Maa Elu, 8. detsember 2016

ALVAR SASS: ILMA KLIENTIDE JÄTKUVA USALDUSETA POLEKS JU VÕIMALIK KASVATADA MÜÜGIKÄIVET IGAL AASTAL LIGI VIIENDIKU VÕRRA.

HANDSA EHK LEGAALNE SAMAKAS

„ARVASIME, ET HANDSA ON INTRIGEERIVAM JA PAREMA KÕLAGA KUI SAMAGONN VÕI PUSKAR,” SELGITAB SVEN IVANOV.

9

772504

586014

ISSN 2504-5865

ÜHELE KINGITUS, TEISELE KARISTUS

MAA ELU UURIS, KUI LIHTNE VÕI RASKE ON VILLATOOTJATEST TALUPIDAJATEL OMA LOOMADE VILLA JA LÕNGA TURUSTADA.

8. DETSEMBER 2016 • NR 51 (79) • HIND 1 €

AJALEHT

ETTEVÕTLIKULE

MAAINIMESELE

Ehtne talukaup

sitsiiliast tiit eFert Maa Elu

M

õned aastad tagasi Sitsiiliasse kolinud Katrin Madison on loonud ettevõtte nimega Agrisicilia ja hoolitseb selle eest, et Vahemere suurima saare talumeeste kvaliteetne toodang jõuaks ka Eesti toidulauale.

Saksa keele õpetaja ametit pidanud Katrin pendeldas mitu aastat Sitsiilia ja Eestimaa vahet ning otsustas kaks aastat tagasi Sitsiiliasse jääda. Tema elukaaslase perekonnale kuulub seal juba 1960. aastast oliivisalu ning kaks aastat tagasi avati koos neljatoaline külalistemaja. rAske AAstA Itaalia on mitmekesine riik.

Põhja-Itaalia on tööstuspiirkond, lõunas ja ka Sitsiilias elatutakse peamiselt põllumajandusest. Siit on ka õhus vana itaallaste konflikt: rikas põhi, vaene lõuna.

Katrini elukaaslase perekonna valdused asuvad Sitsiilia pealinnast Palermost 22 kilomeetrit lääne suunas. Loodus on siin kaunis. Viinamarjaistandused vahelduvad oliivisaludega. Katrini kodu asub Vahemere kaldal. Randa minna pole siit pikk maa. Vaade sinisele Vahemerele on hingemattev.

Siitsamast oliivipuudelt kogub ta saagi, millest valmistatud õli viib Eestisse. Kokku on perel oliivipuid neljal hektaril ja saagist saab aastas paar tonni õli. Aga mitte tänavu, kui loodus tegi vingerpussi. Just õitsemisajal, suve esimesel poolel puhusid Aafrika tuuled ja kuumus ulatus 45 kraadini. Õied kuivasid ja kukkusid maha. Isegi niisutamine ei aidanud. See puudutas kogu Sitsiiliat.

Itaalias on kaks suurt õlitootmispiirkonda: Sitsiilia ja Apuulia. Viimast ründasid aga paar aastat tagasi röövikud ning oliivisalud võeti maha. Kahju oli hiigelsuur. Toskaana on ka tuntud, ent selle taga on ainult nimi, sest õli ostetakse kokku muu hulgast ka Sitsiiliast, aga sildile kirjutatakse oma piirkonna nimi.

Sitsiilias niimoodi ei tehta, et ostetakse oliivid üle mere Tuneesiast, Marokost või hoopis Hispaaniast. Nendes riikides kasutatakse vängeid taimekaitsemürke. Teiseks, kui oliivid seisavad, hakkavad need kohe käärima ja paratamatult võtab transport aega. Sitsiilias hoolitakse oliiviõli kvaliteedist väga. Tänavune põud on mõjunud õli hinnale, sest kvaliteedis allahindlust ei tehta. „Kõige parem oliiv õli pressimiseks on värske oliiv,” tõdeb Katrin.

mis mAAs, see vÄetiseks Värskete oliivide korjamine on raske töö. Oliivid, mis ise puu otsast alla kukuvad, jäävad väetiseks. Parima õli saamiseks peab vili olema täpselt õige küpsusega. Oliivide valmimine kestab oktoobrist detsembrini. Nende värv peab olema punakaspruun. Ühe liitri pressimiseks kulub viis kilo oliive.

Sitsiilias kasvatatakse kümneid oliivisorte, eri piirkondades nimetatakse ühte ja sama sorti erinevalt. Üks levinumaid on Biancolina, mida kasvab igas saarenurgas. Sellest valmib lahjem õli. Katrin toob Eestisse aga õli, kus sees oliivisort nimega Calamignara. „See annabki minu õlile tüüpilise tugeva maitse ja rohelise värvi,” räägib Katrin. Ta nimetab Calamignarast saadavat õli pikantseks ja antioksüdan-

dirikkaks. Samuti on õli paksem. „See sort tagab kvaliteedi,” kinnitab Katrin.

Kui varem arvati, et mida väiksemas pressijaamas on õli tehtud, seda parem, siis nüüd on aru saadud, et hoopis tähtsam on, et masinad oleksid pidevalt töös. „Olen kuulnud, kui öeldakse, et kellegi õlil on halb lõhn. Õlipressimasin on seisnud, tühjas masinas tekkinud käärimine rikub õli ära,” hoiatab Katrin.

Tema õli puhul on see välistatud, sest ta peab toote kvaliteeti kõige tähtsamaks. „Kui tooksin klientidele halva kvaliteediga oli, oleks minu äri läbi. Keegi ei telliks minult enam midagi.”

Mis teeb Sitsiiliast pärit õli nii heaks? „Traditsioonid,” vastab Katrin. „Parmesani ei oska ka keegi teha nii nagu itaallased. Isalt pojale edasi antud oskused mängivad rolli. Selle taga on õlipressi traditsioon ja korras masinad. Sarnased traditsioonid kahjuks puuduvad paljudes piirkondades, mille õli kauplustes müüakse, nagu Tuneesia või Hispaania.”

Sitsiillased kasutavad oliiviõli massiliselt nii salatite valmistamiseks kui ka küpsetamiseks. Katrin soovitab seda ka eestlastele.

Levinud arvamus, et

Katrin Madison oma koduaias oliive korjamas.

Katrin pole Eestis oma toodangut reklaaminud, info on levinud suust FotoD: ERAKoGU suhu ja klientide arv kasvab.

külmpressitud õli ei tohi kuumutada, ei pea paika. reklAAm levib suust suhu Katrin pole Eestis oma toodangut reklaaminud, info on levinud suust suhu ja klientide arv kasvab. Hind pole võrreldes poe masstoodanguga muidugi odav. Aga kes on maitse suhu saanud, on nõus ka rohkem maksma.

Tegelikult ei plaaninud ta üldse mingit äri käivitada.

Talle hakkasid lihtsalt Sitsiilia tooted sedavõrd meeldima, et soovis neid ka teistega jagada ja hakkas toodangut tuttavatele pakkuma.

Aga õli on piiratud kogus, eriti tänavu, kui saak on vaid kümnendik mullusest. Kui uus õli valmib novembris, siis tavaliselt jagub tal seda juunini. Siis tekib väike paus ja novembris saab juba uue hooaja saaki. Õli säilitada on Sitsiilias lihtsam kui meie kliimas: keldris 10–15 juures stabiilsel temperatuuril.

Talvel tegeleb Katrin rohkem toodete müügiga, suvel võtab kogu energia turism. „Augustis oli külalistemaja puupüsti täis. Turiste käib Sitsiilias palju PõhjaItaaliast, teistest Euroopa riikidest, aga Katrini juures ka Eestist. „Eestlased tulevad meelsasti eestlase juurde,” lisab ta.

Turistidele pakub ta meelsasti ka oma aia saadusi: viigimarju, apelsine, mandariine,

viinamarju ja hurmaad. „Hurmaasaak oli tänavu korralik.”

Jaanuar on siin kõige külmem, kui temperatuur võib langeda kümne soojakraadini. Vahel võib tulla ka rahet. Aga loodus on eestlaste jaoks uskumatult roheline aasta läbi. Eesti mõistes talvel valmivad siin artišokid, sidrun ja küüslauk valmivad märtsiks. Loorber vohab justkui umbrohi. Sidrunit viib Katrin meelsasti ka Eestisse.

Kui turistid satuvad Katrini juurde õigel ajal, siis nad näevad, kuidas õli pressitakse. See on aeganõudev protsess. Kui panna oliivid masinasse, hakkab õli voolama alles tunni möödudes.

Samuti saab oliive sisse soolata. Mullu tegi Katrin sisse 60 kilo oliive. Seegi on omaette oskus. Liitri vee kohta tuleb panna 100 g soola. Aga kolm päeva tuleb neid hoida õhu käes, enne kui kõrvale paned. Kui natuke üle soolata, tõmbuvad viljad krussi. Kui kõik läheb hästi, paneb Katrin oliivid klaaspurkidesse. Soolamiseks sobivad ka allakukkunud mustaks tõmbunud oliivid. Neid ei panda soolvette, vaid hõõrutakse kuiva soolaga sisse.

Katrin toob Eestisse teistegi Sitsiilia talude toodangut. „Tegijaid pole palju. Näiteks üks perekond teeb püreesid ja maitseainesegusid,” tutvustab ta.

Katrini naabruses elab lambakarjus, kellel on 50pealine kari.

Sitsiilias kasvatatakse peamiselt piimalambaid ja peremees valmistab lambapiimast väga head rikotat. Neil on kivionn, kus nad katla alla tule teevad. „Hästi ehe vaatepilt,” kirjeldab Katrin ning toob seda juustu ka Eestisse. Ise käib ta Eestis vaid paar korda aastas. Toodangu saadab ta Tallinnasse Ahtri tänavale lattu, kus kliendid selle sugulase abiga kätte saavad.

2 || VIll || maa elu

KUS TOHIB KUUSEOKSI MURDA? riinA mArtinSOn

J

õulukuul tuuakse tuppa kuuseoksi ja viiakse surnuaiale lähedaste hauale.

Maa Elu uuris, kus tohivad kuuseoksi murda need, kel oma metsa pole.

Metsaseadus lubab dekoratiivoksi koju või surnuaiale viimiseks varuda riigimetsast ning piiramata ja tähistamata erametsast.

Kui aga metsa ääres on silt „Eramaa”, ei tohi sealt oksi murda. Erametsakeskuse juhatuse liige Jaanus Aun ütleb, et kui eramaa on piiratud või tähistatud, on selle läbimiseks ja sellel viibimiseks vaja omaniku luba. „Seega kui juba üksnes maatükil viibimiseks on tarvis omaniku luba, ei või sealt ammugi kuuseoksi varuda,” rõhutab ta.

Kui lähete metsa kuuseja männioksi tooma, jälgige, et te puid ei rüüstaks ja lõigake pigem vanemate puude alumisi oksi. „Isegi kui metsamaa on tähistamata, on see ikka kellegi omand, seega suhtuge metsa ja selle omanikku lugupidamisega ning ärge jätke sinna püsivaid jälgi,” räägib Vändra metsaühingu juhatuse liige Kadri Kukk.

Sobiva puud, millelt oksi lõigata, leiab kraavipervelt või vana metsa äärest, seal on oksad tugevad ja tihedalt okkaid täis. „Oksad valige puu külgkasvudest, ärge võtke kasvava puu latva. Lõige tehke tüve lähedalt,” õpetab Kukk. „Mõistlik on oksi varuda mitmelt puult, mitte

ühte puud paljaks koorida.”

Oksi soovitab Kukk murdmise asemel hoopis lõigata teravate aiakääride või noaga, sest sirge lõige kahjustab taime palju vähem kui murdmine. „Kuna okaspuud eritavad vaiku ning okkad on teravad, soovitan okste varumisel kasutada kindaid,” lisab ta.

Ehkki seaduses ei ole täpselt kirjas, kui palju tähistamata ja piiramata erametsast dekoratiivoksi võtta võib, ei tohi metsa püsivaid jälgi jätta, seega murdke puult vaid mõned oksad. „Massiline okste varumine pole kindlasti aktsepteeritav,” ütleb Aun. Kukk täpsustab, et okste enda tarbeks varumine metsaomanikele otseselt suurt kahju teinud ei ole, küll aga sellega kaasnev, näiteks metsa jäetud prügi, samuti mootorsõidukiga metsas sõitmine.

Kui eramaal on võõras oksi murdes kuuse korralikult ära rikkunud või selle luba küsimata maha saaginud, siis võib maaomanik sellest teavitada keskkonnainspektsiooni, kes saab olukorra fikseerida, süüdlase tuvastamise korral trahvi teha ning keskkonnakahju esinemisel ka selle sisse nõuda. „Omanik peab kahju tekitaja vastu nõude siiski ise esitama,” selgitab Aun. „Kui kahju tekitaja vabatahtlikult kahju ei hüvita, siis paraku tuleb enda õiguste kaitseks kohtu poole pöörduda.”

Ja veel – kui lähete oksi tooma raielangilt, jälgige hoolikalt, et alal ei oleks töötavaid masinaid.

vill

8. detseMber 2016

on ühele kingitus, teisele karistus tAAVi AlAS Maa Elu

estis ei anna villa ainult lambad, vaid ka angoora küülikud ja alpakad. Maa Elu uuris, kui lihtne või raske on villatootjatest talupidajatel oma loomade villa ja lõnga turustada.

Kui mitte muidu, siis talvel tahab eestlane midagi villast ja sooja selga või kätte panna. Lambakasvatustalusid ja neid, kes peavad lambast eksootilisemaid loomi ainult villa pärast, on päris palju.

Taludes kasvatatakse ka haruldasemaid lambatõuge.

Kuidas nad alustasid ja kuidas praeguses tihedas konkurentsis hakkama saavad?

