1 MAAILM
Vaata ja Muuda dokfilmiklubide ajaleht, sügis 2012
www.1maailm.ee
ire Papp ja Annika Kluge -- Dokfilmiklubiliste tutvustus: Ka se kohvi keetma ja tööd andma -- Kuidas eestlanna läks Ugandas juu aktivist Kaire Pappiga -- Kuuljana kur tide kultuuris. Interv use „Tuvid“, intervjuu režissööriga Kib n an dri Ka : gis tee dia me a ud -- Uus film Vaata ja Mu has! ekis ja kutse teemakoolitusele Pra cin cho Cie t olis eko suv de lmi kfi do -- Fotoreportaaž
2 PERSOONID
Tere dokfilmiklubilised! Olgem ausad, erinevalt eakatest, kes võivad tunde tervisest jutustades mööda libistada, on noortega raske sel teemal rääkida. Tervist või selle puudumist paneme tähele alles siis, kui midagi juba viltu on – nagu vasaku jala paremalt teist varvast, mille olemasolust saame teadlikuks alles siis, kui selle kogemata vastu ust ära lööme. Ühtäkki muutub see nimetu varvas kõige tähtsamaks ja hetkeks meie elus muud ei eksisteerigi. Sama lugu on tervisega. Loomulikult pole tervis pelgalt katkine jalg või valutav kõht. Viimasel, keerulisel ajal on palju räägitud just vaimsest tervisest. See on fookuses ka meie uues filmis „Tuvid“, kus dokumentalist Kadriann Kibus on uurinud, mis annab elule väärtuse ja mis juhtub siis, kui see käest libiseb. Lisaks filmitutvustusele lugege ka lühiintervjuud režissööriga ja korraldage linastus, sest hea kodumaine dokk on tõeline aare! Nagu filmist „Tuvid“ selgub, on oluline vaimu toita ning end kasuliku ja vajalikuna tunda. Puuetega inimeste eneseteostusvõimalused on Eestis kasinad, kuid veelgi kasinamad on need Ugandas. Siisi Saetalu annab ülevaate sellest, kuidas läheb MTÜ Mondol kohviku Pop-Up avamine Uganda pealinnas Kampalas. See on eestlaste annetuste toel algatatud sotsiaalne ettevõte, mis annab tööd just puuetega noortele, kel muidu oleks eelarvamuste tõttu väga keeruline ametit leida. Intervjuu dokfilmiklubi juhi Kaire Pappiga on sissevaade Eesti kurtide kogukonda. Olles ise kuulja, on Kaire otsekui kahe maailma vahel, osates kurtide kultuuri (jah, just kultuuri!) ja oma kogemusi suurepäraselt jagada ja tõlgendada. Loodetavasti on seda vähemalt sama huvitav lugeda, kui minul oli küsida. Viimaks muidugi lõbus ülevaade rahvusvahelisest suvekoolist Poolas Ciechocineki linnas. Mis seal juhtus? Kes kellega meeskonda jagas? Kus selles unises linnas globaliseerumine end peitis? Kandideerige ka osalema meie teemakoolitusel Prahas. See toimub juba novembri keskel! Lõpetuseks tahaks teile aga öelda, et tervist, kallid lugejad, tervist!
sügis 2012
1 MAAILM
10 KÜSIMUST PARIMATELE DFKLASTLE 1. Kes? ANNIKA KLUGE 2. Kui vana? 17 3. Kool ja dokfilmiklubi? Tallinna Õismäe gümnaasiumi dokfilmiklubi Filmimootor. 4. Millal dokfilmiklubi tegid? Dokfilmiklubiga alustasin alles tänavu kevadel. 5. Miks linastusi korraldad? Korraldan linastusi, sest naudin nende korraldamist. Mulle meeldivad filmid, mida näitan; ma jumaldan seltskonda, kes kokku tuleb; armastan atmosfääri, mis tekib; austan külalisi, kes tarka juttu räägivad; ning üle kõige naudin enda ja teiste kohalviibivate pähe tekkivaid sisukaid mõtteid. 6. Milline Vaata ja Muuda dokfilm on su lemmik ja miks? Minu lemmikdokfilm on vaieldamatult „Edie ja Thea: üks väga pikk kihlus“, sest ma ei suuda seda vaadates tõsiseks jääda. Juba üks pilk ekraanile toob laia naeratuse näole, sest see on üks armsamaid filme, mida ma kunagi näinud olen. Kaks vana naist, kelle armastusest see film räägib, on muhedad ja vaimukad ning oskavad imepäraselt lugusid vesta.
