Maa Elu 28. juuli 2016 by AS Eesti Meedia

LJUBOV PETROVA: VENE ÕUE PIDAMINE SIIN TALUS ON IKKAGI HOBI, MÕNIKORD SEE TOOB KA RAHA SISSE, AGA INVESTEERINGUD VANASSE TALUMAJASSE ON KÜLLALTKI SUURED.

LUKE MÕISA PERENAINE

„ÜHEL PÄEVAL TULEB E-KIRI JA SUL ON KÕIK OLEMAS,” KINNITAB GEA JÄRVELA. „PEALEGI POLE RAHA ILMAST OTSA LÕPPENUD, TULEB SEE VAID ÜLES LEIDA.”

772504

586014

ISSN 2504-5865

TULEST ELLU ÄRGANUD

KUI LEGENDAARNE ARTURI ŠAŠLÕKIBAAR VIITNA KÜLJE ALL RÕMEDAL TUNAMULLU APRILLIS TULEROAKS LANGES, OLID PALJUD VEENDUNUD, ET POPULAARSE SÖÖGIKOHA PÄEVAD ON LOETUD.

28. JUULI 2016 • NR 32 (60) • HIND 1 €

Kiigemeister TOOMAS ŠALDA

maaelu@ajaleht.ee

äinud pühapäeval oma kodutalu huvilistele avanud Viljar Toom hindab maaelu eeliseid kõrgelt, aga rõhutab, et selleks peab valmis olema. „Peab teadma, millega ja kuidas leiba teenima hakkad. Oskused, teadmised ja tegevuskava tuleb põhjalikult läbi mõelda,” ütleb Vändra külje all Kirikumõisa külas asuva Viida talu peremees, kes kevadest sügiseni teeb palkidest aiamööblit, kiikesid, lehtlaid, kaevurakkeid ja lillekünasid ning sügisest kevadeni langetab metsa. Avatud talude päeva raames külastas Viida talu umbes poolteistsada inimest ja peremees jäi tulemusega väga rahule: „Otsustasime avatud talude päevast osa võtta lihtsalt selleks, et oma tegemisi tutvustada. Eelmine aasta käisime ise perega kohalikus suurfarmis, oli tore, rahvast palju, miks mitte ise proovida.” SINASÕBER PUUTÖÖGA Esmased professionaalsed puidutööoskused sai Viljar Toom kohalikus palkmaju tootvas ettevõttes. Ta on lõpetanud Luual metsamajanduse ja Olustveres rahvusliku puutöönduse eriala. Samuti on tal rahvakunsti ja käsitöömeistri kutsekvalifikatsioon puidutöö alal. „Edukalt olen kaitsnud lõputöö külakiigenduse ajaloost ja ehitusest ning selle käigus valmisid täpsed 3D-joonised traditsioonilise külakiige ehitusest,” tutvustab mees enda tausta. Kvaliteetsest kuuse- või männipalgist mööblit valmistab Viljar aastast 1998. Esimesed paar suve valmis aiamööbel

peamiselt sugulastele ja tuttavatele, kuid alates 2000. aastast on see kujunenudki tema kevadsuviseks põhitööks. „Palkmööbli tegijaid oli tollal vähe. Tegime sõbraga esimese näidise, klõpsutasime küla pealt laenatud Polaroid-kaameraga kaheldava kvaliteediga fotod, sõitsime Tallinnasse, pakkusime siin-seal ning esimese tellimuse saime ühelt baaripidajalt,” meenutab ta. Sealtmaalt on asi liikunud tõusvas joones, kuid tuleb arvestada, et tegemist on hooajalise tööga. „Talvel käin ühe kohaliku firma metsa lõikamas. Õnneks on veel neidki, kes töötavad ilma suurte võimsate masinateta. Mulle sobib see topelt, sest palkmööbli tegemiseks ei kõlba langetustraktori palk, rulli jäljed jäävad sisse. Metsas töötades saan ühtlasi endale tarviliku materjali välja vaadata. Puu läbimõõt peab jääma 18–25 cm kanti. Kuna inimeste maitse on erinev, varun nii oksaga kui ka oksata palki. Põhiline on mänd, sest kuusel on rohkem vaigusooni.” Materjali varub mees nii järgmiseks kui ka jooksvaks aastaks. „Kevadel alustan eelmisel aastal kooritud ja pooleks saetud palkidega, suve teises pooles saab hakata kasutama eelneval kevadel varutud palki, mis on katuse all kuivanud.” Märtsi lõpus või aprilli alguses hakkab Viljar aiamööblit tegema, aga kuna siis on väljas veel porine ja klient eriti pikalt ette ei mõtle, siis teeb ta mingi koguse ette valmis. Mai alguses saab see reeglina müüdud ja algab tellimuste täitmine. „Mai ja juuni on kõige kiiremad, tööd tuleb teha seitse päeva nädalas kuni jaanipäevani välja. Pärast jaani muutuvad laupäevad ja pühapäevad minugi jaoks taas puhkepäevadeks.” Abitööjõudu kasutab Viljar minimaalselt, sest saaks pakkuda vaid hooajatööd. Seepärast ei taha ta näiteks kolmest meetrist pikemaid laudu valmistada, sest üksi on raske materjaliga keeruline toimetada. OÜ Viida Talu põhitoode on-

gi massiivne palgist aiamööbel, mis moodustab ligikaudu 70% kogutoodangust. Klient saab valida, kas tahab näiteks seljatugesid, katust või piisab talle lihtsamast mööblist. PAREM ELUJÄRG TOOB TÖÖJÄRJE ETTE „Viimase kahe aasta tellimuste hulga järgi hinnates on inimeste elujärg paranenud. Tänavu on esimene aasta, kui ma ei läinud oma kaupa Türi lillelaadale tutvustama, lihtsalt piisav tööjärg on ees. Muidu käisin igal aastal kontakte jagamas ja ennast reklaamimas. Ehkki palkmööbliga laadal käimine toob korraliku kulu, tasub see end ära. Kõige rohkem läheb palkmööblit tavaliselt linnalähedastesse maakohtadesse, aga piire tõmmata ei saa, sest minu kaupa on ostetud ka näiteks Piritale eramaja juurde tenniseväljaku kõrvale, Ida-Virumaa üks haljastusfirma on teinud hulgitellimuse,” on mees rahul. Pühapäevasel avatud talude päevalgi oli uudistajate huvi palkmööbli ja teiste Viida ta-

lu tegemiste vastu suur ja peremees sai hulga uusi kontakte. „Inimesed on hästi positiivsed ja näevad, et maal saab elada küll,” kommenteerib ta. Päeva naelaks kujunes aga talu hoovi püstitatud külakiige avamine. „Olin selle oma lastele juba aastaid võlgu. Kui koolis külakiikedest lõputööd tegin, siis pidin selle raames ise kiige ehitama. Alguses oli plaan, et kiik tuleb meie enda õue, aga üks klient lõi selle üle. Nüüd sain avatud talude päeva raames oma lubaduse täita ning sellega peale laste rõõmustamise külalistegi päeva sisukamaks muuta.”

Viida talu peremees on teinud üle 40 külakiige, enamiku neist külaseltside tellimusel. Foto: toomaS Šalda

INIMESED ON HÄSTI POSITIIVSED JA NÄEVAD, ET MAAL SAAB ELADA KÜLL. Kiige tellimise kohta ütleb Viljar, et see sõltub peamiselt külaseltside rahalisest seisust, kas neil on parasjagu toetuste saamiseks hea või halb aeg. „Headel aastatel on läinud neli-viis kiike hooaja jooksul, aga täna-

vu vaid kaks. Kokku olen teinud üle 40 külakiige, enamiku neist külaseltside tellimusel.” KLIENDID JA PÜSIKLIENDID Kõige huvitavamaks peab Viljar Toom ebastandardsete tellimuste täitmist, sest võimalusel tuleb ta vastu kliendi erisoovidele. „Ma ei teagi, kuidas mind üles leitakse, aga leitakse. Vist ikka suust suhu see info levinud on. 90% huvitundjatest on esialgu täiesti võõrad inimesed. Kõigepealt helistatakse, esitatakse soov ja enamasti lähebki asi töösse ilma tellijat näost näkku nägemata. Midagi üle jõu käivat ei meenugi. Seni olen hakkama saanud nii, et isegi maksmine käib siis, kui klient kaubale järele tuleb või selle ise kohale viin. Imestan isegi, et tellijad on olnud alati ausad inimesed ja kätte pole mulle midagi jäänud.” Viida toodangut on peale Eesti läinud Soome, Rootsi, Norrasse, aga eraldi ekspordile suunatud turundustegevust pole OÜ Viida Talu teinud. Aastatega on ühemehefirmal tekkinud omajagu püsiklientegi. „Puu ei ole paraku väga kaua kestev materjal. Kliendid, kes on kümme aastat tagasi siit aiamööbli tellinud, hakkavad tasapisi uuesti ühendust võtma. Kui väga korralikult hooldada, võivad lauad ja pingid vastu pidada poolteist aastakümmet ja enamgi, aga selleks peab neid igal aastal õlitama. Talveks lahtise taeva all seisvat mööblit katta ei tasu, sest puit tahab õhku saada. Ideaalne on lahtine katusealune. Kuna juba väiksem aiamööbel kaalub umbes veerand tonni, siis ei viitsi keegi seda kuskile siseruumidesse vedada ja ruumi on ju alati vähe.” Palkmööbliturul valitseva konkurentsi kohta ütleb ta, et tegijaid on palju, aga püsima jäävad vähesed. „Eks mõjutab seegi, et palkmööbli tegemine ei toida sind kaksteist kuud aastas ja nii kasumlik see töö ka pole, et sügisest kevadeni mitte midagi tegema ei peaks. Parasjagu mul mingeid suuri tulevikuplaane pole, naudin omaette tegutsemisega kaasnevat vabadust. Kui mul on pikem tööjärg ees ja siis äkki tellitakse suurem hulk, jään hätta. Ühe laua kokkupanekuks kulub kuus tundi, koos eelnevalt tehtuga 10–12 tundi tööaega. See on hea ühe inimese töö, aga ma pole veendunud, et tahaksin seda aasta ringi teha,” kirjeldab Viljar Toom oma eelistusi.

2 || Vene talu || maa elu

28. juuli 2016

IDA-EUROOPA SUURIM HOHLOMA KOGU

Roo-loorkull.

Foto: Henn Soodla / Pärnu Postimees

HÕLJUKILAADSED KULLID OLAV RENNO linnuteadja

eie põldudel-niitudel, järvedelahtede servaaladel või lagesoodel võib madalal maapinna kohal näha lauglemas kulle, kelle tiivad on väga iseloomulikult lameda V-tähe kujuliselt ülespoole kergitatud. Aegajalt tehakse järske pöördeid ja laskutakse maha, et silma hakanud saaki haarata. Selliselt manööverdada saavad nad oma suhteliselt kitsaste tiibade ja pika saba tõttu. Kevadiste paaritumismängude ajal aga näeb neid loorkulle tihti ka saja-paarisaja meetri kõrgusel keerlemas-kukerpallitamas ja teineteist mängulustis ründamas, kusjuures „rünnatav” lind viskub lennul selili. Sageli saadavad mängulendu heledad hüüatused. Omapärane mänguelement on, et isalind laseb oma küüntes oleva saaklooma lennult kukkuda ja emalind püüab selle kas õhus kinni või saab selle nokka siis maapinnalt. Eestis pesitseb kolm liiki: roo-, välja- ja soo-loorkull. Eksikülalisena satub meile välimuselt kahe viimasega üsna sarnane stepi-loorkull. Isas- ja emasloorkulli välimus on erinev, nii et sugupooltel on hõlpus vahet teha. Kõik loorkulliliigid on rändlinnud, saabudes kevadel aprilli algupoolel ja asudes sügisrändele augusti lõpul või septembris. Pehme talve korral suudavad meil talvitada vähesed välja-loorkullid. Loorkullid on ühed vähesed kullilised, kes oma pesa rajavad maapinnale – kas tiheda rohustu või hõreda põõsastiku varju. See on peaaegu meetrilaiune oksaraagudest ja heinakõrtest lasu, mille keskel on madal pesalohk. Ehitavad seda mõlemad paarilised, kusjuures enamiku materjalist kannab kohale isalind, kes on kasvult ja kaalult emasest pisem nagu kullilistel ja kakulistel ikka. Emalind muneb kolm kuni viis muna, harva kuni kuus või seitse. Kuna ta alustab haudumist teise või kolmanda muna munemise järel, siis on sama pesakonna pojad erinevat kasvu ja see vahe isegi suureneb, kuna vanemad õed-vennad rabavad toidu nooremate eest ära. Haudeaeg on välja- ja soo-loorkullidel 28–30 päeva, roo-loorkullil mõne päeva võrra pikem. Esimesed kaks-kolm nädalat viibib emalind pesal poegi soojendades ja neile isalinnu toodavat, tavaliselt lennult alla kukutatavat toitu tükeldades. Seejärel asub saaki jahtima ka emalind. Paljudel juhtudel on loorkullid bi- või koguni polügaamsed ja võimekamate isaste „haaremis” võib

