Tätoveering pole vaid noorte pärusmaa. Astmaatiku iga eriline hingetõmme. Kas valida elektritrell või akutrell? Kuidas looduslike vahenditega vererõhku alandada? AJAKIRI ELUKOGENUD INIMESELE NR 6/2014 (22) JUUNI
ISSN 2228-1592
60+ meeste suur hobi. Vana foto. Suveköök. Nipid.
ISSN 2228-1592
HIND 2.50 €
teema
Juuni 2014 2
Tätokatega vanaemad
„J
a ongi kõik – nahk raisus. Sellest ei saa lahti enne, kui sulle kirstukaas peale pannakse,” ütles mängufilmis „Karikakramäng” isa kehastanud Karl Kalkun oma probleemsele pojale, keda mängis tollal noor näitleja Arvo Kukumägi. Moka otsast poetatud kommentaar kõlas mäletatavasti seepeale, kui konstaabli poeg oli lubanud mustlasel enda rinnale linnu teha. Ikka sellepärast, et mustlastüdruk poisi „ära tegi”. Armununa võetakse igasuguseid hullusi ette. Praegused üle 60aastased inimesed ja nooremadki pärinevad ajast, kui tätoveeringud olid vangide, Vene kroonus käinute ja meremeeste pärusmaa. Eestlased on oma põhimõtetes enamasti konservatiivsed, sest juba vanaema toonitas, et peab ilus ja puhas vanainimene olema. Soditud keha ju sellesse kategooriasse ei kuulu. Tätoveeritud inimene pole enam ammu haruldus, piisab vaid pilgust noorteiidolile Tanel Padarile. Vanemagi põlvkonna seas on eelarvamused murenemas ja kõva häälega oma vastumeelsust enam ei avaldata. Kui aga keha kaunistamise võtab ette mõni lähisugulastest, on suhtumine ja jutt hoopis teistsugused.
S
ee, et seeniorid oma piltidega avalikult ei edvista, ei tähenda, et tätoveeritud vanemaealisi meie seas ringi ei liigu. Lugejatele võib olla ehmatav, et nende hulgas on näiteks viie lapse ema, kuuekordne vanaema ja praegu veel ühekordne vanavanaema Ene, kelle nahka katab seitse tätoveeringut. Tänases ajakirjas näitab ta oma paljastatud selga, kus ilutseb muu hulgas ka mõttetera „Saatus sunnib lahkuma, mitte unustama”. Oma perekonnanime ta siiski avaldama ei soostunud ja see on mõistetav. „Nahka rikkuma” soovitatakse hakata siis, kui täiskasvanuiga käes. Enne tasub järele mõelda ja idee põhjalikult läbi kaaluda, et aja möödudes ei peaks tehtut kahetsema. Nahale jäädvustatud nimi või sõna võib edasise elu sootuks ära rikkuda. Mõne
riigi politseinikel ja lennufirma stjuardessidel pole tätoveeringud lubatud. Ka noortel, kes unistavad tippmodelli karjäärist, on põhjust sellest ahvatlusest hoiduda. Nahka selliseks, nagu see kunagi oli, paraku enam ei saa. Väidetavalt on suurem tätoveerimistuhin üle läinud ja ollakse palju ettevaatlikumad. Aga asjade üle arutleda võib alati.
K
indlasti märkas ajakirja 60+ lugeja, kes juba aastast 2011 meiega on, et väljaandel on uus kunstnik ja kaanepilt. Kes on kunstnik Ave Nahkur ja millest ta mõtleb, saate pikemalt lugeda kolumnist. Kunstiaustajad teavad, et Ave Nahkur räägib maaelust humoorikalt, kirgaste värvide ja inimlike loomadega. Igal maalil on mõte, mis algab sõnadega „Meie küla eided ...” või „Meie küla mees ...”. Juunikuu 60+ kaanepildil on eided lubanud loomad oma keha kaunistama. Keskel hõõgub jaanituli. Isegi kanad otsivad sooja, sest mine tea, mis ilm meid pööripäeval ees ootab. Et teie suvi oleks nalja ja naeru täis! Isegi siis, kui jaaniöökülm kartuleid näpistab. Aeg-ajalt peab elu huumoriga võtma.
