Maa Elu 14. juuli 2016 by AS Eesti Meedia

ISSN 2504-5865

586014

VALLO ASPERK:

NÄDAL ELEKTRITA

772504

KUI EESTI TURG ON 1,3 MILJONIT INIMEST, KONKURENTE PALJU JA TARBIMINE KESKMINE, SIIS ME LIHTSALT PEAME PÜÜDLEMA EKSPORDI JA ERITI KOLMANDATE RIIKIDE POOLE.

KUIDAS SAAB PERE HAKKAMA, KUI PÄRAST TORMI POLE NÄDAL AEGA ELEKTRIT?

METSATÖÖ EI KÜSI VANUST

VALGAMAAL TÕLLISTE VALLAS TEGUTSEV 75-AASTANE LEEVI RUUTMA ON ARVATAVALT EESTI EAKAIM TEGEVSAEMEES, KELLEL TÖÖD JAGUB ROHKEM KUI KÜLL.

14. JUULI 2016 • NR 30 (58) • HIND 1 €

Kui palju vett kulub toidu tootmiseks? kristiina kruuse

oes toidukaupu korvi ladudes mõtleb tarbija ilmselt harva sellele, kui palju on kulunud toidu tootmiseks vett. Järgnevalt on tähelepanu alla

võetud toidutootmise nn veejalajälg ehk puhta vee kulu. Võrgustiku Water Footprint statistika näitab, et suurima veejalajäljega põllumajandustoodete grupp on liha. Seejuures peamine veekulu on loomasööt, mitte nende joogivesi.

Näiteks ühe kilogrammi sealiha tootmisele kulub 5988 liitrit vett, sama koguse veiseliha jaoks aga lausa 15 400 liitrit vett. Märksa vähem vett läheb teraviljatoodete ning puuja juurviljade saamiseks. Näiteks nisujahust saia tootmiseks

kulub 1608 liitrit vett ühe kilogrammi kohta, sama koguse tomatite jaoks 214 liitrit või kartulitele 290 liitrit. Veekulu võib olla küll riigiti ja piirkonniti üpris erinev sõltuvalt kliimast ja tootmisvõtetest, kuid Water Footprin-

ti võrgustik kasutab metoodikat, mille abil saab hinnata ka rahvusvahelisi keskmisi. Kui vaadata toidust saadavaid kaloreid, valke ja rasvu ning nende tootmisele kuluvat vett, on kõige efektiivsem tarbida teraviljatooteid, ütleb

Maailma Toiduorganisatsiooni (FAO) raport. FAO on ka korduvalt viidanud, et senisel viisil liha masstootmine ja -tarbimine ei ole jätkusuutlik ning tuleb otsida alternatiive olukorras, kus maailma elanikkond ja vajadus toidu järele kasvab.

VEE „JALAJÄLG” TOIDUTOOTMISES (ühe kilogrammi kohta) TOMAT 214 liitrit

BANAAN 970 liitrit

RIIS 2497 liitrit

PIIM 1020 liitrit KARTUL 290 liitrit

JUUST 3178 liitrit

LAMBALIHA 10 412 liitrit KANALIHA 4325 liitrit

APELSIN 560 liitrit

MAKARONID 1849 liitrit

VEISELIHA 15 400 liitrit

MUNAD 3300 liitrit

VÕI 5553 liitrit

ŠOKOLAAD 17 196 liitrit

Allikas: Water Footprint Network

2 || PIIMATÖÖSTUS || MAA ELU

14. JUULI 2016

SUHKRUHIND TEGI SUURE TÕUSU

aailma Toiduorganisatsiooni (FAO) toiduhinnaindeks oli juunis 163,4 punkti, tõustes kuu varasemaga võrreldes 4,2 protsenti. Tegemist on viimase nelja aasta suurima tõusuga ühe kuu jooksul. Toiduhinnad on kasvanud nüüdseks viiendat kuud järjest pärast sellele eelnenud pikka langust. Hinnatõusu kannustas kõige enam suhkruhinna kasv. Mõõdukalt kerkisid ka teravilja, piima ja liha hinnad. Ainsana langes taimeõlide hind. Teravilja hinnaindeks oli juunis 156,9 punkti, tõustes kuu varasemaga võrreldes 2,9 protsenti. Ometi aastatagusele hinnale jääb see 3,9 protsendiga alla. Teraviljahindade tõusu põhjustas peamiselt maisi kallinemine. Kuu esimeses pooles tõusis ka nisu hind enne seda, kui saabusid teated rekordilistest saakidest USAs ning oodatust parematest saakidest Musta mere regioonis. Piima hinnaindeks kasvas juunis kuu varasemaga võrreldes 7,8 protsenti, jäädes 137,9 punkti juurde.

Maailma toiduhindade kasvu kannustas kõige enam suhkrufoto: wikipedia hinna kasv.

Tõus peegeldab hindade mõningast taastumist pärast suurt langust. Sellest hoolimata jäi juunis piima hinnaindeks 14 protsendi võrra alla täpselt aasta varasemale tulemusele. Liha hinnaindeks oli juunis 158,3 punkti, mis on 2,4 protsenti enam eelmise kuuga võrreldes. Suurem nõudlus on rahvusvahelisel turul sea- ja lambaliha järele, mille hinnad tõusid. Vähem kasvasid veise- ja linnuliha hinnad. Suhkruhinna indeks kasvas ühe kuuga tervelt 14,8 protsenti, olles juunis 276 punkti juures. Hinnatõusu põhjuseks on peamiselt Brasiilia kui maailma ühe suurima suhkru eksportija oodatust kehvem saak suurte vihmade tõttu.

me/fao

Kuusiku Katsekeskuse juhataja Viktor Lepik tutvustas agronoomidele katsekeskust ning vastas kõigi huviliste küsimustele. foto: erakogu

LEEDU VALIS RUKKIKORISTUSE ALGUSE RIIKLIKUKS AGRONOOMIDE PÄEVAKS

eedus tähistatakse nüüdsest riiklikku agronoomide päeva. Leedu parlament kinnitas riiklikuks tähtpäevaks 16. juuli, mida peetakse rukkikoristuse alguseks Leedus. Raplamaal 8.–9. juulil traditsioonilisel Eesti, Läti ja Leedu agronoomide kohtumisel selgitasid Leedu agronoomid, et ettepanek tehti Leedu Agronoomide Liidu 29. kongressil 26. juunil 2015 ning seda toetasid põllumajanduslikud asutused, organisatsioonid ja ka ministeerium. „Sügisel arutasime seda parlamendi maaelukomisjoni liikmetega ja 1. juulil võttis parlament otsuse vastu,” rääkis Leedu Agronoomide Liidu Šiauliai osakonna juht Alfonsas Malinauskas. Leedu Agronoomide Liit tähistab sel aastal mitmesuguste üritustega 95. aastapäeva. Liidul on üle 600 liikme. Leedus ja Lätis jätkatakse agronoomia eriala õpetamist koolides. Eestis viibinud Läti ja Leedu agronoomidele korraldas vastuvõtu Rapla Põllumeeste Liit, Rapla põllu-

mehed ja valdkonna spetsialistid. Muu hulgas külastati Kuusiku põllumajandusparki. „Teil on harukordsed võimalused nii suurel ja kompaktsel alal õpetada põllumajandust just noortele,” leidsid Läti agronoomid. „Lätis midagi taolist pole.” Kehtna Mõisa OÜ juhataja Siim Riisenberg tutvustas piimatootmist, taimekasvatust ja tehnoloogiad firmas. „Kui järgmine kriis tuleb, siis sellest tuleksime 1000 lehmaga paremini välja kui 500 loomaga,” sõnas Riisenberg, vastates külastajate küsimusele. Esimesest Balti riikide agronoomide kohtumisest möödub tänavu 40 aastat. Pärnu rajoon ja Šiauliai rajoon olid omavahel sotsialistlikus võistluses. Just kahe rajooni agronoomid haarasid kinni võimalusest kord aastas kolleegidega kohtuda. Hiljem lisandusid teiste piirkondade agronoomid ning vahetati agaralt kogemusi. Muutuste ajal kokkusaamised katkesid, kui jätkusid peagi eelkõige Leedu agronoomide initsiatiivil.

heino laiapea

agronoom

Kirti ja Vallo Asperk on mõne aastaga andnud uue hoo sisse Vigala Piimatööstusele ning nad usuvad, et see on alles algus. Soov on tänasega võrreldes

Vigala Piima saadab esimese koorma toomas šalda

maaelu@ajaleht.ee

ärast omanikevahetust on Vigala Piimatööstus mõne aastaga kasvatanud tootmist ja müüki mitu korda ning jõudnud välja välisturgudele. Lisaks ekspordile naaberriikidesse on kohe täitumas ka firma soov pakkuda toodangut Euroopast väljapoole. Mõne nädala pärast läheb esimene kaubakoorem teele Dubaisse. Vigala Piimatööstuse OÜ ajalugu ulatub 1925. aastasse, mil asutati Kivi-Vigala Piimaühing. Õitseajal tõi sinna piima 290 põllupidajat, kokku 9000 kg päevas. Jõeäärsetest taludest korjati piim kok-

ku mootorpaatidel. Nõukogude ajal piimaühing riigistati, sellest sai Tallinna Piimakombinaadi Rapla tsehhi Vigala tootmisjaoskond. Hiilgeaegadel käis Vigala tootmisjaoskonnast läbi 120 tonni piima päevas, suurem osa toodangust veeti Moskvasse. 1998. aastal ostsid nõukogudeaegse piimatööstuse ära Itaalia investorid, kelle huvi seda arendada 2013. aastaks paraku lahtus. „Viimastel aastatel neid kohapeal ei nähtudki, uuendusi ei tehtud, seis oli igati nukker, müük väike, jaekettidega lepinguid polnud, keskenduti väikese lisandväärtusega toodetele, põhiliselt Horeca sekto-

PIIMANDUSSEKTORIS TEENIVAD RAHA VAID NEED VÄIKESED ETTEVÕTTED, KES PAKUVAD MAKSIMAALSE LISANDVÄÄRTUSEGA TOOTEID.

rile, kus hinnad vägagi kõikuvad,” meenutab kolm aastat tagasi Vigala Piimatööstuse ostnud Asperk OÜ ja Vigala Piimatööstuse omanik Vallo Asperk (34). Vigala Piimatööstusele kuulus hulk kinnistuid, mille vastu ta huvi tundis, ja kujunes nii, et ostetud sai kogu komplekt. „Ostsime firma koos võlgadega, mida likvideerime siiani, aga oleme sellega lõpusirgel. Igapäevane tegevjuhtimine on minu töö, Vallo osaleb strateegilistes ja tehnilistes küsimustes,” selgitab abikaasa Kirti Asperk. Ei Kirti ega Vallo Asperk pole kumbki varem piimanduses tegutsenud. „Kirti on diplomeeritud jurist ja töötanud pikalt personalijuhina Vapiano rahvusvahelises restoraniketis. On nii pädevust kui energiat,” tunnistab mitme firma (lisaks piimatööstusele ka põllumajandus ja logistika) omanikust mees. Ehkki perekonna kodu

MAA ELU || PIIMATÖÖSTUS || 3

14. JUULI 2016

kasvada veel kümme korda 2025. aastaks, mil nende piimatööstusel on 100 aasta juubel.

tööstus

foto: toomas šalda

kaupa Dubaisse on nüüd pealinnas, rõhutab Vallo, et on kolme sajandi vanuste juurte kaudu Vigalaga seotud ja selle üle uhke, Kirti lapsepõlv möödus Pärnus. KIIRE ARENG Võrreldes 2013. aastaga on praegu 25 töötajaga ettevõte kasvatanud jaekettides müüki kaheksa korda, käivegi on igal aastal soliidselt kosunud – tänavu tõotab see tulla eelmise aastaga võrreldes vähemalt kaks korda suurem. Vigala Piimatööstuse tooted on müügil nüüd juba enamikus Eesti poekettides, jõutud on ekspordini. Raplamaa parimate ettevõtete tunnustamisel pälvis Vigala Piimatööstus tänavu Raplamaa parima väikeettevõtte tiitli ja maavanema hõbedase rinnamärgi, konkursil „Eesti parim toiduaine 2016” pärjati

Vigala Piimatööstuse üks populaarsem toode on foto: vigala piimatööstus mozzarella.