8. Soovita head lugu/bändi, mis sind viimati kõnetas. Mindy Gledhilli „Mi ancla“ on üks väga kaunis ja mõtlemapanev lugu. Just see hispaaniakeelne versioon! 9. Soovita head raamatut, mis tuleks kiiremas korras läbi lugeda! Minu lemmikraamat on Markus Zusaki „Raamatuvaras“, sest autoril on anne kasutada kõige omapärasemaid võrdluseid, lauseid ja väljendeid. Seetõttu jumaldan ma kõiki tema raamatuid. Aga kergemaks lugemiseks võib võtta midagi „Minu ...“ sarjast. Mu enda öökapilt võib hetkel leida Eeva Kauna „Minu India“. 10. Millise filmi/raamatu kangelane tahaksid ise olla? Mina oleksin Pipilota Viktuaalia Rullkardiine Piparmünta Eefraimitütar Pikksukk. Teise võimalusena pakuksin Sherlock Holmesi.
7. Mida tuleks maailmas esimesena muuta? Esimesena tuleks leida viis, kuidas Euroopas ja Ameerikas üle jäävat toitu Aafrika lasteni toimetada.
1. Kes? KAIRE PAPP 2. Kui vana? 21 3. Kool ja dokfilmiklubi? Tartu Ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia. Ent dokfilmiklubi kodu on Tallinnas Nõmme teel – Kurtide majas. 4. Millal dokfilmiklubi tegid? Selle aasta kevadel. 5. Miks linastusi korraldad? Sest kurtideni ei jõua maailmahariduse teemad. Dokfilmiklubi tegemine on hea võimalus näidata kurtidele lugusid sellest, mis maailmas toimub, ja laiendada nii noorte kui vanemate silmaringi. Meie linastustelt leiab 12–70-aastasi inimesi :) 6. Milline Vaata ja Muuda dokfilm on su lemmik ja miks? Seda filmi Vaata ja Muuda dokfilmide kataloogist ei leia, nimelt „Baraka“ – sõnatuks tegev poeetiline dokumentaalfilm. 7. Mida tuleks maailmas esimesena muuta? Kui saaks, muudaks inimesed mõistlikumaks. Et me mõistaks, kuidas erinev käitume tuleneb meie kultuurilisest taustast, elu rõõmudest ja tragöödiatest ning miljonist muust faktorist. Et me ei peagi sarnased olema ja see on ilus.
8. Soovita head lugu/bändi, mis sind viimati kõnetas. Daughter! Loo nimeks „Youth“. 9. Soovita head raamatut, mis tuleks kiiremas korras läbi lugeda! Üks meeletult muhe raamat on Mehis Heinsaare „Härra Pauli Kroonikad“. 10. Millise filmi/raamatu kangelane tahaksid ise olla? Tsiteerin Jan Kausi: „Kangelane on inimene, kes näeb fassaadide taga hoove ning suudab hinnata mõlemaid“ – seega oleksin rändur filmist „Into the Wild“.
1 MAAILM sügis 2012
MAAILMAMUUTJAD 3
Kohvikuga maailma muutmas
Esimene asi, mis Ugandas erivajadustega inimeste puhul silma jääb, on see, et nad ei jäägi silma – neid justkui polegi olemas. Nende olemasolule viitavad vaid üksikud vabaühenduste viidad mõnes teeservas. Tegelikult ei erine see kuigi palju Eestist, kus aeg-ajalt meedias küll kirutakse riigi hoolimatust, kuid erivajadustega inimestega tänaval, poes või kontserdil tihti kokku ei puutu. Seega on erivajadustega inimesed nii Eestis kui Ugandas ühiskonna äärealale omapead probleemidega heitlema jäetud. Olukord ühiskonna äärealal on aga siin, Ugandas, Eesti omast erinev.
