Maa Elu, 3. november 2016

RIHO LAIKSOO: TRANSPORT ON VÄGA HEITLIK TEENUSELIIK. ME KOHE KINDLASTI EI TAHA KASVADA SUUREKS ETTEVÕTTEKS, LIHTSAM ON NEID KOORMAID, MIDA EI JAKSA ISE KOHALE VIIA, EDASI MÜÜA.

9

772504

586014

ISSN 2504-5865

VANAKÜLA POLE ENAM VANADE KÜLA

KUI KÜMME AASTAT TAGASI OLI VANAKÜLA OMA NIME VÄÄRT, SIIS NÜÜD EI OLE KÜLAS ENAM VABU MAJU NING PALJU UUSI ELANIKKE ON JUURDE TULNUD.

NOSTALGILISELT METSAINSTITUUDIST

METSAINSTITUUT OLI ASUTUS, KUS TEHTI AEGADE KÕIGE ULATUSLIKUMAT METSANDUSUURIMISTÖÖD. HIILGEAJAL OLI SEAL 120 TÖÖTAJAT.

3. NOVEMBER • NR 46 (74) • HIND 1 €

AJALEHT

ETTEVÕTLIKULE

MAAINIMESELE

Vastloodud sihtkapital toetab piimanduse arengut RIINA MARTINSON

E

smaspäeval loodud Eesti piimatootjate sihtkapital hakkab rahastama teadus- ja koolitusprojekte, mis toetavad Eesti piimatootjate arengut ja konkurentsivõimet nii kodukui ka välisturul.

Eesti Põllumajandus-Kaubanduskoja juhatuse esimees Roomet Sõrmus selgitas, et Maxima esindajad tulid nende juurde sooviga toetada Eesti piimatootjaid. Selleks plaanisid nad hakata koguma raha „Joon Eesti piima!” kirjaga märkide ja külmkapimagnetite müügiga. „Arutelu käigus leidsime, et kui nad jagaksid märkide tulu üksikute piimatootjate vahel, siis 600–700 piimatootja vahel jaotades tuleks ehk kümme eurot kätte, see ei aitaks kedagi,” rääkis Sõrmus. „Nii otsustasimegi anda kogutud tulu fondi, mis toetab piimanduse konkurentsivõime parandamisele suunatud projekte.”

Sihtkapital loodi maaülikooli Joosep Tootsi Fondi juurde ja Maximas märkide müügist saadud tulu annetataksegi sihtkapitali esimeseks seemneks. „Oktoobri keskpaigast on kõigil meie ostjatel olnud võimalus soetada piimatootjate toetuseks „Joon Eesti piima!” külmkapimagneteid ja rinnamärke ning esimese kahe nädalaga on kogunenud juba üle 6000 euro,” ütles Maxima Eesti ostudirektor Kristina Mustonen. „Magnetite ja märkide müügist saadud tulu annetame sihtkapitalile stipendiumide ja toetuste väljaandmiseks.”

Maxima jätkab sihtkapitali tarbeks raha kogumist, kuid sihtkapitalile võivad annetuse teha ja kaasa lüüa kõik huvilised.

Sõrmus selgitas, et sihtkapitali abil on plaanis rahastada Eesti piimatootjate aren-

gut soodustavaid teadus- ja arendusprojekte ning kohalike piimatootjate ja maaülikooli koostööd. „Toetatavad projektid p ea ksid aitama Eesti piimatootjate konkurentsivõimet tugevdada,” rõhutas ta.

Sihtkapitali kogunenud raha kasutamiseks kuulutatakse välja avalik konkurss ning stipendiumidele ja toetustele saavad kandideerida kõik Maaülikooli instituudid, teadlased ja üliõpilased, aga ka teised juriidilised ja füüsilised isikud.

toetatavad ProJeKtid PeaKsid aitama eesti PiimatootJate KonKurentsivÕimet tugevdada.

Millised projektid toetust saavad, otsustab Joosep Tootsi Fondi nõukogu kinnitatud komisjon, millesse kuuluvad põllumajandus-kaubanduskoja, maaülikooli ja Joosep Tootsi Fondi esindajad.

Piima sihtkapitali loomise kokkulepe kirjutati alla esmaspäeval Tallinnas Tammsaare pargis, kus toimunud üritusel tõmmati joon alla üleriigilistele piimatalgutele, mille eesmärk oli väärtustada kodumaist piimatootmist ja toetada Eesti piimatootjaid.

Sel puhul pakkusid linnarahvale värsket piima Kaja Piirfeldt Remmelgamaa talust Anijalt, Siim Riisenberg Kehtna Mõisa Osaühingust ning Ly Kivikas Kärdi farmist Kaismalt.

Piima sihtkapitali abil on plaanis rahastada Eesti piimatootjate arengut soodustavaid teadus- ja arendusprojekte ning kohalike piimatootjate ja maaülikooli koostööd.

Foto: mAiLiis oLLiNo / PÄRNU PostimEEs

2 || VÄIKeetteVÕte || maa elu

3. noveMber 2016

INNOVATSIOONI MAAMAJANDUSES HAKATAKSE TUNNUSTAMA BERGI PREEMIAGA

M

aaeluministeerium, MTÜ Eesti Rukki Selts ja Sangaste vallavalitsus kuulutasid välja konkursi Friedrich Georg Magnus von Bergi nimelise innovatsioonipreemia laureaadi leidmiseks. Kandidaate saab esitada kuni 15. detsembrini. „Keeruline aeg põllumajandussektoris on selgelt näidanud, et tootmisest ja tooraine müügist üksi ei piisa. Et oma toodangu eest väärilist hinda saada, tuleb pidevalt otsida uusi võimalusi toodangu väärindamiseks ning uusi turustamisviise, et olla oma tootega turul esimene,” ütles maaeluminister Urmas Kruuse. „Uue algatusena kutsume ellu Bergi-nimelise innovatsioonipreemia, et tõsta esile kõige leidlikumaid ja uuenduslikumaid maamajanduses rakendatavaid praktikaid.”

Krahv Friedrich Georg Magnus von Bergi nimelise innovatsioonipreemiaga tunnustatakse maamajandussek-

tori edendajaid, kes on loonud uuenduslikke tooteid ja teenuseid või kelle tegevus innustab kasutama innovaatilisi lahendusi ja praktikaid.

Sangaste vallavanema Kaido Tambergi sõnul hakkab innovatsioonipreemia kandma krahv Bergi nime, kuna tegemist oli omas ajas silmapaistva novaatori ja leiutajaga, kelle tegevuse mõju ulatub tänapäevani. Berg on eelkõige tuntud kui Sangaste rukki aretaja, kuid tegelikult oli tema kui teerajaja panus maamajanduse arengusse sordiaretusest oluliselt laiema haardega alates hobuste ja jahikoerte tõuaretusest lõpetades karpkalakasvatuse arendamisega. Samuti oli ta mitme uue tehnoloogia kasutuselevõtja ja laiemale avalikkusele tutvustaja. „Teadaolevalt on „Sangaste” vanim rukkisort, mis on senini tootmises. Hea talvekindluse ja suure tera tõttu on seda kasutanud sordiaretuse lähtematerjalina paljud sordiaretajad maailmas,” ütles Eesti Rukki Seltsi juhatu-

se esimees Leonhard Puksa. „See on näide innovatsioonist, mis on elujõuline tänaseni. Samas näeme pidevalt uudseid lahendusi maamajanduses ka tänapäeval. Nende leidmiseks ja tunnustamiseks ootame nii üksikisikuid kui ka organisatsioone esitama kandidaate Bergi preemia laureaadiks.”

Kandidaate saab esitada kuni 15. detsembrini e-posti aadressil eestirukkiselts@ gmail.com. Preemia määratakse isikule, ettevõttele või asutusele, kelle poolt on välja töötatud või juurutatud uudne maamajandussektoris või maamajandussektori saaduste töötlemisel rakendatav lahendus.

Preemia väljaandjad on MTÜ Eesti Rukki Selts, Sangaste vallavalitsus ja maaeluministeerium. Preemia suurus on vähemalt 1000 eurot.

Laureaat kuulutatakse välja ja preemia antakse üle Sangastes krahv Friedrich Georg Magnus von Bergi sünniaastapäeva nädalal veebruaris 2017. (ME)

BRITI NOORED FARMERID EELISTAKSID ÄRILAENE TOETUSTELE

B

riti noorte farmerite seas tehtud küsitlus näitas, et EList lahkumise järel eelistaksid nad ärilaene põllumajandustoetustele.

Paljud noored põllupidajad tunnevad, et praegused

toetusmeetmed soosivad pikaaegseid põllupidajaid ning teevad uutele tulijatele põllumajandusse sisenemise keerukaks. Enamik küll leidis, et toetused peaksid jätkuma pärast EList lahkumist, kuid seda piiratud aja jooksul. Kui

vastanutelt küsiti, millisel kujul peaks põllumeeste toetamine jätkuma, soovitas 35 protsenti senise toetusmudeli asemel ärilaene või stipendiume noortele põllumeestele.

Allikas: Farmers Weekly

Laen kinnisvara tagatisel Nordic Hypo finantslahendused on personaalsed, paindlikud ja kiired.

Finantseerime äriplaane, mitmesuguseid ettevõtlusega seotud investeeringuid ja muid krediidivajadusi kinnisvara tagatisel.

Ja mis peamine räägime alati asjast.

Võta ühendust ja veendu ise.

Hästi toimi ei pea ilmtingimata TOOMAS ŠALDA Maa Elu

ä i kef ir ma sid on palju. Neist enamiku omanikud teevad kõik selleks, et ettevõtet arendada ja kasvatada. Paide mees Riho Laiksoo on aga väga rahul sellega, et tal on kaks autot, millest ühega sõidab ise ja teisega allvedaja, kes maksab tööga auto kinni. „Kuna mina ise olengi sisuliselt firma, pööran rohkem tähelepanu teenindusele ja kliendisuhetele,” kommenteerib Laiksoo.

Poeg Joosepi lühendatud nimekujule Joss lisas Laiksoo sõna „service” ehk siis asutas Joss Service OÜ ja alustas 2000. aastal kaubavedu Skandinaavia suunal. Enne seda oli ettevõtlik mees teinud äri nii kasutatud riietega kui ka pidanud kuus aastat autopoodi. „Autopood ammendas end ja sõitsin Skandinaaviasse otsima edasise ettevõtluse ideid,” meenutab Laiksoo. „Hea võimalus oli tuua Norrast Eestisse kasutatud riideid. Samal ajal toodeti Säreveres martsipani, mis tuli Norrasse viia, sain selle töö endale ja nõnda said mõlemad sõidusuunad koormatega kaetud. Aastal 2000 alustasingi sellest, et viisin Norrasse martsipani, sealt või Rootsist ostsin koormatäie kasutatud riideid, tõin siia ja müüsin need siinsetele kasutatud riiete kauplustele. Mõni aasta hiljem otsustas seni martsipani tootnud klient hoopis palkmajade kasuks, nende vedamiseks pidin kaubiku asemele ostma juba suure auto. Kuna olen kirikuinimene, leidsid Joss Service’i varsti üles siinsetele kogudustele abi osutavad Norra ja Rootsi organisatsioonid, kes saadavad Eestisse palju kasutatud mööblit ja riideid.”

Rootsi ja Norra suund sai omaseks ja selgeks. „Mulle Skandinaavia väga sobib. Ei pea sõitma kaugele, elu on sarnane Eestiga, võrreldes muu Euroopaga pole liiklus liiga tihe, politsei on sõbralik, seal on meeldiv olla. Käin sõidus reeglina kaks korda kuus viie päeva kaupa. Praegu on küll tööd tavalisest rohkem, olen käinud iga nädal. Suur osa klientidest on norrakad, kellele viin palkmajad soovitud paika kohale.”

VeoKi VõiB osta igaÜKs ...

Uusi kliente pole Joss Service aktiivselt otsima pidanudki. Kes on firma tööga rahule jäänud, on seda teistelegi soovitanud. „Kui Skandinaavia ja Eesti vahelisest transpordist laiemalt rääkida, siis Eestist eksporditakse sinna palju mööblit, puit- ja ehitusmaterjali ning maju, aga tagasi on

koormaid raskem leida. Võrreldes teiste vedajatega on meil tänu siia abi saatvatele organisatsioonidele teine rütm, siiapoole on koormaid rohkem ja kui endal pole sinna parasjagu midagi viia, küsin koostöövalmite transpordifirmade juhtidelt tööd. Ilma et edasi-tagasi koorem oleks tagatud, ma sõitu ei lähe. Tuleb ette sedagi, et kõiki töid ei jõua ise ära teha, siis müün töö teistele.”

Vedajate kasum Laiksoo kinnitusel suur pole, sest tegu on lihtsa äriga – igaüks võib osta auto ja sõitma hakata. Veohind on aga aastatega pigem langenud. „Aastal 1998, kui ma ise transpordiga veel ei tegelenud, oli mul tarvis Norrast kasutatud riiete koorem siia saada. Kõige odavam variant maksis kroonidest eurodeks ümberarvestatult umbes 1600 eurot, praegu tuuakse sama koorem 800 euroga ära. Samal ajal on

Vedajate kasum Riho Laiksoo kinnitusel suur pole, sest tegu on lihtsa äriga – igaüks võib osta auto ja sõitma hakata.

