60+ nr 7/2016

Kas keskmise pensionäri elu on 24 aasta jooksul läinud 36 korda paremaks?

Tomboos pole ainult vanade ja paksude naiste haigus.

Mida tähendab olla vana Iirimaal?

AJAKIRI ELUKOGENUD INIMESELE NR 7/2016 (46) JUULI

ISSN 2228-1592

Põhjamaise suve köögi staarid.

Kodu korda! Orienteerumine.

ISSN 2228-1592

HIND 2.50 €

teema

Juuli 2016 2

Vanarahvas ja kondivalu

„T

asa, kuulame nüüd ilmateadet,” ütles isa, kui me veel lapsed olime, aga homse päeva ilmauudise ajal lärmi tegime. See tundus kummaline. Mis selles ilmas siis nii erilist on, et on vaja eelmise päeva õhtul täpselt teada, kui palju kraade homme väljas on ja kust suunast tuul puhub. Tõused hommikul üles ja näed, mis väljas toimub. Ega’s sellepärast midagi tegemata jää. Vanamamma teadis juba õhtul ette, kui sadama hakkab, sest tema „kondid valutasid”.

Isal aga, nagu juba tema isal ja vanaisal, oli köögilaual kalender. Brošüür, kus olid peale kuupäevade ja nende juurde märgitud kuufaaside selle aasta tähtpäevad, rahvatarkused, anekdoodidki ja mõned päris pikad ajaloolised, aga ka elulisi õpetusi jagavad artiklid. Kui vanaisa, Jaagusaare talu peremees, kirjutas kalendermärkmikku selle, millal ta odra maha külvas ja millal vasikas ilmavalgust nägi, siis minu isa märkis kuupäevade juurde erilised ilmarekordid ja -viperused. Näiteks selle, et maikuus alla sadanud lumi kattis paksult tulbid ja sireli. Aeg-ajalt võttis isa kapist mõne eelmise aasta kalendri, et seal kirjas olevat käesolevate ilmaoludega võrrelda. Siis me kuulsime, et tänavune juulikuu on palju vesisem või et eelmisel aastal sadas meil tugevat rahet, nüüd on aga väljas 30kraadine kuumus.

Ja mis siis, mõtlesin mina ja võtsin isa ilmavaatlust kui üht veidrust.

Ma ei ole küll väga vana inimene, aga tunnen, et ilmateade muutubki vanuse lisandudes üha olulisemaks. Enne jaaniaega marutanud torm, mis isegi kuulsa Läänemaa kotkapesa männi otsast alla lennutas, pani südame värisedes ilmateadet kuulama: „Kas siis suve ei tulegi?” Enne jaani polnud päevalehte ega uudisteportaali, kes ilmatarkadelt jaanilaupäeva ilma kohta ennustust ei pärinud. Seda, kas peab toas konutama või saab lõkke ääres varda otsa torgatud vorsti sussutada, tahavad nooredki inimesed teada.

M

iks on ilm nii tähtis? Ürgajal sõltus jahil- ja seenelkäik ja seega ka kõhutäis otseselt ilmast. Vanema põlve põllumees ütles alati, et ega maa vilja sigita, vaid taevas. Vanarahva teadmiste kohaselt avaldasid kuu tsüklid taimede kasvule ja arenemisele suurt mõju. Küllap 60+ lugeja teab, et kõik, mis kasvab maa peale, see külvatakse noorel kuul, see, mis kasvab maa alla, külvatakse vanal kuul.

Ilm mõjutab inimest. Biometeoroloogia on liiga noor teadusharu ja teadlased ei oska veel öelda, miks. Samas oleme kõik ise tundnud, kui tugevalt võib ilm meie psüühikale mõjuda. Kirgas ja päikeseline hommik tekitab rõõmsa meeleolu, aga pilves, hall ja sombune ilm tõmbaks nagu koti pähe.

See kõik mõjutab omakorda ju ka elundite ja nende süsteemide tegevust.

Arstid on pannud tähele, et hingamisteede haigestumisi ja kopsupõletikku tuleb sagedamini ette jaanuaris, mitte juulis. Veebruar ja märts on kõige raskemad kuud südame- ja veresoonkonna haiguste all kannatajatele.

Siis on registreeritud kõige rohkem südameatakke.

