Maa Elu, 22. detsember 2016

KRISTO ROSSMAN: PAIKRE OÜ MÜÜB OMA TEHASES SORDITUD MATERJALI EELKÕIGE LÄTTI, LEETU JA POOLA, MIS ON SIIN REGIOONIS ÜKS SUUREMAID JÄÄTMETE KOKKUOSTJAID.

9

772504

586014

ISSN 2504-5865

SOODSA HINNA TAGA MASSTOOTMINE

POOLAS ON PRAEGU SAMA SEIS, MIS OLI SAKSAMAAL PÄRAST SÕDA: ALUSTATI SISULISELT NULLIST, TEHASED SISUSTATI KÕIGE MOODSAMA TEHNIKAGA JA NÜÜD ON TOOTMISMAHT KASVANUD MEIE MÕISTES ÜLISUUREKS.

EESTI KARTULISORTIDE PAREMIK

KÕIK KARTULISORDID SOBIVAD KEETMISEKS, AGA KUI SOOVITE ERITI MAITSVAT ROOGA VALMISTADA, TULEB JÄLGIDA, MIS ON ARETATUD SPETSIAALSELT KEETMISEKS, MILLISED AGA SALATIKS, PÜREEKS VÕI AHJU PISTMISEKS. 22. DETSEMBER 2016 • NR 53 (81) • HIND 1 €

AJALEHT

ETTEVÕTLIKULE

MAAINIMESELE

Ilusat jõuluaega!

Alati teie

foto: margus ansu / postimees

2 || JÄÄTMED || MAA ELU

22. DETSEMBER 2016

ARETUSTOETUSEKS MAKSTAKSE 2017. AASTAL KOKKU 4 MILJONIT EUROT

M

aaelu minister Tarmo Tamm allkirjastas põllumajandusloomade aretustoetuse määruse, millega said paika toetuse maksmise uued alused. Kokku on põllumajandusloomade aretusühistutele toetuseks ette nähtud 4 miljonit eurot, sellest sigade aretuseks hinnanguliselt 2,3 miljonit eurot.

Alates 2017. aastast hakatakse aretustoetust maksma uute põhimõtete alusel, et tagada toetuste maksmise suurem läbipaistvus ja selgus nii riigi kui ka aretusühistute jaoks. Aretustoetust makstakse aretusühistule põllumajandusloomade tõuraamatu ja aretusregistri pidamise, jõudluskontrolli läbiviimise ning geneetilise väärtuse hindamise kulude hüvitamiseks. „Konkurentsivõimelise loomakasvatuse üks eeltingimusi on kvaliteetne tõumaterjal. Et loomapidajad saaksid kasutada parimate tõuomadustega loomade paljundusmaterjali, maksab riik toetust

aretusühistutele, et hüvitada nende poolt tõuaretuseks tehtud kulutusi,” ütles maaeluminister Tarmo Tamm. „Olulisema muudatusena hakatakse tulevast aastast maksma aretustoetust kulupõhiselt. Seoses kriisiga seakasvatussektoris on valitsuskoalitsioon leppinud kokku senise aretustoetuseks eraldatud summa suurendamises. See tähendab, et kokku on aretustoetuseks ette nähtud 4 miljonit eurot, millest hinnanguliselt 2,3 miljonit on kavandatud sigade aretustoetuseks.”

Määrusega on kehtestatud igale taotlejale maksimaalne toetuse summa, mida aasta jooksul on võimalik taotleda.

Maksimaalse summa arvutamise aluseks on loomaliigipõhised ühikumäärad. Tegelik väljamakstav toetuse summa sõltub aretusühingu või jõudluskontrolli läbiviija tehtud ning tõendatud kulutustest ja taotlejale arvestatud maksimaalsest toetuse määrast.

Aretustoetuse maksmise põhimõtete analüüsimiseks

tellis Maaeluministeerium 2015. aastal Eesti Maaülikooli majandus- ja sotsiaalinstituudist aretustoetuse ühikumäärade analüüsi. Uuringust selgus, et võrreldes ühikumäära-põhise maksmise korraga on kulupõhine toetuse maksmise kord selgem ning võtab paremal viisil arvesse aretusühingute ja jõudluskontrolli tegijate tegelikke vajadusi.

Põllumajandusloomade aretuse eesmärk on leida paremate geenikombinatsioonidega loomi ja kasutada neid aretuses, et suurendada karja tootlikkust ja parandada karja vastupidavust.

Eestis on 16 Veterinaar- ja Toiduameti tegevusluba omavat aretusühingut, kes tegelevad hobuste, veiste, lammaste, lindude ja sigade aretustööga. Eesti Põllumajandusloomade Jõudluskontrolli AS tegeleb põllumajandusloomade jõudlusandmete kogumise ja analüüsimise ning geneetilise väärtuse hindamisega. Aretustoetust saab 2017. aastal taotleda 14 aretusühingut. (ME)

NÄDALA ALGUSEKS OLI KÜTITUD 41 HUNTI

K

äesoleva nädala alguse seisuga olid jahimehed küttinud 41 hunti, kokku on selleks jahihooajaks väljastatud 98 hundilaskmisluba.

Enim on siiani õnne olnud Harjumaa ja Raplamaa jahimeestel, kes on küttinud kaheksa hunti (mõlemas maa-

konnas on limiit 14 hunti). Kuus hunti on tabatud Järvamaal, kus kehtestatud limiit on 17.

Hiiumaa, Läänemaa ja Lääne-Virumaa jahimeestel polnud esmaspäevase seisuga veel hundiõnne olnud. (ME) foto: publicdomainpictures.net

Paikre sor

pöörab olmep anu villmann Pärnu Postimees

äätmekäitlusettevõtte Paikre sorteerimistehasesse Pärnu külje alla Põlendmaale jõuab iga kuu sadu tonne segaolmejäätmeid Kagu-Eestist Hiiumaani.

Tänavu mais tööle hakanud ja ligemale kolm miljonit eurot maksma läinud tehas on ainus omataoline terves Baltikumis ja põhjamaades. Paikre juhataja Kristo Rossman ei tee saladust, et otsus ehitada uus sorteerimistehas ei sündinud lihtsalt. „Eestis puudus olmejäätmete tööstusliku sorteerimise praktika. Meil ei olnud naaberriikidest ühtegi analoogset lahendust eeskujuks võtta. Lähimad eeskujuks võetud tehased asusid Poolas,” meenutab ta.

Tehase tehniline lahendus pandi kokku koostöös Saksa firmaga Stadler. Segaolmejäätmetest kümmet liiki jäätmeid (biojäätmed, värvilise ja musta metalli, tetrapakendi, paberi ja viis liiki plasti) välja sortiv tehnoloogia valmis rätsepatööna spetsiaalselt Paikre vajadusi ja nõudmisi silmas pidades. „Soovisime, et rajatav tehas oleks multifunktsionaalne ja ühe liiniga annaks teha võimalikult palju erinevaid sorteerimistöid,” seletab Rossman. „Esimene ülesanne oli, et tehas sorteeriks olmejäätmeid, teiseks eesmärgiks seadsime võimaluse sorteerida ka muid jäätmeliike. Selleks pole lihtsustatult öeldes vaja teha muud, kui seadistada sortimisliini arvutiprogramm ümber.”

PRÜGI LÄHEB TAASKASUTUSSE Küsimusele, kas kodudes olmejäätmete sorteerimine on siis üldse mõistlik ja vajalik, annab Rossman kiire vastuse – jah, see on kindlasti vajalik. „Jäätmete liigiti sorteerimine majapidamistes lubab meil neid jäätmeid omakorda efektiivsemalt sorteerida ja suunata suuremas mahus taaskasutusse. Kõige esmasem ja lihtsaim viis oma panus anda on koguda toidujäätmed eraldi,” annab ta nõu.

Paikre tehas „lammutab” segaolmejäätmete konteineri sisu piltlikult öeldes osadeks: sorteerimisliini tehnilised sõlmed, millest olulisim roll on optilistel robotseadmetel, eraldavad prügimassist just need jäätmed, mis programm on ette andnud. Sorteerimistegevuse põhitähelepanu on suunatud plastijäätmete kui väärtuslikuma ja laiema taaskasutusvõimalusega materjali kättesaamisele.

Väljasorditud jäätmetel te-

kib Rossmani jutu järgi turg alles siis, kui need on liigiti sorteeritud ja piisavalt puhtad. „Raske on müüa näiteks kolme erineva koostisega plasti üheskoos,” selgitab ta. „Kui plastide ümbertöötlejad tahavad kindla koostisega plasti, ent sekka on sattunud ka liiga palju muu koostisega plaste, siis seda kogust müüa ei saa. Sellest aspektist on meie tehas nagu rusikas silmaauku: tänu optilistele seadmetele saame teha peensorteerimist, mida muul viisil, näiteks käsitsi, ei ole võimalik teha.”

Sorditud ja puhastatud jäätmed müüb Paikre edasi jäätmematerjalide töötlejatele. Lõviosa liigiti sorditud jäätmetest liigub Eestist välja, kuna kohalik käitlusvõimekus töödelda sorteeritud jäätmeid on väike. Seda küll tehakse ja võimekus areneb, ent praegu on meil taaskasutusele mineva jäätmematerjali kogused ja sisseostuhinnad tagasihoidlikud. „Meie müüme oma tehases sorditud materjali eelkõige Lätti, Leetu ja Poola, mis on siin regioonis üks suuremaid jäätmete kokkuostjaid,” ütleb Rossman.

Ta kõrvutab jäätmematerjalide turul toimuvat aktsiabörsiga, kus tuleb pidevalt nõudlusepakkumise suhet jälgida ja olla kursis nii uusimate kvaliteedinõudmiste kui ka hindadega.

Hind võib käia üles ja alla nagu börsil ning konkurents on tihe.

Kahel pool Kristo Rossmani kõrguvad hunnikud pole muud kui Eesti põllumeestelt kokku kogutud plastmaterjal. foto: ardi truija

KÕIGE ESMASEM JA LIHTSAIM VIIS OMA PANUS ANDA ON KOGUDA TOIDUJÄÄTMED ERALDI. „Baltikumis ja põhjamaades on meil küll teatud konkurentsieelis, kuid mujal võistleme teiste analoogsete tehaste ja käitlejatega, kes otsivad samamoodi oma jäätmematerjalidele ümbertöötlejaid,” nendib Rossman.

Paikre suudab aastas käidelda ligi 40 000 tonni olmejäätmeid, mis on Rossmani hinnangul Eesti kontekstis arvestatav kogus.

OMA LADESTUSALA Riigi eesmärk on, et aastaks 2020 peab Eestis tekkivaist segaolmejäätmetest olema 50 protsenti suunatud materjalina ringlusesse. Arenguruumi veel on, sest praegu jääb taaskasutusse mineva olmeprügi maht 33–35 protsendi vahele.

Arvestades, et aastas tekitab Eesti inimene umbes 300 kilo olmeprügi, on ilmne, et Paikre sorteerimistehas üksi olmeprügi taaskasutusse suunamisel imet ära teha ei suuda. Ent teisi samasuguseid kui Paikre Eestis jällegi pole.

Enamik Eestis tekkivast ja kogutavast segaolmeprügist läheb Iru elektrijaama

MAA ELU || JÄÄTMED || 3

22. DETSEMBER 2016

teerimistehas

prügi väärt tooraineks PAIKRE ON EESTI SUURIM PÕLLUMAJANDUSPLASTI KÄITLEJA

P

aikre Pärnus asuva sorteerimisjaama (siin sorditakse eelsorditud jäätmeid) hoovil laiuvad kuhjades plastimäed nagu kõrged lumehanged. Need mäed pole miski muu kui põllumajandusplast.

Põllumajandusplasti alla kuulub see kile- ja plastmaterjal, mis tekib meie farmides ja teistes põllumajandusettevõtetes. Plasti pakendatakse ju tänapäeval kõike: väetisi, silo, mulda, põhku, sööta jms.

Paikre juhi Kristo Rossmani sõnul pidid põllumehed varem ise vaatama, kuhu plast panna, kuna põllumajandusplasti kogumise ja taaskasutamise kohustus

masspõletusele ja jäätmekütuste tootmiseks. Jäätmed, mida ei suudeta ära põletada või sorteerida, suunatakse ladestusse.

Ladestusteenust pakub neli jäätmekäitluskeskust: Paikre, Uikala, Tallinna ja Väätsa prügila.

1990. aastateni oli prügila peaaegu igal suuremal asulal ja ettevõttel, nende koguarv küündis üle 300. Kui sajad keskkonnaohtlikud prügilad üle Eesti Euroopa Liidu raha abil suleti, siis sulgemisega paralleelselt loodi täiesti uus ladestamisala Paikuse valda Põlendmaale.

Paikre ladestusala ja sinna juurde kuuluva infrastruktuuri rajamine ning tehnoloogia soetamine läks maksma ulmelised 136 miljonit krooni.

Euroopa Liidu fondide abil tehtud investeering oli Rossmani hinnangul sedavõrd mahukas, et suure tõenäosusega praegu enam keegi midagi sarnast Eestis ette ei võtaks.

Paikre on seega üks väheseid Eesti jäätmekäitlusettevõtteid, millel on oma prügila ehk moodsas keeles ladestusala. „Kuigi riigi eesmärk on viia olmejäätmete ladestamine miinimumini, on Paikre oma prügilaga siiski riigile vajalik koostööpartner,” märgib Rossman. „Jäätmeid, mida ei saa või ei ole mõistlik sorteerida või põletada, samuti jäätmete käitlemisel tekkivad jäägid vajavad endiselt keskkonnaohutut ladestamiskohta ja meil on see olemas.”

MÕÕNAST VÄLJA Paikre käekäik pole mitte alati kulgenud tõusvas joones. Ette-

võtte teenis 2015. aastal 419 080 eurot puhaskasumit, ent aasta varem oli kasum neli korda väiksem ja 2013. aasta lõpetati miinuses.

Jäätmevoog Paikresse vähenes järsult, kui Eesti Energiale kuuluv Iru jäätmepõletustehas 2013. aastal käivitati.

2014. aasta alguses Paikre juhiks saanud Rossmanil seisis ees raske ülesanne – ta pidi kahjumit teeniva äriettevõtte tegevuse kasumlikuks muutma. „Siia tööle asudes nägin, et puhtalt jäätmete ladestamisele keskendunud Paikrel sellisel kujul helget tulevikku ei ole. Prügila oli number üks ja kõik jäätmed, eelkõige just olmeprügi, mis on Eestis suurima mahuga jääde, läks ladestusse.

