Kuidas koostada sugupuud? Kooljaluu tuleb ja läheb. Mis on armukadeduse põhjus? Südamestimulaator päästab elu. AJAKIRI ELUKOGENUD INIMESELE NR 11/2016 (50) NOVEMBER
ISSN 2228-1592
Kinnisvaraga seoses on ainult kolm muret. Tervislik piim. Juustutoidud.
ISSN 2228-1592
HIND 2.50 €
teema
November 2016 2
A
jakiri 60+ sai viieaastaseks. Novembrikuu kaanele kirjutasime järjekorranumbri 50. Imepisike juubel, aga mina rõõmustan. Koos lugejatega. Head inimesed on meid hoidnud. Kuis siis muidu oleme viimase Turu-uuringute aktsiaseltsi tehtud Eesti Lugeja Uuringu arve kõrvutades kõigi Eesti ajakirjade loetavuse pingereas auväärsel kolmandal kohal. Ja seda igas eas lugejaid silmas pidades, keda on kokku üle 68 000. Elukogenud inimeste silmis oleme konkurentsitult esimesel kohal. Paljude Eesti ajakirjanike õpetaja Juhan Peegel toonitas kaheksakümnendate aastate alguses keset stagnaaega meile, oma õpilastele: „Me siin Tartus üritame teile õpetada oma rahva muret ja rõõmu austama.” Aastakümneid hiljem tuleb tunnistada, et see lause kätkeb endas rohkemat kui ajakirjandus. Nagu Juhan Peegli puhul ikka, tähendas õpetatu lisaks ameti käsitööoskusele suurel määral ka inimlikkust ja selle parimaid väärtusi. Ka ajakirja sisu peab olema lihtne ja inimlik. Kui 60+ alustas, püüdsime teha ajakirja, millesarnast kioskiletilt ei leia. Püstitasime endale raske ülesande. Tahtsime, et 60+ erineks teistest kuukirjadest nii välimuse kui ka sisu poolest. Et uut tulijat märgataks. Et väljaannet oleks huvitav ja kasulik lugeda. Et me teiste kõrvale jõuaksime ja püsima jääksime. Nii suurt lendu, mis meid varem ilmunutest ette viiks, ei osanud oodatagi. Ajakirja tegemise protsess ise oli tulemustest tähtsam. Kõhklusedki polnud meile võõrad. Oluliseks pidasime mõtet ja viisi, kuidas sõnum lugejani viia. Saabusid esimesed lugejakirjad. „Kus te küll varem olete olnud? Just sellist ajakirja olen ma oodanud!” Selleks ajaks ligi 30 aastat ajakirjanikutööd teinuna olin seisnud enamasti lugejate, reporterite ja väljaandjate turmtule keskel. Hea ajaleht on ju normaalne. Kes siis sellepärast telefonitoru tõstab. Vastumeelne artikkel toob kiire ja jõulise tagasiside, mõistagi negatiivse. 60+ ilmumise järel tundsin, et olin leidnud maailma parimad lugejad. Lõpuks ometi!
K
es on 60+ lugeja? Meie ajakiri jõuab igale poole üle Eesti alates Kose vallas asuvast Nutu külast ja Raplamaa Ohukotsust kuni Vormsi ja Kihnu saareni. Eriti populaarne on 60+ maal. Ligi pooled lugejatest töötavad. 91 protsenti neist teevad oma peres igapäevaseid majandusotsuseid. Pooltel lugejatest on auto ja igal viiendal perel suvekodu. Mis eriti tähelepanuväärne: iga viies lugeja on noorem kui 50aastane. Järelikult pakub meie ajakirja sisu huvi ka noorematele. Ka nemad tahavad ju teada, miks valetatakse, mis on armukadedus ja kuidas hirmust üle saada. Kahjuks tabavad tõved ka pensioniealistest palju nooremaid. Tervisteemad lähevad korda igas eas inimesele. Seega on 60+ lugeja uuemeelne, asjalik ja toimekas inimene. Kõige paremad asjad ajakirjanduses alustades intervjuust sünnivad siis, kui mõlemad pooled on valmistunud. Ilmselt lugeja ootas ajakirja, millele meie parasjagu mõtlesime ja elujõu sisse puhusime. Kas 60+ on selle viie aasta jooksul muutunud? Muidugi! Näiteks kasvõi see, et 24 sisuküljest on saanud 40. Aga palju on jäänud samaks. Mida me võiksime paremini teha? Infoekspert Raul Rebane tuletas ühes intervjuus meelde sotsioloogiast pärit reeglit. „Kui Jumal või keegi teine annab sulle õnne olla sihtgrupile või rahvale lähedal, siis palun ära väga palju ratsionaliseeri. Kui sinu töö on inimestele oluline, siis muuda natuke, aga ära pööra kõike pahupidi lihtsalt muutmise pärast. Seda juhtub üliharva, et sulle selline õnn naeratab.” 