MAAILMAPÄEV 31. MAIL TALLINNAS VABADUSE VÄLJAKUL
Tõusvad toiduhinnad mõjutavad Nigeerias kohalike võimalusi endale vajalikke toiduaineid osta. FOTO: PHIL BEHAN, ÜRO
Abi ei tunne riigipiire! K R ISTI RA IDM A MTÜ Mondo humanitaarabi projektijuht
2
012. aastal kannatas looduskatastroofi tagajärjel või oli konflikti tõttu sunnitud oma kodust lahkuma umbes 144 miljonit inimest. Humanitaarabi organisatsioonid suutsid neist ligikaudu 65 miljonit suuremal või vähemal määral abistada. Ülejäänuid toetasid kohalikud kogukonnad, kannatada saanud riigi valitsus või jäid nad vajaliku tähelepanuta. Humanitaarabi alla arvatakse eelkõige elupäästvad ja otseseid kannatusi leevendavad tegevused, mis on lühiajalised ning leiavad aset katastroofi ajal või vahetult pärast seda. Humanitaarabi teistest abidest eraldav
põhimõte on inimeste hävinenud või tugevalt kahjustada saanud elukeskkonna taastamine. Humanitaarabil ei tohiks olla poliitilist tagamõtet, see peaks tuginema inimlikkusel, neutraalsusel, sõltumatusel ja iseseisvusel. Sellise abi osutamine on enamasti seotud looduskatastroofide või inimtegevusest põhjustatud kriisidega, mis tihti nõuavad väga kiiret ja paindlikku reageerimist. Traditsiooniline humanitaarabi langeb hädaabi kategooriasse ning sisaldab endas nii materiaalset abi kui ka esmaste eluks vajalike teenuste korraldamist. Sinna alla kuuluvad muuhulgas otsingu- ja päästetööd (näiteks maavärina korral kadunud inimeste otsimine rusudest), esmane toiduabi, joogivesi ja peavari inimestele, kes on oma kodu kaotanud või
on olnud sunnitud sealt lahkuma, arstiabi kannatada saanutele jne. Humanitaarabiks loetakse ka hariduse pakkumist, mis hõlmab endas ajutiste koolimajade loomist ja õppetöö lihtsustatud vormis jätkamist. Viimasel kümnendil on lisandunud ka tegevused, et riigid ja kogukonnad oleksid ise kriisideks valmis ja saaksid nendega hakkama. Kestvate humanitaarkriiside puhul on humanitaarabi andmise periood oluliselt pikem. Näiteks on konflikt Süürias kestnud juba kolm aastat, kuid vajadus abi järele ainult kasvab. Spontaanselt tekkinud pagulaslaagrid ei suuda ennast ise ülal pidada. Kohalik tööturg ei ole arvestanud tuhandete inimestega, kes väga lühikese aja jooksul piirkonda juurde tulevad, seega on neil uues kohas pea
Humanitaarabi alla arvatakse eelkõige elupäästvad ja otseseid kannatusi leevendavad tegevused.
võimatu elatist teenida. Sundolukorras inimesed vajavad jätkuvat humanitaarabi, mis võimaldaks neil kriitilise aja üle elada ning konflikti raugedes koju naasta. Ideaalis annab siis humanitaartöötaja teatepulga edasi arengukoostöö valdkonna esindajale, kes tegeleb pikaajaliste muudatuste elluviimisega, soodustades sotsiaalset ja majanduslikku arengut ning üritades vähendada vaesust. Tihti on keeruline tõmmata selget piiri humanitaarabi ja teiste abiliikide vahele. Lähtudes humanitaarabi mõiste sisust, ei saa humanitaarabiks pidada näiteks 1990ndatel Eestisse saabunud riideid ja jalatseid. Küll aga võib väita, et kui veel mõned aastakümned tagasi oli Eesti abisaaja rollis, saame praegu juba rääkida oma kogemustest abiandjatena.
2 • 30. mai 2014
Miks Eesti abistab? KAD I M E T SA NDI välisministeeriumi arengukoostöö ja humanitaarabi büroo diplomaat
I
ga päev toovad uudised meieni ärevaid teateid maailma eri paigus toimuvatest kriisidest ja konfliktidest. Juba kolmandat aastat kestab kodusõda ja vägivald Süürias, probleemsed on KeskAafrika Vabariik ja Filipiinid. Ka meile lähedal Ukrainas puhkenud sündmused on kaasa toonud hukkunuid ja vigastatuid. Võrreldes kümne aasta taguse ajaga on maailmas tõusnud looduskatastroofide ja relvastatud konfliktide arv. Seda põhjustavad peamiselt kliimamuutused, maailma rahvastiku kasv, vähenevad loodusvarad, vähenev juurdepääs joogiveele, aga ka toiduhindade tõus ning finants- ja majanduskriis. See kõik põhjustab omakorda rännet. Kui 2009. aastal vajas ÜRO andmeil maailmas humanitaarabi üle 30 miljoni inimese, siis 2014. aastaks on see arv tõusnud juba 52 miljonini. Abivajajad maailma eri paigus vajavad sel aastal üle 15 miljardi dollari. Suurenevad vajadused seavad doonoritele ja organisatsioonidele üha uusi nõudmisi. Vaja on rohkem abi anda ja rohkem abistajaid. Abistajad peavad oma tööd hästi tundma ja kinni pidama humanitaarabi andmise põhimõtetest. Nad ei tohi lähtuda poliitilistest huvidest, usust, rahvusest või rassist. Eesti roll ja lisandväärtus globaalses kontekstis
Eesti on üks paljudest riikidest maailmas, kes soovib leevendada humanitaarkriisidest põhjustatud kannatusi ja päästa inimelusid. Meil endil on meeles Teine maailmasõda, kui sõbralikud riigid meile abikäe ulatasid. Nüüd on meie kord appi tõtata. Üleilmastumise kontekstis ei ole ka olulised enam riigipiirid, näiteks Süürias ja selle lähiriikides toimuv mõjutab ka Eesti julgeolekut. Humanitaarabi andmist alustas Eesti ametlikult 1998. aastal ja see on jätkuvalt Eesti välispoliitika oluline te-
gevus. Enamjaolt toetame ÜROd ja teisi humanitaarabiorganisatsioone, sest nad on kriisipiirkondades kohal. ÜRO-l olemas juba hästi sissetöötatud vajaduste hindamise ja abi kohaletoimetamise süsteem. Viimase kümne aastaga on oluliselt paranenud ka abi koordineerimine kriisipiirkondades. Lisaks oleme toetamas ka Eesti mittetulundusühingute humanitaarabi teemalisi projekte ja võimekuse tõstmist. Humanitaarabist rääkides ei maksa arvata, et Eesti väike pindala ja rahvaarv meid vähetähtsaks muudavad. Eesti kasuks globaalses kontekstis räägib ka see, et oleme neutraalne riik, kellel ei ole poliitilisi huve maailma kriisipiirkondades. See tähendab, et oleme oma neutraalsuse tõttu väga väärtuslikud humanitaarabi eestkõnelejad näiteks ÜROs, kus igal liikmesriigil on tema suurusest sõltumata üks hääl.
2010. aastal Haiti maavärinas vigastada saanud mees vaatab maksuameti hoonest alles jäänud rusuhunnikut.
FOTO: LOGAN ABASSI, ÜRO
Kindel on see, et tulevikus abivajajate hulk ei vähene. Levinud on eksiarvamus, et Eesti panus globaalses mõttes on väike. Abi panust hinnates tuleb mõista, et abi saajale on iga euro oluline. Näiteks üks tekk, mis maksab umbes 5 eurot, aitab öösel sooja saada külmetaval lapsel. Üks 14 eurot maksev madrats aitab tekitada veidi mugavust pagulaste telklaagris magavale perele. Mida toob tulevik?
Kindel on see, et abivajajate hulk maailmas lähiajal ei vähene. Senine klassikaline humanitaarabi andmine 21. sajandi muutunud oludes enam ei tööta. Kahtluse alla ei panda humanitaarabi andmise põhiprintsiipe, neid tuleb rangelt järgida ka tulevikus. Võtmesõnadeks on humanitaarabi andmisel saanud innovatsioon, kriisiennetus ja valmisolek. Vaja on tegeleda
rohkem kriisi põhjustega ning olla paremini valmis kiireks reageerimiseks. Praegu oodatakse kõigilt huvilistelt ettepanekuid humanitaarabi arendamiseks. 2016. aastal toimub Istanbulis maailma humanitaartippkohtumine, kus ühe laua taga istuvad kõik, kes
abitegevustega seotud – uued ja vanad doonorriigid, erasektor, akadeemia esindajad, abivajajad, ÜRO ja Punane Rist. Kohtumisel vaadatakse üle, mis on töötanud hästi, millised on senised õppetunnid ning lepitakse kokku uues ühises visioonis. Praegu on
alanud üleilmne konsultatsiooniprotsess, kus oodatakse kaasa lööma kõiki huvilisi. Kui ka sina soovid sõna sekka öelda, külasta maailma humanitaartippkohtumise kodulehte ning jaga teistega oma mõtteid ja ideid: www.worldhumanitariansummit.org.
