusikaline kujundaja Peeter Konovalov, etenduse juht Aili Nohrin.

Osades: Andres Tabun – Tepo. Kata-Riina Luide – Marion. Marika Palm – Hellen. Peeter Jürgens – Onu Sass. Tanel Ingi – Peteri.

Leila Säälik – Ema (hääl). Gert Raudsep – Jakobi.

321

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

Amalia Cipollino seiklused Eesriie avaneb!

Ema oli õunapuu Hirm sööb hinge seest Illusionistid Kahe isanda teener Kaheksajalg Lovesong. Ühe armastuse lugu Making of „Kapsapea" Mee hind Meeste kodu Mere märgid Oleanna Printsess Luluu ja härra Kere Suur maalritöö Teie ebaõnn on teie endi kätes Vana õngitseja Vanad ja noored Vereliin Väike Pii ja kiigelaud Äärelinna bluus

ESIETENDUS

31.01.2015 12.02.2015 20.09.2014 14.11.2015 23.10.2104 15.11.2014 25.01.2014 18.04.2015 29.03.2014 19.09.2015 19.02.2011 4.02.2011 12.08.2014 3.10.2015 23.04.2014 11.12.2012 18.04.2015 19.01.2013 3.08.2013 18.06.2015 7.12.2015 14.03.2015

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

sõnalavastus mitmeliigilavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus mitmeliigilavastus sõnalavastus

täisk lapsed täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk lapsed lapsed täisk täisk täisk täisk lapsed täisk

ETENDUSED

KÜLASTUSED

29 28 16 6 6 13 7 17 13 10 9 7 20 9 7 6 13 3 14 15 16 14

4 039 9 001 3 781 1 297 1 368 1 572 1 841 4 436 2 486 1 661 1 181 3 699 2 337 917 2 179 600 1 337 374 1 481 2 414 2 291 1 502

Repertuaari koondnäitajad 2015

uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused keskmine pilet

SÕNALAVASTUSED

MUUSIKALAVASTUSED

KOKKU

8 20 234 40 502 9,3

2 2 44 11 292 7,7

10 22 278 51 794 9

Väljaspool lavastuste statsionaare anti 33% etendustest.

KORRALDATUD SÜNDMUSED 16. mail tähistati viimast õhtut vanas teatrimajas enne remonti. Kahevaatuselisel gala-

322

õhtul „U-Gala“ astus lavale kogu teatri kollektiiv, anti üle Kuldõuna publikupreemiad ning meenutati tipplavastusi „Kolmest apelsinist“ „Helesinise vagunini“ ja „Kihnu Jõn-

nist“ „Ukuaruni“. Meelelahutusprogrammi kureeris Adeele Sepp, üheks õhtuks naasid Ugala lavale Maria Soomets ja Karol Kuntsel Vanemuisest, Üllar Saaremäe Rakvere teatrist, Piret Rauk Kuressaare linnateatrist, Gert Raudsep teatrist NO99 jpt. Comeback’i tegi legendaarne ansambel Ennupojad koosseisus Elmo Nüganen, Allan Noormets, Andres Noormets ja Üllo Kaur.

29. juunil toimus remondieelse teatri tühjendusmüük ja 19. septembril avati uus hooaeg 250-kohalises UBBs aadressil Pargi 1C esietenduse ning tantsumaratoniga. Õhtu DJdeks olid Ugala töötajad, õue oli püstitatud Viljandi Music Walki festivalitelk.

14. novembril esitleti UBBs Urmas Lennuki näidendikogumikku „Ükskord Eestimaal“, mis koondab ühte köitesse tema kolm näidendit: „Rongid siin enam ei …“, „Päeva lõpus“ ja „Ema oli õunapuu“. Kogumiku eest pälvis Urmas Lennuk Kultuurkapitali kirjanduse sihtkapitali näitekirjanduse aastapreemia.

Kinoõhtu Tantsumaraton U-Gala etendused, külastused 2015 KOKKU

2 1 1

525 706 796

4

2 027

278

51 794

282

53 821

MAJANDUSTEGEVUS tööjõukulud 1 108 803 66%

majandustegevusest laekuv tulu 480 161 27%

etendustegevusega kaudselt seotud tulud 211 469 12%

TULUD

kohvik 8 107 1% halduskulud 184 833 11%

toetused 1 079 437 61%

majanduskulud 376 004 22%

KULUD

323

VANEMUINE

liki Saldre, Maria Soomets, Priit Strandberg, Kärt Tammjärv, Aivar Tommingas

www.vanemuine.ee

Eesti vanim teater, mis sai alguse aastal 1870 Vanemuise laulu- ja mänguseltsist ning on kutseline teater 1906. aastast. Vanemuine on kolme lavastusliiki esindav teater: sõna-, muusika- ja balletiteater. Teater tegutses seni riikliku etendusasutusena, alates 2013. aastast Sihtasutusena Teater Vanemuine.

STATSIONAARID Suure maja saal Väikese maja saal Väikese maja ovaalsaal Sadamateater Teatri Kodu Obinitsa vabaõhulava

ISTEKOHTI 676 440 50 150 100 664

KOOSSEIS 25 näitlejat ja 2 lavastajat; 9 ooperisolisti, 31 kooriliiget, 66 orkestriliiget ja 3 dirigenti; 36 balletiartisti ja 5 repetiitorit.

Teatrijuht: Toomas Peterson Peakunstnik: Maarja Meeru Trupijuht: Eda Hinno Draamajuht: Tiit Palu Dramaturg-toimetaja: Sven Karja Dramaturg: Anu Tonts Lavastajad: Ain Mäeots, Andes Noormets Näitlejad: Kais Adlas, Raivo Adlas, Jaanika Arum, Marika Barabanštšikova, Markus Dvinjaninov, Herta Elviste (srn 29.10.2015), Marian Heinat, Margus Jaanovits, Tanel Jonas (näitleja-lavastaja, näitlejate intendant), Merle Jääger, Hannes Kaljujärv, Linda Kolde, Sten Karpov, Karol Kuntsel, Riho Kütsar, Jüri Lumiste, Andres Mähar, Piret Palu, Ragne Pekarev, Veiko Porkanen, Reimo Sagor, Kül-

324

Peadirigient: Paul Mägi Muusikaosakonna produtsent: Marika Petti Dirigendid: Taavi Kull, Martin Sildos, Lauri Sirp Peakoormeister: Piret Talts Ooperikoori hääleseade õpetaja: Taisto Noor Orkestri kontsertmeister: Kadri Sepalaan Ooperisolistid: Simo Breede, Märt Jakobson, Merle Jalakas, Pirjo Jonas (end Püvi), Maria Kallaste (kuni 30.06.2015), Valentina Kremen, Rasmus Kull, Karmen Puis, Jaan Willem Sibul, Reigo Tamm Ooperikoor: Rainer Aarsalu, Merle Aunpuu, Helen Hansberg, Kaja Ilmjärv, Elin Kaiv, Katrin Kapinus, Eve Kivisaar, Siiri Koodres, Endel Kroon, Alo Kurvits, Silja Lani, Milvi Luik, Vaike Lätt, Matis Merilain, Edgar Mikkel, Helen Nõmm, Risto Orav, Elmar Pool, Erkki Rebane (kuni 5.01.2015), Aime Roosileht, Andres Ross, Maire Saar, Ivar Saks, Uku-Markus Simmermann, Tarmo Teekivi, Oliver Timmusk, Margus Toode (kuni 29.05.2015), Liina Tordik, German Javier Gholami Torres-Pardo, Marika Villemson, Anne Vilt, Luule Veziko, Inge Õunapuu Orkestri liikmed: Andri Annus, Olga Alferova (kuni 23.08.2015), Lucia Sanchis Alfonso, Markus Altrov (kuni 30.06.2015), Kristiina Birk (kuni 30.06.2015), Juan Jose Restrepo Duarte, Aivar Eimra, Tiina Enniko, Elle Fuchs, Urmas Himma, Heimo Hodanjonok, Heli Ilumets, Marie Jaksman, Maimu Kaarde, Tõnu Kalm, Anna Kelder, Lande Kits, Margus Kits, Aivo Koddanipork, Rain Kotov, Karen Kriit (kuni 3.03.2015), Sirli Laanesaar, Viljar Lang, Enno Lepnurm, Maria

Lepnurm (Kesvatera), Kristiina Luik, HannoMait Maadra, Niina Mets, Hannes Metssalu, Laura Miilius, Heili Mägi, Hille Niilisk-Rees, Svetlana Nukka, Kattrin Ojam, Triinu Raudver-Tamm, Maria Okuško (kuni 5.02.2015), Merike Ots, Marina Peleševa, Jan Pentšuk, Kersti Perandi, Tõnu Pärtin, Aike Randmann, Olga Raudonen, Vitali Regensperger (al 1.11.2015), Kadri Rehema, Eveli Roosaar, Jaanus Roosileht, Anna Samsonova, Kadri Sepalaan, Jaanus Siniväli, Denis Strelkov, Eva-Maria Sumera (kuni 16.06.2015), Marti Suvi, Lauri Sõõro, Tanel Tamm, Evelin Tammiku, Kulvo Tamra, Richard Tamra (al 1.08.2015), Kait Tiitso, Žanna Toptši, Johanna Tuvi, Ilja Šarapov, Anna Šulitšenko, Margus Vahemets, Karl Vakker, Helena Valpeteris, Ilmar Varjun, Anne Vellomäe, Valdeko Vija, Linda Viller, Kai Visnapuu, Karina Vološina Balletijuht: Mare Tommingas Repetiitorid: Rita Dolgihh, Fabrice Maurice Gibert, Jelena Karpova, Jelena Kõlar (Pozniak), Rufina Noor Balletiartistid: Brandon Bernard Alexander, Hayley Jean Blackburn, Amy Louise Bowring, Diego Cardelli, Evgenia Chernavina (kuni 1.08.2015), Alain Eric Laurent Divoux, Alexander Germain Drew, Aleksandra Heidi Foyen (al 1.08.2015), Anton Jakovlev (al 1.08.2015), Darli Jakovleva (al 1.08.2015), Maria Isabella Jacqueline Engel, Georgia Toni Giboin, Matthieu Marie Ferdinand Hervé, Jacob Louise Hoover (kuni 1.08.2015), Matthew James Jordan, Aivar Kallaste, Julia Kaškovskaja, Kersti Kuuse, Benjamin Kyprianos, Samuel Francis Lawman, Colin Thomas Maggs, Anthony Patrick Maloney (kuni 1.03.2015), Kristina Markeviciute, Tarasina Michelle Masi, Lawrence Cameron Massie, Tatevik Mkrtoumian (kuni 1.06.2015), Merilin Mutli, Alicia Jane Nelson, Emma Marga-

ret Price (kuni 1.05.2015), Yukimi Otsuka, Raminta Rudzionyte, Janek Savolainen, Mirell Sork (al 1.08.2015), Silas Jonathan Stubbs, Janika Suurmets, Matteo Giulio Tonolo, Jack Marcus Killen Traylen (al 1.08.2015), Viktoria Valujevski, Emily May Ward, George WilléWilliams, Joshua David Woodhams (kuni 1.05.2015), Yukiko Yanagi (al 1.10.2015)

UUSLAVASTUSED Gatsby. La Dolce Vita Tantsulavastused esietendusid 25. jaanuaril 2015 Vanemuise suures majas.

Gatsby Muusika autor Graham Reinolds (Duke Ellingtoni põhjal). Lavastaja ja koreograaf Silas Stubbs, kostüümikunstnikud Ellen Cairns ja Mare Tommingas, valguskunstnik Tõnis Järs, repetiitor Rufina Noor.

Osades: Hayley Blackburn, Silas Stubbs, Yukimi Otsuka, Brandon Alexander, Tarasina Masi, Lawrence Massie, Benjamin Kyprianos, Emma Price, Alicia Nelson.

La Dolce Vita Muusika autor Nino Rota. Lavastaja ja koreograaf Silas Stubbs, kostüümikunstnik ja lavastaja assistent Adriana Mortelli, valguskunstnik Giorgio Madia, videokunstnik Janek Savolainen, repetiitor Fabrice Gilbert, dekoratsioonikunstnik Maar-ja Meeru.

Osades: Brandon Alexander, Tarasina Masi, Lawrence Massie, Benjamin Kyprianos, Emma Price, Alicia Nelson, Anthony Maloney, Kristina Markeviciute, Colin Thomas Maggs, Maria Engel, Raminta Rydžionyte, Alain Divoux, Fenella Cook, Yukako Horita, George Willé-Williams, Matteo Giulio Tonolo, Georgia Giboin, Matthew Jordan, Kersti Kuuse, Joshua Woodhams.

325

Sööbik ja Pisik Urmas Sisaski muusikal lastele Thorbjørn Egneri raamatu ainetel. Libreto autor ja lavastaja Jaan Willem Sibul, laulutekstide autor Lemme Krimm. Muusikajuht ja dirigent Taavi Kull, koreograaf Marika Aidla, kunstnik Maarja Meeru, kontsertmeister Ele Sonn, etenduse juht Illar Rätsep.

Osades: Rasmus Kull – Sööbik. Simo Breede – Pisik. Peeter Volkonski – Vanaisa.

Marika Aidla – Hambahari; Hambaarst. Saskia Tori – Juss (hääl lindilt). Mari-Liis Tori – Ema (hääl lindilt).

Esietendus 7. veebruaril 2015 Teatri Kodus.

Meie oma tõde, meie oma õigus Urmas Lennuki draama Anton Hansen Tammsaare „Tõe ja õiguse“ esimese osa ainetel. Lavastaja Tanel Jonas, kunstnik Kristina Lõuk, muusika autor Priit Strandberg, valguskunstnik Tõnis Järs.

Osades: Aivar Tommingas – Andres, vanem. Veiko Porkanen – Andres, noorem; Andres, poeg. Kärt Tammjärv – Krõõt. Maria Soomets – Mari. Priit Strandberg – Juss. Karol Kuntsel – Pearu. Jaanika Arum – Saunatädi; Kõrtsipreili; Lambasihver. Riho Kütsar – Sauna-Madis; Kirikuõpetaja; Kõrtsmik; Kõrtsiline.

Esietendus 19. veebruaril 2015 Sadamateatris.

Kui tuvid kadusid Sofi Oksaneni draama. Soome keelest tõlkinud Maimu Berg. Lavastaja Tiit Palu, kunstnik Eugen Tamberg, valguskunstnik Andres Sarv, videokunstnik Andres Keil, muusikaline kujundaja Toomas Lunge, etenduse juht Meelis Hansing.

O sades: Sten Karpov – Edgar Parts. Linda Kolde – Juudit Parts. Reimo Sagor – Roland

326

Simson. Marian Heinat – Rosalie Arm. Andres Mähar – Hellmuth Hertz; Leitnant. Margus Jaanovits – Menzel; Kapten Porkov.

Hannes Kaljujärv – Hans Aumeier; Arst.

Maria Kallaste – Lydia; Gerda. Markus Dvinjaninov – Richard; Rein.

Esietendus 28. veebruaril 2015 Vanemuise suures majas.

Meister ja Margarita Mihhail Bulgakovi teose dramatiseering.

Vene keelest tõlkinud Jüri Ojamaa ja Maiga Varik. Dramatiseerija Katrin Pärn. Muusika autorid Alfred Schnittke, Elliot Goldenthal, Hector Berlioz, Howard Shore, Igor Stravinski ja Pjotr Tšaikovski. Lavastajad Janek Savolainen ja Katrin Pärn, koreograaf Janek Savolainen, kunstnik ja kostüümikunstnik Liina Unt, valguskunstnik Imbi Mälk, videokunstnikud Argo Valdmaa ja Janek Savolainen, helikujundaja Janek Savolainen, repetiitor Rufina Noor, etenduse juhid Epp Viller ja Maarja Liba.

Osades: Helgur Rosenthal – Meister.

Maria Engel – Margarita. Jüri Lumiste – Woland. Ragne Pekarev – Hella; Velsker; Sekretär; Välktelegrammi-neiu. Katrin Pärn – Peemot. Janek Joost – Korovjev; Azazello.

Aivar Kallaste – Berlioz; Dr Stravinski; Pontius Pilatus. Jacob Hoover – Ješua Ha-Nostri; Andrei Fokitš Sokov. Benjamin Kyprianos – Marcus Rotitapja; Varenuhha. George WilléWilliams – Lihhodejev; Prof Kuzmin; Vares.

Silas Stubbs – Bossoi; Rjuhhin; Mogarõtš; Juudas. Samuel Lawman – Semplejarov; Poplavski; Faun; Hulluarst. Diego Cardelli – Poplavski; Faun; Hulluarst. Anthony Maloney – Bezdomnõi; Leevi Matteus. Janek Savolainen – Bezdomnõi, Leevi Matteus. Georgia Giboin – Trammijuht; Bengalski, Vampiir.

Kristina Markeviciute – Paljas naine vannis; Hulluarst; Südametu suitsetaja Jaltas. Janika

Suurmets – Frieda; Naine rõdul. Raminta Rudzionyte – Natalja Prokofjevna. Kersti Kuuse – Niza; Vampiir; Hulluarst. Alicia Nelson – Prohhor Petrovitš; Naine rõdul.

Esietendus 7. märtsil 2015 Vanemuise väikeses majas.

Naeru Akadeemia Mitani Koki komöödia. Jaapani keelest tõlkinud Margit Juurikas, kunstnik Iir Hermeliin, kostüümikunstnik Eve Ormisson, valguskunstnik Imbi Mälk, muusikaline kujundaja Aare Toikka, etenduse juht Meelis Hansing.

Osades: Hannes Kaljujärv – Sakisaka Mutsuo. Riho Kütsar – Tsubaki Hajime. Tanel Pärn või Jüri Urbel – Politseinik.

Esietendus 17. aprillil 2015 Vanemuise väikeses majas.

Carmen Georges Bizet’ ooper. Muusikajuht ja dirigent Paul Mägi, lavastaja, koreograaf ja valguskunstnik Giorgio Madia, kunstnik Maarja Meeru, videokunstnik Mikk-Mait Kivi, lavastaja assistendid Anna-Liisa Zirkel, Janika Suurmets, Marika Goldman ja Merle Jalakas, repetiitor Fabrice Gibert, koormeistrid Katrin Nuume ja Piret Talts, kontsertmeistrid Andre Hinn, Annelii Traks, Maarja Plink ja Margus Riimaa, assistendid Martin Sildos ja Taavi Kull, valguskunstniku assistent Tõnis Järs, etenduse juhid Kaisa Riivald ja Ülle Tinn.

Osades: Aleksandra Kovalevitš – Carmen. Boldizsar Laszlo – Don José. Janis Apeinis – Escamillo. Aivar Kallaste – Escamillo assistent. Diana Higbee – Micaëla. Märt Jakobson – Zuniga. Karmen Puis – Mercédès.

Pirjo Jonas – Frasquita. Taavi Tampuu – Moralès. Simo Breede – Dancairo. Rasmus Kull – Remendado. Jaan Willem Sibul – Lillas Pastia. Kalli Pikas – Flamenkosolist. Tartu Poistekoor, Vanemuise ballett, koor ja orkester.

Esietendus 22. aprillil 2015 Vanemuise suures majas. go neo und romantix kadrinoormetsa draama. Lavastaja ja lavakujundaja Andres Noormets, muusika autor Cubus Larvik (Karl Saks, Hendrik Kaljujärv), kostüümikunstnik Maarja Noormets, valguskunstnik Margus Vaigur, etenduse juht Maarja Liba.

Osades: Kärt Tammjärv – Cucu. Reimo Sagor – Gooma. Markus Dvinjaninov – Gooma. Kais Adlas – Miss Mix. Raivo Adlas – Maatrix. Piret Palu – Neoon. Sten Karpov – Romaan.

Esietendus 25. aprillil 2015 Sadamateatris.

Aida Giuseppe Verdi ooper. Muusikajuht ja dirigent Erki Pehk, lavastaja Madis Nurms, koreograaf Teet Kask, kunstnik Madis Nurms, valguskunstnik Margus Vaigur, koormeistrid Kadri Leppoja ja Piret Talts, kontsertmeistrid Katrin Nuume ja Margus Riimaa, assistendid Martin Sildos ja Taavi Kull, kunstniku assistent Helin Tikerpuu, liikumisjuht Jelena Karpova, etenduse juhid Kaisa Riivald ja Ülle Tinn. Koostöös Pärnu Rahvusvahelise ooperimuusika festivaliga Promfest.

Osades: Jomante Shležaite – Aida. Anželina Švatška – Amneris. Eduard Martõnjuk – Radamès. Samsons Izjumovs (Läti Rahvusooper) – Amonasro. Romans Polisadovs – Ramfis. Märt Jakobson – Egiptuse kuningas.

Reigo Tamm – Sõnumitooja. Vanemuise koor ja orkester.

Esietendus 20. mail 2015 Vanemuise väikeses majas.

Obinitsa Seto draama. Teksti autorid Kauksi Ülle ja Ain Mäeots, lavastaja Ain Mäeots, kunstnik

327

Liina Unt, muusikaline kujundaja Ele Sonn, lavavõitluse seadja Priit Strandberg, liikumisjuht Andre Laine, etenduse juhid Maarja Liba ja Ott Kilusk, produtsent Marika Goldman.

O sades: Vaino Linnus – Paali Kalju. Marje Metsur – Maria Kalju. Kaia Skoblov – Kati Kalju. Andres Mähar – Ivvan Kalju. Sädeli Sarv – Noor Anni. Janeli Blum – Noor Manni.

Marian Heinat – Anni Kalju. Priit Strandberg – Mihkal Kalju. Ele Sonn – Alli Kalju. Helena Kesonen – Manni Kalju. Maarja Hõrn – Sonja Anastasia Kalju. Päivi Kahusk – Olli Kalju.

Veiko Porkanen – Mihkal Hõpe, Niilo Hodju, Küüditaja jt. Merle Jääger – Matrjo Hõpe.

Pärtel Külvik – Noor Mihkal. Truvar Riitsaar – Noor Mihkal. Artur Linnus – Mihkal Hõpe, Jaan Rõõmus. Ragne Pekarev – Patsi Hõpe.

Karol Kuntsel – Aleksander Roop; Andre.

Tanel Jonas – Nikolai Raag; Saksa ohvitser; Kaupmees. Ott Sepp – Miitra; Kurg; Külavanem Luts; Papp Tamm. Kärt Kooser – Tagamõtsa Senni. Väino Järv – Ohvitser; Slavin.

Helen Külvik – Mõrsja Nati; Sekretär. Iti Toom – Kaupmees; Raamatupidaja. Merili Urbanik – Agni Raag; Teenijatüdruk. Riinu Külvik – Noor Patsi; Helgi Roop. Siim Naaber – Tepo Hõpe; pillimees. Jüri Jõul, Henri Aruküla, Aap Kirsel, Siim Barkala, Imre Leopard, Priit Sonn – pillimehed.

Esietendus 2. juulil 2015 Obinitsas.

Head tüdrukud lähevad taevasse Urmas Vadi tragikomöödia. Lavastaja ja muusikaline kujundaja Tiit Palu, kunstnik Silver Vahtre, kostüümikunstnik Reet Aus, valguskunstnik Margus Vaigur, etenduse juht Mai Jägala.

Osades: Kärt Tammjärv – Mari ja Tiina.

Piret Palu – Pille-Riin ja Polkovniku lesk. Piret Rauk – Teele ja Lilli. Raivo E. Tamm – Mees.

Esietendus 5. septembril 2015 Sadamateatris.

328

Inetu pardipoeg Vanemuise Tantsu- ja Balletikooli lavastus Hans Christian Anderseni muinasjutu ainetel. Muusika autorid Camille Saint-Saëns, Franz Schubert, Jacques Offenbach. Koreograaf ja lavastaja Jelena Karpova, kunstnik Ain Austa, kostüümikunstnik Külli Kukk, valguskunstnik Tauri Kötsi, videokunstnik Janek Savolainen, lavastaja assistent Elena Poznjak-Kõlar, repetiitor Rita Dolgihh, etenduse juht Illar Rätsep, helitehnikud Toivo Tenno ja Vladimir Holm.

Osades: Jette Pruulmann – Inetu pardipoeg; Pardipoeg; Vesiroos. Mirell Mõtlik – Inetu pardipoeg; Pardipoeg. Anete Aunbaum – Emapart; Öökull. Gertrud Tomson – Emapart; Öökull; Luik; Kass. Miina Eliise Luts – Pardipoeg; Tibu. Ksenia Ustinova, Anette Rüütli – Pardipoeg. Veronika Schmidt – Ussike-Liblikas. Doris Keernik, Aleksandra Uleksin, Anna Malõševa, Madli Mägi – Vesiroosid. Helen Jakob – Vesiroos; Hanepoeg.

Kristofer Robin Kütt, Hardi Rosenthal – Kukk. Miia Marta Tärgla – Tibu. Saskia Lõhmus, Mia Tamra, Miina Lesment, Hanna Mägi – Hanepojad. Oliver Aunbaum – Koer.

Heleri Savolainen – Kass; Luik. Lisabeth Loigu – Kana; Luik. Diana Lanevskaja – Luik.

Anett Pluum – Hani.

Esietendus 19. septembril 2015 Teatri Kodus. Üritus Uku Uusbergi draama. Lavastaja ja kunstnik Uku Uusberg, helitehnikud Toivo Tenno ja Vladimir Holm, etenduse juht Meelis Hansing.

Osades: Aivar Tommingas – Leofred Luuk. Külliki Saldre – Helle. Jüri Lumiste – Meister. Margus Jaanovits – Kuningas. Markus Dvinjaninov – Mõrv. Linda Kolde – Rita.

Jaanika Arum – Niina. Uku Uusberg – Lavas-

taja G. Ott Sepp – Otto. Maria Soomets – Merliis Metsis. Meelis Hansing – Erki.

Esietendus 28. septembril 2015 Vanemuise väikeses majas.

Kesköö Pariisis Tantsulavastus. Libreto autorid Michael Shannon ja Mare Tommingas, koreograaf ja lavastaja Michael Shannon, kunstnik Mare Tommingas, valguskunstnikud Imbi Mälk ja Mare Tommingas, videokunstnik Taavi Varm, repetiitorid Jelena Karpova ja Mare Tommingas, etenduse juht Kaisa Riivald.

Osades: Lawrence Massie, Alain Divoux – Noormees; Morris. Hayley Blackburn, Raminta Rudzionyte – Tüdruk; Rose. Matteo Giulio, Diego Cardelli Tonolo – Salvador.

Amy Bowring, Tarasina Masi, Maria Engel – Miss Black. Silas Stubbs, Jack Traylen – Roman. Alicia Nelson, Brandon Alexander – Madame Elsa. Teistes osades: Mirell Sork, Kersti Kuuse, Georgia Giboin, Merilin Mutli, Emily May Ward, Viktoria Valujevski, Yukimi Otsuka, Darli Jakovleva, Aleksandra Foyen, Julia Kaškovskaja, Colin Thomas Maggs, Matthieu Quincy, Samuel Lawman, Alexander Germain Drew, Benjamin Kyprianos, Matthew Jordan, George Willé-Williams, Anton Jakovlev.

Esietendus 24. oktoobril 2015 Vanemuise väikeses majas. Üks mees, kaks bossi Richard Beani farss. Inglise keelest tõlkinud Kalle Hein ja Peeter Volkonski. Lavastaja Andres Dvinjaninov, kunstnik Riina Degtjarenko, muusikajuht Ele Sonn, valguskunstnik Andres Sarv, helikujundaja Vaiko Vreimann, liikumisjuht Marika Aidla, etenduse juht Maarja Liba.

Osades: Riho Kütsar – Charlie Clench.

Ragne Pekarev – Pauline Clench. Külliki

Saldre – mrs Dangle. Priit Strandberg – Alan ja muusik. Marika Barabanštšikova – Dolly.

Reimo Sagor – Lloyd Boateng. Andres Mähar – Francis Henshall. Piret Palu – Rachel Crabbe. Sten Karpov – Stanley Stubbers. Peeter Volkonski – Alfie. Märt Koik – Gareth; Vanamutt; Prükkar; Kelner. Mihkel Kallaste – Politseinik; Taksojuht; Jõuluvana; Baarmen.

Karl Laanekask, Alari Piispea, Aivar Eimra, Margus Tammemägi ja Ele Sonn – muusikud.

Esietendus 31. oktoobril 2015 Vanemuise suures majas. Õhtu Kálmániga Operett Imre Kálmáni loomingu ainetel. Libreto autor ja näitejuht Jaan Willem Sibul, lavastaja ja koreograaf Fabrice Gibert, muusikajuht ja dirigent Taavi Kull, kunstnik Maarja Meeru, valguskunstnik Andres Sarv, koormeister Piret Talts, kontsertmeister Made Sõlg, etenduse juht Kaisa Riivald.

Osades: Karmen Puis – Krahvinna Mariza; Odette Darimonde; Silva Varescu. Merle Jalakas – Ninon; Lisa, Tassilo õde; Marietta.

Reigo Tamm – Raoul; Lahore prints Radjami.

Rasmus Kull – Florimond; Napoleon Saint Cloche; Boni. Simo Breede – Henri; Krahv Tassilo; Edwin. Jaan Willem Sibul – Louis Philippe; Feri. Pirjo Jonas – Violetta Cavallini; Stasi. Anete Aunbaum, Merly Teder, Diana Lanevskaja, Gertrud Tomson, Eliise Oras ja Hanna-Liis Sootla – tantsurühm. Vanemuise koor ja orkester.

Esietendus 7. novembril 2015 Vanemuise väikeses majas.

Pildilt kukkujad Tiina Laanemi draama. Lavastaja, kunstnik, valguskunstnik ja muusikaline kujundaja Andres Noormets, kostüümikunstnik Maarja Noormets, valguskunstnik Jaanus Moor, etenduse juht Mai Jägala.

329

Osades: Maria Soomets – Ines. Merle Jääger – Emmy. Aivar Tommingas – Bruno.

Helgur Rosenthal – Paul.

Esietendus 21. novembril 2015 Sadamateater.

Lotte Unenäomaailmas Priit Pajusaare lastemuusikal. Alusteose autor Heiki Ernits, teksti autor Janno Põldma, laulutekstide autor Leelo Tungal. Muusikajuht Martin Sildos, lavastaja Tanel Jonas, koreograaf Janek Savolainen, kunstnikud Iir Hermeliin ja Rosita Raud, dirigent Taavi Kull, valguskunstnik Tõnu Eimra, koormeister Piret Talts, kontsertmeistrid Ele Sonn, Katrin Nuume ja Margus Riimaa, orkestreerija Rasmus Puur, etenduse juhid Maarja Liba ja Ülle Tinn, produtsent Marika Goldman.

Osades: Linda Kolde või Adeele Sepp – Lotte. Jaanus Tepomees või Kaarel Targo – Bruno. Rasmus Kull või Priit Strandberg – Albert. Simo Breede või Jaan Willem Sibul – Adalbert. Pirjo Jonas või Merle Jalakas – Anna; Lotte ema; Õpetaja; Kaelkirjak. Karol Kuntsel või Lauri Liiv – Helmut; Siga; Koolidirektor; Lumemees Karl. Veiko Porkanen või Markus Dvinjaninov – Ritsikas; Saabas; Peedu. Marian Heinat või Hedi Maaroos – Jänesepreili; Kohvitass; Liisu. Kärt Tammjärv või Marin Mägi-Efert – Aurutiikraud; Kana Berta. German Javier Gholami Torres-Pardo, Alo Kurvits või Oliver Timmusk – Unenäomaailma Uks; Putukas; Põrsas; Jänes. Leino Rei või Tanel Jonas – Kloun. Aivar Kallaste või Janek Savolainen – Putukas; Põrsas; Jänes. Vanemuise bänd, koor ja orkester.

Esietendus 28. novembril 2015 Vanemuise suures majas.

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

ESIETENDUS

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

Aida Armastan! Armastan! Armastan!

Armunud kastis Carmen Casanova Deemonid Detektiiv Lotte Elling Estoplast Evita Fanny ja Alexander Gatsby. La Dolce Vita GO – mäng kahele go neo und romantix Hea põhjatuule vastu Head tüdrukud lähevad taevasse Helisev muusika Inetu pardipoeg Jevgeni Onegin

20.05.2015 25.08.2014 8.09.2013 22.04.2015 12.03.2011 19.09.2014 28.11.2008 8.12.2006 29.11.2014 27.11.2009 1.03.2014 25.01.2015 25.10.2014 25.04.2015 27.09.2013 5.09.2015 27.11.2010 19.09.2015 6.04.2013

muusikalavastus sõnalavastus sõnalavastus muusikalavastus tantsulavastus sõnalavastus muusikalavastus sõnalavastus sõnalavastus muusikalavastus sõnalavastus tantsulavastus tantsulavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus muusikalavastus tantsulavastus muusikalavastus

täisk täisk lapsed täisk täisk täisk lapsed täisk täisk noored täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk lapsed täisk

330

ETENDUSED

KÜLASTUSED

3 14 8 7 1 10 10 4 9 5 11 10 4 10 20 10 6 14 6

2 157 1 902 524 4 987 1 112 1 809 6 888 405 846 3 689 3 297 4 230 808 887 5 741 2 211 3 486 1 448 2 241

Kajakas Kaks vana naist Kesköö Pariisis Kosmonaut Lotte Kui tuvid kadusid Kuldvõtmekese lugu Lotte Unenäomaailmas Meie oma tõde, meie oma õigus Meister ja Margarita Minu järel, seltsimees!

Minu veetlev Tartu Musta pori näkku Naeru Akadeemia Nukitsamees Obinitsa Ooperifantoom Paanika Paplid tuules Pettson ja Findus Pildilt kukkujad Punamütsike Pähklipureja Raimonda Rehepapp Reigi õpetaja Sööbik ja Pisik Tappa laulurästast Väikese onu saaga Õhtu Kálmániga Õhtu Straussiga Üks mees, kaks bossi Üritus

4.06.2014 12.04.2014 24.10.2015 5.05.2012 28.02.2015 14.02.2013 28.11.2015 19.02.2015 7.03.2015 9.11.2013 6.12.2014 10.11.2012 17.04.2015 6.03.2010 2.07.2015 4.10.2014 6.03.2010 22.02.2013 7.09.2012 21.11.2015 15.11.2014 26.11.2004 5.10.2013 18.10.2013 4.04.2014 7.02.2015 9.02.2012 16.09.2011 7.11.2015 30.11.2012 31.10.2015 28.09.2015

sõnalavastus sõnalavastus tantsulavastus muusikalavastus sõnalavastus mitmeliigilavastus muusikalavastus sõnalavastus mitmeliigilavastus sõnalavastus mitmeliigilavastus sõnalavastus sõnalavastus muusikalavastus sõnalavastus muusikalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus tantsulavastus tantsulavastus muusikalavastus muusikalavastus muusikalavastus sõnalavastus sõnalavastus muusikalavastus mitmeliigilavastus sõnalavastus sõnalavastus

täisk täisk täisk lapsed täisk lapsed lapsed täisk täisk täisk täisk täisk täisk lapsed täisk täisk täisk täisk v.lapsed täisk v.lapsed lapsed täisk täisk täisk lapsed täisk lapsed täisk täisk täisk täisk

6 12 8 7 10 10 18 19 10 9 2 5 18 9 11 14 11 2 29 5 29 6 5 7 2 23 15 5 8 3 7 9

838 1 304 2 493 6 480 4 229 1 004 14 657 3 156 3 431 4 418 1 321 1 953 4 601 3 351 7 300 13 882 2 199 708 2 842 977 2 806 2 346 1 746 2 712 452 2 434 2 745 488 4 103 1 076 4 961 2 135

Repertuaari koondnäitajad 2015 uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused keskmine pilet

SÕNALAVASTUSED

MUUSIKALAVASTUSED

TANTSULAVASTUSED

MITMELIIGILAVASTUSED

KOKKU

9 26 298 65 282 10

5 14 125 71 519 14,3

3 7 48 14 183 8,7

1 4 25 6 832 9,2

18 51 496 157 816 11,8

331

Väljaspool lavastuste statsionaare anti 5,6% etendustest, sh 1 etendus lavastusega „Armastan! Armastan! Armastan!“ Thbilisis Gribojedovi-nimelises Vene teatris, 1 etendus balletiga „Casanova“ Brüsselis ja 3 etendust tantsulavastusega „Gatsby. La Dolce Vita“ Baltimaade balletifestivalil Lätis (Valmieras, Riias ja Ventspilsis).

KORRALDATUD SÜNDMUSED 29. jaanuaril toimus väikses maja ovaalsaalis Andra Teede „Estoplasti“ arutelu. Vestlust juhtis Ene Paaver.

18. aprillil toimus ovaalsaalis mälestusõhtu, millega tähistati kauaaegse lavastaja Epp Kaidu 100. sünniaastapäeva. Kaidu loometeest andis ülevaate Tartu Ülikooli teatriteaduse professor Anneli Saro, katkendeid Epp Kaidu poolt lavale toodud muusikalistest lavateostest esitasid Vanemuise solistid Karmen Puis ja Rasmus Kull ning klaveril Ele Sonn.

30. aprillil Vanemuises rahvusvahelise tantsupäeva balletigala, kus esinesid Tallinna Balletikooli õpilased ja lõpetajad: Ketlin Oja, Enelyn Kottise, Darja Panova, Alina Trostnikova, Ljubov Samsonnikova, Kristina Volkova, Rudolf Bauman, Pavel Vjunenko ja Ragnar Soonik.

Seitsmendat korda korraldati lastele kunstikonkurss „Nägin teatrit“, seekordseks teemaks „Heli ja valguse mäng“. Kõiki töid eksponeeriti Vanemuise suure maja ülemises fuajees, parimaid autoreid premeeriti teatrimeenetega. Sügisel oodati kõiki gümnasiste osalema konkursil „Arukas arvustaja“.

332

4.–14. juunini toimus Vanemuises Kollase Kassi Suvekool, kuhu olid oodatud 13–16aastased noored. Vanemuise ooperisolistide Rasmus Kulli ja Reigo Tamme juhendamisel valmis kümne päeva jooksul ooperilavastus.

19. detsembril toimus Tartu Jaani kirikus Vanemuise Sümfooniaorkestri advendikontsert.

Vanemuise aastalõpuball toimus 30. detsembril Vanemuise teatris ja kontserdimajas. Õhtujuhid olid Marian Heinat ja Reimo Sagor. Lisaks Vanemuise artistidele esinesid Nele-Liis Vaiksoo ja Olav Ehala, Big Band Tartu koos Kristjan Ilumäe, Aivar Tommingase ja Gerli Padariga kontserdikavas „Sinatra 100”, brittidest balletiartistide bänd Läbi Linna, Vanemuise Sümfooniaorkester, Vaiko Eplik ja Kristjan Randalu, Kelli Uustani ja Margus Jürisson ning hoogsaks tantsuks GlamBand.

Advendikontsert Appi! Ooper!

Aastalõpuball Balletigala Hooaja avakontsert Hooaja lõppkontsert Koolipäev teatris Lühiballetide gala Memory 2015 Nooremuine Ooperigala Orkestrihommik Paul Mägi meistrikursus Suvekontsert Sibelius 150

kontsert hariduslik sari muu muu kontsert kontsert muu kontsert kontsert hariduslik sari kontsert hariduslik sari kontsert kontsert kontsert

etendused, külastused 2015 KOKKU

1 13 1 1 2 2 4 2 7 1 1 1 1 1 2

500 1 185 1 923 390 1 604 1 137 752 700 4 544 339 644 50 31 5 700 834

40

20 333

496

157 816

536 178 149

MAJANDUSTEGEVUS etendustegevusega kaudselt seotud tulud 2 247 602 25%

majandustegevusest laekuv tulu 1 972 777 22%

tööjõukulud 5 869 713 64%

25% muud kulud 905 402 10%

toetused 4 824 550 53%

halduskulud 608 878 7% majanduskulud 1 723 640 19%

TULUD

KOOSSEIS

VENE TEATER www.veneteater.ee

Eesti Riiklik Vene Draamateater avati Tallinnas 15. detsembril 1948 ja on seniajani ainuke venekeelne professionaalne teater Eestis.

Teatrile panid aluse Moskva vanima teatriinstituudi (praegune Vene Teatrikunsti Akadeemia) vilistlased. Repertuaaris on olnud kaasaegset Vene ja välisdramaturgiat, Vene ja maailmaklassikat, Eesti näitekirjandust, lastelavastusi. SA Vene Teater tegutseb riigi osalusega sihtasutusena.

STATSIONAARID Suur saal Väike saal Kaminasaal

KULUD

ISTEKOHTI 621 90 40

Teatrijuht: Tõnu Lensment Kunstiline juht: Igor Lõssov, assistent: Aleksandra Andrejuk Lavastaja: Ivan Strelkin Dramaturg: Jelena Skulskaja Kunstnik: Diana Yanson Liikumisjuht: Olga Privis Muusikajuht, helilooja: Aleksandr Žedeljov Näitlejad: Ljubov Agapova, Ksenia Agarkova, Ivan Aleksejev, Vladimir Antipp, Natalja Dõmtšenko, Sergei Furmanjuk, Artjom Garejev, Lidia Golovataja, Aleksandr Ivaškevitš, Jelena Jakovleva, Tatjana Jegoruškina, Alina Karmazina, Dmitri Kordas, Jekaterina Kordas, Dmitri Kosjakov, Tatjana Kosmõnina, Aleksandr Kutšmezov, Roman Maksimuk (kuni 31.07.2015), Marina Malova, Tatjana Manevskaja, Anna Markova, Viktor Marvin (al 1.08.2015), Natalia Murina (al 20.05.2015), Ilja Nartov, Aleksandr Okunev,

333

Maria Pavlova (al 1.01.2015), Igor Rogatšov (al 20.05.2015), Oleg Rogatšov, Larissa Savankova, Anna Sergejeva (al 1.09.2015), Leonid Ševtsov, Liilia Šinkarjova, Jelena Tarassenko, Anastassia Tsubina, Sergei Tšerkassov, Daniil Zandberg, Aleksandr Žilenko, Juri Žilin UUSLAVASTUSED Vaenlane Amélie Nothombi draama. Prantsuse keelest vene keelde tõlkinud Igor Popov ja Natalja Popova. Lavastaja ja kunstnik Artjom Garejev, kunstnik Ellen-Alice Hasselbach, valguskunstnikud Anton Andrejuk ja Igor Kapustin, muusikaline kujundaja Aleksandr Žedeljov.

Osades: Aleksandr Ivaškevitš – Jerome Anguste. Igor Rogatšov – Tekstor Texel.

Alina Karmazina – Politseinik. Alexandr Kutšmezov – Politseinik. Julia Zozulja – Isabell.

Esietendus 24. märtsil 2015 Vene teatri väikses saalis.

Kirsiaed Anton Tšehhovi draama. Lavastaja Igor Lõssov, kunstnik Isabella Kozinskaja, valguskunstnik Igor Kapustin, muusikaline kujundaja Aleksandr Žedeljov.

Osades: Natalia Murina – Ranevskaja.

Maria Pavlova – Varja. Anastassia Tsubina – Anja. Sergei Tšerkassov – Gajev. Sergei Furmanjuk – Lopahhin. Daniil Zandberg – Trofimov. Aleksandr Okunev – SimeonovPištšik. Anna Markova – Charlotta. Dmitri Kosjakov – Jepihhodov. Marina Malova – Dunjaša. Leonid Ševtsov – Firss. Dmitri Kordas – Jaša. Vladimir Antipp – Teekäija.

Esietendus 24. aprillil 2015 Vene Teatri suures saalis.

334

Valged ööd Fjodor Dostojevski teose dramatiseering.

Dramatiseerija, lavastaja ja muusikaline kujundaja Ivan Strelkin, kunstnik Jekaterina Malinina, koreograaf Ivan Aleksejev, valguskunstnik Anton Andrejuk.

Osades: Aleksandr Žilenko – Unistaja.

Alina Karmazina – Nastenka. Oleg Rogatšov – Pjotr I. Anna Markova – Sfinks. Vladimir Antipp – Lõvi. Lidia Golovataja – Vanaema; Jekaterina. Ivan Aleksejev – Üürnik; Ingel.

Esietendus 15. mail 2015 Vene teatri suures saalis.

Pidu katku ajal Luulelavastus. Aleksandr Puškin, John Wilsoni luule. Lavastaja Igor Lõssov, muusika autor Aleksandr Žedeljov, muusikajuht Maria Kotlova, kunstnik Isabella Kozinskaja, valguskunstnik Anton Andrejuk, lavastaja assistent Dajana Zagorskaja.

Osades: Alina Karmazina, Natalia Murina või Jekaterina Kordas – Louisa. Anastassia Tsubina või Maria Kotlova – Mary. Dmitri Kosjakov või Igor Rogatšov – Vaimulik. Oleg Rogatšov või Eduard Tee – President. Sergei Furmanjuk või Aleksander Kuzin – Noormees. Dan Jersov või Daniil Zandberg – Vaimulik. Dajana Zagorskaja, Antonija Kolujartseva, Jekaterina Burdjugova, Karin Lamson, Katrin Sutt – koor.

Esietendus 30. juulil 2015 Katariina kirikus.

Alasti kuningas Jevgeni Švartsi teose dramatiseering. Dramatiseerija ja lavastaja Milla Petrovitš, muusika autor Aleksandr Žedeljov, laulutekstide autor Jelena Skulskaja, koreograaf Siim Tõniste, kunstnik Darja Gorina, valguskunstnik Igor Kapustin.

Osades: Maria Pavlova – Printsess. Tatjana Kosmõnina – Guvernant. Jelena Taras-

senko, Tatjana Manevskaja, Ljubov Agapova – Õuedaamid. Artjom Garejev – Kristjan.

Aleksandr Žilenko – Heinrich. Juri Žilin – Kuningas – isa. Ilja Nartov – Kuningas-peigmees. Leonid Ševtsov – Peaminister. Vladimir Antipp – Linnapea. Viktor Marvin – Kammerhärra. Sergei Tšerkassov – Narr.

Aleksandr Okunev – Õuelaulik. Dmitri Kordas – Õrnade tunnete minister. Alexandr Kutšmezov – Kindral. Ivan Aleksejev – Kammerteener. Arseni Kissin – Poiss.

Esietendus 5. septembril 2015 Vene Teatri suures saalis.

Kroonimine Marek Modzelewski draama. Poola keelest tõlkinud ja lavastanud Igor Lõssov, kunstnik Isabella Kozinskaja, valguskunstnik Anton Andrejuk, muusikaline kujundaja Maria Kotlova.

Osades: Viktor Marvin – Macek. Anna Sergejeva – Beata. Anastassia Tsubina – Tüdruk. Artjom Garejev – Peter. Jekaterina Kordas – Bogna. Lidia Golovataja – Halina.

Maria Pavlova – Naine. Oleg Rogatšov – Kazimir. Tatjana Kosmõnina – Kristiina. Igor Lõssov – Kuningas.

Esietendus 5. novembril 2015 Vene Teatri suures saalis.

Juri Žilin – Saltai Saltanõts. Aleksandr Žilenko – Vassili. Dmitri Kordas – Sakerdon.

Ivan Aleksejev – Sergei. Daniil Zandberg – Mardari.

Esietendus 20. novembril 2015 Vene teatri suures saalis.

Kuidas koer õnne otsis Maailma muinasjutud lastele. Lavastaja Dajana Zagorskaja*, juhendaja Igor Lõssov, kunstnik Kristiina Kammori, valguskunstnik Anton Andrejuk, muusikaline kujundaja Aleksandr Žedeljov.

Osades: Katrin Sutt* – Koer. Karin Lamson* – Orav. Dan Jersov* – Mees. Maria Pavlova, Viktor Marvin, Anna Sergejeva, Eduard Tee*, Aleksandr Kuzin*, Jekaterina Burdjigova* – trollid. * TÜ Viljandi kultuuriakadeemia teatrieriala 11. lennu üliõpilased Esietendus 11. detsembril 2015 Vene Teatri suures saalis.

Viimane ohver Aleksandr Ostrovski melodraama. Lavastaja ja kunstnik Vlad Troitski, muusikaline kujundaja Maria Kotlova, kunstniku assistent Jelena Petrojeva.

Osades: Natalia Murina – Julia Tugina.

Jelena Tarassenko – Glafira Firsovna. Igor Rogatšov – Vadim Dultsin. Dmitri Kosjakov – Luka Dergatsjov. Leonid Ševtsov – Flor Pribõtkov. Tatjana Manevskaja – Mihevna, Pivokurova. Alexandr Kutšmezov – Lavr Pribõtkov. Alina Karmazina – Irina Lavrovna.

335

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

(Kõige) lihtsam meetod suitsetamisest loobuda Alasti kuningas Bernarda Alba maja Eluloomäng Illusioonid Jõuluvaimud Kas ma tohiks olla Mozart?

Kirsiaed Koera süda Kosmonautika päev Kroonimine Kuidas koer õnne otsis Kuningas Rästahabe Kõuts Pampuši muinasjutud Lood Siilikesele Mets Mick Jaggeri huuled Mängime teatrit Mängurid Naisevõtt Onu Vanja Palju õnne argipäevaks!

Pidu katku ajal Poiss, kes ei kartnud midagi Tuhkatriinu Vaenlane Valged ööd Viimane ohver Viis õhtut Õnn kaasa Üks suveöö Rootsis

336

ESIETENDUS

6.10.2013 5.09.2015 27.02.2014 19.11.2014 5.10.2013 12.12.2009 23.11.2012 24.04.2015 31.03.2012 8.09.2012 5.11.2015 11.12.2015 19.12.2006 5.12.2014 10.02.2012 29.01.2011 15.04.2014 2.02.2014 2.03.2012 22.11.2014 5.09.2014 9.12.2005 30.07.2015 18.09.2014 6.12.2013 24.03.2015 15.05.2015 20.11.2015 24.11.2011 19.04.2013 20.04.2012

LAVASTUSLIIK

sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus tantsulavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus

SIHTRÜHM ETENDUSED

täisk teism täisk täisk täisk lapsed noored täisk täisk täisk täisk lapsed lapsed lapsed v.lapsed täisk täisk lapsed täisk täisk täisk täisk täisk lapsed lapsed täisk täisk täisk täisk noored täisk

4 7 3 10 5 3 5 9 9 10 4 14 12 1 5 5 5 16 10 14 7 10 9 17 2 13 7 4 11 5 4

KÜLASTUSED

169 2496 742 612 161 1254 609 3248 2874 623 1066 4062 883 251 350 979 308 393 2981 4978 2001 744 1240 1139 418 936 1801 1602 1000 330 201

Repertuaari koondnäitajad 2015

SÕNA LAVASTUSED

TANTSULAVASTUS

KOKKU

8 30 235 39 842 8,2

0 1 5 609 6,8

8 31 240 40 451 8,2

uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused keskmine pilet

Väljaspool statsionaari anti 5% etendustest, sh 1 etendus Leedus lavastusega „Naisevõtt“, 2 Pihkvas ja 1 Valgevenes Mogiljovis lavastusega „Mängurid“ ning Peterburis 3 etendust lavastustega „Eluloomäng“, „Kirsiaed“ ja „Koera süda“.

KORRALDATUD SÜNDMUSED Vene Teatri väikeses saalis kolmest monolavastusest koosnev tsükkel „MONO sapiens“, mille raames näitas Moskva näitleja Vjatšeslav Rõbnikov vene klassikal põhinevaid monolavastusi. 29. jaanuaril etendus „Hullumeelse märkmed“, mille lavastas Vladimir Laptev Moskvast. 5. veebruaril Fjodor Dostojevski „Semjon Zahharõtš „Kuritööst ja karistusest““ ning 31. märtsil Anton Tšehhovi „Luigelaul“ (mõlema lavastaja ja esitaja Vjatšeslav Rõbnikov).

Väliskülalised Jõuluvana töötuba Külas lastekirjanikud stuudio lavastus „SMRAH“

etendused muu ürituste sari etendused

etendused, külastused 2015 KOKKU

7 5 6

Balti riikide vene teatrite ühisprojekt jaanuaris: Leedu Vene Draamateater andis Eestis etendusi Mihhail Bulgakovi komöödiaga „Zoika korter“ (lavastaja Rolandas Atkočiūnas); Aleksandr Vvedenski muusikalise lavastusega „Jõulupidu Ivanovide juures“ (lavastaja Jonas Vaitkus); Aleksandr Puškini „Jevgeni Oneginiga“ (lavastaja Jonas Vaitkus); William Shakespeare'i „Kuningas Leariga“ (lavastaja Jonas Vaitkus).

Riia M. Tšehhovi nimeline Vene Teater andis Eestis etendusi Elmar Senkovi autoriprojektiga „Tahkudega klaas“, Richard Baeri näidendiga „Segased tunded“ (lavastaja Leonid Truškin), Andrei Platonovi novelliga „Fro“ (instseneeringu autor ja lavastaja Ruslan Kudašov) ja Aleksei Štšerbaki fantaasiaga Oskar Stroki muusikale „Tango Oskar Strokiga“.

8. mail toimus teatri kunstilise juhi Igor Lõssovi kolmas loominguline kohtumine vaatajatega. Kavas Igor ja Platon Lõssovi film „2 : 0“ ning Igor Lõssovi näidendi „Polkovnik N-i dünastia“ ettelugemine.

1 442 1 418 618

4

208

22

3 686

240

40 451

262

44 137

337

ERATEATRID

MAJANDUSTEGEVUS TULUD toetused 1 155 912 50%

majandustegevusest laekuv tulu 279 045 12%

Mittetulunduühing Ajateater alustas tegevust 2010. aastal, tegutseb projektipõhise teatrina. Asutajaliikmeteks ja loominguliseks tuumikuks on Katrin Valkna, Anne Velt ja Tarvo Krall. Eesmärk on tuua vaatajate ette ajalooainelisi lavastusi, tutvustades ja väärtustades Eesti ajalugu ja kultuuripärandit.

Lavastatud on seni vaid eesti autorite (Loone Ots, Indrek Hargla) näidendeid.

etendustegevusega kaudselt seotud tulud 861 664 38%

STATSIONAARID Katariina kirik Hopneri maja

KULUD muud kulud 93 326 5%

ISTEKOHTI 140 40

UUSLAVASTUS

kohvik 1 958 0% halduskulud 164 055 8% majanduskulud 296 409 14%

LAVASTUS Patu käsk Rupertuse heategu

AJATEATER www.ajateater.ee

ESIETENDUS 3.06.2015 10.12.2014 kokku

tööjõukulud 1 487 038 73%

LAVASTUSLIIK sõnalavastus sõnalavastus 2

Patu käsk Indrek Hargla draama. Lavastaja Anne Velt, kunstnik Maarja Naan, valguskunstnik Teet Orupõld, videokunstnik Aleksander Sprohgis, helikujundaja Madis Jürgens, produtsent Tarvo Krall.

Osades: Katrin Valkna – Hildegard. Liis Haab – Mergelein. Veikko Täär – Johannes Lange. Rauno Kaibiainen – vend Laurenz.

Tarvo Krall – Ewalt Müntzer. Hans Kaldoja – isa Conrad.

Esietendus 3. juunil 2015 Katariina kirikus.

SIHTRÜHM täiskasvanud lapsed

ETENDUSED 8 14 22

KÜLASTUSED 1 480 1 070 2 550

Ajateatri korraldamisel toimus 2015. aasta Tallinna Vanalinna päevadel keskaegne rüütliturniir 900-le vaatajale.

338

ALBU VALD Albu vald on sihtasutuse A. H. Tammsaare Muuseum Vargamäel asutajaliige. Koostöös Albu valla ja Eesti erinevate teatritega on valminud aastate jooksul erinevad teatriprojek-

tid nii Vargamäel kui ka mujal Albu vallas, näiteks Kukenoosi viljakuivatis. 2015. aastal anti etendusi Vargamäe muuseumi rehe all.

Albu valla lavastusprojekte juhib Kalju Kertsmik.

UUSLAVASTUSI 2015. aastal ei olnud.

