1 MAAILM
Vaata ja Muuda dokfilmiklubide ajaleht, talv 2012
dfk.maailmakool.ee
- Filmitegemisest ja sõjajärgsest Libeeriast räägib režissöör Madli Lääne - Libeeria raudsed leedid said Nobeli rahupreemia - Vabatahtlik Irita Raismaa töötas Kongo külas Ghanas - Uudised ja fotoreportaažid
2 PERSOONID
Tere kõigile DFKlastele ja head uut aastat!
talv 2012
1 MAAILM
10 KÜSIMUST PARIMATELE DFKLASTLE 1. Kes? LIISA NURMELA
Viimase DFK lehe ilmumisest on möödas juba mõni aeg. Sel ajal on täienenud mediateek, juurde tulnud uued klubid ja uued tegevused. Toimusid nii kohalik kui rahvusvaheline suvekool, novembris aga social actioni teemaline koolitus Slovakkias, millest saad ülevaate läbi fotode viimasel lehel. Lisandunud on suurepärane filmikataloog. Aasta 2011 oli maailmas üks uudisterohkemaid. Tooni andis majanduskriis, mis pani mõtlema ületarbimises. Inimesed tulid tänavale, et okupeerida finantskeskused, kelle tegemistest on järjest keerulisem sotti saada. Et seda teemat arutada, telli ja vaata filmi Yes Men Parandab Maailma. Tsunami tagajärjel tekkinud Jaapani tuumakatastroof hirmutas aga ehk rohkemgi kui masu. Milline on kliimasoojenemise roll suurte looduskatastroofide tekkimisel, selgitab mediateegi uus film Out of Balance / Tasakaalust Väljas. Demokraatialiikumine Araabiamaades ehk nn. Araabia kevad näitas, et maailm võib ka positiivselt üllatada. Suurt rolli selle kodanikealgatuse levikul mängis uus ja digitaalne meedia, millega koguti rahvusvahelise üldsuse toetust. Internetis liikuvad videod ja üleskutsed inspireerisid Tuneesia ja Egiptuse järel ka teiste Araabia riikide kodanikke oma õiguste eest seisma. Vaatamata soovitustele anda 2011. aasta Nobeli rahupreemia kollektiivselt Araabiamaade rahvale, läks see siiski hoopis vapratele naistele, „Libeeria raudsetele leedidele“ ja Jeemeni naisajakirjanikule. Ka sellest on ajakirjas veidi pikemalt juttu. Esmalt juhiks tähelepanu aga kahele tublile leedile Eestimaalt: Irita Raismaale, kes oli vabatahtlikuna Ghanas ja Madli Läänele, kes filmib naiste elu Libeerias.
2. Kui vana? 18
Head lugemist!
7. Mida tuleks maailmas kõige esimesena muuta? Tuleks muuta oma mõtlemist. Kui igaüks
3. Kool ja dokfilmilkubi? Keila Kool, klubi Horisont 4. Kuna tegid dokfilmiklubi? 2010 aasta sügisel 5. Miks filmid? Noored õpilased peavad nägema maailma ning mis seal tegelikult toimub ning filmid on hea viis noorteni jõuda, sest kellele meeldiks tühipaljast juttu kuulata, filmid meeldivad ju kõigile :)
kõmu-uudistest. Kui inimestele näidata, mis maailmas tegelikult juhtub, siis on pikas perspektiivis oodata häid tulemusi. 8. Soovita head lugu/bändi, mis aitab talvest üle! Buena Vista Social Club, Nirvana, The White Stripes, Queen. 9. Soovita head raamatut, mis aitab talvest üle! Kadunud Roos, Serdar Öskanilt; Edgar Hilsenrathi Nats ja juuksur. 10. Millise filmi/raamatu kangelane tahaksid ise olla? Ma tahan olla oma raamatu (mida võib lugeda eluks) kangelane.