Välja sorditi käsitsi vaid suuremaid materjale, aga sorteerimise osa oli ikka väga marginaalne võrreldes ladestatud prügikogusega. Ettevõtte ärimudeli muutmise vajadus oli vältimatu,” meenutab Rossman.

1990. AASTATENI OLI PRÜGILA PEAAEGU IGAL SUUREMAL ASULAL JA ETTEVÕTTEL, NENDE KOGUARV KÜÜNDIS ÜLE 300.

Raskustes Paikre uuendamise aluseks võeti riiklik jäätmekava aastateks 2014–2020, mis keskendub jäätmete tekke vähendamisele ning jäätmete kuluefektiivsele ja väärtustavale taaskasutusele.

kirjutati seadusesse sisse alles aastal 2013. „Põllumajandusplasti maaletoojad pandi vastutama selle eest, et põllumeestele müüdud plast saaks kokku kogutud. Samas on müüja või maaletooja huvi ju müüa, mitte hiljem jäätmeid kokku koguda. Meie kogume põllumajandusplasti ise kokku ja väljastame müüjale või maaletoojale tõendi, et nad on oma kohustuse täitnud,” seletab Rossman.

Paikre kogub kilet ja plasti üle Eesti tasuta, puhastab plasti võõristest, pressib siis kokku ja edastab materjali ümbertöötlejatele uute toodete valmistamiseks.

OSAÜHING PAIKRE • Asutatud: 2002.

• Kuuluvus: 50 protsenti kuulub Pärnu linnale ja 50 protsenti Paikuse vallale.

• Töötajate arv: iga päev on ettevõttes ametis 60 inimest, hooajaliselt 70.

• Tegevus: ettevõttel on jäätmekäitluskeskus ja prügila Põlendmaal ning eelsorteeritud jäätmete jaam Pärnus Raba tänaval.

Lisaks haldab äriühing suletud Rääma prügilat Pär-

Kahjumis tegevuse plussiks pööramisel optimeeriti ettevõtte tegevust ja kulusid. See andis soovitud tulemust, ilma et pidanuks inimesi koondama.

Teine ja olulisem samm oli võtta suund olmejäätmete sorteerimisele, selmet jäätmeid lihtsalt ladestada. „Jäätmete ladestamist endises mahus ei oodanud meilt riik ja selline tegevus ei olnud meile endalegi äriliselt kasumlik,” nendib Rossman.

Paikre tegevuse uuele kursile viinud sorteerimistehase investeering läheb 2016. aasta eelarvesse, mistõttu lõpetab ettevõte selle aasta küll mullusest mõnevõrra nõrgema tulemusega, ent siiski plussis.

Kui võtta jutuks Paikre omanikud – Pärnu linn ja Paikuse vald – ning asjaolu, et haldusreformiga jäätmekäitlusettevõtte omanikering muutub, ei usu Rossman, et reform ettevõtte senist staatust ja käe-

nus ja selle prügilagaasil toimivat elektri- ja küttejaama.

Müügitulu ja kasum/kahjum eurodes: • 2013. aastal müügitulu 1 373 840 ja kahjum 112 689 • 2014. aastal müügitulu 1 852 178 ja kasum 107 086 • 2015. aastal müügitulu 2 561 648 ja kasum 419 080.

Andmed: Osaühing Paikre

käiku kuigivõrd muudaks. Pärnu linnaga on otsustanud liituda Paikuse ja Audru vald ehk tinglikult lisandub Paikre omanikeringi veel üks omavalitsus.

Jäätmekäitlus jääb ka haldusreformi järel kohaliku omavalitsuse ülesandeks ja kui mitme väiksema asemel tekib üks ja suurem, on piirkonna jäätmekäitlust lihtsam arendada juba mastaabiefekti alusel, usub Rossman.

Vallad ja linnad on tema sõnul Eestis jäätmevedajate leidmisel varemgi koos hankeid korraldanud, kuid ühinemine aitab hankeid veelgi pädevamalt ja tulemuslikumalt läbi viia.

Samuti loodab ta, et ehk õnnestub tugevamatel omavalitsustel pöörata senisest enam tähelepanu jäätmehoolduse arendamisele ja paigaldada näiteks avalikku ruumi rohkem liigiti kogumise kaste.

juhtkiri

peeter raidla

peatoimetaja

HALDUSREFORM JÄTKUB KAVANDATUD KUJUL

T

eisipäeval langetas Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium oma otsuse 26 omavalitsuse kaebuse suhtes, mis käsitlesid haldusreformi seaduse vastavust põhiseadusele.

Haldusreformiga rahulolematud omavalitsused pidid ilmselt pettuma, sest Riigikohus tunnistas kehtetuks vaid haldusreformi seaduse ühe punkti, mis nägi ette, et valitsuse algatatud ühinemise kulude ülempiiriks on 100 000 eurot. Nimelt ütles Riigikohus selgelt välja, et kuna haldusterritoriaalse korralduse muutmine on riigielu küsimus, siis põhiseaduse kohaselt peab kõik sellega seotud kulud täies ulatuses kandma riik.

Samas teeb otsust lugedes mõtlikuks asjaolu, et põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi viiest liikmest koguni kolm esitas otsuse juurde oma eriarvamuse. Nii näiteks juhtis riigikohtunik Indrek Koolmeister oma eriarvamuses tähelepanu küsitavustele haldusreformi eemärkide käsitluses. „Reformi piisavalt piiritlemata eesmärgi korral on raske leida argumente, mis kinnitaksid või lükkaksid ümber omavalitsusüksuste miinimsuuruse kriteeriumi põhjendatust,” tõdes Koolmeister. „Nii saab põhiseaduspäraseks lugeda mitte üksnes 5000, vaid ka 11 000, 50 000 või mitmeid muid arvulisi miinimsuuruse kriteeriume. Selline arvuline kriteerium on aga vaadeldava haldusreformi olulisim alustala.”

Paljude liitumiskõneluste kõrghetk sattus just vahetult enne jõuluaega, kuid võib arvata, et neid nn kõrgperioode tekib veelgi, päädides lõpuks kohaliku omavalitsuse volikogu valimisega uue aasta sügisel. Kuid siingi on ootamas üks uus aga: kas Riigikogu liikmete osalemine kohaliku omavalitsuse volikogus on ikka põhiseaduse mõttega vastavuses?

Teisisõnu läheb Eesti Vabariik oma 100. sünnipäevale vastu äärmiselt segases haldusseisus. Vaevalt et meie riigijuhid seda soovisid, kuid nii see on välja kukkunud küll.

Peatoimetaja Peeter Raidla peeter.raidla@postimeesgrupp.ee Toimetaja Riina Martinson riina.martinson@postimeesgrupp.ee Makett Jaanus Koov, küljendus Raul Kask Keel ja korrektuur Reeli Ziius Reklaamitoimetaja Liisa Kaha liisa.kaha@postimeesgrupp.ee, telefon 739 0383 Müügijuht Jane Barbo, jane.barbo@postimeesgrupp.ee Väljaandja Postimees Grupp AS Maakri 23a, 10145 Tallinn, www.maaelu.ee Maa Elu ilmub Postimehe, Pärnu Postimehe, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Valgamaalase vahel igal neljapäeval (v.a riigipühad).

Tellimine, telefon 666 2525 Koos Postimehega levi@postimees.ee Koos maakonnalehtedega tellimine@ajaleht.ee Autoriõigused: Postimees Grupp AS, 2016

www.omaporsas.ee

Oma Põrsas pakub eestimaist sealiha Vajangu perefarmist!

Jõuludeks võimalus tellida suitsupõrsas!

Ootame teid Tallinnas Nõmme, Mustamäe ja Lasnamäe turul, Tabasalus Klooga mnt 5a UUS! Vaala keskuses Rakveres AVAMISHINNAD

4 || VUTT || MAA ELU

22. DETSEMBER 2016

KOMMENTAAR Lembit Liivamägi OÜ Järveotsa Vutifarm juhataja

V

utimune süüakse rohkem sügisest kevade keskpaigani, täpsemalt kuni munadepüha lõpuni. Suvekuudel palavaga inimesed puhkavad ja reisivad ning siis on vutimunade tarbimine ka väike.

Munaeelistus iga aastaga aina kasvab, sest inimeste teadlikkus on suurem ja neil on ka kogemusi juba rohkem. Vutimuna süüakse meelsasti, roh-

kem tuleb vaeva näha vutiliha tutvustamisel, sest vutiliha pole saada olnud ja seda kardetakse proovida. Kui keegi tuttavatest-sõpradest räägib oma imepärasest maitseelamusest, siis nõustutakse ka proovima.

Vuttide pidamine korteris pole enam midagi uut. Selliseid on mitmeid, kel korteris oma kümme vutti. Tulevikus peaks vutimuna kindlasti Eestis saadaval olema, juba sellepärast, et sel on mitmeid eeliseid kanamuna ees. Vutimuna sobib ka allergikule.

MUNAVUTT

Maarja Koivuoja sõnul on vutid väga vähenõudlikud linnud.

foto: dmitri kotjuh / järva teataja

Vutimune

võivad süüa ka allergikud silvi lukjanov Järva Teataja

K

olmandat aastat vutte kasvatava ärinaise Maarja Koivuoja peres süüakse keedetud ja kooritud vutimune krõpsude asemel, Järveotsa vutifarmi juhataja Lembit Liivamägi soovitab neid vitamiinipomme eriti allergikutele.

Viiendat aastat Koigi vallas Vaali külas elava JK-Light kaupluseketi omaniku Maarja Koivuoja peres kasvavad vutid kolmandat aastat. „Nad on nii vähenõudlikud linnud, et sobivad meie elektrita majapidamisse suurepäraselt. Kui kana vajab munemiseks lisavalgustust, siis vutt muneb ka hämaras,” ütleb ta muigel sui.

Koivuojade viieliikmelises peres on vutimuna kõikide lemmik. „Kasutame neid suupiste eest nagu krõpse, kuid ühe vu-

timunaga päevas saab paljud väärtuslikud ained kätte,” lisab ta.

ERINEVAD MUNAD Maarja Koivuoja kogemust mööda on kana- ja vutimuna maitselt vägagi erinevad. Nii nagu piimašokolaad eristub selgelt tumedast šokolaadist, on ka vutimuna tummisem ja tugevama maitsega. „Nagu üks koondatud asi ikka, sest vutimuna on kanamunast kuni viis korda kergem,” sõnab ta.

Peale keetmise Koivuoja muudeks toitudeks vutimune ei kasuta. On küll proovinud praadida, kuid seejuures on palju jändamist, et muna pannile lahti lüüa. Kuna neid on lihtsam keeta ja pärast seda koorida, siis pannkooke soovitab Maarja teha endiselt kanamunadest. Kanamuna tuleb keeta seitse kuni kümme minutit, vutimunale piisab vaid kolmest

minutist ja munakollane on kõva. Vutimuna koorimiseks on Koivuojal oma nipp. „Panen 75–100grammisesse kaanega suletavasse purki tavalist vett ja loksutan iga muna eraldi selles paar korda. Pärast seda eemaldub koor lihtsalt, kuivalt on koort kätte saada paras nikerdus,” selgitab ta. Mikrotolmu pelgajatel soovitab Koivuoja mune kraanivee all loputada, kuigi mikrotolm on inimesele tarvilik sulaselge kaltsium.

Peale suurema toiteväärtuse on vutimunad kanamunadest ka odavamad. Kui kodukanamuna maksab 16–20, siis vutimuna 12–15 senti tükk. Maarja Koivuoja usub, et teadlikke ostjaid lihtsalt peab juurde tulema, sest ärinaisena ta lihtsalt ei mõista, miks maksta rohkem.

VUTT LEMMIKLOOMAKS Kuigi Koivuojadel kasvavad vutid ühes hoones koos pe-

re teiste lindudega, kinnitab pereema Maarja, et vutti võib muretult pidada ka lemmiklooma eest kasvõi linnakorteris. „Vutid sobivad elama lemmikloomapuuri, nad on vähenõudlikud hoolduse suhtes, armastavad hämarust ja üksteise seltskonda, häälitsevad vahvasti, kuid isegi vähem ja vaiksemalt kui papagoid. Ja mis kõige tähtsam – annavad pea iga päev toidulauale ühe väga väärtusliku muna.”

Kui tahta pidada vutte lemmikloomana, siis soovitab Koivuoja muretseda vähemalt kolm emast ja ühe isase. Nii on neil parajalt seltsi, piisab, kui puhastada puuri kord nädalas ja pole karta mingit kanalale iseloomulikku lõhna. Päevas kulub ühele linnule vaid 35 grammi toitu, aga puhas vesi peab kogu aeg ees olema. Toasooja suhtes on vutid Koivuoja selgitusel sama vähenõudlikud nagu toataimed. „Vutt on nagu tarbetaim potis, ei vaja suurt hoolt ega toasooja talvel rohkem kui kümme kraadi, üle 20 kraadi on juba liiast ja mõne aja pärast saab jälle uued võtta.”

Vutt muneb vaid kaks aastat. Et vuttidel pole haudeinstinkti, tähendab see, et nad ei tee pesa ega kavatsegi munadest poegi haududa – seda tuleb teha inimesel. Ärivaistuga Maarja Koivuoja pidas mõttekaks uurida, kuidas neid kiire käibega linde juurde toota. „Mul on inkubaator, kuhu panen Eestist toodetud tibudest kasvanud vuttide munad, toodan sedasi tibusid juba paar aastat.”

Selleni jõudis Koivuoja pärast linnukasvatusõpinguid Järvamaa kutsehariduskeskuses. Maal üles kasvanud Koivuoja mäletab lapsepõlvest,

• Kaal 180–200 g, emaslind isasest suurem.

• Keskmine munevus 285–300 muna aastas.

• Keskmine muna kaal 12 grammi.

• Haudeinstinkt puudub.

• Säilinud on lennuvõime, võib lennata korraga 20–30 meetrit.

• Pidamistingimuste järsk muutus võib põhjustada munemise lakkamist mõneks ajaks.

• Sobib hästi puuris pidada.

• Riiakad kaaslaste suhtes.

• Munast tibuni inkubeeritakse 16–17 päeva.

• Koorunud vutitibu kaalub 7–9 grammi.

• Munemist alustab keskmiselt 45päevaselt.

• Munemisaeg keskmiselt kaks aastat.