Repertuaaris LAVASTUS Vargamäe unistaja

ESIETENDUS 18.07.2014

LAVASTUSLIIK sõnalavastus

SIHTRÜHM täisk

ETENDUSED 10

KÜLASTUSED 1500

BANAANIKALA PROJEKTITEATER www.banaanikala.ee

MTÜ Banaanikala (sisuliselt sünd 1996) on loodud 2002. a veebruaris, kui rahvusvaheline laste- ja noortelavastuste festival „Banaanikala“ hakkas vajama juriidilist isikut.

Hetkel on festival puhkusel. Oma saal puudub. Teatri mängukavas olevat lavastust saab tellida mängimiseks üle Eesti.

Juhatuse liige: Allan Kress.

UUSLAVASTUSI 2015. aastal ei olnud.

Kõik etendused on antud üle Eesti erinevates lasteaedades, kooli- ja kultuurimajades, sh 1 etendus Venemaal Peterburis festivalil „Kukart“.

Repertuaaris LAVASTUS Muinasjutt kuldsest kalakesest

ESIETENDUS

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

ETENDUSED

KÜLASTUSED

17.01.2011

sõnalavastus

lapsed

36

3729

ARENA / EESTI IMPROTEATER www.improteater.ee

Mittetulundusühing Arena vahendab ja haldab Eesti Improteatrit, mis alustas tegevust 2009. aasta sügisel. Lavastusi tuuakse välja mõlema kaubamärgi alt. Teatril puudub statsionaar. Etendusi antakse erinevates mängupaikades.

Teatri juht: Rednar Annus.

UUSLAVASTUSED Jääge terveks Improlavastus valmis Päästeameti, Royal Service’i ja Marketing Communication Alliance OÜ koostöös.

Lavastuse autorid ja esitajad: Rednar Annus, Mart Gabrel, Mirja Meriste ja Indrek Tamm.

Esietendus 4. juulil 2015 Tartu Karlova sadamas.

339

Setu Impro International Improlavastus valmis koostöös Riia Improvisatsiooniteatri** ja Teatr05-ga* Peterburist.

Näitejuht Rednar Annus.

Esitajad: Jekaterina Tšubukina*, Andrei Vassiljev*, Vitali Kozlovski*, Elina Geida**, Raimonds Ruzenieks**, Rednar Annus, Mart Gabrel, Virko Annus ja muusik Indrek Tamm.

Esietendus 3. augustil 2015 Värska sanatooriumis.

Sündinud Tallinnas XX sajandil ...

Improlavastus. Näitejuht ja etenduse juht Rednar Annus.

Esitajad: Kaia Oidekivi, Kristel Aaslaid, Mart Gabrel, Rednar Annus, Sulev Võrno, Virko Annus ja muusik Indrek Tamm.

Esietendus 30. septembril 2015 Vaba Lava väikeses saalis.

Repertuaari koondnäitajad 2015

MITMELIIGILAVASTUSED

uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused

3 4 24 1 752

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

ESIETENDUS

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

Improproff Jääge terveks Setu Impro International Sündinud Tallinnas XX sajandil

26.02.2014 4.07.2015 3.08.2015 30.09.2015

mitmeliigilavastus mitmeliigilavastus mitmeliigilavastus mitmeliigilavastus

noored täisk täisk noored

ETENDUSED

KÜLASTUSED

11 6 2 5

930 625 30 167

DAYSLEEPERS Osaühing on loodud 1999. aastal teatri- ja tantsulavastuste loomise ja esitamise eesmärgiga. Ühingu juhataja Raivo E. Tamm.

Ma olen Ivo Linna Urmas Vadi draama. Lavastaja Urmas Vadi, kunstnik Liisi Eelmaa, produtsent Elo-Liis Parmas.

Osas: Raivo E. Tamm – Ivo Linna.

Ansambel Super Hot Cosmos Blues Band: Janno Reim (solist, rütmikitarr), Erki Reim (kitarr, vokaal), Mati Sütt (basskitarrist), Ilja Saharov (trummar).

Esietendus 15. juulil 2015 Nordea Kontserdimajas. .

Repertuaaris LAVASTUS

ESIETENDUS

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

ETENDUSED

KÜLASTUSED

Ma olen Ivo Linna

15.07.2015

sõnalavastus

täisk

8

6 807

340

EESTI TANTSUAGENTUUR www.tantsuagentuur.ee

Eesti Tantsuagentuur (ETA) tegutseb alates 1998. aastast. Agentuuri eesmärgiks on tantsukunsti jätkusuutlikkuse ning kvaliteedi tagamine Eestis, pakkudes kaasaegset ja professionaalset tantsuõpet, loome- ja esinemisvõimalusi tantsukunstnikele, tantsuõpetajatele ning tantsuga tegelevatele lastele ja noortele. ETA koordineerib Tantsutuuri, Koolitantsu, E.T.A. Tantsukooli ja Starlight Cabaret’ tegevusi.

Agentuuri juhataja on Raido Bergstein.

UUSLAVASTUSED Eesti pildid Muusika- ja tantsulavastus Cyrillius Kreegi, Mart Siimeri, Pärt Uusbergi ja Veljo Tormise muusikale. Autorid Elo Unt, Külli Kiivet ja Kristel Laas, lavastaja ja koreograaf Elo Unt, muusikajuht ja dirigent Külli Kiivet, dirigent Pärt Uusberg.

Tantsijad: Julia Koneva, Karl-Gustav Kasemaa, Liisa Laine, Raho Aadla ja Sandra Veermets ning kammerkoor „Head ööd, vend“.

Esietendus 21. veebruaril 2015 Jõhvi Kontserdimajas.

Kehameel Nüüdistantsu lavastus sarjast Tantsutuur. Lavastaja ja koreograaf Kaja Lindal, kunstnik Kristel Maamägi, valguskunstnik Raivo Parrik, helikujundaja Argo Vals. Koostöölavas-

tus Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi ja Insightout Companyga.

Osades: Anu Ruusmaa ja Triinu LeppikUpkin.

Esietendus 11. aprillil 2015 Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi saalis.

KORRALDATUD SÜNDMUSED ETA korraldamisel loodi koostöös Koolitantsu Kompaniiga tantsulavastus festivali Koolitants 2015 osalejatega: Esimene Lend Koreograafid Argo Liik, Olga Privis, Liisa Laine, Tuomo Railo, valguskujundus Priidu Adlas, muusika autor Markus Robam.

Esitajad: 64 tantsijat erinevatest tantsustuudiotest ja -koolidest üle Eesti.

Esietendus 27. septembril 2015 Salme Kultuurikeskuses.

3 etendust Tallinnas, Jõhvis ja Tartus.

Eesti Tantsuagentuuri korraldamisel toimusid 17.–19. aprillini Tartu Uues Teatris ja Genialistide Klubis noore publiku jaoks loovate tantsukunstnike võrgustiku NOBA etendusprogramm ja töötoad. NOBA on Põhja- ja Baltimaade võrgustik, mille eesmärk on suurendada koostööd tantsukunstnike vahel, jagada teavet ning tõsta teadlikkust lastele ja noortele suunatud tantsukunstist ja -kunstnikest. NOBA Tartu kohtumise peateemaks oli „Ületades tantsulava piire“. Töötubasid juhendasid Joan van der Mast ja Erik Kaiel.

Esinevad Soome, Taani, USA-Hollandi ja Eesti tantsukunstnikud.

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

ESIETENDUS

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

Eesti pildid Kama Kehameel Life is a Cabaret

21.02.2015 29.11.2013 11.04.2015 9.10.2014

mitmeliigilavastus tantsulavastus tantsulavastus mitmeliigilavastus

täisk noored täisk täisk

ETENDUSED

KÜLASTUSED

4 3 3 55

1 133 245 97 7 865

341

Repertuaari koondnäitajad 2015

TANTSULAVASTUSED

MITMELIIGILAVASTUSED

KOKKU

1 2 6 342 10,3

1 2 59 8 998 8,8

2 4 65 9 340 8,8

uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused keskmine pilet

EMAJÕE SUVETEATER www.suveteater.ee

Mittetulundusühing Tartu Suveteatri Selts asutati 1996. aastal, järgmisel aastal loodi Eesti esimene iseseisev suveteater – Emajõe Suveteater, et sisustada suvist kultuurielu Tartus. 2014. aasta sügisel heitis Emajõe Suveteater end ankrusse Tartu Tähe tänava endise palvemaja kammerlikesse ruumidesse ja nimetas maja Karlova Teatriks.

LAVASTUSTE STATSIONAARID Karlova Teater Laulupeomuuseumi siseõu

ISTEKOHTI 150 150

Teatrijuht: Andres Dvinjaninov UUSLAVASTUSED Vinski ja Vinsetti Aapeli lasteloo dramatiseering. Soome keelest tõlkinud Välja Künnap. Dramatiseerija,

laulusõnade autor ja lavastaja Andres Dvinjaninov, kunstnik Maarja Meeru, muusika autor Toomas Lunge.

Osades: Karl Kristjan Puusepp või Mikk Kaasik – Vinski. Liina Tennosaar – preili Kribulin; Linnapea nõunik. Marika Barabanštšikova – Ema. Riho Kütsar – Isa. Leino Rei – Apteeker. Margus Jaanovits – Tsirkuse direktor; Linnapea; härra Pumpmann. Andra Hiisjärv – Kaamel; Trapetsiartist. Astrid Hiisjärv – Kaamel; Tsirkuse artist. Rein Annuk – Kloun.

Esietendus 18. juulil 2015 Laulupeomuuseumi õues.

Romeo vs Julia Lauri Sipari ja Liisa Urbelaineni draama.

Soome keelest tõlkinud Maimu Berg. Lavastaja, heli- ja valgusekujundus Ingo Normet, kunstnik Maarja Meeru.

Osades: Elina Reinold – Julia. Indrek Ojari – Romeo.

Esietendus 14. oktoobril 2015 Karlova teatris.

Repertuaari nimekiri L AVASTUS

ESIETENDUS

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

ETENDUSED

KÜLASTUSED

Karid ja kõrgused Romeo vs Julia Veebruariöö Veel üks pilet Vinski ja Vinsentti Üle linna Vinski

8.11.2014 14.10.2015 4.12.2015 4.12.2014 18.07.2015 19.06.2014

sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus

täisk täisk lapsed täisk lapsed lapsed

3 9 8 8 15 15

203 814 233 603 2 210 2 600

342

Veebruariöö Staffan Göthe põnevik lastele. Rootsi keelest tõlkinud Kalle Hein. Lavastaja ja helikujundaja Finn Poulsen (Rootsi), kunstnik Silver Vahtre, videokunstnik Anti Veermaa, muusika esitajad Indrek Kalda ja Paul Kristjan Kalda.

Osades: Ingrid Isotamm – II. Kärt Reemann – KR. Andres Dvinjaninov – AD. Esietendus 4. detsembril 2015 Karlova Teatris.

Repertuaari koondnäitajad

Pea kõik etendused anti statsionaarides – Karlova teatris ja Laulupeomuuseumi õues, lavastusega „Veel üks pilet“ anti 3 etendust ka väljaspool: Kehras, Palmusel ja Keilas.

Kaunimad jõulud me elus kontsert Kaunimad laulud kinolinalt kontsert etendused, külastused 2015 KOKKU

FINE 5 TANTSUTEATER

UUSLAVASTUSED

www.fine5.ee

Tegevust alustati 1992. aastal moderntantsuteatrina Nordstar. 1997. aastast jätkab teater projektitrupina Fine 5 Tantsuteatri nime all.

Olulisel kohal Fine 5 Tantsuteatri tegevuses on samanimelise kooli loomine 1994. aastal ning osalemine festivalidel ja konkurssidel.

LAVASTUSTE STATSIONAAR TLÜ teater Stella

ISTEKOHTI 30

KOOSSEIS Teatrijuht: Tiina Ollesk Koreograaf-lavastaja: Renee Nõmmik

2015 uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused keskmine pilet

SÕNALAVASTUSED 3 6 57 6 283 10,5

KONTSERTTEGEVUS Suveteater koordineerib Kaunimate Aastate Vennaskonna esinemisi. 2015. aastal anti 24 kontserti üle Eesti kahe laulukavaga.

6 18

997 5 001

57 81

6 283 12 281

Epoché Nüüditantsulavastus. Koreograaf ja lavastaja Tatjana Romanova, kostüümikunstnik Eliise Selisaar, valguskunstnik Kaisa Paluoja, muusikaline kujundaja Theodore Lee Parker.

Koostöös Tallinna Ülikooliga.

Esitajad: Irina Pähn, Maria Uppin ja Antonia Koluiartseva.

Esietendus 23. aprillil 2015 Helsingi Teatriakadeemias.

HTK ehk Hästitreenitud klaviir Nüüdistantsulavastus. Koreograafid ja lavastajad Tiina Ollesk ja Renee Nõmmik, valgustaja Ants Kurist, graafiline kujundaja Rain Saukas.

Esitajad: Tiina Ollesk, Tatjana Romanova, Helen Reitsnik ja Simo Kruusement.

Esietendus 18. oktoobril 2015 TLÜ teatris Stella.

343

Repertuaari nimekiri LAVASTUS ... and Blue Epoché HTK ehk Hästitreenitud klaviir

KÜLASTUSED 1 492 120

ESIETENDUS 6.11.2014 23.04.2015

LAVASTUSLIIK tantsulavastus tantsulavastus

SIHTRÜHM täisk täisk

ETENDUSED 10 3

18.10.2015

tantsulavastus

täisk 2015 KOKKU

4

134

17

1 746

Pea pooled etendustest anti väljaspool lavastuse statsionaare, sh anti lavastusega „... and Blue“ 1 etendus Jekaterinburgis festivalil „Na Granii“ ning lavastus „Epoché“ esietendus Helsingi Teatriakadeemias.

GOLTSMAN BALLET Mittetulundusühingu Inimese Arengu Keskus juures 2012. aastal tegevust alustanud tantsuteater.

LAVASTUSTE STATSIONAARID Kumu auditoorium Kadrioru lossi peasaal

ISTEKOHTI 245 80

Teatrijuht: Maria Goltsman UUSLAVASTUS Talvemuinasjutt suvelossis Ajalooline tantsufantaasia lastele. Idee autor

ja ajalooline konsultant Aleksandra Murre, lavastaja ja koreograaf Maria Goltsman, muusika autor Vladimir Ignatov, valgustaja Aleksandr Kohhantšuk, kostüümikunstnikud Tetyana Noveženina, Maria Goltsman, repetiitor Heili Parras. Koostöölavastus Kadrioru kunstimuuseumiga. Etendusi anti nii eesti kui vene keeles.

Esitajad: Märt Agu või Dmitri Kosjakov – Muuseumi valvur. Maria Goltsman – Suur vürstinna Olga. Xenia Rudakova – Suurvürstinna Maria. Polina Žukova-Lazartšuk – Suurvürstinna Aleksandra. Goltsman Balleti stuudio õpilased. Muusikud: Vladimir Ignatov (klaver), Liina Fidelman (flööt).

Esietendus 30. novembril 2015 Kadrioru lossi peasaalis.

Repertuaari nimekiri LAVASTUS Kuu poiss Talveunelm suvelossis

ESIETENDUS 20.11.2014 30.11.2015

LAVASTUSLIIK tantsulavastus tantsulavastus

SIHTRÜHM lapsed lapsed 2015 KOKKU

ETENDUSED 11 15

KÜLASTUSED 1 597 540

26

2 137

Piletiga külastuse keskmine maksumus 4,4 eurot. Etendusi anti Sillamäel, Põlvas, Võrus, Raes ja Tallinnas.

344

ILMARINE www.ilmarine-teater.ee

MTÜ Narva Teater Ilmarine asutati 1989. aastal Juri ja Irina Mihhaljovi algatusel, kelle ümber koondusid mõned asjaarmastajatest näitlejad. Repertuaar põhineb sõna- ja nukulavastustel, milles seguneb commedia dell’arte mängulisus, musikaalsus, tinglikud lavavõtted ja leidlikkus. Teatri üheks eesmärgiks on tutvustada Eestis elavatele venelastele eesti kultuuri ning kasvatada ja koolitada oma vaatajat, mistõttu tegeletakse palju lastega.

STATSIONAAR Väike saal

ISTEKOHTI 50

KOOSSEIS Teatrijuht: Juri Mihhaljov Produtsent: Irina Mihhaljova Näitlejad: Jegor Jakovlev, Vassili Jakovlev, Tamara Matjanina, Elena Soonen, Tatjana Vlasenko Tark hiireke P. Rimski lavastus väikelastele. Lavastaja ja kunstnik Juri Mihhaljov, muusikaline kujundaja Vassili Jakovlev, helikujundaja ja valgustaja Juri Vassiljev.

Osades: Tamara Matjanina – Tark hiireke.

Tatjana Vlasenko – Luiskaja hiireke. Elena Soonen – Kiirustaja hiireke. Vassili Jakovlev – Kass.

Esietendus 5. mail 2015 Kohtla-Järve lasteaias Punamütsike.

gustaja Vassili Jakovlev. Lavastus valmis koostöös Ukraina Poltava Akadeemilise Nukuteatriga.

Osades: Lel Khmelenko – Siil. Mykola Shustov – Jänes. Tatjana Vlasenko – Aljonka.

Elena Soonen – Rebane.

Esietendus 24. augustil 2015 Narva lasteaias Sipsik.

Kaks naabrinnat P. Rimski lavastus lastele. Lavastaja ja dekoratsioonikunstnik Juri Mihhaljov, kostüümikunstnik Tatjana Vlasenko, muusikaline kujundaja ja valgustaja Vassili Jakovlev, helikujundaja Juri Vassiljev, dekoratsioonikunstnik Juri Mihhaljov.

Osades: Tatjana Vlasenko – Tiina. Elena Soonen – Mari. Vassili Jakovlev – Vana mees; Võlur.

Esietendus 25. oktoobril 2015 kultuurimajas Rugodiv.

Jõuluvana päkapikkudel külas Lavastus väikelastele. Teksti autor, lavastaja ja kunstnik Juri Mihhaljov, muusikaline kujundaja Vassili Jakovlev, helikujundaja ja valgustaja Juri Vassiljev.

Osades: Vassili Jakovlev – Jõuluvana. Tatjana Vlasenko – Malja. Elena Soonen – Nalja.

Esietendus 19. detsembril 2015 TÜ Narva kolledžis.

Hanepoeg Nuku- ja objektiteatrilavastus väikelastele.

Teksti autor Nina Gernet. Lavastaja Mykola Shustov, helikujundaja Vassili Jakovlev, val-

345

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

ESIETENDUS

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

Hanepoeg Jõuluvana päkapikkudel külas Kaks naabrinnat Kasepuu kingitus Kiirustaja hiireke Laisk Liisu Luiskaja hiireke Pisuhänd Tark hiireke

24.08.2015 19.12.2015 25.10.2015 26.11.2013 28.11.2014 12.11.2011 19.06.2014 3.10.2014 5.05.2015

nuku- ja objektiteater mitmeliigilavastus sõnalavastus sõnalavastus mitmeliigilavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus

v.lapsed v.lapsed lapsed lapsed v.lapsed lapsed v.lapsed täisk v.lapsed

ETENDUSED

KÜLASTUSED

25 8 22 24 23 24 18 5 49

1 804 826 1 872 1 799 1 385 1 896 1 306 825 3 035

Repertuaari koondnäitajad 2 015 uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused keskmine pilet

SÕNALAVASTUSED

NUKULAVASTUSED

MITMELIIGILAVASTUSED

KOKKU

2 6 142 10 733 2,5

1 1 25 1 804 2,4

1 2 31 2 211 2,2

4 9 198 14 748 2,5

64% etendustest anti väljaspool Narvat: üle Eesti erinevates koolides ja lasteaedades, sh lavastusega „Kasepuu kingitus“ anti 7 etendust Venemaal (2 neist festivalidel Kingissepas ja Moskvas). Lisaks etendustele viidi läbi eesti muinasjutu õhtu vene keelt kõnelevatele lastele.

MAJANDUSTEGEVUS majandustegevusest laekuv tulu 29 134 25%

etendustegevusega kaudselt seotud tulud 2 344 2% TULUD

346

tööjõukulud 63 032 69%

toetused 86 840 73%

76% majanduskulud 28 251 31% KULUD

JUST MEELELAHUTUS

UUSLAVASTUSED

justmeelelahutus.ee

Mittetulundusühing Just Meelelahutus on loodud aastal 2015 Andres Oja algatusel, sooviga viia meelelahutust eri paikadesse Eestis.

Pervert juhuse tahtel Andrew Goffmani monokomöödia. Inglise keelest tõlkinud Triin Sinissaar, lavastaja Andres Oja, kunstnik Marion Undusk.

Osas: Andres Oja. Esietendus 20. novembril 2015 Viljandi Gümnaasiumi aulas.

Lavastusega anti 2015. aastal kokku 6 etendust 211 vaatajale, keskmine pilet 7,8 eurot.

KANUTI

KANUTI GILDI SAAL www.saal.ee

GILDI

SAAL

Kanuti Gildi SAAL on sõltumatu esinemispaik ja production house Tallinna vanalinnas, juriidilise nimega MTÜ Teine Tants. Alates 2002. aastast on see koht kaasaegsele ja progressiivsele kunstile, programmi loomisel on tegutsemispõhimõtteks olla kunstiliselt aktiivne, avatud, vastutav, seejuures oma statsionaarset truppi omamata. Lisaks rahvusvaheliselt aktiivsele Eesti ja välismaise etenduskunsti ja -kunstnike esindamisele ollakse festivalide made in estonia, NU Performance Festival ja SAAL Biennaal korraldaja (kuni 2015. aastani Augusti TantsuFestival).

STATSIONAARID saal stuudio kelder

ISTEKOHTI 132 55 45

elus ilu Helen Reitsniku ja Kärt Tõnissoni lavastus.

Kostüümikunstnik Kaire Moistus, videokunstnik Einar Lints, tehniline teostus Enar Tarmo ja Jarmo Karing.

Esitajad: Helen Reitsnik ja Kärt Tõnisson.

Esietendus 20. veebruaril 2015 saalis.

Immerwahr Autor ja lavastaja Pieter De Buysseri, dramaturgiline abi Miles O'Shea, lavastusdramaturg Esther Severi, kunstnik Herman Sorgeloos, helikujundaja Lauri-Dag Tüür, keelekonsultant Miles O'Shea. Lavastus valmis koostöös Brüsseli Kaaitheateriga.

E sitajad: Maike Lond ja Pieter De Buysser.

Esietendus 10. märtsil 2015 Kaaistudios, Brüsselis. formlessly yours Objektiteatrilavastus. Autorid ja lavastajad kadrinoormets ja Diego Agullo, butafoor Silver Rannak, fotode autor Jorge Ruiz Abánades, tehnilised teostajad Emil Kallas ja Revo Koplus.

Esitajad: kadrinoormets ja Diego Agullo.

Esietendus 23. märtsil 2015 saalis.

Retrospektiiv Kinoteatri varasematele lavastustele tagasivaatav komöödia. Teksti autor Kinoteatri meeskond, etenduse juht Brit Pavelson, tehniline teostus Revo Koplus. Lavastus valmis koostöös Kinoteatriga.

Esitajad: Madis Kalmet, Erich Udras, Maria Klenskaja, Mari Lill.

Esietendus 5. aprillil 2015 saalis.

SAALi kunstiline juht on Priit Raud.

347

Kallis, ma valetasin Autorid ja lavastajad Katariina Ratasepp ja Maria Lee Liivak, lavastusdramaturg Maria Lee Liivak, valguskunstnik Revo Koplus, videokunstnik Roland Laos, muusikaline kujundaja Lauri Kaldoja.

Esitajad: Katariina Ratasepp, Roland Laos ja Lauri Kaldoja.

Esietendus 22. aprillil 2015 stuudios.

Short Stories Autorid, lavastajad ja tehnilised teostajad Henri Hütt ja Üüve-Lydia Toompere, valguskunstnik Sander Põllu, helikujundaja Algorütmid.

Esitajad: Henri Hütt ja Üüve-Lydia Toompere.

Esietendus 29. aprillil 2015 saalis.

Dipolm 2015 TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia tudengite diplomilavastused.

Autorid, lavastajad Brite Vilgo ja Jaanika Tammaru, autor ja koreograaf Liisa Laine, kunstnikud Kaisa Ekbaum ja Kristiina Tähtse, kostüümikunstnik Laura Oolma, valguskunstnikud Jari Matsi ja Priidu Adlas, videokunstnik Kerttu Kruusla.

Esitajad: Egle-Riin Rüütel, Miia Natka, Anette Rungi, Johhan Rosenberg, Siim Praats, Birgit Landberg, Silver Kaljula, Mihkel Kallaste, Märt Koik, Kristjan Lüüs, Martin Aulis, Kerttu Kruusla, Jari Matsi.

Etendused 8. ja 9. mail 2015 saalis.

RSKSD Nüüdistantsulavastus. Koreograafid ja lavastajad Carmel Köster, Rene Köster, valguskunstnik Oliver Kulpsoo, muusikaline kujundaja Rene Köster.

348

Tantsijad: Kreete Pillenberg, Helina Reinjärv, Janina Sarantšina, Rene Köster, Carmel Köster.

Esietendus 28. mail 2015 saalis.

Three left Hours (everybody’s piece) Autor ja lavastaja Alissa Šnaider, lavastusdramaturgid Laur Kaunissaare ja Taavi Eelmaa, valguskunstnik Oliver Kulpsoo, videokunstnik Tencu, helikujundaja Renzo van Steenberg, fotode autorid Kristin Made ja Lee Kelomees, graafiline kujundaja Jaan Evart, produtsent Mairika Plakso.

Esitajad: Kaja Kann, Alissa Šnaider, Oliver Kulpsoo, Renzo van Steenbergen ja Mairika Plakso.

Esietendus 29. septembril 2015 saalis. new work Nüüdistantsulavastus. Koreograafid Christina Ciupke, Nik Haffner ja Mart Kangro, valguskunstnik Emma Juliard, valguskunstnik Mehdi Toutain-Lopez, fotode autor Andreas Stirnberg.

Esitajad: Christina Ciupke, Nik Haffner ja Mart Kangro.

Esietendus 6. novembril 2015 Uferstudios, Berliinis.

99 Words for Void Autorid ja lavastajad Iggy Malmborg ja Maike Lond, dramaturgiline abi Johan Jönson, fotode autor Tarvo Hanno Varres, tehnilised lahendused Kalle Tikas.

Esitajad: Maike Lond Malmborg ja Iggy Lond Malmborg.

Lavastus valmis koostöös Baltoscandal festivali, Teaterhuset Avant Gardeni ja Inkonstiga.

Esietendus 11. novembril 2015 saalis.

Lavastatud ringkäigud Festivali SAAL Biennaal algatusel valitud kunstnike poolt läbi viidud avastusretked linnaruumis.

House Music Autor Flo Kasearu, lavastajad ja kunstikud Flo Kasearu, Riina Maidre, valguskunstnik Oliver Kulpsoo, tehnilised lahendused Tõnu Narro.

Esitajad: Flo Kasearu Majamuuseumi naabrid, sõbrad, külalised, perekonnad ja tuttavad.

Esietendus 20. augustil 2015 Flo Kasearu Majamuuseumis (Pebre 8).

The Best Sites of Tallinn Autorid ja lavastajad Kristina-Maria Heinsalu, Doris Feldmann.

Esitajad: Kristina-Maria Heinsalu, Doris Feldmann.

Esietendus 23. augustil 2015 Eesti Kaasaegse Kunsti muuseumis.

Tähetund Autor ja esitaja Kristina Norman.

Partnerid Eesti Ajaloomuuseum ja Teater NO99, kaasprodutsent Kanti Gildi SAAL, toetajad Tallinna Kultuuriväärtuste Amet, Eesti Kultuurkapital.

Esietendus 23. augustil 2015 Eesti Ajaloomuuseumis.

Tuvi tee (Via Columna) Autor ja esitaja: Chungin Han Minjujui.

Esietendus 26. augustil 2015 Telliskivis.

31 ehk 25% etendustest anti välismaal: Saksamaal (14), Belgias (4), Norras (3), Venemaal, Leedus, Tšehhis ja Šveitsis (2) ning Prantsusmaal ja Rootsis (1).

349

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

10 journeys to a place where nothing happens* 99 Words for Void boner Diplom 2015 elus ilu formlessly yours House Music Immerwahr Kallis, ma valetasin Kaota mu naine ära ehk kuidas minust sai mustkunstnik Mutantants ehk tuhat tantsu, mida tantsida enne kui sured new work Pink Flamingos, Grazy Horses Püha öö Retrospektiiv Rhythm is a Dancer Rising Matter RSKSD Searching for the perfect moment Short Stories SuperamaX The Best Sites of Tallinn Three Left Hours (everybody´s piece) Tzion Tuvi tee two in your house Tähetund

ESIETENDUS

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

ETENDUSED

KÜLASTUSED

8.11.2013 11.11.2015 12.11.2014 8.05.2015 20.02.2015 23.03.2015 20.08.2015 10.03.2015 22.04.2015

mitmeliigilavastus sõnalavastus mitmeliigilavastus mitmeliigilavastus sõnalavastus objektiteater mitmeliigilavastus sõnalavastus sõnalavastus

täisk täisk täisk noored täisk täisk täisk täisk täisk

3 4 10 3 6 7 3 6 5

178 278 471 200 214 370 187 600 178

11.10.2014

mitmeliigilavastus

täisk

17

2 679

28.03.2013 6.11.2015 29.09.2014 17.09.2013 5.04.2015 27.10.2014 17.11.2014 28.05.2015 15.03.2014 29.04.2015 23.10.2014 23.08.2015 29.09.2015 26.11.2013 26.08.2015 19.11.2011 23.08.2015

tantsulavastus tantsulavastus mitmeliigilavastus mitmeliigilavastus sõnalavastus mitmeliigilavastus mitmeliigilavastus tantsulavastus tantsulavastus mitmeliigilavastus mitmeliigilavastus mitmeliigilavastus mitmeliigilavastus tantsulavastus mitmeliigilavastus sõnalavastus mitmeliigilavastus

täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk noored täisk täisk lapsed

2 4 5 1 2 5 3 8 3 4 5 2 7 1 2 4 2

404 280 233 60 315 450 208 639 170 172 777 48 393 80 54 120 88

Repertuaari nimekiri 2015

uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused keskmine pilet

350

SÕNALAVASTUS

TANTSULAVASTUSED

MITMELIIGILAVASTUSED

OBJEKTITEATER

KOKKU

5 6 27 1 705 8,6

2 5 18 1 573 6,9

7 15 72 6 198 7,4

1 1 7 370 8,2

15 27 124 9 846 7,6

KORRALDATUD FESTIVALID: SAAL Biennaalil (varem Augusti TantsuFestival) ehk 16. rahvusvahelisel etenduskunstide festivalil oli esinejaid Eestist, Belgiast, Austriast, Prantsusmaalt, Hiinast, Norrast, Jaapanist, USAst ja Rootsist. Üritused toimusid üle linna, sh 4 lavastatud ringkäiku ehk avastusretke linnaruumis, mille läbiviijateks olid festivali poolt valitud kunstnikud. made in estonia maraton: igal aastal toimuv ühepäevane etenduskunstnike festival, 7. märtsil 2015 toimus kaheksandat korda, etteastetega enam kui 20 etenduskunstikult.

Lack of Art: 11.–12. aprillini Eksperimentaalse Liikumise Keskusega koostöös toimunud tsirkusekunsti interdistiplinaarne minifestival. Paralleelselt etendustega oli avatud näitus, kus eksponeeritud tööd tegelesid samade küsimustega, mis olid luubi all ka tsirkuselavastustes.

Kanuti Gildi SAALi maja programm 2015: 18. septembril avati 15. hooaeg traditsioonilise „Vertikaalstardiga“, kus kunstnikud ja residendid heitsid valgust ideedele, mille kallal hooajal töötavad.

10. detsembril esilinastus Eike Ülevainu loodus-tantsufilm „No Man is an Island“. Filmi operaator Peeter Ülevain, muusika autor Lauri-Dag Tüür, koreograafid Jaak Sapas ja Eike Ülevain, monteerija Kadri Kanter.

SAALi residentideks olid kunstnikud Raho Aadla ja Liis Vares. Residentuuri esitlused: 30. oktoobril Raho Aadla „Soota 1“, 22. detsembril „Soota 2“ ning 29. novembril „Resident: Liis Vares“.

Kanuti Gildi SAALis EKA avatud arhitektuuriloengute pidajad: Asmund Izaki, Eric De Broche De Combes, Gilles Retsin, Jan Knippers, Jo Van Den Berghe, John Frazer, Kristina Schinegger, Kunle Adeyemi, Mario Carpo, Marjan Coletti, Robert White, Sam Jacob, Silvia Brandi, Siv Helene Stangeland.

Maja programm Resident 2015 Vertikaalstart 2015 Kohtumine kunstnikuga Hiiumaa Tantsufestival esitleb Nordic Summer University EKA arhitektuuri avatud loengud EKA poster ja performance Eesti Muusika Päevad 2015 Improtest 2015 festival Üle Heli Heigo Rosin, Joonas Weitling Silent Movie Night Valgustatud varjud No Man is an Island Evelin Raudsepp, Henri Hütt Kunst ja võimusuhted SAAL Biennaal 2015 made in estonia maraton Lack of Art

ürituste sari ürituste sari

11 1

439 86

ürituste sari

7

222

ürituste sari sümpoosion

5 4

190 105

loeng muu kontsert kontsert kontsert kontsert kontsert kontsert tantsufilm näitus aktsioon festival festival festival

18 1 2 8 5 1 2 1 1 3 2 28 1 9

2 168 45 150 222 230 80 320 65 40 190 50 2 503 189 720

110

8 014

etendused, külastused 2015 KOKKU

124

9 846

234

17 860

351

MAJANDUSTEGEVUS

majandustegevusest laekuv tulu 24 556 6%

tööjõukulud 204 451 49% toetused 312 704 75%

5%

etendustegevusega kaudselt seotud tulud 80 846 19%

halduskulud 49 073 12%

majanduskulud 164 287 39%

TULUD

KELL KÜMME www.kell10.ee

Mittetulundusühing Kell Kümme on asutatud 2003. aastal filmide ja teatrilavastuste loomiseks ning kultuuriürituste korraldamiseks.

LAVASTUSTE STATSIONAARID Ohtu mõisa tallisaal Kõue mõis Villa Müllerbecki õu

ISTEKOHTI 300 200 300

KOOSSEISUS teatrijuht: Roman Baskin UUSLAVASTUSED Skandaalisalu John Patricku koomiline triller. Inglise keelest tõlkinud Liisi Erepuu. Lavastaja Roman Baskin, kunstnik Anu Leesment, lavameister

352

KULUD

Tarvo Elblaum, rekvisiitor Karin Tetsmann, kostümeerija Kaire Pärnpuu, etenduse juht Tuulikki Tuul.

Osades: Marta Laan – Joy Desmond. Alo Kõrve – Bruno Carpa. Roman Baskin – dr Kerwin Desmond. Mart Toome – uurija Quinn.

E sietendus 5. märtsil 2015 Vaba Lava suures saalis.

Miljonite lemmik Alan Ayckbourni komöödia. Inglise keelest tõlkinud Joel Sang. Lavastaja Roman Baskin, kunstnik Anu Lensment, grimmikunstnik Tiina Leesik.

Osades: Marko Matvere – Vic Parks.

Merle Palmiste – Jill Rillington. Henrik Normann – Douglas Beechey. Ingrid Isotamm – Trudy. Kadri Sinijärv – Sharon Giffin.

Esietendus 16. juulil 2015 Otepääl Villa Müllerbecki õuel.

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

Armastus ei hüüa tulles Hamlet Miljonite lemmik Preili Julie Skandaalisalu

ESIETENDUS

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

14.08.2014 15.07.2013 16.07.2015 8.08.2013 5.03.2015

sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus

täisk täisk täisk täisk täisk

ETENDUSED

KÜLASTUSED

31 3 15 12 12

5 300 700 3 000 2 000 1 500

Repertuaari koondnäitajad 2015 uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused keskmine pilet

SÕNALAVASTUSED 2 5 73 12 500 8,7

Lavastusega „Hamlet“ anti etendus Peterburis, festivalil Baltiiski Dom.

MAJANDUSTEGEVUS

5%

toetused 27 500 22%

tööjõukulud 57 100 40%

majandustegevusest laekuv tulu 96 300 78%

muud kulud 12 800 9%

halduskulud 16 000 11% TULUD

majanduskulud 57 300 40%

KULUD

353

KINOTEATER www.kinoteater.ee

Kinoteater MTÜ on sõprade rühmitus, mis on alates 2011. aastast väljastanud noorte stand-up’i tulijate ülesastumisi ning veab aktsioonidesarja „Manifest“.

Kinoteatri tegemistega on seotud Henrik Kalmet, Karl-Andreas Kalmet, Piret Krumm, Diana Leesalu, Jörgen Liik, Paavo Piik, Katariina Tamm, Kaspar Velberg ja kõik, kes on osalenud manifestidel.

UUSLAVASTUSED Retrospektiiv Kinoteatri varasematele lavastustele tagasivaatav komöödia. Teksti autor Kinoteatri meeskond, etenduse juht Brit Pavelson, tehniline teostus Revo Koplus. Lavastus valmis koostöös Kanuti Gildi SAALiga.

Esitajad: Madis Kalmet, Erich Udras, Maria Klenskaja, Mari Lill.

Esietendus 5. aprillil 2015 Kanuti Gildi SAALis. Tallinn Comedy Gala Tallinn Comedy Festivali galaõhtu. Koostöös Komeediklubi ja POINTiga.

Lavastajad Henrik Kalmet, Karl Kermes, Paavo Piik, Paul Piik ja Priit Pius.

Esitajad: Piret Krumm, Katariina Tamm, Priit Pius, Henrik Kalmet, Ott Sepp, Andrus Vaarik ja Peeter Oja. Esietendus 28. aprillil 2015 Nordea Kontserdimajas.

Tüdrukud ei nuta ehk Katharina lähetamine Komöödia. Idee autorid Paavo Piik, Paul Piik ja Tõnu Kaljuste, muusika autorid Jarek Kasar ja Rasmus Puur. Koostöölavastus Nargen Operaga.

354

Osades: Piret Krumm – Piret. Katariina Tamm – Katariina. Nargen Opera instrumentaalansambel – Muusikud.

Esietendus 3. juulil 2015 Omari küünis Naissaarel. Õpetaja Tammiku rehabiliteerimine Monolavastus. Teksti autorid Priit Kruus, Diana Leesalu, Henrik Kalmet, Paul Piik, Paavo Piik, lavastaja Priit Kruus.

Esitaja: Priit Kruus – eesti keele ja kirjanduse õpetaja Kruus.

Esietendus 19. septembril 2015 Kohvik Sinilind.

Impressionistid Monokavad. Tekstide autorid Paavo Piik, Märt Pius, Priit Pius, Kaspar Velberg, lavastajad Kaspar Velberg ja Märt Pius, produtsent Paul Piik.

Esitajad: Priit Pius, Märt Pius ja Kaspar Velberg.

Esietendus 24. novembril 2015 Tallinna Teletornis.

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

ESIETENDUS

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

ETENDUSED

KÜLASTUSED

Impressionistid Kaota mu naine ära ehk kuidas minust sai mustkunstnik Kriminaalne õhtusöök Retrospektiiv Tallinn Comedy Gala Tüdrukud ei nuta ehk Katharina lähetamine Võidab see, kellel on kõige hullem mees Õpetaja Tammiku rehabiliteerimine

24.11.2015

sõnalavastus

täisk

12

1 418

11.10.2014 16.10.2014 5.04.2015 28.04.2015 3.07.2015 20.09.2013 19.09.2015

mitmeliigilavastus mitmeliigilavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus

täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk

31 56 2 2 10 8 30

4 979 6 260 315 2 800 2 800 990 4 467

KORRALDATUD FESTIVAL

Repertuaari koondnäitajad 2015

Kinoteater on koos POINTi ja Komeediklubiga festivali Tallinn Comedy Festival kaaskorraldaja. Sündmus toimus 28.–30. aprillini Tallinnas kohvikus Sinilind, Von Krahlis, Nokia Kontserdimajas ja kinos Sõprus.

Festivali käigus kuulutati välja stand-upkultuuri edendamiseks loodud Naljastipendiumi laureaadid: Laura Kalle ja Rauno Polman.

KUKRUSE MÕISATEATER kukrusemois.ee

Sihtasutus Kukruse Polaarmõis on Ida-Virumaa suveteatri paik, kus alates 2011. aastast kahel järjestikusel suvenädalal teatrielamusi pakutakse. Polaaruurija Eduard von Tolli, kes jäi kadunuks, otsides salapärast Sannikovi maad, auks ja mälestuseks on nimetatud Kukruse mõis Polaarmõisaks.

Juhataja: Kaja Kama.

uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused

SÕNALAVASTUSED

MITMELIIGI LAVASTUSED

KOKKU

5 6 64 12 790

0 2 87 11 239

5 8 151 24 029

Kui seda metsa ees ei oleks Urmas Lennuki draama. Inspireeritud Juri Nagibini, Henri Toyati ja Tšaikovski loomingust. Kontseptsiooni autor ja lavastaja Eili Neuhaus, muusika autor Pjotr Tšaikovski, kunstnik Irina Marjapuu.

Osades: Ülle Lichtfeldt – paruness Nadežda Filaretovna von Meck. Eduard Salmistu – kaupmees Zgutov. Madis Mäeorg – parunessi poeg Volodja. Margareth Villers – parunessi tütar Julia.

Esietendus 21. juulil 2015 Kukruse Polaarmõisa ballisaalis.

355

Repertuaaris LAVASTUS

Kui seda metsa ees ei oleks

ESIETENDUS

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

21.07.2015

sõnalavastus

täisk

ETENDUSED

KÜLASTUSED

11

1 200

Detsembris oli Kukruse polaarmõisa programmis muinasjutu „Lumehelbeke“ ainetel lavastuslik jõulumaa lastele, kus ootasid mängud, tantsud, meisterdamine, kohtu-

mine jääkaru ja jõuluvanaga ning kingitused.

Programm oli nii eesti kui vene keeles 21.–30. detsembrini, idee autor ja lavastaja Irina Artsimovitšene.

LIIVI MUUSEUM

luuleauhinna väljaandmisel. Igal kevadel toimub Liivide ja liiviliku luule etluskonkurss koolinoortele. Aastast 2010 antakse koos Juhan Liivi klubiga välja auhinda Eesti Kirjanik.

muusa.ee

Muuseum on Alatskivi valla allasutus. Muuseum on asutatud 1988. aastal ning tegeleb luuletaja Juhan Liivi pärandi säilitamise, uurimise ja tutvustamisega. Koostöös Alatskivi vallavalitsuse ja Juhan Liivi nim Alatskivi keskkooliga osaleb muuseum Juhan Liivi

UUSLAVASTUSI 2015. aastal ei olnud.

Repertuaaris LAVASTUS Kus sa oled, Juhan Liiv?

ESIETENDUS 31.07.2014

LAVASTUSLIIK sõnalavastus

SIHTRÜHM täisk

ETENDUSED 10

KÜLASTUSED 1 368

Etendused toimusid Alatskivil, Liivi Muuseumi rehe all, pileti keskmine hind oli 14,1 eurot.

MIKSTEATER

UUSLAVASTUS

www.miksteater.ee

Miksteater pakub omanäolist teatrikunsti lastele ja noortele ning annab etendusi üle Eesti.

KOOSSEIS Teatrijuht: Kaido Rannik.

Näitlejad: Kaido Rannik, Kristo Toots

356

Merele!

Lavastus lastele. Teksti autorid ja lavastajad Kaido Rannik, Tarmo Song ja Maarja Mitt, kunstnik Kaido Rannik, kostüümikunstnik Jana Volke, helitehnik Kristo Toots.

Osades: Kaido Rannik – Turvamees.

Tarmo Song – Kunstnik. Maarja Mitt – Koristaja.

Esietendus 20. märtsil 2015 Piip ja Tuut Mängumajas.

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

ESIETENDUS

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

Ennemuistsed jutud Kuidas ta seda teeb?

Merele!

Pink Saabastega kass Telefonilood

7.12.2012 9.10.2008 20.03.2015 30.10.2014 19.07.2014 10.09.2011

sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus objektiteater sõnalavastus sõnalavastus

lapsed teism lapsed lapsed lapsed lapsed

ETENDUSED

KÜLASTUSED

4 7 7 12 13 23

410 634 642 1 289 1 756 2 191

Repertuaari koondnäitajad 2015

SÕNALAVASTUSED

OBJEKTITEATER

KOKKU

1 5 54 5 633 5,2

0 1 12 1 289 2,1

1 6 66 6 922 4,5

uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused keskmine pilet

Lavastustega anti etendusi üle Eesti erinevates koolides ja kultuurimajades, oma statsionaarne mängupaik oli lavastusel „Saabastega kass“ Viimsi Vabaõhumuuseumis (120 istekohta). Lavastusega „Telefonilood“ 5 etendust erinevate riikide Eesti koolides (Luksemburgis, Brüsselis, Frankfurdis, Pariisi Eesti Saatkonnas ja Amsterdamis).

MAJANDUSTEGEVUS toetused 18 238 39%

tööjõukulud 28 430 61%

halduskulud 1 437 3%

etendustegevusega kaudselt seotud tulu 11 143 24%

TULUD

majandustegevusest laekuv tulu 17 086 37%

majanduskulud 16 832 36%

KULUD

357

MILLIMETER PERFORMANCE GROUP millimeter.ee

Ühingu eesmärgiks on teha koostööd žanriüleselt ja luua tantsu, video ja elektroonilise heli kaudu tugeva visuaalse mõjuga lavastusi. millimeter performance group asutati 2012. aastal koreograaf Mihkel Ernitsa, tantsija Laura Kvelsteini, helikunstnik Indrek Soe ja visuaalkunstnik Einar Lintsi poolt.

UUSLAVASTUS bare | touch Nüüdistantsulavastus. Koreograafid Argo Liik ja Laura Kvelstein, lavastajad Laura Kvelstein ja Mihkel Ernits, muusika autorid Keshava ja Indrek Soe, kunstnik Epp Kubu, kostüümikunstnik Marit Ilison, valguskunstnik Neeme Jõe.

Esitajad: Laura Kvelstein, Argo Liik.

Esietendus 1. oktoobril 2015 TLÜ teatris Stella.

2015. aastal anti lavastusega 6 etendust 120 vaatajale, pileti keskmine hind oli 7 eurot. * 19. augustil esines Vaba Lava suures saalis millimeter performance groupi korraldamisel Kanada-Rootsi tänavatantsuduo Tentacle Tribe tantsulavastusega „Nobody Likes A Pixelated Squad“, esitajad ja autorid Elon Hoglundist (Rootsi) ja Emmanuelle Le Phanist (Kanada).

MUST KAST www.teatermustkast.ee

Teater on loodud Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia teatrikunsti 10. lennu üliõpilaste poolt 2014. aastal mittetulundus-

358

ühinguna. Must Kast on kogukonnateater – et asuda oma publikule lähedal, kõnetada neid soove ja vajadusi, mis on vaatajale olulised, ja kasvada koos publikuga kunstilisi allahindlusi tegemata.

STATSIONAARID Genialistide klubi Tartu Uue Teatri proovisaal

ISTEKOHTI 120 50

KOOSSEIS Teatri juht: Reeli Lonks Turundusjuht: Marili Pärtel Näitlejad: Silver Kaljula, Mihkel Kallaste, Kaija M Kalvet, Märt Koik, Birgit Landberg, Liina Leinberg, Kristjan Lüüs, Laura Niils, Lennart Peep, Rauno Polman, Marili Pärtel, Jaanika Tammaru, Kaarel Targo, Kristo Veinberg UUSLAVASTUSED Ada ja Evald Sõna-, muusika- ja liikumislavastus. Autor, lavastaja ja kunstnik Birgit Landberg, valgustaja Jari Matsi.

Laval: Kaija M Kalvet, Laura Niils, Birgit Landberg, Jaanika Tammaru – Adad. Kristjan Lüüs, Kaarel Targo, Mihkel Kallaste ja Rauno Polman – Evaldid. Kärt Männa ja Karl Madis Pennar – Muusikud.

Esitendus 27. märtsil 2015 Genialistide klubis.

Juunituur Etüüdid õppimisest teatrikoolis. Autor ja lavastaja Kaija M Kalvet, kunstnik Birgit Landberg, valgustaja Jari Matsi, helitehnik Peter Suškov, kaasprodutsendid Ade Piht, Helena Tamm ja Imbi Türk.

Laval TÜ Viljandi kultuuriakadeemia 10. lennu lõpetajad: Birgit Landberg, Laura Niils,

Kaija M Kalvet, Jaanika Tammaru, Liina Leinberg, Fatme Helge Leevald, Märt Koik, Rauno Polman, Kaarel Targo, Silver Kaljula, Lauri Mäesepp, Mihkel Kallaste, Lennart Peep, Sander Rebane, Karl Edgar Tammi, Kristo Veinberg ja Kristjan Lüüs.

Muusikud: Kaarel Kuusk, Ainar Toit, Lauri Mäesepp.

Esietendus 12. juunil 2015 Rõuge Rahvamajas. Õhupallid Daniil Harmsi lastejutu dramatiseering. Dramatiseerija ja lavastaja Kaija M Klavet, muusika autor Kaarel Targo.

Osades: Katrin Kalma – Leena. Laura Niils – Krunn. Kristo Veinberg – Semjonov.

Kaarel Targo – Tikker.

Esietendus 20. septembril 2015 Genialistide klubis.

Tanknaine. Laevatüdruk (Women Like A War Maschine) Piret Saul-Gorodilovi lühidraamad. Lavastaja Jaanika Tammaru, muusika autorid Tobias Tammearu ja Tõnis Kirsipu.

Osades: Jaanika Tammaru – Tanknaine; Laevatüdruk.

Esietendus 28. septembril 2015 Genialistide klubis, etendusi anti ka inglise keeles.

5 grammi sisemist rahu Monolavastus teismelistele. Teksti autor Kätlin Padesaar, lavastaja Silver Kaljula, valgustaja ja helitehnik Kristo Kuusik.

Osas: Silver Kaljula – Vladimir.

Esietendus 18. oktoobril 2015 Genialistide klubis.

Persona Ingmar Bergmani draama. Rootsi keelest tõlkinud Ülev Aaloe. Lavastaja Kaija M Kalvet, muusika autor Kaarel Kuusk, kunstnik Birgit Landberg, videokujundus Kristo Veinberg, valguskujundus Mari-Riin Villemsoo.

Osades: Jaanika Tammaru – Elisabet Vogler. Laura Niils – Õde Alma. Mihkel Kallaste – Mees.

Esietendus 8. novembril 2015 Genialistide klubis.

Padjatäis päikest India muinasjutud lastele. Teksti autor Anu Sildnik, lavastaja, muusikaline kujundaja Lennart Peep, kunstnik Birgit Landberg, valguskunstnik Silver Kaljula Osades: Jaanika Tammaru – Liina. Laura Niils – Anna. Silver Kaljula – Priit. Margit Tamm – Ema. Esietendus 13. detsembril 2015 Tartu Uue Teatri proovisaalis.

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

5 grammi sisemist rahu Ada ja Evald Juunituur Padjatäis päikest Persona Tanknaine. Laevatüdruk Õhupallid

ESIETENDUS

18.10.2015 27.03.2015 12.06.2015 13.12.2015 8.11.2015 28.09.2015 20.09.2015

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

sõnalavastus mitmeliigilavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus mitmeliigilavastus

teism täisk täisk lapsed täisk täisk lapsed

ETENDUSED

KÜLASTUSED

9 4 11 10 8 13 12

775 275 572 450 400 440 952

359

Repertuaari koondnäitajad 2015

UUSLAVASTUSED

SÕNALAVASTUSED MITMELIIGILAVASTUSED

uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused

5 5 51 2 637

2 2 16 1 227

KOKKU

7 7 67 3 864

Lavastuste statsionaarides anti 45% etendustest, suurem osa etendustest anti erinevates Eesti koolides ja kultuurimajades.

27. märtsil tähistas teater oma 1. sünnipäeva galaõhtuga „Märtsidionüüsia“. Kavas oli Birgit Landbergi lavastuse „Ada ja Evald“ esietendus, Teatriaasta auhinnagala otseülekande ühisvaatamine, avavalss Tartu Levimuusika Orkestri saatel ehk Musta Kasti 1. sünnipäeva avapauk, teatriviktoriin, näidendikaraoke ja DJde-rohke pidu varajaste hommikutundideni. Ürituse kaaskorraldaja oli Teatriteaduse Üliõpilaste Loož. 29. märtsil oli ETVs saade „Noore teatri sünd – Must Kast".

NARGEN OPERA www.nargenfestival.ee

SA Lootsi Koda on asutatud 2003. aastal eesmärgiga korraldada festivale, näitusi ja kontserte. Sihtasutus juhib Nargen Opera ja Nargen Festivali tegevust ja lootsib suviseid kultuurihuvilisi Naissaarele.

STATSIONAARID Omari küün Noblessneri valukoda

Kunstiline juht: Tõnu Kaljuste Korraldusjuht: Kadri Tikerpuu

360

ISTEKOHTI 250 700

Tüdrukud ei nuta ehk Katharina lähetamine Komöödia. Idee autorid Paavo Piik, Paul Piik ja Tõnu Kaljuste, muusika autorid Jarek Kasar ja Rasmus Puur. Koostöölavastus Kinoteatriga.

Osades: Piret Krumm – Piret. Katariina Tamm – Katariina. Nargen Opera instrumentaalansambel – Muusikud.

Esietendus 3. juulil 2015 Omari küünis Naissaarel.

Sünnisõnad Nüüdismuusikalavastus Veljo Tormise muusikale. Muusikajuht Tõnu Kaljuste, lavastaja Peeter Jalakas, koreograafid Peeter Jalakas ja Simona Orinska, kunstnikud Edith Karlson ja Kärt Ojavee, videokunstnikud Emer Värk ja Mikk-Mait Kivi, valgustajad Allan Räim, Madis Kirkmann, Rommi Ruttas ja Sten Valgus, muusikalise juhi assistendid Elisa Huovinen ja Tõnu Kõrvits, helitehnik Haar Tammik, tehnilised lahendused Enar Tarmo.

Von Krahli Teatri ja Nargen Opera lavastus valmis koostöös Eesti Kontserdi ja Eesti Filharmoonia Kammerkooriga.

Osades: Ilona Korhonen – Runolaulja. Ivo Reinok – Kivi ja teksti esitaja lindilt. Ott Kartau – Puu ja teksti esitaja lindilt. Ragne Veensalu – Vetelkõndija ja teksti esitaja lindilt.

Taavi Eelmaa – Uitaja ja teksti esitaja lindilt.

Jaan Väärt – Väinamöinen. Simona Orinska ja Ieva Putnina – Hinged. Silver Ulvik, Francois Archanjo, Urmas Pitsi, Siim Koppel, Reigo Ahven – Drumlab. Tiina Tauraite ja Erki Laur – teksti esitajad lindilt. Eesti Rahvusmeeskoor, Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Tallinna Kammerorkester (lindilt), Eesti Riiklik Sümfooniaorkester (lindilt).

Esietendus 7. augustil 2015 Noblessneri valukojas.

Repertuaaris LAVASTUS

Sünnisõnad Tüdrukud ei nuta ehk Katharina lähetamine

ESIETENDUS

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

ETENDUSED

KÜLASTUSED

7.08.2015

muusikalavastus

täisk

7

4 456

3.07.2015

sõnalavastus

täisk KOKKU

10 17

2 800 7 256

KONTSERDID 12. juunil Nargenfestivali avakontsert; 13. ja 14. juunil Haapsalu toomkirikus Kreegi Päevad; 26. ja 27. juunil Ööülikooli salvestus Estonian Voicesi ja Kadri Voorandi trioga ning 25. juulil Ultima Thule live-kontsert Naissaarel; 28. augustist – 11. septembrini Pärdi Päevade 11 kontserti Eestis, 26. septembril „Albumid: Adam's Lament – Grammy kontsert“ Riia toomkirikus.

