Maa Elu 1. september 2016

KALLE LIEBERT: PÕLLUMAJANDUS ON VÄGA PERSPEKTIIVNE VALDKOND JA ME PEAME SELLEGA VÄGA AKTIIVSELT TEGELEMA.

KILO MARJU PISIKESSE PURKI

AASTAS TÖÖTLEB TAARAPÕLLU TALU 70 TONNI MARJU JA PUUVILJU, MUUTES NEED MITMESUGUSTEKS TOODETEKS.

9

772504

586014

ISSN 2504-5865

EESTI MAHELIHAPEALINN MAHELIHA PUHUL ON KÕIGE TÄHTSAM, ET MAHE TOORAINE JÕUAKS MAHEDANA KA MAHELETILE, AHEL PEAB OLEMA ALGUSEST LÕPUNI JÄLGITAV.

1. SEPTEMBER 2016 • NR 37 (65) • HIND 1 €

Puidu väärtus

kasvab mitmel rindel kauba emotsionaalne pool,” ütleb Leili Mihkelson. „Mul on hea mõtelda, et minu metsa vanad männid läksid kohalikele tegijatele, kes teevad neist käsitsi saunasid või elamuid.”

Lähikonna palkmajatootjad tasub metsanaise sõnul üles otsida näiteks siis, kui sanitaarraie korras on ees seemnemändide lõikus. Seda on kõige mõttekam tellida saemehelt, kes käsitsi langetades saab masinast paremini noore metsa kahjustamist ära hoida. Kogus on sellise raie korral väike ja tihtipeale võib ainus müügivõimalus ollagi siis, kui väikese ostja leiab.

ViiO AiTSAM

P

eale suurte puidutöötlejate tegutseb Eestis hulk väikesi tegijaid, kes ostavad metsaomanikelt spetsiifilist materjali ja maksavad selle eest tavakokkuostjaist rohkem.

Erametsaliidu korraldatud metsamajandajate kokkutulekul augustis Valgamaal üllatas paljusid OÜ Rahel-Puidu juht Märt Jürgens, kes näitas metsas, missugust sirget okaspuupalki osaühingule pakkuda võiks. Valga linna piiril tegutsev ettevõte on Eestis ainuke, kes valmistab puidust side- ja elektriliinide poste algusest lõpuni.

Ettevõttes ongi kombeks, et sobilik materjal valitakse välja metsas ja märgitakse ette enne raiet. Üllatuseks oli see kaugemalt tulnud metsaomanikele, kuna puidu väikestest kokkuostjatest üldist ja üle Eesti kättesaadavat infot ei ole.

KUNI 20 EUROT ROHKEM Ettevõte kasutab liinipostide valmistamiseks okaspuupalki, mille pikkus 7,2 kuni 13,2 meetrit. Tingimus – sümmeetrilised ja sirged palgid olgu värskelt lõigatud. Lubatud suurim oksa läbimõõt on neli sentimeetrit ning puidukahjustusi, sinet, sisselõikeid või lõhesid ei tohi olla. „Varem müüsin Rahel-Puidule palki päris palju,” ütleb 2015. aastal Eesti parima metsamajandaja tiitli pälvinud Tõnu Mändla, kelle metsas kokku saadi. „Hind on neil parem kui tavakokkuostjatel ja materjalile tullakse ise järele.”

Viimastel aastatel, kui Tõnu Mändla ise enam metsa üles ei tööta, vaid kasutab metsafirmade teenust, pole ta liinipostitootjaga enam kaupa teinud. „Nüüdsete kokkulepetega otsib ülestöötaja ise materjali realiseerimiskohad. 10–12meetrist

Rahel-Puidu juht Märt Jürgens Valgamaa metsas metsaomanikele näitamas, missugust palki ta liinipostide jaoks neilt osta tahaks.

Foto: Viio aitSaM

palki, nagu Rahel-Puit tahab, ekstra kokku ja välja vedada on suhteliselt tülikas ning nii väikeste koguste eraldi müügiga masinraiel tavaliselt ei tegelda.” Üldiselt maksab liinipostide tootja tavakokkuostuga võrreldes hinnalisa kuni 20 eurot tihumeetri kohta.

EMOTSIONAALSELT TÄHTIS Metsaomanikud on väikese koguse metsamaterjali müünud näiteks ka palkmajatootjaile. Hinnalisa on samas suurusjärgus kui Rahel-Puidul. „Palkmajade ehitaja, kellega mina kaupa tegin, tahab just männipal-

ki. Käis enne raiet metsas, valis puud välja ja ühtlasi ütles, kui pikka palki konkreetsest puust soovib,” räägib Pärnumaa metsaomanik Leili Mihkelson.

Soovidega oli võimalik arvestada, kuna raie käis käsitsi. Materjalile tuli majaehitaja metsa järele. „Hind on kallim, aga mulle on tähtis ka

„HIND ON KALLIM, AGA MULLE ON TÄHTIS KA KAUBA EMOTSIONAALNE POOL.” LEILI MIHKELSON

MITMEKESINE VALDKOND OÜ Rahel-Puidu juht Märt Jürgens ütleb, et leidis metsamajandajate kokkutulekul kohe kaks materjalipakkujat. Ühe lähedalt Valgamaalt ja teise kaugemalt. Kauba sobivuse korral on käidud ka lausa Põhja-Eestist puitu toomas.

Raplamaa-Harjumaa piiril tegutsev Taavi Ehrpais, kellega Rahel-Puidul läbirääkimised ees, lausub, et sealselt Vardi Erametsaseltsilt on väikesed tootjad päris tihti küsinud erilisi puidusorte ja neid ka saanud. Samuti on palkmajatootjaile palki müüdud.

Samal päeval, kui telefoni teel rääkisime, käis kohapeal ostja, keda huvitas latimaterjal, mille ta kuuse-paberipuidu virnast välja sorteeris.

Leili Mihkelson loetleb, et tema lähikonnas tegutsevad veel kiikude, kaevurakete, varjualuste jms tootjad, kes valmistavad toodangu kas oma metsa või ümbruskonna metsaomanikelt ostetud puidust. Kuigi üldiselt on Eestis metsaraie läinud masinraie peale, jätkub õnneks ostjaid ka käsitsi ülestöötatud väikese koguse jaoks. Seda juhul, kui ostjad-müüjad üksteist üles leiavad.

2 || marjakasVaTus || maa elu

1. september 2016

STATISTIKAAMETI KOMMENTAAR MAA ELU JUHTKIRJALE „KES RÄÄGIB TÕTT?” (vt 25.08.2016 Maa Elu)

A

rtiklis on võrreldud Statistikaameti tehtud riiklikku statistikat ja registrite statistikat.

Erinevused ei tähenda, et üks on õige ja teine vale – tegelikkus on keerulisem.

Riiklik statistika peab olema ajas ja ruumis võrreldav. Selleks peame kasutama metoodikat, mis oleks järjepidev läbi aastate ja sarnane teiste Euroopa Liidu riikidega. Töötute arvu rahvusvaheliseks võrdluseks kasutatakse Rahvusvahelise Tööorganisatsiooni (ILO) definitsiooni – töötu on isik, kellel ei ole tööd, kes otsib aktiivselt tööd ja on valmis töö saamisel kohe tööle asuma. Kõigis Euroopa Liidu riikide statistikaametites tehakse tööturu kohta statistika saamiseks ühesuguse metoodika järgi tööjõu-uuringut. Registreeritud töötute arv sõltub igas riigis kohalikust seadusandlusest, seega ei ole registreeritud töötuse numbrid riigiti võrreldavad. Kui sotsiaaltoetused on paremal tasemel, siis on registreeritud töötute arv kõrgem kui tööjõu-uuringu põhjal hinnatud töötute arv – nii on näiteks Soomes. Eestis on olukord vastupidine, sest kõik töötud ei registreeri ennast Töötukassas, vaid otsivad muid võimalusi tööotsimiseks.

Statistikaameti (SA) ning Maksu- ja Tolliameti (MTA) avaldatava palgastatistika puhul tuleb arvestada, et andmete sisu ja kogumise eesmärk on erinev. Statistikaameti palgastatistika hõlmab ainult palgatöötajaid ning avaldatav keskmine palk annab tööandjale ülevaate täistööajaga ametikoha keskmisest hinnast tööturul ja selle muutustest. MTA ei avalda keskmist palka, vaid isiku kohta tehtud erinevaid väljamakseid, mis on seotud töösuhtega. Osalise tööajaga ja täistööajaga töötajate palga võrdlemiseks taandab SA töötajate arvu täistööajale. Näitena võib tuua õpilase, kes tegi suvisel koolivaheajal kaks nädalat tööd ja teenis 240 eurot. SA taandab teenitud palga täistööajale ja võtab seda arvesse ainult kuus, kus tööd tehti. Õpilase brutokuupalk oleks seega 240 : 0,5 = 480 eurot. MTA võtab teenitud palga arvesse aasta väljamaksena olenemata töötatud ajast, mille järgi kuu brutoväljamakse on 240 : 12 = 20 eurot.

Ei saa väita, et tulemus 20 eurot on õige ja 480 eurot vale või vastupidi. Oluline on, mis eesmärgil statistikat kasutada. Kui tööandja või töötaja tahab teada, milline on konkreetsel ametikohal ja tegevusalal makstav palk, siis selle kohta annab parema pildi SA keskmise palga statistika, mis näitab täistööaja eest saadavat palka. Kui soovitakse

teada väljamakse saajate arvu ja väljamaksete kogusummat ning selle jaotust, siis on õigem andmeallikas MTA. Artiklis oli juttu ka Eesti rahvaarvust: miks on Statistikaameti ja rahvastikuregistri andmed erinevad. Traditsiooniliselt tehakse rahvaarv kindlaks rahvaloendusel.

Seda täpsustatakse igal aastal, liites rahvaarvule sündide ja riiki sisse rännanud inimeste arvu ning lahutades surnute ja riigist lahkunud inimeste arvu. Sel meetodil saab õige rahvaarvu siis, kui kõik lähteandmed on õiged. Kui aga osa andmeid on ekslikud, näiteks loendusel saadud rahvaarv on alahinnatud (niisugune oli olukord pärast 2000. aasta rahvaloendust), siis on järgmiste aastate arvutustulemused ekslikud ja, mis kõige halvem, viga võib kumuleeruda ehk kasvada aastatega järjest suuremaks. Pärast eelmist rahva ja eluruumide loendust (REL 2011) oli Eestis kolm erinevat rahvaarvu.

Kõige suurem oli rahvastikuregistri rahvaarv, vahepealne oli 2000. aasta rahvaloenduse põhjal jooksvalt arvutatud rahvaarv ja kolmas, kõige väiksem, oli viimase loenduse tulemusena saadud rahvaarv.

Suurima ja väikseima hinnangu erinevus oli mitukümmend tuhat inimest, see on keskmise maakonna jagu. Rahvastikuregistri andmetel põhinev rahvaarv oli tegelikust suurem, sest osa väljarändest oli jäänud registreerimata.

Seetõttu oli registris Eesti elanikena kirjas hulk nii-öelda surnud hingi, kes elasid tegelikult ammu välismaal. Rahvaloenduse andmed näitasid aga rahvaarvu tegelikust väiksemana, sest osa Eesti elanikest jäi mitmesugustel põhjustel loendamata: nad kas viibisid oma kodust eemal või ei saanud loendajatega kontakti või olid põhimõttelised loendusevastased.

Sellest aastast võttis Statistikaamet kasutusele uue metoodika, mille järgi toimub inimeste arvestamine püsielanike hulka, kasutades elanike kohta registrites eelmistel aastatel tehtud toimingute põhjal koostatud indeksit, nn residentsuse indeksit.

Kokku vaadeldakse aastas 14 registris 27 toimingut – näiteks kohtus tunnistajaks olemist, sotsiaaltoetuste saamist, ajateenistuses olemist jne. Kui mitme aasta jooksul on isiku toimingute arv registrites väga väike, siis loetakse ta mitteresidendiks ehk registreerimata väljarännanuks. Selliseid isikuid, kes on registreeritud rahvastikuregistris, aga residentsuse indeksi järgi tõenäoliselt Eestis ei ela, on üle 40 000.

kAJA SÕSTrA

Statistikaameti metoodika ja analüüsi osakonna juhataja

Kuidas mahutada kilo

Taarapõllul kriSTiNA TrAkS

maaelu@ajaleht.ee

õrumaal Varstu vallas asuva Taarapõllu talu mahedad marjakrõpsud, -mahlad ja -jahud on ammu leidnud tee tarbija südamesse, kuid kuna konkurents on tihe, tuleb pidevalt areneda. Nii ongi talu tegevjuhil Silvi Langusel terve nimekiri ideid, mis ootavad katsetamist, et maitsvaid marjatooteid juurde leiutada.

Aastas töötleb Taarapõllu 70 tonni marju ja puuvilju, muutes need mitmesugusteks toodeteks. Suure hulga toorainest kasvatab talu ise, kuigi küllap leiaks ka turult sobiva kvaliteediga marju ümbertöötlemiseks. Tingimus – see peab olema mahedalt kasvanud.

Tõsisem toimeta mine marjadega algas Taarapõllul 2000. aastate alguses. Peremees Edgar Kolts oli proovinud kätt traditsioonilise põllumajandusäriga, kuid tundus, et just marjadega tegelemisel võiks jumet olla. Alguses valmistati mahlu, kuid väga edukalt müüa neid ei õnnestunud.

Mõisteti, et oleks vaja põnevamat toodet kui vaid mahl ning algasid katsetused. Valmisid marjajahud ning marjakrõpsud. Viimased ei sisalda muud kui terveid marju ja ökosuhkrut. Tänapäevases maailmas, kus raske on leida ilma lisaaineteta toiduainet, ongi see innovatsioon.

SAJA GRAMMI JÕHVIKAKRÕPSU VALMISTAMISEKS ON VAJA LAUSA 800 GRAMMI MARJU. Toorainet kulub jahude ja krõpsude tootmiseks muljetavaldavalt palju. Näiteks on saja grammi jõhvikakrõpsu valmistamiseks vaja lausa 800 grammi marju. Annab vast korjata!

MAHETUNNUSTUSEGA METSAD Metsasaadusi (mustikas, jõhvikas, pohl, kukeseen) on talu seni ise varunud, aga Languse sõnul on siiski mõttekam jätta see töö varumisettevõtetele. Et mahetunnustusega ettevõttele sobilikku toorainet korjata, ei piisa vaid sellest, kui minna kenasse metsa, mannerg näpus, noppima.

Metski peab olema mahedaks tunnistatud.

Mõned aastad tagasi algatas Edgar Kolts nii Ees-

ti kui ka Euroopa mõistes enneolematu asja – tema töö tulemusena on Eestis nüüd hulk riigimetsa kuulutatud mahemetsaks.

Need metsad asuvad Lõuna-Eestis ning tunnustamine on olnud suur paberitöö, mis käis koguni Brüsseli kaudu.

Oli ju vaja tõestada, et õhk metsas on puhas, läheduses pole maanteid ega tööstust, lisaks kaardistada korjekohad. Mitte iga mari, mis mahemetsas nopitakse, pole mahe. Metsaannid peavad olema kogutud kaardistatud korjekohtadelt ning korjajal peavad olema dokumendid korras.

Edaspidi on vaja mahemetsa tunnustust igal aastal uuendada ja maksta riigilõivu. Langus tunnistab, et protsess pole keeruline, kuid 1000eurone riigilõiv seab ettevõttele kohustuse varuda metsaande mehemoodi. Muidu pole lihtsalt mõtet tunnustust võtta, sest tooraine hind läheb liiga kalliks.

ENAMIK TOORAINEST KASVATATAKSE ISE Taarapõllu istandustes kasvavad maasikad, vaarikad, sõstrad, ebaküdooniad, rabarberid, arooniad, astelpajud. Samuti on talul õunaaed. „Ise tooraine kasvatamine on tõeliselt mahukas ja ka riskantne,” räägib Langus. „See pole nii, et paned marjapõõsa kasvama ja saaki muudkui tuleb.

Põõsaste ümbrust peab hoolega niitma ja kui selle töö käest ära lased, siis on väga raske järjele saada.”

