Aafrika - Müüte murdes

Aafrika Muute murdes Teistsugune maailm on võimalik • www.terveilm.net Tuneesia Maroko

Alžeeria

Liibüa

Egiptus Näib, et eestlaste armastatuim sihtkoht Aafrikas?

Egiptus

Mauritaania Niger Mali

Eritrea

Tšaad

Senegal Gambia

Sudaan Burkina Faso Guinea

Sierra Leone Libeeria

Benin Côte D’Ivoire

Nigeeria Etioopia

Kesk-Aafrika Vabariik

Ghana

So ma ali a

Guinea-Bissau

Togo Kamerun

Ug an da

Sierra Leone Üks maailma vaesemaid ja probleemsemaid riike, kuid saab enamuse oma sissetulekust teemantide kaevandamisest. 2002. aasta aprillis müüs Sierra Leone 110 karaadise teemandi mitmete miljonite eest.

Ekvatoriaal-Guinea Gabon

Keenia

Kongo Demokraatlik Vabariik

Kongo

Keenia Tuntud kui “inimkonna häll”, sest Suure Rifti orust leiti vanimad inimeste säilmed.

Rwanda Burundi Tansaania

Kongo DV iga tuhande elaniku kohta on neil vaid kolm televiisorit

Uganda 1967-1976 aastatel oli Tororo linnas keskmiselt 251-l päeval 365-st äike.

Angola

Zimbabwe

Namiibia Zimbabwe Koduks (koos Sambiaga) hunnitutele Victoria jugadele, mida loetakse üheks maailmaimedest.

Lõuna-Aafrika Vabariik 1948-1994 oli Lõuna-Aafrika Vabariigis apartheid, mis tähendas, et valged ja tumedanahalised olid sunnitud eraldi elama ja käisid erinevates koolides.

Tumedanahalistel polnud hääleõigust. Kogu võim oli koondunud valgete kätte.

Mosambiik

Mada gask ar

Malawi

Sambia

Botswana

Svaasimaa Lesotho Lõuna-Aafrika Vabariik

Mosambiik 1977-1992 aasta vahel hukkus enam kui miljon Mosambiigi elanikku sõja ja nälja tõttu.

Aafrika - muute murdes

Head uudised Aafrikast Fotod: Kullar Viimne, iStockphoto

Aafrika on halbade uudiste manner – aastaid vältavad ohvriterikkad kodusõjad, korruptiivsed diktaatorid, põud ja näljahäda, HIV/AIDS ja malaaria. Kuid Aafrika mandrilt leiab ka häid uudised: sõdu on seal senisest vähem, mitme riigi majandus kasvab, tervishoid areneb ja tüdrukud jõuavad kooli.

Johanna Helin, Riina Kuusik MTÜ Mondo

Mustal Mandril asuvad kahekümnest maailma vaeseimast riigist kaheksateist, kolmekümne ühest maailma kõige r oh k em kor r u mp e er u nud riigist kolmteist ja kaks kolmandikku maailma HIV/AIDS haigetest. Aafrika osalus maailmakaubandusest on kolmekümne viimase aasta jooksul vähenenud kuuelt protsendilt kahele. Aafrika toodab vaid halbu uudiseid. Kas tõesti?

Tänapäeval loob meie reaalsuse teatavasti meedia, mis tundub kasutavat Aafrikat puudutavat statistikat nagu joodikud tänavalaternaid – enda toetuseks, mitte valgustuseks.

Kuna Eesti tavameedias kajastuvad Aafrika uudised üldse harva ja neilgi juhtudel ikka negatiivses vaatevinklis, siis on kerge omandada stereotüüpset pilti Aafrikast kui rikkaliku loodusega, ent raisatud inimeludega paika.

Mullu läbi viidud uuringu järgi (“Are the Millenium Development Goals Unfair to Africa”, Brookings Insitution, Washington, 2007) hindab isegi ÜRO aastatuhande arengueesmärkide saavutusi Aafrikas ebaadekvaatselt ja sobimatute näitajate abil. Teatavasti püstitati aastatuhande arengueesmärkide kvantitatiivsed näitajad globaalsete trendide järgi, mis annavad Aafrika tegelikust olukorrast palju halvema pildi võrreldes maailma teiste regioonidega. Hindamisel pole arvesse võetud Aafrika koloniaalajalugu ja iseseisva riikluse hilist algust. On ikka suur vahe, kas baasaastaks on võetud aeg, mil sureb 150 last tuhande lapse kohta või aeg, kus surevaid lapsi on 24. Esimesel puhul peab suremust vä hendama saja lapse võrra, teises ainult 16 lapse võrra. Uuringu hinnangul võib sellise statistika kasutamine anda küll lisaraha Aafrika abistamiseks, kuid see ei innusta Aafrika liidreid tõelisi jõupingutusi tegema või välisinvestoreid hädasti vajalike ressursside kontinendi majandusse paigutama.

Konflikte on vähem ja demokraatia tugevneb Üheks positiivseks uudiseks on sõjategevuse vähenemine.

Statistika aastatest 2002–2005 näitab, et uue sajandi alguses lõppes kol meteist k ü m nest riikidevahelisest konf liktist seitse ja kahekümne neljast

Üha rohkem väikelapsi jääb ellu Positiivselt statistikat leiab mujaltki. Pooled Sahara-aluse Aafrika riigid on suutnud aastatel 1990–2006 alla 5-aastaste laste suremust poole võrra vähendada (The State of the World’s Children 2008: Child Survival. UNICEF 2008.). Kui 1970. aasta statistika järgi suri 243 last iga tuhande lapse kohta enne oma 5. sünnipäeva, siis 1990. aastal oli see arv 187 ning 2006. aastal “ainult”160.

Hiljutine Maailma Tervishoiuorganisatsiooni ( W HO) aruanne tõstab esile Ruanda, Keenia ja Malawi edukat võitlust tuberkuloosiga, Ruanda seisab ka esirinnas ma laariast põhjustatud surmade arvu vähendamisega viimase kahe aasta jooksul. Etioopias on suudetud alla viie aastaste laste malaariasse suremust poole võrra vähendada.

kodusõjast kümme. Sõdade arv on jätkuvalt kahanenud ka viimastel aastatel ja kaua väldanud konf liktidele on leitud lahendusi, näiteks rahuleping Sudaani lõuna- ja põhjaosa vahel.

Kuigi suur osa rahualgatusi on haprad ja konf liktidel on tavaks uuesti eskaleeruda, leitakse lahendusi üha rohkem mandri enda initsiatiivil. Aafrika Liit otsib lahendust mitmele konf liktile, sh Darfuris ja Keenias. Aafrika partnerlusprogramm Nepad toetab aktiivselt kriisijärgsete riikide arengut Sierra Leones, Libeerias ja Mosambiigis. Aafrika ühiste positsioonide abil on saav utatud edu kaubandusläbirääkimistel Euroopa Liiduga.

Kuigi Keenia möödunudaastastele valimistele järgnenud rahutused tõestavad poliitiliste institutsioonide jätkuvat nõrkust, on Aafrikas pärast külma sõja lõppemist korra ldatud üle 300 mitmeparteivalimise; mitmes riigis 5–6 korda järjest.

Valimiste boikoteerimine on haruldane ning kodanikuvabadused on üldiselt kasvanud.

Majanduskasv jätkub Sahara-aluse Aafrika majanduskasv tervikuna on olnud umbes 6 % aastatel 2005–2007.

Kuna rahvastik kasvas samal ajal 2,3 % kiirusega, jääb majanduskasvuks tegelikult 3–4%.

Naftat, teemante jm maavarasid eksportivate riikide majanduskasv ületas selgelt mandri keskmise kasvu. Viimaste aastate hiiglased on 17,6 % majanduskasvuga Angoola ja 14,1% majanduskasvuga Mauritaania. Kiirelt on kasvanud majandus ka Etioopias (8,5 %) ja Mosambiigis (7,9 %).

Maailmapank ennustab, et Sahara-aluse Aafrika majanduse kasvukiirus jätkub 6% tasemel ka sellel ja järgmisel aastal, hoolimata USA ja Eurotsooni oletatavast nõudluse kasv u aeglustumisest.

Kasvu toetavad Aafrika riikide enda stabiilne makromajandus ning siseriiklike ja välisinvesteeringute hea tase, tõdeb Maailmapank oma hinnangutes.

Inimnäoga äri edeneb Kuigi Aafrika üldine majanduskasv ei peegeldu tihti tavaliste inimeste heaolus, leidub hulganisti häid näiteid, kuidas suurfirmade äri-ideed, investeeringud või muud algatused parandavad kohalike elanike elujä rge või a itavad kaasa demokraatia arengule. Tervislike ja teadlike eluviiside võidukäik läänemaailmas avardab

siaalset heaolu. SMS-tehnoloogiat kasutab ka Aafrika-ülene ülene organisatsioon Fahamu, võimaldades KwaZulu Natali maapiirkondade naistel saada õigusalast teavet ning edastada kaebusi koduvägivalla, maaõiguste rikkumiste või laste kuritarvitamise kohta.

Aafrika pole süüdi kliima soojenemises Aafrika vähesest majanduslikust aktiivsusest lõikab kasu terve maailm. Aafriklased on kõige vähem süüdi kliima soojenemises, mida käsitletakse hetkel kõige akuutsema globaalse probleemina. Sahara-alune Aafrika toodab teiste maailma regioonidega võrreldes selgelt kõige vähem CO2 emissioone (World Development Report 2008).

majanduslik ke vä ljavaateid paljudes Aafrika vaeseimates riikides. Õiglase kaubanduse ehk fairtrade-toodete nõudlust ja sotsiaalse ettevõtluse jõulist arengut Euroopas peegeldab 42% müügikäibe kasv 2007. aastal võrreldes eelmise aastaga. See tagab stabiilse sissetuleku, keskkonnasäästliku tootmise ja lisatulu 130 Aafrika väiketootjaühistule. Õiglane kaubandus on avanud 1980. aastatel põuast ja näljahädast räsitud Etioopiale Euroopa kohvituru, ettevõtlusarengu ning investeeringud sotsiaalsfääri, kus kohvikasvatusega tegeleb eestitäis inimesi. Õiglane kaubandus on Lõuna-Aafrika veini- ja apelsiniistanduste töölistest teinud isemajandavad farmerid. Mali puuvillakasvatajad said eelmisel aastal 70% suurema sissetuleku, mis võimaldab lapsed kooli saata ning külades uusi koolimaju ehitada. Maailma ühe suurema tee-eksportija Keenia võimalused avarduvad lähiaastatel veelgi, sest Ida-Aafrika looduslikes tingimustes kasvatatud tee sisaldab

hulgaliselt kasulikke aineid, mida uute tervisejookide arendamisel kasutab tõhusalt ära toiduainetetööstus.

Uusimmigrandid ja pagulased arendavad oma kodumaad Arengumaade mitteametlik majandus sõltub vä lismaa l elavate sug u laste ra hasaadetistest. Ajude äravool pole ühelegi riigile kasulik, kuid saadetud rahasaadetiste suurus Aafrikasse avaldab muljet: need moodustavad erinevate hinnangute järgi kaks korda suurema summa kui Euroopa Liidu, USA, Kanada ja rikaste naftariikide ametlik arenguabi kokku.