OMA LAVA www.omalava.ee

Loominguline Ühendus MTÜ Oma Lava on asutatud 2009. aastal ning selle moodustavad Külli Reinumägi ja Liia Kanemägi. Avalike etenduste kõrval pakub Oma Lava hariva sisuga lavastusi kooliõpilastele ja lasteaialastele.

UUSLAVASTUS Paar sentimeetrit armastuseni Neil Simoni draama. Inglise keelest tõlkinud Anne Lange. Lavastaja Erki Aule, muusika autor Peeter Rebane, kunstnik Kristel Maamägi.

Osades: Egon Nuter – Jake, kirjanik; Molly. Külli Reinumägi – Maggie; Karen; Julie.

Esietendus 15. juunil 2015 Vaba Lava väikeses saalis.

2015. aastal anti lavastusega kokku 25 etendust 2075 vaatajale, sh 1 etendus Tartus Karlova Teatris ning 1 etendus toimus seoses Egon Nuteri juubeliga Vaba Lava suures saalis.

PIIP JA TUUT TEATER www.piipjatuut.ee

Piip ja Tuut Teater sai nime kahe eesti klouni järgi, kes esmakordselt astusid publiku ette samanimelise klounipaarina 1998. aastal.

Piip ja Tuut Teatri peamiseks publikuks on lastega pered, sest klounipaar usub koos kogetud elamuste igikestvasse jõusse.

STATSIONAAR Piip ja Tuut Teatri- ja Mängumaja

ISTEKOHTI 90

KOOSSEIS Teatri juht: Marek Demjanov Projektijuht: Katrin Valkna Näitlejad: Haide Männamäe, Toomas Tross UUSLAVASTUSED Piip ja Tuut Vilde juures Lavastus lastele Eduard Vilde teoste ainetel.

Dramatiseerijad ja lavastajad Haide Männamäe ja Toomas Tross. Lavastus valmis koostöös Vilde muuseumiga.

Osades: Haide Männamäe – Naine. Toomas Tross – Mees.

Esietendus 7. märtsil 2015 Vilde muuseumis.

361

Elu õied Komöödia täiskasvanutele. Teksti autorid, lavastajad Haide Männamäe ja Toomas Tross, kunstnik Kristel Maamägi, graafiline kujundaja Karmen Haiba.

Osades: Haide Männamäe – kloun Piip.

Toomas Tross – kloun Tuut.

Esietendus 24. mail 2015 Piip ja Tuut Mängumajas.

Räppar Risto ja viimane hoiatus Sinikka ja Tiina Nopola teose dramatiseering.

Dramatiseerijad Anett Demjanov, Kristiina Jalasto ja Marek Demjanov, laulutekstide ja muusika autor Jarek Kasar, lavastaja Marek Demjanov, kunstnik Kristel Maamägi.

Osades: Katrin Valkna – tädi Roosa. Karl Erik Valkna – Risto. Anett Demjanov – Naaber ülakorruselt. Theodor Tabor – Naaber alakorruselt.

Esietendus 19. septembril 2015 Piip ja Tuut Mängumajas.

Elevant Draama. Teksti autor ja lavastaja Soren Valente Ovesen. Taani keelest tõlkinud Karin Andersen, helitehnik Marek Demjanov.

Osades: Haide Männamäe – Naine. Toomas Tross – Mees.

Esietendus 30. septembril 2015 Piip ja Tuut Mängumajas

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

ESIETENDUS

Doktor Kreutzwald ja must kunst Elevant Elu õied Lummus Piip ja Tuut 100-aastases Estonias Piip ja Tuut kontserdil Piip ja Tuut köögis Piip ja Tuut loomamuinasjutud Piip ja Tuut Marsil Piip ja Tuut metsas Piip ja Tuut piparköögis Piip ja Tuut Vilde juures Räppar Risto ja viimane hoiatus Valged jõulud, must kunst

16.07.2014 30.09.2015 24.05.2015 19.02.2014 12.09.2013 8.04.2005 18.10.2009 25.01.2014 9.04.2011 19.04.2012 30.11.2011 7.03.2015 19.09.2015 19.12.2014

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

mitmeliigilavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus mitmeliigilavastus tsirkus mitmeliigilavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus mitmeliigilavastus

lapsed täisk täisk täisk lapsed lapsed täisk lapsed lapsed lapsed lapsed lapsed lapsed lapsed

ETENDUSED

KÜLASTUSED

2 9 39 5 3 76 14 16 12 2 14 3 14 2

455 247 4 518 163 1 060 11 451 1 047 2 377 1 021 153 1 363 132 656 401

Repertuaari koondnäitajad SÕNALAVASTUSED

MITMELIIGILAVASTUSED

TSIRKUS

uuslavastused

2015

4

0

0

KOKKU 4

kogu repertuaar

9

4

1

14

etendused

114

21

76

211

külastused

10 630

2 963

11 451

25 044

5

6

3

4,3

keskmine pilet

362

Piip ja Tuut Teater lõpetas 2015. aasta etendustegevuse rekordarvu külastustega. 41% etendustest anti oma kodulaval Piip ja Tuut Mängumajas. 59% etendustest anti väljaspool statsionaari suurtest vabaõhulavadest kuni eraaedadeni, sh anti 12 etendust välismaal lavastustega „Elu õied“, „Piip ja Tuut köögis“ ning „Piip ja Tuut kontserdil“: Tamperes, Riias, Luksembrugis, Brüsselis ja Pariisi Eesti saatkonnas ning 1. ja 2. mail EUNICi (Euroopa kultuuriinstituutide keskuse) ja Briti Nõukogu kutsel Jordaania linnas Irbidis ning Süüria põgenikelaagris Zaataris.

9. mail anti lisaks etendusele Läti Kultuuriakadeemia Zirgu Pasts teatrisaalis klouni lühikursus ning toimus akadeemia õppejõu Lauris Gundarsi modereerimisel kohtumine teatri- ja filmieriala üliõpilastega.

21. ja 22. novembril tähistas Piip ja Tuut Män-

gumaja oma 5. sünnipäeva – kahe päeva jooksul anti etendusi lavastustega „Piip ja Tuut Marsil“, „Elu õied“, „Elevant“, „Räppar Risto ja viimane hoiatus“ ning „Piip ja Tuut köögis“.

Koostöös Eesti Rahvusringhäälinguga toimus tegelaste Piip ja Tuut juhtimisel 12 saadet sarjast „Piip ja Tuut köögis“ ning avati ERRi koduleht Lastejaam piduliku kontsertsaatega.

Piip ja Tuut Mängumajas toimus 4 kontserti sarjast „Minul on ...“.

Minul on Lastejaama pillerkaar Piip ja Tuut köögis

kontsert telesaade telesaade

4 1 12

2 250 6 000 219 000

17

227 250

etendused, külastused 2015 KOKKU

211

25 044

228

252 294

MAJANDUSTEGEVUS majandustegevusest laekuv tulu 88 392 52%

tööjõukulud 45 914 26%

majanduskulud 27 351 15%

kohvik 15 929 9% etendustegevusega kaudselt seotud tulud 56 623 34% TULUD

toetused 23 435 14%

muud kulud 74 689 42%

halduskulud 14 785 8%

KULUD

363

TEATER POLYGON www.poly.ee

Teater Polygon on asutatud 8. mail 2008 Tallinnas. Teatrikompanii on kutseline teatrikunsti ja -hariduse keskus, mis toimib loovisikute kohtumispaigana. Teater suundub omadramaturgia ja kodumaise klassika suunas. Oma koht on ka uue põlvkonna ja mõtteviisi kasvatamisel. Polygoni Teatrikool on mõeldud vanuseastmetele alates algklassidest ja lõpetades täiskasvanutega.

LAVASTUSTE STATSIONAARID Polygoni black box Kumu auditoorium Vana-Antsla mõisa ait Noblessneri jahtklubi

ISTEKOHTI 50 245 150 150

Teatrijuht: Tamur Tohver UUSLAVASTUSED Olevused Juhan Viidingu ja Tõnis Rätsepa komöödia.

Lavastaja Tamur Tohver, näitejuht Karin Rask, lava- ja kostüümikunstnik Ellen-Alice Hasselbach, helikujundaja Maksim Galanin, valgustaja Aleksander Erstu. Polygon Stuudio lavastus.

Osades: Harri Ausmaa, Helen Kask, Sandra Laura Luhtein, Rebeka Rummel, Martin Kork, Aleksander Erstu, Kristjan Tammjärv, Jane Lauter, Siimar Kivisild, Heleri Heinrand, Kristina Ojaperv, Anna Helena Liiv, Elisabeth Pikker ja Jaan Miikael Rääts – Olevused.

Esietendus 7. mail 2015 Polygoni black box’is.

Tuhkatriinumäng Paul-Eerik Rummo draama. Lavastaja Tamur Tohver, kunstnik Kalju Karl Kivi, lauluteks-

364

tide autor Kätlin Palmsalu, muusikajuht Tarvo Krall, helikujundaja Maksim Galanin, valgustaja Aleksander Erstu, näitejuht Karin Rask, liikumisjuht Siim Tõniste. Tallinna Ühisgümnaasiumi teatriklassi 1. lennu diplomilavastus.

Osades: Elisabeth Sofia Adermaa, Pirke Kaljula, Karin Käbi Kuus, Grete Lipp, Kätlin Palmsalu, Helene Tismus, Harri Ausmaa* ja Henri Kuus*. *Polygoni Teatrikooli õpilased Esietendus 15. mail 2015 Tallinna Kirjanike majas.

Palju õnne argipäevaks!

Jaan Tätte komöödia. Lavastaja Tamur Tohver, lava- ja kostüümikunstnik Kalju Kivi, valguskunstnik Triin Hook, helikujundaja Andrus Rannaääre, valgustaja Aleksander Erstu, assistent Anu Randmaa, produtsendid Helger Kavant ja Kristel Treier.

Osades: Inga Lunge – Anna. Toomas Täht – Manfred. Maarius Pärn – Fred. Karin Rask – Anett.

Esietendus 31. juulil 2015 Vana-Antsla mõisa aidas. Õnne sünnipäevaks, Wanda June!

Kurt Vonneguti tragikomöödia. Inglise keelest tõlkinud Valda Raud. Lavastaja Tamur Tohver, lava- ja kostüümikunstnik Kalju Kivi, valguskunstnik Triin Hook, helikujundaja Maksim Galanin, valgustaja Aleksander Erstu, assistent Anu Randmaa.

Osades: Tamur Tohver – Harold Ryan.

Karin Rask – Penelope Ryan. Eero Spriit – Looseleaf Harper. Maarius Pärn – Herb Shuttle. Aarne Soro – Dr Woodly. Ragne Veensalu või Karin Käbi Kuus* – Wanda June. Kristjan Tammjärv* – Paul Ryan. *Polygoni Teatrikooli õpilased.

Esietendus 27. novembril 2015 KUMU auditooriumis.

Valge maailm Muusikal lastele. Alusteose autor Andry Erwald, muusika autor Tarvo Krall, lavastaja ja laulutekstide autor Tamur Tohver, kunstnik Ellen-Alice Hasselbach, valgustaja Aleksander Erstu, liikumisjuht Siim Tõniste, produtsent Kristel Treier.

Osades: Kärt Tomingas – Jääkuninganna.

Tarvo Krall – Jäädoktor. Maarius Pärn – Sips.

Harri Ausmaa* – Naljamees. Jane Lauter*– Printsess Pai. Anu Randmaa – Krõps. *Polygoni Teatrikooli õpilased.

Esietendus 4. detsembril 2015 Noblessneri jahtklubi II korrusel.

29. aprillil toimus teatrikooli eksam pealkirjaga „HYPE“ ning lõpetas kooli esimene teatriklass.

Polygon Teatri ja kooli koostöös valmis Talinna Vanalinnapäevade avalavastus.

Teatrikooli tegevus Teatrikooli koostööpartnerid olid Tallinna Ühisgümnaasium, Kadrioru Saksa Gümnaasium, Hugo Treffneri Gümnaasium ja Tarsi Kooliteatrite vabariiklik Suvekool. Polygoni Teatrikool on rahvusvahelise Euroopa teatrikõrgkoolide ja -uurijate täiendõppe International Platform for Performer Training liige.

10. novembril toimus Polygoni Teatrikooli sarja „Õpilane : Õpetaja : Teater“ esimene seminar. Tamur Tohver ja Kärt Tomingas tutvustasid Anatoli Efrose teatrinägemust.

Hariduslik sari on mõeldud nii praktiliste kui teoreetiliste teemade ja maailmamainega teatriinimeste tutvustamiseks.

Teatrikooli sisseastumiskatsed toimusid Tallinnas 15. septembril ja Tartus 14. septembril, vastu võeti 200 õpilast. Õppejõud: Aita Vaher, Tamur Tohver, Karin Rask, Kärt Tomingas, Inga Lunge, Jane Lauter, Tanel Jonas, Priit Strandberg, Siim Tõniste ja paljud teised. Tartus jätkasid kolm vanusegruppi: algklasside, põhikooli ja gümnaasiumi osas.

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

ESIETENDUS

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

Lumejänesed Olevused Palju õnne argipäevaks!

Tuhkatriinumäng Valge maailm Väävelmagnooliad Õnne sünnipäevaks, Wanda June!

8.12.2014 7.05.2015 31.07.2015 15.05.2015 4.12.2015 23.10.2014 27.11.2015

sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus muusikalavastus sõnalavastus sõnalavastus

lapsed täisk täisk noored lapsed täisk täisk

ETENDUSED

KÜLASTUSED

2 8 16 4 9 4 3

223 410 2 418 288 858 377 618

Repertuaari koondnäitajad 2015

uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused keskmine pilet

SÕNALAVASTUSED

MUUSIKALAVASTUS

KOKKU

4 6 37 4 334 8,3

1 1 9 858 6,6

5 7 46 5 192 8

Väljaspool lavastuste statsionaari anti 21% etendustest.

365

Ühendus R.A.A.A.M. www.raaam.ee

MTÜ Ühendus R.A.A.A.M. loodi 2000. aastal. Erinevate kultuuriprojektide läbiviimisele spetsialiseerunud vabatahtlik ühendus, mille peamiseks töömeetodiks on erineva temaatikaga dokumentaalse materjali ümbertöötamine igas vanuses publikule suunatud lavastusteks.

LAVASTUSTE STATSIONAARID Jäneda pullitall Viinistu Kunstimuuseumi katlamaja Vaba Lava suur saal Tapa raudteejaam

ISTEKOHTI 290 200 190 160

Teatrijuht: Märt Meos UUSLAVASTUSED Seymor Annie Bakeri draama. Saksa keelest tõlkinud Mihkel Seeder. Lavastaja Andreas Merz-Raykova (Saksamaa), kunstnik Jelena Nagorni

(Saksamaa), valguskunstnik Priidu Adlas, muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres, lavastaja assistent Ekaterina Raykova-Merz, kunstniku assistent Ellen Hasselbach. Koostöölavastus Vaba Lavaga.

Osades: Roland Laos – Max. Martin Kõiv – Leo. Kristo Viiding – Robert. Lauri Kaldoja – Oskar. Liisa Pulk – Heidi. Muusikud: Siim Selis – klaver; Maris Liloson – laul.

Esietendus 20. veebruaril 2015 Vaba Lava suures saalis.

Libahunt August Kitzbergi draama. Lavastaja Sergei Potapov (Jakuutia), kunstnik Ervin Õunapuu, muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres, valguskujundaja Priidu Adlas.

Osades: Kristiina-Hortensia Port – Tiina.

Liisa Pulk – Mari. Kristo Viiding – Margus.

Martin Kõiv – Jaanus. Ivo Uukkivi – Peremees; Kukesese Mart. Piret Simson – Perenaine. Mari Lill – Vanaema.

Esietendus 8. juulil 2015 Viinistu kunstimuuseumi katlamajas.

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

Alustame algusest Antigone Fenomen Imede aasta Libahunt Seymor Soolo Titanicu orkester

ESIETENDUS

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

19.09.2014 11.08.2010 22.03.2014 5.07.2014 8.07.2015 20.02.2015 8.10.2012 7.07.2013

sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus

täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk

Repertuaari koondnäitajad 2015

uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused keskmine pilet

366

SÕNALAVASTUSED

2 8 77 12 530 11

ETENDUSED

KÜLASTUSED

9 6 18 10 12 9 3 10

1 132 1 554 2 762 1 404 2 479 806 685 1 708

Väljaspool lavastuste statsionaare anti 45% etendustest, sh anti etendusi lavastustega „Fenomen“ Belgias ja Luksemburgis, lavastusega „Soolo“ monofestivalidel Mongoolias ja Venemaal ning 27.–28. märtsini lavastusega „Antigone” Peterburi Aleksandra teatri Uuel laval. Aprillis osaleti „Antigonega” Hiina ühe suurima teatriorganisatsiooni,

Shanghai teatriakadeemia kutsel Shanghai Eksperimentaalteatri festivalil. Festivalile oli kutsutud üle 100 väliskülalise. Eestist sõitis Hiina ja Peterburi 14-liikmeline trupp.

24. aprillil tähistas R.A.A.A.M. 15. sünnipäeva. Selle aja jooksul on esietendunud 38 lavastust ja 34 neist on Eesti autoritelt tellitud algupärandid.

MAJANDUSTEGEVUS majandustegevusest laekuv tulu 99 470 43%

toetused 131 693 57%

TULUD

SUNDOWN ENTERTAINMENT Sundown Entertainment on 2015. aastal loodud meelelahutusürituste, sh lavastuste loomisele ja etenduste korraldamisele spetsialiseerunud ettevõte, mille produtsendid on Eveli Reitelmann ja Henry Reitelmann.

muud kulud 2 093 1%

tööjõukulud 117 817 51%

majanduskulud 109 223 48% KULUD

kunstnik Ann Lumiste, rekvisiitor, kostümeerija, produtsent ja etenduse juht Eveli Reitelmann, valgustaja ja produtsent Henry Reitelmann, helitehnik Pärtel Preinvalts.

Osades: Ülle Kaljuste – Grace Stiles. Hilje Murel – Gloria Whitmore.

Esietendus 14. juulil 2015 Üksnurme küla Rehe küünis.

UUSLAVASTUS Grace ja Glorie Tom Ziegleri draama. Inglise keelest tõlkinud Maarja Aaloe. Lavastaja Vilja Nyholm-Palm,

Lavastuse statsionaaris Saku vallas Rehe küünis on 175 istekohta, 2015. aastal anti lavastusega 16 etendust 2791 vaatajale, pileti keskmine hind oli 13,7 eurot.

367

SÕLTUMATU TANTSU LAVA

Esitaja: Maarja Tõnisson.

Esietendus 18. veebruaril 2015 Sõltumatu Tantsu Laval.

http://stl.ee/

Sõltumatu Tantsu Ühendus on 2005. aastal loodud tantsukunsti arendav organisatsioon, kus tuuakse välja uuslavastusi, pakutakse tantsukunsti residentuure, kureeritakse nüüdistantsu debüütplatvormi PREMIERE ja koordineeritakse alates septembrist 2014 regulaarset etendustegevust Sõltumatu Tantsu Laval. STLi loomingulist tegevust kureerivad kaheks aastaks valitud residendid, kelleks 2014/15 ja 2015/16 hooajal olid etenduskunstnik Erik Alalooga ning koreograafid Külli Roosna ja Kenneth Flak.

STATSIONAAR Sõltumatu Tantsu Lava

ISTEKOHTI 60

Teatrijuht: Triinu Aron UUSLAVASTUSED Wild Places : : Mountain Nüüdistantsulavastus. Koreograafid ja lavastajad Külli Roosna ja Kenneth Flak, lavastusdramaturg Thomas Falk, muusika autor Joseph Hyde, kostüümikunstnik Asalia Khadjé, valguskunstnik Thomas Dotzler, produtsent Johanna Korgel. Koostöölavastus Vaba Lavaga, partner Korzo Teater.

Esitajad: Külli Roosna, Kenneth Flak ja Petras Lizauskas.

Esietendus 6. veebruaril 2015 Korzo teatris, CaDance festivalil Hollandis.

Body Shift Body Nüüdistantsulavastus. Koreograaf Maarja Tõnisson, valguskunstnik Emil Kallas, muusikaline kujundaja Nele Suisalu, helikujundaja Tanel Kulla, dekoratsioonikunstnik Kadri Liis Rääk.

368

Dying to Become Nüüdistantsulavastus. Koreograaf ja lavastaja Arolin Raudva, dramaturg Tarmo Jüristo, kostüümikunstnik Nele Sooväli, valguskunstnik Emil Kallas, videokunstnik Hannes Aasamets, helikujundaja Henri Hütt.

Esitaja: Arolin Raudva.

Esietendus 18. veebruaril 2015 Sõltumatu Tantsu Laval. lonely lonely Objektiteatrilavastus. Autorid Tiina Sööt ja Dorothea Zeyringer, lavastaja Dorothea Zeyringer, dramaturgiline abi Anat Stainberg ja Andrea Salzmann, valguskunstnik Andrea Salzmann, helikujundaja Masha Dabelka, kostümeerija Laia Fabre.

Esitajad: Tiina Sööt ja Dorothea Zeyringer.

Esietendus 13. märtsil 2015 Viini teatris brut, festivalil Imagetanz.

Näkipunuja Nüüdistantsulavastus. Autorid, lavastajad ja esitajad Kristiina Vilipõld, Mari-Liis Eskusson, Merike Paberits, valguskunstnik Villu Konrad, kostüümikunstnik Triin Amur.

Esitajad: Kristiina Vilipõld ja Mari-Liis Eskusson. Muusik: Merike Paberits.

Esietendus 26. märtsil 2015 Sõltumatu Tantsu Laval.

Economies of Effort 2 Nüüdistantsulavastus. Koreograaf ja lavastaja Cid Pearlman, muusika autor Kaarel Kõivupuu. Koostööpartnerid Ameerika Ühendriikide suursaatkond Eestis, LadyFest, Kickstarter.

Esitajad: Tiina Mölder, Siim Tõniste, Kenneth Flak, Külli Roosna, Krista Köster, Carmel Köster, Üüve-Lydia Toompere, August Putrinš.

Esietendus 8. aprillil 2015 Sõltumatu Tantsu Laval.

Obsession Objektiteatri lavastus. Autor ja lavastaja Erik Alalooga.

Esitaja: Erik Alalooga.

Esietendus 10. juunil 2015 Sõltumatu Tantsu Lava. alastusest enam Nüüdistantsulavastus. Koreograaf ja lavastaja Doris Uhlich, dramaturgiline abi Christine Standfest, valguskunstnikud Nadja Räikkä ja Priidu Adlas, helikujundaja Gerald Pappenberger, konsultant Yoshie Maruoka.

Koostöölavastus Vaba Lavaga, partner ImPulsTanz & insert (Theaterverein).

Esitajad: Sveta Grigorjeva, Carmel Köster, Barbara Lehtna, Linda Vaher, Norbert Metstak, Jaana Heinsalu, Kerti Kass, Karolin

Poska, Katrin Kubber, Mari Liis Pruul, Kaie Küünal, Siim Tõniste, Kadri Sirel, Liisa Chrislin Saleh, Sigrid Savi, Viktor Aspel ja Kaarel Kütas.

Esietendus 19. septembril 2015 Vaba Lava suures saalis.

Performance with subtitles Autor Henri Hütt, dramaturgiline abi Evelyn Raudsepp, muusika autor Algorütmid, graafilise disaini dramaturg Eerik Kändler, tehniline teostaja Erik Alalooga.

Esitaja: Henri Hütt.

Esietendus 7. oktoobril 2015 Sõltumatu Tantsu Laval.

Püha müra tihenemine Nüüdismuusikalavastus. Autorid ja lavastajad Erik Alalooga, Taavi Suisalu, Tanel Kulla, Urmas Lüüs.

Esitajad: Erik Alalooga, Taavi Suisalu, Tanel Kulla ja Urmas Lüüs.

Esietendus 19. novembril 2015 Sõltumatu Tantsu Laval.

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

alastusest enam Blood Music Body Shift Body Dying to Become Economies of Effort 2 KÄIK lonely lonely Näkipunuja Obsession Performance with subtitles Procedure of Beauty Püha müra tihenemine The Wolf Project vägisi Wild Places : : Mountain

ESIETENDUS

19.09.2015 22.10.2014 18.02.2015 18.02.2015 8.04.2015 3.12.2014 13.03.2015 26.03.2015 10.06.2015 7.10.2015 19.11.2014 19.11.2015 12.10.2012 11.02.2014 6.02.2015

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

tantsulavastus tantsulavastus tantsulavastus tantsulavastus tantsulavastus tantsulavastus objektiteater tantsulavastus objektiteater mitmeliigilavastus tantsulavastus muusikalavastus tantsulavastus tantsulavastus tantsulavastus

täisk täisk täisk täisk täisk lapsed täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk

ETENDUSED

KÜLASTUSED

7 7 11 9 2 37 6 3 5 4 1 3 4 1 11

1 536 328 596 466 101 2 095 351 113 145 157 50 137 451 31 884

369

Repertuaari koondnäitajad 2015

uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused keskmine pilet

TANTSU-LAVASTUSED

MUUSIKALAVASTUS

OBJEKTITEATER

MITMELIIGILAVASTUS

KOKKU

6 11 93 6 651 5,6

1 1 3 137 7,5

2 2 11 496 5,5

1 1 4 157 6,9

10 15 111 7 441 5,6

38,6% etendustest anti väljaspool lavastuste statsionaare, sh 5 lavastusega 19 etendust välismaal: Norras, Saksamaal, Austrias, Hollandis, Soomes, Jordaanias, Ukrainas ja Poolas.

Tantsuraamat ja juubel Sõltumatu Tantsu Lava andis 2015. aasta sügisel välja Eesti esimese kaasaegse tantsu ülevaateraamatu. Tantsuraamatu koostaja on Evelyn Raudsepp. Tantsust kirjutasid Kai Valtna, Madli Pesti, Anu Ruusmaa, Taavet Jansen, Liisi Aibel, Kadri Noormets, Henri Hütt, Andreas W, Alissa Šnaider, Valle-Sten Maiste jt. Uudse meetodina raamatukirjutamisel Eestis katsetati avalikku ühiskirjutamisplatvormi, kuhu oli kõigil võimalus 17. maini kaastööga panustada. „Eesti tantsukunst: nüüd ja →?“ väljaandja: Sõltumatu Tantsu Lava koostöös Eesti Teatri Agentuuriga, Viljandi kultuuriakadeemiaga, Eesti Teatriuurijate- ja Kriitikute Ühendusega.

Tantsuraamatut esitleti 19. novembril Sõltumatu Tantsu Lava 10. hooaja juubeliüritusel „DekaTants“ koos piduliku vastuvõtu, esietenduse ning Taavet Janseni, Liis Varese ja Andreas W näituse „10 kummardust gravitatsioonile” avamisega.

Sarjas GreenField (STLi modereeritud ette-

370

näitamiste sari, mille käigus kunstnikud võtavad proovidest pausi, et publiku peal toormaterjali katsetada): 24. septembril, hooaja avamisel, esitasid kahenädalase residentuuri tulemusi Joanna Karoline Kalm, Indrek Hirsnik, Sylvia Köster, Evelyn Tuul ja Maria-Netti Nüganen. Ettenäitamiste põhjal valiti Sylvia Köster ja Joanna Karoline Kalm lavastusprotsessiga jätkama, et esietenduda veebruaris programmis „Premiere 2016“.

12. novembril olid külalisteks Veli Lehtovaara ja Eleonor Bauer oma neljast soolost Eesti tarbeks loodud lavastusega „Clandestine sites: Displaced“ (lavastus toetub Roland Barthes’i teostele „Armunute diskursus“ ja „Tekstimõnu“).

10. detsembril esines norra koreograaf Anne Kathrine Fallmyr, kelle residentuuri lähtepunktiks oli massikoreograafia ja laulva revolutsiooni fenomen. Koos norra tantsijate Maja Roeli ja Ida Gudbrandseniga uuriti isiksuse ja grupi omavahelist suhet heli, laulu ja liikumise kaudu. Järgnes vestlus.

17. detsembril esinesid Külli Roosna, Kenneth Flak, kes kutsusid Eestisse tehisintellekti uuriva Šveitsi teadlase ja videokunstniku Daniel Bisigi ja Rootsi valguskunstniku Thomas Dotzleri, et uurida video, heli ja liikumise vahelisi seoseid.

Maja programm: Greenfield 2015 NUFORM Kultuuridessant Liikumise töötoad Tantsitavam mees 2015 Unehalvatus: Nois or not Dance Battle Kontsert Artikulation VDRUG festival

5 3 6 17 1 2 2 1 2 39 etendused, külastused111 2015 KOKKU189

TALLINNA LASTEATEATER 230 600 258 375 45 90 400 35 150 2 183 7 441 11 807

majandustegevusest laekuv tulu 20 267 12%

etendustegevusega kaudselt seotud tulud 7 076 4% toetused 145 921 84%

KULUD

2015. aastal anti lavastusega 23 etendust 11 659 vaatajale, pileti keskmine hind oli 8 eurot.

tööjõukulud 43 159 26%

halduskulud 25 200 16%

UUSLAVASTUS Tooma jõululegend Muusikal lastele. Libreto autor Leelo Tungal, heliloojad Priit Pajusaar ja Tiit Kikas, lavastaja Alar Haak, muusikajuhid Tiit Kikas ja Ülla Millistfer, kunstnik Riina Vanhanen, valguskunstnik Viktor Kabonen, helikujundaja Mati Kaljulaid.

Osades: Jüri Aarma – Korstnapühkija.

Jüri Vlassov – Kingsepp. Jüri Pootsmann – Nooruke Toomas. Elina Born – Preili Kriselda. Artur Raidmets – Apteeker. Urmas Põldma – Pagar. Margit Saulep – Kuulutaja.

Meelis Pai – Kuulutaja II. Alar Haak – Jõuluvana.

Esietendus 22. novembril 2015 Salme Kultuurikeskuse teatrisaalis.

MAJANDUSTEGEVUS TULUD

Tallinna Salme Kultuurikeskuse juurde 2015. aastal loodud teater. Teatri eesmärgiks on rikastada Eesti teatripilti professionaalsete kogupere- ja väikelaste lavastuste abil ning edendada juba pool sajandit tegutseva teatri Marionett tegevust.

Teatrijuht: Meelis Pai.

majanduskulud 95 346 58%

371

TALLINNA TANTSUTEATER www.tantsuteater.ee

Tallinna Tantsuteater on 2009. aastal loodud professionaalne tantsuteater. MTÜ Tallinna Tantsuteatri lavastustele, mille sihtgrupiks on laiem tantsu- ja teatrihuviliste auditoorium, lisanduvad erinevad koostööprojektid muusika-, teatri-, kirjandus- ja kunstiorganisatsioonidega.

„Ukuaru valss“, „Für Anna Maria“, „Diagrammid“, sonatiin nr 2, partiita. Autor, lavastaja, koreograaf, kunstnik ja produtsent Dmitri Harchenko, kaasprodutsent Heili Vaus-Tamm, valguskunstnik Triin Hook.

Koostööpartner Tallinna Filharmoonia.

Esitajad: Dmitri Harchenko, Endro Roosimäe – Tantsijad. Auli Lonks – Muusik ja Tantsija.

Esietendus 30. aprillil 2015 Mustpeade maja valges saalis.

KOOSSEIS Teatri juhatus: Heili Lindepuu, Dmitri Harchenko Valguskujundaja: Triin Hook UUSLAVASTUSED Imelise otsingul Nüüdistantsulavastus. Koreograaf ja lavastaja Kristjan Rohioja, muusika autor Indrek Palu, valguskunstnik Karl Marken, produtsent Heili Lindepuu.

Esitajad: Raho Aadla ja Kristo Viiding – Tantsijad. Indrek Palu – Muusik.

E sietendus 7. aprillil 2015 Vaba Lava suures saalis.

Take me to the happy place Nüüdistantsulavastus. Koreograaf ja lavastaja Eliisa Lott, valguskunstnik Karl Marken, produtsent Heili Lindepuu.

Esitajad: Julia Koneva, Aleksandr Žemžurov – Tantsijad.

E sietendus 7. aprillil 2015 Vaba Lava suures saalis.

Ikoonid. Pärt Muusika- ja tantsulavastus Arvo Pärdi klaveriteostele: „Aliinale“, sonatiin nr 1, „Variatsioonid Ariinuška tervekssaamise puhul“,

372

Tantsud Eesti filmidest Nüüdistantsulavastus. Alusteosteks Eesti mängu-, tantsu- ja dokumentaalfilmid, telelavastused jmt. Koreograaf, lavastaja, valgustaja ja produtsent Heili Lindepuu.

Esitajad: Aivar Kallaste ja Jaanus Tepomees.

Esietendus 7. augustil 2015 TÜ vana kirikus, tARTuFFi etenduskunstide programmis.

It’s looking like a castle, if you don’t look up Nüüdistantsulavastus. Koreograafid ja lavastajad Ruslan Stepanov ja Laura Keil, valguskunstnik Priidu Adlas, tehniline teostus Priidu Adlas, produtsent Heili Lindepuu.

Koostöölavastus Tantsulaboriga.

Esitajad: Ruslan Stepanov ja Laura Keil – Tantsijad.

Esietendus 12. oktoobril 2015 TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia mustas saalis.

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

ESIETENDUS

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

Ikoonid. Pärt Imelise otsingul It's looking like ...

Klapp Piaf. Double-box Take me to the happy place Tantsud Eesti filmidest Viin 1845

30.04.2015 7.04.2015 12.10.2015 4.08.2014 25.04.2014 7.04.2015 7.08.2015 1.12.2012

mitmeliigilavastus tantsulavastus tantsulavastus tantsulavastus tantsulavastus tantsulavastus tantsulavastus mitmeliigilavastus

täisk täisk täisk täisk täisk noored täisk täisk

ETENDUSED

KÜLASTUSED

11 5 3 7 1 4 5 2

949 565 266 904 60 450 356 220

Repertuaari koondnäitajad 2015

TANTSULAVASTUSED

MITMELIIGILAVASTUS

KOKKU

4 6 25 2 601 7,8

1 2 13 1 169 5,9

5 8 38 3 770 7

uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused keskmine pilet

Koostööprojektid 6.–9. augustini korraldas Tallinna Tantsuteater Tartu filmifestivali tARTuFF raames tantsu- ja improlavastuste etendustega eriprogrammi.

Jätkus hariduslik sari lastele „Raamat

TARTU UUS TEATER www.uusteater.ee

Genialistide Klubi ja sõprade teatritegemisest 2008. aastal sündinud teater tegutseb mittetulundusühinguna Uus Teater Tartus, Eesti ühes vanemas säilinud võimlahoones aadressil Lai 37. Alates oktoobrist asus Tartu Uue Teatri direktori kohale Raul Oreškin. Ivar Põllu, Tartu Uue Teatri varasem juht ja asutaja, asus kunstilise juhi kohale.

tantsib“, Teatri Kodus viidi läbi laste tantsuhommik, nii Tartus kui Tallinnas korraldati tantsu õpitubasid nii lastele kui täiskasvanutele. 30. septembrist – 13. oktoobrini toimus Viljandis ja Tallinnas liikumistehnika meistriklass, mille juhendajad olid Laura Keil ja Ruslan Stepanov.

Raamat tantsib hariduslik sari Õpitoad hariduslik sari tARTuFFi etendusprogramm festival etendused, külastused 2015 KOKKU

STATSIONAARID Tartu Uue Teatri suur saal Tartu Uue Teatri proovisaal

1 7

30 157

6 38 52

500 3 770 4 457

ISTEKOHTI 151 50

KOOSSEIS Teatrijuht: Raul Oreškin (al 1.10.2015) Kunstiline juht: Ivar Põllu Kunstnik: Kristiina Põllu

373

UUSLAVASTUSED Viimne voor Mihkel Raua draama. Lavastaja Ingomar Vihmar.

O sades: Mihkel Raud – Mihkel. Liis Lemsalu – Liis. Mart Sander – Mart. Rauno Polman – Fred.

Esietendus 16. jaanuaril 2015 Tartu Uues Teatris.

1987 Muusika- ja liikumislavastus. Autor, lavastaja ja muusikaline kujundaja Ivar Põllu, valguskunstnik Taavi Toom, lavameister Karl Griin, rekvisiitor Epp Peedumäe, kostümeerija Epp Peedumäe, produtsendid Maarja Mänd ja Marie Kliiman. TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia teatrikunsti 10. lennu diplomilavastus.

Esitajad: Birgit Landberg, Laura Niils, Kaija Maarit Kalvet, Jaanika Tammaru, Liina Leinberg, Märt Koik, Rauno Polman, Kaarel Targo, Silver Kaljula, Mihkel Kallaste, Kristo Veinberg ja Kristjan Lüüs.

Esietendus 13. veebruaril 2015 TÜ vanas kirikus.

Põletatud väljade hurmaa Muusika- ja tantsulavastus. Autor, koreograaf, lavastaja, kunstnik, valguskunstnik ja muusikaline kujundaja Renate Keerd, valguskunstnik Taavi Toom. Koostööpartner Kompanii NII. Esitajad: Liisa Tetsmann, Taavi Rei ja Gerda-Anette Allikas.

Esietendus 12. märtsil 2015 Tartu Uues Teatris.

374

kokku • kukkumise • hetk Intervjuudele tuginev lavastus. Idee autor Jaanika Arum, dramatiseerija Tõnis Parksepp, lavastaja Loore Martma, koreograaf Krista Köster, kunstnik Jo Nurm, valguskunstnik Taavi Toom, videokunstnikud Matti Adoma ja Rando Kruus, muusikalised kujundajad Oliver Vare ja Rando Kruus, lavameister Karl Griin, grimeerija Margit Lepla, rekvisiitor Epp Peedumäe.

Esitaja: Jaanika Arum.

Esietendus 12. aprillil 2015 Tartu Uues Teatris.

Odysseia Lavastus vanakreeka eepose ainetel. Teksti autor, lavastaja, kunstnik ja muusikaline kujundaja Ivar Põllu, valguskunstnik Taavi Toom, videokunstnik Martin Rästa, tehniliste lahenduste loojad Karl Marken ja Taavi Toom, lavameistrid Karl Griin, Marvin Mitt ja Robert Hussar, produtsendid Maarja Mänd ja Marika Goldman.

Osades: Helgur Rosenthal, Maarja Jakobson, Evald Aavik, Janek Joost, Katrin Pärn, Piret Simson, Siim Angerpikk.

Esietendus 14. augustil 2015 Tartu Uues Teatris, bussis, Raadil, Annelinnas ja Tartu Botaanikaaias.

BASKIN ehk Nalja põhivormid Komöödia. Teksti autor, lavastaja, muusikaline kujundaja ja valguskunstnik Ivar Põllu, valguskunstnikud Karl Marken ja Taavi Toom, lavameister Karl Griin.

Osades: Janek Joost ja Katrin Pärn.

Esietendus 24. oktoobril 2015 Tartu Uues Teatris.

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

ESIETENDUS

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

ETENDUSED

1987 BASKIN ehk Nalja põhivormid Illusioonid kokku • kukkumise • hetk Liha luudel Mikiveri tagi Mõtteaines Odysseia PURE MIND Põletatud väljade hurmaa Selgroogupidikoos Siil udus Zebra Tõde ei anta kellelegi andeks Viimne voor

13.02.2015 24.10.2015 5.10.2013 12.04.2015 21.11.2014 21.09.2014 27.12.2014 14.08.2015 27.09.2013 12.03.2015 24.10.2014 12.04.2014 7.03.2014 19.09.2014 16.01.2015

mitmeliigilavastus sõnalavastus sõnalavastus mitmeliigilavastus sõnalavastus sõnalavastus mitmeliigilavastus sõnalavastus tantsulavastus mitmeliigilavastus mitmeliigilavastus nukulavastus sõnalavastus mitmeliigilavastus sõnalavastus

täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk v.lapsed täisk täisk täisk

9 15 6 6 10 14 10 6 21 1 28 2 2 4

KÜLASTUSED

453 2 113 vt Vene Teater 323 899 319 234 1 296 662 1 759 54 840 351 70 336

Repertuaari koondnäitajad 2015

uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused keskmine pilet

SÕNALAVASTUSED

TANTSULAVASTUS

NUKULAVASTUS

MITMELIIGILAVASTUSED

KOKKU

3 7 47 5 314 14,6

0 1 6 662 13

0 1 28 840 7,7

3 6 53 2 893 12,5

6 15 134 9 709 13,2

Väljaspool lavastuste statsionaare, peamiselt Tallinnas, anti 30,6% etendustest, sh 4 etendust Londonis, Glasgows, Aberdeenis ja Edinburghis lavastusega „Mikiveri tagi“ ning novembris lavastusega „PURE MIND“ 1 etendus Valgevenes festivalil Youth Forum.

Tartu linnakodanikud valisid üheks 2015. aasta Tartu aasta teoks Ivar Põllu rännaklavastuse „Odysseia". 2015. aasta Kultuuri Teo nominentide hulka kuulus ka Renate Keerdi „Põletatud väljade hurmaa“.

375

MAJANDUSTEGEVUS majandustegevusest laekuv tulu 108 541 38%

etendustegevusega kaudselt seotud tulud 33 166 11%

TULUD

muud kulud 6 975 2%

53%

halduskulud 38 405 13% toetused 146 7426 51%

TEOTEATER www.teoteater.ee

Mittetulunduslik väiketeater on kultuuripildis püsinud alates 1991. aastast. 2006. aastast asub teater endisest laoruumist ümberehitatud 50-kohalise black-box’i tüüpi saaliga teatrimajas Kalamaja südames. Teoteater on vabakutselise püsitrupiga repertuaariteater, mille mängukavas on nii kodu- kui välismaine dramaturgia, muusika- ja lastelavastused. Teoteater on läbi viinud sotsiaalteatriprojekte ning korraldanud meelelahutusüritusi.

STATSIONAAR Teatri black-box

ISTEKOHTI 50

KOOSSEIS Teatrijuht ja lavastaja: Piret Viisimaa Lavastaja: Jane Meresmaa-Roos Muusikajuht: Ivar Malmet

376

tööjõukulud 146 313 50%

majanduskulud 103 566 35%

KULUD

Vabakutselised näitlejad: Anneli Aru, Monika Ausmees, Riho Enni, Gunnar Jaanovits, Märt-Jaanus Jelsukov, Andres Kuldma, Klaire Kuusk, Margus Kruusvall, Kati Lepp, Triinu Lepp, Priit Matiisen, Mirjam Gill, Eneli Meresmaa, Jane Meresmaa-Roos, Eeva-Liisa Mustkivi, Urmas Nurk, Andres Proode, Kristi Purge, Keit Reiska, Meeli Seermaa, Merike Tammik, Galina Tikerpuu, Karolin Tikerpuu, Lea Tikerpuu, Kristiine Truu, Jaanika Tutt UUSLAVASTUSED Tunnete maastik Eric-Emmanuel Schmitti draama. Prantsuse keelest tõlkinud Margus Alver. Lavastaja Erki Aule, kunstnik Kristel Linnutaja, kostüümikonsultant Jana Wolke, valguskunstnik Alar Simmermann.

Osades: Galina Tikerpuu – Mdm Pommeray. Kristiine Truu – Dianne. Meeli Seermaa – Anca. Anneli Aru – Rodica. Erik Rüütel – Richard.

Esietendus 21. novembril 2015 Teoteatris.

Sussid püsti Lavastus lastele. Teksti autor, lavastaja ja kunstnik Jane Meresmaa-Roos, muusika autor Daniel Jäätmaa, valguskunstnik Alar Simmermann.

Osades: Meeli Seermaa – hiir Miša. Karolin Tikerpuu – sussipäkapikk Sula. Kristi Purge – kingipäkapikk Hiie. Anneli Aru – härjapõlvlane Pääru.

Esietendus 2. detsembril 2015 Teoteatris.

Repertuaari koondnäitajad 2015

SÕNALAVASTUSED MITMELIIGILAVASTUS

uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused keskmine pilet

2 11 71 2 511 5,2

0 1 22 1 790 6,2

KOKKU

2 12 93 4 301 5,7

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

ESIETENDUS

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

Habemeta jõuluvana Kõik (s)ängis Kõik armastavad Roosit Mängi minuga Naine ja klarnet Salapaik Sussid püsti Söö mind ära Tipi ja Täpi telemäng Tirts ja tigu Topeltwoody Tunnete maastik

1.12.2012 8.05.2010 24.05.2007 15.04.2011 7.11.2008 25.11.2011 2.12.2015 22.04.2012 13.09.2014 17.04.2011 25.03.2013 21.11.2015

mitmeliigilavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus

lapsed täisk täisk täisk täisk täisk lapsed teism lapsed v.lapsed täisk täisk

ETENDUSED

KÜLASTUSED

22 6 5 10 10 5 3 6 2 12 9 3

1 790 148 226 253 334 98 298 189 87 478 279 121

MAJANDUSTEGEVUS tööjõukulud 9 355 23%

majandustegevusest laekuv tulu 22 302 58%

etendustegevusega kaudselt seotud tulud 16 051 42% TULUD

53%

majanduskulud 12 762 31%

kohvik 228 1%

halduskulud 18 545 45%

KULUD

377

THEATRUM

UUSLAVASTUSED

www.theatrum.ee

Theatrum on asutatud 8. detsembril 1994. aastal Eesti Humanitaarinstituudi teatriõppetooli üliõpilaste ja õppejõudude (Lembit Peterson, Juhan Viiding) ning Vanalinna Hariduskolleegiumi teatriprogrammis osalenute poolt. Esimesed kümme aastat tegutses Theatrum mittetulundusühinguna, 8. septembril 2005. a asutati sihtasutus Theatrum.

LAVASTUSTE STATSIONAARID Theatrumi saal Püha Katariina kirik Esna mõis Kloostri Ait

ISTEKOHTI 120 130 80 80

KOOSSEIS Loominguline juht, lavastaja: Lembrit Peterson Lavastaja, tegevjuhi abi, kujundaja: Marius Peterson Lavastaja, dramaturg, kunstnik: Andri Luup Lavastaja, grimmeerija: Maria Peterson Tegevjuht, projektijuht, etenduse juht: Aive Sarapuu Tegevjuhi abi, projektijuht: Ere Naat Trupijuht, kosümeerija: Anneli Tuulik Lavameister, valguskunstik: Helvin Kaljula Lavameister, helitehnik: Tarmo Song Fotograaf: Laura Peterson Tõlkija: Eva Eensaar Näitlejad: Eva Eensaar, Helvin Kaljula, Andri Luup, Laura Peterson, Lembit Peterson, Mare Peterson, Maria Peterson, Marius Peterson, Tarmo Song, Anneli Tuulik

378

Päikesetõusutund Draama. Teksti autor ja lavastaja Mirko Rajas, muusika autor Ekke Västrik, kunstnik Ann-Mirjam Vaikla, kostüümikunstnik Kristel Maamägi, valguskunstnik Oskar Punga, nukukunstnikud Ene Mellov, Olga Bulgakova ja Toivo Müürsepp, grimmikunstnik Karoliina Saatpalu.

Osades: Anneli Tuulik – Kuninganna.

Helvin Kaljula – Kuningas. Tarmo Song – Jutustaja. Johanna Aus – Tüdruk. Jonathan Peterson või Mirko Rajas – Noormees. Anna Kristin Peterson, Jakob Tulve – Nukujuht.

Esietendus 9. jaanuaril 2015 Theatrumi saalis. „Delhi“ tants Ivan Võrõpajevi draama. Vene keelest tõlkija ja lavastaja Lembit Peterson, muusika autor Helena Tulve, kunstnik Andri Luup, valguskunstnik Rene Liivamägi, kostümeerija Piia Ruber, grimmikunstnik Helga Aliis Saarlen, produtsent Aive Sarapuu.

O sades: Eva Eensaar – Olga. Laura Peterson – Jekaterina. Mare Peterson – Alina Pavlovna. Maria Peterson – Meditsiiniõde. Ott Aardam – Andrjuša. Maria Klenskaja – Elatanud naine.

Esietendus 27. veebruaril 2015 Theatrumi saalis.

Kolm õde Anton Tšehhovi draama. Lavastaja Maria Peterson, kunstnik Mae Kivilo, valguskunstnik Helvin Kaljula, muusikaline kujundaja Eva Eensaar, grimmikunstnik Helga Aliis Saarlen, produtsent Aive Sarapuu. Vanalinna Hariduskolleegiumi teatriklassi lavastus.

Osades: Karl Henrik Uuemõis – Andrei Sergejevitš Prozorov. Helena Rummo –

Natalja Ivanovna. Maria Madleen Kirja, Greta Liisa Grünberg – Olga või Teenija.

Maria Liive – Maša. Anna Teele Orav, Amanda Hermiine Künnapas – Irina või Anfissa. Joonas Vatter, Dein Suvi – Ivan Romanovitš Tšebutõkin; Fjodor Iljitš Kulõgin. Siim Püvi – Aleksander Ignatjevitš Veršinin. Kaur Kivilo – Nikolai Lvovitš Tusenbach. Markkus Pulk, Nathan Tulve – Vassili Vassiljevitš Soljonõi; Ferapont. Hardi Möller – Aleksei Petrovitš Fedotik. Jan Ehrenberg – Vladimir Karlovitš Rode.

Esietendus 7. juunil 2015 Theatrumi 2. korruse saalis.

Reha Ulmedraama. Teksti autor ja lavastaja Andri Luup, koreograaf Tiina Mölder, kunstnik Maarja Naan, valguskunstnik Helvin Kaljula, helikujundaja Tõnis Leemets, produtsent Ere Naat.

Osades: Mihkel Vooglaid – Enrico. Kristjan Üksküla – Bill. Tiina Mölder – Bogatkin.

Katariina Tamm – Goldie. Elisabeth Peterson – Ricarda. Nero Urke – Richie.

Esietendus 14. oktoobril 2015 Theatrumi saalis.

Kõik etendused toimusid lavastuste statsionaarides, lavastusega „Ma olen tuul“ anti 1 etendus Brüsselis teatris Molière.

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

ESIETENDUS

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

„Delhi“ tants Hääled Joobnud Kolm õde Linn Ma olen tuul Misantroop Päikesetõusutund Raud-Ants Reha

27.02.2015 1.08.2014 25.10.2014 7.06.2015 7.06.2008 25.01.2013 4.06.2011 9.01.2015 27.07.2013 14.10.2015

sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus muusikalavastus sõnalavastus

täisk täisk täisk noored täisk täisk täisk täisk täisk täisk

ETENDUSED

KÜLASTUSED

15 7 27 10 4 2 6 15 2 8

1 002 536 3 272 635 262 388 498 935 129 745

Repertuaari koondnäitajad 2015 uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused keskmine pilet

SÕNALAVASTUSED 4 9 94 8 273 13

Sarjas „Kuulamised“ ürituste sari õhtud uue Aida avamiseks kontsert

3 13

MUUSIKALAVASTUS 0 1 2 129 9,8

KOKKU 4 10 96 8 402 12,9

89 614

379

KORRALDATUD SÜNDMUSED: 14. mail toimus Kloostri Aidas sarjas „Kuulamised“ T. S. Elioti „Neli kvartetti“ ettelugemine, teose tõlkija ja esitaja oli Paul-Eerik Rummo, bambusflöödil improviseeris Krista Citra Joonas.

16. novembril sarjas „Kuulamised“: Karol Wojtyła (paavst Johannes Paulus II) „Juveliiri poe ees”. Teksti ettekanne helifragmenditega Theatrumi 2006. aastal valminud lavastusest.

22. oktoobril toimus Näidendikuu raames peale „Reha“ (autor-lavastaja Andri Luup) etendust Kloostri Aidas vestluskohtumine Teatrumi uuslavastuse trupi ja lavastajaga.

23. novembril toimus Theatrumis teatroloog prof Dariusz Kosiński (Varssavi Teatriinstituut, Jerzy Grotowski Keskus Wrocławis, Krakówi Jagellooni Ülikool) seminar „Teatris jääme ellu”. Korraldajad Poola vabariigi suursaatkond Tallinnas ja Theatrum.

MAJANDUSTEGEVUS

majandustegevusest laekuv tulu 102 571 19%

tööjõukulud 309 120 58%

toetused 260 342 48%

etendustegevusega kaudselt seotud tulud 177 065 33%

TULUD

muud kulud 45 000 8%

24% 70%

kohvikukulud 46 732 9% halduskulud 57 567 11%

majanduskulud 72 510 14% KULUD

TUULEVESKI

www.tuuleveskiteater.ee

Teater on loodud 1988. aasta kevadel KohtlaJärve Noorteteatrina, 1993. aastast kannab nime Tuuleveski. 1996. aastast tegutseb mittetulundusühinguna, mille asutajateks on teatri töötajad. Teatri peamine vaatajaskond on Ida-Virumaal, kuid etendusi antakse ka

380

teistes Eesti linnades ja asulates. Teater on Eesti Teatriliidu kollektiivliige ning rahvusvahelise laste- ja noorteteatrite assotsiatsiooni (ASSITEJ) liige. Teater töötab Jõhvi vallavalitsuse ja kultuuriministeeriumi toetusel.

KOOSSEIS Teatrijuht: Valentina Fursova Kunstiline juht, lavastaja: Irina Artsimovitšene (Marjapuu) Näitlejad: Vassili Alfjorov, Ljubov Bogdanova, Sofia Bulanova, Artur Postol, Valeri Sõrtšenko, Veera Sõrtšenko, Boriss Vatin UUSLAVASTUSED Jookse, Jaagup, jookse Nukulavastus teismelistele Eesti muinasjuttude ainetel. Lavastaja Iryna Tsypina, kunstnik Irina Marjapuu, valguskunstnik, muusikaline kujundaja ja helitehnik Valeri Sõrtšenko, kostümeerija Veera Sõrtšenko, butafoor Sofija Bulanova.

Osades: Irina Artsimovitšene – Abikaasa.

Vassili Alfjorov – Mees. Sofia Bulanova – Naine.

Esietendus 25. jaanuaril 2015 Jõhvi Kontserdimaja Kammersaalis.

Lumehelbeke Nukulavastus lastele. Alusteose autor Niko-

lai Ostrovski, lavastaja Eili Neuhaus, koreograaf Ljubov Bogdanova, kunstnik ja nukukunstnik Irina Marjapuu, valguskunstnik ja muusikaline kujundaja Valeri Sõrtšenko, rekvisiitor Sofija Bulanova, kostümeerija Veera Sõrtšenko.

Osades: Boriss Vatin – Jõuluvana; Taat.

Ljubov Bogdanova – Kevad. Irina Artsimovitšene – Lumehelbeke. Sofia Bulanova – Eit. Vassili Alfjorov – Mizgir.

Esietendus 4. oktoobril 2015 Jõhvi Kontserdimaja Kammersaalis.

Jõulu tohuvabohu Komöödia lastele. Teksti autor, lavastaja ja kunstnik Irina Artsimovitšene, muusika autor Valeri Sõrtšenko, valguskunstnik ja helitehnik Valeri Sõrtšenko, rekvisiitor Sofija Bulanova, kostümeerija Veera Sõrtšenko.

Osades: Artur Postol, Ljubov Bogdanova, Vassili Alfjorov ja Veera Sõrtšenko – Gnoomid. Boriss Vatin – Santa-Klaus. Sofia Bulanova – Тundmatu.

Esietendus 15. detsembril 2015 Jõhvi Kontserdimaja kontserdisaalis.

