Abisaajast demokraatiasaadikuks: Kodanikuühenduste hinnang Eesti arengukoostööle aastal 2007 by AKÜ

ABISAAJAST DEMOKRAATIASAADIKUKS: Kodanikuühenduste hinnang Eesti arengukoostööle aastal 2007

Arengukoostöö Ümarlaud

Arengukoostöö Ümarlaud (AKÜ) on avalikes huvides tegutsev arengukoostööst huvitatud ja selle valdkonnaga tegelevate organisatsioonide vabatahtlik ühendus. AKÜ põhieesmärgiks on arengukoostöö alase poliitika tõhustamine, praktiline edendamine ja avalikkuse teavitamine arengukoostöö eesmärkidest ning selles osalemise võimalustest. ARENGUKOOSTÖÖ ÜMARLAUD 2009 Arengukoostöö Ümarlaud Suur-Karja 23, 10148 Tallinn www.terveilm.net e-post: info@terveilm.net tel/faks: +372 627 0191

Abisaajast demokraatiasaadikuks: Kodanikuühenduste hinnang Eesti arengukoostööle aastal 2007

Arengukoostöö Ümarlaud

Analüüsi koostas MTÜ Arengukoostöö Ümarlaud ning selle valmimist rahastas Kodanikuühiskonna Sihtkapital üleriigilise tasandi mittetulundusühenduste institutsionaalse arendamise alaprogrammi raames. Töö sisu eest vastutab Arengukoostöö Ümarlaud. Analüüsi tulemusi või trükist reprodutseerides palume viidata allikale. Koostaja: Evelin Andrespok Keeleline toimetaja: Katrin Viru Kujundus ja trükk: Marju Kuusk / Ecoprint

Abisaajast demokraatiasaadikuks: Kodanikuühenduste hinnang Eesti arengukoostööle aastal 2007 EESSÕNA

Eessõna Hea lugeja, hoiad käes esimest iga-aastast Eesti arengukoostöö analüüsi. Töö uurib Eesti 2007. aasta arengukoostöö vastavust „Eesti arengukoostöö ja humanitaarabi arengukavas 2006-2010“ seatud eesmärkidele. Analüüs toob esile peamised trendid arengukoostöö ja humanitaarabi elluviimises ning esitab Arengukoostöö Ümarlauas osalevate kodanikuühenduste ettepanekud valdkonna poliitikate ja tegevuste tõhustamiseks. Selle analüüsi koostamist inspireeris pilguheit pikaajalise arengukoostöö kogemusega riikidesse, kus taoliste uuringute koostamine on asendamatu poliitikate kujundamise osa ning arengukoostöö organisatsioonid ja välisministeeriumid annavad igal aastal välja põhjalikke aruandeid. Eesti valitsus pole selliseks analüüsiks veel vahendeid leidnud ning seetõttu otsustas Arengukoostöö Ümarlaud pakkuda omapoolset initsiatiivi, koostades Kodanikuühiskonna Sihtkapitali abiga Eesti välisministeeriumi poolt Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) arengukomisjonile esitatud statistika ning mainitud arengukava rakendusplaani aruande1 põhjal oma uuringu. Koostatud aruande lõpus on esitatud Arengukoostöö Ümarlaua ettepanekud Eesti arengukoostöö parendamiseks. Loodame, et taoline analüüs ilmub sarnastel alustel ka järgnevate aastate kohta, et aastast aastasse toimuvaid muutusi oleks võimalik hõlpsasti jälgida ja uurida. Loodetavasti ühineb taolise analüüsiprotsessiga peagi ka välisministeerium. Soovime avastamisrõõmu ning loodame, et siit leiavad kasulikku ja motiveerivat lugemist nii poliitikaloojad, analüütikud, kodanikuühendused, ajakirjanikud kui ka laiem avalikkus, kellele läheb korda Eesti tegevus globaalsete probleemide lahendamisel.

Arengukoostöö Ümarlaud Tallinn, mai 2009

Andmed seisuga 28.02.2009. Välisministeerium alles lõpetab andmete kontrollimist ja väikesed muutused on võimalikud, kuid ei mõjuta oluliselt analüüsi tulemusi. 2008. aasta koondandmeid analüüsi valmimise ajal veel avalikustatud ei ole, mistõttu nende kasutamine antud uurimuse tarbeks ei ole võimalik.

Sisukord 3

Eessõna

Lühike ajalugu

Rahaliste vahendite maht

Abi geograafiline jaotus

Eesmärkide täitmine

I Inimarengu toetamine

II Rahu, inimõiguste tagamise ja demokraatia arengu toetamine

III Majandusarengu toetamine

IV Säästliku arengu toetamine

V Arengukoostöö elluviimise tõhustamine

VI Teavitamine ja maailmaharidus

Abi kvaliteet

Kodanikuühenduste ettepanekud

Kokkuvõte

Allikad ja kasulikud viited

Abisaajast demokraatiasaadikuks: Kodanikuühenduste hinnang Eesti arengukoostööle aastal 2007 LÜHIKE AJALUGU

Lühike ajalugu Arengukoostööks ehk arenguabiks peetakse jõukamate ühiskondade tegevusi vaesuse ning sellega kaasnevate probleemide vähendamiseks arenguriikides. Eesti kuulub nn. jõukamate riikide hulka arengukoostöö doonorriigina alates 1998. aastast, mil eraldati esimest korda riigieelarvest raha taoliste projektide elluviimiseks endast vaesemates riikides. Selline samm võib tunduda kummaline, sest Eesti oli oma arengus alles lapsekingades, kuid poliitilise otsuse põhjus oli väga selge – Euroopa Liiduga (EL) liitumine ei saanud selleta võimalikuks. Tehniliselt lähtub Eesti arengukoostööpoliitika suures osas kahest dokumendist: 2003. aasta jaanuaris kinnitas Riigikogu „Eesti arengukoostöö põhimõtted“ ning 2006. aasta mais kinnitas Vabariigi Valitsus “Eesti arengukoostöö ja humanitaarabi arengukava 2006-2010”. Arengukoostööks peetakse viimase dokumendi puhul riikide ja kodanikuühiskonna tegevusi vaesuse ning sellega kaasnevate probleemide vähendamiseks nii arenguriikidele suunatud rahalise, tehnilise (oskusteabe edasiandmise) kui ka materiaalse abi kaudu2. Humanitaarabiks loetakse aga kriisiabi ja/või abi looduse või inimese poolt esile kutsutud õnnetuste tagajärgede leevendamiseks ja kõrvaldamiseks eesmärgiga päästa inimelusid ja parandada nende olukorda pöörates kõrgendatud tähelepanu kõige haavatavamatele elanikkonnarühmadele. Antud kaks mõistet on arengukavas selgelt lahutatud, sest erinevalt arengukoostööst ei ole konkreetseid humanitaarabi tegevusi üldjuhul võimalik ette planeerida. Samuti sõnastab arengukava Eesti arengukoostöö detailsed eesmärgid, millel põhineb ka käesolev analüüs. Kokkuvõtlikult võib öelda, et Eesti arengukoostöö üldine eesmärk on aidata kaasa üleilmse vaesuse vähendamisele ja aastatuhande arengueesmärkide saavutamisele. Konkreetsemalt on sihtideks võetud: 1) inimarengu toetamine, 2) rahu, inimõiguste tagamise ja demokraatia arengu toetamine, 3) majandusarengu toetamine, 4) säästliku arengu toetamine, 5) arengukoostöö elluviimise tõhustamine, 6) teavitamine ja maailmaharidus.

