1Maailm talv 2013

1 MAAILM

Vaata ja Muuda dokfilmiklubide ajaleht, talv 2013

tutvustus: • Dokfilmiklubiliste Hanna Ental Kirke-Stina Kippel ja övad ainult kooki?

• Kas Poola lapsed sö akoolituselt Varssavist em te da uu M ja a at Va Meenutus nsar • Koomiksiline Kati Kü sillad.

• Väikestest kividest b! esi ühendab ja ülenda Kuidas tegemine inim • Uued filmid

www.1maailm.ee

2 PERSOONID Tere head dokfilmiklubilised, Sügisel osalesime suurel noortemessil Solarise keskuses, kuhu kutsusin appi linastusi korraldama kaks Tallinnas alustavat dokfilmiklubilist Loona Riia ja Marelle. Kui meie hoolikalt valitud dokfilmiprogrammi ei tulnud vaatama pea ühtegi inimest (see toimus 1. septembril!), siis mõtlesin omaette, et tüdrukute soovil ise midagi korraldama hakata on nüüd kriips peal. Aga ma eksisin! Nende dokfilmiklubi on suure mürinaga tööle läinud. Neil on olnud julgust kutsuda esinema isegi tippspetsialiste, näiteks David Vseviovi. Tänu Marellele ja Loonale on hakanud ka nende õpetajad jutusta-

talv 2013 mise asemel tundides filme näitama. Kas see pole mitte tore?

Usun, et igaühel teist on oma õnnestumise ja ebaõnnestumise lugu. Seejuures on aga kõige tähtsam meeles pidada, et enne kui sa ei alusta, ei saa miski ka õnnestuda. Just selle tõeni jõudsid prantslased Julesi ja Clementiga, kellega Palestiinas Jenini linnas juhuslikult kohtusin ja filmiprojektist „Diseponti” vestlesin. Nende kogemus on huvitav näide sellest, kuidas vahel polegi kohalejõudmine kõige olulisem. Keda Palestiina-Iisraeli teema aga rohkem huvitab, võiks laenata meie filmikogust uue filmi „Minu linnaosa”. Uusi ja põnevaid filme on meie kogus veelgi.

1 MAAILM

Dokfilmiklubide tegutsemist toetanud projekt „One World in Schools” on veebruarikuuga läbi. See muidugi et tähenda, et sama juhtub ka dokfilmiklubide liikumisega. Filmid ja soovitused on ikka ja alati teie päralt. Lisaks kutsume teid ülesse senisest aktiivsemalt sotsiaalseid actione korraldama. Täpsemat infot uue algatuse kohta saadame teile märtsi alguses. Hoidke silmad lahti ja meie hoiame teid kursis! Esimene tore võimalus ise lisaks linastustele midagi korraldada on peidetud juba siiasamasse lehte! Otsige, leidke, tegutsega ja vaadake dokfilme!

Kohtumiseni!

Birgit Rosenberg

10 KÜSIMUST PARIMATELE DFKLASTLE 5. Miks korraldad linastusi?

Lisaks dokumentaalfilmide harivale ning silmaringi arendavale eesmärgile on linastusi korraldada lihtsalt nii huvitav! Mulle meeldib tutvuda oma ala ekspertidega, välja mõelda tegevusi ja plaane, kuidas paremini filmi üle arutada ning tunda seda sidet, mis tekib õpilaste vahel probleeme analüüsides. Hubases õhkkonnas ei ole oluline, mis klassis sa käid ning kas sa oled õpilane või õpetaja – kõik on võrdsed ning väga oodatud oma arvamust avaldama.

6. Milline Vaata ja Muuda dokfilm on su lemmik ja miks?

Kuna meie dokfilmiklubi on veel üsna noor ning ma väga palju filme valikust veel näinud ei ole, siis ütlen hoopis filmi, mida ma lähiajal kindasti näha tahaksin. Selleks on „Roosad sarid”, sest naisõiguse teema on mulle alati väga südamelähedane olnud ning toetan tuliselt naiste ja meeste võrdset kohtlemist.

7. Mida tuleks maailmas kõige esimesena muuta?

Inimeste suhtumist oma kaaslastesse. Me oleme ju kõik võrdsed, kuid seda ei teadvustata endale kahjuks alati.