Allikas: Maarja Koivuoja

kuidas toita kana teradega ja käia mune korjamas. Nõnda oligi loogiline, et ta võttis maale elama asudes esimesteks kodulindudeks kanad, kes pakuvad lastele seltsi ja tallegi toredaid õhtusi askeldusi.

Suveajal liiguvad Koivuoja vutid kodu ümber vabalt ringi. Need on isased, keda ei saa puuris väga palju koos hoida, nad lähevad omavahel kaklema. Nii Koivuoja nad looduse hoolde jätabki. „Isaseid tuleb ju kuidagi vähendada, minu munade tootmiseski jätkub neid puuri kümne emase kohta üks, lihaks ma neid ei kasvata.”

Nii nagu on olemas liha- ja munakanu, on ka muna- ja lihavutte, Koivuojal on enamjaolt munavutid, sest nende pere eelistab süüa mune. Vutt muneb tavaliselt muna päevas, vaid noor vutt võib anda päevas kaks muna. Sõltuvalt sööda kvaliteedist ja pidamistingimustest saab mune kuni 300 päeval aastas. „Vutt tahab elada puuris, koos teistega ja küllaltki varjatult, panen puurile tavaliselt katte peale,” ütleb ta. „Munevad nad puuri allapanuks pandud saepuru sisse.”

Praegu on Koivuojadel üle 40 vuti, aga Maarja on kohe valmis karja suurendama, kui turul nõudlus tibude või munade järele kasvab. „Tibusid teatakse meie käest juba küsida ja muidugi pakun ma neid igal pool, kus saan, ja kõigile, kes tulevad ostma kanatibusid või kanamune,” lausub ta. Koivuoja on müünud vutitibusid sadade kaupa ja aina rohkem ka mune. „Kes kord vutte kasvatada võtab, kasvõi prooviks ja algul vaid mõne kana kõrvale, see on mõne aja pärast tagasi hulga suurema ostusooviga,” kinnitab ta.

Ka mune müües ei jää Koivuoja ootama, millal ostja kuskilt vutimunamaitse suhu saab, vaid annab neid igal laadapäeval kõigile proovida. „Kindlam ostja on teadlik ostja ja ma ju tean, et vutimuna proovides tahad seda süüa veel ja veel,” ütleb ta.

LIHTNE LIND Elektriäris põhjalikkust hindav Maarja Koivuoja otsustas kodulinde võttes, et peab nende kasvatamist täpsemalt tundma õppima. Ta läks ennast täiendama Järvamaa kutsehariduskeskusse, kus kanade kõrval tutvustati teisigi linde, nagu pardid, haned ja vutid.

Peagi ilmusid Koivuoja majapidamisse pardid ja õige varsti vutidki. Koolis õpitu abiks, pole Koivuojale munadest tibude saamises midagi keerulist. „Vutt on üks ütlemata lihtne lind: munadest kooruvad pojad 16–17 päevaga ja 40–45 päeva pärast on nad juba munemisküpsed ja kahe aastaga saab nende munemisaeg otsa,” jutustab ta.

NII NAGU PIIMAŠOKOLAAD ERISTUB SELGELT TUMEDAST ŠOKOLAADIST, ON KA VUTIMUNA TUMMISEM JA TUGEVAMA MAITSEGA. Koorudes on vutitibud pisikesed nagu maamesilased, hoiavad puntrasse ja on vahvalt triibulised, ainult et ei sumise. Ära saab neid anda juba 10–14 päeva vanuselt, mil nad hakkavad lendama. Kuna vuttidel tiibu ei kärbita, siis tuleb neid hoida puuris, sest vutt suudab korraga lennata 20–30 meetrit ja päris kindel ei saa küll olla, et ta tagasi tuleb.

MAA ELU || KANEP || 5

22. DETSEMBER 2016

Vanaema elutarkus

ärgitas lapselast äritegevust alustama seks nahaprobleemide korral, kuna on niisutava ja antibakteriaalse toimega. Tatrapatja aga on soovitatav kasutada peavalu, migreeni ja seljavalu korral,” teab Hendrikson oma toodete häid külgi ja kasutusviise.

Toodetel on ökomärgis ning kaubamärk Uma Mekk. „Ideid jagub. Tootearendus käib pidevalt ja veebruaris tuleb müüki gluteenivaba kama, mille põhikomponendid on kanepi- ja tatrajahu,” selgitab ettevõtja.

Müügitööga tegi Hendrikson algust alles tänavu märtsis. „Siiani on üllatavalt kenasti läinud. Kuigi kanepitooted on nišitoode, mõtlevad inimesed üha enam tervislikule toitumisele.

Kanepitoodetele on nõudlust ja see aina kasvab. Müük käib peamiselt interneti vahendusel, kuid ka messidel ja laatadel. Samuti on meie toodang müügil Tartu taluturul, Viljandi, Võru ja Põlva kauplustes ning Sangaste lossis. Valgas küll kahjuks ei ole.”

sirje lemmik

Valgamaalane

P

uka neiu Mari-Liis Hendrikson otsustas pärast aastatepikkust maailmas ringi rändamist alustada kodukohas ettevõtlusega. Mahedad kanepitooted on leidnud juba tarbijaskonna ning tootmismaht kasvab. „Olen maailmas palju ringi reisinud ja kokku puutunud nii kanepi tarbimise positiivse poole kui ka pahupoolega.

Kui Eestis seostatakse sõnaga kanep kohe narkootikumi, siis laias maailmas see nii pole. Minu vanaema sõnul kasutati vanasti taluperedes kanepit köite valmistamiseks ja kanepiseemneid toiduks. Miks mitte kanepitoodete tarbimine uuesti ellu äratada?” valgustab Hendrikson oma ettevõtlusega alustamise tagamaid.

Pukas sündinud ja kasvanud ning kohalikus koolis õppinud neiu läks maailma avastama pärast 9. klassi lõpetamist. „Olen elanud ja töötanud nii siin- kui ka sealpool ookeani: Ameerikas, Hawaiil, Türgis, Kreekas, Hispaanias ja Inglismaal. Vahepeal olin ka Eestis ja siis jälle rändasin ringi,” räägib ta.

KAASA LÖÖB KOGU PERE Noor naine on õppinud nii kelneri, koka kui ka lapsehoidja ametit. „Kaks aastat õppisin ettevõtlust ja turismi kaugõppes ka Tartu Ülikooli Pärnu kolledžis, kuid see jäi lõpetamata ja praegu ei tunne selleks vajadustki,” sõnab ta.

Kanepikasvatusega alustas ta 2015. aastal. „Tegu on sisuliselt pereettevõttega, mina tegelen tootmise ja müügitööga, ema paberimajandusega ja õde disainiga. Isagi on kaasatud, nimelt on praegu ehitamisel tootmishoone, kuhu juba järgmisel aastal viime koduköögist üle tootmise ja seadmed,” ütleb Hendrikson.

Ettevõtte on 27aastane naine käivitanud oma rahaga. „Nüüd taotlen PRIAst toetust, et lõpetada tootmishoone ehitus ja osta lisaseadmed.”

ALGSED PLAANID ON MUUTUNUD Alguses oli tal plaanis kasvatada kanepit ainult seemnete müügiks. „Arvutasin veidi ja kui võrdlesin seemnete kokkuostuhinda ja väärindatud kauba hinda, muutsin esialgset plaani,” nendib ettevõtja. Eelmisel aastal kasvatas ta kanepit ise ja sai kahelt hektarilt 2,3 tonni seemneid. „Kuna mul pole tehnikat – traktorit, kombaini ega kuivatit –, tuli tööd teha teenustööna.

Paljud on hakanud Eestis kanepit kasvatama ja sel aastal otsustasin peale tatraseemne ka kanepiseemne osta ja seejärel seemnetest tooteid valmistada. Teenusena ostan sisse ai-

Mari-Liis Hendriksoni sõnul on kanepitooted väga kiudaine-, vitamiini- ja valgurikkad, sobilikud kaalulanfoto: arvo meeks / valgamaalane getajale, kuna nende tarbimisel püsib kõht kaua täis.

KANEP

H

arilik kanep (Cannabis sativa) on vana kultuurtaim, mis pärineb Aasiast.

Harilikust kanepist saadakse kiudu, seemneid ja õli. Tänapäeval on aretatud eraldi toidukanep ehk õlikanep ja tehniline kanep ehk kiukanep.

Kultuurkanep oli eestlaste kasutuses kuni 19. sajandi lõpuni. Kanepiseemneid kasutati toiduks ja kanepikiust keerutati köit ja nööri. Kanepiseemnetest oli tun-

tud toidud kanepitemp ehk jurss (röstitud kanepiseemnetest tambitud õline võie), kanepipiim ja -puder.

Kanepiseemned sisal- davad õli kuni 35% ning selles on ideaalne inimese kehale vajalike oomega-3- ja oomega-6-rasvhapete suhe (3:1).

Sisaldavad palju vitamiine, magneesiumi, kaaliumit, rauda, kaltsiumit, fosforit ja teisi mineraa-

le. Kanepiseemnetes sisalduv magneesium ja hea kvaliteediga valgud aitavad organismil jääda terveks ka raskel tööperioodil ja säilitavad tasakaalu stressirohkel ajal. Hea proteiiniallikaks. Kanepiseemnetes ei ole gluteeni.

Kultuurkanep narkootilisi aineid ei sisalda. Meelemürki valmistatakse India kanepist.

Allikas: internet

nult õlipressimise, ülejäänud tööga saame ise hakkama,” jutustab noor ettevõtja.

Tootmiseks vajalikud seadmed – väike veski, mikser ja koorimismasin – on tal olemas. TÜ Tarmere üks tooteliikidest on kanepi-

seemned, sealhulgas kooritud ja röstitud. Seemnetest valmistatakse õli, mis omakorda jaguneb tavaliseks, sademega õliks ja spaamaskiks.

Kõik oma toodete retseptid on neiu ise välja töötanud, kasutades selleks nii internetti kui ka reisimisel sõlmitud tutvusi ja saadud kogemusi. „Kanepijahu valmistame kahte sorti: külmpressitud ja röstitud-kooritud seemnetest. Teeme ka kanepikliid. Lisaks toodame tatrapeentangu ja -jahu ning valmistame tatrapatju,” tutvustab Hendrikson oma firma toodangut.

TOOTEARENDUS JÄTKUB Naise sõnul on kanepitooted väga kiudaine-, vitamiini- ja valgurikkad, sobilikud kaalulangetajale, kuna nende tarbimisel püsib kõht kaua täis. „Näiteks kanepiklii on väga hea seedimisele, aidates jääkaineid väljutada. Kanepiseemneid ja -jahu võib kasutada jogurtites, müslides, suppide ja kastmete valmistamisel. Koos mõne teise, näiteks kookosjahuga, sobib kanepijahu ka küpsetistesse. Kanepiõli, mis säilitab hormonaalset tasakaalu ja tugevdab immuunsüsteemi, sobib hästi salatitesse ning kasutami-

KÕIGE OLULISEMAKS ETTEVÕTLUSEGA ALUSTAMISE JUURES PEAB HENDRIKSON IDEE LEIDMIST.

MIKS SIISKI ETTEVÕTJAKS? Hendriksoni meelest on maal elades kaks varianti: kas olla ise ettevõtja või teha tööd, mis ei paku tegelikult rahuldust ei rahaliselt ega hingeliselt. „Valisin ettevõtluse. Minule on see praegu ainus sissetuleku allikas. Olen siiski alustav ettevõtja ja usun, et tasapisi tootmine kasvab,” märgib ta rahulolevalt.

Ettevõtjaks olemise valu, muret ja pisaraid ei soovitaks ta kellelegi, kuid ise ei vahetaks seda ka mõne muu tegevuse vastu. „Olen ise enda aja peremees, teen oma otsused ise ja kui midagi ebaõnnestub, ei ole kedagi teist süüdistada. Ettevõtja elu pole lihtne, kuid loominguline ja rahuldust pakkuv, kui oled leidnud tegevuse, mis meelepärane. Pole mõtet teha asju, mis ei meeldi. Sellest peab saama sinu elustiil, siis on tulemusi loota,” jagab ta õpetussõnu enda kogemusest.

Kõige olulisemaks ettevõtlusega alustamise juures peab Hendrikson idee leidmist. „Tuleb leida oma nišitoode, ei tohi hakata teisi järgima,” rõhutab ta. Tähtsaks peab ta ka müügitööd ja turu leidmist. „Toota pole keeruline, kuid kuhu oma kaupa müüa – see on ettevõtjal, eriti algajal, kõige raskem küsimus. Tiimis peab olema hea müügiinimene, sest turu leidmine on tulemuslikkuse võti.”

Murekohana toob ta välja inimeste kadeduse, ebaaususe ja laimu. „Olen ise palju petta saanud ja seepärast pean tähtsaks peale kauba kvaliteedi ka ausust ja korrektset asjaajamist. Väikeettevõtjad peaksid omavahel rohkem kokku hoidma, üksteist toetama ja omavahelisele konkurentsile vähem tähelepanu pöörama.”

Kuna naisel kulub praegu kogu jõud ja jaks oma ettevõtte arendamisse, siis muudeks tegemisteks aega ei jagu. „Mul on praegu töö ja hobi käsikäes.

See, mida teen, on meelepärane ja see ongi kõige tähtsam.”

Detsembris võib tema firma tooteid leida ka jõululaatadelt ja näiteks Viljandi käsitöömessilt.

MAAMESSI SÜDAMESSE KERKIB INFOKESKUS

25

aastaga on Maamessi pindala kasvanud silmaga nähtavalt, praeguseks on kasutusel 60 000 ruutmeetrit. Messil orienteerumiseks on külastajatele abiks viidad, skeemid ja infotöötajad. Tänavu astub Maamess suure sammu edasi, et teha informatsioon veelgi kättesaadavamaks – esmakordselt messi ajaloos püstitatakse territooriumi keskele kolmekorruseline infokeskus, kus asub külastajatele suunatud infopunkt, ajakirjanike ala ning vaateplatvorm. Kuivõrd infokeskusest saab üks messi kõrgemale ulatuvaid objekte, lihtsustab see messialal orienteerumist ja küsimuste tekkimise korral on infotöötajaid kerge leida.

Infokeskuse tippu, nelja külge paigaldatakse LED-ekraanid, mida on võimalik igast ilmakaarest vaadata. Ekraanide vahendusel saab jälgida messi otseülekannet, intervjuusid ja kokkuvõtteid Maamessi sündmustest. Et ekraanidel kuvatav oleks näha veelgi laiemalt, jookseb pilt samal ajal ka ekraanidel, mis paigaldatakse suurematele toitlustusaladele, messi peaväravasse ja messikeskuse fuajeesse.