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

ESIETENDUS

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

Dorogoj dlinnoju …

Jookse, Jaagup, jookse Jõulu tohuvabohu Lumehelbeke Muinasjutt unustatud asjadest Pinokkio seiklused Pöial-Liisi Tark Mašake Tulipunane lilleke Uinuv kaunitar Vana veski muinasjutud

25.11.2011 25.01.2015 15.12.2015 4.10.2015 22.10.2014 26.02.2012 13.03.2010 30.03.2004 15.04.2014 8.10.2008 20.09.2011

muusikalavastus nukulavastus sõnalavastus nukulavastus nukulavastus nukulavastus nukulavastus nukulavastus nukulavastus nukulavastus nukulavastus

täisk teism lapsed lapsed lapsed v.lapsed v.lapsed lapsed lapsed v.lapsed v.lapsed

ETENDUSED

KÜLASTUSED

5 3 16 65 13 3 66 5 1 4 3

1 239 233 4 102 5 108 1 017 344 5 130 918 159 419 508

381

Repertuaari koondnäitajad 2015 uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused keskmine pilet

SÕNALAVASTUS 1 1 16 4 102 2,1

MUUSIKALAVASTUS 0 1 5 1 239 3,1

NUKULAVASTUSED 2 9 163 13 836 2,6

KOKKU 3 11 184 19 177 2,5

Teatril ei ole statsionaarset mängupaika, kõik etendused anti üle Eesti erinevates koolides ja lasteaedades, 7 etendust anti teatrifestivalidel Kasahstanis, Bosnias ja Hertsegoviinas ja Venemaal.

MAJANDUSTEGEVUS etendustegevusega kaudselt seotud tulud 4 837 6%

tööjõukulud 42 703 59%

majandustegevusest laekuv tulu 43 195 51%

halduskulud 4 142 6%

toetused 35 890 43% TULUD

382

24% 70%

majanduskulud 25 484 35% KULUD

VABA LAVA www.vabalava.ee

Sihtasutus Vaba Lava asutati 2010. aastal üheksa väiketeatri poolt. 2014. aasta septembris avati teatrikeskus Tallinnas Telliskivi loomelinnakus. Vaba Lava on uut tüüpi produktsiooni- ja rendimaja projektiteatritele.

Teatrimajal ei ole peanäitejuhti ega truppi, vaid on administratiivne ja tehniline meeskond. Loomingulise poole pealt vahetub iga kahe aasta järel kuraatorite tandem. Lisaks etenduste andmisele Vaba Lava teatrimajas saavad projektiteatrid ja vabatrupid üle maailma kandideerida kuraatoriprogrammi.

Hooaja 2014/2015 kuraatorid olid Oleg Lojevski ja Madis Kolk. Hooaegade 2015/2016 ja 2016/2017 kuraatorid on Viini interdistsiplinaarsete etenduskunstide keskuse „brut Koproduktionhaus” kunstiline juht ja direktor Thomas Frank ning teatriteadlane, -kriitik ja Tartu Ülikooli teatriteaduse õppejõud Madli Pesti.

Teele Kase, helikujundaja Tom-Olaf Urb, graafiline kujundaja Martin Pedanik, grimmikunstnik Kaia Pihlak.

Osades: Mari-Liis Lill, Andres Mähar, Uku Uusberg ja Bert Raudsep.

Esietendus 22. jaanuaril 2015 Vaba Lava suures saalis.

Wild Places : : Mountain Nüüdistantsulavastus. Koreograafid ja lavastajad Külli Roosna ja Kenneth Flak, lavastusdramaturg Thomas Falk, muusika autor Joseph Hyde, kostüümikunstnik Asalia Khadjé, valguskunstnik Thomas Dotzler, produtsent Johanna Korgel. Koostöölavastus Sõltumatu Tantsu Lavaga, partner Korzo Teater.

Esitajad: Külli Roosna, Kenneth Flak ja Petras Lizauskas.

Esietendus 6. veebruaril 2015 Korzo teatris, CaDance festivalil Hollandis.

KURAATORIPROGRAMMI UUSLAVASTUSED

Seymour Annie Bakeri draama. Saksa keelest tõlkinud Mihkel Seeder, lavastaja Andreas Merz-Raykova (Saksamaa), lavastaja assistent Ekaterina Raykova-Merz, kunstnik Jelena Nagorni (Saksamaa), kunstniku assistent Ellen Hasselbach, valguskunstnik Priidu Adlas, muusikaline kujundaja Ardo Ran Varres. Lavastus valmis koostöös R.A.A.A.M.iga.

Osades: Roland Laos – Max. Martin Kõiv – Leo. Kristo Viiding – Robert. Lauri Kaldoja – Oskar. Liisa Pulk – Heidi. Siim Selis – Muusik (klaver). Maris Liloson – Muusik (laul).

Esietendus 20. veebruaris 2015 suures saalis.

Eesti ajalugu Draama. Teksti autor ja lavastaja Mart Kase, koreograaf Jaan Ulst, kunstnik Kristina Lõuk, valguskunstnik Priidu Adlas, videokunstnik

Molly Sweeney Brian Frieli draama. Inglise keelest tõlkinud Malle Pärn. Lavastaja Peeter Tammearu, kunstnik Riina Vanhanen, valguskunstnik-

KOOSSEIS Juhatuse liige ja tegevjuht: Kristiina Reidolv Juhatuse liige: Märt Meos Välissuhete juht: Inga Koppel Korraldusjuht: Kaisa Paluoja Turundusjuht: Kati Remmelkoor Tehnikajuht: Priidu Adlas Haldusjuht: Eero Druus Lavatehnikud: Margus Terasmees ja Aleksander Eeri Laupmaa

383

helitehnik Priidu Adlas ja Tarmo Matt, muusikaline kujundaja Feliks Kütt, lavameistrid Ahto Matt, Kuno Lauton ja Margus Terasmees, kostümeerija Laivi Koppel, etenduse juht Ene Pärtel, graafiline kujundaja Liisa Saaremäel. Lavastus valmis koostöös Kuressaare Linnateatriga.

Osades: Piret Kalda – Molly Sweeney.

Andres Raag – Frank Sweeney. Peeter Tammearu – Dr Rice.

Esietendus 25. märtsil 2015 Vaba Lava suure saalis. fac! + do! + totum Charles Bukowski teoste dramatiseering.

Dramatiseerija ja lavastaja Peeter Raudsepp, koreograaf Krista Köster, kunstnik Keili Retter, valguskunstnik Priidu Adlas, produtsent Grete Nellis.

Esitajad: Peeter Raudsepp, Rene Köster, Carmel Köster, Hellar Bergmann ja Kreete Pillenberg.

E sietendus 9. mail 2015 Vaba Lava suures saalis.

Lühiajaline Dokumentaaldraama isade ja poegade suhetest näitleja füüsilise kohaloluta. Teksti autor Konstantin Stešik, dramaturgiline abi Laur Kaunissaare, lavastaja Semjon Aleksandrovski, kunstnik Aleksei Lobanov, fotode autor Mark Raidpere.

Hääled: Kristo Viiding, Taavet Jansen, Alo Kõrve, Kaspar Velberg, Roland Laos, Meelis Rämmeld, Bert Raudsep, Laur Kaunissaare ja nende isad.

Esietendus 27. mail 2015 Vaba Lava suures saalis. alastusest enam Nüüdistantsulavastus. Koreograaf ja lavastaja Doris Uhlich, dramaturgiline abi Chris-

384

tine Standfest, valguskunstnikud Nadja Räikkä ja Priidu Adlas, helikujundaja Gerald Pappenberger, konsultant Yoshie Maruoka.

Koostöölavastus Vaba Lavaga, partner ImPulsTanz & insert (Theaterverein).

Esitajad: Sveta Grigorjeva, Carmel Köster, Barbara Lehtna, Linda Vaher, Norbert Metstak, Jaana Heinsalu, Kerti Kass, Karolin Poska, Katrin Kubber, Mari Liis Pruul, Kaie Küünal, Siim Tõniste, Kadri Sirel, Liisa Chrislin Saleh, Sigrid Savi, Viktor Aspel ja Kaarel Kütas.

Esietendus 19. septembril 2015 Vaba Lava suures saalis.

Tõelised naised, tõelised mehed ja tõelised teised Dokumentaaldraama. Teksti autor Aet Kuusik, lavastaja ja produtsent Tiina Sööt, kunstnik Mai Sööt, valguskunstnik Priidu Adlas, helikujundaja Eerik Kändler, fotode autor Marianne Karm, kaasprodutsent Kaie Olmre.

Osades: Anna-Liisa Reppo – naisteajakirja tegevtoimetaja Anna-Liisa. Merike Kaunissaare – disainer ja meediauurija Merike.

Andrus Tamme – drag queen Andrus. Helen Kask – IT-valdkonnas töötav Helen. Olev Südi – loodusteaduste õpetaja Olev.

Esietendus 22. oktoobril 2015 Vaba Lava väikses saalis. sugu: N Draama. Autorid Mari-Liis Lill, Evelin Võigemast, Hilje Murel ja Ursula Ratasepp, lavastusdramaturg Maria Lee Liivak, lavastaja Priit Võigemast, laulutekstide ja muusika autor Jarek Kasar, koreograaf Rauno Zubko, kunstnik Kairi Mändla, valguskunstnik Priidu Adlas, tehniline lahendus Eero Druus ja Margus Terasmees, grimeerija Gristina Pahmann, rekvisiitor Moonika Lausvee, fotode autorid Gabriela Liivamägi, Iris Kivi-

salu ja Kris Moor, graafiline kujundaja Uku Kristjan Küttis, kostümeerija ja etenduse juht Moonika Lausvee, helitehnik Kalle Nettan, produtsent Kaarel Oja. Koostööpartner OÜ Kimu.

Osades: Mari-Liis Lill, Evelin Võigemast, Hilje Murel ja Ursula Ratasepp.

Esietendus 25. novembril 2015 Vaba Lava suures saalis.

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

ESIETENDUS

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

... and Blue alastusest enam Alustame algusest Eesti ajalugu fac! + do! + totum Kohtume laeval täpselt kell kaheksa Liha luudel Lühiajaline Mikiveri tagi Molly Sweeney Seymour sugu: N Tõelised naised, tõelised mehed ja ...

Wild Places : : Mountain

6.11.2014 19.09.2015 19.09.2014 22.01.2015 9.05.2015 7.12.2014 21.11.2014 27.05.2015 21.09.2014 25.03.2015 20.02.2015 25.11.2015 22.10.2015 6.02.2015

tantsulavastus tantsulavastus sõnalavastus sõnalavastus mitmeliigilavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus tantsulavastus

täisk täisk täisk täisk täisk lapsed täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk

ETENDUSED

KÜLASTUSED

10 7 9 11 5 6 6 10 10 9 9 10 9 11

1 492 1 536 1 132 1 851 271 695 899 146 319 643 806 3 968 579 884

Repertuaari koondnäitajad 2015

uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused keskmine pilet

SÕNALAVASTUSED

TANTSULAVASTUSED

MITMELIIGILAVASTUSED

KOKKU

6 10 89 11 038 9,6

2 3 28 3 912 12,9

1 1 5 271 0

9 14 122 15 221 12,7

Vaba Lava 2015/2016 hooaja ideekonkursile laekus projektiteatritelt, vabatruppidelt ja vabakutselistelt loojatelt 244 taotlust, sealjuures 43 neist Eestist ja 201 välismaalt. Taotlusi esitati pea kõikidest Euroopa riikidest, lisaks USA-st, Brasiiliast, Hiinast, Jaapanist ja Austraaliast jm (ühtekokku 35 riigist).

Vaba Lava kuraatoriprogrammi lavas-

tuste visuaalse identiteedi ja lahenduste eest pälvis disainiagentuur Refleks Eesti loovagentuuride iga-aastasel Loovusfestivalil 2015. aasta digiagentuuri Kuldmuna.

Lavastus „Lühiajaline“ (Semjon Aleksandrovski, Vene/Iisrael) oli nomineeritud teatriaasta etenduskunstide ühisauhinnale.

385

KORRALDATUD SÜNDMUSED Vaba Lava käivitas koostöös Läti Uue Teatri Instituudiga Interregi Kesk-Läänemere 2014– 2020 programmi raames 2-aastase välisprojekti „Theatre Expanded“, mille eesmärgiks oli 2015/2016 hooajal koolitada nii Eestis kui Lätis teatriprodutsente ja 2016/2017 hooajal töötada koos teatriprodutsentidega ja etenduskunstnikega välja sektoriteülesed koostöömudelid (artistic intervention).

23. jaanuaril toimus lavastusprojekti „Eesti ajalugu“ raames ühekordne ajalookonverents pealkirjaga „Eesti ajalugu“. Konverentsi formaadiks oli Pecha Kucha ehk igal esinejal oli 6 minutit ja 40 sekundit oma jutu rääkimiseks. Üles astusid ajaloolane Marek Tamm, kirjanik Valdur Mikita, loodusfotograaf Remo Savisaar, arhitekt Raul Vaiksoo, majandusekspert Kristjan Lepik, koreograaf Jaan Ulst.

6.–15. septembrini toimus Vaba Lava ja Sõltumatu Tantsu Lava korraldamisel Eesti kaasaegse tantsu artistidele ja etenduskunstnikele Austria koreograafi Doris Uhlichi töötuba, mille tulemusel valmis lavastus „alastusest enam“ („more than naked”).

Teatrifestivali Draama 2015 raames toimus 10.–12. septembrini Vaba Lava esimese hooaja showcase. Samas toimus koostöös Eesti Teatri Agentuuriga väliskülalistele omadramaturgia turg ja pressikonverents.

13. detsembril lõppes Eesti-sisene 2016/2017 hooaja kuraatoriprogrammi ideekonkurss, mille teemaks oli lõimumine ja kohanemine.

Kuraatorid Madli Pesti ja Thomas Frank valisid 2016/2017 hooaja kuraatoriprogrammi 6–7 integratsiooniteemalist lavastust.

386

Vaba Lava teatrikeskuses andsid 2015. aastal etendusi 55 erinevat, nii kodu- kui välismaist, teatritruppi: Saksamaalt ja Šveitsist, Hispaaniast, Soomest, Venemaalt, Hiinast, Norrast ja Kanadast, USA-st, Prantsusmaalt, Inglismaalt jm.

Vaba Lava maja programm: Kuraatoriprogrammi vestlused

8

460

132

15 440

Näitused

13

3 900

Firmaüritused

34

6 499

Kultuuriüritused

15

3 990

Kontserdid

32

13 357

234

43 646

Külaliste etendused

Vaba Lava kuraatoriprogramm

122

15 221

2015 KOKKU

356

58 867

MAJANDUSTEGEVUS majandustegevusest laekuv tulu 24 544 4%

TULUD

toetused 330 703 52%

tööjõukulud 84 628 14%

majanduskulud 243 727 41%

etendustegevusega kaudselt seotud tulu 279 621 44%

KULUD

VANA BASKINI TEATER www.vanabaskiniteater.ee

1980. aastal asutas Eino Baskin Eesti NSV Riikliku Filharmoonia juurde Vanalinna Stuudio, mis reorganiseeriti 1989. aastal teatriks Vanalinnastuudio. Ümberkorralduste tõttu teatrist koondatud töötajate baasil moodustas Eino Baskin koos Aarne Valmisega 2005. aasta jaanuaris osaühingu Vana Baskini Teater.

LAVASTUSTE STATSIONAARID Salme Kultuurikeskus Lohusalu sadam

7%

halduskulud 270 875 45%

ISTEKOHTI 628 250

KOOSSEIS Teatrijuht: Aarne Valmis Kunstiline juht: Eino Baskin (srn 11.03.2015)

Kunstilise juhi kt: Eero Spriit (al 1.04.2015) Trupijuht: Jüri Karindi Näitlejad: Vello Janson, Ene Järvis, Tõnu Kilgas, Marika Korolev, Väino Laes, Raivo Mets, Egon Nuter, Anne Paluver, Raivo Rüütel UUSLAVASTUSED Me ootasime teid pikisilmi Carole Greepi komöödia. Prantsuse keelest tõlkinud Inge Eller. Lavastaja Eero Spriit, kunstnik Jaak Vaus, lavameistrid Holger Sirel ja Marek Sirel, valgustaja Reino Pärn, juuksur-grimeerija Janika Olup, etenduse juht Aale Kiigske.

Osades: Jekaterina Novosjolova – Maria.

Anti Kobin – Paul. Taavi Tõnisson – Martin.

Merilin Kirbits – Sophie.

Esietendus 15. juulil 2015 Lohusalu sadamas.

387

Petised John Patricku komöödia. Inglise keelest tõlkija ja lavastaja Vello Janson, kunstnik Jaak Vaus, lavameistrid Holger Sirel ja Marek Sirel, valgustaja Reino Pärn, juuksur-grimeerija Janika Olup, etenduse juht Aale Kiigske.

Osades: Marika Korolev – Theresa. Anne Paluver – Angelica. Janek Sarapson – Benjamin. Raivo Rüütel – Bozo. Kärt Reemann – Tania.

Esietendus 6. novembril 2015 Salme Kultuurikeskuses.

Õnnenumbrid Mike Yeamani komöödia. Inglise keelest tõlkinud Andra Aaloe. Lavastaja Eero Spriit, kunstnik Jaak Vaus, lavameistrid Holger Sirel ja Marek Sirel, valgustaja Reino Pärn, juuksur-grimeerija Janika Olup, etenduse juht Aale Kiigske.

Osades: Helgi Sallo – Mamma. Katrin Valkna – Jaana. Raivo Rüütel – Robert. Merilin Kirbits – Luisa. Rauno Kaibiainen – Sten.

Mihkel Tikerpalu – Raju. Madis Milling – Mihkel.

Esietendus 7. veebruaril 2015 Salme Kultuurikeskuses.

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

ESIETENDUS

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

Kaitseingel minu õlal Kanuusõit algajatele Me ootasime teid pikisilmi Petised Südamesõbrad Tule tagasi, Gabriel Õnnenumbrid

28.11.2014 23.07.2014 15.07.2015 6.11.2015 10.12.2013 15.09.2013 7.02.2015

sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus

täisk täisk täisk täisk täisk täisk täisk

ETENDUSED

KÜLASTUSED

25 14 26 18 9 7 39

1 985 1 075 2 860 3 890 880 395 6 466

Repertuaari koondnäitajad 2015 uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused keskmine pilet

388

SÕNALAVASTUSED 3 7 138 17 551 9,7

Lavastuste statsionaarides anti 13,7% etendustest, põhiosa etendustest anti üle Eesti erinevates huvikeskustes, kultuuri- ja rahvamajades.

MAJANDUSTEGEVUS tööjõukulud 93 878 30%

majandustegevusest laekuv tulu 179 942 58% muud kulud 8 974 3%

toetused 65 801 21%

TULUD

halduskulud 6 244 2% etendustegevusega kaudselt seotud tulu 63 397 21%

VARIUS www.varius.ee

Teater Varius on mittetulundusühing, mis tegutseb teatrina 1987. aastast. Teatri asutaja, tekstide autor ja lavastaja on Heidi Sarapuu.

Esialgu oli tegemist luuleteatriga, mis tutvustas eesti autorite loomingut ning vähetuntud kirjandus- ja kultuuritegelasi. 1999. aastal sai luuleteatrist teater Varius.

LAVASTUSTE STATSIONAARID Rahvusraamatukogu teatrisaal Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum

7%

ISTEKOHTI 80 100

Teatrijuht ja lavastaja: Heidi Sarapuu UUSLAVASTUSED Suurem kui saatus Draama Nikolai Kultase elust. Teksti autor ja

majanduskulud 200 648 65% KULUD

lavastaja Heidi Sarapuu, kunstnikud Karmo Mende ja Mare Kõrtsini, kostüümikunstnik Jana Wolke, grimmeerija Anita Porila, valgus- ja lavameister Raivo Parrik.

Osades: René Soom – Nikolai Kultas. Annabel Soode – Kristi Kultas. Peeter Kaljumäe – Artur Rinne. Urmas Põldma – Mihkel Org. Raivo Mets – Johannes Paabo; Soldat; Uurija; Suli; Polkovnik. Hain Hõlpus ja Henno Soode – muusikud.

Esietendus 2. veebruaril 2015 Rahvusraamatukogu teatrisaalis.

Unustatud primadonna Draama Els Vaarmanni elust. Teksti autor ja lavastaja Heidi Sarapuu, kunstnikud Karmo Mende ja Mare Kõrtsini, helikujundaja Külliki Valdma, kostüümikunstnik Jana Wolke, konsultant Agne Kurrikof-Herman, valgusja lavameister Raivo Parrik.

389

Osades: Katrin Lehismets – Els Vaarmann. Teistes osades: Heino Seljamaa – Erich Kaljot. Diana Dikson-Soom – Mari. Peeter Kaljumäe – Verner. René Soom – Uno. Esietendus 4. oktoobril 2015 Eesti Teatrija Muusikamuusemis.

Lavastusega „Viis kuud Vildega“ anti 1 etendus Rootsis, Göteborgis.

Kontserdikavaga „Varius laulab“ (esinesid Priit Volmer, René Soom, Urmas Põldma, Kätlin Truus, Peeter Kaljumäe, Raivo Mets ja Ooper-Kvartett) anti 6 kontserti 1 080 vaatajale, sh 1 kontsert Rootsis Göteborgi linnaraamatukogus.

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

ESIETENDUS

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

Laborant Viiding Suurem kui saatus UNDSET Unustatud primadonna Viis kuud Vildega Üksi ja vaba

21.03.2014 2.02.2015 6.05.2014 4.10.2015 11.06.2013 21.11.2011

sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus

täisk täisk täisk täisk täisk täisk

ETENDUSED

KÜLASTUSED

9 14 1 5 2 1

720 1 400 98 450 194 60

Repertuaari koondnäitajad 2015 uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused

SÕNALAVASTUSED 2 6 32 2 922

VAT TEATER www.vatteater.ee

Eesti vanim vabatrupp ja kutseline erateater VAT Teater on asutatud 1. oktoobril 1987, eesmärgiga viljeleda ja arendada kultuurialast tegevust ning eelkõige laste ja noorte kultuurialast teenindamist. 2001. aastast annab VAT Teater etendusi Rahvusraamatukogu Teatrisaalis.

390

LAVASTUSTE STATSIONAARID Rahvusraamatukogu Teatrisaal Rahvusraamatukogu Tornisaal Rahvusraamatukogu suur saal Kumu auditoorium Hobuveski

ISTEKOHTI 80 70 250 245 142

KOOSSEIS Teatrijuht: Tiina Rebane Kunstiline juht: Aare Toikka Näitlejad: Meelis Põdersoo, Tanel Saar, Ago Soots, Margo Teder, Katariina Unt UUSLAVASTUSED Mirandolina (La Locandiera) Carlo Goldoni komöödia. Lavastaja Giorgio Bongiovanni (Itaalia), kunstnik Pille Jänes, valguskunstnik Sander Põllu, lavastaja assistent Auri Jürna, kunstniku assistent Pille Kose, grimmikunstnik Helga-Aliis Saarlen, tehnilised lahendused Hendrik Kiisler ja Raul Õitspuu.

Osades: Ago Soots – Krahv d’Albafiorita.

Katariina Unt – Mirandolina. Margo Teder – Markii de Forlipopoli. Meelis Põdersoo – Kavaleri teener. Tanel Saar – Fabrizio, võõrastemaja teener. Peeter Tammearu – Kavaler de Ripafratta. Lauli Otsar* – Ortensia. Liisa Saaremäel* – Dejanira. * EMTA lavakooli 27. lennu tudengid Esietendus 2. veebruaril 2015 Kumu auditooriumis.

Estonian Hikikomori Tiina Laanemi draama. Lavastaja Margo Teder, kustnik Liina Unt, valguskunstnik Triin Hook, videokunstnik Rivo Laasi.

Osades: Meelis Põdersoo – Kelvin. Martin Kõiv – Punane Jänes. Kristiina-Hortensia Port – Katja; Ema (häälena).

Esietendus 24. märtsil 2015 Rahvusraamatukogu Teatrisaalis.

Aadam ja Eeva Tantsulavastus noortele. Koreograaf Marge Ehrenbusch, lavastaja Tanel Saar, lavastusdramaturg Siret Paju, libreto autorid Aare

Toikka ja Tanel Saar, muusika autor Madis Muul, kunstnik Pille Kose, valguskunstnik Sander Põllu.

Osades: Ago Soots – Kurat; Algosake.

Meelis Põdersoo – Aadam; Ingel; Puu & Nagi Paradiisis; Kitsepoiss; Lind, Merelaine. Tanel Saar – Lemmikingel Miikael; Kitsepoiss; Lind Merelaine. Kristiina-Hortensia Port – Lilith; Ingel; Puu & Nagi Paradiisis; Kitseema; Lind; Algosake; Merelaine. Liisa Pulk – Eeva; Ingel; Puu & Nagi Paradiisis; Kitsetüdruk; Lind; Algosake; Merelaine. Martin Kõiv – Jumal; Algosake. Madis Muul – Muusik.

Esietendus 19. mail 2015 Rahvusraamatukogu Tornisaalis.

Ekke Moor August Gailiti teose dramatiseering. Dramatiseerija ja lavastaja Aare Toikka, koreograaf Kristjan Rohioja, kunstnik Iir Hermeliin, valguskunstnik Sander Põllu, muusikaline kujundaja Ardo-Ran Varres, lavavõitluse seadja Tanel Saar, lavameistrid Ahto Matt ja Raul Õitspuu, valgustaja Tarmo Matt, kostümeerija Laivi Koppel, kunstniku assistent Pille Kose. Koostöölavastus Kuressaare Linnateatri ja EMTA lavakunstikooliga. Kursuse juhendajad Peeter Raudsepp ja Katariina Unt. Osades EMTA lavakooli 27. lennu tudengid: Liisa Saaremäel või Lauli Otsar – Neenu Moor; Pille-Riin; Lapi naine. Karmo Nigula – Ekke Moor. Karl Laumets – Toomas Üüve; koguduse vanem Kaika Jüri; kraavihall Oskar Ääreküla; Kapten; põdrapull Peppi; väike Ekke. Risto Vaidla – Aat Elme; Koguduse liige; Aleksander Jundi; Pootsman; Lapi mees. Jürgen Gansen – Aat Elme; Mustlane; Koguduse liige; kraavihall Iivan; Tüürimees; Lapi mees. Markus Habakukk – Külapoiss; hobune Džabo; Koguduse liige; Kraavihall;

391

jahimees Jürga. Saara Nüganen – Külatüdruk; mustlase tütar Malleke; Looni Läik; Eetsa Jörsi; Lapi naine. Ott-Henrik Raidmets – Kirjandushuviline; mustlase poeg Roman; Ruuts Laomaa; Koguduse liige; Kraavihall; põdrapull Nari. Christopher Rajaveer – Kirjandushuviline; mustlase poeg Ruslan; Veeliks Ekma; Kaubajuut; Koguduse liige; Kraavihall; Isa Uutšö. Ester Kuntu – Mustlase naine Roosi; Koguduse liige; Elda Indu; Lassi.

Esietendus 30. juulil 2015 Kuressaare Sadamaaidas.

Gunn, Gunn, vana ...

Draama. Teksti autor ja lavastaja Mart Kivastik, kunstnik Silver Vahtre, valguskunstnik Sander Põllu, muusikalised kujundajad Mart Kivastik, Tiit Sukk ja Tõnu Oja. sades: O Tõnu Oja – Gunn. Tiit Sukk – Haimur; Lemp; Jürka.

Esietendus 14. septembril 2015 Rahvusraamatukogu Teatrisaalis.

Kuidas ma koera sõin Jevgeni Griškovetsi monodraama. Vene keelest tõlkinud Jaan Ross. Lavastaja Margo Teder, kunstnik Pille Kose, valguskunstnik Triin Hook.

Osas: Lauri Saatpalu – Vaikse ookeani laevastiku madrus.

Esietendus 14. oktoobril 2015 Rahvusraamatukogu Teatrisaalis.

Klaasist loomaaed Tennessee Williamsi draama. Inglise keelest tõlkinud Jaak Rähesoo. Lavastaja ja muusikaline kujundaja Katariina Unt, kunstnik Pille Jänes, valguskunstnik Sander Põllu, lavastaja assistent Siret Paju.

Osades: Katariina Unt – Amanda Wingfield. Ester Kuntu* – Laura Wingfield. Karl

392

Laumets* – Tom Wingfield. Risto Vaidla* – Jim O’Connor. * EMTA lavakooli 27. lennu tudengid Esietendus 28. oktoobril 2015 Rahvusraamatukogu Teatrisaalis.

Pal-tänava poisid 2 Ferenc Molnári jutustuse dramatiseering.

Ungari keelest tõlkinud Julius Mark. Dramatiseerija ja lavastaja Aare Toikka, kunstnik ja muusikaline kujundaja Kaspar Jancis, valguskunstnik Sander Põllu. Lavastaja assistent ja võitlusstseenide seadja Tanel Saar.

Osades: Meelis Põdersoo – Erno Nemecsek; I vanamees; Punasärklane; Leszik jt.

Martin Kõiv – Dezsö Ceréb; III vanamees; Õpetaja Racz; Leszik; Cerébi isa; punasärklane jt. Mihkel Kabel – Janos Boka; II vanamees; Weisz; Richter; Kolnay; Pasztor jt.

Maarius Pärn – Feri Ats; IV vanamees; Csónakos; Leszik; punasärklane jt.

Esietendus 10. novembril 2015 Rahvusraamatukogu suures saalis.

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

ESIETENDUS

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

Aadam ja Eeva Andromeda saar Brand Ekke Moor Estonian Hikikomori Faust Foorumteater Gunn, Gunn, vana ...

Karin ja Pearu Kas sulle meeldib porno?

Kirjaklambritest vöö Klaasist loomaaed Kuidas ma koera sõin Masohhisti pihtimus Mirandolina Pál-tänava poisid 2 Sokrates. Pidusöök Prytaneionis Torm Tsaar Saltaan Unfinished bisnes

19.05.2015 1.03.2013 16.09.2014 20.07.2015 24.03.2015 29.11.2012 8.04.1999 14.09.2015 21.01.2012 30.01.2008 8.04.2010 28.10.2015 14.10.2015 27.02.2014 2.02.2015 10.11.2015 11.12.2013 6.11.2014 18.05.2013 20.10.2014

tantsulavastus mitmeliigilavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus mitmeliigilavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus mitmeliigilavastus mitmeliigilavastus

noored teism täisk täisk teism täisk noored täisk täisk teism teism täisk täisk täisk täisk teism täisk noored lapsed täisk

ETENDUSED

KÜLASTUSED

10 5 18 13 15 10 27 14 2 7 2 8 8 25 18 6 4 11 8 2

597 357 1 411 1 944 1 181 961 1 879 1 469 283 681 181 767 540 2 878 3 337 1 513 279 1 057 528 108

Repertuaari koondnäitajad 2015 uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused keskmine pilet

SÕNALAVASTUSED 7 15 178 19 400 9,9

TANTSULAVASTUS 1 1 10 597 7,3

12,7% etendustest anti Foorumteatri etendustega erinevates Eesti koolides, väljaspool lavastuste statsionaare kokku 24% etendustest, sh 1 etendus lavastusega „Torm“ Riias teatrikoolide festivalil.

Koostööprojektid ja haridustegevus Käivitus koostööprojekt PLATFORM Shift+ Euroopa Komisjoni programmi Creative Eu-

MITMELIIGILAVASTUSED 0 4 25 1 954 8,6

KOKKU 8 20 213 21 951 9,7

rope raames, mille eesmärk on astuda vastu digiajastu väljakutsetele noorele vaatajale mõeldud teatris. Aasta jooksul osaleti kohtumistel Norras, Portugalis ja Saksamaal.

VAT Ekstra: 28. aprillil toimus vestlusring uurimaks rolle, kus naissugu leiab end nii teatrilaval kui igapäevaelus. Vestlesid Katariina Unt, Siret Paju

393

ja raamatu „Naiseks olemise kunst“ autor Katrin Saali Saul.

kursus, näidendikirjutamiskursus noortele ja lühiproosa kirjutamise kursus.

13. oktoobril toimus vestlus pealkirjaga „Eesti mees on rändritsikas?”, mis keskendus EMTA lavakunstikooli 27. lennu bakalaureuselavastusele „Ekke Moor” ja tõi vestlusringi kokku lavastaja Aare Toikka, ajaloolase Jaak Valge, filmi- ja rännumehe Riho Västriku.

Vestlust modereeris Mihkel Seeder ja see kuulus Eesti Teatri Agentuuri korraldatava Näidendikuu programmi.

Jätkus haridustegevus: Foorumteatri töötoad ja koolitused, lavastuste loomisele kaasa aitavad ja lavastustega kaasnevad töötoad, samuti teatriharidustöötoad koolides. Töötubasid saab tellida iseseisva sündmusena (ilma teatrikülastuseta) või pärast ükskõik millise VAT Teatri etenduse külastust.

VAT Teater tõlkis koostöös Goethe Instituudiga eesti keelde uued saksakeelsed näidendid: Jens Raschke „Kas kalad magavad?“, Thomas B. Hoffmanni „Armastusarmastus?

Armastus!“ ning Lutz Hüberi „Raev“ ja „Proua Müller peab lahkuma“. Näidendid kanti 3. novembril lavastatud lugemistena ette.

Drakadeemia lühiproosa kursus Drakadeemia näidendikirjutamise kursus Drakadeemia baaskursus VAT Ekstra Foorumteatri töötoad ja koolitused Lavastuste loomise töötoad Lavastustega kaasnevad töötoad Teatriharidustöötoad etendused, külastused 2015 KOKKU

VAT Teatri ja Drakadeemia loovkirjutamiskoolis toimusid näidendite kirjutamise baas-

7

70

10 9 3 17 8 19 50

84 98 153 279 142 414 1 033

123

2 273

213

21 951

336

24 224

MAJANDUSTEGEVUS etendustegevusega kaudselt seotud tulu 20 101 4%

majandustegevusest laekuv tulu 182 392 31%

muud kulud 16 566 3%

7%

tööjõukulud 430 60 71%

halduskulud 14 031 2% toetused 379 905 65% TULUD

394

majanduskulud 148 410 24%

KULUD

VILDE TEATER www.vildeteater.ee

Vilde teater on kõige pikaajalisemalt harrastusnäitlejatega töötav kollektiiv Tartus – järjepidevalt tegutsenud aastast 1949. 2005. aasta septembris vormistati Vilde teater eraldi juriidilise isikuna mittetulundusühinguks MTÜ Vilde Teater.

Igal aastal esietendub 3–4 lavastust. Vilde teatris on lavastanud Raivo Adlas, Jaan Tooming, Jüri Kaldmaa, Meelis Hansing, Liisi Tegelmann, Lennart Peep, Tess Pauskar, Tarmo Kruus, Ain Saviauk, Airé Pajur. Alates 2013. aastast tegutseb Vilde teatri juures ka noortestuudio, mille juhendaja on Kätlin Padesaar.

LAVASTUSTE STATSIONAARID Pepleri 27 TÜ muuseumi pööning Tartu Kirjanduse maja Kotka kelder Tartu Rockiklubi

ISTEKOHTI 40 100 60 50 20

KOOSSEIS: Juhatus: Tarmo Teekivi, Aire Pajur, Kristiina Metsanurk.

Liikmeid on üle 20 inimese erinevast vanusest ja rahvusest. Noortestuudios 10 liiget vanuses 15–22 aastat.

UUSLAVASTUSED Vilde naised 60 minutiga Stseenid Eduard Vilde elust Livia Viitoli „Eduard Vilde monograafia”, Kairi Tilga „Tossutäkuga Euroopasse” jt Eduard Vilde elulooliste teoste ainetel. Dramatiseerija Aire Pajur. Lavastaja, kunstnik, valguskunstnik ja muusikaline kujundaja Ain Saviauk.

Osades: Imbi Uibo – Antonie ema;

Kattenbergi naine. Tiina Tasa – Linda Jürmann. Astrid Hiisjärv – Antonie Gronau; Marie Under; Linda Jürmann. Kristiina Metsanurk – Antonie Gronau; Ella Horn; Marie Under. Tarmo Kruus – Eduard Vilde; Mihkel Martna; Peeter Speek. Janno Puusepp – Eduard Vilde. Rein Annuk – Eduard Vilde; Katelsepp. Matti Linno – Eduard Vilde; Jakob Hermann Vahtrik. Maie Siilivask ja Matti Vään – Tantsijad.

Esietendus 19. mail 2015 Kotka keldris.

Protsess Franz Kafka teose dramatiseering. Saksa keelest tõlkinud August Sang. Dramatiseerija Peeter Kollom, lavastaja Ain Saviauk, kunstnik Silver Vahtre, valguskunstnik Indrek Tobre, muusikalised kujundajad Ele Millistfer ja Külli Ehastu.

Osades: Priit Strandberg – Härra K., noor pangaametnik. Oleg Zeludkov – Franz. Kristjan Kaarjärv – Willem. Rein Annuk – Onu. Matti Linno – Kohtuteener. Aire Pajur – Proua Grubach; Huld. Janno Puusepp – Peksja; Inspektor. Kristiina Metsanurk – Preili Bürstner. Tess Pauskar – Leni; Uurija.

Tiina Tasa – Kohtuteenri naine. Tarmo Kruus – Titorelli. Margus Mankin – Berthold. Tiit Alte – Kaplan. Mirjam Aavakivi, Anna Birgitta Põder, VihmaPisar Zobel või Helena Valtna – Tüdruk.

Esietendus 9. septembril 2015 Tartu ülikooli muuseumi pööningusaalis.

Lõhestumine Aiste Ptakauske draama. Lavastaja, kunstnik ja muusikaline kujundaja Aire Pajur, muusika autor Leona Lewis, valguskunstnik Margus Möll.

Osades: Anne-Mai Tevahi – Salome. Tuuli Rindemaa – Palmira.

Esietendus 11. septembril 2015 Kuressaare Linnateatris.

395

Minejad Janno Puusepa draama. Lavastaja, kustnik ja valguskunstnik Janno Puusepp.

Osades: Matti Linno – Matti. Rein Annuk – Rein. Andrus Novoseltsev – Peeter. Tiina Tasa – Arst; Naine.

Esietendus 24. novembril 2015 Tartus Pepleri 27 saalis.

Repertuaari koondnäitajad 2015 uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused keskmine pilet

SÕNALAVASTUSED 4 5 46 1 683 8,3

2105. aastal anti 26% etendustest väljaspool lavastuste statsionaare, kultuurimajades ja külaseltsides.

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

ESIETENDUS

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM

Lõhestumine Minejad Pime tuba Protsess Vilde naised 60 minutiga

11.09.2015 24.11.2015 21.11.2014 9.09.2015 19.05.2015

sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus

täisk täisk täisk noored täisk

VON KRAHLI TEATER

ETENDUSED

KÜLASTUSED

8 6 18 10 4

137 194 733 480 139

KOOSSEIS

www.vonkrahl.ee

Von Krahli Teater sai alguse 1992. aastal tänase teatrijuhi Peeter Jalaka ja tema toonase trupi Ruto Killakund initsiatiivil ja tegutses projektiteatrina 1998. aastani, mil loodi Von Krahli Teatri esimene püsitrupp. 2011. aastal loodi TÜ Viljandi kultuuriakadeemia teatrikunsti 8. lennu lõpetanutest uus, teine püsitrupp. Alates 2015. aasta sügisest pannakse iga uue lavastuse jaoks kokku uus trupp, milles on enamasti näitlejaid nii esimese kui teise püsitrupi koosseisust, aga ka näitlejaid väljaspoolt Von Krahli Teatrit.

STATSIONAARID Teatrisaal Proovisaal Alumine saal

396

ISTEKOHTI 135 38 80

Teatrijuht, lavastaja: Peeter Jalakas (kuni 1.05.2015), Mart Koldits (al 1.08.2015) Projekti- ja trupijuht: Katrin Vingel Tehnikajuht: Enar Tarmo Videokunstnik ja disainer: Mikk-Mait Kivi Näitlejad: Mari Abel, Jim Ashilevi, Taavi Eelmaa, Kait Kall, Ott Kartau, Erki Laur, Liis Lindmaa, Riina Maidre, Loore Martma, Tõnis Niinemets, Ivo Reinok, Tiina Tauraite, Juhan Ulfsak, Liina Vahtrik, Ragne Veensalu UUSLAVASTUSED Budapest Draama. Teksti autorid ja lavastajad Taavi Eelmaa, Erki Laur, Tiina Tauraite ja Juhan Ulfsak, kostüümikunstnik Kärt Ojavee, valguskunstnik Oliver Kulpsoo, tehnilised lahendused Enar Tarmo, helitehnik Jürgen

Reismaa, etenduse juht Janno Jaanus, produtsent Annika Vamper.

Osades: Taavi Eelmaa, Erki Laur, Tiina Tauraite ja Juhan Ulfsak.

Esietendus 16. jaanuaril 2015 Von Krahli alumises saalis.

Kuidas võideti lääs Draama. Teksti autor lavastuse trupp, lavastaja Akse Pettersson, kunstnik Jaakko Pietiläinen, rekvisiitor Kristiina Praks, tehnilised lahendused Enar Tarmo, tehnilised teostajad Allan Kallaste ja Jürgen Reismaa, produtsent Katrin Vingel.

Osades: Jim Ashilevi – Jim. Kait Kall – Kait. Ott Kartau – Ott. Ragne Veensalu – Ragne. Tõnis Niinemets – Tõnis. Mari Abel – Mari. Joonas Heikkinen – Joonas.

Esietendus 30. jaanuaril 2015 Von Krahli teatrisaalis.

Meie emad ostsid asju, et sõda ei tuleks Jelena Skulskaja teose dramatiseering. Vene keelest tõlkinud Andrei Ivanov ja Ingrid Velbaum-Staub. Dramatiseerijad Ivan Strelkin ja Jelena Skulskaja. Lavastaja Ivan Strelkin, koreograaf ja kunstnik Antonia Kolujartseva, videokunstnikud Emer Värk, Mikk-Mait Kivi ja Oliver Kulpsoo, helikujundaja Jürgen Reismaa, rekvisiitor Kristiina Praks, tehnilised lahendused Enar Tarmo, tehnilised teostajad Allan Kallaste ja Janno Jaanus, produtsent Annika Vamper.

Osades: Mari Abel – Poetess. Jim Ashilevi – Mööblimeister. Ott Kartau – Ekskavaatorijuht. Kait Kall – Poiss. Tõnis Niinemets – Orelimängija. Riina Maidre – Olümpia. Ragne Veensalu – Näitlejanna. Mart Koldits – Ajakirjanik. Liis Lindmaa – Politsenik.

Esietendus 10. aprillil 2015 Von Krahli alumises saalis.

Sünnisõnad Nüüdismuusikalavastus Veljo Tormise muusikale. Muusikajuht Tõnu Kaljuste, lavastaja Peeter Jalakas, koreograafid Peeter Jalakas ja Simona Orinska, kunstnikud Edith Karlson ja Kärt Ojavee, videokunstnikud Emer Värk ja Mikk-Mait Kivi, valgustajad Allan Räim, Madis Kirkmann, Rommi Ruttas ja Sten Valgus, muusikalise juhi assistendid Elisa Huovinen ja Tõnu Kõrvits, helitehnik Haar Tammik, tehnilised lahendused Enar Tarmo.

Von Krahli Teatri ja Nargen Opera lavastus valmis koostöös Eesti Kontserdi ja Eesti Filharmoonia Kammerkooriga.

Osades: Ilona Korhonen – Runolaulja. Ivo Reinok – Kivi ja teksti esitaja lindilt. Ott Kartau – Puu ja teksti esitaja lindilt. Ragne Veensalu – Vetelkõndija ja teksti esitaja lindilt.

Taavi Eelmaa – Uitaja ja teksti esitaja lindilt.

Jaan Väärt – Väinamöinen. Simona Orinska ja Ieva Putnina – Hinged. Silver Ulvik, Francois Archanjo, Urmas Pitsi, Siim Koppel, Reigo Ahven – Drumlab. Tiina Tauraite ja Erki Laur – teksti esitajad lindilt. Eesti Rahvusmeeskoor, Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Tallinna Kammerorkester (lindilt), Eesti Riiklik Sümfooniaorkester (lindilt).

Esietendus 7. augustil 2015 Noblessneri valukojas.

Vanamees ja meri Ernest Hemingway teose dramatiseering.

Lavastaja Martti Helde, dramatiseerija Jim Ashilevi, muusika autor Mihkel Zilmer, koreograaf Arolin Raudva, kunstnik Kristjan Suits, kostüümikunstnik Liis Plato, valguskunstnik Rene Liivamägi, videokunstnikud Emer Värk, Hendrik Mägar, Jaak Ollino jr ja Mikk-Mait Kivi, kunstniku assistent Imre Paabo, grimmikunstnik Liisi Roht, helikujundaja Ranno Tislar, operaatorid Aivo Rannik, Erik Põllumaa, Janar Hakk, Sanna Maria

397

Rink ja Veiko Jaksi, tehniline juht Allan Räim, konsultant Enar Tarmo. Koostöölavastus Tallinna Linnateatriga.

Osades: Andres Ots – Vanamees. Tõnis Niinemets – Noor Vanamees. Kait Kall – Avastaja. Kristjan Üksküla – Süütu. Evelin Võigemast – Valitseja. Ivo Reinok – Orb. Liis Lindmaa – Sõdalane. Helene Vannari – Maag. Raho Aadla, Joonas Tagel, Simo Kruusement, Johann Rosenberg, Maarja Tõnisson, Age Linkmann, Mari-Liis Eskusson, Kadri Sirel ja Sigrid Savi – tantsijad.

Esietendus 3. juunil 2015 Volta kvartalis Tööstuse 47B Loftides.

Keegi ei räägi koeraga normaalselt Draama. Teksti autor lavastuse trupp, lavastaja Mart Koldits, valguskunstnik ja videokunstnik Mikk-Mait Kivi, helikujundaja Jürgen Reismaa, rekvisiitor Kristiina Praks, tehnilised lahendused Enar Tarmo.

Osades: Jim Ashilevi, Tõnis Niinemets, Mehis Pihla ja Kertu Moppel.

Esietendus 31. oktoobril 2015 Von Krahli teatrisaalis.

Repertuaari nimekiri LAVASTUS

(Kõige) lihtsam meetod suitsetamisest loobuda Bloody Mary Budapest Keegi ei räägi koeraga normaalselt Kuidas võideti lääs Meie emad ostsid asju, et sõda ei tuleks Millest me räägime, kui me räägime armastusest ehk Barbarella Sünnisõnad Vanamees ja meri Von Krahli muinasjutud

ESIETENDUS

LAVASTUSLIIK

SIHTRÜHM ETENDUSED

KÜLASTUSED

6.10.2013 9.03.2013 19.01.2015 31.10.2015 30.01.2015 10.04.2015

sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus sõnalavastus

täisk täisk täisk täisk lapsed täisk

4 10 28 10 19 12

169 1 256 2 319 867 1 714 832

13.11.2014 7.08.2015 3.06.2015 19.12.2012

sõnalavastus muusikalavastus mitmeliigilavastus sõnalavastus

täisk täisk täisk lapsed

5 7 14 12

513 4 456 5 217 1 237

Repertuaari koondnäitajad 2015 uuslavastused kogu repertuaar etendused külastused keskmine pilet

398

SÕNALAVASTUSED 4 8 100 8 907 10,9

MUUSIKALAVASTUS 1 1 7 4 456 20,1

MITMELIIGILAVASTUS 1 1 14 5 217 0

KOKKU 6 10 121 18 580 14

Krahli maja programm: 6. märtsil Von Krahli Teatri filmikogumiku „Kontakt” esilinastus Von Krahli Teatris ja Kinos Sõprus. Filmikogumikus on Martti Helde „Superbia”, Raigo Saariste „KuuKu Kontakt”, Triin Ruumeti „Reeda sünnipäev”, Vallo Toomla „Metanoia” ja Maria Reinupi „Mann Tantz”. Linastused Von Krahli Teatris ja kinodes üle Eesti.

Septembris avas uksed igakuine Kinosalong: 22. ja 23. septembril esines Mari Jürjens (Pokinen) oma lauludega ning näidati Von Krahli Teatri lavastuse „Eesti ballaadid“ (2004) täispikka salvestust.

14. ja 15. oktoobril kell 19.00 näidati lavastust „Luikede järv“ (esietendus 2003. aastal), õhtu esimeses osas esines Pille-Riin Karro, keda saatis kitarril Rauno Pella.

17. ja 18. novembril oli vaatamiseks Mark Ravenhilli „Mõned teravad polaroidid“, õhtu juhatas sisse Arno Tamm oma soolokavaga.

AUX, ürituste sari Kontakt, filmikassett Kinosalong

5 20 5

etendused, külastused 2015 KOKKU

2 000 225 380

30

2 605

121

18 580

151

21 185

MAJANDUSTEGEVUS majandustegevusest laekuv tulu 143 079 22%

7% muud kulud 20 043 3%

tööjõukulud 392 256 63%

halduskulud 29 632 5% etendustegevusega kaudselt seotud tulu 51 277 8% TULUD

toetused 466 927 70%

majanduskulud 182 201 29% KULUD

399

2015. AASTA UUSLAVASTUSI

CABARET RHIZOME

ALBU VALLAS

Otsuse anatoomia Interaktiivne lavastus. Lavastuse töögrupp: Ajjar Ausma, Päär Pärenson, Anatoli Tafitšuk, Joonas R. Parve, Liisa Linhein, Mart Manic, Mark Duubas, Karina K. Jensen, Härra Eero, Johannes Veski.

Esietendus 19. märtsil 2015 Erinevate Tubade Klubis.

13 etendust (2016. aastal 3 etendust).

Isuri eepos Lavastus põhineb isurite eluolul ja pärimuslikul materjalil, Veljo Tormise tsüklil „Unustatud rahvad: Isuri eepos”, Mart Saare kolmel koorilaulul isuri meloodiatele ja ortodokssel liturgial.

Lavastajad Anne Türnpu ja Eva Klemets, dirigent Janne Fridolin, kunstnik Kairi Mändla, helikunstnik Hendrik Kaljujärv, valguskunstnik Siim Reispass.

Esitajad: Risto Kübar, Inga Salurand, Bert Raudsep, Lauri Kaldoja, Jarmo Reha, akordionist Jaak Lutsoja ja kammerkoor Voces Musicales.

Esietendus 7. augustil 2015 Lõhmu soosaarel Kodru rabas, Albu vallas.

6 etendust (etendused algasid Vargamäe parklast hommikul kell 4.30).

HALLISTE VALLAS Arm Draama. Teksti autor ja lavastaja Siim Maaten, dramaturgiakonsultant Aapo Ilves, kunstnik Kristjan Suits, videokunstnik Kaisa Roover, valguskunstnik Villu Konrad, muusikaline kujundaja Matis Leima.

Osades: Madis Mäeorg, Artur Linnus, Katrin Kalma ja Rita Raave.

Esietendus 10. juunil 2015 Halliste kiriku kõrval Annatares.

10 etendust (2016. aastal 3 etendust).

400

cabaretrhizome.ee erinevatetubadeklubi.ee

Toitsi ja Magma Show Huumori-show. Lavastuse meeskond: Tõnis Niinemets, Kait Kall, Jim Ashilevi, Emer Värk.

Esietendus 25. septembril 2015 Erinevate Tubade Klubis.

5 etendust.

Kuningas Oidipus Sophoklese tragöödia. Lavastuse meeskond: Ajjar Ausma, Ott Kartau, Liisa Linhein, Joonas Parve, Päär Pärenson, Anatoli Tafitšuk, Sander Mölder, Ryan Chapman, Mark Duubas, Maria Kalm, Mart Männik, Eero Järviste, Johannes Veski.

Esietendus 27. novembril 2015 Erinevate Tubade klubis.

3 etendust (2016. aastal 7 etendust).

EESTI KONTSERT Aadama passioon Muusikalavastus Arvo Pärdi muusikale („Aadama itk”, „Tabula rasa“, „Miserere“ ja lavastuse tarbeks valminud „Sequentiae”).

Lavastaja, kujundus- ja valguskunstnik Robert Wilson, muusikajuht ja dirigent Tõnu Kaljuste, kostüümikunstnik Carlos Soto,

kaaslavastaja Tilman Hecker, kaasstsenograaf Serge von Arx, valguskujundaja A. J. Weissbard, dramaturg Konrad Kuhn, stsenograafi assistent Ann Mirjam Vaikla, pealavameister Alo Puustak, lavameister Hanna Parman, lavastaja assistent Märt Agu, kostüümikunstniku assistent Liina Keevallik, tehnilised direktorid Janek Reimal, Mauro Farina ja Chris McKee, valgustehnika juht Wee Cheng Low, peaprodutsendid Madis Kolk ja Elisabetta di Mambro, produtsendi assistendid Tiiu Valper ja Simona Fremder, tehniline direktor Arno Jevgrafov.

Lavastus valmis Eesti Kontserdi ja Change Performing Artsi koostöös.

Osades: Michalis Theophanous – Mees.

Lucinda Childs – Naine. Endro Roosimäe – Suur mees. Erki Laur – Teine suur mees. Tatjana Kosmõnina – Üks naine. Triin Marts – Teine naine. Trevor Mattias Sakias – Poiss.

Lui Laur – Teine poiss. Evelin Tanis – Tüdruk. Kätrin Kärsna – Teine tüdruk. Madis Kolk – Pikk mees. Indrek Hirsnik – Pikk poiss. Puude koor: Anu Baranin, Anu Randma, Desire Mägi, Erena Reilent, Eve Ormisson, Iida-Mai Einmaa, Inna Fleisher, Jaanus Odras, Kristiina Kiis, Kristina Samra, Liis Pokinen, Liisa Linhein, Liisu-Kirke Normak, Liva Kalnina, Mairen Magnusson, Mariann Tammaru, Marta Hang, Meelis Sarv, MerjeLiis Sepp, Merlin Kulpsoo, Riina Ausma, Sandra Veermets, Silver Soorsk, Sylvia Köster, Loora-Eliise Kaarelson, Mari Mägi, Marie Käige, Mari-Liis Mõis. Solistid: Andrea Lauren Brown, Maria Valdmaa, David James, Marianne Pärna, Endrik Üksvärav, Raul Mikson, Tõnis Kauman, Tiit Kogerman, Henry Tiisma, Andreas Väljamäe.

Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Tallinna Kammerorkester ja solistid Harry Traksmann, Robert Traksmann, Marrit GerretzTraksmann.

Esietendus 12. mail 2015 Noblessneri Valukojas.

5 etendust.

EESTI KUTSELISTE TANTSIJATE LOOMELIIT Rahvusvahelise tantsupäeva gala Nelja noore koreograafi lühilavastuste esmaesitused ning lavastused „Bitter Earth“ ja „Luul“. Õhtu lavastaja Dmitri Harchenko, valguskujundus Kaisa Paluoja, videokujundus ja trükised Einar Lints, plakati fotod Terence Dee, Maris Savik, Erik Prozes. Korraldaja Eesti Kutseliste Tantsijate Loomeliit.

Galaõhtu 11. mail 2015 Vaba Lava teatrisaalis: Endast väljas Koreograaf Eve Andre-Tuga, muusika autor Eskimo (Martin Kallasvee).

Tantsijad: Marika Muiste, Jevgeni Grib (Eesti Rahvusballett).

Fookuses Koreograaf Daniel Kirspuu, koreograaf ja assistent Kristin Pukka.

Esitaja: Daniel Kirsipuu.

Do you …?

Koreograaf Marika Aidla Tantsijad: Maria Engel, George WilléWilliams (Vanemuine).

Straight Up Rhythm Koreograaf Matthew Jordan Tantsijad: Matthew Jordan, Lawrence Massie, Georgia Toni Giboin, Benjamin Kyprianos (Vanemuine).

Bitter Earth Koreograaf Jevgeni Grib.

Tantsijad: Svetlana Danilova ja Jevgeni Grib (Eesti Rahvusballett). Esietendunud 2014. aastal Royal Ballet Galal.

401

Luul Koreograaf Triinu Leppik-Upkin Tantsijad: Triinu Leppik-Upkin ja Alexander Nuttall (Eesti Rahvusballett).

HIIU ÖKO Mamma lood ehk Hiiu eluvilosoohvia Monolavastus. Autor ja lavastaja Margus Tabor, produtsent Aivar Viidik. Hiiu keele tõlk Järvi Kokla.

Esitaja: Margus Tabor.

Esietendus 11. juulil 2015 Hiiumaal Suuremõisa lossihoovis.

