60+, aprill 2018 by AS Eesti Meedia

Kogumine kui sundkäitumise vorm. Miks elavad naised kauem kui mehed? Konflikti taga võib olla tavaline kadedus. Prillid: retseptiga või retseptita? AJAKIRI ELUKOGENUD INIMESELE NR 4/2018 (67) APRILL

ISSN 2228-1592

Teeme panipaigast meeldiva rõdu. Trenažöörid loodusest. Hirss. Nädal kanaroogadega.

teema

Aprill 2018 2

ösiti kangutab külma teha, aga päike on kevadiselt ere. Nii halastamatu, et mitu heitlikku talvekuud üle elanud rähmaseid aknasilmi on lausa valus vaadata. Ilmselt me just sellepärast kevadel kodu kraamimise ette võtamegi, et päike sätib mustuse justkui suurendusklaasi alla. On kevadise suurpuhastuse aeg. Tänases ajakirjas kirjutame kogumishullusest haaratud inimestest ehk neist, kes on andunud haiglaslikule asjade kogumise kirele. Helger Aaresild tõmbab kogumishulle iseloomustades paralleeli Eesti rahva ennemuistsetest juttudest tuntud kratiga – müütilise tegelasega, kes peremehele öö jooksul nodi koju tassib. Krati lõi inimene ise. Pisuhännale eluvaimu sissepuhumiseks läks vaja kolme tilka verd ja lepingut vanakuradi endaga. Folkloorist on aga teada, et kui sa kratile piisavalt tööd ei leia, siis tuleb ta sulle endale kallale. Kui kratt tõi kaenla all tarvilikku kraami, siis kratihaigust põdev inimene korjab asju „igaks juhuks”. Mõni inimene pole elumuutust meie ümber justkui märganud. Tänapäeval ei ole vaja midagi „igaks juhuks” korjata. Kuid on neid, kes seda teevad. Alles hiljuti astusin majja, mille esikust viis teisele korrusele trepp, kus iga aste oli kuhjaga asju täis, nii et trepist ülesminekuks tuli hoolega jalatoetuskohta otsida. Seal ootas juba mitukümmend aastat oma aega nõukogude ajast tuttav talongikraam – tavalised pesuseebid, pesupulbripakid, suhkrukotid ja tuletikuvirnad. Nagu hakataks selles majas sõjaks valmistuma. Mina imestasin, aga majaperenaine tundis oma „varanduse” üle siirast uhkust.

Ehk siis kuurist toa poole see kraam perenaise reegli kohaselt jõuda ei tohi. Seni, kuni kogujad piire tunnevad ja tunnetavad, on kõik hästi. Hulluks läheb asi siis, kui praht inimese enda alla matab ja korterist tulev hais teisi majaelanikke segama hakkab. Küllap teab nii mõnigi 60+ lugeja kedagi, kes sedalaadi kogujaga oma elus ühel või teisel moel on kokku puutunud. Ja selle sundkäitumisega on nagu muugi psühhiaatriavaldkonda kuuluvaga – see ei küsi haridust, sugu ega sotsiaalset staatust. Psühhoterapeut Inge Tael teab, et tuge, turva- ja väärikustunnet võib meile pakkuda mõnigi veider asi. Kuidas saab aidata see, mis kõrvalt vaadates tundub üleliigne ja kasutu, küsib ta oma kommentaaris. Vastus on sama hämarapärane kui paljud muudki inimkäitumise põhjused.

sjade kogumine on psühhiaatrite hinnangul üks sundkäitumise vorm. Tegemist on haigusega, sinna pole midagi parata. Ravimine on keeruline eelkõige seetõttu, et kogumiskirg kogujale endale probleeme ei valmista, see häirib vaid tema lähedasi. Tean üht elukogenud meest, kellel on kuur träni täis. Sealt võib vanale Moskvitšile igasuguseid juppe leida. Põdraga Volga bensiinipumpa hoiab mees nagu hingeõnnistust. Kalduvus kõike koguda on teda elupäevad saatnud. Aga selles peres kehtib reegel – varandus peab jääma aardekirstu piiridesse.

iks kogumishullus maad võtab? Kas selle taga on praktilise meelega eestlase hirm, et kui ükskord on hullud olud käes, siis on tagataskust ikka midagi võtta? Või on see seotud hoopis hingesoppi peidetud mälestuste ja nende säilitamisega? Inimesed on otsinud eri viise painavate mälestuste sorteerimiseks ja kokku pakkimiseks. Mõni ei oska neid prügikasti visata, vaid hoiab valusaid mälestusi pidevalt oma nägemisulatuses. Pensionäride keskustes on küll võimalik tantsida, laulda, võimelda ja käsitööd teha, aga paraku on vähe mõeldud inimese hingevajadustele. Psühhoterapeut Inge Tael annab hea idee – elu viimasel neljandikul on hea võimalus oma elule tagasi vaadata, toimunut mõtestada ning lasta terapeudi ja kaaslaste abiga jõud ja vägi nii mõnestki vanast valust välja. Asjade korjajad on end enamasti kookonisse mässinud ja üksinduses. Hingetohtrid teavad, et seda raskust, mille üks inimene on tekitanud, saab kõige paremini aidata kanda teine inimene. See on inimeseks olemise seadus. Kui vaid sellest kookonist ja üksindusest välja saaks!