Esiteks töötab meie kohvikus kuus erivajadustega noort, kes omandavad töökogemuse, millega edaspidi tööturul paremini läbi lüüa. Teiseks lahkuvad kliendid kohvikust uudse kogemuse ja teadmisega, et erivajadustega inimesed on võimelised väga maitsvat sööki tegema ja kohvikut töös hoidma. Praegu on meie kohvik küll alles käivitamisfaasis ja palju sellise emotsiooniga kliente pole veel kohvikust välja kõndinud. Kohvikukäivitamise sammudega saad end kursis hoida, lugedes blogi ugandacafe. blogspot.com või jälgides Facebooki lehte www.facebook.com/ ugandakohvik.
Siingi võib teinekord ajalehest erivajadustega inimeste kohta lugeda. Riiki neis artiklites ei kiruta, sest sotsiaalsüsteem ei toeta Ugandas nagunii mitte kedagi. Neis artiklites räägitakse mõnest koolist, projektist või algatusest, vahel kajastavad aga kollased leheküljed mõne puudega inimese õnnetut elu. Mõni kuu tagasi kuulsin ühe erivajadustega noorte kooli juhatajalt õõvastavat lugu. Ta oli käinud paaris äärelinnakodus erivajadustega laste olukorda hindamas ning isegi tema oli tagasi tulles kohkunud. Ta oli näinud nädalaid söömata ning tuppa kätt- ja jalgupidi kinni seotud hüljatud lapsi. Oma pika kogemuse põhjal julges koolijuhataja siiski kinnitada, et korraliku õpetuse ja treeningu abil oleksid need lapsed võimelised tulevikus iseseisvalt toime tulema. Paraku on arvestusväärset haridust pakkuvad koolid Ugandas tasulised ning vanemad eelistavad suurte pingutustega kõrvale pandud raha tervetesse lastesse investeerida. Jõukamad või need, kes on saanud mõne rahvusvahelise organisatsiooni programmist õppetoetust, saadavad oma erivajadustega lapse erikooli. Ja mis saab pärast kooli? Tegelikult suurt midagi, sest isegi korraliku kooliharidusega on erivajadustega inimesel tööturul väga raske läbi lüüa. Mis siis teha?
Siisi Saetalu Kampala, Uganda
MTÜ Mondo tegi kohviku! Aga kuidas peaks üks kohvik aitama lahendada seda suurt ja keerulist probleemi? Kahel moel.
