12 minute read
JUHTKIRI: Sõnad kui meie endi peegelpilt
Sõnad kui meie endi peegelpilt
Igapäevaselt lausume tuhandeid sõnu, suhtleme kümnete inimestega ja väljendame tosinakaupa emotsioone, kuid kas me tegelikult ka hoomame, milline on vestlustes kasutatud sõnade jõud ning mõju inimestele meie ümber?
Mulle endale justkui tundub, et enese kõrvalt jälgimine on muutunud üha harvemaks, kui vaadata suuremat pilti ühiskonnas. Tihti lendavad huultelt sõnad, mis on läbi mõtlemata, tekitavad intriigi või halvimal juhul põhjustavad valu, ilma et me isegi sellest aru saaksime. Tänapäeva ühiskonnas on see mõneti ka uueks normiks saanud just sotsiaalmeedia, suhtlusäppide ja kiirsõnumite tõttu – mõne sekundiga vahetatakse kommentaare ja mõtteid ning mõttetegevusele ei jagu seal hetkegi. Miks me teeme nii? Kas meis olev empaatia ja hoolivus hakkab kaduma ning reageerimise kiirus ületab mõtte väärtust? Tunnistan, et varem ei pööranud ma tähelepanu sellele ega osanud isegi mõelda ses võtmes, et tihtipeale minu sõnad kujundasid teiste arvamust minust, mitte teod. Olles küllaltki impulsiivne inimene just väljaütlemiste koha pealt, on mul tihtipeale juhtunud, et sõnad lendavad üle huulte enne, kui jõuan mõelda. Teatud hetkedel pean ausalt viga tunnistama ja endale tuhka pähe raputama just selle iseloomujoone pärast ja seetõttu olen ise saanud raskete kogemuste kaudu aru, et sõnad on mõjusamad kui teod.
Mulle ääretult meeldib, kuidas Piret Laos täheldas, et kui ta tunneb paha tuju ja tekib vajadus kellelegi halvasti öelda, läheb ta pooleks tunniks jalutama ning jätab selle paha tuju meetritega enda selja taha. Nii säästab ta teiste tundeid ja saab ka ise aru, et tegelikult ei ole teised milleski süüdi. Me oleme lõpuks siiski inimesed, õpime igapäevaselt ja leiame oma teed, kuidas hakkama saada muutuvas keskkonnas. Oluline on näha ja mõista, mida saame ise teha selleks, et mõju teistele meie ümber oleks võimalikult positiivne.
Siinkohal tõstaksin esile ühe lause raamatust, mida hiljuti lugesin, mis on mindki mõnes olukorras ümber häälestama ja mõtlema pannud: “Kui on olemas mingi edu saladus, siis seisneb see võimes asetada end teise inimese positsioonile ja näha asju nii tema kui ka enda seisukohalt.” Jagagem kiitusi, lahkeid sõnu ja komplimente oma kaaslastele ning nad vastavad teile samaga, sest meie endi edu saladus peitub meie sõnades.
Kate Pill
Tradehouse’i turundusspetsialist
PIRET LAOS –ümbritsetud positiivsusest
Meelelahutaja, “Õhtu” saatejuht Piret Laos on naine, kes on pidevas liikumises ja arenemises, olgu siis emana või teleekraanil särades, aga tahaks eluteele veeretatud võimalustele esialgu kiirelt siiski “ei” öelda.
TEKST: Meisi Volt | FOTOD: Krõõt Tarkmeel | MEIK: Maret Ubaleht | STIIL: Liisa-Chrislin Saleh | RÕIVAD JA AKSESSUAARID: Fankadelik Vintage, Sigrid Kuusk, Diana Arno, Cärol Ott
Piret armastab väga reisida ning tunneb suurt rõõmu ringi rändamisest, avastamisest ja jalutamisest. “Kui see maailm nii lukku läks, et enam reisida ei saanud, tekkis alguses minus üllatavalt hoopis kerge rahu. Muidu oli selline kerge särin sees, et nii, kuhu nüüd minna võiks ja kuis jälle paistab vaba aega, et jälle lennupileteid osta, aga nüüd, kui teadsin, et keegi ei saa, siis rahunesin maha. Praegu on tahtmine jälle tagasi ja hetkel sooviks sooja ning natuke matkata,” vaatab naine piirangutele tagasi, mis on lubanud palju Eestis seigelda.