Eve Rohtla peatoimetaja

Autoriõigused, AS Eesti Meedia, 2018. ISSN 2228-1592 Peatoimetaja Eve Rohtla, e-post eve.rohtla@eestimeedia.ee Ajakirja toimetuse e-post 60pluss@eestimeedia.ee Keeletoimetamine ja korrektuur: Reeli Ziius, e-post reeli.ziius@eestimeedia.ee Küljendus: Ain Kivilaan, e-post ain.kivilaan@eestimeedia.ee Reklaamipindade müük: reklaamikonsultant Sirle Kübar, e-post sirle.kybar@eestimeedia.ee Väljaandja AS Eesti Meedia, trükk AS Kroonpress Tellimine ja kojukanne tel 666 2525, e-post levi@postimees.ee Pärnu Postimehe, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Lõuna-Eesti Postimehe tellijatele tasuta. Järgmine ajakiri 60+ ilmub 12. mail.

otsiaalkindlustusamet tuletab meelde, et üksi elava pensionäri toetuse maksmise perioodi hakatakse arvestama 1. aprillist. See tähendab, et toetust saada soovivad pensionärid peavad alates aprillist rahvastikuregistri andmeil üksi elama. Üksi elava pensionäri toetust saab inimene, kes 1. aprillist 30. septembrini on vanaduspensionieas, elab rahvastikuregistri andmetel üksi ja kelle vanaduspension on alla 492 euro. Toetuse suurus on 115 eurot ja seda makstakse üks kord aastas oktoobris koos pensioniga. Andmed üksi elamise kohta võetakse rahvastikuregistrist ajavahemiku 1. aprill kuni 30. september alusel. Sellel ajal peab toetuse saamiseks elama pensionär rahvastikuregistri andmetel üksi. Kui pensionär elab üksi lühemal perioodil ehk rahvastikuregistri andmetel näiteks alates 1. maist, siis ei loeta teda sel kalendriaastal üksi elavaks pensionäriks. Kui pensionär elab edasi üksi, on tal järgmisel kalendriaastal õigus saada pensionäritoetust. Eelmise aasta oktoobris maksti üksi elava pensionäri toetust ligikaudu 85 000 inimesele summas 9,6 miljonit eurot. Sotsiaalkindlustusameti hüvitiste osakonna nõunik Merle Sumil-Laanemaa sõnutsi ei pea pensionär toetuse saamiseks midagi tegema, vaid Sotsiaalkindlustusamet maksab selle välja automaatselt registri andmete alusel. „Pensionäri vanus ja pensioni suurus on ametil olemas ning üksi elamise info saame rahvastikuregistrist,” räägib Sumil-Laanemaa. Peale üksi elavate pensionäride on ka hooldekodude elanikel ja eestkostjatel-eestkostetavatel õigus sama toetust saada: • kõik ööpäevaringsel hooldusteenusel ehk hooldekodus elavad vanaduspensioniealised inimesed, kelle pension on alla 492 euro, saavad üksi elava pensionäri toetust; • kui samal elamispinnal elavad kaks pensionäri, kellest üks saab ööpäevaringset hooldusteenust ehk on hooldekodus, siis on mõlemal pensionäril õigus toetusele; • kui samal elamispinnal elavad eestkostja ja eestkostetav ning üks nendest on pensionär, on tal õigus üksi elava pensionäri toetusele. Neid andmeid kontrollib Sotsiaalkindlustusamet rahvastikuregistrist; • kui pensionär elab koos oma isikliku ülalpidamist vajava lapsega (lastega), on tal õigus üksi elava pensionäri toetusele. See erisus ei laiene olukorrale, kus

FOTO: ARVO MEEKS

Hämarapärane kratimaailm

Andmed üksi elava pensionäri toetuse maksmiseks võetakse rahvastikuregistrist

vanavanema juurde on sisse kirjutatud lapselaps mõne soodustuse saamiseks, vaid on mõeldud olukorda, kus pensionär kasvatab ise oma alaealist last. Toetuse maksmisel ei arvestata: • kas vanaduspensioniealine inimene töötab või ei tööta; • talle makstavaid muid sotsiaaltoetusi ja tulusid. Töine tulu jäetakse arvestamata, selleks et soodustada vanaduspensionieas töötamist, sealhulgas osalise koormusega. Pensionäritoetust ei maksustata tulumaksuga ja makstud toetust ei arvata toimetulekutoetuse arvestamisel sissetulekute hulka. Toetust ei maksta inimesele, kes 1. aprillist 30. septembrini 2018 viibib vangistuses või eelvangistuses või kellele kohus on määranud psühhiaatrilise sundravi, mida kohaldatakse statsionaarse ravina. Välisriigist pensioni saaja peab toetuse saamiseks esitama Sotsiaalkindlustusametile oma välisriigi pensioni suuruse hiljemalt 31. augustiks. Sellele liidetakse Eestist saadav pension. Rohkem infot toetuse kohta leiab Sotsiaalkindlustusameti kodulehelt www.sotsiaalkindlustusamet.ee/et/uksi-elava-pensionari-toetus-0 NÄITEID: Vilma vanaduspensioniiga saabub 15.07.2018. Ta on oma elukohta sisse registreeritud üksinda. Kuna Vilma ei ole vanaduspensionieas seisuga 01.04.2018, siis sellel aastal ei ole tal õigust saada üksi elava pensionäri toetust. Kui ta elab 2019. aastal endiselt üksi ja pensioni suurus jääb alla 1,2kordse Eesti keskmise vanaduspensioni, tekib tal õigus toetusele 2019. aastal. Jüri elab üksinda. Oktoobris 2018 ei laeku talle üksi elava vanaduspensioniealise toetust. Andmete kontrollimisel selgub, et tema elukohta on registreeritud õepoeg Paul, kes tegelikult ei ela Jüri elamispinnal juba mitu aastat. Jüri teeb andmed registris korda ja kui ta elab endiselt üksi ning pensioni suurus jääb alla 1,2kordse Eesti keskmise vanaduspensioni, tekib tal õigus toetusele 2019. aastal. 60+

Kogumine sodikorjajat ennast ei vaeva

Inimesel, kelle lähedane talletab kõike, mille üldnimetajaks võiks olla sodi, on kuri varem või hiljem karjas.

