Maa Elu 4. august 2016 by AS Eesti Meedia

priit VahtraMäe: PÕDRAJAHIL KÄIVAD IKKA SOOMLASED, SEST NENDE ENDA PÕDRAKARJAD ON KEHVA MAJANDAMISE TAGAJÄRJEL VÄGA VILETSAS OLUKORRAS.

pariMad talutoidud

MAHEKEEFIR, SEEMNEKRÕPS, KÜÜLIKULIHAKONSERV, KADAKASIIRUP, TUDRAÕLI, MUSTIKAMARMELAAD, ASTELPAJU TOORSIIRUP.

772504

586014

ISSN 2504-5865

piiMatÖÖStuSe SeiS

MAA ELU UURIS EESTI SUUREMATE PIIMATÖÖSTUSTE 2015. AASTA MAJANDUSTULEMUSI, MIS OLID ÜSNA POSTIIVSED.

4. aUGUSt 2016 • nr 32 (60) • HInD 1 €

33–34

senti piimaliitri eest Kirbla Oü juht toomas Laos:

„Kui tahta investeerida, peaks teenima 33–34 senti piimaliitri eest.”

Loe lk 2–3

2 || Piim || maa elu

4. august 2016

Kirbla OÜ juhata Talupidajad Gunnar ja Mariana Aug koos poegadega. FOTO: TaLuPidaJaTE kESkLiiT

eeSti pariM talu teGutSeB hiiuMaal

aupäeval Jänedal toimunud Eesti talupäevadel kuulutati Eesti parimaks taluks 2016 Hiiumaal Käina vallas tegutsev Anno talu, mida peavad Gunnar ja Mariana Aug ning nende osaühing Annomere. Gunnar ja Mariana Aug on pika staažiga talupidajad. Varem piima tootmisega ning selle ümbertöötlemisega taasiseseisvunud Eesti esimeses tunnustatud talu-

meiereis tegelenud pererahvas loobus lüpsikarjast juba ammu enne praegust piimakriisi ning praegu jalutavad Anno talu rohumaadel ainult lihaveised. Aastas saadetakse taluväravast välja umbes 60 lihalooma. Pererahvas võtab aktiivselt osa kohalikust elust ja lihaveisekasvatajate üritustest. Kogu tootmine on mahetunnustatud, aidates sel moel säästa kohalikku loodust ja tagades loomade heaolu. (ME)

koGu Mandri-eeSti on nüüd katkutSooniS

eoses Aafrika seakatku puhangutega koduseafarmides ja seakatku levimisega uutele taudistunud aladele metsas laiendas Euroopa Komisjon Baltimaades ja Poolas seakatku leviku tõkestamiseks kehtestatud piirangutsoone. Uue otsusega laieneb III tsoon ja kogu Mandri-Eesti ulatuses kehtestatakse II tsoon. Juulikuus toimunud seakatku puhangute tõttu koduseafarmides laieneb taudi tõkestamiseks kehtestatud kolmas tsoon Lääne-Virumaal, Jõgevamaal ja Harjumaal asuvatele valdadele. Uue tsoneerimise otsusega jääb piirangutsooni täiendavalt kolmteist seakasvatust, millest seitse on vähema kui kümne seaga väikemajapidamised. Metssigade taudileidude tõttu uutes piirkondades Harju- ja Raplamaal on laiendatud teist tsooni kogu Eesti mandriosale. Veterinaar- ja toiduameti peadirektori asetäitja Olev Kalda sõnul toob teise tsooni laienemine kaasa täiendavad piirangud eelkõige elussigade turustajatele ning kolmanda tsooni laienemisega rakenduvad lisaks piirangud kolmeteistkümnele seakasvatajale toodangu turustamisel. „Teise tsooni laienemine metssigade osas sisuliselt palju ei muuda, kuna metssealiha eksport on olnud piiratud ka seni Lääne-Eestis ja Harjumaal kehtinud puhvertsoonis,” ütles Olev Kalda. „Kindlasti tuleb aga tsooni laienemisse suhtuda kui olulisse märki sellest, et taudi leviku peatamiseks peab jätkama nii metssigade arvukuse vähendamise kui nakkusohtliku materjali kõrvaldamisega loodusest.” Riikliku tauditõrjekomisjoni otsusega on seatud metssigade asustustiheduse lõppeesmärk 1,5 isendit 1000 hektari jahimaa kohta, mis tuleb saavutada 2017/2018. jahiaas-

ta lõpuks. „Augustikuu jooksul määrab Keskkonnaamet maakondlike jahindusnõukogude ja Keskkonnaagentuuri ettepanekutele tuginedes eeloleva jahihooaja küttimiseesmärgid. Samuti on augusti jooksul kavas kokku kutsuda ametkondade ja teadlaste esindajate ümarlaud, et arutada võimalikke meetmeid metssigade populatsiooni tõhusamaks piiramiseks ning järelevalve karmistamiseks metsas,” lisas Kalda. Seakatku leviku tõkestamiseks kehtestatud kitsendused II–III tsoonis: • Kõik III tsoonis paiknevad seakasvatusettevõtted on intensiivse veterinaarjärelevalve all. • Olulisima kitsendusena on III tsoonist lubatud turustada ja eksportida vaid uuritud sigadelt või karjadest pärinevat kuumtöödeldud sealiha ja -tooteid. • Kuumtöötlemata sealiha- ja toodete liikumine on lubatud vaid erimärgistatult ja Eesti piires. • Elussigade liigutamine on lubatud teatud tingimustel range veterinaarjärelevalve all nii Eestis kui teistes liikmesriikides asuvatesse II–III tsooni farmidesse. • Kõik II–III tsoonis kütitud metssead peavad olema uuritud sigade Aafrika katku välistamiseks. • Lubatud on uuritud metssigadelt pärineva liha ja -toodete turustamine Eestis II–III tsooni piires nelinurkse erimärgistusega. Euroopa Komisjoni 2015. aasta novembris avaldatud täpsustatud tsoneerimise põhimõtted võimaldavad lugeda III tsooni kuuluva ala II tsooniks pärast 12 kuu möödumist viimasest kodusigade haiguspuhangust ning II tsooni muuta I tsooniks 12 kuud pärast viimast seakatku diagnoosi metssigade hulgas. (ME)

kriis õ TooMas Šalda

maaelu@ajaleht.ee

igel ajal, 2013. aastal, saime valmis uue robotlauda, tänu sellele on nii piimakari kui ka töötajaskond optimaalse suurusega,” ütleb Läänemaal tegutseva Kirbla OÜ juhataja ja üks omanikke Toomas Laos. Järgmise aasta kevadel on ettevõttel plaan alustada teise samasuguse, 270kohalise robotlauda ehitusega, annaks vaid kõigevägevam, et piima kokkuostuhind kosuks. Just Maa Elu Kirblas viibimise ajal heliseb Laose telefon ja talle teatatakse, et augustist makstakse juuli 18,5 sendi asemel piimaliitri eest 21 senti. „Asi seegi. Normaalne oleks 33–34 senti ja kui see arv pool aastakest 40 kandis püsiks, hakkaksid Eesti piimatootjad jälle ka investeerimise peale mõtlema,” kommenteerib Laos. 1993. aastal asutatud Kirbla OÜ on välja kasvanud kohalikust sovhoosist. Ettevõte kasvatab teravilja, rapsi, söödakultuure, heintaimi ning piimakarja ja toodab kütteheina. Kui enne 2013. aastat oli neil kahes laudas 430 piimalehma, siis robotlauda võimalustest tulenevalt kahandati karja 300 peale. Noorloomi on neljasaja ringis. „Kuna plaanime uue lauda ehitust, siis pole noorloomi ära müünud,” selgitab ettevõtte juht. Uus laut läheb maksma umbes 1,2 miljonit eurot, millest PRIA katab maaelu arengu toetuse meetmest 489 215 eurot. Päris oma maid on Kirbla osaühingul 1000 hektarit, renditakse 1400 hektarit. Lautu on kolm: uus robotlaut, poegimis- ja noorloomalaut. Töötajaid on mõni alla 30. OmaniKering On aastatega Kahanenud Kirbla OÜ omanikering on olnud lai, millalgi oli osanikke koguni 166, kuid tänaseks on arv kahanenud 50 kanti. Suurem osa osakutest kuulub Toomas Laosele ja osaühingule ELPA i.e. ELPA i.e partner on omakorda Baltikumi suurim juustutootja ja kõrge lisandväärtusega piimatoodete tootja Rokiskis Suris, mis varub 580 000 tonni piima aastas. Just Leetu viiakse ka kogu Kirbla osaühingu toorpiim.

„Ei saa öelda, et Eestis piima liiga palju toodetakse, ei pea ju arvestama ainult siseturuga, väljapoole tuleb tööd teha ja turge leida. Mida meil siis väga muud eksportida on? Muidugi oleks kasulikum eksportida kõrge lisandväärtusega lõpptooteid, aga ju me pole veel selleks valmis. Leedukad on. Piimanduse madalseis on tingitud sellest, et ühte aega langesid õnnetult Vene turu kadumine ja kvootide kaotamine, nii see seis hapuks läks. Loodetavasti nüüdne väike hinnatõus näitab, et mingi lahendus hakkab kujunema. On neid, kes on kriisis tugevamaks muutunud. Kui taas paremad ajad tulevad, ei tehta enam rutakaid otsuseid. Ehk jääb ajast, kui raha üldse ei olnud, midagi külge,” leiab Laos halvas headki. Ehkki piimatootmisele orienteeritud emafirma Kirbla OÜ oli mullu mitmekümne tuhande euroga kahjumis, jõuti tänu lihaveiseid kasvatavale tütarfirmale Kirbla Mahe OÜ enam kui poolesaja tuhande euroga kasumisse. Lihaveisekasvatus viidi Kirbla OÜst lahku seetõttu, et ollakse Liivimaa Lihaveise Seltsi liige ja selts nõuab, et lihatoodang vastaks mahepõllumajandustootmise nõuetele, selle aasta veebruaris selleni ka jõuti. Ettevõttel on 450 rohumaaveist, aastas müüakse neist kuskil 150. Peetakse anguseid ja herefordi ristandeid. Ettevõttel on 800 hektarit just lihaveise pidamiseks sobivat põllumajanduslikult vähem väärtuslikku maad. „500 hektarit on niit ja 300 kehvakesed karjamaad. Niidu pealt varume allapanu lehmadele ja kütteheina. Kuna oleme peamiselt piimatootja, siis sööta meil nii palju pole, et lihaveisekarja sellega toita, söövad looduslikku toitu,” selgitab Laos. iga asi tOOb midagi sisse „Oleme riske hajutanud, iga asi toob midagi sisse. Samas oleks vaid ühe asjaga tegeledes investeerida lihtsam. Meie olemegi põhilise raha paigutanud piimakarja, teised alad on veidi vaeslapse osas, aga lehm tahabki ju süüa ja lüpsmist iga päev, pääsu pole. Ostusöötade osakaalu oleme ikkagi jõuliselt vähendanud, oleme püüdnud kasvatada rohkem ise, näiteks uba,

Kirbla OÜ 2013. aastal valminud robotlaut andis võimaluse nii piimakari kui ka töötajate arv optimaalseks muuta. FOTO: PEETER RaidLa

normaalne piimahind olekS 33–34 Senti ja kui See arv pool aaStakeSt 40 kandiS pÜSikS, hakkakSid eeSti piimatootjad jälle ka inveSteerimiSe peale mõtlema.

mille arvelt peab siis vähem ostusööta hankima. Kui lehm annab 9200 piimakilo aastas, peab ta korralikult söödetud olema. Kogus pole meil langenud tänu sellele, et saame oma maadelt väga head silo. Koos konsulentidega me neid asju sätime, et kuidas loomad neile vajalikud ained ikkagi niimoodi vingerdades kätte saaks. Põldudele pole me viimastel aastatel varasemaga võrreldes sama kogust väetist osta saanud. Lihaveised elavad peamiselt õhust ja armastusest. Kui aga tahad midagi korralikult teha, on vaja investeerida ja selleks meil praegu jaksu ei ole,” kirjeldab Laos ettevõtte tänast päeva. Kahe firma peale on Kirbla OÜ käive kokku miljoni euro ringis, millest lihamüük moodustab kümnendiku, heina ja vilja müük teise kümnendiku, ülejäänu tuleb piima müügist. Pole raske rehkendada, et kui piima eest saab alla omahinna, on seis keeruline. Aga kriis tuleb ära kasutada, nüüd selgub, mida on vaja osta, mida mitte. Samas on see nööri peal kõndimine, kui säästmisega liiga hoo-

maa elu || Piim || 3

4. august 2016

aja Toomas Laos:

