Maa Elu 15. september 2016

ISSN 2504-5865

KÜLMKUIVATUS

TÄNASEKS KOLM AASTAT LÄÄNE-VIRUMAAL SIMUNAS TEGUTSENUD EESTI ESIMENE JA SENI AINUS KÜLMKUIVATAMISETTEVÕTE FREEZEDRY OÜ ON JALAD ALLA SAANUD.

9

772504

586014

REIN KÄÄPA: KÕIGE PAREMAD KALAD ON ILMA SEISUKOHAST KÕIGE EBAMUGAVAMAL AJAL.

HILISED ÕITSEJAD

SEPTEMBRIS, KUI ÕISI JÄRJEST VÄHEMAKS JÄÄB, PÜÜAVAD TEENITULT PILKE KAKS VAPRALT ÕITSEVAT PÕÕSAST: HORTENSIA JA PÕÕSASMARAN.

15. SEPTEMBER 2016 • NR 39 (67) • HIND 1 €

Ühinejad ootavad valitsuselt garantiid,

et ELi põllumajandustoetused jätkuvad Toomas ŠalDa

maaelu@ajaleht.ee

ärnu linn ja Tõstamaa, Audru, Sauga, Are, Tori ning Paikuse vallad on pikalt pidanud ühinemisläbirääkimisi. Pärnumaa ühinemiste koordinaatori Margit Suhhostavetsi kinnitusel on need olnud üllatavalt rahumeelsed ja konstruktiivsed. „Kõige raskem on küsimus, kas uus omavalitsus saab olema Pärnu linn või Pärnu vald.

Peamine kaalukeel on maaelu toetused,” selgitab ta.

SELGUST OODATAKSE JUBA ALATES JUUNIST Paikuse vallavolikogu saatis eelmisel nädalal valitsusele kirja (vt siinsamas kõrval). Margit Suhhostavetsi kinnitusel hakkas Pärnu Omavalitsuste Liit sel teemal selgust nõudma juba juunis ning liidule öeldi, et asjaga tegeletakse, aga Euroopa kõrgetes instantsides võtab kõik meie jaoks soovimatult kaua aega.

ÜHINEMISLEPINGUD TULEB SÕLMIDA ENNE MAKi MUUDATUSTE JÕUSTUMIST EHK TEGUTSEDA HEAS USUS, ET MINISTEERIUM OMA SÕNA PEAB. Nõnda selgub näiteks Maaeluministeeriumi maaelu arengu osakonna nõuniku, osakonnajuhataja ülesandeid täitva Merle Saaliste 8. augustil saadetud vastusest: „Esimene MAKi muudatus, mille kohaselt maaeluministril on võimalik oma rakendusmäärusega näha ette uued tingimused, kui haldusreformi tulemusel ei vasta LEADERtegevusgrupp enam senistele

nõuetele (liikmete arvu või tegevusgrupi piiride osas), et tegevusgrupp ei muutuks automaatselt abikõlbmatuks, on Euroopa Komisjonile juba kevadel esitatud.

Loodetavasti saab see heakskiidu käesoleva aasta septembris, kui Euroopa Komisjoni töötajad on suvepuhkuselt tagasi.

Muudatus, millega muudetakse MAKi maapiirkonna definitsiooni seoses LEADER-meetme ning maapiirkonnas majandustegevuse mitmekesistamise investeeringutoetusega, et nimetatud meetmeid saaks haldusreformi järel võimalikult väikeste muudatustega rakendada, on võimalik Euroopa Komisjonile esitada kõige varem 2016. aasta novembris ning komisjon kiidab selle eeldatavalt heaks 2017. aasta kevadel.”

Pärnumaa Omavalitsuste Liidu esimehe Lauri Luuri sõnul ongi peamine probleem see, et ühinemislepingud tuleb sõlmida enne MAKi muudatuste jõustumist ehk tegutseda heas usus, et ministeerium oma sõna peab. „Veel tekib küsimus, et kas haldusreformi saginas, kus osalt liituvad ühetaolised maavallad ja mõnes kohas maavallad koos suurema linnaga, ikka suudetakse leida õiguslikult sobiv MAKi või MAKi määruse sõnastus, mis tagaks toetuste säilimise samas geograafilises ulatuses. Lisaks on küsimus statistiliste andmete kogumises. Täna kogutakse andmeid valdavalt omavalitsusepõhiselt. Mis saab aga siis, kui kogu maakond (kiirelt arenev maakonna keskus ja tühjenev ääremaa) liitub üheks omavalitsuseks? Kuidas sel juhul toetada ääremaad ja jälgida, kuidas antud toetused mõjuvad? Selle küsimuse on Maaeluministeerium Statistikaametile juba esitanud, kuid vastust tänaseni pole. Ebakindlust suurendab ka Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi koostatav kohalike teede investeeringutoetuse määrus, mis eelnõu kohaselt ei arvestanud käimasoleva haldusreformiga: liitudes suu-

PAIKUSE VALLAVOLIKOGU EELMISE NÄDALA KIRI VALITSUSELE:

N

ii ühinemislepingu arutelul volikogus kui ka mitmel ühinemisteemalisel rahvakoosolekul on tõstatatud küsimus ja Paikuse valla elanikud, eelkõige külades elavad ja ettevõtlusega tegelevad inimesed on õigustatult mures, kuidas mõjutab haldusreform Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika kohaste otsetoetuste ja üleminekutoetuste andmist praegustes valdades, kui ühinetakse linnaks.

Eelkõige kardetakse, tuginedes kehtivatele määratlustele ja määrustele, et linna nime kasutamisel kaob võimalus saada toetusi/otsetoetusi Euroopa Liidu põllumajanduspoliitika meetmetest, sh Eesti maaelu arengukava 2014–2020 (edaspidi MAK) meetmetest ja Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi meetmetest. Maaeluministeeriumi kirjalikud vastused ning kohtumistel antud suusõnalised kinnitused, et muudatused viiakse õigusaktidesse sisse selle aasta jooksul, ei veena inimesi (sh volikogu liikmeid), et ühinevate omavalitsusüksuste õigustatud ootused ELi ühise põllumajandus- ja maaelutoetuste jär-

jepidevuse tagamisel ühinevate valdade territooriumil saavad realiseeritud ning maapiirkonnad on ka pärast ühinenud omavalitsusele linna staatuse andmist abikõlblikud vähemalt samas mahus.

Enne kui Vabariigi Valitsus vastavaid määrusi muutnud ei ole, ei saa vallavolikogu liikmed ühinemislepingule siduvat nõusolekut anda. Eelkirjeldatud ebakindlus võib saada tõsiseks takistuseks ühinemislepingu allkirjastamisel ka teistes valdades.

Soovides täita riigi seatud eesmärki ja pingelisi tähtaegu kohalike omavalitsusüksuste vabatahtlikuks ühinemiseks, palub Paikuse Vallavolikogu Vabariigi Valitsust korraldada kõigi maaeluga seotud toetusmeetmeid reguleerivate õigusaktide muutmine hiljemalt 2016. aasta oktoobrikuu lõpuks selliselt, et ühinemine ei mõjuks maaelule negatiivselt.

rema linnaga kui kokku 15 000 elaniku, jäävad vallad teede investeeringutoetusest ilma. Mida suuremaks liituda, seda vähem toetust saab. Reform käib suure hooga ning on ilmselgelt lõpuni läbi mõtlemata. Kindlasti ei tohi reformi pooleli jätta, vaid anda kõigile ühinejatele igal tasandil selge kindlus tuleviku osas.”

tarbekas uue avalik-õigusliku juriidilise isiku nimeks võtta Pärnu linn, kuid praegu kehtivate määratluste ja määruste järgi on pärsitud või kaovad linna nime kasutamisel võimalused saada toetusi ja otsetoetusi Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika meetmetest. „Lahendus, millega meie omavalitsus rahul oleks: haldusreformi otsuse vastuvõtja korraldaks operatiivselt olemasolevatesse määratlustesse, määrustesse, seadustesse vajalike paranduste ja täienduste sisseviimise, mis tagaksid kõigi seni kehtivate ja tulevikus lisanduvate Euroopa Liidu toetus-

VALLAD MUUTUVAD LINNAKS? Paikuse vallavolikogu ja Pärnu ning kuue valla ühinemisläbirääkimiste juhtivkomisjoni liige Eero Rändla on veendunud, et strateegilist arengupotentsiaali silmas pidades on ots-

te saamise samadele huvigruppidele, kes saavad ja võivad toetusi taotleda täna. Muudatused on vaja sisse viia enne ühinemislepingu allkirjastamist, seega meie ajakava järgi käesoleva aasta oktoobri lõpuks. Vaja on valitsuse lähinädalate otsust eeltoodu elluviimiseks koos konkreetse ajakava ja vastutajatega. Ilma selleta võib ühinemisleping antud koosluses jääda allkirjastamata.”

Rändla lisab, et ehkki eelnev on ühinemisläbirääkimiste võtmeküsimus, on kohalikel inimestel teisigi küsimusi, millele pole üheselt mõistetavaid vastuseid saadud: kes hakkab edaspidi otsuseid vastu võtma, kuidas valitakse volikogu, millised õigused jäävad kohtadele kohaliku elu korraldamise ja arengu osas, kuidas hakkab maaelu toimuma nelja aasta pärast, milline mõju on rahvaküsitlusel ühinemisotsusele, kuidas lahendatakse uue omavalitsuse sisene bussiliiklus jne.

Pärnumaa ühinemiste koordinaator Margit Suhhostavets kommenteerib, et Rändla esitatud küsimused on kõik tõstatatud juba toimunud avalikel aruteludel, kus maapiirkonna elanike peamine mure on üldistatult see, et kuigi ühinenud omavalitsuse nimeks saab tõenäoliselt Pärnu linn, siis kuivõrd see maapiirkondades olukorda muudab ja kas need mitte ei ääremaastu liialt. „Kõhklemine on inimlikult mõistetav, sest haldusreform ise kütab kirgi oma eesseisvate muudatustega ja iga konkreetse vastuse puudumine rahastusküsimustes lisab vaid ebakindlust.

Vahel nähakse muidugi tonti ka seal, kus seda ei ole, tahaks väga loota, et nii on ka praegu.”

2 || ÕuNad || maa elu

15. september 2016

VARBLASED HOIDUVAD INIMESTE NAABRUSSE oLAV RENNO linnuteadja

V

arblasi-värvukesi arvab tundvat igaüks, ent siiski tuleb mõnelegi üllatuseks, et neid inimkaaslejaid linde elutseb-pesitseb meil kaks liiki. Varblaste arenemispaik oli Aafrika nagu inimeselgi ja hilisema aja kohta arvatakse, et mitmed varblaseliigid seltsisid muistsete viljakasvatajatega Lähis-Idas juba 12 000 aastat tagasi. Ka inimesed on varblastega sedavõrd harjunud, et paljude väljarännanute nostalgia leevendamiseks toodi Euroopast teistele mandritele, eeskätt PõhjaAmeerikasse ja Austraaliasse palju linnuliike, sealhulgas ühe esimesena koduvarblane. Muinas-Euroopasse aga levisid varblased põlluharijate hõimude kannul.

Varblaste järgi nimetas kuulus süstemaatik Carl von Linné suurima linnuseltsi – värvulised (Passeres), kelle hulka kuulub 5300 liiki, seega enamik nüüdisaegseist linnuliikidest. Vanas Maailmas (ja algselt ainult siin) leidub kokku 27 liiki varblasi põhiperekonnast Passer ja veel 14 liiki varblaslaste sugukonnast. Nende hulgas arvukaim on koduvarblane, kelle üldhulk maakeral on hinnanguliselt pool miljardit isendit.

Reeglina pesitseb see lind ikka inimasulates.

Lähemalt vaadates on meie kahel varblaseliigil üsna erinev välimik. Põldvarblased on kleenukesemad, neil on ruskjaspruun lagipea ja kukal, valge põsk ja selle keskel must laik, tiival on kaks valget vööti. Isas- ja emaslinnud on ühtemoodi. Koduvarblased on jässakamad, tiival üksainus valge vööt ja sugupooled erineva välimusega. Isasel on tinahall pealagi, üle silma tagakaelani ulatuv tumepruun triip ja kaelal lai must manisk, palju suurem kui põldvarblase must lõualaik. Emased on kahvatumalt pruunikashallid.

Harjunud kõrvaga võib neil vahet teha ka laulu ja hüüdude järgi. Koduvarblase laul on pikk, erinevatest silpidest koosnev aeglane sirtsumine, hoiatushüüd sädistav tetetet ja kutsehüüd ühesilbine tsirp. Põldvarblase häälitsused on heledamad: laul kiiresilbiline, kutsehüüd kahesilbine tsu-itt ja hoiatushüüd terav tärin.

Eestis pesitseb 70 000 kuni 100 000 paari koduvarblasi ja 80 000 kuni 110 000 paari põldvarblasi. Nad on kultuurmaastike üldlevinud asukad, kes pesitsevad väikeste seltsingutena eeskätt inimrajatistes: katusealustes, müüriõõnsustes, aga ka pesakastides ja va-

nades pääsupesades. Koduvarblased eelistavad elada tihedamates inimasulates, kuna põldvarblased on mõneti looduslähedasemad, pesitsevad üksiktaludeski ning võivad pesa teha ka puuõõnsusesse ja isegi tihedasse hekki või noore kuuse võrasse. Selline pesa on umbes käsipalli suurune peentest okstest ja kõrtest kera, sissepääs küljelt. Koduvarblastel, vähem põldvarblastel on tavapärane asuda valge-toonekure allüürnikeks – mõne kurepesa alumistes kihtides pesitseb teinekord pool tosinat varblasepaari. Poole sajandi eest oli põldvarblane Lääne-Eestis veel väikesearvuline, Saaremaal lausa haruldane, ent nüüd on ta sealgi üsna tavaline.

Ehkki enamik värvukesi on kohal aasta ringi, on osa meiegi põldvarblasi rändsed, jõudes Kesk-Euroopani. Koduvarblased võivad meilt uidata Lätini. Pesapaikadel on paarid varakult tagasi ja hakkavad endisi pesaõõnsusi varasemast pesaainesest ja talvejääkidest puhastama.

Usinamad on koduvarblased: neil on juba mai alul kuni kuus heleda tausta ja hõreda mustja mustriga muna pesas ja kahe nädalaga haub emalind pojad välja. Alul on need paljad ja kinnisilmsed. Nüüd vahetavad vanemad senise taimtoidulise menüü loomse vastu ja kannavad noka vahel pessa selgrootuid, eeskätt putukaid ja ämblikke.

Juuni alul on pojad pesast läinud, nad jäävad peagi ainult isalinnu hoolde, kuna emane haub juba uut munakurna. Enamik koduvarblasepaare saab juulis hakkama veel kolmandagi pesakonnaga.

