Maa Elu 22. september 2016 by AS Eesti Meedia

ISSN 2504-5865

PILK KÜNNIVÕISTLUSTE AJALUKKU

KÜNNIVÕISTLUSE AJALOOGA ON NII NAGU TEISTELGI ALADEL: KUI TÄNASED TEGIJAD KOHE KÕIKE TÄPSELT EI FIKSEERI, ON HILJEM KEERULINE TERVIKPILTI SAADA.

772504

586014

TOOMAS UUSMAA: TÖÖTAJAID JUURDE VÕTMA EI PEA, JA EGA NEID POLEKS VÕTTAGI, KUID OLEMASOLEVATEL LÄHEB ELU KERGEMAKS.

SIIDRI- JA VEINITALU

18 PUUGA ÕUNAAED ON TÄNASEKS KASVANUD KOLME TUHANDE PUUNI NING TOOTMINE ON NII OMA TARBEKS KUI KA MÜÜGIKS TÄIE HOOGA JA VÄGA EDUKALT KÄIMA LÄINUD.

22. SEPTEMBER 2016 • NR 40 (68) • HIND 1 €

AJALEHT

ETTEVÕTLIKULE

MAAINIMESELE

Väike mööblitootja:

kui lollusi ei tee, saab hakkama sirJe niitra Postimees

saühingu Matti & Puit omanik Matti Lempu (55) ajab oma väikest mööbliäri kolme töömehega Pärnu läheda l Libatses tasa ja targu, sest äri suuremaks ajada pole väikeses kohas mõtet. Tema moto – kui lollusi ei tee, tuled omadega välja. Lolluste all mõtleb Matti & Puit omanik seda, et ei saa kohe ettevõtmisega alustades hakata tegema tootmisväliseid kulutusi ehk uhket maja ehitada või kallist autot osta. Ta tegutseb Libatses, endise Edasi kolhoosi puidutöökojas, mille vahepealselt soomlasest omanikult välja ostis. Seda, et ta ei pea ruumide eest renti maksma, peab firma juht üheks oma äri eeliseks. Nagu sedagi, et ta on ise samas nii-öelda rohujuure tasandilt ehk lihtsa töömehena alustanud, tunneb seda tööd läbi ja lõhki ning paneb vajadusel ka ise käed külge. Talle ei tasu öelda, et mingit tööd teha ei saa, sest alati on mingi lahendus. Muidu on Matti hooleks ikka juhtimine, aga selle kõrvalt tuleb väikeses ettevõttes teha veel müügimehe, ostujuhi, mööbli paigaldaja ja vahel isegi disaineri tööd. KVALITEET MÜÜB Mis tänapäeval müüb, on kvaliteet. Ja muidugi tellimuste täitmise täpsus. Umbes pooltel juhtudel tuleb klient mööblit tellima sisekujundaja tehtud kavandiga. Kliendile, kellel on omatehtud eskiisjoonised, tu-

leb vahel selgitada, mismoodi oleks ehk parem. „Tähtis on tellijale selgeks teha, milline on lõpptulemus, et hiljem üllatusi ei tuleks,” räägib Lempu. Et tänapäeval on materjalide valik väga lai ja tavainimesel raske neis orienteeruda, peabki kogenud spetsialist appi tulema. Libatse puidutöökoja taset näitab seegi, et klientide hulgas on neid, kes tellivad endale siit juba kolmanda või neljanda köögi. Moed ja materjalid muutuvad, inimesed tahavad vaheldust ja nii tullaksegi tagasi firmasse, mille tööga varem rahule jäädud. Reklaam liigub põhiliselt suust suhu ja tööst pole seni puudu olnud: tellimusi on praegu kahe kuu jagu, ühe komplekti valmimine võtab kaks nädalat. Eestis on 600 mööblitootja ringis, nii et konkurente jagub. Enamik neist teeb siiski masstoodangut, eritellimuste täitjaid on vähem. Kes tahab tavalist kandiliste kappidega laminaadist mööblit, see võib osta ka netipoest, kust saab lihtsama komplekti kätte mõnesaja euroga. Ega selliselgi mööblil ettevõtja sõnul midagi häda ei ole, sest värvivalik on suur ja mööbel peab mõne aja vastu. Omanäolise eritellimuse puhul tuleb arvestada vähemalt kahe tuhande euroga. „Huvitav on see, et mõnel näeb köök ka mitme aasta pärast välja nagu uus,” teab öelda mees, kes oma töö tõttu palju kodudes käib. Ega tõmbekeskustest eemal toota lihtne pole, sest materjal tuleb kohale tuua kas Pärnust või Tallinnast ja valmiskaup hiljem tellijale viia, mis tähendab, et transpordile kulub lisaraha. Kodust kaugel tuleb meestel käia ka mööblit paigaldamas, milleks kulub tavaliselt üks päev nädalas. Ega alla omahinna keegi tööd ei tee, sest ka maksud tuleb ära tasuda. Samas, ega eritellimusel tehtud mööbli valmistamisega

Matti Lempu sõnul näitab Libatse puidutöökoja taset seegi, et on kliente, Foto: sirje niitra kes tellivad endale siit juba kolmanda või neljanda köögi.

suurt raha kokku ei aja. „Aga me saame hakkama,” hindab Matti olukorra rahuldavaks. Hoone on enda oma, seadmeid ostetakse siis, kui raha on, laenu pole võetud. Väikese ettevõtte eelis on suurem paindlikkus, sest mahukate tööde vahel võetakse ka väiksemaid ette ja nii tagatakse töö järjepidevus. KEEGI EI JULGE NULLIST ALUSTADA Siiski leiab mees, et maal võiks ettevõtja maksukoormus väiksem olla, sest maakohas on töö tegemise tingimused paratama-

tult raskemad. See on tema sõnul põhjus, miks ettevõtlust maale juurde ei tule – on need, kes on, aga nullist alustada keegi suurt ei julge. Ega tööjõuga ka priisata ole. Kui näiteks ettevõtja tahaks oma äri laienda-

MAAL VÕIKS ETTEVÕTJA MAKSUKOORMUS VÄIKSEM OLLA, SEST MAAKOHAS ON TÖÖ TEGEMISE TINGIMUSED PARATAMATULT RASKEMAD.

da, peaks ta 40 kilomeetri kauguselt Pärnust töötajaid tooma hakkama, aga see on jälle lisakulu. Lempu teab, et töömehele on ühtviisi tähtsad nii palk kui ka töötingimused – viimased järjest rohkem. Seetõttu on tal vaid kolme mehe jaoks sisustatud korralikud olmeruumid: puhketuba einestamiseks ja pesuruum, kus päeva lõppedes saab puutolmu maha loputada. Mehed peavad söögi kodust soojendamiseks ise kaasa võtma, sest ühtki söögikohta enam ümbruses ei ole ja keegi ei taha nüüdsel ajal enam kusagil kuuri all võileiba nosida. See ongi üks väikese maakoha eripära, et kõigega tuleb ise hakkama saada. Häid töömehi tuleb hoida, see on firmaomanikule selgemast selgem. Ega muidu ole üks neist temaga juba viisteist aastat koos tööd teinud. Aasta algul käisid kõik koos Rootsis Skandinaavia suurimal mööbli- ja sisustusmessil vaatamas, mis mujal maailmas tehakse. Üks tarkus on Lempule veel aastatega selgeks saanud: õppinud inimesest saab asja, seetõttu on ta eelistanud uue töölise valikul ametikoolist tulnuid. Nemad teavad, kuidas tööriista käsitseda ja kuidas töökohta korras hoida, nii et ei pea kogu aeg sabas käima. Uutele ütleb ta tavaliselt: „Esimesed kaks kuud õpid uksest sisse-välja käima,” mõeldes selle all elementaarsete töövõtete omandamist. Matti Lempu tütar on Tartus arst, poeg õpib viimast aastat EBSis majandust, abikaasa töötab Halinga vallavalitsuse pearaamatupidajana. Perel on oma majapidamine siinsamas Pärnu-Jaagupi külje all. „Ega ma oma lapsi maale tulema ei sunni, sest tean omast käest, et kerge siin ei ole. Raha liigub ikka linnades,” ütleb mees jutu lõpetuseks.

2 || loomaKasvatus || maa elu

22. september 2016

MINISTEERIUMI VASTUS LISAS KINDLUST

ISSN 2504-5865

772504

586014

REIN KÄÄPA: KÕIGE PAREMAD KALAD ON ILMA SEISUKOHAST KÕIGE EBAMUGAVAMAL AJAL.

KÜLMKUIVATUS

TÄNASEKS KOLM AASTAT LÄÄNE-VIRUMAAL SIMUNAS TEGUTSENUD EESTI ESIMENE JA SENI AINUS KÜLMKUIVATAMISETTEVÕTE FREEZEDRY OÜ ON JALAD ALLA SAANUD.

aa Elu kirjutas eelmises numbris valitsuse poole kirjaga pöördunud Pärnumaa omavalitsustest, kes ühinemise eel ootavad valitsuselt kinnitust, et Euroopa Liidu põllumajandustoetused jätkuvad ka pärast ühinemist. Maaeluministeeriumi kantsler Illar Lemetti vastas nüüd: „Teete oma kirjas ettepaneku võimaldada uutel liitunud kohalikel omavalitsustel kuuluda mitmesse kohalikku tegevusgruppi kuni järgmise programmiperioodini haldusreformi eelse haldusjaotuse järgi. Maaeluministri 23. oktoobri 2015. aasta määrus „Kohaliku tegevusgrupi toetus ja Leader-projektitoetus” sätestab tõepoolest, et kohalik omavalitsusüksus võib kuuluda vaid ühte kohalikku tegevusgruppi. Kõnealuse sätte muutmiseks oleme algatanud nii maaelu arengukava 2014–2020 kui ka Leaderi määruse muudatuse. Ühe Leaderi määruse muudatusena näeme ette võimaluse, et üks kohalik omavalitsusüksus võib kuni käesoleva programmiperioodi lõpuni kuuluda mitmesse kohalikku tegevusgruppi, kui selline vajadus on tingitud haldusreformist. Leaderi määruse muudatuste jõustumise kavandame 2017. aasta alguseks. Määruse muudatuste jõustumisel saab kohalik tegevusgrupp jätkata samades piirides kui seni ning liitumise järel tekkinud kohalik omavalitsus saab kuu-

HILISED ÕITSEJAD

SEPTEMBRIS, KUI ÕISI JÄRJEST VÄHEMAKS JÄÄB, PÜÜAVAD TEENITULT PILKE KAKS VAPRALT ÕITSEVAT PÕÕSAST: HORTENSIA JA PÕÕSASMARAN.

15. SEPTEMBER 2016 • NR 39 (67) • HIND 1 €

Ühinejad ootavad valitsuselt garantiid,

et ELi põllumajandustoetused jätkuvad toomas šalda

maaelu@ajaleht.ee

ärnu linn ja Tõstamaa, Audru, Sauga, Are, Tori ning Paikuse vallad on pikalt pidanud ühinemisläbirääkimisi. Pärnumaa ühinemiste koordinaatori Margit Suhhostavetsi kinnitusel on need olnud üllatavalt rahumeelsed ja konstruktiivsed. „Kõige raskem on küsimus, kas uus omavalitsus saab olema Pärnu linn või Pärnu vald. Peamine kaalukeel on maaelu toetused,” selgitab ta. SELGUST OODATAKSE JUBA ALATES JUUNIST Paikuse vallavolikogu saatis eelmisel nädalal valitsusele kirja (vt siinsamas kõrval). Margit Suhhostavetsi kinnitusel hakkas Pärnu Omavalitsuste Liit sel teemal selgust nõudma juba juunis ning liidule öeldi, et asjaga tegeletakse, aga Euroopa kõrgetes instantsides võtab kõik meie jaoks soovimatult kaua aega.

ÜHINEMISLEPINGUD TULEB SÕLMIDA ENNE MAKi MUUDATUSTE JÕUSTUMIST EHK TEGUTSEDA HEAS USUS, ET MINISTEERIUM OMA SÕNA PEAB. Nõnda selgub näiteks Maaeluministeeriumi maaelu arengu osakonna nõuniku, osakonnajuhataja ülesandeid täitva Merle Saaliste 8. augustil saadetud vastusest: „Esimene MAKi muudatus, mille kohaselt maaeluministril on võimalik oma rakendusmäärusega näha ette uued tingimused, kui haldusreformi tulemusel ei vasta LEADERtegevusgrupp enam senistele

nõuetele (liikmete arvu või tegevusgrupi piiride osas), et tegevusgrupp ei muutuks automaatselt abikõlbmatuks, on Euroopa Komisjonile juba kevadel esitatud. Loodetavasti saab see heakskiidu käesoleva aasta septembris, kui Euroopa Komisjoni töötajad on suvepuhkuselt tagasi. Muudatus, millega muudetakse MAKi maapiirkonna definitsiooni seoses LEADER-meetme ning maapiirkonnas majandustegevuse mitmekesistamise investeeringutoetusega, et nimetatud meetmeid saaks haldusreformi järel võimalikult väikeste muudatustega rakendada, on võimalik Euroopa Komisjonile esitada kõige varem 2016. aasta novembris ning komisjon kiidab selle eeldatavalt heaks 2017. aasta kevadel.” Pärnumaa Omavalitsuste Liidu esimehe Lauri Luuri sõnul ongi peamine probleem see, et ühinemislepingud tuleb sõlmida enne MAKi muudatuste jõustumist ehk tegutseda heas usus, et ministeerium oma sõna peab. „Veel tekib küsimus, et kas haldusreformi saginas, kus osalt liituvad ühetaolised maavallad ja mõnes kohas maavallad koos suurema linnaga, ikka suudetakse leida õiguslikult sobiv MAKi või MAKi määruse sõnastus, mis tagaks toetuste säilimise samas geograafilises ulatuses. Lisaks on küsimus statistiliste andmete kogumises. Täna kogutakse andmeid valdavalt omavalitsusepõhiselt. Mis saab aga siis, kui kogu maakond (kiirelt arenev maakonna keskus ja tühjenev ääremaa) liitub üheks omavalitsuseks? Kuidas sel juhul toetada ääremaad ja jälgida, kuidas antud toetused mõjuvad? Selle küsimuse on Maaeluministeerium Statistikaametile juba esitanud, kuid vastust tänaseni pole. Ebakindlust suurendab ka Majandus- ja Kommunikatsiooniministeeriumi koostatav kohalike teede investeeringutoetuse määrus, mis eelnõu kohaselt ei arvestanud käimasoleva haldusreformiga: liitudes suu-

PAIKUSE VALLAVOLIKOGU EELMISE NÄDALA KIRI VALITSUSELE:

ii ühinemislepingu arutelul volikogus kui ka mitmel ühinemisteemalisel rahvakoosolekul on tõstatatud küsimus ja Paikuse valla elanikud, eelkõige külades elavad ja ettevõtlusega tegelevad inimesed on õigustatult mures, kuidas mõjutab haldusreform Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika kohaste otsetoetuste ja üleminekutoetuste andmist praegustes valdades, kui ühinetakse linnaks. Eelkõige kardetakse, tuginedes kehtivatele määratlustele ja määrustele, et linna nime kasutamisel kaob võimalus saada toetusi/otsetoetusi Euroopa Liidu põllumajanduspoliitika meetmetest, sh Eesti maaelu arengukava 2014–2020 (edaspidi MAK) meetmetest ja Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi meetmetest. Maaeluministeeriumi kirjalikud vastused ning kohtumistel antud suusõnalised kinnitused, et muudatused viiakse õigusaktidesse sisse selle aasta jooksul, ei veena inimesi (sh volikogu liikmeid), et ühinevate omavalitsusüksuste õigustatud ootused ELi ühise põllumajandus- ja maaelutoetuste jär-

jepidevuse tagamisel ühinevate valdade territooriumil saavad realiseeritud ning maapiirkonnad on ka pärast ühinenud omavalitsusele linna staatuse andmist abikõlblikud vähemalt samas mahus. Enne kui Vabariigi Valitsus vastavaid määrusi muutnud ei ole, ei saa vallavolikogu liikmed ühinemislepingule siduvat nõusolekut anda. Eelkirjeldatud ebakindlus võib saada tõsiseks takistuseks ühinemislepingu allkirjastamisel ka teistes valdades. Soovides täita riigi seatud eesmärki ja pingelisi tähtaegu kohalike omavalitsusüksuste vabatahtlikuks ühinemiseks, palub Paikuse Vallavolikogu Vabariigi Valitsust korraldada kõigi maaeluga seotud toetusmeetmeid reguleerivate õigusaktide muutmine hiljemalt 2016. aasta oktoobrikuu lõpuks selliselt, et ühinemine ei mõjuks maaelule negatiivselt.

rema linnaga kui kokku 15 000 elaniku, jäävad vallad teede investeeringutoetusest ilma. Mida suuremaks liituda, seda vähem toetust saab. Reform käib suure hooga ning on ilmselgelt lõpuni läbi mõtlemata. Kindlasti ei tohi reformi pooleli jätta, vaid anda kõigile ühinejatele igal tasandil selge kindlus tuleviku osas.”

tarbekas uue avalik-õigusliku juriidilise isiku nimeks võtta Pärnu linn, kuid praegu kehtivate määratluste ja määruste järgi on pärsitud või kaovad linna nime kasutamisel võimalused saada toetusi ja otsetoetusi Euroopa Liidu ühise põllumajanduspoliitika meetmetest. „Lahendus, millega meie omavalitsus rahul oleks: haldusreformi otsuse vastuvõtja korraldaks operatiivselt olemasolevatesse määratlustesse, määrustesse, seadustesse vajalike paranduste ja täienduste sisseviimise, mis tagaksid kõigi seni kehtivate ja tulevikus lisanduvate Euroopa Liidu toetus-

VALLAD MUUTUVAD LINNAKS? Paikuse vallavolikogu ja Pärnu ning kuue valla ühinemisläbirääkimiste juhtivkomisjoni liige Eero Rändla on veendunud, et strateegilist arengupotentsiaali silmas pidades on ots-

te saamise samadele huvigruppidele, kes saavad ja võivad toetusi taotleda täna. Muudatused on vaja sisse viia enne ühinemislepingu allkirjastamist, seega meie ajakava järgi käesoleva aasta oktoobri lõpuks. Vaja on valitsuse lähinädalate otsust eeltoodu elluviimiseks koos konkreetse ajakava ja vastutajatega. Ilma selleta võib ühinemisleping antud koosluses jääda allkirjastamata.” Rändla lisab, et ehkki eelnev on ühinemisläbirääkimiste võtmeküsimus, on kohalikel inimestel teisigi küsimusi, millele pole üheselt mõistetavaid vastuseid saadud: kes hakkab edaspidi otsuseid vastu võtma, kuidas valitakse volikogu, millised õigused jäävad kohtadele kohaliku elu korraldamise ja arengu osas, kuidas hakkab maaelu toimuma nelja aasta pärast, milline mõju on rahvaküsitlusel ühinemisotsusele, kuidas lahendatakse uue omavalitsuse sisene bussiliiklus jne. Pärnumaa ühinemiste koordinaator Margit Suhhostavets kommenteerib, et Rändla esitatud küsimused on kõik tõstatatud juba toimunud avalikel aruteludel, kus maapiirkonna elanike peamine mure on üldistatult see, et kuigi ühinenud omavalitsuse nimeks saab tõenäoliselt Pärnu linn, siis kuivõrd see maapiirkondades olukorda muudab ja kas need mitte ei ääremaastu liialt. „Kõhklemine on inimlikult mõistetav, sest haldusreform ise kütab kirgi oma eesseisvate muudatustega ja iga konkreetse vastuse puudumine rahastusküsimustes lisab vaid ebakindlust. Vahel nähakse muidugi tonti ka seal, kus seda ei ole, tahaks väga loota, et nii on ka praegu.”