Lea Arme 60pluss@eestimeedia.ee

anasti imestasin üht oma sugulast, kelle riidekapil ei läinud uksed kinni, nii palju oli seal rõivaid, esikus polnud kohta, kuhu astuda, sest see oli maast laeni jalanõusid täis. Kusjuures ta ei vahetanud sugugi kolm korda päevas tualette ega muutnud oma väljanägemist, nagu oleks võinud selle kõige põhjal arvata. Vastupidi, kandis kogu aeg enamjaolt üht ja sama univormi. „Milleks sulle nii palju hilpe, kui sa neid kunagi ei kanna?” küsisin ükskord naiivselt. Sugulane vaatas mind mõistmatult. „Kust sa võtad, et ma ei kanna?” küsis siis vastu. „Kindlasti panen ühel päeval selga! Igatahes on need mul olemas.” Igatahes olid need tal tõesti olemas, siin polnud midagi vaielda. Üks pikk naaritsakasukas

polnud kordagi ilmavalgust näinud, ootas õiget aega. Millal iganes see õige aeg pidi olema, seni polnud see saabunud. See, millest keegi siin elus tuge ja turvatunnet leiab, ongi äärmiselt erinev. Meil kõigil on midagi – kellel töö, kellel eneseteostus või raha, asjad, suhted, kellel mis.

See on haigus, sinna pole midagi parata Niikaua, kuni riidekapp, mille uksed peab jõuga kinni tõukama, asub su enda isiklikus ruumis, ongi minu arust kõik hästi. Isegi kui oled nii palju träni endale kokku kandnud ja alles hoidnud, et saad näiteks kolmetoalises korteris ainult imetillukest kööginurka kasutada, sest ülejäänud ruutmeetrid on mattunud asjade alla, ei peaks kellelgi selle kohta ütlemist olema. Aga kui pead oma elu- ja õhuruumi jagama ka teiste inimestega, muudab see muidugi asja. Paradoksaalsel moel tekib siis situatsioon, kus sinu isiklikust turvapadjast saab äärmiselt

efektiivne löögirusikas, mis hävitab kaaskondlaste turvatunde jäägitult. Sõbranna pani alati validoolitableti keele alla, kui tema eakas isa suvel sanatooriumist tagasi jõudis. Need kaks nädalat oli nimelt ainuke aeg aastas, kui sõbranna sai juhust kasutades isa toas suurpuhastuse teha. Lisaks sellele, et tohutu suurte prügikottidega kanti välja kõikvõimalikku pahna – kilekotte, pudeleid, purke, konservi- ja pappkarpe, etikette, ajalehti-ajakirju, pabereid, plast-, puit- ja metallijubinaid ning issand ise teab, mida kõike veel –, sai lõpuks puhtaks pesta ka põranda ja kardinad, kloppida ja puhastada vaiba, panna asemele puhtad voodiriided ja lauale lina, tuulutada ruumi. Muul ajal ei lubanud isa oma tuppa kedagi, ammugi siis, et keegi tohtinuks seal korda luua. Aga aastaga jõuab kultuurkiht, mida hoolega kasvatatakse, kasvada tohutuks. Otse loomulikult hakata ka haisema. Kui me räägime näiteks konservikarbist või mahlapakist, siis ega isa neid enne ladustamist puhtaks ei ha-

elu

FOTO: SHUTTERSTOCK

7 Aprill 2018

kanud pesema. Nii et kui sanatooriumiaeg sai otsa ja isa oli taas koju oodata, siis ütles sõbranna validooli krõbistades, et on järjekordseks hüsteeriahooks valmis, ja pani kiirabinumbri aegsasti kiirvalikusse. Iga kord hüsteeriat ei järgnenudki. Eks isa jäi ka kogu aeg vanemaks, nii et jõudu vilet üles võtta hakkas nappima. Ükskord oli isegi heameelt ilmutanud, et tütar tema toa nii ilusti korda oli teinud. Pealegi oli seal nüüd ju jälle rohkem ruumi taas asju korjama hakata. Sest just nõnda see alati läkski. „See on haigus,” ohkas sõbranna, „sinna pole midagi parata. Ma ei saa hakata vanainimest traumeerima, et käin ja viskan tal asju ära.” Sõbranna isa oli olnud kõrgkoolis õppejõud. Kalduvus kõike koguda saatis teda elupäevad – näiteks köögikappides oli teepurke aastast 1961, mil majja sisse koliti, aga ära visata neid mingil juhul ei tohtinud –, elu lõpuaastatel asi muidugi eskaleerus. Imetlen sügavalt sõbranna kannatlikkust, suuremeelsust ja armastuse suurust oma vana isa vastu.

Loe edasi ajakirjast 60+ Ajakirja saad tellida siit!

elu FOTO: SHUTTERSTOCK

Aprill 2018 10

dav, arusaamatu, raske või ohtlik, ei suuda ta seda tavalisel viisil „läbi seedida”. Mälestus jääb painama, ilmub aastaid ikka ja jälle unenägudes või tahtmatult olukordades, millel algse sündmusega ei tundu olevat mingit seost. Selline kõvaks tombuks kokku pressitud valusa mälestuse üles kerkimine on ka omamoodi katse seda siiski „läbi närida”, mõtestada ja lõpuks vabaneda, nagu see toimub tavaliste mälestustega. Ent nagu paljud meie hulgast on kogenud, ei õnnestu see teinekord ka aastakümnete jooksul. Seepärast öeldaksegi, et traumal on ainult üks aeg – olevik. Sündmus toimub kogu aeg, ikka ja jälle. Mida rohkem on inimesel selliseid traumamälestusi, seda vähem jätkub mälul jaksu kaunite ja õnnelike sündmuste meenutamiseks. Kogu maailm kaotab värvid. Jäävad ainult musta ja halli varjundid. Kelleltki pole oodata midagi head, miski ei ole piisavalt hea. Igalt poolt vaatab vastu valu, kaotus, pahatahtlikkus.

