Birgit Rosenthal, Merily Uppin, Margit Lenk-Adusoo

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST PSÜHHIAATRIAÕDEDE LÄBIPÕLEMISSÜNDROOMI AVALDUMINE, SELLE RISKITEGURID JA ENNETAMISE VÕIMALUSED

Prevalence of the Burnout Syndrome, its Risk Factors and Prevention Options among Psychiatric Nurses

Birgit Rosenthal, Merily Uppin, Margit Lenk-Adusoo

Abstract

Burnout syndrome is a state of emotional exhaustion manifested by negative and cynical attitudes and is associated with job dissatisfaction. Burnout syndrome has been shown to have a negative effect on the quality of healthcare and patient safety. While the burnout syndrome is prevalent across all sectors of healthcare, it is particularly prevalent among mental health professionals, including psychiatric nurses. Psychiatric nurses are more likely to encounter unpredictable patient behaviour and the use of coercive methods such as restraints, which can create a stressful work environment and eventually result in burnout syndrome.

The aim of the study is to describe the prevalence of burnout syndrome, as well as its risk factors and prevention options among psychiatric nurses, using evidence-based sources. The study uses 40 evidence-based sources, 30 of which are peer-reviewed research articles published between 2010 and 2021.

Burnout syndrome manifests itself through three aspects: depersonalisation, emotional exhaustion, and low self-fulfilment. Various socio-demographic factors such as female gender, childlessness, age over 41 and stressful and strenuous working environment are the main personal and work-related risk factors. The occurrence of burnout syndrome can be prevented by taking care of one’s mental health, for example through the effective use of mindfulness techniques. Ways of prevention in the workplace include good social relations,

regular in-service training, including developing stress management and coping skills, and regular clinical supervision.

Keywords: burnout syndrome, psychiatric nurse, risk factor, prevention.

Sissejuhatus

Läbipõlemissündroom on emotsionaalse kurnatuse seisund, millele on iseloomulik negatiivne ja küüniline suhtumine ümbritsevasse ning rahulolematus oma tööga (Maslach ja Jackson 1981). See on pikaajalise tööstressi tagajärg, mida ei ole suudetud edukalt juhtida (WHO Burn-out … i.a.). Tervishoiutöötajate seas on läbipõlemine levinud probleem (Hall jt 2016, Johnson jt 2018, Tachtsoglou jt 2019). Läbipõlemissündroom on negatiivselt seotud tervishoiuteenuste kvaliteedi ja patsiendi ohutusega (Poghosyan jt 2010, Hall jt 2016, Johnson jt 2018, Tachtsoglou jt 2019). Lisaks suurendab see tervishoiuvaldkonna kulusid, sest toob kaasa tihedama töölt puudumise ja tööjõu suurema voolavuse (Johnson jt 2018). Kuigi läbipõlemissündroom on levinud kõikides tervishoiuvaldkondades (Hall jt 2016, Tachtsoglou jt 2019), on see väga sage probleem just vaimse tervise alal töötajate, sealhulgas psühhiaatriaõdede seas (Johnson jt 2018).

Psühhiaatriaõed on läbipõlemissündroomile avatud, sest nad veedavad märkimisväärse osa tööajast tihedas koostöös patsientidega, olles nendega pidevalt, intensiivselt ja isiklikult kontaktis. Seejuures peab olema isetu ja seadma patsiendi vajadused esikohale (Hamaideh 2011, Maslach ja Leiter 2016). Ka puutuvad psühhiaatriaõed enim kokku patsientide ettearvamatu ja vägivaldse käitumisega ning ohjeldamismeetmete rakendamisega (Anhachian jt 2015, Johnson jt 2018). Patsiendi vägivaldse käitumise mõjud võivad laieneda ka väljapoole tööd, põhjustades pingelisi suhteid lähedastega. Peale selle võib see kaasa tuua ärevuse, pettumuse, ängi ja viha, aga ka enesehinnangu languse ning enesekindluse vähenemise (Baby jt 2014).

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Õendusjuhtidel on õdede läbipõlemise ennetamisel märkimisväärne osa. Töötajate füüsilisele ja vaimsele tervisele tähelepanu pööramisega on võimalik muuta töökeskkond motiveerivaks ning ennetada seeläbi läbipõlemissündroomi (Ghavidel jt 2019). Ennetamisel on suur osa ka õdedel endil ning võtmetegur on hoolitsemine oma füüsilise ja vaimse tervise heaolu eest (Hertel 2020). Tähtis on, et psühhiaatriaõed tunneksid ära läbipõlemissündroomi riskitegurid ja oskaksid vajaduse korral läbipõlemissündroomi ennetada.

