endspiel-kava-trykki

4. aprill 1974 Mind solvatakse, ei sallita, pekstakse. MÜÜdub kuu ja ma kirjutan sellest.

(Päevaraamat II).

Mingi etteheide (õigemini mitte etteheide, vaid seekord siiras kurbus, mitte enam hirm - oma parima sõbra pärast) tekkis mul seekord su korteris.

Muidugi, ma olen tänulik, et sa mu vahel siia sisse lubad. Sa võiksid selle ühe suuliigutuse või ühe suletõmbega ära keelata, aga ometi ma riskin välja öelda, et siin haiseb isegi minu jaoks liiga palju. Kapid ja pajad on täis hallitust, vooditekkidel mädanemise lehk. Miks see nii on, Vaino? Vaatasin su pilte. Ka viimase aja piltidel on sul puhas, pestud nägu, valge särk. Mis siis siin on? Oled sa melanhoolias?

Vaheta ruttu midagi, vaheta korterit!!! Selles korteris ei lähe iial midagi puhtamaks. Mõtle, Vaintsa, sügis on ees, suurem niiskusaeg, siis algab seenetus ja majavamm ja rõskusputukad. Ja mädanevad juustud-vorstid ja feetuslikud kanamunad lisaks. Vaintsa, Vaintsa, kallis sõber, tahaks sind näha jälle valges puhtas toas! Minu arust on su elu küllalt keeruline ja vaevarikas, et sellele lisaks ümbritseda ennast nii dekadentliku atmosfääriga. Püüdsin siin korda luua, aga ei osanud kuskilt alustada ja kartsin ka, et ajan midagi segamini. Mehe elu võib olla räpane, aga mehe kodu peaks puhas olema.

Ma pole didaktiline ega kodanlik, ma sooviksin, et sul parem elada oleks.

Anna mulle andeks.

P.S. Pole muidugi välistatud, et ainult sellises korteris sünnib midagi tõelist.

(Mati Undi erakiri Vaino Vahingule augustis 1973)

Väike Vahingu-glossaarium Angst – Unbewusste Angst. Rohkem, kui tavaline hirm. Äng, ängistus. Neurootilise võbelemise üks olulisemaid komponente. Nii Spiele kui Angste viljeleti Nõva tänava Salongis. Kõige rohkem Angste oli Undil. „Mul nii palju angste ei olnud, ma olin tol ajal ikka spetsialiseerunud psühhiaater ja ma ei tohtinudki oma angste välja näidata. Aga Undil oli angste küll. Kui te loete mu päevaraamatut, siis seal on kirjas. Unt tuleb jälle minu juurde ja kurdab, et tal on angst.

Väreleb seal põrandal. Ma ütlesin, et jäta oma hüsteeria. Vahel angst läks nii liiale, et ükskord lõi kulmu lõhki. Unt räägib jälle, et angst. Ta püüdis sellega huvitav olla.” (Vihiku draama erinumber, 2003).

Aravu – Armastatud ja neetud koht. Tihti leiab, et kirjutamine sõltub kohast.

Vahel ülistab Aravut kui loomingulist paradiisi, teinekord jälle kirub, et Aravul ei ole võimalik kirjanikul mitte midagi loovat teha. Pendeldab mitme koha vahel. Kord linna, kord Aravule, siis jälle linna ja tagasi Aravule. Mitmeid kordi sõidetakse isegi öösel taksoga Aravule, veendumaks, et midagi pole muutunud. Tullakse tagasi linna. Aravuga seostub pidev kärsitus. Päevaraamatus esinevad sissekannetes tihti just koos sõnad ’Aravu’ ja ’kärsitus’. Vahel tuleb ette spontaanseid kirjutamisi ja loomingulisi puhanguid saunas - Aravul. VV mainib tihti, et kardab Aravut: „Käisin Aravul. Hüsteeritsesin, sest muud ei jäänud üle.” (19. juuli 1977, Päevaraamat I).

Depressioon – Tuleb ette tihti ja näib totaalne, vahel VV rõhutab depressiooni olemasolu irriteerimise eesmärgil. Ja mitte harva.

Endspiel – Lõppmäng. Vahingu ja Kõivu raamat laskumisest orgu. Samuti Becketti tuntud draama. Kas lavastus “Endspiel” on romaani “Endspieli” dramatiseering? Ei vist, ehkki võiks väita ka vastupidist, kui vaja.