Maaeluministeeriumi kantsler Illar Lemetti vastab eelmises Maa Elu numbris ilmunud Pärnumaa omavalitsuste kirjale.

Foto: urMas luik / pÄrnu postiMees

luda kohalikesse tegevusgruppidesse, kuhu eelnevalt kuulusid liitunud kohalikud omavalitsusüksused. See peaks võimaldama jätkata heakskiidetud kohaliku arengu strateegiate elluviimist ilma kohaliku arengu strateegia rakendamiseks ettenähtud vahendite jagamisvajaduseta enne programmiperioodi lõppu.” Pärnumaa Omavalitsuste Liidu juhatuse esimees Lauri Luur, kas ministeeriumist tulnud vastust teid rahuldab? „Rahuldab ikka. Leaderi toetuste näol on tegu ühe suurima toetuse liigiga maapiirkondadele, mis katab kahte suunda: seltsitegevus ja ettevõtlus. Kuid Leaderi toetuste piirkonnad ei kattu kuidagi haldusreformi loogikaga, Pär-

Raikküla(Lubja) paekarjäär Potsepa liivakarjäär

numaal on kaks Leaderi piirkonda. Saadud vastus annab teadmise, et kõik püsib.” Kas see annab garantii, et toetused jätkuvad vähemalt senises mahus? „Vastus annab kindluse, et piirkondades kokku lepitud strateegiad ja eelarve püsivad kuni rahastusperioodi lõpuni. Seega Leaderi toetused ei muutu, ei pea hakkama juba osaliselt toetusteks jagatud raha jääki kuidagi Pärnumaal ringi jagama. Nagu teada, on raha jagamine alati üks tülide allikas. Ilmselt tuleb pärast haldusreformi Leaderi tegevus üle vaadata: mitu piirkonda, kas omavalitsus võib kuuluda mitmesse piirkonda jms, kuid seda juba järgmiseks rahastusperioodiks.” (ME)

Eivere paekarjäär

Anelema paekarjäär Rõstla paekarjäär Selja II kruusakarjäär Aardlapalu liivakarjäär

Väikevedude tellimused +372 5303 9898 Projektimüük ja lepingud +372 517 6087 info@eestikillustik.ee | www.eestikillustik.ee

Põllume

peab rabele nii nagu osk SILVI LUKJANOV ks farmer rõõmustab uue lauda valmimise üle, teine ponnistab ehitada olematute vahenditega ja kolmas on piimanduse viletsa olukorra tõttu ehitusest loobunud, kuid lehmade pidamisest mitte, sest pole südant küla ainsa tööandajana 30 inimest tööta jätta. Selline läbilõige peegeldab üsnagi ilmekalt praegu põllumajanduses toimuvat. Nii ei söanda uue lauda valmimise üle väga kõlava häälega rõõmustada Järvamaal Sargvere põllumajandusühistut 25 aastat juhtinud Toomas Uusmaa. „Tundub kuidagi kohatu rääkida siin lauda avamisest, kui samal ajal levib meedias uudis, et farme hoopis suletakse ja põllumehed kogunevad Toompeale piimanduses pikalt kestnud kriisiolukorrale tähelepanu juhtima,” tunnistab ta. RIIK ON TEINUD PÕLLUMEESTEST NAERUALUSED Kuigi kriis on Uusmaa sõnutsi tõsine ja praegune põllumeeste nöökimine toetuste äravõtmisega on teinud neist teiste riikide põllumeeste silmis naerualused, tuleb kõige kiuste ajada siiski oma asja. Nii on temal ajal, mil riigi tegematajätmised on sundinud lisaks paljudele väiketootjatele loomakasvatust lõpetama ka terve rea suuremaid ettevõtteid, uue lauda avamiseks oma põhjused. Et aktsioonide jõusse ta tõsise põllumehena väga ei usu, eriti sellistesse, kus ühtede peas olevat mõtet püütakse edasi anda sõnade asemel piimapudelite ladumisega. „Seekordne aktsioon tundub rohkem tsirkusena, sest liiga pikk vahe jäi eelmisest, traktoritega korraldatud aktsioonist,” lausub ta. „Kui oli näha, et lubadusi ei täideta, tulnuks kohe uuesti reageerida. Praeguse tulemus jääb küsitavaks.” Nii otsustas ta ajada parem oma asja ja avada teisegi lauda 13. septembril, nagu sai avatud esimene uus lehmalaut 13. septembril 2013. Kui esimese miljonieurose lauda ehitas ettevõte oma raha eest, siis teine valmis häda sunnil ning PRIA antud 450 000 euro ja panga poolemiljonilisele laenu toel. „Sügiseks pidi mul erivajadusega loomade laut 110 kinnislehmale ja 170 vasikale

valmis saama, sest vasikate pidamisnõuete eiramise eest olin saanud juba ettekirjutusi,” tunnistab ta. Tähtajaks valminud laut on selline, nagu Uusmaa soovis. „Olen rahul, et vana lüpsilauda asemele ehitatud uuel laudal jäid vanade aegade mälestuseks alles paekiviseinad. Teisipäeval lõikasime lindi läbi ja kohe järgmisest päevast hakkasime vasikaid lauta tooma. Edaspidi toome ka karjamaal olevad kinnised lehmad,” ütleb ta. Uues laudas on vasikaid rohkem ja nad hakkavad elama, nagu peab, näiteks varasema käsitsi jootmise asemel joovad nüüd automaadist. „Töötajaid juurde võtma ei pea, ja ega neid poleks võttagi, kuid olemasolevatel läheb elu kergemaks,” lisab ta.

TERAVILJA TASUB UUSMAA MEELEST KASVATADA ÜKSNES LOOMASÖÖDAKS JA MÜÜA HEA SAAGI KORRAL ÜLEJÄÄKI. KLIIMA LIHTSALT EI SOOSI ROHKEMAT. Uusmaa valik on loomakasvatus, ta ei usu teraviljakasvatusse. Nii kasvatab ta aastaid lehmade kõrval üles kõik vasikad. Pullid müüb lihaks ja lehmvasikad on seni ära kulunud oma karja uuenduseks. „Nüüd saan loomadele paremad pidamistingimused, suurendada piimakarja saja looma jagu ehk 600 lehmani. Vaatame, mis tulevik toob, kuid mõttes on hakata uuendama ka kahe lauda kõrvale jäävat kolmandat lauta. Nuumpullidele näiteks, sest ega kaks 13. septembrit ei saa ju kolmandata jääda,” selgitab ta. Teravilja tasub Uusmaa meelest kasvatada üksnes loomasöödaks ja müüa hea saagi korral ülejääki. Kliima lihtsalt ei soosi rohkemat. „Kui kaks aastat sai vilja hästi kätte, siis tänavu on saagi põllult kättesaamine üks rist ja viletsus ning kui kulukaks läheb veel niiske tera kuivatus. Tulevikku näen ainult loomakasvatuses, kui ei tule välja, siis tuleb lihtsalt lõpetada,” arutleb ta. Erivajadusega loomade lauda lauda kõrval valmis Sargvere põllumajandusühistu Pala laudakompleksi juurde kaks siloauku, silohoidla ja sööda varjualune, uuendatud on ka sõnnikuhoidlat. „Kui mingit katastroofi ei juhtu, peaks viie aasta

maa elu || loomaKasvatus || 3

22. september 2016

ees

ema, ab peale võetud laenu tagasimaksed saama makstud, kuid Eestis ei tea põllumees ju midagi ette. Nüüd, kus laudad korda tehtud, peaks mul kergem neid müüagi olema.” Igatahes praegu pole Uusmaal veel müügimõtet, sest märgata on piimahinna tõusu. „Kui Eestis tõusis piimahind 200 eurolt 230 eurole tonnist, siis Leedus lausa 190 eurolt 260 eurole. See annab ju lootust, et asi hakkab viimaks liikuma.” Üksnes ühistulise piimakombinaadi ehitusest Eestisse ei saa Uusmaa aru, sest piiri taga on ju kombinaadid ja 200–300kilomeetrine vedu pole tänapäeval mingi takistus. Kombinaadid on seal võimsad ja suudavad piima töödelda. „Pole olnud muret, kuhu piima viia, vaid kus seda turustada, sellepärast on kannataja põllumees. Kui Eesti riik oleks tahtnud piima pealt rohkem teenida, oleks ta pidanud selle piimakombinaadi ammu ise valmis ehitama,” arutleb ta. PIIMATOOTJA ON PANGAS PETTUNUD Oma raha eest pool lauta üles ehitanud Järva-Jaani vallas tegutsevale piimatootjale Metstaguse Agro keeras pank selja. „Kolmveerand aastat läbirääkimisi, viimase riski piiril omavahenditest ehitust ja nüüd siis lõplik ei. Olen väga p e t t u nu d : kui on ilus ilm, u l at a b pank

Sargvere PÜ juht Toomas Uusmaa rõõmustab häda sunnil ehitatud uue lauda õigel ajal valmimise üle, sest ettekirjutused ähvardasid loomapidamist hoopis lõpetada. Foto: dMitri kotjuH / jÄrVaMaa teataja

päikesevarju, kui sajab vihma, võtab vihmavarjugi ära. See pole ühe panga normaalne käitumine,” kurdab Metstaguse Agro juht Teet Kallakmaa. Nii on PRIAlt teise maakonna ettevõtjana ligi pool miljonit eurot toetust saanud Metstaguse Agro uue lauda ehitus kuu aega seisnud. Enne sügist soovib Kallakmaa kuidagimoodi uue lauda katuse alla saada. „Katuse paneelid on olemas, kuid praegu pole mul võimalust raha liigutada. Riskisin ehitama alustades väga paljuga ja olen päris plindris. Piimahind nüüd natuke juba tõusis ja mõtlen edasise ehituse korral panga vahetusele,” selgitab ta. Praegu käib rapsivõtt, mis peaks Metstaguse Agro rahaseisu parandama. „Rabelen, püssi põõsasse ei viska ja piima tootmist lõpetada ei plaani, ka tootmist vähendada mitte. Piima toota on Eestis perspektiivikam kui teravilja. Küll lauda valmis saan, läheb ainult närvikulu ja aega rohkem,” usub Kallakmaa. Metstaguse Agrol on lubatud keskkonnakompleksloaga pidada 1046 looma ja nii palju neid ka on, täpsemalt 550 lüpsilehma ja ülejäänud noorloomad. Ka tööd on Kallakmaa kinnitusel graafikus. „Ega mul kellelegi teisele loota pole kui iseendale, sest riik pööras meile selja toetuste äravõtmisega ja pole ju siiani meid ja olukorra tõsidust mõistnud. Räägitakse vaid piima ületootmisest ja praeguses olukorras nähakse ka tavapärast turuolukorra korrastust,” tõdeb ta. Nii tulebki 20 aastat piima tootnud Kallakmaa sõnutsi hakkama saada. „Olen tööaastate jooksul igasuguseid aegu näinud ja neist välja rabelenud, küll tulen nüüd-

ki. Kahju, et pole kolm aastat saanud töötajatel palka tõsta ja õnneks on palga ostujõud siiani püsinud.” Ta on tänulik töötajale ja äripartneritele, kes praegu koos temaga kannatavad. „Vili on ammu võetud, eelmisel nädalal lõpetasime talinisukülvi ja silotegemise, küll hakkab paremaks minema,” loodab ta. FARMERIL POLE SÜDANT KÜLAINIMESI TÖÖTA JÄTTA Järvamaal kolmanda ettevõttena sai põllumajanduse registrite ja informatsiooni ametilt (PRIA) põllumajandusettevõtte tulemuslikkuse parandamiseks poole miljoni eurose toetuse Karinu PM. Kaheksa kuud tagasi toetusotsuse saades kinnitas ettevõtte juht Erkki Freibach, et enne piimahinna tõusu ta uue lauda alustamisele ei mõtlegi. „Praegune piimahind on peatanud meie suured plaanid Karinul. Meil endil ehituse alusta-

miseks võimalust pole ja puudub ka rahavoog, et pangast laenu saada,” põhjendab ta. Selline seis kestab siiani,

KUI PIIMAHIND TÕUSEB 30 SENDILE LIITRILT, SIIS KANNATAB MÕELDA UUE LAUDA EHITUSELE. PRAEGU TULEB PIIMANDUSELE PEALE MAKSTA. sest praegune väike piimahinna tõus pole tulevikule mõtlemiseks veel piisav. „Kui piimahind tõuseb nii 30 sendile liitrilt, siis kannatab mõelda uue lauda ehitusele. Praegu tuleb piimandusele peale maksta,” sõnab ta. Paar aastat tagasi ettevõtte juhiks valitud Freibach proovib osaühingu Karinu PM praeguses majandusseisus hakkama saada 500 lehmaga torusselüpsilaudas. Loobumismõtet pole, sest ta on küla ainus tööandja. „Mul töötab ettevõttes 35 inimest, kuidas ma jätan nad tööta. Mul pole selleks südant. Nii peangi edasi rabelema. Isegi kui majanduslikult pole see mulle ettevõtjana mõttekas,” lausub ta. Et suuri investeeringulaene kaelas pole, saab ettevõte taimekasvatuse ja oma karja pullvasikate lihaks kasvatamise toel kuidagi hakkama. „Kuid tänavu on viljahind odav. Tundub, et nüüd hoiavad meid pullid üleval. Maal tuleb olla leidlik ja tegeleda mitme asjaga, teisiti lihtsalt ei saagi,” sõnab ta. Kaua niimoodi põllumajandusettevõtete konkurentsis vastu peetakse, ta ei tea. Kuigi riik lõi oma põllumehele käega siis, kui otsustas toetusi mitte maksta, loodavad põllumehed jätkuvalt paremale tulevikule. „Lootma ikka peab, lõpetada on ju lihtne,” tõdeb Freibach.

JuHtkiri

peeter raiDLa

peatoimetaja

VEEL HALDUSREFORMIST

ädal tagasi oli Riigikogus taas arutusel haldusreform, sedakorda kui olulise tähtsusega riiklik küsimus. Teiste seas sai parlamendi kõnetooli oma seisukohtade tutvustamiseks kasutada vandeadvokaat Paul Varul, kes arutles selle üle, kas haldusreformi seadus on vastavuses põhiseadusega. Varul viitas sellele, et haldusreformi põhieesmärk on kohalike omavalitsusüksuste haldussuutlikkuse tõstmine ning et selle suutlikkuse mõõtmiseks on praegu kehtestatud vaid üks kriteerium – omavalitsuses peab olema vähemalt 5000 elanikku. Justkui 5000 elaniku olemasolu tagaks iseenesest omavalitsuse haldussuutlikkuse. Tõepoolest, võib küll väita, et 5000 elanikku annab piisava tulubaasi, kuid iseenesest ei taga see suurt midagi. Kõik sõltub ikkagi sellest, kus vald asetseb. Kui vaadata üht mõttelist valda näiteks Tallinna lähedal, kus inimesed käivad enamasti Tallinnas tööl ja sissetulekud on suuremad, siis hoopis teises seisus on sama suur mõtteline vald, mis asub kuskil Eestimaa äärealal. Keskne küsimus on muus. Kohaliku omavalitsuse korralduse seadus, mis tuleneb nii meie põhiseadusest kui ka Euroopa kohaliku omavalitsuse hartast, seab kohaliku omavalitsuse põhimõtteks ikkagi selle, et oleks võimalik kohalikke küsimusi iseseisvalt otsustada. See otsustamise tasand peab tulema inimesele, keda see kohalik elu puudutab, võrdlemisi lähedale. Mis need kohaliku elu küsimused on? Eelkõige näiteks detailplaneerimine, kuhu midagi ehitada lubada, kuhu tuleb mingi tee, kuidas midagi korraldada. Need ei ole pelgalt teenused, vaid just kohaliku elu küsimused, kus peaks olema otsustamise õigus kohalikele elanikele võimalikult lähedal. Haldusreformi eesmärk „mida suurem, seda parem” läheb selle põhimõttega paraku vastuollu. Varul võrdles valdade sundliitmist sundabieluga: inimesi tahetakse vägisi õnnelikuks teha. Mõistagi oli vandeadvokaadil veel muidki argumente, kuid kõik need viitasid sellele, et sundühendamine ei ole haldusreformi eesmärgi saavutamiseks sobilik, vajalik ega mõõdukas, vaid on ebaproportsionaalne ja rikub põhiseadust. Paul Varul peatus ka ühinemistoetustel, leides, et vabatahtlikust ühinemisest keeldujate ühinemistoetusest ilmajätmine on karistus, mida riiklikul tasandil ei tohiks teha. On ju ühinemistoetus mõeldud kohaliku elu edendamiseks. Ja mida riik siis sellest ilmajätmisega öelda tahab? Nagu Varulgi ütles, tasub praegu ära oodata Riigikohtu seisukoht.