Lisaks määratleti arengukavaga neli Eesti kahepoolse arengukoostöö prioriteetriiki, milleks on Afganistan, Gruusia, Moldova ja Ukraina. Nagu juba mainitud, mõjutavad arengukoostööpoliitikat tugevalt Euroopa Liidu regulatsioonid. Lisaks EL-i aluslepingutes seatud kohustusele tegeleda arengukoostööga, nõustus Eestis 2005. aastal koos teiste liikmesriikidega Euroopa arengukonsensusega, mille kohaselt kulutab EL viie aasta pärast kollektiivselt 0,56% oma iga-aastasest rahvamajanduse kogutoodangust (RKT) arengumaade elujärje parandamisele, sealhulgas uued liikmesriigid nagu Eesti 0,17%. Selle kohustuse täitmiseks on arengukavas pandud paika ressursside ajakava aastani 2011, mille kohaselt pidi Eesti 2007. aastaks kulutama arengukoostööle ja humanitaarabile 0,08% ning 2011. aastaks 0,17% RKT-st3. Teistest rahvusvahelistest lepingutest, mida Eesti on lubanud järgida, võib käesoleva analüüsi kontekstis tuua esile 2005. aastal vastu võetud Pariisi deklaratsiooni, mille kohaselt peavad abi andvad riigid ja organisatsioonid suurendama jõupingutusi arengukoostöö harmoniseeritumaks ja tulemustele orienteeritumaks muutmiseks4. Deklaratsioon seab ülesandeks garanteerida, et Eesti ja teised allakirjutanud seisavad hea selle eest, et abisummad jõuavad just nende inimesteni, kes seda oma elukvaliteedi parandamiseks kõige enam vajavad. 2 3 4

Välisministeerium, “Mis on arengukoostöö?” Kõik uued EL liikmesriigid peale Eesti, Läti on lubanud antud eesmärgi saavutada juba 2010. aastaks. OECD, Pariisi deklaratsioon.

Rahaliste vahendite maht Kõige täpsema ülevaate Eesti poolt arengukoostööle kulutatud vahenditest saab välisministeeriumi poolt OECD-le esitatud raportist, mis võtab kokku välisministeeriumi, teiste riigiasutuste ja kohalike omavalitsuste eelarvetest tehtud arengukoostöö tegevuse. 2008. aasta raporti kohaselt kulutas Eesti riik tollel aastal arengukoostööle ja humanitaarabile 16 159 705 Ameerika dollarit ehk 184 836 322 Eesti krooni5. See summa moodustas 0,08% rahvamajanduse kogutoodangust ning oli kooskõlas arengukavas toodud ajagraafikuga, mille alusel peab Eesti 2011. aastaks saavutama 0,17% määra. Graafikult 1 on ka näha, et 2007. aastal kulutati arengukoostööle ja humanitaarabile rohkem ressursse kui kunagi varem. Võrreldes 2005. aastaga, suurenesid kulutused 35% võrra, kuid, võrreldes 2006. aastaga, üksnes 5% võrra. Samas on arusaadav, et 2003. aastal toimunud peaaegu neljakordset hüpet igal aastal korrata ei ole võimalik.

OECD DAC küsimustiku andmed on eesti kroonidesse arvestatud kursi 1 USD=11,4381 EEK järgi.

Abisaajast demokraatiasaadikuks: Kodanikuühenduste hinnang Eesti arengukoostööle aastal 2007 RAHALISTE VAHENDITE MAHT

OECD aruande andmete kohaselt teostatakse enamik Eesti arengukoostööst ja humanitaarabist EL-i kaudu: 2007. aastal suunati Euroopa Komisjoni eelarvesse 78% vahendistest, teistesse mitmepoolsetesse ettevõtmistesse läks 6% rahast, kahepoolsesse koostöösse 16% ja maailmahariduse edendamisele ehk Eesti avalikkuse teadlikkuse tõstmisele üleilmsetest probleemidest ning aregukoostööst kulus 1% (vt graafik 2). Selline jaotus on kooskõlas arengukavas püstitatud eesmärgiga suurendada Eesti rolli doonorina, osaledes rahvusvaheliste organisatsioonide, nagu EL-i ja ÜRO töös, kellel on olemas kindlad võrgustikud ja väljakujunenud struktuurid arenguprobleemide lahendamiseks üle maailma. Humanitaarabile kulutas Eesti 2007. aastal ligikaudu 3,7% kõikidest valdkonna rahadest ehk 6,9 miljonit krooni. Need vahendid läksid nii Sudaani, Iraagi ja Afganistani pagulastele kui ka Bangladeshi, Liibüa Benghazi rajooni, Birmasse/Myanmari, Ukrainasse, Makedooniasse kui ka rahvusvahelistesse organisatsioonidesse ja Eesti humanitaarabi andmise võimekuse suurendamisse.