Uurimistöö eesmärk oli tõenduspõhistele allikatele tuginedes kirjeldada läbipõlemissündroomi avaldumist, riskitegureid ning ennetamisvõimalusi psühhiaatriaõdede seas. Töö eesmärgist lähtuvalt püstitati järgmised uurimisülesanded:

1) kirjeldada läbipõlemissündroomi avaldumist; 2) kirjeldada läbipõlemissündroomi riskitegureid; 3) kirjeldada läbipõlemissündroomi ennetamise võimalusi.

Artikli aluseks olev lõputöö oli kirjanduse ülevaade, mitte tegemiseks kasutati aastatel 2010–2021 ilmunud tõenduspõhiseid allikaid. Töös kasutati kokku 40 allikat, sealhulgas oli 30-st teadusartiklist 21 empiirilise uurimuse põhjal kirjutatud artiklid.

Võtmesõnad: läbipõlemissündroom, psühhiaatriaõde, riskitegur, ennetamine.

Tulemused ja arutelu

Läbipõlemissündroomi äratundmine on tähtis, sest sellest sõltub töö tulemuslikkus ja tõhusus (Maslach ja Leiter 2016), aga ka õdede füüsiline ja vaimne tervis (Maslach ja Leiter 2016, Lopez jt 2019). Läbipõlemissündroomil on kolm avaldumisviisi: depersonaliseerumine ehk ebaprofessionaalsed kommentaarid kaastöötajate suunas, vähene empaatiavõime või patsientide süüdistamine nende terviseprobleemides, emotsionaalne

kurnatus ehk kahanenud energia ja väsimus, ebapiisav eneseteostusvõime ehk töö tulemuslikkuse vähenemine (Maslach ja Leiter 2016, Mealer jt 2016, Medeiros de Oliviera jt 2019). Uurimused näitavad, et psühhiaatriaõed kogevad kõige enam emotsionaalset kurnatust (Karanikola jt 2013, O’Connor jt 2018, Lachowska ja Minda 2020), mis võib viia depressiooni ja ärevushäirete tekkeni (Karanikola jt 2013).

Psühhiaatriaõdede läbipõlemissündroomi väljakujunemist soodustavatest personaalsetest riskiteguritest tulevad esile naissugu, vanus alla 41 eluaasta, vallalisus, lastetus ja vähene töökogemus (Canadas-De la Fuente jt 2018, Vidotti jt 2018, Azevedo jt 2019). Poolas korraldatud uurimuses selgub, et psühhiaatriaõed (n = 60) puutuvad iga päev kokku paljude negatiivsete emotsioonidega, kuid peavad siiski suutma luua patsiendiga suhtlemisel positiivse meeleolu. See võib omakorda viia negatiivsete emotsioonide ülekülluseni, mis on läbipõlemissündroomi kujunemist soodustav tegur (Lachowska ja Minda 2020).

Psühhiaatriline töökeskkond võib juba iseenesest olla stressirohke. Patsientide ettearvamatu ja vägivaldne käitumine, suur suitsiidirisk ja ohjeldusmeetmete rakendamine võib tekitada pingelisi olukordi ning tööstressi (Ballenger-Browning jt 2011, Johnson jt 2018). Mida suurem on tööstress, seda väiksem on rahulolutunne tehtud tööst ja see omakorda võib viia läbipõlemissündroomi tekkeni (Itzhaki 2018, Johnson jt 2018). Ka on leitud, et vähene tunnustus, töötasu ja ebapiisav kaasamine kutseala arengusse on seotud läbipõlemissündroomi kujunemisega (Azevedo jt 2019). Üks töökeskkondliku läbipõlemissündroomi riskitegureid psühhiaatriaõdede seas on ka ülekoormus ja puudulik õdede arv. Ülekoormus vähendab suutlikkust pakkuda kvaliteetset õendusabi ning täita tööl valitsevaid nõudeid ja norme (Maslach ja Leiter 2016, Lopez jt 2019). Tööandja toetus ja teadmine, et tööd väärtustatakse ning tasustatakse vastavalt, on läbipõlemissündroomi ennetamiseks äärmiselt tähtis. Õde peab tundma ennast töökeskkonnas turvaliselt ja väärtustatult.