Foto: toomAs ŠALDA

vaHel olen sunnitud Pealegi maKsma, sest Kui maJa iKKa PeaB ÕigeKs aJaKs KoHale JÕudma, siis PeaB.

maa elu || VÄIKeetteVÕte || 3

3. noveMber 2016

miv väikefirma

kasvamise poole pürgima

JUHTKIRI

PEETER RAIDLA

peatoimetaja

MINISTRI KAKS PRINTSIIPI

E

kõik teised hinnad – palk, laevapiletid, kütus jpm – täiesti teises suunas liikunud. Joss Service’i veohind ei ole kunagi alumise piiri peal olnud, samas ma ei tõsta seda, kui kaup tuleb mitmest kohast peale võtta või Norras saabub kettidega sõitmise periood. Pean küsima sellist hinda, et kui ma ise ei saa sõita ja läheb koostööpartneri masin, suudan partneri küsitud summa maksta ja ehk jääb mullegi väike kasum. Vahel olen sunnitud pealegi maksma, sest kui maja ikka peab õigeks ajaks kohale jõudma, siis peab. Õnneks on osa kliente jällegi väga paindlikud.”

VÄiKesel VedaJal oMa eelised Väikestel mõne autoga vedajatel on Riho Laiksoo sõnul oma eelised. „Autode omamine ja juhtide palgalhoidmine on kulu ja kui tööd jääb vähemaks, läheb raskeks. Transport on väga heitlik teenuseliik. Joss Service kohe kindlasti ei taha kasvada suureks ettevõtteks, lihtsam on neid koormaid, mida ei jaksa ise kohale viia, edasi müüa.”

Laiksoo veendumuse kohaselt

on ühe-kahe autoga toimetades rentaablus suurem, käibe ja kasumi suhe parem. „Odava hinnaga ma kedagi üle lööma ei hakka, mul on välja kujunenud kindlad koostööpartnerid, kellele pakun kvaliteetset teenust ja nad ei otsigi odavamaid vedajaid. Kuna mina ise olengi sisuliselt firma, siis ma pole ainult autojuht, mul on rohkem aega kui palgalisel sohvril. Saan pöörata suuremat tähelepanu teenindusele ja kliendisuhetele. Eks selle võrra ollakse nõus ka rohkem maksma. Rootslastele ja norrakatele meeldib isiklik suhtlemine, nad ei aja taga pelgalt soodsat hinda. Isegi kui otsin mõneks veoks teise firma auto ja juhi, on kliendile tähtis, et asju ajab ta ikkagi minuga, kes ma kogu protsessi otsast lõpuni tunnen ja vastutan. Samuti ei pea ma taga ajama tohutut kilometraaži. Kui tavaliselt läbitakse suure autoga 100 000 kuni 140 000 kilomeetrit aastas, siis mina ainult 60 000. Mul on oma rida ja mõnus rahulik elu, ma ei püüa haarata liiga suurt tükki. Ma ei mõtle üldse, et võiks kuhugi mujale kui Skandinaaviasse

sõita, ei taha nädal või kaks või terve kuu järjest autos ööbida.”

Suur boonus on Laiksoo jaoks Norra loodus. „Ühele kliendile ütlesin kunagi otsekoheselt välja, et mulle tohutult meeldivad Norra mäed, nüüd olen seal pidevalt ja tema maksab selle kinni ka veel. Mulle meeldib sporti teha, pargin auto kuskil kaunis kohas ära, teen jooksutiiru või matkan mägedes. Olen ka pereliikmeid kaasa võtnud.”

Joss serviCe KoHe Kindlasti ei taHa Kasvada suureKs ettevÕtteKs, liHtsam on neid Koormaid, mida ei JaKsa ise KoHale viia, edasi mÜÜa.

Norraga seotud ainsa veidi negatiivsema asjana toob Laiksoo välja sealsete elanike liigrahuliku liiklemiskultuuri. „Mina olen rooli taga keskendunud tööle, aga seal on palju juhte, kellest ei saa aru, kas ta sõidab või mida ta teeb. Mina oma

suure autoga seal kitsastel mägiteedel ei pääse temast kuidagi mööda. Mul on hasart ja huvi sõita võimalikult ökonoomselt ja eriti mägedes on selleks oma sõiduvõtted, näiteks kogud mäest alla sõites hoogu, aga nemad teevad mingeid arusaamatuid lükkeid, hoopis pidurdavad enne mäkketõusu ja kõik minu ponnistused lähevad nende taga pidurdades tühja. Norra teed on veoautodele liiga kitsad ja sõitmine seetõttu keeruline ja kurnav. Seda eriti talvisel ajal, kui teed on jääs. Eesti teeolud on palju paremad.”

Jutu lõpetuseks ütleb Laiksoo, kes vabal ajal tegeleb lastelaste ja kestvusspordialadega, et on praeguse eluga igati rahul ja tulevikku suhtes optimistlik. „Olen välismaal käies veendunud, et ei ole nii, et perspektiivi on ainult suurtel transpordifirmadel. Nii nagu seal ei ole ainult suured kaubandusketid, vaid ka väiksed kohalikud poed, kus klient kohtab isiklikku lähenemist, läheb seal kenasti ka Joss Service’i taolistel väikestel vedajatel. Inimene on esmalt ikkagi sotsiaalne olend.”

elmise nädala kolmapäeval küsiti maaeluministrilt Urmas Kruuselt Riigikogus, miks põllumeestele mõeldud üleminekutoetused riigieelarves taas kirja on jäänud panemata. Minister põhjendas seda kahe printsiibiga. „Esimene printsiip on see, et kui me räägime üleminekutoetusest, siis me räägime ka väga vanast referentsist,” lausus Kruuse. „See tegelikult tähendab seda, et üleminekutoetuse referents on umbes 20protsendilise ebaefektiivsusega.

Meil oleks kohustus välja maksta toetusi nendele ettevõtjatele, kes näiteks piimandussektoris enam ei tegutse. Ja teine väga oluline printsiip meie jaoks on olnud see, et me oleme tahtnud kõik toetused maksta välja fookustatult, täpselt ja kiiresti. Selle tõttu, arvestades võimalike vabade vahendite olemasolu, on otsustatud valitsuses maksta täiendavat erakorralist toetust.”

Tunnistan ausalt, et minu jaoks jäi see sõnademäng mõistetamatuks. Aga lugegem stenogrammi edasi. Riigikogu saalis juhiti ministri tähelepanu maaelukomisjoni tellitud uurimusele konkurentsivõime kohta piimanduses ja seakasvatuses, mis näitas, et Läti, Leedu ja Poolaga võrreldes on Eesti riigi toetus oma põllumeestele väiksem.

Siingi võttis Urmas Kruuse appi kaks printsiipi. Esiteks tõdes ta, et „Kui me räägime lihtsalt faktist, et Eesti riik ei ole maksnud paaril viimasel aastal üleminekutoetust, siis see fakt on aus ja õiglane.” Ja lisas siis kohe: „Kui aga rääkida konkurentsivõimest, siis väide, et üks sent väljamaksmata üleminekutoetust piima kilo kohta süvendab meie konkurentsi või nõrgestab meie konkurentsieeliseid, ei vasta kindlasti tõele.” „Müüginumbrid näitavad, et vaatamata sellele, et Läti ja Leedu riik on maksnud oma põllumeestele või piimatootjatele toetusi, saavad nad piima eest turul veel vähem kätte kui Eesti Vabariigis,” leidis minister.

Mida ta sellega öelda tahtis, jäi mulle taas arusaamatuks. Kas seda, et Lätis ja Leedus on keskmine palk väiksem ja poehinnadki selle võrra odavamad? Või siiski midagi muud?

Peatoimetaja Peeter Raidla peeter.raidla@postimeesgrupp.ee Toimetaja Riina Martinson riina.martinson@postimeesgrupp.ee Makett Jaanus Koov, küljendus Raul Kask Keel ja korrektuur Reeli Ziius Reklaamitoimetaja Liisa Kaha liisa.kaha@postimeesgrupp.ee, telefon 739 0383 Müügijuht Jane Barbo, jane.barbo@postimeesgrupp.ee Väljaandja Postimees Grupp AS Maakri 23a, 10145 Tallinn, www.maaelu.ee Maa Elu ilmub Postimehe, Pärnu Postimehe, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Valgamaalase vahel igal neljapäeval (v.a riigipühad).

Tellimine, telefon 666 2525 Koos Postimehega levi@postimees.ee Koos maakonnalehtedega tellimine@ajaleht.ee Autoriõigused: Postimees Grupp AS, 2016

4 || talu || maa elu

3. noveMber 2016 Tootevalik on paljuski sõltunud sellest, mida restoranid küsivad. Teinekord on õnnestunud seemnemüüjatel Jüri midagi kasvatama panna. Kasvuruum endise karjalauda teisel korrusel on parasjagu küll tühi, aga eks kevadel selgub, mida Jüri seal ette võtab. Ta on isegi kaalunud kurkide kasvatamist, ent see on paras pähkel. Kurk vajab vähemalt 16 soojakraadi ja talvel on seda hoida raske.

Jüri on mõelnud uue katlamaja ehitamisele, ent see on suur investeering. „Kui olin noorem, tegin kõik asjad õhinal ära ja korjasin niimoodi suured pangalaenud, nüüd olen ettevaatlikum, teen asju tasa ja targu,” räägib Jüri plaanidest.

Kopra Karjamõisa peremehe Jüri Koppeli sõnul on nende tootevalik paljuski sõltunud sellest, mida restoranid küsivad.

FotoD: KRistiNA EFERt

tubli mahetalu sõltub toetustest TIIT EFERT

K

uigi läinud aastal Eesti parimaks mahetootjaks valitud Kopra Karjamõis pakub laia tootevalikut, mille järele on ka nõudlust, püsib ettevõte püsti peamiselt entusiasmil ja toetustel.

Kopra Karjamõisa peremees on karuse olemisega, ent samas muheda jutuga ja külalislahke Jüri Koppel. Talu ise asub Eestimaa kõige tagumises nurgas, Läti piiri ääres hõreda asustusega piirkonnas, kus elab keskmiselt vaid kaheksa inimest ruutkilomeetri kohta. Siin on palju puhast õhku ja puutumata loodust, et viljeleda mahepõllumajandust.

Läti piir seostub praegu alkokaubandusega, ent Jüri Koppelit ei kõiguta see teema karvavõrdki. Ent alati pole see nii olnud. Mees ei salgagi, et võitles aastaid viinakuradiga ja et tema peamine elueesmärk oli vaid järjekordne peatäis kätte saada.

Vaadates elu maapiirkondades, kõlab see väga tuttavalt: tööd nagu oleks, aga tegijaid napib, sest nende huvi pole põllumehe rasket tööd teha, vaid külapoe ukse taga või bussipeatuses jorutada. Ent Jüril sai sellisest elust kõrini. Seitseteist aastat tagasi võttis ta ennast kokku ja tõmbas senisele elule joone alla.

Uue eluga kohaneda polnud üldse lihtne. Vaba aega oli palju, millega mees ei osanud esialgu midagi peale hakata. Rääkimata sellest, et rahakott oli tühi, tuli tagasi maksta ka vanad võlad, mis polnud õnneks kuigi suured: sada krooni. Midagi pidi ette võtma.

Mehe käsitööhuvilisest ema kasvatas koos kasuisaga oma talus villa ja lõnga tarbeks kahtteist lammast. Neil oli ka kaheksateist hektarit maad kasutada. tuleMuseKs oli talu Kopra Karjamõisa keskus asub Vilaski külas. Siin tervitab meid puust koprakuju. Selle nikerdas Jürile mõned aastad tagasi juubeliks naabrimees. „Mõtlesin, et mida ta saeb seal ööde ja päevade kaupa, aga sünnipäeval tõi selle kohale,” muigab Jüri.

Koprad on ka ettevõtte logol, mis on tegelikult Põlva maakonna vapi koopia, ainult kollane taust ja mustad koprad on asendatud rohelise tausta ja pruunide närilistega. Jüri on selle kooskõlastanud ka heraldikutega ning teeb enda sõnul Põlva-

maale reklaami. Logole on eraldi lisatud lamba siluett. Tekib küsimus, kas siin on siis tõesti niipalju kopraid elanud, et on andnud põhjuse nende järgi ettevõttele nimi panna. „Eks neid siin Väike-Emajões on olnud,” märgib Jüri, kuid lisab, et nimevalikul pole närilisega pistmist. „Mina olen Koppel, paarimees on (Raoul) Raud. Kahe nime esitähtedest moodustuski Kopra,” selgitab Jüri. Siiski on Jüri saanud endale hüüdnimeks Kopraonu.

Siin Vilaski külas on Jüril kasvuhooned, kus ta kasvatab tomateid, paprikat, tšillit, maitsetaimi.

Traataia taga paterdavad haned. Laudast käivad sissevälja kanad ja pärlkanad. Nemad on Jüri laudas uued tegijad. Eemal karjamaal on tuhanded lambad.

Köögiv i ljad kasvavad eemal põllul ning sibulate kuivatamiseks ja lao-

hoonetena kasutab ta endist Laatre sovhoosi sööklat, mis asub siit mõned kilomeetrid eemal küla keskuses.

Veel eelmisel kevadel tutvustas Jüri rõõmuga ristandsigu, kes aia taga külalistele uudishimulikult vastu ruigasid.

Kuri haigus tegi aga siin läinud suvel laastamistööd. Kuigi Jüri kartus, et tema on esimene talunik Eestis, kelle karja seakatk maha murrab, ei läinud täide, ei jäänud ka tema vabas õhus elanud kari puutumata. Samas paigas haigutab praegu tühjus ja selle meenutamise käigus tungib nukrus ka suure ja tugeva mehe sisse. Kari oli ju võimas ja loomade hulgas alles kevadel sündinud põrsad. „Sigu ma enam ei võta,” teatab mees resoluutselt. Kas isegi siis mitte, kui haigus siit ära kaob? „Ei,” on mees surmkindel.

Kopra Karjamõis pakkus ostjale mõnusalt magusa mekiga ristandsigade liha kõrval konserve, vorsti ja suitsuliha.