Peatoimetaja Eve Rohtla, e-post eve.rohtla@ajaleht.ee Ajakirja toimetuse e-post 60pluss@ajaleht.ee Korrektor Gitta Lilienthal, e-post gitta.lilienthal@ajaleht.ee Küljendaja Liina Valt, e-post liina.valt@ajaleht.ee Müügijuht Jane Barbo, e-post jane.barbo@ajaleht.ee Reklaamipindade müük: valdkonnapetsialist Sirly Kurisoo, tel 5307 9605, e-post sirly.kurisoo@ajaleht.ee Levijuht Erkki Lumisalu, e-post erkki.lumisalu@ajaleht.ee Väljaandja AS Ühinenud Ajalehed Tartu t 8, 71020 Viljandi, tel 433 0040, 447 7087, 433 0045 Trükk AS Kroonpress, trükiarv 45 000 Autoriõigused, AS Ühinenud Ajalehed, 2014 ISSN 2228-1592 Ajakirja 60+ toimetus ei vastuta reklaamide sisu eest.
Eve Rohtla peatoimetaja
Tellimine tel 617 7717, e-post tellimine@60pluss.ee Juunis tellides 11 numbrit 11 eurot. Pärnu Postimehe, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Valgamaalase tellijatele tasuta. Järgmine ajakiri 60+ ilmub 12. juulil. Esikaanel Ave Nahkuri maal.
REKLAAM
Telli terveks aastaks – ! vaid 11 eurot
50 säästad 16. 2.50 ehinnaga võrreldes kaan 11 numbrit Aastas ilmub
Kui soovid järgmist ajakirja KINDLASTI lugeda, on kõige targem ajakiri tellida!
Helista
617 7717
kultuur
5 Juuni 2014
Keha kaunistamine püsipiltidega ei ole omane üksnes mässumeelsetele noortele. See, et seeniorid ei edvista oma piltidega avalikult, ei tähenda, et tätoveeritud vanemaealisi meie keskel ringi ei liigu. Minge suvel randa ja veenduge selles ise.
Tätoveering pole vaid noorte pärusmaa
Kuido Saarpuu kuido.saarpuu@jt.ee
T
ätoveeringutega seostub väga põnev maailm. Ameerikas on näiteks juba aastaid telereitinguid löönud elukutselisi tätoveerimiskunstnikke ja nende salongide igapäevaelu kajastavad tõsielusõud. Kuulsused Kat Von D ja Ami James naudivad ebajumala staatust ja pööravad oma eeskujuga tuhandeid jüngreid keha kaunistamise usku. Arvamusel, et tätoveeringud on madalama klassi, näiteks seiklejate, meremeeste või vangide elu osa, pole praegusel ajal enam mingit alust. Vastupidi, tätoveeringuid lasevad oma nahale toksida kõikvõimalike elualade inimesed vanusest hoolimata. Türil tegutsev tätoveerimiskunstnik Diana Kora (35) kinnitab, et tänapäevane suhtumine kehakaunistusse on eelarvamustevabam kui varasemal ajal. Viie aasta jooksul tema juures käinud sadade klientide hulgast teab Kora nimetada vaid mõnd üksikut üle 60aastast inimest. Kaks vanemat meest lasid oma sõjaväeaegsed kehva kvaliteediga kritseldused meistril üle teha ning peaaegu puhta lehena sattus Kora juurde Soomes elav ja töötav 63aastane Piret. Tätoveerimisvaimustus haaras kolme lapse ema ja seitsme lapselapse vanaema alles vanemas eas. Kora tehtud esimesest kehakaunistusest on möödas napilt kolm aastat. „Tätoveeringuid tahtsin juba noores eas, kuid ega siis olnud korralikku kohta, kus neid teha. Lisaks muidugi eelarvamusega suhtumine tätoveeritud inimestesse,” räägib Piret. „Nii täidangi oma unistust vanemana, mil lapsed on suured ja juba oma elu peal. Suhtumine on olnud
FOTO: DMITRI KOTJUH/JÄRVA TEATAJA
Viiekordse ema, kuuekordse vanaema ja ühekordse vanavanaema Ene nahka katavad mitmed tätoveeringud. Näiteks on tema seljal ühiste huvidega noortepundi tunnuslause „Saatus sunnib lahkuma, kuid mitte unustama”, millesse on põimitud selle seltskonna eesnimetähed.