Taimekahjurite vastu kasutab mahekasvataja vana kooli nõgeseleotist. See haiseb küll hirmsasti, kuid aitab kõiksugu taimekahjurite vastu. Peremees Edgar on valvas ja niipea kui märkab istanduses mõnd kahjurit, asutakse tõrjuma. „Kui ikka õielõikaja peale tuleb, siis hävib kogu saak. Oma aia mure ongi see, et teed tööd ja matad siia raha, aga kui saaki ei tule, siis pead marja ostma ning tegelikult tekib topelt väljaminek,” nendib Langus.

Väga palju oleneb muidugi ilmast. Maasikasaak jäi tänavu nigelaks ja vaarikaistandusest pole arvestatavat saaki juba teist aastat. Tõsi, selle põhjus pole mitte ilm, vaid hästi noored taimed, mis pole veel täit kasvujõudu kätte saanud. „Ilmad on muutunud,

Taarapõllu talu tegevjuhi Silvi Languse sõnul töötlevad nad aastas üle 70 tonni marju ja puuvilju. Eestis on Taarapõllu talu tooted müügil pea kõigis suuremates kaubanduskettides ja ökopoodides.

Fotod: kriStiNa trakS

ei ole enam nii nagu kümme aastat tagasi, kui oli päikeseline lühike suvi. Nüüd kestavad suved kauem, kuid samas pole lauspäikest. Marjade valmimisaeg on pikem ja sellepärast on need mahlasemad ja magusamad. Tasapisi hakkasime märkama, et teeme küll sama retsepti järgi mahlajooke, aga kliendid räägivad, et need on järjest magusamad.

Siis selguski, et pikem suvi küpsetas marjad magusamaks ja saab hakkama hoopis vähema suhkruga,” jutustab Langus.

AIAND LAIENES Kõige kiirem on talus marjakorjamise ajal. Tõsi, veidi lihtsamaks on see läinud, sest eelmisel aastal osteti marjakombain, millega näiteks sõstrad saab korjatud kahe päevaga. „Käsitsi sama tööd tehes jõuad viimaste vagudeni ja seal marjad juba varisevad.

Kombainiga korjatud mari on väga kvaliteetne, puhastada on vaja minimaalselt,” selgitab Langus. Kombainiga saab

maa elu || marjakasVaTus || 3

1. september 2016

marju pisikesse purki?

seda teatakse MAHENÄKSE PAKUVAD ENAMASTI VÄLISMAISED HANKIJAD kATriN riiSALU Selveri ostudirektor

Mahedad toiduained koguvad populaarsust, sest tarbija toitumisteadlikkus on kasvanud. Mahenäkside pakkumisi on palju, kuid suur osa neist on siiski välismaiste hankijate omad. Eesti hankijad ei ole tihtipeale võimelised tooteid kauplustesse tarnima, eriti veel poeketi kaudu.

Muutusi selles letis on vähe, sest toodete tegelik müük on ikkagi väike ning Eesti tootjat Eesti tootja vastu vahetada on raske. Rohkem võiks olla pakkumisi, kus pakend, hind ning lo-

korjata ka arooniat ja ebaküdooniat.

Eelmisel aastal laiendas Taarapõllu talu oma marjapõldusid kolme hektari võrra.

Kasvama pandi uusi punase ja musta sõstra põõsaid, ebaküdooniat, arooniat. Eelmisel aastal pistokstest kasvama pandud mustasõstrapõõsad on praegu juba nii edenenud, et vast ei pea järgmisel aastal musta sõstart enam juurde ostma, loodab Langus.

Plaan on suurendada ka astelpaju istandust, sest seda oranži vitamiinipommi hindab tarbija järjest enam. Astelpaju korjamine on Languse sõnul eriti lihtne – puu all olevasse konteinerisse lõigatakse oksad koos marjadega ning saak läheb kõige täiega sügavkülma. Pärast külmutamist piisab okste raputamisest ja tuulamisest, kui mari on valmis töötlemiseks.

Eelmisel aastal pandi kasvama ligi 500 õunapuuistikut. Paraku selgus kevadel, et mügrid olid talvel väga paljudel puudel juured maa alla läbi järanud ja puud hävitanud. „Ega selle mure vastu polegi midagi teha. Ka jänesed ja kitsed teevad üksjagu pahandust, hoolimata sellest, et istandusel on aed ümber. Ikka leiavad, kust sisse tungida,” räägib ta. Õunasortidest kiidab Langus just vanu sorte, nagu antoonovka ja sügisjoonik. Mõlemad säilivad hästi ja sobivad töötlemiseks.

MARJAKRÕPSUSID MÜÜAKSE KA PIIRI TAGA Taarapõllu mahekrõpsud jõuavad müüki ka Riia Stockmanni. Üks suurem klient on Belgias, nendele tehakse marjakrõpse omamärgitootena (privat label’ina). „Nad on väga huvitatud mahedast tootest ja suurest kogusest. Soovid on neil suuremadki, kui teha suudame. Näiteks tänavused vaarikad broneerisid nad kõik endale. Mahevaarikas on Euroopas üldse väga hinnas. Eks nagu Eestiski –

gistika on kõik kenasti paigas.

Näkside kategoorias on pakend väga oluline, sest näksid on tihti impulssost ning toode ostetakse just pakendi järgi. Mahemärk on paljudele tarbijatele oluline, kuid ei pruugi aidata toote müügile kaasa, eriti kui toote pakend pole atraktiivne.

Mahetoodete müük on kasvamas, sest ajakirjanduses ning sotsiaalmeedias on palju selleteemalisi artikleid ja blogisid.

Mahetooteid ostab kindlasti teadlik tarbija, kelle sissetulek on tõenäoliselt suurem. Usun, et perekonnaseis ja laste olemasolu pole siinkohal oluline.

vaarikas on üks siinse rahva suur lemmik,” märgib Langus.

Eestis on Taarapõllu talu tooted müügil pea kõigis suuremates kaubanduskettides ja ökopoodides. Vaid Valga ja Võru elanikud tulevad pigem kohapeale kaupa soetama. Saab ju siis osta veidi odavamalt, sest ega mahedad marjatooted poeletil just kõige odavamad pole. „Ega ma ise ka võib-olla ei ostaks, kui oleks tegemist tundmatu tootega, just kalli hinna pärast. Aga hind tuleb sellest, et tootesse kulub väga palju toorainet. Samas mõtleme: kui sööd meie marjakrõpse 20 grammi, siis oled kätte saanud suure jao päevasest vitamiinivajadusest,” sõnab Langus.

Ettevõtmises töötab praegu kaksteist ümberkaudset inimest. FIE Edgar Kolts kasvatab marju, Taarapõllu Talu OÜ aga toodab ja müüb. Talu on kasvanud kuni eelmise aastani, kuid praegu jäänud sellel tasemel pidama. Kuna toortoitu ja näkse on turule tulnud plahvatuslikult palju, tuleb ka meil välja mõelda uudseid tooteid, ütleb Langus. „Olime esimesed, kes hakkasid taolist asja tegema ja nüüd tuleb taas panustada tootearendusse. Küllap samamoodi nagu Edgar kunagi põlve otsas võttis asja ette ega jätnud enne katki, kui toode valmis oli. Õnneks on meil ideid kogunenud päris palju.”

Tulevikust rääkides sõnab Langus, et tõenäoliselt ei jõua ikka kõike ise kasvatada ning tuleb hakata rohkem toorainet sisse ostma. Siin on küsimus mahekasvatajates või õigemini nende puudumises – sõstraid on lihtne mahedalt kasvatada ja neid ikka saab, kuid just vaarikas, maasikas ja astelpaju on kultuurid, mille järgi nõudlus suurem. Üks täiendav suund on ka tavatoodete tootmine, sest sellest kevadest on Taarapõllu talul luba valmistada mittemahedat toodangut. „On kliente, keda ei huvita toote mahedus, vaid suur kogus. Mahetoodangut paraku lõputult palju pole,” räägib Langus.

JUHTkiri

peeTer rAidLA

peatoimetaja

EESTI TOIDU KUU

T

eist aastat järjest on september Eesti toidu kuu. Tänavu kuulutatakse see välja 4. septembril Muhumaal Koguva sadamas, kus põhirõhk on mõistagi kalal. Tavakohase lesta, ahvena, haugi, räime ja säina kõrval saab maitsta ka võõrliigina Eesti randadesse jõudnud ümarmudilast tehtud hõrgutisi.

Mullu külastas Eesti toidu kuu üritusi ligi 65 000 inimest, ent ega nüüdki külastajaid vähem tule, kui vaid ilmataat vähegi armu annab. Eesti toidu kuu üritusi jagub igasse septembri nädalasse ja need ulatuvad otsaga oktoobrissegi. Kindlasti tasub kiigata veebilehele eestitoit.ee.

Viimsi taluturul, millest meie tänaseski lehes juttu, juhatatakse Eesti toidu kuu sisse juba päev enne kuu ametlikku väljakuulutamist: 3. septembril demonstreeritakse Viimsi vabaõhumuuseumis rohumaaveise rümba lõikamist ja peetakse veiseliha grillimise võistlusi. Tartu kandi rahvas võib samal päeval oma sammud seada põllumajandusmuuseumi, kus toimub eestimaise toidu ja käsitöö sügislaat.

Saaremaa toidufestival kestab koguni nädal aega alates 5. septembrist. Jõgeval toimub 9. septembril Suur-Vooremaa toidu minimess, Karksi-Nuias peetakse järgmisel nädalalõpul meefestivali, 10. septembril on võimalus teha ring peale Jõemaa ja Soomaa kohvikutele. Samal päeval toimub Koigi mõisas moosilaat ja Türil sügislaat, Sagadi mõisas avatakse aga seenenäitus ja pakutakse seeneõhtusööki. Päev hiljem on sügislaat Võrumaal Rogosi mõisas.

Hiidlased alustavad oma toidu nädalat 15. septembril, pakkudes sekka kunstielamusi. 16. ja 17. septembril peetakse Pärnumaal Saarde seenefestivali. Peipsiääre sibulateel avavad 17. septembril uksed aga ühepäevakohvikud. Eestimaa laatade üks kroone, Paunvere suur väljanäitus on samuti 17. septembril.

24. septembril peetakse Narva-Jõesuus silmufestivali ja Olustveres on hoidiste mess. 1. oktoobril toimub Türil arvult juba seitsmes õunafestival. Silmufestivali jätkuks võib pidada Ida-Virumaa toidukohtades peetavaid silmupäevi, mis jäävad juba oktoobrisse.

Eesti toidu kuul tasub silm peal hoida maaeluga seotud põllumajandusmuuseumi, piimandusmuuseumi, Hellenurme veskimuuseumi, vabaõhumuuseumi, loodusmuuseumi ja Põlva talurahvamuuseumi tegemistel.

Head Eesti toidu kuud!

Peatoimetaja Peeter Raidla peeter.raidla@ajaleht.ee Toimetaja Kristiina Kruuse kristiina@incase.ee Makett Jaanus Koov, küljendus Raul Kask Keel ja korrektuur Reeli Ziius Reklaamitoimetaja Liisa Kaha liisa.kaha@postimees.ee, telefon 739 0383 Müügijuht Jane Barbo, jane.barbo@ajaleht.ee Väljaandja Postimees Grupp AS Maakri 23a, 10145 Tallinn, maaelu@ajaleht.ee Maa Elu ilmub Postimehe, Pärnu Postimehe, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Valgamaalase vahel igal neljapäeval (v.a riigipühad).

Tellimine, telefon 666 2525 Koos Postimehega levi@postimees.ee Koos maakonnalehtedega tellimine@ajaleht.ee Autoriõigused: Postimees Grupp AS, 2016

4 || kala || maa elu

1. september 2016

Eesti kala on tõeliselt tervislik eLS ULMAN-kUUSkMAN kalaspetsialist

V

õrreldes paljude rahvastega maailmas on eestlastel ühes asjas vägagi vedanud – meie kalurid pakuvad nii mageveekala kui ka Läänemere kala. Soolatud räim ja vürtsikilu on Eestimaal rikastanud mitme põlvkonna toiduvalikut.

Arheoloogid kinnitavad, et ka muinaseestlaste toidulaual oli arvestatav kogus kala. On suur hulk kalaliike ning need kõik pakuvad võrratut vaheldust meie toidulauale.

Talvekuudel on mõistlikum tarbida rasvast kala, kuna sealt saab nii lühikese päeva tõttu defitsiitseks muutunud D-vitamiini kui ka immuunsuse tõstmiseks vajalikke mineraalaineid, aminohappeid ja polüküllastumata rasvhappeid, eriti eikosapentaeenhapet (EPA) ja dokosaheksaeenhapet (DHA), mida tuntakse ka oomega-3-rasvhapete nime all. Oomega-3-rasvhapped on hädavajalikud normaalse ainevahetuse toimimiseks, kuna inimesed, aga ka teised imetajad (nt lemmikloomad) ei suuda ise sünteesida oomega3-rasvhappeid. Sellepärast vajame neid rasvhappeid toidus.

Täisväärtusliku rasvhappelise tasakaalu saavutamiseks tuleks lisaks teistele tervislikele toiduainetele süüa nädalas 500–750 g väherasvast kala (tursk, ahven, haug) või 50–150 g rasvast kala (heeringas, räim,

makrell). Nende soovituslike koguste aluseks on inimese päevane oomega-3-rasvhapete vajadus, mis on 1,5–1,6 grammi. Oomega-3-rasvhapete sisaldus 100 g kalades on järgmine: heeringas, räim, kilu, forell – 3 g; lõhe, sardiin, makrell – 2 g; tuunikala, anšoovis – 1,5 g; tursk, angerjas – 0,2 g; rääbis, koha – 0,07 g; ahven, haug – 0,02g.

KALA HIND OLENEB VALIKUST Paljud väidavad, et kala süüa on kallis. Kilu ja räime ühe kilogrammi hind algab ühest eurost (kaluri käest ostes). Seega pole kala söömine sugugi kallis, tarbija lihtsalt eelistab kõrgema kilohinnaga kala. Arukas perenaine ostab kala ning harjutab oma lapsi seda tarbima, sest kalarasv toetab ajutegevust ja närvisüsteemi. On tõestatud, et regulaarselt kala tarbivatel inimestel esineb vähem ärevushäireid ja depressiooni. Pikaajalised uuringud on tõestanud, et pidevalt kala söövad inimesed on tugevama immuun- ja närvisüsteemiga.

VÄRSKE JA KVALITEETNE KALA EI HAISE Aeg-ajalt väidetakse, et kala haiseb. Kalatoodete tehnoloogina julgen kinnitada, et värske ja kvaliteetne kala ei haise!

Kahjuks on aga nii, et esmakäitlemisel ja tarneahela kvaliteedinõuete eiramisel hak-

Värske kilu Rasvad (g) Polüküllastumata rasvhapped (g) Valgud (g) Vitamiin D (µg) Vitamiin B12 (µg)

Värske räim

Värske lõhe

Külmutatud tursk

Värske koha

Värske ahven

Värske haug

Värske latikas

7–13*

6,5

6,34

0,67

0,2

0,6

0,2

4,0

4,01

1,79

2,539

0,231

0,1

0,2

0,1

1,3

15,35

14,8

19,84

17,81

20,2

19,8

20,3

17,3

14

4,6

13

1

29

8,0

3,0

-

11

5

6,2

1,1

1,6

3,5

1,8

5,0

1,8

0,9

0,43

0,42

0,4

0,52

0,82

0,5

Raud (mg)

2,1

0,29

0,4

0,25

0,14

0,24

0,2

0,4

Jood (mg)

45

15

65

40

23

8,0

12

7,0

Magneesium (mg)

13

11

25

21

27

27

29

26

Tsink (mg)

Allikas: tap.nutridata.ee

* olenevalt aastaajast

kab värske ja jahutatud kala kiiresti riknema (eriti kiiresti rikneb rasvane kala) – seepärast on Eestis värske ja kvaliteetse kala leidmisega probleeme.

ARUKAS PERENAINE OSTAB KALA NING HARJUTAB OMA LAPSI SEDA TARBIMA. Millist töötlemisviisi eelistada? Kõige kindlam valik on kasutada valmistamiseks tervet või roogitud kala, kas peaga või ilma. Suurema kala tükeldamine või fileerimine võtab aega kümmekond minutit, väiksemale kalale kulub pisut rohkem aega. Kala töötlemisel võib kasutada kummikin-

daid, et mitte käsi määrida.

Internetist leiab kala fileerimise või portsjoniteks tegemise õpetusi, mida järgides saab imehästi hakkama ka algaja.