õpetab gu minna, näiteks lehm ei saa vajalikke mineraalaineid ja tema tervis hakkab järele andma. Kaua see nii kesta ei saa. Teravili jääb sisuliselt kõik meie enda loomadele söötmiseks, vahel oleme 100–200 tonni müünud. Raps läheb kõik müüki. Looduslikust heinast poole müüme ära.” Viimaste aastate ettevõtte majandusotsuste kohta ütleb Laos, et väga rappa Kirblas mindud ei ole. „Praegu on kogu põllumajandus nii hell, et kui vähe tõsisemalt eksida, on asjaga ühel pool. Robotlauda ehitus oli õige otsus. Varasemad kaks lüpsilauta nõudsid nii palju tööjõudu, et poleks praegu kuidagi hakkama saanud, oleks pidanud palka vähendama, inimesed oleksid laiali jooksnud. Rihma oleme pidanud ikkagi kõvasti koomale tõmbama, püüame vanade asjadega hakkama saada, väldime liisinguid. Meiegi varem muudkui uuendasime tehnikat, aga praegu tuleb tunnistada, et sai pisut liiale mindud. Pidurit küll vajutasime, aga mõne vana masinaga oleks saanud tegelikult veel edasi töötada. Veidi oleme

tegevust ümber mänginud: sel aastal külvasime 100 hektarit rohkem vilja kui tavaliselt, aga ega see vilja kokkuostuhind ka midagi erilist ole. Rohumaa pinda seevastu vähendasime, sest silo on nii palju, et praegu anname veel lehmadele eelmise aasta oma ette.”

praegu on kogu põllumajanduS nii hell, et kui vähe tõSiSemalt ekSida, on aSjaga Ühel pool. KatLamajja Läheb Küttehein Üks Kirbla OÜ lisategevus on kütteheina tootmine. „Lihula katlamaja on ainuke Eestis, mis kasutab soojatootmiseks ka kütteheina. Alguses oli neil plaan kütta pillirooga, aga selle varumine osutus vist liiga keeruliseks. Siis hakati heina ja isegi põhku põletama. Meie viime sinna 600–700 tonni luhaheina aastas, nende koguvajadus on 1200 tonni. Ei teagi, miks ai-

nus selline katlamaja just siin on, näiteks Emajõe luhtadelt saaks heina küll ja veel. Meilgi jääb kütteheina mitusada tonni üle. Tulevikus tahaksime ise rajada kütteheinagraanulite tehase. Luhtadel on heina tohutult, see tuleks ära kasutada. Kütteväärtuselt on luhaheinapelletid ja hakkepuit enam-vähem võrdväärsed. Kunagi proovisime Saksamaal ühes tehases katsetuseks briketti teha, aga kaheksasentimeetrise läbimõõduga brikett oli liiga jäme, ei põlenud piisavalt hästi. Selline brikett oleks katlas vajanud raputamist ja puhumist, Eesti turul sel kohta poleks. Peenike alla sentimeetrine graanul on palju parem. Sellise tehase rajamine läheks maksma 120 000 eurot ja selle teeme paremate aegade saabumisel tõenäoliselt ära.” Hiljutine uudis, et piimatööstusel on tasapisi hakanud paremini minema ja ehk jõuab see peagi ka tootjateni, Kirbla OÜ juhatajasse liigset optimismi ei sisenda: „Kokkuostuhindade madalseis on kestnud kaks aastat, see teeb ettevaatlikuks.

Augustist lubatud 21 senti liitri eest pole kaugeltki veel tasuv, eriti kui arvestada, et 40,9 senti maksti alles 2013. aastal. Kui hind jääb 20 sendi kanti, siis juhul, kui laene kukil ei ole ja laudad on kaasajastatud, peavad tootjad veel mõne aasta vastu. Et ots otsaga kokku tulla, peaks kokkuostuhind olema 27–28 senti liitri eest, aga siis ei jää investeerimiseks midagi. Kui tahta investeerida, peaks teenima 33–34 senti liitri eest. Kui hind oleks pool aastat 40 sendi kandis, hakkaksid piimatootjad juba rohkem investeerimisele mõtlema.” Kirbla OÜ kavandatava uue, 2013. aastal valminuga sarnase robotlauda ehitus algab praeguse plaani kohaselt 2017. aasta kevadel. Veel tuleb ehitada teine lägahoidla, peagi on uusi silohoidlaid vaja, noorloomalauta oleks hea uuendada, lihaveistel oleks samuti oma lauta tarvis, kus nad sandi ilmaga peavarju leiaksid. „Raha läheb nagu hundi kurku,” ohkab Laos. Masinapark on ettevõttel õnneks praegu korras, sellega muret pole.

jUHTKiri

pEETEr raidla

peatoimetaja

teiSe tSooni eeSti

uroopa Komisjoni otsuse kohaselt on nüüd kogu Mandri-Eesti Aafrika seakatku teises tauditsoonis. Kolmas ehk kõige karmim tsoon poolitab Mandri-Eesti pooleks punase ribana, mis haarab enda alla osa Harjumaast ja Lääne-Virust, Järvaja Jõgevamaast, Viljandi- ja Tartumaast ning sisuliselt kogu Valga- ja Võrumaa. Aeg-ajalt on kuulda, et süüdi on väikemajapidamised, kelle laudas on alla kümne sea. Tänavu kodusigadel avastatud viiest katkuleiust neli mahubki selle määratluse alla, kuid 20. juulil LääneVirumaal Kadrina valla Kallukse külas avastatud katkukoldes läks hukkamisele 4091 kodusiga. Võib arvata, et sealses suurfarmis olid rakendatud kõik vajalikud vastumeetmed, aga paraku sellest ei piisanud. Kõige selle taustal paneb kulme kergitama metssigade kahanev küttimiskohustus. Kui tänavu kevadel lõppenud jahihooajal oli küttimiskohustuseks 29 608 metssiga, siis praegune ettepanek on vaid 17 850 metssiga jahihooaja kestel. Seda enam, et ainus efektiivne võimalus seakatkuga võidelda on metssigade populatsiooni sisuliselt täielik hävitamine, nagu kinnitavad valdkonna spetsialistid. Kes vähegi mööda Eestimaad pimedal ajal ringi liikunud, on kindlasti näinud ka üle tee jooksvaid metssigu. Mul endal on tänavu suvel olnud vähemalt kolm sellist juhust. Neist ühel juhul nägin paarikümnest isendist koosnevat karja, teistel juhtudel jäi vähem jooksikuid silma, kuid ilmselt redutasid nende kaaslased sealsamas tee veerel põõsastikus. Tahan sellega öelda vaid seda, et metssigade täielikust või peaaegu täielikust hävitamisest oleme veel väga kaugel. Samas ei saa kogu seda rasket ettevõtmist vaid jahiseltside kanda jätta. Läinud jahihooaeg näitas, et Eesti jahimehed on äärmiselt tublid. Kui aga küsida, kas riigi abi ja toetus jahiseltsidele nende aega ja raha nõudvas ettevõtmises on olnud piisav, siis tahaks küll selles tõsiselt kahelda. Lõin huvi pärast nii maaeluministeeriumi kui keskkonnaministeeriumi kodulehel otsingusse sõna „jahiselts”. Maaeluministeeriumi kodulehelt sain kolm vastust, keskkonnaministeeriumi lehelt seitseteist. Viimasel juhul jäid kõik viited aega enne 2016. aastat. Nii palju siis meie suurametkondade huvist jahiseltside tegevuse vastu.

Peatoimetaja Peeter Raidla peeter.raidla@ajaleht.ee Toimetaja Kristiina Kruuse kristiina@incase.ee Makett Jaanus Koov, küljendus Anna Budanova Keel ja korrektuur Reeli Ziius reklaamitoimetaja Liisa Kaha liisa.kaha@postimees.ee, telefon 739 0383 Müügijuht Jane Barbo, jane.barbo@ajaleht.ee Väljaandja Postimees Grupp AS Maakri 23a, 10145 Tallinn, maaelu@ajaleht.ee Maa Elu ilmub Postimehe, Pärnu Postimehe, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Valgamaalase vahel igal neljapäeval (v.a riigipühad). Tellimine, telefon 666 2525 Koos Postimehega levi@postimees.ee Koos maakonnalehtedega tellimine@ajaleht.ee Autoriõigused: Postimees Grupp AS, 2016

4 || PiimatÖÖstus || maa elu

4. august 2016

Piimatööstused piimatootjate kriisi taustal pEETEr raidla

uuli lõpus avaldatud Eesti piimatöötlemise sektori 2016. aasta esimese kolme kuu ülevaade, mille viitasime juba oma eelmises numbris, ajendas ka Maa Elu meie piimatööstustele pisut põhjalikumat pilku heitma. Maa Elu uuris meie suuremate piimatööstuste 2015. aasta majandustulemusi, valik sellest on ära toodud siinsamas kõrval asuvas tabelis. Kuus suuremat piimatööstust, mis on tabelis, annavad ligi 98 protsenti kogu meie piimatööstuse müügitulust. Kui statistikaameti andmetele tuginenud piimatöötlemise sektori ülevaates tõdeti, et meie piimatööstus jäi kogumis tänavu esimese kvartali tulemuste põhjal üle pika aja taas miinusesse, siis 2015. aasta tulemused olid küll üsna positiivsed. Hämmastama paneb vaid AS Tere, kes peaks olema saneerimismenetluse ajal eriti hoolas oma aruannete esitamisega, kuid pole siiani suutnud 2015. aasta aruannet esitada. Olulised tegijad piimanduses on veel tulundusühistu Epiko ja osaühing ELPA i.e., kes küll ise piimatooteid ei valmista, kuid on toorpiima suured kokkuostjad ja edasimüüjad. Epiko 2015. aasta müügitulu oli ligi 20,06 miljonit eurot (2014. aastal 27,33 miljonit eurot), kusjuures puhaskasum oli ligi 7,27 miljonit eurot (2014. aas-

tal 12,47 miljonit eurot). Elpa i.e. 2015. aasta müügitulu oli 28,41 miljonit eurot (2014. aastal koguni 50,43 miljonit eurot), mis andis puhaskasumiks 218 527 eurot (2014. aastal 111 255 eurot). Olgu öeldud, et Elpa i.e. vahendusel jõuab Eestis toodetud toorpiim peamiselt Leetu (umbes 89% kokkuostetud piimast). Ka Epiko peamine ekspordimaa on Leedu, kuid sinna jõuab vaid kümnendik kokkuostetud piimast.

kuuS Suuremat piimatööStuSt annavad ligi 98 protSenti kogu meie piimatööStuSe mÜÜgituluSt. Maaeluministeeriumi koostatud ülevaates tõdeti järgmist: • Piimatööstuse puhas lisandväärtus oli varasema aasta esimese kvartaliga võrreldes 82,5% väiksem ehk 2,4 mln euro suurune. See moodustas 0,5% töötleva tööstuse ja 3,9% toiduainetööstuse puhtast lisandväärtusest, olles oma osakaalult rekordiliselt madalal tasemel, mis iseloomustab hästi sektoris toimunud suurt langust. • Eesti turul on piimatoodete toodangu rahaline väärtus oluliselt langenud pärast Venemaa kehtestatud sanktsioonide algust. 2016. aastal kolme kuuga tootis piimatööstus rahalises väärtuses 69,2 mln euro eest piima-

tooteid, mida oli käibelt 4,2% vähem kui 2015. aastal kolme kuuga (2014. aasta kolme kuuga võrreldes juba ligi 22% vähem). • Hoolimata varasemaga võrreldes üle 10 000 väiksemast piimaveiste arvust ning väga madalast toorpiima kokkuostuhinnast (231,2 eurot tonn; –5,3%), toorpiima toodang kasvas 4,1% 196 300 tonnini, millest realiseeriti 178 600 tonni. Piimatööstuse toodetud toodangu kogumaht oli 53 500 tonni ja suurenes 5,5% ehk sisetarbimiseks suunatud osakaal on tuntavalt suurenenud. Piimatoodete ekspordi käive vähenes 12%, olles rahaliselt 29,7 mln eurot. • Kohalik piimatööstus on 2016. aasta esimese kvartali lõppedes kandnud märkimisväärset kahju. Statistikaameti lühiajastatistika andmetel vähenes kohaliku piimatööstuse müügitulu 16,3%, olles 2016. aastal kolme kuuga 68,7 mln eurot. Kogukulusid pole samaväärses mahus õnnestunud vähendada, need olid 75,1 mln eurot (–1,8%). Selle tulemusena tootis piimatööstus 2016. aastal kolme kuuga 6,4 mln eurot kahjumit. Viimati oldi kahjumis 2005. aastal ja siis oli kahjum 0,7 mln euro suurune. • Kõikide kogutavate piimatoodete tööstusest väljamüügihinnad langesid, jaehindadest või ja hapukoor veidi kallinesid, aga juust, joogipiim ja keefir odavnesid tuntavalt.