üldiselt hea. Kõige tähtsam, et lastele meeldib. Nemad ise koguvad tätoveerimiseks veel julgust.” Tätoveerimiskirest haaratud Pireti vasak käsi on piltidest päris kirju. Küll on seal laste nimed, küll tähtkuju järgi Jäära pea. Seljale on ilmunud pääsukesed, miskit leiab ka jala pealt. Kui palju tätoveeringuid tal on, seda Piret öelda ei oska.
Lillelapsed võlusid 61aastasel viiekordsel emal, kuuekordsel vanaemal ja ühekordsel vanavanaemal Enel on ette näidata seitse tätoveeringut. Need on tehtud üle 40 aasta tagasi. Hallil nõukogude ajal sattus Ene rokkmuusikast ja läänes laineid löönud lillelaste liikumisest vaimustunud kooliõpilaste sekka. Lühikese aja, umbes kolme
aasta jooksul isekeskis tehtud tätoveeringutest kujunes kõrvalseisjate meelest „pahade tüdrukute” vaikne protest valitseva korra, moodsate pruunide-hallide mantlite ja tülpinud nägude vastu. „Kõik, mis keelatud, oli ju väga ligitõmbav,” lausub ta. „See oli täis muusikat ja tantsu, pika kirju seeliku ja paljalt ringijooksmise periood. Oli lahe!” Kui selga kattev ühiste huvidega noortepundi eesnimetähtedega läbipõimitud tunnuslause „Saatus sunnib lahkuma, kuid mitte unustama” välja arvata, on Ene tätoveeringud enamasti pisikesed. Neil on lähedaste inimeste nimesid ja ingliskeelseid aforisme, näiteks „Happiness is dark” („Õnn on pime”). Pildid on sõnumiga ja sügavalt isiklikud. Pikemalt loe ajakirjast 60+
tervis
15 Juuni 2014
Astmahoo korral soovitavad arstid kummarduda haigel ettepoole, sest nii on kergem hingata. Toetuda võib kasvõi trepi käsipuule.
Haigus, mis paneb õhku ahmima FOTO: DMITRI KOTJUH/JÄRVA TEATAJA
Birgit Itse birgit.itse@jt.ee
A
stmat on defineeritud kui hingamisteede põletikulist seisundit. Need, kes pole seda haigust põdenud, ei oska ilmselt ette kujutada, milline õnnistus on tunda kopsude värske õhuga täitumist ilma takistuseta. Neil puudub ka hingamisraskuse kestel suurenev paanika, et hapnikupuuduse tõttu võid surra ega saa ise suurt midagi selle ärahoidmiseks teha. Et sellist olukorda vältida ja astmat kontrolli all hoida, on tarvis teada, mis astmahoo vallandab ja haigust põhjustab. Arenenud riikides põeb astmat juba iga kaheteistkümnes inimene. Sageli öeldaksegi, et astma on heaoluühiskonna haigus. Tartu Ülikooli Kliinikumi kopsukliiniku juhataja Rain Jõgi toob välja, et astmasse haigestumise kiiret tõusu
Ligi 300 miljonile inimesele maailmas ei ole vabalt hingamine enesestmõistetav. Neile on iga hingetõmme eriline, sest alati säilib tõenäosus seisundi äkiliseks halvenemiseks. Neil on astma.