Eestimaa ilusad kohad ei väsi üllatamast, aga viimasel aastal on Piret palju reisinud just Hiiumaa vahet. “Mõtlesin vanasti, et Hiiumaa on nii kaugel ja seal võibki kord suvel või aastas käia. Nüüd tahan kuidagi veel ja veel minna, isegi see pikk sõit on teistmoodi mõnus ettevõtmine,” rõõmustab Piret, et Eesti ei ole liiga suur, et ükski koht liiga kaugel oleks.
Väga palju hobisid Piretil ei ole – on ju töö nii kirev, et virvarri ja kirjut elu jätkub küllaga. “Mul lihtsalt pole liiga palju aega ega tegelikult ka vajadust kuskile veel midagi otsima minna, aga talvel meeldib mulle lumelauaga sõita,” kiidab saatejuht möödunud talve, mis lubas mitmeid kordi mäel käia ka Tallinna lähedal.
OMA GRAAFIKUGA TRENN
“Eelmise aasta lõpus avastasin, et mul on olnud ühe spordiklubi kaart kaks aastat. Hakkasin mõtlema, mitu korda ma trenni olen jõudnud. Olen teda truult hoidnud, et äkki nüüd, sel kuul, lähen trenni ka, aga lugesin kokku, et olen umbes kaks korda sinna jõudnud,” selgitab saatejuht naerdes, et need paar trenni olid päris kulukad. See lühike arvutus viis teadmiseni, et ega spordiklubisse Piret siiski nii pea ei jõua ja tuleb leping ära lõpetada.
Aasta alguses sai alustatud hoopis interneti treeningutega. “Olen enda jaoks leidnud sirutused, venitused ja joogalaadsed trennid, mis mulle hästi sobivad. Saan aru, et mu elutempo on selline, et mulle väga meeldib endale sobival hetkel kodus veebitrenn lahti võtta ja teha just nii pikk liikumine kui parasjagu aega,” on naine rahul, et nii ei pea ka kuskile kella peale jooksma. “Muidu vist ei jõuakski kunagi! Siis on jälle kas võttepäev või mõni koosolek või mõni kolmas asi. Paljud ütlevad, et see pole võimalik, et trenniks aega ei leia – kui tahad, siis leiad. Ju ma ei tahtnud selliselt ja ju siis polnud see päris minulik koht, kus käia,” tunneb Piret end nii palju mõnusamalt, kui saab ise oma liigutusi planeerida.
Lisaks armastab Piret palju kõndida. Tal on küll võimalik autot kasutada, aga teadlikult pigem seda ei tee, juhul kui pole megakiire. “Ärkan varem, tulen 40 minutit jala tööle ja lähen sama maa jala koju,” kirjeldab saatejuht oma trenni, kõndimist, mis on ühtlasi hea ka vaimule. See hoiab mõtted mõnusalt korras.
VAIKUSE KESKEL
Tundub, et selline rahulik jalutamine pole tallinlase kohta väga tavapärane – kipuvad ju pealinna inimesed alatasa kiirustama. “Kui ma Tartus elasin ja sõbrad Tallinnast külas käisid, ütlesid nad, et issand, teil on siin nii aeglane ja rahulik. Ma ei saanud tol ajal üldse aru, aga kui Tallinnasse elama tulin, siis sain aru, et mitte Tartus ei olnud rahulik, vaid vastupidi, Tallinnas on elutempo kiirem,” usub saatejuht, et selline tempo tuleb suurematest vahemaadest. Aega on sama palju, aga planeerida tuleb rohkem.
