Maa Elu 8. september 2016 by AS Eesti Meedia

TRIIN ROOSTFELDT: EESTIS ON VÕIMALIK JAHINDUSEGA ÄRA ELADA, KUI TEED KA MUUD PEALE JAHILKÄIMISE JA MUUDAD OMA SISSETULEKUALLIKAD MITMEKESISEKS.

KONKURENTS METALLITÖÖDE TURUL

PÄRAST NELJA TEGUTSEMISAASTAT ON KASTI METALLIL TEKKINUD KÜLL MÕNINGANE KINDLUSTUNNE, AGA KONKURENTSIS PÜSIDA POLE KERGE.

772504

586014

ISSN 2504-5865

LILLETALU

NÕRGA TALU PERERAHVAS ON TEINUD HULGA TÖÖD, ET LUUA RÄÄMAS TALUKOHAST TÕELINE MAAELUIDÜLL, MIDA ÜMBRITSEB POOLETEISE HEKTARI SUURUNE ILUAED.

8. SEPTEMBER 2016 • NR 38 (66) • HIND 1 €

200

150

100

50 2014

2016 juuli

0 juuni

letihind moodustab ühe osa poodide müügistrateegiast, mis aitab ostjaid ligi meelitada. Ja ostjad on ka rahul. Ainsad, kes sellise olukorraga kuidagi rahul ei saa olla, on mõistagi piimatootjad, sest piima tootmise omahind jääb 30 sendi kanti liitri kohta. Riigi võimukandjatel tuleks end panna piimatootja olukorda, sest ilma riigi sekkumiseta piimatootjad enam toime ei tule. Kannatusekarikas loksub juba ammu üle ääre, nagu näitas läinud pühapäeval Tartus toimunud noortalunike aktsioon. Võimukandja, nüüd on sinu kord!

250

mai

bandusvõrku saadavad, muutub olukord piimatootja seisukohalt veelgi mõistetamatuks. Näiteks käesoleval aastal on liitrises kilepakendis 2,5protsendilise piima väljamüügihind olnud 31–33 senti ja 3,5protsendilise piima väljamüügihind 42–44 senti. Ehk siis piimatööstused peaksid rahul olema. Kaupmees on viimastel aastatel pannud kilepiima pakile oma 10protsendilise hinnalisa, mis ongi teinud piima letihinnaks 35–36 senti liitri kohta. Kasum pole küll suur, aga tundub, et kaupmehed on sellega rahul, sest piima odav

300

aprill

uvitav oleks kuulda, millist häält teeks riigikogulane või kõrge valitsusametnik, kui tema palk pidevalt kuust kuusse langeks. Ja nõnda järgemööda mitu aastat järjest, nii et paari aastaga oleks kuutasu kukkunud 4000 eurolt 2000 eurole. Täpselt sellises seisus on paraku Eesti piimatootjad, kelle sissetulek on kahanenud just niisuguses tempos. Kui veel 2014. aasta veebruaris maksid piimatööstused tootjale kesk-

miselt pisut üle 401 euro tonni piima eest, siis 2016. aasta juulis teenisid piimatootjad tonni piima eest vaid 200,43 eurot. Piima eest saadav tasu ongi ju piimatootja palk. Piimatööstustele müüdava piima keskmine rasvasisaldus on Eestis keskmiselt 4 protsendi kandis. Piimatööstuses riisutakse piimalt koor, mis muudetakse edasise töötlemise tulemusena sõna otses mõttes rahaks, ning poeletile jõudva piima rasvasisaldus on kas 2,5 või 3,5 protsenti. Kui vaadata konjunktuuriinstituudi andmeid selle kohta, millise hinnaga tööstused piima kau-

350

märts

Peeter raiDLa

400

veebruar

kukub

450

jaanuar

Piima kokkuostuhind

PIIMA KESKMINE KOKKUOSTUHIND (eurodes tonni kohta)

Allikas: statistikaamet

2 || jaHiNdus || maa elu

8. september 2016

Kütt ei lähe

unistusega loom Tuttpüti põhitoiduks on kalad, kelle tabamiseks ta sukeldub kuni kümne meetri sügavusele ja suudab vee all olla isegi minut aega. FOTO: WiKiPedia

MEISTERSUKELDUJAD OLAV RENNO linnuteadja

ärveroostikus häälitseb keegi pisut korisevalt kerr-ärrr ja veidi hiljem libiseb veepinnale sügavalt vees istuv odaterava roosaka nokaga pardilaadne lind, suuruselt sinikaelaga võrreldav. Tihti ujub ta kiiluvees ka mõni poeg, keda tunneb triibulisest sulgrüüst, mis küll järjest asendub ühtlast värvust pärissulestikuga, nii et sügisel on noorlinnul vaid pea triibuline. Enamasti on kohal teinegi hallikaspruuni selja, valge eeskaela ja tumepruuni peaga paariline. See on tuttpütipere. Kevadel ehivad vanalindude pead helevalged põsed ja kahar mustjas kaheharuline suletutt. Kõhualune on säravvalge, mida näeb küll harva – kas lendaval linnul või kevadisel mänguajal, mil paarilised ajavad end vees püsti. Tuttpütt on meie viie pütiliigi hulgas suurim ja arvukaim. Eesti roostikurikastel järvedel ja madalatel tuule eest varjatud merelahtedel pesitseb neid kaks-kolm tuhat paari, eelmise sajandi lõpuveerandil oli nende asurkond peaaegu poole väiksem. Tuttpüti põhitoiduks on kalad, kelle tabamiseks sukeldub kuni kümne meetri sügavusele ja suudab vee all olla isegi minut aega. Vee all sõuab ta ka tiibadega ja võib nii katta mitukümmend meetrit. Lendu tõuseb ta üsna harva ja vajab selleks pikka hoovõttu, mille lõpul nagu jookseks mööda veepinda. Jalad paiknevad kere tagaosas, varvastel on hõlmiklestad ja maapinnal suudab pütt liikuda vaid kõhuli, end jalgadega edasi tõugates. Niiviisi kulgejail on pesitsemine võimalik ainuüksi vee ääres. Enamasti on pesa rajatud hõredas roostikus ujuvana. Pesamaterjal – vettinud roovarred, mändvetikad ja muu selline – hangitakse sukeldudes ja kuhjatakse korratuks, kuni meetrilaiuseks lasuks, mille ujuvusvõime üle on mõistatatud. Ilmselt on mängus ka selle ainese kõdunemisel-käärimisel tekkivad gaasimullid. Kuna pesalasund on soojem kui ümbritsev vesi, siis võib pütipaar jätta oma munakurna vetikatega kaetult mitmeks tunniks haudumissoojuseta. Oma kindlat pesaakvatooriumi kaitsevad tuttpütipaarid väga aktiivselt, kuid siiski pesitsetakse hajusate

kolooniatena, soodsas pesitsemis- ja toitumispaigas koguni 10–15 paari lähestikku. Oma pesa juurest tõrjub isalind eemale nii liigikaaslasi kui ka teisi linde, kusjuures tüli on mõnikord elu ja surma peale. Emalind muneb pesa keskossa vajutatud lohku kolm kuni kuus valget muna ja asub neid hauduma juba poole munemistsükli pealt. Haudumine kestab peaaegu neli nädalat, esimene poeg koorub paar päeva enne viimast ja seejärel jäädakse veel mõneks ööks pesale ema soojust nautima. Isalind toob oma perele hoolsalt toitu, esialgu põhiliselt veeselgrootuid. Pesalt lahkunud pojad tavatsevad ronida ringiujuva emalinnu seljasulgede vahele ja suudavad seal püsida vanalinnu sukeldumise ajalgi. Kümmekonna päeva pärast hakatakse omal jõul ujuma ja siis lahknevad pesakonnad kaheks: pooled pojad jäävad ema, pooled isa kantseldada. Poegadele antakse toitu nokast nokka, ise hakkavad nad sukelduma ja saaki jälitama kuue nädala vanuselt. Ööbima ujutakse oma pesale. Vanemate hoolde jäävad pojad kaheks ja pooleks kuuks, lausa septembrini. Koduvetelt lahkuma sunnivad tuttpütte järvi kaanetavad külmad ilmad. Järk-järgult siirdutakse lõuna suunas, veedetakse aega ka rannikumerel. Talveks jõutakse peamiselt Lääne- ja LõunaEuroopa kanti ning LoodeAafrika ja Musta mere rannavetele. Euroopas arvatakse elutsevat üle 400 000 paari tuttpütte, neist kolmandik Venemaal. Tuttpütte on taga kiusatud ja hävitatud kui kalameeste konkurente. Nad püüavad-söövad kuni vaksapikkuseid kalu, merel enamasti räimi ja ogalikke, sisevetel aga mudamaimusid, särgi, rünte, ahvenaid, rääbiseid, kohasid ja sobivas suuruses haugegi. Palju süüakse veepinnalt nopitud putukaid, vahel ka konni ja vesilikke. Poegadele söödetakse oma udusulgi, neid söövad vanalinnudki – on arvatud, et need aitavad puhastada soolestikku seedumatutest kalaosistest, toimides harjana või moodustades koos kalaluudega kerakesi. 19. sajandil kütiti tuttpütte ülirohkesti, et hankida siidvalget tihedasulist kõhunahka tollal daamidel moes olnud kraede, mütside ja muhvide valmistamiseks.

KriStiiNa KruuSe

maaelu@ajaleht.ee

esti Jahispordi Liidu tegevjuht ja Eesti Naisküttide Seltsi juhatuse liige Triin Roostfeldt möönab, et naisena on tal tulnud jahinduses end üksjagu rohkem tõestada, kuid tänaseks on ta jõudnud nii kaugele, et jahindus ja kõik sellega seonduv on peale hobi saanud ka tema põhitööks. Lisaks tööle jahispordiliidus ja naisküttide seltsis turundab Triin Roostfeldt jahitarbeid, juhib Eesti ainsat jahisaadet „Kahekesi püssi ja panniga”, korraldab koolitusi ja loomulikult käib ise jahil. Ulukite küttimine on aga ainuke tegevus, mis sisse ei too, sest liha jätab naine kas oma tarbeks või varustab sõpruskonda. Kombinaati ta seda müügiks ei vii. „Kui tegelen nii kalli alaga nagu jahindus, oleks tobe müüa see kvaliteetne liha maha ja käia ise poest liha ostmas,” selgitab ta.

NEID, KES JAHI VAJALIKKUST MÕISTAVAD, JA NEID, KES HUKKA MÕISTAVAD, ON TRIIN ROOSTFELDTI ARVATES UMBES POOLEKS. Varem töötas haldusjuhtimise magistrikraadiga Triin Roostfeldt aastaid keskastmejuhina: näiteks piirkonnajuhina Eesti Postis ning lillemüügifirmas Jardin. „Päris raske oli selle töö kõrvale ära mahutada veel kõike muud,” meenutab ta. Aasta eest sügisel oli naine olukorras, kus jahindusega seotud töid ja kohustusi oli kogunenud sedavõrd palju, et ta nägi võimalust muuta jahindus oma põhitööks. „Nüüd olen sisuliselt ettevõtja, oma aja peremees. Eestis on võimalik jahindusega ära elada, kui teed ka muud peale jahilkäimise ja muudad oma sissetulekuallikad mitmekesiseks,” ütleb ta. ISA JA VENNA EESKUJU Jahinduse juurde leidis laskespordi taustaga Triin Roostfeldt tee juba teismelisena isa ja venna jälgedes. „Olin nendega metsas kaasas käinud ja kui sain kuusteist, ütles vend, et mul on aeg nüüd endale ka jahiluba teha,” meenutab Triin Roostfeldt. Vend lubas koolituse kinni maksta, kuid ühel tingimusel – õde peab tegema

eksami paremini kui vend. „Vend tegi ühe vea. Mul ei jäänud muud üle, kui eksam veatult teha ja nii ka läks,” täpsustab ta. Triin Roostfeldt möönab, et astus noore tüdrukuna sisse meestemaailma uksest. „Kui läksin esimest korda jahiseltsi, oli minu ümber sada meest. Olin ainuke naine ja esimesed kaks aastat vaadati, et ma olen justkui ära eksinud. Kogu aeg pöörduti ainult jahimeeste poole, aga kolmandal aastal öeldi viimaks: tervist, jahimehed ja jahinaine. Lõpuks olin austuse välja teeninud, sest nad nägid, et naine peab metsas hästi vastu, suudab teha samu asju ja ta ei vaja mingeid eeliseid meeste ees,” kõneleb Triin Roostfeldt. Ta tõdeb, et naised jahinduses tekitavad tihtilugu eelarvamusi ja ta oli ka ise skeptiline, kui esimest korda koos naistega jahile läks. „Aga mu eelarvamused kadusid, kui nägin neis naistes iseennast. Hea on ära tunda, et sa pole üksinda metsa poole, vaid on veel terve hulk naisi, kes suhtuvad jahindusse samasuguse kirega nagu sina. Üksinda on alati raskem kui teistega koos,” jutustab Triin Roostfeldt, kes kuulub ka Eesti Naisküttide Seltsi juhatusse. Eestis on ligi 15 000 jahimeest ning 333 jahitunnistusega naist, kuid Triin Roostfeldti sõnul on toimumas suhtumise muutus, mis toob järjest rohkem naisi jahindusse. „Võrreldes näiteks 2001. aastaga on naisküttide arv tõusnud 80 protsenti,” toob ta välja. Soomlased teevad praegu uuringut põhjustest, mis on rohkem naisi jahindusse toonud. „Kiviajal ei olnud tegelikult nii, et ainult mehed küttisid. Naised käisid samamoodi jahil, aga mingil ajal muutusid soorollid niimoodi, et jaht tundub põline meeste ala,” räägib ta. Triin Roostfelt leiab, et naised mõjuvad jahindusele tasakaalustava jõuna. „Naised on palju kaalutlevamad ja neil jääb sagedamini näpp sirgeks. See tähendab, et kui sa ei ole kindel, mida sa näed, siis sa ei lase. Mehed on tormakamad,” kõneleb ta. Ainus, milles naised jahil meestele alla jäävad, on füüsiline jõud. Näiteks põdrapulli metsast väljatassimise au jääb Triin Roostfeldti sõnul üldjuhul meestele, kuid muude töödega, ka looma puhastamisega, saavad naised edukalt hakkama. JAHI POOLT JA VASTU Triin Roostfeldt nendib, et tal tuleb ikka ja jälle vastata küsimusele, miks on loomi üldse vaja metsas küttida. „Inimene ise on ehitanud teed ja majad sinna, kus oli metsloomade kodu. Kui me ei taha, et metsloomad tuleksid meie