keskmiselt sajameetriste vahemaadega pesitseda isegi kolmneli emalindu; Saksamaal on rekordina ühel roo-loorkullil sedastatud seitse kaasat. Pojad lennuvõimestuvad viie kuni kuue nädala vanustena, kuid võivad pesaümbruses juba varem ringi kõndida. Pesakonnad jäävad veel paarikümneks päevaks kokku, siis aga pojad hajuvad ja alustavad iseseisvat elu. Roo-loorkull on siin vaadeldavate liikide hulgas suurim – enam-vähem rongasuurune ja tema tiibade siru-ulatus küünib emastel 140 sentimeetrini. Emalinnu sulgrüü on enamjaolt tumepruun, kukal valkjas, saba helepruun. Isase kõhupool on helepruun, mustaotsalised tiivad alt kahkjad, pealt hallid pruuni põikvöödiga, saba hall. Pesa rajatakse mõne järve või merelahe roostikku. Toiduks püütakse peamiselt veelinde ja kalu, kuid viimasel ajal on rookullid hakanud saagijahile lendama niitude ja põldude kohale, kust saavad pisinärilisi ja väiksemaid linde. Eesti asurkonnas on üle 1200 haudepaari. Talvitusalad paiknevad Sahara-taguses ja Ida-Aafrikas. Välja-loorkull on pisut väiksem – isase tiivaulatus on meetri ringis, emasel 115 cm. Emaslinnud on tume- ja helepruunikirju sulestikuga, vöödilise saba tüvik on valge. Isased on hallid, tiivaotsad laialt mustad. Levila küündib üle kogu Euraasia metsavööndi, kuid on Euroopas kaunis katkeline. Pesitseb põõsassoodel. Saaki jahib ka niitude ja põldude kohal ning püüab peale pisi-imetajate ka linde ja sisalikke; kunagist nimetust „jänesekull” ta eriti ei õigusta – jõud ei käi üle. Eestis (ja mujalgi) on arvukus pidevalt langenud ja praegu ei ole meie asurkonnas enam 200 paarigi. Välja-loorkullid ei rända talveks kaugele, vaid jäävad Lõuna- ja Edela-Euroopasse või Põhja-Aafrikasse. Soo-loorkull on niisama suur nagu välja-loorkull ja välimuselt äravahetamiseni sarnane. Emaslinnu sabatüviku valge vööt on kitsam ning isaslinnu tiiva peal üle küünra-hoosulgede kaks musta vööti ja kõhualusel kitsad pruunid triibud. Pesitseb mõneti niiskemadel madalsoodel kui eelmine. Areaal ulatub Inglismaast ja Ibeeriast Kesk-Aasia ja Kesk-Siberini. Eesti linnustikku ilmus liik 175 aasta eest ja tema arvukus on tõusuteel, ulatudes nüüd 500–800 haudepaarini. Talvitama rändab ta Sahara taha ja Ida-Aafrikasse kuni kuulsa Limpopo märgalani. Päris põnevad kullid, eks ole?

Sanga-Tõnise talu on tuntud IdaEuroopa suurima Hohloma esemete kogu poolest, siinne üle 500 esemega kollektsioon teeb väidetavalt silmad ette isegi Ermitaažile Peterburis. Kogu esimene ese oli Ljubovi sõbrannalt saadud potike, mille lapsed olid mängides veidi katki teinud. „Ütlesin, et kui tahad seda ära visata, viska minu poole,” mainib kogule alusepanija. Lahked inimesed on kogusse annetanud esemeid, igal oma lugu. Hohlomad nimetatakse käsitsi tehtud kullaks, sest kuldne värv särab ja sillerdab päikese käes. Kuldse, punase ja musta värvi kombinatsioonis kaunistatud tarbeesemeid hakati valmistama üle 300 aasta tagasi Hohloma kaubakülas Nižni Novgorodi kubermangus. Väärtuslik käsitöö läheb järjest rohkem hinda, tarbeesemetest on saanud meened, mida Venemaalt tuua.

Sanga-Tõ

aitab vooluta elad Silvia Paluoja Pärnu Postimees

õlises, pika ajalooga Sanga-Tõnise talus pitsilise aia varjus suitseb samovar, selle toruja lõõri ümber hakkab keema minema vesi. Isekeetja aitab pererahvast ka siis, kui küla ja rahvasuus Vene talu tuule paisudes pikemaks ajaks vooluta jäävad. „25 minutit kütta ja viis liitrit vett on valmis ja kui kütmine on lõppenud, siis sinna sisse jäänud söed hoiavad vee veel kaua sooja,” seletab perenaine Ljubov Petrova, kuidas Tuulas valmistatud samovar ehk teemasin töötab. „Karm tõde on see, et maapiirkonnas on väga tihti elekter ära ja kuidas siis muidu toime tulla,” küsib peretütar Veronika Meibaum. „Muidugi võib pliidi peal ka vett keeta, aga see raiskab hästi palju puid, nii et kui on lihtsalt kuuma vett vaja, siis samovariga saab hakkama.” Elektriliste majapidamisriistade keskel kasvanud võhik saab teada ja oma silmaga näha, kuidas samovari torusse lähevad nagu lupsti kütteks ümbrusest korjatud kuuse- ja männikäbid, parajaks murtud oksaraod, väikesed puiduklotsid. AHI AITAB ALATI Siinsamas väliköögis laiutab Vene ahi, selline, millega muinasjutus „Minu soovil, havi käsul!” sõitis ringi Jemelja. Selle ehitas Ljubovi mees, kui oli kuulnud, millist hinda ametlikud pottsepad ahju ladumise eest küsivad. „Abikaasa ütles, et tal on kaks kõrgemat haridust ja kuidas ta

siis ahju ladumisega toime ei tule. Ta vaatas õpikuid, otsis raamatuid, ladus ahju üles ja see töötab hästi ning aitab meid, kui elekter on läinud, aga süüa on vaja teha,” seletab Ljubov, kuidas tema insenerist-mehaanikust-keemikust mees ise töö ära tegi ning ettevõtmist toetas kohaliku omaalgatuse programm. Sellepärast, et EHE (ehtne ja huvitav Eesti) märgisega Sanga-Tõnise talu jääb Pärnumaal Romantilise Rannatee marsruudile ning on tuntud kui slaavi rahvuskultuuri tutvustaja ning on oma niši leidnud tootmis- ja hobitalude hulgas. Audru valda hõreasustatud Soomra külla tuli Ukrainas sündinud, kuid Veliki Novgorodi juurtega Ljubov Petrova perega elama 2002. aastal, kui nad leidsid siin unustusehõlma vajunud ja võssa kasvanud talukoha. Sanga-Tõnise jäi neile nii südame külge, et pere võttis laenu, ostis koha ära. Uudse ainulaadse ettevõtmisena keskenduti slaavi kultuuri tutvustamisele ning võõrustatakse aastas üle tuhade külastaja. Kolm esimest aastat kulus pe-

KÕIGE SUUREM ÜLLATUSMOMENT ON KÜLASTAJATELE SEESAMA TUULA SAMOVAR JA AHI. rel hoonete remontimisele ja juurdeehitamisele, tollal kriminaalhooldajana töötanud Ljubov õppis selgeks puidust pitsornamendi valmistamise ning need kaunistavad Vene õue ehitisi. Missioonitunne ja entusiasm, tahtmine tutvustada ühte kultuuri vahetult oma teadmiste ja oskuste kaudu, see on kunsti- ja kultuuriseltsi MTÜ Hohloma eesmärk.

„See Vene õue pidamine siin talus on ikkagi hobi, mõnikord see toob ka raha sisse, aga investeeringud vanasse talumajasse on küllaltki suured,” möönab Ljubov. „Oleme kohalikku elu edendav mittetulundusühig, turism on üks osa meie tegevusest, suur osa on selles kultuuril ja pärimuskultuuril, rahvatraditsioonidel, loodusturismil ja eelkõige säästval turismil. Me ei ole klassikaline turismiettevõte, meile ei voori iga päev rahvast hordide kaupa,” seletab Veronika Meibaum, kes on Surju koolis inglise keele õpetaja ja suviti emal-isal talus abiks, sest talu peetakse oma jõududega kedagi juurde palkamata.

LOODUSLÄHEDUS JA LIHTSUS Eesmärk on elukeskkonda hoida, algupäraseid tavasid säilitada ja neid esitleda. Sellepärast, kinnitab pererahvas, ei kasva nende ettevõtmine väikeses maakohas kunagi suureks massiettevõtmiseks. Et ei kaoks tegevuse võlu, pole nad maantee äärde paigaldanud suurt kutsuvat viita. Aga külalised on siin teretulnud ja neid võtab pere vastu Vene kombe kohaselt soola-leiva ning sügava kummardusega. Siin on kummardus tehtud üle maakera tulnutele ning tähelepaneku järgi külastavad talu need eestlased, kelle abikaasa on mujalt pärit ja kes ütlevad, et nad tahavad tutvuda Vene kultuuriga. „Kõige suurem üllatusmoment on külastajatele seesama Tuula samovar ja ahi, see, kui lihtsate asjadega saab midagi teha: kütad maja soojaks, samal ajal teed ahjus süüa, kombineerid oma tegevusi võimalikult otstarbekalt,” seletab Veronika. „Elu ise dikteerib sellist kombineerimist, ka sel suvel on olnud tugevaid tuuli ja oleme olnud mitu päeva järjest elektrita,

maa elu || Vene talu || 3

28. juuli 2016

juHTKiRi

PEETER RAiDLA

peatoimetaja

„Külastajate hulgas on neid, kes arvavad, et meie seljas ei ole Vene rahvariided, nende kujutluses on Vene rahvariided atlassriidest, hästi läikivad ja säravad. Küsin siis vastu, et kuidas teie arvates naine selliste estraadiriietega lehma lüpsis või vett tuppa kandis,” räägib Veronika, kaelas suured punased puuhelmed. „25 minutit kütta ja viis liitrit vett on valmis. Kui kütmine on lõppenud, siis sinna sisse jäänud söed hoiavad vee veel kaua sooja,” seletab perenaine Ljubov Petrova, kuidas Tuulas valmistatud samovar ehk Fotod: mailiiS ollino / Pärnu PoStimeeS teemasin töötab.

õnise talus

ada Tuula samovar kõik olid paanikas, kuidas toime tulla. Väga lihtne, kütame ahju ja saame seal kõike teha, pakume külalistele mundris ehk koorimata ahjukartuleid ja nad räägivad, et midagi paremat pole nad varem söönud,” lisab Ljubov. Külastajaid võõrustav talu ostab suurema hulga kartuleid kindlatelt väiketootjatelt, et oleks teada: kartul vastab EHE talu põhimõtetele. Aga kevadel paneb pererahvas mugulad ka enda aeda. Mullaharimistehnikat SangaTõnisel ei ole, sellepärast kasutatakse vana kasvatusviisi, seemnekartulid poetab Ljubov kevadel niidetud ja laiaks peenraks tehtud kuluheina sisse ja võib muretult värskeid mugulaid oodata. „Kartul kasvab heina sees väga hästi, muret ei ole, ei pea rohima, muldama, kastma. Kartul on puhas, kui seda noppida, muidu on see ju mullaga koos,” kiidab Ljuba ajakirjanduses avaldatud õpetuse järgi kartuli kasvatusviisi. Kuluheina sees kartuli kasvatamisel on veel see eelis, et tõstad kihi üles ja näed, millist mugulat võtta. Kartulimaa kohale saab järgmisel kevadel teha peenrad, umbrohuhirmu ei ole ja maa on looduslikult väetatud. Veronika vahetab ahjuserval tossava samovari korstna pikema vastu, nii saab lõõris tõmmet reguleerida, põlemiskiirust lisada.

„Samovaril ju ühtegi nuppu pole ja sõnadest see aru ei saa, kui on kiire, paneme pikema korstna, kui on aega küll, siis lühema,” selgitab Veronika oma tegevust. PERETRADITSIOONIDE SÄILITAMINE Ema ja tütar kannavad kodus juurte järgi Novgorodi oblasti talunaise igapäevarõivaid. Need on mugavad ja avarad, tume sarafan ja lilleline puhvkäistega pluus all. „Külastajate hulgas on neid, kes arvavad, et meie seljas ei ole

KULUHEINA SEES KARTULI KASVATAMISEL ON SEE EELIS, ET TÕSTAD KIHI ÜLES JA NÄED, MILLIST MUGULAT VÕTTA. Vene rahvariided, nende kujutluses on Vene rahvariided atlassriidest, hästi läikivad ja säravad. Küsin siis vastu, et kuidas teie arvates naine selliste estraadiriietega lehma lüpsis või vett tuppa kandis,” räägib Veronika, kellel on kaelas suured punased puuhelmed. Ta jätkab juttu sellega, et Vene kombe kohaselt toimis praktiline majandamine: kui pealisriie pleekis või kulus, sai sellest valmistada riideid lastele ja hiljem veel kaltsuna kasutada. Nii et midagi ei visatud niisama lihtsalt

ära. Moodne aeg on toonud tarbmisühiskonna hüved ja suhteküsimused, millega varem ei tegeletud. Veronika algatusel säilitab talu kohaliku omaalgatuse programmi toetusega peretraditsioone tänapäevases Eestis. „Kõige lihtsam põhjus: mul on kaks väikest last, mees on eestlane ja küsimus ongi tasakaalu leidmine kahe kultuuri vahel, samas juuri säilitades ning kuidas kakskeelsus mõjutab lapse kõne arengut ja peretavasid,” põhjendab Veronika projekti, millele andsid hea tagasiside logopeedid, lapsevanemad. Sanga-Tõnisel Vene taluõues käivad õpilasekskursioonid ja toimuvad vene keele tunnid, milles pererahvas räägib slaavi kultuurist eesti keeles ja tegevusse kaasates. „Näete, millist teed on müügil, see sobiks vabariigi aastapäeval kinkida,” näitab Ljubov teepurupu, milles on Eesti lipusinised tükikesed ja paneb tõmmise eelnevalt soojendatud kannu. Samovari tuli summutatakse spetsiaalse kattega, aeg on hakata teed jooma. Laual on Vene kombe kohaselt suured käsitööpräänikud, barankad, perenaise keedetud säravkollane sidruniga maitsestatud võillemesi, pastilaa ning ümmargused karamellkommid, mis pandi suhu ja mis teed rüübates asendasid suhkrut.