Kannatlikkusel on piir

Mälestuste

painav pahn Küsimusest, kuidas saaks hirmud, valud ja solvangud rongi peale panna ja neile järele lehvitada, on sündinud kogu tänapäevane psühhoteraapia.

Inge Tael psühholoog, psühhoterapeut

uge, turva- ja väärikustunnet võivad meile pakkuda mõnedki veidrad asjad. Kuidas saab aidata see, mis kõrvalt vaadates tundub üleliigne ja kasutu, on sama hämarapärane kui

paljud muudki inimkäitumise põhjused. Küsimusest, kuidas saaks hirmud, valud ja solvangud rongi peale panna ja neile järele lehvitada, on sündinud kogu tänapäevane psühhoteraapia. Enam kui saja aastaga on välja arenenud erinevaid viise painavate mälestuste sorteerimiseks, kokku pakkimiseks ja prügikasti panemiseks.

Traumal on ainult üks aeg – olevik Mis on need psühhotraumad, millest tänapäeval ikka räägitakse? Kui inimene elab läbi midagi sellist, mis on talle liiga ähvar-

60+ põlvkonnal on harjumused sügavalt sisse tallatud ja vastu 70ndaid eluaastaid hakkab enesekontroll tasapisi järele andma. Selliste inimestega on äärmiselt raske suhelda. Mida lähedasem inimene, seda raskem on end emotsionaalselt temast eraldada, et mitte lasta teise valul ennast üle koormata. Kannatlikkusel on aga oma piir, seda ei tule häbeneda. Juba enne selle kättejõudmist tuleks mõelda, mil viisil saaksin mina oma sisemist emotsionaalset pinget teisi kahjustamata välja elada. Siis tuleb see kõige raskem: olgu see jooga, jalutuskäigud loodusesse, maalimine, palvetamine, mediteerimine – seda tuleb ka teha. Ka kõige targem nõustaja ja tema soovitused ilma tegudeta ei aita.

Inimeseks olemise seadus Kahjuks on meie toetusgruppide kultuur alles õhuke. Sarnase kogemusega inimestega rääkimine on imeliselt toetav ja vabastav. Ka meie pensionäride keskustes pole võimlemise, massaaži ja maniküüri kõrval mõeldud inimese mittemateriaalse osa, see tähendab hinge vajadustele. Sellele, et elu viimase neljandiku suur võimalus on teha oma elu tagasivaadet, toimunut mõtestada ning lasta terapeudi ja kaaslaste abiga jõud ja vägi nii mõnestki vanast valust välja. Seda raskust, mille üks inimene on tekitanud, saab kõige paremini aidata kanda teine inimene. See on inimeseks olemise seadus.

Konflikt võib olla lihtlaba kaded Ma ei saanud aastaid aru, miks paljud konfliktid tekivad, kuni keegi ütles mulle: „Kuidas sa küll aru ei saa, selle taga on ju lihtlabane kadedus!”

Epp Veski arst ja psühhoterapeut

ärast seda hakkasin ma inimesi rohkem jälgima ja tõesti – nii see on. Sageli on keegi kade, et teisel on midagi rohkem või parem, et teisel on rohkem raha, et teine on ilusam, andekam, oskab midagi paremini, et teine on edukam, tasakaalukam, õnnelikum kui tema, kes ometi vääriks paremat ja rohkem. Miks küll nii sageli selle asemel, et keskenduda iseendale, sellele, kes sa oled, mis sul endal on, mida sa ise oskad, ning seda kõike vääriliselt hinnata ja tänulik olla, keskendub mõni inimene välisele, sellele, kes teine on, mis teisel on, aga temal mitte. Ja seda mõtlemata, kas inimesel endal ongi seda vaja, teadmata, mis hinnaga teine on selle ihaldusväärse saavutanud, mida pidanud selleks tegema ja millest loobuma.

Mõttetu ajakulutus – teise kadestamine Selle asemel, et iseenda väärtused üles leida, oma võimeid arendada, ise püüda rohkem, paremini või rohkem just endale sobivaid asju teha, hakkab mõni inimene hoopis teist kadestama, teda maha tegema, isegi laimama. Ta kulutab mõttetult oma aega ja energiat väljapoole, mis tegelikult ei paranda ju tema enda elus

hingeelu

11 Aprill 2018

ti taga la ane dus mitte kui midagi, pigem vastupidi. Palju tulemuslikum on tegeleda iseenda analüüsiga, sellega, mis on minu head ja tugevad omadused, mida ma tean, mida oskan ja põhiline – mida ma tegelikult tahan ja vajan. Kui saab selgeks, mida ma tahan, siis saab juba mõelda, mida pean selleks tegema, kuidas seda kõike saavutaksin, selleni jõuaksin. Mida tuleb juurde õppida, mida teisiti teha, milliseid harjumusi muuta, milliseid oskusi arendada.