Mis on humanitaarabi? K RI S TI RA I D MA MTÜ Mondo humanitaarabi projektijuht
P
aljude inimeste jaoks tähendab humanitaarabi igasugust abitegevust eesmärgiga aidata inimesi ja riike. Tegelikult on humanitaarabil palju tahke. Muutuv maailm sunnib ka humanitaarabi andmise põhimõtted üle vaatama, sest maailm, milles elame, muutub aina keerulisemaks. Humanitaarabi on teisele riigile antav rahaline või materiaalne abi, mille eesmärk on looduskatastroofide või inimtegevusest põhjustatud katastroofide ajal või järel inimelude päästmine, inimeste kannatuste vähendamine ja inimväärseks eluks hädavajaliku tagamine. Samuti on see abi, mis on mõeldud nende olukordade ennetamiseks. Sudaani kodusõjas kannatada saanud naine saab arstiabi doonorite toel töötavas Malakali haiglas. FOTO: TIM MCKULKA, ÜRO
Humanitaarabi peab olema:
z inimlik – inimesi tuleb kohelda inimlikult igas olukorras ning kõikjal,
päästes elusid ja leevendades kannatusi üksikisiku õigusi austades, z erapooletu ehk põhinema vajadusel ning ennekõike pöörama tähelepanu kõige kiireloomulisematele kriisidele. Humanitaarabi andmine ei tohi sõltuda kodakondsusest, rassist, usutunnistusest ega poliitilistest vaadetest, z neutraalne – vaenutegevuse korral ei eelistata üht poolt ning ei osaleta poliitilistes, rassilistes, ideoloogilistes ega usuga seotud vastuoludes, z sõltumatu ükskõik milliste asjaosaliste poliitilistest, majanduslikest, sõjalistest või muudest suunistest. Humanitaarabist rääkides ei saa mööda ka humanitaarkriisi mõistest. Tegemist on olukorraga, mis mõjutab väga suurt hulka inimesi ning mis nõuab rahvusvaheliste reageerijate kooskõlastatud tegevust. Humanitaarkriisid on pahatihti
pikaajalised, mis nõuavad seega ka pikaajalist tegevusplaani. Selle üks osa on arengukoostöö, mille eesmärk on saavutada pikaajalisi muudatusi, nagu vaesuse vähendamine, inimeste tervise parandamine või arengumaade arengu soodustamine. Kuigi tegu on kahe erineva abiliigiga, on humanitaarabi ja arengukoostöö siiski tihedalt seotud. Tihti katastroofi tagajärgede likvideerimisest normaalse elukeskkonna tagamiseks ei piisa ning olukorra parandamiseks on tarvis pikaajalist tuge. Lisaks katastroofi tagajärgede likvideerimisele tegeldakse ka järgmise võimaliku kriisi võimalike kahjude minimeerimisega. On välja arvutatud, et iga ennetustöösse investeeritud euroga säästetakse kuni neli eurot, mis muidu kuluks kriisist taastumiseks. Katastroofiohu vähendamise eesmärk on vähendada kogukonna kaitsetust katastroofide ja kriiside ees. Kuna tegu on humanitaarkriisi ennetamisega, loetakse ka katastroofiohu vähendamist humanitaarabiks.
30. mai 2014 • 3
Kust tuleb raha hädasolijate aitamiseks? CHAR LOT TE L ATTIM E R Global Humanitarian Assistance programmi (GHA) humanitaarabi vanemnõunik
M
öödunud 2013. aasta tõi kaasa mitmete konfliktide teravnemise ja hulga katastroofe. Süüria konflikt jätkus kolmandat aastat. Aasta lõpuks vajas Süürias humanitaarabi üle üheksa miljoni inimese ehk ligi pooled riigis olevatest inimestest. Süüria naaberriikides oli üle 2,6 miljoni Süüria põgeniku ja see arv kasvab iga päevaga. Ebastabiilsetes riikides nagu LõunaSudaan ja Kesk-Aafrika Vabariik sagenesid vägivallapursked ning need hakkasid mõjutama tuhandeid inimesi. Ka looduskatastroofid jätsid oma jälje. Möödunud aasta novembris Filipiine laastanud taifuun Haiyan mõjutas rekordilise 14 miljoni inimese elu – see tähendab, et taifuun puudu-
tas ühel või teisel moel viis korda rohkemat hulka inimesi kui 2004. aasta kurikuulus India ookeani tsunami. Seega on 2014. aasta tungiva humanitaarabi vajadusega aasta. ÜRO hinnangul vajab ÜRO ja valitsusväliste organisatsioonide tegevuspiirkondades abi kokku kuni 81 miljonit inimest. Kuid need on n-ö suured ja tuntud konfliktid ja katastroofid. Nende kõrval on hulk väiksemaid, mis ei jõua maailma tähelepanu keskpunkti. Näiteks Boliivias on möödunud aasta oktoobris alanud üleujutused puudutanud ligi 340 000 inimest. Myanmaris on enam kui 3000 inimest põgenenud kodudest valitsusvägede ja kachin’i võitlejate vaheliste kokkupõrgete tõttu. Isegi Haiti, mis sai pärast 2010. aasta maavärinat meedia ja abistajate enneolematu tähelepanu osaliseks, näeb nüüd ränka vaeva, et tõmmata tähelepanu sellele, et enam kui 130 000 maavärina järel koduta jää-
nud inimest elab ikka veel, neli aastat pärast katastroofi endiselt põgenikelaagrites. Joint Humanitarian Action Plan on oma selle aasta eelarvest praeguseks kokku saanud vaid neli protsenti vajalikust. Kuid kuidas on lood kogusummaga, mida maailm annab katastroofidest ja konfliktidest mõjutatud inimeste toetamiseks ja kas see summa on piisav? Kahjuks peab ütlema, et humanitaarabiks antavad summad on drastiliselt vähenenud. Kui 2011. aastal oli üleilmne humanitaarabi summa suurusjärgus 14 miljardit eurot, siis 2012. aastal vähenes see 13 miljardile eurole. 2013. aasta summasid loetakse alles kokku. Kuigi humanitaarabi kogurahastus on vähenemas, on mõne annetaja panus ka tõusuteel. Näiteks Majanduskoostöö ja Arengu Organisatsiooni (OECD) arenguabi komitee liikmesriigid panustavad aasta-aastalt aina rohkem. Ainuüksi Türgi andis
Enam kui 130 000 Haiti elanikku elab endiselt põgenikelaagrites.
2012. aastal enam kui 720 miljonit eurot ning oli sellega tolle aasta suuruselt neljas annetaja. Ka Eesti humanitaarabi panus kasvab: Eesti andis 2013. aastal humanitaarabiks enam kui 1,6 miljonit eurot, mis on üle 720 000 euro võrra rohkem kui 2012. aastal. Rahvusvaheliseks humanitaarabiks antud miljardid võivad tunduda tohutute summadena, kuid tegelikult moodustavad need vaid väikese osa ressurssidest, mis vaesuse käes kannatavaid inimesi aitavad. Näiteks 2012. aastal moodustas humanitaarabi vaid ühe protsendi rahast, mis läks hädaolukordades kannatavate inimeste toetuseks: oluliselt suuremad summad jõudsid abivajajateni kaudselt kas võlgade kustutamisena, välisinvesteeringutena, võlamaksetena jt. Sama kehtib ka Eesti antud raha kohta. Möödunud aastal andis Eesti humanitaarabiks 1,6 miljonit eurot, kuid arenguabi kogusummaks kujunes 20,6 miljonit.
Kambodža ujuvates külades müütavad turukauplejad oma kraami otse paatidest.
FOTO: EVELIN ANDRESPOK
Kambodža – elu pärast kriisi EVELIN A NDRE SP O K Arengukoostöö Ümarlaua poliitikaekspert
K
ambodža rahvas on elanud üle nii kohutava tragöödia, mida on raske ettegi kujutada. Jaanuaris riiki külastades mõistsin, et aastatetaguse kriisi jäetud jäljed avalduvad kõige ootamatumates igapäevastes olukordades. 1970. aastate lõpus võimu haaranud punased khmeerid tahtsid jõuda kommunistliku agraarse utoopiani, kus ei ole linnasid ja elu põhineb ainult põllumajandusel. Miljonid süütud inimesed saadeti sunniviisiliselt maale elama ja neid piinati. Genotsiidi käigus purustati peresid ja kogukondi, hävitati kodusid ja riigi infrastruktuur, rüvetati koole ja templeid. Nelja võimul oldud aasta jooksul tapeti ligi kaks miljonit inimest, kuid tragöödia puudutas absoluutselt kõiki riigi elanikke. Punaste khmeeride korraldatud räigete inimsusvastaste kuritegude
ning režiimile järgnenud sõdade tagajärjel on Kambodža olukorras, kus üle poole elanikest on nooremad kui 24 aastat ning üle 65-aastaseid inimesi on vähem kui neli protsenti elanikkonnast. Võrdluseks, Eestis on noorema vanuserühma osakaal veidi üle veerandi ja vanureid on umbes viiendik. Laialt levinud stereotüübi põhjal võiks arvata, et noorte suure osakaalu põhjuseks on suur sündimus ja paljulapselised pered, kuid tegelikult on selle taga massimõrvad. Toidupuuduses lapsed
Kambodža kriisi põhjustasid täiskasvanud, kuid kõige haavatavamas olukorras on lapsed. Kogu Kambodža reisi üks šokeerivamaid õppetunde oli arusaamine, kuidas näeb tegelikult välja toidupuudus. Ühel ilusal päeval jalgrattaga Mekongi jõe äärsetes külades ringi sõites märkasin, et muidu Aasia inimestele omaste tumedapäiste laste hulgas olid ka mõned heledajuukselised põnnid. Esialgu mõtlesime, et tegu oli
lihtsalt nunnude päikesest pleekinud blondidega, kuid hiljem selle küsimuse üle juureldes ja natuke uurimustööd tehes selgus karm tõsiasi: heledad juuksed viitavad suure tõenäosusega hoopis proteiinipuudusele laste toidus. Tuleb välja, et Eestis tundmatu keerulise nimega haigus kwashiorkor esineb sageli näljahäda või toidupuuduse all kannatavates piirkondades või peredes, kus vanematel ei ole piisavalt teadmisi laste toitumisvajadustest. Pahatihti ei ole vanematel võimalik lastele toitainerikast liha või kala pakkuda, kuid riskirühmas on ka väikelapsed, keda piisavalt kaua rinnaga ei toideta. Surmavad põllud
Enamik ühe maailma vaesema riigi elanikest elatub põllumajandusest. Tihti võib igapäevase riisi kasvatamine aga olla eluohtlik, sest põllumaa on täis miine. Sageli juhtub, et uut maad kündes kaotavad talunikud miini otsa sattudes mõne jäseme või koguni
Põllumajandusest elatuvad inimesed saavad tihti viga põldudele paigutatud miinide tõttu.