MAAGILISED RAVIMTAIMEDEGA NUKUD Veliki Novgorodi juurtega pererahvas valmistab ja õpetab valmistama traditsioonilisi Vene käsitöönukke, mida on üle saja tüübi. Travintsa ehk kuivatatud ravimtaimedega täidetud stiilses rahvuslikus riides pontsakas nukk tehti valmis suvel või varasügisel ja riputati siis lapse voodi kohale. Ravimtaimed eraldavad eeterlikke õlisid ja aroome, mis turgutavad tervist ega lase kurjadel jõududel allmaailmast meie maailma tulla. Ravimtaimedega täidetud nukku võib kasutada ka õhuvärskendajana mõnes nurgakeses. Maagilise jõuga on ka pisike peopesasuurune õnnenukuke, mida saab kanda taskus või kotis. Veronika Meibaumi seletuse järgi on õnnenukukese pikk tugev pats naise jõu ja hea tervise sümbol. Pats toetub lauale nagu maa peale, sest naine ammutab oma energiat maa seest ja nii kaitseb nukk-talisman naise õnne ja saatust ning peaks alati kaasas olema.

Oma Põrsas pakub kvaliteetset eestimaist marmortüüpi sealiha otse perefarmist Ootame teid Tallinnas Nõmme, Mustamäe ja Lasnamäe turul, Rakveres Pikk tn 11, Tabasalus Klooga mnt 5a

KARTELLIKOKKULEPE RIIGI HEAKSKIIDUL

iima kokkuostuhindade langemist jälgides tekib vägisi tunne, et riik peaks astuma piimanduses sammu, mille eest muudes valdkondades kohtu alla antakse. Nimelt andma kõik endast, et sõlmida kartellikokkulepe piimahinna normaliseerimiseks. Tänavu juunis maksid tööstused tonni piima eest tootjale vaid 202 eurot ja 39 senti, kinnitab statistikaamet. Viimati oli piimahind sellises madalseisus 2009. aastal. Piimatootjatele on olukord muutunud sõna otseses mõttes katastroofiliseks: piima müük alla omahinna sedavõrd pika perioodi kestel viib meie rahvuslikuks uhkuseks peetava piimatootmise paratamatu hukuni. Üleüldise kokkuleppe osalisteks peavad saama nii tootjad, töötlejad kui ka kaupmehed. See, et piima müüakse odavamalt kui allikavett või bensiini, on ennekuulmatu. Eesti inimene jaksab piima eest maksta rohkem, kui praegu küsitakse. Olgu selle tõestuseks mainitud, et kui eelmise madalseisu ajal, 2009. aasta kolmandas kvartalis oli Eesti keskmine brutopalk 752 eurot kuus, siis praegu on keskmine brutopalk 1100 euro kandis. Statistikaameti andmeil oli Eesti piimatööstuste kogukahjum tänavu esimeses kvartalis 6,4 miljonit eurot. Viimati oldi kahjumis enam kui kümme aastat tagasi, 2005. aastal, seda küll vaid 0,7 miljoni euroga. Ehk siis riigil on, mille üle mõelda. Väga palju valikuid olukorra parandamiseks ei ole. Sestap Maa Elu teebki võimukandjatele ettepaneku otsustavalt sekkuda piimandussektori olukorra parandamisse. Olgu selleks siis üldjuhul taunitav kartellikokkulepe või mõni muu sama tulemust andev meede. Kui piima kokkuostuhinda ei tõsteta, pole abi ka kavandatavast uuest suurpiimatööstusest, mille rajamisse on riik valmis panustama 15 miljonit eurot. Kui piima kokkuostuhind püsib praegusel tasemel, saame vaid juurde ühe suurtööstuse, mida hakkab painama terendav kahjum.

Peatoimetaja Peeter Raidla peeter.raidla@ajaleht.ee Toimetaja Kristiina Kruuse kristiina@incase.ee Makett Jaanus Koov, küljendus Anna Budanova Keel ja korrektuur Reeli Ziius Reklaamitoimetaja Liisa Kaha liisa.kaha@postimees.ee, telefon 739 0383 Müügijuht Jane Barbo, jane.barbo@ajaleht.ee Väljaandja Postimees Grupp AS Maakri 23a, 10145 Tallinn, maaelu@ajaleht.ee Maa Elu ilmub Postimehe, Pärnu Postimehe, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Valgamaalase vahel igal neljapäeval (v.a riigipühad). Tellimine, telefon 666 2525 Koos Postimehega levi@postimees.ee Koos maakonnalehtedega tellimine@ajaleht.ee Autoriõigused: Postimees Grupp AS, 2016

Sealiha alates 2.05 €/kg Seahakkliha 1.70 €/kg

www.omaporsas.ee

maa elu || VÄiKeetteVÕtJa || 5

28. juuli 2016

Selline nägi Arturi baar välja pärast tulekahju aprillis 2014.

Foto: marianne loorentS / Virumaa teataJa

... ja selline on see praegu, juulis 2016.

Foto: KaSPer mäe / Virumaa teataJa

Legendaarne söögikoht ANDRES PuLVER

Virumaa Teataja

ui legendaarne Arturi šašlõkibaar Viitna külje all Rõmedal tunamullu aprillis tuleroaks langes, olid paljud veendunud, et populaarse söögikoha päevad on loetud. Seda enam, et varem tiheda liiklusega maantee ääres asunud baar oli pärast Tallinna-Narva maantee Viitna ümbersõidu valmimist muutunud nurgataguseks kohaks. Ometi tegutseb Arturi baar ka praegu täie hooga ning areneb pidevalt. Šašlõkibaari omanik Artur Nersesjan räägib, et pärast tulekahju oli väga raske. Aga kui poolsada külaelanikku ja tänulikku klienti olid vahetult pärast põlengut vabatahtlikult kohale tulnud ning valmis kõigiti aitama, sai mees aru, et maja tuleb iga hinna eest taastada ning tegevus peab jätkuma. „Eks raha tuli kulutada ja laenu võtta – muidu oleks ju kõik eelnev asjatu olnud,” kõneleb Nersesjan, kes on jõudnud Eestisse sõjapõgenikuna ajal, mil Nõukogude Liit lagunema hakkas ja tema kodumaal Armeenias elu vä-

tõusis fööniksina tuhast ga veriseks kiskus. Õigemini küll sõjapõgenike lapsena, sest Artur ise oli tollal veel päris nooruke. „Tööd tuleb teha, muidu midagi ei õnnestu,” lausub Artur Nersesjan veendunult. Tööd ongi kõvasti tehtud ning Arturi baar on praegu uhkem kui kunagi varem ning külastajaid jätkub. Nii mõnedki on hämmingus, sest mäletavad põlengut veel päris hästi ning avastavad üllatunult, et kõik on sama uhke kui enne tragöödiat ning tegelikult veel uhkemgi. Maanteeliikluse kadumine viis Nersesjani hinnangul kindlasti osa klientuurist, kuid samas on tekkinud hulk uusi püsikundesid. Aga päris palju on neidki, kes esimest korda Arturi baarist kümme aastat tagasi läbi astusid ja ongi jäänud seal käima. „Mõni tuleb Tallinnast ja helistab ette, et nüüd oleme seltskonnaga Kuusalus, pange šašlõkk tulele või lihtsalt teevesi keema,” pajatab Artur Nersesjan. Tullakse ikka toidu pärast ja kõige hinnatum roog on ehtne Armeenia šašlõkk. Mõni astub aga läbi, et mekkida Artu-

AVAD OVAALSED? PUKSIPESAD KULUNUD? MEIL ON SULLE LAHENDUS!

TAASTAME KULUNUD AVAD! - Töid võimalik teostada nii kohapeal kui ka meie töökodades - Taastame avasid läbimõõdus 25-400 mm - Töö tunnitariiﬁ alusel Nõuded kliendi juures töötamiseks:

ri meeõlut, mida pruulivad spetsiaalselt selle koha tarbeks Genika õllemeistrid. Vanade sõprade asi – nimelt on Genikas ametis Artur Nersesjani klassivend. Toit peab olema hea – see on selge. Eesti liha on kvaliteetne ja sellest saab Nersesjani sõnul korralikke roogasid teha. Vaid seakarbonaad pidavat Taanist parem tulema. Paraku ei taha keegi seda Taanimaalt tuua, sest hind läheb väga krõbedaks. Nii on mees sunnitud ise oma söögikoha tarbeks Taanist karbonaadi sisse vedama. „No maitseb parem, midagi pole teha. Ja klientidele tahaks ikka parimat pakkuda,” ütleb mees. Aga Nersesjan soovib üha rohkem pakkuda ka hingele. „Koht on ju nii ilus ja tahaksin, et inimesed sellest ilust rohkem osa saaksid,” räägib ta. Plaanid, kuidas Viitna kandi ilu näidata, on mehel suured, aga ta arvab, et enne rääkimist on mõistlik need teoks teha. „Eks need ikka turismiga suuresti seotud on,” sõnab Artur Nersesjan. „Inimesed peavad seda ilu siin Lahemaal näha saama, on patt kõike ainult endale hoida,” arvab

ta. Kui suvine Viitna kant on paljudele tuttav, siis lõunamaa mees Artur Nersesjan hindab sootuks rohkem talvist loodust. „Suvel on palju satikaid, aga talvel vaikus ja rahu ning mets on tõeliselt maaliline.” Juba praegu on külastajate jaoks olemas saun, motell, kämpingumajad, peosaal, telkimisplats, kalapüügivõimalus. Lastele batuut ja tilluke „loomaaed”, kus saab uudistada uhkeid kanu, pisikesi vutte ja küülikuid. Ning loomulikult pika sabaga paabulindu. Üks pikkade kõrvadega küülik vudib vabalt maja ümber ringi ja käib inimestelt pai nurumas. „Tema on meil siin kõige tähtsam tegelane,” sõnab Ilja Golomb, kes aitab Arturi baaris üritusi korraldada. Üritused on aga vägevad – eelmisel suvel üllatas Arturi baar jaanipeoga, kus astus üles Metsatöll, tänavusel Arturi jaanitulel tegid muusikat The Tuberkuloited ja Soome legend Dingo. Kui mullu korraldati üks suur pidu, siis tänavu on neid suisa kolm. Kaks on juba möödas, augusti keskel aitavad Uku Suviste ja Karl-Erik Taukar käima tõm-

mata Arturi baari kümnendale sünnipäevale pühendatud vägeva õhtu. Mingit tulu kontserdid toonud pole. „Suur risk sai võetud, aga miinusesse õnneks pole jäänud, tuleme ots otsaga kokku. Ent raha polegi ju kõige tähtsam,” räägib Artur Nersesjan rõõmsalt. Ilja Golombi jaoks oli ettepanek Arturis kontserte korraldada paras proovikivi. „Aga kahe suvega olen päris kõvasti arenenud ja loodud on korralik võrgustik, mida oleks patt kõrvale jätta,” kõneleb Golomb. Vähehaaval peetakse juba järgmise aasta plaane. Kõige suurem mure on leida õige aeg ja see artistide kalendriga sobitada. Nii on Arturi baari sünnipäevapeoga samal ajal Rakvere ööjooks ja Viru Folk. „Me juba lõõpisime omavahel, et ööjooksu finiš võiks siin olla,” muigab Ilja Golomb. Kahe suvega saavutatud kõrget latti ei taheta kindlasti alla lasta ning publiku ette on kavas tuua tuntud ja heal tasemel tegijad. Mis täpselt järgmisel suvel plaanis on, mehed veel öelda ei oska. „Ühe tõsise asja võiks kavasse võtta küll,” arvab Artur Nersesjan.

Ilja Golomb mõlgutab aga mõtteid väiksemat sorti festivalist. Tipphooajal pisikeses külas kolmekümnele inimesele tööd andev Nersesjan märgib, et baarikompleks, kuhu kuuluvad ka motell ja puhkemajad, on nagu väike vabrik, mis töötab ööpäev läbi ja 365 päeva aastas. On selge, et taolise süsteemi käigushoidmine nõuab väga suurt pühendumist. „Aga asi on seda väärt ja kõik on väga rahul – nii mina ise, kliendid kui ka töötajad,” ütleb mees. Ise ta päris rahul siiski ei ole, sest tahab pidevalt midagi uut pakkuda. Sellisel moel, et Arturi baar oleks tuntud ka muu kui vaid heade roogade poolest. Ilja Golomb aga nendib, et Artur Nersesjan on väga hea ülemus. „Ta oskab inimestega suhelda ja kollektiiv on seetõttu nagu üks pere,” kiidab Golomb. Kõigile probleemidele ja möödarääkimistele püütakse alati kohe lahendus leida. „Arturi jaoks on inimesed tähtsamad kui raha ja töötaja tähtsam kui ülemus,” kinnitab Ilja Golomb. Selles võibki peituda üks Arturi baari fenomeni saladusi.

KUIDAS RAJADA JA HOOLDADA KAUNIST

ÕUEMURU Muruala ettevalmistamine Muru seemnest Muru muruvaibast Muruala hooldamine

kell

- Tööstusvool 16 A - Valgusvool

Oodatud on kõik, kes soovivad oma muruoskusi lihvida !

17997 Õnne talu, Morna küla, Karksi vald, Viljandimaa

koolitaja Reti Randoja-Muts koolituse hind 45 €

Facebook: Mornamaa georg45@gmail.com 56604287 www.piletilevi.ee (max kohtade arv 16)

6 || turism || maa elu

28. juuli 2016

Liblika

loodusturis HELERi ALL

maaelu@ajaleht.ee

Hispaanlaste grupp märtsikuus Eestis linde vaatlemas.

