Maa Elu, 2. veebruar 2017

MARIT TIITS: SEE ON KINDEL PÕHIMÕTE, ET MEIE TOOTED ON MÕELDUD KASUTAMISEKS, MITTE VAATAMISEKS.

EHITAJA KÄE ALL KOSUB KODUTALU JA LOOMAKARI ERLEND JABLONSKI PEAB ELU PARIMAKS OTSUSEKS ETTEVÕTLUSEGA ALUSTAMIST. TA ASUTAS EHITUSFIRMA NING PEAB KA LOOMI.

9

772504

586014

ISSN 2504-5865

KOGU EESTI MAHEMAAKS?

IDEE MUUTA EESTI MAHEMAAKS PUUDUTAB LISAKS MAHETOITU TOOTVALE PÕLLUMAJANDUSELE PALJUSID TEISIGI ELUALASID ÖKOTURISMIST FARMAATSIATÖÖSTUSENI VÄLJA.

2. VEEBRUAR 2017 • NR 5 (87) • HIND 1 €

AJALEHT

ETTEVÕTLIKULE

MAAINIMESELE

Põldudele tekkinud jäälombid

ohustavad talivilja riina martinson Maa Elu

S

el valdavalt lumeta talvel pidevalt plussi ja miinuse vahel kõikuv temperatuur pole taliviljale seni suuremat kahju teinud, kuid põllumehed jälgivad iga päev murelikult ilmateadet, sest korraliku lumevaiba puudusel on halva stsenaariumi võimalus vägagi tõenäoline.

Enne Maa Elu kõnet Järvamaal asuvaid põlde takseerimas käinud AS Väätsa Agro agronoom Anneli Tihu räägib, et jaanuari algul napi lumega maa pealt üle käinud ligi paarikümnekraadine külm võttis ära talirapsi lume alt väljas olnud lehe otsad, aga õnneks on taimik endiselt elujõuline. „Rapsile on oluline, et kasvupung alles jääks, see ajab kevadel uued lehed ja kasvab edasi,” seletab ta. „Käisin just põllul ja seal toimetas kitsekari. Põdrad ja kitsed on harjunud rapsipõllul maiustamas käima, aga praegu veel näha pole, et loomad suurt kahju oleksid teinud.”

Seni pehmena püsinud ilm talivilja otseselt ei kahjusta, küll aga on ohtlik põllul seisev vesi. „See on põldudele päris suurte loikudena tekkinud,” nendib Tihu. „Loigus taim küll ellu ei jää, sest meie talivili pole riis. Juba kuu aega vaatan, et loigud aina tekivad ja vesi ei taha kaduda. See on väga paha, sest taim mädaneb vees ära ja loigukohad jäävad tühjaks.”

Lääne-Virumaal tegutseva OÜ Voore Farm tootmisjuht Margus Lepp tõdeb, et ehkki üle poole talve on kalendri järgi juba möödas, on praegu veel vara ennustada, mis seisus taliviljad kevadeks on. „Praegu hul-

Paljudel põldudel üle Eestimaa on taliviljad osaliselt jäälompide sees. Kui jääkoorik pikaks ajaks püsima jääb, pole taimedel head loota. foto: elmo riig /sakala

lu ei ole, seis on rahuldav. Ilmateadet vaatan küll iga päev, aga katsun mitte üle mõelda,” räägib mees.

Venelaste pikki ilmaennustusi tegev Gismeteo.ru lubab veebruariks Eestisse palju päikest ja enamikuks päevadeks plusskraade. „Kui nii jääb, siis ma murelik ei oleks,” sõnab Lepp.

Jõgeva Sordiaretuse Instituudi agrometeoroloog Laine Keppart ütles läinud nädalal, et Jõgeva ümbruse põldudel lund peaaegu pole ning maa on taliteravilja ja -rüpsi põldudel ligikaudu 30 sentimeetri sügavuseni külmunud. „Maapinda katab paks jääkiht ja taimed on jää sees. Kui selline paks

SENI PEHMENA PÜSINUD ILM TALIVILJA OTSESELT EI KAHJUSTA, KÜLL AGA ON OHTLIK PÕLLUL SEISEV VESI.

jääkoorik pikaks ajaks püsima jääb, tekib taimedel äravettimise oht,” nendib Keppart. „Nüüd oleks hea, kui mõnda aeg püsiks sulailm, külmunud muld hakkaks vett läbi laskma ja jääkoorik kaoks, nagu oli aastavahetusel. Edasi sobiks, kui muld uuesti korralikult külmuks ja tekiks kümnesentimeetrine lumikate taimedele kaitseks. Siis poleks vaja muretseda, kui tugevamat külma tuleb.”

Töö tõttu palju mööda Eestimaad ringi sõitev Scandagra Eesti ASi taimekasvatusnõustaja Tiiu Annuk räägib, et suur osa taliviljast on säilinud, ehkki Lõuna-Eestis jääb pärast jaanuari alguse külmalainet siin-seal silma, et pealsed on kadunud. „Mõni murelik kasvataja on kaevanud mullapalliga taimed välja, kuuri all sulatanud ja vaadanud, kas taimed on terved ja hakkavad arenema,” jutustab Annuk. „Mis talv teinud on, saab hinnata ikkagi alles kevadel, kui paned esimese lämmastiku peale. Kui taimed lähevad

roheliseks ja hakkavad kasvama, on korras. Praegu on maa küll külmunud, aga see pole hea, et kogu aeg sulatab ja külmutab, sest selle käigus rebenevad juured pisut katki. Külmakerked, mis tavaliselt tulevad märtsis, kimbutavad mõnes kohas juba praegu. Kõige ohtlikumad on aga põldudel olevad jääks muutunud veeloigud.”

Mullu tuli paks lumi maha sula maa peale. „Mäletan, et tulin jaanuari lõpus Saaremaalt koolitamast ja sõitsin mööda Eestimaad ja tundsin, kuidas rapsist mädanenud kapsa haisu tuli,” meenutab Annuk.

MIS EDASI? Kui edaspidi temperatuur palju ei kõigu ja õhk üle viie kraadi ei soojene, siis nullilähedane temperatuur peaaegu ilma lumeta väga ohtlik ei ole. „See kuigivõrd kurnab taimi, kuna nad hingavad, tarbivad varuaineid. Seetõttu on taimed hiljem kevadel ebasoodsate tingimuste tekkides õrnemad. Kui ke-

vadel ekstreemseid tingimusi ei teki, siis elavad taimed sooja talve harilikult päris kenasti üle,” räägib Keppart. „Kehvem oleks, kui kevade poole sajab sulale maale paks lumi ja jääb pikalt püsima. Siis tekivad nõrgestatud taimedel haudumiseks ja lumiseene arenguks soodsad tingimused. Samuti pole hea suur temperatuuri kõikumine kevadel ja väga pikk varakevadine aeg.”

Kui jaanuarikülmast jäid taimed alles ja edaspidi püsiks soe talv ilma väga paksu lumeta, võib loota, et taimed elavad talve päris hästi üle.

Läinudaastane teraviljasaak oli viimaste aastate kehvim ja oma osa mängis talvitumine. „Eks taliteraviljasaaki mõjutab talvitumine. Kui on ebasoodne talv, jääb vili hõredaks ja saak väiksemaks,” märgib Keppart. „Eelmisel aastal siinkandis suuri talvekahjustusi talirukki, -nisu ja rüpsi tootmispõldudel ei olnud, aga saak oli keskpärane. Seda ei põhjustanud ainult

talvitumine, vaid ka mai ja juuni alguse põud ning sajune koristusaeg. Talirapsil olid suured kahjustused, osa põlde künti ümber. Alles jäetud talirapsipõldudel oli laiguti tühikuid ja põllud kippusid umbrohtuma, mis takistas hiljem koristust.”

Eelmisel aastal jäi just suviteraviljade saak väiksemaks, kuna esialgu taimed põua tõttu ei võrsunud, pea jäi lühikeseks, hiljem tekkisid hilised võrsed, mistõttu vili valmis ebaühtlaselt ja koristamine lükkus hilisemaks.

RUKIS KÕIGE TUGEVAM Keppart räägib, et kõige paremini elab meie kliimas talve üle talirukis. Sel kultuuril võivad tekkida külmakahjustused talve esimesel poolel –16 kraadist, talve teisel poolel –14 kraadist alates. Heade sügiseste karastumistingimuste juures võivad taimed vastu pidada isegi 20 külmakraadist kangema pakasega. Kui lehed saavadki kahjustusi, siis võrsumissõlm asub mullas ligikaudu kolme sentimeetri sügavusel ja seal pole sel talvel temperatuur veel alla –5 kraadi langenud.

Talinisu on rukkist külmaõrnem ja kriitiline temperatuur paari kraadi võrra kõrgem. Ka talirüps on siinmail valdavalt talvitunud hästi, kuna sellegi võrsumissõlm asub mullas.

Kõige suurem talvitumisrisk on talirapsil, mille võrsumissõlm asub mullast kolme sentimeetri kõrgusel ja lumeta talvel võivad suurel temperatuurikõikumisel kergesti kahjustused tekkida. On ju maapinna lähedal temperatuur veelgi madalam kui ilmajaamades kahe meetri kõrgusel maapinnast registreeritud näidud.

Läinud talvel tekkisid talirapsil suured kahjustused jaanuaris ligi 30kraadise pakasega, kuna siis lund maas peaaegu ei olnud. Ka tänavu oli lund väga vähe, kui jaanuari esimesel dekaadil langes temperatuur õhus kohati alla –20 kraadi ja Kagu-Eestis alla –25 kraadi. Lund oli samal ajal maas väga vähe või polnud üldse. „Talvitumine oleneb ka sordist. Paremini elavad enamasti talve üle kas kohalikud, Baltimaades või põhjamaades aretatud sordid. Lääne-Euroopast pärit sordid kipuvad kergemini soojemate ilmadega kasvu alustama ja saavad külmakahjustusi,” selgitab Keppart.

2 || ETTEVÕTJA || MAA ELU

2. VEEBRUAR 2017

Teravilja kasvatati Eestis eelmisel aastal 351 400 hektaril. foto: dmitri kotjuh

TERAVILJASAAKI TABAS MULLU SUUR LANGUS

E

sialgseil andmeil oli 2016. aastal teraviljasaak 934 100 tonni, mis on viimase viie aasta väikseim, teatas statistikaamet.

Teraviljasaagist 455 500 tonni moodustas nisu, 357 400 tonni oder ja 32 400 tonni rukis. Hektarilt saadi keskmiselt 2658 kilogrammi teravilja, sealhulgas nisu 2769, otra 2641 ja rukist 2616 kilogrammi.

Möödunud aasta teravilja külvipind oli ligilähedaselt sama suur kui aasta varem. Teravilja kasvatati 351 400 hektaril, mida oli 0,3 protsenti rohkem kui aasta varem. Nisu kasvatati 164 500 hektaril, mis oli kolm protsenti vähem kui eelmisel aastal. Odra kasvupind suurenes kolm protsenti ja oli 135 300 hektarit. Rukki kasvupind vähe-

nes varasema aastaga võrreldes 13 protsenti ja oli 12 400 hektarit.

Kaunviljasaak oli 109 500 tonni, mida oli 27 protsenti rohkem kui 2015. aastal.

Hektarilt saadi keskmiselt 1975 kilogrammi kaunvilja.

Kaunvilja kasvatati 55 400 hektaril, mis oli 77 protsenti enam kui 2015. aastal ja mis oli ühtlasi ka läbi aegade suurim kaunvilja kasvupind.

Rapsi- ja rüpsiseemne saak oli 102 500 tonni. 2016. aastal kasvatati rapsi ja rüpsi 70 100 hektaril. Hektarilt saadi keskmiselt 1462 kilogrammi rapsi- ja rüpsiseemet.

Kartulisaak oli 89 800 tonni, mis oli 23 protsenti vähem kui varasemal aastal.

Kartuli kasvupind oli 2016. aastal 5600 hektarit. Hektarilt saadi keskmiselt 15 920 kilogrammi kartuleid. (ME)

KESKKONNAINVESTEERINGUTE KESKUSES LÄHEB JAGAMISELE 110 MILJONIT EUROT

E

smaspäevast alates saavad v iie tööstussektori ettevõtted taotleda riigilt toetust oma tootmise ressursikasutuse hindamiseks ja tõhustamiseks.

Toetuse eesmärk on edendada ettevõtlust ressursitõhusama ning seeläbi ka keskkonnahoidlikuma tootmise kaudu. „Prognoosid lubavad, et kui mitusada ettevõtet võtaks oma tootmises kasutusele ressursitõhususe ja ringmajanduse põhimõtted, võime viie aasta pärast arvutada selle pealt kümnetesse mil-

jonitesse eurodesse ulatuvat tulu,” ütles keskkonnaminister Marko Pomerants.

Keskkonnainvesteeringute keskus saab ressursitõhususe meetmest toetuste jagamiseks kokku 110 miljonit eurot, mis on ette nähtud nelja järgmise aasta peale. Sellest 25 miljonit eurot läheb ettevõtete vahel jagamiseks sel nädalal avatud ja aasta lõpuni kestvas toetusvoorus.

Iga ettevõte saab selles voorus toetust taotleda kuni 2 miljonit eurot. 7500 euroga toetatakse ettevõttes ressursitõhususe analüüsi tegemist. (ME)

KOLMAS ÜLE-EESTILINE AVATUD TALUDE PÄEV TOIMUB JUULIS

A

vatud talude päev toimub juba kolmandat korda, seekord 23. juulil. Talud ja põllumajandustootmised üle Eesti avavad oma uksed, et näidata kohaliku toidu kasvamist ja valmimist. „Üle-eestiline avatud talude päev on kujunenud maaelu tähtsündmuseks, mis on leid-

nud koha Eesti inimeste südames,” ütles maaeluminister Tarmo Tamm. „Avatud talude päev pakub kord aastas ainulaadse võimaluse külastada talusid ja põllumajandustootmisi ja näha, kuidas valmib kodumaine toit. Avatud talude päev aitab hoida ja tugevdada Eesti inimeste sidet maaelu ja põllumajandusega.” (ME)

TÄNAVUSED KÜNNIVÕISTLUSED TOIMUVAD TARTUMAAL

S

ellel aastal toimuvad Eesti künnimeistrivõistlused koostöös maaülikooliga 15. ja 16. septembril Tartumaal Rõhu katsejaamas ja Haage Agro põldudel.

Samal ajal künnivõistlustega on huvilistele avatud põllumajandustehnika ja muu rasketehnika näitus „Tehnika teeviit 2017”, kus lisaks masinatega tutvumisele saab neid näha ka tööd tegemas. (ME)

Hakkaja ehitaja

käe all kosub nii kodutalu kui ka loomakari sirje lemmik

Valgamaalane

algamaal Hummu l i v a l l a s üheksalapselises peres üles kasvanud Erlend Jablonski rajas seitse aastat tagasi oma kodu Õru valda. Elu parimaks otsuseks peab mees ettevõtlusega alustamist. Ta asutas ehitusfirma ning peab ka loomi. Õruste küla majapidamises tervitavad meid valju haukumisega kolm koduvalvurit, kes peremehe kinnitusel siiski üldsegi kurjad ei ole. Hubases, peremehe enda ehitatud maakodus võõrustavad meid peale peremehe tema abikaasa Gerdy ja kaks uudishimulikku poisipõnni, üks kahe- ja teine viieaastane. „Olen maal sündinud ja kasvanud. Kodus pidasid vanemad loomi, olen maaeluga harjunud. Elasin paar aastat Valgas korteris, kuid sain peagi aru, et linnaelu pole minu jaoks. Ostsime seitse aastat tagasi Õru valda vana talukoha. Ehitasin siia perele elumaja, kus praegu elame ja millest uue maja valmimise järel saab meie saunakompleks-külalistemaja,” tutvustab oma elamist peagi 30. sünnipäeva tähistav mees.