Peatoimetaja Peeter Raidla peeter.raidla@postimeesgrupp.ee Toimetaja Kristiina Kruuse kristiina@incase.ee Makett Jaanus Koov, küljendus Raul Kask Keel ja korrektuur Reeli Ziius Reklaamitoimetaja Liisa Kaha liisa.kaha@postimeesgrupp.ee, telefon 739 0383 Müügijuht Jane Barbo, jane.barbo@postimeesgrupp.ee Väljaandja Postimees Grupp AS Maakri 23a, 10145 Tallinn, www.maaelu.ee Maa Elu ilmub Postimehe, Pärnu Postimehe, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Valgamaalase vahel igal neljapäeval (v.a riigipühad). Tellimine, telefon 666 2525 Koos Postimehega levi@postimees.ee Koos maakonnalehtedega tellimine@ajaleht.ee Autoriõigused: Postimees Grupp AS, 2016

4 || Künnivõistlus || maa elu

22. september 2016

Künnivõistlused meil ja mujal Margus Ameerikas

ünni maailmameistrivõistluseid on peetud alates aastast 1953, mil need toimusid Kanadas. Edasi on neid korraldatud igal aastal eri maal, sel aastal juba 63. korda. Tänavu võisteldi Ühendkuningriigis Yorki lähedal 10.–11. septembril. Briti saartel on künni traditsioonid ja -võistlused pika ajalooga ning nende rahvuslikke meistreid selgitati juba 66. korda, seekord sealsamas kaks päeva enne MMi. Samadel põldudel võistlesid veel lisaks sajad mehed eri ajajärkude traktorite ja hobustega. Vanemad, ennesõjaaegsed oma klassis, neljakümnendate-viiekümnendate masinad omaette ning hobukündjad isekeskis. Esmakordselt peeti rahvusvaheline uunikum-traktorite künnivõistlus. Tõeline vaatamisväärsus oli aurumasinatega künd. Kivisöe ja veeauru toss ning üle põldude kostuv auruvilesignaal andsid võistlustele omapärase õhustiku. Töös oli mitukümmend masinat, need kündsid kas järelveetava adraga, või kümned meeskonnad trossiga mullaharimismasinaid vedamas. Täpsemalt toimub see nii: üks aurumasin on ühes põlluservas ja teine üle 500 meetri kaugusel teises servas ning mullaharimisriista veetakse masinate vintsi ja trossiga põllu ühest servast teise. Mullaharimiseks kasutatakse kas sügav-

kobestit või künniks spetsiaalset viie hõlmaga atra, millel ühes suunas liikudes olid kiige põhimõttel üleval ühe otsa hõlmad ja tagasi sõites teise otsa hõlmad. Künnimasinat juhtis kolm meest ning kummalgi lokomotiivil kaks meest, mis tähendas kündi kokku seitsme mehe meeskonnatööna. Briti saartel on sügiseti igal nädalavahetusel kuskil piirkondlik künnivõistlus. Lisaks suurejoonelised Šotimaa, Inglismaa, Walesi, Põhja-Iirimaa ja Iiri Vabariigi meistrivõistlused. Maailmameistrivõistlustel on need kõik esindatud eraldi võistkondadena nagu ka jalgpallivõistlustel. Sealseid künnivõistluste mastaape vaadates jääb mulje, et kui meie siin peame laulu- ja tantsupidusid, siis seal on rahvuslikeks suurüritusteks künnivõistlused. Eesti on osalenud künni MMil alates 1989. aastast, kui võistlused toimusid Norras. Tol ajal oli meie künnivõistkond esimene sinimustvalge lipu all osalenud võistkond väljaspool tolleaegset NSVLi. Eesti künnimehed on MMil osalenud taasiseseisvumise järel pea kõikidel aastatel: 27 aasta jooksul on meie kündjad võistelnud 23 korral, neljal korral on tulnud rahapuudusel loobuda. Traditsiooniliselt esindavad Eestit maailmameistrivõistlustel eelmise aasta Eesti künnimeistrivõistluste võitjad. Tavaatrade klassis

Nii künti tänavustel maailmameistrivõistlustel Suurbritannias Yorki lähedal.

oli selleks meheks seekord Raido Kunila Jõgevamaalt ja pöördadraga Jüri Lai Järvamaalt. Eesti võistkonda kuulusid veel künnitreener Urmas Lees Dotnuva Balticust, Eesti MM-kohtunik Taavi Võsa Eesti Taimekasvatuse Instituudist ja Margus Ameerikas, Maailma Künniorganisatsiooni (WPO) juhatuse liige Baltic Agrost. Selle aasta MMil osales 57 võistlejat 30 maalt. Poodiumikohad jäid seekord kõik Briti saarte-

EESTI ON OSALENUD KÜNNI MMil ALATES 1989. AASTAST, KUI VÕISTLUSED TOIMUSID NORRAS.

le. Tavaadraga võitis Andrew B. Michell juunior Šotimaalt ning pöördadraga tema isa Andrew B. Michell. Sealsete meeste head taset näitab fakt, et tavaadraga oli parim koht väljastpoolt Briti saari alles kuues, selle sai Austria esindaja. Eesti mees Jüri Lai sai pöördatrade klassis 13. koha ja Raido Kunila tavaatradega 24. koha. Tase on iga aastaga tõusnud ning meie meeste kohad on varasematel aastatel ka paremad olnud. Igapäevase töö kõrvalt paar korda aastas võistlustel osaleda, seda jääb väheks konkureerimaks esikümne kohtadele nende meestega, kes saavad endale lubada aasta läbi harjutamist. Eesti künnimeistrivõistlused peetakse sel aastal 30. sep-

Foto: Margus Ameerikas

tembril ja 1. oktoobril Kehtnas. Samal ajal korraldatakse Kehtnas „Tehnika teeviit 2016”, kus demonstreeritakse põllumajandustehnika ja muu rasketehnika tööd. Väga positiivne on see, et seal saab ka ise masinaid proovida. Künnivõistlustel on Eestis aastakümnete pikkune traditsioon. Alates 1964. aastast on igal aastal selgitatud välja Eesti künnimeistrid. Viimased kümmekond aastat toimusid võistlused Olustveres, nüüd teist aastat Kehtnas koostöös sealse kutsehariduskeskusega. Järgmise aasta künnimeistrivõistlused on kavas korraldada Tartus koostöös Eesti Maaülikooliga. Selle aasta künnimeistrid selgitatakse välja meistrite klassis ja vabak-

lassis reedel kõrrepõllul ja laupäeval rohumaal. Lisaks selgub Eesti parim noorkündja. Selle aasta meistrid esindavad Eestit järgmise aasta künni maailmameistrivõistlustel Keenias 1. ja 2. detsembril 2017. Selle aasta Eesti künnimeistrivõistluste ametlik avamine on 30. septembril kell 13. Teist aastat järjest selgitatakse välja ka Eesti parim hobukündja. Kui eelmisel aastal osales viis võistlejat, siis nüüd oodatakse juba kümmekonda hobust ja hobujuhti. Künnikultuuri propageeri miseks on Kehtnas välja kuulutatud VIP-künnivõistlus, kus maaeluministrile tulevad konkurentsi pakkuma tuntud inimesed eri elualadelt. Kahepäevasel üritusel osa levad oma tehnikaga veel päästeamet, politsei, Kaitseliit jt. Tehnikanäitusele on välja pandud valik uunik-autosid ja teisi masinaid. Osalevad määrde- ja varuosafirmad. Teist aastat toimub Kehtnas ka traktorite veotõmbevõistlus (pulling) ning ekskavaatorijuhtide võistlus. Külastajad saavad lisaks masinate vaatamisele ja võistluste jälgimisele osaleda ekskursioonidel Kehtna Mõisa piimafarmi, „pullijaama”, kutsehariduskeskusesse. Soovijad saavad teha tiiru helikopteriga jne. Oma masinatega saab veel töödemonstratsioonidele liituda ning näitusele oodatakse kõikvõimalikku vanatehnikat.

maa elu || uuDiseD || 5

22. september 2016

METSAST ON LEITUD 1097 KATKUSIGA

äesoleval aastal on 19. septembri seisuga kütitud või surnuna leitud

1097 Aafrika seakatku nakatunud metssiga. Veterinaar- ja toiduameti andmetele tuginedes on katkuleiud siin kõrval

olevas tabelis jaotatud nädalate peale, mis peaks andma kinnitust sellest, et seakatk pole Eesti metsadest veel ku-

hugi kadunud. Seda enam, et tänavu on läinud seakatku tõttu hukkamisele 6812 kodusiga. (ME)

SEAKATKU NAKATUNUD METSSIGADE LEIUD 2016. AASTAL, NÄDALATE KAUPA

80 70 60 50 40

Parim mahetootja 2016 on BioMari OÜ Tartumaalt, mis kasvatab ja töötleb peamiselt vaarikat ja musta sõstart, aga ka astelpaju, mustiFoto: bioMari.ee kat ja õuna.

PARIM MAHETOOTJA 2016 ON OÜ BIOMARI

esti parim mahetootja 2016 on Tartumaa osaühing BioMari, mis tegeleb nii marjakasvatuse kui ka toodangu töötlemisega. Parim mahetoode 2016 on osaühingus Tori Jõesuu Siidri- ja Veinitalu toodetud ökosiider Vintage 2015 Brut. „Mahepõllumajandusliku maa osakaal on meil kasvanud juba ligi 18 protsendini kogu põllumajandusmaast ja mahetootjate arv tõusnud selle aasta seisuga 1740 tootjani,” ütles põllumajandusameti peadirektor Egon Palts. „Sektori edasise arengu seisukohalt on oluline, et üha enam mahetoodangust jõuaks mahedalt töödelduna ja märgistatuna ka turule. Selle üks eeldus on mahetootjate ja -töötlejate aktiivsem ühistegevus töötleva tööstuse arendamiseks, et oma toodangut paremini väärindada.” Vabaõhumuuseumis 18. septembril toimunud leivapäeval anti välja tiitlid „Parim mahetootja 2016” ja „Parim mahetoode 2016”. Parim mahetootja 2016 on BioMari OÜ Tartumaalt, mis kasvatab ja töötleb peamiselt vaarikat ja musta sõstart, aga ka astelpaju, mustikat ja õuna. Teise preemia sai piimakarja kasvatav perekond Pikkmetsa osaühing Mätiku Talu Pärnumaalt ning kolmanda koha teravilja-, teraviljaseemne- ja lihaveisekasvatusega tegeleva Torben Skovi ettevõte ABL Baltic Seeds AS Võrumaalt. „BioMari OÜ istandikud on väga hästi hooldatud ja annavad head saaki. Ettevõte väärib tunnustust ka seetõttu, et nad väärindavad toodangut lisaks marjakasvatusele ja pakuvad mahetöötlemisteenust teistelegi mahetootjatele. Marjakasvatust plaanitakse laiendada ja ettevalmistused juba käivad,” rääkis Airi Vetemaa Eesti Mahepõllumajanduse Sihtasutusest. Parimaks mahetooteks valiti Tori-Jõesuu Siidri- ja Veinitalus toodetud ökosiider Vintage 2015 Brut, teise koha pälvis Tammejuure Talu Öko rüpsiõli ning kolmanda koha sai osaühingu La Muu vaarikaprosecco-sorbett. -sorbett. Leivapäeva külastajate lemmikuks valiti La Muu karamelli-meresoolajäätis,

Parimaks mahetooteks valiti Tori-Jõesuu Siidri- ja Veinitalus toodetud ökosiider Vintage 2015 Brut. Foto: siidritalu.ee

teise koha sai osaühingu Must Küüslauk toodetud must küüslauk ja kolmanda koha Pajumäe Talu mahe kohupiimakreem astelpajumoosiga. „Tori-Jõesuu Siidri- ja Veinitalu on otsinud ja leidnud uusi ja põnevaid võimalusi kodumaist maheõuna väärindada. Ökosiider on täiesti uus toode meie mahetoodete turul. Toode on tervikuna hästi läbimõeldud ning head maitseomadused kooskõlas ilusa pakendiga,” kiitis Airi Vetemaa. Veel märgiti konkursil ära järgmised mahetootjad ja -tooted: • Klarika Hirv – tunnustus hästi toimiva mitmekesise mahetootmise eest pereettevõttes • Airi Külvet – tunnustus väga heal tasemel mahelihaveisekasvatuse ja sellealase teadlikkuse tõstmise eest • OÜ Äntu Mõis – tunnustus väga heal tasemel mahekanakasvatuse eest • Mägipõllu talu – tunnustus uuenduslike masinate kasutamise eest mahetootmises • OÜ Must Küüslauk – tunnustus innovaatilise tehnoloogia ja huvitava toote eest • MTÜ Liivimaa Lihaveis – tunnustus uudsete veiselihatoodete turuletoomise eest • OÜ Estonian Spirit toodetud mahe maitseviin Pipar – tunnustus heas tasakaalus teravate maitsete eest • ASi Maris Gilden toodetud maasikanäks What The Fruit – tunnustus hea maitsekombinatsiooniga maiustuse ja hea ekspordipotentsiaaliga toote eest • Tahe OÜ toodetud leedriõiesiirup – tunnustus esimese omalaadse toote turuletoomise eest Tootjakonkursile kandideeris seitse mahetootjat üle Eesti. Parima mahetoote konkursile esitati 45 toodet 23 töötlejalt. Parima tootja ja toote valisid välja erialaspetsialistidest koosnevad hindamiskomisjonid. Konkursid korraldas Maaeluministeeriumi tellimusel Eesti Mahepõllumajanduse Sihtasutus koostöös Mahepõllumajanduse Koostöökoguga. Parima mahetoote valimisel tehti koostööd Eesti Kulinaaria Instituudiga. Parimat mahetootjat ja -toodet valiti seitsmendat korda. (ME)

30 20 10 0 Nädalad

ENNEOLEMATU! NÜÜD TRAKTORI VÕI KOMBAINI OSTJALE KINGITUSEKS

REIS PARIISI

JA MASSEY FERGUSONI TEHASESSE

PARIM MULLAH

ARIMISTEHNIKA KONGSKILDE JA DALBO Moving agriculture ahead

Hooldus ja varuosad: Tallinn +372 603 5700 / Jõhvi +372 337 1350 Pärnu +372 445 7345 / Tartu +372 730 1850 Kuressaare +372 452 8214

www.intrac.ee Kampaania kehtib 30.11.2016

Teet Suursild +372 503 6723, teet.suursild@intrac.ee Peep Orlovski +372 5885 8969, peep.orlovski@intrac.ee Kuido Klooren +372 5341 3121, kuido.klooren@intrac.ee

6 || seenele || maa elu

22. september 2016

PROPAGEERIB JUURVILJU

Margit Härma sõnul eksib ta pigem ära linnas kui metsas.

Fotod: tiit eFert

Seeneriigi saadik tiit eFert

õelise mükofiilina uurib Margit Härma vihmaradareid, et näha, kus Eestimaa metsatukas ja kui palju vihma alla sajab. Aga kui ta paar nädalat tagasi väljavalitud metsatuka servas üritas parkimiskohta leida, jäi ta pika ninaga, sest kõik kohad olid hõivatud. „Ju minu töö seente ja seenelkäimise propageerimisel on vilja kandnud,” sõnab Margit, kes nimetab ennast auväärse seenekuningriigi esindajaks inimeste seas. Esimese seeneretke tegi Margit metsa juba kolmeselt ning väidab, et armastab seeni juba sellest east alates, olles kohanud metsades ka enamikku siinseid asukaid. Ta tunneb iga metsatukka ja võib isegi öelda, et põõsatagust. „Eksin pigem ära linnas kui metsas,” sõnab ta. Ta mäletab ka paiku, mida külastas aastakümneid tagasi ja mis seeni sealt korjas, seda üle Eestimaa.

Margiti seeneteadmised on tulnud tohutust erialase kirjanduse lugemisest. Raamatuid uurib ta soome, rootsi, saksa ja inglise keeles. Margit teab, et Eesti metsades leidub 10 000 liiki seeni ja söödavad on neist vaid paarsada ning kulinaarse väärtusega 40 ringis. Ta teab seente nimesid ladina keeles ning loomulikult teab ta ülitäpselt, kuidas üks või teine seen maitseb ja kuidas seda serveerida. Suundumegi Margitiga seenele. Metsatuka valib välja loomulikult tema. PUNAPURAVIKE JUHTUM Kohtume Margitiga Keilas asuva kaubanduskeskuse parklas, kust edasi läheme Harjumaa lääneossa. Mõned päevad varem oli Margit tänu oma vihmavaatlustele leidnud paiga, kust kogus kokku 25 kilo punapuravikke, uputades nendega oma Mamo kohvikuköögi sedavõrd üle, et täna tal neid juurde viia ei lubata. „Hoolimata sellest, et toitlustame päevas sadu kliente, jagub saaki kauemaks,” lisab Margit. Sa-

muti on seeni täis kodused külmikud. Seeneretki tuleb tänavu veel ja veel, kuni lumi maha tuleb. „Kõik teavad, et käin metsas tihti ja toon palju saaki,” räägib Margit. Mükofiilina käib ta metsas nii tihti kui võimalik. Eelmisel nädalal oli kõndis seal suisa viiel päeval, mõõtes nutitelefoniga samme 10 000 kuni 20 000 vahel ühe korra kohta. Vihterpalu kandis keerame maanteelt metsatukka. Metsateel tuleb vastu auto, mille roolis vanem mees. „Tema on proff. Sellised vanapapid teavad täpselt, kus seened kasvavad,” sõnab Margit. Autost välja astudes kuuleb ta jalge all sambla krabinat. „See ei ole nüüd küll hea,” ütleb ta ning lisab, et kui kõik ootavad vananaistesuve, siis tema mitte, sest seente kasvamiseks on vaja vihma. Kõige paremad tingimused on siis, kui kaks päeva varem on maha sadanud vähemalt kaks sentimeetrit vihma. Siin olevat aga sadanud viis päeva tagasi. Margit ei kaota siiski lootust ning sammume metsa.

KOORMATRAKTORID HARVESTERID » valmistamine » müük » varuosad » tarvikud Metsis OÜ Väljaküla küla Saarde vald 86215 Pärnumaa tel +372 506 1249 www.metsis.com

Esimesena leiame porgandiriisika. „Üks mu lemmikseeni, delikatess. Suurepärane kiirelt koos sibulaga võis praetuna. Sobib nii omleti kui ka supi sisse,” kirjeldab Margit. See seen meeldib väga ka ussidele. Seekord on väiksed uuristajad jäänud hiljaks. Järgmisena leiame rohelise sametpuraviku, mis on küll kenasti söödav, aga pole nii maitsev kui pruun sametpuravik. Oi, mis me nüüd leiame? Pilviku. Nendega on oma mure. „Eriti Lõuna-Eestis kiputakse neid kupatama koos kõigi teiste korjatud seentega ning tulemuseks on maitsetu lödi mass,” räägib Margit. Pilvikud on tegelikult vägagi maitsvad seened, millest magepilvik ja kollane pilvik on söödavad suisa toorelt, maitse on mõnusalt pähkline. Leiame esimesed kivipuravikud. Margit näitab, et kui näpuga kübarat puudutades jäävad näpujäljed sisse, siis on seen korjamiseks juba liiga vana. Margit on kuulnud jutte, et tänavu on halb seeneaasta. „Täiesti vale jutt,” põrutab ta, kuid möönab, et igast metsatukast ei leia võrdsel hulgal seeni. Kui on kuivem aasta, siis tasub seeni otsida kraavipervelt. Näiteks läinud aastat peeti väga kehvaks seeneaastaks. Tõsi on see, et häid seenekohti oli äärmiselt raske üles leida, sest palju oli hoovihmasid, mis kihutasid üle metsade justkui kiirteel. Ühe meetri pealt jooksis kuiva ja märja piir. Leiame kärbseseene. „Tihtilugu kasvavad need koos kivipuravikuga,” teatab Margit. Ronime väikse künka otsa. Selle nõlval leiamegi võimsa kivipuraviku. Sellest võib valmistada tervele perele korraliku õhtusöögi. Aga kahjuks on ussid selle juba avastanud ning praad jääb järgmist korda ootama.

uure seenesõbrana on Margit Härma kirjutanud „Seeneaabitsa”. Tänavu ilmus tema sulest raamat, kuidas valmistada aedvilju nii maitsvalt, et ka kõige skeptilisem „jänesetoidu” põlgaja neid meeleldi sööb. Lisatud on siinsetes retseptides kõige sageda-

mini esinevate köögiviljade tutvustused, kus leidub nii praktilisi nõuandeid kui ka Tervise Arengu Instituudi selgitusi, miks üks või teine vili kasulik on.

MARGIT MUUTUB MURELIKUKS Kõnnime nõlvalt alla pikki kraavi ja seeni me ei leia. Margit räägib, et tänavu on loodus kuidagi sassis. Mõnes paigas nägi ta juba augustis seeni, mis peaksid kerkima alles oktoobris. Aga mõnes paigas näeb ta septembri keskpaigas alles suviseid tingimusi ja seened peaksid alles tulema nädala-paari pärast. „Siin on talvekahjustus,” põhjendab Margit, miks me pole leidnud niipalju seeni, kui ta ootas. Talvekahjustus tähendab seda, et võib-olla polnud siin talvel piisavalt lund, mis oleks kaitsnud seeni külma eest, või pole siin olnud kevadel piisavalt lumesulavett, mis seeneniidistikku toidaks. Soe kevad on seentele küll soodne, aga kui see on ka põuane, võib see halvasti mõjuda. Selgub, et tegelikult ei piisa ainult paarinädalasest ilmajälgimisest korjamishooajal. Seenehuviline peab ilma jälgima aasta ringi.

leb. Sama põnev kui korjamine on tema jaoks uute avastamine ja tundmaõppimine. Ta võtab kõik tundmatud seened metsast kaasa ja proovib neid hiljem kodus tuvastada. Iga uue seenega tutvumine on tema jaoks pisike pidupäev. Leiame hallitanud seene. Eriti kipub hallitus pugema sisse seentele, mida on nälkjas purenud. Hallitanud seeni aga ei tohi kindlasti korjata, sest hallitus ise on ju ka seen ning nende koosmõju võib olla inimese organismile ettearvamatu. Samuti ei tohiks süüa vanu ja valesti hoitud seeni. „Seened peavad olema ainult värsked,” kinnitab Margit. Täiesti vale arvamus on see, et kui tõmmata seen koos jalaga välja, siis uut seent enam ei kasva. „Seeni tuleb välja tõmmata just koos jalaga. Muidu läheb sinna vesi sisse ja see hakkab mädanema, nii kahjustub seeneniidistik. Seen elab tegelikult maa sees ja see, mida me nimetame seeneks, on seene viljakeha. Seeneniidistikud on kilomeetrite pikkused ja neile pole võimalik haiget teha.