hoovi, sõiduteele ja lambaaedikusse, siis tuleb kuidagi nende arvukust piirata,” kõneleb ta. Seda, kui palju loomi küttima peaks, otsustab juba riik jahilubade väljastamisega. Kahjude tekkimise süü lasub aga jahimeestel. „Kui näiteks RMK ütleb, et tal on 200 hektari suurusel maa-alal puud ära söödud, siis peab kohalik jahiselts selle kahju kinni maksma. Jahimehed on süüdi, et põder puud ära sõi, mis siis, et riik määras, kui palju põtru küttida tuleb,” toob Triin Roostfeldt näite. Jahimeeste rolli on hakatud mõnevõrra paremini mõistma seoses seakatku levikuga Eesti metsades, mis on seadnud jahimeeste õlgadele suure koorma küttida varasemast mitu korda rohkem metssigu. „Tuleb meeletult vaeva näha, et leida loomad üles, küttida, puhastada, hoiustada külmas, kuni proovide vastused tulevad. Alles siis saad teada, kas saad lihakehaga midagi teha või pead maha matma. Tööd on tohutult palju, aga me saame aru, et seda on vaja teha,” jutustab ta. Neid, kes jahi vajalikkust mõistavad, ja neid, kes hukka mõistavad, on Triin Roostfeldti arvates umbes pooleks. Samuti on naine kokku puutunud päris äärmuslike jahivastastega. „Olen saanud isegi tapmisähvarduse, et järgmisena seisan ma ise püssitoru ees,” meenutab ta üht Facebooki laekunud anonüümkirja. Naine nendib, et on ilmselt piisavalt paksu nahaga selleks, et lasta end sellistest vahejuhtumitest tõsisemalt häirida. „Loomulikult

Triin Roostfeldt selgitab, et kütitud loomale avaldatakse alati austust. Rododendroni oks Sloveenia mägedes kütitud mägilamba suus sümboliseerib viimast söögikorda. FOTOd: eraKOGU

maa elu || jaHiNdus || 3

8. september 2016

metsa

JuHtKiri

m tappa

Peeter raiDLa

peatoimetaja

PÕHISEADUSE JA SÜDAMETUNNISTUSEGA

võin ka politseisse pöörduda, aga ei pidanud seda vajalikuks. See oli lihtsalt ühe inimese pahameel pärast seda, kui ta oli vaadanud minu tehtud jahisaadet, kus kütiti üks seakatkus metsseapõrsas,” täpsustab ta. Triin Roostfeldti häirib aga hukkamõistjate topeltmoraal: lihakombinaatide liha süüakse hea meelega, kuid jahile vaadatakse viltu. „Mille poolest on lihakombinaadi toodang kuidagi eetilisem? Loomad kasvad kitsastes oludes, neil lõigatakse kõri läbi. Kui stressivaba elu elanud põder kütitakse eetiliselt ja seda liha vääristatakse, siis miks see liha halvem on?” küsib ta. Üheks eesmärgiks on naine võtnud õpetada inimesi ulukiliha õigesti kasutama, sest paljud eelarvamused ulukiliha suhtes tulenevad selle valesti valmistamisest. „Mulle meeldib kogu uluk ära kasutada. Söön kopra saba, põdra neeru … Seegi on aastate jooksul tekkinud kirg, kuidas midagi teha nii, et saab looma maksimaalselt ära kasutada,” räägib ta ja meenutab, et isegi kogenud jahimehed on hakanud kobrast sööma nii, et nad ei saa aru, mis lihaga on tegu. „Ulukiliha kasutamine algab tegelikult juba sellest, et kui metsas lasu teed, eemaldad kohe sisikonna, liha on puhas ja läheb mõneks päevaks laagerduma. Ei hakata seda kohe rapsima ja tükeldama. See on pikk protsess õpetada liha õigesti kasutama.” Teadmiste vahetamiseks algatas Eesti Naisküttide Selts koostöös Võrumaa partnerluskoguga Leader-meetme abil rahvusvahelise projekti, tänu millele saavad Eesti ja naaber-

Triin Roostfeldt õpetab jahisaates „Kahekesi püssi ja panniga” koos kokk Ants Uustaluga, kuidas ulukiliha kasutada.

riikide jahimehed oma traditsioone vahetada, koolitustel osaleda ja valmib rahvusvaheline kokaraamat. IGA NÄDAL METSA Kõikide tegemiste kõrvalt jõuab Triin Roostfeldt siiski väga tihti metsa jahile. Oktoobrist alates igal nädalavahetusel kuni ajujahi hooaja lõpuni välja veebruari lõpus. Suvel veidi harvemini. Lõppenud suve kõrghetk oli naise jaoks aga jahilkäik Sloveenias. „Mägedes jaht on hoopis teine kui Eesti metsas jalutamine. Kaks-

teist tundi, kuus kilomeetrit tuhande meetri kõrgusel oli füüsiliselt hästi raske jaht,” räägib ta. Kütitud mägilamba tõi Triin Roostfeldt külmakastis Eestisse ja viis trofee tegemiseks taksidermisti juurde. „Üldiselt ma trofeesid ei tee ega kogu. Ma ei pea lugu nendega uhkustamisest, aga selle looma suhtes tundsin, et tahan seda jahilugu edasi rääkida,” selgitab ta. Niisamuti on Triin Roostfeldti sõnul väga vale arvamus, et jahimees läheb jahile sooviga küttida mõni konkreet-

ne loom. „Ei ole nii, et mul on unistus lasta täna keegi maha. Lähtun sellest, et Eestis on jaht ikkagi asurkonna vaos hoidmiseks ja kui mulle meeldib looduses olla, tunnen hästi metsa ja loomi, siis ma teen seda,” selgitab ta. Triin Roostfeldt leiab, et jahimehed on üks tervem osa ühiskonnast, kuigi nende tegevust ei pruugita alati mõista. „Kes mõistab loodust, see mõistab ka maailma. Jahimeheks ei saa. Öeldakse, et jahimeheks sünnitakse. Ilmselt see nii ongi,” mõtiskleb ta.

aa Elu on end Eesti poliitilisest mudamaadlusest küll eemale hoidnud, kuid presidendivalimised ja selle ümber toimuv sunnib siiski seisukohta võtma. 24. septembril koguneb Estonia kontserdisaali valimiskogu, kes peab Riigikogu suutmatuse tõttu nüüd oma sõna ütlema. Loodetavasti see ka õnnestub. Hiljemalt 17. septembriks peavad kohaliku omavalitsuse volikogud valima oma esindaja, suuremad linnad ja paar valda (Viimsi ja Rae) kaks esindajat, Tartu neli ja Tallinn koguni kümme esindajat valimiskogusse. Valimiskogus on kokku 335 liiget ning kui sellest 101 riigikogulast maha lahutada, jääb järele 234 kohaliku võimu esindajat, mis on üsna suur jõud, enam kui kaks korda suurem kui Riigikogu. Teisipäeva hommikuks oli neist valimiskogu liikmeks juba kinnitatud 23. Nii et lähinädal kujuneb kohalike volikogude jaoks üsna tegevusrohkeks. Riigikogus toimunud hääletus presidendikandidaatide üle ja sellele järgnenud erakondade seisukohavõtud, vastastikused süüdistused ja telgitagused kokkulepped muutsid need valimised üsna inetuks. Ja seda riigi esimese mehe või naise valimisel. Kahju, kui meie võimukandjad unustavad Eesti põhiseaduse, mis ütleb, et meie riik on rajatud vabadusele, õiglusele ja õigusele ning et igaühel on südametunnistuse-, usu- ja mõttevabadus. Millisest südametunnistuse- ja mõttevabadusest saab aga kõnelda Riigikogus toimunud hääletuste puhul. Erakonnad on oma liikmetelt selle vabaduse sõna otseses mõttes usurpeerinud: vaid erakonna juht või juhatus teab ning ütleb, keda sa tohid või ei tohi valida. Ma küll ei ole gallupite suur austaja, ent kui rahva meelest ühest kõige ebakohasemast kandidaadist saab esimene number ja kõige enam tunnustatud kandidaat (täpsemalt küll kandidaadi kandidaat) üldse mängust välja jäetakse, siis tahaks küll küsida: mis toimub? Kas rahvas on või ei olegi kõrgeima võimu kandja? Valdade ja linnade esindajail on nüüd valimiskogus võimalus erakondadele nende koht kätte näidata ning hääletada vabalt, oma südametunnistuse järgi. Toimida nii, nagu seda ütleb meie põhiseadus, mitte aga üks või teine partei.

Peatoimetaja Peeter Raidla peeter.raidla@ajaleht.ee Toimetaja Kristiina Kruuse kristiina@incase.ee Makett Jaanus Koov, küljendus Raul Kask Keel ja korrektuur Reeli Ziius Reklaamitoimetaja Liisa Kaha liisa.kaha@postimees.ee, telefon 739 0383 Müügijuht Jane Barbo, jane.barbo@ajaleht.ee Väljaandja Postimees Grupp AS Maakri 23a, 10145 Tallinn, maaelu@ajaleht.ee Maa Elu ilmub Postimehe, Pärnu Postimehe, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Valgamaalase vahel igal neljapäeval (v.a riigipühad). Tellimine, telefon 666 2525 Koos Postimehega levi@postimees.ee Koos maakonnalehtedega tellimine@ajaleht.ee Autoriõigused: Postimees Grupp AS, 2016

4 || mesiNdus || maa elu

8. september 2016

Mesilased hoiavad

Antu Rohtla vaimu värske tOOMaS ŠaLDa

maaelu@ajaleht.ee

angaste vallas sündis 1938. aastal talupidajate perre neljanda lapsena poiss, kellele pandi nimeks Antu. Kooliteed alustas ta kohe pärast suurt sõda 1945. aastal. Toona ei osanud keegi arvata, et mesilased saavad poisile nii hobiks kui ka elukutseks. Mesilasi on ta pidanud tänaseks 67 aastat, nad on tema elus olnud alati aukohal. Aastatepikkusi kogemusi on ta püüdnud edastada sõnas ja kirjas. Tema sulest on ilmunud üle poolesaja mesindustrükise, mitmed küllaltki mahukad. Tal on 30 mesilasperet, kes talle arvestatavat pensionilisa annavad ja, nagu mees ise ütleb, hoiavad vaimu värskena. Viimased päevad on ta valmistunud Karksi-Nuias homme ja ülehomme toimuvaks üheksandaks meefestivaliks. Esimese päris oma mesilaspere sai Antu 1949. aastal kingiks tädimehelt. „Tingimus oli, et teen ise oma kätega valmis mesilastaru. Üheteistaastase poisi kohta tuli päris hästi välja. Aega võttis paar nädalat. Õppimisest oli kasu, sest tänase päevani pole ma ostnud ühtegi taru,” räägi ta. Samuti ei ole ta mesilastega tegeledes kunagi kindaid kätte pannud. „Mesilaste elu on hästi huvitav ja nendega tuleb sageli ette ootamatuid olukordi. Ma pole nõus nendega, kes väidavad, et mesiniku ameti saab selgeks mõne aastaga, mina olen 67 aastat mesilastega tegelenud, sellest 25 teaduslikul tasemel, ja minul ei ole küll kõik selge.” KINDEL KLIENTUUR TAGAB SISSETULEKU Praegu on Rohtlal 30 mesilasperet. „Riik annab mulle ühe pensioni kuus, mesilastega teenin ümmarguselt kaks juurde. Mul on väga kindel klientuur, mee turustamisega ei ole raskusi,” kiidab mees mesilindude pidamisega kaasnevat majanduslikku kasu. Samal ajal kinnitab ta, et ainult mesilastega rikkaks ei saa. Ei saanud vanasti, ei saa ka praegu. Tänavuse meeaasta hindab Rohtla keskmiseks. „2012 oli rekordaasta, tänavu on mett poole vähem. Eks saagist sõltub ka hind, aga seda tõsta, arvestades eesti inimese keskmist sissetulekut, on keeruline.” Eestlaste meetarbimine õnneks kasvab. „Kasvab nii meesööjate kui ka mesilaste pidajate hulk. Ressurssi on piisavalt. Arvatakse, et Eestis on umbes 35 000 mesilasperet ja neid peab 6000 inimest. Looduse meeressurss võimaldaks pidada ligi 140 000 me-

silasperet,” kinnitab mees, kes on Eesti meetaimestiku kaardistamise käigus kümne aasta jooksul läbi rännanud kõik meie sood, rabad ja metsad. PÕHIMURE IKKA PESTITSIIDID Probleeme on piisavalt ja nende kõrvaldamine ei sõltu sageli mesinikest. Rohtla jutustab: „Mesinikud on meie põllumajanduses justkui lindpriid, kelle mesilasi ja mesilaste elupaiku (korjemaid) võib sisuliselt karistamatult hävitada. Põhimure on ikka pestitsiidide kasutamine. Olen ise palju kordi põllupidajaid palunud, et ärge pritsige põlde, kus on õitsvaid taimi. Paraku on see jäänud hüüdjaks hääleks kõrbes, kuigi selle häälega on ühinenud tuhandeid mesinikke.”