60+ tellijaskonda võiks nimetada ka vabakonnaks, kes hindab sarnaseid väärtusi. Üks kirjasaatja 406st, Milvi Männik Häädemeestelt kirjutas, et on ajakirja 60+ ilmumise algusest peale mõnuga lugenud ja tallele pannud. Kogunenud on juba korralik kastitäis. Oleme kõigile oma lugejatele ja kirjasaatjatele väga tänulikud. Eriline kummardus neile, kes on alles hoidnud kõik ilmunud 50 numbrit. Eve Rohtla Suur aitäh! peatoimetaja Autoriõigused, AS Postimees Grupp, 2016. ISSN 2228-1592 Peatoimetaja Eve Rohtla, e-post eve.rohtla@postimeesgrupp.ee Ajakirja toimetuse e-post 60pluss@ajaleht.ee Keeletoimetamine ja korrektuur: Reeli Ziius, e-post reeli.ziius@ajaleht.ee Lyyli Virkus, e-post lyyli.virkus@ajaleht.ee Küljendus: Liina Valt, e-post liina.valt@ajaleht.ee Müügijuht Andres Reimand, tel 5648 8580, e-post andres.reimand@postimeesgrupp.ee Reklaamipindade müük: Iris Öpik, tel 5303 6499, e-post iris.opik@ajaleht.ee ja Kaja Kuris, tel 5308 0250, e-post kaja.kuris@ajaleht.ee Väljaandja AS Postimees Grupp, trükk AS Kroonpress Tellimine tel 617 7717, e-post tellimine@60pluss.ee Pärnu Postimehe, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Valgamaalase tellijatele tasuta. Järgmine ajakiri 60+ ilmub 10. detsembril. Esikaanel Ave Nahkuri maal.
FOTO: SHUTTERSTOCK
Vabakond, kes hindab sarnaseid väärtusi Täna on tasuta rinnauuringute päev Põhja-Eesti Regionaalhaigla korraldab radioloogiapäeva tähistamiseks täna, 12. novembril tasuta rinnauuringute päeva, mil haigla radioloogid ja radioloogiatehnikud teevad terve päeva tasuta rinnauuringuid, esitamata arveid haigekassale. Radioloogiakeskuses on sel päeval avatud rinnakabineti vastuvõtt, mammoloogi vastuvõtt, mammograafiakabinetid ja rinna ultrahelikabinet. Haigla ootab uuringutele naisi vanuses 62 ja vanemaid, kes mujal Euroopas kutsutakse sõeluuringule, aga Eestis paraku mitte, ehkki rinnavähki haigestumise risk on ka selles vanuses endiselt suur. „Tahame radioloogidena sel-
lise vabatahtliku tööga radioloogiapäeva tähistades juhtida avalikkuse tähelepanu sellele, et Eestis on rinnavähi varase avastamise osas veel palju ära teha. Esmalt oleks aeg sõeluuringu sihtgruppi laiendada nii, et see arvestaks Euroopa juhiseid,” ütles Regionaalhaigla radioloogiakeskuse juhataja dr Maret Talk. „Rinnavähi korral on otsustavalt tähtis jõuda ravile vähi varases staadiumis.” Oodatud on rinnakaebustega naised ka nooremas eas, eelkõige vanuses 45–49. Teretulnud on ka ravikindlustuseta naised, elukoha piirangut ei ole ning ka saatekirja pole vaja. 60+
Üksikpensionäride toetus sai esimese heakskiidu Sotsiaalkaitseminister Margus Tsahkna ja sotsiaalkomisjoni esimees Aivar Kokk kandsid Riigikogus ette seaduseelnõu, mille vastuvõtmisel hakatakse toetama üksi elavaid pensionäre kord aastas 115 euroga. „Üksi elavad pensionärid on üks haavatavamaid sihtgruppe Eestis. Kui kõigi 65aastaste ja vanemate inimeste suhtelise vaesuse määr on ligi 36 protsenti, siis üksi elavatel pensionäridel on see määr kaks korda kõrgem ehk ligi 74 protsenti, sellepärast on just nemad nii tähtis sihtgrupp, keda toetada.” Aivar Kokk täpsustas, et toetust makstakse pensionäridele kord aastas oktoobrikuus ning õigus toetusele on isikul, kes rahvastikuregistri andmetel elab üksi jooksva aasta 1. aprillist kuni 30. septembrini. „Kui pensionär elab üksi lühemal perioodil, siis eelnõu mõttes ei loeta sel kalendriaastal teda üksi elavaks pensionäriks. Lisaks on seatud tingimuseks, et 2017. aastal on üksi elava eaka inimese pension alla 470 euro kuus. Sellest summast suurema pensioni saamisel kaotab isik õiguse pensionäritoetust saada,” ütles ta. Tema sõnul on seaduseelnõus ette nähtud erisus pensionäridele, kellele pakutakse ööpäevaringset hooldusteenust.