6 etendust (2016. aastal 10 etendust).

IMPROTEATER IMPEERIUM www.improimpeerium.ee

Näitlejad Merilin Kirbits, Kati Ong, Mairi Jõgi, Maarika Mesipuu-Veebel, Tarvo Krall, Rauno Kaibiainen, Erki Aule, Maarius Pärn; muusikud Tarvo Krall, Ragnar Toompuu, Madis Jürgens, Madis Kreevan; valgustajad Mario Saarik, Martin Makarevitš.

Improteater Impeerium laval ...

Igal kuul on uus külalisnäitleja, kellega mängitakse etendus Tartus ja Tallinnas.

20. jaanuaril Genialistide klubis ja 22. jaanuaril Tallinna Kammerteatris Priit Loogiga, 13. veebruaril Tallinna Kammerteatris ja 18. veebruaril Genialistide klubis Egon Nuteriga, 4. märtsil Genialistide klubis ja 11. märtsil Tallinna Kammerteatris Veikko Tääriga, 8. ja 17. aprillil Genialistide klubis Anne Veesaarega, 5. mail Tallinna Kammerteatris ja 11. mail Genialistide klubis Taavi Tõnissoniga, 6. oktoobril ja 21. oktoobril Karlova Teatris

402

Terje Penniega, 4. novembril Karlova Teatris ja 6. novembril Tallinna Kammerteatris Ivo Reinokiga, 3. detsembril Tallinna Kammerteatris ja 13. detsembril Karlova Teatris Indrek Ojariga.

Improkaader Filmiteemaline improlavastus.

Meeskond: Kati Ong, Mairi Jõgi, Erki Aule, Tarvo Krall, Madis Kreevan, Mario Saarik.

Esietendus 6. augustil 2015 festivali tARTuff 2015 etenduste programmis TÜ vanas kirikus, Jakobi 1.

Muinaskangelane Improlavastus muinaskangelastega: Kalevipoeg, Suur Tõll, Kaval-Ants jt.

Esietendus 1. oktoobril 2015 Vaba Lava väikses saalis, improteatrite festivalil Tilt.

Mina olen ...

Improlavastus lastele. Alusmaterjaliks eesti muinasjutud.

Esietendus 2. novembril 2015 Hopneri Maja diele saalis.

8 etendust.

KINOMAJA / KOHVIK SINILIND mürisev vaikus Lavastus elava muusikaga ja performance’i elementidega. Teksti autor ja lavastaja Mart Aas, muusika ja helide autor Tõnis Leemets, kunstnikud Erki Kasemets ja Kristiina-Hortensia Port, produtsent Ere Naat.

Laval: Kristiina-Hortensia Port – Naine.

Mart Aas – Mees. Tõnis Leemets – Munk, muusik. Erki Kasemets – Munk, tegevuskunstnik.

Esietendus 21. veebruaril 2015 kohviku Sinilind saalis.

5 etendust.

KOMÖÖDIATEATER Kurt, tumm ja pime läksid kohtingule Laurent Baffie komöödia. Inglise keelest tõlkinud Hannes Villemson. Lavastaja Rednar Annus, kunstnik Riina Vanhanen, produtsent Hannes Villemson.

Osades: Anu Saagim, Kristel Aaslaid või Triin Tulev, Diana Klas, Tarvo Krall, Veljo Reinik ja Aleksander Ots. Esietendus 29. juunil 2015 Aruküla laululaval.

34 etendust laululavadel ja kultuurimajades (2016. aastal 12 etendust).

KULTUURIKATEL

mõnina, Viktor Marvin, Kristo Viiding, Siim Tõniste.

Esietendus 23. novembril 2015 Kultuurikatlas.

4 etendust.

LABÜRINTTEATRIÜHENDUS G9 Ajaproov Interaktiivne rännak-lavastus.

Meeskond: Kristo Kruusman, Inga Vares, Keili Retter, Mari Mägi, Henry Griin, Eve Ormisson, Kristel Maamägi.

Etendused 14. ja 15. augustil 2015 Paide Vallimäel, Arvamusfestivalil.

2 etendust, kokku 70 osalejat.

Trash to Trend Reet Ausi moekontsert. Lavastaja ja kunstnik Reet Aus, videokunstnik Emer Värk, korraldajad MTÜ Reuse ja MTÜ Lilleoru. Moekontserdiga koguti toetust Teadliku Muutuse Kunsti Kooli ehituseks Lilleorgu.

Muusika autorid ja esitajad: Anne Türnpu, Eva Koldits, Hendrik Kaljujärv, Jarek Kasar, Kärt Johanson, Maret Mursa, Reet Aus ja Tõnis Mägi.

Etendused 20. ja 21. novembril 2015 Kultuurikatlas.

Ooteaeg Osavõtulavastus. Ühel etendusel saab osaleda 20 inimest.

Lavastuse meeskond: Arthur Arula, Eve Ormisson, Henry Griin, Illimar Vihmar, Inga Vares, Keili Retter, Kristel Maamägi, Kristo Kruusman ja Mari Mägi.

Esietendus 13. septembril 2015 endises Suva sokivabrikus (Kotzebue 1) 10 etendust.

Mehhaaniline klaver Rühmituse AudioKinetica audiovisuaalne lavastus. Helilooja Aleksandr Žedeljov, lavastaja Artjom Garejev, partnerid: EK:Labor, MTÜ Helitelg, Vene Teater, Kuusakoski AS. Muusikud: Hara Alonso (klaver), Marten Altrov (bassklarnet), Iva Lain (löökpillid); Insomnia kvartett: Mari Targo (viiul), Valeria Rjumina (viiul), Mairit Mitt (vioola), Theodor Sink (tšello).

Näitlejad: Jekaterina Kordas, Tatjana Kos-

Oled see, mida sööd Stseene toidublogija elust. Ivo Parbuse ja Erki Palo viiekäigulise õhtusöögiga lavastus.

Lavastaja Ivo Eensalu, produtsent Tauno Kangro.

Esitajad: Liina Tennosaar, Pirjo Levandi, Henrik Normann.

Esietendus 19. novembril 2015 Laitse Graniitvillas.

5 etendust.

LAITSE GRANIITVILLA

403

LUTSU TEATER

NOORTEATER

Täiuslik pulm Robin Hawdoni komöödia. Inglise keelest tõlkinud Liina Tordik. Lavastaja ja muusikaline kujundaja Jaan Willem Sibul, kostüümikunstnik Liisa Soolepp.

O sades: Liis Haab – Rachel, mõrsja. Merle Jääger – Daphne, pruudi ema. Birgit Landberg – Judy, tütarlaps. Kärt Tammjärv – Julie, toateenija. Siim Maaten – Bill, peigmees. Jaanus Tepomees – Tom, isamees.

Esietendus 21. juulil 2015 Alatskivi mõisa kastellis.

6 etendust (2016. aastal 12 etendust Alatskivil ja Tallinnas).

Billy Elliot Elton Johni ja Lee Halli muusikal, algversiooni lavastaja Stephen Daldry. Libreto tõlkija Kirke Kangro. Lavastaja-koreograaf Teet Kask, muusikajuht Kaire Vilgats, kunstnik Maria Ducasse (Norra), valguskunstnik Trui Malten (Holland), kostüümikunstnik Christina Lovery (Norra), lauluõpetaja Dagmar Oja, näitejuht Neeme Kuningas, koreograaf Aleksandr Ivaškevitš, stepptantsu koreograaf Matthew Jordan (Suurbritannia), stepptantsu õpetaja Monika Tomingas, produtsent Meelis Pai. Osades: Kaspar Kiisk – Billy Elliot. Rudolf Bauman – Billy Ellioti alter ego. Maximo Erm või Jaagup Tuisk – Michael. Mait Malmsten või Neeme Kuningas – Isa Jack Elliot.

Kaire Vilgats – pr Wilkinson. Jaagup Kreem – Tony Elliot. Reet Linna – Vanaema. Jüri Vlassov – George. Andres Roosileht – hr Braithwaite. Mait Trink – Suur Davey. Dagmar Oja – Ema. Rasmus Erismaa – Streigimurdja; Kaevur. Silver Laas – Volinik; Kaevur. Peeter Veltmann – Peen Isa; Kaevur.

Kalle Sepp – Tantsija; Kaevur. Airi Allvee – Kirjutusalusega naine; Kaevuri naine. Tiit Tralla, Priidu Aardam, Alar Haak, Rene Keldo – Kaevurid. Ave Oja – Leslie. Balletitüdrukud, politseinikud, linnarahvas ja tantsijad ning ansambel Terminaator laiendatud koosseisus.

Esietendus 28. märtsil 2015 Nordea kontserdimajas.

17 etendust

NAVA LAVA Läbi Venemaa Dokumentaaldraama. Teksti autorid Jaak Kõdar ja Silvia Soro, lavastaja Silvia Soro, kunstnik Inga Kaldvee, helikujundaja Toomas All, muusikaõpetaja Leida Kompus, naiskoori dirigent Ivi Harju.

Osades: Luule Komissarov – Anna Soots.

Aire Pajur – Liisa Born. Iivi Lepik – Anna Markus. Adelle Laande – Alvi Sarnet. Riho Rosberg – Arvet (Karupoeg). Raivo Adlas, Arvo Raimo, Heino Rull – Ohvitserid. Teistes osades: Silvia Soro, Johannes Kõdar, Ade Laande, Argo Laande, Birgit Kruuse, Maarja Mõts, Sirel Kruuse, Gert Metsis, Jass Kalev Mäe, Erko Sild, Herta Soro, Marta Soro, Rebeka Jaeger, Helina Kitsing, Ahto Sarap, naiskoor Maimu.

Esietendus 17. juulil 2015 Nava talus Viljandimaal, festivalil Nava Lava X. 3 etendust.

404

OMATSIRKUS

POINT

www.omatsirkus.ee

point.ee

Kingitus Tsirkuselavastus. Lavastaja Kaja Kann, tsirkusetrikkide tehnilised lahendused Margus Terasmees, Roman Neso Laupmaa, Kaur Kivilo, Jimmy, muusika ansamblilt TOOL. Tsirkuseartistid: Kristin Made, Kädi Metsoja, Kaur Kivilo, Johanna Terasmees, Heidi Kann, Maarja Toomingas, Stig Paju ja OMAtsirkuse noored.

Esietendus 18. detsembril 2015 OMAsaalis (Kopli 25).

3 etendust (2016. aastal 2 etendust).

Mõtlemine on seks ehk Vana ja vaba Stand-up-komöödia. Teksti autorid ja lavastajad Paavo Piik ja Henrik Kalmet, produtsendid Birgit ja Karl Kermes.

Esitaja: Andrus Vaarik.

Esietendus 1. märtsil 2015 Aruküla rahvamajas.

19 etendust.

OÜ 10 ASJA (mida enne surma nägema peab) 2 neitsit Sit-down-komöödia ehk aktiviseeritud mälestuste õhtu. Teksti autorid ja lavastajad Peeter Volkonski ja Onu Bella (Igor Maasik).

Produtsendid Henrik Raave ja Martti Meumers.

Esitajad: Peeter Volkonski ja Onu Bella.

Esietendus 6. märtsil 2015 Võru kultuurimajas Kannel.

13 etendust.

PIKK MARI Kahtlus John Patrick Shanley draama. Inglise keelest tõlkinud Mikk Purre. Lavastaja Madis Kalmet, valguskunstnik Priidu Adlas, muusikaline kujundus Peeter Konovalov, kunstnik Ivi Piho, produtsent Arle Soeson.

Osades: Guido Kangur – Isa Flynn. Anne Veesaar – Õde Aloysius Beauvier. Ursula Ratasepp – Õde James. Harriet Toompere – Donald Mulleri ema mrs Muller.

Esietendus 2. septembril 2015 Püha Katariina kirikus.

11 etendust.

Elamise kunst Stand-up-komöödia. Teksti autorid ja lavastajad Peeter Oja, Mart Normet ja Erik Moora, produtsendid Karl Kermes ja Enriko Valk, valgus- ja videokunstnik Petri Parrik.

Esitaja: Peeter Oja. Esietendus 7. märtsil 2015 Keila Kultuurikeskuses.

21 etendust.

Eesti 99 Road-show. Teksti autor Marek Reinaas, muusika autor Jaan Pehk, heli-, valgus- ja videokunstnik Petri Parrik, graafiline disainer ja videokunstnik Mihkel Uba, produtsent Karl Kermes.

Esitajad: Peeter Oja ja Hannes Võrno, külaline Jaan Pehk.

Esietendus 9. oktoobril 2015 Nordea kontserdimajas.

38 etendust.

PREM PRODUCTIONS prempro.ee

Mees metsast Monolavastus. Teksti autor ja lavastaja Rein Pakk, kunstnik Sandra Lange, muusikaline kujundaja Mart Müürisepp.

Esitaja: Mart Müürisepp.

405

Esietendus 20. aprillil 2015 Keila kultuurikeskuses.

25 etendust.

(Sh toimus 25. oktoobril Nordea Kontserdimajas Mart Müürisepa „Mees metsast“ ja Jan Uuspõllu „Brüsseli kapsas“ ühisetendus ning avalik salvestus. Õhtut ohjasid Märt Pius ja Karl-Andreas Kalmet.)

Pingviin ja raisakass Mihkel Muti monopolüloog. Lavastaja Rein Pakk, kunstnik Riina Vanhanen, videokunstnik Joosep Maripuu, muusika Jakob Juhkam, plakati autor Tiina Tammetalu.

Esitaja: Jan Uuspõld.

Esietendus 5. juunil 2015 Viinistu katlamajas.

22 etendust.

Päkapikk Andrus Kivirähki komöödia lastele. Lavastaja Hendrik Toompere jr, muusika autor Jaan Pehk, kunstnik Laura Verte.

Esitaja: Jan Uuspõld.

Esietendus 10. novembril 2015 Vene kultuurikeskuses.

18 etendust üle Eesti.

PÄRNU KATLAMAJA Vabadus vabanduseks Sõna-, muusika- ja tantsulavastus. Aluseks kümme 2013-2014 Eestis ilmunud ja eestlaste poolt kirjutatud artiklit, kõne, üleskutset. Lavastuse autor, koreograaf ja kunstnik Annika Viibus, valgus- ja visuaalkujundaja Andres Tölp, muusika autor Kilingi-Nõmme punkbänd EXIT, projektijuht Kadri Vaas, tehniline tugi Armand Kielas, reklaamikujundaja Eva-Maria Brock.

E sitajad: Lauri Kink ja Triin Lepik – sõnadega jõud. Laura Pampa ja Kardo Ojassalu –

406

füüsiline tekst. Sander Saat – pilliga silbid.

Esietendus 15. mail 2015 Pärnu katlamajas (Ringi 56).

5 etendust.

PÄRNU SUVETEATER sepo.ee

Minu pere ja muud loomad Gerard Durrelli teose dramatiseering. Dramatiseerija ja lavastaja Sepo Seeman.

Osades: Piret Laurimaa, Sepo Seeman, Olavi Kõrre, Tiit Palu, Enel Seeman, Johannes Seeman, Marta Seeman, Karolin Kõrre, Juuli Kõrre, Nora Liis Palu ja muud loomad.

Esietendus 17. juulil 2015 kohviku Komfek sisehoovis.

10 etendust.

RUUTU10 2013. aastal Improgrupp Jaa!-st välja kasvanud improkomöödiahuviliste kümneliikmeline trupp, mille kõik liikmed on läbinud improvisatsiooni ja koomika koolituse iO teatris Chicagos.

2015. aastal korraldati koolitusi ja esinemisi nii Tallinnas kui ka Tartus. Tallinnas toimusid etendused Von Krahli teatris, Kultuuriklubi Kelm pööningul ning teatris NO99.

RÄNDTEATER VABA VANKER Mäng Peep Maasiku lühinäidendi „Mäng on väikese inimese töö“ ainetel. Lavastaja Loore Martma, kunstnik Marion Undusk, helikunstnik Maarja Soomre, valguskunstnik Mari-Riin Villemsoo, produtsent Maili Metssalu, lavastuse töögrupp: Merike Paberits, Katre Kaseleht, Kristel Kutser ja Jaan Metssalu.

Osades: Ivo Reinok, Rauno Kaibiainen, Kirsti Villard ja Jaan Pehk.

Esietendus 18. veebruaril 2015 Rapla Vesiroosi gümnaasiumis.

9 etendust (2016. aastal 3 etendust).

Eestlaste muistne lugu Irooniline pärimuskomöödia. Teksti autor Mari Tammar, lavastaja Rauno Kaibiainen, kostüümikunstnik Helen Lennuk, muusika autor Kristel Kutser, assistendid Jürgen Volmer ja Lennart Lennuk.

Osades: Kadri Kalda, Maili Metssalu või Kirsti Kirsti Villard, Rauno Kaibiainen või Madis Mäeorg, Kristel Kutser.

Esietendus 17. mail 2015 Kikikumäe järvel.

5 etendust.

SAUEAUGU TEATRITALU saueaugu.festival.ee

Ingeland Tõnu Õnnepalu draama August Gailiti „Ekke Moori“ ainetel. Lavastaja Aleksander Eelmaa, kunstnik Katarina Klett, muusikaline kujundaja Garmen Tabor, valguskujundaja Priidu Adlas. Lavastuseks valmis lühifilm „Džabo silmades on tõde“ (režissöör Kaur Kokk, operaator Sten-Johan Lill).

Osades: Pääru Oja – Ekke Moor. Kaie Mihkelson – Neenu Moor; Praostiproua Odja; Jevdokia Ääreküla; Eit; Külanaine; Ele. Külli Teetamm – Eneken Üüve; Kadi; Pille Riin; Dunja Ääreküla; Elda Indu; Lassi. Tõnu Oja – Toomas Üüve; Praost Odja; Iivan Sirota; Taat; Vana Indu; Juut; Noo; Isa Uutsõ. Kaspar Velberg – Jaagup Seenepoiss; Papp; Aleksander; Pierrot; Ekke. Tõnu Õnnepalu – Ülemkelner.

Esietendus 17. juulil 2015 Saueaugu Teatritalus.

12 etendust (2016. aastal 15 etendust).

Mere märgid Gardner McKay draama. Inglise keelest tõlkinud Inna Feldbach. Lavastaja Margus Kasterpalu. Osades Kadri Adamson ja Meelis Rämmeld.

Esietendus 12. augustil 2014 Ugala Teatri lavastusena, 2015. aastal anti lavastusega 24 etendust, neist 4 etendust Saueaugu Teatritalu nime all.

TAARKA PÄRIMUSTEATER taarkateater.ee

Teater asutati 3. oktoobril 2006 Obinitsas, Seto seltsimajas. Pärimusteatri põhieesmärk on läbi teatrikunsti tagada seto kultuuri ellujäämine ja ühiskonna kultuurilise tegevuse arendamine, setokeelsete näidendite lavaletoomine. non-stop SETO Dokumentaaldraama setoks olemisest. Lavastaja Helena Kesonen, dramaturg Kristiina Jalasto, kujundajad Mailiis Laur ja Ida Lepparu, valgus- ja helikujundajad Karolin Tamm ja Kristo Kuusik, video autorid Meeli Tuoppi ja Taavi Toom, visuaalmaterjalid Evelin Urm. Osades: Artur Linnus, Riin Tammiste, Marija Jurtin, Kärt Kooser.

Esietendus 31. juulil 2015 Kingo talu heinaküünis, Obinitsa külas.

7 etendust Obinitsas, Võrus, Tartus ja Tallinnas.

TALLINNA KAMMERTEATER www.kammerteater.ee

Parimad palad vol 2 Huumorikava parimate paladega lavastustest „Sinised kilesussid jalas“, „Teatrikokk“, „Ravintola ehk Tolaravila“ ja „Egon & Indrek“.

407

Esitajad: Egon Nuter ja Indrek Taalmaa.

Esietendus 1. aprillil 2015 Tallinna Kammerteatris.

14 etendust.

Teater andis lavastustega „Sinised kilesussid jalas“, „Raineri hommik“, „Egon ja Indrek“, „Parimad palad“ ja „Hitler“ 2015. aastal kokku 43 etendust. Tallinna Kammerteatri saalis, Vabriku 12, võõrustati Improteater Impeeriumi etendusi.

TANTSUTEATER ArTrikster ingridtuksam.wix.com/artrikster

Vassilissa Tantsulavastus vene muinasjuttude ainetel.

Lavastaja ja koreograaf Ingrid Tuksam, teksti autor Helena Läks, kunstnik Eike Eplik, visuaalide looja Karmen Vigor, muusika autor Jeremy Macachor, valguskunstnik Villu Konrad.

Esitajad: Agur Seim, Sandra Annuste, Age Linkmann, Kristel Kermes, Karoline Suhhov, Kadri Sirel, Ingrid Tuksam, Kaspar Seeblum.

Esietendus 2. oktoobril 2015 TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia black box’is.

4 etendust.

TEATER KARAHVIN Maks ja Moorits Wilhelm Buschi lastejutu dramatiseering.

Saksa keelest tõlkinud Andres Ehin. Dramatiseerija ja lavastaja Andres Lepik.

Esitajad: Andres Tabun, Tarvo Vridolin ja Andres Lepik.

Esietendus 29. novembril 2015 Tallinna Kammerteatris.

6 etendust.

408

TEATRIHOOV Ligament Nüüdistantsulavastus. Koreograaf ja lavastaja Karolin Poska, helikunstnikud KennEerik Kannike, Rauno Avel, valguskunstnik Ivar Piterskihh, videokunstnik Carmen Seljamaa.

Tantsija: Kadri Sirel.

Esietendus 26. novembril 2015 Koidu seltsimajas Viljandis.

3 etendust Viljandis, Tallinnas, Tartus.

Eremiidi tabamine Nüüdistantsulavastus. Koreograaf ja lavastaja Mai Sööt, helikujundaja ja kaasautor Lilli Tölp.

Esitaja: Mai Sööt.

Esietendus 26. novembril 2015 Koidu seltsimajas Viljandis.

3 etendust Viljandis, Tallinnas, Tartus.

TEATRIÜHENDUS MISANZEN Üle vee / Laineid lausudes Visuaalteatrilavastus. Autor, lavastaja ja muusikaline kujundaja Helen Rekkor, kaasautor Liisa Taul, kaasdramaturg Liis Väljaots, koreograaf Einar Lints, helimaastiku kujundajad Lee Taul ja Liisa Taul, valguskujundaja Jari Matsi, kunstnik Maarja Pabunen.

Esitajad: Mairi Jõgi, Rauno Kaibiainen, Shannon Quinn, Kristian Põldma, Lee Taul, Mauri Liiv, Märt Koik, Liisa Taul.

Esietendus 31. juulil 2015 Viinistu katlamaja väikses saalis ja merekuuris.

10 etendust (2016. aastal 9 etendust).

TSIRKUSEKOOL Puur Nukulavastus Gregie de Maeyeri jutustuse

ainetel. Dramatiseerija ja lavastaja Mart Kampus, kunstnik Liina Keevallik, valguskunstnik Triin Rahnu, muusikaline kujundaja Aita Vaher, lavameister Villu Teder.

Osades: Taavi Tõnisson – Vend. Aita Vaher – Õde.

Esietendus 31. mail 2015 NUKU teatri väikses saalis.

3 etendust.

TSIRKUSESTUUDIO FOLIE www.tsirkus.ee

Mis oleks kui ...

Tsirkuselavastus. Autor, helikujundaja, kostüümide autor ja lavastaja Terje Bernadt, näitlemistreener Dan Renwick (Austraalia).

Esitajad: Tsirkusestuudio Folie grupid Lost Monkeys ja DII Esietendus 16. aprillil Nõmme Kultuurikeskuses.

2 etendust.

Viktor ja kollane kera Tsirkuselavastus. Lavastaja Kaspar Jancis, koreograaf Kaja Lindal, tehniline teostaja Eero Druus.

Esitajad: Grete Gross, Ireen Peegel, Kaupo Pilder, Maarja Roolaht, Lizeth Wolk ja ansambel Kriminaalne Elevant.

Esietendus 17. juulil 2015 Noblessneri sadamas, Tallinna Merepäevade raames.

3 etendust.

Vaikus Tsirkuselavastus. Lavastajad Terje Bernadt ja Kaja Lindal, koreograaf Kaja Lindal, helikujundaja Olger Bernadt, valguskujundaja Priidu Adlas, kunstnik Maarja Roolaht.

Esitajad: Folie VIU grupp ja Kaupo Pilder.

Esietendus 26. augustil 2015 KUMU auditooriumis, rahvusvahelise kaasaegse tsirkuse festivali “Circus Tree” raames.

TÕSTAMAA MÕIS Skvottimine võhikutele Draama. Teksti autor ja lavastaja Gerda Kordemets, kunstnik Kristjan Suits.

Osades: Kersti Tombak – Hedvig. Andrus Vaarik – Eeri.

Esietendus 1. augustil 2015 Tõstamaa mõisas.

15 etendust (2016. aastal 7 etendust)

VIIMSI SUVETEATER Mereplekid Draama. Teksti autor Piret Saul-Gorodilov, lavastaja Eva Kalbus, muusika Jarek Kasar.

Osades: Ene Järvis, Külli Reinumägi ning teatritrupp KOKK, 32. keskkooli teatrimeeskond ja tantsuklubi Koit tantsijad.

Esietendus 3. augustil 2015 Prangli sadama kultuurikuuris Noor Kaardivägi.

10 etendust (ja 10 etendust 2016. aastal).

VON GLEHNI TEATER Stseenid ühest abielust Ingmar Bergmani draama. Lavastaja Kaupo Kruusiauk.

Osades: Mari Abel – Marianne. Margus Prangel – Johan. Teistes osades: Mait Malmsten, Katariina Unt, Bert Raudsep.

Esietendus 21. mail 2015 Von Glehni teatris.

5 etendust.

409

* True Skin Tantsulavastus. Autorid ja lavastajad ÜüveLydia Toompere, Siim Tõniste ja Liis Tamm, valguskujundaja Karl Marken, kunstnik Liis Tamm, helikujundaja Dillon Sutherland.

Esitajad: Üüve-Lydia Toompere ja Siim Tõniste.

Esietendus 25. märtsil 2015 Tallinna Botaanikaaias.

4 etendust. * Juhuslik nimetaja Õudusdraama. Teksti autor, lavastaja ja esitaja Mart Sander.

Esietendus 3. augustil 2015 Tapa kultuurikojas.

22 etendust üle Eesti. * Universumi armastus Urmas Sisaski loomingul põhinev šamanistlik multimeedialavastus. Muusikaline juht Veronika Portsmuth, lavastaja Reeda Toots, videokunstnik Piibe Piirma, kunstnik Gerli Mägi, liivamaalija Madli Luuk, valguskunstnik Priidu Adlas, helirežissöör Kaspar Karner.

Esitajad: Tiiu Sisask, Siiri Sisask, Urmas Sisask, Euroopa Kultuuripealinna Segakoor ja solistid.

Esietendus 1. oktoobril 2015 Vaba Lava suures saalis.

5 etendust. * Carmina Trash Mittetantsulavastus. Lavastaja Sveta Grigorjeva, dramaturg Jürgen Rooste, muusika autor Kenneth Flak, valguskunstnik Johanna-Mai Vihalem, kunstnik Kerli Ever, tehniline tugi Vootele Ruusmaa. Lavastuses on kasutatud Tiit Palu, Antonio Vivaldi ja ABBA loomingut.

Esitaja: Sveta Grigorjeva.

410

Esietendus 3. oktoobril 2015 Kirjanike Liidu Musta Laega saalis (Harju tn 1).

RAADIOTEATER raadioteater.err.ee

Karin ja Pearu A. H. Tammsaare ainetel, teksti autor Autor Andrus Kivirähk. Raadioseade Toomas Lõhmuste, režissöör ja muusikaline kujundaja Aare Toikka (VAT Teatri lavastuse põhjal), helirežissöör Külliki Valdma.

Osades: Katariina Unt – Karin Vesiroos.

Raivo Trass – Pearu Murakas. Meelis Põdersoo – Kelner Juku.

Esietendus 21. veebruaril 2015.

Tervist, härra Vilde!

Autor ja režissöör Heidi Sarapuu, helirežissöör Külliki Valdma.

Tegevusaeg: 1927–1933.

Tegevuskoht: Eduard Vilde korter Kadriorus.

Osades: Peeter Kaljumäe – Eduard Vilde.

Liina Olmaru – Linda Vilde. Väino Rast – Friedebert Tuglas. Anni Jürine – Naabritüdruk Juta. Bert Raudsep – Ajakirjanik. Toomas Tross – Töömees. Tegelased Vilde teostest: Toomas Tross – Naaber. René Soom – Viherpuu. Bert Raudsep – Keerup. Haide Männamäe – Mirjam.

Esietendus 7. märtsil 2015.

Ma olen elus olemise tunne Jim Ashilevi romaanist raadiole seadnud Tamur Tohver. Režissöör Tamur Tohver, helirežissöör Külliki Valdma.

Osades: Rasmus Kaljujärv – Vaiko. Maarius Pärn – Niklas. Karin Rask – Solveia. Kristiina Hortensia Port – Ebe. Jane Lauter – Grete. Hugo Soosaar – Väike Vaiko. Liiselotta Emilie Jahnke – Väike Ebe. Esietendus 9. mail 2015.

asjad Autor, režissöör ja muusikaline kujundaja Andres Noormets, helirežissöör Külli Tüli.

Osades: Tambet Tuisk – Hääl 1. Andres Noormets – Hääl 2.

Esietendus 31. oktoobril 2015.

Kaheksa varbaga kuningas Autor Andrus Kivirähk, režissöör Kalju Orro, helirežissöör Külli Tüli, toimetaja Toomas Lõhmuste, kaastöö eest tänatakse Riina Rooset.

Osades: Andrus Vaarik – Valdek. Piret Kalda – Sanitar.

Esietendus 28.–30. detsembrini 2015.

TEATRIKOOLID 6.–12. septembrini toimunud teatrifestivali Draama 2015 eriprogrammi „Piiri peal” kuraator oli Peeter Raudsepp ja festival oli pühendatud teatrihariduse probleemidele ja tõi kokku sadakond teatritudengit erinevatest lavakunste õpetavatest ülikoolidest. Spetsiaalselt festivali tarbeks lõid tudengid kaks ühislavastust ning esitasid oma paremaid lavastusi. Tudengitest koosnev žürii valis eelmise hooaja teatriprojektidest välja festivali mängukava. Festivali raames toimus Tartu Ülikoolis 6. septembril teatrihariduse-alane kõnekoosolek kõikide lavakunste õpetavate ülikoolide, teatriüldsuse ning haridus- ja teadusministeeriumi esindajate osavõtul.

Koolide ühislavastused teatrifestivalil Draama 2015: Pärismaalaste paaritumismängud Ekskursioonlavastus linnaruumis. Lavastajad Liisa Pool, Laura Kalle ja Jan Teevet, kunstnikud ja kostüümikunstnikud Liisa Pool, Laura Kalle, Jan Teevet, Mirjam Aimla.

Esietendus 8. septembril 2015, algusega

Tasku keskuse Rimi kalaleti eest, kokku 8 ekskursiooni.

Piiri peal ehk nii me oleme 101 tudengi koostöös valminud etenduskunstide eluolust pajatav humoorikas ühislavastus.

Esitavad: Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli 27. ja 28. lend, Tartu Ülikooli teatriteaduse tudengid, Eesti Kunstiakadeemia stsenograafiatudengid, Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia etenduskunstide (teatrikunsti 10. ja 11. lend, tantsukunsti, teatrikunsti visuaaltehnoloogia) tudengid, Tallinna Ülikooli koreograafia tudengid.

Esietendus 9. septembril 2015 Vanemuise teatri suures majas.

TALLINNA ÜLIKOOL Kommuun Labürintteatrilavastus. Lavastaja Kairi Kivirähk*, kunstnikud Erika Sall, Inga Vares, Kristel Maamägi ja Eve Ormisson, helikujundaja Dmitry Natalevich. *Tallinna Ülikooli filmi- ja meediakooli bakalaureusetöö.

Osades: Kaisa Selde, Märt Koik, Kristo Veinberg, Pärtel Soosalu, Liisa Linhein, Uku Talmar, Kristel Jänes, Helina Reinjärv, Janina Sarantšina.

Esietendus 17. mail 2015 Tallinna 22. lasteaias Vilmsi 9.

5 etendust.

KorFest 2015 Tallinna Ülikooli koreograafiaosakonna ühislavastused: Vaade läbi suletud silmade Kompositsioon Argentina tango tehnikaga.

Külaliskoreograaf Karmen Ong, jumestus:

411

Meigikool, juuksurid: TTHKs juuksuri eriala õpilased.

TÜ koreograafia I kursuse tantsijad: Häldi Kasak, Kirsi Mari Lepik, Carolin Ligi, Katre Sabbal, Janeli Sikaste, Kristin Tagam, Sandra Veeremets, Ilona Vapper, Laura Lõhmus, Helin Jürmann, Vladislav Kruzo, Oskar Punga.

Etendused 29. ja 30. aprillil 2015 Tallinna Ülikooli Teadlaste Foorumi aatriumis.

Vastuvõtt Liikumistehnikate ja emotsionaalsete seisunditega kompositsioon. Külaliskoreograaf Karl Saks, muusika autorid Biosphere, Muslimgauze.

TLÜ koreograafia II kursuse tantsijad: Marie Käige, Mari-Liis Velberg, Liis Rinde, Merje-Liis Sepp, Liis Pokinen, Leaanika Parras, Johanna Tarand, Carolin Beres, Marian Kuklane, Helina Reinjärv, Rene Köster, Siim Praast.

Etendused 6. ja 7. mail 2015 TLÜ Stella teatris.

KorFest 2015: koreograafia magistriõppe diplomilavastused: Epoché Koreograaf, lavastaja ja kunstnik Tatjana Romanova, juhendaja Renee Nõmmik, helikujundaja Theodore Lee Parker, valguskujundaja Kaisa Paluoja, kostüümikunstnikud Eliise Selisaar ja Elvira Romanova, tehniline abi Roman Pankratov.

Tantsijad: Antonia Koluiartseva, Irina Pähn, Maria Uppin.

Esietendus 23. aprillil 2015 Helsingi Teatriakadeemias, 10.-11. mail TLÜ Stella teatris.

412

XD Koreograaf ja lavastaja Julia Koneva, juhendaja Helena Pihel, kostüümikunstnik Kätlin Kikkas.

Esitavad: Helle-Maria Mitt, Marie Käige, Siim Praats.

Esietendus 23. aprillil 2015 Helsingi Teatriakadeemias, 27.-28. aprillil TLÜ Stella teatris.

Su naer mu unne lõikas Koreograaf ja lavastaja Maria Uppin, juhendaja Sille Kapper, valguskunstnik Ants Kurist, muusika autorid Alfred Schnittke, Urmas Sisask, Sander Tuvikene, Robi Uppin, The Cinematic Orchestra. Produtsendid TLÜ, Fine5 Tantsuteater ja Eesti Tantsuagentuur. Tänu: Marten Esko, Jüri Uppin, Ivar Säde ja AS Susi, Kristjan Sarv.

Tantsijad: Irina Pähn, Aleksandr Žemžurov.

Etendused 27. ja 28. aprillil 2015 TLÜ Stella teatris.

Short Stories Idee autor, lavastaja ja teostaja Üüve-Lydia Toompere ja Henri Hütt, juhendaja Sille Kapper, helikujundaja ans Algorütmid, valguskujundaja Sander Põllu. Partnerid: Tallinna Teletorn, Tallinna Ülikool, Eesti Kaitseväe Orkester, PACT Zollverein, Kanuti Gildi SAAL. E tendused 6. ja 7. mail 2015 Tallinna Teletornis.

KorFest 2015: koreograafia bakalaureuseõppe diplomilavastused: Viies pööripäev Koreograaf, lavastaja ja valguskunstnik Jaan Ulst, juhendaja Sille Kapper, muusika autor Ardo Ran Varres.

Tantsijad: tantsuansambel Leigarid.

Esietendus 1. novembril 2014 Salme Kultuurikeskus.

5 Scientifically Proven Things that Will Make Your Life Happier Koreograaf Madli Paves, juhendaja Tiina Ollesk, muusika autor Ragnar Kjartansson.

Esitajad: Árný Rún Árnadóttir, Brynja Bjarnadóttir, Elísa Lind Finnbogadóttir, Ingileif F. Wechner, Madli Paves, Merlin Hochmeier, Erla Rut Mathiesen.

Kaua ma ootan ...

Koreograaf Indrek Hirsnik, juhendaja Renee Nõmmik, kunstnik Anna Tamm, muusika autor Arvo Pärt.

Esitajad: Erena Reilent, Siim Praats, Kirti Tambre.

Etendused 23. ja 24. aprillil 2015 TLÜ Stella teatris.

KusKus Lavastaja ja koreograaf Kairi Reinvee, juhendaja Heili Einasto, muusika autor Tiit Kikas.

Esitajad: Kirsi Mari Lepik, Sandra Vokk, Laura Barbo.

Etendused 23. ja 24. aprillil 2015 TLÜ Stella teatris.

Vaatenurgad Koreograaf Magdalena Donerstak, juhendaja Heili Einasto, muusika autorid: Philip Glass ja Max Richter.

Tantsijad: Jaroslav Galitskij, Annette Rungi, Kirti Tambre ja Helle Laanes.

Etendused 29. ja 30. aprillil 2015 TLÜ Stella teatris.

X punkt Koreograaf Egor Zadoya, juhendaja Maria Goltsman, muusika autor Ólafur Arnalds.

Tantsijad: Egor Zadoya, Greetel Joanna Võrk.

Etendused 29. ja 30. aprillil 2015 TLÜ Stella teatris.

Mõte ≠ Mõte Koreograafia Kirti Tambre, juhendaja Angela Arraste, muusika autor Tõnis Mägi.

Tantsijad: Helle Laanes, Anette Rungi, Magdalena Donerstak.

Etendused 6. ja 7. mail 2015 TLÜ Stella teatris.

Sounds like Music Koreograaf Liisa Laine, juhendaja Ülle Toming, muusika autor Ólafur Arnalds, valguskunstnik Priidu Adlas, kostüümikunstnik Laura Oolma.

Tantsijad: Egle-Riin Rüütel, Miia Natka, Annette Rungi, Johhan Rosenberg, Siim Praats.

Etendus 8. mail 2015 Kanuti Gildi saalis.

Side lõpp Koreograaf Sofia Ketova, juhendaja Maria Goltsman, muusika autor Alvin Raat, trompetil Allan Järve, valguskunstnik Aljona Tubaleva, lavastuskunstnikud Aleksandra Rezvaja, Rauno Raat.

Tantsijad: Erena Reilent, Kaili Puusepp, Jaroslav Galitski, Sofia Ketova.

Etendus 16. mail 2015 Tallinna Teletornis.

EESTI MUUSIKA- JA TEATRIAKADEEMIA OOPERISTUUDIO Pelléas ja Mélisande Kaheosaline ooperiõhtu. Lavastaja Auri Jürna, konsultant EMTA ooperistuudio juht Ene Rindesalu, lavakunstnik Pille Kose, valguskunstnik Sander Põllu, fotograaf ja kujundaja Hanna Allsaar.

1. Katkend Claude Debussy sümbolistlikust ooperist „Pelléas ja Mélisande”, mis põhineb Maurice Maeterlincki samanimelisel näidendil.

413

Osades: Héloïse Bernard ja Sander Sokk.

2. Gian Carlo Menotti lühiooper „Telefon”. Tõlkinud Aarne Mikk.

Esitajad: Tamar Nugis ja Maria Leppoja või Janari Jorro ja Kadri-Liis Kukk.

Esietendus 12. märtsil 2015 Von Glehni teatris 3 etendust.

Blacheri teosest „Abstraktne ooper nr 1”.

Tudengeid juhendasid lavastaja Liis Kolle, Maria Bachmann, Ene Rindesalu ja Iris Oja, lavakava kunstnik oli Maarja Pabunen (Eesti Kunstiakadeemia).

Armujook Donizetti koomiline ooper, Rahvusooper Estonia lavastus. 19. ja 20. mai etendustel olid osades Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia noored lauljad. Etendusi dirigeeris Lauri Sirp.

Osades: Yie Jin (doktoriõppe IV kursus) – Nemorino, kohalik töömees (20.05). Maria Melaha (magistriõppe I kursus) 19.05, Ksenia Kutšukova (magistriõppe II kursus) 20.05 – Adina, poeomanik.

Andrejs Krutojs (magistriõppe II kursus) 19.05, Tamar Nugis (magistriõppe I kursus) 20.05 – Belcore, maffiapealik. Egle Troon (magistriõppe II kursus) 19.05, Elina Netšajeva (magistriõppe I kursus) 20.05 – Giannetta, klatšidaam.

... ja sõna sai lihaks Lavakõneeksamiks valminud kava. Aluseks vana testamendi lood, inspireeritud eesti kirjandusest ja maalidest. lavakava koostaja, lavastaja ja lavakõne õppejõud Anu Lamp.

Esitajad 27. lennu tudengid: Jürgen Gansen, Markus Habakukk, Ester Kuntu, Karl Laumets, Karmo Nigula, Saara Nüganen, Lauli Otsar, Ott-Henrik Raidmets, Christopher Rajaveer, Liisa Saaremäel, Risto Vaidla, Laura Kalle, Karl Koppelmaa ja Mehis Pihla.

Esietendus 2. veebruaril 2015 EMTA lavakunstikooli Mustas saalis.

6 etendust, 304 vaatajat.

* 14. aprillil esinesid EMTA lauluosakonna üliõpilased ooperimuusika kontserdil Heino Elleri nim Tartu Muusikakooli Tubina saalis; 21. juunil astuti Suure-Jaani Muusikafestivalil üles kontserdil Olustvere mõisas; 1. oktoobril tähistati Pärnu kontserdimajas koostöös Eesti Muusikanõukoguga rahvusvahelist muusikapäeva; 21. oktoobril oli ülemaailmsele itaalia keele nädalale pühendatud kontserdil ooperistuudio aukülaliseks Itaalia suursaadik Marco Clemente, õhtu kava sisaldas aariaid ja ansambleid Itaalia ooperitest; 11. detsembril esitasid magistriõppe esimese aasta üliõpilased kammersaalis kaasaegse muusikateatri kursuse raames stseene Boris

414

LAVAKUNSTIKOOL

Idioot FM Nüüdistantsulavastus Fjodor Dostojevski romaani ainetel. Lavastaja Aleksander Pepeljajev, kunstnikud Mirjam Aimla, Bibi-Ann Kahk, Eliise Selisaar (EKA stsenograafiatudengid), juhendaja Inga Vares, videokujundaja Rasmus Puksmann.

Osades: Jürgen Gansen, Markus Habakukk, Ester Kuntu, Karl Laumets, Karmo Nigula, Saara Nüganen, Lauli Otsar, Ott-Henrik Raidmets, Christopher Rajaveer, Liisa Saaremäel, Risto Vaidla, Laura Kalle, Karl Koppelmaa, Mehis Pihla.

Esietendus 25. märtsil 2015 EMTA lavakunstikoolis.

9 etendust, 585 vaatajat.

Lavakavad:

Koostöölavastused teatritega:

Lavakate stand-up-monoloogide ja näidendilugemise õhtu 11. oktoobril esitasid lavakooli tudengid näidendikuu raames monolooge ja näidendikatkendeid. Laval noored dramaturgid ja näitlejad Laura Kalle, Johan Elm ja Teele Pärn, Ingmar Jõela ja Jane Napp, Priit Põldma ja Ursel Tilk, Jan Teevet ja Ilo-Ann Saarepera.

Ekke Moor Koostöölavastus VAT Teatri ja Kuressaare Linnateatriga.

Esietendus 30. juulil.

25 etendust, 3884 vaatajat.

Ese osutab vastupanu 29. novembril esitas lavakunstikooli 28. lend Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis humoorikaid etüüde. Juhendajateks õppejõud Anne Türnpu, Mart Koldits, Jüri Nael ja Hellar Bergmann.

BA ja HT 4. detsembril esines lavakunstikooli 27. lend Betti Alveri ja Heiti Talviku loomingul põhineva luulekavaga Betti Alveri muuseumis Jõgeval.

Klaasist loomaaed Koostöölavastus VAT Teatriga.

Esietendus 28. oktoobril.

8 etendust, 767 vaatajat.

Torm Koostöölavastus VAT Teatriga.

Esietendus 6. novembril. 11 etendust, 1 057 vaatajat.

Veider orkester Koostöölavastus Tallinna Linnateatriga.

Esietendus 23. septembril.

9 etendust, 4 672 vaatajat.

Magistrilavastused:

KASSETT Lühinäidendid. Esietendus 2. juunil 2015 kultuurklubis Kelm, kokku 4 etendust.

Mu naist vägistati Absurdne krimitriller. Teksti autor ja lavastaja Mehis Pihla, kunstnik Kati Stimmer.

Esitavad: Ott Raidmets, Karmo Nigula, Risto Vaidla ja Karl Laumets.

Bonobodel on pohhui Teksti autor Johannes Valdma, lavastaja Karl Koppelmaa.

Esitavad: Liisa Saaremäel, Christopher Rajaveer, Markus Habakukk, Jürgen Gansen.

Vanamees ja meri Martti Helde magistrilavastus Ernst Hemingway teose ainetel. Lavakooli tudengite osalusel, Tallinna Linnateatri ja Von Krahli Teatri koostöö, esietendus 3. juunil 2015 Volta klubis.

Stseenid ühest abielust Kaupo Kruusiaugu magistrilavastus Ingmar Bergmani teose ainetel.

Osades: Mari Abel – Marianne. Margus Prangel – Johan. Teistes osades: Mait Malmsten, Katariina Unt, Bert Raudsep.

E sietendus 21. mail 2015 Von Glehni teatris.

Osta elevant ära Autor ja lavastaja Laura Kalle.

Esitavad: Ester Kuntu ja Lauli Otsar

415

HARRASTUSTEATER EESTIS ALBURAHVA TEATER alburt.weebly.com

Trepikoda Kriminaalne komöödia. Teksti autor Küllike Veede, lavastaja Tiit Tammleht.

Osades: Küllike Veede – Marta. Mare Kabel – Sveta. Leo Valdvee – Volmer. Aire Pitk – Kass. Merike Kernu – Koer. Maarja Liiv - Liisi. Erko Elmik – Ants. Erko Elmik, Veljo Kukk – Võõrad.

Esietendus 26. juunil 2015 Kassiaru puhkemaja õuel.

9 etendust.

EESTI LUGUTEATER luguteater.ee

Eesti Luguteater on improvisatsiooniline teater, mille eesmärgiks on kogukonnas lugude rääkimise ja kuulamise abil muutuste käivitamine ja vastastikuse arusaamise toetamine.

Inimene malelaual Lavastuses jagavad trupi liikmed oma isiklikke lugusid ellujäämisest ja rasketest valikutest sõja ajal.

Lavastuse meeskond: Priit Ahte, Mari Lipp, Triin Siiner, Aivar Simmermann, Margit Sõrve, Uku Valner, Jaan Väärt. Kujundus ja valgus Johanna Mai Vihalemm, heli Sven Sosnitski, projektijuht Triin Siiner.

Esietendus 9. septembril 2015 Eesti Ajaloomuuseumi Maarjamäe lossi tallihoones.

4 etendust.

Lavastuse meeskond: Martin Haljas, Katrin Laansalu, Mari Lipp, Triin Siiner, Margit Sõrve, Jaan Väärt.

Esietendus 10. septembril 2015, algus Balti jaama turu jaamapoolse värava juures.

2 etendust.

KAARI SILLAMAA Laste ja Noorte Muusikateater www.lkkk.ee/teater

Koerhaldjas Mia Muusikal lastele. Kadi Urbase raamatu „Mia muinasjutud” ainetel. Libreto ja muusika autor Kaari Sillamaa. Lavastaja ja koreograaf Katre Jaani, muusikajuht Hille Savi, kunstnik Riina Vanhanen.

Osades: Getter Jaani, Kaire Vilgats, Emil Rutiku, Kaarel Orumägi, Contra ning Kaari Sillamaa Laste ja Noorte Muusikateater.

Esietendus 2. detsembril 2015 Nordea Kontserdimajas.

Salme Etnorokkmuusikal põhineb eeposel „Kalevipoeg“. Libreto autor Kaari Sillamaa, helilooja ja muusikajuht Kaarel Orumägi, lavastaja Gerda Lukkonen, koreograaf Kertu Raja, kunstnik Riina Vanhanen. Pühendatud Salme Kultuurikeskuse 50. sünnipäevale.

Esitajad: Kaari Sillamaa Noorte Muusikateater ja vilistlased.

Esietendus 16. novembril 2015 Salme Kultuurikeskuses.

1 etendus.

KULTUUR AITAB HINGATA www.hot.ee/m/mtykah

Saame õhtul linnas kokku Osavõtuteatri lavastus valmis Goethe Instituudi projekti MÄNGUKIHK! raames, koostööpartner Kultuurikatel.

416

Viipekeel kui tants Nüüdistantsulavastus. Lavastajad ja koreograafid Evelyn Uisk ja Kalmer Liimets, muu-

sikaline kujundaja Kaarel Kuusk, viipekeeletõlgid Hele-Riin Karja ja Mari-Liis Ungerson, projektijuht Kristin Viljamaa. Tantsivad kurdid ja vaegkuuljad.

Esietendus 17. mail 2015 Viljandis.

4 etendust Tartus, Tallinnas, Pärnus.

RUUSA NÄITEMÄNGU SELTSING Lahvka Jan Rahmani komöödia. Lavastaja Tarmo Tagamets, lavastaja assistent Siim Sareal, kunstnik Riina Vanhanen, muusikaline kujundaja Imre Õunapuu, dekoratsioonide meistrid Sergei Mestiljainen ja Vello Rannaste. Korraldajad MTÜ Ruusa kultuuri- ja noorteühing ning Ruusa Näitemängu seltsing.

Osades: Väino Puura, Maive Käos, Agu Trolla, Tõnu Zernask, Vello Oper, Helje Põvvat, Tiia Kokman-Konsap, Tambet Krasnov, Siim Sareal, Liili Saar, Elina Apsolon, Ülo Kivisild, Juulia Paulson, Lenna Võikar, Maarja-Lill Mahlakas, Hanna Mathiesen, Robin-Sulev Mahlakas, Tormi Trumsi, Olar Tuuling.

Esietendus 24. juulil 2015 Pääsna külas, Räpina vallas.

9 etendust (2016. aastal 5 etendust).

SAAREMAA TEATER Vedelvorst Hugo Raudsepa komöödia. Lavastaja Väino Uibo, helitehnik Rein Rand, kunstnikud Elli Tänavots ja Kersti Sepp, projektijuht Elli Tänavots.

Osades: Leelo Laus – Mari, Näsnäruda perenaine. Rando Väljaots – Kustav, tema poeg. Virgo Neemre Joosep, sulane. Tiia Marist – Maali, teenija. Maarjus Kupits – Eedo, karjapoiss. Juhan Nemvalts – Tanel, kiriku vöörmünder. Anna Maria Lember – Tiiu,

tema tütar. Merike Meriloo – Natja, mustlane. Ain Hannus – Lõõtsa- ja laulumees.

Tantsutrupp Kalle Kadariku juhendamisel.

Esietendus 4. juunil 2015 Mihkli talumuuseumis.

SALME TEATER salmeteater.ee

Limbo Margareta Garpe draama. Rootsi keelest tõlkinud Maarja Aaloe. Lavastaja, valgus- ja helikujundaja Reet Paavel, kunstnik Hanna Allsaar.

Osades: Rainer Miller või Vane Üksküla – Bill. Mare Pohla-Tiisler – Betty. Rita Palatu – Viktoria. Inge Kaseleht – Milla. Airi Altnurme – Lolo. Katrin Rahe – Hanna. Hanna Allsaar – Kim. Esietendus 7. novembril 2015 Rakvere Kultuurikeskuses.

SARGVERE MÕIS Täisring Komöödia. Teksti autor ja lavastaja Kati Saara Vatmann, assistent-inspitsient Maria Indira Murutar, lavastustugi Rein Laos.

Osades: Lauri-Kare Laos – Indiaanlane.

Meelis Sarv – Mõisavalitseja. Pirjo Levandi või Diana Klas – Naine. Lõõtsamees Ain Hannus, rahvatantsijad Kalle Kadariku juhendamisel.

Esietendus 20. juunil 2015 Sargvere mõisas.

19 etendust (2016. aastal 12 etendust)

SEASAARE TEATER www.hot.ee/s/seasaare

Lakalaulik Artur Rinne Elulooline komöödia. Teksti autor, lavastaja, kunstnik, muusikaline kujundaja ja valgus-

417

kunstnik Margus Vaher, koreograaf Katrin Hommik.

Osades: Kait Aidnik, Valdeko Jaanson, Kristjan Kaarjärv, Annika Kiis, Agu Lall, Mari Lember, Anne Mikson, Voldemar Nikolajev, Indrek Paju, Marika Poolakese, Ane Purgas, Reet Raudsepp, Aino Tuuksam ja Maarja Vildo Esietenduse 4. märtsil 2015 Seasaare Teatris (Väike-Turu 3, Viljandi).

SOERA TALUMUUSEUM Hundimõrsja Draama. Aino Kallase „Hundimõrsja“, Clarissa Pinkola Estese „Naised, kes jooksevad huntidega“ ja August Kitzbergi „Libahundi“ ainetel. Autor ja lavastaja Jaan Urvet, kunstnik Reet Nurmsalu, lavastuses kasutatakse Erkki-Sven Tüüri muusikat.

Esietendus 29. juulil 2015 Soera Talumuuseumis Hiiumaal.

9 etendust.

TABIVERE HARRASTUSTEATER Belvedere Anatoli Djatšenko draama. Lavastaja ja muusikaline kujundaja Esta Sokk.

Osades: Helgi Herman – Naine 1. Katrin Sokk – Naine 2. Rein Karu – Mees.

Esietendus 3. juuli 2015 Tabivere Rahvamajas.

TARTU ÜLIÕPILASTEATER teater.ut.ee

Pärast kaldkriipsu Viktor Krasovcki romantiline noortedraama (Olukord 2222/...) Lavastaja ja muusikaline kujundaja Kalev Kudu, vene keelest tõlkinud Aare Pilv, kunstnik Kudrun Vungi.

418

Osades: Kertu Raja või Merjam Ahmet, Mark Harald Männik, Tairi Leis, Joosep Sarapuu, Merilin Jürjo, Sven Paulus.

E sietendus 14. mail 2015 Tartu Uue Teatri proovisaalis.

9 etendust.

MEDEA rehabilitatsioon. Projekt nr 2 Monolavastus. Teksti autor Antonin Marto (Irakli Kakabadze), lavastaja ja kunstnik Irakli Gogia (Georgia). Estonian-Georgian Art Centeri ning nullteatri ühistöö.

Osas: Tairi Leis – Medea.

Esietendus 12. augustil 2015 Tartu kohvikus Armastus (Rüütli 5).

6 etendust Kirsiaed. Work in progress Anton Tšehhovi draama ainetel. Lavastaja ja muusikaline kujundaja Kalev Kudu, lavastaja assistent ja valguskunstnik Enor Niinemägi, liikumise seadja Jaanika Tammaru (Must Kast) Esitavad: Tairi Leis, Mark Harald Männik, Kristi Luha, Kristel Raudik, Mihkel Kohava, Priit Kivisilla, AlinaAnnely Strokin, Epp Valdaru, Annabel Berg, Elo Järv, Anneli Ojaste, Andreas Aimse, Enor Niinemägi ja Kalev Kudu.

Esietendus 17. detsembril 2015 Tartu Ülikooli peahoones, ruumis 027.

4 etendust.

Teater OTPAD Elasid kord ...

Muinasjutt täiskasvanutele Oleg Bogajevi näidendi „Maria põld“ ainetel. Dramatiseerija, lavastaja ja kunstnik Galina Didkovskaja, muusikaline kujundaja Sergei Barsukov, valguskunstnik Mario Gorbatšov, koreograaf Roman Smolov.