LIHTNE SOOVITUS: KORJAMA PEAKS NEID SEENI, MIDA KINDLASTI TUNNEME. Vahelduseks leiame taas kärbseseene. „Alati ei ole sellel täppe peal,” räägib Margit. Lihtne soovitus: korjama peaks neid seeni, mida kindlasti tunneme. Kui tekib kahtlus, siis raamatuga ei tasu siiski metsa minna. Kaasa võiks võtta tühja koogikarbi või kuivatatud puhta piimapaki, kuhu korjata seeni koos kogu jalaga. Kodus tasub määramiseks kasutada kõikvõimalikke abivahendeid, kaasa arvatud internet. Tuleb võrrelda pilte, loori, jalga, kuni selleni, kuidas muudab kübar värvi õhuga kokkupuutel. Otsustavaks võib saada ka seene lõhn. Leiame erepilviku. „Selle puhul ei kehti reegel, et mida väiksem, seda maitsvam,” lausub Margit. Aga see seen tahab hautamist ja küpsetamist. Jälle vaatab teel vastu kärbseseen. „Nagu näha, ei ole kõigil seelikut, nagu arvatakse,” viitab ta. Margit räägib, et kui käiakse kambakesi metsas, siis korjab tema ikka suurima saagi. Sel ajal, kui teised käivad nutuste nägudega ringi, on tal korvid juba täis. Vastu vaatab tuhmuv pilvik. „Hea täiteseen. Paned puravike hulka ja saad suurepärase toidu,” mainib ta. Leiame tundmatu seene. Margit küll aimab, aga kõhk-

KERGE ŠOKK Leiame sambla seest kena kumeruse. Puravik? Ei, soopilvik. „See on mu poiste lemmik. Kergelt läbi praadida ning pakkuda võileival vorsti asemel,” räägib Margit. Edasi paistab kaugelt punane ja kõrge jalaga veinpunane pilvik. „Kübar pannile ja kõrgel temperatuuril küpsetada.” Margit selgitab, et seene viljakeha eesmärk on kasvada võimalikult kõrgeks, et levitada eoseid. Teinekord võib seetõttu energia kokkuhoidmise eesmärgil jääda seene jalg seest poorseks, poorid meenutavad ussiauke. Lõikumise järel selgub, et seekord on soopilv siiski päriselt ussitanud. Kuigi korv on kolmveerandi jagu täis, pole Margit saagiga rahul ning teeb ettepaneku minna lähedal asuvasse teise metsatukka. Muidugi! Juba enne teele siirdumist räägib Margit, et metsades harrastatav valgusraie ei mõju seentele alati hästi. Mõned liigid sellest võidavad, aga teised jälle kaotavad, sest mets muutub kuivemaks. Sõidame kümmekond kilomeetrit eemale metsatukka. Juba sisenedes paistab puude vahelt metsa kohta kahtlaselt ere päike. Siin on tehtud lageraiet. „Ma teadsin täpselt, mis seened siin kasvavad, jube kahju,” sõnab Margit nukralt. Ta lisab, et tegelikult jääb häid seenekohti iga aastaga järjest vähemaks. Kuigi tuju pole kiita, pingutame veel ning leiame mitmeid huvitavaid seeni, nagu lehterkukeseen ja looduses kasvanud šampinjon, mille vahe poes pakutavaga on nagu öö ja päev. Seenepäeva lõpetuseks on korv ääreni täis.

maa elu || uuDiseD || 7

22. september 2016

KAHEKSA KUUGA 521 TRAKTORIT JA 201 TRAKTORIHAAGIST

aanteeametis on tänavu esimese kaheksa kuuga läbinud esma-

se registreerimise 521 traktorit (neist 445 uut) ja 201 traktorihaagist (neist 180 uut). Esmase registreerimise ja müügi

vahele ei saa päris võrdusmärki panna, kuid see annab siiski tunnistust sellest, et traktorite, sealhulgas uute trak-

torite vastu pole Eestis huvi kadunud. Seda hoolimata raskustest põllumajandussektoris. (ME)

300

TRAKTORITE ESMANE REGISTREERIMINE 2016. AASTAL 250 32 200

EESTI LIHATOODETE POTENTSIAALSED EKSPORDITURUD KAARDISTATAKSE

iik ja ettevõtjad kaardistavad potentsiaalsed uued eksporditurud, kuhu saaks lähiaastatel alustada Eesti lihatoodete eksporti. „Määratleme koostöös Eesti lihasektoriga ettevõtjaid lähitulevikus huvitavad uued turud ja hakkame järk-järgult otsima võimalusi, kuidas Eesti toodanguga nendele turgudele jõuda,” ütles maaeluministeeriumi põllumajandus- ja maaelupoliitika asekantsler Marko Gorban. Eelmisel nädalal maaeluministeeriumis toimunud kohtumisel osalesid toiduettevõtjad, põllumajandussektori esindusorganisatsioonid, veterinaar- ja toiduameti ning maaeluminis-

teeriumi esindajad. Ministeerium tegi ülevaate sihtturgudest, mis võiksid olla lihaekspordiks atraktiivsed, kuid mille avamiseks on vaja täiendavat tegevust ametkondade tasandil. „Samuti tuleb panna tähtsuse järjekorda turud, mis nõuavad eelnevalt ulatuslikku nõuete kooskõlastamist,” lisas Gorban. Asekantsler ütles, et pärast ettevõtjatega konkreetsete turgude kokkuleppimist saab riigi tasandil hakata suhtlema teiste riikide ametiasutustega. „Eesti on väike riik ja peame oma ressursse täpselt suunama. Koostöös ettevõtjatega peab valmima pikaajaline plaan, mille järgi hakatakse uute turgudega tegelema,” rääkis Marko Gorban. (ME)

MAAÜLIKOOLI AASTAPÄEV TOOB KOKKU LIGI 3000 TÖÖTAJAT JA VILISTLAST

esti Maaülikool tähistab sel nädalal 65. aastapäeva ja ettevõtmine kulmineerub vilistlaspeoga, mis toob kokku ligi 3000 töötajat ja vilistlast. Maaülikooli vilistlase Tõnu Posti sõnul on vilistlaspidu nostalgiaõhtu, kus saab kohtuda endiste kursuse- ja koolikaaslastega. Peo esimesed 2500 piletit müüdi läbi väga kiiresti ja praegu on saadaval viimased piletid. „Vilistlased, kes jätkavad sarnasel erialal, mida ülikoolis õpiti, jäävad kooliga ja oma kursusega seotuks kogu eluks. Meie kursus korraldab ise igaaastaseid kokkusaamisi, kus on alati kohal üle poole lõpetanu-

test, ent sellised suurüritused annavad võimaluse meenutada elu parimaid aastaid ühes teistega,” sõnas Post. Eile toimus maaülikooli aastapäevajooks, mille käigus läbiti teatejooksuna Tartu lähiümbruses 65 kilomeetrit. Täna avatakse maaülikooli peahoone fuajees maaülikooli aasta vilistlase tiitli pälvinud inimeste fotogalerii. Homme toimub maaülikooli peahoone aulas akadeemiline aktus. Pärast aktust on vilistlastele ja linnakusse tulnud külalistele avanud uksed kõik maaülikooli instituudid. Õhtul toimub maaülikooli spordihoones maaülikooli töötajate ja vilistlaste kokkutulek. (BNS)

KESKKONNAUURINGUTE KESKUS AVAS UUENDATUD JÕHVI LABORI

äinud reedel avas OÜ Eesti Keskkonnauuringute Keskus uuendatud Jõhvi laboratooriumi, mis on spetsialiseerunud vee- ja õhukvaliteedi mõõtmisele. „Keskkonnaameti Pargi tänava majas paikneva laboratooriumi ehitusprojekti ettevalmistus algas eelmisel aastal. Selle käigus tutvuti uute laboritega Eestis, et saadud kogemusi kasutada uuendatud laboratooriumi rajamisel,” rääkis Eesti Keskkonnauuringute Keskuse juhatuse esimees Margus Kört. Kui varem oli laboris õige mikrokliima tagamine keeruline, siis nüüd on ruumidel tänapäevane ventilatsioon ja regu-

leeritav küttesüsteem, mis tagab analüüside hea kvaliteedi. Lisaks kasutatakse ruumide valgustites energiasäästlikku LED-tehnoloogiat. Enne remonti oli labori kasutuses 955 ruutmeetrit, nüüd aga 524 ruutmeetrit, mis tagab igapäevakulude kokkuhoiu. Enim täienes labori seadmepark õhukvaliteedi mõõtmise seadmetega, mis on vajalikud eelkõige piirkonnas tegutsevate suurema keskkonnamõjuga tööstusettevõtete tarbeks. Näiteks on nüüd olemas seade, millega saab kiiresti määrata välisõhus äärmiselt ohtlikku mädamunalõhnaga vesiniksulfiidi. Koos labori uue sisustusega läks projekt maksma üle 300 000 euro. (ME)

21 24

Eesti riik ja lihasektori ettevõtjad otsivad uusi turgusid. Foto: dMitri kotjuH / jÄrVaMaa teataja

150 18 100

19 47

8 11

87 54

Jaanuar

Veebruar

91 44

Juuni

Juuli

August

Registreeritud traktoreid

sh uusi

Märts

Aprill

Mai

Registreeritud traktorihaagiseid

sh uusi

Allikas: maanteeamet

TEHNIKA TEEVIIT 2016 EESTI KÜNNIMEISTRIVÕISTLUSED 2016

Kehtnas

Reede 30.09.2016 13.00 EESTI KÜNNIMEISTRIVÕISTLUSTE AVAMINE 14.00 VIP künnivõistlus, põllumajandustehnika, rasketehnika, veotehnika, demonstratsioonid, masinate proovid ja sõidukite test Pulling e traktorite veotõmbedemonstratsioonid, traktori vigursõit, õistlus. ekskavaatorijuh Laupäev 01.10.2016 10.00 põllumajandustehnika, rasketehnika, veotehnika, demonstratsioonid, masinate proovid ja sõidukite testsõidud. Uunikumidetraktorite künnivõistlus, pulling e traktorite veotõmbevõistlus, traktori vigursõit, ekskavaatorijuhtide võistlus, laada-ala, lasteala 12.00 Hobukünnivõistlus trivõistluste 16.00 Ees lõpetamine, autasustamine SISSEPÄÄS TASUTA!

täpsem ajakava: www.facebook.com/events/522466254603341

8 || KalaPüüK || maa elu

22. september 2016

VALIO PLAANIB VÄHENDADA TOODETESSE LISATUD SUHKRUT KUNI 30 PROTSENTI

oome päritolu piimakontsern Valio käivitas suhkru vähendamise programmi, mille eesmärk on aastaks 2020 vähendada piimatoodetele lisatud suhkru kogust kuni 30 protsenti. Ettevõte alustas suhkru vähendamist möödunud aastal kohupiimakreemide segmendis, kus alustuseks vähendas suhkrut 13 protsenti, ütles Valio Eesti turundusdirektor Krista Kalbin pressiteate vahendusel. Järgmiseks kavandab ettevõte lisada vähem suhkrut oma keefiridesse ja jogurtitesse. Sarnaselt Eestile vähendab Valio oma toodetesse lisatava suhkru hulka ka Soomes. Protsess sai alguse 2015. aasta kevadel ning seni on muudetud koostisega tooted ettevõtte hinnangul tarbijalt positiivse vastukaja saanud. Et tarbija väheneva suhkruga harjuks, plaanib ettevõte vähendada seda sammhaaval. See tähendab, et toodete retsepte ja seega ka paken-

deid muudetakse pea igal aastal. „Toiduliidu tervisliku toitumise uuringu kohaselt peetakse suhkrut vaieldamatult kõige vähem tervislikuks toiduaineks. Samas näitas põllumajandus-kaubanduskoja tellimusel mullu sügisel tehtud piimauuring, et 70 protsendi tarbijate arvates on täna müügil olevad jogurtid ja kohupiimakreemid täpselt parasjagu magusad. Peame siiski andma inimestele aega harjuda vähem magusa tootega – vastasel juhul kaotab toode järsu maitsemuutuse tõttu konkurentsis,” rääkis Kalbin. Soome Valio kontserni kuuluv Valio Eesti toodab peamiselt Kesk- ja Lõuna-Eesti farmide toorpiimast tooteid Eesti, Läti, Leedu, Itaalia, Rootsi ja Ameerika Ühendriikide turgudele. Valio Eesti teenis möödunud aastal 85,8 miljoni euro suuruse käibe juures 4,5 miljonit eurot kasumit. Ettevõttes töötas toona keskmiselt 390 inimest. (BNS)

PÕLLUMEHED: RIIK PEAB TAGAMA TASEMEL ARSTIABI KA MAAINIMESTELE

õllumehed rõhutasid selle nädala teisipäeval toimunud tervishoiutöötajate hoiatusstreigi puhul, et riik peab tagama arstiabi kättesaadavuse ka maapiirkondade inimestele. Nii nagu põllumehed viitasid oma eelmise nädala aktsioonil „(M)ärkamine!” tõsistele probleemidele Eesti põllumajanduses ja maaelus, nii mõistavad põllumehed ka arstiabi kättesaadavuse kitsaskohti ning kutsuvad üles tegema jõupingutusi, et inimeste juurdepääs raviteenustele paraneks, kinnitas põllumajandus-kaubanduskoda. Põllumeeste esindusorganisatsioonide hinnangul on Eesti maksupoliitikas tehtud viimastel aastatel arusaamatuid muudatusi, mis on viinud suurte probleemideni erinevate eluvaldkondade rahastamisel. Tarvis on põhimõttelist arutelu, milline maksusüsteem tagaks elu-

valdkondade arengu ja vajalike teenuste kättesaadavuse kõikides Eesti piirkondades. Tööandjatena mõistavad põllumehed, et töötajate hea tervis on ettevõtete edukaks toimimiseks oluline kapital. Praegu on maapiirkondade inimestele pikad ravijärjekorrad ja arstiabi kättesaadavus tõsine mure. Sel esmaspäeval kogunes kolmandat korda kodanikuühiskonna organisatsioone koondav ümarlaud, mille eesmärk on teha koostööd, et elu Eesti eri piirkondades säiliks ja areneks. Põllumeeste keskliidu initsiatiivil loodud koostöövõrgustikuga on liitunud tervishoiutöötajate kutseliidu, arstide liidu, teenistujate ametiliitude keskorganisatsiooni TALO, haridustöötajate liidu, õpetajate liidu, kodanikualgatuse Avalikult Haridusest, põllumajanduskaubanduskoja, MTÜ Eesti Maaturism, liikumise Kodukant ja talupidajate keskliidu esindajad. (BNS)

Traalpüüdjad k kogu ahelat püü tooMas ŠaLDa Maa Elu

aapsalu ettevõte Morobell OÜ asutati 1997. aastal praeguste omanike ühe varasema äripartneri pankroti tulemusena. „Ise müüsime hulgi toidukaupu, aga ettevõte, kellelt tellisime Ukrainasse viimiseks suure koguse kala ja kellele tegime soliidse ettemaksu, sattus raskustesse ja nii ei jäänudki meil oma raha tagasi teenimiseks muud võimalust, kui asi üle võtta,” meenutavad Ain Saarkopli, Raivo Baum ja tema abikaasa Aldona. Koos on Eesti üht suurimat kalandusettevõtet varsti juba kakskümmend aastat veetud. „Pankrotipesast saime tonnise külmutusvõimsusega külmhoone ja ühe laeva rendilepingud. Kui alguses oli eesmärk oma raha tagasi teenida ja seejärel firma ära müüa, siis peagi hakkas valdkond meile meeldima ja otsustasime täispurjedega edasi liikuda.” Eesti kiluja räimepüügifirmade seas ollakse koos Hiiu Kaluriga eesotsas. Mitmel aastal on Morobelli tunnustatud Läänemaa edukaima ettevõtte tiitliga. Krediidiinfo ASi koostatud turuülevaade „Kalapüügi, -tööstuse ja hulgimüügiettevõtted 2015” tõi välja, et tasutud tööjõumaksude osas oli Morobell 2015. aastal nimetatud valdkonnas esikohal. LAEVASTIK KASVAB Kui algusaastatel olid ettevõttel kasutuses väiksemat tüüpi laevad, siis need on tänaseks utiliseeritud ja mindud üle moderniseeritud traallaevade peale. Morobelli külmutusvõimsus on kasvanud kahesaja tonnini ööpäevas. Külmutusseadmete ostul saadi olulist tuge ELi fondidest. Kuna ollakse Haapsalus

asuva Eesti Kutseliste Kalurite Ühistu liige, millel on samuti 200tonnise ööpäevase külmutusvõimsusega külmhoone, on Morobellil olnud päevi, kus külmutatakse üle 300 tonni kilu või räime. Kokku külmutab ettevõte umbes 18 000 tonni kilu ja räime aastas. Hoone on välja ostetud, külmutusvõimsus tänapäevane, töötajaid saja ringis, kusjuures hooajal kasvab töötajate arv mitmekümne inimese võrra, püügilaevu Eestis viis, 2011. aastal Soomes asutatud tütarfirmal Shedfish OY kolm. „Sealsed alused on Soome registris, et meil oleks Soome kvoot, püüavad umbes 13 000 tonni aastas,” kommenteerib Raivo Baum. „Keerukaid aegu arvestades läheb hästi,” on Morobelli koos juhtivad Baumid rahul. Eesti lipu all sõitvaid laevu on ostetud osalt selleks, et kvoot kaasa saada. Ainult kvooti ei taheta müüa, sest ainult laevaga pole midagi peale hakata, selgitab mees: „Kui meie tegevuse algusaastatel oli Vene kriis, siis paljud loobusid püüdmisest. Öeldi, et jääme ainult külmutama, sest püük ei tasunud ennast sel ajal justkui ära. Meie õnneks mõistsime, et tooraineta ei saa, et sellega tasub jätkata. Mida sa külmutad või töötled, kui toorainet pole?” Aldona Baum rõhutab, et Morobelli ja teistegi „ellujäänud” traalpüüdjate edu taga on kogu protsessi kontrollimine: „Kui näiteks praeguse piimandusega võrrelda, siis meie suur eelis nende ees – kogu ahel on meie kontrolli all, aga paljudel piimakarja omanikel pole oma tööstust. Meil on kogu tsükkel: püük, külmutamine, ladustamine, transport, müük. Kui kalapüüdja jääks kokkuostjate peale lootma, oleks kindel, et kõige viletsamini läheks just temal. Kui saad ise kalaga midagi peale hakata, saad sõna sekka öelda ka hinna osas. Kes tundis, et ei suuda peale püüdmise muud teha, müüs oma kvoodid ja lae-

Morobell OÜ juhtide sõnul jääb Eestisse nende püütud kalast vaid imeväike

vad ära. Traalpüügisektor korrastus üsna kiiresti.” KALA MÜÜMISEGA MURET POLE Kuni üle-eelmise aastani müüs Morobell kala peamiselt Venemaale, aga pärast suhteliselt valutult läinud ümberorienteerumist on ettevõtte peamised kliendid hoopis ukrainlased. Tänapäeval pole enam vahet, kas ja millal Venemaa meie kalale ukse taas avab. „Me polnud Ukrainasse varem kuigivõrd müünud, aga praegu on meil seal mitukümmend head klienti. Taani ostab rohkem karusloomadele söötmiseks ja hind on selle võrra lahjem. Aga kvaliteeti kiidavad ja ootavad meie kala väga. Sel aastal leidsime enda jaoks kaks soliidsel järjel Läti tehast, nei-

le lõikasime kala juba valmis – fileed, rümbad. Võtsid ja võtavad veel päris suuri koguseid. Eestis on meie suurim klient Maseko, nende sprottidest on 90% meie püütud kalast tehtud. Iga uus klient alustab tavaliselt väiksema koguse tellimisest ja kui hind ning kvaliteet sobivad, kogus kasvab. Meie kala tahetakse ja soovitatakse oma ringkonnas edasi. Lätlastelt küsisin, miks nad oma püüdjatelt ei osta, ütlesid, et olevat kvaliteediga probleeme. Külmutatud räime ja kilu hind sõltub turul parasjagu olevate pakkumiste hulgast ja kala omadustest. Tuleb arvestada, et Ukrainale on orienteerunud peale meie veel lätlased ja teised. Sel aastal on väga palju väikest kilu. Suure eest makstakse paremat

maa elu || KalaPüüK || 9

22. september 2016

kontrollivad ügist müügini

osa.