Suvekuudel loodus lokkab ja kõik elusorganismid arenevad jõudsalt. On täheldatud, et lapsedki kosuvad kõige paremini augustis ja septembris. Ühe vanatarkuse kohaselt tähendab soe ja kuiv august pikka ja külma talve. Vanarahva ilmatähelepanekud lähevad sageli ka täide. Juulikuu on poole peal. Kas ennustame sooja ja kuiva lõikuskuud?

Eve Rohtla Ilusat ilma! peatoimetaja

Autoriõigused, AS Postimees Grupp, 2016. ISSN 2228-1592 Peatoimetaja Eve Rohtla, e-post eve.rohtla@ajaleht.ee Ajakirja toimetuse e-post 60pluss@ajaleht.ee Keeletoimetamine ja korrektuur: Reeli Ziius, e-post reeli.ziius@ajaleht.ee Lyyli Virkus, e-post lyyli.virkus@ajaleht.ee Küljendus: Liina Valt, e-post liina.valt@ajaleht.ee Müügijuht Andres Reimand, tel 5648 8580, e-post andres.reimand@postimeesgrupp.ee Reklaamipindade müük: Iris Öpik, tel 5303 6499, e-post iris.opik@ajaleht.ee Kaja Kuris, tel 5308 0250, e-post kaja.kuris@ajaleht.ee Väljaandja AS Postimees Grupp, trükk AS Kroonpress Tellimine tel 617 7717, e-post tellimine@60pluss.ee Pärnu Postimehe, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Valgamaalase tellijatele tasuta. Järgmine ajakiri 60+ ilmub 13. augustil.

Esikaanel Ave Nahkuri maal.

Tunnusta eakate elu edendajaid Seitsmendat korda toimuv konkurss „Aastad täis sära ja väärikust” ootab eakate inimestega seotud säravaid algatusi ja ideid, et tunnustada neid vääriliste auhindadega. Ettepanekute laekumise tähtaeg on 19. september 2016.

Konkursi eesmärk on tunnustada inimesi või ettevõtmisi, kes või mis on muutnud eakate elu paremaks. Parimad teod ja algatused pärjatakse auhindadega 60+ festivalil Tallinnas Salme kultuurikeskuses.

2016. aasta on Eestis kuulutatud merekultuuri aastaks ning mittetulundusühingu Inkotuba ja ajakirja 60+ korraldatav festival kannab motot „Meri kõneleb”.

Konkursi eesmärk on tunnustada positiivseid tegusid, mis tehtud eakatele mõeldes või teinud eakad ise kogukonnale, kuid on teenimatult tähelepanuta jäänud, selgitas festivali üks korraldajatest, MTÜ Inkotuba juht Eha Topolev.

Konkursi kategooriaid on seitse: eakad hoolivad, eakalt kogukonnale, tegu eakale, eakad kui kultuurikandjad, eakad ja keskkond, eakad ja maailm, elutööauhind.

Eha Topolev tõi näiteks, et see konkurss on hea võimalus öelda tänusõnu omastehooldajatele. „Me kõik jääme vanaks ja ilma omaste hooleta ei vanane meist ilmselt keegi. Kuigi see tundub meile nii loomulik, on see väga oluline ja raske töö,” lisas ta.

Ajakirja 60+ peatoimetaja Eve Rohtla julgustas inimesi oma ettepanekuid saatma ka siis, kui mõne tubli inimese ettevõtmine ühegi konkursi kategooria alla justkui ei sobiks. „Iga tegu, mis on eaka elu paremaks muutnud, on tunnustamist väärt. Me

oskame hea sõna ja abi eest tänulikud olla. Vahel tahaks tänada nii, et heategu ka välja paistaks. 60+ festivali konkurss „Aastad täis sära ja väärikust” sobib selleks imehästi,” lisas ta. „Esile ei pea tooma vaid eakaid inimesi. Ka noored on tänu väärt.

Eelmisel aastal tunnustasime näiteks noori vabatahtlikke, kes päästsid kahel järjestikusel ööl kahe eaka järvalase elu,” jätkas Rohtla.

Konkursil osalemiseks tuleb registreerida särav ettevõtmine või tegu 60+ festivali kodulehel http://www2.ajaleht.ee/festival/ või saata kirjeldus e-aadressil eakad@ inkotuba.ee või postiaadressil Hariduse 6, 10119 Tallinn.

