Lembi Caroline Nohrin, Reet Urban

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

SÜDAME VASAKU VATSAKESE TÖÖD TOETAVA SEADMEGA (LVAD) PATSIENTIDE ENAMLEVINUD TÜSISTUSED NING NENDE ENNETAMISEGA SEOTUD ÕENDUSABI JA PATSIENDIÕPETUS

Most Common Complications of Patients with a Left Ventricular Assist Device and the Nursing Care and Patient Education Necessary to Avoid Them

Lembi Caroline Nohrin, Reet Urban

Abstract

The best treatment for advanced and irreversible heart failure is heart transplantation. However, the amount of heart donors is limited and often the patient has to wait a long time for a transplant or does not receive a transplant at all. Mechanical circulatory support devices have been created to improve the patients’ quality of life and to give other organ systems a chance to recover. An LVAD (left ventricular assist device) is the most common type of mechanical circulatory assist devices.

The aim of the study was to describe the most common complications in patients with an LVAD, prevention of those complications and patient education related to avoiding complications. The study was based on evidence-based literature and consisted of analysing evidence-based literature found to solve the research problem and composing a thematically structured review. Research articles published between 2012-2019 and available as full text in scientific databases were used to compose this review.

The number of patients with an LVAD is continuously increasing and nurses working in different departments have to be ready to care for those patients. Therefore, it is important that nurses are aware of potential complications and their prevention options, as well as have the ability to educate patients and their caregivers on the subject. The most common complications after an LVAD

implantation are infections, bleeding, thrombosis, dysrhythmias, hypo- and hypertension. Nursing care focused on avoiding complications consists of sterile dressing changes of the driveline site, monitoring the patient’s status and measuring the mean arterial blood pressure and the international normalized ratio.

Keywords: LVAD, complications, patient education, prevention

Sissejuhatus

Äge südamepuudulikkus on haigus, mille korral väheneb südame töövõime lühikese aja jooksul. Ägeda südamepuudulikkuse peamised tekkepõhjused on dekompenseerunud krooniline südamepuudulikkus, südame isheemiatõbi, dilatatiivne kardiomüopaatia, rütmihäired, klapirikked, müokardiit või kaasasündinud südamerikked (Paat-Ahi jt 2012). Kaugele arenenud südamepuudulikkuse puhul on parim ravi südame siirdamine, kuid et kõikide patsientide jaoks ei jagu doonorsüdameid, siis on välja töötatud südame vasakut vatsakest toetav mehaaniline pump (Left Ventricular Assist Device, LVAD) (Paat-Ahi jt 2012, Gustafsson ja Rogers 2017). Seade paigaldatakse nii patsiendi seisundi stabiliseerimiseks kuni siirdamiseni kui ka lõpliku ravi eesmärgil juhul, kui patsient ei kvalifitseeru doonorsüdame saamiseks (Paat-Ahi jt 2012, Gedela jt 2019).

Südamepuudulikkuse esinemissagedus suureneb pidevalt, samas on organdoonorite hulk piiratud. Samal ajal areneb pidevalt LVAD tehnoloogia ja sellega koos paranevad ka ravitulemused. Võib eeldada, et tulevikus paigaldatakse LVAD seadet abivajavatele patsientidele üha rohkem ja erinevates haiglaosakondades töötavad õed võivad sellega järjest sagedamini kokku puutuda (Kilic jt 2015, Chair jt 2016, Chimelinski ja Koons 2017, Capriotti ja Micari 2019, Gedela jt 2019). Õed peavad olema teadlikud LVAD seadmega patsientidel esineda võivatest tüsistustest, mõistma nende tekkepõhjuseid ja teadma, kuidas osutada tüsistuste ennetamiseks selliste patsientide hospitaliseerimisel kvaliteetset õendusabi (Chimelinski ja Koons 2017, Capriotti ja Micari 2019). Lisaks on õdede ülesanne patsientide ja nende lähedaste teavitamine ning õpetamine LVAD-ga seotud

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

küsimustes – kõhukaabli haava sidumine, seadme tavapärane hooldus ja tegutsemine hädaolukordades. Põhjalik patsiendiõpetus aitab ennetada tüsistuste teket ning parandab koostööd patsiendi ja tervishoiutöötajate vahel (Marcucilli jt 2014, Capriotti ja Micari 2019).