6. Milline Vaata ja Muuda dokfilm on su lemmik ja miks? Nende paljude seast, mida näinud olen, on mulle kõige enam meeldinud Birma VJ. Seal näidatakse kõike nii reaalselt, kogu aeg on mingi tegevus ning filmi käigus on näha sündmuste arengut. 7. Mida tuleks maailmas kõige esimesena muuta? Massimeediat: inimesi peaks rohkem harima oluliste asjade koha pealt, mitte
1. Kes? SOFIA BOLŠAKOVA
maailma teistmoodi vaataks... Alustades endast maailm muutukski.
2. Kui vana? 17. aastane
8. Soovita head lugu/bändi, mis aitab talvest üle! The Beach Boys „God Only Knows“
3. Kool ja dokfilmilkubi? Narva Soldino Gümnaasium, klubi Closed Door 4. Kuna tegid dokfilmiklubi? 08.02.2010 5. Miks filmid? Meeldib teisetele näidata kõike, mis me ümber toimub. Filmide kaudu on võimalik iseennast väljendada, jutustada probleemidest. Meeldib kogu see protsess. 6. Milline Vaata ja Muuda dokfilm on su lemmik ja miks? Minu lemmik dokfilmi on võimatu valida. Neid on lihtsalt liiga palju!
9. Soovita head raamatut, mis aitab talvest üle! Ray Bradbury „Wine Dandelion“ 10. Millise filmi/raamatu kangelane tahaksid ise olla? Väike Prints (A.de Saint-Exupery)
1 MAAILM
VAATLUS 3
talv 2012
Madli Lääne kaameraga Libeerias Dokumentaalfilm “ABC” Velegai on 19-aastane libeerlanna. Aga võib-olla ka mitte. Ta nimelt ei tea kui vana ta täpselt on. Tema dokumendid läksid kaduma kodusõja ajal. Terve lapsepõlve on ta põgenenud sõja eest, kuid turvalist paika ei leidnud ta ka naaberriigi põgenikelaagris. Nüüd on Velegail täitumas elu suurim soov - minna kooli ja õppida lõpuks ometi kirjutama ja lugema. Kooliteed alustab ta koos oma vanima tütre Garmaiga. Madli Lääne dokumentaalfilm “ABC” esilinastub veebruaris Berlinale filmifestivalil Saksamaal. Madli Lääne sattus Libeeriasse tänu Saksamaa riikliku uudisteagentuuri Deutsche Welle projektile. Õppinud žurnalistikat ning juba paar dokumentaalfilmi seljataga, osales Madli projektis, kus omavahel pandi tandemisse filmitegija Ida-Euroopast ja ajakirjanik Aafrika riigist. Eesmärgiks oli teha dokfilm ja kajastada Aafrikat aafriklase pilgu läbi ja lääne vahenditega.
Libeeria ja naised Libeerias on naistemaatika aktuaalne ja naistel ühiskonnas väga eriline roll. Võimul on Aafrika esimene naispresident Ellen Johnson Sirleaf, kes valiti valitsema riiki peale 14-aastast verist kodusõdade perioodi. Esimesed rahutused algasid riigis juba 1980. aastal ning peamiseks põhjuseks oli ühiskonna kihistumine. Domineerivaks klassiks oli ja on siiani 19. sajandi esimesel poolel Ameerikast naasnud vabastatud orjad. Nemad rajasid Libeeria riigi ja omastasid suure osa riigi ressurssidest. 1985. aastal sai esmakordselt võimule kohalikku päritolu president. See aga suurendas erinevate hõimude vahelist konkurentsi ja vaenu ning peagi vallandus kodusõda, ressursside krabamine ja veel suurem sõda, mille põhjused muutusid järjest ähmasemaks. Traditsiooniline Aafrika ühiskond on üsna meestekeskne. Tüdrukutele õpetatakse juba väikesest peale olema ennekõike oma mehele hea naine. Süüa tegema, koristama. Kuid pikale veninud kodusõda tõi muutuse. Mehed olid sõ-
jas ja ei saanud oma traditsioonilist bossi rolli täita, arutleb Madli. Sõjaolukord tõi naistele hoopis uue kogemuse. Nad mõistsid, et saavad vaatamata väga keerulisele olukorrale ka ise hakkama. Naised olid võtmetegijad ka rahu saavutamisel. Väsinud vägivallast, tulid libeerlannad tänavale ja nõudsid rahumeelselt lahedust. Nad sekkusid naaberriigis Ghanas toimunud rahuläbirääkimistesse ning just tänu nende kindlameelsusele on Libeerias juba 9 aastat rahu.