Foto: Santi Villa / SPainBirdS nature tourS

ui paljud eestlased sõidavad suvel kodumaalt eksootilisele välisreisile, et seal puhata, siis välismaalased on avastanud Eesti kui atraktiivse loodusturismi sihtkoha. Eestis tegutseb mitmeid firmasid, kes välismaalastele Eesti loodust tutvustavad. Eesti loodusturism areneb kiiresti ja praeguseks on saavutatud korralik Euroopa tase, ütleb Bert Rähni firmast NaTourEst. Teise loodusturismifirma Estonian Wildlife Tours juht Eleri Lopp-Valdma lisab, et välismaalased tulevad Eestisse eelkõige liikide pärast, mida neil oma koduriigis ei leidu või pole kunagi olnudki. Näiteks inglased on huvitatud meie putukatest, liblikatest ja kiilidest. Enamik liblikaid, keda Eestis on väga lihtne näha, on seal hävimisohus, kuna elupaigad on hävitatud. „Sama võib juhtuda meil, kui me siin liiga hoogsalt kõi-

ke kuivendame, raiume ja niidame,” hoiatab ta. Välismaalastele näidatakse karusid, ilveseid, taime- ja liblikaliike, populaarne on ka linnuvaatlus. Lindude vaatlemise võimalust pakkuv Estonian Nature Tours on sel alal Euroopas esirinnas. Firma juht Marika Mann, kes on juba kuusteist aastat selles vallas tegutsenud, sõnab, et Eesti loodusturismi üks kitsaskoht on ettevõtete laialivalguvus. Endiselt pole paljud ettevõtjad enesele selgeks teinud, kellele täpselt nad oma teenuse suunavad. „Seljakotiga matkajad või nooremad inimesed vajavad ju hoopis teistsugust teenust kui pensionärid. Kuigi neid kõiki seob ühine huvi looduse vastu,” selgitab Mann. Ta lisab, et nende kuueteistkümne aasta jooksul on siiski toimunud ka midagi head ja olulist. „Enam pole levinud idee, et igal turismitalul või vallal peab oma vaatetorn olema. RMK on päris kenasti matkataristu kaardistamise, ülevõtmise ja korrastamisega hakkama saanud.” SADU VÕIMALUSI Eesti loodusturismifirmad pakuvad välismaalt tulijaile igasuguseid retki ja matku: kanuumatkad, fotoretked,

Lühilugude kogumikust leiab nostalgilisi mõtisklusi, aga ka külaelusündmuste jahmatavaid pöördeid, meie rikkalikust ajaloopärandist tingitud juhtumisi ning värvikaid tegelasi. Nende kaante vahelt leiab ka tänaseks päevaks vaat et rahvalauluks saanud laulu „Kuni su küla veel elab” sünniloo ning originaalnoodi. Leiab mõne laulu veel. Kuni su küla veel elab, elad sina ka. Nii on ka 45 aastat hiljem.

Müügil raamatukauplustes ja ostukeskustes üle Eesti ning Pärnu Postimehe, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja,Valgamaalase, Tartu Postimehe ja Postimehe klienditeenindustes. Hind klienditeenindustes 12 eurot.

maa elu || Turism || 7

28. juuli 2016

d, karud ja ilvesed –

stile on Eesti atraktiivne sihtkoht linnuvaatlusretked ja nii edasi. Kõik loodusturismiga tegelejad toovad välja, et Eesti on üks paremaid linnuvaatlusmaid Euroopas. „On juhtunud, et Tallinna vanalinna tuurist loobutakse, et saaks pool päeva kauem linde vaadata,” toob Rähni näite. Samuti pakub tema sõnul alati huvi raba. „Pole veel kohanud loodushuvilist, keda raba ükskõikseks jätaks,” kinnitab Rähni. NaTourEsti reisinimekirjas on ka self-guided tour ehk loodusretk, kus turistile antakse vaid tahvelarvuti ja rendiauto ning saadetakse ta seejärel iseseisvalt Eesti loodust avastama. GPSiga tahvelarvutis on sees kogu reis, majutused, toitlustuskohad ja loodusvaatluspunktid, näiteks parimad linnukohad, vaatlustornid ja matkarajad. Tahvelarvuti navigeerib ja juhendab loodusavastajad igale poole kohale. „Oleme sellel alal pioneerid ja alguses tundus, et oleme oma tootega turul isegi natuke liiga vara. Kuid nüüd hakkavad inimesed aru saama, millega tegu ja nii on ka müük lihtsamaks muutunud,” räägib Rähni. Kindlat loomaliiki, nagu karusid või ilveseid, näha või näidata on raske, kuid üldjuhul saadakse sellega siiski hakkama.

REKLAAM

KOMPLIMENT EESTI LOODUSELE Bert Rähni tähelepanekul satuvad turistid kõige rohkem vaimustusse ikka sellest, mida oma kodumaal näha ei saa. Eriti tore on Rähni sõnul see, kui maailmas tõesti palju ringi rännanud ütlevad, et Eestis oli nende siiani kõige parem loodusreis. „Kui seda ütleb inimene, kes on käinud Aafrikas, Lõuna-Ameerikas, Austraalias ja mujal loodusturismi hinnatumates sihtkohtades, siis mulle tundub see alati uskumatuna.” Eleri Lopp-Valdma sõnul on parim tagasiside ikkagi see, kui mitmendat korda tagasi tullakse. „Meeldejäävamad seigad on ikkagi need, kui öeldakse, et ohoo, teil on siin täitsa moodne elu, ma arvasin, et siin sõidetakse hobustega,” meenutab ta. Ka Marika Mann märgib, et kiidetakse Eesti loodust ja looduskaitsjate tublit tööd, meie gii-

VÄLISMAALASED TULEVAD EESTISSE EELKÕIGE LIIKIDE PÄRAST, MIDA NEIL OMA KODURIIGIS EI LEIDU VÕI POLE KUNAGI OLNUDKI.

dide ja korraldusteenuse head taset, samuti Eesti toitu. „Fakt, et meie kaudu tullakse Eestisse neljandat või viiendat korda, räägib ise enda eest. Ja neid on meie klientide seas aasta-aastalt aina rohkem.” Marika Mann meenutab toredat lugu eelmisel aastal toimunud ilvesereisilt. „Eestis on väike võimalus ilvest näha, kuid proovima peab ja kliendid olid tegelikult valmis ka selleks, et loom ennast reisi jooksul ei näita.” Giid oli grupiga teel Tallinna lennujaamast esimesse majutuskohta ja tema startis kodust pisut hiljem, et seal nendega esimesel õhtul kohtuda. Kohale jõudes ootas ta kliente fuajees, et koos õhtust sööma minna. Tasapisi inglased saabusid, räägiti maast ja ilmast. „Minult küsiti, et kuidas läheb ja kas on palju tööd. Vastasin, et momendil on kõige olulisem teile ilves välja peilida.” Manni sõnul valmistas see kõigile nalja, sest seda on ju raske uskuda. „Lõpuks saabusid grupiliidrid ja siis öeldi mulle, et ilves on juba nähtud! Esimese nelja tunni jooksul!? Eks ma siis hüplesin ja karglesin ja käitusin nagu laps ja see mainiti ära hiljem ka reisiraportis,” kirjeldab reisikorraldaja.

EESTLASTEST KLIENTE ON VÄHE Kõikide loodusturismifirmade juhid mainivad, et on ka ise väga suured loodusesõbrad. „Muidu seda tööd ju teha ei saaks,” sõnab Rähni. Teised eestlased

ON JUHTUNUD, ET TALLINNA VANALINNA TUURIST LOOBUTAKSE, ET SAAKS POOL PÄEVA KAUEM LINDE VAADATA. aga väga varmalt loodusretkele minema ei kipu. Estonian Wildlife Toursi juht Eleri Lopp-Valdma ütleb, et müübki ainult välismaalastele. Marika Mann Estonian Nature Toursist sõnab, et kolmteist aastat tagasi, kui firma alustas, oli eestlaste ja välismaalaste suhe 75/25. Seda nii inimeste arvult kui ka käibelt. „Nüüd teenime 90–95% tulust välismaa külastajate baasil.” Sama kinnitab Bert Rähni NaTourEstist. „Eestlased käivad meie juures ainult karu vaatamas ja vahel harva mõni grupp tellib linnuvaatlust.” Miks nii? „Varahommikul koos giidiga tasu eest metsaminemise suhtes on eestlaste seas levinud arvamus, et

Iriscorp Transpordi juht Kaido Sikk:

Puiduturul on määravaks usaldusväärsus

Iriscorp Transport tegeleb metsakinnistute ja raieõiguste ostmise, metsamaterjali ning kütte müügi ja metsamaterjali transpordiga. „Kõik meie tegevused on omavahel seotud, aga tunneme end üha enam metsa�irmana. Aastane raiemaht on meil 100 000 tihumeetri kandis. Metsakinnistute, raieõiguste ja metsamaterjali müügiga tegelemine on huvitavam,“ kommenteerib Sikk. Nii ongi ettevõtte valduses hulk metsakinnistuid üle Eesti.

Firmajuht usub, et seniste tegevusaastatega on Iriscorp Transport suutnud pälvida nii suuremate kui väikesemate klientide usalduse. Iriscorp Transpordi suuremad koostööpartnerid on RMK, Metsä Forest Eesti AS, Stora Enso Eesti AS, HD Forest, Lignator Eesti AS jt. „Lähiminevikus oleme koostööd alustanud kahe Eesti mõistes väga suure metsandussektoris tegutsejaga ja seda tänu usaldusväärsusele ja kindlusele, mida suudame pakkuda. Üks �irma tegevussuund toetab teist ja vastupidi. Meil on endal nii mets, metsatehnika, metsaveomasinad, ja mis peamine, väga head suhted klientidega. Me saame oma lubaduste ja kohustuste täitmisega hakkama. Meie siht on teha oma tööd pika perspektiiviga, kuid see toob vahel paratamatult kaasa selle, et meie teenus kipub olema kallim kui mõnel n-ö lühimaajooksjal,“ toob ettevõtte juht välja heaga kaasneva halva. „Suure hoo ja käraga alustajatest kaovad aga paljud peagi turult. Kui metsaomanikule lubatakse maksta raieõiguse või materjali eest teiste pakkujatega võrreldes väga kõrget hinda, võiks ohutuli põlema hakata. Paraku tuleb ette juhtumeid, kus ette ei maksta ja pärast puidu realiseerimist samuti mitte. Eriti pärast hiljutisi torme olen sageli kuulnud, et metsa eest pakutakse kümnetes tuhandetes rohkem eurosid, kui see mets tegelikult väärt on. Käib tõsine ajupesu, kus metsaomanikule helistatakse kuus-seitse korda päevas ja muudkui pakutakse suuri summasid. Üks on pakutud summa, kuid pärast metsatöid jäetakse metsaomanikule maksmata.“ Kaido Sikk soovitab neil, kel metsandussektorist ülevaade puudub, küsida nõu neilt, kel sarnane kogemus olemas, ja suhelda juba tuntud metsa�irmadega. „Kui hakkate metsa müüma, vaadake järele, kui pikk ajalugu ettevõttel on. Kui ta pakub teistest märkimisväärselt suuremaid summasid, pidage nõu end juba tõestanud spetsialistidega. Tausta uurimisel ei peaks piirduma pelgalt interneti kodulehe külastamisega, sest kodulehti saab teha väga ilusaid ja sinna kirjutada mida iganes. Võiks vaadata kinnisturaamatut ja maksude maksmist. Metsa�irma usaldusväärsust kinnitab ka PEFC – serti�ikaat, mille omanikud meie sellest aastast oleme. See näitab, et �irma metsamajandamine on korralikult läbi mõeldud –

ost, transport, teenused jms on tehtud läbipaistvalt ja nii kliendi kui metsa huve arvestades. Meil on pisut alla 50 töötaja, kellest viis tegelevad otseselt metsaga seotud küsimustega ja kes tunnevad turgu peensusteni. Oleme seda tööd teinud 15 aastat ja pädevus on tagatud.“ Mõistagi ei välista Sikk, et uute tulijate seas on ka häid ja ausaid ettevõtjaid, kuid ettevaatlik tasub olla. Tõsiseltvõetavaks metsamaterjali ostjaks saab tema hinnangul pidada �irmat, millel pole probleeme ega küsitavusi materjali kogustega, et tegeliku lõpptulemuse andmeid näeks nii müüja kui ostja. „Meil pole kogustega kunagi tõsisemaid küsitavusi olnud. Tavaliselt oleme klientide metsadest saanud kätte isegi rohkem tihumeetreid, kui alguses oleme julgenud lubada. See näitab, et on hästi lõigatud ja hästi müüdud. Tean päris palju näiteid, kus enne metsamaterjalilepingu sõlmimist on lubatud pudrumägesid ja välja on tulnud oluliselt vähem, Iriscorp Transpordi ajaloos selliseid asju pole esinenud ja kliendid on tulemustega rahul olnud.“