„Selle kohaselt loetakse üksi elavaks pensionäriks ka inimest, kellele osutatakse eelnimetatud ajavahemikul ööpäevaringset hooldusteenust. See tähendab, et suurenenud hooldusvajaduse tõttu ning oma parima toimetuleku tagamiseks tuleb tal elada väljaspool oma kodu. Nii on näiteks õigus saada toetust mõlemal abikaasal juhul, kui üks või mõlemad neist viibivad samal ajal kas samas või erinevas hoolekandeasutuses. Sama kehtib ka eestkostetavatele ja eeskostjatele,” kommenteeris ta eelnõu. Rahvastikuregistri andmetel oli 2015. aastal ligi 85 000 üksi elavat vanaduspensionäri, kellele hakataks maksma 115eurost toetust. Kokku on selleks eraldatud riigieelarvest 10 miljonit eurot. Kokk kommenteeris, et toetuse maksmisel ei arvestata, kas vanaduspensioniealine inimene töötab või ei tööta, samuti ei arvestata talle makstavaid muid sotsiaaltoetusi ja tulusid. „Töine tulu jäetakse arvestamata selleks, et soodustada vanaduspensionieas töötamist, sealhulgas osalise koormusega,” täpsustas ta. Koka sõnul saab pensionär 115 eurot otse kätte, seda ei maksustata tulumaksuga ja makstud toetust ei arvata toimetulekutoetuse arvestamisel sissetulekute hulka. 60+
elu
6 November 2016
Sugupuu uurimine nõuab kannatust ning kriitilist meelt
FOTO: SHUTTERSTOCK
Ehkki aastasadadetaguste juurte otsimine võib tunduda põnev, ei ole rännak kaugetesse aegadesse lihtne, sest tihti segab edukat uuringut lünklik ajaloomälu, puudulikud allikad ning uurija enese vähene motivatsioon.
Sten Mahov 60pluss@ajaleht.ee
R
ahvusarhiivi dokumentide põhjal leiab teavet oma sugulaste kohta ka 18. sajandi algusest. Siiski ei pea tänapäeval vanu ning aegu näinud arhiividokumente sirvima mõnes arhiivis, vaid alates 2005. aastast saab kirikuraamatuid, revisjonilehti, vakuraamatuid, hingeloendeid ja vallaelanike nimekirju lugeda digitaliseeritud kujul Rahvusarhiivi veebilehelt Saaga. Saaga on üks põhilisemaid veebilehti, mida suguvõsauurijad Eestis kasutavad. Teenuse tarbimiseks tuleb end tasuta kasutajaks registreerida. „Rahvusarhiivi kasutajatest 99 protsenti on veebipõhised. Arhiividesse (Tallinnasse, Tartusse, Rakverre ning Valka – toim) kohale tasub minna vaid juhul, kui pereloohuviline otsib oma uuringus digitaliseerimata allikate hulgast lisa,” sõnab Rahvusarhiivi arhivaar ning nõunik Birgit Kibal. Ta lisab, et sellisel juhul tasub enne arhiivi kohaleminekut tellida säilikud uurimissaali või esitada eelnev päring, mida saab teha arhiivi iseteenindusportaalis.
Koolitus aitab algust teha Just veebipõhine uurimine on üks põhjuseid, miks aastate jooksul on sugupuu või pereloo uurimine üha enam populaarsemaks muutunud. Püsivalt on uurijaid umbes 5000 inimese ringis ning neid on igas eas. „Vanematel inimestel on kahtlemata suurem huvi ja rohkem aega pereloo uurimisega tegeleda,” räägib Kibal oma tähelepanekutest. Ehkki suur osa sugupuu uurimiseks vajalikust materjalist on internetis, põrkub algaja uurija kokku küsimusega, millest alustada ning kuidas otsingutes
edukas olla. Sarnaseid küsimusi arutavad peaaegu igakuiselt ka Tallinna Keskraamatukogu töötajad, kes ainsa raamatukoguna Eestis sugupuu uuringute rühmakoolitust pakub. Raamatukogu eestikeelse kirjanduse osakonna raamatukoguhoidja Anneli Limbergi sõnul on koolitusi korraldatud 2011. aastast alates. Inimeste huvi on olnud pidev ning tavapäraselt osaleb koolitusel korraga kolm kuni viis inimest. „Kui mõnes suure levikuga ajalehes ilmub info meie koolituse kohta, on huvi tõus märgatav ja võimalik, et kõik soovijad ühte gruppi ära ei mahugi,” selgitab Limberg. Koolituse põhirõhk on suguvõsa uurimiseks vajaliku materjali leidmine, samuti tutvustatakse uurimistööks sobilikku õppekirjandust ning koduloolisi ja biograafilisi väljaandeid. „Arvutikasutamisoskus pole koolitusel just osalemise eelduseks, aga siiski väga soovitatav, sest nii on osalejal endal huvitavam ekraani peal näidatavat omal käel järele proovida,” räägib Anneli Limberg (pildil). Koo-
litus kestab ligikaudu poolteist tundi ning õpetavad raamatukogu enda töötajad, kellest paljud on ise aktiivsed suguvõsauurijad. Kuna tegemist pole jätkukoolitusega, sobib see ka väljaspool pealinna elavale inimesele.