Aafriklased kasutavad järjest enam uut tehnoloogiat Aafrika mandri internetiseerumine on viimase kümne aasta jooksul toimunud hüppeliselt.

Internet World Stats’i hinnangute järgi (ICT in Africa: Forging a Competitive Edge, ITU 10.10.2007 ja Internet World Stats, ht t p://w w w.i nter networldstats.com) oli Aafrikas 2007. aasta lõpus Interneti

kasutajaid 4,7 protsenti elanikkonnast. Võrreldes maailma teiste piirkondadega on see arv väike, ent reaalsetes numbrites tähendab see 44 miljonit inimest. Samuti sai Aafrikast 2001. aastal esimene kontinent, kus traadita telefonide arv ületas maaliinide arvu. Rahvusvahelise telekommunikatsiooni assotsiatsiooni ITU järgi oli Aafrikas 2006. aasta l 192,5 miljonit mobiiltelefoniühendust. See tähendas 21,6 mobiilühendust saja inimese kohta.

Tehnoloogia arendajad arvestavad Aafrika oludega, tuues turule odavaid mobiiltelefone ning klimaatiliselt sobilikke arvuteid. Mobiiltelefonidest on kiiresti saanud asendamatu abi nii ärisektorile kui ka erinevatele kodanikualgatustele.

Näiteks lõi mobiiltelefonide tootja Ericsson hiljuti käed Celteli ja GSMA Arengufondiga, et tagada 200 000 kalamehele turvaline navigatsioonikeskkond Victoria järvel ja selle ümbruses. Piirkonna suurim telekommunikatsiooniprojekt parandab 30 miljoni ida-aafriklase majanduslikku ja sot-

Arengukoostöö annab tulemusi Tänu pikaajalistele arengukoostööprojektidele on hulk Aafrika riike teinud edusamme hariduse, sotsiaal- ja tervishoiu vallas. Meedia kajastab üksikuid lörri läinud suurprojekte, ent üldiselt on parimad õnnestunud projektid just kogukondlikul tasandil tehtud koostöö: väikelaenud, väikeettevõtluse toetamine, HIV/AIDS-i vastane ennetustöö. Hästi on koostöö õnnestunud ka baashariduse sektoris, kus üheksa last kümnest jõuab põhikooli. Eriti kiiresti on kasvanud tüdrukute kooliskäimine – sellel on omakorda positiivne mõju naiste ühiskondlikule positsioonile ning vaesuse vähendamisele.

Oodata on tugevate naiste aega Aafrikas, sest juba nüüd katavad naised 80% leibkondade toiduvajadusest. Naiste positiivset mõju on tunda ka poliitikas – Aafrika esimene naispresident Ellen-Johnson Sirlear on toonud Libeeria valitsuse ministriteks hulganisti naisi.

Aafrika sport köidab jätkuvalt tähelepanu. Kui mitte Keenia ja Etioopia kiirete jooksjatega, siis peatselt on maailma tähelepanu suunatud LõunaAa f rika le, kus 2010. aasta l toimuvad jalgpalli maailmameistrivõistlused. Häid uudiseid Aafrikast jätkub.

Aafrika - muute murdes

Õiglane kaubandus Lõuna Aafrikas Foto: iStockphoto

Pärast Lõuna-Aafrika esimesi demokraatlikke valimisi 1994. aastal toimus muudatus ka põhjamaistel turgudel, huvi Lõuna-Aafrika toodete vastu kasvas. Sellega oli loodud pinnas ka õiglase kaubanduse turupoliitikaks.

Eneli Meresmaa GLEN-i vabatahtlik Lõuna-Aafrikas 2007 A r vest ades L õu na-A a f r i k a ajalugu ning seost Hollandi ja Suurbritanniaga, pole üllatus, et need maad olid esimesed, kes initsieerisid õiglase kaubanduse liikumist kohalike tootjate hulgas. 90ndate alguses ostis FTO (Fair Trade Original) Hollandis kokku väikestes kogustes veini, rooibos-teed, puuvilju ja maitseaineid. Suurem ärihuvi tek kis 90ndate keskel peamiselt Suurbritannia turgudel, eriti veini ja puuvilja osas.

Detsembriks 2003 eksisteeris Lõuna-Aafrikas vaid 9 õiglase kaubanduse märgiga tootjat (kasvatades tsit r uselisi, eksootilisi puuvilju ja rooibos-teed). Järgmise kolme aasta jooksul ühines õiglase kaubanduse süsteemiga juba 43 tootjat. Kiire kasvu taga oli peamiselt kasvav huvi õiglase kauba nduse toodete vast u Euroopa turgudel.

Loomulikult kaasnesid selle “eduga” probleemid. Tootjate huvi kasv oli FLO (Fair Trade

Labelling Organisation) jaoks liiga kiire. Puudusid kohalikud inspektorid, kes kontrollinuks süsteemi adekvaatset toimimist. Samuti ei rääkinud inspektorid kohalikku keelt, mistõttu kahtlesid tootjad hinnangu õigluses. Ka oli apartheidi-järgse va litsuse jaoks lihtsam toetada suuri istandusi, kel oli õiglase kaubanduse tootmise kriteeriumidega kergem kohaneda. 2004. aastal kogunesid kodanikeühendused ja tootjad olukorra analüüsimiseks. Leiti, et FLO peaks Lõuna Aafrika tootjate jaoks koostama “eristandardi”, mis tagaks lihttöölistele 25% osaluse suurtes istanduses ja osaluse farmitöö korralduses.

Lisa ks oli mõnel tootja l raske täita õiglase kaubanduse standardeid. Mitmes istanduses ja kasvanduses puudusid võimalused FLO-le vastavaid koosolekuid pidada. Talunikud pidid õppima juhtimist ja lisatulu (premium) jaotamise bürokraatlikku asjaajamist. Paljud ei mõistnud, miks Euroopa tahtis neile lisatulu ma k sta. Et kor ra ldusl i k k u külge tugevdada, palkas FLO kriteeriumidega toime tulemist õpetava koolitaja.

V i i ma k s vä i kefa r mer ite

Mis on õiglane kaubandus?

vähesus. Üldiselt on kogu maailma õiglase kaubanduse tootjad väikefarmerid, kuid LõunaAafrikas on see vastupidi. 45 õiglase kaubanduse tootjast on vaid kolm väiketalunikud.

Osalt on see apartheidi pärand, mil aafrika talupoegkond tehti maatasa, et valge mehe farmid saa ksid eduka lt teg utseda.

Täna küsitaksegi, miks ei pingutata selle nimel rohkem, et väikefarmeritel oleks soodsam ligipääs õiglase kaubanduse turule, vaid toetatakse valge mehe suuristandusi, kellel on niikuinii turupoliitiliselt lihtsam.

Sel l isest ü h iskond l i k ust arutelust kasvas välja kaks õiglast kaubandust toetavat organisatsiooni: Fair Trade South Africa, kes on nn katuseorganisatsioon kõikidele õiglase kaubanduse süsteemis olevaile organisatsioonidele LõunaAafrikas ning Association for Fairness in Trade, kes toetab

eelkõige väiketootjaid.

Tä h e l e p a nu v ä ä r n e o s a Lõuna-Aafrika eksporditavatest põllumajandustoodetest koosneb suhk rust, maisist, maapähklitest, lihast, viinamarjadest, tsitruselistest, kuivatatud puuviljadest, veinist ja tubakast. Mais on suurim koha lik põllusaa k. Enamik õiglase kaubanduse põllumajandussektorist on FLO poolt ser t i f it seer it ud. Suu r i mad eksporttooted on vein, värsked puuviljad, rooibos-tee ja avokaadod. Väikefarmerid kasvatavad rooibos-teed ja toodavad rosinaid. Nad sõltuvad õiglase kaubanduse turust, mis mõjutab nende kogukonna heaolu.

Käsitöö on FLO poolt sertif itseerimata, küll aga on Lõuna-Aafrika moodustanud ühenduse, mille ülesandeks on käsitöökaupade populariseerimine. Enamik käsitöölisi töötab väikestes kogukondades ja toodab pigem traditsioonilisi

kui moodsaid esemeid. Õiglase kaubanduse turism on üha populaarsemaks muutuv suund Lõuna-Aafrikas.

Sel le n i mel töötab FT TSA (Fair Trade in Tourism- South Africa), mis on määratlenud kriteeriumid, mille alusel tööd teha. Eelkõige rõhutatakse ökoturismi ja kvaliteeti.

Suurimad muutused LõunaAafrikas toimuvad erinevate sektorite koostöös. Ilma ühise jõupingutuseta muutub õiglane kaubandus vaid järjekordseks “alternatiivseks heategevuseks”. Tootjamaana on LAV-i ülesandeks kinnitada tootjatele ja “kasusaajatele”, et õiglane kaubandus ei ole pelgalt tee paremale turule, vaid ühise poliitika ja ühiste väärtuste jagamine. Esmane kasu on loomulikult raha ja lisatulu, aga õiglane kaubandus on midagi enamat kui raha. See on kaubandussüsteem, mis põhineb teatud väärtustel.

Õiglase kaubanduse märk tootel tagab paremad majanduslikud ja sotsiaalsed tingimused arengumaade talunikule ja töölisele. Rahvusvahelise õiglase kaubanduse liikumise missioon on muuta maailma kaubandussüsteemi reegleid nii, et tehingud oleksid tasuvad kõigile kaubandusahelas osalejatele, tootjast tarbijani. Õiglane kaubandus on ka sertifitseerimissüsteem, mis seisab arengumaade väiketootjate huvide eest. Õiglase kaubanduse idee on tagada arengumaade väiketalunike toodetele õiglane hind ja parandada suurtootmiste töötajate töötingimusi. Selleks sõlmitakse pikaajalised par tnerlussuhted arengumaade tootmisühistutega, makstakse maailmaturu kokkuostuhinnast veidi kõrgemat hinda ja välditakse arvukaid vahendajaid toodete turustamise . Samuti jälgitakse, et tootmises ei oleks kasutatud lapstööjõudu ega raisatud loodusvarasid.

Lisaks kõrgemale hinnale makstakse õiglase kaubanduse süsteemis osalevatele tootmisühistutele lisatulu (premium), mida peab kasutama kogukonna sotsiaalseks arenguks. Õiglase kaubanduse süsteemis tegutsevad tootjaühistute liikmed teevad otsuseid demokraatlikult ja investeerivad kasumi kogukonna arengusse. (www. fairtrade.ee).

Õpetajaks õppimas Mari-Helene Kaber HUMANA infojuht

N

elson Mandela on öelnud, et haridus on kõige võimsam relv maailma muutmiseks. Hariduse rolli riikide arengus ei vaidlusta keegi ning ÜRO aastatuhande arengueesmärkide seas on kõigile alghariduse tagamine teisel kohal vaesuse ja nälja vähendamise järel. Üle maailma elab 115 miljonit last, kel puudub võimalus koolis käia. Teisisõnu – iga kuues laps maailmas ei käi koolis. Põhjuseid on palju, alates vajadusest ellujäämiseks tööd teha kuni koolide ja õpetajate puudumiseni. Hinnanguliselt on maailmas puudu 30 miljonit õpetajat. Seepärast on iga algatus, mis hariduse kättesaadavamaks muudab ja uusi õpetajaid koolitab, oluline ja hinnaline.