Sõjahaavad Üheksa aastat on sügavate haavade paranemiseks väga lühike aeg. Kuid libeerlannad ei kurda. Alles uurima hakates avastas Madli, et nii mõnedki igati positiivse ellusuhtumisega naised on kogenud midagi nii kohutavad, mis eestlannale isegi pähe ei mahu. “Libeerias ei ole nii, et lähed ja nutad patja juba üksi seetõttu, et patja polegi,” lisas Madli viidates sõjast räsitud maa äärmisele vaesusele. Vaesuse tõttu on iga päev uueks väljakutseks. Tuleb ellu jääda ning haletsemine on libeerlasele võõras nähtus. Enesehaletsus on puhas luksus, järeldab Madli.
Loo jutustamise imest Soovides oma filmis natukenegi avada Libeeria naiste kogemusi kodusõjas ja järgnenud ajal, palus ta neil oma lugu jutustada. Taoline loo rääkimise viis ja kogu dokfilmi formaat on aga libeerlastele võõras. Seega oli Madlil filmitegijana
väga keeruline saada naistelt dokfilmile sobilikke detailseid kirjeldusi. Samuti oli keeruline seletada, et miks ta seda kõike teeb. Ja seda küsimust küsis ta korduvalt ka endalt. Naised, kes seal mineviku ja olevikuga iga päev silmitsi seisavad, vajaks abi nüüd ja kohe. Neil puudub igasugune varu. Ei saa laenata eilselt, homselt ega naabrilt. Kasu, mis nad saavad sellest, et tänu dokfilmile teatakse Euroopas rohkem nende olukorda on kaudne ja pikaajaline. See teeb iga dokfilmitegija, kel paratamatult oma filmi tegelastega ka isiklik suhe tekib, kurvaks. Tahaks rohkem aidata, aga kuidas? Tihti räägitakse, et filmikaamera ees oma loo jutustamisel on vabastav efekt. Räägid loo ja leiad mõistmist. Nagu psühholoogi juures. Kuid traumaatilised sündmused, mida Libeeria inimesed on läbi elanud, seab Madli arvates meie ja nende vahele suure lõhe. Kui pole kogenud midagi nii ebahumaanset, näinud ja kogenud mõõdutundetut tapmist ja vägistamist, siis lõpuni teiste sellisest kogemusest aru saada pole võimalik.
Mida sõda õpetab ja ei õpeta Sõjas saab selgeks, et häid ja halbu inimesi justkui pole. On inimesed, kes teevad häid ja halbu asju. Kõik nad peavad aga hiljem koos edasi elama. Endiselt on Libeerias kohal ka ÜRO väed, kes aitavad riigis tasakaalu hoida. Samal ajal proovib Libeeria end ka ise aidata. Näiteks õpetatakse sõjaajal sündinud generatsioonile lihtsaid asju, mis muidu lapsed märkamatult omandaks. Nii poisid kui tüdrukud, tihti juba emad ja isad, õpivad alles lugema või põllumajandust. Just ühest taolisest tüdrukust Madli film räägibki. Sõda on kui šokk, mis halvab ühiskonna, võtab Madli Libeeria kogemuse kokku. See purustab kõik, mille üles ehitamiseks on põlvkondi inimesi vaeva näinud. Olgu selleks siis inimsuhted, sõiduteed ja elektriliinid. Nende taastamine võtab kaua aega ja palju raha. Naiste suurem vabadus ja roll Libeeria ühiskonnas aga näitab, et vahel võib suurest halvast ka veidike head sündida. Jääb vaid loota, et uued Libeera teed on sirgemad kui eelmised! Madli Läänega vestles Birgit Rosenberg
4 TEADUS
talv 2012
1 MAAILM