Osades: Natalia Tšikul – Maria. Marina Kannula – Praskovja. Olga Vassiljeva – Serafima. Roman Smolov – Veiderdaja 1; Hilter; Sõdur. Vladimir Tšikul – Veiderdaja 2; Stalin.

Deniss Muhhametšafikov – Goebbels. Jüri Kannula – Veiderdaja 3; Beria.

Esietendus 27. märtsil 2015 Kiviõli Rahvamajas.

TEOTEATER /vt lk 376/ www.teoteater.ee

Tunnete maastik Eric-Emmanuel Schmitti draama. Prantsuse keelest tõlkinud Margus Alver. Lavastaja Erki Aule, kunstnik Kristel Linnutaja, kostüümikonsultant Jana Wolke, valguskunstnik Alar Simmermann.

Osades: Galina Tikerpuu – Mdm Pommeray. Kristiine Truu – Dianne. Meeli Seermaa – Anca. Anneli Aru – Rodica. Erik Rüütel – Richard.

Esietendus 21. novembril 2015 Teoeatris.

Sussid püsti Lavastus lastele. Teksti autor, lavastaja ja kunstnik Jane Meresmaa-Roos, muusika autor Daniel Jäätmaa, valguskunstnik Alar Simmermann.

Osades: Meeli Seermaa – hiir Miša. Karolin Tikerpuu – sussipäkapikk Sula. Kristi Purge – kingipäkapikk Hiie. Anneli Aru – härjapõlvlane Pääru.

Esietendus 2. detsembril 2015 Teoteatris.

TERATEATER terateater.weebly.com

Tristan ja Isolde Lavastus on sündinud stuudiotööna. Lavastuse tekst sündis koosloomemeetodil ja etüüdide vormis, mille kirjutas sidusaks lavastaja Jaanika Juhanson.

Kohvikus tegutsevad: Raili Ilves – Minategelane. Ahti Tomp – Kaspar. Hedy Haavalaid – Mirt. Helen Künnap – Eleonora ehk Elli. Ališer Hožanijazov – Boriss. Julia Kabanova – Jaana. Indrek Kaljumäe – Jack. Aire Bornschein – Liine. Katrin Margus – Rutt.

Ella Alemaa – Sirje. Sven Andresen – Valter.

Taavi Piller – Edvin. Päivi Randver – Mirjam.

Mihhail Võssotski – Marfon.

Esietendus 2. juunil 2015 Eesti Lastekirjanduse Keskuse hoovis.

2 etendust

T-Teater www.tteater.ee

mul on sulle üks jutt ...

Avameelne draama. Lavastaja Auri Jürna.

Lavastuse meeskond: Georg Logins, Elgar Lepp, Mauro-Mark Musting, Hanna Allsaar, Marta Hang, Inna Hallik, Jan-Erik Aruvald, Martin Mikk, Auri Jürna, Raiko Rajandu ja Riho Uibo.

Esietendus 5. veebruar 2015 X-Baaris (Tatari 1, Tallinn).

Sõnadeta mäng Sõnadeta lavastus Samuel Becketti teoste ainetel. Lavastaja Auri Jürna.

Esietendus 14. detsembril 2015 TTÜ Tudengimaja saalis.

3 etendust (2016. aastal 5 etendust)

Terateater on Põhja-Eesti Pimedate Ühingu juures tegutsev Eesti pimedate ja vähenägijate teater.

419

VILDE TEATER /vt lk 395/ www.vildeteater.ee

Vilde naised 60 minutiga Stseenid Eduard Vilde elust Livia Viitoli „Eduard Vilde monograafia”, Kairi Tilga „Tossutäkuga Euroopasse” jt Eduard Vilde elulooliste teoste ainetel. Dramatiseerija Aire Pajur. Lavastaja, kunstnik, valguskunstnik ja muusikaline kujundaja Ain Saviauk.

Osades: Imbi Uibo – Antonie ema; Kattenbergi naine. Tiina Tasa – Linda Jürmann.

Astrid Hiisjärv – Antonie Gronau; Marie Under; Linda Jürmann. Kristiina Metsanurk – Antonie Gronau; Ella Horn; Marie Under.

Tarmo Kruus – Eduard Vilde; Mihkel Martna; Peeter Speek. Janno Puusepp – Eduard Vilde. Rein Annuk – Eduard Vilde; Katelsepp. Matti Linno – Eduard Vilde; Jakob Hermann Vahtrik. Maie Siilivask ja Matti Vään – Tantsijad.

Esietendus 19. mail 2015 Kotka keldris.

Protsess Franz Kafka teose dramatiseering. Saksa keelest tõlkinud August Sang. Dramatiseerija Peeter Kollom, lavastaja Ain Saviauk, kunstnik Silver Vahtre, valguskunstnik Indrek Tobre, muusikalised kujundajad Ele Millistfer ja Külli Ehastu.

Osades: Priit Strandberg – Härra K., noor pangaametnik. Oleg Zeludkov – Franz. Kristjan Kaarjärv – Willem. Rein Annuk – Onu. Matti Linno – Kohtuteener. Aire Pajur – Proua Grubach; Huld. Janno Puusepp – Peksja; Inspektor. Kristiina Metsanurk – Preili Bürstner. Tess Pauskar – Leni; Uurija.

Tiina Tasa – Kohtuteenri naine. Tarmo Kruus – Titorelli. Margus Mankin – Berthold. Tiit Alte – Kaplan. Mirjam Aavakivi, Anna Birgitta Põder, VihmaPisar Zobel või Helena Valtna – Tüdruk.

420

Esietendus 9. septembril 2015 Tartu ülikooli muuseumi pööningusaalis.

Lõhestumine Aiste Ptakauske draama. Lavastaja, kunstnik ja muusikaline kujundaja Aire Pajur, muusika autor Leona Lewis, valguskunstnik Margus Möll.

Osades: Anne-Mai Tevahi – Salome. Tuuli Rindemaa – Palmira.

Esietendus 11. septembril 2015 Kuressaare Linnateatris.

Minejad Janno Puusepa draama. Lavastaja, kustnik ja valguskunstnik Janno Puusepp.

Osades: Matti Linno – Matti. Rein Annuk – Rein. Andrus Novoseltsev – Peeter. Tiina Tasa – Arst; Naine.

Esietendus 24. novembril 2015 Tartus Pepleri 27 saalis.

VIRUMAA RAHVAÜLIKOOLI SELTS ja RANNA-VIRU RAHVATEATER Maili. Virumaa Rahvaülikooli lugu Ajalooline draama. Teksti autor Olavi Ruitlane, lavastaja Tiit Alte, kunstnik Riina Vanhanen, muusikaline kujundaja Elmar Sats.

Osades: Carmen Mikiver, Tarvo Sõmer, Margus Mankin, Kaido Veski, Tea Parts ja Tauno Küngas. Lisaks harrastusnäitlejad üle Eesti ning rahvatantsijad, -muusikud ja laulukoorid Kundast.

Esietendus 5. augustil 2015 Kunda mõisas.

4 etendust.

VÕRU KULTUURIMAJA KANNEL www.vorukannel.ee

Simmanilugu Dokumentaaldraama põhineb 1932. aastal Väimelas Väiso külas elanud noormehe Ossi Kuruski jutustusel. Stsenarist ja idee autor Heiki Kelp, lavastaja Ago Soots, kunstnik Okeiko.

Esitavad: Sander Lebreht, Meelis Põdersoo, Agur Seim, Toomas Ojasaar, Aira Udras, Airi Pütsep, Harri Lindmets, Kaspar Kaasla ning tantsijad Võru segarühmast Siisik, juhendaja Marianne Jaanson.

Esietendus 2. augustil 2015 August Teppo Lõõtsatalus.

5 etendust.

HARRASTUSTEATRITE

olulisemad sündmused: Seoses rahvusvahelise harrastusteatrite teatripäeva tähistamisega 28. märtsil Rakveres vahendati Balti riikide ja Põhjamaade harrastusteatrite pöördumist maailma harrastusteatrite poole. Esimese pöördumise kirjutas Islandi Harrastusteatrite Liidu president Thorgeir Tryggvason. Rakveres toimunud teatripäeva tähistamisel oli avatud teatrilaat, kus oli teatritel võimalus tutvustada oma 2015. aasta repertuaari ja suveprojekte.

V Harrastusteatrite Suvekool toimus 3.–8. augustini Kundas.

Suvekoolis osalesid harrastusnäitlejad ja -lavastajad üle Eesti. Nädalase väljakutse võttis vastu 25 harrastajat vanuses 18–65 eluaastat.

Põhiteemad: massistseenide lavastamine ja pürotehnika. Suvelavastuse spetsiifikast rääkis Elmo Nüganen (Tallinna Linnateater), suvelavastuse pürotehnilistest lahendustest rääkis Margus Terasmees (Trikivabrik). Tao-

line protsessis õppimine oli kasulik nii harrastusnäitlejale kui ka -lavastajale. Suvekooli tulemusena valmis lavastus, mida mängiti neli korda ajavahemikul 5.–8. augustini 2015 Kunda mõisas. Lavastuses kaasa mängimine andis võimaluse uusi teadmisi kohe proovida.

Rahvakultuuri mentorprogramm (2013–2017) Eesti Harrastusteatrite Liit veab harrastusteatrite valdkonna mentorite programmi koostöös Rahvakultuuri Keskusega. 2015. aastal toimusid koolitus lavastajatele ja näitlejameisterlikkuse koolitus.

Välissuhted NEATA (Põhjamaade ja Baltikumi Harrastusteatrite Alliansi) koosolek toimus IATA/AITA kongressi raames 6.–7. juulini 2015 Ypres, Belgias. Järgmine NEATA festival toimub Fääri saartel 2016. aasta oktoobris.

Jätkus Balti riikide koostöö: novembris 2015 toimus kolme riigi kohtumine Riias.

Järgmine BaltiRamp toimub 2017. aasta septembris Jūrmalas, Lätis, ja omavahel vahetatakse lavastajaid.

Harrastusteatrite olulisemad festivalid 13.–15. veebruarini XIII Tudengite Teatripäevad Viljandis.

22.–24. maini rahvusvaheline nukuteatrite festival „Teater kohvris“ Viljandis.

21.–22. augustini XV Külateatrite festival Palamusel, osales 33 harrastusteatrit 34 lavastusega. Kokku oli osalejaid 300. Neli esinemiskohta, kus toimusid etendused paralleelselt: Palamuse Rahvamaja, Oskar Lutsu Palamuse gümnaasiumi väike saal, Palamuse O. Lutsu Kihelkonnakoolimuuseumi väike saal ja Palamusel asuv Rehemöldri hoov. Esi-

421

nejatele andis tagasisidet žürii koosseisus Kaido Veski (Eesti Harrastusteatrite Liit) ja Vilma Luik (Ugala Teater); Rait Avestik (teatrikriitik) ja Tiina Tegelmann (Eesti Harrastusteatrite Liit) ja Madis Kolk (Teater.

Muusika.Kino) ja Maret Oomer (Eesti Harrastusteatrite Liit).

Rahvusvaheline teatrifestival BaltiRamp 11.–13. septembrini Kuressaares Kokku osales osavõtjana festivalil 150 teatritegijat Eestist, Lätist ja Leedust. Balti riikide teatrifestival BaltiRamp tõi Eestisse kokku 6 lavastust, igast riigist 2 lavastust. Festivali lavastustele andis tagasisidet vabakutseline näitleja Soomest Taisto Oksanen. Festivalile saabusid vaatlejatena Lätist Riia harrastusteatrite lavastajad. 2015. a. korraldas festivali Eesti Harrastusteatrite Liit koostöös Saaremaa Rahvakultuuri Seltsiga ja Saaremaa harrastusteatritega. Teemaks oli kolme riigi näitekirjandus. Etendused toimusid Kuressaare Linnateatris.

Osalesid Jõelähtme Lavagrupi „Truudusetusest“, autor Egils Snore (Läti), lavastaja Maie Ramjalg; Vilde Teatri „Lõhestumine“, autor Aiste Ptakauske (Leedu), lavastaja Airé Pajur; Anykščiai Kultuurikeskuse Teatri (Leedu) „Margarita“, autor Mara Zalite (Läti), lavastaja Jonas Buziliauskas; Jonava Teatri (Leedu) „Ristumine peateega”, autor Jaan Tätte, lavastaja Živilė Martinaitienė; Rezekne Harrastusteatri (Läti) „Palju õnne argipäevaks!“, autor Jaan Tätte, lavastaja Mara Zalaiskalns, ja Liepajas Metalurgu Harrastusteatri (Läti) „Uisud”, autor Laura Sintija Černiauskaite (Leedu), lavastaja Daina Kandevica.

Viimasel festivali päeval kohtusid Balti riikide harrastusteatrite esindajad. Tehti ülevaade hetkel kolmes riigis toimuva kohta.

422

KOOLITEATRITE olulisemad sündmused: Festivalid 23 –24. jaanuarini „Tuulelapsed” Jõgeval.

31. jaanuaril Teenifest Laulasmaal.

13. veebruaril õpilasetlejate riigikonkurss Tartus.

14.–16. märtsini Saaremaa Miniteatripäevad Kuressaares.

Kooliteater 2015: 10.–12. aprillini Haapsalus: gümnaasiumiklasside (10.–12. kl) teatritruppide festival.

Eesti Harrastusteatrite Liit korraldas riigifestivali koos Läänemaa Ühisgümnaasiumiga.

Festivalil osales sellel aastal 14 kooliteatrit 11 maakonnast ning Tallinnast ja Tartust. Järgmine festival, 35. kooliteatrite festival, toimub Rakveres.

24.–25. aprillini Narvas: põhikooli klasside (5.–9. kl.) teatritruppide festival toimus koostöös Narva Laste Loomemaja ja kooliteatriga 16. Tuba. Festivalist võttis osa 14 maakonna ja Tallinna ning Tartu kooliteatrid. Järgmine festival toimub Jõõpres, Pärnumaal.

8.–9. maini Jõgeval: algklasside (1.–4. kl) teatritruppide festival.

12. mail Tartus: teatrifestival „Savilind” puuetega lastele.

20.–21. novembrini Jõgeval: Betti Alverile pühendatud luulepäevad „Tähetund”.

Kooliteatrite ühisprojekt Kirjandusliku teatriprojektiga tähistati Eduard Vilde 150. juubelit. Teatrilaager toimus 25.–28. juunini Lääne-Virumaal Muuga mõisas – Muuga põhikoolis. Laagri jooksul valmis ühine vabaõhulavastus „Mängime Eduard Vilde loomingut“, mis etendus laupäeval 27. juunil Muuga mõisa pargis. Suvelaagris osalejad: Tallinna Merekalda Koolist,

Tartu Mart Reiniku Koolist, Võru Kesklinna Koolist, Aseri Keskkoolist, Puurmani Põhikoolist, Põltsamaa Kultuurikeskusest, Tallinna Rahvaülikoolist ja Muuga Põhikoolist.

Lavastuse kunstiline juht ja lavastaja Jaanus Tepomees.

TEATRIORGANISATSIOONID ASSITEJ Eesti Keskus www.assitej.ee

Üksikliikmed: Rein Agur, Rait Avestik, Hiie Fluss, Mart Kampus, Katrin Nielsen, Eduard Odinets, Kirsten Simmo, Inga Vares.

Teatrid: Banaanikala Projektiteater, Heino Seljamaa Teater Kohvris, Ilmarine, Miksteater, Must Kast, NUKU, Piip ja Tuut Teater, Teater Sõber, Tsirkusekool, Tuuleveski, VAT Teater.

20. märtsil toimunud üldkoosolekul valiti juhatus: Toomas Tross (esimees), Rait Avestik, Katrin Nielsen, Kaido Rannik, Kirsten Simmo, revident Tiina Rebane.

20. märtsil tähistati rahvusvahelist noore vaataja teatri päeva Piip ja Tuut Mängumajas. Esietendus Miksteatri lavastus „Merele!“ ning toimus õpetajatele, kultuuritöötajatele ja koostööpartneritele suunatud infoseminar, kus osales 35 inimest. Esinesid Toomas Tross ja Kirsten Simmo. Rait Avestik tutvustas AEK kodulehe uusi võimalusi: arutelufoorumit ja infokanalit „Teata teatrielamusest“.

ASSITEJ Eesti Keskuse 2015. aasta kõige olulisemaks tegevuseks oli festivali „Teater noorele vaatajale 2015“ korraldamine 28. ja 29. oktoobril Tallinnas Vaba Lava teatrikeskuses, VAT Teatris ning Piip ja Tuut Mängumajas.

Toimusid etendused, 4 töötuba-seminari, 2 etenduste arutelu, klubiõhtud ning teatrite laat. Festivali etendustel ja üritustel käis kokku 845 inimest, nende hulgas 25 registreeritud õpetajat ja kultuuritöötajat, kes osalesid kaelakaardiga kogu festivalil.

19.–21. oktoobrini toimus Eesti Teatriliidu saalis keskuse poolt korraldatud kolmepäevane töötuba „Beebiteatri meetodid ja tehnoloogiad“, mida juhtis Varvara Korovina (BabyLab, Moskva). Osales kaheksa teatritegijat.

Osalemised välisfestivalidel ja koolitustel: Katrin Nielsen osales 19.–24. aprillini FRATZ-festivalil, Augenblick Mal’il Saksamaal ja ASSITEJ Internationali 50. aastapäeva galal Berliinis ning Kaido Rannik 21.–24. aprillini Augenblick Mal’il ja ASSITEJ Internationali 50. aastapäeva galal Berliinis. Jaanika Tammaru osales Saksamaal lavastajate seminaril 6.–11. juulini.

EESTI ETENDUSASUTUSTE LIIT www.eeteal.ee

EETEALi liikmeks on 20 teatrit: asutajaliikmed RO Estonia ja Von Krahli Teater, liikmed SA Eesti Draamateater, SA Eesti Teatri Festival, SA Rakvere Teatrimaja, SA Ugala Teater, SA Vene Teater, MTÜ R.A.A.A.M, MTÜ VAT Teater, MTÜ Teine Tants, OÜ Vana Baskini Teater, SA Endla Teater, SA Teater Vanemuine, SA Teater NO99, Tallinna Linnateater, Kuressaare Linnateater, SA NUKU, Tartu Uus Teater, SA Vaba Lava ja MTÜ Kell Kümme.

Juhatus ja tegevjuht: 2015. aasta esimesel poolel oli EETEALi juhatuse esimees Raivo Põldmaa ning juhatuse liikmed Aivar Mäe, Joonas Tartu, Tiina Rebane ja Kristiina Reidolv. Septembris 2015 valiti uus juhatus: Priit Raud (esimees), Aivar

423

Mäe, Kristiina Alliksaar, Velvo Väli ja Kristiina Reidolv. EETEALi tegevjuhina töötas Monika Larini, sekretärina Marika Tint ja raamatupidajana Tuuli Jaansen.

EETEAL pidas läbirääkimisi Eesti Lavastajate Liidu ja Eesti Lavastuskunstnike Liiduga kollektiivlepingu küsimustes ning töökoosolekuid EV kultuuriministeeriumiga Etendusasutuse seaduse muudatuste teemal.

Juhatuse liikmed ja tegevjuht osalesid kultuuriministri kokkukutsutud ümarlaudadel seoses kultuuri rahastamise ja riigireformi temaatikaga. Aasta jooksul toimusid mitmed teatrite rahastamist puudutavad kohtumised EETEALi liikmete, EV Kultuuriministeeriumi teatrinõuniku, kantsleri ja ministriga.

EETEAL sõlmis Eesti Näitlejate Liiduga uue palgaleppe.

EV 100 teatriprojekt: EETEAL koordineerib 5-aastast projekti, mille tulemuseks on tuua 24 teatri koostöös publiku ette Eesti vabariigi sajandi lugu. Aastal 2015 toimusid läbirääkimised EV riigikantseleiga projekti organisatsioonilistes küsimustes ja teatrite turundusjuhtide kokkusaamised projekti planeeritavate turundustegevuste kaardistamiseks ja ajakava loomiseks.

Koolinoorte Teatripäev: EETEAL algatas Koolinoorte Teatripäeva traditsiooni populariseerimaks laste ja noorte hulgas teatrit ning tutvustamaks valdkonna eriilmelisust. Esimene Koolinoorte Teatripäev toimus 11. märtsil Endlas ja selle raames toimus ligi 60 erinevaid teatriameteid tutvustavat töötuba.

Koolitused: mais toimus maksukoolitus mitteresidentide maksustamisest teatrite raamatupidajatele; detsembris aastaaruande koolitus teatrite raamatupidajatele ning koostöös TÜ Viljandi kultuuriakadeemia

424

teatriosakonnaga alustati valgustajate koolitust, mille esimene tsükkel toimus 14.–16. septembrini 2015.

EETEAL osales Euroopa Etenduskunstide Tööandjate Liitude Liiga (PEARLE*) töös: toimusid 2 konverentsi Hamburgis ja Prahas.

Juunis toimunud Hamburgi konverentsi põhiteemadeks olid sotsiaalse dialoogi projekt, kultuuriinvesteeringud erinevates liikmesriikides, viipekeelse teatri võimalused, erinevate riikide strateegiad illegaalse piletimüügi takistamiseks.

Novembris toimunud Praha konverentsi peateemad olid Schengeni viisaruumi problemaatika, sotsiaalse dialoogi tugevdamine Lõuna-Euroopas, Euroopa regulatsioonid muusikainstrumentidega reisimiseks, autoriõigused ja Euroopa Liidu kultuuri alliansi alusdokumendi ettevalmistamine.

EESTI HARRASTUSTEATRITE LIIT www.harrastusteatrid.org

Seisuga 31. detsember 2015 oli Eesti Harrastusteatrite Liidul 55 liikmesteatrit, teatritruppe tegutseb valdkonnas kuni 480, sh on ka kooliteatrina tegutsevad trupid.

Juhatuse koosseis (2014–2016): Kaido Veski (esimees), Ruth Grünthal, Priit Põldma, Maire Sillavee, Tiina Tegelmann.

Korraldatud festivalid: Kooliteater 2015 Haapsalus ja Kooliteater 2015 Narvas, Külateatrite festival ning žürii tööd erinevatel maakondlikel teatripäevadel.

Liidu korraldamisel toimusid harrastusteatrite suvekool Muugal koostöös Virumaa Rahvaülikooli Seltsiga, harrastusteatrite suvekool Kundas ja koolinoorte kirjandusliku projekti läbiviimine, samuti jätkus harrastusteatrite mentorprogramm.

Liidu esindus osales rahvusvahelisel EDERDi kohtumisel ja tänu Eesti kultuuriministeeriumi toetusele korraldas liit rahvusvahelise Balti riikide harrastusteatrite festivali BaltiRamp. Rahvusvahelisel tasandil käivitus IATA/AITA ühenduse tegevus ning NEATA kohtumiste ja festivalide jaoks ka Euroopa teatriprojekt noortele. Ülevaade Eesti Harrastusteatrite Liidu liikmesteatrite 2015. aasta statistiliste andmetega on koondatud liidu kodulehele. Kokkuvõtvalt võib öelda, harrastusteatritel valmib keskmiselt 1-2 uuslavastust aastas. 2015. aastal esietendus 40 lavastust, kokku anti 178 etendust, vaatajaid oli kokku 11 341, teadaolevalt saadi piletitulu 2015. aasta etendustegevuse eest 65 930 eurot. Statistikat ei esitanud 20 liidu liikmeks olevat teatrit ja 7 harrastusteatril puudus aktiivne tegevus.

Regulaarset statistikat Eesti Teatri Agentuurile oma tegevuse kohta annab Teoteater, 2015. aasta andmed esitas ka Vilde Teater.

EESTI KAASAEGSE TSIRKUSE ARENDUSKESKUS www.tsirkusekeskus.ee

Mittetulundusühing on katusorganisatsioon, mis arendab Eesti kaasaegse tsirkusekunsti valdkonda ja koondab selle viljelejaid.

Tsirkusekeskuse asutajaliikmed: Tsirkusestuudio Folie MTÜ, Eesti Tantsu ja Tsirkuseteraapia Liit, AD Productions MTÜ, Eesti Mustkunstnike Liit, Piip ja Tuut Teater MTÜ, Tsirkusekool ning artistid Kadri Hansen ja Merit Ridaste.

Juhatus: Anu Tähemaa (esimees), Terje Bernadt, Kadri Hansen, Haide Männamäe.

Eesmärkideks on arendada Eesti kaasaegset tsirkust, saavutamaks kunstivormi tunnusta-

tus, nähtavus ja rahastatus kultuuripoliitilisel maastikul, ning Eesti nüüdistsirkuse konkurentsivõime, jätkusuutlikkuse ja ekspordivõimekuse suurendamine ning valdkondadevahelise koostöö arendamine.

Arenduskeskuse korraldamisel toimus 1.–30. aprillini Eesti Tsirkuse Festival, mis on välja kasvanud 18. aprillil tähistatavast ülemaailmse tsirkuse päeva sündmustest. Festivali mitmekülgne programm oli suunatud nii täiskasvanud vaatajatele kui ka noortele ja lastele.

2015. aasta kevadel naasid Lahti Tsirkusekoolist tsirkusestuudio Folie õpilased Lizeth Valme ja Grete Gross, kes on omandanud kolme aasta jooksul tsirkuseartisti õhuakrobaadi elukutse. Arenduskeskuse liige Folie on mitme rahvusvahelise võrgustiku liige: Fresh Arts Coalition Europe, Network International Circus Exchange, Nordic-Baltic Collaboration.

EESTI TANTSUHARIDUSE LIIT tantsuharidus.ee

Juhatus: Anu Sööt (esimees), Lii Ainsalu; tegevjuhi kohusetäitja: Sille Ardel.

Volikogu: Ilma Adamson, Sille Kapper, Tanel Keres, Heili Lindepuu, Mall Noormets, Jane Miller-Pärnamägi, Silvia Purje, Anne TammKivimets, Annika Viibus.

Liidu poolt antakse igal kuul välja Tantsuinfo kuukirja. Alates 2014. aasta septembrist ilmuvad kuukirja numbrid veebipõhiselt aadressil kuukiri.tantsuharidus.ee.

Liit annab igal aastal 9. novembril välja Gerd Neggo stipendiumi, et tunnustada ja toetada oma tööle pühendunud Eestis töötavat tantsuõpetajat.

425

ETHLi erialase enesetäienduse stipendiumi antakse välja kord aastas, 29. aprillil, rahvusvahelisel tantsupäeval, liidu ühele või mitmele liikmele koolitustel, festivalidel jm erialastel enesetäiendustel osalemiseks nii Eestis kui ka välismaal.

EESTI TANTSUKUNSTNIKE LIIT www.tantsuliit.ee

Liikmete arv: 63 Juhatus: Raido Bergstein (esimees), Doris Feldmann, Laura Kvelstein, Külli Roosna, Monika Tomingas, Maria Uppin, Mihkel Ernits.

Olulisim oli 2015. aastal Eesti kaasaegse tantsu platvormi UUS TANTS korraldamine DRAAMA festivali raames Tartus. Alates juulist ei kuulu ETKL enam Eesti Teatriliitu.

Alustati ettevalmistusi liitumiseks Eesti Tantsuhariduse Liiduga, mis jõudsid lõpule 2016. aasta alguses. Aktiivselt osaleti Eesti Tantsunõukogu ja Kultuuri Koja tegevuses.

EESTI TEATRI AGENTUUR www.teater.ee statistika.teater.ee draamamaa.ee

Sihtasustuse juhatus: kogu: Monika Larini Tiina Rebane, Hillar (kuni 18.03.2015), 18.03.2015).

Andres Laasik. Nõu(esimees), Jaak Allik, Sein ja Ain Lutsepp Riina Viiding (al

Agentuuri lepingute maht kasvas 25%: sõlmiti 117 lepingut repertuaari- ja harrastusteatrite ning ringhäälinguorganisatsioonidega. Lisaks 20 agendilepingut algupärandite autoritega, millest 8 lepingut puudutasid uusi algupärandeid. Võõrkeelest tehtud

426

tõlgetele sõlmiti 41 agendilepingut, neist 29 olid uued tõlked. Võõrkeeltesse telliti 14 eesti algupärandi tõlget. Agentuuri näidendikogu täienes 258 uue teatriteksti võrra. Teatriga seotud inimesed ja teatritudengid laenutasid teatritekste 2116 korral. Agentuuri kodulehekülg www.teater.ee on endiselt mahukaim infoallikas nii jooksvate teatrisündmuste kui ka teatriga seotud ürituste kohta. Koostöös Eesti Teatriliiduga ilmus Teatrielu 2014, mille kroonika tugineb agentuuri kodulehe ja statistikabaasi materjalidele ning on agentuuri koostada.

Jagatud mõtete sarja raames toimus kaks avalikku arutelupäeva: 8. mail korraldati koostöös Eesti Arhitektuurikeskusega Arhitektuurikatla ruumides seminar "teater | ruum". Sõna võtsid Aet Ader, Marten Kaevats, Siim Tuksam, Jaanika Juhanson ja Priidu Adlas, Johannes Veski, Andres Noormets ja Veronika Valk.

16. oktoobril toimus Kirjanike Liidu Musta Laega saalis teemapäev "teater | tekst". Esinesid: Luule Epner, Hent Kalmo, Urmas Lennuk, Martin Algus, Tõnis Parksepp, Siret Paju, õhtut juhtis Andrus Vaarik.

Agentuuri soovitusel ja lähetusel osales Mihkel Seeder 16. maist kuni 4. juunini saksakeelsete näidendite tõlkijate seminaril, mis toimus 30. juubelit tähistavate Mülheimi teatripäevade raames. Osalemise eesmärgiks oli saada teadmisi saksa uuema näitekirjanduse, selle tõlkimise ning tõlkeseminaride korraldamise kohta, et tulevikus korraldada koolitusi ka eesti näidendite võõrkeelde tõlkijatele.

Agentuuri 2015. aasta näidendivõistlusele laekus 92 näidendit. Võistlustöid luges ja hindas kuueliikmeline žürii, kuhu sel aastal kuulusid Peeter Helme, Ott Karulin, Kertu

Moppel, Siret Paju (esinaine), Raivo Trass ja Andrus Vaarik. 16. oktoobri seminaripäeval kuulutati välja näidendivõistluse võidutööd, millest Loore Martma juhendamisel lugesid näitlejad ette katkendeid. 30. oktoobril toimus Draamateatri Kammersaalis näidendivõistluse võidutöö, Piret Saul-Gorodilovi „Tark mees taskus“, esimene avalik lugemine.

Agentuuri korraldamisel toimus 10.–13. septembrini koostöös Eesti Teatri Festivaliga Draama Balti Teatri Foorum, kus kolleegidele Lätist ja Leedust tutvustati Eesti teatri omadramaturgia paremikku. 13. septembril toimus ürituse raames konverents OmaDramaturgiaTurg, kus tuli jutuks viimastel aastatel kolmes Balti riigis lavale jõudnud uuem näitekirjandus.

28.–30. septembrini toimus Peterburi Aleksandra teatris kaasaegset Euroopa dramaturgiat tutvustavas sarjas kolme Eesti uuema näitemängu teatraliseeritud ettelugemine ja vestlus autoritega: Mari-Liis Lille ja Paavo Piigi „Varesele valu, harakale haigus“, Andra Teede „Estoplast“ ja Piret Jaaksi „Näha roosat elevanti“. Ülevaateloengu Eesti uuemast näitekirjandusest pidas Sven Karja.

Koostöös Eesti teatrite ja teatriorganisatsioonidega tähistati oktoobrit kui näidendikuud, mille jooksul sai osaleda näitekirjandust puudutavatel sündmustel üle Eesti. Selle raames toimus Eesti Teatri Agentuuri, Eesti Kirjanike Liidu ja loovkirjutamiskooli Drakadeemia ühistööna mitmepäevane näitekirjanduskoolitus Eesti kirjanikele.

6.–8. novembrini toimus agentuuri korraldamisel kolmas Eesti teatri showcase-festival draamamaa.weekend, kus 11. riigist pärit külalised tutvusid Kanuti Gildi SAALi, Teater NO99, Rakvere Teatri, Kinoteatri, Sõltumatu Tantsu Lava, Von Krahli Teatri ja VAT Teatri loominguga.

EESTI TEATRILIIT www.teatriliit.ee

Liikmete arv: 1456 Juhatus: Ain Lutsepp (esimees), Priidu Adlas, Jaak Allik, Dmitri Harchenko, Jaanika Juhanson, Anu Lamp, Rein Oja, Gert Raudsep, Peeter Raudsepp, Ene-Liis Semper, Hillar Sein, Heli Veskus.

Töötajad: Riina Viiding (vastutav sekretär), Marion Leppik (organisatsioonisekretär), Haldi Ojamaa (õigusnõunik), Guido Viik (raamatupidaja, lapsepuhkusel oleva töötaja asendaja kuni 1.07.2015), Annika Visnapuu (raamatupidaja, al 1.07.2015).

Toimus 8 juhatuse ja 2 volikogu koosolekut.

Peeti palgaläbirääkimisi (TALO koosseisus) valitsusega töötasu alammäära kehtestamiseks ning kultuuritöötajate töötasu alammäära vastavusse viimiseks haridustöötajate palgatasemega. Sõlmiti kollektiivleping valitsusega ja koostati kultuuriministeeriumi ning TALO poolt allkirjastatud ühiste kavatsuste protokollis kokku lepitud palgamaatriks. Osaleti vabakutseliste sotsiaalsete garantiide töörühmas kultuuriministeeriumis.

Alustati riiklike läbirääkimistega sooduspensionide ja väljateenitud aastate pensionide seaduste muutmiseks lähtuvalt õiguspärase ootuse printsiibist.

Ettevalmistamisel olevasse etendusasutuste seaduse muutmise seadusse on ühe komponendina sisse toodud Teatriliidu poolt juba 2005. aastal kultuuriministeeriumile ja teatriavalikkusele tutvustatud AITA ehk arvestusliku inimtööaasta põhine rahastamissüsteem.

Koos teiste loomeliitudega võeti osa justiitsministeeriumi poolt ettevalmistatava autoriõiguse seaduse muutmise seaduse ettevalmistamisest.

427

Teatriliit osales sotsiaalpartnerina poliitikate kujundamises, seadusloomes (tehti ettepanekuid seaduseelnõude väljatöötamiseks ja seaduste muutmiseks, oli esindatud eelnõude koostamise ja läbirääkimiste töögruppides) ning pidas töötasuläbirääkimisi valitsuse ja tööandjatega.

Eesti etenduskunstide arengukava 2013–2020 eestkosteorganisatsioonina teostati järelevalvet arengukava elluviimise üle.

Koordineeriti ja vahendati oma liikmesorganisatsioonide koostööd, kaitsti ja esindati nende ühiseid huve riigi- ja omavalitsusasutustes, kohtus, töövaidlusorganeis ja suhtluses teiste samalaadsete ühendorganisatsioonidega.

Kutsekoja dekoraatori, lavameistri ja valgustaja kutse andjana kinnitati uus kutsekomisjon ning esitati Kutsekojale kinnitamiseks uued kutsestandardid (dekoraator, lavameister, valgustaja), mis on seotud 8-tasemelise Euroopa kvalifikatsiooniraamistikuga (EQF). Valmistati ette ja viidi läbi järjekordsed kutseeksamid. Uuendati kutseandmise õigust kuni 2019. aastani.

Kinnitati teatri aastaauhindade žüriide koosseisud 2016. aastaks. Käivitus uute žüriide (kokku 60 liiget) töö ja selle aastaringne kureerimine. Kaaskorraldati teatri aastaauhindade gala Rahvusooperis Estonia. Anti välja ligi 30 auhinda. Varem välja antud 2 sõna-, muusika-, balleti- ja tantsulavastuse eriauhinna asemel antakse alates 2015. aastast välja ühisžürii poolt määratud etenduskunstide ühisauhinda. Aasta lavastuse auhinda asendab alates 2015. aastast teatrikunsti eriauhind. Reet Neimari nimelisele kriitikaauhinnale kinnitati aga eraldiseisev statuut.

Balti Teatri Festivali ehk omadramaturgia festivali asutajana otsustas Teatriliidu juha-

428

tus, et BTF traditsiooni võiks jätkata showcase’i formaadis ning teha ettepaneku festivali sisulise programmi koostamiseks nii 2015. aastal kui ka edaspidi Eesti Teatri Agentuurile.

Kultuurkapitali toetusel jätkus kirjastustegevus. 2015. aastal anti välja koguteose „Eesti sõnateater 1965–1985“ I köide, Teatrielu 2014 ning Eesti teatrikoolide sarja 7. raamat „ENSV Teatriühingu Lavakunsti Stuudio 1961–1971 Tallinnas“. Ettevalmistusfaasi jõudis Juta Lehiste elulooraamat, Jean Benedetti „Stanislavski and the Actor“ tõlkimine, K. Stanislavski „Näitleja rollikujundustöö“ toimetamine ning Mai Murdmaa isikuraamat.

Jätkus Eesti Teatri Biograafilise Leksikoni projekt. E-leksikon on kättesaadav Teatriliidu kodulehel ning see täieneb jooksvalt. Eesti Teatri Agentuuri juurde loodi ETBLi jätkuprojektiks toimetaja ametikoht.

Kultuurkapitali abiga hooldati kolme kalmistut (Metsakalmistu, Tallinna Siselinna kalmistu ja Tartu Raadi kalmistu). Valmis Metsakalmistu laiendusprojekt. Toimus Koolimäe loomemaja projekti edasiarendamine koostöös kultuuriministeeriumiga ning renoveerimisprojekti korrigeerimine koostöös arhitektuuribürooga ESPLAN. Loomemaja projektijuhiks valiti Aivar Mäe.

Jätkusid kodulehe ja liikmeregistri arendustööd ning täiendused. Teatriliidu liikmetele jagati Kultuurkapitali toel tervisetoetusi ning pakuti juriidilist nõustamist. Korraldati kaks iga-aastast tööõigust käsitlevat seminari. Tegutsemist jätkas loovisikute sotsiaalsete garantiide kindlustamiseks asutatud Teatriliidu Gild, koordineeriti Seenioride Ühenduse ja Eesti Teatri Tehniliste Töötajate Ühenduse tegevust.

Riina Viiding osales Rahvusooper Estonia nõukogu, TALO juhatuse, SA Kutsekoja,

sotsiaalministeeriumi poolt ellu kutsutud elukestva õppe korraldamise komisjoni, ETUC naiskomisjoni ning sotsiaalministeeriumi töötervishoiu ja töökeskkonna reformi komisjoni töös. TALO esindajana võttis Riina Viiding osa tööjõuvajaduse seire-, prognoosija tagasisidestamise süsteemi ehk OSKA koordinatsioonikogu tööst.

Marion Leppik käis kogemusi omandamas ja liidu välissuhtlust arendamas Suurbritannia näitlejaid, lauljaid, lavastajaid, lavastuskunstnikke ja lavastuskorraldajaid koondavas kutseliidus Equity.

Riina Viiding ja Marion Leppik osalesid nõukoja European Skills Council for the Audiovisual and Live Performance sectors töös.

TEATRILIIDU SEENIORIDE ÜHENDUS Liikmete arv: 431.

Juhatus: Juris Žigurs (esimees), Epp Viller, Anne Margiste, Tiiu Randviir, Eha Kard, Anu Kaal.

EESTI NÄITLEJATE LIIT www.enliit.ee

Liikmete arv: 506.

Juhatus: Gert Raudsep (esimees), Tanel Jonas, Rasmus Kaljujärv, Jekaterina Kordas, Tõnn Lamp (aseesimees), Mari-Liis Lill (tema asemel alates 19.05.2015 Kersti Heinloo), Enn Lillemets (aseesimees), Priit Loog, Vilma Luik, Karmen Puis, Tanel Saar, Kristjan Sarv, René Soom, Tarvo Sõmer, Tiina Tõnis.

Volikogu: Märt Jakobson, Erni Kask, Eva Klemets, Juuli Köster, Priit Loog, Tatjana Manevskaja, Tõnis Niinemets, Ragne Pulver, Veljo Reinik, Andres Roosileht, Maiken Shmidt, Aarne Soro, Sulev Teppart, Hendrik Toompere jr.

Revisjonikomisjon: Rednar Annus ja AnneReet Margiste.

Liidu vastutav sekretär on Eneken Aksel.

Eesti Näitlejate Liidu alaliit on Eesti Solistide Liit (esinaine Karmen Puis).

Eesti Näitlejate Liidu Volikogu toimus 7. märtsil Eesti Teatriliidus, toimus 11 liidu juhatuse koosolekut.

Sõlmiti uus kollektiivleping EETEALiga ning palgakokkulepe aastaks 2016, oma liikmetele sõlmiti Ergoga õnnetusjuhtumi kindlustus, osaleti Loomeliitude Seltsingu töös ja igakuistel kultuuriministeeriumi, loomeliitude ja Kultuuri Koja ühisistungitel. Liit tegi oma ettepanekud AutÕS uude redaktsiooni, et kaitsta esitajate ja autorite õigusi. Muudeti televisiooni lähtetasusid (miinimumtariife) aastaks 2016. Alustati läbirääkimisi Eesti Rahvusliku Filmiprodutsentide Ühinguga, et sõlmida kollektiivleping.

Viidi läbi näitlejate palgauuringud teatrites. Loomeliitude ja loovisikute seaduse alusel eraldati loometoetusi ja loomestipendiume, maksti teatripiletite toetusi, tervisetoetusi, telliti ajakirjandust auliikmetele, õnnitleti juubilare, saadeti viimsele teele kolleege: Ferdinand Veike, Inna Taarna, Eino Baskin, Arvo Raimo, Herta Elviste ja Linda Rummo.

Liidu Auraha pälvis Raivo E. Tamm, kellele anti see üle rahvusvahelisel teatripäeval Rahvusooperis Estonia. ENLi auliikmeks valiti Leonid Ševtsov.

ENL on Rahvusvahelise Näitlejate Föderatsiooni (FIA) liikmesorganisatsioon.

EESTI LAVASTAJATE LIIT www.lavastajateliit.ee

Liikmete arv: 82.

Juhatus: Jaanika Juhanson (esinaine), Kati Kivitar, Eili Neuhaus, Peeter Raudsepp, Leino Rei, Raivo Trass, Anne Türnpu. Revisjoni-

429

komisjoni kuulusid Allan Kress ja Eero Spriit.

Liidu vastutav sekretär on Eneken Aksel. Üldkoosolek toimus 12. aprillil Eesti Teatriliidus, aasta jooksul toimus 11 juhatuse koosolekut.

Igakuiselt osaleti kultuuriministeeriumi ümarlaua istungitel, samuti Kultuurikoja nõupidamistel. Alustati kollektiivlepingu läbirääkimisi teatrijuhtidega.

Jaanuaris kirjutati alla koostöölepingud Soome Lavastajate ja Dramaturgide Liidu ning Rootsi Teatri- ja Filmilavastajate Liiduga aastateks 2015–2016.

Sõlmiti koostööleping ka Venemaa Lavastajate Gildiga aastateks 2015-2016.

Pillapalu Koos Oleku Keskuses toimus suvekool teemal „Identiteet ja (Eesti) kultuur“.

Loovisikute ja loomeliitude seaduse alusel jagati kultuuriministeeriumi poolt eraldatud enesetäiendamiseks mõeldud stipendiume 63 korral, teatripiletite toetusi anti 25 korral, samuti anti tervisetoetusi ja telliti liidu auliikmetele ajakirjandust, õnnitleti juubilare ja mälestati lahkunud kolleegi Eino Baskinit.

EESTI LAVASTUSKUNSTNIKE LIIT www.lavastuskunst.ee

Liikmete arv: 63 Juhatus: Maret Kukkur (esinaine), Pille Jänes, Ene-Liis Semper, Arthur Arula, Hille Ermel, Inga Vares, Rosita Raud, Liina Tepand, Kristi Saaremäe.

2015. aasta oli liidu jaoks Praha Kvadriennaali aasta: liit korraldas seitsmendat korda Eesti rahvusekspositsiooni osalemise, peakorraldajaks liidu esinaine Maret Kukkur.

Projekti rahastus tuli Kultuurkapitali näitekunsti sihtkapitalilt ja Kultuurkapitali

430

Nõukogult ning EV kultuuriministeeriumilt.

Eesti ekspositsiooniks tegi liit teatrile NO99 ettepaneku tutvustada „Ühtse Eesti suurkogu“ projekti (2010, lavastajad Tiit Ojasoo ja Ene-Liis Semper) ning esitada seda live-installatsioonina: näituseruumidesse rajati Ühtse Eesti parteikontor, kohal olid ka näitlejad Rea Lest, Helena Pruuli, Jörgen Liik, Jarmo Reha ja Simeoni Sundja. Tutvustati manipulatsioonitehnikaid, näidati lühendatud versiooni filmist „Kust tuleb tolm ja kuhu kaob raha“ ning jagati inglisekeelseid brošüüre „Kuidas võtta võimu?“ Projekti kuraator oli Eero Epner.

Projekt võitis PQ ’15 peaauhinna „Kuldne kaarik” ja eriauhinna innovatiivse lähenemise eest stsenograafiale. Eesti Teatriliidu juhatuse poolt tunnustati ühistööd teatrikunsti eriauhinnaga.

2015. aastal viidi lõpuni Maimu Vannase loomepärandist raamatu koostamine, mis ootab rahastust ja trükkimist. Koostöös Eesti Teatrija Muusikamuuseumiga alustati Kustav-Agu Püümani loomepärandist raamatu koostamisst, trükise väljaandja on Tallinna Linnateater.

2015. aastal said koos EETALiga alguse kollektiivlepingu sõlmimisega seotud läbirääkimised.

EESTI KUTSELISTE TANTSIJATE LOOMELIIT www.ektl.ee

Liikmete arv: 165 Juhatus: Dmitri Harchenko (esimees), Ernst Raiste, Kalju Saareke (kuni 31.08.2015), Lemme Saarma (al 1.09.2015), Janika Suurmets ja Triinu Upkin (Leppik).

Loomeliidu üldkoosolek toimus 31. augustil 2015.

Liidu korraldamisel toimus 11. mail 2015 Vaba Lava teatrikeskuses rahvusvahelise tantsupäeva gala. Selleks puhuks esietendus neli uuslavastust, mille autoriteks olid kaks liidu liiget Tallinnast (Eve Tuga (Andre) tantsulavastus „Endast väljas“ ja Daniel Kirspuu „Fookuses“) ja kaks Tartust (Marika Aidla „Do You...?“ ja Matthew Jordan „Straight Up Rhytms“). Lisaks uuslavastustele etendusid tantsulavastused „Luul“ (koreograaf Triinu Upkin) ja „Bitter Earth“ (koreograaf Jevgeni Grib). Õhtu visuaali toetas Einar Lintsi poolt loodud videokujundus, valguskujunduse teostas Kaisa Paluoja, õhtu stsenaristiks ja lavastajaks oli Dmitri Harchenko.

Koolitus: TRE (Tension and Releasing Exercises) koolituste korraldamine ja läbiviimine koostöös Vanemuise teatri ja Tallinna Balletikooliga. Toimus kümme 3-tunnist koolitust Tallinnas ja Tartus 1. märtsist kuni 8. juunini 2015. Koolitustel oli 83 osalejat, läbiviijaks oli EKTLi liige Kristiine Otsing.

Korraldati ühiseid väljasõite ja etenduste külastusi, samuti peeti traditsioonilist hingedepäevaüritust Metskalmistul ning korraldati liikmetele jõuluüritusi nii Tallinnas kui ka Tartus. Liidu esindajatena käisid Ülo Vilimaa ja Ilse Adusson Viljandis Ida Urbeli mälestustahvli avamisel. Traditsiooniliselt toetati liikmete erialast enesetäiendust, ravikulusid ning erinevate kultuuriürituste külastusi.

Liidu liikmed võtsid osa erinevates koolitustest, meistriklassidest ja erialastest konkurssidest Eestis, aga ka Viinis ja Salzburgis (Austria), Falunis (Rootsi), Spoletos, Comos (Itaalia) jm.

EESTI TEATRI TEHNILISTE TÖÖTAJATE ÜHENDUS Juhatus: Roland Leesment (esimees), Margus Vaigur (aseesimees), Külli Root (aseesinaine), Tauno Makke, Leiger Mets, Villu Teder ja Kadri Varblane.

2015. aastast tegutseb ühenduse eestvedajana TÜ Viljandi kultuuriakadeemia etenduskunstide osakonna visuaaltehnoloogia õppetooli juhataja Eve Komissarov.

ETTTÜ on eriala- ja ametiühing, mis koondab teatri tehnilistel aladel töötavaid ja selle ala õpetamisega tegelevaid isikuid. Mittetulundusühingu ülesanneteks on erialaste ametioskuste arendamine ja täiendamine; erialase informatsiooni vahendamine; erialaste koolituste ja suhtlemise korraldamine; erialase hariduse ja enesetäiendamise edendamine; liikmete sotsiaalsete huvide esindamine; liikmete töö- ja kutsealaste õiguste teostamine kollektiivsete läbirääkimiste pidamise ja erialalepingute sõlmimise kaudu.

EESTI TEATRIUURIJATE JA -KRIITIKUTE ÜHENDUS teatriuurijad.org.ee/ety

Liikmete arv: 64 Kuni 30. maini 2015 olid ühenduse juhatuse koosseisus Riina Oruaas (esinaine), Leenu Nigu, Ene Paaver, Madli Pesti, Mihkel Seeder. Ühenduse üldkoosolekul, 16. mail 2015, valiti uus juhatus (al 1.06.2015): Madli Pesti (esinaine), Heidi Aadma, Ene Paaver, Mihkel Seeder, Hedi-Liis Toome.

Korraldatud üritused: 24. jaanuaril 2015 toimus EMTA lavakunstikoolis teatrikriitika vestlusring „Kriitik vs praktik. Kuidas lugeda kriitikat ja vastata meediale?“ Vestlusringis osalesid Ott Karu-

431

lin, Keiu Virro ja Evelin Lagle. Vestlust juhtis Eva-Liisa Linder, kuulajatena osales u 70 inimest. Vestlusring toimus kolme ühenduse/institutsiooni koostöös: EMTA lavakunstikool, omaalgatuslikud kultuurimeediad ning Eesti Teatriuurijate ja -kriitikute Ühendus.

29. jaanuaril 2015 toimus ETUKÜ traditsiooniline lavastuse arutelu: teemaks lavastus „Estoplast”. Üritus toimus Vanemuise väikese maja ovaalsaalis. Kohtusid ETUKÜ liikmed, Teatriteaduse Üliõpilaste Looži (TÜL) liikmed ja „Estoplasti” näitlejad.

7. septembril 2015 toimus ETUKÜ aastakonverents, mida nimetati ümarlauaks pealkirjaga „Teatriharidus Eestis“. Tegemist oli ulatusliku, 80 osavõtjaga üritusega kogu Eesti teatriharidusmaastiku kaardistamiseks.

Konverents oli osa festivali Draama 2015 programmist.

Artiklikogumiku „Vaateid Eesti nüüdisteatrile“ artiklite toimetamine. Kogumik koondab ekspertide käsitlusi Eesti teatri eri valdkondade arengust 1990. aastatel ja nullindatel. Kogumiku artiklid põhinevad ETUKÜ aastakonverentside ettekannetel.

Raamat ilmub koostöös Tartu Ülikooli kultuuriteaduste ja kunstide instituudiga TÜ Kirjastuse väljaandena.

Tunnustamine: Hea Teatri Auhinna 2014. aasta laureaadiks valiti lavastaja ja näitleja Lauri Lagle, auhind anti üle 14. jaanuaril 2015 teatris NO99 pärast „Kadunud sõbra juhtumi“ etendust. Laureaadile kingiti kunstnik Alice Kase segatehnikas maal.

Koostöös Kanuti Gildi SAALiga antakse välja Eesti Sõltumatu Etenduskunsti Auhindu. 2014. aasta loomingu eest pälvisid auhinnad Hendrik Kaljujärv lavastusega „Rising Matter“ (aasta läbilööja auhind) ning

432

Kaja Kann projekti „Knit the World” eest: raamat „Eratee”, fotonäitus „Kes varastas päeva?” ja soololavastus „Be Real My Dear”.

Samuti Zuga Ühendatud Tantsijad lavastuse „Käik“ eest. Auhinnad anti üle 29. aprillil 2015 tantsupäeva hommikusöögil Kanuti Gildi SAALis. Ühenduse liikmed külastasid etenduskunstide festivale Praha kvadriennaal (Praha), Baltic Circle (Helsingi), Foreign Affairs (Berliin) ning vaatasid teatrit Riias, Stockholmis, Berliinis ja Londonis, samuti etendusi IFTRi konverentsi ajal Hyderabadis Indias. ETUKÜ liikmed võtsid osa Rahvusvahelise Teatriuurijate Föderatsiooni FIRT-IFTR aastakonverentsist „Theatre and Democracy“, mis toimus 6.–10. juulil 2015 Hydarabadis Indias.

EESTI TEATRI- JA MUUSIKAMUUSEUM SÄREVI MUUSEUMITUBA www.tmm.ee

Üritused 14. jaanuaril toimus muuseumi ekspositsioonisaalis kohtumisõhtu Helle Laasiga. Vestlust juhtisid Jaanika Juhanson ja Kirsten Simmo.

14. märtsil toimus Särevi Teatritoas kostüümikunsti töötuba, kus kunstnik Kristel Maamägi juhendamisel valmis paberist kleit.

26. märtsil toimus rahvusvahelise teatripäeva raames kohtumisõhtu butafooridega. Osalesid butafoorid erinevatest teatritest ja TÜ VKA etenduskunstide osakonnast. Töötoa viis läbi Marko Odar TÜ VKA-st.

28. märtsil toimus rahvusvahelise teatripäeva perehommik, kus külalisena osales näitleja Tiina Tauraite koos perega. Toimusid vestlusring ja teatrimängud.

7. aprillil toimus Särevi Teatritoas Lauri Saatpalu luuleõhtu „Rekvisiitor“ sarjast „Pajats või poeet“.

11. aprillil esietendus muuseumi ekspositsioonisaalis Kaja Lindali ja Insightout Company tantsulavastus „Kehameel“. Etendused toimusid ka 12. ja 13. aprillil.

11. mail toimus Särevi Teatritoas Priit Strandbergi luuleõhtu „Laulud ja luuletused“ sarjast „Pajats või poeet“.

13. mail toimus Särevi Teatritoas Eldor Renteri 90. sünniaastapäevale pühendatud mälestusõhtu. Õhtut juhtis Arne Mikk.

Tallinna Vanalinna Päevade raames toimusid 2. ja 4. juunil Assauwe hoovis TÜ VKA etenduskunstide 11. lennu tudengite lasteetendused „Pannkoogitort“, lavastaja Liisu Krass (4 etendust). 3. juunil esitas Teater Marionett etenduse „Kvartett“ ning lavastaja Mart Puust viis läbi marionett-nuku valmistamise töötoa.

4. oktoobril esietendus muuseumi ekspositsioonisaalis Variuse teatri lavastus „Unustatud primadonna. Els Vaarman“, autorlavastaja Heidi Sarapuu. Järgmised etendused toimusid 5. ja 6. oktoobril ning 29. ja 30. novembril. Kokku 5 etendust 2015. a.

22. oktoobril toimus Särevi Teatritoas Mari Jürjensi luuleõhtu „Viisita“ sarjast „Pajats või poeet“.

26.–29. novembrini eriprogramm Panso Päevad 2015: 26. novembril esines Aita Vaher Särevi Teatritoas luuleõhtuga „Siutsud ja säutsud“ sarjast „Pajats või poeet“.

27. novembril toimus kohtumisõhtu lavakooli IX lennuga. Kohal viibis 10 näitlejat ja erialaõppejõud Merle Karusoo. Vestlust juhtis Kirsten Simmo.

29. novembril esinesid muuseumis lavakooli 28. lennu tudengid etüüdikavaga „Ese osutab vastupanu“.

Aasta jooksul anti lavastusega „Laborant Viiding“ 9 etendust.