Imbi Jäetma, Harjumaal asuva Sae talu ja „LahemaaLamba” (www.lahemaalammas.ee) perenaine ütleb Maa Elule, et nemad ostsid esimesed Eesti maalambad 2005. aastal. Sellele eelnes kaks aastat nende ehk veel säilinud loomade otsimist. „Otsimine ja kogumine on kestnud läbi aastate ja kestab edasi,” selgitab Imbi Jäetma. 2016. aastal on talu põhikarjas sadakond utte. Lammaste pidamiseni viis talu liivane ja tallamisõrn pinnas, seepärast hakati otsima rohu- ja võsasööjat, kes oleks kergejalgne, ei lõhuks sõrgadega rohukamarat ega hävitaks taimestikku. erilised lAmbAd jA seentegA vÄrvitud lÕng Maalammas annab Imbi Jäetma sõnul mitmekihilist ja -tüübilist villa. „Vanasti oli talus igale villatüübil oma otstarve, näiteks kõhualusest ja kaelavillast saadi titeriided või aluspesu, seljavill oli sobiv tööriideks, saanitekiks, purjeks või köieks.”

Jäetma ütleb, et tänapäeval on vill ühele karistus, teisele õnnistus. „Meie talus on vill õnnistus: kasutame ära kogu oma lammaste villa ja saame teiselt maalambakasvatajatelt juurdegi. Villast saab lõng, lõngast tooted ja toodetele tuleb leida ostja, kes väärtustab

looduspuhast, omamaist loodusvärvides villatoodet,” räägib ta. Muresid on samuti, sest näiteks kogu villatöötlemine seisab savijalgadel. Pügamine, villapesu, villavabrik ja turustus – kõik sõltub kellegi heast tahtest ja logiseb. „Toimivat ja kogu protsessi kätkevat süsteemi Eestis pole. Iga lambapidaja peab ise sõna otseses mõttes sebima.”

Imbi Jäetma talu on toodetele ostjaid leidnud nii kodust kui ka võõrsilt. „Kodust rohkem, kuna välismaale pole me eriti pürginud. Eestit külastavad välismaalased ostavad ja on vaimustuses,” lisab ta. Imbi sõnul on hea, et neid leitakse ikka ja jälle üles ning iseloomustatakse kui eristuva kauba pakkujat.

Ta selgitab: „Eesti maalammas annab tohutul hulgal villatoone, välja arvatud sinine, roheline ja punane. Loodustoonide juurde olemegi oma toodetes jäänud, kui on värviline lõng, siis on see seentega värvitud.” kihnu mAAlAmmAs Pärnumaal asuva Mikkeni lambatalu (vt lambatalu.eu) pidajad Kristel Kuusik ja Andre Vare lähtusid lambatõu valikul sellest, et saada mitte liha, vaid villa. „Sobivaimaks tõuks pidasime põlist Eesti maalammast, meie jaoks oli lisaväärtus Kihnu maalamba säilitamine ja tõu aretamine.”

2012. aastast kasvatabki Mikkeni lambatalu Kihnu maalambaid. Kasuks tuleb Andre Vare sõnul see, et villalammas on kasvult väike, teda on lihtne käsitseda ja oma vähenõudlikkusega sobib ta kõige paremini mereäärsesse elukeskkonda. „Vill annab isiklikuks arenguks tohutult mänguruumi – saab õppida uusi tehnikaid ketramises, viltimises, kudumises.”

Kui Uus-Meremaal oskab iga maamees lammast pügada, tehes seda kiiremini, kui mõni suudab oma juukseid kammida, siis Eestis on masinpügajaid raske leida. Õnneks Mikkeni lambatalus tullakse

talupidajad on aVastanud muidki Villa ja lõnga tootmisVõimalusi – kasVataVad eksootilisi Või erilise Villaga loomi.

toime, sest vajadusel saab kogu karja (üle 50 looma) käsitsi ära pügada. Kahjuks on kvaliteetset lõnga ketravaid villaveskeid Eestis vähe. Kristel Kuusik ja Andre Vare tunnistavad, et õnneks leidub Eestis kõigest hoolimata inimesi, kes näevad selles tulevikupotentsiaali ja soovivad villatöötlemist arendada. eestlAne ostAb lÕngA, vÄlismAAlAne villA Kas nende talu eriliste lammaste villale ja lõngale leiab Eestis ostja? „Rõõmsal meelel võib öelda, et eestlane armastab käsitööd teha ja oskab lugu pidada maavillasest lõngast. Seda muret ei ole, et lõng pikalt kätte seisma jääks, pigem on nõudlus suurem kui pakkumine. Villa vastu tunnevad huvi pigem välismaised ketrajad, kelle jaoks Eesti põlislammas on eksootiline, samas sarnaneb villa omadustelt näiteks Islandi lambaga,” selgitab Kristel Kuusik. „Vilditud villakud koguvad populaarsust joogaharrastajate seas üle maailma.”

Eesti lambatalude kogemus näitab, et ole kui väike tootja tahes, klient ootab ikka, et valik oleks suur,

Viljandimaal asuv Pärdi talu kasvatab villa eesmärgil angoora küülikuid ja alpakasid.

maa elu || VIll || 3

8. detseMber 2016

JuHtKiri

Peeter rAiDlA

peatoimetaja

KUIDAS TUTVUSTADA EESTI TOITU?

S

Eestlane armastab käsitööd teha ja oskab lugu pidada maavillasest lõngast.

kvaliteet hea ja hind soodne.

Aga unustatakse, et käsitöö on luksuskaup, eriti kui töö algab looma kasvatamisest, mitte poeriiulilt lõnga valimisest. „Turul lööb läbi ettevõtja, kes suudab teistest eristuda, uuendusmeelselt mõelda ja pakkuda traditsioonilise kõrvale uut lähenemist,” kinnitab Mikkeni lambatalu pere. moes on peenem jA pehmem vill Lilian Freiberg, Ala-Mähkli talu perenaine ja MTÜ Maavillane juhataja (www.maavillane.ee), räägib, et on lambaid kasvatanud üle kümne aasta ja märganud, et maailmas on hakatud eelistama peenemat ja pehmemat villa. „Seepärast tõime viis aastat tagasi merinojäärasid Prantsusmaalt, et neid oma lammastega ristata.” Praegu on MTÜ-l Maavillane kaks karja, kus on ka juba puhtaverelisi loomi. „Raske on peenvilla töödelda – Eestis seda teha ei saa, vähemasti ei saa sellist kvaliteeti nagu näi-

teks Inglismaalt või Itaaliast.

Kuna kogus on väike, on hind kohe krõbe,” toob Lilian Freiberg välja probleemi.

Samal ajal on ta kindel, et villale ja lõngale turgu leiab, aga selle otsimine võtab aega.

Vaja on kvaliteetsemad töötlemisvõimalusi, seeläbi saab kummutada müüdi, et eestimaine vill torgib ja on kehva kvaliteediga. „Küsimus on ikka villa sorteerimises ja töötlemises. Väga head pehmet ja kvaliteetset lõnga saab lasta teha Euroopas, aga kui kogus on väike, siis kujuneb hind siinse ostja jaoks liiga soolaseks. Kui lõnga ostetakse mingi toote tegemiseks, saab hind kohe määravaks ja pigem ostetakse lõnga mujalt, tihti UusMeremaalt. Eestisse on vaja toimivat kogumis- ja sorteerimissüsteemi,” rõhutab Lilian Freiberg.

Lilian Freibergi sõnul luuakse läbi oma looga, samuti eripära ja isikliku kogemusega. „Maalamba kasvatajad sordivad oma villa värvi ja pehmuse järgi, sellisele lõngale on ikka turgu, ka kohalikes vabrikutes kedratuna. See on hinge ja looga lõng.”

AngoorA küülikud jA AlpAkAd Lambavill pole ainus, millest lõnga teha. Talupidajad on avastanud muidki villa ja lõnga tootmisvõimalusi – kasvatavad eksootilisi või erilise villaga loomi.

A n d r a Lauk, Viljandimaal asuva Pärdi talu perenaine on ü k s neist, kel kodus eba-

FotoD: VAlDo otS / SAKAlA

harilikud lemmikud. „Minu hoolealused on kolm alpakat ja üheksa angoora küülikut.

Tahtsin pidada loomi, kes on armsad ja annavad villa. Uurisin internetist ja leidsin, et just need loomad sobiksid mulle.”

Kuna põhitöö kõrvalt jääb Andral palju vaba aega ja suvel on pikk puhkus, siis otsustas ta aega sisustada loomapidamisega. „Varem olid mul kanad ja koer-kass, aga tahtsin loomapidamist laiendada. Villaloomad on mul nüüdseks olnud poolteist aastat. Olen neisse suhtunud kui lemmikloomadesse ja pean oma tegevust hobiks või elulaadiks. Ise olen selle endale kanda võtnud, loomad ja villa töötlemine võtavad suure osa vabast ajast,” jutustab Andra Lauk.

Ta on teistelt sama alaga tegelejatelt kuulnud, et villa ketramine Eestis on probleem ja välismaal on see teenus üsna kulukas. „Mina ketran oma loomade villa käsitsi vanal vokil ja see võtab väga palju aega. Toodangut on seega vähe ja enamasti on oma tarbeks või kingituseks tehtud. Avatud talude päeval oli huvi üllatavalt suur, tänu sellele olen saanud angoora küüliku ja alpaka lõnga natuke ka müüa,” räägib Andra Lauk.

Tulevikus on tal plaanis alpakakarja suurendada ja tootmist laiendada. „Võib-olla teen turismitalu, kus saab loomi näha. Villatootmisega ainuüksi vist läbi ei löö, siis peab suuremalt ette võtma. Mulle tundub, et igaüks nokitseb omaette. Villatootjad peaksid jõud ühendama, et saada Eestisse üks korralik ketrusvabrik, kus saab ka väiksemaid koguseid kedrata ja just alpakavilla töödelda,” arvab Lauk.

el esmaspäeval esitas maaeluminister Martin Repinski meie toidutootjatele kutse osaleda järgmise nädala kolmapäeval toiduekspordi ümarlaual, et kaasa rääkida Eesti toidu ekspordipoliitika kujundamisel.

Mulle kangastusid selle teate peale silme ette kauged aastad 1989–1990, mil ma ajakirjanikuna veel ENSV päevil käisin sageli Moskvas, kus meie mehed isemajandava Eesti ehk IME ideele toetust ja MRP salajase lisaprotokolli olemasolu tunnistamist nõudsid. Muude tegemiste kõrval väisasin seal vahel ka Eesti toidu poodi, mis minu teada küll ammu enam pole avatud.

Tegelikult võiksid sellised Eesti toitu pakkuvad kauplused koos oma väikese pagarikojaga olla kõigi Euroopa riikide pealinnades ning miks mitte ka muudes metropoli mõõtu linnades. Ja kindlasti mitte kuskil äärelinnas, vaid ikka metropoli südames või suures kaubanduskeskuses mõnel rahvast tulvil ostutänaval.

Kui vaadata raha pillamist EASis, siis peaks Eesti riigil olema piisavaid ressursse oma õla alla panemiseks sellise üleeuroopalise toiduketi loomiseks. Poodide varustamine kaubaga peaks toimuma ühiselt, kusjuures nii, et võrdsed võimalused oleksid nii suurtel kui ka väikestel tegijatel. Tõrjumata suurtootjaid kõrvale, annaks sellise poeketi rajamine just meie väiketootjatele hea võimaluse oma toodangut laiemale ostjaskonnale tutvustada. See saab õnnestuda aga üksnes siis, kui poeketi loomisse suhtuda ettevaatavalt ja mõistusega.

Meil ju on, mida pakkuda ja mille üle uhkust tunda. Usun kindlalt, et meie magusameistrite käe all valminud maiused, kala-, liha-, piima- ja köögiviljatooted, jahud, pulbrid ja pudrud, mahlast ja kangematest napsudest rääkimata, vastavad oma kvaliteedilt igati maailmas kehtivatele standarditele ja suudavad üllatada eurooplaste maitsemeeli.

Võib-olla suudab lõpuks ka EAS sellise idee arendamise ning elluviimise kaudu leida endale mõtte, kuidas Eestit ja meie toitu muule maailmale paremini tutvustada.

Peatoimetaja Peeter Raidla peeter.raidla@postimeesgrupp.ee Toimetaja Riina Martinson riina.martinson@postimeesgrupp.ee Makett Jaanus Koov, küljendus Raul Kask Keel ja korrektuur Reeli Ziius Reklaamitoimetaja Liisa Kaha liisa.kaha@postimeesgrupp.ee, telefon 739 0383 Müügijuht Jane Barbo, jane.barbo@postimeesgrupp.ee Väljaandja Postimees Grupp AS Maakri 23a, 10145 Tallinn, www.maaelu.ee Maa Elu ilmub Postimehe, Pärnu Postimehe, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Valgamaalase vahel igal neljapäeval (v.a riigipühad).

Tellimine, telefon 666 2525 Koos Postimehega levi@postimees.ee Koos maakonnalehtedega tellimine@ajaleht.ee Autoriõigused: Postimees Grupp AS, 2016

4 || PuIt || maa elu

8. detseMber 2016 Puidust grilliplaadid lähevad praegu Saksamaa poodidesse.

Toodete väljamõtlemisel tuleb arvestada riikide eripäraga, näiteks Prantsusmaal on väga ranged tuleohutusnõuded. Seetõttu on hakatud mõtlema, kuidas tuuleküünlaid veelgi ohtumaks muuta ja nuputatakse neile aluseid. Metallalus oleks liialt kallis, Hiinast tellida ei taha, nii katsetatakse nüüd savialustega, mida paluti ühel kohalikul savitootjal prooviks teha.

Eestis pole Woodbrighti tooteid just paljudes kohtades saada, otsida võib neid näiteks Tallinna Kaubamajast, Stockmannist ja vabaõhumuuseumist, aga huviline võib firma kodulehel tellimuse esitada ja kaup saadetakse pakiautomaati. „Eestlastele on mets nii iseenesestmõistetav ja meil on väike tõrge puidu ostmise suhtes, aga kui hollandlased siin käisid, siis neil vajus suu lahti, kui palju on meil metsa ja puitu,” kõneleb Laks.

JUUBELIMAAMESS KOGUB TUURE

M

aamess on jõudnud tähtsa verstapostini – AS Tartu Näitused on maateemalisi messe korraldanud ühtejärge juba veerand sajandit! Juubelimess toimub 20.–22. aprillil 2017.