Uurimistöö eesmärk oli kirjeldada südame vasaku vatsakese tööd toetava seadmega patsientidel tekkida võivaid enamlevinud tüsistusi ja nende ennetamist ning tüsistuste vältimisega seotud patsiendiõpetust. Uurimistöö eesmärgist lähtuvalt püstitati järgmised uurimisülesanded:

1. kirjeldada LVAD-ga patsientide enamlevinud tüsistusi; 2. kirjeldada LVAD-ga kaasneda võivate tüsistuste ennetamiseks vajalikku õendustegevust; 3. kirjeldada LVAD-ga patsientide jaoks vajalikku patsiendiõpetust ning lähedaste õpetamist ja teavitamist.

Uurimistöö eesmärgi saavutamiseks tehti kirjandusülevaade. Uurimistöö koostamiseks analüüsiti ajavahemikul 2010-2020 avaldatud 19 teaduspõhist kirjandusallikat ja ühte haigla kodulehekülge.

Võtmesõnad: LVAD, tüsistused, patsiendiõpetus, ennetamine

Tulemused ja arutelu LVAD-ga patsientide enamlevinud tüsistused ja nende ennetamine

LVAD paigaldamise järel on patsientidel enamlevinud tüsistused infektsioonid, verejooks, tromboos, südame rütmihäired, hüpo- ja hüpertensioon. Ülekaalukalt palju leiti uurimistöö tegemise käigus teadusallikaid infektsioonide ja nende vältimise kohta. Verejookse ja tromboosiriski käsitlevat õendustegevusele keskenduvat teaduskirjandust leiti mõnevõrra vähem.

LVAD-ga patsientide haigestumise ja suremuse põhjuseks on enamasti erineva tekkega infektsioonid. Infektsioone saab jagada kolmeks:

seadmespetsiifilised infektsioonid, seadmega seotud infektsioonid ja seadmega mitteseotud infektsioonid (Newsom ja Paciullo 2013, Kilic jt 2015, Chimelinski ja Koons 2017, Kusne jt 2017, Gedela jt 2019). Seadmespetsiifilistest infektsioonidest on kõige tavalisemad kehakaabli infektsioonid (Newsom ja Paciullo 2013, Baronetto jt 2014, Chimelinski ja Koons 2017). Kehakaabli väljumiskoht on patogeenidele heaks sisenemiskanaliks ja seetõttu peamiseks infektsiooni tekkekohaks. Sealtkaudu võib infektsioon ka sügavamatesse kudedesse edasi levida (Kusne jt 2017, Pavlovic jt 2018, Capriotti ja Micari 2019). Pikka aega haiglas viibivaid patsiente ohustavad veel multiravimiresistentsete organismide põhjustatud infektsioonid, mille ravimine on raskendatud ja kauakestev (Walter jt 2014).

Infektsiooni sümptomid on erüteem, mädane eritis kaabli väljumiskohast (Kilic jt 2015, Kusne jt 2017, Capriotti ja Micari 2019), kaabli väljumiskoha soojenemine, abstsessi teke (Capriotti ja Micari 2019), palavik, leukotsütoos ja hellus palpatsioonil (Kilic jt 2015, Kusne jt 2017). Tähelepanu väärib, et infektsioon võib kulgeda ka ägedate sümptomiteta (Kusne jt 2017), samas säilib oht patsiendi seisundi kiireks muutumiseks ja sepsise või šoki tekkeks (Capriotti ja Micari 2019). Infektsioonide ennetamisel on tähtis kehakaabli väljumiskoha korrektne steriilne sidumine (Newsom ja Paciullo 2013, Chimelinski ja Koons 2017, Kusne jt 2017, Pavlovic jt 2018, Capriotti ja Micari 2019). Infektsiooniriski aitab vähendada kehakaabli korralik kinnitamine patsiendi nahale (Chimelinski ja Koons 2017, Kusne jt 2017, Capriotti ja Micari 2019).

Trombide teket soodustab vere aeglane vool läbi pumba (Gedela 2019) ja asjaolu, et LVAD on vereringega pidevas kontaktis olev kehaväline materjal (Capriotti ja Micari 2019). Trombi tekke ennetamiseks lisatakse patsiendi raviskeemi mitu erinevat antikoagulanti, mis omakorda soodustavad verejooksude teket (Newsom ja Paciullo 2013, Kilic jt 2015, Chimelinski ja Koons 2017, Gedela jt 2019, Capriotti ja Micari 2019). Tulenevalt eelnevast on LVAD-ga patsientidel suurenenud risk

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

nii isheemiliste kui ka hemorraagiliste insultide tekkeks (Chimelinski ja Koons 2017, Capriotti ja Micari 2019).