Evald – Näitleja ja lavastaja. Ilus ja andekas mees, kellele andestatakse eraelus ja töös. “Me olime töökaaslased, kuid se polnud orjatöö, vaid lõbu, rõõmus kokkumäng ilma targutuseta. Sina olid ikka positiivne ja mina olin ikka negatiivne. Ning Kaidu tukkus saalis. Sa lavastasid minuga mehe, kes saab kõrvakiile. Ei ühtegi sõna sinult, aga kujundus oli ilus ja sa muretsesid rekvi-siite, millega võisin lõpmatuseni improviseerida. Mäng oli tormiline ning tango saatel sünnitasin ennast surmast vabaks. Ahastuspsalm kõlas rõdult ning armastusmäng laval muutis mu elukäiku. Sina vaikisid.” (Jaan Tooming.

“Evald Hermakülast, endast ja muust”, “Hermaküla” 2003)

Heli – Vaintsa kolmas naine, laulja. Päevaraamatust leiab tema kohta ülestähendusi mitmeid: „Meeletu kuumus. Heli kurdab väsimust, elu mõttetust ja muud. Olen muidugi süüdi, et me nii vaeselt elame. Ta lootis, et kirjanikuga on elu naljaasi. Jaan Krossi selja taga oleks väga hea ja rahulik elu. Heli põhjab mind õigustatult, kuid läheb sellega liiale. Mina olen vana, inetu, loid, ei kirjuta jne. Kus Heli silmad varem olid? Öösel hilja koju ja jällegi sõim.“ (17. mai 1983; Päevaraamat II).

Hüsteeria – Neurootilis-hüsteeriline fragmentaarsus on VV tekstidele väga omane. VV mainib sageli “Tartu-hullust”, “Tartu-hüsteeriat”. Võõrsõnade leksikon annab järgmise seletuse: tuleneb kreekakeelsest sõnast hystera, mis tähendab emakat, vana aja arstid seostasid hüsteeriat emakatalitluse häiretega; tegemist on psüühikahäire sündroomiga, millele on iseloomulikud egotsentrism, teatraalne käitumine, soov olla teiste tähelepanu keskpunktis, kõrgendatud tundlikkus ning erutatavus (Võõrsõnade Leksikon 2000).

Iroonia – (kreeka keeles eirôneia), peen varjatud pilge; väljendusviis, kus teesklevalt väidetakse vastupidist sellele, mida tõeliselt mõeldakse, ning sõna kasutatakse vastupidises tähenduses (Võõrsõnade Leksikon 2000) Jaan – Näitleja ja lavastaja. “Ega inimesel endal pole siin hüpata midagi – lihtsalt Loodus tegi valmis ühe väga suure kamaka annet. Häda on vahest ainult selles, et vähematele vendadele ja õdedele ei anna see looduse temp millegipärast rahu – ja siis nad mässavad ja möllavad. /---/ Kui me Suitsuõhtu öiseid proove tegime, selgus, et Sa ei oska teed keeta. Mulle tundus see uskumatu ja võimatu. Aga siis tuli äratundmine: ahaa, ütlesin ma endale, kui ta tõesti teed ei oska keeta – ja nii see oli –, siis oskab ta midagi muud. Ja nii see oligi.” (Evald Hermaküla, Sünnipäevakiri Jaan Toomingale”. “Hermaküla” 2003) Kannatamine, haletsemine, kurtmine, halamine jne – VV kurdab tihti, et talle ei tule ühtegi kirja, keegi ei käi külas ja keegi ei helista. VV kannatab.

Ette tuleb haletsushoogusid. Mainib, et pole kuskil elada, masendus vaevab, külm ja üksindus. Samuti kannatab segaste unenägude käes. Pole raha, ei tea mida teha homme, pole ühtegi sõpra, pole kindlat sotsiaalset rolli. Tunneb end tihti nagu halvatud, unustatud, mahajäetud, hüljatud jne. On nördinud, et nii armastus kui ka petmine, mõlemad käivad üle jõu. Kaebab, et südames ja maos valud, mõnikord ka tuimad valud. VVd vaevavad ka hirmud, et tõelist und ei pruugi enam kunagi tulla, ei oska enam õieti puhata ega lõdvestuda.