Iga Maamess on pisut omanäoline, muudatusi messi ülesehituses näeb selgi korral. Üks suurimaid uudiseid on toidumessi ja aiandusmessi asukohavahetus. Kui varem on toidumessi peetud messikeskuse B-hallis, siis tänavu toimub see D-hallis, mis on tervelt kolmandiku võrra suurem, võttes enda alla 1200 m2.

Toidutemaatika on Maamessi väga tähtis osa.

Kolimine D-halli annab võimaluse ekspositsioonialasid suurendada ning väljapanekuid mitmekesistada. Samas on B-halli kolinud aiandusmess ühenduslüliks A-halli metsanduse ja C-halli põllumajandusteemaliste väljapanekute vahel.

Kuigi kalendrisse vaadates on Maamessini jäänud veel pisut rohkem kui neli kuud, on tänaseks üle poole sise- ja välipindadest omaniku leidnud.

Kutsume huvilisi üles endast märku andma, sest vabad pinnad täituvad ruttu.

Ettepanekud, arvamused ja osalemissoovid palun saata margus@tartunaitused.ee või tel 504 2575.

Kohtumiseni Maamessil 20.–22. aprillil!

mArGuS KiKKul

Maamessi projektijuht

Toidutemaatika on Maamessi väga tähtis osa. Fotomeenutused eelmise aasta Maamessilt.

FotoD: ARVo mEEKS / VAlGAmAAlAnE

Vees niisutatud puidust grilliplaat jätab kala mahlaseks.

libatse tuuleküünlad

valgustavad hollandlaste õuepidu riinA mArtinSOn Maa Elu

V

ia Baltica lähedal Libatses vanas karjalaudas on end sisse seadnud Woodbrighti tehas. Seal valmivad pakkudest tuuleküünlad valgustavad sakslaste, hollandlaste ja prantslaste piknikke ning üritavad jõuda Dubaissegi.

Kunagise legendaarse Edasi kolhoosi laudahoones on virnastatud peenikesed männipalgid, millega paljud puidukaupmehed miskit tarka peale ei oska hakata ja tihtipeale hoopis metsa vedelema jäetakse.

Woodbrighti perefirma valmistab neist aga tuuleküünlaid, mis koormate kaupa Lääne-Euroopa kaubanduskettidesse müügile saadetakse.

Nüüdseks neli aastat tegutsenud osaühingu üks omanik ja tegevjuht Eva Laks meenutab, et linnainimestena käisid nad pere ja sõpradega tihti mere ääres või RMK aladel puhkamas ja lõket tegemas. Paraku on tänapäeva kiirustav inimene mugav ega viitsi sobilike okste korjamisega aega raisata, aga tanklast puudekotti metsa kaasa haarata tundub kummaline.

Nii nad mehega koos hakkasidki internetist ideid otsima ja koduses garaažis erinevaid puidust lõkkeid katsetama. Esimese pakuküünlaga osalesid nad ettevõtluskonkursil Ajujaht ja saatest saadud kontaktid aitasid äri edasi arendada. Esimesed tuhat toodet läks RMKle. Laks kiidab, et väga palju abi on neil olnud EASist, seda nii toetuste kui ka kontaktreisidel osalemise võimalusega. „Üksi minnes oleks me tee hoopis keerulisem olnud,” tõdeb ta.

Puidupakkudest õueküünalde valmistamiseks kasuta-

takse metsakuivi palke, valdavalt mändi, aga ka kuuske on seas. Esimesel aastal käis Laks oma toodetega läbi kõik Eesti laadad, tanklad ja jaeketid, aga mõistis lõpuks, et siinsel turul pole suurt midagi peale hakata, sest eestlased kipuvad neisse skeptiliselt suhtuma: liiga pisikesed ja põlevad kiiresti ära, õige tuli peab ikka tunde põlema.

Laks tunnistab: tõdemus, et Eestis nende toodete järele nõudlust pole, tekitas küll küsimusi, kas jätkata, kuid ta uskus oma toodetesse nii veendunult, et ei andnud alla. „Maailmas on nii palju inimesi, keegi ikka ostab, seega peab jätkama,” uskus ta. „Otsustasime, et meie tooted peavad olema nii head ja nõutud, et lähevad välja mitte kastiga, vaid veoautokoormatega.

Väiksemas mahus lihtsalt ei tasuks teha.”

kui hollandlased siin kÄisid, siis neil Vajus suu lahti, kui palju on meil metsa ja puitu.

Nii hakkaski Laks oma toodetele turgu otsides sõitma mööda Euroopat ja Aasiat.

Muu hulgas käis ta kaasas ettevõtlusministri delegatsiooniga. On käidud Euroopa riikides, Hiinas, Ameerikas ja nüüd jaanuaris ootab ees reis Dubaisse. „Oleme tootmisega praegu küll algusjärgus, kuid saavutanud taseme, kus meil on püsi kliendid,” räägib Laks. „Esimesel aastal saatsime teele näidised, teisel aastal telliti tooteid kastidega, kolmandal läks kaup teele euroalustega ja nüüd neljandal veoautotäitega. Ühte autokoormasse mahub umbes 43 200 Ecovalgus nelipakku.”

Enamik töid tehakse ära oma perega, kui tellimu-

si rohkem, palgatakse töölisi juurde. internet AvAb mAAilmA Praegu leiavad tootja ja kaupmees teineteist enamasti interneti kaudu. „Kaupmehed guugeldavad ja nii meid leitakse,” selgitab Laks. „Võtsin ühendust ühe Filipiinide internetiturundajaga ja tema muutis meie ettevõtte Google’is paremini leitavaks, et just meie andmed lööksid esimeste seas välja, kui keegi otsib andmeid puidust küünalde või sarnase kohta.

Ka Dubai kontakt algas Google’i abiga.”

Nii leiavadki Eesti vanas karjalaudas tehtud tooted filipiinlase abil tee lääneeurooplaste õuepidudele.

Kui eestlased eriti ei taha pisikesi, pool tundi põlevaid pakust küünlaid, siis näiteks Saksamaa ja Hollandi inimesed just sääraseid väikeseid turvalisi lõkkekesi hindavadki. Woodbrighti tuuleküünlaid müüakse Euroopas valdavalt aianduskeskustes.

Sarnaseid küünlaid tehakse tegelikult mujalgi, näiteks Leedus ja Poolas, kuid Libatse tooted erinevad selle poolest, et on kenasti pakendatud ja ostja saab need puhtalt kotis koju viia.

Teiste tootjate omad seisavad aga suures puidust kastis hunnikus. „Meid valitakse, sest meie tooted on ilusti pakendatud, plakatid olemas ja tooted valmis kohe poes riiulisse panemiseks. Oleme panustanud disainile ja see on edu võti,” rõhutab Laks. „Ka meie brändi nimi meeldib kaupmeestele.”

Hollandlased on käinud Libatses kohapeal kontrollimas, et tooted tõepoolest siin valmivad, kuna tahetakse osta otse tootjalt ja vahendajad välja jätta.

Kui eurooplased ostavad meelsasti pool tundi põlevaid väikeseid tuuleküünlaid, siis eestlased eelistavad viis tundi põlevaid suuri pakust küünlaid.

FotoD: ERAKoGU

Hollandlastega sõlmitud kokkuleppe järgi peavad Woodbrighti inimesed uusi tooteid välja pakkuma, nii käibki pidevalt mõttetöö, mida põnevat veel puidust teha saaks. Üks uudis on näiteks puidust grilliplaat. Haavapuidust pisike alus tuleb kaheks tunniks vette panna ja siis võib selle kas ahju või kaanega grilli restile asetada ning kala või liha peale panna. Tänu puidust tulevale niiskusele saab liha väga mahlane ja kergelt suitsune. „Ise kogu aeg kasutan seda ja kala enam fooliumisse ei keera, sest foolium eritab kuumuse käes mürgiseid aineid.

Sellel platel saab liha ahjus mõnusalt pehme ja mahlane,” kinnitab Laks.

kodukohA Arenguks Seni Tallinna külje all elanud pere kolis sel sügisel alaliselt maale elama, et olla tootmisele lähemal. „Müüsime maja maha ja kolisime kogu perega siia.

Kui tahad midagi saavutada, pead sada protsenti kohal olema. Muidu sõitsime tohutu aja maha ja lastel oli väga keeruline,” nendib Laks.

Jah, enamasti tahetakse maalt Tallinnasse. „Ma ise ka noorena ütlesin, et mitte kunagi ei tule siia maale tagasi, aga näed, kuidas elu muutub,” muigab naine. „Tahame siin oma kodukohas midagi ära teha ja töökohti luua. Tahan luua ettevõtte, mis läheks meie peres vanematelt lastele.”

Seni rendil olnud hoone osteti kevadel ära ja nüüd aegamööda remonditakse. Ümberringi asuvad lagunevad kolhoosihooned on samamoodi elule ärganud. Ärkamas ja tekkimas on omamoodi tööstuspark.

Laks kinnitab, et perega koos töötamine probleeme ei tekita. „Vanemate huvi on ju, et lastel läheks hästi. Oma peres tahetakse, et kõigil läheks hästi, mis siin tülitseda. Arvan, et üks meie edu võti ongi toetav perekond.”

Laks tunnistab, et mõnikord ta ise ka imestab, kui kaugele jõudnud on. „Hiljuti istusin Riias ja pidasin läbirääkimisi ühe Saksa jaeketi sisseostujuhiga, kel on rohkem kui 150 poodi üle Euroopa ja 17 000 töötajat. Siis mõtlesin küll, kas tõesti on selline asi võimalik – aga näed, on.”

Tulevikust – Laks sooviks, et viie aasta pärast oleks neil korralikult korda tehtud hooned ja piisavalt töötajaid. „Pakuksime Libatse inimestele tööd, et nad ei peaks sõitma Pärnusse,” lausub ta. „Tahan, et ülejärgmisel aastal oleks meil ligi miljonieurone käive ja kümne aasta pärast 20–30 miljonit. See on täiesti tehtav, sest puitu maailmas igal pool pole. Soovin, et meie pereäri kestaks aastaid. Võib-olla liiga julge plaan, aga mulle meeldivad sellised ülesanded. Viie aasta pärast tulge tagasi ja vaadake, mis meist saanud on.”

maa elu || mets || 5

8. detseMber 2016

Metsa majandamine Soomes

tugineb põhjalikele teadusuuringutele Kertu Kekk

Erametsakeskuse projektispetsialist

Anti Rallmann

Metsatervenduse OÜ metsaülem

M

etsaasju ajades ja planeerides on eestlased ikka põhjanaabritelt eeskuju otsinud. Soome on teada-tuntud metsariik ning sealne metsakasvatus on arenenud ja põhjalikult uuritud. Soomes on metsi järjepidevalt inventeeritud juba 20. sajandi algusest, see on andnud teadustööks vajalikud usaldusväärsed andmed ja korraliku ülevaate metsade arengust.

Soome iseseisvumise 100. aastapäevale pühendatud metsandusmessi „Metsäpäivät 2016” sõnum oli – Soome õnn on metsas. Messi raames toimus Soome Loodusvarakeskuse (LUKE) seminar „Mets 150 mln m3 – võimalik?”.

Püsimetsandusest loobuti metsa tervise huvides Praegu on Soome metsade juurdekasv veidi üle 100 miljoni tihumeetri aastas, 2015. aasta raiemaht oli 68 miljonit tihumeetrit. Sealset puidutööstust iseloomustavad kiire areng ja uued suunad – lisaks traditsioonilistele valdkondadele kasutatakse puitu aina enam tekstiili-, keemia-, kosmeetika- ja toiduainetööstuses. Investeeringud puidutööstusse suurendavad tulevikus toorainenõudlust.

Seminaril vaadeldi metsade juurdekasvu muutusi 50 aasta jooksul ja arutleti, kas juurdekasv võiks 2060. aastaks olla 150 miljonit tihumeetrit aastas ning kuidas seda saavutada.

Esimesel metsade inventuuril 1920.–24. aastal hinnati Soome metsade üldtagavaraks ligikaudu 1,5 miljardit tihumeetrit ja juurdekasvuks 50 miljonit tihumeetrit aastas. Kuni 1960. aastate alguseni püsisid tagavara ja juurdekasv samas suurusjärgus. Metsa üldtagavara ja juurdekasvu suurenemisele panid aluse 1940.–1950. aastate otsused, millega sisuliselt keelati senised valikraied ja asuti metsasid uuendama lageraie meetodil. Ühtlasi töötati välja met-

Põhja-Soomes Pudasjärvi mäe tipult avaneb vaade endisele, 1960. aastast pärit 20 000 ha suurusele lageraielangile. Taamal on näha sinna Foto: Anti Rallmann kasvanud mets, vahetult tee ääres on aga juba uue ringi lageraielank ja noorendik.

sauuendamise ja hooldusraiete soovitused ning asuti panustama metsamaaparandusse.

Varem oli Soomes valitsenud koolkond, kes leidis, et Soome rasketes kliimaoludes metsakasvatus lageraie ja metsauuendamise meetodil ennast ära ei tasu. Sisuliselt üritati metsi majandada püsimetsana, raieid tehti valikraiena. Paraku aga kujunes metsade olukord selliseks, et 1948. aastal tegi grupp Soome metsandusteadlasi ühispöördumise, milles juhiti tähelepanu metsade järjest halvenevale seisundile ja tehti ettepanek asuda metsi uuendama lageraie meetodil.

Aastane juurdekasv peaaegu kahekordistunud Seminaril esitleti uuringut aastaist 1971–2015. See oli aeg, mil oldi lõplikult üle mindud uuele metsamajandamismeetodile. Toimunud muutuste uurimiseks vaadeldi juurdekasvu kujunemist mineraalmaadel ning loodi aastail 1971–2010 kogu-

Talvine haagiste soodusmüük Pimedaks talveajaks oleme langetanud kõikide haagisemudelite hindasid.

Lisaks valik erihinnaga haagisekomplekte koos lisavarustusega.

Võta ühendust meie lähima müügikohaga!