Abi geograafiline jaotus Arengukava määratluse kohaselt võib arengukoostöö olla kahe- või mitmepoolne. Kahepoolse ehk bilateraalse arengukoostöö korral annavad üks või mitu doonorriiki arenguabi konkreetsele sihtriigile. Mitmepoolse ehk multilateraalse arengukoostöö korral annavad abi rahvusvahelised organisatsioonid või tehakse seda nende vahendusel.6 Vaadates kahepoolse arengukoostöö geograafilist jaotust, näeme, et arengukavas võetud eesmärki suunata kõige enam tähelepanu neljale prioriteetsele partnerile ei ole 2007. aastal edukalt täita suudetud. Graafik 3 näitab7, et valitud neli riiki (Afganistan, Gruusia, Moldova ja Ukraina) said kokku vähem kui poole ehk ainult 39% kogu Eesti kahepoolse arenguabi rahalistest vahenditest, samas kui Aasia riikidele8 kulutati koguni 28% kõikidest ressurssidest. Kuigi arvestatav osa Aasiasse läinud rahast kulus humanitaarabi tarbeks, ning ei ole otseselt võrreldav kahepoolse arengukoostööga, näitab see siiski vähest suutlikkust abistada just neid riike, kes on arengukavas prioriteetidena välja valitud ning kellele on antud lubadused pika-ajaliseks koostööks.

Võrreldes konkreetselt nelja prioriteetse partnerriigiga tehtud arengukoostöö projekte, paistab välja, et kõik neli riiki on saanud proportsionaalselt enam-vähem sama palju vahendeid: Afganistan 4,4 miljonit, Gruusia 4,3 miljonit, Ukraina 3,6 miljonit ning Moldova 3,3 miljonit krooni. Sellest võib järeldada, et Eesti töötab üsna võrdselt kõikide oma prioriteetsete partneritega.

6 7

Arengukava, lk. 31 Muu Euroopa: Albaania, Valgevene, Bosnia & Herzegovina, Horvaatia, Makedoonia, Serbia, Türgi, Kosovo.

Aafrika: Burundi, Etioopia, Sudaan, Zambia.

Ladina-Ameerika: Brasiilia. Iraak, Armeenia, Aserbaidžaan, Bangladesh, India, Kazakhstan, Kõrgõzstan, Birma/Myanmar, Sri Lanka, Hiina, Tai ja Lõuna-ja Kesk-Aasia piirkondlikud projektid.

Abisaajast demokraatiasaadikuks: Kodanikuühenduste hinnang Eesti arengukoostööle aastal 2007 ABI GEOGRAAFILINE JAOTUS

OECD arvestuses loetakse kahepoolse tegevuse alla ka Eesti-siseselt kasutatavad vahendid, mille eesmärk on tõsta avalikkuse teadlikkust arengukoostöö, humanitaarabi ning globaalsete probleemide teemade kohta. Siia hulka arvestatakse näiteks maailmahariduse edendamine Eestis. ÜRO arenguprogramm soovitab selleks otstarbeks kulutada 3% ametlikust arenguabist, kuid 2007. aastal suutis Eesti antud eesmärgist täita kõigest kolmandiku ehk kulutada avalikkuse teavitamisele ligikaudu 1% arengukoostöö vahenditest. Välisministeeriumi eelarve on selles osas parem, sest avalikkuse teavitamisele kulutati 5,2% arengukoostöö vahenditest, mis on enam kui 10 korda rohkem kui eelneval aastal9. Mitmepoolseks arengukoostööks kulutas Eesti 2007. aasta ametlikust arenguabist peaaegu 84% kõikidest vahenditest. Enamik (92%) nendest rahadest suunati Euroopa Komisjoni fondidesse, 6% erinevatesse ÜRO fondidesse10 ning 2% teiste rahvusvaheliste agentuuride11 tegevustesse. Eraldi väärib märkimist, et Eesti plaanib arengukava järgi lisaks EL instrumentide toetamisele suurendada ka oma panuseid ÜRO arengukoostööorganisatsioonide toetuseks, astuda Maailmapanga Rahvusvahelise Arenguassotsiatsiooni (IDA) liikmeks ning alustada panustamist multilateraalsesse arengukoostöösse ka IDA kaudu, tugevdamaks oma doonorirolli 12. Siiani on koostöö rahvusvaheliste organisatsioonidega seisnenud peamiselt liikmemaksude tasumises (eelkõige teiste ministeeriumide puhul, v.a välis- ja kaitseministeeriumi). Kuigi arengukava rakendusplaani 2006. aasta aruande meetmete tulemuslikkuse seletuskirjas väidab välisministeerium, et „samaaegselt rahalise panustamisega kasvab ka Eesti aktiivsus ja esindatus nendes organisatsioonides“, siis 2007. aastal ei astunud Eesti konkreetseid samme selle eesmärgi saavutamiseks ning riigi panus piirdus liikmemaksude ning eelarveliste maksetega. Vähene sisuline osalus rahvusvahelistes arengukoostööga tegelevates organisatsioonides piirab oluliselt Eesti võimekust mõjutada vastavaid rahvusvahelisi protsesse ning omandada hädavajalikku kogemust arengukoostöö ja humanitaarabi tõhustamiseks Eestis.

9 10 11 12

Arengukava, lk. 12 UNDP, UNICEF, UNHCR, UNFPA, WHO, FAO, UNESCO, UNO, UNPKO jt. Maailmapank ja teised regionaalsed pangad ning agentuurid. Arengukava, lk. 11

Eesmärkide täitmine Eesti arengukoostöö ja humanitaarabi arengukava üldine eesmärk aastateks 2006-2010 on vähendada üleilmset vaesust ja saavutada ÜRO aastatuhande arengueesmärke. Konkreetsemalt toodi välja kuus alavaldkonda ning 11 alaeesmärki, mille saavutamist alljärgnevalt vaatleme.

I Inimarengu toetamine Alaeesmärk 1: Arenguriikides hariduse kättesaadavamaks muutmine ning hariduse, sealhulgas kutsehariduse, kvaliteedi tõstmine Eesti kogemusele tuginedes. Alaeesmärk 2: Arenguriikides vaesuses elavate laste ja naiste olukorra parandamine. I alavaldkonna eesmärkide saavutamisele pühendas Eesti 28% ehk ligikaudu veerandi kõikidest arengukoostöö ja humanitaarabi vahenditest (vt graafik 413). Esimese alaeesmärgi (hariduse kättesaadavuse ning kvaliteedi parandamine) saavutamine oli üks edukamaid kogu aasta jooksul: sellele pühendati 19% kõikidest vahenditest (vt graafik 5) ning suurem osa sellest koostööst viidi läbi prioriteetsete partnerriikidega, eriti Gruusiaga. Selle alaeesmärgi raames toetati näiteks Eesti Tiigrihüppe programmi Gruusia versiooni Hirvehüpe ning Kabuli ülikooli Afganistani Keskuse uue hoone rajamist.