Mure sellepärast, et tahtelodevus ja vaesus murravad ta. Kurdab, et pole juustu ega veini ning on väsinud hüsteeritsemast.

Kass – Sõltumatu ja ülbe loom, seltsib kergesti, aga tal on tavaliselt vähe sõpru. Neidki ta valib ise ja hülgab, kui vaja. Kassina käituda on mõnikord ainuke võimalus inimeste maailmas ellu jääda.

Liina – Evaldi teine naine. Näitlejanna. VV kirjeldus: „Pärast veidrat ööd skandaal Liina poolt. Pildus Evaldi Jungi teosed aknast alla. Selles oli midagi lohutavat. Hiljem tunnistas ise, et öösel, kui ta põletas „Religion und Psychologie“, olnud tal ketseri tunne.“ (3. jaanuar 1974, Päevaraamat II).

Maimu – Vaintsa teine naine. Filoloog. “Dialoog naisega Undi juuresolekul.

Arendasin edasi üksinduse ja heidetuse tunnet, kuid tegin seda lameda hüsteeriaga. Me mõlemad – Maimu ja mina – tahame midagi olla, tahame kirjanikud olla, iseseisvad, ja selle tahtmise või tungi (Drang) on meisse istutanud keegi kolmas. Aga kes? /---/ Ma käin ringi ja krutin end üles teadmisega, et naine mind kui kirjanikku kadestab. Ja ma ei saa talle öelda “ära ole poeet”, kui ta seda on.” (15. mai 1972, Päevaraamat I) Mare – Mati teine naine. Näitlejanna. “Undid tulid sügisballilt ja Mati kukkus kohe hüsteeritsema. Kogu aeg tuleb temast rääkida. Marel on veelgi globaalsem neuroos – ei suuda enam ühtegi naisosa mängida. Oli hiljuti peaaegu primadonna, nüüd enam ei ole.” (16. oktoober 1971, Päevaraamat I) Mati – Kirjanik, lavastaja, kultuuriikoon. Vaintsa sõber, kunagine Vanemuise dramaturg. “Unt lahutab naisest, tahab abielluda või koos elama hakata kolmanda naisega, kuid ei armasta kedagi. Ta on traagiline ja ei ole ka. Konkreetses, lühikest ajavahemikku hõlmavates tegudes on ta ideetu, aga tema hoiak, eluviis tervikuna omaks nagu mingit väärtuslikku ideed. Millist? Just tema hoiakus peitub idee á la Kierkegaard – mitte idee labastatult ja lihtsustatult, vaid idee kui mõte.” (28. märts 1972, Päevaraamat I) Meeksi rahvamaja – „See oli vist 1974. aasta sügisel, kui Evald leidis, et teatrit tuleks teha ka lagunevas Meeksi rahvamajas. See veel kolmekümnendate lõpus vana Meeksi mõisa aidamüüridele ehitatud seltsimaja, ruumika saali, lava, isegi lavaesise ja -aluse orkestriruumiga, garderoobidest rääkimata, ilutses iidsete pargipuude all ja lausa kutsus teatrisse. Mind on see maja – nüüd, tõsi küll, ainult müürijäänused – alati köitnud, ligi tõmmanud. Nägin seal esimest korda tõelist teatrit, ja see oli vist 1948. aastal, kui Vanemuine mängis seal näidendit “Teid kutsub Taimõr”. Mäletan sellest, et üks naine käis üle lava (vist Epp Kaidu või Elo Tamul) ja üks mees käis ka üle lava. Mäletan veel, et mehel oli käes läikiv kepp ja aeg-ajalt ta vehkis sellega. Muud midagi ei mäleta.“ (Vaino Vahing, Arter 27. mai 2000)

Oks, Jaan – Kirjanik, kes läks hulluks. Oksa loomingu intensiivsem periood langeb aastaisse 1906-1910, kuid suurem osa teostest jäi eluajal avaldamata ning käsikirjad on hävinud. F. Tuglase ja A. Adsoni tegevuse tulemusena ilmus osa teoseid postuumselt: “Tume inimeselaps” (1918), “Neljapäev” (1920), “Kriitilised tundmused” (1918), “Kannatamine” (1920). Hiljem on tema teoseid mitmel pool kirjastatud. Olulisemad on I. Grünthali koostatud “Kogutud teosed” Stockholmis (1957) ja “Otsija metsas” kirjastuselt “Ilmamaa” (2003).