Pealinna rütmist soovib saatejuht puhata vaikuse keskel. “Mulle meeldib Tallinnas töötada ja elada, aga mul on vaja ärakäimise kohta. Kui tegemist pole mu enda kohaga, siis on tore, kui saan mõne sõbra või pereliikme looduslähedases paigas külas käia, et linnakärast ära saada.” Kui ära sõita ei saa, piisab ka linnalähedastest metsaradadest või randadest, hoolimata sellest, et kaugusest siiski autode hääled kostavad. “Kui sõidan elukaas-
lase vanemate juurde Raplamaale ja käime külavahel jalutamas, siis vahepeal lihtsalt seisame ja kuulame vaikust,” kirjeldab Piret vaikuse leidmist kui suurt naudingut. Looduses on lihtsalt teistmoodi energia, mis tuleb kaasa ja hakkab külge.
TELEMAAGIA ROLL
“Mäletan, kui olin laps, siis toona oli televisioon minimaalse meelelahutusega, aga siiski hästi lummav. Telekas kodus oli kohustuslik – tehti oma tegemised ära ja vaadati koos perega saateid. Tollal oli kõik teistmoodi ja need inimesed, kel telerit ei olnud, tundusid mulle arusaamatud. Nüüd olen ise see inimene, kel küll on teler, aga mul on minimaalselt aega seda vaadata,” tõdeb Piret. Kuna ta aga ise telet teeb, siis proovib olla see inimene, kes väikesele noorele Piretile meeldiks. “Teler oli kunagi oluline osa meelelahutusest ning rõõmust ja soovin, et ka tänapäeval inimesed pärast pikka tööpäeva sealt positiivse noodi saaksid.” Nii näeb ta oma rolli ekraanil ning see on üks osa sellest, et “Õhtu” saade on toonud tiimile ka parimate meelelahutajate tiitli. “Saadet on juba algusest peale tehtud mõttega, et me olemegi meelelahutajad ja meie formaat on selline. Teemasid läbi vaadates mõtleme kõik detailideni läbi,” tõdeb Piret, et vahel analüüsitakse ka ägedaid teemasid mõttega, et kas see ikka annab televaatajale positiivset energiat. “Me ei tahaks, et inimene õhtul magama läheks häiritud tundega.”
KUI ASJAD EI LÄHE NII, NAGU VÕIKS
Piret on enda kohta varasemalt öelnud, et on muretseja loomusega perfektsionist ja ka väga enesekriitiline. “See on küll leebemaks läinud, aga päris ära ei kao muretsemine kunagi. Siin aitavad palju kaasa töökaaslased – kogu toimetus ja ka kaassaatejuhid Robert ja Jüri, kes on algusest peale olnud paksema nahaga kui mina. Nad toetavad mind palju situatsioonides, kui mure-Piret sisse tuleb,” kostab saatejuht lõbustatult, et vahel analüüsitakse kõik koos tema muret. Õnneks jõutakse lohutavale järeldusele ja minnakse kenasti taas eluga edasi. See kõik on teda kasvatanud ja aidanud. Ei saa ju kõik perfektne olla. “Kõige raskem on saate puhul see, et kui tekitad enda peas selge visiooni, kuidas üks teema või element välja nägema hakkab,
aga ta ei lähe päris nii, nagu oma peas kujutasid. Siis istun vahel toimetuses või kodus ja mõtlen, et kuidas ta küll nii ei läinud. Mis ikkagi läks valesti?” kirjeldab Piret, et teda on sellistel puhkudel lohutanud keegi hea sõber, tuttav või televaataja, kes hea tagasiside annab. “Tegelikult ei pea asjad minema sirgjooneliselt täpselt nii, nagu minu plaan oli. Oluline on õnnestumine küll, aga ta ei pea alati plaanitult kulgema. Nii on kergem elada,” tõdeb saatejuht oma kogemustest.