Piimaliin Eesti suurima piimatöötleja Valio Laeva meiereis.

FOTO: kRiSTJaN TEEdEMa / TaRTu POSTiMEES

piiMatÖÖtlejate MajanduSnäitajaid müügitulu (eurodes)

Puhaskasum (eurodes)

2014

2015

2014

2015

92 536 000

85 774 000

3 276 000

4 501 000

AS Farmi Piimatööstus

48 157 585

38 605 596

2 637 588

2 408 504

AS E-Piim Tootmine

48 646 542

37 035 055

66 504

570 808

OÜ Estover Piimatööstus

27 041 422

24 154 288

2 262 464

2 541 192

AS Saaremaa Piimatööstus

24 662 199

23 483 434

–627 136

183 841

OÜ Vigala Piimatööstus

744 297

1 060 248

–92 467

162 505

OÜ Nopri Talu Meierei

758 915

824 206

39 148

59 788

698 068

613 594

87 634

46 275

AS Valio Eesti

OÜ Saidafarm AS Tere *

86 486 678

3 205 475

* Aktsiaselts Tere ei ole hoolimata veebruaris 2016 alanud saneerimisest esitanud 2015. aasta aruannet Allikas: majandusaasta aruanded

maa elu || talutoit || 5

4. august 2016

Parim talutoit:

mahekeefir, tudraõli, kadakasiirup ... Maa ElU

el aastal korraldas Eestimaa talupidajate keskliit esimest korda parima talutoidu konkursi, kuhu laekus 77 talutoodet pea veerandsajast talust. Konkursitooteid hindas kümneliikmeline žürii, kes valis parimatest parimad seitsmes kategoorias: pagaritoode, lihatoode, piimatoode, tervisetoode, keedis, maius ja jook. Nende seast valiti ka üldvõitja. Parima talutoote konkursi võitjad kuulutati välja läinud laupäeval Jänedal toimunud Eesti talupäevadel. Parimatest parimaks tunnistati Pajumäe talu mahekeefir. Parima talutoidu valimisel hinnati nii talutoodete maitset kui ka talunike äriplaane, tootearendust ja turundust. „Parimat talutoitu valida oli keeruline, kuna häid talutooteid oli palju. Eesti talupidaja oskab tootearendusse panustada ning valmistada huvitavaid ja väga maitsvaid talutooteid,” kommenteeris talupidajate keskliidu pikaajaline eestvedaja Kaul Nurm. Parim PagaritOOde – seemneKrÕPs Kaarli talu seemnekrõps pälvis parima talutoidu konkursil parima pagaritoote kategooria alavõidu. Lääne-Virumaal asuva Kaarli talu perenaine ja peremees on talus tegutsenud juba kaheksa aastat. Talu põhitooted on veskitooted ja külmpressiõlid. Talu maadel kasvatatakse mahekaera, mahespeltat ja talu leivanumbriks kujunenud Sangaste rukist. Kaarli talu perenaine Kadri valmistab oma leivatoas neljandat aastat seitset sorti leiba, lisaks väiksemaid leibasid ehk pätsereid ning mitmesuguseid küpsiseid. Kõigile tellijatele korraldab perenaine leivategemise õpitubasid, kus iga soovija saab kätt proovida. Parim LihatOOde – KüüLiKuLihaKOnserv Parimaks lihatooteks valiti küülikulihakonserv Võrumaal asuvast Palvemaja talust, kus küülikuid kasv atata k se juba 2000. aastast. Talu põhitoodang on küülikuliha, millest valmistatakse küülikulihakonserve ja suitsuliha. Palvemaja talus saab tutvuda küülikutõugudega, osaleda küülikuteemalises õpiringis või soetada endale talu perenaise meisterdatud küülikunahatooteid.

Pajumäe talu piimatooted, teiste seas ka parimaks talutoiduks tunnistatud mahekeefir.

Parim Keedis – KadaKasiiruP Parimaks keediseks valiti Saaremaa kadakate vahel käsitööna valmiv kadakasiirup. Ligi 500 aasta vanuses Leedri külas Lääne-Saaremaal keedavad siirupiemandad kadakast ja suhkrust nõiduslikku hõrgutist, millele lisavad pähkleid, marju, ürte ja vürtse. Kadakas on rahvausu järgi elujõu ja tervise andja: toob merelist kosutust kopsudesse, suvesooja kontidesse, annab häälele väge. Saarem a a K adasiirupi tooted on ehe käsitöötoit ega sisalda E-aineid. Praegu valmivad kadakasiirupid-kastmed Orbu Talu koduköögis, kuid peatselt valmib talu karjaõues asuv Kadakakoda – tootmishoone.

malikult naturaalne ning sobib ideaalselt nii väikesesse kui ka suurde tervislikkust hindavasse kööki.

Parim tervisetOOde – tudraÕLi Tervisetoodete kategoorias valiti parimaks külmpressitud tudraõli Karmeli talust, mis tegutseb Saaremaa kihelkonna aladel. Talus kasvatatakse ja tegeletakse laiade kasutusvõimalustega toortatraga ja kvaliteetse külmpressitud tudraõliga. Unustusehõlma vajunud tudraõli on väga kasulik ja tervislik õli, sisaldab suures koguses E-vitamiini ja muid tervisele kasulikke koostisosi ning sobib igapäevaseks kasutamiseks nii toitudes kui ka lihtsalt toidulisandina. Kõik Karmelis valmistatu on kohalik saaremaine-eestimaine, tervislik, või-

puu- ja kööviljapüreedest käsitööna valmistatud marmelaadikomme, mida müüvad suuremad ja väiksemad poeketid ning valitud kohvikud.

Parim maius – mustiKamarmeLaad Parim maius on Minna Sahvri mustikamarmelaad, mille valmistaja marmelaaditädi Sireti soov on teha lihtsalt kõigil suu magusaks. Minna Sahver sai nime perenaise Sireti vanaema Minna järgi, kelle kodune sahver oli alati häid aiasaadusi täis. Raplamaal asuva Minna Sahvri tootevalikust leiab marja-,

Parim jOOK – asteLPaju tOOrsiiruP Võrumaa Villagu talu astelpaju toorsiirup pälvis parima joogi tiitli. Villagu talu astelpajukasvatuse alguseks võib lugeda 2003. aastat, mil istutati esimesed sada taime. Istandikku on aasta-aastalt laiendatud ja esimene katse midagi toota toimus 2009. aastal. Villagu talu kõige nõutum toode on kuumutamata ja il-

FOTO: TaLuPidaJaTE kESkLiiT

ma säilitusaineteta astelpaju toorsiirup. Praeguseks kuuluvad talu tootevalikusse veel teed, astelpajujahu, sama jahu meega segatult, astelpajumoos ja astelpajusinep. Võrumaa metsade vahelt pärinevat astelpajusiirupit ja teisi Villagu talu tooteid leiab valitud kauplustest Tallinnas, Tartus, Pärnus ja Võrus. Parim PiimatOOde ja Parim taLutOit – maheKeeFir Pajumäe talu Viljandimaal pälvis oma mahekeefiriga võidu kõige konkurentsitihedamas, piimatoodete kategoorias, kus võistles koguni 24 talutoodet. Pajumäe talu on pikkade traditsioonidega talu, mille 75pealine lüpsikari suudab toota päevas ligi 2000 liitrit piima, millest valmistatakse üle saja toote. Valikus on toorpiim, maitsestamata mahejogurt, mahekeefir, mahevõi, mahekoor, mahehapukoor, Gouda stiilis kerajuust, erinevate maitsetega kohupiimad ja ühe uudistootena ka ghee. Pajumäe talu mahekeefir pälvis ka konkursi „Parim talutoit 2016” üldvõitja tiitli.

6 || Jahiturism || maa elu

4. august 2016

Väikeprojektid saavad juurdepääsu uute toodete arendamise toetusele

aaeluminister Urmas Kruuse allkirjastas eelmisel nädalal põllumajandus-, toidu- ja metsandussektoris uute toodete, tavade, protsesside ja tehnoloogiate arendamiseks antava toetuse määruse muudatuse, mis näeb 2016. aastaks ette eraldi taotlusvooru väikestele kuni 50 000 euro suurustele projektidele. Eraldi taotlusvoor tagab ligipääsu toetusele ka väiksemate projektidega taotlejatele. „Kuna 2015. aastal toimunud taotlusvoorus oli konkurents projektide vahel väga tihe, siis otsustasime korraldada sel aastal vaid väiksemamahulistele projektidele suunatud taotlusvooru, et tagada ligipääs toetusrahadele ka väiketootjatest taotlejatele,” ütles maaeluministeeriumi teadus- ja arendusosakonna juhataja Külli Kaare. Määruse muudatusega nähakse ette, et 2016. aasta taotlusvoorus toetatakse tavalisest

väiksema mahuga projekte. Tavapäraselt on toetuse maksimaalne suurus kuni 350 000 eurot abikõlblikest kuludest projekti kohta, 2016. aasta taotlusvoorus on toetuse maksimaalne suurus kuni 50 000 eurot. Muudatuse eesmärk on tagada toetuse kättesaadavus ka väiksema eelarvemahuga projektidega taotlejate jaoks. Uute toodete, tavade, protsesside ja tehnoloogiate arendamise toetuse raames toetatakse projekte, mis edendavad koostööd ja arendavad innovatsiooni eelkõige põllumajandus-, toidu- ja metsandussektoris ning lahendavad konkreetsete tootjate ja töötlejate tootmisprotsessiga seotud probleeme. Projektid peavad olema suunatud konkreetse ettevõtte reaalsete vajaduste lahendamisele, eraldiseisvaid teadushuvisid ei rahastata. Toetusi saab taotleda põllumajanduse registrite ja informatsiooni ameti (PRIA) kaudu tänavu 30. augustist 5. septembrini. (ME)

Eilsest hakkas kehtima üleEuroopaline keelatud võõrliikide nimekiri

lates 3. augustist hakkas Euroopa Liidus kehtima esimene ühtne looduskaitseliselt ohtlike invasiivsete võõrliikide nimekiri, millesse kantud liike ei tohi importida, transportida, turustada, pidada, paljundada ega loodusesse lasta. Keskkonnaministeeriumi looduskaitse osakonna peaspetsialisti Merike Linnamäe sõnul on nimekirjas need liigid, kel on loodusele oluline negatiivne mõju ning kelle vastu tuleb koos teiste riikidega ühtselt võidelda. „Võõrliikide levik riigipiiridest teadupärast ei hooli, mistõttu on vaid ühel piirkonnal üksi raske midagi ette võtta, kui naabrid tegevusega kaasa ei tule,” nentis Linnamägi. Esimeses nimekirjas on 37 liiki, kuid nimekiri hakkab ajas muutuma ehk sinna plaanitakse peagi uusi liike lisada. Nimestikku on võimalik kanda ka liike, mida Euroopa Liidus ei ole veel leitud, kuid mille ohtlikkust teadusandmete põhjal eeldatakse. See võimal-

dab impordi ja transpordi keeldudega nende Euroopa Liitu jõudmist ära hoida või vähemalt edasi lükata. Nimekirja kantud liikidest on Eesti looduses teadaolevalt esindatud kaheksa, lisaks on osa liike ilmselt olemas inimeste akvaariumides, kodus lemmikloomana või aedades. Nimekirjas on meil juba tõrjes olevad Pärsia karuputk ja Sosnovski karuputk, samuti Eestis juba praegu impordi ja kasvatamiskeeluga signaalvähk, Kaug-Ida unimudil ja hallorav. Ennetava meetmena oli Eesti jaoks väga oluline ka pesukaru nimekirja kandmine. Nimekirja kinnitamisest on mõjutatud nii lemmikloomaomanikud, aiandus- ja lemmikloomakauplused, maaletoojad, kasvatajad, (hobi)aednikud, maaomanikud kui ka teadlased. Nimekirja kantud loomi võib lemmikloomana edasi pidada, kui need ei paljune ega loodusesse pääse. Samuti võivad poed neil varuks olevad lemmikloomad aasta jooksul inimestele müüa. (ME)