Teise alaeesmärgi saavutamise rahastamine oli välisministeeriumi hinnangul oodatust väiksem: arenguriikides elavate laste ja naiste olukorra parandamisele kulutati kõigest 4% vahenditest. Ministeeriumi hinnangul 13 Graafikult 4 on välja jäetud 9. alaeesmärgi statistika (kogumaksumus 147,3 miljonit EEK), mis kajastab peamiselt rahvusvaheliste organisatsioonide liikmemakse ja EL tehtavaid ülekandeid ning 10. alaeesmärgi statistika (5,1 miljonit EEK), mis kajastab doonori halduskulusid Välisministeeriumis. Need alaeesmärgid ei too konkreetselt välja Eesti panust individuaalsetesse projektidesse ja moonutaksid asjatult antud analüüsi tulemusi. Graafikult 5 on välja jäetud ainult 9. alaeesmärgi statistika.

Abisaajast demokraatiasaadikuks: Kodanikuühenduste hinnang Eesti arengukoostööle aastal 2007 EESMÄRKIDE TÄITMINE

on selle peamiseks põhjuseks sobivate projektitaotluste puudumine14, kuid asjaosalised ei täpsusta, millised täpselt on olnud peamised kvantitatiivsed ja kvalitatiivsed puudused taotluste juures. Taolise umbmäärasuse põhjuseks on suuresti põhjaliku regulatsiooni puudumine toetustaotluste esitamiseks, projektide hindamiseks ning nende läbiviimiseks. Selle olukorra lahendamiseks on välisministeerium hiljem alustanud Vabariigi Valitsuse määruse „Arengu- ja humanitaarabi andmise tingimused ja kord” koostamist, kuid taoline abivahend puudub siiski tänaseni.

II Rahu, inimõiguste tagamise ja demokraatia arengu toetamine Alaeesmärk 3: Arenguriikides rahu ja stabiilsuse tagamisele kaasaaitamine. Alaeesmärk 4: Demokraatia areng ja hea valitsemistava juurutamine arenguriikides. Alaeesmärk 5: Inimõiguste tagamine arenguriikides, pöörates erilist tähelepanu põlisrahvaste õigustele ja arengule. 2006. aastal kulus II alavaldkonna peale koguni 58% kõikidest arengukoostööks kasutatud rahadest. Välisministeeriumi hinnangul viidi kõige rohkem tegevusi ellu II alavaldkonnas, sest just seal „on Eestil kõige rohkem võimalik oma reformi- ning heade valitsemistavade juurutamise kogemust partnerriikidega jagada“.15 Eesti kogemuse edasiandmisele rõhumine on igati mõistetav ning loogiline, kuid samas näitab demokraatia ja valitsemistavaga seonduva tähtsustamine, võrreldes majanduse või säästva arengu teemadega, milles Eestil on partnerriikide jaoks kindlasti samaväärsed kogemused ja ekspertiis, et arengukoostöö lähtus pigem poliitilistest kui siirastest arengukoostöö motivatsioonidest.

14 Arengukava aruanne, lk 24 15 Arengukava aruanne, lk 23

Veelgi enam kinnitab poliitiliste huvide argumenti asjaolu, et lõviosa antud alavaldkonna rahadest on kulutatud kolmandale ja neljandale alaeesmärgile ehk rahu ja julgeoleku tagamisele (25% kõikidest vahenditest) ning demokraatia ja hea valitsemistava juurutamisele (22%). Viiendale alaeesmärgile ehk inimõiguste kaitsele kulutas Eesti kõigest 2% arengukoostöö ja humanitaarabi rahadest, kuigi ÜRO aastatuhande arengueesmärkide ning üleilmse arengukoostöö diskursuse kontekstis on tegemist hulga pakilisema teemaga kui haldussuutlikkuse arendamine. Ka arengukava suurimaks eesmärgiks on seatud globaalse vaesuse vähendamine ning ÜRO aastatuhande arengueesmärkide saavutamine, mis puudutavad aga just nimelt peamisi inimõigusi, nagu tervishoid, haridus, toit ja turvaline keskkond. Arusaadavalt on Eesti partnerriikide (v.a Afganistani) inimõiguste olukord nimetatud valdkondades parem maailma vaeseimate riikide omast, kuid parandamist vajavad teised olulised inimõiguste valdkonnad, nagu sooline võrdõiguslikkus, vähemusrahvuste õigused ja muu taoline. Süsteemne toetus ja teiste riikide kogemusest õppimine on antud teemadel muutuse saavutamiseks hädavajalik. Lisaks jääb mõistetamatuks, miks ei ole Eesti leidnud ühtegi väljundit, aitamaks edendada inimõiguste olukorda Afganistanis, kui samas on tehtud kaitsealast koostööd kolmanda ja neljanda alaeesmärgi raames.

III Majandusarengu toetamine Alaeesmärk 6: Arenguriikide majandusarengu ning rahvusvahelise kaubandussüsteemi liberaliseerimise toetamine. Majandusarengu toetamisele pööras Eesti 2007. aastal minimaalselt tähelepanu. Läbi viidi seitse projekti kogumaksumusega umbes 677 000 krooni, mis moodustas umbes 2% kogu arengukoostööst. Alaeesmärgi ühe tegevusena on arengukavas ette nähtud koostöö väljaspool Maailma Kaubandusorganisatsiooni (WTO) olevate ja samas liituda soovivate arengumaadega ning nende organisatsiooniga liitumise ettevalmistamise toetus, kuid selles osas ei teinud Eesti 2007. aastal ühtegi arengukoostööalast jõupingutust. Arengu teemadega tegelevate ekspertide seas on laialt levinud arusaamine, et õiglase ja osalejatele soodsa globaalse majanduskeskkonnata ei ole praktiliselt võimalik arengut saavutada. Ilmselt sama põhimõtte alusel on vastav alaeesmärk arengukavasse ka sisse kirjutatud. Äärmiselt väike aktiivsus antud valdkonnas ei näita sellisel juhul niivõrd arengukoostööpoliitika planeerijate ekslikkust kuivõrd vastava teadlikkuse puudumist teistes ministeeriumites (eelkõige majandus- ja kommunikatsiooniministeeriumis) ning majanduskeskkonna ja väliskaubandus- ka tollisüsteemidega seotud institutsioonides. Tegemist on tõsiselt problemaatilise näitega Eesti suutmatusest tagada arengukoostööpoliitika sidusust teiste poliitikavaldkondadega ja institutsioonidevahelist koostööd (eelkõige Eesti-siseselt, kui ilmselt ka EL-i tasandil).

