Maa Elu, 5. jaanuar 2017

ALEKSANDER KILK: SELLES OLEN KÜLL KINDEL, ET EESTI MESINIKUD METT EI SOLGI SUHKRU VÕI MÕNE TEISE AINE LISAMISEGA.

KASVATAB TOOTMIST

VIIMASTE AASTATE MÜÜKI VÕRRELDES SAAVAD HEVO TEHNIKA MEHED ÖELDA, ET 2013 OLI TÕUS, 2014 JÄLLE TÕUS, 2015 VÄIKE TAGASIMINEK JA 2016 JUBA HÜPE.

9

772504

586014

ISSN 2504-5865

METSAVAHENDAJAD OOTAVAD ANONÜÜMSEID VIHJEID VIIMASTEL AASTATEL ON TUURE KOGUNUD METSAOMANIKELE ERINEVATE OSTUPAKKUMISTEGA HELISTAMINE.

5. JAANUAR 2017 • NR 1 (83) • HIND 1 €

AJALEHT

ETTEVÕTLIKULE

MAAINIMESELE

Robotlüpsisüsteem Lely Astronaut A4 on kõige usaldusväärsem töötaja, keda ette võib kujutada.

Investeerides Lely Astronauti lüpsirobotitesse, saate endale süsteemi, mis lüpsab lehmi ööpäeva jooksul: valmistab loomad lüpsiks ette, kinnitab ja pärast eemaldab nisakannud (vajaduse korral oskab ka uuesti kinnitada) ja hooldab lehmi pärast lüpsi.

Tänu Lely Astronauti lüpsirobotite süsteemile on võimalik kontrollida mitmeid näitajaid iga lehma kohta, mida tavapärase lüpsmisviisi korral ei ole võimalik saada. Robotlüps võimaldab põllumajandustootjal otsustada, kui palju lehm peaks piima tootma. Tootja saab varakult signaale lehma olukorra kohta ning oma lehmadega individuaalselt suhelda. Selle tulemusena paraneb näiteks lehmade tervis, poegimiste vahel on lühemad vahed ja väheneb söödakulu.

Uus metoodika piimakarja sõrgade seisukorra süstemaatiliseks parandamiseks!

Lely on kogu maailmas ainus ettevõte, mis tarnib põllumajandussektorile toodete ja teenuste täisvalikut – silotehnikast automaatsete söötmis- ja laudapuhastussüsteemide ja lüpsirobotiteni.

Lely tegutseb ka piimandussektoris energianeutraalsete tegevuste tagamisele suunatud ärikontseptsioonidega.

Iga päev inspireerime inimesi klientidele uuenduslike lahenduste pakkumisel, alates nõustamisest ja lõpetades nende enda tehtud valikute elluviimise toetamisega.

Aastaid on Lely olnud automatiseeritud lüpsisüsteemide valdkonna turuliider.

Hea tervisega lehmad on tootlikumad ja nõuavad vähem tähelepanu. Suurepärase tervise ja liikuvuse oluline eeldus on sõrgade hea seisukord. Kahjuks peavad paljud piimakarjakasvatajad regulaarselt kokku puutuma näiteks sellistest haigustest nagu digitaalne dermatiit tuleneva kariloomade sõrgade halva seisukorraga. Nende haiguste ravi või sihtotstarbelistel vahenditel rajanev ennetus on keeruline.

Lely on loomade sõrgade seisukorra jätkusuutlikuks, loomasõbralikuks ja ohutuks parandamiseks välja töötanud Meteor Hoof Health Approach nime kandva metoodika. Kõnealune metoodika hõlmab sihtotstarbelist nõustamist ja tuge, erivahendeid ning hooldustooteid. Uus metoodika on suunatud kõikidele loomarühmadele: noorkarjad, kinnislehmad ja lüpsilehmad. Lisaks võetakse sellega arvesse kõiki sõrgade seisukorda mõjutada võivaid tegureid. Tulemuseks on igale üksikfarmile kohandatud lähenemisviis.

Tutvustav video on leitav www.youtube.com kaudu otsisõnaga Lely Meteor.

Lely Center Estonia, Linery OÜ Mäo Keskus, Mäo Paide vald, 72751 Järvamaa

Täpsema teabe saamiseks palume pöörduda: Linery OÜ, Toomas Rüütel, toomas@linery.ee, tel 521 6455. innovators in agriculture

www.linery.ee

2 || METS || MAA ELU

5. JAANUAR 2017

Anna naabri metsa kohta anonüümne vihje ja teenid 300 eurot Kalandust toetatakse kokku 7 miljoni euroga. foto: urmas luik / pärnu postimees

INNOVATSIOONI KALANDUSES TOETATAKSE 7 MILJONI EUROGA

M

aaeluminister Tarmo Tamm allkirjastas vana aasta lõpus Euroopa Merendus- ja Kalandusfondi 2014–2020 raames kalapüügi ja vesiviljeluse innovatsioonitoetuste määrused. Toote-, turu- ja protsessiinnovatsiooni kalanduses toetatakse kokku 7 miljoni euroga. „Innovatsioonitoetuse eesmärk on aidata kaasa uute püügi- ja töötlemisviiside, toodete ning turustamisvii-

side kasutuselevõtule kalandus- ja vesiviljelussektoris, et suurendada seeläbi sektori konkurentsivõimet,” ütles maaeluminister Tarmo Tamm. „Seepärast toetatakse Euroopa Kalandus- ja Merendusfondist uuel rahastusperioodil kalandusettevõtete ja teadlaste koostööd uuenduslike lahenduste väljatöötamiseks. Toetatavad koostööprojektid peavad lähtuma sektori tegelikest vajadustest ja olema suunatud reaalsete probleemide lahendamisele.” (ME)

KONEKESKO EESTI ALUSTAB KODUMAISE ONIARI METSATEHNIKA MÜÜGIGA

K

onekesko Eesti AS ja Oniar OÜ sõlmisid partnerluskokkuleppe, mille kohaselt hakkab Konekesko Eesti müüma Oniari Eestis toodetud metsaväljaveo haagiseid ja palgitõstukeid.

Oniari tehastes on tänapäevased tootmisliinid, mis võimaldavad valmistada laias

valikus kvaliteettehnikat. Ettevõtte toodete hulka kuuluvad metsaväljaveo haagised kandevõimega 8–14 tonni ja palgitõstukid haardeulatusega 5,2–8,6 meetrit. Oniari palgitõstukitest ja metsaväljaveo haagistest on võimalik koostada eri kombinatsioone. Igale tõstukile saab paigaldada mitmesuguseid hüdrojagajaid, tugijalgu ja haaratseid. (ME)

riina martinson Maa Elu

K

ui vajad raha ja tead naabrit, sõpra või sugulast, kes tahaks metsa või talu müüa, anna sellest anonüümselt teada ja meie maksame iga tehinguni viiva info eest vähemalt 300 eurot.” Sarnased kuulutuse ripuvad maapoodide teadetetahvlil.

Kui Maa Elu veel vana aasta sees ühe Pärnumaa väikese külapoe ees rippunud kuulutuses olevale numbrile helistas, võeti kõne vastu väga rõõmsalt ja suhtlusvalmilt. Aga niipea, kui sai end ajakirjanikuna tutvustatud, hakkas kõne vastuvõtjal tuline kiire. „Järgmisel aastal, võib-olla järgmisel aastal on aega rääkida,” kostus kiirkõnes telefonist. Ja kuulutus oli järgmisel hommikul poe eest kadunud.

MTÜ Ühinenud Metsaomanikud juhatuse liige Kadri-Aija Viik tõdeb, et temani jõuab peaaegu iga päev teateid, et metsaomanikele helistatakse, kuid seni pole ta veel kuulnud, et suisa raha pakkudes metsaomanike kohta infot kogutakse. „Helistatakse kohutavalt palju,” ohkab Viik. „See on väga kurb, sest sihtgrupp on eakad metsaomanikud, kes on nagunii segaduses ega tea, kas nad peaksid oma metsaga midagi tegema või mitte. Helistatakse neli korda päevas ja lihtsalt survestatakse müüma.”

Metsaomanikelt kuuldu põhjal on reegliks kujunenud skeem, kus helistatakse hommikul ja pakutakse 5000 eurot, lõuna ajal helistab end teise firma esindajana tutvustav inimene ja pakub 7000 eurot ning õhtul helistaja lubab 4000 eurot. „Siis on ju inimlik, et tahaks kohe lõunasele pakkujale tagasi helistada,” nendib Viik. „Tegelikult on tihti ka see 7000 eurot mitu korda vähem metsa tegelikust väärtusest.”

Mida helistajad siis metsaomanikele räägivad? „See on nagu Baskini anekdootide kogumik,” võtab Viik kokku. „Sageli ütleb ostusooviga helistaja, et nende firma rasketehnika on just sealkandis ja nad saaksid seepärast väga soodsa pakkumise teha. Või on nad kohe kõrvalmetsas töid alustamas.

Või on seadusemuudatuste tõttu nende metsa hind kohe kolinal kukkumas. Alati kuulen midagi täiesti üllatavat.”

„

VAHENDUSFIRMAD Metsaomanikele helistamine on tuure kogunud viimasel kahel aastal. Arvatakse, et asi sai alguse sellest, kui üks metsaregistrist töölt lahkuja võttis

Metsaomanikele helistamine on tuure kogunud viimasel kahel aastal.

kaasa metsaomanike andmed ja tegi need rahaks. Kohe hakati moodustama firmasid, mis võtsid ametisse kümneid inimesi, kelle töö ongi metsaomanikele helistada.

Portaali metsaoksjon.ee juht Lehar Lindre kirjeldab klientidelt kuuldu järgi, kuidas metsamüüjate leidmine käib. „Helistatakse ja hinnapakkumised järjest tõusevad. Lõpuks lepitakse kokku notariaeg. Metsaomanik läheb kohale, aga ostjat ei tule. Siis hakkab omanik uurima, milles asi, ja talle öeldakse, et selgusid uued asjaolud ja hinda tuleks alla lasta,” jutustab Lindre. „Lepitakse kokku uus hind ja notariaeg, aga ostja ei tule ikka kohale, sama kolmandat korda ja mõnikord üritatakse neljaski kord hinda alla kaubelda.”

Asja mõte on sõeluda välja metsaomanikud, kes ei tea oma metsa tegelikku väärtust või on tõsises rahahädas. „Omanik viiakse nii kaugele, et tal tekib rahavajadus,” hoiatab Lindre.

Kui lubatakse, et raha tuleb kohe, siis inimene teeb plaane ja sõlmib kokkuleppeid ning ühel hetkel ongi hädasti raha vaja. Siis nõustutakse ka esialgu lubatust märksa väiksema summaga. „Olen kuulnud, et kui sajast kõnest kaks õnnestub, siis ettevõte elab aasta aega ära,” lausub Lindre. „Järelikult need summad, mida omanikele pakutakse, ei vasta absoluutselt tegelikule turuhinnale.” ÜHE FIRMA KUULUTUSED Metsaomanikud kurdavad, et saavad kõnesid mitmelt firmalt.

Tegelikult ei pruugi see nii olla.

Sama kehtib nende kohta, kes ise metsaostjaid otsima hakkavad. „Olen kuulnud, et kohalikku ajalehte pannakse mitu justkui erineva firma kuulutust,” räägib Lindre. „Müügisooviga metsaomanik helistab hinnapakkumisi küsides eri numbritel, aga tegelikult istuvad numbrite taga olevad inimesed samas toas. Üks punt on moodustanud mitu äriühingut, teinud neile kodulehed ja paneb ühte lehte viis kuulutust. Võin väita, et 50 protsendil meie klien-

tidest on rääkida lugu, kus neid on püütud petta.”

Viik kirjeldab juhtumeid, kus mets on käest antud turuhinnast hulga odavamalt. „Kõikvõimalikke pakkumisi näen peaaegu iga päev oma laual ja vaid paaril korral olen öelnud, et sellise hinna eest tasub tõesti müüa,” märgib ta. „Omanik peab otsustama kaalutletult. Ma ei ütle, et ärge mingil juhul müüge. Kõigepealt tehke selgeks, mis on kinnistu väärtus.”

Kui korterit müües saab uurida samas piirkonnas asuvate sama suurte korterite hindu ja selle põhjal otsustada, siis metsa puhul see reegel ei kehti.

Naaberkinnistu mets võib hoopis teise koosseisu ja vanusega olla.

Kui omanik tõesti tahab metsast tulu teenida, soovitab Viik otsida üles lähima metsaühistu telefoninumber ja uurida, millal saaks konsultatsioonile minna. Abi saab ka andmete meilile saatmisest. Nii saate aimu oma metsa umbkaudsest väärtusest ja sellest, mida metsaga üldse teha tohiks.

Teine võimalus on panna mets enampakkumisele spetsiaalselt metsamaa oksjoneid korraldavale internetilehele, kus siis valdkonnas tegutsevad sajad firmad pakkumisi teha võivad ja omanik saab võimalikult hea hinna. Käärid vahendusfirmade summade ja enampakkumise kaudu saadavate müügisummade vahel on ülisuured.

Kirjalikke oksjoneid ei soovita Lindre mingil juhul korraldada, sest puudub ülevaade, kellele oksjonikorraldaja info saadab, kui paljud lõpuks osalevad ja mis hinda pakuvad. Ka ei võimalda kirjalik oksjon korduvat hinnapakkumist. „Meil oli selline juhus: metsaomanik pani metsa oksjonile, siis talle helistati ja pakuti, et võta mets oksjonilt maha, me ostame selle kohe ära.

Soovitasin metsaomanikule, et kui lubavad parimat hinda, siis osalegu oksjonil. Loomulikult ei tulnud vahendajad oksjonile. Nende idee on odavalt kätte saada ja kallilt edasi müüa,” seletab Lindre. „Omanik, kelle-

foto: urmas luik / pärnu postimees

le helistatakse, võib ka vastata: jah, tahan müüa, aga panen metsa oksjonile. Osalege seal ja ostke ära.”

MIS SAAB METSAST? Reeglina helistavad metsaomanikule koju vahendusfirmad, kel endil puudub õigus metsa osta, kuna nad ei ole vähemalt viimased kolm aastat tegelenud metsamajandamisega. Nemad vahendavad infot firmadele, kel on õigus osta. Nood ostavad piirkonnas väiksemad maatükid kokku ja koondavad ühte suurde paketti, mille siis ostavad suured tegijad, näiteks pensionifondid või metsanduses tegutsevad suurkontsernid, kes siis metsa maha võtavad ja tööstusesse saadavad. „Metsa raie ja tööstus on ettevõtluse osa ning rikastab meie majandust. Kurjast pole see, et keegi selle paketi ostab, vaid see, et algne omanik saab vähem tulu, kui võiks saada,” seletab Viik ja tõdeb, et helistajad pole vastupidi nende räägitud jutule tegelikult metsa majandajad, vaid vahendajad. Kui tegu on vahendajaga, sisaldub tehingu hinnas ka vahendustasu, mis tuleb loomulikult metsaomaniku arvelt. „Kui omanik on nõus keskmise summaga ja tal on raha tõesti täna vaja, siis võib müüki kaaluda,” ütleb Viik. „Või kui metsaomanik on näiteks 85aastane, pole kuigi mõistlik soovitada tal veel kümme aastat oodata, et metsa eest märksa suurem summa saada. Kui metsaomanik soovib, et kogu asjaajamisele kuluks vaid kaks tundi notaris käimisele, siis ongi sobiv valik.”