nende magustoit panna cotta mustasõstramoosiga tiitliga „Parim toode Lääne-Eesti väikeettevõttelt 2016”. Piimatööstust omandades ja reaalsust analüüsides mõistsid Asperkid, et suurtööstustega konkureerima hakata pole mõtet ja suund tuleb võtta nišitoodetele. „Piimandussektoris teenivad raha vaid need väikesed ettevõtted, kes pakuvad maksimaalse lisandväärtusega tooteid. Me lihtsalt pidime leidma oma niši ja pakkuma tooteid, mis on suunatud lõpptarbijale. Pikemas perspektiivis peaksid need olema pikema säilivustähtajaga, et neid saaks müüa ka väljapoole Euroopa Liitu. Piimandussektori jaoks ongi võtmeküsimus kolmandate riikide turgudele pääsemine. Me ei saa läbi lüüa kvantiteedi ja odava hinna toel,” on Vallo Asperk veendunud. „Kui Eesti turg on 1,3 miljonit inimest, konkurente palju ja tarbimine keskmine, siis me lihtsalt peame püüdlema ekspordi ja eriti kolmandate riikide poole.” Kui Vigala Piimatööstuse enda ekspordist rääkida, siis pärast mitmeaastast tööd on nüüd jõutud tulemusteni. Seni on pisut eksporditud Soome, aga juba sel suvel jõuab nende kaup teistesse Balti riikidesse. Eesmärk jõuda kolmandate riikide turule on samuti kohe täitumas – kahe nädala pärast läheb teele esimene koorem Dubaisse. „Aasta lõpuks on meil ekspordi osakaal vähemalt kümme protsenti käibest,” lubab Kirti. Vigala Piimatööstuse siht on toota kõrge lisandväärtusega premium-klassi tooteid. Nii leiabki nende tootenimistust mozzarella’d, maitsestatud mozzarella’d, toorjuustud ja võided, määrdejuustud, juustud, desserdid, pakutakse ka Horeca tooteid. „Enne kui Vigala Piimatööstuse üle võtsime, oli mozzarella’t siin juba aastaid toodetud, aga vähe. Pidime leidma lahenduse, kuidas samu komponente kasutades jõuda rohkemate klientideni. Esimese asjana panime mozzarella nägusasse klaaspurki, sest inimene sööb kõigepealt silmadega. Panime rõhu erinevatele maitsetele. Ostjale meeldib väga meie taaskasutatav purk. See sobib hiljem suurepäraselt moosi jm hoidistamiseks, ära kasutatakse ka õli, mille sees mozzarella purgis on,” selgitab tegevjuht. Pisiasjad võivad määravaks saada. Vigala Piimatööstuse sortimendis on praegu umbes 50 nimetust. Neist nõutuim on riivitud mozzarella mozzarella, väga kenasti läheb ka maitsestatud mozzarella’del mozzarella ja panna cotta sarja toodetel. „Nuriseda pole millegi üle. Osa tooteid elab oma aja ära, osa tuleb juurde, tavaline on umbes kolmeaastane eluiga, vahel vähem, vahel rohkem,” kommenteerib Vallo Asperk. „Pidevalt on katsetamises paarkümmend toodet, sügisel jõuab neist poeletile üksteist uut, enne aasta lõppu veel neli toodet. „Keskeltläbi toome välja viisteist uut toodet aastas,” selgitab Kirti Asperk. Erilist heameelt tunneb ta peagi poeletile jõudva lastele suunatud Jänku-Jussi riisi-

pudingute sarja üle: „Kasutame maitse andmiseks kodumaiseid moose. Nii nagu on õpetlikud Jänku-Jussi multikad, saab seegi sari lapsi arendava lisandväärtuse. Tooted on taaskasutatavas klaaspurgis, mille edasiste kasutusvõimaluste kohta on kartongpakendile juhised trükitud. Lisaks on seal värvimiseks mõeldud pilt. Sarnast toodet Eestis veel ei ole, see ei ole riisipuder, vaid kreemjas riisipuding.” Naise sõnul on väikese nišitooteid pakkuva ettevõtte jaoks määrava tähtsusega jõuda kliendini, et too teeks oma esimese ostuotsuse: „Kui meie müügistrateegiast rääkida, siis esikohal on tootedegustatsioonid, mida korraldame üle Eesti 60–80 korda kuus. Meil on selleks oma meeskond. Huvitav on märkida, et oleme aru saanud: parimad degustatsioonide tegijad on prouad vanuses 50+. Nad teevad superhead tööd, on soliidsed ja usaldusväärsed, neile pole põhjust ei öelda, kui nad poekülastajaid meie kaupa proovima kutsuvad. Väga paljud, kes proovivad, ka ostavad ja parimal juhul muudavadki oma ostueelistust.” KUIDAS JÕUDA KLIENDINI Üks turunduse osa on sponsorlus. „Sponsoreerime kümneid üritusi, aga mitte raha, vaid toodetega, sest nii saame kontakti tulevaste klientidega,” ütleb Kirti. Sooduskampaaniad kuuluvad samuti ettevõtte turundusarsenali, sest kollase sildi teooria toimib – jällegi on tegu võimalusega saada kliendiga esimene kontakt. Tegevjuhi hinnangul on ülioluline pakendi kujundus ja siinkohal kiidab ta innukalt Divisioni, kes Vigala Piimatööstuse kaubale näo on andnud. „Aktiivselt kasutame sotsiaalmeedia võimalusi, samuti oleme Toiduliidu liige. Tegemist on väga aktiivse ja tubli liiduga, mis on meid palju aidanud.” Ideid kogub perekond Asperk maailma messe külastades. „Me ei kopeeri, vaid kogume ideid, mida siis kohandame oma võimaluste ja turueelistustega. Nii on näiteks ideealge saanud meie magustoidusarjad,” räägib Kirti. Mõistagi analüüsitakse põhjalikult tendentse, mis toiduainetööstust, sealhulgas piimandussektorit meil ja mujal mõjutavad. „Näiteks kümme aastat tagasi olnuks võimatu siseneda turule premium-klassi -klassi toodetega, sest ainus näitaja oli hind. Nüüd on mängumaa avardunud. Üha popimad on näiteks käsitööõlled, mis maksavad mitu korda enam kui masstoodang. Tarbija vajab vaheldust ja seda ka piimast valmistatud toodete suhtes. Olgugi hind veidi kõrgem,” teab Vallo Asperk. Käsitsi tehtud tooted koguvad populaarsust üle maailma ja Vigala Piimatööstuseski on käsitööl suur osakaal. „Mujal maailmas ollakse vaimustuses, kui räägime, et kogume oma piima Rapla- ja Pärnumaa väikestest farmidest, kus igal lehmal on isegi oma nimi,” täiendab Kirti. Tulevikuambitsioonid on Asperkidel uhked ja nad ei häbene neist kõneleda: „Tahame kasvada suureks. Tänasega võrreldes loodame kosuda kümme korda, samal ajal säilitada strateegia, et toodame lõpptarbijale mõeldud nišitooteid. Eksport peab ulatuma võimalikult kaugele. Loodame, et saavutame meie sajandaks sünnipäevaks, 2025. aastaks müügi kümnekordse kasvu.”

juhtkiri

kristiina kruuse

toimetaja

TEISTMOODI JALAJÄLG

ui paljud meist on igapäevaseid oste tehes mõelnud näiteks sellele, kui palju vett kulub nende tootmiseks? Poes kaupa korvi ladudes polnud mina seda kordagi teinud. Loomulikult oli olemas üldteadmine, et liha tootmine on keskkonnale märksa koormavam kui näiteks teravilja või juurvilja tootmine, kuid mis see arvudes tähendab? Maa Elu esikülje graafik aitab kaasa mõelda ja hinnata enda tarbimisharjumusi lähtuvalt toodete nn veejalajäljest. Suurim üllataja selles nimistus oli vähemalt minu jaoks vana hea sõber šokolaad – kilo tuntud maiuse saamiseks kulub rohkem vett kui sama koguse veiseliha tootmiseks. Võrdleme veel: ühe kilogrammi šokolaadi valmistamiseks kuluva veega saab toota näiteks 59 kg kartuleid või 80 kg tomateid. Toidust rääkides ei saa muidugi üle ega ümber küsimusest, kuivõrd hästi see kõhtu täidab ja keha toitainetega varustab. On suur vahe, kas süüa korraga ära kilo liha või kilo tomateid. Viimasega saab hakkama, esimesega võib raskeks minna. Lähtuvalt toidus sisalduvatest toitainetest, valkudest ja rasvadest on Maailma Toiduorganisatsiooni (FAO) soovitusel kõige parema veekulu ning toitainesisalduse suhtega toit teraviljad. Niisiis kaerahelbed hommikusöögiks on tark valik mitte ainult toitainete, vaid ka nn veejalajälje mõttes. Kui juba teraviljast rääkida, siis teraviljasaak tundub tänavu maailmas üpriski hea tulevat – vähemalt USA on teatanud rekordilistest saakidest ning ka Musta mere piirkonnas on oodatust parem saak. Teraviljahindade kasv küll peatus pärast neid teateid möödunud kuu teises pooles. Kuidas muutusid teiste toidukaupade hinnad maailmaturul – sellestki saab tänasest Maa Elust muude teemade kõrval lugeda.

Peatoimetaja Peeter Raidla peeter.raidla@ajaleht.ee Toimetaja Kristiina Kruuse kristiina@incase.ee Makett Jaanus Koov, küljendus Raul Kask Keel ja korrektuur Reeli Ziius Reklaamitoimetaja kt Liisa Kaha liisa.kaha@postimees.ee, telefon 739 0383 Müügijuht Jane Barbo, jane.barbo@ajaleht.ee Väljaandja Postimees Grupp AS Maakri 23a, 10145 Tallinn, maaelu@ajaleht.ee Maa Elu ilmub Postimehe, Pärnu Postimehe, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Valgamaalase vahel igal neljapäeval (v.a riigipühad). Tellimine, telefon 666 2525 Koos Postimehega levi@postimees.ee Koos maakonnalehtedega tellimine@ajaleht.ee Autoriõigused: Postimees Grupp AS, 2016

4 || MAAELU || MAA ELU

14. JUULI 2016

Pere esiklaps ja vendadest vanim Hardi Pikkmets tegeleb põllumajandustehnika müügiga OÜs Jatiina ning on Lõpe jahiseltsi juhatuse esimees ja Pärnumaa jahimeeste liidu juhatuse liige.

Pere vanuselt neljas laps Mirjam Pikkmets on mahepiimatooteid valmistava OÜ Mätiku Talumeierei asutaja ning tegeleb ka Gotlandi tõugu fotod: urmas luik / pärnu postimees lammaste kasvatamisega.

Noorkarja hakatuseks on Kaarel Pikkmetsal poolsada mullikat ja vasikat, kuid tema mõtted keerlevad ka silovalmistamise ümber.

Pikkmetsade käbid kukkusid kännu lähedale silvia paluoja ala ääremaastumise ja noorte linnaminemise üle saab ümber lükatud Oidrema külas Mätiku talus, mille pere kuus last on kodukohale truud, neil on siin oma tööd ja tegemised nii, et rahvalikult öeldes on Pikkmetsade käbid kukkunud kännu lähedale. Koonga valla mõistes on Oidrema üks suuremaid külasid, üle 110 elaniku. PärnuLihula maanteelt pöörab tee sinna Pangamäelt, kus kõrgub üle 300aastane looduskaitsealune tamm. Pärnu on siit 45 ja Tallinn 120 kilomeetri kaugusel ning turismisihtkohana teatakse Oidremaa mõisa. Mätiku talu jääb mõisast paar kilomeetrit eemale, koha nimi on tuletatud mättast keset vett. Talumaja ehitati enne sõda, riigistati kolhooside moodustamise ajal ning Oidrema lasteaed töötas seal 1981. aastani. Mudilasena oli siin hoiul

Aivar Pikkmets pälvis talupidaja ning maaettevõtluse edendajana presidendilt riikliku tunnustuse, Valgetähe viienda klassi teenetemärgi.

foto: ants liigus / pärnu postimees

ka Mätiku talu perenaine Helga Pikkmets, kelle jutu järgi oli majas kaks rühmatuba, eraldi ühe- kuni kolmeaastased ning kolme- kuni kuueaastased. Köök oli sama koha peal, kus nüüdki, ainult pliit on ümber laotud ning omaaegne pesuruumi sein lammutatud. Peremees Aivar Pikkmets on põliskohalik ja kui ta Helgaga Mätikule tuli, oli noortel elu alustamiseks kaasas pulmakingiks saadud tiine mullikas. Talu ametliku vormistamise ajaks oli kari kasvanud kolme lüpsilehmani ja maad 10 hektarit. Nüüd on mahetootmistalul 56 lüpsilehma ja noorkari, nii et kokku 105 hinge ning üle 350 hektari haritavat maad. Sellest suurem väärtus on aga 13 lapselast. MIKK NAASIS BRÜSSELIST Mätiku talupere vanuselt kolmas laps, Mikk Pikkmets, on Koonga vallavanem ja tema päevi kütab tuliseks haldusreformi teema. Koonga vald on ühinemiskõnelustes Varbla vallaga ning Läänemaalt Lihula ja Hanila vallaga, mis tähendab, et Pärnu maakond paisub nende võrra eeldatavasti suuremaks. Kodukohas kütab Mikk koos abikaasa Maarja Pikkmetsaga pühapäeviti külarahvale majandi ajal ehitatud sauna. Kasutuseta seisnud hoone ostis Mikk kuus aastat tagasi, moodustas OÜ Travelen, renoveeris ning jändas, kuni leilimõnule lisaks pakutakse väi-

kesele seltskonnale majutustki. „Siin jätkub selline saunatraditsioon, et igal pühapäeval on külasaun, kella viiest seitsmeni naistele ja seitsmest kümneni meestele, mehi on rohkem ja naised ei ole nii pikad saunasolijad,” põhjendab Maarja tunni võrra pikemat meestele antud aega. „Naised lähevad lavale, istuvad seal paarkümmend minutit, tulevad välja, pesevad puhtaks ja lähevad minema, aga mehed lähevad lavale, kui seal on 90 kraadi käes, istuvad viis minutit, tulevad, ajavad pool tundi juttu ja ronivad uuesti lavale.”