Jutu kinnituseks viitab ta aknast paistvale veel pooleli olevale suurele elamule, mis on samuti mehe kätetöö ning kuhu pere plaanib sisse kolida jaanipäevaks.

EHITUSTÖÖ AHVATLES Jablonski, kes õppis koolis headele hinnetele, jätkas küll õpinguid gümnaasiumis, kuid jättis selle pooleli. „Kuna vanem vend töötas Tallinnas ehitusel, läksin pärast 11. klassi lõpetamist suvel pealinna ehitusele tööle. Seal hakkas mulle nii meeldima, et sügisel enam kooli tagasi ei läinudki. Elu lihtsalt läks niimoodi. Tahaksin ikka peagi ka gümnaasiumi 12. klassi ära lõpetada,” on noor mees lootusrikas.

Mees on ehitusalal iseõp-

pija ja vajalikud oskused saanud kätte töö käigus. „Ehituses tuleb palju kasutada loogikat.

See pole üksluine amet – objektid, tellijad ja tööd on erinevad. Mind paelub oma kätega millegi valmis tegemine. Saad aastaid hiljem mõnest majast mööda sõites pojale näidata, et näe, selle maja ehitas issi,” põhjendab mees, miks ehitajaamet talle meeldib.

Aastaid töötas ta mitmesugustel ehitustel, proovis ära ka liinitöö mööblitehases, mis talle üldse ei sobinud. Kuus aastat tagasi otsustas ta asutada oma ehitusfirma, mis kannab nime Erleks Ehitus OÜ, kus praegu palgal seitse meest. „Tööd teeme peamiselt Valgamaal ja teeme absoluutselt kõike, mida vaja. Ehitame maja valmis vundamendist katuseni. Praegu on nõutud tööd kortermajade soojustamised ja fassaaditööd, mida korteriühistud teevad KredExi toel.

Tööd jagub aasta ringi ja suvel ei jõua kõike pakutavat vastugi võtta. Talvel teeme ka alltöövõttu.”

Ettevõtja sõnul on neil praegugi tööpõld olemas ning mehed ei kurda ka tasu üle. „Paljud on tööl firma asutamisest peale. Paar meest on tulnud Soomestki tagasi.

Häid mehi tuleb hoida, sest ütlus, et ukse taga on järjekord, ei pea paika. Kui kümnest soovijast ühe korraliku töömehe leiad, on hästi. On neidki, kes kuu-kaks vastu peavad ja siis kaovad,” räägib Jablonski.

Kuna ehitustöö on vastutusrikas, ei käi selle tööga alkohol kuidagi kokku. „On küll juhtunud, et sada grammi hinge alla võtnud noort meest, kel pole isegi ehitustöö kogemust, huvitab töövestlusel ainult palganumber, mitte see, mis tööd ta tegema hakkab,” nendib ettevõtja.

Mees tõdeb, et ehitusfirma omaniku roll pole sugugi kerge, sest vastutus on suur. „Töömeestele on vaja tööpõld tagada ja teenistus kindlustada. Et tellija rahule jääks, tuleb teha kvaliteetset tööd. Algusaastatel, et firmat üles ehitada, töötasime ööpäev läbi.

Viimastel aastatel me pühade ajal ja nädalavahetustel puhkame. Meestel ja ka minul on

vaja aega pere ja enda tegemiste jaoks.”

VEISEKARI SAI ALGUSE KINGITUD PULLIKESTEST Jablonski tegeleb ka loomapidamisega. „Kolm ja pool aastat tagasi kinkis sõber mu pojale sünnipäevaks kaks pullikest. Sealt kõik alguse saigi.

Esimese aasta lõpuks oli juba 13 looma, praegu on mul 69 lihaveist, neist 38 lehmad ehk ammed. Enamik neist herefordid, kuid karjas on ka limusiin, belglane ja simmentali pull. Juba veebruari lõpust algab poegimisaeg,” tutvustab ta oma karja.

Loomade arv on plaanis kasvatada umbes 280 loomale, kus karjas oleks 100 lehma.

Maa suurus suuremat karja kasvatada ei võimalda, sest sealt saadav söödakogus sätib piirangud. „Arvan, et loomad pole mingi kulu ega vaev, vaid investeering tulevikku,” ütleb Jablonski veendunult. „Kuna müügihind polnud soodne, jätsin noorloomad kõik alles ja suurendan karja. Eelmisel aastal müüsin noorloomad elusloomadena Türki, kus maksti väga head hinda. Nüüd oli aga hinnapakkumine juba kilolt viiskümmend senti vähem.”

Loigu talul endal on ainult 3,5 hektarit maad, 180 hektarit on võetud rendile. „Kuna ümberringi kasutavad põllumaad suurtootjad, pole lootustki rendimaid suurendada või maad juurde osta,” ütleb Jablonski. „Talve jooksul söövad loomad ära 800 rulli heina ja silo: 500 heina ja 300 rulli silo.

Lisaks mineraalid, sool ja vesi ning ongi kogu loomadele vajalik toidulaud. Lihaveised on vähenõudlikud ja enamik neist ka rahumeelsed loomad, kuid sekka satub ka neid, kes iseloomu näitavad.”

Praegu jagub müügikski veel 400–500 heinarulli. Kuna eelmine suvi oli kehv, on heina järele suur nõudlus. „Kui loomade hulka suurendan, siis müügiks enam heina ei jagu, kõik kulub endal ära,” nendib Jablonski.

Kogu söödavarumistehnika on mehel olemas ja ka tööga saab ta enamjaolt üksi hakkama, vahel harva on kasutanud mõne sugulase abi. Pakub selles vallas teenustki. „Päeval

Ettevõtja Erlend Jablonski peab loomi ning veab ka ehitusfirmat. foto: arvo meeks / valgamaalane

MAA ELU || ETTEVÕTJA || 3

2. VEEBRUAR 2017

juhtkiri

peeter raidla

peatoimetaja

JÄRJEKORDNE KOMISJON

R

teen ehitustööd, õhtul hilja ja vahel isegi öösel tegelen heinavarumise, silotegemise ja loomadega. Tööd jagub ja naabrimees vahel juba küsib, kas ma mõnikord ikka magan ka,” muigab ettevõtja. „Tegelikult see nii ongi, mees on väga töökas ja pere jaoks aga napib,” tõdeb abikaasa Gerdy kaasa virkust tunnustades. „Tööde lõppu ei paistagi. Kuid eks pere vajab ülalpidamist ja maja ehitamist. Suve jooksul saame ikka igal aastal perega Saaremaal tiiru ära käia.”

TALUS TERVE LOOMAAED Lisaks lihaveistele ja koertele on talus elupaiga leidnud kaks pesukaru ja neli poni. „Need on kõik soetatud majapidamisse oma lõbuks ilu pärast. Ponisid oleme ka ära müünud. See on puhtalt minu isiklik hobi,” selgitab peremees.

Paar aastat tagasi elasid talus veel linnud, keda oli neljasaja ümber. Lindlas elutsesid tuvid, haned, pardid, faasanid, kalkunid, vutid, pärlkanad, paabulinnud ja 17 tõugu kanu, kellest mõni munes siniseid mune. Peale nende olid talus veel lambad ja kitsed, keda nüüdseks samuti enam pole. „Isane paabulind sai hukka, ostsin uue ja tõin temaga

lindlasse haiguse sisse. Kolme kuuga suri 400 linnust hingamisteede haigusesse 300. Eelmiseks suveks oli plats puhas.

See võttis tuju nulli küll. Kogesin, et Eestis tegelikult lindude ravivõimalused puuduvad.”

Aga ega seepärast mees meelt heitnud pole ning plaanib pärast maja valmimist ehitada uue lauda ja tuua tallu uuesti linnud. „Tore oli nende elu ja askeldamist jälgida. Meil käisid siin ka ümberkaudsete koolide ja lasteaedade lapsed neid vaatamas. Kindel plaan on lindlale elu uuesti sisse puhuda,” kinnitab ta.

KIIDAB KODUPAIKA Aktiivse ja tegusa mehena osaleb ta Õru vallavolikogu töös, olles seal sotsiaalkomisjoni esimees. „Õru vallas pole elul midagi viga. Kes päevast päeva poe kõrval õlut libistab, pole muidugi eluga rahul. Kes viriseda tahab, leiab alati põhjuse. Kui aga tahad elus midagi saavutada, pead ikka ise ka pingutama. Tööpuuduse jutt on jama. Kes tahab, see töö ka leiab,” on ta resoluutne.

Poliitikaga on ta enda sõnutsi kursis, kuid eriline huviline pole. „Minul on täitsa ükskõik, kes pealinnas võimul on, kuid see võimuvõitlus on liiga inetu. Meil on õnneks väga ühtehoidev ja rahumeelne voliko-

gu, kus saame kenasti kõikides küsimustes kokkuleppele.”

Omavalitsuste ühinemisest arvab mees, et väikestel valdadel polnud valikut. „Vabatahtlik ühinemine toob meile ka väikese boonuse, nii et polnud mõtet tõrkuda.” Hämmingut tekitas Õru volikogu liikmetes aga Valga linnavolikogu liikmete käitumine, kes ühinemise algatajana oleksid ise peaaegu sellele vee peale tõmmanud. „Nibin-nabin said ühinemise poolt käe tõstnud häälteenamuse,” meenutab Jablonski.

KES VIRISEDA TAHAB, LEIAB ALATI PÕHJUSE. KUI AGA TAHAD ELUS MIDAGI SAAVUTADA, PEAD IKKA ISE KA PINGUTAMA. Küsimusele, kas maamehel ka muresid on, vastab ta, et asjaajamine PRIAga võiks küll inimlikumaks muutuda. „Olen jäänud toetustest ilma ja saanud trahvi näpukate ja pisieksimuste pärast. Mõistmist ootaks rohkem,” sõnab ta.

Kuna oma paljude tegemiste tõttu mees kalale ei jõua, kaevas ta kodu lähedale kolm suurt tiiki, kus kasvatab kalu. „Tiigis on nii puhas vesi, et

siin elutsevad rohekonnad, vesilikud ja vähid ning kasvavad vesiroosidki. Kolm suurt allikat jookseb sisse. Tiikides elutsevad mitut liiki karpkalad, kuldkalad, linaskid. Kalapüük on meile meelelahutuseks, mitte tulu saamiseks. Kalu püüame oma pere tarbeks,” rõhutab peremees.

Tulevikuplaane on tal pea täis. „Oleme mõelnud, et talus võiks pakkuda forellipüüki ja ponisõite, kuid samas häiriks see meie privaatsust. Ma ei taha väga, et taluõuel võõras rahvas vooriks,” arutleb ta. „Plaanis on tulevikus väikese tapamaja soetamine, et ise lõpptoodangut tegema hakata, see on ikka kõige tulutoovam.

Mõtteid on palju ja küll ma tasa ja targu need ka ellu viin.”

Selles, et teda ka aastate pärast samast kohast leida võib, on ta kindel. „Kõik, mida pragu teen, teen tulevikule ehk oma lastele mõeldes. Kindlasti plaanime ka perelisa. Mul pole mingit kavatsust siit kusagile ära minna. Sellest talust saab minu elutöö. See, millega tegelen, on mulle nii töö kui ka hobi, mis valmistab rõõmu, pakub rahulolu ja toob perele leiva lauale,” ütleb ta jutuajamise lõpetuseks.

Seejärel läheme koos õue ponisid ja pesukarusid ning põllule veiseid kaema.

iigikogu püüab järjekordselt eirata Peteri printsiipi, mis ütleb, et kui tahad asjaga venitada või hoopis põhja lasta, siis moodusta komisjon. Läinud nädalal läbiski Riigikogus esimese lugemise eelnõu, mis näeb ette probleemkomisjoni moodustamise rahvastikukriisi lahendamiseks.

Probleem on mõistagi terav ja seda ei eita keegi. Kuid kas tõesti eelnõu esitanud võimukoalitsioon loodab, et kõnealune komisjon suudab sisuliselt alates taasiseseisvumisest Eestit vaevanud iibemured sel teel lahendada? Või vähemalt mingeid reaalseid lahendusi pakkuda?

Mulle tundub, et loodava komisjoni puhul on tegu juba ette surmale määratud mõttega. Kindlasti suudab komisjon pakkuda välja mingeid ideid, kuid nende elluviimine takerdub ühe lihtsa asja taha: ei Riigikogu ega ka valitsus suuda käsitleda Eestit kõigis tema tahkudes ühtse tervikuna.

Haldusreform oma heade ja halbade tegudega on üks selle eredamaid näiteid.

Nähakse kurja vaeva, murtakse piike ja kulutatakse miljoneid selle nimel, et muuta omavalitsuste piire. Küsimata seejuures, kas see inimeste tegelikku elujärge ja heaolu parandab. Pelk piiride muutmine selle nimel, et ühes omavalitsuses oleks vähemalt 5000 elanikku, ei too ühessegi külla ühtegi inimest juurde. Pigem viib see reform küladest inimesi veelgi enam nn tõmbekeskustesse.

Rahvastikukriisist jagusaamine eeldab paraku risti vastupidist mõtlemist: kuidas muuta meie halduskorraldust selliselt, et küladesse inimesi juurde tuleks. Me kõik teame, et Tallinnas ja selle lähivaldades on loomulik iive juba aastaid plussis, vedades sellega plusspoolele kogu Harjumaa. Sama seis on veel vaid Tartumaal, kuid sedagi vaid tänu Tartule ja selle lähiümbrusele.

Kõigis ülejäänud maakondades on rahvastiku iive olnud negatiivne. Ja seda kahjuks juba aastaid. Selle vastu tuleb ja saab võidelda, kuid mitte komisjoniga, vaid mõtlemise muutumisega.

Peatoimetaja Peeter Raidla peeter.raidla@postimeesgrupp.ee Toimetaja Riina Martinson riina.martinson@postimeesgrupp.ee Makett Jaanus Koov, küljendus Raul Kask Keel ja korrektuur Reeli Ziius Reklaamitoimetaja Liisa Kaha liisa.kaha@postimeesgrupp.ee, telefon 739 0383 Müügiüksuse juht Jane Barbo jane.barbo@postimeesgrupp.ee Väljaandja Postimees Grupp AS Maakri 23a, 10145 Tallinn, www.maaelu.ee Maa Elu ilmub Postimehe, Pärnu Postimehe, Sakala, Virumaa Teataja, Järva Teataja ja Valgamaalase vahel igal neljapäeval (v.a riigipühad).

Tellimine, telefon 666 2525 Koos Postimehega levi@postimees.ee Koos maakonnalehtedega tellimine@ajaleht.ee Autoriõigused: Postimees Grupp AS, 2017

4 || VAIBAD || MAA ELU

2. VEEBRUAR 2017

Jaanuaris käis Narma oma väljapanekut kaheksandat korda näitamas Hannoveris maailma suurimal vaibamessil Domotex. Janek Vipre tutvusfoto: erakogu tab huvilistele Narma toodangu häid omadusi.