Põldvarblased on oma lõimetishoolde juurde asumisega pisut hilisemad. Nendelgi on kurnas viis-kuus muna, mis on veidi tumedama tausta ja tihedama mustriga kui koduvarblase omad.

Pojad saavad tosin päeva putukaid, siis aga lisandub seemneid ja muud taimtoitu.

Huvitav on, et pesapaigalt, kus pesitseb mitmeid paare lähestikku, lendavad varblasepapad kuni kilomeetri kauguselt toitu tooma hulgakesti koos – ilmselt tugevdab see turvalisust, sest parvest on röövlindudel ju raskem saaki kinni rabada kui üksikult lendavat lindu. Samamoodi käiakse lõikuskuust alates vilja-, meelsamini nisupõldudelt matti võtmas.

Eestis pesitseb 80 000 kuni 110 000 paari põldvarblasi.

Foto: WikiPedia

Pärast magusate suviõunade hooaega on kokkuostja maias

hilisema saagi peale

Valgamaal tegutseva ASi Bacula juhi Vahur Vuksi sõnul hakkab moositehas sügisja taliõunu vastu võtma 19. septembrist. Õunte toomisest on vaja enne teada anda.

Fotod: arVo meekS / ValgamaalaNe

siGriD KoorEP Sakala

K

ui magusad suviõunad jätab kokkuostja suhupistmiseks, siis sügisja taliõunte peale on ta küll maias ning võtab neid vastu suisa mitusada tonni. „Me hakkame alles 19. septembrist õunu vastu võtma,” ütleb Rõngu vallas tegutseva ASi Bacula juhataja Vahur Vuks. Magusamad suvised palad las jääda ikka inimestele endile.

Teistele ettevõtetele pooltoodet või toorainet pakkuv Bacula Aakre moositehas saab end kenasti ära varustatud Eesti õuntega. „Meil oleks puhas Eesti õun, aga üks lätlane Valga külje alt toob kaks korda oma sõiduauto järelkäruga – selle vana Zubrjonokiga.

Kuna ta on vanem mees juba, siis ei taha teda tagasi ka saata,” räägib Vuks.

SUURIM KLIENT ON KALEV Kõigepealt saab moositehases õuntest püree. Seda müüakse teistele ettevõtetele. „Omale jätame ka natuke,” täpsustab juhataja. Püree läheb kookide ja tortide vahele. Kõige suurem püree kokkuostja on siiani olnud aktsiaselts Kalev. „Juba 27 aastat on Kalev meilt püreed ostnud,” lisab Vahur Vuks ja selgitab, et õunapüreed saab ju magusatööstuses väga paljudes toodetes kasutada. „Juba aasta-

kümneid on see üks kommitööstuse komponent. On väga palju variante – saab sefiiri sisse panna, kommidesse ja need klaaskommi täidised – kui hammustad karamelli või selle suhkrumassi katki, siis sealt tuleb moosilaadne asi välja.”

EESTI ÕUNAST SAAB NORMI TÄIS Eesti õuntest on Aakre moositehas alati oma jao täis saanud või õigemini norm selgub enamasti siis, kui kokkuostmine juba käib. „Me täpselt ei teagi, palju igal hooajal õunu vaja läheb, sest oleme tooraine pakkuja. Helistame teistesse tööstustesse ja nemadki pole veel otsustanud, palju nad meilt tellivad. Kaks nädalat on see jutt ja viimati siis öeldakse, et nende firma võtaks nii palju,” jutustab Vahur Vuks. Hilisest teatamisest pole aga suuremat lugu, sest aastatepikkuse kogemuse põhjal enam-vähem ikka teatakse, palju õunapüreed valmistada. „Oleme teinud 300 tonni ja 350 ka, aga see erineb aastati veidike.”

Ent septembrikuu ei käi kokkuostjal ainult õunte ootamise rütmis. „Marja kokkuost ju kestab ikka veel,” kinnitab juhataja ja loetleb: pihlakad, arooniad, pohlad – midagi ei saa kõrvale jätta. „Ainult vaarikas ja maasikas on juba läbi, aga igasugust muud marja veel tuleb. Jõhvikas, astelpaju ja ebaküdoonia valmivad koos õuntega – kõik veel ees ja tööd küll ja küll.”

Igatahes kes tahab oma ülejäänud sügis- ja taliõunu

Aakre moositehasesse viia, siis algas 12. septembril sellest ette teatamine. Oma tulekust ja umbkaudsest kogusest on vaja seepärast teatada, et ühel päeval poleks uputust ja teisel tühjust majas. „Eelregistreerimiseta läheks tööplaan täiesti pea peale,” kinnitab Vuks. On tarvis ligikaudne kogus öelda, kui palju on õunu plaanis tuua. „Pole vahet, kas 500 või 600 kilo, aga on vahe, kas tuleb 60 kilogrammi või kuus tonni. Kas tuuakse 80 või 100 kilogrammi, pole ka oluline või kas tuleb nüüd viis või kuus tonni. Kui meil on juba palju õunu ees, pakume suure koguse toojatele teist päeva.”

JAHUSEST ÕUNAST MAHLA EI TEE Kel aga kokkuostu jaoks õunakoormat puu otsast tulemas pole ja õunte söömisestki isu täis, võib katsetada neid pudelisse pista. Siin tuleb appi sügisene teenus, mida ka ajalehekuulutustes välja käidud: nimelt pakutakse õunamahla tegemist.

Alustajale mahlategijale võib algus kopsaka rahalise miinuse tuua. Hinnavõrdlus näitab, et õunamahla valmistajal tuleb esmase varustuse

HINNAVÕRDLUS NÄITAB, ET ÕUNAMAHLA VALMISTAJAL TULEB ESMASE VARUSTUSE EEST VÄLJA KÄIA SADU EUROSID.

eest välja käia sadu eurosid.

Nii odavate mahlapresside kui ka soodsate õunapurustajate hinnad algavad 200 eurost.

Sestap võibki olla kasulikum oma õunatagavara transportida mõne ammuse mahlategija juurde, kes selle näiteks liitrihinnaga 20 või 30 senti mahlaks teeb.

Mitte küll massiliselt, aga õunu täis ämbritega ja korvidega tulevad inimesed mahlategijate juurde küll, vähemastki nii kinnitavad viljandimaalased. Mõni tahab 20 liitrit, mõni 50 ja mõni suisa 200. „Need suvilainimesed ja ümberkaudsed ikka käivad ja toovad oma koduaiast õunu,” lausub Viljandimaal Loodi külas elav Virve Peebu. Septembri alguses oli juba tehtud oma 800 liitrit mahla. Tänavune õunaeg tundub talle üldsegi varasem kui möödunud aastal, kuigi õunu on nagu mullu ikka palju. „Juba pärast poolt augustit küsiti, kas ma juba mahla teen. Ma küll ütlesin, et natuke vara veel, aga sai ikka siis tegema hakatud,” räägib Peebu. Õunamahlategija teab näiteks öelda, et kuldrenetist tuleb hea mahl. Tulebki jälgida, et igal õunal on oma aeg, millal see mahlaks sobib. „Kui õun liiga jahuseks läheb, ei tule mahl enam pressist läbi.

Riie võtab jahu ja pudru kinni ja sealt ei tule mahla läbi,” toonitab Peebu. Kuldrenett kipub just jahuseks minema, kui selle toomisega hilja peale jääda. „See ei tohi päris küps olla – nii et mõni seeme on ikka pruuniks läinud, aga kui kõik on pruunid, siis enam head mahla ei saa.”

maa elu || hoidised || 3

15. september 2016

juHTKiri

PEETEr raiDla

peatoimetaja

MUSTIK ┼ 2014, PUNIK ┼ 2015, KIRJAK ┼ 2016 ...

E Hoidisetootjatel on praegu kibekiire aeg. Kurgid on purgis, järge ootavad teised hoidised. Pildi käib kõrvitsategu Salvesti tehases.

Foto: marguS aNSu

KÖÖGIVILJAD PURKI. Praegu, köögiviljakorjamise tippajal, on kibe töö käsil ka Eesti hoidisetootjatel. Purki eelistatakse panna ennekõike Eesti oma tootjate kasvatatud köögivilju, aga osa toorainet ostetakse võõrsilt.

Hoidisetootjad

ostavad tuhandete tonnide kaupa Eesti köögivilja HElEri all

maaelu@ajaleht.ee

E

esti ühel suuremal hoidisetootjal, ASil Salvest algas äsja kapsahapendamise hooaeg. Suve lõpus saadi valmis kurgitooted: neid tehti lausa kaks miljonit purki. Salvesti turundusjuhi Aulike Miljandi sõnul valmistatakse kurgitooteid aastase varuga ette ja kurke lattu seisma ei jäeta. Järgmiseks plaanitakse toota vähemalt 700 000 purki mitut sorti praekapsatooteid. Kapsas, mis praetuna või hapendatuna purki jõuab, tuleb üksnes Eestimaa põldudelt.

Samamoodi on Eestis kasvatatud Salvesti hoidistesse jõudev kartul, punapeet, kõrvits, porgand, kaalikas, sibul, juurseller, küüslauk ja till. Välismaalt ostetakse sisse paprikat, tomatit ja tšillit. „Vähesel määral ostame ka värsket kurki,” ütleb Miljand. Seda just Eesti kurgi hooajalisuse ja kehvade ilmastikuolude tõttu kasvuhooajal, selgitab ta.

VÄLISMAINE ON ODAVAM Salvest rõhutab, et Eestist toorainet osta on nende jaoks tähtis. „Meie peamine eesmärk on, et meie tooraine tuleks tootmisesse saja kilomeetri raadiusest,” räägib Miljand. Salvesti tehas asub Tartus ja seega on kaetud peaaegu kogu Eesti.

Köögivilju ostetakse ligi kolmekümne Eesti köögiviljakasvataja käest ja sel aastal on kokkuostetavat toorainet üle 3000 tonni. Samas nendib Miljand, et võib ka juhtuda, et Eesti kasvatajad ei suuda kogu tootmiseks vajalikku toorainet pakkuda. „Sel juhul teeme koostööd hoolikalt valitud Euroopa partneritega,” märgib ta.

VÕIB JUHTUDA, ET EESTI KASVATAJAD EI SUUDA KOGU TOOTMISEKS VAJALIKKU TOORAINET PAKKUDA. Miljand lisab, et Eesti ja välismaise tooraine hinnavahe on tuntav. Ta toob näiteks maasika kilohinna, mis Eestis on kaks eurot, Poolast aga saab kilo külmutatud marju poole odavamalt, ühe euro eest. Samas sõltub hind ka saagikusest. „Näiteks eelmisel aas-

tal eksporditi Eestist kapsast Poolasse, kuna sealsed põllud kannatasid põua käes,” selgitab Miljand. Samuti jõudsid Poola turule meil kasvatatud vaarikad. Miljandi sõnul ostab Salvest ikkagi nii palju toorainet kui võimalik kodumaalt, aga kuna vahel on nõudlus suurem kui pakkumine, pöördutakse ka välismaiste partnerite poole. „Seda mõjutavad ilmastikuolud ja hooaja saagirikkus,” põhjendab Miljand.

EESTLANE ARMASTAB KURKE Kodumaise tooraine on prioriteediks seadnud teinegi Eesti suur hoidisetetootja, AS Põltsamaa Felix. „Eesti päritolu köögivili on olnud, on praegu ja jääb meie prioriteediks,” ütleb Felixi turundusjuht Marek Viilol. Ta lisab, et Felix mitte ainuüksi ei kasuta kodumaist köögivilja, vaid aitab seda ka kasvatada. Nimelt on firma sõlminud talunikega lepingud, mille järgi antakse iga aasta kevadel neile kasvatamiseks spetsiaalse sordi kurgiseemneid. „See tagab meile tootmise jaoks piisava koguse parimaid eestimaiseid kurke,” ütleb Viilol. Praegu keskendutaksegi hooaja tõttu eelkõige kurkidele.

Viilol märgib, et köögivilja hulk, mida Felix kasutab, on pidevalt kasvanud. Kurgitootmist suurendati sel aastal Eesti turu vajaduse katmiseks ligi kolmandiku võrra ja nüüd valmistatakse Eesti kurkidest tooteid ka Lätti saatmiseks.

Eesti talunike kasvatatud köögivilja ostab Felix kokku Viljandi-, Pärnu-, Rapla-, Võruja Virumaalt. Sel aastal kokku üle 3500 tonni. „Neist kõige suurema osa moodustavad kurk ja kõrvits,” märgib Viilol.

Lisaks osteti sel aastal Põltsamaa tehase lähedalt Painkülast 900 tonni eestimaist rapsiõli.

Kuna selleaastane kurgihooaeg on praegu hästi ja hoogsalt käima läinud, on Felix nõudluse katmiseks palganud juurde ligi kakssada lisatöötajat. Eesti talunike kasvatatud köögiviljad jõuavad ka Soome, Rootsi, Läti ja Leedu turule. Viilol märgib, et uudse lahendusena kaasatakse tarbijat tootmisesse ka muul moel, tootearenduse poole pealt. Näiteks sel sügisel jõuab Felixi tehasest poeletile uus kõrvitsatoode, mille idee ja retsept on pärit otse tarbijalt, eelmisel aastal korraldatud hoidisekonkursi võitjalt.

smaspäeval Tallinnas Toompeal Riigikogu hoone esisele platsile sajasse ritta seatud 10 000 piimapudelit sümboliseerisid viimastel aastatel kadunud piimalehmi. Igale piimapudelile oli trükitud kadunud piimalehma nimi ja tema surma-aasta.

Tõepoolest, kui 2014. aasta II kvartalis oli Eestis veel 99 500 piimalehma, siis tänavuse aasta teise kvartali lõpuks oli neid alles 88 300. Ehk siis kadunud piimalehmade tegelik arv on statistikaameti andmeil veelgi suurem, 11 200.

Samas kui vaadata piimatoodangut, siis seal nii suurt langust pole olnud. Kui 2014. aasta II kvartalis toodeti Eestis 205 523 tonni piima, siis tänavu teises kvartalis 202 196 tonni. Põhjus selles, et meie lehmade piimaand on suutnud nende kahe aastaga kasvada. Kui 2014. aasta II kvartalis oli keskmine piimatoodang lehma kohta 2093 kilogrammi, siis 2016. aasta teises kvartalis juba 2264 kilo. Ehk siis keskmine piimaand lehma kohta läheneb jõudsalt 9000 kilogrammile aastas (2014 oli see veel 8233 kilo).

Teisisõnu, ühest küljest piimalehmade arvu langus ja teisalt meie loomakasvatajate tubli töö ei ole piima tootmise, töötlemise ja müügiga seotud probleemide rägastikus suutnud pakkuda mingit lahendust. Piimalehmade arv kahaneb ilmselt veelgi, kuid seegi ei too leevendust.