MÄTIKU TALU VÕITIS 2014. AASTAL LÄÄNEMERE-SÕBRALIKU PÕLLUMAJANDUSTOOTJA EESTI VOORU. Oidremale sõidetakse ihu harima ka Lihulast ja Lõpelt, saunaviha saab osta kohapealt ning piletihind on selline, et saunapidaja kulud oleksid ülespoole nulli. Ettevõtlikud Maarja ja Mikk vaatavad maaelule avarama pilguga, sest nad elasid viis aastat Brüsselis, kus Mikk Pikkmets oli Euroopa parlamendi saadiku Vilja Toomasti nõunik. Nende poeg Morris ja tütar Maia alustasid lasteaiateed prantsuskeelses lasteaias. „Olen kogu aeg olnud kodukohaga seotud ja enne, kui Brüs-

selisse läksin, elasin seitse aastat Tallinnas, aga mulle meeldib jahil ja kalal käia, palju looduses olla, pere on suur, elab kõik siin, nii et süda on siia paika jäänud,” seletab Mikk, miks ta Euroopa Liidu pealinnas karjääriredelil ülespoole ronima ei hakanud. Mikk andis kohalikele mehesõna, et tuleb vallavanemaks, ja tuligi. Paari aastaga on saanud mustkatte üle seitsme kilomeetri vallateid, lammutatud viis kolemaja ja Pärnu maavanem Kalev Kaljuste tunnustas selle eest Koonga valda, et nad on küla kauniduse nimel hakkajatena lammutanud tühje ohtlikke kortermaju ning tootmishooneid ilmselt ühe aktiivsema omavalitsusena riigis. Mikk mõtleb vallavanema ka katlamajanduse jooksvate kulude kontrolli alla saamisele. Kolmest katlamajast kaks on renoveeritud ja vallavolikogu kinnitas juuniistungul soojamajanduse arengukava. Renoveerida on jäänud vallakeskuse Koonga küla katlamaja, et saaks need viia hakkepuidule. „Tahame hakata kasutama kohalikku ressurssi, seda mitteväärtuslikku puud, mis hakkesse sobib, on meeletult. Kui saame kohalikud metsaomanikud kokku, siis ma ei näe takistust, miks nad ei võiks haket meile ise pakkuda, sest see tehnoloogia ei ole keeruline,” arutleb Mikk. MIRJAMI TALUMEIEREI Paar aastat saatis Mätiku talu üle päeva Tallinnasse rohkem kui pool tonni mahepiima, mil-

lega täideti toorpiima automaadid kuues kaubanduskeskuses. Peremees Aivar Pikkmets nentis toona, et mis muud see talupidamine on, kui tagada võimalus maal elada. Seda isa põhimõtet on järginud ka pere vanuselt neljas laps Mirjam, kes on mahepiimatooteid valmistava OÜ Mätiku Talumeierei asutaja ning noortalunikuna tegeleb Gotlandi tõugu lammaste kasvatamisega enda ettevõttes OÜ Aaduni. Aga Mirjam jõuab olla ka seltsielu eestvedaja ning Oidrema külaseltsi juhatuse liige. Jaanipäeval peeti siin viiendat korda külapäeva, et kaugemalegi rännanud rahvas tuletaks meelde oma juuri. Külaplatsile kogunes ligemale 400 osalejat. „Meierei tekkiski ilmselt tänu sellele, et kui ma lõpetasin magistriõppe maaülikoolis piimatehnoloogia erialal, siis pakuti mulle võimalust minna suuremasse tööstusesse. Mõtlesin, et olen kogu aeg tahtnud maale jääda ja anda talupiimale lisaväärtust,” selgitab Mirjam oma otsust. „Olen seotud talumeiereide liiduga ja käinud hästi palju väiksemate meiereidega tutvumas. Sealt tuligi unistus, et saaksin kodus õue peal tööd teha ja valmistada ehtsat naturaalset toodet.” Unistus on täitunud. Mätiku talumeierei valmistab ja turustab otse tootjalt tarbijale ehk OTTi kaudu salatijuustu, kefiiri, jogurtit, tavalist taluvõid ja maitsevõid, jäätist, toorjuustu, kohupiima, hapukoort ja rõõska koort. Salatijuustu on viit sorti ja uusi maitseid testib Mirjam oma nelja venna ja õe Karmeni peal. Üle nädala viib Mirjam meiereikauba Tallinnasse ja tartlasteni jõuavad mahepiimast tooted Cargoga ning maakonnakeskusesse Pärnusse toob talu oma kauba müüki nii-öelda OTTi päeval, neljapäeviti. „Mina turustan, korraldan müüki ja teen raamatupidamist, meiereis saab tööd kohalik noor ema,” mainib meierei perenaine.

MAA ELU || MAAELU || 5

14. JUULI 2016

MÄTIKU TALU

Pikkmetsade pere vanuselt kolmas laps, Koonga vallavanem Mikk Pikkmets koos abikaasa Maarja ning laste Maia ja Morrisega.

• Asub Pärnumaal Koonga vallas Oidrema külas. • Pererahvas on ema Helga, isa Aivar ja noorim tütar Karmen Pikkmets. • Põhitegevus on mahepiima tootmine ja maheviljakasvatus, talul on 100 veist ja 350 hektarit haritavat maad. • Pikkmetsa peres on kuus last, kellest: Hardi tööab müügimehena OÜs Jatiina ning tegeleb OÜs Tonsi põllumajandustehnikaga, on Lõpe jahiseltsi esimees ja Pärnumaa jahimeeste liidu liige. Siim töötab OÜs Mätiku Talu. Mikk on Koonga vallavanem, Oidrema sauna majandava OÜ Travelen osanik, korteriühistu Tamme 10 juhatuse liige ja Lõpe jahiseltsi juhatuse liige. Mirjam valmistab mahepiimatooteid OÜs Mätiku Talumeierei ning kasvatab lambaid OÜs Aaduni. Kaarel töötab OÜs Mätiku Talu, tal on mahenoorveiseid kasvatav OÜ Noorkari, ta on Lõpe jahiseltsi juhatuse liige. Karmen on Lõpe kooli 7. klassi õpilane. Andmed: Maa Elu

PÕUD MÕJUTAB MAISI JA NISU SAAGIKUST ERINEVALT

ais ja nisu moodustasid 2013. aastal üle poole maailma teraviljatoodangust ning nõudlus üha suureneb. Samas ennustatakse, et põuad muutuvad intensiivsemaks Aasias ja mujalgi maailmas. Seega on tarvis teada, kuidas mõjutab põud maisi ja nisu saagikust. Teadlased Indiana-Purdue ülikoolis analüüsisid retsenseeritud teadusartikleid maisi ja nisu tund-

likkuse kohta põua suhtes. Artiklid ilmusid aastatel 1980–2015. Uuringute andmeid võrreldes selgus, et põud mõjutab maisi- ja nisusaaki erinevalt. „Selgus, et põuaga vähenes maisi saagikus rohkem kui nisu saagikus, kuna mais pärineb märjematelt aladelt,” selgitas uuringu üks autoreid, maateaduste abiprofessor Lixin Wang. Kui veehulk vähenes 40%, siis vähenes nisu saagikus 20,6%, aga maisi saagikus 39,3%.

Kuigi maisi peetakse vee tarbimisel tõhusamaks kui nisu, on mais põuale eriti tundlik just paljunemisperioodil. Lisaks selgus, et nisu saagikus vähenes rohkem tavaliselt kuivadel aladel. Mais oli põua suhtes tundlik nii kuivadel kui ka märgadel aladel ning saagikuse erinevust ei täheldatud. Uuring avaldati teadusajakirjas Plos One.

mylene mihkelsoo

Siim Pikkmets töötab OÜs Mätiku Talu.

Mirjamil on enda sõnul väike plaan hakata tegelema kanakasvatusega, sest muna on puudu ja kliendid soovivad õnneliku talukana toodangut. HARDI, SIIM JA KAAREL Vanemate omavaheline tööjaotus talus on selline, et isa Aivar hoolitseb tehnika eest ja ema Helga hooleks on loomad ja raamatupidamine. Tugev tugi on vanuselt teisest pojast Siimust ja viiendana sündinud Kaarlist, kes töötavad OÜs Mätiku Talu ja teevad siin kõiki meestetöid ning varuvad südasuvel karjale hoolega sööta. Kaarel on noortalunikuna alustamas mahenoorveise kasvatusega OÜs Noorkari ja Lõpe jahiseltsi juhatuse liikmena jätkub tal kohustusi väljaspool Mätikutki. Kaarlil oli võimalus käia välispraktikal Saksamaal ja silmaringi avardamine tuli kasuks talumajapidamise korraldamisel. Noorkarja hakatuseks on Kaarlil poolsada mullikat ja vasikat, kuid tema mõtted keerlevad silovalmistamise ümber. Pere esiklaps ja vendadest vanim Hardi töötab OilSeeds Grupi ettevõttes OÜs Jatiina ja müüb põllumajandustehnikat selliste kaubamärkide alt nagu Krone, Amazone, Deutz Fahr. Kodukohas on ta Lõpe jahiseltsi juhatuse esimees ja Pärnumaa jahimeeste liidu juhatuse liige. Nii et kütikirg ulatub Pikkmetsadel isalt poegadeni. „Tehnikaga tegelema sattusin sedasi, et kui lõpetasin Tallinna tehnikakõrgkoolis autode hoolduse ja remondi eriala, otsustasin, et kanalisse ma tööle ei lähe,” räägib Hardi. „Müügimehe amet sobib hästi maamehe ametiga: talvel oled vaba, saad jahil käia, suvel pead tööd tegema, see ongi normaalne.” Piimatalude olukord pole kiita, majanduskriis vaatab uksest ja aknast sisse. Mätiku talu perenaine Helgagi mainib, et neil läheb nii nagu kõigil piimataludel ning toodetud toorpiima

eest vastu saadavaid sente ei saa hinnaks nimetada, aga kuidagi ollakse veel elus mahetootmistoetuste varal. Piima varub Eesti piimatootjate ühistu. „Praegune turuseis on selles suhtes keeruline, et piimameestel on näiteks näha väikest silotehnika müügi langust võrreldes eelmise aastaga. Aga kartsime hullemat,” kostab Hardi. Peresiseselt on jäänud Hardi erahobiks kartulikasvatus, ta varustab talvemugulatega vanemad ja vennad-õed. „Suvine hooldamine on minu mure, kevadel paneme kartuli ühiselt maha ja sügisel võtame ühiselt üles ja kelder on minu juures,” tõmbab Hardi jutuotsa kokku. FASSAAD KORDA Pikkmetsa suurel perel on eeskuju, innustaja ja nõuandja isa Aivar, kes talupidaja ning maaettevõtluse edendajana pälvis presidendilt riikliku tunnustuse, Valgetähe viienda klassi teenetemärgi. Mätiku talu võitis 2014. aastal Läänemere-sõbraliku põllumajandustootja Eesti vooru, sest siin on järgitud tootmise arendamisel looduse kooskõla, piimakarja abil säilitatakse looduslikke puiskarjamaid. „Siin on oma toodetud puhas toit, ma täpselt tean, mida söön, aga kodumaine toit ei ole praegu üldse hinnas. Kuid ma veel ei lähe linna kivide peale ja ma ei oska kujutada, et keegi lastest sinna kipuks,” möönab Helga. Pere pesamuna, Lõpe kooli seitsmenda klassi õpilane Karmen on Läänemaal Massus ratsalaagris ja unistab oma hobusest. „Karjatamisel peab olema kolm asja koos: lammas, lehm ja hobune, nii et küll see hobune ka varsti tuleb,” arvab Aivar tütre harrastusele mõeldes. Aivari kolm venda, tema laste onud Targo, Almer ja Siljar Pikkmets, on piirkonnas tuntud põllumajandusettevõtjad. „Oleme väga ühtehoidev pe-

re, teeme asju koos, kes midagi ehitab või remonti teeb, üksteisel abis käia ei ole üldse küsimus,” kinnitab Mikk. „Abikaasa sai siin sellest aru, kui me Brüsselist tagasi tulime, et siin on sul koht, kuhu lapsi jätta, kasvõi natukeseks ajaks. Kõik sugulased on siinsamas külavahel, helistad ja keegi saab ikka aidata, aga Brüsselis tuli helistada lapsehoidjale ja aeg pikalt ette kokku leppida.” Vendade-onude abikäsi on Mikul vaja läinud ka Oidremal kortermaja renoveerimisel, sest ta on siin korteriühistu Tamme 10 juhatuse liige. Kaheksa korteriga kivimaja pärineb mõisaajast, selle alumine korrus on ehitatud 1800. aastate lõpus, teine korrus hiljem peale tehtud. Enamik korteriomanikke on pensionärid. „Reaalselt selle maja juures on tegemata ainult fassaad ja puukuurid, katuse vahetasime 2011, elektrijuhtmed 2013, vee- ja kanalisatsioonitorustiku 2014, vundamendi soojustasime 2015,” loetleb Mikk väikese korteriühistu töid. Laenu nad ei võtnud ning palju on ise tehtud, abiks ka vanaprouade lapselapsed. Miku jutu järgi on talt palju kordi küsitud, miks ta siin on. Tema küsib vastu, et mis siin viga on, lastel on mänguväljak siinsamas ning töökoht pole kaugel. Maja lähedal künkal on neljakandiline võimas kivihoone, nagu tornmaja. Külaselts plaanib selle veetorni renoveerida Leader-toetusega, teha sinna Oidrema muuseumi ja ehitada vaateplatvormi. „Oidrema küla on selles mõttes kihvt, et on nõukaaja ägeda planeeringu tulemus. Kui vaadata künka otsast, siis ühel poolt jooksevad laudarivid, mõisalaudast edasi lähevad järjest uuemaks, ja teisel poolt jooksevad majade rivid, aga majade juurest lautasid ei näe, see küngas varjab kõik ära,” seletab Mikk Pikkmets, seistes mõisahäärberi naabruseses koduõues.