Kadedusega ei saavuta midagi positiivset

FOTO D: SH U T T ER S TOCK

Kadedusega ei saavuta ju ise midagi head, nii ei saa ilusamaks, targemaks, paremaks, rikkamaks, õnnelikumaks. See tunne piirab inimese tegevusvabadust, ahendab vaatevälja, võtab palju energiat, mida saaks palju paremini kasutada. Võib olla saab ületrumpamisega korraks kahjurõõmu tunda, aga see on üürike. Puhast rõõmu on selles ikka vähe, eneseväärtusele see oluliselt juurde ei anna. Vastupidi, vahel kaotame koos sellega midagi endale omast ja hiljem tuleb seda hoopis kahetseda või isegi häbeneda. Aastaid tagasi selgitas ühel hariduskonverentsil Eesti päritolu Ameerika politoloog Rein Taagepera: „Kas olla hea, parim või täiuslik?” „Hea” on hea, kuigi ka siin tuleb mõelda, kelle jaoks hea. Olla „parim” tähendab end kogu aeg teistega võrrelda, püüda teha nii, nagu nemad, aga veidi kiiremini ja rohkem, kasvõi milleski paremini. Selle lakkamatu võrdlemisega on tähelepanu pööratud väljapoole. Sellega kaasneb pidev stress, püüd teisi jäljendada ja edestada milleski. Nii ei jää aega ega võimalust

keskenduda endale, sellele, mida mina tahan ja millised on minu anded. Täiuslik tähendab, et inimene on endast teadlik, ta teab, kes ta on, mida tahab, oskab, mis on tema anded, mida on vaja õppida ja arendada, et seada oma sihid, püstitada eesmärgid ja need saavutada. Teab ka oma puudusi, nõrkusi. Täiuslik on olemine tervenisti iseendas ja tõeliselt iseendaks, olla unikaalne ja kordumatu. Kui inimene elab oma elu, siis tal ei ole vaja ennast pidevalt teistega võrrelda ega pingeritta seada, tal ei ole vajadust kadetseda. Kui ta näeb teises midagi, mis talle ka enda juures meeldiks, siis ta püüab seda arendada, endale sihte ja eesmärke seada ja nendeni jõuda, mitte aga teisi maha teha.

Ühes filmis tegi elektroonikainsener roboti, mis täitis kõiki ülesandeid väga hästi. Äkki robot armus ja hakkas isegi sööma, sest ta tahtis oma armastatuga rohkem koos olla ja samu asju teha. Ta läks oma looja juurde ja küsis: „Miks ma ei võiks inimene olla? Ma lahendan ülesandeid ja probleeme sinust palju paremini ja kiiremini, ma olen viisakas, puhas, söön, joon, armastan, ma olen ideaalne, perfektne.” Insener vastas robotile: „Just sellepärast sa polegi inimene, et sa oled ideaalne. Inimese teeb inimeseks, isiksuseks just tema erinevus ideaalsest.” Seega võiks inimene püüelda mitte mingi kujutletud abstraktse, vaid just iseendaks olemise, oma isikliku täiuslikkuse poole.

Kasutada ja arendada kogu oma potentsiaali. Mis on inimese suurim eesmärk, missioon siin ilmas? Arvan, et iga inimese sünnijärgne õigus ja ka kohustus on elada omaenda elu. Oma unikaalsuse, eelduste, annete, võimete eiramine ja tahtmine olla keegi teine on suurim protest, see on vastuhakk saatusele, loodule, Jumalale, pole oluline, kuidas keegi seda nimetab. See on võitlus millegi vastu. Kui võidelda, siis pigem iseenda eest, endaks olemise, oma elu eest.

Loe edasi ajakirjast 60+ Ajakirja saad tellida siit!

elu

13 Aprill 2018

Miks elavad naised kauem kui mehed?

Naised teenivad vähem, neid leiab ülemuste seas harvem ja üle maailma on nad ka parlamendis vähemuses. Ühes punktis on naised aga meestest ees – nad elavad kauem.

see vahe väiksem kui 4 aastat. Malil elavad aga mehed isegi kauem kui naised. Supercentenarians (tõlkes võiks kõlada nagu ülipikaealised) – selle nime on teadlased andnud inimestele, kes elavad 110. eluaastani ja veelgi kauem. Üle maailma on neid kokku umbes 700. Nagu eeldada võib, on 90 protsenti neist naised.

Thea Karin

Bioloogia vastu ei saa

60pluss@eestimeedia.ee

Ainuüksi geenidega seda seletada ei saa. Igivanadel inimestel on teadlased tuvastanud geeni, millele on antud nimi ApoE2. Seda aga esineb nii meestel kui ka naistel. Pikas elueas on oluline esmajärjekorras geenide ja keskkonna koostoime. Teadlased uurivad veel, millest naiste eelised tulenevad. Bioloogiliselt selgitatakse naiste eelist nende kahekordse X-kromosoomiga. Sellel on hulgaliselt päritud omadusi ja kordusi, mis on immuunsüsteemile tähtsad. Selle on tuvastanud Genti ülikooli teadlased. Kui üks kromosoom on vigane, siis saab seda tasakaalustada teine intaktne koopia. Meestel see mehhanism ei toimi. Nende genotüüp ei sisalda Y-kromosoomi koopiat. Peale selle on mehed ka hormonaalselt halvemas seisus. Würzburgi Ülikooli uurimuse kohaselt surevad mehed sagedamini südame-ve-

ehed töötavad palju ja teenivad rohkem. Nad söövad ja joovad rohkem kui naised. Kas on need lisatöötunnid või rohked praelihalõigud, mis meeste eluiga lühendavad? Või on see lihtsalt looduse korraldatud halvem seis? Vaatame statistikat. Naine, kes on sündinud aastal 2014, elab eeldatavalt 83,2 aastat. Mees seevastu võib arvestada 78,6 aastaga. Sellised on Maailmapanga arvutused. Kõige vanemaks saavad naised Jaapanis, keskmine vanus on seal 85 aastat. Kui Saksamaal on naiste keskmine vanus 83 eluaastat, siis meeste oma keskmiselt 78. Kõige suurem vahe meeste ja naiste elueas on Venemaa kõrval ka Eestis, umbes 10 aastat. Venemaal elavad mehed naistest samuti 10 aastat vähem. Rootsis on