ARVATAKSE, ET EESTIS ON UMBES 35 000 MESILASPERET JA NEID PEAB 6000 INIMEST. Kui põllumeeste enamikuga saab pritsimiste suhtes kokku leppida, siis viimastel aastatel on hakanud levima maanteeäärse umbrohu hävitamine glüfosaatidega. „Edelaraudtee paneb lihtsalt lehte kuulutuse, et meie hakkame nüüd Roundupiga raudteetammisid pritsima, lisades soovituse mesilased kinni panna,” räägib Rohtla. „Sama hästi võiks öelda, et tapke oma mesilased ära. Juunis-juulis, kui pere on maksimaalse suurusega ja peres on kuni 80 000 mesilast, on taru lennuavade sulgemine võrdne mesilaste hävitamisega. Samal ajal ei mainita sõnagagi, et kui siis mesilased hukkuvad, kas kinni panemise või mürgi tagajärjel, kellele saata kahjuhüvitamisnõue. Meie noored loomakaitsjad on mitu loomade väärkohtlemise probleemi tõstatanud, kuid iga-aastane mesilaste massimõrv ei ole nende tähelepanu veel pälvinud.” Taimekaitseinspektorid käivad küll põllumehi kontrollimas, aga jälgivad pigem seda, kas pritsid on korras, õigesti reguleeritud ja toimeaine normid õiged ja kas peetakse päevikut. „Aga kui prits põllul töötab ja tuul on lubatud neljast meetrist sekundis puhanguti valjem, siis selle vastu ei tunta huvi,” tõdeb mesinik. „Tuulepuhangutega võivad mürgiosakesed aga kanduda väga kaugele. Kuidas muidu seletada fakti, et ka piirkondades, kus ei ole kunagi põlluviljelusega tegeletud, leidub mesindussaadustes taimekaitsevahendite jääke. Teiseks ei räägita sellest, et tolm, mis tõuseb üles koristustööde käigus, on pestitsiidijääkidega saastatud, sellest tekivad kondensatsioonituumakesed, nende ümber vihmapiisad, mis võivad le-

Antu Rohtla sõnul on mesinikud meie põllumajanduses justkui lindpriid, kelle mesilasi ja mesilaste elupaiku FOTO: eLmO riiG / saKaLa (korjemaid) võib sisuliselt karistamatult hävitada.

KES ON ANTU ROHTLA?

ntu Rohtla lõpetas 1956. aastal Antsla Põllumajandustehnikumi, 1964 EPA agronoomina ja 1971 Eesti Maaviljeluse ja Maaparanduse Teadusliku Uurimise Instituudi (EMMI) aspirantuuri; ta on majanduskandidaat (1971). 1965–67 oli ta Türi sovhoostehnikumi peaagronoom, 1972–75 Olustvere sovhoostehnikumi direktor, 1975–90 EMMI Polli katsebaasi puuviljandusosakonna vanemteadur, 1990–94 Viljandi Talupi-

dajate Liidu esimees, 1994–96 aseesimees. Sealtmaalt on ta tegutsenud FIEna. Läbi aastakümnete on Rohtla uurinud põllumajandusökonoomikat ja mesindust, 1975–85 kaardistas ta Eesti meetaimestikku. Temalt on ilmunud üle 60 teadusliku ja informatiivse trükise, nende seas „Punase ristiku seemnepõldude tolmeldamine mesilaste abil”, „Mesilaste pidamine”, „Meetaimed ja mesi”, „Kevad mesilas”, „Suvi mesilas”, „Mesilastarud”, „Mesiniku abiline,” , „Teeme ise

taru” jne. Üks tema mahukam töö on veebipõhine „Mesindusleksikon”, mille koostamisel abistasid teda Katrin Linask ja Uku Pihlak. Mõnevõrra väiksem osa selles töös on tütretütrel Madlil, kes praegu viibib Hiina Rahvavabariigis, kus õpetab hiina noortele, kes tahavad minna edasi õppima Ameerika ülikoolidesse, inglise keelt. Leksikon sisaldab üle 1700 mesindustermini ja mõiste, millele on antud vasted inglise, saksa, soome ja vene keeles.

vida kümnete, kui mitte sadade kilomeetrite kaugusele. Viimastel aastatel on levinud koristuseelne viljapõldude töötlemine glüfosaatidega. Loomulikult kergendab see kombainiga töötamist ja vähendab saagikadu, kuid kehtestatud ooteaeg kümme päeva on siiski liiga lühike, et vältida taimekaitsevahendite jääkide sattumist inimtoidu ja loomasööda sisse. Samal ajal on kirjandusest teada, et glüfosaatide lagunemine võtab mitu korda rohkem aega kui kümme päeva. Meil Eestis pole teadaolevalt selliseid katseid tehtud, aga Rootsi teadlaste uuringud tõestavad, et põhjamaade tingimustes võtab Roundupi lagunemine, mille tagajärjel selle toime poole võrra nõrgeneb, aega kolm aastat. Meie maaeluministeeriumi ametnik aga rahustab inimesi väitega, et Bahamal kasutatakse hektari kohta 60 kilo taimekaitsevahendeid, meil ainult kahe kilo ringis ja kõik on korras. See ei ole pädev selgitus, sest tingimused erinevad. Pestitsiidide lagunemine sõltub päikese intensiivsusest ja temperatuurist. Jahedas kliimas lagunevadki pestitsiidid aeglasemalt.” MESILASED VÕTAVAD LÖÖGI ENDA PEALE Rohtla jätkab murelikult: „Viimase kahekümne aasta jooksul ei ole leitud raha, et uurida näiteks pestitsiidide ja teiste saasteainete sisaldust mees, suiras ja vahas. Kuigi 60–70 protsendi ulatuses võtavad mesilased löögi enda peale ja filtreerivad mürke, mistõttu paljud ka hukkuvad, jõuab osa keemiat paratamatult tarusse. Kõige rohkem ladestub saasteaineid mesilasvahas. Varsti seisame fakti ees, et meie vaha ei kõlba enam kärjepõhja tootmiseks ja pestitsiididega saastatud vaha mõjutab üha uusi mesilaste põlvkondi. Olen veendunud, et mõned pestitsiidid tuleks keelata või nende kasutamist rangelt piirata. Sedasama Roundupi võib praegu igaüks poest osta ja selle kasutajalt ei nõuta mingit koolitust ega taimekaitsetöötaja tunnistust. Pestitsiide peab kasutama arukalt, mitte kümme päeva enne vilja koristamist neid põllule pritsima. Põllud on glüfosaatidega töötlemisest punased. Seda vilja sööme ise, anname lastele, söödame sigadele, veistele ja kanadele. Loomakasvatussaaduste kaudu satuvad saasteainete jäägid varem või hiljem ikkagi meie toidulauale ja rikuvad meie tervist.” Jutuajamise Antu Rohtlaga lõpetame siiski positiivsel toonil, sest homme õhtul avatakse Karksi-Nuias 9. meefestival, kus ta on ametis nii mesindussaaduste müüjana kui ka lektorina ning ühe korraldajana. „Meefestival on mesinike ja ostjate seas järjest populaarsem, kokku tullakse tervest Eestist ja isegi Lätist. Meie eeskujul on sarnaseid üritusi mujalgi korraldama hakatud. Siin on ühendatud kaks tähtsat asja: mesinikud saavad müüa oma kaupa, propageerida mesindussaadusi ja mesilaste pidamist. Loengutega pakume mesinikele koolitust, teemad on Ameerika haudemädanik, apiteraapia, mesilasperede valik ja ülevaade Eesti Mesinike Liidu tegemistest.”

maa elu || maa || 5

8. september 2016

Maa korraline hindamine ja maksustamine

tuleb lahus hoida! taMBet tiitS

Maa-ameti peadirektor

aa korralist hindamist ei ole Eestis tehtud viisteist aastat. Kuna maa turuväärtus on selle ajaga oluliselt muutunud, on selge, et praeguseks on eelmise, 2001. aasta hindamise tulemused vananenud, nende kasutamine on piiratud ja tekitab ebaõiglust. Keskkonnaministeerium koostöös Maa-ametiga kavandab muudatusi maa hindamise seaduses, et hakata korralist hindamist tegema igal neljandal aastal ja eraldada hindamine maa maksustamisest. Maa korralise hindamise eesmärk on leida väärtused kõigile maakatastris registreeritud maatükkidele. Kuidas, miks ja millal neid väärtusi kasutatakse, tuleb eraldi otsustada. Teisisõnu – edaspidi peaksid nii eraomanikud kui ka riik tänu korralisele hindamisele saama kindla teadmise maa ajakohasest väärtusest, kuid sellele ei järgne automaatselt maa maksustamist, nagu näeb ette prae-

gune seadus. Maa hindamine tuleb hoida lahus maksustamisest ja kavandatavas seadusemuudatuses on see ka selgelt kirjas. HINDAMISE TULEMUSED PEEGELDAVAD TURUTASET Maa korralise hindamise perioodilisus ehk hindamine igal neljandal aastal tagab selle, et tulemused peegeldavad hindamise aasta turutaset. Ajakohase hinna teadmine korrastab kinnisvaraturgu ning aitab muuta tehingud läbipaistvamaks ja tegelikkusele vastavaks. Näiteks saavad maaomanikud hindamise tulemusi kasutada orientiirina hoonestamata maade müügi- või ostuhinna määramisel. Seda nii riigi tehtavates tehingutes (näiteks riigimaa enampakkumise alghindade määramisel) kui ka eraisikute omavahelistes tehingutes. Lihtsalt leitav ja tegelikkusele vastav teave maa hindade kohta vähendab ka selliste juhtumite hulka, kus omanik saab maa eest turuhinnast madalamat tasu või vastupidi, maksab hulga rohkem. Korrektne ülevaade oma maa väärtusest kii-

rendab maaga seotud asjaajamist, samuti väheneb eksperthinnangute tellimise kulu. Näiteks küsivad kinnisvarabürood hoonestamata maa hindamise eksperthinnangu eest olenevalt vara asukohast ja liigist minimaalselt 200 eurot, keerukamate objektide eest mitu korda rohkem. Väikeste ja vähese nõudlusega maatükkide väärtuse hindamisel osutub taoline kulu ebaproportsionaalselt suureks. Kui aga eksperthinnangu asemel saab lähtuda ajakohastest hindamise tulemustest, hoiab see kokku nii eraomaniku kui ka riigi raha. AUTOMAATSET MAKSUTÕUSU ETTE EI NÄHTA Plaanitavad muudatused maa hindamises on aga muutnud maaomanikud murelikuks: kas uus hindamine toob kaasa maamaksu tõusu? Omanike rahustuseks saab kinnitada, et eelnõu ei näe ette automaatset maksutõusu. Maa korralise hindamise ja maamaksu vahele ei saa panna võrdusmärki! Hindamine on majanduslik analüüs, mille käigus leitakse igale maatükile väärtus. Maksus-

tamine on aga poliitiline otsus, mis kuulub Rahandusministeeriumi valitsemisalasse ning vajab eelnevalt väga põhjalikku mõjude analüüsi. Ka viisteist aastat tagasi ehk viimase hindamise järel esitati hindajatele sadu parandusettepanekuid ja pretensioone, mis olid seotud hindade tõusmise ja kartusega, et maamaks suureneb. Kuid nii see ju ei läinud, sest kohalikud omavalitsused kasutasid võimalust maamaksumäära langetada. Seda lubas nii tollal kui ka nüüd teha see, et maamaks laekub sada protsenti kohalike omavalitsuste eelarvesse ja selle suurus sõltub omavalitsuse kehtestatud maksumäärast, mis praegu on 0,1–2,5 protsenti maksustamishinnast. Näiteks 2001. aasta korralise hindamise tulemuste alusel oli elamumaa väärtus Tallinnas Kristiine linnaosas ligi 20 eurot ruutmeeter. Nüüdseks maksab maa samas piirkonnas ligi 100 eurot ruutmeeter. Et säilitada senine maksukoormus, võib omavalitsus langetada maamaksumäära 2,5 protsendilt 0,5 protsendini.