Tromboosi ja verejooksude vältimiseks on tähtis jälgida patsiendi INR-i (International Normalized Ratio) väärtusi (Newsom ja Paciullo 2013). ISHLT (International Society for Heart & Lung Transplantation) soovituste järgi peaks HeartMate II seadmega patsiendi INRi väärtus jääma vahemikku 2,0–3,0 (Newsom ja Paciullo 2013, Gedela jt 2019), kuid praktikas kasutatakse ka vahemikku 1,5–2,5 (Newsom ja Paciullo 2013, Chimelinski ja Koons 2017, Capriotti ja Micari 2019).

LVAD-ga patsientidel võib esineda nii kodade kui ka vatsakeste rütmihäireid (Chimelinski ja Koons 2017, Capriotti ja Micari 2019, Gedela jt 2019), veel võib esineda hüpotensiooni, mida võib põhjustada infektsioon, seedetrakti veritsus või dehüdratsioon (Chimelinski ja Koons 2017, Gedela jt 2019). LVAD-ga patsientidel puudub püsiva vooluga pumba korral tihtipeale palpeeritav perifeerne pulss ja sellest tulenevalt ka Korotkoffi helid, mis raskendab mitteinvasiivset vererõhu mõõtmist. Seetõttu jälgitakse patsientidel süstoolse ja diastoolse arteriaalse vererõhu asemel keskmist arteriaalset vererõhku (Chimelinski ja Koons 2017, Gedela jt 2019). Vererõhu kaudseks mõõtmiseks kasutatakse Doppleri ultraheliaparaati (Chimelinski ja Koons 2017, Capriotti ja Micari 2019, Gedela jt 2019).

LVAD-ga patsientide patsiendiõpetus

Patsiendiõpetus algab siis, kui on langetatud otsus LVAD paigaldamiseks, ja jätkub pärast operatsiooni (Gal ja Jaarsma 2012). Patsiendiõpetuse eesmärk on tagada patsiendile piisav teadmiste hulk ja oskused LVAD-ga elamiseks (Chair jt 2016). LVAD spetsiifiline hooldus keskendub igapäevasele kehakaabli hooldusele, mis seisneb kaabli korrektses immobiliseerimises ja steriilses sidumistehnikas (Gal ja Jaarsma 2012, Marcucilli jt 2014, Chair jt 2016, Magid jt 2016. Capriotti ja Micari 2019) ning lisaks kaabli väljumiskoha infektsioonitunnuste jälgimises (Gal ja Jaarsma 2012, Magid jt 2016). Peale tervisliku elustiili järgimise, sh dieet

ja piisav füüsiline aktiivsus (Gal ja Jaarsma 2012, Chair jt 2016), on väga tähtis kodus järgida väljakirjutatud ravimite võtmist ja märgata kõrvaltoimete ilmnemist (Chair jt 2016, Magid jt 2016). Vajaduse korral tuleb kodus mõõta elutähtsaid näitajaid ja jälgida vedelikubilanssi (Gal ja Jaarsma 2012, Magid jt 2016).

Tähtis on patsiendi ja/või tema hooldaja juhendamine steriilse sidumistehnika kasutamisel (Marcucilli jt 2014, Capriotti ja Micari 2019). Pärast patsiendi ja/või tema lähedase teoreetilist õpetamist tuleb lasta neil haiglakeskkonnas ise siduda õe järelevalve all (Marcucilli jt 2014). Sidumise kõrval on tähtis ka oskus LVAD seadme korrektne hooldamine, sealhulgas patareide laadimine, nende funktsiooni kontrollimine (Chair jt 2016, Magid jt 2016) ja LVAD alarmidele reageerimine (Magid jt 2016).

Patsiendi lähedastel on patsiendi toetamisel ülitähtis osa – nad aitavad kehakaabli väljumishaava siduda, seadet hooldada ning peavad oskama reageerida erakorralistes olukordades (Marcucilli jt 2014). Lähedaste vastutusel on ka patsiendi järelkontrollide organiseerimine, transpordi korraldamine vastuvõttudele ja operatsioonijärgse koduse üldhoolduse tagamine (Magid jt 2016). Regulaarsed järelkontrollid tervishoiutöötajate juures on vajalikud, et ennetada tüsistusi, hoida tervist ja parandada patsiendi elukvaliteeti (Chair jt 2016). Patsiendi võib haiglast välja kirjutada alles pärast seda, kui ta on nii iseenda kui ka seadme hooldamisel enesekindel ja ka tervishoiutöötajad on veendunud, et patsient saab tüsistuste ärahoidmiseks iseseisvalt seadmega hakkama (Gal ja Jaarsma 2012).