Praegu on kohalikul puiduturul aktuaalne Kagu-Eesti tormimurd, mis on töösturite seas Siku kinnitusel tekitanud kerge eufooria, et puiduturg uputatakse kohe-kohe üle ja et puidu kokkuostuhinnad tuleb hästi madalale langetada. „Tegelikult on juulikuus kõik metsa ülestöötajad rakkes. Kui nüüd suur osa sellest läheb tormimurru piirkonda, kus tavalise kahekümne tihumeetri asemel saab üles töötada viis kuni seitse tihumeetrit puitu tunnis, sest tingimused on palju raskemad, siis loogika ütleb, et materjalivood pigem kahanevad kui kasvavad. Ja takkapihta ei ole tormimurru piirkonnas valdav mitte palgi- või paberipuu, vaid pahatihti vaid küttehakkeks kõlbav puit. Hiljutine torm oli selles mõttes eriline, et rikkus puidustruktuuri ära juurest ladvani, palgipuud sealt ei saa. Töösturid üritavad siin metsaomanike pealt kerget tulu teenida.“ Iriscorp Transpordile endale kuuluvad metsad seekord eriti kannatada ei saanud. „Veidi saime pihta, aga valdavalt läks napilt mööda. Kõige rohkem said kannatada riigimetsad,“ teab Sikk. Eesti puiduturu arengutest rääkides leiab ta, et kindlasti peaks veelgi kasvama energiapuidu osakaal. „Meie raieplaanid on hetkel seatud nii, et raiume peamiselt suurema väärtusega puitu. Kui energiapuidu vähene tarbimine kestab veel kaua, võivad osad metsad lihtsalt ära mädaneda. Kui töödega seotud kulud maha arvata, jääks omanikule kätte vaid 2–5 eurot tm eest ja see ei ole tõsiseltvõetav. Energiapuidu

www.iriscorptrans.ee

see on liiga kallis ja et näeb ise ka,” toob Marika Mann ühe võimaliku põhjenduse. VAATAMISVÄÄRSET ON PALJU Ometi pakub Eesti loodus rohkesti huviväärset ka kohalikule. „Eesti loodus on tõesti mitmekesine, meil on rikkalik taimeriik, saab näha loomi ja linde, keda mujal Euroopas pole,” kõneleb Eleri Lopp-Valdma. „Hommikul stardib loodushuviline lennukiga Londonist, õhtul vaatab Alutaguse metsas karu ning juba järgmisel päeval Hiiumaa laidude vahel hülgeid ja linde. Nii intensiivset, kiiret ja vaheldusrikast looduselamust mujal Euroopas väga pakkuda ei ole,” kirjeldab Bert Rähni Eesti looduse võlusid. Lisaks looduse pakutavale toob Rähni välja eesti inimeste tagasihoidlikkuse ja abivalmiduse. „Tundub, et see kombinatsioon loodushuvilisele sobib,” märgib ta. Reiskorraldaja Marika Mann lisab, et Eesti eelis sihtkohana on ka väike territoorium. „Et kogu meie looduse ilu näha, kulub ühest servast teise sõitmiseks ainult paar tundi, kuid ometi ei hakka siin igav ka kümme päeva järjest looduses olles.”

Eesti kapitalil põhineva metsa- ja transpordi�irma Iriscorp Transport OÜ juht ja põhiosanik Kaido Sikk peab spordiga paralleeli tõmmates enda ettevõtte eesmärgiks edukaks pikamaajooksjaks olemist, sest lühiajaliste eesmärkidega sprinter- ärimehed tekitavad turul segadust ja klientide pahameelt. Selguse huvides kaalub ta ettevõtte nime muutmist, sest praegune nimi on põhjendamatult transpordi poole kaldu.

turu madalseis on paljuski tingitud viimaste aastate soojadest talvedest, aga ka sellest, et mõned aastad tagasi hakkas Eesti Energia suure hooga puidust elektrit tootma ja puhus sellega metsaomanike ja -ettevõtete ootused üles, aga see tegevus lõpetati päevapealt. Mahud kukkusid järsult. Metsaääred koristati ära, lepal oli korralik turg, aga see periood lõppes kahjuks kiiremini, kui osati oodata. Praegu jääb see energia metsa ja riigil nõnda ka maksud saamata. Õnneks tuleb juurde uusi koostootmisjaamu, aga optimaalset mahtu see saavutanud pole.“ Eduka metsa�irma puhul on oluline tegevus metsa uuendamine. Iriscorp Transport istutas ja külvas mullu 200 hektarile kuuski ja mände, kuid sellega seoses on Kaido Sikul okas hinges: „Riik lubas eelmisel aastal metsaistutust jõuliselt toetada, võtsime selle tõttu uuendamise tavalisest suuremalt ette. Istutasime 80 000 € eest, taotlesin 40 000 € toetust ja saime 600 €. See, kes istutas 1000 € eest, sai samuti 600 €. Olgu nii, aga polnuks siis vaja taaskord asjatuid ootusi tekitada. Põhimõtteliselt lubatakse iga aasta meedetega toetada, aga kes kui palju saab, selgub hiljem.“

Ehkki Iriscorp Transpordi prioriteedid on kaldunud metsa majandamise poole, ei ole sugugi vähenenud transporditeenuse mahud ja kvaliteet, jätkuvalt kuulutakse Eesti nelja-viie suurema metsavedaja hulka. Turušokkide vältimiseks on mõistlik, et vajadusel katab üks pool teist ja vastupidi. „Transpordi poolel ma siiski enam väga kasvupotentsiaali ei näe, liiga suureks kasvades muutuksid ebamõistlikult suureks kaasnevad riskid,“ hindab Sikk, kelle �irma autoparki kuulub kakskümmend keskmiselt 2,4-aastast metsaveo Scaniat. Kuigi varasematel aastatel on Iriscorp Transpordi autod teinud tööd peale Eesti veel Rootsis ja Venemaal, ollakse praegu rahul kohaliku turu töömahtudega, peamine koostööpartner on RMK. Kaido Sikk ei tee saladust, et suure tõenäosusega muutub ettevõtte nimi. Kunagi riiulist valmis�irmat ostes ei pööratud nimele tähelepanu, aga nüüd hakkab sõna transport veidi probleeme tekitama. „Tahame, et ettevõtte nimi seostuks metsamaterjaliga ja oleks lühem. Nii et ei saa välistada, et peagi anname oma headele praegustele ja tulevastele koostööpartneritele ning klientidele teada nimevahetusest. Ettevõtte tegevused jäävad samaks.“

Tel 740 5542, 504 1738 • info@iriscorptrans.ee

8 || VÄiKetaluD || maa elu

28. juuli 2016

Väiketalude

tuntust koguda ja ro TAAVi ALAS

urg, laat, kauplus ja internet on väiketalunike jaoks põhiline koht, kus oma tooteid müüa ja turundada. Aga vahel jääb ikka kaup müümata, sest konkurents on Eesti turul tihe ja ostjaid vähe. Kuidas rohkem ostjaid leida või oma talu üle Eesti kuulsaks teha? Eestis on palju kodus käsitööd tegevaid või väiksemas koguses ökoloogilisi puu- ja juurvilju kasvatavaid inimesi, kelle kaupa siiski ükski pood müüki võtta ei soovi. Ainsa võimalusena oma kaupa turustada on ise laatadel käia. Mõned on siiski pannud seljad kokku ja üürinud kauplusepinna, kus ise oma käsitöötooteid ja muid kaupu müüvad. Selline ühistegevus on hea, aga üks probleem on, et turistid sinna ei satu ning ostjaid on vähevõitu. Kui pood ei asu käidavas kohas või kui väikeettevõte või talu pole nõus turismifirmadele maksma, kes turismibussid kohale tooksid, on jätkuvalt keeruline oma kaupa müüa. Nokk kinni, saba lahti. Kogusin sel suvel väiketalunikelt ja turundajatelt kokku arvamusi ja soovitusi, mida peaksid väiketalunikud tegema, et oma kaupa rohkem müüa ja edu saavutada. Kuulasin ka Rootsi talunike kogemusi, kuidas nemad oma toodangule ostjaid leiavad – kasvatavad nad oma kliimas ju enam-vähem samu juur- ja puuvilju kui eestlased.

Üks võimalus oma talutooteid tutvustada ja müüa on kindlasti kõikvõimalikud laadad, aga ka läinud pühapäeval teist korda üle Eestimaa Fotod: SCanPiX / PoStimeeS GruPP toimunud avatud talude päev.

VÕIMALUSI RAHA TEENIDA 1. TULE JA KORJA ISE! Mitu turundusspetsialisti ja väiketalunikku soovitasid eestlastel kasutada rohkem võimalust „tule korja ise omale marju/köögivilju/puuvilju”. Juunis maasikakasvatusest kirjutades sai selgeks, et Eesti maasikatalud pakuvad seda üha julgemalt. Teenuse plussid: Üle maailma tahavad inimesed puhtaid aiasaadusi, mida pole keegi katsunud ega sadu-tu-

handeid kilomeetreid transportinud. Talu hoiab tänu ise korjavatele klientidele kokku transpordi ja tööjõu pealt. Ameerikas, Rootsis, Inglismaal jm käivad inimesed juba aastaid farmides endale ise marju korjamas või köögivilju ostmas. See moodustab üsna olulise osa tulust ja on efektiivseim marketing, mida tänu külastajatele tasuta saab. Kui esimesel aastal peab klientide leidmisele aega ja raha kulutama, siis edaspidi see vaev kaob. Kliendid, kes kord teilt on ostnud ja meeldiva kogemuse saanud, ei taha enam poest aiasaadusi osta ning hakkavadki teil käima ning soovitavad teid ka tuttavatele. Viie aasta pärast võib väiketalunikul olla juba hulgaliselt kliente ning ta ei pea enam kliente otsima. Kliendid saavad teiega tuttavaks ja see on tänapäeval ülioluline. Inimesed tahavad osta neilt, keda nad tunnevad, ning sealt, kus teavad, kuidas toodang on valminud. Miinus. Eesti talunikud võivad karta turvalisuse pärast või ei taha näidata, kus ja millistes tingimustes nad elavad, nende vili,

KUI POOD EI ASU KÄIDAVAS KOHAS VÕI KUI TALU POLE NÕUS MAKSMA TURISMIFIRMADELE, KES TURISMIBUSSID KOHALE TOOKSID, ON JÄTKUVALT KEERULINE OMA KAUPA MÜÜA.

www.optitrans.ee

€/tk

MICHELIN 600/50R22,5 159D TL Cargoxbib MICHELIN 710/45R22,5 165D TL Cargoxbib HL MICHELIN 710/50R26,5 170D TL Cargoxbib HL KLEBER 600/70R30 Topker 152A8/149D KLEBER 710/70R42 Topker 173A8/170D Hinnad sisaldavad käibemaksu Pakkumine kehtib kuni 31.07.2016

1162.00 1546.00 1786.00 1450.00 3226.00

2. ÜHINE TEISTE VÄIKETALUNIKEGA Ütlus „Koostöös peitub jõud” peab paika. Kui teie toodangut ei osteta ja kliente on raske leida, ühinege teiste omasugustega ning teid võetakse paremini kuulda. Kauplused, suurettevõtted, kes ostavad põllumajandustoodangut kokku, tahavad suuremat kogust ega hakka üksikute väikestega üldse suhtlema. Pluss. Te võite saada suurte ettevõtete partneriks, kes teie-

ga muidu üldse ei suhtleks. Nii jõuab teie toodang klientideni, kes teist midagi ei tea. Teie tulu kasvab ja sissetulek on kindlam ja suurem kui juhuslikult internetis-turul-kaupluses müües. Miinus. Koostöö eeldab teistega arvestamist, lepingute täitmist, see vähendab iseotsustamisvõimalust. Te ei saa enam kergesti loobuda nagu üksik väiketalunik, kes ütleb: täna ei viitsi turule või laadale müüma minna. Suuremad tellimused võivad nõuda tootmise laiendamist. Kui te ei taha investeerida või põldu, aiandit või teenuseid-tegevust laiendada, teistega koostööd teha, siis pole see teie jaoks. 3. KORRALDA ISE LAATASID, VÄLJAMÜÜKE Eestis pole see kuigi levinud, aga mujal korraldavad talunikud

TURUNDUSNÕUANDEID VÄIKETALUDELE 1. Tee turu-uuring! Kui asud kasvatama maasikaid või oled rajamas kitsetalu või ürdiaeda, siis uuri, mis selles valdkonnas turul toimub, kui palju on tootjaid, potentsiaalseid ostjaid, mida ja kui palju ostetakse, milline on kasutusel olev tehnoloogia, hinnad ja võimalus toodangut müüa. Kui on soov selles valdkonnas tulu teenida, on turu-uuringu tegemine möödapääsmatu! 2. Tunne talunikele kehtivaid reegleid Mida ja kuidas tohib, mida mitte. Kus saab müüa ja kui palju, millised on toodangule esitatavad nõuded, kas on vaja lube, õigusi vms. Mõned turud ei avane kohe sinu kui algaja või väiketegija jaoks. 3. Alusta väikselt Kohe suurelt alustada ei tohiks, sest siis võib haledasti läbi kukkuda ning võlad ja probleemid kaela saada. Testi algul väiksema toodangukogusega: kas üldse ostetakse, mida pead muutma, millele tuleb peale toodangu veel keskenduda. 4. Leia oma nišš Kui köögiviljamüüjaid on sadu, siis selgita välja, mille poolest oled parem või mis sind teistest eristab. Tu-

rul on suured tootjad, välismaised vahendajad, kes pakuvad odavat hinda. Vali kasvatamiseks-tootmiseks nišitoode, mida on väiketootjal lihtsam või parem kasvatada. Võibolla tasub teha köögiviljadest hoopis uusi tooteid (krõpse, salateid, hoidiseid)? 5. Eristu teistest ehk disain on oluline Kui pole suurt kogust, mida suurtootjatele müüa, peab mõtlema oma toodangu kaubanduslikule välimusele. Välisportaalid rõhutavad, et toodete või talu logo, värvilised lauad, sildid, suured ja korrektsed infokirjad suurendavad läbimüüki. 6. Loo kindel transpordisüsteem Organiseeritus ja kõigi vajalike sammude läbimõtlemine on hea müügi alus. Kõik väikesed asjad tuleb kirja panna, et turule või laadale minnes ei ununeks miski vajalik maha, näiteks sularaha ja mündid tagasiandmiseks, tuule- või vihmakaitse, sobivad riided jpm. 7. Loo oma suhtevõrgustik Suhtle teiste talunikega, et teha koostööd või paluda-anda abi. Suhtle klientidega, räägi oma talust,

Katlamajad, kütuste müük, soojamajandus, teraviljakuivatid, põletid, soodsam kütus

MICHELIN REHVID = PIKAEALISUS + KASUMLIKKUS

JUULIKUU PAKKUMINE

aiasaadused kasvavad või loomad elavad. Selle probleemi saab lahendada: rajage eraldi põld isekorjajate jaoks, paigutage müügiletid sissesõiduteele, kliendid ei satu nii elumaja juurde või isiklikku aeda. Põld, kus kasvab toodang, mida koristatakse ainult masinatega või mis on mõeldud tööstustele, võib olla eraldi.