Vändra metsaühingu juhatuse liige Kadri Kukk teab, et metsaomanikele helistatakse väga aktiivselt. „Paar meie metsaühingu liiget on telefonipakkujatega lepingu teinud ja tulemusega rahul. Enamasti küll ollakse umbusklikud,” lisab ta. „Mina isiklikult ei reageeri sellisele turundusviisile, kuna iga mõistlik inimene saab alati pakkumisest keelduda. Kui tõesti on soov metsa majandada, siis tuleks kõrvale võtta võrdlevaid pakkumisi.”

MAA ELU || ETTEVÕTE || 3

5. JAANUAR 2017

Vändra saeteritajad

juhtkiri

on Skandinaavias eeskujuks peeter raidla

silja joon Pärnu Postimees

peatoimetaja

M

eil on teadmised, kogemused, kogu vajalik kompetents ja tublid töötajad kohapeal.

Meie Rootsi juhtkond usub meisse ja toetab meid igati,” kinnitab lintsaelintide ja saeketaste tootja LSAB Vändra ASi juhataja Juta Tammai.

Ligemale veerand sajandit Vändras tegutsenud Baltikumi suurim lintsaelintide ja saeketaste tootja LSAB Vändra AS laiendas äsja tootmist 360ruutmeetrise juurdeehituse võrra. „Laienemine oli hädavajalik, et suuta teenindada Eesti ja Läti turul jõuliselt kasvavaid saeveskeid,” lausub Vändra külje all tegutseva LSAB Vändra ASi juhataja Juta Tammai. „Seni ei julgenud kliente juurde võtta, kuna töötasime pidevalt täisvõimsusel.”

„

KALLIS MASINAPARK Tammai teatel on nelja aasta jooksul ettevõttesse investeeritud ligemale miljon eurot, sealhulgas on tänavu valminud juurdeehitus.

Ettevõttel on ligemale 500 klienti, kellest suurema osa moodustavad saeveskid, aga ka sisustuse, köökide, uste-akende, mööbli ja treppide tootjad.

Toodetakse lintsaelinte ja saekettaid nii puidu- kui ka metallitööstusele, osutades samal ajal teritus- ja remonditeenust.

Samuti müüakse ja teritatakse hakkuriteri ja freese.

Tootmises kasutab ettevõte peamiselt Saksamaal toodetud Vollmeri tehase CNC-teritusmasinaid, mis on oma ala tippklass. Uus lintsaelindi teritusmasinate komplekt maksab üle 100 000 euro ja neid on soetatud viimase kolme aasta jooksul kolm.

LSAB Vändra asutasid 1993. aastal Rootsi firma Långshyttan Slipservice AB ja Vändra mees Kalle Tammai ning firma kandis nime AS Vändra Saeteritus, kuuludes Långshyttan Slipservice AB ettevõtte gruppi. Ettevõte on kogu tegutsemisaja olnud finantsiliselt tugev ja pidevalt kasvanud.

Kui ettevõte alustas saeketaste tootmisega, lisandusid 2002. aastal lintsaelindid, mis praegu moodustavad 60 protsenti tootmismahust. Lintsaelindi toorikud saabuvad Vändrasse sajameetristes rullides, ent kuna saeveskid kasutavad eri pikkuse ja laiusega saelinte, lõigatakse need vajaduse järgi, keevitatakse kokku, stellitiseeritakse, teritatakse ja rihi-

VÕITLUS OMA KOHA EEST MAAILMAS

V

Uus juurdeehitus võimaldab rohkem tellimusi täita, nendib lintsaelinfoto: erakogu tide teritaja ja rihtija Viljar Tammai.

takse. Analoogselt käib lintide hooldus. Saeteritaja Heino Põld võrdleb lintsaelindi hooldust hambaraviga: töötades saelindi hambad kuluvad või lähevad katki ning vajavad parandamist.

KOGEMUSED MAKSAVAD 2011. aastal müüdi kogu grupp Rootsi ettevõttele. Uue grupi nimeks sai LSAB Grupp AB, mis omakorda kuulub Latour Industries International AB kaudu Rootsi börsiettevõtte Investment AB Latour gruppi.

LSAB Vändra vajas edasiseks kasvuks investeeringuid uutesse masinatesse ja juurde tootmispinda: lintsaelintide tootmine toimus kolmes vahetuses ja areneda polnud võimalik. Tolleaegne LSAB Vändra nõukogu ei näinud juurdeehituse vajalikkust, grupi välisettevõtetele ei pööratud küllaldaselt tähelepanu.

19 aastat ettevõtte juhina töötanud Kalle Tammai lahkus ettevõttest ja rootslastest koosnev nõukogu pakkus samas ettevõttes üheksa aastat finantsjuhina töötanud Kalle Tammai abikaasale Juta Tammaile juhi kohta. „Elasime koos abikaasaga 1990. aastate alguses sugulaste pool Rootsis ning õppisime selgeks rootsi keele. See on üks põhjus, miks koostöö rootslastega on toiminud väga

„Inimesi on vaja hoida,” lausub LSAB Vändra ASi foto: ardi truija juht Juta Tammai.

hästi,” selgitab Juta Tammai.

Tänaseks on Juta LSAB Vändrat juhtinud neli aastat. Firmas on tagasi ka Kalle Tammai, ettevõtte üks asutajaid, kes töötab kvaliteedi- ja tehnikajuhina. Selline kompetents ja kogemustepagas on hädavajalik.

TÖÖTAJAID ON VAJA HOIDA Ettevõte töötab kolmes vahetuses: palgal on kokku 32 töötajat. Juta Tammai räägib, et head töökvaliteeti on võimalik anda üksnes stabiilse personaliga. Inimeste pidev vahetumine toob kaasa probleeme tootmises.

HEAD TÖÖKVALITEETI ON VÕIMALIK ANDA ÜKSNES STABIILSE PERSONALIGA. Kõik lintsaelintide ja saeketaste tootmisega tegevad mehed on kohapeal välja õpetatud.

Seda eriala pole kusagil võimalik õppida. Ala sobib väga hästi väljaõppinud autoremondilukksepale.

Pooled töötajatest elavad Vändra alevis ja teist samapalju Vändra vallas. „Tööjõuga siin hõisata pole. Inimesi on vaja hoida,” lisab juhataja ning kirjeldab mitut juhust, kus hea töötaja on eelnevatel aastatel valinud minna Soome või Rootsi ehitajaks

või veoautojuhiks. Parem palk meelitas mehed ennast piiri taga proovile panema, ent mõne aasta pärast oldi valmis kodumaile ja ka saeteritusse naasma.

Mis on see, mis mehed tagasi toob? „Soome ja Rootsi tasemel me palka maksta ei suuda, aga keskmisest kõrgemat küll. Seeeest paneme rõhku töötingimustele. See on ülioluline. Mehed töötavad soojades ruumides ja töö on vaheldusrikas,” kirjeldab Juta Tammai.

Juta Tammai tõdeb, et ettevõtte Rootsi juhtkonnas on personal mitu korda vahetunud. Eestlaste pingutusi on õpitud aja jooksul hindama ning Vändra saeteritajate töökorraldust tuuakse teistele Skandinaavia ettevõtetele eeskujuks – majandusnäitajate põhjal on Vändra tütarfirma tänaseks grupi üks parim ettevõte. „Oleme tugev firma, me ei saaks suuri saeveskeid muidu teenindada.

Staažikaimad ettevõtte töötajad on vennad Kalle ja Reivo Tammai, kes on siin ametis olnud üle 20 aasta.

LSAB Vändrale kuulub kaks tootmishoonet, kokku 2100 ruutmeetrit tootmispinda. Firmal on kaks kaubikut, millega lintsaelindid ja saekettad klientidele toimetatakse ja teenusesse tulev kaup Vändrasse tuuakse.

ahel on mul tunne, et Eesti ja eestlased on oma pürgimustes liialt enesekesksed.

Pean siin silmas Balti riikide koostööd, millest on küll aastakümneid räägitud, kuid mis reaalses elus kuidagi vedu ei taha võtta. Ka põllumajanduse vallas.

Oleme ise ausalt tunnistanud, et Eesti on väike, kuid mingeid erilisi pingutusi selle nimel, et kolm Balti riiki koos tegutsedes end ise suuremaks teeksid, pole märgata. Rail Baltic on väheseid näiteid koostöö tulemuslikkusest, kuid see projekt on alles algusjärgus ning siingi on esinenud mitmeid tagasilööke. Pole ju diskussioonides selle üle, kas Rail Baltic peaks kulgema läbi Pärnu või Tartu, minu teada kordagi viidatud sellele, mida lõunanaabrid arvaksid Poolast Tallinna ja sealt edasi Helsingisse viiva teekonna pikenemisest.

NATO väeüksuste saabumine Baltimaadesse on teine näide, kuid siin on see koostöövalmidus meile NATO poolt heas mõttes pigem peale surutud.

Venemaale kehtestatud sanktsioonide ja nende vastumõjude tõttu kannatavad kolm Balti riiki võrdselt. Olgu siis jutt sadamatest ja transiitvedudest või põllumajandussaaduste ja toiduainete ekspordile kehtestatud piirangutest. Mingeid märke Baltimaade ühistest jõupingutustest nende piirangute mõju ületamisel pole mina küll siiani märganud. Aga võiks ju, kasvõi uute turgude vallutamisel kaugel Aasias. Põllumajandussaadustele ja toiduainetele kehtestatud kvaliteedinormid on kolmes Balti riigis ju sarnased ning sarnased on ka nõuded, mida Aasia suurriigid meie toodangule esitavad.

Tänase Maa Elu neljandal küljel on toodud väike tabel Eesti, Läti ning Leedu liha-, piima- ja munatoodangu kohta 2016. aasta kolmandas kvartalis. Tegin seda tabelit kokku pannes üsna ühese järelduse: Eesti põllumajandus jääb Lätile ja Leedule alla. See võiks seda enam meid koostööle ärgitada.

Peatoimetaja Peeter Raidla peeter.raidla@postimeesgrupp.ee Toimetaja Riina Martinson riina.martinson@postimeesgrupp.ee Makett Jaanus Koov, küljendus Raul Kask Keel ja korrektuur Reeli Ziius Reklaamitoimetaja Liisa Kaha liisa.kaha@postimeesgrupp.ee, telefon 739 0383 Müügijuht Jane Barbo, jane.barbo@postimeesgrupp.ee Väljaandja Postimees Grupp AS Maakri 23a, 10145 Tallinn, www.maaelu.ee Maa Elu ilmub Postimehe, Pärnu Postimehe, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Valgamaalase vahel igal neljapäeval (v.a riigipühad).

Tellimine, telefon 666 2525 Koos Postimehega levi@postimees.ee Koos maakonnalehtedega tellimine@ajaleht.ee Autoriõigused: Postimees Grupp AS, 2016

4 || UUDISED || MAA ELU

5. JAANUAR 2017

VEESEADUSE MUUDATUSED MÕJUTAVAD PÕLLUMEEST

J

aanuari algul jõustuva veeseaduse neli muudatust puudutavad põllumajandustootmist.

Esimese muudatusega nähakse ette seni 2023. aastal jõustuma pidanud sügisese vedelsõnniku laotamise keeluaja alguskuupäeva 1. detsembrilt järkjärguline varasemaks toomine.

2017. aasta sügisest ei tohi lämmastikku sisaldavaid mineraalväetisi laotada 15. oktoobrist 20. märtsini ning vedelsõnniku paisklaotamine on keelatud 20. septembrist 20. märtsini.

2018. aastast ei tohi vedelsõnnikut laotada 15. novembrist 20. märtsini ega muul ajal, kui maapind on kaetud lumega, külmunud või perioodiliselt üle ujutatud või veega küllastunud. Seejuures antakse Keskkonnaametile õigus kehtestada vedelsõnniku laotamise ajaline piirang sõltuvalt ilmastikutingimustest alates 1. novembrist.

2019. aastast ei tohi vedelsõnnikut laotada 1. novembrist 20. märtsini ega muul ajal, kui maapind on kaetud lumega, külmunud või perioodiliselt üle ujutatud või veega küllastunud. Keskkonnaametile antakse õigus kehtestada ajaline piirang 15. oktoobrist.

Teise muudatusena tuleb edaspidi põlluraamatusse kanda ka koristatud saagi tegelik kogus. Seda märgivad põllumajandustootjad juba praegu üles, kuid seni

Eesti põllumajandus jääb Lätile ja Leedule alla peeter raidla

V Maa Elu

2017. aasta sügisest ei tohi lämmastikku sisaldavaid mineraalväetisi laotada 15. oktoobrist 20. märtsini. foto peeter kümmel/ sakala

ei olnud see kohustuslik. See on vajalik, et põllumees saaks hinnata kultuuri külvieelselt koostatud väetamisplaanis planeeritud väetisekoguste kasutamise efektiivsust.

Kolmanda olulise muudatusena peavad need, kes kasutavad sada ja rohkem hektarit haritavat maad ning kasutavad lämmastikku sisaldavaid väetisi, koostama väetamisplaani. Nõue tuleneb nitraadidirektiivist, mille kohaselt tuleb taimi väetada saagi saamiseks piisava väetisekogusega ning vältida üleväetamist.

Neljanda muudatuse kohaselt võib sügavallapanusõnnikut kompostida põllul aunas kuni 24 kuud. Selleks tuleb enne kompostiauna rajamist teavitada Keskkonnaametit ning enne sõnniku auna vedamist tuleb võtta sõnniku kuivainesisalduse proov.

Kuivainesisaldus peab olema vähemalt 25 protsenti. (ME)

ana aasta lõpul ilmunud statistikaameti kvartalikirjas on muu hulgas ära toodud 2016. aasta kolmanda kvartali liha-, piima- ja munatoodangu andmete võrdlus Eesti, Läti ja Leedu kohta. Sellest ilmneb, et Eesti põllumajandus jääb oma toodangult Lätile ja Leedule tublisti alla.

Eesti on oma rahvaarvult (1,31 miljonit inimest) küll

väiksem nii Lätist (1,97 miljonit) kui ka Leedust (2,88 miljonit), ent oleme millegipärast end lõunanaabritest alati paremaks pidanud. Meie keskmine brutokuupalk (kolmandas kvartalis oli see 1119 eurot) on tõepoolest oluliselt suurem kui Lätis (847 eurot) ja Leedus (793 eurot) ning pensionidki on meil kopsakamad, kuid liha, piima ja munade tootmisel jääme neile alla. Kõrval olev graafik näitab seda üsna selgelt.