Eelistada tuleks kohaliku päritoluga kala, sest reeglina ei riski kohalikud kalatöötlejad ja kalurid oma mainet rikkuda ega kasuta ebaeetilisi töötlemisviise. Imporditud odava kala kohta tuleks küsida, mille arvelt kaugelt kohaletoodud kala kohalikust odavam on. Sageli on kalalihasse lisatud lubatud lisaained (polüfosfaate) ning need tõstavad reeglina vee kogust kalalihas. Kui võtta arvesse, et tarbija ostab ka kalalihas sisalduvat vett, ei olegi võõramaine kala nii odav, kui esmapilgul näib.

Oluline on jälgida kala mär-

gistust. Tarbijal on õigus saada informatsiooni kala täpse päritolu kohta, samuti tuleb tarbijat teavitada, kui tegemist on sulatatud kalaga.

Lisaks merekaladele on eestlastel valida paljude mageveekalade hulgast. Eestis on hulk rannakalureid, kes mõlemat pakuvad. Nii Eestis kui ka välisturul on hinnatud kala koha, mille mineraalainesisaldus on märkimisväärne. Koha populaarsust kinnitab tema kallim hind.

KALAGA RAVIMISE KOGEMUSI Üks Saaremaa naine soovitas anda lapsele vürtsikilu öise märgamise vältimiseks – mõju

avaldavad vürtsikilu soolsus ja rasvhappeline koostis. Teine nipp, mida kasutas mu ema raske angiini ravimiseks, oli rasvase soolaheeringa kompress, mis jäeti ööseks kaelale.

See küll haises ja oli ebamugav, ent hommikuks oli valu palju väiksem.

Teaduslikke argumente nende kahe kogemuse toetuseks pakkuda ei ole, küll on aga teadlased kindlaks teinud, et regulaarne rasvase kala tarbimine mõjub hästi krooniliste põletike ning migreeni seljatamiseks.

Rasvases kalas leiduva D-vitamiini, kaaliumi ja oomega-3-rasvhapete kooslus aitab migreeni ennetada. Vanemad inimesed peavad end jälgima, sest kusihappe tootmise suurenemisel või selle eritamise vähenemisel (või kui mõlemad häired esinevad korraga) võib rasvase kala söömine tuua kaasa haiguslikke nähte. Sellisel juhul tasub vähendada rasvase kala söömist ja asendada mõned söögikorrad kvaliteetsete ja usaldusväärsete toidulisanditega.

Eesti loodus pakub mitmeid meeldivaid ajaveetmisvõimalusi ning üha populaarsemaks on muutunud harrastuslik kalapüük. Nii saab viibida värskes õhus ja püüda ise oma toidulauale värsket kala. Kalastamisel tuleb aga kindlasti arvestada mõningate kalavarude säilitamise eesmärgil kehtestatud reeglitega.

Soodne ja mugav KÜTTELAHENDUS ERAMAJALE ENERGIAALA ASJATUNDJA

PLIIDID on kahte põhitüüpi:

Septembris soodushinnad!

Puupliidid • Köetakse halupuudega, pliidil on õhuavad, mille kaudu voolab kütmise ajal soe õhk pidevalt ruumi ja muudab selle soojaks kiiremini kui tavalise puupliidiga • Võimalus on sooja õhku suunata läbi seina ka teistesse ruumidesse.

Puupliit KO2A-1N köetav pind kuni 100 m²

SOODUSHIND 923 €

Efipa OÜ

Keskkütte katelpliidid • Mõeldud ühendamiseks nii radiaatorite, põrandakütte kui soojaveeboileriga • Köetakse halupuudega, samal ajal saab pliidil süüa teha

KALVISE KATELDE eelised:

Kalvise toodete maaletooja Tartu mnt 171/1 Peetri alevik, Rae vald Tel 601 2795 efipa@efipa.ee

Suurem valik ja hinnad meie kodulehel www.efipa.ee

KALVISE teraskatlad, pliidid ja saunakerised

Pelletikatel K-2-16DG võimsus 16 kW, köetav pind kuni 200 m²

KOMPLEKTI SOODUSHIND 2843 €

• Kütta saab pelletitega automaatselt ja vajadusel ka halupuudega käsitsi • Altpõlemiskatlad, suure kasuteguriga (92% / 82%) • Pika põlemisajaga • Kütuse laadimine nii eest kui pealt • Isoleeritud sekundaarpõlemiskamber • Töökindel automaatika • Kolderesti liigutusmehhanism • Võimalus paigaldada suitsuimur, avariijahutussiug ja elektriküttekeha • Korpuse paksus 6 mm, garantii korpusele 4 aastat • Mugav hooldada

Saunakeris PR5-1 võimsus 12 kW, köetav maht kuni 20 m³

SOODUSHIND 599 €

SAUNAKERISED • Köetavad läbi seina • Suur panoraamklaasuks tekitab kaminaefekti ja muudab ruumi hubaseks

maa elu || uudIsed || 5

1. september 2016

Tules hävinud hobusetallist jäid järele vaid kiviseinad.

Foto: UrMaS LUik / pärNU poStiMeeS

TORIS HÄVIS HOBUSETALL

N Eestimaa Talupidajate Keskliidu uus juht Kalle Liebert peab tähtsaks oskust suhelda ja osapooli ära kuulata.

Foto: MeeLika SaNder-SÕrMUS

INTERVJUU. ETKLi värske juht Kalle Liebert tahab uues ametis midagi reaalselt põllumeeste heaks ära teha ja näeb arengu võtmena head suhtlemisoskust.

Kalle Liebert:

põllumajandus võrdub pikamaajooksuga HeLeri ALL

maaelu@ajaleht.ee

J

uulikuu lõpus andis 26 aastat Eesti Talupidajate Keskliitu juhtinud Kaul Nurm teatepulga edasi järgmisele juhile Kalle Liebertile. Tallinnast Nõmmelt Põllu tänavalt pärit mees alustab septembrist tööd talupidajate keskliidu uue juhina. „Pigem olen ikkagi aedlinna poiss kui linnapoiss,” ütleb Liebert. Peenarde eest hoolt kanda ja taimi kasvatada meeldis talle juba varases nooruses.

Praegu on Liebertil maakodu Lõuna-Viljandimaal Karksis, kus ta tihedalt toimetab. „Mind võib vist hobitalupidajaks nimetada,” naerab Liebert. Aga see, et mees ise talupidaja pole, ei tähenda, et ta talupidaja hingeelu ei tunne. Nimelt on Liebert pea viis aastat töötanud põllumajandusministri nõunikuna ja hiljem koos partneriga püsti pannud maaettevõtluse nõustamisbüroo Hea Nõu. Ministeeriumis töötatud aega peab ta oma elu üheks kõrgajaks. „See oli üks huvitavamaid aegu mu elus,” sõnab Liebert.

Just põllumajandusministeeriumis töötades sai mees aru, et tahab selles valdkonnas edasi töötada. Kui ta nägi kuulutust, kus otsiti talupidajate keskliidule uut juhti, ei kahelnud ta hetkekski. „See on just see, mida tahan teha,” kinnitab mees.

Talupidajate keskliidu juht ei ole Lieberti meelest klassikalises mõttes asutuse juht. „Ta peab olema mitmekülgne inimene, kes tegeleb organisat-

siooniga ja samas on valmis ka otse talunikke kuulama, nendega koos lahendusi välja töötama ja neid otsustajateni viima,” kirjeldab ta.

Just head suhtlemisvõimet peab mees üheks tähtsamaks oskuseks oma uues ametis. „Inimesi kuulata on äärmiselt oluline,” usub ta. Kuna Liebert on töötanud ka ajakirjaniku ja avalike suhete juhina, leiab ta, et see oskus on tal olemas. „Suhtlemine on võti,” arvab Liebert. Ta rõhutab meediasuhete tähtsust ja lubab sellega kindlasti tegeleda. „Põllumajandusel on palju olulisem roll, kui Eesti meedias praegu paistab,” ütleb Liebert. Tema sõnutsi paistab praegu meedia vahendusel, et põllumajandus on midagi tagurlikku ja aegunut. „Tegelikult on Eestis tipplahendused, näiteks mitmed meie piimafarmid on maailmatasemel.”

TAHAB NOORI MOTIVEERIDA Lisaks suhtlemisoskusele ja meediasuhetele toob Liebert välja noorte inimeste maale jäämise probleemi. „See on põhimõtteline mure ja tuleviku arenguvõti,” märgib ta. Liebert pöörab palju tähelepanu sellele, kuidas motiveerida noori talusid üle võtma ja uusi asutama. „Et kasvaksid peale uued põlved, kes talupidamist edasi viivad,” ütleb ta. Noore taluniku toetusi võib ju anda, kuid tuleb tagada noortele toetuste jätkumine ka siis, kui talunik on oma talupidamise juba käima saanud. „See küsimus on tegelikult laiem,” lausub Liebert. Noorte maale jäämise põhjustena loetleb mees asju alates haridusest ja internetiühendusest kuni sotsiaalse

suhtlusvõrgustiku ja sportimisvõimalusteni välja.

Liebert on kindel, et talupidajate keskliit saab siin mõndagi ära teha. „Saame vaadata seda laiemalt kogu maaettevõtluse arendamise plaanis,” räägib ta. Talupidajate keskliit saaks sõna sekka öelda ka näiteks maanteeameti eksamikeskuste sulgemisplaani osas. „Meie Olustvere põllumeeste kooli õpilased, kes seni on saanud sõidueksamit Viljandis teha, peavad siis hakkama Pärnus või Tartus käima, see on ilmselgelt ebamõistlik,” märgib Liebert.

TOETUSED EFEKTIIVSEMAKS Veel üks teema, mille pärast mees uues ametis südant valutab, on põllumajandusele eraldatavate toetuste efektiivne kasutamine. „Põllumajandus on väga perspektiivne valdkond ja me peame sellega väga aktiivselt tegelema,” sõnab Liebert. Ta ütleb, et tahes-tahtmata põhineb riikide heaolu ekspordivõimel ja Eesti põllumajandusel on siin suur roll. „Põllumajandus on valdkond, kus saame oma toodangut kasvatada, töödelda, väärindada ja siis eksportida.” Eestil on olemas maaressurss ja inimesed ning küsimus on ainult selles, kuhu ja kuidas me tahame jõuda. Kuna põllumajandus on Euroopa Liidu süsteemide tõttu juba väga toetuskeskne, tuleb eeskätt olla kin-

PÕLLUMAJANDUSEL ON PALJU OLULISEM ROLL, KUI EESTI MEEDIAS PRAEGU PAISTAB.

del, et toetused õigetesse kätesse jõuaksid. „See on väga keeruline bürokraatia ja talupidajal pole aega tunde netis surfata, et lahendusi otsida. Tema peab tööd tegema,” räägib Liebert. Uues ametis tahab ta talupidajate elu kergemaks muuta.

HULLJULGE HUNDI RIND EI OLE RASVANE Liebert loodab, et uus töö paneb ta proovile. „Julge hundi rind on rasvane, aga hulljulgeks ka ei tasu minna,” ütleb ta.

Mees ootab, et saaks end uues ametis realiseerida ning talupidajate jaoks midagi reaalselt ära teha. „Midagi sellist, mis muudab nende jaoks töötegemise kergemaks ja paremaks.”

Ka nendib Liebert, et keskliidu senise juhi Kaul Nurme panus on hindamatu. „Mina ei ole õige seda hindama,” arvab ta. Juristiharidusega Liebert soovib uue töö tarvis põllumajanduses oma teadmisi täiendada. „Meil Eestis on väga head põllumajanduskoolid,” tõdeb ta. Praegu õpib Liebert EBSis magistrantuuris ettevõtlust. „Seal on väga kihvt praktiline ja intensiivne õpe,” kiidab ta.

Kui Kalle Liebert parasjagu tööl või koolis ei ole, teeb ta sporti. „Üritan iga päev trenni teha.” Tema eriline kirg on pikamaajooks. „See nõuab suurt tööd, visadust ja pikka eesmärgipüstitust. Nagu põllumajanduski,” selgitab ta. Eriti meeldib talle joosta Eestimaa põldude vahel, see on tema sõnul väga motiveeriv. Praegu jookseb ta eelkõige poolmaratone, aga on lähimaks eesmärgiks seadnud täismaratoni läbimise.

Tema eesmärgid on selged ka uues ametis. „Pika ja visa tööga jõuame oma eesmärkideni,” on Liebert kindel.

ädal tagasi neljapäeva õhtul põles Tori hobusekasvanduses tall, kus hoiti heina. Kui Taali vabatahtlikud päästjad kohale jõudsid, ulatusid leegid katusest välja. Tulekahju õnnestus lõplikult kustutada alles järgmise päeva lõunaks.

Päästeamet reageeris sündmusele suurte jõududega, kohal olid Vändra, PärnuJaagupi, Pärnu ja Türi päästekomando ning Taali ja Sindi, hiljem veel Are ja Halinga vabatahtlikud, samuti kiirabi.

Põlema süttinud hoones hobuseid ja inimesi ei olnud.

Hoones hoiti hobusesöödana kasutatavaid heinapalle. Hoone hävis tules täielikult, püsti jäid vaid kiviseinad. Elektriühendust tules hävinud tallis ei olnud.

Politsei on alustanud põlengu uurimiseks kriminaalmenetlust. Pärnu politseijaoskonna juhtivuurija Ago Kärtmann kinnitas, et uurimise käigus kontrollitakse sedagi, kas tegu võis olla süütamisega.

Neljapäeva hilisõhtul saabus Torisse olukorraga tutvuma maaeluminister Urmas Kruuse. „Süda valutab, kui va-

ra põleb,” lausus ta Pärnu Postimehele. Kruuse kinnitas, et Tori hobusekasvanduse ühes tallis toimunud põleng ei peata riigi plaani seal hobumajandust arendama hakata. „Sellise hobumajanduskeskuse loomine, mis oleks väärikas keskus nii eestlastele kui ka välismaalastele, peab saama kiire lahenduse,” sõnas maaeluminister.

Kas riik kavatseb tules hävinud hoone taastada? „Kuna plaanis on taastada kogu kompleks, siis jah,” kinnitas Kruuse. „Halvas seisukorras olevad hooned tuleb korrastada eelisjärjekorras.”

Kruuse sõnade kohaselt on riik valmis investeerima Tori hobusekasvanduse taastamisse Euroopa Liidu raha.

Samal ajal on eesmärk kaasata projekti rohkem kohalikku omavalitsust ja sektori esindajaid.

Tules hävinud tall on osa riigile kuuluvast ajaloolisest Tori hobusekasvandusest, kuhu plaanitakse rajada rahvusvaheline hobumajanduse kompetentsikeskus. Praegu rendib ja haldab kasvandust OÜ Tori Hobusekasvandus.

(Pärnu Postimees)

Alates 1. juulist 2017 ei tohi eriti õhukesed plastkandekotid enam Foto: Wikipedia kassades tasuta kättesaadavad olla.

KILEKOTTIDELE KEHTESTATAKSE MIINIMUMHIND

K

eskkonnaministeerium saatis kooskõlastusringile pakendiseaduse muudatuse, mille eesmärk on piirata kilekottide tarbimist Eestis.

Euroopa Liidu ja nõukogu direktiiv, mis pakendiseadusega Eesti õigusesse üle võetakse, seab kilekottide tarbimise vähendamiseks sihtarvud: 2019. aasta 31. detsembriks peab tarbimine olema alla 90 ning 2025. aasta 31. detsembriks alla 40 õhukese plastkandekoti inimese kohta aastas.

2015. aastal tehtud uuringu andmetel kasutab Eesti elanik aastas kuni 200 õhukest plastkandekotti (õhemad kui 50 mikronit) ja neist 160 on eriti õhukesed plastkandekotid (õhemad kui 15 mikronit, nn puuviljakotid).

Eelnõu kohaselt ei tohi alates 1. juulist 2017 kassades olla tasuta kättesaadavad eriti õhukesed plastkandekotid ja alates 1. jaanuarist 2018 võib eriti õhukesi plastkandekotte kasutada üksnes toiduhügieeni tagamiseks ning lahtise kauba esmaseks pakendamiseks. Samuti lisatakse seadusesse nõue, et kauplejad peavad tarbijale pakkuma kilekottidele alternatiivseid võimalusi.