1. Kes? KIRKE-STINA KIPPEL 2. Kui vana?

16 3. Kool ja dokfilmiklubi?

Tallinna Inglise Kolledž, TIK-DOK 4. Kuna tegid dokfilmiklubi?

TIK-DOK sündis 2012. aasta oktoobris

8. Soovita head lugu/bändi, mis viimati sind kõnetas.

Ben Howard on mulle alati sümpatiseerinud oma lihtsuse ning siirusega. Uus leid on aga The Last Royals, mis on kohati mõnusalt rahulik, kuid siiski hea rütmiga.

9. Soovita head raamatut, mis tuleks suvel kindlasti läbi lugeda!

Petrone Prindi „Minu” sarja raamatud on imeline viis tasuta reisimiseks. Vali välja oma unelmate sihtriik ning kujuta ette, et juba oledki/eladki seal!

10. Millise filmi/raamatu kangelane tahaksid ise olla?

Ma soovin, et ma oleksin sama sihikindel ja järjepidev oma unistuste täideviimisel nagu seda on „Extremely Loud and Incredibly Close” peategelane, väike poiss Oskar.

4. Millal tegid dokfilmiklubi?

Möödunud sügisel, täpsemalt oktoobrikuus.

5. Miks korraldad linastusi?

Tahan vaadata, teada saada ja muuta. Ja linastustele koonduvad vähemalt korra kuus ka kõik teised, kes samamoodi mõtlevad. Koos teha on vahvam kui üksi!

6. Milline Vaata ja Muuda dokfilm on su lemmik ja miks?

Ma olen ju alles täitsa algaja sel teemal vestlema, kuid viimati nähtud Eesti-Saksa koostöös valminud „Süütu” puudutas mind emotsionaalselt väga-väga. Mulle ei meeldi lemmikut valida, kuid see film kõnetas mind eriliselt.

7. Mida tuleks maailmas esimesena muuta?

Peaks rohkem armastust, hoolivust ja kokkukuuluvustunnet inimestesse süstima!

1. Kes? HANNA ENTAL

8. Soovita head lugu/bändi, mis sind viimati kõnetas.

Sigur Rósi „Illgres”.

2. Kui vana?

18

9. Soovita head raamatut, mis tuleks suvel kindlasti läbi lugeda!

August Gailiti „Ekke Moor”.

3. Kool ja dokfilmiklubi?

Viljandi gümnaasium, DFK Pult.

10. Millise filmi/raamatu kangelane tahaksid ise olla?

Ekke Moor või Jordana (Joe Dunthorne'i raamatust „Submarine“).

1 MAAILM talv 2013

MAAILMAMUUTJAD 3

Kas Poola lapsed söövad ainult kooki?

Meenutus Vaata ja Muuda teemakoolituselt Varssavist

*Poola söögikultuurist ning toitlustamisest meie koolituse jooksul võib teha lausa eraldi artikli, sest kuni viimase päevani oli see meie jaoks täielik müsteerium, kuidas on võimalik, et absoluutselt iga väiksemagi pausi ajal meid juba uus kandikutäis torte, kooke, puuvilju, küpsiseid, võileibu ning muud head ja paremat ootamas oli.

Kui ma jaanuarikuu eelviimasel kolmapäeval lennujaamas oma nelja kaasreisijaga kohtusin, ei osanud ma eesolevast koolitusest Varssavis palju oodata ja loota. Alati rõõmsa ja lukus kõrvadega grupijuhi Liisi Rohtungi kannul asusime Varssavi poole teele, et võtta osa nelja-päevasest koolitusest laste õiguste teemadel. Lisaks mulle, Loonale Tallinnast, Hannale Viljandist ja Arturile Pärnust, tulid koolitusele dokfilmiklubide juhid Rumeeniast, Poolast, Slovakkiast ning Tšehhist, kokku 25 inimest.