resoonkonnahaigustesse. Kas selle juures mängib rolli ka testosteroon, seda veel uuritakse. Peale kõige muu laseb see suguhormoon noortel meestel tegutseda riskialtimalt, mis sageli põhjustab õnnetusi nii mootorrattasõidul kui ka mägironimisel. Seega surevad mehed sageli juba noorelt. Seda tõestab ka uuring, mis on tehtud eunuhhidega: kastreeritud rotid elavad kauem. Et mehed haigestuvad enam veresoonkonnahaigustesse, selgitavad teadlased rasvarohke söögiga, aga ka sellega, et meeste veresooned on probleemidele vastuvõtlikumad. Peale selle tekib meestel kõrge vererõhk naistest varem. „Heaks” kolesteriiniks nimetatud HDL (high density lipoprotein) kogub kehas „halva” ehk LDLi kokku ja väljutab seda maksa kaudu, kaitstes nii veene. Meestel on HDLi vähem. Naistel on kuni menopausini östrogeen see, mis veresooni edukalt kaitseb. Bioloogia vastu aga ei saa, arvavad teadlased. Seega naiste eelised säilivad. Ent igal medalil on kaks külge: ühelt poolt kaitsevad suguhormoonid naisi näiteks arteroskleroosi eest. Samas on arstidele teada ka naiste eluiga tugevalt mõjutav roll: laste saamine, räägib kardioloog ja geriaater Kai Saks. „Lapse saamine on naise

tervisele väga suure mõjuga. Käibel on ütlus: üks laps – üks hammas. Seda tõestavad ka uuringud, mille tulemusel on kindlaks tehtud, et kõige vanemaks elavad naised, kes on kas lastetud või kellel on üks laps.” Bioloogilistest eeldustest veel määravam on see, kuidas inimene elab. Austria teadlane Marc Luy tegi kloostriuuringu. Selle järgi on munkade eluiga mehe keskmisest elueast neli aastast pikem. Igapäevane rutiin, vähene stress ja mõõdukas alkoholitarbimine – selles näeb teadlane pikema eluea põhjusi. Võiks lausa öelda, et mungad elavad kloostrimüüride taga naistega sarnaselt. Et naiste eluviis on tervislikum, on üldteada. Naised käivad rohkem arsti juures, toituvad tasakaalukamalt ja joovad vähem alkoholi. Vaadates Eesti 50–60aastaseid, siis on geriaater ehk vanainimeste arst Kai Saks pannud tähele, et see võrdub paljude teiste Euroopa riikide 70–75aastaste eluga. Doktor leiab, et tegemist on suure ressursikaoga nii riigile kui ka inimesele endale, sest Eestiski elab inimene 70. kuni 80. eluaastani.

Rollid tasakaalustuvad – mis muutub? Loe edasi ajakirjast 60+ Ajakirja saad tellida siit!

tervis

Aprill 2018 16

FOTO: SHUTTERSTOCK

Silmad eristavad õiged prillid valedest

„Käed jäävad lühikeseks,” viskavad elukogenud inimesed nalja. Naljal on aga tõsi taga, sest kaugemalt lugedes tundub tekst selgem. Nii kaugelt, et käed ei ulata lehtegi keerama.

Birgit Itse birgit.itse@jt.ee

nd selliselt hetkelt tabades võiks küll seada esimesel võimalusel sammud kas silmaarsti või optometristi juurde. Ei peagi minema polikliinikusse, kui seal järjekord kuudepikkuseks öeldakse – paljudes prillipoodides võtavad vastu nii optometristid kui ka silmaarstid. Esialgu võtab valik – kohati ka hind – prillipoes silme ees kirjuks. Tegelikkuses ei maksa raamide hinnast end ehmatada lasta, sest kui silmavahe välja arvata, on klaasid hoopis olulisemad. Spetsialistide jutu järgi võib seega raamide osas veel silma kinni

pigistada ja valida taskukohasemad, kuid klaaside osas peab lähtuma ikka sellest, mis silmale õige. Aga nagu pole olemas kaht täiesti ühesugust inimest, pole olemas kaht täiesti ühesugust silmapaari. Just seepärast panevad arstid ja optometristid südamele, et prille peaks ostma ikka prillipoest, mitte turult või kaubanduskeskusest. Nõmme Silmakeskuse silmaarst Aili Neier selgitab, et turul ja poes müüakse valmisprille, mis erinevad optikapoes valmistatud prillidest prilliklaaside materjali ja kvaliteedi poolest. „Nendel prillidel pole kindlat pupillide distantsi, mida optikapoes täpselt iga inimese jaoks mõõdetakse ja prillide valmistamisel arvestatakse.” Hinnaerinevus tulebki dr Aili Neieri sõnutsi sellest, et optikapoes tehtud prillid on tehtud täpselt sellele inimesele, arvestades prillikandja silmade eripära ja sedagi, milleks prille on vaja.

Paide keskväljaku prillipoes töötav optometrist Janne Parkonen lausub, et arvesse võetakse ka inimese silmavahet – vastavalt vajadusele soovitatakse kas ühevaatelisi, mitmevaatelisi, erineva pinnakaitse ja tooniga prille. „Kuulame inimese harjumusi ja töövõtteid, et prillikandmine paremini töö ja hobiga siduda,” lisab ta. Paides Vee tänava apteegis küsitakse valmisprille keskmiselt kord päevas. Proviisor Kai Kimmel (pildil) märgib, et mõni teab täpselt, mis number prille tal vaja on, teised aga lihtsalt kurdavad, et ei näe. Sellisel juhul soovitab ta seada sammud silmaarstile või prillipoodi. Ka valmisprillide ostjatele rõhutab ta, et need on ainult lühiajaliseks või ajutiseks kasutamiseks. Sama kinnitavad silmaarst Aili Neier ja optometrist Janne Parkonen. „Näiteks korraks ette panna, kui on vaja telekava vaadata,” toob dr