Nisu saagikust mõjutab põud vähem kui maisi saagikust.

foto: erik prozes / postimees

6 || ELEKTER MAAL || MAA ELU

14. JUULI 2016

PIKA KATKESTUSE JÄREL TULEB PISUT VÄIKSEM ELEKTRIARVE Kui elektrikatkestuse kõrvaldamine võtab ettenähtust kauem aega, vähendab Elektrilevi võrgutasu. Vähendamine sõltub tarbimiskohast ning sellest, kui palju on ületatud lubatud rikke kõrvaldamise aega. Seda tehakse automaatselt ning see kajastub hiljemalt ülejärgmisel arvel. Erakorralise ilmastikusündmuse, näiteks tormi põhjustatud kat-

kestuse kõrvaldamiseks on aega kolm päeva alates tormi lõppemisest. Kui seda aega ületatakse, vähendatakse madalpingel tarbimiskoha võrgutasu nii: Kuni 48 h 7,99 € 48–96 h 15,98 € üle 96 h 23,97 € Allikas: www.elektrilevi.ee/ vorgutasu-vahendamine

OLI VAJA UUESTI EHITADA TERVEID UUSI LIINE Elektrilevi käiduosakonna juhataja Taivo Tõnne sõnul oli viimane torm Lõuna-Eestis juba kolmas järjestikusel nädalavahetusel. Kõige hullem oli olukord Valgamaal, kus mõnedes kohtades tuli voolu oodata terve nädala. Eriliseks tegi viimase tormi asjaolu, et kuigi elektrita jäi suhteliselt vähe majapidamisi, siis võttis liinide korrastustöö palju rohkem aega kui tavaliselt, sest liinidelt tuli eemaldada väga palju maha kukkunud puid, paigaldada uusi poste ja vedada täiesti uued juhtmed. „Just elektrivarustuse taastamiseks tehtava tööde erakordselt suur maht, nagu metsa raadamine ja uute postide paigaldamine, põhjustas esialgsete rikeElektrita elus nädala jooksul tarvitamist leidnud põhivarustus: küünlad, petrooleumilamp, tikud, tasku- ja pealamp, pesulaud.

te kõrvaldamistähtaja prognoosi ekslikuks osutumise,” ütles Tõnne. „See äikesetorm lõhkus isegi äikesekindlaid õhukaableid.” Ta selgitab, et kiiremaks töötegemiseks olid Kagu-Eestis kohal täiendavad rikkemeeskonnad ka teistest maakondadest ning kokku likvideeris tormi tagajärgi terve nädala jooksul ligi 40 rikkebrigaadi. „Seekord võtsime appi ka meeskonnad, kes tegidki ainult metsa raadamist, et rikete arvu võimalikult kiiresti vähendada. Näiteks ühes rikkekohas leppisime omaniku soovil kokku, et ta eemaldab oma metsast liinidele kukkunud paarkümmend puud, mille järel alustame elektriliini taastamisega,” rääkis Tõnne.

foto: kristina traks

Nädal aega elektrita

ehk romantika kaob kolmandal päeval kristina traks

maaelu@ajaleht.ee

iljuti räsis Valgamaad nii karm torm, et hulk majapidamisi jäi terveks nädalaks elektrita. Veetsin ka ise ligi nädala küünlavalguses ja võin öelda, et romantikast on asi väga kaugel. Isegi olukorras, kus sul on küttepuud, kaev ja ämber. Möödunud pühapäeva (3. juuli) lõuna paiku tabasid Kagu-Eestit võimsad tormituuled. Loetud minutitega muutusid teed läbimatuks, kümnete hektarite viisi metsa murti maha ning sajad majapidamised jäid elektrita, kuna puud langesid liinidele. Meie kandis Läti piiri ääres Taheva vallas kadusid ka mobiililevi ja internet. Telefoni saabus Elektrilevilt optimistlik sõnum, et hiljemalt kahe tunni pärast on kõik korras. Elektrikatkestused on maal väga tavapärased ning inimesed on nendega harjunud. Küünlavaru on igas majapidamises olemas ja kuigi vesi tuleb paljudes kodudes kaevust välja pumba abil, pole mõtet ämbrit siiski vanarauaks müüa. Nii möödub esimene päev intensiivselt elektrit oodates. Lapsed plõksutavad lüliteid ning saalivad harjunud kombel iga natukese aja tagant külmkappi kaema. „Lihtsalt vaatame, mis siin on,” kõlab selgitus. Aga

kui pole elektrit, siis teadupärast pole üldse mõistlik külmkappi sooja sisse lasta.

harjunud kombel tuba üle tõmmata. Alles lülitit nähes meenub, et meil pole ju elektrit…

TEINE PÄEV: KAS ME ÜLDSE OLEME OLEMAS? Teine tormijärgne päev möödub samuti ootusärevalt. Käime mitu korda uurimas, kas mahalangenud liinide juures elektrimehed juba tegutsevad. Ei midagi – puud liinil, traadid tee peal. Kuna endiselt puudub mobiililevi, pole vähematki aimu, mis üldse toimub. Kas terve Eesti on tormist maatasa tehtud? Millal siia maailma äärele meile appi jõutakse? Päeva peale õnnestub kuidagi Läti mobiilivõrgust siiski Tallinna sõpradele helistada ja uurida, mis maailmas toimub. Selgub, et Lõuna-Eesti tormist pole midagi kuulda. Tõstan külmkapi tühjaks, sööme ära niipalju, kui sisse mahub ning ülejäänud kraami paigutame keldrisse. Meil on tõelised maasika toormoosi söömise talgud, sest just päev enne tormi tegin korraliku perenaisena talveks terve külmkambri maasikamoosi täis. Ümbruskonnas lendavad helikopterid. „Äkki on keegi tormis kaduma jäänud,” arutleme omavahel. Tegelikult kaardistab Elektrilevi viga saanud liine. Ja neid ikka on – näiteks ühel 30kilomeetrisel liinil loendatakse 16 rikkekohta ning mõni koht näeb välja nii, et iga postivahe peale on kukkunud puu. Meie naisperet tabab koristamistuhin, sest midagi muud ju eriti teha pole. Tähtsa näoga tuuakse välja tolmuimeja, et

KOLMAS PÄEV: AKUD SAAVAD TÜHJAKS Päev algab nagu eelmisedki vooluvabad päevad: esimene ärkaja teeb tule ahju ja mõne aja pärast pliidi alla. Küsite, miks on vaja suvel ahju kütta. Aga sellepärast, et ilma ahjutuleta meie pliit suvel ei tõmba. Pliidi peal teen alati sooja hommikusöögi ning ka mõne järgneva söögikorra – näiteks keedan lõunaks kartuleid või pistan ahju hauduma ahjuroa. Samuti teen suure potitäie vett, sest seda kulub kõige pesemiseks. Elektrikannu ju kasutada ei saa. Hea, et väljas pole tavapärast kuuma suveilma, sest siis muutuks meie muidu jahe kivimaja sagedasest kütmisest liiga soojaks. Enamasti teen teist korda tuld õhtul, sest päeva peale on kogunenud pesemist vajavad nõusid ning kehv on pesta hambaid kaevukülma veega. Et arvutiaku kestab veel paar tundi, teen ahvikiirusel ära mõned tööasjad – lõpetan ühe loo, lasen pilguga üle uudiste, vastan pakilistele meilidele ja hoiatan inimesi, et mõnda aega olen aeglane vastaja, kuna istun teadmata aja elektrita. See Facebooki teade kutsub esile suuremat sorti poleemika. Mitmed peavad elektrita olemist justkui õnnistuseks – kui palju küünlavalgust! Milline romantika! Iive kasvab! Ja pealegi – maainimestel polegi ju elektrit vaja, sest neil on pliit, ahi ja kaev. Vaat

kui linnas elekter mõneks tunniks kaob, siis on katastroof lahti. Arvuti aku saab tühjaks ning romantikasõbrad jäävad romantika üle arutlema. Akuprobleem ilmneb ka tööriistadel – käsil on nii mõnigi ehitustöö, aga mida sa ehitad, kui akutrelli akud tühjaks saavad. Vaevaline on keerata käsitsi kruvisid, kui neid on vaja sisse keerata kümnete viisi. Samuti ei saa lõigata telliskive, sest relakas ehk ketaslõikur elektrita ei tööta. Õnneks meenub mulle Otepää kandis elav sõbranna, kes nagunii külla ootab ning kellele torm midagi ei teinud. Tema majapidamine on nimelt Eesti Energiast sõltumatu, kuna asub niisuguses pärapõrgus, et elektrifirma küsis sinna liini vedamise eest väikese varanduse jagu raha. Ettevõtlik pere lahendas asja hoopis nii, et künka otsa pandi püsti tuulik ning majakatus kaeti päikesepaneelidega. Saadav energia katab pere vajaduse nii hästi, et saab vabalt elada tänapäevasel kombel. NELJAS PÄEV: LEVIVAD KUULUJUTUD, ET ELEKTER TULEB NÄDALATE PÄRAST Päev algab tavalise tulerutiiniga. Hakkavad levima kuuldused, et elekter tuleb alles viie päeva pärast ning keegi teab rääkida, et hoopiski kuu keskel. Elektrilevisse helistades ei saa sugugi targemaks, sest automaatvastaja lubab: „Orienteeruvalt tänase päeva jooksul taastame varustuse.” Seda juttu kuulsin eelmisel päeval ja kuulen veel edaspidigi.

Eakas naabrinaine räägib külmkirstutäiest hukka läinud toormoosidest ning märgib, et oma 80+ vanuse juures pole ta nii pikka voolukatkestust näinudki. Pärastlõunal pakin autosse kõik laadimist vajavad asjad – akutrelli akud, arvuti, fotoaparaadi akud, telefonid – ja sõidame „laadimispunkti”. Sellesse päeva lisab positiivsust tähelepanek, et rikkis liinide juures toimetavad lõpuks ometi töömehed. Küllap elekter tuleb varsti! Õhtul koju jõudes klõpsan lootusrikkalt lülitit, kuid ei midagi – ikka tuleb käsikaudu toimetades tikkude ja küünaldeni jõuda. VIIES PÄEV: OLEME JUBA HARJUNUD Akud on täis, saab teha nii kirjakui ka ehitustööd. Et puhas pesu hakkab otsa saama, võtan ette vanal kombel pesupesemise. Selleks tuleb pliidil pajas kuumaks ajada ilmatu hulk vett, otsida üles pesulaud ja tükk pesuseepi ning aina hõõruda. Voodilinu nii just ei pese, aga väiksemate esemetega saab kenasti hakkama. Keegi ei näpi enam ammu pistikuid ega helista iga natukese aja tagant Elektrilevisse. Pole ju mõtet telefoni akut raisata. Et valmis on saanud herned, kavatsen teha oma laste üht lemmiktoitu – hernepüreesuppi. Alles siis, kui saumikseri juhtme pistikusse torkan, saan aru oma tegevuse mõttetusest – voolu ju pole! Otsin välja pudrunuia. Kuna toitu hoiame keldris, siis tuleb tavapärasest tihemi-

ni käia poes, sest kelder on ikkagi soe ja toit ei säili seal kuigi hästi. KUUES PÄEV: KÜÜNLAVALGUS ON TÜÜTU Arvutiaku on jälle tühjaks saanud, viin selle naaberkülla laadima. Telefonilaadijat kannan ka kaasas nagu kass poegi ja katsun igal võimalikul juhul kellegi teise elektrit tarbida ehk laadida. Küünlavalgusromantika on ennast täielikult ammendanud. Kas teate, kui ebameeldiv on tegelikult lugeda ja kirjutada küünlavalgel? Õhtul saabub Elektrilevilt lootusrikas sõnum, et nende teada on meil elekter olemas. Kogu pere tormab lüliteid plõksutama. Ei midagi. Infoliinilt soovitatakse veel kannatust varuda. Öösel saabubki kauaoodatud elekter. Napilt jäi puudu nädalapikkusest elektrita elust. Mida nii pikast vooluta olemisest õppida? Tuleb olla nutikas ja kokkuhoidlik kohe algusest peale. Kõiki akusid tuleb tarbida säästlikult. Parem on süüa taimetoitu, sest loomne kraam rikneb suvel kergesti ja toidumürgitus veel puudub. Tuleb aega planeerida ning minna vara magama. Muidugi on võimalus soetada elektrigeneraator, kuid väikeses majapidamises, kus loomi pole ning on veel alles arhailised asjad, nagu ämber, kelder, kaev ja puupliit, tuleb tegelikult mõnda aega ka elektrita toime. Tõsi, tegemist pole romantika, vaid ellujäämiskursusega.

MAA ELU || METS || 7

14. JUULI 2016

75aastane saemees:

tööd jagub piisavalt viio aitsam

algamaal Tõlliste vallas tegutsev Leevi Ruutma on arvatavalt Eesti eakaim tegevsaemees. Kui oleksin kohtumisele läinud ette teatamata, oleksin Leevi Ruutma tõenäoliselt metsast leidnud. Kohtusime siiski Ruutmade kodus, kus mehe punane tööauto maja ees, kogu valgustusraieks vajalik varustus sees. Igal hommikul kella viie paiku sõidab ta paika, kus tööjärg ootamas. Tegutseb 7–8 tundi jutti ja on lõunast kodus tagasi. Parasjagu on käsil valgustusraie Metsatervenduse OÜ metsas. Leevi Ruutma räägib, et kuigi töö on mõnes mõttes lihtne – kasvama tuleb jätta vaid kuused, teeb selle raskemaks lehtpuude tihe järelkasv. Tavapäraselt on tema keskmine jõudlus pool hektarit päevas, kuid seekord kulub aega rohkem. „Üle kaheksatunniseid tööpäevi ma enam ei tee. Vanasti töötasin ka kümme-kaksteist tundi järjest,” ütleb mees. EI HAKKA VASTU Muidugi käib meil jutt selle ümber, et mis ikkagi sunnib 75aastast metsa füüsiliselt rasket tööd tegema. Leevi Ruutma on vas-