Kas jahituri Juba pelgalt rebase nägemine vabas looduses tekitab nii mõneski turistis elevust.

on Eestis potent Taavi Alas

oome jahituriste meelitavad Eestisse metssead, itaallasi meie linnud, kuid mitmel põhjusel ei ole jahiturismindus meie metsarohkes riigis nii edukas, kui võiks. Eestis on palju turismitalusid, kus lisaks majutusele ja muudele tegemistele pakutakse võimalust metsas jahti pidada. See on eritingimustega reguleeritud turismivaldkond: kinni tuleb pidada jahireeglitest, küttimishooajast ja paljust muust, kuid selline turism on maailmas väga hinnas ja on seepärast Eestilegi hea šanss – aastas külastab Eestit 4000–5000 välisjahimeest. Kõva häälega sellest ei räägita, kuid mõnikord võib meie metsades kohata jahti pidamas ka kõrge staatusega tegelasi Euroopast. Mehe loomuses istub kaugest ajast peale soov küttida, olla oskuslik ambur ja sitke võitleja, kuid suureneb nendegi hulk, kes seda hobi õigeks ei pea ning

jahtimise vastu ägedalt võitlevad. Pidevalt muutuvad õigusaktid ja reeglid pärsivad stabiilset arengut. Jahituriste jätkub seepärast, et paljudes Euroopa tiheda asustusega riikides, nagu Holland, Belgia, Taani, Luksemburg, polegi kuhugi kedagi küttima minna. Kaugele sõita on kulukas, Eesti on aga meeldivalt lähedalt. Eestis metsa ja hõredat inimasustust veel on, aga kas nii väikses riigis on jahiturismil perspektiivi või peaksime oma loodust ja loomi hoopis kaitsma? Jahindusega vähem kursis olijat võib üllatada, et kõige enam jahituriste tuleb Eestisse Soomest, ehkki põhjanaabritel on metsa ja asustamata alasid meist mitu korda rohkem ja riigi territoorium suur. Põhjus on Saaremaa Jurna turismitalu peremehe Mati Tarvise sõnul üks: Eestis on metssead, keda Soomes, Rootsis ja Norras liigse küttimise tõttu juba ammugi peaaegu enam pole. Seepärast soomlastest jahituris-

tid Eestisse nii väga kipuvadki. Lisaks veel kõigi mugavuste ja teenuste lähedus, mis teeb jahipidamise eriti meelitavaks. Lätist Itaaliani Linnujahimehed tulevad Eestisse Soomest, Lätist, Leedust, kuid väga paljud linnuküttijad Eestis on hoopis itaallased. Linnujahihasart on itaallastel veres ja teatavasti püütakse Itaalias võrku ja süüakse gurmeetoiduna ära meie rändlinnudki, kes juhtuvad itaallastele nende kodumaal ette jääma. Soku trofeejahil, mis toimub juunis, käivad Eestis suurima innuga sakslased, taanlased, austerlased jt. Saaremaa Jurna talu teeb juba viisteist aastat koostööd kohalike jahisektsioonidega. Talu ülesanne on Mati Tarvise sõnul leida jahimehi ning neid majutada, toitlustada ja saunatada. „Otseselt jahi kui protsessiga ei tegele,” sõnab Mati Tarvis. Rõhutagem, et kõik Eesti turismitalud, kes pakuvad jahipidamist,

teevad koostööd kohalike jahiseltside ja jahimeestega. Jahiturism teeb Mati Tarvise sõnul Eesti majandusele ja tuntusele head. „Jahti peetakse väljaspool turismihooaega – septembrist kuni jaanuarini.” See on just aeg, kui majutusasutused ja turismikohad jäävad tühjaks. Eesti metsadele on hävitavalt mõjunud viimastel aastatel võimust võtnud seakatk. Õnneks on saared sellest pääsenud, aga kui kauaks? „Kui katk Saaremaale jõuab, on jaht siingi lõppenud. Viimasel jahihooajal lasti Saaremaal umbes 4500 metssiga ja enamik emiseid on läinud, nii et kaks-kolm aastat on asi väga kurb, sest järelkasv on pidurdunud,” toob Mati Tarvis välja nukra fakti. Jahiturismi kui tegevusala miinus on Mati Tarvise sõnul spetsiifilisus. Vaja on relva, relvaluba, kindlat kontrolli turistide üle. „Peavalu teevad erilised mehed eriliste soovidega ja palju paberimajandust,” ütleb Mati Tarvis. Ei ole nii, et kes iganes

maa elu || Jahiturism || 7

4. august 2016

peaaeGu koGu elu õhuS olav rEnno linnuteadja

ismil

tsiaali? tuleb jahiturismitallu ja läheb metsa paugutama. „Jahiturist peab olema jahiorganisatsiooni liige, tal peab olema relva omamise ja kandmise luba. Euroopa Liidus on EU relvapass, mida väljastab elukohajärgne politsei. Suurulukeid saab küttida vaid mees, kes on läbinud suuruluki laskmise katsed vastavas tiirus,” räägib Mati Tarvis. Alati, kui jaht algab, rivistatakse mehed üles ja loetakse sõnad peale. „Kui on kahtlus, siis pannakse ka puhuma. Kui midagi leitakse, kõrvaldatakse jahilt ja raha tagasi ei maksta. Alkohol ja relvad ei käi kokku! Mehed kannavad punaseid veste ja soovitatavalt punast mütsi jne.” Tarvis ütleb, et neil toimub jahte aastas nii palju, nagu jumal juhatab – kunagi ei saa planeerida. „Tavaliselt 2–5, sealhulgas linnujaht (hani ja part ), linnujaht kogub iga aastaga huvilisi juurde.” metsaOmaniKe erimeeLsused taKistavad Viljandimaa Jahimeeste Liidu juhatuse esimees Priit Vahtramäe usub, et jahiturism oleks Eestis edukas, kuid see sõltub omanikest, kes jahimaad majandavad. „Kestlikuks majandamiseks on jahimaad liiga väikesed. Enamik jahimaid on kohalike maamees-

te või liitunud linnameeste käes, kuid kuna ,,omanikke on palju”, on raske kokkuleppele saada. Hea külg: jahiturismist tulnud raha saab tagasi investeerida jahindusse ja loodushoidu. „Kuni eelmise aastani oli kõikide sõraliste arvukus väga suur ja kõik said turismiga tegeleda, kuid nüüd on saabumas raskem aeg. Sigade ja põtrade arv kütitakse niiviisi tasemele, kus ,,omalgi vähe”.” Turismiettevõtete kohta teab Priit Vahtramäe, et kõik soovijad on leidnud turistid, kellele jahti müüa. „Põhiturist ikka Soomest ja metsseajahile, kuna aga Aafrika seakatku tõttu on selle aasta lõpuks arvukus nii maas, siis pole midagi pakkuda. Ka põdrajahil käivad soomlased, sest nende enda põdrakarjad on kehva majandamise tagajärjel väga viletsas olukorras. Dominantsete pullide üleküttimise tõttu on kari jäänud nõrgaks ja väikeseks.“ Jahiturist ei pea tingimata jahti pidama, ta võib Priit Vahtramäe sõnul olla ka turist kaameraga või ilma relvata, kui on kirglik loodushuvi. Nende arv aga on olematu. Muidu kehtivad jahituristile sama ranged seadused nagu meie jahimeestele. Vahtramäe rõhutab, et kui riigis, kust turist tuleb, ei ole laskekatset, siis tuleb see Eestis tiirus teha.

kommentaar andrEs lillEMäE

Eesti Jahimeeste Seltsi tegevjuhi asetäitja

estis on viis-kuus ettevõtjat, kelle põhisissetuleku annab jahiturism. Turg on suhteliselt ahtake, aga kui tõsiselt tahta, siis natuke ruumi veel on. Tarvis on, et keskkonnaministeerium ei muudaks iga natukese aja tagant jahieeskirja ja just enne jahihooaega. Väikeulukijahil, eriti linnujahil on

meil perspektiivi, see annaks maaomanikule lisatulu, kuna väikeulukijaht on meil maaomanike korraldada. Sel aastal aga muudeti hanejahireegleid kuu aega enne jahi algust ja meile on siiamaani teadmata, mis põhjusel. Jahituurid aga olid juba välja müüdud. Jahituriste jagub Eestisse küll, eriti soomlaste hulgast, hea lähedal jahil käia, jahihooaeg ka pikk. Keskmiselt külastab Eestit aastas 4000–5000 välisjahimeest.

FOTO: ELMO Riig / SakaLa

Priit Vahtramäe sõnul saab jahiturismist tulnud raha tagasi investeeriFOTO: MaRkO SaaRM / SakaLa da jahindusse ja loodushoidu.

JaHInDUSe Hea taVa 1. Suhtu austavalt loodusesse ja ulukitesse. 2. Ole jahimehena korrektne 3. Haavatud ulukit metsa ei jäeta. 4. Kohtle tabatud saaki lugupidavalt. 5. Käitu jahirelvaga ohutult. 6. Ole hea jahikaaslane.

7. Jahikoer on küti sõber ja kaaslane. Tähtsam kui jätta järeltulevatele põlvedele võimalus jahti pidada, on jätta loomade järeltulevatele põlvedele võimalus elada. Allikas: Eesti Jahimeeste Selts

keDa kÜtItI 2015/2016?

eskkonnaagentuuri statistika järgi kütiti enim metssigu (32 474), järgnesid kährik (9848), põder (6873), kobras (6678) ja metskits (6255). 2014/2015. aasta jahihooajal kütiti 24 909 metssiga, 9469

kährikut, 5815 põtra ja 4072 metskitse. Metssigu kütiti lõppenud hooajal sedavõrd palju seoses vajadusega tõkestada Eestis levivat Aafrika seakatku. Lisaks kütiti 49 karu (2014/2015. aasta hooajal 36), 103 hunti (38) ja 19 ilvest (2) ja 6 šaakalit (3).

