MAAILMAPÄEV 31. MAIL TALLINNAS VABADUSE VÄLJAKUL
Tõusvad toiduhinnad mõjutavad Nigeerias kohalike võimalusi endale vajalikke toiduaineid osta. FOTO: PHIL BEHAN, ÜRO
Abi ei tunne riigipiire! K R ISTI RA IDM A MTÜ Mondo humanitaarabi projektijuht
2
012. aastal kannatas looduskatastroofi tagajärjel või oli konflikti tõttu sunnitud oma kodust lahkuma umbes 144 miljonit inimest. Humanitaarabi organisatsioonid suutsid neist ligikaudu 65 miljonit suuremal või vähemal määral abistada. Ülejäänuid toetasid kohalikud kogukonnad, kannatada saanud riigi valitsus või jäid nad vajaliku tähelepanuta. Humanitaarabi alla arvatakse eelkõige elupäästvad ja otseseid kannatusi leevendavad tegevused, mis on lühiajalised ning leiavad aset katastroofi ajal või vahetult pärast seda. Humanitaarabi teistest abidest eraldav
põhimõte on inimeste hävinenud või tugevalt kahjustada saanud elukeskkonna taastamine. Humanitaarabil ei tohiks olla poliitilist tagamõtet, see peaks tuginema inimlikkusel, neutraalsusel, sõltumatusel ja iseseisvusel. Sellise abi osutamine on enamasti seotud looduskatastroofide või inimtegevusest põhjustatud kriisidega, mis tihti nõuavad väga kiiret ja paindlikku reageerimist. Traditsiooniline humanitaarabi langeb hädaabi kategooriasse ning sisaldab endas nii materiaalset abi kui ka esmaste eluks vajalike teenuste korraldamist. Sinna alla kuuluvad muuhulgas otsingu- ja päästetööd (näiteks maavärina korral kadunud inimeste otsimine rusudest), esmane toiduabi, joogivesi ja peavari inimestele, kes on oma kodu kaotanud või
on olnud sunnitud sealt lahkuma, arstiabi kannatada saanutele jne. Humanitaarabiks loetakse ka hariduse pakkumist, mis hõlmab endas ajutiste koolimajade loomist ja õppetöö lihtsustatud vormis jätkamist. Viimasel kümnendil on lisandunud ka tegevused, et riigid ja kogukonnad oleksid ise kriisideks valmis ja saaksid nendega hakkama. Kestvate humanitaarkriiside puhul on humanitaarabi andmise periood oluliselt pikem. Näiteks on konflikt Süürias kestnud juba kolm aastat, kuid vajadus abi järele ainult kasvab. Spontaanselt tekkinud pagulaslaagrid ei suuda ennast ise ülal pidada. Kohalik tööturg ei ole arvestanud tuhandete inimestega, kes väga lühikese aja jooksul piirkonda juurde tulevad, seega on neil uues kohas pea
Humanitaarabi alla arvatakse eelkõige elupäästvad ja otseseid kannatusi leevendavad tegevused.
võimatu elatist teenida. Sundolukorras inimesed vajavad jätkuvat humanitaarabi, mis võimaldaks neil kriitilise aja üle elada ning konflikti raugedes koju naasta. Ideaalis annab siis humanitaartöötaja teatepulga edasi arengukoostöö valdkonna esindajale, kes tegeleb pikaajaliste muudatuste elluviimisega, soodustades sotsiaalset ja majanduslikku arengut ning üritades vähendada vaesust. Tihti on keeruline tõmmata selget piiri humanitaarabi ja teiste abiliikide vahele. Lähtudes humanitaarabi mõiste sisust, ei saa humanitaarabiks pidada näiteks 1990ndatel Eestisse saabunud riideid ja jalatseid. Küll aga võib väita, et kui veel mõned aastakümned tagasi oli Eesti abisaaja rollis, saame praegu juba rääkida oma kogemustest abiandjatena.