9 minute read
Karen Kirss, Kelli Põder, Terje Arula
Congenital Tracheoesophageal Fistula
Advertisement
Karen Kirss, Kelli Põder, Terje Arula
Abstract
Congenital tracheoesophageal fistula is the presence of an abnormal connection between the trachea and the esophagus. Because of this, the newborn has a high risk of aspiration and respiratory tract infections.
This article is based on a research project that used literature review as the research method. Its aim was to describe the nature of congenital tracheoesophageal fistula, the necessary nursing activities in the hospital setting, and the prognosis. Based on the aim of the research, the following research questions were asked:
1. What is the nature of congenital tracheoesophageal fistula? 2. What are the necessary nursing activities in the preoperative period? 3. What are the necessary nursing activities in the postoperative period? 4. What is the prognosis of a patient with a congenital tracheoesophageal fistula?
A total of 30 scientific sources were used, including 19 scientific articles based on an original research, 7 literature reviews, and 5 guidelines. Articles were published between 1993 and 2019.
A congenital tracheoesophageal fistula is a connection between the trachea and the esophagus that interferes with the respiratory and digestive functions. Typical symptoms are: inability to swallow saliva and food, coughing and cyanosis when eating, an increase in gastrointestinal gases, an increase in tracheal secretions and respiratory infections.
Preoperative nursing activities include alleviation of symptoms, i.e. prevention of aspiration, infection and gastric overfilling; administration of moisturized oxygen; thermoregulation as well as water and electrolyte balance.
Postoperative nursing activities include regular pharyngeal aspiration, effective pain assessment and treatment, monitoring of thermoregulation, water and electrolyte balance, and infection prevention.
In patients undergoing surgery for congenital tracheoesophageal fistula, as well as untreated fistula in childhood, respiratory infections, asthma and gastrointestinal disorders can occur later in life.
Keywords: congenital, tracheoesophageal fistula, nursing.
Sissejuhatus
Kaasasündinud trahheo-ösofageaalne fistul on üks levinumatest vastsündinutel esinevatest seedetrakti anomaaliatest. See kujutab endast ühendust trahhea ja söögitoru vahel, mistõttu on selle haigusega sündinud vastsündinutel häiritud hingamis- ja söömisfunktsioon (Ward ja Hisley 2015). Fistuli esinemise peamised sümptomid on võimetus neelata sülge ja piima, tsüanoos söömisel ning respiratoorne distress, mistõttu vajab seisund kiiret operatiivset ravi. Preoperatiivse perioodi eesmärk on sümptomite leevendamine ja aspiratsiooni ennetamine (Kenner ja Lott 2013). Postoperatiivselt on õendustegevus enamjaolt sama mis kõigi postoperatiivsete vastsündinute korral, kuid esinevad mõned iseärasused (Dickson ja Smith 2006). Kuigi selle haigusega vastsündinute ellujäämise tõenäosus on pärast operatiivset ravi suur, võib neil hilisemas eas esineda mitmeid probleeme (Cartabuke jt 2016). Kaasasündinud trahheo-ösofageaalse fistuli esinemissagedus on 1 : 2500–3000 (Spitz 2007). Lastehaiglas või sünnitusosakonnas töötaval õel ja ämmaemandal on selle diagnoosiga patsiendiga kokkupuute tõenäosus suur. Seetõttu on tähtis teada tõenduspõhiseid õendussekkumisi.
ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST
Artikli aluseks olnud uurimistöö eesmärk oli kirjeldada kaasasündinud trahheo-ösofageaalse fistuli olemust, vajalikke õendustegevusi ning prognoosi. Eesmärgist tulenevalt püstitati järgmised uurimisküsimused.
1. Milline on kaasasündinud trahheo-ösofageaalse fistuli olemus? 2. Millised on vajalikud õendustegevused preoperatiivsel perioodil haiglakeskkonnas? 3. Millised on vajalikud õendustegevused postoperatiivsel perioodil haiglakeskkonnas? 4. Milline on kaasasündinud trahheo-ösofageaalse fistuliga patsiendi prognoos?
Uurimistöö kirjutati teaduskirjanduse ülevaate meetodil. Töös kasutati ajavahemikul 1993–2019 ilmunud 30 teaduslikku allikat, millest 28 olid teadusartiklid. Teadusartiklitest üheksa olid kirjutatud originaaluurimuse põhjal ja seitse olid ülevaateartiklid. Kasutati ka viit käsiraamatut.
