edu_kavaleht_ok

Tartu Uus Teater ja Püsiväärtuste Mess esitlevad:

Üks seltskond - või koolkond (kuidas keegi ütleb) koguneb juba 4 aastat 4 korda nädalas treeningutele, et jõuda selgusele, läbi elada, kogeda erinevate nurkade alt müstilist teemat “Edu”.

Täna õhtul on nad teie ees. Avalikult.

OZOLS, endine lätlane - LEINO REI KRISTELS, daam täis salapära - KRISTEL LEESMEND JEGOR, imelaps - NERO URKE VEIKO, endine päikesepoiss - MART AAS SÕMU, sõnalis-muusikaline olend - TÕNIS LEEMETS autor-lavastaja MART AAS muusik TÕNIS LEEMETS kunstnikud IVAR PÕLLU ja KRISTEL LEESMEND valguskunstnik RENE LIIVAMÄGI suzuki-treener KADI TUDRE lavameister ANDREAS MÄLL kostümeerija-rekvisiitor LIIS NIINE esietendus 17.02.2011 Tartus Genialistide Klubis

Lavastusest väljajäänud tekste …

Ei saanud minust inimest. Selles elus. Sai inimese kavand, mida valmis teha ei jõudnud. Kavatsused, suunad, tendentsid hakkasid juba tasapisi avalduma… Ja siis sai aeg otsa. „Siit oleks võinud hea töö tulla“, öeldi minu kohta. „Potentsiaali oli“. Olin elav, liikuv, rääkiv, mõtlev ja mõtlematu kavand.

…

On hästivarjatud saladus, et sureme kunagi. Ja mitte nii hästi varjatud saladus, et matused on koomilised. Keegi ei tea, kuidas seal käituda. Mitte keegi. Aga kõik teevad näo, nagu teaksid. Keegi ei saa mitte millestki aru, – täielik arusaamatus! Aga kõik teevad näo nagu saaksid. Ja lõpuks – peied, me sööme. Miks? Kas kõhud on tühjad? Alles me sõime ju, enne kodunt väljumist – kana ja riis.

Keegi ei mata häid ideid, kavatsusi. Kuigi võib-olla peaks.

Neid ei mata keegi. Pidulikult. „Matame idee muuta see või teine asi paremaks. Pole mõtet. Me ei viitsi. Olgu muld me mõtteile kerge.“ Me matame oma häid kavatsusi iga päev.

Aga mitte piisava pidulikkusega. See oleks liiga valus.

Ja sellepärast – matame inimesi. Nende kestasid. Seda, mis meist järele on jäänud.

Juhul kui me seda näeme, peale surma, kõrvalt … – no kuulge.

Siis me ei saa sellest üritusest ju aru. Ja süüa ka ilmselt ei saa.

Teised saavad, sina ei saa. Lihtsalt hõljud seal ringi, vaatad kuidas teised söövad. Kuulad mis nad räägivad. Aga osaleda ei saa. Tahaks öelda, et lõpetage ära, pole mõtet. Aga ei saa.

Mõni asi võib-olla meeldib ka muidugi. Mingid kõned, kus sind kiidetakse. Mingid hetked võivad ju tegelikult päris egokergitavad olla. Et oli selline ja selline edukas mees, – kuigi tegelikult võib-olla tead, et olid möku.

Ei tea, - see võib piinlik ka olla. Enda pärast piinlik. Selles mõttes on hea, et teised ei näe. Muidugi, saan aru - kuidagi peab ju seda asja korraldama. Selles… totaalse infopuuduse olukorras, kus me viibime. Kogu elu. Inffi nagu on, jube palju.

Aga ikkagi on totaalne infopõud.

…

Kui ma peaksin uuesti sündima. Siia planeedile. Kunagi.

Hoidku selle eest, aga ikkagi. Kui ma peaksin. Mehena. Siia.

Uuesti. Ei mingit kahtlust – fotograafina. Vana kooli fotograafina. Naise ilu pildistajana. Vana kooli, mõistate. Kes pildistab naisi. Austavalt. Nende ilu. Ja neid endid. Austavalt.

Ma tean, siis on võib-olla juba 21. sajandi lõpp või 22. algus ja oht on jääda dinosauruseks või mingiks reliktiks siis vana-kooli mehena, kes pildistab daame välklambiga, suudleb kätt ja aitab trepist üles. Aga ikkagi. Selline soov oleks. Kui võimalik.

Sest mida muud on mõtet pildistada või millel muul üldse mingit mõtet on peale naise ilu? Kehra paberivabrik või öökull on ka toredad, aga neid pildistada pole minu arust mõtet. Või mingi vana katedraal – pildistan end selle taustal, et näidata et mina käisin ka seal? Ole seal katedraalis rahulikult, ole, vaata ringi, palveta, tee mis tahad, aga pildistada pole mõtet. Aga naisi, ma pean silmas – daame - on mõtet pildistada. Täiesti kindlalt.