Libeeria „raudsed“ leedid said Nobeli rahupreemia 2011. aastal anti maailma ehk kõige auväärsem heatahte preemia – Nobeli rahupreemia naistele. Läks see jagamisele Jeemeni naisajakirjaniku Tawakool Karmani, Libeeria kahe „esileedi“ president Ellen Johnson Sirleafi ja aktivist Leymah Gbwoee vahel. Ellen Johnson Sirleaf sai Libeeria presidendiks 2005. aastal, 2 aastat peale 14-aastase verise ja segase kodusõja lõppu. Kuigi olla esimene Aafrika naispresident on kahtlemata suur au, oli Johnson Sirleaf juba varem ühiskondlikult tunnustatud. Haritud Harvardis ja teinud karjääri Maailmapanga ja ÜRO eksperdina, on tegu pigem üleilmsesse eliiti kuuluva kui lihtsa Aafrika prouaga. 2011. aasta novembris, vaid veidi enne preemia kättesaamist, valiti 72-aastane Sirleaf teist korda Libeeria presidendiks. Valimised ei läinud lihtsalt ning vastaskandidaadid olid tõsiseltvõetavad. Mitte kõik ei rahuldu Sirleafi peamise saavutuse – rahu hoidmisega riigis. Eriti noored ootavad senisest suuremat majanduskasvu ja rohkem võimalusi. Paljud näeks Libeeria juhina pigem meest. Ka rahvusvaheliselt on Sirleafi kritiseeritud ja seda ennekõike tema presidendiametile eelnenud soojade suhete eest mässumeelsetega. See on kui must plekk Sirleafi valgel preemial. Gbwoee peamine roll seisneb naiste mobiliseerimist liikumisse Naised Rahu Nimel. See äärmiselt karismaatiline ja sõnaosav proua, kes on ka filmi Libeeria Raudsed Leedid peamine kõneleja, suutis ühendada Libeeria moslemlannad ja kristliku kogukonna naised. Nii protesteerisid libeerlannad ühtsuse ja Nobeli preemia asutajaks on Rootsi tööstusmagnaat ja keemik Alfred Nobel. Tema teiseks tuntud saavutuseks on dünamiidi leiutamine. Auhinda antakse välja Nobeli, kes oli surres üks maailma rikkamaid inimesi, vara toel rajatud fondidest. Alates 1895. aastast neljas valdkonnas: meditsiinis, keemias, füüsikas ja kirjanduses. Rahupreemia väljastamist alustati 1901. aastal. Laureaati valiv komisjon tegutseb ja gala toimub Norras Oslos.
rahu märgiks valgesse riietatuna 14 aastat kestnud vägivalla vastu, mille põhjuseid keegi enam sõnastada osanud, kuid milles kogu riigi meessugu siiski osales. 2011. aasta pole esimene, mil rahupreemia saab aafriklanna. Keenialanna Wangari Maatha sai selle au osaliseks 2004. aastal kogukonnapõhise rohelise mõtteviisi arendamise eest. Sirleaf arvab, et naiste rolli tuleks suurendada mitte ainult Aafrikas, vaid kogu maailmas. Vahel kaasatakse väike osa naisi, et säilitada väline poliitiline korrektsus ja vaigistada kriitikuid. Ka enamus nobeliste on olnud mehed. Rahupreemia üle sajandipikkuse ajaloo jooksul on selle au osaliseks saanud vaid 15 naist. Tihti on see preemia läinud jagamisele, nagu ka aastal 2011. Johnson Sirleaf väitis auhinna vastu võttes, et kuigi ta ei saa rääkida kogu maailma naiste eest, on see rahupreemia võimalus pöördumiseks nende kõigi poole. Ka just praegu on Aafrika kontinendil, näiteks Kongo Demokraatlikus Vabariigis, Rwandas, Sierra Leones või Sudaanide piirialadel käimas sõjad, mille käigus kogevad naised kurje kannatusi. Kuigi rahvusvaheline sõjatribunal on vägistamise kui sõjarelva kuulutanud inimsusevastaseks kuritööks, jätkub see õudus kõikides mainitud sõjakolletes. See on ülim alandus, füüsiline ja vaimne trauma, mille tagajärjed kestavad pikalt peale sõja lõppu. Sirleaf kasutas oma kõnet üleskutsena aktiivsemalt kaitsma naiste õigusi, juhtides tähelepanu meedia positiivsele mõjule. Ka kõige kaugem ja hüljatum maailma nurgatagune on läbi video kiirelt ligipääsetav. See aitab kaitsta hullemast ja teadvustada parimast.