Kirjuta üles kõik, mida tead Millest aga alustada, kui oled algaja uurija? Eesti Genealoogia Seltsi juhatuse esimehe Raivo Maine sõnutsi ei ole sellele ühest vastust. Küll aga aitab eduka tulemuseni jõuda, kui uurimise eel seatakse endale eesmärk ning teadvustatakse, millist tulemust saada soovitakse. „Näiteks kas soovitakse teada saada perekonnalugu, suguvõsa konkreetset haru, tervet suguvõsa, suguvõsa koos hõimlastega, et valmistada ette suguvõsa kokkutulekut, ilusat sugupuud kamina kohal või perekonnaloo kirjutamist. Selline sisemise „korra loomine” on esmane,” jagab Maine näpunäiteid. Pikemalt loe ajakirjast 60+
hingeelu
November 2016 12
Olen kade armastuse, tähelepanu ja hoolitsuse pärast Armukadeduse all mõeldakse tavaliselt naise ja mehe vahelist tunnet, vahel ainult kahtlustust, et teine petab, murrab truudust või vähemalt pöörab teis(t)ele rohkem tähelepanu, kui armukadetsejale meeldib.
Epp Veski arst ja psühhoterapeut
O
meti on armukadedustunne palju laiem. Vanem laps on armukade noorema ja noorem vanema peale, õde venna ja vend õe peale. Kui esimene laps saab alguses kogu vanemate tähelepanu, siis järgmise sünniga saab ta seda paratamatult poole vähem, vähemalt alguses. Nooremale seevastu tundub, et vanem on targem ja tähtsam, eriti kui noorem saab endale vanema asjad. Mõne aasta pärast tundub õele, et isa tegeleb vennaga rohkem, vennale, et ema õega või ka vastupidi. Armukade laps püüab rohkem vanemate tähelepanu ja kiitust saada: püüab kõike vanemate soovi järele teha või hakkab jonnima, pahandust tegema, tõmbub endasse, jookseb kodust ära.
Ema ja isa võivad olla armukadedad vanaema ja vanaisa peale, sest vanavanematel on lapse jaoks rohkem aega ja kannatlikkust. Ja vastupidi, vanaemale võib tunduda, et lapselast ei anta piisavalt palju tema hoole alla. See võib viia liigsete kingitusteni ja niinimetatud äraostmiseni. Laps võib hakata manipuleerima, et rohkem asju ja oma tahtmist saada. Õpilasele tundub, et õpetaja või treener kiusab teda ja hoiab kedagi teist. See võib viia „pugemise” või tundide segamise, pahanduste ja puudumisteni. Mees võib olla armukade kassi või koera peale, kui naine looma eest rohkem hoolitseb ja teda enam hellitab. Naine võib olla armukade auto, kalade ja jalgpalli peale, sest mees eelistab neid ja ruttab esimesel võimalusel hobidega tegelema. Armukadedus tähendab sõna-sõnalt kadedust armastuse, aga ka tähelepanu, hoolitsuse ja soosingu pärast. Armukadedale tundub, et temale kuuluvat jagatakse põhjendamatult teis(t)ele ja tema jääb talle kuuluvast ilma või saab vähem, kui peaks.