Foto: Vello laaneMaa

hinda,” avab Raivo Baum kalaäri tagamaid. „Suures plaanis ei ole meil kala müümisega muret olnud. Kui tekkis ootamatuid turutõrkeid, mis oli üks Vene turu „eripäradest”, või on suure pakkumise tõttu hind odav, on abiks see, et meil on olemas oma külmlaod, kus kala säilitada. Teame, kuhu on mõtet toodangut pakkuda ja seetõttu pole uusi turge paaniliselt otsinud, kuid töö ekspordi suunal potentsiaalsete ja olemasolevate klientidega käib iga päev. Kui Masekot mitte arvestada, siis Eestisse jääb meie püütud kalast imeväike osa. Kui kellelgi on väga vaja väiksemat kogust osta, siis oleme pigem vastutuleku korras paar-kolmsada kilo

müünud, aga meie spetsialiteet on ikkagi tööstuslik kalapüük, mis tähendab suuri koguseid. Et koostööpartnerid meie kala jätkuvalt ostaksid ja teistelegi soovitaksid, oleme nendega ausad ning tagame lubatud kvaliteedi. Kunagi ei tohi kehvema kvaliteediga kaupa müüa hea kauba hinnaga, usaldus maksab rohkem. Stabiilsus on kvaliteedi juures esmatähtis. Kui on tegu väiksema kalaga, siis alati infor-

KUNAGI EI TOHI KEHVEMA KVALITEEDIGA KAUPA MÜÜA HEA KAUBA HINNAGA, USALDUS MAKSAB ROHKEM.

meerime sellest klienti ja langetame hinda. Vanasti olid meilgi räimel ja kilul oma kategooriad, mille järgi küsisime tasu, aga oli neid, kes ostsid odavalt, müüsid kallimalt edasi, aga kvaliteedivahe ajasid meie süüks. Nüüd müümegi ainult varasema järgi võttes esimese kategooria kala ja kehvema saadame Taani karusloomadele. Kvaliteet sõltub külmutusest. Kala tuleb võimalikult kiiresti jääga maha jahutada ning kindlasti peab vaatama, et 450kiloses konteineris parasjagu vett oleks. Külmhoones ongi meil inimesi tööl nii palju selleks, et kui kala tuleb, saaks selle võimalikult kiiresti ära külmutada.” Aga miks Taani saadetava kalaga ainult karusloomi söödetakse? „Läänemere riigid tahavad inimtoiduks kilu ja räime suhteliselt vähe, kui püütakse, siis kalajahuks või karusloomadele söödaks. Tarbija harjumus on teistsugune. Eestiski sööb noorem põlvkond juba ainult valget kala või lõhet ja forelli,” teeb äripere naispool võhikule asja selgeks. Samal ajal on enda jaoks sprotid avastanud jaapanlased, söövad neid muu hulgas ka wasabi’ga. „Maseko koostööpartneritest jaapanlased tahtsid kogu tootmisahelaga tutvuda, käisid meil kui püüdjatel külas ning jäid väga rahule,” on Baumidel hea meel. Kogu traalpüügisektor on Eestis Morobelli juhtide hinnangul heas seisus. „Enamik meist tunneb end kindlalt. Sektoris on ligikaudu 30 ettevõtet, tehakse koostööd, suheldakse, seistakse oma huvide eest. 2015. aastal loodi Eesti Kalatootjate Keskühistu, mille eestvõttel rajatakse Paldiskisse kalakomponenditehast, mis heal juhul alustab tööd juba järgmise aasta lõpus. Siis saame püütud kala maksimaalselt ära kasutada. Aga veel kord – enamikul traalpüüdjatest on endal olemas tootmisvõimsus, keegi ei sõltu lõpuni kellestki teisest,” ütleb Aldona Baum Maa Elule kohtumise lõpus. Siit on teistelgi õppust võtta.

www.optitrans.ee MICHELIN REHVID = PIKAEALISUS + KASUMLIKKUS

SEPTEMBRI PAKKUMINE €/tk

MICHELIN 600/50R22,5 Cargoxbib 159D TL MICHELIN 710/45R22,5 Cargoxbib 165D TL MICHELIN 710/50R26,5 Cargoxbib 170D TL KLEBER 600/70R30 Topker 152A8/149D TL KLEBER 650/85R38 Topker 173A8/173B TL KLEBER 710/70R42 Topker 173A8/170D TL

1236.1643.1899.1535.3019.3430.-

Hinnad sisaldavad käibemaksu Pakkumine kehtib kuni 30.09.2016 Infot laiema rehvivaliku kohta leiad meie kodulehelt Tel 515 3763, 5814 7377, e-post info@optitrans.ee

Sookured on ühed meie suuremad-kogukamad linnud: nad kaaluvad kuni 6–7 kilogrammi ja võivad end välja sirutada inimesepikkuseks. Foto: Wikipedia

KURED LÄHEVAD, KURJAD ILMAD? OLAV RENNO linnuteadja

äna teeme juttu sookurgedest – põlistest Põhjala asukatest. See linnuliik on meie soodel pesitsenud ja siit läbi rännanud juba tuhandeid aastaid, mida tunnistavad muinasasulatest, näiteks Soontagana maalinnast leitud luud. Ta on aidanud nime panna ka hiljem siiakanti jõudnud pikajalgseile lindudele, nagu toonekurgedele. Sookured on ühed meie suuremad-kogukamad linnud: nad kaaluvad kuni 6–7 kilogrammi ja võivad end välja sirutada inimesepikkuseks. Tiibade sirulaiuse poolest on nad võrdsed laululuige ja merikotkaga. Isaslinnud on pisut suuremad kui emased. Sookurg pesitseb Põhja-Saksamaast ja Skandinaaviast Ohhoota mereni. Lääne-Euroopast on ta inimtegevuse survel pesitsejana taandunud, säilides vaid üksikute asurkondadena, Briti saartel on ta juba paarisaja aasta eest hoopis välja surnud. Mujal Euroopa metsavööndis on kurgede arvukus praegu tõusmas ning siinsetel rabadel, õõtsikja rohusoodel, viimasel paarikümnel aastal üha enam ka niisketel metsalagendikel ja hõredates soometsades pesitseb ligi 100 000 paari – umbes kolmveerand koguhulgast. Arvukuse tõus on hoogne: 60 aasta eest arvati Eestis pesitsevat kolm- kuni nelisada kurepaari, nüüd on neid aga tublisti 7000 haudepaari. Soomes on viimase 15 aastaga sookure arvukus kahekordistunud ja seal pesitseb neid juba üle 40 000 paari. Sookurepaarid tunduvad olevat eluaegsed. Kevadel

saabutakse kuni kümne isendi suuruste salkadena enamasti märtsikuu jooksul ja hajutakse pesapaikadele, mis on üksteisest vähemalt poole kilomeetri kaugusel. Aprillis võime lagedatel põldudel ja niitudel näha omalaadseid tantsuetendusi: linnud sebivad avatud tiivul edasi-tagasi, keerlevad, hüppavad õhku peaaegu paari meetri kõrgusele, aeg-ajalt hüüeldes, aga mahedamalt kui tavaline trompetjas hüüd. Pesitsema asutakse alles kolme-nelja aasta vanuselt. Pesaks kantakse kuivemale soomättale kõrsi ja raage kuni meetrilaiuseks platvormiks, mille keskele surutud lohku emalind muneb ühe või kaks helepruuni tausta ja pruunide laikudega muna, mida asutakse kohe hauduma, nii et 30 päeva järel koorunud pojad on eri suurust. Järjest laiemalt ringi liikudes ilmuvad pesakonnad juuni lõpul ka sooäärsetele põldudele, kuid ööseks naasevad ikka vesisemasse-turvalisemasse kohta. Juuli teisel poolel saavad noorkured lennuvõimeliseks. Suvel võib näha ka noorte, alles mitte pesitsevate sookurgede koondisi; Matsalu luhtadel olen näinud korraga kuni 250 lindu. Vaenlasi on sookured suhteliselt vähe. Neljajalgsed kiskjad neile naljalt ligi hiilida ei suuda ja ega nood rabaälvestele eriti tikugi. Suurte kotkaste, eeskätt kaljukotka menüüs on sookurg esindatud, ent üsnagi juhuslikult. Pesa võivad rüüstata metssead, rebased ja rongad, aga neile astuvad kured oma tugeva nokaga söakalt vastu. Varem lasid jahimehed sügisrändel olevaid kurgi, nüüd aga on sookurg terves Euroopas

range kaitse all. Aafrika talvitusaladel on kurejaht enamjaolt väledate jooksjate harrastus, kui vaid õnnestub kuresalgale hästi ligidale hiilida. Vibu ja noole abil nüüd kurgi naljalt enam ei kütita. Praegu algab meil kümnete tuhandete Soomes ja Kirde-Venemaal pesitsenud kurgede läbiränne. Meie oma sookured koondusid kümne- kuni poolesajalinnulisteks salkadeks selle kuu algupoolel. Eriti Lääne- ja Põhja-Eestis jäävad tohutud kureparved kohale mõneks nädalaks – päeval põldudel toitu otsides, õhtul päikeseloojangu eel rannaniitudele, lagerabadele või madalatesse lahtedesse ööbima lennates. See tuhandete kurgede ülelend pakub nägijaile unustamatu elamuse. Nii toitudes kui ka ööbides on pesakonnad eraldatavad, kuna üks-kaks poega hoiduvad vanapaari juurde ja isalind peletab oma mikroterritooriumilt eemale iga ligidusse tulnud liigikaaslase. Just sookurgede massilise kogunemise aegu organiseeritakse Lihulas Matsalu loodusfilmide festivale, tänavu juba 14. korda. Festivalil, mille sümboliks on sookurg, näidatakse 21.–25. septembril kolmes saalis kokku 115 looduses tehtud filmi kogu maailmast. Lisaks on üles pandud mitmed loodusfotode näitused; filmiseansse saab näha ka Haapsalus ja Tallinna loomaaias. Samal ajal toimetavad sookured sealkandis üha omasoodu. Ent ühel hommikul ei siirdu ööbimast lendu tõusnud kureparv enam toituma, vaid võtab järjest kõrgust kogudes suuna „ikka, ikka lõuna poole – kus Egiptimaa”. Mahajäänuile aga saavad osaks järjest kurjemad ilmad.

10 || Künnivõistlus || maa elu

22. september 2016

Künnivõistluste

ALGUS CARL ROBERT JAKOBSONILT 1874. aastal korraldas Carl Robert Jakobson oma äsja ostetud Kurgja talu maadel vannasadra ja hõlmadraga künni võrdluse. See sündmus on arvatud kokkuleppeliselt esimeseks künnivõistluseks Eestis. Jakobsoni algatust meenutati nii 1964. aastal, mil Kuusiku põllumajandusteadurite koostatud juhendi alusel peeti esimesed Rapla rajooni künnivõistlused, kui ka kõigil

EESTI KÜNNIMEISTRIVÕISTLUSI ON ALATES 1965. AASTAST PEETUD 41 AASTAL 16 PAIGAS.

torratta. Samasugune anti eelmisel aastal Tartu näidissovhoosis peetud üleliidulistel künnivõistlustel tšempioniks kroonitud Venemaa esindajale Jevgeni Nizovskihhile. Kustas Lundile rehkendati üleliidulistel võistlustel teise koha punktid ja roomik traktoritel oli Leo Teppan kolmas. Tollane põllumajandusminister Harald Männik korraldas nii, et ka Eesti võistlustel oli samaväärne auhind nagu üleliidulistel. See tõstis künnimeeste huvi võistlemise vastu veelgi. Tõsi, edaspidi auhinnad nii kopsakad polnud. Toimis süsteem, et Eesti võistlustele pääsesid rajoonide künnimeistrid ja seetõttu

www.strongseptik.ee 2 m³ SEPTIKU KOMPLEKT EN 1256 6 - 1

olid piirkondlikud võistlused kohustuslikud. Head künnimehed olid majandites hinnatud muudelgi töödel ja tavaliselt ei jäänud (ei antud) neile aega piisavalt harjutada. Paljugi sõltus see majandite agronoomidest, kes olid nii künnimeeste juhendajad. Suurtraktorite T150K ja K700 kasutuselevõtuga majandites lisati 1975. aastal nende jaoks eraldi võistlusklass. Selles klassis tuli kahekordseks võitjaks Aarne Simson Viljandi näidissovhoosist. Kui T150K ja DT75 liideti ühte võistlusklassi, oli kahel aastal parim Villu Vilbok Paide rajooni 9. Mai kolhoosist.

Eesti künnivõistlusi ei peetud aastal 1973, 1978–1980, 1982–1983, 1985–1986 ja 1988. Ärajäämise põhjuseid oli mitu, üks neist üleliiduliste võistluste intervall iga nelja aasta järel. Künnivõistlusi korraldati koos teiste alade kutsevõistlustega ning mahuka programmi ja kuluga. Naistest on Eesti künnimeistritiitli võitnud neli korda Erika Rõõm Võrtsjärve kolhoosist ja Helle Müür Suislepa kolhoosist. Vanematest kündjatest on Tartu rajooni Avangardi kolhoosi traktoristi Elmar Veski kontos üheksa võitu, Kustas Lundil viis, Leo Teppanil ja Villu Vilbokil mõlemal kolm.

• Sobib 4–5liikmelisele perele • Kolmekambriline septik, milles reovesi vabaneb heljuvainest ja rasvadest • Jaotuskaev, mille abil juhitakse reovesi imbtorudest koosnevasse jaotustorustikku • Augustatud imbtorud, mille kaudu juhitakse eelpuhastatud reovesi maasse • Tuulutuspüstikud, mis asuvad jaotustorustike lõpus • Filterkangas, mis aitab ära hoida pinnase erifraktsioonide segunemise

ERIHIND

8a9hin5d 1€230 €

Tav

Fotod: Wikipedia ja Elmo Riig / sakala

Soeta omale sobiv septik meie e-poest! 3 m³ SEPTIKU KOMPLEKT

TOOTE KOMPLEKT KOOSNEB KOGUS Kolmekambriline septik 2000 liitrit (pikkus 2,8 m) 1 tk Jaotuskaev 0 400 mm 1 tk Jaotustoru 3 m, 0 110 mm 2 tk Imbtoru 3 m, 0 110 mm 10 tk Tuulutustoru 1,5 m, 0 110 mm 2 tk Tuulutusotsak 0 110 mm 2 tk Painduv käänik 0 110 mm 4 tk Filterkangas 1 x 10 m 2 tk Toote kaal 205 kg

Künnivõistlusi on Eestis peetud juba üle saja aasta. Tehnika on, tõsi küll, selle ajaga natuke edasi arenenud.

EN 12566 - 1

O O DE

IT EE S T

TOOTE KOMPLEKT KOOSNEB KOGUS Kolmekambriline septik 3000 liitrit (pikkus 4,2 m) 1 tk Jaotuskaev 0 400 mm 1 tk Jaotustoru 3 m, 0 110 mm 2 tk Imbtoru 3 m, 0 110 mm 10 tk Tuulutustoru 1,5 m, 0 110 mm 2 tk Tuulutusotsak 0 110 mm 2 tk Painduv käänik 0 110 mm 4 tk Filterkangas 1 x 10 m 2 tk Toote kaal 250 kg

• Sobib 6–7liikmelisele perele • Kolmekambriline septik, milles reovesi vabaneb heljuvainest ja rasvadest • Jaotuskaev, mille abil juhitakse reovesi imbtorudes koosnevasse jaotustorustikku • Augustatud imbtorud, mille kaudu juhitakse eelpuhastatud reovesi maasse • Tuulutuspüstikud, mis asuvad jaotustorustike lõpus • Filterkangas, mis aitab ära hoida pinnase erifraktsioonide segunemise

Septik vastab Euroopa Liidu reovee väikepuhastite standardile EN 12566-1, see on läbinud standardis ettenähtud katsetused ja tähistatud CE-märgisega

PT 1 S E IK

ERIHIND

10ah9ind0150€0 €

Tav

ünnivõistluse ajalooga on nii nagu teistelgi aladel: kui tänased tegijad kohe kõike täpselt ei fikseeri, on hiljem keeruline tervikpilti saada. Olen kogunud eri allikatest künnivõistluste protokolle ja muud huvitavat. Abiks on olnud ajalehed, ajakiri Sotsialistlik Põllumajandus, võistluste juhendid, Eesti künniseltsi andmebaas ning põllumeeste kirjapandu ja räägitu. Eesti künnimeistrivõistlusi on alates 1965. aastast peetud 41 aastal 16 paigas. Kümme aastat järjest (2005–2014) Olustveres, üheksa aastat (1994–2002) Jänedal. 2015. aasta künnimeistrivõistlused toimusid Kehtnas, nagu ka tänavused septembri viimasel ja oktoobri esimesel päeval. Esimest korda jõudsid Eesti kündjad maailmameistrivõistlustele Norras 1989. aastal. Varem olid kahekümne aasta kestel meie künnimehed ja -naised edukad NSV Liidu künnivõistlustel ja rahvusvahelistel sotsialismimaade künnivõistlustel.

järgnevatel jõuproovidel. Just Kuusiku põllumajandusteadlased tegid ettepaneku maa harimise kvaliteedi tõstmiseks Kehtnas künnivõistlused korraldada. 20. septembril 1964 peetud Rapla rajooni künnivõistlustel oli kolm võistlusklassi: linttraktorid järelveetavate atradega, linttraktorid ripp atradega ja ratastraktorid. Osales 29 kündjat, kel olid kasutada ühesugused traktorid ja adrad. Nendest võistlustest kasvasid välja üle-eestilised ja 1968. aastal esimesed üleliidulised võistlused. 2009. aastal avati 1964. aasta võistluste meenutuseks mälestuskivi, millel on esimeste võitjate nimed: Kustas Lund, Vallot Kristal ja Anton Ainumäe. 1965. aastal peeti rajooni künnivõistlused taas Kehtnas ning samal sügisel esimesed üle-eestilised künnivõistlused Adavere näidissovhoosis. Ka Adaveres olid võidukad Rapla rajooni künnimehed Kustas Lund ja Vallot Kristal. Künnivõistlused said kiiresti populaarseks maainimeste kohtumispaigaks, nendest tegid ülekandeid raadio ja televisioon. Eesti Raadio põllumajandussaadete toimetaja Kaljo Jaagura on meenutanud Kehtna võistluste ülekannet kui üht meeldejäävamat ja huvitavamat oma mitmekümneaastases töös. Kaljo Jaagura, telereporter Arne Kuusmanni ja teistegi reportaažid tutvustasid künnivõistlust neile, kes ise vaatama ei jõudnud. Võistlusi korraldati kuni 1970. aastani sügisel septembri lõpul või oktoobris, edaspidi juunis. Kui esimestel aastatel 1965–1968 võisteldi eraldi ratas- ja roomiktraktoritel, siis 1969. aastal oli kavas kolmes võistlusklassis künnivõistlus: künnimeistrid, noored mehhanisaatorid ja naismehhanisaatorid. Naistest tuli esimeseks meistriks Aino Toirk Rapla rajooni Lelle sovhoosist. Noortest võitis Jüri Magus Lustivere kolhoosist ja meistrite klassis Kustas Lund Rapla rajooni Tasuja kolhoosist. Kustas Lund sai toona auhinnaks külgkorviga moo-

agronoom

NR .