elu. Väidetavalt on maailma miiniohvritest vaid 25 protsenti sõdurid – ülejäänud on küttepuid koguvad väikesed poisid, riisi külvavad emad või loomi karjatavad tüdrukud. Maa miinidest puhastamine on aga kallis ja kui rahvusvahelised doonorid jätkavad sellega praeguses tempos, võib miinivaba elu oodata alles 10–20 aasta pärast. Ühest küljest takistavad miinid oma perele söögiks ja ka turul müügiks mõeldud viljade kasvatamist. Teisalt peab riik tulema toime suure hulga puuetega inimestega, kelle elu on niigi keerulisem, kui meie Eestis suudame ette kujutada, sest tervishoiu süsteem on ülimalt puudulik. Kambodža on selge näide sellest, et kriisidel on tihti aastakümnete pikkune negatiivne mõju. Nõrga taristu ja sotsiaalsete muredega ühiskond ei suuda aga kõikide probleemidega iseseisvalt tegeleda. Teistelt riikidelt on vaja tuge nii riigistruktuuride ülesehitamisel kui ka põllumaa miinidest puhastamisel.
4 • 30. mai 2014
Võitlus ellujäämise nimel: Jenna ja Khaled, Süüria lapspõgenikud Jordaanias Jenna ja Khaled on Süüria põgenikud. Lapsed, kes pidid kodumaalt sõja jalust põgenema ja elavad nüüd naaberriigis Jordaanias. Kuigi nad on nüüd sõjakoleduste eest turvalises kohas, tähendab iga päev neile võitlust ellujäämise nimel. LISA VA N H O G E RL I N D E N Jenna mängib oma vanema õe Ranaga isetehtud kiigel Ramthas. FOTO: UNHCR / J. KOHLER
ÜRO Pagulaste Ülemvoliniku Amet (UNHCR)
V
iieteistaastane Khaled elab Za’atri põgenikelaagris ja on oma kolme noorema õe-venna ainus toitja ja kaitsja. Tema lugu on sarnane paljude teiste laste omaga – nii selles, millist valu nad on pidanud kogema, kui ka selles, millise vankumatu optimismiga vaatavad vastu oma ebakindlale tulevikule. Kui Khaledilt küsida, kas ta igatseb oma ema, tõmbab Khlaed nokkmütsi silmi katma ja puhkeb nutma. «Ma tunnen temast puudust – et ta oleks siin, meie juures. Ma igatsen tema nägu,» ütleb ta. Kui kokkupõrked Süürias ägenesid, avanes Khaledil, tema vennal ja kahel õel võimalus Jordaaniasse põgeneda, kuid nende vanemad pidid maha jääma. Khaled, kes on ju vaid teismeline poisike, tunneb endal kohustust kaitsta ja toita oma väiksemaid õdesid-vendi ja see ülesanne tundub talle sageli üle jõu käiv. «See oli hirmutav,» ütleb ta. «Me olime ühtäkki täiesti üksinda ja ma avastasin, et olen oma õdede-vendade eest vastutav. Kui nendega peaks midagi juhtuma, ei suudaks ma selle teadmisega edasi elada,» lisas ta. Jenna elab koos oma perega väikeses üürikorteris Ramtha linnas Jordaanias. Nagu enamik Süüria põgenikke Jordaanias, elavad ka nemad kehvades tingimustes. Nad saavad Maailma Toiduprogrammilt toiduvautšereid, aga sellest ei piisa, et süüa täisväärtuslikult ja tervislikult. Jenna
vanem õde Rana käib koolis, kuid enam kui pooled Süüria põgenike lastest kooli ei pääse. Jenna maailm on tema kortermaja hoov ja tema kõige väärtuslikum omand on lilleline kleit. Nii Jenna kui ka Khaledi pered saavad abi, aga kuna põgenikke on
palju, näevad UNHCR ja Jordaania võimud suurt vaeva, et pakkuda esmastki toetust: peavarju, esmatarbevahendeid, toitu, vett, pisut raha ja arstiabi, samuti psühhosotsiaalset abi ja haridust. Üksnes tänavu on antud toidu ostmiseks mõeldud rahakaarte
juba enam kui 80 000 põgenikule. Enam kui miljon last, sealhulgas 150 000 põgenike last, vaktsineeriti lastehalvatuse vastu. Za’atri põgenikelaagris korraldati «Tagasi kooli» kampaania ja see aitas 40 000 põgenikku. 1500 lapsel on ravitud sõjavi-
Miks me põgeneme? EERO JA NSO N MTÜ Eesti Pagulasabi
I
ga päev lahkub oma kodudest kümneid tuhandeid inimesi, et pääseda tagakiusamise või sõja eest. Nad ei otsi tööd ega lihtsamat elu, põgenemine ei ole nende vaba valik – nad on sunnitud põgenema, et jääda ellu. Paljud neist on kogenud väärkohtlemist või piinamist ning üle elanud pika ja ohtliku teekonna turvalisemasse paika. Paljud neist seda reisi üle ei elagi. Maailmas on enam kui 45 miljonit inimest, kes on olnud sunnitud oma kodust lahkuma – umbes sama palju, kui on elanikke Hispaanias või Ukrainas. Neist kolmandik on suundunud oma koduriigist väljapoole, tavaliselt mõnda naaberriiki, teinekord ka kaugemale. Ülejäänud on leidnud turvalisema paiga oma koduriigi piires. Neist 45 miljonist on Eesti viimase 17 aasta jooksul vastu võtnud vähem kui 80. Ometi peaks Eesti inimestel olema mõistmist sõja ja tagakiusamise eest põgenejate suhtes: Teise maailmasõja ajal ja järel põgenesid Eestist kümned tuhanded inimesed läände, et leida sealt turvalisem elukeskkond. Tänapäevaseid põgenikke ei erista tolleaegsetest tegelikult mitte midagi,
kui välja arvata fakt, et sellal kui 70 aastat tagasi võtsid Rootsi, Kanada ja teised lääneriigid Eestist pärit põgenikke vastu vaid heast südamest, siis tänapäeval on need riigid, sealhulgas Eesti ise, võtnud rahvusvahelise kohustuse kõiki abivajajaid aidata. Varjupaigaõigusest on saanud võõrandamatu inimõigus. Samas ei tasu arvata, et põgenikke võõrustavadki vaid rikkad lääneriigid. Tegelikult võtavad umbkaudu 80 protsenti maailma põgenikest vastu nn arengumaad, mis ise tihtilugu välisabi vajavad. Nii on maailma suurimad põgenike vastuvõtjad Pakistan, Liibanon ja Iraan, mitte USA või Rootsi. Isegi nüüdseks sõjast lõhestatud Süüria oli enne suurimaks põgenike päritolumaaks saamist üks suuremaid vastuvõtvaid riike, peamiselt jõudsid sinna Iraagist ja Palestiinast pärit põgenikud. Nüüd on need põgenikud sunnitud kodu vahetama juba teist või isegi kolmandat korda. Mis ootab neid enam kui 45 miljonit inimest ees? ÜRO näeb põgenikele ette kolme püsivat ja jätkusuutlikku lahendust. Esiteks: kui olukord koduriigis võimaldab, pöörduvad põgenikud koju tagasi. Erinevalt laialt levinud arvamusest on see suurema osa põgenike suurim unistus: pöörduda tagasi
gastusi või psüühilisi häireid. Lisaks sellele on suudetud enamik Za’atri laagri telklinnakust asendada vagunelamutega, nii et laagrisse on jäänud veel vaid tuhatkond telki. UNHCR ei oleks suutud Süüria põgenikke kaitsta ja varustada, kui poleks olnud teiste riikide – sealhulgas ka Eesti – heldet toetust. Eesti on viimastel aastatel oma toetust UNHCRile suurendanud ja annetanud 2012.–2014. aastal organisatsioonile 740 000 eurot, millest 250 000 eurot on läinud Süüria põgenikele Jordaanias. Eesti saatis Jordaaniasse ka logistikaspetsialisti, kes aitas üles seada Azraqi põgenikelaagrit, ning on toetanud noorte hariduse edendamiseks mõeldud arvutikeskuse loomist Za’atri põgenikelaagris. Tänavu aprillis registreeris UNHCR Jordaanias ligi 590 000 Süüria põgenikku, kellest enam kui 300 000 olid lapsed, paljud neist sõjast rängalt traumeeritud. Jordaanias on kolm põgenikelaagrit ja ligi 105 000 elanikuga Za’atri laager on maailmas suuruselt teine. Sellele vaatamata elab enam kui 80 protsenti Süüria põgenikest Jordaanias väljaspool põgenikelaagreid ja näevad iga päev ränka vaeva, et igapäevast toitu leida. Süüria konflikt on sundinud kodumaalt lahkuma enam kui 2,7 miljonit inimest, pooled neist on lapsed. Peaaegu kõik põgenikud on pagenud Süüria naaberriikidesse, mille ühiskonnad ja majandus on seetõttu suure surve all. Lisaks sellele on 6,5 miljonit süürlast põgenenud oma kodudest ja Süüria riigi sees ümber asunud.
