Infoleht: Õigus kasutada loodusvarasid

1/4

INFOLEHT: ÕIGUS KASUTADA LOODUSVARASID Loodusvarad on kõikide inimeste elu aluseks kogu maailmas. Vastavalt rahvusvahelistele inimõigusi puudutavatele lepingutele on nii meestel kui ka naistel kogu maailmas õigus saada nendest varadest kasu. Aafrika, Aasia ja Ladina-Ameerika loodusvarade ekspordist saadav tulu ületab Euroopa Liidu (EL) ametlikku arenguabi (ODA) 24 korda. Kui arenguriikide loodusvarade müügist saadavat tulu õigesti kogutakse ja hallatakse, aitab see vaesusest välja aidata miljoneid inimesi ja on oluliseks „arengu võimaldajaks”.

Paraku esineb mitmeid tegureid, mis takistavad loodusvaradest saadud tulu abil väljuda vaesusest. Näiteks puudub mitmetes riikides efektiivne maksupoliitika kaevandustegevuses ja mitmed ettevõtted hoiduvad maksudest kõrvale. Lisaks sellele saab kaevandussektor, sealhulgas Euroopa kaevandusettevõtted, kasu arenguriikidele pakutud või nendega kokkulepitud maksusoodustustest. Veel pääsevad paljud ettevõtted maksudest, suunates oma kasumid maksuparadiisidesse. Ülemaailmne ressursside kasutamine on tõusuteel ja EL on üks neist, kes ajab agressiivset strateegiat ressurssidele ligipääsu saamiseks. ELil on ka oluline roll oma ettevõtete ja pankade reguleerijana, kes on tegevad arenguriikides. Seega peab EL tagama, et arenguriikidest imporditavad ressursid ei õõnestaks arengueesmärke ega rikuks inimõigusi. Samuti tuleb tagada, et taastumatute ja taastuvate loodusvarade kasutamine oleks maailma säästval tasemel.

ELi toetus loodusvaradele ja arengule Euroopa Komisjoni arengupoliitika valdkonnas sisaldub ka loodusvarade juhtimise eripoliitika, mille kohaselt on kõige vaesemad inimesed kliimamuutustele äärmiselt vastuvõtlikud ning loodusvarade kaitsmine, bioloogiline mitmekesisus ja keskkonna halvenemise vältimine on väga olulise tähtsusega. See nägemus vastab ELi keskkonnapoliitikale, kuid tõstatab küsimusi ELi tarbimistasemete ja teiste konkreetsete poliitikavaldkondade ning arengueesmärkide sidususe kohta.

Järjest on suurenenud ELi püüdlus nõustada ja julgustada arenguriike tugevdama oma riigi ressursside mobiliseerimise võimet. Selleks tuleb saavutada arenguriikide valitsuste läbipaistvus ja hea valitsemistava. Samuti tuleb luua arenguriikides mitmekesine majandusbaas ja mehhanismid, mis tagavad et loodud rikkusest saab osa järjest suurem osa mehi ja naisi. Viimast eesmärki ei toeta alati aga ELi importi reguleeriv poliitika.

Kuigi ELil on hea arusaam ressursirikaste arenguriikide probleemidest, mida aidatakse lahendada mitmete kiiduväärt programmidega, esineb siiski näiteid mõnede ELi-

Baltic States –Channeling Information for Development Nr. DCI-NSA ED/2009/201-971 Selle infolehe koostamist rahastasid Euroopa Liit ja Eesti Välisministeerium. Sisu eest vastutab Arengukoostöö Ümarlaud ja trükis ei kajasta rahastajate ametlikke seisukohti.

2/4

siseste poliitikavaldkondade ja arengueesmärkide vahelisest ebakõlast. Näiteks peab EL vähendama oma ressursside tarbimist ja liikuma väheste ressurssidega säästva majandusmudeli poole.