Loomulikult on õpetajad vaid üks lüli haridussüsteemis, kuid väga oluline lüli. Lapsi võib õpetada klassiruumi või õpikuta, kuid ilma õpetajata on koolitunde raske ette kujutada.

Paraku on paljudes riikides õpetajate koolitamine puudulik ning paljudel töötavatel õpeta-

jatel puudub erialane väljaõpe.

Nii on näiteks Angolas õpetajakutse vaid kolmekümnel protsendil töötavatest õpetajatest.

Seepärast on Humana People to People liikumine loonud õpetajate koolitamise võrgustiku, mis tegutseb Angolas, Mosambiigis ja Malawis. Ühtekokku on loodud 20 õpetajakolledžit, kus õpetatakse välja noori õpetajaid peamiselt just maapiirkondade koolidesse. Õpetajakolledžid on pälvinud heakskiidu kohalikelt omavalitsustelt ning tegutsevad koostöös kolme riigi haridusministeeriumitega.

Esimene HPP õpetajakolledž loodi 1993. aastal Mosambiigi pealinnas Maputos ning 15 aastaga on seal õpetajakutse omandanud ligi 1000 noort inimest, kellest enamik on läinud tööle maapiirkondadesse ja äärelinnadesse, kus puudus õpetajatest on kõige suurem.

Need noored inimesed soovivad anda oma panuse oma kodumaa arengusse ning laste õpetamine on üks kindlamaid investeeringuid kogukondade olukorra parandamiseks. 15 aasta jooksul on kolledžites koolitatud üle 7000 noore õpetaja, kellest igaüks tagab võimaluse kooli minna vähemalt viiekümnele lapsele.

Foto: Eneli Meresmaa

Küla koolis õpetamine ei pi i rdu va id a kadeem i l iste teadmiste edasta misega.

Lisaks lugema, kirjutama ja arvutama õppimisele õpivad lapsed ka taimede eest hoolitsemist, palju tähelepanu pööratakse ka tervisele, sealhulgas hügieenile. Mitmes külakoolis on kooli juurviljaaed oluliseks vahendiks tagamaks lastele igapäevaselt vajalikke toitaineid.

Võrdselt olulised on nii meeskonnatöö kui ka iseseisev organiseerimis- ja õppimisvõime.

Kahe ja poole aasta jooksul, mis

on õppeprogrammi pikkuseks, praktiseerivad õpetajaks õppijad ka lähikonna koolides, mis lisa ks õpetamiskogemusele annab ülevaate ka hariduse olukorrast ning tulevikust maapiirkondades. Õpetajad on lisaks õpetamisele ka kogukonnaliidrid, kes vahendavad uudiseid mujalt maailmast, õpetavad täiskasvanuid lugema ja kirjutama, organiseerivad ühiseid ettevõtmisi, mis arendavad külaelu ning aitavad igaüht nõu ja jõuga. Paljudes Aafrika külades

on just kool kohalikuks kultuurielu keskuseks ja seda mitte ainult lastele, vaid ka täiskasvanutele.

Oma koolipraktikat Barue põhikoolis kirjeldab Chimoio õpetajakolledži õpilane Nelson Alberto järgmiselt, “Mosambiigis on õpetajate jaoks suurim probleem õppematerjalide puudumine. Siiski suutsin ma lahendada mõned probleemid tänu sellele, et õppisime kolledžis, kuidas ise õppevahendeid valmistada.” Nelson õpetab inglise keelt, kehalist kasvatust

ning kunstiõpetust. Barue koolis ei olnud kunstiklassi, kuid koostöös külaelanikega ehitati kooli juurde uus klassiruum, m ida nüüd k unst i k lassina kasutatakse. Sellised algatused on tihti ainsaks võimaluseks koolimaju ehitada, kuid samas ühendab taoline tegevus külaelanikke ning innustab neid oma lapsi omaehitatud kooli saatma. Õppepraktikal ja ka kutse omandamise järel koolis tööle asudes on noored õpetajad oluline ressurss külaelu ja kogukondade arendamises. Koolimaju ehitades, täiskasvanutele kirjatunde pakkudes, ühisüritusi organiseerides ning koolilastele kooliväliseid klubisid ja ettevõtmisi korraldades on noored õpetajad asendamatud.

Lisaks oskavad nad nõu anda ka oma kolleegidele, kel tihti puudub erialane haridus. Ka HIV/ AIDS-i-alane teavitustöö kuulub iga Aafrikas praktiseeriva õpetaja tegevusse ning seepärast saavad nad kolledžites ka sellekohase ettevalmistuse.

Kokkuvõttes on iga noor inimene, kes soovib lapsi õpetada, inimene suure algustähega.

Neile õppimisvõimaluste pakkumine on samas ka arengu loomine.

Aafrika - muute murdes

Aafrika ja Eesti suhted läbi aegade Kati Elmers TÜ rahvusvaheliste suhete magistrant

T

änapäeva eestlasele näib Aafrika kauge ja võõras kontinent. Ei oskaks arvatagi, et enam kui sada aastat tagasi oli Aafrika populaarseks tööpõlluks Eesti misjonäridele. Esimene Eesti Vabariik oli kaubandussuhetes mitme Aafrika riigiga, ning tuntud Eesti kultuuritegelased rändasid Mustale Mandrile inspiratsiooni ning elamusi otsima.

Eest i keel ses t r ü k i sõna s mainiti Aafrikat juba 18. sajandil, laiemad teadmised Aafrikast hakkasid levima 19. sajandil, mil Euroopa koloniaalriigid Aafrikat põhjalikumalt avastama ning kaardistama asusid. Vähemal või rohkemal määral kirjutasid Aafrikast nii Otto Wilhelm Masing, Friedr ich Rein hold K reut z wa ld, Carl Robert Jakobson, Johann Voldemar Jannsen kui ka Lydia Koidula. Kirjutiste sisu ei pretendeerinud kindlasti põhjalikkusele ning objektiivsusele, ometigi andsid need eesti lugejale vajalikku informatsiooni Aafrika geograafia, looduse ning elanike kohta.

Uued maad ning ra hvad olid ahvatlevaks väljakutseks misjonäridele. Kontakte Eesti perioodikaväljaannetega hoidsid esialgu baltisakslastest, hil-

Foto: Pille-Riin Pregel

jem ka eestlastest misjonärid Aafrikas ning sel moel tõstsid nad ka eestlaste teadmisi ja huvi Aafrika vastu. Hulk Eesti pä r itolu m isjonä re pa nustas Aafrikas kohalike keelte ja kultuuride uurimisse ning dokumenteerimisse – baltisakslasest misjonärile, Hugo Hahnile, omistati herero keele grammatika ja sõnaraamatu eest koguni Berliini ülikooli audoktori nimetus. Nii mõnigi Eestist pärit misjonär jäi Aafrikasse alaliselt elama.

19. sajandi lõpuks oli Eestis tärganud siiras huvi eksootilise Aafrika vastu. Afrikanistika kui omaette uurimisvaldkond oli Tartu Ülikoolis tugevalt kanda kinnitanud, erilist kirge tundsid Aafrika vastu just arstiteaduskonna tudengid.

Teadaolevatel andmetel osales 19. sajandi lõpus IngliseBuuri sõjas Lõuna-Aafrikas kuus Eesti päritolu arsti. 20. sajandi alguses Tartu Ülikoolis arstiteadust õppinud vennad Ivan ja Dmitri Solomentsevid tõid oma rännakutelt Belgia Kongosse kaasa rohkelt etnograafilisi esemeid, millest 64 asuvad praegugi Eesti Rahva Muuseumi fondides.

Eesti Vabariigi väljakuulutamine tõi uut hingamist Eesti-Aafrika suhetesse. Juba esimestest vabariigi-aastatest on olemas andmeid kaubandussidemetest Musta Aafrika riikide Mosambiigi ning Sansibariga, kuigi ametlikud lepin-

Tallinna Aafrika restorani kokad Paul ja John.

gud sõlmiti nimetatud riikide emamaadega Euroopas. Eestil oli põhjust majandussuhete arendamiseks Sahara-taguse Aafrikaga. Paljud tööstusharud vajasid toorainet, mida too-

tis troopiline Aafrika. Samuti oli tekkinud nõudlus kohvi, kakao, lõunamaiste puuviljade ning maitseainete järele. Eesti suutis oma toodangust Aafrika turgudele müüa näiteks pabe-

rit, Lut heri v ineerivabri ku tooteid, Tartu telefonivabriku aparaate ning Kawe maiustusi. Erinevatel põhjustel jäi kaubavahetus Sahara-taguse Aafrikaga aga nõrgaks ning

bilanss tugevalt negatiivseks.

Siiski etendasid Aafrika riigid teatud kaupade ostu- või müügiturgudena olulist osa – Eestis müüdavad banaanid imporditi peamiselt Kamerunist, 72% kakaoubadest osteti erinevatest Aafrika riikidest.

Aafrika puudutas lähedalt ka eesti kunsti ja kirjandust – erinevatel aegadel rändasid Aafrikasse Eduard Viiralt, Ants Laikmaa, Oskar Kallas, Eduard Bornhöhe, Jaan Lattik, Karl August Hindrey ja Friedebert Tuglas. Viiraltil sündisid Maroko-reisist inspireerituna kuulsad tööd “Noor araabia poiss” n i ng “Berber i na i ne kaameliga”. Reisist Põhja-Aafr i kasse n i ng Hispaa n iasse ilmus Tuglase sulest kultuuriloolise väärtusega “Reisikirjad”. Hindrey aga avaldas oma Aafrika-muljete põhjal juba mõneti kultuslikuks saanud lasteraamatu “Pambu-Peedu” ning hiljem ka reisikirjelduse “Kongosõit”. 1920.–1930. aastate jooksul tekkisid üle Aafrika ka väiksed eestlaste kolooniad – Belgia Kongos, Marokos, L õu n a-A a f r i k a Un i o on i s , Alžeerias ja Tanganjikas. Kuigi kolooniad ei olnud kompaktsed, olid olemas omavahelised sidemed ja rahvuslik ühtekuuluvustunne.

Kõike eelnevat arvesse võttes ei saa seega öelda, et Aafrika oleks Eesti jaoks midagi uut, pigem unustatud ja nüüd taasavastatud vana.

Aafrika – kauge ja lähedane Fotod: Eneli Meresmaa, iStockphoto

Mart Nutt Riigikogu liige

P

ealtnäha ei seo Eestit Aafrikaga miski – maailmajagu on geograafiliselt kauge, sealsed rahvad nii kultuuriliselt, kommetelt kui ka välimuselt väga erinevad.

Eestil ei ole Aafrikaga ka ajaloolisi kokkupuuteid, nagu näiteks endistel Euroopa koloniaalimpeeriumitel – Suurbritannial, Prantsusmaa, Portugalil, Belgial ja Hispaanial, varasemast ajaloost ka Saksamaal ja Hollandil. Kes ajalugu tunneb, teab, et XIX sajandi lõpus ja XX sajandi esimesel poolel tegi Aafrikas ilma päris mitu eestlast. Kuid kodumaal jäid need kontaktid peaaegu märkamatuks.