Fotode autor: Kullar Viimne
4 MAAILMAMUUTJAD
sügis 2012
1 MAAILM
Avatult avatud ustega kultuurist
ma uljad o u k g e a ima aire ja v kutsu K i klubisse rääk kooli võ Kuuljate-kurtide noortevahetus Eestis. Kaire on keskel must arvuti süles
Kaire Papp on üks ütlemata aktiivne noor naine. Lisaks dokfilmiklubi vedamisele on tal kaks töökohta: ta töötab nii Rootsi Kaubanduskojas kui kurtidele mõeldud tõlketeenuse koordinaatorina Tallinnas. Ja veel – poole ajast on ta Viljandis õppimas kultuurikorraldust ning alustamas projekti, mis viib vaegkuuljaid ja -nägijaid koolidesse oma maailma tutvustama ja suhtlema. Kohtusime Kairega septembri alguses Tallinnas ühes Kalamaja kohvikus, et rääkida kuulmispuudega inimeste kogukonnast või siis kultuurist. Just – vaegkuuljad moodustavad oma keele ja kogukonnaga eraldi kultuuri. Kaire seisab tänu oma perele just nende kahe maailma vahepeal. Kurtide kultuur, mis see on? Ma räägin alati kurtide „kultuurist“, lähenedes kurtusele kui kultuurile. Ilmselt defineerib iga kultuuri ka keel. Kurtidelgi on oma keel ja väljendusviis – kusjuures
igas riigis on oma viipekeel – , mis mõjutab nende arusaama maailmast ja selle tõlgendamist. Lisaks on kurtidel oma traditsioonid ja üritused. Nad hoiavad kokku ning on tekkinud oma kõnefolkloor, oma poeesia, laulude tõlgendused – ja neid kantakse edasi. Kurdid tunnevad end kultuurirühmana ega lähene kurtusele kui puudele. Räägi veidi oma perest. Minu ema, isa ja õde on vaegkuuljad. Kuidas see juhtus, et mina kuulja olen? Ma lihtsalt sündisin ja jäin kuuljaks, nemad aga kaotasid erinevatel põhjustel lapsena kuulmise. Tegin kooli lõpus uurimistöö, kust selgus, et paljud inimesed siiski sünnivad kurdina ja keegi ei oska öelda, miks. Teised jäävad hiljem erinevatel põhjustel kurdiks. Üks sagedasemaid põhjusi on näiteks ravimite üledoos või valed ravimid. Samuti on see pärilik. Kuigi kurtus on retsessiivne alleel ehk nõrgem geen, kipub
see siiski korduma, kui suguvõsas juba esineb. Sinu isa ja terve pere on kurtide kogukonnas väga aktiivsed ning sinagi lööd aktiivselt kasvõi dokfilmiklubi korraldamisega kaasa. Samas oled sa kuulja. Kuhu sa ise end paigutad? See on hea küsimus. Ma heameelega ei paigutaks end nii. Ma võin olla eestlane, kuulja, üliõpilane. Tunnen end osana mitmest kultuurist. Olen just viimasel ajal proovinud end analüüsida ja mõistnud, et minus on nii mõndagi kurtidele omast. Näiteks suheldes jälgin ma palju ümbritsevat. Nii võib kuuljatele tunduda, et ma olen hajevil, mitte keskendunud. Kurtidega suheldes olen aga harjunud, et pean kõike märkama. Jälgin palju kehakeelt, eriti vastaspoole käsi. Väiksena solvusin kohe, kui minu rääkimise ajal pöörasid vanemad tähelepanu minult õele. Arvasin, et mu jutt pole oluline või huvitav. Ma ei mõistnud, et kurdid kuulevad nähes.
1 MAAILM sügis 2012 Seega on kurtidele väga oluline, et nad oleksid nähtaval. See pole mu teadlik valik, et kirjutan nüüd kurtidele mõeldud projekte. See on nii läinud. Ma tahan näidata, et see väike kultuur eksisteerib ja selle õiguste eest on vaja seista. Rääkides keelest – kas on asju, mida on võimalik öelda viipekeeles, aga mitte eesti keeles? Viipekeel on hoopis teise ülesehitustega. Näiteks enne räägitakse kõigest ümbritsevast, kirjeldatakse konteksti ja alles seejärel jõutakse suure-suure ringiga asjani. Leidub ka viipeid ja sõnu, millele otsest eestikeelset vastet pole olemas või mida ei saa kirjeldada. On ka kogukonnapõhiseid viipeid, mida näiteks Tallinnas teatakse, aga Pärnus mitte. Kasutatakse ka emotsiooniviipeid, näiteks viibet, mis on sarnane emotsionaalse hüüdega „uskumatu!“. Kõik kurdid kirjutavad muidugi grammatiliselt korrektses eesti keeles, kuid see ei ole nende emakeel. Eesti keelt õpitakse koolis ja sellepärast tehakse vahel kirjutades käändevigu.