Kui näiteks 2014. aasta veebruaris maksid Eesti piimatööstused tootjale keskmiselt pisut üle 401 euro tonni piima eest, siis 2016. aasta juulis teenisid piimatootjad tonni piima eest vaid keskmiselt 200,43 eurot. Ehk siis langus on laias laastus 50%. Mõistagi on siin oma osa etendanud maailmaturul toimuv, kuid sellele viitamine ei too kellelegi kergendust. Üks oluline probleemide sasipundar peitub Eesti piimatööstustes, mis on oma arengus ajale mõneti jalgu jäänud ning jääb mulje, et seda mahajäämust on püütud siiani lahendada peamiselt piima kokkuostuhinna pideva langetamisega. Jutt on valdavalt selliste piimatoodete valmistamisest, mis peaksid vastu ka kõige kõrgematele kvaliteedinõudmistele. Olgu või Jaapani turule sisenemineks.

Nii et on, mille üle juurelda ja mille poole püüelda. Loodetavasti pani esmaspäevane piimaaktsioon Toompeal kõiki asjaosalisi sellele rohkem mõtlema.

Peatoimetaja Peeter Raidla peeter.raidla@ajaleht.ee Toimetaja Kristiina Kruuse kristiina@incase.ee Makett Jaanus Koov, küljendus Raul Kask Keel ja korrektuur Reeli Ziius Reklaamitoimetaja Liisa Kaha liisa.kaha@postimees.ee, telefon 739 0383 Müügijuht Jane Barbo, jane.barbo@ajaleht.ee Väljaandja Postimees Grupp AS Maakri 23a, 10145 Tallinn, maaelu@ajaleht.ee Maa Elu ilmub Postimehe, Pärnu Postimehe, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Valgamaalase vahel igal neljapäeval (v.a riigipühad).

Tellimine, telefon 666 2525 Koos Postimehega levi@postimees.ee Koos maakonnalehtedega tellimine@ajaleht.ee Autoriõigused: Postimees Grupp AS, 2016

maa elu || ettevÕtlus || 5

15. september 2016

Külmkuivatada saab peaaegu kõike Toomas ŠalDa

maaelu@ajaleht.ee

T

änaseks kolm aastat Lääne-Virumaal Simunas tegutsenud Eesti esimene ja seni ainus külmkuivatamisettevõte Freezedry OÜ on lastehaigused ilma tõsisemate tüsistusteta läbi põdenud ja omanik Mermi Kangur usub, et targa tootearenduse korral jõutakse peagi praegusest veelgi huvitavamatele ja tulusamatele mängumaadele.

Marjade, taimede ja seente külmkuivatamise juurde jõudis Mermi Kangur tervisliku toitumise kaudu. „Avastasin enda jaoks ühed kvaliteetsed külmkuivatatud marjadega speltahelbed, mis olid päris krõbeda hinnaga. Tekkis huvi, kui palju läheks maksma millegi analoogse siin tootmine. Speltajahu jäi kõrvale, aga külmkuivatatud marjade kohta võtsin Hiinast pakkumise ja mõistsin, et Eestiski oleks sel asjal jumet. Mustika ja pohlaga suudame hinna poolest isegi hiinlastega võistelda. Miks peaksime oma marjad välja viima, kui võime neid siin väärindada? Kuna külmkuivatamisel on ka väga palju muid võimalusi, nägin, et perspektiiv on vägagi arvestatav.”

SIMUNAS VAID JUHUSE LÄBI Lääne-Virumaale Simunasse sattus Freezedry juhuslikult.

Algselt oli plaan alustada Peetri külas, aga seal polnud külmkuivatuspüti jaoks piisavalt suuri ruume. Tänaseks on investeeritud ligikaudu miljon eurot, sellest 300 000 saadi PRIA toetusena.

Ettevõtte toimima saamine oli keerulisem, kui Kangur eeldas, ümber tuli ehitada kogu tehase Hiinast tellitud kliimasüsteem ja automaatika. Väga raske oli leida esimesi kliente. „Ma ei kujutanud ette, et külmkuivatatud toodet on esialgu nii raske müüa. Nüüd on meid leitud. Mõni kuu on sada protsenti meie ressursist hõivatud, vahel vähem.”

Freezedrys külmkuivatatud toodangust jääb Eestisse ainult viis protsenti. „Vahel süüdistatakse meid üleolevuses, aga oleme praegu 95 protsendi ulatuses tõepoolest keskendunud ekspordile. Meil ei ole lihtsalt mahti panustada sellele, et suurte jõupingutuste tulemusena viia kohalikule turule tootmise maht viielt protsendilt kümnele. Hea meel on selle üle, et kümned kohalikud väikesed ettevõtted on hakanud oma toodetes kasutama meie toodangut. Magustoidud, kama, makroonid, kosmeetikatööstus,” loetleb Kangur valdkondi, kus Simunas külmkuivatatud marjad, taimed, seened kasutamist leiavad. Samuti on siit tellitud ternespiima ja juuretise külmkuivatust. „Huvilistel ta-

Freezedry OÜ tootmisjuht Anne Põldmaa.

sub alati ühendust võtta, leiame lahenduse,” lubab Kangur.

JAEKAUBANDUSES VEIDRAD EELISTUSED „Jaekaubandus on meil praegu täiesti tagaplaanil. Meie kaupa võib leida ainult Tallinna Kaubamajast, Stockmannist, Aldarist ja Tallinki laevadelt. Tallink on meie jaoks nagu reklaamikanal, et Soome ja Rootsi meie jaoks potentsiaalsed business to business kliendid oskaksid meiega kontakti võtta.”

Eesti jaekaubandusturu kujundajatel on Freezedry perenaise hinnangul väga veidrad eelistused. „Selle asemel, et pakkuda võimalikult eestimaist kaupa, annab Tallinna Kaubamaja näiteks selge eelise külmkuivatatud Kolumbia banaanidele või Tšiili maasikatele. Meie kaup on Tallinna Kaubamajas kõige alumisel riiulil tordikaunistuste juurde korvidesse ära peidetud, aga Leedu ja Läti edasimüüjate pakendid ilutsevad kõige magusamal pinnal. Kui küsisin otse, miks te üldse meie toodangut müüte, saadi minu peale kurjaks, et kes olen mina, et neile midagi ütlen. Kui küsisin, kas peaksin atraktiivsema riiulipinna eest maksma, vastati, et neil ei ole riiulitasu.

See tähendab, et kuskil on kellegi huvid mängus. Sealjuures on meie kaup ligi kaks korda soodsam. Järeldused võib igaüks ise teha. Ei ole võimalik, et klient eelistab kallimat ja kehvema kvaliteediga toodet.”

Foto: toomaS Šalda

MIS ON KÜLMKUIVATAMINE?

K

ülmkuivatamine toimub sublimatsiooni teel, kus vaakumi abil muudetakse vesi tahkest olekust gaasiliseks, läbimata vedelikufaasi. Külmkuivatatakse toiduaineid, sealhulgas

marju, seeni, puuvilju, maitsetaimi. Külmkuivatamise käigus säilib toiduainete loomulik maitse, lõhn, välimus ja toiteväärtus. Tänu valmistoodete väikesele veesisaldusele puudub vajadus lisada neile säilitusaineid.

Suurte kauplusekettidega suhtlemisest on Kangur tänaseks üldse loobunud. „See on lootusetu. Viime näidiseid nagu mutiauku ega saa mitte mingit vastust. Ainuke kett, kes ühendust võttis, oli Prisma, ja pakkus utoopilisi tingimusi. Maximasse, Rimisse pole mingit mõtet pöörduda, ehkki mahu mõttes ei ole me väiketootjad. Meil on võimekus töödelda üle kahekümne tonni kuus ja seda on rohkem, kui Eesti turule mahub.”

jne,” ütleb Kangur ja kinnitab, et nüüd, kui tehnika on korralikult tööle saadud ja kollektiiv piisavalt teadmisi ja kogemusi omandanud, on kindel plaan järjest enam rõhuda võimalikult suure lisandväärtusega omatoodetele ja keerulisemate tellimuste täitmisele. „Kui plaanipäraselt areneme, siis oleme kahe-kolme aasta pärast võimelised siia kõrvale hankima veel komplitseerituma külmkuivatuspüti, millega saab kuivatada baktereid, pärmiseeni jpm. Võimalusi on sisuliselt lõputult, maailmas külmkuivatatakse lilli, tehakse topiseid, taastatakse dokumente, mis on vee-

TEENUST ROHKEM KUI OMATOOTEID Omatooteid, mida saab tellida ka ettevõtte kodulehelt, on Freezedryl paarkümmend – külmkuivatatud marjad ja puuviljad, seened, maitsetaimed, marjajahud, teed. Omatoodete valmistamisest mitu korda enam täidetakse tellimusi. „Väga suur osa meie toodangust läheb LõunaKoreasse, kus väärtustatakse väga kõrgelt põhjamaist marja – mustikat, pohla, arooniat

KUI EESTI KAITSEVÄELANE SAAB TARBIDA EESTIMAIST, MIKS TA PEAKS SÖÖMA AMEERIKAST TULEVAT KÜLMKUIVATATUD TOITU.

kahjustusi saanud. Toit on siiski põhiline. Konservid on minevik, sest miks peaks tassima seljas vett, kui saab selle lihtsalt hiljem jälle sobivas kohas ja ajal lisada. Tänulikud külmkuivatatud toiduainete kasutajad on sõjaväelased, purjetajad, mägimatkajad, hoopis lihtsamaks saab muuta vanainimeste ja nende hooldajate elu.”

IGALE HUVIGRUPILE ISE TOOTED Nimetatud huvigruppidega seob oma tulevikuplaane ka Freezedry, ei tee Kangur saladust. „Meil on valminud proovipartii Eesti Kaitseväele – kartulipuder peekoniga, pastad, risotod, puder, omlett, saame teha mida iganes. Seni oleme olnud mitteloomse toidu käitlejad: marjad, seened, maitsetaimed, aga hakkame nüüd taotlema ka loomse toidu käitlemisluba, see avardab võimalusi. Toitu on isegi kergem külmkuivatada kui näiteks marju. Praegu võtsime toidud sisse teistest suurköökidest, aga tulevikus võiksime teha oma köögi ja spetsialiseerudagi ümber toidu kuivatamisele. Sellise toidu tarbijal pole vaja mitte midagi peale vee. Kui pole kokkamisvõimalust, kui ei saa teha tuld, saab ikkagi produktile vee peale valada, see tõmbab vee sisuliselt kohe sisse ning saab süüa täisväärtuslikku toitu. Kui Eesti kaitseväelane saab tarbida eestimaist, miks ta peaks sööma Ameerikast tulevat külmkuivatatud toitu. Hind on täiesti konkurentsivõimeline, ühe portsjoni kartulipurdu külmkuivatamine maksab meil umbes euro, lisandub pakendi hind, aga näiteks transport ühelt mandrilt teisele jääb ju ära. Lisandväärtuse andmine ja kõik etapid, kus raha liigub, jääksid ju Eestisse. Tulevikuperspektiivis on meil tuua turule tootesari vanuritele, kes pole ise võimelised endale toitu valmistama. Hakkame nii Eestis kui ka näiteks Skandinaavias pakkuma ühepajatoite, suppe jms, millega vanainimesed harjunud on. Konkreetsed menüüd saaks välja töötada koos kohalike kokkadega, et arvestada iga paiga maitseeelistustega. See on hulga lihtsam ja tervislikum kui purgisuppi keeta. Külmkuivatamise käigus jäävad alles kõik vääruslikud ained, kaotsi läheb ainult alkohol ja vesi.”

Võimalusi on veelgi. Aasiasse saab eksportida siin külmkuivatatud kohupiima ja jogurtit. „Oleme katsetanud ja tulemused on suurepärased. Näiteks Singapuris on palju neid, kes tahaksid tarbida siinseid piimatooteid,” teab Kangur. „Meil on mõte hakata pressima pastillideks maasikajahu ja seda lastele kommi asemel pakkuda. Väga head on külmkuivatatud küpsised. Võimalusi on palju, aga kuna meil on kogu aeg olnud majanduslikult keeruline, olen sada protsenti ainuomanik, oleme arenenud tasapisi. Hiinlaste tehnilise praagi tõttu pidin juurde maksma üle 100 000 euro, see kulutas aega ja raha. Ehk nüüd saab keskenduda jõulisemale edasiminekule ja tootearendusele. Võimalusel tahaksime teha suurema lisandväärtusega tooteid, lõpetada Lõuna-Koreale pulbri tegemise ja siseneda hoopis toidulisandite turule, toota külmkuivatatud baktereid, külmkuivatada toitu, küpsiseid, pastille. Ei tahaks muretseda selle üle, et keegi tuleb veel turule ja hakkab meid kopeerima, ikkagi omatooted on eesmärk.”

Toiduhinnaindeks on aastaga tõusnud 7%.

Foto: PuBliCdomaiNPiCtureS.Net

MAAILMA TOIDUHINNAD TÕUSID TAAS

M

aailma Toiduorganisatsiooni (FAO) toiduhinnaindeks kasvas augustis 165,6 punktini, olles viimase 15 kuu kõrgeimal tasemel. Aastatagusega võrreldes on toiduhinnaindeks kasvanud seitse protsenti.

Hinnad tõusid augustis kõigi kaupade lõikes peale teravilja. Peamised hinnatõusuvedajad olid piimatooted, taimeõlid ja suhkur. Kõige rohkem (8,6%) kasvas piimatoodete hinnaindeks, mis oli augustis 154,6 punkti. Hinnad kerkisid kõigi piimatoodete lõikes, kõige enam tõusid juustu, täispiimapulbri ja või hinnad.

Suhkru hinnaindeks oli augustis 285,6 punkti, mis on kõrgeim tase pärast 2012. aasta oktoobrit.

Aastaga on suhkru hinnaindeks tõusnud maailmaturul tervelt 75 protsenti. Viimase aja hinnatõusu üks põhjus oli Brasiilia valuuta (reaali) tugevnemine USA dollari suhtes. Samuti on maailmaturul oodata suhkru puudujääki hooajal 2016/2017 ning Aasia suhkruvaru väheneb.

Taimeõlide hinnaindeks oli augustis 169,1 punkti, kasvades kuuga 7,4 protsendi võrra. Põhjuseks oli peamiselt oodatust väiksem taimeõlide pakkumine Malaisiast ja rahvusvaheliste varude piiratus, samas kui nõudlus taimeõlide järele kasvas mitmes importivas piirkonnas, nagu Hiina, India ja Euroopa Liit.

Liha hinnaindeks kasvas augustis kõige vähem (0,3%), jäädes 162,2 punkti juurde. Aastatagustest hindadest teeb see ikkagi veel viis protsenti vähem.

Maailmaturul tugevnesid peamiselt lamba-, sea- ja linnulihahinnad, samas kui veiseliha hind langes.