Kirjelduse pikkus on maksimaalselt üks lehekülg. Juurde võib lisada 1−3 fotot. Kindlasti tuleb lisada saatja kontaktandmed: nimi, aadress, telefon, e-post. Tähtaeg konkursitööde saatmiseks on 19. september 2016. Arvesse lähevad 2015.−2016. aasta jooksul tehtud teod. Üle kogu Eesti kokku tulnud vanemaealiste seas populaarseks ürituseks kujunenud festival toimub 5.–6. oktoobrini Tallinnas Salme kultuurikeskuses juba seitsmendat korda. Sel aastal kannab see nime „60+ festival”. Mullu külastas festivali ligi 4500 inimest.

Festivali toetavad Apotheka apteegikett, Corega, TENA, Hasartmängumaksu Nõukogu, Tallinna linnavalitsus.

Jälgi festivali kohta saabuvaid uudiseid festivali kodulehel http:// www2.ajaleht.ee/festival/ ning Facebookis www.facebook.com/ eakatefestival/ Kadri Suurmägi

Üksi elavate pensionäride lisatoetus jõuab eakateni 2017. aasta oktoobris Viimasele kooskõlastusringile läinud eelnõu alusel saavad üksi elavad pensionärid järgmise aasta oktoobrikuust kord aastas 115eurost ühekordset toetust. Toetuse saamiseks avaldust tegema ei pea, eakas peab olema jooksva kalendriaasta 1. aprillil vanaduspensionieas ning tema netopension jääma alla 402 euro kuus.

Sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna on saatnud viimasele kooskõlastusringile eelnõu, mille alusel hakatakse järgmisest aastast maksma üksi elavatele pensionäridele ühekordset toetust.

Eelnõu järgi hakkab üksinda elavate pensionäride toetuse süsteem tööle 2017. aasta 1. jaanuarist ja riigieelarves on selleks ette nähtud 10 miljonit eurot. Toetust hakatakse maksma kord aastas oktoobrikuus ja selle suurus on 115 eurot.

Sotsiaalministeeriumi sotsiaalkindlustuse osakonna peaspetsialist Liidia Soontak selgitas, et üksi elamine tehakse kindlaks rahvastikuregistri andmete alusel. „Üksi elavaks loetakse pensionär, kes on vähemalt 1. aprillist kuni 30. septembrini ela-

nud üksi,” selgitas ta. Kuigi varasemalt nägi eelnõu ette, et esmakordsel toetuse taotlemisel esitatakse sotsiaalkindlustusametile ühekordne avaldus, siis kooskõlastamisele läinud eelnõu kohaselt pole eraldi taotlust vaja esitada.

Pensionäritoetuse saamiseks peab pensionär olema jooksva kalendriaasta 1. aprillil vanaduspensionieas. Kui pensionär jõuab vanaduspensionikka hiljem, siis sel kalendriaastal tal pensionäritoetusele õigust ei ole, vaid see õigus tekib uuel kalendriaastal.

Muudatused puudutavad neid pensionäre, kelle netopension (pension, millest on maha arvutatud tulumaks) on alla 402 euro kuus.

Statistikaameti andmetel elas 2014. aastal allpool suhtelise vaesuse piiri 40,1 protsenti vanaduspensionäridest. Üksi elavate inimeste vaesuse määr on aga oluliselt suurem. Toetuse maksmise eesmärk on vähendada pensionäri vaesusriski. Muudatused puudutavad umbes 72 000 kuni 86 000 üksi elavat pensionäri.

Kadri Suurmägi

raha

5 Juuli 2016

Kuivad numbrid näitavad, et 1992. aasta rahareformi esimesest päevast alates on pensionid praeguseks kerkinud 36 korda.

Vaevalt aga keegi usub, et keskmise pensionäri elu on selle aja jooksul 36 korda paremaks muutunud.

Marko Suurmägi marko.suurmagi@ajaleht.ee

„K

ui nüüd järele mõelda, siis ehk oli toona pensionäri elu tõesti keerulisem kui praegu,” lausub tänavu 80aastaseks saav Valli Veigel, meenutades 1990. aastate algust. Tema jõudis pensioniikka just siis, ent jätkas töötamist.

Samas tunnistab Veigel, et paarikümne aasta jooksul tema pensionäride toimetulekus suuri muutusi märganud pole. „Ikka käib hoolikas planeerimine ja iga kulutuse läbikaalumine.” Teatud määral oli toona nappi sissetulekut saava inimese elu Valli Veigeli arvates isegi kergem, sest ka teistel polnud raha ja suurem osa ühiskonnast pidi väga vähesega toime tulema.