Mootorsaagi läheb Leevi Ruutmal vähem vaja kui võsalõikajat. foto: viio aitsam

KOMMENTAAR anti rallmann

Metsatervenduse OÜ metsaülem:

eevi Ruutma on Valgamaa metsanduse raudvara. Hoolimata soliidsest east toimetab ta metsas iga päev, olgu väljas 25 kraadi külma või sooja. Seejuures on ta universaalne: kui vaja, istutab, kui vaja, hooldab kultuure, teeb valgustus-, hooldus- ja sanitaarraiet. Seitse aastat tagasi, kui temaga esimest korda koostööd tegin, imestasin ja mõtlesin, et tahaksin ise olla temavanuselt sama hakkaja ja heatujuline. Praeguseks on respekt kasvanud, sest metsuri töö ei ole lihtne. See käib välitingimustes ja suurest jõust tähtsam on sitkus, ka pea peab kogu aeg töötama. Üleliigseid liigutusi teha ei kannata ja sae puusse lõikamisest sõltub pool puu hinnast. Valgustusraiet tehes otsustab metsur, milli-

tates napisõnaline. Ütleb küll seda, et ega tal otsest tarvidust tööl käia ei ole. „Ma ei taha ka kodus istuda ja see töö meeldib mulle,” räägib

ta ja märgib mitu korda, et see on amet, mis „ei hakka vastu”. Oma pikas elus on ta raietöid teinud viimased kakskümmend aastat, sellest esimesed kaheksa riigimetskonna raietöölisena. Kui tuli ametlik pensionilemineku aeg, oli Valga metskonna metsaülem öelnud: „Minul ei ole sinu vastu midagi, aga RMKs on otsustatud, et pensionäre tööle ei taheta.” „Ei kõlvanud enam neile ja tulin ära,” jutustab mees. Koostöö metsaülemaga tegelikult jätkus, ent selle vahega, et Leevi Ruutma hakkas tegema RMKle FIEna teenustööd. On seda teinud tänase päevani, viimasel ajal just võsa lõikamist raielankidel, kuhu lageraievõi harvendusraietraktorid peale tulemas. Sama tööd on ta teinud metsafirmadele, kellele teeb ka valgustusraiet ja sanitaarraiet, näiteks mõne väiksema tuulemurru koristamist, mille tarvis metsamasinat pole mõtet kohale tuua. Leevi Ruutma, kel nüüdseks on ka oma osaühing, pakub veel metsaistutusteenust. Küsimise peale, kas ta põhitööriist võsalõikaja ja harvemini kasutatav mootorsaag käte peale ei käi, vastab Leevi Ruutma, et üldse mitte. Vahel on hellad hoopis jalad – te e kond , mis võsa lõigates päevast päeva läbi tuleb käia, on päris pikk. Kuidas abikaasa sellele vaatab, et mees hoolimata east metsas rassib? „Üksi kodus olla ei ole paha,” ütleb Laine Tamm, kes märgib aga ka saepuru ära.

PÄRIS MITU AMETIT Tavaliselt on metsatöösse kiindunud inimesed, kes seda on eluaeg teinud. Leevi Ruutma, kes on pärit Raplamaalt Kuimetsast, õppis hoopis installatsioonielektrikuks. Käis raudteevalitsuse all töötades komandeeringus üle Eesti ja paigaldas ehitatavatesse hoonetesse elektrisüsteeme. Võrdluseks nüüdse ametiga ütleb ta, et elektrikutöö hakkas tõsiselt vastu. Nõukogude ajal ei paigaldatud juhtmeid ettetehtud kanalitesse, vaid kanalid tuli haamri ja meisliga kiviseina raiuda.

TÖÖ LÕPPEMIST MEES EI KARDA – ERAETTEVÕTJAL ON ENDA TEHA, KUI PALJU SEDA ON. Kui (abi)elu Valgamaale tõi, sai temast hoopis autojuht isekallutaja peal. Seejärel töötas tervelt 22 aastat Valga tarbijate kooperatiivi kauplusauto juhina ja seitse aastat bussijuhina. Küsimusele, kas suhtlemislimiit said kauplusautol töötades täis, et nüüdne eraklik amet (üksi metsas) nii hästi istub, Leevi Ruutma otseselt ei vasta. Kui küsin, miks bussijuhist metsamees sai, ütleb napilt: „Nii tuli ette.” Metskonnas oli siis aeg, mil raietöölised hoopis sagedamini ka lageraiet tegid, langetustraktoreid oli Eestis veel vähe. „Tuli meetrise ja isegi pooleteisemeetrise läbimõõduga puid langetada. Siis oli selliseid metsas palju rohkem.” Leevi Ruutma on

põlvkonnast, kes on veel ka kahe inimese „sihkat-sahkat” käsisaega puid maha võtnud – kunagi nooruses oma kodu küttepuid tehes. Metskonnas anti kätte Husqvarna saag ja nüüd eraettevõtjana eelistab ta Stihli tehnikat. VÄIKE OOTEAEG Töö lõppemist mees ei karda – eraettevõtjal on enda teha, kui palju seda on. Keegi tagant ei sunni ja alati on võimalik tööd juurde võtta. Parasjagu on järg ees kuuks ajaks. Metsafirmadest, kes temalt tööd tellivad, on üks põhilisi Metsatervenduse OÜ, mille kohalik kontor paikneb samuti Tõlliste vallas. Füüsilisest isikust erametsaomanikega Leevi Ruutmal töösuhteid pole, välja arvatud üks kindel klient, kunagise ministri Heino Tederi poeg Kuno Teder. Tema Kaara talus käib eakas saemees tegemas kõiki metsatöid. Senise püsitellija RMK käitumist pärast 1. juulist tehtud ümberkorraldusi ei oska mees veel prognoosida. Siiani telliti võsalõikust lankidel, kuhu RMK oma harvendusraietraktor oli peale tulemas. Nüüd läheb harvendusraie hangete tööks ja Leevi Ruutma ei saa kindel olla, kas hankevõitjad tellivad võsalõikust temalt või on neil oma saemehed olemas. „Eks näis, kuidas asjad käima hakkavad, kui RMK puhkused möödas.” Veidi räägime ka järelkasvust. Leevi Ruutma ütleb, et tublisid noori tegijaid on küll, aga igaühele saemehetöö ei sobi. „Näiteks oli üks 30aastane mees. Läksime metsa ja paari tunni pärast helistasin talle, et kus maal ta omadega on. Ütles, et ei kuskil. Istus kodus ja jõi kohvi.”

AVAD OVAALSED? PUKSIPESAD KULUNUD? MEIL ON SULLE LAHENDUS!

900 RAIETÖÖLIST ne puu jääb ja milline läheb maha, just tema töö määrab metsa ilme järgmiseks 50–60 aastaks. Kultuuride tegemisel ja hooldamisel on samuti metsuri teha, kas kultuur õnnestub või mitte. Metsakasvatuse seisukohast on seega tegemist äärmiselt tähtsa ametimehega. Tänapäeva märksõnad on mehhaniseerimine, automatiseerimine ja digitaliseerimine. Neid töid, mida teevad metsurid, on keeruline rohkem mehhaniseerida ja automatiseerida ning täiesti võimatu digitaliseerida. Seega on metsurid ka tulevikus erakordselt vajalikud. Erametsade metsakasvatuse kvaliteedi tõstmisel võib metsurite puudus kujuneda üheks võtmeküsimuseks.

Kui mees käib metsas raietööl, on koju tulles kõik kohad saepuru täis.

TAASTAME KULUNUD AVAD! - Töid võimalik teostada nii kohapeal kui ka meie töökodades Viimastel aastatel on metsatöödele lisandunud palju noori mehi. foto: margus ansu / postimees

• Kaks aastat tagasi töötas metsa- ja puidutööstusliidu hinnangul Eesti metsades kokku umbes 900 raietöölist. • Riigimetsas töötab neist 450. Pärast 2014. aastat, kui RMK hakkas võsasaemeestelt nõudma kutsetunnistuse olemasolu, on metsauuenduse ja noorendike hooldamise kvaliteet paranenud. • Suundumus, et nooremaid inimesi sellesse ametisse

ei tule, on RMK hinnangul pöördunud – viimastel aastatel on lisandunud palju noori võsasaemehi. • Samas on RMK palgal ka kolm üle 70 aasta vanust raietöölist (veel mitte 75aastased). RMK kõige vanem metsas töötaja on 77aastane traktorist Viktor Aitman, kes töötab maapinna ettevalmistamise masinal. Allikas: RMK, EMPL

- Taastame avasid läbimõõdus 25-400 mm - Töö tunnitariiﬁ alusel Nõuded kliendi juures töötamiseks: - Tööstusvool 16 A - Valgusvool

17997

8 || JAANALINNUKASVATUS || MAA ELU

14. JUULI 2016

JAANALIND

aanalind (Struthio came lus)) on suurim maailmas elutsev lennuvõimetu lind, kes on pärit Aafrikast ning toitub peamiselt rohust ja lehtedest. Farmides söövad jaanalinnud lisaks spetsiaalset jõusööta. Jaanalinnu kõrgus on täiskasvanuna 2–2,7 m, kaal 100–175 kg, sõltuvalt soost ja tõust. Jaanalind muneb 30–50 muna aastas, mis teeb elu jooksul umbes 2000 muna. Munemine algab kevadel, kui on soe ja valge. Jaanalinnud istuvad pesal mõlemad: isane, musta sulestikuga, öösel, ja

emane, halli sulestikuga, päeval. Kokku kestab inkubeerimine 42 ööpäeva. Jaanalinde kasvatatakse peamiselt liha, naha ja sulgede pärast. Liha on hõrk, punastest lihadest väiksema rasva- ja kolesteroolisisaldusega ning maitselt enim sarnane loomafileele. Nahka peetakse tugevuselt teiseks maailmas, hinnaklassis liigitatakse luksusnahkade hulka. Sulgi kasutatakse nii tolmuharjade valmistamisel kui ka moetööstuses. Jaanalinnurasval on põletikuvastane toime, see on paljude kreemide põhikoostisosa.

KUIDAS SÜÜA JAANALINNUMUNA?

Muhu jaanalinnutalu uhked jaanalinnud sõbrustamas peretalu noorema põlvkonnaga.

fotod: erakogu

Eesti jaanalinnutaludest

leiab kümneid eksootilisi loomi taavi alas

ülastades Tallinna-Tartu maantee ääres asuvat Sassi jaanalinnutalu, võib üllatuseks leida eest tõeliselt eksootilise loomaaia. Täpselt sama käib teise kuulsa Eesti farmi, Muhu jaanalinnutalu kohta. Jaanalinnud, emud, nandud, sebrad, kängurud, alpakad, ponid, šoti mägiveised, igasugused haruldased linnud (sealhulgas rääkivad papagoid), jänesed, merisead ja paljud teised linnud-loomad ootavad külastajaid Imaveres ja Muhus, mõlemas väikeste variatsioonidega. Enamik neist eksootilistest loomadest on inimesega harjunud, vaatavad külalisele lähedalt otsa. Sassi talu rääkiv papagoi hüüab igasuguseid sõnu, aga ainult siis, kui sa ei saa aru, et tema see hüüdja on. Paabulind keerutab lõputult oma uhket saba, jaanalinnud, emud ja nandud vaatavad pead kallutades oma suurte silmadega otsa, nagu saaksid külastaja mõtetest aru. Mõni tantsib või astub uhkel sammul, mõni jookseb, kohevad suled rappumas. Sellise suure linnu teele ette ei taha küll jääda. Kui jaanalinnu kodumaa on Aafrika, siis emul Austraalia ja nandul LõunaAmeerika. Jaanalind on ainus lind, kellel on kaks varvast, emul ja nandul on kolm varvast. Jaanalind annab jalaga sellise hoobi, et on võimeline oma kodumaal Aafrikas isegi lõvi tapma, rääkimata inimesest või väiksematest loomadest. Õigeid vaenlasi sellisel hiigelsuurel linnul polegi. Ütlen ausalt, et ega enne Eesti kahe suurema jaanalinnufarmi külastamist ma täpselt ei teadnudki, mis on jaanalinnu, emu ja nandu erine-

vused välimuses, elustiilis ja käitumises. Eesti jaanalinnufarmide külastajaid tõmbab ilmselt võimalus osta jaanalinnumune, ühest munast jätkub omletti päris suurele seltskonnale. Käsitöö- ja moehuvilistele pakuvad huvi suled, mida talud müüvad. Mõlema farmi poes saab osta igasuguseid erilisi asju, mis on ühel või teisel moel jaanalindude, emude või nandudega seotud.