MAAILMAMUUTJAD 5 Mis on peamised vead, mida kuuljad vaegkuuljatega suheldes teevad? Et nad ei suhtle! Tegelikult võikski keskenduda pigem väärarusaamadele, mis suhtlust takistavad. Üheks selliseks on arvamus, et kurdid on tummad. Kurtide jaoks on see solvav. Nad oskavad rääkida, ent kuna nad end ei kuule, on nende hääl teistsugune. Vahel ei taha nad oma häält lihtsalt kasutada, sest inimesed hakkavad naerma. Laste reaktsioon on tihti kõige valusam ja äärmuslikum, mispärast peaks kurtide kultuuri just lastele tutvustama. Kuid muidugi tõmbavad nad ka tähelepanu. See on arusaadav, sest viiplemine on teistsugune ja huvitav. Samas tõuseb ka teadlikkus. Koolides ja ülikoolis on viipekeele suund ja ETV-s on saade „Puutepunkt“. Kui suur on Eesti kurtide kogukond? Umbes 1500 kurti. Kõikjal maailmas on vaegkuuljaid umbes 0,01% rahvastikust. Nii ka Eestis.
Ka miimika on viipekeeles oluline.
Kas vastab tõele, et isegi kui on võimalik panna kuulmisaparaat või implantaat, siis vahel sellest keeldutakse?
Jah, selle taga on soov teha end võimalikult arusaadavaks. Kurtidega suheldes on nii, et kui inimesed julgeks kasutada oma käsi ja näomiimikat, poleks suhtlusega tegelikult suurt probleemi. Eesti viipekeel nii lihtne ja kujundlik, et kui lisada loomulikele käeliigutustele veidi miimikat, saab kindlasti suheldud!
Kõigi Eestis implantaadi saanud laste vanemad on kuuljad. Ükski kurt lapsevanem pole seda võimalust veel kasutanud. Peapõhjuseks on muidugi kultuuritunnetus: nad tahavad, et nende kogukond ja keel kestaks. Teiseks, selleks et implantaat toimiks, peab selle paigaldama enne esimest eluaastat. Siis jõuab lapse kuulmis-
meel välja areneda ning aju õpib helidele reageerima ja neid analüüsima. Samas on implantaate pandud ka vanematele, isegi üle kolmeaastastele lastele, aga väga raske on õpetada lapsele, kuidas kuulda – kuidas auto kõlab, kuidas tuul puhub. Aju peab selle tagantjärele omandama ning see ei pruugi alati õnnestuda. Ja lõpuks on omaette oht võõrkeha pähe paigaldamine. Eestis kaotas üks laps seetõttu külma- ja kuumatunnetuse. Ütlesid, et kurtus on avatud uste kultuur. Mida see tähendab? Olen tajunud, et vahel on kurtus teistele huvitav, tõmbab inimesi pigem ligi kui ehmatab eemale. Pooled abieludest sõlmitakse kuuljatega ning oma kaasad tuuakse ka kogukonda. Kurtidel on väga tugev kollektiivsustunne – see ehk iseloomustabki kurtide kultuuri kõige rohkem. Kõik ühe, üks kõigi eest! Hoitakse väga kokku ja abistatakse üksteist. Kurtidel pole ju viipekeele visuaalsuse tõttu privaatsust, viipekeeles ei ole võimalik sosistada. Eraviisilised jutud aetakse vaid kahekesi olles. Kui satutegi kurtide seltskonnas kellegagi omavahel vestlema, tekitab see ülejäänud ruumisviibijates ebakindlust, seda peetakse ebaviisakas. Nii et kurtidega aega viites tasub vaeva näha ja kaasata vestlusesse palju inimesi. See keele iseärasus määrab inimestevahelise suhtluse, info liikumise ja kultuuri olemuse. Kaire Pappiga vestles Birgit Rosenberg.