NB! Pakkumised kehtivad üle Eesti!

tud 233 000 mudelpuu andmete alusel kasvumudelid. Mudelid ennustavad puude juurdekasvu, arvestades puuliiki, suurust, asukohta ja lähedal asuvate puude omadusi. Võrreldes 1971. aastaga on Soome metsade aastane juurdekasv pea kahekordistunud. Mineraalmaal kasvava metsa tagavara on suurenenud 55, juurdekasv 84 protsenti. Modelleerimise tulemusel jõuti järeldusele, et ligi kaks kolmandikku juurdekasvust on põhjendatav metsakasvatuslike võtetega. Umbes kolmandik juurdekasvu suurenemisest metsakasvatusvõtete rakendamisega põhjendatav ei ole, vaid on tingitud keskkonnatingimuste muutumisest.

Keskkonnamuutuste tõttu on juurdekasv suurenenud 9 miljonit tihumeetrit aastas. Suurimateks mõjutajateks hinnati puude kasvuperioodi pikenemist, tõusnud temperatuuri ja õhu CO2 sisaldust.

Võimalik, et mõjutas ka taimede jaoks omastatava lämmasti-

ku lisandumine enne 1990. aastaid. Enam suurendasid keskkonnategurid juurdekasvu Põhja-Soomes ning mõju on enam tunda alates 1990. aastatest.

75 protsenti majandusmetsa juurdekasvust on metsakasvatustöö tulemus: metsa uuendamine, hooldusraied, vähetootliku metsamaa osakaalu vähendamine, väetamine, maaparandus ning metsaselektsioon.

Optimeeritud raievanusega on loodud metsa juurdekasvuks soodus vanuseline struktuur – palju on noort kasvavat metsa.

Täiendava 50 miljoni tihumeetri metsa sirgumise soodustajana nähakse metsakasvatuse parendamist ja kliima soojenemist. Õigel ajal tehtud hooldusja uuendusraied, maapinna ettevalmistami-

Võrreldes 1971. aastaga on Soome metsade aastane juurdekasv pea kahekordistunud.

Puud kasvatatakse seemlaseemnetest Eraldi käsitlemist väärib metsaselektsioon. Soomes on väga häid tulemusi saavutanud 1980. aastatel kvaliteetseemet tootma hakanud seemlad. Seemneid varutakse kiire kasvu, hea laasumise ja üldiselt hea kvaliteediga puude järglastest rajatud seemlatest. Selektsioon on

Tallinn:

Brentex OÜ | Kadaka tee 70a | tel 5340 6178 Tööriistamarket | Pärnu mnt 238 | tel 600 3432 E-Autoline | Mäepealse 21a | tel 5660 7900 Gokart AS | Peterburi tee 111 | tel 5620 6959

Tartu:

Tööriistamarket | Ringtee 78 | tel 508 1775

Pärnu:

Taunex Auto OÜ | Lille 2a | tel 5567 0646

Narva:

Tööriistamarket | Tallinna mnt 30b | tel 5841 5300

Haapsalu:

Tradilo OÜ | Tallinna mnt 73 | tel 520 7898

Põlva:

Raudnagel OÜ | Kuuse 5 | tel 503 9140

Paide:

Tööriistamarket | Tööstuse 26 | tel 528 0247

Rakvere:

Tööriistamarket | Lõõtspilli 2 | tel 515 7613

Jõgeva:

Valmeco AS | Tallinna mnt 2a | tel 5302 3677

BREN-325H + plastkate Kasti mõõtmed 3,25 x 1,5 x 0,4 m

1649 €

BREN-250H Kasti mõõtmed 2,5 x 1,25 x 0,4 m

770 € WWW.BRENTEX.EE

ne, metsauuendamine ja uuenduse hooldus, väetamine ja maaparandustööd kiirendavad puude kasvu. Nii saavad metsad varem küpseks ja metsa uuenemise ahel muutub efektiivsemaks.

Puidu juurdekasvupotentsiaali nähakse ka kiirekasvuliste puuliikide (paju- ja kaseliigid, hall lepp, hübriidhaab) lühikese raieringiga biomassiks kasvatamises. Selleks sobivad näiteks kasutatud turbamaard­ lad ning vähetootlikud põlluja metsamaad. Kasuks tuleb ka väetamine, maapinna metsauuenduseks ettevalmistamine ja niinimetatud mätastuse laiem kasutamine.

Hinnad sisaldavad käibemaksu.

pidev protsess. Uuemates katsekultuurides on keskmine juurdekasv 23 protsenti ning puude tüveomadusedki paremad. Metsaselektsiooni rakendatakse aina enam praktikas: 150 miljonist aastas istutatavast taimest 75 protsenti on seemlaseemnest ja tulevikus on eesmärk kasutada metsataimekasvatuses üksnes seemlatest saadud seemet.

Kokkuvõttes võib öelda, et senine metsanduspraktika on märkimisväärselt kasvatanud Soome metsade üldtagavara (seega ka metsa seotud süsiniku hulka), juurdekasvu ja raiemahtu. Samas nähakse suurt potentsiaali metsaselektsioonil, metsauuenduse kvaliteedi parandamisel, metsahoolduse tõhustamisel, väetamisel ja metsakuivenduse korrastamisel.

Leiti, et majandusmetsade aastane juurdekasv 140 miljoni tihumeetrit on võimalik. Kui sellele liita looduskaitsealadel kasvavate, veel suhteliselt noorte metsade juurdekasv, siis on 150 miljonit tihumeetrit tervikuna täiesti reaalne. Paradoksaalsel kombel on üks tähtis eeltingimus raiemahu kasv.

Ka Eestis on samal perioodil metsatagavara pidevalt tõusnud: 1975. aastal 196,1 mln, 2014. aastal 483 mln tihumeetrit. Meie puistute aastane juurdekasv on aastaraamatu „Mets 2014” andmetel 12,9 mln tihumeetrit. Peale metsakasvatusvõtete on meie metsasus kasvanud ka põllumajandusmaa arvelt (metsamaa pindala 1975. aastal 1,77 mln ha, 2014. aastal 2,27 mln ha). Enamik Eesti era­ metsi on kujunenud isetekkeliselt ja neil aladel on meil suur juurdekasvupotentsiaal. Lisaks metsakasvatusvõtetele soodustab seda endise põllumajandusmaa hea mullaviljakus.

Erinevalt Soomest ei ole Eestis metsaväetamine kehtiva metsaseaduse alusel lubatud, kuid tasub kaaluda energiapuidu põletamisel tekkiva tuha väetisena kasutamise lubamist. Nii anname metsale tagasi selle, mille oleme sealt võtnud. Granuleeritud tuha kasutamisvõimalusi metsaväetisena on uurinud ka Eesti Maaülikooli teadlased.

Viljandimaa: Ants Viljandi OÜ | Riia mnt 54L | tel 434 5630 Flint Kaubandus OÜ | Kõo küla | 4355111 Saaremaa:

Autofrend OÜ | Talli 2, Kuressaare | tel 453 1212 Träx OÜ | Kuivastu mnt 3b, Orissaare | tel 503 5458

Kärdla:

Faasion OÜ | Põllu 32 | tel 5660 6213

Raplamaa:

Brentex OÜ | Kasti küla | tel 5340 6178 Jarex Invest | Metsa-Antsu 2, Kuusiku | tel 5887 7330

6 || tÖÖstus || maa elu

8. detseMber 2016

KIRJUD METSAHOOLDAJAD OLAV RENNO linnuteadja

K

asinate talviste loodushelide hulgas võib pargis ja metsas kuulda tasasevõitu koputamist.

Kopsijat otsides näeme musta-valge ülapoole, valge kõhualuse ja sarlakpunase sabaalusega umbes rästasuurust lindu midagi toksivat.

Oleme sattunud suur-kirjurähni „sepikoja” juurde. Sepikoda kujutab endast mõnel puutüvel leitud ja nokaga vastavalt kasutatavate käbide liigile parajaks tahutud koorepragu. Selle juurde toob rähn noka vahel käbi, klammerdub ühe jalaga puu külge, võtab käbi teise jala varvaste vahele või surub selle rinnaga vastu tüve ja eemaldab varem tühjaks nokitsetud käbi noka abil. Seejärel võtab ta äsjatoodud käbi uuesti noka vahele ja surub prakku. Nüüd end mõlema jalaga puu küljes hoides ja oma jäigale sabale toetudes asub ta nokaga käbisoomuseid lahti kangutama ja seemneid keele abil ühekaupa alla neelama. Kui käbi on tühjaks lüditud, lendab rähn uue järele, tühjendatud käbi aga jätab prakku kuni uuega naasmiseni, et jälle samu võtteid korrata. Oleks ju ratsionaalsem enne järgmise käbi järele lendamist tühjakssöödu alla visata ... Mõne sepikoja alt olen leidnud üle 500 männikäbi, kuusekäbisid vähem.

Suur-kirjurähn on meie kõige tavalisem ja arvukaim rähniliik. Tema haudepaaride hulka hinnatakse 40 kuni 80 tuhandele. Nad on reeglina paigalinnud ja tegutsevad talviti ühekaupa. Liik on levinud parasvöötme metsades Inglismaast ja Portugalist Kamtšatka ja Jaapanini.

Nende koguarv ainuüksi Euroopas küünib üle 50 miljoni.

Mõnel sügisel, kui kirde- ja idapoolsetes laantes on käbisaak kasinaks jäänud – okaspuuseemned on ju suur-kirjurähnide talvine põhitoidus –, võib märgata nende irdrännet. Kümnetest tuhandetest läbirändajatest jääb osa talvitama meiegi puistutesse, nii et mõnel talvel võib Eestis olla kuni 300 000 suur-kirjurähni.

Oma pesitsemiseks valitud territooriumist teavitab varakevadel nokaga vastu oksa või puutüve tagudes enamik rähniliike. See teguviis on isaslindudel ka paarilise peibutamiseks – mida valjemini keegi suudab endast märku anda, seda jõulisem ja võimekam pereisa ta tundub olevat. Rähniisand proovib läbi hulga kuivi oksi, et leida kõige kõlavam tüügas. Igal liigil on pisut erinev trummeldamislaad, nii löökide sageduse kui ka tugevuse poolest. Trummeldamise kõlavuse järgi otsustavad emasrähnid, kelle kaasaks tasub heita, ning an-

navad oma valikust ja nõusolekust vastutrummeldamisega märku. Karksi-Nuias leidis üks rähnipapa oma löökpilliks ühe pargiserval seisva plekkkübaraga posti ja sai selle abil üle linna peigmeheks: talle vastas kolm-neli emast.

Aprillis algab rähnidel tihedam ja töökam toksimine – pesakoobaste õõnestamine. Üheskoos sobivaks tunnistatud puutüvesse peiteldab isarähn paraja läbimõõduga rõhtsa lennukäigu ja süvendab sellest allapoole pikliku pauna kujulise pesaõõnsuse. See on keskmiselt 30 sentimeetri sügavune. Suur-kirjurähn saab nagu musträhngi jagu ka toorest, isegi tamme tüvest, teised valivad kõdusüdamega pehme lehtpuu. Igal kevadel raiutakse uus pesaõõnsus – see töö on tähtis emandale imponeerimiseks – ja mullune pesa jääb isalinnu ööbimispaigaks või mõne teise suluspesitseja eluasemeks.

Pesaõõne vooderduseta põhjale muneb emarähn 4–7 lubivalget muna ja haub neid peaaegu kaks nädalat. Kolme nädalaga saavad pojad vanalindude poolt puutüvedelt ja võradest ohtralt hangitud putukate, sealhulgas sipelgate varal lennuvõimeliseks. Poegade lagipea on punane, emalinnul must ja isasel on punane vaid kukal, nii et selle järgi on võimalik teha pereliikmetel vahet.

Nende kirjurähnide toit on suuremalt jaolt loomne: putukad ja nende vastsed, eriti puukoorel ja selle all elavad üraskid ja siklased ning nende tõugud, keda raiuvad käikudest ja puidustki oma tugeva nokaga välja ja tirivad lagedale ogalise otsaga kleepuvapinnalise keele abil. Üraskitõukude tõttu surnud puud nokitsetakse koorest paljaks ja nii hoitakse ära koore all tegutsevate kahjurite täiskasvanuks saamine ja edasine masspaljunemine. Nii võib kirjurähne nagu mitmeid teisigi rähne pidada metsasanitarideks ja -hoidjateks.

Paraku ei põlga nad ära ka toekamat liharooga – linnumune ja -poegi, keda hangivad pesakastidestki kas lennuava suurendades või pesaseinasse auku raiudes.

Talvel käivad nad linnutoitlates pekki nautimas ja päevalilleseemneid söömas ning siis on linnuhuvilistel võimalik neid üsna lähedalt silmitseda.

Neli kirjurähniliiki oli valitud Eesti 1999. aasta lindudeks. Tänavu oli suur-kirjurähn aasta lind Šveitsis.

Suur-kirjurähn on meie kõige tavalisem ja arvukaim rähniliik.

Tema haudepaaride hulka hinnatakse 40 kuni 80 tuhandele.

Foto: WiKiPEDiA

Radius Machiningu töötajaid motiveerib lisaks Eesti keskmisest märksa kõrgemale palgale huvitav töö ja arenemisvõimalus uute moodsate tööpinkide

Kiiresti areneval ette

jääb kiilis kitsak SirJe niitrA Postimees

iilis asuva metall- ja plastdetaile tootva ettevõtte Radius Machining (RM) toodangut võib kohata paljudes maailma riikides Kiilist Austraaliani ja pea kõigis eluvaldkondades meditsiinist kosmosetehnoloogiani välja.

Mitmesuguseid võlle ja pukse, raame ja muid väikesi, kuid väga olulisi komponente vajavad ühtviisi nii toidu- kui ka masinatööstus, neid kasutatakse ehitustel ja meditsiinis, kosmose- ja autotööstuseski. Oleme ju näinud, kuidas ilusate roostevabast terasest klambritega on kinnitatud kõik suuremad klaaspinnad ja paljud mööblidetailidki. Just selliseid teeb oma klientide tellimusel ka RM. ettevÕte, mille üle on juhtkond uhke Firma tegevjuht Alvar Sass on silmanähtavalt oma ettevõtte ja selles töötavate inimeste üle uhke. On ka põhjust, sest valmiv toodang on üsna unikaalne ja kvaliteetne ning tellimused valmivad alati täpselt tähtajaks. Ilma klientide jätkuva usalduseta poleks ju võimalik kasvatada müügikäivet igal aastal ligi viiendiku võrra.