JaHImeeSte naLJaD MaTi Tarvis

Saaremaa Jurna turismitalu peremees:

aht on tõsine asi ja nalja saab vähe. Naljakaks võib pidada vaid seda, kui keegi kümne meetri kauguselt mööda la-

seb. Jaht on paljude meeste kirg ja elustiil, mille juurde käib väga kallis tehnika: relv ja optika. Need maksavad mõnel mehel auto hinna ja rohkemgi. Riietus on vägev ja spetsiifiline, et taluks igasugust ilma, ning kaabu küljest ei puudu ka suled.

tÕeStISÜnDInUD LUGU VÄLIStUrIStISt

uto välisturistidega on teel Eesti metsa. Tee peal palub eurooplasest jahiturist võimalust tualetti minna. Eestlane peatab auto metsatuka ääres ja viipab metsa poole. Välismaalane jookseb jalad

ristis metsa. Kulub viis, kümme, viisteist minutit, aga meest pole kusagil. Lõpuks jookseb ta metsast välja tagasi auto juurde ja küsib hingeldades juhilt: „Kuhu suunas sa näitasid? Jooksin kogu metsatuka läbi, aga ühtegi WCd ei leidnud!”

uvise linnapildi lahutamatu osa on majade ja tänavate kohal kõrgel õhus tiirlevad pikkade saledate tiibadega ja kriiskavate häälitsustega pruunikasmustad linnud. Need on piiritajad, rahvasuus ka piirpääsukesteks kutsutud väsimatud lendajad. Neid võib näha sisuliselt kõikjal, sest putukajahil lendavad nad oma pesapaigast mitme kilomeetri kaugusele ja pesa jaoks leiavad nad vägagi mitmekesiseid kohti: katusealuseid, müüripragusid, puuõõnsusi, kuldnokakaste jne. Viimase poolsajandi uusehitised on liigile sobivaid pesapaiku juurde tekitanud ja tänu sellele on piiritaja arvukus meil tõusnud. Pääsukestega nad sugulased polegi: nende sugukond kuulub samasse linnuseltsi koos koolibritega. Piiritajad on pääsukestest suuremad, kaalult kuni kaks ja pool korda raskemad ning tiibade siruulatuski on suitsupääsukese omast poolteist korda suurem. Piiritajate tiivad on nõnda pikad ja jalad nõnda lühikesed, et selle kombinatsiooniga pole võimalik maapinnalt lendu saada. Maha sattunult püüab piiritaja oma lühikeste taakeljalgade abil ronida ülespoole mööda krobelist puutüve või müüri – kui väikekiskjad, eelkõige kassid selleks aega annavad. Tiibade ehitus on eriline: õla- ja küünarvarreluud on õige lühikesed, aga kämbla- ja sõrmeluud ülipikad. Pärispiiritajaid on eri süstemaatikute käsitluse kohaselt üle kahekümne liigi. Sugukonna umbes saja liigi hulka kuuluvad ka salangaanid, kes eritavad pesa omaenese tardunud süljest, mis on gurmaanide meelisroa pääsupesasupi tooraineks. Meil elutsev liik kogub pesa jaoks udusulgi, kõrrekesi ja puukooreebemeid lennult ning osalt kleebib neid süljega kokku, et tõmbetuul õhukest pesalamendit laiali ei puhuks. Pesa rajab paar üheskoos, seal võidakse ka paarituda, aga nad saavad sellega hakkama ka lausa lennul. Emalind muneb paarikolmepäevase vahega kaks, harva kolm muna. Hauvad mõlemad vanemad, parassoojal ajal 19 päeva, aga väga jaheda ilma (päeval alla 10 kraadi) korral võivad mõlemad vanemad toiduotsinguil kanduda isegi mõnesaja kilomeetri kaugusele ja jätavad haudeaega 2–3päevaseid lünki, nii et pojad võivad

Piiritaja ehk piirpääsuke. FOTO: WikiPEdia

kooruda isegi 25. või 27. haudepäeval. Öösel võib osa haudumisest vabu vanalinde magada triivlennul, osa aga pesas. Paljaste ja pimedatena koorunud poegi soojendavad vanad vaheldumisi, teine aga toob sellal toitu. Suhteliselt laia nokka ahmitud putukad ja õhus hõljunud ämblikud kogub piiritaja oma kurku, kus neist vormub pähklisuurune toidupallike, mis lõpuks poegadele viiakse. Mõnikord on jaanipäeval ja hiljemgi viletsat ilma ning tihti jäävad pojad mitmeks päevaks toiduta. Enne seda hästi toidetud pojad võivad suikuda tardunne ja veeta nii mitu päeva, kuni vanalinnud ilma paranedes naasevad. Paarikümne päeva vanused pesapojad arendavad oma lennulihaseid, hakates end tiivaotstele upitama, nii et kere on õhus ja jalad ei ulatu pesapinnani. Poegade pesaelu kestab vähemalt viis nädalat, jahedal suvel aga isegi üle 50 päeva. Piiritajad saabuvad kevadel üsna hilja – alates mai keskpaigast, mil õhus on piisavalt lendputukaid. Alul võib piiritajasalkades vaadelda paarikaupa lendavaid linde, juunikuul aga viibib üks paarilistest pesal ja õhus on piiritajaid hõredamalt. Piiritajad on üks kärmema lennuga linnuliike – nende kiirus võib ulatuda üle 150 km/h. Enamasti piisab vähemast, aga tihtipeale ei päästa kiiruski neid mõne õhust saaki püüdva pistriku küünistest. Augustis hakkab piiritajaid järjest vähem näha olema ja kuu lõpuks on nad enamasti kadunud. Aegamisi, vastavalt õhu jahenemisele triivivad nad lõuna poole ja veedavad talve Aafrikas Kongo jõest lõuna pool. Sealgi ei lasku nad naljalt kuhugi kaljuseinale või muule aluspinnale ööbima, vaid enamiku linnuuurijate arvates viibivad pidevalt õhus. Piiritaja aastane lennubilanss küündib sadadesse tuhandetesse kilomeetritesse.

maa elu || Loomesuvila || 9

4. august 2016

Loomesuvilas

sünnib suuri asju

Ene Kallas Meie Maa

Oleme loovad! Ühel vihmasel päeval mindi linna peale kohti vaatama ning nagu Loomesuvilas praegugi tihti juhtub – kõik head

Foto: Liise Kallas

asjaolud langesid kokku ning mõni nädal hiljem lepitigi endise õuemaja praeguse omanikuga kokku – võite maja kasutada, kuni see sügisel lammutatakse. Nii oli hoone saatus viimaseks kolmeks kuuks otsustatud – majast sai Loomesuvila. Aga pinda oli palju ja ega Liise, Kristi ja Eva kadedad polnud – Facebooki ilmus teadaanne: meil on maja, tulge ka! Oleme koos loovad. Et olemist-elamist vähegi inimväärseks muuta, kutsusid nad rahvast aprilli lõpus talgutele. Algne mõte, et teeks kõik lihtsalt puhtaks, muutus suuremaks – milleks piirduda vaid puhtaksküürimisega, kui saab palju rohkem. Värvi siia ja sinna, palju ja enamgi veel. Kõik oli kena, aga majas ei olnud mitte midagi. Facebooki

pandi uus üleskutse – tahame kraami! Ja kraam tuli. Asjadest, mis nagunii olid äraviskamise ootel, aga siiski kasutatavad – neist saigi Loomesuvila sisustus. Aga neistki, mida suvitajad kodust kaasa tõid. Et muuta suvila omaks, hubaseks, mitmekesiseks, eklektiliseks ... Päriselt koduseks. Suvekoduks. Talgutest kuni valmissaamiseni ja avamispeoni läks kõigest kuu. Muuseas, suvilas on päris omalaadne galerii –

noor Saaremaa kunstnik Maria Evestus (pildidl) tegi paar nädalat tööd ja valmis see oligi. Julgesti võib öelda, et kordumatu. Peale selle, et trepikoda muutus kunstiteoseks, on seintel ka Maria pildid.

tu s

Laadad on Loomesuvila üheks väljundiks. Saab müüa ja osta Saaremaa oma kaupa. Tervisepäev kutsus kokku hulga huvilisi, noori ja natuke vanemaid.

ee on lugu ühest väikesest ideest, mis paisus ootamatult suureks. Seda ei osanud ette näha ei need, kes olid idee sünni juures, ega need, kes nägid asja teostumas. Algas kõik väikesest veepiisast, muutus ühtäkki korralikuks abajaks, ja nüüd on sest saanud päikseline meri. Aga kõigest lähemalt. Kuressaare südalinnas, kohe kaubamaja kõrval asuvas väikeses pargis tukub roostekarva puumaja – Loomesuvila. Tukkumine on siinkohal kirjanduslik liialdus – päris iga päev on majja asja paljudel-paljudel. Sest iga päev toimub siin midagi, ühtaegu põnevat ja teistsugust. Patside ilupunumine, male ja kabe, vana kooli tantsupeod, keeletunnid, laadad, tervisepäevad, õpitoad – paberist iluasjade tegemisest jutukirjutamiseni ... Tegevust jagub vaevalt kõndima hakanust kuni kargu najale toetuvani ehk igas nooruses inimesele. Suvila idee sündis vägagi proosalisel põhjusel: nahatöölise Liise Kallase töökojas lõhkesid torud. Ta hakkas otsima kohta, kus edasi töötada. Aga veidi ette rutates, see on vaid üks põhjus, miks teostus eksperiment nimega Loomesuvila. Päris algne impulss on pärit aasta algusest, ideest luua Loomemaja, mis annaks kohalikele loomingulistele inimestele ühise pinna, loodetavasti ka väljundi ning eelkõige pakuks võimalust töötada üheskoos. Jaanuaris toimus loomemajanduse ja rahastusvõimaluste infopäev. Kümme arutelul osalenut sai hiljem kokku ja arutati, mis Loomemajas võiks toimuda, päriselt juhtuda. Pärast jäid Liise Kallas, Kristi Kiil ja Eva Kumpas omavahel vestlema. Jutuajamise tulemus – võtaks õige ruumid, kolme peale. Ainult suveks, sest mine tea, mida sügis toob. Kristil oli neist kolmest ruume kõige vähem vaja, küll aga oli ta valmis projektis osalema, sest lisaks raamatupidamisele ta koob, heegeldab ja õmbleb. Eva töötab arvutiga. Niisiis sobiksid nad kõik ühte ruumi – Liisel on vaja palju, Kristil mõõdukalt, Eval väga vähe. Sooviti ka nurka, kus müüa teiste saarlaste käsitsi tehtut. Õpitubade idee tuli hiljem. Kuressaare rendipindade ja -hindade vaatamine tõi nad maa peale tagasi. Aga kui kuidagi ei saa, tuleb ikkagi saada. Kuidagi.

Mari a

Suvilas on päris omalaadne trepigalerii – noor Saaremaa kunstnik Maria Evestus tegi paar nädalat tööd ja valmis see oligi.

kommentaar Erika Salajõe

loomesuvitajast väikeettevõtja

uvilas toodan Saaremaa loodusest inspireeritud looduskosmeetikat „Kadakane suhkrukoorija” ja praegu nelja vannisula: „Kadaka Mari”, „Mänd”, „Kuusk” ja „Kuldkihar”. Olen püüdnud iga päevas suvilas olla, et rääkida külastajatele toodetest lähemalt ning jagada kogemusi. Loomesuvila mõjutab meid iga päev, tekitab positiivset energiat ning saame toetuda abi saamiseks teineteisele. Uued ideed aitavad toodet arendada. Loomesuvilasse sattusin tänu headele idee autoritele teha üheskoos suvila, kus oleks endal hea olla ja külalistel samuti.

Maris Rebel

Riine Sooäär

loomesuvitajast kultuurikorraldaja

oomesuvila on ootamatult suureks paisunud – ju siis on vaja. Samas on tekkinud kummaline tunne – kuigi algul leppisime kokku, et see on ainult lõbu, siis täna tahame juba enamat ja kipume sageli nägema kõike seda, mida veel tahaks ja tuleks teha, ning unustame selle, mida oleme teinud. Tore, kui inimesed seda meelde tuletavad ja õlale patsutavad. Täname kõiki, kes meid hea sõna ja kaasalöömisega toetavad. See innustabki.

loomesuvitajast keraamik

uigi mul on kodus ateljee, tahtsin ikkagi ära proovida teistega koos tegemise. Seni on meeldinud. Kogu aeg on sagimine, see oli algul harjumatu. Vahel teeme ka töötubasid. Varem ei ole ma neid suurt teinud, ainult sugulastele-tuttavatele. Inimesed muutuvad nagu väikesteks lasteks, neil on põnev. Kohalikel inimestel on suur huvi, kogu aeg toimub siin midagi.

