2 minute read
KOLUMN: Kevadeootus
Kevadeootus
Tavaliselt algas mõnus elevus juba jaanuaris, kui poodidesse saabusid õhulised kollased seelikud, uue-hooaja-roosad huulepulgad ja suve kuulutavad parfüümid.
Tõenäoliselt ostsin siis ka lennukipileti Lõuna-Euroopasse, kus meie veel lörtsiste aprilliilmade aegu kõik õitseb ja inimesed kohvikuterrassidel valget veini naudivad.
Aga eelmisel aastal tuli kevad teisiti. Täna on mul tunne, justkui oleks eelmine kevad vahele jäänud – ja nagu see kevad saabuks topelt.
Ent kui tavaliselt otsisin kevadsuveks taskukohaseid hilpe kiirmoe riidepuudelt, siis nüüd vaatan ökoloogilisest puuvillast käsitööna valmistatud kleite, mis maksavad küll kõvasti rohkem, aga ma tean, kes ja mis tingimustes mu kleidi õmbles, ning et see kestab üle hooaja.
Sellise pilguga olen kodus ringi vaadanud palju. Miks mul on kõik need vahvad villased kampsunid, kui ma tõesti ei talu naha vastas ühtegi villast? Ja need stiilsed kampsikud, mis on seljas imelikult ebamugavad ja lähemal uurimisel osutuvad polüestriks? Kašmiir on see, mida oma naha vastu need sügis-talve-kevadkuud ju tahan – piisab ühest heast kampsunist, mul ei ole ju tegelikult vaja tervet riiulitäit.
Vannitoast leian suured sahtlitäied kraami. Kümme huule-
pulka, kui kannan ainult harva üht ja mõni on ilmselt üle viie aasta sahtlipõhjas tohletanud. Märkan, et pole endale kunagi dušigeeli valinud. Mul võiks ju olla lemmiklõhnaga dušigeel, mille aroom jääb nahale ka päevadel, mil kodus parfüümi ei kanna. Millegipärast on see üks asi, mille olen alati kiiruga toidupoest haaranud.
Sellise pilguga oma kappe ja riiulid üle vaadates – sest koroona on esile toonud hämmastavad peidus olnud ajavarud – avastan tohutus koguses asju, mida alles hoian, ja hoolimata esemete tohutust hulgast: kui palju mul on asju, mis mul päriselt puudu on. Nagu mõnus soe hommikumantel, raamatu külge kinnitatav lugemislamp, toasussid. Kui veedame nii palju aega kodus, siis kuidas mul ei ole mugavaid koduriideid, mida mõnuga selga panna? Koduriie ei peaks ju olema vanad kulunud trenniriided. Ta võiks äkki hoopis olla kodumaine Marit Ilisoni sametdress.
Mulle hakkab silma, et kodus on viis vaasi, mida ma kunagi ei kasuta, aga pole head ja õiget mu lemmiklilledele. Uus vaas ja iga nädal värsked kevadised tulbid.
Varem ei saanud ma üldse hakkama Marie Kondo kodutüh rõõmu. Enamiku asjade kohta vastasin: “No mitte otseselt, aga näiteks kui keegi peaks korraldama 1920ndate stiilipeo, siis oleks mul kohe omast käest peaehe võtta...” Iga asjaga kodus kaasnes ettekääne, mitte rõõm.
Mu lemmikud on taskutega kleidid ja seelikud, seega – teen päikest oodates aega parajaks ning õmblen kleitidele ja seelikutele taskuid.
Kõige naljakam avastus on aga see, et olen saanud inimeseks, kes armastab nii väga raamatuid osta – aga loeb kolmandiku, enne kui poes järgmist ihaldusväärset näeb ja eelmine pooleli ununeb. Nüüd loen raamatuid lõpuni. Riiulite viisi kodus olemas olevaid suurepäraseid raamatuid.
Ja pärast kogu seda koduelu aega, ühel hetkel, tekib samasugune märkamine oma keha ja vaimu suhtes. Soov parema järele. Parema toidu, parema kultuuri, rohkema liikumise, sirgema rühi järele. Ja isegi kui olen üksi kodus ja kuhugi minna ei plaani, tahan iseenda seltskonnas puhta peaga, hästi lõhnavana, ilusas kleidis ja roosa suuga kevadet oodata.
FOTO : Caroline Sada