JAANALIND EI PEIDA OMA PEAD KUNAGI LIIVA ALLA, EHKKI SELLINE KÄITUMISVIIS ON SAANUD TÄIESTI PÕHJENDAMATULT JAANALINNU PÕHITUNNUSEKS. Mis ajendas neid kahte tuntuimat jaanalinnutalu tänapäeva keerulisel põllumajanduse ja maaelu ajastul sellist asja ette võtma? Kas eksootiliste loomade-lindude pidamine tasub tänapäeva Eestis ära? Teadupärast on veel üks eelmistel aastatel tegutsenud samalaadne talu oma uksed tänaseks sulgenud. LOOMAD, KEDA TALLINNAS LOOMAAIAS EI OLE Muhumaal Nautse külas asuva jaanalinnutalu Muhu Jaanalind perenaine Helena Erik ütleb Maa Elule, et nemad hakkasid jaanalinde pidama eelkõige suurest kiindumusest nende suursuguste lindude vastu. „Kui olime saanud maitsta jaanalinnuliha, soovisime, et teisedki eestlased võiksid kogeda seda elamust,” räägib ta algusajast, mis jääb juba 1999. aastasse. Millised on jaanalinnutalu pidamise raskused, kuidas ära majandada ning külastajaid

kohale kutsuda, see selgus aastate jooksul. Mõlemad, nii Muhu Jaanalind kui ka Sassi talu / OÜ Jaanalinnufarm pole piirdunud jaanalindudega, vaid muutunud peaaegu et väikesteks loomaaedadeks. Muhu jaanalinnutalus on Helena Eriku sõnul külastajatele vaatamiseks jaanalinnud, jaanalinnutibud, sebrad, emud, punakängurud, vallabid, ka valge albiinovallabi, Shetlandi poni, Hollandi Appaloosa poni, alpakad ja küülikud. „Paljusid neist Tallinna loomaaias veel pole ja see on kena põhjus tulla neid vaatama Muhusse. Raske on välja tuua üht neist, sest omamoodi huvitavad ja armsad on nad kõik, nagu omad lapsed, selgitab Helena Erik. Talu sebrad on juba nelja-aastased, mis tähendab, et kohe on käes aeg, mil peaks saama näha esimest järeltulijat. „See mõte hoiab meie meeli praegu kõige enam ärevil,” tutvustab Helena Erik juuli alguse kõige olulisemaid sündmusi talus. RÄÄKIV PAPAGOI JA ORAV MIKI Tallinna-Tartu maantee ääres Imavere kohal põllule vaadates ei näe, et seal asub jaanalinnufarm, kuid Sassi tallu kohale sõites on see näha-kuulda küll. Imavere Sassi talu peremees Innar Rohtsalu ja abikaasa Inge talupidamist mõjutaski Muhu talu. Seega eeskuju nakkab ja annab julgust suuri asju ette võtta. „Esimesed jaanalinnud saabusid meile 2002. aastal ning mõte linde pidama hakata tekkis neid esmakordselt nähes, oli niiöelda armumine esimesest silmapilgust,” räägib Innar Rohtsalu. Sassi talugi on iga aastaga aina kasvanud ning uusi elanikke lisandunud. „Meie talu linnu- ja loomapere on saanud täiendust igal aastal. Täna näeb kolme lennuvõimetut jaa-

nalindu: lisaks Aafrika jaanalinnule veel Austraalia emu ja Lõuna-Ameerika nandut. Veel kohtab siin paabulinde, tuvisid, faasaneid, papagoisid (ka rääkivaid), tšintšiljasid, merisigu, küülikuid ja känguruid. Külastajate südame on võitnud punaorav Miki, kes sattus meile ema kaotuse tõttu kaks aastat tagasi pisikese beebina,” jutustab Innar Rohtsalu. Kumbki talu ei räägi otseselt rahast, sest nende sõnul ei saa talu pidada rahale mõeldes. Pigem peab loomi tohutult armastama. „Sellise farmi pidamine nõuab tublisti aega, kannatust ja armastust kõigi asukate vastu. Tegemist on meie pere hobiga, mida teeme põhitöö kõrvalt,” viitab Innar Rohtsalu asjaolule, et sellise talu rajamine, loomade eluase, nende eest hoolitsus, toit ja kõik muu on väga kallis lõbu. Raha poolest jõukaks selle ettevõtmisega ei saa, küll aga hingelt rikkaks ja õnnelikuks. SUVENIIRID Kõik, kes soovivad Eesti suves kohata teistmoodi loomi ja linde ning näha eksootilisi külalisi lähemalt kui loomaaias, oodatakse nii Sassi tallu Imaveres kui ka Muhu jaanalinnufarmi. „Külastajaid ootame nii palju, kui on tulla soovijaid,” kutsub Innar Rohtsalu. Inimeste arvu ei piirata, kaasa saab osta huvitavaid ja ehedaid asukatega seotud või nende küljest (suled) pärit suveniire. Kindlasti saab jaanalinnumune. Neid ei soovitata inimesel üksi kohe kindlasti sööma asuda! Vaja on ikka vähemalt 10 inimest pidusöögile kutsuda. Lõpetuseks on kasulik meeles pidada, et jaanalind ei peida oma pead kunagi liiva alla, ehkki selline käitumisviis on saanud täiesti põhjendamatult jaanalinnu põhitunnuseks.

• Jaanalinnumuna on kaetud kollakasvalge paksu koorega ja võib kaaluda 1,5–1,8 kg, mis on võrreldav 22–24 kanamunaga. • Jaanalinnumuna keeb poolteist tundi ja sellest saab söönuks 10–15 inimest. • Jaanalinnumunast omletti tehes tuleks muna kõigepealt ära pesta (kui tahate selle alles jätta) ja siis akutrelliga,

millel on umbes näpujämedune puur, auk sisse puurida. Sellest august valate välja 1,5–2 liitrit munavedelikku, millest saate hiigelkoguse omletti. • Jaanalinnumunast omleti valmistamine käib nagu tavaliselt, aga piima, võid, rohelist tilli ja sibulat, sinki vm tuleb lisada hulga rohkem kui muidu. Retsepte leiab toiduportaalidest kümnete viisi.

KOMMENTAAR Mis teeb Eestis eksootiliste loomade-lindude pidamise keeruliseks? Põhiraskus tuleneb meie ja nende kodumaa kliima erinevusest – see on niiskus. Sellest tuleneb palju eritingimusi ja ohte. Viimaste aastate soojemad ilmad on asja veidi kergemaks teinud. Neile, kes soovivad linde-loomi kasvatama hakata, soovitame eelkõige tõsist huvi loomade vastu, kannatust ja talupojamõistust. Olge valmis tõsist tööd tegema,

Helena Erik poseerib pildil sebraga.

sest kuldmuna ei tule kiiresti ega kergesti. Helena Erik Muhu jaanalinnutalu perenaine

MAAKODULE UUS AKEN JA UKS! VÕID TELLIDA KA SAUNA, SUVILA VÕI AIAMAJA. Tel 522 8265, e-post: info@profvinduer.ee

www.profvinduer.ee

MAA ELU || MAAELU || 9

14. JUULI 2016

Kopad ja traktorid seisid hea, et talutiikidest saaksid basseinid ja võsa asemele rand.

foto: sigrid koorep

Urissaare rantšo

seatakse talgutööga kantrivormi sigrid koorep Sakala

hel juulikuu lõunaajal Urissaare rantšosse sõites tuleb teel tallu mitu korda auto peatada ja mõned suuremad puuoksad teeserva vinnata. Mõnesajameetrise sissesõidutee lõpus on põhjus selge: traktor ragistab hoonete taga võsas suuri puid ja võsa maha võtta ning veab kraami siis teed mööda minema. Alanud on Urissaare kantrifestivali füüsiline eeltöö. Füüsiline seepärast, et peaesinejatega oli rantšo peremees Priit Oks juba jaanuariks käed löönud. „Apelsin tuleb sel aastal ja reedel Jalmar Vabarna,” räägib Oks.

LEHMAKOOGI BINGO Mullu alguse saanud Urissaare kantrifestival toimub tänavu 19.–20. augustil sealsamas Urissaare rantšos Karksi-Nuia linnasildist mõnikümmend meetrit Abja-Paluoja poole ning vasakule mööda kruusateed sinka-vonka kulgevat teed Univere külas. Mullu lisaks festivaliprogrammile suuresti jõllitamisvõistlusega tuntust kogunud kahepäevast maapidu külastas tookord üle 500 inimese ning ruudulistes särkides, teksades ja kaabudega lustijad muutsid Karksi-Nuia külje alla jääva taluhoovi üpris sarnaseks mõne USA lõunaosariigi maakohaga. Seekord ootavad korraldajad rahvale lisa ja veelgi enam kantrihõngu. Lisaks jõllitamisele saavad külastajad Priit Oksa sõnul Eestis esmakordselt osa võtta Lehmakoogi bingost. Veidi kahtleva, kuid samas uudishimuliku küsimuse peale Oks muigab ja selgitab, et kui kü-

laline tuleb festivalile, siis ootab teda ees tabloo, kus saab panustada erinevatele ruutudele suures ruudustikus. Samasugune ruudustik on laial põllulapil. Kui pidu pihta hakkab, siis ühel hetkel lastakse põlluruudustikule lehmad peale. Kes kõige õigemini pakub, millisesse ruutu lehmakook maandub, see võidab auhindu. BASSEINID JA LAVA Kantrifestivali talgutele oli aga kesksuvel kokku tulnud 16 inimest. „On vist 16,” tähendab Priit Oks enda ümber ringi vaadates. Tegu on igatahes nende 16 tubliga, kes sel ajal olid maal. Nagu eespool mainitud, käib juba hommikust saati suur ragistamine taluhoovi ääres võsas. Sealt peab puud maha saama tulevase ranna heaks. „Sinna tulevad basseinid,” märgib rantšopidaja. Sel aastal talutiikidest basseinideks tehtud vee-

kogudesse festivali ajal veel ujuma ei pääse, aga järgmisel aastal on seal ehk rand ja saab korraldada tiigikontserti. Teine suurem talgutöö oli korda saada saloon ehk rantšo ööklubi. „Ehitame salooni lava,” täpsustab Oks. Sinna tuleb sel festivaliaastal ehtne ööklubi. Saloon oli kasutusel muidugi ka eelmisel aastal, kuid mullust suve keskpaika meenutades tuleb tõdeda, et siis oli see veel sõnnikut täis. „Jah, sõnnikuhoidlast saigi ööklubi,” lausub Oks vanale taluküünile viibates. Klubi ilme läheb järjest paremaks, juba on klubi

JÕLLITAMISE KÕRVAL SAAVAD KÜLASTAJAD PRIIT OKSA SÕNUL EESTIS ESMAKORDSELT OSA VÕTTA LEHMAKOOGI BINGOST.

www.optitrans.ee

€/tk

MICHELIN 600/50R22,5 159D TL Cargoxbib MICHELIN 710/45R22,5 165D TL Cargoxbib HL MICHELIN 710/50R26,5 170D TL Cargoxbib HL KLEBER 600/70R30 Topker 152A8/149D KLEBER 710/70R42 Topker 173A8/170D Hinnad sisaldavad käibemaksu Pakkumine kehtib kuni 31.07.2016

1162.00 1546.00 1786.00 1450.00 3226.00

saanud klaasist aknad ning baarilett ja põrand on samuti esimesed tantsupoognad välja kannatanud. „Sööma!” kostub aga kõigi tegemiste vahepealt. Jah, ega talgulisi rantšos tühja kõhuga jäeta. Metsikule Läänele kohaselt terav riisiroog meelitab lõhnaga isegi kaugemalt kopamehed kohale. Paar ampsu eestlaslikku leiba kõrvale ning nii see pada tühjaks saabki. Jääb vaid keelt limpsata ja lisa nõuda, kuid juba kostubki teade: „Lõuna on läbi.” Ühes teistega heidab ka Priit Oks kaabu pähe ning seab sammud tagasi salooni poole, kust on tarvis välja toimetada üsna mitme mehe rammu nõudev viljakuivati osa. KANTRILINE PEAB KORRALIKULT PESTA SAAMA Kuna sel aastal saab festivali alla võtta palju suurema maa-ala, siis käivad salooni ümber platsidel haljastustööd ja trimmerdatakse muru, nii et otsaesine leemendab. Kaks tiiru saab üle talumaa teha Heimtali kooli vilistlaste kokkutulekul oksjonilt ostetud murutraktor. Toosama, mille eest tasutud raha läks põhikoolile digiklaveri ostmiseks. „Väga hea masin on,” kiidab taluperemees. Mahavõetud kaskedest saa-

vad jälle saunavihad. „Jah, ka sauna saab festivalil,” lubab Oks. Kuna nad tõesti tahavad, et festival kujuneks kahepäevaseks ja tekiks ka telklamelu, siis korraldusmeeskond on võtnud südameasjaks tagada kõigile head pesemisvõimalused. Eelmise aastaga võrreldes, kui oli kantrifestivali sünniaasta, on sel aastal koostööpartnerite huvi palju elavam. Enne esimest maapidu mullu augustis kratsis nii mõnigi kukalt – kas mööda kruusateed kuskile Lõuna-Eesti talukohta ikka tasub festivali teha. Kuid asi õigustas ennast ning pakkumisi on tulnud tänavu sedavõrd, et korraldusmeeskond on pidanud üle kordama algselt kehtestatud reeglid ja piirid. „Kõigile me pole tõesti saanud jah öelda, sest meil on festivali korraldusmeeskonnaga kokku lepitud, mida me siia toome, mida süüa pakume ja mis siin meelelahutuseks on,” selgitab rantšopidaja. Uus ja huvitav on tänavu kindlasti hobused. „Wild Cowboy Race ja teine osa on tünnisõit,” räägib ta ja kutsub inimesi üles ka oma hobustega võistlusest osa võtma. „Hobustele antakse pool põldu ja praeguse plaani kohaselt on korraldaja ise lubanud kümne looma tuleku eest vastutada,” ütleb Oks.

Katlamajad, kütuste müük, soojamajandus, teraviljakuivatid, põletid, soodsam kütus

MICHELIN REHVID = PIKAEALISUS + KASUMLIKKUS

JUULIKUU PAKKUMINE

Tee on selge – pärast eelmisel aastal kenasti õnnestunud Urissaare kantrifestivali tuli taluperemehel Priit Oksal asuda ette valmistama foto: taavi bergmann uut kauboipidu tänavu augusti lõpus.