Tambet Tiitsu arvates tuleks maa maksustamispõhimõtted üle vaadata. FOTO: KrisTina TraKs

MAKSUSTAMISPÕHIMÕTTED TULEB ÜLE VAADATA Uue maa hindamisega samal ajal peaks Rahandusministeerium üle vaatama maa maksustamispõhimõtted ja koos kohalike omavalitsustega kaaluma täiendavate kaitsemehhanismide loomist, et vältida tulevikus maamaksu ebamõistlikku tõusu. Maksumäära üle otsustamine on Eestis olnud omavalitsuste pädevuses juba ligi kakskümmend aastat ja neil on nendes küsimustes kogemused. Väga tähtis on seegi, et omavalitsustel oleks pärast hindamistulemuste selgumist maksumäärade üle otsustamiseks aega vähemalt pool aastat kuni aasta, et nad jõuaksid oma elanikke teavitada, üle vaadata ja vajadusel muuta oma eelarvet jne. Maa hind erineb piirkonniti märkimisväärselt – valdavalt on see viieteistkümne aasta jooksul tõusnud, kuid mõnes kohas on jäänud samaks või isegi langenud. Kuigi avalik arutelu juba käib, on siiski tähtis rõhutada, et uut maa korralist hindamist niipea ei tule. Keskkonnaministeerium ja Maa-amet

Mahlapressid, marja- ja õunapurustajad

Cider Mill OÜ tootevalikust leiab sobivaid tooteid nii eratarbija kui ka väike- ja suurtootja. Valikus on mahla tegemise varustus, toidukuivatid, piima töötlemise seadmed, õlle pruulimise seadmed ja ka tervikud tootmise ja pakendamise automaatliinid. Eraisikutele pakume suures valikus mahalapresse, purustajaid, toidukuivateid ning kõike vajalikku mahla ja marjade säilitamisel või kuivatamisel. Ettevõtete vajadustele läheneme projektipõhiselt ning arutame koos läbi iga detaili tööprotsessi lihtsustamisel ja automatiseerimisel.

Toitainete doseerimine ja pakendamine

Piima töötlemise seadmed

Palun tutvuge enimmüüdud tootevalikuga meie e-poes www.cidermill.eu Cider Mill OÜ, Lao 8-26, 80010 Pärnu Tel 5351 6054 (müük eraisikutele), 5450 2075 (projektimüük) info@cidermill.eu, www.cidermill.eu

on valmis saanud hindamise seaduse ja maakatastriseaduse muutmise seaduseelnõu väljatöötamise kavatsuse. Alles siis, kui kiidetakse heaks, et probleeme muud moodi lahendada ei saa, algab seaduseelnõu väljatöötamine. Maa hindamine on teema, mis läheb korda väga paljudele, seega kaasatakse seaduseelnõu ja selle seletuskirja koostamisse võimalikult suur ring huvitatud osapooli. Kui Vabariigi Valitsus on eelnõu heaks kiitnud, jõuab see aruteludeks Riigikokku. Kõige varem võiksid kavandatavad muudatused jõustuda 1. juulist 2017, mis tähendab, et alles siis otsustatakse uue maa korralise hindamise läbiviimise aeg. Kõige varem toimuks järgmine maa korraline hindamine 2018. aastal. Ka hindamiseks kulub oma aeg, nii et tõenäoliselt saaksime Eesti maa ajakohased hinnad teada alles 2019. või 2020. aastal. Nii ettenägelikud peaksime me küll juba praegu olema, et siis ei peaks enam kahekümne aasta vanustest maa hindadest juhinduma.

Seadmed istanduse hooldusest kuni villimiseni!

Toidu kuivatamine

Õlle pruulimise seadmed

6 || VÄikeeTTeVÕTja || maa elu

8. september 2016

Metallitööde turul

valitseb kõva konkurents tOOMaS ŠaLDa

maaelu@ajaleht.ee

ärjamaa vallas Kasti külas tegutseva Kasti Metall OÜ juhataja ja üks omanik Maario Hansman tõdeb, et pärast nelja tegutsemisaastat on tekkinud küll mõningane kindlustunne, aga konkurentsis püsida pole kerge. Metallitöö pakkujaid on palju, turusolkijaid samuti, ja kui maksud ära maksta, jääb kätte pisku. Samal ajal usub Hansman, et pärast CE-sertifikaadi saamist läheb lihtsamaks. Varuplaan kehtib kogu kollektiivile. „Meid kutsutakse kogu aeg keevitustööle Norrasse, Soome, Prantsusmaale, Jaapanisse. Jaapanis juba käisimegi.” Kasti Metalli majandusnäitajad on igal aastal kosunud. „Eelmine aasta oli senistest igas mõttes edukaim, aga siis tegelesime nii tootmise kui ka metalli müügiga aktiivselt. Sel aastal on tootmise osakaal 90 protsenti käibest, selle võrra oleme eelmisest aastast maas. Mullune aastakäive oli 935 000 eurot, ligi 13 protsenti rohkem kui 2014. aastal,” on Hansman ettevõtte käekäiguga üldjoontes rahul. PALGATÖÖTAJAST TÖÖANDJAKS Kasti Metall sai alguse sellest, et Tallinnas ühes metallimüügiettevõttes palgatööd teinud Hansman nägi, et tööandja võiks edukalt ka toota. „Metalli ostjad küsisid juurde keevitustööd ja montaaži. Osa omanikke ja juhatus polnud minu initsiatiivist huvitatud. Tulin Tallinnast ära ja hakkasin neli aastat tagasi kodukohas asja vedama. Alustasime rendipinnal, aasta tagasi ostsime 700ruutmeetrise vana turbaküüni, mida hakkasime kohe renoveerima. Võrreldes Tallinnaga on siin tootmishooneid odavam pidada. Kui rendiksime seal, kuluks 3000 eurot kuus pluss kommunaalkulu, siin ostsime tootmishoone pangalaenu abil ära ja maksame alla tuhande,” toob mees esile arvestatava Kastis tegutsemise eelise. Ettevõttele töö saamise mõttes asukoht tema hinnangul rolli ei mängi – Eesti on nii väike. Algus oli raske nagu enamikul peaaegu nullist alustavatel ettevõtetel, tuli otsida kliente ja end tõestada. „Alles sel aastal tundsin, et asi õigustab end. Eelmise aasta lõpus saime mahuka ja tasuva tellimuse Dubaisse, soomlased ehitasid sinna ühele luksushotellile tehissaart, mille peale telliti meilt 24 puhkemaja. Igal juhul lisab see meile usaldust kodu- ja välismaiste tellijate silmis. Tempo oli tohutu, kolm kuud järjest tegime kõik viieteisttunniseid tööpäevi. Muud varianti polnud, aga ära tasus.”

Kasti Metall OÜ juhataja ja üks omanik Maario Hansman tõdeb, et pärast nelja tegutsemisaastat on tekkinud küll mõningane kindlustunne, FOTO: TOOmas ŠaLda aga konkurentsis püsida pole kerge.

SEADMEPARK ON TÄIENENUD PIDEVALT Peale hoonete on Kasti Metallil tulnud investeerida seadmetesse. „Et korralikus mahus teenuseid pakkuda, pidime miinimumprogrammina hankima 70 000 euro eest tehnikat. Pankrotipesadest ostsime lintsaed, keevitusaparaadid, puurpingid, plasmalõikurid jne. Hiljem oleme muretsenud ka uusi seadmeid. Kui oktoobris valmib plasmapink, on meie seadmepark enam-vähem komplekteeritud. Aga siis on vaja toruplasmapinki ja nii edasi. Olude sunnil oleme seni osa teenuseid sisse ostnud – lõikus, painutus ja keermestustööd. Tee-

me palju koostööd kohaliku haagiseid tootva OÜ Brentexiga. Samuti on töid, mida nemad omakorda meie käest tellivad. Paljud projektid teeme koos Märjamaa firmaga HPP Trading. Ehkki potentsiaali oleks enamaks, on Kasti Metalli pakutavate tööde nimekiri praegugi viisakas ja Hansman ise ja viis töötajat on enamiku osa aastast rakkes. „Valmistame konstruktsioone, armeerimiseks vajalikke detaile, karkasse, taridetaile ja palju muud. Lisaks musta metalli töödele teeme alumiiniumi ja roostevaba keevi-

tust. Pakume ka viimistlust, milleks on enamjaolt kuumtsinkimine ning märg- ja pulbervärvimine. Peamiselt teeme siiski ehitusfirmade tellimusel väiksemaid ja keskmisi metallkonstruktsioone, betooni sisse käivaid taridetaile ja karkasse. Sta-

KUIGI PIRTSUTAMIST ENDALE EI LUBATA, LÜKATAKSE TAGASI TELLIMUSED, KUI PAKUTAKSE ABSURDSELT ODAVAT HINDA.

biilseid suuremaid kliente on meil 6–7, teised tulevad ja lähevad, eraklientide tööd moodustavad töömahust vaid ühe protsendi, aga ehitajate kaudu jõuab nendeni päris palju siin toodetust,” kirjeldab Hansman ettevõtte argipäeva. Hea meel on ettevõtte juhil sellest, et üha rohkem Kasti Metallis valminust läheb Eestist välja. „Eksport on palju tasuvam. Eelmine aasta moodustas see kogukäibest 40–45 protsenti. Palju tellimusi saame Soome ja Rootsi sillaehitajatelt. Läbirääkimised käivad Norra suunal. Välismaiste partnerite leidmisel on abiks head soovitajad.”

HIND KÕIGUB Metallitööde eest saab küsida erinevat hinda, kilohind kõigub kaks kuni kolm korda. „Eks olude sunnil oleme teinud selliseidki töid, kus õiglasest on hind küll kaugel. Eriti talvel, kui tööd vähem, tuleb sellega vahel leppida. Minu põhimure ongi, et saaks meestele palgad makstud, et nad ei läheks kuhugi mujale, uut tasemel tööjõudu pole siin kuskilt võtta.” Kuigi pirtsutamist endale ei lubata, lükatakse tagasi tellimused, kui pakutakse absurdselt odavat hinda. „Näiteks tuli klient ja teatas, et kui teete 1,6 euroga kilo koos montaažiga, on töö teie, et sedasi pakub konkurent. Lihtne matemaatika: materjal maksab 650 eurot, tsinkimine 450, lisaks transport, kraana rent ja töö. Selle raha eest polnud lihtsalt võimalik tööd vastu võtta. Meie lagi oleks olnud 1,6 eurot kilo, aga ilma montaažita. Tolle kliendi pakutud hind on reaalne siis, kui on 10–30 juriidilist keha ja mängid maksudega. On mehi, kel ongi mitukümmend firmat ja ta laveerib nende vahel. Turusolkimist on kahjuks jätkuvalt palju. Hinna saab väga odavaks lasta, kui makse ei maksa. Osa töid tehakse ametlikult, osa mustalt. Turusolkijate tõttu ongi väikestel metallifirmadel ausalt töötades keeruline hakkama saada. Aga maksud on suured. Kui tööd tahad teha, ei saa hindu eriti tõsta ja maksud lihtsalt söövad kasumi ära. Lõpuks ongi nii, et saad oma tasu kätte ja maksad sisuliselt kõik maksudeks,” on Hansman pettunud. Pigem olgu maksud väiksemad, aga tagatud, et kõik maksavad. Tavapärane on sääranegi „aus ja tore” võte, et võetakse hinnapakkumine ja minnakse sellega joonelt konkurendi juurde, et nii tema juures hinda alla suruda. Ehituses on see Hansmani sõnul igapäevane: „Kui endal on tööjärg ees, siis sageli lihtsalt loobun pakkumise tegemisest. On kliente, kes nagunii siit ei telli, neil on lihtsalt vaja teada hinnataset või ametlikku hinnapakkumist. Tegelik tegija leitakse hoopis mujalt. Aga mina ei tohi pakkumise tegemise eest sentigi küsida …” Järgmise aasta suveks tahab Kasti Metall saada CE-sertifikaadi, siis läheb ka töö saamine lihtsamaks, usub Hansman. „Tegutseme selle nimel, aga tervenõuete täitmise protsess läheb maksma 10 000 kuni 15 000 eurot. „Uusi võimalusi avaks ka juurdeehitus. „Vaja oleks hulga suuremat, umbes kümme meetrit kõrget 1500ruutmeetrist hoonet, kus võimsate telfritega asju liigutada, kus oleks oma liivapritsija värvikamber. Siis saaksime mahukamaid ja tasuvamaid tellimusi. Mõtleme uue hooneosa peale pidevalt, aga see eeldab pangalaenu. Pankade silmis oleme praegu liiga väikesed.” Tagataskus on headel keevitajatel variant töötada välismaal. „Kui mõni aeg siin tellimusi pole, siis oleme oodatud näiteks Jaapanis. Läinud talvel olime pooleteist kuud ühes sealses laevatehases. Pidevalt kutsutakse Soome, Prantsusmaale ja Norrasse. Palk on mitu korda kopsakam, saame minna kogu kollektiiviga. Näiteks Norras saab korralik tegija kätte minimaalsekt üle 17 euro tunnis, ületunde tehes veel rohkem.” Aga see on varuvariant, mis läheb käiku häda sunnil, lubab Hansman.

maa elu || lilleTalu || 7

8. september 2016

KAUNEIM TOOTMISTALU. Nõrga talu pererahvas on teinud hulga tööd, et luua räämas talukohast tõeline maaeluidüll, mida ümbritseb pooleteise hektari suurune iluaed.