Ettevõtetel on ühtlasi võimalus ekraanidel reklaami näidata. Täpsem info korraldajatelt. *** 2016. aasta on lõpusirgel.

Soovin ASi Tartu Näitused nimel teile kõigile ilusaid jõule, head vana aasta lõppu ning edukat uut aastat!

Kohtumiseni 2017. aastal, Maamessil näeme!

Margus Kikkul Maamessi projektijuht

Fotomeenutus eelmise aasta Maamessilt. foto: arvo meeks / valgamaalane

6 || TEHNIKA || MAA ELU

22. DETSEMBER 2016 „Nemad lähtuvad põrandapinnast. Meie oma mehed oskavad autosse mahutada kolm korda rohkem masinaid ja teevad seda nii, et kõik jääb terveks. Kui on lihtsam kaup, näiteks ruloonpressid, on siiski odavam teenust sisse osta.

Poola sõidab meie auto tühjalt, sest siit läheb selles suunas autosid nii palju, et hinnad on madalast madalamad.”

Poola teid pole mehe sõnul juba ammu põhjust kiruda, pigem on probleeme Leedus, kus autojuht peab väga valvas olema ja ööbimiseks võimalikult turvalist kohta otsima, et kütusepaagis ka hommikul midagi oleks.

Nordamuse tegevjuht Aijar Kangus kinnitab, et tema istumise all olev Poola päritolu väiketraktor teeb korralikku tööd.

foto: toomas šalda

Poola tehnika

soodsa hinna taga on masstootmine toomas šalda Maa Elu

N

äiteks poolak ate r u loonpressi hind on meil 10 000 euro kandis, siis on tükk tühja maad ja teistes riikides toodetud Eestis müüdavate presside hinnad algavad mitmekümnest tuhandest,” ei varja Viljandimaal Kolga-Jaanis tegutseva OÜ Nordamuse pealik Aarne Karuse oma äri peamist trumpi. „Poolas on praegu sama seis, mis oli Saksamaal pärast sõda: alustati sisuliselt nullist, tehased sisustati kõige moodsama tehnikaga ja nüüd on tootmismaht kasvanud meie mõistes ülisuureks. Tööjõukulu on seal meiega võrreldav, lisaks logistiliselt hea asukoht, sedasi saabki hinda all hoida.” Keskmisest palju soodsama Poola põllumajandustehnika pärast sõidetakse Kolga-Jaani kõikjalt Eestist. Kuna Nordamus müüb

„

odavamat tehnikat, ei ole firma käive ja kasum nii uhke kui kallite ja kuulsate kaubamärkide esindajatel, aga omanik on rahul ja kliente tuleb üha juurde.

TEHNIKA JUURVILJADE ASEMEL 2008. aastal asutatud Nordamus tekkis tänu sellele, et varem juurvilju müünud Aarne Karuse ei suutnud enam konkureerida siin üha jõulisemalt hindu alla surunud kaubanduskettidega. „Vedasin Poolast Eestisse juurvilja ja poole oma ajast veetsin Ida-Virumaa turgudel. Mulle kuulusid Kolga-Jaani läheduses suured kartulihoidlad ja mitmed müügikohad turgudel. Olin sunnitud hoidlad ja putkad maha müüma. Mõnda aega ei teinudki midagi, siis hakkasin Poolast soodsat tehnikat tooma. Poola teema ei olnud päris tundmatu, aga masinamüüki alustasime siiski nullist,” meenutab Karuse.

Küsimusele, miks just tehnika, mitte näiteks mööbel, riided või ehituskaup, mis samuti Poolas meiega võrreldes tänini odavad, vastab Karu-

se, et diplomi järgi on ta ekskavaatorijuht, on eluaeg maal elanud ja ega pikka kaalumist olnudki. „Alguses astusin lihtsalt Poola tehastesse sisse ja hakkasin kaupa tegema, nüüd pakuvad juba ise, kui miskit uut turule jõuab. Meil on kontaktid sisuliselt kõikide sealsete tehastega. Nordamuse pakutav ulatub käsikülvikutest kartulikombainideni, kaubavalik on üha laienenud.

Esindame kümneid Poola tehaseid. Sealseid väiksemaid tootjaid aga ei huvita üldse mingi esindamine: kui on raha ja tahtmist, ostad ja kogu lugu. Müüakse kõigile, vähesed tehased peavad kinni Euroopas tavapärastest diilerilepingutest,” kirjeldab Karuse Poolaga äri ajamise argipäeva.

Teiste riikide masinatootjate kauba müümise peale Nordamuses ei mõeldagi. „Mul on poolakatega lihtne, saan juba aru, mis nad räägivad, aga ise veel nende keeles ei kõnele. Poolakad on head keeleoskajad, nad oskavad nimelt väga hästi poola keelt,” naljatab Karuse.

„Nendega tuleb hästi läbi saada, väga palju oleneb isiklikest suhetest. Aga viina pole ma nendega kunagi võtnud.

Tee selleni, et poolakas sind omaks võtab, on sageli üsna pikk ja konarlik. Praegu ostame suure osa kaubast ühe vahelao kaudu, mille ülemusega oleme mitu korda jagelenud, aga rahavoog on õnneks juba nii suur, et omavaheline läbisaamine enam eriti ei loe.”

NII SOODSAT HINDA POLE KELLELGI TEISEL PEALE POOLAKA VÕIMALIK PAKKUDA, SEST TOOTMISMAHT ON MUJAL PALJU VÄIKSEM. Poolast tuuakse kaup Eestisse enamasti Nordamusele endale kuuluva kolme autoga, kõrghooajal tehakse kolm-neli tiiru nädalas. Karuse selgitab, et masinate vedu on spetsiifiline tegevus, mistõttu logistikaettevõtete teenuseid kasutatakse harva.

POOLA PÄRITOLU EI PEA KARTMA Järjest vähem kohtab Nordamuse juhi sõnul suhtumist, et Poola päritolu tähendab automaatselt viletsat kvaliteeti. „Sageli ei teatagi, et mõne kaubamärgi toodang tuleb tegelikult just sealt. Näiteks ühe pika ajalooga tuntud tootja adrad, mida Eestis kõrgelt hinnatakse, on Poolas tehtud, aga meil peetakse neid ikka norrakateks, kuigi kunagised omanikud ei puutu enam ammu asjasse. Poolakad ostavad palju detaile sisse vanadelt tunnustatud tegijatelt, liikuvosad tulevad sageli Saksamaalt, raamid Rootsist. Kvaliteet on sama, aga kuna masinale ei ole peale värvitud kuulsat kaubamärki, on hind kaks korda odavam.”

Karuse tunnistab, et mõningaid probleeme on olnud turule sisenevate uute tehaste toodangu kvaliteediga. „Aga nende auks tuleb öelda, et kui miski on valesti läinud, püüavad nad vea kiirelt kõrvaldada.

Garantiisüsteem toimib. Oleme ka ise enne kliendile müümist tooteid Eesti turu nõuete järgi ümber ehitanud. Näiteks atru oleme teinud vastupidavamaks, sest meilt hakkavad pihta põhja poole levivad nii-öelda kõvad maad. Igal juhul on poolakaid hakanud usaldama mitte ainult vaesemad Baltimaad ja Venemaa, vaid ka vanad Euroopa riigid. Väga populaarsed on näiteks traktorite esilaadurid. Teistega võrreldes soodsama hinna põhjus on lihtne: Poolas on totaalne masstootmine, teenitakse koguse pealt, kasum ühiku kohta võib olla minimaalne. Tootmine on efektiivne, aga palgatase on võrreldav meiega. Sealses masinatööstuses oli paar aastat tagasi nii suur tööjõupuudus, et tehasedirektorite sõnul võtsid nad kõik soovijad hoobilt tööle ja pärast siis vaatasid, kas inimesest ka reaalset töötegijat on.”

KLIENTIDEKS VÄIKSEMAD TEGIJAD Eestis on Nordamuse peamised kliendid väiksemad talud ja hobitalunikud. „See ongi meie peamine sektor. Poola tehnika on lihtsalt neile vastuvõetava hinnaga. Odavama otsa põllutööriistu tuuakse küll siia ka Hiinast, aga need on ikkagi puhtalt hobiks mõeldud tooted. Poolas on väiksemate talude traditsioon tugev, nad on alati nendele mõeldud masinaid juba kasvõi enda turu jaoks teinud ja arendanud. Kallimast tehnikast oleme suurematele põllumajandustootjatele müünud virtsa- ja lägapütte koos laotussüsteemidega, samuti kartulikombaine. Nende hind on jäänud paarikümne

tuhande kanti või veidi üle selle. Varem müüsime väga edukalt mürgipritse, aga kuna kogu põllumajandus läheb meil üha mahedamaks, siis nende turg on kukkunud, tühjaks jäänud koha on täitnud niidukid.

Kõige rohkem müümegi praegu niidukeid, mille hind tuleneb kaalust, kilo maksab alla kahe euro. Aga see on mehhanism, tal on reduktorid jms valmistatud kvaliteetterasest!

Nii soodsat hinda pole kellelgi teisel peale poolaka võimalik pakkuda, sest tootmismaht on mujal palju väiksem. Väga head kliendid on meie jaoks istandused ja puukoolid. Meie müüdavad traktorid maksavad 12 000 kuni 15 000 eurot, needki lähevad hästi. Kaubagruppide müügitulemused sõltuvad mitmest näitajast ja on pidevas muutumises.”

Nordamuse klientide ring on peremehe kinnitusel laienenud iseenesest ja sujuvalt ilma erilise reklaamita. Ettevõte on igal aastal kasvatanud käivet vähemalt paarkümmend protsenti, mullu jõuti pooleteise miljoni euroni. „Meie pakutavad tooted on nii levinud, et kui olid viimased kohalikud valimised, siis ma ei näinud ühtegi põllumajandusega seotud telereklaami, kus poleks vilksatanud mõni meie müüdud masin,” muheleb Karuse.

Suure osa toodetest saab klient Nordamusest kohe kätte. „Eesti turg areneb selles suunas, et kõik tahavad kaupa võimalikult ruttu saada, seetõttu laoseis paisub. Hooajal on laos palju niidukeid. Neile hoiame laos ka kõiki varuosi, sama on taimekaitsepritsidega. Aga uusi masinaid tuleb järjest peale ja päris lõpuni ei suuda me kõiki juppe kohapeal hoida ka parima tahtmise korral. Kui on suurem tellitav kaup, siis on tehaste järjekord keskmiselt kuu aega, juppe saab muidugi kiiremini. Kuna näiteks lumesahkade kinnituste valik on läinud väga mitmekesiseks ja igaühel on tarvis just talle sobivaid kinnitusi, siis laos polegi neid mõtet hoida. Kohapeal on meil näidised, aga valmiskaup tuleb tellida. Laadureid ja nende agregaate – koppasid, haaratseid jms, mis on Euroopas enamasti standardkinnitustega, hoiame laos rohkem,” kirjeldab Karuse firma laomajandust.

TULEVIK SÕLTUB TEISTEST Nordamuse tulevikuplaanidest rääkides tõdeb Karuse, et ettevõtte edu sõltub kogu Euroopa ja Eesti põllumajanduspoliitikast. Kui põllumeestele raha antakse, siis ostavad nad ka masinaid, kui ei anta, siis ei osta. Nii lihtne see ongi. „Prognoose teha on raske.

Samas usun, et kohalik põllumajandus ei kao kuhugi. Olid ajad, kui vedasime Poolast siia juurvilja, nüüd viime hoopis meie sinna. Intensiivse kasvatamise ja sellest tuleneva veo piir nihkub järjest põhja poole.

Põllumees Eestis nälga ei jää, ehkki nende soovid on muidugi suuremad. Virisemist võiks tegelikult vähem olla. Ma saan aru, kui on selline tragöödia nagu seakatk, aga piimanduses panime ikkagi ise ka liiga palju kaarte Venemaa peale ja saime vastu pükse. Tagantjärele on muidugi lihtne tark olla, aga loodame, et selliste kriiside tulemusena õpime riske hajutama.”

MAA ELU || VÄIKEETTEVÕTJA || 7

22. DETSEMBER 2016

Eesti naine hakkab tervislikke

marjakrõpse tootma sirje niitra Postimees

P

raegu Taist külmkuivatuse meetodil valminud tervislikke krõpse Eestisse toov Ellyt Talv plaanib hakata taolisi krõpse ise siinsamas Eestis kasvavatest marjadest ja puuviljadest tootma.

Asi sai alguse 2008. aastal Tais, kui Ellyt Talv (31) avastas kaugel maal tooted, mis teda kohe köitsid. Koos sealsete peretuttavatega ongi nüüd ühine äri käima pandud. „Nägime, et Eesti turul selliseid tooteid ei ole, ja siit see idee tekkis,” selgitab naine. Sama ajal otsisid tervislikke krõpse, kuhu ei ole suhkrut lisatud, ka meie Figuurisõbrad, mille juhilt Talv heakskiidu sai.

Kuna uudsed krõpsud pole just madalast hinnaklassist, siis võttis turu kompamine aega. Talve aitas varasem koostöökogemus kreeklastega, kellega koos töötati spetsiaalselt meie turu jaoks välja Gurmante kaubamärk ligi saja tootega. Müüdi oliiviõlisid, palsami-

äädikakreeme ja muud Vahemere kaupa. Praegu on need tooted müügil juba paljudes riikides, kuid Talv enam sellega ei tegele. Nimelt otsustasid kreeklased, siis kui nägid, et tootemark hästi tööle hakkas, selle ühele suurele tarnijale maha müüa.

Nüüd tegutseb noor naine oma loodud firmade MySnack ja Premium Brand nimede all. Esimene neist toodab ja teine turustab. „Meie eesmärk on hakata siin tootma kohalike marjade baasil,” lausub ta.

Praegu on MySnacki valikus 20 toodet, kuid nende hulk kindlasti laieneb. Eksootiliste puuviljade töötlemine jääb endiselt Taisse, sest plaani hakata neid pooltoorelt siia vedama ei ole. Tähtis on, et toore oleks puhas – kohapeal toodetud ja pakendatud. Kui kõik õnnestub, saavad tulevikus Eesti marjade ja puuviljade maitse teiste seas suhu ka Taimaa elanikud.

MySnacki krõpsude hea naturaalse maitse saladus peitub valmistamise tehnoloogias.