Vaibaäris

peab asja suurelt ette võtma toomas šalda Maa Elu

N

arma kaubamärgi all on Lihulas vaipu toodetud tänaseks täpselt 25 aastat. Narma OÜ omanik ja juht Janek Vipre meenutab jaanuaripäeva, mil aitas esimesi Soomest saabunud seadmeid veokitelt maha tõsta. Tal on hea meel, et mõni aasta tagasi leidis toonane soomlasest veoautojuht oma sahtlist juhuslikult VHS-kasseti, kuhu on salvestatud katked Narma esimeste päevade toimetamistest. „Meil on peagi plaanis oma veerandsajandat sünnipäeva soliidselt tähistada ja siis on vahva neid kaadreid külalistelegi näidata,” lubab Vipre. Pikalt ta ettevõtte minevikust jutustada ei taha, kostab vaid mõne lausega, et päris algus oli kokkusattumuste jada, mis sai teoks tingituna soomlaste plaanist oma vaibatootmine sealse majanduskriisi eest Eestisse kolida.

Kogu siinne toodang läks esimesest päevast alates ekspordiks. Ükskõik, mida Narmas on tehtud või tehakse, ei ole end hiljemgi piiratud Eesti turule keskendumisega, see on lihtsalt tänapäevase vaibatööstuse jaoks liiga väike. Lihulas too-

detud uudsed ja omanäolised newWeave®-vaibad ning Haapsalu külje all Uuemõisas asuvas ettevõtte teises üksuses valmivad plastvaibad jõuavad paljudesse maailma riikidesse ning tootmisele lisaks tegeleb Narma edukalt hulgikaubandusega. Koduturul ehk Baltikumis ja Soomes müüakse hulgi teiste maailma tootjate põrandakatteid ning lamba- ja veisenahku.

INVESTEERITUD ON PALJU Peale tootearenduse ja tehnika on ettevõte jõudsalt arendanud oma valdusi. Kui algselt tegutses Narma Lihulas Tallinna maanteel kunagise puutelgedega kangakudumistsehhi majas, siis 1990ndate lõpus hakati renoveerima Narma praegust põhihoonet Raudtee tänaval.

2002 valmis esimene juurdeehitus, mullu lisandus 1500 ruutmeetrit uut lao- ja tootmispinda. Kogu kompleksis on ruutmeetreid nüüd 4000. „Olime ise kogu hingega asja juures. Ehitamisel ja ümbruse uuendamisel sai tööd enam kui 60 alltöövõtjat. Me ei ajanud taga odavust, vaid parimaid ja kestvaid lahendusi. Hoone sai nii korralik, et isegi ehitajad tunnistasid, et tänapäeval nõnda ei tehta. Kui oli valida, kas teeme nii, nagu ikka tehakse, või väga hästi, valisime alati viimase variandi, kuigi raha kulus rohkem. Me ei ehitanud müügiks, vaid kodu oma ettevõttele. Pind kasvas kaks korda, aga kütte-

kulud jäid samaks, valgus tuleb päikesepaneelidest ja soojus samuti päikesest, abiks maasoojuspumbad. Efektiivsed lahendused leidsime peamiselt koostöös Eesti spetsialistidega. Peale hoone enda sai värske ilme kolmehektariline maatükk meie ümber. Rõõmu tegi Eesti parima tööstusmaastiku tunnistus 2016. aastal. Silmailu peaks jaguma nii meie töötajatele kui ka külalistele. Lisaks kolmele igihalja taimestikuga peenrale kontorihoone naabruses otsustasime kõik ümbritsevad tänavad ääristada puualleedega,” on Vipre tulemusega rahul. „Idee oli sobitada ümbrusesse meid ümbritsevate tuttavate puuliikide elegantsemad ja huvitavamad vormid. Nõnda saigi Raudtee tänavale istutatud ümara võraga Bullata remmelgas, Soo tänavale elegantne Sahhalini pihlakas Dodong ja Piiri tänavale Himaalaja Jacquemonti kased.

MIS ON NEWWEAVE®?

Narmal läheb vähemalt üle keskmise hästi. Paljuski on edu taga siin 2007. aastal välja töötatud ja patenteeritud tööstusdisainilahendus newWeave®, mille järgi Narmat maailmas tuntakse. „Vaibaäris saab olla kas käsitööline või pead asja suurelt ette võtma, rohkem valikuid pole. Meie soovid olid nii uudsed, et masinatootjad, kellelt uusi seadmeid tahtsime hankida, ei saanud algul päris

hästi aru, mida tahame, sest meie mõtted ja soovid olid nende jaoks liialt erilised ja uudsed. Meil oli küll ka võimalus hakata vana toodet kiiremini valmistama, aga klientidega suheldes saime aru, et turg nõuab midagi päris uut. Suure tööga jõudsime unikaalse, kahepoolselt kasutatava newWeave®-vaibani, mis sarnaneb klassikalise Skandinaavia stiilis puuvillase silesidusvaibaga, kuid on toodetud märkimisväärselt tänapäevasemal viisil, kasutades uusimaid tekstiilitööstuse võimalusi ja uudset IT-tehnoloogiat.

NewWeave®-vaipade tootmisel kasutame peamise toorainena naturaalset puuvilla, millest enamik on keskkonnahoidlikult taaskasutatud. Töötluses oleme lõngadele andnud erineva vormi ja struktuuri – koematerjaliks on nii korrutatud nöör kui ka šenill- ja bukleelõngad. Lisaks loome vaipades huvitavaid pinnastruktuure ehtsa naturaalse pabernööriga. NewWeave®-tooteperekond jaguneb eri kollektsioonideks, mis eristuvad stiili, värvipaleti ja koematerjali poolest. Iga meie vaibakollektsioon on selge eripära ja disainivalikuga pidevas arengus. Kollektsiooni täiendame igal aastal,” selgitab Vipre.

Narma võimalused on tema sõnul piiramatud. „Oleme valmis välja töötama igale koostööpartnerile huvi pak-

kuva ainulaadse ja eksklusiivse tooteseeria. Kuna newWeave’i hinnaklass on kõrgem kui supermasstoodangul, saab seda pidada ikkagi nišitooteks. Me ei ole suured maailma mastaabis, aga oma koht päikese all on meil olemas. Kui kliendid püsivad ja neid tuleb juurdegi, oleme eesmärgi täitnud.”

Jaanuari keskel osales Narma kaheksandat korda maailma suurimal põrandakatete messil Domotex Hannoveris. „Meie vaibad on nii nõutud, et messil varastati jälle kaks näidist ära. Oleme ka avastanud, et meie vaibamustreid on üks ühele kopeeritud,” muheleb Vipre. Koostööpartnerite leidmisel on Narma trumbiks paindlikkus. „Meie miinimumkogused ei ole sobilikud mõne poega ketile, aga samas piisavalt väikesed selleks, et pakkuda hästi laia sortimenti suurema hulgiostja jaoks. Naerame oma meeskonnaga, et kui Liibanoni klient teeb juba Domotexil ära oma järgmise tellimuse ja igal aastal saadame sinna konteineri, võime lugeda messi kordaläinuks.” Narmal on ärisuhted kahekümne viie riigi firmadega. „Püsiklientide jätkuv huvi annab tunnistust meie heast tööst. Uued kliendid tahavad midagi, mis erineb nende jaoks tavapärasest, et neil oleks midagi, mis on uus ja põnev. Hind ei ole esmatähtis.”

Kuna Narmal ettevõtte põhimõtetest lähtuvalt tehasepoodi ei ole ega tule, siis koduturu kliendini jõuavad Narma tooted peamiselt nende OPEN-kollektsiooni kaudu, mida saab tellida ja osta edasimüüjate kaudu. „OPEN-kollektsiooni kandev osa on kahepoolselt kasutatavad newWeave®vaibad, mille üks külg on kujundatud stiilse mustriga ja teine pool lahedalt triibuline. Uudisena on OPEN-kollektsiooni valikus nüüd ka kootud plastvaibad. Need praktilised, kergesti hooldatavad ja ilmastikukindlad põrandakatted sobivad nii kodustesse siseruumidesse kui ka välitingimustesse.

Kõik OPEN-kollektsiooni vaibad on saanud oma nime Eestimaa küladelt – Kalana, Palmse, Oore jpt.”

LISANDVÄÄRTUSEST JA TOETUSMAJANDUSEST Trafaretne küsimus Narma tulevikuplaanide kohta viib Janek Vipre mõtted piirkondliku konkurentsivõime tõstmise eesmärgil Eestis jagatavate projektiraha ja selle eraldamisel üheks tähtsamaks kriteeriumiks peetava töökohtade loomise teema juurde. „Tegelikult on meil vaja automatiseerida, kuid samal ajal on rahaeraldamise kriteerium töökohtade loomine. See on hirmutav, kui otsuseid tehakse, klapid peas.

Me kõik ju näeme demograafilist suundumust, mis eriti maapiirkondades suurt lootust ei anna. Samal ajal ei arvestata toetuste jagamisel üldse lisandväärtuse loomist inimese kohta, mis äärmiselt hea ja õiglase näitajana peaks tulevikku suunatud majandusarengus olema oluline otsustuskriteerium. Kui internetist otsida, millised on Eestis lisandväärtuse loomise näitajad sek-

KAPITALISMI JA ISEMAJANDAMISEGA ON SEE LUGU, ET LIHTSALT PEAME ARENEMA.

torite kaupa, ei leia sisuliselt mitte midagi. Parimal juhul on üldsõnaliselt kirjas, et Eestis on lisandväärtuse loomine väike, Lääne-Euroopas suur ja et tegelikult on see väga tähtis. Lisandväärtuse arvutamisel on kolm peamist komponenti: töötasufond, kulum ja kasum, neid arve analüüsides ja töötajate arvuga jagades saamegi lisandväärtuse.”

Vipre hinnangul ei ole küsimus ju ainult töökohas, mis luuakse ja mis võib ühel päeval siit ära liikuda, kui välismaine omanik otsustab selle mujale viia. Lisapunktid toetuste jagamisel peaksid tulema selle eest, et eestimaine omanik ei vii enda loodud töökohta nii kergekäeliselt minema. „Narmas on viimase kümne aasta jooksul töötajate arv vähenenud kolm korda ja kogu grupi käive kasvanud kaks korda. See on kuuekordne kasv.

Meeskond, kes meil töötab, võimaldab edasi liikuda, teha palju asju teistest erinevalt. Me üritame küll teha väga hästi, aga ikkagi ei pruugi see garanteerida edu, sest pidevalt toimub meist sõltumatuid sündmusi, mis meid mõjutavad. Näiteks mullu pankrotistus üks Narma Soome suurklient ning meie selleaastane käive võib seeläbi väheneda sadu tuhandeid eurosid, kuid peame sellega hakkama saama. Aga nii on see kõigis praegustes ettevõtetes, kes soovivad edasi liikuda. Kapitalismi ja isemajandamisega on see lugu, et lihtsalt peame arenema, sest me ise võime ju enda tänase seisuga rahul olla, aga kuskil on kindlasti neid, kes pole rahul sellega, mis neil täna on.”

Jätkates rõhutab Janek Vipre, et ta ei virise, et Eestis on maksud kopsakad, aga murelikuks teeb teda kogutud maksude jaotamine. Eriti kohati kummalisena näiv toetuste jagamine ehk tema sõnastuses toetusmajandus. „Kui on otsustatud, et peame suurendama eksporti ja näiteks messidel käijaid rahaliselt toetama, siis tuleb seda teha pika aja jooksul ja süsteemselt, pidevalt ühtedel alustel, muutmata üldisi rahastamispõhimõtteid. Ettevõtted, kes kriteeriumidele vastavad, need toetust ka saavad, vastasel juhul tehakse otsuseid ikkagi ametnike suva järgi ja korruptsioonivõimalus on protsessi programmeeritud. Meiegi oleme aastaid tagasi messidel käimiseks toetust küsinud ja saanud ning teame, et sellelaadne toetus oli tegelikult kasumi suurendamise toetus. Sellest tulenevalt on ettevõtteid, kes mängivadki selle peale, et äriplaane hakatakse tegema mingite meetmete avanemise järgi.

Minu arvates ei ole normaalne, kui ettevõtluses ja ühiskonnas on üldiselt maad võtnud mentaliteet, et teen alles siis, kui keegi mind toetab. Järjekindlusetus toetuste süsteemis tekitab pahameelt. Teine kurb tõsiasi on see, et EAS on pidevalt kahvlis, sest kehvadele ettevõtetele toetust anda ei saa, sest tulemust ei tule. Ollakse sunnitud andma edukatele, kes ka ilma toetuseta väga hästi hakkama saaksid. Seetõttu olen enam kui veendunud, et toetusmajandus sellisel kujul, nagu seni eksisteerinud on, peab lõppema. Samas kui riik ja maksumaksja siiski leiavad, et ettevõtete otsetoetused on vajalikud, siis uudseks lähenemiseks peab avama kõik meeled, sest on piisavalt paremaid ja õiglasemaid lahendusi.”

MAA ELU || VÄLISMAA || 5

2. VEEBRUAR 2017

Eesti poisid on Austraalia viljahunnikute otsas hinnas sigrid koorep Maa Elu

Ö

ösel kel l k a k s üles tõustes pole hommikusöögiks aega. Poole tunni pärast on tarvis olla juba Kellerberrinis tööpostil. „Kolm tundi ja siis läksime edasi. Enne seda võtsime bensiinijaamast ühe cheesesausage’i ja jääkohvi,” ütleb Kert Vallas.

Vallas on Viljandimaalt pärit noormees, kel juba ülemöödunud aastast taskus Austraalia töö- ja puhkeviisa. Möödunud aasta viimased kolm kuud veetis ta Lääne-Austraalia pealinnast Perthist paarisaja kilomeetri kaugusel farmitööd tehes, mida sel maal tarpinguks kutsutakse. Tegu on rohkem Austraalia ja USA asjaga, kuid eestipäraselt võiks seda vilja katmiseks nimetada.

2015. aasta keskel viibis töö- ja puhkeviisaga Austraalias 1270 Eesti noort. Kokku arvatakse eestlaste kogukonna suuruseks Austraalias 10 000 kuni 12 000 inimest. Enamus neist on aga Rohelisele Mandrile saabunud eelmisel sajandil teise maailmasõja järel. Ent viimasel ajal kogub aasta-aastalt Austraalia üha enam populaarsust Eesti noorte seas ja käes on aeg, mil pea igaüks teab oma tutvusringkonnast nimetada kedagi, kes on kängurumaal töötanud.

SÕPRADE KAUDU „Austraaliasse tuleku mõte tekkis sõprade kaudu,” kinnitab ka Ando Soopalu. Vend Kristo Heinoja lisab, et mõtet sai tükk aega kaalutud. See, mis noormehed möödunud septembris lennukile istuma pani, oli soov saada kogemust. „Meil on plaanis siin mai lõpuni olla,” tähendab Soopalu ja räägib, et selle ajaga näevad nad kindlasti palju. „Meie isadel on ju ikka rääkida näiteks mälestusi Vene sõ-

Just selline näeb välja kaetud paarisajameetrine viljavaal. See on Eesti poiste Ando Soopalu, Kristo Heinoja ja nende eestlastest töökaaslaste kätetöö.

javäest, aga mina saan rääkida oma elust siin,” lausub Soopalu ja lisab, et juba esimese kolme kuuga on ta saanud meeletult kogemusi. „Raha siin eriti ulmelt seljakotirändurina ei teeni, aga maailma näeb küll.” „Elu on siin piisavalt kallis, et raha kiiresti ära kuluks,” lisab vend.