Põlevkivikütteõli müük teraviljakuivatitele ja soojusseadmete hooldus Pakume teraviljakuivatite • põletite reguleerimist • katelde hooldust ja puhastust • kütusfiltrite puhastust • kütustega kokkupuutuvaid detaile • automaatika häälestust • suitsugaasi parameetrite mõõtmist • häireautomaatika paigaldust ja muud vajalikku

Infot laiema rehvivaliku kohta leiad meie kodulehelt. Tel 515 3763, 5814 7377 e-post info@optitrans.ee

www.swenergia.ee

Tel 447 7862 | Faks 4477 863 | E-post info@swenergia.ee

maa elu || VÄiKetaluD || 9

28. juuli 2016

võimalused

ohkem tooteid müüa palju müüke, mis on seotud hooajaliste tähtpäevade või saagikoristusega. Spetsialistid soovitavad taludel korraldada ühiselt müüke või laatasid, mis on seotud tähtpäevadega või inimeste vajadustega. Eestis on juba küüslaugufestival, maasikafestival, meepäevad jms, kus kõik selle ala tootjad tulevad oma tooteid müüma. Hooajalisi müüke võiks olla rohkemgi, lähtuvalt Eesti traditsioonidest ja inimeste vajadustest. Austrias ja Kesk-Euroopas, kus kasvatatakse palju kõrvitsaid, on suured kõrvitsapeod, Ameerikas on kõrvitsakasvatus tihedalt seotud halloween’iga, kui tullakse ja ostetakse talunikelt tuhandeid tonne kõrvitsaid. Itaalias, Prantsusmaal, Hispaanias jm veinikasvatustaludes on suured koristuspeod/laadad. Pluss. Sellistele laatadele tu-

levad need, kes tahavadki just neid aiasaadusi osta. Müüa on lihtsam kui segalaatadel, kus müüakse kõike. Kui olete alati sellistel laatadel kohal, tekib oma klientuur, kes ostavad talu tooteid ka muul ajal, saate jagada oma talu ja toodangu kohta infot, visiitkaarte. Miinus. Kui on palju samalaadse toodangu müüjaid ja tihe konkurents, võib hind olla odavam kui mujal. 4. PAKU OMA TALUS LISAKS MAJUTUST, KOOLITUSI, MATKASID Ära ole ainult aiandustalu või loomakasvatustalu, vaid paku võimalust oma talus ka ööd veeta ja oma talu toodangust tehtud hommikusööki. Veel paku võimalust puhkust veeta. Eestis on näiteks Laastu maasikakasvatustalu, kus lisaks maasikate ostmisele, ise

korjamisele saab aktiivselt puhata, matkata, koolitustel osaleda, päikesepargiga tutvuda jne. Majutust pakkuda soovitavad väiketaludel just välisportaalid, sest tänapäeva inimesed tahavad täpsemalt teada, kuidas ühte või teist asja kasvatatakse, saada elamusi ning võimalusel öö maatalus veeta. Pluss. Hea lisateenimisvõimalus, mis kasvatab kliendibaasi ja talu tuntust. Kui üks valdkond ei too raha sisse, siis toob teine. Miinus. Teenus nõuab algul lisainvesteeringut, pühendumist, soovi kliendiga vahetult suhelda. Kui selleks tahtmist pole, mis parata, asi jääb katki. 5. EKSKURSIOONID JA TEADMISTE JAGAMINE Kui olete kakskümmend aastat põldu harinud, loomi kas-

vatanud, vilja või marju kasvatanud, on teadmisi ja oskusi, mida teistega jagada. Kui olete ise teinud juustu, moose, lihatooteid, siis korraldage kursusi teistele algajatele talunikele, gurmaanidele, asjaarmastajatele, linnainimestele. Välisportaalid soovitavad: korralda maaelu näidisekskursioone, räägi ja tutvusta, kuidas teie taluelu välja näeb, kuidas teete tööd, kuidas valmistate talutoodangut. See toob teile ostjaid kamaluga juurde, sest nad näevad, kuidas kõik sünnib. Jaga infot ka internetis. Pluss. Kliendid õpivad teid tundma, kogute tuntust, mis on tänapäeval müügi ja usalduse võti. Rahulolevad kliendid reklaamivad teid ise teistele. Miinus. Kui tahate oma isikut ja eraelu varjata, kui teile ei meeldi suhelda, siis pole see tegevusala teie jaoks.

KOMMENTAAR ettevõtmisest, pane väljapaneku juurde pildid nende kasvukohast, koristusest vms. Soovita inimestele oma lemmikretsepte, mida nad talu toodetest saavad valmistada jne. Korralda loteriisid, kutsu inimesi tallu külla, ekskursioonile, ise endale korjama. Tee soodusmüüke jne. 8. Rõhuta toodangu eripära Igal tootel võiks olla oma nimi ja lugu. Toodang võiks olla seotud aastaaegade või sündmustega, juurde võib lisada retseptid, mida neist teha saab või milleks on need kõige paremini sobivad. Inimesed ei tunne alati hästi taimi või vilju, seepärast lisa selgitus, mis need üldse on, mille vastu need aitavad või miks peaks neid söömatarbima. 9. Tunne oma sihtrühma Kellele teie firma tooted mõeldud on, kes neid võiksid osta? Kas mehed või naised, noored, keskealised või vanad? Kas jõukamad, keskmise sissetulekuga või vaesemad? Sellele tuginedes saad teha pakkumisi, kirjeldada või disainida pakendeid, väljapanekut. Vanematele inimestele võib pakkuda toodete kohaleviimist. Noorematele ja teadlikumatele

saab selgitada toodete kasulikkust, erilisust, pakkuda neile ekskursiooni või koolitust talus. Noori võib kutsuda suveks tööle.

Setomaa väikeettevõtjad on aktiivsed ja Setomaa üritused pälvivad meedias tähelepanu. Millist nõu jagate Eesti teiste piirkondade väiketalunikele ja ettevõtetele, kes tahaksid ennast turundada ja rohkem silma paista?

Enamikul taludel, väikeettevõtetel on koduleht ja Facebooki leht, mille kaudu jõuavad inimesed teieni ka kaugematest piirkondadest või teistest riikidest. Veebilehel on määrav kujundus, sõnum, info. Rõõmsad värvid, ilusad pildid ja kujundus ning põhjalik info toodete kohta kutsub ostma. Kui ootate väliskliente, peaks veebileht olulisema info edasi andma ka teistes keeltes. Tee veebipood, kuid olgu see võimalikult lihtne ja turvaline. Keegi ei taha osta, kui ostmine on väga keeruline või kui veebileht tundub segane. Lisa uut infot või uudiseid paraja intervalli tagant. Kui viimane postitus või uudis pärineb mitme kuu või aasta tagant, ei tekita see usaldust. Jaga uudiseid, kutsu inimesi üles talu tegemistest osa võtma: ostma, loosis osalema, koostööd tegema, talgutele tulema vms. Paku neile, kes sinu talu või tooteid turundavad, soodustusi.

AARNE LEiMA

10. Loo talu veebileht ja -pood

Setomaa ettevõtlusnõustaja

etomaa tänase tuntuse ja positiivse kuvandi taga on Setomaa Valdade Liidu viimase kümne aasta tegevus, mis muu hulgas on suunatud ettevõtluskeskonna arendamisele. Eesti Maaülikooli uuringud selgitasid välja valdkonnad, mis võiksid olla perspektiivikad Setomaa väikeettevõtluses: turism ja käsitöö, lisaks puit, savi ja maakasutus. Maakasutus just lambakasvatuse ja aianduse perspektiivis, kuna põllud on siin Setomaa ajaloost tingituna suhteliselt väiksed ja mullad kehvakesed. Ettevõtlusprojektide kaudu on neid valdkondi aastaid järjekindlalt arendatud. Setomaa väikeettevõtlu-

se ühisnimetaja on pärandkultuurile tuginev ettevõtlus. Muust Eestist eristuv kultuuriruum on väärtus, mida on mõistlik tootearenduses sihipäraselt kasutada. Koostöös Eesti Maaülikooliga andsime välja vastava käsiraamatu. MTÜ Setomaa Turism ja MTÜ Seto Käsitöö Kogo koondavad enda alla eri valdkondade ettevõtjad ning aitavad neid otseselt oma teenuste ja toodete turundamisel. Nüüdseks on Setomaal loodud TÜ Seto Lammas ja TÜ Seto Aiad. Viimane on võtnud eesmärgiks laialdase mustasõstrakasvatuse. Setomaal toimub aasta ringi suurüritusi – Seto Kuningriik, Seto Folk, Ostrova festival, teatrietendused. Hea tava on, et seal kauplemise eesõigus on neil Setomaa ettevõtjatel, kelle tooted on inspireeritud seto kultuurist.

Esko tallu Harjumaal kogunes pühapäeval üle 2000 külastaja. Foto: JaanuS lenSment / PoStimeeS

AVATUD TALUDES KÄIS ÜLE 83 000 KÜLASTAJA

eisel üle-eestilisel avatud talude päeval läinud nädalalõpul osales kümneid tuhandeid huvilisi, kes külastasid talusid, põllumajandustootmisi ja muid maaettevõtteid. „Tänavu tehti 234 osalenud ettevõttesse üle 83 000 külastuse ehk ligi kaks korda mullusest rohkem. 2015. aasta üle-eestilisel avatud talude päeval tehti ligi 45 000 külastust,” ütles maaeluministeeriumi avalike suhete osakonna juhataja Kristo Mäe. „Aasta-aastalt kasvav huvi näitab, et Eesti inimestele pakub põllumajandus ja maaelu huvi ning avatud talude päev on leidnud koha Eesti inimeste südames.” „Avatud talude päeva edu

taga on sadade inimeste vabatahtlik panus maaelu ning põllumajanduse tutvustamisel. Kõik end külalistele avanud ettevõtted ja nende abilised väärivad suurimat tänu ja tunnustust,” lisas Mäe. Kõige enam külastajaid oli tänavu Ida-Virumaal asuvas Konju mõisa talus, mida külastas 3200 inimest. Harjumaal asuvat Esko talu külastas 2050 ja Tartumaal asuvat Andre Farmi 2000 inimest. Külastajate arvu poolest mahtusid esikümnesse veel Saidafarm OÜ Harjumaal (1570), Madila Mahetalu Harjumaal (1500), Saksa talu pood Saaremaal (1400), Sepa talu Põlvamaal (1200), OÜ Voore Farm (1093) ja Arkna mõis (1050) Lääne-Virumaal ning Nopri talu (1050) Võrumaal. (ME)

põske ja sügavkülma peavad neid ekslikult mürgiseks, kuigi tegelikult paneb pea valutama sookail, mis sealsamas kasvab. Sinikad on väga hea maitsega ja sama tervislikud kui mustikad, nii et ärge minge neist rabas mööda. Ka sinikamahl on imehea.

KATRiN LuKE fütoterapeut, Karepa Ravimtaimeaed

uvine aeg pakub külluslikult marju, mis on täis kasulikke vitamiine ja antioksüdante. Mustikad, vaarikad, karusmarjad, mustad sõstrad – valikut on kui palju. Marju tasub süüa nii toorelt kui ka neid talveks sügavkülma varuda. Meie oma looduse imetoode on mustikas. Võrkturunduses müüakse meil näiteks Alaska ja muude maade mustikatest tehtud toidulisandeid, milles mustikaid ehk kok ku va id mõn i m ari. Ise metsa minnes saab neid niinimetatud võlumarju korjata kasvõi mitu ämbritäit. MUSTIKAS Mustikas aitab parandada nägemist, soodustab seedimist ja neerude tööd, aitab kõhulahtisuse ning veenipõletiku korral. See antioksüdantide poolest rikas mari peaks kindlasti kuuluma ka vähihaige menüüsse. Mustikaid võib panna talveks sügavkülma või teha neist moosi. Sinikad on sinised marjad, mis kasvavad rabades. Paljud

VAARIKAS Olen igal aastal korjanud nii aed- kui ka metsvaarikaid. Metsvaarikad on magusamad ja raiesmikel leidub neid küllaga. Olen marjad kandikul külmutanud, siis pakki pannud ja õhu välja surunud – nii ei külmu marjad kokku ja neid on hea koogi peale panna. Terveid marju saab säilitada vaakumpakendis. Vaarikad sisaldavad palju rauda, puriini, steroide (seemnetes kuni 15%), P-vitamiini, C-, E- ja A-vitamiini ning B-grupi vitamiine, sa h ha roosi, pektiine, orgaanilisi happeid ja tanniine. Vaarikad on head palavikualandajad, ajavad higistama ning aitavad külmetuse korral. Neil marjadel on silelihaseid lõõgastav toime. Jaapanis kasutatakse marju ja lehti raseduse ja sünnituse ajal. Ka Eestis anti vanasti sünnitajatele just vaarikaleheteed. Külmuta marju ja tee neist talvel smuutit, mis on imehea. Vaarikaid võib külmutada ka koos mustade sõstardega, siis tekib smuutit tehes

huvitavam segu. Smuutid on eriti head organismi turgutajad ja taastajad pärast haigust. Vaarikaid ei tohiks palju tarbida podagra korral ning neid peaks vältima neerupõletiku ajal.

ju Kal

31. P

Õis, alates kl 00.09 leht 05.06 21.47

2. T

23.44

Leht Leht, alates kl 04.12 vili Vili

4. N

Vili, alates kl 10.34 juur

5. R

Juur, kuu tõususõlmes alliKaS: märKmiK-Kalender „aaSta aiaS 2016” KirJaStuSelt VarraK

MAA

TULI

VESI

ÕHK

3. K

1. E

i ts

ur Amb

Õis

Jäär

vi Lõ

30. L

kits

Õis

MAASIKAS Maasikahooaeg on selleks suveks küll läbi, aga mõnelt maasikakasvatajalt või oma kodupeenralt võib saada veel hilisemaid maasikaid. Värskeid maasikaid tuleks süüa võimalikult palju, eriti metsmaasikaid, mis kasvavad looduses ja saavad maast mineraale. Koduaias soovitan kasvatada maasikaid kompostmullaga, sest mineraalväetiste ja keemiliste taimekaitsevahenditega kasvatatud marjad pigem rikuvad tervist kui parandavad seda. Maasikad sisaldavad rauda, aitavad kehvveresuse ja nõrkuse korral. Soodustavad rasvade ainevahetust ja neerude tööd ning tugevdavad organismi. Maasikatega võib teha ka näomaske kortsude ennetamiseks, samuti vistrike ning ekseemide vastu. Niisiis on marjad täis rohkelt kasulikke aineid ning neid tasuks hooajal süüa nii palju, kui isu on. Kindlasti tasub aga talveks marju sügavkülma varuda, et neid oleks haiguste hooajal hea organismi turgutamiseks võtta.