Ainsana langes maailmaturul augustis teravilja hinnaindeks, mis oli 143,6 punkti. See teeb kolm protsenti vähem kuu varasemast ning 7,4 protsenti vähem aastatagusega võrreldes.

maa Elu

6 || metsaNdus || maa elu

15. september 2016

Kuuseokkale

saaks ehitada terve majandusharu viio aiTsam

M

Indrek Kuuben näitab metsas, milliseid kuusekasve ta mahla pressimiseks kasutab.

Foto: Viio aitSam

MIS KAASNEKS? • Üks suur proovikivi on fundamentaalsed ümberkorraldused metsanduses. See puudutab nii juurdunud arusaamade muutmist kui ka tehnoloogilist pööret.

• Okkamassi kasutuselevõtt muudab metsandust. Senise ajaloo vältel on metsanduse põhiline tuluallikas puit, mille tootmistsüklit tuleb mõõta raieringi pikkusega. Okkamassi on võimalik koguda kasvavatelt puudelt

sisuliselt kogu aktiivse eluea vältel.

• Metsamajanduse fundamentaalse ümbermõtestamise juurde kuulub tehnoloogiline pööre. See tähendab okkamassi tööstusliku kogumise, pressimise ja edasiseks töötlemiseks vajalike tehnoloogiate ja seadmete loomist.

Allikas: Indrek Kuuben, okaspuude okkamassi tööstusliku kasutuselevõtu idee

etsandushuviline Indrek Kuuben, kes on kaks aastat katsetanud kuuseokkamahla valmistamist, leiab, et okkad on väärtuslik ressurss, mille laia kasutuselevõttu tuleks riiklikult ette valmistada.

Teadmine kevadiste kuusekasvude energiarikkast ja tervistavast koostisest on iseenesest Eestis olemas. Kuuseokastest joogid, vanniekstraktid või pulber pole uudis, aga sellega tegelevad väikesed tegijad, kelle tootekogusedki on väikesed.

Kui rääkida Eesti metsamajandusest, liigituvad kuuseokkad hoopis raiejäätmeteks, mis jäävad metsa. Hakkpuidumaterjali virnad peavad tee ääres mitu kuud kuivama, et okkad maha pudeneksid.

Tartumaal elav Indrek Kuuben, kes oma riigiameti kõrvalt on katsetanud kuuseokkamahla valmistamist ja on selle uudsel moel käima saanud, on veendunud, et Eesti metsade okkamass võib osutuda ressursiks, mis pakub metsandusele palju uusi võimalusi. „Ma ei saa ütelda, et kõik on täpselt nii, nagu mina räägin. Aga igatahes väärib see ressurss palju suuremat tähelepanu. Võimaluste selgitamist ei saa siin jätta ainult erasektori peale, osaline on ka riik. Pool Eesti metsast on ju ikkagi riigimets,” ütleb Kuuben.

Okkamass on tema sõnul ka Eesti võimalus laiemalt. „Varem või hiljem tuleb keegi sellega välja. Kui meie hiljaks jääme, siis tõenäoliselt Norra, kus metsaressursi väärindamiseks on loodud terve eraldi instituut, või Soome.”

KORJATA SAAB AASTA LÄBI Erinevalt teistest tegijatest, kes väärtustavad kevadist kuusevõrset, kasutab Indrek Kuuben kuuse mitme aasta kasvusid korraga ja kogub neid aasta ringi. Kogumine käib enda

kõrguselt ja umbes samamoodi, nagu metsloom oksaotsi kärbiks. „Olen käinud hiljem vaatamas, et kuusk kompenseerib selle koha uute kasvudega, mis tähendab, et niisugune okaste võtmine ei kahjusta puud,” märgib Kuuben.

Teistest erinev on ka tema mahla valmistamise tehnoloogia, milleni mees jõudis pärast mitut katsetust. Esialgu olid lootused Farmeti õlipressil, kuid see kuusemahla tegemiseks ei sobinud, kuna vajab töötamiseks kuumust. Kuuseokkaid tuleb pressida võimalikult külmalt.

Nüüd on olemas seadeldis, milles õlipressi jõudlus on ühendatud Korea päritolu roostevaba mahlapressi tööosaga. Kuusekasvud tuleb panna käsitsi ükshaaval pressi valtside vahele.

Saadud erkrohelise toormahla, mis kiirelt värvi muutma hakkab, paneb Indrek Kuuben pooleliitriste plastpurkidega sügavkülma. Ka šrotti ei viska ära, vaid on sedagi osaliselt kuivatanud, et katsetada kasutamisvõimalusi.

Mahla väljatulek on pressimisel minimaalselt 30%, mis tähendab, et näiteks ühest kilost kuusekasvudest saab 300 grammi mahla. Poole liitri mahla valmistamiseks kulub umbes 20 minutit.

MAHT ON VEEL LIIGA VÄIKE Eelmisel katsetuste aastal jagas Indrek Kuuben oma mahlapotsikuid kümnetele inimestele, et saada kasutamise tagasisidet. Kuusemahl on energiarikas tervistav jook, kuid selle mõju on igaühele individuaalne.

Uutele proovijatele on ta seepärast soovitanud alustada väiksema kontsentraadikogusega, et kõigepealt vaadata, kuidas jook istub.

Ta ise joob kuusejooki pärast sööki, pannes seda klaasitäie vee kohta supilusikatäie või kaks. Katseks on ta joogi segamiseks kasutanud ka šrotti. „Jook tõepoolest annab energiat,” väidab Indrek Kuuben, kel

on selle kohta terve lugu küttepuude tegemisest, mis võhmale võttis alles järgmisel päeval.

Ka mitmelt kasutajalt tuli head tagasisidet. Oli neid, kes kiitsid mahla kui energiaandjat ja enesetunde parandajat, ent neidki, kes väitsid, et mahl tõepoolest tervendab.

Mahlapress on saanud vatti ka männi- ja kadakaokaste katsetustes ja proovitud on mahlategu kasevõrsetest ning segust, kuhu peale kuuse-kase oli lisatud põdrakanepit. Esimene töönduslik toode, mille valmistamiseks Kuubeni kuusemahla kasutati, on Nööskeri Pruulikoja kuuseõlu Spruce Willys, kuid laiemat kasutust ta praegu ei näe, kuna suuremat kogust toota pole võimalik. Näiteks selleks, et Moe piiritusetehases, kus samuti toote vastu huvi tunti, katsetusi saaks teha, ei piisa mõnest liitrist mahlast.

HAKKPUIDUMATERJALI VIRNAD PEAVAD TEE ÄÄRES MITU KUUD KUIVAMA, ET OKKAD MAHA PUDENEKSID. „Mahla valmistamise viis on praegu ikka töönduslikus mõttes algeline ja toodangut väga palju pole. Aga kontseptsioon on selge, et seda okast on võimalik aasta ringi pressida,” ütleb Indrek Kuuben. Koos mõttekaaslastega on ta asutanud osaühingu EcoSpruce ja mittetulundusühingu Eesti Kuusk. Siht on leida algfinantseerimist, et hankida tehnoloogia, mis võimaldaks toota töönduslikku mahtu. „Siis saame kapist välja tulla,” ütleb mees, kes on riigiametist lahkumas, et hakata eraettevõtjaks.

PALJU KÜSIMUSI Katsetusi tehes on kogetud, et tegelikult vajaks uuringuid ja testimist kogu suur ring, mis kuuseokaste kasutamisega seotud.

Juba on eelkokkuleppeid sõlmitud Polli aiandusuuringu-

te keskusega, et kui algfinantsid on leitud ja asi edasi areneb, saab Polli inimeste abiga katsetada mahla erinevaid säilitusviise.

Aga on vaja ka teada, mida šrott sisaldab ja kus seda veel kasutada saaks. Samuti oleks lisaks kuuse noorte võrsete okaste koostisele vaja uurida, kuidas see koostis aasta jooksul muutub.

Uurimata on kuuseokkajookide mõju eri haiguste korral.

Juba eelmisel aastal tuli Kuubeni okkajoogile tagasiside, et üks vähihaige sai sellest leevendust.

Kas kuuseokkal ja vähil võib olla seos?

Peale laia kasutusvaldkonna vajab testimist kogu see pool, mis puudutab okaste kogumist.

Kas kasvude kogumist saaks kuidagi siduda langetustraktori töötsükliga? Kuidas kasutada latvade okkaid? Kas okaste varumine võiks tulevikus olla metsaomanikele üks kõrvalkasutusviise, mis end ka ära tasub?

Jõudsime arutades isegi sinna, et kujutlesime pilti, kus metsaomanikud varuvad kuusekasvusid ja müüvad neid vabrikutele, kus okastest valmistatakse toore järgmistele töötlejatele.

Väikemetsaomanikul pole vaja oodata tulu saamiseks tingimata raiet, vaid ta saab oma metsa saadust müüa juba siis, kui puude raieküpsus alles kaugel.

SENI AVAMATA UKSED Indrek Kuuben on üritanud kuuseokkateemaga sisse pääseda paljudest ustest. Kontakt minister Marko Pomerantsiga sumbus. Peaministri majandusarengu töörühma juht Erkki Raasuke suunas ta rääkima töörühma ühe liikmega, kellega jutt ei edenenud. „See naine hakkas minult küsima kasuminumbreid, aga mina tahtsin tutvustada teemat, mis alles idee järgus.”

Viimatine suhtlus oli Riigikogu keskkonnakomisjoni esimehe Rainer Vakraga. „Ehk saab nüüd kännu tagant liikuma. Rainer Vakrale rääkisin sellest, et kogu okkamajandus võiks käima minna RMK egiidi all. On ju riigikogu liikmed ka RMK nõukogus. Kutsusime Vakra osalema Paide arvamusfestivali metsanduse arutelule.

Arusaam, et metsandusele tuleb otsida uusi tulevikuväljavaateid, oli seal meil ühine.”

Indrek Kuuben ütleb, et tema jaoks on tegu põhimõttelise küsimusega: kasutamata ressursi teemaga tuleb tegeleda süsteemselt ja initsiatiivi peab näitama ka riik. See pole asi, mida jätta ainult mõne eraettevõtja või entusiasti lahendada.

maa elu || hoidised || 7

15. september 2016

Hea hoidis on maitsev ja teeb lõõrid lahti Taavi Alas

S

Tallinlane Kai Põldvee-Mürk on viimastel aastatel oma hoidistega Eestis kuulsust kogunud, ehkki köögiviljade kasvatamine, hoidise­ retseptide väljamõtlemine ja kõiksugu katsetused on tema jaoks siiani Fotod: erakogu olnud vaid hobi.

VILVO AUTO - TEILE PARIM! VEOAUTODE JA HAAGISTE • REMONT • HOOLDUS • TAHHOGRAAFIDE TAATLEMINE TEL 435 4552, 510 5131

ügis on hea aeg hoidiste tegemiseks, aga millest ja kuidas teha? Hoidisemeister Kai Põldvee-Mürk on seda tarkust omandanud vanaemalt ja emalt, siis ise aastaid õppinud, eri retsepte katsetanud ning lõpuks hinnatud tegijaks saanud.

Köögiviljadest, puuviljadest või metsaandidest saab tänapäeval teha piiramatul hulgal asju. Meie koduaed oli minu lapsepõlves tihe puuviljaja köögiviljaaed, kus ei mahtunud kõndima ega mängima, sest suur osa talvisest toiduvarust pidi olema omast käest võtta. Praegu on raske uskuda, et sellesse väiksesse aeda mahtusid ära õuna-, kreegi-, ploomija kirsipuud, vaarikad, mustad ja punased sõstrad, tikrid ning köögiviljapeenrad.

Vanaema-vanaisa tegid kõiksugu hoidiseid ja moose, mida talvel ükshaaval keldrist toidulauale toodi.

Praegusel ajal on neid vähe, kes oskavad-viitsivad hoidiseid teha, sest poest on ju pea kõike saada ning igaüks vanaaegseid hoidiseid või moose ei tahagi. Leidub vanaemasid ja tädisid, kes oskavad teha head marineeritud kurki, aga leiab ka nooremaid naisi, kes on osanud hoidistest teha meistriteosed, milles endisaegsed tarkused on ühendatud tänapäeva maitsete ja soovidega.

Tallinlane Kai PõldveeMürk on viimastel aastatel oma hoidistega Eestis kuulsust kogunud, ehkki köögiviljade kasvatamine, hoidiseretseptide väljamõtlemine ja kõiksugu katsetused on tema jaoks siiani olnud vaid hobi. Ta tutvustab oma hoidiseid Facebooki lehel „Kodused hoidised”. Kuna viimasel ajal on mitmed huvitavad hoidistega seotud üritused ja projektid nagu iseenesest tee temani leidnud, siis ei saa Kai sõnul välistada, et tulevikus saab sellest põhitöö. Üks suurem üritus, kuhu teda sel suvel hoidistenõu jagama kut-

suti, oli Tartumaal Ülenurmel toimunud Küüslaugufestival.

Parimad retseptid ja soovitused on Kai kogunud oma hoidiseraamatusse.

Kai ütleb Maa Elule, et huvi hoidiseid-moose teha algas lapsepõlves. „Nägin maast madalast, kuidas vanaema ja ema suvel ja sügisel köögis möllasid.

Mõlemad omal moel: vanaema tegi kõike ikka palju ja suurelt, sest tal oli hea külm maakelder, kus säilimisega muret ei olnud,” räägib Kai. „Puutünnidesse sai tehtud kurke, kapsast, seeni ja talvel ka soolaliha. Lisaks magusad marjamoosid ja pudelitesse pandud marjade vesihoidised. Ema seevastu kuumutas ja steriliseeris ja tegi kõike hoopis teistmoodi, sest linnakeldris ei olnud säilimistingimused üldse nii head kui maal.

Ausalt öeldes olid mõlemad variandid huvitavad ja erilised.”

KAI SÕNUL ON KÕIGE TÄHTSAM, ET HOIDIS POLEKS AINULT HEA MAITSEGA, VAID KA TERVISLIK. Kai enda hoidisehuvi sai alguse siis, kui ta kolis omaette elama ning teadis kindlalt, et tema köögist ei tohi puududa ei hapukurgid ega marineeritud seened. „Kui suvilas andsid suvikõrvitsad esimesel aastal rikkaliku saagi, pidi need ju kuidagi talveks tallele panema. Sealt see lumepall veerema hakkas,” jutustab Kai. KATSE JA EKSITUSE MEETOD ON PARIM Kai on teinud aastate jooksul sadu hoidiseid, võtnud mujalt eeskuju ning mõelnud retsepte enda ja oma pere maitse järgi välja. „Eks see ongi katsetamine. Igal aastal olen proovinud aias kasvatada mõnda uut aedvõi köögivilja, mida varem pole proovinud. Kui saak on hea, siis ongi see katsetuste faas juba automaatselt sisse kirjutatud. Näi-

• VARUOSAD • VEOAUTODE DIAGNOSTIKA TEL 435 4555, 520 4656

SÜGISE PARIM PAKKUMINE! PARIM PAKKUMINE!