Kui see otsa sai, teatas ta klientidele, et nad ei pea söögipoolise pärast muretsema, sest taimetoitu õnneks jagub. Kuigi löök oli valus, elas Kopra Karjamõis selle siiski üle. alguses seda Ja teist Kui Jüri ema väikse lambakarjaga alustas, polnud tal aimugi, kui suureks see kõik kas-

vab. Mees proovis kasvatada ka mustikaid, vaarikaid ja valmistada koguni grillsütt. Kogemusi tal polnud, kõike tuli ise katsetada ja siis kas hävida või võita. Üks kindel asi on ikkagi la mbad , neid on koos talledega olnud koguni 4500pealine kari.

JÜri KanaKari on KirJu nagu Pusle.

JÜri ei teagi enam täPselt, mis sorti nad on, sest KÕiK on omavaHel segunenud.

Lisaks on talu mitmekesist valikut täiendatud maitsetaimedega. Tomatitaimede ettekasvatamiseks mõeldud ruum seisis talvel tühjana ning sellele oli vaja otstarve leida. Jüri tunnistab, et alguses polnud tal maitsetaimedest aimugi ning oli isegi mõneti koomiline, kui suur ja tugev mees käib iga päev potte uurimas ja puurimas, mis sealt tärkab. Kui esimest korda külvatud seemneist hakkasid võrsed ninasid välja pistma, polnud teada, kas need on mullast kerkiv umbrohi või soovitud taimed.

Lõpuks sai Jüri aru, et tuleb osta võõrastest idudest puhas kasvuturvas.

KirJu KanaKari Ja VÄrVilised porgandid Jüri kanakari on kirju nagu pusle. Jü ri ei teagi enam täpselt, mis sorti nad on, sest kõik on omavahel segunenud. Kirju kanakari muneb väga kirjusid mune: helerohelisest ja helesinisest kuni tumepruunini. Eksootilist värvi munad pakuvad huvi restoranidele, sest millegipärast arvatakse, et nende rebugi on kollasem.

Jüri oli esimene Eestis, kes hakkas kasvatama värvilisi porgandeid, sedagi restoranide palvel.

Veel saab Kopra Karjamõisast tellida kuivatatud õunu, kuusevõrseid, nisuorast. Metsasaadustest pihlakaid ja seeni.

Uusimad liikmed Jüri kollektsioonis on pärlkanad. „Sada muna tõin, 60 koorus välja, 55 kana on alles,” räägib Jüri.

Pärlkana muna on hästi väärtuslik, sest säilib kuus kuud.

MaHetootMine tÄHendaB Kadusid Suured kaod on mahetootmises paratamatud. Iseenesest pole mahetootmises ju midagi keerulist. See on looduse kulgemine ilma inimese toodetud keemiliste vahendite sekkumiseta. Nii linde, loomi kui ka taimi ohustavad bakterid ja putukad, keda keemiliste vahenditega tappa ei tohi ega ka taha. Jüri on selles osas põhimõttekindel.

Mahetootmine tähendab ka loomadele ja lindudele vabaduse andmist. Seetõttu ei surunud ta oma seakarja lauta ja linnudki käivad suurel maa-alal õues ussikesi nokkimas. Kahjuks viivad kullid umbes kümnendiku lindudest minema. On küll soovitatud, et tõmba võrk peale. „Aga kuidas ma tõmban mitmele hektarile võrgu peale. Sellist asja pole võimalik teha,” räägib Jüri. Lauta ta linde kinni ei pane. „Mul on oma põhimõtted.”

See on lisanud paberimajandust ja toob tallu regulaarselt kontrollid. Aga on ka positiivne pool – toetused. Ilma nendeta Jüri ots otsaga kokku ei tuleks, kuigi müük kasvab pidevalt ja ta müüb maha kogu oma toodangu.

Mees ostis suvel endale sülearvuti, et lambakarja valvates tegevust leida. Karjamaa serval lõigi ta oma talu tulemused üksipulgi lahti.

Kopra talu kaubaga sõidab auto pealinna poole igal neljapäeval ja viib kliendile soovi korral tellitu lausa koju kätte. Lisaks leiab Kopra Karjamõisa toodangut ökopoodidest ja saab tellida MTÜ Tagurpidi Lavkast.

maa elu || maHeKÖÖK || 5

3. noveMber 2016

Biomenu maheköök

on tootmises oma niši leidnud KRISTIINA KRUUSE Maa Elu

S

Mahemarketi poe juhataja Merike Kuuskoja ütleb, et Biomenu maheköögi toodangust ostetakse nende Foto: KRistiiNA KRUUsE poes kõige rohkem veganikartulisalatit.

Talvine haagiste soodusmüük Pimedaks talveajaks oleme langetanud kõikide haagisemudelite hindasid.

Lisaks valik erihinnaga haagisekomplekte koos lisavarustusega.

Võta ühendust meie lähima müügikohaga!

NB! Pakkumised kehtivad üle Eesti!

uvel tootmisega alustanud ja praeguseks näiteks Kaubamaja, Solarise, Delice ja mitme väikepoe letile jõudnud Biomenu maheköök pani valmistoidu tootmises kokku kaks eripära: üksnes mahetooraine eelistamine ning toitumise erisoovidega (veganlus, laktoosivaba, gluteenivaba jne) arvestamine.

Biomenu üks asutajaid, üle viieteistkümne aasta Eestis mahekaubandusega tegelenud Tiiu Saks sõnab, et tarbija valikud viitasid sarnaste toodete vajadusele. „Alustasime rohkem kui aasta tagasi Mahemarketi poes Biomenu mahetoidukohvikuga ja märkasime, et külastajad ostavad Rootsi lauast järjest rohkem sööki kaasa nii lõuna ajal kui ka pärast tööd,” meenutab ta. „Mõistetav, sest inimestel on kiire ja kõik ei oskagi väga erilisi toite kodus teha,” nendib Saks.

Kohvikupidamisest sündis plaan teha ja pakendada valmistooteid. „Olime Eestis esimesed, kes riskisid ja julgesid kasutada oma köögis sada protsenti mahetoorainet,” märgib Tiiu Saks.

Teine valik oli arvestada mitmesuguste eridieetidega, nagu veganlus, gluteeni- või laktoosivaba toitumine, samuti toortoitumine. „Järjest rohkem on neid, kes ei saa süüa kõiki toiduaineid või kes on teinud teadliku valiku vältida osa toiduaineid. Tootjana oli meie soov nende vajadustega arvestada ja pakkuda võimalusi,” kõneleb Tiiu Saks.

Näiteks kuuluvad Biomenu valikusse veganikartulisalat, rosolje, köögiviljakotletid, lillkapsaga toorsuši, toorsalatid, vrapid, lasanje, hummus, magustoidud, koogid ja palju muud. Biomenu maheköögi eestvedaja Tuuli Pirk ütleb, et tarbija on tooted

naturaalne Ja terVisliK Kuidas teha kartulisalatit ilma majoneesi või kooreta nii, et isegi suur kartulisalatisõber ei saa esialgu vahest aru? See on Tuuli Pirki sõnul katsetuste tulemus. Nii nagu kõik ülejäänud nende köögi retseptid. „Pole nii lihtne, et võtad valmis retsepti ja hakkad tootma.

Mõne tootega on läinud päris kaua aega, et sobiv tehnoloogia leida,” selgitab ta.

Peale maitseelamuste peab Biomenu tähtsaks tervislikkust. Näiteks köögivilju küpsetatakse täpselt nii kaua, kui vaja maitseomaduste saavutamiseks ja mitte minutitki rohkem, et säilitada võimalikult palju mahetooraines sisalduvaid vitamiine. Samuti ei kasutata Biomenu köögis valget jahu, suhkrut, lisa- ja säilitusaineid. „Kõik peab olema naturaalne,” ütleb Tuuli Pirk.

Ta jutustab, kuidas saab teha maitsvat kooki, kasutades ära puuviljade-marjade enda magusust ning lisades magustamiseks mitte tavalist suhkrut, vaid datleid, agaavisiirupit või mett. Laktoosivabu ja veganisalatikastmeid saab kenasti valmistada näiteks pähklitest või taimsest koorest.

Va lmistoodangu müügi miinuspool on

olime eestis esimesed, Kes risKisid Ja Julgesid Kasutada oma KÖÖgis sada Protsenti maHetoorainet, ÜtleB tiiu saKs.

Kasti mõõtmed 3,25 x 1,5 x 0,4 m

1649 €

BREN-250H Kasti mõõtmed 2,5 x 1,25 x 0,4 m

Hinnad sisaldavad käibemaksu.

aga suur pakendihulk. Biomenu otsis lahendust ja võttis kasutusele võimalikult loodussäästlikud ja taaskasutatud materjalist pakendid. „Jälgima pidi muidugi sedagi, et pakendid oleksid kaunid, sobiksid meie stiiliga ja hoiaksid toidu kindlalt karbis,” räägib Tuuli Pirk.

Biomenu esinduspood ja kohvik asub Ülemiste keskuses, kuid tooted on müügil ka Tallinna ja Tartu kaubamaja toidupoes, Solarise toidupoes, Viimsi ja Pärnu Delices, Mahemarketis, Valete ökokaupade poes ja pakendivabas poes Paljas Pala.

Näiteks maksab 250grammine karp veganikartulisalatit ja laktoosivabast mahetoorainest kartulisalatit umbes 2,6 eurot. Nii-öelda tavalise kartulisalati hind on üle euro. „Hinnavahe on olemas, sest mahetooraine on kallim, aga vahe pole nii suur, et ostjale üle jõu käiks,” selgitab Tiiu Saks. tootMine KasVaB Biomenu järgmine suurem siht on oma toodangut kasvatada ja jõuda veelgi rohkematesse müügikohtadesse. „Soovime, et tooted oleksid tarbijale kättesaadavad, ilma et peaks neid eripoodi otsima minema,” sõnab Tiiu Saks. Mida rohkem toodetakse, seda enam on Saksa sõnul võimalik hinda langetada. „Praegu on kõik sisuliselt käsitöö. Loomulikult on meie kuludki suuremad kui masstootjal, kes teeb korraga mitu tonni kartulisalatit valmis.”

Samas ei pea Tiiu Saksa arvates mahetootmine ja teadliku toitumise sooviga arvestamine jääma vaid väiketootjate nišiks. „Tarbija muutunud vajadustega tuleb arvestada. Isegi tavatootjad tulevad kliendi soovidele järele: näiteks leivatootjad jätavad välja nisu, suhkru ja pärmi. Veganitooteid pakutakse järjest rohkem. On loomulik tarbijale vastu tulla, nii peabki olema,” kinnitab Tiiu Saks. Näiteks põhjamaades haarab mahetoit poeletil järjest suurema osa enda alla. Sedasama võib oodata Eestiski.

Tallinn:

Brentex OÜ | Kadaka tee 70a | tel 5340 6178 Tööriistamarket | Pärnu mnt 238 | tel 600 3432 E-Autoline | Mäepealse 21a | tel 5660 7900 Gokart AS | Peterburi tee 111 | tel 5620 6959

Tartu:

Tööriistamarket | Ringtee 78 | tel 508 1775

Pärnu:

Taunex Auto OÜ | Lille 2a | tel 5567 0646

Narva:

Tööriistamarket | Tallinna mnt 30b | tel 5841 5300

Haapsalu:

Tradilo OÜ | Tallinna mnt 73 | tel 520 7898

Põlva:

Raudnagel OÜ | Kuuse 5 | tel 503 9140

Paide:

Tööriistamarket | Tööstuse 26 | tel 528 0247

Rakvere:

Tööriistamarket | Lõõtspilli 2 | tel 515 7613

Jõgeva:

Valmeco AS | Tallinna mnt 2a | tel 5302 3677

BREN-325H + plastkate

770 € WWW.BRENTEX.EE

soojalt vastu võtnud ning poodide tellimused on üha kasvanud. Ta lisab, et kuigi poekettides on valmistoidu valik tohutult suur, ei olnud neil raske uue tulijana oma tooteid müügile saada. „Lihtne on tulla turule toodetega, mida keegi teine ei paku. Üks müügiargument oli kindlasti mahetooraine, aga teine ja samuti oluline erilaadsete toitumisvajaduste arvestamine,” kinnitab ta.

Viljandimaa: Ants Viljandi OÜ | Riia mnt 54L | tel 434 5630 Flint Kaubandus OÜ | Kõo küla | 4355111 Saaremaa:

Autofrend OÜ | Talli 2, Kuressaare | tel 453 1212 Träx OÜ | Kuivastu mnt 3b, Orissaare | tel 503 5458

Kärdla:

Faasion OÜ | Põllu 32 | tel 5660 6213

Raplamaa:

Brentex OÜ | Kasti küla | tel 5340 6178 Jarex Invest | Metsa-Antsu 2, Kuusiku | tel 5887 7330

6 || elu maal || maa elu

3. noveMber 2016

Ilma põllum KRISTINA TRAKS Maa Elu

1969. aasta agronoomide võistluse esikolmik autasustamisel: esimene Erik Müts, teine Sulev Pallon ja kolmas Vello Kuusk.

FotoD: ERAKoGU

50 aastat esimesest agronoomide kutsevõistlusest HEINO LAIAPEA

E agronoom

simesed vabariiklikud põllumajanduslike kutsealade mitmevõistlused korraldati Eesti NSV maanoorte III spordimängude finaalpidustuste raames 23. ja 24. juulil 1966 Gagarini-nimelise näidissovhoostehnikumi Vana-Võidu osakonna väljakul ja õppekabinettides.

Eraldi jõukatsumised toimusid neljal kutsealal: agronoomid, zootehnikud, mehhanisaatorid ja autojuhid. Osavõtuõigus oli antud kõikide rajoonide võistkondadele ja põllumajandustehnikumide koondvõistkonnale, võistkonda võis kuuluda igalt kutsealalt üks võistleja.