Kuidas sünnib dokfilm: intervjuu Kadriann Kibusega Sa oled noor dokumentalist. Millal tekkis sul huvi filmi vastu ja mõte seda õppima hakata? „Tuvid“ on küll minu esimene täispikk dokumentaalfilm, kuid lühidokumentaale olen ennegi teinud. Olen õppinud audiovisuaalset meediat ja lõpetasin 2003. aastal Tallinna ülikooli. Juba kooliajal tegin dokumentaalseid telesaateid ja lühifilme. Olen teinud ka hulgaliselt telesaateid ja kaks lühimängufilmi. Mis on sinu arvates ühe hea dokumentalisti eelduseks? Eelduseks on sisemine tung. Peab olema vajadus filmi teha. Võib-olla on filmitegija veidi naiivne olevus, sest kui juba filmi teha, siis soovid ikka, et filmil oleks mingi mõju või sõnum. See sõnum võib mõjutada publikut ka puhtalt tunnetuslikul või emotsionaalsel tasandil – tava-liselt filmitegija ise seda sõnumit nii konkreetselt ei sõnastagi.
6 MAAILMAMUUTJAD Film „Tuvid“ on väga sotsiaalse sõnumiga. Kuidas jõudsid selle teemani ja inimesteni, keda portreteerid? Kõigepealt inspireeris mind Lasnamäe paekaldale kerkima hakanud õigeusu kirik. Ehitatav traditsiooniline hoone hakkas anonüümsete paneelmajadega dialoogi pidama. Ma sõitsin sellest ehitusplatsist vist tervelt aasta aega mööda, enne kui filmi idee kuju hakkas võtma. Otsisin filmi mõnd inimest kiriku ümbrusest, kivimajade vahelt, kellel oleks suhe kõrgema jõuga ja kes ei alluks tingimata traditsioonilistele normidele. Otsisin õigeid inimesi tükk aega. Lõpuks jõudsingi nende eriliste inimesteni, kes leidsid oma kõrgema jõu ja olemise mõtte ebatraditsioonilisel viisil. Kui pikk oli võtteperiood? Filmisime ligi kolm aastat. Tahtsin, et ka kiriku kasvamine oleks näha. Kuigi ehitus tihtipeale seisis, sai lõpuks kirik ikka peaaegu valmis. Mis oli selle filmi tegemise juures raske? Mis tegi rõõmu? Raske oli leida õigeid tegelasi. Raske oli mitte teha poliitilist filmi või n-ö filmi venelastest, aga lõpuks sain ma aru, et ei pea selle pärast muretsema, sest mina ju seda ei taotlenud ja tõlgenda-
Tuvid
sügis 2012
1 MAAILM
mine jäägu vaatajale. Üldiselt tegi kõik siiski rõõmu! Tegemise käigus hakkasid mulle ka tuvid väga meeldima – tõesti kenad linnud. See, et nad prügis siblivad, on ikka inimühiskonna tekitatud nähtus, meie endi süü :) Kas tead, kuidas filmi peategelased täna elavad, oled nendega veel kontaktis? Üldiselt elavad nad samas rütmis nagu filmiski. Mõlemad käisid 2012. aasta alguses ka esilinastusel ja olid nähtuga rahul. Mis filmid on Sind ennast mõjutanud ja miks? Mind on mõjutanud David Lynchi, Wong Kar Wai ja Pedro Almodovari filmid, sest nende teostes on salapära, morbiidsust, esoteerikat ja romantikat. Palun soovita paar head dokfilmi dfk noortele. Raske on soovitada, aga esimesena tulevad meelde „Roosad sarid“ (Kim Longinotto), soomlaste „Eluaur“ (Joonas Berghäll & Mika Hotakainen), uuematest Eesti filmidest näiteks „Auk nr 8“ (Marianna Kaat). Üldiselt tasub vaadata kõike, mis vähegi maailma avardab!