Müüt: kõik põgenikud tulevad Eestisse vabatahtlikult oma koju, oma sõprade ja tuttavate juurde, oma loomulikku keskkonda. Teiseks: juhul kui tagasipöördumine on võimatu, tuleb põgenikel oma elu uuesti üles ehitada neid vastu võtnud riigis: leida kodu ja töökoht, õppida keelt ja kombeid. Nii nagu tegi suurem osa Eestist põgenenud inimesi Rootsis, Kanadas, Austraalias ja mujal. Pahatihti on aga uude ühiskonda integreerumine küllalt keeruline, eriti kui elatakse põgenikelaagris. Sellisel juhul näeb ÜRO kolmanda lahendusena ette ümberasustamist, millega leitakse põgenikele mõni kolmas turvaline riik, mis on nõus nad vastu võtma. Meie lähinaabritest osalevad selles tänuväärses programmis Soome ja Rootsi. Eesti ÜRO korraldatavas ümberasustamisprogrammis paraku ei osale. Kuigi me kõik tahaksime elada maailmas, kus inimesed oma kodust olude sunnil põgenema ei pea, on miljonid põgenikud meie tänane reaalsus. Ka Eestil on aeg võtta proaktiivsem roll maailma põgenikekriisidele reageerimisel, olgu siis läbi ümberasustamise või humanitaarabi pakkumise. Ajalooline kogemus ja üldinimlik mõistmine peaks aktiivsemat rolli ju igati õigustama.
«[Põgenikud on need], kes on näiteks pätti teinud. No ütleme sellised inimesed. Või kellele lihtsalt ei meeldi oma kodumaal.» Naine, 52 «Ma võin ka põgeneda ma ei tea mille eest – valitsuse eest näiteks. Varastan kuskilt midagi ja põgenen, et mind kätte ei saadaks.» Naine, 50 «[Nad tulevad, sest] kodumaa tingimused on ilmselt halvad. Aga mina ei läheks isegi halbade tingimustega oma kodumaalt ära.» Naine, 57
M
õisteid «põgenik» ja «migrant» aetakse sageli segamini. Migrant otsustab vabatahtlikult teise riiki kolida. Kodupaigast lahkumise põhjuseid võib olla palju, näiteks uus töökoht, perekondade taasühinemine või õpingud. Migrandil on alati võimalus oma kodumaa-
le naasta. Põgenikud on sunnitud oma kodust põgenema, kuna olukord kodukohas ohustab nende elu ja nende endi riik ei saa neid kaitsta. Vastupidi, tihti ongi just valitsus see, kelle tagakiusamise hirmus põgenikud oma kodumaalt kas naaberriikidesse või kaugemale pagevad, jõudes niiviisi ka Eestisse. Neid ähvardab oht mitmetel põhjustel – rassi, usutunnistuse, rahvuse, teatavasse sotsiaalsesse gruppi kuulumise või poliitiliste vaadete tõttu. Kui olukord kodumaal on normaliseerunud ja nende elule ei ole enam ohtu, tuleb neil oma kodumaale tagasi pöörduda, kui ei ole tekkinud muid seaduslikke võimalusi Eestisse jäämiseks (nt tähtajatu elamisluba või kodakondsus). Müüt on «Faktide ja müütide käsiraamatust», mille töötas välja Rahvusvahelise Migratsiooniorganisatsiooni (IOM) Eesti esindus. Käsiraamatut kaasrahastab Euroopa Liit Euroopa Pagulasfondi kaudu ja Eesti siseministeerium.
30. mai 2014 • 5
Kristi Ockba põgenikega pagulaslaagris. FOTO: ERAKOGU
Nad poleks kunagi arvanud, et selline asi võiks juhtuda K R ISTI O CKB A MTÜ Mondo haridusekspert
N
isriin on minust kolm aastat noorem ja tal on neli last, kaks korda rohkem kui mul. Sattusime rääkima pärast tundi tema klassi ukse taga. Nagu naistel kombeks, hakkasime rääkima oma perest ja lastest, sellest, kuidas ta müüs enda pulmakingiks saadud kulla maha, et nende unistuste maja korda teha. Ta rääkis mulle oma laste hobidest: vanem poeg armastab jalgpalli ja teine poeg tahtis karatet õppida. Kõik see kõlas tuttavalt, kuna minu vanem poiss käib jalgpallitrennis ja nooremale meeldivad ninjad! Nisriin ei ole minu kolleeg Eestis, ta on Süüriast pärit pagulane, kes elab oma nelja lapsega maailma teises kõige suuremas pagulaslaagris Jordaanias. Tema jutt läks edasi kodusõja algusele ja ta mainis – nagu paljud teised laagris –, et nad poleks kunagi arvanud, et selline asi saaks juhtuda nende rahvaga. Siin nad nüüd on, pagulased keset kõrbe, ootamas oma saatust, mis näib iga päevaga aina tumedam. Ma küsisin, miks nad lahkusid oma külast, eriti kuna neil oli maja just valmis saanud? Ta seletas, et kui maja oli valmis, tulid sõdurid ja uurisid, kas see on elamiskõlblik. Siis öeldi neile, et nad peavad lahkuma, maja pole enam nende oma.
Mul läks mõte kohe oma kodu peale ja kuidas ma reageeriksin, kui keegi ajaks mind oma kodust välja. Ja kuidas sellised asjad on juhtunud isegi meie ajaloos, meie perekondadega. Igatahes Nisriin ega tema mees ei hakanud vastu. Neil polnud relvi, et isegi üritada. Niisiis pidi kuueliikmeline perekond lahkuma ja neil ei jäänud midagi muud üle, kui minna üle piiri – vähemalt on siin turvaline, ütleb Nisriin.
Olles oma kodu just valmis saanud, käskisid sõdurid sellest lahkuda. Mis mind pani kõige rohkem imestama, oli tema võime olla positiivne ja leida midagi head ülihalvas olukorras. Kuigi tema silmad olid kurvad, hakkasid need särama, kui ta oma lastest rääkis. Ta seletas, et on pagulaslaagris leidnud oma lastele võimalusi, mida neil Süürias polnud: vanem poeg saab käia jalgpallitrennis, noorem saab karatega tegeleda, tütar on vaimustuses laulmisest ja ka käsitööst. Sära nende silmis muudab ka Nisriini õnnelikuks. Siin on võimalusi, tuleb neid lihtsalt leida ja ära kasutada!