IV Säästliku arengu toetamine Alaeesmärk 7: Keskkonnasäästliku arengu toetamine ja rahvusvaheliselt seatud keskkonnastandardite saavutamine arenguriikides. Ka säästva arengu alavaldkonna edendamine oli kahetsusväärselt väike, arvestades Eesti küllaltki suurt kogemustepagasit selle valdkonna reformimisel. 2007. aastal kulutas Eesti säästliku arengu toetamisele umbes 5% kõikidest arengukoostöö vahenditest, kusjuures suur osa sellest kasutati erinevate rahvusvaheliste organisatsioonide liikmemaksude tasumiseks, mitte konkreetsete Eesti osalejatega projektide elluviimiseks. Antud valdkonna juures on imekspandav ka asjaolu, et kuigi Eestis on mitmeid (ennast arengukoostööga seostavaid) keskkonnaalaseid kodanikuühendusi, siis viisid kolmanda sektori esindajad läbi vaid kaks projekti: Peipsi Koostöö Keskuse projekt „Koostöö toetamine piiriülese Dniestri jõe haldamisel“ Moldovas ning SA REC Estonia projekt „Keskkonnasäästliku väikeettevõtluse arendamine kohalikus omavalitsuses“ Ukrainas. Suures

Abisaajast demokraatiasaadikuks: Kodanikuühenduste hinnang Eesti arengukoostööle aastal 2007 EESMÄRKIDE TÄITMINE

osas on ühenduste vähese osaluse põhjuseks vähene teadlikkus nende võimalusest arengukoostöös osaleda ning selleks riigilt teotust taotleda, kuid rolli mängib ka varem mainitud umbmäärasus taotlusprotsessides. Arengukoostöö Ümarlaua 2009. aasta liikmeküsitlustest selgus, et keskkonnaühendused on koostöös Eesti prioriteetsete partnerriikidega mitmeid projekte läbi viinud, kuid nende teadlikkus arengukoostööprojektide eripärast on siiski veel madal. Veelgi halvem on olukord tõenäoliselt nende ühenduste seas, kes ei ole Arengukoostöö Ümarlaua liikmed.

V Arengukoostöö elluviimise tõhustamine Alaeesmärk 8: Kahepoolse arengukoostöö süsteemi täiustamine ja tegevuse suunamine eelkõige prioriteetsetele partnerriikidele – Afganistanile, Gruusiale, Moldovale ja Ukrainale. Alaeesmärk 9: Eesti esindamine üleilmsete arenguprobleemide lahendamisele ja vaesuse vähendamisele pühendunud olulisemates rahvusvahelistes organisatsioonides ning nende organisatsioonide eesmärgipärasele toimimisele ja tegevuse tulemuslikkusele kaasaaitamine. Alaeesmärk 10: Eesti arengukoostööd elluviivate nii avalike kui ka mittetulundussektori institutsioonide võimekuse suurendamine. Jättes välja rahvusvaheliste organisatsioonide liikmetasud ning doonori halduskulud välisministeeriumis, ilmneb, et arengukoostöö elluviimise tõhustamisele kulutas Eesti 1% kõikidest arengukoostöö vahenditest16. Ressursside piiratust silmas pidades on arusaadav, et suurem rõhk on pandud projektide elluviimisele, mitte nende haldusküsimuste arengule. Samas on tõsiselt murettekitav, et Eesti pole süsteemselt töötanud kindlate ning laiapõhjaliste arengukoostöö suhete loomise suunal kõikide prioriteetsete partnerriikidega. See tundub eriti oluline näiteks Afganistani puhul, millega Eestil puuduvad sama pikaajalised suhted kui teiste partneritega ning kellega Eesti on siiani teinud küllaltki palju kaitse- aga vähesel määral humanitaaralast koostööd. Samuti on kahetsusväärne, et arengukoostööga tegelevate institutsioonide võimekuse suurendamisele ei ole sisuliselt üldse raha kulutatud. Eelpool toodud näited majandussektori ja arengukoostööga tegelevate institutsioonide omavahelise koostöö puudumisest ning kodanikuühenduste vähesest osalusest on vaieldamatud faktid, miks taolised investeeringud on arengukava elluviimise seisukohast hädavajalikud. Käesoleva analüüsi ilmumise ajaks on antud probleemi ulatus oluliselt vähenenud Arengukoostöö Ümarlaua tegevustoetuse lisandumise kaudu, kuid ka täna ei tegele välisministeerium, samuti nagu ka 2007. aastal, arvestatavalt ametnike ja kodanikuühiskonna esindajate koolitamisega.

VI Teavitamine ja maailmaharidus Alaeesmärk 11: Eesti avalikkuse, eriti noorte teadlikkuse suurendamine arengukoostööst ja üleilmsetest arenguprobleemidest. Maailmaharidusest oli juttu 3. peatükis, kus selgus, et kuuenda alavaldkonna elluviimisele kulutati ligi 5% kõikidest vahenditest. Eelnevalt sai mainitud ka, et välisministeerium oli maailmahariduse edendamisel teistest silmapaistvalt edukam. Samas selgub konkreetseid projekte vaadates, et välisministeerium ei viinud otseselt ühtegi projekti ise läbi. 96% teavitamise ja maailmahariduse projektidest viis ellu MTÜ Arengukoostöö Ümarlaud ning ühe väikesemahulise Kosovo-teemalise projekti viis läbi Eesti Rahvusringhääling.

16 Vt. ka märkust 13

Ministeeriumi inimressursi vähesust silmas pidades on selline suundumus täiesti loogikapärane, kuid seda enam on tähtis meenutada, et ministeerium ei tegelenud ka koolituste korraldamisega. Ühest küljest tähendab see, et projektide elluviijad pidid vajalikud valdkondlikud teadmised koguma omal initsiatiivil ja omast allikatest, mis ei ole kõige jätkusuutlikum viis laiema avalikkuse teadlikkuse suurendamiseks arengukoostööst. Teisest küljest tõi vähene koolituste hulk kaasa olukorra, kus suurema osa projekte viis läbi Ümarlaud ning üldine kodanikuühenduste kaasatus oli marginaalne. Eraldi esiletõstmist väärib aga haridus- ja teadusministeeriumi poolt toetatud ajakirja Haridus maailmahariduse teemanumbri ilmumine, kus globaalsete arenguteemade sidumine õppekavadega leidis märkimisväärset toetust haridus- ja teadusminister Tõnis Lukaselt. Antud ajakirjanumber on edaspidi olnud olulised tugipunktiks Arengukoostöö Ümarlaua maailmahariduse töörühma tegevustes.