Aili Neier näite. Ta peab siiski võimalikuks, et pärast silmade kontrolli võib selguda: niinimetatud valmisprillid võivad sobida ka neile, kel on ainult üks nägija silm, teine silm on pime – nad on kaotanud nägemise trauma või muu silmahaiguse tagajärjel. „Päriselt soovitada neid siiski ei saa, kuna turuprillidel puudub kvaliteedikontroll ja garantii, kas neile märgitud tugevus vastab tegelikkusele,” rõhutab silmaarst. Optometrist Janne Parkonen teab rääkida ka niinimetatud standardtüüpi inimestest, kes on seda meelt, et neile sobib valmisprill. Kuid tegelikult ei ole nad kunagi kandnud kvaliteetseid prille, mis tehtud just neile, seega pole võrdlusmomenti. Samal ajal mõistab ta, et tihti määrab inimese sissetulek ja aeg selle, kui palju inimene oma silmanägemise tagamisele pühendub.

Loe edasi ajakirjast 60+ Ajakirja saad tellida siit!

aed

FOTOD: SHUTTERSTOCK

Aprill 2018 20

Rahulolu rõduaiast sünnib katsetades Kujuta ette, et kenal suvepäeval tuleb keegi külla ja tekib soov istuda värskes õhus. Korteril on rõdu küll, aga seal on eelmisel aastal katki läinud tolmuimeja, kooruva värviga toolid, lumelabidas ja lapselapse kelk. Unistuste rõdu asemel on nukker panipaik, kuhu pannakse asjad, mis on ees, seal on need jalust ära. Tegelikkuses võiks aga rõdu olla koht, kus jalgu puhata.

Birgit Itse birgit.itse@jt.ee

õdult võiks noppida värskeid ürte suvisele salatile, korjata maasikaid või tomateid kiireks vahepalaks. See kõik on võimalik ja praegu on õige aeg rõdu kriitilise pilguga üle vaadata, et teha sellest algavaks suveks üks tõeline puhkamiskoht. Sisustus- ja aiakaupade poe Ideede Kummut juhataja Agnes Altküla lausub, et võrreldes ülejäänud Euroopaga on Eestis rõduhaljastus tagasihoidlik, kuid iga aastaga hakatakse üha rohkem ka rõdule rõhku panema. „Eestlane on pigem olnud aiamaa inimene ja rõdul on amplis kasva-

nud enamasti petuuniataimed,” lisab ta. Enam panustavad rõdule tema kogemust mööda eramajas elavad inimesed, kuid suurtes kortermajades on rõduhaljastus pigem tagasihoidlik ja tänava poole eriti ei näidata, mida seal kasvatatakse. Tartus elava 72aastase Anna arvates on rõduaed ideaalne koht aja veetmiseks. Mugav ja piisavalt suur, et istuda ja hetke nautida, kuid töömaht on seal piisavalt väike. „Saan oma loovust väljendada ja väikese vaevaga lähedastele ohoo-elamuse tekitada,” põhjendab ta. Anna selgitab, et kuna rõdul puudub pinnas, pole ka umbrohtu, ei tarvitse muru niita, on vähem putukaid ja palju õhku. Ideaalne paik, et nautida hommikul kakaod ja putru, kõrvale suitsuvorsti ja marineeritud kurgiga võileiba. Kurgid kasvatas Anna ise. Oma rõduaias. Ka pühapäevased pannkoogid maitsevad lastelastele rõdul paremini. „Teen köögiakna lahti ja siis nad mängivad, et oleme kohvikus, kus mina üle leti toitu annan,” kirjeldab ta muheledes. Anna taimi ise ette ei kasvata. Ütleb, et ei viitsi mässata. Selle asemel on lapselapsed õpetanud vanaema internetti kasutama ning Anna otsib ideid, mida sel suvel oma rõdule kasvama panna. Üks, mis kindel – tomat, kurk ja

maitsetaimed tulevad omast käest. „Need on mul tõesti juba aknalauale kasvama pandud,” tunnistab ta. Rõdule on Anna kuus aastat aeda teinud. Pärast leseks jäämist müüs ta neile Peedul koduks olnud maja ja kolis lastelastele lähemale. „Suur aed ja maja käis üle jõu,” tunnistab ta. Aga et taimed olid nende ühine armastus, tõi Anna kaasa palju potitaimi ja otsustas juba korterit vaadates, et teeb rõdule oma „pisikese peenramaa”. „Osa palme toon ka suveks toast rõdule,” täpsustab ta. Alati on Anna rõdul mõni ampel, milles ta on kasvatanud nii lilli, maasikaid kui ka tomateid.

Rõduaia loomise komistuskivid Tundub nagu ideaalne variant aiast. Ometi on ka kauni rõduaia loomisel oma komistuskivid. Suurbritannia koduajakiri House Beautiful hoiatab, et kõige keerulisem on luua kaunist rõduaeda põhja- või lõunasuunalisele rõdule, sest päikeseline tähendab tõelist kõrbekuumust, põhjapoolsed rõdud on aga sageli sellised, et sinna ei paista päike sügisest kevadeni üldse. Pealegi on oht, et tuuliste ilmade korral on rõdu vihmaga võrdlemisi trööstitu ja märg koht. „Teisalt jälle võid ühel hetkel