Keskmine pension on 24 aastaga kerkinud 36 korda.

Kas elu on läinud paremaks?

Kuu aega elamist kümne euroga?

Kas keegi kujutaks ette, et kuu aega saab hakkama kümne euroga? 1992. aastal pidi see võimalik olema, sest just nii suur oli südasuvise rahareformi järel pension.

Tegelikult oli see praeguses vääringus kümme eurot, täpsemalt isegi 9 eurot ja 50 senti, lausa väga hea tulemus, sest 1992. aasta algul peatas toonane ülemnõukogu rahapuuduse tõttu kolmeks kuuks pensionide maksmise täielikult ning Eesti keskmine palk oli rahareformi järel 20 eurot ehk vaid poole suurem kui pension.

Praegu kehtiva Eesti pensionisüsteemi üks looja, Tallinna Ülikooli professor Lauri Leppik ütleb, et üsna olulises osas loodi Eesti pensionisüsteem 1990. aastate algul, kui lepiti kokku, kui palju võetakse igalt töötavalt inimeselt sotsiaalmaksu ja kuidas see jaguneb pensionifondi ja haigekassa vahel.

2002. aastast kehtib Eestis pensionide indekseerimine, mille järgi arvutatakse igal aastal pensionide tõus. Selline kord

FOTO: TOOMAS HUIK / POSTIMEES

peab hoidma pensionid eemal nii-öelda poliitilistest tõmbetuultest ehk poliitikud ei saa enam oma suva järgi pensionide suurust muuta.

Nii nagu on stabiilsena püsinud kehtiv süsteem, on stabiilselt pisikesed olnud ka pensionid.

Igas kuus jääb puudu sada eurot Pensionär Valli Veigel tunnistab, et temal jääb ligi 350eurosest pensionist iga kuu sada eurot puudu. „Seepärast jätkan ka tööpusimist. Täiel määral ma seda loomulikult ei suuda, aga korteriühistu asjade

vedamine annab mulle selle summa lisaks,” selgitab ta. „Siis ei pea iga kopika ümber santima, mis mõjuks kindlasti psüühikale.”

Eesti pensionisüsteemi isaks peetakse praegust riigikogu esimeest Eiki Nestorit, kes riigikogu liikme ja sotsiaalministrina nägi sajandivahetusel tublisti vaeva, et praegune indekseerimise süsteem läbi suruda. See tähendab, et pensionid kerkivad kooskõlas keskmise palgaga ning nende suurus pole poliitikute otsustada.

Pikemalt loe ajakirjast 60+

vaba aeg

Tartu Linna Pensionäride Organisatsiooni Kodukotus meesklubi pakkus selle aasta märtsis naistele meeleoluka naistepäevakontserdi.

Huvialaring lisab ellu särtsu Huvialaring toob halli argipäeva vaheldust, rõõmu, põnevaid tutvusi ja uusi oskusi. Olgu selleks üheskoos lemmiklaulude laulmine või mõne võõrkeele omandamine – pensionäridele suunatud huvialaringe on sedavõrd palju, et igaüks leiab endale soovi korral midagi sobivat.

Eveliis Eek 60pluss@ajaleht.ee

T

artu Linna Pensionäride Organisatsioon Kodukotus pakub liikmetele vaba aja veetmiseks kõiksugu huvialaringe nii vaimu kui ka füüsise parandamiseks. Aasta alguse seisuga oli Kodukotusel 803 liiget.

Keha liikuma ja hääl helisema Kodukotuses saab keha liikuma panna võimlemis- või tantsurühmades. „Meil saab õppida nii line-tantsu ehk rivirantsu, karaktertantsu, rahvatantsu kui ka peotantsu. Koos käib umbes 20 inimest ning ühes rühmas on ainult meesvõimlejad,” räägib Kodukotuse infotöötaja ja juhatuse liige Aime Kalpus. Peale võimlemise osaletakse linna terviseolümpial ja tervisepäevadel.

Võru Pensionäride Päevakeskuses on esindatud seeniortantsurühmad, rahvatantsurühm, segarahvatantsurühm, jooga

ja võimlemine. Füüsilist toonust pakkuvad huviringid on Võru päevakeskuses kõige popimad ning tihtipeale on grupid suisa täis.

Hõbekõrid saavad end Kodukotuses proovile panna lauluringides ja ansamblites. „Meie ridadesse kuuluvad ansamblid Kobedad ja Ehavalgus. Esineme ka välismaal – kõige kaugem paik, kus oleme käinud, oli Saksamaal ESTO päevadel.