Heino Laiapea

B A 10. A

PE materjal on 100% taaskasutatav Talub põhjamaist kliimat

Ohutu hooldada

Vastupidav mehaanilistele vigastustele PE materjali garanteeritud eluiga on 50 aastat

Innovative Water Systems • Peterburi tee 47 •11415 Tallinn •www.iwsgroup.ee

maa elu || Künnivõistlus || 11

22. september 2016

algusest ja arvudest Fotomeenutus tänavuselt künniõppepäevalt Võrumaal: tagareas (vasakult) Võrumaa Talupidajate Liidu juht Ivar Rosenberg, künnimeistrivõistluste üks korraldajaid Kaspar Järvala ja Priit Puuorg, ees kükitavad künnivõistluste peakohtunik Taavi Võsa ja Kaspar Järvala Foto: erakogu künniklubi liige Pille-Riin Reinaus.

Praegustest kündjatest on Mait Pajol üksteist võitu meistrite klassis ja kaks esikohta pöördatrade vabaklassis. Tema poeg Margo on võitnud kaks esikohta noorteklassis ja 2011. aastal tavaatrade meistrite klassis. Raido Kunila on Eesti meistriks tulnud üheksa korda ja noortemeistriks ühel korral. Jüri Lai on üheksal aastal võitnud pöördatra-

de meistrite klassis. Te m a p o e g Kristjan on olnud neljal aastal (2005–2008) võidukas pöördatrade vabaklassis. Vaatame ka, kes on Eesti kündjatest künni maailmameistrivõistlustel käinud: Mait Pajo ja Raido Kunila üksteist korda. Jüri Lai kaheksa, Indrek Zilensk ja Elmar Veski neli, Villu Vilbok ja Kaspar Järvala kahel ning ühel korral Urmas Lees, Bruno Pukk, Ilmar Animägi ja Jüri Varrik. Urmas Lees kündis esimesena Eesti künnivõistlustel pöördadraga Jänedal 1997.

ja 1998. aastal, olles parim. Edaspidi me tema nime künnivõistlejate seas ei näe. Hinnatud künnispetsialistina on ta viimastel aastatel Eesti meeskonna künnitreener maailmameistrivõistlustel. Alates 1989. aastast on tänu Eesti Künniseltsile peetud võistlusi igal aastal. Samal ajal on eestlased osalenud 24 aastal künni maailmameistrivõistlustel, kõrvale jäädi 1997., 2006., 2008. ja 2009. aastal. EESTI KÜNNISELTSI 25 AASTA ÜLEVAADE 2014. aastal täitus Eesti Künniseltsi asutamisest 25 aas-

E.K. PARTNER GRUPP

tat. Olen toonase juubeliaasta kokku võtnud nõnda: „Eestis peeti kümnendat aastat järjest meistrite võistlused koos noorte ja vabaklassi võist-

ALATES 1989. AASTAST ON TÄNU EESTI KÜNNISELTSILE PEETUD VÕISTLUSI IGAL AASTAL. SAMAL AJAL ON EESTLASED OSALENUD 24 AASTAL KÜNNI MAAILMAMEISTRIVÕISTLUSTEL.

lejatega Olustveres. Olustvere Maamajandus- ja Teeninduskool on korraldusega hästi toime tulnud. Teist aastat oli kavas ka nõndanimetatud VIPide võistlus. Kuigi tegu on rohkem künnidemonstratsiooniga, tõi tuntud nägude osalemine sel aastal juba varahommikul kohale hulgaliselt huvilisi, lisaks ajakirjanikke ja kaameramehi. Künnivõistluste ajal on võimalik tutvuda uusima maaharimistehnikaga, teisel võistluspäeval toob rahva kohale hoidiste mess ja muu meelelahutusprogramm. Septembris künni MM-il Prantsusmaal võistlesid mullused Eesti künnimeistrid Stokker Agri tooteesitleja Jüri Lai ja Kesa Agro esindaja Indrek Zilensk. Indrek Zilensk sai võistlusteks rahulikult harjutada traktoriga, millega on võistelnud alates 1996. aastast. Mullu soovis Valgamaa kutseõppekeskus traktori MTZ82 enne Eesti künnivõistlusi oksjonile panna, Olustvere MTK juhtidel Arnold Pastakul ja Riho Kalal õnnestus künnimehele vajalik traktor müügist päästa. Jüri Lai võistles Prantsusmaal uue John Deere’i traktoriga, Urmas Lees treeneri ja Taavi Võsa kohtunikuna. Võistkonna juht oli Baltic Agro arendusdirektor, Eesti Künniseltsi juhatuse liige Margus Ameerikas. Enne maailmameistrivõistlusi õnnestus künnimeistritel veidi rohkem harjutada treener Urmas Leesi juhendamisel kui varasematel aastatel. Kiita tuleb ka mitmekümneliikmelist fänniklubi eesotsas Jüri Muruga, kes on aastaid käinud meie kündjatel maailmameistrivõistlustel toeks. Nii nagu iga spordiala on ka künnivõistlus meeskonnatöö.

Maikuus Eesti esimese künniklubi asutanud Kaspar Järvala käis oma meeskonnaga juunis Suzdali Venemaa lahtistel künnimeistrivõistlustel. Künniklubi esindusse kuulusid Kaspar Järvala, Priit Puuorg ja Jaanus Kaljula. Augustis osales Kaspar Järvala esimese eestlasena Euroopa künnimeistrivõistlustel, mis peeti Belgias. 13. septembril peeti Kaspar Järvala künniklubi eestvedamisel Ohekatku külas Kehtna valla künnipäeva ja simmanit. See oli ühtlasi suuremate võistluste eelproov. Kehtna kultuuriselts esitas Kaspar Järvala künniklubi tegevuse ja Kehtna valla künnipäeva konkursile „Raplamaa aasta tegu 2014”. Meedia lemmikuks tõusis Kaspar Järvala künniklubi liige, Järvamaa kutsehariduskeskuse viimase kursuse õpilane Pille-Riin Reinaus. Väga head kündi pöördatrade klassis näitas oktoobri algul Võrumaa lahtistel künnivõistlustel Sõmerpalu vallas Roosu talu maadel Mart Raudsep, kes on olnud aastaid Olustvere Eesti künnimeistrivõistlustel vabaklassis edukas. Sõmerpalu vallast pärit Olustvere TMK I kursuse õpilane Priit Haavapuu kündis samal võistlustel Olustvere kooli võistlusadra ja oma talu traktoril, pakkudes konkurentsi meisterkündja Kaspar Järvalale. Võrumaal olid võistlusi jälgimas ka Läti selle ala edendajad. Loodetavasti on see esimene märk kahe riigi künnimeeste koostööst. Olustvere TMK I kursuse õpilane Keit Uusen käis juhendaja Elmut Lehistega 16.–17. oktoobril Leedus künnivõistlustel. Seega oli 2014. aasta Eesti künnivõistlejatele üsna tegus.”

Võtame vastu

eelkobestite ja nende tööorganite tellimusi.

Pakume erinevaid põllumajandustöid: kündmine • randaalimine • viljavedu • külvamine Veod traktoriga ja 3D buldooseri rent • Rahvusvaheline ja Eesti-sisene veoteenus kalluri ja kardinpoolhaagisega. Pakume lumekoristust, teede ehitus- ja hooldustöid TÄPSEM INFO: tel 5555 6359 • e-post ekpartner.grupp@gmail.com • www.ekpartner.ee

Aasta ringi võtame vastu põllumajandushaagiste tellimusi. Ferrel AS | kaupo@ferrel.ee Põllu 3a, Sõmeru | 44201 Lääne-Virumaa | tel 513 2419

12 || otsemüüK || maa elu

22. september 2016

Müügimeestelt kaupa ostes

vali müüjat ja hoia pea külm! kristina traks Maa Elu

iljandimaal elavale 74aastasele Marjule helistavad sageli müügimehed ja pakuvad igasugust kaupa – ajakirju, raamatuid või hoopis tervist kosutavaid toidulisandeid. Ükskord pakuti maanaisele koguni nägu noorendavaid protseduure ilukliinikus. „Helistab noor viisakas inimene ja küsib, kas mul on teda minut aega kuulata. Eks mul ikka on, kuigi ma harva midagi neilt olen ostnud. Samas, kuidas ma viskan toru lihtsalt hargile, kui teine on juba helistanud,” räägib Marju. Mõnikord on ta lasknud ennast ka pehmeks rääkida. Näiteks lasi ta kord endale telefoni teel maha müüa käsiraamatu mitmesuguste majapidamisnippidega. Müügimehe jutt olnud ilus ja lobe, aga kui raamat kohale jõudis, selgus, et suure talu perenaisel polnud sealt sisuliselt ühtegi nippi võtta, mida ta veel ei teadnud. „No milleks mulle õpetus, kuidas teha seenesousti?” imestab Marju. Teinekord jälle ostis ta telefonimüügimehelt väidetavalt tervisele kasulikke õlikapsleid. Paraku enne paki kohalejõudmist jõudis Marju apteegist läbi astuda ja märkas seal müügil samasuguseid kapsleid, kuid mitu korda odavama hinnaga. Sellele pakile ta postkontorisse järele ei läinudki ja meel oli mõru tükk aega, sest Marju tundis, et müügimees oli tahtnud teda alt vedada. Üldiselt aga on Marju seda meelt, et ära tuleb müüja jutt ikka kuulata ja otsustamiseks endale aega võtta, mitte teha ostuotsust kohe kiirelt emotsiooni pealt. „Nii nagu poes tehakse valik ja püütakse enda jaoks leida parim toode, on sama ka müügimeestega – eks igaüks kiidab oma kaupa nii kuis jaksab, aga tuleb lihtsalt pea külm hoida ja pole ju kohustust osta. Kindlasti tuleb ka uurida tingimusi,” räägib ta. OTSEMÜÜJATEL ON KOGUNI OMA LIIT Tihti panevad inimesed ühte patta täiesti legaalse koduuksemüügi ja telefonimüügi ning illegaalse püramiidskeemi. Otsemüüjad ehk sellised globaalsed firmad nagu Oriflame, Herbalife, GNLD jt on loonud Eesti Otsemüügi Assotsiatsiooni, mille üks eesmärke on just tarbijale turvatunde loomine. Liidu juht Gintautas Zaleckas selgitab, et tänapäeval on harv juhtum see, kui müüja ette hoiatamata kaubaga koduukse taha ilmub, pigem korraldatakse tutvusringkonnas kaubale koduesitlus. „Idee järgi on otsemüük üks turvalisemaid

Baltimaade otsemüügi assotsiatsioonide peadirektor Gintautas Zaleckas ja assotsiatsiooni juhatuse liige, Oriﬂame’i Eesti tegevjuht Heli Helm.

OTSEMÜÜGI ASSOTSIATSIOONI LIIKMED • • • • • • • •

Amway – kosmeetika- ja koduhooldustooted GNLD International – toidulisandid, kodukeemia Herbalife – kaalulangetustooted Lux – kodutarvikud (tolmuimejad, veefiltrid, toidunõud) Mary Kay – ilutooted NL International – toidulisandid Oriflame – kosmeetika- ja heaolutooted Zinzino – oomega-3- ja kohvitooted

viise kaupu osta ja see käib kindlasti meie liidu liikmete kohta. Paraku aga kohtab endiselt ukselt uksele müüjaid, kes tegutsevad illegaalselt, ei täida otsemüügile kehtestatud reegleid või otsivad hoopis inimesi püramiidskeemiga liituma,” räägib Zaleckas. „Just sellepärast tarbija natuke ka pelgab otsemüüki. Ta pole kindel, kas saab samasuguse garantii nagu poest ostes. Meie oma liidus aga tagame inimesele kõik õigused nagu mistahes ostul poest, ja enamgi veel. Näiteks kui ostad poest kauba, mis sulle ei sobi, siis saad selle 14 päeva jooksul ümber vahetada, aga meie liikmed annavad ümbervahetamiseks pikema tähtaja.” Näiteks Oriflame’ist ostetud kaubale kehtib 100 protsendi garantii ehk kui toote kvaliteet ei vasta ootustele, siis saab selle 90 päeva jooksul tagastada. „Kui ostad toote ja see ei sobi – tekib kreemi suhtes allergia või ostsid pildi järgi toote, kuid selle värv on siiski teine, siis vahetame kauba sobiliku vastu. Seadusega on ümberva-

hetamisõigus 14 päeva. Paljud inimesed aga ei tea, et see aeg hakkab tiksuma ajast, kui kauba kätte saad, mitte kuupäevast, millal selle tellisid,” selgitab Oriflame’i Eesti tegevjuht Heli Helm. Otsemüüjate liit korraldab igal aastal uuringu teada saamaks, mis suundumused selles vallas valitsevad. Viimane uuring näitab, et 70 protsenti inimesi on otsemüügiga rahul. „Eriti oluline on see müügikanal just maapiirkondades, kus kaupade kättesaadavus üldiselt on väiksem. Sama tähtis on otsemüük ka tööhõive mõttes, sest seda saab teha paindlikult, kas põhitööna või hoopis tekitada endale lisasissetulek,” ütleb Zaleckas. Uuringust selgub, et viimase nelja aastaga on ot-

TIHTI PANEVAD INIMESED ÜHTE PATTA TÄIESTI LEGAALSE KODUUKSEMÜÜGI JA TELEFONIMÜÜGI NING ILLEGAALSE PÜRAMIIDSKEEMI.

semüügikäive kasvanud Eestis 7,4 protsenti ning kolme Balti riigi peale oli kogukäive eelmisel aastal 106 miljonit eurot. Eestis tegeleb konsultantidena ligi 35 000 inimest. „Nende hulgas on küllalt neid, kes on asutanud oma müügiettevõtte ja teevadki turustamist põhitööna. Aga on palju neidki, kellele on see lisategevusala näiteks lapsehoolduspuhkuse ajaks,” lisab Zaleckas. MIS ON MIS – OTSEMÜÜK VÕI PÜRAMIIDSKEEM? Kuidas siis teha vahet täiesti lubatud otsemüügil ja illegaalsel püramiidskeemil? Tarbijakaitseameti tarbijapoliitika ja avalike suhete osakonna juhataja Hanna TuretskiToomik ütleb, et enamik telefonimüügist on täiesti lubatud ja aktsepteeritav müügikanal, seevastu püramiidskeemid on keelatud kogu Euroopa Liidus. See aga ei tähenda, et neid aeg-ajalt ei tekiks. „Üks püramiidskeemi tunnus on see, et tulu teenitakse mitte kauba müügilt, vaid uute liikmete värbamiselt,” selgitab Turetski-Toomik. „Püramiidi võib olla keeruline tuvastada, sest tihtipeale käib mäng väga lubatu-keelatu piiri peal.” Möödunud aasta lõpul hakkas Eestis levima Kairose võrkturundussüsteem, mis lubas liitujatel tulu teenida arvuti kõvaketta väljarentimise eest: rendi välja osa arvuti kõvaketast ja raha muudkui tuleb, liitumiseks tuli vaid valida pakett, registreeruda ja maksta aastase lepingu tasu. Püramiidi tunnustele viitab aga Kairose turundussüsteem, mis juba skeemiga lii-

tunutele lubab teenida raha ka nende värvatud uute liikmete sissemaksetest. Turetski-Toomik ütleb, et Kairosega seonduv on Tarbijakaitseametis uurimise all ja üheselt veel ei saa öelda, kas tegemist on püramiidiga või mitte. Samas soovitab Turetski-Toomik kõiki imelisi ja kiiret tulu lubavaid pakkumisi kaalutleda vanasõnast „Kõik ei ole kuld, mis hiilgab” lähtuvalt. Gintautas Zaleckas ütleb, et püramiidile viitab tavaliselt kõrge sisenemistasu. „Kui inimene alustab näiteks Oriflame’i toodete müügiga, siis ostab ta lihtsalt kaubad, mida kavatseb müüa, ega pea maksma spetsiaalseid alustamistasusid. Otsemüügifirmas teenib konsultant protsenti müüdavalt kaubalt, püramiidis aga sellelt, kui palju inimesi ta on liituma meelitanud. Otsemüügifirma tulu tuleb kauba müümisest, püramiidi aga tuleb raha just sisenemistasudelt,” selgitab ta. ÄRA VIIDA MÜÜGIMEHE AEGA, KUI OSTA EI SOOVI Nii silmast silma otsemüügile ehk koduuksemüügile kui ka telefonimüügile kehtivad konkreetsed nõuded. Valdav osa telefonimüüki on Turetski-Toomiku sõnul täiesti legaalne, kuid mõnikord tuleb muidugi ette ka probleeme. Näiteks muutus eelmisest aastast regulatsioon, mis puudutas telefoni teel lepingu sõlmimist. Enam ei ole nii, et kõne saanud inimese hädine jah-sõna on automaatselt sõlmitud leping. „Leping on sõlmitud siis, kui inimesele saadetakse posti või e-kirjaga leping, mille ta kinnitab. Ei saa olla nii,

Foto: kristina traks

et lepingut pole, kuid juba saadetakse pakk. Kui mõni selline pakk tulebki, siis võib selle endale jätta ja isegi maksma ei pea. Selle nõude vastu eksitakse päris palju. Sageli on ka nii, et inimene nõustub ostma, kuid ei saa täpselt arugi, mida nõustumine endaga kaasa toob,” ütleb Turetski-Toomik. Ta soovitab: kui te tõepoolest pakutavast üldse huvitatud pole, siis andke sellest selgelt teada ja lõpetage kõne. „Kui müügimees on juba uksest sisse lastud, siis on palju raskem „ei” öelda. Sellises olukorras tunneb inimene justkui kohustust midagi osta. Aga kui tegelikult ka ei taha midagi osta, pole vaja ei enda ega müügimehe aega raisata. Tasub mõelda ka nii, et müügimees helistab ikka vaid sellepärast, et see on tema töö.” Veel nimetab ta ohu märgiks seda, kui hakatakse rääkima, et pakkumine kehtib ainult täna ja ainult teile või mängitakse inimlikele emotsioonidele – näiteks jutustab müügimees kurva loo oma perekonnast, kelle elatustase sõltub müüdud kauba hulgast. „Selline agressiivne müük ja tarbija survestamine on seadusega keelatud ning sellele ei ole vaja alluda,” ütleb Turetski-Toomik. Zaleckas lisab, et oluline on seegi, et müüja ennast korrektselt tutvustaks. Otsemüügifirmade töötajatel on töötõendid, et nad ennast selgelt identifitseeriksid ning inimene saaks aru, kellega ta räägib. „Need töötajad on koolitatud, oskavad rääkida nii ettevõttest, mida nad esindavad, kui ka põhjalikult tooteid tutvustada,” sõnab ta.

maa elu || õunasiiDer || 13

22. september 2016

Karmo Haas Tori-Jõesuu Siidri- ja Veinitalust ütleb, et siidritegemise juures on väga tähtsad kõik ettevalmistavad tegevused, Fotod: erakogu mis tagavad tööprotsessi puhtuse.