Vaid lihatoodangu ma-

hult oleme Lätist veidi paremad (ehkki lätlaste lihatoodang on siin arvestatud tapakaalus), kuid siingi on üleval selged ohumärgid. Nimelt on lihatoodang Eestis 2015. aasta kolmanda kvartaliga võrreldes kahanenud 6,9 protsenti, kusjuures Läti ja Leedu on suutnud oma tootmismahtu hoida, Läti isegi 0,5 protsendi võrra kasvatada.

Kui piimatoodang on kolmes Balti riigis enam-vähem võrdselt kahanenud (1,9−4,2

protsenti), siis munatoodang Eestis on Läti ja Leeduga võrreldes tegemas vähikäiku: Eestis on munatoodang 2015. aasta kolmanda kvartaliga võrreldes kahanenud koguni 12,2 protsenti, samas kui Lätis on see kasvanud 1,9 ja Leedus 8,3 protsenti. Eesti munatoodang ühe elaniku kohta jääb seejuures Läti ja Leedu omale mitu korda alla ning seda on näha ka poelettidel, kus lõunanaabrite kanamunad järjest enam peale tungivad.

LIHA-, PIIMA- JA MUNATOODANG III KVARTALIS 600 500 400 300 200 100 0

Lihatoodang (eluskaalus, tuh t)

Piimatoodang (tuh t) Eesti

Läti

Leedu

Munatoodang (mln tk) Allikas: statistikaamet

MAA ELU || KESKKOND || 5

5. JAANUAR 2017

Harivesilik (all) on väikestes tiikides end kenasti sisse seadnud ja kui taimestikku rohkem tekib, on lootust, et ka mudakonn (vasakul) tiikidesse jõuab. fotod: wikipedia

Lasila Betoon sulges karjääri ja sellest tehti konnade hoiuala.

foto: meelis meilbaum / virumaa teataja

Konnaspaa

ootab uusi asukaid andres pulver

Virumaa Teataja

L

asilas on avatud uus spaa. Piletiraha ei küsita ja külalised võivad läbi astuda ööpäev läbi. Inimesed väga oodatud ei ole, ennekõike saavad seal veemõnusid nautida ja päikesevanne võtta kahepaiksed.

ASi Lasila Betoon juhataja Mart Leemets räägib, et tänavu jõudis lõpule neli aastat kestnud Lasila loodusspaa rajamine. Tööde käigus tehti korda 18,91 hektarit mäetööstusmaad, mis asub Tamsalu ja Rakvere vallas ning kus on kaevandatud alates 1971. aastast.

Pikaajalise töö tulemusel on valminud kaheksa tiiki, kus saaksid sigida Põhja-Eestis suh-

teliselt haruldased mudakonnad ja harivesilikud, ning kunagine karjäär on kenasti korda tehtud.

Leemets kõneleb, et kogu protsessi juures oli kõige hullem pidev kemplemine ametnikega. „Tiigid on mäe otsas ja ametnikud ei taha millegipärast uskuda, et sinna ei pruugi vesi pidama jääda.”

Nii ongi üks tiik kuiv. „Seda saavad siis kasutada noored konnad, kes ei oska veel ujuda, ja vanurid, kes eelistavad õhuvanne,” tähendab Leemets muiates.

Ta räägib, et ametnike soov oli ka karjääris kasvavad väikesed männid maha võtta ning nende asemele uued istutada.

Lõpuks pääses terve mõistus siiski võidule ja puud jäid alles.

Küll tuli ükshaaval kokku korjata kõik vähegi suuremad kivid ning nendest konnadele tiikide äärde hunnikud kuhjata. Ligi 19 hektarilt kogunes kive aga nii palju, et kontori-

Talvine haagiste soodusmüük Pimedaks talveajaks oleme langetanud kõikide haagisemudelite hindasid.

Lisaks valik erihinnaga haagisekomplekte koos lisavarustusega.

Võta ühendust meie lähima müügikohaga!

NB! Pakkumised kehtivad üle Eesti!

hoone juurde kerkis korralik kiviaed.

Tartu ülikooli ökoloogia ja maateaduste instituudi teadur Riinu Rannap kõneleb, et mudakonn elutseb põhiliselt Eesti kaguosas ning mujal ongi tema peamine asupaik Lasila ja Porkuni kandis. „Harivesilik on väikestes tiikides end kenasti sisse seadnud ja kui taimestikku rohkem tekib, on lootust, et ka mudakonn tiikidesse jõuab.”

Tema sõnul on vaja veidi aega, et tiigid konnadele meelepäraseks muutuksid. „Aga juba praegu võib öelda, et tulemus on väga hea ning tiigid on kenas seisus,” tähendab Rannap.

Teadurite peamine hirm on, et kalad tiikidesse ei pääseks. „Aga õnneks on need kaladele pisut väikesed,” lisab Riinu Rannap.

Mart Leemets selgitab, et teadlased esitasid tiikide rajamisel päris palju nõudeid: mak-

simaalne sügavus poolteist meetrit, üks ots madalam, et seal vesi kiiremini soojeneks, pindala 100–300 ruutmeetrit.

Ehitise üleriigilist tähtsust rõhutab Leemetsa sõnul seegi, et tööde ja tegemiste käiku jälgis igal aastal maa-ameti ja keskkonnainspektsiooni delegatsioon lennukilt. Teadlased aga käivad kevaditi uurimas, kuidas kahepaiksed neile mõeldud tiigid omaks võtavad.

Lisaks kaheksale tiigile mäe otsas on Lasila karjääri põhjas üheksas ja märksa suurem tiik, mida kasutavad talvitumiseks tuhanded rohukonnad.

KONNASID ON NIIVÕRD PALJU, ET BETOONIFIRMA RAHVAS KEVADITI NEID SUURTE ÄMBRITEGA JALUST VEAB.

Kasti mõõtmed 3,00 x 1,5 x 0,4 m

1868 €

BREN-325H Kasti mõõtmed 3,25 x 1,5 x 0,4 m

Hinnad sisaldavad käibemaksu.

Lasila karjäär kuulus kunagi Rakvere KEKile, kelle tegemised Lasilas Lasila Betoon üle võttis. „Eks karjääri sulgemine ja oma toormeta jäämine on meiesugusele väikefirmale päris tõsine löök,” tunnistab Mart Leemets. Ettevõte sai küll Rägavere vallas endale uue karjääri, kuid see asub tuhamägede lähistel. „Kui tuhamägedest lubati ehitusmaterjali võtta, kaotas meie uus karjäär sisuliselt mõtte,” nendib Leemets. Lasila Betoon aga tegutseb edasi, kuigi asfalditehas ja karjäär tuli kinni panna. Betooni segatakse ikka ning ka asfaldipaigaldamisega saadakse hästi hakkama.

Natuke teeb mehel meele mustaks tõik, et otse nende suletud karjääri kõrval on maanteeametile ehk riigile kuulunud mahajäetud karjäär, mida omanik kuidagi korrastada ei taha.

Millegipärast leidub veel päris palju inimesi, kes arvavad, et igasse karjääri võib oma prügimäe teha. „Aga ma ei taha kaevelda, Eestimaal on hea elada,” lausub Mart Leemets. Ja ilus ka, eriti Lasila kandis, kus lisaks tuhandetele konnadele ja vesilikele pakuvad silmailu rabakiil ja kuldking.

Kui ainult koprast lahti saaks. Ilmus teine kusagilt ja kukkus suure tiigi kaldal puid langetama. „Teadlased puid likvideerida ei luba, aga kuidas ma koprale ütlen, et ei tohi,” laiutab Leemets käsi.

Tallinn:

Brentex OÜ | Kadaka tee 70a | tel 5340 6178 Tööriistamarket | Pärnu mnt 238 | tel 600 3432 E-Autoline | Mäepealse 21a | tel 5660 7900 Gokart AS | Peterburi tee 111 | tel 5620 6959

Tartu:

Tööriistamarket | Ringtee 78 | tel 508 1775

Pärnu:

Taunex Auto OÜ | Lille 2a | tel 5567 0646

Narva:

Tööriistamarket | Tallinna mnt 30b | tel 5841 5300

Haapsalu:

Tradilo OÜ | Tallinna mnt 73 | tel 520 7898

Põlva:

Raudnagel OÜ | Kuuse 5 | tel 503 9140

Paide:

Tööriistamarket | Tööstuse 26 | tel 528 0247

Rakvere:

Tööriistamarket | Lõõtspilli 2 | tel 515 7613

Jõgeva:

Valmeco AS | Tallinna mnt 2a | tel 5302 3677

BREN-3015H + plastkate

990 € WWW.BRENTEX.EE

Riinu Rannap jutustab, et rohukonn on meie konnadest ainuke, kes vees talvitub, Lasila karjäärist liiguvad tuhanded rohukonnad kevadel Võhmetu-Lemküla karstijärvedesse kudema. „Karstijärved on ideaalsed konnade sigimispaigad, kuna seal puuduvad kudu ja kulleste peamised vaenlased ehk kalad,” lausub Rannap.

Küll on aga kevaditi konnade vaenlasi täis Lasila karjäär ja selle ümbrus. „Kurgesid on siin metsikult ja neil on kõhud nii täis õgitud, et lennata nad ei jaksa,” kirjeldab Mart Leemets.

Suures tiigis elutsevad ka kalad, kes konnadel ja harivesilikel seal sigida ei lase. „Seeeest leidsin suurest tiigist üksjagu tähnikvesiliku mune, nii et tema tunneb end seal suhteliselt hästi,” lausub Riinu Rannap.

Konnasid on aga tõepoolest niivõrd palju, et betoonifirma rahvas kevaditi neid suurte ämbritega jalust veab. Mudakonni nende hulgas ilmselt veel pole, aga Riinu Rannapi hinnangul on korraliku mudakonna populatsiooni tekke lootus päris suur.

Lisaks karjääriala korrastamisele likvideeris AS Lasila Betoon omaaegse asfalditehase. „Õnneks oli omaaegne EKE süsteem selline, et loodusega arvestati ning mingit erilist reostust asfalditehasega ei kaasnenud,” on Leemets rahul.

Viljandimaa: Ants Viljandi OÜ | Riia mnt 54L | tel 434 5630 Flint Kaubandus OÜ | Kõo küla | 4355111 Saaremaa:

Autofrend OÜ | Talli 2, Kuressaare | tel 453 1212 Träx OÜ | Kuivastu mnt 3b, Orissaare | tel 503 5458

Kärdla:

Faasion OÜ | Põllu 32 | tel 5660 6213

Raplamaa:

Brentex OÜ | Kasti küla | tel 5340 6178 Jarex Invest | Metsa-Antsu 2, Kuusiku | tel 5887 7330

6 || MESINIK || MAA ELU

5. JAANUAR 2017

Mesinikud ootavad na kuidagi kehvemad kui koer või kass.

sirje niitra Postimees

leksander Kilk on mesilaste keskel elanud varasest lapsepõlvest peale ja tunneb nende töökate linnukeste „hingeelu” põhjalikult. Kuid Eesti Mesinike Liidu juhina on ta hästi kursis ka sel alal tegutsejate muredega, millest üks puudutab mesinike töö tunnustamist ja toetamist riigi poolt.

Aleksander Kilk, talv on vist vaikne aeg, mil mesinikud naudivad oma aastase töö vilju, korjates mee müügist raha kokku?

Eks ta nii ole küll. Aasta lõpul oli kindlasti kõige elavam müügiaeg, sest mesi on ju väga hea jõulukink. Kui mesinikel veel on mett, siis nad müüvad seda. Aga see aasta oli suhteliselt kehv ja paljudel on mesi juba otsa saanud. Talv on mesinikele ka arupidamise ja uute plaanide tegemise aeg. Kui rääkida möödunud suvest, siis polnud see mesinikele eriti meeltmööda: meesaak oli kõvasti alla keskmise, jäi nii 60–70 protsendi juurde tavapärasest. Maikuu oli väga soe ja see innustas paljud taimed tavatult vara õitsema. Mesilased kogusid kevadsuvist mett üldiselt päris hästi, kuid mõnel pool tegi kuivus taimedele häda. Jaanipäeva järel said paljud mesinikud siiski kena koguse kevadsuvist mett välja vurritada. Aga alates juulikuust saabus korjevaene ja vihmane aeg ning mesilased tarvitasid suure osa kogutud meest ise ära.

Nii jäigi mesinikul suurem osa suve teise poole meesaagist saamata.

Kuna jutud tagasihoidlikust meeaastast hakkasid suve lõpul levima, siis oli nõudlus mee järele augustis ja septembris hästi suur, nii et paljudel sai kaup kiiresti otsa.

Seetõttu annab kohati kodumaist mett nüüd taga otsida. Aga mõnel mesinikul ikka veel mett on ja päris otsas see väärt kodumaine kraam pole.

Kuidas ise mesinduse juurde jõudsite? Kas kodus olid mesilased?

Vanaonu pidas Viljandimaal, kus kasvasin, mesilasi. Mina koos oma onuga, kes oli minust vaid kümme aastat vanem, kiibitsesin seal kõrval.

Karjas käies panime kingakarbi sisse kimalaspered ja käisime rohukõrrega sealt nende nektarit imemas. Kui sain kümme aastat vanaks, kingiti mulle esimene päris mesilaspere. Leian, et see oli hea kingitus, sest sellega kaasnes kohustus loomakeste eest hoolitseda. Ei arva, et mesilased oleksid lapsele lemmiku-

Mesilased on ju vahel kurjad ka ja igaüks ei tahagi lapsi nende juurde lasta.

Eks mesilased ole iseloomult erinevad: osa on heasoovlikud ja osa pahuramad. Palju sõltub ka ilmast. Sombune ja äikeseeelne aeg muudab nad rahutuks. Ka suve lõpul, kui on vaja kogutud meesaaki kaitsta, on nad kurjemad. Kui on ilus korjeilm, kus midagi õitseb ja lõhnab ning mesilastel on ümbruskonnas tegemist, siis võib julgelt taru lahti teha ja vaadata, mis seal sees toimub.

Eks lapsi tuleb õpetada käituma nii, et risk nõelata saada oleks väiksem. Ennast saab ka mitmel moel kaitsta. Võib panna näovõrgu pähe ja kindadki kätte, kui on vaja mingi töö mesilas ära teha.

Mesilastel on huvitav tööjaotus ja igal liikmel peres oma ülesanded. Kirjeldage seda veidi.

Kui väike mesilane koorub, siis saab ta kõigepealt koristaja ameti: puhastab vanad kärjekannud ära ja poleerib need üle uue haude jaoks. Ta teeb umbes kaks päeva selliseid lihtsaid puhastustöid, seejärel saab tast amm, kes nunnutab ja toidab väiksemaid.

Noor mesilane on üldiselt rahumeelne ja kui teda keegi ei ärrita, siis võib rahulikult käe peal ringi kõndida.

Umbes 8–10 päeva vanuselt, kui vahanäärmed jõudsalt töötavad, hakkab noor mesilane juba kärjekanne ehitama.