Meeldejäävad on olnud esinemised Krimmis, Soomes, Hiiumaal ja Saaremaal,” meenutab Kalpus. Tihti käiakse laulmas ka Tartu hooldekodudes, et sealsetele asukatele rõõmu pakkuda.

Võruski saab laululusti nautida. „Meil on meesteansambel Ellujäänud Vanaisad, segakoor Videvik, seltskonnalauluring, naiskoori Kannel seeniorid, rahvapilliansambel VIMP, kapell P.A.A.T ja pilliduo H2,” loetleb Võru Pensionäride Päevakeskuse juhataja Astrid Hurt.

Koonduvad sarnased inimesed Kodukotuse 78aastane juhatuse liige Aime Kalpus võtab ka ise hobiringidest osa, sest see annab tervisele ja elukvaliteedile palju juurde. Kümme aastat on ta laulnud ansamblis Kobedad ja olnud

tegev seltskonnatantsuklubis Vanahõbe. „Mina ei kujutaks ette, et pean jääma ainult koduseks, kuigi seal on tuhat üks tööd. Ringides käimine annab mulle palju elurõõmu ja särtsu juurde. Hea on olla kodustest muredest aeg-ajalt eemal ja end aktiivsena hoida,” jutustab Kalpus.

Neile, kes noodist laulda ei taha ning esinemisnärvi samuti ei igatse, on hea alternatiiv Kodukotuse lauluklubi, kus käib koos 40–50 inimest. Muusikast lugu pidavad inimesed tulevad kokku ning laulavad oma koostatud laulikutest koos klaverimängijaga. „Klubiliikmed ise otsustavad, mis laule lauldakse. Ma nimetan seda omatahtsi laulmiseks,” selgitab Kalpus.

Kodukotuse meesliikmeid rõõmustab meesteklubi, kus käib koos ligi 80 liiget, kes üksteise seltsis aega veedavad. „Nad mängivad seal näiteks malet, kabet, petanki, piljardit ja koroonat. Tihti käiakse teiste meesteklubidega kohtumas ja omavahel spordivõistlustel mõõtu võtmas. Liikmed osalevad meesteklubi tegemistes suure huvi ja südamega,” räägib Kalpus.

Pikemalt loe ajakirjast 60+

FOTO: KRISTJAN TEEDEMA

Juuli 2016 10

tervis

15 Juuli 2016

Tromboos pole ainult vanade ja paksude naiste haigus Süvaveenide tromboosi puhul tekivad sügaval lihaste ja luude vahel asetsevates veenides soonesisesed verehüübed ehk trombid. Haigus võib areneda eluohtlikuks, kui trombist lahtipääsenud tükid ehk embolid pääsevad verevooluga liikvele ja ummistavad kopsuarterid.

Birgit Itse birgit.itse@jt.ee

S

inkjatest soontest jalasäärtel on palju ohtlikum see, kui üks jalg on pärast pikka istumist või lamamist teisest jämedam või oluliselt teist värvi. „Siis tuleks ikka arsti juurde minna, soovitavalt erakordse meditsiini osakonda ehk EMOsse või kutsuda kiirabi, mitte loota, et küll see ise üle läheb,” rõhutab Taastava Kirurgia Kliiniku veresoontekirurg ja 2014. aastal aasta arsti tiitli pälvinud Andrus Loog.

Ida-Tallinna Keskhaigla tromboosikabineti õde Aire Põder on sisehaigustega tegelnud üheksa aastat. Facebooki suhtlusvõrgustikus on tal oma lehekülg Tromboosiõde, kus ta ka selle haiguse kohta teavet vahendab.

Arteriaalne ja venoosne tromboos Aire Põder täpsustab, et tromboos jaguneb arteriaalseks ja venoosseks. Kuigi haiguse nimi on justkui üks – tromboos, on tekkepõhjused erinevad.

Dr Andrus Loog tõdeb samuti, et arteri- ja veenihaigused kipuvad patsientidel sassi minema, ometi on need kannatused täiesti erinevad.

Veenihaigustest tuleb tema teada kõige sagedamini ette nahaaluseid vee-

nikomusid, mis on enamasti siiski vaid kosmeetiline probleem. „Kui need veenilaiendid pole just põletikus või väga suured, hakkavad neist harva jalad valutama või on käimine takistatud,” täpsustab ta.