Järeldused

LVAD-ga patsientide peamised tüsistused on infektsioonid, verejooks, tromboos, rütmihäired ning hüpo- ja hüpertensioon. Infektsioonide ennetamisel on tähtsal kohal kehakaabli väljumiskoha steriilne sidumine ja piirkonna jälgimine põletikutunnuste osas. Verejooksude ja tromboosi ennetamisel on tähtis INR-i väärtuste mõõtmine ja jälgimine. Rütmihäirete ennetamisel on oluline, et õde jälgiks patsiendi enesetunnet. Hüpo- ja

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

hüpertensiooni ennetamiseks tuleb mõõta patsiendi keskmist arteriaalset vererõhku.

Enne LVAD-ga koju pöördumist on väga tähtis seadmega seonduv patsiendiõpetus, et patsient saaks kodus seadmega iseseisvalt hakkama ning suudaks sooritada vajalikke hooldustoiminguid. Patsiendiõpetusse on tähtis kaasata patsiendi lähedasi, et nad oskaksid erinevate toimingute juures patsienti aidata ja vajaduse korral ise patsiendi eest hoolt kanda. Esmatähtis on õpetada kehakaabli väljumiskoha steriilset sidumist, aga seletada ka seadme tööd, tutvustada uut raviskeemi ja rääkida läbi sümptomid, mille puhul tuleb teavitada oma raviarsti või pöörduda erakorralise meditsiini osakonda.

Allikaloend

Baronetto, A., Centofanti, P., Attisanti, M., Ricci, D., Mussa, B., Devotini, R., Simonato,

E., Rinaldi, M. (2014). A simple device to secure ventricular assist device driveline and prevent exit-site infection. Interactive Cardiovascular and Thoracic Surgery, 18: 415−17. Capriotti T., Micari, M. (2019). Chronic heart failure treatment with the left ventricular assist device. Home Healthcare Now, 37(4): 190−197. Chair, S. Y., Yu, D.S. F., Ng, M. T., Wang, Q., Cheng, H. Y., Wong, E. M. L., Sit, J. W.

H. (2016). Evolvement of left ventricular assist device: the implications on heart failure management. Journal of Geriatric Cardiology, 13: 425−430. Chmielinski, A., Koons, B. (2017). Nursing care for the patient with a left ventricular assist device. Nursing, 47(5): 34−40. Gal, B. T., Jaarsma, T. (2012). Patients with a left ventricular assist device: the new chronic patient in cardiology. European Journal of Cardiovascular Nursing, 11(4): 378−379. Gedela, M., Gohar, A., Jonsson, O. (2019). A brief review of left ventricular assist devices and their management. South Dakota Medicine, 72(1): 19−26. Gustafsson, F., Rogers, J. G. (2017). Left ventricular assist device therapy in advanced heart failure: patient selection and outcomes. European Journal of Heart Failure, 19: 595−602.

Kilic, A., Acker, M. A., Atluri, P. (2015). Dealing with surgical left ventricular assist device complications. Journal of Thoracic Disease, 7(12): 2158−2164. Kusne, S., Staley, L., Arabia, F. (2017). Prevention and infection management in mechanical circulatory support device recipients. Clinical Infectious Diseases, 64(2): 222−228. Magid, M., Jones, J., Allen, L. A., McIlvennan, C. K., Magid, K., Sterling, J. A., Matlock,

D. D. (2016). The perceptions of important elements of caregiving for an LVAD patient: a qualitative meta-analysis. Journal of Cardiovascular Nursing, 31(3): 215−225. Marcuccilli, L., Casida, J., Bakas, T., Pagani, F. D. (2014). Family caregivers’ inside perspectives: caring for an adult with a left ventricular assist device as a destination therapy. Progress in Transplantation, 24(4): 332−340. Newsom, L. C., Paciullo, C. A. (2013). Coagulation and complications of left ventricular assist device therapy: a primer for emergency nurses. Advanced Emergency Nursing

Journal 35(4): 293−300. Paat-Ahi, G., Elmet, M., Ruusalepp, A., Kiivet, R. (2012). Südametööd toetava seadme efektiivsus ja kulutõhusus kaugelearenenud südamepuudulikkuse korral. http:// rahvatervis.ut.ee/bitstream/1/5342/13/TTH02_VAD.pdf Pavlovic, N. V., Randell, T., Madeira, T., Hsu, S., Zinoviev, R., Abshire, M. (2018). Risk of left ventricular assist device driveline infection: a systematic literature review.

Heart and Lung, 48: 90−104. Walter, V., Stock, U. A., Soriano-Romero, M., Schnitzbauer, A., Moritz, A., Beiras-

Fernandez, A. (2014). Eradication of a chronic wound and driveline infection after redo-LVAD implantation. Journal of the Cardiothoracic Surgery, 9(1): 63−66.