Rikkaliku püsilillekollektsiooniga

Nõrga talu MaarJa OtSa

maaelu@ajaleht.ee

iljandimaal SuureJaani vallas Metskülas asuv Nõrga talu on 2007. aastast kasvatanud, paljundanud ja müünud püsililli, tähtsal kohal aias on floksid, päevaliiliad ja hostad. Külastame Nõrga talu just enne nende populaarset lillepäeva, mida peetakse juba kaheksandat aastat ning mille idee on väärtustada kaunist ja korrastatud elukeskkonda. Perenaine Krista Kukk võtabki meid vastu õuele püsti pandud telgis, mis on täidetud 71 floksisordiga ning tõeliselt hurmava lillelõhnaga. „Flokse on meil paarisaja ringis, kuid näitusele lihtsalt rohkem ei mahu,” sõnab Krista Kukk. Nõrga talu aia uhkus ja visiitkaart on lillepeenrad, mis ümbritsevad klassikalist rehielamut. Krista Kuke sõnul on aed kujundatud selliseks, et inimesel tekiks soov siit taimi kaasa osta. Selleks peab looma õige meeleolu. „Tegemist on näidisaiaga, mis edendab meie müüki,” räägib ta. Müügiplatsi kõrval olevast lillepeenrast tahetakse alati kõiki taimi osta, kui ainult jõuaks nii suurt sortimenti korraga müügis hoida. SUVEKODUKS BUSS Kuna enamik talu toodangust müüakse laatadel, siis lõviosa suve nädalavahetustest veedab pere kodust eemal ja elab bussis. Kui Nõrga talu peremees Toomas esimest korda suure bussiga koduõuele sõitis, mõtiskles perenaine: kas me oleme tõesti nii rikkad, et vana-

Nõrga talu hoovist leiab rikkaliku lillevalikuga peenrad.

rauda kokku osta. Nüüd on aga Prantsusmaalt ostetud bussist saanud perele asendamatu suvekodu. Bussis on olemas kõik eluks vajalik. Tagumises otsas on suure aknaga magamistuba vanemate jaoks, seejärel peretütarde nari, mille vastas duširuum ja tualett. Juhi seljataga on üks rida toole ning vahepeal veel kööginurk koos istumiskoha ning kappidega. „Kui laadale sõidame, siis paneme bussile järele käru koos kaubaga ja nii me läbi Eesti terve suve seikleme,” kõneleb Krista Kukk. KOOSTÖÖ KONKURENTIDEGA Nõrga talu on aiasõprade seas järjest populaarsemaks saanud ning meeleldi tullakse vähemalt kolmel korral aastas üheskoos Viljandimaa ühe rikkalikuma püsilillekollekt-

siooniga tallu kokku, et uudistada uusi ja põnevaid sorte. Kevadel ja sügisel peetakse taimede rohevahetuse päevi ning augusti alguses tähistatakse lillepäeva. Krista Kukk on rõõmus, et suudab kummutada müüdi, mille järgi konkurendid ei suuda koostööd teha. „Tegelikult saavad konkurendid väga kenasti läbi. Paneme koos kolme lähiümbruses asuva aiandustaluga juba teist aastat järjest seljad kokku ja valla kodukandi päevade raames korraldame avatud aedade päeva,” räägib Krista Kukk. Üritus on väga hästi õnnestunud. Abikäe on ulatanud Nõrga talule ka kohalik omavalitsus, näiteks käiakse üheskoos turismimessil, kus tutvustatakse nii kohalikke aiandustalusid kui ka valda. Edukat koostööd tehakse ka Tallinna botaanikaaiaga,

REHVIDE REMONT

Küsida võib igasuguseid rehve!

SOODSA HINNAGA UUED REHVID. REHVIDE VEDU ÜLE EESTI! Helista tel 503 9766 Rain Raud, e-post rain@redsom.ee

„Butonik” on väga omapärane sort, mille pungad ei avanegi.

avatud kasvukoht ja lill tahab kõvasti kastmist ning väetist,” sõnab Nõrga talu perenaine. Õigesti hooldades lähevad õiekobarad suureks. Krista Kukk kasutab pikatoimelisi osmokoot-tüüpi väetisi, sest taim omastab seda kõige paremini ning ühe väetamiskorraga saab töö kuueks kuuks tehtud. JAHUKASTE KIMBUTAB Taluaia klassika kõige suuremaks varjuküljeks peetakse haigust nimega jahukaste. „See on põhjus, miks inimesed ei taha flokse oma aeda,” kahetseb Krista Kukk. Samas rõhutab ta, et kui taimele on valitud õige asukoht, siis üldjuhul lill ei haigestu. Samuti tuleb taimi väetada ja põua ajal kõvasti kasta – siis on need tugevad. Hea on aga see, et flokse ei pea talveks katma, kuna tegemist on külmakindla taimega. Kui taim siiski välja läheb, järelikult oli see lihtsalt nõrk istik.

Nõrga talu perenaise Krista Kuke sõnul on aed kujundatud selliseks, et inimesel tekiks soov siit taimi kaasa osta.

k o o s tehti püsilillenäitus või väljapanek söödavatest taimedest ning õitest. „See on teinud selgeks, et pole vaja üksinda vaeva näha. Mida paremad on su koostööpartnerid, seda rohkem tuntust kogud,” kiidab aiandustalu perenaine. Inimesed ei tohiks õppida ainult enda vigadest, vahel tuleks kogemusi ammutada ka teistelt. Nõrga talu on tunnistatud 2009. aastal Suure-Jaani valla kauneimaks tootmistaluks ja auhinnatud 2010. aastal Vabariigi Presidendi „Kauni Eesti kodu” konkursil.

Vesikanepit on kodust tunduvalt lihtsam müüa, sest inimene näeb kohe ära, kui pikaks see kasvab.

SEPTIKUTE JA REOVEEMAHUTITE MÜÜK JA PAIGALDUS

traktorid, sõidu- ja veoautod, laadurid, tõstukid, haagised, murutraktorid, mootorrattad jne, metsamasinad (Nokian, Tianli, Alliance, BKT).

(laos olemas).  Velgede müük ja ümbertegemine erinevatele masinatele (Valtra, Valmet, K700, K701 jne).

rista Kukk rõhutab, et floksid on tõelised nostalgialilled. „Kui piirid lahti läksid, siis nähti uusi põnevaid lillesorte ning vanad traditsioonilised talulilled, kaasa arvatud floksid, kaevati aiast välja, sest neid peeti vanaaegseteks Vene lilledeks,” kõneleb ta. Kui tohutu läänevaimustus üle läks, igatseti jälle meie traditsioonilisi ilmastikukindlaid lilli. Krista Kuke sõnul mäletatakse aega, kui floksid kasvasid vanaema aias ning nostalgiatunnet igatsetakse tagasi. Flokse peetakse efektse välimuse ning laia sortimendi poolest väga heaks aiakujunduselemendiks. „Ainult kuldkollast tooni ei leia värvivalikust,” märgib Krista Kukk. Sageli pole inimesed näinud kirjude lehtedega flokse ning selliseid, mille pungad ei avanegi. „Floksile meeldib tuul,

FOTOd: maarJa OTsa

UUED JA KASUTATUD REHVID:

 Veljed K700 ja K701 MTZ-le ümber tehtud

FLOKSID ON TÕELISED NOSTALGIALILLED

www.redsom.ee

 SEPTIKUD  BIOPUHASTID  REOVEEMAHUTID  TULETÕRJEVEEMAHUTID  IMBSÜSTEEMIDE EHITUS  KANALISATSIOONITRASSIDE EHITUS  VEETRASSIDE EHITUS KOOS SEADMETEGA KÜSI JULGELT LISAINFOT! Tel 5373 8556, e-post info@redsom.ee

8 || TaaskasuTus || maa elu

8. september 2016

TAASKASUTUS. Maakodus, suvilas või linnaaias saab vanu majapidamisesemeid või leitud torusid-plaate uuesti kasutada, neid kas taimetugedena või aiakujunduses ilu pärast kasutada.

Anname vanadele esemetele aias

uue elu taavi aLaS

uve lõpus on õitsvaid lilli vähem, siis on vanade „disainesemete” kasutamine hea viis aeda silmapaistvaks muuta. Kunagi nägin Rootsis ühes aias maja ääres seismas värvilist jalgratast, alles lähemale minnes mõistsin, et see on üks vana katkine sõiduriist, mis on tehtud aiakujunduselemendiks. Rattal oli kett ja pedaalid ära võetud, kere läikiva värviga üle võõbatud ning lillepott ja muud vigurid külge pandud. Hiljem olen näinud mujalgi reisides, et välisriikides on moes teha vanad logud asjad uuteks ja kaunistada nendega aeda. Sarnaseid aiavaateid värvitud ja lilledega kaunistatud jalgratastest, saabastest, torudest jm leidub küllaga. Aeg-ajalt ilmuvad vanad majapidamisest ära visatud esemed kuskilt välja. Metallist ja puidust mööbli- ja elektroonikajäätmed on tegelikult töödeldav ja vormitav materjal nii aias, kõrvalhoonetes kui ka saunas. Kui kõike ei taha ära visata või paistavad need huvitavad välja, võiks proovida neid kasutada. Meie enda aiaski olid vanad kummikud ja saapad kasutusel lillepottidena, mõnes

VANADE ESEMETE UUSI KASUTUSVÕIMALUSI • Rattakummid – lillepotiks, põõsaste ümber, peenra ääristajaks, lastele kiigeks • Saapad, kummikud – lillepotiks • Vana jalgratas, vanker, käru – aiakujunduselemendina või lillepotiks, lillepotialuseks • Vedrud – taimede ja põõsaste tugedena • Vanad piimanõud jm – lillepotiks, aiakujunduselemendiks, sobivad ka kõrvalhoonesse sisekujunduselemendiks

• Voodiraamid, metallplaadid – kõrgpeenarde tegemiseks • Vanad köied, võrgud – terrassi kardinateks, ronitaimede, ripplillede, hekkide toeks ja kaunistuselemendiks • Vanad rõivad, mütsid – hernehirmutiseks, lindude hirmutajateks • Vanad plaadid, savipotikillud jm – peenras mosaiikide ja kaunistuste tegemiseks FOTO: Taavi aLas

aias on selleks vanad rattakummid. Ühes kohas oli kummidest terve pikk peenar tehtud. Välismaal hakkab samuti silma, kuidas kujundajad on omapäraseid esemeid või vana kola kasutanud hoovides, hoonetes ja avalikus linnaruumis. MIDA AIAKUJUNDUSES KASUTADA? Täiesti sobivateks võivad osutuda isegi vanad ahjuuksed, tuharestid, külmkapiriiulid, voodiraamid, madratsivedrud jne. Ühes aias olid vedrudest

taimetoed ja need oleksid nagu kuulunud taime juurde, sest taim oli vedru keskel. Aianduspoes on müügil igasugused tugikepid ja tugivõrgud, aga kui kuskil vedelevad vana auto või madratsi suured vedrud, siis võib neid tugedena kasutada. Kui need veel üle värvida, muutuvad need uhkeks peenrakaunistuseks. Kui aiaomanikul on fantaasiat ja käsitööoskust, saab luua lausa kunstiteose, mida külalistel on põnev vaadata. Näiteks roostes metallesemeid saab kasutada suure

ja jõulise ja pinnana, mis aias silmapaistvalt esile kerkib. Vanu voodi- või mööblidetaile või terveid esemeid võib kasutada praktilisel kaalutlusel peenrapiiretena, taimetugedena, heki ümber, aialaua alusena jms. Vanast voodist võib teha lausa kõrge peenra. Kombineerimine muude aias leiduvate detailidega, looduse enda värvidega, puude, põõsaste, taimedega, aiamööbliga jms annavab võimaluse luua midagi ainulaadset, mida

naaberaedades ei ole. Kui soov on aeda kaunistada, võib alustada minimalistlike detai-

METALLIST JA PUIDUST MÖÖBLI- JA ELEKTROONIKAJÄÄTMED ON TEGELIKULT TÖÖDELDAV JA VORMITAV MATERJAL NII AIAS, KÕRVALHOONETES KUI KA SAUNAS.

lide paigutamisega eri paikadesse aias, detaile võib kinnitada traadiga. Keldrist või pööningult leiab vanu metallanumaid, potte ja asju, mille otstarvet on vahest raske ära arvata, mis aga sobivad ideaalselt lillede-taimede istutamiseks või lihtsalt aia kaunistamiseks. Ühesõnaga – praktiline ja kasulik üheskoos. Pikemaid metalldetailide saab kasutada näiteks ronitaimede dekoratiivseks toestamiseks, nii et moodustub kaunis ja ainulaadne tervik.