Tõsi, pagulaslaagris on palju võimalusi, Eesti finantseeritud arvutiklassid on populaarsed ja kasulikud, aga nende arv on piiratud ja tahtjaid on palju. Sellised asjad on olulised, et inimene suudaks oma eluga edasi liikuda, et maailmas ei tekiks järjekordne kadunud generatsioon, kelle elu keerleb ümber sõja ja kaotuse. Kes ei ole haridust saanud ja ei näe elul mõtet, kuna nad on kõik kaotanud. Igal juhul pani Nisriin mind tõsiselt mõtlema sellele, kuidas on võimalik ikka edasi liikuda ja areneda, mitte lubada lastel kaotada hariduse võimalust ja lapsepõlve. Ilmselgelt on Nisriini lastel vedanud, et neil on selline ema, kes on nende heaolu nimel valmis väga palju pingutama, aga Nisriin ei pinguta ainult oma laste nimel – ta on kirjaoskamatute tütarlaste õpetaja. Tema motivatsioon on see, et ta saaks neid noori tüdrukuid harida nii palju, et nad saaksid hariduse, millesarnast nad ei saanud isegi Süürias. Ta käib jalgsi ühest telgist teise, toob tüdrukud klassi kohale ja viib neid koju, kuna paljud pered ei julge oma tütreid üksi tundi saata. Suheldes paljudega laagris, oli üks asi selge: kõik nad tahavad kodumaale tagasi minna, aga põhjus, miks nad sealt lahkusid, oli surmahirm. Vähem kui kolme laagris veedetud nädala jooksul nägin kõiki laagrielanikke muretsemas oma perede ja tuttavate pärast, kes jäid Süüriasse. Ühel õpetajal sai onupoeg surma. Teise õpetaja
maja tabas pommirünnak ja kuueliikmelisest perest hukkus viis inimest. Ellu jäi kõige noorem, kuuekuune laps. Laagrisse saabuvad iga päev bussitäied inimesi. Piiriületamine pole sugugi kerge, enamik on teel olnud mitu päeva, piiriületus on ohtlik ja pikk maa tuleb läbida jala. Kuulsin juhtumist, et viis õde ja venda tulid üksi üle piiri, sest nende vanemad olid tapetud. Kõige vanem oli umbes 13ja kõige noorem kaheaastane. Teinekord tuli nelja-aastane laps üksi üle piiri, väike seljakott seljas. Eestissegi on saabunud üks kümneaastane süüria tüdruk, kes ületas meie piiri koos teiste süürlastega, kes ei olnud tema perekonnaliikmed. Tema eesmärk oli jõuda ühte teise Euroopa riiki, kus onud ja tädid teda ootasid, aga see protsess võttis aega ligi pool aastat, nii kaua oli lapse saatus lahtine. Miks nad riskivad oma eluga? Ainukene vastus on see, et see risk ei tundu sama suur, kui risk edasi elada oma riigis. Süüria pagulaste koguarv on üle kahe miljoni, neist pool miljonit on Jordaanias. Neil on isegi hästi läinud võrreldes Liibanoniga, mis on territooriumilt väiksem kui Eesti ja kuhu on saabunud umbes miljon pagulast. Mis juhtuks, kui Eesti piiri taha saabuks umbes 100 000 inimest, mitte isegi miljon? Kuhu me nad elama paneksime, mida nendega teeksime? Kui eestlased põgenesid läände, kas nende inimeste uksed olid meile lahti?
Tänapäeva maailm on andnud meile unikaalse võimaluse olla kursis kõigega, mis juhtub üle kogu maailma, seetõttu on meil vahel raske kaasa elada järjekordsetele uudistele maavärinast Tšiilis, nälga surevatest inimestes kusagil kauges riigis.
Süüriast on põgenenud kaks miljonit inimest. Pagulased pole ainult Süüriast pärit, neil on erinev nägu, erinev religioon, erinev rahvus, ja nad põgenevad erinevate konfliktide ja katastroofide eest. Aga üks asi, mis neid ühendab, on see, et nad on võtnud tohutult suure riski. Mida teeksid sina, kui oleksid samas olukorras? Ma hakkasin mõtlema, kas ma olen nagu Nisriin, kes ei uskunud neli aastat tagasi, et temast saab pagulane? Kas ma saan ikka olla nii kindel selles, kuidas asjad on viie aasta pärast või viiekümne aasta pärast? Millises maailmas elavad minu lapsed ja nende lapsed siis? Ma tahaks vähemalt loota, et nende maailmas on olukord parem, ja juhul, kui ei ole, siis ehk tänapäeva heategu kustutab homse päeva kannatuse.
6 • 30. mai 2014
Päästeameti ekspert Filipiinidel LIIN A RE INSA A R päästeameti kommunikatsiooniosakond
F
ilipiinide saarestikku tabas eelmise aasta 8. novembri varahommikul supertaifuun Haiyan (Yolanda), mis tekitas saarestiku keskosale suuri purustusi. Hukkus 6200, üle 14 miljoni inimese on mõjutatud taifuuni tagajärgedest. Selle aasta märtsi teises pooles sõitis päästeameti ekspert Janno Pajupuu rahvusvahelise humanitaarpartnerluse (IHP) missioonile Filipiinidel, et tagada rahvusvaheliste koordineerimismeeskondade elamis- ja töötingimused Guiuanis. Lilleküla päästekomando meeskonnavanem, kelle jaoks oli seesugune missioon esmakordne, täitis laagritehniku ülesandeid. Välisministeeriumi rahastatava missiooni eesmärk oli ette valmistada laagri üleandmine Maailma Toiduprogrammile. Pärast katastroofi palus kohalik päästetöid organiseeriv asutus NDRRMC ÜRO-lt abi olukorra leevendamiseks. Tuge vajati rahvusvaheliste koordineerimismeeskondade elamis- ja töötingimuste parandamiseks. Vajadus tekkis suure baaslaagri järele – seda eelkõige piirkonda,
mis jäi taifuuni maabumiskohta Guiuani. Kuna Maailma Toiduprogramm palus tänavu veebruaris baaslaagri tegevust veel pikendada, tekkis tarvidus lähetada Filipiinidele veel üks meeskond. Päästeameti eksperdist Janno Pajupuust sai üks Norra mehitatud laagri meeskonna liige, kelle peamiseks ülesandeks missioonil oli laagri jooksutamise faasis majutuse ja telkide korrashoidmine. Samuti tuli endale selgeks teha Norra laagri varustuselemendid (kõik vee puhastamisega seotu, kütuse puhastamine, kanalisatsioonisüsteem) ning hiljem laagri kokkupakkimine ja autodele laadimine. «Selleks ajaks kui meie tiim kohale jõudis, oli laager töötanud juba kolm kuud. Missioon andis väga hea ülevaate laagri toimimisest ja ka laagri sulgemisest. Kogemuse sain ka varustuse annetamisega seonduvatest probleemidest ja asjaajamistest,» rääkis Pajupuu oma töökogemustest Filipiinidel. Saare toonast elu ja olu kirjeldades otsis eestlane sõnu: «Kõrvalt vaadates oli vaatepilt trööstitu, häving oli täielik. Guiuani linnas oli tormist puutumata jäänud vaid mõni raudbetoonehitis. Hävinud oli ka näiteks kirik, mis oli ehitatud ligi 500 aastat ta-
Filipiinide supertaifuun hävitas tuhandeid kodusid ja jättis tänavatele hunnikutes prahti. FOTO: EVAN SCHNEIDER, UN
gasi ja oli siiani püsinud puutumatuna. Kõik muu – majad, autod, paadid ja muu selline – oli läinud.» Supertaifuunist ei jäänud puutumata ka kõikjal saarel laiuvad kookospalmiistandused. «See oli kohalikele suur hoop, kuna kookospalmil pidi kuluma seit-
se aastat, enne kui ta hakkab vilja kandma. Nii et neil läheb seal veel aega, enne kui sellega jälle elatist teenima saavad hakata. Meie põhjamaisele meeskonnale oli arusaamatu, kuidas inimesed suudavad selle kõige juures veel rõõmsad olla,» lisas Paju-
puu. Mitmetes kohtades käis juba cash-for-work programmide raames ka puude istutamine. Missioonikogemuse muutis värvikamaks ka sealne kliima ning eksperdi sõnul oli töö kuumematel päevadel üsna pärsitud. «Pärast igat toimetust oli vaja varjus istuda ja vett juua. Päevane vedelikutarbimine oli 6+ liitrit. Kindlasti ei teinud olusid kergemaks fakt, et enamikule telkidest olid mingi apsaka tõttu sattunud kliimaseadmete asemel kütteseadmed. Tegelikult tuleb nentida, et missioon oli üsna ideaalilähedane. Erinevate riikide koostöö oli sel missioonil meie tiimis väga hea, riik oli väga turvaline, laagriplats oli ideaalne (sile ja kõva pinnas), meeskonnas ei esinenud konflikte ja tööülesanded said täidetud planeeritust paremini.» Praeguse olukorra võttis Pajupuu kokku nii: «Kui pärast õnnetust oli jäänud Guiuani ainult 1/3 selle 50 000 elanikust, siis nüüd oli enamik naasnud. Elati telkides, osaliselt purustatud hoonetes ja kättesaadavatest materjalidest tehtud varjualustes. Maailma Toiduprogramm lõpetas aprilli alguses ka viimased toidujagamised, st olukord on normaliseerumas ja abivajadus ei ole enam nii suur.»
Töö ja puhkus käsikäes BIRG IT NA UR MTÜ Andakidz
V
iimastel aastatel on maailmarändurite seas populaarsust kogumas uus trend – voluntourism. Nagu sõna isegi ütleb, on see segu turismist ehk puhkusest ja vabatahtlikust tööst. Millega siis täpsemalt tegu on? Paljud inimesed tahaksid vabatahtlikena kaugele maale sõita ja teisi aidata. Samas ei ole kõigil võimalik eemalduda täielikult oma igapäevaelust ja perest ning mitmeks kuuks mõnele arengumaale vabatahtlikule tööle minna. Küll aga saab head teha ka lihtsalt puhkusereisil olles. MTÜ Andakidz, mis tegutseb Filipiinidel Anda regioonis, on viimase aasta jooksul tervitanud paljusid lühiajalisi abikäsi. Meie vabatahtlikud tegutsesid väga erinevates valdkondades ja ka ajaline panus on olnud väga erinev – alates mõnest tunnist kuni mitme nädalani. Kindlasti tekib lugejal küsimus, et mida head saab Filipiinidel paari tunniga korda saata. Toon mõne näite. Anda külas olid paaripäevasel puhkusel neli noort inglise keele õpetajat. Ühel hommikupoolikul organiseerisime nende ja umbes 50 kohaliku lapsega rannas «olümpiamängud». Kavas olid kuulitõuge kookospähklitega, odavise puuoksaga ja muud toredad alad. Lisaks õppisid lapsed selle mõne tunniga uusi liikumis- ja ringmänge. Nii lihtsalt saigi 50 lapsel silmad särama. Kaks teatrikoolis õppinud noormeest korraldasid aga ühel õhtul lastele külaplatsil väikese tuletõrvikutega žongleerimise etenduse ja õpetasid soovijaid pallidega žongleerima. Jällegi oli vaid mõnetunnise tegevusega lõbu ja elevust laialt.