Näitused 18. märtsil avati Särevi Teatritoas Eldor Renteri 90. sünniaastapäevaks valminud näitus.

Koostaja Annely Voitka, kunstnik Jane Kaas.

12. juunil avati muuseumi peamajas skulptuurikogu tutvustav näitus „Suurkujud“.

Kuraator Maris Rosenthal, kunstnikud Kärt Einasto ja Joonas Rumvolt.

12. novembril avati Vanemuise teatris näitus „Naine lavastab Vanemuist“. Näituse koostajad: Kirsten Simmo, Annely Voitka, Tanel Veeremaa. Kunstnik: Katre Rohumaa.

1. november 2015 – 30. jaanuar 2016 oli Assauwe tornis eksponeerimisel Rait Avestiku fotonäitus „Meie marionetid. Meie, marionetid“.

Haridustöö Kevadel ja sügisel toimus Annely Voitka juhendamisel teatrikunsti ring, kus kooliõpilased vanuses 8–12 kohtusid kord nädalas erinevates teatriteemalistes tundides. Kokku viidi muuseumis läbi 5 linnalaagrit ja teatriteemalisi haridusprogramme 58 korral.

Kogumistöö Teatriosakonnas on vastu võetud ja inventeeritud 2014. a teatrite kavalehed ja osa digifotodest. Kostüümikogusse lisandusid Ugala teatri kostüümid ja isikukogudesse Voldemar Panso, Lembit Antoni, Mauri Rausi, Ingo Normeti, Reet Neimari, Maimu Vannase, Ruts Baumani jt materjalid.

Trükised „Sonettide sarmikas daam. Intervjuu Silvia Laidlaga“. 18. raamat arhiivitrükiste sarjast ELAVIK. Koostaja Kirsten Simmo, intervjuude läbiviija Iivi Lepik. Kujundaja Kadi Pajupuu. Kirjastus SE&JS.

433

VARIA

Kultuurkapitali aastapreemiad

AUHINNAD

Audiovisuaalse kunsti sihtkapitali elutööpreemia: Evald Aavik – näitlejale, kelle ainulaadsed ja jõulised tegelaskujud on läbi eri aegade rikastanud Eesti filmikunsti oma inimliku sügavusega.

Riiklikud teenetemärgid Valgetähe IV klassi teenetemärk: teatrijuht ja lavastaja Peeter Jalakas, VAT Teatri ja Von Krahli Teatri asutajaid, kes pani alguse ka rahvusvahelisele teatrifestivalile Baltoscandal ja oli pikka aega selle kunstiline juht; teatri-, tele- ja filminäitleja, vanameister Feliks Kark, kes on teinud kümneid rolle nii Rakvere teatris kui ka Pärnu Endlas, lisaks paljudes filmides ja on ka suupillimängu traditsiooni hoidja; Üllar Saaremäe, jõulise natuuriga näitleja ja omanäolise käekirjaga lavastaja ning punklaulupeo korraldaja, Rakvere Teatri peanäitejuht; filmilooja Veiko Õunpuu, kelle tuntud filmid on „Tühirand“, „Sügisball“, „Püha Tõnu kiusamine“ ja „Free Range“.

Valgetähe V klassi teenetemärk: teatrikriitik Pille-Riin Purje, paljude teatrilooliste raamatute autor ja Raadioteatri toimetaja; Leida Rammo, Eesti vanim tegutsev näitleja, kes on mänginud ligi 70 filmis ning töötanud Draamateatris, Estonias, Endlas, Noosooteatris ja Rakvere teatris.

Riikliku kultuuripreemia pikaajalise väljapaistva tegevuse eest sai lavastaja ja balletitantsija Ülo Vilimaa.

Riikliku kultuuripreemia 2015. aastal avalikkuseni jõudnud väljapaistvate tööde eest sai näitleja Marika Vaarik (rollide eest Teater NO99 lavastustes).

434

Näitekunsti sihtkapitali elutööpreemia: Lea Tormis – Eesti teatri õpetajale.

Näitekunsti valdkonna aastapreemia: Ugala Teater – nutikas ja õdus UBB 2015 (Ugala black box).

Rahvakultuuri sihtkapitali aastapreemia: harrastusteatrile Virumaa Rahvaülikooli Selts – erinevate rahvakultuuri valdkondade ühendamise eest haridusliku teatriprojekti „Maili. Virumaa Rahvaülikooli lugu“ korraldamisel.

Preemiaid jagati 21. jaanuaril 2016 Paide kultuurikeskuses, õhtu lavastasid Birgit Landberg ja Raho Aadla, laval olid teater Must Kast ja muusikaline duo Tõnis Kirsipu ja Kulno Malva. Õhtust tegi ülekande ERR. Kirjanduse sihtkapital: 14. märtsil 2015 anti üle aastaauhinnad 2014. aastal loodud teoste eest. Näitekirjanduse aastaauhinna laureaadiks sai Tõnu Õnnepalu mononäidendiga „Vennas".

Emakeelepäeval, 14. märtsil 2016 anti üle 2015. aasta näitekirjanduspreemia Urmas Lennukile kogumiku „Ükskord Eestimaal“ eest, kus on kolm näidendit: „Rongid siin enam ei ...“, „Päeva lõpus“ ja „Ema oli õunapuu“ (väljaandja Ugala Teater). Näitekirjanduse kategoorias olid nomineeritud veel kuus teatriteost: Eero Epneri, Tarmo Jüristo, Aare Pilve „Savisaar“; Eero Epneri, Hendrik Kaljujärve, Kaarel Oja „Kodumaa karjed“; Jaan Kaplinski „Neljakuningapäev“; Tiina

Laanemi „Estonian hikikomori“ ja „Pildilt kukkujad“; Urmas Vadi „Head tüdrukud lähevad taevasse (teised vaatavad ise, kuidas saavad)“.

Harjumaa 2015. aasta teatripreemia pälvis Rahvusooper Estonia solist Mart Laur. Preemia anti üle Harjumaa teatripäeval, 1. aprillil, Harju Maavalitsuse ja Harjumaa Omavalitsuste Liidu poolt koostöös RO Estoniaga.

Pärnumaa aasta noore tegija tiitli pälvis Endla teatri lavastaja Laura Mets. Pärnumaa omavalitsuste liidu kultuuri- ja spordikomisjoni kultuuriauhinnad anti kätte 8. jaanuaril 2016. aastal Pärnu Kontserdimajas toimunud Tähesäral.

Tartu Kultuurikandjad 2015: Aasta teose looja – koreograaf ja lavastaja Renate Keerd.

Aasta uustulnuka preemia – teatri Must Kast lavastaja ja näitleja Silver Kaljula.

Aasta kultuurisündmus – Tartu Uue Teatri lavastus „Odysseia“.

Tunnustusüritus toimus 17. veebruaril Athena keskuses ja selle lavastas Katrin Pärn.

Viljandi linna 2015. aasta teatripreemia sai Andres Tabun säravate rollide eest lavastustes „Amalia“ ja „Ema oli õunapuu“.

Eesti Vaegkuuljate Liidu „Selge kõneleja 2015“ auhinna pälvis teatrinäitlejate kategoorias Helgi Sallo. Auhinna andsid 27. detsembril enne „Minu veetleva leedi“ etendust üle Eesti Vaegkuuljate Liidu esindajad Külliki Bode ja Ene Oga. Raadioteatri näitlejaauhind: Tambet Tuisk – vaimuka sõnamängulise osatäitmise eest Andres Noormetsa kuuldemängus „Asjad“ (Hääl 1) ning minimalistliku ja sisutäpse järjejutulugemise eest (Jakob

Wassermanni „Caxamalca kuld“).

Kolmandat korda tunnustasid Raadioteatrit MTÜ Kakora kuuldemängude kuulamise ja hindamise nõukogu nägemispuudega liikmed 2014.–15. aasta loomingu eest: Parima kuuldemängu autor – Andrus Kivirähk, „Kaheksa varbaga kuningas“.

Parim naisosatäitja – Piret Kalda, Sanitari roll kuuldemängus „Kaheksa varbaga kuningas“.

Parim meesnäitleja – Andres Raag, Juhan Liivi roll Rein Põdra kuuldemängus „Kuningapuu“.

Parim lavastaja – Aare Toikka, Jim Ashilevi kuuldemäng „Godzilla“.

Parim kõrvalosatäitja – Katariina Unt kuuldemängus „Godzilla“.

Eritunnustus – Margo Kõlar, „Kuningapuu“ muusikaline kujundus.

Eesti Näitlejate Liidu auhind – Raivo E. Tamm.

Eesti Näitlejate Liidu auliikmeks valiti Leonid Ševtsov.

Eesti Teatriuurijate ja -kriitikute Ühenduse Hea Teatri Auhinna 2015. aasta laureaat on helilooja, sõnalavastuste muusikaline kujundaja ja näitleja Ardo Ran Varres, muusikaliste kujunduste eest lavastustele „Ekke Moor“ (Kuressaare Linnateater, VAT Teater, Lavakunstikool) ja „Libahunt“ (R.A.A.A.M).

Auhind anti üle 3. märtsil 2016 pärast lavastuse „Popi ja Huhuu“ esietendust Theatrumis.

27. Oskar Lutsu huumoripreemia laureaat on Villu Kangur. 12. aprillil anti Palamusel üle MTÜ Sokuturi poolt annetustena kogutud preemiasumma 4615 eurot ja 61 senti ning skulptor Ahti Seppeti taies „Kolmveerand õuna”.

435

Eesti loovagentuuride Loovusfestivalil Kuldmuna pälvis disainiagentuur Refleks 2015. aasta digiagentuuri Kuldmuna Vaba Lava kuraatoriprogrammi lavastuste visuaalse identiteedi ja lahenduste eest.

EESTI TEATRI AASTAAUHINNAD Auhinnad 2015. aasta loomingu eest anti üle rahvusvahelise teatripäeva pidulikul tähistamisel 27. märtsil 2016 teatris NO99, kätteandmisest tegi ülekande Eesti Rahvusringhääling. Auhindade väljaandja on Eesti Teatriliit, rahastajad Eesti Kultuurkapital ja Eesti vabariigi kultuuriministeerium.

TEATRIKUNSTI ERIAUHIND Annab välja Eesti Teatriliidu juhatus.

Lavastaja-kunstnik Ene-Liis Semper, kuraator Eero Epner, näitlejad Rea Lest, Jörgen Liik, Helena Pruuli, Jarmo Reha ja Simeoni Sundja ning näitejuht Tiit Ojasoo (kõik Teater NO99) ja produtsent Maret Kukkur (Eesti Lavastuskunstnike Liit) – innovatiivse lähenemise eest teatrikunstile, Praha kvadriennaali peaauhinna Kuldne Kaarik pälvinud lavastusprojekti „Ühtne Eesti” eest.

SÕNALAVASTUSTE AUHINNAD Žürii: Luule Epner, Pille Jänes, Ott Karulin, Madis Kolk, Kalju Orro, Madli Pesti, Peeter Raudsepp.

Lavastaja: Artjom Garejev – lavastus „Vaenlane“ (Vene Teater).

Kunstnik: Illimar Vihmar – kujundus lavastustele „Laulud halli mere äärest“, „Romeo ja Julia“ (mõlemad Eesti Draamateater) ning „45 339 km² raba“ (Endla Teater).

436

Naispeaosa: Marika Vaarik – nimiosa lavastuses „Savisaar“ ja osatäitmine lavastuses „El Dorado: klounide hävitusretk“ (mõlemad Teater NO99).

Meespeaosa: Jaak Prints – osatäitmine lavastuses „Kodumaa karjed“ (Teater NO99).

Naiskõrvalosa: Hilje Murel – Glorie lavastuses „Grace ja Glorie“ (Sundown Entertainment), Dorine lavastuses „Tartuffe“ (Eesti Draamateater) ja osatäitmine lavastuses „sugu: N“ (Vaba Lava).

Meeskõrvalosa: Indrek Sammul – Cléante lavastuses „Tartuffe“ ja osatäitmised lavastuses „Kaart ja territoorium“ (mõlemad Eesti Draamateater).

Sõnalavastuste muusikalise kujunduse auhind Eesti Autorite Ühingu žürii: Olav Ehala, Tõnu Kõrvits, Märt-Matis Lill.

Helena Tulve – originaalmuusika ja muusikalise kujunduse eest lavastusele „“Delhi“ tants“ (Theatrum).

Ardo Ran Varres – originaalmuusika ja muusikalise kujunduse eest lavastusele „Krabat“ (Tallinna Linnateater).

MUUSIKALAVASTUSTE AUHINNAD Žürii: Virge Joamets, Saale Kareda, Kerri Kotta, Tiina Mattisen, Raili Sule.

Rauno Elp – ooperi „Cardillac“ nimiosalise rolli jõulise ja veenva lahendamise eest (Rahvusooper Estonia).

Vello Pähn – Paul Hindemithi ooperi „Cardillac“ ja Richard Straussi ooperi „Arabella“ kontsertlavastuse kõrgetasemelise muusikalise teostuse eest (Rahvusooper Estonia).

BALLETIAUHIND Žürii: Heili Einasto, Ago Herkül, Kaja Kreitzberg, Rufina Noor, Tiiu Randviir.

Luana Georg – Tatjana lavastuses „Onegin“ (Eesti Rahvusballett).

TANTSUAUHIND Žürii: Kristiina Garancis, Laura Kvelstein, Evelin Lagle, Kaja Lindal, Jane Raidma.

Renate Keerd – väljakutsuvalt isikupärase koreograafilise käekirjaga jõuline kunstnikunatuur füüsilis-visuaalses teatripildis.

ETENDUSKUNSTIDE ÜHISAUHIND Tunnustab erinevaid etenduskunste põimivaid lavastusi, mis oma otsingulisuses avardavad teatrikunsti väljendusvahendeid. Žürii: Heili Einasto, Saale Kareda, Ott Karulin, Kerri Kotta, Kaja Kreitzberg, Laura Kvelstein, Evelin Lagle, Madli Pesti.

Cabaret Rhizome – lavastused „Otsuse anatoomia“ ja „Kuningas Oidipus“.

KRISTLLKINGAKESE AUHIND Kahele noorele teatriinimesele esimeste märkimisväärsete lavatööde eest. Žürii: Kristiina Garancis, Laura Kvelstein, Evelin Lagle, Kaja Lindal, Jane Raidma.

Raho Aadla – eriilmelised rollid lavastustes „Klapp“ ja „Imelise otsinguil“ (Tallinna Tantsuteatris) ning otsingulised work-in-progress performance lavastused Kanuti Gildi SAALis 2015-2016. Žürii: Luule Epner, Pille Jänes, Ott Karulin, Madis Kolk, Kalju Orro, Madli Pesti, Peeter Raudsepp.

Laura Mets – lavastused „45 339 km² raba“, „Werther“, „Eedeni aed“ ja „Titanic. Ilusad inimesed mängivad suuri tundeid“ ( Endla Teatris) ning „Korduma kippuvad küsimused" (Eesti Muusika- ja Teatriakadeemias).

TEATRITÖÖTAJA AUHIND Žürii: Toivo Kaev, Anton Kulagin, Roland Leesment, Enar Tarmo, Marika Tint, Krista Tool.

Lavastust ettevalmistava töötaja auhind Oliver Kulpsoo – Von Krahli Teatri ja vabakutseline valgustaja. Meeskonnamängija, väljakujunenud loojavaimu ja rafineeritud silmaga kunstnik, kes kaitseb Siioni lõvina oma isikupärast käekirja. Prožektoritega kirjutab poeemi, mis tõstab lavastuse teatripõrandast lahti ning laseb tal peegelduda pilvedel ning meie südametes. Tasub meenutada, et seal, kus pole valgust, on pimedus.

Etendust teenindava töötaja auhind Madis Kirkmann – valgusala juhataja. Põhjalik ja järjepidev töö NUKU teatri valgusosakonna ülesehitamisel, juhtimisel ja uuele tasemele viimisel; lisaks uuslavastuste valguskujunduste loomine ja igapäevane pühendunud töö valgusala juhataja ja valgustajana.

Haldus- ja administratiivtöötaja auhind Liina Viru – kirjandustoimetaja. 2015. aastal esietendunud lavastuste kavalehtede koostamise eest. 9 aastat pühendunud tööd Rahvusooperis Estonia kavaraamatute ning muude teatrilooliste trükiste koostamisel ja toimetamisel. Läheneb tekstidele värske pilguga ja avab lavastusi nüansirikkalt. Liina koostatud sisukad kavad on raamaturiiuliväärilised. Ooperiteater on Liina sügav armastus, mis kajastub tema aupaklikus suhtumises kolleegidesse ja soovis publikut harida. On oma töös põhjalik, täpne ja kiire.

437

NIMELISED AUHINNAD Ants Lauteri nimeline näitlejaauhind Välja antakse kaks auhinda kuni 10 aastat teatritööd teinud noorele näitlejale või lavastajale. Auhinna määramisel peetakse silmas kandidaadi erialast arengut. Žürii: Üllar Saaremäe, Külliki Saldre, Garmen Tabor, Juhan Ulfsak, Katariina Unt. Ursula Ratasepp – osatäitmised lavastustes „Melujanu“ (Tallinna Linnateater); „sugu: N“ (Vaba Lava); Õde James – „Kahtlus“ (MTÜ Pikk Mari); Roberta – „Harakale haigus …“ (Tallinna Linnateater); Mari – „Kuldne Lurich“ (Eesti Draamateater); Caroline Cassidy – „Kassirabal" (Tallinna Linnateater); Tatjana – „Utoopia rannik. I osa. Teekond“ (Tallinna Linnateater); Carol Conway – „Aeg ja perekond Conway“ (Tallinna Linnateater); „Tallinna Linnateater laulab. Õnnelik õhtu“; Erica – „Ma armastasin sakslast“ (Tallinna Linnateater); Kristi – „Wargamäe Wabariik“ (Tallinna Linnateater); Julia – „Romeo ja Julia“ (Emajõe Suveteater); Cordelia – „Head ööd, vend“ (Eesti Draamateater, Kanuti Gildi SAAL); Anna van Gogh – „Vincent“ (Tallinna Linnateater); „Impro 3 – Punane Hanrahan“ (Tallinna Linnateater); Koor – „Kuidas ma õppisin sõitma“ (Tallinna Linnateater) ning filmirollid Kertu – mf „Kertu“ (Amrion) ja Kadri – mf „Vehkleja“ (Making Movies Oy, Allfilm, Kick Film).

Laura Peterson – osatäitmised: Jekaterina – „“Delhi“ tants“ (Theatrum); Marta – „Joobnud“ (Theatrum); Célimène – „Misantroop“ (Theatrum); Elizabeth – „Ring“ (MTÜ Kell Kümme); Fanny – „Tuulesaared“ (Theatrum, HEF); Naine – „Planeet“ (Theatrum); Naine – „Peeter Volkonski viimane suudlus“ (Tartu Uus Teater); Iti – „Nukitsamees“ (Vane-

438

muine); Mara – „Maarja kuulutamine“ (Theatrum); Esmeralda – „Jumalaema kiriku kellamees“ (Emajõe Suveteater); Gädvi, Kats, Väike laps – „Börs ja Börsitar“ (Ugala); Kass – „Kass, kes kõndis omapead“ (Vanemuine); Gerda –„Lumekuninganna“ (Vanemuine); Helina, Marina, Tädi – „Tühirand“ (Vanemuine); Nastenka – „Valged ööd“ (Theatrum); Monika – „Juveliiri poe ees“ (Theatrum); osatäitmine telesarjas „Klass: Elu pärast“ (ERR) ning filmiroll Erna – mf „Risttuules“ (Allfilm / Baltic Pine Films).

Natalie Mei nimeline auhind Antakse muusikalavastuse kõrgetasemelise kujunduse esiletõstmiseks. Žürii: Arne Mikk, Jaan Mikkel, Rosita Raud, Inga Vares.

Maarja Meeru – isikupärase värvilahendusega kunstilise terviku loomise eest mastaapse lavapildi ja karakteersete kostüümide kaudu Georges Bizet’ ooperile „Carmen“ (Vanemuine).

Reet Neimari nimeline kriitikaauhind Annab välja Eesti Teatriliidu juhatus.

Pille-Riin Purje – järjepideva näitlejale pööratud tähelepanu, harvaesineva süvenemise ja põhjalikkuse eest 2015. aastal ajakirjanduses avaldatud teatriartiklites ning Tallinna Linnateatri 50-aastast tegevust kokkuvõtvas teoses „Olla!“.

Priit Põldroosi nimeline auhind Teatrimõtte arendamise, pikaaegse teatriuurimusliku või teatripedagoogilise tegevuse eest. Žürii: Kadi Herkül, Piret Kruuspere, Ingo Normet, Katri Aaslav-Tepandi, Lea Tormis.

Andres Laasik – sisuka, rikkalikule arhiivimaterjalile toetuva, uurimuslikus laadis väljapeetud raamatu „Teatri vang. Leo Kalmeti

kirjutamata elulugu“ (2014) eest; samuti arvestades varasemat sisukat elulooraamatut „Filmilavastaja ja näitleja Kaljo Kiisk. Ikka hea pärast“ (2011) ning pikaajalist viljakat kriitikutegevust.

Salme Reegi nimeline auhind Kunstiliselt silmapaistva ja lastepärase töö eest. Žürii: Enn Lillemets, Haide Männamäe, Katrin Nielsen, Reeda Toots, Jaanus Vaiksoo.

Mirko Rajas – meisterlik ja kütkestav peaosa lavastuses „Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal“ (NUKU Teater).

Nimelised auhinnad, mis antakse üle auhinnale nime andnu sünniaastapäeval Voldemar Panso nimeline auhind Liisa Saaremäel, lavakooli 27. lennu näitlejaüliõpilane.

Preemia võitja kuulutati välja 30. novembril, pärast „Ekke Moori“ etendust Kanuti Gildi SAALis. Preemiat rahastab Eesti Kultuurkapital ja selle andis üle Eesti Teatriliidu esimees Ain Lutsepp.

Karl Adra nimeline auhind Žürii: Lea Tormis, Piret Kruuspere, Ingo Normet, Kalju Orro ja Margot Visnap.

Kersti Kreismann – draamanäitleja, kelle korrektne eesti keel, kõnekultuur ja sõnumi selgus kõige paremini publikuni jõuab. Auhind anti üle 17. märtsil 2015 Eesti Draamateatris. Auhinnaga kaasneb Sándor Sterni joonistuse järgi Vaike Pääsukese poolt kujundatud auaadress ning Kultuurkapitali rahaline preemia.

EESTI SÕLTUMATU ETENDUSKUNSTI AUHINNAD Auhinna 2015. aasta loomingu eest andis välja 29. aprillil, rahvusvahelisel tantsupäeval, Kanuti Gildi SAAL koostöös Eesti Teatriuurijate ja -kriitikute Ühendusega. Auhinda toetab Eesti Kultuurkapital. Žüriisse kuulusid Madli Pesti (Eesti Teatriuurijate ja -kriitikute Ühendus, Vaba Lava), Riina Oruaas (Eesti Teatriuurijate ja -kriitikute Ühendus), Priit Raud (Kanuti Gildi SAAL) ja Triinu Aron (Sõltumatu Tantsu Ühendus).

Auhinna laureaadid: Riina Maidre ja Flo Kasearu lavastusega „House Music” – performatiivne installatsioon, mis muutis tänava lavaruumiks ja ühendas kogukonna. Lavastus esietendus 20. augustil Flo Kasearu Majamuuseumi ees etenduskunstide festivali SAAL Biennaal 2015 raames.

Henri Hüti nimeline muusikalise kujunduse eripreemia: Renzo Van Steenbergen – performatiivse heli-muusika hooaja eest.

STIPENDIUMID Gerd Neggo nimelise tantsuõpetaja stipendiumi pälvis Inna Sulg, tantsukinesioloogia ja -anatoomia valdkonna õppejõud Tallinna Ülikoolis. Stipendiumi väljaandja on Eesti Tantsuhariduse Liit.

Tartu Kultuurkapitali hotell Londoni sihtkapitali 2015. aasta stipendiumi pälvisid Vanemuise teatri draamanäitlejad Linda Kolde ja Tanel Jonas (2014. aasta stipendiumi pälvis Maria Soomets).

Mait Agu nimelise tantsustipendiumi pälvisid Tallinna Ülikooli koreograafia magistriõppe kevadel lõpetanud koreograafid Tatjana Romanova ja Jaan Ulst.

439

Komeediklubi, Kinoteatri ja Pointi poolt väljaantava Naljastipendiumi pälvisid Laura Kalle ja Rauno Polman.

Eesti Rahvuskultuuri Fond SA nõukogu stipendium loominguliseks tegevuseks: Urve Tauts.

Adelaide’i Eesti Muinsuskaitse Seltsi fondi stipendium Rahvusooper Estonia naistantsijale loominguliseks tegevuseks: Ketlin Oja. Alexander Kofkini fondi stipendium toetamaks näitlejate ja lavastajate täiendõpet välismaal: Janek Joost, Piret Krumm ja Katariina Tamm.

Kristi ja Siim Kallase fondi stipendium toetamaks loomingulist tegevust Eesti ajaloo mõtestamisel teatris: näitleja Merle Jääger, dramaturg Ülle Kauksi ja lavastaja Ain Mäeots, silmas pidades 2015. aastal valminud lavastust „Obinitsa”, et tunnustada aastatepikkust tegevust Setumaa paikkondliku ajaloopärandi ja kultuuri mõtestamisel ja esitamisel teatrikunsti abil.

Rain Lõhmuse fondi stipendium toetamaks noori andeid: Maria Netti Nüganen, õpinguteks Amsterdami Kunstikoolis Hollandis lavastaja-koreograafi erialal.

Voldemar Panso fondi stipendium toetamaks Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikooli üliõpilaste ja magistrantide õppereise: Mehis Pihla, osalemiseks Robert McKee stsenaristika seminaril „Story“ Iirimaal.

ERKF stipendium: Ardo Ran Varres, muusika loomiseks muusikalavastusele „Käidi ja külvati varjude seemneid, sest valgus hakkas võrsuma“ (esietendus aprillis 2016).

440

KOLLEEGIPREEMIAD RAHVUSOOPER ESTONIA 109. hooaeg (2014/2015) Preemiad andis üle riigikogu kultuurikomisjoni esimees Laine Randjärv.

Parimad kolleegid: ooperisolist Rauno Elp, balletiartist Sergei Upkin, orkestriartist Adam Jeffrey, kooriartist Sven Tarlap, reklaamijuht Alo Lõoke, heliala juhataja Kalev Timuska, värvija Malle Kaalep, peakokk Kalvi Sedrik ja pianist-repetiitor Jaanika Rand-Sirp.

TALLINNA LINNATEATER Parim lavastus – „Kurbus ja rõõm kaelkirjakute elus“, lavastaja Diana Leesalu.

Parim lavakujundus – Vladimir Anšon, „Tagasitulek isa juurde“.

Parim lavastust toetav kujundus – Emil Kallas,valguskujundused lavastustele „Melujanu“ ja „Tagasitulek isa juurde“).

Parim meesosatäitja – Lembit Ulfsak,Tagasitulija lavastuses „Tagasitulek isa juurde“.

Parim naisosatäitja – Hele Kõrve, Kaelkirjak lavastuses „Kurbus ja rõõm kaelkirjakute elus“.

Parim meeskõrvalosatäitja – Priit Pius, „Kurbus ja rõõm kaelkirjakute elus“).

Parim naiskõrvalosatäitja – Epp Eespäev, Ema lavastuses „Sügise unenägu“ ja Proua Klaudi lavastuses „Tagasitulek isa juurde“.

Parim lavastusala töötaja – vanemrekvisiitor Terje Kessel-Otsa.

Parim maja töötaja – trupijuht Triinu Sillaste.

Eripreemia – Kalju Orro (Teatrisõprade klubis toimuvate juubelisündmuste vedamise, alatise ajaloo talletamise ja kõiges kaasamõtlemise eest).

Juhtkonna näitlejapreemia – enim etendusi andnud meesnäitleja Argo Aadli ja nais-

näitleja Maiken Schmidt. Parim maja töötaja – publikuteenindaja Anneli Meister ja autojuht Märt Keerutaja.

Indrek Ojari pälvis ka Linnateatri sponsorite tunnustuse – ta pälvis nii ESPAKi kui ka Eesti Päevalehe preemia. Nordeconi preemia pälvis koristaja Ly Kustavus.

NUKU TEATER Hooaeg 2014/2015 Lipulaev (parim lavastus) – „Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal”, lavastaja Sander Pukk).

Maailma Meister (parim kunstnik) – Britt Urbla Keller, „Kapten Granti lapsed” ja „Dorian Gray portree”.

Pärl (parim naisnäitleja) – Helle Laas, „Ajarefrään”.

Ladvaõun (parim meesnäitleja) – Mirko Rajas, Christopher Boone’i roll „Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal”.

Suurim Üllataja – „Dorian Gray portree” mängupaik Heliose kino.

Rusikas Silmaauku (parim meeskõrvalosatäitja) – Andres Roosileht.

Rusikas Vasakusse Silmaauku (parim naiskõrvalosatäitja) – Liivika Hanstin.

Välk ja Pauk (parim helikujundaja) – Liina Kullerkupp.

Puhas Võit (parim külaline) – lavastaja Sander Pukk.

Osavnäpp (parim töökodade töötaja) – õmbleja Jelena Meškova.

Hall Kardinal (parim etendust teenindav töötaja) – grimeerija Aimi Etverk.

Töömesilane (parim korraldus- või administratiivtöötaja) – kommunikatsioonijuht Hannele Känd.

Majavaim (parim maja teenindav töötaja) – majatehnik Villu Teder.

Auruvedur (enim etendusi andnud meesnäitleja) – Are Uder (353 etendust).

Igiliikur (enim etendusi andnud naisnäitlejad) – Katri Pekri ja Kaisa Selde (282 etendust).

EESTI DRAAMATEATER Käsu-Ants (lavastajapreemia) – Theatrumi kunstiline juht Lembit Peterson, Molière´i „Tartuffe“.

Naispeaosa Suur Ants – Maria Klenskaja, Annlouise’i rolli eest lavastuses „Viimasel minutil“.

Meespeaosa Suur Ants – Rein Oja, Orgon lavastuses „Tartuffe“.

Naiskõrvalosa Väike Ants – Hilje Murel Dorine lavastuses „Tartuffe“.

Meeskõrvalosa Väike Ants – Indrek Sammul, töömees; detektiiv lavastuses „Kaart ja territoorium“.

Ilu-Antsu preemia – Lilja Blumenfeld, kostüümi- ja lavakujundus lavastusele „Tartuffe“.

Parim tehniline töötaja ehk Asi-Ants – valgusemeister Triin Suvi.

Abi-Ants ehk parim teenindav töötaja – müügijuht Elen Jaaska.

Kaval-Ants – Ülle Kaljuste, kes on alati valmis teatri heaks kaasa lööma: suusatab, laulab, küpsetab – ja muu niikuinii.

Aasta hõivatuimad näitlejad (preemiat toetas MyFitness) – Taavi Teplenkov (mängis 125 etendust, preemiat toetas MyFitness) ja Marta Laan (mängis 129 etendust).

ENDLA TEATER Parim lavastaja – Laura Mets, lavastused „Werther“ ja “45339 km2 raba“.

Parim naisnäitleja – Karin Tammaru, rollid lavastustes „Kahe lugu“, „Kõik naistest“, „Tramm nimega Iha“.

Parim meesnäitleja – Priit Loog, rollid lavastustes „Tramm nimega Iha“, „Midagi tõelist“, „Peeter Paan“, „Kaunitar ja koletis“.

441

Parim kunstnik-kujundaja – Feliks Kütt, muusikalised kujundused lavastustele „45339 km2 raba“, „Siin elavad inimesed“, „Midagi tõelist“, „Kahe lugu“, „Peeter Paan“, „Werther“.

Parim lavastust ettevalmistav ja tehniline töötaja – videomeister Terina Tikka.

Parim administreeriv ja korraldav töötaja – haldusjuht Kaido Lüll.

Parim kõiki teatritöötajaid teenindav töötaja – kassapidaja Siret Ruus.

Parim kohviku töötaja – teenindaja Katti Peedimaa Hõivatuim naisnäitleja – Ireen Kennik (130 etendusega) ja hõivatuim meesnäitleja – Priit Loog (132 etendusega).

RAKVERE TEATER (76. aasta) Traditsioonilise raudnaela said: Parim naisnäitleja – Natali Lohk, Tuirevi Hillikaineni „Maailma parim küla“, Nataša „Põhjas“ ning Nõid, Võõrasema ja Haldjas „Hansuke ja Greteke“.

Parim meesnäitleja – Toomas Suuman, John Andresson „Sina maga, mina pesen nõud“, osaleja „Romaan”, Talumees ja Julius „Maailma parim küla” ning Kostõljov „Põhjas”.

Parim lavastaja – Üllar Saaremäe, „Buratino” ja „Hansuke ja Greteke”.

Parim kunstnik – Kristi Leppik, „Buratino” ja „Hansuke ja Greteke”.

Lihtsalt imeline – Tarmo Kesküll, lavastuse „Romaan” muusikaline juhtimine.

Parim etendust teenindav kolleeg – Aune Kuul.

Parim lavastust ettevalmistav kolleeg – Tiit Kalm.

Parim teenindaja – Külliki Koulen.

Parim korraldaja – Mari Rohtla.

442

UGALA TEATER Parima lavastaja – Tanel Ingi lavastuse „Amalia“ eest.

Parima kujundaja – Jaanus Laagriküll, kunstnikutöö lavastusele „Ema oli õunapuu“.

Parim naisnäitleja – Klaudia Tiitsmaa Amalia rolli eest lavastuses „Amalia“.

Parim meesnäitleja – Janek Vadi Õppejõu rolli eest lavastuses „Oleanna“.

Särava sutsu eripreemia – Andres Tabun, Tepo lavastuses „Ema oli õunapuu“ ja Janek Vadi Toorekung lastelavastuses „Väike Pii ja kiigelaud“.

Parim lavastusala töötaja – lavatehniline juht Gennadi Gorjajev.

Parim maja töötaja ja preemia „Südamega tehtud töö“ – Ugala korraldusjuht Heigo Teder.

Parim uus tulija – kostümeerija, juurdelõikaja-modelleerija Pille Küngas.

Eripreemia – Kristjan Suits, UBB ehk Ugala black box’i idee ja teostuse eest.

Kõige hõivatumad Ugala näitlejad olid 2015. aastal Klaudia Tiitsmaa (104 etendust), kellele pani eripreemia välja Espak, ja Kristian Põldma (92 etendust), keda premeeris Rahva Raamat.

VANEMUINE Draamatrupi kolleegipreemiaid: Parim naispeaosa – Külliki Saldre, Helle roll lavastuses „Üritus“.

Parim meespeaosa – Aivar Tommingas, Leo roll lavastuses „Üritus“.

Aasta lavastuseks hindas draamatrupp Uku Uusbergi autorilavastuse „Üritus“.

Parim naiskõrvalosa – Piret Laurimaa, rollid lavastustes „Head tüdrukud lähevad taevasse“, „Üks mees, kaks bossi“, „go neo und romantix“.

Parim meeskõrvalosa – Priit Strandberg, rollid lavastustes „Meie oma tõde, meie oma õigus“, „Üks mees, kaks bossi“, „Obinitsa“, „Lotte Unenäomaailmas“.

Hea kolleegi preemia – Priit Strandberg.

Aasta hõivatuim näitleja – Karol Kuntsel (110 etendust).

Vanemuise loomenõukogu aastaauhinnad: Larseni balletiteatri aastaauhind – Janek Savolainen, Vanemuise teatri balletiartist ja paljude lavastuste koreograafia looja.

Nissan Autospiriti muusikateatri aastaauhind – Kadri Sepalaan, Vanemuise sümfooniaorkestri kontsertmeister.

EMT sõnateatri aastaauhind – Priit Strandberg, mitmekülgse loomingulise tegevuse eest.

Kinema tehnilise töötaja aastapreemia – Marika Raudam, dekoratsiooniala juht.

Kinema administratiivtöötaja aastapreemia – Mikk Männaste, IT-spetsialist.

PUBLIKUPREEMIAD RAHVUSOOPER ESTONIA SEB Panga publikupreemia – Helen Lokuta ja Oliver Kuusik.

TALLINNA LINNATEATER Publikupreemia – Indrek Ojari.

NUKU TEATER Puhas Kuld – „Kentsakas juhtum koeraga öisel ajal”, lavastaja Sander Pukk.

ENDLA TEATER Ajavahemik märtsist 2015 kuni märtsini 2016.

Parim naisnäitleja – Kadri Adamson, rollide eest lavastustes „Olga, Irina ja mina“, „45 339 km² raba“ ja „Midagi tõelist“.

Parim meesnäitleja – Ago Anderson rollide eest lavastustes „Valged heteromehed“, „Tramm nimega Iha“ ja „Midagi tõelist“.

Parim lavastus – „Tramm nimega Iha“, lavastaja Ingomar Vihmar.

UGALA TEATER 2014/2015 hooaja Kuldõuna-nimelised preemiad.

Parim kujundus – muusikal „Hiired on hiired“, TÜ Viljandi Kultuuriakadeemia teatrikunsti visuaaltehnoloogia 10. lennu üliõpilased Marko Odari, Laura Maria Mäitsi, Eliisa Vellama, Liisa Liksori, Anni Eimpalu, Kaisa Riivaldi, Maarja Räni, Katre Sulase, Meeli Tuoppi ja Anna Rosalie Uudre.

Parim naisnäitleja – Klaudia Tiitsmaa, peaosa lavastuses „Amalia“, samuti Katharina, Krista ja Yolanda rollid lavastuses „Hirm sööb hinge seest“ ning Nora roll lavastuses „Kaheksajalg“.

Parim meesnäitleja – Tanel Ingi, Võõramaalane Ali lavastuses „Hirm sööb hinge seest“ ja Mauno lavastuses „Kaheksajalg“.

Parim lavastus – „Amalia“, lavastaja Tanel Ingi.

RAKVERE TEATER Hooaeg 2014/2015 Naisnäitleja – Saara Kadak.

Meesnäitleja – Margus Grosnõi.

Parim lavastus – „Uno bossa ehk Uno Loobi seitse elu“, lavastaja Hardi Volmer.

Hooaeg 2015/2016 Naisnäitleja – Saara Kadak.

Meesnäitleja – Üllar Saaremäe.

Parim lavastus – „Maailma parim küla“ (lavastaja Jaanus Rohumaa).

443

DRAAMA 2015 Martelli publikulemmiku auhinna pälvis Tartu Uue Teatri ja Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia 10. lennu (Teater Must Kast) koostöös sündinud Ivar Põllu lavastus „1987“. Auhinnaks Martelli publikupreemia laureaatidele on viiepäevane inspiratsioonija puhkusereis Prantsusmaale Martelli konjakimõisasse.

NÄIDENDIVÕISTLUS Eesti Teatri Agentuuri 2015. aasta näidendivõistluse laureaadid kuulutati välja 16. oktoobril Tallinna Kirjanike Liidu Musta Laega saalis. Näidendivõistlusele laekus 92 näidendit ning neid luges ja hindas kuueliikmeline žürii: Peeter Helme, Ott Karulin, Kertu Moppel, Siret Paju (esinaine), Raivo Trass ja Andrus Vaarik.

I preemia: Piret Saul-Gorodilov „Tark mees taskus“.

II preemia: Loone Ots „Gerondid ehk Lõpp“.

III preemia: Kiti Põld „Mata mind kaunilt“.

Eripreemiad: Tiit Palu „Lugusid loomadest“ ja Katrin Ruus „Poolonu ehk Teekond sinisesse“. Ära märgitud: Erki Aule „Astuge edasi!“ ja Liis Lukk „Kallis, ma olen õnnelik“.

ESSEEKONKURSS 15. jaanuaril kuulutasid Suurbritannia suursaadik Eestis Chris Holtby ja Eesti Rahvusballeti kunstiline juht Toomas Edur etenduse „Uinuv kaunitar“ eel välja esseekonkursi „Minu tantsuelamus“ võitjad.

Parima töö autoriks oli nooremas vanuserühmas Mirel Mesila Tallinna Reaalkoolist ja vanemas vanuserühmas Stina Aava Gustav Adolfi Gümnaasiumist. Laureaatidele on auhinnaks sõit Londonisse sealse balletieluga tutvuma.

444

TUNNUSTUSED VÄLISMAALT EFFE Labeli 2015–2016 märgistus anti 31 riigi sündmustele, Eestist pälvisid selle 24 festivali, teiste hulgas Tallinn Treff Festival, Birgitta Festival ja NoTaFe. Euroopa parimaid festivale koondav märgistust EFFE Label antakse välja festivalide silmapaistva kvaliteedi tunnustamiseks. EFFE märgistusel on kolm kriteeriumit: kunstiline pühendumus, kogukonna kaasamine ja festivali rahvusvaheline ja ülemaailmne suunitlus.

Praha kvadriennaalil 22. juunil toimunud auhinnatseremoonial Archa teatris pälvis Teater NO99 „Ühtse Eesti“ teemaline ekspositsioon Praha lavastuskunstnike kvadriennaali peapreemia (Golden Triga). Lisaks pälvis Eesti ekspositsioon kuldmedali innovaatilise lähenemise eest lavakujundusele.

Festivali Draama 2015 Balti Teatri Foorumi programmi parima lavastaja preemia sai Vladislavs Nastavševs Teatris N099 tehtud lavastuse „Tõde, mida ma olen igatsenud“ eest; parima näidendi preemia said Mari-Liis Lill ja Paavo Piik Eesti Draamateatri ja Tallinna Linnateatri ühisprojekti „Varesele valu ...“ ja „Harakale haigus ...“ eest. Draama 2015 festivali Balti Teatri Foorumi programmis näidati lavastust „Varesele valu ...“.

Tartu Uue Teatri ja Kompanii Nii koostöös valminud lavastus „PURE MIND“ võitis peapreemia rahvusvahelisel teatrifestivali Valgevenes „II Theatre Youth Forum”. Lavastuse autor ja lavastaja on Renate Keerd, esitajad Liisa Tetsmann, Taavi Rei, GerdaAnette Allikas, Maarja Roolaht ja Imre Õunapuu.

Tartu Üliõpilasteatri lavastus „Pärast kaldkriipsu“ (autor Viktor Krasovski, lavastaja

Kalev Kudu) pärjati Minskis rahvusvahelisel üliõpilas- ja noorteteatrite festivalil Teatralny Kufar 2015 žürii eripreemiaga valgevene dramaturgia toetamise eest.

Esinesid Aet Ader, Siim Tuksam, Priidu Adlas, Johannes Veski, Marten Kaevats, Andres Noormets ja Veronika Valk. Päeva kulgu suunas ja arutelusid juhtis Jaanika Juhanson.

KONVERENTSID

6.–7. juunini toimus Saueaugu Teatritalus Teatriteaduse Üliõpilaste Looži (TÜL) 18. kevadkool pealkirjaga „Siit koolist, sealt koolist, keskpõrandale kokku”. Ettekanded olid sissejuhatuseks Draama festivali ajal toimuvale teatrihariduseteemalisele konverentsile.

Kolmes paneeldiskussioonis võtsid sõna noored teatriteadlased Tartu Ülikoolist, näitleja- ja lavastajatudengid Viljandi kultuuriakadeemiast ning lavakoolist, koreograafiatudengid Tallinna Ülikoolist ja EKA stsenograafiatudengid.

23. jaanuaril toimus Vaba Lava teatrikeskuses lavastusprojekti „Eesti ajalugu” raames ajalookonverents Pecha Kucha formaadis ehk igal esinejal oli rangelt ainult 6 minutit ja 40 sekundit oma ajalootõlgenduse esitamiseks.

24. jaanuaril toimus lavakunstikoolis teatrikriitika arutelu „Kriitik vs praktik. Kuidas lugeda kriitikat ja kuidas vastata meediale?”

Vestlusringis osalesid Ott Karulin (Sirbi peatoimetaja, teatrikriitik), Keiu Virro (ETV saate „Ringvaade” toimetaja, Klassikaraadio saate „Teatriluup” toimetaja-saatejuht, teatrikriitik, Müürilehe kolleegiumi liige), Evelin Lagle (tantsukriitik ja -uurija, ajakirja Tantsuinfo Kuukiri toimetaja). Vestlust juhtis Eva-Liisa Linder. Arutelu toimus Artishoki, Müürilehe, Rada7, U, Värske Rõhu, ÕU ning Lasteteatri blogi poolt ellu kutsutud omaalgatuslike kultuurimeediate kriitikakursuse raames.

20. märtsil korraldas ASSITEJ Eesti Keskus rahvusvahelise lastele mõeldud teatri päeva puhul Piip ja Tuut Mängumajas seminari „Teater kooli ja lasteaeda: kunst või haltuura?“. Seminaril arutleti lasteteatri olukorra üle Eestis. Esinesid Kirsten Simmo, Rait Avestik, Kaido Rannik, Toomas Tross jt.

8. mail toimus Arhitektuurikatlas Eesti Teatri Agentuuri jagatud mõtete sarja kohtumine teater | ruum. Seminaripäev jagunes ettekanneteks, triloogideks ja aruteluks ning sai teoks koostöös Eesti Arhitektuurikeskusega.

7. septembril toimus Tartu ülikoolis ümarlaud „Teatriharidus Eestis“. Seoses 2015. aasta Eesti Teatri Festivali DRAAMA programmiga, mille üks osa oli teatrikoolidel, keskenduti teatrihariduse olevikule ja tulevikule. Arutelul osalesid kõik teatriga seotud haridusasutused: Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia, kus õpetatakse näitlejaid, lavastajaid, dramaturge ja ooperilauljaid (Peeter Raudsepp, Kirstel Pappel, Auri Jürna); TÜ Viljandi kultuuriakadeemia etenduskunstide osakond, kus koolitatakse näitlejaid, lavastajaid, koreograafe, butafoore ja teatri visuaaltehnolooge (Garmen Tabor, Eve Komissarov, Kai Valtna); Eesti Kunstiakadeemia stsenograafia osakond (Lilja Blumenfeld); Tallinna Ülikooli koreograafia osakond (Heili Einasto), teatriteaduse eriala Tartu Ülikoolis (Anneli Saro) ning huvikool Drakadeemia, kus koolitatakse näitekirjanikke (Siret Paju).

Teatreid esindas Vanemuise direktor Toomas Peterson ja päeva modereeris TÜ teatriteaduse lektor Madli Pesti.

445

13. septembril toimus Vaba Lava väikses saalis, teatrifestivali Draama 2015 raames, konverents OmaDramaturgiaTurg, kus anti ülevaade viimastel aastatel kolmes Balti riigis lavale jõudnud uuemast näitekirjandusest. Esinesid Gintė Pranckūnaitė (Leedu teatrikriitik), Marius Ivaškevičius (Leedu näitekirjanik), Rasa Bugavičute (Läti Näitekirjanike Gildi esinaine), Ieva Rodiņa (Läti teatrikriitik), Siret Paju (Drakadeemia juhataja) ning Martin Algus, kes rääkis oma värskest loomingust intervjuu vormis (intervjueerija Andres Laasik). Vaba Lava plaane tutvustasid Kristiina Reidolv, kuraatorid Oleg Lojevski ja Madis Kolk ning Madli Pesti.

Korraldaja Eesti Teatri Agentuur.

18. septembril toimus Tallinna Kirjanike Maja Musta Laega saalis sarja „Etüüde nüüdiskultuurist“ konverents pealkirjaga „(Mitte)kohtumine tundmatuga: kultuuriajaloo kujutamine ja tõlgendamine etenduskunstides“.

Ettekanded: Madis Kolk – „Vaimulike kujutamine eesti aja- ja kultuuriloolises teatris“, Ene Paaver – „Suurmehed ja naissuurmehed uuemas kultuuriloolises dramaturgias“, Jaanika Juhanson – „Kultuurilugu kuuldemängudes 1990. aastatest tänaseni“, Kerttu Männiste – „Kultuuriloo elustamine mäluasutustes. Kunstitõde ja muuseumitõde“, Mari Laaniste – „Seal, kus meid ei olnud: „Kohtumine tundmatuga”“, Pille-Riin Purje – „Liivale kirjutav Suuman“, Anneli Saro – „Liivi kõnetused. Juhan Liiv eesti nüüdisteatris“ ja Luule Epner – „Kokkusaamisi eesti kultuurilooga Madis Kõivu dramaturgias“. Samas toimus kogumiku „Võlus ja vaimus, valguses ja varjus. Mari Saadi maailm. Etüüde nüüdiskultuurist 5“ tutvustus.

Korraldajad Tallinna Ülikooli humanitaarteaduste instituudi (TÜHI) eesti kirjandus- ja kultuuriuuringute keskus, Eesti Kirjanike Liit ja Eesti Kunstiakadeemia.

446

16. oktoobril toimus Kirjanike Liidu Musta Laega saalis Eesti Teatri Agentuuri jagatud mõtete sarja teemapäev teater | tekst. Esinesid Luule Epner, Hent Kalmo, Urmas Lennuk, Martin Algus, Tõnis Parksepp, Siret Paju, õhtut juhtis Andrus Vaarik. Päeva teises pooles kuulutati välja Eesti Teatri Agentuuri 2015. aasta näidendivõistluse võitjad. Kuueliikmeline žürii, kuhu kuulusid Peeter Helme, Ott Karulin, Kertu Moppel, Siret Paju (esinaine), Raivo Trass ja Andrus Vaarik, tõstis võistlusele saadetud 92 näidendi hulgast esile 7 teksti. Katkendeid võidutöödest lugesid ette näitlejad Loore Martma juhenda-misel.

23. novembril toimus Theatrumis prof Dariusz Kosiński (Varssavi Teatriinstituut, Jerzy Grotowski Keskus Wrocławis, Krakówi Jagellooni Ülikool) seminar „Teatris jääme ellu”. Poola teatri 250. juubelile pühendatud seminari tõlkis poola keelest eesti keelde Marius Peterson. Korraldajad Theatrum ja Poola Vabriigi suursaatkond Eestis.

VESTLUS- ja KOHTUMISÕHTUD, KOOLITUSED 20. jaanuaril toimus Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumis kohtumisõhtu nukunäitleja, -lavastaja ja lastekirjanik Helle Laasiga, kaasvestlejateks „Ajarefrääni“ lavastaja Jaanika Juhanson ja teatriosakonna juhataja Kirsten Simmo.

Seoses Stanisław Ignacy Witkiewiczi näidendivalimiku „Hullumeelne ja nunn: 14 pöörast näidendit“ ilmumisega toimusid vestlusõhtud Kołakowskist, Witkiewiczist ja poola kirjandusest 27. jaanuaril Tartu Lutsu raamatukogus, kus vestlesid Mihkel Kunnus ja Hendrik Lindepuu; 28. jaanuaril Tallinna

Kirjanike Majas Kirjanduslikul kolmapäeval vestlesid Jürgen Rooste ja Hendrik Lindepuu.

29. jaanuaril toimus Vanemuise väikse maja ovaalsaalis Andra Teede „Estoplasti“ arutelu.

Vestlust juhtis Ene Paaver.

14. märtsil Särevi Teatritoas kostüümikunsti töötuba, juhendajaks Kristel Maamägi; 26. märtsil kohtumisõhtu ja töötuba teatrite butafooride juhendamisel; 28. märtsil teatriteemalise perepäeva külalised olid Tiina Tauraite ja Erki Laur perega.

9. veebruaril toimus Eesti Rahva Muuseumi näitusemajas konverents sarjast „MusKul{A}tuur“, mille alapealkiri oli „Areen“ ja mis keskendus teadusteatrile (ajaloo)muuseumis. Teiste hulgas esinesid konverentsil Riin Tammiste Taarka Pärimusteatrist ja Triin Siiner Luguteatrist.

28. märtsil tähistasid Rakvere Spordikeskuses harrastusteatrite rahvusvahelist teatripäeva harrastusteater KaRakTer ja Eesti Harrastusteatrite Liit. Toimus harrastusteatrite repertuaari ja suveprojekte tutvustav teatrilaat ning turniir, kus võisteldi näitlemisoskust, huumorimeelt ja sportlikke võimeid proovile panevates ülesannetes.

17. veebruaril toimus Estonia parklas muusika-aastale pühendatud II Estonia maraton, kus osalesid kultuuriministeeriumi, Eesti Rahvusringhäälingu, Eesti Draamateatri ja Rahvusooper Estonia võistkonnad. Võistluste peakohtunik oli Allar Levandi, rajameister Mati Lilliallik ja võistlust kommenteeris Taavi Libe.

28.-29. märtsil toimusid Tartu Näitemängude Päevad 2015, mille raames esinesid Tartu Uues Teatris igas vanuses Tartu õpilasnäitlejad: 15 põhikooliõpilaste truppi, 5 algklassilaste truppi ja 7 gümnaasiumitruppi. Esinemisi jälgis žürii: Margus Kasterpalu, Helgur Rosenthal, Deivi Tuppits, Kaur Riismaa ning Peeter Piiri või Maret Oomer.

27. veebruaril toimus Eesti Rahvusballeti kunstilise juhi Toomas Eduri algatusel Talveaias noorte balletiklubi esimene kohtumine.

Klubi hakkab kokku saama iga kahe kuu tagant ja mõeldud on see noortele vanuses 15–26. Esimene kokkusaamine oli pühendatud balletile „Medea“, vestlesid Toomas Edur, endine baleriin ja balletipedagoog Tiiu Randviir ning Eesti Rahvusballeti solistid Luana Georg ja Sergei Upkin.

7. aprillil astus Särevi Teatritoa sarjas „Pajats või poeet“ oma tekstidega publiku ette Lauri Saatpalu.

17. märtsil toimus Fotomuuseumis näituse „Eesti balleti portreed“ autorite Stina Kase ja Maris Kerge vestlusõhtu.

Aprilli alguses toimus NUKU teatris Venemaa marionetimeistri Viktor Antonovi 10päevane meistriklass. Õpetusest said osa nukumeistrid, näitlejad, kunstnikud ja TÜ Viljandi kultuuriakadeemia üliõpilased.

Marionetimeistriklass toimus projekti „European Puppetry Knowledge Exchange“ toel, mille eestvedajaks on Lubljana Nukuteater Sloveeniast ja partneriteks NUKU teater Eestist ning DRAK teater Tšehhist.

Märtsis tähistas Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum teatrikuud sündmustega:

16. ja 17. aprillil toimus Viljandis Tartu Ülikooli Viljandi Kultuuriakadeemia ja

447

Ida-Tallinna Keskhaigla korraldatud rahvusvaheline konverents-koolitus „Häälepäev 2015 – hääl kui algupärane sotsiaalmeedia“.

Teemadeks hääle kasutamine kõne- ja laulutehnikas ning hääle tervishoid.

Lisaks loengutele oli võimalus osaleda erinevates õpitubades, näiteks teraapiline hääletöö, häälele keskendunud Alexanderi tehnika jpm.

17.–19. aprillini toimus Tartu Uues Teatris ja Genialistide Klubis Eesti Tantsuagentuuri korraldamisel loovate tantsukunstnike võrgustiku NOBA (Nordic-Baltic Dance Network for Young Audiences) etendusprogramm, töötoad ja arutelud. Esinejaid oli Taanist, Soomest, Hollandist ja Eestist. Kohtumise eesmärgiks oli leida ja vahetada ideid, kuidas luua heal tasemel tantsulavastusi noortele.

18. aprillil toimus Vanemuise väikese maja ovaalsaalis mälestusõhtu, millega Vanemuine märkis Epp Kaidu 100. sünniaastapäeva. Kaidu loometeest andis ülevaate Tartu Ülikooli teatriteaduse professor Anneli Saro, muusikalisi katkendeid lavastustest esitasid Vanemuise solistid Karmen Puis ja Rasmus Kull, klaveril Ele Sonn.