Eelnõu kohaselt saab keskkonnaminister määrata õhukestele plastkandekottidele väikseima hinna vahemikus 30 eurosenti kuni 1 euro. Müügikohas ei tohi õhukese plastkandekoti (15 kuni 50 mikronit) hind olla väiksem ministri määrusega kehtestatust. Seaduse jõustudes rakendub miinimumhind alates 1. jaanuarist 2019. (ME)

6 || TaluTurg || maa elu

1. september 2016

LUGUPEETUD MAAELUMINISTER URMAS KRUUSE

H

ooldan ligikaudu 200 hektarit püsirohumaid peaaegu kakskümmend aastat. Kuni 70 hektarit saab hooldatud siloteoga, 30 on karjatamisel ja 100 hektarilt teen heina, mis osalt kulub oma veisekarja lisasöödaks, ülejäänu läheb müügiks. Ühelgi aastal pole ühtegi rulli kusagile vedelema jäänud. Kõige soodsamal aastal võinuksin hooldatava pinna nõuetekohast hooldust deklareerida juba 12. juulil, välja arvatud karjamaad, kus sel ajal on aktiivne karjatamisperiood.

Esimene häirekell lõi 2015. aastal, kuid siis saabus 1. augustist paarinädalane päikese ja kuiva aeg ning mure lahenes. 2016. aasta suvi on aga Harjumaal Kuusalu piirkonnas ja ilmselt mujalgi Eestis olnud selline, et praegu kehtivaid püsirohumaade hooldusnõudeid polnud võimalik täita. Alates 16. juulist on sadanud, kas üle päeva või lausa nädalaid järjest, kuni siiani. Üürike viiepäevane võimalus oli juulikuu keskpaigas, mil sain ligi 30 hektarit heina koristatud. 15 protsenti hooldatavast pinnast ehk 30 hektarit võisin hekseldada ja 40 hektarilt tuli hein mädanema niita ja mädanenult koristada, mis on väga karm ja ülekohtune reaalsus, sest nii enne 10. augustit kui ka 17. augustil sain PRIA otsetoetuste infotelefonilt vastuse, et kehtiva kohustuse täitmisest saab vabastada maaeluministeerium tähtaega pikendades.

Võimalik, et on toimumas pikaajalisem kliimamuutus ja sellele tuleks konstruktiivselt lähenema, et igal aasta ei peaks eriotsuseid tegema.

Tänapäevase (suure heinarulli) tehnoloogia korral rikneb ka kuiv kokkurullitud hein, kui õhuniiskus on üle 70 protsendi. Kuivamiseks vajab hein kolme päeva, mil õhutemperatuur on üle 17 kraadi, tuul vähemalt 5–10 m/s ja päike paistab.

Kümne ja enama aasta vanuste püsirohumaade taimestik on üle 70 protsendi looduslik ja sellist rohtu saab heinaks niita veel septembri alguseski ning see sobib elatussöödaks kõigile rohust elatuvatele loomaliikidele.

Tõenäoliselt peavad lammaste ja hobuste pidajad sel aastal oma karja vähendama toidu puuduse tõttu, sest piir-

Eestimaa Talupidajate Keskliidu nõukogu liikme Ants Aamani sõnul peavad lammaste ja hobuste pidajad sel aastal toidu puuduse tõttu oma karja vähendama.

Foto: tairo LUtter / poStiMeeS

kondadest, kus heina sai teha, viiakse juba praegu heina ja silo Poolasse ning Eesti loomapidaja ei suuda poolakate pakutava hinnaga (20 eurot rull) konkureerida.

Seega kuivale heinale on tekkinud turuväärtus (ka küttena) ja selle majandusviisi pärssimist, mida praegune 10. augusti tähtaeg on teinud, tuleks vältida.

Euroopa Liidus on püsirohumaade säilitamise kohustus. Eesti on PRIA andmetel seda kohustust praeguseks raskelt rikkunud ja tõenäoliselt järgnevad trahvid, mida ühiselt kohaldatakse ka neile, kes majandavad ainult püsirohumaal, mis keskkonnahoiu mõistes on vaieldamatult kõige enam keskkonda säästev majandamisviis. Kahjuks on püsirohumaadel majandamine siseriiklikult motiveerimata ja ühe huvigrupi lobitöö tulemusel põlguse alla sattunud.

Teen ettepaneku: kehtestada Eestis püsirohumaade ja karjamaade hooldustähtajaks 10. september. Praegune nõue, et karjamaa peab 10. augustiks olema niitmisega võrdselt puhtaks karjatatud või siis üle niidetud, jätab loomad karjamaal nälga, sest karjatamiskohustus kehtib 31. augustini.

On tervitatav, et suuremate püsirohumaade hooldamine on seotud loomakasvatuse ja põllumajandusliku müügitulu olemasoluga ning nende püsirohumaade hooldamiseks peaks lubama kuni 50 protsendil hooldataval pinnal rohumassi hekseldada.

Nii saaksid ka kõige halvemal aastal, kui kogu pinnalt 10. septembriks heina teha ei õnnestu, maad nõuetekohaselt hooldatud. Kuna kuivale heinale on tekkinud turg nii sööda kui ka küttena, ei hakka keegi kahjumit toova hekseldamisega niisama tegelema.

Et PRIA kontrollimisaeg hooldusaja pikenemise tõttu talve tulekule ei lükkuks, tuleks kehtestada püsirohumaade hooldamiskohustuse täitmise deklareerimise võimalus 15. juulist kuni 15. augustini ja siduda deklareeritud pindadele toetuse väljamaksmine detsembrikuuga. Deklareerimine poleks kohustuslik, kuid lükkaks kõigi 15. augustiks deklareerimata jätnute jaoks toetuse väljamaksmise uude aastasse.

Olen veendunud, et soodsal aastal on tõsised tegijad juba juulikuus enamiku püsirohumaade hooldusnõuete täitmise deklareerinud ja need, kes soodsal aastal deklareerimata jätavad, vajaksid vast teravdatud tähelepanu.

Väide, et alati on neid, kes ei saa tähtajaks maid hooldatud, pikenda aega kuipalju tahes, solvab töötegijaid, kellest valdav osa on ausad. Nende suhtes, kes tahtlikult hoolduskohustust ei täida, peaks töötama tõhus kontroll, mitte nii, nagu praegu välja kukkus: ausad muretsejad teatavad probleemidest ja tõenäoliselt kaotavad hoolimata äratehtud tööst osa ühtsest pindalatoetusest (ÜPT), aga tahtlikud mittejõudjad ei piiksatagi ja pistavad ÜPT tasku piiranguta.

Meele teeb mõruks fakt, et Läti valitsus pikendas hooldusnõuete täitmise tähtaega 15. septembrini.

Soovin maaeluministrile ja ministeeriumile mõistmist ja otsustamistahet lootuses, et väike osagi minu elukogemusest leiab rakendust.

Lugupidamisega Ants Aaman Eestimaa Talupidajate Keskliidu nõukogu liige Ants Aamani kiri sündis ajendatuna tema ja minister Urmas Kruuse 12. augustil toimunud telefonikõnest ning Kruuse palvest talle kiri saata.

Selle nädala alguseks ei olnud Aaman veel vastust saanud.

Talutu toob nädalavahe Viimsi rahva ko SirJe NiiTrA Postimees

ole vist Viimsi elanikku, kes poleks mõnel laupäeval samme vabaõhumuuseumi alal tegutseva taluturu poole seadnud, et sealt head-paremat värsket toidukraami koju tuua. Tegelikult väisavad seda ka Merivälja ja Pirita elanikud, kel endal korralikult toimivat turgu pole.

Mõnel laupäeval on Viimsi vabaõhumuuseumi turuplatsi parkimiskoht nii täis, et autole on kohta võimatu leida. See on paik, kus võib näha üsna prominentseid inimesi oma uhketest sõidukitest välja astumas. Ühtpidi on sel suhteliselt väikesel taluturul käia üsnagi prestiižikas, teisalt – ega paremat ostukohta neile, kes eelistavad ehtsat ja oma, läheduses olegi. Mõnevõrra pakuvad konkurentsi ehk ainult ammu tuntud Viimsi lihapood ja hiljuti avatud Jaani lihapood Pirital. Pirita turg seevastu kiratseb oma kahe-kolme kauplejaga avamisest peale.

OSTJAID JÄÄB VÄHEMAKS Ümbruskonna elanikud, kes enamasti rattaga või jalgsi kohale tulevad, peavad Viimsi turgu kalliks ja osa neist ongi piirkonda suurte kaubakettide lisandumisel turul käimisest loobunud. Mitmes kaubakeskuses müüakse ju eraldi lettidel samuti kodumaist värsket kraami. Ostjate vähenemise üle kurdavad müüjadki.

MÕNEL LAUPÄEVAL ON VIIMSI VABAÕHU­ MUUSEUMI TURUPLATSI PARKIMISKOHT NII TÄIS, ET AUTOLE ON KOHTA VÕIMATU LEIDA. Kuna Tallinna keskturul müüdava odava Poola kaubaga, mis tuuakse Lätist kohale suurte autodega, pole võimalik üksikkasvatajal konkureerida, siis ongi Suviste Viimsis endale sobiva müügikoha leidnud.

Ta on saanud turu omanikult ka ühe väikese majakese rendile. Siiski loodab naine, et ei pea talvekuudel igal laupäeval ja pühapäeval müüma, nagu varem nõuti. Pühapäevane müük talle üldse eriti ei meeldi, sest siis pole kraam enam värskelt peenralt võetud,

ikääru aasal ll a V s u n r ä P Taaskord

Küsi paindlikku maksegraafikut

Põlevkivikütteõli müük ja kütteseadmete hooldus teraviljakuivatitele

Vihmasel suvelõpu laupäeval on lettide taga enamasti siinsed püsikaupmehed, kes on kohale tulnud mitmelt poolt Eestist. Igal on oma sirm pea kohal, sest statsionaarseid katusealuseid napib. Suurima värske kauba valikuga hakkab silma kohe väravas koha sisse võtnud Valentina Suviste, kes on siin müünud turu algusest peale. Naine kasvatab kõike ise oma Pärnumaal Tahkurannas asuvas Mägra talus ilma taimemürke ja väetist kasutamata ehk siis täiesti puhtalt. Seetõttu ei ole näiteks porgandid kõik siledad ja ühesuguse kujuga. „Mul on eriline kaup, inimestele meeldib,” ütleb Suviste.

Ta murrab ühe tomati pooleks, et näidata, kui ilus lihane see seest on. Seda vilja tuleb kohelda nii õrnalt, et teistele ta selle müümist ei usalda.

Lisaks rohkele istikuvalikule leiab laadalt Eestis kasvatatud puuvilju: õunu, vaarikaid, viinamarju, arbuuse ja meloneid.

Kohal Peipsiveere sibula- ja küüslaugukasvatajad. Parim valik aiatööriistu ja tööriideid, mis loodud just aednikele.

, , Korraldaja MTÜ Pärnu Aiaklubi

www.swenergia.ee

Tel 447 7862 | Faks 4477 863 | E-post info@swenergia.ee

Laadaloosis 3 paari aiakääre! www.parnuaiaklubi.ee

maa elu || Taluturg || 7

1. september 2016

urg etusel kku

nagu taluturu mõte ette näeb. „Tahan pakkuda eri sorte, kuid ainult oma kasvatatud, mitte naabrimehe toodangut, seetõttu on mahud väikesed,” lausub ta. Sel põhjusel ei jaksa ta ka müüjat palgata ja peab ise kogu aeg leti taga olema.

Asuva aia omanik Arvi Ootsing on oma õunte, ploomide, pirnide ja mahladega tulnud kohale kaugelt Põlvamaalt Ahjalt. Alustas siin müüki juuli lõpus ja nüüd läheb sügiseni välja. Kodust kaugel tuleb käia seepärast, et Lõuna-Eestis on aiad õunu täis ja kõigile ei jagu tahtjaid. Kindel ostjaskond on Asuva ubinatel Viimsis juba välja kujunenud ja peremees müügi üle ei kurda. Siiski käib ta siin müümas vaid laupäeviti, sest muidu sööks majutuskulud liiga suure osa teenistusest.

Pealegi on pühapäeval müük nagunii väiksem.

Ka Nõmmel ja Kalaturul müümas käiv Mati Saar hindab Viimsi turu parimaks.

Hinnad on tema leibadel-saiadel ja suitsutatud lihatoodetel igal pool samad. Erilise delikatessina on müügil suitsutatud pardifilee. Kogu toodang valmib pere oma jõududega Tartumaal Pärna talus.

Kitsejuustu müüv Rein, kes ei soovi oma teist nime öelda, ütleb, et selle hõrgutise tegemine tasub ennast ära, kui müüa õiglase hinnaga. Tema juustud maksavad 32 eurot kilo. Kõige rohkem ostetakse aga hoopis kitsepiimast tehtud kamakohukesi. Sel aastal on mees kangesti mures loomasööda pärast, mis ähvardab pidevate vihmasadude tõttu raisku minna. „Mina olen Kalev, kes teeb kala,” tutvustab ennast firma Kalevi Kala omanik ja pa-

Valentina Suviste on Viimsi taluturul müünud omakasvatatud puhast toidukraami juba aastaid ja mujale ei kipu.

Vihmase ilma eest kaitsevad müüjaid sirmid, kuid ostjad peavad ise vaatama, kuidas kuivaks jääda.

kub suitsutatud koha maitsta. Ühe sellise kala ees tuleb välja käia ligi kümme eurot. Kalev kurdab, et sellest ajast, kui turu ette sõidutee veerde tõmmati parkimist keelav kollane jutt, jäi külastajaid vähemaks.

Kilomeetri kaugusele ei viitsi ju keegi raskeid turukotte tarida. Veel kaebab kalamüüja, et Viimsi elanikud armastavad kaua magada ja tulevad turule alles 11–12 paiku, aga nii jäävad kauplemiseks vaid loetud tunnid.

Kodus küpsetatud leiba müüv Kai Valdmann ütleb, et ostjaid on jäänud Viimsis uute kaubakeskuste lisandumisel kõvasti vähemaks, sest neiski on nõndanimetatud talukauba letid, mis toimivad pealegi hommikust õhtuni. Leivakraami jagub tal turul müügiks ainult laupäevaks ja ühe päevaga uut laari ei küpseta, mistõttu käib ta turul müümas ai-

nult kord nädalas. Naise küpsetatud leiba ostavad õnneks ka sellised tuntud söögikohad, nagu Noa, Tuljak ja Oko ning üks hotell.

KODUMAIST KAUPA HINNATAKSE Värskest ja puhtast toidukaubast peavad kohalikud elanikud üldiselt lugu. Neile, kel endal aed, on see hea võimalus peenramaal ülejäänud tillivarred või kasvuhoones kasvanud tomat-kurk turuletile müügiks tuua. Kahe täis kotiga turult lahkuvad kohalikud elanikud Merle ja Raimo ütlevad, et turul on sisseoste teha huvitavam kui poes. Nad avaldasid ka lootust, et kaup pole nii kaua seisnud kui poeletil.

Viimsi turul võiks nende arvates kauplejaid siiski märksa rohkem olla.

Viimsis elav Toomas lausub samas, et nemad naisega ei jul-

www.optitrans.ee MICHELIN REHVID = PIKAEALISUS + KASUMLIKKUS

SEPTEMBRI PAKKUMINE €/tk

MICHELIN 600/50R22,5 Cargoxbib 159D TL MICHELIN 710/45R22,5 Cargoxbib 165D TL MICHELIN 710/50R26,5 Cargoxbib 170D TL KLEBER 600/70R30 Topker 152A8/149D TL KLEBER 650/85R38 Topker 173A8/173B TL KLEBER 710/70R42 Topker 173A8/170D TL

1236.1643.1899.1535.3019.3430.-

Hinnad sisaldavad käibemaksu Pakkumine kehtib kuni 30.09.2016 Infot laiema rehvivaliku kohta leiad meie kodulehelt Tel 515 3763, 5814 7377, e-post info@optitrans.ee

ge väga turul müüdavat vorsti ja sinki osta, sest pole kindlad nende valmistamise ja hoidmise tingimustes. „Olgem ausad, vahel näevad need ikka üsna väsinud välja,” märgib perepea.

Samal ajal värsket aiakraami tasub tema sõnul turul ostmas käia küll.

Viimsi taluturg toimib aasta ringi igal laupäeval ja suvehooajal ka pühapäeviti Viimsi vabaõhumuuseumi turuplatsil. Taluturul kaubeldakse vaid kodumaise toidukauba ja käsitööga. Talvehooajal 1. jaanuarist 30. aprillini on turg avatud laupäeval 10–14, 1. maist 31. detsembrini igal laupäeval ja pühapäeval 10–14.