Tooted külmutatakse –40 kraadini, seejärel võetakse vedelik vaakumiga välja. Selline külmkuivatus säilitab marja kuju, maitse ja värvi, kusjuures kõik

vitamiinid jäävad alles. Niimoodi valminud viinamarjad, maasikad ja banaanid lausa sulavad suus, kusjuures neile ei ole midagi lisatud ehk need on täiesti orgaanilised. Näiteks maasikad on terve marja kujuga ja hammustades muredad. Kuuldavasti on see tehnoloogia NASA välja töötatud, et oleks kosmosesse kaasa võtta võimalikult kergeid, kuid toitainerikkaid näkse.

KUULDAVASTI ON SEE TEHNOLOOGIA NASA VÄLJA TÖÖTATUD. Ellyt Talv ammutab oma äri tarvis praegu teadmisi Räpina majanduskoolis, mille teda kõiges abistav abikaasa Talis Talv on juba lõpetanud. Naisel on ka toitumisnõustaja dokumendid. Perel, kus kasvab kaks last, on plaanis asuda elama maale Antsla valda, kus uue tehase ehitus Kraavi külas juba käib.

Seal on juba olemas ka mustasõstraistandus, mida on kavas laiendada ja mille saagist tahetakse uuel aastal hakata eestimaiseid krõpse tootma. Kõige selle jaoks on PRIAlt toetust saadud. Kui tootmine käima läheb, saavad kindlasti tööd

paljud Eesti marjakasvatajad ja -korjajad. Kui kohalikust kaubast ei piisa, on plaanis seda lisaks tuua teistest Euroopa riikidestki.

MySnacki tervislikke krõpse, mida võib näiteks lastele kommide-küpsiste asemel kooli kaasa anda, leiab Statoili terviseriiulilt, kuid ka mitmest poeketist. Samuti saab tellida netipoest. Väikesed pakid maksavad kaks ja suuremad kolm eurot, praegu müügil oleva jõulupaki, kus sees kaheksa väikest pakki, saab seitsme ja poole euro eest. Paljud lasteaiad on seda juba tellinud. Kavas on hakata tootma ka kilost pakki.

Uudisena on maitsvad krõpsud tehtud ka aedviljadest, millele on lisatud veidi hooaja maitseaineid ja vaid üks protsent maitseainest on soola. Talv räägib, et on koolides katsetanud: neid söövad needki lapsed, kes muidu näiteks brokolit suu sissegi ei võta. Eriliseks muudab krõpsud jällegi valmistamine ehk vaakumkuivatus, mille käigus ei lisata grammigi õli, mistõttu need pole rasvased nagu kartulikrõpsud tavaliselt.

MySnack on juba oma toodetega Soome turu vallutanud, kuid pärast Eestis tootmise käivitamist on kavas eksporti laiendada.

Ellyt Talv plaanib hakata taolisi krõpse ise siinsamas Eestis kasvavatest marjadest ja puuviljadest tootma. foto: sirje niitra

BALTEM PAKUB KOOSTÖÖS SWEDBANKI JA

EUROOPA INVESTEERIMISFONDIGA UUTE JA KASUTATUD MASINATE SOODUSTINGIMUSTEL RAHASTAMIST (COSME) *COSME – Competitiveness of Small and Medium Enterprises

(EU laenude garanteerimise prog programm r ramm EU No 1287/2013 on loodud Euroo Euroopa Euroopa Nõukogu r pa Parla PParlamendi mendi ja Euroo r paa Nõu k kogu poolt eesmärgiga eesmärg r iga suurendadaa väikeväike- ja keskmise suurusega ettevõtete ettevõtet õ e konkurentsivõimet) k kurentsivõimet) kon t

COSME RAAMTINGIMUSED • • • • •

Hinnad alates 2050 €

www.arcticfinland.com | info@arctic.ee | Tel 384 6360

KAPITALIRENT (financial lease) FINANTSEERITAKSE NII UUSI KUI KASUTATUD MASINAID MAKSIMAALNE FINANTSEERITAV SUMMA 150 000 € TEHINGU KOHTA OMAFINANTSEERING 9% INTRESSIMARGINAAL 1,79%

ÜLEVAADE MASINATE KOHTA

www.baltem.ee

Finantsteenuseid pakub Swedbank AS. Tutvuge teenuse tingimustega www.swedbank.ee/business, vajadusel konsulteerige pangatöötajaga.

+372 51 925 029 Marek Saage +372 56 51 934 Uno Villberg

8 || KARTUL || MAA ELU

22. DETSEMBER 2016

E

elmisel nädalal kaitses Eesti Maaülikooli doktorant Terje Tähtjärv doktoritööd, kust selgub, et kohalikud kartulisordid on ohtliku haiguse – lehemädaniku – suhtes vastupidavamad ja lehemädaniku puhangute vähendamiseks tuleks kolmeaastane viljavaheldus asendada pikema külvikorraga. Doktoritöö tulemusel selgitati, et aretatud uus kodumaine kartulisort „Teele” on võrreldes teiste uuritud sortidega resistentsem enam levinud haiguste suhtes, hea kvaliteedi ja kulinaarsete omadustega. „Kartul (Solanum spp.) on riisi ja nisu järel tähtsuselt kolmas toidukultuur maailmas, olles parasvöötmes üks tähtis vitamiinirikas toiduallikas,” ütles Eesti Maaülikooli doktorant Terje Tähtjärv. 100 g kartulit katab 45 protsenti päevasest C-vitamiini vajadusest. „Inimeste ja tööstuse eelistus kartuli omaduste suhtes on muutunud, käesoleval ajal eelistatakse tänkjama sisuga sorte, mille mugulad keetmisel ei lagune.”

Kesk kon nat ingimu ste muutumine ja intensiivne põllumajandus on kaasa toonud kartulihaiguste agressiivseks muutumise, kahjurite kiirema paljunemise ja ulatuslikuma leviku. „Seetõttu on kartuli sordiaretajad pidanud otsima genotüüpe, mis oleksid muutuvais tingimustes stabiilsemad. Oluline on ka uute sortide sobivus mahekartulikasvatusse, mis on ökonoomsem, keskkonnasäästlikum ja tervislikum.”

Kartulile kõige ohtlikum haigus on lehemädanik (Phytophthora infestans), mis on viimase kolmekümne aasta jooksul arenenud nii, et on võimeline suguliselt paljune-

Uus kodumaine kartulisort „Teele” on võrreldes teiste uuritud sortidega resistentsem enam levinud haiguste suhtes. foto: eestikartul.ee

ma. Selle tulemusel tekivad püsieosed, mis võivad mullas eluvõimelisena püsida väga pikka aega. „Suurematest epideemiatest hoidumiseks on seega tähtis hoolikalt planeerida viljavaheldust, samuti on üks keskkonnasäästlik lahendus aretada haiguskindlamaid sorte.”

Doktoritöös uuriti fenotüübilise mitmekesisuse ajalist muutumist lehemädaniku Eesti populatsioonis, ühe kartuliaretise sordiks saamist ja võrreldi eri sortide lehemädaniku põldresistentsust. Selgus, et kolmeaastasest viljavaheldusest kartulikasvatuses ei piisa, sest haigustekitajad mullas säilivad. „Senine levinud külvikord tuleb asendada pikemaajalise viljavaheldusega – see aitab vähendada lehemädaniku agressiivsemate puhangute ohtu.”

Uue sordi saamiseks kasutati Eesti Taimekasvatuse Instituudi aretusskeemi, mis kestis 12 aastat. Uus kartulisort „Teele” on keskvalmiv, suure saagi, hea kvaliteediga ja suurepäraste kulinaarsete omadustega lauakartul. „Teele” on mõõdukalt resistentne lehemädaniku, hariliku ja musta kärna ning resistentne kollase kartuli-kiduussi suhtes. „Tööst selgub, et kohalikud kartulisordid on lehemädaniku suhtes suurema põldresistentsusega võrreldes teiste Eestis enam kasvatatavate Euroopa sortide põldresistentsusega.” (ME)

Paljud eestlased pole riina martinson Maa Elu

namik müügil olevatest kartulisortidest on aretatud suurköökidele mõeldes, nii et neid oleks mugav koorida ja need ei keeks katki, maitse on alles kolmandajärguline. Kuna kohalikke sorte kasvatavad väiketootjad, kelle kaup ketipoodi ei satu, polegi paljud noored söönud siinseid sorte ega tea, et isegi lihtne keedukartul võib väga maitsev olla. Õnneks on siingi asi muutumas ja Eesti Taimekasvatuse Instituudi (ETKI) osakonnas Jõgeva Sordiaretus on aretatud uus sort „Teele”, mis sobib teadjate sõnul suurtoomisesse ja maitseb hästi. Mitmed suurtootjad on seda tänavu kasvatanud ja eeloleval aastal taas oma põldudele panemas. Üks, kes „Teelet” juba kasvatanud, on MTÜ Eesti Kartul juhatuse esimees Kalle Hamburg, kelle sõnul on taim ilus ja mugul sile, aga tarbekartuli seisukohast ta veel hinnangut andma ei tõtta, kuna kasvatas „Teelet” seemnekartuliks. „Ühe aasta põhjal on raske järeldusi teha. Paar-kolm aastat on vähemalt vaja kasvatada, et õige pilt saada,” sõnab ta. „Aga enda jaoks olen proovinud keeta ja täitsa maitsev on.”

NUTUMAITSE SUUS Kartuli kasvupind Eestis väheneb iga aastaga. Tänavu on see statistikaameti andmeil ligi kuus tuhat hektarit. Kõige suurem oli pind 1952. aastal, mil mugulad kasvasid 104 800 hektaril, aga 2000. aastaks oli kasvupind langenud alla 40 000 hektari. Tegevust lõpetavad nii suured tootjad kui ka kodukasvatajad. „Oma tarbeks kasvatajaid jääb vähemaks seetõttu, et vanemad inimesed enam ei jaksa ja nooremad ei hooli, sest poes on kartulit müügil küllaga. Kartuli kasvatamine on üsna töömahukas ja head seemet pole lihtne saada. See kõik mõjutab,” selgitab põllumajandusteadlane Viive Rosenberg.

Praegu, mil poes maksab kartulikilo 19 senti, tundub nende oma tarbeks kasvatamine tõepoolest arutu töö või hullumeelne hobi. Mida tunneb aga kartulikasvataja poes 19sendist hinda nähes? „Nutumaitse on suus,” ütleb Hamburg. „Veelgi hullem, kampaania korras on müüdud ka 14 sendiga. See on kaubanduskettide hinnasõda kartulikasvatajate arvelt. Kohalikud tapetakse ära ja hakkame Poola kartulit sööma.”

Kartul on erinevatel statistikakogujatel kindel toidukorvi toode ja nii hoiavad kaupmehed lahtise kartuli hinna kiivalt madalal. „Jälgitakse konkurendi hinda ja kui see on sent odavam, öeldakse tarnijale, et võta või jäta, aga pead hinna alla laskma,” seletab Hamburg. „Ega kaubanduskett odava kartuli müügist võida ja suurt kasumit ei teeni. Õnnetud on tegelikult kõik peale tarbija.”

Kartulikasvatajale kujuneb kilo omahinnaks keskmiselt 16–20 senti, kui hulgija jaekaubandus oma osa lisavad, pluss käibemaks, siis poes peaks kartul maksma vähemalt 40 senti. „14- kuni 19sendise kilohinnaga müüdavast kartulist on tarbijale loodud kuvand kui väärtusetust odavast toiduainest,” kurvastab Hamburg.

Rosenberg räägib, et ta on poes küll vaadanud 19 senti maksvat kartulit, aga pole proovinud. „Tundub, et see ei ole sorteeritud ja sordipuhas,” arvab ta. „Sellise hinnaga ei ole võimalik tasuvalt isegi taolise kvaliteediga kartulit müüa. Turul on kartuli hind 40 sendist euroni ja poes on korralikult pakitud kartul veelgi kallim.

Tegelikult ei ole ligi euro kartulikilo eest sugugi kallis, arvestades kulutusi, mida kasvataja peab tegema, aga meie inimeste sissetulek on liiga väike, et nii kallist kartulit osta.”

Ehkki sügisel-talvel on poelettidel kirjade järgi müügil valdavalt Eestis kasvatatud kartul, ei leia naljalt Eesti sorte. Meie põldudel lihtsalt kasvatataksegi

Poest leiab odavaid ja kallimaid kartuleid, aga mitte Eesti sorte, neid tasub otsima minna turule või mõne taluniku juurde. foto: mailiis ollino

KÕIGE NÕUTUM EESTI SORT ON AJAST AEGA OLNUD „JÕGEVA KOLLANE”, AGA NÜÜD KÜSITAKSE ROHKEM „TEELET”.

WESTI KARTUL OÜ Suurim valik seemnekartuli sorte.

Sürgaverest.

Info tel 515 9244

välismaiseid sorte, mis on suurköökidele sobilikult sileda koorega ega lagune keetes. „Üks põhjus, miks meie põldudel peamiselt välismaised sordid kasvavad, on seegi, et kartulikasvatajatel on lepingud välismaiste firmadega, kes tarnivad seemne ja juhendavad kasvatamist,” seletab Rosenberg. „Üks Saksa kartuliteadlane rääkis, et Eestis on odav ja lihtne kartulisorte katsetada. Seetõttu käib meie põldudelt läbi palju uusi sorte, sageli kaovad nii, et nimegi ei jõua meelde jätta. Mujal kasvatatakse pikka aega samu sorte. Näites Belgias kasvatatakse ligikaudu 75 protsendi ulatuses üle saja aasta vana sorti „Bintje”.”

Kartuliteadlane Luule Tartlan räägib, et nii laia valikut kartulisorte, nagu praegu me põldudel kasvamas, pole kunagi varem olnud. „Kartulisordi valiku osas oleme kindlalt esirinnas. Meil on, mida valida, ja seda on märganud ka meie külastajad,” kinnitab ta. „Eestis kasvatatud kartulit ostavad kaasa meie põhjanaabrid ja nad on

maaelu.postimees.ee

KOHALIKUD KARTULISORDID ON OHTLIKU HAIGUSE SUHTES VASTUPIDAVAMAD

MAA ELU || KARTUL || 9

22. DETSEMBER 2016

kohalikke kartulisorte maitsnudki KUIDAS TEHA PARIMAID AHJUKARTULEID? Riina Martinson

V

õimatu on ette kujutada korralikku jõululauda, millelt puuduvad ahjukartulid. Kui arginädalal on lõbus uute retseptidega katsetada, siis praegu peab minema kindla peale. Nii uuriski Maa Elu, kuidas valmistada parimaid ahjukartuleid.