Agronoomide mitmevõistluses oli osavõtjaid 13. Võisteldi neljal alal: traktoriga külvamises, mineraal- ja mikroväetiste tundmises, heintaimede ja umbrohuseemnete tundmises ning kergejõustikus (kuulitõuge, kaugushüpe või 800 meetri jooks). esiMene VõitJa suleV pallon Esimesel võistlusalal, traktoriga külvamisel olid teistest tugevamad toonase Kingissepa rajooni (ehk Saaremaa) põllumajandusvalitsuse vanemagronoom Vello Kuusk, Valga rajooni Hellenurme kolhoosi agronoom Sulev Pallon ja Sootaga sovhoosi agronoom Helmut Press.

Kõik mineraal- ja mikroväetise proovid määrasid õigesti Kohtla-Järve rajooni põllumajandusvalitsuse peaagronoom Jaan Aarelaid ja Gagarini NST osakonnajuhataja Endel Nälk.

Heintaimede ja umbrohtude seemneid tundsid teistest paremini Viljandi rajooni Koidu kolhoosi agronoom Arnold Almers ja Tori näidissovhoosi osakonnajuhataja Jüri Laas.

8. juunil 2007 kohtusid Kuremaal Eesti agronoomide 1981. aasta meister Aare Laaneots ja 1982. aasta noorte agronoomide võistluse parim Aivar Niinemägi.

Kuuli tõukasid kõige kaugemale Sulev Pallon, Jõgeva näidissovhoosi seemnekasvatusagronoom Aleksander Moor ja Helmut Press. Nelja ala kokkuvõttes kujunes agronoomide mitmevõistluse paremusjärjestus järgmiseks (üksikala esikoht andis ühe miinuspunkti, teine koht kaks miinuspunkti jne): 1. Sulev Pallon (11 miinuspunkti), 2. Endel Nälk (19), 3.

Arnold Almers (19,5), 4. Vello Kuusk (21), 5. Jaan Aarelaid (23,5), 6. Aleksander Moor (26).

Kõik need agronoomid olid edukad ka järgnevatel aastatel. 1966–1981 peeti neid võistlusi 11 korral. Võitjaks tulid Sulev Pallon aastail 1966 ja 1968, Arnold Almers 1967, Eerik Müts 1969, Jaan Kiisk 1970–1972 ja 1975, Vello Sepp 1974, Heino Sepp 1976 ja Aare Laaneots 1981. noortele eraldi MõõduVõtMine Eesti noorte agronoomide kutsealavõistlusi, kus vanusepiiriks 30 aastat, korraldati tehnikumidevaheliste jõuproovidena ka varem, kuid andmed tulemustest on alates 1974. aastast, mil neid hakati pidama EPA juures.

Aastail 1974–1986 peeti noorte agronoomide meistrivõistlusi 11 korral. Kolmekord-

seks võitjaks tuli Erik Link (1977, 1980 ja 1981), kaks võitu saavutas Jaan Kaljula (1974 ja 1975). Seitse korda oli üheteistkümne aasta jooksul esikolmikus Tõnu Kippasto.

Kuna noorte agronoomide võistlustel andsid tooni tehnikumide õpilased või tehnikumi lõpetanud agronoomid, hakati EPA agronoomiateaduskonnas dekaan Paul Kuldkepi algatusel eraldi korraldama teaduskonna võistlusi.

Neid peeti järjepidevalt viisteist aastat, 1975–1989.

Esimesel võistlusel 1975. aastal oli kindlalt parim V kursuse üliõpilane Aare Laaneots. Mina olin nendel võistlustel enne viimast ala teisel kohal. Põrumine külvisenormi määramisel kukutas seitsmendaks.

EPA agronoomiateaduskonna agronoomide kutsevõistluse parim oli viiel korral Erik Link (1976–1978, 1980 ja 1981) ning neljal korral Marika Rahuoja (1986–1989).

ViiMased MoHiKaanlased 8. juunil 2007 peeti Kuremaal Jõgeva agronoomide seltsi ja Paul Kuldkepi eestvedamisel agronoomide viimane taoline jõuproov kaheksa võistlejaga. Seal kohtusid viimane Eesti agronoomide 1981. aasta meister Aare Laaneots ja 25 aastat oma võimalust oodanud Aivar Niinemägi, kes oli 1982. aasta noorte agronoomide võistluse parim. Aivar tuligi nüüd võitjaks, aga Aare oli kohtuniku rollis. Autasustamisel poseerisid kaks karikaomanikku agronoomide koolitaja Paul Kuldkepi koostatud ja hoitud stendi ees.

Sellel pildil leiduva info põhjal ongi siinne lugu kirja pandud. Kes soovib täpsemalt agronoomide võistluste kohta teada, võib materjale küsida põllumajandusmuuseumist.

üüpiliselt seostuvad maaeluga loomad, sõnnikuhais, poolde säärde ulatuv pori. Aga saab ka hoopis teisiti, selgub nii-öelda uusmaakate kogemusest.

Triin ja Mangus Põllmaa tähistavad kuu aja pärast maal elamise kümnendat aastapäeva. Nende kodu asub Harjumaa serval Vanakülas, 60 kilomeetri kaugusel Tallinnast. „Oleme siin teinud sama tööd, mida enne linnas tegime. Kümme aastat tagasi poleks selline elu olnud võimalik,” märgib Triin. Paaril on väike reklaamifirma Tunnel, mis pere kenasti ära toidab.

Mangus, kes oli hoopiski Lasnamäe poiss, jutustab, et otsus maale kolida tuli üsna juhuslikult. „Oli ehitusbuum ja meie ehitasime ka Sakus maja. See protsess oli tohutult frustreeriv ja meil oli Triinuga vaikne kokkulepe, et kui mõni huvitav kinnisvara silma jääb, siis läheme ja vaatame. Juhuslikult leidiski Triin selle maja, tulime vaatama ja kohe otsustasime – see on meie jaoks õige koht. Maja oli sellises seisukorras, et sai kohe sisse kolida,” räägib Mangus. Triin lisab, et neil pole mõtteski olnud kusagil mujal elada.

meil Pole Kliente, Kelle JaoKs on täHtis KiisKav Ja Kallis Kontor KesKlinnas.

Alguses käis Mangus iga päev linna tööle, sest kümme aastat tagasi ei saanud töötada kodunt, kuna internet oli kehv ning kodukontorist töötamisele ei vaadatud hästi. „Isegi kui õnnestus kodupäev välja rääkida, siis tähendas see tohutut internetivaevlemist. Mäletan, kuidas käisin Loksa haig-

Kvaliteetsed vasikavestid Hollandist

la ukse taga wifis suuri trükifaile saatmas, sest kodunt polnud võimalik seda teha. Alguses oligi kõige suurem mure internet, sest me mõlemad teenime leiba arvutiga,” kirjeldab Mangus. Triin oli väikeste lastega kodus ning mõne aja pärast lõppes masu tõttu Manguse töö linnas. Siis tehtigi koos reklaamifirma ning 2008. aastast lõppes igapäevane linna vahet saalimine.

VÄiKe paindliK FirMa Firma Tunnel teeb kujundusi, reklaame, trükiseid. Paljud kliendid on Tallinnas, kuid Triinu sõnul pole see, et suhtlus käib nii-öelda metsas, klientidele probleem. Töö käib ju enamasti e-posti teel. „Meil pole kliente, kelle jaoks on tähtis kiiskav ja kallis kontor kesklinnas. Kui tööjõudu napib või pole piisavalt oskusi, siis kasutame teiste omasuguste kaugtöötajate abi. Programmeerija elab meil lausa Brüsselis. Pigem ongi kliendile hoopis vajalikum, et oleksime paindlikud. Meil pole kunagi olnud plaani kasvada ja teha suurt agentuuri, meie eesmärk on tööd teha mõnuga,” kinnitab ta. „Vahest teeniksin suures agentuuris töötades rohkem, aga kindlasti maksaksin ka rohkem joogatundide eest, et stressi maandada. Aga siin on mul jooga ja stressileevendus kohe maja taga metsas.”

Maaelu on kümne aasta jooksul Triinu ja Manguse sõnul palju muutunud. Kui kümme aastat tagasi olnud Vanaküla oma nime väärt, siis nüüd ei ole külas enam vabu maju ning palju uusi elanikke on juurde tulnud. „Kuhu on keegi juba tulnud, sinna hakkavad teisedki tulema. Lihtsam on maale kolida, kui seal on ees juba sinu moodi peresid. See on eriti oluline lastega perele, sest lapsed vajavad ju mängukaaslasi,” räägib Triin.

Nemad ise kolisid küll Vanakülla ilma kellegi kutseta, küll aga leidsid sealt poolkogemata juba tuttavaid eest. Praegu pole neljanda ja teise klassi poistel Joosepil ja Jaagupil ammu enam mängukaaslastega muret, sest külas elab lausa kamp ühevanuseid poisse ja muidugi on kõik sõbrad.

Perekond Põllmaa sõnul on elu maal kümne aastaga palju muutunud.

Fotol vasakult perepoeg Jaagup, koer Alvin, Triin ja Mangus.

Foto: KRistiNA tRAKs

Parim algus Sinu vasikale – The Perfect Udder ternespiima kotid!

Kas Sinul on külm? Sinu vasikal küll!

Standard: seljapikkus 67 cm, pestav 22 € tk + km

komplektis: 50 kotti (2, 3 või 4 liitrit) + PILT Trading OÜ

2 sondi + 2 lutti

Tel +372 5689 2496 • pilttrading@pilttrading.ee • www.pilttrading.ee

maa elu || elu maal || 7

3. noveMber 2016

majanduseta maaelu midagi, kui elekter ära läheb,” räägib ta.

anonÜÜMne olla ei saa Kuidas maal kiiremini juurduda? Mangus leiab, et põhiline on päriselt ka oma elu maale seada. Mitte nii, et kogu elu käib endiselt linnas – ise käid seal tööl, lapsed viid linna kooli, trennid, sõbrad on ka linnas – ning maal käid ainult magamas. „Niimoodi ei teki sidet kogukonnaga ja õige varsti võid avastada, et maaelu pole ikka päris see, mida ette kujutasid,” kirjeldab ta. Triin lisab, et maale minnes tuleb arvestada, et isegi kui parasjagu on külas postiteenus, pood, kool ja käib buss, siis juba viie aasta pärast ei pruugi enam midagi olla. „Sellega tuleb lihtsalt leppida ja hakkama saada,” nendib ta.

Veel on vaja natuke nutti ja lahtiseid käsi. „Kui on hooned, siis need nõuavad korrashoidu. Peab oskama asju parandada. Linnas kutsud torumehe, aga maal peaksid ise hakkama saama või palud naabrimeest appi,” teab Mangus. „Maal elamine eeldab naabritega suhtlemist.

Nii leiad, kes sind saab aidata, ja saad ise teistele abiks olla. Oled kursis, kuidas naabril parasjagu elu läheb. Sellist asja, et kolid maale elama ning justkui kaod sinna, ei saa lihtsalt juhtuda. Kui vähegi tahad tegutseda, siis õige pea sind märgatakse ja tõmmatakse tegevustesse kaasa.”

Selle peale räägib Triin, kuidas ta poolkogemata Va-

naküla külavanemaks valiti. „Olime siia hiljuti kolinud, ei tundnudki veel kedagi. Külaelanikelt tuli aga ettepanek, et võiksin uue tulijana külavanemaks hakata. Olin nõus, mis siis ikka. Nüüd olengi külavanem juba kaheksandat aastat. Aga nii jah ei saa, et tuled linnast suhtumisega: mina olen linnast ja teie olete kõigest maakad. Võib-olla ei maksa alguses kõikidele „süsteemidele” kohe hooga peale lennata, vaid natuke vaadata, kuidas ja miks asjad nii toimivad, nagu nad toimivad. Isegi kui ei saa kõikidega sõber olla, siis sõbralik saad küll olla.”

Tavaline on arvamus, et talvel valitseb maal kinnitui-

sanud teede tõttu kaos ning alailma läheb elekter ära. Esimese arvamuse kohta ütleb Mangus, et kinnituisanud tee on rohkem linnainimese mure ja pigem võiksid selle üle kurta Lasnamäe elanikud, kui nende majadevahelised teed talvel ühe auto laiusteks radadeks kahanevad. „Kümne aasta jooksul on meil siin ehk paar korda juhtunud, et öösel on sadanud tohutult lund ning traktor pole veel jõudnud teid lahti lükata. Ei ole nii, et passitakse päevade viisi lumevangis. Juhtub ikka, et puu kukub elektriliinile ja on katkestus. Inimesed on sellega harjunud ning üldiselt ei juhtu

KoolitusFirMa Metsas Koolitaja ja konsultant Indrek Maripuu pole samuti maale kolides ametit vahetanud. Otsus Tallinnast ära tulla sündis kuus aastat tagasi üsna kiiresti. Parasjagu tulid Indrek ja tema kaasa Liina töölt ära konsultatsioonifirmast BDA ja otsustati, et kui teha reset, siis miks mitte kogu elus. „Märtsis sõnastasime „Tallinnast ära” mõtte, siis leidsime kiiresti talukoha Põlvamaal Uibojärvel. See tundus juba pildil õige ja päriselt veelgi õigem. Laps lõpetas linnas esimese klassi ja siis tulimegi.

Meid ei sidunud Põlvamaaga miski ja ainus kriteerium oli, et läheduses peab olema Waldorfi kool,” räägib Indrek.