Eelkõige hirm, et mina ei saa, saan vähem või jään ilma. See, nagu paljud teisedki probleemid, saab alguse tavaliselt lapsepõlves. Sellepärast on oluline, et vanemad selgitaksid lapsele enne järgmise järeltulija sündi, et vanem laps saab varsti õe või venna, kes on väga väike ja vajab palju tähelepanu. „Sina oled mulle ikka sama armas, aga mul tuleb nüüd kahe eest hoolitseda. Sina oled juba suurem, mul võib vahel su abi vaja olla. Kas sa aitad mind?” Sellega tõstame lapse enesehinnangut ja anname talle valikuvõimaluse. See on palju parem kui käsutamine ja sund. Nii saab laps aru, et tema on vanematele armas ja tähtis, aga samamoodi armsad on ka teised lapsed. Ta teab, et ta saab oma tähelepanu, kallistused, hellitused ega pea oma olemasolu ja vajadusi pidevalt tõestama ning nende eest võitlema. Ta ei karda, et ema ei armasta teda, on ta unustanud või hoopis maha jätnud, kui tegeleb mitu tundi väiksemaga ega pööra talle piisavalt tähelepanu. Pikemalt loe ajakirjast 60+
tervis
16 November 2016
Kahjutu kooljaluu tuleb ja läheb nagu ise tahab FOTO: DMITRI KOTJUH
Birgit Itse birgit.itse@jt.ee
E
namasti ehk kuni 70 protsendil juhtudest puutuvad ganglioni ehk kooljaluuga kokku 20–40aastased naised. Tartu Ülikooli Kliinikumi ortopeed ja Eesti Traumatoloogide-Ortopeedide Seltsi juht Katre Maasalu selgitab, et sellises vanuses inimesed on füüsiliselt enamasti kõige aktiivsemad ning tegelevad kõige enam spordi ja muude hobidega. Siiski ei tähenda see dr Maasalu ütlust mööda, justkui oleks vanemas eas või meestel ganglioni teke välistatud. „Nooremate inimeste ganglionid on seotud enamasti koormusest tingitud põhjustega, kuid vanematel võivad tsüstjad moodustised tekkida näiteks artroosi tagajärjel,” täpsustab ta. Meditsiiniportaalide kinnitusel on ganglion väga harva alla kümneaastasel lapsel. Enamasti on ganglion käeseljal või randme ülemisel küljel, aga see võib olla ka randme peopesapoolsel osal. Harvem võib herneterasuurune tsüst tekkida peopessa sõrmede ühenduskoha juurde, sõrmeotstesse küünenaha juurde või jalalabale, hüppeliigese ja põlve välisküljele. Ka dr Katre Maasalu kogemust mööda esineb randme selgmisel poolel ganglione
Alguses on valu, millele järgneb nahapinnast kõrgemale kerkiv muhuke. Just sellisena kirjeldavad kooljaluu saabumist need, kes on selle haigusega aastaid kokku puutunud.
kõige rohkem. „See on seotud biomehaaniliste ja kudede iseärasustega. Ganglionid tekivad uuesti suurema tõenäosusega sidekoenõrkusega inimesel. Peale liigesest lähtunud ganglionide esineb neid päris tihti ka sõrmedel kõõluste ümbruses, see võib väga sageli häirida sõrmede liigutamist,” selgitab ortopeed.
Mõnel inimesel valu ei ole Mõningatel andmetel tunnistab lausa kolmandik kooljaluuga hädas olnud patsientidest, et valu see muhk neile ei tee. Koeru perearstikeskuse pereõde Merje Remmelgas ütleb, et on patsiente, kellel on kooljaluu aastaid ning see ei tee neile üldse häda. Kui aga ganglion valutama ning igapäevatoimetusi segama hakkab, siis läheb üldjuhul tarvis ortopeedi abi ning võimalused end ise aidata on võrdlemisi väikesed. Kuna ganglioni tekke põhjus pole teada, on raske öelda, kuidas seda ennetada. Aga nagu iga terviseseisundi korral, on tervisehoiutöötajad seda meelt, et varasem märkamine aitab paranemisele kaasa. Dr Katre Maasalu kinnitusel piisab ganglioni diagnoosimiseks enamasti patsiendi nägemisest ning täiendavaid uuringuid üldjuhul vaja polegi. Ka ei annaks uuringud vastust tsüsti tekke põhjuste kohta. „Ganglion tekib ikka enamasti trauma või ülekoormuse tõttu ning kaasa aitab sellele sidekoe nõrkus ja haigus,
mille korral on koed hapramad, näiteks reumatoidartriit,” märgib ta. Ganglion võib iseenesest ära kaduda, siis jälle tekkida suuremana või väiksemana. Rahvusvahelised terviseportaalid kirjutavad, et isegi 38–58 protsenti ganglioni tsüstidest kaob iseeneslikult. Kord kadunud kooljaluu võib tagasi tulla ka alles aastate möödudes. 68aastane paidelane Silvi seisab juba kolm aastat silmitsi oma elu teise kooljaluuga. „Esimene kord oli siis, kui olin umbes 26aastane, tegin kõvasti maatööd,” täpsustab ta. Kui füüsiline töö ja suur koormus randmele lõppes, kadus vähehaaval randme välisküljelt veidi kõrgemal asunud pehme muhuke. „Ma ei teinud selle kadumiseks mitte midagi, arsti juures ka ei käinud,” kinnitab ta. Nüüd on mõned aastad jälle koormus suurem olnud ja pöidlaliigesel asuv muhuke kolmandat aastat kasvamas. „Kõigepealt muutus see koht valulikuks ja siis tuli muna,” kirjeldab ta. Silvi usub, et sel korral on tekkis kooljaluu sellepärast, et ta pöidla kogemata raskuse tõstmise käigus tagurpidi väänas. Oktoobri alguses sai ta reumatoloogilt teada, et tema valutavate sõrmeliigeste põhjus on artriit. „Eks need ole omavahel seotud,” usub Silvi, määrib nii kooljaluud kui ka valutavaid liigeseid Voltareniga ning tarvitab arsti välja kirjutatud reumarohtu. Pikemalt loe ajakirjast 60+
FOTO: SHUTTERSTOCK
õigusabi
November 2016 26
Paavo Uibopuu Tartu notar
S
Kinnisvara puuduste varjamise eest peab müüja vastutust kandma Kas olete kuulnud ütlust, et kinnisvaraga seoses on ainult kolm muret? Kuidas seda soetada, kuidas ülal pidada ja kuidas lahti saada.