HÜDROTÕSTUKID LOGLIFT, JONSERED, EPSILON

KAMPAANIA KAMPAANIA

HAAGISED BRIAB, NÄRKO, JYKI

SAADAVAL SOBIVAD SILLUSED:

+

MÜÜK TEL 435 4556, 503 0959

VARUOSADE KAUPLUS REINU TEE 31 VILJANDI TEL. 435 4222, 505 6057

HOIDIS RAVIB PERENAISE NOHU Tihti muretsetakse, kas hoidised või moosid on ikka tervislikud, kui seal on vana kombe järgi palju soola, äädikat, suhkrut vm.

Kai sõnul ongi kõige tähtsam, et hoidis poleks ainult hea maitsega, vaid ka tervislik. Selle poole on ta kogu aeg retsepte katsetades pürginud ning selle ka saavutanud.

Kuidas teha tervislikke hoidiseid ning mida millega asendada? „Äädika kasutamise asemel soovitaksin pigem teha hapendatud hoidiseid, sest need on kõhule alati kasulikumad,” ütleb Kai ühe põhireegli. Samas tunnistab ta, et alati pole see võimalik, kuna hoiutingimused seavad oma piirangud. Head hoiutingimused võimaldavad tervislikkusele suuremat rõhku panna.

Kai sõnul saab igaüks teha hoidiseid oma eelistuse ja maitse järgi. Talle endale meeldivad tervislikud ja võimalikult toored. „Näiteks kasvõi „Külmarohi”, mis sisaldab küüslauku, mädarõigast ja tomatit ja mis nohu korral aitab alati! Kinnisele ninale piisab ainult ühest teelusikatäiest, et saada lõõrid lahti ja elu on jälle lill!”

TÄPSELT SOBIV MÜÜRIPLOKK TÄPSELT TÄPSELTSOBIV SOBIVMÜÜRIPLOKK MÜÜRIPLOKK

METSAVEOAUTODE JA HAAGISTE PEALISEHITUSTE, TÕSTUKITE JA TARVIKUTE MÜÜK

OJA TEE 5B, VILJANDI Avatud E–R 8–17 WWW.VILVO.EE

teks kale ehk lehtkapsa kasvatamine on mul sel aastal missioonitunde küsimus,” selgitab ta.

Kai ütleb, et tema tutvusringkonnas ei tea paljud sellest midagi. Kui ta räägib, et kale on mitu korda kasulikum kui tavaline peakapsas, seal sees on palju klorofülli, siis laiutavad paljud ainult käsi. „Aga kui teen grilli kõrvale kalest maitsva salati, siis arvamus tundmatust kaunitarist kohe muutub. Nii läheb ka paljude teiste aed- ja köögiviljadega. Ka suvikõrvitsat saab teha atraktiivseks mitmel moel.”

Kai tunnistab, et ta ise armastab suvikõrvitsat väga ning teeb sellest igasuguseid hoidiseid. „Samas ei puudu mu aiast kunagi tomat, kurk ja kõrvits ja muidugi maitsetaimed.”

Vastates küsimusele, mida on kõige parem teha, ütleb Kai: kombineeri omavahel kõike, sest aedviljahoidised annavad talvel nii palju võimalusi, kuidas kiirel argiõhtul saab teha maitsva roa tõesti väga kerge vaevaga. „Aga kui minna aiast kaugemale, siis metsast tasuks korjata seeni, neid saab ju soolata, marineerida ja hapendada, teha seeneseljankat, salatit, suppi, kastet, pitsat, pastat ja mida kõike veel – võimalusi on lõputult,” rõhutab Kai.

12,44 €/m2

30,82 €/m2

200x300x600S

500x200x600S

2,22 €/tk

3,70 €/tk

TASUTA* Plokiliim * Ostes 1 aluse Roclite plokke saab kaasa tasuta 2 kotti plokiliimi

200mm laiused sillused pikkusega kuni 4200mm 300mm laiused sillused pikkusega kuni 5400mm

materjalide kauplustes.

Lisainfo: www.roclite.eu

RETSEPTINURK

ÜKS ERITI TERVISLIK HOIDIS

Küüslaugu-mädarõikatomatihoidis ehk gripimoos • 1,5 kg punaseid lihatomateid (mahlatomatiga kipub hoidis liiga vedelaks jääma) • 250–300 g puhastatud küüslauguküüsi • 250–300 g kooritud mädarõikajuuri • 1,5 sl soola • 4 sl suhkrut • 4 sl 30protsendilist äädikat 1 suurem punane tšillipiprakaun koos seemnetega Purusta koostisained minikombainis või hakklihamasinas. Mädarõikajuured pane kombaini koos tomatiga, siis ei mässi massi nugade vahele ja töö edeneb kiiremini. Lisa saadud massile sool, suhkur ja äädikas, pane eelnevalt steriliseeritud, aga mahajahutatud purkidesse, kaaneta kohe, et teravad aurud purgist välja ei lenduks.

Pane külmkappi õiget aega ootama.

Peale nohu ja külmetuste profülaktika sobib hoidis ideaalselt süldi ja muude liharoogade kõrvale.

ÜKS EBATAVALINE HOIDIS

Ploomi vürtsmoos • 1 kg ploome (ilma kivideta) • 3 suuremat sibulat • 2 suuremat punast tšillipipart koos seemnetega • 400–500 g suhkrut (olenevalt ploomide magususest) jahvatatud musta terapipart • 1 tl jahvatatud kaneeli • ½–¾ tl jahvatatud nelki • 1 tl soola • 4 sl veiniäädikat • 1 dl vett

Poti põhja vala vett, et tükeldatud ploomid ja sibulad sinna kinni ei hakkaks.

Hauta moosisegu seni, kuni ploomid ja sibulad on parasjagu pehmed. Seejärel lisa suhkur ja peeneks tükeldatud tšilli. Sega hoidist, kuni suhkur on sulanud. Lisa ülejäänud maitseained ja mõne aja pärast veiniäädikas. Aeg-ajalt segades hauta vürtsmoosi edasi, et vedelikku vähemaks auraks.

Kui segu on parajalt paks, tõsta see eelnevalt ettevalmistatud purkidesse ja kaaneta kohe. Säilitamiseks sobib jahe koht.

8 || arvamusplats || maa elu

15. september 2016

Metaaniprobleemi kontekstis on rohumaaveiste roll väga väike.

Põllumajanduses toodetakse vaid 10–12 protsenti metaanist, ülejäänu aga tuleb inimtegevuse tagajärjel ning kasvõi näiteks Foto: Peeter Kümmel / Sakala riisipõldudelt.

VEISED VÕIB JU KAOTADA, KUID METAANIPROBLEEM SELLEST EI VÄHENE Katrin Noorkõiv

MTÜ Liivimaa Lihaveis juhatuse liige

H

iljuti ajakirjas Maamajandus ilmunud artiklis arutles maaülikooli teadlane Marko Kass, mida küll peale hakata veiste igavese nõndanimetatud metaaniprobleemiga – kas asja aitaks kontrolli alla saada „lehmapeerumaks” või tuleks leida veistele sööt, millega gaase vähem tekiks. Lihaveiste kasvatajad leiavad, et mahedatel rohumaadel kosuvate veiste süüdistamine keskkonna saastamises on vildakas ja lühinägelik.

Veised, keda karjatatakse rohumaadel, ei osale kuidagi ulatuslikus kasvuhoonegaaside tootmises. Vastupidi, rohumaadel kasvanud maheveised tagavad näiteks süsihappegaasi sidumise mulda, mis on vajalik, et mulla viljakus säiliks ning selles kasvaksid taimed. Juba 2005. aastal Suurbritannia Mulla Ühingu tellimusel tehtud uuring näitas, et rohumaa suudab siduda 670 kilo süsinikku ühe hektari kohta. See tähendab, et kogu Suurbritannia lihaveisekasvatusest ning pool piimakarjakasvatusest tulevast metaanist tasakaalustatakse ainuüksi rohumaadel karjatamisega. Kuna rohusööjad mäletsejad loomad aitavad vähendada kasvuhoonegaase süsiniku mulda sidumise kaudu, on nad muutumas kõige keskkonnahoidlikumaks lihaliigiks inimese toidulaual.

Metaaniprobleemi kontekstis on rohumaaveiste roll väga väike. Põllumajanduses toodetakse vaid 10–12 protsenti metaanist, ülejäänu aga tuleb inimtegevuse tagajärjel ning kasvõi näiteks riisipõldudelt. Kümnest protsendist põllumajanduse arvelt tulevast metaanist enamiku annab sealäga ja piimakarjakasvatajate sõnnikuhoidlatest eralduv metaan. Seega kui ka kõik veisekarjad hävitada ja lihaveiste kasvatamine üldse ära lõpetada, ei lahenda see metaaniprobleemi mitte kuidagi.

VÕÕRUTAME LEHMAD MÄLETSEMISEST? Tõsi on see, et veise maos metaani tekib. Samas on unikaalse neljakambrilise maoga veis ainuke loom inimese toidusüsteemis, kes suudab ise ainult taimi süües toota ini-

mese toidulauale liha ehk valku. Keskenduma peaks just sellele positiivsele aspektile ning alles seejärel mõtlema, kas ja kui suur üldse on maheveise metaaniväljastus mäletsemise kaudu. Sellist analüüsi maailma teadlased ka teevad.

On selge, et loodusseadustega paika pandut pole võimalik ega otstarbekas muuta.

Kui veis on ette nähtud sööma heina ja silo, siis ettevõtjate raha kulutamine uuringutele, tuvastamaks, et äkki on mäletsejat võimalik sööta millegi kardinaalselt erinevaga, mis tekitaks vähem gaase, on pehmelt öeldes raha raiskamine. Mäletseja, kes heina ja silo ei söö, poleks ju enam veis, vaid mingi piima- või lihatootmisrobot!

Vähesel määral aga saab söödaratsiooniga muuta metaani väljastamise kogust.

On uuringuid, mis näitavad, et pidev soolakivi olemasolu karjamaal võib vähendada metaani väljastamist või et metaaniväljastuse kogust mõjutavad isegi karjamaal lendavad mesilased. Mõned uuringud ja katsed on toonud välja asjaolu, et veiste regulaarsem roteerumine karjamaal värskema rohu peal vähendab samuti metaani väljastamist.

FAO viimane raport toob välja asjaolu, et metaani tootmine on jäänud viimasel ajal stabiilsele tasemele.

Samal ajal on veiste arv planeedil Maa jõudsalt suurenenud.

Selle asemel, et juurelda maheveiste keskkonnaohtlikkuse üle ning otsida ideid, kuidas võidelda loodusseaduste vastu, tuleks teadlastel vaadata laiemat pilti ja näha positiivseid aspekte, mida maheda veiseliha tootmine kaasa toob. See rikastab meie toidulauda puhta ja looduslikult kasvanud tootega ning selle liha tootmine ei ole kuidagi keskkonnaohtlikum näiteks sealiha või piima tootmisest. Teadlased saavad töötada ettevõtjatega koos, kuid seejuures ei tohi teadlane eraldada detaili tervikpildist, vaid peab nägema probleeme terviklikult. Piltlikult öeldes – kui me käsime kirbul hüpata ja pärast iga hüpet kisume tema küljest ühe jala ning kui ilma jalgadeta kirp enam meie käsu peale ei hüppa, siis ei saa järeldada, et kirp kuuleb jalgadega.

Varsti on keskus mitte 20, vaid 40 või veelgi rohkema kilomeetri kaugusel.

Foto: Peeter Kümmel / Sakala

INIMENE, MITTE KLIENT. Riik peaks toimima inimeste heaks, aga meil kõneldakse vaid rahakotist.

Kas inimene on meelest läinud?

Viio Aitsam

M

õtlesin riigi tähtsatele ümberkorraldustele, kui ühel päeval taas võtsin auto peale hääletajad, kes hääletasid mitte lõbu pärast või rahapuudusel, vaid sellepärast, et bussiga poleks nad vallakeskusest enne nelja tundi koju saanud. Lugesime sõidu ajal kokku, mille kõige pärast külast tänapäeval paratamatult keskusesse sõita tuleb. Tulemus tegi tuska: reformid ja ümberkorraldused on külad pühkinud elutähtsatest asutustest ikka täiesti puhtaks.

Hiljem oma külas leidsin naabrinaise olukorrast, kus jalg tahtnuks otsekohe arstiabi, kuid esimene võimalus (järjekord!) keskusesse perearsti jutule saada oli kahe nädala pärast. Hakkas kahju ja kurb.

KÄTTESAADAV ARSTIABI? Eestis tehtavate ümberkorralduste siht peaks olema eestlaste* parem elu. Emeriitprofessor Ülo Vooglaid ütleb tihti, et meil sellest enam ei julgeta või ei osata rääkida. Lihtsast tõest, et mitte kellelgi pole õigust teha riigis otsuseid, mis inimeste elu halvemaks muudavad, on saanud tagumiste asjade tagumine asi.

Kui ekstra küsima minna, saad kuulda riigi rahakotist. Selle järgi käib optimeerimine, tegevus, mille tegelik sisu on kadunud. Tänapäeval tähendab see raha kokkuhoidu ja punkt, mitte kõike arvestavat optimaalseimat lahendust.

Kui riigi elu ümberkorralduste eesmärk on algeliselt vaid raha kokku hoida, pudeneb pa-

raku järjest tegevusvälja servalt maha eestlasi, kes „vaadaku ise, kuidas saavad”. Enamasti on nad maainimesed, internetita inimesed, autota inimesed jne. Selliselt üle võlli optimeeritud riik ei ole paik, kus kõigil eestlastel on hea elada.

Vedasin näpuga järge, kas ikka tõesti isegi sõnades pole keegi enam inimeste poolt.

Näiteks mitmejärgulise ja valusalt kulgenud tervishoiureformi üks eesmärk on olnud „kindlustada elanikele kvaliteetsete tervishoiuteenuste kättesaadavus”. See tundub ju küll soovina inimeste elu paremaks muuta, aga maa poolt vaadates on välja tulnud risti vastupidine asi.

Perearstide ja suurtesse linnadesse koondunud eriarstide ebanormaalselt pikkadele järjekordadele lisandub konveiermeetodi pealiskaudsus ja maainimeste jaoks probleem, kuidas arstini jõuda. Mu kohatud viimatised hääletajad, kes autota ja külast, kust pealinna viib harva sõitev buss ümberistumisega, vist sinna saaksid, kuid kahtlane, kas ka õhtul koju tagasi.

KLIENDI SOOVID TÄITUVAD? Tartu tuttavaga puutusime hiljuti samal ajal kokku nähtusega, mis iseloomustab mu meelest üht joont riigiasutuste-ettevõtete ümberkorraldustes – püüd ähmastuda, ära kaduda, virtualiseeruda ja tingimata vältida inimlikku kontakti. Mina tõlgendan seda vastutusest kõrvale hiilimisena.