Taastuvenergia direktiiv 2009. aasta ELi taastuvenergia direktiiv1 esitab ELi arengueesmärkide saavutamisele tõsise väljakutse. Direktiivis sisaldub eesmärk, mille kohaselt 2020. aastaks peab transpordisektoris kasutatava taastuvenergia osakaal olema 10%. See on imetlusväärne eesmärk, kuid tekitab ka suuri probleeme inimõiguste ja vaesuse likvideerimise osas. 92% ELi eesmärgist saavutatakse esimese põlvkonna biokütuste abil, mille tootmiseks Euroopal piisavalt maad ei ole. Seega liiguvad ettevõtted paikadesse, kus on võimalik odavalt palju maad ja vett saada: eelkõige arengumaadesse, seades sealse toiduainetega kindlustatuse tõsiselt ohtu.

Näiteks Keenias Dakatchas asuvast 20 000 inimesest koosneva kogukonna igapäevaelu ja elatusvahendid on ohus, sest üks Itaalia ettevõte püüab soetada 50 000 hektarit maad, et toota biokütuseks vajaminevat põllukultuuri jatrofa. Ettevõte pidi rentima maad hinnaga 2 eurot hektari kohta aastas, mis on tunduvalt alla turuhinna ja seab kahtluse alla kõikide nende hüvede mõtte, mida biokütuseid tootvad ettevõtted Aafrikale andma peaksid. Kogukond kasutab sama maad aga toiduainete, mee, ravimite, küttepuude saamise ja ökoturismi eesmärgil.

Tooraineid käsitlev algatus ELi tooraineid käsitlev algatus2 püüab tagada nii toorainete tarnekindluse ELi jaoks kui ka soodustada neid tootvate riikide arengut ja julgeolekut. Areng ja julgeolek tootvates riikides eeldab ELilt selle tagamist, et tema enda ja ta ettevõtete, valitsuste ja pankade meetmed ei soodustaks korruptsiooni, konflikti ega kehva ning vastutusvõimetut valitsemistava loodusvarade poolest rikastes riikides. Mitmetes riikides on aga loodusvaradega kauplemine toonud endaga kaasa konflikti. Näiteks Kongo Demokraatlikus Vabariigis, mis varustab ELi 71% ulatuses selle koobaltivajadusest. Türkmenistanis on loodusvarade rikkus soodustanud korruptiivset ja repressiivset riigikorda, milles on oma osa välisettevõtetel, kes annavad altkäemaksu ja ei avalikusta nende tasutavaid seaduslikke makse. Probleemiks on ka Euroopa finantsasutused, mis on lubanud korrumpeerunud eliidil hoiustada ELi pankades loodusvaradest saadus röövellikke tulusid.

1

Euroopa Parlamendi ja nõukogu 23. aprilli 2009. aasta direktiiv 2009/28/EÜ taastuvatest energiaallikatest toodetud energia kasutamise edendamise kohta.

2

Euroopa Komisjoni teatis „Kaubaturgude ja toorainega seotud probleemide lahendamine”, 2. veebruar 2011 (KOM(2011) 25 (lõplik)).

Baltic States –Channeling Information for Development Nr. DCI-NSA ED/2009/201-971 Selle infolehe koostamist rahastasid Euroopa Liit ja Eesti Välisministeerium. Sisu eest vastutab Arengukoostöö Ümarlaud ja trükis ei kajasta rahastajate ametlikke seisukohti.

3/4

Lisaks sellele, et EL ei suuda reguleerida Euroopa ettevõtjaid ja panku, ei anna toorainet käsitlev direktiiv arenguriikidele mingeid stiimuleid lisaväärtuse loomise protsesses osalemiseks. Ikka eelistatakse et puhtad toorained eksporditaks töötlemiseks Euroopasse ilma, et neid töödeldaks päritoluriikides.

Läbipaistvuse direktiiv Selleks et arengumaade kodanikud saaksid teostada suuremat järelvalvet nende riigi ja toormeettevõtjate vaheliste tehingute ja saadud raha kasutamise osas, peab neil olema teave tehingu tingimuste ja riiki tulevate rahavoogude kohta. Ainult nii saavad kodanikud survestada riiki, et see suunaks piisavas summad avalikesse teenustesse nagu haridus ja tervishoid. Mitmete riikide kodanikel, nagu Kambodža ja Peruu, see teave aga suures osas puudub.