Õunasiidrit või -limonaadi võib kodus valmistada igaüks HeLeri aLL Maa Elu

unajooke valmistavate väiketootjate sõnul on õuntes palju kasutamata potentsiaali ja lihtsama siidri, limonaadi või veinivalmistamisega toime tulla ei ole sugugi nii keeruline, kui esmapilgul võib paista. Eestimaa õunapuud on viljade all lookas ja teist sama palju on aedadesse maha pudenenud. Õunad on head niisama söömiseks, kuid pakuvad ka palju võimalusi millegi põnevama valmistamiseks. Kui lihtsast õunamahlast, -moosist

ja -koogist juba küllalt saab, võib õuntest teha näiteks limonaadi, siidrit või veini. Esmapilgul võib see keerukas tunduda, kuid tegelikult saab sellega hakkama igaüks. Seda kinnitab ka Tori-Jõesuu Siidri- ja Veinitalu peremees Karmo Haas. „Ka mina alustasin nii-öelda garaaži nurgas, põlve otsas,” räägib Haas. Ta lisab, et kui tõele au anda, on praegugi talu siidriköögis kõik abivahendid väga lihtsad ja manuaalset laadi. 18 puuga õunaaed on tänaseks kasvanud kolme tuhande puuni ning tootmine on nii oma tarbeks kui ka müügiks täie hooga ja väga edukalt käima läinud. Lausa nii edukalt, et jõuludeks tahab Haas välja tulla paari uue tootega: rabarberi vahuveini ja õuna jääveiniga. Põhieesmärk on aga endiselt siidrit toota.

Metal-Fachi randaal, 2,5–8 m

Sõnnikulaotaja 6-14T

KÜSI PAKKUMIST JUBA TÄNA! Agro-masz ketaskülvik, 3 ja 4 m

Dexwali randaal

www.alatalutehnika.ee Pöördader 3x3, 4x4, 5x5

Tel 504 3918, 5695 1182 alatalutehnika@gmail.com

SIIDRITEGEMISE KULDREEGLID Haas selgitab, et siidritegu pole tegelikult üldse keeruline. Kõigepealt on tarvis soetada mõned abivahendid: kääritamistünn ja vesilukk. „Tänapäeval müüakse neid ka toidu jaoks sobivalt, plastist tehtuna. See on kõige lihtsam ja odavam lahendus,” märgib Haas. Lisaks tuleb muretseda õunapress ja -purustaja. Veel on oluline kinni pidada mõningatest reeglitest. Esiteks, varu aega ja kannatust, sest vein või siider valmib omas rütmis ja valmissaamise kiirendamisega võid hea kraami hoopis ära rikkuda. Teiseks, hoia puhtust. Puhtus on kõige alus. Puhastama ja steriliseerima peab nõusid nii enne kui pärast tööde lõppu. Kolmandaks, ära hoia virret liiga pikalt lahtiselt. Kää-

ritamise ajal hoia vesilukuga varustatud kaas tünnil peal. Neist kolmest kõige tähtsamaks peab Haas just puhtuse pidamise reeglit. „Omast kogemusest ütlen, et veinitegemise juures kaks kolmandikku ajast kulub ettevalmistavatele töödele ja puhastamisele ning umbes kolmandiku ajast tegeled veiniteoga,” kirjeldab ta. Haas arvab, et kui esimest korda siidrit või veini teha, on kõige kindlam viis kasutada poes müüdavaid siidri ja veini pärme. Pärm tuleb lisada mahlale, valada segu kääritamistünni, sulgeda kaanega ja paari päeva jooksul hakkab õhk vesiluku kaudu mulksudes tünnist väljuma. „Mulksude järgi saabki aru, et asi on käima läinud,” seletab Haas. Siidritegemisel ei ole suhkrut alguses tarvis lisada. Kangus tuleb sel-

lisel siidril vahemikus 5–6%. Kui aga käärimise alguses 3–5 kilo suhkrut lisada, on tulemuseks juba vein. Kui jook on mulksuma hakanud, tuleb varuda kannatust ja oodata, kuni mulksumine lõpeb. „Aeg sõltub temperatuurist ja pärmi iseloomust,” räägib Haas. Kultuurpärme kasutades võtab protsess tema sõnul aega keskmiselt paar kuud, metsiku pärmi puhul isegi kuni pool aastat. Seejärel tuleks jook valada ettevaatlikult spetsiaalse vooliku abil teise tünni, et käärimise sade jääks esimese tünni põhja. Haas soovitab kasutada ka käärimise peatajat. Vein ongi pärast käärimist valmis. Tuleb vaid veel mõned kuud laagerduda lasta ja siis saavutab märjuke oma parima maitse. Siidriga on lugu natukene keerulisem. Haas räägib, et pärast esimest käärimist tuleb jo ok p ä r m i s e tte pealt maha villida ja lisada väike kogus suhkrut, et teist käärimist esile kutsuda. „Kui kogemusi kuigivõrd pole, siis pigem algul vähem panna kui üle pingutada, sest teise käärimisega võib pudelis rõhk ohtlikult suureks paisuda ja võib juhtuda midagi sellist, mis ei pruugi väga meeldida,” hoiatab Haas. Kui suhkur lisada, tuleks siider villida pudelitesse ja need hermeetiliselt sulgeda. Teine käärimine võtab aega jälle umbes kaks kuud ja sellele tuleks juurde liita vähemalt pool aastat laagerdumise jaoks. Siis ongi jook tarbimiseks valmis ja ka sade pudeli põhja settinud. Selge siidri saamiseks tuleks pudelit veel tagurpidi hoida. Siis settib pärmisade korgi peale, pudelikaela saab külmutada ja pärmi eemaldada. „See on töö, mida oma siidriköögis teeme,” ütleb Haas ja kutsub

kõiki enda siidritalusse asja lähemalt vaatama. MAITSE SÕLTUB SORDIST Haasi sõnul on kõige parem teha jooke sügis- või taliõuntest, sest reeglina on neis rohkem maitset, happeid ja tanniine. Samas julgustab ta kodus tegijaid katsetama ja igasuguste õuntega proovima. Seda, et just sügis- ja taliõunad on parimad, kinnitab ka Juhan Kanemägi, firma Öun Drinks OÜ tootmisjuht. „Õuna veetakse Eesti kodudes igal aastal lihtsalt põllule mädanema. Ressurss on olemas, miks mitte seda ära kasutada,” sõnab Kanemägi Öun Drinksi alustamise kohta. Kõigepealt hakati tegema limonaadi ja sel suvel jõudis turule esimene siidripartii. „Siidri tegemise muudab keerukaks tootmise pikk ajaline kulg,” räägib Kanemägi. „Kõige parem siider ja limonaad tuleb õuntest, mis on küpsed. See on mõlema mahla tegemisel kõige tähtsam. Õunasort kindlasti mängib rolli, sest iga õun annab oma maitse,” kirjeldab Kanemägi tootmist. Eri sorte on tark omavahel segada. Kanemägi sõnul on raske öelda, milline sort on parim. Limonaadi on nemad teinud seni ainult seguõuntest. Limonaadi teha on tema sõnul samuti lihtne. „Kõige lihtsam on limonaadi kodusel teel niimoodi teha, et võtta näiteks pool osa õunamahla ja lisada teine pool gaseeritud vett, see tekitab väikese toreda mulli ja ongi limonaad valmis,” selgitab ta. Seega tasub kogu õunavaru kindlasti ära kasutada, sest võimalusi on palju. Kuna talv on lähenemas, annab Haas veel ühe soovituse. „Pimedal ja külmal ajal võiks proovida hoopis hõõgsiidrit teha. Esimese käärimise ajal võid lisada virdele kaneelikoort, nelki, tähtaniisi ja muud sellist,” sõnab ta. Haas märgib, et kindlasti ei tasu ebaõnnestumist karta. „Isegi kui ei tule kohe välja, oled saanud korraliku annuse isetegemisrõõmu ja kindlasti kogemusi-teadmisi, mida järgmisel korral teisiti või paremini teha.”

14 || ilma- Ja taimetarK || maa elu

iLMatark

22. september 2016

Kadakamari annab maitset ja tervist

JÜri kaMenik

ilmatark

Laura suViste

kuni tund aega. Tursete korral võiks tõmmist võtta kolm supilusikatäit enne söömist. Tõmmis on sisuliselt kangem ja kauem tõmmanud tee, mistõttu seda tarvitatakse korraga väiksemas koguses. KADAKAVIHT Veel kasutatakse eeterliku õli poolest rikkaid kadakamarju näiteks hingamisteedele auru tegemiseks. Rahvameditsiinist on tuntud ka soovitus: söö üks kadakamari päevas ja püsid tervena. Samas ei tohiks kadakamarju tarvitada liiga pal-

ju Kal

kÜLVikaLenDer – septeMBer 2016

Leht, alates kl 16.48 vili

27. T

07.15 19.08

Vili Vili Vili, alates kl 00.43 juur, aiatöödeks sobimatu päev

29. N

Juur

30. R

Juur, alates kl 10.52 õis allikas: MÄrkMik-kalender „aasta aias 2016” kirjastuselt Varrak

MAA

TULI

VESI

ÕHK

28. K

26. E

25. P

ur Amb

Leht

24. L

Jäär

i ts

Õis, alates kl 11.33 leht

12.56

kits

vi Lõ

23. R

ju ning nendega peab pidama ka pausi. Kadakamarju ei tohiks aga üldse tarvitada ägedate neeruhaiguste, sooltepõletiku ja seedekulgla haavandite korral. Samuti ei sobi see rasedatele. Kadakamarjade eeterlik õli on veel hinnatud lisand aroomisauna tegemisel ning kadakast valmistatakse vihtasid, mis ergutavad kogu organismi. Soovitatav on kadakavihta eelnevalt kindlasti kuumas vees leotada ning vihelda sellega palju õrnemalt kui mõne teise pehmema vihaga.

Sügise võidukäik on ilmne. Pöörde sügisesse tõi muutunud rõhkkondade asend – tekkis blokeering, mis lasi kohale jõuda arktilisel, kuid üsna niiskel õhumassil, hoides suuremad öökülmad ära. See ilmamuster määrab ilma kogu nädala vältel. Oodata on haruldase kagu- või idatsükloni saabumist, mistõttu enamik päevi on ilmselt pilvised ja sel juhul pole ka öökülmi eriti oodata. Päev-päevalt suureneb küll sajuvõimalus, kuid sajukogused (juhul kui sajab) ei ole tõenäoliselt märkimisväärsed. Õhutemperatuur jääb alla 15 kraadi, v. a. kohati rannikualadel.

Fotod: Wikipedia

soodustavad seedimist,” ütleb Katrin Luke. Kuna kadakamarjadel on organismist vett väljutav ehk diureetiline toime, siis on marjadest valmistatud tõmmist kasutatud rahvameditsiinis ka tursete vähendamiseks. Samuti võib tõmmist kasutada kurgu kuristamiseks, see hävitab hästi mikroobe ja aitab võidelda halva hingeõhu vastu. Tõmmise valmistamiseks võtke kaks teelusikatäit kuivatatud kadakamarju ühe tassitäie keevkuuma vee kohta ning laske neil kuumas vees seista

***

EETERLIKUD ÕLID Kadakamarjad sisaldavad eeterlikku õli, suhkrut, vaike, värvained, rasvõli, orgaanilisi happeid, parkaineid ja mikroelemente (mangaani, rauda, vaske ja alumiiniumi). „Kadakamarjadel on külmetushaiguste ajal põletiku- ja mikroobidevastane toime. Samuti ergutavad kadakamarjad uriini- ja sapieritust ning

Harilik kadakas (Juniperus communis) kasvab tihti mereäärsetel aladel ja karjamaadel, aga ka metsas, nõmmedel ja loopealsetel.

Ne i

värvuvad. 2013. a sügise kohta panid nii mõnedki tähele, et lehtpuud olid tavalisest hulga värviküllasemad (kollasemad) kui muidu. Mäletan viimati midagi sarnast 2000. a sügisest. Püstitasin hüpoteesi, et selle põhjuseks võis olla kuiv ja väga soe september, vahepealne kaks nädalat jahedamat perioodi pidurdas lehtede kolletamist, aga seejärel oli taas väga soe, mis kiirendas lehtedes klorofülli lagunemist, sest keemilised protsessid peaksid kiiremini kulgema kõrgemal temperatuuril ehk kõrgem temperatuur peaks soodustama klorofülli lagunemist. Värviliste lehtede tekke küsimus on tegelikult taimefüsioloogia valdkonnast. Arutluskäik võiks olla järgnev. Temperatuuril ja klorofülli lagunemise kiirusel siiski suurt seost ei ole, sest klorofüll laguneb kogu aeg, ka kevadel ja suvel, aga see pole nähtav, sest samal ajal sünteesitakse uut juurde. Süntees katkeb päeva lühemaks muutudes – kindel vihje, et talv läheneb, sest valguse spektraalne koostis muutub (valgus on kollasem). Kui klorofüll on lagunenud, paljastub lehes peituv kollane karotenoid. See, kas lehed muutuvad punaseks või mitte, sõltub sellest, kas lehtedesse hakatakse sünteesima antotsüaniini. Sellel pigmendil on väga konkreetne ülesanne – kaitsta taime valguskahjustuste eest madala temperatuuri ja mõõduka veepuuduse oludes – ja selle süntees sõltub ilmatingimustest (ilmastikust) ja tõenäoliselt veel mingitest faktoritest. Et saaks nautida kuldset sügist, selleks peavad olema päikeselised ilmad ja jahedad ööd, aga mitte miinuskraadid, sest siis muutuvad lehed lihtsalt koledateks ja pruunideks. Lisaks võib tähtsust olla ka kevadistel ilmadel. Aga senimaani, sügisele lähenedes, just sellised ilmad meil olnud ongi ehk pigem päikeselised – seega miks siis lehed punased pole või miks üldse on kuidagi värve vähe, vaid lehed pigem lihtsalt varisevad? Asi on selles, et kollased pigmendid on karotenoidid ja ksantofüllid, mida sünteesitakse juba kevadel ja mis on lehes pidevalt olemas. Nende ülesanne on kaitsta taime liigse valguse eest. Punased pigmendid on antotsüaniinid, mida sünteesitakse sügisel järsu temperatuuri muutuse korral, näiteks ootamatud öökülmad. Kui sügis on pikk, soe ja päikeseline, säilivad karotenoidid kaua, kuid klorofüll ikka laguneb, ja näeme neid kollaseid lehti, aga punase lisandumiseks on vaja äkilist temperatuuri muutust. Siiski lähevad Eestis vaid suhteliselt vähesed taimed punaseks, näiteks vaher, haab, pihlakas, lodjapuu, ja koduaedades eelistatakse intensiivselt punaseks muutuvate lehtedega metsviinapuusorte.

Sõnn

äes on sügis, aeg, mil puulehed värvuvad. Küllap pakub huvi, miks see juhtub, mis määrab selle, millal ja miks puude lehed

adakas on mitmekülgne taim, mida kasutatakse ilu-, maitse- ja ravimtaimena. Ravimiseks korjatakse marikäbisid, mis on rahvasuus rohkem tuntud kui kadakamarjad. Marikäbisid korjatakse siis, kui need on täiesti küpsed – kas septembris või oktoobris. Harilik kadakas (Juniperus communis) kasvab tihti mereäärsetel aladel ja karjamaadel, aga ka metsas, nõmmel ja loopealsel. Enamasti kasvab see kuni kolme meetri kõrguseks, harva ka kuni kümne meetri kõrguseks. Kadakamarjad on head ja universaalsed maitselisandid paljudes toitudes. Karepa ravimtaimeaia perenaise Katrin Luke sõnul tuleks kogutud kadakamarjad kuivatada ning siis saab neist valmistada näiteks maitsesoola. Selleks tuleb kuivatatud marjad koos soolaga peeneks jahvatada. Kadakasool sobib hästi leivatainasse, lihale, marinaadidele, kala soolamiseks jne. Kasutusvõimalusi on palju. Samuti saab kadakamarjadest valmistada siirupit. Selleks soovitab Katrin Luke hautada kadakamarju ja soovi korral ka oksi kuumas vees 6–10 tundi, kuid segu ei tohiks keema lasta. „Pärast leotamist kurnake segu, lisage pektiiniga suhkrut ja sidrunit või ebaküdooniat,” õpetab ta. Kadakasiirup sobib magustoitudele, kookidele, ahjulihale jne. Ka poes müüakse kadakasiirupeid, kuid need on tihti liiga magusad võrreldes ise valmistatud siirupiga. „Õige kadakasiirupi tunneb ära selle järgi, et see on sinist värvi,” soovitab taimetark.

ISTUTUSAEG

KULDSE SÜGISE PÕHJUSTEST

K V

maa elu || KoDu Ja aeD || 15

22. september 2016 Kurereha on tõeline maratonõitseja, rõõmustades oma õitega juuni algusest kuni esimeste külmadeni.

SIBULLILLEPEENRA KUJUNDAMISE NÕUANDEID

uidas kujundada peenar niimoodi, et nii kevadel kui ka suvel oleks seda ilus vaadata? Vastab Hansaplanti puukooli tootejuht Mihkel Saar.

Huvitav päevaliilia sort „Daring Fotod: erakogu Deception”.