eega tuleb välja, et muretum oleks kinnisvara mitte omada ja elada Antiik-Kreeka targa Biase ütluse järgi ning kanda kõike vajalikku endaga kaasas. Paraku pole see meie kliimas võimalik, lisaks on eestimaalastele olnud oma kodu alati tähtis. Küll tuleb kinnisvaratehingutes silmas pidada Biase öeldu mõtet, et kinnisvara ostu ja müügi vormistamisel tuleb kasutada seda, mida me endaga kogu aeg kaasas kanname, ehk toimetada targasti. Nagu igal müügilepingul on ka elamukinnisvara omaniku vahetumisel kaks vastastikust põhikohustust – ostja kohustus tasuda ostuhind ja müüja kohustus anda üle lepingule vastav asi. Kuna eestimaalaste raha on enamasti pangas, on õnnestunud ostuhinna tasumisega seotud riskid viia miinimumini, eriti kui tasumisel kasutatakse notarikontot. See võimalus on kinnisvaratehingute tegemisel populaarne ja seetõttu peaaegu ei eksisteeri tänapäeval probleemi, et kinnistu müüdi, aga raha vastu ei saadud. Küll on kohtupraktikas ja ajakirjanduses märgata müügitehingute järel tekkinud vaidluste arvu kasvu, mis on seotud objektil avastatud puudustega ehk müüja on jätnud täitmata kohustuse anda üle lepingule vastav asi. Ostja on eeldanud üht, aga saanud müüjalt midagi muud. Siin tasub teada, et kinnisvara müügitehingu juures kehtib sama reegel, nagu poest kaupa ostes: katkise kauba eest ei pea täishinda maksma. Seadusandja on pannud müüjale vastutuse ehitisel või korteril esinevate varjatud puuduste eest. Müüja vastutus ei lõpe lihtsalt sellega, et ta on ostjale korterit või maja näidanud. Kui müüdava kinnisvara kvaliteet ei tulene just lepingust või seadusest, peab arvestama kohustuste täitmisel vähemalt keskmise kvaliteediga. Reegel on, et elamukinnisvara peab vastama kasutusotstarbele ehk sobima elamiseks ja vastama eluruumile esitatavatele nõuetele. Elementaarsed elutingimused hõlmavad üldjuhul veevarustust, kanalisatsiooni, ventilatsiooni, piisavat päevavalgust ning seda, et puudub elamist kestvalt häiriv oluline müra, vibratsioon või ebameeldiv lõhn. Siseõhu temperatuur eluruumis peab olema optimaalne, looma inimesele hubase soojatunde ning aitama kaasa tervisliku ja nõuetekohase sisekliima tekkimisele ja püsimisele. Eelnevat arvesse võttes on müüjal tarvis teada, et ta jääb vastutama ka pärast müüki selliste puuduste eest, mida ostja ei teadnud ega pidanudki teadma. Näiteks küttesüsteemi korrasolekut ei saa proovida keset suve, vaid üksnes külma ilmaga, samuti ei näe ostja korterit vaadates selle elektrisüsteemi, ventilatsiooni või muude tehnosüsteemide korrasolekut. Pikemalt loe ajakirjast 60+
tervislik toitumine
29 November 2016
Piim võiks olla igas vanuses sööja-jooja toidulaual FOTO: SHUTTERSTOCK
Mihkel Zilmer meditsiinidoktor ja meditsiinilise biokeemia professor
Anne Lill ajakirjanik
P
iim on ainulaadne toiduaine. Loodus lõi piima selleks, et juba imikueast alates oleks võimalik saada täiuslikku toitu, mis sisaldaks kasvamiseks ja arenemiseks kõiki vajalikke toitaineid. Kõrge loodusliku bioväärtusega piim ja sellest tehtud toidukraam kuuluvad inimorganismile esmavajalike toiduainete hulka ning peaksid seetõttu olema iga päev ja igas vanuses sööja-jooja toidulaual. Piim on väga tasakaalustatud koostisega ja sellisena inimesele sobilik looduslik toiduaine, mis toetab ainevahetust ja arengut sünnist surmani. Eestis juuakse põhiliselt lehmapiima, vähesel määral kitsepiima. Maailma eri paikades aga rüübatakse isuga ka pühvli-, jaki-, hobuse-, eesli- ja kaamelipiima. Piimatooted on kõikide riikide (sõltumata riigikorrast, usust, asukohast maailmas) riiklikes toitumissoovitustes olemas. Juba ainuüksi see näitab kõrget ja sisulist hinnangut!