KÕNDIMISEGA STRESSI VASTU
Tavaelus on tema jaoks pisut teised õppetunnid. “Näiteks on mu viimase aja suur katsumus olnud erinevate to-do-listidega. Tekitan endale tohutu pinge, kui näen näiteks, et mul on postkastis mõned vastamata kirjad, aga mul pole üldse aega neile kohe vastata,” ütleb Piret, et tegelikult ei pea kõigega kohe tegelema. “Kõik teemad, mis sisse tulevad, olgu see näiteks mõni eraprojekt või igapäevaste asjadega seotud teema, siis vahel on tunne, et pean otsekohe kõigega tegelema hakkama. Korraga tegemise asju kuhjub nii palju, et see tekitab stressi ja väsimust,” räägib saatejuht oma eraelulisest väljakutsest, millega endiselt pead murrab. Tegelikult ei kuku ju kuu taevast alla, kui mõne asjaga järgmisel päeval tegeleda või oluline nädala peale laiali jaotada. Kui siiski kõik kokku jookseb, aitab pead klaarida kõndimine. “Vahel lähed koju ja tunned, et nagu oleks herilane kuskilt sisse tulnud ja tahaks kõige lähedasemat inimest sutsama minna. Selle vältimiseks lihtsalt pakin end kokku ja lähen välja. Kõik juba saavad aru, et olen oma pooletunnisel jalutuskäigul. Mul hakkab alati parem,” selgitab Piret, et kui stress päris ära ei kao, siis parem hakkab kindlasti. See aitab asju rahulikult taas otsast harjutama hakata ning mõjub justkui meditatsioonina.
HIRMU TAPMISE RETSEPT
Väljakutseid on Pireti elus jagunud küll ja veel, alates iseseisvumisest ja tööturule sisenemisest kuni lapsevanemaks saamiseni.
“Minu jaoks on ilus naine naturaalne naine. See ei tähenda, et ta peab meikimata ja värvimata olema,” sõnab Piret, et eelistab meigis naturaalsust ja õrnasid toone. Meik on tema silmis ilu toetamiseks, mitte ringi tegemiseks.
Pireti lemmikbrändid on need, millega saab endale kerge meigi teha. Viimase aja eelistusteks on mineraalkosmeetika ning kasutusel on Jane Iredale, Mica Beauty ja LilyLolo tooted.
koos aega veeta. “Kui kusagil käin, siis tahan, et seal oleks väga nauditav olla,” teab Piret, et lihtsalt minemise ja olemise pärast ta oma pere aega ohverdada ei soovi.
SOOVID SÜDAMEST
“Mind teeb kurvaks, et on ikka nii palju lapsi, kellel pole süüa,” ütleb Piret pikemalt mõtlemata, et tal on kahju, et sellele pole ikka tekkinud head lahendust. Asjad on küll paremaks läinud ja abistajaid on aina rohkem tekkinud, aga on ka neid, kel on lisaks toidule puudust ka soojast voodikohast ja tekist seal peal. “Kuigi saad ja proovid neid inimesi aidata, siis ikkagi on palju neid, kelleni abi ei jõua,” selgitab ta, et seda muudaks ta meie maailmas küll, kui vaid saaks.
“Kui rääkida kergemast teemast ja elunautlemisest, siis oleks jube lahe elada ja töötada nii, et saaks talvituda mujal kui Eestis. Minu töö juures ei ole see võimalik, aga vaatan pisut kadedusega neid, kes saavad seda teha, lapse koolitada ja töötada distantsilt,” räägib Piret õhinal, et teises kultuuris viibimine avardaks silmaringi ja pakuks vaheldust. “Sa tead, et novembris lähed ära ja märtsis tuled tagasi. Tore sisimas soovida ja unistada, aga tegelikult ei tea ju, kas selline elu ka päriselt nii helesinine tunduks.
Paljud asjad tunduvad ägedamad unistustes, kui nad on päriselt,” arutleb Piret kõva häälega. Reisimisega on ta õppinud, et ära käia on tohutult hea, aga veel parem on tagasi tulla. “Ükskõik kui äge reis ja riik on, tahan alati Eestisse koju tagasi tulla. Kui oled rahulolematu ja argipäevas kinni, siis tasub ära käia, silmad enda jaoks avada ja taas tunda, kui hea on kodus olla.”