Pipi, Annika ja Tom Kui Loomesuvilale juurde mõelda kujuteldav hobune, saaks kokku päris õige Segasummasuvila. Sest Annika ja Tom, Pipist rääkimata, on kohal iga päev. Kes keda mängib ühel või teisel päeval, polegi oluline. Tähtis on, et maja toimib. Lausa niimoodi, et iga suvepäev on sisustatud ja mõnikord on ühte päeva kuhjatud lausa mitu sündmust. Kõik tuttavate ja tuttavate tuttavate kaudu organiseeritud. Loomesuvila ideega liitusid paljud aktiivse eluhoiakuga inimesed, kes tõid kaasa oma tuttavad, kellel olid sidemed, mis viisid järgmiste sidemeteni ja ideedeni. Kui algul mõeldi, et maja on kinni ühel päeval nädalas, siis õige pea saadi aru, et see ei tööta. Lahti tuleb olla iga päev. Algul mõeldi ka, et hea küll, teeme kaks korda nädalas üritusi, aga seegi ei töötanud. „Midagi toimub iga päev, ja on päevi, kus üritusi on viis tükki järjest,” teab Liise. Õpitoad ja töötegemine Maja esimene korrus jäi kaubitsemiseks, puhkenurkadeks ja õpitubadeks, teisele koliti töötegemise kohad. Pisikesest maalimistoast teisel korrusel sai Eesti tõenäoliselt väikseim massaažipunker. Teisel korrusel on avatud toimiv postkontor. Kirjutad postkaardile mõne sinu jaoks tähtsa sõnumi,

kleebid peale postmargi, poetad raha õigesse kohta ning ära see saadetakse. Muuseas, 4. augustil on iseendale kirjutamise päev, à la Muhv, nõudmiseni. Liise lubas naljatamisi, et kui sel päeval kirjutad Loomesuvilas endale kirja, siis panevad nad selle viie aasta pärast posti. Äkki polegi nali? Mine neid suvitajaid tea ... Maja on avatud enamasti alates keskpäevast ja pannakse õhtul kinni siis, kui inimesed lahkuvad. Aga on ka erandeid. Loomesuvila Facebooki lehelt leiab üritusi, mis algavad hommikul vara – ühel juuakse kohvi, teisel tehakse joogat ... Laupäeva hommikuti loetakse lastele muinasjutte ja meisterdatakse. Loomesuvilas on kolme sorti üritusi – ühed on nädalast nädalasse ja suve lõpuni (paberipunujad, keeleõppijad, laste jutuhommik, ettevõtlussari), teised sariüritused, mis ei toimu igal nädalal, aga on ikkagi regulaarsed, näiteks laadad ja kirjanduskohtumised. Kolmandaks eraldi üritused. „Meil ei ole midagi kivisse raiutud,” rõhutab Liise. Igal nädalal prinditakse küll välja ürituste kava, aga muutused on täiesti võimalikud, just nii, et sündmusi saab rohkem. Ära jäänud pole seni mitte midagi. Kõike püütakse pakkuda kas odava hinnaga või puhta tasuta. Piletimüüki ei ole, aga on plekist tass. Sinna saab panna raha. Aga keegi ei kontrolli, kas pannakse ja kui palju. Samas näib süsteem töötavat. Nii saigi töötegemise kohast seltsimaja, mille moto on – elu on looming. Kõike tehakse vabatahtlikkuse korras. Ses suhtes ollakse Loomemaja ideest kaugenenud, sest see eeldaks palgalisi töötegijaid, aga neid pole suvitajatel kuskilt võtta, ressursse samuti. Pealegi tahtsid nad teha kõike nii, et oleks lahe. Just seda loomesuvitajad teevad. Lustivad, naudivad ja teevad. Liise arvab, et kui järgmine suvi midagi taolist ette võtta, ei oleks sel enam õiget hoogu, kõik on justkui läbi proovitud. Uudsus kaob ära ja asi sarnaneks tööga. See poleks enam see ... Suvila sulgeb uksed 27. augustil, siis toimub suur pidu. Nädal enne korraldavad loomesuvitajad suure väljamüügi, müüakse maha kraam, mis muidu rändaks otseteed prügilasse. Raha läheb heategevaks otstarbeks. Neid igapäevaseid loomesuvitajaid on kümmekond, aga veel enam on neid, kes ühel või teisel viisil on ettevõtmisega seotud. Põhilistest suvitajatest aga olgu eesnime pidi mainitud just nemad: Liise, Eva, Kristi, Mele, Maris, Erika, Riine, Herdis, Elo ja Heler.

10 || ilma- Ja taimetark || maa elu

ilMaTarK

jÜri KaMEniK

4. august 2016

Päevakübar ja saialill –

kaunid ja kasulikud

ilmatark

fütoterapeut, Karepa Ravimtaimeaed

urpur-siilkübar ehk punane päevakübar on ravimtaimeaia uhkus. See on väga väärtuslik ravimtaim, mida tuleks talveks varuda. Kasutatakse kogu taime: õisi, lehti, varsi ja juuri. Punane päevakübar aitab tugevdada immuunsüsteemi, leevendab külmetus- ja viirushaiguste kulgu ning tugevdab vastupanuvõimet nakkusja külmetushaigustele. Mõjub mikroobi-, seene- ja viirusevastaselt. Abi on saanud ka allergilise nohu ja muu allergiaga inimesed, sest tihti saavad hädad alguse just nõrgast immuunsüsteemist. Olen teinud päevakübarast tinktuuri, mille toime on tugevam kui teel. Samuti olen taime kuivatanud tee tegemiseks. Vistrike ja lööbes naha ravimiseks võib päevakübaratinktuuri veidi vette tilgutada, saab hea näovee probleemsele nahale. Taimest on tehtud ka nahasalve. P u r p u rsiilkübara tinktuuri valmistamiseks tükelda siilkübara õied, lehed, varred ja juured ning vala üle 60–70protsendilise alkoholiga. Lase pimedas kolm nädalat seista, kurna ja pane pudelisse. Parima tinktuuri saab värskest taimest! Tinktuuri tuleks tarvitada 20 tilka kolm korda päevas viirushaiguste ajal, haigestudes suurenda kogust 30 tilgani. Ise võtan tinktuuri 20 ml pitsiga. Seltskonnas oleme vahel ka konjaki asemel pitsi võtnud, kuid liialdada sellega ei tasu. Salvi saab sellest taimest teha samamoodi nagu saialillest-

PäevaKübara tarvitamise Ohud Päevakübara preparaate ei tohiks kasutada üle kahe nädala järjest. Seda ei tohiks üldse tarvitada leukeemia, tuberkuloosi, HIVi, AIDSi, kollagenoosi, sclerosis multiplex’i ja teiste autoimmuunhaiguste korral. Ei sobi ka reumaatiliste sidekoe haiguste, ülitundlikkuse ja raseduse ajal, samuti korvõieliste talumatuse ja ülitundlikkuse korral. Mitte võtta koos immuunsupressantide, tsüklosporiini ja kortikosteroididega. Õnneks on neid inimesi vähe, kellele purpur-siilkübar ei sobi. Tegemist on väga hea ravimtaimega. Lisaks saab seda kasutada lilleseadetes, sest kuivatatuna on see samuti kaunis. saiaLiLLest mitmesugust abi Saialille seemned külvatakse mai algul mulda, hiljem harvendatakse nii, et jääksid 5–10 cm vahed. Õisi tuleb korjata ükskaks korda nädalas. Kui õisi enne seemnete valmimist ära ei korja, lõpetab saialill õitsemise. Kuivata hoolikalt õhukese kihina. Kuivatamisel kipub niiskus õitesse jääma ning suured õied tuleb vahel puruks rebida või teist korda üle kuivatada. Saialille kroonlehed sobivad saiatainasse ja

viStrike ja lööbeS naha ravimiSekS võib päevakÜbaratinktuuri veidi vette tilgutada, Saab hea näovee probleemSele nahale.

ju Kal

05.22 21.29

9. T 10. K

21.21

Ne i

Õis Õis, alates kl 07.52 leht

R MAA

TULI

VESI

ÕHK

Leht Leht, alates kl 20.24 vili

12. R

Vili aLLikaS: MÄRkMik-kaLENdER „aaSTa aiaS 2016” kiRJaSTuSELT VaRRak

11. N

8. E

Sõnn

Õis ISTUTUSAEG

7. P

i ts

ur Amb

Juur, alates kl 19.57 õis

Jäär

vi Lõ

6. L

kits

Juur, kuu tõususõlmes

õisi lisada) ja pane purki. Salvi võib teha ka oliiviõliga ja lisada pärast kurnamist sulatatud mesilasvaha, umbes kümnendik salvis kasutatud õli mahust. Saialille kasutamisega olge ettevaatlik, kui olete ülitundlik korvõieliste taimede suhtes.

nahasaLv saiaLiLLedega Saialilleõli või rasvatõmmis aitab limaskestadel taastuda. Salvi võib teha ka taluvõiga ja kasutada seespidiselt kurgupõletiku, maohaavandi ja bronhiidi järelravis. Sissevõetava õli valmistamiseks tuleb kasutada saialil-

KÜlviKalEndEr – aUGUsT 2016 5. R

le kroonõisi. Venemaal on lisatud võisse või rasva koos saialillega ka kakaod, et jõud taastuks. Hea nahasalvi valmistamiseks sulata 200–250 grammi rasva või võid, lisa peotäis saialilleõisi ning hoia veevannil või pliidiserval kaks tundi. Järgmisel päeval sulata veevannil, kurna, soovi korral lisa lavendli eeterlikku õli (võid ka juba kuumutamise ajal lavendli-

una praegu on suvi veel täies hoos, tasub juttu teha ühest väga salapärasest ja haruldasest nähtusest – keravälgust. Algatuseks juhtum 2. juuni õhtust, kui ilmahuviline Kairo Kiitsak nägi Jõgeval optilist nähtust, mis näis olevat elektriliste omadustega ja võis olla keravälk. Ta kirjeldab: „Käisin just rõdul ja nägin taevas midagi väga kahtlast liikumas. See oli ida, kagu pool Jõgevast. Oli selline tumeoranž tuluke. Seisis kohapeal natukene. Ei vilkunud. Siis äkki hakkas kiiresti poolviltu liikuma. Ja järsku kadus vaateväljast.” Mida sellest arvata? On andmeid, et kuni kümnendik keravälkudest ilmub ilusa ilmaga – arvatavasti on õhk selleks piisavalt ioniseeritud või õhus esineb tugevaid elektrivälju. 2. juuni soosis keravälgu ilmumist, sest valitses ebatavaline kuivus, kuumus, samas oli äikese-eelne õhtu. Mida keravälk endast kujutab? Kas keravälku on teadlased suutnud juba „järele teha”? Keravälk on võrdlemisi harva esinev loodusnähtus, mille olemust, teket ja muid küsimusi pole siiani lõplikult lahendatud. Ei ole suudetud keravälku ka veenvalt laboris tekitada, kuigi sarnaseid teateid on viimastel aastatel tulnud. Kirjandusest leiab kirjeldusi, kuidas tasaste metallplaatide vahel on siiski minikeravälke tekitatud. Tegelikult on siis hakkama saadud vaid tavaliste elektrisädemete tekitamisega. Kuigi need on ümmarguse kujuga, pole neil keravälguga kuigi palju ühist. Keravälku nähakse tavaliselt äikesega, eriti äikese lõpu poole, vahel on keravälku või sellesarnaseid nähtusi ka ilusa ilmaga nähtud, kusjuures äikesest või sellele viitavatest protsessidest pole märkigi. Keravälku on nähtud ka lennukitelt, kusjuures pilvedes võivad olla keravälgu mõõtmed palju suuremad – isegi kuni 20 meetrit. Maapinna lähedal on keravälk kõige sagedamini umbes 20sentimeetrise läbimõõduga, seega võrreldav jalgpalliga. Välk liigub üsna aeglaselt, vahel hüpeldes, kuid võib püsida ka paigal. Seejuures püüab keravälk liikumisel vältida dielektrikuid (elektrit mittejuhtivaid materjale) ning võib pääseda läbi väga väikeste avauste, juhtmete, seinakontaktide või siseneda avatud siibri või akna kaudu (tuletame meelde vanarahvatarkust „Äikese ajal hoidke aknad-luugid kinni”). Värvuselt on keravälk enamasti kollakates või punakates toonides, veidi harvem sinakas või valge, nähtud on ka sädemete pildumist. Keravälk lõpeb kas plahvatusega või hääbub märkamatult. Kuidas siis ikkagi keravälgu mõistatust lahendada? Sellele ülipõnevale küsimusele tahaksin lähemalt valgust heita järgmises loos. August algas jahedamalt ehk mõõduka soojusega. Südasuvise ilma lahkumist saatsid 31. juulil hoovihmad ja äike. Hoovihmad ja äike on kaaslaseks pea iga päev – kord rohkem ja mitmel pool, siis vähem ja vaid kohati. Kus päikest enam, on loota üle 20kraadist sooja, aga sadude ajal palju vähem. Ööd on suviselt soojad ehk sooja valdavalt 10 kraadist enam. 5. augustil on tõenäoline, et Lõuna- või Ida-Euroopas tugevneb kuum antitsüklon. Selle servas võib südasuviselt kuum õhumass ka Eestisse jõuda, põhjustades lämbet ja võib-olla äikeselist ilma, suurima tõenäosusega Peipsi-äärsetes maakondades. See on ilmselt vaid ühe-kahepäevane suur soojus, seejärel muutub taas ilm jahedamaks.