Lisaks aule saab Nobeli preemia laureaat 10 miljoni Rootsi krooni (1,16 miljoni euro) võrra rikkamaks. Üks auhind võib minna kuni kolmele inimesele, kes sellisel juhul jagavad ka preemiaraha.
Filmisoovitused teema juurde:
Eestiga on Alfred Nobel seotud läbi oma suguvõsa. Hetkel Tallinas kontserdisaali ja jahtsadamana toimiva Noblessneri Valukoja üheks omanikuks oli Alfredi venna Ludvig Nobeli poeg Emmanuil Nobel. Firma tegeles millegi üsna rahukauge - allveelaevade ja torpeedoseadmete ehitamisega.
Eesti Inimõiguste Keskusest: http://humanrights.ee Eesti Inimõiguste Instituudist: http://www.eihr.ee Eesti Naisuurimus- ja Teabekeskusest: http://www.enut.ee/enut.php
Libeeria Raudsed Leedid Palveta Kurjus Tagasi Põrgu Kutsu kõnelema:
autoriks Birgit Rosenberg
1 MAAILM
ELU 5
talv 2012
Kuueaastased orvud Asipoka ja Assibi ning emaga elav Paulina lähevad esimesse klassi MTÜ Mondo toetusel, kelle vahendusel on 130-l Kongo küla lapsel Eestis toetaja.
Kas Aafrika lapsed ei viitsi õppida? Irita Raismaa elas GLEN-projekti raames ligi viis kuud Lääne-Aafrikas Ghanas selle vaeseima regiooni Kongo-nimelises külas. Kui seitsme tuhande elanikuga külas on koolis käinud vaid pooled inimesed ja neistki piirdus enamik algkooliga; kui lugeda ja kirjutada suudab üksnes iga viies inimene; kui keskkooli on lõpetanud paar-kolm protsenti külaelanikest, siis kas saab mugavalt nentida – need inimesed on lihtsalt rumalad ja laisad? Muidugi saab seda teha, kui rahulduda pindmise ja piiratud teadmisega. Tõdesid jagub teatavasti igaühele. Näiteks minu tõeks on veendumus, et mitte Kongo küla lapsed ei ole puudulikud, vaid nende kooliskäimise võimalused. „Mis mõttes!“ kihvatab ehk mõnel tegusal lugejal. „Kaks kätt küljes, jaladki all – tehku tööd, nähku vaeva, kuidagi ikka saab.“ Tegelikkuses on see loogiline tehku-tööd-ja-nähku-vaeva-argument sama puudulik kui paljude Aafrika laste võimalused. Vaeva näevad nad küll, ent seda isegi esmaste vajaduste, nagu toidu, tagamiseks. Kongo küla kuulub regiooni, kus töötab täisajaga iga kolmas 7-14-aastane laps, kas perele lisaraha hankides või majapidamis- ja põllutööd enda kanda võttes. Võimaluste puudumine on Aafrika kontekstis midagi muud kui Eestis. See ei tähenda seda, et lapsevanemal pole raha lapsele korralike riiete, arvuti või
Kologbire & Dokbon
Kooliskäimist saab lapsehoidmisega ühendada – väike õde või vend võetakse lihtsalt kooli kaasa.