tõdeda, et kõik see pingutus oli kuhjaga väärt. Saab ju väga päikeselisele rõdule tekitada varju ja ka tõeliselt tuulise või kehva vaatega rõdu saab muuta taimede ja sõrestikuga hubaseks oaasiks,” julgustab ajakiri katsetama. Ruumikas rõdu annab võimaluse endale veel ühe elutoa juurde tekitada. Kodukujundusajakirjad soovitavad kasutada valmis potitaimi, et luua istumisala – umbes nagu elutoaski. Kaunista seinad, mõtle valgustusele ja kujunduselementidele. Võib-olla tahaksid seinad või rõdupiire saada värsket värvikihti ja sellega on tulemus veelgi parem? Võib-olla annab aga oskuslikult kujundades ajahambast puretud rõdu hoopis kaunimana näidata? Sõrestik aitab viimistletud muljele kaasa. Kui ei raatsi osta päris uut sõrestikku ja endal oskused selle tegemiseks puuduvad, saab ronitaimede baasina kasutada ka vana redelit. Rõdule mööblit otsides vaata julgesti üle ka taaskasutuspoed. Paljud inimesed vahetavad igal hooajal rõdumööblit ja teiselt ringilt leiab uueväärse mööbli soodsamalt.

Loe edasi ajakirjast 60+ Ajakirja saad tellida siit!

köök

FOTOD: SHUTTERSTOCK

Aprill 2018 34

Kanast jätkub söögilauale terveks nädalaks Siblija kodulinnuga saab söögilaua mitmekesisena hoida ja toidule tehtud kulutusi oluliselt vähendada, kui toorainega nutikalt ümber käia. Näiteks osta terve kana, see tükeldada ning eri tükkidest mitmel päeval lõunasööki valmistada.

Sirje Rekkor 60pluss@eestimeedia.ee

ui endal just kodus kanu pole, kelle pead pakule panna, ostame poest noori lihakanu ehk broilereid. Tavaliselt ostame ikka valmis lõigatud tükke, kas fileesid, kintsutükke või poolkoibi, mis kuue- või kaheksakaupa pakitult lihakülmikute kanasektsioonis ootamas. Need pakendid on väikese, kahest inimesest koosneva pere või üksi elava inimese jaoks liiga suured, teiseks on pakitud toiduained pakendi võrra kallimad. Muidugi võib ühe koiva ära süüa ja ülejäänud seitse sügavkülma oma aega ootama panna,

kuid värske toit on ikka värske toit. Kodumaine jahutatud broiler kaalub 1,6–1,7 kilo ja maksab veidi alla 5 euro. Kui sellega nutikalt ümber käia, on kaheliikmelise pere ühe nädala tööpäevade lõuna- või õhtusöögid üsna soodsa hinnaga olemas. Muidugi on sel juhul vaja veel köögivilju ja natuke muid toiduaineid varuda. Head ideed, mida valmistada, ning vajadusel ka retseptid peaksid samuti käepärast olema.

Kuidas kana tükeldada? Esmalt kana tükeldamisest. Kui kodulinnu poest koju toome, tuleb see esmalt külma veega loputada, köögipaberiga tahendada ja seejärel targalt lahti lõigata. Kui suur kolesteroolinäit kollitamas või kehakaalu vaja kontrolli all hoida ning seetõttu kananahka süüa ei taha, alustame naha eemaldamisest. Selleks paneme kana, kõht allpool, lõikelauale, surume sellele üsna tugevalt kahe käega ja vajutame niiviisi kana veidi enam laiali. Pöörame kana ringi, teeme terava noaotsaga rinnakule sisselõike ja seejärel on suhteliselt lihtne nahka siit-sealt noaotsaga järele aidates

rinnakult eemaldada. Siis eemaldame naha ka koibadelt. Tükeldamist alustame, lõigates esmalt ära koivad. Kel on kodus linnukäärid, võib kohe need appi võtta. Kui lõigata kintsu- ja sääreluu vahelt, saab seda aga teha ka tavalise kööginoaga. Nüüd eemaldame kintsud. Leides üles kontidevahelise koha, on seegi üsna vähese vaevaga tehtud. Soovi korral võime kintsutükil veel kondid välja lõigata, saame kintsuliha, kondid lähevad puljongi keetmiseks. Järgmisena lõikame rümba küljest ära tiivad, need omakorda poolitame liitekohast ja lõikame ära tiivaotsad, mis lähevad samuti puljongitooraine hulka. Seejärel eraldame rümbast fileed, mõlema suurema välisfilee sees on peidus väike sisefilee, eraldame ka need. Fileesid eemaldades tuleb olla hoolikas, et sisse ei lõikaks. Lõpuks tükeldame rümba. Sedagi on mugav teha linnukääridega, kuid pikema teraga terava noaga samuti täiesti võimalik.

Millisest kanaosast mida valmistada? Saime kintsutükid või kintsuliha, poolkoivad, tiivad, välisfileed, si-

sefileed, kondid ja naha. Nüüd tuleb mõelda, mis järjekorras me neid toiduks valmistame ja mis toite igast konkreetsest tükist teeme. Soovitan kontidest ja tiivaotstest (kui nahka sööte, siis ka nahast) samal päeval puljong keeta, seega võiks esimese päeva söök üks tore kanasupp olla. Pakime teised kanatükid eraldi toidukilesse ja paneme külma oma aega ootama. Toitva kanasupi saab, kui panna sellesse lisaks köögiviljadele kas riisi, makarone või klimpe. Kana-klimbisupp on paljude suur lemmik. Ülejäänud puljongi võib plastkarpi või purki panna ja teiste toitude sees ära kasutada. Välisfileest saab kaks lõunasööki. Esimene eelistus: kui kodus on auruti või tavalises keedunõus kasutatav aururest, on mõttekas üks filee koos köögiviljadega (näiteks värske või külmutatud lill- või spargelkapsaga, porgandiga) aurutada. Aurutatud filee on mahlakas, hõrk ja muidugi väga tervislik.

Loe edasi ajakirjast 60+ Ajakirja saad tellida siit!