“Raadiosse ja telesse tööle saamine tundus minu jaoks kunagi võimatu ja on olnud tohutu eneseületus, et minna ja katsetada,” räägib Piret, et kahtles endas väga. Enda peas oli ju esiti paika pandud, miks ta neisse ametitesse ei võiks sobida. Piret tunneb, et siiani tahaks kohe esimese asjana paljud koostööpakkumised ja projektid prauhti ära öelda. “Ah, ei, mis mina,” on automaatne mõte. Hirm läbikukkumise ees on tihti suurem kui usk läbi saada. “Samas on alati kuskilt tulnud tuge, mis on aidanud kõik ära teha.”
Hirmu tapmise parim retsept on Pireti parim sõbranna. “Ta on olnud mul keskkooli ajast saati ja meil on täpselt sama nägemus asjadest ja maailmast. Temaga arutan läbi kõik oma suurimad projektid,” paljastab Piret, et vahel on vastus enda sees olemas, aga on vaja kõva häälega asjad läbi arutada. Selleks on oma lähedaste ring, kes julgeb ausalt öelda ja ei kiida alati kõigele takka.
LAPS KUI ÕPETAJA
Pireti ja tema elukaaslase peres kasvab eelmisel aastal esimesse klassi läinud tütar Rica, kelle kõrvalt Piret alati tööd teinud. “Inimesed on pidevas muutumises. Millegipärast tol ajal, kui Rica pisike oli, tundsin, et pean olema rattas, tööd tegema, aga täna teeks teisiti. Olen oma mõtteviisiga teises kohas ja tahaks nautida,” selgitab saatejuht, et emadus on pidev õpetaja ja kasvataja. “Laps õpetabki kõige rohkem ja annab tagasisidet. Näiteks olen palju rahulikumaks muutunud ja õppinud rohkem aega planeerima, sest palju on tööd, soovin rohkem perega olla.” See on aidanud välistada projektid, käimised ja ettevõtmised, mis nii palju hingele ei paku. Nooremana soovis Piret igale üritusele ja koosviibimisele jõuda. Kasvõi korraks. Tihti ei jõudnud inimestega päriselt rääkidagi. Täna valib aga hoolega, kuhu minna ja kellega
VAU-TUNNE
Kõige mõnusamalt tunneb Piret end teksades, T-särkides ja laiades hõlstides. “Mulle on öeldud ka, et miks sa neid telke kannad. Kui vahel liibuvat asja kannan, siis on sõbrannad küsinud, kas olen kaalust alla võtnud. Mulle meeldib neis asjades hõljuda ja tunnen end hästi,” kostab saatejuht, et on lihtsa riietuse kandja ning ka poodlemas käimine pole tema teema. “Vaatan neid asju, mida mul nagunii juba on kolm tükki. Kui vahel mõne kreisi asja ostan, siis ta jääb ikka seisma. See on hea õppetund, et ära võta asja, milles sa ei tunne end iseendana.” Lõpuks on see Pireti silmis mõttetu raiskamine.
Ekraanil riietab teda stilist. Suuresti on klapp stilisti tunnetuse ja valikutega Pireti jaoks suurepärane. „Vahel harva on tõesti seljas ka sellised riided, mille puhul tunnen, et see pole nii mina ja poes ise seda ei valiks. Päeva lõpuks on see lihtsalt üks tund, mil seda riietust kannan ja sellest enda jaoks tohutut draamat ei tee.” Siiski on Piret avastanud ka asju, mis on meeldima hakanud ja tänu stilistile temaga koju kaasa rännanud. “Saan tema abil poeskäike vähendada,” kostab saatejuht tarmukalt.
KOMPROMISSITU VÕIMSUSE JA KVALITEEDIGA FÖÖNID