ARTIKLID LÕPUTÖÖDEST

Läbipõlemissündroomi ennetamiseks on mitu personaalset ennetamise võimalust. Emotsionaalse kurnatuse leevendamiseks on tähtsal kohal regulaarne teadveloleku tehnikate (mindfulness) praktiseerimine, mis aitab keskenduda hingamisele ning käesolevale hetkele. Teadveloleku tehnikate regulaarne praktiseerimine aitab lõõgastuda ning võib parandada rahulolu töö ja isikliku eluga (Johnson jt 2018). Töö autorite arvates aitab igasugune puhkus, lõdvestus ja iseendaga tegelemine tulla toime emotsionaalse kurnatusega ning leevendada stressi ja läbipõlemist. Tähtis pole niivõrd puhkuse viis, vaid viibimine ajahetkes. Tundes end puhanud ja värskena, ollakse vähem vastuvõtlik negatiivsetele emotsioonidele.

Head sotsiaalsed suhted kolleegide ja ülemustega ennetavad läbipõlemissündroomi. Tähtsaks peetakse kogemuste ja ideede vahetamist ning usalduslikke suhteid (Hamaideh 2011, Maslach ja Leiter 2016). Selleks, et suurendada rahulolu tehtud tööga, on oluline tunnustus (Azevedo jt 2019). Üks võimalusi võib olla täiendkoolituste korraldamine, sealhulgas meeskonnatöö koolitused. Uute teadmiste omandamine ja stressiga toimetuleku oskuste arendamine aitab ennetada läbipõlemissündroomi teket ning suurendab psühhiaatriaõdede seas rahulolu tööga. Samuti peetakse tähtsaks kliinilist supervisiooni, sest see annab võimaluse tööpingete väljarääkimiseks ja mõtete vahetamiseks turvalises keskkonnas (Hamaideh 2011, Morse jt 2012, Johnson jt 2018, Lachowska ja Minda 2020). Veel on leitud, et tööalase autonoomia tunnetamine on seotud suurema eneseteostusvõimega (O’connor jt 2018). Kui psühhiaatriaõdedel on võimalus kaasa rääkida nende tööd mõjutavate otsuste tegemisel ja kasutada tööl kõiki võimalikke ressursse, mis toetavad positiivselt töö kulgu ning tulemuslikkust, aitab see ennetada läbipõlemissündroomi väljakujunemist (Maslach ja Leiter 2016).

Järeldused

Läbipõlemissündroomil on kolm avaldumisviisi: depersonaliseerumine, emotsionaalne kurnatus ja ebapiisav eneseteostusvõime. Depersonaliseerumine väljendub kaastöötajatele või patsientidele suunatud eba-

professionaalses käitumises. Emotsionaalne kurnatus väljendub vähese energia ja väsimusena. Ebapiisav eneseteostusvõime väljendub töö tulemuslikkuse vähenemises. Erinevate uurimuste kohaselt kogevad psühhiaatriaõed kõige enam emotsionaalset kurnatust, mis võib omakorda viia depressiooni ja ärevushäirete tekkeni.

Läbipõlemissündroomi kujunemise riskitegurid võib jaotada personaalseteks ja töökeskkondlikeks. Erinevate uurimuste põhjal võib järeldada, et peamised personaalsed riskitegurid on naissugu, vallalisus, lastetus, vähene töökogemus ning vanus alla 41 eluaasta. Peamised töökeskkondlikud riskitegurid on stressirohke ja pingeline töökeskkond, patsiendi vägivalla kogemise suur risk ning tööandja vähene toetus.

Läbipõlemissündroomi on võimalik ennetada nii personaalsete kui ka töökeskkondlike lähenemisviisidega. Personaalsete ennetamisvõimaluste võtmesõnad on vaimse tervise edendamine ja stressi ennetamine. Erinevad uurimused kinnitavad, et läbipõlemissündroomi kujunemist saab tõhusalt ennetada teadveloleku tehnikate regulaarse rakendamisega. Töökeskkondlikud ennetamise võimalused on seotud heade sotsiaalsete suhete, regulaarsete täiendkoolituste ja supervisiooniga.

Allikaloend

Anhachian, M. R., Meshkinyazd, A., Soudmand, P. (2015). Nurses burnout in psychiatric wards. Journal of Fundamentals of Mental Health, 17: 260−264. Azevedo, D. S., Ferraz, M. M .M., Ferreira, R. S. A,. Lira, J. A. C., Azevedo, D. S., Amorim,

S. M. R., Veloso, L. U. P. (2019). Risk of burnout syndrome in mental health nurses.

Journal of Nursing UFPE, 13: 978−986. Baby, M., Glue, P., Carlyle, D. (2014). Violence is not part of our job: A thematic analysis of psychiatric mental health nurses experiences of patient assaults from a New

Zealand perspective. Issues in Mental Health Nursing, 35: 647−655. Ballenger-Browning, K., Schmitz, K. J., Rothacker, J. A., Webb-Murphy, J. A., Johnson, D. C. (2011). Predictors of Burnout Among Military Mental Health Providers.