märgati 1980.–1990. aastatel just peamiselt kõrge elatustasemega riikides. „Astmasse haigestumise tõusu, eriti laste seas, on seostatud allergia sagenemisega. See omakorda arvatakse tekkivat muutustest elukeskkonnas,” selgitab Jõgi. Eestis on oletatavasti astmaatikuid 5–8 protsenti täiskasvanud elanikkonnast ehk 70 000 kuni 112 000 inimest. Astmaatikud ise väidavad, et astmaga tuleb õppida koos elama. Haigus häirib neidki, kes võtavad ravimeid ja suudavad haigust kontrolli all hoida. Tüüpilised astma sümptomid on õhupuudus, hingeldamine, köhimine ja pigistustunne rinnus. Kui köha kipub vaevama öösiti ja varahommikuti ning pärastlõunal enesetunne paraneb, on arstide kinnitusel põhjust pöörduda esmaseks konsultatsiooniks perearsti poole, kes otsustab eriarsti juurde suunamise. Diagnoosi ja ravi määrab siiski kopsuarst. Astmaatik ei tähenda alati raskelt hingeldavat ja vaevaliselt liikuvat inimest. Tüüpilise ettekujutuse järgi astmaatikud hoo ajal kõõksuvad, vehivad seosetult kätega, haaravad rinnust või kõrist, ahmivad õhku, läkastavad ja lähevad näost
punaseks, siniseks või valgeks. Mitte alati. Astmale on iseloomulik, et patsiendil on paremaid ja halvemaid perioode. Tavaliselt astma ägeneb sügiseti ja kevaditi, kui ilmad on niisked ja muutlikud. Viljandimaal elavale 64aastasele Milvile on kevad ja sügis aga ajad, mil ta saab hingata hoopis kergemini. Naljatades ütleb ta, et suudab sel ajal astmahoogudega kaasneva ära unustada. „Mul on raske väga külma ja väga kuuma ilma taluda. Siis on hingata raske,” selgitab ta. Milvi võrdleb oma südasuvist ja -talvist viletsat enesetunnet kaldale tõmmatud kalaga, kes püüab hingata. „Õhku on, aga see ei tule läbi,” otsib ta sõnu. Kuigi lääne meditsiin on üldiselt seisukohal, et kord astma diagnoosi saanud, jääd alati astmaatikuks, tunneb teadus ka juhuseid, kui haigusest on vabanetud. Doktor Rain Jõgi ütlust mööda võib astma tekkida ja samuti kaduda igas vanuses. „Millest see sõltub, teatakse vähe. Isegi ühe konkreetse haige kohta ei ole võimalik öelda, miks tal haigus tekkis ja miks kadus,” kinnitab ta. Pikemalt loe ajakirjast 60+
liikumine
Juuni 2014 22
Puuriit ei jäta sind kunagi hätta FOTO: FOTKI.COM
Ehkki selle aasta suurem küttepuude tegemise aeg on möödas ja uued puud on igal hoolikal perel riidas kuivamas, võiks selle teema päevakorrast maha võtta. Aga ei saa, sest nende puudega jagub koduses majapidamises toimetamist aasta ringi. Askeldamisega kaasneb liikumine ning kuigi ehk saag näpus ise puid ei langetata, pakub kogu muu puude tegemise värk parajat koormust. Kuid mitte ainult.
Kaarel Zilmer Tallinna Ülikooli liikumisõpetaja
K
indlasti hakkas nüüd aastakümneid puid teinu umbusklikult arutlema, et mida selle iga-aastase puude tegemise juures ikka nii imepärast on, et selle üle peaks kohe kirjasõnas arutlema. Ega ma ise ka ses lihtsas koduses tavatöös varem mingit suurt ilmaimet näinud. Aga nagu ikka, peab selleks ärgitus kuskilt kõrvalt tulema. Kui asjade üle mõtlema hakkad, on ka küttepuude saagimises, lõhkumises, riita ladumises ja paljus
muus juurde käivas palju sellist, mis on ahju- või pliidisõltlasele äärmiselt tähtis, vahel lausa püha toiming. Nalja sellega teha ei saa, sest meile kui põhjamaa kandi rahvale on tegemist tavapärasest mugavusest vahel lausa ellujäämise piirini ulatuva eluolulise värgiga. Ja eks ole puudega mässamine päris mõnus tegevus, mis liikumisrubriiki jõudnuna üsna mitmekülgset koormust pakub.