Vennad alustasid Austraalia teekonda samuti maatööga ja kui neil oli Perthi saabudes kindel teadmine, et tarpingut nemad teha ei taha, siis tööagentuuri kaudu nad just selle töö said. „Ei tahtnud sellepärast, kuna teadsime, et see on väga raske füüsiline töö,” tunnistab Soopalu. Kuid tööd ja raha oli vaja ja nii jõudsidki nad umbes 200

Talvine haagiste soodusmüük Pimedaks talveajaks oleme langetanud kõikide haagisemudelite hindasid.

Lisaks valik erihinnaga haagisekomplekte koos lisavarustusega.

Võta ühendust meie lähima müügikohaga!

NB! Pakkumised kehtivad üle Eesti!

elanikuga Lake Kingi asulasse, mis jääb peaaegu 450 kilomeetrit Lääne-Austraalia pealinnast Perthist kagusse. „Seal saime tööle hakata alles novembris,” ütleb Heinoja.

Varem polnud lihtsalt hooaeg alanud. Sestap lasi farmer neil mõne nädala oma 3000hektarilises farmis abitöid teha. „Eelmise aasta lõpus oli neil siin ilm imelik ja nad ise ka ei teadnud, mis saab,” meenutab Soopalu. Austraalia kevad, mis on põhjapool-

2015. AASTA KESKEL VIIBIS TÖÖ- JA PUHKEVIISAGA AUSTRAALIAS 1270 EESTI NOORT.

kera sügiskuud, oli külm ja vihmane. Seega nihkus tavaliselt oktoobri keskel alanud tarping suisa novembrisse.

EESTLASI HINNATAKSE Ando Soopalu, Kristo Heinoja ja Kert Vallase tarpingu tiimikaaslased on Eesti noormehed. Vallas räägib, et tema ülemusele näiteks lihtsalt meeldivad eestlased. Nii kutsuti temagi teist aastat tagasi kui teada tubli töömees. „Alguses andsin ülemusele ikka eitavaid vastuseid mitu kuud järjest,” räägib ta ja selgitab, et töö nõuab palju füüsilist kokkuvõtmist. Kohati 40kraadiseks küündiva kuumusega on pikkade viljavaalude otsas rassimine ikka päris tugev eneseületus. „Kõige pikem päev oli

1649 €

BREN-250H Kasti mõõtmed 2,5 x 1,25 x 0,4 m

770 € WWW.BRENTEX.EE

foto: erakogu

foto: kert vallas

14 tundi, aga kui asi öösel pihta hakkas, oli enamasti lõunaks juba kõik.”

mis vilja sees on, tuleb ju ära suretada. Seal oli alguses väga palju putukaid ja arvan, et isegi mõni uss oli sinna ära eksinud,” märgib Soopalu. Madudega nad õnneks tarpingu ajal kokku ei puutunud, aga ämblike oht oli suurem. „Tavaliselt panime klambritega katte puidu ääre külge ilusti kinni ja seal ääre all oli igasuguseid ämblikke. Me ei teadnudki, kes neist võis olla mürgine ja kes mitte.”

Sedasi suletult gaasi all on vili 28 päeva. Edasi võetakse kate maha ja vili viiakse kaubalaevadele Lääne-Austraalia ekspordisadamatesse Kununurrasse ja Esperance’i. Lääne- Austraalia viljast eksporditakse suisa 80–90 protsenti ning enamik sellest jõuab Aasiasse ja Lähis-Idasse. Üldse jõuab viljasaak 50 riiki.

VILJAKUIVATUSTÖÖ ALGUSLÜLI USAs ja Austraalias kasutatav tarping on vilja kuivatusprotsessi alguslüli. Farmerite käest jõuab vili kokkuostjate salvedesse. Kallim vili, nagu raps, pannakse sisetingimustesse, aga näiteks nisu ja oder jääb välja paarisajameetristesse vaaludesse. Eesti poiste ülesanne nii Lake Kingis kui ka Kellerberrinis oli vili õhukindlalt katta. Pärast vilja katmist ja katte kinniklammerdamist pumbatakse vilja vahele gaas.

Seda on vaja selleks, et putukad, pisiloomad ja muud parasiidid hävineksid. „Kõik see elu,

Tallinn:

Brentex OÜ | Kadaka tee 70a | tel 5340 6178 Tööriistamarket | Pärnu mnt 238 | tel 600 3432 E-Autoline | Mäepealse 21a | tel 5660 7900 Gokart AS | Peterburi tee 111 | tel 5620 6959

Tartu:

Tööriistamarket | Ringtee 78 | tel 508 1775

Pärnu:

Taunex Auto OÜ | Lille 2a | tel 5567 0646

Narva:

Tööriistamarket | Tallinna mnt 30b | tel 5841 5300

Haapsalu:

Tradilo OÜ | Tallinna mnt 73 | tel 520 7898

Põlva:

Raudnagel OÜ | Kuuse 5 | tel 503 9140

Paide:

Tööriistamarket | Tööstuse 26 | tel 528 0247

Rakvere:

Tööriistamarket | Lõõtspilli 2 | tel 515 7613

Jõgeva:

Valmeco AS | Tallinna mnt 2a | tel 5302 3677

BREN-325H + plastkate Kasti mõõtmed 3,25 x 1,5 x 0,4 m

Hinnad sisaldavad käibemaksu.

Lõõgastushetk Kellerberrinis tarpingutööl. Sellise katte tõmbavad mehed vintside abil risti üle viljavaalu ja siis jälle pikuti laiali. Taoline töö jätkub, kuni terve viljavaal on kaetud.

Viljandimaa: Ants Viljandi OÜ | Riia mnt 54L | tel 434 5630 Flint Kaubandus OÜ | Kõo küla | 4355111 Saaremaa:

Autofrend OÜ | Talli 2, Kuressaare | tel 453 1212 Träx OÜ | Kuivastu mnt 3b, Orissaare | tel 503 5458

Kärdla:

Faasion OÜ | Põllu 32 | tel 5660 6213

Raplamaa:

Brentex OÜ | Kasti küla | tel 5340 6178 Jarex Invest | Metsa-Antsu 2, Kuusiku | tel 5887 7330

6 || MAHETOODANG || MAA ELU

2. VEEBRUAR 2017

Kui muudaks Eesti tervikuna

mahemaaks? dada mahetoodete ja -teenuste eksporti.

sirje niitra Postimees

I

dee muuta Eesti mahemaaks puudutab lisaks mahetoitu tootvale põllumajandusele veel paljusid teisi elualasid ökoturismist farmaatsiatööstuseni välja. Organic Estonia programmi jõustamine peaks märgatavalt kasvatama Eesti mahetoodangu eksporti ja looma sadu uusi töökohti.

Maaeluministeeriumi taimetervise osakonna juhataja Sigmar Suu, Eestis on mahepõllumajandus juba väga levinud. Miks on veel vaja Organic Estonia ehk Eesti mahemajanduse programmi?

Meil on tõepoolest 18 protsenti põllumaast mahepõllumajandusega hõlmatud ja sel alal tegutseb 1740 ettevõtjat.

Organic Estonia on ühe arengufondi projekti nimetus, mis sündis koos ettevõtjatega ja mille algne eesmärk oli saavutada mahemaa osakaaluks 51 protsenti. Ainult põllumajandusega ehk toidu ja toitlustamisega pole see võimalik isegi siis, kui kogu põllumaa mahedaks muutuks. Seega jõuti järeldusele, et on vaja juurde haarata suur osa meie metsast. Eesti mahemajanduse programm on aga algsest eesmärgist hoogsalt edasi läinud ja keskendub (mahemaa osakaalu asemel) kogu Eestit hõlmavale mahemajandusele, eesmärgiga kasutada Eesti puhtast keskkonnast tulenevat konkurentsieelist ja aren-

Milline see mahemets veel on?

Ega sellist metsa veel ei olegi.

Küll aga on suur osa Eesti metsast sobilik mahekorjealana, sest saame sealt puhtalt kasvanud marju, seeni ja ravimtaimi, aga ka näiteks kasemahla ja muudki. Metsast saab muidugi jätkuvalt puitu, millest näiteks vägagi populaarseid palkmaju ja mööblit ehitada.

Mida mahemaa staatus meile annaks?

Oleksime sellega Euroopas pioneer. Lätis ja Soomes on umbes samasugune algatus olemas, kuid nad pole sellega veel kuhugi jõudnud. Nii et praegu tasub meil nendega võidu joosta. See programm keskenduks teistelegi ökoloogiliselt puhastele valdkondadele: puhas loodus ja õhk, aga ka ökokosmeetika ja -farmaatsia, öko- ja terviseturism, tekstiil ja villast esemete valmistamine. Saksamaal näiteks on olemas biohotellid, mis vastava märgiga tähistatud ja mis valmistatud loodust säästvatest materjalidest ja mille töös hoidmiseks kasutatakse üksnes loodushoidlikke tehnoloogiaid. Selliseid võiks ju meilgi olla. Eestis on näiteks kolm tekstiiliettevõtet juba mahestandardiga liitunud. Sellega võiksid ühineda needki, kes villa toodavad ja sellest midagi teevad.

Osa neist valdkondadest lähevad Maaeluministeeriumi haldusalast välja.

Ega me ei tahagi neid kuidagi reguleerima hakata. Mõte on moodustada programmi mees-

kond, kes edendaks kõikide nimetatud valdkondade toodangu eksporti. Mis ei tähenda, et me jätame Eesti siseturu tähelepanuta.

Eesmärk on, et Eestis toodetaks ja tarbitaks võimalikult palju mahekaupa.

Mahetoidu tervislikkusest räägitakse meil ju pidevalt ja seda on ka poeletilt saada. Miks moodustab selline toit ikka veel meie söögist imeväikese osa?

Jah, tavalise inimese ostukorvist moodustab mahekaup täna ikka veel vaid mõne protsendi. Selle osakaal kasvab, aga visalt. Toorme tootmine kasvab samuti. Häda on selles, et üks osa sellest seguneb hiljem tavakaubaga, kuna pole piisavalt suutlikkust toorainet mahedana töödelda. Tegelikult tarbime iga päev hulga rohkem mahetoodangut, mis ei ole aga sellena märgistatud. Mahetoodangu töötlejaid on juurde vaja, sest see on koht, kust praegu king kõige rohkem pitsitab. Selle pinna pealt, kus praegu mahedat toitu toodetakse, võiks seda poeletil palju rohkem olla.

Mida selle programmi jõustamine meile peale ekspordi kasvatamise veel annaks ja mida on sel-

TAVALISE INIMESE OSTUKORVIST MOODUSTAB MAHEKAUP TÄNA IKKA VEEL VAID MÕNE PROTSENDI.

leks teha vaja? Räägitud on 800 uuest töökohast. On see reaalne?

800 töökohta on tõesti läbi käinud, ehkki nüüd oleme konkreetse arvu väljaütlemisest loobunud, sest seda on raske prognoosida. Eelkõige võiks töökohti juurde tulla mahepõllumajandustoodangu töötlemisest. Ekspordi suurendamine kasvatab kindlasti mahtu. Teatud aladel, nagu ökokosmeetika ja -tekstiil, võiks samuti tegijaid juurde tulla. Selle 800 leidsime, kui võrdlesime meie mahepotentsiaali Taani omaga, kus ligikaudu sama pinna peal tegutseb tuhat ettevõtjat rohkem. Igal juhul tahaks loota, et lisandub sadu töökohti.

Maheekspordi ja -teenuste hoogustamine on ühe punktina ka valitsuse koalitsioonileppes sees. Aastal 2015 oli mahepõllumajanduse toodangu eksport 15,5 miljonit eurot. See on väike arv, mis siiski jõudsalt kasvab.

HEYDAY TEGI REVOLUTSIOONI EESTI MAHLATÖÖSTUSES sirje niitra

O Postimees

ktoobris tööd alustanud HeyDay, mille tehases valmivad külmpressimeetodil ilma kuumutamata täiesti naturaalsed mahlad, annab järjest rohkem tööd Eesti õunaja marjakasvatajaile.

Saku Õlletehases finants- ja logistikadirektorina töötanud, Ukrainas veinitööstust rajanud ja mujalgi maailmas ringi reisinud Janno Veskimäe tuli kolme aasta eest mõtte peale hakata koos ülikoolikaaslase Anton Maljuginiga naturaalseid mahlu tootma. Eeskuju saadi Ameerikast, kus analoogiline toode olemas. Mehed uurisid välja, et meie lähiregioonis midagi sellist ei toodeta ja otsustasid ise asja Eestis ära teha. „Tahtsime teha midagi hoopis teistmoodi ja seadsime eesmärgiks ei vähem ega rohkem, kui teha maailma parim mahl,” pole Veskimäe just liiga tagasihoidlik. Tundub, et ta on eesmärgile üsna lähedal, sest mahlasegudes on iga koostisaine maitse tugevalt tunda, kusjuu-

res eri marjad ja viljad sobivad omavahel hästi kokku. Ja võib olla kindel – midagi muud lisatud ei ole. „Ehkki Eesti turg on väike, asub Skandinaavia samas lähedal, pealegi on meil veel palju puhast loodust,” arutles Veskimäe, ehitas sobilikud ruumid Tallinnas Kristiine linnaosast leitud hoones valmis, hankis sisseseade, mõtles koos abilistega välja retseptid ja pani mullu septembris tootmise käima.

Ega see muidugi nii hõlpsalt ei läinud: algul oli palju nuputamist ja messidel käimist, et õige tehnoloogia välja valida. Esialgu, kui töötajaid oli veel vähe, kooris firmajuht vahel ise koos teiste juhtidega poole ööni ananasse. Täna on tööl juba 15 inimest ja villimisliini võimsus on 1500 pudelit tunnis.

Praegu näeb Veskimäe palju vaeva Saksamaale eksportimiseks, sest seal on palju ökokette ja inimeste mahetoodangu teadlikkus suur. Esimene partii HeyDay toodangut on juba Soomegi läinud. Eestis leiab seda enamiku ökopoodide, Rimi supermarketi ja Stockmanni ja-

hutusega riiulitelt. Maksavad need kolme ja poole euro ringis. Viis senti igalt pudelilt läheb tootja soovi kohaselt SOSlasteküla hüvanguks. „Tahtsime ühiskonnale ka midagi tagasi anda,” kommenteerib Veskimäe. Esimene annetus on juba ülegi antud.

Kui tavaliselt selleks, et mahl säiliks joodavana, kuumutatakse see läbi ehk pastöriseeritakse, siis HeyDay mahlad valmivad ainulaadse kõrgsurvepressi meetodil (HPP), mis hävitab kahjulikud bakterid ja mikroorganismid, kuid jätab alles marjade, puuviljade ja juurikate värskuse, toitained ja kasulikud mineraalid. „Mahlad on valmistatud naturaalsetest viljadest, mis kasvanud ilma kahjulike väetiste ja tõrjevahenditeta. Võrreldes tavapäraste pressimismeetoditega oleme viinud tooraine kokkupuute hapnikuga miinimumini. See aitab vältida maitsete ja kasulike ainete hävimist,” selgitab Veskimäe.