Samuti on väike tõenäosus, et pindmistest veenilaienditest hakkaks tromb liikuma.

Aire Põder on samuti kogenud, et süvaveeni tromboos kipub sageli veenilaienditega segamini minema. „Veenilaiendid on sidekoe haigus, nendega tromboosikabinetti tormata ei maksa,” lausub ta.

Süvaveeniga seotud probleemid on dr Loogi kinnitusel täiesti teised. „Süvaveenipõletikuga käib peaaegu alati kaasas trombi teke. Tromb võib teatud tingimustel liikuma hakata ja põhjustada kopsuarteri trombembooliat, ehk see läheb südame paremast poolest läbi ja ummistab kopsuarteri,” selgitab ta.

Erinevalt pindmistest veenidest pole näha ega tunda sedagi, mis süvaveenides toimub, sest inimene ju vere voolamist ei tunne. Selle, et süvaveenis oleva trombi tõttu võiks veen rebeneda, julgeb tuntud veresoontekirurg välistada. „Veen võib rebeneda mõnel muul põhjusel, näiteks trauma tõttu, aga tromb veeni katki ei tee,” sõnab ta.

Eestis arvatakse olevat aastas üks kuni kolm süvaveenitromboosi juhtu tuhande elaniku kohta. Tavaliselt tekib tromb tõesti jalaveenides, kuid Eestiski on ravitud tromboosi, kui ummistus on tekkinud kõhuõõnes, samuti käeveenis.

Pikemalt loe ajakirjast 60+

FOTO: PANTHERMEDIA / SCANPIX

kogemus

Juuli 2016 20

Mida tähendab olla vana Iirimaal?

Priit Neilinn Iirimaal elav eestlane

F

ilmiloos elab vananev mees üksikus talus, kus ta kannab hoolt haige isa ja üha viletsamas seisus karja eest.

Mehed ei suhtle omavahel peaaegu üldse, rääkimata siis veel ümbritsevatest inimestest, keda ausalt öeldes ei olegi.

Isegi lähim õllesaal ehk pubi asub mitme kilomeetri kaugusel.

Eriti masendavalt mõjuvad kaadrid, kui auto viib koos teiste loomadega tapamajja just eelmisel ööl sündinud kolmikud vasikad, kes läbi autokasti varbade viimast korda oma sünnikodu piiluvad.

Selle õuduse põhjus on loomahaigus, mis talu karja on tunginud ja mille tõkestamiseks on ainus viis nakatunud elajad tappa.

Kogu film oleks nagu üles võetud ühes lõputus õhtus, sest värvigamma on tume ja porine. Lootusetus kumab vastu igast kaadrist.

Miks üks noor loomeinimene oma kodumaa maaelu nii masendavas valguses kujutab? Kas sellel on reaalne alus?

Maainimene on vanemaealine Pigem tuleks meie lugu alustada sellest, et saarel, mille rahvastik on neli ja pool miljonit, koosneb maaelanikkond põhiliselt üle keskea inimestest. Noored on lahkunud linna või teistesse riikidesse. Eestlasele peaks sarnane olukord kaunis tuttav olema. Iga kümnes Iirimaa elanik on üle kuuekümne viie aasta vana. Aastaks 2041 ennustatakse, et nii vana on juba iga neljas riigi kodanik. Üks suurimaid vabatahtlikke organisatsioone Iirimaal, mis abistab eakaid inimesi, on Saint Vincent de Pauli Selts, mis teeb ka küsitlusi ja teadusuuringuid.

Seltsi uurimiskokkuvõtetele tuginedes võib kindlalt väita, et Iiri seenioride suurim probleem on üksindus, eriti maal.

Nad on seda ise nimetanud „viletsuse kõige masendavamaks vormiks”.

Kas te olete kunagi tõsiselt mõelnud, mida tähendab jääda vanaks? Minuni jõudis see tunnetus valuliselt kohale, vaadates noore Iiri filmimehe Gerard Barretti auhindadega pärjatud meistriteost „Pilgrim Hill”, eesti keeles „Palveränduri küngas”.