Abisaajast demokraatiasaadikuks: Kodanikuühenduste hinnang Eesti arengukoostööle aastal 2007 ABI KVALITEET

Abi kvaliteet Arengukoostöö hindamiseks ei piisa üksnes kvantitatiivsete tulemuste analüüsimisest – oluline on pöörata tähelepanu ka abi tõhususele. See tähendab, et on vaja uuria kui efektiivselt arengukoostöö vahendeid kasutatakse: kas abisummasid näidatakse suurematena, kui nad tegelikult on, kas arengukoostööpoliitika elluviimine on läbipaistev ning kas koostöö on tegelikult toonud kasu neile, kes abi kõige enam vajavad. Abisummade kunstlik suurendamine (aid inflation) tähendab, et ametlikuks arenguabiks loetakse selliseid tegevusi, mis ei aita tegelikult kaasa arengueesmärkide saavutamisele ning toovad pigem kasu doonorriigile kui sihtriigile. Seda meetodit kasutatakse sageli, et säilitada riigi mainet ja täita vähemalt formaalselt võetud rahvusvahelisi kohustusi. OECD kogukond on selgema raporteerimise huvides juba ametlikult kokku leppinud, et abisummade kunstlik suurendamine ei ole aktsepteeritav käitumine ning et järgmisi kulutusi ei loeta ametlikuks arenguabiks17: • Sõjaline abi – sõjalise varustuse ja –teenuste andmine ning kaitseotstarbeliste laenude kustutamine. • Rahuvalve – rahuvalvamise elluviimisega seotud kulutused. • Tsiviilpolitsei – politsei väljaõpe, mis keskendub paramilitaarsele tegevusele, nagu mässulistevastane tegevus. • Kultuuriprogrammid – tegevused, mis ei suurenda arenguriigi suutlikkust oma elujärge parandada; s.t et muuseumide, raamatukogude ja spordisaalide arendamist võib lugeda arenguabiks, kuid kontserttuuride ja sportlaste sõidukulude katmist mitte. • Pagulased – kulud põgenike abistamisele doonorriigis pärast esimest 12 kuud. • Tuumaenergia – sõjalistel eesmärkidel kasutatava tuumaenergia tootmine. • Teadustöö – uurimustöö, mis ei ole otseselt ja tugevalt seotud arengumaade probleemidega. • Terrorismisvastane tegevus – keskendumine tunnetatud ohtudele, mitte reaalsetele sotsiaal- ja arenguprobleemidele.

Euroopa kodanikuühendused kritiseerivad siiski jätkuvalt, et need piirangud on liiga üldised ning ei sisalda olulisi abisummasid paisutavaid tegevusi, nagu välisvõlgade kustutamine, välistudengite stipendiumid või kulutused Euroopas elavatele pagulaste. Euroopa arengukoostöö ja humanitaarabiga tegelevaid ühendusi esindav CONCORD väidab oma iga-aastastes AidWatch raportites, et ka Euroopa valitsused suurendavad endiselt kunstlikult oma abisummasid, arvestades sinna sisse ülalmainitud kulutusi. 2007. aastal kulutasid EL-i riigid nendele abiga mitteseotud kategooriatele peaaegu kaheksa miljardit eurot, mis moodustas 17% kogu Euroopa ametlikust arenguabist18. 2007. aastal abisummade kunstlik suurendamine Eestis siiski probleemiks ei olnud, sest riik ei osalenud ühegi välisvõla kustutamises ning ka pagulaste ja arengumaade välistudengite stipendiumiga seonduvad kulutused olid marginaalsed19. Samas toob AidWatch raport välja, et Eestil on suuri probleeme arengukoostöö läbipaistvuse ja tõhususega (aid transparency and effectiveness). Analüüs väidab, et arengukoostöö kohta oli 2007. aastal väga keeruline saada täpseid andmeid, mistõttu oli keeruline hinnata teostatavate tegevuste tõhusust. Näiteks tuuakse 17 OECD “Is It ODA?” 18 AidWatch 2008, lk 8 19 AidWatch, lk. 38

raportis välja, et kodanikuühendustel puudub informatsioon erinevate ministeeriumite ja riigiasutuste ametliku arenguabi panuse kohta, arenguabi tegevuse kohta sihtriikide lõikes ning arengukoostöö valdkonnas korraldatud riigihangete kohta20. Alates 2006. aastat kogub Välisministeeriumi arengukoostöö büroo siiski detailset informatsiooni kogu Eesti ametlikust arenguabist, mis avalikustatakse ka nende kodulehel. Seadustekohaselt peab välisministeerium selle statistika esitatama arengukava rakendusplaani aruandena kahe aasta kaupa ning tooma eraldi välja nii projektide sisu, elluviija, kogusumma kui selle, millise arengukava eesmärgi saavutamiseks antud projekte teostati. Käesoleva uuringu koostaja peab siiski tõdema, et välisministeeriumi kodulehel olevas 2007. aasta aruandes on 2009. aasta maikuu seisuga võimalik näha vaid kinnitatud andmeid välisministeeriumi arengukoostöö tegevuste kohta ning teiste ministeeriumite ja muude riigiasutuste tegevustest informatsioon puudub. See näitab veelkord, et AidWatch-i hinnang Eesti arengukoostöö tegevuste läbipaistvuse kohta peab paika. On arusaadav, et Välisministeeriumi arengukoostöö bürool on piiratud inimressursid andmete kogumiseks ning ka teiste riigiasutuste käest keerulistele OECD nõuetele vastavate andmete kogumine on aeganõudev protsess, kuid kodanikuühenduste seisukohast on siiski problemaatiline, et andmete kogumine võtab niivõrd kaua aega. Eelneva aasta arenguabi analüüs peab olema aluseks järgmise perioodi vahendite planeerimisele, kuid enam kui pooleteise aasta pikkune hilinemine tähendab, et eelpool toodud puudujäägid arengukoostöö osas jäävad suure tõenäosusega märkamata ja parandamata. Isegi kui välisministeeriumil on andmete olemasolu tõttu võimekus oma tegevusi planeerida, siis teistel osapooltel see andmete puududes kindlasti nii ei ole. Positiivse uuendusena tasub siiski välja tuua 2009. aastal avalikustatava ametliku arenguabiprojektide andmebaasi, mis peaks edaspidi võimaldama andmeid kiiremini koguda. Kõige olulisem küsimus Eesti arengukoostöö kvaliteedi osas on AidWatch raporti poolt välja toodud abi tõhususe probleem, mis tähendab, et abisummade kasutamine on ebaefektiivne ja vähem tulemuslik kui ta olema peab. Eesti arengukoostöö põhineb suures osas tehnilisel abil (peamiselt partnerriikide ametnike koolitused) ja suur osa arengukoostööks eraldatud ressurssidest toetab sihtriigi arengu asemel pigem Eesti majandust töötasude ja siin sooritatud ostude ja kohalike toodete kaudu. Näiteks luges Eesti arengukoostööks kaitseministeeriumi eksperdi osalemist NB8 Ukraina initsiatiivi õigusalases töögrupis, mis nõustab Ukraina kaitseministeeriumit, ning Riigikontrolli ekspertide osalemise finantsauditi seminaril Moldovas. Nendele kahele projektile kulunud ligi 65 000 kroonist jõudis Ukrainasse ja Moldovasse ilmselt väga väike osa. Arvestades Eesti püüdlusi anda edasi oma reformikogemusi, tundub koolituste korraldamine igati loogiline, kuid ühtlasi on koolituste mõju vaesuse vähendamisele ning ÜRO arengueesmärkide saavutamisele tihti küsitav. Abi sihipärasem ning tõhusam suunaminearenuprobleemide lahendamiseks ei ole olnud Eestis prioriteetne küsimus. Lisaks ei ole Eestis siiani viidud läbi ühtegi abi efektiivsuse uuringut, kuigi väikeste rahaliste vahenditega riigina on iga kasutatud krooni tõhusus ja eesmärgistatus eriti olulised.