Esiteks tasub poes või turul pisut vaeva näha ja otsida küpsetamiseks parim sort. Asjatundjad pakuvad selleks „Andot” ja „Antsu”. Veel sobivad näiteks „Red Lady”, „Secura”, „Gala”, „Toscana”, „Satina” ja „Agria”.

Viive Rosenberg kasutab ahjus küpsetamiseks sorte „Varajane kollane”, „Maret” ja „Juku”. „Pole just kõige levinumad sordid,” nendib ta. „Poest ostes vaadake pakendilt tähte: parim on B, aga sobib ka C.” Pakendatud kartulitel on sageli pakendil kirjas, kas tegemist on ahju-, salati- või pudrukartuliga.”

Tasub arvestada sellegagi, et kui kartul panna ettesoojendamata ahju, saab vindunud kehva maitsega roa, kui aga soojendada ahi

lausa vaimustuses meie kartuli kvaliteedist ja muidugi olematust hinnast.”

EESTI SORDID Eestis aretatud kartulisorte pakub kasvatajatele müüa ETKI Jõgeva seemnekeskuses. Uuel aastal on plaanis müüa kaheksa Eesti sordi seemneid – umbes 106 tonni kasvatajatele ja 20 tonni pannakse ise maha. „Tavaliselt hakkame pärast uut aastat seemneid broneerima,” ütleb ETKI vanemteadur Aide Tsahkna.

Enamasti ostavad väiksemad põllumajandustootjad ja kodukasvatajad seemned kiirelt ära, aga on ka üle jäänud.

Näiteks tänavu jäi üle „Antsu” seemet ja Jaan Tõnissoni Instituudi vahendusel õnnestus 14 tonni „Antsu” Gruusiasse saata. „Gruusiast tuli meile kiitev tagasiside, nad tahavad edaspidi koostööd teha.

Saadame kindlasti veel sinna seemet.”

Kui seni läks seeme valdavalt väikekasvatajatele, siis „Teele” vastu tunnevad huvi suurtootjad. Sama loodetakse

veel uuemast sordist „Tiina”, mis sarnaselt „Teelega” on sileda koorega vesisem sort, mis katki ei kee. Tsahkna kinnitusel sobivad need sordid suurköökidele ja on potist välja kallates väga ilusad, paraku maitse poolest leiaks ka paremaid sorte. „Maitset maailmas ei hinnata, peaasi et oleks kooritav ja ilus vaadata,” nendib ta.

Vanemad Eesti sordid on sügavate silmadega ja jäävad suhteliselt kiiresti viirushaigustesse. Suurtootjad ei taha nendega riskida ja ostavad välismaiseid haiguskindlamaid sorte.

Kõige nõutum Eesti sort on ajast aega olnud „Jõgeva kollane”, aga nüüd küsitakse rohkem „Teelet”. „Andotki” on palju kasvatatud. „Kahjuks me praegu „Ando” seemet ei kasvata ega müü, kuid teeme seda kindlasti tulevikus, kui sort on uuesti sordilehte võetud kui säilitussort,” lubab Tsahkna.

Ta ütleb, et ei usu tulevat aega, mil Eestis valdavalt kohalikke sorte kasvatama hakatakse. „Euroopas on tohutult sorte. Kasvatajad katseta-

vad paljude sortidega ja vahetavad neid.”

Rosenberg tõdeb, et paljud inimesed ei ole Eesti sorte maitsta saanud. „Kes parema maitsega kartulit pole söönud, see ei teagi, et kartul võib maitsev olla,” märgib ta. „Eestis püütakse viimasel ajal aretada sorte, mis sarnanevad välismaistega ja mitmed seni iseloomulikud omadused, nagu hea maitse ja muredus, jäävad tagaplaanile. Olen seda meelt, et meie väikesemahuline aretamine võiks jätkata just eestipäraste sortide aretamist. Sileda koorega universaalseid sorte on sadu.”

KARTUL KÖÖGIS Kõik meist on kogenud, et ühes peres maitsevad keedukartulid imeliselt, teises ei kannata kastmeta süüa. Heade keedukartulite saamiseks peaks kartuli panema keevasse soolaga maitsestatud vette, lasta neil keeda mulinal, mitte vinduda. Pärast vee ärakallamist lasta 6–8 sekundit pliidil tõmmata, samal ajal potti raputades. Kõige maitsvam on kartul kohe pärast keetmist.

250 kraadini ja siis panna ahju hästi ettevalmistatud kartul, saab maitsvama roa. „Ahjukartulid kuuluvad kohustusliku elemendina igale jõululauale ning kui liha osas oleme vahel katsetusi teinud ja sealihale truudust murdnud, siis ahjukartulist ei ole suutnud loobuda,” räägib toidublogi „Ise tehtud. Hästi tehtud” pidaja Tuuli Mathisen. „Meie pere ahjukartulite klassika on pardirasva, küüslaugu ja tüümianiga valmistatud ahjukartulid.”

Ahjukartuleid valmistades tasuks need enne hoolikalt pesta.

Mathisen eelistab koorega kartuleid, seetõttu võiks valida ahjukartulite jaoks sileda koore ja väheste silmadega kartulid. Puhastatud kartulid tuleks tükeldada ja mõneks ajaks külma vette panna, et üleliigne tärklis eralduks. Kartuleid võib ahju panna toorelt, kuid võib ka eelnevalt 5–7 minutit keeta, et ahjus küpsemist kiirendada ja vältida servade kõrbemist.

Toored või keedetud kartulid tuleks kurnata, siis sulatatud pardirasva, sulatatud või, oliiviõli või

muu meelepärase rasvainega läbi segada, maitsestada meresoola, pipra, tüümiani ja küüslauguga. „Mina kasutan sageli koorimata küüslauguküüsi, mida kilo kartulite peale lisan neli-viis tükki,” täpsustab Mathisen.

Kartulid tuleks laotada ahjuplaadile ühtlaselt laiali, mitte üksteise peale ja küpsetada 220kraadises ahjus 40–50 minutit, kuni kartulite servad hakkavad pruunistuma ja kartulitele tekib kuldne kiht. Vahepeal tuleb kord-paar kartuleid küpsemise ajal segada. „Serveerides tuleks küüslauguküüned eemaldada, kuid neid ei tasu kindlasti ära visata, vaid küpsenud küüslaugust saab mõnusat maitsevõid või kastet valmistada.

Pardirasva kogub Mathisen tervet parti, pardirinda või -koiba küpsetades. „Kogun siis maitsestatud ja välja sulanud pardirasva kokku, see on parim algmaterjal ahjukartulite valmistamiseks,” kinnitab ta. „Samas on pardirasva juba päris hästi saada ja minu teada ka suuremates poodides leiab võipakkide kõrvalt pardirasva. Taluturgudelt peaks ka kindlasti leidma.”

KARTULISORTIDE PAREMIK

K

keskvalmivatest „Galat” ja hilisematest „Laurat”.

Püreeks „Afra”, „Agria” ja „Satina”.

Friikartuleid valmistan ainult „Agriast”.

Salatikartuliks „Princess” või „Anti”.

Ahjukartuliks „Agria” või „Laura”.

Aide Tsahkna Keetmiseks „Teele”, „Piret”, „Reet”.

Pudruks „Maret”.

Salatiks „Ants”, „Anti”, „Teele”, „Tiina”.

Ahjus küpsetamiseks „Maret”, „Teele”.

Luule Tartlan Keetmiseks eelistan väga varajastest sortidest „Leylat” koorega keetmiseks, varajastest „Flaviat”, „Red Ladyt”, „Maretit”,

Viive Rosenberg Keedukartuliks „Juku”, „Maret”, „Teele”, „Reet” ja „Anti” ning pühadelauale keedan „Väikest verevat”.

Ahjus küpsetamiseks „Varajane kollane”, „Maret”, „Juku”.

Salatiks „Anti”, „Reet”, „Teele”.

Kalle Hamburg Keedukartuliks „Toscana”, „Secura” ja „Red Lady”.

Ahjus küpsetamiseks „Satina”, „Toscana”.

Salatiks „Campina”, „Printsess”.

Püreeks on konkurentsitult parim „Satina”.

„Kartulitoitude headus sõltub palju sordi omadustest,” sõnab Rosenberg. Üldreeglina on väikesed mugulad maitsvamad kui suured. „Neid ei viitsita sageli pesta ega koorida. Siiski võiks neid kasutada. Neid võiks koorega keeta, pooljahtunult koor maha tõmmata ja siis kas ahjus või pannil üle küpseta-

da. Kui on puhta õhukese koorega, võib ka koos koorega üle küpsetada.”

Tartlan jutustab, et tänapäeva tarbija on nõudlik ja eelistab õhukesekoorelisi kartulisorte, sest nende keetmisel on kadu väiksem ning neid saab keeta või küpsetada ka koorega. Toitlustusettevõtted eelis-

tavad keetmiseks vähe lagunevaid, kuid hästi pehmeks keevaid lauakartuli sorte. Need tähistatakse pakendil või saatelehel tähega B. „Need sordid sobivad tervislikuks toitumiseks, sest ei sisalda ülemäära tärklist,” lisab ta. Püreekartuli sorte tähistatakse tähega B/C või C.

õik kartulisordid sobivad keetmiseks, aga kui soovite eriti maitsvat rooga valmistada, siis võiks jälgida, millised sordid on aretatud spetsiaalselt keetmiseks, millised aga salatiks, püreeks või ahju pistmiseks. Eesti ühed parimad kartulitundjad jagavad Maa Elu lugejale oma isiklikke eelistusi.

Kauneid pühi ja edukat uut aastat!

www.talukartul.ee • priit@talukartul.ee • Tel 5309 0277 2017. aasta kevadel pakutavad sertifitseeritud seemnekartuli sordid: Flavia, Toscana, Red Lady, Princess, Campina, Satina, Secura

10 || ILMA- JA TAIMETARK || MAA ELU

katrin luke fütoterapeut, Karepa Ravimtaimeaed

T

aimedest on abi südamehaiguste ja -probleemide korral, neil on ennetav ja taastav toime. Samas aitavad taimed haiguste korral, millest võivad südamevaevused alguse saada, näiteks diabeet, põletikud, ärevushäired.

Tugeva valu, õhupuuduse või käe ja ühe kehapoole tuimaks muutumise, surina või muu kahtlase ilmingu korral tuleb kindlasti kiiresti arsti poole pöörduda. Vahel on asi minutites, seega tuleb kutsuda kiirabi.

Liikumine on üks paremaid viise südamehaigusi ennetada ja neist taastuda. Värskes õhus jalutamine, kepikõnd, jalgrattasõit, suusatamine, milles saavad liikuma suured lihased, on parim viis varustada keha hapnikuga ja hoida südamelihased tervena.

Eelistage puhast toitu, mis on kasvanud loomulikus keskkonnas. Palju on räägitud kalast, aga kasvanduse kaladel on kasulikke rasvhappeid poole vähem, sest nad ei söö loomulikku toitu. Rapsiõlis on oomega-6-rasvhape ülekaalus ja see soodustab põletike teket.

Head õlid on oliiviõli, linaseemneõli (kui pole rääsunud ja kibe), Kreeka pähkli õli, ka kanepiõli ja teised külmpressiõlid sobivad salatitesse. Kasulikud on meie oma aia- ja metsamarjad: metsmaasikad sisaldavad rauda, arooniad alandavad vererõhku, viirpuumarjad puhastavad ja tugevdavad veresooni, jõhvikad parandavad neerude tööd, mis omakorda alandab vererõhku – kõik meie organismis on omavahel seotud.

Verd vedeldavad taimed on angervaks ja pärnaõis. Kellele tee ei meeldi, saab teha siirupeid ja jooke. Angervaksaõitest saab näiteks koos hapu mahla ja suhkruga siirupi, millest suvel morssi teha.

Viirpuu viljad sisaldavad rutiini, mis on veresooni tugevdava toimega. fotod: elmo riig / sakala

Rahustavad taimed: meliss, harilik pune, kummel, kurgirohi, veiste-südamerohi (aitab ka ärevuse ja hirmutunde korral), palderjanijuured.

Valu korral, kui olete lisaks millegi pärast närvis ja ärevil: meliss, pune, aedmonarda (kasvab tihti aias ilu pärast). Tee tegemiseks võtke 1 tl taimepuru ja valage üle 200 ml kuuma veega, laske kaane all viis minutit tõmmata.

Südame rütmihäired. Parim on viirpuuõite tee või tinktuur. Võtke 1 tl taimepuru tassi keeva vee kohta, laske tõmmata 5–10 min ja jooge. Viirpuuõisi kogutakse juuni esimestel päevadel, kui puu õitseb. Õitsemisaeg on lühike, kuni nädal.

Siis võib teha tinktuuri: valage õied üle viinaga, laske tõmmata kaks nädalat ja kurnake. Kui on pidev rütmihäire, siis on soovitatav siiski teed juua, sest pikka aega alkoholi kasutada pole hea. Kui on vaja kiiret abi, siis alkoholitõmmis mõjub rutem.

Veresooni tugevdavad taimed sisaldavad rutiini, parimad on viirpuu viljad. Neid saab teeks kuivatada, aga suuremad viljad säilivad kaks-kolm kuud jahedas ja neid võib ka lihtsalt süüa. Meie teeme moosi, siirupit, marmelaadi. Meie kümme aastat tagasi istutatud puudelt saab juba mitu korvitäit marju!

Meie õpetaja ütles omal ajal, et viirpuu on haigele ja väsinud südamele ning peaks igaühel aias kasvama. Veel on rutiini arooniamarjades, tatraõites, peedis, punastes tikrites, lillades ploomides, kirssides, vähesel määral angervak-

Hapnikuvaeguse korral aitab pärnaõite ja lehtede tee.

LIIKUMINE ON ÜKS PAREMAID VIISE SÜDAMEHAIGUSI ENNETADA JA NEIST TAASTUDA.

ju Kal

külvikalender – detsember 2016 24. L

Leht, aiatöödeks sobimatu päev, jõululaupäev

09.20 15.25

Leht, alates kl 05.19 vili, 2. jõulupüha Vili, 3. jõulupüha

28. K

Vili, alates kl 17.12 juur

30. R

08.53

Juur

MAA

TULI

VESI

ÕHK

S

29. N

VI

V

27. T

R

K

26. E

Leht, 1. jõulupüha

LI

25. P

i ts

K

Juur ALLIKAS: MÄRKMIK-KALENDER „AASTA AIAS 2016” KIRJASTUSELT VARRAK

ur Amb

Õis, alates kl 16.33 leht

Jäär

vi Lõ

23. R

kits

U

A

lustuseks üks selgitus klimaatiliste aastaaegade teemal.