Taluturul on traditsiooniks saanud teemapäevade korraldamine, mil kauplemisele lisandub meelelahutus. Kauplejaid on siis rohkem ja toredaid temaatilisi tegevusi jätkub kogu perele.

Fotod: Sirje Niitra

Istiku- ja aiapäev Maikuu esimesel nädalavahetusel. Müüakse kõike seda, mida oma aeda, kasvuhoonesse või rõdukasti istutada. Toimub suur rohevahetus – kõik soovijad võivad oma aiast ülejäävad taimed laadale tuua ja vahetuskaubana vastu saada ammu igatsetud tulbisibula, hõbekuuse või kasvõi kotitäie liiva.

Kõik aeda ja aiatöö juurde kuuluv on sellal oodatud.

Kalapäev Maikuu viimasel pühapäeval.

Lisaks taluturulistele on kohal suur hulk kalakauplejaid, kuulsad kalakokad valmistavad maitsvaid roogi, kuulda saab kalamehejutte ja osaleda kalateemalistes töötubades.

Lihapäev Septembrikuu esimesel laupäeval. Tutvustatakse liha ja lihatooteid, grillimistehnikaid ja li-

Põlvamaal asuva Asuva aia omanikul Arvi Ootsingul on alati hea õunavalik.

havalmistamise viise. Peetakse grillivõistlusi. Peale selle kaubeldakse väärtusliku lihakõrvasega.

Ubinapäev Septembrikuu viimasel laupäeval. Vabaõhumuuseumis on suured mahlapressimise talgud, mille tarbeks sõidab kohale suur õunamahlapress. Võisteldakse õunagrillimises ja avatakse kodukohvikud. Õpetatakse koduveini tegema, viljapuid hooldama, toimub palju tegevusi, mis on seotud õunte ja tervisliku toitumisega.

Viimsi taluturg sündis 2009. aasta juunis sihtasutuse Rannarahva Muuseum ja Viimsi Ettevõtlike Daamide Assotsiatsiooni eestvõttel ja koostöös. Ettevõtmist toetati Harju maakonna kohaliku omaalgatuse projekti raames. Taluturu tööd korraldab SA Rannarahva Muuseum.

8 || lIHaTÖÖsTus || maa elu

1. september 2016

Eesti mahelihapealinn on

Märjamaa TOOMAS ŠALdA

maaelu@ajaleht.ee

P

õhiline vahe maheja tavaliha vahel on see, et esimese puhul on liha päritolu 100 protsenti jälgitav ning seda eelistavad inimesed, kes tahavad vältida toitu, kus võib olla teatud kemikaalide, ravimite või toidulisandite jääke, mille kohta ei saa kindel olla, et need on tervisele ohutud. Maheliha ökoloogilist puhtust saab tõestada. See on tavaliselt küll tavalihast veidi kallim, kuid see ei ole reegel, kõik sõltub turusituatsioonist,” selgitab veise- ja lambaliha pakkuva Eesti suurima mahelihakäitleja Märjamaa Lihatööstuse OÜ tootmisjuht Kalev Kants. Ühtlasi ollakse üks väheseid lihatööstusi Eestis, mis tegeleb nii tava- kui ka mahelihaga. „Nende hoidmine ja tootmine on rangelt lahus. Meil on enda välja töötatud innovatsioonid, mis suudavad tagada, et tava on tava ja mahe on mahe,” räägib tööstuse üks omanikest ja juhatuse liige Aleksandr Kozik.

„

SUUROMANIK VAHETUS 2004. aastal asutatud OÜ Märjamaa Lihatööstus on Eesti kapitalil põhinev ettevõte ja 2007. aastast on nad mahetunnustatud. Kuni eelmise aastani majandas ettevõtet tulundusühistu Eesti Mahe, mis aga paraku pankrotistus. Eesti Maheda asutajaliikmeteks oli 35 talupidajat, osaühingut ja aktsiaseltsi, ühistu eesmärgiks oli liikmete teenindamine tunnustatud mahepõllumajanduslike saaduste tootmisel, käitlemisel, turustamisel ja tulukuse suurendamisel. Eesmärgid olid tulundusühistul õilsad, aga peamiselt palju kõneainet pakkunud, kuid kokkuvõttes ebaõnnestunud piimaautomaatide projekti tõttu lõpetati mullu pankrotiga ja Märjamaa lihatööstus sai uued omanikud.

Praegune põhiosanik ja juhatuse liige Aleksandr Kozik kommenteerib eelkäija saatust nii: „Tulundusühistus oli hästi palju erinevate huvidega liikmeid, tegeleti nii porgandi, õunte kui lihaga. Nüüd on meie tegevus konkreetsem, keskendume ainult lihale ning pigem jaemüügile.” Aastaid siin töötanud tootmisjuht Kalev Kants täiendab: „Eesti Maheda põhimure oli enne Märjamaa lihatööstuse ostmist see, et liikmed kasvatasid küll mahelihaveiseid, aga korralikud turustamisvõimalused puudusid. Otsiti kohta, et leida korralik käitlemisettevõte ja nii Märjamaale jõutigi. Osteti kohalike meeste rajatud tapamaja, ehitati juurde lihalõikamise pool, olid plaanid teha algust vorstitööstusega, aga nii ta läks.”

Märjamaa lihatööstuse tänasest päevast rääkides rõhutavad ettevõtte juhid, et isegi Eesti mõistes on tegu küll väiketööstusega, aga jahutatud ja külmutatud maheliha pakkujatest ollakse kõige suuremad. Arenguruumi jagub siiski siingi. „Meil on mõned pudelikaelad, näiteks pole meil suuri külmutuskambreid, sõltume väga palju sellest, kui palju suudame müüa jahutatud liha,” ei tee Kozik saladust. „Üritame tootmisvõimsust tõsta. Optimeerides tootmist ja suurendades võimsust, on eelmise aastaga võrreldes kosunud nii meie käive kui ka kasum, kuid ressurssi on enamaks. Eelmisel aastal kasvas meie müügikäive 2014. aasta 1 388 000 eurolt 1 736 000 euroni. See aasta tuleb kehvem, sest aasta alguses kulus kaks kuud remondile. Töötame stabiilsemalt ja lihale keskendunult, see on meie töö ja leib.” Kants jätkab: „Otsime uusi tarnijaid ja kliente pidevalt juurde nii veise- kui ka lambalihale. Mõlema suhtes on meil küll hulk püsivaid koostööpartnereid, kuid paljud neist vahetuvad. Tarnijatest on paljud nii-öelda ühekordsed müüjad, aga on ka loomakasvatajaid, kes teevad aastas mitu müüki.

Kasvatajatel on erinev hulk loomi. Mõni müüb aastas viis korda üks-kaks looma, teine müüb kümne kaupa. Arvan, et meil on umbes 100–150 tarnijat aastas, kellest stabiilsed on mõnikümmend. Meile tuuakse loomi isegi Võrumaalt ja saartelt, aga enamik tarnijaid tegutseb TallinnaTartu maanteest meie pool.”

KONKURENTS ON TIHE Maheliha kokkuostjate omavaheline konkurents on Koziku kinnitusel tugev, kuid peale hinna on teisigi faktoreid, mille järgi tarnija valiku teeb: „Mõistagi on tähtis teenuse kvaliteet – kas loomale tullakse järele, millal raha makstakse, kas üldse makstakse, kas makstakse kokkulepitud tasu. Meil on palju kindlaid kliente, kes meid usaldavad ja teavad, et saavad kindlal ajal kindla summa.”

Mahelihaloomade kasvatajate seas on Kantsi sõnade kohaselt nii ideeinimesi kui neid, kes tegelevad mahelihaga vaid seetõttu, et maheda puhul on toetused suuremad: „Viimasel ajal on teatud toetusi kärbitud ja juba on kuulda, et mõni kasvataja loobub loomade mahedana kasvatamisest. Siin on oma nõuded, mida peab täitma ja see ei ole nii lihtne. Kui loomad on nii või naa mahedad, tasub see tunnustus ära teha.”

Koziku hinnangul võiksid kasvatajad hoolida sellest, et kui lihal on maheda omadused juba olemas, siis võiks see maheda tingimustele vastates jõuda nendeni, kes seda hinnata oskavad. „Kui me hakkame maheloomi varuma, teeme kõigepealt selgeks, kas loomakasvataja on mahetunnustatud. Põl-

Märjamaa Lihatööstuse OÜ tootmisjuhi Kalev Kantsi (vasakul) ning ühe omaniku ja juhatuse liikme Aleksandr Koziku sõnul on tööstuse käive ja kasum eelmise aastaga võrreldes kosunud ja ressurssi on Foto: tooMaS ŠaLda enamakski.

lumajandusamet annab välja tõendeid, mida meie kontrollime. Ette tuleb sedagi, et müüja kostab süütu näoga, et paberit ei ole, aga muidu on täitsa mahe. Nii ei saa, tunnustus peab olema. Väga paljudel on mahedad loomad, aga ilma tunnustuseta läheb lisandväärtus kaotsi. Kui kõik on korras, siis meie võtame looma vastu ja märgistame neid majasiseselt samuti nii, et mahe on tavalihast eraldi.

Pakendi pealt saab tarbija lugeda, missugusest tööstusest maheliha pärineb, igal tööstusel on oma numbrikombinatsioon, mis tõendab päritolu. Meie tunnustamise number on 10/05, mida kiputakse kuupäevaga segi ajama. Varem panime paki peale sellegi info, kust algselt meie pakutav liha pärineb, aga selle vastu oli huvi liiga väike. Kui müügipakendile on kleebitud ökomärk ja ELi märgis, siis võib kindel olla, et tegu on mahetootega,” kinnitab Kants.

MAHEDANA KA LETILE „Maheliha puhul on kõige tähtsam, et mahe tooraine jõuaks mahedana maheletile, ahel peab olema algusest lõpuni jälgitav.

Meie garanteerime, et maheliha on 100 protsenti maheliha. Kui mahelooma võib müüa ka tava-

lihana, siis vastupidi mitte. Tarbija eeldab õigustatult, et mahedana ehk ökoloogiliselt puhtalt kasvatatud looma lihal on mingid eelised. Tavatootmises tohib kasutada aineid, mida maheda puhul ei tohi. Need ained, näiteks toidulisandid jms, võivad väidetavalt olla inimorganismile potentsiaalselt mitte just kasulikud ja kui inimene soovib neist hoiduda, siis on tal selleks mahetooteid tarbides suurepärane võimalus,” selgitab Kants. „Ise sööme mõlemat, nii tava- kui maheliha,” tunnistavad mehed. „Kõige suurem erinevus nende vahel ongi ehk see, et Eestis on hästi palju lihaveiste kasvatajaid ja suurem osa lihaveistest on mahedad.

Nii saab tarbija kaks head asja korraga: tema toidulaual on liha, mis on saadud mahenõuete kohaselt ja mis tavalisest piimakarjast pärit looma lihast väga erineb.”

Loomade varumisel on Kantsi sõnul pidevalt lahendamist vajav probleem hooajalisus: „Kõik lambakasvatajad tahaksid loomi müüa sügisel, aga lambaliha ostetakse peamiselt suvel. Õnneks on neidki, kes müüvad muul ajal. Abiks on sügavkülmutamine. Veiste

pakkumine on samuti sügisel kõige suurem, aga see ei ole nii hull kui lammaste puhul. Müüjad peavad mõistma, et kui kõik müüvad loomi sügisel, siis hind kukub ja mõnda looma ei võetagi vastu. Kel on võimalus, toob varem loomad ära ja saab paremat hinda.”

Märjamaa lihatööstuse müüdavad kogused sõltuvad turusituatsioonist: millised tingimused on parasjagu loomakasvatajatel turustamise seisukohalt, millised on ekspordivõimalused nii veiste kui lammaste müügi osas ja muidugi on oluline hind, mida kohalikud kokkuostjad pakuvad.

Kantsi kinnitusel on kõik omavahel seotud: „On olnud selliseid oste, kus meie oleme maksnud rohkem, kui samal ajal keegi teine oleks maksnud, ja vastupidi.

Hinnad muutuvad pidevalt. Lihatööstustel on erinevad tooted ja väljundid ning sellest, kuidas kellelgi parajasti läheb, sõltub paljuski

VÄGA PALJUDEL ON MAHEDAD LOOMAD, AGA ILMA TUNNUS­ TUSETA LÄHEB LISANDVÄÄRTUS KAOTSI.

kokkuostuhind. Kui kõik Eesti maheloomade kasvatajad pakuksid oma loomi meile, ei suudaks me kõiki vastu võtta, aga selge on, et müüjatel on teisigi väljundeid. Ilus tavalihaloom võib olla kallim kui kehvemapoolne mahe. Väga üldiselt öeldes on samasuguse looma rümba kilohind üks euro kilo kohta maheda kasuks. Kokkuostuhinnad varieeruvad nii tava- kui ka mahetootmises. Jätkuvalt müüakse väga paljud mahedalt kasvatatud lambad ja veised maha tavalihana.

Kasvataja on järelikult leidnud enda arvates sobivama müügikanali, tema jaoks ei ole mahedana realiseerimine oluline.”

KOKKULEPPEL LIHA OTSE KOJU Märjamaa lihatööstuse peamised kliendid on toitlustusasutused, ökopoed ja teised lihatööstused, kes maheveist või -lammast ei käitle, kellel pole maheloomade tapamaja. „Meie rõõmuks on meie klientide seas päris palju eraisikuid, kes maheliha eelistavad. Kokkuleppel viime liha nende kodukohta. Mahetoode on tavalihaga võrreldava hinnaga, eriti kui otse osta. Meie kodulehe kaudu on võimalik meie tooteid tellida, kindlatel nädalapäevadel viime tellitu eri sihtkohtadesse laiali.”

Suurtest ketipoodidest Märjamaa lihatööstuse toodangut praegu ei leia. „Selleks et mahetoode müüks, peaks kauplustes olema eraldi mahelett. Kui tooted on teise lihaga samal letil, siis määrab ostueelistuse hind.

Mahe peaks olema esile tõstetud. Selliste lettidega on Eestis küll proovikatsetusi tehtud, aga need pole kuigi edukad olnud.

Vaikselt jälgime turgu.”

Märjamaa lihatööstuse toodangust pool läheb ekspordiks. „Eesti on väikese maheturuga riik. Näiteks ei ole siin turgu mahedale vorstilihale. Viime oma toodangut Taani, kus meil on kindel pikaajaline klient, kes paistab silma stabiilsusega.

Muidugi otsime välismaal uusi kliente.” Kõige igatsevamalt vaatab Kozik Saksamaa, Austria, Rootsi, Hollandi ja Norra turgude poole, sest seal on mahetooteid kauem tehtud ja neid hinnatakse kõrgelt.

15 töötajaga Märjamaa lihatööstus on selle juhtide kinnitusel püüdnud end viia valmisolekusse jõuda uuele tasemele.

Aasta alguses parandati inimeste töötingimusi, renoveeriti kogu tapamaja, kus nüüd on uued ruumid ja tänase seisuga korraliku võimsusvaruga liinid. „Tulevikus tahame hoonet veelgi täiustada, luua paremad külmutusvõimalused ning laiendada sortimenti. Meil on praegu ainult töötlemata lihatooted, siit võiks edasi minna. Valmistoodete tegemiseks pole meil ruume, tulevikus võiks need ehitada, aga siin on veel üks konks – kuna oleme mahetootjad, siis tahaks toota ka täismahedaid valmistooteid. Aga siis peavad peale liha kõik teisedki komponendid mahedad ja sertifitseeritud olema. Neid on mahedana raskem valmistada ja need on kallid. Kas nende järele turul nõudlust oleks, pole me praegu veendunud. Rõõm on tõdeda, et Eestis on nii mõnigi tootja hakanud sellega tegelema, kasutades sealhulgas ka meie liha.

Loodame, et neil läheb hästi.

Kui kellelgi on huvi mahetoodete tootmise vastu, oleme väga huvitatud koostööst,” võtavad Märjamaa lihatööstuse mehed jutu kokku.

maa elu || VarIa || 9

1. september 2016

Maarja Koivuoja loodab, et ükski probleem pole hea tahtmise korral lahendamatu.