Vahepeal võtab ta veel metsast tulnud mesilastelt nektari vastu, kuivatab ja töötleb seda oma meepõies ning paneb siis ilusasti kärjekannudesse. Kui mesi valmis, pannakse kärjekannule vahast kaas peale. See jääb kas mesilaste endi talvesöödaks või vurritab mesinik kärjest mee välja. Mesilastel on tarus erinevaid ülesandeid täita. Osa noori mesilasi ventileerivad lennuava kaudu taru, veidi vanemad on samas valvel võõraste tõrjeks. Alles 15–20 päeva vanusena lendab mesilane ise välja korjele. Suvisel pingelisel korjeajal kuluvad mesilase tiivad juba 2–3 nädalaga ja nii tema elukaar lõpeb. Talvituvas mesilasperes elab aga mesilane kuni 6–7 kuud, et pere uude kevadesse tuua.

Kui palju on erinevaid mee liike ja kuidas neis orienteeruda? Kas poes saab purkidel olevaid silte uskuda?

Kevadel, aprilli teisel poolel saab esimesena nektarit koguda pajust ja remmelgatest.

Kui on hea aasta, saab seda siis juba vurritada, aga tavaliselt jääb see mesi mesilaspere enda arengu tarbeks. Järgmisena, enamasti mai algul õitsevad vahtrad, millest saab päris head mett. Siis tulevad aias marja- ja viljapuud, mis üldiselt väga palju nektarit ei anna. Mai lõpus ja juuni algul on võilille aeg. Kui on head soojad ilmad ja niiskust piisavalt, tuleb seda mett nii palju,

et saab eraldi välja vurritada.

See on üks väheseid meeliike, mida mõnikord puhtalt kätte saab. Nii et neid silte võib uskuda küll. Mesi on tumekollane, hästi tugeva lõhna ja maitsega – mulle igatahes meeldib.

Juuni keskel hakkavad õitsema valge ristik ja metsvaarikas. Ka vaarikaõitelt kogutud nektarist valmistatud mett võib puhtalt kätte saada, kui näiteks tarud on viidud kuhugi metsalangi äärde. Juulis õitsevad meil pärnad. On selline müüt, et pärnaõiemesi on väga hea ja vahel on ka Eesti mee purkidel turul sellised sildid. Tegelikult saab Eestis pärnaõiemett väga harva, kord 5–7 aasta jooksul. Edasi tuleb kusagil juuli keskel põdrakanep. Ka rapsist saab väga head mett, ehkki inimesed selle väärtuslikkuses vahel kahtlevad. Kanarbikumett võib sageli puhtalt kätte saada, sest selle õitsemise ajal suve lõpul konkureerivaid õitsejaid peaaegu pole.

Kuidas suhtuda välismaa päritolu meesse? Kui palju esineb mee solkimist?

Selles olen küll kindel, et Eesti mesinikud mett ei solgi suhkru või mõne teise aine lisamisega. Seda esines väidetavalt nõukogude ajal, kui suhkur odav oli. Tarbijaküsitlustest on selgunud, et umbes 70 protsenti eelistab kindla mesiniku mett. Suur osa neist ostab mee otse mesinikult, osa otsib turult või laadalt sama mesiniku kaupa. Tegu on ju tundliku toitainega, millel tervistav mõju. Iga meepurgi kaane all on seetõttu ka tilgake usaldust.

PALJUD MESINIKUD PEAVAD VEIDI SUUREMAT MESILAT MUU TÖÖ VÕI PENSIONIPÕLVE KÕRVALT, ET VÄHEM VÕI ROHKEM LISATULU SAADA. On neidki tarbijaid, enamasti noored, kes eelistavad osta läbipaistvat, vedelat ja ilusa sildiga mett suurtest kaubanduskeskustest, pööramata päritolule erilist tähelepanu. Mõnes poeketis on müüa hulga odavamat mett kui teistes, hinnaga 5–6 eurot kilo. Sildilt nähtub, et selline mesi pärineb kas kaugetest Aasia või Lõuna-Ameerika riikidest või on kokku segatud Euroopa Liidust ja kusagilt mujalt toodud mesi. Enamik neist vastab mee kvaliteedinormidele, kuid pole sageli kuigi värske. Osa mett, mis maailmaturul liigub, eriti Hiinast tulev, on küsitavama väärtusega. Räägitakse koguni, et osa sellisest importmeest võib olla valminud tehastes. Mee koostis ja komponendid on ju teada ja asi siis neid kokku segada ei ole. Vahel võib olla lisatud mingi kogus ka päris õiget mett. Eks selline olukord mee maailmaturul natuke kõhklusi tekitab.

Mina soovitaksin osta muidugi kohalike mesinike toodetud mett, mis on värske ja kvali-

teetne. Veelgi parem, kui see mesi on kogutud taimedelt, mis kasvavad teie kodukoha lähedal, see sobib bioenergeetiliselt teile kindlasti kõige paremini.

Olen näinud mesilastarusid keset metsa. Kes need sinna viib ja miks?

Eks ikka mesinikud ise. Näiteks kanarbik kasvab tavaliselt soode ja rabade servas, kus inimesi ei ela. Seetõttu viiakse tarud korje ajaks sinna. Suurmesilates on enamasti korpustarud, mida on lihtsam vedada kui vanemaid raskeid lamavtarusid. Sisuliselt on korpustaru korral tegu kärgedega täidetud kastidega, mis üksteise otsa laotakse. Suures tootmismesilas võib erinevaid korjekohti olla 20–30 või rohkemgi ja muidugi on tarude vedamine siis suur töö.

Miks mesilassülemeid vahel puu otsast alla tooma peab? Ütleme küll enesekindlalt, et meil on kodumesilased, aga tegeliku lt on tegu metsiku liigiga, mis on küll toodud koduaeda, aga mida pole õnnestunud täielikult kodustada. Sü lemlemine on mesi la ste loomu l i k paljunemisviis, mis tagab liigi säilimiseks uute perede tekkimise nende asemele, kes võivad hukka saada kas siis karu või nugise rüüsteretke tõttu või toidupuudusel. Vana mesilasema koos teatud hulga mesilastega lendab tarust välja ja kobardub sülemina lähedal asuva puu või põõsa otsa.

See on sülemile tegelikult vahepeatus tunnik s või paariks. Vahepeal on välja saadetud „luurajad”, kes otsivad uue sobiliku pesapaiga kas mõnes tühjas tarus, puuõõnes või maja seina vahel, mõnikord isegi korstnas. Kui mesinik sülemi väljalendu tarust märkab, siis püüab ta kobardunud sülemi kinni, paneb uude tarusse ja saab nii endale juurde uue mesilaspere.

On teada, et mesinike keskmine vanus on üsna kõrge ja ühel hetkel võib igaühel jaks otsa saada. Millal ja kuidas peaks lõpetama? Kas noortel soovitate alustada?

Kui ise enam ei taha või ei suuda ja pole ka järeltulijaid, kes mesila pidamise üle tahaksid võtta, siis tuleb perede arvu vähendada. Kohe päris nulli minna oleks väga kurb: aeda minnes tahaks ikka ju vaadata, mis mesilased teevad ja tarudest levivat meelõhna nuusutada.

Vahel näeme kuulutusi, kus müüa terve mesila korraga.

Noored ei taha just sageli võtta oma vanemate mesilat üle ega tõsimesindust oma põhiliseks tegevusalaks, vahel isegi mitte harrastuseks. Aga neile, kes maale kolivad ja kel huvi on, soovitan proovida, esialgu ühe-kahe taruga. Mesilaste pidamine annab lisaks nii väärtuslikule meele ka meelerahu ja mõnusat looduslähedast toimetamist. Hästi tore on nende pisikeste töökate putukate toimetamist kõrvalt jälgida. Tuleb meelde C. R. Jakobsoni ütlus, et Eesti maarahvas on töökas nagu mesilased ...

Mesilaste pidamine on ju tegelikult üsna tõsine, vaat et täiskohaga töö?

Täiskohaga väga tõsine töö on see siis, kui mesila peab tooma leiva lauale, vorstiviilu selle peale ja veel lapsed koolitama ehk kui see ongi elu sisu.

Mesilaste pidajate arv on meil aasta-aastalt kahanenud: aastal 2001 loeti neid kokku 7600, nüüd on umbes 6000 mesinikku. Neist suurtootjaid, kes teevad kogu perega tööd ja saavad kogu tulu mesindusest, on 40–50. Euroopas loetakse professionaalse mesiniku nivooks 150 mesilasperet. Eestis on kaks mesilat, kus on üle tuhande pere ja see on juba ka Euroopa mõistes suurtootmine. Paljud mesinikud peavad veidi suuremat mesilat muu töö või pensionipõlve kõrvalt, et vähem või rohkem lisatulu saada. Ühe-kahe-kolme taru omanik peab mesilasi enamasti lusti pärast ning saab mett oma pere ja sõprade tarbeks.

Tänu mesilaste tolmeldamisele kannavad tema ja naabrite viljapuud ja marjapõõsad ning paljud põllukultuurid rohkem saaki.

Palju sõltub meesaak sellest, missugune on mesilaste korjemaa, seega mesilaste toodang on paiguti väga erinev.

Mesilaspere ise tarvitab aastas umbes sada kilo mett, mesinikule jääb ülejäänu. Kui korjemaa pole kiita, jääb üle väga vähe.

Et Eesti kliimas kuus v õ i enam k uud k e s tva pika talvitamise

MAA ELU || MESINIK || 7

5. JAANUAR 2017

riigilt tunnustust KAS TEADSITE, ET: • Mesilane on metsik liik, keda inimesel ei ole õnnestunud kodustada.

• Mesilased kogunevad talvel kobarasse ja teevad sooja tiibu liigutades.

• Korjemesilaste tiivad kuluvad suvel lennates läbi 15–20 päevaga.

• Halva ilmaga on mesilased pahuramad ja nõelavad rohkem.

• Eestis on 6000 mesinikku, neist 40–50 suurtootjad.

• Mesilaspere tarvitab ise aastas ära sada kilo mett.

• Keskmine aasta meesaak tootmismesilas on 30–70 kg mesilapere kohta.

• Mesinik kulutab tootmismesilas ühe mesilaspere kohta aastas keskmiselt 8–10 töötundi.

• Puhtal kujul on Eestis soodsates oludes võimalik koguda võilille- vaarika-, rapsi- või kanarbikumett.

Eesti Mesinike Liidu juht Aleksander Kilk: „Saame aru, et põllumees peab selleks, et paremat saaki saada, seda kahjurite eest kaitsma. Ongi vaja aeg-ajalt pritsida, kuid seda tuleb teha targalt ning mesilasi ja teisi kasulikke putukaid säästes.” foto: aldo luud / õhtuleht

vältel mesilastel seedehäireid vältida, antakse neile sügisel suhkrusööta juurde. Eestis on suhteliselt head korjemaad sisemaal: näiteks Pandivere alal ja Põltsamaa piirkonnas. Samas on Saaremaalgi palju mesinikke, ehkki korjemaad pole seal nii rikkalikud. Kui professionaalse mesiniku keskmine saak heal aastal on näiteks Saaremaal 30 kilo ringis mesilaspere kohta, siis Pandivere kandis võib see ulatuda 60–70 kiloni või enamgi.

Osa meest läheb otse tarbijale, aga kui seda on rohkem, kui kerge või raske on kauplustesse sisse saada?

Kaubanduskettide korral on vaja tagada pidev varustatus.

Eestis on mõned suured mee pakendamise firmad, kelle kaudu saab osa tootjaid löögile. Lõuna-Eestis on rühm noori tegijaid koondunud ühistusse, Saaremaal aitab sealne mesinike ühing mett pakendada ja müüa.

Saaremaa mee eelis on muidugi ka hea maine, mis aitab kettidesse sisse saada.

Väiksema tood a ngu ma huga mesinikud kasutavad meemüügiks sageli kohalikke kauplusi või müüvad turul. Otse ta rbija le müües saab mesinik loomulikult paremat hinda kui vahendaja kaudu. Impor t mee konkurentsi me eriti ei k a rda, sest enamik E e s t i inimesi eelistab k indlalt kodumaist mett, nagu näitavad uuringud. Kartma ja takistama peame aga ebakvaliteetse importmee imbumist Eesti meeturule ja sealt tarbija toidulauale.

Mis mesinikele muret teeb?

Kas on midagi, mida riigilt ootate?

Eks meil käi kogu aeg läbirääkimised ministeeriumiga ja riigikogus on nüüd mesilaste toetusrühmgi olemas. Teeme seaduste kohendamise ettepanekuid, et rohkem arvestada mesinduse vajadusi, kuid tulemusi kahjuks eriti pole. Meil on tihe side põllumajandusametiga, et aidata reguleerida kõike seda, mis seotud taimekaitsevahendite kasutamise ohtu-

dega mesilastele, mis ongi üks meie põhimure. Saame aru, et põllumees peab selleks, et paremat saaki saada, seda kahjurite eest kaitsma. Ongi vaja aeg-ajalt pritsida, kuid seda tuleb teha targalt ning mesilasi ja teisi kasulikke putukaid säästes. Mesinik tahab ju samuti saaki saada ja mesilased on tema „tootmisvahend” nagu lehmad karjapidaja jaoks.

Eks peame siin põllumeestega kompromissi otsima ja leidma. Mõistagi meeldiks mesinikele, kui põldudel kasutataks senisest rohkem nõndanimetatud integreeritud taimekaitse reegleid, et säästa keskkonda, sealhulgas mesilasi liigsest pestitsiidisurvest.

Oleme kokku leppinud kümme käsku mesinikele ja põllumeestele, arvestades mõlema poole ootusi. Ei saa öelda, et põllumehed mesinikele väga palju pahandust teevad, aga mõni üksik juhtum on olnud.

Tahame, et Eesti mesi oleks puhas loodustoode, aga põldudel või aedades õitsvate taimede pritsimisel on oht, et jääkained võivad jõuda mesitarusse. Ka umbrohutõrjeks kasutatavad, peamiselt glüfosaadi baasil preparaadid on mesilastele kahjulikud, eriti kui pritsitakse õitsvaid taimi.

Raudteede äärseid mesinikke häirib väga raudteetammide pritsimine umbrohutõrjeks, eriti kui seda tehakse päeval mesilaste lendluse ajal. Kui ka pritsimise kavatsuse kohta avaldatakse eelnev teade, siis mesinikud ei saa ju soojal ajal tarusid teatud ajaks kinni panna, sest mesilased lämbuksid ära. Loodame, et põllumajandusamet võtab sellegi probleemi lahendamiseks midagi ette.

Veterinaarametilt ootaksid mesinikud lisaks kontrollile rohkem abi haiguste tõrjel. Lõpuks oleks tore, kui Eesti riik üldiselt tunnustaks senisest rohkem mesinike rolli Eesti maaelu ja keskkonna toetajana. On ju teada, et mesilaste tolmeldamise kaudu sündiv kaudne tulu lisasaagina põldudel ja aedades on 8–10 korda suurema rahalise väärtusega kui kogutud meesaak.

Mesilased on nagu „kuldmune munevad kanad”, keda tasub hoida ja mesinikke nende pidamisel toetada.