Mart Juure hea soovitus Ühe omapärase lähenemisnurga leidsin üht väga huvitavat raamatut lugedes. „See küttepuudega toimetamine on just üle 60aastaste meeste lemmiktegevus, mille nad on endale äärmiselt oluliseks teinud ja mille kallal nad siis ka väga tähtsalt tegutsevad,” oli raamatus kirjas. Tahan kirjutada mainitud raamatust pisut põhjalikumalt, sest tundub ju veidi kummaline, et küttepuudest on keegi suisa raamatu kirjutanud. Kui mõnusa huumorisoone ja laia huvideringiga Otepäält pärit mees Mart Juur 26. märtsi Eesti Televisiooni saates „Kirjandusministeerium” lugemissoovitusi jagas, võttis ta riiulist mitte just eriti koguka raamatu, mis aga kohe esimeste kommentaaride järel paistis omapärasena. Lihtsa ja väga konkreetse pealkirjaga teose – eesti keelde tõlgituna „Küttepuud” – autor on norrakas Lars Mytting. Mart Juur oma ladusa jutuga andis teada, et seda Skandinaavias läbi aegade enim müüdud raamatut (200 000 eksemplari) ei pruugigi käsiraamatute osakonnast leida, sest kõige asjalikkuse juures on selles natuke üle 200leheküljelises teoses palju mõnusat ja omapärast, mis kõik
küttepuude tegemise ja kasutamise käigus kogetakse. Kui hiljem internetist teavet juurde kogusin, sain teada, et seda üllitist on suisa piibliks ja mõnusaks filosoofiliseks mõtisklusraamatuks tituleeritud, sest küttepuudega tegelemine kuuluvat norralaste elustiili juurde samamoodi kui suusatamine, igavad kohalikud ajalehed ja iga-aastane põdrajaht. Kuigi perepead ja puutargad vanaisad tahavad kogu puude asja algusest lõpuni omale krabada, ei pruugi neil endil jaks kõigest alati üle käia. Siis annavad nad mõne vähem tähtsa tegemise kellelegi teisele. Mõnikord ei pruugi nende ramm kõige jändrikumatest pakkudest üle käia. Siis naispere õpetab, et küll see linnast tulev „poiss” need kõige hullemad pakud ära lõhub. Noor ja musklis „poiss” võib küll tulla, aga alati ei osutu tema puulõhkumise oskus just kõige õigemaks. Ma ei räägi seda niisama suusoojaks. Olen kirve käsitlemise taset ja oskusi noorte tudengitega puulõhkumistalguid tehes palju kordi kogenud. See töö vajab tõesti kogemusi, et ikka teaks, kuhu ja kuidas lüüa. Seetõttu kipubki paljudes peredes vanemate meeste puulõhkumise oskus ja isu võimetest ees käima, ehkki teatakse, et puulõhkumine pole just kergete tööde killast. Õnneks on suur osa küttepuudest lepad, mis hea kirve ja korraliku lõhkumispakuga plaks ja plaks lõhki lendavad. Sekka võib juhtuda ka muud sorti puid, eriti siis, kui korda tehakse mõnd padrikut, kust iga puunott kütteks läheb. Nii et mässamist jagub. Pikemalt loe ajakirjast 60+
vana foto
Juuni 2014 24
Kui metsavennad poodi puistamas käisid ja lakke tulistasid Tõnis Möldre 60pluss@ajaleht.ee
O
len oma silmaga näinud nii legaalselt viina viskavaid kui ka röövretkel tulistavaid metsavendi. Üks neist istus vene ajal tüki elust vangiski ja naasis kodukohta, mõni sai oma kodutalu keldris tuleroaks, nagu kohalikelt kuulda oli. See võis olla 1945 või 1946.