Põlevkivikütteõli müük teraviljakuivatitele ja soojusseadmete hooldus Pakume teraviljakuivatite • põletite reguleerimist • katelde hooldust ja puhastust • kütusfiltrite puhastust • kütustega kokkupuutuvaid detaile • automaatika häälestust • suitsugaasi parameetrite mõõtmist • häireautomaatika paigaldust ja muud vajalikku

Infot laiema rehvivaliku kohta leiad meie kodulehelt. Tel 515 3763, 5814 7377 e-post info@optitrans.ee

www.swenergia.ee

Tel 447 7862 | Faks 4477 863 | E-post info@swenergia.ee

10 || ILMA- JA TAIMETARK || MAA ELU

14. JUULI 2016 PÄRNAÕIED Pärnad alustavad õitsemist juuli algul ning nende korjeaeg kestab kaks nädalat. Kõige esimesena õitseb suure õiega pargipärn, neid on linnahaljastuses palju. Seejärel õitseb keskmise õiega pärn, neid võib kohata mõisaparkides ja alleedel, ning viimasena metsas kasvavad pärnad. Kõige aromaatsemad on metsas kasvavate pärnade õied, kuigi õied on väikesed ja korjata raske. Oleme lõiganud oksalõikuriga okste tippe ja hiljem kodus puhastanud ja kiiresti kuivama pannud. Pärn kasvatab iga aasta uued noored võrsed, mis järgmisel aastal õitsevad. Pärnaõied alandavad palavikku, ajavad higistama, puhastavad organismi. Köha korral mõjub röga lahtistavalt, vedeldab verd ja puhastab veresooni. Mõisaprouad jõid pärnaõieteed peavalu vastu ja närvide rahustamiseks. Pärnaõied vedeldavad verd. Ägedate südame- ja veresoonkonnahaiguste korral tuleb kasutada ettevaatlikult. Soovitatakse juua mitte üle kolme nädala järjest. Päevane annus on 2–4 grammi droogi ehk 1–2 tassi teed.

ilmatark

jüri kamenik

ilmatark

TUNTUD JA TUNDMATU VIKERKAAR

Nõmm-liivatee pakub maitseelamusi.

fotod: internet

Milliseid ravimtaimi korjata juulis? (1. osa)

ui juunis enne jaaniaega said varutud kõik lehed, siis juulis on täies hoos õite aeg. Juuni lõpust alates õitsevad juba angervaks, põdrakanep, nõmm-liivatee, kurereha, kurgirohi jne – kõiki õitsvaid ravimtaimi on praegu just parim aeg varuda ja kuivatada. Aed-liivatee (Thymus vulgaris L.) on meie oludes aiataim. Välimuselt on see liivateedest kõige tagasihoidlikum, kuid toimeainetelt kõige tugevam. Peamiselt korjatakse juunis ja juulis õitsvaid latvu, kuid ka augustis võib veel teist korda lõigata. Kuivatatakse 35–40 kraadi juures. Latvu lõigates jäta alati umbes 10 cm kasvama – siis jääb põõsas elama. Sügisel kata taim lehemultši või männiokastega. Aed-liivateed juuakse nohu ja köha korral, see aitab eriti hästi nn ärritava köha puhul. Taim on ka seente- ja mikroobidevastase

KÕIKI ÕITSVAID RAVIMTAIMI ON PRAEGU JUST PARIM AEG VARUDA JA KUIVATADA.

NÕMM-LIIVATEE Nõmm-liivatee (Thymus Thymus serpillum L.) .) on küll nõrgema toimega kui aed-liivatee, aga väga hea maitsega. Kui näed seda metsaserval või rannaliival kasvamas, tasub korjata. Õitsemise algul lõika kääridega õitsvaid oksi ja kuivata kiiresti 30–40 kraadi juures. Nõmm-liivatee soodustab seedimist, suurendab sapieritust maksa- ja sapihädade korral ning aitab neid, kes on hädas kõhugaaside ja halva suulõhnaga. Lastel aitab nõmm-liivatee köha vastu. Samuti tehakse reuma korral nõmm-liivatee vanne ning nahaekseemidele kompresse. Minu jaoks on nõmm-liivatee tõeline maitseelamuste tee. Kuigi see on nõrgema toimega kui aed-liivatee, sobib see taim ka toidu maitsestamiseks.

Kõige aromaatsemad on metsas kasvavate pärnade õied.

ju Kal

külvikalender – juuli 2016

19. T 20. K

Vili, alates kl 22.33 juur

Ne i

Juur Juur

01.56

Sõnn

ISTUTUSAEG 04.36 22.17

Vili

MAA

TULI

VESI

ÕHK

Juur, alates kl 06.10 õis Õis

22. R

Õis, alates kl 11.35 leht ALLIKAS: MÄRKMIK-KALENDER „AASTA AIAS 2016” KIRJASTUSELT VARRAK

21. N

18. E

i ts

Leht, alates kl 12.14 vili

17. P

Jäär

ur Amb

16. L

kits

vi Lõ

15. R

PÕDRAKANEPI ÕIED Põdrakanepi õisi korjame õitsemise alguses, lüpstes õied näppudega varte küljest, suunaga alt üles või lõigates/murdes ladvaosa koos õitega. Kuivatame kiiresti pimedas 35–45 kraadi juures ja säilitame kotis või purgis. Õied annavad igale teesegule imeilusa välimuse. Meie lisame põdrakanepit stressiteedele ja elujõuteele, kuid seda on kasutatud ka kasvajate vastu ja isegi vähiravimi toorainena farmaatsiatööstuses. Õites on flavonoide. Lehed sisaldavad tanniine. Taimes on ka streroide. Kogu taim on rahustava, hormoonsüsteemi korrastava ja immuunsüsteemi tugevdava toimega. Aitab ka meeste eesnäärme suurenemise korral. Samuti saab sellest teha fermenteeritud teed. Selleks rullige lehed käte vahel või lõikelaual, nii et need lähevad mahlaseks. Asetage emailitud, roostevabasse või klaasist anumasse, katke niiske rätiga ja laske seista, kuni need hakkavad lõhnama, seejärel tuleb lehed ruttu kuivatada. Venemaal oli see ekspordiartikkel 16. sajandil. Hiljem tehti seda delikatessteed käsitsi ka Kremli kõrgetele ametnikele.

Põdrakanep on rahustava, hormoonsüsteemi korrastava toimega.

fütoterapeut, Karepa Ravimtaimeaed

metuse tohterdamiseks salve. Välispidiselt saab kasutada naha- ja küüneseene raviks vannidena ja mähistena. Sidrun-liivatee kasvab samuti koduaias ja seda kogutakse nagu teisi liivateesid. Seedimise soodustamiseks võiks juua seda väga hea maitsega teed toidu kõrvale. Sobib ka kalale, pastale, pitsale maitseaineks. Liivateedest üks parima maitsega!

katrin luke

toimega, soodustab seedimist ja aitab kõhugaaside vastu. Venemaal on kasutatud aed-liivateed alkoholismi raviks, sest see vähendab pohmelli ja alkoholi ärajäämisest tingitud vaevusi ning parandab enesetunnet. Aed-liivatee sobib hästi ka hommikuseks ergutavaks joogiks kohvi asemel. Aed-liivatee on väheseid taimi, millest tehtud teed võib juua piima või rõõsa koorega. Seda eriti juhul, kui organism on haigusest nõrk. Kurnatuse ja väsimuse korral tasub aed-liivateele lisada veel kuldjuurt kas kuivatatud kujul või tinktuurina, et jõudu taastada. Kuna aed-liivatee on palju tugevama toimega kui nõmmja teised liivateed, siis selle päevane annus ei tohiks ületada 8 grammi droogi. Toidu, näiteks pasta, kala, liha ja aedviljaroogade maitsestamiseks kulub näputäis aed-liivateed. Karepa Ravimtaimeaias teeme aed-liivateest ka nohu ja kül-

prillikuises ilmaveerus tegin juttu vikerkaarest, kuid keskendusin peamiselt selle vormidele (udukaar ja pilvekaar). Kuna hoovihmad ja päike vahelduvad enamasti iga päev, tasub nüüd juttu teha harilikust vikerkaarest. Pärast hoovihmu päikese vastassuunda ilmuv värviline kaar on üldtuntud. Küllap on see üks ilusamaid optilisi nähtusi, mida seostatakse peamiselt suvega. Vähem teatakse seda, et peale hariliku vikerkaare on veel kaks vormi: udukaar ja pilvekaar (nendest oli aprilli ilmaveerus juttu). Niisama vähe tuntud on öösel kuuvalguses ilmuv vikerkaar. Tuleb ette ka eksiarvamusi, näiteks peetakse mõnikord värvilisi halosid vikerkaarteks. Harilik vikerkaar ilmub taeva foonile suurema või väiksema värvilise kaarena. Selle teke eeldab aga mitme asjaolu kokkulangemist. Esimene eeldus on valgusallikas, enamasti päike, harvem kuu. Ent udukaari võivad tekitada ka näiteks autotuled. Igal juhul peab tegu olema otsekiirgusega, mille korral kujunevad täisvarjud, mitte hajusvalgusega, mis tekitab poolvarje. Teine eeltingimus on vihm, harvem uduvihm. Kolmandaks on vaja vaatlejat, nagu halode puhulgi. Kõige sagedamini tekib vikerkaar siis, kui päike on võrdlemisi madalal horisondi kohal ja paistab vihma puistavate pilvede alla (sajuloorile) ning vaatleja on suunanud pilgu päikese vastassuunda ehk antisolaarsesse punkti, mille ümber võib tekkida vikerkaar. Vikerkaar ilmub enamasti päeva teisel poolel, sest kõige sagedamini leidub rünksajupilvi pärastlõunasel ja õhtusel ajal, kui maa- või veepind on enim soojenenud ja konvektsioon on tugevaim. Ent vikerkaar on teinekord tekkinud ka öösel, eriti suve lõpu poole sooja mere mõjul arenevate rünksajupilvede tõttu. Kui vaatleja asub maa- või veepinnal, peab päikeseketta kõrgus horisondist olema alla 42°. Muidu jääb kogu vikerkaar horisondist madalamale ja näha pole midagi. Kui aga tõusta näiteks kõrghoone katusele, võib näha vikerkaart enda jalge all isegi siis, kui päikeseketas on sellest piirnurgast kõrgemal. Oleks veel väga hea, kui sajuloor asuks vaatlejast mõnesaja meetri kuni mõne kilomeetri kaugusel. Kui vaatleja seisab sajuhoo sees, jääb vikerkaar enamasti märkamatuks. Hariliku vikerkaare tekitavad võrdlemisi suured veepiisad, mille diameeter on enamasti üle 0,5 mm, harvem 0,1–0,5 mm (uduvihm). Seega, difraktsioon (see on lainete paindumine tõkete taha) on tühine ja saab lähtuda geomeetrilisest ehk kiirteoptikast, st ei ilmne kvantmehaanilisi efekte või need on liiga nõrgad ega tule arvesse. Ilm on jätkunud mõõduka suvesooja lainel, sagedasti on sadanud hoovihma, on olnud ka äikest ja rahet. Lähipäevadel pole oodata väljakujunenud ilmarütmist suuri kõrvalekaldeid: kord toovad lääne-, kord lõunatsüklonid vihmasadusid – mõned neist hoovihmad, teised lausvihmad. Sooja on päeviti 20 kraadi lähedal või rohkem, kuid väga jahedaid või kuumi päevi pole ette näha. Siiski, kui 15. juulil on lõunatsüklon Eesti kohal, siis see võib olla väga sajune ja jahe päev.

K V

MAA ELU || KODU JA AED || 11

14. JUULI 2016

Üheaastane põld-võõrkapsas.

fotod: erakogu

MITMEKÜLGNE TAIM. Rukola ehk põld-võõrkapsas on väga populaarne ja pikantne salatitaim, mis ei jäta kedagi ükskõikseks, see kas meeldib või ei meeldi sugugi.

Maakeeli põld-võõrkapsas on paremini tuntud kui rukola maarja otsa

maaelu@ajaleht.ee

oest ostame ikka rukolat ja paljud ilmselt ei teaks, mis taimega on tegemist, kui kasutada eestikeelset nimetust põld-võõrkapsas. Rukola all tuntakse meil tegelikult kaht liiki: üheaastast põld-võõrkapsast (Eruca vesicaria) ja püsikut võõr-liivsinepit (Diplotaxis tenuifolia). Maitse poolest suhteliselt sarnased, aga võõr-liivsinep on vängem. Rukola sobib suurepäraselt Eesti kliimas kasvatamiseks, sest on üsna vähenõudlik: see edeneb nii päikeselises kui ka poolvarjulises kohas. Vaid niiskusega ei tohi koonerdada ega liialdada, mõlemal juhul kajastub see lehtede lõhna- ja maitseomadustes. Tubase potitaime eelis on seegi, et lehti saab võtta vajadust mööda, pole mõtet soetada tagavara. Värskelt rukolalehed kuigi kaua ei säili, seetõttu tuleks suurema koguse korral need kas kuivatada või panna sügavkülma. Avamaale soovitatakse rukolat külvata mitmes järgus, et noori värskeid lehti oleks pide-

valt võtta. Kindlasti tasub koguda ka taime seemneid, mis annavad põneva maitsevarjundi mõnelegi toidule. MITMEKÜLGNE TAIM Taime noored lehed on väga mahlased, meenutavad salatilehti, kuid on kergelt seenemaitselised ja lisaks veel põletava-vürtsise aroomiga. Rohkem või vähem kibeka maitsega lehtedele annavad omalaadse lõhna orgaanilised lenduvad väävliühendid. Lehtede piprase, kibeka maitse tingivad nende söömisel ja seedimisel tekkivad sinepiõlid. Põld-võõrkapsa lehed on vitamiinide, mineraalainete, mikroelementide ja teiste kasulike ainete poolest rikkad.

Peale lehtede kasutatakse veel varsi, õisi ja isegi juuri. Lehti võib süüa nii toorelt kui ka aurutatult. Nendega garneeritakse toitu, lisatakse salatitesse, suppidesse, maitsestatakse liharoogasid. Seemneid ja varsi kasutatakse nii soolamisel kui ka marineerimisel. Peenestatud seemnetest saab aga väga head sinepit. Taime juurel on tugev antibakteriaalne toime ja seda tarvitatakse ravimisel. LAHJA SUUTÄIS Salatitaimena on rukola üsna taljesõbralik suutäis: sajagrammine lehepunt annab vaid 25–35 kilokalorit. Vähene energiahulk tuleneb nii lehtede veerikkusest

LEHTEDE PIPRASE, KIBEKA MAITSE TINGIVAD NENDE SÖÖMISEL JA SEEDIMISEL TEKKIVAD SINEPIÕLID.

Vängema maitsega püsik on võõr-liivsinep.