KaTrin lUKE

kookidesse. Südamikke ei tohiks toidus kasutada, sest need muudavad maitse kibedaks. Veel puistame saialille kroonlehti suvel salatitesse, omlettide sisse ja kaunistame nendega toiduvaagnaid. Saialill hävitab streptokokke ja stafülokokke, õlil ja rasvtõmmistel on kudede taastumist soodustav toime. Aitab hästi suu- ja kurgu limaskestade ravis. Saialill tugevdab immuunsüsteemi ning on mikroobide- ja seenevastase toimega. Soodustab sapinõristust, sobib maksa-, sapi- ning seedimist soodustavatesse teesegudesse. Kasutatakse mao või kaksteistsõrmiku haavandi korral teesegu või õlitõmmisena. Päevane annus kuni 12 grammi droogi. Saialillest saab hea salvi, mida kasutada veenipõletike korral, naha niisutamiseks ning haavade ja kriimustuste raviks. Mina teen salvid külmpressiõliga, vahel kasutan mahetootena saada olevat palmirasva või shea-võid. Sobib ka kakaovõi või kookosrasv. Kergesti imenduva salvi saab teha mandliõliga, see jätab nahapinna kuivaks. Samuti võib lisada lavendlit või lavendli eeterlikku õli. See pikendab säilivust, on nahka puhastava ja kooriva toimega ning annab lisaks võrratu lõhna.

Salapärane keraVälk

ki: pane taimeosad kuuma rasva sisse ning hautada pliidil või ahjus 80–90 kraadi juures 3–4 tundi. Salv aitab ravida pompoone, kärnasid, mädanevaid ja raskesti paranevaid haavu.

K V

maa elu || kodu ja aed || 11

4. august 2016

Salveijõgi Enköpingi Unistuste pargis.

Maanteekraav

ja Oudolfi unenäolised maastikud Säde Lepik

ollandlane Piet Oudolf on praegu üks maailma tuntumaid maastikukujundajaid. Kui peaksin Eestis soovitama mõnd haljasala, mis tema stiilist natuke aimu annaks, jääksin hätta. Katsetusi on tehtud eravaldustes, avalikel haljasaladel aga midagi sellist veel näha pole. Seepärast soovitangi: vaadake augustis meie värvikaid teeääri ja maanteekraave. Võib-olla hakkab mujal ilmas praegu nii moodne looduslähedane stiil sedasi teilegi meeldima. 1944. aastal sündinud Oudolfi loodud istutusalad on nii omanäolised ja imepärased, et ingliskeelses kirjanduses kutsutakse teda lausa uue püsikuliikumise (new perennial mowement) ja istustusstiili loojaks. Ilus sünnist surmani Stiili iseloomustab püsikute, kõrreliste ja puittaimede kooskasutus. Tihe ja mitmerindeline segaistutus võib esmapilgul tunduda kaootiline, kuid korratu mulje on loodud kavakindlalt, korduvad taimerühmad tekitavad istutusalal rütmi ja liidavad kujunduse tervikuks. Samas jääb mulje, justkui oleksid omavahelise sobivuse alusel andekalt kokku pandud taimed jõudnud tagasi oma looduslikku kasvupaika. Oudolf loob korraga terve koosluse, mitte ei eksponeeri üksikuid pilgupüüdjaid. Tema taimekooslused matkivad kindlaid kasvukohatüüpe, loodust tõlgendades on ta koos kasutanud nii pärismaiseid liike, neist aretatud sorte kui ka mujalt pärit taimi. Oma istutusaladesse sobivaid liike on ta otsinud ja leidnud näiteks endise Jugoslaavia aladelt ja Põhja-Ameerika preeriatest. Kogumisreisidelt kaasa toodud taimi hakkas ta koos abikaasa An-

jaga paljundama ja kasvatama oma Hummelo puukoolis. Nii kujunes Oudolf üliheaks taimetundjaks. Oudolf armastab taimi kõigis nende arengujärkudes ning uhked õied ei ole tema arvates sugugi kõige tähtsamad. Topeltõielised kaunitarid on rasked ja võivad kergesti lamanduda, suureõielised lilled tahavad palju hoolt. Näiteks roosid ei tule Oudolfi puhul kõne allagi – neil on igav lehestik, mille haigused pealegi kergesti ära rikuvad. Liiga nõudlikud või üürikest aega võluvad lilled tema kooslustesse ei kõlbagi. Üle kõige hindab ta huvitava struktuuriga ja kaua ilusana püsivaid liike, mis sobivad tema suurtel aladel laiuvatel maatriksistutuses taustataimedeks. Just sellised taimed aitavad luua istutusalasid, mis on elujõulised ja pikaealised, huvitavad lähedalt ja kaugelt vaadates, vähese hooldustarbega, põnevad sünnist surmani ja igal aastaajal ning natuke ilusamadki kui loodus ise. Oudolfile meeldivad ka pruunid toonid, sügisnukrad meeleolud ja kaunil talvepäeval imeliselt härmas kõrrelised. Kuivanud taimed, mis on ilusti oma kasvukuju säilitanud, lõigatakse maha alles pärast viimaseid talvekülmi. Oudolf on öelnud: „Küsimus pole surmas või elus, küsimus on ilus.” Oma silm on kuningas Minu võlusid Oudolfi unenäolised maastikud ära esimesest nägemisest. Imetlus on sellest peale üha kasvanud ega näita raugemise märke. Esimene nähtud töö oli Unistuste park (Drömmparken) Rootsi õitsvate parkide linnakeses Enköpingis. Sinna soovitan küll kõigil aiasõpradel sõita. Unistuste park on kõige lummavam juulikuus, kui seal „voolab” tuhandetest

kõnnu- ja metssalveidest koosnev salveijõgi. Umbes samasugune Oudolfi loodud salveijõgi on ka Chicagos – seal paikneb see aga tohutu parklahoone katusele rajatud Lurie Gardenis ja paistab hästi kätte ümbritsevate pilvelõhkujate elanikele. Kevadel õitsevad „jõe” kohal aga hoopis sibullilled.

Roosid ei tule Oudolfi puhul kõne allagi – neil on igav lehestik, mille haigused pealegi kergesti ära rikuvad. Astellaria reisifirma abiga on Eestist käidud Hollandis Oudolfi Hummelo koduaias, kus 2010. aastani ka puukooli peeti. Inglismaal on reisilistel tema loomingust ära nähtud Trentham Park, Scampston Halli aed ja aed Pensthorpe’i looduskaitsealal, istutusala Wisley aias jm. Maailmakuulsaks tegid Oudolfi siiski tema USA tööd ja eelkõige aastail 2006–2014 valminud High Line New Yorgis. (Koostööpartneriteks olid seal Diller Scofidio + Renfo ja James Corner Field Operations.) Põnevaks ja natuke metsikuilmeliseks pargiks, mis hoiab hästi kohavaimu, on kujundatud mahajäetud raudteetamm, kus kunagi sõitsid kaubarongid. High Line’i eeskujul on juba nägema ja hindama hakatud teistegi jäätmaade varjatud võimalusi. Kehva pinnasega jäätmaadel kasvab tihti huvitav ja liigirikas taimekooslus, rammusal mullal kipuvad tugevamad liigid ikka võimust võtma. Oudolfile meeldib mõttekaaslasi innustada ja oma teadmisi ei hoia ta ainult endale.

Fotosid tema parematest töödest, istutusskeeme jpm näete https://www.instagram.com/ pietoudolf/ ja http://oudolf.com/. Püsikud ja kõrrelised Koos kaasautoritega on tal ilmunud oma stiili ja sellega kõige paremini sobivate lemmiktaimede tutvustuseks juba kaheksa raamatut. Sel suvel ilmus lõpuks esimene Oudolfi raamat ka eesti keeles: „Planting: A New Perspective” (2013) on eesti keeles saanud pealkirja „Moodne maastik püsikute ja kõrrelistega”, mis katab täpsemalt raamatu sisu. Teose kaasautor on inglise aiakujundaja, aiakirjanik ja taimeökoloog Noel Kingsbury. Selle raamatuga pole nii, et loed korra läbi, loomeime ongi tabatud ja uus väike Oudolf seega sündinud. Lugedes saab muu hulgas teada, kuidas Oudolf on edasi arendanud looduslähedast aiakujundust, tutvustatakse Saksamaal loodudud seemnesegusid, šveitslaste integreeritud istutusskeeme ja teisi maastikukujundajaid, kes töötavad samas laadis. Oudolfi kaasteelistest on minu arvates praegu eriti põnev Sheffeldi koolkonna töö, nad uurivad, kuidas kujundada kestlikke taimekooslusi, mis oleksid ka visuaalselt atraktiivsed. Tulemus on väga tore. Sel suvel nägin Sheffeldi koolkonna liikme Nigel Dunnetti tööd nii Londoni Olümpiapargis kui ka Barbicani kvartalis – soovitan kindlasti vaatama minna! Juuli lõpus oli aianduskeskuses Hansaplant Oudolfi raamatu mõnus esitlus, kus vaeti, miks looduslähedane stiil nii paljud ära võlub ja kas meilgi saaks luua samasuguseid istutusalasid. Oudolfist ja tema stiilist rääkisid raamatu tõlkijad, Tallinna Botaanikaia aednik Jaan Mettik ja Maaülikooli taime- ja ökofüsio-

Kui tahate näha eri autorite looduslähedasi istutusalasid, käige kindlasti Londoni Olümpiapargis. Oudolfi kaasteelistest on väga põnev Foto: Erakogu looja Nigel Dunnett.

loogia doktorant Vivian Kuusk, elamusi Oudolfi loodud aedadest jagas ajakirja „Aed” peatoimetaja Eva Luigas. Arutledes, miks Oudolfi stiil veel õieti meile pole jõudnud, leidis Mettik, et inimene väärtustab ikka seda, mida on vähe. Meil on rikkumata looduskeskkonda rohkem kui paljudes Kesk-Euroopa paikades, kuid linnastunud inimene hakkab juba meilgi loodusest puudust tundma. Ehk pannakse nii ka äkki tähele, kui kaunid on näiteks tühermaal õitsevad ussikeeled. Eva Luigas ütles, et eks meil väärtustatakse inimestki peamiselt tema õitseeas. Oudolfi stiilini, kus pühitsetakse kõiki taime arengujärke, tuleb meil seega alles kasvada. Tema stiili uudsust näitab ka raamatu hästi mahukas taimede võrdlustabel. Tavalises taimetabelis on kirjas õite värvus, taime kõrgus ja laius. Oudolfi tabelis on tähtsad ka taime struktuurne köitvus, lehestiku

Oudolf armastab taimi kõigis nende arengujärkudes ning uhked õied ei ole tema arvates sugugi kõige tähtsamad. omadused, levimiskiirus, püsivus ja isekülvivõime. Raamatus vaadeldakse oluliste omadustena veel näiteks taime läbipaistvust, haabitust, siluetti jne. Mihkel Saar Hansaplantist leidis, et Oudolf on kindlasti maastiku-, mitte aiakujundaja, kümneruutmeetrisel pinna ei saavutaks tema taimekooslustega soovitud efekti, need vajavad mõjulepääsuks suurt pinda. Kuid ruumipuudust meil ju pole, maakodu avar ümbrus ei pea olema ainult pügatava muru all.