Teisa lt on g loba liseer umine toonud kaasa olukorra, kus miski ei ole liiga kaugel ja liiga erinev. Aafrikas toimuv mõjutab ja hakkab tulevikus üha enam mõjutama ka Eestis toimuvat. Aafrikast lähtuv immigratsioon on Euroopas tuntav ja nähtav, illegaalne immigratsioon on viimastel aastatel tekitanud probleeme Lõuna-Euroopa maades. Põhjaja Kirde-Aafrikas on tuntav terrorismiprobleem, mis valgub kohati üle riigipiiride.

Salakaubandus teeb peavalu kõigile riikidele. Oleks naiivne arvata, et need protsessid Eestit ei mõjuta.

Samas oleks vale näha Aafrikas üksnes probleeme. Aafrika on ka tohutu ressurss. Nii tööjõu, loodusvarade ja metsiku looduse kui ka rikkaliku taimestiku ja loomastiku ressurss ning pidevalt võimsamaks muutuv turismimagnet.

Aa f r i ka jag u neb ka hek s võrdlemisi erinevaks osaks: araabiakeelseks Põhja-Aafrikaks, mis on islamiusuline ja kuulub kultuuriliselt pigem Lä his-Idasse ning Sa harast lõu napoole jä äv n n Mu st Aafrika, mis on nii usuliselt (kristlus, islam, animistlikud usundid), keeleliselt kui ka etniliselt erakordselt killustunud. Tugevad hõimusidemed ja vastandumine välismaailmale tekitavad käendust, mida eurooplased tajuvad ohjeldamatu korruptsioonina, ja sagedasi hõimukonf likte, mis viivad kohati erakordse julmuse ja verevalamiseni. Aafrika on maailma vaeseim maailmajagu, mis avaldub muuhulgas nõrgas haridustasemes, levivates haigustes (HIV-viirus, kollapa lav ik, ma laaria jmt) ning nõrgas demokraatiakogemuses. Hiljutised konfliktid seoses Keenia ja Zimbabwe valimistega on veel värskelt meeles. Sellises keskkonnas on raske tegutseda ja partnereid leida.

Mõistetavalt ei olnud Aafrika esimene piirkond, kuhu Eesti pilgud pärast iseseisv use taastamist pöördusid.

Nüüd, kui Eestist on saanud Euroopa Liidu ja NATO liige ja omad probleemid on paljuski lahendatud, on Eestil aeg vaadata laiemalt ka muu maailma peale. Võib ju küsida, milleks seda vaja on? Eesti-suurune väikeriik ei suuda lisada märkimisväärset panust arenguabisse ega mõjutada Aafrika poliitilisi protsesse. Silmatorkavaid huvisid ei paista Eestil sellel suunal olevat. Kuid see oleks kindlasti ekslik lähenemisviis. Meil ei maksaks teha end väetimaks, kui me tegelikult oleme. Rahvusvaheliste

organisatsioonide liikmena on meil tunduvalt suurem kaasarääkimisõigus maailma asjades kui meie rahvaarvust või territooriumist võiks järeldada.

Nii kuulus allakirjutanu ÜRO Inimõiguste Nõukogu kõrgetasemelisse Darfuri (Sudaani konf liktipiirkond) missiooni ühena viiest eksperdist, kelle raport oli aluseks ÜRO seisukoha kujundamisel Darfuri küsimuses. Eesti kaitseväelased olid valmis Tšaadi rahu ja julgeolekut tagama minema ja on selleks valmis ka tulevikus, kui selleks vajadus peaks tek-

kima. Kuna Aafrikas toimuv mõjutab ka meid üha enam, siis oleks vastutustundetu jätta oma sõna ütlemata ja lasta teistel riikidel meie eest otsustada.

Eesti arenguabi on proportsionaalne meie suurusega. See jõuab abivajajateni läbi rahv usvaheliste organisatsioonide ja fondide ja nii ongi õige.

Kahepoolsed partnerlussuhted mõne Aafrika riigiga ei annaks arenguabi alal mingit efekti, pigem k i l lusta ks ressurssi.

Osalemine Aafrika projektides koos teiste riikidega, näiteks Põhjamaade ja Hollandiga, on

Eestile jõukohane, vajalik ja perspektiivikas. See võimaldab anda oma panus, koolitada meie inimesi ja rakendada neid Aafrikas. Üha enam Eestlasi on Aafrikas vabatahtlikena ja osaleb koolitusprogrammides.

Infotehnoloogia ja e-riik on kindlasti valdkonnad, milles Eesti osalus võiks suureneda. Üha atraktiivsem on Aafrika ka turismi seisukohalt.

Poliitilised kontaktid Aafrikaga on veel lapsekingades, kõigi riikidega pole isegi diplomaatilisi suhteid. Ent perspektiiv on piiramatu.

Aafrika - muute murdes

Tulevikukontinent?

Arvo Anton Eesti Euroopa Liikumine Mis meie silme ette kangastub, kui kuuleme sõna “Aafrika”?

Esmapilgul ilmselt ei midagi head. Paremal juhul ehk eksootilist. Uudised sõdadest, AIDSi ja teiste haiguste levikust, näljahädast ning võib-olla ka tuttavate lood safaritelt Keenia-Tansaania loodusparkides on ehk keskmise eestimaalase esmased assotsiatsioonid selle kauge maanurgaga.

Eesti ja Aafrika See, et Musta Mandri tegelikkus on oluliselt mitmekesisem kui ülal kirjeldatud, sai väga selgeks aprillikuu keskpaigas, mil Riigikogu Valge saali rahvusvahelisel seminaril “Partnerlus Aafrikaga” räägiti kontinendi minevikust, olevikust ja tulevikust. Analüüsides Aafrika ja Euroopa Liidu suhteid ning Põhjamaade kogemusi koostööst antud kontinendiga püüdsid mitmed poliitikud, teadlased, ametnikud ja arengukoostöö praktikud leida vastust küsimusele, kas ja kuidas pea ks Eesti areng ukoostöö võtmes Aafrikaga partnerlust edendama.

Euroopa rahvusparlamentide võrgustiku AWEPA peasekretäri Pär Granstedti sõnul on Eestil selleks võimalusi enam kui küll. Nii nagu Ida-Euroopas, toimusid ka Aafrika mitmetes riikides 90-ndate aastate alul murrangulised sündmused. Kadusid apartheidid, üheparteisüsteemid asendusid mitmeparteisüsteemidega

Foto: Enel Otstavel

ning algas majanduse liberaliseerimine. Samuti tõstis varasemast julgemalt pead kodanikeühiskond. Eesti kogemustest oma majanduse ümberstruktureerimisest oleks huvitatud mitmedk i sea lse maanurga riigid, leidis Granstedt. Tema sõnad tõid rahuloleva muheluse näole ilmselt nii mõnelegi Eestis arengukoostööga tegelevale ametnikule, sest on ju siiani Eesti peamine “ekspordiartikkel” senistesse arengukoostöö sihtriikidesse – Gruusiasse, Ukrainasse ning Moldovasse – olnud just meie reformikogemus.

Taani kogemus Tõenäoliselt asendus muhelus kuulajate nägudel aga tõsisema ilmega Kopenhaageni Ülikooli Aafrika-uuringute professori ja Taani Rahvusvahelise Arengukoostöö Nõukogu aseesimehe dr Holger Bernt Hanseni sõnavõtu ajal, kus ta tutvustas Taani kogemusi koostööst Musta Mandriga viimase poole sajandi vältel. Sarnaselt tänasele Eestile leidsid taanlased juba 60-ndatel aastatel, et Aafrikas peaks jagama kogemusi sellest, milles arvatakse ennast tugevad või erilised olevat.

Taani erilisteks karakteristikuteks peeti tol ajal rahvaülikoolide formaati hariduse jagamisel ja kodanike koostöötamise oskust kohalike kogukondade probleemide la hendamisel.

Ometi ei olnud taanlased algul oma projektidega kuigi edukad, kuna Aafrika partneritega koos ei analüüsitud piisavalt, mida neil tegelikult tarvis on või mis on nende kõige põletavamad probleemid ehk, nagu

Riigikogu Valge saali rahvusvaheline seminar “Partnerlus Aafrikaga”

dr Hansen tõdes, arenguabi ei lähtunud partnerriigi reaalsetest vajadustest.

Kas tegelik partnerlus on võimalik?

Euroopa ja Aa f ri ka rii k ide koostöö algusaegadest rääkides kasutas seminari üks korraldajatest, Eesti-Aafrika parlamendirühma aseesimees Silver Meikar, Eesti vanasõna: “Kes maksab, tellib ka muusika”. Sellise veidi iroonilise, kuid ausa paralleeli tõmbamisega ärgitati koos olnud eksperte arutama doonorriikide ja Aafrika suhete hetkeseisu üle. Suu peale ei olnud Meikarile vastates kukkunud ka Euroopa Komisjoni esindaja hr Adolf Riehm, sõnades, et

ühepoolselt muusika mängimise aeg on möödas ja käes on ajad, mil Euroopa ning Aafrika peavad suut ma koos ta ntsima õppida. Kuid vaimukaid aforisme kõrvale jättes ei ole pilt sugugi roosiline. Pea kõik seminaril esinejad nentisid, et Aafrika arengus ei saabu murrang enne, kui ei suudeta saavutada tõelist partnerlust sealsete maade ning doonorriikide vahel. Praegusest abi andja ja saaja suhtest on aga keeruline üle saada.

Euroopa Liidu riik ide ja Aafrika maade vahelistesse majandussuhetesse pidanud murrangud tooma majanduspartnerluslepingud (Economic Partnership Agreements – EPAs), kuid seminaril esinenud

Põhjamaade Aafrika Instituudi teaduri dr Yenkong Ngangjoh-Hodu sõnul on nendega siiani palju probleeme. EPA-d peaks lihtsustama EL-i ja Aafrika (ning ka Vaikse ookeani ja Kariibimere piirkonna arenguriikide) vahelisi kaubandussidemed ning looma lepingutes osalevatele riikidele võrdsed või ma lu sed ma a i l mat u r u l konkureerimiseks. Tegelikkuses ei ole aga üle kuue aasta kestnud läbirääkimiste käigus ikka veel lõplikele kokkulepetele jõutud.

Tulevikukontinent!

Hoolimata erinevatest pessimistlikest kommentaaridest oli seminari üldine toon siiski posit i iv ne. M it med sõna-

võtjad v ihjasid, et Euroopa riikide endi huvides on kiiremas korras lahti saada endise koloniaalvõimu või „muusikatellija” mentaliteedist suheldes Aafrikaga, kuna nemad ei ole enam ainsad, kes antud mandri vastu huvi tunnevad.