Tuttaval juhtus, et talle, vanale spordimehele, Omnivaga saadetud üllatus-postipakk jäi toppama 20 kilomeetrit enne sihtkohta, naabervalla kesku-

sesse, kus saajale lähim postkontor ka veel alles. Oli sekeldusi ja Omniva palus vabandust, aga ühtlasi selgus, et vallakeskuse postipunktiga otse suhelda pole võimalik, telefoninumbergi on salastatud. Mu enda kogemus Raplas kinnitas sama.

Eesti Posti kümne aasta tagune ümberkorralduste siht oli „muuta väga keerulist struktuuri, mis takistab meil kliendi soovidele kiiresti ning paindlikult reageerimast”. See võiks tähendada, et kujundada on tahetud kodanike jaoks mugavalt tegutsev riigiettevõte. Raplas jõuab post nüüd postkasti päeva teises pooles. Sõber lõpetas ajalehtede tellimise. Käib hommikuti ajaleheputkas ja postimehega enam ei arvesta.

On olemas tõesti väga mugavad ja kiirelt toimivad pakiautomaadid, aga need paiknevad ainult keskustes. Kulleri kasutamise eest maksad rohkem, kui „liiga” kaugel elad, ja tellida saab eraisik neid ainult interneti kaudu.

KELLEGA KONKUREERIME? Näiteid võiks tuua hästi palju.

Umbes kümmekond aastat tagasi oli minu meelest rohkem kuulda nii omavalitsuste kui ka maavalitsuste protestihäält maaelu halvendavate otsuste ja ka riigiasutuste hiiliva reformi vastu, mis maapiirkondi asutustest üha tühjemaks tõmbas. Tänapäeval on kuidagi nii, et igal võimalusel ilma suurema kärata keegi jälle koondab ja korraldab ümber oma üksusi, mis tõmbuvad küladest aina kaugemale.

See on stardipositsioon, kust hüppab ellu me värskeim reform. Otsisin sellegi seadu-

sest inimest tähtsustavat mõtet. „Haldusreformi eesmärk on toetada kohaliku omavalitsuse üksuste võimekuse kasvu kvaliteetsete avalike teenuste pakkumisel, piirkondade arengueelduste kasutamisel, konkurentsivõime suurendamisel ja ühtlasema piirkondliku arengu tagamisel.” Kas keegi loeb siit välja, et inimeste elu muutub paremaks?

Seletuskirjast leidsin lause: „Iga piirkond peab panustama Eesti kui terviku konkurentsivõime kasvule, saades omakorda osa sellega kaasnevatest hüvedest.” Kas ainult siis saab paremat elu, kui teed, nagu kästakse? Kas häbi ei ole?

Mu meelest on käima läinud protsess, mis päris elus töötab maainimeste vastu. Sest kohe, kui kolmest vallast või viiest saab üks, järgnevad riburada väikesed, need „hiilivad reformid”, mis tõmbavad elutähtsaid asutusi veelgi rohkem koomale.

Varsti on keskus mitte 20, vaid 40 jne kilomeetri kaugusel. Kas on teada näiteks, kui palju maal elavad inimesed tulevikus seetõttu ainuüksi bensiini peale rohkem raha kulutama peavad?

Kujutage ette suurt ketipoodi, mis inimestest ja kaupadest tulvil. Ja sinna kõrvale väikese Metsküla elanikke, kes kauplusautopäeval kogunevad täies koosseisus, et kaupmehel püsiks huvi külas peatust teha.

Mina olen igatahes selle Metsküla poolt ja mitte kellelgi pole õigust Eesti elu korraldada nii, et see küla ühel päeval sunnitult tühjaks jääb. *Meie riigi ametliku keelepruugi tõttu rõhutan, et mõtlen eestlasi kui inimesi, mitte kui kliente, kes teenuseid tarbivad.

maa elu || katsetus || 9

15. september 2016

Kütusesäästu võimalust kinnitas katsesõit Vändra mail Silvia Paluoja Pärnu Postimees

M

itme vihmapäeva järel säras Vändra mail taas päike, kuid kuna eelmisel päeval oli taevast alla tulnud 40 millimeetrit vett ja savikas maa nagu mört, mis veel kuivanud pole, siis valiti Eestis esimese ja ainsa kütusekulu ja rehvirõhkude seost tõestava katsesõidu koht teine: Rõusa küla põld. „Oleksin ikka tahtnud näha, kuidas asi savimaa peal välja näeb, meil ju kõik põllud sellised,” nentis Vihtra küla talumees, kes uudistas ühena paljudest OÜ Optitrans ja Michelin Polska korraldatud sõite.

EESMÄRGIKS KOKKUHOID Päeva eesmärk oli rääkimise asemel näidata, kuidas põllutöödel pinnast kaitsta, säästa kütust, vähendada ajakulu ja pikendada rehvide kasutusiga.

Koristatud viljapõllul oli välja mõõdetud 150 meetri pikkune töömaa ning ülesande täitmise ootel Baltic Agro Machinery John Deere’i 8R seeria 320hobujõulise mootoriga traktor, järel 6,2 meetri laiune sügavkobesti. Kabiini peale paigaldatud kaks klaastoru olid ääreni täis diislikütust, et uudistajad veenduksid, kumb testsõit 3,5liitrisest anumast vähem „joob”. „Vändra on valitud asukoha ja selle pärast, et siinne osaühing on meie pikaajaline partner,” põhjendas huvilistele logistiliselt kättesaadavaimat valikut Optitransi hulgimüügijuht Silver Lang. „Katse seisneb selles, kuidas optimeerida traktori kütusekulu rehvirõhku vähendades, põllumehele tähendab see esmajoones kütuseraha kokkuhoidu, suuremat kiirust ja väiksemat töökulu.”

Katsesõit oli korraldatud nii, et üles pandud märkide vaheline lõik oli vaja John Deere’i traktoriga maasse lastud sügavkobestiga läbi sõita nii, et esimese ringi peal oli ühendatud

Baltic Agro Machinery John Deere’i 8R seeria 320hobujõulise mootoriga traktorikabiini peale oli paigaldatud kaks klaastoru, mis võimaldasid mõõta kütuse Fotod: Urmas Luik tarbimist.

mootoriga üks läbipaistvatest kütusetorudest ning rehvides oli tavapärane rõhk 2,0 baari.

Töökäigu lõppemise ajaks, mil traktor uuele ringile pööras, lülitati kütus ümber tavalise paagi peale ja vähendati rehvides rõhku. Siis algas kõik jälle otsast peale: 150meetrine põllulõik, sügavkobesti järel, pööre ning tagasi. Asjatundlikud uudistajad tormasid oma silmaga vaatama, kui palju kütust kulus nüüd teisest, sellele ringile üm-

KÕIGI SILME ALL NÄIDATAKSE, MISMOODI REHVI RÕHKU MUUTES KASVAB TÖÖ EFEKTIIVSUS, VÄHENEB PINNASE KOKKUSURUMINE JA KÜTUSEKULU.

berlülitatud torust. Selgus, et pool liitrit vähem kui esimese, rehvides rõhku alandamata ringi ajal.

Katse tegijad ning osaühingu Optitrans tegevjuht Mareck Pukk rõhutasid, et kõigi silme all näidatakse, mismoodi rehvi rõhku muutes kasvab töö efektiivsus, väheneb pinnase kokkusurumine ja kütusekulu. See aga tähendab põllumehele väiksemat väljaminekut ja paremat pinnase viljakust.

Katses kasutatava sügavkobesti kohta rääkis Baltic Agro Machinery OÜ müügiesindaja Simo Soop, et see masin on mõeldud kündi asendama. „Tüükultivaator on mõeldud tavalise klassikalise künni asemel. Selle seadmega saab pinnases ka sügavamale minna ja kui näiteks vesi on põllu peal, siis kuni 35 sentimeetri sügavusele. Künniadraga saab minna vaid 15–20 sentimeetri sügavusele ning töö kiirus on

www.optitrans.ee MICHELIN REHVID = PIKAEALISUS + KASUMLIKKUS

SEPTEMBRI PAKKUMINE €/tk

MICHELIN 600/50R22,5 Cargoxbib 159D TL MICHELIN 710/45R22,5 Cargoxbib 165D TL MICHELIN 710/50R26,5 Cargoxbib 170D TL KLEBER 600/70R30 Topker 152A8/149D TL KLEBER 650/85R38 Topker 173A8/173B TL KLEBER 710/70R42 Topker 173A8/170D TL

1236.1643.1899.1535.3019.3430.-

Hinnad sisaldavad käibemaksu Pakkumine kehtib kuni 30.09.2016 Infot laiema rehvivaliku kohta leiad meie kodulehelt Tel 515 3763, 5814 7377, e-post info@optitrans.ee

ka tüükultivaatoril suurem,” selgitas ja võrdles Soop. „Meie põllud on kivised, sellepärast on tüükultivaatoril topeltvedru kivikaitse.”

Transporditööl on levinud rehvirõhk 1,8–2 baari, kuid põllutööl on sobivaim rehvirõhk 1,6 baari. Testi teisel töökäigul oli rehvirõhk esiratastes 1,2 baari, tagumistes 1,0 baari ning kütusekulu vahe testi väikesel vahemaal (300 meetrit edasi-tagasi) oli 17,6 protsenti. „Kui mõelda mõnele teisele agregaadile siin masina taga, mis võib-olla veel sügavamalt töötab, ja sellele, kui palju masin aasta jooksul tööd teeb, siis arvestades 17,6 protsenti aasta peale, on vahe märkimisväärne,” tõdes Soop.

NUTIVAHENDID ON ABIKS Moodsal ajal tulevad traktoristile abiks nutivahendid, nii on nutitelefonis olemas Michelinis välja töötatud rakendus, mis ai-

tab kalkuleerida õiget rehvirõhku töötingimuste ja kasutatavate agregaatide järgi.

Uudistajate hulgas oli ka Vändra OÜ juhatuse liige insener Peeter Kitsnik, kellele katse tulemused ei olnud üllatus. „Meie oleme seda viljelenud koostöös Michelini meestega juba paar aastat ja lasknud põllutööde ajal traktori rehvides rõhu alla ja transpordi ajal üles tõstnud,” möönis Kitsnik. „Aga see test on Eesti põllumeestele väga tänuväärne näitamine, et rehvirõhu õige muutmine annab väga suure kütuse kokkuhoiu ja lisab tööle kiirust.”

Kitsniku jutu järgi kasutab osaühing oma traktorirehvide juures nii-öelda kiirventiile, et saaks surve kiiresti rehvis maha ja sama kiiresti saaks surve uuesti rehvi tagasi, liigselt aega kulutamata. „Kui vanasti oli nii, et kui uus rehv peale monteeriti, siis sinna jäänud rõhku keegi ei

muutnud ja nii oligi, et pehmel põllul käisid masina rattad all ringi ja masin ei liikunud edasi. Asi muutus siis, kui hakati arvesse võtma rehvide kasutamistingimusi, jälgima rehvirõhku ja kasutama madalsurverehve. Meie kasutame põllutöömasinatel Michelini rehve ja see on ennast õigustanud,” rääkis Kitsnik.

Katsesõidud Pärnumaal teenisid eesmärki tutvustada uuemate põllumajandusrehvide kasutamise eeliseid: kasumlikkus, produktiivsus, usaldusväärsus ja keskkonnakaitse suurendamine. „Michelin Group on rakendanud kogu tehnoloogia selleks, et pakkuda põllumehele täielikku madala rõhu tehnoloogia rehvide valikut, mis vastab nende vajadustele taimekasvatushooaja eri etappides,” lisas Mareck Pukk, kes aitas sõitudele kaasa Optitransi poolelt.

Uuenenud „342“ veelgi tõhusam ja efektiivsem!

• Parandatud maitseomadustega mürksööt närilistele • Turboimpregneeritud nisutera (toimeaine on viidud otse tera sisemusse) • Tolmuvaba • Efektiivne toime pärast esimest manustamist!

• Ei idane • Sisaldab Bitrexi mõruainet • Säilivusaeg 45 kuud Toimeaine: Bromodialoon 0,05 g/kg Pakend: 200 g Kasutage biotsiidi ohutult! Enne kasutamist lugege lisatud teave alati läbi!

Saadaval kõikides hästi varustatud tööstuskaupade kauplustes ja apteekides üle Eesti.

10 || ilma- Ja taimetark || maa elu

ilmaTarK

15. september 2016

September pakub

hulga tervislikke köögivilju

jÜri KamEniK

ilmatark

KaTrin luKE

VANANAISTESUVE MÜSTEERIUM

S

eptember on viimane suvekuu ja sageli ühtlasi ka esimene sügiskuu (esimesed öökülmad, esimesed tõeliselt kõledad ilmad on tavaliselt just septembris).

Maret Kents kirjutas: „Vananaistesuvi – see on suvest järele jäänud päikesekild, mis vaatab kord sügisel tagasi, nagu oleks tal kahju anda loodust kõike hävitavale sügisele.”

Vananaistesuvest oleme kuulnud juba palju arvamusi, et see ongi käes. Tegelikult siiski on praegu veel pärissuvi, sest ööpäeva keskmine õhutemperatuur on püsinud pidevalt üle 13 kraadi. Meenutuseks, et klimaatiline suvi algab siis, kui ööpäeva keskmine õhutemperatuur tõuseb püsivalt üle +13 °C. See langeb kokku ajaga, mil väljas võib hakata kasvatama soojalembelisi köögivilju, viljapuud on lõpetanud õitsemise, kuid pihlakas alles puhkeb õide. Sügis algab ööpäeva keskmise õhutemperatuuri püsiva langemisega alla +13 °C ja lõpeb siis, kui see temperatuur püsib alla +5 °C. Mis on vananaistesuvi ja millal seda võib siis oodata? Paraku on vananaistesuve määratlus küllaltki segane. Euroopas mõistetakse vananaistesuve all üldiselt septembris või oktoobris mitmepäevast soojade päevade ja kargete öödega ilma, mille põhjuseks on blokeeriv kõrgrõhkkond. Tavaliselt väidetakse, et vananaistesuvest ei saa rääkida enne astronoomilise või pärissuve lõppu, millega kaldun nõustuma, ja sel juhul ei saa veel vananaistesuvest rääkida. Samas, kui näiteks augusti lõpp või septembri algus on väga jahe ja pilvine (ööpäeva keskmine alla 13 kraadi), kuid seejärel näiteks septembri keskpaigas on mitu päeva sooja ilma (päevane maksimum vähemalt +17 °C), siis võiks seda ikkagi nimetada vananaistesuveks.

Päris üksmeelel ollakse vist küll selles, et septembri lõpus või oktoobris olevat ilusate ja soojade ilmadega perioodi võib pidada vananaistesuveks.