2004. aastal võttis EL vastu nn läbipaistvuse direktiivi, mille eesmärk on suurendada ELi kapitaliturgude läbipaistvust. Enne 2011. aasta lõppu teeb Euroopa Komisjon ettepaneku vaadata üle nii kõnealused õigusaktid kui ka raamatupidamisarvestuse eeskirjad. See on võimalus süsteemi tugevdamiseks ja võimaldab ELi ettevõtetel näidata oma rahalise panuse väärtust arenguriikidesse.

ELi kaubanduspoliitika ELi aluslepingud sätestavad, et kaubavahetus peab vastama inimõigustele, kuid kui EL impordib ja varustab turgu toodetega, mis on valmistatud inimõigusi rikkudes, rikub EL enda inimõigustega seoses võetud kohustusi. EL peab ka austama arenguriikide õigust kasuta ekspordipiiranguid riigi üldistes huvides.

Baltic States –Channeling Information for Development Nr. DCI-NSA ED/2009/201-971 Selle infolehe koostamist rahastasid Euroopa Liit ja Eesti Välisministeerium. Sisu eest vastutab Arengukoostöö Ümarlaud ja trükis ei kajasta rahastajate ametlikke seisukohti.

4/4

ÕIGUS KASUTADA LOODUSVARASID

Valitsemistava ja säästev tarbimine Ühine põllumajanduspoliitika

ELi kaubanduspoliitika

ELi kliimapoliitika

Investeerimispoliitikad

ELi biokütuste alane ja energiapoliitika

Kõikide inimeste loomuomane õigus on kasutada täielikult ja vabalt looduslikku rikkust ja loodusvarasid ning saada neist kasu

Lissaboni leping, artikkel 208

ELi tooraineid käsitlev algatus

Eeskirjad ettevõtetele Euroopa Arengukonsensus

Rahvusvaheline inimõiguste süsteem Inimõiguste ülddeklaratsioon sisaldab viiteid loodusvaradele ja asjaolu, mille kohaselt „võivad kõik rahvad vabalt käsutada oma loodusvarasid ja ressursse”, nagu see on sätestatud 16.

Euroopa arengukonsensus detsembril 1966 vastuvõetud majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvahelise pakti artiklis 1. Teised olulised viited on 10. detsembril 1948 ÜRO Peaassamblee otsusega 217 A (III) vastuvõetud inimõiguste ülddeklaratsiooni artikkel 17 (omandiõiguste kohta) ja artikkel 25 (õigus toidule) ning majanduslike, sotsiaalsete ja kultuurialaste õiguste rahvusvahelise pakti artikkel 11.

Loodusvaradele viidatakse ka 2007. aasta ÜRO deklaratsioonis põlisrahvaste õiguste kohta, kus rõhutatakse mitu korda, et selle aluseks on hirm, et nende õigust „maale, territooriumile ja ressurssidele” on rikutud või et nad on selle õiguse kasutamisel kannatanud diskrimineerimise 1 all . Need mõisted korduvad nii ICESCRis kui 1969. aasta ÜRO deklaratsioonis sotsiaalse arengu kohta.

Kõige sõnaselgemalt on see kirjas 1986. aasta ÜRO deklaratsioonis arenguõiguste kohta: „Inimese arenguõigus tähendab ka seda, et kasutatakse täielikult inimeste õigust enesemääratlusele, mis vastavalt mõlema inimõiguste rahvusvahelise pakti sätetele hõlmab nende võõrandamatut õigust täielikule suveräänsusele nende loodusliku rikkuse ja loodusvarade suhtes”.

Baltic States –Channeling Information for Development Nr. DCI-NSA ED/2009/201-971 Selle infolehe koostamist rahastasid Euroopa Liit ja Eesti Välisministeerium. Sisu eest vastutab Arengukoostöö Ümarlaud ja trükis ei kajasta rahastajate ametlikke seisukohti.