Enamasti ei ole sellisteks väikesteks heategevusaktideks isegi rahalist panus vaja, ainult veidi vaba aega. Noor prantsuse toitumisteadlane Cecile õpetas väga vaese kogukonna pereemadele igapäevasest erinevate toitude valmistamist. Selleks ostis ta ise turult vajalikud koostisained ja koos kohalike naistega prooviti uusi retsepte. Cecile’i jaoks, kes oli töötanud Pariisi ja New Yorgi suurtes toitlustusfirmades, oli see silmiavav kogemus – töötada koos vaesuses elavate naistega imeväikestes pimedates ja suitsustes köökides, valmistades süüa lahtisel tulel.
mida saaksime arengumaades reisides jagada. Ja vähemalt filipiinlased on nii sõbralikud ja avatud, et nendega kontakti leidmine on ülimalt lihtne. Abistades tuleb aga kindel olla, et abi ikka õigesse kohta, st abivajajateni jõuab. Selleks tasub ühendust võtta kohapeal tegutsevate heategevusvõi abiorganisatsioonidega, kes tunnevad paremini kohalikke olusid ja oskavad heategijad abivajajate juurde suunata. Organisatsioonide ja nende eesmärkide osas on alati võimalik eeltööd teha ning vastavates foorumites teiste vabatahtlike kogemusi lugedauurida (nt üks kasulik foorum www. greatnonprofits.org). Kui on soov mõnda peret või kogukonda otse materiaalselt aidata, soovitan mitte annetada raha. Pigem välja uurida, mida konkreetselt vaja on – kas lastel koolitarbeid või riideid, naistel midagi majapidamisse –, ja siis vajalikud asjad osta. Nii võid kindel olla, et sinu annetus leiab sihtotstarbelise kasutuse.
Vabatahtlikud aitasid taifuunis kodu kaotanud mehel uue kodu ehitada. FOTO: ERAKOGU
Vabatahtlike abiga uus maja
Tantsufänn Katrin, kes reisis Filipiinidel koos oma väikese tütrega, veetis Andas paar nädalat. Selle ajaga õpetas ta kohalikele tüdrukutele erinevaid tantse. Lõpetuseks esinesid tüdrukud väikese etteastega oma sõpradele ja vanematele. Lõbus oli vaadata, kuidas filipiini tüdrukud kaerajaani tantsisid ja emad seda püüdlikult järele proovisid teha. On ka näited, kus vabatahtlikel on enda või sõprade ringist kogutud rahalised annetused kaasas. Eelmise aasta detsembris ehitasid kolm Aasias ringi reisivat prantsuse turisti uue maja 2013. aasta suurimas ja ohvriterohkeimas taifuunis Haiyan kodu kaotanud vanale mehele Anda külas. Nad olid eelnevalt kogunud raha ehitusmaterjalide tarbeks ja ühe kohaliku oskustöölise palkamiseks, lihtsamatel töödel lõid aga ise aktiivselt kaasa. Kolmenädalase töö käigus said vabatahtlikud uue maja omaniku Titongiga nii lähedasteks, et lahkumishetkel oli pisaraid palju. Mis on sellise puhkuse positiivsed küljed? Kindlasti õpid erinevates tegevustes kaasa lüües ja kohalikku ko-
Uuri, kuidas saad aidata
gukonda aidates märkimisväärselt paremini tundma kohalikku eluolu, saad otse suhelda inimestega, kellega sa muidu reisides kokku ei puutuks, kuuled ja tajud paremini nende igapäevaseid muresid ja rõõme, avardad oma silmaringi, ja mis peamine, saad kellelegi rõõmu valmistada. Vastu saad tuhat naeratust, rõõmsad ja tänulikud näod. Sellist puhkust ei unusta sa ilmselt kunagi. Voluntourism annab võimaluse puhata ja teha heategevust samaaeg-
selt. See ei pea tingimata olema midagi suurt. Nende perede ja laste jaoks, kes võitlevad päevast päeva vaesuse ja meie jaoks tihti hoomamatute raskustega, on ka väike tähelepanuavaldus suur asi. See, et välismaalased ei tule ainult nende ilusat loodust ja külalislahkust tarbima, vaid huvituvad nende igapäevaelust, muredest ja rõõmudest, tahavad mõista ja aidata, on iseenesest juba suur asi. Igaühel meist on kindlasti oskused, teadmised või huvialad,
MTÜ Andakidzi eesmärk on vaesuses elavate laste ja perede elu- ja õppimistingimuste parandamine Filipiinidel Boholi saarel Anda külas. Samuti oleme andunud taaskasutuse ja keskkonnasäästlike tehnoloogiate elluviijad. Meie järgmiseks suuremaks projektiks on Anda lastele raamatukogu-mängukeskuse ehitamine, kuhu ootame samuti vabatahtlikke appi. Rohkem infot www.andakidz.orghttp://www.andakidz.org/. Kes huvitub n-ö täiskohaga vabatahtlikust tööst Boholi saarel, võib pöörduda järgmiste organisatsioonide poole – All Hands http://hands. org/projectbohol/ ja Habitat for Humanity http://www.habitat.org.ph/.
30. mai 2014 • 7
Naised ja lapsed sõjakonfliktides – kohustus mitte olla ükskõikne TA AVO LUMI S TE Kongo DVs Kibatis elavad sisepõgenikud saavad Maailma Toiduprogrammi ja teiste doonorite kaudu toiduabi. FOTO: MARIE FRECHON, ÜRO
Millal saabub rahu Ida-Kongosse? TIIN A VA H TRA S
A
afrika südames asuvat Kongo Demokraatlikku Vabariiki juhib juba ligi 15 aastat Joseph Kabila. Kui ta 2006. aastal Kongo DV esimestel vabadel valimistel ametisse valiti, oli tema üheks peamiseks valimislubaduseks kodusõjast räsitud ja lõhestatud riigi ühendamine ning Ida-Kongos pesitsevate relvastatud grupeeringute neutraliseerimine. «Rahu meistrina» tutvustatud Kabila kogus 98 protsendi Ida-Kongo valijate toetuse. Tema teise mandaadi lõpp on peagi saabumas, kuid rahust ei saa Ida-Kongos endiselt rääkida. Ida-Kongo lopsakad metsad paistavad kõhedust tekitava eikellegimaana, kuhu on varjunud jõhkrad mässuliste grupid. Nad on maksma pannud iseenda seadused ja anastanud nendes piirkondades elavad inimesed. Pikaleveninud konflikti tagamaad on keerulised ning ulatuvad kaugesse minevikku, mil koloniaalvõimud meelevaldselt sama päritolu inimesi erinevate riikide vahele ära jagasid. Relvastatud grupeeringute sõda
Tänapäeval raskendab konflikti kontrolli alla saamist selle regionaalne mõõde ja naaberriikide lakkamatu sekkumine. Hägusad ja olematud piirid teevad mässuliste riigist riiki liikumise lihtsaks. Seepärast said hutu mässulised pärast 1994. aasta Rwanda genotsiidi taganeda Ida-Kongosse, kus nad tegutsevad tänaseni. Relvastatud võitlust peavad ka ajalooliselt Kongos elavad tutsid, Uganda mässulised ja paljud teised grupid, kes võitlevad erinevatel põhjustel Kongo keskvalitsuse vastu. Lisaks eksisteerivad lugematud Mai-Mai mässuliste rühmitused, mis kujutavad endast kogukondlikke omakaitseüksusi. Hiljuti pakkus palju kõneainet Kongo armeest eraldunud mässuliste rühmitus M23. Nende rühmituste ühisvaenlaseks on Kongo armee, mis ei jää oma tegude poolest mässulistele sugugi alla. Tegemist on väga mitmetahulise probleemiga, mis on samas märk sellest, et relvastatud võitlus on tulus ja võimalik, et ka ainus viis elus püsida. Nimetatud relvastatud grupeeringutel on veel teinegi ühine nimetaja – oma eksisteerimist ja tegevust rahastatakse Ida-Kongo rikkalike maavaradega. Näiteks on Kongos hinnanguliselt 64–80 protsenti maailma koltani varudest. See väärismetall on möödapääsmatu elektroonikatööstuses, sest võimaldab salvestada energiat. Tänu jõudsalt arenevale elektroonikatööstusele kasvab ka nõudlus selle metalli järele. Ida-Kongos on suur hulk ebaseaduslikke kaevandusi, mida kontrollivad mässulised ning kus ei rakendata isegi kõige elemen-
taarsemaid turvalisusnõudeid. Ebaseaduslikest kaevandustest liiguvad maavarad enamasti Rwandasse ja Ugandasse, kus konfliktimineraale pole ja mis justkui lahendaks ka nende probleemi. See on lihtsustatud näide, kuid ei saa välistada, et ka meie endi arvutites, lugerites, tahvelarvutites, nutitelefonides ei ole kongolaste verd ja kannatusi. Konflikti suurimad kannatajad on naised ja lapsed. Naised, kes olude kiuste püüavad visalt jätkata oma tavapäraste toimingutega, et toita oma lapsi, langevad massiliselt seksuaalkuritegude ohvriteks. Tänavu aprillis avaldas ÜRO aruande, mis võttis kokku viimase kolme aasta jooksul toimunud arengud võitluses seksuaalse vägivallaga. Aruanne tsiteerib 3635 dokumenteeritud juhtumit naiste ja laste, aga ka meeste vastu toime pandud seksuaalkuritegudest. Vägistamine on muutunud osaks sõjategevusest, et karistada ja hävitada kogukondi. Kongo idaosas valitsevast kaosest lõikavad otseselt kasu mässulised, naaberriigid, korrumpeerunud Kongo DV ametnikud ja sõjavägi. Kaudselt aga ka rahvusvahelised korporatsioonid, kes saavad toormaterjali kätte märgatavalt odavamalt, ja elektroonikaseadmete hinnatundlikud lõpptarbijad. Konflikti kestmine on tunnistus hästi toimivast tarbimisahelast, sest juhul kui lõigataks ära mässuliste sissetulekuallikad, peaksid nad leidma endale uusi väljundeid.