Niisiis on vananaistesuve peamiseks kriteeriumiks ikkagi just blokeeriva kõrgrõhkkonna olemasolu, mis suudab pakkuda mitu päeva kuiva ja päeval sooja ilma, kusjuures pärissuvi võiks olla selleks hetkeks juba lõppenud.

Lähiminevikust on väga ilusaid vananaistesuvesid olnud näiteks 1999., 2000., 2005. aastal. 1999. ja 2005. aasta juhtumid olid septembri lõpus, kusjuures ööpäeva keskmine küündis klimaatilise suveni ehk oli üle 13 kraadi.

fütoterapeut, Karepa Ravimtaimeaed

S

eptembris kostitab aed meid paljude tervislike kodumaiste köögiviljadega, mida tasub tarbida kohe, aga ka talveks keldrisse varuda.

Kaalikas sobib hästi kaalujälgija ja diabeetiku toidulauale, kuna ei tõsta järsult vere suhkrusisaldust ja on üsna kalorivaene toit. Samuti suurendab kaalikas uriinieritust ning tänu kiudainetele aitab kõhukinnisuse korral. Kaalikas on üks suurima mineraalainesisaldusega köögivilju, sisaldab kaltsiumi, boori, fosforit, naatriumi, rauda, mangaani, väävlit ning vitamiine (C, B1, B2, P, PP). C-vitamiin säilib kaalikas talve läbi, nii et seda on kasulik süüa igal ajal.

Väga maitsvad on ahjus suitsu- või triibulihaga küpsetatud kaalikalõigud või siis veiseliha ja tüümianiga kaalikad.

Kaalikaid võib ahjus küpsetada ka lihtsalt õli ja tüümianiga.

Kaalikaid keetes annavad hea maitse köömned. Samuti sobib kaalikas suurepäraselt toorsalatiks koos hapuka mahla, mee ja jõhvikatega.

KÕRVITS Kõrvitsa viljalihas sisalduvad ensüümid soodustavad seedimist ja valkude omastamist.

Kõrvits soodustab uriinieritust, aitab parandada neerude ja põie tööd ning vähendada turseid südame- ja veresoonkonnahaiguseid põdevatel inimestel. Kõrvitsa söömisest on abi ka jäme- ja peensoolepõletiku korral, samuti aitab kõrvits siduda ja väljutada kolesterooli.

Tugevam toime on toorel kõrvitsal. Tee näiteks kõrvitsasalatit: riivi kõrvits ja lisa mett, jõhvikaid ning ebaküdoonia või muud hapukamat mahla.

Kõrvitsahooajal võib teha ahjus vormiroogasid, kõrvitsamoosi apelsini ja ingveriga, kõrvitsasaia ja -kooki, kuhu sobivad hästi Kreeka pähklid, apelsinisukaad ja ingver.

Olen kõrvitsaid koorinud ja tükkidena sügavkülma pan-

na just toorest peedist pressitud mahla. Värskelt pressitud peedimahl peaks aga enne joomist veidi aega seisma, muidu võib see tekitada spasme. Peet parandab ka kilpnäärme tööd, kuna sisaldab joodi. Šveitsis on restoranides väga levinud komme kasutada roogades imeõhukesi peediviile. Olen ka ise neid köögikombainis valmistanud ning maitsestanud ürdisoolade ja õliga. Lisan riivitud peeti ka tatravokkidele, teen borši ja loomulikult rosoljet. Maitsvad on veel ahjupeedid toorjuustu ja maitsetaimedega, lisada võib õli- ja palsamiäädikat või muud hapukat mahla. Marineerida saab peete köömnete ja sidruni- või ebaküdooniamahlaga.

Lehtpeeti ehk mangoldi saab kasutada nii salati kui ka supimaterjalina, ülejäägi võib ära kuivatada ja rohejahu teha.

Septembris kostitab koduaed muu hulgas peedi ja kõrvitsaga, mis mõlemad soodustaFotod: erakogu vad seedimist.

nud, vajadusel võtan sealt ja panen kohe vette keema, seejärel teen supiks või lisan saiatainasse. Kõrvitsamoosi olen kasutanud kookide ja tordipõhjade tainas, kuhu lisan võid, hapukoort ja jahu.

Kõrvitsasupi tegemiseks tükelda kõrvits ja keeda veega. Lisa veidi roosuhkrut, soola, vahukoort, karrit ning püreesta.

Serveerimisel võib lisada röstitud kõrvitsaseemneid, praetud suitsuliharibasid ja koriandrilehti. Kui teed magusat suppi, lisa karrit või kardemoni ja apelsinikoort. Kõrvale võib süüa röstitud kõrvitsaseemnetega saia.

Kõrvitsaseemneid on rahvameditsiinis kasutatud paelussi väljutamise abivahendina. Selleks tuleb süüa 10–100 grammi

kõrvitsaseemneid päevas. Kõrvitsaseemned sisaldavad kasulikke rasvu ja valke.

PEET Peet on hea seedimisele ja eriti sobilik kõhukinnisuse korral. Samuti on peet väga kasulik veresoontele. Peedimahl tugevdab verd. Vähihaigetele on soovitatud vereparandaja-

SEPTEMBRIS KOSTITAB AED MEID PALJUDE TERVISLIKE KODUMAISTE KÖÖGIVILJADEGA, MIDA TASUB TARBIDA KOHE, AGA KA TALVEKS KELDRISSE VARUDA.

***

ju Kal

KÜlviKalEnDEr – sEPTEmBEr 2016

06.59 19.29

21. K

Juur, alates kl 08.53 õis

23. R

12.56

Õis

MAA

TULI

VESI

ÕHK

U

S

Sügise algus 17.21

ISTUTUSAEG

Juur

22. N

Ne i

Vili, alates kl 07.58 juur

20. T

VI

K

19. E

JU

Vili

Sõnn

18. P

K

Õis, alates kl 11.33 leht allikaS: mÄrkmik-kaleNder „aaSta aiaS 2016” kirJaStuSelt Varrak

ur Amb

Leht, alates kl 07.22 vili

LI

17. L

R

i ts

Leht, aiatöödeks sobimatu päev

22.05

Jäär

vi Lõ

16. R

kits

V

Suviselt soojad ja päikeselised ilmad on Kesk-Euroopas valitseva kuumalaine peegeldus: 10. ja 11. septembril ulatus õhutemperatuur koguni 20...25 kraadini.

Ilm küll veidi jahenes nädala algul, aga Kesk-Euroopa kohal tugevnes uuesti kuum antitsüklon, mis hoidis ilma enamasti päikeselise, rahuliku ja veel üsna sooja. Siiski õhumass selles jahtub; jahedust ja pilvi lisab ka Venemaal pöörlev hiiglaslik tsüklon. Nii jääb õhusooja vähemaks – enam 20 kraadini see ei kerki, ka öökülmaoht võib hakata kummitama (see oleneb siiski pilvisusest ja tuule tugevusest).

MUST RÕIGAS JA MÄDARÕIGAS Must rõigas on puhastava ja antibiootiliste omadustega vili, mis on väga maitsev igasugu salatites või viiludena prae või muu toidu kõrvale. Näiteks sobib riivitud must rõigas hästi selleri ja majoneesiga. Samuti võib riivitud mustale rõikale lisada mett. Vanasti kasutati musta rõigast meega neerukivide lahustamiseks.

Mädarõigas on looduslik antibiootikum külmetus- ja viirushaiguste ajal. Mädarõikast saab valmistada ka võiet, mis sobib hästi röstsaiale, liha- või kalalõikudele. Määrdevõid valmistatakse riivitud mädarõikast, suhkrust ja võist.

Mädarõika lehti on kasutatud liigesevalu korral, mähkides lehe ümber valutava liigese.

Rohkem ideid ja retsepte saab raamatutest „Korilase aastaring” ja „Ravimtaimedega toidud”, samuti Karepa ravimtaimeaia Facebooki lehelt.

V

maa elu || kodu Ja aed || 11

15. september 2016 gamaal Otepää ja Puka vahel asuvas Rebase talu puukoolis (vt www.rebasetalu.net), nende hinnakirjas on praegu lausa 59 põõsasmarana sorti.

Puukooli peremees Ahti Tiirmaa tegeleb ka põõsasmaranate aretusega, parimad aretised on „Arula valge”, „Madeleannell”, „August Velner” ja „Ahti’s Gold”.

Kevadel võtab põõsasmaranatel lehteminek aega ja see justkui tuletab meelde, et seda põõsast tuleks aprilli teisel poolel lõigata ja noorendada. Looduses ei lõika neid keegi, aias muutuvad mõned sordid aga hoolduseta ruttu liiga tihedaks ja rääbakaks. Hõredam ja õhulisem põõsas õitseb ilusamini. Vanu oksi võiks põõsast välja lõigata kolmenelja aasta tagant või siis nii, et võtate neid igal aastal natuke ära. Põõsasmarana õied moodustuvad sama aasta võrsetele. Kerge okste kärpimine hästi ei sobi, sest siis kasvavad iga oksa tippu mitmeharulised luuakesed. Kui juba lõikate, siis võtke ära umbes veerand oksa pikkusest.

Suurelehisel hortensial on valgete, rohekate, kreemikate, roosade, punaste ja siniste õitega sorte.

Fotod: erakogu

Imetleme hiliseid

õitsejaid sÄDE lEPiK

S

eptembris, kui õisi paratamatult järjest vähemaks jääb, püüavad teenitult pilke kaks vapralt õitsevat põõsast: hortensia ja põõsasmaran.

Mõlemad põõsad jaksavad õitseda oma neli kuud ning soojemate sügistega lääneranniku aedades näeme nende õisi tihti veel novembriski. Õitsemise lõpetavad alles püsivad külmad.

VASTUPIDAVAD ÖLANDI TOBUKESED Laulasmaa, Keila ja Vasalemma kandi natuke niiskematel loopealsetel meil ka looduslikult kasvav harilik põõsasmaran (Potentilla fruticosa) on väga vintske ja vastupidav põõsas. Nagu kasvupaik näitab, piisab neile eluks lahjast mullast ja õhukesest mullakihist, loopealsetel saavad nad hakkama nii palavate ja kuivade päevadega kui ka tuule ja lumeta talvedega. Kui põõsa lehed põuaga närtsivad ja kipruvad, siis tingimuste paranedes kasvatab taim uued lehed.

Looduses kasvab põõsasmaran meetri-pooleteise kõrguseks, põõsa lihtsad kollased õied meenutavad tulikaõisi. Hallikasrohelised sulgjad lehed koosnevad viiest lehekesest. Põõsasmaranaid kasvab palju Rootsi saarte alvaritel ja nende vastupidavusele vihjab ka meeldejääv rootsikeelne nimi Ölands tok – Ölandi to-

buke. Selline nimi olevat põõsale külge jäänud võrdlusest Ölandi saarelt armeesse võetud hästi vintskete, kuid pikaldase taipamisega nekrutitega.

ÕISI VALGEST PUNASENI Meie aedades ja haljasaladel on vähenõudlik ja mitmete kasutusvõimalustega põõsasmaran muutunud viimaste aastakümnetega üsna armastatud põõsaks. Kõige paremini sobib neile neutraalne kuni nõrgalt aluseline muld. Põõsasmaranat saab kasutada nii üksi kui ka kehvemat pinnast katvas lausistutuses, nii mõnepõõsalise rühma kui ka vabakujulise hekina või hoopis terrassil suuremas taimeanumas. Aiavaasis ärge laske põõsal ära kuivada. Ilusaid sorte tuleb üha juurde. Sordid erinevad õite ja lehtede värvuse ja suuruse (õie läbimõõt isegi kuni 5 cm), kõrguse ja laiuse poolest. Põõsa kõrgus võib küündida üle pooleteise meetri (näiteks valgete õitega „Sandved” ja kollaste õitega „Goldfinger”), tõelised kääbused (0,2–0,6 m) on kollane „Golden Darf” ja roosa „Pretty Polly”. Kõige rohkem on kollaseõielisi sorte (toon ulatub tumekollasest sidrunkollase ja heleda kreemini), kuid pakutakse ka eri kõrguses valgete, roosade, oranžide ja punaste õitega sorte.

Põõsasmaranad õitsevad kõige külluslikumalt päikesepaistelises kohas kasva-

Tallinnas Rahvusraamatukogu ees kasvavad hästi hooldatud põõsasmaranad väga ilusti kõrgpeenardes.

des. Punaste („Marian Red Robin”, „Red Ace”, täidisõieline „Floppy Disk”), oranžide ja roosade õitega sordid pleegivad täispäikeses aga heledamaks. Neid sorte tasuks kasvatada ehk poolvarjus, nii et need keskpäeval lauspäikese kätte ei jääks. Teistest punas-

test peaks oma värvi paremini säilitama „Red Robin”, roosadest reklaamitakse pleekimiskindlana pooltäidetud õitega sorti „Lovely Pink”, mille õitsemine ongi kõige uhkem sügisel niiskemate ilmadega.

Kõige rikkalikum on põõsasmaranate valik ilmselt Val-

ÕIED NAGU SINISED JA ROOSAD SIIDIST LIBLIKAD Kõige imelisemalt õitsevad praegu aedades muidugi hortensiad (Hydrangea). Nende valik oli meil kaua väga väike, piirdudes laias laastus aedhortensia sordiga „Grandiflora” ning puishortensia sortidega „Grandiflora” ja „Annabelle”. (Kahel „Gradifloral” on selge erinevus. Aedhortensia piklikud püramiidjad õisikud meenutavad eemalt ehk veidi sireli omi, õied on algul valged ja lõpuks roosakad.

Puishortensia meenutab kasvukujult rohkem lopsakat püsilille kui põõsast, „Grandiflora” poolümarasse õisikupalli koondunud steriilsed õied on algul rohekasvalged ja muutuvad siis valgeks, see sort õitseb juba suvel.)

Suurelehist hortensiat teadsime pigem külmahella poolrohtse potitaime ja matuselillena, mida armastati kalmudele viia. Teiste liikide ja sortidega tegelesid botaanikaaiad ja tõelised taimegurmaanid.

Kuid umbes sel ajal, kui saime vabamalt reisima hakates Iirimaal, Inglismaal, Prantsusmaal ja mujal suurelehiseid (H. macrophylla), karvaseid (H. aspera) ja tammelehiseid hortensiaid (H. quercifolia) ning ka aedhortensia (H. paniculata) külluslikku sordivalikut imetleda ja kadedalt õhata, hakkasid asjad meiegi jaoks paranema. Aretustöö on maailmas hoo sisse saanud ja hortensiad moodi läinud. Sel sügisel müüb Hansaplant juba näiteks 20 aedhortensia, kaht karvase hortensia ning nelja suurelehise ja puishortensia sorti.