Nii palju kui võimalik hangib HeyDay toorme Eestist. Kohalikku päritolu on nii marjad

HEYDAY MAHLAD: • Bonfire: apelsin 36, õun 35,9, porgand 20, astelpaju 8, kurkum 0,1 protsenti • Deep Forest: õun 26, ananass 26, apelsin 26, pohl 15, peet 7 protsenti • Evergreen: õun 52,7, kurk 38, spinat 5, sidrun 3, petersell 1, ingver 0,3 protsenti • Sunbeam: apelsin 37, ananass 30, õun 29,2, sidrun 3, piparmünt 0,8 protsenti.

kui ka õunad. Apelsin ja ananass tuuakse loomulikult sisse. Maheõunu meil jaguks, aga nendel saab sageli määravaks hoiustamine ehk selleks vajalike tingimuste puudumine. Seetõttu müüakse suur osa maheõunast sügisel kii-

lusid üles.

Samas ei tea talun i k ud , millised restoranid nende toodetud kaupa vajaksid. See kõik tuleks kaardistada.

Peame leidma uusi ekspordivõimalusi. See tooks Eesti majandusse raha juurde ja looks kindlasti uusi töökohti. Lõpptulemusena võiksid mahetoodete hinnad mõnevõrra alaneda. Konkurents toimib ju nii välis- kui ka siseturul ühtviisi.

Kui veel tegevustest rääkida, siis on kindlasti võimalusi õigusakte lihtsustada, kuid täpne vajadus on vaja esmalt selgitada. Tarvis on õpetada ettevõtjaile, kuidas ühes või teises olukorras toimida. Kindlasti tuleb panustada turundusse ja kommunikatsiooni, samuti mahemajanduse tootmise ja nõudluse andmebaasi loomisse.

Rääkides näiteks kokkadega, on selgunud, et nad ostaksid heameelega üht või teist mahekaupa, aga nad ei leia õigeid ta-

HeyDay juhi Janno Veskimäe sõnul on eesmärk teha ei vähem ega rohkem kui maailma parimat mahla. foto: eero vabamägi

Juttu on olnud ka Eesti oma mahekaubanduse kaubamärgi loomisest. Nüüd on meil rändrahnud olemas, milleks seda veel vaja?

Euroopa Liidus on olemas mahedat märgistav logo toidu ja sööda jaoks, mis kõigile tuntud. Maailmas on olemas veel ka Organic Forest logo, tekstiilil ja kosmeetikal igaühel oma märgised, aga sellist märki, mis näitaks, et see või teine mahe toode on tehtud just Eestis, ei ole. Arvame, et sellist ühist märki kogu Eesti mahekaubandusele oleks vaja.

Kui tahame minna välisturule, siis oleks vaja kasutada rahvusvaheliselt arusaadavat tähist. Mahe Eesti sobiks küll hästi, aga Organic Estonia oleks kõikjal arusaadav. See kõik on aga veel otsustamise ja kokkuleppe küsimus. Kokkuvõttes võiks sellest võita kogu Eesti majandus.

resti maha. Kui HeyDay tehase võimsus hakkab ulatuma miljonile liitrile aastas ja poole toorainest moodustab õun, siis on see tulevikus õunaaiaomanikele paras proovikivi.

Ka köögiviljad ja maitsetaimed võiksid enamikus Eestist tulla.

HeyDay mahlad segatakse kokku eri viljadest ja taimedest, mistõttu nende maitse on täiesti unikaalne. Villitakse need erilise kujuga 250 ml plastpudelitesse. Tervisele ohutut plasti eelistatakse sel lihtsal põhjusel, et unikaalne kõrgsurvepress purustaks klaasist pudeli. Võrreldes töötlemata värske mahlaga säilivad HeyDay mahlad märgatavalt kauem – ühe kuni kolme päeva asemel kuni 40 päeva.

Organic Estonia programmi hindab Veskimäe igati vajalikuks. Samuti võiks tema sõnul Eesti mahetoodangul olla üks ühine kaubamärk, mille järgi meid maailmas teataks. „Eesti ei suuda kunagi konkureerida väga suurte tootjatega, aga meie, kes me teeme mahetoodangut, võiksime seljad kokku panna ja millegagi võiksime teistest ka eristuda,” leiab ta.

MAA ELU || TALU || 7

2. VEEBRUAR 2017

Pajumäe talu

on edasi aidanud mõistus ja visa töö teet roosaar Pärnu Postimees

A

bja lähedal Pajumäe talu pidavad Viljar ja Arvo Veidenberg ei pea mõistlikuks piima odava hinna eest kombinaatidele müüa ja eelistavad ise väärtuslikumaid tooteid valmistada. „Kui tooret toodad, pead seda hästi palju ja odavalt müüma. Teine variant on, et teed midagi erilist ja võidad sellest,” ütleb isa Arvolt talupidamise üle võtnud Viljar Veidenberg.

Arvo mäletab, kuidas 1998. aastal valmis neil uus laut ja siis tuli Vene kriis. „Vaat siis oli kriis, piim kukkus kahe kuuga 3,60 pealt 1,10 peale.

Selle hinnaga polnud enam võimalik laenu maksta ja ellu jääda, tuli hakata piima väärindama,” räägib ta.

Haamri alla minemisest talu pääses, kuid vahepeal refinantseeritud laenu tuleb maksta veel 28 aastat. „Tema poeg maksab edasi. Selline on taluelu,” lausub Arvo Viljari poole vaadates.

MULGI VAIM Abja-Vanamõisa maadel asuva Pajumäe talu sai Arvo vanaisa riigilt poegade Vabadussõjas osalemise eest. 1949. aasta küüditamisest pere pääses, sest naabruses oli tunduvalt jõukamaid talusid, kust punased ka üle 90aastase naise Siberisse viisid. Aasta hiljem otsustas Arvo isa siiski kodust pageda, sest tal oli ümbruskonna ainuke õunapuuaed ja puukool ning mees arvas, et ega uus võim teda enne rahule ei jäta, kui sadakonna puuga õunaaia kätte saab.

1961. aastal tuli pere tallu tagasi. „Kaks võõrast peret elas sees, maja tehti pooleks. Elumaja oli veel katusega, teistel oli katus pealt maas ja laut kokku kukkunud. Kui meid poleks tulnud, oleks elumaja ka varsti läinud,” kirjeldab Arvo tudengina nähtud vaatepilti.

Arvo lõpetas lisaks EPAle ka aspirantuuri Moskva taimefüsioloogia instituudis ja hakkas tööle läheduses asuvas Polli katsebaasis. Leiva tõi vanematekodus lauale lehm, kelle piimast, kohupiimast, koorest ja võist elasid ära Arvo vanemad, tema pere ja õe pere. Leivakõrvase hankimiseks hakati seitsmekümnendatel aastatel puuistikuid ja roose kasvatama. „110 sorti roose oli,” meenutab Arvo, „roosidega käisime Novgorodi turul, igal sügisel oli turuhoone meie päralt.

Isa oli ettevõtja, meie õega käisime abiks.”

Teenitud raha eest ostis pere Saaremaale kahehektarilise talu ja nii Arvo kui ka tema õe perele auto. Talu on alati aidanud ka Arvo lapsi koolitada – kõigil tema kuuel pojal peale üheksandas klassis õppiva pesamuna on kõrgharidus.

1989. aastal sai pere 25 hek-

Alati võib ka Pajumäe talust otse osta ning vaadata, kuidas lehmad fotod: heikki avent elavad ja piimast maitsev kraam sünnib.

tari suuruse talu tagasi. Algne plaan oli puukooli ja vahest ka õunaaeda laiendada, kuid tasapisi kadus istikute ja rooside turg ära. Õuntestki polnud suuremat abi. „Mõtlesime, et piimakari peaks sobima. Lehmi ja mullikaid ei jõudnud osta, tõime algul Tihemetsast, Seljalt ja Piistojalt kümme vasikat. Žiguliga tõin kahe vasika kaupa, üks pea oli ühel, teine teisel pool,” kõneleb Arvo.

VIIEEUROSE JA 14EUROSE KILOHINNAGA JUUSTU VAHEST SAAB KÕIGE PAREMINI ARU SEE, KES MÕLEMAT ON PROOVINUD. Pajumäe talu eelistas musta-valgekirjut holsteini tõugu, kuigi ümberringi oli punane kari. Vene ajal võis oma loomade jaoks sovhoosist jõusööta varastada ja neid isegi poeleivaga toita, nüüd oli piimaandjaid vaja. 2005. aastal tunnistati Pajumäe talu kari Eesti parimaks holsteini aretuskarjaks.

Piimakari tasus end ära.

Teenitud raha eest suurendati karja, ehitati vanale laudale katus ja hakati uut lauta ehitama. Et ehitada odavamalt, tehti Eesti esimene külmlaut. Müügiks läks toorpiim, kuni 1998. aasta kriis toorme müümisele kriipsu peale tõmbas.

PLASTÄMBRITEGA TÖÖKOHTADESSE Pajumäe talu hakkas jogurtit ja hiljem ka kohupiima valmistama. Samasugune mõte tekkis

teistelgi ja nende saatus sõltus veterinaarinspektoritest, kes talukaupa hindasid. „Kõik said ajutise tunnustuse, meie ei saanud midagi. Oli nii range inspektor Viljandis.

Hiljem tänaval tuli vastu ja palus vabandust,” räägib Arvo.

Talu jogurtit tohtis müüa ainult inimeselt inimesele, mitte poes ja turul. Pere ei jätnud jonni ja vedas kaupa sõiduautoga näiteks Tartu haigla töötajatele, kus personal jogurti ostmiseks raha kokku korjas. Lõpuks tuli ka tunnustus.

Uusi seadmeid ei jõudnud paljulapseline pere osta. Kohandas vanu piimajahutustanke ja vaatas, kust odavamalt saab. Vahepeal polnud Maapanga laenu kellelegi maksta ja laen jooksis viivisesse, ent talu käest võtmisest siiski pääseti.

Kohupiima ja jogurtit müüdi kõigepealt Viljandi, Pärnu, Valga ja Tartu turul, siis õnnestus kaup Tallinna Stockmanni kaubamaja letile saada. 2001. aastal tunnustati talu mahetootmine, 2005. aastal mahetöötlemine. „Algul pakkusime, siis hakati ise küsima,” ütleb Arvo. Tema põhimõtte järgi peab igaüks ise kauba headuses veenduma.

Praeguseks talu pidamise üle võtnud poeg Viljar tahab siiski turundusele suuremat tähelepanu pöörata. „Kõikides poodides on ökonurk sees, see on suundumus.

Tänu sellele on meie kaup jõudnud paljudesse kohtadesse. Oleme Eestis mahepiimatoodete turuliidrid, oleme loonud oma tootemargi,” kõneleb Viljar.

Arvo sõnul oli tal algul ettekujutus, et nende puhast ja naturaalset kaupa soovivad osta lasteaiad ja koolid, kellele on tähtis täispiimatooteid pakku-

da. Üsna pea saadi aga aru, et omavalitsuse rahakotist sõltuvatele lasteasutustele on kõige tähtsam hind.

Pajumäe talu käibest 38 protsenti moodustavad erineva maitsega kohupiimad. Neile järgnevad 28 protsendiga juust ja rasvatooted ning 22 protsendiga toorpiim. Jogurtid oma 12 protsendiga on juba jäänud viimasele kohale.

Ostjate lemmiktooted on kuumtöötlemata toorpiim, maitsestamata jogurt, kohupiim, rosina-kohupiimakreem ja segu-kohupiimakreem. Uuemad tooted on Pajumäe juust, kookosemaitselised kohupiimad ja jogurtid, keefir, hapukoor, või, piparmündi-kohupiimakreem ja ghee. Talu hakkas Eestis esimesena kauplustes toorpiima müüma.

Kõige suurema valiku Pa-

jumäe talu toodetest leiab Tartu ja Viljandi turult, Tallinna kauplustest (näiteks Kaubamajast, Stockmannist ja Solarisest) ja ökopoodidest. Alati võib ka talust otse osta ning vaadata, kuidas lehmad elavad ja piimast maitsev kraam sünnib, selleks tuleks külaskäigust ette teatada.

LÜPSAD SUVEL, MÜÜD ENNE JÕULE Arvol on meeles hollandlaste ütlus: suvine piim säilib juustus. Suvel piima müük väheneb, sest inimesed joovad rohkem õlut ja limonaadi, juustu ostetakse aga kõige enam enne jõule.

2014. aasta suvel hakkas Pajumäe talu Gouda tüüpi poolkõva juustu valmistamist katsetama. Tollal tegid juustu vaid üksikud Eesti väiketootjad, paari

aastaga on omamaine juustuvalik tundmatuseni laienenud.

Viljari sõnul valmib hea maitsega mahejuust sügisel. Suvel on lehmad saanud ööpäevaringsel karjatamisel palju väljas olla ja rohtu süüa, sügisel kulub juustukerade laagerdamiseks vanas maakeldris ligi kaks kuud.

Viieeurose ja 14eurose kilohinnaga juustu vahest saab kõige paremini aru see, kes mõlemat on proovinud. „Piim peab olema korralik. Looma pidamine, sööt, tootmishügieen – kõik mängivad juustu maitses kaasa ja meil on ikkagi mahetoode,” selgitab Viljar.

Pajumäe talu mahejuustuga läks aasta, enne kui ostjad taipasid, et Eesti juust võib olla väga hea. Jõulude eel tabas talu müügibuum ja kelder osteti tühjaks.

2015. aasta lõpus hakati võiõli ehk ghee ghee’d tootma. Kui võid mõned tunnid kuumutada, aurab vesi ära ja valguline osa vajub põhja, jättes alles 99protsendilise piimarasva ehk ghee.

Ghee valmistamise mõte tekkis sellest, et taluga võttis ühendust üks Soomes elav Kanada naine, kes tahtis mahevõid osta, et sellest ghee’d teha. „Pakkusime, et teeme parem ghee ise, sest või nõuab jahedaid saatmistingimusi, kuid ghee ei pea jahedas olema ja säilib kaua,” räägib Viljar.

K laaspu rk ides piimarasva müüakse Eestis ja Soomes.

Eestis on Pajumäe talu ghee ainutootja.

Rasvainet võib kasutada praadimiseks ja pragunenud naha määrimiseks, India veedad kirjeldavad seda mõistust tervendava ning mälu ja seedimist parandava ravimina.

Praegu nuputab maaülikooli põllumajandussaaduste tootmise ja turustamise eriala lõpetanud Viljar juba selle kallal, kuidas seniseid tooteid edasi arendada. Praegune tootmishoone hakkab juba väikseks jääma ja plaanis on rajada uus. „Tee, mis sa teed, aga ole millegi poolest teistest parem,” lausub Arvo. Mehe sõnul valis ta piimakarja pidamise seetõttu, et see on võrreldes näiteks teravilja kasvatamise või mesilaste pidamisega stabiilsem. „Kõigega on võimalik läbi lüüa, aga kõige raskem on turustamine,” ütleb ühe Eesti parimatest taludest üles ehitanud mees.

MAA ELU || VARIA || 9

2. VEEBRUAR 2017

Maitsvad marjad, mida naabri aias pole taavi alas Maa Elu

M

õned aastad tagasi sai mu sugulane töökaaslaselt sünnipäevaks söödava kuslapuu istiku. Sünnipäevalaps ei pööranud kingile erilist tähelepanu, kui vaid seda, et istik nägi kena välja ja sobitus teiste põõsaste vahele. Ta ei olnud kunagi kuulnud, et selle puu sinised marjad on maitsvad ja tervislikud. Ükskord ta märkas, et valminud marjad meenutavad värvilt mustikaid. Internetist uurides avastas ta, et need on söödavad ja suisa väga kasulikud.