RMile sai osaks eriline au: teha Eesti Vabariigi aastapäevaks sada täiesti unikaalset

käekella korpust, mis lähevad pärast Šveitsist sobiliku sisu saamist Wõitleja tootemargi all tähtsatele külalistele kinkimiseks. Taolisi kelli saabki kogu maailmas vaid sada tükki olema ja rohkem neid ei toodeta.

Radiuse nime kandvaid ettevõtteid on Eestis teisigi. Näiteks Radius Space juhib kosmosetööstusega seotud projekte. Üks RMi toodetud kosmosesatelliidi raam on kasutusel Eesti oma EstCube’i juures, kuid neid tellivad ka Saksamaa ja Soome kosmosetööstused. Veel üks põnev ala, millega see tütarettevõte tegeleb, on päikesepaneelid.

Teine huvitav valdkond, mis vajab väga täpseid osi, on meditsiinitööstus. Näiteks toodetakse siin detaile endoskoopidele. RMi roostevabast terasest detaile leiab ka paljudest hotellidest ja suurköökidest, neist ei pääse lisaks suurte klaasfassaadide kinnitamisele ka laste mänguväljakute ja spordiplatside ehitamisel. Enamik on püsikliendid. Toore tuleb Soomest, Kesk-Euroopast ja mingil määral ka Aasiast. peAgi AlgAv kolimine viib linnAle lÄhemAle RM alustas täiesti nullist tegevust 2005. aastal Viimsis. Selle ajaga on ühe treipingi asemel kasutusel 15 CNC-keskust ja neid tuleb juurde. Olgu mainitud, et seadmed maksavad sajast tuhandest kuni poole miljoni euroni. Välisinvesteeringuid pole siiski abiks võetud ja enamik kasumist on tootmisse tagasi läinud. Selle aasta suurim investeering on uus hoone, kus pinda praegusest kolm korda enam ehk 3000 ruutmeetrit.

2010. aastal koliti tootmine Kiili valda põhiliselt logistilistel põhjustel, sest siin on parem

RADIUS MACHINING • Töötajaid 45.

• Selle aasta planeeritud käive 3,2 miljonit eurot. 50 protsenti toodangust läheb ekspordiks, sellest omakorda 90 protsenti Soome.

• Eksport veel Rootsi, Taani, Šveitsi, Slovakkiasse, Suurbritanniasse, USAsse.

• Toodab aastas 1,7 miljonit ja 3000 erinevat detaili.

• Ettevõte on sada protsenti Eesti kapitalil, omanikud Veljo Konnimois ja Andrei Vershinin.

• Valdkonnad, kuhu ettevõttes tehtud detailid jõuavad: • kosmosetööstus • toidutööstus, köögid • masinatööstus • komplekteerimisettevõtted • meditsiinitööstus • energiatööstus • rongitööstus • autotööstus (näiteks Volvo, Scania, Bombardier) • mööblitööstus • sõjatööstus • ehitus

Firma tegevjuht Alvar Sass on silmanähtavalt oma ettevõtte ja selles töötavate inimeste üle uhke.

maa elu || tÖÖstus || 7

8. detseMber 2016

ja koolituste toel.

FotoD: RAUl mEE

evõttel

s

juurdepääs klientideni – isegi Tallinna lennujaama jõuab veerand tunniga. Pealegi jäi senine rendipind laienenud tootmisele kitsaks.

Veel selle aasta lõpus seisab ees kolimine Peetri külla Mõigu tööstusparki. „Kuna sõltume paljuski oma oskustöölistest, kellest enamik käib tööle Tallinnast, siis on nii mugavam. Praegu toome ju töötajaid siia kolm korda päevas oma transpordiga. Pealegi jäävad olemasolevad ruumid, kus iga ruutmeeter ära kasutatud, nagunii meile kitsaks. Tuleval aastal on plaanis uutes ruumides juurde võtta kümme töötajat. Samas tahame tõsta ka automatiseerituse taset ja hakata pisitasa roboteid kasutama.

Tarnekindluse osas on seatud eesmärk 98–99 protsendi peale,” paotab tegevjuht ukse üsna ambitsioonikatesse tulevikuplaanidesse.

Oskustööjõuga on ettevõttel, mille tootmise tase täna kutsekoolides õpetatavast 10–15 aastat ees, väga keeruline. Ka metallitöötluspinkide operaatorid peavad siin ITteadmisi ja loomingulist mõtlemist omama. „Enam ei piisa sellest, et oskad detaili valmis teha. Küsimus on selles, kui kiiresti sa selle valmis teed, sest müüme peale kvaliteedi ka aega. Muidu konkurentsis ei püsi,” sõnab Sass.

Klientideks, kellele RM allhanget teeb, võivad olla nii väikesed start-up-firmad kui ka suured rahvusvahelised tööstuskorporatsioonid. „Teeme detaile, mille tootmisel oleme teistest efektiivsemad ja kiiremad. Investeerime klientide vajaduste järgi,” toob ta välja edu põhjusi.

Lisaks kiidab Sass oma noort ja kõrgelt koolitatud juhtkonda (seit-

se inimest, keskmine vanus 32 aastat), keda nimetab Team Radiuseks ja kelle töö käib põhiliselt digitaalselt. Töötajaid motiveerib lisaks Eesti keskmisest märksa kõrgemale palgale huvitav töö ja arenemisvõimalus uute moodsate tööpinkide ja koolituste toel. Ettevõttes on olemas oma jalgrattatiim, tehakse ühisüritusi.

Uude tootmishoonesse luuakse uued sportimisvõimalused. Tegevjuht toetab praeguse tööjõu puuduse olukorras põhimõtet, et mitte töötajad ei pea ennast ettevõttele maha müüma, vaid ettevõte peab ennast atraktiivseks tegema.

Pool toodangust läheb eksporti, sellest enamik Soome, mida ettevõte peab lausa koduturuks. Euroopas võib RMi toodangut näha paljudes riikides, vähesel määral ka USAs. kiili on tootmise ArendAmiseks heA koht Ehkki RM ise nüüd ära kolib, kinnitab selle tegevjuht, et Kiili on tootmise arendamiseks hea koht. See asub Tallinnast vaid 21 km kaugusel ning TallinnaTartu ja Viljandi maantee vahel, mis muudab liikumise igas suunas lihtsaks. Ka Kiili vallavalitsusega on ettevõttel väga head suhted olnud. Ettevõte on Kiili Ettevõtjate Liidu liikmena aidanud asfalteerida valla teed ja löönud kaasa paljudes muudes ettevõtmistes.

seadmed maksaVad sajast tuhandest kuni poole miljoni euroni.

Küsimusele, kas Kiili vald jääb nüüd ühest aktiivsest ettevõttest ilma, vastab Sass, et loodus tühja kohta ei salli ja RMi asemele kolib vabanenud hoonesse peagi teine metallitööstusettevõte. Kiili tehases on RMi viimane tööpäev 16. detsember ja kliente oodatakse uuel aadressil alates tuleva aasta veebruarist.

BALTEM PAKUB KOOSTÖÖS SWEDBANKI JA

EUROOPA INVESTEERIMISFONDIGA UUTE JA KASUTATUD MASINATE SOODUSTINGIMUSTEL RAHASTAMIST (COSME) *COSME – Competitiveness of Small and Medium Enterprises

(EU laenude garanteerimise prog programm r ramm EU No 1287/2013 on loodud Euroo Euroopa Euroopa Nõukogu r pa Parla PParlamendi mendi ja Euroo r paa Nõu k kogu poolt eesmärgiga eesmärg r iga suurendadaa väikeväike- ja keskmise suurusega ettevõtete ettevõtet õ e konkurentsivõimet) k kurentsivõimet) kon t

COSME RAAMTINGIMUSED • • • • •

KAPITALIRENT (financial lease) FINANTSEERITAKSE NII UUSI KUI KASUTATUD MASINAID MAKSIMAALNE FINANTSEERITAV SUMMA 150 000 € TEHINGU KOHTA OMAFINANTSEERING 9% INTRESSIMARGINAAL 1,79%

ÜLEVAADE MASINATE KOHTA

www.baltem.ee

Finantsteenuseid pakub Swedbank AS. Tutvuge teenuse tingimustega www.swedbank.ee/business, vajadusel konsulteerige pangatöötajaga.

+372 51 925 029 Marek Saage +372 56 51 934 Uno Villberg

8 || KalaNDus || maa elu

8. detseMber 2016 tatud nõuetega vastavusse viia hiljemalt 30. mail 2016.”

Samas dokumendis lubati, et maikuu viimasel päeval läheb lõkspüüniste kontroll taas täie hooga edasi. Paljud kalurid ei oodanud ära 26. mai pressiteadet, millega korralduse täitmise kontroll 31. mailt edasi lükati, ja tõid Marguse kinnitusel mõrrad kuivale. Segaduse lõpetas 30. mail laiali saadetud keskkonnaministeeriumi teade, et silmasuurust vähendatakse ja koha alammõõtu tõstetakse. Kalurid viisid mõrrad vette tagasi ja kirusid üksteisele nende ja kalade elu jõuliselt häirinud eelnenud nädalaid ja ametnikke.

Pärnu kalur Urmas Margus püstitas oma kodumaja ette skulptuuri, mis kujutab tema vaadet mullustele Pärnu lahe süvendustöödele.

Foto: toomAS ŠAlDA

kalur süüdistab ametnikke

vassimises ja tõe varjamises tOOmAS ŠAlDA Maa Elu

P

ärnu Raeküla linnaosas võrgupoodi pidav ja üle poole sajandi merd kündnud kutseline kalur Urmas Margus on järjekindel mees. Kuna karta pole tal kedagi ega midagi, kirjutabki ta õigust ja õiglust nõudvaid pöördumisi eri ametkondadesse ja ehib koduhoovi skulptuuridega, mis valdavalt pühendatud mõnele tema hinnangul kalade ja kutseliste kalurite vastasele teole. Viimane neist sümboliseerib mullu Pärnu lahes toimunud süvendustöid, mille tagajärgi nimetab Margus kolossaalseks reostuseks. „Jääb mulje, et kalurite tõstatatud reostusprobleem seoses Pärnu sadama süvendustöödega on keskkonnaministeeriumile vastumeelne teema ja sellele järgnenud nõndanimetatud silmasuuruse aktsioon tundub kalurkonna karistamisena, et nad julgesid arvamust avaldada ja tõsisele probleemile tähelepanu pöörata,” arvab Urmas Margus.

kAlurid tAhAvAd teAdA Aga kõigest järgemööda. Seni viimase pöördumise saatis Urmas Margus keskkonnaministrile, keskkonnaministeeriumi kalavarude osakonnale ja keskkonnainspektsioonile septembris ning sai nüüd vastuse, millega ta ettearvatult rahul pole. Oma pöördumise kõige pikemas osas tahab ta selgust, miks alles selle aasta mais otsustasid ametnikud, et seisevpüüniste silmasuurusi tuleb mõõta elektrooniliselt. Mõõtmismetoodika muutmist põhjendatakse 2006. aastal jõustunud Euroopa Komisjoni määrusega. Elektrooniline mõõtmine muutus kohustuslikuks 2008. aastal. „Meie, kalurid, tahamegi teada, kas varasemate järelevalveoperatsioonide käigus tehtud mõõtmistulemused ei näidanud metoodilistel või muudel põhjustel nii massilist rikkumiste hulka kui sel aastal? Mis põhjusel varasema kaheksa aasta jooksul mõrdade silmasuurusega probleemi polnud?” ei saa Margus ametnike maailmas toimuvast aru.

Keskkonnaminister Marko Pomerantsi ja ministeeriumi kalavarude osakonna nõuniku Liivika Näksi allkirjastatud vastuses tõdetakse, et varem pole kontrollimiste käigus silmasuuruste probleem tões-

ti välja tulnud. „Silmasuurust on kontrollitud pisteliselt ja tuvastatud ka rikkumisi, kuid kõne all olnud suuroperatsioonil (10.–12. mai 2016 – toim) keskenduti just silmasuuruste kontrollimisele ning selgus, et probleem on laiem. Kevadel toimunud järelevalveoperatsioonile oli kaasatud abijõudu teistest maakondadest, mis võimaldas sellise ulatuslikuma kontrolli ette võtta.”

Hea küll, silmasuuruse osas istusid osapooled peagi laua taha ja saavutasid kompromissi: silmasuurust alandati neli millimeetrit, tõstes samal ajal koha alammõõtu järk-järgult ühe sentimeetri kaupa kahe sentimeetri võrra. Ent vahepealne paanika tegi Urmas Marguse väitel kaladele palju halba. „Seaduskuulekamad kalurid eemaldasid sanktsioonide hirmus püügilt ja tõid kaldale üle 300 mõrra. Samal ajal oli Pärnu lahes kalade massilise kudemise aeg ja merest välja toodud püünised olid paksult kaetud kalade marjaga. On üldteada, et ahvenad ja kohad kasutavad mõrdade kariaedu ja juhtaedu kudesubstraadina.” Margus rehkendas välja, et üksnes ühe juhtaia enneaegselt ja käsu korras merest väljatoomine hävitas neli miljo-

nit ahvena viljastatud marjatera. „Maikuus käsu korras välja toodud kolmesajas mõrras tuleb kokku 1,2 miljardit viljastatud marjatera, peale selle koha viljastatud mari, mida oli võimatu kokku lugeda,” ei taha mees tekkinud kahjul lasta niisama unustuse hõlma vajuda ja võrdleb seda genotsiidiga kalavarude suhtes. Keskkonnaministeerium pole väidetuga nõus.

seaduskuulekamad kalurid eemaldasid sanktsioonide hirmus pÜÜgilt ja tõid kaldale Üle 300 mõrra. „Püügivahendi veest eemaldamisega tekitatud kahju piirdub selle osaga marjast, mis pole veel koorunud. Teatavasti on kalad väga viljakad ja marja hulgast sõltub põlvkonnatugevus suhteliselt vähe. Kuna mõrdade väljavõtmine toimus maikuu kolmandal dekaadil, siis oli selleks ajaks suhteliselt sooja vee tõttu enamik ahvena marjast koorunud. Samas on selge, et veekogus ebaseaduslikult asetsevate püügivahenditega tekitatakse kalavarudele tunduvalt suuremat kahju ka-

la noorjärkude püügiga kui osa marja hukkumisega.” Margus kommenteerib ohates, et värskel ja koorunud marjalindil ta oskab ikka vahet teha ja alamõõdulisi kalu kutselised kalurid kaldale ei too.