Pangodi kanti uhke taimekollektsiooni loonud Ahsede pere aias kasvab aga tervelt üheksat liiki ja 44 sorti hortensiaid. Elle Ahse on oma mitmekümne aasta hortensiate kasvatamise kogemused-tähelepanekud koondanud tänavu ilmunud „Maalehe hortensiaraamatusse”. Näiteks aedhortensia sortide tutvustusi on tema kogust raamatusse jõudnud 24 ja eriti efektsete õisikutega suurelehise hortensia sorte on seal 12. Suurelehise hortensia õisikud on ke-

rajad või poolkerajad, värvitoonid ulatuvad valgest roosa, punase ja siniseni. Suurelehine hortensia kasvab looduslikult Jaapanis. Sellest liigist aretatud vanemad sordid meie kliimas talve õues kahjuks üle ei ela. Koos selle aastatuhande algusega asi aga muutus: USAs õnnestus aretada külmakindlate sortide seeriad Early Sensation, Forever Ever ja You and Me. Suurelehise hortensia sordid muudavad õitsemise ajal põnevalt tooni, näiteks esimese külmakindla sordi „Endless Summer Original” õied on algul sinised ja värvuvad hiljem lillaks. Õietoonid olenevad valgustingimustest ja veel rohkem pinnase reaktsioonist, happelistel muldadel võivad õied olla sinised, aluselisse pinnasesse kasvama pandud sama sordi taimel aga hoopis roosad.

HILISTE ÕITSEJATE SUPERSTAARID Hortensiad ei ole siiski nii leplikud ja vähenõudlikud kui põõsasmaranad. Lahjas liivases pinnases ja päikeselõõsas need kasvada ei taha, pindmise juurestikuga põõsad ei talu ka seisvat vett. Hortensiatele meeldib parasniiske kergelt happeline ja viljakas muld. Niiskust aitab hästi hoida see, kui multšite kevadel põõsaalused, talvel kaitseb multšikiht juuri ka külma eest. Multšiks sobib hästi kergkruus, neutraliseerimata turvas, männikoor jm.

AEDHORTENSIA PIKLIKUD PÜRAMIIDJAD ÕISIKUD MEENUTAVAD EEMALT EHK VEIDI SIRELI OMI, ÕIED ON ALGUL VALGED JA LÕPUKS ROOSAKAD. Elle Ahse jagab raamatus ka istutus- ja hooldusnippe ja õpetab hortensiaid lõikama.

Huviliste innustuseks kirjutab ta, et hortensiad on hiliste õitsejate seas tõelised superstaarid ning enamik meil müüdavad liigid ja sordid on „äärmiselt vastupidavad igasuguste ilmastikutingimuste suhtes ja lihtsalt kasvatatavad. Algaja huviline võiks alustada aedhortensia sortidega, mis on täiesti külma- ja talvekindlad. /…/ Õitsemise ajal ei möödu hortensiaist neid tähele panemata ükski inimene. Kümnete meetrite kaugusele paistvate eri värvi õite ja erikujuliste suurte kohevate õisikutega on nad aias tõelised pilgupüüdjad. Oma ülipika õitsemisajaga, mis kestab kuni lume tulekuni, on hortensiad oivalised ja ainukesed tõelised suvepikendajad.”

Põõsale jäetud kuivanud õisikud on põnevad talvelgi. Suvemälestusi võite hoida ka õisikuid taimeseadete jaoks kuivatades. Selleks lõigake maha täiesti avanenud õieliblikatega õisikud ja pange need kuivama, õisikud alaspidi. Või katsetage keerukamat võtet, mis peaks jätma õied elastsemaks. Ilusa ilmaga lõigatud õisikud pange päikselisele aknalauale kuivama vaasis, kus on glütseriini ja vett vahekorras 1:6 … 1:10. Kuivatamine kestab niikaua, kuni see segu vaasist ära kaob.

12 || kalapüük || maa elu

15. september 2016

Viimsi rannakaluri Rein Kääpa sõnul on kalasaak aasta-aastalt vähenenud. Koduaia suitsuahjul õnneks tööd veel jätkub.

Rannakalur

viib linnavurled merele Tiit Efert

E

nda püütud kala maitseb hoopis teisiti kui poest ostetud.

Kui saab seda veel ise suitsutada, siis mida paremat veel tahta. Just sellise eesmärgiga suundume Viimsi rannakaluri Rein Kääpaga päikeselisel õhtul Tallinna lahele Naissaare alla lesta püüdma.

Rein Kääpa on kogenud rannakalur, kes elab Viimsi poolsaarel. Meri loksub tema koduaknast vastu kallast paarikümne meetri kaugusel.

Kuid tema kodu juurest merele minna ei saa. Rannaala on hästi kivine ja sealt on paati vette lasta raske. Rein on leidnud endale koostööpartneri kogenud meremehe Bruno Einardi näol, kes elab Miiduranna sadama kõrval. Mehed on sinna rajanud koos väikse sadamakai, mille ääres Reinu valge paat seisab. ÄHVARDAV ÄIKE Väljasõit Naissaarele on plaanitud õhtul kella kuueks, et jõuaks tunnikese paadisõidu järel kohale. Võrkude sisselaskmine võtab oma aja. Seejärel jõuaksime veel saarel keha kinnitada ning siis polegi muud, kui kotile pugeda, sest hommikune äratus on kalameestel varajane. Plaanime pool seitse väljuda, et siis saagiga kella kümne ajal hommikul mandril tagasi olla.

Päeval enne väljasõitu on taevas pilvine ja tundub isegi äikeseline. Reinu hääl telefonis on rahulik. Väljasõit toimub kindlasti. „Ainult kui kõvasti müristab, siis poevad lestad peitu,” teatab mees.

Kella kuueks on Rein ja Bruno sadamas kohal ning tõstavad kalapüügivarustust paati. Ometi jääb midagi maha, sest kui oleme kümmekond minutit teel olnud, keerab Bruno paadi ootamatult ringi ning suundume kodu poole tagasi. Isegi Rein vaatab küsivalt Brunole otsa. „Sudjad jäid maha,” teatab Bruno merekaruliku rahulikkusega. Sutjadeks nimetab Bruno poisid, mille külge sisselastud võrgud kinnituvad. Rein ütleb, et talle on ikka soovitatud teha nimekiri asjadest, mida tuleb kaasa võtta. „Nimekirja tegemine võtab kauem aega kui asjade kokkupanek,” naerab ta. Nii polegi muud teha, kui sõidame tagasi, võtame sudjad kaldalt peale ja asume uuesti Naissaare poole teele. Vastupidi päevasele kartusele on ilm pöördunud selgeks. Taevas on helesinine ning meri sillerdab silmipimestavalt.

Rein oli varem tegelikult hoopis kirglik jahimees. Tema jahimaad asusid Läänemaal. Ühel hetkel, paarkümmend aastat tagasi muutus Viimsist jahile sõitmine üleliia väsitavaks ja mees pööraski pilgu hoopis merele, mis talle koduhoovis vastu loksus. „Mõtlesin, et saan ju siingi oma kirge rahuldada,” sõnab Rein, kes tänaseks pensionär, kuid enne seda töötas Tallinna Tehnikaülikooli Tallinna kolledži haldusosakonna juhatajana ning kaubandusettevõttes juhina.

Mees ostis paadi ning hakkas merel käima. Kui meri on kodule nii lähedal ja aknast on selline vaade, siis lausa tõmbab sinnapoole. Mees on osalenud ka väikest viisi kohalikus polii-

tikas. „Soovin, et Viimsis oleks mets ja puhas meri, säiliks traditsiooniline rannakalandus ja kohalik kala poleks toidulaual haruldus,” kõlab tema deviis.

Eestlased on pidanud ennast ikka rannarahvaks, kuid tänapäeval elatakse vanades kalurikülades pigem kauni merevaate pärast. Viimsi mees Rein Kääpa hoiab siiski vanu traditsioone au sees ning viib ka linnavurledest huvilisi mereromantikat nautima.

Alguses käis mees peamiselt merel koos sõpradega, aga kui sõbrad ikka ja jälle alt ära hüppasid, siis mõtles ta hakata pakkuma teenust huvilistele, kes on nõus selle eest ka maksma.

VÕRGUD VETTE Bruno juhitud paat suundub kindlalt Naissaare suunas. Poolel teel läheneb Tallinki laev, kuid meie väikelaeva kaptenil on kõik kontrolli all. Ta näeb oma rooli taga asuvalt ekraanilt täpselt meie paadi ja suure laeva marsruuti. Kokkupõrkeohtu pole. Suur laev seilab meie silme alt läbi ning kaob horisondile, kus paistab veel teisigi kaubalaevu ja väiksemaid jahte. Soe õhtu on meelitanud inimesi mereõhku nautima.

Jõudnud Naissaare rannikust mõne kilomeetri kaugusele, leiavad mehed, et on õige aeg võrgud sisse lasta. Algatuseks seadistab Rein kajaloodi, mis näitab Bruno juhtrooli taga oleval ekraanil paadi all oleva vee sügavust ning kalade liikumist. Väljavalitud kohas on vall ning sügavus kõigub seitsme meetri kandis. Vaid mõned meetrid ee-

mal võib sügavus ulatuda kuni 15 meetrini. Ekraan näitab kalaparvede liikumist, mis tegelikult võib olla ka merevee kantud prügi.

Bruno ulatab Reinule poi ning võrgud lähevad vette.

Kaasas on seitse võrku, mis meetrite järgi vastavad kaheksale võrgule. Andmed märgib Rein oma kaustikusse, aruandluse tarvis.

Võrg ud la sev ad Rein ja Bruno Naissaare lähistele kahte paika.

Võrgu püügile asetamine algab ankru haakimisega põhja. Võrgud lastakse vette allatuult liikudes, et tuul ei kannaks alust püünisele.

Kui ankur ja otsapoi on vees, antakse vaikne käik edasi ja lastakse püünisel üle poordi või ahtri vette joosta. Viimasena lastakse sisse otsaankur ja poi. Otsaankur tõmmatakse pingule poinöörist.

Tavaliselt jäetakse võrgud püügile ööseks, kuid vahel ka pikemaks ajaks. Püügile jätmise aeg sõltub kalarohkusest ja püügioludest. Suvel, kui vesi on soe, hukkub ja rikneb kala võrgus kiiremini kui talvisel ajal, seepärast välditakse võrkude sees hoidmist päikselisel ajal.

Meie plaan on võrgud järgmisel varahommikul välja võtta. Ööseks suundume Naissaarele. Siia on tulnud jahte nii Soomest kui ka Tallinnast.

Soojus hoiab liikvel sääski ja kihulasi. Aga me ei anna neile palju aega, sest õnneks tõuseb päike koos meiega vara. Rein ja Bruno on entusiastlikud.

Seome paadi lahti ning asume võrkude poole teele.

Fotod: Tiit Efert

SAAGIGA VÕIB RAHULE JÄÄDA Võrgud võetakse välja vastupidiselt sisselaskmisele – liikudes vastutuult, et tuul ei saaks alust püünise peale kanda. Võrk tuleb paati võtta samas järjekorras, nagu see sisse lasti: alustades ja lõpetades poist ning ankrust.

Rein asub esimest võrku lappama. Algus ei näi sugugi paljutõotav. Esimese kümmekonna meetriga ühtegi kala paati ei kuku. Siis tuleb esimene lest, teine ja üht-teist ikka koguneb. Palav soov on siiga saada, aga esimeses püügikohas me seda ei saa.

Siirdume teise paika. Meie võrkudest paarisaja meetri kaugusel askeldavad paadis kalurid, kes lasevad võrke sisse. Bruno ja Rein tunnevad mehed ära ja teavad neid.

TAVALISELT JÄETAKSE VÕRGUD PÜÜGILE ÖÖSEKS, KUID VAHEL KA PIKEMAKS AJAKS. Asume teist võrgurida välja tõmbama. Kohe on paista esimene lest, teine, kolmas.

Mõne väiksema viskab Rein kohe vette tagasi. Sekka koguneb mõni kammeljas, nii suur, et täidab üksinda praepanni ära. Kui viimane jupp võrgust on paati tõmmatud, peame tõdema, et siiga me täna hommikul ei saanud. Saagi üle ei saa nuriseda, aga kiita ka pole midagi. Rein räägib, et heaks saagiks peetakse kümmet kilogrammi ühe võrgu kohta.

Me oleksime pidanud siis kaldale viima 80 kilogrammi kala. Kui Miiduranda tagasi jõudes kala kaalu otsa riputame, saame saagiks ligikaudu 20 kilogrammi lesta, koos kümmekonna kammeljaga. Aga sellest piisab, et õhtul suitsuahi kuumaks kütta ja värskelt suitsutatud kala nautida.

Mõnikord, kui saak on suurem, viivad mehed kala müüki Rohuneeme teel Viimsi Lihapoe kõrval asuvasse

kalakioskisse. Läinud aastal viis Rein poodi üle 500 kilogrammi lesta. Täna aga pole see päev.

RANNAKALURI ELU Õhtul suitsuahju juures tunnistab Rein, et tema eas mehele on sellised kalaretked küllaltki kurnavad.

Kui klientidega sõidetakse õhtul välja ja järgmisel hommikul ollakse kodus tagasi, siis sellele eelneb ja järgneb terve päev võrkude pesemist ning ettevalmistamist. Kui saak on suurem, siis tuleb muidugi ka kalaga tegelda, aga see on juba rõõmsam ülesanne.

Suvisel hooajal ta Naissaare retki rohkem kui ühe nädalas ette ei võta. Niisama Tallinna lahel võrkusid sisse panemas käib aga tihemini. Koos Brunoga on nad siiski ette võtnud ka hullumeelseid kalaretki. Kevadel proovisid mehed turska püüda.

Selleks sõideti teisele poole Viimsi poolsaart Prangli saare poole ning võrgud lasti ligi saja meetri sügavusele. Mõned tursad õnnestus sealt ka välja tõmmata. Rannakaluri elukutse on muidu aastaringne. Suvel, ilusa ilmaga on tööd ja kliente kõige rohkem.

See ongi lesta püüdmise aeg. „Kõige paremad kalad on ilma seisukohast kõige ebamugavamal ajal,” sõnab Rein. Sügisel ja kevadel, kui vesi on jahedam, võib õnnestuda siiga saada. Hilissügisel ja talvel tuleb Pirita jõe suudmesse lõhe, siis on ka Rein koos kõigi teiste kaluritega kohal. Läinud aastal püüdis ta sada kilo lõhet.

Lõhepüügiks tuleb ka ise vette ronida ja kivide vahelt kala püüda, see nõuab erivarustust, et mitte külmetada. Mais toomingate õitsemise ajal pakub Tallinna laht aga ka vimba ja ahvenat. Üldiselt on kalasaak aastaaastalt vähenenud. Seda räägivad teisedki kalurid ning Reinu kalaretked muutuvad järjest pikemaks ning häid püügikohti tuleb täpselt teada ning võrgud sinna osavalt sisse lasta. „Käin seal püüdmas, kus on kala,” tõdeb Rein.