Foto: dMitri kotjUH / järVa teataja

Talupere vajab elektri saamiseks majale kolmandat korrust SiLVi LUkJANOV Järva Teataja

K

oigi valda Vaali külla metsade vahele on kerkimas Maarja ja Joni Koivuoja kolmekorruseline eramu, mitte soovist eputada uhke majaga, vaid saada majapidamisse võimsamat elektrit. Kuna seaduse järgi Koivuojad valda nii kõrget eramut ehitada ei tohi, pidid nad ehituse hoopis peatama.

Viiendat aastat Vaali külas metsade vahel talus elavad Maarja ja Joni Koivuoja on siiani läbi ajanud päikeselt saadava elektri ja kaevuveega, kuid pere kolmelapseliseks kasvades ja loomi kasvatama hakates soovivad nad saada majapidamisse

võimsamat elektrit.

Seni on pere püüdnud toime tulla päikesepatareidest ja bensiinigeneraatorist saadava elektriga, mis nõuab perenaise Maarja selgitusel parajat arvestamist, mida ja mis järjekorras teha.

Positiivse ellusuhtumise ja lepliku loomuga Maarja toonitab, et tema saab veel hakkama, sest on valmis loobuma mugavusest kasutada nõudepesumasinat, pesukuivatit ja oskab arvestada, millal käivitab kohviaparaadi ja millal pesumasina.

Soomlasest abikaasale Jonile on aga palju keerulisem selgeks teha, et pesumasina töötamise ajal ei saa ta sisse lülitada ühtegi elektritööriista.

Nii uuriski pere elektri majapidamisse saamise võimalust

pooleteise kilomeetri kauguselt Vaali mõisast. Saades Elektrilevilt vastuseks, et elektri majja toomine maksab 36 000 eurot, olid Koivuojad üpris nõutud.

Soomlasest peremees Joni tunnistab eesti keeles, et sellist raha neil kuskilt võtta pole ja laenu võttes läheb kogu toiming veelgi kallimaks. See tundub priiskamisena.

Viiendat aastat elektritöid pakkuva ettevõtte Westroad OÜ juhina arvutas Joni välja, et päikesepaneelide hulka suurendades saaks ta majapidamisse elektri hoopis soodsamalt. Selleks aga tuleb kõrgete puudega vahel asuv maja korrus kõrgemaks, seega kolmekorruseliseks ehitada.

Maakohta elama tulles os-

tetud palkmajas asuv pere oli alustanud kahekorruselise maja ehitust. Nad ei osanud arvatagi, et metsade vahel majale vajaduse tõttu veel ühe korruse ehitamine on õigusrikkumine.

Igaks juhuks otsustasid Koivuojad rääkida oma murest vallavalitsusele. Seda tegi teist aastat vallavolikogu liige Maarja. „Nüüd on meil mure majas, tuleb välja, et teadmatusest rikkusime seadust kohe niivõrd, et ehitus on peatatud, aga kui me sügiseks katust majale peale panna ei tohi, siis läheb kogu Joni senine tegevus ju aia taha,” selgitab ta. „Mis veel hullem: selgus, et Koigi valda ei tohigi kolmekorruselisi hooneid ehitada.”

Nii tutvustas Maarja avatud talude päeval inimestele maal elamise võimalusi.

Nagu 22. juulil avatud talude päeval, loodab Maarja Koivuoja nüüdki, et ükski probleem pole hea tahtmise korral lahendamatu ja usutavasti mõistavad ka Koigi valda juhtima valitud volinikud, et ühe metsa sees asuva eramu kolmekorruseliseks ehitamine on erandolukord, mitte luksuse otsimine. „Tulime Tartu linnast siia maale elama viis aastat tagasi ja meile meeldib siinne metsade keskel elamise rahu. Naudime, et kolm last saavad kasvada sobilikus keskkonnas ja meie ettevõtjatena puhata üsnagi pingelisest tööpäevast maatööd tehes,” lausub Maarja.

Sama mõistetav on Koivuojade meelest seegi, et nad tahavad edasi areneda ja elamist elamisväärsemaks muuta.

Eestis ka leedvalgustite poeketti pidavad Koivuojad pole mõelnud peremees Joni isamaale Soome kolimisele. Esimest korda kostis see jutust läbi nüüd, kui nad põrkusid majaehitusprobleemiga.

Hobikorras kanu, küülikuid ja mägiveiseid kasvatav pere loodab, et nende soov saada majja elamisväärset elu võimaldav elekter laheneb juba vallavolikogu septembriistungil ja enne sügisvihmade algust saavad nad praegu kile alla sätitud hoonele vähemalt katuse peale ehitada.

KOMMENTAAR Margo Hussar Koigi vallavanem Vallas kehtib volikogu kinnitatud üldplaneering, mille järgi tohib ehitada väikeelamuid kuni kahekorruseliseks. Üldplaneering on kinnitatud 2011. ja pikendatud 2014. aastal. Ka pikendamisega seda tingimust ei muudetud.

Aasta alguses Maarja Koivuojale väljastatud projekteerimistingimustes on samuti juttu vaid kahekorruselisest majast. Kurb, et vallavolikogu liige Koivuoja on alustanud ehitust enne ehitusloa saamist ja et korruseid on ehitatud majal kahe asemel lausa kolm.

See on ebaseaduslik ja eriti peaks seda teadma vallavolikogu liige.

Eelmisel aastal sai pere hajaasustuse programmist koos valla toetusega oma samal kinnistul asuvale juba olemasolevale elamule paigaldada

KOMMENTAAR Kaarel Kutti Elektrilevi kommunikatsioonijuht Soovitame alati enne kinnistu ostmist, kodu planeerimist või ehitusega alustamist konsulteerida Elektrileviga, et välja selgitada elektrivõrguga liitumise hind. Siis on hilisemad halvad üllatused välistatud ja ees ootavad kulud selged.

Elektrilevi üle järelevalvet tegeva Konkurentsiametiga on kokku lepitud liitumispõhimõtted, mille järgi alajaamale lähemal kui 400 meetrit kehtib elektrivõrguga liitumisel fikseeritud hind (156 eurot amper). Teiste elektrivõrguga liitujate puhul kehtib põhimõte, et 80 protsenti liitumisega seotud kuludest kannab liituja ja 20 protsenti võrguettevõte.

Vaali küla näitel on tänaseks

Pisikesed pikamaarändurid OLAV RENNO linnuteadja

S

eptember on lindudel suur lahkumiskuu.

Järglased on tuule tiibadesse saanud ja vanemate eeskuju najal piisavalt elutarkusi omandanud, et tuhandete põlvkondade kestel kinnistunud instinktide varal lahkuda päev-päevalt kehvemaks muutuvate elutingimuste ja järjest lüheneva valge aja juurest.

Viimane ongi paljude lindude puhul ilmselt peamine ärarände „päästik”.

Ka pääsukesed – neid pesitseb meil Eestis kolm liiki – on tänaseks enamasti oma pojad üles kasvatanud, mõni liik kaks-kolmgi pesakonda.

Suitsupääsuke on valitud meie rahvuslinnuks, samuti Austrias. Nad on tõesti enamuse maa- ja paljude linnainimeste meelislinnud oma meeldivalt sädistava, pisut krigistava ja vidistava, säristava lõpuga pika laulu tõttu. Selle pikkus, valjus ja kordamistihedus näita-

vad seda esitava isalinnu valitsevust, nagu ka tema sabasulgede pikkus. Isased suitsupääsukesed jõuavad kohale pisut varem kui emalinnud, kelle esmavalikut mõjutavad nii laul kui ka sabavimpel. Enamasti jäävad paarid kokku eluks ajaks, mis on neil küll keskmiselt kõigest neli aastat. Sageli harrastatakse kõrvalhüppeid, enamasti pärast esimese muna munemist, nii et osa poegade DNA erineb pesaisanda omast.

ENAMASTI JÄÄVAD PAARID KOKKU ELUKS AJAKS, MIS ON NEIL KÜLL KESK­ MISELT KÕIGEST NELI AASTAT. Suitsupääsukese pesa on savikast mullast nokatäite haaval kohale toodud ja kõrrejuppidest „armatuuriga” mõne seina külge sülje kui sideaine abil kokku mätsitud poolkera, mis on seestpoolt heinapeprede ja sulgedega vooderdatud.

Suitsupääsukesed ei pelga oma pesa rajada ka siseruumidesse.

Pesaavaus on lai või on pesa pealt hoopis lahtine. 4–5 punapruuni tähnitusega muna haub emalind üksi kaks kuni kaks ja pool nädalat, pojad kasvavad lennuvõimelisteks keskmiselt kolme nädalaga. Vanemad toidavad-õpetavad neid veel nädala, siis aga asuvad uue kurna juurde. See on liigi säilimiseks ülioluline, kuna kadu on suur: lennuvõimestunud poegi on vaid 75% munade arvust, esimesel eluaastal küündib surevus isegi üle 70% ja vanalindegi jääb kevadeks peaaegu poole vähemaks. Mõni paar püüab üles kasvatada veel kolmandagi kurna, ent tihti hukkub see varasügisese putukanappuse tõttu.

Suitsupääsukeste levila on ülisuur ja hõlmab peaaegu kolmandiku maakera maismaast.

Eestis pesitseb neid 100 000 kuni 200 000 paari, aga see arv kahaneb järjest, kuna maamajade juures pole enam küllalt kärbseid ja suurlautade juures linde lihtsalt ei sallita ...

Suitsupääsukeste levila on ülisuur ja hõlmab peaaegu kolmandiku maakera maismaast.

Foto: Wikipedia

Räästapääsuke on suitsupääsukesest pisem, lühema harksabaga, helevalge alapoole ja sabapealsega, jalad varvasteni valgesulised. Ta esialgsed pesapaigad olid kaljuseintel mäestikes, Eestis aga pankrannikul, kuhu praegugi mõnel pool pae-eendite alla pesi rajatakse.

Enamjaolt on liik aga muutunud kivihoonetega seotud inimkaaslejaks. Eestis pesitseb 80 000 kuni 150 000 paari. Lausa linnasüdameis ei leia nad pesaehituseks vajalikku muda, mida kulub tuhatkond nokatäit, aga sobivates paikkondades võib räästa all näha pesi tihedasti üksteise kõrval. Pesasuue on ümmargune ja väike. 3–5 puhasvalget muna hautakse kaks nädalat, pojad kasvavad lennuvõimelisteks kolme-nelja nädalaga ja naudivad vanemlikku hoolt veel

päikesepaneelid, mis praegu majapidamisele elektrit toodavad. Seega väide, et kolmas korrus on ainuke lahendus majja elektrit saada, ei pea paika.

Nii ei saa ma vallavanemana öelda muud, kui et Koivuojade ehitusloa väljastamiseks esitatud projektitaotlus kolmekorruselise maja ehitamiseks on võetud menetlusse. Arvatavasti esitatakse see vallavolikogule arutada. Kas juba septembris, sedagi ei tea ma praegu lubada, sest menetlus võtab aega.

Vallas peavad asjad olema seaduslikud. Isegi siis, kui tahame praeguses olukorras leida lahendust, ei saa me vaadata mööda üldplaneeringus määratletud tingimustest. Nende muutmine on volikogu teha. See on pikk protsess ja niikaua, kui pole ehitusluba, ehitus jätkuda ei tohi.

juba aegunud liitumispakkumise lõpphind 34 166 eurot, millesse on arvestatud uue alajaama ja 1,4 kilomeetri uue elektriliini ehitamise, liitumiskilbi paigaldamise ja projekteerimise kulud.

Elektrilevi peab leidma kesktee kõigi elektritarbijate ootuste ja võrgutasu vahel, sest kõigi liitumiste ühe hinnaga väljaehitamine tähendaks, et jääks vähem raha hädavajalikeks elektrivõrgu töökindluse investeeringuteks või kasvaks surve võrgutasule.

Seadus peatas Koigi vallas Vaali külas asuva eramu kolmekorruseliseks ehitamise ja pereema Maarja Koivuoja on murelik, kuidas edasi. Kui hoone sügiseks katuse alla ei saa, kannatab seetõttu kogu nende senine ehitustegevus.

nädala. Vanalinnud pesitsevad enamasti teisegi korra. Ärarände sihiks on räästapääsukestel Aafrika lõuna pool ekvaatorit. Kummati ei nähta neid seal kusagil ööbimas, suitsupääsukesed kogunevad sealgi õhtuti roostikku, paiguti mitmemiljoniliste seltsingutena. Oletatakse, et kogu aeg viibitakse kõrgel õhus nagu piiritajadki.

Kaldapääsukese selg on pruun, alapool valkjas helepruuni rinnavöödiga. Ta on inimesest sõltumatum kui teised pääsud, pesitsedes seltsingutena liivakivi- või kruusaseintes. Eelmise sajandi lõpuveerandil kahanes nende hulk kõikjal ja Eestis pesitseb nüüd kaldapääsukesi vaid 5000 – 10 000 paari.

Pisikese noka ja küüniste varal kraabitud kuni meetripikkuse lameovaalse ristlõikega uru lõpus olevas kuuesentimeetrise läbimõõduga pesakoopas leidub mai lõpul 4–5 muna.

Haudeaeg on samuti kaks nädalat ja pojad jäävad maapõue kolmeks nädalaks, kuid hakkavad juba mitu päeva enne väljalendu käima urusuudmes toitu ootamas ja mangumas. Nagu teisedki pääsukesed, näeb kaldapääsukesigi enne pikka reisi Ida- ja Lõuna-Aafrikasse tihedate ridadena traatidel istumas.

10 || Ilma- ja TaImeTark || maa elu

kATriN LUke fütoterapeut, Karepa Ravimtaimeaed

V

ihmased ilmad on tekitanud metsas tõelise seenekülluse, millest tasub kindlasti oma korviga minna osa saama. Suve lõpp on parim aeg talveks sibulaid varuda. Kui ise pole sibulaid kasvatanud, siis on hea mõte tuua sibulaid Peipsi äärest, mis on oma sibulate poolest kuulus.

Kukeseen on maitse poolest paljude lemmik ning on viimasel ajal veelgi populaarsust kogunud. Kukeseen hävitab soolestikus parasiitide ja usside mune, pärsib kasvajarakke ning on kasulik silmadele. Need omadused säilivad seenes, kui seda ei kuumutata üle 40 kraadi. Seega tuleks teha kukeseenejahu, mida lisada külmadele kastmetele või raputada ahjukartulitele.

Kukeseentest saab teha ka tinktuuri, valades värsked kukeseened üle viinaga. Kukeseenes on palju karotiini, isegi rohkem kui porgandis. Kui kukeseeni raviotstarbel kasutada, siis ikka kuurina ja 30 minutit enne sööki.

Augusti lõpupoole ilmuvad rannamännikutes nähtavale sirmikud.

Kuigi erilisi raviomadusi neil veel avastatud pole, on nad tore lisa meie toidulaual, kasulikud ka seedimisele ja soolte puhastamiseks. Talveks võib sirmikuid dehüdraatoris kuivatada ja siis neid omletile lisada. Samuti võib teha sirmikukotlette kartulijahust või -pudrust, muna ja sirmikujahuga, maitseks tilli ja pipart.

SIBULAD KUIVAMA Praegu on hea aeg sibulad üles võtta, kuivatada neid kakskolm päeva kuuri all võrgu või resti peal ja seejärel kaks nädalat soojas ruumis. Omaette nähtus on minu jaoks Peipsi sibulakasvatajad oma pikaaja-

Vihmased ilmad on tekitanud metsas tõelise seenekülluse.

Foto: erik proZeS

liste traditsioonidega. Kui enda ja sõbranna sibulavaru otsas, tuleb autonina sinnapoole pöörata.

Sibul on hea terviseparandaja. Selles on väävliühendeid, mis tapavad pisikuid hingamisteedes ja soolestikus. Sibul soodustab seedimist, aitab sooltelõtvuse korral, hoiab ära ateroskleroosi, aitab vältida kolesterooli ja kõrgvererõhktõbe, vähendab glükoosist sõltuvat veres olevat suhkrut, pidurdab trombide teket, vedeldab verd ja on hea antioksüdant.

AUGUSTIS JA SEPTEMBRIS ON HEA PANNA PETERSELLI KUIVAMA, SEST SIIS SISALDAB TAIM VÄHEM VETT. Sibulat kasutatakse ka külmetushaiguste ja gripi ravis.

Gripihooajal soovitatakse toas hoida sibulaviile, kuid tuleks arvestada, et sibul võib silmi ärritada. Nohu korral on abi ninasse sibulamahla tilgutamisest, kuid seda ravi ei tohiks teha lastele.