20 AidWatch, lk. 38

Abisaajast demokraatiasaadikuks: Kodanikuühenduste hinnang Eesti arengukoostööle aastal 2007 KODANIKUÜHENDUSTE ETTEPANEKUD

Kodanikuühenduste ettepanekud Arengukoostöö Ümarlaud usub, et Eesti arengukoostöö poliitika ja selle rakendamise paremaks muutmine on igati jõukohane ülesanne ning usub, et see soov on meil avaliku sektoriga ühine. Eelpool toodud analüüsi põhjal toome välja kuus valdkonda, mille tõhustamisele soovime erilist rõhku pöörata. Abi tõhusus: Eesti peab seadma sisse regulaarse ja erapooletu projektide hindamisprotsessi, mille abil jälgida, kas ellu viidud tegevused aitavad jõuda tulemusteni ning kas ja kuidas kasutatud ressursid on jõudnud tegelike abivajajateni. Esimese asjana võib analüüsida koolituste efektiivsust ning edasi antud teadmiste jätkusuutlikku rakendamist sihtriikides. Kodanikuühiskond: Kodanikuühiskonna kaasamist arengukoostööpoliitika loomisse ja elluviimisse peab parandama avatud suhtlusega avaliku ja kolmanda sektori vahel ning ühenduste tegevust soodustava keskkonna loomise kaudu (sh soodustava regulatsiooni loomine projektitaotlusteks ning elluviimiseks, koolitused, ühisüritused jm). Arengukoostöö ja humanitaarabi arengukava aastateks 2006-2010 kinnitab, et Eesti tegevus antud valdkondades peab toimuma koostöös kodanikuühiskonnaga, kellel on parimad võimalused kogu ühiskonna kaasamiseks. Lisaks ütleb arengukava, et ”kolmanda sektori mitmekülgsus ja loomingulisus ning nende suhted partnerriikide kodanikuühendustega muudavad need organisatsioonid ka edaspidi riigisektorile väärtuslikuks partneriks poliitika kujundamises, projektide elluviimises ning avalikkuse teavitamises ja kaasamises.“21 2007. aastal viisid kodanikuühendused aga ellu kõigest 13 arengukoostöö projekti. Kui kodanikuühendustel on tekkinud koostöösuhted välisministeeriumiga, siis teiste riigiasutuste vähene kaasamispraktika on jätkuvalt puudulik. Poliitikate sidusus: Välisministeerium peab tegema rohkem teavitustööd teiste ministeeriumite ja oluliste institutsioonide seas, et selgitada, kuidas nende valdkondade tegevused mõjutavad otseselt või kaudselt arengukoostöö elluviimist. Mainitud osapooled peavad olema avatud igakülgseks koostööks selles osas. Ka kodanikuühendusi peab sellesse protsessi kaasama, et kõikidel arengukoostöös osalejatel oleks ühtne arusaam ja teadmised huvivaldkondade kaupa ning et tekiksid võrgustikud ühiste huvidega organisatsioonidest. Prioriteetsed teemad: Eesti peab keskenduma arengukavas eesmärkideks võetud teemadele ning tagama, et kõik valdkonnad saavad võrdselt tähelepanu – näiteks konkreetsele arengukava alavaldkonnale suunatud projektitaotluste voorude kaudu. Samal ajal on oluline järgida, et välisministeerium aitab proaktiivselt suurendada potentsiaalsete taotlejate suutlikkust nendes voorudes osaleda ja projekte ellu viia (nt koolituste abil). Lisaks võib iga projekti puhul viidata konkreetsele ÜRO aastatuhande arengueesmärgile, mida antud tegevus aitab saavutada, et tagada arengukava üldise eesmärgi fookuses püsimine. Rahalised vahendid: Eesti peab tegema kõik endast oleneva, et saavutada 2011. aastaks seatud 0,17% RKT eemärk unustamata sealjuures, et abisummasid peab alati kulutama maksimaalset tõhusust silmas pidades. Sellistest kohustustest kinni pidamine on hea demokraatia tunnuseks ning loob rahvusvahelise üldsuse silmis Eesti vastu usaldust. Rahvusvaheliste lubaduste täitmine on nii moraalse kui ka poliitilise vastutuse küsimus. Seda on erakordselt oluline meeles pidada keerulistel majanduslikel aegadel, mil päevapoliitilised kohalikud probleemid võivad kergesti varjutada globaalsete küsimustega tegelemist. Lisaks peab Eesti pühendama suurema osa arengukoostöö vahenditest maailmaharidusele ja avalikkuse teadlikkuse tõstmisele globaalsetest probleemidest ja nende lahendamise võimalustest. Teadlik elanikkond ja informeeritud valijad tagavad paremad poliitikad ning tarbijakäitumise Eesti ühiskonnas. 21 Arengukava, lk 8.