Esimesed poolteist päeva veetsime me Wilga treeningkeskuses (50 km Varssavist väljas, keset paksu metsa) tutvudes kaaslastega, jagades häid ideid dokfilmiklubide ja linastuste kohta ning tehes mitmeid õpitubasid. Meie põhieesmärgiks oli saada piisavalt teadmisi ÜRO Lapse Õiguste Konventsiooni ja ÜRO Inimõiguste Konventsiooni kohta. Uut informatsiooni läks meil vaja juba järgneval päeval pealinnas kui külastasime kahte väga huvitavat asutust. „Rzecznik Praw Dziecka” ehk Poola Lasteombudsmani külastusel oli meil au rääkida ombudsmani endaga Marek Michalakiga, kellega kohtumine oli minu jaoks programmi tippsündmus. Esiteks oli rõõm tunda niivõrd sooja vastuvõttu (ning muidugi ka järjekordseid kooke laual) ja loomulikult oli tore näha, et meie võõrustaja on niivõrd heatahtlik ja aktiivne mees, kellega oleks võinud laste õigustest pikemaltki arutada.

Päevaplaan oli meil tihe ning pidime jõudma veel ka kohtumisele Unicefi Poola fondi esindajatega, kes tutvustasid meile põgusalt oma organisatsiooni tööd ning järjekordselt ka inimõigusi ja ÜRO Lapse Õiguste Konventsiooni. Meil oli väga tark ning hea

tunne, sest olime seda kõike juba eelneval päeval õppinud ning oskasime küsimustele hästi vastata. Õhtul oli meil suurepärane võimalus külastada Varssavi kõrgeimat ning ilusaimat hoonet, kus asus lisaks mitmetele muudele asutustele ka Kinoteka kino. Vaatasime „Born into Bothels” filmi ning laulsime terve ülejäänud õhtu selle sountracki lugu „Gopala” (ma ei tee nalja, minge otsige see YouTube'ist üles ja veenduge ise kui kummitava ajav see on). Ütlus, et algul ei saa vedama ning siis pidama, kehtis ka seekord.

Reede õhtul olime just üksteisega rohkem tuttavaks saanud ja olemine muutus mõnusalt koduseks, kui jõudsime teadmisele, et enamus meist lahkuvadki juba laupäeval. Viimasel päeval külastasime veel linna ääres asuvat noortekeskust, kus rääkisime kahe aktiivse eestvedajaga tänavalastest ning mõtlesime välja projekte, kuidas oma rutiinset igapäevaelu huvitavamaks teha. Õnneks pidime meie lahkuma Varssavist alles pühapäeval niiet saime rahulikult veel õhtul linna uudistada ning Poola soodsaid hindu nautida.

Kuigi see koolitus kestis vaevu neli päeva, võtsin ma sellest maksimumi ning õppisin palju uut, kuidas oma dokumentaalfilmiklubi edasi arendada. Usun, et me kõik oskame nüüd pöörata rohkem tähelepanu laste õigustele ning vajadustele.

Kirke-Stina Kippel, TIK-DOK (Tallinna Inglise Kolledži dokfilmiklubi)

4 MAAILMAMUUTJAD MTÜ Mondo on sotsiaalkoomiksite maaletooja Eestis. Sel sügisel ja talvel koolitasime huvilisi, kes õpetaksid omakorda noori ja vanu end koomiksite abil väljendama. Palusin koolitusel osalenud ja nüüdseks Viljandimaal mitu üritust korraldanud Kati Künsaril 1Maailmale oma kogemusest kirjutada.

Aga ta ei kirjutanud. Loomulikult ta ei KIRJUTANUD! Ta JOONISTAS!

talv 2013

1 MAAILM

Uuri koomiksite kohta siit: www.worldcomics.fi Kirjuta ja uuri, kuidas võiksid sina gi sellisest koo litusest osa saada (veronika@mond o.org.ee).

1 MAAILM talv 2013

MAAILMAMUUTJAD 5

6 MAAILMAMUUTJAD

talv 2013

1 MAAILM

VÄIKESTEST KIVIDEST SILLAD. Kuidas tegemine inimesi ühendab ja ülendab!

Kui tahad korraldada oma koolis Palestiinateemalise arutelu ja linastuse, laena meie filmikogust film „Minu linnaosa”.

Filmi kutsu kommenteerima vabatahtlikud MTÜ-st Ethical Links (www.ethicallinks.org).