Nagu kõigis Euroopa riikides, nii on ka Iiri ühiskonnas viimastel aastakümnetel toimunud põhjalikud muutused. Pered on jäänud väiksemaks ega ela enam koos. Kui laps elabki isakodus, siis on tal tavaliselt mingi puue, või on järeltulija lahutatud või pole kunagi abiellunudki. Ühesõnaga, see on hädavariant ja sellisest olukorrast püütakse kiiresti välja rabeleda. Kui täiskasvanud laps elab isakodus, siis on selleks muidki põhjusi, aga üldiselt ei peeta seda normaalseks, ka kaaskodanikud ei vaata sellele kuigi hästi. Äkiline majanduskasv, mis 2008. aastal järsu kuristikku langemisega lõppes, ei jätnud puutumata ka Keldi tiigrit, nagu majandusmehed on Iirimaad nimetanud. Äkiliste pankrottide ja vaesumise taustal üllatas Iiri vanemat põlvkonda eelkõige see, kui kiiresti olid noored unustanud ja

kõrvale heitnud ettevaatuse ning talupojatarkuse. Nende ümber tukslevat ja uuenevat elu kõrvalt jälgides pidasid nad endiselt oma noorusaega ja toonast elustiili paremaks ning inimlikku õnne enam pakkuvaks. Üks vanem talumees kirjeldab vägagi kujukalt, kuidas varem, kui ümbruskonna inimestel veel nii palju autosid ei olnud, jalgrattaga naabri majast möödudes ikka sisse astuti, et koos tassike teed juua.

Nüüd aga piirdub kõik lühikese signaaliandmisega, kui sedagi vaevaks võetakse.

Asfalteeritud teed ja neil pidevalt kulgev metalne autodevool ümbritsevad nagu raudsed trellid farme ja muudavad need kuidagi võõraks ja vähem koduseks, kui need kunagi varem olid.

Pikemalt loe ajakirjast 60+

liikumine

25 Juuli 2016

Orienteeruda – aga kus ja kuidas?

Orienteerumine on väga lai mõiste. Seda oskust nõutakse ja soovitatakse inimesele lausa sünnist surmani. Milles kõiges ei taheta meid küll orienteerumas näha – poliitikas, kommetes, maaelus, kasvatuses, meditsiinis, aianduses ja nii edasi.

FOTO: PANTHERMEDIA / SCANPIX

Kaarel Zilmer Tallinna Ülikool, liikumisõpetaja

L

isatakse veel ealine mõõde. Arvatakse, et ega eakam inimene, nagu ka laps enam nii hästi kõiges ei orienteeru ning siis ollakse üllatunud, kui seesama justkui mitteorienteeruja asja jagab ning saab mistahes oludes uskumatult hästi hakkama.

Et orienteerumine on seekordse liikumisloo teema, siis vaatame kitsamalt seda, kuidas saaks käimisel oma liikumisteed seada. Et oleks teada, kuhu lähen, kus olen ja kuidas igat sorti ekslemist väldin.

Ilma pikemat küsitlust korraldamata võib tõdeda, et iga inimene on oma käikudel ja liikumistel kogenud, et on ilmselt vales suunas läinud või lausa eksinud.

Polegi tähtis, kus seda kogeti – kas tundmatus marjametsas, võõras maakohas, suures linnas või vast valminud üüratus kaubanduskeskuses. Kui miski alt veab, siis ongi see kehv orienteerumisvõime,

mille puudumist mõni lausa avalikult tunnistab. Eks seda tingi ka kõikvõimalike abistavate materjalide (kaartide, plaanide) puudumine, siltide nappus või on selle põhjustanud ummispäi tormamine, ilma et tähele pandaks, kuhu minnakse, mitu korda siia- või sinnapoole pööratakse.

Kui Eesti maastikel liikumisest rääkida, siis on sageli poolnaljatades öeldud, et ega eriti kaugele minna saagi, sest kahest küljest peaks meri vastu tulema.

Kui idast ja lõunast riigipiiri postid paistma hakkavad, tasub ikka ots ümber pöörata.

Orienteerumise imeline maailm Kui rääkida orienteerumisest kui liikumisharrastusest, siis tipptasandil on see päris suure koormuse ja väga vahelduvate takistustega maastikul liikumise kogemus. Tavategutsejale kujuneb sellest tavalisest kaardi abil metsas liikumisest üks suurepärasemaid liikumisvorme. Seal pead alguspunktist järgmisse jõudma ja siis edasi järgmisi nii-öelda kontrollpunkte „võttes” osutub ehk võimalikuks ka finišisse jõuda. Liikumise kavandamiseks on abiks kaart, kus on peal punktid,

mida peab läbima. Selle alusel tuleb teha oma valik, kuidas kogu teekond teoks teha.