MAAÜLIKOOLIS 965 UUT TUDENGIT

änavu asus Eesti Maaülikooli õppima 965 uut tudengit: 629 bakalaureuse-, integreeritud ja rakenduskõrgharidusõppes, 303 magistri- ning 33 doktoriõppes. Kõrgkoolis alustas õpinguid 88 välistudengit. Maaülikooli õppeprorektor Paavo Kaimre sõnas, et noored, kes on valinud õpingute jätkamiseks Eesti Maaülikooli, on oma otsuse teinud perspektiivi- ja missioonitundega, sest põllumajanduses on viimasel ajal keerulised olud: „Seda enam tekib tulevikus vajadus juhtide ja spetsialistide järele, kes seovad teadustöö tulemusi praktikaga ning aitavad karmides konkurentsitingimustes edukaid lahendusi luua. Eesti Maaülikoolist peab õpingute järel väljuma vajalike oskuste ja suure tegutsemisinnuga tippspetsialist.” Tasemeõppes alustas maaülikoolis õpinguid 44 välis-

maalast – õppima tullakse veterinaarmeditsiini ja maastikuarhitektuuri või doktoriõppesse. Tasemeõppijate kõrval asub maaülikooli õppima ka 44 vahetusüliõpilast. Kokku on välistudengeid 23 riigist, kaugemad riigid on Nigeeria, Iraak, India, Kasahstan, Usbekistan ja USA. Esmakordselt on sel aastal maaülikoolis avatud kalanduse ja vesiviljeluse õppekava, kus alustab 18 tudengit. Üliõpilaskandidaatide seas olid sel aastal populaarseimad õpp e k av ad toidu a i ne te tehnoloogia, keskkonnakaitse ja loodusturism. Eesti Maaülikool kuulub põllumajanduse ja metsanduse valdkonnas maailma 100 parima ülikooli edetabelisse, olles 51.–100. kohal. Taime- ja loomateaduste ning keskkonna ja ökoloogia valdkonnas ollakse 1 protsendiga maailmas enim viidatud teadusasutuste hulgas. (ME)

maa elu || ÕuN || 9

8. september 2016

Kuidas panna õunapuud

parajalt saaki andma riiNa MartiNSON

raegu on tavaline vaatepilt, kus muidu korras aias kirendavad õunapuude alused mädanevatest ubinatest. Maa Elu uuris, kuidas puid hooldada, et need annaksid saaki parasjagu. Õunapuuomanikel ongi sügisel valdavalt kaks muret: õunu ei jõua oma perega ära süüa ja suur osa saagist ei näe sugugi ahvatlev välja. Polli aiandusuuringute keskuse teadur Toivo Univer tõdeb, et probleemi põhjus on lihtne: puud on liiga suureks ja tihedaks kasvanud. „Võra lastakse noortel puudel suureks kasvada ja kui puud viiendal-seitsmendal kasvuaastal korralikku kandeikka jõuavad, tuleb suur saak. See kurnab puud ära ja järgmisel aastal õunu pole, sest puud ei jõua enam õisi kasvatada,” kirjeldab ta. Edasi hakkabki perioodiliselt nii olema, et ühel aastal on õunauputus, teisel pole ubinatki. Kuidas aga teha nii, et saaki saaks igal aastal ja parasjagu? Esiteks tuleks puu võra harvendus- ja noorenduslõikusega parajaks kärpida. Oskaja mees saab seda ka nüüd sügisel teha, kuid tavainimesel on mõistlik see töö kevadeks jätta. Suurel puul ei tohi korraga ära lõigata üle kolmandiku võrast. „Pollis on tehtud nii, et lõigatud vanematel puudel ära latv ja jämedamad oksad kuni kolmandiku võra ulatuses. Kui rohkem ära lõigata, on puul raske taastuda,” selgitab teadur. Kui võra jääb liialt tihe, kerkib seal suvel niiskus 70–80 protsendini ja see on soodus haiguste-

PANE TÄHELE • Hoia võra paraja suurusega. Liialt suureks kasvanud puult võib korraga lõigata ära kuni kolmandiku võrast. • Liialt tihedas võras kipuvad levima haigused. • Eemalda suve algul liigsed viljaalged. • Väeta pärast saagikoristust.

kitajate levikuks. „Tihedus on just see kurja juur,” rõhutab Univer. Tiheda võra korral on soojas ja niiskes keskkonnas ideaalsed tingimused näiteks kärntõve arenemiseks. Tiheda võraga suviõunapuu sordid on ka vastuvõtlikud puuviljamädaniku suhtes. „Mõnel sordil võib puuviljamädanikku nakatumise protsent olla 30 ja koguni 50,” hoiatab Univer. Levinumatest sortidest kipub kergesti mädanikku nakatuma näiteks „Krügeri tuviõun”, aga samuti hea maitsega „Pirja” ja „Maiki”. Puuviljamädaniku suhtes on kindlamad talisordid ja paksu viljakestaga sordid, näiteks „Talvenauding” ja „Sügisjoonik”. SÜGISEL UUE SAAGI NIMEL Kui puude võra kärpimise võiks jätta kevadeks, siis praegu saab samuti tulevase aasta hea saagi nimel ühtteist teha. Esiteks tuleb mädanevad õunad kindlasti puu alt ä r a

• Kuival sügisel kasta puid. • Mädanevad viljad kaeva maasse või vii komposti ja kata näiteks muruniitega. • Istuta koduaeda vaid neid sorte, mida oled maitsnud ja veendunud, et hakkad neid tõepoolest isukalt sööma.

korjata. Üldiselt soovitatakse puu alt korjatud koledad õunad maha matta, kuid Univeri sõnutsi võib neid kompostigi panna, kui suudetakse kompostis tekitada käärismiprotsess üle 40 kraadi juures. Kel spetsiaalsed kompostrid olemas, neil on lihtne, kuid tavalises kompostihunnikus võib ubinatele peale panna näiteks korraliku kihi muruniidet, et algaks sobilik käärimisprotsess. Kui puudelt on saak koristatud, on hea aeg väetada. Univer soovitab edukaks talvitamiseks anda puudele sügisel fosforit ja kaaliumi sisaldavat väetist, hästi sobivad poes müüdavad aia sügisväetised, kompostki on loomulikult omal kohal. „Kui saak on korjatud, võiks võra piirdele, kus rohkem puu narmasjuuri, kangiga maasse umbes 20 sentimeetri sügavused augud lüüa ning panna neisse komposti või mineraalväetisi ning vajutada augud kinni,” kirjeldab Univer. Augud tuleks teha kahes reas, et tekiks justkui lint ümber puu. Augud asetsevad üksteise suhtes siksakiliselt ja nende vahe võiks olla 20–30 sentimeetrit. Kui sügis tuleb kuiv, oleks hea puid rohkelt kasta, see aitab samuti edukalt talvituda. PISIÕUNU VÄHEMAKS Suve algul, kui puule on tekkinud pisikesed ubinad, tuleks üleliigsed küljest noppida, et puu ennast ära ei kurnaks ning allesjäävad viljad suureks ja maitsvaks kosuksid. Just noortel puudel on vaja liigsed viljad eemaldada. „Igast õisikust jäetakse alles üks viljahakatis. Seda tehakse siis, kui viljad on metspähkli suurused,” õpetab Univer. Vilju võiks näiteks kääridega küljest lõigata, kuid puule on parem, kui üleliigseid vilju rebida ära kasvamisele vastassuunas, mitte enda poole tõmmates.

MILLIST SORTI VALIDA Univer tõdeb, et temalt püütakse alatasa välja meelitada, millised on kõige paremad sordid, mida koduaeda istutada. Paraku pole ühest vastust, sest inimeste maitsed erinevad. Veelgi enam – ühe inimesegi maitse-eelistused muutuvad aastatega. Kui noored söövad hea meelega ka hapumaid õunu, siis keskealised eelistavad magushapusid või hapumagusaid ja vanemad inimesed tahavad enamasti vaid magusaid sorte. Kõige sagedamini eelistatakse siiski magushapusid ja hapumagusaid, näiteks „Tiina” ja „Vahur” on sordid, mis paljudele meeldivad. „Ütlen alati – enne kui istikut ostma hakkate, peab see õun maitstud olema. Puu tuleb valida isikliku maitse, mitte teiste kiitmise järgi,” rõhutab mees. Kuna puu istutatakse aastakümneteks, oleks kaval arvestada, et aastate möödudes hakkate ilmselt magusamaid sorte eelistama. Mitu puud aeda istutada? Hinnake, kui suured õunasõbrad peres elavad, kuid üldiselt võiks aias olla üks-kaks suvisorti, mõni sügis- ja talisort. Kuna tänapäeval pole paljudes elamistes korralikku õunte säilitamise võimalust, siis pole neil peredel mõtet talisorte istutada. PERE- JA SAMMASPUUD Viimastel aastatel soovitatakse väikeaeda perepuid, millel korraga mitu sorti külge poogitud. Univer tõdeb, et see on tõesti hea variant, aga vaid juhul, kui aiaomanik teeb endale väga hästi selgeks, kuidas seda puud lõikama peab. Muidu kipub juhtuma, et aastatega kaob mõni sort ära ja kolmesordiline puu muutub ühesordiliseks. Võib teha nii, et ühel puul kasvavad suvi-, sügis- ja taliõunad, kuid praktikas see kuigivõrd ei õnnestu: kui suvisordid lõpetavad kandmise, hakkavad need oksad juba talveks valmistuma, aga talisortidega oksad alles küpsetavad vilju. Sobilikud on suve- ja sügissortidega ning sügis- ja talvesortidega puud. Samuti soovitatakse väikeaeda sammasõunapuid. Univer räägib, et Venemaal ja Lätis aretatud sammasõunapuude sortide seast leiab meie talvele hästi vastupidavaid, aga maitseomaduste suhtes võib vaielda – Eestis leiab parema maitsega sorte. „On juba aretatud ka dessertõuntega sammasõunapuude sorte, aga veel pole kindel, kas need meie talvele vastu peavad,” lisab teadur. „Dekoratiivpuudena on sammasõunapuud aga väga head.”

Polli aiandusuuringute keskuse teaduri Toivo Univeri sõnutsi meeldivad inimestele erinevad õunasordid. Mida vanemaks inimene saab, seda magusamaid õunu ta FOTO: marKO saarm / saKaLa eelistab.

Noortalunike aktsioon Prismas.

FOTO: JÜrGen PUisTaJa / KanaL 2

NOORTALUNIKUD KORRALDASID PIIMAAKTSIOONI

esti noortalunikud korraldasid läinud pühapäeval Tartus Sõbra tänava Prismas aktsiooni, millega juhiti tähelepanu piima talumatult odavale hinnale. Noortalunikud ostsid Sõbra tänava Prismast ära kogu partii kõige odavama hinnaga müügis olevat piima, et see ei tekitaks tarbijatele valet arusaama piima tegelikust väärtusest. „Prisma on tarbijatele juba rohkem kui aasta jooksul kõige odavamat piima müünud hinnaga 35–36 senti/liiter, mis ilmselgelt ei peegelda piima tootmiseks tehtavaid tegelikke kulusid. Kaubanduses kestnud hinnasõda on andnud kodumaisele piimatootmisele tõsise hoobi ja süvendanud piimaturul valitsevaid probleeme, mis võtab noortalunikelt perspektiivi piimatootmisega tegelemiseks,” selgitas MTÜ Eesti Noortalunikud juhatuse liige Karin Sepp. „Mille arvelt peaks talunik suutma piima müüa 20 sendiga, kui tegelikud tootmiskulutused on vähemalt 30 senti? Selline olukord on kestnud pikalt ning paratamatuks tagajärjeks on piimalehmade tee tapamajja. Põllumehed lihtsalt ei suuda nii odavalt piima toota,” on nõutu Võrumaal perega piimakarja pidav Sepp, kes on ka oma ettevõttes otsustanud piimakarjapidamisele joone all tõmmata. „Eesti piimatootmine on jõudnud väga kriitilisse olu-

korda, mida suudaks leevendada kaupmeeste vastutustundlik käitumine. Ootame Eesti jaekaubanduskettidelt kodumaist toitu väärtustavat suhtumist,” rõhutas Sepp. Kõige odavamat kilepiima on kaubandusketid viimase aasta jooksul pakkunud 35–36 sendiga. Otsa tegi lahti Prisma, kes asus 35 sendiga pakkuma omatootena müüdavat piima. Kõige odavam piim maksab praegu Prismas 36 senti. Prismale asus sekundeerima Rimi/ Säästumarketi kett, kes pakkus samuti mõnda aega piima 36 sendiga. Nädalalõpu seisuga maksis viiest suuremast kaubandusketist neljas jätkuvalt kõige odavam piimaliiter 35–36 senti – Coop 35 senti, Prisma 36 senti, Selver 35 senti, Maxima 36 senti, Rimi 42 senti. Kui võtta lõpptarbija 35–36sendiselt hinnalt maha riigile minev käibemaks, siis jääb piima tootmisega seotud kulude katmiseks järgi vaid 29–30 senti, millega on vaja katta kulutused farmis piima tootmisele, piima töötlemisele ja pakendamisele, transpordile ja turustamisele. Ainuüksi piima tootmiseks farmis kulub keskmiselt 30 senti, kuid piimatootjatele on juba pea kahe aasta jooksul makstud vaid 20–23 senti. Noortalunikud annetasid aktsiooni käigus letilt eemaldatud piima Tartu Toidupangale, et see jõuaks puudust kannatavate inimesteni. (ERR)