Metsavennad tulid onu pärast Mõlemad metsavendade öised külaskäigud meie koju Erastveres olid põhjustatud onu ametist metskonnas, mille juurde loodi kohe pärast okupeerimist metsapunkt. Selle ülesanne oli üles töötada tohutult metsamaterjali, sest sõjapurustused nõudsid ehitustel puitu. Onu õlule sattusid ametid, mille tõttu tuli Võrus asuvast keskusest töölistele palgaraha tuua, hiljem ka metsapunkti kauplust pidada. Seda varustati isegi rikkalikumalt kui vanu poode. Esimese juhtumi aastaarvu ei suuda lapsemälust eristada. Ärkasin kõva lärmi peale ja et magamistoast (elasime onu perega koos) olid kõik ette suurde tuppa läinud, hiilisin ukse vahelt piiluma. Onu seisis seina ääres kahe mehe vahel ning tema pea kohale laeliistu põrutati sarvega automaatrelvast lühivalang. Hakkasin selle peale karjuma ja mind viidi tagasi magamistuppa, kuhu tuikus kaasa üks meestest. Nad olid purjus ja hiljem sain teada, et nõudsid palgaraha, mille Taat – nii meil onu kutsuti, et ühisperes isasid eristada – oli just toonud. Metsavendadele oli see teada, sest küüdimeheks oli meie pere tuttav, metsapunkti tallimees Väino. Ja infoallikaks oli tema võluv pruut, metskonna kassapidaja. Väinot mõistagi tuppa ei toodud. Kallis Taadike oli lõpuks ikkagi sunnitud kööki tagavaraks tassitud puude riidast paksu Vene rublade paki välja koukima.
Vanu ülesvõtteid lahti jutustades olen ikka ja jälle libisenud metsavendade aega. Kõik me tuleme ju lapsepõlvest ja mulle on tollest ajast eriti mällu sööbinud küsimus, miks vanemad inimesed mõnikord sosinal rääkisid või pigem laste kuuldekaugusest eemaldusid. Mõnda inimest usaldati, mõnda mitte.
Asjaolusid tagantjärele hinnates käitusid metsavennad seekord õige rumalalt. Tulid kaupluse võtit nõudma, aga pärast laamendamist lahkudes viskasid toapõrandale kastikese kompvekke. Onunaine jõudis need enne jälitajate saabumist pliidi alla visata ja need hakkasid seal söepoegade peal magusat karamellilõhna hõngama. Erastvere metsavendade viimane retk lõppes metskonna peahoones kauplusse tungimisega. Selle nurjasid relvatulega ülemisel korrusel ööbinud julgeoleku sõdurid, kes olid end metsatöölisteks maskeerinud. Üks sissetungija sai õuel surma, keegi tundis ta ilmselt ära ning sellest algas jälitamine, mis lõppes talu
(vist Kirsi) mahapõletamisega. Tuli välja, et seal varjasid end kaks Eesti Leegionis teeninud perepoega. Pärast lahingut metskonnas leidsime maja kiviseina äärest lömmis automaadikuule, mis meenutasid suuruselt ja veidi värviltki põldube. Metsavendadega tuli aga edasi elada, sest minu isa, kes töötas metskonna raamatupidajana, oli miskitpidi nendega seotud. Ta paljundas kunagi sõjapakku minnes vallavalitsusest kaasa hiivatud šapirograafi lindi abil Rohelise Rinde lendlehti. Selle üht eksemplari säilitas ta elu lõpuni, kuid enam ma seda ei leia – on vist koos vanade lehtedega kogemata põletatud.
Paistu rahva mälu talletajad, kirikuõpetaja Raivo Asuküla ja talunik Heino Vares, Tarvastus Ennuksemäe metsavendade punkri ees 1995. aastal. Relv on pildile meie sokutatud. Praeguseks on punker huvilistele vaatamiseks taastatud.
Taat viidi julgeolekusse Teine retk oli 1947. aasta 22. jaanuari ööl, kui sündis vend Madis. Elasime siis juba onu perest lahus, kortereid poolitas kitsas koridor ja sealgi lasti laeliistu valang. Selle jälgi võib veel praegugi näha, see on nagu venna ilmaletuleku tunnistäht. Seda laskmist ma ise ei näinud, mehi oli taltsutanud ämmaemand ja kohe saabus ka NKVD rühm ukse taha: „Oleme jolgeoljek.” Taat viidi jälle julgeolekusse, kas sel või eelmisel korral oli teda ka pekstud.
1941. aastal maeti Maarja-Magdaleena kihelkonna kirikus süütuid inimesi, kelle mõrvasid hävituspataljoni mehed. Tõnis Möldre isa seisab auvalves vasakult teisena.
köök
Juuni 2014 28
Kirju suvi Soojal ja rohenäppudele kibekiirel suvisel ajal tahame teha kõike muud, kui kuuma pliidi taga vaaritada.