Tagantjärele tark olles saab tõdeda, et 60 millimeetrist neli millimeetrit väiksema silmasuurusega mõrrad olid ebaseaduslikud vaid paar nädalat. „Kõigi nende aastate jooksul muretsesid kalurid endale just sellise silmasuurusega seisevpüüniseid ja seda sageli näiteks PRIA abiga,” on Margus hämmeldunud, et riigi parem käsi ei tea, mida vasak teeb. keegi vAssib Kui kalur väidab, et välja toodi üle kolmesaja mõrra, siis ministeeriumi vastuses kinnitatakse, et reidi käigus kontrolliti 365 mõrda, millest 30 suhtes anti korraldus mõrd veekogust välja tõsta. (31. mail kirjutas Maaleht, et kontrolliti hoopis 87 mõrda.) Maa Elu käsutuses on 24. mai 2016. aasta keskkonnainspektsiooni Pärnumaa büroo väljastatud korraldus Pärnu lahe kohta, kus seisab must valgel: „Käesoleva teavitusega annab Keskkonnainspektsioon teada, et püügil olevad seisevpüünised tuleb püügilt eemaldada või kehtes-

probleemsed süvendustÖÖd Viimasena, kuid ehk isegi kõige tähtsamana võtab Urmas Margus ette eelmisel aastal Pärnu Sadama Pärnu lahes tehtud süvendustööd. Ta rõhutab, et äriühingule pole tal õigust midagi ette heita, nende asi ongi teenida kasumit sealt, kust saab, ja kulud võimalikult väikesed hoida. Kõik load ja kooskõlastused olid sadamal olemas. „Tahakski teada, miks keskkonnaministeerium need dokumendid 2012. aastal sellisel kujul väljastas. Muidugi oli tellitud eksperthinnang jne, aga see ei olnud selline nagu tarvis,” ei saa Margus rahu, „piiranguid polnud seal seatud isegi lõhe ja siia kudemise ajaks.” Põhiprobleem on tema hinnangul see, et süvendamise käigus kaadati 780 000 kuupmeetrit savi ja liiva segu liiga lähedale, umbes seitsme kilomeetri kaugusele Pärnu muulide tipust, umbes kolm kilomeetrit Tahkurannast. „Kui see kogus oleks ühe meetri kõrgune ja kuue meetri laiune riba, ulatuks see Pärnust Tallinnasse. Siia kaadatud saviliiv on tuulte ja vee liikumise mõjul laiali valgunud ja kahjustanud mitme kalaliigi kudemiskohti. Võtab aastaid, kuni see kõik kõvaks settib. See saviliiv tulnuks viia kuskile avamerele, mis muidugi oleks märksa kallimaks läinud. Pisikeses Pärnu lahes jääb see kauaks ringlema. Mereinstituudi merebioloogia osakond asetas pooleteise kilomeetri kaugusele rannahoonest tigude substraadid.

Nende oma tuuker ütles 2015. sügisel, et enamik tigusid hukkunud, sest hingamisavad on savist ummistunud.

Mereinstituudi kalandus- ja kalabioloogia osakonna paljudesse kohtadesse kahe meetri sügavusele pandud kohakoelmuid on samuti raske uurida, sest vesi ei paista piisavalt läbi, kinnitati novembri keskel Pärnu raamatukogus toimunud teabepäeval. Kui meie nõuame sõltumatut komisjoni, et reostuse suurus kindlaks teha ja tagajärjed fikseerida, siis sellele ei vastata. Aga samas – keda sellesse sõltumatusse komisjoni ikka panna? Kes maksab, tellib muusika ja toiduahel on meil lühike.”

Keskkonnaministeerium vastas Pärnu lahe süvendamise kohta kalurile napisõnaliselt: „TÜ Mereinstituudi tehtava riikliku operatiivseire käigus kogutud andmetel oli Pärnu lahel vee läbipaistvus sarnane 2015. aastaga. Pärnu lahes vaadeldud kolmes vaatlusjaamas paistis vesi 2016. aastal läbi küll vähem kui aastatel 2013–2014, kuid nähtavus oli parem kui 2012. aastal.”

maa elu || tOOtJalt taRBIJale || 9

8. detseMber 2016

OTT tuleb jõulutoidu

valmistajale appi SirJe niitrA Postimees

M

itmes Eestimaa nurgas on järjest populaarsemaks saanud OTT ehk süsteem Otse Tootjalt Tarbijale, mille on ellu kutsunud kodanikud ise ja mis toob talukauba soovijale kodukohta ilma igasuguse vahendustegevuse ja -tasuta.

OTT on kasulik nii tootjale kui ka tarbijale. Ühtpidi saab selle kaudu kaupa turustav talunik kindlustunde oma toodangut kasvatada, tarbijal on aga võimalus osta oma kodukohas valminud kvaliteetset toitu või suisa mahetoodangut.

Müük OTTis toimub nõndanimetatud kaubakohtumistel, kus tootjad tarbijatega vahetult kokku saavad. Kohtumised leiavad tavaliselt ühes kohas aset kord nädalas ja kestavad ligikaudu tunni. Ku-

na talunikud võtavad kaasa alati pisut rohkem kui tellitud, siis saab osta ka otse kohapeal. Kindluse mõttes on soovitatav tellida järgmiseks korraks kaup ette kas siis otse taluniku juures registreerimislehel, e-kirja või telefoni teel.

Pärnumaa OTTi üks vedajaist Kaire Ilus, kes teeb seda oma töö kõrvalt, ütleb, et tegevus käib aasta ringi, aga jõulude ajal on toiduga kauplemine loomulikult eriti aktiivne. Uudis on see, et kaubakohtumise paiku on nüüd Pärnus juba kaks. Ehkki Martensi väljakul (neljapäeviti) on alati palju rahvast ja äri läheb paremini, kogub kauplemine haiglarahva toel tuure ka taastusravihaigla esisel platsil (teisipäeviti) ja soovi sellise koha järele on avaldanud juba ka Paikuse elanikud. kAsutAjAte Arv kAsvAb Kuna tootjatele on OTT oma kauba turustamise kindel kanal, siis tuleb pakkujaid Ilusa sõnul üha juurde. Kui algaastatel kasutasid seda otse-

teed tarbijani vaid kuus-seitse tootjat, siis nüüd ületab nende arv juba 20. Jõulude eel on lisandunud näiteks mitu vorstitootjat. Ka tarbijaid, kes huvituvad heast kohalikust toidust, on üha rohkem. Paljud tulevad kohale lihtsalt niisama uudistama ja teevad siis ühtlasi mõne ostugi.

kohtumised leiaVad taValiselt Ühes kohas aset kord nÄdalas ja kestaVad ligikaudu tunni.

Pärnu OTTi kauba üleandmine toimus seni Pärnu Keskuse ees Martensi väljakul igal neljapäeval poole viiest poole kuueni. Nüüd lisandus veel teinegi koht. Tellida saab näiteks Sepa mahetalu ja Mätiku talumeierei piimatooteid ja jäätist, Paluka talu köögivilju, Kaatarusaare talu mahedaid mahlu, siirupeid ja hoidiseid, Raismikuoja talu puhtaid teraviljatooteid, Kapteni talu

värskeid kalatooteid ja paljude teiste ümbruskonna tootjate kaupa. Valikus on ka kondiitritooted, mesi, munad ja muudki.

Sepa Mahetalu perenaine Nele Tamm on kasutanud OTTi võrgustikku algusest peale ja praegu müüb sel moel kolmandiku kuni poole oma toodangust. Algul käis ta ka Viljandis, kuid kuna see asub tema kodukohast Koongast kau-

Lemmikloomad raadios Elmar!

12.-16. detsembrini on raadios Elmar lemmikloomade nädal.

Rohkelt kasulikke nõuandeid PetCity spetsialistidelt, palju lemmikutele vajalikke kingitusi ning loomulikult päevad täis heatujulist muusikat! www.elmar.ee

gemal ja ostjaid oli seal vähem kui Pärnus, siis nüüd veab naine peamiselt oma piima, või, koore, juustu ja munad kaks korda nädalas Pärnusse OTTi kohtumispaikadesse. Suvel saab ka laatadel käidud, kus läheb eriti hästi Sepa talu jäätis. eeskuju prAntsusmAAlt Oma üheksa lüpsilehmaga kuulub Sepa talu mikrotoot-

jate hulka. OTTist on Tamme sõnul palju kasu, ehkki investeeringuteks siiski raha üle ei jää. Lisaks otse tarbijale süsteemile, kus müük toimub kindlaks määratud kohal ja kellaajal, viib ta soovijale kauba ka vajadusel päris koju kätte, olgu summa kuitahes väike.

OTTi ühenduste eeskuju on tulnud Prantsusmaalt A M A P-l i i k u m i s e s t (tõlkes: kohalike väiketalunike ühendus). AMAP on vabatahtlikkuse ja kodanikualgatuse initsiatiivil loodud nn solidaarsussõlm tootjate ja tarbijate vahel. Prantsusmaa süsteem on üsna põhjalik ning tootjad ja tarbijad on seotud lepingutega. Olgu öeldud, et meil mingeid lepinguid ei sõlmita. AMAP on aidanud Prantsusmaal ja aitab ka meil väiketootjatel hakkama saada ja areneda. Tarbija saab niiviisi lihtsalt kätte oma kodukohast pärineva puhta toidu.

Täpsustuseks – töötlemata aia- ja taimekasvatussaadusi võib otse ostjale müüa ilma veterinaar- ja toiduameti loata, töödeldud taime- ja loomakasvatussaaduste müügist tuleb aga veterinaar- ja toiduametile teada anda.

Eestis tegutseb OTT lisaks mainitud kohtadele veel Kuusalus, Raasikul, Kosel, Viljandis, Saaremaal, Kiilis, Rakveres, Kolgal ja Läänemaal. Näiteks Tallinna Nõmme OTTi e-poest saab tellida Koksvere veski, Märjamaa lihatööstuse, Pajumäe talu, Saidafarmi, Biominerata, SirLoin OÜ, Uuetoa talu ja Keldrimäe talu tooteid.

10 || Ilma- Ja taImetaRK || maa elu

taimede abil KAtrin luKe fütoterapeut, Karepa Ravimtaimeaed

kÕhulAhtisus Kõhulahtisuse vastu aitavad lepakäbid, nende korjeaeg on oktoobri lõpust aprillini. Neist saab valmistada tee: vala supilusikatäis käbisid üle keeva veega ja lase tõmmata 10–30 minutit. Oma kogemusest võin öelda, et aitab viie minutiga. Kahetuhandendate aastate algul laatadel alustades sai lepakäbiteega paljusid aidata, sest siis võis ka laadatoidust kõht lahti minna. Tavaliselt andsingi hädalisele lepakäbid tassi põhja ja saatsin kuuma vett otsima.

Tammekoor. Vesta koor noortelt sõrmejämedustelt okstelt või tükelda võrseid. Supilusikatäis koort vala üle veega ja keeda 10–30 min. Tagavaraks võib ka kuivatada.

Tedremaran kipub küll unustusse jääma, aga veel on teadjaid. Taime korjatakse niisketest metsaäärsetest, juur puhastatakse harjaga, lõigutakse ja kuivatatakse. Võib ka toorena viina sisse pista, siis on ravim kapi peal kohe valmis.

Soopihl ja ojamõõl. Varte ja juurte keedus: keeda 30 minutit, lase sama kaua jahtuda.

Joo üks-kaks tassi.

Toomingamarju süüakse toorelt. Kuivatatud marjadest keedetakse teed. Teed saab teha ka toominga koorest. Ei soovita kasutada pikka aega järjest.

Koirohi kasvab meil ürdiaedades, aga vahel ka metsikuna, olen näinud Vormsi saarel, Käsmus, Lobikülas ja Narva kindluse ääres. Tehakse tinktuuri: üks osa taime, viis osa viina.

Tee saamiseks vala teelusikatäis kuiva koirohupuru üle kuuma veega ja joo lonksudena enne sööki. On väga kibe, aga vanasti võeti tinktuuri vähi ennetamiseks, profülaktika mõttes.

Mu vanaema ja vanaisagi pruukisid seda. Tänapäeval on seda natuke vermutites. Koirohust valmistatav absint on keelatud, välja arvatud Prantsusmaal.

Nelk. Teelusika- kuni supilusikatäis nelgiteri vala üle keeva veega ja lase tõmmata kümme minutit. Võib ka keeta tasasel tulel viis minutit ja lasta tõmmata kaane all viisteist minutit. Kui ees soojale maale minek, võib kaasa võtta nelgipulbrit. Peale parkainete on nelgis eeterlikke õlisid. Vene arstid soovitasid nelki toidumürgituse vastu juba nõukogude ajal.

Eespool loetletud taimed aitavad üldjuhul kohe. Nõrgema toimega on kummel ja saialill.

Kui ei aita, siis tuleks arsti poole pöörduda, sest tegu võib olla tõsisema probleemiga: pankreas, tsöliaakia vm. kÕhukinnisus Vana hea vahend on linaseemneleotis. Linaseemned kalla üle 60kraadise veega ja lase seista umbes tunni. Saadud limast olust võetakse sisse kõhukinnisuse korral.

Limaaineid sisaldavad ka kassinaeri ja altee õied, lehed ja juured. Kuigi nõrga toimega, on neid ohutu kasutada ja koduaias lihtne kasvatada.

Aitab ka peet. Süüa võib nii keedetud kui ka tooreid õhukesi peediviile. Maitsestada maitsetaimedega, sest meil kasutatav pipar paneb kõhu kinni.