Kohtasin Jules Ribis'd (25) ja Clément Delage'i (27) Jenini linnakeses Palestiina aladel Läänekaldal. Jeninis asub vana kino, mis kolme aasta eest sakslaste abil taastati ning kuhu Jules ja Clément oma värsket dokumentaalfilmi nüüd linastama tulid. Nende film on tehtud sealsamas konservatiivses linnakeses ning on palju enamat kui lihtsalt film. Kahest huvitavast projektist, Ponte Radio teatrialgatusest ja sellest valminud dokfilmist „Diseponti”, räägib filmi üks režissööre Clément.

Milles projekt seisneb ja kuidas see alguse sai?

See sai alguse 2008. aastal, kui kaks itaallast Alessandro Taddei ja Enrico Caravita otsustasid teha kolm etendust koos Liibanoni, Palestiina ja Itaalia lastega. Algul tahtsid nad teha midagi Vahemeremaadega seonduvat, ent kaasasid siis Euroopast ka Berliini. Ideeks oli kasutada teatrit kui meetodit, mille abil luua inimestevahelisi seoseid. Tegu pole klassikalise teatriga. Selles pole ei teksti ega stsenaariumit. Sisu edasiandmiseks kasuta-

takse vaid kohta, valgust ja liikumist. Ennekõike korraldatakse lastele töötubasid. Ühe väikese lastegrupiga tegeletakse mitu kuud, enne kui lavastama hakatakse, sest tähtis on lapsi tundma õppida. Peab tekkima side, ja see ongi eesmärk – side ehk inimestevahelised sillad.

Ponte Radio projektile Lähis-Idas eelnesid projektid Serbias, Itaalias, Bosnia ja Hertsegoviinas, kus koos lastega üritati luua nii piiriüleseid kui kogukonnapõhiseid seoseid.

Ja teie film oli justkui projekt projektist?

Jah, Ponte Radio kolmikprojekt oli lõppemas ning me tahtsime anda inimestele võimaluse tagasisideks ja tööks teise meediumiga. Algul, kui filmima asusime, oli see ainus konkreetne eesmärk.

Kuna Alessandro oli teinud kogu eeltöö ja tal oli projektis osalejate täielik usaldus, läks teater sujuvalt üle filmiks.

Kuidas sattusid seda filmi tegema?

Kohtusin teatritrupiga kolm aastat tagasi Lyonis, kus õppisin kultuurikorraldust. Otsisin praktikakohta ja soovisin töötada kunstnikega, kes on mõnd projekti alustamas. Olin saatnud tu-

1 MAAILM talv 2013 lutult palju e-kirju, kui lõpuks, täiesti juhuslikult, kohtasin Ponte Radio tandemit. Läksin nendega Liibanoni, kus nad oma projekti parasjagu lõpetamas olid. Seejärel võtsin ühendust oma sõbra Jules'iga ja tegin talle ettepaneku filmida, mida Ponte Radio projektis osalejad sellest kõigest saavad.

Miks Alessandro ja Enrico selle projekti üldse algatasid?

Miks? Sest see oli nende elu, kutsumus. Nii nad elada soovisidki – inimesi ühendades. Nad tegid seda peaaegu kümme aastat, proovides ellu viia oma poliitilist nägemust ühiskonnast ja maailmast. Selle, mida ja kuidas sa miskit teed, peab omavahel ühendama. Teod ja mõtted ei tohi vastuolus olla. Seda Ponte Radio (‘sildade raadio’) itaalia keeles tähendabki.

Muidugi polnud see lihtne ja kurnas üsna palju. Enrico oli lõpuks omadega täiesti läbi, olles kümme aastat teel olnud, suhelnud ja ühendanud inimesi, kellega ei jaganud isegi sama keelt. Alessandro jaoks on aga võimatu midagi muud teha. See on tema missioon. Niisuguse tegevuse tugevus ja nõrkus seisnebki selles, et projekt ja seda kandvate inimeste elud on lahutamatud. Kui projektil läheb hästi, on kõik suurepärane, kui halvasti, on kõik halvasti. Emotsionaalses madalseisus on raske end kokku võtta.