Võtmesõnad: kaasasündinud, trahheo-ösofageaalne fistul, õendustegevused.
Tulemused ja arutelu
Kaasasündinud trahheo-ösofageaalse fistuli kliiniline pilt sõltub suuresti väärarengu konkreetsest tüübist (Edelman jt 2019). Sagedamini on tegemist nii söögitoru kui ka trahheo-ösofageaalse fistuli koosesinemisega, kuid need võivad esineda ka eraldi (Kovesi ja Rubin 2004). Tüüpiliste tunnustena on välja toodud vastsündinu võimetus neelata sülge ja piima, köhimine ja tsüanoos söömisel ning gaaside hulga suurenemine seedetraktis (Karnak jt 1997, Edelman jt 2019). Samuti on nimetatud trahhea sekreedi hulga suurenemist ja hingamisteede korduvate infektsioonide esinemist (Karnak jt 1997). Enamasti diagnoositakse haigus vastsündinueas, kuid mõnel juhul võib diagnoosimine mittespetsiifiliste sümptomite tõttu hilineda isegi täiskasvanueani (Bratu jt 2014).
Kaasasündinud trahheo-ösofageaalse fistuli esinemissagedus koos söögitoru arteesiaga või ilma on 1 : 2500–3000 (Spitz 2007). Fistuli korrigeeriv operatsioon on enamasti tservikaalne lõige (Spitz 2007). Kirurgilise ravi prioriteet on lisaks fistuli sulgemisele ka algse söögitoru säilitamine (Patria jt 2017). Ravi puhul on kõige tähtsam õigeaegne diagnoos, et vähendada suremust ja parandada elukvaliteeti (Porcaro jt 2017). Trahheoösofageaalse fistuli kirurgiline korrektsioon peab toimuma võimalikult kiiresti pärast diagnoosi kinnitamist. Samas ei ole soovitatud operatsiooni teha kohe pärast sündi enneaegsetel, alakaalulistel ja üldise nõrgenenud immuunsusega patsientidel. Seetõttu võib õendustöötajal olla vaja teha õendustoiminguid kaasasündinud trahheo-ösofageaalse fistuliga patsiendil pikema aja jooksul ka preoperatiivsel perioodil (Ward ja Hisley 2015).
Preoperatiivse perioodi õendusprobleemid on häiritud hingamine, suurenenud süljevoolus ja aspiratsiooni risk, samuti neelamisraskustest tingitud ebapiisav toitumine ning infektsiooni suur tekkerisk seoses aspiratsioonipneumooniaga (Ward ja Hisley 2015). Õendustegevus on suunatud kõikide esinevate sümptomite leevendamisele. Tähtis on ennetada aspiratsiooni ja infektsiooni. Vajaduse korral peab regulaarselt tegema vereanalüüse, tagama patsiendile adekvaatse termoregulatsiooni ja hingamistegevuse koos niisutatud hapniku manustamisega, elektrolüütide sisalduse korrigeerimise ning vajalike infusioonide manustamise (Dickson ja Smith 2006, Kenner ja Lott 2013, Ward ja Hisley 2015, Parolini jt 2016, Edelman jt 2019).
Tähtis on jälgida mao täituvust ja liigtäituvuse korral kohe sekkuda, sest fistuli olemasolu tõttu jõuab osa sissehingatavast õhust kõhuõõnde. See hakkab takistama kopsude tööd ja kopsude efektiivsus väheneb. Seega on mao liigtäituvuse korral vajalik regulaarne õhu väljatõmme nasogastraalsondi kaudu või gaasitoru panek (Parolini jt 2016, Edelman jt 2019).
Postoperatiivsel perioodil on vajalik regulaarne neelu aspireerimine, vähemalt esimese paari päeva jooksul. Aspiratsioonisondi peaks enne
ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST
märgistama opereeritud piirkonna asukoha järgi, et vältida aspiratsioonisondi viimist liiga sügavale ja seeläbi fistuli või anastomoosi vigastamist (Spitz 2007). Aspireerida on vaja väga ettevaatlikult ja tähelepanelikult, et vältida limaskesta vigastamist. Aspireerimise kestus ei tohi ületada 15 sekundit. Patsiendi trahhea aspireerimine peab olema steriilne (Costa jt 2019).