suusareisi võimaldamiseks, vaid seda, et raha puudub isegi vihiku, hariliku pliiatsi ja plätade jaoks, rääkimata eksamitasudest ja koolilõunast. On lapsi, kes jalutavad 35-kraadises kuumuses kilomeetrite kaugusel asuvasse kooli ning veedavad terve päeva söömata. Varem või hiljem otsustab sellise lapse vanem, et mõttekam on laps koju jätta. Nõrk keha on ka malaariale vastuvõtlikum. Mõtle üks minut, mis võimalused olnuks sul kooliteed alustada, kui sul poleks olnud ema või isa (või kumbagi); kui polnuks õppevahendeid (vihikuid, raamatuid, paberit ja pliiatseid); kui ema-isa või
sugulased otsustanuks, et oled neile kasulikum tööd tehes, ja keegi riigiametnikest ei oleks su olukorra vastu huvi tundnud. Ei, ma ei dramatiseeri üle. Kongo külas on sadu lapsi, kes on kaotanud kas ühe või mõlemad vanemad. Selliste laste võimalused koolis käia kahanevad peaaegu olematuks, sest nende vanema(te)l puudub piisav sissetulek ja lisaks tuleb hoolitseda õdede-vendade eest. Liiati on lapsevanem tõenäoliselt ka ise hariduseta ning pahatihti tingib see olukorra, kus ta ei suudagi mõista, mis kasu koolist on. Kaugel küla servas asuvas algkoolis kohtasin 9-aastast Albertit. Teda kasvatas
6 UUDISED vaid isa, kes oli oma tütre juba koolist ära võtnud. Nüüd arvas ta, et sama tuleks ka Albertiga teha – eksamitasud ja vabatahtlike õpetajate ülalpidamine oli perele liiga koormav. Albert pole just silmanähtavalt andekas poiss ja koolis ei lähe kõige paremini, aga ta otsustas enda eest võidelda, maksku mis maksab (vanematele vastuhakk on ses kultuuris äärmiselt erandlik). Paar nädalavahetust töötas ta hommikust õhtuni kullakaevandustes, et ise vajalik raha kokku saada. Kõik päädis sellega, et isa saabus ärritunult kooli direktori jutule. Õnneks käib Albert koolis edasi. Ahjah, see summa, mille pärast Albert koolist eemaldada taheti, oli väiksem kui üks euro. Laste tuleviku ei otsusta vaestes Aafrika piirkondades mitte sajad, vaid mõned eurod. Kohtasin Kongo külas sadu lapsi. Umbes 50 käest küsisin, kas neile meeldib koolis käia ja õppida. Edaspidi ei näinud ma sel küsimusel enam mõtet, sest vastus oli alati veendunud jah. Ehk mõjutas neid Ghana õpetamissüsteem, mis tingib ühtmoodi mõtlemise ja nn mallvastused, aga lõppeks oli siiski ilmselge, et sealsed lapsed tahavad koolis käia. Meie võtame tasuta haridust enesestmõistetavana, vahel tüütu kohustusena, teadmata, et miljonitele lastele on kooliskäimine vaid unistus, ja jääbki selleks. Ees terendab 2015. aasta, mis on tähtajaks ÜRO arengueesmärgile tagada kõigile maailma lastele ligipääs algharidusele. autoriks Irita Raismaa
Uudised Novembrikuus tuli trükist Vaata ja Muuda filmikataloog, kus on ülevaade meie mediateegis laenutamiseks olevast 160 dokfilmist. Kataloogi alguses on ka sisukord, mis hõlbustab teemakohaste filmide otsimist ja leidmist. Filmide tellimine käib endiselt läbi dfk portaali! Kataloogi tellimiseks paberkandjal palun saatke oma postiaadress e-mailile dfk@mondo.org.ee Veebis sirvitav kataloogi leiate: http://issuu.com/vaatajamuuda/docs/vaata_ja_muuda_filmikataloog_2011?mode= window&viewMode=doublePage Kataloogi pdf allalaadimiseks: http://noorte.maailmakool. ee/public/Vaata_ja_Muuda_filmide_kataloog.pdf
talv 2012
1 MAAILM
12-aastane Lincoln on tohutu keskendumisvõime ja kunstiandega poiss, loomulik liider, kellest oleks ühiskonnale abi. Aga tal pole ei ema ega isa, kes teda aitaksid; ei vildikaid ega joonistusplokki, mille abil oma annet arendada. Nädalavahetuseti ja koolivaheaegadel töötab ta kullakaevandusetes, et muul ajal koolis edasi käia. (Pildil on autori korraldatud joonistuspäev.)