Alanud on sügisene sibullillede istutusaeg MaarJa otsa Maa Elu

eptember-oktoober on parim aeg sibullilli istutada. Kui soovid, et su aed täituks varakevadel värviliste õitega, on vaja tegutsema asuda. Mida istutada, kuhu istutada ja kuidas istutada – need on kõige tavalisemad küsimused. Professionaalne aiakujundaja Evely Karvak toob oma Aiaidee blogis välja, et sibullilled on tõesti üks võimalus, kuidas kevadine aed üsna varakult õitega täita. „Taimed on vähenõudlikud ja pärast talvist puhkeperioodi ühed esimesed värvikirevad rõõmupakkujad aias. Olenevalt liigist alustab enamik sügisel istutatavaid sibullilli õitsemist aprillis ning mais-juunis on aias tõeline värviliste õite küllus,” kirjutab Evely Karvak. Aianduskeskus Hansaplant annab aga nõu, et lillesibulate mahapanekuaeg on liigiti erinev. Augustis ja septembris tuleks istutada nartsissid, lume-

kupp, lumikelluke, püvilill, puškiinia, ülane, sügislill ja kaunis krookus. Augustist kuni oktoobrini võiks maha panna liiliaid, kobarhüatsinte, kirgaslilli ja iiriseid. Viimasena, septembris-oktoobris istutatakse hüatsindid, laugud, tulbid ja krookused. LOODUSLIKUD LIIGID Kuidas valida aeda kõige sobilikumad taimed? Aianduskeskustes ringi vaadates ja pakendite pilte uurides tunduvad kõik lilled väga kauni väljanägemisega, kuid tihti ei ole mõne aasta pärast pilt peenral üldsegi nii uhke. Evely Karvak leiab, et looduslikud liigid pole olnud nii populaarsed oma veidi tagasihoidlikuma väljanägemise tõttu, kuid väiksem hoolitsusvajadus ja ehe välimus on nende suur eelis. „Paljud hästi ilusaks ja eriliseks aretatud kevadiste sibullillede sordid vajavad igal aastal ülesvõtmist ja head hoolitsust,” räägib Evely Karvak. Kes ei soovi mässata tiheda sibulate ülesvõtmisega ja sibulate kuivatamisega ning igal sügisel jälle sobivate aukude otsimisega täis kasvanud peenardes – neile sobivad hästi looduslikud tulbid, näiteks Bata-

lini tulp, hilistulp, kaunis tulp, kaljutulp, oivaline tulp ja paarisõieline tulp. Looduslike tulpide hulka arvatakse ka Kaufmanni – Tulipa kaufmanniana, Greigi – Tulipa greigi ja Fosteri tulbid – Tulipa fosteriana. „Need tänuväärt õitsejad võivad samal kasvukohal kasvada mitu aastat ilma sibulaid üles võtmata,” kiidab Evely Karvak. Tema sõnul ei ole nende õied nii suured ja silmatorkavad, kuid kasvatamine on muretum ja lilled ei vaja palju hoolitsust. „Tavaliselt on õied mitmevärvilised, lehed triipude või täppidega ning veidi kitsamad või hoopis lühikesed ja laiad,” kirjeldab Karvak. Kasvult on looduslikud tulbid tavaliselt madalamad, kasvades 20–30 sentimeetri kõrguseks. KASVUNÕUDED Evely Karvaku sõnul on lihtsam kasvatada veel teisigi sibullillede liike: harilik siniliilia, ismiri kirgaslill, lumekupp, kuldõieline krookus, karulauk, võsaülane, harilik lumikelluke, puškiinia ja suvine märtsikelluke. Bauhofi aiasõbra nõuandeblogis kirjutatakse, et kõige paremini kasvavad sibullilled

TEADLIK INVESTEERING SAAGIKUSE TÕUSU PÕLDUDE LUPJAMINE LUBJA- JA /VÕI DOLOKIVIJAHUGA

päikeselisel kasvukohal, kus on hästi vett läbilaskev ja toitainerikas muld. Kindlasti tasub arvestada, et liialt niiskes mullas lähevad sibulad mädanema ning hävinevad. ISTUTAMINE Isutamise rusikareegel on, et sibulad istutatakse kolmekordse sibula läbimõõdu sügavusele, seega õige istutussügavus sõltub sibula suurusest. „Oluline on jälgida, et istutamisel jääksid sibulakand ja juured allapoole ning sibula tipmine osa suunduks ülesse,” õpetab Evely Karvak. Sibulate juurdumisel on tarvilik niiskus, seega võib istutusaugu põhja lisada kihi liiva. Lillesibulad peavad jõudma sügisel enne maapinna külmumist korralikult juurduda. Evely Karvak õpetab, kuidas luua hästi loomuliku muljega peenar: võta sibulad kätte ja viska kergelt õhku, iga sibul istuta just sinna, kuhu see parasjagu kukkus. Nii näeb eri sortide segu loomulik välja. Karvaku sõnul saab sibulad peenrast kergesti kätte, kui istutada neid sibulakorvidega, siis ei lähe sibulad istutamisel laiali ja korvid kaitsevad sibulaid hiirte ja rottide eest.

TULBID JA KROOKUSED Tulpide sordirühmad ja õite mitmekesisus võivad algaja aiapidaja päris segadusse ajada. Mihkel Saarele meeldib tulpide ja krookuste juures eelkõige õite üldmass ja kaunis värvilaik, mitte niivõrd üksiku õie ilu. Peenral näevad lausistutusena kõige efektsemad välja näiteks madalakasvulised ja varased tulbid. Sellest tulenevalt on Hansaplanti puukooli tootejuht oma peenrasse istutanud üksnes Greigi ja Kaufmanni sordirühma kuuluvaid sorte, mille kasvukõrgus on 25–35 sentimeetrit. „Need tulbid ei lamandu kunagi ega vaju õie raskuse all viltu, nagu sageli juhtub suureõieliste tulpidega,” sõnab Mihkel Saar. „Värvilaik on peenral mõjusam, olen igat tulbisorti istutanud peenrale umbes 30–50 sibulat.” Tulpide ja krookuste koltumise varjamiseks on ta nende hiliseks partneriks valinud kurereha „Jolly Bee”. „See kurereha on üpris hilise tärkamisega, nii et senikaua, kui peenral õitsevad tulbid, on „Jolly Bee” veel väike. Aga juunist alates saab see õige kasvuhoo sisse ja katab peenra üleni, varjates niimoodi täielikult koltuvad tulbipealsed,” kirjeldab Mihkel Saar. Ta lisab, et kurereha on tõeline maratonõitseja, rõõmustades õitega juuni algusest kuni esimeste külmadeni. „Jolly Bee” tuleks istutada peenrale ligikaudu 50sentimeetriste vahedega, sest nii jääb ka sibullilledele piisavalt istutamisruumi. Mihkel Saare sõnul saavutab taim ühe suvega 70–100sentimeetrise läbimõõdu, nii pole tarvis karta, et peenrale suvel tühikud sisse jäävad. NARTSISSID JA PÄEVALIILIAD Nartsissipealsed püsivad pärast õitsemist kauem rohelisemana kui tulpide lehed, vajades suve keskel siiski veelgi paremat maskeerimist. Mihkel Saare sõnul saab võimsama lõpptulemuse siis, kui istutada ühte sorti suurema rühmana. „Nartsissisibulate õige mahapanemisaeg on septembris, sest sibul ta-

Looduslik tulp (Tulipa fosteriana) võib õitseda samal kasvukohal mitmeid aastaid ilma sibulaid üles võtmata.

hab soojemat mulda,” räägib ta. Nartsisside valik on väga suur, seega igaüks leiab omale lemmiku. Oma aias on Mihkel Saar leidnud nartsissidele kaaslaseks päevaliiliad, sest need on nartsisside lehtedega kasvukujult ja kõrguselt väga sarnased. „Peenart kaugelt vaadates ei saagi aru, et peenral kasvavad nii nartsissid kui ka päevaliiliad,” sõnab ta. Mais õitsevad peenral nartsissid, pärast jaanipäeva kuni septembrini aga päevaliiliad. „Suve teises pooles varjavad päevaliilia lehed nartsisside koltunud lehed täielikult, nii on nartsissi-päevaliiliapeenar peaaegu terve suve õites,” räägib Mihkel Saar ja rõhutab, et päevaliiliate sorte oma värvikirevuses on palju, varieerudes valgest tumekollaseni ja roosast punaseni. Huvitavamad päevaliilia sordid on Mihkel Saare arvates näiteks „Entrapment” ja „Daring Deception”– mõlemad annavad kolmandal aastal pärast istutamist 500 õit ühe taime kohta. KROOKUSED, TULBID JA ROOSID Kolmandaks soovitab Mihkel Saar kasutada roose koos krookuste ja tulpidega. „Sel juhul tuleb rooside istutamisel jätta peenra servadesse kohad sibullillede jaoks, sest nii õitsevad kevadel sibullilled, suvel roosid.” Peab hoolitsema selle eest, et rooside talvekatteks kasutatav materjal ei satuks sibullillede istutuskohale, kuna sibullilled alustavad kasvamist enne, kui roosidelt saab katte eemaldada. „Paremini sobib selline istutusviis kokku pinnakatteroosidega, mis jõuavad suvel sibullillede „augu” täis kasvatada,” sõnab ta. Eriti head pinnakatterooside sordid on tumeroosade pooltäidisõitega „Palmengarten Frankfurt”, pärlmuttervalgete õitega „Aspirin”, veripunaste pooltäidisõitega „Austriana” ja roosakasvalgete õitega „Sweet Pretty”.

Allikas: www.hansaplant.ee

Kas osa viljasaagist läks kaduma?

Hoidu sellest tulevikus, kasuta Kongskilde Webstechi tehnoloogiat! Kuido Kunto, Ardor OÜ: “Webstech annab meile võimaluse reaalajas jälgida laos materjalitemperatuure.”

Kari Lindam, Aru PM OÜ: “Juhul, kui on tekkinud probleem, saadab Webstech väga järjekindlalt signaale nii SMS-i kui e-posti teel.”

VÕIB KASUTADA MAHEPÕLLUNDUSES

Pilt Trading OÜ

Kontakt Meelis Mooses: 5340 7334 www.nordkalk.ee Vaata meie lupjamise videot siit!

Member of Rettig Group

Tel +372 5689 2496 pilttrading@pilttrading.ee www.pilttrading.ee

Moving agriculture ahead

16 || koer || maa elu

22. september 2016 res käima, isegi kui mingit tervisehäda omanik näha ei oska. Koeri vaktsineeritakse ja tehakse tervisekontroll, mille käigus saab ülevaate lemmiku tervisest. Lasna sõnutsi liiguvad vaktsineerimise skeemid selles suunas, et eelistatakse vaktsineerida harvema intervalliga. „Samas jällegi on lisandunud haigusi, nagu leptospiroos, mis vajab igaaastast vaktsineerimist,” lisab ta. „Vaktsineerimisskeem on väga individuaalne ja sõltub, millist elu loom elab. Oma aia ketikoerad peavad olema vaktsineeritud vähemalt kaheaastase intervalliga ning enne vaktsineerimist tuleks koerale teha siseparasiitide tõrje.” Koduski tuleks koer aegajalt läbi vaadata. Kui koer ei saa piisavalt liikuda, võivad tal küüned liialt pikaks kasvada. Karvastik peaks loomal olema läikiv ja kevadel tuleb talvekarv maha kammida. Vajadusel tuleks koera pesta.

Ketikoergi Kui koer on pandud inimesest ja teistest loomadest eraldi ketti, võib see tema psüühikale negatiivse jälje jätta.

foto: publicdomainpictures.net

tahab päevas tunni jalutada Riina Martinson Pärnu Postimees

aakoju võetakse tihti majavalvuriks suur koer, kes siis enamiku elust lühema või pikema keti otsas istub ja võõra tulekust haukumisega märku annab. Ketikoerad kipuvad käitumiselt olema kurjad, mille peale peremees tihti rõõmustab, et küll sai hea valvuri. Tegelikult on agressiivse käitumise ja lõputu haukumise taga tihti looma rahuldamata liikumisvajadus. Lisaks napib ketikoeral sageli omaniku tähelepanu ja hoolitsust, mistõttu märgatakse tervisehädasid liiga hilja. Möödakäija kipub enamasti keti või nööri küljes tiirutavat koera vaatama kaastundega, kuid mitte alati pole pilt mustvalge. Näiteks maal, kus maja ümber pole aeda. „Milline variant sellisel juhul parem oleks? Kas see, kui koer lippab vabalt ringi, satub kõikjale ja terroriseerib ümberkaudseid või on koerale ehitatud aedik või on nööri või keti otsas?” küsib Pärnu väikeloomakliiniku loomaarst Marti Lasn. „Mulle tunduvad mõistlikumad kaks viimast varianti. Küll on tõsine teema koerte liikumine.” LIIKUMINE ON KÕIGE ALUS Kati Koertekooli koerte käitumisnõustaja Kati Ernits tõdeb, et kui koer ei saa piisavalt liikuda, on tema kehas pidevalt üleliigset energiat ja pinget. See omakorda loob eelduse agressiooni tekkeks.

„Koer on karjaloom, mistõttu on tal instinktiivne vajadus olla kellegagi koos, kas inimesega või liigikaaslasega,” selgitab Ernits. „Kui koer on pandud inimesest ja teistest loomadest eraldi ketti, võib see tema psüühikale negatiivse jälje jätta.” Liikumine on üks koerte baasvajadustest. Mõnele piisab paarist kilomeetrist päevas, teine vajaks 20. „Koer peab saama nii palju liikuda, et ta pärast jalutuskäiku oleks mõõdukalt väsinud,” sõnab Ernits. „Üldistades võib öelda, et keskmise suuruse ja keskmise aktiivsusega ning füüsiliselt terve koera minimaalne liikumisvajadus päevas on üks tund. See on inimese mõõdukas kõnnitempos umbes viis kilomeetrit.” Pole sugugi vähe. Veel enam, kui pidada jahi- või kelgukoera tõugu, siis nende liikumisvajadus on mitu korda suurem kui tund päevas. Ernits räägib, et parem oleks käia jalutamas kord päevas, aga pikemalt. Kui jagada see tund neli korda 15 minutiks, siis loom ei väsi piisavalt ning kuna tal ei teki pärast jalutuskäiku küllastumistunnet ja rahunemist, siis sedasi võib koeral ärevus hoopis tõusta. Loomaarst Mart Taggel rõhutab samuti koerte liikumisvajadust. „Neile, kes ketis on, pannakse hommikul toit ette, vesi ka ja õhtul jälle ning sellega kogu hoolitsus tihti piirdubki,” nendib ta. „Loom peab liikuda saama, siis on tema tervis parem, seedetrakt ja ainevahetus töötab korralikult, liigesed liiguvad.”

Kuna ketikoerana peetakse enamasti suuri segaverelisi koeri, siis nemad võiksid Taggeli hinnangu vähemalt tunni päevas jalutada. „Kui ta saab päevas piisavalt jalutada, siis võib ju ülejäänud aja ketis olla,” sõnab ta. Paraku piirduvad väga paljude majavalvurite, aga ka toakoerte jalutuskäigud igapäevaselt kahe kiire pissilkäigu tiiruga. „Kui me koeraga 10–15 minutit jalutame, ei paranda see tema füüsilist seisu mitte üks raas. Samuti ei paranda koera füüsilist seisu see, kui ta on päev läbi omas aias,” nendib Lasn. „Rääkides koerte treenimisest ja füüsisest, siis märkimist väärivad koormused algavad alles 10–20 kilomeetrist. Ja seda mitte jalutades!” AIAS TIIRUTAMINE EI ASENDA Tihti arvatakse, et kui koer saab oma piiratud aias ringi joosta, siis jalutamas polegi enam vaja käia – koer ju liigub terve päeva. Tegelikult tahab isegi pisike koer iga päev aiast väljas jalutada ja lõhnu nuusutada. Avastavad ju koerad maailma peamiselt läbi lõhnade – umbes 60 protsenti infost jõuab koera ajju haistmismeele kaudu. Nii olekski hea, kui koer saaks vähemalt aeg-ajalt liikuda looduslikus keskkonnas, kus saab ennast lõhnu nuusutades psüühiliselt maandada. „Koeraga tuleb käia regulaarselt jalutamas, see on kõige olulisem tegevus, mida koe-

KOERA HEAKS • Kõik koerad tahavad päevas umbes tunni jalutada ja lõhnu nuusutada. • Kutsikaga tasub vähemalt mõned korrad koertekoolis käia. • Kuut võiks asuda kohas, kus koer pererahva tegemisi jälgida saab. • Kuudis eelistage niiskust ko-

guvale madratsile õlgi. • Talvel andke õuekoerale rammusamat sööki, toidule võib lisada õli. • Korra aastas tuleb arsti juures kontrollis käia ka terve koeraga. • Jälgige, et koera karv läigiks, vajadusel kammige teda ja lõigake küüsi.

raga teha,” rõhutab Ernits. „Panen südamele, et ka majavalvurist koer tahab, et omanik teda vahel aiast välja viiks. See on vähim, mida me saame pakkuda koerale selle töö eest, mida ta meie heaks teeb.” Õuekoera toitmisel tuleb jälgida, et toit oleks mitmekesine. Kuna külma ilmaga kulutab koer keha soojas hoidmiseks rohkem energiat, peab talvel tõstma toidu energiasisaldust. „Koera energiaallikaks on rasv, seega saab tavatoidu energeetilist väärtust tõsta näiteks toiduõli lisamisega,” soovitab Lasn. Kindlasti peab koeral pidevalt vesi ees olema ja talvel peab jälgida, et see ei külmuks. Õuekoera eluase võiks olla selline, kuhu koer heameelega sisse poeb

ja mida suudab oma kehaga soojendada. Kuumal ajal peab loomal olema võimalus varjuda ja külmal ajal sooja minna. Lisaboonusena võiks olla varjualune, kuhu saaks vihma eest peitu minna, aga säiliks võimalus ümbruskonda vaadata. Kuuti võiks panna õled, mitte madratsi või muid tekstiilist esemeid, mis niiskust koguvad. Hea oleks, kui koer ei viibiks maja valvates pererahvast väga kaugel.

KUI ME KOERAGA 10–15 MINUTIT JALUTAME, EI PARANDA SEE TEMA FÜÜSILIST SEISU MITTE ÜKS RAAS.

ARSTI JUURDE VIIMASES HÄDAS Pärnu Ülejõe loomakliiniku juhatajana töötav Taggel näeb töös, et ketikoerte terviseprobleeme märgatakse hilja ja nad jõuavad pahatihti arsti juurde viimases hädas. Algul loodetakse, et häda läheb üle, aga iga kord ei lähe. Sageli on õuekoerad kimpus nahaprobleemidega, sest peavad palju aega veetma niiskuse käes, samuti ei hoolda kõik omanikud looma karva. Koeraga peaks kutsikaeast alates korra aastas arsti juu-

KOOLITUSVAJADUS Tihti juhtub, et kui koer võetakse majavalvuriks ja inimeste seas temaga liikuda plaanis pole, ei vaevuta koeraga kooli minema. Justkui pole põhjust. Koolitamatus võib aga probleeme kaasa tuua, kui vaja näiteks arsti juurde minna: omanikul ei käi jõud lihtsalt üle, et loom rahulikult kohale tuua, ja kliinikus ei lase koer arsti ligi. Juhtub sedagi, et kõige tugevam kett või kindlam aed ei pea vastu ja loom pääseb jooksu. Kui nüüd loom on agressiivne ega oska käsklustele reageerida, võib ta mõnd inimest või teist looma rünnata. Lisaks tekitab hulgaliselt probleeme koerte haukumine, mida peremees ei oska piirata. Koera minimaalne õpe peaks olema selline, et oleks tagatud inimeste ja teiste loomade ohutus. „Üldreegel võiks olla, et inimene ja koer õpivad omavahel suhtlema nii, et nad üksteisest aru saaksid,” selgitab Ernits. „Selle jaoks ei pea koer tingimata oskama tohutult palju käsklusi või trikke. Eelkõige on vaja selgeks teha, kuidas koerad maailma tajuvad ja millised on koera vajadused.” Omal käel on raske koera käitumist suunata ja omanikud vajavad õppinud spetsialisti abi ning vähemalt mõne koolituse võiks läbi teha. Kui ikkagi võtta koer plaaniga teda ketis valvurina pidama hakata, siis Ernitsa jutu järgi on reeglina isane koer parem valik, kuna nad on territoriaalsemad. Krantside puhul ei ole alati teada nende iseloomuomadused. Kui sugulased pole teada, on keeruline ette ennustada, kas temast tuleb hea valvekoer või mitte. Tõukoertel tuleks uurida, milliste iseloomuomadustega on olnud kutsikate vanemad ja sugulased. See on kõige kindlam viis saada aimu, milliseks koer võib kujuneda. Lasn sõnab kokkuvõtteks, et koerad on väga kohanemisja õppimisvõimelised. „Omanik vastutab oma koera eest,” rõhutab ta. „Pidagu ta teda siis aias või ketis piiratud liikumisel. Tähtis on, et loom oleks sotsiaalne, talle oleks tagatud söök-jook ning temaga tegeletakse ja tema eest hoolitsetakse. Omaniku vastutada on, et loom ei pääseks sihipäratult hulkuma ega häiriks naabreid ning loomi, liikuvaid inimesi ja jalgrattaid.”