Sihtriigid: Eesti peab fokuseerima riigiasutuste arengukoostööalast tegevust arengukavas välja valitud neljale prioriteetsele partnerriigile ning tegema püüdlusi ka kodanikuühiskonna suuremaks kaasamiseks nendes riikides tegutsemiseks. Seda peab tegema kontaktide loomise ja jagamise, infovahetuse ning muul moel soodustava keskkonna loomise kaudu. Lisaks väärib märkimist asjaolu, et kuna igasuguse arengukoostöö keskmes peaksid olema kõige vaesemad riigid ja ÜRO aastatuhande eesmärkide saavutamine, peaks ka Eesti arengukoostööpoliitika põhirõhk järk-järgult kanduma maailma vaesematele piirkondadele (eelkõige Saharast lõunasse jäävad riikidele) – alustama peaks Afganistanile suurema humanitaaralase tähelepanu osutamisest.

Abisaajast demokraatiasaadikuks: Kodanikuühenduste hinnang Eesti arengukoostööle aastal 2007 KOKKUVÕTE

Kokkuvõte Üheksa aastaga on Eesti muutunud arenguabi sihtriigist läänelikuks doonorriigiks, kes peab moraalseks, majanduslikuks, poliitiliseks ja kultuuriliseks kohustused abistada endast vaesemaid riike. Selle kohustuse täitmiseks on arengukoostöö ja humanitaarabi arengukavas seatud mitmeid suuri ülesandeid aastateks 20062010. Arengukava rakendamise teisel aastal nende eesmärkide saavutamisel täielikku edu siiski ei saavutatud. Kui rahvusvahelise rahaliste kohustuse (0,17% RKT-st aastaks 2010/2011) saavutamisel oldi ettenähtud graafikus, siis raha kasutamise sisulist poolt vaadeldes ilmnevad puudujäägid nii abi geograafilises jaotuses, seatud eesmärkide ühtlases väärtustamises kui ka abi tõhususes. Käesoleva analüüsi üheks peamiseks eesmärgiks oli vaadelda, kuivõrd Eesti tegevused arengukoostöö valdkonnas vastavad valdkondlikus arengukavas seatud üldistele ja konkreetsetele eesmärkidele. Analüüs tulemusena selgus, et võrreldes erinevatele arengukava alavaldkondadele tehtavate kulutuste proportsioone, on mõned valdkonnad selgelt eelistatumad kui teised. Eriti silmapaistev on asjaolu, et Eesti kulutab ülekaalukalt rohkem vahendeid rahu ja stabiilsuse tagamisele ning demokraatia arengu teotamisele kui teistele võetud eesmärkidele nagu majanduse või säästliku arengu toetamine. Sellise kallutatuse ilmseteks põhjusteks on arengukoostöö suur politiseeritus ning Eesti institutsioonide vähene suutlikkus viia ellu sidusaid poliitikaid. Analüüsi teiseks oluliseks eesmärgiks oli pakkuda kodanikuühenduste soovitusi Eesti arengukoostöö ja humanitaarabi tegevuste tõhustamiseks. Eesmärkide saavutamise tulemuslikkuse hinnangu ja Arengukoostöö Ümarlaua liikmete projekti-kogemuste põhjal on toodud välja ettepanekud kuues valdkonnas. Eriti oluliseks peame sealjuures kolmanda sektori esindajate kaasamist ja ühendustele soodsa tegevuskeskkonna loomist ning abi kvaliteedi hindamise juurutamist. Arengukoostöö Ümarlaud kavatseb omalt poolt anda endast maksimumi, need muutused saaksid toimuda ning loodab ka välisministeeriumi ning teiste avaliku sektori institutsioonide aktiivsele osalusele küsimustes, mille lahendamine on nende võimuses. Loomulikult ei ole käesolev analüüs täielik ülevaade kõikidest Eesti arengukoostöö tulemuslikkusega seotud küsimustest: see kõigest juhib lugejate tähelepanu tähtsaimatele positiivsetele ja negatiivsetele aspektidele. Kuigi analüüs keskendus 2007. aasta statistikale, kehtivad mitmed toodud järeldustest ka täna ja need teadmised on kasulikuks õppetunniks kõikidele arengukoostöö ja humanitaarabiga seotud osapooltele.

Allikad ja kasulikud viited Analüüsis kasutatud allikad: • AidWatch 2008. No Time to Waste: European governments behind schedule on aid quantity and quality. http://www.concordeurope.org/Files/media/extranetdocumentsENG/ NavigationSecondaire/WorkingGroups/Aidwatch/Aidwatch2008/Light-Full-report.pdf, 20.05.2009. • Ajakiri Haridus. 3-4/2008. http://haridus.opleht.ee/Arhiiv/3_42008/, 20.05.2009. • OECD. Arengukomisjoni (DAC) küsimustik arengukoostöö rahadest 2008. Välisministeerium, 15.07.2008. • OECD. Is It ODA? 11.2008. http://www.oecd.org/dataoecd/21/21/34086975.pdf, 20.05.2009. • OECD. Pariisi deklaratsioon ja Accra tegevuskava. http://www.oecd.org/document/18/ 0,3343,en _2649_3236398_35401554_1_1_1_1,00.html, 20.05.2009. • Välisministeerium. Mis on arengukoostöö? http://www.vm.ee/est/kat_425/5082.html, 20.05.2009. • Välisministeerium. Eesti arengukoostöö ja humanitaarabi arengukava 2006-2010. http://webstatic.vm.ee/static/failid/070/AH_arengukava_2006-2010.pdf, 20.05.2009. • Välisministeerium. Eesti arengukoostöö ja humanitaarabi arengukava 2006-2010 rakendusplaani aruanne. Välisministeerium, 28.02.2009.

Uuri lisaks: • Arengukoostöö Ümarlaud, www.terveilm.net • CONCORD Europe, www.concordeurope.org • Eesti Välisministeerium, http://www.vm.ee/est/kat_425/ • Euroopa Liidu tegevusvaldkond „Areng“, http://europa.eu/pol/dev/ • Maailmakooli portaal, www.maailmakool.ee • Majandusliku Koostöö ja Arengu Organisatsioon (OECD), http://www.oecd.org • Ühinenud Rahvaste Organisatsioon (ÜRO), http://www.un.org/en/development/