Sündmused ja linastused KUMU DOKUMENTAAL Igal kolmapäeval saab KUMU auditooriumis tasuta näha toredaid dokke PÖFFi programmist. Aasta algas ökodokkidega, millele järgnevad filmid kunstnikest. Jälgige programmi! http://kumu.poff.ee
DOCPOINT: 26. - 29. jaanuar Tallinnas Docpoint Tallinn tahab 2012. aastal näidata värsket, sotsiaalset ja julget dokumentalistikat, jätmata unarusse ka eksperimentaalsemat kunstidokki ja poeetilisi filme. 2012. aasta Docpointi kavas on kokku senini suurim number – üle 35 filmi. Sellele lisandub veel Eesti Filmi 100. aastapäeva puhul linastamisele tulev Eesti dokfilmide paremik läbi aegade http://tallinn.docpoint.info
MAAILMAFILM: 19. - 25. märts Tartus Ka sel aastal toimub Tartus Maailmafilmi festival, mille käigus linastub ligi 50 omanäolist ja vahel ka antropoloogiliste sugemetega dokfilmi kogu maailmast. Tartu festivali teeb eriliseks selle mõnus meelolu ja võimalus režissööridega vaetult või siis Skype’i vahendusel suhelda. Ka sel aastal planeerime korraldada samaaegselt Vaata ja Muuda praktilise filmikoolituse. Hoidke see aeg vaba filmidele ja filmimisele!
1 MAAILM
FILM 7
talv 2012
UUED FILMID
Seda räägib tavaliselt diktor. Kuid kas see ongi tõde? Vastuoluline film GruusiaVenemaa konfliktist ja meediamanipulatsioonidest.
KOHT TÄHTEDE SEAS Leonard Retel Helmrich / Holland, Indoneesia / 2010 / 110 min / EST, RUS
ISLAND: TULEVIKULOOTUS Henry Bateman / UK, Island / 2010 / 75 min / EST, RUS Island oli cooli sünonüüm. Kallite disainiasjade keskel elasid coolid inimesed. Ka nüüd, peale cooli ülekuumenemist usuvad islandlased, et teistel, kuid ka neil endil on kogetud majandus kriisist paljugi õppida. Põhjamaine Island tundub uutes tuultes ja kestlikute valikute otsingul veelgi karskem.
See film on režissöör Leonard Retel Helmrichi üskikasjalik portree Indoneesiast, kujutatuna läbi Jakarta slummis elava perekonna silmade. Vanaema Rumidjah on vanameelne kristlik naine, kes üritab hakkama saada muutuva ühiskonna ja globalisatsiooni mõjudega, mis peegelduvad tema alaealise tütretütre Tari ja tolle islamiusuliste poegade Bakti ja Dwi näol. Nüüdisaegses Indoneesias toimub pidev võimuvõitlus Kristluse ja Islami, noorte ja vanade ning rikaste ja vaeste vahel. - Film võitis 2010. aastal maailma suurima dokfilmifestivali IDFA parima rahvusvahelise dokfilmi auhinna
TASAKAALUST VÄLJAS Joe Public / USA / 2007 / 65 min / EST, RUS Tundub, et kliimasoojenemise teooriale on palju kriitikuid. Asja uurides aga selgub, et tihti on skeptikud korporatsioonide poolt kinni makstud kõneisikud. Filmis on luubi all „maailma suurim firma“ naftagigant Exxon Moblie´i lobby. Samas saavad sõna teadlased, kes kliimasoojenemist teaduslikult seletada püüavad.
VEEBRUARI TEEMAKUU FILMISOOVITUSED
ROOSAD SARID Kim Longinotto / India, Suurbritannia / 2010 / 96 min / EST
LOBOTOOMIA Juri Haštševatski / Eesti, Venemaa / 2010 / 57 min / EST, RUS Iga päev tuleb sõda läbi teleekraani meie elutuppa. Suutmata küsida, uurida, vaid tummalt vaadates on keeruline mõista, kes on hea, halb, süüdi või kannataja.