Usun, et suurel osal 60plussi lugejatest on mingi orienteerumisjooksu kogemus olemas, sest just selle põlvkonna kooli- ja miks mitte ka ülikooliaega jäi orienteerumisürituste buum, mis omal ajal Eestit haaras. Sel ajal läksid metsa tuhanded inimesed lastest eakateni. Kogesin orienteerumisbuumi Tartus, kus eestvedajaks oli orienteerumise grand old man ehk selle eriala auväärseim esindaja Arne Kivistik koos oma parimate jüngritega.

Lühidalt kokku võttes pakuti üsna suurele osale tartlastest nädalas kord kui mitte enamgi seda lustlikku „metsaminemise” võimalust. Ei hoolitud siis kellaajast ega ilmast – mida porisem ja pimedam, seda põnevam orienteerumine välja kukkus.

Kivistiku otsiv vaim aga mõtles välja järjest uusi orienteerumisjänne ehk liikumisviise.

Nagu öeldud sai, on abiks oleval orienteerumiskaardil kogu info täpselt kirjas, seda küll tingmärkide kaudu. Näiteks teed märgivad eri jämedusega jooned. Jõgi ja kogu muu veega seotu on sinist värvi, raudtee aga hoopis omamoodi tähistatud.

Pikemalt loe ajakirjast 60+

köök

Juuli 2016 28

Värsked köögiviljad on põhjamaised suvestaarid Värsked köögiviljad on põhjamaise suve staarid, olgu need siis pärit oma aiast või turult.

Muidugi on laias valikus köögivilju võimalik aasta ringi osta, kuid ainult meie laiuskraadi kliimas ja päikesevalguses kasvavad nii suurepärase maitse ja aroomiga aiaviljad, millele kaugelt maalt toodu lähedalegi ei pääse.

Sirje Rekkor 60pluss@ajaleht.ee

P

aljude perede eriline lemmik on värske eestimaine kartul. Meie põhjanaabrid peavad värske kartuli valmimist nii oluliseks, et korraldavad igal suvel Turu linnas selle auks isegi kahepäevase festivali (Neitsytperunafestivaali).

Köögivilja kasulikest omadustest pole vaja pikemalt rääkida, sellest on vältimatult juttu igas toiduteemalises kirjatükis.

Küll aga tuleb alati teha valik, kui palju süüa köögivilju toorelt ja kui palju kuumtöödeldult.

Toorest viljast saadavad vitamiinid annavad elujõudu ning kiudained on küpsemas eas olulised soolestiku tõrgeteta tööks. Muud kasulikku omastame aga paremini kuumtöödeldud köögiviljadest.

Parim on ilmselt tasakaal.

Tuntud seeniorarst Adik Levin kirjutab oma viimati ilmunud raamatus „Dr Levini tervisenõuanded. Tervisest ja toitumisest kogu perele”, et köögivilju võib süüa koos seente ja riisi, maisi, tatra ja hirsiga, samuti sobib köögiviljade kõrvale hästi leib. Võimalikult vähe töödeldud köögiviljad on tema sõnul väga hea toiduvalik igaks söögikorraks.

Valmistusviisidest peab dr Levin parimaks grillimist, järgmisena võiks tema arvates tervislikkust silmas pidades sobida aurutamine ja vokkimine ehk kiire maitseõlis kuumutamine, seejärel küpsetamine praeahjus ja keetmine. Niisiis võime esimesi suviseid aiavilju lauale panna nii toorelt, grillitult, aurutatult, vokitult kui ka keedetult.

Muidugi saab esimestest suvistest köögiviljadest valmistada salateid, suppe, ühepajatoite ja pirukaid ning neid saab täidetult ahjus küpsetada. Soe köögiviljavaagen sobib lauale nii argi- kui ka pidupäeval. See on kaunis ja isuäratav, koos kastmete, leiva või sepiku ning riivjuustuga annab see välja korraliku lõunaeine mõõdu. Külm köögiviljavaagen sobib eelroaks, näiteks erinevate dipikastmetega. Kui juurde pakkuda keedetud riisi, mune, sinki, suitsukala, on see taas lõunaeine nendele sööjatele, kes kergemast toidust lugu peavad.

Grillides võib vorstide-lihade kõrvale grillile panna nii tomateid, paprikaid, suvikõrvitsaid kui ka eelnevalt kergelt keedetud värskeid kartuleid.

Pikemalt loe ajakirjast 60+