Veel on head kõhukorrastajad kõrvits, kabašokk, ploomid, karulauk ja hapukapsas.

Kõhugaaside vastu aitavad köömned ja fenkoliseemned. Kui neid enne tee tegemist peenestada, siis saab tee valmis viie-kümne minutiga. Terveid seemneid tuleks termoses mitu tundi kuumas vees leotada.

Samuti võib köömeid, fenkolit jm maitsetaimi kasutada toidus: köömneid kaalika, kapsa, leiva ja küpsiste sees. Ka fenkol sobib aedviljatoitudesse, aga Jamie

Oliver maitsestas fenkoliseemnetega isegi vorste. Sai ka ise järele proovitud – vahva maitse oli!

Kõhukinnisus tekib inimestel ka vähese sapierituse tõttu.

Siis tuleks juua sapieritust soodustavaid teesid: kibuvitsamari, võilillejuur, saialill, pune, liivateed. Maitsetaimedest sobivad pune ja koriander.

Seedimise soodustamiseks võib valmistada segusid.

Karepa aias oleme seedimise teesegudes kasutanud basiilikut, köömneid, kibuvitsamarju, linaseemneid, saialilleõisi, koriandriseemneid, tüümiani ehk liivateed. Juua tuleb kõiki seedeorganitele mõeldud teesid enne sööki.

Kalmusejuurest tasub teha tinktuuri, sest kui kõht jääb kinni, pole aega juurt kaksteist tundi külmas vees leotada, vaid tuleb võtta kohe väike pitsitäis, 10–20 ml. Tükeldatud värske juur vala üle viinaga ja lase kaks-kolm nädalat pimedas seista. Aitab, kui on gaasidega kõhukinnisus, kuid ei tasu pidevalt tarvitada.

Paakspuukoor kuivata ja kuumuta 100 kraadi juures ükskaks tundi või lase seista aasta enne kasutamist. Müüakse ka apteegis. Ei sobi pikaajaliseks kasutamiseks.

Lastele antakse ka kummeliteed. See on nõrk, aga ohutu, välja arvatud korvõieliste talumatuse korral. ülihAppesusegA gAstriit Gastriidi korral tuleb vältida praetud, suitsutatud, konserveeritud tooteid ja kulinaariatooteid. Magu on tund-

Hariliku kalmuse juure tinktuur aitab kõhukinnisuse vastu.

FotoD: WiKiPEDiA

Tedremaran on abiks kõhulahtisuse korral.

ju Kal

KÜlViKAlenDer – DetSemBer 2016 Vili, alates kl 14.41 juur

11. P

Juur 09.10 15.20

Juur, alates kl 14.41 õis

14. K

16. R

02.05

TULI

VESI

ÕHK

Õis, alates kl 14.09 leht Leht

S

15. N

Õis

MAA

V

13. T

VI

K

12. E

R

ur Amb

10. L

i ts

vi Lõ

Vili

Jäär

LI

9. R

kits

U

E

esti ilm on muutlik ja ebareeglipärane. Oleme viimase nädala vältel kogenud tohutuid ilmavõnkeid. Seetõttu on suureks abiks oskus ennustada ise ilma kohalike tunnuste järgi. Kui seda ametlike prognoosidega kombineerida, peaks saama üsna usaldusväärse ilmaennustuse.

Vanarahval ja meremeestel on ilma kohta hulk vanasõnu ja tähelepanekuid, mis jaotatakse põhiliselt kaheks: meteoroloogilised ja mittemeteoroloogilised. Esimesse rühma kuuluvad need tähelepanekud, millele on ka teaduslikku seletust võimalik leida. Need on tihedalt atmosfääriga seotud. Teise rühma kuuluvad mitmesugused nn looduse põhjal (loomad-taimed, looduse aastaajalised nähtused, mingid eripärased tunnused) kujunenud ütlemised, mis on enamasti kaudsemad ega pruugi endas tõetera kätkeda. Üks päris vahva ja usaldusväärne kohalike tunnuste seeria on järgnevus ehk teatud pilveliigid vahelduvad kindlas järjekorras, näidates ilma muutumise suunda ja kiirust. Toon siin ära ainult selle algusosa: taevasse ilmuvad kiudpilved; taevas on piimjas/valkjas, tekivad halod. Kui kiudpilved muutuvad ja liiguvad kiiresti, siis on laussadu tõenäolisem.

Kui kiudpilved saabuvad lõunast või kagust, võib see tähendada lõunatsükloni kohaleilmumist ja teatud juhtudel isegi paduvihmast ilma. Üldse võivad kiudpilved olla väga tähtsad ilmamuutuse indikaatorid, sest need on seotud vahel jugavooluga – sageli saab ilmamuutus alguse kõrgetes õhukihtides ja tuleb ajapikku madalamale. Seda on osanud tähele panna ka vanarahvas, nii on Rõugest meieni jõudnud sellised ilmavanasõnad: „Kiudpilved valmistavad sajule. Mida pikem ettevalmistus, seda pikem tuleb sadu” ja „Kui on Noa laeva kiududes sabad, vihat, tordit, siis tuleb tuult ja harva sadu” [(E 63474 (256) < Rõuge khk. – J. Gutves (1929)]. Üks tuntud ilmavanasõna on seotud hommikuse või õhtuse taevapunaga, näiteks „Eha puhub – hea ilm, koit punab – kuri ilm” või „Kui päikene lätt looja, punanõ, siss tulõ tõsel päival kah illos ilm” [(RKM II 364, 303 (2) < Vastseliina khk. – Kristi Salve < Liidia Klaas, 84 a. (1981)] ehk punetav taevas õhtul ennustab paranevat või head ilma.

Selle põhjus on asjaolu, et meil valitseb üldiselt läänevool ehk rõhkkonnad ja sellega seotud pilvemassid liiguvad sageli läänekaartest itta – kui läänes ilmub selge taeva riba, siis pääseb loojuv päike pilvi alt valgustama, värvib need punaseks ja tihti võib kindel olla, et see selgema ilmaga ala läheneb. Teisiti on lõunatsüklonitega, kui pilved tihenevad lõunakaartest ja siis võib just lääs või loe, kuhu päike loojub, viimasena selgeks jääda.

Lõpuks üks vahva ja paistab, et senimaani mingil põhjusel ikka ja jälle õigeks osutunud tunnus, mis näitab, millist talve on oodata: see on kobraste käitumine suve lõpus ja sügisel Halliste vallas Viljandimaal. Nii ütleb alanud talve kohta nende käitumist jälgiv Priit Retsep: „Väga krõbe ei tule – koprad erilisi varusid ei kogunud. Muidugi, üksikud krõbedama külmaga nädalad võivad tulla, aga üldiselt pehme talv.” Elame, näeme!

Ilm on ebatavaliselt muutlik, heitlik ja paistab, et see kestab veel mõnda aega. Nädal algas tormiselt ja suure soojaga, sellele järgnes jahenemine, kuid praeguseks on kohale jõudnud uus soojalaine, mis hakkab taanduma. Järgmised päevad tulevad ilmselt talvisema moega, ent püsivat külma ja lund lubada ei julge – Atlandi ookeani mõju võib osutuda tugevaks ja siis toovad järjestikused tsüklonid või nende lohud Läänemere idakaldale ikka niiskust ja soojust.

JU

ILMA ENNUSTAMINE KOHALIKE TUNNUSTE JÄRGI

lik ja neis toitudes sisalduvad maitse- ja säilitusained on ärritava toimega.

Hommikul võiks esimene toit olla kaerahelbepuder, alles siis kohv. Esimese suutäiena ei tasu kohvi juua.

Kes on teejooja, siis hommikul ärgates ja õhtul enne magamajäämist sobib Islandi samblik.

Kibe, aga tõhus. Selles sisalduv lima kaitseb ja ravib mao limaskesta ärrituste eest.

Teele võib lisada natuke tammekoort, põdrakanepit, hanijala lehti, kanarbikku. Need on ka Karepa Ravimtaimeaia maotee koostises, mis on aidanud paljusid. Islandi sambliku asemel võib ka linaseemneid või altee lehti, õisi või juurt kasutada, samuti kassinaeri lehti ja õisi. Enamasti on need taimed omast käest võtta. On võetud ka taruvaiku mee või võiga. Piirituses on taruvaik ärritava toimega. Ülihappesuse korral on hea kanarbikutee, sest kanarbik neutraliseerib maohapet.

Kanarbiku korjeaeg on augustseptember, kui taim õitseb.

Alahappesusega gastriidi vastu aitavad hapud toidud ja mahlad: hapukapsas, pohl, pihlakamari, jõhvikad jne. Teetaimedena sobivad teeleht, ubaleht, pihlakamari.

Tsöliaakia põdejal tuleks muidugi vältida teravilja, milles gluteen sees: nisu, oder, rukis, kaer. Samuti toite, mis neid sisaldavad, sh äädikas, majonees, kastmed jpm, sest tänapäeva toit on keeruline ...

Kõhulahtisuse ja soolepõletike korral on abi lepakäbi- ja tammekooreteest. Lepakäbi on siiski tõhusama toimega. Kel on, võib ka kasekäsnateed iga päev juua.

Pärast antibiootikumikuuri on hea maapirn, nii teena, krõpsudena kui ka toiduna.

Maapirnis olev innuliin on toiduks kasulikele bakteritele ja aitab taastuda mikroflooral.

Mao- ja soolekasvajate vastu on juba vanast ajast kasekäsna kasutatud. Apteegist saab osta preparaate, kuid paljud otsivad käsna metsast ise ning teevad teed ja leotisi. Nüüd on müügil ka kasekäsnapulbrid, mida saab mugavalt kasutada teeks või toonust tõstvaks joogiks.

Ne i

ilmatark

Sõnn

JÜri KAmeniK

Leevendame kõhuja soolehädasid

ISTUTUSAEG

ilmAtArK

8. detseMber 2016

K

Leht, alates kl 15.15 vili ALLIKAS: MÄRKMIK-KALENDER „AASTA AIAS 2016” KIRJASTUSELT VARRAK

V

maa elu || KODu Ja aeD || 11

8. detseMber 2016

Armsaid alpikanne

tuppa ja õue SÄDe lePiK Maa Elu

U

skumatu, kuid mõnikümmend aastat tagasi valitsenud defitsiidi ajastul olid õnnega koos, kui said hilissügisel lillepoest mõned õrnad alpikanni lõikeõied. Muud poes polnudki ja ilus alpikannipott oli juba väga uhke kingitus.

Tagasikäändunud kroonlehtedega alpikannid ongi justkui kord moes ja siis jälle unustuse hõlmas. Kuna imelisi uusi sorte tuleb järjest juurde ja alpikannidega tegelevad ka mõned tublid Eesti lillekasvatajad, püüavad need poes jälle teenitult pilku.

Aretusega on saadud lihtja täidisõielisi eri kõrguse, õiesuuruse ja tooniga sorte (kollase toonini jõuti 20 aastat tagasi). Viimastel kümnenditel on rohkem rõhku pandud lõhnale (mitmed liigid lõhnavad, aretusega on see omadus sortidel aga tihti kadunud), õite narmastunud servale, lehtede kujule, värvile ja neid ehtivale hõbedasele mustrijoonisele, aretatakse ka üha külmakindlamaid sorte. Vahemere alpikanni Miracle sarja sordid kannatavad välja paar miinuskraadi ja nendega võib õues ehtida varasügisesi aiavaase. Jahedad sügisilmad sobivad alpikannidele hästi, enne püsivaid külmi tuleb need aga sisse tuua. heA mitmeks otstArbeks Gravüüre, kus on kujutatud alpikanne, leidub juba 16. sajandi trükistes. Tol ajal usuti, et sarnane võiks ravida sarnast ja kuna alpikanni ümarate lehtede kuju meenutas natuke kõrva, on kasutatud seda mugul-

taime kõrvavalu korral, aga ka lahtistina ning paisete ja haavade, reuma ja podagra raviks. Inglismaal olevat alpikanni pruugitud sünnituse esilekutsumiseks: mõju olnud nii võimas, et lapseootel naistel, kellel mahasaamisega veel aega, soovitati alpikannidest parem eemale hoida. Prantsusmaal Perigord’i kandis kutsuti alpikanne sealeivaks, sest mugulatega nuumati sigu, kuna need andsid sealihale eriti hea lõhna ja maitse. Alpikanniga armastavad maiustada metssead, oravad ja hiired ning mugulat on söödana kasutatud ka kala püüdes.

Endal on sellised katsed siiski targem tegemata jätta ja tervist ei tohi alpikanniga ka omal käel turgutama hakata, sest armsa lille mugulates leidub mürgist ja uimastavat ainet tsüklamiini, mürgiseid ühendeid on teisteski taimeosades. Alpikanni taimemahl on nahka ärritava toimega.

Türgi impeeriumi aladelt jõudsid esimesed alpikanniliigid Euroopasse ja Suurbritanniasse pärast 1560. aastat. John Gerard (1545–1612, tema taimeraamat „Herball” ilmus 1597) töötas habemeajaja ja kirurgina, kuid oli hingelt aednik ja arstide kooli ravimtaimeaia kuraator. On teada, et ta kasvatas vähemalt kahte alpikanniliiki, mõni allikas väidab, et üks neist olnud euroopa alpikann (Cyclamen purpurascens), teisalt aga leiab andmeid, et need olid hoopis naapoli (C. hederifolium) ja ümaralehine alpikann (C. coum). Kolmkümmend aas-

tat hiljem kasvatas John Perkinson (1567–1650) juba kümmet alpikanniteisendit.

Looduses on alpikanne kokku teada 22 liiki, nende levila ulatub Vahemere maadest Kaukasusse, Bulgaariasse, Türgisse, Iraani, Tuneesiasse ja isegi Somaaliasse. Alpikannide seas on nii kevadisi kui ka sügisesi õitsejaid. Näiteks 5–8 cm kõrguseks kasvav ümaralehine alpikann õitseb kevadel koos lumikellukestega, 10 cm kõrgune naapoli alpikann näitab oma õisi aga sügisel. Peaaegu kõikidel liikidel on nii roosade kui ka valgete õitega vorme.