Ma ei tea miks see on nii, aga see on nii. Ja ma ei tea kust ma seda tean, aga ma tean seda.

Ma ei tea miks ma seekord siia ilma sündisin või miks minu asemel ei sündinud mingi teine mees, ütleme – Jaanus Null või ükskõik kes, aga seda ma tean, et kui ma järgmine kord tulen, siis olen fotograaf ja sel elul saab olema mõte sees. Minu jaoks vähemalt. Ma ei tea kuidas teistega on. Võite aja kinni panna, kaks põlve ette. Tõsiselt. Kõik.

Just! Kõik!... Kõik on erootiline!

Ajakirja lehitsemine. Kõndimine porisel põllul, kummikutes.

Maasse jäävad jäljed. Kehra paberivabrik… korstnatest kerkib suits, taevasse. Öökulli tiibade sahin. Istumine toolil. Kaevust vee toomine, ämbrites vesi. Kõik. Autokummide sahin vastu maanteed. Söömine. Joomine. Millegi või kellegi nägemine.

Riided. Kõik. Kõik on erootiline. Ja ei ole vahet, mida pildistan, kui seda tean. Ei ole ju vahet. Kõik on loomine, kõik. Või sellest loobumine, jäikus, vägivald, masinlikkus, mitteloomine. Kõik.

Ei ole vahet mida ma pildistan.

…

Kaks erinevat teed, kaks do-d, kaks õpetust.

Laias laastus kaks: Üks: piltlikult öeldes – Vabaduse Platsil kohvikuaken tooliga puruks reporterite juuresolekul, perse paljaks, välklambi-sähvatused, kiired kommentaarid meediale miks nii tegid ja kes oled. Perse-Peeter saab sinust, homme lehe esikaas ja siis - seriaalis mõnda aega. Ja see toob edu, sa oled edukas, vähemalt mõnda aega, kes lühemat, kes pikemat. Küll Perse-Peetrina, aga ikkagi. Sa oled edukas. Ja ära muiga. Sa tahad seda tegelikult.

Ja teine tee: vaev ja viletsus. Töö. Töö enda kallal.

Teiste kallal ka… … Ükskõik, mis alal on see nii. Oskuste täiustamine. Lõputu.

See kestab terve elu. Ja vähemalt mõttes – sellest edasi. Nagu ütlesin – ja ma mõtlen seda tõsiselt – see ongi lõputu. Ei soovita kellelegi. Ei palu lõpetada kui keegi selle valind on. Aga. See ei too edu. Vähemalt kohe. Ja võimalik - mitte ka hiljem. Sellega tuleb lihtsalt leppida. Aga. See tee on olemas ja ta on reaalne. Reaalselt käidav, mitte näiliselt. Ja… see on selle ainus… selge eelis… et ta on rohkem olemas, see tee on rohkem olemas, kui esimene…

Ongi kõik.

Ja see kõik on… …Kumbagi ei maksa alahinnata. Nad on põimunud, meis kõigis, need kaks teed…

Kaks paralleelset sirget lõikuvad lõpmatuses…

Mida see tähendab? Ma ei mäleta.

Tartu Uus Teater repertuaaris: IDENTITEET osades Nero Urke, Kristel Leesmend, Sulev Teppart, Mart Aas, Raimo Pass (Eesti Draamateater), Tõnis Leemets autor Mart Aas, lavastaja H. H. Sankowski, kunstnikud Ivar Põllu ja Kristel Leesmend IRD, K. osades Nero Urke, Katrin Pärn, Maarja Jakobson, Evald Aavik, Juss Haasma, Robert Annus (Vanemuine) autor-lavastaja Ivar Põllu, kunstnik Kristiina Põllu PEETER VOLKONSKI VIIMANE SUUDLUS osades Peeter Volkonski ja Laura Peterson (Theatrum) autor-lavastaja Urmas Vadi, kunstnik Kristiina Põllu SISALIKU TEE osades Katrin Pärn, Kristel Leesmend ja Nero Urke autor-lavastaja Ivar Põllu, kunstnik Kristiina Põllu EDU osades Leino Rei, Kristel Leesmend, Nero Urke, Mart Aas ja Tõnis Leemets autor-lavastaja Mart Aas, kunstnikud Ivar Põllu ja Kristel Leesment REIN PAKK OTSIB NAIST osades Rein Pakk ja Helena Merzin autor-lavastaja Urmas Vadi, kunstnik Kristiina Põllu esietendub 16. märtsil 2011

Tartu Uus Teater III hooaeg 2010/2011 www.uusteater.ee