Kevadine turgutaja on hapukapsasalat sibula ja hea külmpressiõliga (oliivi-, pähk-

li-, päevalille-, mandliõli). Alustame selle salati söömisega juba jaanuaris ja ainult omakasvatatud sibul on sinna sisse õige. Sibulad kuuluvad pea kõikide soolaste toitude juurde.

Sibulas sisalduvad eeterlik õli, C- ja Bvitamiinid (rohelises sibulas on rohkem vitamiine), karotenoidid, flavonoidid, prostalgiinid, steroidseid saponiinid, orgaanilised happed ja polüsahhariidid.

Vä rske sibu l võib ärritada magu ja seedekulglat, seepärast peaks toore sibula söömisega olema ettevaatlik ägedate veresoontehaiguste, südamehaigus-

Praegu on hea aeg sibulad üles võtta.

Foto: SiLLe aNNUk

ju Kal

kÜLVikALeNder – SepTeMBer 2016 Juur, alates kl 03.56 õis

4. P

Õis 06.27 20.11

6. T

Õis, alates kl 15.39 leht Leht Leht

8. N

Leht, alates kl 04.20 vili

9. R

14.49

MAA

TULI

VESI

ÕHK

S

7. K

VI

K

5. E

R

K

Vili aLLikaS: MärkMik-kaLeNder „aaSta aiaS 2016” kirjaStUSeLt Varrak

ur Amb

3. L

i ts

vi Lõ

Juur

Jäär

LI

2. R

kits

V

*** Ilm on jätkunud suvistel radadel: on olnud päikest, on olnud enam kui 20kraadist soojust (mõnel päeval on kohati koguni üle 25 kraadi õhutemperatuur tõusnud) ja öödki on olnud soojad (enamasti üle 10 kraadi).

Nädala algus tõi mitmel pool tugevat sadu ja äikest, Kagu-Eestis möllas tõeline äikeseraju, mõnel pool purustas hiidrahe näiteks kasvuhooned. See oli siiski Madalmaid, Taanit ja Saksamaad tabanud vapustava äikesemöllu kauge kaja.

Seejärel ilm paranes, sest Kesk-Euroopas tugevnes antitsüklon, mille harjaga jõudis suviselt soe õhumass Eestini, tuues kaasa kuni 24kraadise suvesooja.

Praegune ilm jätkub mõõdukal lainel: on muutlik ilm, kuhu jätkub nii päikest kui ka vihmahooge, aga suurt sooja või külmenemist ette näha pole. Mõnel päeval võib loota 20kraadist sooja, aga enamasti kipub ilm jääma siiski jahedamaks, madalrõhulohud põhjustavad aeg-ajalt ka tuule tugevnemisi.

sibulaid ja seeni

U

K

una augustis astronoomiliselt valged ööd lõpevad, siis tähendab see, et nähtavale ilmub Linnutee ja nõrgemad tähed ning taas saab vaadelda virmalisi. Üks selline võimas vaatemäng koos sammastega oli 24. augusti ööl. Kuna ilmad võivad lähiajal virmaliste vaatlemiseks sobida, tasub neil veidi peatuda.

Virmalised on peamiselt parasvöötmes ja sellest maakera nabade poole jäävas piirkonnas – sealhulgas Eestis – pimedatel öödel nauditav värvidemäng, mis on olemuselt atmosfääri ülakihtide hõredas õhus tekkiv valgus. Virmaliste teke on seotud päikesetuule ja Maa magnetvälja vastastikmõjuga: Päikeselt paisatakse maailmaruumi üsna juhuslikes suundades ja kiiresti muutuva intensiivsusega laetud osakeste voog, mis koosneb peamiselt prootonitest ja elektronidest. Sellised Maa lähedalt mööduvad laetud osakesed suunatakse Maa magnetvälja mõjul pooluste piirkonda, kus need atmosfääri ülakihtides hõreda õhu molekulidega põrkudes viimaseid ergastavad. Ergastatud olekust tasakaaluolekusse tagasi pöördudes kiirgavad need molekulid ja aatomid valguskvante, mida näemegi virmalistena.

Olenevalt sellest, millises kõrguses millised aatomid ergastatakse, võivad virmalised olla kas rohekad (atomaarne hapnik 100–150 km kõrgusel) või punakad (atomaarne hapnik ligikaudu 250 km kõrgusel ja molekulaarne lämmastik), harvem violetsed (molekulaarne lämmastik), sinakad või muudes toonides. Palja silmaga nähtavalt on see sageli valkjas või õrnalt rohekas helendus, tugevamate korral on värvid ja sambad selgemalt näha.

Eesti jääb virmaliste levikuala lõunaserva, kuid võimsad vaatemängud võivad nähtavad olla isegi Vahemere maades. Aga tavaliselt siiski silmaga meil Eestis ei ole eriti virmalisi näha (valgusreostus, silm pole piisavalt tundlik), ent tundlikuma fototehnika abil võib virmaliste kuma kätte saada üsna sageli, eriti Eesti loodenurgas, nt Hiiumaal. Kahjuks ei osata virmalisi eriti hästi prognoosida, ent silma saab peal hoida vastavatel graafikutel, mis siiski üht-teist näitavad, vt nt virmalised.ee/graafikud.

PETERSELL Augustis ja septembris on hea panna peterselli kuivama, sest siis sisaldab taim vähem vett. Samuti olen pannud peterselli purkidega sügavkülma, et seda talvel salatite ja ürdivõi sisse segada.

Ilma petersellita ei võta ma frikadellisupi keetmist kunagi ette. Väga maitsev on petersell ka kalasupis ja suvises tomatisalatis koos hea õliga.

Petersell on kaheaastane 40–60 cm kõrgune aias kasvav taim ja annab saaki varasuvest hilissügiseni. Juba jaanuaris toon poti petersellijuurtega tuppa aknalauale ja kevadväsimuse peletaja on olemas. Petersell on mineraalainete, eriti raua ja karotiini sisalduse poolest koos tilli ja spinatiga köögiviljadest esikohal.

Peterselli tulek s võima l ikult palju kasutada värskena, sest see sisaldab ensüüme, mis aitavad kaasa seedimisele, ka siis, kui kõhunääre ei tööta korralikult. Petersell suurendab uriinieritust, väljutab soolasid, soodustab sapieritust. See taim on kasulik neerudele – kui kasutada peterselli aasta aega tee või salatina, kaob neeruliiv. Kuna petersell sisaldab palju rauda ja muid mineraale, sobib see ka kehvveresuse korral.

Petersel l ima h la või -veega on tupsutatud näonahka, et tedretäppidest vabaneda. Mõisaprouad jõid peterselliteed, et püsida ilus ja noor.

Petersel lis on taimseid östrogeene.

Peterselli ei tohiks tarvitada raseduse ajal ning ägeda neeru- või muu põletiku korral.

JU

TUNTUD JA TUNDMATUD VIRMALISED

te ning neeru- ja maksahaiguste korral.

Ne i

ilmatark

Sõnn

JÜri kAMeNik

Aeg varuda

ISTUTUSAEG

iLMATArk

1. september 2016

V

maa elu || kodu ja aed || 11

1. september 2016

Külmakartlikud kõrvitsad tooge peenramaalt tuppa enne öökülmade algust.

Fotod: Säde Lepik

Mõne ilusa lehtpeedi eluiga saab pikendada keldris niiske liiva sisse istutatult.

Peenramaal kestab saagikuu Säde Lepik

O

makasvatatud sibulad ja küüslaugud on kõigil kindlasti juba kuivamas, nüüd tuleb riburada üles võtta ka teised sügisel ja talvel tarbitavad köögiviljad.

Loodetavasti kingib september meile aiatöödeks ilusaid päikeselisi päevi, sest vihmaga koristatud märg saak ei säili ja läheb ruttu mädanema. Kiirel tööajal ei pruugi kõik lihtsad tõed kohe meelde tulla. Seepärast panengi siia kirja tähtsamate köögiviljade koristusjärjekorra ja -nõuded.

OAD, KÕRVITS, PUNAPEET, VARSSELLER Aedubade kaunu korjan peenrast augusti lõpus hästi usinalt, sest öökülm võib tulla ootamatult ja külmanäpistus rikub kaunad ära. Jahedas sahvris säilivad need küll pealtnäha üsna hästi, kuid nende toiteväärtus kahaneb ruttu. Talviste toitude jaoks võib aedoakaunu kupatatult hoida sügavkülmas, kuid nende suvist hõrku maitset pole mul õnnestunud sedasi säilitada. Kui saak on hea, tasub oakaunu marineerida ja lisada teistele köögiviljahoidistele. Lattoa püramiidile laotan õhtuti igaks juhuks katteloori, suvi oli jahe ja osa kaunu alles kasvavad, kuid pikalt nagunii ilma üle ei kavalda ja needki tuleb nüüd ära korjata – süüa kõlbavad ka väiksemad poolvalminud kaunad, ülekasvades lähevadki need vintskeks.

Põldubadel tõmbusid alumised kaunad juba augustis tumedaks ja see ongi saagi valmimise märk. Siis võib taimed välja tõmmata või maha lõigata ja varjualusesse kuivama riputada. Nüüd pole midagi oodata ka ülemiste kaunadega, sest oad pudisevad sealt kergesti välja.

Et oaterad hallitama ei läheks, kuivatage neid vajaduse korral veel kuivas soojas ruumis.

Väga külmakartlikud on

kõik kõrvitsad, need viige hoiule enne öökülmi, ka kerge külm rikub kõrvitsa maitset ja säilivust. Valminud kõrvitsaid taime küljest lahti lõigates jätke viljale alles paari sentimeetri pikkune korgistunud varrejupp, siis säilib kõrvits paremini. Kõrvitsaid tohi varrejupist tõsta! Vigastatud koorega või ka alles poolvalminud vilju pole mõtet säilitada, need kasutage kohe toitudes ära. Kõrvitsad säilivad hästi kuivas jahedas ruumis, kuid ka toas, kui ruumi üle ei köeta.

Ka varsseller kardab öökülma, kuna külmanäpistus teeb varred vintskeks ja rikub nende hea maitse. Varsi ärge koristage ükshaaval, need lõigake maha juurekaela tükiga, et varred koos püsiksid. Eemaldatud lehed kuivatage supiroheliseks. Kilekotiga külmikus säilivad varred paar nädalat. Kui kaevate taime üles, saate seda keldris niiskesse liiva istutatult säilitada umbes kuu. Kupatatud varretükke tasub sügavkülmutada.

LOODETAVASTI KINGIB SEPTEMBER MEILE AIATÖÖDEKS ILUSAID PÄIKESE­ LISI PÄEVI. Umbes septembri keskel alustage juurviljakoristust punapeetidest, sest külmad rikuksid nende maitset ja säilivust. Hiiglasteks polegi mõtet neid kasvatada: sordist olenevalt on kõige maitsvamad 5–12 cm läbimõõduga peedid. Peedid tulevad pealseist tõmmates kergesti mullast välja. Pealsed lõigake või väänake ära, sest muidu peedid närtsivad ruttu. Jätke juurviljale paari sentimeetri pikkused lehevarretüükad. Peedid säilivad hästi 3–4 plusskraadi juures keldris, soojemas ruumis need närtsivad ruttu. Peete hoiule pannes katsuge neid mitte vigastada, kindlasti ei tohi kärpida peedi peajuurt! Keetes kaob muidu vigastatud kohtade kaudu ruttu

peedi õige värv. Teiste juurviljade juuri võib kärpida.

Mõned lehtpeedi ehk mangoldi taimed, mida te ei ole jõudnud ära tarbida, võib peenrast välja kaevata ja istutada keldris või kasvuhoones liiva sisse, sedasi saab nende kasutusiga pikendada.

PORGAND, PASTINAAK, KAALIKAS, NAERIS, RÕIGAS, PORRULAUK Nende juurviljade koristusaeg jääb septembri teise poolde ja lõppu, kerged öökülmad neid ei riku. Juurviljade mullast välja kergitamiseks on ehk abiks vaja aiaharki. Pikad porgandid võivad pealseist tõmmates kergesti murduda. Kui muld on märg, laske juurviljadel enne hoiulepanekut peenramaal taheneda ja kuivada.

Porgandite kasvu lõppemisele vihjab see, kui nende lehtedele ilmuvad kollased laigud ja träpsud ning pealsed lamanduvad. Pealsed lõigake või murdke ära, lühike varretüügaste jupp las jääb. Vigastatud porgandid kasutage kohe ära, sest katkise koore kaudu aurub niiskus eriti ruttu. Säilima pole mõtet panna neidki porgandeid, mille mullast välja ulatunud ots külmakraade tunda sai, need lähevad kähku mädanema. Porgandit oleks kindlam säilitada muldpõrandaga keldris, kuna seal on niiskust rohkem kui betoonpõrandaga hoiupaigas. Paras hoiutemperatuur on 1 plusskraad. Porgandeid võib keldris hoida salve kuhjatult, aga kui ruum pole piisavalt jahe või niiske, siis säilivad porgandid paremini kihiti kastis puhta liiva, turba või mulla sisse pandult. Head on näiteks liivaga täidetud suuremad plastnõud, kuhu saab porgandid püsti sisse pista. Õuntega ärge porgandeid samas ruumis hoidke, säilivus halveneb ja eralduv etüleen rikub porgandi maitse.

Aeglase kasvuga pastinaakidega kannatab nii kaua oodata, kuni porgandid on keldris, kerge külm teeb pastinaagi mait-

se isegi paremaks. Enne maa külmumist kergitage kergesti murduvad pastinaagid hargiga mullast välja. Tehke seda ettevaatlikult, sest vigastatud viljad lähevad mädanema. Pealsed väänake küljest ära. Keldris säilib pastinaak nagu porgandki niiskes liivas, kuid säilivusaeg on lühem. Pastinaake võib üritada säilitada ka kasvukohal.

Pealsed tuleb siis enne külmade algust maha lõigata ja katta taimerea koht mullaga. Lumehange all säiliks juurvili ilusti, meie muutliku loomuga talvede tõttu ei maksa suure kogusega siiski riskida. Lumeta talvel tahaks pastinaak lisakatet, mis ei lase mullal läbi külmuda.

Kaalikad ja naerid võtke üles enne tugevamaid külmi, nende säilivust rikuvad 3–4kraadised kestvad öökülmad. Tõmmake või kergitage hargiga juurviljad mullast välja, nii et nende koort ei vigasta. Kaalikal lõigake maha nii pealsed (jätke umbes kahesentimeetrine tüügas) kui ka peajuur ja kõrvaljuured, naerile ei ole tarvis lehetüükaid alles jätta. Kaalika ja naeri hoiukohaks sobib kelder, kus temperatuur püsib nulli ja ühe kraadi ümber. Naerid sööge kiiremini ära, need säilivad halvemini, säilivusaega saab natuke pikendada, kui hoiate neid niiskes liivas.

Rõikaid kasvatatakse tänapäeval vähe. Neile sobivad samasugused hoiutingimused nagu kaalikale. Koristusaeg võib jääda oktoobri algusesse, sest see juurvili kannatab külma natuke paremini. Ümara viljaga sordid saab mullast kätte pealsetest tõmmates, pikliku kujuga rõikad tuleb hargiga välja kergitada. Pealsed väänake ära. Musta rõika lehed sobivad maitselisandiks kapsaid hapendades.

Porrulauk on nii vapper, et selle taime võib kuuseokstega kaetult talveks kasvukohale jätta: kevadel on siis kohe värsket võtta. Ülesvõetud taimedel kärpige pisut juuri ja lehti ning keldris istutage need niiske liiva sisse.

JUURPETERSELL JA JUURSELLER, MÄDARÕIGAS Nendega ei juhtu enne maa külmumist peenras midagi. Juurpetersell ja -seller kergitage hargiga mullast välja, selleril kärpige külgjuuri. Pealseid ära lõigates võiks lehekodariku südamiku alles jätta, siis saate talvel peterselli ja sellerit ajatada. Keldris säilitage null kraadi juures niiskes liivas või turbas nagu porgandeidki. Kui tahate värsket maitserohelist pikemalt tarbida, istutage üks petersellitaim lillepotti, et seda aknalaual edasi kasvatada.

Mädarõikad on vintsked tegelased ja kasvamaminekuks piisab mulda jäänud juuretükkidestki. Tarbin neid suvel natukehaaval, talveks kuivatan pisut juuri. Üles ma neid ei võtagi ja mädarõikasugu on läänerannikul talved üle elanud ilma igasuguse katteta.