keeles, eesti2 / 58 minutit / film on vene Kadriann Kibus / Eesti / 201 ja ingliskeelsete subtiitritega. a. Ja nad keda pole justkui kellelgi vaj Filmis „Tuvid“ näeme inimesi, ja suutnud kes on terve elu töötanud teavad seda. Oleg on mees, a saama. kam peab nüüd töötuna hak enda eest ise hoolitseda, ent val elakõr sa armastanud ja oma abikaa Nadežda, kes on kogu elu muutused üksi, lesena. Need suured elu nud, peab hakkama saama eneb stereokergelt möödunud. Film süv pole kahest peategelasest ödaminnes mö e estesse, keda võiksim tüübi- ja hinnanguvabalt inim us jälgitaküümses Lasnamäe kivilinnak elu heidikuiks pidada. Anon kohta ühiseostust, eluväärtust ja oma se nende püüdu leida eneset . konnas, mis on hall ja tõrjuv itleb tänast rohkelt arutlusainet. See käs Film on filosoofiline, andes ilise vormi st ning sobib oma poeet sotsiaalmajanduslikku reaalsu pilastele. tõttu vaatamiseks keskkooliõ
1 MAAILM sügis 2012
Uudised Üleskutse kandideerima rahvusvahelisele teemakoolitusele Tšehhis Prahas 15.–18. november, 2012 Teemakohtumisel on fookuses võitlus diskrimineerimise vastu anti-semitism, -rassism, ja ksenofoofbia. Need on tõsised teemad, kuid ühte võin teile lubada – see koolitus lubab tulla vägaväga hea. Võibolla isegi parem kui fantastiline Praha linn selle taustal. Iga päev linastakse film, peale mida kõneleb autor või tegelane filmist, plaanis on eksursioon endisesse koonduslaagrisse, huvitavad diskussioonid ja tipp-eksperdid. Need, kes käinud, teavad kui tore on kohtuda teiste dfk juhtidega. Ära ei jää ka lõbus lõpuõhtu ja jalutuskäigud Praha linnas. Kandideerida saavad kõik dokfilmiklubid, kes on teinud perioodil september–oktoober vähemalt 1 külalisega dokfilmi linastuse. Prahasse saab 4 dokiflmiklubilast (igast klubist 1) ning nii reis kui osalemine on tasuta. Järgmine teemakoolitus toimub 2013 aasta alguses vägevas Varssavis
KOOMIKS Saadame teile toreda koomiksi, mis lisaks teemakuu teemale tolerantsus katab palju teisi olulisi aspekte, millele mõelda ja mida praktiseerida: jäätmed, kliimamuutused ja toidu teekond. Jagage koomiksit siia ja sinna ja muutke maailma julgelt!
UUDISED 7
NOVEMBRI TEEMAKUU ON TOLERANTSUS Filmisoovitusi: Edie ja Thea: üks väga pikk kihlus Roya ja Omid Mina, mu mustlaspere ja Woody Allen Roosad Sarid Tuvid Valge Terror Süütu
8 DOKKOOMIKS
sügis 2012
1 MAAILM
Sel aastal toimus rahvusvaheline dokfilmide suvekool augusti lõpus Poolas, kuulsatel Ciechocineki tervisevetel. Osalisi oli kõigist dokfilmiklubide liikumisega ühinenud riikidest: Poolast, Slovakkiast, Tšehhist, Rumeeniast ja Eestist. Selle aasta teemaks oli globaliseerumine.
Värvilised osalised Eestist. Vasakult: Annika Kluge, Globaalsete fenomenide leidmine (või otsimine?) Katrin-Helena Kuslap, Jaan Juurikas, Juss Saska. Ciechocinekist ajas vahel osalejate juhtmed kokku.
ELVIS on leitud!
... ning filmiti üles.
Ja puhast ilu leiti ka...
Oma ideid tuli kaitsta ehk pitchida juhendajate ees.
Suvekooli klassika on kesköine montaaž. Ainult tugevamad jäävad ellu!
Lõpp oli siiski väga õnnelik. Valminud dokfilmide linastus Ciechocineki kinos.
Grilliti jäätist...
... ja veereti kodu poole (ilusamana kui varem). Fotod: Birgit Rosenberg ja Juss Saska
Projekti kaasrahastab Euroopa Komisjoni kaudu Euroopa Liit. Projekti toetab Eesti Välisministeerium arengukoostöö ja humanitaarabi vahenditest.