Viljandi Tantsunädala raames toimus 23.–25. aprillini rahvusvaheline non-conference pealkirjaga „DANCE ARTIST IN/ AND/ TO/ WITH/ AGAINST/ OR/ IN LOVE WITH HIGHER EDUCATION IN DANCE“, mille raames esinesid Viljandis tantsuhariduse aruteludes esinejad Saksamaalt, Austriast, Kanadast, Rootsist, Taanist jm. 29. aprillil toimus Liis Varese õpituba ja esitleti noorte koreograafide diplomilavastusi: Karoline Suhhovi „Las mehed kasvatavad vuntse“ TÜ VKA mustas saalis ja Age Likmanni „Superpoolik“ Koidu Seltsimajas.

448

24. aprillil toimus Kirjanike Liidu Musta Laega saalis Eduard Vildele pühendatud konverents, esitleti kirjaniku 150. sünniaastaks valminud uurimusi (Pille-Riin Larm, Riho Saard, Jaak Valge). Päeva lõpetas Jan Kausi poolt kokku pandud kirjanduskava Vilde tekstidest.

28. aprillil toimus VAT Teatri sarjas „VAT Ekstra“ vestlusring uurimaks rolle, millest naissugu leiab end nii teatrilaval kui igapäevaelus. Vestlesid Katariina Unt, Siret Paju ja raamatu „Naiseks olemise kunst" autor Katrin Saali Saul.

30. aprillil toimus Eesti Draamateatri sarjas „LINK“: Ingomari Vihmari õhtu. Peateemaks lavastus „Laulud halli mere äärest“, samuti tema teised lavastused Draamateatris ja teater laiemalt. Küsija Märt Avandi.

8. mail toimus Vene teatri kunstilise juhi Igor Lõssovi kolmas loominguline kohtumine vaatajatega. Kavas oli Igor ja Platon Lõssovi film „2 : 0“ ja Igor Lõssovi näidendi „Polkovnik N-i dünastia“ ettelugemine.

11. mail esines Särevi Teatritoa luuleõhtute sarjas „Pajats või poeet“ Priit Strandberg.

13. mail oli Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi meenutusteõhtu pühendatud teatrikunstnik Eldor Renterile, samas avati Jane Kaasi kujundatud näitus Renteri töödest.

4.–14. juunini toimus Vanemuises Kollase Kassi Suvekool, kuhu olid oodatud 13–16 aastased noored. Vanemuise ooperisolistide Rasmus Kulli ja Reigo Tamme juhendamisel valmis kümne päeva jooksul ooperilavastus.

6.–7. juunini toimus Sõltumatu Tantsu Laval

Ungari koreograafi Márta Ladjánszki töötuba „Kuidas mängida ja luua üheaegselt”, kus keskenduti erinevate improvisatsioonitehnikate kasutamisele loomingus.

15. augustil kutsus Tallinna Linnateater oma alale Arvamusfestivalil Paides, et arutleda teemadel kultuur ja alkohol, kultuur ja sotsiaalne vastutus ning moodsate ja traditsiooniliste peremudelite kujutamine teatrilaval.

Aruteludes osalesid Henrik Kalmet ja Andrus Vaarik, ettevõtja Rasmus Rask ja kultuuriminister Indrek Saar, Reet Aus, Krister Paris, Mihkel Raud ja Veiko Tubin, arutelusid juhtis Aro Velmet.

20.–24. augustini toimus Tallinnas Goltsman Balleti korraldamisel intensiivne treeningmaraton, kus tantsualaste töötubade juhtideks olid Polina Mitrjashina (Venemaa), Tatjana Tarabanova (Venemaa), Maria Goltsman (Eesti) ning Oleg Gladkihh (Venemaa).

4. septembril esitleti Tallinna Linnateatri Teatrisõprade klubis teatri 50. juubeli puhul ilmunud raamatut „Olla! 50 mälestust ja mälestuste mälestust“, mille autor on Pille-Riin Purje. Loeti katkendeid raamatust ning näidati videolõike ja fotosid kunagistest lavastustest. Lugesid Mari Lill, Maria Avdjuško, Kaspar Velberg, Alo Kõrve, Ursula Ratasepp, Külli Teetamm ja Argo Aadli, ürituse korraldajad olid Kalju Orro ja Veiko Tubin.

8. septembril tähistati Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse muuseumiosakonnas Henrik Visnapuu 125. sünniaastapäeva. Ettekande Visnapuu teatripärandist pidas Loone Ots, avati näitus „Teatrikirjanik Visnapuu: avanevad pildid“ ning katkendi komöödiast „Maadam Sohk ja Pojad“ esitas projektitrupp „Hevi-8“.

10. septembril toimus Tartus Ülikooli kohviku Talveaias Madis Kõivu esimesele surma-aastapäevale pühendatud mälestusõhtu, kus rääkisid lavastusest „Keskmängustrateegia“ ja Kõivust endast Luule Epner, Piret Kuusk, Arne Merilai, Eduard Parhomenko ja Mart Trummal.

11. septembril toimus Tartu Ülikooli kirikus, festivali Draama raames, Teatrielu 2014 esitlus. Kogumikku tutvustas Ott Karulin, arvustas Kadi Herkül. Tiia Sippol tegi ülevaate aasta teatristatistikast.

25. septembril osalesid Tallinna Linnateatri Teatrisõprade klubi vestlusringis „Reet Neimarit meenutades“ Lea Tormis, Anu Lamp, Elmo Nüganen, Piret Kruuspere, Pille-Riin Purje jt. Salvestas Eesti Rahvusringhääling.

11. oktoobril esitasid lavakad Näidendikuu raames EMTA lavakunstikooli valges saalis oma stand-up-monolooge ja näidendikatkendeid. Laval olid noored dramaturgid ja näitlejad Laura Kalle, Johan Elm ja Teele Pärn, Ingmar Jõela ja Jane Napp, Priit Põldma ja Ursel Tilk, Jan Teevet ja Ilo-Ann Saarepera.

Teatriteaduse Üliõpilaste Looži korraldatud vestlusõhtud kultuurilokaalis Arhiiv: 13. oktoobril vestles Euroopa teatriskeenest NO99 dramaturg Laur Kaunissaare ja 20. oktoobril oli Näidendikuu kohtumisõhtu esinejaks Ott Aardam.

13. oktoobril toimus sarjas „VAT Ekstra“ vestlus pealkirjaga „Eesti mees on rändritsikas?”, mis keskendus EMTA lavakunstikooli 27. lennu bakalaureuselavastusele „Ekke Moor” ja tõi vestlusringi kokku lavastaja Aare Toikka, ajaloolase Jaak Valge, filmi- ja

449

rännumehe Riho Västriku. Vestlust modereeris Mihkel Seeder ja see kuulus Eesti Teatri Agentuuri korraldatava Näidendikuu programmi.

Festival Kuldne Mask Eestis kutsus 15. oktoobril Vene Teatrisse avalikule kohtumisele Novosibirski teatri Krasnõi Fakel peanäitejuhi Timofei Kuljabini, kelle lavastust „Onegin“ oli võimalus samas näha 16. ja 17. oktoobril. Kohtumist modereeris Jaak Allik.

19. oktoobril pidas vene lavastaja Boriss Pavlovitš EMTA lavakooli valges saalis avaliku loengu sotsiaalteatrist Venemaal.

19.–21. oktoobrini toimus Teatriliidus Beebiteatri töötuba, juhendaja Varvara Kurovina (BabyLab, Moskva).

20. oktoobril allkirjastasid Sihtasutuse Eesti Rahvuskultuuri Fond (ERKF) nõukogu esimees Eri Klas ja Leida Rammo lepingu, millega ERKFi juurde asutatakse Leida Rammo Linnateatri fond.

Fondi eesmärgiks on toetada Tallinna Linnateatrit ning tunnustada teatri loomingulist kollektiivi.

22. oktoobril esines Piret Kruuspere Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuse teadusseminaril teemaga „Teatriajaloost ja -historiograafiast: eesti teatrikirjutuse näitel“.

22. oktoobril toimus Särevi Teatritoas Mari Jürjensi luuleõhtu.

22. oktoobril toimus Näidendikuu raames peale „Reha“ (autor ja lavastaja Andri Luup) etendust Kloostri Aidas vestluskohtumine Theatrumi uuslavastuse trupi ja lavastajaga.

450

28.–30. oktoobrini toimusid Peterburi Aleksandra teatris kaasaegset Euroopa dramaturgiat tutvustavas sarjas arutelud, kolme uuema Eesti näitemängu teatraliseeritud ettelugemine ja vestlus autoritega: Mari-Liis Lille ja Paavo Piigi „Varesele valu, harakale haigus“, Andra Teede „Estoplast“ ja Piret Jaaksi „Näha roosat elevanti“. Eesti näitekirjandusele pühendatud nädal valmis koostöös Eesti Teatri Agentuuriga. Ülevaateloengu Eesti uuemast näitekirjandusest pidas Vanemuise teatri dramaturg Sven Karja.

Näidendikuu puhul korraldas Rakvere Teater näidendiküsitluse: teatri arhiivist valiti välja seitse näidendit ja selgitati välja, millist aegade jooksul lavastatud teksti sooviks publik taas kuulda. Küsitluse võitis „Johannese passioon“, tekst kanti tervikuna ette 28. oktoobril Rakvere Teatrikohvikus.

28.–29. oktoobrini toimus festivalil „Teater noorele vaatajale“ Vaba Lava väikses saalis kogemusseminar „Väiketeatrite ellujäämisstrateegiad“ ning Sõltumatu Tantsu Laval seminar „Kaasaegne teater ja haridus: mõned mõtted ja võimalused“. Samas toimus ka kaks õpituba: Toomas Trossi juhitud „Kloun ja koomika: inimlik vaatepunkt“ ja Aita Vaheri töötuba „Hääleimprovisatsioon terviseks“.

29. oktoobril toimus Linnateatri Teatrisõprade Klubis meenutuste õhtu Noorsooteatri sünnist ja keskkonnast, mis uut teatrit ümbritses. Oma mälestusi jagasid Mari-Liis Küla, Lea Tormis, Märt Kubo ning teatri asutajaliikmed lavakunstikateedri II lennust, fotode valiku tegi Kalju Orro.

Sama juubelisarja järgmised sündmused „Linnateater 50: Voldemar Panso aeg“ toimu-

sid 26. novembril ja 19. detsembril. Kõnelesid Noorsooteatri esimese peanäitejuhi Voldemar Panso kolleegid ja mõttekaaslased.

2. novembril toimus Rakvere teatri väikse maja kohvikus Iris Murdochi elu ja loomingut tutvustav õhtu. Vestlesid Murdochi tõlkija Riina Jesmin ja „Musta printsi" lavastaja Gerda Kordemets. Vestlusele järgnes mängufilm Iris Murdochi elust "Iris" (2001).

VAT Teater tõlkis koostöös Goethe Instituudiga eesti keelde uued saksakeelsed näidendid ja 3. novembril kanti need lavastatud lugemistena ette: Jens Raschke „Kas kalad magavad?“ (tõlkija Eili Heinmets, lavastaja Aare Toikka, näitleja Liisa Saaremäel); Thomas B. Hoffmann „Armastusarmastus?

Armastus!“ (tõlkija Liis Kolle, lavastaja Laura Kalle, näitlejad Karmo Nigula, Jürgen Gansen ja Lauli Otsar) ning Lutz Hüberi „Raev“ (tõlkija Mihkel Seeder, lavastaja Jim Ashilevi, näitlejad Evelin Võigemast ja Tõnis Niinemets) ja „Proua Müller peab lahkuma“ (tõlkija Mihkel Seeder, lavastaja Auri Jürna, näitlejad Elina Reinold, Aita Vaher, Liisa Pulk ja VAT Teatrist Tiina Rebane, Margo Teder ning Tanel Saar).

10. novembril toimus Polygoni Teatrikooli sarja „Õpilane : Õpetaja : Teater“ esimene seminar. Tamur Tohver ja Kärt Tomingas tutvustasid Anatoli Efrose teatrinägemust.

Hariduslik sari on mõeldud nii praktiliste kui ka teoreetiliste teemade ja maailmamainega teatriinimeste tutvustamiseks.

16. novembril toimus Theatrumi sarjas „Kuulamised“ Karol Wojtyła (paavst Johannes Paulus II ) „Juveliiri poe ees” teksti ettekanne helifragmentidega Theatrumi 2006. aastal valminud lavastusest.

23.–24. oktoobrini toimus Käsmu Loomema-

jas Eesti Teatri Agentuuri, Eesti Kirjanike Liidu ja Drakadeemia koostöös näitekirjanduskoolitus Eesti kirjanikele.

28.–29. novembrini Sõltumatu Tantsu Laval breiktantsu töötuba, juhendaja Marek Vetik.

26. novembril toimus Teatrisõprade klubis järjekordne Linnateatri juubelihooaega tähistav sündmus: „Linnateater 50: Voldemar Panso aeg“. Kõnelesid Noorsooteatri esimese peanäitejuhi Voldemar Panso kolleegid ja mõttekaaslased.

Eesti Teatri- ja Muusikamuuseumi korraldatud Panso Päevad 2015 kavas: 26. novembril Särevi Teatritoas sarja „Pajats või poeet?“ Aita Vaheri luulekavaga „Siutsud ja säutsud“. Teda saatis kitarril Marek Tammets.

27. novembril toimus kohtumisõhtu IX lennu esindajatega. Kursust juhendas Merle Karusoo, lõpetajate hulgas on Roman Baskin, Toomas Lõhmuste, Madis Kalmet, Guido Kangur, Anne Veesaar, Marika Vernik jt. Õhtust tegi otseülekande ERRi kultuuriportaal.

29. novembril esitas lavakunstikooli 28. lend ehk Anne Türnpu ja Mart Kolditsa kursus muuseumis humoorikaid etüüde pealkirjaga „Ese osutab vastupanu“.

1. detsembril toimus Tallinna Kinomajas Kaljo Kiisa mälestusõhtu: avati näitus ning kavas olid digiteeritud ja restaureeritud mängufilmid „Ohtlikud kurvid“ (Tallinna Kinostuudio 1961, Gosfilmofondis 2010) ja „Hullumeelsus“ (Tallinnfilm 1968, digitaalselt taastatud 2012).

8. detsembril toimus Eesti Draamateatri Maalisaalis „LINK: Hääled. Jaan Kruusvall 75“.

Kirjanikku meenutasid ja katkendeid näidenditest esitasid Aleksander Eelmaa, Hans

451

Kaldoja, Margus Kasterpalu, Maria Klenskaja, Mari Lill, Pääru Oja, Carmen Mikiver, Margus Mikomägi, Tõnu Oja, Garmen Tabor.

Sisse-juhatuse tegi kirjandusteadlane Toomas Haug.

11. veebruaril avati Tallinna Linnateatri Panso saalis fotonäitus „Fotograaf Mati Unt“.

Eksponeeriti Mati Undi tehtud fotosid, millest suurem osa oli avalikkuse ees esimest korda.

1. detsembril Kloostri Aidas sarjas „Kuulamised“ Fanny de Siversi „Jõuluaja kirju“. Esinesid Vello Salo, Jaak Johanson ja Krista Citra Joonas.

20. veebruaril avati NUKU muuseumis näitus „Näitleja: Helle Laas“. Näituse looja oli muuseumi juht Maria Usk. Näitlejanäitus oli muuseumi püsiekspositsioonis hooaja alguseni.

15. detsembril Eesti Draamateatri Maalisaalis „LINK: Houellebecqi „Kaart ja territoorium““. Vestlesid Houellebecqi tõlkijad Indrek Koff ja Triinu Tamm ning Houellebecqi lugeja Taavi Eelmaa. Katkendeid tõlkimisel ja veel eesti keeles ilmumata raamatutest luges Taavi Eelmaa.

21. detsembril kaitses Hedi-Liis Toome TÜ kultuuriteaduste ja kunstide instituudi nõukogus oma doktoritööd „The functioning of theatre in the city of Tartu: a comparative perspective“ filosoofiadoktori kraadi taotlemiseks teatriteaduse alal. Juhendaja professor Anneli Saro, oponendid dr Peter Eversmann (Amsterdami Ülikool) ja dr Ott Karulin.

Virtuaalses saatesarjas „Suitsuruumilood“ avaldati 2015. aastal vestlused Tanel Ingiga ning Gert Raudsepaga. Sarja autor ja kaasvestleja Heigo Teder. https://soundcloud.com / suitsuruumilood

NÄITUSED 10. veebruarist – 17. märtsini oli Mari-Liis Küla 90. sünnipäevale pühendatud näitus „Karakter värvis ja vormis“ Eesti Draamateatri parketisaalis. Ene-Liis Semperi koostatud näitusel on väljas valik Eesti teatrikunsti suurkuju kavandeid.

452

14. märtsist – 12. aprillini oli Mikkeli muuseumis teatrile pühendatud näitus „Komöödia kunst. Teatrikuu näitus commedia dell’arte’st”. 17. sajandi Itaalia teatri- ja karnevaliatmosfääri kajastasid Johannes Mikkeli kogusse kuulunud Jacques Callot’ (1592– 1635) commedia dell’arte aineline ofordisari „Balli di Sfessania” ning selle eeskujul valminud skulptuurid. Näituse kuraator Kerttu Männiste, kujundaja Maret Kukkur.

8. aprillil avati Tallinnas Salme Kultuurikeskuses teatriloolase ja fotograafi Rait Avestiku fotonäitus „Meie marionetid. Meie, marionetid“. Näitusel oli 41 portree- ja grupifotot teatri Marionett nukkudest.

10. aprillil avati Estonia teatri I rõdu galeriis kauaaegse estoonlase, peadirigent Kirill Raudsepa (100. sünniaastapäeva puhul) büst, mille autor on skulptor Tõnu Maarand.

30. aprillil avati Alatskivil Liivi muuseumis näitus „Liivi mängides“, kus on kaardistatud kõik Juhan Liivi elul ja loomingul põhinevad lavastused, mis on Eestis lavalaudadele jõudnud Vanemuises, Rakvere Teatris, Endla Teatris, Teater NO99s, Tartu Üliõpilasteatris ja Liivi muuseumis. Näituse tekstid koostas Piret Jaaks ja näituse kujundas Artur Kuus.

1. maist kuni 19. juunini oli RO Estonia I rõdu galeriis avatud Rünno Lahesoo fotonäitus „Teekond“, mis andis ülevaate Tallinna Balletikooli endistest ja praegustest õpilastest ning Eesti Rahvusballeti tantsijatest.

8. septembril avati Underi ja Tuglase Kirjanduskeskuses näitus „Teatrikirjanik Visnapuu: avanevad pildid“. Ettekande Visnapuu teatripärandist pidas Loone Ots ning katkendi komöödiast „Maadam Sohk ja Pojad“ esitas projektitrupp „Hevi-8“.

19. novembril avati Sõltumatu Tantsu Lava kümnendale sünnipäevale pühendatud näitus „10 kummardust gravitatsioonile“, kus oli kujutatud Taavet Janseni, Liis Varese ja Andreas W uurimustöö tehnoloogia ja inimkeha suhetest. Kaamera abil oli vaadeldud kukkumise struktuuri kui tantsu olemuse väljendust, lammutatud kukkumine aatomiteks ja laotatud seinale. Näitus jäi avatuks hooaja lõpuni.

Detsembris oli Endla Teatrigaleriis avatud kaks näitust: Sammassaalis Endla lavastusjuht Andrus Jõhviku kureeritud „Teater kukla poolt“ (rohkem kui viiskümmend portreefotot endlalaste kukaldest) ning Teatrikohvikus oli performance'i-, installatsioonija uue meedia kunstniku Taje Trossi graafikanäitus „Performance Formula“.

TEATRIERIALADE LÕPETAJAD EESTI KUNSTIAKADEEMIA Stsenograafia Bakalaureuseõppe lõpetajad: Anette Konksi, Gerli Mägi, Epp Salulaid, Gerda-Katrina Samm, Kaia Tungal, Laura Verte.

EESTI MUUSIKA- JA TEATRIAKADEEMIA LAULUOSAKOND Bakalaureuseõppe lõpetajad: Héloïse Susannah Emanuel Bernard (lektor T. Toomast), Anna Dõtõna (lektor H. Lepalaan), Janari Jorro (lektor T. Tampuu), KadriLiis Kukk (lektor H. Veskus), Egon Laanesoo (lektor T. Toomast), Ille Saar (dots N. Kurem), Sander Sokk (dots R. Gurjev), Edgar Tron (lektor T. Toomast).

Magistriõppe lõpetajad: Danna Malõško (dots N. Kurem), Sigrid Mutso (lektor T. Jõks), Maria Leppoja (lektor H. Veskus), Maria Petrov (lektor T. Toomast), Yihe Zeng (dots R. Gurjev).

LAVAKUNSTIKOOL Magistriõppe lõpetajad (ühisõppekava Tallinna Ülikooli Balti filmija meediakooliga): Martti Helde, kirjalik lõputöö „Lavastaja kuus seisundit. Lavastusprotsessi kirjeldus“; Kaupo Kruusiauk, kirjalik lõputöö „Stseenid ühest abielust. Lavastusprotsessi analüüs“; Marianne Kõrver, kirjalik lõputöö „Lavastuse „Solarise needus“ loomeprotsess“; Maario Masing, kirjalik lõputöö „„Gomoku“ lavastusplaani kirjeldus ja analüüs“.

TALLINN BALLETIKOOL LIII lennu lõpetajad (erialaõppejõud Tiiu Randviir-Tölp ja Viesturs Jansons):

453

Enelyn Kottise, Ketlin Oja, Darja Panova, Ljubov Samsonnikova, Ragnar Soonik, Alina Trostnikova, Kristina Volkova, Pavel Vjunenko.

TALLINNA ÜLIKOOL Koreograafia Bakalaureuseõppe lõpetajad: Magdalena Donerstak – tantsulavastus „Vaatenurgad“, juhendaja Heili Einasto; Indrek Hirsnik – tantsulavastus „Kaua ma ootan ...“; Sofia Ketova – tantsulavastus „Side lõpp“; Liisa Laine – tantsulavastus „Sounds like Music“; Madli Paves – tantsulavastus „5 Scientif cally Proven Things that Will Make Your Life Happier“; Kairi Reinvee – tantsulavastus „KusKus“; Kirti Tambre – tantsulavastus „Mõte ≠ Mõte“; Jaan Ulst – tantsulavastus „Viies pööripäev“; Egor Zadoya – tantsulavastus „X punkt“; Armand Fazullin - „Improvisatsioon võistlustantsus“; Marii Joala – „Visualiseerimise kui meetodi kasutamine noorte tantsuõppes balletitunni näitel“; Helle Laanes – „Helju Mikkeli tantsukeel Eesti autoritantsu loomingus“; Kristi Leedmaa – „Labani liikumisanalüüsi kasutamine 7–14aastaste tüdrukutega erinevate liikumisvõimaluste avastamiseks“.

sünnilugu”; Liisbet Erepuu – „Teatripedagoogiline töö Saksa ja Eesti teatrites”; Maarja Kalmre – „Näitleja rolliloome semiootiline analüüs „Utoopia ranniku“ lavastuste näitel”; Ulla Lehtsaar – „Maurice Maeterlincki „Sinilinnu” lavastused Pärnu teatris Endla”; Merit Maarits – „Pink Floydi „The Wall“ kui kultuurietendus ja selle funktsioonid“; Annemari Parmakson – „Performansiteater: mõiste ja eripära”; Anna-Liisa Purtsak – „Püstijalakomöödia Eestis 21. sajandi alguses”; Triinu Sikk – „Kalju Komissarov kui teatripedagoog: sissevaade esimese semestri näitlejameisterlikkuse tundidesse”.

Magistriõppe lõpetajad: Mari Aruväli – „Aja- ja ruumipoeetika teatris kolme lavastuse näitel” (juhendaja Luule Epner); Kadi Lääne – „Reaalsus ja fiktsionaalsus teatris lavastuse „Peeter Volkonski viimane suudlus“ näitel“ (juhendaja Anneli Saro); Liisa Ojakõiv – „Naistegelased Eesti monolavastustes” (juhendaja Anneli Saro); Liis Ots – „Uussiirus Eesti teatris” (juhendaja Madli Pesti); Deivi Tuppits – „Vaino Vahingu subjektsus näidendite „Potteri lõpp“, „Suvekool“, „Testament“ ja „Mees, kes ei mahtunud kivile“ kui autobiograafiliste draamanarratiivide näitel” (juhendaja Madis Kolk).

Magistriõppe lõpetajad: Julia Koneva – tantsulavastus „XD“, juhendaja Helena Pihel; Tatjana Romanova – tantsulavastus „Epoché“, juhendaja Renee Nõmmik; Üüve-Lydia Toompere – lavastus „Short Stories“, juhendaja Sille Kapper; Maria Uppin – tantsulavastus „Su naer mu unne lõikus“, juhendaja Sille Kapper.

Doktoritöö: Hedi-Liis Toome – „The functioning of theatre in the city of Tartu: a comparative perspective“. Juhendaja professor Anneli Saro, oponendid dr Peter Eversmann (Amsterdami Ülikool) ja dr Ott Karulin. Kaitsmine toimus 21. detsembril 2015.

TARTU ÜLIKOOL Teatriteaduse eriala Bakalaureuseõppe lõpetajad: Egle Adams – „Ivar Põllu lavastuse „1987“

TARTU ÜLIKOOLI VILJANDI KULTUURIAKADEEMIA Tantsukunst (XXIII lend) Kristel Kermes, Maarja Kukumägi, Age Link-

454

mann, Susanne Org, Karolin Poska, Sigrid Savi, Kadri Sirel, Karoline Suhhov, Brite Vilgo.

Teatrikunst (10. lend, 2011–2015) Näitleja õppesuund: Silver Kaljula, Mihkel Kallaste, Märt Koik, Fatme Helge Leevald, Liina Leinberg, Kristjan Lüüs, Lauri Mäesepp, Laura Niils, Rauno Polman, Sander Rebane, Karl Edgar Tammi, Kaarel Targo, Kristo Veinberg.

Lavastaja õppesuund: Birgit Landberg, Jaanika Tammaru.

Harrastusteatri juhi õppesuund: Kaija Maarit Kalvet, Lennart Peep.

Teatrikunsti visuaaltehnoloogia eriala Lavastuskorraldaja: Imbi Türk.

Multimeedia spetsialist: Kerttu Kruusla.

MÄNGUFILMID 1944 Stsenarist Leo Kunnas, režissöör Elmo Nüganen, produtsent Kristian Taska, kaasprodutsendid Maria Avdjuško ja Ilkka Y. L. Matila, operaatorid Rein Kotov ja Mart Taniel, kunstnik Kalju Kivi, kostüümikunstnik Mare Raidma, helilooja Jaak Jürisson, helirežissöör Jyrki Rahkonen, monteerijad Tambet Tasuja ja Kimmo Taavila. Tootja Taska Film.

Osades: Kaspar Velberg – Karl Tammik.

Kristjan Üksküla – Jüri Jõgi. Maiken Schmidt – Aino Tammik. Gert Raudsep – Ants Saareste. Hendrik Toompere jr – Kristjan Põder.

Karl-Andreas Kalmet – Vladimir Kamenski.

Henrik Kalmet – Voldemar Piir. Pääru Oja – Sanitar Elmar Säinas. Priit Strandberg – Lembit Raadik. Priit Pius, Märt Pius – Vend Käär.

Kristo Viiding – Leonhard Talu. Jaak Prints – Autojuht Richard Pastak. Magnus Mariuson

– Taanlane Carl. Mait Malmsten – Omavalitsuse tegelane. Tõnu Oja – Omakaitse leitnant.

Sepo Seeman – Taluperemees. Anne Reemann – Omakaitse naisvõitleja. Anne Margiste – Talunaine. Peeter Jürgens – Talumees.

Eliise Makrjakov – Väike tüdruk. Ain Mäeots – Kapten Evald Viires. Peeter Tammearu – Kreml. Rain Simmul – Prohhor Sedõhh. Martin Mill – Alfred Tuul. Ivo Uukkivi – Rudolf Kask. Kristjan Sarv – Abram Joffe. Andero Ermel – Oskar Lepik. Marko Leht – Valter Hein. Priit Loog – Paul Mets. Dein Suvi, Karl Valkna, Karl Poll, Ken Rüütel, Jakob Tulve – Lennuväe abiteenistus.

Mängufilmi kestus 100 minutit.

Esilinastus 8. veebruaril 2015 Berlinale filmifestivalil Saksamaal, 15. veebruaril Tallinnas.

Vehkleja Stsenarist Anna Heinämaa, režissöör Klaus Härö, produtsendid Jörg Bundschuh, Ivo Felt, Kai Nordberg ja Kaarle Aho, operaator Tuomo Hutri, kunstnik Jaagup Roomet, kostüümikunstnik Tiina Kaukanen, helilooja Gert Wilden jr, helirežissöörid Peter Riegel ja Maik Siegle, monteerijad Tambet Tasuja ja Ueli Christen. Tootja Making Movies.

Osades: Märt Avandi – Endel. Ursula Ratasepp – Kadri. Hendrik Toompere – Koolidirektor. Liisa Koppel – Marta. Joonas Koff – Jaan. Egert Kadastu – Toomas. Ann-Lisett Rebane – Lea. Elbe Reiter – Tiiu. Jaak Prints – Direktori abi. Kirill Käro – Aleksei. Lembit Ulfsak – Jaani vanaisa. Leida Rammo – Valvur ühiselamus. Raimo Pass, Erkki Tikan – Ohvitserid. Maria Avdjuško – Ametnik Leningradis. Alina Karmazina – Treener Armeeniast. Sergei Tšerkassov – Konferansjee. Aleksandr Okunev – MGB ülem. Piret Kalda – Jaani ema. Kaie Mihkelson – Postkontori töötaja. Mimosa Wagner – Tüdruk

455

postkontoris. Mona Wagner – Tüdruk postkontoris. Maria Klenskaja, Andres Lepik – Õpetajad. Svetlana Dorošenko, Maie Ramjalg – Müüjad turul. Mihhail Pastšuk – Vehkleja Moskvast. Alla Milovidova – Treener Moskvast. Svetlana Tširkova-Lozovaja, Jevgeni Karavajev, Boris Joffe – Rajakohtunikud. Ingmar Germ, Romel Rautam, Hendrik Rautam, Laura Huul, Hanna Pähn, Darja Zabronok, Krettel Maide, Ingrika Tuulik, Karlote Karm, Svetlana Trõnova, Anneli Proosväli, Kaspar Tõnisson, Aleksander Luka, Tauno Runtal, Marvel Leesment, Rihard-Reno Germ – Vehklemisklubi lapsed. Tõnu Oja, Anu Lamp, Merle Kappel, Paul Laasik, Tatjana Manevskaja, Ahti Puudersell, Carmen Mikiver, Helle Kuningas, Kaili Närep, Aino Joa, Jaak Känd, Merike Püüding, Sirje Päästel, Aime Nikopensius, Liivi Prints, Uudo Laane, Saima Jakobson, Annika Kodasma – Lapsevanemad koosolekul. Episoodides: Rain Simmul, Haide Männamäe, Andrus Eelmäe jt.

Mängufilmi kestus 98 minutit.

Esilinastus 5. märtsil 2015 Soomes kinos Maxima, 11. märtsil Tallinnas.

Supilinna salaselts Inspireeritud Mika Keräneni lastekrimkadest. Režissöör Margus Paju, stsenaristid Mihkel Ulman ja Christian Gamst MillerHarris, produtsendid Esko Rips ja Diana Mikita, kaasprodutsent Jesse Fryckman, operaator Meelis Veeremets, kunstnikud Jaagup Roomet ja Kaisa Mäkinen, kostüümikunstnik Kristina Lõuk, helilooja Liina Kullerkupp, helirežissöörid Matis Rei ja Tarvo Schmeimann, monteerijad Harri Ylönen ja Marion Koppel. Tootja Nafta Films.

Osades: Olivia Viikant – Mari. Arabella Antons – Sadu. Hugo Soosaar – Olav. Karl Jakob Vibur – Anton. Mirtel Pohla – Kadri Heller. Evelin Võigemast – Reet Haljandi. Ott

456

Aardam – Hannes Haljandi. Tiit Lilleorg – Peeter Remmelgas. Sten-Markus Rohtla – Leo. Gregori Kelder – Vant. Mariliis Lillemägi – Cätly. Sampo Sarkola – Arttu Peltomaa. Karin Rask – Sadu ema. Kaido Höövelson – Sadu isa. Jaak Prints, Tõnu Oja – Politseinikud. Jonathan Peterson – Onu Kristjan. Ireen Peegel – Mask. Ain Lutsepp – Linnapea. Argo Aadli – Hillar Vesimaa. Ardo Ran Varres – Valvur. Peeter Volkonski – Raamatukoguhoidja. Sander Rebane – Paul Veenre. Lauri Nebel – Surnuaiavaht. Külliki Saldre – Peaõde. Alo Kurvits – Jõumehe atraktsiooni juht. Anu Lamp – Proua Rovel.

Teistes osades: Edgar Külaots, Pille Rossi, Anni Aguraijuja, Kristi Ruusna, Riste Lehari, Trevor Mattias Sakias, Oleg Rogatšov, Rein Pruul, Maria Peterson, Tõnu Karjatse, Anastassia Savela, Marika Muiste, Oksana Saar, Svetlana Danilova, Anatoli Arhangelski, Daniel Kirspuu, Lauri Sirp.

Mängufilmi kestus 104 minutit.

Esilinastus 8. mail 2015 Tartu kinos Ekraan.

Roukli Stsenarist ja režissöör Veiko Õunpuu, produtsent Tiina Savi, operaator Erik Põllumaa, helirežissöör Janne Laine, monteerija Liis Nimik. Tootja Filmiühistu Roukli.

Osades: Juhan Ulfsak – Jan. Mirtel Pohla – Marina. Eva Klemets – Eeva. Peeter Raudsepp – Villu. Lauri Lagle – Lowry. Meelis Rämmeld – Indrik. Tambet Tuisk – Ratsanik.

Taavi Eelmaa – Peedu.

Mängufilmi kestus 99 minutit.

Esilinastus 17. septembril 2015 Tallinna kinos Sõprus.

Must alpinist Stsenarist ja režissöör Urmas Eero Liiv, produtsent Anneli Ahven, kaasprodutsendid

Kaspar Kaljas ja Aurelio Laino, operaator Ants Martin Vahur, kunstnik Katrin Sipelgas, kostüümikunstnik Eugen Tamberg ja Katrin Sipelgas, heliloojad Tiit Kikas ja Arian Levin, helirežissöör Horret Kuus, monteerijad Urmas Eero Liiv ja Tambet Tasuja. Tootja Kopli Kinokompanii.

Osades: Priit Pius – Eero. Reimo Sagor – Olle. Hanna Martinson – Marleen. Liis Lass – Anne. Veiko Porkanen – Margus. Rait Õunapuu – Indrek. Vadim Andrejev – Miilits.

Kõrvalosades: Valeri Sanžejev, Vanda Jakšejeva, Andrei Vinokurov, Artjom Dovgopolõi, Jevgeni Solonikin, Marina Jelina.

Mängufilmi kestus 103 minutit.

Esilinastus 18. novembril 2015 Tallinnas Pimedate Ööde filmifestivalil.

LÜHIMÄNGUFILMID Mausoleum Stsenarist, režissöör ja muusika autor Lauri Randla, produtsent Peeter Urbla, kaasprodutsendid Osku Pajamäki ja Ilkka Mertsola, operaator Peter Salovaara, kunstnik Juulia Jokinen, kostüümikunstnik Maria Rosenqvist, helirežissöör Jorma Kaulanen, monteerija Leo Liesvirta. Tootja Exitfilm.

Osades: Victor Kotowicz von Lahnberg – Abrikossov. Aleksandr Okunev – Silin. Matti Onnismaa – Stalin. Eduard Toman – Stalini hääl. Sergei Furmanjuk – Saša. Ilja Nartov – Miša. Natalia Dorošenko – Abrikossovi naine. Andrei Lukjanov – Stalini sekretär.

Vladimir Antip – Zinovjev. Dmitri Kononenkov – Sõdur.

Filmi kestus 26 minutit.

Esilinastus 11. märtsil 2016 Tampere filmifestivalil Soomes.

Borders Stsenarist Gustaf Borman Bränngard, režis-

söör Mikk Mägi, produtsent Hanna Samoson, operaator Madis Reimund, kunstnik Getter Vahar, helirežissöör Sten-Olle Moldau.

Tootja BOP! Osades: Rain Tolk, Jaanika Arum, Olga Grišina, Indrek Liivlaid, Raigo Saariste, Reigo Andok, Janina Sarantšina, Tija-Mare Sihvart, Mattias Naan.

Filmi kestus 18 minutit.

Esilinastus 19. oktoobril 2015 Tallinna kinos Sõprus.

Lühifilmide kassett Kontakt Martti Helde „Superbia“; Raigo Saariste „KuuKu Kontakt“; Triin Ruumet „Reeda sünnipäev“; Vallo Toomla „Metanoia“; Maria Reinup „Mann Tanzt“.

Tootja Von Krahli Teater. Filmide kestus kokku 84 minutit.

Esilinastus 6. märtsil 2015 Von Krahli Teatris.

Lühifilmide kassett Lennud unes ja ilmsi Helen Takkini „Elo“; Edina Csüllögi „Liblikmees“; Leeni Linna „Tiibadeta piloot“; Carlos E. Lesmese „Äralend“. Filmide tootmist on toetanud Eesti Kultuurkapital ja Eesti Filmi Instituut.

Filmikassett esilinastus 9. oktoobril 2015 Tallinna kinos Solaris.

Elo Stsenaristid Margus Paju ja Helen Takkin, alusteose autor Indra Feldman, režissöör Helen Takkin, operaator Heiko Sikka, produtsendid Liisa Orav ja Esko Rips. Tootja Nafta Films.

Osades: Katriin Meribel Kungla – Elo. Kärt Tammjärv – Helena. Kaie Mihkelson – Urve. Henrik Kalmet – Ants. Liis Barkala – Ema. Filmi kestus 19 minutit.

457

Liblikmees Stsenarist Urmas Reisberg, alusteose autor Mehis Heinsaar, režissöör Edina Csüllög, operaator Jarmo Kiuru, produtsendid Peeter Urbla ja Kristo Jürmann. Tootja Exitfilm.

Osades: Nero Urke – Anselm. Toomas Suuman – Ernesto. Raimo Aas – Boruslawski.

Billeneeve – Irmgriid.

Filmi kestus 15 minutit.

Esilinastus 11. juunil 2015 Viimsi kinos.

Tiibadeta piloot Stsenarist ja režissöör Leeni Linna, operaator Rein Kotov, produtsent Anneli Ahven. Tootja Kopli Kinokompanii.

Osades: Priit Võigemast – Kurg. Karin Rask – Karin. Mart Toome – Pääsu. Alo Kõrve – Tuvi. Dominic Sillat – Albatross (piloot). Henrik Kalmet – Albatross 2. Mia-Helena Madisson – Mia. Raimo Pass – Lennujuht. Anti Reinthal – Lõbustuspargi instruktor. Markus Dvinjaninov – Magnus.

Abdul Duray – Silmaarst. Ivar Värk – Lennuväe leitnant.

Filmi kestus 15 minutit. Äralend Stsenarist Carlos E. Lesmes, operaator StenJohan Lill, produtsent Kristjan Pütsep, tootja Alasti Kino.

Osades: Argo Aadli ja Maia Mägi.

DOKUMENTAALFILMID Unditund Portreefilm Mati Undist. Režissöör ja produtsent Maria Avdjushko, operaatorid Mihkel Soe ja Jüri Muttika. Filmis osalevad PaulEerik Rummo, Jaan Kaplinski, Maimu Berg, Viivi Luik, Ingo Normet, Arvo Valton, Kersti Kreismann, Joel Sang ja Kalju Komissarov.

Tootja Ugri Film, filmi valmimist on toetanud

458

Eesti Kultuurkapital ja Eesti Filmi Instituut.

Filmi kestus 54 minutit.

Esilinastus 11. septembril 2015 Draama festivalil Athena kinosaalis.

Karmil pinnal Portreefilm Palestiina tantsija Maherist. Režissöör Toomas Järvet, stsenaristid Toomas Järvet ja Priit Pruks, produtsent Eero Talvistu, operaator Max Golomidov.

Filmi kestus 74 minutit.

Esilinastus 8. oktoobril 2015 Tallinna kinos Artis.

Kirjad Islandilt Portreefilm lauljanna Annika Tõnurist. Režissöörid Peeter Brambat ja Ruti Murusalu, produtsent Peeter Pedak, operaatorid Meelis Kadastik, Toomas Jürgens, monteerija Kalle Käärik. Tootja Colla Voce, AD Oculos Film.

Esilinastus 22. oktoobril 2015 Tallinna kinos Artis, 24. detsembril ETVs.

TELESAATED JA SALVESTUSED EESTI RAHVUSRINGHÄÄLING EESTI TELEVISIOON Saatesari „Kontakt“ Tallinna Linnateatri näitlejate kohtumisõhtute salvestused: 21. jaanuaril külalisteks Elisabet Reinsalu ja Margus Tabor. ETV eetris 23. jaanuaril 2015.

18. märtsil Külli Teetamm ja Andero Ermel.

ETV eetris 20. märtsil 2015.

15. aprillil Mart Toome ja Veiko Tubin. ETV eetris 17. aprillil 2015.

16. septembril Mikk Jürjens ja Indrek Ojari.

ETV eetris 18. septembril 2015.

14. oktoobril Argo Aadli ja Andrus Vaarik.

ETV eetris 16. oktoobril 2015.

18. novembril Allan Noormets ja Andres Raag. ETV eetris 20. novembril 2015.

16. detsembril Liis Lass ja Maiken Schmidt.

ETV eetris 18. detsembril 2015. „Kontakti“ sari on osa Tallinna Linnateatri viiekümnenda sünnipäeva tähistamisest, korraldajad Veiko Tubin, Paavo Piik ja Henrik Kalmet, õhtujuhid Henrik Kalmet ja Veiko Tubin.

NO99 Avignoni päevik Teater NO99 lavastuse „Mu naine vihastas“ gastroll Avignoni festivalil.

Autor Mihkel Kärmas, režissöör Raivo Maripuu, produtsent Piret Priisaar.

ETV eetris 22. detsembril.

Piiripealne hetk Teatrifestivali Draama 2015 erisaade uurib teatriharidusele keskendunud kuraatoriprogrammi „Piiri peal“, mille kuraatoriks on Peeter Raudsepp. Saatejuht ja toimetaja Keiu Virro, režissöör Jüri Muttika, operaatorid Rasmus Puksmann, Jako Krull ja Antti Kopliste, produtsendid Grete Nellis, Katrin Maimik ja Jüri Muttika.

ETV eetris 3. septembril.

2015. AASTAL SALVESTATUD LAVASTUSED: Savisaar Poliitiline muusikal. Autorid Vaiko Eplik, Jakob Juhkam, Eero Epner, lavastajad EneLiis Semper ja Tiit Ojasoo. Teater NO99 2015.

Salvestatud 27. veebruaril 2015 Nordea Kontserdimajas, režissöör Marek Miil, kestus 3 tundi (2 vaatust).

ETV eetris 26. detsembril 2015.

Mee hind Draama autor ja lavastaja Ott Aardam. Ugala Teater 2011.

Salvestatud 20. mail 2015 Ugala teatri väikses saalis, režissöör Kadi Katariina Priske, kestus 2.15 (2 vaatust).

ETV2 eetris 15. jaanuaril 2016.

Aabitsa kukk Monokomöödia autor ja lavastaja Andrus Kivirähk. Eesti Draamateater 2004.

Salvestatud 2. juunil 2015 Maalisaalis, režissöör Kadi Katariina Priske, kestus 1.40.

ETV2 eetris 30. detsembril 2015.

Brand Henrik Ibseni värssdraama. Lavastaja Ingo Normet. VAT Teater 2014.

Salvestatud 3. juunil 2015 ETV 4. stuudios, režissöör Elo Selirand, kestus 2.30 (2 vaatust).

ETV2 eetris 12. juunil 2016.

Testamenditäitjad Indrek Hargla draama. Lavastaja Peeter Tammearu. Kuressaare Linnateater 2014.

Salvestatud 1. juulil 2015 Kuressaare Sadamaaidas, režissöör Elo Selirand, kestus 2 tundi (2 vaatust).

Meie aja kangelane Mihhail Lermontovi teose dramatiseering.

Dramatiseerija ja lavastaja Galina Polišuk.

Endla Teater 2014.

Salvestatud 27. augustil 2015 Endla teatri suures saalis, režissöör Rait Roland Veskemaa, kestus 2.25 (2 vaatust).

Tuvi Andri Luubi komöödia. Lavastaja Maria Peterson. MTÜ Arhipelaag 2013.

Salvestatud 20. detsembril 2015 ETV 4. stuudios, režissöör Elo Selirand, kestus 2.19 (2 vaatust).

ETV2 eetris 15. aprillil 2016.

459

ILMUNUD RAAMATUD JA VIDEOSALVESTISED 1944 filmiraamat / koostaja Leo Kunnas; fototoimetaja Siim Vahur; kujundaja Villu Koskaru, fotod: Andres Teiss, Renee Altrov, Erkki Tikan. – Taska Film, 2015. 118 lk.

Allas, Anu. Spiel der Unsicherheit / Unsicherheit des Spiels : experimentelle Praktiken in der estnischen Kunst und im estnischen Theater der 1960er Jahre / Umschlaggestaltung Kordula Röckenhaus, Umschlagfoto Jüri Tenson. – Bielefeld : transcript, c2015. 309 lk.

Balletivihik / tekst Liina Viru; toimetajad Rahel Otsa, Piret Verte; kujundaja Reili Evart; fotod Harri Rospu, Rünno Lahesoo, Liina Viru. – Rahvusooper Estonia, 2015. – 50 lk.

Cleese, John. Igatahes... / inglise keelest tõlkinud Mai Tõnisoo; toimetanud Siiri Soidro; kujundanud Margit Randmäe, kaane kujundanud Richard Ogle. – Tänapäev, 2015.

398 lk.

Draama : Eesti teatri festival 2015. Festivali eelraamat / koostaja Maarja Mänd; kujundaja Evelin Somelar, kujundusgraafik Janno Preesalu. – Eesti Teatri Festival, 2015. 101 lk.

Draama. Estonian Theatre Festival Draama 2015 / texts: Sven Karja and Andres Laasik; translation: Kaur Sinissaar; editor Maarja Mänd; graphic designer Janno Preesalu. – Eesti Teatri Festival, 2015. 22 lk.

Draama 2014 [Võrguteavik] Järelraamat / koostaja Kadri Naanu; kujundaja Evelin Somelar; fotod: Lauri Kulpsoo jt. – Eesti Teatri Festival, 2015.

460

Eesti sõnateater 1965–1985. I köide, Teatriprotsess: taustad, ilmingud, peegeldused.

Lavastajaportreed / toimetuskolleegium: Piret Kruuspere (peatoimetaja ja pilditoimetaja) jt.; nime- ja lavateoste register Anne Saagpakk; saatesõna Lea Tormis; kujundaja Mari Kaljuste. – Eesti Muusika- ja Teatriakadeemia lavakunstikool; Eesti Teatriliit; Eesti TA Underi ja Tuglase Kirjanduskeskus, 2015.

752 lk.

Eesti tantsukunst: nüüd ja →? : sfäärid, väljad, horisondid, plaanid, utoopiad / koostaja Evelyn Raudsepp; toimetaja Eva-Liisa Linder; kujundaja Mariana Hint. – Sõltumatu Tantsu Lava, 2015.

Eha, Elle. Taevas avaneb tasapisi. Mälestusi Mäekülast / kujundaja ja toimetaja Ülo Alo Võsar; šaržid Evald Reier, kaane kujundaja Kertu Sillaste. – E. Are, 2015. 128 lk.

ENSV Teatriühingu Lavakunsti Stuudio 1961–1971 Tallinnas / koostajad Anne Margiste ja Anne Tuuling; toimetaja Ene Paaver; kujundaja Mari Kaljuste. – Eesti Teatriliit, 2015. 288 lk.

It moves, it speaks. talks at Notafe / talks moderated by Sybrig Dokter; interviews conducted by Erni Kask; design Maria Muuk, design editor Kristjan Mändmaa; photos Marja Noormets, Christin Lunts, Hedi Jaansoo. – evestuudio, 2015. 142 lk.

Koppel, Annika. Karu südamega mees. Arvo Iho elu ja looming / Annika Koppel; toimetaja Mari Karlson; kujundaja Andres Tali. – Tänapäev, 2015. 352 lk.

Normet-Saarna, Haldi. Kohtumised legendidega [vestlused vene filminäitlejate ja -re-

žissööridega] / Haldi Normet-Saarna; toimetaja Daila Aas; kujundaja Lemmi Kuulberg. – Argo, 2015. 176 lk.

Purje, Pille-Riin. Olla! 50 mälestust ja mälestuste mälestust : Eesti NSV Riiklik Noorsooteater / Tallinna Linnateater 50 / Pille-Riin Purje; registrid koostanud Triin Sinissaar; toimetaja Mari Tuuling; kujundaja Kersti Tormis, fotograafid Priit Grepp jt. – Tallinna Linnateater, 2015. 473 lk.

Raig, Kulle. Saaremaa valss. Georg Otsa elu / autori tõlge; kujundaja Kersti Siitan. 2., täiend. tr. – K & K, 2015. 255 lk.

Райг, Кулле. Мистер Икс : жизнь Георга Отса / перевод с эстонского языка Татьяны Верхоустинской; редактор Людмила Еланская; оформление Керсти Сийтан. – K & K, 2015. 275 lk.

Saareke, Kalju. Elu kui kabaree / toimetaja Tiina Kanarbik; eessõna: Lauri Leesi; kaane kujundaja Heino Prunsvelt. 2. tr. – Robkin, 2015. 253 lk.

Sonettide sarmikas daam. Intervjuu Silvia Laidlaga / koostaja Kirsten Simmo, eessõna koostaja ja intervjuude läbiviija Iivi Lepik; toimetaja Kerttu-Liina Tuju; kujundaja Kadi Pajupuu, fotograafid: Henno Saarne jt. – Eesti Teatri- ja Muusikamuuseum : SE&JS, 2015.

134 lk.– (Elavik ; 18. raamat).

Teatrielu 2014 / Eesti Teatriliit, Eesti Teatri Agentuur; koostajad Ott Karulin, Kristel Pappel; kroonika koostaja Tiia Sippol; kujundaja Kersti Tormis. – Eesti Teatriliit, 2015. 425 lk.

Toome, Hedi-Liis. The functioning of theatre in the city of Tartu : a comparative

perspective / supervisor Anneli Saro; Faculty of Philosophy, Institute for Cultural Research and Fine Arts, University of Tartu, Estonia. – University of Tartu Press, 2015. 254 lk. (Dissertationes de studiis dramaticis Universitatis Tartuensis; 3).

Tooming, Jaan. Teater kui saladus. Šamaanid, näitlejad, näidendid / toimetaja Liis Vaher; kujundaja Mari Ainso. – Ilmamaa, 2015. 173 lk.

Uibo, Väino. Naeru varjus läbi elu : anekdootlikke teatrimälestusi / kujundaja Ande Kaalep; fotod: Arnold Moskalik, Peeter Sirge.

– Petrone Print, 2015. 207 lk.

NÄIDENDID Arike, Anneli; Rüütli, Katerin. Rõõmumullid. Näidendeid ja laule väikestele ning suurtele / muusika ja noodigraafika: Katerin Rüütli ja tekstid: Anneli Arike; illustratsioonid: Rando Rüütli. – K. Rüütli, 2015. 154 lk.

Berg, Eleonora, pseud. Kartulid ja apelsinid.

Filmistsenaarium / toimetaja Kätlin Kontor; kujundaja Siiri Timmermann, kaanekujundaja Lembitu Mikker, kaanefoto Arno Mikkor. – Kartulid ja apelsinid OÜ, 2015. 679 lk.

Hint, Miina. Kohus / kujundaja Minna Hint.

– MR, 2015. 66 lk.

Kaplinski, Jaan. Neljakuningapäev / toimetaja Triinu Tamm; aastakäigu kujundaja Asko Künnap. – Kultuurileht, 2014. 80 lk. – (Loomingu Raamatukogu 2015, nr. 1).

Kivisildnik, Sven, pseud. Olovernes. Kaks vaadet elule / toimetaja Mariina Paesalu; kujundaja Matthias Sildnik, kaane kujundaja

461

Marko Kekishev. – Saarde : Jumalikud Ilmutused, 2015. 160 lk.

Kõiv, Madis. Keskmängustrateegia. Stseene kolmes vaatuses proloogi ja epiloogiga / toimetaja Ene Paaver; sarja ja raamatu kujundaja Kert Lokotar, esikaane foto Herkki Erich Merila, tagakaane foto Priit Pedajas, lavastuse fotod Mats Õun. – Eesti Draamateater, 2015. 169 lk. – (Näidendiraamat; 23).

Lennuk, Urmas. Ükskord Eestimaal. Näidenditriloogia / koostaja Liis Aedma; toimetaja Kiti Põld; järelsõna Pille-Riin Purje; kujundaja Valter Jakovski. – Ugala Teater, 2015. – 291, [1] lk. : ill.

Luts, Oskar. Aeg & õnn: mõtteid ja unistusi.

Kaks näidendit / sisaldab näidendeid „Kapsapea“ ja „Valimised“; koostaja Sirje Endre; kujundaja Rein Seppius. – SE & JS, 2015. 183 lk.

Noa, Genadi. Armastus / toimetaja Andi Kokk; kujundaja Mart Varik. – G. Noa, 2015.

127 lk.

Oopkaup, Margus. Heldur ja naised. Näidendikogumik. – Fantaasia, 2015. 72 lk.

Walcott, Derek. Oo tähine, tähine öö / inglise keelest tõlkinud, järelsõna ja kujundaja Mathura, Gérard de Nervali luuletuse tõlkija Marit Karelson; toimetaja Aare Pilv; kaaneillustratsioonid Kairi Orgusaar. – Allikaäärne, 2015. 103 lk.

462

Witkiewicz, Stanisław Ignacy. Hullumeelne ja nunn. 14 pöörast näidendit / poola keelest tõlkija ja järelsõna autor Hendrik Lindepuu; toimetaja Leelo Laurits; kaanekujundus Matthias Sildnik. – Hendrik Lindepuu Kirjastus, 2015. 560 lk.

Кивиряхк, Андрус. Синият вагон / sisaldab näidendeid „Helesinine vagun“ ja „Eesti matus“; перевод от естонски Ивайло Златков. – София : Ерго, 2015. 126 lk.

VIDEOSALVESTISED Jan Uuspõld monokomöödias „Brüsseli kapsas“ / autor Rein Pakk; Prem Productions; etenduse salvestus: Andres Raave. – Prem Productions, 2015. 1 DVD (1 t 16 min) Risttuules = In the crosswind = Боковой ветер / režissöör ja stsenarist Martti Helde; operaator Erik Põllumaa; kunstnik-lavastaja Reet Brandt; helilooja Pärt Uusberg; produtsendid Pille Rünk, Piret Tibbo-Hudgins. – Film distribution [levitaja], 2015. 1 DVD (84 min.)

Vehkleja = Фехтовальщик = [The fencer] / režissöör Klaus Härö; stsenarist Anna Heinämaa; operaator Tuomo Hutri; helilooja Gert Wilden jr; kunstnik Jaagup Roomet; produtsendid Kai Nordberg, Kaarle Aho, Jörg Bundschuh, Ivo Felt. – Allfilm; Tespi [levitaja], 2015. 1 DVD (1 t. 35 min.)

IN MEMORIAM Eino Baskin Herta Elviste Kalju Haan Garibaldi Kivisalu Jüri Latko Inna Taarna Arvo Raimo Linda Rummo Kalju Saareke Margus Tuuling Ferdinand Veike

17.06.1929–11.03.2015 12.06.1923–29.10.2015 27.08.1937–27.09.2015 07.11.1924–21.05.2015 18.07.1948–28.01.2015 20.08.1926–30.01.2015 13.12.1940–14.10.2015 05.08.1921–16.12.2015 15.08.1926–20.09.2015 26.12.1941–02.04.2015 13.11.1924–14.08.2015

463