VV-le väga oluline.

Pohmell – Pohmelli kohta leidub Päevaraamatutes mitmeid kirjeldusi ning tähelepanekuid. Nagu näiteks: „Maailm on veel joobnud, aga pohmell pole enam kaugel“ (11. juuli 1974, Päevaraamat II). 26. augustil 1974 on kirjeldanud VV pohmelli tühja ja piinavana. Vahel on märgitud lihtsalt: kerge pohmakas. Samas 28. juulil 1975 oli pohmell täielik: „Pohmell täielik. Maimul ka.

Käisime Juliaga linnas söömas. Julia laliseb meile mõlemale, justkui teenitult: loll, loll... (28. juuli 1975, Päevaraamat II).

Potter – Väike mafioosnik VV näidendist „Potteri lõpp“. „Unt ütles mulle 1971. aastal, et kirjuta Pärnu teatri jaoks näidend. Ma küsisin, millest. Ta ütles, et ükskõik millest. Ei saagi öelda, et kirjuta millestki näidend. Ja siis ma läksin maale ja hakkasingi kirjutama. Ma ei tea, kas siis isiklikust elust ja perekonnaelust tuli selline karkass. /---/ Ja siis isiklikku perekonnaelu ma panin ka näidendisse sisse. Prototüübid on olemas. Tollane abikaasa Maimu Berg oli naise prototüüp. Aga kust see ajakirjanik Loots tuli, seda ma ei mäletagi. Vist oli Jaak Kangilaski. Hiljem on Unt ka rääkinud, et see oli nii. Ja kust see teine naine tuli. Ei tea, oli vaja armukest ka. Aga armukese prototüüpi mul ei tule tänaseni meelde. Ma vaatasin päevaraamatust ka järele, kes võis tol ajal minu armuke olla. See on peaaegu 40 aastat tagasi, need naised võib-olla ei elagi enam. (Vihiku draama erinumber, 2003).

Päevaraamat – Kogu tõe raamat. Siiski pole avaldatud Vahingu päevaraamatud kirjastaja Joel Sangi sõnade kohaselt üksühele Vahingu päevikute koopiad, vaid materjal on läbinud kirjandusliku tihendamise.

Spiel – „VV paljuräägitud Spiel’idele on ta ise ja teised andnud mitmeid sügavaid tähendusi. Väidan, et tema mängud olid peale muu ka inimkatsed. /---/ Spiel’i käivitamise mudel ütleb VV olevat laenanud vaimuhaigete kommunikatsioonist ja sealt üle kandnud suhtlusse tervetega. Tähendab, tema kui mängujuht imiteeris ette hoiatamata oma patsientide kõnet ja käitumist, et oma sõpru-tuttavaid jahmatusse ajada ja siis nende reaktsioone jälgida.

(Maie Kalda, Looming 2008/5). „Spiel ei olnud mitte mingisugune eksperiment kaaskodanikega, kuigi see vahel võis nii välja kukkuda. See oli üks totalitaarses ühiskonnas elamise vorm, tõsi – kohati võis see võtta kohatu ilme.“ (Vaino Vahing EPL 2005, 19. detsember).

Surm – VV kasutab tihti sõna “surm”. Pole täpselt aru saada, kas surmtõsises mõttes. 15. juuni 1974 on VV kirjutanud: „Elada on jäänud väga vähe, aga hirmu ei ole“. Sageli mainib, et üha rohkem mõtleb surmast, enda kaduvusest: „Kell 04.00. Uni läinud. Karge hommik. Elu on väga lühikeseks jäänud.

Kuivab kuidagi kokku. Juba kaks õhtut pole Maimuga rääkida saanud.“ (27. mai 1975, Päevaraamat II).