(Oudolfi puhul tundub isegi sõna „peenar” kuidagi kohatu, raamatus ongi selle asemel valdavalt kasutatud sõna istutusala.) Mihkel Saare sõnul ostab lillesõber meil tavaliselt peenrale 1–3 ühe sordi taime, julgemad võtavad viis. Püsilillede natuke suuremates rühmades kasutamist meil veidi juba kohtab, siis on rühmas umbes kümme taime. Niisuguseid alasid, kus on mõnest liigist suured rühmad sadade ja tuhandete taimedega, meil veel teha ei julgeta. Huvitava kasvukuju ja lehestikuga struktuursete taimede osakaal on Oudolfil väga suur, see teebki tema stiili uudseks. Meie puukoolide valikus on taustataimedeks sobivaid liike praegu liiga vähe. Ilusaid õitsejaid on 85%, taustataimi ainult 15%. Oudolfi laadis istutusalade kasuks kõneleb see, et paljud püsikud õitsevad meil suvel pikemalt kui Kesk-Euroopas ja kõrrelistegi kasvukuju püsib meie pakaseliste talvedega paremini. Enne istutusala rajamist või lilleniidu külvamist peab maa maaharimise ja eelviljadega umbrohust puhtaks saama, herbitsiidide kasutamine oleks looduslähedase stiiliga põhimõttelises vastuolus. Koduümbruse istutusalaga saab algust teha ka nii, et vaatate, mida ilusat teil seal looduse armust kasvab, parema jätate alles, ülearuse niidate maha ja kitkute välja, ja seda, mis puudu, toote juurde. Inspiratsiooniks ja innustuseks oli Mihkel Saar kokku pannud ühe Oudolfi laadis taimekoosluse, mida ta selle tagasihoidlike mõõtude pärast küll paroodiaks nimetas. Näidiskooslusesse oli ta kõrrelistest valinud sinihelmika ja stepirohu, püsikutest roosade õitega kurereha „Dreamland”, siniste õitega hiidiisopi ja ühe alles katsetamisel oleva kollase siilkübarasordi.

12 || METS || maa elu

4. august 2016

Korrastatud ja konserveeritud Surdi lubjaahi Raplamaa erametsas.

Ilmselt võsasse kaduv vana lubjaahju paik erametsas, mis raiujal oli hangitud maa-ameti oksjonilt. Pildil on ka teejuht Madis Villand.

Metsas on puit ja eetilised küsimused Viio Aitsam

ärandkultuur on metsas üks väheseid valdkondi, mis on jäetud täielikult metsaomaniku enda otsustada. Kui vaadata maa-ameti kaardiserverist Eesti pärandkultuuriobjektide kaarti, on see tihedalt punaseid objektimärke täis – RMK algatusel tehtud suur inventuur (lõpetati 2011) selgitas üle 35 000 objekti. Inventeerijad ei teinud metsaomanikel vahet, nii et fikseeritu paikneb nii riigi- kui ka erametsas. Sellegipoolest juhtub, et langetustraktor tõmbab maha metsa alla jäänud vana talukoha õuepuid, ristiga puid, lõhub kiviaedasid või põliseid teid. Sedasi jääbki juhtuma, kui metsaomanik neid objekte oma metsas ei tea või neid kuidagi ei tähtsusta. Üldjuhul trahvi pole vaja karta, sest seadused metsa pärandkultuuri ei kaitse. Kaitse on täielikult jäetud metsaomaniku enda eetiliste tõekspidamiste „reguleerida”. Näpunäidete vihik Erametsakeskus andis hiljuti välja brošüüri „Pärandkultuur ja metsamajandus”. Koostaja Jürgen Kusmin annab ülevaate, mis need inimtegevusega seotud vana aja märgid on, mida metsas pärandkultuuriga seotakse, ja õpetab, mismoodi raiet või muid metsatöid tehes nendega arvestada tasub. Trükisest leiab näiteks üldised soovitused, et lageraiet tehes ei ladustataks raiejäätmeid pärandkultuuriobjektile ja et üle selle ei planeeritaks kokkuveoteid. Maapinna ettevalmistamist tehes pole ilus metsaäkkega vanade müüritiste säilinud osi laiali vedada ning vana taluõue või metsateed ei sobi puid täis istutada. Üksikasjalisemate nõuannete poolel on soovitatud puhastada vana taluhoone vundament või lubjaahju paik kasvama hakanud puudest, jätta allika ümber puhvertsoon, rajada kokkuveoteed mitte üle vana kiviaia, vaid paralleelselt sellega jne.

Muu hulgas on soovitus metsas leiduvad vanad lahtised kaevukohad katta plaadiga ja suuremate puhul mõelda, kas tasuks kaevurakkeid taastada. Austus minevikumärkide vastu on siin ühendatud metsas liikuja ohutusega. Aga kes ütleb? Hooldus- ja säilitamisvõtted kehtivad, kui metsaomanik oma metsa objekte teab. Ta ei pruugi teada, kui vanem põlv pole rääkinud või kui mets on näiteks hoopis ostetud. Metsastunud maastikul pole alati lihtne inimtegevuse vanu jälgi märgata ka siis, kui neid ekstra otsida. Samas on valdkond sedavõrd omaniku enda teha, et ka metsi inventeerivatel metsakorraldajatel pole otsest seaduslikku kohustust (kaotati metsaseaduse muutmisega 2007) välitöödel pärandkultuuri andmeid fikseerida. „See võib metsakorraldusfirmades käia mitut moodi, kuid näiteks meie kasutame aluskaarti, kus olemas ka pärandkultuuri kaardikiht. Kui konkreetses metsas objekte leidub, näeb metsaomanik neid oma metsamajanduskava kaardilt,” räägib OÜ Metsabüroo ekspert Ülo Viilup. „Kui metsakorraldajad märkavad välitöödel objekte, mis varem on fikseerimata, kantakse tihti needki kaardile.” Mis just ja kuidas, sõltub Viilupi sõnul otseselt metsakorraldajast. „Kui ma ise metsas midagi omapärast märkan, püüan kõik andmetesse kanda. Otsest kohustust ei ole, kuid see on selline ilus teema,” ütleb Viilup. Ta toob näiteks vanad vundamendid, vanad jahikantslid, endised ulukite söötmise paigad jne. Paljud metsakorraldajad fikseerivad ka eriti võimsaid puid ja muid huvitavaid loodusobjekte. „Tänapäeval teeb GPS objekti märkimise lihtsaks,” sõnab Ülo Viilup. „Hiljuti leidsin ühest metsast näiteks puu, millel hiireviu pesa. Tegu on

linnuliigiga, kelle pesa ei too automaatselt kaasa kaitsetsooniringi nagu kotkapesal. Sellegipoolest kandsin pesapuu andmetesse.” Metsakorraldajad on välitöid tehes ka need, kes tänapäevaste aparaatidega näevad kunagiste kaardistajate eksimusi – nii pärandkultuuriobjektid kui ka näiteks vääriselupaigad, mis on omaette teema, võivad olla kaardile märgitud nihkega. See kehtib eriti vääriselupaikade kohta, mille inventuur tehti 2000. aastate alguses, mil GPSi veel ei kasutatud. Metsaomaniku initsiatiiv Eestis on võimalik, et hoopis metsaomanik ise on oma metsa põhjalikult üle vaadanud. Üks selline omanik on Toomas Lemming, Järvamaa Ambla metsaühistu juht. Oma metsa pärandkultuuri pinnalt on ta moodustanud ja tähistanud kaks omapärast kultuurihoiuala ning tähtsamaid objekte ühendab õpperada. „Õpperada jääb ühe talu piiridesse ja sel on

2000. aastate teine pool oli aeg, mil metsa pärandkultuurist palju rohkem räägiti ja osa metsaomanikke otsis lausa hasartselt oma metsast vana aja märke. üle kolmekümne objekti,” räägib Toomas Lemming, kes viimati, üleriigilisel külade päeval juhtis rajal Maapäeva ideeretkest osavõtjaid. Päris omapäi tema õpperajale minna ei saa ja täielikku tähistust metsast ei leia. Üllatuslikult on põhjuseks niinimetatud harrastusarheoloogid, kes metalliotsijaga metsas vana aja leidusid otsivad. Toomas Lemming toob näiteks ühe oma siltide ja stendiga varustatud kultuurihoiuala. „Ühel päeval avasta-

sin, et sinna oli labidaga kaevatud kakskümmend viis auku, mille lähedal vedeles üksikuid maa seest leitud metallitükke. Isegi kinni ei oldud neid auke aetud.” Mõni aeg tagasi ajas Toomas Lemming aktiivselt asju, et Eestis hõlmaks muinsuskaitseseadus ka pärandkultuuriobjekte, kultuurihoiualasid ja nende tähistamist-hoidu. „Seda öeldi küll, et kultuurihoiuala ja omanikuhoid on head mõtted, aga nende seadusesse kirjutamisega ei nõustutud. Usun, et ametnikud kartsid täiendavat tüli. Kultuurilise järjepidevuse hoidmine metsas pole Eestis riigile tähtis, vaid jääb entusiastide rõõmuks.” 2000. aastate teine pool oli aeg, mil metsa pärandkultuurist palju rohkem räägiti ja osa metsaomanikke otsis lausa hasartselt oma metsast vana aja märke. Põhjuseks oli Erametsakeskuse kaudu sisse seatud riiklik rahatoetus, mis oli mõeldud nende objektide korrastamiseks ja eksponeerimiseks. Tehti korda lubjaahjusid, vanu talu- ja metsavahikohtasid, võsast raiuti puhtaks kalmepaikasid ja isegi sai valmis üks metsavendade punkri imitatsioon vana punkriaseme kõrval. 2009. aasta alguses otsustas keskkonnaministeerium toetatavate objektide loetelu lühendada – 113 nimetusest jäi alles 15, mis kõik nii-öelda puistupõhised objektid, nagu metsastunud pargid, endised katsekultuurid, vaigukogumispunktid jms. Toetuse küsijate hulk vähenes järsult (näiteks 2015 oli pärandkultuuritoetuse küsijaid seitse, neist neli eraisikut) ning teema ise kadus avalikkuse vaateväljast „igaühe enda otsuseks”. Iseenda huvi Parimal juhul teab niisiis metsaomanik ise oma metsas olevaid vanu inimtegevuse märke, heal juhul on need olemas metsamajanduskava kaardil. Kui pole, saab omanik maa-ameti pärandkultuuri kaardilt vaadata, kas inventeerijad on tema metsast midagi avastanud.

Kokkuveoteed üle kiviaia ...

On ka võimalus oma mets pärandkultuuri hindaja pilguga ekstra üle vaadata. Juhiseid ja teavet leiab RMK veebilehelt (www.rmk.ee) jaotise „Pärandkultuur” alt. Metsakorraldajana tegutsev Jüri Ehrpais tuletab eraldi meelde vanu lasketiirusid, mis kipuvad kasvava metsa alla ära kaduma. Neid kaitseliidu täispikkuses lasketiirusid rajati enne sõda Eestis tema teada 300 ringis, vaid vähesed on pärandkultuuriobjektina arvel. Värske brošüüri koostaja Jürgen Kusmin ütleb muu hulgas, et pärandkultuuri kaarti saab igal ajal täiendada. Kui metsaomanik tahab, et tema metsa andmed kaardile jõuaksid, tuleks juba mainitud RMK kodulehelt pärandkultuuri jaotis üles otsida ning täita blankett enda ja objekti andmetega. Kuid siis tuleb traktor ja ikkagi ... Et objekte ei lõhutaks, on ainult metsaomaniku enda teha. Kui ta plaanib raiet ja saadab keskkonnaametile metsateatise, tuleb arvestada, et amet ei pruugi pärandkultuurihoidu teatisesse tingimusena sisse kirjutada.

Fotod: Viio Aitsam

„Nendel objektidel seadusest tulenevat kaitset ei ole,” nendib keskkonnaameti Põlva-Valga-Võru metsanduse juhtivspetsialist Tiina Jüris. „Metsa majandamise eeskiri sätestab, et metsamajandustöödel tuleb võimalusel vältida pärandkultuuriobjektide kahjustamist – põhiline vastutus jääb seega metsaomanikele.” Keskkonnaametil on samas Jürise sõnul registris pärandkultuuri kaardikiht olemas ja seda metsateatisi menetledes kasutatakse. „Vajadusel juhime metsaomanike tähelepanu objektidele. Kindlasti siis, kui metsamajanduslik tegevus võib objekti kahjustada – näiteks kui metsas asuvad ristipuud.” Raietöö tingimused tuleb nii või teisiti just metsaomanikul kas kirjalikult (lepingu osana) või suuliselt raietööde tegijaga kokku leppida. Pärandkultuuri lehekülg internetis: www.rmk.ee/metsa-majandamine/ parandkultuur. Teave toetuse saamise võimalusest ja uue trükise elektrooniline variant www.eramets.ee.