Mesinikele oleks tunnustus, kui riik väärtustaks mesinike panust ja innustaks neid, makstes mesilasperede pidamiseks toetust. See aitaks tõsta meie mesinike konkurentsivõimet mee tootmisel ja turustamisel, sest asume ju Euroopa Liidu avatud turul. Meid ei saa otse võrrelda Lõuna-Euroopa mesinikega, kes ei pea mesilastele talvesööta üldse andma. Soome riik näiteks annab mesinikele toetust 20 eurot mesilaspere kohta, Läti pisut vähem, aga siiski. Loodame, et uus aasta toob meie mesinike ootusi arvestavaid positiivseid muudatusi. Mesinikele ja mesilastele tahaksin soovida tugevat tervist, ühtehoidmist ning uuel hooajal head meesaaki.

8 || KÜLVIKALENDER || MAA ELU

5. JAANUAR 2017

KUU

U

JU

ur Amb

Sõnn

Ne i

vi Lõ

LI

ÕHK

K

S

R

G I

WWW.VARRAK.EE

•

K

I

J Ä

M

eie linnades ja maa-asulates nii tavalised kodutuvid pärinevad kaljutuvidest, kes praegugi pesitsevad Lääne- ja Lõuna-Euroopa rannajärsakute või mäekülgede kaljueenditel. Tuhandeid aastaid tagasi, kui põlluharimine-teraviljakasvatus jõudis Vahemere maadel, hiljem aegamisi mujalgi Euroopas heale järjele, hakkasid kaljutuvid pesitsema ka asulate kivihoonete orvades. Inimesed said pesades üles kasvanud pontsakate poegade näol endale lisatoitu ja hakkasid nende pesitsemist sallima-soodustama, eriti kuna need tuvid linnuriigis harva erandina pesitsevad aasta ringi. On aretatud ka lihatuvisid, kes kaaluvad kaks korda enam kui kodutuvid tavaliselt, aga et tuvide munevust pole võimalik tõsta – ikka vaid kaks muna ja kohe hauduma! –, siis on tootlikkus kasinapoolne.

TULI

VESI

KUU

U U K A

N D L E

linnuteadja

MAA

V

AASTA AIAS

Varraku märkmikkalender „Aasta aias 2017” on astronoomiline, kodumaine ja Kuu liikumisele tuginev.

Thunide kalender erineb üldiselt öeldes kahel põhjusel: Saksamaa asub meist piisavalt kaugel, et taevakehade liikumine seal meiega võrreldes teisel ajal toimuks, ja

teiseks – Thunid kasutavad oma kalendris kõikidele teistele salastatud nn oma arvutuslikke konstante – neil on mõned perioodid pikemad ja mõned jälle lühemad, vas-

tavalt sellele, kuidas nende aastakümneid kestnud taimekatsed arusaama on kujundanud. aussaatkalender.com/aussaatkalender-2016/

Kudrutajad linnas olav renno

Siinkohal tuleb märkida, et Selline siis on see külvikaväga paljud Euroopa riikide lendri lugu.

Meenus, et umbes 15 aasaednikud (aga ka Ameerikas) kasutavad tavalist, astronoo- tat tagasi käis Maalehe Raamilist kuukalendrit, nii nagu matus toimetajate jutul üks minagi. Selline täpne kalender Virumaalt pärit vene mees, on Saksamaal täiesti olemas, kes tegi venekeelset kuukamitte sugugi vähem populaar- lendrit, arvestades Vene aegu. ne kui Thunide oma (mõned Ütles, et tema koostatud kasakslased muide isegi ei sal- lender müüb nagu soe sai ja MIKK SARV keegi ei kahtle, et üks ja sali seda antroposoofide-värki, nimetavad seda pigem posimi- ma kellaaeg nii Narvas kui ka seks, aga arvata võibki ju kõi- Moskvas samamoodi taimele ke), mitmed Saksa aiandusaja- ei mõju. Vahel tundub, et usk määrabki suure osaja... näpunäiteid, kirjad annavad oma kalendrit Raamat Kuust jagab õpetusi välja, samuti on lihtne astroNii et tegelikult on mitu kuidas saada lähedaseks meile lähima noomiline (mitte asttõde. Meie külvikalendtaevakehaga. väljakutse Jäär See on roloogiline!) kalenris suur on tõde astronoojukits Kal i kuid tasub end kuhjaga ära. der väga levinud igaühele, miline, kodumaits Prantsuse aianne,Raamatus Kuu liikumion dusseltsi märksele tuginev.

VI R otsesed juhised, mikus ja mujalElu näitab, kuidas Kuu gi riikides. et kui ikka loomõjudest juhinduda Üks viimasdetud kellaajal istutada ei saa tel aastatel väga oma igapäevastes menukas kalen(oled tööl või reitegemistes, nii nagu der on Saksamaal sil), siis väike hiK meiekaesivanemad linemine miskit Johanna Paunggeri V ja Thomas Poppe loodud hullu ei seda tee. Tunduvalt on teinud, „Das Mondjahr” (Kuu aasta). tähtsam on tagada igale taitajudes Kuu www.paungger-poppe.com mele sellele sobivad kasvutinjaotumist kuueks gimused, külvata uus, kindlalt Ka nende kuukalendrid kir- idanev seeme osaks. ja õigesti viljejeldavad aiapidamise kõrval leda. sobivaid aegu kodusteks tööKüll aga üldist istutusaedeks ja ettevõtmisteks jne, ga (mis sõltub Kuu liikuminagu perekond Pauksonid on sest tähtkujudes) tasub silEestis aastaid oma märkmi- mas pidada, selles ei ole me kus teinud. koos Riina Tammsaarega, mu MIKK SARV Meile lihtsalt võib tundu- kauaaegse kolleegi, aedniku, da, et see Thunide oma on ai- aiandusraamatute toimetaja 215 lk, kõva köide 2015 nuvõimalik. ja rohenäpuga,Varrak, iial kahelnud.

Eeltoodud teadmistele ja Omal ajal uurisime seda Thuuuringutele tuginedes koos- nide asja ikka palju, meil oli tan Eesti kuukalendrit, selles rõõm kohtuda ka Maria Thumärgitud ajad on meie asu- ni endaga, ta oli äärmiselt M Ü Ü G Itäpsed.

L R A A M A Tsümpaatne U P O O D I proua D E S ja Ü väga L E EhaESTI! kohta arvestades Kahjuks ei ole keegi Eestis ritud loodusfilosoof. Ja toetas ette võtnud, et hakata istuta- meie arusaama, et päris sada ma, järgides erinevatel lappi- protsenti kellaajaliselt ei saa del nii Thunide kalendrit kui tema saksa tõde meie koduka meie kuukalendrit, ja te- maal kehtida, küll aga põhigema katseid, kas siis saagid mõtted. ka erinevad. See vajaks ikkagi signe siim üsna teaduslikku lähenemist märkmikkalendri „Aasta aias” koostaja, ja enne 10–15 aastat ei saaks kauaaegne aiandusraamatute toimetaja ja kirjastaja, rohenäpp midagi väitagi.

ELA KUUGA KOOSKÕLAS

R

A

asta-aastalt üha rohkem ilmub ka meil müügile erinevaid külvikalendreid, tähelepanelikud lugejad on ammu märganud erinevusi neis ning pahandanud ühe või teise kirjastajaga – miks teie külvipäevad, rääkimata kellaaegadest, nii palju erinevad. Olen erinevustega külvikalendrites kokku puutunud juba enam kui 15 aastat tagasi, kui Eesti Antroposoofia Selts hakkas Maalehega koostöös Thunide kalendrit Eestis välja andma.

See lihtsalt tõlgitakse, kohandatakse kellaajad meie ajaga (Saksamaal on aeg ju meie omast teadupärast üks tund taga).

Thunide külvikalendri ajaloost (mismoodi see tekkis jne) saab lugeda nende endi kalendrist või ka Eestis ilmunud raamatutest, neid ei hakka siinkohal ümber kirjutama.

Ka kirjastuselt Varrak on ilmunud Saksa algupäraga raamat „Aiapidamine kuukalendri järgi”, mis tutvustab üldisi põhimõtteid ja põgusalt viitab ka Thunide uurimustööle ja nende kalendrile. (Olulised lõigud sellest raamatust on ka minu koostatud märkmikkalendri „Aasta aias” alguses ära trükitud.)

Thunide kalender põhineb samuti, nagu KÕIK TEISED kuukalendrid, Kuu tõusul ja laskumisel (hea näide on vee mõõn ja tõus, mida Kuu põhjustab, samamoodi käituvad ained ja vesi taimedes) ja muul taevakeha liikumisega seotul, mis meile (õigemini juba meie vaarvanematele) hästi märgatav oli.

Kuu liikumise aega arvestatakse astronoomiliselt täpselt asukoha järgi, seetõttu olen tellinud Varraku märkmikku „Aasta aias” Kuu liikumise andmed Tõraverest meie oma astronoomilt.

Tõravere andmeid kasutame ka siinses Maa Elu külvikalendris.

Need on täpsed Eesti ajad.

Foto: Päivi Palts

Erinevused külvikalendrites

Kodutuvi rinnalihased on suhteliselt suured, mis tagab hea lennuvõime ja lennukiiruse üle 70 km/t. Kuigi peaaegu paigalinnud, on kodutuvidel ülihea orienteerumise ja koduleidmise võime. Sellest tulenes võimalus neid sõnumiviijatena – posti- ehk kirjatuvidena kasutada: reisile kaasa võetud tuvid naasid lahtilaskmise järel oma kodutuvilasse, tuues kaasa jala külge kinnitatud kirja. Kaljutuvide ühtmoodi sulestiku (helehall selg, osalt purpurse või rohelise helgiga terashall kael, pea ja rind, tiival kaks tumedat vööti, valge tagaselg) asemel on kodutuvidel mitut laadi sulgrüü – puhtvalgest süsimustani erilaadsete vahevormidega. See kirevus põhineb inimeste-tuvikasvatajate tehtud valikul: jäeti alles sulestiku või muu poolest huvipakkuvamad isendid, kelle baasil kujunes jälle uus tõug.

Tuvitõuge on arvamatult palju nagu koeratõugegi, igatahes üle 175 erimi – küll iseäralike sulepartiidega (näiteks karvasjalgsed, tutiga, vediksaba-, paabu-

tuvid jt), hoiakuga (kukerpall-, püstpoostuvid) jm. Tuvilast pagenuna ja vabalt elavate tuvidega paari heitnud „kultuurvormide” järglased on andnud selle mitmekesisuse, mida linnatuvide hulgas näeme.

Erinevalt enamikust lindudest suudab tuvi juua „imedes”, pidevalt nokka vees hoides ja vahepeal neelamiseks pead tõstmata. Nad kasutavad iga võimalust suplemiseks, hoolimata sellest, et sulaveeloigust väljudes märjad suled jäätuma kipuvad. Kuna nad oma joogikohti väljaheidetega reostavad, siis levivad mitmed nakkushaigu-

Kuigi peaaegu paigalinnud, on kodutuvidel ülihea orienteerumise ja koduleidmise võime.

Sellest tulenes võimalus neid sõnumiviijatena – posti- ehk kirjatuvidena kasutada. foto: wikipedia

sed tuvide seas vägagi hõlpsasti. Linnades on täheldatud tuvide hulgalist suremist paramüksoviroosi (nn Newcastle’i haiguse) ja ornitoosi (klamüdioosi) tagajärjel, viimane võib ka inimesele kanduda. Nii et tuvid polegi nii ohutud linnud, nagu arvatakse ja nende söötmine võib kaudselt kurjasti kätte tasuda.

Paljudes linnades kahandatakse tuvide ülemäärast arvu sigimist pärssivate ainete lisamisega nende söödasse.

Kodutuvidel pole kindlat pesitsusaega, mune ja poegi leidub pesades kogu nii-öelda ülenulli-temperatuuri ajal. Seetõttu võib kudrutavaid isatuvisid näha peaaegu aasta läbi. Emase tähelepanu võitmiseks võetakse omapäraseid poose ja tehakse mängulende, mille ajal kuuldub tiibade laksatusi, kui need selja kohal kokku lüüakse. Kuskil müüriorvas või pööningul katuseserva varjus kasinal allapanul lebavat kaht valget muna hautakse mõlema vanema osalusel 16–18 päeva.

Pojad on alul hõredalt udusulis. Neid toidetakse üsna eripäraselt: poeg ajab pea silmini vanalinnu kurku ja see öögatab tema nokka oma puguseinast sõõrutunud „tuvipiima”.

Esimesel nädalal pole vana-

linnu pugus poegade söötmise hetkedel muud toitu, hiljem hakkavad pojad koos pugupiimaga saama ka pehmenenud teri, toitaineküllast „piima” tekib 18 kuni 20 päeva kestel, ka isalinnul. Vanemad toidavad poegi pesas neli kuni viis nädalat ja siis õpetavad neid veel nädal aega ise maast toitu nokkima. Tuvipaar püsib koos kogu elu.

Eestis pesitseb 40 000 kuni 80 000 paari kodutuvisid, talvel võib neid olla kokku kuni 200 000 isendit. Varem leidus neid tihedamalt, ka maakohtades, ent kus teri enam maha ei pudene, on tuvid kadunud. Sügiseti lendavad nad küll parvedena kõrrepõldudele, aga õhtuks naasevad asulatesse.

Enne ainult Euraasia parasja subtroopilises vöötmes ja Põhja-Aafrikas levinud kodutuvisid on koloniseerimisperioodil viidud uusasukate kodutunde suurendamise mõttega teistesse maailmajagudessegi, kus need linnud on paiguti muutunud põlluharijatele üsna vastumeelseks. Eestis on viimasel kümnendil tuvide arv asulates pigem kahanenud ja neid on meil „talutaval hulgal”, aga siiski võiks neid linnahügieeni huvides vähemgi olla.

MAA ELU || TEHNIKA || 9

5. JAANUAR 2017

Hevo Tehnikas valminud palgihaaratsid ootavad Soome viimist. Pildil ettevõtte juhid Siim ja Vladimir Ruzits.

foto: toomas šalda

Hevo Tehnika

kasvatab tootmist toomas šalda Maa Elu

P

ärnumaal KilingiNõmmes metsa- ja põllutehnikat tootev Hevo Tehnika OÜ arvestab oma ajalugu aastast 1991, ehkki ettevõtte käima lükanud praegune tööjuht Vladimir Ruzits alustab märksa kaugemalt. „Lõpetasin 1974 Tihemetsa tehnikumi mehhaniseerimise eriala, tol ajal oli Tihemetsa diplom tööturul nii hinnatud, et tööandjad ootasid lõpuaktustel ukse taga järjekorras. Pärast sõjaväge teenisin kakskümmend aastat leiba Nuia EPT maaparanduses ja kõik traktorid ning muud masinad on tänini käe sees. Aga EPTd, kolhoosid ja sovhoosid hääbusid ning hakkasin eraettevõtluse poole vaatama. Alustasime aktsiaseltsina Tarem, mis tulenes sõnadest ta-

lutehnika remont, ühtlasi parandasime maid. Plaanisime tollaste äripartneritega hakata talunike tehnikat remontima ja teenusena põllutöid tegema. 1996. aastal muudeti seadust ja pidime end ümber vormistama osaühinguks, mis sai nimeks Hevo Tehnika. Tänaseks oleme mitu korda vahetanud tootmispindu ja tehnika remondi asemel on rõhk kindlalt tootmisel.” Praegu töötab ettevõte Raja tänaval endises katlamajas, mida on oma vajaduste järgi oluliselt kohandatud.