Maripuude idee oli algusest peale maal edasi koolitamisega tegeleda. Selleks on tallu kohale veetud kaks vana palkaita, milles küll enam vilja ei hoita, vaid aidatakse inimestel kulunud mõttemustritest jagu saada. „Aitame organisatsioonidel näiteks ajurünnakuid tulemuslikuks muuta. Õpetame, kuidas teha nii, et inimesed tulevad kokku ning ideed tõesti sünnivad. Meie kliendid on Eesti mõistes suuremad firmad,” räägib Indrek. Ta möönab küll, et Loovusaida idee pole ehk läinud tööle selle kiirusega, nagu alguses loodeti, sest mõnusa olemise loomine võtab aega. Seda enam, et ärikliendi ootus on natuke muud kui ökoinimeste laagril. Maal elades on Indrek aru saanud, et asjad võtavadki ehk natuke rohkem aega. „Üks sõber tuli Tallinnast külla ja ütles, et isegi poe uks pidi siin aeglasemalt avanema kui linnas,” muigab ta.

maale minnes tuleB arvestada, et isegi Kui ParasJagu on KÜlas Postiteenus, Pood, Kool Ja KäiB Buss, siis JuBa viie aasta Pärast ei Pruugi enam midagi olla.

palJu tÖid saaB teHa eeMalt Sõitmist on koolitustööga palju, aga niisamuti oli ka siis, kui elu keskpunkt asus Tallinnas. „Tegelikult pole vahet, kus sa oled. Paljud koostööpartnerid küll imestavad, et me polegi Tallinnas. Nad ei saagi teinekord sellest aru, et olen kuskilt eemal,” kinnitab Indrek. „Tänapäeval on niipalju töid, mida saab teha teistmoodi ja kaugelt. Aga et see tõesti toimiks, peab muutuma töökultuur ja suhtumine kaugtöösse. Eks meiesuguseid friike tuleb järjest rohkem juurde ja tegelikult on juba seegi suur asi, kui inimesel on maakodu ja ta näiteks poole ajast töötab sealt.”

Indreku ja Liina Loovusait on ka üks Ogarate Talude võrgustiku liige. „Keskmise Tallinna inimese jaoks on maalekolimine ulme ja meietaoliste inimeste maal toimetamist võiks nimetada ka ogaraks. Vaikimisi peetakse maaeluks ikkagi põllumajandust, äärmisel juhul taluturismi,” ütleb Indrek. „Meil võrgustikus aga on koos kümmekond talu, kus tehakse midagi hoopis teistsugust. Näiteks koolitus, filmitegemine, Voronja galerii on üks meie liige. Mõte on tutvustada neid talukohti ning murda stereotüüpi – maaelu võrdub põllumajandus.”

Statistika näitab, et jätkuvalt minnakse maalt linna, mitte vastupidi. „Samas Tallinnas on palju inimesi, kes ei taha seal tegelikult olla. Nad on peamiselt sellepärast, et seal on hea töö. Kui suudaks välja mõelda, kuidas maal ära elada, oleksid nad valmis tulema. Kui omavalitsus mis tahes kohas tahaks noori omale, siis ei peaks tagasi meelitama üksnes kohalikke noori. Meilgi polnud selle kohaga Põlvamaal mingit sidet, ja mis sellest!” ütleb Indrek. „Väga tähtsad on ka nii-öelda majakad.

Siinkandis on selleks kindlasti Rosmal asuv Waldorfi kool.

Igal aastal on see paar-kolm uut peret siiakanti elama toonud. Võrumaal on selline hea näide Sänna mõis, mille ümber on koondunud paljud juurde tulnud inimesed.”

E.K. PARTNER GRUPP

www.optitrans.ee Michelini MADALSURVEREHVID novembris soodushinnaga!

• pinnase kaitsmine • kütusesääst • pikk kasutusiga Infot laiema rehvivaliku kohta leiad meie kodulehelt

Tel 515 3763, 5814 7377 info@optitrans.ee

Pakume erinevaid põllumajandusteenuseid: kündmine • külvamine • pritsimine • viljakoristus • veoteenused 3D buldooseri rent • Veod traktoriga • Rahvusvaheline ja Eesti-sisene veoteenus kalluri ja kardinpoolhaagisega Pakume lumekoristust, teede ehitus- ja hooldustöid TÄPSEM INFO: tel 5555 6359 • e-post ekpartner.grupp@gmail.com • www.ekpartner.ee

8 || mets || maa elu

3. noveMber 2016

AASTA MESINIK PEAB MESILASI TALLINNAS RIINA MARTINSON

E

esti mesinike liidu sügispäevadel läinud nädalavahetusel valiti aasta mesinikuks Erki Naumanis, kes peab mesilasi Tallinna kesklinnas Endla tänaval.

Oma igapäevatööd teeb Naumanis IT-vallas OÜ Twilio Estonia IT-süsteemide seirespetsialistina. Mesindus on mehe hobi olnud viimased kuus aastat.

Aasta mesinikul on praegu PRIA registris kirjas 14 peret, aga abiperedega kokku tuleb mõned rohkem. „Üks grupp asub tõesti Tallinnas Endla tänaval, aga õnneks on tarud maapinnast kõrgemal ja naabritele tüli ei tekita,” rääkis ta.

Aasta mesiniku tiitli päl-

vis mees suuresti tänu tööle, mida on teinud pealinna mesinike heaks.

Tema eestvedamisel moodustati tänavu Tallinna mesinike selts (TMS). „Tallinna mesinike ühistu tegutses juba varem, kuid polnud registreeritud juriidilise isikuna,” seletas Naumanis, „pikalt vedas ühistu tegevust Uku Pihlak, kui ta soovis oma mesilastega edasi tegeleda Hiiumaal, võtsin vedamise temalt üle ja seejärel sai ka MTÜ Tallinna Mesinike Selts moodustatud. Liikmeid on seltsil praegu 29.”

Kolleegid-mesinikud hindavad Naumanist hea suhtlejana, kes on alati valmis küsimustele heatahtlikult vasta-

Aasta mesinik 2016 Erki Naumanis. Foto: EEsti mEsiNiKE Liit

ma, olgu tegemist mesindusprobleemidega või tema põhitöö – IT-tehnoloogiaga. Näiteks on mesinike üldkoosolekul hääletuseks kasutatav SMS-rakendus Erki näputöö.

Lisaks osaleb mees mitmes mesindusega seotud töögrupis ja koordineerib Eesti mesinduse arengukava koostamist.

SAADIKUD SOOVIVAD TÖÖSTUSLIKE TRANSRASVHAPETE VÄHENDAMIST TOIDUS

E

uroopa Parlamendi saadikud leidsid eelmisel nädalal vastu võetud resolutsioonis, et Euroopa Liit peaks kehtestama kohustuslikud piirmäärad tööstuslikult toodetud transrasvhapetele.

Transrasvhappeid on seostatud südame-veresoonkonnahaiguste, viljatuse, Alzheimeri tõve, diabeedi ja ülekaalulisuse riski suurenemisega. Saadikute arvates ei piisa nende märkimisest pa-

kendile, sest vaid üks kolmest tarbijast ELis teab transrasvadest. Seetõttu näevad saadikud vajadust kehtestada ELis piirmäär tööstuslike transrasvade sisalduse kohta kõigis toiduainetes. Saadikud sooviksid, et seda tehtaks kahe aasta jooksul.

Taanis, kus transrasvade sisalduse piirnormiks õlides ja rasvades sätestati 2003. aastal kaks protsenti, osutus see edukaks, sest selle tagajärjel vähenes märkimisväärselt südame-veresoonkonna-

haiguste põhjustatud surmade arv, rõhutatakse resolutsioonis.

Transrasvhappeid kasutatakse rohkem odavates toiduainetes. Seega on väiksema sissetulekuga inimesed kõige vähem kaitstud suure transrasvhapete sisaldusega toiduainete eest. See omakorda suurendab tervisealase ebavõrdsuse tõenäosust, lisavad saadikud.

Allikas: Euroopa Parlament

Tee oma olemine mõnusaks – KÜTA meie pliidiga toad soojaks JUBA HOMME! Tel 601 2795 PLIIDID on kahte tüüpi:

ENERGIAALA ASJATUNDJA JATUN A ATUN DJA A

Efipa OÜ Kalvise toodete maaletooja efipa@efipa.ee

Küsi infot ka kohalikust E-Ehituskeskuse kauplusest!

Keskkütte katelpliit K-4D Köetav pind kuni 130 m²

SOODUSHIND 860 €

PUUPLIIDID

• Köetakse halupuudega, pliidil on õhuavad, mille kaudu voolab kütmise ajal soe õhk pidevalt ruumi ja muudab selle soojaks kiiremini kui tavalise puupliidiga • Sooja õhku saab suunata läbi seina ka teistesse ruumidesse

KESKKÜTTE KATELPLIIDID

• Mõeldud ühendamiseks nii radiaatorite, põrandakütte kui soojaveeboileriga • Köetakse halupuudega, samal ajal saab pliidil süüa teha

Kogu toodete valik www.efipa.ee

Metsain Maarjakased vast mäletavad ... Pildil on 1970. aastate esimesel poolel Eesti Metsainstituudile ehitatud peahoone

tasubki nostalgi VIIO AITSAM atse leida erametsanduse ja metsateadu se kokkusaamiskohta.

Sel kirjutisel on kaks ajendit. Esiteks üks hiljutine telefonikõne, kus vene keelt rääkiv väikemet-

saomanik küsis, kas tean, kust leida teavet metsa kõrvalkasutuse eri valdkondade kohta.

Teiseks mitme inimese küllalt nostalgilised jutud Eesti Metsainstituudist, millel aastapäev – 20 aastat likvideerimisest.

Metsainstituut oli asutus, kus tehti aegade kõige ulatuslikumat metsandusuurimistööd.

Hiilgeajal oli seal 120 töötajat, oma erikonstrueerimisbüroo,

EESTI METSAINSTITUUT • Eesti Metsainstituut (tegelikult Eesti Metsamajanduse ja Looduskaitse Teadusliku Uurimise Instituut) tegutses Tartus 1969–1996, loodi 1. oktoobrist 1969 Metsanduse Teadusliku Uurimise Laboratooriumi asemele.

• Metsainstituudi alluvuses töötasid majandusliku uurimise laboratoorium, erikonstrueerimisbüroo ja Kaarepere metsakatsejaam. Katsebaasideks olid kõikjal Eestis paiknevad katsemetskonnad ja Tartu külje all asuv puukoolkatsemajand.

• Metsainstituudis tehti Eesti kõige ulatuslikumat metsandus- ja looduskaitseuurimist.

Metsamaaparanduse, metsa-

selektsiooni, ammendatud karjääride rekultiveerimise, metsatüpoloogia ja metsakaitse alaste uurimistöödega saavutati rahvusvaheline tunnustus. Instituut andis välja monograafiaid ja kogumikke „Metsanduslikud uurimused”.

• Pärast instituudi tegevu-

se lõpetamist viidi osa teadlasi ja põhilised uurimisteemad üle Eesti Põllumajandusülikooli, rakenduslike uuringute tellimine läks Metsakaitse- ja Metsauuenduskeskusesse. Osa varast jäi Tartu Puukoolile.

Allikas: Rahvusarhiivi ajalooarhiivi fondiloend, www.eha.ee

maa elu || mets || 9

3. noveMber 2016

nstituuti Tartus Rõõmu teel. Hoone juurde viib 1960. aastatel istutatud maarjakaskede allee.

Foto: Viio Aitsam

iliselt mäletada katsebaasiks katsemetskonnad ja puukool. Aja märk oli, et baasteaduse kõrval pöörati suurt tähelepanu rakenduslikele uuringutele.

Instituudi likvideerimisel kolis baasteaduse pool üle maaülikooli, rakendusuuringute tellimine jäi tookord vast­ asutatud riigiasutuse, metsakaitse- ja metsauuenduskeskuse peale.

Kui nüüd tookordse likvideerimise jälgi otsida, siis metsateadlased on maaülikoolis olemas ja metsanduslike teadustööde tegijaid on ka Tartu ülikoolis ja mujal.

Metsa­k aitse- ja metsauuenduskeskusest on aga mitu reformi üle käinud, asutus ise on kaotatud ja selget ühest rakendusuuringute tellijat enam üles ei leia.

Mittepuiduline kõrvalkasutus Metsa kõrvalkasutuseks ehk nüüd sagedamini mitmekülgseks või ka mittepuiduliseks kasutuseks nimetatud valdkond haarab marjade, seente, pähklite, ravimtaimede jms korjamist ja kasvatust, vihtade-luudade valmistamist, kase- ja vahtramahla kogumist, puhkemajandust, turismi, met-

Telli metsamajanduskava sõltumatult asjatundjalt!

TEENUSED

• Metsamajanduskavade koostamine • Majandustegevuse auditeerimine • Metsamajanduslikud ekspertiisid • Metsa kui bioloogilise vara hindamine • Metsakinnistute turuväärtuse hindamine Koostame metsamajanduskava sõltumata kinnistu asukohast üle Eesti Telli metsade majandamise kava www.metsakorraldus.ee/teenused www.metsakorraldus.ee tel +372 509 4226 metsakorraldus@metsakorraldus.ee

sa pärandkultuuri õpperadasid jms. Ülevaate temaatikast saab näiteks Erametsakeskuse välja antud vihikust „Metsa mitmekülgne kasutamine Eestis” või ka „Metsaomaniku käsiraamatust”. Spetsiaalset infomaterjali, kust leiaks päris elus rakendamiseks kõikehõlmavat võrdlevat teavet, ei ole. Samas on valdkond selline, kust Eesti väikemetsaomanikud võiksid leida tulu teenimise võimalusi puid raiumata – just väikeomanike kätes võiks olla metsa selle poole väärtustamine.

Eestis on olemas metsa mitmekülgse kasutuse tegevuskava.