ALGAS PÕLLUMAJANDUSE STRUKTUURIUURING

eptembri algusest 15. novembrini toimub Eestis põllumajanduse struktuuriuuring, mida korraldatakse kõikides Euroopa Liidu riikides ning mille tulemused on aluseks põllumajanduspoliitika arengu määramisel, teatas Statistikaamet. Põllumajanduse struktuuriuuringus osalemine on põllumeeste võimalus anda oma panus Eesti põllumajanduse ja maaelu arengusse. Kui viimased uuringud on näidanud eelmisel kümnendil toimunud põllumajanduslike majapidamiste arvu kiire languse peatumist, siis 2016. aastaks on vähemalt ühehektarilise kasutatava põllumajandusmaaga või põhiliselt müügiks tootvate aktiivsete majapidamiste arv prognoositavalt taas järsult langenud. Põllumajanduse struktuuriuuringuid korraldatakse põllumajanduse muutuste ja toetuste mõju hindamiseks ning ka tulevikuplaanide

kavandamiseks. Maaelu arengu toetuste andmeid kasutatakse maaelu arenguga seotud meetmete rakendamise analüüsil. Põllumajanduslike tootmismeetodite andmeid kasutatakse põllumajanduse keskkonnapoliitika arengu analüüsil ja põllumajanduse keskkonnanäitajate kvaliteedi parandamisel. Peamised avalik-õigusliku huvi esindajad on Maaeluministeerium ja Euroopa Komisjon. Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika toetamiseks kulub ligi 40% Euroopa Liidu eelarvest ja sellest on harjunud osa saama ka Eesti põllumehed. Eesti 2016. aasta uuring on valikuuring, mis tähendab, et andmeid kogutakse vaid valikusse sattunud ligi 7000 majapidamiselt. Valim koostatakse juhuvaliku alusel, kuid kõige suuremad ja tähtsamad majapidamised kaasatakse uuringusse kõikselt, kuna nendeta ei annaks uuring Eesti põllumajandusest tõepärast pilti. (ME)

10 || ilma- ja TaimeTark || maa elu

8. september 2016 vikku, aitavad põie- ja neerupõletiku korral ning hoiavad ära neerukivide teket. Jõhvikad annavad C-vitamiini, alandavad vererõhku, väljutavad vedelikku ja on head janukustutajad. Marjad sisaldavad karotiine ja vitamiine, orgaanilisi happeid, pektiini, pigmentaineid, flavonoide ja mineraalaineid.

iLMatarK

JÜri KaMeNiK

VIIRPUUMARJAD Viirpuuviljad tuleks ära korjata enne linde ja öökülmi. Venemaal on viirpuuvilju peetud heaks abistajaks, kui süda on väsinud ja haige. Viirupuumarjad aitavad tugevdada veresoonte seinu, parandada kudede hapnikuvarustust ja taastada kudesid. Suured viljad on maitsvad ja säilivad jahedas kaua värskena. Neid võib niisama süüa, kuid kui vilju on rohkem, tasub teha ka siirupit ja mahla. Samuti võib kuivatatud vilju jahuks jahvatada, kuid siirupeid on mugavam kasutada kohupiima, toorjuustu ja pudru peal ning smuutides.

ilmatark

MIS ON ÖÖKÜLM?

FOTO: KrisTJan Teedema

September kostitab rikkalikult marjadega

eptembris on marjade ja seente aeg. Käige metsas marjul ja seenel, korjake aiast õunu, ploome, pirne ja kreeke ning mere äärest ja heinamaalt kibuvitsamarju. Augusti lõpus ja septembri alguses valmivad pohlad, mida saab säilitada sügavkülmas, vees või moosina. Pohl parandab neerude ja põie tööd, samuti on see hea vitamiinide, antioksüdantide ja mineraalide allikas. Septembri alguses saavad valmis pihlakamarjad, neid võib kuivatada või sügavkülma panna. Sügavkülmutatud marjadest teen siirupit: lasen marjad läbi mahlapressi ning saadud mehule lisan vett ja pektiiniga suhkrut, keedan umbes 15 minutit ja panen purkidesse. See on hea lisand lihale, magustoiduna kohupiimakreemi või koogi peale ning sellest saab teha morssi. Pihlakamarjadest ja õuntest tehti vanasti ka valepohlamoosi, kui pohli polnud. Karepa ravimtaimeaed teeb

JÕHVIKAD Jõhvikatest võib teha toormoosi või säilitada neid vees. Selleks tuleb puhastatud marjad valada üle keedetud ja jahutatud veega. Vee saab talvel ära juua ja teha jõhvikatest imemaitsvat toormoosi. Kui sügavkülmas on ruumi, võib jõhvikaid seal säilitada, talvel sobivad need toormoosiks, smuutidesse jne. Jõhvikad alandavad pala-

Augusti lõpus ja septembri alguses valmivad pohlad, mida saab säilitada sügavkülmas, vees või FOTO: WiKiPedia moosina.

ju Kal

KÜLviKaLeNDer – SePteMBer 2016

11. P

Juur 06.43 19.50

Juur, alates kl 00.29 õis

14. K

Õis

15. N

Õis, alates kl 05.23 leht, aiatöödeks sobimatu päev 22.05

MAA

TULI

VESI

ÕHK

13. T

16. R

Ne i

Juur

12. E

Leht, aiatöödeks sobimatu päev aLLiKas: mÄrKmiK-KaLender „aasTa aias 2016” KirJasTUseLT varraK

ur Amb

Vili, alates kl 15.55 juur

10. L

i ts

Vili

Sõnn

14.49

Jäär

vi Lõ

9. R

kits

fütoterapeut, Karepa Ravimtaimeaed

pihlakamarjadest koos pune, kuuseokaste ja muude taimedega metsa maitsesoola, mis sobib koos meega ahjuprae või šnitsli maitsestamiseks. Kui muu maailm kasutab palju sidrunhapet, siis eestlased võiksid toidule happesuse lisamiseks kasutada just pihlakamarju. Pihlakamari on ergutava toimega, sobib kasutada alahappesusega gastriidi ja külmetushaiguste korral ning on talvel hea vitamiini- ja mineraaliallikas.

KatriN LuKe

AROONIAMARJAD Arooniad alandavad vererõhku ja sisaldavad palju pigmentaineid ehk antotsüaniide. Inglismaal tehtud uuringute järgi on aroonia üks tervislikumaid marju üldse! Arooniamarjadest tehakse koos kirsilehtedega siirupit. Selleks valatakse arooniamarjad ja kirsilehed kuuma veega üle ja jäetakse ööseks seisma. Hommikul segu kurnatakse, lisatakse sidrunhape ja aetakse keema, maitsestatakse suhkruga ja pannakse pudelisse. Kõiki marju võib kuivatada, suuri marju ka tükeldada, et need paremini kuivaksid. Kuivatamiseks on kasutatud näiteks praeahju, saunalava, radiaatoreid ja põrandaküttega pindugi, kuid praegu müüakse kodumasinapoes ka väikesi kodukokkadele mõeldud toidukuivateid, milles saab ilusti kõiki taimi ja marju kuivatada. Seal kuivavad marjad 40–50 °C juures. Kuivatatud marjadest, kui need on eelnevalt tükeldatud, saab seemned eraldada ja siis kannmikseris jahuks jahvatada. Selline jahu on marja ja suhkru lõhnaga ning sobib paljudesse magustoitudesse.

*** Ilmastik ja ilm on olnud väga muutlikud, isegi heitlikud. Siiski pärissuvi ei ole katkenud (psühholoogilisest / emotsionaalsest / tajutavast aastaajast rääkides võib vastu vaielda) ja näib, et muudkui jätkub: nii sirutus Assooride maksimumist soe kõrgrõhuhari Eestini, muutes ilma kuivaks ja päeval üsna mõnusalt soojaks (pikad ja selged ööd on siiski juba jahedad). Nädala keskel tõi küll üks põhjatsüklon tuule tugevnemise, aga õhumass jäi suhteliselt soojaks. Ka edaspidi näib, et ajuti lausa suviselt soe õhumass jõuab Kesk-Euroopa antitsükloni toel Eesti kohale, nii et õhutemperatuur võib parimal juhul üle 20 kraadi tõusta ja öökülmaohtu esialgu pole. Kas see on vananaistesuvi, sellest teen juttu juba järgmises ilmaloos.

Septembri alguses saavad valmis pihlakamarjad, mida võib kuivatada või sügavkülma panna.

ISTUTUSAEG

uigi öökülmast on ühes juunikuises ilmajutus juba kirjutatud, tasub meenutada, millega tegu ja kas seda on lähiajal oodata. Teema on eriti aktuaalne, sest (klimaatiline) suvi veel kestab, aga üha suurem on tõenäosus, et mõni piisavalt külm õhumass jõuab Eestisse ja öökülm võib teha kahju külmaõrnadele taimedele. Öökülmadest räägitakse pigem soojal poolaastal, kuigi tinglikult võiks seda nähtust esineda mistahes ajal olenevalt definitsiooni kokkuleppest. Täpsemalt on öökülm määratletud agrometeoroloogiliselt: põllu- ja aiakultuuride kasvuperioodil õhu, maapinna või taimede vahetu ümbruse temperatuuri langus alla 0 °C – see tähendab, et öökülmast võib selles kontekstis rääkida maist oktoobrini, varase kevade puhul ehk ka juba aprillis. Niisiis piisab öökülma olemasoluks miinuskraadidest (temperatuur alla 0 °C) üksnes maapinnal või sellest 2 cm kõrgusel, kusjuures õhk 2 m kõrgusel võib-olla suhteliselt soe, isegi üle +5 °C. Öökülmad jagunevad advektiivseteks ja radiatsioonilisteks. Advektiivne öökülm on tavaliselt seotud külma (arktilise) õhumassi sissetungiga. Säärase öökülmaga võib olla ilm tuuline, vahel isegi pilvine, ja selline öökülm haarab suure territooriumi. Võib sadada lund ja lörtsi ning tekkida ajutine lumikate. Öökülm võib esineda mitu ööd järjest. Sagedamini tuleb seda ette kevade alguspoolel ja sügisel (rohkem alates oktoobrist, sest siis on õhumassid jõudnud juba piisavalt jahtuda). Radiatsiooniline ehk kiirguslik öökülm on seotud vaikse ja selge ilmaga: sel juhul on õhu jahtumine öösel soodustatud, sest soojuskiirgus lahkub ilmaruumi – nii võib maapinnal ja selle lähedal langeda õhutemperatuur miinuspoolele. Jahtumiseks eriti soodne on väga kuiv õhumass, mida iseloomustab madal kastepunkt: juba madalama kui 5 °C kastepunkti korral on selge ja vaikse ilmaga öökülma võimalus olemas. Öökülma liigid võivad liituda – sel juhul räägitakse advektiiv-radiatsioonilisest öökülmast: algul tuleb kohale külm ja kuiv õhumass, seejärel algab soodsatel oludel tugev jahtumine. Õnneks lähemal ajal ei paista, et võiks öökülma tulla. Mõni öö on küll vaikne ja selge, mistõttu õhk jahtub tugevasti, nii et öökülma tekkeks eriti soodsas kohas nõrka öökülma siiski päris välistada ei saa. Üldiselt ei ole karta, et külmaõrnad taimed kahjustada saaksid.

maa elu || kodu ja aed || 11

8. september 2016

Kuidas õunu õigesti koristada ja säilitada? Laura Suviste

eptembris on aeg õunu koristada. Sõltuvalt sordist on õunte valmimis- ja koristamisaeg erinev. Viljade küpsuse hindamiseks tasub võtta mõni õun, lõigata see keskelt pooleks ja hinnata seemneid: heledad seemned näitavad, et õun tahab veel küpseda, õrnalt pruunikad seemned viitavad, et õun on koristuseks küps. Õuna küpsusele viitab seegi, kui kergesti see oksa küljest lahti tuleb. Kui õuna peab jõuga sikutama, siis ärge kiirustage koristama. Õun peab saama oma aja täis küpseda ja olema sordiomaselt värvunud. Samas jällegi ei tohi neil lasta üle küpseda, sest see vähendab märgatavalt õunte säilivust. Suviõunu võib koduaias koristada vajaduse ja viljade valmimise järgi, sest need ei valmi puul korraga. Kui ka suviõunu tahetakse paar nädalat säilitada, tuleb neid korjata viis-kuus päeva enne täielikku valmimist ja panna jahedasse ruumi. Taliõunte koristamisega ei tohi hiljaks jääda. Esiteks halvendab hiline koristamine õunte kvaliteeti ja säilivust ning teiseks saabuvad hilise koristamise ajaks hallad, mis samuti midagi paremaks ei tee. Peale selle muutuvad saagi all seisnud viljapuud talveõrnaks ning võivad talvel kahjustada saada. REDEL APPI Enne, kui asute õunu korjama, tuleks maast koristada puult varisenud õunad. Neist paremaid saab veel kohe näiteks õunakoogis kasutada või kompotti keeta, kuid koledaks läinud ja toidus kasutamiseks sobimatud õunad on haiguste leviku tõkestamiseks parem maha matta. Kui õunapuualune on õuntest lage, on aeg appi võtta redel. Ilma redelita ise puu otsas turnimine on ohtlik nii korjajale kui ka puule, sest oksad või-

Talveks säilitada sobib ainult ilusaid ja muljumata õunu. Muljutud koht hakkab riknema juba kuu aja jooksul. Seepärast tuleb õunu noppida puult õrnalt ning neid ei tohi kasti visata ega valada.

vad kergesti murduda. Parim redel õunte koristamiseks on A-kujuline. Jälgima peab ka, et redeli jalad ei vajuks mulda, sest niimoodi võib see kergesti ümber kukkuda ja õuntekorjaja tõsise trauma saada. Redelile võib alla panna lauajupid, et need redelit pehmel pinnasel toestaksid. Puuredelile saab lisatoed kinnitada naeltega, metallredeli korral on abiks pingutatavad

ÕUNA EI TOHI REBIDA ENDA POOLE, VAID SEDA PEAB KEERAMA ÜLESPOOLE, SIIS TULEB VILI KERGEMINI OKSA KÜLJEST LAHTI.

klambrid või ettepuuritud aukudesse keeratavad metallikruvid (või poldid). Alustuseks noppige ära madalamal paiknevad õunad ja kõige lõpuks uhked ladvaõunad. Õuna ei tohi rebida enda poole, vaid seda peab keerama ülespoole, siis tuleb vili kergemini oksa küljest lahti. Õunte korjamiseks on soovitatav kasutada pehmeid, õhukesi kindaid, kummitäppidega kindad muljuvad ja kahjustavad vilju. Korjama peab õrnalt, sealjuures ei tohi õuntele sõrmedega plekke vajutada ega neid kasti loopida, sest muljutud koht hakkab riknema juba kuu aja jooksul. Õunte korjamisel tuleks jälgida, et täis kastid ei jääks päikese ega vihma kätte seisma, see vähendab viljade säilivust.