Areenile on julgelt astumas uued tugevad mängijad rahvusvahelises (arengu)koostöös – Hiina ja India, aga ka Brasiilia. Nemad näevad Aafrikas eelkõige kontinendi majanduslikku potentsiaali ning käituvad Musta Mandri riikidega seega kui võrdväärsete äripartneritega. See tähendab, et kui EL ei suuda kiiremas korras muuta suhete tooni Aafrikaga, siis tähendab see omapoolse hoo andmist Aasia ja Aafrika vaheliste suhete tihenemisele.

Ja kui lisada majanduslikule aspektile tõsiasi, et uued doonorid, India ja eriti Hiina, on Aafrikaga suhteid arendades sellistes küsimustes nagu keskkond ja inimõigused vanadest doonorrii k idest mõnevõrra paindlikumad, siis peaks see tööstusriikide südametunnistusega poliitikuid üsna murelikuks tegema.

Sestap võib nentida, et Aafrika arengusse panustamine ei ole teiste doonorriikide kõrval Eesti jaoks mitte ainult kohustus, see on ka võimalus. Kuid nagu juhtis tähelepanu seminari ühe korraldajaorganisatsiooni, MTÜ Mondo, esindaja Riina Kuusik, ei tohiks Eesti koostöösidemeid luues korrata Lääneriikide vigu ega ka mitte jalgratast leiutada. Oma niši leidmine on Eesti suurim väljakutse partnerluse edendamisel Aafrika riikidega.

Miks lasub Eestil ja Taanil globaalne vastutus?

Kirsten Geelan Taani suursaadik Eestis Eesti on v iimastel aastatel jõudsalt arenenud ning kujunenud abisaajast abi andvaks maaks. Eesti ja Taani teevad tihedat ning konstruktiivset koostööd nii Maailmapanga nõukog us (Põhja- ja Ba lt imaade ring konnas) kui ka Euroopa Liidus, leidmaks parimaid viise arenguabi tagamiseks neile, kes seda vajavad.

Sageli küsime endalt: ”Miks me peaksime pöörama tähelepanu inimestele, kes elavad meist nii kaugel – on meil selleks kohustus?”. See on ilmne ja õigustatud küsimus nii eestlastelt kui ka taanlastelt, millele vastata ei ole mõistagi lihtne.

Lubage mul siiski tuua välja mõned põhjused, miks peaksime oma globaalset vastutust kandma.

Minu jaoks on arenguabi andmisel moraalne, praktiline ja õiguslik põhjus.

2007. aasta detsembris, kui Taani arengukoostöö minister Ulla Tørnæs kohtus oma kolleegidega nn uues EL riigis Sloveenias, viitas ta Taani arengu-

Foto: iStockphoto

abile kui eelkõige “väärtuspõhisele” ettevõtmisele. Ta rõhutas, et Taani välisabi “toetub Taani heaoluriigi põhiväärtustele: rikastel on moraalne kohustus aidata vaeseid – seega on rikastel maadel kohustus toetada vaeseid maid”.

Samas tunnistas minister, et taanlased on isegi pärast kopsakate maksude (millest osa läheb arengumaade abistamiseks) tasumist valmis oma taskust ikka ja jälle erinevate arenguprojektide toetuskampaa niate hea ks a nneta ma.

Tänavu jaanuaris toimunud üheainsa heategevusliku telesaate aja l a nnetasid Taa ni inimesed ja hulk erafirmasid kokku 132 miljonit Eesti krooni Aafrika laste arstiabi jaoks.

See, et lapsed olid valmis isik liku pa nuse a ndmiseks oma hoiupõrsad tühjendama, näitab, kui tugevalt on arenguabi idee Taani ühiskonnas juurdunud.

Lisaks moraalsele kohustusele, julgen ma lisada, on ka täiesti praktilisi põhjuseid, mis peaks meid kõiki arenguabi andmist toetama motiveerima: globaliseeruvas maailmas ei saa ükski maa – ei rikas ega vaene –isoleerida ennast vaesuse, migratsiooni ja radi-

kaliseerumise tagajärgedest.

See tähendab, et illegaalne migratsioon vaesematest riikidest rikkamatesse kestab, kuni ei looda võimalusi tulevikuks omal maal.

Me ei saa ega tohi ehitada “Euroopa kindlust” ja vaadata mööda probleemidest kaugemal.

Viimastel aastatel oleme näinud, mis võib juhtuda, kui maailm jaguneb liialt “meieks” ja “nendeks” – sagenevad pinged ja terrorism ning inimesed kaotavad tulevikulootuse. Selles mõttes on arengukoostööst saanud välispoliitika oluline osa. Heaks näiteks on Afganistan, kus Eesti ja Taani sõjaline missioon käib käsikäes afgaanide elut ing imuste pa ra ndamisega – ehitatakse koole, rajatakse infrastruktuure ja antakse arstiabi.

Mei l la sub k a õig u sl i k kohustus – ÜRO arenguabi eesmärgid sätestavad, et arenenud maad peavad arenguabile eraldama 0,7% sisemajanduse koguproduktist (GNP). Lisaks on Eesti ja Taani kui EL liikmed kohustatud andma vähemalt 0,56% GNP-st a reng uabi ks aastal 2010 ning jõudma ÜRO poolt ette nähtud 0,7% hiljemalt 2015. aastaks.

Nende eesmärkideni jõudmiseks ei saa alahinnata vajadust teha vastav poliitika, prioriteedid ja kohustused mõistetavaks riigi maksumaksjatele.

Nii Eestis kui ka Taanis ei ole selles osas siiski enam küsimust, sest oleme andnud lubaduse anda arenguabi vastavalt oma maa majanduse seisule.

Väga rikkad maad eraldavad rohkem raha kui “pelgalt” rikkad.

Tähtis on süvendada arusaama ja teadlikkust arenguabi osas. Hoolimata pikaajalisest arenguabi andmise traditsioonist pühendab isegi Taani valitsus palju tähelepanu avalikkuse teavitamisele arenguriikide olukorrast ja nende toetamise tähtsusest.

Minu ar vates on a lgatused, nagu näiteks Riigikogus 17. aprillil toimunud seminar “Partnerlus Aafrikaga” ja maailmapäeva tähistamine juunis, väga olulised.

Seepärast loodan ma siiralt, et eelseisvatel aastatel tõuseb Eesti inimeste huvi mõista kaugete maade rahvaste olukorda ning arenguabi andmine muutub loomulikuks osaks riigi välispoliitikast.

Aafrika - muute murdes

Elu Nyanzas luo rahva keskel Foto: erakogu

Rael Leedjärv Noorte külaharidusprogrammi kordinaator Lääne-Keenias Luod on üks Keenia paljudest ra hv usgruppidest, kes elab Victoria järve äärsel madalikul ja mägismaal, asustades suuremat osa Nyanza provintsist Lääne-Keenias. Umbes 3-miljonilise rahvaarvuga on see suuruselt kolmas rahvus Keenias. Vaatamata oma hulgale moodustavad nad aga vaid umbes ühe kümnendiku kogu Keenia rahvastikust, mis on ligikaudu 32 miljonit. Nyanza provintsis elavad veel kisii ja luja rahvusgrupid ning paar väiksemat etnilist gruppi, mis on oma keelt ja identiteeti kaotamas.

Luod on põlluharijad, keda on õnnistatud üsna korralikku saaki andva maaga. Peamiselt kasvatatakse siin maisi, mis on inimeste põhitoiduks, lisaks ka maguskartulit (bataat), ube, maapähk leid ning banaane ja veel palju erinevaid köögivilju. Kuna kliima on põlluharimiseks väga soodus ja aastas saab kaks saaki (jaanuaris ning juulis-augustis), siis ei tohiks otsest näljahäda kunagi tekkida. Siiski juhtub sageli, et saak jääb oodatust väiksemaks ning inimestel on raskusi, et järgmise saagini ots-otsaga kokku tulla. Põhjused peituvad muuhulgas selles, et põllumaad on imeväikesed ja maa on ära kurnatud, kuid põllule ei anta puhkust – see oleks liigne luksus.

Kui võrrelda luo rahv ust nende hõimurahvaste maasaide ja samburudega, siis on luod kõige rohkem “läänestunud” ja paljud noored ei tunne enam oma rahva traditsioone, kuigi varjatult elab osa tavasid edasi ja mõjutab väga tugevalt luode ellusuhtumist. Kui maasaid ja samburud on endiselt rändkarjakasvatajad ja kannavad ka igapäevaselt oma traditsioonilist riietust, siis luodest on saanud põllumehed ja nende rahvarõivast ei ole võimalik enam näha – täiesti tavaline on läänelik riietus. Ainus vahe on selles, et naisterahvad peavad seelikut kandma, sest “naised, kes kannavad pükse, ei austa mehi, kui panevad selga meeste riided”. See kehtib vaid maapiirkondades.

Suured pered Luo pered on suured, sest kõigi vendade pered moodustavad ühe suure perekonna, kes elab koos ühel õuel, kuigi igal vennal oma savimaja. Enamikus peredes on kolm-neli venda.

Kui kokku lugeda kõigi lapsed ja naised, kujuneb pere suuruseks kuskil 30–40 inimest, kui mitte rohkem. Luod on traditsiooniliselt olnud polügaamid ehk mitmenaisepidajad ja see traditsioon elab vaatamata kristluse levikule ka tänapäeval. Suurpere liikmete arv võib seetõttu veel tunduvalt kasvada.

Roh kea r v u l i ne pere on siinsetes oludes inimeste ainsaks sotsiaalseks tagatiseks.

Kui keegi jääb raskelt haigeks, kannavad vendade pered koos tema eest hoolt ja maksavad ka haiglaarve ühiselt. Kui üks

Kommentaar Mairi Jüriska Terve Eesti Sihtasutuse tegevjuht www.terve-eesti.ee Lugedes HI-viirusest ja AIDSist on seos Aafrikaga kerge tekkima. Tõsi, pandeemia on just Aafrikat kohutava kiirusega laastamas – suurimaks kaotuseks on kõige töövõimelisema elanikkonna langemine AIDSi ohvriteks, mis toob ühiskonnale kaasa nii majanduslikud, sotsiaalpoliitilised kui ka demograafilised tagajärjed.

Probleemidest, mis tunduvad

kaugel, on lihtne mööda vaadata, on lihtsam mitte hoolida.

Kui aga vaadata, mis on meil, pisikesel edukal Eestil musta Aafrikaga sarnast, siis kajastuks HIV selles nimekirjas ühena esimestest. Ekspertide hinnangul on tänu meil valitsevale epideemiale 10 aasta pärast AIDS kolme sagedasema surmapõhjuse seas. See paneb mõtlema, mis oleksid peatükid loos “Elu Eestis”? HIV/AIDS on üks raskemaid meie planeedi ees seisvaid väljakutseid. Rahvusvaheline koostöö sellega võitlemisel on väga oluline.

vend juhtub surema, siis on teiste vendade kohus kanda hoolt lese ja laste eest. Keenias on väga palju orbusid, aga vaid üksikud neist elavad lastekodudes, suurem osa elab onu või vanavanemate kodus, harvemini näiteks tädi peres.

Orvud Orvud Aafrikas on teema, mis kodusõdade kõrval Euroopa meedias kõige rohkem kajastamist leiab. Peapõhjuseks on AIDS ja selle tohutu levik. Oma töös puutun iga päev kokku inimestega, keda AIDS-i laastamistöö on lähedalt puudutanud.