välisministeeriumi rahvusvaheliste organisatsioonide büroo lauaülem
M
aailma tänastest sõjaohvritest moodustavad hinnanguliselt 90 protsenti tsiviilisikud, kellest omakorda enamiku moodustavad naised ja lapsed. See on oluline muutus võrreldes sajanditaguse ajaga, mil 90 protsenti hukkunutest olid sõjaväelased. Ehkki konfliktides kannatab kogu ühiskond, on naised ja lapsed eriti kaitsetus olukorras oma ühiskondliku positsiooni ja soo tõttu. Sagedased on juhtumid, kus konflikti osapooled kasutavad süsteemset vägistamist sõjataktikana. Tapmised, seksuaalorjus, sunnitud rasedused, steriliseerimine ja muu vägivald on paljudes konfliktipiirkondades igapäevane. Üheks selle põhjuseks võib olla asjaolu, et tänapäeva sõjakonfliktid toimuvad üha harvem kõrgema väljaõppega ja Genfi konventsioonidest lähtuvate regulaarvägede vahel. Sagedamini on konflikti osapoolteks väga erineva taustaga relvarühmitused, kes ei ole Genfi põhimõtetest kuulnudki. ÜRO peasekretäri hiljutine raport toob välja 20 konflikti ja konfliktijärgset olukorda ning loetleb 34 riiki ja mitteriiklikku osapoolt, keda võib kahtlustada ainuüksi seksuaalkuritegude toimepanekus. Kuna vägivallale vaatamata jätkavad naised laste kasvatamist, maa harimist ja muid tavapäraseid tegevusi, ei vaadelda neid sageli ka kui sõjaohvreid. Sõdivad ju relvadega
mehed. Ometi käib minu meelest veel raskemgi lahing psühholoogilisel tasandil. Vägivald naiste ja laste vastu on suunatud ka nende abikaasade, isade, vendade ja teiste meespereliikmete vastu. Vägivald tekitab pea alati vägivalda juurde. See tervet ühiskonda haarav kättemaksuring kas raskendab oluliselt või ei lase hiljem üldse ellu viia rahuloomet, ühiskondliku taasleppimist ega ülesehitust.
Naisi ja lapsi ei vaadelda tihti kui sõjaohvreid. Maailma meedial on kanda oluline roll eelmainitud sõjakoleduste edasiandmisel. Senistele traditsioonilistele meediakanalitele on viimastel aastatel kõrvale asunud elektrooniline sotsiaalmeedia. Kiirelt ja kõikjale jõudev CNN-efekt toob minutitega meieni üha uued ja uued sündmused, võikamad ja jubedamad kui eelmised. Samas üha sagedamini mõtlen, et see 21. sajandi omapära – üleilmselt, kiirelt ja palju – on muutnud meid palju ükskõiksemaks selle suhtes, mis toimub neis konfliktides tegelikult. Meile ei jää aega nende kriiside ja konfliktide põhjuste, sisu ja tagajärgede analüüsimiseks, sest uus kriis või konflikt järgneb pea kohe. Analüüs on muutunud kitsa ekspertide kogukonna luksuseks. Kuid analüüsi ja teemasse süüvimist on
vaja ka tavainimeste tasandil, sest selleta ei oska me kaasa mõelda ega rääkida, ega suuda ka vastutada. Meie jaoks, kes me ise otseselt konflikti ei puutu, tähendab vastutus suuresti mitte ükskõikne olemist – ÜRO põhimõtte «kohustus kaitsta» järgimist. Sõjakonfliktides toimuvat aitavad mõista ka mõned suurepärased filmid. Üks neist, Angelina Jolie debüütfilm «In the Land of Blood and Honey» räägib mõtestatud loo Balkani sõdadest just naiste pilgu läbi naiste saatusest verises konfliktis seni rahumeelsena toiminud ühiskonnas. On tõsiasi, et 20 aastat pärast rahuleppeid elab enamik tollaste kuritegude toimepanijaist karistamatult meie keskel edasi. Rahvusvahelistel kohtutel, mis sõjakuritegusid uurivad, on ees veel palju tööd. Teine film on meie oma ajalugu käsitlev Martti Helde «Risttuules», mis on samuti hingepõhja puudutav jutustus naiste, eelkõige Erna ja ta tütre Eliide osast sõjakonfliktis ja sellega kaasnevas. Kolmas film on Eesti kinodes praegugi näidatav «Tuhat korda head ööd» Juliette Binoche’iga peaosas – sõjafotograafist naise lugu sellest, kuidas sõjakonflikti edasi anda, et seda mõistetaks. Iga nimetatud filmi vaatamiseks peab võtma aega. Hea, kui jõuaks eelnevalt teema kohta veidi lugeda, end valmis seada, sest need filmid ei ole lihtsad ega kerged. Samuti tuleb võtta aega, et nende filmide emotsionaalsusest pärast välja tulla. Kuid see kogemus ja elamus on seda väärt, kui soovime saavutada muutust, täites enda kohustust mitte olla ükskõikne.
ÜRO aktiivne sõjategevus
Kongo DV president Joseph Kabila pole suutnud oma valitsemisajal sellele konfliktile olulist leevendust pakkuda. Sõjavägi on alarahastatud, ei allu sageli kontrollile ning sõjaväelased ise panevad samuti toime seksuaalkuritegusid. Ka maailma kalleim, praeguseks 15 aastat kestnud ÜRO rahutagamismissioon on tunnistanud vajadust muuta sekkumistaktikat. Esimest korda ÜRO rahutagamismissioonide ajaloos andis julgeolekunõukogu 2013. aastal loa 3000-mehelise üksuse loomiseks, millel on mandaat aktiivseks sõjategevuseks. Esimene edusamm on mässuliste grupi M23 tegevuse peatamine. Teise positiivse arenguna võib märkida seda, et Kongo valitsus on hakanud tõsisemalt suhtuma armee toimepandud seksuaalkuritegudesse ja ligi 200 sõjaväelast on viimaste aastate jooksul süüdi mõistetud. Lõpliku rahu saabumiseks peaksid kõik otseselt ja kaudselt kasu saavad osapooled oma rolli teadvustama. Kongo valitsus peaks tegema suuremaid jõupingutusi, et kaevandused legaliseerida ja riigi kontrolli alla saada. Veelgi olulisem on luua tingimused, et inimesed saaksid normaalselt ja turvaliselt elada, et tekiks usk paremasse tulevikku.