HINNATUD TAIM

ukola on väga vana taim, tuntud juba Vana-Kreeka s, Vana-Egiptuses ja Rooma impeeriumi ajal. Ammusest ajast tarvitatud toiduna Vahemere maades ja Aasias. Selle taime kultiveerimine ja populaarsuse kasv algas 1990. aastatel. Praegu kuulub rukola maailma moodsamate salatikultuuride hulka. Rukola populaarsus pole seo-

tud vaid heade maitseomadustega, vaid on tingitud ka suurest vitamiini- ja mineraalainesisaldusest. Taim on tiamiini, riboflaviini, vitamiinide A, C, B5, B6, B7, K, tsingi, vase, kaltsiumi, raua, magneesiumi, fosfori, kaaliumi, mangaani ja joodi allikaks. Peale selle on rukolas nagu ka teistes ristõielistes suur kogus väga hinnalist ainet – toidu indoole, millel on vähivastane toime.

kui ka tagasihoidlikust süsivesikute, valkude ja lipiidide sisaldusest. Samas on põld-võõrkapsa lehtedes rohkelt kaaliumi-, kaltsiumi-, fosfori- ja magneesiumiühendeid. Vesilahustuvatest vitamiinidest on põhilised

selle taime rohket C-vitamiini sisaldust, on taimeekstraktil mõjusad antioksüdantsed omadused vesikeskkonnas. Rukola on ka rikkalik askorbiinhappe allikas, eriti varakevadel.

B-rühma vitamiinid ja vitamiin C, nende rasvlahustuvatest kaaslastest vitamiinid A ja E. Mikroelementidest on rukolalehtedes arvestatavalt mangaani ja seleeni. Ar vestades

HOOLDUS Põld-võõrkapsa hooldus on umbes samasugune nagu lehtsalatil, spinatil või lehtsinepil. Peamine töö on regulaarne kastmine, rohimine ja kobestamine. Soovitatav on mulda multšida, näiteks langenud lehtedega, siis on tarvis vähem kasta ja kobestada. Suurt tähelepanu tuleb pöörata regulaarsele ja piisavale kastmisele, eriti kuivade ja kuumade ilmade korral. Üks vahelejäänud kastmine võib ära nullida kogu eelneva pingutuse, sest rukola võib kohe välja visata

suure koguse õievarsi. Tegelikult tuleb rukolat kasta peaaegu iga päev. Niiskuse puudumisel lehtede kasv pidurdub, taim hakkab kiiresti õitsema ja lehtede maitseomadused halvenevad – need muutuvad kibedaks. Vastupidi, regulaarse ja rikkaliku kastmise korral muutuvad lehed suuremaks, õrnemaks ja omandavad pehmema maitse. Väetist kuritarvitada ei maksa – rukola kaldub nitraate endasse talletama. Arukam on väetada mulda kõdunenud kompostiga ning lisada peenra rajamisel kompleksmineraalväetist. Rukola on ajast aega tuntud maitsetaim, mida on loodusest korjatud ja kasutatud toitude maitsestamiseks ja loodusravimina juba aastatuhandeid. Selle taime iidset tuntust kinnitavad kaudselt antiikaja loodusteadlased Plinius, Columella, Theophrastus ja Discorides, kes on oma looduse- ja ravimikäsitlustes muu hulgas maininud ka rukolat. Antiikajal usuti Kreekas ja Roomas, et rukola soodustab armuelu. Just seetõttu sattus taim keskajal seoses askeetlike eluviiside levikuga põlu alla. Kloostrielanikele oli selle pruukimine suisa keelatud. Allikad: seemnemaailm.ee, eestiloodus.ee, karner.ee

12 || NOORED PÕLLUMAJANDUSES || MAA ELU

14. JUULI 2016

Noored põllumehed

rakendavad teooriat praktikas ki. Veel antakse igal aastal välja kalendrit, mis sel aastal kandis nime „Põllumajandus on lahe 2016”.

heleri all

maaelu@ajaleht.ee

esti põllumajanduse tuleviku pärast muretsetakse juba tudengipõlves. Eesti Maaülikooli põllumajanduse, aianduse ja loomakasvatuse erialade tudengid otsivad koos erialaseid tegevusi ka väljaspool kooli. Noorte Põllumeeste Klubi (NPK) asutati esimest korda juba 1979. aastal EPA agronoomiateaduskonna dekaani Paul Kuldkepi eestvedamisel. Klubi nime lühend NPK on tähenduslik mitmel viisil. Nimelt sümboliseerivad need tähed põllumeestele sobivalt kolme olulisemat taimetoiteelementi, lämmastikku, fosforit ja kaaliumi. Klubi põhieesmärgiks oli pakkuda tudengitele võimalust koolis õpitud teadmisi praktikas rakendada ja seeläbi end erialaselt paremini arendada. Tol ajal said klubisse kuuluda vaid agronoomiateaduskonna tudengid. Mõne aasta pärast klubi tegevus hääbus ja ühendus kadus mõnekümneks aastaks varjusurma. Kolm aastat tagasi otsustas vahepeal unustusse vajunud klubi tegevuse uuesti käima lükata maaülikooli doktorant Helis Rossner, kes mitmesuguseid üritusi korraldama hakkas ja teisedki tudengid endaga kaasa tõmbas. Nüüdseks on klubil pea 70 liiget ja seda mitte ainult põllumajanduse erialalt. Klubiga on liitunud ka aianduse, majanduse ja loomakasvatuse erialade tudengeid. Lisaks kuulub liikmete sekka juba ülikooli lõpetanud inimesi ja keelatud ei

Noorte Põllumeeste Klubi põhieesmärk on pakkuda tudengitele võimalust koolis õpitud teadmisi praktikas rakendada ja seeläbi end erialaselt foto: erakogu paremini arendada.

ole klubiliikmeks astumine ülikooliga mitteseotud põllumajandushuvilistelgi. Klubi praegused liikmed toovad oma silmapaistvamate vilistlastena välja näiteks sel aastal põllumajandussektori tippjuhi tiitliga pärjatud Jaak Läänemetsa, Eesti Põllumeeste Keskliidu presidendi Tõnu Posti ja maaülikooli kuratooriumi esimehe Madis Ajaotsa. KOOLITARKUSTEGA PÕLLULE NPK juhatuse aseesimees Anette Teesaar ütleb, et klubisse kuulumine on andnud tal-

le palju tarvilikke uusi tutvusi ja praktilisi teadmisi põllumajandusest. Neid praktilisi teadmisi ammutavad klubiliikmed eelkõige vestlusõhtutelt ja väljasõitudelt. Teesaare sõnul tehakse tihedat koostööd teiste maaülikooli erialaseltsidega. Klubi korraldab regulaarselt kord kuus vestlusõhtuid, kus arutletakse väga erinevatel teemadel. Noortele põllumeestele on klubiõhtutel ettekandeid pidanud nii maaülikooli oma professorid kui ka tegutsevad põllumehed. Peale selle jagavad praktilisi teadmisi kaaslastega needki tudengid ja klubiliik-

med, kes ise juba mõnes talus või farmis aktiivselt tegutsevad. Huvitavate tegevuste rohkust kinnitab omast kogemusest ka Anette Teesaar. „Põnevaid vestlusõhtuid on olnud väga palju. Hetkel meenub vestlusõhtu Saidafarm OÜ omaniku Juhan Särgavaga, kes rääkis meile oma ettevõttest ning kogemustest,” sõnab ta. Ühe tipphetkena toob Teesaar välja kohtumise maaeluminister Urmas Kruusega. Klubi tegemised ei piirdu aga ainult vestlemisega. Kogemusi ammutatakse ka ühiseid

väljasõite korraldades. Teesaare kinnitusel on meeldejäävamad käigud olnud suurfirmadesse, nagu näiteks Tartu Mill, Estonia OÜ ja Scanola AS. Klubi tegevuskavast ei puudu loomulikult meelelahutuslikud üritused-

KOOLITARKUSTE RAKENDAMISEKS KORRALDAVAD TUDENGID ISESEISVALT VESTLUSÕHTUID JA VÄLJASÕITE.

UKSED ON AVATUD LIHTSALT HUVILISTELEGI Noorte Põllumeeste Klubi liikmeteks on suuremalt jaolt alles arenevad põllumehed. Tähtsaks peetakse eelkõige põllumajanduses aktuaalsete teemadega kursis olemist ja mitmekülgsust. Sellepärast ei ole klubi liikmete nimekirjas ainult maaülikooli tudengid. Liikmeks võib astuda ka noor, kel lihtsalt on põllumajanduse vastu huvi ja tahtmine end selles vallas toimuvaga kursis hoida. Teesaar märgib, et nii nagu igas eluvaldkonnas, on põllumajanduseski tähtsal kohal tutvused ning selles suhtes aitab klubi liikmeks olemine palju kaasa. „Meie klubi pakub väga asjalikku tutvusvõrgustikku,” märgib ta. Samuti on noorel põllumehel klubi kaudu kergem tulevikule vastu minna. Teesaare sõnutsi on NPK liikmetele loodud praktikabaas, kust on mugavam leida endale praktika- ja võib-olla isegi töökoht. „Lisaks on meil väga sõbralik seltskond, kellega on tore aega veeta,” ütleb Teesaar. Praegu, kesksuvel, on klubi tegevuses mõneks ajaks paus, sest tudengid puhkavad. Klubiliikmed teevad aktiivselt põllutöid ja rakendavad õpitut praktikas, et sügisel siis jälle omavahel kogemusi jagama hakata. Samasugust pausi, nagu 1980ndatel klubi tegevusse tekkis, praegu kindlasti ei paista. Juhatuse aseesimees Anette Teesaar ütleb, et NPK tahab tulevikus olla täpselt sama hea või isegi veel parem kui varem, hoides alles oma traditsioone ja toredaid üritusi.

Tiivulised hiirekütid olav renno linnuteadja

ooduses kõndides või maanteel sõites jääb põllumaistul üsna tihti silma enam-vähem rongasuuruseid üsna laiade tiibade ja lüheldase sabaga pruune kulle, kes kas tiirlevad õhus kuni saja meetri kõrgusel või istuvad mõne posti või hõreda puu otsas, suvel sageli ka heinarullil. Kui keegi pisike saakloom silma satub, siis võib ta ohvri täpsemaks väljapeilimiseks rapelda – teha paigallendu – ja siis pooleldi kokku tõmmatud tiibadega alla söösta. Aeg-ajalt annab ta endast märku valju näuguva vi-ää või viuu häälitsusega. Nähtu on hiireviu, kes on levinud väga laial alal, pesitsedes kogu Euroopas, ka Atlandi ookeani saartel ja polaarjoo-

nest Põhja-Iraanini. Siberi lehtmetsavööndis leidub teda kuni Altaini. Kõrgele mäestikesse ta ei kipu ja jääb ikka alla tuhande meetri kõrgusele merepinnast. Meie hiireviud veedavad talve Kesk- ja Lõuna-Euroopas. Pehmetel talvedel jääb Eestisse kuni tuhat lindu. Neid kohtab siis kõrvuti karvasjalg-viudega, kes pesitsevad tundrais. Nagu enamikul päeva- ja öökullidel on ka hiireviu emaslinnud isastest suuremad, vastavalt keskmiselt 750 ja 950 grammi. Eestis pesitseb 6000–7000 paari hiireviusid, seega on nad meie kõige arvukamad kullilised. Märtsi lõpul asuvad talvitamast saabunud viud kohendama oma vana pesa, „kaunistades” seda jämedatest okstest rajatist haljaste okstega. Võib muidugi olla ka, et vahepeal on pesa metsaraie ohvriks saanud ja siis leiab viupaar ku-

sagil naaberpuistus uue pesapuu, enamasti kuuse või männi, harvem kase või haava. Tänavu alustati munemist üsna vara, nii et täiskurn – kolm-neli muna oli pesades juba aprilli esimesel nädalal. Pojad kooruvad viienädalase haudumise järel, paari-kolmepäevaste vahedega, sest viuema jääb pesale juba enne teise muna munemist. Nii ongi pojad pesas erinevat suurust, hiljem munast tulnud pojad jäävad kehvematel hiireaastatel kasvus järjest maha ning võib juhtuda, et kõige pisem jääb koguni üles kasvamata – suuremad pojad pistavad ta nahka. Esialgu püüab saaki ja toob pessa isalind, emane aga tükeldab seda ja pistab poegadele noka vahele. Paari nädala pärast ei vaja pojad enam pidevat soojendamist ja isalind ei suuda nende toidutarvet enam

üksinda rahuldada. Põhiliseks toiduks on mitmesugused avamaastikult püütud pisinärilised, eeskätt uruhiired ja mügrid, peale selle konnad ja sisalikud, harvem väikelinnud, jänesepojad ja nastikudki. Pojad veedavad pesas kuus-seitse nädalat, lahkuvad juuni lõpupoole pesast ja jäävad veel paariks nädalaks vanalindude seltsi. Kehvematel hiireaastatel „aimavad” hiireviud saaginappust mingil moel ette ja soetavad väiksema, isegi kahemunalise kurna. Mõnikord niiske ilmaga kõnnivad hiireviud maapinnal ja kisuvad mullast vihmausse välja. Saagijahil käivad hiireviud ikka avamaastikul, enamasti põldude kohal, harvem suurematel metsalagendikel. Veel sadakond aastat tagasi käis kogu Euroopas halastamatu kullisõda, mille tagajär-

jel kannatasid ka hiireviu asurkonnad. Mitmes Lääne-Euroopa ja Briti saarte piirkonnas kadusid viud pesitsemast sootumaks. Kasutati koguni kulliraudu, mis pandi põllul posti otsa, teades hiireviude tava kõrgemalt istepaigalt saaki seirata. Eestiski „suudeti” hiireviude arvukus 1960. aasta paiku kahandada alla 2000 paari. Seejärel hakati meil jahikirge ja „röövlindude” vihkamist kammitsema ning tulemused on silmaga näha – looduses liikudes on meil suvepoolaastal hiireviusid iga päev nä ha. Koos karvasjalg- ja herilaseviuga oli hiireviu mullune Eesti aasta lind.

Hiireviu on Eesti kõige arvukam kulliline, neid pesitseb siin umbes 6000–7000 paari. foto: wikipedia