Enamik surmajuhtumeid

külas, millest nädala jooksul kuuled, on stsenaariumiga: suri umbes 20-30-aastane naine, pärast mehe surma haigena tagasi isakoju pöördus, kuna ei suutnud enam ise oma majapidamisega toime tulla. Mõnel juhul on surnud ka laps või jäänud suuremad lapsed onude kasvatada. Keegi ei nimeta haigust nimega AIDS – see on tabuteema. Pigem öeldakse, et tal oli malaaria, kuigi samas teavad kõik, et selliste sümptomitega ei saa see olla muud kui AIDS. Keenia suureks probleemiks on see, et noorte, tööjõuliste põlvkond sureb AIDS-i.

Lapsed, kellel on onu või elujõus vanavanemad, on suhteliselt õnnelikus olukorras.

On aga ka neid, kes on täiesti omapead jäänud ning peavad ise kogu majapidamise ja põlluharimise eest hoolt kandma, et leib lauale saada. On imetlusväärne, et paljud nendest noortest saavad sellega tõepoolest hakkama ja suudavad lisaks sellele ka koolis heade tulemustega õppida.

Leskede situatsioon tundub vahel lootusetumgi – nad on elule alla andnud ega suuda enam loota, et olukord paraneb. See on neilt röövinud igasuguse algatusvõime, nad elavad üksnes almuseid oodates.

Noored julgevad veel unistada ja vaatamata raskele, meie arusaamist mööda vahel täiesti lootusetule olukorrale teevad nad kõik selleks, et enda ja oma õdede-vendade elule jalad alla saada. Keenia noored väärtustavad haridust ja näevad tõsist vaeva selle nimel, et leida võimalus vähemalt keskharidus omandada.

Eakate mured tänases Zimbabwes Priscilla Gavi Zimbabwe kodanikeühiskonna aktivist, HELPAGE’i direktor Vanaduspõlv Zimbabwes ja Aafrikas üldse oli aeg puhkamiseks noorpõlve töödest ning sagimistest, võimalus lastelastega olla ja neile elutarkusi õpetada, kasutades selleks erinevaid jutte, laulu või tantsu.

Jut uvest m i ne ja lau l m i ne toimusid puhkepäevadel või õhtutundidel, kui päevaaskeldustega oldi ühel pool. Ühtlasi oli see aeg esiisadele austuse avaldamiseks.

Olid ajad, kui eakatel oli oluline roll noorte abieluks ettevalmistamisel, kus nad jagasid oma teadmisi, mida tähendab olla abielus mees või naine.

Vanema l generatsioonil oli oma elutarkuse tõttu ühiskonnas oluline staatus – lapsed ja perekond austasid eakaid ning hoolitsesid nende eest. Suguvõsa ülesandeks oli vanurite toiduga kindlustamine ja ka tervise- ning sotsiaalküsimustele lahenduste leidmine.

Eakate elu muutus aga märkimisväärselt koloniaalajal,

Foto: Kullar Viimne

kui ühiskonda toodi uus elustiil. Inimesed pidid ametlikult tööl käima hakkama ja tihti koliti suguvõsast eemale, et paremaid töö- ja elamisvõimalusi leida. Suguvõsa – sotsiaalne võrgustik, mis vanureid toetas – hakkas lagunema ja eakatel tuli silmitsi seista veel tundmata kannatustega.

Uute kultuuride mõjud ühiskonnas nõudsid, et inimesed õpiks elama tempokalt, käima n-ö ajaga kaasas. Samas polnud piisavalt ressursse, et kõik saaksid käia koolis, kus toimus muuhulgas uue ja kaasaegse elustiili omandamine. Ainult üksikud zimbabwelased said endale lubada niivõrd korralikku haridust, et pärast kooli lõpeta m ist k i ndel töökoht leida. Enamik töötas juhutöödel kaevandustes, taludes ja tehastes. See kõik tähendas, et vanaduspõlves puudus neil pension ja nad pidid minema tagasi kodukülla ning leidma viise, kuidas leiba teenida.

Täna on vanurite suurimaks probleemi ks vaesus. A rengumaana on Zimbabwel vaja ületada palju väljakutseid vaesuse vähendamise teel. Enim vaesuse all kannatavate hulgas on ka vanem generatsioon – üle 60-aastased. Peamised

murede põhjused on suguvõsasüsteemi lagunemine, maa ja linna vaheline ränne, tööpuudus ja kehv haridus.

Haridussüsteem on võti võimaluste ja privileegide juurde.

Ha r idu srefor m on v aja l i k pol i it i l i ne sa m m v ae su se vähendamisele kaasa aitamiseks, samuti nagu kodanikeühiskonna organisatsioonide demokraatlik kaasamine poliitikate kujundamisse ja elluviimisse. Ebapiisava haridusele juurdepääsu tulemuseks on see, et suurem osa vanureid on kirjaoskamatud ja ei tunne oma õigusi. Ühiskond vaatleb vanureid täna kui väärtusetuid, koledaid ja halbu inimesi. Piiratud juurdepääs informatsioonile tähendab, et vanureid kasutatakse pidevalt ära. Teiseks suureks probleemiks on keelebarjäär – tihti ei mõista vanurid ametlikke riigikeeli, mis muudab nende koolitamise raskeks.

Mida teha?

Kva l iteet ne ha r idus pea k s olema kättesaadav kõig i le.

Selleks peavad kodanikeühendused ja teised osapooled tagama, et teadlikkus vanurite probleemidest poliitikakujun-

dajate, meedia ja avalikkuse hulgas suureneks.

On oluline, et vanuritele antakse vahendeid enda ning orbude eest hoolitsemiseks.

Kommentaar Valdek Mikkal Eesti Pensionäride Ühenduste Liidu juhatuse esimees Kuigi haridus, elatustase ning tavad on Aafrikas ja Eestis väga erinevad, on huvitav tõdeda, et probleemid generatsioonide kaugenemise, eakate kõr valetõmbumise ja eakate hoolekandega on muredena olemas kõikjal, ehkki erineval tasemel ja kindlasti ka erineva mõistmisega. Antud juhul tuleb esile tõsta seda, et raskes olukorras üldse nii kaugele on jõutud, et eakate probleeme ja erilisi raskusi avalikult tõstatatakse. 2006. aastal Kopenhaagenis toimunud ülemaailmsel eakate konverentsil oli Aafrika riikide eakate olukord lausa erikäsitlemisel, hoolimata sellest, et mõnes riigis on olukord kiirelt paranemas.

Aafrika - muute murdes

Uganda röövitud lapsepõlved – kes vastutab?

Foto: Kullar Viimne

Tiina Vahtras inimõiguste magistrant

L

aste õiguste ja laiemalt inimõiguste massilise rikkumise peapõhjusteks on rusuv vaesus, autoritaarsed režiimid ja sõjalised konfliktid.

Paljusid lapsi sunnitakse töötama, nad langevad inimkaubanduse ohvriks või värvatakse sõduriteks. Sajad tuhanded lapsed on hüljatud või kodutud, paljud kannatavad nälga, mitte kõigile pole tagatud juurdepääs haridusele ja meditsiiniteenustele.

Rohkem kui 20 aastat väldanud konflikti jooksul PõhjaUgandas on Issanda Vastupanuarmee (Lord’s Resistance Army – LRA) röövinud üle 20 000 lapse ning sundinud neid osalema kõikides sõjategevuse vormides. Lisaks Ugandale on lapssõdureid erinevate sõjaliste ühenduste tegevusse sunnitud ka Sierra Leones, Kongo Demokraatlikus Vabariigis, Angolas, Burundis, Kolumbias, Liibanonis jm. Erinevatel hinnangutel on hetkel maailmas aset leidvates sõjalistes konfliktides riiklike sõjaväeüksuste või relvastatud grupeeringute ridadesse kaasatud 200 000 – 300 000 last.

LRA on 1987. aastal loodud religioosne sissiarmee, mille juht Joseph Kony väidab enda olevat Juma la hää leka ndja maa peal. Rühmituse eesmärgiks on sisse seada teokraatlik riigikord, mis põhineb kümnel käsul. LRA poliitilised eesmärgid on ebaselged ja tegevuskava hägune, kuid peamiselt Uganda valitsuse vastu suunatud. Oma tegevuse käigus on LRA Põhja-Ugandas elavaid Acholi hõime julmalt kohelnud:

tapnud ja sandistanud tsiviilelanikke, röövinud lapsi ja täiskasvanuid, rüüstanud kodusid, põletanud külasid ja põldusid.

Olles konfliktis valitsusega, ei säästeta ka enda hõime. LRA väidab, et elanikud tuleb vägivalla abil pattudest lunastada.

Eesmärgiga kaitsta tsiviilelanikke LRA rünnakute eest, on Uganda valitsus suurema osa tsiviilelanikkonnast jõuga nn kaitstud küladesse ümber asustanud. Hetkel on ligi 1,6 miljonit elanikku (90 % piirkonna elanikest) siseriiklikult ümberasustatud isikud Acholi territooriumil. Kaitstud külad on Uganda armee valve all, kes omakorda on toime pannud korduvaid inimõiguste rikkumisi Acholi hõimude vastu.

Laste röövimine kaitstud küladest kestab edasi. 40 000 last põgeneb igal õhtul röövimise kartuses kodudest, et minna ööbima linna keskustesse või suurematesse ümberasustatud isikute laagritesse. Selliseid lapsi on hakatud kutsuma “ööreisijateks”. Olukorda piirkonnas on nimetatud “unustatud humanitaarkriisiks”.

U

ganda valitsuse ja LRA v a hel juba k ä i v ate rahukõneluste tõeliseks komistuskiviks on kujunenud Ra hv usva helise K riminaa lkohtu poolt välja antud käsk anda kohtule üle Joseph Kony ja neli kõrget LRA komandöri, keda süüdistatakse inimsusevastastes ja sõjakuritegudes.

LRA pole nõus enne rahukokkuleppele alla kirjutama, kui Rahv usvaheline Kriminaalkohus kohtulikud süüdistused tagasi võtab. On tekkinud konf likt õigluse ja rahu, rahvusvahelise ja traditsioonilise kohtumõistmise vahel.

ritud, olles pealt näinud või ise toime pannud võikaid julmusi.

On üldine kokkulepe, et lapsi sõjakuritegude eest vastutusele ei võeta ning rõhk pannakse nende ühiskonda tagasi toomisele.

LRA on sundinud tuhandeid poisse sõjategevusele. Lapsed peavad sooritama ebainimlik ke julmusi tsiviilelanike, sageli omaenda perekonna ja külaelanikke vastu, et raskendada nende kojunaasmist kättemaksuhirmuga. Pärast röövimist lapsed nn pühitsetakse ametisse. Nad seotakse kinni ja neid pekstakse, et “karastada“ neid võitleja ametiks. Sageli tuleb ette, et lapsed peavad osalema nende laste hukkamises, kes on põgenemiselt tabatud. Enamasti saavad lapsed ka algelise koolituse relvade käsitlemise kohta.