MUST SÕSTAR Mustad sõstrad sisaldavad väga rikkalikult C-vitamiini, samuti eeterlikke õlisid ja antioksüdante. Seetõttu aitavad mustasõstramarjad hästi külmetushaigustest paranemisel. Eriti maitsev on talvel toormoos, mida saab säilitada jääkülmas keldris või sügavkülmas. Külmutatud marjadest võib teha smuutisid, mahla ja toormoosi, mis suve meelde toovad.

KÜLViKALENDER – juuLi–AuGuST 2016 29. R

KARUSMARI Karusmarjad on head seedimise ergutajad ning aitavad kõhukinnisuse käes vaevlejat. Mina panen neid toormoosina sügavkülma ja keedan küpsetest marjadest ka moosi. Marjadest on hea koos jogurti või piimaga smuutit teha.

uttu on olnud vikerkaare mitmest küljest – seekord tutvustan vikerkaare võimalusi kohaliku ilma prognoosimisel või vähemalt etteaimamisel. Jah, vikerkaare abil saab tõepoolest mõningal määral ilma ennustada, kuid selleks peab oskama olukorda õigesti tõlgendada. On mitmeid ilmavanasõnu, mis käivad vikerkaare kohta. Näiteks öeldakse nii: kui vikerkaart näeb taevas hommikul, siis tuleb vihma, kui õhtul, siis seisab ees kuiv ilm. Tähelepanekud näitavad, et see on üldiselt õige, sest Eestis on õhuvoolu suund aastas keskmiselt edelast kirdesse. Seda järgivad hoovihmad liiguvad sageli üle Eesti. Seega: et suvel asub päike hommikul kirdes, tähistab edelas olev vikerkaar lähenevat vihma, kuid vahel ka sajupilvede kogunemist, sest kõrgemale tõusev päike ja selle maapinda soojendav mõju soodustab konvektsioonivoolusid. Õhtul on päike läänes või loodes ja pilved liiguvad tõenäoliselt ida poole. Nõnda viitab õhtune vikerkaar lahkuvale sajualale ja pigem paranevale ilmale. Seda toetab ka asjaolu, et öösel konvektsioonivoolud tavaliselt hääbuvad ja nii ongi 6–12 tunniks suure tõenäosusega oodata head ilma. Teistsugune olukord on lõunatsüklonitega, sest siis algab pilvisuse tihenemine sageli lõunakaarest, nii et päikese loojumise koht on üks viimastest, kus säilib pilvitu riba, ja õhtune vikerkaar näitab sajuse ilma saabumist. Ilm on pakkunud veidraid üllatusi. 14.– 15. juulil võimutses Eestis lõunatsüklon, mis tõi palju sademeid ja kohati äikest, aga pärast seda on mõnel pool arenenud põud. Sellega veidrused alles algasid: 20. juulil haaras Eesti enda valdusse kagu- või isegi idatsüklon, mis tõi pilves ilma, idaserva ka vihma ja äikest. Nii saabus kirdest, st Põhja-Jäämere äärest, Eesti kohale väga soe või lausa kuum õhumass, aga pilves ilm ei lasknud sellest rõõmu tunda, vaid lõi sügisese meeleolu (heaks küljeks, et kuivemates kohtades aeglustus põua areng). Huvitaval kombel juhtus kolme aasta eest samasugune lugu, nihe vaid paar päeva. Erinevalt tollasest juhtumist, kui ilm oli pilves 1,5 päeva, kestis seekord vaikne ja lämbe pilvealune ilm mitu päeva. Pilved hajusid väga visalt alles 23. ja 24. juuli jooksul. Pärast pilvede hajumist oli kohati äikest, eriti võimas oli äike 25. juuli öösel ja varahommikul Valgamaal (Võrtsjärvest lõunas). Päeval tekkis uusi äikeseid, mis kestsid veel öötundidelgi. Huvipakkuv oli veel ilmade kontrast 25. juulil Eesti piires: kui Harjumaalt ja ilmselt ka saartelt suurem lämbus ja kuumus taandus (ehkki õhumass soojenes!), püsis kaugemal sisemaal erakordne lämbus ja niiskus koos tugeva sombuga, õhutemperatuur püsis seal 25 kraadi piires, ainult kagunurgas tõusis oluliselt kõrgemale. Õhtu ja eriti öö, mida suvilas kogesin, oli õige kõhe – vaid 11 kraadi sooja kesköö paiku, samas Tartus oli üle 20 kraadi. Loo kirjutamise ajaks oli selge, et 26. juuli tuleb äikeseline, ehkki kaugeltki kõik kohad ei saanud kosutavat vihma. 27. juulil oli äikeselisust oodata veel Ida-Eestis. Hetkel on aga päevakorras pisike lõunatsüklon, mis võib tuua tugevad sajud ja kohatise äikese. Pärast seda on oodata Harju keskmist suve mõõduka soojuse, keskmiselt tugeva edelatuule ja sagedaste sajuhoogudega.

VIKERKAAR AITAB ILMA ETTE AIMATA

Marjad

ilmatark

Ne i

jÜRi KAMENiK

Sõnn

iLMATARK

28. juuli 2016

ISTUTUSAEG

10 || ilma- Ja taimetarK || maa elu

K V

maa elu || KODu Ja aeD || 11

28. juuli 2016

Kuidas

rajada katusehaljastust? ÜLLi-RiiNA SiLDNiK Helga Taimeaed

eldakse, et ole soovidega ettevaatlik, sest mõnikord võivad need ootamatult täituda. Mina alustasin kõrvalhoonele ammuse unistuse, katusehaljastuse rajamist „tänu” 2010. aasta 9. detsembril Eestit tabanud tormile Monika. Tormi tagajärjel andis katusekonstruktsioon katuseneelu kuhjunud lume raskuse all järele, tekkis doominoefekt ja katus varises kokku. Olles läbi mõelnud oma võimalused ja vajadused, otsustasin hoonel olnud 45kraadise kaldega katust enam mitte taastada. Nii vajas paarisaja ruutmeetri suurune pind uut lahendust. Kuna olin huvitunud rohekatustest juba pikki aastaid, avanes nüüd võimalus kodustes tingimustes eksperimenteerida. MIKS TEHAKSE HALJASKATUSEID? Rohkelt näeb katuseaedu Lääne-Euroopa ning Põhja- ja Lõuna-Ameerika suurlinnades. See on väga teadlik valik lahendamaks mitmeid ökoloogilisi probleeme, kus taimestatud haljaskatus „püüab kinni” suure osa sademeveest, mis muidu otse kanalisatsiooni oleks vaja juhtida. Samuti vähendavad haljaskatused jahedamal ajal majade soojakadu ning kuumal suveajal aitavad elamus jahedust hoida. Rohekatus seob ka suure koguse CO2. Suurlinnades on see eriti oluline, sest rohelisi pargialasid, mis linna kopsudena töö-

Katusehaljastuse juures on eriti tore see, et igal aastal ja aastaajal näeb see pisut teistsugune välja. Fotod: Ülli-riina SildniK

taksid, jääb järjest vähemaks. Katusehaljastuse rajamisel on võimalus lähtuda ekstensiivsest või intensiivsest kasutusest. Intensiivse kasutusega projektide näol luuakse hinnalisi uusi võimalusi tuua rohelust ja aktiivseks puhkamiseks sobivaid rohealasid kitsastesse linnatingimustesse. Ekstensiivse kasutusega rohekatused pidevat tallamist ei talu, küll võib seal teha hooldustöid. Oskusliku lahendusega on aga sealgi võimalik taimestust üsna lähedalt nautida. RAJAMISE RÕÕMUD Julgustust ja nõuandeid sain sel ajal, 2010. aastal, vastilmunud Linda McIntyre ja Edmund C. Snodgrassi ilmunud raamatust „The Green Roof Manual: A Professional Guide to Design, Installation, and Maintenance Hardcover”. Sinna on kokku kogutud Euroopa ja Ameerika eri paigus tehtud projektide koge-

mused ning välja toodud võtete plussid ja miinused. Eriti meeldis mulle sealt nõuanne just kodustes tingimustes läbi ajada lihtsate võtete ja väikse eelarvega. 2010. aasta suvi kulus katuse harutamisele, konserveerimisele ja mõistlike lahenduste leidmisele. 2011. aasta suvel alustasime ehi-

ROHKELT NÄEB KATUSEAEDU LÄÄNE-EUROOPA NING PÕHJA- JA LÕUNA-AMEERIKA SUURLINNADES. tusega. Kõigepealt tegid oskajad meistrid katusele tugevusarvutused. Sarikate paigaldamise etapis andsime sademetele äravoolu tagamiseks katusele 1,5% kallet. Kalde kõrgema poole geomembraani fikseerimiseks kasutasime 100 x 100 mm prussi, mis omakorda sai kaetud valtsitud ple-

kiga. Madalama poole serva sai plastlaud, mille paigaldasime äravoolu võimaldamiseks katusest poolteist sentimeetrit kõrgemale ja ummistuse vältimiseks sai katuseserv kaetud veel kahekümne sentimeetri ulatuses suurte kivikestega, kust vesi kergelt läbi valguda saab. Kuna hoone pole köetav ja katus on ekstensiivse kasutusega, siis rohkem kaitsekihte geotekstiili jt materjalide näol sinna ei saanud. Samuti ei lisanud ma vett salvestavat matti ja dreenivat spetsiaalset katet, mida tuleb kindlasti kasutada näiteks intensiivse kasutusega katushaljastuste korral. Järgmiseks tööks sai sobiva kasvupinnase kokkusegamine. Kuna umbrohuseemnetest vaba põllumulda pole olemas, otsustasin segu teha neutraliseerimata rabaturbast, 0–4 mm fraktsiooniga paekivi sõelmetest ja kergkruusast. Lähtusin põhimõttest, et turvas seob hästi niiskust ja paekivisõelmed neutraliseerivad turba plaanitud taimede jaoks

sobivale pH väärtusele. Kergkruus toimib hästi drenaažina, on väga kerge ja aitab säilitada kasvupinna õhulisust, samuti seob see sademekülluse ajal osa veest, mille taimed põua ajal jälle kasutusse võtavad. Substraadiks sobib ka liiv ja muud kivimitest täitematerjalid. Mõte on selles, et kasutada kohalikku kättesaadavat ja säästlikku materjali. Drenaažina toimib hästi ka tellisepuru, purustatud kruus jne. Kergkruus on siiski ühe komponendina parim just oma kaalu tõttu. Mina kasutasin liiva ainult puhkenurgas paeplaatide alusena, mujal lisaraskust liiva näol ma kasutada ei tahtnud. Kasvupinnase komponendid said katusele laotatud kihtidena ja seejärel juba kohapeal segatud. Põua tõttu tuli enne taimestamisega alustamist kasvupinnas veel korralikult märjaks kasta. Kihi paksuseks sai tihenenult 5–7 cm. KATUSE TAIMESTAMINE Katuse taimestamiseks on mitu võimalust – seemnekülv, pistikud, potitaimed või ettekasvatatud matid. Mina kasutasin kombineeritult kolme esimest varianti. Igaühel neist on oma head ja vead. Seemnest külvates tuleb arvestada üsna pika idanemiseajaga ja soovitud tulemust tuleb kaua oodata. Siiski on liike, mis lähevad paremini kasvama pigem külvist – näiteks liivateed (Thymus), nõmmnelk (Diantus arenarius) ja nurmnelk (Diantus deltoides). Hulga kiirema ja samas soodsa tulemuseni jõuab kergelt juurduvate pistikutega pinda kattes. Tükeldatud pistikud võib külvata otse kohevale pinnasele ja seejärel kinni rullida. Kõige lihtsamini juurduvad erinevad kukeharjad (Sedum). Oma valikus kasutasin kuuekandilist (S. sexlanguare), Kamtšatka (Sedum kamtsc-