Sellest ajast peale pakub minulegi huvi, mida kõike võib Eestis oma aias edukalt kasvatada, mis annab head saaki, on kasulik ja mida oleks otstarbekas ise kasvatada. Kevad läheneb ja praegu on paras aeg ennast kurssi viia vähem tuntud, kuid Eesti kliimas hästi saaki andvate puude-põõsastega, mida saab osta puukoolist, aiandist või aianduskauplusest.

SÖÖDAV KUSLAPUU – SAAKI SAAB JUBA JUUNI ALGUSES Eve Pihlakas, Juhani Puukooli Cerese Aianduskeskuse juhataja, ütleb Maa Elule, et söödava kuslapuu marjad on väga C-vitamiini- ja antioksüdandirikkad ehk kasulikkuse poolest sarnased musta sõstraga.

Teiseks on söödav kuslapuu meie kliimas kõige varem avamaal valmiv mari, mis peaks olema meelepärane neile, kes ei jõua marjahooaega ära oo-

Vara valmivatest kuslapuumarjadest saab imemaitsvaid hoidiseid. Söödava kuslapuu sortide ja vormide marjad on kujult ja maitselt väga erinefoto: peeter kümmel / sakala vad. On nii hapukaid kui ka magusaid sorte.

data. „Heal aastal võib esimesi marju korjata juba mai lõpus või juuni alguses,” ütleb Eve Pihlakas.

Julgustav info aiaomanikele: söödav kuslapuu on mullastiku suhtes väga vähenõudlik ja kasvab näiteks ka liivasemal ja toitainevaesemal mullal. „Päris pimedasse ja väga kuiva kohta seda istutada ei tohiks, samuti ei sobi liigniiske pinnas,” lisab Eve Pihlakas.

Head saaki andvaid puidpõõsaid, mida võiks julgelt oma aeda istutada, on veelgi.

Eve Pihlakas pakub välja kolm väga maitsvate viljadega liiki.

MUST LEEDER kuulub kuslapuuliste sugukonda. Iidsetel aegadel peeti seda väidetavalt pühaks taimeks, elupikendajaks. Tähelepanu! Süüa tohib vaid täiesti valmis marju, tooreid või pooltooreid kohe kindlasti mitte!

Näiteks on Juhani Puukoolis müügil Taani sort „Korsör”, mille marjad on suured ja magusa maitsega ning sobivad hästi mahlade, kookide jm valmistamiseks. Hea uudis on see, et mullastiku suhtes on must leeder leplik, kuid eelistab täispäikest, ja üldiselt on leeder haigustest ja parasiitidest vaba.

Infoportaalid ütlevad, et Põhja-Euroopas ja Balkanil on levinud leedriõie nuppudest valmistatud teed ja leotiseid. Nii marjadest kui ka õitest tehakse veini, õitest siirupeid ja muid veega lahjendatavaid jooke. Kas teadsite, et need traditsioonilised joogid on andnud inspiratsiooni mitmete tuntud karastusjookide tegijaile? Skandinaavias ja Saksamaal on traditsiooniline toit leedrimarjasupp.

Musta leedri marjad ja õied toimivad suurepäraselt külmetusravimina. Õitest valmistatud tee ajab higistama, suurendab uriinieritust ja on põletikuvas-

tane. Küpsetes marjades on palju C-vitamiini ja antioksüdante, tänu millele on musta leedri marjad tõhusad immuunsuse tugevdajad.

Leedri õitsemise aeg Skandinaavias ei jää ilu poolest sugugi alla meie õunapuuaedade õitsemisele.

LAMARCKI TOOMPIHLAKAS Lamarcki toompihlakas kasvab kahe-kolme meetri kõrguseks.

Kevadel näeme suuri valgeid rippuvaid õiekobaraid. Toompihlakas õitseb kevadel juba enne lehteminekut. Kui maasikad on valminult punased, siis toom-

pihlaka viljad on algul punased ja valminult sinakasmustad, aga väga maitsvad. Juba suve keskel annab põõsas rikkalikult maitsvaid vilju, kuid korjamisel tuleb olla kiirem kui linnud, sest nemad on siin tõsised konkurendid.

Maitselt meenutavad marjad musta sõstart või mustikat, süüa sobib neid värskelt, kuivatatult või hoidistatult. Toompihlakast saab teha keedist, kompotti, kasutada karastusjookides, veinides, jäätises, puuviljasalatites, magustoitudes, aga ka garneeringuna. Neid võib lisada teistele suvel küpsevate viljade hoidistele.

Eesti kliimasse sobib toompihlakas ülihästi, sest ei karda külma. Hansaplanti kodulehelt saame teada, et toompihlakad on väga väärtuslikud põõsad, mida tuleks meie aedades märksa rohkem kasvatada – ilus nii üksikpõõsana kui ka rühmana.

Toompihlakad sobivad ka hekitaimeks, sest on kiire kasvuga, täiesti külmakindlad ja igasuguste kasvutingimustega leppivad taimed.

SÜDAJAS AKTINIIDIA Aktiniidiat nimetatakse isegi Põhjamaade kiiviks, see on tõeline C-vitamiini-pomm. Huvitav ja tänuväärne ronitaim kasvab meie kliimas 4–6 meetri kõrguseks, soodsate tingimuste korral isegi kõrgemaks. Meie jaoks on tähtsad aga viljad, mis on piklikud, värvilt rohekad, valminult kollakad, meenutavad natuke tikreid. Haljastuses saab taime kasutada vertikaalhaljastuses, eriti päikesepaistelistes kohtades on taimel dekoratiivne lehevärv.

Kui tahate aktiniidiat oma aeda istutada, tasuks leida varjatum soojem paik. Samas ei karda puu Eesti talve ja peab vastu kuni 30 külmakraadile. Viljadest saab teha mahla, kompotti, moosi, aga süüa võib ka toorelt. Pange tähele: aktiniidia viljad valmivad ebaühtlaselt ja varisevad kiiresti. Eestis on aktiniidiatest rohkem levinud südajas aktiniidia, aga uudishimulik aiaomanik võib katseta ka teravahambalise aktiniidiaga.

Rabapüü kaitsevärvus võib hukatuseks saada olav renno linnuteadja

M

eil on mitmeid loomi, kelle kehakate muutub talve hakul valgeks.

Imetajate hulgast saavad valge karva nirk, kärp ja valgejänes, lindudest võtab rabapüü endale sügistalvel selga valge rüü. Kogu sügise kestval sulgimisel vahetuvad peaaegu kõik suled ja asemele kasvavad lumivalged, nii et ainult saba jääb mustaks. Kevadel langevad valged keresuled enamjaolt välja, asemele kasvavad halli-kollase-pruunivöödilised, aga tiivad jäävad põhiliselt valgeks. Selline kombinatsioon võib linnu lendu tõustes teda hiilinud röövlooma hetkeks heidutada ja nõnda hilineb ta otsustava sööstuga.

Rabapüü on Põhjalale iseloomulik linnuliik. Ta on levinud nii Euraasias kui ka PõhjaAmeerikas kogu tundravööndis ja okasmetsavööndi rabadel, mis on ju oma mikrokliima poolest üsnagi lähedased tundraoludele. Lausa Kaug-

Põhjas pesitsevad püüd on rändlinnud ja talvitavad metsatundra piirkondades. Lõunapoolsed asurkonnad on viimase pooleteise sajandi kestel hõredamaks jäänud nii Baltimaadel kui ka Valgevenes.

Eestis on rabapüü üks põlisemaid haudelinde, kes aga on nüüdseks jäänud üsna haruldaseks ja keda võib veel kohata üksnes suurtel inimkaugetel rabamassiividel. Viimase mõnekümne aasta järjest lumevaesemad talved on detsembriks valgeks läinud rabapüüd teinud röövlindudele ja neljajalgsetele kiskjatele suuremalt jaolt lumeta taustal ülihästi märgatavaks. Juba kolmveerand sajandi eest alanud rabapüü arvukuse kahanemine on alates 1970. aastatest veelgi kiirenenud ja 45 aastaga on rabapüüde arv Eestis langenud umbes 700 linnult juba alla saja. Kui eelmise sajandi keskel võis näiteks hallõgija pesa rabamännil kaugelt märgata – selle tegemisel kasutatakse rohkesti sulgi, toona ka kevaditi rabapüüde seljast pudenenuid –, siis nüüd

leiab neid valgeid sulgi imeharva ja hallõgijapesadki jäävad tumedamaks.

Kevadel vahetuvad rabapüükukel vaid pea- ja kaelasuled ning asenduvad roostepruunidega; kulmudel olevad lihanäsad puhetuvad erepunasteks. Juba märtsis hakkavad kuked endast häälekalt märku andma ja eriti varahommikuti kostub nende kurguhäälseid pulmahüüdeid: trilleriga lõppevat naerusarnaste haugatuste rodu kau-kau-kau-kaka-kakarrr ja langeva lõpuga rämedavõitu naerujada käu-ke-kerrr-ke-kerr ehhe ehhe ehhe, lõpetades mõnikord paari ku-vägh-silbiga.

Igatahes on need üsna kaugele kostvad hääled looduskogenematule inimesele lausa ehmatavad, kuid nüüdseks võib neid üliharva kuulda.

Rabapüü talviseks toiduks on pohlad, kukemarjad, jõhvikad, sinikamarjad, vaeva- ja madalkasepungad ning pajupungad. Varasematel lumerohke-

tel talvedel mattus see toiduvaru rabadel tihtipeale lume alla ja siis uitasid rabapüüsalgad ka jõelammidel ja madalsoodel, süües seal eeskätt pajupungi, aga ka pajuurbi. Kevade saabudes hakatakse järjest enam toituma rohttaimede pehmematest osistest, eriti tarna ja jäneslille õisikutest.

Erinevalt meie suurtest kanalistest tedrest ja metsisest elutsevad rabapüüd paaridena. Pesitsema asutakse maikuul, mil emalind leiab pesa jaoks koha mõne kanarbikupuhma varjus, vooderdab pesalohu üsna kasina taimeprahiga ja muneb sinna 6 kuni 12 tiheda pruunikasmustaga kirjatud muna ja haub siis neid kuni 25 päeva. Isapüü valvab läheduses. Pojad kooruvad üsna üheaegselt ja lahkuvad pesast samal päeval. Neid hooldavad-õpetavad mõlemad vanalinnud. Alul söövad nad putukaid

Eestis on rabapüü üks põlisemaid haudelinde, kes aga on nüüdseks jäänud üsna haruldaseks ja keda võib veel kohata üksnes suurtel inimkaugetel rabamassiividel.

foto: wikipedia

ja teisest elunädalast peale ka õrnemaid taimeosi. Tosina päeva vanuselt vuristavad nad hädaohu korral lühikest maad lennata ja saavad viiekuue nädalaga emalinnu suuruseks.

Talveks jääb pesakond kokku. Normaalse lumikatte korral kaevutakse ööseks lume alla, vahel otse lennult lumme sööstes. Kunagi ei ööbita samas kohas, vaid leitakse ikka uus hang – kui ikka lund on ...

Kevadeks lume alt nähtavale sulavad väljaheitekuhjakesed lubavad otsustada nii lindude arvu kui ka tarbitud toidu üle.

Kevadel asuvad pesitsema ka mullused noored.

Maitsva lihaga, terve naela raskune rabapüü oli 100–150 aasta eest veel arvestatav jahilind. Nüüd kuulub ta Eestis I kategooria kaitsealuste liikide hulka, kes enamikus meie maakondades on välja surnud.

Kes linnuhuvilistest teda näha soovib, peab minema matkama Põhjala tundrutele. Praeguse kliimaarengu jätkudes pole tema arvukuse taastumist meil lootagi ...

10 || ILMA- JA TAIMETARK || MAA ELU

katrin luke fütoterapeut, Karepa Ravimtaimeaed

D

iabeedi korral tuleb jälgida vere suhkrusisaldust ja vältida toiduaineid, mis veresuhkrut kiiresti tõstavad: rafineeritud toit, nisujahutooted, makaronid, magusad saiad, kommid, koogid. Need toidud tekitavad vaid lühikeseks ajaks täiskõhutunde, natukese aja pärast tahaks jälle süüa.

Tuleks valida täisteraviljast tooteid ja liitsüsivesikuid koos kala, korraliku liha, munade ja aedviljadega. Jogurtid ja hapendatud piimatooted sobivad kastmeks, salatisse, smuutiks.

Küpsetada saab soovi korral ka täisterajahust, eriti hea on mahespelta, tainasse saab lisada kõrvitsat, porgandit, maapirni jt huvitavaid köögivilju.

Magustoite saab kombineerida puu- ja aedviljadest, nendest imendub suhkur aeglasemalt ja organism saab ka mineraale ja vitamiine, lisaks põnevaid maitseid. Ka poes on valik suurenenud, aga kõlavatest nimetustest rohkem tasub vaadata ikkagi koostist. Tihti on toote nimeks küll täisteraleib või -sai, aga koostis ikkagi peamiselt nisujahu. Hästi sobivad diabeetikule tatratooted. Tatrajahust saab valmistada leiba, karaskit, kooke. Palju huvitavaid ideid on väiketootjatel.

Hea on päeva alustada smuutiga. Oleme ise katsetanud tatra-marjasmuutisid. Diabeetikule sobiksid just mustika ja sinikaga smuutid. Pange õhtul tatar likku, hommikul peske sõela peal ja pange kannmikserisse, lisage vett ja marju. Sobivad ka sügavkülmutatud või kuivatatud marjad ja mahlad. Võib lisada pähkleid ja seemneid.

Kes soovib näkse teha, võib segada täisterarukkijahu sisse seemneid (lina-, kõrvitsa-, tšiia-, päevalilleseemned) ja vett. Tainas olgu hapukoore paksusega, pange see pannile küpsetuspa-

TAIMETEESID IGAT SORTI Teed võiksid olla erineva koostisega ja neid peaks vahetama kahe-kolme nädala tagant. Suvel võib kasutada ka marju: mustikaid, sinikaid.

Mustikalehed kogutakse augustis. Enda kogemusest tean, et siis ei lähe lehed mus-

taks.

Võrsed on kasulikumad kui lehed (Ain Raali uurimistöö järgi), neid saab koguda talvel, kevadel ja sügisel, kui lund pole. Lõigake kääridega igast taimest oksake. Mustikas taastub väga aeglaselt, pole mõtet tervet taime hävitada. Lõigake tükkideks ja kuivatage toatemperatuuril tolmu eest kaitstuna 5–10 päeva.

Tee valmistamiseks võtke supilusikatäis tükke 300 ml keeva vee kohta ja laske tõmmata kaks tundi.

Jooge lonkshaaval päeva jooksul. Teed võib teha ka kasekäsnapulbrist, mida just kevadel-talvel hea koguda. Aga kasekäsnapulbrit on ka müügil.

Sobib eriti neile, kes kohvi ei joo, tugevdab ka immuunsüsteemi. 3–5 tunni jooksul vähendab kasekäsnatee vere suhkrusisaldust kuni 30 protsenti (Ain Raal „Maailma ravimtaimede entsüklopeedia”).

foto: wikipedia

DIABEETIKUL ON HAAVAD KERGED TEKKIMA JA NEED PARANEVAD VISALT. LOODUSRAVIS SAAB ABI SAIALILLESALVIST. Võilillejuur, takjajuur, sigurijuur sisaldavad samuti inuliini. Kuivatatud tükikesi tuleks keeta 20 min ja lasta tõmmata 30 min. Pulbril lasta kuumas vees 10–15 min tõmmata.