Lapssõdurite fenomen on brutaalne nähtus, mida on raske aktsepteerida. Ebainimlik koht lemine, mis lastele sõjakoledustes osaks langeb, t raumeer ib nad igaveseks.

Miks kaastakse lapsi relvastatud konf liktidesse? Vaimse ja emotsionaalse ebaküpsuse tõttu on lastega lihtne manipuleerida. Teiseks on lapsi kerge hirmu abil kontrolli all hoida, neid on lihtsam kuritegudele veenda ning iseäranis narkootikumide mõju all võivad nad üles näidata erakordset vaprust ja visadust. Lisaks on riikides, kus lapssõdureid värvatakse, sündivus tavaliselt kõrge, mistõttu on relvastatud gruppidel kerge oma ridasid värske verega täiendada. Lapssõdurite kasutamisele on kaasa aidanud ka relvatööstuse areng ning väikerelvade laiem levik, mida lastel on sama lihtne kasutada kui täiskasvanutel.

Teisalt leidub lapsi, kes liituvad võitlejatega vabatahtlikult.

Sageli pole neil alternatiive, kuna nad on kaotanud konfliktis oma vanemad ja loodavad leida kaitset ning toitu. Suurem tõenäosus lapssõdurite ridadesse sattuda on lastel, kes on vaesed, lahus oma vanematest, kodudest ü mberasustat ud, elavad konfliktitsoonis või kellel puudub juurdepääs haridusele.

L

apssõduritel on ka hekordne roll: ühest küljest on nad ohvrid, kuna mitmed rahvusvahelised konventsioonid kaitsevad neid sõduriks värbamise eest. Teisest küljest on nad kuritegude toimepanijad, kuna nad on olnud sunnitud sooritama verdtarretavaid roimasid. Lapsed on ka kahekordsed ohvrid: lisaks sellele, et nende õigusi on rikutud, on nad ka terveks eluks traumee-

K

a tüdrukuid röövitakse suurel hu lga l. Mõnesid sunnitakse kandma relvi ja võitlema, kuid enamikust saavad orjad, kes peavad töötama pikki päevi, valmistama süüa või töötama põllul, kandma raskeid koormaid, läbima pikki vahemaid, et tuua vett ja tulehakatist. 14.–15. aasta vanuselt saavad tüdrukutest sageli seksorjad ning nad määratakse komandöride “naisteks“. Tüdrukud langevad vägistamise ja soovimatute raseduste ohvriks ning riskivad seksuaalsel teel levivatesse haigustesse, sh HI V/AIDS-i nakatumisega.

E

namiku laste jaoks ei lõpe raskused vabanemise või põgenemisega. Suurem osa kardab uuesti röövimise ohvriks sattuda ning vähesed saavad oma kodudesse tagasi

pöörduda seoses LRA jätkuva tegevusega. Tütarlapsed, kellel on vangistuses laps sündinud, kardavad, et nad ei suuda üksinda lapsele toeks olla, lisaks on väljaspool abielu sündinud lapsed ebaseaduslikud ja neil puudub ühiskonna toetus. Peaaegu kõik lapssõdurid kannatavad psühholoogiliste või füüsiliste komplikatsioonide a l l. Rehabi litatsiooni raskendab kestev konf likt ja ebaturvalisus. Paljud kohalikud ja rahvusvahelised organisatsioonid on käiv itanud projekte, et kergendada laste tagasitoomist ühiskonda ja peredesse, kuid traumeerivad kogemused vangistuses jäävad neid saatma terveks eluks. Lastelt pole röövitud mitte üksnes vabadus, vaid ka lapsepõlv ja täisväärtuslik elu.

E

estist vaadatuna võivad need sündmused tunduda kauged ja võõrad, kuid iga väiksemgi samm või mõte võib muuta kellegi elu.

On oluline, et rahvusvaheline kogukond avaldaks Ugandale piisavalt survet, et ta oma rahvusvahelisi kohustusi tõsiselt võtaks ja elanikkonda vägivalla eest kaitseks. Tuleb leida tasakaal rahvusvahelise ja traditsioonilise kohtumõistmise vahel. Kohalikud kohtud ja rituaalsed leppimismeetmed võivad olla suureks abiks paljukannatanud rahva lepitamisel, kuid LRA juhtfiguurid peavad saama õiglase karistuse rahvusvahelise kohtumõistmise läbi. On andestamatu, et nii paljude laste elud on jäädavalt stigmatiseeritud. Ennekõike Uganda, kuid ka rahvusvaheline kogukond peab töötama selle nimel, et nad saaks oma elu uuesti üles ehitada.

Palju kära EL majanduspartnerluslepingute ümber Foto: Kullar Viimne

Veronika Talviste Arengukoostöö Ümarlaua info- ja poliitikajuht Viimasel ühisel Aafrika, Kariibi ja Vaikse ookeani saarte (AKV) riikide ning Euroopa Liidu parlamentaarsel assambleel leidis aset ka nende maade kodanikeühenduste ühine meeleavaldus. Protestiavalduse peamiseks sõnumiks oli nõudmine, et EL revideeriks oma kaubandusalast tegevust.

Kodanikeühendused leiavad, et EL kaubanduspoliitika arengumaades on ebaõnnestunud. Mittetulundusühingute (MTÜ-de) esindajad ja parlamentide saadikud võtsid Euroopa Komisjoni arengu- ja humanitaarabi voliniku Louis Michel’i vastu rivis seistes ja hoides käes sõnumit: “Brüsseli tehtud majanduspartnerluslepingud ei sobi AKV maadele!”

Volinik Michel aga väidab, et vastuseis partnerluslepetele tä hendab, et a reng u maad tahavadki vaeseks jääda! Millest sellised lahkarvamused?

Majanduspartnerluse lepingud on kõikehõlmavad piirkondlikud vaba kaubanduslepped, mis peaks toetama säästvat arengut ja vähendama vaesust. Piirkondlikud sellepärast, et lõplikud lepingud sõlmitakse mitte üksikute riikide, vaid 6 regiooniga – Vaikse ookeani, Kariibi mere, LääneAa frika, Kesk-Aa frika, IdaAafrika ja Lõuna-Aafrikaga.

Kõikehõlmavad sellepärast, et lisaks tööstuskaupadele ja põllumajandussaadustele peaksid nad sisaldama teenuseid, riigihankeid ja investeeringuid. Ja vabakaubanduslepingud, kuna eesmärgiks on kaotada kaubanduspiirangud 10 aastaga (mõnede kaupade puhul maksimaalselt 25 aastaga). Loodetakse, et peale 15 aastat toimub

80% kaupade ringlusest juba ilma tollideta.

EL-i majanduspartnerluslepingute loojate idee on, et läbi vabakaubanduse toimub investeeringute kasv AKV riikidesse, millega kaasneb majanduse areng ning seega vaesuse vähenemine. AKV maad ei ole aga seda meelt, väites, et vabakaubanduseks peab olema paremini ette valmistunud ja alles

siis võib avada oma turud.

Tänaseks, pärast mitmeid aastaid läbirääkimisi, on 78-st AK V maast sõlminud kõikehõlmava majanduspartnerluslepingu ainult 15 Kariibi mere riiki. Veel 20 Aafrika ja Vaikse ookeani maad on nõustunud vahelepingutega, mis sätestavad kaupade ja põllumajandustoodete liberaliseerimise. Tulemused on kesised, sest tegemist

on piirkondlike lepetega, mis nõuavad regionaalseid seisukohti. Aafrikas toimunud piirkondlik integratsioon ei ühti aga alati majanduspartnerluslepingute regioonidega ja majandushuvid ning mured on piirkondade ulatuses erinevad.

Samuti on riigid piirkondade sees erineva arengutasemega.

Vahelepingute allkirjastamine toimus kiirustades ja ei olnud põhjalik protsess. AKV maad on soovinud nende leping ute läbivaata mist, ma inides, et kirjutasid alla Euroopa Komisjoni (EK) surve all. EK ei tulnud aga sellele ettepanekule vastu. St. Vincenti ja Grenadines’i parlamendisaadiku Louis Strakeri sõnul avaldati neile EL poolt survet ja anti mõista, et kui nad ei kirjuta majanduspartnerluslepingutele alla, siis tõusevad kaubandustariifid EL-iga.

Euroopa arengu- ja humanitaarabi heaks töötavate mit-

tetulundusühingute konföderatsiooni “CONCORD” esindaja Marc Maesi arvates ei saa arenevatelt riikidelt oodata, et nad kindlustaks oma siseturge 5 aastaga, kui EL riikidel oli selleks aega 50 aastat. Maesi sõnul tuleks olemasolevad lepingud kehtetuks tunnistada.

Aafrika Talunike Liikumise esindajad tuletavad meelde, et rohkem kui kaks kolmandikku neist, kes nälga kannatavad, on just talunikud. Praegused majanduspartnerluse lepingud ohustavad Aafrika talumeeste elatist, mitte ei kaitse seda.

Olemasoleval kujul panevad nad talumehed ebaõiglasse ja karmi konkurentsi.

Lisaks sellele kritiseerivad kodanikeühenduste esindajad läbirää k imisprotsessi läbipaistvust.

Lepete sõlmimisel on ohuks ka EL kodanike vähene teadlikkus majanduspartnerluse lepete olemusest.

Aafrika - muute murdes

Ära pigista musta mamba saba Foto: iStockphoto

Kristina Mänd Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liidu (EMSL) nõukogu liige

“Kui mõistad hästi algust, ei tee sulle muret ka lõpptulemus” – Ashanti vanasõna Elades Lõuna-Aafrika Vabariigis, kus töötasin kaks aastat ra hv usva helise kodanikuühenduste liidu CIV ICUS peakorteris nõuniku ja administratsiooni direktorina, sai mulle selgeks, et viimane asi, mida Aafrika riigid vajavad, on järjekordsed abiprogrammid ja toetused, mille teostajateks ja juhtideks on “targad valged inimesed Läänest”. See on suur viga. Lugematute abidega on ikka hirmsasti abitust õpetatud. Aga seda inimesed ei vaja. Aastaid tagasi ehitasid ühe Skandinaavia riigi arenguabiinimesed ühest Mosambiigi külast rannikuni tee, et kiirendada sedasi banaanide jõudmist laevadeni. Kiire ja “efekt iivse” a reng uprojekt i t u lemu sena sõit sid autod surnuks metsloomi ja lapsi ning va nureid, kes polnud nende hääle ja kiirusega harjunud. Hulgaliselt banaane, mis kümme korda kiiremini koha le toodud, mäda nesid lihtsalt ära, sest keegi ei mõelnud, et ka laevu oleks rohkem vaja. Külade vahel puhkesid madinad, et nende ühtne harmooniline kooseksisteerimine oli ühe küla promomisega lõppenud ning lõpuks ei olnud kuskilt võtta vajalikke autoosi ja bensiini. Projekti uputati miljoneid, skandinaavia “spet-

sia listid” said kuninglikult tasustatud ning projektiraportisse kirjutati, et asi oli edukas.