Kuidas teil on?

Meil on samamoodi, kuid me oleme sellega vähem tegelenud, vaid 2,5 aastat. Siit tekibki suur dilemma: projekti õnnestumiseks pead olema selles ülepeakaela, mitte võtma seda pealiskaudselt kui järjekordset projekti. Vahel leidis Alessandro end olukorras, kus tal oli vaid 15 eurot ja me olime keset Liibanoni ilma tervisekindlustuseta, koduta, toetuseta. Kui sa ise oledki projekt, pole võimalik selle juurest nii lihtsalt minema kõndida.

Oleme aru saanud, kust tuleb motivatsioon: elades harmoonias oma põhimõtetega. Aga kust leida säärase elustiili jaoks raha?

Enrico ütleb filmi alguses midagi, mis on sulatõsi: „Me oleme itaallased ja kui näeme kuskil ust, siis paneme sinna jala vahele ja küsime.” Nii see oligi. Nad käisid iga riigi igas kontoris, tutvustasid oma ideed ja küsisid abi, hoolimata sellest, kas tegu oli ministri või talunikuga. Nii nad seda „silda” vähehaaval ehitasid.

Loomulikult on sellise tegevuse eelduseks tugev motivatsioon, ja seda tahavad inimesed ka näha. Lisaks pead taluma palju ei-sid. Vahel on inimestel säärast eesmärki ja elu raske mõista.

Meie teenisime oma filmi jaoks raha tööd tehes.

MAAILMAMUUTJAD 7 maailmaga ollakse ühenduses. See projekt just sellise teadmise andiski. Seda pole võimalik sõnadega seletada. Ilmselt on need inimesed, kel on isiklikud kontaktid ja kogemused, lihtsalt teistsugused. Juhtus midagi head ja see teeb edaspidised konfliktid ebatõenäolisemaks.

Samuti oli sellest kasu ühiskonnale. Eile oli Jenini kinos filmilinastusel rohkem inimesi kui kolme viimase aasta jooksul, mil kino taas avatud on (toim: kinos oli ca 50 vaatajat). Inimesed ütlesid, et kino on nende jaoks „normaliseerimise vahend”, meelelahutus, mille eesmärgiks on tuhmistada argiolukorra teravust.

Ent nad olid positiivselt üllatunud. Ka kino personal arvas, et tõenäoliselt inimesed kohale ei tule, kuid nad eksisid. Dokumentaalfilmid pakuvad huvi ja ka filmijärgsest vestlusest oli kasu.

Muidugi olid enamik kohaletulnuid Ponte Radioga seotud perekonnad.

Lapsevanemad mainisid positiivsena ka seda, et lapsed õppisid meid, võõraid, usaldama. See on Palestiinas harv. Umbusk on selle kultuuri eripära, aga kui nad sind lõpuks aktsepteerivad ja end avavad, on see täielik. Ka meie erisust aktsepteeriti. Näiteks ei küsitud meilt teatud küsimusi usu või perekonnaseisu kohta.

Ehkki arvati, et me oleme segased, polnud sellest hullu.

Mida see kogemus teile andis?

See on siiani mu elu tugevaim elamus. See film on olnud mu elu kaks ja pool aastat. Töötasin, et teenida filmi tegemise jaoks raha. See kõik oli nii intensiivne, et mõistan paljut vist alles paari aasta pärast. Hetkel on kõik liiga värske. Üks on kindel – tegin ja teen asju, mida ma poleks enne ettegi kujutanud. Olen seeläbi õppinud ja jõudnud olulise teadmiseni – selleks et teada saada, kas suudad midagi teha, tuleb sellega pihta hakata.

Intervjuu ja fotod: Birgit Rosenberg

Ponte Radio oli ka Veneetsia biennaalil ja sellest kuulnud Jenini kultuurikeskus, kus Alessandro lastega töötas, eeldas kohe, et neil on väga palju raha. Lõpuks pidigi Ponte Radio kultuurimajast lahkuma. Appi tulid projektis osalevate laste vanemad, kellest oli lõpuks ka palju sisulist abi. Seega, tõepoolest, iga raske olukord loob uusi võimalusi!

Mis kasu projektist oli?