Kuna Eesti kliima ei ole kontinentaalne, vaid on tugevate mereliste mõjutustega, siis esineb klimaatiliste aastaaegade ebajärjekindlust ja hägusust. Nii on lood ka talvega: kui novembris ja veel hiljutises ilmaloos sai talv klimaatilise aastaajana juba välja kuulutatud, on selline vastuoluline teemakäsitlus tekitanud elavat tagasisidet ja kriitikat.

Seetõttu olgu öeldud: enamikes kohtades kestab ilmselt pikk eeltalv, sest talveks peetakse üldiselt püsiva lumikattega perioodi, kuid püsivat lumikatet pole enamikes kohtades veel moodustunud. Kindlamalt saab talve alanuks lugeda vaid Virumaal ja mõnel pool sisemaa kõrgustikel, sest seal on lumi juba pikka aega maas. Seepärast on ilmselt õigem suurema osa Eesti kohta väita, et eeltalv algas juba novembri esimestel päevadel koos esimese lumega (ja mõnes kohas ka juba 25. oktoobril esimese lumesajuga).

Juba mõnda aega valitsevad soojad sügisnäolised ilmad, mistõttu talv on jäänud kaugeks mälestuseks. Paljudel päevadel on märksõnaks olnud udu, mis on olnud nii tihe, nagu seda vaid vahel oktoobris ja novembris võib ette tulla.

Udusid on osanud tähele panna ka vanarahvas. Nii on meieni jõudnud selline ilmavanasõna: „Sügisene udu tähendab kolmeks nädalaks sooja, kevadine udu – kolmeks nädalaks külma.” Vanarahva tähelepanekud puudutavad isegi eri uduliike ja nende tekkepõhjusi: lisaks sellele, et sügisene udu tähendavat sooja, kevadine udu aga külma, on arvamusi ka selle kohta, et kui udu langeb, pidavat tulema kuiv, kui udu tõuseb, siis tähendavat see vihma jne. Tihti esitatakse sellised ilmaolude kirjeldused värssidena.

Udu pole midagi muud kui pilv, aga kuna see ulatub või algab aluspinnast, siis mõjutab udu oluliselt inimtegevust, näiteks segab liiklemist. Ilmselt on see ka põhjus, miks udust ja pilvedest räägitakse tavaliselt eraldi. Mägedes võime sattuda ka ootamatult udusse, ent tavaliselt pole see tekkinud jahtumisel kontaktis aluspinnaga, viimane asjaolu on aga just udule kui nähtusele olemuslikult iseloomulik.

Udu puhul kondenseerub veeaur tavaliselt mingi õhu jahtumisprotsessi tõttu väikesteks veetilkadeks (väga suure pakasega võivad veetilkade asemel olla jääkristallid) – kui nende veetilkade tõttu langeb nähtavuskaugus horisontaalsuunas alla ühe kilomeetri (see on kokkulepe!), siis räägitakse udust, kui nähtavuskaugus on 1–10 km (lennunduses ja merenduses võivad kokkulepped sellest erineda), siis on tegu uduvinega. Mõnikord, tavaliselt kivisöe põletamise tagajärjel, võivad saasteained seguneda uduga või lahustuda udu moodustavates veetilkades, mis tähendab sudu, kuid sellest mõni teine kord.

Pikale veninud eeltalv paistab kestvat, ja lõppu ei paista, sest ookeanilt paiskub üha uusi tsükloneid Norra merele ja Skandinaaviasse, nende tsüklonite lõunaservades kandub Eesti kohale jätkuvalt soojust ja niiskust, millele pakub vaheldust mõni kargem päev. Eeltalvele iseloomulik ebapüsiv ilmastik jätkub, millega seoses on oodata lumikatte ja külmapäevade esinemist ja vahepealset ärakadumist.

JU

MITMEKÜLGNE UDU

kasulikud taimed

sas jm taimedes. Tuntav on see punakaslilla tooni järgi.

Kolesterool ja ummistunud veresooned. Kunagi rääkis Kaljo Mandre taimest, mis aitab, kui kõrvad kohisevad ja pea on uimane. See taim on harilik mailane. Mailasetee on mõru, kuid tõhus! Proviisor Kalju Mandre soovitas harilikku mailast nii infarkti kui ka insuldi ärahoidmiseks ja järelraviks. Praeguseks peaaegu unustatud taim, mida mäletavad üksnes vanemad inimesed, toimib ikkagi! Üks vanahärra jõi seda teed üle aasta ning sai kolesterooli ja vererõhu korda, alustas 175 pealt! Häid näiteid on teisigi. Raviomadused on siiski vaid harilikul mailasel.

See kasvab okaspuuraiesmikel pärast raiet vaibana kaks-kolm aastat. Tee valmistage nagu ikka: 1 spl taimepuru kuuma veega tassi ja kümneks minutiks tõmbama, seejärel jooge. Kolesteroolist puhastamiseks võib kasutada ka teesegusid kummelist, võilillejuurtest, köömnetest, kibuvitsamarjadest, ristikuõitest.

Tursete vastu aitavad petersell, kurgirohi, kortsleht, põldosi ja linnurohi (viimaseid tuleb keeta 30 min). Ka kasemahl, jõhvikamahl ja jõhvikad, kaselehed, kurk, arbuus, kabatšokk on abiks.

Südant tugevdavad taimed on viirpuuõied ja -viljad, kõrvenõges, raudrohi, Hiina sidrunväändiku viljad, kuldjuur, lodjapuu viljad, metsmaasikad. Hapnikuvaeguse korral aitab pärnaõite ja lehtede tee. Suure veresuhkrusisalduse vastu kasutage mustikaid, sinikaid, harilikku mailast, sigurijuurt, maapirni, kõrvenõgest (eriti pimedal ajal).

Põletikud tuleb välja ravida. Reumale, nohule, kurgupõletikele on oma taimed. Kõik põletikud kahjustavad südant. Paha ei tee streptokokkide korral 7–10päevane teekuur tammekoore või soopihlaga. Kasulikud on ka angervaks, kummel, nurmenukuõied.

Vere hüübimise ja trombiohu korral olge ettevaatlik raudrohu, kõrvenõgese, kibuvitsa, pihlaka ja lodjapuu marjadega.

Jõulueelse aja ja aastalõpu närveldamise asemel ning poest kauba tagaajamise ja sooduspakkumistega võidujooksmise asemel võtke aeg maha ja minge loodusesse jalutama.

Puhake ja magage korralikult!

Lugege läbi mõni hea raamat, käige teatris või kontserdil, olge Facebooki või muu sotsiaalmeedia asemel koos päris inimeste ja sõpradega. Nautige elu ja hoidke oma südant!

Ne i

ilmatark

Sõnn

jüri kamenik

Südamele

ISTUTUSAEG

ilmatark

22. DETSEMBER 2016

V

MAA ELU || KODU JA AED || 11

22. DETSEMBER 2016

KUUSKE POLE ALATI VAJAGI. Pühademeeleolu saab jõuluajaks tuppa ka toataimede ja taimeseadega.

Punaseid õisi pühade ajaks säde lepik Maa Elu

J

õulutähtedest kirjutasin Maa Elus tunamullu ja jõulukaktustest mullu. Kuid pimedal ajal aitavad pidulikku meelolu luua teisedki talvised õitsejad, näiteks uhked ratsuritähed ja vastupidavad Blossfeldi kalanhoed. Eriti pidulikult mõjuvadki talvel taimed, millel on punased või valged õied ja sügavroheline lehestik.

Need ajatud toonid ei lähe kunagi moest.

VASTUPIDAV KALANHOE Alustan tutvustust Blossfeldi kalanhoest (Kalanhoe Kalanhoe blossfeldiana), ), sest see looduslikult Madagaskaril ja Lõuna-Aafrikas kasvav sukulent on nii vastupidav ja vähenõudlik, et ma pole küll kuulnud, et kalanhoe oleks kellelgi lihtsalt välja läinud. Liigset kastmist ja vettimist kalanhoe muidugi ei taha. Selle vastu, et olla pühade ajal natuke aega kenas taimeseades, ei tohiks kalanhoel aga küll midagi olla. Täitke näiteks kena madal korv või alus samblaga, korvi keskmesse sättige aga oma potiga säravpunaste õitega kalanhoe, lillepoti võib ümbritseda ka jugapuu-, kuuse-, männi-, ebatsuuga- või kadakaokstest vanikuga.

Toataimi karraga vast katta ei maksa, loomulik ilu on kõige etem. Kui tahate aga väga ehtida, siis otsige taimele efektne ümbrispott, selle ümber võib keerata pajuokstest või muudest hästi painduvatest okstest mitmest ringist koosneva karkassi, kuhu saab kinnitada näiteks helmeid või mõned sobivad ehted.

Kalanhoesid on rohkem kui sada liiki, toataimedena on tuntumad veel kollane kalanhoe (K. thyrsiflora), sarvik-kalanhoe (K. beharensis) ja Daigermonti kalanhoe (K. daigermontiana), sellel kasvavad tütartaimed leheservadesse.

Blossfeldi kalanhoega saab hästi hakkama valges keskküttega korteris, sest see liik

Kalanhoesid on rohkem kui foto: egert kamenik sada liiki.

ei ole temperatuuri suhtes väga nõudlik (sooja olgu siiski alati üle 16 kraadi) ja lepib ka kuivema õhuga ruumiga. Taimele sobib kerge kasvumuld, näiteks liiva ja kompostmulla segu. Talvel võib teda üsna tagasihoidlikult kasta ja kuna taim hoiab niiskusevaru oma lihakates lehtedes, ei juhtu ka midagi hullu, kui kastmine mõnikord meelest läheb. Ka väetisega ei tohi liialdada: lämmastikväetis paneks ilmaasjata vohama kalanhoe tumerohelised lehed, mille servas on väikesed sakid. Lehed on küll kenad, kuid talvel tahame ju ikka näha kirkavärvilisi õisi ja Blossfeldi kalanhoe võib ilusti õitseda mitu kuud.

Liigil paiknevad tipmistes õisikutes punased nelja kroonlehega lihtõiekesed. Lillepoes ootavad imetlejaid aga ka täidisõitega sordid (need on Candida sordirühmast), kus ühes ülitihedalt täidetud õies võib olla isegi 26 kroonlehte. Õietoonid ulatuvad punasest roosa, valge, lillaka, kollase ja oranžini, on ka kirjude (näiteks valge rohelise või roosaga) õitega sorte.

Kui kalanhoetaim välja venib, on seda väga lihtne kevadel või suvel tipmiste või lehepistikutega paljundada. Lõigake 5–10 cm pikkused pistikud, võt-

Ratsuritähe õie läbimõõt võib olla üle 20 cm ja need püsivad kenad umbes kaks nädalat.

ke alumised lehed ära ja pistke kergesse niiskesse mulda juurduma, selleks kulub 20–25 kraadi juures umbes nädal. Juurutada võib ka veeklaasis, potti istuge taimehakatis siis, kui juured on 3 cm pikkused.

Blossfeldi kalanhoe on lühipäevataim, et seda uuesti rikkalikult õitsema saada, tuleks taimele sügisel umbes kuue nädala vältel pakkuda tingimusi, kus päevavalgust on ainult 9–10 tundi. Kui tahate, et kalanhoe hästi õiepungi moodustaks, sättige taimele alates septembrist õhtul paberist või mustast kilest kott pähe ja võtke see hommikul jälle ära. Kui toas on õhtuti piisavalt hämar, tekib natuke õisi ehk ka pimendamiseta. Tihti ei viitsita kalanhoega aga vaeva näha ja sügisel ostetakse uus taim. Saksamaal kasutatakse Blossfeldi kalanhoed mõnikord ka hoopis suvelillena, millest saab näiteks kalmule kujundada selgepiirilisi istutusi.

UHKE RATSURITÄHT Kohe puhkeva õiepungaga ratsuritähte on enne jõule väga tore kingituseks saada, sest enamik ratsuritähti õitseb alles kevadtalvel veebruaris ja märtsis. Selleks, et need pühade ajal teie kodu ehiksid, peab

„JÕULUVANA TEODORI JUHTUM”

sibul olema ajatamisega selleks ajaks õitsema virgutatud. Kodustes tingimustes ei pruugi see alati hästi õnnestuda ja siis tuleb leppida õitseaja nihkega.

Ratsuritähe (Hippeastrum) umbes 80 liiki kasvavad Keskja Lõuna-Ameerika subtroopilistes savannides ja mäestikuala hõredates metsades, kus osa aastast on kuiv. Mõnikord kutsutakse ratsuritähte ekslikult ka amarülliks, kuid harilik amarüll (Amaryllis belladonna) on üks teine taim, mis pärineb hoopis Lõuna-Aafrikast ja toalillena kasvatatakse seda harva.

Kui kahtlete, kummaga teil tegu on, siis lõigake pärast lille õitsemist õisikuvars katki: ratsuritähel on see seest õõnes ja tühi, amarüllil aga täidetud.

Euroopasse jõudsid ratsuritähtede sibulad umbes 300 aastat tagasi. Aretustööga alustati 19. sajandil. Kodudes kasvatamegi mitmete liikide ristamisel saadud suurte kaunite õitega hübriide. Nende värvitoonid ulatuvad sügavpunasest lõheroosa, kreemika ja valgeni, on ka kahevärvilisi õisi, mille südamik valge ja ääred punased või roosad. Õie läbimõõt võib olla üle 20 cm.

foto: toomas huik

Ratsuritähe paari sentimeetri laiused lehed on 30–50 cm kõrgused, õisikuvars sirgub neist pikemaks ja selle tipus puhkeb 2–6 lehterjat õit. Õie läbimõõt võib olla üle 20 cm ja need püsivad kenad umbes kaks nädalat. Sama kaua võib õis ka vaasis ilus olla.