Sille Varblane 60pluss@ajaleht.ee
M
ida kergemini ja kiiremini toidu valmis saame, seda parem. Niimoodi on juba kord seatud, et kuumal ajal soovime kergust ka toidu maitses ja kalorsuses. Kui talveperioodil ihkame rammusat ja toitvat, siis suvel kerget ja värsket. Vahetevahel on kogunisti tunne, et ei tahagi süüa. Nii nagu suvi on kirju looduse värvirohkuse kui ka elamuste poolest, peaks seda olema ka suvine menüü, pakkudes toite seinast seina. Suvel on tore tuua mõni söögikord õue, tehes seda oma aias või looduses. Piknikukorvi sobib pakkida väikesi pärmi- või lehttainapirukaid, küpsiseid, võileibu, puuvilju, dipikastmesse kastmiseks köögiviljakange ning portsjonite kaupa karpidesse pakitud salatit.
Suvised salatid Kui hommikul salat valmis teha, saab suvepäeval hakkama suure söögitegemiseta. Piisab, kui vaid salatikauss külmikust välja tõsta. Palju erinäolisi salateid on võimalik valmistada riisist, makaronidest ja kartulitest. Salati koostisosadeks sobivad aurutatud või konserveeritud köögiviljasegu (hernes, uba, porgand jms), paprika, värske või marineeritud kurk, punane sibul, küpsetatud või aurutatud kana ja kala. Kerge suvine eine on taldrikutäis värskeid köögivilju, mis on kaetud kodujuustuga. Taldrikule võib lõigata kurki, tomatit, lehtsalatit, Hiina kapsast, rohelist sibulat, murulauku jms. Samuti võib salatitaldriku täita eri lehtsalatitega, värske kurgi, kiivi, tilli ja ribadeks lõigatud taise singiga.
Liha või vorstikeste kõrvale Grillitud liha juurde peaks kindlasti pakkuma toorsalatit. Selle tegemiseks on väga palju võimalusi, kasuta ainult oma fantaa-
siat. Toorsalateid saab vallmistada kurgist, tomatist, t, redisest, lehtsalatist, muru-laugust, rohelisest sibulast,, valgest ja punasest peakap-sast, nuikapsast, naerist, por-gandist. Lillkapsa-porgandisalati ati tegemiseks riivida porgandid did kud, ja tükeldada lillkapsaõisikud, seejärel purustada need köögia hapukombainis peeneks, segada ib toitvakoore ja soolaga. Kes soovib uustu. mat salatit, võib lisada riivjuustu. Tänuväärne köögivili on Hiina kapsas, mis on valgest peakapsast pehmem ehmem ja kergemini näritav. Samas on see e lehtsalatist tugevam ja ei vaju niimoodi kokku. Hiina kapsa hulka võib lõigata kurki, redist, tomatit ja paprikat. Salati saab segada hapukoore või õliga. Hiina kapsas on võrdlemisi hea hinnaga. Noortele külalistele, eriti lastele, võib julgesti pakkuda värskeid köögivilju. Kui pakkuda kurgist ja porgandist lõigatud kange, lillkapsaõisikuid, minitomateid, paprikat ja nende kõrvale soola, maitseainete ja tilliga segatud hapukoort, tühjeneb vaagen kiiresti. Köögiviljad dipikastmega panevad köögivilju sööma ka pirtsakamad (lapse)lapselapsed. Suvist lauda kaunistavad ja kõhtu täidavad veel täidetud köögiviljad (paprika, värske kurk, küpsetatud suvikõrvits). Kerge suvetoit on aurutatud värsked või külmutatud köögiviljad. Köögiviljadest tasub valmistada ka küpsetisi, näiteks köögiviljapirukaid ja -pitsasid. Pikemalt loe ajakirjast 60+
Suvel on tõhus ja värskendav kõhutäis keefirist-petist ja köögiviljadest külmsupp. Pildil olevas supis on tükeldatud keedupeet, värske basiilik, lehtsalat, väikesed lehtpeedilehed, roheline sibul ja toores suvikõrvits.