Olen oma loengutel andnud inimestele maitsta võilillejuurt ja kõik on üllatunud selle magusast pähklisest maitsest. Mõruained kaovad kuivatades ära ja jääbki järele inulii-

ju Kal

külvikalender: veebruar

Juur, alates kl 06.44 õis 08.20 16.51

Õis Õis, alates kl 09.03 leht

LI

MAA

TULI

VESI

ÕHK

Leht Leht, alates kl 11.41 vili

10. R

Vili allikas: märkmik-kalender „aasta aias 2017” kirjastuselt varrak

S

9. N

K

8. K

VI

Juur

06.19

V

7. T

R

i ts

Vili, alates kl 03.50 juur

5. P 6. E

Jäär

ur Amb

4. L

kits

vi Lõ

3. R

ni magus maitse. Nii et ka võilillejuuri võib natuke näksida.

Võilillejuur suurendab sapieritust, seega liialdada ei tasu, nii nagu kõigi asjadega – mõõdukalt ja vaheldumisi. Organism on tark – ise tunned, kui ei ole vaja!

Kõik maitsetaimed (murulauk, sibul, liivateed, pune, mädarõigas) on diabeetikule head, soodustades seedimist. Paljudes taimedes (sibul, porru, murulauk) on suhkruid naturaalsel kujul, mis annavad magusat maitset.

Taimeteesid jooge hommikul ja õhtul pool tundi enne sööki.

Saialill võib olla diabeetiku teesegudes, see aitab süsivesikuid seedida. Mõnele on mõjunud hästi hariliku mailase tee. Veel võib segudes ja eraldi kasutada kanarbikku, kõrvenõgest, nõmm-liivateed, aedoakaunu, kitsehernest, kortslehte, viirpuumarju, võilillejuuri, maapirni, kõrvenõgest. Võtke üks-kaks supilusikatäit peenestatud taimi, valage üle kuuma veega, laske tõmmata kuni kaks tundi, kurnake ja jooge päeva jooksul.

Diabeetikul on haavad kerged tekkima ja need paranevad visalt. Loodusravis saab abi saialillesalvist. Veenihaavandite vastu sobib varemerohusalv või saialille-varemerohusalv.

Diabeet kahjustab neerusid, südant, silmi ning ravimid ja suhkruasendajad pole sugugi ohutud. Need, mida täna ohutuks peetakse, ei pruugi seda 5–10 aasta pärast enam olla.

Seepärast on mõistlik end hoida ja turgutada loomuliku toidu ja loodusraviga.

Maapirn on kasulik soolestiku puhastaja ja annab maitsemeeltele magusa elamuse.

U

N

ädala vältel, täpsemalt jaanuari lõpus, kogesime väga eripalgelisi ilmaolusid: näiteks ühes kohas paistis 27. jaanuaril päike ja sooja oli 6 kraadi, mis tekitas tõelise kevade tunde, samas teisal oli rõske udune ilm, teistel päevadel oli lisaks veel tuult ja jäidet, mis lõppesid 30. jaanuaril lumesaju ja tuisuga. Kuid ees ootab päevi, mil sudu võib kerkida päevakorda – vaikseid, ehk isegi külmi antitsüklonaalseid ilmu. Seekord tutvustan kahte sudu liiki.

Eelmisest loost tasub meenutada, et sudusid on kahte liiki: „Londoni tüüpi” sudu ja „fotokeemiline” sudu, mis võivad omavahel kombineeruda. Neist esimesest oli juba pikemalt juttu. Seevastu tänapäevasem, fotokeemiline sudu (nähtavus 1,5– 8 km, õhuniiskus väiksem kui 70%) ei teki vihmase ega niiske ilmaga, vaid vastupidi: selle tekkeks on vaja päikesevalgust.

Tegemist pole seega otseselt udu, vaid pigem nähtavust halvendava vinega. Fotokeemiline sudu tekib lämmastiku oksiidide ja lenduvate orgaaniliste ühendite vahelise reaktsiooni kaasabil. Saadusteks on aerosooliosakesed ja osoon. Seda tüüpi sudu tekib peamiselt suurlinnades, kus on palju mootorsõidukite heitgaase (lämmastikoksiidide allikas) ja tööstuslikku atmosfäärisaastet.

Veel võib juhtuda, et tekib kahe sudu segu – biomassi põletamise tagajärjel.

Näiteks tekitavad suured metsapõlengud laialdastel aladel nähtavust halvendavat vinet. Biomassi põlemise tagajärjel tekkinud sudu on oma omadustelt tihti kahe peamise sudutüübi segu (fotokeemiline ja Londoni). Ka sellise sudu võimendavaks asjaoluks on temperatuuriinversiooni esinemine atmosfääri alaosas. See tähendab seda, et vahetult maapinna lähedal olevas õhukihis on temperatuur madalam kui selle kohal olevas õhukihis. Seetõttu ei saa õhk kõrgele tõusta ja sudu hajumine on takistatud. Samuti on oluline, et ei esineks tugevat tuult, sest see puhuks sudu linnade kohalt minema.

Enne 2010. a kogus kuulsust Moskva sudu, mis leidis aset 2002. aasta suvel. Sudu tekkis, kui Venemaad tabasid juulist septembrini üksteise järel mitu kuumalainet. Sademeid registreeriti tavapärase 350 mm asemel vaid 150 mm. Metsad ja turbarabad põlesid ja eraldasid suitsu, heitgaase lisasid ka sõidukid ja tehased (nähtavus langes alla 2 km). Sudu tagajärjel oli suremus Moskvas erakordselt suur, samuti olid haiglad täis hingamisteede haigusi põdevaid inimesi. Veel rängem sarnane olukord oli 2010. a suvel, mis muutus rekordiliseks nii kuumuse, suremuse kui ka kestuse ja sudu intensiivsuse poolest.

Kuigi nädala algus „üllatas” lumesaju ja isegi tuisuga, jätkub ikkagi enamasti rahulik ja sajuvaene aeg. Eesti kohale ulatub kagu poolt kõrgrõhuhari või antitsüklon, mis hoiab suuremad sajud ja tuuled eemal, ent ilm võib jääda sombuseks ja uduseks. Edaspidi võib olukord pisut muutuda, sest läänest läheneb madalrõhuvöönd – see võib ilma tuulisemaks ja ehk ka klaarimaks muuta. Õhutemperatuur püsib eriliste muutusteta, jäädes 0 °C lähedale, aga kui selgineb, võib hommikuks kohati –5 °C-st madalamalegi langeda. Uuel nädalal tõenäoliselt madalrõhkonnad, seega sajune ilm, mõjule siiski ei pääse, vaid idast tugevneb antitsüklon, mis muudab ilma kargemaks, võib-olla isegi külmaks (–10 °C).

berile õhukese kihina ja küpsetage 180 kuni 200 kraadi juures 30–40 min. Jahudest võib kasutada ka speltat, tatrajahu, lisada ürte, näiteks köömneid või punet.

Veel saab teha maapirnikrõpse. Tänavune talv on lumevaene. Kevadel, kui maa on sulanud, kaevake maapirn välja ja kasutage kohe. Peske maapirni mugulad harjaga, lõigake õhukesed viilud ja kuivatage toidukuivatis krõpskuivaks. Toortoitlased kuivatavad alla 40kraadises soojuses, et ensüüme säilitada. Ise närvutan maapirne kaks-kolm päeva toas, siis lõikame köögikombainis õhukesed viilud ja kuivatame 60–70 kraadi juures ühe päevaga krõpsuks. Jäävad ilusad valged ja magusa maitsega.

Maapirn sisaldab taimset suhkrut inuliini, mis ei imendu verre, vaid läbib organismi imendumata. Samas on maapirn kasulik soolestiku puhastaja ja annab maitsemeeltele magusa elamuse. Maapirni võib ka võis hautada, siis on eriti magus maitse. Saab valmistada ka püreesuppi (koos porru ja võiga) või ahjus õli ja ürtidega teha. Ainuke miinus: osal inimestel inuliin ei seedu ja tekitab gaase.

Pimedal ajal oktoobri lõpust kuni aprillini peaks diabeetik kasutama kõrvenõgest. Nõgesest saab pimedal ajal serotoniini. Valgel ajal pole vaja, siis saame seda päikese toimel. Kui trombiohtu ei ole, saab nõgesepulbrit kasutada toidu sees. Ise teen karaskit köömnete ja nõgesega, aga nõges sobib ka küpsetistesse, juurvilja- ja lihakotlettidesse, smuutidesse ja loomulikult taimeteeks.

JU

VEEL SUDUST JA ÕHUKVALITEEDIST

diabeetikule

Ne i

ilmatark

Sõnn

jüri kamenik

Taimed ja toit

ISTUTUSAEG

ilmatark

2. VEEBRUAR 2017

K V

MAA ELU || KODU JA AED || 11

2. VEEBRUAR 2017

Vöödilisel ekmeal on roosad kõrglehed ja sinised õied.

fotod: erakogu

Bromeeliad –

oma vaasiga toalilled säde lepik Maa Elu

V

riisead, gusmaaniad, ekmead, neoregeeliad, nidulaariumid, tillandsiad jt bromeelialised hakkasid meil toataimedena laiemalt levima selle sajandi algusest. Kui te neid taimi veel kasvatanud pole, siis tooge mõnega neist nüüd katseks tuppa erksaid toone ja natuke eksootikat.

Nimetatud bromeelialiste sugukonna taimeperekonnad, kuhu kokku kuulub rohkem kui 2000 liiki, on pärit Keskja Lõuna-Ameerikast. Bromeeliate looduslikeks kasvupaikadeks on seal nii troopilised vihmametsad kui ka savannid ja poolkõrbed.

Hea vihje sellele, kust taim pärit võiks olla, annavad selle lehed. Õhukeste ja pehmete lehtedega liigid on küllap varjulisest metsast. Lühemate, paksemate, nahkjamate, tugevamate ning ka hallide või rohekashallide lehtedega taimed aga pärinevad kuivematest oludest.

Esimesed tahavad soojemat ja niiskemat kasvukohta, teised vajavad aga ka koduse toalillena kasvades rohkem valgust.

Kui lehed venivad liiga pikaks või neil ei ole liigile iseloomulikku värvust, siis on tuba liiga hämar ja taimele tuleb otsida valgem koht. Pleekinud toon või mis veel hullem – põletuslaigud lehtedel – aga reedavad, et enamik liike täispäikest siiski ei taha ja neid tuleks kasvatada ida- või läänepoolsel aknalaual või pitskardina toapool-

sel küljel. Pruuniks kuivanud lehetippe võib põhjustada liiga kuiv toaõhk.

Vihmametsa liigid on väga head kohastujad. Paljud neist kasvavad epifüütidena kõrgete puude okstele ja okste harunemiskohtadele toetudes. Juured on neil üsna väikesed, vajalikud toitained ja niiskuse omastavad kavalad taimed õhust ja kõdunevast taimestikust. ÕITSEVAD KORD ELUS Enamikul toataimedena kasvatatavatest bromeelialistest on kas madalam või just ülessirutuv leherosett. Roseti keskele moodustub lehtedest lehter ehk isiklik veekindel „vaas”, kuhu kogunevad kaste ja vihmavesi. Lehekodariku südamikust ehk roseti keskelt arenevad ka õisikud ja värvilised kõrglehed.

Tavaliselt õitsevad bromeelialised kahe-kolmeaastaselt, seejärel annab emataim kasvukodariku aluselt külgvõsusid ja sureb ise umbes poole aastaga.

Kui ostate nüüd lillepoest uhke õisikuga taime ja see hakkab mõne kuu pärast tasapisi hääbuma, siis pole midagi parata: selle roll on lihtsalt täidetud. Tihti ongi toabromeeliad meil ühe hooaja taimed.

Piisavalt valges ja ka muidu sobivas kasvupaigas võivad ka uued võsud õitsema minna, kuid nende õitsemine on siiski hoopis kahvatum. Õitsemist mõjutavad päeva pikkus, valguse tugevus, kastmine, väetamine ja temperatuur. Bromeelialistele sobib üldiselt tavaline toatemperatuur. Kui soojust on 23 kraadi ja rohkem, siis soodus-

tab see nii tütartaimede kui ka õiepungade tekkimist.

Tütartaimi ei tohi vana roseti küljest terava noaga enne lahti lõigata, kui neile on tekkinud silmanähtav juurestik või/ja nende suurus on umbes kolmandik emataime omast.

Oma potti istutatud taimehakatis tahab soojust, juurdumise soodustamiseks on soovitatud taim mõneks ajaks kilekotiga katta, et luua sedasi kasvuhoone tingimusi.

Suurt potti bromeelialised ei vaja, sest nende juurestik jääb väikeseks. Kasvumuld olgu hästi vett läbilaskev ja õhurikas, kerge ja õrnalt happeline, kompostile ja turbale võiks juurde segada orhideemulda.

Kasta oleks kõige parem vihmaveega, sest bromeeliatele meeldib, kui vesi on pehme ja nõrgalt happeline (pH 6,0). Rosetiga bromeelialistel võib suvel toasooja kastmisvee valada nende isiklikku „vaasi”. Aeg-ajalt tuleks lehtrit tühjendada ja täita puhta veega. Jahedal ajal olgu rosetis vett vaid mõni piisk, veel kindlam on hoida siis lehter kuivana, sest nõnda pole karta, et vesi roiskub ja taim läheb mädanema. Kastke pigem vähem kui rohkem, nii et kasvusubstraat oleks mõõdukalt niiske, ülekastmist aitab vältida kiiresti vett läbi laskev mullasegu ja poti põhja pandud drenaaž.

LEVINUMAD TOATAIMED Minu isiklikud lemmikud bromeelialiste seast on vriisead (Vriesea), sest need tunduvad

olevat üsna leplikud ja ka eraldatud tütartaim läks kasvama.

Selle vihmametsast pärit perekonna liikide mitmes toonis rohelisi lehti ehivad tihti tumedamad vöödid, triibud ja laigud.

Säraval vriiseal (V. splendens) on lehtedel põikivöödid ning uhke ja suure lapiku viljapea või mõõgatera moodi erepunased ja oranžid õisikud. Õisikuid võib ühel varrel olla ka mitu, ka nende suurus ja kuju varieeruvad liigist ja sordist sõltuvalt.

Brasiiliast pärit oranžikaskollase õisikuga Vrisea carinata tahab suuremat potti, sest bromeelia kohta on taimel suur juurestik.

BROMEELIATE LOODUSLIKEKS KASVUPAIKADEKS ON SEAL NII TROOPILISED VIHMAMETSAD KUI KA SAVANNID JA POOLKÕRBED. Gusmaaniad (Guzmania) tunnete ära selle järgi, et nende rohelise lehekodariku keskelt kasvavad kõrge rosetina välja punased, lillakaspunased, oranžid, kollased või vasekarva kõrglehed. Väikesed punased, valged või kollased õied puhkevad nende vahel. Gusmaaniad kasvavad samuti epifüütidena, neile meeldib niiske õhk ja seepärast võiks neid sooja veega piserdada. Efektne rosett püsib ilus umbes pool aastat. Siis võib rosetist lehed sedamööda,

kuidas need närbuvad, ära lõigata või eraldada tütartaimed, kui neil paras suurus käes, ja neid oma potti istutatult edasi kasvatada.