Kui maapind puulehtede, turba või muuga katta, nii et muld läbi ei külmu, siis saaks mädarõika juure talvelgi kasvukohalt kätte. Ülesvõetud mädarõigas säilib hästi keldris niiskes liivas, soojas keldris läheb taim kergesti kasvama.

KARTMATUD KAPSAD Valge peakapsa hiliseid sorte ja punaseid peakapsaid koristatakse enne suuremaid külmi.

Kapsaid hoiule pannes jälgige, et lehtede vahele ei jääks vihmavett, keldris säilivad kapsapead nulli või ühe kraadi juures.

Kauaks võivad peenrale jääda ka rooskapsad, külmanäpistus teeb väikeste kapsakeste maitse veel paremaks. Kui need peakesed on aga kord varre küljest ära murtud, siis närbuvad need ka külmikus üsna ruttu. Kõige vapram on siiski lehtkapsas: see taim kannatab peenral ära ka miinus 15 kraadi ja maitse sellest ei kannata.

Lehtkapsast tasubki ehk kasvatada just hilissügisele mõeldes. Kui lehtkapsas kuuseokstega katta, saab värskeid lehti talvelgi võtmas käia. Lehtkapsast kirjutasin pikemalt 19. mai

Maa Elus. Kui lehtkapsast toidu tegemisest järele jääb, siis võib tükeldatud lehed korraks vees keema ajada, külma vee all maha jahutada ja siis sügavkülma panna. Muidu närtsivad lehed ka külmikus kähku.

TOMAT JA PAPRIKA JÄRELVALMIMA Poolvalminud tomatitel ja paprikatel, mis kasvuhoones küpseda ei jõudnud, on küllap kõik lasknud pappkastis järelküpseda. Järelvalmimist soodustab soojus, 25 kraadi juures küpsevad ka täiesti roheliselt ära korjatud tomatid kuni kümne päevaga, päikesevalgust selleks tarvis pole. Järelküpsema on mõtet panna selliseid vilju, mis on kätte saanud oma sordiomase suuruse. Värvumist kiirendavat see, kui panna tomatitele seltsiks banaan või mustaträpsuline banaanikoor – proovige järele, ärge ainult koort sinna mädanema unustage.

Tomat säilib kauem, kui viljavarre juppi ära ei võta. Terveid tomateid saab puhtasse turbasse või lehtpuusaepurusse pakitult 1,5–2 kuud säilitada ruumis, kus temperatuur on 1–2 kraadi ja suhteline õhuniiskus 80–85%.

Ajakirja Aed 1938. aasta veebruarinumbrist leidsin soovituse: „Kui tomatitaimed ettevaatlikult maa seest välja võtta ja riputada keldrisse juured ülespoole (lehed jäägu külge), siis valmivad rohelised viljad aegamööda järele. Nii on võimalik novembris ja isegi detsembri algul veel punaseid tomateid saada.”

Paprikad tõmbuvad soojas ruumis ja valguse käes ruttu krimpsu ja nende toiteväärtus väheneb. Neil saab lasta järelvalmida pimedas jahedas hoiuruumis 9–12 kraadi juures. Küpsed viljad säilivad nullilähedasel temperatuuril kuni kaks kuud.

Tähtsamate köögiviljade koristus- ja säilitusnippe leiate ka Kaja Kure raamatust „Peenramaa spikker”.

12 || elu saarel || maa elu

1. september 2016

Annika Prangli toob saarele igal aastal tuhandeid turiste ning Viimsi Ettevõtlike Daamide Assotsiatsioon on teda 2014. aastal tunnustanud Fotod: Kristina Efert aasta naise tiitliga.

EESTI VÄIKESAAR. Prangli saarest on viimastel aastatel saanud turismimagnet, mis annab tööd ja leiba kümnetele inimestele.

Turism puhus Pranglile elu sisse Tiit Efert

T

änu turismile on saarel arenenud mitmed teenused ning muu hulgas on suvisel ajal avatud restoran. Kõik see on toimunud näputäie entusiastide initsiatiivil.

Viimsist Leppneeme sadamast viib Pranglile kaks korda päevas reisiparvlaev Wrangö. Kui laev ligi kolm aastat tagasi oktoobri viimasel päeval liinile tuli, ei olnud selle nimi üllatuseks. Wrangö tähendab rootsi keeles Pranglit ning just rootslased selle väikesaare kunagi asustasid. Hiljem asusid sinna Eesti ja Soome päritolu kalurid ja hülgekütid. Sellise segu tulemusena on saarel tekkinud oma sõnavara, mida keegi teine ei tunne. Näiteks metsatukk on prangli keeles siilakas.

TUNNIKE LAEVASÕITU SAARE TAGAKÜLJELE Kui laevasõidu pikkuseks on märgitud tunnike, siis esimese poolega jõuab laev juba Prangli rannikuni. Teine pooltund loksumist kulub Kelnase sadamasse jõudmiseks, mis asub Tallinna poolt vaadates saare tagaküljel.

Miks sadam seal on, võib olla mitu põhjust. Näiteks võivad saare tagaküljel puhuda soodsamad tuuled või oli omal ajal olulisem suund hoopis põhja, Soome rannikule. Aga on veel üks loogiline selgitus. Nõukogude ajal saarel asunud piirivalve pidi valvama merd eeskätt põhja suunas. Selle väite kinnituseks on Kelnase sadamas kõrgumas Nõukogude piirivalve vaatetorn,

mis on tänaseks lagunenud ja turnimiseks eluohtlik. Nõukogude piirivalvekordon likvideeriti 1992. aastal.

Tänapäeval võtab Kelnase sadam vastu peale Wrangö ka jahte. Neid tuleb siia nii Soomest kui ka Eestist. Sadamas asub kuurihoone, kus peetakse vingeid pidusid ja esinevad teatritrupid.

Sadamas hakkavad silma maasturid ja nõukogudeaegsed väikeveokid. Maasturid on saare teedel liikumiseks hädavajalikud. Enamikku kohalikest, kes mandril käivad, on Leppneeme sadamas ootamas teine auto. Kütus tuuakse saarele mandrilt, aga on räägitud ka Pranglile tankla rajamisest. Saare peamist teed kutsutakse Liivalaiaks, mis viitab tee aluspinnale. Läinud suvel pani vald osale teest uue katte ja see on täitsa kenasti läbitav.

KALURID JA PENSIONÄRID Enne teist maailmasõda elas saarel püsivalt ligi 500 inimest.

Tänaseks on arv viis korda väiksem. Kuigi suvel võib nädalavahetustel saarel olevate inimeste arv kasvada poole tuhandeni.

Väga palju on saare elu edenemisele kaasa aidanud ettevõtja Annika Prangli, kelle ettevõte Prangli Reisid toob sinna pidevalt turismigruppe ja korraldab üritusi, mis meelitavad saarele külalisi. Tema haldab ka sadamas asuvat endist kalurite kolakuuri. Näiteks Tanel Padari ja The Suni kontsert tõi tänavu suve hakul üle 400 külalise, mis on uskumatu, sest saarel on 140 tasulist voodikohta ja laevgi mahutab ainult 74 reisijat.

VIHJEID PRANGLILE REISIJALE • Jalgrattaga saab saarele päevaga tiiru peale teha. Jalgrattalaenutus asub sadamas.

• Suviseks puhkuseks tasub laevapilet kindlasti broneerida.

• Prangli saarel on suvel avatud restoran SaareRoots, toidukauplus ning suveniiripood Prangli Puukoda.

• Oma alusega saabujad tasuvad Kelnases saarele saabumisel sadamamaksu.

• Sadamas on avatud turismi-

infopunkt ja kohvik.

• Kauplused ning restoran aktsepteerivad kaardimakseid.

Prangli poest saab sularaha välja võtta kaardimakseterminalist.

• Voodikoha hind jääb majutuskohtades 15–20 euro kanti.

• Vaatamisväärsustest on olulisemad puukirik, muuseum, maagaasiläte, auriku Eesti Rand mälestusmärk ning maastikukaitseala.

Kelnase sadam.

„Selline tunne oli, et iga kivi alt tuli kontserdile külalisi,” räägib Annika Prangli, kelle nimi on tekitanud saarel palju elevust. Mõned pidulised ei julge selle kohta enne küsidagi, kui kuuri baaris mõned napsud on tehtud. Tegelik lugu on lihtne. Annika sai perekonnanime oma abikaasalt juba ammu aastaid enne seda, kui ta saarele turiste tooma hakkas. Kogu tööpõlveelu turismindusega tegelenud Annika otsis majanduskriisi ajal tööd ning olles külastanud Prangli saart ning näinud selles turismi­potentsiaali, otsustas ta

viis aastat tagasi proovida. „Nimi on ikka rolli mänginud. Eks mõtlesin seetõttu rohkem selle saare peale ja see julgustas mind katsetama,” ütleb Annika.

Aga kui ta läks ettevõttele panka kontot avama ning kirjutas andmete reale Annika Prangli, Prangli Reisid, mille tegevuskoht on Prangli saar ja Prangliranna, kukkus telleril pastakas käest. „Ta küsis imestunult, kas ma olen tegelikult ka olemas,” vahendab Annika.

Aastas toob ta saarele tuhandeid turiste ning Viimsi Ettevõtlike Daamide Assotsiat-

sioon on teda 2014. aastal tunnustanud aasta naise tiitliga.

Kokku saab tema tegevusest iga päev kasu umbes 40 saareinimest. Üks on näiteks Valter Puuström, kes sõidutab saarel turiste oma 1960. aastatest pärit väikeveokiga. Ta on läbi ja lõhki kohalik mees, olnud ka saarevahi ametis. Mees pidas saarel ka baari Must Luuk, mille ees töötas saare ainus valgusfoor. Kui baar oli lahti, põles mõistagi roheline tuli, punase tule korral pidi huviline otsima seltskonda mujalt.

Valdavalt elavad saarel pensionärid. Suured traditsioonid on kala- ja hülgepüügil, ent tänapäeval sellest enam ei elatuta. Siiski on enamikul kohalikest paat ja lapsed on õppinud maast-madalast merel võrke sisse laskma ja välja võtma. Ka autojuht Valter käib merel ning ütleb, et suvisel ajal saab peamiselt lesta ja turska. Siiski on äraelamiseks vaja turiste.

Lisaks Annikale meelitab saarele turiste Carmen Ott, kes on Prangli rahvamaja juhataja. Temagi korraldab üritusi.

Veel on ta omal algatusel loonud talurahvamuuseumi, kus saab tutvuda pranglilaste eluga mitme sajandi vältel. Tegemist on erainitsiatiivil loodud Eesti vabaõhumuuseumi miniversiooniga. Kõik hooned on sinna kokku toodud ja eksponaadid pranglilastelt kokku kogutud. Muuseumi asutaja Carmen kolis saarele kuusteist aastat tagasi ja peab ennast viimaseks saarele kolinud põlisasukaks. Seitse aastat tagasi asutatud muuseumi külastab aastas kuni 1500 külalist. Muuseumis on ka loodusnurk, kus topistena on väljas saare loomapopulatsiooni esindajad. Muuseumi hoovis seisab kaks sõidukorras Javat, mis on olnud saare populaarne sõiduvahed. „Isegi Prangli poest oli võimalik Javat osta,” märgib Carmen.

RAHVAMAJA JA KOOLIHOONE Tänane rahvamaja on tegelikult endine Kirovi-nimelise näidiskalurikolhoosi klubihoone. 1954. aastal avatud hoones on tänapäeval peale peoruumide postkontor, raamatukogu ja koolisöökla. Kool ise tegutseb 1900. aastal ehitatud kõrvalhoones. Veel läinud õppeaastal omandas siin põhiharidust viis õpilast, kellest üks tänavu lõpetas. Ülejäänud õpilastest kaks lähevad algaval õppeaastal teise klassi, ülejäänud kolmandasse ja seitsmendasse. Õppetöö toimub liitklassides ning õpetaja peab jagama ennast korraga mitme klassi vahel. Õpetajaid on kuus ning nemadki peavad õpetama erinevaid aineid.

Rahvamaja vastas asub laiendatud tuletõrjedepoo koos uue tuletõrjeautoga. Selle vajalikkuses pole põhjust kahelda, sest alles mullu kevadel tabas saart tulekahju, kus hävis elumaja. Tänaseks on hoone juba taastamisjärgus.

Hävinud hoone kohal olevat kunagi olnud kirik. 1848. aasta suvel aga ehitati see just tulekahju hirmus elumajadest hoopis eemale.

Hoolimata pikast ajaloost näeb kirik tänapäevalgi kena välja, sest mõned eraettevõtted on seljad kokku pannud ning asunud Prangli hooneid korrastama. Kirik on värskenduskuuri juba läbinud.

Omaette katsumus on tõusmine kirikutorni. Kuigi väljastpoolt vaadates pole see kuigi kõrge, tuleb üles ronida kol-

mest redelist ja läbi pugeda kolmest katuseluugist, sisuliselt neljandale korrusele. Avanev vaade võimaldab heita pilku tervele saarele, taamal päikese käes helkiva mere taustal kumab Tallinna siluett.

Kiriku kellamees sellist teekonda igal teisipäeval, kui kogudus koguneb, siiski läbima ei pea, sest kellanöör ulatub teisele korrusele. Kiriku juures on saare ainus kalmistu.

IMELOOD 3500 aastat tagasi merest kerkinud saarel on oma legendid, mille järgi olnud Prangli aastasadu tagasi mereröövlite saar.

Piraatide jõuk tegi möödasõitvatele kaubalaevadele nii palju kurja, et Tallinna raad saatis saarele karistussalga. Piraatide tabamiseks pandi saar põlema. Saart katnud kuusemets põles maani maha ning sellest ajast kasvab Pranglil vaid männimets. Mereröövlite varandus olevat peidus saare kõrgeima künka sees, mis ulatub tänapäeval kümme meetrit üle merepinna. Tänu legendile on see koht saanud nimeks Kullamägi. „Folkloorse tagapõhjaga juttudel on muidugi tihtipeale tõepõhi all, aga sel korral ei oska öelda, kust konkreetselt see pärineb,” sõnab ajaloolane Juhan Kreem, kes on Läänemere piraatide ajalugu põhjalikult uurinud.

Kuigi mingit varandust pole saarel veel avastatud, leidub Prangli maapõues väärtuslikku gaasi, see avastati 1960. aastatel. Eesti oma Katari Pranglist siiski ei kujunenud, sest varud on väikesed. Ometigi on saare lõunaosas puurauk, kus hinnalist maavara pidevalt maapinnale immitseb. Tikku tõmmates süttib kerge leek, millest piisab panni kuumaks kütmiseks. Mõned turistid on seda võimalust kasutanud ning gaasitorust mõne meetri kaugusel lebab kaks tühja viinapudelit, kuigi prügikast on meetrikese eemal.

SAARE AINUS RESTORAN Kui Annika Prangli soovis turistidele kohalikku toitu maitsta anda, polnud tal seda kuskil teha. Algselt üritati küll turismitaludes toitlustamist korraldada, aga sellest jäi turistide arvu kasvades väheks. Kohalik ettevõtja Roy Puuström otsustas saarele restorani ehitada ning kutsus operaatoriks Viimsis asuva külarestorani Roots vedajad. „Tore saar ja iga aastaga tuleb siia järjest rohkem turiste,” märgib Rootsu üks omanikest Maria Sepper täna. Võimalikult palju üritatakse SaareRootsu restoranis kasutada kohalikku toorainet, menüüs on ka rannarahvale omased tursakotletid.

Turismigruppidele pakutakse kohalikku toitu nimega prägeldus. „Tegime sellest enda versiooni,” lisab Maria.

Tiina Piirisaar, kes on koostanud kogumiku „Rannarahva toidud XX sajandi I poolel”, nimetab Prangli traditsioonilist rooga präkelduseks. See on lihtne munapuder, soolalihaga tehakse soolast rooga, aga võib teha magusatki. Suures savikausis klopiti munad lahti, lisati nisujahu ja suhkur, praeti suurel pannil pidevalt segades.

Mis puudutab isesugust kirjapilti, siis Tiina selgitab, et saarel on palju sõnu kasutusel, mida eri pered isemoodi hääldavad ja kuna neid kirjakeeles ei kasutata, siis on kõik variandid õiged.