Vastsündinud tunnevad valu ja seega on tähtis lapspatsientide valu tõhus leevendamine. Ebatõhus valu leevendamine vastsündinueas suurendab hiljem tõenäosust hüpersensitiivsuse tekkeks valu suhtes (Dickson ja Smith 2006). Neonatoloogilistel patsientidel soovitatakse kasutada sellele earühmale välja töötatud spetsiaalseid valu hindamise skaalasid. See ennetab võimalikku valu ala- või ülehindamist (Andersen jt 2018). Valu vajab leevendavaid õendussekkumisi (Khoza ja Tjale 2014). Mittefarmakoloogilised võtted on näiteks känguruhooldus, vastsündinu asetamine mugavasse asendisse, luti imemine, glükoosi suukaudne manustamine, massaaž (Hall ja Anand 2014).
Vastsündinutel on risk kiiresti tekkivaks hüpo- ja/või hüpertermiaks. Seda soodustab see, et termoregulatsioon ei ole veel lõplikult välja kujunenud ja nahaalune rasvkude on vähene. Termolabiilsuse tõttu on soovitatud asetada patsient kuvöösi, soojendusvoodisse või kasutada soojalampe (Dickson ja Smith 2006). Seega on regulaarselt vaja jälgida patsiendi kehatemperatuuri ja ennetada nii hüpo- kui ka hüpertermiat. Postoperatiivse tüsistusena võib esineda anastomoosi lekke võimalus, mistõttu on üks õendustegevuse prioriteete ka infektsiooni ennetamine operatsioonihaava piirkonnas (Karnak jt 1997, Patria jt 2017).
Opereeritud kaasasündinud trahheo-ösofageaalse fistuliga patsiendid vajavad pärast esimest eluaastat multidistsiplinaarset tervise hindamist iga kuue kuu tagant (Porcaro jt 2017). Suuremal osal opereeritud patsientidest esineb siiski hilisemas eas respiratoorseid infektsioone ja astmat. Samad probleemid vaevavad hilinenud diagnoosiga patsiente, kellel on
lapseeas fistul ravimata jäänud (Cartabuke jt 2016, Patria jt 2017). Raskusi võib esineda söömisel, näiteks neelamisel, tekib vajadus süüa aeglase tempoga ja juua söögi kõrvale suures koguses vett (Leibovitch jt 2018). Sage on gastro-ösofageaalne reflukshaiguse (GERD) esinemine, mistõttu osa patsientidest võib vajada selle leevendamiseks antirefluksoperatsiooni (Acher jt 2016).
Järeldused
Kaasasündinud trahheo-ösofageaalne fistul vastsündinul on trahhea ja söögitoru vaheline ühendus. Häiritud on hingamis- ja seedefunktsioon. Enamasti esineb kaasasündinud trahheo-ösofageaalne fistul koos ösofageaalse arteesiaga, aga võib esineda ka eraldi. Tüüpilised tunnused on võimetus neelata sülge ja toitu, köhimine ja tsüanoos söömisel, gaaside hulga suurenemine seedetraktis, trahhea sekreedi suurenemine ning hingamisteede infektsioonid.
Preoperatiivsed õendustegevused on sümptomite leevendamine, aspiratsiooni ja infektsiooni ennetamine, vajaduse järgi regulaarsete vereanalüüside tegemine, niisutatud hapniku manustamine, termoregulatsiooni ning vee- ja elektrolüütide bilansi tagamine. Tähtis on ennetada mao täitumist liigse õhuga, sest see takistab hingamistegevust.
Postoperatiivne õendustegevus hõlmab neelu regulaarset aspireerimist. Aspireerimine peab olema kiire, aga ettevaatlik, et ei vigastataks opereeritud piirkonda. Vajalik on tõhus valuravi. Valu hinnatakse spetsiaalsete valuskaalade alusel. Valu leevendamiseks kasutatakse farmakoloogilisi ja mittefarmakoloogilisi meetmeid. Jälgida tuleb patsiendi kehatemperatuuri ja ennetada nii hüpo- kui ka hüpertermia teket. Tagada tuleb vee- ja elektrolüütide bilanss ning ennetada infektsioone. Infektsiooni ennetamiseks on vaja regulaarselt hinnata opereeritud piirkonda.
Kaasasündinud trahheo-ösofageaalse fistuliga opereeritud patsientidel ja ka lapseeas ravimata jäänud fistul tekitab hilisemas eas respiratoorseid
ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST
infektsioone, astmat ja seedetrakti häireid: söömisraskusi, neelamisprobleeme, vajadust süüa aeglaselt ja/või juua toidu kõrvale suurtes kogustes vett. Esineda võivad gastroösofageaalse reflukshaiguse (GERD) sümptomid.