Sudaani kodusõjas on kõige rohkem kannatanud naised. Pildil ootavad kliiniku järjekorras Niiluse jõe ääres elava nueri hõimu naised ja lapsed. FOTO: MILTON GRANT, ÜRO
8 • 30. mai 2014
Toidu raiskamisest FOTO: WIKIPEDIA
SIIM T IIDE M A NN Eesti alaline esindaja ÜRO toidu- ja põllumajandusorganisatsiooni juures
T
oidu raiskamine on globaalselt kesksete teemade sekka tõusnud alles paaril viimasel aastal, ehkki jõukamates ühiskondades on see nähtus eksisteerinud juba pikka aega. Moraalselt on lubamatu, et maailmas, kus nälgib 840 miljonit inimest, jõuab prügikasti 1/3 meie toidust ehk 1,3 miljardit tonni toitu. Otsides olukorrale lahendust, on ÜRO toidu- ja põllumajandusorganisatsioon (FAO) oma seisukohtade tasakaalupunkti muutmas ning leiab, et kasvavale rahvastikule vajalikust toidust saab teatud osa leida olemasolevate vahendite tõhusamast kasutamisest. See aitaks leevendada tootmise kasvuvajadusest tulenevat intensiivistuvat keskkonnakoormust. Mõisted ja tasandid
Probleemi olemuse paremaks mõistmiseks on vaja eristada toidukadusid ja toidu raiskamist. Toidukaod tekivad peamiselt tarneahela esimeses otsas arengumaades. Tegemist on n-ö süsteemikadudega, mis tulenevad suutmatusest koristada õigel ajal saaki, halbadest hoiutingimustest, jahutusseadmete puudulikkusest transpordil (mõjutab eriti märkimisväär-
sel tasandil saab rääkida analüüsist ja strateegiast, riikide tasandil aga infrastruktuuri ja kohalike turgude arendamisest, koostööst avaliku ja erasektori vahel. Sugugi vähem tähtis pole tarbijate harimine. Mida muudaks raiskamise vähendamine?
selt puu- ja juurviljakaubandust), turgude kaugusest tootmiskohast ning müügivõimaluste piiratusest. Toidu raiskamine ilmneb peaasjalikult tööstuses, kaubanduses ja eriti arenenud riikide tarbijakäitumises, kus koju ostetavad toidukogused ületavad tarbimist. Segi aetakse näiteks «parim enne» ja «kõlblik kuni» ning lettidele ei pääse ebastandardse väljanägemisega toiduained – ekstreemse näitena jõuab Euroopa rikkamates riikides
söögilauale vaid u 20 protsenti kasvatatavatest juur- ja mugulköögiviljadest. Et toidu raiskamisele piiri panna, tuleb probleemile mitmest küljest läheneda. Oluline on täpsed mõõtmised, et mõista, mis on raiskamise juures tegelik seis. Statistika võib olla lünklik ning tuleneda hinnangutest. Eriti arengumaades on statistika väga puudulik. FAO püüab siin pakkuda ühtset lähenemist, kus üleeuroopali-
MAAILMAPÄEV VABADUSE V VA ABADUSE VÄLJAKUL KU
31. MAIL ALGUSEGA KL 13 12:55 – 13.10
PIDU ALGAB, DIDGERIDOO ORKESTER 13:10 – 14.00
RASMUS RÄNDVEE JA FACELIFT DEER 14:30-15:30
TENFOLD RABBIT 16:30- 17:30
CARLOU D (SENEGAL) 18:15 – 19:15
POLITSEI- JA PIIRIVALVEORKESTER
(DIRIGENT HANDO PÕLDMÄE)
SVJATA VATRA JA SUPRJADKI
K PIKNUKU MEISTERDAMINE PÄÄSTEKOER NUBLU LAUAMÄNG TARGALT INTERNETIS JOONISTAMINE KUNSTNIK MARKO PIKKATIGA
PROOVI ELU PAGULASE TELGIS MEISTERDA PLASTPUDELIST VALGUSTI LAENUTA ELAVAST RAAMATUKOGUST LOO JUTUSTAJA PÄÄSTEAUTO JA P STEKOER VAATA KA: WWW. MAAILMAPÄEV.EE
! ! A T U S A T
Tihti arvatakse ekslikult, et toidukadude ja raiskamise lõpetamine kaotaks maailmast näljahäda. Paraku see nii siiski pole. Maailmas kaubeldakse alla kümne protsendiga toodetavast toidust ning ülejäägid ei teki reeglina riikides, kus on probleeme alatoitumusega. Siiski on oluline maailmapoliitikas jätkuvalt pöörata tähelepanu toiduga kindlustamise mõõtmele, eriti ülesehitavale arenguabile. Kohaliku, aga ka regionaalse tootmisefektiivsuse tõstmine toidukadude vähendamisega annaks märkimisväärse panuse näljahäda leevendamiseks kohapeal. Toidu raiskamise mõju arenenud riikide majandusele on äärmiselt vähe uuritud. Hollandi teadlaste läbiviidud uuring «The Protein Puzzle» leidis, et toidukadude ja raiskamise vähendamisel 15 protsendi võrra suureneks globaalne kasvuhoonegaasi kogus põllumajandustootmises ligi kolm korda aeglasemalt. Samuti aitaks vähendamine märkimisväärselt kaasa bioloogilise mitmekesisuse säilitamisele, eriti Sahara-taguses Aafri-
kas ning Lõuna-Ameerikas. Samas leiti, et keskkonnakoormuse leevenemisele kuuluks 1/3 saadavast kasust, 2/3 vabanevatest ressurssidest suunataks sööda tootmiseks, et tarbida rohkem liha. Globaalselt pidurduks 2030. aastaks selle stsenaariumi järgi ka toiduainete hinnatõus, kusjuures suurim mõju oleks ilmselt piima hinnale – ligi kuus protsenti madalam hind kui tavatingimustel. Mida teha Eestis?
Euroopa Liidus raisatakse Euroopa Komisjoni andmetel toitu ligi 200 kg aastas inimese kohta. Eesti arvud on samas suurusjärgus. Euroopa Parlament on seadnud eesmärgiks vähendada Euroopa Liidus 2020. aastaks raisatud toidu hulka poole võrra. Vähemalt sama kõrge eesmärgi peaksime seadma endale ka Eestis. Selleks tuleb jätkuvalt investeerida tootmis- ja säilitamisefektiivsusesse, arendada kohalikke turge ja teha selgitustööd tarbijakäitumise osas. Meie ihasid määratleb sageli see, mida letil näeme. Seega on ka kaubanduskettidel oluline roll ja vastutus tarbija harimisel nii tootepaigutuse kui ka turule lubamise kaudu. Siinjuures ei tohi unustada ka Toidupanga tublit tööd vähekindlustatud inimeste toitmisel, mille märkimisväärseks kaasnähuks on raiskamisest päästetud toit.
Kuidas hästi annetada? K RI S TI N A M ÄND Eesti Mittetulundusühingute ja Sihtasutuste Liit
I
gal suvel osalen Eestimaa Looduse Fondi ja Soome Looduse Fondi aitamiseks vabatahtlikuna talgutel. Iga-aastasel maksutagastusel suunan osa rahast oma valitud ühendusele. Jõulude ajal teen sünnipäevakingituse oma valitud tublile fondile ja igal kevadel teen ülekande ühele LAVis asuvale fondile. Nõukogu liikmena jagasin aastas mitme tunni ulatuses organisatsooni arendamisega seotud nõuandeid. Need on kõik näited annetamisest – aeg, teadmised, oskused, kogemused, raha. Milline on mõjus annetamine?
Annetamiseks on palju võimalusi, alustades tänaval abivajajale mõne euro ulatamisest. Mina ise eelistan strateegilist annetamist ehk sellist, mis aitab probleemi või olukorda mitte ainult leevendada, vaid lahendada või ennetada. Seepärast teen endale kõigepealt selgeks, milline teema või sihtgrupp on mulle oluline, ning leian organisatsiooni, mis minu meelest probleemiga kõige paremini tegeleb. Ma jälgin, mida organisatsioon minu panusega teeb ja kuidas seda kasutatakse. Annetuste koguja seisukohalt on tõhus selline annetus, millele saab kindel olla. Kui ühendus teeb järgmise aasta prognoose, on tal kasulik teada, kui suure osa sissetulekust moodustab annetustest saadav sissetulek. Annetamine on mõjus, kui seeläbi saavutatakse soovitud eesmärk. Enne annetamist tuleb alati uurida, mida vajatakse või mille jaoks annetusi kogutakse. Ei to-
Erileht on välja antud välisministeeriumi arengu- ja humanitaarabi vahenditest
hi eeldada, et näiteks lastekodud vajavad šokolaadi või tuleb kriisipiirkonda just riideid saata. See võib viia olukorrani, kus annetuse saajal pole saaduga midagi teha, sest seda lihtsalt ei vajata. Kolm aastat tagasi tegi poliitikauuringute keskus Praxis uuringu «Väärikaks ja õnnelikuks: annetamise analüüs ja soovitused», mis näitab, et annetamine on muutunud Eestis järjest populaarsemaks. Maailmas enim annetavatele riikidele jääme muidugi alla – enim annetavad jõukad ja õnnelikumad rahvad. Selle üks põhjus on kindlasti meie enda suhteline vaesus. Suurem põhjus on aga selles, et me tuleme sellisest ajast, kus olime harjunud, et me maksame makse ja riik pakub vajalikke teenuseid. Paljudes lääneriikides on teisiti – inimesed on lapsest saadik harjunud, et lisaks maksudele panustavad nad vabatahtlikena või rahaliselt ühenduste tegevusse, sest just need pakuvad paljudele gruppidele või paljudes piirkondades teenuseid, milleta inimesed ei saa elada. Erafondid rahastavad olulisi algatusi ja tegelevad mitmete küsimustega tõhusamalt, kui avalik sektor seda suudab. Lisaks on loomulik, et kohus on aidata neid, kellel on raske. Ühel hetkel võib meist igaüks muutuda abi vajajaks. Maailmahariduse üks olulisemaid väärtusi on suure pildi nägemine ja enda tunnetamine maailma osana. See ei tähenda aga ainult eeliseid, vaid ka kohustusi. Mina pean enda kohuseks teha annetusi vaesemates riikides, kuhu ma reisin. Kuid abivajajaid on ka Eestis. Seepärast kutsun üles uurima võimalusi, kuidas oma panus anda ning aidata viisil, mis aitab kellegi või millegi olukorda parandada.