Värvika südamikuga on ka neoregeeliad (Neoregelia), aga nende südamikulehed, mis muutuvad taime õitsemisajal mitmeks kuuks punaseks, violetseks või roosaks, jäävad madalaks ja seega roheliste õrnalt hambulise servaga lehtede varju. Värvimuutust on tarvis selleks, et tolmeldavad putukad märkaksid värvika kodariku keskel tihedas tähkõisikus tillukesi siniseid või valgeid õisi. Mitmetel sortidel on lehe servas ka valkjad või kollased triibud.

Veripunaste südamikulehtedega on nidulaariumi (Nidularium) perekonna liigid.

Ekmea perekonna liikidest näeb meie lillepoodides tihti vöödilist ekmeat (Aechmea fasciata). Selle taime tunnete ära tugevate halli- ja rohelisekirjude lehtede järgi, tihe õisik on samuti silmatorkav: roosade kõrglehtede vahel märkate siniseid õiekesi, mis muutuvad hiljem roosaks.

MIDAGI ERILIST VÕI MAITSVAT Tõeliselt kummalisi taimi leidub mitmesajaliigilises tillandsiate perekonnas. Seal on liike, mis saavad kõik eluks vajaliku kätte õhust ja toituvad vähenõudlikult tolmust. Tillandsiaid jätkub nii vihmametsa kui ka kõrbesse: metsaliigid on roheliste tiheda kodarikuna kasvavate lehtedega, kuivadest ja päi-

Vriiseate õisikud on lapikute viljapeade moodi.

kesepaistelistest kohtadest pärit taimed on aga hõbehallid, nende lehti katab hallikas soomus. Uskumatu küll, aga eriti vähenõudlikud halli värvi tillandsiad suudavad väikese imeliku pusara või tupsuna kasvada ka elektri- või telefoniliinide traatidel, kui mõnel lendkarvade abil liikuval seemnel on õnnestunud seal kinnituda. Kena halli kardinana kasvab puudel, traatidel jm rippudes habetillandsia (T. usneoides), hallist habemest võib otsides leida kolmetisi rohekaskollaseid õiekesi.

Toataimena on ilmselt kõige levinum rohelise leherosetiga sinine tillandsia (T. cyanea), seda liiki ehivad roosakad kõrglehed ja nende vahelt riburada avanevad sinised õied. Selle taime kasvusoovid on samad nagu eespool tutvustatud bromeelialistel, sellele meeldib ka veega piserdamine.

Kõige maitsvamate viljadega bromeelialine on kõigile tuttav ja Brasiiliast ja Paraguaist pärit harilik ananass (Ananas comosus). Ananassiistandikke on paljudes troopilise kliimaga riikides.

Kui kahtlete poes, kas ananass on küps või mitte, siis katsuge vilja tipus paiknevast lehekodarikust üks alumise ringi leht välja tõmmata. Kui leht tuleb kergesti lahti, siis on ananass valmis.

Kui ostate ilusa rohelise lehetutiga vilja, siis võib katsuda ananassi lillepotis toataimena kasvama saada. Lillepotti segage kokku kergelt happeline ja vett hästi läbilaskev mullasegu. Siis lõigake lehetutt viljalt ära, nii et selle külge jääb umbes 2 cm paksune viljaviil. Laske lõikepinnal mõni päev taheneda, siis istutage ananassipistik, millelt on ka natuke alumisi lehti eemaldatud, potti. Kastke sooja veega ja katke sooja valgesse kohta pandud pott siis kilekotiga, et hoida parajat niisket kasvukeskkonda. Leherosetti tasub iga paari päeva tagant õhutada ja sooja veega piserdada, kilekatuse võib eemaldada siis, kui hakkavad kasvama uued lehed.

12 || LOODUSTOOTED || MAA ELU

2. VEEBRUAR 2017

Räbina talu uus elu koos kosmeetikaga kristina traks Maa Elu

A

astaid võssa kasvanud ja mahajäetud Räbina talu Kose vallas Liiva külas on saanud uue elu ja siin käib vilgas elu. Loomi endises talulaudas siiski enam ei peeta, vaid siia rajas kosmeetikafirma Nurme Looduskosmeetika oma tootmise ja ettevõtte südame.

Väljastpoolt näeb laut välja nagu laut ikka, kuid tegelikult on maja täis mõnusat kosmeetikalõhna ja kõike, mida vaja selleks, et valmistada seepe, küünlaid, ihupiimasid, koorijaid, šampoone jne. Kokku segatakse siin üle saja nimetuse looduskosmeetikatooteid, mis saadetakse müüki üle Eesti ja piiri taha.

Nurme Looduskosmeetika on täisvereline perefirma: seda juhivad ema-isa-tütar Luule, Märt ja Marit Tiits, aga ettevõttes löövad kaasa teisedki pereliikmed. Ligi kümme aastat vanas firmas jätkub tööd praegu kuuele inimesele.

Ettevõte sai alguse masu ajal. Marit, eluaegne kellast kellani kontoritöötaja, otsis tütart oodates mingit põnevat tegevust, millega võiks ka raha teenida, ja hakkas katsetama seebikeetmisega. Alguses valmistas kingitusi tutvusringkonnale, kuid õige pea kogunes seebisoovijaid juba nii palju, et asi hakkas paistma ettevõtlusena.

Kui praegu on seebikeetjaid Eestis palju, siis kümme aastat

Marit Tiitsu sõnul valmib ühe päevaga kuni 2000 seepi.

tagasi polnud see kuigi levinud. „Mäletan, et guugeldasin seebikeetmist ja küll ma olin pettunud, kui avastasin, et Saaremaa firma Good Kaarma juba sellega tegeleb. Millegipärast mõtlesin siis, et kui keegi seda juba teeb, siis ega mina oma seepidega enam juurde ei mahu,” räägib Marit.

Umbes samal ajal jäi Luule ilma töökohast Kose Mööblis ja Marit tegi emale ettepaneku

TRUMMELSORTEERID

Sõelad hernele, teraviljale, rapsile, pelletitele Tootlikkus kuni 5 t/h

€ 0 0 35

+ km

Rohkem infot: www.nordgrain.ee Tähe 127, Tartu (helistage ette) Tel 510 4064

kosmeetikafirmaga algust teha.

Nõnda sündiski, Kose kutsekooli hoones renditi ruumid ja algas seebitegu. Luule ütleb, et rendipinnal toimetamine oli algusest peale ajutine lahendus, sest mõte oli viie aasta pärast ettevõttele talu osta ja tootmine sinna kolida. Seda enam, et sobiks ju hästi, kui looduskosmeetikat valmistav firma asuks ka ise keset loodust. „Meil läks natuke kauem, sobiliku talu leidmine võttis aega. Tähtis on logistiliselt hea asukoht, sellepärast ei saanud võtta paksu metsas sees asuvat majapidamist. Siin aga tunnen, et me oleme nüüd koju jõudnud,” on ta rahul.

Räbina talu laudas on praegu sissekolimine pooleli, aga suurem vaev on vast juba nähtud. Nimelt oli aastaid kasutuseta seisnud hoone õnnetus seisus. „Siin oli peetud loomi ja terve hoone oli vastav. Ega me ostes ei teadnud täpselt, mis olukord siin on. Oli palju halvem, kui arvasime. Kogu esimene suvi kulus koristamisele. Igal pool, kus labida maasse lõin, kõlises vastu metallikola.

Küllap oleks olnud lihtsam ehitada nullist uus maja, aga minu idee oli algusest peale, et meie kosmeetikafirma peab asuma talus,” räägib Luule. Suur osa hoone kordaseadmistööst tehti oma kätega ja taaskasutusmaterjalidega. „Hea tunne on, sest päästsime ühe talukoha ja andsime sellele uue elu.”

2000 SEEPI PÄEVAS Pere tööjaotus on nii, et Marit iga päev Liiva külas ei käi, vaid teeb suurema osa tööst ära Tallinnas arvuti taga. Tema vastutab müügi, turunduse, tootearenduse ja kõige selle eest, mida ema ei jõua või ei saa teha, näiteks ka välismaalt tooraine tellib enamasti Marit. Luu-

TIHE KONKURENTS ON TERVITATAV

J

oik OÜ ekspordi- ja turundusjuht Kadri Sild ütleb, et looduskosmeetikatootjaid on Eestis tõesti väga palju, viimastel andmetel juba ligi 40. „Samas on konkurents alati tervitatav, see sunnib ajaga kaasas käima ja uusi tooteid looma. Võime küll rõõmsalt tõdeda, et nii poeriiulil kui ka iluauhindade jagamisel näeb kohalikke eesti kosmeetikatootjad kõrvuti maailma suurtootjatega. Järjest rohkem jõuab väiketootja toode tarbija korvi,” räägib Sild.

Eelmine aasta oli tema sõnul ettevõttele väga edukas. „Müük kasvas üle 30 protsendi, loomulikult vaatame lootusrikkalt tulevikku. Lähiaastate eesmärgid on eelkõige seotud eksporditurgudega. Jätkame hoogsalt tootearendusega, koduturg Eesti on ja jääb üheks kõige olulisemaks Joiki toodete turuks lähiaastatel,” lubab Sild. „Looduskosmeetika osatähtsus kõikides riikides on kasvamas. Et toimuks suur muutus, on vaja tarbijaid ja edasimüüjaid järjepidevalt koolitada, mida me ka iga päev teeme.”

Eksport moodustab Joiki käibest viiendiku, tuleviku kasvupotentsiaali nähakse eelkõige eksporditurgudel. Toodangut saadetakse nii lähiturgudele kui ka kaugematesse, lausa eksootilistesse paikadesse, nagu Singapur, Alžeeria ja Austraalia.

Kõige jõudsamalt on ettevõte aga viimasel aastal kanda kinnitanud Saksamaal ja Hollandis.

foto: kristina traks

le hoiab tootmisel silma peal, Märt ehitab. „See ei lõpe meil vist küll kunagi, kogu aeg on vaja midagi kõpitseda,” muigab Luule. Kui aga parasjagu on kiire aeg, siis teevad kõik just seda, mida parasjagu vaja on, väikefirmas pole teistmoodi võimalik. „Kui inimese töö on kaup kokku panna, aga parasjagu pole seda teha, siis ei tähenda see, et ta käed rüpes istub – alati leidub midagi muud teha,” lisab Luule.

Kuigi kosmeetika valmistamine käib käsitsi, otsitakse võimalusi tööd efektiivsemalt teha. Näiteks kui Luule võtab ette seebiteo, siis teeb ta seebitükke nii palju, kui jõuab, sest nii tuleb tükihind odavam.

Ta selgitab, et kui eeltöö on tehtud, siis teeb päeva jooksul valmis 2000 tükki seepi. „See on muidugi hommikust õhtuni tegemine ja ega siin väga pause ka pidada ei saa. Seep tuleb õigel hetkel vormi valada, muidu läheb laar tuksi. Niimoodi ei saa seepi teha, et vahepeal võtad vastu telefonikõnesid või tegeled millegi muuga,” selgitab ta. „Et koristamine võtab sama kaua aega, siis teen korraga võimalikult palju tooteid.”

TARBIJA TAHAB HEAD TOODET JA VEEL MIDAGI Tooraine ostetakse nii Eestist kui ka välismaalt. Ettevõtte tooted on kõik testitud, ega neid teistmoodi müüa ei tohikski. Terviseamet jälgib valvsalt, ega kosmeetikatootja oma toodetele mingeid raviomadusi ei luba, kuid Luule ja Mariti sõnul on kosmeetikavallas suund just sellele, et tarbija ootab tootelt funktsionaalsust – mingit omadust. Nurme Looduskosmeetika kõige müüdumad tooted ongi funktsionaalsed –

kooriv jalaseep ja näoseep. „Minult on küsitud, kas on mõtet praegu tulla turule seepidega.

Vastan, et lihtsalt seebiga pole mõtet, vaid tootel peaks olema mingi funktsionaalsus. Ka meie oleme paljude toodete tegemise lõpetanud ja minu plaan on nimekirjast veel maha tõmmata nii-öelda tavalisi lõhnaseepe,” räägib Luule.

UUE TOOTE TURULETOOMINE ON PIKK PROTSESS, ERITI KUI TEGEMIST ON FUNKTSIONAALSE TOOTEGA. Marit lisab, et uue toote turuletoomine on pikk protsess, eriti kui tegemist on funktsionaalse tootega. See võib võtta üks-kaks aastat ja võib juhtuda, et toode ei hakkagi müüma või vajab spetsiifilist turundust, mis aga on kallis. „Siis on küsitav, kas üldse on mõtet toodet teha. See on meie kindel põhimõte, et meie tooted on mõeldud kasutamiseks, mitte vaatamiseks,” räägib Marit. „Kui kuulen kelleltki, et ta sai kingituseks meie toote ega raatsi seda kasutada, siis see teeb kurvaks, sest meie valmistatud asjad pole mitte sisekujunduselement, vaid igapäevaseks kasutamiseks.”

Nurme toodete tarbijana näeb Marit tavalist keskmise sissetulekuga inimest. „Meie tooted pole kõige odavamad, aga kindlasti ka mitte hinnaskaala kallimas otsas. Tavatarbija, kes hoolib oma tervisest ja peab lugu looduslikkusest, jõuab neid osta,” usub ta. Edasimüüjaid on Nurme Loodus-

kosmeetikal Eestis 60 ringis ja müük käib ka internetipoes.

Eerin ja Villapai on lastekaupade müüjad, nendega peetakse ühist poodi Telliskivi kaubatänaval Kalamajas.

Viimased poolteist aastat on Nurme looduskosmeetika jõudnud ka Soome turule.

Ekspordi algus läks nii hästi, et juba neljandik käibest tulebki Soome turult. „Konkurents Eestis on väga tihe, otseseid ja kaudseid konkurente olen loendanud 60 ringis, lisaks laatadel müüjad,” räägib Marit. „Kui mingi hea tootega välja tulla, siis kohe tekib koopiatoode.

Ega me kõik Eesti turule hästi ei mahu ja sellepärast tulebki otsida ekspordivõimalusi.”

LOOMULT ETTEVÕTJAD Mariti ja Luule jutust kumab kogu aeg läbi, kuidas pidevalt on väga kiire ja palju teha. „Jah, palgatööl käia oleks palju lihtsam. Samas ma ei tundnud kontoris kella vaadates ennast nii õnnelikuna kui praegu, sest nüüd saan oma tööd ise suunata ja teha seda, mille ise olen valinud,” tunnistab Marit. Luule sõnab, et kaks esimest aastat tegi ta tööd nii, et olid pikad tööpäevad, nädalavahetusi polnud ja palka ka ei saanud. „Alguses oli tunne, et kohe-kohe hakkab minema paremini, kuid paari aastaga hakkas entusiasm kaduma. See aeg tuleb üle elada, sest tegelikult praegu on juba lihtsam, kuna teeme kõike perega koos. Saame endale ka puhkust lubada,” räägib Luule. Ühe ettevõtjale väga tähtsa mõtte lisab ta veel: „Ei tohi ajada segi enda ja firma rahakotti. Kui firmal läheb hästi, siis läheb sul ka hästi. Ja vastupidi – teed oma ettevõtte rahast tühjaks, ei saa ju sinulgi hästi minna!”