POEG TULI ISALE APPI „Kuna ainult tehnika remondiga ära ei elanud, hakkasime asja laiemalt vaatama. Juhtusin nägema kuulutust, kus otsiti väiketraktoritele haakeriistade valmistajat. Tegime ühe kultivaatori ja vaoajaja valmis, kinnitasime need Moskvitši katusele ja põrutasime Tallinnasse. Seal seisis rivis 150 Hiina traktorit. Üks soomlane vaatas meie haakeriistu, ostis need kuulutuse avaldanud firmalt pi-

kemalt kõhklemata ära ja vedas sadamasse. Võtsime temaga peagi ise otse ühendust ja varsti läks Soome juba korralik koorem Hevo Tehnika tooteid.

Tollest Tallinnas käimisest tõusis veel seegi kasu, et hakkasime ka ise Hiina traktoreid edasi müüma. Alguses läks nende vahendamine päris edukalt, aga siis muudeti maksuseadusi ja traktorite hind kujunes koos kõigi maksudega nii kalliks, et nende müümine seiskus täielikult. Samal ajal vajus kogu põllumajandus justkui varjusurma, keegi ei ostnud mitte midagi. Tiksusime kuidagi edasi ja tegime kõike, mis aitas hinge sees hoida: remont, värvimine, autokerede taastamine,” meenutab Vladimir.

Uhkusenoodiga hääles räägib ta, et üheksakümnendate lõpu poole hakkas üha aktiivsemalt Hevo Tehnika tegemistes kaasa lööma poeg Siim, kellest nüüdseks on saanud ettevõtte pealik, ametlikult tegevjuht, kes oskab ja

JÄRVAMAA KUTSEHARIDUSKESKUS

TALVINE VASTUVÕTT õppetöö algus

Puhastusteenindaja-juhendaja 5 k Müüja-klienditeenindaja 6k Tegevusjuhendaja 1 a Laotöötaja 1 a 6 k Kalakasvataja 1 a Plaatija 5 k, Põltsamaal Teetöömasinate juht 4 k Biogaasijaama operaator

Vaata lähemalt www.jkhk.ee

02.02.2017 08.02. 2017 07.02.2017 08.02. 2017 09.02. 2017 13.01. 2017 16.01. 2017 veebruar 2017

Avaldusi võetakse vastu Paides, Säreveres, Põltsamaal ja veebis.

Tallinna 46, Paide kool@jkhk.ee, tel 525 3736

teeb kõike uute toodete väljamõtlemisest kuni raamatupidamiseni.

Siim Ruzits meenutab samuti, et aastaid on olnud niija naasuguseid. „Mingil ajal tegime ehituslikke metallkonstruktsioone, aga see lõppes kurvalt, sest petistest tellijate tõttu jäi meil hunnik raha saamata. Ühel kesisel talvel tegin oma mõistuse järgi valmis ühe haaratsi ja panin lehte müügikuulutuse. Kohe järgmisel hommikul oli haaratsile ostja olemas. Ülejärgmisel päeval helistas juba mitu huvilist. Meie tegemised hakkasid tasapisi ülesmäge minema, peagi taastasime tagakoppade ja muldajate tootmise, varsti järgnesid kultivaatorid, roopsahad jms.”

Praegu on Hevo Tehni-

ME EI SUUDA NII VÕI TEISITI ODAVUSE POOLEST VÕISTELDA HIINA JA POOLA TEHASTEGA.

ka valikus kümmekond kindlat toodet pluss eritellimused, mitmel omakorda mitu versiooni. „Nõudlus on kasvanud, oleme töötajaid juurde võtnud. Kokku on meid praegu seitse. Tootmishoone hakkab väikeseks jääma, uuel aastal plaanime juurdeehitust. Põhiosas teeme metsa-, mõnevõrra vähem põllutehnikat. Meie peamine sihtrühm on väiketalunikud, aga ka küttepuudega tegelevad ettevõtted,” selgitab Siim. Vladimir on tähele pannud, et kui majanduses on kehv aeg, tekib omajagu neid, kes hakkavad mõtlema näiteks kartuli kasvatamise peale ja küsivad muldajat, hiljem veel kultivaatorit, mõne aja möödudes ka haaratsit jne.

Viimaste aastate müüki võrreldes saavad Hevo Tehnika mehed öelda, et 2013 oli tõus, 2014 jälle tõus, 2015 väike tagasiminek ja 2016 juba hüpe. Praegu müüakse küll peamiselt omatooteid, aga paar aastat tagasi võeti müüki ka kasutatud Jaapani väiketraktorid.

Ettevõtte peamiseks tugevuseks peavad Siim ja Vladimir paindlikkust ja operatiivsust, mida suurtootjad endale sageli lubada ei saa. „Eritellimusi täidame pidevalt. Kui tarvis, teeme lausa ühe toote kaupa, mõnda toodet teemegi ainult konkreetse tellimuse alusel. Kliendid kiidavad lühikesi tähtaegu, mis jäävad reeglina paari-kolme nädala raamesse. Kui ikka väga vaja, inimesel kindel huvi ja töönädala jooksul KilingiNõmme tulla ei saa, saab isegi nädalavahetusel meie juurde sisse.” Teisalt toodab Hevo Tehnika üsna palju lattu. „Tavaliselt on meil igat põhitoodet neli-viis ühikut varuks. Kui käibevahendeid ja aega on, teeme enam nõutud asju ette.”

Logistilisi probleeme ettevõttel ei ole. „Tänapäeval pole mingi küsimus masin kliendile koju saata. Eestis pole vahet, kus toota. Kui on kvaliteetne kaup ja suudad müügiahela toimima saada, siis sihtkohta toimetamise taha asi ei jää.

Sama on meile endale vajalike materjalide ja tarvikute tellimisega, ise ei pea enam kaugeltki nii palju ringi sõitma kui varem,” kiidab Siim.

VASTUPIDAVUS MAKSAB Ettevõtte hinnapoliitika kohta ütleb tegevjuht, et hoitakse üsna jäika joont. „Enne lasime põllutehnika hinda veidi alla, sest Poolast tuuakse odavat kaupa massiliselt sisse, aga siis nägime, et see on vale tee. Me ei suuda nii või teisiti odavuse poolest võistelda Hiina ja Poola tehas-

tega. Ei pruugi isegi materjali selle raha eest kätte saada, millega nemad masinaid siinsetele edasimüüjatele pakuvad. Kogemus näitab, et kes tahab hankida vastupidavast rauast tõsist tööriista, tuleb ja ostab hoolimata mõnevõrra kõrgemast hinnast. Otsime parem neid kliente, kes oskavad meie kaupa hinnata. Sageli leiame lahenduse erisoovidele ja teeme ebastandardseid lisaseadmeid. Võidavad mõlemad pooled.” Üle poole kaubast müüb Hevo Tehnika Soome. „Sealsed edasimüüjad ostavad meie tooted välja. Leiame, et nii on neil parem motivatsioon meie tooteid müüa. Kui annad realiseerimise peale, siis võib kaup kuskile platsi serva seisma jäädagi. Samuti pakume oma kaupa nii Eesti kui ka Soome kuulutuslehtedes ja isegi Soome talumehed ostavad meilt otse. Saadame kauba kullerfirmadega kohale.

Välja saadame kauba alles siis, kui raha on meie kontole laekunud. On neid, kes sel juhul ei telli, aga me ei taha riskida.

Soomeski on võimalik paljudes kohtades meie kaupa uurida ja käega katsuda. Ka Lätis on meil edasimüüja olemas, vahendaja kaudu jõuab meie tooteid veel Rootsi, aga sealsel turul kanna kinnitamine võtab aega. Aasta tagasi uuendasime kodulehte ja saame jälgida, kus meie vastu huvi tuntakse. Näiteks üllatavalt suur on Venemaal elavate inimeste huvi. Olen uurinud klientidelt, kust nad meie kohta infot saavad. Sageli tunnistatakse, et naabril juba on meie toodang, ja tahetakse sama. Mõni päev tagasi käis üks lätlane teiselt poolt Riiat siin, oli ühte meie toodet edasimüüja juures näinud ja otsis meid internetist üles,” toob Siim näite.

Kilingi-Nõmmes tegutsemise kohta leiavad mehed, et kõige keerulisem on siin tööjõuga.

Osa mehi käib Hevo Tehnikasse tööle Viljandimaalt. „Meie tegutseme ääremaal, vahest oleksid mingid maksuerisused kasuks.” Logistikafirma toob või viib midagi, see on tore, aga see pole ju tasuta. Sõitmist ja organiseerimist on siin ikkagi üsna palju, sama tulemuse saamiseks kulub raha ja energiat paratamatult rohkem,” kinnitab Siim Ruzits. Isa Vladimir täiendab: „Hea meel on selle üle, et metall on üsna pikka aega stabiilse hinnaga olnud. Stabiilsus on üldse ettevõtjate seas kõrges hinnas. Pidev muutmine ettevõtluskeskkonnas ei tule kellelegi kasuks.”

10 || ILMA- JA TAIMETARK || MAA ELU

fütoterapeut, Karepa Ravimtaimeaed

N

a haprobleem ide korral saab taimi kasutada teena, vannina, salvide valmistamiseks, kompressideks ja mähisteks.

EKSEEMID JA MIKROOBID Kasevihaga vihtlemine on aidanud mikroobidest põhjustatud nahaprobleemide ja ekseemide vastu. Aga kellel pole võimalust sauna minna, võib teha kaselehtedest tõmmise ja lisada seda vanni- või loputusvette. Kasetõrvasalvi on kasutatud ekseemide jm löövete vastu. Kasetõrva saab sulatatud rasva sisse segada.

ALLERGIAD JA SÜGELEVAD LÖÖBED Nii nagu erinevad inimesed, erinevad ka haigused ja probleemid. Nahahädad võivad alguse saada ka seestpoolt, kui me ei kontrolli, mida söömejoome ning keha ei tule enam saastega toime. Tihti tekivad just lastel sügelevad punnid ja lööbed, kui laps on söönud seda, millega organism hakkama ei saa: toit sisaldab värvaineid, šokolaadi või pähkleid, mõni laps ei kannata valku, mõni piima. Sama võib juhtuda mõne ehte kandmisel: mul tekkis hõbeketist lööve ja edasi üle keha sügelevad punnid.

Peale arstirohtude ja kõikvõimalike mähiste, näiteks aaloemähise, leidsin Tatajana Gorbunova raamatust paplipungade salvi retsepi, salv aitas kolme päevaga. Olen sellega paljusid aidanud. Salvi saab teha ka haavapungadest, need puud on vennad. Pappel on siiski tugevam, selles on rohkem eeterlikke õlisid. Igaühele ei sobi, aga enamik saab abi just sügelevate löövete ja sügeleva psoriaasi korral.

Salvi saab kergesti kodus valmistada: pange 200 ml kuuma rasva või õli sisse 20 g paplipungi, laske seista toas soojas kohas kolm-neli päeva või ahjus 80–90 kraadi juures

PUTUKAHAMMUSTUSED Metsas olles võib võtta kuuselt vaiku või muljuda teeleht või raudrohuleht ja sellega kihelevaid kohti määrida. Targem on loodusesse minnes kaasa võtta juba valmis kuusevaigusalv. Karepa Ravimtaimeaias teeme salvi kuusevaigust, varemerohust, paplipungadest ja saialillest.

SÕRME-, KANNA- JA SUUNURGALÕHED, KRIIMUD, VISTRIKUD, MÄDAPUNNID, HAAVAD Kõige paremini aitab ikka kuusevaigusalv koos varemerohujuurega. Kuusevaik on antiseptiliste omadustega, varemerohujuur soodustab raku uuenemist. Kui kannalõhesid 3–5 korda päevas määrida, siis järgmisel päeval lõhesid enam ei tunnegi!

Salvi valmistamiseks võtke peotäis kuusevaiku ja peotäis varemerohujuurt, kui on, siis ka pool peotäit paplipungi ja saialilleõisi. Valage kõik üle sulatatud rasva või linaõliga ja pange ahju või pliidi äärele hauduma, umbes 90 kraadi juurde 6–8 tunniks. Kui kuusevaik lõhnab ja on sulanud ning varemerohujuured klaasjad, on salv peaaegu valmis. Kurnake ja lisage õlile kümnendiku osa sulavaha. Lihtsam on salvi teha

rasvast, sobivad palmi-, kookosja searasv. Mina kasutan kuusevaigusalvi valmistamiseks linaseemneõli. On aidanud ka mädanevate haavade ja põletuste korral, samuti parandab koerte-kasside haavu.

Kuusevaigusalv on ajaloost tuntud rohi, millega vanavanemad ravisid kõikvõimalikke nahahädasid ja haavu nii endil kui ka koduloomadel.

foto: erakogu

SAIALILLESALV – KRIIMUDELE, VEENIHAAVADELE, AEDNIKU KÄTELE Vanasti leidus igas majapidamises saialillesalvi. Seda valmistati sulatatud rasvast ja saialilleõitest. Sulatatud rasva sisse (200 g) puistake peotäis saialilleõisi ja laske haududa pliidiserval või ahjus kolm-neli tundi. Salviga saab ravida kriime ja isegi suuremaid haavu. Kuna saialillesalv ei säili pikemat aega, siis lisan salvile lavendli eeterlikku õli või keedan salvi koos lavendliokstega. Salv saab hea lõhnaga, ka lavendlil on mikroobe hävitav toime.

Teen saialillesalvi shea-võiga.

Aga sobib ka kookos- ja palmirasv, neid saab ökopoodidest ja suurematest poodidestki. Kui on kvaliteetset searasva, miks mitte sedagi kasutada.

KUIV NAHK Talvel aitavad salvid, mis on valmistatud sulatatud sheavõist, palmi- või kookosrasvast ja kuhu on lisatud saialille, ristikut, teelehte, kibuvitsamarja. Hautage üks-kaks tundi 90 kraadi juures ja määrige paar korda päevas. Kuivadele huultele võib teha määrde naturaalsetest rasvadest ja taimedest.

Huultele on hea kakaovõi, kui osta ökopoest mahe kakaovõi, on see mõnusa šokolaadimaitse ja -lõhnaga. Sinna polegi vaja midagi lisada.

JALA- JA KÜÜNESEEN Taimedest saab teha jalavanni, kuhu on lisatud liitri vee kohta 1 spl 30protsendilist äädikat või sidrunimahla. Vannivette võib lisada tammekoort, salveid, liivateed, noori kaselehti või pungi, nelki, kaneelikoort. Taimed valage üle keeva veega, laske jahtuda 37 kraadini. Leotage jalgu kümme minutit, seejärel kuivatage hoolikalt.