Palestiinlaste jaoks on väga oluline reisida, sest nii saavad nad end ise esindada. Nad tunnevad, et neist on loodud stereotüüpne meediakuvand, mistõttu nad tahavad ise enda eest rääkida. Itaalias oli aga vastupidi: huvituti just Lähis-Ida riikidest, mida meedias nähtu tõttu külastada ei julgeta. Tekkis võimalus „teist” tundma õppida. Üks 14-aastane laps ütles, et moodne olemine ei tähenda uusima tehnika omamist, vaid seda, et

Film ja rohkem infot projekti kohta: http://diseponti.net/

8 FILM

UUED FILMID „JUURDUMINE: WANGARI MAATHAI VISIOON” Alan Dater, Lisa Merton / Keenia, USA / 54 min / EST, ENG Nobeli rahupreemia laureaadi, keenialanna Wangari Maathai lihtne puudeistutamise idee kasvas üleriigiliseks liikumiseks, mis lisaks keskkonnale kaitses inimõigusi ja demokraatlikke väärtusi Keenias. Film ja sellega kaasas olevad videoklipid räägivad ka kolonialismist, Mau Mau võitlejatest, Nobeli preemiast ja on ühtlasi suureks inspiratsiooniks nii suurtele kui väikestele! „ELEKTRIPIRNI VANDENÕU” Cosima Dannoritzer / Hispaania, Prantsusmaa / 2010 / EST, ENG Mõned asjad maailmas on nii uskumatud, et lihtsam on neid mitte uskuda! Kui vanasti võis osta külmkapi, kohvimasina või televiisori kogu eluks, siis tänapäeval tehtud asjad ongi mõeldud kestma vaid lühikest aega. Selle sümboliks, ent mitte ainsaks, on vanamoodne lambipirn, mille õrn hõõgniit kuumusega puruneb. Kas tegu on tootjate vandenõuga tarbijate vastu? Kõik selleks, et maailm rohkem tarbiks! „VEEL ÜKS ÖÖ PLANEEDIL” David Muñoz / Egiptus, Hispaania / 2012 / 52 min / EST, ENG Egiptus – riik muutuste pöörises. Kairo – suurlinn maailma tihedaima ja meeletuima liiklusega. Passides lõpututena näivates liiklusummikutes, väitlevad taksojuhid ja nende reisijad Egiptuse mineviku, oleviku ja tuleviku üle. Tempokas kollaaž Egiptuse inimestest, kultuurist ja revolutsiooni igapäevast. „UUS MAAILM” Jaan Tootsen / Eesti / 2011 / 88 min / EST Milline eestlane poleks kuulnud Uue Maailma Seltsist? Noorusliku lõbususe ja uljusega astus grupp Tallinna Uue Maailma linnaosas elavaid noori vastu Tallinnas toimuvatele arengutele, mis muudavad linna kui eluruumi elanikele ebamugavaks. Selle filmi motoks võiks olla „Hea pealehakkamine on pool võitu!”. Seda, miks ainult pool, vaadake sellest suurepärasest kodumaisest dokfilmist, mis räägib kodanikujulgusest. „MEIE LINNAOSA” Julia Bacha, Rebekah Wingert / Iisrael, USA / 2012 / EST, ENG Mohammed El Kurd on Palestiina poiss, kes elab Ida-Jeruusalemmas Sheikh Jarrahi linnaosas. Kui Mohammed saab 11-aastaseks, peab tema pere kodunt välja kolima. Iisraeli otsuse kohaselt kolivad tema linnaossa hoopis Iisraeli asunikud, sest see tagaks piirkonna jäämise Iisraeli kontrolli alla. Läbi isiklike lugude näeme konflikti jahtivate skandaalsete uudiste taha, kus erinevad kogukonnad ühist lahendust otsivad. Tegu on suurepärase sissejuhatusega arutamaks PalestiinaIisraeli konflikti (vt ka http://www.justvision.org/myneighbourhood).

Projekti kaasrahastab Euroopa Komisjoni kaudu Euroopa Liit. Projekti toetab Eesti Välisministeerium arengukoostöö ja humanitaarabi vahenditest.

talv 2013

1 MAAILM