Koostajad on 2005. aastal märkinud, et selle eesmärk on suurendada metsaomanike tulubaasi ja tööhõivet maal, elavdada maaelu. Ent samas on tunnistatud, et metsa mitmekülgne kasutus jääb eri valdkondade (metsandus, turism, põllumajandus, maaelu) vahele ja osalt ka nende vähetähtsustatud äärealasse, mistõttu nii statistika kui ka eri osapooli kaasav arendustegevus on puudulik. Tulevikuvõimalused (innovaatiline tootearendus, saadustele lisaväärtuse loomine, turustamine) on seotud koordineeritud ühistegevusega, mida pole.

Helistaja, kellest loo alguses juttu, tabas naelapea pihta, kui tema küsimusele lisada vajadus tasuvusarvestuse järele. Oleks vaja rakendusuuringut, mis selgitaks, mis tingimustel, mis puhul, mis piiridest alates tasuks metsaomanikul selle või tolle kõrvalkasutusega tegeleda puidukasutuse kõrval või asemel.

Kes telliks uuringu?

Isegi keskkonnaministeerium on metsanduse arengukava koostades tunnistanud, et pärast Eesti Metsainstituudi likvideerimist on metsanduse rakenduslike uurimistööde maht märgatavalt kahanenud. Üks muutus on veel ja selle iseloomustamiseks tuleb teha nostalgiline tagasivaade mitu korda kaugemasse aega. 1920. aastatel, kui metsateadlased pidasid Eestis regulaarselt Eesti metsateadlaste päevi, arutleti iga kord ka Eesti metsanduse kui terviku üle.

Tänapäeval kipub olema nii, et igaühel on „oma tükk”.

Riigimets räägib riigimetsast ja eramets erametsast. Riigimetsa majandaja RMK edendab tänuväärselt metsateadust, rahastades eelistatud uuringuteemadel metsateadlas-

te teadusprojekte, mille kestus enamasti mitu aastat ja maksumus kuue-seitsmekohalistes arvudes. Neist rakendusteaduslikest töödest on era­ metsaomanikelegi kasu, kuid ainult erametsadesse puutuvaid teemasid RMK prioriteetide seas ei ole.

Uuringute tellija (näiteks metsatoetuste mõju, metsaühistute areng, muutused puiduturul jms) on ka erametsanduse edendaja SA Erametsakeskus, kuid erinevalt RMKst on Erametsakeskuse kasutada hoopis väikesed summad ja nende saamine sõltub rahastajast.

Keskkonnaministeerium on algatanud uuringuid, mis aitavad täita metsanduse arengukava eesmärke. „Igaks aastaks meil kindlat summat uuringute finantseerimiseks pole,” märgib Era­ metsakeskuse juhatuse liige Jaanus Aun. „Eks seoses Keskkonnainvesteeringute Keskuse (KIK) rahastuse vähenemisega kahanevad võimalused selleski vallas. Samas oleme uuringuid/analüüse hakanud ka ise tegema. Metoodika koostame ekspertide abiga, teemade valikul oleme konsulteerinud metsateadlaste, metsatööstuse, riigimetsa, riigi metsapoliitika kujundajate ja muidugi metsaomanike esindajatega.”

Keskkonnaministeerium on algatanud uuringuid, mis aitavad täita metsanduse arengukava eesmärke. Mittepuiduline metsakasutus on samuti arengukava teema, kuid metsaosakonna juhataja Riina Martverki sõnul on see pigem Era­metsakeskuse rida. „Teema on praktiline ja erametsaomanikele suunatud. Erametsakeskusel on sellisteks uuringuteks rahastus KIKi kaudu. Kui taotlused ja teemapüstitus on KIKi uuringute nõukojas läbi arutatud, otsustab lõpliku rahastuse KIKi nõukogu.”

Vaade teadlaste poolelt Sama näidiseks võetud era­ metsateema najal aitas teaduse rahastajaid-tellijaid üle vaadata maaülikooli professor Hardi Tullus. Kokkuvõtlikult saime sellise pildi: • Eesti teadusagentuuri teema see pole. Teadusagentuuri uurimistoetused on

•

• •

•

mõeldud pikemaajalistele, 4–6 aastat kestvatele süvauuringutele, baasteaduse teemadele. Uurimis­ tulemused on ingliskeelsed ja avaldatakse rahvusvahelistes teadusajakirjades.

RMK teemad on osaliselt kasulikud ka erametsandusele. Uuringud ise on mahukad ja samuti mitmeaastased, ent tulemused on eestikeelsed ja teemad rakenduslikud. Näiteks turberaiete ja valik­ raie uuring või metsise elupaikade kaitse küsimused.

Erametsakeskuse võimalused on piiratud.

KIKist võib raha saada, kui on tehtud põhjalik eeltöö. Ainult teadlase rahataotlusprojektist ei piisa.

Et rahastust saada, peaksid Era­metsakeskus ja era­ metsaliit tegema koostööd, selgitama nii KIKile kui ka keskkonnaministeeriumile, et teema on prioriteetne ja tähtis. Kasuks tulevad metsaettevõtjate jt toetuskirjad ja kindlasti peaks läbi rääkima potentsiaalse tegijaga.

Uued rahastamisallikad.

Turule on tulnud ka uusi teaduse rahastamisviise, mis seotud ELi rahaga. Näiteks tootmise edendamiseks mõeldud teadusraha, mis vajab mitme ministeeriumi toetuskirju.

Raha saab taotleda kuni 50 000eurosteks uuringuteks, kuid jaotus käib nii, et pool summast on ELi raha ja teine pool tuleb leida oma riigist. Kui erametsandusel oleks selge vajadus uurimisteema järele ja kui pannakse kokku 25 000 eurot, konsulteeritakse keskkonnaministeeriumiga ja teadlastega, võiks teema sedakaudu töösse jõuda.

Küsisin Hardi Tulluselt, kas ta tahaks metsainstituuti tagasi. „Ideaalis jah, aga samas on see täiesti ebareaalne. Ajal, mil viimasedki iseseisvad instituudid on plaanis kellegagi liita. Praktilise suunitlusega metsandusuuringute tegijana näen eelkõige maaülikooli.”

Näiteks Soomeski ja Leedus on nüüdseks iseseisev metsainstituut liidetud. Metsateaduse rahastamine käib karmi konkurentsi olukorras ja otseste puidu või majandamisega seotud uuringute osakaal on analoogselt põllumajanduslike uuringutega kahanemas terves Euroopas.

10 || Ilma- Ja taImetaRK || maa elu

VIRGO MIHKELSOO

tehnikateadlasest mahetalunik

T

eeseen on juba tuhandeid aastaid tuntud kui looduse meistriteos ja „imerohi kõikide haiguste vastu”.

Meie esivanemad pidasid teeseent lausa imeseeneks ning kasutasid seda laialdaselt haiguste ravimisel.

Teeseen (Medusomyces gisevi) ei ole üksik elusolend, vaid erinevate organismide (äädikhappebakterite ja pärmitaoliste seente) meduusitaoline kogum, välimuselt kahe-kolme sentimeetri paksune seenekübar. Väärtuslik on ka veelahus, milles teeseen elab, kuna organismide ühisel tegutsemisel rikastub teeseenevesi raviainetega.

Aastaid tagasi elas teeseen peaaegu igas peres marliga kaetud kolmeliitrises purgis köögilaual. Teeseene õigel kasvatamisel ja hooldamisel on teeseenevees tunduvalt rohkem kasulikke ja raviomadustega aineid kui kallites vitamiini-mineraalikompleksides. Viimasel ajal on huvi teeseene vastu igal pool maailmas kasvanud.

Teeseenel on palju tervisele kasulikke omadusi. Teeseenevesi aitab normaliseerida organismi happe-aluse tasakaalu, peatab kivide moodustumist siseorganites ja aitab neid kõrvaldada, normaliseerib soolestiku ja söögitoru limaskesta olukorda ning taastab soolestiku normaalse mikrofloora. Jook stimuleerib kõhunäärmenõre ja sapi eritust ning parandab isegi raskelt seeditava toidu seedimist. Samuti aktiveerib organismi puhastumist ning tugevdab lüm-

fi- ja immuunsüsteemi. Noortel emadel suurendab rinnapiima eritust. Teadlaste uuringud näitavad, et teeseeneveel on ka suurepärased antibakteriaalsed ja antimikroobsed ning antibiootikumidele sarnased omadused.

Hea õnne korral võib teeseene juuretist saada naabri või tuttava käest.

Teeseene juuretist ja tervendavate ning organismi tugevdate omadustega värsket teeseenevett saab tellida internetist (näiteks Amazonist, happy kombucha large scoby).

Teeseen saadetakse kohale värskena või kuivatatuna ning seda saab ise kodus kasvatada. teeseene MoodustaMine Ja KasVataMine Seene moodustamiseks on algselt vaja mikroorganisme õhust ja taimede pinnalt, kasvufaktoreid puriine, C- ja Bgrupi vitamiine, aminohappeid ja süsivesikuid. Tees ongi kõige rohkem puriine. Kõige õigem ja jõulisem teeseen kasvatatakse mustast teest ja kibuvitsa veetõmmisest. Seene toidulahuseks tuleb kasutada keedetud vett, milles pärast keetmist on vähem seene kasvu takistavaid mineraale, kaltsiumi ja kaaliumi.

Teeseene kasvatamiseks pange 100 grammi kibuvitsamarju termosesse, valage peale liiter kuuma keedetud vett ja laske tõmmata viis päeva. Siis peske kolmeliitrine purk soodaveega ja laske sellel ise kuivada. Pange 6 tl musta tee purustatud lehti teise kolmeliitrisesse purki, valage peale 2,5 liitrit kuuma keedetud vett, laske tõmmata ja jahtuda. Seejärel kurnake tõmmis ja lisage 200 grammi suhkrut. Valmis lahus valage välja pestud kolmeliitri-

sesse purki ja lisage termosest kurnatud kibuvitsatõmmis. Katke klaaspurk pealt marliga ja paigutage sooja, aga ilma päikesekiirteta kohta.

Kolme-nelja päeva pärast hakkab lahuse pinnale tekkima õhukene seenealge.

10–20 päeva pärast hakkab veelahuse värv muutuma ja see hakkab meeldivalt lõhnama. Seen vajab lõplikuks väljaarenemiseks 30–40 päeva.

Valmis seen, mis on kahe-kolme sentimeetri paksune ketas, paigutage ümber teise, eelnevalt pestud kolmeliitrisesse purki ja valage peale uus toitelahus. Esimese purgi vedelikku võib juba joogiks kasutada. Teises purgis valmib kasutamiseks kõlblik seenevesi 5–7 päevaga – siis on see kõige meeldivama maitsega.

Tugevate tervendavate omadustega teeseenevee saamine võib võtta aega paar kuud.

Seenekultuuri tuleb edaspidi hoida valges soojas kohas,

Viimasel ajal on huvi teeseene vastu igal pool maailmas kasvanud.

Foto: ERAKoGU

aastaid tagasi elas teeseen Peaaegu igas Peres marliga Kaetud Kolmeliitrises Purgis KÖÖgilaual.

ju Kal

KÜLVIKALENDER – NOVEMBER 2016 Juur

6. P

Juur, alates kl 15.55 õis

7. E

07.57 16.12 21.51

Õis Õis, alates kl 23.45 leht

9. K

Leht, aiatöödeks sobimatu päev

11. R

Mardipäev

Leht

MAA

TULI

VESI

ÕHK

S

10. N

VI

V

8. T

R

i ts

K

Leht, alates kl 03.45 vili ALLIKAS: MÄRKMIK-KALENDER „AASTA AIAS 2016” KIRJASTUSELT VARRAK

ur Amb

5. L

Jäär

vi Lõ

Vili, alates kl 05.05 juur

kits

LI

4. R

sÄilitaMine Seenevett säilitage toasoojas või jahedas ruumis hariliku kaanega suletud nõus.

Suurema koguse jooki võib villida klaaspurkidesse või -pudelitesse ja sulgeda õhukindlalt. Purgikaaned või korgid keetke läbi, nende sisepind katke vahakihiga. Jook on riknenud ega kõlba juua vaid siis, kui pinnale on tekkinud rohekas hallitus.

Tavapärase toitelahuse (tee ja suhkur) kasutamisel sisaldab teeseenevesi üle kümne tüübi happeid (sealhulgas äädik-, glükoon-, fosfor-, sidrun-, oblik-, piim-, püroviinamarjahape), parkaineid ja värvaineid, hulgaliselt ensüüme, mineraale (kaalium, kaltsium, mangaan, fosfor, tsink, jood), äädikhappebaktereid, bioaktiivseid ja antibiootikumitaolisi aineid. 100 g teeseenevett sisaldab mitmeid vitamiine: A (0,1–0,18 mg), B1 (0,1 mg), B2 (1,1 mg), B3 (1 mg, 0,1 mg), B9 (0,27 mg), B12 (0,005 mg), D (0,05 mg), C (0,65–4,4 mg). Koostis sõltub seenevee rikastumise ajast. Näiteks C-vitamiini väärtused vastavad viieteistpäevasele ja kuuekuulisele seeneveele. Kui toiteveele lisatakse tatramett või taimede tõmmiseid, siis rikastub seenevesi vitamiinide, mikroelementide, aminohapete ja teiste ainetega, tunduvalt suurenevad seenevee tervendavad ja ravivad omadused.

Pikemalt saab teeseenest lugeda Virgo Mihkelsoo ja Nelly Vahtramaa raamatust „Isetervendamine: kunst ja praktika”.