Allikaloend
Acher, C. W., Ostlie, D. J., Leys, C. M., Struckmeyer, S., Parker, M., Nichol, P. F. (2016).
Long-Term Outcomes of Patients with Tracheoesophageal Fistula/Esophageal
Atresia: Survey Results from Tracheoesophageal Fistula/Esophageal Atresia Online Communities. European Journal of Pediatric Surgery: Official journal of Austrian
Association of Pediatric Surgery, 26(6): 476−480. Andersen, R. D., Munsters, J. M. A., Vederhus, B. J., Gradin, M. (2018). Pain assessment practices in Swedish and Norwegian neonatal care units. Scandinavian Journal of
Caring Sciences, 32(3): 1074−1082. Bratu, N., Spartaru, R. I., Iozsa, D. A. (2014). Isolated Tracheoesophageal Fistula – a
Rare Congenital Malformation. Jurnalul Pediatrului, 67: 25−27. Cartabuke, R. H., Lopez, R., Thota, P. N. (2016). Long term esophageal and respiratory outcomes in children with esophageal atresia and tracheoesophageal fistula.
Gastroenterology Report, 4(4): 310−314. Costa, E. C. L., Rodrigues, C. F., Matias, J. G., Bezerra, S. M. G., Rocha, D. M., Machado, R. S., Gouveia, M. T. O. G., Ribeiro, I. A. P. (2019). Care for the Prevention of
Complications in Tracheostomized Patients. Journal of Nursing, 13(1): 169−178. Dickson, E., Smith, C. (2006). Postoperative care of neonates. Infant, 2(5): 178−182. Edelman, B., Selvaraj, B. J., Joshi, M., Patil, U., Yarmush, J. (2019). Anesthesia Practice: Review of Perioperative Management of H-Type Tracheoesophageal Fistula.
Anesthesiology Research and Practice. Hall, R. W., Anand, J. S., Phill, D. (2014). Pain Management in Newborns. Clinics in
Perninatology, 41(4): 895−924. Karnak, I., Senocak, M. E., Hiçsönmez, A., Büyükpamukçu N. (1997). The diagnosis and treatment of H-type tracheoesophageal fistula. Journal of Pedriatric Surgery, 32(12): 1670−1674. Kenner, C., Lott, J. (2013). Comprehensive Neonatal Nursing Care. New York: Springer
Publishing Co Inc, fifth edition.
Khoza, S. L., Tjale, A. A. (2014). Knowledge, attitudes and practices of neonatal staff concerning neonatal pain management. Curationis, 37(2): 1−9. Kovesi, T., Rubin, S. (2004). Long-term Complications of Congenital Esophageal Atresia and/or Tracheoesophageal Fistula. Pediatric Anesthesia, 15(7): 541−546. Leibovitch, L., Zohar, I., Maayan-Mazger, A., Mazkereth, R., Strauss, T., Billik, R. (2018). Infants Born with Esophageal Atresia with or without Tracheo-Esophageal
Fistula: Short- and Long-Term Outcomes. The Israel Medical Association Journal, 20(3): 161−166. Parolini, F., Bulotta, A. L., Battaglia, S., Alberti, D. (2016). Preoperative management of children with esophageal atresia: current perspectives. Pediatric Health, Medicine and Therapeutics, 8: 1−7. Patria, M. F., Ghislanzoni, S., Macchini, F., Lelii, M., Mori, A., Leva, E., Principi, N.,
Esposito, S. (2017). Respiratory Morbidity in Children with Repaired Congenital
Esophageal Atresia with or without Tracheoesophageal Fistula. International Journal of Environmental Research and Public Health, 14(10): 1136. Porcaro, F., Valfre, L., Aufiero, L. R., Dall’Oglio, L., De Angelis, P., Villiani, A., Bagolan,
P., Bottero, S., Cutrera. (2017). Respiratory problems in children with esophageal atresia and tracheoesophageal fistula. Italian Journal of Pediatrics, 43(1): 77. Spitz, L. (2007). Oesophageal atresia. Orphanet Journal of Rare Diseases, 24. Ward, S., Hisley, S. (2015). Maternal-Child Nursing Care Optimizing Outcomes for
Mothers, Children, & Families. Ameerika Ühendriigid: A. Davis Company; Revised edition.