Tegelikult ei olnud, sest lõhuti sotsiaalne kapital, ei arutatud koos kohalike inimestega, mida tegelikult vaja oli ega mõeldud, millised tagajärjed otsustel olla võivad. Arengukoostöö puhul on lõpptulemus sama oluline kui protsess, sest kohalikud inimesed peavad sellega edasi elama, samas kui abiandja rõõmsalt uutele jahimaadele jalutab. “Ära pigista musta mamba saba”ehk ära tee saatuslikke vigu – Sepedi vanasõna Aafrika ei ole üks suur riik, kus tänavatel kõnnivad lõvid, kõik nälgivad, igal pool on kõrb ja räägitakse sama keelt. Aafrika mandril on 53 riiki ja 900 miljonit elanikku. Aafrikas saab rääkida vaid mõnest üksikust rahvusriigist nagu nt Egiptus. Ülejäänud on Euroopa impeeriumide vägiva ldse võimuja maadejagamise tulemus.

Seega oleks endale alati tark selgeks teha, kes ühes või teises riigis elab, kuidas on erinevad hõimud seotud naaberiikide omadega ning millise riigisüsteemiga on tegemist.

Teine suur viga, mida valged kipuvad tegema, on arvamine, et mustanahalised on rumalad ja laisad ega saa valgeteta ha k kama. Ä rme unusta, et Euroopa riigid koloniseerisid Aafrika mandri, kui meil endil varad otsa saama hak kasid või ruumi ja võimalusi elamiseks ei olnud. Vägivaldselt pandi paika piirid, hakati ära kasutama kohalikke elanikke, võeti hõimude maa endale, koheldi inimesi kui metsloomi (nt khoisane ehk bušmanite

ja hotentottide järeltulijaid võis ka r ista mat u lt k ütt ida kuni 1960-ndate aastateni), toodi sisse oma töö- ja suhtlemiskultuur, müüdi inimesi orjadeks, toodi orje ja odavat tööjõudu sisse näiteks Indiast ja Malaisiast ning tehti kontinent maavaradest puhtaks.

Euroopa Liidu riigid eesotsas Suurbritannia, Prantsusmaa, Portugali, Saksamaa, Hollandi ja Hispaaniaga on ju just sellisel viisil rikastunud. Kui kohalikud inimesed sellega ei leppinud, siis leiti, et nad on lollid, rumalad ja “nagu väikesed lapsed”, kes vajavad valge inimese tarka ja karmi kätt. Viimane on vist kõige kuulsam ja üleolevaim suhtumine. Kuigi Eesti ei ole Aafrika mandril kedagi koloniseerinud, ei tähenda, et me ei vastuta, sest Euroopa

Liidu liikmena saame me nendest rikkustest osa. Aafrika on olnud kaua meie võõrustaja ja me peame teda ja tema inimesi väärikalt ja lugupidavalt kohtlema, mitte neid läbi oma väärtusprisma arvustama.

“Inimene on inimene tänu teistele inimestele” – Lõuna Sesuuto vanasõna Meelela ad i lt, oot u stelt ja pettumustelt on LAV Eestiga sarnane, sest mõlemad riigid on pidanud viimase 15 aasta jooksul toime tulema tohutute sotsiaalsete muutustega, kus on tek k inud põlvkond, millest pooled on kannatajad ja pooled nautinud muutuse vilju. See omakorda on toonud kaasa ebavõrdsuse, milleks keegi valmis ei olnud. Nii nagu meil arvasid paljud, et

Eesti iseseisv umisega tuleb venelastele ära teha, arvasid ka paljud LAV-i mustanahalised (kes moodustavad ligi 80% elanikkonnast), et nüüd tuleb valgetelt kõik ära võtta ja nad välja kihutada (92% majandusest oli 1991. aastal valgenahaliste käes, kes moodustasid elanikkonnast 12%). Aga Nelson Mandela, 1994. aastal esimene kogu elanikkonna poolt valitud president, oli targem, ega tahtnud korrata Zimbabwe presidendi Robert Mugabe viga ning kinnitas, et tegu pole rahvusriigi ja mustanahalistele mõeldud riigiga, vaid riigiga, kus sajandeid on elanud eri rahvad, kes kõik peavad end uues riigis koduselt tundma.

Selleks tegi ta päris mitu tarka sammu: esiteks loodi kohe selline institutsioon nagu Tõe

Arengukoostööst äraspidi Birgit Rosenberg GLEN projekti vabatahtlik Sambias

A

af ri kat peeta kse t i ht i seik luseks või katastroofi epitsentriks ning eks see arvamus ole omamoodi adekvaatne. Siiski ei peegelda see arusaam mitte Aafrika, vaid Eesti reaalsust. Uudised Aafrikast moodustavad vaid 2% Euroopa peavoolumeediast ning enamik, mis sealsest meie uudisekünnise ületab, on ühel või teisel moel kohutav. Rasked ja kauged lood, mis annavad Kilimanjaro nõlvadel kasvanud hommi ku kohv i le patu maigu.

Vaatamata sellele, et Aafrikast teatakse vähe ning sealsed riigid pole eestlase huviorbiidis, on kindel arusaam seal toimuvast olemas. Seetõttu

võib ka küsida, kelle arvamus see on, mida endas kanname.

Kel le sõnadega rääg ime ja kelle tõde esindame? Enamik sealsest teabest jõuab meieni kol ma nda l r i ng i l, uud iste agentuuride ja tõlkide filtrite kaudu. Uudis, mis püünele murrab, peab olema põrutav, aga ka arusaadav, mistõttu ka lihtsustatud. Uudised Aafrikast tunduvadki olevat väljatöötatud formaadis, nende sisu ja lõpplahendus on juba ette teada ja nii nad vaid kinnistavadki stereotüüpe.

Tulles nüüd ringiga arengukoostöö juurde, tuleks Aafrikale antavat abi vaadata hoopis teise nurga alt. Just eestlaste teadmatusest tuleneva taustal saab see hoopis äraspidise tähenduse. Ühe suure maailma osa ignoreerimine või valesti mõistmine viib selleni, et meie endi ettekujutus maailmast muutub loperguseks,

Erileht on valminud Arengukoostöö Ümarlaua ja FEST projekti koostöös.

Arengukoostöö Ümarlaud (AKÜ) on katusorganisatsioon, mis ühendab arengukoostöö valdkonnas tegutsevaid või sellest huvituvaid Eesti kodanikeühendusi.

AKÜ missiooniks on kaasata Eesti avalikkust, organisatsioone ja riiki ülemaailmse vaesuse vähendamisse ja inimarengu edendamisse.

Maa lohuga planeediks, kus raskuskese on enda ja Paris Hiltoni nabal. Selle väljendused, näiteks järjepidev teisest kultuurist pärit inimeste kolk imine Ta llinnas, annavad kultuuripealinna tiitlile natsistliku mõõtme. Või heade mõtete linna juhtide rassistli k ud meeleava ldused sea l vohava rassismi vastu, mis on kõike muud kui “hea mõte”.

Kurb, kui eestlase maailmapilt näib sama ahtake nagu burgeriputka luuk toiduplatsi burgeritädi jaoks, kes, nähes vägivallatsemist välistudengi kallal, ei kutsu abi ega ulata ohvrile vere pühkimiseks puhastuspaberit. Tema turvalist oaasi ümbritseb ohtlik maailm, millega ta suhtleb läbi väikese augu.

Selle kaudu vahetatakse kaup rahaks ja ei enamat.

Kuigi indiviidi tegusid ei saa alati laiendada kogu ühiskonnale, on ilmne, et vägivald

ja leppimise komisjon (Truth and reconciliation committee). Et inimesi mitte vanglasse toppida, loodi komisjoniga platvorm, kus käsuandjate või -täitjatena jõledusi toime pannud tegelased said kahetseda ja ohv rid ning kannatanud kurta ja ära leppida. Komisjoni pandi juhtima Kaplinna peapiiskop Desmond Tutu, kes tegi väga palju tööd, et ajalooline arusaam läbi rääkida. Ka ei võetud valgetelt ära maad ega antud seda mustadele, vaid üritati luua inimlik süsteem.

Küll aga ei saanud jääda nii, et 12% valgeid kontrollib 90% riigi majandusest ning muudatused nägidki rassi võrdsuse printsiibil peamiselt välja nii, et mustanahalistel kujuneks aja jooksul sama suur osalus majanduses kui on nende protsent elanikkonnast (Black Econom ic Empower ment).

Alati võib vaielda, kas selline käitumine on õigustatud, aga kui inimgrupile on tema soost, nahavär vist või usust põhinevalt olnud kõik keelatud, tuleb vähemalt ühe põlvkonna jooksul neile suuremad eelised luua. Nüüd on L AV-is 11 ametlikku riigikeelt (keeled on suhtelised sarnased ja enamik inimesi kasutabki sellist inglise-afrikaani-suulu keele segu) ja igal lapsel on õigus saada algharidust oma valitud keeles.

Suurepärase looduse, hea toidu ja veinide ning loomade kõrval on üheks LAV-i võluks ilusad, sõbralikud, ausad ja toredad inimesed, kes on vaatamata vaesusele, raskustele ja eelarvamustele alles hoidnud nakatava elurõõmu. LAV-is on erinevate hõimude ja rahvaste omavahelised suhted head.

Uue aastatuhande aafrika: aafriklaste pilgu all ei toimi vaakumis, olgu selle põhjuseks kallutatud maailmapilt, paaniline soov endale tõestada, et ollakse kellestki ü le, h i r m, hool i mat us või lihtsa lt teadmatus. Aa frika on kaos või seiklus vaid seni, kuni sealsed probleemid on üheplaanilised ning kannatused anonüümsed. Uskumusel, et ollakse kellestki parem, ja reaalsel üleolekul on suur vahe. Tegelikkus on mitmemõõt mel isem n i ng seot ud otseselt valikutega, mille teeb meie poliitik, valija või seesa ma burger itädi. Omades võimalust maailma poliitikas kaasa rääkida, loodan, et eestlased ei vasta hoolimatuse ja sada aastat vanade ideedega.

Vahel mõtlengi, et ehk rohkem kui suurel Aafrikal on meil endil vaja abi adekvaatse maailmapildi kujunemisel, maailma ja iseenda mõistmisel.

Arenguruumi on.

“UUE AASTATUHANDE AAFRIKA: aafriklaste pilgu all” on kolme Aafrika koomiksijoonistaja - Frank Odoi, Godfrey Mwampembwa ja Celestine Wamiru- panus aastatuhande arengueesmärkide saav utamise arutellu Aafrikas.

FEST on seitsme Eesti, Soome ja Rootsi kodanikuühenduse projekt, mille eesmärgiks on tõsta kolme riigi vabaühenduste suutlikkust osaleda arengukoostööpoliitika kujundamises ning võimekust kosta oma seisukohtade eest nii poliitikute kui ka avalikkuse ees.

Näituse on Eestisse toonud MTÜ Mondo Eesti Välispoliitika Instituudi toetusel.

Näitust saab tellida koolidesse ja avalikesse kohtadesse aadressil : mondo @mondo. org.ee

Käesolev trükis on valminud Euroopa Liidu toel. Trükise sisu eest vastutavad Arengukoostöö Ümarlaud ja FEST projekt. Trükises esitatut mitte käsitleda Euroopa Liidu ametliku seisukohana.