Piimatooted on väga väärtuslikud eestimaised toiduained. Keefir, pett ja teised hapendatud piimatooted, aga ka piim ise on kestva normaalse joomise üks nurgakivi. Seekord räägime piimast endast.
Piim on väga pika ajalooga toiduaine, see pikk aeg ise on tõestanud soodsat mõju inimorganismile. Piimast valmistatud joogipoolis on aina tagasi tõrjunud mitmesuguste aupaistesse tõstetud moejookide pealetunge, säilitades endiselt kõrge positsiooni inimesele parimate toiduainete edetabelis. Vahemere maades näiteks tarvitati hapendatud piimasaadusi tervise turgutamiseks juba antiikajal. Tänu dieet- ja raviomadustele ning meeldivale maitsele, aroomile ja konsistentsile on piimasaaduste populaarsus püsinud tänaseni välja.
Miks peaks piima jooma? Piim on bioloogiliselt väärtuslik toidukraam, mis sisaldab eluks vajalikus hulgas makro- ja mikrotoitaineid. Piimas on üle saja ühendi ning paljudel neist on arvestatav toite- ja/või bioväärtus. Lehmapiimas on vett umbes 87 protsenti ja seetõttu on piim suurepärane vee allikas. Kusjuures piimas olev vesi on paigutunud looduslikult nii, et imendub verre pasliku kiirusega, sobides ülihästi nii vastsündinu veevajaduse ainukeseks kui ka täiskasvanu veetarbe oluliseks rahuldamiseks. Piimavalgud (2,5–5%) sisaldavad kõiki asendamatuid aminohappeid ja seda inimkehale sobivas vahekorras ja hulgas. Piimavalgud on seega bioloogilised tippvalgud. Piim ja hapupiimatooted on ühed parimad toiduained lihaskoe kasvuks. Üks piimavalkudest on kaseiin, mis annab joogile värvuse ja moodustab umbes kaks kolmandikku piimas leiduvatest valkudest. Peale aminohapete andmise on kaseiin ka meile äärmiselt vajaliku ja hästi kättesaadava fosfori allikas. Fosforit läheb tarvis luude arenguks ja
korrashoiuks kogu elu vältel. Kaseiinil on ka mõningane põletikuvastane toime. Jah, mõnd piimavalku seostatakse piimaallergia nähtudega. Neid võib ette tulla mõningatel lastel, kuid tavaliselt allergia lapse kasvades kaob. Lehmapiimaallergia korral võiks proovida kitsepiima, aga ka hapendatud piimatooteid, sest hapnemisel valkude struktuur muutub ning nende allergeensus väheneb või kaob üldse. Piimavalkudest väärib eraldi mainimist laktoferriin, mis ei lase kahjulikel bakteritel siduda rauda, pärssides sel moel kahjulike bakterite arengut. Piima ensüüm laktoperoksidaas on baktereid hävitava toimega. Kuumutamisel ja pastöriseerimisel ensüümi aktiivsus kaob. Piimasuhkur ehk laktoos (4,6–4,8%) on mitmeti kasulik: see on inimese ainevahetuse toimimiseks vajaliku galaktoosi ja glükoosi allikas, soodustab piimhappelisemat keskkonda seedetraktis ning aitab kaasa kaltsiumi omastamisele. Kui juhtub, et mõne üksiku inimese seedekulgla ei suuda laktoosi täielikult seedida, on õige tarbida hapendatud piimatooteid, mille laktoosisisaldus jääb alla vaegusi tekitava hulga. Piim on vitamiinide A, B2 ja B5 ja B12 märkimisväärne allikas ning hästi omastatava kaltsiumi, fosfori ja joodi väga hea allikas ning kaaliumi märkimisväärne allikas. Piima kaltsiumi, kaaliumi ja magneesiumi üheaegne saamine alandab vererõhku. Piimas on ka teatud kogus kiudaineid. Need on suurepärane materjal inimese seedetrakti mikroobidele. Viimased toodavad hulga kasulikke ühendeid, sh ka mõningaid, millel on kasvajate riski mõnevõrra vähendav toime. Pikemalt loe ajakirjast 60+