K

K

uigi sügise esimene lumi on ära olnud – kus nädala eest, kus alles nüüd –, alustan ilmajuttu jälle esimesest lumest. Esimese lume juttude peale saabus üsna elav tagasiside (teiste teemade kohta on seda tulnud märksa vähem), mille hulgas üks Tallinna elanik meenutab väite peale, et kui esimese lume tulek on kokkulepitult 25. september, siis tema teada oli see hoopis 21. septembril 1941. Osundan valikuliselt: „Meelde on jäänud, et 1941. aastal sai kartuleid võtta mullast, mis endast lumega segatud putru kujutas, ja see toimus sügisese pööripäeva ajal. Ning kuupäevana kummitab mälus 21. september... Elasin siis Saue valla Pääsküla külas, olin 16-aastane. Mustvalgel materjale tollest ajast ilmselt kuskil ei leidu. Sest sõja-aeg ju oli. Saksa väed jõudsid Tallinnasse vähem kui kuu aega enne seda, ja kui sõjaväel oma ilmateenistus oligi, siis mingit sellega tegelevat tsiviilasutust ilmselt polnud.”

Kommentaariks niipalju, et selliseid meenutusi ei saa kahjuks kinnitada ega ka ümber lükata. Mälu ei ole usaldusväärne allikas – näiteks on mul meelest läinud 2003. aasta oktoobri lumetormid, millest hiljuti oli juttu Tartu Postimehes.

Ja lisaks: kes teab, kas see oli üldse lumi – äkki hoopis midagi lumekruupidega sarnast –, sest sageli ei eristata erinevaid sademeliike (lume sugulastest olen juba varem kirjutanud).

Eesti ilmastiku tähtis kujundaja on polaarfront. See on klimatoloogiline front, mis eraldab väga erinevate omadustega õhumasse, täpsemalt troopilist õhumassi polaarsest õhumassist. Polaarfrondi ülapiiril puhuvad kitsa vööna äärmiselt tugevad tuuled – seda tugevate tuule vööndit nimetatakse jugavooluks.

Polaarfront lookleb koos jugavooluga üsna palju, moodustades nn Rossby lained. Need looked liiguvad suhteliselt aeglaselt läände, määrates muutliku parasvöötme ilmastiku.

Polaarfront määrab eeskätt kevadel ja sügisel selle, kas ilm on suvine või talvine, kusjuures kevadel on erinevus suurem. Eesti jääb praegusel ajal just sellisesse kohta, kus polaarfront on sage külaline. Suvel taandub see põhja poole, talvel lõuna poole, kuid pole siingi mingit ranget reeglit.

Mida liikuvam on polaarfront ja mida lähemal see on, seda kontrastsem on ilmastik. Seda tunneme ka praegu, kui talvised episoodid vahelduvad pehmete sügis- või kevadehõnguliste ilmadega – olenevalt sellest, kas polaarfront asub meist põhja või lõuna pool.

Novembri juhatas sisse rahuliku ilmaga kõrgrõhuhari, kuid see asendus juba samaks õhtuks aktiivse tsükloniga, mis tõi tugevat tuult ja sadu peamiselt lume ja lörtsina, kohati tuiskas. Tundub, et talvenäoline ilm jääb esialgu püsima. Kui tekib mereefekt, võib Soome lahe ääres sadu olla tugevam, eriti 3. novembri paiku (ööpäevane lisanduv lumekogus >10 cm).

Seejärel on lühike rahuliku ilma periood, kuid pärast seda võib oodata järjekordse aktiivse tsükloni saabumist. See võib tuua ohtralt lund ja tuisku, aga ka sula.

Elame, näeme!

U

VEEL KORD ESIMESEST LUMEST JA POLAARFRONDIST

on aastasadu peetud suurepäraseks tervendajaks

JU

ilmatark

kus temperatuur 25–30 kraadi. Aeg-ajalt kergitage marlit, et seen saaks hapnikku ja lisamikroobe. Kui temperatuur langeb 16–17 kraadi piirini, võivad lahuses hakata arenema vetikad. Pärast seenevee eemaldamist tuleb seenele alati kohe lisada sama kogus uut toitelahust, et purgis oleks stabiilselt 2,5 l vedelikku. Regulaarselt, 10–12 päeva tagant tuleks seenele korraldada saunapäev – valage seen purgist välja ja peske külma keedetud veega. Seejärel, pärast viit minutit kuivamist, paigutage seen uude puhtasse purki ja lisage toitelahus.

Kui seen on k asva nud liiga paksuks, võib 1–2 ülemist kihti eemaldada.

Ne i

JÜRI KAMENIK

teeseent

Sõnn

ILMATARK

3. noveMber 2016

V

maa elu || KODu Ja aeD || 11

3. noveMber 2016

On aeg toita oma aia linde pall või rasvapall peab koosnema naturaalsetest koostisainetest, mis on lindudele täisväärtuslik toit, näiteks kooritud päevalilleseemned, purustatud maapähklid, teised seemned ja rasvained. Ka rasvained peavad olema naturaalsed ja kvaliteetsed. Samuti vältige võrguga rasvapallide kasutamist, kuna võrgud on lindudele ohtlikud.

KALEV PÄRTNA Rodoaed.ee ekspert

V

iimased 25 aastat on toonud muutusi sellesse, kuidas suhtume aialindudesse ja nende toitmisse. Laiemad teadmised lindudest annavad meile kõigile uusi võimalusi neid paremini aidata.

Näiteks Briti teadlased soovitavad linde toita koguni aasta ringi, sest linnade arengu tõttu jääb lindudel looduslikke toidupaiku järjest vähemaks ning inimeste pakutav toidupoolis on neile suureks abiks. Ei maksa muretseda, et kui anname lindudele lisatoitu, on see ohtlik, sest muudab nad laisaks ja rumalaks. See on nõukogude ajast jäänud linnalegend ja meil on aeg sellest lahti lasta.

Talvine lisatoitmine on tegelikult väga vajalik, kuna mitmed meil talvitavad linnud sõltuvad sellest. Ilma lisasöötmiseta paljud linnud lihtsalt hukkuvad. Isegi kui alguses tundub, et linde pole sügistalvel kuigi palju, siis niipea, kui sügisel söögi välja panete, hakkavad tasapisi teie aeda tulema ka tiivulised. „Jutt” levib lindude seas kiiresti. linnuMaJade ValiK Igal linnuliigil on oma toitumisharjumused ning nad eelistavad ka eri tüüpi linnusöögimaju. Tavalised avatud söögimajad meelitavad kohale üpris palju, kuid mitte väga erinevaid linde. Kui aga soovite aias näha teisigi linde peale rasvatihaste ja varblaste, siis peaks üles panema mitut tüüpi söögimaju ja söötjaid.

Peale klassikalise seemnesegu söögimaja, mis sobib hästi tihasele ja rohevindile, on soovitatav üles panna ohakaseemnete söötja vintlastele ja ohakalindudele. Samuti söödakoogi söötja ja rasvapallid, mis toovad teie aeda rähnid ja häbelikumad väiketihased. Pea-

Kes tahab oma aias näha rohkem erinevaid linde, pangu aeda üles mitut tüüpi söögimaju ja söötjaid.

aegu kõikidele lindudele meeldib pähklisöötja. Kui aga puistate vahel pähkleid ka lahtiselt söögimaja alla, võite näha pasknääri ja suurnokk-vinti.

Osa linde, näiteks musträstas ja kevade poole ka kuldnokk ja punarind, ei saa kasutada rippuvaid söögimaju. Nende jaoks on olemas maapealsed söögimajad, kus neid toidetakse kooritud seemnetest koosneva pehme söögiseguga.

Linnud andestavad, kui söögimaja jääb ajutiselt paariks päevaks tühjaks, kui aga pikem paus jääb sisse, jääte tõenäoliselt oma tiivulistest sõpradest talveks ilma. Linnud otsivad endale uue koha, kus söömas käia, ega pöördu vanasse kohta enam tagasi, et lihtsalt kontrollida. Kui aga hoiate

söögimajad järjepidevalt söögipoolist täis, siis harjuvad linnud kohaga ära ja käivad seal püsivalt. Nii kasvab ka lindude liigiline rikkus aias. lindude sÖÖgieelistused Eri tüüpi söök tagab lindudele õige toitumise iga ilmaga. Soojema ilmaga vajavad nad rohkem seemneid ja pähkleid. Suurema külmaga on neil aga tarvis kindlasti saada söödakoogi energiarikast rasvast sööki.

Pähklid on alati hea valik.

Kõige odavamad lindude söögisegud on tavaliselt kaalu täiteks segatud maisihelvestest, kaerateradest ja muust sarnasest. Selline söök pakub huvi väga vähestele lindudele ja enamik neist loobib kogu kõlbmatu söögi lihtsalt maha, et saada kätte

üksikuid söödavaid seemneid.

See on suur raiskamine nii teie kui ka lindude jaoks. Lisaks on kevadel palju koristamist. Linnusõber hoiab kõvasti kokku, kui valib söögisegud, mida linnud hea meelega söövad.

Leiba ja saia ei tasu lindudele anda. Need on küll tehtud teraviljadest, kuid on liiga töödeldud toiduaineid. Teised teraviljatooted, nagu küpsised, vahvlid ja saiakesed, on lindude jaoks lausa rämpstoit.

Nad võivad neid küll näljaga sisse süüa, aga ei saa sealt midagi vajalikku ning need on pigem kahjulikud. Eriti ohtlik on selline söök kevadisel poegade kasvatamise ajal, sest linnupoegade organism on rämpstoidu suhtes palju tundlikum.

sÖÖgimaJa tuleB Paigutada vilJaPuude vÕi PÕÕsaste läHedusse, et linnud saaKsid oHu Korral Kiiresti varJule lennata.

Hoia sÖÖgilaud Korras Lindude söötmine peab olema lindudele hügieeniline ja linnusõbrale endale mugav ettevõtmine. Ei tasu arvata, et linnud ei hooli söögimaja puhtusest. Nad on selles suhtes üsnagi tundlikud. Räpane söögimaja muutub kleepuvaks ja niiskuses riknevad seemned võivad levitada lindude hulgas ohtlikke haigusi. Määrdunud söögimaja kipub ka kiiremini kuluma ja purunema.

Kulunud või vigastatud söögimaja pole aga enam praktiline ega ohutu. Lihtsam on juba ostes valida söögimaja, mis on tehtud vastupidavast materjalist ja mida on mugav puhastada. Selles osas on Euroopas esikohal ring-pull söögimaja mudelid, neid saab väga kiiresti osadeks võtta, puhastada ja puhtalt jälle kokku panna.

Samuti tasub meeles pidada, et lindudel peab söögimajas turvaline olema. Keset lagedat aeda pandud majake on lindudele suur risk, kuna mitut sorti kullilised saavad neid kergesti rünnata. Söögimaja tuleb paigutada viljapuude või põõsaste lähedusse, et linnud saaksid ohu korral kiiresti varjule lennata. Appi võib võtta ka söögimaja alused ehk maasse torgatavad jalad. Nende abil saab söögimaja paigaldada just sinna, kus on nii lindude kui ka toidupanija jaoks kõige parem koht, ega pea sõltuma puuokstest.

Rohkem nõuandeid leiab rodoaed.ee blogist.

just oma pesitsemise alul sulgivate rabapüüde valgeid talisulgi, nii et valev õgijapesa hakkas juba kaugelt silma.

See lubas rabalindude uurijatel hallõgija arvukust hõlpsamini kindlaks teha. Liigile soodsamatel aegadel eelmise sajandi keskel pesitses Eestis kaks-kolm tuhat paari, nüüd aga ei küündi see arv poole tuhandenigi. Ka haudeajal nõuab hallõgija suurt territooriumi, nii et pesade vahekaugus on tavaliselt paar kilomeetrit. Nagu laululinnule kohane, esitavad isased hallõgijadki varakevadel endale valitud pesapaigal oma tasasevõitu sädistavatestvärelevvilistavatest-karesiutsuvatest kaksiksilpidest laulu.

Emalinnu peibutamiseks eksponeerib isane rohkeid saakloomakesi, pistes need ühekaupa oksatippude külge. Maikuu keskpaigaks on pesas 5–7 kreemika tausta ja porikarva tähnidega muna, mida haub peamiselt emalind oma 15 päeva ja jääb siis nädalaks poegadele sooja hoidma ning neile isa-

linnu toodud hiirtest, karihiirtest, sisalikest, väikelindudest ja putukatest, eeskätt kiilidest rebitud palakesi nokka andma. Kolme nädala vanused pojad turnivad juba mööda pesamänni oksi ja muudkui nõuavad vanematelt valju kräunuva vingumisega süüa.

Juulis hajuvad lennuvõimestunud noored ja vanalinnud rabadelt ning hakkavad ava- ja poolavamaistul peamiselt ühekaupa ringi uitama. Suviti Venemaal ja Fennoskandias elutsevate hallõgijate hulk küündib veerand miljoni või enamagi paarini. Seal asustatakse metsatundrat, taigahäile, okasmetsade servaosi ja jõeluhtasid, Lääne-Siberis ja Põhja-Kasahstanis põõsastunud alasid. Sügisel liigutakse järk-järgult lõuna ja edela poole ning talvel jõuab mõnigi Uurali kandis pesitsenud hallõgija Püreneede ja Apenniinide eelmäestikuni. Pehmel talvel veedab talve Eestis kokku kuni tuhat hallõgijat, nii et paljudel meist on võimalus mõnda neist silmata.

Foto: ELmo RiiG

Linnusöötmine on ka äri ja kaubanduses võib leida igasuguseid rasvapalle ja söögipalle. Pelgalt ärilistel eesmärkidel toodetud söögipallid koosnevad tavaliselt 85–90 protsendi ulatuses odavatest täiteainetest, nagu liiv, liimid ja rasvajäägid. Sellised pallid on üliodavad, aga lindudele talvesöögiks täiesti sobimatud. Kvaliteetne söögi-

Halli kuuega väljavalvur olav renno

K linnuteadja

õledad ja tühjavõitu on hilissügisesed põllud ja niidud. Siiski tegutseb kõrretüügaste vahel ja põllupeenardel pudenenud teri nokitsevaid hiiri ja väikelinde.