haticum), Ewersi (S. ewersii), roomavat (S. spurium), valget (S. Album) ja kalju-kukeharja (S. rupestre). Lisaks kasutasin veel mägisibulate (Sempervivum) liike ja vorme, kääbusiirist (Iris pumila) ja kobarkivirikku (Saxifraga paniculata). Juurdunud potitaimedest saab soovitud tulemuse kindlasti kõige kiiremini. Puudus on aga kallis hind ja kasvumullaga kaasa tulevad umbrohud. Samuti ei tohi katusele istutatavad potitaimed olla hellitatud väetiste ja muu liigse hoolitsusega – vastasel juhul ei suuda need toitainevaeses kasvusubstraadis ja üsna ekstreemsetes oludes ellu jääda. Kasutasin taimestuse ilmestamiseks üksikute taimedena veel Hokkaido kukeharja „Bertram Anderson” (Sedum cauticola), murulauku (Allium schoenoprasum), Alpi astrit (Aster alpinum), harilikku kassikäppa „Rubra” (Antennaria dioica), Fääri kortslehte, (Alchemilla faeroensis var pumila), karvast kadakkaera (Cerastium tomentosum), padjandfloksi (Phlox subulata), ahtalehist sininokka (Sisyrinchium angustifolium) ja Dalmaatsia kurereha (Geranium dalmaticum). Katusehaljastuse juures on eriti tore see, et igal aastal ja aastaajal näeb see pisut teistsugune välja. Aastad pole vennad – mõnele taimele on pehme ja niiske talv talutav, mõni jälle eelistab kuivemaid ilmaolusid. Mõned algselt katusele toodud taimed ei pidanud kasvutingimustele vastu (mägisibulad), mõned olid aasta varjusurmas ning ilmusid jälle järgmisel aastal nähtavale (padjandfloks). Just ebastabiilsete ilmaolude pärast tasuks taimestus teha liigirohke. Ka ei tasuks taimedega väga selgepiirilisi jooniseid suurte laikudena teha, sest muidu tuleb tühjaksjäänud laik uuesti taimestada. Segaistutuse korral on see risk palju väiksem. Samuti saab olenevalt katuse kaldest ja valgustingimustest katsetada ja kasutada palju pikemat nimekirja sobivate taimede valikust. Kuigi selliselt rajatuna võib lõpliku tulemuse saavutamiseni kuluda 3–5 aastat, tuleb võrreldes valmis taimemattide kasutamisega selline katus palju isikupärasem ja rajamishind mitu korda soodsam. Katusele pääsemiseks on taaskasutusena valmistatud metallist toekas „taevatrepp” ning selleks, et mugavalt vaateid nautida, sättisime liivapadjale laotud paeplaatidele paika ka aiapingi. Nii tekkis „taevaaia” puhkenurk – mõnus koht kõrgelt vaateid nautida ja kohvi juua.

12 || mÕis || maa elu

28. juuli 2016

Sihtasutuse Luke Mõis juhataja Gea Järvela valitsejamaja trepil. „Selles majas on palju mõisahõngu, näiteks suured saalid ja ilusate võlvidega Fotod: Sille annuK ukseaugud,” räägib ta.

Luke mõis –

hiilgusest vaid varemed, aga luksust lausa kümmekond hektarit ViLjA KOHLER Tartu Postimees

i uhket häärberit, suurt viinakööki, muljetavaldavast tallist rääkimata – tõesti, miks pöörata auto siledalt asfaldilt tolmavale kruusateele, mis viib mõisasse? Aga kui on aega, tasub seda teha, isegi siis, kui mõisast pole justkui enam midagi järele jäänud. Kes vaatab ja ka näeb, leiab metsa kasvanud mõisaski hiilguse üles. Mis hiilgust saab mõnes kohas juba läbimatuks muutunud võpsikus olla? Saab küll! „Mõis polnud ainult uhke härrastemaja, tallid, viinaköök ja moonakamaja,” selgitab Eesti mõisaparke hästi tundev keskkonnaameti Jõgeva-Tartu regiooni kaitse planeerimise spetsialist Marica-Maris Paju. „Mõis algas tükk maad enne peahoonet sissesõidualleega ja suurema või väiksema pargiga, mis andis juba eemalt tulijale märku pererahva suursugususest, ilumeelest ja edevusestki.” Üks selline juba ammu kadunud pererahva suursugusest, ilumeelest ja edevusestki rääkiv vana valdus jääb Tartust paarkümmend kilomeetrit Valga poole, Nõo valda Luke külla. Sealse mõisa häärber ja viinaköök hävisid viimases sõjas, 1997. aastal jättis suur tulekahju tall-tõllakuurist püsti vaid seinad, akendeta suur valitsejamaja ootab rahalaeva … Vaadata pole justkui enam midagi, aga ometi käib Luke mõisas palju rahvast. PARGI VÄÄRTUST EI HINNATA „Me pole näiteks Palmse mõisa või Tartumaa Alatskivi mõisa moodi turismiobjekt, sest siin puudub uhke loss või häärber, mida inimesed turismikataloogidest otsivad,” märgib Luke

mõisat taastava-edendava sihtasutuse Luke Mõis juhataja Gea Järvela. „Aga meil on hästi säilinud vana ja uhke park. Tõsi, esimesel pilgul ei tundu see park inimestele teab mis vaatamisväärsusena.” Rääkimata sellest, et kuigi suur osa meist pöörab üha suuremat tähelepanu oma kodu ja suvekodu ümbruse vuntsimisele, ei oska me vanade parkide väärtust hinnata. Muide, kui Nõo valla Luke mõisapargist võlutud inimesed asusid 1992. aastal seda kohta suurest lepavõsast puhastama, oligi kõrvalseisjatele kõige raskem pargi väärtust selgeks teha. Pilt oli ju trööstitu, ainult suured asjatundjad nägid Lukel Eesti üht paremini säilinud algse planeeringuga regulaarstiilis mõisaparki, mille vanimad puud on oma 350 aastat vanad. Luke mõisa pargi ja sealsete tiikidesüsteemi taastamiseks kulus ligi kolmteist aastat ja omajagu raha. 2005. aastal said taastatud kaskaadidena laskuv tiigisüsteem ning väike kärnerimaja, kus soojal ajal on avatud kohvik ja sügisest kevadeni tegutsevad kohalikud osavad käsitöötegijad. Järgmisel aastal valmisid väike paviljon ja suur parkla, mõni aasta tagasi sai valitsejamaja uue katuse. Sel suvel pandi uus kivikatus viinaköögi tööliste majakesele, kuhu sihtasutus tahab teha uue käsitöökoja. Valitsejamaja, viinaköögi tööliste elamu ja tall-tõllakuur vajavad taastamiseks palju raha, toetusi nendeks töödeks on üha raskem saada, sest sellise valdkonna toetused on üsna kokku kuivanud. Lisaks pole sugugi väike pidev kulu pargi hooldus, selle kulutuse ja töö on enda kanda võtnud sihtasutuse üks rajaja, Nõo vald. „Pargipidamine on aegade algusest saadik olnud luksus, meil

poleks parke, kui poleks olnud rahakaid inimesi,” tõdeb MaricaMaris Paju. „Eesti mõisaparkide üldmulje on kurb, neis kunagistes ilusates kohtades annab tunda rahapuudus, aga kooliparkides lisaks ka see, et töökasvatus pole enam au sees. Park pole asi, mille teed üks kord korda ja siis see püsib – pargi teed vajavad kõplamist ja puud pidevalt hoolduslõikust, rääkimata muruniitmisest. Kui mõni aeg tagasi eraldas Keskkonnainvesteeringute Keskus meie parkide taastamiseks ja hooldamiseks üsna palju toetusi, siis nüüd on need toetused mitmel põhjusel üsna kokku kuivanud.” Luke pargil on tema sõnul vedanud, sest ühelt poolt alustati selle taastamist väga õigel ajal ehk toetuste eraldamise ajal ning tohutu suure entusiasmiga. Tulemus on ilus: võsa asemel on alleed, hekid ja muruväljakud, sellelt üheksalt hektarilt leiavad endale õdusa koha nii suured seltskonnad kui omaette olla tahtjad. MIDA MÕISAPARGIS TEHA? Ja mitte ainult! Vanade mõisaparkide põlised puud on meeldivad elupaigad mitmetele kaitsealustele liikidele, kelle toimetamisi ka inimesel huvitav jälgida. Nii on huvilised saanud mitmes

LUKE MÕISA PARGI JA SEALSETE TIIKIDESÜSTEEMI TAASTAMISEKS KULUS LIGI KOLMTEIST AASTAT JA OMAJAGU RAHA. mõisapargis, ka Lukel käia detektoriga nahkhiiri kuulamas. Luke mõisapargis käib soojal ajal palju rahvast: kes otsib ja leiab sealt romanti-

kat, kellele on see koht 700 aastat meie ajaloost. Sihtasutus korraldab mõisas maalilaagreid, perepäevi, kontserte, juulis etendati neli korda kontsert-lavastust „Tee tööd ja näe vaeva, siis tuleb ka ….”, aasta ringi on mõisas võimalik midagi õppida, näiteks igal sügisel õpetatakse õunamahla tegema. Seal võib piknikku pidada, lihtsalt jalutada ja mõtteid klaarida või mõnd tähtsat sündmust tähistada. „Septembri lõpuni pole meil ühtegi vaba nädalavahetust,” ütleb Gea Järvela. „Kõik ajad on pulmade, asutuste suvepäevade või ka suguvõsa kokkutulekute pidajatel juba ammu kinni pandud.” Et mõisas saaks veel rohkem suuri üritusi korraldada, on sihtasutusel plaanis võimalikult kiiresti korda teha suur valitsejamaja. Mõttes Gea Järvela juba sisustab seda maja. Vaimusilmas näeb ta, et seal on seintel Luke mõisa viimaste omanike, Mary ja Woldemar von Knorringi portreed ning von Knorringi kirjavahetus. Nii omanike portreed kui ka kirjavahetus on üsna hiljutine õnnelik leid – ühel päeval võttis Facebooki kaudu sihtasutusega ühendust Luke mõisnike Soomes elav kauge sugulane, kes andis enda käes olevatest portreedest ja kirjavahetusest teada. „Sul pole midagi, aga ühel päeval tuleb e-kiri ja sul on kõik olemas,” võtab Gea Järvela selle õnneliku juhuse kokku. Kust valitsejamaja ja talltõllakuuri taastamiseks raha saada, pole veel teada, kuid entusiasm pole Gea Järvelast aastatega kadunud. „Meie sihtasutus teenib ka ise raha ning pealegi pole raha ilmast otsa lõppenud, tuleb see vaid üles leida,” on ta kindel.

Luke mõisapargi ida- ja läänepoolset osa lahutab viiest tiigist koosnev kaskaad, mis taastati 2005. aastal. Veemängul – helidel ja peegeldustel – on Luke pargis väga tähtis osa. Sildadega paisregulaatorid on ehitatud suurtest tahutud maakividest. Tiikide ümbrus on vabakujunduslik, avarad murualad toovad esile laskuvaid terrasse.

NII PUHKUSE- KUI KA UHKUSEKOHAD

Luke mõisa taastatud kärnerimajas on kohvik. Külmal ajal, kui mõisas käib vähem rahvast, tegutsevad seal kohalikud käsitöötegijad.

• Mõisad tekkisid Eesti alal 13. sajandi algul, võõrad valitsesid neid ligi 2000 valdust Eesti Vabariigi iseseisvumiseni 1918. aastal. Lõplikult kaotas mõisad 1919. aasta maareform, mis lubas mõisad tükkideks jagada. • Meie kultuuriruumis kujutas mõis endast majapidamist, kus põllumajandusliku tegevuse kõrval peeti oluliseks, et see võimaldaks omanikule ka puhkust, rahu ja rõõmu. Üks mõisa põhikomponente oli seetõttu ka „vabaõhutuba” – iluaed või park. Seetõttu on Eestis parke pinnaühiku kohta rohkem kui kusagil mujal maailmas. • Kuigi esimesed aiad Eestis rajati teadaolevalt juba 13. sajandil, pandi pargiarhitektuurile siin alus alles 17. sajandil, mil linnadest, eelkõige Tallinnast väljuvate maanteede äärde kerkisid patriitside ehk rikaste linnakodanike suvemajad ja väikemõisad nende juurde kuuluvate viljapuu- ja lilleaedade ning kalatiikidega, mis kohati moodustasid ühtseid ansambleid. • Kõige viljakam periood Eesti mõisaansamblite, -losside, majandushoonete ja parkide rajamisel oli 18. sajandi lõpp ja 19.

sajandi esimene pool, kus mõisate viinavabrikutest Venemaale läinud toodang tõi hästi sisse. • Pargiarhitektuuri ajaloos on kujundusprintsiipide erinevuse alusel eristatud laias laastus kahte kujundusviisi: regulaarset ehk Prantsuse stiili ning sellele vastanduvat looduslikku ehk Inglise stiili, mis lasi puudel ja põõsastel vabalt kasvada. Regulaarse stiili tunnuseks on eelkõige teedevõrgu, tehisveekogude, alleede, hekkide ja lillepeenarde sümmeetriline paigutus ning regulaarne kuju. Ideeliseks aluseks on mõte, et inimene on looduse kroon ning annab loodusele selle stiihia vastandusena reeglipärase kuju. • Eestis võeti esimesed pargid (Pajusi, Kabala, Kõpu, Olustvere, Kärstna, Riidaja, Heimtali ja Loodi) kaitse alla 1929. aastal suvitus- ja ravitsuskohtade seaduse alusel. Praegu on meil looduskaitse all üle 400 pargi, neist suurem osa on mõisapargid. . Allikad: Margit Tohver, artikkel „Eestimaa mõisapargid sügises” (Eesti Loodus 2005/9), keskkonnaameti väljaanne „Pargiomaniku meelespea”.