köök
November 2016 36
Juust teeb kõik toidud heaks Sirje Rekkor 60pluss@ajaleht.ee
J
uustu teame kui piimatoodet, kuid mitte kõigile pole teada, et juustu tehakse piima kõrval ka lõssist, koorest, vadakukoorest, petist või nende toorainete erinevalt kombineeritud segudest. Peamiselt valmistatakse juustu küll lehmapiimast, aga eriti viimastel aastatel on tuntust kogunud ja poolehoidjaid võitnud lamba- või kitsepiimast, aga ka nende segust valmistatud juustud. Teada on, et ühe kilogrammi juustu valmistamiseks kulub umbes 11 kilogrammi piima. Lähtuvalt sellest, millist toorainet ja valmistusviisi juustu tegemiseks kasutatakse, pakuvad juustutootjad tohutul hulgal juustusorte. Valikus on nii eriti kõvad, kõvad, poolkõvad, poolpehmed kui ka pehmed juustud. Kõvasid juuste, näiteks parmesani, Emmentali, Cheddari ja Edami juuste valmistatakse põhiliselt piimast, millele lisatakse piimhappebaktereid ja laapi. Piimhappebakterid, töötlemisviis, laagerdamine ja ladustamine annavad igale juustule sellele omase maitse, konsis-
On üldtuntud tõde, et juust on kasulik toiduaine. See meie igapäevane toiduaine on täisväärtusliku valgu ja asendamatute aminohapete allikas, lisaks sisaldab see rohkesti A-, Dja B-rühma vitamiine ning on hea fosfori ja kaltsiumi allikas.
tentsi ja aroomi. Nende juustude kasutusvõimalused toiduvalmistamisel on väga laiad. Pehmed juustud võivad olla poolpehmed või päris kooretaolised. Neid kasutatakse sageli valmiskujul magustoitudeks. Pehmed juustud sisaldavad sageli valgevõi sinihallitusbakterite kultuure. Veel näeme kaupluseriiulil suures valikus sulatatud juuste, mida valmistatakse erinevatest, tavaliselt kõvadest juustudest, sulatades need ühtlaseks massiks. Neid kasutatakse toidu valmistamisel peamiselt täidisena, kastmete ja suppide maitsestamisel ning võileivamäärde või -kattena. Viimastel aastatel on üha enam populaarsust kogunud toorjuustud, kindlasti suuresti tänu meie suurepäraste retseptimeistrite Lia Virkuse ja Angeelika Kangi koogiretseptidele. Ka neid pehmeid ja suhteliselt veerikkaid juuste valmistatakse piimast või koorest piimhappebakterite abil, kuid nende kalgendamisprotsess on suhteliselt lihtne ja kiire ning pikka järelvalmimisperioodi ehk laagerdumist need juustud ei vaja. Seega, kaupluses juustuleti juures võib silme ees päris kirjuks minna. Valiku teeb lihtsamaks, kui teame juustu valides, milleks seda kasutada soovime.
Paar viimast aastakümmet on toitumisasjatundjad rääkinud nagu ühest suust, et rasvarikaste toiduainete, ka juustu söömine on paha-paha, põhjustab südamehaigusi ja lugematul hulgal muid tervisehädasid. Tänaseks on paljud teadlased need seisukohad ümber lükanud. Nina Teicholz põhjendab oma üheksa aastat kestnud toitumisuuringu põhjal kirjutatud väga mahukas ja sisukas raamatus „Suur rasvane üllatus. Miks kuuluvad või, liha, juust tervisliku toitumise juurde” väga veenvalt, miks on hirm rasvarikaste toiduainete söömise ees põhjendamatu. Nii et laseme aga juustul julgesti hea maitsta! Küsimus on vaid koguses, sest mitte midagi liiga palju head pole enam hea. Olen paljusid kuulnud ütlevat, et juust muudab kõik toidud heaks. Tõepoolest, toidu valmistamisel on juustu kasutamise võimalusi lõpmata palju. Pikemalt loe ajakirjast 60+
FOTO: SHUTTERSTOCK