Ise olen läinud lihtsamat teed ja valmistanud klientidele jalasalvi, mida saab kasutada ka ujulas, ühissaunas ja spaas, kust on oht jalanak-

ju Kal

8. P

Juur 09.12 15.45

Juur, alates kl 00.06 õis Õis

11. K

13. R

13.34

TULI

VESI

ÕHK

Õis, alates kl 00.49 leht Leht

S

12. N

MAA

V

10. T

VI

K

9. E

R

i ts

ur Amb

Juur

Jäär

vi Lõ

7. L

kits

LI

Vili, alates kl 22.18 juur

HAPRAD JUUKSED JA KÜÜNED Aitavad põldosjakuurid, tehke kahe nädala kaupa. Teed keetke 30 minutit, laske seista 30 min, kurnake ja jooge. Võib valmistada pulbri munakoorest ja põldosjast ning seda mõne mahlaga sisse võtta. Tehke ühekuune kuur.

Juustele mõjuvad hästi loputamine või mähised nõgese, humalakäbide, takjajuure tõmmisega, rosmariiniga. Valmistage 3–5 tilgast rosmariini eeterlikust õlist ja supilusikatäiest viinamarja- või mandliõlist segu ja määrige sellega juuksejuuri.

Julget katsetamist ja abi loodusest!

NII NAGU ERINEVAD INIMESED, ERINEVAD KA HAIGUSED JA PROBLEEMID.

külvikalender: jaanuar 6. R

kust saada. Taimed valame üle sulatatud rasva või õliga, nii et need oleksid kaetud, siis paneme ahju kolmeks-neljaks tunniks hauduma. Välja võttes kurname, õlile lisame 10 protsenti sulatatud vaha. Lisada võib teepuu, eukalüpti, lavendli, kaneeli, nelgi eeterlikku õli ja supilusikatäie äädikat või sidrunimahla. Salviga määrige jalgu hommikul ja õhtul pärast duši all käimist.

Loomulikult tuleb kanda naturaalsest nahast jalatseid.

Küünehooldusvahendid tuleks alati pärast kasutamist äädikaveega desinfitseerida.

Saialillesalviga saab ravida kriime ja isegi suuremaid haavu.

U

O

leme juba harjunud, et meri on viimastel talvedel jäävaba või jäätub vähesel määral, mistõttu jääteede kasutamine või jäälõhkujad võivad hakata unustusse vajuma – ainult mõned kibekülmad märtsid on veel neid meelde tuletanud. Praegu, nn teise talve alguse puhul, tasub meenutada, mis mõjutab jäätumist ja kuidas jää areneb.

Läänemeri on keeruka konfiguratsiooniga sisemeri, mille ühendus ookeaniga on piiratud. Läänemeri on maailmas üpris eriline, sest asub täpselt jäätumispiiril, teine selline sisemeri lisaks Läänemerele on veel Hudsoni laht. Läänemerega sarnaselt sobib Hudsoni laht kliimaindikaatoriks. Asukoha tõttu jäätumispiiril on teiseks eripäraks jäätumistingimused, sest Läänemeri asub kohas, kus jääkatte ulatus võimaldab teha järeldusi kliima muutumise kohta ehk Läänemere jääkatte ulatus sõltub talve karmusest, olles seega kliimaindikaatoriks. Keeruka konfiguratsiooni ja jäätumistingimuste tõttu varieerub jäätumise ulatus erinevatel talvedel väga palju. Tallinna lahe jäätumist on mineviku kliima kindlakstegemise eesmärgil uurinud klimatoloog Andres Tarand.

Jäätumise määrab vee külmumispunkt, mis omakorda oleneb lisaainetest vees, sealhulgas soolsusest. Mida soolasem on vesi, seda madalam on külmumispunkt. Kuna Läänemeri on vähesoolane, siis on külmumispunkt ainult mõni kümnendik kraadi alla nulli. Kui veetemperatuur on langenud külmumispunktini ja õhutemperatuur on samuti sellest madalam, siis võib alata jää tekkimine, kuid siiski mitte alati – viimasel juhul on põhjuseks tugev tuul.

Selle järgi, kas merepind lainetab või on sile, eristatakse kaks põhilist jää tekkimise geneetilist rida. Kui veepind on sile või lainetab väga vähe, tekib alguses nn rasvjää (ka jääsupp). See meenutab õli ja rasva segu ning on tõhus lainetuse summutaja. Edasi muutub soodsate tingimuste jätkudes rasvjää niilaseks, mis kujutab endast õhukest (kuni 10 sentimeetri paksust) ja pidevat, kuid elastset jääkoorikut.

Esialgu tekib must ehk tume niilas, mis näib hästi tumedana ja on väga õhuke (vaid mõni sentimeeter), kuid paksenedes muutub heledaks ja siis nimetatakse seda jäävormi valgeks (või heledaks) niilaseks (viimane saab ka lobjakast tekkida).

Seejärel tekib soodsatel tingimustel noor jää ja lõpuks kinnisjää, mida mõjutab ilm juba märksa vähem. Niilast ja noort jääd võivad hoovused ja tuuled lõhkuda (tekib jää moondumine, näiteks ladejää) ja lükata seega kinnisjää tekkimist edasi. Teisiti kujuneb jää areng siis, kui meri on rahutu, on tuuline: sel juhul tekib alguses taldrikjää, mis tugeva tuule ja liikumise tõttu võib rüsistuda.

Nädala alguses ehk 2. jaanuaril saabus talv juba teist korda (esimene kord saabus huvitaval kombel samuti 2. kuupäeval – novembril), kuid kas see osutub püsivamaks, ei ole sugugi kindel. 4. jaanuaril tõi tsüklon tuulise ja kohatise tuisuse ilma, mille mõju veel tunneme, eriti rannikualadel, kus on mereefekt. Mereefekt võib tuua lund veel umbes ööpäeva jagu ehk 7. jaanuarini, siis on oodata uut ilmamuutust: Norra merelt liigub aktiivne madalrõhkkond üle Skandinaavia põhjatipu ja selle lõunaserva mööda liikuv pehmem õhumass lükkab arktilise külma Läänemere äärest Venemaale.

katrin luke

neli-viis tundi. Kurnake ja pange purki. Salv on tugeva lõhnaga. Õlile võib lisada 10 g sulatatud vaha. Õli ja vaha peavad olema sama temperatuuriga: umbes 70 kraadi.

Salvi on tehtud ka kolmisruskme ürdist. Kolmisruskmeteed on hea juua sügeleva lööbe korral, kolmisruse puhastab lümfisüsteemi ja rahustab. Vene ajal oligi kolmisruse ainuke taim, mida kasutati, kui lastel olid allergilised sügelevad lööbed. Samuti lisati kolmisruskme ürdileotist vanniveele.

Veel on hea vere- ja lümfisüsteemi puhastaja teeleht.

Võib kasutada ka ristikuõisi, kõrvenõgest ja raudrohtu maksa toetamiseks ja organismi tugevdamiseks. Eriti tähtis on organismi tugevdada taimeteede ja toiduga, kui on pidev allergia ja kehvveresus. Loomulikult peavad taimed olema korjatud puhtast loodusest.

JU

JÄÄ ARENG MEIE LÄÄNEMEREL

nahaprobleemide vastu

Ne i

ilmatark

Sõnn

jüri kamenik

Taimedega

ISTUTUSAEG

ilmatark

5. JAANUAR 2017

K

Leht, alates kl 02.08 vili ALLIKAS: MÄRKMIK-KALENDER „AASTA AIAS 2017” KIRJASTUSELT VARRAK

V

MAA ELU || KODU JA AED || 11

5. JAANUAR 2017

Imelised kallad lillepotis ja vaasis säde lepik Maa Elu

O

leme harjunud valgete kalladega, kuid lillepoed pakuvad talvel mõnikord lõikelille või potitaimena ka kollaseid, roosasid, punaseid ja violetseid kallasid. Olemas on isegi pronksjate ja peaaegu mustade õisikukandelehtedega kallasordid.

Usun, et kõige imelisemad on kallad siiski oma looduslikes kasvupaikades: niisketel kraavikallastel ja niitudel, mis mõneks kuuks kuivale jäävad. Kuival aastaajal kogu taime maapealne osa kuivab, risoom või mugul elavad selle perioodi pinnases puhates üle. Soostunud aladel aitavad kalladel eluga hakkama saada lehtedes olevad õhulõhed ja glutatsiooninäärmed. Liigne vesi immitseb lõhedest välja või koguneb risoomidesse.

Võhaliste (Araceae) sugukonna kalla (Zantedeschia) perekonnas on kaheksa lihaka risoomi või mugulaga liiki, mis kasvavad Lõuna-Aafrikas või Aafrika troopilises osas.

TRAKTORI JÄRELKÄRUS KALLASID VAATAMA Nägin unustamatuid kallaniite 2010. aasta septembris LõunaAafrikas ja kuigi lõunapoolkera kevades oli hulk teisigi uhkeid õitsejaid, on mul kõige eredamalt ikka meeles harilikud kallad (Z. aethiopica). Üks karjamaa, millest Darlingi lillefestivali taimesafaril traktori järelkärus põhupakkidel istudes üle sõitsime, oli kallasid nii tihedalt täis, et mõne vaasitäie kadumist ei paneks seal keegi tähele. Imelist vaatepilti nautides tundus arusaamatu, kuidas võis rahvasuu kallale panna veidi põlgliku hüüdnime sealiilia. Kuid seal on kallade valged suursugused ja skulpturaalsed õietorbikud niiskemates kohtades tõesti sama tavalised kui meil varakevadel varsakabjad ja paiselehed.

Just looduslikult kasvavatele liikidele pühendatud Darlingi lillefestival kinnitab, et oma kodukandi erakordset liigirikkust mõistetakse Lõuna-Aafrikas ammu hinnata.

Darlingi linnakeses, mis asub Lääne-Kapimaal ja umbes 75 km kaugusel Kaplinnast, korraldati esimene aasalillenäitus juba 1912. aastal. Tänavu tähistab Darlingi Wildflower Show 14.–17. septembrini oma 100. aastapäeva (vt darlingwildflowers.co.za). Kindlasti on suurürituse kavas siis jälle traktorisafarid lilleväljadele, sest ega omapäi sinna jalutama pääsekski. Piirkonnas kasvab 1200 liiki õistaimi, 80 neist on endeemid, nende kaitseks on ümber Darlin-

Kalla õied on tegelikult valge või värvilise torbiku sees, torbikut on korrektne nimetada hoopis õisiku kandeleheks.

Kallaniit Lõuna-Aafrikas.

gi linnakese loodud neli suurt kaitseala.

TOALILLENA TAHAB SUVEL PUHATA Harilikke kallasid saatis taimehuviline kuberner Simon van der Stel Lõuna-Aafrikast Euroopasse juba 17. sajandi teisel poolel.

Seda liiki ja selle sorte on meil südatalvel õitseva toataimena üsna lihtne kasvatada, sest taime soovid on täiesti mõistlikud. Kalla tahab rammusat ja kergelt savikat mulda, kasvu- ja õitseajal vajab taim valget õhurikast ruumi, rikkalikku kastmist ja umbes nädala tagant väetist.

Harilik kalla kasvab umbes 60 cm kõrguseks. Juurmised nooljad lehed moodustavad tiheda puhma, kust sirutuvad välja õisikuvarred. Toataimedeks sobivad paremini madalamad ja väiksemate õitega kallasordid.

Sügisel, kui hakkate pärast puhkust ümber istutatud kallat järjest rohkem kastma ning need alles lehti kasvatavad, on hea, kui saate taime hoida jahedas ruumis, kus sooja on 10 kuni 15 kraadi. Jahedas arenevad taimele ilusad, tugevad ja suured lehed, soojas ruumis venivad need inetult välja. Kui ilmuvad õiepungad, siis võib ruumis sooja olla kuni 20 kraadi.

Kevadel meeldib kallale palavatel päevadel piserdamine ja siis võib lillepoti alusele ka veidi vett jätta. Õitsemise lõpetanud kallat kastke järjest vähem, see valmistab taime puhkuseks ette. Suveks võib lillepoti viia õue päiksepaistelisse

fotod: erakogu

kohta, kus vihm peale ei saja.

Enne öökülmi tuleb pott sisse tuua, et siis vajadusel risoomi jagada ja see uuesti rammusasse mulda istutada (5 cm sügavusele). Risoomijuppidest kasvavad (ilma puhkuse ja ümberistutamiseta) õitsema hakkavad kallad kahe-kolme aastaga.

Inglismaal kasvatatakse harilikku kallat õues umbes nii, nagu meie kasvatame daaliaid.

Eks katsetada võib meilgi, selleks valige aga aia kõige soojem ja tuulevaiksem koht, kus on niiske, rammus ja kergelt happeline muld. Kasvukoht harige sügavalt (50 cm) läbi ja andke sinna ohtralt komposti ja kõdusõnnikut. Taime võib istutada ka korviga, siis on seda sügisel lihtsam üles võtta. Õues on siiski kergem alustada kalla leplikumate sugulaste tulivõhkade ja aarumitega.

KOLLASED, PUNASED JA VIOLETSED KANDELEHED Ütleme ikka, et kallal on valged õied. Tegelikult on kalla pisikesed kollased õied koondunud tõlvikõisikusse. Seda tõlvikut ümbritseb harilikul kallal elegantne valge (sortidel ka kollakasvalge, õrnroosa, rohekas, rohelisetriibuline vm) õisikukandeleht.

Kaunis kandeleht võib teistel liikidel ja nende sortidel olla ka kollane, kreemikas, oranž, punane jne.

Meie lillepoodides on kalla lõikeõied kahjuks tavaliselt müügil nõnda, et neil ei ole kaasas oma lehti ja floristid katsuvad siis kimpu täiendada mingi muu rohelusega. Võõraid „sulgi” on kallaga aga keeruline kokku

panna ja pealegi on neil ju liigiti endalgi huvitavad lehed, mida tahaks samuti näha.

Erekollase kandelehega kollase kalla ((Z. elliotiana elliotiana)) suurtel südajatel lehtedel on heledad laigukesed. Need päranduvad tihti ka sortidele, mille esivanemaks on olnud kollane kalla. Noolepeakujulised ja samuti valgetäpilised lehed on täpikkallal ((Z. albomaculata), liigi kandelehed on valged kuni heleroosad. Suurte valgete laikudega on Z. jucunda lehed.

Palju sorte on aretatud roosast kallast ((Z. rehmanii rehmanii). ). Sellel liigil on üsna kitsad, sujuvalt nii aluse kui ka tipu suunas ahenevad lehed. Kandelehe

värvus võib sortidel olla näiteks kollane ja musta neeluga („Black Eyed Beauty”), punane ja oranži neeluga („Treasure”), veinpunane, roosa valkja neeluga vm. Roosa kalla on aga tujukam kui harilik kalla, neile ei pruugi meil päikesevalgust jätkuda ja siis ei taha kandelehed hästi värvuda, õues võivad need kergesti haigestuda ja neid ei maksa seepärast välja viia.