Enamik katmikalal kasvatatavatest suureõielistest alpikannisortidest on aretatud vahemere alpikanni (C. persikum) kasutades. See liik kasvab looduslikult Kagu-Euroopas, Tuneesias jm. Aretus sai hoo sisse 19. sajandi teisel poolel. Vahemere alpikanni umbes 4 cm pikkused õied on looduses valged, roosad või punased, taime kõrgus on kuni 25 cm. Sortide (näiteks valgete õitega „Victoria”) kõrgus ulatub ka 30 sentimeetrini. Südajad lehed on hõbedase või rohelise mustriga ja altpoolt punakad.

Taimeliigi kodukanti tasub teada seepärast, et üldjuhul eeldavad aretisedki taimele loomuomaseid kasvutingimusi. Alpikannid on valdavalt mäestikutaimed, päikesekõrvetuse eest hoiavad need põõsaste varju, sageli kasvavad ka kaljupragudes. tAhAb jAhedust, kArdAb liigniiskust Toataimedena tahavad alpikannid meilt võimalikult valget ja jahedat kasvupaika, siis õitsevad nad külluslikumalt ja kõik pungad jõuavad puhkeda.

Kui oskate ostes valida paljude pungadega taime, võib see heades tingimustes õitseda mitu kuud.

Ahikütte ja niiskema õhuga kodud sobivad alpikannidele paremini. Hea oleks, kui temperatuur ei tõuseks päeval üle 15 kraadi ja oleks öösel 10 kraadi ümber. Liiga soojas ja hämaras kuiva õhuga toas kipuvad pungad kuivama. Jahedas ruumis ei ole valgus nii tähtis. Alpikann ei taha ka tuuletõmmet ning lillepotti ei või kogemata panna kuuma triikraua, küünalde või küttekeha lähedale.

Valesti kastes on alpikannist lihtne ilma jääda, sest kui lehed ja mugul märjaks saavad, lähevad need kergesti mädanema. Taime istutades on tihti pool mugulat kasvumullast välja jäetud, sedasi välditakse mugula märgumist.

Kastes jälgige, et vesi jõuaks kannutilast mullale lillepoti servas, aga mitte mugulale või lehtedele.

Kui lillepott on lehti väga tihedalt täis, siis on lihtsam ja ohutum kasta nii, et valate vee lillepoti alusele ja lasete juurtel seda sealt sisse imeda. Kauaks ei või ülearust vett aga alusele jätta. Lilledele meeldib pehme kastmisvesi, kraaniveel laske vähemalt ööpäev kannus seista. Talvel sobib hästi ka puhas lumesulamisvesi. Kuiva õhuga ruumis võiks alpikanni kõrval hoida laia madalat anumat veega. Õitsvat taime võib kord nädalas väetada täisväetise lahusega. Ärge valage väetiselahust kuivale mullale, enne kastke ja järgmisel päeval, kui muld niiske, väetage.

Tihti hakkavad alpikanni lehed kolletuma ja õievarred muutuvad pehmeks. Siis olete taime valesti kastnud või on ruum liiga hämar ja/või soe.

Kolletunud ja närbunud lehed ja õievarred tuleb mugula küljest järsu tõmbega lahti rebida, teise käega hoidke tõmbamise ajal mugulat kinni. Kääride või noaga ei maksa lehti lõigata, sest siis jäävad järele tüükad, sealt aga tungivad sisse hallituse, mädaniku ja haiguste tekitajad. Samaoodi eemaldage äraõitsenud õied.

Kui viimased õied on avanenud, hakake taime järjest vähem ja harvem kastma, kuni alpikanni lehestik ära kuivab. Nüüd vajab taim kahe-kolme kuu pik-

tÜrgi impeeriumi aladelt jõudsid esimesed alpikanniliigid euroopasse ja suurBritanniasse pÄrast 1560. aastat.

kust kuiva puhkeaega. Suveks võib alpikanni viia õue varjulisse kohta. Augustis, kui hakkavad kasvama uued lehed, istutage mugul värskesse mulda, mugula ülaosa võiks jääda mullapinnast veidi kõrgemale.

Sobib tavaline toalillemuld või aiamulla, komposti ja liiva segu. Nüüd kastke lehtede arengut jälgides järjest tihedamalt.

Pott olgu pigem väike kui suur, kerges kitsikuses moodustub rohkem õiepungi.

Looduses on alpikannid pikaealised taimed, keskküttega korteris ei õnnestu neid aga tavaliselt uuesti õitsema saada, lihtsam on osta sügisel uus alpikann. tillukesed ÕieliblikAd Õues Saartel ja pehmema talvega rannikualadel võiks meilgi kindlasti proovida alpikanne õues kasvatada. Soojemas kliimas moodustavad naturaliseerunud alpikannid aedades puude ja põõsaste varjus imelisi roosade või valgete õitega hõberohelisi taimevaipu.

Samasugust pilti meil ilmselt ei õnnestu korrata, aga tilluke alpikanniõis õues üllatab alati ja on nähtud vaeva väärt. Õues kasvavad alpikanniliigid on hoopis hapramad ja väiksemad kui tubased potitaimed.

Tallinna Botaanikaaias on õues kasvatatud vähemalt nelja alpikanni liiki. Ümaralehine alpikann (C. coum) kasvab looduslikult Musta mere ümbruse mäestikumetsades ja õitseb varakevadel, lõunatürgi alpikann (C. iberikum) võiks meil õitseda mais, kuid see liik on külmakartlik ega pruugi meil siiski talvituda.

Euroopa alpikann õitseb meil augustis, naapoli alpikann septembris-oktoobris. Euroopa alpikanni levila ulatub põhjasuunal Poolasse ja Ungarisse ja see liik talub isegi 20 külmakraadi. Mäestikumetsadest pärit taim tahab aiaski kasvada puude või põõsaste varjus. Naapoli alpikanni lehemuster meenutab luuderohtu, sel taimel puhkevad kõigepealt õied ja siis arenevad lehed, mis on kenad ka ilma õiteta.

Aias leidke alpikannidele poolvarjuline kasvupaik, kus pole ohtu, et sinna koguneks seisvat vett. Mugulad pange mulda suvisel puhkeajal, paras sügavus on kuni 5 cm. Niiskuse hoiab mullas paraja puulehtedest multš. Talveks katke kasvukoht igaks juhuks ka kuuseokstega.

TAURUSE LAO TÜHJENDUSMÜÜK Kiirematel suurem valik – küsi pakkumist!

Pakkumine kehtib 2016 detsembri lõpuni või kuni kaupa jätkub!

Tel 515 3763, 5814 7377, info@optitrans.ee Sedasi kasvasid naapoli alpikannid oktoobris Itaalias ühes Toscana võsastikus.

FotoD: SÄDE lEPiK

12 || HaNDsa || maa elu

8. detseMber 2016

heal viljaaastal

korralikku samakat ei saa AnDreS PulVer

Virumaa Teataja

H

eal lapsel on mitu nime – kes räägib handsast, kes samagonnist, kes puskarist või hoopis metsakohinast. Oleks nagu keelatud kraam, aga tuleb välja, et polegi. „Kogu nutt ja hala, et samagonni ei ole võimalik legaalselt toota, on jama,” kinnitab OÜ Estonian Spirit juht Sven Ivanov. Ükski seadus tema sõnul seda ei keela, on vaja vaid dokumendid korda ajada.

Tegelikult võiks igaüks, kel aparatuur olemas, oma kange alkoholi pruulimise seadustada. Iseasi on aga, kas see end majanduslikult ära tasub. Ivanov toob näiteks, et alates 1. jaanuarist tuleb ettevõttel pooleliitrise handsapudeli eest maksta 7 eurot ja 54 senti aktsiisi. tÄiesti legAAlne sAmAkAs Ivanov räägib, et keegi pidi selle asja ette võtma. Nii ongi peagi poeletile jõudmas Rakvere piiritusetehases kodumaisest maheviljast valminud handsa ehk rukkidestillaat. Euroopa Liidu määratluse kohaselt on tegemist hoopis rukkibrändiga. „Enam ei ole vaja kusagilt kahtlasest kohast handsat osta, meil on legaalne kraam täitsa olemas,” rõõmustab Ivanov. Ta räägib, et kiidusõnu on ta saanud ka Võrumaalt Metsavenna talust, kuhu külalistele pakkumiseks seni Leedust Samane nime kandvat samagonni osteti. „Arvasime, et handsa on intrigeerivam ja parema kõlaga kui samagonn või puskar,” selgitab Sven Ivanov.

Kui eesti inimese jaoks on handsa suhteliselt tuttav sõna, siis väljaspool Eestit ei ütle see kellelegi midagi ning piiri taga hakatakse jooki rukkibrändina müüma.

Handsa erineb piiritusest ja viinast selle poolest, et piiritus käib destilleerimisprotsessi käigus läbi neljast, handsa aga vaid ühest destilleerimiskolonnist. Lisaks valmivad destillaadid aeglase destillatsiooni käigus, mis võimaldab protsessi paremini kontrollida. Handsa destilleerimine on umbes kolmandiku võrra aeg-

OÜ Estonian Spirit juht Sven Ivanov seletab, et kui Eestis maksab alkohoolse joogi registrisse kandmine kümme eurot ja protseduur käib kiiresti, siis Venemaal kulus selleks kolm ja pool kuud ning registreerimine maksab 4000 eurot joogi kohta.

FOTOD: MEELIS MEILBAUM / VIRUMAA TEATAJA

lasem kui piirituse destilleerimine.

Kui viin valmib piirituse ja vee segamisel, siis handsa ongi see kraam, mis destilleerimise käigus sünnib. kAnge, AgA ei pÕletA Pudelisse läheb handsa veerand kuni pool aastat pärast roostevabas vaadis seismist ning joogi kangus on 63,2 kraadi. Vett sellele ei lisata.

„ See on kü ll kange, aga ei põleta ega ole sugugi ebameeldiv,” vahendab Ivanov handsat mekkinud inimeste arvamusi.

Tegelikult segatakse ka hand sat veega, et valmistada peamiselt Vene turule mõeldud samagonni Hlebnõi Kupaž. Erinevalt handsast on too rüübe ka mõnedes Eesti kauplustes juba müügil ning lähipäevil, kui Venemaa maksumärgid kohale jõuavad, peaks esimene partii Peterburi poole teele minema. „Oleme ainus ettevõte maailmas, kes teeb mahesamagonni,” muheleb Ivanov.

Samagonni valmistamisel lastakse veega lahjendatud destillaat läbi söe-hõbefiltri. „Seda mitte maitse või aroomi parandamiseks, vaid kirkuse andmiseks,” selgitab Sven Ivanov.

Ta jutustab, et kui destillaati veega segada, muutub see pisut häguseks ega oma kuigi head kaubanduslikku välimust.

Kui handsat tehakse ruk-

kist, siis samagonni on kahte sorti – nii rukkist kui ka nisust.

Venemaaga asjaajamine on keerukas ning maksumärke oodatakse juba mitu kuud. Ka jookide registreerimine oli väga vaevaline ja kulukas. Sven Ivanov seletab, et kui Eestis maksab alkohoolse joogi registrisse kandmine kümme eurot ja protseduur käib kiiresti, siis Venemaal kulus selleks kolm ja pool kuud ning registreerimine maksab 4000 eurot joogi kohta.

Kõigest hoolimata on Estonian Spiritil kavas Venemaa turule veel uusi jooke teha. „Kavas on maitsestatud samagonnid,” kõneleb Ivanov. Esialgu võetakse ette Venemaal tuntud ja tunnustatud mädarõika- ja küüslaugumaitse. ÄrgitAjAd venemAAlt Just Estonian Spiriti koostööpartnerid Venemaalt olid need, kes ärgitasid siinset seltskonda samakaajamist proovima. „Meil destillaatidega kogemusi ei olnud, aga 2014. aasta oktoobris proovisime ühe väikese portsu teha ning tulemus oli väga hea,” meenutab Sven Ivanov.

Järgmised proovipartiid

läksid aga üksteise järel aia taha ning alles 2015. aasta mais õnnestus esimese korra hea maitse taas kätte saada. „Saime teada, et asi sõltub väga palju viljast, meile tähendab sõnapaar „korralik vili” sootuks midagi muud kui põllumehele,” ütleb Ivanov.

Destillaadi valmistamiseks on kõige parem Sangaste rukis, mis pole kasvanud just kõige paremal viljaaastal. „Siis on teras palju toitaineid, aga vähe tärklist,” selgitab Ivanov.

destillaadi Valmistamiseks on kõige parem sangaste rukis, mis pole kasVanud just kõige paremal Viljaaastal.

Mullune vili näiteks handsa tegemiseks ei sobinudki ning kogu praegune kraam on tehtud 2014. aasta viljast. „Tundub, et tänavune vili peaks meie jaoks hea olema, aga eks tuleb ikka kõigepealt väiksem proov teha, et näha, millise kvaliteedi saavutame,” lausub Sven Ivanov.

Handsa tootmise muudab keeruliseks asjaolu, et kui piirituse puhul on destilleerimise käigus võimalik teha vigade parandust, siis handsa valmistamisel mitte. Kui midagi viltu läheb, jääb valmis kraami sisse liiga palju lisaaineid: estreid, aldehüüde või puskariõlisid, mis rikuvad lõhna ja maitse. Kõige tähtsam on korraliku meski valmistamine. „Kui sa selle pudruga hakkama ei saa, ei loe, kui hea või vägev aparaat sul on,” kinnitab Ivanov.

Kui samagonnidestillaat untsu läheb, pole sellega suurt midagi peale hakata. „Viinapiiritust sellest ei saa, keemia- ja farmaatsiatööstuse jaoks kõlbliku piirituse vast küll.”

Handsa valmistamiseks tehti Rakveres destillatsioonisüsteemi omajagu ümber, kuid Ivanovi sõnul õigustas see end igati. Just handsa tegemine andis Estonian Spiriti meestele julguse käima panna ka esimene eesti viski, millest juba juttu on olnud.

Praegu saab handsat mekkida mõnes üksikus restoranis, veel sel kuul peaks jook jõudma ka esimestesse kauplustesse. Suuremate kauplusekettide poodidesse võib handsa jõuda kevadel.