Sampat Pal Devi on sõnakas ja karismaatiline india naine, kes võitleb sealsete naiste õiguste eest, olles Gulab Gangi (Roosa Jõuk) nime kandva liikumise liider. Filmi keskmes on noored tüdrukud, keda Indias sageli juba 12 aastaselt abielluma sunnitakse ja kelle õiguste eest Sampat võitlebki.
ISLAND: TULEVIKULOOTUS EKSPORTIDES OHTUSID KATASTROOFI RETSEPTID MÜRGINE TULI TASAKAALUST VÄLJAS Veebruaris kutsume teid üles korraldama linastusi, mis tegeleks heitgaaside probleemiga. Kuidas vähendada inimkonna ökoloogilist jalajälge ning kliimasoojenemist on teema, mida tuleb pidevalt nii mõtetes kui tegudes aktuaalsena hoida. Aidake sellele kaasa!
8 DOKKOOMIKS
talv 2012
1 MAAILM
1
Rahvusvaheline dokfilmi suvekool toimus 2011. aastal Tšehhimaal, paarkümmend kilomeetrit väljaspool pealinna. Kuid tunne oli rustikaalne, sest ööbisime ja tegutsesime vanas mõisakindluses
Kindlus asus täpselt kahe küla vahepeal ning limonaadi-või tsivilisatsioonisooviga võis minna kas Racovicesse või siis Cimelicesse. Kumb on kumb, jäi vahel...
segaseks. Selle kahe küla omavahelisest konfliktist sai ainest ka filmiks Tee (The Road http:// www.youtube.com/watch?v=W_ ATygecbqk ). Kauplusest leidis aga üks neiljast meeskonnast...
endale Vietnami perekonna, kelle loo sellesse kaugesse maanurka sattumisest räägib film Neljas (Fourth http://www.youtube. com/watch?v=9oIsCa7aaWM)
Filmikooli teemaks oli teha dokfilm ajaloolisest pärandist, mis kestab tänaseni. Juhendama oli kutsutud 3 Tšehhi dokumentalisti. Pildil on režissöör Jana ja kõigi lemmik, toimetaja Tomaš
Enne filmima asumist tuli aga tehnikaga sõbraks saada. Laiali jagati ka väikeseid loomi meenutavad mikrofonid, ülesandeks oli filmida ,,self-portrait’’
Ülesanne teha dokfilm riigi ajaloost, mida eriti ei tunne, meeskonnaga, keda ei tunne ning keeles, mida ei mõista, oli korralik väljakutse. Kuid ometi varjas see rahulik maakoht...
endas väärikat ajalugu. Just seal sõlmiti üks Teise Maailmasõja rahulepingutest, millest kõneleb film Šokolaadi Mekk (Taste of Chocolate http://www.youtube. com/watch?v=sswVL78wA-I )...
Selleks, et kõike teada saada, tuli inimestega suhelda, teha vahel suisa detektiivitööd, lahendada müsteerium ja leida kadunud aarde asupaik. Kuhu kadusid pühakute...
kujud selgub filmist Tühi Allee (The Empty Alley http://www.youtube.com/ watch?v=L2OEHh2VaqY ).
Õhtuti toimusid linastused ja kohtumised külalistega. Et suvetunne oleks täiuslik, tehti vahel ka lõket. Keegi laulis.
Aega magada ei olnud
Eriti siis kui läks dokkide kokkulõikamiseks. Muuhulgas on kokku toimetatud ka kaks suvekooli osalist
Kuid kui lõpp hea, siis kõik hea
* ma ju ütlesin, et suvekooli ajal aega magada EI OLNUD. Esimene võimalus avanes tagasiteel bussis
Fotod: Anette Parksepp Tekst: Anette Parksepp ja Birgit Rosenberg
Lõpp
Projekti kaasrahastab Euroopa Komisjoni kaudu Euroopa Liit. Projekti toetab Eesti Välisministeerium arengukoostöö ja humanitaarabi vahenditest.