Nende mullast välja võetud risoom

tahaks puhkeajal kõigepealt mitu nädalat kõrgemat temperatuuri (25–30 kraadi) ja siis jahedamat, aga selliste tingimuste loomine vajab juba tõsist uurimist ja pühendumist.

Enamik kallahübriide on saadud roosa ja kollase kalla ja veel kolme liigi omavahelistest ristamistest. Kallade sordiaretusega tegeleti 20. sajandil väga hoogsalt Uus-Meremaal.

Nüüd annavad tooni Hollandi aretajad. Näiteks suurfirma Van den Bos (vt www.vandenbos.com) valikus on umbes 40 lõikelilleks ja 20 toataimeks mõeldud sorti. Nende seas on ka valgeträpsuliste nooljate lehtede ja musta kandelehega sort „Cantor”.

TASUTA KOOLITUSED PÕLLUMEESTELE SÄREVERES 11. jaanuar

TAIMEKAITSEVAHENDITE PROFESSIONAALSE KASUTAJA TÄIENDKOOLITUS (12 TUNDI), lektor Kaja Marrandi

2. veebruar

TAIMEKAITSEVAHENDITE PROFESSIONAALSE KASUTAJA TÄIENDKOOLITUS (12 TUNDI), lektor Kaja Marrandi

24.–26. jaanuar

TAIMEKAITSE ALUSKOOLITUS PROFESSIONAALSELE KASUTAJALE (22 tundi), lektorid Kaja Marrandi ja Marek Kõbu

14.–16. veebruar TAIMEKAITSE ALUSKOOLITUS PROFESSIONAALSELE KASUTAJALE (22 tundi), lektorid Kaja Marrandi ja Marek Kõbu, alates 12. jaanuar SUURLOOMADE ESMAABIKOOLITUS "TERVE LOOM - SUUREM KASUM" (80 tundi), lektor Ulvi Martin

Info ja registreerimine ruth.turk@jkhk.ee või kooli veebilehelt www.jkhk.ee

12 || ETTEVÕTJA || MAA ELU

5. JAANUAR 2017

Jaanihanso

loob uusi tooteid ja kasvatab eksporti tiit efert Maa Elu

J

uba paari aastavahetust on saanud tähistada Jaanihanso pudelite korkide paukudes. Mullu lisandus siidrile vahuvein ja uudiseid on oodata veelgi. „Päris hea aasta oli. Selline, nagu võikski olla,” võtab Jaanihanso talu peremees Alvar Roosimaa aasta kokku. Tähtsa ja täiesti uue asjana märgib ta seda, et Jaanihansost sai tunnustatud mahetootja. Esimene toode, millelt rohelise märgi leiab, on ka esimene omatoodetud alkoholivaba jook. „Villisime pudelisse „Liivi kuldreneti” mahla. Eestlasel on mingi müstiline seos selle õunasordiga – kõigile maitseb.”

Tootmises ei pidanud Jaanihanso mahemärgi saamiseks midagi muutma. Vaja oli leida mahesertifikaadiga õunaaed, kust saadi 60 protsenti tänavusest saagist. Kokku koguti üle 80 tonni õunu, millest pressiti 55 000 liitrit mahla.

Selleni, kuni mahemärk jõuab ka siidripudelitele, läheb niikaua aega, kuni 2016. aasta siider müügivalmis on. Et jõuda oma aia õunatoodanguga siidritootmisele kunagi järele, suurendab Alvar järgmisel aastal 2015. aastal rajatud õunaaeda kuue hektarini ja 5500 puuni. Praegu on puid 3800. Juba tänavu sai ta mullu istutatud aiast mõned viljad, järgmisel aastal võiks õunu kanda juba iga puu ja nii peaks saak hakkama aasta-aastalt kasvama.

Aed on juba algselt rajatud mahedana. „Meie Eestis tavaliselt ei taju, kui tähtis mahetoote märk on, aga vanas Euroopas hinnatakse seda kõrgelt,” räägib Alvar. Eestis on puutumata loodust palju ning mahetootmisele üleminek suhteliselt lihtne. Euroopas, kus põllumaad külg külje kõrval, on ühel põllumehel väga keeruline oma toodangut puhtalt kasvatada, kui naaber kõrval ohtralt pritsib.

Samas siiski soovitakse järjest enam ökoloogiliselt puhtamat toidukraami tarbida ning seda saame näiteks meie neile pakkuda. „Tegelikult on puhas loodus erakordne ressurss, mis meil siin olemas on. See tundub meile loomulik, et ümberringi on metsad ja rabad, mis on puhtad ja puutumata, samas kasvatame endale puuvilju ja köögivilju, mis on igatpidi mahedad,” räägib Alvar.

Aga arvestades Eesti turu väiksust, on eksport vajalik. „Kui luua Eestis tootmisettevõtte, siis tuleb kohe alguses mõelda ekspordile,” kinni-

tab Alvar. Kui Jaanihanso paar aastat tagasi alustas, oldi esimesed ja uudisväärtus suur.

Paljud tahtsid siidrit proovida, see tõstis müüginumbrid kohe üles. Praeguseks on kodumaine siider igapäevane ja tootjaid teisigi. „Tänu teadlikule ekspordiarendusele ja esimestele edusammudele väljaspool suutsime oma müügikäibe säilitada ka uues, normaalses turuolukorras,” sõnab Alvar. „Oleme väsinud, aga rahul.”

Selle taga, et eksport kasvas 2016. aastal kogumahust 15 protsendile ja Jaanihanso tooteid müüakse Iirimaast Hongkongini, on suur töö ja palju investeeritud aega. Võib ju loota, et hea toode müüb ise, aga kahjuks nii see pole. Maailm on häid tooteid täis ja keegi ei oota lisa. Kevadel osales Jaanihanso maailma suurimal veinimessil ProWein Saksamaal ning Hiina suurimal kaubandusmessil Quangzhous, lisaks siidrife s t i v a l i d e l Frankfurdis, Kopenhaagenis, Dublinis, Asturias. „See on keeruline töö,” tõdeb Alvar.

Distantsilt kontakte luua ja degusteerimisi korraldada on keerukas ja kulukas. Samas ta tunnistab, et ootused peavad ikka olema suuremad kui reaalne elu. Ükskõik kui väike on edu tõenäosus, ainuke kindel kaotaja on see, kes osa ei võta.

Nii on kolmandaks tegevusaastaks kujunenud välja ettevõte, kus lisaks omanikele on palgal kaks töötajat. Olles nüüd paar aastat maaeluga igal tasandil kokku puutunud, ütleb Alvar, et ainus maaelu edendamise märksõna on töökohtade olemasolu. „Uhke külakiik või uus rahvamaja ei aita,” kinnitab ta.

ALUSTAS NULLIST Samas peab Alvar tunnistama, et reaalne elu on ületanud kõik ootused. Mees oli investeerimispangas fondijuht, kes otsis elus uut väljundit.

Ta on teinud koduveini juba üle kahekümne aasta. Kui kuusteist aastat tagasi sai ostetud Pärnumaale maakodu, siis hakati rohkem katsetama. „Õunad, puud ja maalähedus on mulle alati meeldinud,” sõnab Alvar. Kui korraldada õunte missivõist-

lusi, jäävad eestimaised õunad lõunamaistele ilueedidele alla. Aga põhjamaine jahe lühike suvi koos pika sügisega on siiski ideaalne maitserikaste õunte küpsemiseks, mis sobivad suurepäraselt kuldse siidri valmistamiseks.

Nii juhtuski, et Jaanihanso kodustest õunaveinikatsetustest kujunes välja märjuke, mis pärast aastajagu pudelis küpsemist hakkas sõprade ringis mekkides teisi jooke varju jätma. Lõpuks kerkis loogiline küsimus: miks mitte seda laiemale ringile valmistada ja müügiks pakkuda.

Et professionaalsest siidritegemisest aimu saada, läbis Alvar Inglismaal Gloucestershires siidrivalmistamise kursuse ja praktiseeris siidritegu koos abikaasa Veronikaga Somersetis Burrow Hilli siidrifarmis.

Seal kinnistus veendumus, et mida enam ehedat loodust pudelisse jõuab, seda huvitavam ja maitsvam saab tulemus. Jaanihanso vabriku toodangu põhirõhk on tradit-

se plekist vahekorgi eemaldamisel pressib surve tekkinud jääpunni koos sademega välja. Selle järgi, kas parajasti tehakse kuiva, magusat või poolmagusat siidrit, maitsestatakse jooki. Seejärel võibki juba pudeli lõplikult korgist punniga sulgeda, traadi peale keerata ja müügivalmiks kuulutada.

sioonilisel vahuveinimeetodil valmistatud jookidel. Pärast esialgset vaatides kääritamist villitakse jook pudelitesse ning lisatakse roosuhkrut ja kultuurpärmi, et käivitada uus käärimisprotsess siidrisse mullide tekitamiseks ja maitse viimistlemiseks. Pudelisse tekib viis baari rõhku, mis on enam-vähem sama kui autobussi kummides, lisaks iseloomulik paks sade. See ongi šampanjatüüpi siidri eripära.

Rõhk hakkab seda sadet lõhustama ja kõik maitsed arenevad. Kuigi pärast pikki kuid pudelis käärimist on siider juba enam-vähem küps, ei ole selline paksu sademega jook siiski veel müügikõlblik. Nüüd laotakse pudelid masinatesse, mis neid vaikselt liigutades sademe kaela sisse suunavad. Kui kogu pärmisade on pudeli kaela korgi peale settinud, külmutatakse pudeli suu ja ajuti-

Jaanihanso talu peremehe Alvar Roosimaa sõnul Eestis tavaliselt ei tajuta, kui tähtis mahetoote märk on, aga vanas Euroopas hinnatakse seda kõrgelt.

MIDA ENAM EHEDAT LOODUST PUDELISSE JÕUAB, SEDA HUVITAVAM JA MAITSVAM SAAB TULEMUS.

VALIK MUUTUB PIDEVALT Jaanihanso põhiline tootesortiment on klassikaline kuiv, poolkuiv ja poolmagus siider. Poolmagus sai lisatud „publiku nõudmisel”, sest paljud eelistavad magusamaid jooke ja neilgi on õigus heale siidrile.

Lisaks kolmele põhitootele li-

foto: kristina efert

sandub Jaanihanso sortimenti pidevalt uusi tooteid, millest osa jääb ja teised mitte.

Näiteks ülemöödunud aastal tehtud perry’t (pirnist valmistatud siider) pole õnnestunud korrata, sest pirniaedu Eestis peaaegu pole. „Mõnisada pudelit aastast 2015 on tänaseks rariteet,” märgib Alvar.

Väga eriline oli koostöö pruulikojaga Õllenaut, kellega koostöös valmis Bière Brut, mis on esimene Eesti õlu, mis on pruulitud, kasutades traditsioonilist kahekordset kääritusmeetodit (méthode traditionnelle), mille käigus küpseb õlu enne sademe eemaldamist ja päris korgi alla minekut pudelites pikki kuid. Õlut tehti 2400 nummerdatud pudelit, millest suur osa turustati jõulude ja aastalõpusaginas kohe pärast väljatulemist.

Aasta lõpus aitasid müügile tublisti kaasa ettevõtete tellitud ärikingitused. „Ärikingituse kultuur on Eestis elujõuline ja tugev. Klientidele, koostööpartneritele ja oma töötajatele kingituste tegemist peetakse heaks kombeks,” räägib Alvar.

Kui siidrit peetakse muidu suviseks joogiks, siis Jaanihanso sortimendis on ka jõulusiider, mille müük ei piirdu ainult jõuludega. Soome üks tuntumaid restorane, Michelini tärniga pärjatud Olo

pakkus seda mullu jaanipäeval juustuvaliku juurde eksklusiivse tootena.

Edaspidi tahab Alvar tooteid ka vaati panna. Õunatoodete kohustuslikust rivist on puudu korralik kuiv vein ja traditsiooniline siidriäädikas. Aga mehel on veel üks plaan. Endisesse kolhoosi töökotta siidrivabriku kõrval on hoone renoveerimise käigus rajamisel ruumid, kus saab korraldada oma toodete esitlusi, vastuvõtte ja muid üritusi. Iseloomuga kohti põnevas ümbruses, kuhu piisavalt palju inimesi ära mahub, otsitakse tikutulega taga. Eriti siis, kui atraktsiooniks on reaalne tootmine. Tulevikus võiks sellest kujuneda näiteks püsivalt tegutsev kohvik.

ALKOHOLIVASTANE KAMPAANIA Jälle on käes aeg, kus alkoholi vastu sõna võttes tahetakse valijate hääli võita. Karskusliikumisi on alati olnud, edu on saatnud väheseid, kes tegelevad põhjuste, mitte tagajärgedega. Eitada, et alkoholikultuur on meie kultuuriruumis olemas ja see võib olla igati eluterve ja elujaatav, on tobe. Inimeste kiusamine ja vaenamine, kes tahavad õhtusöögi juurde klaasi-kaks veini või siidrit juua, pole sihipärane ja asjalik tegevus. „Probleem on kuskil mujal, aga sellega tegelemine on vaevaline ja see ei too ka hääli,” teab Alvar. Keelamisest ja häbimärgistamisest tunduvalt tõhusam oleks harimine ning näiteks hinna ja aktsiisipoliitikaga tarbimiskäitumise suunamine. Praegu tundub, et murrame jõuga valesse suunda tagasi, andes rahvale märku, et parem panna ikka korralik kärakas kanget, mitte siin pokaalidega peenutseda.

Aktsiisitõus on mitmetahuline asi. Ühelt poolt võiks alkohol maksta rohkem, kui selle rahaga saab sihipäraselt head teha. Teisest küljest on kentsakas käituda ajalugu eirates, nagu me elaksime ligipääsmatul saarel. Kui eesmärk on tõsta maksutulu ja parandada rahva tervist vähema tarbimise kaudu, siis piirikaubanduse tõttu väheneb maksulaekumine ja alkoholivarude sunnitud kuhjamisega (ei tasu ju paari pudeli pärast Iklasse/Valka sõita) suureneb liigtarbimine ja kontrollimatu kaubandus.

Niisiis juuakse ilmselt rohkem.

Kaotused seotud majandusharudes tekitavad ühiskonnale lisakulu.

Alkoholireklaami keelamise vastu pole Alvaril midagi. „Magusate alkopoppide ja odavate suhkrusiidrite reklaam, mida tavameediast näeb, on selgelt suunatud pigem lapseohtu noortele ja on selgelt vastutustundetu. Selle võiks tõepoolest ära keelata,” arvab Alvar.

Jaanihanso ise on trükimeedias mõne korra üksikreklaame proovinud, aga nüüdseks on otsustatud lausreklaamimisest loobuda ja keskenduda ettevõtte kuvandi arendamisele pigem sotsiaalmeedia kaudu.