Loorkullid ja enamjaolt ka hiireviud on lõunaradadele rännanud, nii et väikestel askeldajatel tundub justkui ohutu olevat.

Siiski – üle välja kulgeval elektriliinil, mõnikord posti otsas või üksiku puu ladval istub halli selja ja mustade tiibadega rästasuurune lind. Seal seirab saaki hallõgija – värvuliste seltsi kuuluv kiskjaloomuline laululind. Hea nägemine võimaldab tal näha peatset ohvrit ja söömaaega, kas hiirt või pisemat lindu, isegi veerand kilomeetri kauguselt. Sobivat saaki nähes lööb ta oma mustad, keskel valge laiguga tiivad laiali, lendab kohale ja rabab väiksema loomakese küünistesse, suuremat, nagu nirki või rotti, hakkab aga tugeva konksus ot-

saga noka hoopidega surmama, milleks võib kuluda mitukümmend lööki. Mõnikord kasutab hallõgija saaklooma täpsemal väljapeilimisel ka rappelendu ja nagu ripub õhus paigal. Kui saaki on ohtralt, ei piirdu hallõgija ainuüksi kõhutäiega, vaid lükib esialgu söömata jääva hiire või m u u saaklooma mõne põõsaastla otsa varuks võimalike näguripäevade tarbeks.

Matsalu ja teistes suurtes roostikes käivad toitumas arvukad tihased. Neid tulevad küttima hallõgijad, kes on Lihula kandis ära teeninud tihasekulli hüüdnime. Ka roostikus kaitsevad hallõgijad oma jahiterritooriumi, nii et kahe tihasekulli vahet on ikka tubli kilomeeter. Mõningase sarnasuse tõttu harakaga on hallõgijat kutsutud ka pajuharakaks.

Eestis on hallõgija nii pesitseja kui ka talvitaja. Hilissügisel on märgata põhja- ja kirde-

poolsete asurkondade läbirännet, samuti märtsis on hallõgijaid meil sagedamini näha. Aprillis aga taanduvad meie haudelinnud rabadele, mis on nende põhiline pesitsuspaik Baltimaadel. Mujal võivad nad suvel elutseda ka metsaservadel ja põõsastikes. Eesti rabadel on pesad rajatud jändriku männi võrasse. Pesa on

männiraagudest kõrte abil kokku põimitud paksuseinaline ehitis, mis on ohtralt sulgedega vooderdatud. Ka väliskihis leidub sulgi – varasematel aegadel, mil rabapüü oli Eestis arvukam, kasutasid hallõgijad

Hea nägemine võimaldab hallõgijal näha peatset ohvrit ja söömaaega, kas hiirt või pisemat lindu, isegi veerand kilomeetri kauguselt.

Foto: WiKiPEDiA

12 || aIaNDus || maa elu

3. noveMber 2016

KOMMENTAAR nutikas võib eestis saada isegi neli saaki

TAIRI ALBERT

Räpina Aianduskool köögiviljanduse, maheviljeluse ja taimekaitse õpetaja

L

eian, et huvitavate sortide turuletulek rikastab kenasti meie toidulauda – nautida saab enda kasvatatud saagi ilu ja maitset. Näiteks ei pea porgand enam olema vaid oranž ja piklik. Taldrikule võivad sattuda nii violetsed, punased, kollased kui ka valged porgandid. Enam pole edukaks porgandikasvatuseks ilmtingimata tarvis tüsedat pinnasekihti – ümara juurviljaga porgandisordid (Pariisi porgandid) on varased valmijad ning neid saab kasvatada ka kastis –, piisab vaid kümnesentimeetrisest pinnasekihist. Kuna kiht on õhuke, tuleb pinnast stabiilselt parajalt niiskena hoida. Ka väike maa-ala ei takista.

Nutikalt planeerides võib Eestiski saada ühel aastal samalt kasvualalt suisa neli saaki: kevadel külvame spinati, pärast saagikoristust istutame spinati asemele ettekasvatatud lehtsalatitaimed.

Kolmandaks kultuuriks külva-

me aedtilli ning augusti lõpus, pärast aedtilli koristust pistame mulda rediseseemned.

Praegugi, oktoobrikuu lõpus, kui muld pole külmunud, saame mullast välja kaevata ja nautida aed-mustjuure või maapirni imelist krõmpsuvat tekstuuri.

Rooskapsas talub aga rahuldavalt kümnekraadilist külma, kusjuures seda võib olenevalt aastast põllult või aiast koristada lausa novembrikuus.

Tänapäeval pööratakse järjest rohkem tähelepanu nendele taimeosadele, mille oleme seni tänamatult kõrvale heitnud – näiteks porgandi või redise lehed on väga väärtuslikud. Harvendades porgandi- või redisepeenart, võiksime väljakitkutud taimed komposti saatmise asemel hoopis salatiks hakkida. Toiduks sobivad ka peedi-, naeri- ja kaalikalehed – eelistada võiks nooremaid lehti.

Niisiis – mida rohkem ja pikema aja jooksul saame nautida kodumaiseid värskeid aiasaadusi, seda enam suudame rakendada meie suurimat rikkust – kohalikku ja tervislikku toitu!

Meie jahedamasse kliimasse sobivaid uusi sorte tuleb üha juurde ning see on muutnud marjade, puu- ja köögiviljade värvi, suuruse, kuju jms Foto: tAAVi ALAs valikuspektri märksa laiemaks ning tarbijale meelepärasemaks.

aiandushooaeg eestis aina pikeneb. Kuhu edasi?

TAAVI ALAS

P

õllumees ei saa Eestis ühel hooajal üldjuhul mitut saaki nagu Lõuna-Euroopas, kuid võrreldes kümne aasta taguse ajaga on aiasaaduste hooaeg tänu uutele sortidele ja kasvumeetoditele märgatavalt pikenenud.

Meenutades oma kooliaega või isegi kümne-viieteistkümne aasta tagust aega, ei olnud Eesti maasikad nii varakult müügil kui viimastel aastatel ning ammugi ei saanud värskeid Eesti vaarikaid septembris-oktoobris.

Eesti maasikad olid tihti juuli teiseks pooleks otsas ning vaarikad augustiks. Nüüd müüakse Eesti vaarikaid isegi septembris ning maasika frigotaimedelt saab saaki augustis!

Nüüdseks on tavapäraseks muutunud ka kohalikud viinamarjad ja paljud muud võõramad viljad-marjad, mida ükski tavaline eestlasest aiaomanik ei kasvatanud ega osanud oma toidulauale tahtagi.

Boonus on see, et meie jahedamasse kliimasse sobivaid uusi sorte tuleb üha juurde ning see on muutnud marjade, puuja köögiviljade värvi, suuruse, kuju jms valikuspektri märksa laiemaks ning tarbijale meelepärasemaks.

FrigotaiMed ÜHa populaarseMad Maa Elu uuris aiandusspetsialistidelt ja talupidajatelt, kas Eestis annaks maasikate, vaarikate, viinamarjade ja muude köögi- ja puuviljade valmi-

KOMMENTAAR Viinamarju võib eestis saada juuli lõpust oktoobri keskpaigani

MART ORAV

Koplimäe-Orava talu peremees www.hot.ee/viinamarjad

O

ma viinamarjade tarvitamise aega saab hilisema suunas pikendada kasvuhoones. Seal annab kasvatada sorte, mille küpsemisperiood on sedavõrd pikk, et meil need avamaal ei valmiks. Kuigi, kui väljas on juba miinuskraadid ja kasvuhoone eriti sooja ei pea, siis võtab külm lehed ära ja marjad enam edasi ei kasva. Siis on abi köetavast kasvuhoonest, mis laseb ka kevadel vegetatsiooniperioodi varem alustada.

misaega kevadel senisest varasemaks ja sügisel veelgi hilisemaks venida. Kas see sõltub ainult uutest põhjamaisema kliima jaoks aretatud sortidest ja kasvatustingimustest või on muidki põhjuseid, miks värsket Eesti kaupa harjumuspärasest pikemat aega letil näha saab?

Räpina Aianduskooli puuviljanduse õpetaja Sirje Tooding ütleb Maa Elule, et on tõesti hea, kui Eestis saab pikema aja jooksul süüa värskeid marju, kuid täpsustab, et kevadel frigotaimedega rajatud maasikaistandikud on Eestis juba aastaid kasutusel ja sellest tingitud hilisemal ajal valmivad maasikad pole

Lihtsam on pikendada kodumaiste viinamarjade tarvitamise aega varasema suunas.

Selleks tuleb istutada kasvuhoonesse (ka mitteköetav sobib) ülivaraseid, meie kliimas avamaalgi varakult valmivaid viinamarjasorte, mille marjad valmivad kasvuhoones veelgi varem. Viimased aastad on selliseid sorte meile juurde toonud, näiteks Läti sort „Dovga”, aga ka Eesti oma „Liiso” on päris varajane.

Kõik avamaal hästi viljuvad sordid ei taha küll kasvuhoones, kus tolmlemistingimused on kehvemad, nii hästi viljuda, kuid enamik õuesorte annab korralikku saaki ka kasvuhoones.

Sorte valides ning neid kasvuhoones ja avamaal kombineerides õnnestuks meil kodumaiseid viinamarju tarvitada juuli lõpust oktoobri keskpaigani, köetavas kasvuhoones veelgi kauem.

enam üllatus. „Istutamisaastal saab saaki hiljem korjata, järgnevatel aastatel valmivad viljad tavapärasel ajal. Koduaiapidaja saab frigotaimi osta väiksemas koguses aiaäri või suurtootja kaudu ja seda võimalust kasutatakse viimasel ajal aktiivselt,” lisab ta.

litama, maitse jääb keskpäraseks ja saak on tagasihoidlik,” selgitab Tooding.

Eesti Maaülikooli Polli Aiandusuuringute Keskuse marjakultuuride vanemteadur Asta-Virve Libek nõustub, et ehkki kümme ja enam aastat tagasi olid nii varajased kui ka taasviljuvad maasika- ja vaarikasordid juba olemas, niisamuti frigotaimed, ei kasutatud viimaseid siiski nii agaralt kui viimastel aastatel. „Väga rõõmustav, kui aiasaaduste värskelt tarbimise aeg pikeneb,” märgib Libek.

Maasika tarbimisaega mõjutavad tema sõnul kõige enam ilmastikuolud. On aastaid, kui

sÜgisVaariKal pole usse Toodingu sõnul torkavad vaarikasort „Polka” ja teised sordidki silma sügisel valmivate viljadega. „Vaarikaid saab kuni sügiskülmadeni, sort on suureviljaline, saagikas, vaarikamardikas ei kahjusta vilju (niinimetatud vaarikaussi ei ole). Mõnel aastal segab jahe ja vihmane sügis. Siis lähevad viljad hal-

varajased sordid valmivad juba 12. juuni paiku, ja on aastaid, kus küpsemine algab alles juuli alguses. „Esimesel juhul peaks maasikas õitsema juba mai esimesel poolel, kui on veel üsna suur öökülmaoht. Seega avamaalt varasemat maasikasaaki, kui just katteloori ei kasuta, pole eriti võimalik saada.”

Kuigi Eesti on väike, valmivad Libeki sõnul Lõuna-Eestis maasikad enamasti paar nädalat varem kui Põhja-Eestis. „Kindlasti saab varasemat saaki kasvuhoonest ja kiletunnelist. Ilusat hilist saaki annavad remonteeruvad vaarikasordid.

Jällegi on tähtis ilmastik. Kui september on soe ja öökülmadeta, on saak külluslik, kui aga miinuskraadid juba näpistavad, jääb noos kesiseks.”

Eesti viinamarjahooaeg on samuti pikenenud. Sirje Toodingu sõnul kasvatatakse viinapuid Eestis juba aastakümneid ja huvilisi tuleb järjest juurde – nii suurtootjaid kui ka koduaiapidajaid. „Kuna sordivalik on päris suur, leiab igaüks endale sobiva. Varajased, keskvalmivad avamaal ja hilised sordid katmikalal, nii saab oma aia viinamarju peaaegu kolm kuud süüa.”

nÜÜd mÜÜaKse eesti vaariKaid isegi sePtemBris ning maasiKa Frigotaimedelt saaB saaKi augustis!

eestlased, aVastage sÖÖdaV Kuslapuu!

Kas Eesti kliimas võiks tulevikus veel rohkemate aiasaaduste valmimisaeg muutuda sügisel pikemaks või kevadel varasemaks?

Sirje Tooding märgib, et marjakultuure saab kasvuperioodi pikendamiseks kasvatada katmikalal. „Maasikate ja vaarikate suurtootmine kasvuhoones ei ole haruldus. Kuna kodumaiste viljade nõudlust on, võiks rohkemgi kasvatada, kuid hind määrab kõik. Koduaias oma tarbeks võib muidugi maasikaid kasvuhoones kasvatada, kuid vähese päikesega valminud viljad pole nii maitsvad.”

Asta-Virve Libek rõhutab, et marjade tarbimisaega pikendada saab eelkõige uusi vähem levinud liike kasutades, aga ka hilisema valmimisega liike kasvatades. „Maasika frigotaimede kasutamine ei lase meie kliimas märkimisväärselt maasikaaega pikendada. Istutamisest saagi alguseni kulub umbes 60 päeva, kui istutame juuni alguses, peaks saak saabuma augusti alguseks. Saagi septembrisse planeerimine tähendaks juba riskimist,” tõdeb Libek.

Kui aiaomanik tahab kasvatada midagi väga maitsvat, tervislikku ja suvel üsna vara valmivat, võiks Sirje Toodingu ja Asta-Virve Libeki arvates istutada aeda söödava kuslapuu – pealegi valmivad selle sinised ja head mustikamaitselised viljad veidi varem kui aedmaasikad.

Söödav kuslapuu sobib Eesti kliimasse väga hästi.