ERITI PIDULIKULT MÕJUVAD TALVEL TAIMED, MILLEL ON PUNASED VÕI VALGED ÕIED JA SÜGAVROHELINE LEHESTIK. Ratsuritähele meeldib valgusküllane ja soe (20–25 kraadi) ruum. Suurte õite kasvatamine nõuab palju energiat, õienuppude moodustumisest kuni õitsemise lõpuni võiks taime kord nädalas kasta nõrga väetiselahusega. Suur sibul võib anda kaks või kolm õisikuvart. Ratsuritäht istutatakse potti nii, et sibula ülaosa ja kael jäävad mullast välja. Õitsemise ajal vajab ratsuritäht sagedast kastmist, kuid kastes jälgige kindlasti, et vesi ei satuks sibulale, muidu võib taim

kergesti jääda punapõletikku.

Kogenud ratsuritähefännid on soovitanud ettevaatuse mõttes valada õitseajal kastmisvett ainult poti alusele. Õitsemist saab natuke pikendada sellega, kui hoiate õitsvat taime näiteks öösiti jahedamas kohas. Kui taim on õitsemise lõpetanud, lõigake õisikuvarred maha, jättes alles umbes 10 cm pikkused tüükad. Sedasi ei kuluta sibul asjatult elujõudu seemnete valmimisele. Kastmist ja väetamist ei või aga veel sugugi lõpetada, enne peab sibul oma jõuvarud taastama.

Noored ratsuritähed istutatakse tavaliselt ümber kahe, vanemad nelja või viie aasta tagant. Seda võib teha kas kohe pärast õitsemist või siis hoopis pärast mõnekuulist puhkeaega, mida see lill vajab nii looduses kui ka toataimena.

Ratsuritähele on paras 12–15 cm läbimõõduga pott, kus sibula ja poti ääre vahele jääb mõni sentimeeter ruumi. Liiga suures potis kasvatab taim peamiselt lehti. Kompostvõi aiamullale võiks juurde segada natuke liiva või kruusa ja väetatud toalillemulda. Enne istutamist eemaldage ettevaatlikult tütarsibulad (need hakkavad arenema neljandal kasvuaastal) ning kuivanud ja mädanenud juured, tekkinud haavad võiks katta lehtpuusöepulbriga. Umbes pool sibulat jätke istutades mullast välja, siis on haigustesse nakatumise oht väiksem. Pärast juurdumist võib sibulat taas kord nädalas kosutada nõrga väetiselahusega.

Kui ratsuritähte pole tarvis ümber istutada ega täpselt jõuludeks õitsema saada, on asi lihtsam. Suvel võivad ratsuritähed õues tuulevarjulises paigas suvitada. Siis lõpetage väetamine ja augustis järk-järgult kastmine, kui lehed on kolletunud ja kuivanud, võib taim puhata mõnes pimedas ja jahedas nurgas. Mõne kuu pärast hakake uut õiepunga ootama, kui see ilmub ja õisikuvars on 5 cm pikkune, tõstke lillepott valgesse ja sooja kohta ning hakake taime vähehaaval rohkem kastma. Õitsengut on oodata umbes kuu aja pärast.

Soovime rahulikke jõule, rõõmsat aastavahetust ja viljakat ühistegevust saabuval 2017. aastal!

• Pildikesi ühe jõuluvana elust • Sisaldab jõuluvanade välimäärajat

!

L I G Ü Ü M D Ü Ü N

Teie

12 || LINNUD || MAA ELU

22. DETSEMBER 2016

KULDPÄISED LINNUD PÕLLUSERVAL olav renno linnuteadja

M

eie talvised lagemaastikud on üsna linnutühjad, kuid siin-seal satub matkaja silma alla varblasest pisut suuremate kollase-pruunikirjude lindude salku. Tavaliselt askeldavad nad maapinnal, ohu korral aga lendavad puude ja põõsaste okstele või elektriliini traatidele.

Lähemalt vaadeldes on nad kahesuguse sulgrüüga: isaslinnud on erekollase pea ja alapoolega, rind pruunikas, selg pruuni-mustatriibuline, tagaselg ja sabaalune kastanikarva; üsna pika saba servmised suled on valged. Emaste ja noorlindude sulestik on hoopis tuhmim ja talvel väga vähese kollasega, kuid tagaselg on ikka kastanjas. Need on talvikesed.

Toitu – mitmesuguseid seemneid ja teri nopivad nad erandita maast, mitte umbrohutaimede küljest, nagu teevad paljud vintlased. Talvikese suulaes on luukühmuke, et seemneid puruks muljuda, ja nokaservad on väikese kõverusega.

Talvikese levila on päris lai: Iirimaa ja Pürenee-taguse Hispaania joonest Baikalini, põikega Kaukaasiasse, seega metsavööndis, kus ta elupaigad hõlmavad aga vaid lagedamat maastikku. Eestis pesitsevate talvikeste koguhulka hinnatakse 150 kuni 200 tuhandele paarile, talvel võib neid siin olla 100 000 kuni 200 000 lindu, nendestki suur osa mujalt pärit. Nimelt on talvikesed suurelt jaolt rändsed ja pesitsuspaiga ümbruses veedavad talve vähesed. Meist põhja ja kirde pool pesitsenud lindude hoogne läbiränne käib tavaliselt oktoobri lõpudekaadil. Suurelt osalt kuuluvad need idatalvikese alamliiki ja on märgatavalt heledamad kui Eestis pesitsevad.

Kevadel rännatakse oma pesitsusaladele tagasi veebruari lõpul ja märtsi algupoolel.

Märtsi lõpul hõivavad talvel liigikaaslastega leplikult koos elanud isalinnud igaüks keskmiselt veerand hektari suuruse territooriumi ja teavitavad teisi oma ainuõigusest sellele mõnel põõsaladval või puuoksal väsimatult lauldes. Valge päevaaja kestel on loendatud kuni 7000 laulukorda, ikka siitsiit-siit-saab Riiiga (viimane jupike tooni võrra kõrgem), mida iga rahvas kuuleb oma keeli erinevalt: näiteks sakslased sõnastavad selle wie-wie-wieich-dich-lieb.

Muidugi ei jää sellise agara laulmise kõrval aega pesaehituse jaoks ja sellega tegeleb emalind, pannes mõne puhma või põõsa varju kuluheinast ja kõrrepähikutest kokku üsna rohmaka pesa. Pesalohk on vooderdatud pikemate karvade ja jõhvidega ning

mai alul on selles neli kuni viis valkjakoorelist hõredate lillakashallide tähnide ja peente tumepruunide joonekõverikega ilustatud muna. Isatalvike laulab sellal, kui emane kahe nädalaga pojad välja haub, harvemini ja viib oma kaasale toiduks putukaid ja ämblikke.

Kui emalind poegade koorumise järel mitu päeva järjest pesas järelpõlve soojendab, jääb pereisa laul lausa soiku ja ta tegeleb vaid toidu hankimise ja pessa tassimisega, kuni emalind võib loobuda udusuled selga kasvatanud ja silmad avanud poegade soojendamisest.

Hoolsa koostööga turgutatakse pesakond paari nädalaga lennuvõimeliseks, aga osa poegi väljub pesast juba varem ja saab oma toiduportsu nokka pesa lähedal rohu varjus, endast piiksatusega märku andes. Isalind jääb poegade seltsi nädala võrra kauemaks kui ema, kes rajab uue pesa ja paneb alguse teisele pesakonnale. Pojad hüljanud isalind asub paariks nädalaks uuesti agaralt laulma, aeg-ajalt toiduga pesa juurde lennates. Tavaliselt juuli algupoolel saab teinegi pesakond poegi tuule tiibadesse ja siis hakkavad talvikesed uuesti salkadeks koonduma.

Näib, et viimase aastakümne kestel on talvikeste arvukus kahanenud. Varemalt on seda täheldatud karmide talvede järel, ent nüüd on meie kliima pidevalt pehmemaks muutunud, tükati liialtki. Ilmselt on siin tutvustatud talvekaunistajate vähemaks jäämises omajagu süüd meie põlluviljade kasvatamisel kasutatavate taimemürkide hulga pideval suurendamisel, nii et suure osa aastast oma kõhtu seemnetega, sealhulgas olulisel määral nn umbrohu omadega täitvatel sulelistel pole enam vajalikku toiduressurssi. Varasem primitiivsem põllumajandus oli igatahes palju loodushoidlikum ning talvikestelegi olid need „ebakultuursused” tulusad, näiteks hobustest teedele pudenenut või lautade ümbruses leidunud jääke kasutades.

Talvikesed tulevad meelsasti linnutoitlate juurde end kosutama. Lisaks tihaste söömaajast maha pudenenud seemnetele võib talvikesi rõõmustada nisuterade ja tanguga, mida nad nopivad just maapinnalt. Talvikesed tulevad alati roale, kui kusagil on sätitud söödaplats näiteks nurmkanade tarbeks.

Linnud hindavad

hea disainiga söögimaja taavi alas

L Maa Elu

oodusest ja lindudest lugupidavate eestlaste aeda sobiks alternatiivina ainulaadne ja tõeline meistritöö, mitte tingimata kaupluste välismaised masstoodanguna valminud linnusöögimajad, mis on kerged lagunema ega kaunista aeda.

Muidugi on lihtne mõnest suuremast kauplusest linnusöögimaja osta, sealt leiab neid iga hinna, kuju ja suurusega, kuid pahatihti ei pea need kaua vastu või pole lihtsalt käepärased kasutada. Nii läksin eelmisel nädalal otsima omapärased linnumaju, mis ei oleks ühteviisi kandilised või inimeste elamute miniatuurseid koopiaid, nagu vabrikust tulnud.

Küsisin tuttavatelt ja paarilt asjatundjalt, milline on õige söögimaja. Meil on olnud söögimaju, mis ei ole igale linnule sobinud, mitu söögimaja on liiga kiiresti ära lagunenud. Õnneks on inimeste enda leidlikkus loonud aedadesse nii mõndagi huvitavat. On järele proovitud, et just need unikaalsed linnumajad kutsuvad aialinde talvisel ajal neid külastama ja seal head-paremat maitsma.

AEDA MITUT TÜÜPI SÖÖGIMAJU Kvaliteetne linnusöögimaja peab hoidma toidu kuivana ega tohi lasta sel läbi liguneda, söögimaja peab olema lihtne käsitseda ja hõlbus puhtana hoida. Õige söögimaja peab vastu talveilmale ja üldse igasu-

INIMESTE MAJA JÄRGI TEHTUD LINNUSÖÖGIMAJA EI SOBI Udo Aas Harjumaa puidu- ja mööblimeister

O

len teinud ainult ühte malli linnumaja.

Tean, et kõige tähtsam linnumaja juures on järjepidevus. Kui talve hakul on linnumaja pidamisega alustatud, peaks seda tegema niikaua, kuni loodus ise linnu toidulaua katab.

See-

pärast peaks linnumajast olema kergesti aru saada, kas toitu veel jätkub või peab juurde panema. Linnumajal olgu katus, et toit märjaks ei saaks. Kuna linnumaja külastab palju eri linde, võib maja olla mitte ainult kasulik, vaid hoopis lindude tervisele ohtlik. See tähendab, et linnumajas ei tohiks lindude väljaheited söödaga kokku puutuda. Seepärast pole inimeste maja järgi tehtud linnumaja lindude jaoks sugugi sobiv.

Muidugi võib linnumaja olla väga funktsionaalne, ent kui see pole nägus, on midagi olulist puudu. Enda linnumajad olen teinud arvestusega, et suured linnud sealt toitu kätte ei saaks. Olengi näinud seal vaid tihaseid ja varblasi. Tihased käivad majas mitmekesi, kuid käivad ka üksikult. Varblased aga on kui lõunamaalased, tulevad suure kambaga ja käratsevad söögi ümber hirmsasti.

Kvaliteetne linnusöögimaja peab hoidma toidu kuivana ega tohi lasta sel läbi liguneda, söögimaja peab olema lihtne käsitseda ja hõlbus puhtana hoida.

lide jaoks on eraldi söögimajad, need ei saa üheskoos olla.

Pähklisöötja sobib pea kõigile lindudele, aga kui tahate näha aias pasknääri, visake pähkleid ka söögimaja alla maha.

Toidu kvaliteet on samuti tähtis. Kontrollige, millest müügil olevad rasvapallid või toidusegud koosnevad. Tuleb ette, et linnutoit on hoopis ohtlik: seemned on hallitanud või rasvapall koosneb odavatest ebatervislikest ainetest, rasvajääkidest, liivast jm. Ei soovitata kasutada rasvapalle, mis on pandud võrgu sisse, sest võrk võib lindudele ohtlik olla.

Harjumaa mees, puidutöömeister Udo Aas on leidnud lahenduse, mille kohta võib öelda, et lihtsuses peitub ilu – ja lihtsuses peitub võlu. Peale selle on tema linnumajad praktilised ja lindudele mugavad.

Kaubanduskeskuses ja aianduskaupluses leiab lihtsaid ja odavaid maju, kuid miks mitte valida linnumaja Eesti puidumeistritelt. Udo valmistatud linnusöögimaja on põnev, praktiline, ja mis peamine, sobitub imehästi loodusesesse.

foto: udo aas

gustele oludele. Sinna ei trügi need linnud-loomad või lindude vaenlased, kellele see mõeldud pole. Lindudel peab süües olema turvaline, kuid keset aeda või suurt lagedat platsi asuv söögimaja ei ole ohutu. Õige on linnusöögimaja paigutada akna lähedale. Kui lind peab kiiresti ära lendama ja peaks lendama vastu aknaklaasi, on lennukiirus veel väike ja ta ei tee endale haiget. Teine variant on paigutada söögimaja viljapuude ja põõsaste juurde, aga nii, et seda

oleks aknast näha. Söögimaja võib panna igihaljaste puude, näiteks kuuskede lähedusse, kuid mitte kohta, kus oravatel on lihtne ligi pääseda või kassidel hea linde rabama karata.

Kui soovite mitut liiki linde aeda meelitada, võiks aeda paigutada eri tüüpi söögimaju. On linde, kes ei saa rippuvat söögimaja üldse kasutada.

Kui hoolite musträstast, punarinnast ja kuldnokast (viimane tuleb küll alles siis, kui kevad läheneb, aga ilmad on veel külmad ja toitu on vähe), siis neile sobib hoopis maapealne söögimaja, see paigutage puu alla või põõsaste juurde. Söögimaja meenutab väliselt väikest koerakuuti või kasti, millel üks külg eest ära.

Seemnete jaoks ja rasvapal-

Eestis pesitsevate talvikeste koguhulka hinnatakse 150 kuni 200 tuhandele paarile.

TÜ EHA Metalli- ja Puidutooted foto: wikipedia