Ka kõiksugu valud suurendavad hirmu surma ees: „Valud südames, aga surm ei tule“ (11. juuli 1975) või: „Südames valud, väsimus. On tekkinud tõsine surmahirm. Suudan ma seda veel teiste eest varjata? Peab suutma“ (18. jaanuar 1982). Masendus, üksindus ja lühijuttude ilmumata jäämine tekitava samuti mõtteid surmast: „„Loomingust“ on välja jäetud mu kaks lühijuttu. Küll ma olen nõrk, et lasen sellisel tühisel asjal end häirida. Tuleb nälgida, surra, aga mitte professoriks hakata. Kannatust. Jah, aga praegu (kell 14.55) on vilets tunne. Maimu on minust loobunud.“ (8. veebruar 1975, Päevaraamat II).

Tõnu – Näitleja ja trubaduur. “Tepandi elab täielikult teatrile. Kogu ta tegevus meenutab teatrikooli, see, mis ta teeb (heli, dekoratsioonid, valgus), oleks nagu uus teatrikool. Saaks ta ometi oma laulud ametlikult ära laulda!” (13. detsember 1975, Päevaraamat II) Vaintsa – Psühhiaater ja kirjanik. Keeruline inimene nagu iga teine. “Aravul.

Mõtisklen. Tuleb alustada võitlust igasuguse labasuse ja väikekodanluse vastu. Enne tuleb aga üle elada kõik väikekodanlase rõõmud ja mured. Tundub, et olengi neid üle elamas.” (22. august 1975, Päevaraamat II) Vaintsa+kirjutusmasin – VV deklareerib tihti, et vajab ainult kirjutusmasinat ja paberit ning et kirjutamine on kõige parem tegevus. Vahel haarab VV-d siiski tohutu hirm, et paber võib otsa saada. Tihti tuleb ette ka kirjutamiskrampi või kirjutamisest eemale hiilimist. Kirjeldab: „Öösel valetasin endale, et kirjutusmasina võll on katki. Miks ma seda tegin?” (Lk 29 Päevaraamat II); või „Väike vasak sõrm, mis proovivõtetel viga sai, ei lase masinal kirjutada.“ (20. märts 1976, Päevaraamat II).

Vaintsa+fotoaparaat – VV nendib, et kuigi piltide tegemine ei toida, petab see meeldivalt ära. Tihti avaldab VV soovi vaid kirjutada ja fotografeerida või eelistab ainult fotografeerimist: „Jutte võib ju kirjutada, aga fotografeerida on parem“ (4. august 1977, Päevaraamat II) Via Regia – Mati Undi teatriromaan, milles filoloogilise haridusega literaadi silmade läbi esitatakse tema teatriuuendajast sõbra allakäigulugu. See on autori tollaste kogemuste, tundmuste, tähelepanekute, mõtete ja arvamuste põhjal kirjutatud – ja siis ümberkirjutatud lugu. Originaal, pärisnimedega, asub Tartu Kirjandusmuuseumis.

ENDSPIEL

armastus, teater, hullus ja surm Vaino VAHINGU elu ja loomingu põhjal mängivad Andres KEIL (Eesti Päevaleht jm) (VAINTSA) Katrin PÄRN (MAIMU/MATI/jt) Martin KÕIV (Teater Vanemuine) (EVALD jt) Ragne PEKAREV (Teater Vanemuine) (HELI/LIINA/MARE jt) Katrin RUUS (Pärnu Teater „Endla“) (TÕNU) autor/lavastaja/kunstnik Ivar PÕLLU kostüümikunstnik Kristiina MÜND (Teater Vanemuine) valguskunstnik Siim ALLAS (Teater Vanemuine) soengud ja grimm Irina VÕSASTE (Teater Vanemuine) tehniline teostus Tauno TIMOTHEUS rekvisiitor-riietur Merilyn MERISALU igakülgne abi Kristian PÕLDMA kavaleht Katrin RUUS ja Ivar PÕLLU fotod Jüri TENSON esietendus 08.09.2008 Tartu Kultuuritehases ehk endises Tartu pärmivabriku piirituselaos lavastust toetavad Eesti Kultuurkapital, Tartu Kultuurkapital, Eesti Teatri Festival ja Genialistide Klubi täname abi eest Tartu Kultuuritehas, Tampere maja, Tartumaa Rahvakultuuri Keskselts

Tartu Uus Teater / I hooaeg 2008/2009 / uusteater.ee

6. jaanuar 1974 Leian taskust rihmata kella. Kuidas seda m천ista? Kas lihtsalt v천i v채ga keeruliselt?

(P채evaraamat II)