ÕUNTE HOIUSTAMINE Hoiustamiseks on kõige parem kasutada plastmassist restkaste, kuid kaste valides jälgige, et miski neis õuna koort ei vigastaks, mõnedel kastidel on restiaukude servad liiga teravad. Kastid peavad olema puhtad. Kasutada võib ka puitkaste, kuid kui nendes on enne juurvilju või õunu hoitud, tuleb need desinfitseerida. Nii kastid kui ka kelder tuleks aegsasti desinfitseerida, juba paar nädalat enne hoiustamist. Kõigepealt peaks üle vaatama keldri puitosad ja kui kusagil on märgata hallitusseeni, siis need kohad tuleb puhastada või välja vahetada. Kastide ja keldri desinfitseerimiseks võib küsida aianduskauplusest selleks spetsiaalselt mõeldud preparaate. Nen-

de puudumisel võiks kastid üle pesta kaaliumpermanganaadi lahusega ja puitkastid tuleks seejärel korralikult kuivatada, soovitatavalt päikese käes. Puuvilju võib samuti säilitada elumaja pööningul, verandal, sahvris või kütmata toas. Säilitusruumi ideaaltemperatuur on 2–6 kraadi ja õhuniiskus 80–90%. Soojas ja kuivas ruumis närtsib puuvili kiiresti, liigniiskes aga hallitab ja mädaneb. ÕUNAD KASTIDESSE Kui hoiustamisruumi on piisavalt, on soovitatav kasutada madalamaid kaste ja panna neisse vaid üks kiht õunu, siis on neid hiljem lihtsam jälgida. Kui restkaste ei ole, võib panna ka kinnistesse kastidesse, kuid siis tuleb kastide vahele panna

Kuuse- ja männipalkidest

www.optitrans.ee

aiamööbel 499 € 450 €

lauajupid või midagi muud, et õhk vahele pääseks. Paremaks säilimiseks võib vilju ka ükshaaval pehmesse paberisse keerata, aga peab arvestama, et paberi kasutamine õunte ümber või nende vahel tõstab säilitustemperatuuri. Hästi säilivad õunad ka kuivas saepurus. Plekkidega ja defektidega ubinad tuleks laduda kohe eraldi kasti ja need kas hoidisteks teha või lihtsalt varem ära tarbida. Õigesti koristatud ja korralikult hoiustatud õunad seisavad üle talve ning säilitavad endas hulga vitamiine ja antioksüdante, millega on hea end turgutada siis, kui oma aed on juba talveunes.

Beebikiik 18 € 15 €

MICHELIN REHVID = PIKAEALISUS + KASUMLIKKUS

FOTO: Liis Treimann

Allikad: Rebase talu, Rodoaed, Calmia Istikuäri

Liumägi

(plastik, 3 m) 85 € 55 €

SEPTEMBRI PAKKUMINE €/tk

MICHELIN 600/50R22,5 Cargoxbib 159D TL MICHELIN 710/45R22,5 Cargoxbib 165D TL MICHELIN 710/50R26,5 Cargoxbib 170D TL KLEBER 600/70R30 Topker 152A8/149D TL KLEBER 650/85R38 Topker 173A8/173B TL KLEBER 710/70R42 Topker 173A8/170D TL

1236.1643.1899.1535.3019.3430.-

Hinnad sisaldavad käibemaksu Pakkumine kehtib kuni 30.09.2016 Infot laiema rehvivaliku kohta leiad meie kodulehelt Tel 515 3763, 5814 7377, e-post info@optitrans.ee

SÜGISEL

Kümblustünn

SOODSAM! www.gardenistas.eu

850 €

Tuulevurr 18 €

12 || marjulised || maa elu

8. september 2016

Metsamarjade korjamine pole töö, vaid teraapia Taavi Alas

ui enamasti jääb mulje, et turul müüvad metsamarju vanemad naised, siis metsas marjul käivad üha enam nooremad linnanaised, kelle jaoks marjade korjamine on kui teraapia ja parim viis argikiirusest välja tulla. „Metsas on alati tore käia – loodus on ju imeline,” kiidab Maa Elule massöör ja tervendaja, tallinlane Katrin Mesilane, kes on marju korjanud juba lapsest saati, kui ta koos vanematega metsas käima hakkas. Kuid metsaskäik pole ammu tema jaoks pelk marjakorjamine, vaid palju enamat. „Lisaks maitsetele, mida mets pakub, annab see ka iseendaga olemise võimaluse, rahustab närvi ja võtab aja maha. Alahinnata ei saa ka värvi-, aroomi- ja osooniteraapiat, mõõdukast kehalisest koormusest rääkimata.” Kui inimesed on harilikult kärsitud ja tahavad iga kord uusi kohti avastada, siis Katrin tunnistab, et alati on midagi uut avastada ka seal, kus juba korduvalt ja korduvalt käidud. Kui lastele on marjakorjamine reeglina igav ja tüütu töö, siis Katrin Mesilane ütleb, et talle meeldis juba lapsena korjamisprotseduur: „Kui mindi ikka korjama, siis marju eriti ei söödud. Keegi muidugi ei keelanud mul marju suhu pista, kuid see oli minu jaoks justkui auküsimus – panustada moosi- või kompotikeetmisesse. Kui korjamisnõud täis olid, siis oli aega ka suhu korjata.” Päris kirglik marjuline sai Katrinist siis, kui ta kümmekond aastat tagasi kolis linna lähedale metsade vahele elama. „Meie pere lemmik taksikoer Saxe vajas pikki jalutuskäike metsas ning mul oli alati korv või vähemalt kilekott kaasas, kuhu alati midagi korjata sai. Kodu lähedal metsas kasvasid sõltuvalt aastaajast metsmaasikad, mustikad, pohlad, jõhvi-

kad, murakad ja natuke vaarikaid. Veel sai korvi pista seeni, pähkleid või ravimtaimi. Tol ajal keetsin marju enamasti moosiks. Eriti meeldis mulle erinevaid marju kokku keeta. Kui sobivad marjad valmisid eri ajal, sai esimesi ju sügavkülmas ootel hoida. Olen oma moosidega ka paar kohalikku konkurssi võitnud.” MUSTIKAD, MURAKAD JA SIIS ALLES MUUD MARJAD Kõige lõbusam on Katrini meelest korjata mustikaid. „Pärast on hea võrrelda, kellel käed ja nägu huvitavama mustri on saanud,” selgitab ta. Kõige maitsvam on Katrini väitel käia murakal, neid marju armastab ta üle kõige. „Samas jõhvikal käimine on ka vahva – kasvõi juba seetõttu, et heal jõhvika-aastal võib seda teha aasta ringi. Nüüdseks juba neli aastat põhiliselt siiski külmutan marju, kuna suhkrut ma ei tarbi ja meega moosi keeta oleks liiga kulukas.” Seepärast külmutab Katrin marju karbikestes tervelt. Kui tekib moosiisu, saab ju alati väikese koguse sulatatud marju meega segada. Samuti lisab ta külmutatud marju toorsmuutidesse või pressib mahlaks. Kuid seda tuleb teha vahetult enne tarbimist. „Teine meeldiv moodus on marjade kuivatamine, kuid selles pole ma veel eriti osav.” TERAAPIA MÕJU KESTAB PIKALT Üks teine linnanaine, kes ei kujuta suve ja sügist metsas marjul käimiseta ette, on tallinlane Kaire Uusen. Kui august kätte jõuab, sõidab ta tuttavatesse paikadesse marjule – Läänemaale Nõvale, vahel ka Vihterpallu või Kuu salu kanti, et korjata mustikaid, pohli või siis mõlemaid. Kui on hea aasta, marju jätkub ning ilm ei sega, korjab ta lausa 15–20 liitrit päevas. „Tõtt-öelda ma ise suur mar-

ja- või moosisööja ei olegi, seepärast olen palju marju tuttavatele-sugulastele ära andnud, aga korjamine ja metsas olemine mulle väga meeldib. See on minu jaoks teraapia. Olen aru saanud, et mõnele tundub metsaminek sunnitööna, nii et miks mitte korjata ka neile, kes tahavad marju, aga ei taha metsa.” Küll paneb teda imestama, et eestlaste kui väidetavalt metsainimeste seas leidub nii palju neid, kes ei käi kunagi metsas ega ole kunagi marju korjanud. Metsas olles suudab Kaire enda sõnul unustada kõik tööd ja mured, mis iga päev peas kummitavad. Teiseks on marjade korjamine väga rahustav. Kui marju on väga palju, siis tekib küll hasart kõik endale korvi saada, kuid see hasart on tervislik ja mõnusalt rahustav. Õhtul metsast tulles on inimene täiesti teine ning Kaire on märganud, et korjamisteraapia mõju kestab päevi. „Talvel või kevadel, kui enamasti unistatakse suvest, unistan mina juba augustist-septembrist, et saaks marjule minna.” Kaire Uusen ütleb nagu Katrin Mesilanegi, et marjakorjamise kui hobi avastas ta enda jaoks tõsisemalt alles kümmekond aastat tagasi. Kui tema kooliõde kolis päriselt Tallinnast Läänemaale elama ning jutustas maja taga asuvast metsast, mis sinetab mustikatest, punetab pohladest, rääkimata seentest, mis oleksid nagu maha kallatud, tekkis Kairelgi suur huvi sellist looduspilti ise näha. Varem oli töö pingelisem ning muid tegemisi rohkem ning noortele naistele tundub ju linn meelitavam kui mets. „Arvan, et metsas marjul käimine hakkabki meeldima siis, kui muud rõõmud hakkavad mööda minema,” naerab toimetajana töötav naine. „Võib-olla pä-

Katrin Mesilane räägib, et lisaks maitsetele, mida mets pakub, annab see ka iseendaga olemise võimaluse, rahustab närvi ja võtab aja maha. Fotod: Taavi Alas

ris nii ka ei ole, sest mäletan, kuidas teismelisena avaldas mulle sügavat muljet Tammsaare „Kõrboja peremehe” lõpuosas olnud kirjeldus pohladest punetavast metsaalusest. Vanaema kodukandis selliseid metsi polnud, alati oli marju pigem vähe, seega arvasin, et sellised marjametsad kuuluvadki mineviku Eestisse.” Lapsena käis Kaire vahel vanematega metsas, aga sel ajal olid veel

LÜHEMAT AEGA KORJATES ON INIMENE EFEKTIIVSEM, LIIGUTUSED ON KIIREMAD.

pi i r itsoonid ning siis oli Vihterpallu või Dirhami kanti metsa minek suur sündmus. „Kui aga olime mitu tundi metsas veetnud, hakkasin tavaliselt juba kojusõitu ootama ning korjamisest ei tulnud enam midagi välja. Õhtul olin nii väsinud, et marjad käisid magama minneski silme ees ringi,” meenutab ta. Oluline erinevus on see, et vanasti mindi metsa marjule terveks pikaks päevaks, mis oli eriti lastele väsitav ja vastumeelne. „Nüüd korjan metsas tavaliselt kolmneli tundi ning saan sama palju marju kui vanasti terve päevaga. See on tootlikkus, millest kogu aeg räägitakse. Lühemat aega korjates on inimene efektiivsem, liigutused on kiiremad.

Lisaks käin võimalusel meres ujumas ja imetlen niisama loodust. Metsas avastan igal aastal üllatusega, milliseid imelikke ja suuri sitikaid Eestis leidub, mõni näeb päris hirmutav välja. Terve pika päeva metsas küürutades väsib kes tahes, lisaks ründavad parmud, kärbsed, sääsed ja põdrakärbsed, vahel on liiga palav, vahel külm. Nii on raske rõõmuga korjata.” Kaire Uusen toob välja metsaskäimise üllatava aspekti neile, kes arvavad, et metsas ei kohta inimesi ning kergesti tekib üksindustunne. „Metsas ei tunne ma end sugugi üksikuna, pealegi käib metsas üllatavalt palju inimesi ja maal looduses on nad tavaliselt väga suhtlusaltid. Olen sügavas Eesti marjametsas isegi itaallasi kohanud.