Military Medicine, 176.

Canadas-De la Fuente, G. A., Ortega, E., Ramirez-Baena, L., De la Fuente-Solana, E.

I., Vargas, C., Gomez-Urquiza, J. L. (2018). Gender, marital status and children as risk factors for burnout in nurses: a meta-analytic study. International Journal of

Environmental Research and Public Health, 15(10): 2102. Ghavidel, F., Khoshknab, M. F., Molavynejad, S., Zarea, K. (2019). The role of organizational factors in nurse burnout: experiences from Iranian nurses working in psychiatric wards. Journal of Family Medicine and Primary Care, 8(12): 3893−3899. Hall, L., Johnson, J., Watt, I., Tsipa, A. (2016). Healthcare staff wellbeing, burnout and patient safety: a systematic review. Plos One, 7(11): 1−12. Hamaideh, S. H. (2011). Burnout, social support, and job satisfaction among Jordanian mentaal health nurses. Issues in Mental Health Nursing, 32(4): 234−42. Hertel, R. (2020). How do we prevent nurse burnout? Medsurg Matters, 1(2): 11−13. Itzhaki, M., Bluvstein, I., Bortz, A. P., Kostitsky, H., Noy, D. B., Filshtinsky, V., Theilla,

M. (2018). Mental health nurse’s exposure to workplace violence leads to job stress, which leads to reduced professional quality of life. Front. Psychiatry, 9: 59. Johnson, J., Hall, L. H., Berzin, K., Baker, J., Melling, K., Thompson, C. (2018). Mental healthcare staff well‐being and burnout: A narrative review of trends, causes, implications, and recommendations for future interventions. International Journal of Mental Health Nursing, 27: 20−32. Karanikola, M. N. K., Papathanassoglou, E. E. D. (2013). Exploration of the Burnout

Syndrome Occurrence Among Mental Health Nurses in Cyprus. Archives of Psychiatric Nursing, 27: 319−326. Lopez, I. M., Urquiza, J. L. G., Adas, G. R. C., De la Fuente, E. I., Garcia, L. A., De la

Fuente, G. A. C. (2019). Prevalence of burnout in mental health nurses and related factors: a systematic review and meta-analysis. International Journal of Mental

Health Nursing, 28: 1035−1044. Maslach, C., Jackson, S. E. (1981). The measurement of experienced burnout. Journal of the Occupational Behaviour, 2: 99−113. Maslach, C., Leiter, M. P. (2016). Understanding the burnout experience: recent research and its implications for psychiatry. World Psychiatry, 15: 103−111. Mealer, M., Moss, M., Good, V., Gozal, D., Kleinpell, R., Sessler, C. (2016). What is burnout syndrome (BOS)? American Journal of Respiratory and Critical Care Medicine.

https://www.thoracic.org/patients/patient-resources/resources/burnout-syndrome.pdf Medeiros De Oliviera, S., Vinicus de Alcantara Sousa, L., Vieria Gadelha, M., Barbosa do Nascimento, V. (2019). Prevention actions of burnout syndrome in nurses: an integrating literature review. Clinical Practice and Epidemiology in Mental Health, 15: 64−73. O’Connor, K., Neff, D. M., Pitman, S. (2018). Burnout in mental health professionals: a systematic review and meta-analysis of prevalence and determinants. European

Psychiatry, 53: 74−99. Poghosyan, L., Clarke, S. P., Finlayson, M., Aiken, L. H. (2010). Nurse burnout and quality of care: cross-national investigation in six countries. Research in Nursing and Health, 33(4): 288−298. Tachtsoglou, K., Lera, M., Iliadis, C., Frantzana, A., Korkouta, L. (2018). Occupational burnout of health care professionals in hospitals. Journal of Healthcare Communications, 3: 3−38. Vidotti, V., Ribeiro, R. P., Galdino, M. J. Q., Martins, J. T. (2018). Burnout Syndrome and shift work among nursing staff. Rev. Latino-Am. Enfermagem, 26. WHO Burn-out an occupational phenomenon: international classification of diseases. https://www.who.int/mental_health/evidence/burn-out/en/